Moodsa masturbatsiooni sünnidaatum on kultuuriloos täpselt määratletav. See sündis (enam-vähem) samal aastal kui too „meietaolise“ inimese metsik, karvane ja sügavalt eneseteadlik mustereksemplar Jean-Jacques Rousseau. See saabus selsamal kümnendil kui Daniel Defoe esimesed romaanid ja esimesed krahhid aktsiabörsidel. (Lugeja ju mäletab neid korduvaid ja omal aja nii uudseid nalju Swifti 1719. aastal ilmunud „Gulliveri reiside“ esimeses peatükis: „Mr Bates, my master“; „my good master Bates“.) Masturbatsioon kui moraalne ja meditsiiniline probleem, mis pälvis Kanti, Rousseau, Samuel Johnsoni, Voltaire’i ja oma sajandi kõige loetuma meditsiiniautoriteedi S. A. D. Tissot’ taoliste mõtlejate tähelepanu, on valgustuse sünnitis. Ja spetsiifilisemalt seostus see 18. sajandi mõtlemises lähedalt üksinduse küsimusega. Niisiis, kunagi 1708. ja 1716. aasta vahel – enam-vähem 1712. aasta paiku – ilmus pika pealkirjaga anonüümne lühitraktaat, mille autor mitte üksnes ei andnud uuele haigusele nime (Oonanit masturbatsiooniga varemalt ei seostatud), vaid lausa leiutas uue ülispetsiifilise, läbinisti moodsa ja peaaegu universaalse mootori süü, häbi ja ärevuse genereerimiseks. Traktaat kandis pealkirja „Onania ehk eneserüvetuse nurjatu patt ja kõik selle hirmuäratavad tagajärjed mõlema soo hulgas käsitletuna koos vaimse ja füüsilise nõuga nendele, kes on ennast selle koletu kombega juba kahjustanud, ning asjakohane manitsus mõlemast soost noorsoole“.
Onanism päästeti maailma peale valla.
Probleem, mida oli nii kaua ignoreeritud, kuid mis pidi hakkama mängima nii suurt rolli uusaegse Lääne arusaamises minast ja seksuaalsusest, oli järgmine: „See on ebaloomulik praktika, millega mõlemast soost isikud võivad ilma teiste abita oma keha rüvetada. Räpasele kujutlusele andudes püüavad nad matkida ja hankida iseenesele seda aistingut, mille Jumal on määranud kaasas käima kahe soo lihaliku läbikäimisega meie liigi jätkamise nimel.“
Moodne masturbatsioon on profaanne. See pole lihtsalt midagi sellist, mis oletatavasti kurnab sellega tegelejaid, teeb nad sandiks, hulluks või pimedaks, vaid see on tõsiste eetiliste implikatsioonidega akt. See on see osa inimese seksuaalelust, milles potentsiaalselt piiramatu üksildane nauding kohtab sotsiaalseid piire; kus harjumus ja lubadus „ainult üks kord veel“ võitlevad südametunnistuse ja mõistlikkuse diktaatidega; kus fantaasia vaigistab, olgugi ainult hetkeks, reaalsusprintsiibi; ja kus autonoomne mina pääseb erootiliselt ahtrast siin-ja-praegu’st omaenda loodud toredasse maailma. See hõljub kusagil äratõugatuse ja täitumuse vahepeal.
„Üksildane pahe“ kui masturbatsiooni kõige tavalisem sünonüüm oli küll 19. sajandi alguse uudisväljend, kuid juba algusest peale peeti silmas üksildase seksuaalnaudingu arvatavaid moraalseid ja meditsiinilisi ohte (kusjuures üksildust võeti niihästi sotsioloogilises mõttes kui üksi ja jälgimata olekut kui ka veelgi tähtsamas psühholoogilises mõttes kui iseenesega üksiolekut). Meenutatagu äsja tsiteeritud kirjeldusest fraase „iseenesele“, „ilma teiste abita“ ja „räpasele kujutlusele andudes“. Onanism on musternäide ühest üksilduse patoloogiast, nimelt pidetust vaimust.
