20. mail astus Taiwanis ametisse uus president, William Ching-te Lai Demokraatlik-Progressiivsest Parteist (DPP). Inaugu-ratsioonitseremoonia, kus figureerisid hiphop ja K-pop, põlisrahva muusika ja heavy metal, taekwondo-võitlejad ja ooperiakrobaadid – kogu see subkultuuride ja traditsioonide pealtnäha kaootiline popurrii oli midagi lustakat, iseäralikku, lausa veidrat. Avatseremoonia naelaks kujunes küllap lasteteatri Paper Windmill sürrealistlik etteaste. Lavale toodi hiiglaslik, kümne meetri kõrgune vikerkaarelakaga papist „vihmahobune“. Hakka-hiinlaste muinasjuttudes toob selline hobune rahu ja õnne. Teda saatsid tantsivad tiigrid, hiigeljuurviljad, täispuhutud luitsnokad – kõiges selles peegeldus mingi psühhedeelne imestusmoment.
Neile, kes Taiwani tunnevad, oli selles ka midagi väga taivanlikku. Meie esteetilised püüdlused – kui neist üldse mingit sidusust otsida – on inspireeritud hübriidsuse esteetikast: emmatagu maailma, tunnustades samas sisemist marginaaliat! Kuna viis režiimi järjestikku on saart koloniseerinud, siis suhtutakse mingisuguse ühtse esinduskultuuri ideesse umbusu, kui mitte lausa vastumeelsusega. Võrreldagu seda Vladimir Putini tagasivalimisjärgse inauguratsiooniga mõni nädal varem: toretsev, ülitõsine, monotoonne tseremoonia täis õigeusu ikonograafiat, sõjaväerongkäike ja suurtükisaluute.
Samal hommikul, kui Lai ametisse pühitseti, saatis Hiina Rahvavabariik oma sõjalaevad Taiwani territoriaalmerele. Selles polnud midagi uut. Ilma liialdamata iga päev, igal varahommikul ületavad Hiina sõjalennukid ja -laevad joone, mis märgib Taiwani ja Hiina vahelist merepiiri. Ja iga päev teatab Taiwani välisministeerium nendest rikkumistest Twitteris. Näiteks 15. mail anti teada, et joone ületasid 45 lennukit ja 6 laeva. Paistab, et Hiina Rahvavabariik tahab öelda: vaadake, kuidas me teie piiri rikume! Teie piir on midagi teoreetilist, meie teraskered aga midagi reaalset.
Kuidas saaks üks inauguratsioonikõne – mis peaks pühitsema kollektiivse alguse ja lootuse rituaali – puudutada niisugust otsest füüsilist ähvardust sinu igapäevasele eksistentsile? See on õrn teema ning Lai kirjeldas teatava siirusega oma soovi väinaüleste suhete parandamiseks. Aga ta oli ka otsekohene: „Tahan kutsuda Hiinat lõpetama oma poliitilisi ja sõjalisi ähvardusi Taiwani vastu.“ Ja seejärel: „Püüeldes rahuideaali poole, ei tohi me hellitada luulusid. Seistes silmitsi Hiinast lähtuvate ähvarduste ja infiltreerimiskatsetega, peame näitama üles meelekindlust oma riigi kaitsmisel.“
Kuigi Lai sõnad ei läinud kuidagi lahku sellest, mida oli rääkinud eelmine president Tsai Ing-wen, teatas Hiina Rahvavabariik sellegipoolest kolm päeva hiljem, et korraldab sõjaväeõppused kui „tõsise karistuse Taiwani iseseisvusjõudude separatistlike aktide eest“.
