Aken

Ivan Krastevi kirjutised on alati teravmeelsed ja lennukad. See käib ka tema mõtete kohta demokraatiast Venemaal ja Hiinas. Neist leiab originaalseid ja õigeid ideid ning avastuslikke tähelepanekuid. Kuid minu meelest on tema mõttekäigus üks sügav paradigmaatiline, ütleksin hegellik-marxilik-fukuyamalik viga (Fukuyama ajaloo lõpu ja viimase inimese kontseptsiooni mõttes). Võrreldes demokraatia väljavaateid Hiinas ja Venemaal, lähtub ta eeldusest, nagu liiguks kogu maailm ühes suunas, läbides enam-vähem samad etapid teel liberaalse demokraatia triumfi poole (marksistide eesmärk oli küll viimaks saabuv kommunismi võit). Põhioletuseks on see, et mida demokraatlikum on ühiskond, seda paremini sel läheb; mida enam see vastab Lääne liberaaldemokraatlikule ideaalile, seda kaugemale on see jõudnud. Kui niisugune oletus ongi paljudel juhtudel õige, siis teistes olukordades võib see peegeldada soovmõtlemist, millel on tõsised tagajärjed, kui üritatakse selle põhjal tegutseda. Hiina ja Venemaa võrdlus selle järgi, kuidas nad vastavad Lääne liberaal-demokraatlikele standarditele, näitab hästi niisuguse üldise mõõdupuu ebaadekvaatsust, sest – nagu ma püüan allpool selgitada – ühel juhtumil (Hiina) ei ole selline mõõdupuu üldse rakendatav, samas kui Venemaa (ja nii mõnegi muu riigi) puhul annavad katsed suruda selle alla ühiskonda, mis ei ole (veel) valmis, peaaegu vältimatult tagasilööke.

Venemaad ja Hiinat võrreldes leiab Krastev, et vaatamata mitme formaalse demokraatiamärgi olemasolule (korrapärased mitmeparteilised valimised, opositsiooniline meedia jne) Venemaal võib väita, et Hiina on sisuliselt demokraatlikum, sest valitsev Hiina Kommunistlik Partei saab paremini aru ja hoolib rohkem sellest, mida rahvas tahab, ning suudab rahva tahtmistele tõhusamalt reageerida (õnneks Krastev ei lisa, nagu Läänes peaaegu alati tehakse, et HKP reageerimisvõime tuleb üksnes soovist määramatult kaua võimul püsida), kuigi “kumbki maa ei vasta minimalistlikulegi demokraatiadefinitsioonile, mis eeldab võistlevaid valimisi, mille tulemus ei ole ette teada”. Aga juba siin ilmneb vastuolu, mida ei saa valitud paradigmas lahendada. Kui Hiina ega Venemaa ei vasta isegi minimaalsele demokraatiadefinitsioonile, siis kas on üldse võimalik väita, et üks neist on demokraatlikum kui teine?

Hoolimata oma võrreldavast suurusest ja kommunistlikust minevikust on Hiina ja Venemaa väga erinevad ühiskonnad ja seetõttu oleks vale neid koolutada ühte üldisesse mõõtkavasse (muidugi on võimalik mõõta nende SKT-d ja muid spetsiifilisi näitajaid). Või siis peab mõõdupuu olema niivõrd üldine, et selle kasulikkus muutub küsitavaks. Lühidalt ja seetõttu mõnevõrra lihtsustatult öeldes: Venemaa on Euroopa riik, isegi kui lisada täpsustus “teatavat liiki” või “mõnes mõttes”, sest tänu oma ajaloole, hiljutisele suurvõimu-staatusele ja isegi geograafiale ei pruugi Venemaa hõlpsasti sobituda sellesse Euroopa mõistesse, mis põhineb peamiselt maailmajao lääneosa suhteliselt hiljutisel evolutsioonil. Hiina ei ole lihtsalt üks Aasia riike (on selge, et Aasia maad on üpris erinevad); Hiina, kui kasutada Weiwei Zhangi iseloomustust, on tsivilisatsiooniriik, mille valitsemine “saab põhineda peamiselt tema enda meetoditel, mida on kujundanud tema enda traditsioonid ja kultuur”.^[1] Ja nagu professor Zhang rõhutab: “On kujuteldamatu, et hiinlaste enamus hakkaks kunagi aktsepteerima nn mitmeparteilist demokraatlikku süsteemi, milles keskvalitsus iga nelja aasta tagant vahetub”,^[2] st tema arvates ei ole “demokraatia minimalistlikul definitsioonil” mingit pistmist Hiinaga. Niisiis kui liberaalse demokraatia euroopalikud standardid saavad olla ja peaksid olema põhimõtteliselt mutatis mutandisrakendatavad Venemaal, siis Hiina edu või selle puudumise jaoks oleksid nad täiesti ebaadekvaatne mõõt. Hiina ei ole tingimata demokraatlikum kui Venemaa, eriti kui kasutada liberaalse demokraatia läänelikke standardeid, kuid Hiina on kindlasti paremini valitsetud, on teinud võrratuid edusamme rahva elujärje parandamisel ning hoolimata kõigist probleemidest vaatavad hiinlased tulevikku optimistlikumalt kui paljud teised rahvad.

Ivan Krastev asetab mu meelest õigusega Hiina Venemaast kõrgemale niisuguste kriteeriumide järgi nagu eliitide värbamine või võimu roteerumine, kuid neil kriteeriumidel on väga vähe (kui üldse) pistmist demokraatiaga. Need on meritokraatliku valitsemise elemendid, mis põhinevad Hiina konfutsianistlikul pärandil. Nicolas Berggruen ja Nathan Gardels kirjutavad: “Idee “vääriliste edutamisest võimule” nende päritolust hoolimata ulatub Hiinas tagasi Sõdivate riikide ajastusse 453–221 e.m.a.”^[3] Selles mõttes ei erine Hiina mitte üksnes Venemaast, vaid ka Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa liberaalsetest demokraatiatest. Asi pole selles, nagu oleks Hiina valitsemisviisi poolest parem kui USA või USA parem kui Hiina. Nad esindavad lihtsalt erinevaid ühiskonnaarengu mudeleid ja kuigi nende efektiivsus on võrreldav (dünaamilises perspektiivis kalduks võrdlus pigem Hiina kasuks), oleks USA-st vale jäljendada Hiinat või Hiinast vale sarnaneda USA-ga, kuigi teatav teineteiselt “laenamine” võiks olla soovitav ja see ei peaks olema ühesuunaline – läänest itta – tänav. Oma õitsenguks võib Hiinal tõesti olla tarvis sarnaneda USA-ga mitmes tähtsas suhtes (rohkem turu- ja isikuvabadust, vähem valitsusepoolset kontrolli), kuid ka viimasel võib tarvis minna laenata midagi Hiina kogemusest, et saada hakkama selliste probleemidega nagu poliitikaperspektiivi lühidus, populism ja huvigruppide rahal põhinev mõju. Raha seadustatud rolli tõttu poliitikas (suured annetused valimisteks, lobitöö ning valitsuse ja erasektori läbipõimumine isikute tasandil) ei ole isegi mõningate kõrgelt arenenud liberaalsete demokraatiate poliitilised süsteemid sugugi vähem korrumpeerunud kui mõni mittedemokraatia. Nagu märgivad Berggruen ja Gardels: “Lääne demokraatia ei korrigeeri ennast sugugi paremini kui Hiina süsteem. Reforme tegemata liiguks hukatuse poole ka meie valimistel põhinev demokraatia ja see kohest rahuldust taotlev tarbimiskultuur, mis seda ümbritseb.”^[4]

