Virtuaalkohvikuist

Kirjanduses on midagi üksildast. Seda luuakse ja taasluuakse (loe: loetakse) suuremalt jaolt üksi olles. Inimesel ongi vaja üksi olla. Neile, kes kaebavad isikliku ruumi ja aja puudumise üle, võiks koguni soovitada, et lugegu midagi. Kes kurdab, et vajab lugemiseks rahulikku aega ja ruumi, aga seda pole kuskilt võtta, hakaku lugema paigas, kus ta parasjagu viibib, otsemaid. Lugemine aitab aegruumi häälestada. Muidugi, mingi minimaalne mõju ümbritsevale peab inimesel enne selle võluvitsa järele haaramist juba olema.

Kirjanikku kujutatakse tihti viibivat töötoa eraldatuses, elevandiluust tornis, alandlik teenija lükkab ukse alt kabinetti võileibu, grillitud põrsaid ja samovari, aga kirjanik ei vaevu tänutäheks mühatamagi. Ta teeb tähtsat tööd. Isegi kui minna kirjutama kohvikusse, otse avalikku ruumi, on võimalik veenda teised inimesed kirjutava või lugeva persooni eraldatust austama. Kohvikusse tööle läinud kirjanik peab ka ise enda omaetteolemist respekteerima, logima ennast välja suhtlemisvalmidusest nii pärismaailmas kui ka eetris. Vastasel korral teos ei teostu.

Niisiis, kirjanik sätib enese avalikku ruumi välja: vaadake, siin ma nüüd olen, sest teisiti ma ei saa, ja, uskuge või mitte, loon trääni, mis, kui see ehk päris surematu ei olegi, siis paar nädalat elab minust endast ikka kauem. Kohvikusse kirjutama mindi ja küllap minnakse praegugi pigem toreduse, mitte viletsuse pärast. Jah, mõnikord on vaikset nurgakest kodus raske leida. Jah, mõnikord on just lähedasi inimesi kõige raskem veenda ajutiselt kaugemale hoidma, aga siiski usun, et avalikku ruumi tööle minemise põhjused, mõjuv osa neist, on pigem mujal. Kes läheb teistest eralduma teiste nina alla, selle motivatsioon on veidi erinev. „Näete, ma teen tööd. See on minu jaoks oluline aeg,“ ütleb ta. Samas sisaldab selline enese väljapanemine ka sisemist tungi, kutset ja palvet: „Kulla mina, pane nüüd tähele: ma pean tõepoolest kirjutama. Ja üldse, mina, vaata, ma kirjutan! Ära sega mind, palun. Aita mind. Mina, ma olen ennast pannud kirjutamise kohta. Õige kohvik, õige laud, suhtlemiskeeld, õige jook laual – las ma teen tööd.“

Ühesõnaga, kirjanik sätib ennast vaatamiseks välja nii teistele kui enesele. Loob olukorra, kus eneseväärikuse säilitamiseks tuleb kirjutada. Ka möödujad kontrollivad töötavat inimest ega lase tal kõrvale kalduda. Selles, nii naljakas kui see ka ei ole, pole midagi naeruväärset. Inimesel on tihti tarvis ennast veenda vajalikke asju tegema, ka neid, mida ta nagunii teeb. See, et mõni peab veenmisega rohkem pingutama kui mõni teine, ei tähenda, et tema töö tulemus oleks kehvem või tema tung seda tööd teha väiksem. Samuti on täiesti loomulik veenda ennast teiste kaudu. Veenad teisi, jääd ise ka uskuma. Nii kehastamegi me, muidugi mitte ainult kirjanikud, iseendid mingite asjadega tegelemas, mingil viisil endana käitumas. Rääkides konkreetsemalt kirjanikest – inspiratsiooni oodata on üldjuhul enesepettus, sest inspiratsioon on nagu kala. Seda pole mõtet oodata suvalises kohas. Kõige mõistlikum on sööta sisse valitud kindel aegruum, harjutada inspiratsioon seal käima.