Arvustades mu raamatut „Solitary Sex: A Cultural History of Masturbation“ (2004), ütleb Barbara Taylor, et see kujutab endast olemuselt kehale kirjutatud ajalugu uutmoodi minast ühiskonnas: ma olin seda nimetanud „moodsa mina seksuaalsuseks“. Ta märgib, et „Laqueur oletab katkestust uusaegse ja uusaja-eelse
vahel. Moodne masturbaator asub kultuurilise lõhe meile lähemal poolel ning selle kaugemal poolel pole seksi moraalsed riskid veel kammitsemata individualismi riskid, vaid hierarhilise, ettemääratud korra rikkumised“ (London Review of Books, 06.05.2004). Teisisõnu, uus üksilduse patoloogia, häbi uus ja võimas mootor sündis ja võimutses kui tõke kammitsemata individualismi vastu, pidetu moraalse autonoomiaga kaasnevate riskide vastu. Laqueuri käsitluses asuvat onanismi juured „sekulariseerunud subjektiivsuse paradoksides“.
Nende seisukohtadega küll nõustudes märgib Taylor aga õigusega, et see ei seleta täielikult onanismi uudset häbiväärsust, üksilduse uutmoodi patoloogiat. Ta rõhutab, et sellise häbi juured on kristlikus arusaamas lihahimust, idees, mida kõige sügavamalt väljendas Augustinus: hinge Jumalast võõrdumise ihuliseks märgiks on seksuaalse iha autonoomia, mida – mõistagi mehe perspektiivist vaadates – tähistab suguelundi valitsematus. Aadama häbi oma alastuse pärast tuli tahtmatust erektsioonist. (Augustinuse meelest oligi võti tahtmatuses. Vanas eas kirjutatud kirjas Nola Paulinusele ütleb Augustinus, et tema praegune impotentsus on samavõrd lihahimu märk, nagu seda olid tema nooruse erektsioonid.)
Kui käsitleda onanismi uutmoodi häbi põhinevana lihahimu vanal häbil, siis peaks selle üksildase pahe ajalugu seletama mitte üksnes „uut suhet mina ja ühiskonna vahel, vaid ka mina suhet iseendasse“. Taylori sõnul näidanud see, et „ükski meist, ei mees ega naine, ei ole peremees omaenese majas“ – mis kordab Augustinust ilma pärispatu õpetuseta. Taylor järeldab freudistliku käänuga: „Jacqueline Rose on äsja kirjutanud „Häbi on üks viise, kuidas me püüame unustada osakest iseendast“ ja see unustamine ongi lõppkokkuvõttes masturbat-sioonipaanika taustaks.“
Me ei pea nende vaateviiside vahel valima. Ühel pool on uue üksilduspatoloogia uudsus, mida ei saa seletada üksnes mingi lakkamatu häbimootoriga. 1712. aasta paiku midagi muutub ja see nõuab seletust. Teisalt on tarvis seletada tolle tintla-pamfleti pöörast edu, mis jõudis kõrgvalgustuse sisimate pühamuteni ning sünnitas süütunde tulvad kombe vastu, millele varem peaaegu mingit tähelepanu ei pööratud. Mingil moel suutis see mobiliseerida sügava rahutuse mina suhte üle oma ihadega, millist varasemate mõtlejate juures näha ei ole.
Püüan lühidalt põhjendada oma nägemust mina ja ühiskonna ajaloost. See tähendab, püüan seletada, mida oli üksildases seksis – erinevalt seksist, mida ei harrastata üksilduses – sellist, et seda peeti neis 18. sajandi ja hilisemates oludes meditsiiniliselt ja moraalselt nii väga ohtlikuks. Esitades seejärel kõige visandlikuma visandi häbi sotsiaalsest ja kultuurilisest ajaloost, pöördun ma tagasi Taylori väite juurde, et see konkreetne seksuaaltegevus – seks iseendaga – on olnud püsivalt midagi häbiväärset, olgugi et seda pikka aega sellisena ei märgatud. Häbi on emotsioon, mis just nimelt sillutab ruumi ühiskonna ja mina, välimise ja sisemise vahel. Nagu ütleb Protagoras Sokratesele: kui Prometheus oli eristanud inimesed teistest loomadest, andes neile tule, siis Zeus andis neile kõigile võrdselt nii häbi (aidos) kui ka õiglust, et nad saaksid harmooniliselt koos elada. Lõpetan moodsa lunastava mõttekäänuga sellest üksildasest patust kui tervislikust eneseavastamisest üksilduses.
