Pärast pisut ebatraditsioonilist sisenemist eesti kirjanduse ahtale skeenele on Mudlum õieti kõndinud lausa maaliliselt konventsionaalset kirjanikuteed. Novellide ja lühijuttudega paralleelselt on ta kirjutanud arvustusi ja mitmesuguseid ülevaateid (viimaseid küllap eri toimetajate nõudmisel, kes uut kirjutamisvõimelist inimest haistes on kaarnatena küüned tema lihasse vajutanud). Vähehaaval on teda aga hakanud meelitama pikemad, tummisemad žanrid. „Ilus Elviira“ (2015) kannab kaanel veel määratlust burleskne jutustus, nüüdne „Poola poisid“ aga juba – romaan.
Miks mitte, romaan, kui soovite, aga siiski omajagu hajusa struktuuriga. Lugu räägib ühe sõpruskonna tekkimisest ja lagunemisest. Need sõbrad, eriti kaks tükki, Adam ja Sulisław, ongi pealkirjas nimetatud poola poisid. Mingi raami see muidugi kõigele annab. Kaunis klassikalisel viisil alustatakse Adami lapsepõlvest ja poisieast, ka liigub lugu põhimõtteliselt tasahilju tuure kogudes kulminatsiooni ja lõpupauguni, kuigi mitte väga pingestatud võtmes. Samas on tekst vormistatud üsna iseseisvate alaosadena, millest mõni ongi ilmunud ka omaette novellina. Osad järgnevad üksteisele enam-vähem, kuigi mitte päris kronoloogiliselt, keskendudes vaheldumisi eri tegelastele ja pakkudes sissevaateid nende kunatisse eluperioodi.
Üldiselt liigubki romaan arvukaid karaktereid pidi, sarnanedes selle poolest „Ilusa Elviiraga“. Tegelasi kirjeldatakse kaasaelamisega, aga distantsilt, tundes rõõmu mahlakate tüüpide loomisest. Siiski on romaani esimene ja teine pool natuke erinevad. Esimeses pooles tungib esile maagilis-realistliku suguvõsaloo laad, eriti siis, kui kirjeldatakse, kuidas kolmes põlvkonnas järjepanu saab mees samaaegselt lapse kahe eri naisega. Muljet süvendab Mudlumi leivanumber, tõepoolest maagilised kirjeldused esemetest ja interjööridest: mängujänesed, pesemata kohvitassid, roosipuust diivanid, mis, hea küll, võib-olla ei ole päriselt roosipuust, aga no nikerdatud roosidega igatahes! Needki kirjeldused on praegusel juhul ennekõike karakterite loomise teenistuses. Teksti teises pooles ei unustata inimesi ära, aga laad läheneb ideeromaanile, mateeria kirjelduste asemele trügivad printsipiaalsed väitlused nii tegelaste vahel kui ka nende peade sisemuses. Kohati on autoril õnnestunud need läbi kirjutada sama sulnilt ja stiliseeritult kui esemeline maailm, kohati aga mitte. Siis muutub teksti jälgimine vaevalisemaks.
Jälgida on raske ka seetõttu, et tegelasi on palju ja mõni haru võib-olla ikkagi ongi natuke ülearune. Näiteks peatükk „Surm Visla kaldal“ algab kirjeldusega kolme poliitiku kohtumisest. Karakterid kirjeldatakse ära sama tundlikult nagu ikka, kõik näib väga tähenduslik, ja ometi ei viidata sellele kohtumisele hiljem kordagi. Poliitikuid me enam ei kohta, poola poiste tegevusse nad ei sekku ning stseenil ei tundu olevat ka erilist kaalu romaani üldkompositsioonis. Samasugune lahtine ots lõpetab peatüki „Mida pan Zawisza Bitolas tegelikult tegi“: juttu on Sulisławi peatsest kohtumisest kellegi salapärasega, sellestki kohtumisest ei saa me aga midagi enamat teada (õigupoolest ei jõuagi, sest raamat lõpeb varsti ära).
