Vabadus, võrdsus ja vendlus on teemana punktiirselt läbinud peaaegu kogu Vikerkaare veerandsajandipikkust ajalugu. Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva paiku pühendas Linnar Priimägi kolmele V-le pika ideedeloolise essee, mis valgustas nende juriidilist, filosoofilist ja sotsiaalset genealoogiat.[1] Mõni aasta hiljem vaagis selle kolmiku ning uusaja poliitika peavoolude vahekorda Leszek Kołakowski eestikeelne esmatutvustus “Konservatiiv-liberaalse sotsialisti katekismus”[2] – vaimukas kaitsekõne poliitilisele pluralismile, mis mööndes küll kolme peamise poliitikavoolu mõistuslikku ühitatavust, kahtles ometigi, kas nende tasakaalukas kombinatsioon suudab pakkuda õnnelubadust, mis näib poliitika emotsionaalse külgetõmbe seisukohalt hädavajalik.
Tänapäeva globaliseerunud ja postkommunistliku maailmaga seoses võtsid Rein Müllerson ja Mikko Lagerspetz kolme V teema mullu taas üles.[3] Esimese pikk käsitlus poliitikateooriate rakendatavusest Külma sõja järgsele maailmale oli erudeeritud kaitsekõne kontseptuaalsele pluralismile, vajadusele hoiduda tegelikkuse ja ideaalide mitmekesisuse surumisest teoreetilisse või ideoloogilisse Prokrustese sängi. Mikko Lagerspetzi lühem mõtisklus käis ettevaatlikult välja soovmõtte, et nii nagu 19. sajandi poliitikat innustas vabaduse-idee ning 20. sajandit võrdsus, võiks käesolev sajand saada vendluse ehk solidaarsuse sajandiks – natuke sarnaselt keskaja mõtleja Florise Joachimi käsitlusega Isa, Poja ja Püha Vaimu ajastust.
Rein Müllersoni mõttekäikudele kõlasid omakorda kaasa Leif Kalev ja Raivo Vetik.[4] Esimene vaagis kolme V elujõudu rahvusüleses globaliseerunud poliitikas ning globaliseerumise mõju demokraatiale rahvusriikides, jõudes lõpuks Eesti ees seisvate probleemideni (vabaduse instrumentaalne ja individualistlik mõtestamine, riigitunde nõrkus). Raivo Vetiku panus keskendus ühelt poolt ideede või väärtuste ning teisalt huvide ja hegemoonia vahekorrale poliitikas, rõhutades just huvide tähtsust – seda, kuidas võim või selle kandjad suudavad neile kasulikke väärtusi või ideid näidata loomulike ja paratamatutena.
Käesolevas numbris ilmuv Cornelia Klingeri essee viib kolme V käsitluse metafüüsilisemale pinnale, tuginedes seejuures ka mõisteloole. Klinger rõhutab nende ideaalide sündi transtsendentsi-kaost, uusajal järk-järgult süvenenud arusaamast, et ühiskonna juhtprintsiibid ei ole kõrgemalt poolt ette antud, vaid tulenevad meie olemise sattumuslikkusest. Kolme V pingelise tasakaalu püsimist ei suuda garanteerida ei inimloomus ega ükski kõrgem instants, kuid meie praegusesse arusaama õiglusest on need ometigi kindlalt sisse kirjutatud. Perry Andersoni mõtted araabia kevadest siinsamas numbris tõendavad kolme lööksõna jätkuvat asjakohasust ka hoopis teistsuguse kultuurikonteksti puhul.
Järgnevad märkused olid algselt kavandatud Rein Müllersoni esseele pühendatud ümarlaua jaoks 18. novembril 2010 Tallinna Ülikoolis, kuhu ma aga paraku ise lõpuks tulla ei saanud.[5]
Kolmikud üldse ja VVV eriti. Kolm on toetuspunktide arv, mis peaks tagama konstruktsiooni stabiilsuse nii füüsikas kui metafüüsikas, olgu tarindiks taburet, kapiuks või hoopis ideede ja väärtuste süsteem. Ka läheb nii füüsilise kui metafüüsilise maastiku mõõdistamiseks tarvis triangulatsiooni. Samas on selge, et vabaduse, võrdsuse, vendluse kolmnurgal puudub samasugune intuitiivne enesestmõistetavus, mis on “transtsendentaalidel” nagu ilu, tõde, headus; samuti pole tal seda sugestiivsust, mis evangeelsete vooruste kolmikul usk, lootus, armastus.
