2. mai
Tasuta parkimine lõppes kell 8 hommikul ja ma ronisingi selleks ajaks välja nagu tubli kodanik kunagi. Nägin prouasid, kes pühkisid tõsiste nägudega tänavat. Lviv on muide väga puhas linn. Heh, see on ju mingi reisikirjade igipõline teema: kus on puhas ja kus räpane. Igatahes Lviv on puhas; võib-olla tolmune, aga lahtist prahti ei näe suurt kuskil. Ei meenugi, et oleksin märganud maas vedelemas jäätisepabereid või sigaretipakke.
Ukrainas on kõva tegija QR-kood, seda nii restoranimenüüdes (teinekord ongi menüü vaid QR-koodiga saadaval) kui ka mobiiliparkimisel. Aga ilma kohaliku telefoninumbrita ei õnnestunud mul parkimisäppi alla laadida, kogu aeg viskas +380 ette. Lõpuks leidsin ühelt teiselt tänavalt kummalise automaadi, kus sai tasuda kommunaalmakseid, toetada armeed, osta veel igasugu asju ja tasuda ka parkimise eest. Panin auto 100 grivna eest parkima, sellest jagus kümneks tunniks. Järgmisel päeval sain ikkagi trahvi ära, mis oli 200 grivnat, seega veidi üle 6 euro. Kui trahv läheb armee toetuseks, maksaksin hea meelega tunduvalt rohkem.
Sel pärastlõunal kohtusin luuletaja Halyna Krukiga, keda ma polnud kunagi varem näinud. Tõlkisin Loomingule ühe tema luuletuse ja Indrek Mesikepp oli mulle tema jaoks autorieksemplari kaasa andnud. Saime Halynaga kokku Ivan Franko Ülikooli ees; Halyna töötab seal ukraina kirjanduse õppejõuna, keskendunud on ta just ukraina barokiajastule, mille kohta ma enne Ostapilt uurisin. Loengud toimuvad praegu üksnes veebis, nii on see enam-vähem pandeemiaajast saati, ainult väga lühikest aega peeti neid sügisel jälle auditooriumis. Ah, ilusad olid need viis minutit pärast pandeemiapiirangute lõppu ja enne sõja algust, ütlevad ukrainlased.
Halyna on tõlkinud Szymborskat ja samuti Miłoszit; poola keele olevat ta lapsepõlves iseseisvalt teleka järgi ära õppinud. Nimelt oli Poola TV lääneukrainlastele tähtis infoallikas; see polnud küll päris sama, mis Lääne-Euroopa kanalid, aga siiski Nõukogude Ukraina telekast märksa avatum. Cool’im muusika ja põnevamad multikad.
Kui andsin üle kinkekoti, kus peale Loomingu olid ka mõned kinkekommid, ütles Halyna, et sõjaajal toob iga kena žest pisara silma. Mitte karmid uudised ega stress. Kuulsin seda nii mõneltki teiselt ukrainlaselt, näiteks liigutas neid see, kui rääkisin, et ERSO alustab iga kontserti Ukraina hümniga. Eks ta ole. Olen ise ikka kaldunud olema selline Ida-Euroopa jõmakas, kes pigem tundeid varjab (kui tegu pole just vihaga), aga mida aeg edasi, seda suuremat pingutust nõudis siin emotsioonide kontrollimine.
Halyna tunnistas, et on päris hea laskja: lapsena olevat ta lausa lasketiirus käinud, see oli kuulunud radistide ringi juurde. Tema abikaasa, hariduselt füüsik ja nüüdseks autoriõiguste spetsialist, oli sõja teisest päevast saati rindel, kaks kuud polnud Halyna teda näinud. Telefonitsi pidid nad suhtlema enamasti siiski kaks korda päevas, st mees helistab Halynale, kui selleks võimalus tekib.
Enam ei suutnud Halyna lugeda ilukirjandust, mis tundub kuidagi täiesti kohatu. Samuti ei kuulanud ta muusikat – see lihtsalt ei töötanud või siis ajas nutma. Ja hümn ajas nutma. Kuigi päris sõja alguses polevat ta isegi nutta suutnud, tundis end justkui tardununa. Luulet ta praegu ei kirjuta, küll aga päevikut, näiteks väga realistlikku päevikut keha reaktsioonide kohta. Õigupoolest kinnitas ju ka Ostap mulle, et ta praegu ei luuleta, luuletekstid lihtsalt ei tule – saan sellest hästi aru, tundsin ka ise, et pigem sõidan Ukrainasse žguttidega kohale kui et sõnu sean või kuskil luulet loen. Olukord on liiga terav, liiga ühemõtteline.
Mäletan sedagi, kuidas esimesel nädalal pärast sõja algust tundus veider, kui raadiost lasti sõjauudiste ja -arutelude vahele mingeid suvalisi hitte. On alles tilu-lilu, kergeke nagu võilille-ebemed, mõtlesin ma. Kuigi jah, pidi ju tohtima end ka hästi tunda. Kui see on vähegi võimalik. Halyna rääkis, et oli hiljuti aidanud oma kunagisel tudengil Donbassist üles leida ja välja nõuda abikaasa laiba: neil on telefoniliin, kust saab infot kadunud sugulaste-tuttavate kohta. Ta tunnistas, et ei suuda sõja algusest saati enam kesklinna minna ega vaadata, kuidas seal elu normaalselt edasi kulgeb; kui tuli osaleda kirjanike kohtumisel kesklinnas, olevat see olnud kohutav.