Õppused kõlavad muidugi hirmuäratavamalt kui piiririkkumised. Üks Ameerika admiral näiteks väitis, et õppused on peaaegu kindlasti invasiooni „peaproov“. Kuid isegi praegusi sõnu kirjutades kammitseb meid mure, et võime asja välispubliku jaoks üle dramatiseerida. Asi on selles, et tavalised taivanlased – vähemalt pealispinnal – panevad piiririkkumisi vaevu tähele, rääkimata veel erinevusest õppuste ja piiririkkumiste vahel. Tungimised õhu- ja mereruumi on nii tavalised, et on saanud justkui taustamüraks.
Kuid järele mõeldes polnudki vahest kokkusattumus see, et õppustega samal päeval kogunes 100 000 inimest parlamendihoone ette lärmakale ajaloolisele meeleavaldusele. Seal mängiti saksofoni ja lauldi, pandi taro-kaarte ja lõigati soenguid. Demonstreeriti karikatuure Xi Jinpingist, kunstiteoseid, kalambuure, kleepse – mida iganes. Üks meie sõber kommenteeris: „Taivanlased teisendavad oma viha loovuseks.“
Millest säärane rahvahulk? Pealtnäha ei olnud sel midagi tegemist õppustega, vaid see oli kõigest meeleavaldus ühe „siseriikliku“ konflikti puhul. Varuge natuke kannatust, kui me asume seda lahti seletama.
Jaanuaris võitis Lai presidendivalimised, aga tema partei kaotas parlamendis enamuse. Uus parlamendikoosseis vannutati kohe ametisse ning Lai DPP kaks vastasparteid Kuomintang (KMT) ja Taiwani Rahvapartei (TPP) hakkasid läbi suruma reforme, mis laiendaksid seadusandja võimu. KMT on vanakooli partei, mis omal ajal kehtestas Taiwanil peaaegu neljaks aastakümneks sõjaseisukorra. See võitis 52 kohta, edestades DPP-d napilt ühe kohaga ja saades parlamendi suurimaks parteiks. TPP, mille oli 2019. aastal moodustanud Taipei endine linnapea Ko Wen-je, võitis 8 kohta, mis andis talle kaalukeele staatuse. Kuigi TPP oli väitnud, et jääb kahest vanemast parteist „sõltumatuks“, moodustas ta kähku liidu KMT-ga. Alates jaanuarist on sinivalged, nagu neid nende tunnusvärvide järgi nimetatakse, blokeerinud rea mõistlikke seadusi, mis oleksid tugevdanud rahvuslikku julgeolekut.
Milles aga seisnevad need skandaalsed seadused, mida sinivalged on üritanud läbi suruda? Üks on selgelt ebatõhus ja keskkonnale kahjulik. See paneb ette kaevata tunnel läbi Keskmäeaheliku, mis läheks maksma umbes 60 miljardit USA dollarit. Vaieldavam seaduseelnõu laiendaks seadusandja võimu võtta kriminaalvastutusele iga eraisik või ametiisik – sõna otses mõttes igaüks –, kes ei ilmu parlamendi ette tunnistusi andma. Eelnõu algversiooni järgi oleks sind võidud vastutusele võtta „lugupidamatuse“ eest kongressi vastu ja saata kolmeks aastaks vangi. Selline seadus võimaldaks McCarthy stiilis nõiajahti. Ühesõnaga, kui need reformid läbi läheksid, saaks seadusandja võimu hakata keda tahes uurima ja süüdistama.
Kuigi mõningane parlamendireform ja täidesaatva võimu piiramine oleks hea, ärritas meeleavaldajaid ebademokraatlikkus, millega sinivalged püüdsid seadust läbi suruda. Ühel absurdsel parlamendiistungil, mis viis üldise kakluseni – Taiwan on oma parlamendikakluste poolest rahvusvaheliselt kuulus –, polnud rahvaesindajatel aimugi, milline eelnõuvariant hääletusele pannakse.
