Mõned minu Soome kolleegid sõitsid 2004. aasta volbriks Tallinnasse, et saada osa ajaloolisest Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkest. Siin tabas neid hämmeldus ja pettumus. Mingit suurt rahvapidu ega juubeldamist ei olnud; märgiline Euroopasse naasmise hetk ei paistnud kohalikke elanikke eriliselt liigutavat. Rahvahääletusel oli küll kaks kolmandikku valijatest pooldanud liitumist, kuid paljudel oli hinges kahtlus, kas ei anta ühtlasi ära liiga suurt tükki oma suveräänsusest ja kas Eesti ikka suudab Brüsselis tehtavaid otsuseid mõjutada või peab kuuletuma sakslastele ja prantslastele.
Ka vanades liikmesriikides tekitas toonane suur laienemine pigem muret kui rõõmu. Kardeti müütilist Poola torumeest ehk tööjõu massiivset rännet idast läände, otsuste tegemise aeglustumist või lausa seiskumist ja EL-i rahavoogude suundumist vaesesse itta. Oldi häiritud, et idaeurooplased ei sobitu kokku vanade liikmesriikide ühise identiteedi ja ajaloolise kogemusega, vaid peavad vimma Venemaa vastu ja on ülearu suured Ameerika sõbrad. Samas tekitas uutes liikmesriikides nördimust see, kui vähe oli Lääne-Euroopas teadlikkust ja huvi meie ajaloo vastu ja kui halvustavalt suhtuti meie ohuhinnangusse Venemaa suhtes. Paljude sakslaste ja prantslaste arvates oli Balti riikide ja Poola arusaam Vene ohust pigem ajaloolistest traumadest tulenev psühholoogiline probleem kui päriselul põhinev järeldus Venemaa välispoliitikast ja vähehaaval autoritaarsemaks muutuvast sisearengust.
Brüsseli otsuste mõjutamisega on Eesti uuringute järgi tegelikult päris hästi hakkama saanud. Euroopa välissuhete nõukogu küsitluse kohaselt paigutus Eesti 2018. aastal 12. kohale, kui Euroopa pealinnades uuriti poliitikakujundajate ja ekspertide hinnangut liikmesriikide mõjukusele.[1] Eestit on EL-is peetud üldiselt konstruktiivseks ja nutikaks tegijaks, kes valib hoolega oma prioriteete ja hangib neile järjekindlalt toetust.
Kõige keerulisem on muidugi olnud mõjutada EL-i poliitikat Venemaa ja idanaabruse suunal, mis on olnud Eesti jaoks möödapääsmatu prioriteet. Kui töötasin ise aastatel 2006–2009 Brüsselis EL-i nõukogu sekretariaadis (ehk asutuses, mis valmistab ette ja korraldab liikmesriikide esindajate koosolekuid) välispoliitika osakonnas Ukraina lauaülemana, kulus märgatav osa tööajast vaidlusteks selle üle, kas Ukrainale võib anda EL-iga liitumise „perspektiivi“ ehk lubaduse, et ta kunagi liikmeks saab. (Selle lubaduse sai Ukraina alles möödunud aastal.) Tundide kaupa vaieldi ka näiteks selle üle, kas EL-i ühisavaldustes Ukrainaga võib rääkida ühisest ajaloost ja Euroopa identiteedist – või kas need väljendid annavad ukrainlastele ülearu lootust liitumiseks.
Pole midagi imestada, et EL ei tekita oma kodanikes üldiselt ülevaid emotsioone. Laulupeol Eesti lippu hoides ja hümni lauldes läheb süda soojaks, kuid EL ei paku sarnaseid kogemusi. Kui üldse tunnetest saab rääkida, siis pigem põhjustab süsteemi keerukus, aeglus ja kalduvus toota ei kedagi rahuldavaid kompromisse frustratsiooni ja umbusku. Mõistusega saab enamik eestlasi siiski aru, et liitu kuulumine on vajalik ja kasulik.
See, et Euroopa integratsiooni teemadel on keeruline avalikku debatti pidada, on kõikjal EL-is tuttav probleem. Külma sõja ajal tundus, et sellise debati järele ei ole ka erilist vajadust. Politoloogid räägivad „lubavast konsensusest“ (permissive consensus) – euroskepsis oli peamiselt briti fenomen; mujal Lääne-Euroopas oli EL-i eelkäija Euroopa Ühendus pigem iseenesestmõistetavalt vajalik ja hea asi. Tegu oli rahuprojektiga, mis sai edukalt hakkama oma peamise ülesandega ehk liikmesriikide vaheliste sõdade lõpetamisega.
Peale külma sõja lõppu said hoo sisse nii laienemine kui ka süvenemine. (Need kaks nähtust on EL-i ajaloos ikka käsikäes kulgenud – on leitud, et uute liikmesriikide vastuvõtmine eeldab tugevamaid ühiseid institutsioone ja suurema osa suveräänsuse jagamist, et ühendus otsustus- ja teovõimelisena püsiks.) Loodi ühine raha, välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning migratsioonipoliitika. Need kõik on kordamööda olnud Euroopat viimase 15 aasta jooksul räsinud kriiside keskmes. EL sai nende kriiside puuduliku haldamise eest kõvasti kriitikat, kuid siiski jäi vähemusse arvamus, et liikmesriigid oleksid globaalse finantskriisi, Venemaa agressiooni ja migratsioonitulvaga paremini hakkama saanud ilma EL-ita.
