Tunnistan, et sõna „dekoloniseerimine“ tekitab minus isekalt keerulisi tundeid. Ma olin teinud dekoloniseerimisest oma 2014. aastal ilmunud raamatu „Impeeriumi apokalüpsis“ („Imperial Apocalypse: The Great War and the Destruction of the Russian Empire“, 2014) keskse seletava ja struktuurse mõiste, ja ainus, mida raamatu juures kritiseeriti, oli mu otsus kasutada seda terminit ja mõistet Vene impeeriumi kokkuvarisemise käsitlemisel. Oxford University Press koguni kõhkles kasutamast sõna „dekoloniseerimine“ raamatu alapealkirjas, eelistades selle asemel sõna „häving“ („Esimene maailmasõda ja Vene impeeriumi häving“). Iroonilisel kombel polnud raamatu venekeelse tõlke kirjastajal „dekoloniseerimise“ vastu midagi.
Raamatu ilmumise eel ja järel pidasin ülikoolides loenguid, ning Aafrika ja Aasia ajaloo uurijad ajasid kohe käe püsti ja kinnitasid, et termin „dekoloniseerimine“ kuulub õigusega ainult Teise maailmasõja järgse perioodi juurde. Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloolased, sealhulgas silmapaistvad Ukraina-spetsialistid, kurtsid, et teadliku asunduskolonialismi puudumise tõttu on vale kasutada terminit dekoloniseerimine, vähemalt Vene impeeriumi Euroopa-aladel. Teised märkisid, et kuna Nõukogude Liit liitis kodusõja käigus endaga paljud impeeriumi piirialad, siis ei toimunud tegelikku dekoloniseerimist, sest üks impeerium asendas nii kiiresti teise. Lõpuks kritiseeriti mind kõige laiemalt selle eest, et ma ei kasutanud võimalust suhestuda pikalt ja laialt, historiograafiliselt ja teoreetiliselt, dekoloniseerimise ajalugudega ega olnud seda terminit ka defineerinud.
Mis puudutab esimest kriitikapunkti, siis lootsin selle termini kasutamisega panna meid mõtlema dekoloniseerimise dünaamikast laiemalt, mitte piirata seda väga spetsiifiliste aegade ja kohtadega. See ei tähenda, et niisuguste õpetlaste nagu Prasenjit Duara seisukohtades puuduks tõetera, kui nad mõistavad dekoloniseerimise definitsioone nii, nagu need sobiksid ainult Aafrikas ja Aasias toimunud protsesside kirjeldamiseks. Teise maailmasõja järgsel dekoloniseerimisfaasil oli oma dünaamika. Dekoloniseerimine toimub tihti paljudes kohtades korraga ja sellel on sarnased samaaegsed teemad. Et rass oli Aafrika ja Aasia puhul nii keskse tähtsusega ning mängis vähem tähtsat rolli varasemates dekoloniseerimisfaasides, on just dekoloniseerimise rassiaspektidest huvitunud uurijad loomulikult kõige enam keskendunud perioodile 1940. ja 1980. aastate vahel.
Kriitikute teine vastuväide jäi mulle pisut hämaraks. Teiste impeeriumide ajaloolased kasutavad dekoloniseerimise terminit vabalt, sõltumata sellest, kas vabanevad territooriumid olid kunagi olnud asunduskolooniad või seisnud kaudse valitsemise all. Minu meelest pole mõtet Venemaa puhul selle termini kasutamisel kitsendavam olla.
Mis puutub kriitikute väitesse, et bolševikud ehitasid impeeriumi omakorda uuesti üles, siis see on muidugi tõsi. Aga mina ei pidanud silmas mitte üksnes, et 1918. aasta suvel ei võinud keegi seda ette teada, vaid ka et asjade selline käik paistis väga ebatõenäoline, kuna punaste kontrolli alla oli jäänud põhiliselt ainult vana Moskoovia ala. See oli põhjus, miks ma oma raamatu tuumpeatükid sealkohal lõpetasin, ja lihtne on kujutleda stsenaariume, mille puhul impeeriumi taasloomist poleks toimunud. Pealegi – ja see väärib siin, Tallinnas, mainimist – ei taastanud bolševikud 1920. aastate hakul muidugi kogu impeeriumi. Muuhulgas keskendusin ma „impeeriumi apokalüpsise“ perioodile ka selleks, et rõhutada historiseeritud arusaamist sellest perioodist. Moskoovia igavese valitsemise asemel näeme tegelikult impeeriumi kokkuvarisemist, mis nõuab üht tüüpi seletust (sellist, millise ma püüdsin anda). Järgnev kujutas endast kaootilist sissetungide, anneksioonide ja poliitiliste tehingute perioodi, mis tõid suure osa impeeriumi territooriumist – aga mitte kõike – tagasi kontrolli alla, aga seekord mitte imperiaalse, vaid sõnaselgelt antiimperiaalse ideoloogia all. Seegi vajab omaette historiseeritud seletust.
Mis puudutab süüdistust, et ma ei andnud dekoloniseerimise definitsiooni ega esitanud selle süvateooriat, siis selles tunnistan end põhiliselt süüdi. Raamatus hoidusin ma seda tegemast peamiselt lugejaskonda silmas pidades. Ma tahtsin, et mu raamat kõnetaks laia lugejat ja üliõpilasi, ja seetõttu ei paistnud just parima valikuna alustada seda kõige akadeemilisemal moel. Seega mõistsin, miks õpetlased jäid rahulolematuks. Kui suur hulk arukaid inimesi, paljud neist mu sõbrad, ütlesid kõik üht ja sama, siis tundus enesestmõistetav, et dekolonisatsiooni-termini selge definitsiooni puudumine oli kahetsusväärne lünk. Pean aga ütlema, et nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem, on mu arvamus muutunud, mida ma õigupoolest taipasin alles seda sõnavõttu kirjutades.
