Vestlus Vootele Vaskaga

Ilmunud 1991, nr 8

MV: Ei mäleta täpselt, kes oli see suurmees, kes esimesena leidis, et kaks kõige huvitavamat asja maailmas on klatš ja metafüüsika. Ja alati pole sugugi hõlbus öelda, millal lõpeb üks ja algab teine. Ärme seda vahet siin tõmbama hakkagi ja räägime täna läbisegi nii metafüüsikast kui ka sellest, mis tema ümber toimub. Mitmel pool maailmas õppinud filosoofina peaksite ju mõlemas vallas rohkem kodus olema kui ükski teine eestlane. Kuid alustame Teie haridustee ja filosoofiahuvide algusest.

VV: Ma nüüd ei usu, et see kuuluks kumbagi mainitud kategooriasse, aga selguse mõttes tuleb vist öelda, et ma alustasin oma kooliteed Tallinnas, käisin mitmes maakoolis ja läksin Rakvere gümnaasiumi, kus sain käia vaid ühe klassi. 1944. a põgenesin Saksamaale. Sealsetesse põgenikelaagritesse loodi Eesti koolid ja Göttingeni asutati gümnaasium, kus õpetati vanade Eesti õppekavade järgi. Ma lõpetasin selle 1949. aastal. Gümnaasiumi õppejõudude hulgas oli palju Tartu ülikooli endisi professoreid. Minu matemaatikaõpetajaks oli professor Kaarel Kirde, kes ütles, et ülikooli tasub õppima minna ainult matemaatikat. Ja kuna tast peeti väga lugu, siis ma astusingi Bonni ülikooli matemaatikateaduskonda.

Filosoofiaga puutusin kokku juba gümnaasiumipäevil. Eksistentsialism oli tollal õhus. Lugesin Jean-Paul Sartre’i asju ja käisin ka tema teatritükke vaatamas. Ja juba tollal kuulasin ma vahetevahel Göttingeni ülikoolis mõningaid loenguid, seda keegi ei keelanud. Seal luges Nicolai Hartmann, kes oli omal ajal kogu saksa filosoofias väga mõjukas. Ta oli varem õpetanud Marburgis, uuskantiaanliku filosoofia keskuses. Kuid hiljem ta loobus sellest filosoofiast ja lõi oma realistliku ontoloogia. See oli tema vastus uuskantiaanide idealismile. Ta väitis, et olev maailm on iseenesest eksisteeriv, ning arendas välja nn kihistuste ontoloogia, grandioosse süsteemi, mis pidi hõlmama kõike alates anorgaanilisest maailmast kuni inimvaimuni välja ja lisaks sellele seletama veel kihtidevahelisi suhteid.

Räägitakse, et kui Hartmann oli Heideggeriga samal ajal Marburgis, siis nad olid tõelised antipoodid. Kui Hartmann hakkas rääkima, jäi Heidegger tukkuma. Ja kui Hartmann lõpetas ja Heidegger hakkas rääkima, siis jäi magama Hartmann.

Millised mõtlejad olid tollal veel Teie jaoks olulised?

Ma huvitusin ka Max Schelerist. Tema oli tol ajal juba aastaid surnud (suri 1928) ja praegu tuntakse teda üsna vähe. Scheler lähtus fenomenoloogiast, kuid tõlgendas seda täiesti omapäraselt. Tema esimesed tähtsamad teosed olid eetikast. Ta leidis, et Kanti eetika on liiga formalistlik, n-ö sisult tühi, ja seepärast ta püüdis Kanti eetikale mingit materiaalset väärtussisu juurde anda. Hiljem ta tegeles sotsioloogiaga. Algul oli religioossetelt vaadetelt teist, teda hüüti tollal katoliiklikuks Nietzscheks. Hiljem ta hakkas töötama välja panteistlikku süsteemi.

1951. aastal Te asusite Ameerikasse. Enamik pagulasi hakkas Ameerikas õppima inseneriasjandust, mis tagas tasuva töö. Oma matemaatikaharidusega oleks ka Teil selleks hea võimalus olnud.

