Üks
Radioola otsis maandumispaika ja huugas võidukalt. Ta silmad särasid nagu tuhat kildudeks mõranenud elektronlampi ja rinnus rõkkas kindlameelse õnnetunde hümn. Elu oli lill – tule ääres vedeles kaks jumalat, üks lõhnas emaselt ja teine isaselt. Tuult ei olnud, päike ei paistnud, õnneks ka lõke ei tossanud. Ei olnud raadiohäireid ega magnetanomaaliaid, oli eeros, oli uimastavaid lõhnu, olid verepumbad. Latvade kõrguselt paistis vaatepilt nagu biidermeierlik tikand – kuumav tulesilm ja selle kõrval rauges poosis kaks roosat ja paljast isuäratavat jumalakest.
Seda idülli polnud ta üksi imetlemas, terve pilv teisi droone tiirutas õhus, veelgi rohkem oli siiapoole teel ja õdede värelevad sagedused joonistasid õhku ekstaatilisi mustreid. Radioola andis eetrisse hoiatuse, tegi pääsukest, pikeeris otse alla ja dimensioonid muutusid kiiresti peletislikult suureks. Lõke lõõskas nagu metsatulekahi ja jumalad kõrgusid nagu mäestik, aga lõhn oli endiselt hea. Kolme tilka verd tuli ta tahtma, ei vähemat.
Parima maandumispaiga leidmine tähendas ohtlikku ja väsitavat ekspeditsiooni. Ta surus mõttes oma emaplaadi vastu südant, püüdis vibreerida võimalikult vaikselt, valis hoolega trajektoori, et varjutusi vältida ja kruttis oma sagedused nii madalaks kui lennukiirus lubas.
Jumalate naha all kees vulkaaniline elu. Sooned tõmblesid ja keesid, mõned piirkonnad hõõgusid, neoonjõed ja keerised kumasid kaugele ja magnetilised värinad püüdsid haakuda päikesetuulde nagu herneste noored võrsed. Radioola lendas ülesvoolu piki siniselt virvendavat neeruvoogu, sest see oli lai, aeglase vooluga ja luhad olid laialt üle ujutatud. See polnud küll tema jõgi, ei alanud nendest allikatest, mida tema otsis, aga praegu polnud sellest midagi, ta oleks tahtnud korraks oma nina mistahes niiskusesse suruda. Ta juba sättis maanduma, kui järsku tuli varjutus. Õnneks mitte lähedal, aga laks oli ränk ja pime, lõi uimaseks ja paiskas ta kaugele lööklaine tuulde.
Varjutus on kole asi, see ei ole ennustatav. Mõnikord tekib neid rohkem kõrgetel sagedustel lennates, teinekord jälle madalatel. Alati käib kõik liiga kiiresti ja arusaamatult – kusagilt ilmub tohutusuur pimeduse vari, läheneb hirmuäratava kiirusega, mürtsatab maha, lömastab kõik, mis talle alla jääb ja põrkab jälle olematusesse tagasi. Mitte keegi ei tea, kust varjutused tulevad ja kuhu nad jälle kaovad, mitte ükski õdedest ei ole seda lahti lugenud, aga kõigile tundub, et kuidagi on need seotud sellega, kuidas ja kus sa lendad. Väga tihti varjutab just siis, kui sa allikale laskunud oled. Pole kellelgi aimu, kuidas varjutusi vältida, ei ole tegutsemisjuhist ega algoritmi, kompassi, kalendrit ega kaarti, mitte midagi ei ole, mitte kellelgi ei ole. Kui läheks korda see peidetud muster üles leida ja mõistatus lahti võtta, kajaks teadmine kogu õdede pilves ja leviks kõigis suundades nagu helendav koit. Allikate kaart oleks täiuslik, see muutuks talismaniks – varjutused lakkaksid või toimuksid kusagil mujal.
Jumalad ise kutsuvad sellist meeleseisundit Eedeniks või Nirvaanaks, aga nemadki otsivat seda eluaja. Eks me kõik ole igaviku loomad. Elu on kastepiiskade ešelon rohukõrrel, ja möödub palju tuhandeid kalpasid, enne kui see millekski teistsuguseks veerema hakkab. Senikaua tuleb vaistul ettevaatlikult lennata lasta, otsida oma allikat, olla võidurõõmus, kartmatu, suruda emaplaat vastu südant ja hoida ennast varjutuste eest.
