Ühine energiatootmine või muu ühistuline energeetikaga seotud tegevus ei ole meie kandis uus, vaid pigem hästi unustatud vana. Euroopa elektrifitseerimine eelmise sajandi alguses toimus just ühistuliste organisatsioonide toel. Tolleaegsed energiaühistud lappisid auke riikide võimekuses elektrit piisavas mahus toota ning seda soovijatele edasi müüa. Kui riiklik võimekus rakendus peamiselt elektrivõrgu väljaehitamisele, siis väiketootjad asusid pilla-palla laiali ning tegutsesid tihti kohaliku võrguga, kesksest energiasüsteemist eraldi. Eestigi ei jäänud sellest vankrist maha – 1930ndate lõpul tegutses siin 24 energiaühistut 700 liikmega.[1] Teine maailmasõda muutis Euroopas energeetika killustunud maastikku radikaalselt – kui Lääs ja Ida sõja järel lahutati, läks kahte lehte laiali ka Euroopa energeetika. Idas energia riigistati, Läänes tõukasid forsseeritult vaba turumajandus ning suurtootjate subsideerimine väiketootjad turult lõplikult välja. Mõlemad pooled lõid sellega paremini või halvemini varjatud monopoliseeritud süsteemi.
70ndatel avanes Läänes kodanikuühiskonnale uus võimalus – naftakriisis hätta jäänud elanikud nägid energiakooperatiivides vahendit, millega tagada endale kaitse turumajanduses tekkinud tõmbetuulte eest. Tsentraliseeritud energiasüsteemis sõltub ka korporatiivne monopol riiklikest subsiidiumidest, milleta pole võimalik uusi tootmisüksusi luua, ning kuna taskukohase varustuskindluse tagamine üksikisikuna või väikeettevõtjana oli võimatu, pakkusid kogukondlikud tootmisvormid ja kooperatiivid võimalust koondada ressursse ning tagada varustuskindlust.[2] Kogukonnaenergeetika sai näiteks Taanis just sel ajal hoo sisse, sest riik tuli kodanikele appi, kõrvaldades ühistulise elektritootmise teelt takistused ning luues vastavaid finantstoetusi. Kolmas laine kogukonnaenergeetikas saabus aastatuhande alguskümnendil globaalses majanduskriisis – inimeste usaldus riigi võimekuse vastu kontrollida turumonopoliga suurettevõtteid kukkus kokku ja tekkinud lahjas toimetulekusupis pakkusid ühistud väljavaate arendada energiademokraatiat, kodanikkond aga leidis endale võimestuse.
Ükski neist kogukonnaenergeetika ajaloolistest motivaatoritest pole kuhugi kadunud. Ikka veel on kohti, kus inimesed sõltuvad suurest süsteemist lahus olevast elektritootmisest – nagu Ruhnus. On kogukondi, kus ise energia tootmine leevendab elanike toimetulekukriisi – nagu Belgia väikelinnas Eeklos. Või kus ise tootmises nähakse võimalust vähendada sõltuvust energiamonopolist – nagu Hispaanias Crevillentis.
Praegu hoogu koguvat neljandat kogukonnaenergeetika tulemist nimetatakse innovatsioonilaineks – sellest oodatakse uusi tulijaid ning lahendusi turgudele, mis tegelevad erinevate elektri- ning energiateenustega, nagu salvestus või e-mobiilsus. Enam pole juttu pelgalt energiatootmisest, vaid kogukonnaenergeetikas nähakse ka lahendust energiasäästu jõustamiseks, energia jagamiseks, nõudluse juhtimiseks ning tarkade võrkude arendamiseks. Veelgi enam, kogukonnaenergeetikat nähakse sotsiaalse innovatsiooni laborina – selles võiks sündida uus maailm. Kõrgema tasandi võimud näivad panevat sellisele ühispingutusele suuri lootusi riike nõrgestavate kriiside lahendamisel, olgu need sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnaalased või ühiskondlikud.[3]
Euroopa Komisjon on aastaid mõlgutanud mõtteid üleeuroopalise kogukondliku energiamajanduse visiooni tekkest.[4] Sellest loodetakse lahendust vaesuvale elanikkonnale, kes kriisidest räsitud energiaturu tõttu on kaotamas baastaseme ostuvõimet. Kiire pöörde tegemiseks tsentraliseeritud energiasüsteemilt hajusale on vaja elanikkonna tugevat toetust, nii moraalset kui ka finantsilist. Seega loodab komisjon, et Euroopa kodanikud tulevad ka oma varudega energiapöördele toeks – ühelt poolt säästes kallist energeetilist ressurssi ning teisalt investeerides sellesse oma aega ja raha. Samuti loodetakse kogukonnaenergeetikast leevendust nii mõnelegi liikmesriike painavale probleemile: sellest oodatakse sotsiaalset kasu, keskkonnasäästu ja -kaitset, demokraatia kasvatamist, sotsiaalse sidususe tugevdamist, viimastel kümnenditel tekkinud ühiskondlike lõhede ületamist ja palju muud.
Vedelfossiilkütusetööstuse probleemiks läbi 20. sajandi pole olnud mitte kütuse nappus, vaid üleküllus ja tohutu ülejääk, mille ära tarvitamiseks on seesama tööstus tekitanud pakkumisele nõudluse ületarbimiskultuuri näol, olles enesealalhoiuks valmis kulutama miljoneid valitsuste lobistamisele ning vägivaldsele ressursivalitsemisele.[5] Päikese- ja tuuleenergias, mis on olemuselt palju vabamad ressursid, nähakse võimalust fossiilkütuste status quo kõigutamiseks. Ent vaadates, kuidas suurettevõtted kihutavad valitsusi tagant näiteks merealasid kiiremini taastuvelektri tootmiseks „koloniseerima“, on näha, et energiasisendi muutmine ei muuda energiavoogude hierarhilisel kontrollil põhinevat süsteemi. Loodetud energiapööre teeb vaid kosmeetilisi silmamoondusi. Viimase aasta kokkuvõttedki näitavad, et me lisame turule võimsusi, mis suudavad katta kasvanud tarbimise, ent reaalset pööret taastuvenergiale ei toimu. Suur raha koguneb ikka sinna, kuhu on sajandiga harjunud kuhjuma – fossiilkütuste ettevõtete kaukasse.