Seega pole suurt mõtet võrrelda Vene ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi Hiinaga. Kasulikum oleks võrrelda Venemaad – Euroopa maad – teiste Euroopa riikidega. Selles osas me saaksime tõepoolest kõneleda demokraatia defitsiidist Venemaal ning sealsete demokraatlike institutsioonide formaalsusest ja sisutusest. Need järeldused Ivan Krastev ka teeb, sest ta kasutab Venemaa ja Hiina võrdlemisel Lääne, mitte Hiina kriteeriume. Minu meelest oleks õigustatud määratleda Venemaad noore ja korrumpeerunud demokraatiana, millel on tugevaid autoritaarseid tendentse, või autoritaarse riigina, millel on demokraatia elemente.

Üldisemas plaanis tuleks olla ettevaatlik niisuguste mõistete nagu liberalism ja demokraatia kasutamisega, justkui neil oleks alati ja igal pool samasugune universaalne väärtus, mõõdupuuna progressi või selle puudumise mõõtmiseks tohutult erinevates ühiskondades. Samuti tuleks hoiduda nende väärtuste ärasegamisest nähtustega, mis pigem vastanduvad liberalismile ja demokraatiale, kuigi võivad pealispinnal nendega sarnaneda – nimelt kaose ja anarhiaga.

Niihästi abstraktselt kui ka paljudes konkreetsetes olukordades on demokraatia tõepoolest poliitilise süsteemi ja ühiskonna kui terviku tähtis tunnus, millel on olemas nii instrumentaalne kui ka iseväärtus. Aga kas see on igas olukorras kõige tähtsam tunnus? Vaevalt. Leidub mõningaid korrumpeerunud demokraatiaid, kus seaduste võim peaaegu puudub. Peamisteks näideteks võiksid olla Pakistan ja Nigeeria, ning leidub ka väiksemaid riike. Paljud Lääne eksperdid on aastaid pidanud Kõrgõzstani kõige demokraatlikumaks maaks Kesk-Aasias. Nad paistavad seda iseloomustust ikka veel tõeks pidavat, hoolimata 2010. aasta juuni veristest etnilistest kokkupõrgetest maa lõunaosas ning tõsiasjast, et olukord on endiselt plahvatusohtlik. Kahjuks ei ole hakatud tegelema ühegagi 2010. aasta konflikti põhjustest. Riigis ei ole peale jäänud mitte demokraatia (eriti pärast 2005. aasta nn tulpide revolutsiooni), vaid teatav anarhia, st järjestikuste valitsuste suutmatus valitseda. Kas silmakirjalikkuse või naiivsuse tõttu on niisugust olukorda aga demokraatlikuks peetud. Ometigi võib Kõrgõzstanis leiduda rohkem vabadusi kui näiteks naarberriigis Kasahstanis. Kuid nende vabaduste hulka kuuluvad ka vabadus välja pressida, diskrimineerida vähemusi ning neid lõppude lõpuks isegi tappa ja nende omandit hävitada.

Kõrgõzstani sündmuste uurimiseks moodustatud sõltumatu rahvusvaheline komisjon (KIC),^[5] mille liikmeks siinkirjutaja oli, leidis, et usbeki kogukondade vastased rünnakud Ošis (kuigi mitte muud rünnakud ega vägivald Lõuna-Kõrgõzstani teistes piirkondades) vastavad rahvusvahelises tavaõiguses kehtivatele inimsusvastaste kuritegude kriteeriumidele. Need olid suunatud tsiviilelanikkonna vastu, olid laialdased ja süstemaatilised ning suhteliselt hästi organiseeritud (näiteks mõnel puhul, kui usbeki kaitsjad lõid rünnaku tagasi, siis ründajad taandusid, grupeerusid ümber ja sageli ründasid uuesti, kasutades kaitsebarrikaadide hävitamiseks soomukeid). KIC võttis arvesse “rünnaku tagajärgi rünnatavale populatsioonile, ohvrite arvu, tegude iseloomu, ametiisikute või -võimude võimalikku osalust ja kõiki muid tuvastatavaid kuritegevusmustreid …, et määrata kindlaks, kas rünnak vastab “laialdasuse” või “süstemaatilisuse” kriteeriumile või mõlemale neist”(raporti § 256).

Richard Sakwa on tabavalt kommenteerinud hinnanguid demokraatia tasemele  Venemaal kui katseid võrrelda võrreldamatut: “Režiimi inspekteerimine jõudis absurdi tippu Freedom House’i iga-aastase ülevaatega “Vabadus maailmas”, mis oma 2007. aasta versioonis hindas Venemaad sama mittevabaks kui Kongo, eirates täielikult sotsiaalset ja poliitilist konteksti, milles mitmesugused vabadused toimivad, ning efektiivse valitsemise erinevaid tasandeid.”^[6] Leiul, et Kongo Demokraatlik Vabariik on kas rohkem või vähem või sama demokraatlik kui Venemaa, ei ole lihtsalt vähimatki mõtet.

Kui tahta üldisemat ja universaalsemat kriteeriumi riikide järjestamiseks, progressi või regressi mõõtmiseks, siis ei peaks selleks olema demokraatia, vaid valitsemine või valitsetavus, st mõõdupuuks peaks olema hea valitsemine. Selles suhtes on Hiina tõepoolest kaugel ees Venemaast ja paljudest teistest riikidest, millest mitmeid peetakse demokraatlikeks, isegi liberaaldemokraatlikeks. Yu Keping väidab, et “21. sajandil saab ühiskonna poliitilise legitiimsuse kõige tähtsamaks allikaks hea valitsemine”.^[7] See ennustus tundub üpris mõistlik. Mõistagi ei vastandu hea valitsemine demokraatiale. Vastupidi, paljudes ühiskondades on demokraatia hästi valitsetud ühiskonna tunnus ja valitsuse legitiimsuse tähtis element. Kuid efektiivsus, stabiilsus ja seaduste võim on veelgi tähtsamad tunnused, sest võrreldes “demokraatia minimalistliku definitsiooniga” on need märksa sisukamad kriteeriumid. Samuti on oluline märkida, et õigusriik eelnes ka Läänes demokraatiale ja aitas viimast kestmisvõimeliseks muuta. Tänapäeval me võime mitmes ühiskonnas väljaspool Läänt näha, kuidas demokraatia imporditud ja pealiskaudsed tunnused võtavad moondunud, isegi inetuid vorme, mis ei vii ja minu meelest ei saagi viia seaduste võimu tekkimiseni. Kui demokraatia on peamiselt ühiskonna staatuse protseduuriline iseloomustus, siis hea valitsemine on sisukam ja tuumakam kriteerium. Ehk teisisõnu: ilma seaduste võimu, tõhusa valitsemise ja sotsiaalse stabiilsuse aluseta jäävad suhteliselt kergesti imporditavad välised demokraatlikud institutsioonid mitte üksnes formaalseks, vaid ka hapraks.