Ajaloolased on näidanud, kuidas Prantsuse revolutsiooni ajal välja hõigatud lööksõnad “Vabadus! Võrdsus! Vendlus!” konsolideerusid püsivaks kolmsõnaks alles Kolmanda Vabariigi aegu, seega peaaegu sajand hiljem. Vabadus ja võrdsus paistsid küll algusest peale pingeliselt kokkukuuluvana, kuid kolmandaks liikmeks nende kõrvale on pürginud ka väärikus, sõprus, ligimesearmastus, ühtsus, mõistus, õiglus jm.[6] Oma loogika paistab kinnistunud kolmikul ometigi olevat – vabaduse ja võrdsuse (pealtnäha) vastandlikku ja külmalt umbisikulist loomust peaks vendlus mahendama, vahendama, inimnäoliseks ja tundelisemaks muutma.
Kolm hüüdlauset, mõttevoolu, elusfääri. Kui vabaduse ja liberalismi ning võrdsuse ja sotsialismi kokkukuuluvus tundub enesestmõistetav, siis vendlus jääb liiga ähmaseks ideeks, et siduda seda ühemõtteliselt ainult ühe vooluga, näiteks konservatismiga. Vendlus kui sotsiaalne sidusus, mis liidab inimesed perekondlikus vennaarmus ja kaasvastutuses kokku, on ühtviisi tähtis nii konservatismi kui sotsiaaldemokraatia jaoks – esimeses rohkem traditsioonilise kogukondlikkuse, ühise kultuuripärandi mõttes ning teises üldinimliku kaasvastutuse ja laiendamist vajava solidaarsuse tähenduses.
Kui Kołakowski katekismus püüdis näidata, kuidas olla ilma vasturääkivusteta konservatiiv-liberaalne sotsialist, siis üks teine 20. sajandi suurvaim, tänavu surnud ameerika sotsioloog Daniel Bell määratles end sotsialistina majandusasjus, liberaalina poliitikas ja konservatiivina kultuuris. Et inimmaailm ei ole monoliitne, vaid jaguneb – vähemalt moodsal ajal – suhteliselt autonoomseteks elusfäärideks, siis tundub niisugune kombinatsioon igati võimalik ja vähemalt siinkirjutajale sümpaatne. Oma viimases intervjuus põhjendas Bell seda enesemääratlust nii: “Olen sotsialist majanduses, sest usun, et igal inimesel on – kui soovite – “õigus” sündsale elustandardile. See põhimõte ulatub tagasi Aristoteleseni. Kui inimene poleks poliitkoosluse liige, siis oleks ta kas elajas või jumal. Ühiskonna liikmeks olemisest tulenevad aga juba pretensioonid majandusele. Ma olen liberaal poliitikas, sest usun, et inimese positsioon ühiskonnas peab vastama sellele, mis ta on ära teeninud [merit]. Kultuuris olen ma konservatiiv sellepärast, et usun hindava otsustamise, vormide ja tähenduste sisse.”[7] Ükskõik milliseks nende kolme lööksõna, kolme poliitilise ideoloogia ja kolme elusfääri omavahelised vahekorrad tulevikus ka ei kujuneks, oleks ikkagi hirmus, kui võrdõiguslikkuse ideaali raskuspunkt nihkuks majanduse ja poliitika asemel hoopis esteetika sfääri.