Olgu need lahtised otsad autoril enesel väga täpselt välja arvestatud või mitte, seda tüüpi raamatute puhul kujuneb otsustavaks küsimus, kas pärast kõike seda püsib tekst lugeja jaoks ikka veel koos. Õnnetuseks ei ole mina antud juhul kõige parem testlugeja, sest minu jaoks seob raamatu kindlaks ja purunematuks tervikuks selle konkreetne reaaleluline taust ja teadmine kireva prototüüpide plejaadi kohta. Nagu üks rahvusvaheliselt tunnustatud eesti kirjandusteadlane on öelnud Ene Mihkelsoni romaani „Korter“ (1985) kohta: Rutt Hinrikus ja Marju Lauristin muidugi teavad, mis seal tegelikult juhtus, aga teised ei saagi mitte midagi aru saada! Põhimõtteliselt on Mudlum selle raamatuga ära kirjutanud rühmituse ZA/UM kroonika: sõpruskonna kujunemise omaette esteetilis-poliitilise programmiga rühmituseks, kes annab välja isetegevuslikku (veebi)ajakirja; uued hoovused, mis viivad 2013. aastal võimaluseni Kaur Kenderi juhtimise all hakata toimetama kultuurilehte Sirp; sellest sündinud skandaali, mis raputab kultuuriavalikkust ja lööb laiali kogu sõpruskonna. Tagakaane blurb’is juhib Mart Juur täie mõnuga lugejat vastassuunda, pildudes Poolaga seonduvaid märksõnu – just nagu komöödiafilmi heasüdamlik kõrvaltegelane, kes kena inimest jälitavale tölbile politseinikule ausate silmadega kinnitab: „Vasakule, vasakule, ta läks siit vasakule“, kui tagaaetav on äsja täie vaardiga paremale põrutanud. Samahästi võiks aga kaanel kuldtähtedes ka seista, et kõik jutustatu on maha kirjutatud otse elust, juhtunud täpselt nii ja mitte kröömivõrragi teisiti.
Praegu seda kaanel ei seisa ja autor ise seda lugemisstrateegiat reklaamida ei armasta. Ka kriitik Mihkel Kunnuse meelest on prototüüpide läbipaistvus pigem miinuseks ja ta oletab, et järgmised põlvkonnad saavad sellest raamatust rohkem.[1] Ometi pean mina seda aspekti oluliseks: ZA/UM-i kroonika jäädvustamine on kultuurilooliselt väärtuslik. Sirbi skandaali ajal oli minu jaoks ootamatu, kui üheselt omandas kogu sündmus avalikus kajastuses reformierakondliku orkestratsiooni kuju. Õnnetu kombinatsiooni andis kokku see, et varjamatult poliitiline oli ka zaumnikute kirjutatud Sirbi manifest – hetkelõõmas ei tulnud kellelegi pähe, et seda ei pea ilmtingimata mõistma reaalpoliitilisena. Selle tulemusel nähtigi kogu asja esmajoones küünilise poliitmänguna ja just selle vastu protestisid muuhulgas need, kes esinesid kuulsas fotoseerias kinniteibitud suudega. (Tõsi, oma roll oli kindlasti ka vastuolulise imagoga Kenderil, aga selle nüansside arutamine võtaks rohkem ruumi, kui siin on võimalik kulutada.) ZA/UM-i noori liikmeid mõisteti aga parimal juhul kasulike idiootidena, kel jalas tanksaapad, millega trampida üle eesti kultuuri õrnast taimest. Hiljem reaktsioonid mõnevõrra mahenesid, sündmuste tulipunktist mäletan aga veidigi eristuvaid arvamusi peamiselt neilt, kes zaumnikuid isiklikult tundsid. „Poola poisid“ näitab sündmust teisest vaatevinklist: tohutust entusiasmist kantud avantüürina, mille initsiatiiv tärkas just nimelt altpoolt. See ei ole sealjuures ilmtingimata ja läbinisti positiivne, vastupidi, lõpuks jääb tegemata leht ja laiali laguneb ka rühmitus. Ent romaan jutustab ära ühe teise tõe, mis skandaali ajal varju jäi, kuid väärib samuti kirjapanemist.
