Valge vares ja must lammas
Valge vares nägi musta lammast,
ütles: „Küll sa oled ilus must!“
Lammas vastas: „Oh sind, naljahammast,
mõtlesin blondeerida end just!“
„Eh, ja mina ostsin musta värvi,“
ohkas vares, „tahtsin musti sulgi!“
Lammas ütles: „Läksin karjas närvi,
tahtsin, et vill oleks valge mulgi.“
Vares ütles: „Ärme parem jama,
tüütu võõbata on oma keha!“
Nõusse jäi ka lammas: „Arvan sama,
koos saab lahedamaid asju teha!“
Rula
Lumi, kiiremini sula!
Ma sain sünnipäevaks rula.
Tahan kohe sõitma minna,
sõita profilt läbi linna,
või siis algul läbi hoovi,
natuke vist teen veel proovi,
toas ma juba kukkusin,
peaaegu et hukkusin,
katki läks mu küünarnukk,
kallis portselanist nukk,
ja et käna oli julm,
katki läks ka vasak kulm.
Plaastrit peale ma ei pane,
välja näen kui kangelane!
Lumi, kiiremini sula!
Nurgas juba ulub rula.
Koid
Lae all lendab mitu koid:
kus on nende lastehoid?
Muidugi su villasallis,
see on koidele nii kallis!
Koide kohvik on su kampsun,
oi, kui magus iga amps on!
Kuradi sai
„Kurat!“ ütles väike Siim,
kui tal loksus maha piim.
Ja kus sellest tõusis kisa!
„Nii ei räägi!“ kärkis isa.
Noogutas ka vanaema,
kukkus pikalt manitsema:
„Vaat kui kurat tuleb siia,
tahab sind veel kaasa viia!“
Teatas Siim: „Noh, ma ei karda,
ajan kähku asjad korda,
annan kuradile saia!“
Ja kes hüppas üle aia?
Hirmus sarviline päss,
kollasilmne karvanäss.
Poisu tegi talle pai,
ütles: „Vaata, siin on sai!“
Nurru lõi nüüd vanatühi,
kõht tal oli tõesti tühi.
Kurat saia ära sõi,
kohvikannu tühjaks jõi.
Sirutas siis korraks sõrgu,
ütles: „Tšau, ma lähen põrgu!“
Nuhi sünnipäev
Millal on see tähtis puhk,
kui peab sünnipäeva nuhk?
Nuhk on väga tähtis isik,
nähtamatu nagu pisik.
Õigupoolest me ei tea,
on ta blond või kiilaspea,
mis on tema emakeel,
mis tal taskus peitub veel!
Kuid on sünnipäev ka nuhil
nagu arstil, trammijuhil,
vanaisal, tädi Marjul,
ehkki nuhk end hoiab varjul.
Tema eest siis torti söögem,
morsiklaase kokku löögem!
Ehk on täna tähtis puhk,
kui peab sünnipäeva nuhk?
Puupeade laul
Me reipalt kinnitame,
et maakera on lame
ja kuu peal kasvab juust!
Me sööme kasetohtu,
ei võta arstirohtu;
kui laulame umbluust,
meil kulda kukub suust,
sest pead on meil ju puust!
Viha
Viha tuli meie linna
nagu mõni viirus,
me ei jõudnud peitu minna:
tal on megakiirus!
Maruvihaseks sai ema,
kihvad tulid suhu.
Isa kukkus märatsema,
vennalt sain ma muhu,
virutasin vastu talle,
hambadki lõin kätte,
jänku pures mütse-salle,
hamster käterätte.
Valjult möirgas vanaisa
ja lõi akna katki,
väljast kostis sõjakisa,
nutuhalinatki.
Autod sõitsid raevus kraavi,
rammisid ka trammi,
kuulipildujaga traavi
laskis naabrimammi.
Ümber lükati ka busse,
pillutati pomme,
supi sisse pandi usse,
müüdi mürgikomme!
Linnast maale levis viha:
nähti lehmi-lambaid
urisemas, söömas liha,
välgutamas hambaid.
Siis kui oli igaühest
saamas tige lohe,
lugesime ajalehest:
abi tuleb kohe!
Viha vastu head vaktsiini
lennukid nüüd tõidki,
magusat kui mandariini –
inimesed sõidki!
Uni tuli lainena;
kõik nägid unes, et on head,
ärkasid siis kainena,
jõid kohvi, vangutasid pead.
„Andke andeks!“ üteldi
ja asjad aeti jutti,
rõõmsalt jälle käteldi
ja oldi kaelakuti.
Viha pärast oli häbi
minul samamoodi.
Loodame: see sai nüüd läbi
ega lähe moodi.
Lisa kommentaar