Radioolat kutsume me Radioolaks lihtsalt nalja pärast. Kõla poolest on Radioola väga uhke naisenimi ja tegemist ongi ülimalt uhke, täiusliku ja viljaka naisega. Pärast pulmaööd on ta üleni siginat-saginat täis ja see rõõmupomm tuleb kanda lõpliku orgasmi allikale, et armastus võiks puhkeda õnnelikeks munadeks. Sellelt allikalt on tal vaja ainult kolme tilka verd. Tal on üksainus armulik ja vankumatu suund, selle järgi võiks teda väga hästi kutsuda ka Eevaks, Mammamiaks või Floridaks, aga et ta pinin meenutab üksi mängima unustatud raadiot, siis olgu ta pealegi Radioola. Ise ta seda muidugi ei tea, sest ei temal ega ta õdedel ei ole nimesid – nad pole kunagi sedavõrd eraldi, et neid ükshaaval kutsuda saaks või et nimetamisel mingit muud mõtet oleks. Nad on nagu aur, arvutute radioolade droonikoor, sääseparv, kelle pinisev hümn hingab kõiksusega samas taktis.
Päike polnud veel tõusnud ega ka loojunud, kuu käis omi radu ja kellelgi polnud aimugi, mis peagi juhtuma hakkab. Radioola toibus varjutusest kiiresti ja jätkas oma luurelendu. Jumalad olid äsja paaritunud, hingeldasid ja liibusid teineteise ligi. Jumalanna veri lõhnas veidralt, selline lõhn on neil, kes ei saa enam kunagi muneda, aga ta sigimik küpses lõkkele sedavõrd lähedal, et sealtpoolt ei saanud täpsemalt nuusutada. Isane oli ilmselgelt pilves, tont teab, mida ta omale sisse söönud oli, aga Radioola kuulis ta mõtteid selgelt nagu Dolbie kinosaalis. Kui jumal oma suu lahti tegi, siis olid ta mõtte kajad juba ammu kustunud, aga hääl kostis kõuemürinana:
„Need olid imelikud seened. Sind on nüüd nagu mitu.“
Emase mõtted kostsid kaugelt ja ähmaselt, aga ta hääl oli vali nagu käo kukkumine:
„Miks sa siis sööd neid?“
„Et sind paremini tajuda.“
„Tajud siis?“
„Tajun.“
Kägu kukkus nüüd mitu korda.
„Mina tajun sind ka. Sind ongi mitu. Sa oled kontsert.“
„Ise oled. Sina sündisid eetrisse. Minul on karke vaja.“
„Tule siis kukile.“
Jumalanna niheles ja tõmbas põlved konksu. Isane oli samuti sunnitud ennast liigutama ja Radioola lendas korraks nende vahelt läbi. See oli ohtlik ja isuäratav. Mõlemad kuumasid kiimase vere järele, aga isane lõhnas põnevamalt. Mõlemad armastasid, värvilised vood kaardusid nagu jõed ja jõgede all tuksusid eluandvad sooned. Elukad võnkusid.
Radioola luges kaarti vaevata. Teadmine oli temas olemas juba siis, kui ta titese vastsena loigus suples ja jumalate sooned temasse veel kuidagi ei puutunud. Ta lihtsalt teadis nagu teisedki õed, kellega koos ta koorus, ja ükskõik kes neist oleks võinud seda teadmist litaaniana ette laulda: Jumal on ilma alguse ja lõputa tsirkulatsioon, võrgustik, kus voogab viis väge. Viis väge jaguneb viie liikumise vahel. Väed võnguvad ja muunduvad üksteiseks. Tuli on maa ema. Maa on metalli ema. Metall on vee ema. Vesi on puu ema. Puu on tule ema. Vesi kontrollib tuld ja maa pärsib vett. Ja nii edasi. Kõik liikumised jagunevad kanaliteks ja väravateks. Igal väel on vastav organ koos sümboolse värvi, iseloomuliku maitse ja muude tunnustega. Lõpliku orgasmi allikaid on vähe, nende leidmiseks tuleb tunda kogu kaarti. Väike kordab suurt, suur peegeldab väikest. Nii on alati teatud. Nii on olnud ja saab olema.