Kirjanik ei pruugi lugejale mõelda, aga oma teksti kõnevõimele peab ta siiski mõtlema. Eraldatuses kirjutades püüab ta leida uusi viise sellesinatse eraldatuse ületamiseks, kommunikatsiooniks. Ka lugeja üksindus ei ole kunagi täielik. Isegi siis, kui ta tõepoolest viibib ruumis üksi, tekitavad teksti kõnekad osad tahtmist kõneleda, imbuvad vähemalt sisemonoloogi. Kui ruumis viibib lisaks lugejale veel keegi, võib kergesti juhtuda, et lugeja tahab oma rõõmu jagamise teel kahekordistada. Nii turtsatab raamatule keskendunud persoon naerda ja jääb siis, küllaltki tihti alateadlikult, ootama ruumis viibiva metafüüsilise teise reaktsiooni. Kas ta küsib, miks ma naeran? Või ütleb ta, et kuule, ma ei viitsi küsida, mis su naerma ajas, ma eelistaksin, et sa, olles leidnud midagi, millest sa tahad mulle rääkida, otsustaksid seda teha ise, pinnimist välja pinnimata.

Sotsiaalmeedias käib kõik natuke teisiti. Siinses loos on mul lubatud kasutada ennast käepärase näitena sotsiaalmeedias figureerivast kirjanikust. Kinnitan, et minu jaoks on sotsiaalmeedia olnud väga oluline.

Alustame kuskilt keskelt. Teismelisena ja varakahekümneteismelisena kirjutasin küllalt palju. Kirjandusväljaannetele ma oma tekste ei pakkunud. Näitasin küll mõnele sõbrale, mõne luuletuse lugesin sobimatul puhul ette jms. Jah, tegemist oli peamiselt luuletustega. Tasapisi kaotasin selle töö vastu huvi ja pole võimatu, et üheks põhjuseks oli väljundi puudumine. Miks ma seda siis ei otsinud, ei oskagi tagantjärele öelda. Väga tõenäoline, et toimetajad oleks selle soovi minust lihtsalt välja peksnud või vaikinud. Nii mööduski üle kümne aasta, mille jooksul ma ridagi ei kirjutanud. Ometi, aastail, mil ma oma mõtteid ja sõnamänge kirjalikult ei vormistanud, keerutasin ma neid peas siiski ja osa kandsin ka suuliselt ette. Loomulikult sõltub sellest ka tekstide (loe: kõne) laad.

Kuidas ma siis uuesti kirjutama hakkasin ja miks? Kordan igaks juhuks, et kasutan ennast käepärase näitena, mitte ei tähtsusta oma isikut üle.

Esiteks sattusin vaidlema ja lihtsalt lobisema kahes internetifoorumis. See aitas üles soojendada vahepeal suikunud kirjaoskust.

Juhtus, et pidasin õe sünnipäeval lühikese sütitava kõne (seesama eelmainitud suuline vorm) ja panin tähele (võimalik, et just tänu leigeks aetud kirjaoskusele), et selle kõne saab vormistada luuletusena. Kirjutasin selle teksti tõepoolest valmis ja see on ka mu esimeses raamatus. Otsekohe pärast luuletuse lõpetamist tegin ma endale, selle liigutuse plusse ja miinuseid kaalumata, blogi, panin luuletuse sinna üles ja saatsin jalamaid kirja oma kahele sõbrale lingi ja teatega: palun väga, siia hakkab ilmuma ilukirjanduslikke tekste. See on põhimõtteliselt sama asi, mida ma enne rääkisin kohvikus töötava kirjaniku kohta – ma panin ennast avalikult sellesse seisu, et pean kirjutama. Tasapisi tuli lugejaid juurde ja hoog üha kasvas. Väärib märkimist, et see otsus kõigi oma kihtidega – kirjutada tekst, näidata see teistele ette ja anda lubadus, et nüüd on punn eest – sündis igasuguse kaalutlemiseta, purskus otse alateadvuse hämaramast osast. On üpris oluline, et sain selle kõik väga kiiresti teoks teha, jõudmata hakata kahtlema, plusse ja miinuseid kaaluma.

