Kristjan Haljak. Elektra Domina. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 92 lk. 11.99 €.
Olen „Elektra Domina“ poolteist korda läbi lugenud, kuid ei suuda meelde tuletada ühegi spetsiifilise luuletuse ühtki spetsiifilist sõna. On korduma kippuvaid sõnu ja mõisteid: „elektra domina“, „ori“, „berliin“, „rinnad“, „naine“, „noku“, „väike valge hunt“ – nimekiri pole ammendav. Mõistete kordumine võiks teoreetiliselt luua teatud tähendusvõrgustiku – kaantevahelise, isetähendusliku, refleksiivse teksti, kus mõistete tähendus (või tähendusetus) teiseneb iga kasutuskorraga ning areneb või täieneb sedasi teose vältel. Käesoleva teose puhul on olukord vastupidine: see pärsib semantilist tõlgendust.
„Elektra Domina“ ei usalda oma sõnu ehk ei võta neid tõsiselt. Lugedes kerkis silme ette kujutluspilt olukorrast, kus ma võiksin sellise luulega väljaspool raamatut kohtuda: teisipäeva hommikul kell kuus trammipeatuses pärast hävituslikult ülemäärast joomist.[1] Jõud on raugenud, joove on kadumas ning igapäeva ja igaviku probleemid on täies mahus naasnud, kuid joovastust kogenud mõistus ei ole nõus probleeme endasse võtma, vaid tahab nad kõik veel selsamal hommikul ära lahendada. Ta ei suuda ning heidab meelt. Minu kujutluses tekkisid mitmed „Elektra Domina“ luuletused just sellel esimesel meeleheitehetkel. Esimesel, sest teisel ja kolmandal ta enam ei räägiks ega kirjutaks, vaid ainult põrnitseks või nutaks. Teose esimeses pooles („Prima materia“) sobib see kujutluspilt iga luuletusega: „ja nüüd isa mõtleb on muretu teab kuhu lennataks / kui poleks keha koormamaks sisikonna soojust / mille sees unenäod hakkavad hõõruma mille seest / unenäod kasvavad välja sisikonna sekreeti unekingadel / sisikonna sitta sisikonna higi sisikonna seemne / vedelikku aga isa on loll nagu euroopa tema ongi“ (lk 32). Kirjavahemärkide puudumine, realõppude ja -alguste juhuslikkus ning ambivalentne süntaks tekitavad tunde, et iga sõna valmis keeletipul, hetk enne väljaütlemist või kirjapanemist. Sellest asjaolust järeldub, et sõna, mis lõpuks välja öeldakse või kirja pannakse, ei olegi nii tähtis – peaasi, et kõnelemine ei lõpeks. Sarnaseid näiteid leiab ka teose teisest poolest („Massa confusa“): „hea elektra pai elektra / peta minda pelgajada / niku minda nikkujada / võta minda värisejada“ (lk 75). Või siis: „kes ma tegelikult olen / mõni kindlasti arvab / et eikeegi / omahind peaks langema / sinna kus laibad / nagu vaino vahing / viljandi publikule ütles / ma olen jaan oks“ (lk 61). Luuletustel on ka läbivalt sarnane vorm – kaheksa neljarealist salmi –, millest ükski luuletus märkimisväärselt ei kaugene. Seetõttu võib öelda, et teose üksikluuletuste sisu on teisejärguline ning peamiseks tähenduskomponendiks on vorm.
Vormi kaudu on „Elektra Dominat“ võimalik käsitleda kui kaheosalist narratiivi ehk kahe pildiga koomiksit. Esimene pilt: joobnud teisipäeva varahommik, mida kirjeldasin eespool. Teine pilt: päev hiljem, mõned tunnid maganud, vaimses ja kehalises pohmas, valge osa päevast vaikuses veetnud, vaatab „Elektra Domina“ aknast varaöist linna. Ta „ei igatse mustlasevärdja / alkohoolse kooma pohmeluse / hüsteeria järele“ (lk 91), kuigi meenutab seda nende kolme rea vormis. Hüsteeria-meenutusele järgneb aga midagi muud: „enne kui surnuaiale lähen / ostan kolme euro ja neljakümne sendi eest / vahvlijäätise ja väikse jägermeistri / nagu mul ikka kombeks / et siis / suurte pärnade all / kuupaistet / ja ööbikuid kuulata“ (lk 92). Muutus on märkimisväärne. Sõnad kulgevad aeglasemalt ning erinevad oma kaalult. Realõpud ning -algused pole enam juhuslikud, vaid valitud ning toetavad süntaksit. Märkimata ei saa ka jätta, et sisu on muutunud tähenduslikumaks: surnuaial võib leinata ka seda hüsteerias mina, kes suri eelmisel õhtul. Kuid selliseid aeglaseid hetki ei ole „Elektra Dominas“ palju ja nad ei kehtesta hüsteeria lõppu. Hüsteeria ja lein käituvad rohkem nagu ühe tsükli poolused, jäädes teineteisele hädavajalikuks ja samaaegselt teineteist tõrjudes. Nagu koomiks, mille kaks pilti vahelduvad regulaarselt, muutes tähtsusetuks, kumb oli enne, kumb pärast, peaasi, et mõlemad pildid alles jääksid. Või siis nagu „Yon Yonson“.[2] Kuid teos pärsib semantilist tõlgendust peale vormi ka semantiliste komponentide – sõnade ja mõistete – endi kaudu.
