Novembris 2023 möödus kümme aastat kultuurirahva kunagi kihama pannud Sirbi-skandaalist. Peategelasteks olid rühmituse ZA/UM liikmed, Eesti nüüdiskultuuri toonased mässajad, nimetatud ka „veebis tegutsevaks marginaalide seltskonnaks“, „suhteliselt vähetuntud rühmituseks“.[1] Zaumnikute lugu ei alga aga 2013. aasta lõpus, vaid juba umbes neli aastat varem. Nende peatükk pole ka praegu veel kaugeltki läbi, omal killustunud moel käib tegevus edasi, olgugi et algsest blogosfääri ühisloomingust on nüüdseks mitu sammu eemale ja ka eri suundadesse astutud. Oleks sobiv aeg meenutada, kellega tegu, missugune mõtteruum neid ümbritses, kes neid kuidas vastu võttis, või kui võtta eeskuju kõmuveergudest, esitada küsimus: kus nad nüüd on?
Aga tagasi algusesse.
Esimene peatükk: 2005, DnD
Oli kord kamp loomingulisi noori, kes lisaks muule harrastasid koos rollimängu „Dungeons and Dragons“ ehk DnD. See lubab tegelastel luua enda ümber mis tahes tegelaskujud ja maailma ning sattuda kõikmõeldavatesse seiklustesse, piiriks mängijate endi fantaasia. Eelkõige osutub see loomingu alustalaks aastaid hiljem, kui siirdutakse vallutama juba uut tegevussfääri.
Kollektiivne nimi ZA/UM võeti kasutusele umbes aastal 2005, viitega Vene avangardistide kontseptsioonile заум’ist kui mõistusetagusest keelest. Oma osa olevat mänginud ka see, et ZA/UM on lihtsalt visuaalselt äge oma suurtähtede ja kaldkriipsuga.[2]
Teine peatükk: 2009–2013, kultuurirühmituse kõrgaeg
Zaumnike esimesed kirjutised, millest nende lugu alguse sai ja mis olid seemneks edasisele tegevusele, jõudsid maailma ette ZA/UM-i blogis jaanuaris 2009. Lehel www.zaum.ee kujunes välja ühine virtuaalne ruum, kus avaldada tekste, intervjuusid, ülevaateid, arvustusi, postitada enda ja ka teiste visuaalset loomingut, tutvustada huvipakkuvaid kultuuri- ja ajaloonähtusi jne. Esiti oli tegu ennekõike sõpraderingi häälekandja ja loomingulise kohtumispaigaga – et oleks koht, kus olla, kirjutada, lugeda, omakeskis mõtteid vahetada. Blogi ennast samal kujul tänaseks enam saadaval pole – esilehte ilustab alates 2019. aasta septembrist kurjakuulutav kiri „WE WILL BE BACK SOON“ –, ent internetiarhiivi abiga õnnestub suure osaga postitustest siiski tutvuda. Kahju, et blogi tervikuna säilinud pole, kuna aastad 2009–2013 näivad olevat rühmituse silmapaistvaim periood vähemalt kohalikul kultuuriväljal.
