Kadri Tüür
Vasakpoolsuse vajadusest
Koostajad Rael Artel ja Airi Triisberg, “PUBLIC PREPARATION. Biennale of Young Artists”
Minu kodukoguduse veebilehelt läheb link konservatiivse internetiajakirja Meie Kirik kodulehele. Minu kodukogudusel on väga kena veebileht, isegi palvesoovi saab läbi interneti jätta. Ajakirjal Meie Kirik on ka väga kaunilt kujundatud veebileht. Sisuks ksenofoobia, natsionalism ja kristlik ideoloogia.
Esimese üllatusega imestasin, kui kerge on libiseda enda jaoks normaalsest enda jaoks mitte enam nii normaalsesse keskkonda, olgugi et libisemine leidis aset virtuaalselt. Tegelikult pole siin muidugi imestada midagi, umbes nii see kapitalism ju töötabki. Keegi ei sunni, muudkui ise lähed ja lõpuks hakkabki kõik normaalne tunduma. Tarbija valvsus on kerge uinuma.
Juba pea kaks aastat on “Public Preparationi” nimeline tegevusteseeria (õige oleks vist ütelda “projekt”, aga see sõna ei meeldi mulle siinkohal) püüdnud tegeleda tootjate ja tarbijate valvsuse äratamisega, suunates oma püüdlused peamiselt kunstivaldkonnale ja edastades visa järjekindlusega sõnumit, et kunstil on pistmist poliitikaga. Tegevuse tagajärgede kohta sihtgrupis märgib Maria-Kristiina Soomere, et “sellele sisulisele, teooriat ja praktikat väga tihedalt ühendavale, eelkõige siiski kunstist enesest kõnelevale, lihtsalt tavapärasest Eesti-kesksusest natuke laiema fookusega algatusele ei ole kohalikul kunstiväljal üleliia aktiivset tagasisidet või koostööd kujunenud. PP on jäänud meie ühisesse (institutsionaalsesse) alateadvusse hõljuma huvitava süsteemivälise UFOna, millest paljud kuulnud, aga mille tegemistesse vähesed süveneda viitsinud.”1
Tunnistades ausalt oma suutmatust reflekteerida “Public Preparationi” fenomeni üle varasemate kunstiteoreetiliste kajastuste võtmes, püüan seda lugeda pigem iga päev ümbritseva sotsiaalse reaalsusega kontaktis oleva tavakodanikuna. Milliselt lehelt võiks minna link lehele www.publicpreparation.org?
Üks võimalik takistus sellele küsimusele kena vastuse leidmisel kerkib juba tekstikogumiku esimeses põhiartiklis, kus kasutatakse vastandust ideoloogia vs diskussioon. (On meil nende nähtuste jaoks üldse omasõnu? On need mõisted meile mõlemad sellevõrra võõrad?) Ideoloogia ei jäta ruumi küsimuste küsimiseks, arutlemiseks ja ettenähtust erinevate maailmade konstrueerimiseks; see on suunatud omaenese ideaali loomisele. Kõiksugused kõrvalt- ja kõrvalevaatamised pidurdavad eesmärgipärast ülesehitustööd ja neid tuleb seetõttu vältida. On ideoloogial kord juba hoog sees, on teda raske pidurdada. “Public Preparationi” korraldajate omavahelise vestluse (sümptomaatiline seegi, et kõneluses rohkem kaasalööjaid pole) üleskirjutuses osutab Rael Artel näiteks natsionalistlikule ideoloogiale, mis 1980. aastate lõpus kujutas endast märkimisväärselt positiivset alust rahvuslike vabanemiste ja demokraatlike rahvusriikide taastekke lainele Ida-Euroopas, millest aga nüüdseks on kujunenud sallimatuse ja isolatsiooni kasvupinnas.2 Miskipärast aga laiemat mõttevahetust natsionalismi ümbermõtestamiseks ühiskonnas täheldada ei ole. Sellest, kuidas natsionalistlik ideoloogia avaldub kohalikus kunstinäituste-poliitikas, kirjutab Anders Härm “Public Preparationi” artiklis pealkirja all “Oh jumal, oh jumal, näitusel ei osale ühtegi eestlast!”. Iroonilist ülevaadet olemasoleva olukorra õõnestamise praktikatest on tore lugeda, kuid kitsast kunstimaailmast väljapoole see jutt ei murra.
