Vangla x inimene

keldris söönd ja keldris kakand,
pole keldrist väljas käinud,
pole välisilma näinud.
(Hando Runnel)

Mis juhtub jääkuubikuga sügavkülmas?
(kriminoloogiaprofessor Pariisis)

Üks näitajaid selle kohta, kas vangla oma funktsiooni täidab, on retsidiivsuse määr ehk kui palju vangi mõistetuid sinna pärast vabanemist tagasi pöördub. Eestis jõuab praegu viiendik vanglas karistuse ära kandnud isikutest sinna tagasi juba aasta jooksul pärast vabanemist. Kahe aasta jooksul saab peaaegu kolmandik vabanenutest uue süüdimõistva kohtuotsuse.^[1] Ükski riik pole leidnud võluvõtmekest, mis vanglast pääsnute selja taga neile vanglauksed jäädavalt suleks. Riigile ei saa ka panna kohustust inimest sundkorras (ümber) kasvatada – riik saab inimest vaid suunata resotsialiseerumisele. Siiski nõuab üks sotsiaalriigi põhimõtteid, et igaühele antaks võimalus ja mitte kedagi ei kantaks inimeste seast maha.^[2]

Euroopa kriminoloogias räägitakse üha rohkem kuritegevusest irdumisest (desistance) ehk sellest, kuidas mõned inimesed suudavad pärast kuritegelikul teel käimist vanadest käitumismallidest lahti öelda. Paradoksaalsel kombel peab vangla olema koht, kus laotakse irdumisele vundament – (taas)luues sidususe ühiskonnaga ning andes omakorda ka ühiskonnale vihjeid, kuidas vanglast vabanenud isikut endaga siduda. Seega peab vangla isikut mitte ainult ühiskonnast eraldama, vaid ka ühiskonnaga kokku viima. Ehkki protsess algab vanglas, peab ka ühiskond olema omalt poolt valmis vabanenud isikut vastu võtma. Kuritegevusest irdumise teooria toetub positiivsele kriminoloogiale, mis ei näe kurjategijas mitte ainult riski, vaid vaatab inimest läbi positiivse prisma ning üritab leida ja arendada tema tugevusi, mis aitaksid tal õiguskuulekat elu elada.^[3]

Vangistuse eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, nagu ütleb ka 2000. aastal vastu võetud Eesti vangistusseadus.^[4] Neist kahest eesmärgist on seadusandja asetanud esikohale just resotsialiseerumise. Õiguskorra kaitsmiseks piisaks ka sellest, kui isikud lihtsalt vanglasse jätta. Ometi poleks see mitte üksnes eetiliselt probleemne ja julgeoleku seisukohalt ohtlik, vaid oleks ka kulukas, sest juba ühe vangi ülalpidamiskulud on 1597 eurot kuus.^[5]

Vangla on olemas, sest on olemas kuritegevus. 2018. aastal registreeriti Eestis 27 125 kuritegu, millest 10 490 olid varavastased, 7505 isikuvastased ja 3389 liikluskuriteod. 2018. aastal lõppes ka esmakordselt viimase 15 aasta jooksul kuritegevuse langustrend.^[6] Ükski õigusriik ei ole leidnud leebemat institutsiooni kuritegevusele reageerimiseks. Vanglat võib iseloomustada Pariisi deviisiga – Fluctuat nec mergitur, hõljub, aga ei upu. Siinne kirjatöö ei poolda vangla ärakaotamist, vaid mõistlikumat vanglat. Ühiskond on muutunud, kuritegevus on aastasadade ja kümnendite lõikes vähenenud kogu maailmas. Ameerika psühholoog Steven Pinkeri arvates on see toimunud ajalooprotsesside mõjul – nagu riikide sünd, majanduse areng, ühiskonna feminiseerumine ja globaliseerumine –, mis tingivad, et me kasutame inimsuhetes üha enam ratsionaalsust ja teadmisi. Seetõttu on ka rohkem motiive, mis meid vägivallast eemale viivad ja suunavad käitumisele, mis põhineb pigem koostööl.^[7] Uuringudki on näidanud, et rangemad vanglakaristused ei too kaasa väiksemat kuritegevust. Samuti ei vähenda kuritegevust surmanuhtlus.^[8] Seega on lootust, et on võimalik ka selline vangla, mis ei muuda inimest keldrikakandiks ega jääkuubikuks.

1. Keldrikakand

Keldrikakandit on kasutanud sotsiaalse isolatsiooni metafoorina Peeter Tulviste.^[9] Tulviste sõnul muudab n-ö keldrikakandina elamine inimesed kitsarinnaliseks, sest nii ei õpita teisi inimesi tundma. Kujund kehtib ka vanglate puhul, sest vangla ei ole midagi muud kui omaette kunstlik mikroühiskond, mis on ülejäänud maailmast isoleeritud. Eestis on ligi 2000 süüdimõistetut, kes elavad pruunides kostüümides, muust maailmast eraldatuna ja võimaluseta osaleda ühiskonnaelus.

Keldrikakandina elamine on justkui elu Platoni koopas. Vangid istuvad seal seljaga valguse poole ja näevad seinal vaid välismaailma varjusid. Mis saab siis, kui üks vang välja pääseb? Ta jookseb päikest nähes vanglasse tagasi, sest silmadel hakkab valus.^[10] Sama juhtub ka pärisvanglast vabanevate isikutega – nad „tulevad“ tagasi vanglasse, sest vabanemisvalu on talumatu. Kõigi uute vabadustega ei osata järsku midagi peale hakata, sest vanglas olid vabadused ju viidud miinimumini. Kui Platoni allegooria vangid ei tahagi enam vanglast lahkuda ja ähvardavad hukata selle, kes neid sealt välja viia tahab, siis tänapäeva vangla ülesanne peaks olema just valmistada vange ette vabanemiseks.

Kui vangla ei taandaks isiku põhiõigusi ja -vabadusi miinimumini, vaid aitaks kinnipeetavaid hoopis ühiskonnaga siduda ning neil end kogukonna liikmena tunda, oleks ka vabanemisšokk väiksem. Uuringud on näidanud, et kuritegevusest irdumiseks peavad isikud kujundama endale ühiskonda kaasatud ja ühiskondlikult kasuliku identiteedi – nad peavad saama aru oma kuritegelikust minevikust ja mõistma, miks nad nüüd enam sellised ei ole.^[11]

Inimene kui keldrikakand, kes on pandud maa-alustesse käikudesse

Michel Foucault’ meelest on riigid loonud vangla selleks, et sulgeda inimesed ruumi nii, et nad oleksid samal ajal nähtavad masinavärgile, mis neid jälgib.^[12] See on 19. sajandi nn panoptikumi-mudel, kus inimene on järelevalvemasina objektiks. Tänapäeval ollakse aga üha enam veendunud selles, et retsidiivsus on madalam vanglates, mis peegeldavad elukorraldust vabaduses.^[13] Vanglaarhitektuur võib taasühiskonnastamisele niihästi kaasa aidata kui ka sellele kaikaid kodaraisse loopida.