Postitustele lisaks tõmbab tähelepanu tegevautoreid tutvustav püsiveerg blogi servas. Sealt võib näha, et zaumnike seltskonda ehk „katzen kangelaste“ hulka kuulusid Robert Kurvitz, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Joanna Ellmann, Kaspar Kalvet, Ruudu Ulas, Lilian Marie Merila, Made Luiga, Helen Haav, Jim Ashilevi, Kristo Viiding, Triin Tasuja, Carolina Pihelgas, Siim Nurklik ning anonüümsemat sorti tegelased Poliitiliselt Korrektne Printsess ja Conversation Killer. See oli niisiis algne punt, kes ZA/UM-i ridades tegutses. Paar nime on võib-olla üllatavad, paljud tunneme siiski ära rühmituse hilisema tuumikuna. Tegu oli andekate noorautoritega eri valdkondadest. ZA/UM ei olnud kirjanduslik rühmitus, vaid nende tegevus kultuuris oli palju laiem. Robert Kurvitz oli ansambli Ultramelanhool ninamees ja laulusõnade autor, lisaks oli tema kui debütandi iseäralikest ideedest pakatav käsikiri romaanile „Püha ja õudne lõhn“ 2008. aasta romaanivõistlusel värskelt ära märgitud. Samasse hõimkonda kuulus ta onutütar Joanna Ellmann, luuletaja ja Ultramelanhooli mänedžer. Luuletasid mõistagi ka Triin Tasuja ja Carolina Pihelgas. Visuaalkunsti viljelesid zaumnike seast fotograafid Ruudu Ulas ja Lilian Marie Merila ning pseudonüümi Aleksander Rostov taga peituv kunstnik Sander Taal, kelle käekirja tunnevad nüüdseks pea kõik arvutimängurid. Jim Ashilevi oli toona TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja eriala tudeng, Kristo Viiding värske Draamateatri näitleja. Esseistlikke tekste tootsid ehk enim Helenid – Hindpere ja Haav –, kirjanik Siim Nurklik ja üks tulevasi Disco Elysiumi maailma kaasloojaid Kaspar Kalvet, ülevaateid ja blogilikke postitusi rühmituse „sekretär“ Martin Luiga. Lisaks Robert Kurvitzale torkas ilukirjanduslike katsetustega silma Made Luiga, keda omad tundsid juba siis hüüdnime Mudlum järgi. Ühtlasi oli nii Mudlumil kui ka Martin Luigal kunstikalduvusi: „noor Luiks“ on käinud Tallinna Kunstikoolis ja Kopli Kunstigümnaasiumis, Mudlum Eesti Kunstiakadeemias. Mõlema kunstikatsetused on kaunistanud raamatukaasigi. Niisiis oli kaetud kaunite kunstide valdkond muusikast fotograafiani, proosast näitlemiseni, illustratsioonist luuleni ja siis veel veidi muud sekka. Kaastööliste ring muidugi ei piirdunud kaugeltki eelmainitutega; tekste avaldasid eri aegadel ka näiteks Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Riismaa, Taavi Eelmaa jt. Isegi Mihkel Kunnus, kellel hiljem ZA/UM-iga mitu sõnakat konflikti tekkis.
Kui blogi sirvida, hakkab silma, et tolle perioodi ZA/UM oli tõepoolest kamp kultuurihuvilisi, kantud uudishimust ja soovist leida nurgake, kus teha loomingulisi katsetusi või näidata juba ilmunud materjali, saada ja anda tagasisidet. Utsitati üksteist kirjutama, kutsuti üles sahtlis seisnud töid avaldama, ühiste rahadega korraldati isegi loominguline tuusik, mille õnnelikuks väljavalituks osutus Martin Luiga. Tekstidest endist: blogist võis näiteks leida Jim Ashilevi seminaritöö, Argo Tuuliku oodi jalgrattale, Mudlumi „Poola poiste“ ja „Elleni“ suleharjutusi (aga ka EKA koolitöid), kutseid zaumnike näitustele-kontsertidele-esitlustele, intervjuusid ja arvustusi, fotoseeriaid, Soundcloudi linke ZA/UM-i üksikutele raadiosaadetele ja nõnda edasi. Ühisplatvormile iseloomuliku virvarri kiuste ei olnud kirjutised aga päris kaootilised, st püüeldi mingisugusegi vormiühtsuse poole – zaum.ee lehe päisest võis leida kasutajate küljendusjuhise; 6. mail 2011 avaldas Aleksander Rostov ka pikema eeskirja artiklite postitamise kohta: „käesolev on rohkem ringkiri zaumnikutele ja kaasvõitlejatele, avalik juhtkiri ja tutorial, kuidas peaks vormistama üht ZA/UM’i artiklit, et kõik oleks pinkponks, ordnung ja esteetiline.“ Kergelt manitsevas juhendis on juttu vormindamisest, pildimaterjalist, vajalikest koodijuppidest. Postituste sisuline pool jäeti kultuuri laia temaatika piires siiski vabaks ja neile kirjutistele omane mitmekesisus ja kirg olid rühmituse nn kajaseina suurimad väärtused.