Piiritlus eituse kaudu. Mis tahes ideedest arusaamiseks oleks alati kasulik uurida ka seda, mida on lausutud nende vastu, st õppida tundma mitte üksnes nende seespoolseid õigustus- ja põhjenduspüüdlusi, vaid ka seda, kuidas neid on eituse kaudu väljastpoolt piiritletud. Nii tuleks võrdõiguslikkuse mõistmiseks uurida rassismi- ja hierarhiateooriaid, liberalismist arusaamiseks traditsionalistlikke ja totalitaarseid ideid, feminismikursused peaksid käsitlema misogüünia klassikuid jne. Sama käib ka V-de triaadi kohta. Etteheiteid, mis sellele on osaks saanud, on peamiselt kahte laadi: a) see ideekomplekt on sisemiselt vastuoluline, lausa lepitamatu; b) tegu on “kõigest” ideaalidega, mida saab tarvitada ja kuritarvitada mis tahes tegeliku poliitika nimel.
Taas kord: (näiline) lepitamatus valitseb esmajoones vabaduse ja võrdsuse vahel. Vendlus nende kõrval paistab mõnevõrra ootamatu, hoopis teisest kategooriast pärit lisandusena. Vabaduse poolelt kritiseeris seda ühendust juba Goethe aforism: “Seadusandjad või revolutsionäärid, kes lubavad ühtaegu võrdsust ja vabadust, on kas jampsijad või šarlatanid.” Vabaduse-ideaali kuritarvitusi silmas pidades on seda triaadi sõnakalt rünnanud John Fowles ühes Thatcheri-aegses essees: “Kolm ajaloos kõige tobedamalt kokku liidetud sõna on kindlasti vabadus, võrdsus, vendlus. Samahästi võite panna näljase tiigri ja kaks tallekest ühte puuri ning oodata, et selle tulemusel saabub tallekestele õnnelik tulevik. Vabadus on midagi individuaalset, jäädes kahe sotsiaalse vooruse surmavaenlaseks. … Abstraktse mõistena on vabadus moraaliväline, poliitilise mõistena, loosungina, kasutatakse seda tänapäeval sama sageli autokraatia ja kultuurihegemoonia õigustamiseks kui kellegi vabastamiseks.”[8]
Vastuseks vasturääkivuse süüdistusele saaks esiteks öelda, et võib-olla see pinge just tagabki tolle väärtustekomplekti elujõu, ning teiseks, et vabaduse ja võrdsuse vastandus on üksnes näiline – enamasti hindavad vabaduse kaitsjad vähemalt mingil kujul ka võrdsust, vähemalt vabaduste võrdsust. Isegi radikaalsed libertaarid, kes eitavad peaaegu igasuguse ühiskondliku sekkumise õiguspärasust inimese vabadusse teha ja omada seda, mida ta tahab ja suudab, tunnistavad, et kõik inimesed peaksid olema niisugusest sekkumisest võrdselt vabad.
Teist laadi kriitika ei süüvi selle kolmiku sisepingetesse, vaid osutab, et tegu on kõigest loosungite või ideaalide kolmikuga, mis võivad ju olla kusagil ingellikus ideede sfääris igati kenad, kuid neil puudub jõud poliitikategelikkuse suunamiseks, nende mõju on n-ö aladetermineeritud. Kolme V-ga võidakse õigustada vastandlikke asju, nende taha võidakse varjata märksa kahtlasemat reaalset tegevust. Sellisena nad pigem külvavad segadust, ajavad segi inimeste päid, kui et näitavad poliitilisele tegevusele suunda või lasevad seda adekvaatselt hinnata.
Väärtuste- või ideaalidekeskse ning huvide- ja reaalsusekeskse lähenemisviisi konflikt tuli esile ka Müllersoni ja Vetiku mõttevahetuses. Kuigi Müllerson ise heitis John Rawlsi õigluseteooriale ette abstraktsust, aprioorsust, kaugust ajaloolisest tegelikkusest,[9] siis mõnevõrra analoogiline etteheide langes talle endale osaks Raivo Vetiku poolt: “… tuleks üle saada ühekülgsest arusaamast, mis näeb poliitilise protsessi selgroona heade ideede sammsammulist võidukäiku, mitte aga toimijate võimuvõitlust, kus universalismile pretendeerivaid ideid kasutatakse sotsiaalsete hierarhiate kehtestamiseks.”[10] Samas oleks ka üksnes huvide- või võimuvõitlusekeskne realism (või künism), mis mõistab ideaale kõigest tööriistadena, poliitika mõtestamisel ühekülgne.