Victor Hugo leidis, et modernne vangla on koletis – osadeks jagamatu, pooleldi inimene, pooleldi hoone.^[14] Eesti Vabariigi 100. juubeliks saime Soodevahe küla tühermaadele uue Tallinna vangla kompleksi, mis laiub 26 hektaril ja kus on 1308 vanglakohta. Avamiseelsel üritusel etendati Natan Lanieri kompositsiooni „Torn“ musta ja valge omavahelisest võitlusest ning sellega pidi algama Eesti vanglates uus ajastu. Ükski Eesti kolmest vanglakompleksist – Tartus, Jõhvis ja Tallinnas – ei ole vanem kui 20 aastat, ükski neist ei ole enam kõdunev ja tume nõukogudeaegne laagritüüpi vanglaarhitektuuri näidis. Vanglareform Eestis võttis kiired tuurid pärast seda, kui 2006. aastal Murru vanglas viibinud isikud piinasid ja mõrvasid kaaskinnipeetava ning meediasse jõudsid lood, kuidas „autoriteetsed“  vangid söövad kopraliha, käivad jalgrattamatkadel ja naudivad vanglas traadita internetisidet. Vaieldamatult tuli vangla subkultuur murda ning edaspidi vältida kuritegevuse vohamist ja „autoriteetsete“ kinnipeetavate soodsamat kohtlemist. Selleks tuli tõmmata vanglaelu ohje rohkem pingule. Kuid see vastassuunas käima lükatud pendel ei ole tänaseks peatunud ning karistustrend liigub üha enam ameerikaliku punitiivse vangistuspoliitika poole. Ka arhitektuuriliselt on nüüd alanud ameerikalike vanglalinnakute ajastu, ükski meie steriilsetest betoonvanglatest ei mahuta vähem kui tuhat inimest.^[15] Norra kriminoloog-humanist Nils Christie on uue aastatuhande alguses nn Balti proovikivi üle mõtiskledes küsinud, kuhu küll otsustavad need riigid oma vanglatega tüürida – kas Lääne, oma Skandinaavia naabrite või idanaabri Venemaa poole?^[16] Arhitektuuriliselt on vastus üsna selge – ikka üle ookeani. Muutust vanglaarhitektuuris on avalikkusele selgitatud ehitus- ja ülalpidamiskulude kokkuhoiuga. Kõrge retsidiivsuse kulu ühiskonnale on aga keerulisem arvutada. Ehkki suured vanglad on sisemiselt jaotatud üksusteks, ei ole võimalik luua suures vanglas väikest vanglat, nagu ei saa ka Pariisis elades Paides elada. Kui vanglaarhitektuur on oluline signaal kehtivast vangistusfilosoofiast, siis too teine pool vanglast – inimene, kes töötab vanglas ja kellest räägib Victor Hugo – võib oma suhestumist kinnipeetavatega veel muuta.

Kas meie kõige moodsam mustervangla, kus eri hooned on ühendatud maa-aluste tunnelitega, et vähendada kinnipeetavate liikumist õues ja loomuliku valguse käes, toetab ka taasühiskonnastamist? Kas aitab isikutel ühiskonnas elamist õppida see, kui nende päevane jalutuskäik toimub aedikus, mis on neljast küljest piiratud betoonmüüriga ja mida ülalt katab metallrest?^[17] Rahvusvahelised piinamisvastased organisatsioonidki peavad horisontaalse vaate olemasolu vajalikuks, et keskkond ei oleks rõhuv.^[18] Kas toetab isiku taasühiskonnastamist see, kui korra kuus lühiajalisele kokkusaamisele tulnud abikaasa ja lapsed saavad kinnipeetavaga suhelda vaid läbi klaasseina ja vestluseks tuleb kasutada telefoni?^[19] See, et kord poole aasta jooksul võimaldatakse füüsilist kontakti ühe päeva jooksul, heal juhul kolmel päeval, on küll parem kui mitte midagi, kuid selle mõju on ajas ülimalt hajutatud, eriti kui tegemist on peredega, kus kasvavad lapsed.

Kui vanglariietus ja arhitektuur on riigi kriminaalpoliitilises otsustuspädevuses, siis suhtlemisel klaasseina kasutamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika valguses küsitav. Strasbourgi kohus, kellel on viimane sõna Euroopa inim- ja põhiõiguste kaitsel, ei ole pidanud aktsepteeritavaks, et isikul, kes endast julgeolekuriski ei kujuta, välistatakse füüsiline kontakt külastajatega terve aasta vältel.^[20] Ka õiguskantsler on viidanud, et lähedased, eriti lapsed, peaksid saama suhelda ilma füüsilise eraldatuseta.^[21] Kritiseeritud on ka seda, et Eestis ei saa vanglas viibivad isikud suhelda perekonna ja lähedastega piisavalt tihti: Eesti seadusandlus annab õiguse kohtuda vähemalt korra kuus, aga leitakse, et lähisuhete hoidmiseks peaks see õigus olema korra nädalas.^[22]

Teiseks näiteks on see, et üha rohkem kasutatakse videokonverentslahendusi ka kinnipeetavatega seonduvates kohtumenetlustes. Ehkki see võimaldab säästa riigi ressursse, on inimesest vaid pildi ja hääle edastamine moonutav – sel juhul nähakse küll killukest inimesest, kuid ta ise jääb nähtamatuks.^[23]

Inimene kui keldrikakand, kes on aastateks pistetud pruuni vanglavormi

Ameerika sotsioloog Erving Goffman on kirjeldanud totalitaarseid institutsioone nagu vangla ja leidnud, et kinnipeetava isiksus suretatakse juba vastuvõtuprotsessis.^[24] Alates 2007. aastast kannavad süüdimõistetud Eesti vanglates vormi – pruuni dressi kirjaga „VANGLA“. Kinnipeetav ei ole isegi enam vang, vaid pruun objekt. Kirjanik Olavi Ruitlane on kirjutanud, et nad on „pruunid loomad“, „ses mõttes erilised loomad“, et „vabaduses pole neid mitte ühtegi“. Ehkki ühtse riietuse eesmärk võib ju olla subkultuuri lõhkumine ja isikute võrdsustamine, tähendab see siiski ka inimlikkuse lõhkumist, inimesele koha kätte näitamist, ühe osa suretamist ta isiksusest. Ajaloolise analoogi võib tuua juuste mahalõikamisega totalitaarsetes institutsioonides. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud kõikide kinnipeetavate kiilaks ajamist inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, sest sel on karistuslik eesmärk. Bulgaaria vastava praktika puhul sai komistuskiviks ka see, et isikul aeti pea kiilaks juba enne avalikku kohtuistungit.^[25] Isikult individuaalsuse võtmine, tema taandamine massiks, on osa tema muutmisest keldrikakandiks.