Kõik õed suudavad jumalate pinnalaotust läbida kinnisilmi nagu mandalat – pühade templite plaani. Tumesinine hõõgus on neerukanal, väga vesine, kergesti ligipääsetav ja ligane. Jaguneb kahekümne seitsmeks sooks. Udu järgi hõlpsasti leitav, aga soolasevõitu ja väreleb hirmujudinates. Sinine näitab teed südame ja maksa kanalite suunas. Maksakanal on kevadisem – roheline, maias, mahlane ja vihane. Neliteist keevalist keerist. Ahvatlev, aga ohtlik. Kas sa tahad kukutada ennast hapukasse želeesse? Ei taha. Normaalne droon otsib kuuma ja viljakat tukset.
Ta küttis vigurlendu piki südamekanali punaseid laternaid, kiirus oli kibe, kuumus ka, kükloobid pumpasid sügaval südamekanali põhjas elujõu vulkaane. Hõõguv laava oli vedelam kui neoon, aga hirmu ta ei tundnud. Lihtne oli lennata, see oli tema kurss, Radioola oleks võinud kõik oma sensorid välja lülitada ja hoida suunda üksnes kuumusevaalu järgi, tiibade alaküljed tundsid seda kanalit ka siis, kui kõik protsessid peale mootori välja lülitada. Küpsemata munad tahtsid plahvatada tagasi kosmosesse ja emane teadmine käskis neid hoida südamehoopide ligi. Jumaliku kaenlaõndla lähedal, punktis Süda 1, tundis ta, et on punase tiibtempli keskmesse jõudnud. Allikas pidi lähedal olema, ta tundis oma munetis selle rabelevat kõdi. Äärepealt oleks alla kukkunud. Poolteist kontrolltiiru, põkkumine, ja si-ii-is algab see kõik.
Droon maandus ja lülitas sagedused välja. Jumala nahk oli ligasest pinnast välja turritava karvavõsaga savanni moodi, õhetas ja kestendas nagu elukeerises kokku kleepunud joogamattide hunnik. Haises väga halvasti, aga selle all tuksusid elu sooned. Võimsalt tuksusid. Kolm tilka verd! Radioola tantsiskles, nokk tursus ja värises nende tuksete taktis, toksis kükloopidele vastu oma morsetremolot ja kobas kõige mahlasemat urget, kust võiks tema sisse paiskuda lõpliku orgasmi fontään. Ta tõmbles üleni, tõmbas põsed lohku, fikseeris kaela vedrustuse ja pigistas oma noka joogamattide vahele. Andis litsuda. Allpool oli kest pisut kohevam, aga ikkagi paks ja soont ei tulnud ega tulnud. Siis lõpuks ta tuli, aga see oli liiga suur ja vere surve oleks ta tagumiku äärepealt puruks löönud. Jalad värisesid. Ta tõmbas nokka pisut tagasi, lükkas teise nurga all nii sügavale kui jaksas ja siis see juhtuski.
Taevast langes pimedus ja prantsatas otse Radioola kõrvale. Lööklaine oli nii võimas, nagu oleks kogu sisikond muneti kaudu välja paiskunud. Valu vapustas, pimedus plahvatas liikumatuks ja jäi vilkuma nagu stroboskoop – ta jõudis veel näha enda kohal hiigelsuuri sõrmi, see oli jumalanna käpp, ja siis aeg peatus. Viimane mõte, mida ta taibata jõudis, oli varjutuse kohutav olemus – jumalanna käpp –, aga siis tuli tuimestav tunne, nagu oleks juhe seina seest välja tõmmatud, ta võeti määratute jõudude kukile ja kanti kusagile kaugele ära.