“Kunst regiooni promo teenistuses” pole siiski sugugi ainult Eesti probleem, nagu osutab ka Marita Muukkonen (“Kivi ja kõva aluse vahel”). Eriti neil poliitilistel “sihtturgudel”, kus positiivne vastuvõtt ei ole kindel, peetakse suhteliselt ohutuks alustada oma maa tutvustamist kultuurist. Kena on viia Venemaale rongitäis Eesti kultuurikandjaid, tõestamaks, et me pole väikesed ja kurjad, vaid oleme väikesed ja oskame ilusti laulda. See toetab ja toidab taas väärarusaama, nagu poleks kunstil poliitikaga midagi pistmist. Teisalt on nii kunstnikel endil kui kultuurikorraldajatel väga raske pääseda “regiooni esindamise” paine alt. Seda peetakse just nagu iseenesest mõistetavaks ja asjakohase tahte puudumine annab alust kahtlustada isikut väheses isamaalisuses.
Vahest algabki siinse kodanikkonna üldisem häda sellest, et vaatamata osalusdemokraatia pisitasasele levikule on oskus oma tegevuse üle kriitiliselt reflekteerida – küsida: miks ma seda teen? – veel suhteliselt vähe harjumuspärane, nagu ka küsimuse esitamine: kas seda annaks teha kuidagi teisiti? “Public Preparationi” lühivastuste rubriigist leidsin küll ühe väga olulise tähelepaneku, millele minu meelest on meile ootamatult sülle sadanud kapitalismi tingimustes seni tõesti liiga vähe osutatud. Marco Laimre ütleb: “Näiteks peetakse lausa aksioomiks, et kunagi ei ole kasutada liiga palju raha. Tegelikult on reaalsuses palju olulisem küsida, kust see raha, s.t poliitiline tellimus tuleb.” Ma tahaksin muidugi näha inimest, kes jätab raha oma seminari või kunstiprojekti tarbeks taotlemata või vastu võtmata selle pärast, et see tuleb talle vastuvõtmatust allikast, sest raha ju teatavasti ei haise, tal pole nime ega rahvust jne. Ja nii olemegi taas kõik kenasti kapitalismi lõa otsas, täiesti vabatahtlikult pealegi, ning lepime vaikimisi ka teda kujundavate ideoloogiatega.
Nii teiste kunstiteadlaste kui toimetajate endi poolt avaldatud retseptsioonis on “Public Preparationi” käsitletud eelkõige kaasaegsele kunstile ja kunstiprofessionaalidele suunatud üritusena. Kunstniku kodanikuvastutus on kindlasti oluline, aga ma arvan, et kodanikuvastutust peaks tundma iga inimene, mitte ainult kunstnikud või teised “madala valulävega” isikud. Kuidas seda saavutada? Juturääkimine ja selle tagantjärele kättesaadavaks tegemine üleskirjutatud kujul on tõepoolest alles otseses mõttes ettevalmistus, public preparation. Kui laiendada väidet “pöördumine loob publiku” (lk 57) väljapoole kitsalt kunstinäituste konteksti, siis võiks ka PP kohta küsida: missugust publikut loob ingliskeelne, rõhutatult madalaeelarvelise väljanägemisega kujundatud kladeformaadis trükis? Kas see on mõeldud jääma loengukonspekte seljakotis tassivate noorintellektuaalide lugemisvaraks või on tal sotsiaalselt pisut laiem ambitsioon (nagu ma mõistagi tahaksin loota)? Olukorras, kus samahästi kui kõik Eesti parlamendiparteid on parempoolsed või sõbrustavad niisama kapitalistlike väärtustega, olen üpris veendunud, et näiteks Laine Jänes ega ükski Riigikogu 101 saadikust pole selle trükisega tuttav ega kavatsegi tuttavaks saada, kaasamõtlemisest rääkimata. Isegi kõvade kaante ja kuldvärvilise kaanekirjaga poleks tõenäoliselt võimalik olukorda ses osas parandada.
Kapitalistliku heaoluühiskonna noorte suutmatusest revolutsiooni teha kõneldakse PP-s samuti (“Revolutsiooni projekt”). Leigus või isegi vastumeelsus olemasolevat asjade seisu muuta soodustab loomulikult valikutegemist domineeriva ideoloogia järgimise kasuks. Sest nii on mugavam. Äärmisel juhul valitakse parempoolse ühiskonna kriitikaks mõni enam või vähem virtuaalne viis, näiteks kunsti, blogide või filosoofiliste esseede vormis. Kuid millised konkreetsed teod võiksidki järgneda? Kas ehk demonstratsioonid, mida samuti üks PP mõttevahetusi analüüsib? Mulle tundub, et tänavatel loosungite viibutamine pole siitkandi stiil. Eestlased eelistavad pigem internetis pöördumistele nimesid alla kirjutada. Nii aga taandatakse osalusdemokraatia avalikust füüsilisest ruumist igaühe eraasjaks.
