Jaanuaris 2022 kirjutas Delfi ärileht, et Eestis toetab uue põlvkonna tuumajaama kasutuselevõttu 68% küsitletutest. „Kõrged gaasi ja elektri hinnad … on pannud inimesi … aduma, et põhjamaal ainult heale ilmale loota ei saa“,[1] osundas artikkel vastava uuringu tellinud Fermi Energia esindaja sõnu. Lühikese teksti juures oli pilkupüüdev visualisatsioon Hitachi korporatsiooni plaanitavast väikereaktorist BWRX-300, mida tuumaenergiat Eestis propageeriv firma oli asunud meedias levitama juba eelmise aasta lõpul ning mis sarnasel kujul pidi peatselt minema arendusse Kanadas, Ontario provintsis. Ainsa erinevusena oli siinsesse meediasse paisatud pildi vasakul servas lehvinud Kanada lipp vahetatud Eesti oma vastu ning keerukas nimekombinatsioon ümber bränditud „suupärasemaks ja rahvuslikult kauniks“ Lindaks. Samasugune pilt valgest mooduljaamast oli selleks ajaks veebiavarustes illustreerinud nii Kanadasse plaanitavat reaktorit kui ka tutvustanud uut lähenemist tuumajaamade arhitektuurile disainiportaalis Dezeen. Viimases kirjeldati muu hulgas, kuidas jaama modulaarsus aitab vähendada ehituse hinda ning väiksem maht muudab selle teistest turvalisemaks.
Sõnaliselt esitatud argumentide kõrval näis sama oluline roll olevat visuaalsetel vahenditel. Pehmelt kaarduvate nurkadega madal valge hoone, mille laiema alumise poodiumi keskelt kerkis sarnane kaarduvate vormidega maht (reaktoriruum?), meenutab kõike muud kui radioaktiivset kütust kasutavat tuumajaama. Veidi pilvise õhtuse taeva taustal valgustab pildil ehitise ülemist perimeetrit kutsuv elektrisinine LED-riba, sarnane valgusekraan asub ka kõrgema ja madalama mahu ühinemiskohas. Akendeta hoone fassaadil on ainsaks avauseks alumise mahu keskel paiknev sissepääs, liigendusteta seinapinnad on ühtlaselt kaetud vertikaalse lainelise materjaliga, ilmselt metalli või betooniga. Sellisena on fassaadilt võimatu midagi välja lugeda hoone sisemuse kohta, see on omamoodi minimalistlik „must kast“ (või antud juhul valge kast), mille sisemus on liiga keeruline, et seda vaatajale kommunikeerida. Oma läbitungimatuses meenutab see pigem intelligentset kodust disainiseadet või mõnda moekat gadget’it – virtuaalset hääljuhitavat abilist, robottolmuimejat või laadimiskonsooli – kui traditsioonilist tööstushoonet, mille iseloomulikeks joonteks 19. sajandi lõpust alates on olnud funktsionaalne läbipaistvus ja n-ö seest-välja projekteerimine. Nii oli arhitektide sõnum üsna selge, kutsudes üles tuumajaamu seostama igapäevaste elektrooniliste vidinatega, ilma milleta me oma olemasolu ette ei kujuta. Veelgi enam, konsoolilaadne välimus näib analoogia kaudu meelde tuletavat kõiki teisi sarnaseid masinaid, mida odava elektrienergiata kasutada ei saaks; suurt emakonsooli, millesse kinnituvad kõik ülejäänud seadmed. Seega on üsna ootuspärane, et arhitektuursest keelest endast saab seda propageeriva firma jaoks argument tuumaenergia ohutusele: „3D-piltidelt näeme, et planeeritav reaktor ei ole hirmuäratav tossavatest korstnatest koosnev tööstus,“ kirjutas peamiselt digiuudistele suunatud Geenius Meedia portaal Rohegeenius sama jaama tutvustavas artiklis.[2]