Mõni aeg tagasi levisid veebimeedias pildid ühest Eesti noorimast eluajaks süüdimõistetust Juri Ustimenkost, kes oli kohtu all seoses uue kuriteoga vanglas. Piltidel on luitunud pruunis dressis inimvare – rasused juuksed, käed raudus, apaatses stressis, seljas dress, mille peal on helkurriba, tõenäoliselt selleks, et oleks hea sihtida, kui ta peaks öösel põgenema. Riietuse teemat Eesti vanglates on puudutanud ka õiguskantsler, kes juhtis tähelepanu, et ei ole aktsepteeritav, kui vanglas antav kartseririietus on kokku õmmeldud vanadest ja lõhutud voodilinadest. Seda ei õigusta isegi mitte majanduslik argument, et kartseris rikutakse rohkem riideid.^[26]

Inimene kui keldrikakand, kes on tehtud ühiskondlikult tummaks

Eesti on liitunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga, mis jõustus pea veerand sajandit tagasi, 16. aprillil 1996. Sellest hetkest nõustusime surmanuhtluse kaotamisega ja aktsepteerisime, et meie õigusruumis ei lõpe kinnipeetavate õigused vanglaväravas. Eestis kaotab vangi mõistetu automaatselt õiguse osaleda valimistel, see on n-ö kaasaegne tsiviilsurm. EIK on leidnud, et automaatne valimiskeeld on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga.^[27] Aastaks 2019 ei ole Eesti oma õigust rahvusvahelise õigusega kooskõlla viinud. Valimisõiguse andmisel süüdimõistetutele on kaks aspekti: demokraatlik ja taasühiskonnastav. Kummaski mõttes ei ole leitud õigustust automaatsele valimiskeelule. Taasühiskonnastamise poolelt on leitud, et osalemine ühiskonna poliitilises elus aitab omandada ühiskonda kaasatud ja ühiskondlikult kasuliku identiteedi.^[28] Kui kinnipeetav on ühiskondlikult apaatses seisundis, kaotab ta motivatsiooni. Sedasi möödub vangi elu justkui ilma tema enda osaluseta, mida Nils Christie peab isiku taasühiskonnastamisel äärmiselt ebasoodsaks.^[29] Meenub koht Aleksandr Solženitsõni jutustusest „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, mis kirjeldab, kuidas vangidel ei lubatud kanda käekella, sest võimud teadvat aega kinnipeetavate eest.

2018. aastal peeti vanas Tallinna vanglas inspiratsioonikonverents „TEDxTallinnaVangla“, kus said avalikult sõna ka praegused vangid ja isikud, kes on kunagi vanglas karistust kandnud. Lõpukõne pidas Immanuel Volkonski, kes, olles korduvalt vangis istunud, on oma kogemust suutnud kasutada kuritegevusest irdumisel. Oma elunarratiivi on ta ümber kujundanud seeläbi, et on teinud sõltlastest kinnipeetavatega rehabilitatsioonitööd ning olnud vanglast vabanenute tugiisik, jätkates sealjuures haridusteed Tartu Ülikoolis doktoritasemel. Tema kõne rõhuasetuseks oli, et vanglast saavad alguse müürid, mis kanduvad edasi ka vabasse ühiskonda.^[30]

Kuritegevusest irdumine ei ole ühekordne sündmus, vaid peab algama vanglas ja jätkuma igal hetkel vabaduses.^[31] Et kuritegevusest irduda, peavad isikud looma endale kaasatud ja kasuliku identiteedi. Oskuste ehk inimkapitali arendamisest ei piisa, tarvis on ka sotsiaalset kapitali ehk inimsuhteid, mis tsementeerivad tõelist taasühiskonnastumist. Sotsiaalne läbikäimine võimaldab luua uusi isiklikke narratiive, mille kaudu leitakse oma elule uued müüdid, ühtsus, eesmärgid ja tähendus. See on aga võimalik vaid siis, kui juba vanglas olles (taas)seotakse inimene ühiskonnaga, mis omakorda saab sündida vaid siis, kui kaasaegses vanglas on vähem endisaegset panoptikumi. Seejuures iseloomustab kuritegevusest tõeliselt irdunud isikut tihtipeale tegutsemine 110%-lise võimsusega, olgu valdkonnaks haridus, ühiskondlik elu või perekond.^[32] Kuritegevusest irdudes võib isik (taas)leida oma kutsumuse.

2. Jääkuubik

Vanglad on täis inimesi, kes vajavad hooldust ja ravi, kellel on sassis närvikava, haige keha, puudulik haridus. Vanglad on laoruumid inimestele, kes tegelikult vajaksid hoolt ja hariduslikke ressursse.^[33] Angela Davis kasutab oma kriitilises kriminoloogias vanglast kirjutades mõistet „külm säilitamine“.^[34] Siit tuleb ka võrdlus jääkuubikuga: inimene saabub vanglasse ja väljub sealt ilma igasuguste positiivsete muutusteta. Immanuel Volkonski leiab, et ühiskonna poolt on „pandud neile (s.o kinnipeetavatele) silt, mis asetab nad ühte konkreetsesse kasti, prügikasti“.^[35] Nils Christie näeb modernses vanglas tööstust, mis „puhastab, eemaldab mittesoovitud elemendid ühiskondlikust süsteemist“.^[36] Beebilõust kirjeldab, et vangla on täis inimesi, keda iseloomustab see, et „kui elu nikub mu ajusid, ta ei kasuta kondoomi“.^[37]

Humanistlik rehabilitatsioonimudel GLM ehk Good Lives Model (hea elu mudel) lähtub isiku tugevatest külgedest ning võtab arvesse tema huvisid, eesmärke ja võimeid, et saavutada oskused ja tulemused, mis oleksid talle tähenduslikud. Selle lähenemisviisi kohaselt võib viia kuritegelikule teele see, kui isikul puuduvad sisemised ja välised ressursid, et saavutada oma eesmärke ühiskonda kaasatult ja ühiskondlikult kasuliku identiteedi kaudu.^[38] Seega eeldavad nii kuritegevusest irdumise teooria kui ka GLM-mudel, et isikut, kellel on risk kuritegevusele, ei saa jätta „istuma“, kuigi just nii tundub tahtvat teha Eestiski kasutatav riskide-vajaduste-vastuvõtlikkuse (RNR) mudel. GLM-mudelist lähtuvalt peaks tegelema inimese enda sisemiste ja välimiste motivaatoritega, selle asemel et elimineerida, kontrollida ja juhtida riske, mis võivad inimest kuritegelikule teele viia.^[39] Eesti vangistuspoliitikas on aga keskseks mõisteks risk. Vangistus keskendub sellele, et maandada süüdimõistetu uue kuriteo riski, riske hinnatakse ja sealt saab alguse kogu vangistuses toimuv – alates kinnipeetava paigutamisest, tema tegevustest vanglas kuni tema vabanemiseni.^[40] Teisisõnu taandub asi sellele, et inimene ei ole enam inimene, vaid kõndiv risk, mida peab maandama.

Kui RNR rõhutab isiku puudusi ja riske, jättes kõrvale tema tugevad küljed, siis GLM keskendub just kinnipeetava tugevustele, mis peaksid olema motivaatoriks ta taasühiskonnastamisel.^[41] Omal ajal avangardistlik GLM võiks pakkuda tänapäeval mõtteainet laiema sekkumisprogrammina, sest tugevustele rõhudes on võimalik seda jääkuubikut sulatada ja inimese käitumist muuta. GLM toetub inimese väärikusele, tema võõrandamatutele põhiõigustele ning annab ka usku inimese vabasse tahtesse otsustada oma elu üle. See on muidugi vastupidine suunale, mis on maad võtmas Eestis ja mis pigem tahaks, et vang teeks vanglas tööd vaid selle nimel, et oma kinnipidamiskulusid katta,^[42] või näeb vanglatöös pelgalt kohustust, mis aitab murda subkultuurilist hierarhiat.