Mida definitsioonid lõppude lõpuks teevad? Enamasti nad püüavad kokkuvõtlikult ja jämedalt piiritleda mingi protsessi, sündmuse või välja, kaaludes selle keskseid küsimusi ja piirjuhtumeid ning tõmmates selge joone sisse ja välja arvatavate juhtumite vahele. Või püüavad seletada mitmesuguseid küsimusi ja piirjuhtumeid, pakkudes välja laiema definitsiooni. Aga sellisel juhul kaotavad nad oma lakoonilisuse. Nagu on märkinud Willard Sunderland, analoogiline probleem tõuseb ka sugulastermini „kolonialism“ puhul, mille kohta ta on leidnud koguni definitsiooni, mis võtab enda alla 119 lehekülge.
Seetõttu ei usu ma, et kümme aastat tagasi olnuks – või et ka praegu oleks – vaja mingit dekolonisatsiooni teaduslikku definitsiooni. Arvan, et tõepoolest oli targem kirjeldada, mida dekoloniseerimisprotsessid endaga kaasa tõid, lahutada see nähtus analüütilisteks osadeks, viidata teistelegi asjakohastele dekoloniseerimismomentidele ning anda mitmekülgne ettekujutus dekoloniseerimisest kui sündmusest, mida saab võrdlevalt mõista, saades samas ikkagi aru, kuidas see eri ajaloolistes kontekstides avaldub eri viisil.
Kuidas siis dekoloniseerimist kirjeldada ja kontseptualiseerida? „Impeeriumi apokalüpsises“ pöörasin ma esmalt fookuse rahvuse pealt riigi peale. Väitsin, et mõistame dekoloniseerimisprotsessi paremini, kui keskendume mitte rahvuslikele eesmärkidele, vaid konkreetsetele protsessidele, mis viivad muutusteni territoriaalses suveräänsuses, ning tegelikule kogemusele valitsevates ning struktureerivates institutsioonides.
Sellega ei taha ma öelda, et ideoloogial poleks tähtsust. Sellel on kriitiline tähtsus läbivalt kõigis protsessides, mida ma allpool kirjeldan, aga seda niimoodi tähelepanu keskpunktist välja viies saame vältida dekoloniseerimise teleoloogiat, mis kirjeldab rahvuse võitlust ja võitu impeeriumi üle. Nii ideoloogiliselt kui ka poliitiliselt on asjad märksa segasemad ja ebakindlamad, nagu minu meelest näitavad reaalajas meie kaasaegsed sündmused. On selge, et 1991. aasta ja täieliku formaalse suveräänsuse saavutamine ei lõpetanud dekoloniseerimisprotsessi Ukrainas ega Venemaal.
Niisiis kirjeldasin ma kattuvate etappidega protsessi, mis algab „impeeriumile väljakutse esitamise“ faasiga, kus nii impeeriumi legitiimsus kui ka praktiline võim satub perifeerias (ja sageli ka metropolis) ohtu.
Teine faas on riigi nurjumine. Seda mõistan ma kaheti. Esiteks, dekoloniseerimine tähendab tingimata ühe valitsevate indiviidide ja institutsioonide komplekti legitiimsuse kaotust ning viimaks oma positsioonidelt lahkumist. See tähendab tavaliselt ühtlasi ka riigi nurjumist, nii nagu me seda terminit mõistame. Dekoloniseerimine viib vaid harva olukorrani, kus igati funktsionaalne riik tubli vedurina vaikselt edasi tossutab, sellal kui impeeriumi administraatorid masinavärgi võtmed uutele, ainsagi tõrketa positsioonidele asunud natsionalistlikele bürokraatidele üle annavad. Tavajuhul – ja kindlasti Vene impeeriumi puhul Esimeses maailmasõjas – riigi võimekus langeb, majandus kannatab, kontroll nii õiguspärase kui ka õiguspäratu vägivalla üle kaob ja järgneb kaootiline ebakindlus, mida me seostame riigi nurjumisega.
Niisiis on kolmandaks faasiks tihti sotsiaalne katastroof. Vaesus, nälg, haigused ja ohjeldamatu vägivald on tihti iseloomulikud perioodile, mil imperiaalne riik on taandunud ja selle järglane pole end veel kindlalt kehtestanud. Vägivaldsed poliitavantüristid võitlevad omavahel ülemvõimu pärast, endine imperiaalvõim (ja välisvõimud) sekkuvad kas poliitilise kasu nimel või humanitaarsetel kaalutlustel või mõlemat. Normaaljuhul, nagu olen öelnud, leiab dekoloniseerimine aset laiemas regionaalses või globaalses kontekstis, mitte isoleeritud üksikjuhtumina. Niisiis on see ka periood, mil küpseb uus võitlus regionaalse hegemoonia pärast, mis toob endaga kaasa veel ühe vägivalla- ja ebastabiilsusekihi.
Ja viimaks, neljas staadium on postkoloniaalse riigiehitamise faas. Eespool kirjeldatud põhjustel pühendan ma oma raamatus sellele faasile palju vähem tähelepanu, aga muidugi on see äärmiselt tähtis. See võtab ka aega. Iseseisvuspäev on selle protsessi esimene, mitte viimane päev, ja paljudes riikides üle kogu maailma on näha, kui palju aega on see protsess nõudnud. Kui kaua täpselt, sõltub sellest, kuidas defineerida sisemiselt stabiilse ja rahvusvaheliselt tunnustatud riigini jõudmist.
Võtkem nüüd vaatluse alla kultuuri dekoloniseerimise küsimus. Kui keskenduda dekoloniseerimise keskse valdkonnana pigem riigile kui rahvale, siis võib see viia kultuuri tähtsuse pisendamiseni. Selles olin ma kindlasti süüdi. Algse kava järgi oleks „Impeeriumi apokalüpsis“ pidanud sisaldama mahukamat kultuurikäsitlust, eriti fin-de-siècle’i apokalüptilise usulise ja kunstimõtte seosest tegelikult järgnenud sotsiaalse apokalüpsisega. Ma ei eitagi, et kultuur on mitte ainult igasuguse elu, vaid eriti poliitika tähtis tahk. Õigupoolest kirjutan ma praegu raamatut massikultuuri lõikumistest poliitikaga külma sõja ajal, mistõttu mõtlen selle teema üle pea iga päev.
