Tere! Mida sa siin teed?
– Tere! Mõtlen kirjanduse üle.
Ja mida nimelt, kui küsida tohib?
– Et kas kõik, mida kirjanik kirjutab, on kirjandus.
Milleks sul seda teada on vaja?
– Vahel on see tähtis, näiteks kui tekib küsimus, kas panna kirjanik vangi või mitte.
Aga see on filosoofiakonverents.
– Nojah, ma arvasingi, et olen vales kohas. Eks ma hakka siis minema.
Oota, lähme koos… Polegi ammu koos jalutanud. Kõnnime mere äärde. Minu puhul näiteks on kõik, mida ma teen, filosoofia.
– Miks see nii on?
Sest ma olen filosoof.
– Aga kuidas sa tead, et oled filosoof?
Sest ma teen filosoofiat.
– Aga kust sa tead, et see, mida sa teed, on filosoofia?
Sest ma olen filosoof.
– Nii et sa ütled, et kõik, mida filosoof teeb, on filosoofia?
Nii see on.
– Ja filosoofia on see, mida filosoof teeb?
Muidugi.
– Ja filosoof ei saa teha mitte midagi muud?
Ei saa.
– Ja keegi peale filosoofi ei saa filosoofiat teha?
Ei saa.
– Kas sellepärast, et kui keegi, kes pole filosoof, teeb filosoofiat, on ta kohe filosoof, sest keegi peale filosoofi ei saa seda ju teha, nagu just selgus?
Vist küll.
– Nii et filosoofia teeb filosoofiks?
Kui sa nii ütled.
– Sina ütlesid seda.
Ei, ma ütlesin…
– Sina väidad niisiis, et filosoof teeb filosoofiat ja filosoofia teeb filosoofiks. See on ju ringtõestus ega vii kuhugi.
Ma päris nii ei mõelnud.
– Kui ehitaja ehitab maja, siis ehitamine teeb ta ehitajaks ja see, et ta on ehitaja, paneb ta ehitama. On mul õigus?
Kuidas see teisiti saaks ollagi.
– Aga kui sina ehitad maja, kas sa oled ehitaja?
Ei ole.
– Ja kui ehitaja kaevab maad, kas ta siis ehitab?
Ei ehita.
– Nii et kõik, mida ehitaja teeb, ei ole ehitamine?
Muidugi mitte.
– Ja ehitada saab ka see, kes pole ehitaja, ja ta ei saa ehitamise pärast kohe ehitajaks?
Kuhu sa sihid? Filosoof on midagi muud kui ehitaja.
– Milles sa näed erinevust?
Filosoof mõtleb, räägib või kirjutab, aga ehitaja ehitab.
– Ja ei mõtle ega räägi?
Mitte niisugustest asjadest.
– Kust sa tead, millest ehitaja mõtleb?
Kuhu sa sihid?
– Et sa mulle ütleksid, miks kõik, mida ehitaja teeb, ei ole ehitamine, aga kõik, mida filosoof teeb, on filosoofia.
Ma ei tea, aga see on ju selge.
– Kuidas see selge on? Kas sellepärast, et filosoof on kuidagi teistsugune kui teised?
Jaa, ta teeb filosoofiat.
– Ja kogu aeg teeb filosoofiat, ükskõik mida ta teeb?
Kui ta on õige filosoof.
– Ja milline on õige filosoof?
Kes teeb kogu aeg filosoofiat, ükskõik mida ta teeb.
– Oleme sealsamas tagasi. Ütle parem mulle, misasi üldse on filosoofia, ja jäta filosoof mängust välja.
Filosoofia on mõistete loomine.
– Hästi. Aga mida sina arvad?
Filosoofia on maailma lahtilogistamise ja ülessulatamise viis.
– Jah. Aga sina?
Filosoofia on aus ülestunnistamine, et meile tundub see, mis meile tundub. Tarkuse harjutamise õpetus. Kõige üldisem mõtlemise vorm, milleni inimesed on jõudnud. Kõrgema järgu atavism. Midagi teoloogia ja teaduse vahepealset. Filosoofia on teadus, mis uurib kogu maailma!