“Heade ideede” tähtsustamisele räägivad tõepoolest vastu sellised näited nagu Stalini 1936. aasta konstitutsioon, mis oma deklaratiivse tasandi poolest olnud “maailma kõige demokraatlikum”, või Orwelli “Loomade farm”, kus ju samuti kolme V-d sõnades au sees peeti, või USA neokonservatiivide interventsionismipoliitika, mida on aetud vabaduse ja demokraatia lipu all. Kuid kaugemas perspektiivis tõendavad näited, kus kuritegelikud režiimid või eetiliselt kahtlased avantüürid end vabaduse, võrdsuse ja vendluse või inimõiguste ja demokraatia põhimõtete abil õigustavad, pigem nende põhimõtete tugevust kui nõrkust. Olgu see VVV-kolmik pealegi abstraktne, formaalne või sisutühi, on tal ikkagi oma intuitiivne möödapääsmatus ja legitimeeriv jõud.
See kehtib ka kolme V kohta üksikult võetuna. Näiteks meie valitsused ei ole kunagi sissetulekute võrdsust otsesõnu oma eesmärgiks seadnud – pigem vastupidi, tähtsamaks on peetud majanduskasvu, keskmise jõukuse tõusu. Sellegipoolest vaidles peaminister Riigikogu infotunnis kirglikult vastu, kui valitsusele heideti ette majandusliku ebavõrdsuse süvenemist: “Eestis on tulude ebavõrdsus teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes vähenenud [viimasel kümnel aastal] kõige rohkem.”[11] Seegi näitab, et isegi uusliberaalid peavad tegevpoliitikutena sissetulekuvahede vähenemist vähemalt implitsiitselt millekski positiivseks.
Võrdsus. Siiski tundub, et kolmest V-st on võrdsuse väärtus kõige enam kaitsepositsiooni surutud. Igasugune võrdsuse käsitlus vajab selle sõna varustamist täiendiga – tähtis on see, mille võrdsusest käib jutt. Võrdsus seaduse ees ja poliitiline võrdsus on enam-vähem üldtunnustatud väärtused, võimaluste võrdsus jääb mõistena mõnevõrra segaseks ning seda on raske lahutada ainelisest võrdsusest (lõpuks sõltub isegi võrdsus seaduse ees inimese materiaalsest olukorrast). Viimane on aga olnud viimastel aastakümnetel kõige tõsisema löögi all.
Juudi-kristliku taustaga ideena tähistas võrdsus inimeste võrdset loodust jumala näo järgi, millest tuleneb nende võrdsus seaduse ees, hoolimata seisuslikust kuuluvusest. Uusajal teisenes see arusaamaks, et kõik inimesed on suverääni ees oma staatuselt võrdsed, nad alluvad kõik võrdselt suverääni autoriteedile (st riigivõimul puuduvad perekondlikud ja lokaalsed vahelülid). Erinevalt muudest valitsemisviisidest võtab (uusaegne) riik võrdsuse enda eelduseks, kuigi selle kaal võib riigiti muidugi erineda. Võrdsuse ja (moodsa) riigi läbipõimumine teeb ka raskeks, kui mitte võimatuks, traditsionalistlike, näiteks islamiriikide loomise. Kuid muutused suveräänsuse ja riikluse staatuses globaliseerumise ajal ei jäta arvatavasti ka võrdsuse-ideed puutumata.[12]