Mis veelgi tähtsam, suurem osa praegu dekoloniseerimist puudutavast arutelust on seotud kultuuri dekoloniseerimisega. Puhuti ilmub arvamuslugusid Siberi või Dagestani iseseisvumisest või Vene Föderatsiooni üldisest lagunemisest, aga neid on vähe ja enamikul juhtudel piirnevad need juba ulmega. Niisiis on valdav osa vestlusest, vähemalt akadeemilisest vestlusest, piirdunud kultuuri dekoloniseerimisega, mille juurde ma lõpuks tagasi tulen.
Üldiselt siiski ma arvan, et dekoloniseerimise kultuuri ja selle protsessi realiteetide vahel valitseb tähelepanuta jäänud pinge, mis on eriti terav Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Real põhjustel, millest mõned seostuvad külma sõjaga ja teised mitte, on progressiivsed jõud nii ida- kui ka lääneblokis olnud dekoloniseerimisprotsessist ja dekoloniseerijatest teatava eksotismi ja romantismi mõjul kirglikult sisse võetud.
Võtkem Jean-Paul Sartre’i otsus haakida end sõna otseses mõttes Franz Fanoni raamatu „Maailma põlatud“ („Les damnés de la terre“, 1961) külge, kirjutades sellele eessõna, mis mõjus ennastpiitsutava mea culpa’na kõigi Euroopa intellektuaalide nimel, kes olid varem olnud „ainsad“ kõnelejad ja avastasid nüüd end teiste (mitte-Euroopa) kõnelejate objektina. Oma essee lõpu poole kirjutab Sartre: „Sel raamatul polnud vähimatki vajadust eessõna järele, seda vähem, et see pole suunatud meile. Ometi olen ma eessõna kirjutanud, et argument lõppjärelduseni viia: sest ka meid siin Euroopas dekoloniseeritakse: see tähendab, et asunik, kes elab igaühes meist, juuritakse vägivaldselt välja … See polnud muud kui valede ideoloogia, suurepärane ettekääne rüüstamiseks: sellesse segatud mesised sõnad, teeseldud arukus olid kõigest meie agressiooni alibid.“ Või võtkem Che Guevara populaarsus, kelle pilt ehtis nii enne kui ka pärast tema surma ühikatubade seinu kõikjal maailmas kui mehisust, progressivismi, kõrgeid ideaale ja märterlust tähistav meem.
Parempoolsetel võttis selle protsessiga haakumine kauem aega, esiteks seetõttu, et nemad olid nonde imperialistlike ja valgete asunike režiimide ideoloogilised kaasmaalased, mida dekoloniseerimisliikumised kõige enam ründasid. Peatselt siiski hakkasid nemadki endale dekoloniseerijatest, „vabadusvõitlejatest“ kangelasi kujundama. Siinjuures on tähtis, et üks võtmepiirkondi, kust nad dekoloniseerijaid otsisid, oli Ida-Euroopa, nii Nõukogude blokki kui ka NSV Liitu endasse kuuluvad alad, eeskätt Ukraina, Leedu, Läti ja Eesti. Need kujutised kippusid poliitilise spektri mõlemal tiival olema romantilised ja heroilised. Romantilisus kattis dekoloniseerimise termini ja protsessi sobiva hiilgusega.
Nagu öeldud, dekoloniseerimise realiteedid on minu arvates märksa ebaromantilisemad. Õigupoolest taipan ma nüüd, et minu raamatule osaks saanud kriitika viha ja pettumuse taga võis olla ebalus selle suhtes, kuidas ma olin seksika ja progressiivse sõna pannud kokku niisuguse sünge looga. Kokkuvõttes ma arvan, et kui kasutame „dekoloniseerimist“ terminina, siis me kaldume sellest mõtlema ülipositiivselt, nagu seda tingivad meie kultuurilised narratiivid dekoloniseerimisest, ning panema sellega seonduvat vägivalda ja muid probleeme teiste tegurite arvele.
Dekoloniseerimisest mõeldes ei tohiks kultuuri ja poliitikat mitte liiga jäigalt lahutada. Kultuuri dekoloniseerijad tahavad kõik, et nende tööl oleks poliitilisi tagajärgi, sellal kui poliitilised dekoloniseerijad pööravad suurt tähelepanu kultuuriväljale. Õnneks ei pea me kultuuri ja poliitika ühendamise võimalusi vaagides piirduma oletustega, sest dekoloniseerimismomentides domineerib üks kõige võimsamaid kultuuri ja poliitika sünteesijaid, mille inimene iial välja mõelnud – nimelt rahvus.
Siin on oluline minu vanus ja mind vorminud kogemused. Et ma käisin kolledžis Gorbatšovi ajal ning tegin oma doktoritöö 90ndatel, siis minu arusaamist maailma asjadest on tugevasti tooninud intellektuaalne põlvkond, keda kujundas Balkani sõdade ning Žirinovskite ja Lebedite paraadi jälgimine, ülikooliprogrammid täis rahvusluse-alaseid kursusi, kusjuures igaühel neist oli kohustuslikuks lektüüriks Benedict Andersoni „Kujutletud kogukonnad“. Mind on kujundanud ka mu kõige esimesed workshop’id ja konverentsid, mille aruteludest sündisid rahvusluse-teemalised raamatud. Ühesõnaga, ma olen rahvusi ja rahvuslust õige põhjalikult vaadelnud ja uurinud. Ja pean kahetsusega märkima, et nad ei meeldi mulle.