– Kui sa juba Platoni mängu tõid, siis antiikfilosoofid enamasti ka elasid oma õpetuse järgi, aga tänapäeval hakkavad filosoofiaprofessorid naerma, kui neilt küsida, kuidas see, millest nad räägivad ja mida nad õpetavad, on nende eluga seotud.
Sellepärast ongi seminarid nii lõbusad.
– Oota, miks?
No et pole eluga seotud.
– Aga millega nad siis seotud on?
Filosoofiaga.
– Siit ju tuleneb, et filosoofia pole eluga seotud?
No minu isikliku eluga ei ole jah.
– Kuidas siis kõik, mida sa teed, saab filosoofia olla?
Lihtsalt on, sest ma olen filosoof.
– Aga sa ei ela nagu filosoof?
Ma teen filosoofiat nagu filosoof.
– Aga kõik, mida sa teed, on ju filosoofia, nagu sa ütlesid?
Sa ajad mind segadusse.
– Kas sa eristad ühelt poolt filosoofiat kui vooruste elulist praktikat, teiselt poolt filosoofial rajanevat diskursust või teooriat?
Kuidas see teisiti saaks ollagi.
– Ja diskursus on filosoofiline ainult juhul, kui see teiseneb elulaadiks? Filosoof ei taha arendada mitte eneseküllast diskursust, vaid jõuda kuulaja hingeni? Pole vaja mitte üksnes teada, vaid ka tegutseda?
Noh…
– Kas oled nõus, et kui elada nagu filosoof, siis…
Siis on kõik, mida mõtled, teed ja ütled, filosoofia?
– Jah. Aga kui elad nagu juhtub, siis on see, mida mõtled, teed ja ütled, kaa nagu juhtub.
Nii et kõik, mida õige filosoof ütleb, on filosoofia. Selge.
– Aga kontseptuaalne filosoofia? Ega tänapäeval ei eeldata, et filosoof peab ka elama nagu filosoof. Ta võib filosoofiaga lihtsalt tegelda, nagu näiteks taliujumisega või kõrgema matemaatikaga.
Mina käin mägironimas.
– Tore. Nii et sa oled mägironija.
Jah.
– Kas kõik, mida sa teed, on mägironimine?
Muidugi mitte!
– Aga sa ütlesid enne, et oled filosoof ja kõik, mida sa teed, on filosoofia.
Sest ma olen filosoof… oh paganat, ajasid mu jälle segadusse.
– Ütle mulle, mis on ülim hüve.
Noh, õnn, eks.
– Või mõistuse ühendus universumiga, kui mõistus mõtiskleb universumi üle, ja see ongi filosoofia.
Õige küll.
– Samas sünnivad filosoofilised mõtted valust ja vaevast. Eksistentsi väärtuse küsimused, nagu ka muud metafüüsilised küsimused, on eelkõige ühe kindla keha sümptomid. Kas see saab ülim hüve olla?
Ei saa.
– Ülim hüve oleks siis ühe kindla keha sümptom või vähemalt tuleneks kindla keha sümptomitest. Kas terve, eluterve inimene esitab küsimusi tõelise ja näiva eristamise kohta, inimese ja universumi harmoonia kohta, selle kohta, kas ja kui, siis mil moel eksisteerivad universaalid?
Ei esita.
– Miks ta ei esita?
Sest ta tahab elada, liikuda.
– Just, haigus sunnib inimest paigale ja paiksemaks, häirib igapäevaelu ja takistab tegutsemist, aga mitte mõtlemist. Nii et filosoofid on kõik haiged?
Ei!
– Aga miks nad siis mõtlevad, kui nad on terved, ütlesid ju, et terve inimene ei esita filosoofilisi küsimusi?
Ei öelnud! Või ma ei mõelnud…
– Aga siis mõtle, pinguta. Või sa arvad, et inimesel ei ole ihulikku suhet iseenda, maailma ja teistega?
Arvan küll, et on.
– Ja filosoofia võiks siis olla eneseväljendus, mille kaudu inimene püüab iseennast mõista?
Muidugi.
– Kui ma võtan kirjanduse, siis seal peetakse neid, kes kirjutavad peamiselt eneseväljenduseks, harrastuskirjanikeks. Nende teostel ei ole üldisemat haaret ega kunstiväärtust.