Inimene kui jääkuubik, kel ei ole võimalust end positiivselt arendada

Ehkki Eesti vanglate betoonseinad on nüüd puhtad ja hallitusvabad, ei tähenda paremad ladustamistingimused paremat taasühiskonnastamist. Ka sisuline elu vanglas peab suutma isikut ette valmistada eluks, kus ta pole enam õiguste ja vabadusteta. Kui vanglas tehakse kõik valikud inimese eest ära, siis ta muutubki saamatuks, sest „kõik, mis kehtib keldriõhus, kehtib ka tal peas ja kõhus“. Õiguskuulekale käitumisele suunamiseks peab elu vanglas oma positiivsete aspektide poolest nii palju kui võimalik sarnanema eluga väljaspool vanglat.^[43] Eestis, nagu öeldud, on süüdimõistetud vange peaaegu 2000, kõiki kinnipeetavaid kokku on 2500.^[44] Euroopa kontekstis oleme endiselt vanglariik, meil on 191 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Tõsi, see arv on vähenemas, kuid ikka veel kaks korda suurem Euroopa keskmisest. Euroopa endistest idabloki riikidest on meist rohkem vange vaid Venemaal, Gruusias, Aserbaidžaanis, Leedus, Moldovas, Tšehhis, Lätis ja Poolas.^[45]

Tallinna vangla kunagine direktor on võrrelnud vangide elu jäätmekäitlusega. Ta leidis, et kui varem visati vangid lihtsalt maha nagu praht, siis nüüd üritatakse neist midagi kasulikku saada, neid „ümber töödelda“.^[46] Ehkki sõnakasutus oli ebaõnnestunud ja kurioosne – ja jõudis isegi kohtusse, sest üks kinnipeetav leidis, et sellega rikuti tema inimväärikust –, seisneb mõte selles, et nad ei ole praht ja selle massiga peab vanglas midagi mõistlikku ette võtma. Jaapanis on kintsugi-kunst, mille praktiseerijad parandavad mõrasid keraamikas, valades need täis kullaseguga ja samal ajal jättes nad nähtavaks. Ese ei muutu kasutuskõlbmatuks, parandused on nähtav osa selle eseme eluloost.

Kui vaadata 2018. aasta vanglasüsteemi puhta valge disainiga aastaraamatut, siis seal räägitakse tubakavabast vanglast, retsidiivsusstatistika rahvusvahelisest võrreldamatusest, kuid ei tooda välja seda, millega siis meie vangid igapäevaselt tegelevad.^[47] Kui otsida hõivatuse statistikat, mida @vanglatepressiesindaja on ametlikult Facebookis avalikkusele teada andnud, selgub, et vanglates on lisaks tööle võimalik osaleda ka sotsiaalprogrammides („Eluviisitreening“, „Õige hetk“, „Liiklusohutusprogramm“), riigikeele õppes ja saada põhiharidust (õpib 99 vangi) ja gümnaasiumiharidust (õpib 75 vangi). Huvipakkuv on, kuidas haridus suhestub töökohustusega. Statistikast nähtub, et vangla abitöödel osales aasta jooksul 1684 inimest, kuid vaid üks kinnipeetav osales kõrgharidusõppes.^[48] Ehkki vangla abitöödel (koristamises, köögitöös, toidujagamises, prügi sorteerimises) osalemine aitab kaasa subkultuuri lõhkumisele ning võib olla osa teadveloleku (mindfulness) ja tänulikkuse õppimisest, on küsitav, kuivõrd see annab oskusi, mis võimaldaksid tulevikus legaalset sissetulekut, ja kas vangla üldse oskab seda panna subkultuuri lõhkumisest laiemasse konteksti.

„Töökohti pole vanglas piisavalt, koridore koristab 10–15 inimest korraga 1 tund päevas ja seda nimetatakse tööharjumuse tekitamiseks,“ kirjeldab üks kinnipeetav vanglaelu vanglate sisekliima uuringus 2018. aastal. Immanuel Volkonski on öelnud, et kui päevast päeva ei pea midagi tegema, siis „tahad või mitte, harjud sellega ära“. 46% küsitletutest väitis, et vanglas viibimise ajal ei ole neile õpetatud, kuidas kuritegelikust käitumisest loobuda, ja vaid 24% ütles, et neid julgustatakse vanglas oma eesmärkide nimel tööd tegema, ehkki 50% leidis, et vanglas veedetud aeg tundub justkui võimalusena enda muutmiseks.^[49] Edukad on aga olnud just sellised kuritegevusest irdumise programmid, kus inimesele suudetakse näidata õiguskuuleka elu võimalusi ja sisendatakse temasse usku, et see on kõigile kättesaadav. See on nn rebiografeerimise protsess, mille lõpuks ka isik ise suudab näidata end uuest küljest.^[50]

Lombroso atavistliku teooria jätkuna hakkas pea sajand pärast selle loomist Ameerika kriminoloogias 1970. aastatel taas levima mentaliteet, nagu miski ei töötaks – et kurjategija on parandamatu ja igasugune rehabilitatsioon ebaefektiivne. See viis Ameerika Ühendriigid nn küünilise karistava riigi kursile,^[51] kus pea kolmandik mustanahalistest meestest on oma elu jooksul olnud kas vanglas või kriminaalhoolduse all.^[52] Mitmed hilisemad metauuringud on näidanud, et rehabilitatsiooniprogrammid, mis ei ole karistava suunitlusega, aitavad vähendada retsidiivsust ning eelarvamus, nagu miski ei töötaks, ei pea paika.^[53]

Inimene kui jääkuubik, kellele ei õpetata inimlikku väärikust inimväärikuse kaudu

Vangla on keeruline keskkond. Kurikuulus Stanfordi eksperiment 1971. aastal näitas, et kui inimesed panna vanglakeskkonda, siis juba see institutsioon iseenesest toob neis esile nende halvimad küljed.^[54] Seega on inimväärikuse kaitse vanglas väga tähtis. Inimväärikus sisaldab endas nii juriidilist elementi kui ka lihtsalt austust inimese vastu (n-ö inimese väärikust). Kui esimene mõiste tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 3, mille kohaselt ei ole lubatud isiku piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine, ning Eesti põhiseaduse paragrahvist 19, siis teine kätkeb endas nn ühiskondlikku viisakust. Kui esimene on demokraatliku riigi põhiväärtusi kandev õigusnorm, siis teine hõlmab kirjutamata viisakusreegleid. Selleks et tegemist oleks inimväärikuse rikkumisega õiguslikus tähenduses, peab rikkumine ületama minimaalse raskusastme. Selle tuvastamine on konkreetse kaasuse asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, kuid teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ja tervislikku seisundit. Vangistusega kaasnevad niikuinii teatavad kannatused ja ebamugavus, kuid karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ja kurnatust kui need, mille kaasnemine vangistusega on paratamatu.^[55]