Ma ei hakka 1990. aastate rahvuste ja rahvusluse diskursust siin üksikasjalikult refereerima, tahan aga mainida, et neil kursustel, mille ma läbisin, sukeldusime me sügavale vanemasse, Andersoni-eelsesse ajaloolisse ja politoloogilisse kirjandusse rahvuste ja rahvusluse kohta, sealhulgas tervesse voolu, mida oli mõjutanud viljakas ja mõjukas Hans Kohn. Kohn, kes sündis Prahas juudi perekonda ja kirjutas 1930., 40ndatel ja 50ndatel aastatel, teadis muidugi väga hästi, et rahvuslusel on oma tume külg. Tema lahendus ei seisnenud möönmises, et rahvuslus kipub manduma fašismiks või autoritarismiks, vaid väites, et leidub „kaht tüüpi rahvuslust“. Üks on „kultuuriline rahvuslus“ ehk „etnorahvuslus“. See on rahvusluse ohtlik tüüp, mis juhtus parajasti valitsema maailma hirmuäratavates piirkondades – eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopas ning Aafrika ja Aasia dekoloniseeruvates regioonides.
Aga eksisteerib ka rahvusluse hea vorm, „poliitiline rahvuslus“ ehk „kodanikurahvuslus“. See vorm on juurdunud Lääne liberaalsetes demokraatiates ning keskendub kodanike õigustele ja kohustustele, mitte nende emakeelele ega etnilisele taustale. Seetõttu võis rahvuslus esineda multietnilistes, paljuusulistes riikides ja neid poliitiliselt tugevdada. Nii näiteks, nagu Kohn selgitas 1956. aastal Northwesterni ülikoolis peetud loengutes, ei põhinevat Ameerika Ühendriike koos hoidev side „mitte rahvuse tavalistel atribuutidel – keelel, kultuuritraditsioonil, ajaloolisel territooriumil ega ühisel päritolul –, vaid ideel“. Selleks ideeks on „inglise vabadusetraditsioon“.
Kohn möönab, et ameerikalik arusaam vabadusest „tähendas ka vabadust laieneda põliselanike kulul“. Aga ta ei näe selles oma teooria nõrkust, vaid elutervet märki „ülevoolavast energiast ja algatusvõimest“. Impeeriumi ehitamine ja kodanikurahvuslus võivad käia käsikäes – ja käivadki. Mis puudutab kodusõda, siis meenutas Kohn oma kolmanda loengu hakatuseks imperialistliku ajaloolase Frederick Jackson Turneri seisukohta, et Põhi ja Lõuna „võistlesid, täpselt nagu Euroopa riigidki, hegemoonia pärast terve kontinendi üle“. Lõpuks, kuna ta oli otsustanud käsitleda de Tocqueville’i, mainis Kohn ka mustanahalisi – mitte sellepärast, et orjandus ja valge suprematism tema hiilgavat vabaduselugu oleksid õõnestanud, vaid märkimaks, et „need hädad, mis Ühendriikide tulevikku ohustavad, võrsuvad mustanahalise elanikkonna olemasolust riigi territooriumil“. Kodusõja, mis tegi seadustatud orjandusele Põhja-Ameerikas lõpu, mõistis Kohn varjamatult hukka kui hetke, mil ameeriklased lükkasid tagasi „tervemõistusliku kompromissivalmiduse ja kainuse“ ning lähtusid „retoorilisest emotsionalismist ja kõige kibedamatest vastuoludest“. Kui teile selle Lääne ja Ida, ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse, headuse ja halbuse vastanduse juures hakkab ninna kerge (või enam kui kerge) orientalismi ja külma sõja poliitika hõng, siis mina haistan sedasama, ja seda on haistnud enamik viimase kolmekümne aasta jooksul Kohni ning rahvusluse-alast kirjandust vaadelnud õpetlasi.
Aga ikkagi, kas tõesti võib olla, et eksisteerib kaht tüüpi rahvuslust ja et meil tuleb lihtsalt heita kõrvale külm sõda ning Kohni ja tema järgijate rassilised dihhotoomiad? See võiks ehk hajutada orientalismihõngu ja avada mõnele eeskujulikule Aafrika, Aasia või isegi Ida-Euroopa rahvusele taas võimaluse ajada sisse uus poliitiline rada.
Seda võimalust on uurinud Olga Onuch ja Henry Hale oma mullu ilmunud raamatus „Zelenskõi efekt“ („The Zelensky Effect“, 2022). Nad kinnitavad, et Zelenskõi sai „kodanikurahvusliku Ukraina“ elavaks sümboliks mitte ainult tänu sellele, et ta on juudi päritolu vene keele kõneleja Ida-Ukrainast, vaid ka tänu sellele, kuidas ta oli saanud populaarseks meelelahutajana, enne kui valiti presidendiks. Tema teleshow „Rahva teener“ vastandas end etnorahvuslastest patriootideks nimetavaid, ent tegelikult korrumpeerunud ja omakasupüüdlikke tegelasi vaiksetele kangelastele, kes „on patrioodid ilma seda kunagi välja ütlemata, kes lihtsalt püüavad asjad ära teha oma kodanikukohusetundest ja armastusest oma maa vastu“. Onuch ja Hale seostavad seda otsesõnu „Ukraina ühiskonna võtmetunnuste ja -suundumustega, kõige märkimisväärsemalt rõhuasetusega kodanikuidentiteedile, mis ei tähenda mitte samastumist mingi etnorahvusliku kollektiivse identiteediga, vaid ennekõike seotust kodanikukohusega ning Ukraina riiklusega – tendents, mis on olnud Ukraina poliitika üha tähtsam joon vähemalt 2014. aastast alates.“
Kokkuvõtteks järeldavad nad: „Regulaarse ajaloole osutamisega apelleerib Zelenskõi kui president ja varasem Zelenskõi kui meelelahutaja mitte üksnes ukrainlaste praegusele rahvusliku kodanikuidentiteedi tajule, vaid ta lausa ehitab seda üles ja tugevdab seda. Sotsiaalteadlased on pikka aega uurinud „rahvuse“ ideed ning on üsna ühel meelel, et selle tuumaks on arusaam ühisest ajaloost, ühisest saatusest, mis viib inimesed äratundmisele, et nende isiklikud huvid on lahutamatult seotud suurema kogukonna, nende maa ja riigi huvidega.“ Nad möönavad, et „väga tõenäoliselt“ hakkab Ukraina viimaks lõhenema etnorahvuslike küsimuste pärast nagu keel – seda eriti jõhkrate vägivallategude järellainetuses, milletaolised on ajanud teisigi ühiskondi otsima abi „rahvuse eksklusiivsematest definitsioonidest, et tõkestada võõrmõjusid“. Aga praegu ei näe nad erilisi märke säärasest tagasilangusest ning loodavad, et väljavaade ühineda Euroopa Liiduga võib neid emotsioone ja poliitilisi protsesse mahendada. Nad mainivad uurimusi, mis on leidnud, et „kui üldse, siis näib sõda olevat ainult süvendanud ukrainlaste pühendumust jääda kindlaks liberalismile ja kaasaarvavatele rahvusideedele“.