Õigupoolest mind huvitasid ka matemaatika puhul filosoofilised probleemid. Hiljem selgus, et ma olin asjast siiski valesti aru saanud, neid valest kohast otsinud. Ma arvasin ikka, et tuleks õppida seda, mis ennast huvitab.

1951. a hakati põgenikest üliõpilastele Ameerika poolt stipendiume jagama. Tuli avaldused sisse anda ja need käisid kolledžites ringi, kuni mõnele meeldis. Mind võeti vastu Ohio Baldwin Wallace’i kolledžisse. Seal ma tutvusin ühe Cassireri väikese raamatukesega «Essee inimesest». See mõjus mulle üsna tugevalt. Cassirergi tuli Marburgi koolkonnast ja ta sai Ameerikas väga populaarseks, kuigi ta jõudis seal elada vaid lühikest aega. Ta suri 1945. aastal. Enam kui teised uuskantiaanid nagu Cohen või Natorp huvitus Cassirer inimkultuurist. Tema peateos on «Sümboolsete vormide filosoofia» ja «Essee inimesest» on selle ingliskeelne lühikokkuvõte.

Kuidas käib Ameerika kolledžites õppimine?

See kestis tollal ja kestab ka nüüd neli aastat. Ükskõik, mis sa ka peaaineks ei vali, tuleb kolledžis kuulata loenguid veel mitmelt muult alalt. Üheks põhjuseks on see, et tudengite keskkooliharidus on väga ebaühtlane. Minu Saksamaa-õpinguid võeti seal arvesse ja nii ma lõpetasin kolledži poolteise aastaga.

Filosoofia õppejõude oli selles koolis kaks. Mõlemad olid personalistlikult meelestatud. See oli omal ajal Ameerikas üsna mõjukas vool. Selle põhiteesiks on, et olemise aluseks on Jumal kui lõpmatu persoon. Temast allpool on lõplikud persoonid nagu meie jne. Ma ise arvan, et ka meie Gustav Teichmüller on — kuigi otseste mõjutusteta — umbes lähedaste vaadetega. Lõpetasin selle kooli 1952. a, oma bakalaureuse-essee kirjutasin eksistentsialismist.

Kas analüütiline filosoofia ei olnud siis sel ajal veel Ameerikas ainuvalitsev?

Kaugeltki mitte. Seal kolledžis ei teatud sellest siis veel midagi ja ma arvan, et enamikus väikestes kolledžites — ja neid on Ameerikas mitu tuhat — olid asjalood samasugused. Väikestes kolledžites oli valitsevaks mingi idealismi või pragmatismi vorm. Suurtes ülikoolides hakkas analüütiline filosoofia Euroopa immigrantide kaudu alles juurduma.

Magistrikraadi sain ma Columbia ülikoolis New Yorgis. Seal oli kaua aega õpetanud John Dewey ja ülikooli filosoofiateaduskonda tunti just peamiselt tema järgi. Teaduskonnas andis tooni peamiselt naturalistlik filosoofia, millel oli tugev pragmatistlik värving. Siiski oli seal ka palju vanemaid, Saksamaal õppinud mehi, kes tundsid ka selle sajandi saksa filosoofiat. Näiteks ma osalesin esimesel semestril nn kontinentaalse filosoofia seminaris, kus käsitleti eelpool nimetatud Schelerit, aga ka Husserlit, Heideggeri, Jaspersit ja mõningaid prantslasi. Magistritöö kirjutasin Nietzschest, tema nihilismi mõistest.

Nietzschet tunti tollal Ameerikas küll vist peamiselt fašistina?

Just nii, kui teda üldse tunti. Nietzsche tõlgitsus on ju teinud läbi uskumatuid metamorfoose. Aga tol ajal ilmus juba ka Walter Kaufmanni entusiastlik raamat Nietzschest, mis hakkas asju ümber pöörama.