Üht kõige tähtsamat erinevust Hiina ja Nõukogude Liidu reformides ja vastavalt nende edu ja nurjumist soodustanud tegurites on analüüsinud Allen Lynch.^[8] Kui 1980. aastate lõpul asus Nõukogude Liit tervikuna ja selle suurim osa, Venemaa, perestroika ja glasnosti teele, siis nõukogude intellektuaalid kui peamised arvamuskujundajad olid oma vaateviisilt põhijoontes euroopalikud ning poleks toetanud majandusliku moderniseerimise poliitiliselt autoritaarset mudelit. Seevastu Hiinas toetasid intellektuaalid valdavalt Deng Xiaopingi mudelit majanduslikust moderniseerimisest kommunistliku partei juhtimisel. Dengi ja Gorbatšovi reforme võrdleva mõtteküllase artikli lõpul pakub Lynch välja huvitava ja minu arust kasuliku kontrafaktuaalse mõtteeksperimendi, millel võib olla ka üldisem tähendus.^[9] Mis oleks juhtunud, kui Juri Andropov, endine pikaajaline KGB pealik, kellest sai pärast Brežnevi surma NLKP peasekretär, oleks elanud kauem? (Lynchil on arvatavasti õigus, et kui Deng Xiaoping oleks kohe pärast reformidega alustamist ära surnud, ei oleks tänane Hiina selline nagu praegu.) Lynch oletab, et erinevalt Gorbatšovist ei oleks Andropov loobunud kommunistliku partei juhtivast rollist ega algatanud Nõukogude ühiskonna poliitilist liberaliseerimist. Lynchil on ka õigus, et Andropovil oli Gorbatšovist rohkem autoriteeti mitte üksnes poliitilise ja sõjaväelise eliidi seas, vaid ka Nõukogude ühiskonnas laiemalt (selgeks erandiks oli nõukogude intelligents). Ja Andropov oli kindlasti piisavalt suur realist; olnud pikka aega KGB eesotsas, tundis ta kindlasti maa tegelikku olukorda paremini kui enamik Nõukogude juhtkonnast ja muu maailma liidritest. Seega on üpris võimalik, et Andropovi majandusreformid oleksid kandnud mõningast vilja ning Nõukogude Liit oleks kestnud kauem kui Gorbatšovi võimu all. Ometigi olen ma kindel, et Nõukogude Liit ei oleks Andropovi võimu all osutunud samasuguseks edulooks nagu Hiina Dengi ja tema järglaste valitsuse all. Niisuguse järelduse peamiseks põhjuseks on taas erinevused Hiina ja Nõukogude ühiskonna vahel (NSVL ja Venemaa kui selle suurim osa – Euroopa ühiskonnad, Hiina – aastatuhandete pikkuse järjepideva riiklusega Aasia rahvas; NSVL – multietniline, mitme religiooniga maa, Hiina – enam-vähem homogeenne ühiskond; NSVL – urbaniseerunud, tööstuslikult arenenud maa, 1970. aastate lõpu Hiina – peamiselt põllumajanduslik külaühiskond jne), nagu ka kummagi mehe erinev isiksus. Kui Deng oli visionäärne pragmaatik, kes mõistis hästi oma rahvast ja ühiskonda, siis Juri Andropov oli ideoloog, olgugi intelligentne, informeeritum ja isiklikult vähem korrumpeerunud kui enamik tema kolleege. Ta oli ideoloog, kes uskus kommunistliku süsteemi viimaks selguvat ülimust ja kelle maailmavaadet ei kõigutanud, vaid pigem tugevdas Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal, kui ta oli Nõukogude suursaadikuks Budapestis.

Boriss Jeltsin, kes 1991. aasta augustis kindlalt putšistidele vastu seisis, kasutas hiljem kõiki õigeid sõnu, mis olid Lääne poolehoiu äratamiseks vajalikud. Kuid see, mis president Jeltsini ajal sündis, ei olnud niivõrd demokraatia (kuigi esines ka selle elemente), kuivõrd ühiskonna oligarhiseerumine ja Venemaa rikkuste röövimine.^[10] See on põhjus, miks arenguid, mida Läänes kirjeldatakse sageli kui president Putini ajal toimunud demokraatiavastast tagasilööki, tuleb näha Jeltsini ajal toimunu kontekstis ning suurel määral reaktsioonina neile protsessidele. Samuti pole Lääne poliitika Venemaa suhtes aidanud viimasel liberaalsemaks ja demokraatlikumaks saada. Suhted Lääne ja Venemaa vahel ei tarvitseks olla nii närvilised ja vastakad, nagu need praegu on. Kuigi külma sõda ei ole, valitseb Lääne ja Venemaa vahel “külm rahu”, mis ei võimalda koostööpotentsiaalil realiseeruda (paljudes valdkondades, kaasa arvatud rahvusvaheline julgeolek, on niisugune koostöö hädavajalik ja kaugeltki mitte võimatu). Pigem sisaldub niisuguses olukorras omavaheliste suhete edasise halvenemise seeme. Niisugune asjade seis Lääne ja Venemaa vahel tuleneb peamiselt minevikust pärit vaateviisidest, mille külge mõlemad pooled klammerduvad. Ometigi on neil tugev mõju nüüdsetele realiteetidele. Kui üks pool tajub teist strateegilise rivaalina või isegi vastase või potentsiaalse vaenlasena ja tegutseb niisuguse vaateviisi põhjal, siis on tegu isetäituva ennustusega. Näiteks hiljutine presidendikandidaat Mitt Romney ütles USA ja Vene presidendi 2012. aasta märtsis Soulis toimunud kohtumise tulemust kommenteerides: “Venemaa on kahtlemata meie geopoliitiline vastane number üks.”^[11] Kuigi nii öeldi valimiskampaania tuhinas, on säärastel minevikust toituvatel vastutustundetutel avaldustel ja visioonidel negatiivne mõju kahe riigi praegustele ja tulevastele suhetele. Teine, üldisem põhjus Washingtoni ja Moskva vahelisele pingele on Lääne soov ja katsed muuta ühiskondi väljaspool läänemaailma endasarnasemaks. Lääne meediat jälgides võib jääda mulje, et kui ei olda läänelik liberaalne demokraat, siis on tegu mingisuguse moraalse puudega, umbes nagu homoseksuaalsus mõningates islamimaades, mida tuleb kui just mitte karistada, siis vähemalt ravida. Näiteks 2007. aasta juuni The Economist kirjutas: “Vene suursaadik Ukrainas Viktor Tšernomõrdin ei ole läänelik demokraat. See (nüüdseks rikastunud) Gazpromi rajaja ja ekspeaminister ei teesklegi, nagu ta seda oleks.”^[12] Selles väites näib peituvat eeldus, nagu oleks see, kui ei olda läänelik demokraat ja ei teeseldagi ega üritatagi seda olla, midagi ebanormaalset ja taunitavat. Ja kuigi Venemaa saatuseks näib olevat areng liberaaldemokraatliku Euroopa poole, annavad välised jõupingutused selle arengu kiirendamiseks sageli soovitule vastupidiseid tagajärgi.