Onuch ja Hale visandavad meile ahvatleva võimaluse. Heites kõrvale külma sõja binaarsused ja orientalistliku essentsialismi, vaevad nad võimalust, et kõik rahvuslused sünnivad pigem olevikus tehtud poliitiliste valikute tulemusel kui minevikus sepistatud saatustest. See antiessentsialistlik seisukoht oli muide ka üks Kohni tunnuslikumaid panuseid rahvusluse-alasesse kirjandusse, ehkki, nagu ma osutasin, tema pimedus rassiküsimustes komplitseerib tänapäeval ta historiograafilist positsiooni.
Aga kas head liiki rahvuslus on tõesti võimalik ja kas Ukraina käib praegu seda teed? Mina ei ole selles eriti kindel. Selgitamaks, miks, pean minema ajas veidi tagasi raamatu „Vene rahvust värvates“ („Drafting the Russian Nation“, 2003) juurde, mille ma kogu selle rahvuseuurimise mõjul 1990. aastatel kirjutasin.
Seal ma väitsin, et praeguse Vene rahvuse, mis tõusis esile 20. sajandi alguses, moodustas üks rahvusliku identiteedi ja poliitika kõige võimsamaid generaatoreid – nimelt relvajõud. Selle tulemusel kujunes see rahvus multietniliseks ja isegi kodanikurahvuseks. See oli nii impeeriumi viimastel aastatel, ja selle mudeli valisid teadlikult bolševikud, et vaikselt sellega asendada märksa eksperimentaalsem seisukoht, et elanikkonnas, mis nende enda arvates polnud piisavalt klassiteadlik – eriti külades –, võiksid armeesid ja poliitilisi üksusi ühte liita klassiideed.
Aga oot-oot! Kas ei ole kodanikurahvustele omane ka pühendumus kodanikukohustele ja teistele vabariikluse aspektidele, mis olid ühtviisi võõrad nii Romanovitele kui ka bolševikele? Kuidas said seal esile tõusta kodanikurahvused? Jah, aga milline kodanikukohus on 18. sajandi lõpust saadik olnud rahvuste poliitilise kuuluvustunde keskmes? Sõjaväeteenistus. Ja seda esitati tõepoolest kõigi selle perioodi režiimide all selgesõnaliselt kui kodanikukohust, osa ühiskondlikust ja poliitilisest lepingust, mis on vastuolus nii monarhismi kui ka marksismiga, kuni sinnamaale välja, et sõdurid nõudsid tihti, et ka riik omalt poolt täidaks oma kohustusi nende ees. Muidugi on olemas ka teisi kodanikukohuseid, mida võiks lisada ja mis on rahvusesse kuulumise seisukohalt soovitavad, aga ükski neist pole sama tähtis. See kehtib eriti kindlalt siis, kui rahvusidentiteedi sepistajateks on sõjad, nagu see selgesti toimub praegu Ukrainas.
Viimase ja üsna pessimistliku tähelepanekuna märkisin ma, et kuna rahvuse kui poliitilise vormi keskmeks on sõjaväeteenistus, siis koondub see vägivalla ümber. Vägivald on loomuldasa raskesti ohjatav ega lase end täielikult suruda sotsiaalsetesse ja diskursiivsetesse piiridesse. Selle tulemusel oli nii kodaniku- kui ka etniline rahvus poliitilise vormina ebastabiilne ja kaldus kutsuma perioodiliselt esile surma ja hävingu plahvatusi.
Saadaksin „hea“ kodanikurahvusluse pihta veel ühe kriitikanoole, nimelt et ajaloolises plaanis on õige raske kaitsta ideed, nagu võiks eksisteerida õnnelikke multietnilise poliitika juhtumeid, kus inimesed on pühendunud pigem õigusriigile ja kogukonna heaolule kui hõimuidentiteetidele. Nagu ma Kohni käsitledes osutasin, on neid rahvusi, keda kõige sagedamini tuuakse esile kodanikurahvustena – britte, prantslasi, ameeriklasi – päris algusest kuni tänapäevani struktureerinud etniline domineerimine. „Heade“ kodanikurahvuste ajalugu saab kirjutada ainult siis, kui eiratakse valget suprematismi – mis on aga eiramiseks liiga suur.
Aga ikkagi, kui ka kodanikurahvusi minevikus esinenud pole, kas ei võiks neid siiski ilmuda tulevikus? Kas poleks võimalik kujutleda olukorda, kus püütakse luua multietnilist kodanikurahvust? Niisugust, mille puhul riik oleks rajatud antiimperialistlikele alustele, kus imperiaalse ja etnilise ülemvõimu ajalugu hoitaks pidevalt silme ees ning tehtaks kõik, mis võimalik, et mitte korrata mineviku vigu? Mille puhul loodaks uut laadi solidaarsus, mis tunnistab minevikus aset leidnud diskrimineerimist ning püüab ehitada tulevikus võrdsust?