1954. a võeti mind sõjaväkke ja ma olin kaks aastat Koreas. Seal sõjaväes olnud said pärast õppimiseks nelja-aastase stipendiumi. See võimaldas mul minna Saksamaale, kus ma õppisin aasta Müncheni ülikoolis. Tegin reisu Kreekasse ja Hispaaniasse ja lõpuks rändasin veel mõnest ülikoolist läbi. Olin nädala Freiburgis, Heidegger oli siis juba pensionile läinud, aga mõned tema õpilased olid seal, siis kuulasin Baselis mõnda Jaspersi loengut. Samuti Karl Barthi, teoloogia on mind ka alati huvitanud. Pärast rännuaastat läksin tagasi Columbia ülikooli. Tahtsin kirjutada tööd saksa filosoofiast, nt Heideggerist, keda ma pikemat aega olin puurinud. Aga siis juhuslikult üht filosoofia leksikoni sirvides sattusin Teichmülleri nimele, keda ma varem üldse ei teadnud. Siis leidsin selle nime järgmisest leksikonist ja veel järgmisest ja mind hakkas asi huvitama. Tema tähtsamad teosed olid ülikooli ja ka New Yorgi linnaraamatukogus saadaval. Kuna Teichmüller tegeles nagu Heideggergi olemise probleemide ja ontoloogiliste küsimustega, siis see imponeeris mulle. Pealegi andis see mulle võimaluse oma filosoofilisi huvisid Eesti kultuurilooga siduda. Doktoritöö pealkirjaks sai «Olemise mõiste Teichmülleril». Erinevalt teistest maadest peab Ameerikas ka doktorikraadi taotleja veel loenguid kuulama ja punkte koguma, nii et asi pole ainult töö kirjutamises ja kaitsmises. Selleks ajaks oli Columbiasse uusi analüütilise suunitlusega professoreid juurde tulnud. Näiteks Arthur Danto.

Tema oli vist oma aja kohta suhteliselt avara vaimuga analüütik, on ta ju palju ka kunstist, ajaloofilosoofiast ja ühe raamatu isegi Nietzschest kirjutanud.

Tollal ta sellist muljet küll ei jätnud, oli ikka puhtanalüütik. Ja tema Nietzsche-raamat tuli mulle tõelise üllatusena. Hiljuti ilmus New York Timesi pühapäevases lisas intervjuu, kus ta tunnistab, et veel 20 aastat tagasi ta arvas, et analüütiline filosoofia on säärane tugev tööriist, mis lahendab kõik probleemid ära. Aga nüüd on ta arusaamisele jõudnud, et asjad on siiski keerulisemad.

Kuidas filosoofiharidusega inimesed pärast doktoreerumist tööd leiavad?

Tollal käisid asjad nii, et need kolledžid, kes vajasid õppejõudu, kirjutasid mõnesse suuremasse ülikooli. Minagi sain niiviisi tööle Waynesburgi kolledžisse Pennsylvania osariigis.

Kuidas on selles koolis filosoofia õpetamine korraldatud?

See on väikene kolledž, mis annab bakalaureuse kraade, peaaegu selline nagu see, milles ma ise õppisin. Seal õpib umbes tuhat tudengit. Filosoofiat põhiainena õppida aga ei saa. Olen praegu seal ainuke filosoofia õppejõud. Enamik tudengeid on kohustatud kuulama vähemalt üht filosoofia kursust. Loen sissejuhatust filosoofiasse, filosoofia ajalugu ja loogikat.

Ameerikas on viimasel ajal tendents hakata ka haiglaõdedelt kolledžiharidust nõudma, tahetakse saada laiema silmaringiga inimesi. Ja erinõudeks on, et nad kõik peavad õppima eetikat. Niisiis ma olen viimastel aastatel ka eetikat õpetanud.

Kuidas on näiteks üles ehitatud sissejuhatava filosoofiakursuse õppekava?

Kõigepealt ma räägin epistemoloogiast, siis annan loogika põhitõed, seejärel tulevad eetika, metafüüsika, religioonifilosoofia. Kursuse ülesehitus varieerub. Aga üldiselt püüan ma käsitleda kõike ajaloolises seoses. Metafüüsika all loeme pisut Platonit, siis käsitleme Aquino Thomast, Leibnizit või Spinozat, vahel Whiteheadi. Eetika puhul tuleb lugeda Aristotelest, Augustinust, Kanti ja Milli. See on niisugune süstemaatilise ja ajaloolise lähenemise segu. Tekstid on kõik kooliantoloogiates olemas.