Mis siis selle Poolaga on? Mudlum kasutab võtet, mida on viimasel ajal ohtralt viljelenud Paavo Matsin: mitte väga keerulise salakeele meetodil on ühest kultuuriruumist pärit tähistajad asendatud teistega. „Poola poistes“ öeldakse Tallinna asemel Varssavi, Tammsaare asemel Henryk Sienkiewicz, sinise rukkilille asemel punane moon; ingliskeelsete fraaside asemel vürtsitavad juttu prantsuskeelsed. Selle menetluse siht on mind ka Matsini raamatutes pannud pead murdma. Muidugi, esmajoones on see kõik lihtsalt natuke naljakas, nalja teeb äravahetamise ja pea peale pööramise lust. Matsinist rohkem on võte Mudlumi puhul ilmselt ka pedagoogiline. Kuigi autor sündmustiku reaalelulist alust kuigi kiivalt ei varja, on siiski kasulik lugejale kogu aeg meelde tuletada, et kirjutatut palutakse mitte võtta fakti pähe.
Kohati aga hakkab pea aurama, kui vahetustele selget šifrit ei leia. Eriti tingib selle tõsiasi, et muudetud on ka aega: kui ZA/UM tegutses 21. sajandi esimesel-teisel kümnendil, siis raamatus paistab olevat tegu umbes 1980. aastatega. Kui „Poola poistes“ kõneleb pan Pasatski põlastavalt sotsdemmidest (lk 204), siis mida see tähendab – kas need on mingid Poola sotsiaaldemokraadid (vastav partei loodi Wikipedia andmetel alles aastal 1990)? Missugune sel juhul võiks olla nende ühiskondlik kuvand selles ajas ja kohas? Ja mida ikkagi tähendanuks 1980. aastate Poolas see, et „samizdat-väljaande“ tegijad äkki päris kultuurilehe toimetajateks saavad? Kui see üldse juhtuda saanuks, kas polnuks see risti vastupidise märgiga sündmus kui 21. sajandi Eestis? Kas siin ei hakka asendus juba ähmastama asja mõtet?
Ilmselt muidugi ei tohiks seda raamatut üldse niimoodi lugeda. Tulemuseks ei peagi ju olema ehe pilt ajaloolisest Poolast, vaid pigem mingi lõbustuspargi või teemapargi moodi maailm. See meenutab lisaks Matsinile ühtlasi zaumniku Robert Kurvitza raamatut „Püha ja õudne lõhn“ (2013), ja just selles seoses antakse „Poola poistes“ ka seda tüüpi maailma kirjeldus: see „paiknes tuvastamata kohas, võib-olla isegi väljaspool aega, selles sisaldusid elemendid feodaalajast, viiekümnendate heleroosast Ameerikast, seal maal tegutsesid korraga nii rüütlid, võlurid, anarhistid kui ka pollarid, kõik, mis kuskil tundus äge ja silmapaistev, poogiti fantasmagooriale külge“ (lk 121). „Poola poiste“ Poola ei ole nii silmatorkavalt heleroosa ja fantastiline, aga ehk võib seda nimetada näiteks nõukogudeaegsete Loomingu Raamatukogude Poolaks – Loomingu Raamatukogu sari on ilmtingimata üks Mudlumi maailmu tema noorusest senimaani.[2]
Õieti just nooruse märksõna võibki aidata positivistliku faktisõelumise juurest jälle üldistava lugemisstrateegia juurde. Sellised fiktsionaalsusega looritatud kultuuriloolised käsitlused (kui olla nõus see määratlus omaks võtma) pole midagi haruldast. Küll aga kirjutavad neid harilikult nooremad generatsioonid oma eelkäijatest – kas siis bioloogilistest emadest-isadest või ka niisama mentoritest (näiteks Jaan Kaplinski Uku Masingust). Need inimesed on kasvanud eelkäijate kumas, täiskasvanuks saades sageli hakanud