Nii ebameeldiv kui seda tunnistada ka poleks, on selline katse minevikus korra juba tehtud – nimelt Nõukogude Liidus 1920. aastatel. See pole „hea Lenin, paha Stalin“ tüüpi argument. Ammugi ei taha see jätta kahe silma vahele tõika, et bolševikud ehitasid Ida-Euroopas ja Euraasias üles impeeriumi, mis mõjutab poliitikat ja elu veel praegugi, enam kui 30 aastat pärast Nõukogude Liidu hinguseleminekut. Ei, see lihtsalt tunnistab fakti, et Nõukogude Liit oli postkoloniaalne riik. Bolševikud tulid võimule otsesõnu antiimperialistlikul platvormil, õieti ei oleks nad ühelgi muul platvormil arvatavasti võimule saanudki, ja nad tõesti ei tahtnud uuesti püsti panna seda impeeriumi, mille all nad olid üles kasvanud. Ega tahtnud seda paljud teisedki Romanovite impeeriumi varemetel elavad inimesed.
Nemad tahtsid luua teistsuguse dünaamika, ja nad investeerisid sellesse katsesse suurel hulgal poliitilisi ja rahalisi ressursse. Esiteks, kuidas seda nüüd öeldagi – Lenin oli woke. Ta tahtis kõigest hingest esineda rõhutute eestvõitlejana ning tunda ära viisid, kuidas ta ise (ja teised temasugused) võivad teadlikult või alateadlikult väljendada oma rahvuslikku üleolekut. Partei VIII kongressil 1919. aasta märtsis, tulise debati käigus rahvuspoliitika üle partei internatsionalistliku tiivaga, anus ta, et nad märkaksid neis kõigis vohavat imperialistlikku kallakut: „Kratsige ükskõik millist kommunisti, ja te leiate suurvene šovinisti. … Ta istub paljudes meie seast, ja me peame temaga võitlema.“ Partei võttis kuulda Lenini nõudmist, et jagataks lubadusi rahvuslikule enesemääramisele ja kritiseeritaks süstemaatilist suurvene šovinismi. Bolševikud mitte ainult ei hääletanud Lenini ettepanekute poolt, vaid ka tegutsesid neile vastavalt. Näiteks Punaarmee poliitkomissariaat kujutas endast institutsiooni, mis pühendus vägagi tõsisele antisemitismiprobleemile, ehkki see lahing paistis alguses lootusetu.
Lisaks, ja nagu hästi teada, rakendati korenizatsija põhimõtet ning rajati üle kogu Nõukogude Liidu rahvuslike territoriaalüksuste hämmastav võrgustik. Selline oli „vormilt rahvusliku“ tähendus läbi 1920. aastate. „Sisult sotsialistlik“ oli mõistagi tähtsam. Sõltumata sellest, mis keelt keegi rääkis või mis etnilisse gruppi tema kohalikud poliitilised liidrid kuulusid, pidi Nõukogude Liit olema üheparteiline riik peakorteriga Moskvas. See tsentraalse kontrolli, sõjaväelise ülemvõimu ja radikaalselt uue rahvuspoliitika kombinatsioon ajendas Terry Martinit kirjeldama varajast Nõukogude Liitu kuulsa väljendiga „positiivse diskrimineerimise impeerium“. Ja ehkki nii positiivne diskrimineerimine kui ka impeerium püsisid mitmelgi moel kuni 1991. aastani, muutus imperialism järjest tugevamaks ja tõusis rohkem esile. Martin ja teised on pakkunud sellele mitmesuguseid põhjusi, kuid üks silmatorkav nihe toimus äärealade rahvuste käsitamises mitte enam revolutsioonilise laienemise võimalike majakatena, vaid potentsiaalsete viiendate kolonnidena. Sel nihkel revolutsioonilise optimismi juurest julgeolekuriigi paranoia juurde koos stalinismi algusega olid surmavad ja pikaajalised tagajärjed. Teise maailmasõja järgse ilmse imperialistliku ekspansiooniga läks viimnegi woke-impeeriumi säde hingusele ammu enne Stalinit. Lenini kirjeldatud suurvene šovinist elas potentsiaalse muutuse perioodi üle ja ilmus jälle lagedale, kui tingimused talle soodsamaks said.
Veel paar kiiret tähelepanekut dekoloniseerimisest 20. sajandi alguses, mis kehtivad veel praegugi. Esiteks on rahvuslusel ja dekoloniseerimisel biopoliitiline dimensioon, mis väljendub mitmel viisil. Kaks neist on püsivad, osalt seetõttu, et pärinevad imperialismi- ja kolonialismiperioodist, aga ka seetõttu, et mõlemad on ühenduses nii impeeriumi kui ka rahvuse varjus luurava rassilisuse ja etnilisuse tumeda varjuga.
Esimene on julmuste diskursus. See oli Esimese maailmasõja eelse, aegse ja järgse dekoloniseerimisperioodi poliitika silmapaistev tunnus. See aitas konflikte veelgi totaalsemaks muuta, õhutades kodanikke mõtlema vaenulikest naabermaadest mitte üksnes kui vaenlastest, vaid kui elajatest. Julmuste diskursus mängis ka otsustavat rolli avalikkuse tähelepanu tõmbamisel ning meediakajastuse saamisel tähtsatelt võõrvõimudelt. See oli olnud tähtis alates „Bulgaaria õuduste“ episoodist 1870. aastate Briti poliitikas kuni Balkani sõdadeni 1912. ja 1913. aastal. Esimese maailmasõja enda ajal võis seda täheldada igal pool. Sellel oli ka märkimisväärne biopoliitiline aspekt, kuivõrd see istutas konflikti rahvuskaaslaste vägistatud ja võikalt mõrvatud märtrikehadesse – mida noorematesse ja naiselikumatesse, seda parem.
Teine on agressiivselt järele valvatud, konservatiivne sooline kord. See ei too kaasa mitte üksnes mehekehade valitsemist sõjaväeteenistuse kaudu, millest kõnelesime eespool, vaid ka naisekehade ja mitteheteroseksuaalsete sättumuste kontrollimise. Ei ole tõesti mitte juhus, et sooessentsialism ja regressiivne soopoliitika toetavad praegu parempoolset poliitikat nii „imperiaalsetes“ kui ka „rahvusriiklikes“ moodustistes. Märkideks sellest, et dekoloniseeriv poliitüksus on maha jätmas tavalisi natsionalistlikke repressioone, on vastavad muutused ühiskonna hoiakutes ja seadusandluses, mis puudutavad sugu ja seksuaalsust. Bolševikud tegelikult tegid selliseid muudatusi oma esimestel valitsemisaastatel, ent taganesid neist hiljem.