Kas meditsiiniõdedele eetika õpetamine puudutab ka nende ees seisvaid praktilisi probleeme või on see rohkem teoreetiline kursus?

Enamik tudengeid, kes eetikat kuulavad, pole varem filosoofiaga kokku puutunud. Algul ma esitan põhimõisted, siis tutvustan eetika teooriaid. Lõpuks käsitleme praktilisi probleeme teooria valguses, näiteks eutanaasiat jt.

Tundub, et viimasel ajal on fenomenoloogiline filosoofia Ameerikas hakanud au sisse tõusma. Ka analüütikud on selle vastu huvi ilmutanud. On toimunud kontinentaalse ja analüütilise filosoofia teatav lähenemine, vähemalt loetakse nüüd teineteist. Kuidas aga see olukord oli 30—40 aastat tagasi?

Analüütiline filosoofia polnud 40 aastat tagasi veel päris valdav, aga kümme aastat hiljem oli olukord muutunud. See hakkas valitsema konverentsidel ja filosoofiaajakirjades. Filosoofia muutus viimase 40 aastaga Ameerikas täiesti akadeemiliseks, filosoofid kirjutasid vaid teineteisele, selleks oli vaja erilist filosoofilist treenitust, et nende artiklitest üldse aru saada. Viimased filosoofid, keda laiem avalikkus või vähemalt intellektuaalid teadsid, olid John Dewey ja Sidney Hook.

Huvi Euroopa mõtte vastu on aga viimasel ajal tõepoolest tõusnud. Näiteks võetakse Hegelit taas tõsiselt. Ja ma mäletan, kui 60ndate algul asutati Fenomenoloogilise ja Eksistentsialistliku Filosoofia Selts, siis oli esimestel kokkutulekutel ainult 50—60 meest-naist. Paar aastat tagasi toimunud Heideggeri sajandale sünniaastapäevale pühendatud konverentsil oh osalejaid aga oma kümme korda rohkem.

Kas Te olete nõus praegu vist kõige tuntuma Ameerika filosoofi Richard Rorty väitega, et filosoofia peaks tunnetama, et on kirjandusžanr ja tema ainus funktsioon on osaleda kultuurivestluses ning hoida seda käigus, et filosoofia on kõigest püüdlus näha, kuidas asjad kokku klapivad?

Mulle on Rorty sümpaatne selle poolest, et ta kritiseerib analüütilist filosoofiat. Kuid sellega, et filosoofia on kõigest kultuurivestlus, ma ei ühine. Minu jaoks jäävad ikka need vanad suured filosoofilised probleemid kestma. Minu meelest pole neid ei Wittgenstein ega Rorty kõrvaldada suutnud.

Ma ei saa ka jagada Rorty peaaegu et nihilismi. Ta läheb natuke liiga kaugele kõikide pidepunktide kõrvaldamisel inimelu, eetika ja esteetika vaatluses. Samal ajal on Rorty kindlasti kõige huvitavam filosoof praegusel ajal Ameerikas. Ja kahtlemata on ta tõstnud üles palju probleeme, mida varem pole tähele pandud. Ja ta on aidanud tuua filosoofiat taas teiste intellektuaalide sekka.

Märtsikuu «Vikerkaares» ilmunud intervjuus ütleb Madis Kõiv väga selgelt välja, et Eestis tuleb hakata looma filosoofilist kultuuri. See on tõde, mida pole varem nii programmiliselt avaldatud. Siiski võiks küsida, miks seda peaks äkki vaja minema, kui ilma on ka kogu aeg läbi saadud. Ei arvata ju enam ka Lääne filosoofias, et filosoofia on see kõrgem kohtunik, kes muudele kultuurialadele koha kätte näitab.

