Andres Kurg
Viimane nõukogude põlvkond eksiilis
Andrei Ivanov, “Minu Taani onuke. Tuhk”
Tänapäeva kultuuriteooria kipub idealiseerima nomaadlust ja vabatahtlikku eksiili kui ahvatlevat, vabadust pakkuvat elustiili ja võrgustunud maailma lahutamatut osa. Samamoodi on tööjõu vaba liikumine üks Euroopa Liidu ühtse majandusruumi alustalasid. Selle pöördpoolel on sõja, nälja või tagakiusamise eest põgenejate meeleheitlik emigratsioon, elu asüülitaotlejate laagrites või õigusteta illegaalina.
Nende erinevate eksiilide teljel esindavad Tallinnast pärit kirjaniku Andrei Ivanovi hiljuti eesti keelde tõlgitud jutustused “Minu Taani onuke” ja “Tuhk” emigratsiooni, mis on justkui unustatud või isegi tühiseks peetud: endise Nõukogude Liidu aladelt tulnute eksiili 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses – väljarännet, mis selleks ajaks ei mahtunud enam külma sõja poliitililiste eraldusjoonte raamidesse, aga samas ei kvalifitseerunud (veel) ka vabatahtlikuks nomaadluseks. Suuresti autobiograafilisel ainestikul põhinevate Ivanovi jutustuste tegelasteks on venelased, kes uutes rahvusriikides kaotavad oma senise positsiooni ja “kodumaale tagasipöördumise” asemel (paljudel puudus side Venemaaga) eelistavad minna õnne otsima mujale.
“Minu Taani onuke” on otseselt keskendunud sellisele määratlematule eksiilile: perestroika ajal Tallinnast lahkuda otsustanud onu püüab paaniliselt leida sealsete immigratsiooniasutustega suheldes endale poliitilist õigustust emigreerumiseks, tehes seda Nõukogude dissidentide mudeleid järgides, ent avastades, et need enam ei kehti. Nii satub ta ihaldatud Nõukogude põrandaaluse kunstniku eriseisusest samale pulgale väljarändajatega, kes koristavad kemmerguid ja püüavad Taani sotsiaalhoolekannet üle mängida. “Minu Taani onuke” meenutab omamoodi slapstick-võtmes jutustatud emigrandi seiklusi Läänes, kus koomilised olukorrad tekivad Nõukogude Liidus kasvanu maailmapildi ja Lääne osas loodud eksitavate ootuste kohtumisest “skandinaavialiku juhmusega”, võõraste harjumatute kommete ja bürokraatlike süsteemidega, mis millegi poolest ei jää alla Nõukogude omale (onu sarjab sealset haridussüsteemi despootlikumaks ja koledamaks stalinlikust). Samas, onu valik langes Taanile ultralühilaineraadiost kuuldud taani keele erootilise kõla ja sealse kuulsa õlle pärast; kohale jõudes aga tabas teda pettumus ning võimetus saada kontakti kohalike inimestega. Teda ennast võeti veidrikuna Ida-Euroopast, kelle täpsemat tausta keegi ei vaevugi ära kuulama (“lambanahast kasukas seljas, läkiläki peas, balalaika käes, tema ees on samovar, kust ta viina valab,” kõlas üks levinud kujutlus venelastest, lk 32). Nii vastandus üks stereotüüp teisele ning kommunikatsioon nende vahel puudus.
Taani onukese lugu on kirjutatud kergelt ja hoogsalt, kuigi hoolikamal lugemisel võib aimata, et osa tihedamaid kujutluspilte ja paljude pööretega laused on võtnud omajagu aega (üks selliseid kohti on näiteks avalõik). Onukest ennast on portreteeritud pigem woodyallenliku ebaõnnestujana, kellel on alati varuks mõni uus plaan, kuidas kuulsaks või rikkaks saada, mis aga kunagi ei teostu. Kui onu põgusalt mainitud Tallinna-elu iseloomustab hilisele nõukogude ajale tüüpiline muretus rokkbändide, poollegaalse kirjanduse ja lapitud Lääne kilekottidega, siis Taani elu on suunatud pidevale saavutuslikkusele ja läbilöögimüüdile. Täiesti omaette sketšina käsitatav on lugu onu “leiutatud” hingeõhku värskendavast pulbrist, mida ta läheb demonstreerima leiutajate büroosse – ““Kõige tähtsam on,” rääkis ta taani keeles, “et tuleb puhastada keelt!”” (lk 41) –, kus aga pakutakse talle seepeale tööd reklaamiklipis.
Halekoomilisel moel põrkub siin 20. sajandi alguse väljarändajate edumüüt rikkuse kogumisest suure leiutajana sama sajandi lõpus kõikehaaravaks muutunud vaatemänguühiskonna loogikaga: onu oma vuntside ja kurbade silmadega vastab juhtumisi tüübile, mis “hakkab moodi tulema”. Nii ei jää sellisel väljarändajal lõpuks muud üle kui sobitumine, muutumine samasuguseks nagu kõik teised oma pangalaenude, korteri ja kahe töökohaga, mis peavad seda kõike üleval hoidma. Ja paradoksaalsel kombel leidis seesama protsess – kohandumine “Lääne” elurütmi või Skandinaavia tavadega – üsna samaaegselt aset ka maal, kust onu oli lahkunud (tasub vaid meenutada Toomas-Hendrik Ilvese kunagist üleskutset muutuda “igavaks Põhjamaa riigiks”).