Mida aeg edasi, seda rohkem näis ZA/UM-i blogisse lisaks n-ö tavalistele kultuuritekstidele sisse jooksvat punke ühiskonnakriitilisi teemasid ja vasakpoolseid mõtteavaldusi. Suvalisi pealkirjanäiteid: „Kuidas Hugo Chavez sotsialistlikku revolutsiooni tegi“ (detsember 2010), „Avalik kiri Kaur Kenderile“ (veebruar 2011), sari „Jumal. Armastus. Kommunism“ (september–november 2011), „Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane“ (november 2011), „Tartu ja kelbas“, „Kangelaslik Pariisi kommuun“ (veebruar 2012), „Inimese kohus“, „Millal saab klienditeenindajast Eestis inimene?“, „Revolutsioon“ (aprill 2012) jne. Oma osa rant’i said ka kultuuri visuaalsed väljendusvahendid, kui meenutada näiteks Aleksander Rostovi postitust („Etteheiteid kolleegidele“ – veebruar 2012) üleskutse ja näidetega varustatud ettepanekutega, kuidas ulmeraamatute kaasi paremini kujundada. Kuidagi orgaaniliselt hakkas välja kujunema ZA/UM-i kui peavoolule vastu ujuva rühmituse kuvand. Ometi tuleb märkida, et nad olid siiski osalised ka sellessamas peavoolu kultuurielus: avaldasid proosat ja arvustasid romaane Vikerkaares, võtsid sõna Müürilehes. Ehkki ZA/UM-i blogi oli aktiivne 2016. aasta suve keskpaigani, toimus 2013. aasta lõpus pööre ning edasised tekstid jäid selle perioodi sündmuste varju. Rühmituse kui sellise retseptsioon pole Sirbi-skandaalile eelnenud aega peaaegu märganudki ja tahes-tahtmata jääb mulje, et kollektiivina sai ZA/UM omale näo alles selle ühe juhtumi valguses – seni oli rühmituse liikmeid siin-seal pigem eraldi ära märgitud.
Kolmas peatükk: 2013, sõda kultuuri vastu või kultuuri nimel
Nagu teame, leidis 13. novembril 2013 aset seik, mille tõttu rühmitus sai Eestis laiemalt tuntuks. Avalikkuse ette jõudis ühtäkki sõnum, et pärast läbikukkunud otsinguid peatoimetaja leidmiseks asub Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks Kaur Kender, kõrval teised zaumnikud – tõsi küll, peamiselt figureerivad selles valemis Robert Kurvitz ja Martin Luiga. Kenderi ja ZA/UM-i vastastikmõju sel perioodil võib vaadata kahe nurga alt. Ühest küljest lõikas ZA/UM-iga jõudude ühendamisest kasu Kender ise: tolleks ajaks oli ta küll kirjanikuna kanda kinnitanud, ent tema viimasest romaanist oli möödas juba kolm aastat; zaumnikud võisid talle pakkuda vajalikku lüket või uut hingamist. Seni polnud Kender rühmitusega suuremas mahus koostööd teinud, ehkki oli nende innukas toetaja ja aidanud Kurvitzal välja anda „Püha ja õudse lõhna“. Teisalt tõi Kenderiga liitumine zaumnike endi jaoks kaasa muutuse rühmituse diskursuses, pealegi leidsid noored kultuuriinimesed endale mentori ja kaasaelaja. Kui nüüd teoretiseerida, siis on selge, et kellelegi Kenderi-eelsest ZA/UM-ist Sirbi toimetuse moodustamise ettepanekut tehtud ei oleks – ehkki sellest hüpoteetilisest stsenaariumist võinuks saada kultuurielu rikastav vangerdus, kuivõrd zaumnikel, nagu mainitud, oli lai ampluaa ja korralik kompott kultuurilisi kompetentse. Tuleb ka tõdeda, et Kender ise poleks avaliku konkursi tulemusena tõenäoliselt kunagi Sirbi etteotsa sattunud (ja ta ei kandideerinud ka). Taustal käisid aga parasjagu teatavad kultuurisfääri mõjutavad poliitilised mängud, mis edasist sündmustikku suunasid.