Erinevalt Krastevist väidaksin ma, et Venemaa on demokraatlikum ja liberaalsem kui Hiina, kuid viimasest halvemini valitsetud, ning see on tähtsam kui küsimus, kas Venemaa on Hiinast rohkem või vähem demokraatlik. On märke, et arenev Hiina muutub ka demokraatlikumaks. See aga ei tähenda sugugi, nagu ta areneks lääneliku liberaaldemokraatia poole või muutuks vastuvõtlikumaks Lääne huvidele; Hiina demokraatia oleks kindlasti hiinalike tunnustega demokraatia. Venemaa peaks seevastu andma rohkem sisu oma formaalsetele demokraatlikele institutsioonidele, st Venemaa progressi tuleks tõepoolest mõõta läänelike liberaalse demokraatia kriteeriumidega. Kuid siin on asjakohane üks hoiatus. Reforme ellu viies peaks Venemaa vältima neid Lääne demokraatia puudujääke, mis on tulnud eriti ilmsiks käesolevas finants- ja majanduskriisis, eriti võrreldes efektiivsusega, mis iseloomustab Hiina vastuseid nüüdsetele väljakutsetele. Nagu on märkinud Francis Fukuyama: “Paljud imetlevad praegu Hiina süsteemi mitte üksnes selle majanduslike saavutuste pärast, vaid ka seetõttu, et võrreldes selle piinava poliitilise halvatusega, mis on viimasel paaril aastal tabanud nii USA-d kui ka Euroopat, on Hiina langetanud kiiresti suuri keerulisi otsuseid.”^[13] Seega peaks Venemaa õppima ka Hiinalt, kuigi mitte tingimata hiinalikust demokraatiast.

Kokkuvõttes ma usun, et Venemaa progress sõltub suurel määral sellest, kui hästi või halvasti tal õnnestub loovalt kasutada lääneliku liberaalse demokraatia elemente. Ja kuigi eduteid võib olla nurjumisteedest märksa vähem, oleks vale eeldada, nagu leiduks kõikide ühiskondade jaoks ainult üks suund või üks tee, mida mööda oma tõotatud maa poole minna.

Ivan Krastev
Euroopa lahutus
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

George Soros
Euroopa Liidu tragöödia ja kuidas seda lahendada
Inglise keelest tõlkinud M. V.

Praeguses kiiresti teisenevas olukorras on pärast selle artikli trükkiminekut toimunud olulisi muutusi. 1. augustil, nagu ma allpool kirjutan, kritiseeris Bundesbanki president Jens Weidmann Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi avaldust, et EKP teeb “kõik võimaliku säilitamaks eurot stabiilse valuutana.” Weidmann rõhutas EKP põhikirjalisi piiranguid. Pärast käesoleva artikli avaldamist selgus aga, et kantsler Merkel on asunud Draghi poolele, jättes Weidmanni EKP nõukogus isolatsiooni.

See sündmus tõi mängu pöörde ja sidus Saksamaa euro säilitamisega. Draghi on antud võimalust täiel määral ära kasutanud. Ta on lubanud piiramatus koguses kokku osta deebitormaade valitsuste kuni kolmeaastaseid võlakirju tingimusel, et need maad jõuavad kokkuleppele Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga ja allutavad end nn troika – Euroopa Komisjoni, EKP ja Rahvusvahelise Valuutafondi – järelevalvele.

Eurokriis on jõudnud uude faasi. Euro püsimine on saanud kindlust juurde, kuid Euroopa Liidu tulevase kuju määravad ära liikmesriikide poliitilised otsused, mille nad peavad langetama ligikaudu tuleval aastal. Siinses artiklis analüüsitakse alternatiive põhjalikumalt.
07.09.2012

Ma olen kogu aeg tuliselt toetanud Euroopa Liitu kui avatud ühiskonna kehastust – ühise hüvangu nimel osast oma suveräänsusest loobunud võrdsete riikide vabatahtlikku ühendust. Eurokriis on muutmas Euroopa Liitu millekski põhimõtteliselt hoopis teistsuguseks. Liikmesriigid on jagunenud kahte klassi – kreeditorideks ja deebitorideks, ning jäme ots on kreeditoride, eelkõige Saksamaa käes. Praeguse poliitika juures peavad deebitormaad maksma kopsakaid riskipreemiaid, et finantseerida oma valitsusvõlga, ja see peegeldub finantskuludes üldiselt. See on tõuganud deebitormaad surutisse ja halvendanud märkimisväärselt nende konkurentsivõimet, ning see halvemus ähvardab muutuda püsivaks.

Selle põhjuseks pole mingi tahtlik plaan, vaid rida poliitilisi vigu, mis said alguse juba euro loomisest. Üldiselt on teatud, et euro on ebatäielik valuuta – sel on oma keskpank, aga puudub riigikassa. Kuid liikmesmaad ei teadvustanud, et oma raha trükkimise õigusest loobumine tegi nad kaitsetuks pankrotiriski ees. Rahaturud taipasid seda alles Kreeka kriisi puhkedes. Rahandusorganid ei mõistnud probleemi, rääkimata lahenduse nägemisest. Seega nad püüdsid võita aega. Kuid paranemise asemel muutus olukord hullemaks. Seda põhjustas arusaamise ja ühtsuse puudumine.

Sündmuste kulgu oleks saanud peatada ja tagasi pöörata peaaegu mis tahes hetkel, kuid see oleks nõudnud kokkulepitud plaani ja suuri finantsressursse selle elluviimiseks. Võti oli Saksamaa kui suurima kreeditormaa käes, kuid ta tõrkus võtmast endale mingeid lisakohustusi; selle tagajärjel lasti kõik võimalused kriisi lahendamiseks käest. Kriis levis Kreekast teistesse defitsiidiga maadesse ja viimaks langes euro enda püsimajäämine kahtluse alla. Kuna euro koostlagunemine põhjustaks tohutut kahju kõikidele riikidele ja eriti Saksamaale, siis teeb Saksamaa edaspidigi just nii palju, kui minimaalselt vaja euro hädapäraseks kooshoidmiseks.