Ma arvan, et igas ühiskonnas on vähemalt mingi hulk inimesi, kes on filosoofilistest küsimustest huvitatud ja vähemalt nemad vajaksid filosoofilist kultuuri. Ja vähemalt mina olen kasvanud üles sellise kontseptsiooni raames, et filosoofia artikuleerib ühiskonna aluseid ja annab sellele mõtte. See on tugev veendumus just saksa traditsioonis. Nüüd küll üha rohkem kaheldakse selles. Arvan, et mingil kujul, kas nüüd just akadeemilisel, on filosoofial siiski integreeriv roll ühiskonnas ja kultuuris. Meil täitis 30ndatel aastatel seda rolli kirjandus ja kirjanduskriitika, mehed nagu Annist, Oras ja Aspel. Ka Ameerikas, siis kui filosoofia muutus puhtakadeemiliseks ja jäi oma müüride varju, muutus kirjanduskriitika jälle filosoofiliseks ja teatud määral, aga ainult teatud määral, asendas filosoofiat.

Kui eestikeelne filosoofia peaks tõepoolest sündima, kas ta võtaks siis mandrieuroopaliku või analüütilise filosoofia ilme?

Olen pluralismi poolt. Annus analüütilist filosoofiat ei teeks ju halba. Ta on muutnud aastakümneteks kogu filosoofia palet, seda, kuidas probleemidele lähenetakse ja kuidas kirjutatakse. Aga ma olen ikka vana traditsiooni mees, miks mitte jätkata seda vana. Saksa filosoofia on vähemalt kaudselt Eesti kultuuri mitmeti mõjustanud.

Analüütiline filosoofia oleks kindlasti parem eksportkaup, ta ei ole nii keele- ja kultuurisidus. Seetõttu ta vist domineeribki seal, kus filosoofiline kultuur on veel noor, näiteks Skandinaaviamaades ja Soomes, kus tal on veel üpris konservatiivne ilme. Teda on suhteliselt lihtne tõlkida, aga vaevalt suudaks ta hästi kultuurivestluses kaasa rääkida. Ta on rohkem, vähemalt oma vanal, klassikalisel kujul, täppisteaduse moodi.

See on õige. Katsuge Heideggeri eesti keelde ümber panna! Aga Russelli või Quine’i tõlkimine on nagu täppisteadusliku teksti tõlkimine. Täppisteaduslikud filosoofid lähevad maailma, nagu näiteks toimub Soomes. Kuid nende panus Soome kultuuri pole teab mis suur.

Kui Eestisse hakkavad levima praegu Läänes domineerivad radikaalskeptilised või nihilistlikud või pragmatistlikud või dekonstruktivistlikud mõtted, kas siis Eesti kultuur, kel oma hädasid niigi palju ja kes elab oma hubaste müütide najal, peab sellele jõule vastu? Kas leidub mehisust sellele kaosele silma vaatamiseks?

See võib kahtlemata probleemiks saada. Kuid see on teatud määral paratamatu, kui maa läheb lahti ja piirid avanevad ja uued ideed hakkavad sisse tulema. Siis peab olema kindlameelne ja toetuma püsiväärtustele, mis minu arvates on olemas. Ma siiski arvan, et Eesti kultuur on piisavalt vana ja tugev, et nende mõningate n-ö kardetavamate ideedega toime tulla. Igatahes pead liiva alla peita ei või. Ja eks filosoofia ole ikka olnud pisut ohtlik asi, mõtelge näiteks Sokratese saatusele.

Aga kas Eestis oleks võimalik mingi soome-ugri alustele rajanev mõtlemisstiil, mis püüaks leida eesti keelest üles need uurali keele võimalused, mida indoeuroopa keeltes ei ole? Sel juhul tuleb võtta eelduseks muidugi mõtlemise keelesidusus.

See oleks tõepoolest huvitav. Selleks oleks aga vaja eelkõige üht mõtlejat või isegi rohkem. Mõnes mõttes püüti seda teha ju ka varem. Näiteks Loorits tuleb meelde. Kuid seda ei saaks siis enam filosoofiaks nimetada. Heidegger ju ka ei rääkinud viimastel aastatel enam filosoofiast, vaid mõtlemisest. See oleks aga siiski rohkem juba luule. Ja üldiselt ma arvan, et me ikka põhimiselt oleme ja jääme õhtumaise kultuuri osaks.

Tallinn, 13. juunil 1990

Vestlus Vootele Vaskaga

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar