Andrei Ivanov. Untermensch. Minu lõhkikistud osa. Vene k-st tlk Veronika Einberg. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021. (Loomingu Raamatukogu; 2021/1-2). 118 lk. 4.50 €.
Mu ema luges Andrei Ivanovi teosed läbi, kui töötas Merekeskuse sekspoes. Üks tuttav muudkui tõi neid talle sinna, ja ema siis pauside ajal muudkui luges. Merekeskus jõuti vahepeal maha lammutada, aga mina olin selleks hetkeks lugenud kõigest kolme Ivanovi raamatut. Küsimusele, kuidas talle siis raamatud meeldivad, vastas ema: „Meeldib! Aga kirjutab liiga palju narkotsist!“
Raamatuid lugedes otsin ikka autori loomingu sisemist loogikat, püüan mõista, mis mängu autor mängib, kaardistan ideaalis koguloomingu pilti (selleks peab lugema läbi kõik autori sulest ilmunud raamatud) mõistmaks, kuidas asetub sinna käesolev tekst. Ma ajan mingis mõttes jälgi, otsin viiteid-puru, et jõuda õige maja-majakani.
Novellide, lühijuttude ja esseede kogumikus „Pariisi arabeskid“ kirjutab Ivanov Péter Nádasi „Mälestuste raamatust“, et viimasele ei piisa kirjutades ühe või teise sündmuse loo jutustamisest, vaid et eelkõige tegeleb ta hetke avardamisega: „tervik jääb tähendusrikkuse poolest fragmendile alla; selles arhipelaagis on tähtis iga saareke, ta on sama tähtis kui kogu massiiv; eraldioleva, mitme lehekülje peale venitatud ülestähenduse terviklikkus kaalub mingis mõttes üles terviku väärtuse“ (lk 313). Mulle näib, et samamoodi saab hõlpsasti iseloomustada ka Ivanovi enda loomingut, ka „Untermenschi“, õhukest raamatut, mis on justkui niihästi autori senise loomingu sissejuhatus kui ka kokkuvõte, teatud olemise ja mõtlemise kvintessents, kirjanduslik koondkuju. Ivanov viib meid kättpidi oma loomingu tuumani, mis koosnebki suurenisti hetkede avardamisest, nn mälu aukudesse kadumisest. Istudes restoranis, rongis või jalutades mööda rannaäärt, rändab minajutustaja oma lähi- või kaugminevikku ning kaob mõnikord lõigu-, aga enamjaolt siiski leheküljepikkusteks kirjeldusteks ära. Nii mõnigi kord oled ka ise juba rännanud ning mõnusalt „sisse elanud“ mingisse stseeni/olukorda, kuid siis äkki oled tagasi hoopis alguses: restoranis, rongis või rannal. Selline mälusoppe mööda rändamine võib tekitada võõritusefekti, hetkede avardamised ja pidev ajas liikumine teevad Ivanovi raamatud heas mõttes raskeks, frustreerivaks lugemiseks. Nii mõnigi kord tekib küsimus, oot, kus ma nüüd jälle olen? Pind jalge all kõigub, geograafiline asukoht vahetub pidevalt: hetk tagasi olid sa Tallinnas, aga nüüd juba Taanis, nüüd juba Venemaal, nüüd Tartus, jälle Taanis, ei – tegelikult oled sa kogu see aeg olnud siiski Tallinnas, lihtsalt raamatu protagonist suumis praegu sisse ühte oma paljudest mälu aukudest, valgustas välja ühe spetsiifilise värvi mälukaleidoskoobi spektrist ning siis suumis välja suurde pilti tagasi. Autorimina muudkui tripib, ja meie tripime temaga kaasa.
Kogu Ivanovi loomingut läbivaks motiiviks – nagu mu emagi ütles – on narkootiliste ainete tarvitamine. Ühelt poolt võib seda loomulikult näha kui tema teatud protagoniste (sotsiaalse redeli alumised astmed: pagulased, outsider’id, immigrandid jne) iseloomustavat elamise ja elusolemise (suurenisti sunnitud) viisi, aga mulle näib see seletus liiga kitsas. Psühhedeelikumide, opioidide jms pruukimine, aga ka näiteks unenägude kirjeldamine/seletamine, magamatus, „kuutõbisus“, minestamine – „Untermenschis“ on ka kõnekas lõik, kus on kirjeldatud viimase kunstlikku praktiseerimist noorusaegadel: „Ma jumaldasin seda tegevust; mulle meeldis ühtviisi nii minestada (langeda kummuli torkivasse pimedusse, kastuda judinatesse, ammutada teadvusetust ja tõusta pinnale, peas luule) kui ka aidata teistel sukelduda jääkülma teispoolsuse auku“ (lk 59) – viitab liminaalsuse, vahepealsuse otsinguile. Autor ütleb ühes lõigus, et Untermensch on vaegkehastatud olevus (lk 12). See võib olla tingitud sellest, et tegelane ei tunne end ühiskonnas hästi, selle täieõigusliku liikmena, ta on justkui kummitus. Stuck between places. Mitte unes või ilmsi, mitte eestis või venes, vaid vahepeal, seal „või-s“. Ma tooks siin isegi paralleeli Olle Lauli raamatutega, kus teatud tüüpi vaegkehastatusel, passiivsel kehal, kodutusel, „parasiitlikkusel“, dostojevskiliku idioodi motiivil on keskne roll. Ka Lauli romaanides on tegelasteks alatasa eestlased ja venelased, aga identiteet kui selline ei huvita tegelikult kumbagi.
Raamatust raamatusse näeme, et kategooriad ja jäigad piirid ei ole Ivanovi autoriminale meeldivad mõisted, ka poliitikast rääkides: „Traditsioonidest ja piiridest jagusaamine – see on tõelise eurooplase vaim! Üksteisega segunedes ja põimudes jõuavad inimesed maailmani, kus pole rahvuslikke erimeelsusi, sellise maailmani, mis meenutab keerukalt põimunud puud, kus ei ole rassilisi ega etnilisi sõdu, ei ole religiooni ega riike, on ühe suure inimhõimu ühtne maailm ilma rahvusteta, ilma lippudeta, ilma armeedeta, relvadeta, rahata, ilma tolle vana maailma, kus me praegu elame, teiste rudimentaarsete atribuutideta“ (lk 106). Isegi kui Ivanovi tegelased on pahatihti ühiskonna äärealal tegutsevad heidikud ja ka „Untermenschis“ jookseb üks motiiv mööda eesti-vene telge, kritiseerib autor alati siiski laiemaid struktuure, neid, mis tingivad ja põlistavad kellegi ühiskonnas võitjaks või kaotajaks kasvamise-kuulumise-kuulutamise.
Üks mõjusamaid momente „Untermenschis“ on kirjeldus, kuidas vanaisa kunagine töökaaslane sõimab jutustaja/peategelase näo täis stiilis „aga mille kuradi pärast sa räägid minuga vene keeles?! sa räägi eesti keeles!… räägi riigikeeles!“. Kui mehele rahulikult seletatakse, et talle lihtsalt edastatakse sõnumit ülemuselt ja mis see keel siia puutuma peaks ning üldse, kas ta siis ei mäleta, et tema ees seisab ta kunagise töökaaslase pojapoeg – ta ju peaks ometigi mäletama teda tollest ammusest ajast väikese poisikesena –, hakkab mees nüüd hoopiski nutma ja andestust paluma. „Ta peatus ühtepuhku, pühkis pisaraid ning mina nutsin samuti … Nondel hetkedel vihkasin ma meie riigi poliitikuid üle kõige maailmas, rohkem ei ole mind elu kordagi nii tugevasti piinanud“ (lk 103–104).
Samas huvitab autorit eelkõige ikkagi n-ö rahvusülene inimene – rahvus on autori jaoks nagu pitsid ja satsid ja patsid, mis tuleks lahti harutada ja endast eemale lükata, nägemaks, mis või kes selle all tegelikult on. Mis on see, mis teeb inimesest inimese? Autor nagu kasutaks essentsialismi essentsialismi enese vastu. Alatasa meenub Ivanovi raamatuid lugedes müstik Romain Rolland ja tema „okeaaniline tunne“, millest mina saan aru kui inimese spirituaalsest ühendusest kogu loodu, universumiga. See ei ole indiviid, keda autor otsib, vaid midagi, mida ma kutsuks transindividuaalsuseks.