Aineline võrdsus. Juriidilise ja poliitilise võrdsuse juurest on pikk tee ainelise võrdsuseni. Viimaste aastate võimsaim argument sissetulekute võrdsuse kasuks on tulnud kvantitatiivsest sotsiaalteadusest, epidemioloogide Richard G. Wilkinsoni ja Kate Picketti raamatust “Rõhtlood: Miks võrdsematel ühiskondadel läheb peaaegu alati paremini”.[13] Võrdlevalt analüüsides mitmesugust statistikat iga maailmanurga jõukate ühiskondade kohta (vaadeldakse umbes 30 riiki, millest Portugal on vaeseim; omavahel võrreldakse ka USA osariike), näitavad Wilkinson ja Pickett, kui kahjulikud ühiskondlikud tagajärjed on sissetulekute ebavõrdsusel – ja mitte üksnes keskmiselt, vaid isegi ebavõrdse ühiskonna jõukamale viiendikule. Ebavõrdsus õõnestab usaldust, suurendab hirmutunnet ja haigestumussagedust ning õhutab liigsele tarbimisele. Mida ebavõrdsem on ühiskond, seda kehvemad on seal näitajad, mis kirjeldavad inimeste füüsilist ja vaimset tervist, uimastite tarbimist, haridust, vangide arvu, ülekaalulisust, sotsiaalset mobiilsust, usaldust ja kogukonnaelu, vägivalda, teismeliste rasestumist, laste heaolu, isegi prügi käitlemist. Niisiis (jõukamate) riikide suhtelisi heaolunäitajaid ei ennusta ette mitte niivõrd jõukuse erinevused riikide vahel, vaid jõukuse erinevused nende sees. Autorid pakuvad välja ka korrelatsiooni põhjuse: “neuroendokrinoloogiline stress, mille kutsub esile tajumus, et teised naudivad minust kõrgemat staatust, mis õõnestab inimese enesehinnangut”. “Rõhtloodi” järeldus ei ole lihtsalt see, et võrdsemates ühiskondades läheb kõigil keskmiselt paremini, Wilkinson väidab: “kuigi meil puuduvad andmed kõige rikkama ühe protsendi kohta, oleme me näidanud, et võrdsemates ühiskondades läheb inimestel paremini kõikidel ühiskonnahierarhia astmetel.”[14]
Need andmed, nende töötlemine, võrdlemine ning järelduste ja põhjusseoste tuletamine on käivitanud debati, kus on ühiskonna heaolu ja sissetulekute võrdsuse korrelatsiooni mõistagi ka kummutada püütud. Kuid eeldusel, et Wilkinsoni ja Picketti järeldused tabavad osaliseltki märki, võiks teha mõtteeksperimendi. Millist tulevikustsenaariumi kolmest eelistada: a) keskmine sissetulek kasvab kümne aastaga kaks korda ning rikkaima ja vaeseima rahvastikuviiendiku mediaansissetuleku erinevus kahaneb kaks korda; b) keskmine kasvab neli korda, erinevus kasvab kaks korda; c) keskmine kasvab neli korda, erinevus jääb samaks? Wilkinsoni ja Picketti järgi peaks vist mitte üksnes keskmise, vaid lausa igaühe jaoks (kui rikkaim 1% välja arvata) olema eelistatuim variant esimene. Kui ühiskondlik muutus riivab rikkaid rohkem kui vaeseid, siis suhteline vaesus kahaneb, kuigi iga kodanik jääks mõnevõrra vaesemaks. Ja vastupidi: on võimalik kahandada absoluutset vaesust, suurendades suhtelist vaesust – siis kui ebavõrdsuse suurenedes keskmine jõukus kasvab. (Suhteliselt vaeseks loetakse seda, kelle sissetulek on väiksem kui 60% grupi mediaansissetulekust, mis peaks Eestis tähendama seda, kes teenib alla 280 euro kuus.) Need järeldused tunduvad mõnevõrra kontraintuitiivsed, kuid tuleb arvesse võtta, et Wilkinsoni ja Picketti analüüs puudutab üksnes kõige arenenumaid riike.
