Lauri Sommer
Yhiskonna ja looduse kiigelaual
Mathura, “Inimene on rohi”
Kolmekymnendad eluaastad ja kolmas-neljas-viies kogu on luuletajate teelahe. Esiteks on näha, mida nad on suutnud, ja teiseks, kas neil on jaksu edasi minna. Luule pole siis enam väärtus iseeneses, miski, mida peaks seltskondlikel või eneseimetluslikel põhjustel tegema. Nooruse põnevus ja eksperimenteerimine on enamasti yle. Mõned on kordamisse ja produktiivsusse langenud, kibestunud, mujale siirdunud või vaikinud. Mõned on selginud, teravnenud, või veel vahepealses olekus – võimalusega edasiminekuks. Mathura raamatus on nii uut kui vana. Esmalt lyhidalt senisest. Alates 1996. aastast Erakkonna märgi all levitatud väikse tiraažiga omakirjastuslikes vihikutes (eriti “Minu Korsnäs Gård” ja “Ava oma süda”), Erakkonna kogumikes ning debyytraamatus “Poeesia valgel taustal” (2001) oli valdavaks tugeva krišnaiitliku varjundiga pyhendumusluule: mahe, natuke absolutistlik, eksotistlike märksõnadega ja äraõppiv. See laad seostub eestlasel Tagore leelutustega. Ka varasel armastusluulel, mille lausumiste tagant nagu kumaks Krišna ja Radha mängivad kujud, on Indiaga yhiseid lainepikkusi. Kuigi seos pole nii yhene – Mathura on olnud selle usundi praktik ja periooditi elanud krišnaiitide kloostreis. See oli osa yleilmastumise tulekust meie kirjandusse, tollases Eesti usulise luule pildis huvitav, ning ka kerge new age’i maiguga. Teine kogu “Sõstramesi” (2003) oli yhtlaselt lyyriline tervik. Usuletuleku-klišeed taandusid isiklikuma otsingu ning loodusmotiivide ees. Asju nähti oma sekti maailmakirjeldusest laiemalt ja selgiv tunnetus hakkas leidma pisut eestipärasemat vormi, mille lähim kestev korrelaat on ehk Kaplinski vabavärss. Midagi intensiivset jäi neist rangema usu aastatest alateadvusse ja India kultuuriga tegeleb Mathura nyyd, muutununagi ikka edasi. Kolmandas raamatus “Kaks tuulehoogu” (2004) ilmus rohkem mõtteluulena võetavat, ning laiemalt hakkas idanema ka reisimõtiskluste laad. Yks tema tekste kaua kandnud joon on veel laululisus. Raamatutest laiema levikuga on varemalt olnud Mathura laulutekstid, mida esitasid Ummamuudu, Sobe jt. See laad tipnes Ragatmika tema sõnadele tehtud muljetavaldava CD-ga “Põhjataeva tuled” ning Kaido Kerikmäe ambientsetele taustadele loetud luuleplaadiga “Kylaturul paadisadama juures”. Neljas raamat “Kohalolu” (2006) keskendus laialdasele rändamisele ja tähelepanelikkusele. Selles oli taustal jälgitav ka syvenev religioonikriitilisus ja selgemad sotsiaalsed noodid, mis esialgu ilmusid rohkem kaugeid yhiskondi jälgides. Haare laienes. Lyyrik omandas eepilist ja vaatlevat plaani, kuid “vana head” laululisust ja kaunikõlalisust ei kaotanud. Alliteratiivsust ja ilustiytlemist oli kohati isegi nii palju, et teksti mõte kippus takerduma. Mathura puhul on mõnikord tajutav kõikumine lihtsuse ja triviaalsuse õhukesel vahealal. Mitmel pool ilmub emotsionaalne või piltide kaudu antud elutarkus ja ilu, mille omaksvõtmiseks lugeja syda peab olema avatud. On rohkemat tähelepanu väärivaid mõtteid ja yldistusi. “Iga asi on väärt just niipalju, kui see, mida ta meelde tuletab” (“Kaks tuulehoogu”, lk 59) – seda lauset võiks marketingiajastul meeles pidada. Teisal öeldakse salapäraselt ja pikkamisi midagi endastmõistetavat. See ebayhtlus on yldinimlik, sisaldub meie elude mustris. Uus kogu pakub põhiliselt kohalikku ainest ja ka mässu, mille idud on kypsenud Mathura viimaste aastate sõnavõttudes. Mitmetes kirjutistes on ta väljendanud rahulolematust praeguse luule absolutistliku Tallinna-keskuse, nihilistlikkuse ja normatiivse ajakriitilisuse suhtes. Spekter on õnneks laiem, aga mingil ajal meenutas see kunstlike vahenditega loodud olukord pisut 20ndaid, kus paljud varem täiesti muud teinud autorid tunnetasid järsku võimsat sotsiaalset tellimust. Sellest on tulnud nii loetavat ja teravat kraami kui ka hulk tyhja märksõnade pildumist, netikommentaarlust ja virinat. Apologeetide aastaid kestev maitsekohus ja muude