Pildi autoriks on Hollandi disainibüroo Instance BV, mis konsulteerib Hitachi korporatsiooni arendajaid võimalike planeeringute osas ning konstrueerib kõrgresolutsiooniga renderdusi jaamade võimalikest disainilahendustest. Büroo on omakorda seotud Arnhemis asuva disainikooli Artez uurimisprojektiga Instance of Uncertain Spaces (ebakindlate ruumide juhtum), mis ühe eesmärgina küsib, kuidas kunstid saavad mõjutada ehitatud keskkonda, mida üha enam suunavad mitte-kultuurilised faktorid. Rühma koduleht sedastab oma positsiooni tehnika suhtes omamoodi resigneerunult, käsitledes seda paratamatusena, mida disaineri töös arvesse võtta: „meeldib see meile või mitte, lähitulevikku määratlevad automatiseerimine, tehisintellekt, nutikas infra-struktuur, linnade tihenemine ning tohutu energiavajadus selle kindlustamiseks.“[3]
Kaasaegsete elektrooniliste seadmete disainipõhimõtete kujunemise üheks teetähiseks oli Ameerika korporatsiooni IBM arvutite kujundusprotsess 1950. aastate lõpust alates. 1956. aastal pandi firma juures kokku disainigrupp, mida juhtisid arhitekt Eliot Noyes ja graafiline disainer Paul Rand ning kus töötasid konsultantidena kriitik Edgar Kaufmann Jr ja disainer George Nelson. IBM oli mõistnud, et eksklusiivsete sõjatööstuses kasutatavate arvutite ümberkujundamine massituru jaoks oli ennekõike disaini visuaalse kuvandi probleem, kus tuli ületada masinate senine kohmakus ning veenda tarbijat nende vajalikkuses. Lisaks uue logo ja kirjatüübi kasutuselevõtule sõnastas kujundusmeeskond senisest lähenemisest kardinaalselt erinevad põhimõtted. Selle asemel et lämmatada kasutajat kõiksugu juhtmete, transistorite ja torudega, kirjutas Noyes, tuleb arvuteid kujundada „külalistetoa ja söekeldri põhimõttel“ – kõik arvutite töösse puutuv, keeruline ja ebameeldiv masinavärk peab jääma kasutaja eest varjatuks ning mahtuma klantspaneelide tagusesse „söekeldrisse“.[4] Klaviatuuri, ekraani ja kõike muud kasutajale suunatut tuli aga käsitleda külalistetoana, kus näidatakse vaid parimat sisseseadet ning kus kõik mööblitükid liituvad hästikujundatud tervikuks. Nii muutus välimuses oluliseks ennekõike arvuti visuaalne koherentsus, arvuti tööst endast pidi kasutaja saama aimu minimaalselt. Selle eralduse tulemusel sai kodumasinate kujunduse peamiseks raskuspunktiks tarbijale suunatud kasutajaliides ja kõik, mis selle taha jäi, oli spetsialistide valdkond.
Uue kasutajaskonna veenmine arvutite vajalikkuses ning tarbijate kasvatamine jäi näituste ja avalikkusele suunatud programmide kanda. Tuntuimad neist olid sajandi keskpaiga maailmanäitused oma futuristlike paviljonide ja vaatemänguliste ekspositsioonidega, nagu näiteks IBM-i paviljon 1965. aasta New Yorgi maailmanäitusel. Selles anti arvuti vahendatud kommunikatsiooniprotsessile sõbralik ja inimlik kuvand, demonstreerides arvuti vältimatut vajalikkust moodsa elu osana. Terastarinditele tõstetud ovaalse paviljoni sisse olid installeeritud arvukad ekraanid, millelt pommitati vaatajaid eri liiki filmidega. Disainerite Charles ja Ray Eamesi koostatud programm edastas sõnumi arvutist kui universaalsest probleemide lahendajast, inimese loomulikust pikendusest, ilma milleta kaasaegses maailmas hakkama ei saa. 1970. aasta maailmanäitusel Osakas oli sarnane paviljon ka Hitachi korporatsioonil, kus külastajad jõudsid maapinnast kõrgemale tõstetud punasesse lendava taldriku kujulisse hoonesse 40-meetrise