Kuid sügavamal tasandil – ja selles konks ongi – väljendavad need meeleavaldused arvatavasti hilinenud kollektiivset pahameelt KMT otseste lähenemiskatsete pärast Hiina Kommunistlikule Parteile. Alles eelmisel kuul, mai alguses, käis KMT parteisekretäri Fu Kun-chi juhitud 17-liikmeline KMT delegatsioon Hiinas kohtumas kompartei kõrgete ametiisikutega, nende seas Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi esimehe Wang Huningiga. Viimasel paaril aastal on KMT saadikud käinud 24 ametlikul reisil Hiinas.
KMT reis Hiinasse oli ajastatud päevale pärast USA riigisekretäri Anthony Blinkeni kohtumist president Xi Jinpingiga. Kohtumisel andis Hiina kompartei lubaduse võimaldada rohkematel Hiina turistidel Taiwani külastada. See oli mõeldud Lai vastse valitsuse jalgealuse õõnestamiseks: Hiina kompartei saatis Taiwani rahvale sõnumi, et on valmis kokku leppima KMT rahvasaadikutega, mitte aga võimuparteiga.
Fu on justkui õpikunäide pahelisest poliitikust, kelles on väga vähe positiivseid jooni. Ta on korrumpeerunud, pika vihaga ega vaevu isegi teesklema mingit kodanikuvaimu, ning sellisena on ta Taiwani vanakooli poliitikale iseloomulik. Teda hüütakse Hualieni kuningaks saare idakalda provintsi järgi, mis on tuntud oma kauni looduse ja sotsiaalmajandusliku mahajäämuse poolest, ning tema karjääri on kogu aeg saatnud skandaalid. Ta on kandnud vanglakaristust mõjuvõimuga kauplemise eest, pälvinud süüdistusi seksuaalses ahistamises, maksudest kõrvalehoidmises ja ajakirjanike äraostmises. Kõige kurikuulsam juhtum temaga seoses puudutab „võltslahutust“ – Fu määras komisjoni, millesse ta kuulus, aseesimeheks oma naise, mis on selge nepotismijuhtum ja Taiwani seadustega rangelt keelatud. Fu väitis, et kuigi ta elab oma naisega endiselt ühe katuse all, on nad seaduslikult lahutatud ning seega seadus nende kohta ei käi. Fu oli lahutuse tõepoolest sisse andnud. Mõned aastad hiljem nad „taasabiellusid“.
Kui Fu esindab tüüpiliselt korrumpeerunud Taiwani poliitikut, siis tema liitlane TPP-st Huang Kuo-Chang esindab Taiwani poliitika üht teist arhetüüpi – poliitikuks hakanud tippteadlast. Lõpetanud Taiwani eliitkoolid ja Cornelli ülikooli – kus oli käinud ka esimene demokraatlikult valitud president Lee Teng-hui –, oli Huang varem töötanud teadurina Academia Sinicas, Taiwani teaduste akadeemia õigusinstituudis. Tavalise akadeemilise karjääri kõrval tegi ta ka telgitagust tööd, aidates DPP saadikuid seaduste ettevalmistamisel. 2014. aasta Päevalilleliikumine tõstis ta üleriigilisse rambivalgusse. Selle liikumise ajal oli Huang üks peamisi hääli, kes kritiseeris KMT katseid minna hämaratele tagatoalepetele Hiina komparteiga. Toona ütles Huang: „Minu arvates on liikumine saatnud rahvusvahelisele üldsusele tugeva sõnumi, et Taiwan ei soovi saada Hiina osaks.“ Päevalilleliikumise tuules rajas Huang sõltumatu partei, mis tema sõnul pidanuks tegutsema traditsioonilise kildkondlikkuse ületamise nimel. Partei lagunes ja Huang ühines TPP-ga. Pärast seda on ta võtnud ette ristiretke, et paljastada oma kunagise liitlase DPP väidetavat silmakirjalikkust. Paljude arvates on ta praeguste parlamendireformide niiditõmbaja. Teda peetakse värvivahetajaks.