Inimväärikuse põhimõttest tuleneb, et mitte igasugune ebamugavus, julgeolekureegel või piirang ei riku vangi õigusi. Näiteks täielik sotsiaalne isolatsioon rikub inimväärikust selle juriidilises tähenduses, aga vangile uusima PlayStation 2 keelamine (nagu Norras paremäärmuslasest massimõrvari Breiviku puhul) seda ei tee. Inimväärikus on lihtsamini juriidiliselt sisustatav mõiste, inimese väärikust on keerulisem defineerida. Inimväärikust saab defineerida EIK lahendite kaudu, inimese väärikus on midagi sootuks laiemat. Teisisõnu, see ei ole teaduslike meetoditega mõõdetav, see on väärtus ühiskonnas. See, kui vanglaametnik kutsub vangi „prillipapaks“ (juhtum tõsielust), inimese väärikust tõenäoliselt ei riku, küll aga võib saada nii inimese väärikus kui ka inimväärikus rikutud, kui isikul tuleb esineda avalikkuse ees ning ta näeb välja nagu inimvare ja need pildid jäävad alatiseks infopilve.

2018. aastal korraldatud „TEDxTallinnaVangla“ oli Euroopas esimene vanglas korraldatud inspiratsioonikonverents. See oli suur ajalooline samm Eestile ja meie vanglasüsteemile, sest esimest korda Eesti ajaloos anti ka karistust kandvatele isikutele mikrofon, kuid suure aga-ga – neilt võeti riigi korraldusel ära nende nägu ning voogedastuses ja videotes tuli see asendada uduse plekiga.^[56] Seepeale otsustasid korraldajad solidaarsusest ka oma näod ära kaotada ja kasutasid avalikus suhtluses karikatuure endast. Mäletan, et kunagi oli paljudele vanglasüsteemis töötavatele isikutele vastuvõetamatu vangide teietamine, rääkimata kirjalikes pöördumistes sõnade „härra“, „proua“ või „lugupidamisega“ kasutamisest. Vanglateenistujate eetikakoodeks näeb alates 2011. aastast ette teie-vormi kasutust. Siin on toimunud edasiminek.^[57] Nils Christie on leidnud, et lahked sõnad loovad ka lahke maailma. Ta märgib, et Norras üritatakse kasutada sõna „kinnipeetav“, mitte „vang“, ja „ruum“, mitte „kamber“.^[58] Meie seadus kasutab väljendit „kinnipeetav“ avalikus kommunikatsioonis, aga vanglateenistuse sõnavaras on tarvitusel „vang“. Ning näiteks vanglateenistujate eetikakoodeks ei räägi väärikast suhtumisest vangidesse, vaid nende kohtlemisest „õiguspäraselt“. Huvitav punkt on 2.2, mis ütleb, et „karistuse ära kandnud ja õiguskuulekasse ellu pöördunud inimest kohtleb vanglateenistuja kui tavalist ühiskonnaliiget, mitte kui kurjategijat“.^[59] Seega kui isik on vanglas, siis on ta lihtsalt kurjategija, kuni ei toimu metamorfoos kurjategijast tavaliseks ühiskonnaliikmeks. Me jääme ja saame nendeks, kelleks meid peetakse. Eestis kannavad vanglaametnikud vanglas avalikult teleskoopnuia, pisargaasiballoone ja käeraudu, ehkki rahvusvahelised organisatsioonid on sellisele inimõiguste seisukohast kahetsusväärsele praktikale juba 2012. aastal ja uuesti 2017. aastal tähelepanu juhtinud. Ent ka aastal 2019 on Eesti endiselt seisukohal, et erivahendite demonstreerimine on vajalik julgeoleku tagamiseks.^[60] Selline julgeolek on vaid illusioon, sest luuakse läbi ähvarduse, samal ajal kui ta peaks olema midagi orgaanilist, mida tuleb sammhaaval üles ehitada läbi usalduse.

Inimene kui jääkuubik, kellelt on võetud lootus muutuda

Õigus lootusele kõlab otse iroonilisena USA süsteemi taustal, mis sätestab, et mõnel vangil polegi lootust vabanemisele.^[61] Sellist inimest peetakse lootusetuks juhtumiks, keda ei paranda muu kui surm. Euroopas on surmanuhtlus absoluutselt ja kõikides olukordades keelatud Euroopa inimõiguste konventsiooni 6. ja 13. protokolliga. Seega ei tähenda vanglakaristus lootuse lõppu. Lootus on Euroopa vanglas seotud inimese väärikusega.^[62] Inimese väärikust rikub juba surmanuhtluse ootamine, teadmine, et see võib millalgi saabuda. Lisaks ei ole Euroopas aktsepteeritav selline eluaegne vangistus, mis määratakse isikule tema elu lõpuni. Kui aga isiku eluaegne vanglakaristus on de jure ja de facto lühendatav, siis jääb talle lootus ja väljavaade kunagi vabaneda.^[63] Kui kõige ohtlikumatelt kurjategijatelt võtta täielikult võimalus end muuta ja kunagi vabaneda, kaob neil ka sisemine tõuge enese muutmiseks ja koostöö tegemiseks vanglaametnikega.^[64] Neist saavad viitsütikuga pommid, kellele ükski tagajärg korda ei lähe.

Tänapäeva Norra vanglasüsteem, mida peetaks kõige inimlikumaks maailmas, lähtub sellest, et vanglakaristus on ennekõike võimalus ja aeg edukaks taasühiskonnastumiseks.^[65] Tehtu saab pöörata ka inimese enda kasuks – kriminaalne minevik ei ole häbiväärne, vaid oluline eelmäng uuesti leitud kutsumusele.^[66] Positiivse kriminoloogia seisukohast peab negatiivset tasakaalustama positiivne, mida inimeses saab leida ja mida saaks arendada. Riskide tuvastamine ja haldamine ei ole ainus võimalus.^[67] Oxfordi ülikool korraldas retsidiivsusuuringu, milles 80% vastanutest ütlesid, et soovivad kuritegeliku elu lõpetada ja neil on sellisest elustiilist villand. Kakskümmend kuud pärast vabanemist oli aga 60% vastanutest taas rikkunud seadust. Seega istudes vanglas – kus elu ei vasta elule tegelikkuses – on lihtne teha otsust, millest pärast on raske kinni pidada.^[68] Jaapani ikigai-kontseptsiooni üheks osaks on fokuseeritud illusioon^[69] – inimene ei ole õnnelik, sest mõtleb, et kui tal oleks see või teine asi või kui ta oleks selles või teises olukorras, siis ta oleks õnnelik. Vanglas tuleb aga inimesele õpetada, kuidas vabaduses hakkama saada, nii et isikul ei tekiks ebareaalseid illusioone saabuva õnne suhtes.^[70] Kuritegevusest irdumine on kestev tegevus, see ei jõua ka vabaduses kunagi lõpule.^[71]