noores eas nähtut ümber mõtestama ja otsustanud anda sellele tekstilise tõlgenduse. Läbisegi siira või tõrksa imetlusega võib sellistest raamatutest leida puuslike mahakiskumist, viletsamal juhul isegi ärategemist. „Poola poiste“ juhtum paistab silma selle poolest, et asi on vastupidi: ema on kirjutanud raamatu oma pojast ja tema sõpradest. Tõepoolest ootamatu! Kuid just see vaatepunkt teeb „Poola poistest“ ühtlasi üldistava nooruseromaani. „Olgu jumal armuline süüta-lastele, kes alles alustavad oma elu!“ (lk 81) – nii algab pikem tsitaat, mida autor ise on siin-seal kasutanud raamatu tutvustamiseks. Sedakaudu võib mõista ka kummalist aegruumi: eri generatsioonide noorused sulavad kokku ja paigutuvad ajateljel umbes sellele lõigule, kus kodanik-autor ise oli kahekümnendates. Adami, Sulisławi ja teiste sõprade kohta leiab tegelane Wanda: „Kui väga ta neid poisse ka ei armastanud, oma südames tundis ta, et neis on midagi vanamoodsat, isegi aegunut“ (lk 189) – mis 21. sajandi prototüüpide puhul võiks viidata just 1980. aastatele.
Emad ja pojad on tõepoolest selle romaani olulisimad tegelased. Juttu on küll ka vanematest meestest ja noorematest naistest (eraldi peatükis „Lahedad tüdrukud“ võetakse ZA/UM-i olulisemad naisliikmed järjest läbi üsna samasuguse ühtaegu empaatilise ja tüpiseeriva menetlusega nagu poisid) – ent põgusamalt. Emakuju on killustunud teose arvukatesse naistesse, kelle elu näeme lähemalt ja kes kuuluvad noorte peategelastega võrreldes eelmisse generatsiooni: Adami ema Ewa, tema mehe armuke Anka, Sulisławile ulualust pakkuvad pani Zofia ja pani Ada. Kõik nad on omamoodi Ilusa Elviira sugulased: terased ja vaimukad eluvaatlejad, kelle unistused kipuvad tragikoomilisel moel suubuma olmesse. Lõpuks leiavadki nad sageli lohtu ja pagu kodustest argirituaalidest. Hoolimata omaenese sisemistest hingevärinatest ja -vapustustest mõjuvad nad kokkuvõttes stabiilse ja mõistlikuna maailmas, kus mehed armsalt, aga enesekeskselt ja pealtnäha sihitult ringi uitavad. Sellisena kipuvad need tegelased ühte sulama ja võib tekkida küsimus, miks peab neid nii palju olema – aga küllap just selleks, et emade tiib oleks võrdne vastukaal poegade tiivale.
Kui sõnapaar „isad ja pojad“ viitab elus ja kirjanduses enamasti vastasseisule, siis emade ja poegade suhte maalib Mudlum meile ette sõbralikumana, olgugi et mitte kriitikavabana. Järgmiselt põlvkonnalt ei nõuta, nui neljaks, vanemate unistuste teostamist – pigem on päris lõbus jälgida, mis nad oma peaga ette võtavad, kuigi see valmistab tihti palju tüli. Selle võtab hästi kokku emand Ada Noseki pahur, kuid hell pomin: „Kus mul alles romantikud. Maailma ringi tegema kanged. Head nõu ei kuula. Ütlesin ju, et kui tahate midagi muuta, siis tuleb seda teha salaja ja märkamatult. Aga ei, ikka vaja ropsuga ja ülepeakaela. Pärast nutavad ja klaarivad minu aias oma arveid. Oh te piimaninad“ (lk 360).
Säh teile Sirbi skandaali ja poliitmänge.
[1] M. Kunnus, Mudlum ja tema poisid. Kultuur.err, 02.12.2019.
[2] Vt Mudlum, LR! Hõissa! Proosit! Ta elagu! Sirp, 13.01.2017.
Lisa kommentaar