Lõpuks, impeeriumide otsasaamised tekitavad paratamatult piirkondlikke võimuvaakumeid, mida tavaliselt täidab intensiivne võitlus regionaalse hegemoonia pärast. Need võitlused on sageli mitme osapoolega, tihti vastiseseisvunud riikide võistlevate liidrite vahel ja peaaegu alati jälgivad neid huvi ja tähelepanuga globaalsed võimud. Need hegemooniapüüdlused, lähtugu nad siis Suur-Serbiast või Liibüast või Vietnamist, võivad vastaste silmis mõjuda impeeriumi ehitamisena, ja võib-olla nad ongi seda. Rahvusriikide ja impeeriumide vahed võivad olla ähmasemad, kui me vahetevahel arvame.
Niisiis, kui teha mõned esialgsed järeldused: 1) Käsitledes dekoloniseerimist kui praktikat ja kui terminit, tasub olla ettevaatlik ja mitte triumfeeriv. Dekoloniseerimise lahinguvälju katavad nende laibad, kes taotlesid vabastamist ja õiglust ning kuulutasid end liiga rutakalt võitjateks. 2) Vaevalt saab lahenduseks olla kodanikurahvuslus. Kõigi rahvusluste keskmes on omad vägivallalaadid ja biopoliitikad, mis on sellesse mõistesse sisse ehitatud ja mida pole lihtne välja sõeluda. 3) Uue väljapääsu otsimine on vajalik, kuid raske, ja tagasilangemine on ühtaegu ahvatlev ja ohtlik.
Lubage mul neid hoiatusi edasi arendada, vaadeldes praegusi üleskutseid Venemaa dekoloniseerimisele. See diskussioon on kiiresti liikuv märklaud, ja õigupoolest ei saa ma teha muud kui jagada teiega mõningaid muljeid minu kui ameerika õppejõu vaateveerult, kes ei pööra tähelepanu mitte üksnes professionaalsetes ringkondades, vaid ka laiemalt ukrainakeelses ja ukrainofiilses Twitteris toimuvale. Ütleksin, et praegusel ajal esitatakse kolme tüüpi üleskutseid „selle välja dekoloniseerimiseks“: natsionalistlik, pluralistlik ja otsi lahtiseks jättev.
Alustagem natsionalistliku versiooniga, millel on laialdane kõlapind mitte ainult online– ja sotsiaalmeedias, vaid ka populaarsetes ajakirjades nagu Foreign Policy. Nagu seniöeldu valgel arvata, olen ma natsionalistlike versioonide suhtes skeptiline juba põhimõtteliselt. Tuleb välja, et nad pole palju paremad ka praktikas. Toon siin näiteks kaks kirjutist. Esimene on Artjom Šaipovi ja Julija Šaipova artikkel Foreign Policy 2023. aasta kevadnumbris „Muutkem Venemaa uurimise viisi“ („Change the Way We Study Russia“). Šaipovid alustavad väitega, et „ajaloofaktina ja kaasaja geopoliitika probleemina on vaieldamatu, et Venemaa on loomult imperiaalne võim“.
„On ülim aeg,“ ütlevad nad, „Venemaa, Ida-Euroopa ja Euraasia uuringud dekoloniseerida – ja lõpetada selle regiooni vaatlemine läbi Moskva imperiaalse läätse.“ Nende sõnul sündisid Lääne ülikoolid ja teised teadmisi tootvad institutsioonid külma sõja aegu ning pole suutnud heita kõrvale selle perioodi Moskva-kesksust. Seetõttu pisendavad nad „Ida-Euroopa, Balti riikide, Kaukasuse ja Kesk-Aasia rikkalikku ajalugu, mitmekesiseid kultuure ja ainulaadseid rahvusidentiteete – rääkimata paljudest alistatud ja koloniseeritud mittevene rahvastest, kes asustavad Vene Föderatsiooni laiu alasid“.
Need on väited, mis võivad pealtnäha paista mõistlikud, aga milliseid tõendeid on nende kohta esitatud? Nende väidete toeks ei too autorid vähematki tõendusmaterjali.
Aga kui vaadata tegelikult pakutavaid kursusi, et näha, kuidas lugu on? Sellelt pinnalt lähtub üks Vox Ukraine’i uurimus, mis hakkas juunikuus Twitteris viiruslikult levima. Selle autoriteks on väljaande toimetaja Ilona Sologub koos kahe majandusteadlase, California ülikoolis töötava Juri Gorodnitšenko ning Illinoisi ülikoolis töötava Tatjana Derjuginaga. Artikli pealkirjaks on „Miks Venemaa-uuringud Läänes pole andnud aimu Venemaast ega Ukrainast“.
Dramaatilisemaski toonis järeldavad nad, et „kui varasematel aastatel oleks pühendatud korralikult ressursse Ukrainale ja tõeliselt Ida-Euroopale, mitte Venemaale keskenduvate uuringute läbiviimiseks, võinuks see säästa palju elusid ja miljardeid dollareid, mida Lääne valitsused investeerivad praegu Ukraina toetamisse täiemahulise sõja ajal“.
See on julge väide. Nii väga kui ma ka soovin, et Venemaa ja Ida-Euroopa uurimise programmide juhatajatel oleks olnud selline võim, ja kui väga ma ka soovin näha tõelisi investeeringuid sellesse valdkonda ning selle vastavat ümberorienteerumist, ei ole ma põhimõtteliselt kindel, kas me oleksime ikka tõesti suutnud selle sõja ära hoida. Ka oli sügavalt kahtlane selle uurimuse metodoloogia, ja autorid – kõik majandusteadlased – näikse olevat kummalises, peaaegu et seletamatus teadmatuses üha enam tarbijapõhisele kõrgharidusmudelile omastest poliitilistest ja majanduslikest mõõtmetest.