Parempoolses majandusideoloogias on valitsenud nägemus, mille järgi ka kõige rikkama kihi jõukuse kasv nõrgub allapoole, tõstes nõnda vaesemate absoluutset, kuigi mitte suhtelist elutaset. Paistab aga, et vähemalt USA-s ei ole selline mehhanism toiminud, sest jõukusevahede kasvades on vaesema kihi reaalsissetulek seiskunud 1970. aastate keskpaiga tasemele. Kui veel aastakümne eest oli peamine vastuväide progressiivsele tulumaksule, et see ei ole efektiivne, sest pidurdab majanduskasvu ning halvendab seega kaudselt ka vaesemate (absoluutset) olukorda, siis nüüd on hakatud rõhuma rohkem “moraalsetele” argumentidele: ümberjagamine olevat loomult kõlvatu, samaväärne varguse ja konfiskeerimisega.
Ainelise ebavõrdsuse kahjulikkuse näitamine ei anna paraku veel retsepti, kuidas olukorda parandada, milliste vahenditega sissetulekute võrdsustumisele kaasa aidata. Maksukoorma ümberjagamisel (näiteks kui tarbimise ja tööjõu asemel maksustataks rohkem kapitali ning loodusressursse) saab olla vaid piiratud mõju. Maksukoorma suur tõus mõjub küllap tõesti kahjulikult initsiatiivikusele, ning liberaalse või meritokraatliku vaateviisi järgi peaks pingsam ja tulemuslikum töö pälvima ka suuremat tasu. Küll aga tuleks hoiduda riigi ressursside ümberjagamisest jõukamate kasuks, meetmetest nagu Eesti emapalk, mis läheb ka otseselt vastuollu John Rawlsi maksimin-printsiibiga.
Lõpuks tundub, et ühiskondlik võrdsus sõltub kõige enam tollest kõige ähmasemast V-st, vendlusest, solidaarsusest. See aga on tugevam ja laialdasem etniliselt (ja klassiliselt) ühetaolistes ühiskondades. Globaliseerumine ja immigratsioon esitavad vendlusele tõsise väljakutse. Siit ka pessimistlik järeldus Eesti jaoks: hoolimata meie rahvusluse suhteliselt egalitaarsetest juurtest takistab etniline lõhe ainelise ebavõrdsuse adekvaatset märkamistki. Ebavõrdsus jääb varju, sest seostub avalikkuse silmis etnilise erinevusega ning isegi eestlaste seas valitsevat ebavõrdsust aitab natsionalism ähmastada. Katsed nihutada Eesti rahvuslust etniliselt aluselt põhiseaduslikule[15]on kiiduväärsed ning neil on mõjukaid eestkõnelejaid, kuid kultuuriline ja institutsionaalne baas võib selle nihke teostamiseks jääda nõrgaks.
Võrdsuse vastased. Kuigi peavoolu poliitika tunnustab mingil kujul võrdsuse väärtust, kui just mitte majandusliku võrdsusena, siis vähemalt juriidilise, poliitilise või võimaluste võrdsusena, ei ole antiegalitaarne mõtteviis päriselt kadunud. Tänapäeval aga ei õigustata ebavõrdsust enam jumaliku hierarhilise maailmakorraga, vaid selleks kasutatakse ära loodusteadust. Cornelia Klinger iseloomustab liberaalide ebavõrdsuse-õigustust nii: “… loodusteaduste abil hakatakse keha ainelisest koostisest otsima erinevusi, millega põhjendada ühtede tugevusi ja teiste nõrkusi kui paratamatuid ja muutumatuid.” Pärast poole sajandi pikkust põlu all olekut on bioloogilised argumendid taas kasutusel mitte üksnes inimkäitumise ja ühiskonna seletamiseks, vaid ka õigustamiseks.[16] Seletuste ja õigustuste, faktide ja normide vahe kipub selles vallas ähmastuma. Kuid Klinger rõhutab, et inimestevaheliste empiiriliste erinevuste küllusest ei saa ega tohigi tuletada õigustusi ebavõrdsusele.
