Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 9
25. juunil ründasid kolm Palestiina sõjalist organisatsiooni, sh valitsev Hamas, Iisraeli sõjaväebaasi, tappes kaks sõdurit ja võttes kolmanda pantvangi. 12. juulil ületasid Liibanoni Hezbollahi võitlejad Iisraeli piiri, võtsid vangi kaks sõdurit ja tapsid kolm. Kui Iisraeli üksused neile Liibanoni territooriumile järgnesid, ründas Hezbollah uuesti ja tappis veel viis.
Iisrael reageeris mõlemal juhul ühtmoodi. Ta tõrjus igasugused läbirääkimised või vangidevahetuse ning vallandas ulatuslikud rünnakud, mis pidid demonstreerima tema sõjalist võimsust, maha suruma võitlejate rühmitused ja kahandama nende võimet raketirünnakuteks. Ühel juhul lootis Iisrael kiirendada Hamasi valitsuse kukkumist; teisel juhul sundida Hezbollahi relvi maha panema. Nende ridade kirjutamise ajaks ei ole ühtki röövitud sõdurit vabaks lastud, Hamas on jäänud võimule ja Fatahis, millega Iisrael seda asendada lootis, valitseb täielik segadus.
Pilt on kõige süngem Liibanoni rindel. Ületades ootusi – või hirme –, pidas Hezbollah vastu, tulistas sügavale Iisraeli territooriumile lakkamatu joana rakette, mis on sundinud sadu tuhandeid iisraellasi varju otsima või lõuna poole kolima. Praegu kehtib habras vaherahu, kuid vähe on Iisraelis neid, kes sellega rahul oleksid, ja veel vähesemad usuvad, et selle tingimustest täielikult kinni peetakse. Hezbollah on teinud selgeks, et ta relvi maha ei pane, ja keegi ei suuda teda selleks ka sundida. Iisraeli peaminister Ehud Olmert, kes lubas Hezbollahi hävitada, defineeris võidu viisil, mis tagas juba ette kaotuse. Hezbollahi juht Hassan Nasrallah kuulutas eesmärgiks pealetungile vastu panna ning iseloomustas seega edu viisil, mis välistas lüüasaamise. Sõda, mis võeti ette Iisraeli heidutusvõime taaskordseks kinnitamiseks ja Hezbollahi maine rikkumiseks, on märkimisväärselt murendanud esimest ja tahtmatult parandanud viimast.
Poliitiline lõiv on olnud Iisraeli jaoks sama ränk. Kibedad etteheited ja süüdistused seoses Liibanoni sõjakäigu teostusviisi, eesmärgi ja tulemustega hakkasid peale tavatult vara, veel enne, kui oli kõlanud viimane lask. See, et rakette tulistati Iisraeli pihta kahest piirkonnast, kust ta oli varem välja tõmbunud, on pehmelt öeldes varjusurma saatnud peaminister Olmerti plaani Läänekalda aladelt ühepoolselt lahkuda. Tal pole välja pakkuda mingit alternatiivset programmi. Seni on ta välistanud rahuläbirääkimised Süüriaga ja ka dialoogi Hamasiga, kui liikumine just ei tee ideoloogilist kannapööret, mis paistab ebatõenäoline. Läänekaldal ja Gazas on küll palju rahulolematust, kuid Iisraeli ja Lääneriikide riskantne mäng sellele, et Palestiina tsiviilvõimu ülalpidamiskulude ja elanikkonna toiduabi kärpimine paneb nälga kannatava rahva mässama ning sunnib Hamasi oma käitumist muutma, on läbi kukkunud. Parim, mida Iisrael Liibanonis teha saab, on kõrvale astuda ning loota, et Liibanoni poliitikud ja avalik arvamus teevad Hezbollahi kahjustamisel ära selle töö, mida Iisraeli sõjaväe relvad teha ei suutnud. Sõjaga, mille Iisrael ilma selgelt määratletud eesmärgita ette võttis, ei saavutanud ta ühtki käegakatsutavat tulemust. See suvi pole Iisraelile hea olnud.
1
Ka teistele pole see suvi olnud soodsam. Hamas püsib jalul, kuid tema positsioon on ebakindel. Liikumine polnud valimisvõiduks valmis ja veelgi vähem oli ta valmis selleks, mis järgnes. Hamasi valitsus jäeti suuresti ilma toimimiseks vajalikest ressurssidest, sest Iisrael on pidanud kinni maksutulud, mida ta Palestiina Omavalitsuse jaoks kogub, ning nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit rõhutavad, et abisaamise jätkumiseks peab Hamas täitma kolm tingimust: tunnustama Iisraeli, ütlema lahti vägivallast ja jääma truuks eelmiste valitsuste sõlmitud kokkulepetele.