eskalaatori abil. Kümme minutit vältav programm „Kutse tundmatusse“ oli projitseeritud neljameetrisele ekraanile ning püüdis vaatajates simuleerida lendamise tunnet. Mis peamine, mõlema paviljoni sõnumiks oli tehnikaseadmete muutmine elu loomulikuks osaks ja selleks kasutati ühtaegu mõistuspäraseid ja irratsionaalseid sõnumeid, seletades arvuti vajalikkust ratsionaalsete argumentidega, ent ahvatledes vaatajat visuaalsete trikkidega, mille päritolu jäi tihti arusaamatuks. Nagu on kirjutanud IBM-i disainipõhimõtteid uurinud John Harwood, tuli arvutit esitada samaaegselt nii igapäevase kui maagilisena.[5]
Varajaste elektroonikafirmade toodangu kujundusel välja töötatud ideed kinnistusid õige pea korporatiivse disaini põhimõtetena ka teiste suurfirmade toodetesse ning levisid mõningate modifikatsioonidega uue aja personaalsetesse seadetesse. (Õigupoolest pole gadget’itööstuse lipulaev Apple kunagi varjanudki oma nostalgiat 1960. aastate korporatiivse modernismi suhtes.) Sarnased ideed näivad olevat rännanud ka Instance BV loodud Hitachi tuumajaama visualisatsiooni: reaktorihoone ja turbiiniruumi käsitlemine „söekeldrina“, mille tööprintsiibid välisilmes ei kajastu, selle asemel on kasutajale suunatud valge kodumasinalaadse välimusega liides, kuhu ahvatleva lisandina on integreeritud LED-valguse ribad. Selline hoonete väljavalgustamine on ise pärit lunaparkide ja maailmanäituste arhitektuurist, kus lambikettidega tähistati hoonete piirjooni ning niššide väljavalgustamisega anti neile dramaatiline ilme. Ka on tuumajaama enim levitatud arvutivisualisatsioonil järsk nurk, jättes mulje, et kitsam reaktoriosa liitub alumise pjedestaaliga veidi viltuselt, justkui olles võimeline selle suhtes liikuma. Nii on tuumajaam ühelt poolt midagi ratsionaalselt põhjendatavat, mille vastu luuakse usaldust efektiivsusele ja teadusfaktidele panustava sõnavara abil (modulaarsus, turvalisus, odavus), ent teisalt ka midagi piisavalt keerulist (kontrollitud ahelreaktsioon) ja irratsionaalset (sada tuhat aastat säiliv radiatsioon), et eelistada seda esitada omamoodi maagilisena ja ahvatlevana.
Sedalaadi lähenemine tuumajaama esitamisele on kardinaalselt erinev esimeste tsiviilotstarbeliste jaamade kujutamisest 20. sajandi keskel. 1958. aastal Moskvas toimunud ülemaailmse arhitektide liidu UIA viiendal kongressil delegaatidele jagatud albumis tutvustati teiste vaatamisväärsuste hulgas ka maailma esimest tuumaelektrijaama.[6] Üle kahe lehe laiuval väljavolditaval fotol oli kujutatud reaktoriruum kettidega piiratud reaktori kaanega põrandapinnal, tagumises seinas paiknevate kontrollvarrastega ja reaktori kraana kaabliga, mis rippus üleval lae all nurgas. Kuna pildi juures täpsem seletus puudus, siis võis mõistatusliku tühja ruumi pilt tekitada vaatajas pigem hämmingut, seda enam, et ülejäänud väljavolditavad suured pildid raamatus esitasid arhitektuurimälestisi (nagu Kreml) või 1950. aastate kuulsaid Stalini kõrghooneid. Reaktoriruum ei pakkunud seevastu äratuntavat pidepunkti ning pidi ilmselt mõjuma oma ehmatava uudsuse ja tühjusega. Pildil kujutatud reaktor oli 1954. aastal tööle pandud Obninski jaamas Moskva külje all ja andis energiat 5 MW, ent selle peamine väärtus oli vastandada jaama „rahumeelne“ aatom USA tuumarelvale.