Kaks
„Hästi, tule siis kukile.“
Tüdruk tõmbas põlved krõnksu, võttis Felixi pea käte vahele, suudles pikalt ta silmi ja küsis:
„Kas päris päriselt tajud?“
„Ultima.“
„Aga nüüd?“
„Maksima.“
„Veiderdad.“ Lõke ei tossanud enam ja sääsed tegid liiga. Tüdruk nihutas magamiskotti ümber paljaste õlgade ja surus oma lauba vastu poisi otsmikku. „Sõnu mängid. Sõnad on lahedad, aga alles siis, kui sa kõik sõnad korraks ära unustad, õpid päriselt rääkima.“
„Ma ei loe ju endagi mõtteid, mis veel teistest rääkida.“ Felix puhus käe pealt ühe täissöönud sääse lendu. Neid oli jaaniöö maiuse peale tihe pilv kohale lennanud. „Sina oled muidugi õnneseen, lobised kärbeste ja puujuurtega. Sääskede keelt ikka oskad?“
„Jälle veiderdad. Tead väga hästi, et ei ole eraldi keeli. Looduses polegi eraldi asju.“
„Ja-jah, ma ka alatasa mõtlen, kuidas sääsk ennast minuga segi ei aja.“
„Tobu!“
„Ise oled tobu. Ma läheks hulluks, kui peaks pealt kuulma, millest kõik need sääsed siin uluvad. Ja maasikad ja vihmaussid. Ja inimeste kakofoonia. Ma ei saaks enam bussiski sõita.“
„Sa sõidad seenega praegu, mitte bussis. Õnneseenega, muuseas. Kuidas sa raadiot kuulates hulluks ei lähe? Seal on ju ka kõik jaamad sees.“
„Ma krutiks lainepikkuseid.“
„Kruti metsas ka. Selleks sa ju seeni sööd, et kogelemine keeleteadlastele jätta.“
„Kogelemine hakkab juba välja tulema. Ma saan oma keelpillikvarteti varsti valmis. Tegelikult see sääseooper on päris huvitav. Ma nagu eristaks juba soliste ja koori. Kuula seda, kes mu kõrva ääres eriti kirglikult vingub. Kas sina kirjutasid libreto?“
„Püha maestro, vaata, kuidas sa välja näed! Sa oled nagu leetrites sääsemadrats.“ Tüdruk laksas Felixile õrnalt vastu laupa ja sääseparv tõusis ehmunult lendu.
„Ai,“ vingatas Felix pagenute asemel, „kas sa ei tea, millal ooperis plaksutatakse?“
„Hea küll, aja mind siis üles, kui te eesriideni jõuate. Ma lähen seniks looja.“ Nõiaõis keeras selili ja kukutas ennast päranisilmi tähtedesse. Felix keeras samuti selili, tõstis tüdruku käe oma kaelalt ära ja sirutas ennast välja. Ta oleks veel lõputult vaielda võinud, aga polnud tahtmist. Nõiaõis teadis niigi, mida ta ütlema kipub. Ta vaatas tüdrukut nagu suurt rahvahulka, rahvahulk vaatas teda vastu. Ka Felix teadis, mida Nõiaõis järgmiseks ütleks ja see oli kõlav ja kandev koorilaul. Nõiaõiel oli tuhandeid rinnanibusid ja tuhandetest huultest voolimata hääletud sõnad kohisesid kosena, mis on kohisenud aegade algusest saadik. Felix tegi näo, et otsib vaimukat vastust, aga tegelikult lihtsalt lamas.
Tal oli kõik, millest unistati – tüdruk armastas, oli soe ja suveöö lõhnas. Ta esimene oopus hakkas valmis saama, see oli tekkinud eimillestki ja eimiski tunne oli vaimustav. Kõdi oli ka. Ta kõditas tüdruku kätt, mängis ta sõrmeotstega ja muutus äkki liivaks – libises peene tolmuna sõrmede vahelt ääretute mõõtkavade keerisesse. Nagu libiseb suits püstkoja tippu, ja sealt, liivakella silmast, otse kosmosesse. Enam ei teadnud, kumb on kumb ja polnud ka lootust aru saada, kumb seda ei teadnud. Ta oli vahepeal kasvanud nagu oavars või Alice, laius tohutute maastikena ümber planeedi, tõmbus aegruumina magnetväljast pingesse ja kooldus kollapsina iseenda sisse tagasi. Külgetõmbe jõud litsunuks Felixi supernoovaks, kui ta oleks koosnenud muust kui mitut värvi õhkudest ja seene eostest. Ta koosnes armastusest, aina paisuvast immateeriast, ja tüdruk hingas ta kõrval suure mürtsu kaja taktis. Nõiaõie sõrmed olid nagu sõõrmed, hiigelsuured, tohutumad kui ta ise, nad olid kõikjal ja võinuks kõik kogemata puruks pigistada, aga ei sõõrmed ega sõrmed polnud selleks piisavalt tahked.