Rahvusvahelise üldsuse tähelepanu on viimasel ajal nihkunud Liibanonile, kuid palestiinlaste kannatused pole olnud väiksemad. Pärast Iisraeli sõduri röövimist 25. juunil tapsid Iisraeli väed mitmeid palestiinlasi, hävitasid Gazas elutähtsaid infrastruktuurirajatisi, vangistasid üle kolmekümne Hamasi kuuluva ministri ja parlamendiliikme ning sisuliselt sulgesid selle piirkonna välismaailmale. Väljendades oma kibedust Iisraeli agressiooni ja rahvusvahelise üldsuse võimetuse üle, on peaminister Ismail Haniyeh ja teised Hamasi juhid teinud ähmaseid hoiatusi, et nad võivad Palestiina Omavalitsuse ka laiali saata. Palestiina Omavalitsuse president ei presideeri enam millegi üle, valitsus ei valitse millegi üle ja levimas on anarhia. Võib küsida, mis vahet sel Palestiina rahva jaoks oleks.
Palestiina ja Iisraeli vastasseisu kõrval on kogu aeg käinud kurnav võimuvõitlus Hamasi ning ilmalikku natsionalismi pooldava Fatahi vahel. Kui verised üksikepisoodid kõrvale jätta, siis on Palestiina fraktsioonide vaheline sisekonflikt olnud tabuks; välismaalased sõitlesid küll sageli Yassir Arafati selle eest, et too ei tahtnud oma oponentidele karmilt vastu astuda, aga enamiku palestiinlaste jaoks oli just see tema uhkemaid saavutusi. Nüüd on sellest joonest üle astutud. Tegu pole küll veel täiemõõdulise sõjaga ja äsjane kokkulepe võib aidata säärase sõja isegi ära hoida; kuid pidevalt on toimunud palestiinlaste poliitiliselt motiveeritud tapmisi teiste palestiinlaste poolt, mida on saatnud rängad reetmissüüdistused. Arvamusuuringud, kus palestiinlastel lastakse valida Hamasi ja Fatahi vahel, on näidanud, et üha rohkem on neid, kes ei eelista kumbagi.
Kõige rängemat hinda on pidanud maksma Liibanoni rahvas. Seades avalikult oma eesmärgiks saada tagasi röövitud sõdurid ja halvata islamiliikumine, varjatult aga meelestada liibanonlasi Hezbollahi vastu, tekitas Iisrael sellele riigile kohutavat kahju, tappis üle tuhande Liibanoni kodaniku ning sundis veerandi elanikkonnast ümber asuma. Vaevalt toibunud eelmisest katsumusest, on Liibanon taas laastatud riik.
Islamiliikumine võib sõja tagajärgedega rahule jääda, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi ta väljavaated olla niisama kindlad. Viigi saavutamine sõjas Iisraeliga – mis on küll igas suhtes tohutu võit – võib osutuda siiski veel üheks lihtsamaks ta ülesannete seas. Oli ju Hezbollah valmistunud niisuguseks kokkupõrkeks viimased kuus aastat. Märksa raskemaks väljakutseks võib saada koduse lahingu võitmine. Sõda on toonud Liibanoni šiiitidele, kes on Hezbollahi peamiseks kandepinnaks, kaasa peaaegu kujuteldamatu ulatusega humanitaarkatastroofi. Sajad tuhanded šiiidid on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta. Paljud neist on mööda maad laiali pillatud ja nende heaolu sõltub võistlevate usulahkude suuremeelsusest. Hezbollahi populaarsus rajaneb suuresti ta suutlikkusel rahuldada sotsiaalseid vajadusi ja kuigi tema varustussüsteem on kandnud tõsist kahju – tõsisemat kui sõjaline arsenal –, lubab ta kiiret abi ning on hakanud seda Iraani toel ka andma varem ja tõhusamalt kui Liibanoni valitsus. Kuid ta seisab silmitsi taastamistöö tohutute vajadustega ning sealjuures pakuvad talle teravat konkurentsi ka teised. Kui Hezbollahi väidetava sõjalise võidu sära tuhmub, võib teda nii liibanonlaste poolt kui ka väljastpoolt tabada kasvav surve, et ta relvastatud võitlusest loobuks.
Samal ajal on araabia avalik arvamus üha radikaliseerunud ning USAga liidus olevad valitsused end kahekordselt diskrediteerinud – algul seeläbi, et avaldasid vaenulikkust Hezbollahi suhtes, ning hiljem häbistatuna islamiliikumise sõjalisest vaprusest. Mis puutub USA valitsuse hoiakusse, siis see on olnud täiesti arusaamatu. Tehes panuse Iisraeli ebatõenäoliselt kiirele võidule, jäi USA sisuliselt üksinda vaherahu vastustama veel ka siis, kui tsiviilohvrite arv aina kasvas ning isegi Liibanoni valitsus, mida USA silmakirjalikult väitis end toetavat, palus tagajärjetult vägivallale piir panna. USA kaastundeavaldused Liibanoni rahvale, samal ajal kui ta ise toetas Iisraeli sõjalisi operatsioone, ainult suurendasid rahva raevu. Sinna juurde käis jutt “vabaduse” nimel käivast heitlusest, mille päev-päevalt jätkuv verevalamine järjest absurdsemaks muutis, ning mõistagi ei taha need, kes sellest heitlusest väidetavalt kasu peaksid saama – araabia rahvad – sellega vähimatki tegemist teha. Ameerikal võib ju õnnestuda oma positsioone selles piirkonnas veel kunagi taastada, kuid üha raskem on näha, kuidas ja millal.