Nagu teame, avaldas ZA/UM Sirbi toimetusse saabumise järel rohkelt kõneainet pakkunud visioonidokumendi, milles nad sõnastasid oma eesmärgid ja ideaalid kultuuriajakirjanduses ja -valdkonnas laiemalt. Kaasas olnud paraadfoto järgi oletades võisid sellele allakirjutajateks olla Ruudu Ulas, Siim Nurklik, Robert Kurvitz, Kaur Kender, Mudlum, Märt Belkin, Lilian Marie Merila, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere. Kokkuvõtlikult kritiseeriti teravalt kultuurielu hetkeseisu ja lubati-loodeti peatset muutust. Manifestis öeldi, et Eesti vajab kaasaegsemat ja progressiivsemat kultuurilehte, et kultuur tuleks akademismilt tagasi võita kirele, et koostööd tuleks õhutada kõigi Eesti ühiskonna osade vahel, et kultuuriajakirjandus peaks olema mitmekesisem, avatum, kättesaadavam. Huvitava aspektina toonitati, et arvamuskülgedel võiks senisest enam õhutada poliitilist diskussiooni, lahendamaks erimeelsusi ja viimaks ellu ühiseid eesmärke. Samas rõhutasid zaumnikud, et nad pole poliitiline rühmitus, vaid kultuuriline. Kui eelmainitud punkte ZA/UM-i seniste tekstidega kõrvutada, ei ole need väljaütlemised kuigi üllatavad, st blogis avaldatu ei lähe manifestis kuulutatuga vastuollu. Seega võib visioonidokumenti võtta rühmituse liikmete vaadete peegeldusena. Aastaid hiljem on Martin Luiga öelnud, et Sirbi visioonidokument polnud küll otseselt organisatsiooni manifest, ent väljendas poliitilise dokumendina siiski mingeid väärtusi. Robert Kurvitz olevat toona küll väitnud, et üks kultuurirühmitus ei peaks end tegelikult mingi manifestiga piirama. Tasub ka silmas pidada, et see kõik toimus ikkagi n-ö poliitiliselt laetud võitlusväljal ja ei saa olla kindel, kas, kuidas või mis mahus oleksid zaumnikud manifestis mainitud ideid kultuurilehes ellu hakanud viima. Jõuti end ju peaaegu kohe ka uuesti Sirbi toimetusest taandada; põhjuseks toodi tekstide avaldamine Andres Aule lõpetamata luulekogust.[3]
Praegu, 2023. aastal kogu Sirbi-intsidendile tagasi vaadates pole rühmituse ajajoone koostamise seisukohalt kuigi oluline, mille pärast täpselt jõuti välja anda ainult üks lehenumber: kas nii oligi algusest peale plaanitud, kas sai liiga uljalt pea ees tundmatusse vette hüpatud, kas tekitasid lehe kokkupanekul edasisi raskusi kaastööliste (meenuvad näiteks Jaak Urmet ja Aare Pilv) boikotid või oli seal midagi hoopis muud. Maine oli aga saanud löögi ja ZA/UM-i kui kultuurirühmituse lõpunoote jäi sellest ajast saatma pigem negatiivne varjund.[4] Toonasel pahameelel võis olla kaks allikat. Esiteks tekitas üldsusele tuska poliitika sekkumine kultuurielu reeglistikku. Tekkinud olukord oli lihtne: end mittepoliitiliseks kuulutanud rühm inimesi oli hämarate poliitvangerduste tulemusel jõudnud Eesti lugupeetuima kultuurilehe toimetusse ning iroonilisel kombel kutsus seal üles avama poliitilist diskussiooni ja seisma vastu „poliitikute dehumaniseerimisele“. Teiseks – kuigi nii mõnelgi on seda võib-olla raske tagantjärele omaks võtta –, Sirbi-aktsioon äratas nii tugeva vastureaktsiooni ehk seetõttu, et establishment’i häälekandja olid ühtäkki üle võtnud sellele pigem vastanduvad tegelased, kellest toona veel midagi eriti arvata ei osatud.