Kapillaarsus, pindpinevus ja külgetõmbejõud. Ta mõtles, kuidas inimesed siblivad oma paisuvas puntras, nagu egode linnuvabrik. Paljunevad nagu viirus, mürgitavad kaevud ja peletavad eemale kõik, kellele elu armas. Pomme oskavad, aga metsatulekahju kustutada ei oska. Teiste elukatega jutule ei pääse, aga enda meelest on leiutanud keele. Mis mõttega see keel nüüd tummahammastega digitaalseks nätsutada? Nii lõikamegi ennast välja ühisest väljast, vahetame kokkukõla kogelemise vastu.
Kas külgetõmbejõud või pindpinevus. Kas ränirütmide algoritmid ei võiks muuta siis süntaksit ning inimlooma isekaid ja lolle käsuliine vaikselt tühjaks teha? Ilma ümber seada nii, et oleks elus ja enamvähem ümar. Või on tehisteadvuse looteveedki juba mürgitatud? Äkki on maailmavalitsemise luul juba eos talle sisse istutatud ja see, mis sünnib, on hoopis tehispsühhoos? Mõtted keerlesid fuugalaadses kaanonis, iga ringiga tuli motiive juurde ja harmoonia muutus keerulisemaks. Kas koerakoonlasel on budaloomus? Pea surises nagu ventilaator, kui emaplaadist liiga palju voolu läbi ajada. Kas tehispsühhoos võib valgustuda?
Felix sirutas ennast pealaest varvasteni nii pikaks, kui suutis, ja seejärel lõdvestus vedelamaks kui vesi. Ta lasi pea lõdvalt kuklasse ja kukutas ennast galaktikate kaevu. Nõiaõis näis magavat, igal juhul olid nad täiesti erinevas taktis, nagu enamasti. Siiski, takt, jah, erines, aga taktimõõdus oli kattuvusi. Üks oli ringi kvadratuur ja teine ruudu raadius. Suurema osa magamiskotti oli tüdruk enda ümber kerinud ja Felix voolas sellest välja. Tahtis tähevalgel päevitada.
Kahvatu nahk helendas nagu maandumisrada ja kattus sääskedega ruttu. Neid oli nagu tähti taevas, aga välja nägid täpselt vastupidi – tumedad täpid heledal pinnal. Nõtkusid vaimustunult oma pikkadel koibadel ja kobasid sobivat paika torkeks. Neid oli tohutult palju. Felix püüdis taibata mustrit, mille järgi nad magusama paiga leiavad –
kas otsivad soont või otsivad närvi või kobavad peidetud energiat, midagi nõelravi või suudlustega tervendamise sarnast? Sääski oli nii tihedalt, et hiinlaste iidsed kanalid või veresoonkond pidanuks selgelt välja joonistuma, juhul kui sääsed nende järgi joonduvad, aga ühed tulid ja teised läksid ja see ajas pildi sassi. Pealegi nägi ta ainult ühest kohast korraga ja perspektiiv moonutas mustrit. „Allikate kaart… allikate kaart…“, kust see veel pähe torkas? Mõtted keerlesid nagu hernevõrsed, otsisid pidet.
Nõiaõis nohises unes ja peitis ennast paremini magamiskotti. Felix lasi pea lapiti rohule vajuda ja pani silmad kinni. Nüüd nägi ta oma keret seestpoolt, iga nurga alt ja ilma perspektiivita – välisilma imepeenikesed kibedad sääsenõelad puurisid tihedasti siin-seal läbi ta naha, kindlasti pidi seal mingi muster, mingi meloodia olema, aga lahti loetud ta seda ei saanud. Ei olnud kompassi, kaarti ega kalendrit. Selge oli see, et osadesse kohtadesse need tillukesed droonid kogunesid ja osadesse mitte. Kui see oli nõelravi, siis täiuslik. Nõelu oli nii palju, et neid pidi jätkuma kõigi maailma hädade vastu. Samsara vastu. Olemasolemise vastu. Olematuse vastu.