Kokkuvõte on nukker. Kõikidel rinnetel jätkub vastasseis, milles on vähe loogikat ja sihti ning silmapiiril ei paista ühtegi stabiilset tulemust. Keegi peab järele andma.
2
Hamasi valimisvõit 2006. aasta jaanuaris oli võrreldav poliitilise maavärinaga. See tähendas kõige radikaalsemat muutust Palestiina poliitikaareenil pärast seda, kui Yassir Arafat ja tema Fatahi liikumine võtsid 1967. aasta Araabia–Iisraeli sõja järel üle Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO). Võimu üleminek on olnud vaid osaline, kuid see teeb asja ainult keerulisemaks. Hamasi käes on võim Palestiina Omavalitsuse parlamendis ja seega ka valitsuses. Fatahile kuulub endiselt presidendivõim ja kontroll PLO üle. Isikliku ustavuse ja parteilise kuuluvuse kaudu kontrollib Fatah ka julgeolekujõude ja suurt osa tsiviilametnikkonnast. Üheainsa fraktsiooni valitsemisega harjunud süsteemis on niisiis tekkinud kaksikvõim ning ei Hamas ega Fatah ole valmis seda olukorda muutma. Hamas valitseb nagu opositsioonipartei ja Fatah osutab sellele vastupanu nagu võimupartei. Kumbki ei suuda loobuda minevikus omaseks saanud harjumustest.
Tahtmata valimistulemusi aktsepteerida, süüdistasid Fatahi võimumehed neis nii valimissüsteemi, mille olid ise kavandanud, kui siselõhesid, mille tekkimise eest olid ise vastutavad. Kohemaid hakkasid nad otsima võimalust tulemuste tühistamiseks. Vaevalt mõni tund pärast valimistulemuste selgumist asusid nad uurima, kas president Mahmoud Abbas ei saaks parlamenti seaduslikult laiali saata ja kuulutada välja uued valimised (seda ta ei saa); samuti uurisid nad, kas ei saaks välja kuulutada eriolukorda ja parlamendi tööd peatada (seda president küll saab, aga ainult ajutiselt) või kuidagi teisiti lühendada Hamasi valitsemisaega. Mõned Fatahi liikmed kaalusid sõjalise konflikti võimalust; nad arvasid, et parem oleks, kui see leiaks aset enne, kui islamistid on jõudnud oma võimu kindlustada.
Fatahi ametiisikud lükkasid juba varakult tagasi soovitused moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, sest kartsid, et see ainult tugevdab Hamasi, võimaldades sel
lõigata kasu Fatahile osaks saanud rahvusvahelisest tunnustusest, ilma et peaks maksma hinda, mida Fatah selle saavutamiseks on maksnud. Fatahi juhid kritiseerivad küll avalikult Lääne poliitikat Hamasi suhtes, kuid eraviisiliselt on nad seda toetanud, õhutades USAd ja Euroopa Liitu jääma kindlaks doonorabi jätkamise kolmele tingimusele. Nad lootsid USA abiga sisse seada suhtluskanali president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel, et Hamasist mööda minna ja teda kõrvale tõrjuda. Ja nad õhutasid salamisi ametnike allumatust, kes palgast ilmajäänuna niisugust õhutamist eriti ei vajanudki. Hamas on võtnud võimu, kuid ei saa seda rakendada. Islamistidel puuduvad ressursid, et maksta palka ametnikele – kes nende korraldusi niikuinii täita ei kavatse.
Surve Hamasile on lähtunud teistestki allikatest. USAst, Euroopa Liidust, ÜROst ja Venemaaast koosnev kvartett peatas oma abi, kuni uus valitsus on täitnud kolm tingimust, ning Iisrael pidas kinni Palestiina Omavalitsuse heaks kogutud tollimaksud ja takistas inimeste liikumist okupeeritud territooriumidel ja kaubavahetust nendega. Eesmärk näis olevat selge: pitsitada valitsust, äratada rahva seas rahulolematust selle tööga, leida võimalusi president Abbasi toetamiseks ning tagada, et Hamasi võimupäevad lõpeksid kiiresti ja äpardumisega. Araabia riikide valitsused, kellele islamiliikumise võimuletulek, pealegi veel demokraatlike valimiste tulemusena, sugugi ei meeldinud, jagasid vaikimisi samu eesmärke.
Paistab, et president Abbas on tundnud end kogu see aeg ebamugavalt. Nii temperamendi kui põhimõtete poolest kaldub ta teravaid vastasseise vältima. Ta on Fatahi aseesimees, PLO juht ja Palestiina Omavalitsuse president, kes võtab tõsiselt oma positsiooni kõigi palestiinlaste juhina. Ta ei taha, et teda hakataks mäletama kitsalt erakondliku poliitikuna, kes aitas kaasa palestiinlaste jaoks enesetapjaliku kodusõja puhkemisele. Aastatepikkune pettumus USA ja Iisraeli poliitikas on teinud ta umbusklikuks iga strateegia suhtes, mille edu (nagu mõned tema lähikondlased propageerivad) sõltuks nende kaasosalusest. Ja seega on ta jätkanud püüdlusi teha koostööd Hamasiga ja seisnud vastu mõningate oma nõuandjate tungivatele palvetele esitada islamistidele otsene väljakutse.