Lugeja peaks käesoleva arutelu huvides nõustuma, et üksildast seksi puudutavas meditsiinilises ja moraalses ärevuses on midagi spetsiifiliselt moodsat. See kerkis tõepoolest esile 1712. aasta paiku enam-vähem eikusagilt. Ühe 19. sajandi kõige ammendavama meditsiinientsüklopeedia toimetajad eraldasid üle kahekümne kuue lehekülje koos pika bibliograafiaga artiklile „Onanisme“, sest selle autor arvas, et ei leidu probleemi, mis vääriks rohkem filosoofide ja arstide tähelepanu; see kujutavat endast privaatse tervise ja avaliku huvi lõikumiskohta. Teema tähtsuse avastamine on igal juhul alles uusaegne saavutus. Vanaaja arstid – Galenos, Hippokrates ja nende töödel põhinev peaaegu kahe tuhande aasta pikkune traditsioon – suisa uskumatul kombel „suhtusid onanismi kõige häirimatuma ükskõiksusega“ ja kui klassikalises maailmas seda küsimust keegi arutaski, siis olid need satiirilised ja erootilised luuletajad.
Võiksin lisada, et rabidel leidus küll mitmesuguseid vaateid selle kohta, kuidas täpselt Oonan oma seemet maha pillas – kas anaalseksi, reitevahelise seksi, coitus interruptus’e või tõepoolest võib-olla ka masturbatsiooniga –, aga see, millest sai 18. sajandil, täpsemalt aastal 1712, temanimeline patt, ei valmistanud neile muret. Jumal laskis tal surra sellepärast, et ta keeldus tegemast oma lesestunud vennanaisele Taamarile last, kellest oleks kasvanud „Iisai puu“.
Ja kuigi kirikuisad ja neid järginud pikk rida teolooge arendasid välja äärmiselt rafineeritud seksuaalhermeneutika – milles lihahimu oli keskne, kuid kaugeltki mitte ainus küsimus –, polnud neil üksildase seksi kohta peaaegu midagi öelda. Aquino Thomas paigutab sellisena tõlgendatava tegevuse n-ö pehmete pahede alla, kuid see seisab tal pikas mitte-reproduktiivsete suguaktide reas, mida ei võeta spetsiifilisema käsitluse alla. Üks Jean Gersoni avaldamata traktaat 14. sajandist, millele Foucault suurt rõhku paneb, paistab selle teemaga tegelevat, kuid on pigem haruldane erand, mis kinnitab reeglit.
Mis oli siis see probleem, mis 1712. aastast alates hakkas kütkestama arstide ja moraalifilosoofide maailma ning pani nende kaudu mehed ja naised, poisid ja tüdrukud tundma süüd ja häbi tava pärast, mida varasematel aegadel poleks tähelegi pandud? Asi polnud seksiga liialdamises per se. S. A. D. Tissot, kelle 1759. aasta raamat onanismist tõlgiti kahekümnesse keelde ja millest anti välja sadu trükke ning mis sai uusajal masturbatsiooni-alaseks põhitekstiks, arvas, et see on „palju kahjulikum kui liialdamine naistega“, sest mõnel määral leevendavad viimast vastastikkus ja inimestevahelised sidemed. (Kuigi üksildase seksi ohtudest naistele – nagu ka mõlemast soost lastele – räägiti palju, ei esitanud keegi võrreldavat argumenti meestega liialdamise kohta.)