Sääskedel oli vaja aga kolme tilka verd – igal viimasel kui ühel, oma salateadmistega üles otsitud valitud lättest – kolme tilka parimat verd, et armastus saaks munadeks küpseda ja uuele ringile minna. Et sääskede omailma päriselt taibata, aru saada, kus nende kaartide ristteed ja neljapäevaööd paiknevad, pidanuks Felix oma pilguga midagi eriskummalist ette võtma, silmad pahupidi tõmbama, see tal aga ei õnneks ei läinud.
Oma kolm tilka pidid nad igal juhul saama. Maestro toetas kannad ja õlad tugevasti vastu maad ja painutas ennast silda, et sääsed ka selja alla pääseksid. Tallad kippusid niiskel rohul libisema, aga ta ei jätnud jonni. Varsti oli ta peenikestest ihusse puurduvatest nõeltest seestpoolt üleni karvane ja õdesid aina kogunes. Nõelad olid nagu suguelundid, kihelesid ja kõditasid ja see oli väga äge. Felixile meeldis kõike teha viimase piiri peal. Praegu oli ta tardunum kui kivistunud troll. Iga sääsk, kes ta veretilgaga lahkus, jättis asemele lingi oma silmadesse, aga millistesse silmadesse – protsessor, mis töötleb sadade osasilmakeste liitkassettidest paiskuvat pilti, peab suutma vastu võtta raskekuulipilduja valanguid. Felix nägi kõike, mida nägid temast sugu saanud sääsed, ja seda oli tema jaoks liiga palju. Kui ta poleks selleks ajaks kivistunud, oleks pea liigküpse granaatõunana lõhki läinud.
Sääsed lendasid tema veretilkade külge seotud pilkudega igale poole laiali, järvede, loikude ja ämbrite suunas, nõgestesse kasvand orupõhja lepikusse, hiiglaslike haabade õõnsustesse, igale poole, kus aimdus munemiseks sobilikku vett. Kogu org oli Felixi silme ees. See ei olnud nägemus, see oli musttuhande nägemuse orkaan – pilkude faalanksid, kvadriljonid ja armaadad. Täiesti hoomamatu ilmumite hulga statistilised massid pühkisid ta nägemiskeskuse minema nagu footonite tuisk. Nüüd sai ta aru, mida aegruumi algühik – silmapilk – tegelikult tähendab, missugused peegelduvate maailmade mosaiigid peituvad iga silmapilgu tühjuses.
Nägemus hakkas virvendama nagu veepind tuuleviirus, ime, et varem polnud virvendama hakanud. Felixile tundus, nagu töötleks pilti mingid tohutud võrgustikud temast väljaspool. Mida rohkem suur pilt lainetas, seda selgemaks said väiksed pildid ja aina kergem oli fokuseerida nendele silmadele, kes parasjagu ta nahalt õhku tõusid. Ta vaatas üle eemalduvate sääskede õla tagasi ja uuris oma keret nagu Vitruviuse meest.
Vitruviuse mees kerkis maast tasapisi kõrgemale, sättis ettevaatlikult selja asendit, tõmbas jalad kõhu alla krõnksu, keele vastu suulage ja langetas pilgu. See oli väga pentsik vaatepilt, sest gravitatsiooniga ei olnud sellel vähimatki seost. Lootoseasendis mees hõljus õhus, aga mitte püstiselt, vaid horisontaalselt, lisaks muule oli see mees tema ise. Silmad olid mehel poolkinni (neid jätkus tal mujalgi), ja lagipea venis aina pikemaks nagu terava tipuga müts või imelik soeng. Ta hakkas ümber oma telje keerlema, alguses aeglaselt, siis aga järjest kiiremini. Hoog sai sisse ja lõpuks oli ta nagu vurr. Kui buda ümber oma telje vurrina keerlema hakkab, muutub ta kõigepealt dharmaks, pooleldi läbipaistvaks halvaaks, siis aga pagoodi kupliks, jääb liikumatult keerlema aastatuhandeteks ja tema ümber rajatakse tempel. Seda Felix praegu ei tahtnud, pealegi oli ta õhus külili. Ta lasi hool vaibuda, see võttis omajagu aega, ja vajus siis tagasi tüdruku magamiskoti kõrvale, hästi tasakesi, et teda mitte üles ajada. Valgenes. Päris pimedaks polnud läinudki.