Annan põgusa ülevaate kommentaari-lõimest ZA/UM-i blogis avaldatud manifesti all. Suurem osa kommentaaridest on jäetud anonüümselt või pole hiljem kustutatud kasutajate nimed platvormil lihtsalt enam nähtavad. Mõne nime siiski leiab: Neeme Lall, Priit Hõbemägi, Mihkel Kunnus, Fideelia-Signe Roots, Kärt Rebane, Kaja Pae, Marju Lepajõe, Jüri Eintalu, zaumnikud ise. Eri arvamustel on vabalt kõlada lastud ja kommentaare on lõimes kokku 173 – tolle aja kohta korralik tulemus. Tekst teenis vististi oma peamist eesmärki, tekitades reaktsioone skaala ühest otsast teiseni. Laias laastus võib reaktsioonid jagada kaheks. Esiteks leiame eest juubeldavad vastused neilt, kes peavad kaadrivahetust vajalikuks ja tervitavad värsket verd „allakäinud“ Sirbi toimetuses. On ka seda tüüpi takkakiitjaid, kelle on kokku toonud puhkenud intriig ja kes vaatavad põnevusega pealt, mis siin nüüd saama hakkab. Vastasleer on selgelt zaumnike tuleku vastu, ehkki eri põhjustel. Ühed seisavad senise kultuurilehe säilimise eest ja muretsevad kultuurielu käekäigu pärast suuri muutusi tõotava manifesti järel, uskumata, et muudatused toimetuse koosseisus tooksid midagi head. Selle seisukoha taga on osalt empaatiline poolehoid Sirbist koondatud valdkonnatoimetajatele Doris Karevale, Veronika Valgule, Marek Strandbergile ja Tarmo Tederile. Teised arvajad rõhutavad toimunu poliitilist aspekti, st juttu on läbisegi Kenderist ja ZA/UM-ist kui tankistidest ja nende võimutruudusest Reformierakonnale, Sirbi senisest peatoimetajast Kaarel Tarandist, kellegi jaoks ebasobivalt võimukriitilisest Sirbist, valimistest ja nõnda edasi. Kutsutakse üles Sirpi boikoteerima. Mõned küsivad, kes või mis on üldse ZA/UM, pole kuulnudki. Enam-vähem sarnased mõtted jäävad kõlama tegelikult mujalgi (sotsiaal)meedias. Ometi tekkis nii ka sisuline diskussioon kultuurielu ja -ajakirjanduse kitsaskohtade ja kultuuri kihistumise üle, vahetus kultuuriminister.
Neljas peatükk: 2014–2017, nihilistid
Zaumnikud avaldasid oma blogis tekste veel poolteist aastat. Võib oletada, et nende lugejaskond kasvas 2013. aasta lõpus hüppeliselt, kuigi rühmituse „parim enne“ oli selles vallas vaikselt möödumas. ZA/UM-i ja Kenderi ühine ind aga veel ei jahtunud ning nende põlistunud sõprussuhetest hakkas õige pea välja kasvama idee järgmiseks projektiks. 2014. aasta juunis avati portaal Nihilist.FM, mida kandis idee teha midagi palju piiramatumat kui zaum.ee blogi. Säilis kaasloome põhimõte, aga kui zaum.ee postitustel oli teatav struktuur, avaldamisloogika ning kindlaks kujunenud teemad ja autorite ring, siis Nihilist.FM-ist sai midagi hoopis raevukamat, hoopis kaootilisemat. Kirjutada võis igaüks, postituste sisu ja vormi kohta suuniseid ette ei antud, tee, mis tahad. Kuigi oma tekste avaldas palju anonüümseid kasutajaid, kuulusid aktiivsete autorite hulka ka zaumnikud või nendega seotud inimesed. Neist paistsid silma näiteks Martin Luiga, Triin Tasuja, Lilian Marie Merila, Aleksander Rostov, Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Kender, Siim Sinamäe jt.