Seda teemat käsitledes ei täheldanud Tissot ega suur valgustusentsüklopeedia masturbatsiooni kurja geeniust mitte niivõrd lihahimus, vaid ühes üldiselt healoomulises vaimufakulteedis, nimelt kujutluses. Mõlemad distantseerusid teoloogilisest hukkamõistust, mis lähtus kas seksi telos’e – soojätkamise – eiramisest või lihahimu triumfist. „Encyclopédie“ vastava artikli autor Menuret de Chambaud ei jätnud kahtlust, et tegu on ilmaliku probleemiga. Ta kirjutab, et kui teoloogia kõrvale jätta, siis polekski masturbatsioon nii halb, kui – ja see on väga tähtis „kui“ – see poleks pidetu psüühika ori: „Masturbatsioon, mis pole väga sage, mida ei erguta tuline ja himur kujutlus, mida ühesõnaga kannustab üksnes vajadus“, poleks sugugi kahjulik.
Teisisõnu, kui masturbatsioon oleks loomulik – see tähendab tõelise seksuaalse vajaduse tulemus –, poleks see halb, kuid de Chambaud’ entsüklopeediaartikli mõte on selles, et masturbeerimist pole sugugi kerge pidada mõõdukana, lihtsalt alternatiivina tavalise, seltskondliku seksuaaliha rahuldamisele. Üksildane seks on peaaegu juba oma loomult mõõdutundetu, sest kujutlust pole kerge kammitseda. Kujutlusel „on kuritöös suurim osa“, ja seega kujutluse asupaika – vaimu ja kõike sellega seonduvat – karistatakse sellega tegelemise eest kõige rängemalt. Üksildase seksi keskne probleem, nii nagu seda mõistis too kõrgvalgustuse kanooniline tekst, seisnes selles, et see on ajendatud seestpoolt, seda ajendab „volbe, tuline kujutlus“, millel on üksnes kõige hapramad sidemed nende võlude, trikkide ja korraldustega – ja loomulike füsioloogiliste protsessidega –, mis ajendavad sotsiaalsemat kirge.
Rousseau, kellel oli alati välja pakkuda mõni psühholoogiliselt tabav refleksioon ja kes oli alati valmis tegema mõnest isiklikust ärevusest üldise tõe, tabas märki, kui ta käsitles masturbatsiooni oma „Pihtimustes“. See on, nagu ta kuulsasti ütles, „üks ohtlik lisandus“: selles on alati midagi enamat, midagi kammitsematut, midagi, mida ei saa rahuldada ega rahule jätta. See valgustusfilosoofidest suurim ja originaalseim kõneleb meile, et masturbeerides fantaseeris ta kokku mõne seksuaalselt erutava pildi või loo, erutus sellest ja rahuldas oma iha ilma kellegi teise kaasabita. Miski ei peatanud teda seda ikka ja uuesti tegemast „kellega“ tahes, kus tahes ning ilma mingi loomuliku küllastustundeta. Masturbatsioon ületas mitte üksnes ühe või teise kammitsa, vaid kõik piirid. Seda ei saanud peatada, sest see oli nii kohutavalt hõlbus, sest see oli nii kütkestavalt vaba, sest see näis pääsevat igasuguste tagajärgede käest, sest see jäi nii täielikult väljapoole tsivilisatsiooni.
Masturbatsiooni moraalne eelaimus, mis kummitab Émile’i, Rousseau samanimelise romaani nimitegelast, ja sealt üldistades kõikide noorukite seksuaalset ärkamist, on seotud ohuga, mis seisneb tolle minast ja kujutlusest sündiva kombe üksilduses. Ja selle tegevuse salajasuse tõttu on selle harrastajale raske õpetada, et tegu on millegi häbiväärsega. Rousseau kuulutab ühemõtteliselt: „Kui kasvandik õpib juba korra tundma seda ohtlikku lisandust“ kui oma seksuaalinstinktide rahuldamisviisi, siis „ta on kadunud“. Ta mitte üksnes „ei kanna hauani selle harjumuse kurblikke tagajärgi – harjumuse, mis on nende seast, millele nooruk end allutada saab, kõige hävitavam“ –, vaid sellesama tegevuse läbi läheb ta kaduma ka oma õpetajale. Kuid kõige häirivam on tõsiasi, et masturbatsiooni läbi muutub Émile lootusetult iseenese orjaks. Parem juba armuda sobimatusse naisesse; Rousseau on kindel, et säärasest saatusest võiks ta end päästa. Aga hoopis teine asi on ennast päästa seksuaaliha ja rahulduse masina käest.