Kõige radikaalsem antiegalitaarne mõtleja on uusajal olnud siiski Friedrich Nietzsche, kelle nägemuse järgi peab kõrgema inimtüübi (üliinimese) saabumine ühtlasi tähendama madalama tüübi allutamist ja alistamist. Inimese täiustumine seisneb tugevate isendite sünnis, kes kasutavad laiu inimmasse oma tööriistana; madalama tüübi (karja) kannatused ja ekspluateerimine on kõrgema tüübi õitsengu tingimus.[17] Säärane lahtiütlemine inimliigi ühtsuse humanistlikust ideest ei ole küll peavoolu poliitikas aktsepteeritud, kuid saksa telefilosoofi Peter Sloterdijki väljaütlemised[18] või Ayn Randi “objektivismi” mõju Ameerikas jõuavad sellele üsna lähedale. Koos bioloogilise determinismi levikuga käitumise seletamisel ja privaateugeenika tehnilise võimalikkusega võib säärane nietzscheaanlus luua plahvatusohtliku segu.
Alternatiivsed kolmikud. Saksa õigusteoreetik Erhard Denniger on viimasel ajal mitmes artiklis argumenteerinud, et meie õiglusemõistesse, põhiseadustesse ja inimõiguste deklaratsioonidesse sissekirjutatud kolm V-d vajavad täiendamist kolmikuga julgeolek, mitmekesisus, solidaarsus.[19] Kui solidaarsust saab võtta lihtsalt vendluse laiendusena, siis julgeoleku ja mitmekesisuse vahekord vastavalt vabaduse ja võrdsusega on juba pingelisem, isegi vastuoluline. Vabaduse piiramist õigustataksegi ju peamiselt julgeolekukaalutlustega. Tegu võib olla üksikinimese enese julgeolekuga – paternalismi puhul, mis tahab hoolt kanda selle eest, et inimene, kes ei pruugi ise teada, mis talle hea on, endale kahju ei teeks ning sellega liiga suurt koormat kaasinimeste solidaarsusele ei asetaks; et enesehävituslik eluviis ei hakkaks koormama tervishoiusüsteemi. Viimasel ajal, seoses terrorismiohuga, on tähtsamaks saanud vabaduse piiramise õigustamine inimeste kaitsmisega välise ohu eest. Nagu Kołakowski oma katekismuses märgib: “tegelikult saab turvalisust tõhustada üksnes vabaduse arvel.” Võrdsuse mõiste täiendamine mitmekesisuse ehk erinevuse väärtustamisega kuulub seevastu pigem vasakpoolsete repertuaari – hea põhjenduse selleks esitab taas Cornelia Klinger.
Niisiis saab kolme V-d täiendada ja laiendada muude õiglusemõiste sisusse kuuluvate väärtustega. Ja kõik kolm V-d võivad ka lihtsalt sisemiselt kärbuda travestiaks, omaenese vastandiks – kui vabadusest saab isekus ja hoolimatus, võrdsusest lame keskpärasus ja vendlusest hirmunud kolklus.
[1] L. Priimägi, Vabadus! Võrdsus! Vendlus! Vikerkaar, 1989, nr 7, nr 11, nr 12.
[2] L. Kołakowski, Konservatiiv-liberaalse sotsialisti katekismus. Tlk J. Ojamaa. Vikerkaar, 1992, nr 11.
[3] R. Müllerson, Vabadus, võrdsus ja vendlus postkommunistlikus ja globaliseerunud maailmas. Tlk A. Varik; M. Lagerspetz, Aeg vendluseks? Tlk I. A. Vikerkaar, 2010, nr 9.
[4] L. Kalev, Vabadus, võrdsus ja vendlus ning liberaaldemokraatliku riigi üleilmastumine; R. Vetik, Ideaalid ja hegemoonia. Vikerkaar, 2011, nr 3, vt ka Rein Müllersoni vastust “Rahvusriik, heaoluriik või julgeolekuriik? Kommentaar kommentaaridele” sealsamas.
[5] Rein Raua juhitud ümarlaual osales lisaks Leif Kalevile ja Raivo Vetikule veel Marek Tamm; Kalevi ja Vetiku kirjutised märtsikuu Vikerkaares põhinevadki sealsetel ettekannetel. Tänan Marek Tamme mõne mõtte eest, mille olen oma teksti lülitanud.