Kokkuvõttes võib väita, et hakkasin uuesti kirjutama väga suurel määral tänu internetile, võimalusele oma tekste kohe jagada, toetudes sellele. Loomulikult ei tähenda see automaatselt, et ma poleks internetita mingil juhul kirjutama hakanud, aga sellest oli mulle uue alguse tegemisel väga palju abi. Tean, et mitu väärt autorit on tekstide viivitamatust jagamisest tuge leidnud.

Üldse tundub mulle, et vastvalminud luuletuses (eriti just luuletuses) on midagi, mis lausa nõuab viivitamatut avalikustamist. Kui luuletus on juba kord kirjutatud, siis tahab ta ka (publikuga) kõneleda. See tundub olevat teatud tüüpi loodusseadus. Kui oled just tekstiga valmis saanud, siis tahad selle põhimõtteliselt Raekoja platsil ette kanda. Loomulikult ei käi see kogu luule ja kõigi luuletajate kohta, aga kuivõrd luuletuse kirjutamine on, luuletajalt sõnu laenates, „kidakeelse kõne“, vähemalt võib olla, siis tekitab värskelt valminud kommunikatsioonikatsetus midagi eufoorialaadset, soovi visata välja see konks, mille otsa inimesed ja tähendused võivad üksteise võidu karata. Midagi nii äkilist ja, vähemalt pealtnäha, elavat on lihtsalt nõme suruda sahtlisse järgmise raamatu ilmumist ootama. Sellisele luuletusele tahab selline luuletaja anda nokaga pähe ja ta pesast välja visata. Lenda, elukas! Või kui hakkama ei saa, siis kuku ennast sodiks, igatahes ära passi siin neljakümnenda eluaastani.

Luuletuse jagamine on edukogemus. Tekst ei pruugi tingimata olla hirmus hea, aga juba selle valmiskirjutamine on mõningane saavutus, tundub olevat. Üks võimalik põhjus, miks nii paljud autorid on alustanud luuletajatena, on enesekindluse vaikne kogu(ne)mine. On muidugi persoone, kes kedagi asjasse pühendamata vajutavad alumisse sahtlisse pentaloogia, aga, oleme ausad, see on päris imelik. Mitte halb. Imelik.

Edukogemusest rääkides: oluline on just see, et sa oled midagi valmis saanud. Sotsiaalmeedias aktiivsemad luuletajad kalduvad kirjutama pigem lühemaid tekste. See ei tähenda tingimata keskendumisvõime puudumist / lühiajalisust – mõnigi neist võib mõne teise asja kallal pingutada pikka aega, ilma et tulemus paistma hakkaks. Probleem on pigem vajaduses veenda ennast oma tegevuse mõttekuses. Alateadvuses varitseb tung tekitada võimalikult palju eraldiseisvaid tekste. Kulutõhusus surub peale lühiduse. Selle kohtlase tungi silmis on üks luuletus ja üks romaan peaaegu sama kaaluga. See, et aeg-ajalt saab miski valmis, on intuitiivne ja ülimalt hästi töötav nõks enda julgustamiseks. Iga sportlane teab, et kõige kindlam garantii õnnestumisele on eelnev õnnestumine. Muidugi on see ka intuitiivne ja hästi töötav lõks – sotsiaalmeedias võib kergesti ärevile minna ja korrata ennast üles kütnud kolmeaastase kombel lõpmatuseni nalja, mille peale vanaonu seda esimest korda nähes naeris.