Ka avaliku ruumi problemaatika on PP-s jutuks (“Kelle ruum see ikka on?”), peamiselt Tallinna näitel. Kellele õieti kuulub avalik ruum, kellel on õigus öelda, mida ja kuidas seal tohib teha? Kas see on linnavalitsuse, Kapo või linnakodanike endi otsustada? Kas näiteks Naši aktivistide tegevust oleks võimalik tõlgendada ka kunstina? Kunstnikke ju üldiselt avalikust ruumist tegutsemast ära ei aeta? Tavaloogika järgi on “kunst” “kunstlik”, midagi, mis ei ole “reaalne” või mis “reaalsust” otseselt ei muuda (erinevalt näiteks majanduslikest protsessidest). Olles aga nõus PP põhiväitega, et kunstil, nagu igal inimtegevuse avaldusel, on pistmist poliitikaga, tahaksin muuhulgas loota, et tulevane Vabaduse võidusammas Tallinnas Harjumäel muutub lähemas tulevikus aktiivselt kasutatavaks sotsiaalse kunsti sündmuste toimumise kohaks. PP-s avaldatakse lootust, et teatud demokratiseerumisprotsesside tulemusena võiks kunsti raames olla võimalik luua mitte ainult kunstiteoseid, vaid ka otseseid muutusi ühiskonnas. Teoreetiliselt on liikumine selles suunas võimalik – aga kas ka praktikas, kas ka Eestis?
Üks oluline teema on seotud sotsiaalse sidususega. Raadio kui inimesi nähtamatult ühendava fenomeni kaudu on toimetatud mitmeid ühtaegu nii kogukonnatunnet kui ka esteetilist elamust pakkuvaid aktsioone, millest mõnesid PP-s analüüsitakse (“Imeline massikommunikatsioon”). Tänapäeva Eestis ei tea ma kahjuks ühtki “üldrahvalikult” kuulatavat raadiojaama. Võimalik, et mingil määral täidavad seda rolli piirkonnaraadiod – nähtus, mis oma olemasoluga muuhulgas samuti murendab meedia “rahvuslikkuse” püüdeid. Niisugusel kujul kannab raadio endas võrgustikuloogikat, mis peaks vastanduma tsentraliseerivale loogikale. Samas on huvitav märkida, kuidas Eesti riik ajab tsentraliseerimispoliitikat, kaotades näiteks maapiirkondadest tuletõrjekomandosid, ja samal ajal sõnades õilistab seda tegevust võrgustikuloome edendamisena, paludes inimestel luua priitahtlikke tuletõrjeseltse ja valdadel neid tunnustada.
Olgu lõpetuseks veel kord kinnitatud, et vasakpoolsuse all ei pea ma silmas kommunistlikku ideoloogiat, ei seosta seda automaatselt Venemaaga ega näe “vasakpoolsena” näiteks Keskerakonda. Vasakpoolsust mõistan kõige üldisemalt õigusena esitada küsimusi meid ümbritseva kapitalistliku korra kohta; vaba mõttevahetuse eelistamisena mis tahes valmisideoloogia järgimisele. Loomulikult ei tee ma enesele illusiooni, nagu suudaks “Public Preparationi” kehtestamine kohustusliku kirjandusena vallandada mingit üldrahvalikku kriitilise mõtlemise lainet. Seda suudaks vahest aastate (kui mitte aastakümnete) jooksul pidevalt ilmuv vasakpoolne ajakirjandusväljaanne, nagu näiteks soomlaste Libero. Sinnamaani aga mõtestatakse märksõna “vasakpoolsus” peaasjalikult ainult paaris nurgataguses eestikeelses blogis tasemel “võiks kord kuus kuskil kõrtsus kokku saada ja vasakpoolset juttu ajada”.
1 M.-K. S o o m e r e, Avalikud ettevalmistused… iseseisvaks eluks? Sirp, 14.03.2008.
2 R. A r t e l, A. T r i i s b e r g, “Translocal Express” tembutab jälle. Korraldajate edasivaade. Sirp, 22.02.2008.