Ükskõik mis ka kogukonnaenergeetika ettevõtmistele algtõuke annab, on see hetkel üks väheseid väljasuremata konkurente hüperkapitalistlikule majandusarusaamale, et energia on kaup, mida toodetakse ja tarbitakse ning mille kaubastamise aluseks on selle kui objekti omamine ja kontroll. Cecilia Martineze hinnangul on energia ühisvarana käsitamisel oluline aru saada, et energia pole niivõrd füüsiline objekt kui lai ampluaa ühiskonna toimimiseks vajalikke suhteid ja fenomene – ühiskondlikest normidest ja struktuuridest tõukuv aktiivne „ühisvarandamine“.[6] Seega peaks temaga ümber käima samamoodi nagu interneti, avakosmose või geneetilise mitmekesisusega. Energia tootestamist ja temast saadud hüvede jaotamist peaks seega korraldama samalaadselt nagu põlisrahvaste ühisvara valitsemist, mis põhineb vastastikususel, koostööl ja austusel. Teoreetiliselt võiks see aidata me maailmavaate üle ka inimkesksuse kõrgest lävest, avades tee teiste liikide agentsusele ja olemisõigusele inimese majandussüsteemis.
Kogukondlik taastuvenergial põhinev majandamine oma demokraatlike otsustusprotsesside, ühiste hüvede ning kohaliku ressursi kasutamisega kohalikuks kasuks (vt ka projekti Solar Commons[7]) võiks anda õigusliku ja majandusliku raami realiseerimaks visiooni energiast kui ühisvarast. Olgugi eksisteerinud eri ajenditel ning eri vormides juba pea sajandi, pole energiakogukonnad peavoolu majandusmudelis hallidelt äärealadelt välja pääsenud. Balti riikides on isegi esimeste sammude tegemine ühistulisele energiatootmisele paras Kolgata tee.
Kogukonnaenergeetika projektide levik sõltub nimelt sotsiaal-kultuurilisest keskkonnast ning poliitilisest majandusstruktuurist. Soodustajateks on kodanikuühiskonna elastsus, sotsiaalse kapitali tugevus ning ühiskondlik sidusus. Saksamaal, kus ühistulise majandustegevuse, sotsiaalsete ettevõtete ning erialaliitude ajalooline taust on tugev, peetakse just seda sealse kogukonnaenergeetika liikumise alustalaks. Balti riike aga kummitab peale eelnevate vajakajäämiste ka pelgus ühismajandamise ees ning pikalt liiga madalal püsinud energiahinnad.[8] Ent kogukonnastumisele üleminekul ning ressursside ja võimu detsentraliseerimisel on läinud tarvis poliitilist toetust.
Visioneerides ei saa unustada, et inimesi ei pane energiaühistu loomisel tegutsema mitte idee energia vabastamisest või demokraatia avardamisest, vaid argisemad põhjused – soov otsustada kohaliku elu üle ning isikliku ja kogukondliku toimetuleku garanteerimine. Kogukonnaenergeetika annab rohkem ruumi paindlikkusele ja kohanemisvõimele kui kasumikeskne kapitalism. Hääbuva „hea elu“ unistuse valgel jääb vaid loota, et tänased otsustajad suudavad konkureerivaid visioone toetada. Seejuures polegi oluline, et nad ise oskaksid neid ette kujutada, vaid pigem et nad teeksid ruumi neile, kellele visiooni puudumist ette heita ei saa.
[1] Eesti Arengufond. Energiaühistute potentsiaali ja sotsiaalmajandusliku mõju analüüs. Tallinn, 2015. https://issuu.com/energia-yhistud/docs/eaf_ey-potentsiaali-ja-sotsmaj-moju-analyys.
[2] Vt ka https://www.tvindkraft.dk/. Tvindkrafti tuuliku Taanis ehitas grupp teismelisi, keda juhendasid kohalike kutsekoolide õpetajad. Töögrupp töötas välja tehnilise lahenduse, rahastas ning püstitas ise tuuliku, mis töötab tänini ning osutus pöördeliseks Taani riiklikus energeetikapoliitikas.
[3] D. Fairchild, A. Weinrub, Introduction. Rmt-s: Energy Democracy: Advancing Equity in Clean Energy Solutions. Toim. D. Fairchild, A. Weinrub. Washington, DC, 2017.
[4] https://energy.ec.europa.eu/topics/markets-and-consumers/energy-communities_en.
[5] A. Dawson, The Tragedy of the Fossil Capitalist Uncommons. Rmt-s: A. Dawson, People’s Power: Reclaiming the Energy Commons. New York, 2022.
[6] C. Martinez, From Commodification to the Commons: Charting the Pathway for Energy Democracy. Rmt-s: Energy Democracy: Advancing Equity in Clean Energy Solutions.
[7] www.solarcommons.org.
[8] S. Ruggiero jt, Community Energy in the Eastern Baltic Sea Region: From Standstill to First Steps. Rmt-s: Renewable Energy Communities and the Low Carbon Energy Transition in Europe. Toim. F. Coenen, T. Hoppe. Cham, 2021, lk 49–74.
Lisa kommentaar