meetodite eelarvamuslik taunimine meenutab natuke monomaaniat. Sotsiaalsus ja intiimsus on kõigis meis pidevalt yksteisesse sulanduvad yin ja yang, ning kummagi poole ylerõhutamine viib yhekylgsusele, tasakaalutusele ja pilgu hägustumisele. Kirjandusajalugu on näidanud, et ykski tendents ei pysi värskena rohkem kui kymnendi, ning stiilidel on kombeks propagandast hoolimata omapäi muutuda. See on ammugi toimunud, aga kusagilt kostab ikka sama jorinat. “Luuletaja, ära aja peale oma ajaluulet,” teadis juba Laaban. Võib öelda ka nii, et aeg on kõigest pidevalt muutuv dekoratsioon, taust, millel me liigume. Seda ei tasu võtta liiga tyhistavalt ega ka liiga tõsiselt. Maailm näitab igayhele seda, mille vastuvõttu tolle hetkekuju võimaldab. Terve yhiskonna tunnuseks on ta liikmete erisugusus, loov ja täiendav paljus ja haiglast, ebaõiglast, eelarvamuslikku, yheylbastuvat yhiskonda ei saa ravida poris pyherdamisega. Vaja on näiteid teistsuguse elu võimalikkusest. Kui rääkida kirjanduslikust sotsiaalsusest kui konstruktiivsest, yhiskondlikult kaalukast faktorist, siis on meedia-, sootsiumi- ja kultuurianalyytikud boheemlikest vahutajatest ses vallas kaugel ees. Elu on laiem, kui ykski maitsekohtunik määrata saab. Vähem dogmasid. Võib-olla peabki millegi kõneka ilmutamiseks antud stiiliga õnne katsuma keegi, kes pole ses vallas varem kirjutanud. Mathura kogu esimeses ja teises tsyklis leiduv sotsiaalkriitika on kindlasti poeetilis-poleemiline samm, mis soovib asjade seisu senisest “sisulisemalt” kirjeldada. Aga ma ei tea, kas enamat. Milleski laseb ta end valitsevast kõneviisist kanda. Ja sel laadil on praeguses eesti luules leiduva kehtestusena natuke liiga kindlad piirid, mis nagu juhiks mõtet lahmimise ja loosunglikkuse poole. Kui veel pystitamata Vabadusrist juba kinnitab, et “me pole kunagi olnud / eneste omad” (lk 11), kui kuulen, et “me kõik oleme veidi ameeriklased” (lk 12), ja kui pyhitsusnime kandev ärapöördunud usklik dramaatiliselt karjatab “see mis on püha / ei hoia meid / alles” (lk 31), siis näen seal sedasama, võib-olla osalt alatealikku sotsiaalset pyydlikkust, mida mõne aasta eest natuke yritas Kristiina Ehin, hiljuti Martin Oja ja mis on teisigi lyyrikuid abstraktsele ja huupi yldistavale meie-territooriumile ning suurte sõnade poole kallutanud. Mõnel autoril on selle tendentsi taga uute võimaluste otsing, teisal kerge konjunktuurlus. Nagu öeldud, on uutes katsetes ka otsekõnet ja õnnestumisi, aga… See stiil omab esiteks piiratud kehtivust (nii konstrueeritud reaalsus hakkab logisema kohe, kui karpmajade kvartalitest, liiklusummikutest ja supermarketitest eemale pääsed) ja ta eeldused ning järeldused on liiga teadaolevad. Sotsiaalkommentaatorina elab Mathura mõnel pool yle hilist lahmivat pungiiga, tekstilist lähtefaasi, millega võrreldava ta läbis krišnaiitlusse sisse elades. Huvitavamaks läheb asi siis, kui vaadatakse seriaalsuse sisse (“Toode”, lk 34) ja pannakse veidi ulmelisse pilti kokku õhtumaa kultuuri allakäik, veeuputus ja tarbijalikkus (“Tagasi vette”, lk 15), proovitakse korraks groteskinuppu (“Maailma varjus”, lk 13–14) ning pööratakse teravik lodevate loomeinimeste (“Ebalooja”, lk 35) ja kinnijäänud sotsiaalröökurite (“Kärbes”, lk 37–38) poole. Yks asi, mis sotsiaalsuseks nimetatu puhul tihti häirib, on lahenduste puudumine. Kui jutu taga on koolipoisilik eksistentsialism, negativism ja alkoholismi jääknähud, siis seda vist tekkida ei saagi. Ma ei tea, kas see annab kriitikale automaatselt tõetruudust juurde, aga Mathural on plusspool täiesti olemas. Yleminek sotsiaalsest privaatsesse toimub kyll mingi (võib-olla praeguses kirjanduspildis paratamatu) jõnksuga. Ma ei tea yhtki praegust Eesti autorit, kel need kaks poolust päris loomulikult koos oleksid. Ehk on tegu seaduspäraga. Ehk ongi nende maailmade yhendustee tänases liig kitsukeseks saanud. Igatahes pärast teravat piiririba, alates lehekyljest 39, läheb meeleolu rahulikumaks, helgemaks ning vaatlevamaks. Päike tuleb välja, kõledus ja saast hajuvad. Loodu