Kirjandusteadlane Jeremy Morris postitas Twitteris sellele artiklile (ning ühele varasemale blogipostitusele) pika vastuse. Üks keskse tähtsusega mõte, mis Morriselt üles korjata, on ta lõime keskpaiku asuv säuts: „Siis halavad autorid Ukraina-uuringute olematuse üle. Olen täiesti nõus. Rääkige oma dekaaniga. Rääkige tudengitega. Teate, kes olid vastu, kui ma viisin oma endisse programmi sisse ukraina keele õppe? Igatahes polnud need kolleegid Venemaa-uuringutest. Seda võin teile kinnitada.“
Aga kui natsionalistlikul kriitikal ongi omad probleemid, kas tasub sellepärast loobuda valdkonna dekoloniseerimisest? Loodan, et mitte. Dekoloniseerimine, nii poliitiline kui ka kultuuriline, on vajalik, isegi kui natsionalism on seda sagedasti moonutanud. Milliseid mudeleid meil selleks olla võib? Praegu tehakse silmanähtavalt pingutusi niisuguste mudelite loomiseks – pingutusi, mida ma parema sõna puudusel nimetan dekoloniseerimise pluralistlikuks mudeliks. Üks näide on Susan Smith-Peteri blogipostitus H-Russia võrgus päris eelmise aasta lõpus. Smith-Peter väitis, et kuulus vene ajaloolane Vassili Kljutševski oli see, kes rajas põhilise raamistiku Vene impeeriumi mõistmiseks, mis juurdus mitte ainult Vene keisririigis Romanovite valitsusaja viimastel kümnenditel, vaid hiljem ka Teise maailmasõja järgses ingliskeelses ajalookirjutuses. Kljutševski kinnitas küll, et kolonisatsioon on keiserliku Venemaa võtmetunnus, kuid jäi Ukraina puhul pimedaks – osalt sellepärast, et tema silmis olid ukrainlased osa suuremast vene rahvast, kes oli vaja võõrvõimu alt päästa. See tähendab, et Kljutševski kirjeldas Vene impeeriumi suuremal osal tema territooriumist koloniseeriva riigina, kuid rõhutas, et Ukrainas ja Valgevenes ei tegelenud impeerium koloniseerimisega, vaid vene rahva lõpliku kokkukogumisega.
Selline kolonialismi ja imperiaalse rahvuse-ehitamise kombinatsioon on tegelikult ajalooliselt üsna tavaline, ent Kljutševski-taolised ajaloolased teisendasid selle omamoodi vene Sonderweg’iks, kuivõrd Venemaa polnud mereline impeerium. Kljutševski ideed tulid Ameerikasse Mihhail Karpovitši kaudu, kes kasutas oma positsiooni Harvardis mõjutamaks järgmist põlvkonda USA-s baseeruvaid Venemaa ajaloolasi, sealhulgas neid, kes edaspidi kirjutasid selle valdkonna tähtsaimad õpikud, nagu Nicholas Riasanovsky. Selle tagajärjel, väidab Smith-Peter, kujundab Ühendriikide Venemaa-teemalist ajalookirjutust ikka veel põhiliselt vene emigrantlik traditsioon, ennekõike Kljutševski nägemus Venemaa ekspansionistlikust ajaloost ja selle pimedus Ukraina suhtes. See on minu arvates tuumakas kriitika, isegi kui see – nagu enam-vähem kõik muugi, mis tänapäeval dekoloniseerimisele kutsub – alahindab rängalt õpetlaste poolt viimastel kümnenditel tehtud töö mahtu impeeriumi, kolonisatsiooni, imperiaalse vaimulaadi jmt alal. Tegelikult on detsentreerimine kestnud nüüdseks juba päris kaua, kindlasti on see olnud silmapaistval kohal kõik need kolmkümmend aastat, mis mina selle valdkonnaga tegelenud olen.
Smith-Peteri pluralistlik lahendus eristab teda rahvuslastest, isegi kui see pole vahest nii ebatavaline, kui ta mõista annab. Ta väidab, et viljakas suund oleks keskendumine regioonide uurimisele, sest historiograafiline traditsioon on kohelnud multietniliste piirialade või Venemaa provintside elanikke pigem ajaloo objektide kui subjektidena. Kultuuriimperialismi ümberpööramise kriitiline meetod oleks nende käsitlemine subjektidena omaenese õigustes.
Ta järeldab, et Lääne meedia eirab nüüdisaegset regionalistlikku poliitilist tegevust osalt sellepärast, et seda on eiranud ajaloolased. Selle tagajärjel moonutatakse endiselt nii ajalugu kui ka poliitikat – „valdkonna kalduvuse tõttu vaadelda asju keskuse vaatenurgast“. Ehkki siin kajab vastu rahvuslik joon, ei ole see päris sama, sest see on antiessentsialistlik ja avatud mitmesugustele muudelegi poliitilise väljenduse ja organiseerumise variantidele peale etniseeritud impeeriumide ja rahvuste.
Ja viimaks kolmas mudel, mis on ebakindlam. Konverentsidel ja õpikodades käsitletakse „valdkonna dekoloniseerimise“ küsimust avatud küsimusena, mis tuleb lahendada, mitte etteantud lahenduste hulgana. Minu arvates on see kasulik lähenemisviis. Võib-olla leidub muidki mudeleid peale rahvusliku ja pluralistliku, ning on väga mitmesuguseid suundi, kuhu liikuda. Minu eesmärk pole see arutlus enneaegu lukku lüüa, vaid tuletada meelde, et dekoloniseerimise ajalugu on rahutu – poliitiliselt sellepärast, et riikide nurjumine on traumaatiline, ja kultuuriliselt sellepärast, et rahvuslus loob uuesti palju probleeme, mille lahendamiseks ta väidetavalt eksisteerib. Loodan väga, et me ei ole igaveseks suletud binaarsesse valikusse, kas impeerium või rahvus.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
Lisa kommentaar