*
Kes on aga too uus president, kes peaks meid juhtima läbi selle raba ja halvimal juhul ka invasiooni korral? Kuni presidendiks kandideerimiseni oli Lai välismeedias suuresti tundmatu. Taivanlastele on ta olnud aga ammune tuttav. Sündinud 1958. aastal söekaevuri perre, koges ta varakult tragöödiat. Kui ta oli kõigest kahene, lämbus ta isa kaevanduses vingugaasi kätte. Koos viie venna-õega üksikema hoole all üles kasvanuna sai ta arstiks, kes läks 1980ndatel, mil Taiwanil kaotati sõjaseisukord, poliitikasse. Temast sai rahvasaadik 1996. aastal – ajal, kui Taiwan valis esimest korda demokraatlikult presidenti. 2010. aastal sai temast Tainani linnapea ning ta juhtis seda ajalooliselt tähtsat Lõuna-Taiwani linna kaks ametiaega. 2017. aastal nimetas president Tsai Ing-wen ta peaministriks. Tsai teisel ametiajal sai ta asepresidendiks.
Lai tõus kaevuri pojast Taiwani presidendiks on rahvusliku uhkuse allikas. Tegu on ju maaga, mis armastab tõrjutuid. Tähelepanuväärsel kombel ei ole ta ühtedelgi valimistel kaotanud; teda peetakse kõige kogenumaks kohalikuks poliitikuks, kes on tõusnud Taiwani kõrgeimasse ametisse, olles enne seda osalenud rohujuuretasandi valimistel ning täitnud arvutult valitsusameteid. Hoolimata laiast sisepoliitilisest kogemusest puudub tal kogemus välispoliitikas. Selle parandamiseks valis ta oma asepresidendiks Bi-khim Hsiao, kes oli 2020–2024 de facto suursaadik Ameerika Ühendriikides.
Lai peab valitsema oma eelkäija, Taiwani esimese naispresidendi Tsai Ing-weni varjus, kes lahkus ametist kõige kõrgema reitinguga, mis on viimasel 20 aastal ühelgi lahkuval presidendil olnud. Tema kujundas ka DPP ümber domineerivaks poliitiliseks jõuks. Tsai juhtimise all ärkas skandaalidest räsitud partei uuele elule, sest Tsai võttis Taiwani iseseisvuse küsimuses tasakaaluka tsentristliku positsiooni. Tsai, kes on rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist, lubas järgida neoliberaalset tehnokraatlikku agendat. Ta leidis liitlasi suurettevõtjate seast, kes tavapäraselt olid DPP-d umbusaldanud, kuna tahtsid ajada Hiinaga äri ning pidasid DPP-d iseseisvusküsimuses liiga jäigaks. Ühtlasi rakendas Tsai oma vankri ette sotsiaalselt progressiivsete aktivistide energia. Ta võitis 2016. aasta presidendivalimised ennast Päevalilleliikumisega seostades. Tema valitsemisaja tunnussaavutuseks oli toetuse andmine võitlusele samasooliste abielu eest. Oma ametiaja viimasel nädalal kutsus ta RuPauli drag-võistluse võitja Nymphia Windi presidendipaleesse esinema. Tsai märkis: „Tänane Taiwan on globaalne Taiwan ja Nymphia on ühtlasi maailma kuninganna.“
Võib-olla see ongi kõige tähtsam pärand, mille president Tsai on jätnud. Kuigi enamik rahvusvahelisi organisatsioone Taiwani ametlikult ei tunnusta, on Taiwan võitnud rahvusvahelise maine varem kujuteldamatutel viisidel. Taiwanist sai kogu maailmale eeskuju Covid-19 haldamisel, Taiwani juurtega kõrgtehnoloogiafirmasid, nagu Taiwanese Semiconductor Manufacturing Company (TSMC), NVIDIA ja AMD, tunneb praegu igaüks. Vastuolulisemaks sammuks kujunes sidemete tihendamine USA-ga, mida kõige eredamalt väljendas USA esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi külaskäik Taiwanile. USA ja Hiina vaheliste pingete teravnedes viimasel kümnendil on Tsai selgelt püüdnud siduda Taiwani saatust partnerite koalitsiooniga, kuhu kuuluvad Jaapan, Vietnam ja Filipiinid ja mida ühendab hirm Hiina geopoliitiliste ambitsioonide ees.