Saksamaa juhtkonna tegevusplaanid hoiavad tõenäoliselt eurot koos määramatu aja, kuid mitte igavesti. Euroopa Liidu permanentne jagunemine kreeditor- ja deebitormaadeks, milles kreeditorid dikteerivad tingimusi, ei ole paljudele eurooplastele vastuvõetav. Kui euro viimaks koost laguneb, hävitab see Euroopa Liidu ühisturu. Euroopa oleks halvemas olukorras kui ühinemispingutuste alguses, sest lagunemine jätaks maha vastastikuse usaldamatuse ja vaenu pärandi. Mida hiljem see juhtub, seda hullem on lõpptagajärg. See väljavaade on nii sünge, et aeg on kaaluda alternatiive, mis olnuksid alles hiljuti veel mõeldamatud.

Minu hinnangul oleks parim tegevuskava veenda Saksamaad valima, kas saada healoomuliseks hegemooniks, juhtriigiks, või eurost lahku lüüa. Teisisõnu Saksamaa peab kas juhtima või lahkuma.

Kuna kogu akumuleerunud võlg on denomineeritud eurodes, siis sõltub kõik sellest, kes jäävad euroasju korraldama.^[1]Kui Saksamaa lahkuks, siis euro väärtus langeks. Nominaalterminites jääks võlakoorem samaks, kuid kahaneks reaalterminites. Deebitormaad võidaksid tagasi oma konkurentsivõime, sest nende eksport muutuks odavamaks ja import kallimaks. Kinnisvara väärtus kasvaks nominaalselt, st selle hind kasvaks odavnenud eurodes.

Seevastu kreeditormaad kannaksid kahjusid oma investeeringutelt euromaadesse ja akumuleerunud nõuetelt euroarvelduste süsteemis. Nende kahjude ulatus sõltuks euro väärtuse langusest; seetõttu oleksid kreeditormaad huvitatud, et euro devalveerumine jääks teatud piiridesse.

Kõige selle tulemus viiks ellu John Maynard Keynesi nägemuse rahvusvahelisest valuutasüsteemist, milles nii kreeditorid kui deebitorid jagaksid ühiselt vastutust stabiilsuse hoidmise eest. Ja Euroopa pääseks terendavast depressioonist. Sama tulemus saavutataks Saksamaale vähemate kuludega, kui Saksamaa otsustaks käituda healoomulise hegemoonina. See tähendaks (1) enam-vähem ühetasase mänguväljaku loomist deebitor- ja kreeditormaade vahele ja (2) kuni 5% nominaalse majanduskasvu taotlemist, ehk teisisõnu Euroopale võimaluse andmist ülemäärasest võlguolemisest välja kasvada. See tooks kaasa suurema inflatsiooni, kui Bundesbank tõenäoliselt heaks kiidaks.

Ükskõik kas Saksamaa otsustab juhtida või lahkuda, on mõlemad alternatiivid paremad kui püsimine praegusel kursil. Raskus seisneb Saksamaa veenmises, et tema praegune tegutsemisviis viib pikaajalisse surutisse, poliitiliste ja sotsiaalsete konfliktideni ning viimaks mitte üksnes euro, vaid ka Euroopa Liidu lagunemiseni. Kuidas veenda Saksamaad valima, kas aktsepteerida kohustusi ja vastutust, mida healoomuline hegemoon peaks kandma, või jätta euro deebitormaade hoolde, mis tõuseksid omal käel märksa paremale järjele? See on küsimus, millele püüan vastata.

Kuidas me siia jõudsime?

Kui Euroopa Liit oli veel alles pürgimus, siis ta oli midagi niisugust, mida psühholoogid nimetavad “fantastiliseks objektiks”: ihaldusväärne eesmärk, mis haaras paljude inimeste, sh minu kujutlust. Ma pidasin seda avatud ühiskonna kehastuseks. Selles oli viis suurt riiki ja rida väiksemaid, mis kõik jagasid demokraatia, isikuvabaduse, inimõiguste ja õigusriikluse põhimõtteid. Ükski riik ega rahvas ei domineerinud. Kuigi Brüsseli bürokraatiat süüdistati sageli “demokraatia defitsiidis”, pidid tähtsamad sammud pälvima rahva poolt valitud parlamentide heakskiidu.

Lõimumisprotsessi eesotsas oli väike rühm kaugenägelikke riigimehi, kes praktiseerisid seda, mida Karl Popper nimetas järkjärguliseks sotsiaalseks inseneritööks. Nad said aru, et täius on saavutamatu; sellepärast püstitasid nad piiratud eesmärke ja kindlaid ajakavasid ning seejärel mobiliseerisid poliitilist tahet tegemaks väikese sammu edasi, saades igati aru, et kui eesmärk on saavutatud, siis ilmneb ühtlasi selle ebaadekvaatsus, mis nõuab uusi samme. See protsess toitus omaenda edust väga sarnaselt finantsmulliga. Just niimoodi teisenes Söe- ja Teraseühendus järk-järgult ja sammhaaval Euroopa Liiduks.

Jõupingutuste esirinnas seisid Prantsusmaa ja Saksamaa. Nõukogude impeeriumi lagunema hakates said Saksa juhid aru, et taasühinemine on võimalik üksnes veelgi tihedamalt ühinenud Euroopa kontekstis, ja valmistusid märkimisväärseteks ohvriteks, et seda saavutada. Kui jõuti kauplemiseni, siis olid nad valmis andma pisut enam ja võtma pisut vähem kui teised, et ainult kokkuleppimist hõlbustada. Tollal armastasid Saksa riigimehed kinnitada, et Saksamaal puudub iseseisev välispoliitika, on üksnes Euroopa välispoliitika. See kiirendas dramaatiliselt protsessi, mis kulmineerus Maastrichti lepingu sõlmimisega 1992. aastal ja euro kasutuselevõtuga 2002.

Maastrichti leping oli põhimõtteliselt puudulik. Euro loojad said aru, et nende looming ei ole täiuslik: sel on küll ühine keskpank, kuid puudub ühine riigikassa, mis võiks väljastada kõikide liikmesriikide ühisobligatsioonina toimivaid võlakirju. Eurovõlakirjadele seistakse Saksamaal ja teistes kreeditormaades siiamaani vastu. Kuid euro loojad uskusid, et vajaduse korral suudetakse tekitada poliitilist tahet, astumaks vajalikke samme poliitilise liidu poole. Oli ju Euroopa Liit kunagi just nõnda loodud. Kahjuks oli eurol veel mitmeid muid defekte, millest selle loojad ega liikmesriigid ei olnud päris teadlikud. Need ilmnesid 2007.–2008. aasta finantskriisis, mis lükkas käima lagunemisprotsessi.