Olen täheldanud, et samuti raamatust raamatusse meeldib autoriminale teha endast ja leida endas – Teist. Mitte aga seda Teist, keda ühiskonniti kas siis rahvuse-usu-nahavärvi-passi jms tunnuste alusel vormitakse ning selle kaudu inimesi nii siin- kui sealpool piire poliitilist profiiti silmas pidades vastandatakse, ei – autor otsib seda „teist“ iseenda seest, oma sisemusest, ja tegelikult oleks paslik seda tähistada isegi mitte Teisena, vaid väikese tähega ja mitmuses – teistena. Nimetaksin seda võtet kirjandusliku teadvuse kaoks. Autorimina otsib võõrast mitte teises inimeses, vaid enda sees(t). See teatud laadi iseenda kõrval olemine, iseenda suhtes distantsile asumine saavutatakse erinevate (mõnikord ka sunnitud) praktikate – psühhedeelikumide tarvitamise, reisimise, paguluse, aga peamiselt siiski kirjutamise kaudu. Kas ei ole seegi üks sünteetika teiste kõrval: „Meid ümbritsev esemeline maailm näib oma ilmselgest ainelisusest hoolimata kergelt läbipaistvana, asjad muunduvad kujutisteks (või niimoodi: kujutis kaalub asja üles, pehmitades mateeriat); iga minu vaatevälja sattuv pisiasi voolab minu kirja siugtorusse, läbib intensiivse töötluse, kujutluse gaasidega segamise ja minu sisemise tulega kuumutuse, sobitatakse varem kirjeldatuga, pistetakse mikrovitraaž grandioossesse mosaiiki hoones, mida ma ise ei suuda tervikuna näha, kuna asun selle sees. Nõndaviisi kasvab „Untermensch“ ja tundub, et sedamööda, kuidas ta kasvab, tugevneb psühhedeelne voolavus (ja sellega koos minu haavatavus): mida tugevam on kirja leek, seda selgemini nähtav on maailma põlemine“ (lk 64); „hakkasin joonistama ja kirjutama vasaku käega, tuli väga kehvasti välja, kui ma kirjutasin vasaku käega, toimus kõik hoopis teistmoodi ja mulle tundus, et kirjutab keegi teine … minu lõhkikistud osa“ (lk 96).
Mis või kes ikkagi on „Untermensch“? Ühest vastust raamat ei anna, sest siingi on ühe loo asemel tegemist risoomse väljaga, kus südamikku/tuuma pole, tekst hargneb, ajab niite, virvendab. Kord on see perifeerias elava inimese kirjeldus, kord mõjub kui „väikese“ inimese manifest või isegi manamine, kord on see pihtimuslik ühiskonnakriitika, kord pigem bartlebylik eitamine, kord kompromissitu olemise viis, siis aga hoopis arusaam sellest, mis on üleüldse (hea) kirjandus. Sedasi libiseb ta täieliku mõistmise eest, ja isegi ehk ei tahagi mõistetud olla. Ses mõttes on see raamat näiteks „Isevärki kalmistu asukate“ antitees, siin ei ürita Ivanov kirjutada über-sentimentaalses keeles suurt romaani. „Asukad“ on autori koguloomingu taustal ju mingis mõttes „eksperimentaalkirjandus“, tekst, mis üritab olla „normaalne“, kuid mõjub kohati justkui üle võlli – drag-romaanina.
„Untermensch“ on küll „väike“ kirjandus, aga ta ei ole kirjandus „nõrkadele“, siin ei halastata ei endale ega teistele: „Mul on olemas see, mida teistel pole, ja ma pean selle üle rõõmus olema? Miks? Miks rahulduda vähesega? Ma tahan kõiki näha õnnelikena! See on absurd, öeldakse mulle, sa soovid võimatut. Sa oled utopist. … Ära siis ela, ütlevad nad mulle – need, kes tahavad oma elunatukese õhtusse veeretada nii, et teistel oleks vastik, neil aga hea, et neil oleks kuradi tee laual ja laudlina ja kelnerid ja teenijad, ja et põleksid tuhande küünlaga lühtrid, et mängiks litsakas muusika, et šõu läheks edasi hoolimata taifuunidest ja näljast, põuast ja üleujutustest. Mina niimoodi ei suuda!“ (lk 112).
Ursula Le Guini lühijutus „Need, kes kõnnivad ära Omelast“ sõltub roosamannalikult ideaalse ühiskonna liikmete õnn ühe lapse kinnihoidmisest keldris. Tasakaal ja õndsus on enamikule kättesaadavad alati vaid kellegi teise, ühe õnnetu lapse piinamise arvel. Ivanov on autor, kes on aru saanud, et ei saa olla õnnelik, kui kasvõi üks laps piinleb kuskil keldris, kuskil, kus ta on enamiku silma alt ära. Aga nagu Le Guingi, ei anna ta oma raamatutes kunagi ühest vastust, mida peaks siis ikkagi tegema, et asjad oleks teisiti.
Sa ei tea, mida need, kes kõnnivad Omelast ära, tegema lähevad, ja kuhu. Kas nad lihtsalt pööravad selja, sest ei oska ühiskonda muuta, aga samas püüavad nii vähe kui võimalik osaleda selles masinavärgis? Või nad kõnnivad ära, et näiteks otsida ja tuua abi, et tulla siis kord tagasi ja vabastada see õnnetu laps keldrist? Me ei tea. Kindlasti on variante veel. Le Guin ei ütle meile ühte ja ühest vastust. Ometigi paneb ta meid küsimuse ette: aga mida Sina teeks? Sedasama teeb ka Ivanov.
Lisa kommentaar