Sellegipoolest ei kavatse ta alluda islamistilikule maailmavaatele, eriti mitte selles, mis puudutab Iisraeli olemasoluõiguse mittetunnustamist, sest ta peab seda rahvuslikule liikumisele ohtlikuks. Ta on veendunud, et palestiinlaste ainus võimalus on läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepe Iisraeliga ning nende kalleim vara on nende rahvusvaheline legitiimsus. Ta kardab, et Hamas on ohuks mõlemale. Et Hamasile vastu seista, on Abbas tugevdanud oma võimu presidendina ning kontrolli PLO ja julgeolekujõudude üle. Ta on mitmel puhul hoiatanud, et võib valitsuse tagandada. Hamasile kätt sirutades ei ole ta olnud eriti leppimisaldis ja Hamasile vastu seistes ei ole ta olnud piisavalt otsusekindel ning niiviisi on Abbas osutunud poliitikategelaseks, kes triivib kahe selgelt erineva ja vastandliku rolli vahel. Mõlemas rollis tunneb ta end ebakindlalt.
3
Kuidas seletada Hamasi reaktsioone? Ja kuidas tõlgendada sõjalist rünnakut Gazas, mis praeguse kriisi käivitas? Paljud lähtusid teooriast, et võim soodustab pragmaatilisust, ning ootasid, et islamistid kohanduvad ja ilmutavad mingisugustki valmidust sõlmida Iisraeliga kompromiss ja pidada läbirääkimisi, võttes aluseks kahe riigi variandi. Nad ootavad seda ikka veel. Hamas ja tema uus valitsus tulid välja avaldusterahega, millest muu maailm kuigipalju targemaks ei saanud. Selgete seisukohtade esitamise asemel käidi välja mitmetähenduslikke peibutisi, öeldes ühel päeval üht ja taganedes sellest juba järgmisel. Vaherahu, millest Hamas oli üle aasta ühepoolselt kinni pidanud, lõppes sõjalise rünnakuga, mille käigus võeti vangi Iisraeli sõdur, ning Qassami rakettide tulistamisega Gazast Iisraeli. Need, kes olid veendunud, et uduse fraseoloogia taha varjab Hamas lihtsalt oma soovimatust kokkulepetest kinni pidada, leidsid sellele nüüd kõvasti kinnitust.
Kõige sagedamini seletatakse Hamasi hoiakuid sisemiste lõhede ja välismõjudega. Selle seletuse järgi töötas organisatsiooni Damaskuses asuva poliitbüroo juht Khaled Mashal oma Süüria peremeeste vaikival nõusolekul järjekindlalt vastu kõigile pragmaatilistele sammudele, mida oli algatanud okupeeritud territooriumidel paiknev juhtkond, eriti peaminister Ismail Haniyeh. Väidetavasti olevat just Mashal andnud korralduse 25. juuni rünnakuks, kui rööviti Iisraeli sõdur – et sellega põhja lasta Haniyeh’ ja Abbasi vahelised läbirääkimised ettepaneku üle, mille olid Iisraeli vanglates välja töötanud palestiinlaste tähtsamad juhid – niihästi Fatahi kui Hamasi juhtkonnast – ja mis olevat varjatult heaks kiitnud kahe riigi lahenduse. Väidetakse, nagu oleks Mashal seeläbi ühekorraga niihästi saboteerinud kokkulepet, pannud maksma oma ülemvõimu organisatsioonis kui ka eskaleerinud Iisraeli–Palestiina konflikti ning kaitsnud niiviisi oma Süüria ja Iraani patroonide huve.
See teooria on küll elegantne, aga ei pea vett. Kui Mashali eesmärk oli takistada Haniyeh’l rahvusliku kokkuleppe sõlmimist, siis see ei õnnestunud. Kokkuleppele jõuti mõned tunnid pärast 25. juuni rünnakut ning Mashal ja tema paguluses elavad kolleegid tervitasid seda avalikult. Kokkulepe viimane versioon sisaldab olulisi muutusi, mida oli pooldanud Damaskuses asuv juhtkond: see aktsepteerib rahvusvaheliste resolutsioonide õiguspärasust, aga ainult niivõrd, kuivõrd need ei “kahjusta meie rahva õigusi”, ning see kinnitab otsesõnu pagulaste õigust tagasi pöörduda oma “kodude ja omandi juurde, millest nad on ilma jäetud”. See dokument on Hamasi jaoks oluline samm edasi, kuid seda ei saa kuidagi võtta rahuplatvormina. See ei tunnusta Iisraeli ning kinnitab taas kord palestiinlaste õigust niihästi vastupanule kui tagasipöördumisele. Kvartetile andis dokument midagi, mille olemasolu tuli tunnistada ja mille suhtes seisukoht võtta; kuid kvartett polnud saanud seda, mida oli tahtnud. Ja mis arvatavasti kõige tähtsam: see, mis on teada meetodite kohta, kuidas Hamasis otsuseid langetatakse, heidab tõsist kahtlust oletusele, nagu võiks
Haniyeh jätta arvestamata Mashali vaadetega või Mashal riskida omal käel Haniyeh’ jalgealuse õõnestamisega. Juhtimine on Hamasis kollektiivne ning kuigi vaatepunktid kahtlemata lahknevad ja kohati teravaltki, langetatakse otsuseid seal konsensuslikult.1
Kui vaevuda küsima Hamasi juhtidelt – olgu okupeeritud territooriumidel või väljaspool –, siis nemad pakuvad sündmuste käigule lihtsa seletuse. Nad ütlevad, et kui nad ei saa keskenduda valitsemisele, siis seda mitte tahtmatusest, vaid sellepärast, et neil ei lasta seda teha. Nad on isoleeritud, nende valitsus jäeti juba enne ametisseastumist ressurssidest ilma, neid on tabanud Iisraeli üha ägenevad rünnakud, sealhulgas suurtükilöögid, õhurünnakud ja sihtatentaadid. Neil on tulnud tegelda ka Palestiina võitlejate Iisraeli-vastaste raketirünnakutega Gazast – ehkki nende takistamiseks nad midagi küll ette pole võtnud.