Lehman Brothersi pankrotile järgnenud nädalal kukkusid globaalsed rahaturud kokku ja suutsid hinges püsida üksnes kunstlike elustamisvõtete abil. See tähendas muuhulgas seda, et finantsasutuste krediit, mida turud enam ei aktsepteerinud, asendati riigikrediidiga (keskpanga garantiide ja eelarvedefitsiitide kujul). Keskne roll, mida pidi hakkama mängima riigikrediit, paljastas euros vea, mis oli selle ajani varju jäänud ja millest ei olnud korralikult aru saadud. Andes oma senise rahatrükkimisõiguse üle EKP-le, seadsid liikmesriigid oma riigikrediidi pankrotiohtu. Arenenud maadel, millel on oma raha üle kontroll, pole põhjust pankrotti minna: nad saavad alati raha juurde trükkida. Nende valuuta väärtus võib küll langeda, aga pankrotioht on praktiliselt olematu. Seevastu vähem arenenud maad, kes võtavad laenu välisvaluutas, peavad maksma pankrotiohtu peegeldavaid riskipreemiaid. Asja teeb veel hullemaks see, et rahaturud võivad niisuguseid maid “karurünnakute” abil ka pankroti poole ajada – nende maade võlakirju lühikeseks müües ja nõnda nende laenukulusid üles ajades ning külvates peatse pankroti hirmu.

Euro kasutusele tulles hakati valitsuste võlakirju käsitlema riskivabadena. Mitmete maade regulaatorid lubasid pankadel osta piiramatul hulgal valitsuste võlakirju ilma omakapitali kõrvale panemata, ja EKP aktsepteeris sooduskrediidi andmisel kõiki valitsusvõlakirju võrdväärse tagatisena. Seetõttu oli kommertspankadel kasulik koguda just nõrgemate liikmesriikide võlakirju, mille intressimäär oli pisut kõrgem, et teenida selle pealt mõned lisapunktid.

Vahetult pärast Lehman Brothersi kriisi teatas Angela Merkel, et süsteemselt tähtsate finantsasutuste kokkukukkumise vastaseid garantiisid peab andma iga riik omaette ja mitte Euroopa Liit ühiselt. See oli esimene samm lahkuminekuprotsessis, mis ähvardab nüüd hävitada Euroopa Liidu.

Rahaturgudel kulus rohkem kui aasta, et mõista kantsler Merkeli avalduse järeldusi, mis näitab, et nende tegutsemist suunavad teadmised pole kaugeltki täiuslikud. 2009. aasta lõpul, kui vastvalitud Kreeka valitsus kuulutas, et eelmine valitsus oli petnud ning tegelik defitsiit ületab 12% SKT-st, hakkasid finantsturud mõistma, et valitsusvõlakirjad, mida nad olid pidanud riskivabaks, kannavad olulisi riske ja võivad jääda välja ostmata. Kui nad selle viimaks avastasid, siis tõusid hüppeliselt riskipreemiad kõrgema tootluse näol, mida valitsused pidid pakkuma, et oma võlakirju maha müüa. Nii osutusid kommertspangad, mille bilansse need võlakirjad koormasid, potentsiaalselt maksejõuetuks. See tekitas ühtaegu nii riigivõlaprobleemi kui pangandusprobleemi, mis on omavahel seotud refleksiivse tagasiside silmusega. Need on tänase Euroopa ees seisva kriisi kaks põhikomponenti.

Euro kriisi ja 1982. aasta rahvusvahelise panganduskriisi vahel on lähedane paralleel. Tollal päästsid IMF ja rahvusvahelised rahandusorganid rahvusvahelise pangandussüsteemi, andes rängalt võlgades maadele just nii palju laenu, et sellest piisaks pankroti vältimiseks, kuid selle hinnaks oli nende tõukamine kestvasse surutisse. Ladina-Ameerika pidi läbi elama kaotatud aastakümne.

Tänane Saksamaa mängib sama rolli, mis IMF tollal. Detailides leidub küll erinevusi, aga tagajärg on seesama. Kreeditorid nihutavad samahästi kui kogu kohastumiskoorma deebitormaadele ja põiklevad kõrvale omaenda vastutusest tasakaalustamatuse eest. Huvitaval kombel on peaaegu märkamatult tagasi käibesse hiilinud terminid “keskus” või “tuum” ja “perifeeria”, kuigi ilmselgelt on Itaaliat ja Hispaaniat kohatu kirjeldada perifeeriamaadena. Ometigi taandas euro kasutuselevõtt mõned liikmesriigid vähem arenenud maade staatusse, ilma et Euroopa ametivõimud või liikmesriigid oleksid sellest aru saanud. Tagasivaates on see eurokriisi peamine põhjus.

Nii nagu 1980. aastal, langeb kogu süü ja koorem “perifeeriale” ning “keskuse” vastutust pole korralikult tunnistatudki. Selles kontekstis on kõnekas saksa sõna Schuld: see tähendab nii võlga kui süüd. Saksa avalik arvamus peab võlgades siplevate maade õnnetust nende enda süüks. Kuid Saksamaa ei saa pageda oma vastutusosa eest. Nagu ma püüan näidata, on “keskuse” Schuld ehk vastutus praegu isegi suurem, kui see oli 1982. a panganduskriisis. Euro loomisel juhindus “keskus” samadest majanduslikest väärdoktriinidest, mis olid süüdi 2007.–2008. aasta finantskriisis.

Maastrichti leping pidas enesestmõistetavaks, et üksnes avalik sektor võib põhjustada kroonilisi defitsiite. See eeldas, et finantsturud korrigeerivad oma liialdusi alati ise. Kuigi 2007.–2008. aasta finantskriis on need turufundamentalistlikud eeldused kummutanud, on Euroopa võimud neile ikka truuks jäänud. Näiteks on nad käsitlenud euro kriisi, justkui oleks see puhtalt fiskaalne, s.o eelarveline probleem. Kuid ainult Kreeka puhul on tegu tõelise eelarvekriisiga. Ülejäänud Euroopa on kannatanud peamiselt pangandusprobleemide käes ning konkurentsivõime lõhe suurenemise all, millest on tekkinud jooksevkonto probleemid. Valitsemisorganid ei ole mõistnud kriisi keerukust, rääkimata selle lahendamisest. Seega nad on üritanud võita aega.

Tavaliselt see töötab. Finantspaanika vaibub ja valitsemisorganid lõikavad oma sekkumise pealt kasumit. Kuid mitte seekord, sest finantsprobleemid olid läbi põimunud poliitilise desintegratsiooni protsessiga. Euroopa Liidu loomise ajal astusid poliitilised juhid üha sammhaaval edasi; pärast finantskriisi puhkemist on nad aga laulatatud status quo külge. Nad on adunud, et avalikkus on muutunud edasise lõimumise suhtes skeptiliseks. Surve all hakkas iga maa kaitsma omaenda kitsaid rahvuslikke huvisid. Iga reeglitemuutus kannaks võimu Brüsselis baseeruvatelt Euroopa võimuorganitelt tagasi rahvusriikidele.

Niisiis hakati Maastrichti ja Lissaboni leppe sõnu – sh nt artiklit 123, mis keelab EKP-l raha laenamise valitsustele – käsitama nii, nagu need oleksid kivisse raiutud. See on pannud paljud neist, kes peavad status quo’d jätkusuutmatuks või talumatuks, võtma Euroopa-vastast hoiakut. Selline on poliitiline dünaamika, mis on muutnud Euroopa Liidu lagunemise samasuguseks ennastvõimendavaks protsessiks, nagu oli selle loomine.