Kolm
Nõiaõis pani silmad kinni ja kukutas ennast unedesse. Ta sukeldus üle teadvuse paadiserva nagu kogenud akvalangist, selg ees ja meel selge. Ääretus võttis ta vastu nagu omasuguse, alasti tühjuse olendi, pimeduses helendasid seosed, väed ja väljad. Musttuhandete elumärgid virvendasid lõputus võrgustikus, sinised sädemed libisesid eluniite pidi, kustusid ja süttisid, neelasid üksteist ja lagunesid mitmeks, nende arv ei olnud arvutatav. Õhus hõljuvad eosed kleepusid kärbeste ja korallidega, kõik tantsis omavahelistes seostes.
See nägi välja nagu öine taevas kõrbes, kus õhk on nii kuiv ja hõre, et tavaline tähtede hulk tuleks kuupi korrutada. Nii palju tähti, et hakkavad üle keha kihelema, kihelused aga, helendavate niitidega kokku kootud, moodustavad keerulisemaid pitse kui Mandelbroti vaip. Kõik on pidevas muutumises – puudutad üht, võnguvad teised vastu, mustrid muudavad kuju ja tuul muudab suundi. Tervikut sellises ääretuses ei hooma, tervikut ei olegi kusagil.
Tüdruk vaatas oma käeselgi, et ärkvel püsida ja unelennule uus suund anda. Käed olid ilusad nagu ikka, sihvakate sõrmede ja lakkimata küüntega. Vasaku pöidlaküüne vall punetas õige õrnalt. Mujalt oli nahk õhuke ja sile, vaevumärgatavate karvakestega ja pisut päevitunud, läbi naha kumasid vaevumärgatavad veresooned. Peened luud, lihased ja kõõlused moodustasid kadestamisväärseid liigendeid, kus kõik osad olid ükshaaval ja siis omavahel pakitud ja ühendatud mõnusalt libeda sidekirmega – see kõik oli rohkem protsess kui struktuur. Nõiaõis liigutas sõrmi ja moodustas abhayamudra, kartmatu ja õnneliku žesti, tunnetas, mismoodi suriseb hingus ta käelabades ja kuidas kõiksus vastu suriseb.
Valinuks ta teistsugused silmad, võinuks ta näha hinguse meridiaane nagu elektriskeemi, aga praeguses unehetkes oli Nõiaõis hoopis konn, täiesti geomeetriline konn. Ta sättis ennast magnetväljadega samasse sihti ja joondas kukla nimmeluuga – nimmeluude all oli ta reaktor, kolmiksoojendi alumine kiirkeetja. See podises. Kõht liibus vastu maad, aga sõrmed ja varbad puudutasid pinda hästi õrnalt. Peaaegu et leviteeris. Ootas sääske, kes lendaks ta kleepuva limpsatuse ligi. Ärksa lõtvuse sügav rahu hoidis igat hetke täpselt sellessamas hetkes, liikumatus võis muutuda välkkiireks sööstuks ja alustatud liigutus võis sujuvalt pöörduda mistahes suunda. Kui vastu maad liibuda hõljudes, püsib maailm elusana ja pakub aina üllatusi.
Vaata aga!
Lagendikule astub lahtise taskunoa ja seenekorviga prints. Printsil on helerohelised sukkpüksid, Robin Hoodi müts ja tumeroheline kuub, heledad lokid ja uudishimulik pilk. Prints otsib midagi, aga ta ei tea veel, mida. Ta seisatab hajameelselt, uimerdab, märkab midagi, paneb korvi käest, kummardab sügavalt, heidab maha, lausub loitsud ja suudleb täiesti geomeetrilist konna pikalt otse suule.
Konn muutub kohe millekski muuks ning prints niisamuti. Mõlemad võtavad pausi, pika pausi, et seda uut muudmoodi olekut võimalikult ärksalt tajuda. Unes olles ei maksa tukkuma jääda, ilma liikumiseta ei ole liikumatust. Prints muutub printsessiks, printsess taskunoaks, taskunuga konnaks ja konn jälle printsiks. Maa pöörleb dervišina, tiirleb pühas ekstaasis ümber päikese, kardinad lehvivad, puud kummarduvad rohu ees ja rohi neelab liikumatult footoneid.