Islamiliikumise juhid kaalusid kaht võimalust. Nad võivad demonstreerida suutmatust korraldada Palestiina asju ning kaotada seega järk-järgult oma valijaskonna usaldust ja toetust. Või nad võivad anda vastulöögi, lootes sundida Iisraeli, Fatahi ja välisriike andma oma valitsusele hingamisruumi, ja kui see ei õnnestu, siis teha enda ümber kõik maatasa. Liikumisesiseseid hõõrumisi kõrvale jättes võib öelda, et tegu ei olnud juhusliku eksisammuga: kui Hamas peab langema, siis tema liidrid eelistaksid, et see toimuks pigem võideldes kui lihtsalt läbi kukkudes.
Hamasi käitumises on tähtis veel üks aspekt, mis puudutab küll rohkem Araabia–Iisraeli konflikti psühholoogilist kui poliitilist külge. Islamistid on otsustanud muuta mängureegleid, mis nende meelest vähemalt viimasel ajal on olnud läbini erapoolikud. Iisrael on nende silmis okupant, kes hoiab palestiinlasi vangis ja võtab ette ulatuslikke sõjalisi operatsioone, samal ajal kui palestiinlastel palutakse korralikult käituda, näidata, et nad on väärt paremat kohtlemist, ning pakkuda poliitilisi kompromisse. Nad ütlevad, et konflikt sai alguse 1948. aastal, kui palestiinlased kihutati välja nende maalt ja sinna tekkis võõras poliitiline üksus; tänapäeval aga on see taandatud rutiinseks territoriaalvaidluseks, kus vastupanuakte taunitakse kui status quo lubamatut rikkumist ning Iisraeli järeleandmisi ülistatakse kui riigimehelikke žeste. Palestiinlastel soovitatakse Iisraeli ülekaaluka sõjalise jõu hirmus oma võitlusest hoiduda; rahvusvahelise toetuse saavutamiseks soovitatakse neil Läänt meelitada ja võrgutada. Hamas küsib nüüd, mida on see kõik neile andnud?
Abbasi hääles on kuulda teatavat tungivat tooni, meeleheitenooti, mida Hamasi juhtide häälest ei kosta. Selles ei väljendu üksnes usule omistatav erinev tähtsus, vaid ka erinev hinnang, mis antakse jõudude tasakaalule, sellele, kuidas seda muuta ja kuidas äratada rahvusvahelist tähelepanu. Hamasi sõnum on, et ta ei karda ega kiirusta; kui tal valitseda ei lasta või teda rünnatakse, siis võib ta anda vastulöögi; kui Iisraeli rünnakud ähvardavad Palestiina Omavalitsuse kukutada – mis on üha tõenäosem võimalus –, siis Hamas jääb ellu selletagi; ja tähelepanu võidab ta pigem oma vankumatuse kui meeldimisvalmidusega. Kvarteti kolme tingimuse aktsepteerimine ei lähe kokku Hamasi maailmavaatega, nagu ka mitte poliitilised järeleandmised, mille ainus eesmärk oleks demonstreerida head tahet. Selle asemel üritab Hamas valitseda, kuid nõuab samas uue jõudude tasakaalu kehtestamist ehk – nii nagu tema sellest aru saab – vastastikususe ja väärikustunde taastamist. 1980. ja 1990. aastatel rajas ka Hezbollah Iisraeli põhjapiirile raketisüsteemide võrgustiku ja alustas samalaadsete eesmärkidega sõjalisi rünnakuid ning Hamas on sellest õppinud. Pole siis ime, et need kaks liikumist võtsid enam-vähem korraga ühtäkki ette samasugused sammud – röövisid Iisraeli sõdureid – ja kuulutasid, et teevad seda ühtedel ja samadel põhjustel – et vange välja vahetada.
4
Hezbollah on Araabia näitelaval erandlik nähtus. Ta on tõhus tegudes – isegi kui need on vastikud – ja suhteliselt tagasihoidlik sõnades. Ta on näidanud osavust lahingus ja pädevust sotsiaaltöös. Maailm võib teda tunda veriste rünnakute ning surmatoovate raketilöökide järgi, kuid enamikule Liibanoni šiiitidest on kõige veenvama mulje jätnud tema asjalikud ja vähem glamuursed sotsiaalprogrammid. Ta on ühtaegu sügavalt pragmaatiline ja sügavalt ideoloogiline, pannes oma märkimisväärse taktikalise paindlikkuse järeleandmatute veendumuste teenistusse. Valdavalt sunniitlikus piirkonnas tegutseva šiiitliku liikumisena on ta jäänud truuks oma sektantlikule kandepinnale Liibanonis, apelleerides samas sektipiire ületavalt kogu araabia maailmale. Ta on ühelt poolt Liibanoni rahvuslik liikumine, mis tahab end tõestada riigi julgeoleku ainsa tõelise kaitsjana, ja samas on tal ka laiem regionaalne identiteet, sest teda seob tugev liit Süüriaga ning veelgi tugevam logistiline ja ideoloogiline side Iraaniga. Hezbollah on osanud ära kasutada Liibanoni usuliselt liigendunud poliitilist süsteemi ja traagilist kodusõda, et istutada sellesse riiki islamirevolutsiooni idee.
Pärast Iisraeli tagasitõmbumist Lõuna-Liibanonist 2000. aasta mais pidi Hezbollah intensiivistama oma tegevust Liibanoni sisepoliitikas ning ta võttis vastu pretsedenditu otsuse ühineda valitsusega. Aga samas on ta jäänud järjekindlalt truuks oma internatsionalistlikule, islamistlikule usutunnistusele ja püüdnud suurendada oma mõju Palestiina asjades. Sageli süüdistatakse Hezbollahi Iraani huvide teenimises. Seda ta ka teeb, kuid mitte viisil, nagu tavaliselt eeldatakse. Nasrallah ei allu Teherani valitsejatele; ta usub siiralt nende vaateviisi õigsusse ning islamirevolutsiooni üritust edendades arvab ta edendavat ka enda üritust. Kui Nasrallah kõneleb vastupanust, siis peab ta silmas midagi enamat kui praktiline tegevus. Ta peab silmas meeleseisundit. Hezbollah paneb vastu Iisraelile, USA-le, kokkuleplikele araabia režiimidele ning Lääne katsetele piirkonda ümber korraldada. Kui kohe pärast Iisraeli väljatõmbumist 2000. aastal küsiti Nasrallahi käest, kas poleks aeg hakata uut ametit otsima, siis olevat ta väljendanud üllatust. Ta väitis, et tema töö alles algab.
Hezbollah hakkas varem ja paremini kui Hamas mängima poliitikas osalemise ja vägivaldsete aktsioonide vastuoluliste reeglitega. Ent mis on vahest kõige olulisem – piirkonnas, mille juhid armastavad suuri sõnu, on Hezbollah kaldunud ka tegema seda, mida ütleb. Hiljutise kokkupõrke ajal torkas teravalt silma üks kontrast: ühelt poolt sõja asjalik, peaaegu kliiniline lahkamine islamiorganisatsiooni sõjalise juhi Hassan Nasrallahi suust, ning teisalt demokraatiku riigi tsiviilisikust juhi Ehud Olmerti suuresõnalised, sageli hüperboolsed väited.
Hezbollahi juulikuisele rünnakule leidub mitmeid tõenäoseid seletusi, kuna liikumine reageerib väga mitmesugustele survetele ja huvidele. Hezbollah kuulutas 2006. aasta aastaks, mil saadakse tagasi viimased Iisraeli vanglates kinnihoitavad Liibanoni vangid – ja juba mitmeid kuid oli Nasrallah avalikult teatanud liikumise kavatsusest hakata vangide vahetamiseks sõdureid röövima. Islamiliikumise juhile oli see sõnapidamise küsimus. Peaaegu samal ajal toimunud sõduri röövimine Hamasi poolt ja Iisraeli karm reaktsioon sellele andis veel ühe eelise. See võimaldas Hezbollahil kinnitada oma araabia-islami identiteeti, mis ulatub kaugemale Liibanoni ja šiiitluse piiridest, sest nõudmine, et igasugune vangide vahetus peab hõlmama ka palestiinlasi, võimaldas Hezbollahil näidata, et tema seisab araabia maailmas ainsana palestiinlaste kaitsel.
Teine tegur, mida ei maksa eirata, on piirkondlik. Hezbollahile valmistas muret Lääne surve Süüriale ja Iraanile, mis on islamistide silmis tõendiks sellest, et USA laiendab oma jõupingutusi Lähis-Ida ümberkorraldamiseks. Hezbollahi operatsiooni ajastus klappis hästi nii Teherani kui Damaskuse muredega, kelle huvisid Nasrallah hoolikalt silmas peab.
Hezbollah ootas, et operatsioon toob kaasa veel ühe verise – ehkki juhitava ja piiratud – kokkupõrke niisuguste konfliktide pikas ajaloos. See oletus polnud päris alusetu. Mõlemad pooled olid aastaid teineteist proovile pannud, Hezbollah oli rünnanud vaidlusaluseid Shebaa farme ja Iisrael oli tunginud Liibanoni õhu- ja mereruumi ning tapnud Palestiina võitlejaid Liibanoni pinnal. Islamistide operatsioon oli tavalisest jultunum ja provokatiivsem, sest toimus vaieldamatult Iisraelile kuuluval territooriumil. Kuid eesmärgi poolest – lühike sõjaline kokkupõrge ja vangide võtmine, millele järgneksid pikaajalised kolmanda osapoole vahendatud läbirääkimised järjekordseks vangidevahetuseks – ei erinenud see oluliselt varasematest.
Kuid ikkagi oleks Hezbollah pidanud paremini arvestama. Iisraeli jaoks ei olnud tegu kõigest veel ühe vahetuskaubaga. Asi läks üle piiri. Pärast ühepoolseid tagasitõmbumisi, algul Lõuna-Liibanonist – mida Hezbollah ja palestiinlaste rühmitused pidasid relvastatud vastupanu saavutatud võiduks – ja seejärel Gazast, kartis Iisrael, et tema heidutusjõud hakkab murenema. Palestiinlaste rünnakute intifada järel kasvanud jultumust tõlgendas Iisrael laiema ohu sümptomina. Silmapiiri tumestasid veelgi pikaaegsemad regionaalsed tendentsid – islamismi populaarsuse pidev tõus, Iisraeli olemasoluõiguse avaliku eitamise kasvav sallimine, nagu ka Iraani sõjakas hoiak, suurenev mõjujõud ja tuumaprogramm.
Kõigi nende murede koondumispunkt oli just Liibanonis. Sest seal, Iisraeli põhjapiiri ääres eksisteeris midagi sellist, mida Iisrael pidas juba loomu poolest endale talumatuks: hästi väljaõpetatud, motiveeritud ja varustatud rahvavägi, millel on tihedad sidemed Iraaniga ja mille maine rajaneb vastupanul juudiriigile. Ükskõik, kas on või pole õigus neil, kes väidavad, et Iisrael lihtsalt ootas ettekäänet otsustavaks rünnakuks Hezbollahi vastu, igatahes ei kavatsenud Iisrael seda provokatsiooni niisama jätta. Iisrael võib olla strateegiliselt tugevam kui kunagi varem, sest konventsionaalse sõja oht araabia maade poolt on kadunud, Saddam Hussein on kukutatud, Palestiina rahvuslik liikumine nõrgenenud ja Iisraeli rahvusvaheline toetus enneolematu. Kuid ta erakordse tugevuse tunne on segatud talle seesmiselt loomuomase piinlikuvõitu haavatavusetundega.
Hezbollah ei oodanud, et sõda saab olema nii intensiivne ja jõhker. Kuid ta oli niisuguseks sõjaks valmis. Hoolimata Iisraeli korduvatest pommirünnakutest, pidas Hezbollahi väejuhatus vastu ja säilitas kontrolli olukorra üle. Hezbollah jätkas rakettide tulistamist; tema telejaam jäi eetrisse; ja Nasrallah, kelle elu oli mõistagi otseselt ohus, sai avalikult ja peaaegu kohe arengutele reageerida. Liibanonis, ka Hezbollahi vaenlaste seas, on vähe neid, kes kahtleksid, et vähemalt lühemas ajaperspektiivis on see organisatsioon tulnud konfliktist välja võitjana.
Kuid õige pea võivad Hezbollahile hakata kaela sadama probleemid. Sõda võis küll ajutiselt peaaegu kõik Liibanoni rühmitused Iisraeli vastu ühendada, kuid usulahkudevahelised pinged pulbitsevad ja intensiivistuvad. Paljud kristlased ja sunniidid süüdistavad katastroofis Hezbollahi; ja küllaltki paljud šiiidid tunnevad vimma kaaskodanike vastu, kes nad hülgasid. Hezbollah on püüdnud vältida Liibanonile iseloomulikke sektantliku identiteedi kammitsaid; nüüd võib tal minna raskemaks oma teistest eristuvat positsiooni säilitada. Iisraeli rünnakud olid ebaproportsionaalsed, kuid nad polnud täiesti valimatud. Ükskõik, mida tunnevad teised, šiiidid on kindlad, et sõda peeti just nende vastu. Kui ülejäänud riik seda ei tunnista ega paku šiiitidele hüvitust ja tunnustust, mida nad enda meelest väärivad, siis hakkavad nad oma kibedusest märku andma. Selleks pole palju vaja – piisab vägivaldsetest katsetest Hezbollahi desarmeerida või vaidlusest Liibanoni armee struktuuri ja mandaadi üle, erimeelsustest taastusfondide käsutamisel või eri poolte arveteõiendustest, et süttiks taas vastastikku hukatusliku konflikti süütenöör.
Hezbollahi juhid tunnevad, et sisepoliitikas tulevad nad toime vastastega, kes näitasid oma jõuetust Iisraeli kalletungi ees ning on ilmutanud kogu oma tegevuse vältel sektantlikku kitsarinnalisust. Kuid teine asi oleks taaselustunud keskvalitsus, mis suudaks riigi uuesti üles ehitada, ning tugevnenud Liibanoni sõjavägi, mis tagaks maa julgeoleku. Suurem rahvusvaheline tähelepanu tähendab ka jõulisemat rahvusvahelist sekkumist ja see võib kaasa tuua hulga probleeme, sh nõudmisi, et Hezbollah relvad loovutaks.
Tulevasi poliitilisi lõkse silmas pidades kiirustab Hezbollah oma sõjalise edu pealt dividende välja võtma. Aktsepteerinud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis teoreetiliselt ohustab tema staatust (sest näeb ette Liibanoni ja rahvusvaheliste jõudude paigutamist riigi lõunaosasse, riigi relvastusmonopoli ja embargot mitteriiklike organisatsioonide relvahangetele), muutis Hezbollah selle otsemaid sisutuks. Tal õnnestus panna Liibanoni valitsus lahti ütlema mis tahes kavatsusest liikumist desarmeerida ning ametlikult kinnitama “vastupanu” õiguspärasust. Nüüd tõttab ta saama ülesehitustööde kõige silmapaistvamaks – ja efektiivsemaks – teostajaks laastatud lõunas, jagades sularaha rahvahulkadele, kelle vajadused on suured ja kelle tänu võib kesta kaua. Tal on plaanis paigutada oma võitlejad taastatud majadesse ja relvad uutesse hoidlatesse. Ja pole üllatav, et viimaste teadete järgi ühineb islamiliikumisega järjest rohkem usklikke ja mitteusklikke šiiite.
5
Iisraeli jaoks on see sõda tähendanud jõhkrat ärkamist. Toimunut peetakse dramaatiliseks läbikukkumiseks ja sellele pakutakse mitmesuguseid seletusi. Iisraeli kommentaatorite meelest on süüdi küll liigne tuginemine õhujõududele, küll ebalus maavägede kasutamisel, küll ebapiisav luuretöö või pea- ja kaitseministri puuduv sõjakogemus. Mõned, keda on küll märksa vähem, seavad kahtluse alla säärase sõja mõttekuse ja leiavad, et kui selle eesmärgid olid üldse saavutatavad, siis pigem diplomaatiliste kui sõjaliste vahenditega. See polnud sugugi ammu, kui peaminister Ariel Sharon vaigistas Gazast tagasitõmbumisega rahvusvahelise kriitika, teenis riigile plusspunkte ja kaalus samasuguste sammude ettevõtmist Läänekaldal. Tänapäeval on iisraellastel raske niisuguseid mõtteid isegi hellitada. Ühepoolse väljatõmbumise idee, millest lähtudes rajati Kadina-partei ja Olmert võitis valimised, on nüüdseks jäänud minevikku. Sündmuste pöörakust jahmununa on iisraellased loobumas Läänekaldalt tagasitõmbumise mõttest; aga nad ei näe ka alternatiivi ega tea, mida edasi teha.
See ei ennusta midagi head. Sõja alustamise peamisi põhjusi – panna maksma oma heidutusjõud – on olnud üks sõja vaieldamatuid ohvreid. Hezbollah, Hamas, Iraan ja Süüria tunnevad kõik, et nende väljavaated on paranenud. Sõda kahjustas araabiamaailma silmis müüti Iisraeli võitmatusest. Praegusel hetkel oleks Iisraeli jaoks kõige ohtlikum see, kui teda ei võeta enam domineeriva, vaid ammendunud jõuna. Nüüd, kus Iisraeli juhid vaagivad uue vastasseisu kulusid ning vaiksema, diplomaatilise perioodi võimalusi, omistatakse sellele ohule suurt kaalu.
Neis oludes võib jääda peale tahtmine tõestada oma tugevust vastulöökide andmisega. Tõenäoliselt tekib selleks ka ohtralt võimalusi. Süüria ja Iraan võivad minna üle piiri. Iisrael võib üritada Hezbollahi kannatust proovile panna ning ei saa välistada Hezbollahi provokatsioone Lõuna-Liibanonis. Peaaegu kindel on, et üritatakse tappa Nasrallahi või Mashali. Igal juhul on tõenäoline, et Iisrael püüab vajutada tagasikerimisnuppu ning pidada maha niisugune lahing, mida ta algselt pidada soovis. Nii Iisraelile kui ka Hamasile ja Hezbollahile oleks kõige rängemaks löögiks see, kui neid allaandjateks peetaks. Konflikt ei käi enam mingi spetsiifilise eesmärgi saavutamise nimel – näiteks selleks, et vabastada mõni sõdur või hõivata teatud kindel maa-ala. Konflikt käib nüüd millegi käegakatsutamatu ja tõsisema nimel: et panna maksma oma heidutusvõime, määrata mängureeglid, näidata, kes on boss. Niisugused kokkupõrked võivad vaibuda ja mõneks ajaks isegi peatuda. Aga nad ei lõpe.
24. august 2006
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Robert Malley. The New Middle East. New York Review of Books, 53 kd, nr 14, 21. september 2006.
ROBERT MALLEY oli 1998–2001 president Clintoni eriabi Araabia-Iisraeli asjades ning USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu büroo Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia asjade direktor. Praegu on ta Rahvusvahelises Kriisigrupis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika programmide direktor.
1Vt H.Agha, R. Malley, Hamas: ThePerils of Power. The New York Review, 09.03.2006.
Lisa kommentaar