Kuigi Rousseau suhtus ühiskonna rolli meie kujundamisel ambivalentselt, pakub ühiskond siin ikkagi pinnast lunastuseks; puhta seesmuseni on aga raskem, võib-olla võimatugi jõuda. Ja kõige äärmisem juhtum on puhas seesmus, mida ajendab lõputu isegenereeritud seksuaalse naudingu potentsiaal. „Petlik“ ja „võlts“ on need adjektiivid, mis tulid Rousseaule pähe, kui ta kirjutab „Émile’is“ õpetaja murest, et kogu kasvatusüritus võib kokku kukkuda, kui õpilane alistub salajasele pahele.
Tayloril on õigus: vanamoodsa „lihahimu“ – ihu ihade kui hinge Jumalast võõrdumise märgi – asemele saaks asetada „tulise kujutluse“, millegi piiramatu, mida ei saa rahule jätta –, olgugi et 18. sajandi arstid ja moralistid tahtsid sellest niivõrd teoloogiliselt koormatud terminist distantseeruda. Ja tal on ka õigus, et „protestantism tõstis panuseid, paigutades Jumala – nagu ka kuradi – üksikisiku psüühikasse. Uskliku sisemaailmast sai kosmiline lahingutanner, mille eesliiniks sai seks“. Aga see polnud lahingu ainus rinne. Kirgede stimuleeritud tuline kujutlus „pani usklikke ära segama siseseisundeid välisobjektidega, pidama omaenda ihasid ja fantaasiaid elavaks Jumalaks“. Siit võrsus entusiasm. Võiks lisada, et ka teised ilmaliku lihahimu vormid olid samuti valgustuse viljad; üks 18. sajandi uudissõnu on ka „alkoholism“.
Jääb küsimus, miks just see konkreetne märk sellest, et „ükski meist, ei mees ega naine, ei ole peremees omaenese majas“, nimelt üksildane seks, sai uueks, püsivaks ja paradigmaatiliseks häbimootoriks. Kui jumalad on andnud inimestele häbi, et võimaldada meil üheskoos elada, siis valgustusaja pedagoogid, arstid ja filosoofid oma jõupingutuses võimaldada meil elada üksinda nägid kurja vaeva selleks, et muuta seks iseenesega häbiväärseks. Millegi privaatse ja üksildase muutmine häbiväärseks oli raske ülesanne, sest häbi on emotsioon, mida manatakse esile avalikkuses teiste reaalse või kujutletava pilgu abil. Nende üritus seisnes masturbatsiooni muutmises häbiväärseks iseenese silmis. Ja pikas augustiinlikus traditsioonis paigutasid nad selle ihaldavasse ihusse: tegu oli lihahimu ilmaliku ümberkohandamisega.
Minu silmis on mõistatuslik, miks on olnud nii raske maha raputada nende tehtut: seda uut häbimootorit, seda uut arvatavat üksildusepatoloogiat. Ajajärgul, mil ihaldav ihu ja tuline kujutlus näivad võidutsevat, on masturbatsioon jäänud kui just mitte põlatavaks, siis vähemalt piinlikkust valmistavaks – see vajab kaitsmist. Sellele pakub vastukaalu lunastav feministlik traditsioon, mis sai alguse 1970. aastatel: näiteks Betty Dodsoni raamat „Liberating Masturbation: A Meditation on Self Love“ esitab otsekohese argumendi, et autoerotism on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka isiklikult vabastav akt. Seda kinnitavad seksilelude elav turg ja massilised artiklid naisteajakirjades. Selle teenistuses on ka pornotulv.
Aga üksilduse tähendus on ikkagi veel ka see, et sellega ollakse hõivatud suletud uste taga ja selles on midagi kahtlast. Prousti romaani „Swanni poolel“ alguses on koht, kus jutustaja, kes kindlasti ei ole mingi kujutluse vaenlane, kirjutab Combrays: „see oli ainus tuba, mille ust ma tohtisin lukku panna. Alati kui mu tegevus oli säärane, et nõudis vääramatut üksindust: kas lugemine või unistamine, pisarad või meeleline nauding.“
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
Lisa kommentaar