Niimoodi sündis üks tolle aja loetumaid blogisid (esimesel aastal oli külastusi üle kolme miljoni),[5] mille keskseks teemaks sai ennekõike sirgjooneliselt elulähedane ühiskonnakriitika ja rõhutatum vastandumine ajakirjanduse peavoolule. Kui nüüd hetkeks Sirbi visioonidokumendi juurde tagasi minna, siis on näha, et mingeid põhimõtteid on Nihilist.FM-iga edasi kantud küll: tegutseti entusiasmi pinnalt ja kirega, lähtuti laia lugejaskonna huvidest, kõik oli rajatud kollektiivsusele. Postitused avaldati toimetamata kujul, palju oli kõnekeelt ja filtreerimata arvamusi elust, kõik kirjutasid kõigest ja lugesid vaid väärtused. Eriti hakkasid esile tungima poliitiliselt ebakorrektsed postitused, paljastused, loovtekstid, vihased arvamusavaldused, pihtimused-mõtisklused koduvägivallast, söömishäiretest, sõltuvustest, enesetapust ja muudest tundlikest, seni võib-olla varjul olnud teemadest. Laialdast tuntust kogusid näiteks anonüümse HAPKOMAH-i tekstid fentanüülisõltlase igapäevaelust Tallinna tänavatel; sellest sai täiesti ettekavatsematult narkopoliitika reformi võitlusvahend, mis andis inspiratsiooni Müürilehe narkonumbriks, lavastuseks koos narkoteemaliste vestlusringidega ja ka biograafiliseks romaaniks. Selle kõrval võis põhimõttelist sõnavabadust pooldavast portaalist leida Elver Loho postitusi lobitööst kanepi legaliseerimiseks Eestis. Teise kurikuulsa „artiklisarjana“ võib esile tuua postitused, mis kajastasid Kaur Kenderi kohtuprotsessi tema groteskse novelli „Untitled 12“ üle: ütlused, arvamusavaldused, reportaažid kinnisest kohtusaalist, Kenderi lõppsõna jmt.
Rühmituse vaatepunktist on ehk oluline veel kord peatuda retseptsioonil ja välja tuua, et 2014. aastast peale tundsid ZA/UM-i kui rühmitust juba paljud, kirjutati nii grupist tervikuna kui ka liikmeist eraldi, ent neis arvamusavaldustes jäid järjest enam kõlama Kenderi nimi, Nihilist.FM ja endiselt Sirbi afäär. Teisisõnu kinnistati ühismälu soppides varem pelgalt nimena eksisteerinud ZA/UM-ile aastaid hiljem välja kujunenud nägu, mis rühmituse algusaegadel neile veel ehk päris omane ei olnud. Esile kerkisid märksõnad elulähedus, teravus, emotsionaalsus, vastukultuur, sõnavabadus. Meenutatagu taas, et saidid zaum.ee ja nihilist.fm olid samaaegselt aktiivsed kuni 2016. aasta juulini, aga üks neist lehtedest osales imagoloomes rohkem kui teine. Nihilist.FM oli pealegi täiesti juhusliku kirjutajate koosseisuga platvorm, kus võinuks tekste avaldada kes tahes – st ZA/UM-i välise kuvandi kujunemisele avaldasid mõju ka anonüümsed postitajad. Tagantjärele mõtiskledes võib ka oletada, et leidis aset midagi isiksuse lõhestumise taolist – ühest küljest oli ZA/UM kultuuriline rühmitus (nagu see väljendus zaum.ee tekstides), teisalt aga vastukultuuriline (nagu see väljendus Nihilist.FM-i tekstides).[6] Igal juhul püsis Nihilist.FM 2017. aastani, enne kui mõni aeg pärast Kenderi kohtuprotsessi lõppu suleti. Anti välja kogumik „Nihilist.FM. Final Cut“,[7] kuhu koondati nihilistide perioodi n-ö tüvitekstid, ent sellel pole ZA/UM-i kui rühmitusega enam palju pistmist. Järgnes pikk vaikus.