Minu jaoks isiklikult (ja jällegi, olen täiesti kindel, et veel päris mitme autori jaoks) on võimalus tekste vahetult pärast nende valmimist jagada küllalt tugevaks stiimuliks need kohe pärast idee leidmist valmis kirjutada. Kohe ei tähenda tingimata rabistamist, see võib võtta tunde ja nõuda teravat keskendumist, aga kohe ei jää ka järgmisse päeva või nädalasse. Luuletuse kirjutamiseks on see üsna hea meetod. Soovides jätta teksti kirjutamine hilisemaks, võib küll üles kirjutada terve armee märksõnu (miks mitte kirjutada nende asemel luuletust ennast?), aga täpset taju ja mõtet on tagantjärele raske taastada. Mõned ideed jäävad automaatselt settima / tulebki settima jätta, aga paljud luuletused sünnivad välgatuse ajel, ja parim aeg ükskõik mille tegemiseks on küllalt tihti „nüüd“.

Tihti kahtlustatakse, et luuletusi postitatakse Facebooki lootuses koguda nende alla meeletu hunnik võõraid pöidlaid või siis lihtsalt sooviga enda isikut ja loomingut turundada. Ega ilmselt kumbki kellelegi vastumeelne ole, aga nii mina kui ka mitmed teised on pannud oma tekste üles kõigepealt (pool)anonüümsetesse blogidesse (minul: jyri k, enne seda oli mu blogi ühes praeguseks kadunud keskkonnas ja võõraste jaoks täiesti anonüümne; asi polnud häbelikkuses – ma olin ka täiesti tundmatu, seega ei tulnud mulle enda nime all esinemine lihtsalt kohe pähe), ilma mingi laikimis- või kommenteerimisvõimaluseta, aga ausõna, see mõjus sama innustavalt. Oluline, tõepoolest, on tekstiga välja tulla.

Päris õige see muidugi ei ole. Nimelt mõni aeg pärast seda, kui ma endale Facebooki konto tegin, vallandus minus tõeline märatsushoog. Mõne tekstikese ülesriputamise tagajärjeks oli paljude tekstide ülesriputamine, selle tagajärjeks omakorda hulk uusi tutvusi ja vastastikust inspireerimist. Just selle toru kaudu olen ma tutvunud terve hulga kirjandusinimestega – neist paljud on mulle praeguseks väga olulised just pigem väljaspool virtuaalsust. Eks kõik ole internetis kellegagi tuttavaks saanud, aga minu jaoks oli see aeg plahvatuslik ja silmiavav. Olin ju kasvanud täitsa suureks poisiks ilma mainimisväärse kontaktita niinimetatud kirjandusringkondadega ja nüüd tundus, et olen jõudnud päriskoju. Sotsiaalmeedia valas mu lõkkesse kanistrite kaupa õli. Mart Kanguriga kirjutasime teineteise luuletustest ja miniatuuridest inspireeritud tekste (näiteks terve hulga versioone mehest, kes läks metsa, ehitas või ei ehitanud maja, tõrvas või ei tõrvanud katust ja nii edasi). Eik Hermanni soovituse peale kirjutasin paarkümmend kenotaafi, millest mõni ületas ka raamatusse pääsemise lävendi. Jne. Aga ükski kuldaeg ei kesta igavesti.

Ühel ilusal päeval märkasin, et on tekkinud ootus. Ei, teistel inimestel ei olnud minu ja mu postituste suhtes mingit ootust, muidugi mitte, aga kui samale välisärritajale järjest reageerida – ja Facebook on ärritaja, mitte ainult võimalus –, siis muutud Pavlovi peniks ja see on mõneti ebameeldiv. Virtuaalkohviku ja tavalise kohviku üks erinevus on see, et virtuaalkohvikus ei saa lihtsalt kohal olla ja kirjutada ja ennast seeläbi kirjutajana presenteerida – seal peab esitlema tulemust. Kui olin juba endas seda ootust märganud, panin Facebooki konto kinni ja kui mõni nädal hiljem uue tegin, olin tükk aega üsna vaikne. Ja endiste aegade lärmakuseni ei ole ma ligilähedaseltki kerkinud ka oma kõige jutukamatel päevadel. Aeg-ajalt postitan küll, aga enamasti, kui tuleb mingi uid, milletaolisi vanasti üles riputasin, siis nüüd lähevad need mustandite faili. Neid asju saab kasutada pikemate tekstide juures! Juhtub ka, et kirjutan kohe lühema teksti valmis ja jätangi sahtlisse. Ka minu luulelaad on muutunud – see, mida ma praegu kirjutan, ei vaja jagamist ja näitamist nii väga, see võib täiesti vabalt sahtlipõhjas aasta või paarkümmend oodata. Kui läheb hapuks, siis läheb, sellest pole ka midagi.