Tegelikult pole UNESCO maailmapärandi hulka arvatud kesklinn siiski päris endine: kirikute aknad on kinni kaetud, esimestel korrustel täidavad neid liivakotid. Keskväljakul, Ploštša Rõnokil, on raekoja neljas nurgas asuvad skulptuurid – Diana, Adonis, Neptun ja Amphitrite – kilesse mässitud ja seejärel peidetud metallkastidesse.
Halyna rääkis, et teeb enese väsitamiseks nii palju vabatahtlikku tööd kui võimalik, niimoodi saab hädapärast ka magada. Sõja algul olevat see olnud väga raske. Ukrainast lahkuda ta ei kavatsenudki, ehkki oli saanud kutseid ja pakkumisi Euroopa loomemajadelt: neid kontakte pidi ta edastama väikeste lastega naistele.
Zabužko seisukohtadega oli Halyna nõus, “Mumuu” olevat olnud õudus temagi jaoks. Kuidas saab nõuda kaasatundmist inimesele, kes nii julmale käsule vastu ei hakka? Kes tapab oma lähima olendi, sest nii kästakse? “Mumuud” lugedes oli Halyna esimest korda jõudnud äratundmisele, et vene kirjandus on talle võõras. Jah, Turgenev muidugi lihtsalt kirjeldas, lõi tegelaskuju, selge see. Aga need vene kirjanduse “väikesed inimesed”, kes kuidagi võimu julmuse ja nõmedusega ei võitle, kes justkui ei saa midagi saatuse vastu parata – kas see ei ütle nii mõndagi selle kultuuri, mõtlemise ja ühiskonna kohta? Fatalismiga kodanikuühiskonda ei ehita. Ukrainas oli Halynat rõõmustanud see, et inimesed on tõesti valmis võitlema, end ohverdama: enne Maidani tundus, et midagi sellist eksisteerib vaid kirjanduses ja filmis. Halyna oli muide ka Maidanil aktsioonis ja käis hiljem Donbassis sõduritele luulet lugemas. Mis olevat olnud raske, sest millist luulet sa neile esitad – igatahes mitte sõjateemalist, kuna sõda tunnevad nad ju poeetidest paremini. Lõpuks oli Halyna valinud välja perekonnateemad.
Temagi rääkis Luhanski “vabariigi” hääletorust Zaslavskajast, keda ikka ja jälle on läänes festivalidele kutsutud. Halyna olevat ühe festivali vestlusringis teda avalikult kritiseerinud ja muutunud sestpeale saksa kirjanduse asjapulkadele persona non grata‘ks. Sellal kui juba Krimmi okupeerimisele oleks võinud lääne kultuurimaailm otsustavalt reageerida. Halyna tunnistas, et tal on raske selgusele jõuda oma tunnetes vene kolleegide vastu. Jah, ühest küljest ütlevad nad õigeid asju, vabandavad, mõistavad agressiooni hukka – eriti kui nad elavad välismaal. Aga samas, kui paljud neist istuvad lihtsalt vaikselt, ootavad, ei riski, sest oma eluke on neile armas! Sellal kui nende kodumaa armee pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid ja elumaju.
Mida enam ma ukrainlastega räägin, seda selgemaks saab, et praegu pole tõesti aeg, kus rahuliku südamega Puškinit deklameerida. Sõjaolukorras on kultuurilised ja psühholoogilised elemendid nii pagana tähtsad, et argumentatsioon stiilis “aga ikkagi, nemad pole süüdi, nad ise olid ju ka võimuga pahuksis” mõjub hapult. Ainult taktitu põmmpea võtaks hetkel Glinka mängukavva. Ja ukrainlased pole need, kellelt peaks selles olukorras mõistmist ootama.
Halyna ootas Venemaa täielikku sõjalist nõrgestamist, nii nagu Ostapki: ainult sel moel oleks ta naabritele ohutu. Mõni aeg tagasi oli sellise kavatsuse välja käinud ka USA kaitseminister Lloyd Austin: “We want to see Russia weakened to the degree it cannot do the kinds of things that it has done in invading Ukraine.” Igasugune poolik lahendus laseks Vene riigil uuesti militaarset võimsust kasvatama hakata, kompromiss jätaks konfliktikolde hõõguma. “Demilitariseerimine ja denatsifitseerimine.” Milline projektsioon Vene režiimilt, leidsid ukrainlased, kui see on just see, mida Vene riik ise vajab. Sõjaliselt demonteeritud Venemaa võimaldaks taas rahulikult lugeda ka Puškinit ja Dostokat ja teisi.
Kui küsisin Halynalt Ukraina tuleviku kohta, arvas ta, et riik on liiga suur, et saaks lihtsaid otsuseid vastu võtta. Ilmselt on eri piirkondadele vaja eri strateegiaid. Tema meelest oli aktiivseid inimesi ühiskonnas ikkagi liiga vähe, võib-olla viis protsenti; tõsi, kes on aktiivsed, on ka nähtaval, aga selliseid inimesi võiks olla rohkem.
Õhtul läksime veel koos Orysiaga sööma. Ta oli armsasti pannud kõrva Tanel Veenre sinised kõrvarõngad, mis ma kinkisin. Sõime gruusia restoranis, kus meid teenindas ilmselt idast põgenenud häbelik noormees, kes ei osanud eriti hästi ei inglise ega ka ukraina keelt. Täna tabas Vene rakett järjekordselt Odessat, aga siin polnud sireene kostnud juba kaks päeva.
Lisa kommentaar