Viies, lisapeatükk: 2019–…, sfäärivahetus. Tagasi DnD juurde
Ajavahemikus 2017–2019 polnud zaumnikest suurt midagi kuulda. Saidid olid kõik suletud, jäi mulje, et igaüks nokitseb omaette millegi kallal. 2019. aasta oktoobris aga ilmnes, et viimased paar aastat on käinud kibe töö ja ZA/UM on leidnud uue loomingulise väljundi: rühmitus on teinud täisringi ja jõudnud tagasi DnD juurde, kust nende lugu algusegi sai. Kollektiiv tuli Margus Linnamäe rahastuse toel välja videomänguga „Disco Elysium“ ning liikus kohalikult kultuuriväljalt edasi hoopis kaugemale, videomängutööstuse ülemaailmsele väljale. Mängus on ühendatud peakirjutaja Robert Kurvitza romaanist „Püha ja õudne lõhn“ tuntud maailm, postapokalüpsis ja DnD rollimängu põhimõtted. Tegu on choose-your-own-adventure-stiilis looga, mis rullub lahti vastavalt mängija enda valikutele ja tegudele. Kui võrrelda „Disco Elysiumi“ ZA/UM-i varasemate avantüüridega, võib siingi märgata rühmitusele iseloomulikke põhimõtteid: lähtuti kirest ja väljendusvabadusest, mängu kui kollektiivse teksti loojatering oli väga lai, hõlmates suuremat osa zaumnikuid endid, samuti avardas „Disco Elysiumi“ tulek tublisti siinset arusaama kultuurist. Mängu saatis tohutu edu, võideti mainekaid auhindu. President Kaljulaid andis Kurvitzale ja Rostovile üle noore kultuuritegelase preemia. Kibemagusaks teeb asja ZA/UM-i vaatepunktist arvatavasti see, et ZA/UM-i varasem stigma kadus kohe, kui saavutati rahvusvaheline edu. Kui neid varem kultuurivälja agentidena eriti tähele ei pandud või nähti pigem negatiivses valguses, siis nüüd, pärast välise tunnustuse pälvimist, oli justkui leitud Eesti Nokia. Võib-olla aga olid igakülgselt andekad zaumnikud lihtsalt jõudnud enda jaoks kõige õigema meediumini ja pannud hästi kokku kõlama üksteise tugevused.
ZA/UM-i lõpupeatükk jäägu poolikuks, kuna pole selge, kuhu kannab neid edasi 2022. aasta sügisel lahvatanud tüli ja kohtuvaidlus mängustuudio eri suundadesse lahku löönud kollektiivi vahel. Kuna aga elujõudu ja ideid paistab zaumnikutel seni olevat, siis on lootust ülevaadet seltskonna elukaarest veel mõne peatüki võrra täiendada.[8]
[1] I. Martson, Päris tore raamat eimillestki. Looming, 2015, nr 2, lk 293; ZA/UM-i paraadfoto: kes on kes? Eesti Päevaleht, 18.11.2013.
[2] Vt A. Wildshire, Studio Profile. Meet the Estonian cultural provocateurs behind hardboiled cop RPG Disco Elysium. Edge, 06.12.2018. https://www.pressreader.com/australia/edge/20181206/283338998326196.
[3] ZA/UM-i Sirbis tsiteeris Kurvitz oma luulearvustuses lõike Aule trükis avaldamata tekstidest: R. Kurvitz, Enam pole hirmu kustuda. Sirp, 22.11.2013. See tekitas autoris pahameelt ning ta palus oma avalikus kirjas Kurvitzal ja Kenderil tagasi astuda: „Näen ohtu, et see, mis juhtus eile Doris Karevaga, või see, mis juhtus täna minuga, võib juhtuda homme mõne teise autoriga.“ Vt Avalik kiri Andres Aulelt Sirbile. Kultuur.err.ee, 24.11.2013.
[4] Samas võib rühmitust ka võitjaks pidada, kuna lähemast tutvusest Kenderiga käivitus nende kultuurikarjääri järgmine etapp.
[5] Vt Made Luiga, Uksed ühisele väljale. Sirp, 10.07.2015.
[6] Näib, et paljuski on see muidugi kinni põhimõttelises erinevuses kultuuri kui sellise kontseptsioonile lähenemisel. Mida ZA/UM käsitas kultuurina, ei pruukinud olla sama, mida mõistsid kultuuri all needsamad arvustajad, kelle vaatevinklist ei olnud suurt vahet, kas tegemist on zaum.ee ZA/UM-i või Nihilisti ZA/UM-iga. Nii- või naapidi kiputi rühmitust tajuma vastukultuurilisena.
[7] Nihilist.FM. Final Cut. Koost. S. Sinamäe. Tallinn, 2017.
[8] Nihilist.FM-i väikese järglasrakukesena võib ehk välja tuua Postimehe 2021. aasta kevadel avatud ja paraku veel vaid 2023. aasta lõpuni tegutseva alalehe Ypsilon, millel on selgelt sama toon ja teemadering, isegi mõni nimi on Nihilistist tuttav: Triin Tasuja, Steven Vihalem, Olavi Ruitlane. ZA/UM-iga on seos küll pea olematu, aga kuidagimoodi on Ypsiloni kirjutisi lugedes jäänud tunne, et mingi ähmane mälestus ZA/UM-ist neis justkui peituks.
Lisa kommentaar