Tegelikult pole ma sisust rääkinud, sest see tekitab minus ärevust. Mul pole õrna aimugi, kes on Elektra Domina. Täpsemini: ma võin midagi Elektra Domina kohta öelda – rohkem ehk isegi kultuuriloo ja interneti kui luulekogu enda abil –, kuid mu sõnu saadab akuutne ärevus, mida tahaksin Jacques Rancière’ile toetudes kutsuda „ignoramuse ärevuseks“. Rancière: „Pedagoogilises loogikas pole ignoramus pelgalt see, kes veel ei tea seda, mida teab koolmeister. Ta on see, kes ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada … Esimene asi, mida see [radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel] talle õpetab, on ta enda suutmatus.“[3] Akadeemiline sõnavara ja mõttelaad voolab „Elektra Domina“ tindis. Juba esimese luuletuse kolmas ja neljas rida kõlab: „armastaja teeb tööd majauks mutrivõti heideggeri / kampsun tema tegelike tootmissuhete heegeldus“ (lk 7). Seos Georg Friedrich Hegeli ja heegeldamise vahel on armas ning toob mu suule naeratuse, kuid kraabib seejärel need naerukortsud näonahal noaga sisse. Heideggeri tegelike tootmissuhete Hegel-likkus (spetsiifilises mõttes) ei ole teada kellelegi muule kui „Elektra Dominale“. Veel võimatum on mõista neid tootmissuhteid Heideggeri kampsunisse heegeldatuna. Võib-olla vahel harva oskab Kristjan Haljak nende tootmissuhete kohta midagi öelda, kuid ma olen ka selles valmis kahtlema. „Elektra Domina“ on tulvil sääraseid näiteid: filosoofide, kirjanike, müütide, plaatide, kunstnike nimesid ning nimedevahelisi seoseid. Oluline on see, et need seosed pole tohutult keerulised, neid lihtsalt ei kirjeldata ega avata põrmugi, tekitades tunde, et nad peaksid olema iseenesestmõistetavad. Nii tõuseb pea iga luuletus lugeja ette kui ühe-kahe ristmikuga pime labürint, mida ta on labürindi lihtsusest olenemata võimetu läbima. Miks? Sest nurgas istuda, karta ja targema inimese saabumist oodata tundub selles olukorras mõistlikum. Seda tähendabki ignoramuse ärevus: kuna „ta ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada“, siis ei astu ta ühtegi sammu pimedasse, sest ta ei tea, kuidas astuda. Asi ei ole kõndima õppimises, sest „tõtt-öelda pole olemas ignoramust, kes ei teaks juba suurt hulka asju, kes poleks seda omapead õppinud, kuulates ja vaadates ringi, vaadeldes ja korrates, eksides ja oma vigu parandades“.[4] Õpilane sõltub koolmeistrist. Mitte ainult kui teadmiste allikast, vaid ka kui omandatud teadmiste tunnustajast. Õpilane ei saa teadjaks ilma, et koolmeister poleks teda tunnustanud. Samamoodi sõltub „Elektra Domina“ puhul lugeja tõlgenduse paikapidavus Elektra Domina tunnustusest: tema koostas õpiku, tema koostas eksami ning tema allkirjastab diplomi. Teisisõnu pole Elektra Domina tsensuur ega teadmiste eesmärgipärane piiraja, vaid teejuht-võimukandja, kelle heakskiiduta pole võimalik alustada ega jätkata ühtegi teed teose mõistmise juurde. Seega suhe, mis tekib lugeja ja „Elektra Domina“ kui kogu vahel, sarnaneb Rancière’i kirjeldatud õpilase ja koolmeistri suhtele. Märksa huvitavam on aga, et sarnane on ka teose mina-hääle ja Elektra Domina kui mõiste suhe. Erakordselt kerge on rääkida vaheldumisi „Elektra Dominast“ ja Elektra Dominast. Mulle tundub, et just seda teos minult tahtiski: et ma suhestuks Elektra Dominaga nii nagu teos (ehk teose mina-hääl) ise. Kindlasti pole need suhted identsed, lugeja ärevus tekib indutseeritud ignorantsist, teose mina-hääle ärevus aga eksistentsiaalsest kadedusest ja seksuaalsest ihast, kuid mõned sarnasused säilivad. Näiteks võimupositsioon, mis ei nõua õigustust, vaid õigustab iseennast, või siis seesama ärevus, mis tekib vajadusest võimulolija tunnustuse järele. Ja mis muu kui seesama „radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel“ ümbritseb Elektra Dominat järgmistes ridades: „elektra domina elupaigaks on vanad metsamassiivid / ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad / too on üksindust armastav déesse inimlapsega moodustub püsiv paar / kelle urule lähim urg asub tavaliselt kaugemal kui kümme valgusaastat / kõik see on tingitud elektra domina iseloomulikust valjust madalast / kärisevast häälest mis kostab mitme valgusaasta kaugusele“ (lk 24).
[1] Kuivõrd autor loob teose, loob teos ka autori. Nende kahe tekkinud autori puutepunktid on üksikud ja üksteisest kauged. Tahan öelda, et „Elektra Dominat“ isikustades ei räägi ma Kristjan Haljakust, vaid Elektra Dominast.
[2] „Mu nimi on Yon Yonson, / ma elan Wisconsinis. / Ma töötan ühes saeveskis seal. / Inimesed, keda kohtan, kui / tänaval kõnnin, / nad ütlevad: „Tere!“ / ma ütlen: „Tere!“ / nad ütlevad: „Mis su nimi on?“ / Ma ütlen: mu nimi on Yon Yonson…“.
[3] Tsiteerin ingliskeelse tõlke põhjal: J. Rancière, The Emancipated Spectator. Tlk G. Elliott. London; New York, 2009, lk 8–9.
[4] Sealsamas, lk 8.
Lisa kommentaar