Anthony Burgessi düstoopilisel romaanil „Kellavärgiga apelsin“ on kaks erinevat lõppu. Kirjanik lõpetas 1960. aastatel oma teose 21. peatükiga, kus peategelasel tekib pärast teismelisena sooritatud kuritegusid sisemine tung sellisest elust irduda. Ameerika kirjastaja aga soovis vastupidist lõppu. Raamatu ainetel tehtud Stanley Kubricku film lähtub viimasest versioonist, kus inimene ongi igavesti hukka mõistetud, sest üleüldine dogmaatika nõudis, et pole lootustki taasühiskonnastada kord juba kuritegelikule teele asunut. Eestis asuvad alaealised vangid Viru vanglas eraldi osakonnas. Ka rahvusvahelised organisatsioonid on juhtinud tähelepanu, et vähemalt alaealised peaksid olema kinnipidamiskeskustes, mille õhkkond ei sarnaneks vanglaga. Ehkki Eesti riik oma vastuses viitab mitmesugustele programmidele ja tegevustele, mida alaealistele pakutakse, ei muutu sellest sümboolne tähendus: juba noored viibivad nii territoriaalselt kui ka ideoloogiliselt ikkagi samas kohas, kus täiskasvanud kurjategijad. Sümboolselt ei ole sealt enam pikk samm kohe kõrval asuvasse hoonesse.^[72]

Kokkuvõtte asemel: ka nostra culpa

Immanuel Volkonski ütleb, et peale vangla on taasühiskonnastamises sama oluline roll ka ühiskonnal, sest „tegelikult vanglaga ei lõpe müürid ega ka mitte karistus. Ja need teised müürid, sotsiaalsed ja psühholoogilised müürid, on isegi kõrgemad“. Kuritegevusest irdumine on kahesuunaline tee: lisaks karistatud isikule peab kaasa aitama ka ühiskond.^[73] Nii kitsas kui ka laiemas mõistes. Ühiskond peab tugiteenuste kaudu aitama inimesel uuesti jalule saada, kuid ka meie väärtusruum peab toetama üksteisest lugupidamist. Vangla peab paika panema positiivsed nurgakivid, et isik saaks end pärast ühiskonnas üles ehitada. Kui need nurgakivid ei ole laotud ka väljaspool vanglat olevasse ühiskonda ja ühiskond tõukab vabanenu eemale, siis ei irdu ta kuritegevusest. Vangla roll on aga esmane ka pärast karistuse kandmist, sest sümboolselt dikteerib just tema ühiskonna alateadvusele mõttemudeleid läbi väikeste fragmentide. Kui paneme vanglas viibivad inimesed pruunidesse dressidesse, udustame nende näod, viime nad maa-alustesse käikudesse, kärbime raamatukoguteenuseid, siis millise sõnumi saadab see ühiskonnale ja mis saab edasi? Muudame USA eeskujul klassiruumid vangla magalateks?

Tulemuseks on, et isikud, kes on kurja teinud, hirmutavad – me ei julge neid oma seltsi võtta. Avalikkusele on kurjategijate karm kohtlemine paremini mõistetav kui neile õiguste tagamine. Düstoopilises telesarjas „Black Mirror“ on lugu kurjategijast, kes peab karistuseks iga päev uuesti läbi elama samu sündmusi – tema tagaajamist, kus pealtvaatajad passiivselt filmivad inimese ängi mobiiltelefonidega, kuid ei sekku. Igal õhtul pärast tagaajamist näidatakse talle videot tema võikast kuriteost, mille eest talle see karistus määrati. Siis tema mälestus eelnevast päevast ja kuriteost kustutatakse. Sündmused toimuvad moodsas meelelahutuspaigas White Bear Justice Park, kuhu saab osta päevapileti, et saada rahuldust sellest, kuidas kurjategijad saavad oma karistuse. See on radikaalne näide punitiivsest karistuspoliitikast, kus ei ole ruumi rehabilitatsioonil, inimese moraalne karakter aga on pigem jääv kui dünaamiline või arenemisvõimeline. Kõik see ongi restoratiivse õigusfilosoofia, positiivse kriminoloogia ja kuritegevusest irdumise teooria lähtekohaks.^[74]

Nils Christiele on karistusalase debati lähtepunktiks väärtused – et meil on vabadus valida, milliseid vangistuse valusid peame vastuvõetamatuks. Küsimus on just kultuuris ja väärtustes. Tema meelest on võimalik kasutada kahte eri lähenemist. Esiteks totalitaarset, kus kõikvõimalikud ettekirjutused tulevad algusest lõpuni otsustajalt. Teiseks sellist, kus alusväärtused on küll olemas, kuid nende kasutamine ajas muutub ja on jäetud inimesele. Selle teooria järgi on iga inimene moraalne vahetalitaja, kes suudab otsustada.^[75] Christie jaoks on probleem, kui vanglatöötajatele õpetatakse ülikoolides pigem igapäevaste administratiivsete probleemide lahendamist ja etteõpitud vastuste andmist, selle asemel et esitada kriitilisi küsimusi. Nii seatakse esiplaanile organisatsioonijuhtimise ideoloogia ja mitte kriitiline mõtlemine. Väärtuspõhiselt mõtlev ametnik rikub organisatsiooni töörahu, sest esitab küsimusi ja teeb ettepanekuid. See muudab igapäevatöö ja käsuahela järgimise keerulisemaks. Seega tihti juba vanglatööharidust andes vähendatakse küsimuste esitajate võimalikku mõju organisatsiooni töörahule.^[76] Eesti vanglateenistuja eetikakoodeks küll ütleb, et on lubatud austada vangide religioosset ja rahvuslikku kuuluvust (1.2), kuid ei ütle, et peaks austama kinnipeetavaid kui inimesi. Kusjuures selle punkt 3.2 järgi suhtutakse austusega vaid kolleegidesse. Nõuda lugupidamist kõigi inimeste vastu aga peaks olema üks põhiväärtusi, ka vanglas. Näiteks leidis kohtunik Virgo Saarmets, et vanglasse saadetavale ametlikule kirjale lugupidamisavaldust lisades ei väljenda saatja lugupidamist mitte niivõrd ja esmajoones konkreetse adressaadi, kuivõrd suhtluspartneri kui inimese vastu, samuti iseenese vastu.^[77] Eestis valmistab tulevasi vanglaametnikke ette Sisekaitseakadeemia. Õppekava erinevad moodulid annavad tugeva erialalise ettevalmistuse, õpilased oskavad anda vastuseid julgeoleku ja haldusmenetluse vallas, kuid puuduvad kriitilise mõtlemisega seotud ained, nagu karistusfilosoofia või eetika.^[78] Ehk tasuks siinkohal arvesse võtta Christie ettepanekut väärtuste hierarhia loomiseks, eriti ajal, kui arvatakse, et Eesti on niigi tervikuna „väärtuste kriisis“.^[79] Nii ei ole imeks panna, et ka uue ameerikaliku Tallinna vangla rajamine ei tekitanud mingit ideoloogilist vastuseisu. Kuid iga riiki iseloomustab otseselt ka see, millised on tema vanglad.^[80] Eestlastki ei iseloomusta üksnes meid kõiki ühendav laulu- ja tantsupidu, vaid ka meie uued supervanglad ja meie suhtumine kinnipeetavatesse.