Tagantjärele ongi sellise eksiili puhul kõige õnnelikum hetk siis, kui see pole veel alanud, lahkumise ootus täis kujutlust paremast elust, mis tiivustab tegutsema ja muudab ka kohapealse reaalsuse paremaks: “onu aga tantsiskles, liikus vetruvalt tänavail, jättis Tallinnaga hüvasti. Ta tegi kõigiga juttu, lobises tundide kaupa pisiasjust … Nüüd nautis ta elu – hingas täiel rinnal pärnade, kirsside, sirelite järele lõhnavat õhku” (lk 8).
Hoopis teistlaadi eksiili ja teises võtmes kirjeldab onukese looga süžeeliini pidi seotud jutustus “Tuhk”, milles minategelane, kes on järgnenud oma onule 1990. aastatel, räägib oma elust katlakütjana Taani hipikommuunis, elutegevusest hüljatud lossis, vaheldumisi meenutustega oma senisest elust Tallinnas. Tallinna elu ongi jutustuse keskne telg: lugu üleskasvamisest Pääsküla prügimäe läheduses, koolieast Kalamajas, armumisest ja lahkuminekust, ning sellega paralleelselt kulgevatest poliitilistest muutustest, mis viivad lõpuks eksiilini. “Tuhas” kirjeldatud eksiil on elus lootuse kaotanud inimese väljaränd maalt, kus teda enam ei vajata ja kus teda enam miski kinni ei hoia, ning süsteemist, mis on talle vastumeelne; pigem lootusetu liikumine ühest kohast teise kui lahkumine millegi parema ootuses. Jutustust võibki vaadata oma minevikuga arvete klaarimisena, et see kaante vahele saada ja ära unustada.
Selle isikliku eksiili loo taustale on raamatus oskuslikult tiksuma pandud poliitiline ajalugu – paralleelselt suhetega armastajate vahel muutub venelaste suhe Eestisse, kusjuures selle suhte seletamiseks kasutatakse tihti ruumilist keskkonda ja keskkonnametafoore. Mälestused nõukogudeaegsest Kalamajast kui kohast, kus igal sammul “kohtab midagi värdjalikku”, on läbi imbunud hirmuga purjus isa vägivallatsemise ees. Sellele vastukaaluks on armastatud Anja haritlasperekonna lausa klišeelikult turvaline, soe ja lõhnav kodu. Anjast lahkuminek ja sellega paralleelsed poliitilised muutused aga tähendavad ka linnast võõrdumist. “Linn lakkas kuulumast meile. Oma kodulinnast võõrdumise kõige ilmekamaks tunnistuseks sai alien’s passport, mis anti mulle kätte teiste minutaoliste “välismaalaste” summas” (lk 98). (Nagu raamatule lisatud intervjuust autoriga selgub, peaks esimest lauset sealjuures lugema pelgalt isiklikku ajalugu silmas pidades.) Aga samamoodi muutub Pääsküla prügimäe kõrval sooserval asuv elurajoon “üheksakümnendate aastate alguses oskamatult lavale toodud ajaloolise lühinäitemängu metafooriks” (lk 58). Veelgi enam, soo ise saab kujundiks, mis tähistab neid, kes on üleliigsed, keda pole justkui kellelegi vaja ja kelle häälel ei ole kaalu. Niiske ja pidevalt kütmist vajava lossi kujul Taanis saab “soo” minategelase kätte isegi tema eksiilis. Jan Kaus on oma arvustuses samale soo-metafoorile viidates osutanud, kuidas füüsiline keskkond muutub raamatus ebakindlaks, “mõõtkavad punduvad ja kobrutavad”.[1]Soo on jõud, mis kõik lõpuks neelab, hoolimata ajutistest katsetest seda taltsutada ja luua selle sees korrastatuse saari. Ühe süsteemi absurd, ebaausus ja rumalus asendub uue poliitilise korra absurdi ja ebaõiglusega (“Et töökohta saada, pidid teadma, mida tähistab rahvuslipu sinine värv … Sinu eestlasest naaber seda kõike teadma ei pidanud. Olgugi, et nii tema kui ka sina olite mõlemad Eestis sündinud. Võib-olla isegi ühel ja samal päeval, kõrvalpalatites”, lk 99), ning kuna isiklik väärtussüsteem, senise pelgupaigana armastatu juures, sellele enam tuge ei pakkunud, siis jäigi üle ainult eksiil.