Avalik arutelu EL-i poliitikate üle on kulgenud igas riigis oma rada. Ühise avaliku ruumi puudumist on akadeemilises kirjanduses peetud üheks oluliseks takistuseks liiduülese tugevama poliitilise ühtsuse tekkele. EL-i demokraatia defitsiiti, mille olemasolu ja ulatus on iseenesest tekitanud politoloogide hulgas suuri vaidlusi, on püütud vähendada näiteks Euroopa Parlamendi mõjuvõimu kasvatamisega. Sellele vaatamata tõid viimased Euroopa Parlamendi valimised valimiskastide juurde vaid napilt üle poole (50,66%) EL-i kodanikest; Eestis veelgi vähem (37,6%). Europarlamendi valimistele eelnevates debattides on räägitud pigem sisepoliitika teemadel ning valimistulemused peegeldavad tugevalt kodanike hinnangut oma riigis parasjagu võimul olevale valitsuskoalitsioonile.
Rahvast on püütud aktiveerida EL-i poliitikates kaasa rääkima ka läbi 2021.–2022. aastal toimunud Euroopa tuleviku konverentsi, mis sisaldas üleeuroopalisi digiarutelusid ja liikmesriikides korraldatud üritusi. Euroopa Komisjoni veebilehelt saan teada, et aruteludes osales üle 700 000 inimese ning endale üllatuseks loen, et konverentsi poolt esitatud algatustest on juba ellu viidud ligi 95%. Ma ei hakka arvama, kui suur osa Eesti kodanikke nendest algatustest midagi teab.
Kõige selle taustal on hämmastav, et ukrainlased on valmis EL-i kuulumise nimel surema. Sõda on juba Euroopat põhjalikult muutnud ning Ukrainal saab olema Euroopa tuleviku kujundamisel kaalukas roll sõltumata sellest, kui kiiresti temast saab EL-i liige. Agressiooni vastu võitlev Ukraina on andnud Euroopale kollektiivseid emotsioone ja uut energiat; nii kurbust kui rõõmu, viha ja hoolimist. EL on asunud geopoliitilisse võitlusse Vene imperialismi vastu, mida paljud eurooplased tajuvad võitlusena hea ja kurja vahel.
Sõda Ukrainas on kasvatanud Eesti nähtavust ja mõju Euroopas, kuid loorberitele puhkama jäämise hetke ei tule kunagi. Sõja esimesel aastal janunes välismeedia meie regiooni selgepilgulise Venemaa-analüüsi järele. Vaated, mida varem oli peetud marginaalseteks ja äärmuslikeks, tõusid Euroopa avaliku arutelu keskmesse ja kujundasid uut peavoolu.
EL on nüüd oma geopoliitilise ärkamise läbi elanud, kuid selle tagajärjed alles hakkavad tasapisi selguma. Laienemine ja süvenemine on taas kord päevakorral. Nüüd ei piisa enam sellest, et Eesti loosunglikult toetab Ukraina liitumist EL-iga ja nõuab Ukrainale maksimaalset toetust. Ukraina ja EL valmistuvad pidama liitumisläbirääkimisi.
Tõnu Õnnepalu kirjutas Eesti EL-iga liitumise eel suurepärase essee „Ideaal ja spliin“, milles ta kirjeldas unistuste Euroopa muundumist administratiivse suutlikkuse ja argise tarbimise kehastuseks.[2] Ukrainlastel on see muundumise kogemus alles ees – eeldades, et unistusest tõepoolest saab reaalsus, mis ei ole ju sada protsenti kindel.
Eestit aga ootab ees argine töö selle nimel, et Ukraina päriselt ühel päeval saaks EL-iga liituda. Selle nimel pingutada on moraalselt õige ja ka meie julgeoleku huvides. Kuid sellel on vanadele liikmesriikidele, mille hulka kuulub nüüd ka Eesti, oma hind – nii nagu oli hind eelmistel laienemistel. Raha ja võimu peab ümber jagama, et uutele tulijatele ruumi teha (praegu on kandidaatriike kokku 7). Näiteks valitseb mõnedes liikmesriikides veendumus, et järgmine laienemine ei saa toimuda, ilma et EL-is suurendataks enamushääletuse osa ehk loobutaks liikmesriikide konsensuslikust otsustusmudelist muuhulgas ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. Taas kord tuntakse EL-i asutajariikides hirmu, et uued tulijad halvavad ühiste institutsioonide töö ja tühjendavad ühise kassa. Institutsionaalsed ja eelarvelised lahendused Ukraina (ja teiste kandidaatriikide) liitumise võimaldamiseks eeldavad pikki tunde, päevi ja aastaid läbirääkimisi nii EL-i sees kui ka EL-i ja Ukraina vahel. Võime eeldada, et Ukrainast saab suur ja nõudlik liikmesriik, kuivõrd ta on maksnud ränka hinda Euroopa julgeoleku ja demokraatia eest.
See kõik tähendab ka vajadust avaliku debati järele EL-i tuleviku üle. Kuidas kujutab Eesti ette laienenud EL-i? Kui kaugele ulatub meie toetus ja solidaarsus Ukrainale? Millest me oleme valmis loobuma, et EL suudaks laienemise tingimustes konsensuseni jõuda?
Tuleval kevadel täitub Eestil 20 aastat EL-i liikmeks olekut. Seda tasub tähistada küll, näiteks aruteludega Ukraina liitumise üle. Ja väärtustagem seda, et eestlane on samamoodi osaline EL-i tuleviku kujundamisel kui prantslane või hollandlane.
[1] J. Janning, K. Raik. Estonia’s Partners in the EU Coalition Machinery. Maximising Influence in the EU through Coalition-building. Tallinn, 2020, https://icds.ee/wp-content/uploads/2019/12/ICDS_EFPI_Policy_Paper_Estonias_Partners_in_the_EU_Coalition_Machinery_Janning_Raik_January_2020.pdf.
[2] T. Õnnepalu, Ideaal ja spliin. Postimees, 08.11.2002.
Lisa kommentaar