Kuid Tsai survel teha DPP-st väljapoole vaatav, internatsionalistlik poliitiline partei on olnud ka oma sisepoliitiline hind. DPP-d, mis oli algselt rahva partei, on Taiwanis eneses hakatud üha rohkem nägema suuräride parteina. Usaldus kunagise noorsoopartei vastu on noorte seas kadunud. Võib-olla kõige jahmatavam äraandmine leidis aset 2017. aastal, kui DPP pani oma valitsuse kogu jõu Tööstandardite seaduse ümbertegemisse. Analüütikud on näidanud, et uus seadus soosib pigem tööandjaid kui -võtjaid. DPP muudatused viisid massiliste, kohati vägivaldsete noorsoorahutusteni. KMT ja TPP esiletõus Tsai valitsusaja lõpul ongi suuresti seotud pettumusega noorte seas.
Ometi meenutas president Lai 20. mai inauguratsioonikõne seda, kuidas meil oli president Tsai Ing-weniga vedanud. Põhimõtteliselt kinnitas Lai, et jätkab Tsai Ing-weni agendat. Lai sõnum oli selge: tema juhtimise all säilitab Taiwan selle, mille Tsai oli üles ehitanud. Ta jätkab hoolitsemist demokraatlike riikide ülemaailmse koalitsiooni eest ning Taiwani globaalse positsiooni kaitsmist. Pole juhus, et üks tema avakõnes kõige enam kordunud sõnu oli „maailm“: „Taiwan kuulub maailma“, „Taiwan vajab maailma, nii nagu maailm vajab Taiwani“, „Taiwan tegutseb maailmalaval“.
Tsai stiil oli kuulus oma vaoshoituse poolest; see on hoiak, mida Taiwani presidendid peavadki üles näitama. Vastasel korral kujutaksid opositsiooniparteid nagu ka Hiina neid konflikti „provotseerijatena“. Tavale truuks jäädes mainis Lai sõna „rahu“ 23 korda, „stabiilsus“ 12 korda ja „demokraatia“ rohkem kui 36 korda. Võib-olla kõige tabavam poliitiline avaldus tuli aga ühest viimasest muusikalisest etteastest. Lavale ilmus punkbänd Fire EX. 2014. aastal oli bänd saanud kodu- ja välismaal kuulsaks, kui toetas üliõpilasi, kes olid hõivanud Taiwani parlamendi meeleavaldustes, mis said kuulsaks Päevalilleliikumisena. Laul „Saare päevatõus“ sai protestiliikumise hümniks ning ametisse astuva presidendi kutse tulla esinema avaldas austust tollele ajaloolisele momendile.
*
Sedasama laulu mängiti ikka ja jälle ka meeleavaldustel kõigest mõni päev hiljem, kuid sedapuhku spontaanselt kogunenud puhkpilliorkestri poolt. Kui inauguratsiooni ja protestide vahel leidub järjepidevust, siis on selleks ühesugune loovus, mitmekesisus ja ekstsentrilisus, mis täitis tänavaid.