Angela Merkel tõlgendas Saksa avalikku arvamust õigesti, kui rõhutas, et iga maa peab kandma hoolt omaenda pangandussüsteemi eest. Tegelikult oli Saksamaa teinud pärast taasühinemist kannapöörde. Näidanud taasühinemise nimel valmidust märkimisväärsete ohvrite toomiseks, keskendus ta nüüd, kus pidi maksma taasühinemise kulusid, oma eelarve tasakaalustamisele. Kaugel sellest, et panustada alati natuke enam kui teised, ei tahtnud Saksamaa muutuda ülejäänud Euroopa jaoks põhjatuks taskuks. Selle asemel et kuulutada, et Saksamaal pole muud poliitikat kui Euroopa poliitika, hakkas Saksa ajakirjandus halvustama Euroopa Liitu kui “raha ümberjaotamise liitu”, mis Saksamaa tühjaks imeb.

Asja ajab hullemaks see, et Bundesbank on end sidunud iganenud rahandusdoktriiniga, millel on sügavad juured Saksa ajaloos. Pärast Esimest maailmasõda sai Saksamaa tunda traumeerivat inflatsiooni; selle tagajärjel tunnistab ta ainsa ohuna stabiilsusele inflatsiooni ning ignoreerib deflatsiooni, mis on praegu reaalne oht.

Pärast seda, kui taasühinemine oli Saksa võlakoorma suureks paisutanud, tegi Saksamaa põhjalikke tööjõuturu jm struktuurseid reforme ning viis põhiseadusse sisse paranduse, mis nõuab föderaaleelarve tasakaalu aastaks 2016. See toimis nagu imerohi. Saksamaa kiiret majanduskasvu hakkas vedama eksport, millele aitas kaasa ehitus- ja tarbimisbuum mujal Euroopas. Nüüd kõneleb Saksamaa eelarvekasinusest ja struktuursetest reformidest kui universaalsest imerohust euro kriisi vastu.

Miks see siis praegu Euroopas ei peaks toimima, kui tollal Saksamaal toimis? Lihtsalt sellepärast, et majandustingimused on teistsugused. Globaalne finantssüsteem kahandab oma ülemäärast võlakoormat ja eksport aeglustub üle terve maailma. Eelarvekasinus Euroopas süvendab seda globaalset trendi ja tõukab Euroopa deflatsioonilisse võlalõksu. See tähendab, et kui liiga paljud võlgadesse uppuvad valitsused kahandavad oma eelarvedefitsiiti üheaegselt, siis nende majandused tõmbuvad kokku ja võlakoorem protsendina SKT-st hoopis suureneb. Finantsorganid üle maailma saavad sellest ohust aru. Nii USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, Inglismaa Panga juht Mervyn King kui isegi Jaapani keskpanga president Masaaki Shirakawa on võtnud tarvitusele ebakonventsionaalseid rahanduslikke abinõusid, et vältida deflatsioonilist võlalõksu.

Saksa avalikkusel on äärmiselt raske aru saada, et Saksamaa surub Euroopale peale valet tegevuskava. Saksa majandus ei ole kriisis. Õigupoolest on Saksamaa tänini eurokriisist pigem võitnud, sest see on alandanud vahetuskurssi ja aidanud kaasa ekspordile. Veel hiljuti on Saksamaa võinud rõõmu tunda äärmiselt madalatest intressimääradest ning kapitali pagemine deebitormaadest on Saksamaa kapitaliga üle ujutanud, samal ajal kui “perifeeria” peab fondidele ligipääsemiseks maksma kopsakaid riskipreemiaid.

See ei ole mingi kurja vandenõu tulemus, vaid planeerimata sündmustekäigu kavatsematu tagajärg. Sellegipoolest on Saksa poliitikud hakanud aimu saama eelistest, mida see Saksamaale annab, ning see kipub nende otsuseid mõjutama. Saksamaa on pandud olukorda, kus tema hoiak määrab ära Euroopa tegevuse. Mida aeg edasi, seda rohkem on alust süüdistada Saksamaad sammudes, mida ta Euroopale peale surub, samas kui Saksa avalikkus ise tunneb end ülekohtuselt süüdistatuna. See on tõesti ajaloolise tähendusega tragöödia. Nii nagu vanades kreeka tragöödiates, toovad väärkäsitused ja lihtviisiline mõistmatus kaasa ettekavatsematuid, kuid saatuslikke tagajärgi.

Kui Saksamaa olnuks nõus Kreeka kriisi algul andma talle niisugust krediiti, mida ta pakkus hiljem, siis oleks saanud Kreeka päästa. Kuid Euroopa tegi ainult niipalju, kui oli minimaalselt vajalik finantssüsteemi kokkukukkumise vältimiseks, ja sellest ei piisanud olukorra paremuse poole pööramiseks. Sama juhtus siis, kui kriis levis teistesse maadesse. Igal etapil oleks saanud kriisi peatada ja ümber pöörata, kui Saksamaa oleks suutnud käänaku taha näha ja olnuks valmis tegema enamat kui miinimum.

Kriisi algul oli euro lagunemine veel mõeldamatu. Ühisrahas denomineeritud varad ja kohustused olid nii läbi põimunud, et lagunemine oleks viinud juhitamatu katastroofini. Kuid kriisi edenedes orienteerus finantssüsteem üha enam rahvuslikke jooni mööda. Regulaatorid on kaldunud soodustama siseriiklikku laenamist, pangad on püüdnud vabaneda riigipiiritagustest varadest ning riskijuhtijad on üritanud tasakaalustada varasid ja kohustusi oma riigi piires, mitte eurotsoonis tervikuna. Kui see nii jätkub, siis saab küll võimalikuks euro lagunemine ilma katastroofita, kuid jäävad alles kreeditormaade keskpankade suured ja raskesti kogutavad nõuded deebitormaade keskpankade vastu.

See tuleneb ühest keerulisest probleemist euro arveldussüsteemis nimega TARGET2. Erinevalt Föderaalreservi kliiringarvelduste süsteemist, mida tasakaalustatakse iga-aastaselt, akumuleerib TARGET2 pankadevahelist tasakaalustamatust eurotsoonis. Senikaua kui pankadevaheline süsteem toimis, see probleeme ei tekitanud, sest pangad ajasid omavahelised arveldused tasakaalu pankadevahelisel turul. Kuid 2007. aastast peale ei ole pankadevaheline turg korralikult toiminud, ja pärast 2011. aasta suve on kapital nõrgematest maadest üha kiiremini pagenud. Kui Kreeka või Hispaania klient teeb ülekande oma arvelt Kreeka või Hispaania pangas Hollandi panka, siis sugeneb Hollandi keskpanka TARGET2 krediit, millele vastab TARGET2 nõue Kreeka või Hispaania panga vastu. Need nõuded on eksponentsiaalselt kasvanud. Selle aasta juuliks oli Bundesbankil “perifeeriamaade” keskpankade vastu nõudeid umbes 727 miljardi euro ulatuses.