Nagu märgib keskkonnaajaloolane Kate Brown, oli tuumaelektrijaamade areng tihedalt seotud külma sõja võidurelvastumisega ning mõeldav ainult toonase rivaliteedi taustal. Elektrijaamade tehnoloogia võeti üle tuumarelvade tootmisest, ent sellele vaatamata oli reaktorite tootmine väga kallis ning sisaldas suuri riske. Olukorras, kus nafta hind oli madal ning seda oli rahvusvaheliselt piisavalt saada, oli „rahumeelne aatom“ eelkõige vajalik avalike suhete seisukohast, vastukaaluks hiljutistele tuumasõja õudustele ning demonstreerimaks selle tehnoloogia suurt potentsiaali tsiviilkasutuses.[7] Sama peegeldasid toonased diskussioonid massimeedias, filmid, plakatid ja karikatuurid, aga ka riiklikud propagandanäitused. Kui 1958. aastal sõlmisid USA ja Nõukogude Liit etapilise kokkuleppe kultuuri-, tehnika- ja haridusvahetuse osas, siis planeeriti esimese sammuna just tuumaenergiaalaseid näitusi, mis leiaksid aset paralleelselt mõlemas riigis.[8] Esialgsest mõttest siiski loobuti ning 1959. aastal Moskvas Sokolniki pargis toimunud USA näitusel oli reaktorite asemel väljas hoopis Ameerika keskklassi elulaadi tutvustav vaatemäng (seitsmelt paralleelselt ekraanilt näidatava etenduse autoriteks olid disainerid Charles ja Ray Eames) ning Hruštšovi ja Nixoni vahelise kurikuulsa vaidluse initsieerinud moodne eramaja köök. Samal aastal Manhattani Coliseumi messikeskuses toimunud Nõukogude väljapanekul oli aga Sputniku kõrval peamiseks vaatajamagnetiks aatomijäälõhkuja Lenin hiiglaslik lahtikäiv makett ning selle südames paiknev tuumareaktor.
Järgnevatel aastatel ehitati Nõukogude Liidus reaktoreid suuremate linnade külje alla ja ka idabloki riikidesse (saades sealt vastu mh tuumakütust ning sidudes neid nii tugevamalt Nõukogude Liidu külge). Ametlikes kanalites ja külma sõja narratiivi taustal esitati tuumaenergiat riikliku julgeoleku ja tehnilise võimekuse näitena, aga ka universaalse teaduse võidukäigu ja looduse allutamise sümbolina. Selles kontekstis kehastas Obninsk kui maailma esimene tsiviilotstarbeline tuumajaam hästi Nõukogude käsitlust „rahumeelsest aatomist“, mis oli ühtlasi Nõukogude progressi vedur ning aitas näidata kommunistliku süsteemi triumfi ja jõukuse allikat. Kui ajalooliselt oli Nõukogude süsteemi ülimuslikkuse narratiivi üheks alustalaks olnud GOELRO, kogu maa elektrifitseerimise mastaapne infrastruktuuriline projekt, siis tuumaenergiale üleminekut võis näha selle loogilise jätkuna.[9]
Näib siis, et „rahumeelse“ aatomi visualiseerimise viis oli kooskõlas Nõukogude progressi-ideega, esitades reaktoriruumi kui tehnoteadusliku läbimurde tõendusmaterjali. Oma tühjuse kaudu tõi ruum nähtavale tuumafüüsika imetabase maailma, kus elektrienergiat võis toota silmaga nähtamatute aineosakeste kontrollitud radiatsiooni abil. Lubades vaataja reaktoriruumi, sai see justkui tunnistajaks uuele etapile looduse allutamises. Samas ei maksa endale luua illusioone stalinismijärgse ühiskonna avatusest: selline avalikustamine oli hoolikalt valvatud ning asetus 20. sajandi keskpaiga ideoloogilise ja majandusliku rivaliteedi konteksti.
21. sajandi „vaatemängulise“ aatomi vorm on seevastu seotud keerukale infrastruktuurile kuvandi konstrueerimisega, avalikkussuhete peene maailmaga, kus samaaegselt uudse ja tuttava hoone lansseerimise kaudu püütakse veenda publikut tuumaenergia ohutuses (pole hirmuäratavaid „tossavaid korstnaid“) ning projekti majanduslikus tasuvuses. Ent mõlema pildi puhul on olemas ka midagi sarnast: mõlemad püüavad näidata tuumajaamu selgepiiriliste objektidena, ruumidena, mille ukse võib sulgeda, kaotades nii võimalikud seosed küsimustega tuumakütusest, energiavõrgust, radioaktiivsetest jäätmetest jms. Seletamise asemel (mh mõlema pildi allkirjad väldivad seda) toimib pilt maski või loorina, traditsioonilises kõnepruugis propagandana. Esimesel juhul oli selle eesmärk riiklik – jättes kõrvale küsimuse, kas tuumaenergiat on majanduslikus mõttes vaja –, teisel juhul on see eraalgatusliku projekti (ja kapitali) teenistuses ning seotud selle huvidega riikliku roheenergia strateegia osas – jättes samas kõrvale küsimused projekti maksumusest ja kütusejääkide käitlemisest.