Meeleavaldust nimetati Sinilinnuks Taiwani kohaliku haraka järgi. Kuigi ametlikke liidreid pole, on paljud kõnelejad 2014. aasta revolutsioonilise, miljonit inimest haaranud Päevalilleliikumise veteranid. Nagu praegunegi liikumine, avaldas ka see meelt KMT salatsemise ja dialoogivõimetuse vastu – KMT juhitav parlament oli tahtnud läbi suruda kaubanduspakti Hiinaga. Päevalilleliikumine haakus Hiina ohuga veelgi otsesemalt. Leping – mille sõlmisid salastatud kohas tollane KMT president Ma Ying-jeou ja Hiina – oleks avanud Taiwani Hiina ettevõtetele alates meediast kuni juuksurite ja restoranideni. Lepingu sisu avalikustanud vilepuhuja Rex How kirjutas: „Hiina kompartei vaatevinklist on lihtsam Taiwan ära osta kui vallutada.“
Meeleavaldajad teavad, et ei saa seaduseelnõude vastuvõtmist kuidagi blokeerida. Muudel maadel annab võimetustunne maad lõhkumisele ja kaosele tänavatel. See pole aga nii Taiwanis, kus iga meeleavaldus paistab justkui enesedistsipliini, individuaalsuse ja vastastikuse hoole kombinatsioon. Üks sõber märkis: „Olen käinud üle maailma paljudel meeleavaldustel, aga miski pole sellesarnane.“ Inimesed organiseerivad arstiabipunkte, jagavad sooja riisitoitu ja kleepse. Nad sorteerivad prügi. Nad pakuvad tasuta vihmakeepe. Nad lehvitavad vaimukate plakatitega, mille on joonistanud või välja printinud. Tänavatele tulevad vana-inimesed, vanemad võtavad kaasa oma väikesed lapsed (nagu tegime meie), sest tunneme end julgelt. See on vabaduse haprust tunnetava rahva kirglik armastusavaldus demokraatiale, valjuhäälne, dünaamiline, kehaline reaktsioon. Nõnda me tuleme ikka ja jälle kokku.
Meeleavalduspaikades kohtuvad eri põlvkonnad, tehes kummarduse ajaloolisele mälule. Ühel meeleavaldusel kutsuti pealavale kunagine poliitvang, kes oli kakskümmend kaks aastat kinni istunud vasakpoolse lugemisgrupi organiseerimise eest. Nägime keskkooliõpilasi, kes osalesid oma esimesel meeleavaldusel: nad oli koolist poppi teinud ja võtnud ette tunnipikkuse rongireisi Taipeisse. Kõnelesime Päevalilleliikumise veteraniga, kes pidas orgaanilist riisifarmi. Tal oli ühes käes päevalill ja teise otsas kuueaastane tütar. Ta oli kohale sõitnud saare põhjakaldalt Yilani linnast.
Meeleavaldajad kasutasid vaimukaid kleepse, plakateid ja loosungeid, mida saab välja printida igas nurgapealses pudupoes. Loosungid on täis kalambuure ja siseringinalju, ristates sageli eri keeli, žanre ja meeme. Meeleavaldajate vahel ringi kõndides võib näha isetehtud plakateid mustade karudega, kassidega ja viidetega Kaug-Ida mangadele või poisteraamatutele. Läbi astus ka Nymphia Wind, seljataga äsjane võidukas visiit presidendipaleesse. Ta ütles, et Taiwanil on poliitika midagi intiimset ja sul on tunne, et võid tõesti midagi korda saata.
Mida oodata tulevikult? Me pelgame poliitilist ummikut. Normaalsel maal käivad ummikud ja suluseisud poliitika juurde. Aga Taiwanil võib suluseis osutuda enesetapuks; me peame olema valmis ja ühtsed, sest Hiina varitseb. Kas rahumeelsed meeleavaldused, vikerkaarehobused ja naljakad meemid aitavad luua paremaid demokraatlikke norme? Kas need suudavad vastu seista Hiina Rahvavabariigi üha kurjakuulutavamatele, ühe laiematele katsetele mõjutada Taiwani siseasju? Võib-olla mitte, aga vähemalt me hukume siis omaenda ainulaadsel viisil kellelegi midagi võlgnemata.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
Lisa kommentaar