se mõju summutab kriitilise ängi. Iseloomulikult toimub see sõber Gauguini tsivilisatsioonist troopikasse ja ametnikutöölt kunstivalda lahkumise kaudu (lk 39). Ja siis on inimene yks rohuga, unustab sotsiaalsed hädad, saab tagasi pärisosa ja yhendab tavapäraselt sooned looduse ringkäiguga. Korra veel ilmuvad sisepained (“Sygistalv”, lk 41) tunnistavad justkui, et heaoluyhiskonna rahulolematus on ummistunud olek ja “elu on raske / sest päevast päeva kanname end / punasesse raamatusse”. Viimane tsitaat on yhest mu lemmiktekstist “Läbi Vasknarva” (lk 51–53), kus ääremaa olukorra hinnanguteta kirjeldamise läbi saavutatakse kaudne, rynnakuloosungitest palju mõtlemapanevam sotsiaalne toon, millele lisandub nõtke pildilisus. Selline lähenemine, kus hoidutakse näpuganäitamistest ja absolutismist, ning lastakse rääkida paikadel, inimestel ja vaatepiltidel, tundub mulle perspektiivikam. Sellist “hiilivat sotsiaalkirjeldust” vilksab loomuliku komponendina näiteks Hasso Krulli ja Tõnu Õnnepalu selle aastatuhande loomingus. Meetodi vooruseks on see, et tekst jääb luulena loetavaks, kunstikypseks ka siis, kui viidatud päevapoliitiline formatsioon enam ei kehti. Praegustest noortest kirjutajatest otsib tasakaalu isikliku ja yhiskondliku vahel nähtavaimalt Paavo Piik. Tema on oma orienteerumissuuna sõnastanud nii: “eesmärgiks on tagasi saada hing” (“Lakoonia”, lk 13).
Edaspidi on Mathura tagasi oma tuntud territooriumil, aga uut leiab sealtki. Lugedes siinseid paremaid tekste, jäin mõtlema – kui vähe on meil praegu õieti seda päris loomulikku loodusluulet, mis pole postkaardilikult magus, tulvil võltsi aukartust või klišeelikke detaile. Peaaegu polegi. Suurem osa linnaloomadest luuletajaid piirdub suvitamisega. Loodus, see maailma telg, on tekstis harva yksi, sest “inimene on vahel ta moodi” (kogu järelsõnast) ja neis punktides selge ning lähedane enamasti tekibki. Maastikku võimendab näiteks mingi tyhjususuline äratundmine (“Lihavõtted”, lk 36) või kohtuvad meri ja inimlik lähedus (“Laid”, lk 60; “Tuul merelt”, lk 70). Mathura valdab meeleolusid, asi on edasi antud parasjagu nyansseeritult. Mõni tekst, nagu “kes tahab” (lk 78) on autori laulduna avaram. Traditsiooniliselt leiab siit ka näputäie laululist materjali. Justkui eelmise kogu juurde kuuluv ja intiimsel taustal irdsena mõjuv on “Keira Knightley…” (lk 68), mis ehk näitab looduskaugete inimeste kontaktivõimalust tegelikkusega. Lõpuluuletus “Läänelaul” (lk 80) on meeleolu poolest väga sarnane Eha Lättemäe tekstiga “Siis, kui ärevad veed lähevad liikvele” (kogust “Nõnda ma lähen”, lk 89). Muidugi pole mingit põhjust, miks kaks või ka 20 000 luuletajat ei võiks otsida ja leida samasugust rahu. Meis on ju palju sarnast ja lugemisrõõmu jaoks siiski ka paras annus erinevat. Mathura Läänemaa lagedate loopealsete ja saarte maastikud on mu lõunaeesti tunnetusele sobivaks täienduseks. Aga edasi-tagasi lehitsedes tekib tunne, et seda raamatut võinuks veidi kauem koguneda lasta. Mõned tekstid (“Kased tantsisid lehetult 2”, “Must”, “Mitte ainult mõte”) jäävad nõrgaks või sõnastuslikult triviaalseks. Teisal on mõttelisi edasiminekuid. Varem mõnes kohas jutlustama kippunud autor teab, et “see mida arvan / pole kuigi tähtis” (lk 59) ja pole ka “tähtis, mida ütleksin / sulle. Pead minema ise ja / nägema, tundma” (lk 50). Ning loodus ja maa pole muidugi yheselt “hea” – “Äike on tulekul” (lk 74–75) näitab, et pastoraalses erakluses võib kypseda tõeline “doom”. Tekstid nagu “Kased tantsisid lehetult 3” (lk 56), “Taluõuel” (lk 57), ning eelmainitud Vasknarva-lugu näitavad käimata kirjutamisteid. Mathura kogu tekitab mõtteid mitmes suunas. Selle kompositsioon, sisulised nõrkused ja tugevused ilmutaksid nagu mingit praeguse luulepildi yldisemat skisoidsust. Varasem Mathura oli yhtlasem, kuid siinsest ebayhtlusest võib syndida midagi teistsugust. Eelmine kogu haaras laiemalt. See oleks nagu vaheraamat, kus kombatakse muutumise võimalusi.