Euroopa on üles ehitatud inimõigustele ja 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile. See kõrgeim inimõigustealane õigusallikas keelustas surmanuhtluse tingimusteta ja avas kõikidele ühiskonnagruppidele, sh vangidele, inimõiguste kataloogi – alates inimväärse kohtlemise nõudest kuni õiguseni valida. Hans Hattenhauer on teoses „Euroopa õigusajalugu“ öelnud, et kui Euroopa on pärandanud maailmale õigusvaldkonnas midagi väärtuslikku, siis on see õhtumaisest dualismist sündinud õpetus põhiõigustest.^[81] Eesti võib seista paradigmamuutuse lävel, 2019. aasta valitsuskoalitsioonis oleva erakonna rahvuskonservatiivne programm sisaldab õigusfilosoofilisi ideid, mis expressis verbis õigustavad surmanuhtlust.^[82] Lisaks on tänase päeva seisuga rahandusministri ametis isik, kes on öelnud, et „Meie riik on liiga vaene, et jätiste ja elajate peal oma suuremeelsust demonstreerida.“^[83]

Uuringud on näidanud, et kui võrrelda vanglas viibivaid inimesi vabaduses viibijatega, siis esimene grupp on olnud igati ebasoodsas ühiskondlikus olukorras: 13 korda tõenäolisemalt on nad olnud lastekodus, 10 korda tõenäolisemalt on nad koolist poppi teinud, 13 korda tõenäolisemalt on nad olnud töötud, 2,5 korda tõenäolisemalt on nende pereliikmetest keegi olnud karistatud kriminaalkorras, 6 korda tõenäolisemalt on nad saanud noorelt isaks, kahel kolmandikul süüdimõistetutest on isiksusehäire, kaks kolmandikku on kasutanud illegaalseid narkootikume aasta enne vangistust, kolmel viiendikul meesvangidest ja kahel viiendikul naisvangidest on alkoholiga probleeme jne.^[84] Need on meie ühiskonna probleemid. Nende tagasipeegeldusena saame iseenda portree. Ka uuemad kriminoloogilised uuringud on näidanud, et teatud bioloogilised iseärasused võivad küll soodustada kriminaalset käitumist, kuid need on maandatavad, kui muutub isikut ümbritsev keskkond.^[85] Kui puudub ühiskondlik sidusus ning ühiskondlike väärtuste esitlemisel rõhutatakse vaid isiklikke materiaalseid edulugusid, siis ei ole see keskkond, mis toetaks kuritegevusest irdumist. Immanuel Volkonski on rääkinud, kuidas „pätimaailmas“ olevat piinlik sõita ühistranspordiga, sest seal käib „staatuse omistamine läbi asjade“. Kuid asjade kultus – uhkeim auto, uusim nuti, brändirõivad – kehtib ka väljaspool vanglat. Sellise surve all pole üllatav, kui kodus või koolis omandatud väärtustepagasi tõttu minnakse materiaalsete asjade saamiseks ka kuritegelikule teele. Nagu laulab TOMM¥ €A$H: „I wanna be a millionaire so freaking bad. Get rich or crash trying to get the things I never had.“

^[1] Uuring: Retsidiivsus Eestis (2017). Justiitsministeerium. https://bit.ly/34GtGZk.

^[2] J. Sootak, P. Pikamäe, Kriminaaltäitevõigus. Tallinn, 2001, lk 20–22.

^[3] L. Walgrave, Positive Criminology, Criminology of Trust and Restorative Justice. Restorative Justice, 2016, kd 4, nr 3, lk 424–434.

^[4] Vangistusseadus, § 6 lg 1.

^[5] Vanglateenistus. Vangistuse kulud. https://bit.ly/33Cx99J.

^[6] Justiitsministeerium. Uuring: Kuritegevus Eestis (2018). https://bit.ly/2qe9lvq.

^[7] S. Pinker, The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined. New York, 2011, lk xxiv–xxvi.

^[8] R. Gassin, S. Cimamonti, P. Bonfils, Criminologie. 7 tr. Pariis, 2011, lk 714.

^[9] P. Tulviste, Isolatsioon ja mõtlemine. Ööülikool, 11.06.2004. Vikerraadio.err.ee.

^[10] Platon, Politeia, 514a–520a.

^[11] S. Maruna, Making Good. How Ex-Convicts Reform and Rebuild Their Lives. Washington, 2001, lk 7–8.

^[12] M. Foucault, Discipline & Punish. The Birth of the Prison. New York, 1995, lk 231. (Eesti k-s: M. Foucault, Valvata ja karistada: Vangla sünd. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2014.)

^[13] B. Aaron, Prisons Are Failing. It’s Time to Find an Alternative. World Economic Forum. https://bit.ly/34zfbGx.

^[14] V. Hugo, Le Dernier jour d’un condamné (1829). Pariis, 2006, lk 52. (Eesti k-s: V. Hugo, Viimne päev enne surma. Tlk Homo Quidram-ck. Viljandi, 1900.)

^[15] Andmed seisuga 19.09.2019 justiitsministeeriumi veebilehelt: Tartu vangla 993 (sh 60 avavangla kohta), Viru vangla 1075 (sh 75 avavangla kohta).

^[16] N. Christie, Crime Control as Industry. Abingdon (Oxon); New York, 2000, lk 55.

^[17] Avatud Tallinna uus vangla mahutab 1200 kinnipeetavat. ERR.ee, 21.11.2018.

^[18] Raport Eesti valitsusele Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta, mis toimus 27. september kuni 5. oktoober 2017. CPT/Inf (2019) 31. https://bit.ly/37XRBVV.

^[19] Vanglateenistus. Lühiajaline kokkusaamine. https://bit.ly/2OFfnyt.

^[20] EIK otsus Ciorap vs Moldova, 11.06.2007.

^[21] Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017. Kontrollkäigud. https://bit.ly/2Y3VJ2a.

^[22] Raport Eesti valitsusele…

^[23] N. Christie, Crime Control as Industry, lk 133.

^[24] T. Newburn, Criminology. 3. tr. Abingdon (Oxon); New York, 2013, lk 750.

^[25] EIK otsus Yankov vs Bulgaaria, 19.06. 2007.

^[26] A. Einmann, Õiguskantsler soovitab vanglates lõpetada alandava kartsariietuse kasutamise. Postimees, 18.10.2016.

^[27] EIK otsus Hirst (nr 2) vs Ühendkuningriik, 06.10.2005.

^[28] C. Uggen, J. Manza, A. Behrens, „Less than the Average Citizen“: Stigma, Role Transition, and the Civic Reintegration of Convicted Felons: Pathways to Offender Reintegration. Rmt-s: After Crime and Punishment: Pathways to Offender Reintegration. Toim. S. Maruna, R. Immarigeon. Cullompton (UK), 2004, lk 272–274.

^[29] N. Christie, Limits to Pain: The Role of Punishment in Penal Policy. Eugene (OR), 2007, lk 17.

^[30] I. Volkonski, Nähtamatud müürid meis enestes. TEDxTallinnaVangla 2018. https://bit.ly/2DBlzRE.