Jah, selle kujuteldava ootusega on nii, et oma tekstide sotsiaalmeediasse paiskamine ei ole ainult nende vallapäästmine, sealtkaudu laekub ka tagasisidet. Vajutatakse emotikonidel. Kommenteeritakse. Visatakse nalja. Torisetakse. Isegi antakse luuletajale nõu! Tähendab, algimpulss võib olla teksti jagamine, aga järelmõjude hulka kuulub ka tagasiside, ja see muutub järjest tähtsamaks. Ootamatult on lühikese kirjandusteksti ettekandmisest, suhteliselt ühepoolsest suhtlusaktist, saanud tavaline vestlus. Mitte et mul midagi vestluse vastu oleks või arvaksin ma luuletuse sellest kõrgemal seisvat, aga see võtab kirjutamisest ja ka lugemisest üksinduse välja. Sõnad lendavad edasi-tagasi järjest kiiremini. See on nagu pakk kartulikrõpse, mis ei saa iialgi tühjaks. Vähe on inimesi, kes suudavad vastu panna impulsile võtta veel üks. Kelluke heliseb, ila nõrgub suhu ja suust välja, kelluke heliseb uuesti. Tsüklit lõhkuda on raske.

Mis kõige ebameeldivam – see tsükkel muutub oma vestlusliku komponendi tõttu üha kiiremaks. Facebooki pandud loomingus on tunda järjest vähem üksildast jokutamist, reaktsioonid tulevad järjest kiiremini, tekstid muutuvad järjest lühemaks, lõpuks jääb alles alasti huumor, nagu paljastaks loomakari üheskoos kihvad nähtamatu, võib-olla koguni olematu vaenlase hirmutamiseks. Jääb paljas sõnamäng ilma kontekstita, mis minu arvates on, nagu läheks lipsuväel ballile. Sõnamäng või kalambuur saab olla ainult aksessuaar, täiendus garderoobile, seda ei saa võtta rüüna, vähemalt mina ei ole sellist rüüna toimivat kalambuuri näinud. Võimalik, et see on minu viga, miks mitte. Võtan omaks ja kahetsen.

Oli kujuteldamatu viibida kogu aeg seltskonnas, aga ometi on see nüüd saavutatud, sotsiaalmeedia kaudu saab seda teha. Veel enam – on võimalik olla korraga väga mitmes seltskonnas, osaleda mitmes vestlusringis. Erinevalt vahendamata tegelikkusest on sotsiaalmeedias alati võimalik ennast kiiresti varasema vestlusega kurssi viia, on võimalik oma mõtet väljendada, oma lause või lugu rahulikus tempos ära rääkida. Kõik saavad sõna! Kõik kuulatakse ära! Korraga! Füüsilises maailmas ei ole sõnajärje enda kätte saamine iga inimese jaoks sugugi lihtne. See tähendab, et ehkki iga mõte on võimalik rahulikult välja arendada, kiputakse ennast sotsiaalmeedias ometi väljendama rabistades, nagu oleks iga hetk karta vahelesegamist. Seda survet, mõistagi, avaldavad inimesed endale jällegi ise. See on füüsilise maailma seltskondlikest vestlustest pärinev atavism. Sotsiaalmeedias võiks inimese sõnavõtt olla põhjalikum, miski ei takista teda läbi lugemast eelnevat vestlust ja otsimast internetist või koguni raamatukogust infot juurde, aga seda ei tee kuigi paljud. Sõnaga, ehkki oma laused ja mõtted on võimalik rahulikult välja arendada, sest tõepoolest mitte keegi ei võta sul kirjalikus suhtluses sõnajärge käest, kipuvad inimesed – ja see on täiesti loomulik – sotsiaalmeedias veel rohkem kiirustama kui muidu. Ka see on mõistetav. Kui oodatakse lühikesi tekste, siis ei olegi mõtet ootusi ületada. Mindki on korduvalt korrale kutsutud, et nii pikka teksti ei tohiks Facebooki üles panna, keegi ei viitsi lugeda, ära enam kunagi nii tee, selline teguviis häirib korralikke inimesi.