Kuidas see teisiti saaks ollagi.
– Professionaal väljendab koos enesega ka midagi üldisemat, „ütleb midagi millegi kohta”, mis pretendeerib üldistusele ja pakub seetõttu sügavamat huvi kui kellegi pelk eneseväljendus.
Õigust räägid.
– Ja vajadus filosoofia järele tuleneb kogemuste killustatusest. Just nimelt filosoofia peab saama kogemuste harmoonilise tõlgenduse aluseks.
Täpselt nii on.
– Filosoofia peab olema avar, kuna tuleb käsitleda kõiki inimlike kogemuste ja tegevuste põhivorme: religioosset, perekondlikku, sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist, kunstilist jne, samuti isiksuste psühholoogilisi alusstruktuure, ning süstemaatiline, et saavutada ideaalset tervikliku ühiskonna ja inimese kontseptsiooni. Muidugi peab filosoofia olema ka ajalooline. Ühiskondliku eksistentsi vormide arengut tuleb mõista seoses vaimsete võimete evolutsiooniga. Ja millal jõutakse absoluutse teadmise seisundini?
Ootan põnevusega.
– Kui kõigi inimelu vormide ajaloolist arengut ja nendevahelisi seoseid on täielikult mõistetud. Aga filosoofia ülesanne ei ole lihtsalt üldprintsiipide väljatöötamine.
Vaid mis?
– Filosoofia peab lähtuma meie isiklikest, ühiskondlikest ja kultuurilistest kogemustest, andma nähtustele tõlgenduse ja selle tõlgenduse abil neid nähtusi teisendama.
Ahah. Aga mis on see absoluutne teadmine?
– Jumala loomuse ja ajaloo ümberkirjutus; nii ei mõista me enam elu sügavaid tõdesid mitte üksnes lugude ja kujundite, vaid ka kontseptuaalse struktuuri abil.
Õigust räägid.
– Nii filosoofia kui ka religioon on absoluutse teadmise vormid, kuid filosoofia ületab religiooni, mis takerdub lugudesse, tuues niimoodi kaasa killustumist. Kogemuste killustatus toobki esile…
Vajaduse filosoofia järele.
– Tubli. Filosoofia huvi, sisu ja taotlus on sama mis religioonil, nende uurimisobjektiks on igavene tõde ehk mitte midagi peale jumala, ja filosoofia saab ennast selgitada ainult siis, kui ta selgitab religiooni. Filosoofia ja religioon sulavad ühte, sest tõest kui uurimisobjektist tungib läbi just mõtlev vaim. Filosoofia ei tee muud, kui teisendab meie kujundid mõisteteks.
Väga õige.
– Ja kui nüüd filosoof räägib üksnes iseendast, sellest, mis temaga juhtus, on see üks killuke inimeste üldisest kogemusest, kuid kas meil on alust seda harmooniliselt tõlgendada?
Ei ole.
– Miks?
Sest puudub avarus, süstemaatilisus ja ajaloolisus.
– Õige, ja seega ei saa öelda, et kõik, mida filosoof ütleb, on filosoofia.
Olen suures segaduses. Kuidas siis on? Enne tuli ju välja, et kõik, mida filosoof räägib, on filosoofia, ja nüüd, et ei ole.
– Pole vaja mitte üksnes teada, vaid ka tegutseda. Tule nüüd, lähme tagasi ja vaatame, kas saame midagi süüa ja juua. Või tahad ujuma minna?
Ei, lähme parem tagasi. Olen nii suures segaduses, et ei julge vette minna. Väsitav on olla iseenda objekt.
– Hästi, lähme tagasi ja arutame veini juues edasi. Võin öelda, et kellegi teise objekt olla on veel väsitavam. Parem juba uurida ennast ise kui lasta kellelgi teisel seda teha.
Aga sina just uurisid mind.
– Uurisin sama palju iseennast ja sina samuti.
Siis on hästi.
Kasutatud on tsitaate Raymond Planti, Pierre Hadot’, Margus Oti jt teostest.
Lisa kommentaar