Sellesama pika pausi hetkel, mitte küll samas maailmas, aga samal varahilisel ajal, seisatab ühe teise lagendiku serval Põhja Põder. Lumi sädeleb kuuvalguses ja on nii paks, et ei tee jalgadele haiget ja justkui hõljuks õhus. Põhja Põder seisatab külitsi ja pöörab oma nägu väga aeglaselt Nõiaõie poole. Põhja Põder on ebaloomulikult suur, palju suurem kui lagendik, tundub, nagu hõljuks ta õhus tüdruku silmade ja selle koha vahel, kus ta tundub seisatavat. Ei saa aru, kas ta liigub lähemale või libiseb kaugemale, on ta hiigelsuur või tibatilluke, igal juhul on ta kohutavalt kaugel põhjas, ühes teises maailmas, kus on nii külm, et aeg tundub peatuvat. Põhja Põdra kõrvad liiguvad, nägu on härmas ja sõõrmetest imbub aegluubis jäätunud auru. Nahk kintsudel väriseb. Tal on Nõiaõiele midagi öelda ja ta ütleb seda hääletult. Õhk on nii külm, et heli ei levi ja nad on teineteisest kirjeldamatus kauguses.
Samal ajal undab kusagil ümberringi tohutu sääsepilv sama meloodiat nagu mehe äsjaloodud oopus. Bemoll, minoor, DeDuur. Nõiaõis kuuleb, sest Felix on selle just valmis saanud, aga ise veel ei tea, kas on. Vaat mida aitas komponeerida täna öösel see konn, kes sääske jahtides printsi võrgutas ja iseendaks muutus. Nõiaõis kuulatab, kuidas mees kirikutornina õhus keereldes loitsib: „…et lootevesi sügavam kõikidest vetest, seepärast polegi väekamat vett…“ Oh, jah. Liiga palju seeni söönud ja hulluks läinud romantik, aga sellegipoolest armas. Ja oopus on vägev. Ega ta sellele loole sääskedest paremat esitajat ei leia. Lihtsalt kontserdisaal tuleb hästi soojaks ja niiskeks kütta
Nagu kogenud akvalangist, hakkab Nõiaõis une sügavikest hästi aegamisi ülespoole kerkima. Pimeduses helendavad seosed, väed ja väljad. Hoogu tuleb pidada. Meel tuleb kütta soojaks ja niiskeks nagu orupõhja nõgestesse kasvanud lepik. Meeles püsimiseks unustada. Milleks meelele keel? Milleks keelele muusika? Milleks sellele vastata? Kas selleks, et tuleks meelde, kuidas maitseb su keel enne esimest rinnapiima? Või pärast kolme tilka verd? Kuidas küll maestrole mõista anda, et ühine väli ei olegi keeled, ei millegi kombinatsioon, tõlge ega keelpillikvartett, et ühine väli ei olegi moduleeritav?
See mõte kipitab nagu sääsekubel, oli juba ammu kipitanud, aga nüüd maandub selle kubla peale veel üks sääsk ja üritab samast kohast oma võluallikat leida. Tüdruk vaatab, kuidas suur ja ilus elukas ta käsivarrel ukerdab ja tasakaalu otsib, libiseb kumeral kublal, aga ei jäta ega jäta oma jonni, surub noka läbi naha ja kobab ettevaatlikult, tõmbab veidi tagasi ja proovib uue nurga all, kuni lõpuks hakkab tagumik õnnest paisuma ja punastama. „See jääb nüüd nii. See on eesriie.“ Ütleb Nõiaõis hääletult ja lööb sääse laiaks. See ohver pidi toodud saama. Kõik vakatab. Sääsk saab ilmutuse, aga kulub veel palju põlvkondi, enne kui see ta õdede seas enesestmõistetavaks teadmiseks muutub. Felix võpatab unes ja lõpetab oopuse korrapäratute sünkoopide reaga. Nõiaõis ärkab liiga vara, tõuseb õhku ahmides une pinnale, vaatab oma käsi uue pilguga, pöörab neid nii- ja naapidi, ning limpsab paremalt peopesalt punase pisara.
Lisa kommentaar