Ma oleks pidanud kirjutama ka kirjandustekstide eeltestimisest Facebookis ja muust selletaolisest. Ausalt öeldes tundub mulle, et peamiseks näitajaks, mõõdetavaks parameetriks on see, kui kiiresti su tekst inimestele meeldima hakkab. Samas ei ole see kirjanduse hindamisel siiski väga oluline kriteerium. Vähemalt mitte veel. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Lõpetuseks paari Facebooki postitava autori lühikirjeldus.

Kofeiinilaksu all Duracelli jänes. Üldiselt väga või vähemalt üsna vaimukas. Äärmiselt sotsiaalne. Postitab väga palju. Tõenäoliselt ajendab teda postitama tagasiside – mida säravam, seda parem. Kirjutab suure osa tekste Facebookile mõeldes või otse Facebooki. Selle grupi esindajatele on omane plahvatuslik, nakkuslik huumor. Inimesed haakuvad, autorsus võib muutuda kaunikesti häguseks, kollektiivseks.

Liha ja kala värd. Tema motivatsioon on ehk midagi sellist, nagu ma eespool endale omistasin. Muidugi ei ole see (ka minu puhul) kunagi päris puhtalt nii. Kirjutab ikkagi pigem iseseisvaid tekste, mis võiksid minna ka raamatusse ja ehk lähevadki. Jänesest veidi põhjalikum, aga samas ka igavam. Tema peale ei saa kindel olla – kord viskab nalja, siis on surmtõsine. Esimesse gruppi kuulujatest veidi sagedamini postitab ka teiste autorite tekste.

Majakarahvas. Majakarahva esindaja on säravaks lihvitud silmipimestava tagasihoidlikkuse taha varjunud hiilgav isik. Pühalik, vaga persoon. Postitab loomingut harva, küllalt suur protsent postitatust on kellegi teise kirjutatud. Kui paneb üles mõne enda teksti, siis sellise, mis manitseb hingama loodusega ühes rütmis, olema kõiksusega üks, kutsub headusele. Moraalne kompass käes, juba graniidiga flirtiv ilme üll, laseb selline kodanik vahel harva oma valgusel patuste peale paista.

Looja, kes lihtsalt ei postita Facebooki. Ehk paneb teinekord üles mõne lingi oma mõnes väljaandes ilmunud tekstiga, aga lihtsalt valminud tekste, vähemalt mitte enda omi, ei lehvita kunagi. Tema raamatuid on kõige huvitavam lugeda, sest need ei ole juba loetud.

Kokkuvõttes tahaks öelda, et mõnes mõttes ei olegi maailm nii väga palju muutunud. Jah, sotsiaalmeedia sund on tugev, aga näiteks Alliksaare legendaarne kohvikukäitumine sobib loomuldasa ka virtuaalkohvikusse. Ka romaane avaldati teinekord ajalehesabas ja kirjutati parasjagu nii kiiresti, et leht kuivale ei jääks. Omamoodi kiire ja vahetu tagasiside nõks seegi. See, mida enamasti nimetatakse nutisõltuvuseks, on tihti pigem suhtlemissõltuvus. Ja suhelda, seltskonda pääseda, on tõepoolest üha lihtsam. Igatahes tundub, et meie vastupanuvõime suhtlemiskiusatusele (suhtlemisresistentsus) ei ole võimaluste eksponentsiaalsele avardumisele piisavalt kiiresti järele arenenud.