Hiljutises raamatus viimasest nõukogude põlvkonnast kritiseerib Ameerikas elav vene päritolu antropoloog Alexei Yurchak laialt levinud arvamust nõukogude elust 1970.–1980. aastatel kui millestki ebamoraalsest ja läbinisti halvast, kus “tõde” sai eksisteerida ainult avalikust elust eraldatud privaatsfääris.[2] Uurinud peamiselt moskvalaste toonaseid isiklikke kirjutisi, päevikuid ja kirjavahetust, on ta seisukohal, et väärtussüsteem, mida peeti sotsialistlikuks, eksisteeris samasugusena ka isiklikul pinnal. See tähendas ennekõike selliste omaduste nagu võrdsus, isetus, sõprus, haritus, abivalmidus, töökus, tuleviku pärast muretsemine tõsiseltvõtmist. Yurchak huvitub hilissotsialismi perioodi keelekasutusest ja nn autoriteetsest diskursusest, mida küll järgiti rituaalina, ent millesse tema arvates ei suhtutud siiski küüniliselt ning mida tihti kasutati ka esmapilgul “ebasobivate” kultuurinähtuste integreerimiseks (nagu rokkmuusika buum 1980. aastatel). Oluline on aga, kuidas kirjeldus nõukogude perioodi moraalsest süsteemist, millel oli reaalne mõju igapäevaelule, loob tausta ka Ivanovi jutustusele ning aitab mõista venelaste positsiooni Eestis 1990. aastate alguses. Sedasama viimast nõukogude põlvkonda tabas 1980. aastate lõpul ootamatult süsteemi kokkuvarisemine, vanade väärtuste kahtluse alla seadmine ja seniste tugipunktide kadumine. Ivanov lisab siia olulise mõõtme: mitte ainult väärtussüsteem ja institutsioonid ei kukkunud kokku, vaid ka see koht, millega ennast identifitseeriti, muutus ühel hetkel võõraks ning alles jäi väga vähe sellist, mis oleks lubanud luua alternatiivseid ruumistusi domineeriva korra sees. Minu jaoks on tähenduslik, et autor on otsustanud reaalsed Tallinna koha- ja tänavanimed jätta teksti sisse äratuntavana (samas kui Taani hipikommuuni puhul ta seda ei tee). Selle üheks tulemuseks on põrkumine nende kohtade väljakujunenud kirjeldusviisidega ning tunduvalt dünaamilisem koha ja identiteedi vaheline seos. Vastukaaluna tavapärasele ettekujutusele, kus rahvusrühmad seotakse kindlate piirkondadega (venelased Lasnamäega, eestlased Piritaga jne), mille identiteet on midagi olemasolevat ja lõplikku, peegeldavad kohad siin vastu nii isiklikke kui ühiskondlikke suhteid oma kirjeldatud hetke aktuaalsuses.
Lisaks ruumilise keskkonna tähenduslikkusele on jutustuses olulisel kohal ka esemeline keskkond, õigemini selle eitus kui osa lõpparve tegemisest minevikuga ja varasema elu unustamisest. Nii on minategelasele lapsepõlves tähenduslikud asjad seotud isaga, tema tehtud metallehistööga ja relvadega. Hiljem, kui isa jooma hakkab ja ära kolib, siis esemed kaovad koos temaga. Taanis eksiilis olles on vanadesse esemetesse, millega loss on täidetud ning mida lossi omanik vanakraamiturult üha enam juurde toob, projitseeritud kogu vastikus mälestuste ja mineviku vastu: “Need polnud enam esemed ise, vaid mälestused aegadest, millega need esemed seostusid, kui nad enesest veel esemeid kujutasid. Ühesõnaga pahn” (lk 91). Minevikuga toimetulemiseks on minategelane valinud mälestuste hävitamise ja esemetest loobumise tee. Töötades katlakütjana (ei saa jätta märkimata selle ameti iroonilisust viimase nõukogude põlvkonna kontekstis, kus see tähistas süsteemis mitteosalemist), on ta justkui jõudnud kõige mõttetuma, kõige jäägi – tuha – juurde, seda päevast päeva ahjust välja kühveldades. Tuhk tähistabki ühtaegu ka sellist mälestuste kustutamist ja väärtuste kadumist, ning kõigest ülejäänust loobumisel on vaid tuhk see, mis vahendab jutustaja suhet maailmaga ja teiste inimestega.
Ühes internetis leiduvas intervjuus ütleb Andrei Ivanov, et Eestis elavate venelaste kirjandus on Eesti elanikele arusaadavam kui venemaalastele ning et võib rääkida uuest vene kirjanduse liigist, kus on tegu hoopis teistlaadi huumori, emotsioonide edasiandmise viiside ning tehnikatega.[3]Usutavasti on see nii. Ent siinkohal tahaksin rõhutada selle kirjanduse olulisust eesti lugejale, kes kindlasti võib leida sealt ühiseid kokkupuutepunkte ja äratundmist, aga mis ehk veelgi tähtsam – erinevat kogemust samadest sündmustest ja kohtadest, mida ühiselt jagatakse.
[1] J. Kaus, Kirjanik loeb: Andrei Ivanov “Minu Taani onuke. Tuhk”. Eesti Ekspress, 30.04.2010.
[2] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.
[3] Андрей Иванов: “В Эстонии проявляют интерес к русским авторам”. http://www.kaminski.ru/index.php?view=article&catid=31%3Amaterkat&id=275%3A–q——q&option=com_content&Itemid=18/?/