Leedu teadusajaloolane Eglė Rindzevičiūtė on kirjutanud, et tuumaenergia tööstus toetub turvalisuse ja talitsemise diskursustele: tuumaenergiat juhitakse materjalide ja seadmete kaudu, mis liituvad hoolikalt üles ehitatud tervikuteks ning funktsionaalseteks süsteemideks. Ent selle kõrval ei piirdu tuumaenergia talitsemine ainult ahelreaktsiooni, reaktorisüdamiku, auruturbiinide ega tuumajaamade arhitektuuriga. „Jaamade ehitamisel tuleb teatud viisil sekkuda ka ümbritsevasse keskkonda ja arvestada selle agentsust, kindlustamaks, et projekt annab soovitud tulemusi. … Inimestest tuleks selles protsessis mõelda mitte kui aatomi valitsejatest, vaid partneritest keerulises materiaalsuste ringmängus, kus kõiki samme ei ole võimalik ette ära kindlustada.“[10] Nii ei ole piltide puhul küsimus mitte niivõrd objektide kujutamises kui teatud seoste ja suhete näitamata jätmises ning selle kaudu diskussiooni kontrollimises. Neid uusi, alles loodavaid suhteid ühiskonna, infrastruktuuri ja looduse vahel ei saa kirjeldada ainult ühe osapoole vaatepunktist, küsimus pole ehk isegi mitte tuumaenergia toetusprotsentides. Nendest suhetest rääkimiseks tuleb diskussioon avada majanduse ja energeetika kõrval ka teistele erialastele teadmistele ning tunnistada teiste agentsuste keerukat võrgustikku, mis aatomit sotsiaalses mõttes ümbritseb.
[1] R. Sommer, Eesti elanikud eelistavad tuuleenergiat ning toetavad tuumajaama rajamist. Delfi ärileht, 01.02.2022.
[2] Fermi Energia, Vaata pilti: kas Eesti energiaprobleemi võiks leevendada see voolujooneline ja läikiv Linda? Rohegeenius.ee, 30.12.2021. https://rohe.geenius.ee/blogi/fermi-energia-tuumablogi/vaata-pilti-kas-eesti-energiaprobleemi-voiks-leevendada-see-voolujooneline-ja-laikiv-linda/.
[3] https://www.artez.nl/en/instance-of-uncertain-spaces-ius-artez.
[4] J. Harwood, The Interface: IBM and the Transformation of Corporate Design 1945–1976. Minneapolis, 2011, lk 80.
[5] J. Harwood, Imagining the Computer: Eliot Noyes, the Eames and the IBM Pavilion. Rmt-s: Cold War Modern: Design 1945–1970. Toim. D. Crowley, J. Pavitt. London, 2008, lk 195.
[6] Moskva: Planirovka i Zastroika Goroda, 1945–1957. Toim. V. Škvarikov. Moskva, 1958.
[7] K. Brown, Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future. London, 2019, lk 218.
[8] J.-L. Cohen, Building a New World: Amerikanizm in Russian Architecture. New Haven, 2020, lk 470.
[9] Vt E. Rindzevičiūtė, Nuclear Power as Cultural Heritage in Russia. Slavic Review, 2021, kd 80, nr 4. Tuumaenergia visuaalkultuurist on kirjutatud palju nii teaduse ja tehnika uuringute (STS) kui kultuuriuuringute ja keskkonnaajaloo vaatepunktist. Klassikalist uurimust sellest, kuidas kujutised on mõjutanud tuumadebatti, vt: S. Weart, Nuclear Fear: A History of Images. Cambridge (MA), 1989. Tehnopoliitilisest vaatepunktist on tuumatööstuse ajalugu lahanud nt G. Hecht, The Radiance of France: Nuclear Power and National Identity after World War II. Cambridge (MA), 2009; ja K. Brown, Plutopia: Nuclear Families, Atomic Cities, and the Great Soviet and American Plutonium Disasters. Oxford, 2015. Hiljutisi lugemikke kujutava kunsti ja tuumaenergia seostest vt: Camera Atomica: Photographing the Nuclear World. Toim. J. O’Brian. London, 2015; ja The Nuclear Culture Source Book. Toim. E. Carpenter. London, 2016.
[10] E. Rindzevičiūtė, Atomic Agencies. Rmt-s: J. Zukauskas, J. Daubaraite, The Nuclear Assembly: Architecture of the Long Term. Vilnius, 2020.
Lisa kommentaar