^[31] R. J. Sampson, J. H. Laub, Desistance from Crime over the Life Course. Rmt-s: Handbook of the Life Course. Toim. J. T. Mortimer, M. Shanahan. Boston (MA), 2003.

^[32] S. Maruna, Making Good, lk 7–8, 797. Vt ka: K. J. Fox, Civic Commitment: Promoting Desistance through Community Integration. Punishment & Society, 2016, kd 18, nr 1, lk 80.

^[33] N. Christie, Limits to Pain, lk 14.

^[34] A. Y. Davis, Are Prisons Obsolete? New York, 2003.

^[35] I. Volkonski, Nähtamatud müürid meis enestes.

^[36] N. Christie, Crime Control as Industry, lk 13.

^[37] Beebilõust, Resotsialiseerumine X Valge lipp. Legendaarne Records, 2015.

^[38] M. Purvis, T. Ward, G. Willis, The Good Lives Model in Practice: Offence Pathways and Case Management. European Journal of Probation, 2011, kd 3, nr 2, lk 6–8.

^[39] S. Dindo, B. Liaras, „Good Lives Model“: L’avant-garde du suivi des condamnés. Observatoire Internationale des Prisons, Section française, 24.03.2012. https://bit.ly/34zWylM.

^[40] Vrd Sotsiaaltöö, 2016, nr 3, lk 3–20.

^[41] D. A. Andrews, J. Bonta, J. S. Wormith, The Risk-Need-Responsivity (RNR) Model: Does Adding the Good Lives Model Contribute to Effective Crime Prevention. Criminal Justice and Behaviour, 2011, kd 38, nr 7, lk 749; S. Case, P. Johnson, D. Manlow jt, Criminology. Oxford, 2017, lk 699.

^[42] EKRE programm 2019. aasta Riigikogu valimisteks. Kodanik ja kodanikuühiskond. https://bit.ly/37NNFae.

^[43] Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistiku kohta, 11.01.2006. Aluspõhimõtted, punkt 5.

^[44] Vanglateenistus. Vangide ja kriminaalhooldusaluste arv. https://bit.ly/37YWTAO.

^[45] Council of Europe Annual Penal Statistics for 2018. Rates of Imprisonment in Europe. Inmates per 100,000 Population on 31 January 2018 (Top Ten). https://bit.ly/2q8lxO6.

^[46] M. Vaino, Eluaegne vang. Eesti Ekspress, 19.01.2004.

^[47] Vanglasüsteemi aastaraamat 2018. Justiitsministeerium. https://bit.ly/33BRg89.

^[48] Vanglate pressiesindaja teadaanne. @vanglatepressiesindaja, 01.02.2019. https://bit.ly/2DBmh1g.

^[49] Vanglate sisekliima uuring 2018. Turu-uuringute AS. https://bit.ly/2rElGJz.

^[50] K. J. Fox, Civic Commitment, lk 68–94.

^[51] F. T. Cullen, P. Gendreau, From Nothing Works To What Works: Changing Professional Ideology in the 21st Century. The Prison Journal, 2001, kd 81, nr 3.

^[52] D. E. Roberts, The Social and Moral Cost of Mass Incarceration in African American Communities. Stanford Law Review, 2004, kd 56, nr 5, lk 1271–1305.

^[53] F. T. Cullen, P. Gendreau, From Nothing Works To What Works, lk 330.

^[54] Vt The Stanford Prison Experiment. A Simulation Study on the Psychology of Imprisonment. https://www.prisonexp.org.

^[55] EIK otsus Kudła vs Poola, 26.10.2000.

^[56] A. Šatskaja, Kas vanglas saab tunda end vabana? Või vabaduses vangina? TEDxTallinnaVangla 2018. https://bit.ly/2R90KoT.

^[57] Vanglateenistuja eetikakoodeks. Justiitsministeerium. https://bit.ly/2OFg76J.

^[58] N. Christie, Limits to Pain, lk 14.

^[59] Vanglateenistuja eetikakoodeks.

^[60] Raport Eesti valitsusele…

^[61] J. M. Kirby, Graham, Miller, & the Right to Hope. City University of New York Law Review, 2011, kd 15, nr 1.

^[62] C. Ovey, Ensuring Respect of the Rights of Prisoners under the European Convention on Human Rights as Part of Their Reintegration Process. Registry of the European Court of Human Rights. https://bit.ly/2OY6qiG.

^[63] EIK otsus Kafkaris vs Küpros [GC], 12.02.2008, § 98.

^[64] Council of Europe. Recommendation Rec (2003) 22 of the Committee of Ministers to Member States on Conditional Release (Parole), 24.09.2003. Explanatory Memorandum to Recommendation, Art 4.

^[65] T. Horn, T. Ugelvik, Best in Class? Norwegian Incarceration and the Pragmatic Production of Legitimacy. Rmt-s: Europe in Prisons – Assessing the Impact of European Institutions on National Prison Systems. Toim. T. Daems, L. Robert. Cham, 2017, lk 232–233.

^[66] S. Maruna, Making Good, lk 9.

^[67] N. Ronel, D. Segev, Positive Criminology. London, 2015, lk 3.

^[68] R. Burnett, The Dynamics of Recidivism. Summary report. Oxford, 1992.

^[69] K. Mogi, The Little Book of IKIGAI: The Essential Japanese Way to Finding Your Purpose in Life. Quercus, 2017.

^[70] M. M. Feeley, J. Simon, The New Penology: Notes on the Emerging Strategy of Corrections and Its Implications. Criminology, 1992, kd 30, nr 4, lk 449–474.

^[71] S. Maruna, Making Good, lk 23.

^[72] Raport Eesti valitsusele…

^[73]S. Maruna, Desistance and Restorative Justice: It’s Now or Never. Restorative Justice, 2016, kd 4, nr 3, lk 289–301.

^[74] Sealsamas.

^[75] N. Christie, Crime Control as Industry, lk 201–202.

^[76] Sealsamas, lk 62.

^[77] V. Saarmets, Lugupidamisega palun. Õiguskeel, 2010, nr 1.

^[78] Korrektsiooni eriala õppekava. Sisekaitseakadeemia. Justiitskolledž. Kinnitatud nõukogu 12.04.2016 otsusega nr 1.1.-6/5, muudetud rektori 21.06.2019 käskkirjaga 1.1-6/440. https://bit.ly/2Y9rib4.

^[79] President Kaljulaid Riigikogule: meil on väärtuste kriis, 04.04.2019. https://bit.ly/33AgaVt.

^[80] N. Christie, Crime Control as Industry, lk 201–202.

^[81] H. Hattenhauer, Euroopa õigusajalugu. Tallinn, 2007, lk 839.

^[82] EKRE programm 2019. aasta Riigikogu valimisteks…

^[83] T. Vahter, K. Kivi, „Särava mõistusega noormees“. Eesti Ekspress, 15.07.2003.

^[84] T. Newburn, Criminology, lk 753.

^[85] S. Ling, R. Umbach, A. Raine, Biological Explanations of Criminal Behaviour. Psychology, Crime & Law, 2019, kd 25, nr 6, lk 626–640.