[6] Vt nt M. Ozouf, Liberty, Equality, Fraternity. Rmt-s: Realms of Memory: Rethinking the French Past. Toim. P. Nora. New York, 1998, kd 2, lk 77–114.
[7] D. Bell, The Last Word. Interview with Roberto Foa and Thomas Meaney. The Utopian, 10.02.2011. http://www.the-utopian.org/post/3217295807/the-last-word
[8] Fowles jätkab: “Ohjeldamatu vabadus, mida kuulutavad nii paljud Briti ja Ameerika kolkakonservatiivid, on õigustatav ainult siis, kui usutakse, et meil kõigil on tahtmise korral võrdne suutlikkus olla edukad; ja kui me edukad ei ole, peab viga olema meis endas. Et see puritaanliku eetose mürgine laps üldse kunagi omaks võeti, peaks olema juba ise piisavalt üllatav; et pärast suurte geneetiliste ja psühholoogiliste avastuste sajandit paljud võimukandjad seda (või sellel vaikimisi põhinevat poliitikat) siiani omaks peavad, on täitsa uskumatu.” – J. Fowles, Wormholes. Essays and Occasional Writings. London, 1998, lk 105
[9] Vt R. Müllerson, Vabadus, võrdsus ja vendlus postkommunistlikus ja globaliseerunud maailmas, lk 42. Omades piirides paistab Rawlsi õigluseteooria siiski ületamatu hiigelsaavutusena, mis süstematiseerib ja põhjendab meie intuitiivseid arusaamu sellest, milline peaks olema õiglane ühiskonnakord. (Näiteks maksimin-printsiip, mille järgi kõrvalekaldumine võrdsest kohtlemisest on õigustatud ainult siis, kui see parandab viletsamate elujärge.) Rawlsi mõtteeksperimentidel, millega ta õigluse printsiibid tuletab, ei ole tõesti palju sarnasust sellega, kuidas käib tegelik poliitika. Ta ei anna praktilisi näpunäiteid, kuidas õiglaste institutsioonideni jõuda, kuid tema mõõdupuud ühiskonna protseduuride õigluse hindamiseks tunduvad igati veenvad. Takistuseks Rawlsi ideaalmudeli teostumisele ei ole mitte niivõrd ühiskondade minevikupärand, kuivõrd asjaolu, et ühiskondi ja riike on palju ning maailmakorra osas üksmeelele jõudmine on märksa lootusetum ettevõtmine kui õigluse printsiipide kehtestamine ühe ühiskonna sees. Rawlsi katsed formuleerida õigluse printsiipe rahvusvaheliste suhete jaoks nurjusid tõepoolest: vt nt Malcolm Bulli mõnevõrra karikeerivat kriitikat: M. Bull, Viimane valik. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2006, nr 3.
[10] R. Vetik, Ideaalid ja hegemoonia, lk 76.
[11] XII Riigikogu stenogramm. I istungjärk, 11.05.2011. Infotund. http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1305108300
[12] Vt selle koht lähemalt: L. Siedentop, Democracy in Europe. London, 2001, lk 82–86.
[13] R. Wilkinson, K. Pickett, The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better. London, 2009.
[14] R. Wilkinson, Letter to the Editor. London Review of Books, 21.10.2009.
[15] Nt L. Mälksoo, Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks. Vikerkaar, 2009, nr 10/11.
[16] Vt selle kohta: J. Allik, Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada. Vikerkaar, 1997, nr 4/5, jm rassiteemalisi kirjutisi sealsamas.
[17] Vt rmt-s: M. Bull, A. J. Cascardi, T. J. Clark, Nietzsche’s Negative Ecologies. Berkeley, 2009.
[18] Vt ka: P. Sloterdijk, Reeglid inimesteaia tarbeks. Tlk T. Kallas. Vikerkaar, 2004, nr 10/11; M. Väljataga, Inimloomus teelahkmel. Vikerkaar, 2004, nr 1/2.
[19] E. Denninger, “Security, Diversity, Solidarity” Instead of “Freedom, Equality, Fraternity”. Constellations, 2000, kd 7, nr 4.