Bundesbank on saanud aru potentsiaalsest ohust ja Saksa avalikkuse on muutnud valvsaks majandusteadlase Hans-Werner Sinni kirglik, ehkki eksitav propaganda. Bundesbank on üha kindlamini võtnud eesmärgiks piirata kaotusi, mida ta euro lagunemise puhul kandma peaks. See toimib ennasttäitva ennustusena. Kui üks keskpank hakkab end kaitsma euro lagunemise eest, siis peavad seda tegema kõik teisedki.

Seega kriis järjest süveneb. Pinged finantsturgudel on tõusnud üha kõrgemale, mille tunnistuseks on Saksamaa riigivõlakirjade ajalooliselt madal tootlus. Veelgi kõnekam on fakt, et Briti kümneaastaste võlakirjade tootlus pole nende kolmesaja-aastase ajaloo jooksul veel kunagi madalam olnud, samas kui Hispaania võlakirjade intressid on tõusnud uutesse kõrgustesse.

Eurotsooni reaalmajandus on languses, samal ajal kui Saksamaal läheb suhteliselt hästi. See tähendab, et lõhe laieneb. Poliitiline ja sotsiaalne dünaamika kulgeb samuti lagunemise suunas. Avalik arvamus, nagu see väljendub hiljutistes valimistulemustes, on üha enam kasinuse vastu ja see suundumus tõenäoliselt kasvab, kuni kasinuspoliitika kõrvale heidetakse. Miski peab seega järele andma.

Kus me praegu oleme?

Juuni tippkohtumine paistis pakkuvat viimast võimalust euro säilitamiseks olemasolevas õigusraamistuses. Selleks valmistudes mõistsid Euroopa võimuorganid Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu eesistuja juhtimisel – Euroopa Ülemkogu hõlmab kõiki Euroopa Liidu riigi- või valitsusjuhte –, et praegune kurss viib hävinguni, ning otsustasid uurida alternatiive. Samuti mõistsid nad, et pangandusprobleemid ja riigivõlaprobleemid on seotud nagu Siiami kaksikud ja neid ei saa lahendada eraldi. Nad püüdsid välja töötada kõikehõlmava programmi, kuid mõistagi pidid nad seejuures igas punktis konsulteerima Saksamaaga. Saksamaa toetas pangandusliidu plaane, sest oli mures ohtude pärast, millesse kapitali vool “perifeersetest” maadest seab Bundesbanki. Niisiis sai see osa programmist märksa paremini läbi töötatud kui riigivõla probleemi lahendus, hoolimata nende kahe vahelisest refleksiivsest tagasisisidesilmusest.

Itaalia jaoks oli otsustava tähtsusega riigivõla refinantseerimise kulukus. Juuni tippkohtumise algul deklareeris peaminister Mario Monti, et kui selles osas midagi ette ei võeta, siis ei nõustu Itaalia mitte millegagi. Fiasko vältimiseks lubas kantsler Merkel, et Saksamaa kaalub iga ettepanekut, mis püsib olemasoleva õigusraamistuse piires. Tippkohtumine päästeti. Otsustati anda pangandusliidule lõplik kuju, lubades Euroopa päästefondidel, ESM-il ja EFSM-il, rekapitaliseerida panku otseselt, ja pärast öö läbi kestnud istungit lükati koosolek edasi.^[2]Monti kuulutas end võitjaks.

Kuid järgnenud läbirääkimistel selgus, et ükski riskipreemiaid kahandav ettepanek ei mahu olemasolevasse õigusraamistusse. Plaan kasutada ESM-i Hispaania pankade rekapitaliseerimiseks lahjenes samuti tundmatuseni, kui kantsler Merkel pidi kinnitama Bundestagile, et kõik kahjud jäävad ikkagi igal juhul Hispaania kanda. Rahaturud reageerisid sellega, et ajasid Hispaania võlakirjade riski-
preemiad rekordiliselt kõrgeks, ja koos nendega tõusis ka Itaalia võlakirjade tootlus. Kriis oli tagasi täies jõus. Sellal kui Saksamaa oli halvatud aruteludest ESM-i seaduslikkuse üle konstitutsioonikohtus, mille otsus kuulutatakse välja 12. septembril, pidi ohjad haarama EKP.^[3]

EKP praegune president Mario Draghi kuulutas, et keskpank teeb oma mandaadi piires kõik vajaliku selleks, et eurot säilitada. Bundesbanki president Jens Weidmann on seejärel valjuhäälselt rõhutanud EKP tegevusele õiguslikult seatud piire, kuid Jörg Asmussen, kes esindab EKP nõukogus Saksa valitsust, asus piiramatut sekkumist toetama põhjendusel, et kaalul on euro püsimajäämine. See oli pöördepunkt. Kantsler Merkel asus toetama Mario Draghit, jättes Bundesbanki presidendi EKP nõukogus isolatsiooni. Draghi võttis avanenud võimalusest kõik, mis võtta andis. Rahaturud said julgust juurde ja tõusid EKP 6. septembri otsuse ootel kõrgustesse. Kahjuks ei tarvitse isegi piiramatu sekkumine olla piisav, vältimaks eurotsooni kreeditor- ja deebitormaadeks jagunemise püsistumist. See ei kõrvalda riskipreemiaid, vaid ainult kahandab neid, ja EFSF-i poolt deebitormaadele pealesurutud tingimused tõukavad nad tõenäoliselt deflatsioonilõksu. Selle tagajärjel ei suuda nad taastada oma konkurentsivõimet enne, kui on loobunud püüdest oma võlgu kasinuse abil kahandada.

Vähima vastupanu joon ei vii mitte euro kohese lagunemiseni, vaid kriisi määramatu pikenemiseni. Korratu lagunemine tähendaks euroalale ja seeläbi kogu maailmale katastroofi. Saksamaa, kellel on läinud paremini kui teistel eurotsooni maadel, kukuks kõrgemalt kui teised – seetõttu teeb ta endiselt just niipalju, kui lagunemise vältimiseks hädapärast vajalikuks peab.

Sellest protsessist võrsuv Euroopa Liit oleks diametraalselt vastandlik ideele Euroopa Liidust kui avatud ühiskonna kehastusest. See oleks võlakohustustel rajanev hierarhiline süsteem, mitte aga võrdsete vabatahtlik ühendus. Selles oleks kaks riikide klassi, kreeditorid ja deebitorid, ja jäme ots oleks kreeditoride käes. Saksamaa kui tugevaim kreeditorriik tõuseks esile hegemoonina. Klassivahe muutuks püsivaks, sest deebitormaad peavad kapitalile ligipääsemiseks maksma suuri riskipreemiaid ning kreeditormaadele järelejõudmine osutuks neile võimatuks.

Lõhe majandusnäitajate vahel ei kitseneks, vaid laieneks. Nii inim- kui finantsressursse tõmmataks keskusse ja perifeeria jääks püsivasse surutisse. Saksamaa saaks oma demograafilistele probleemidele isegi mõningat kergendust, kui sinna Türgi ja Ukraina vähem kvalifitseeritud Gastarbeiter’ite asemel emigreeruksid haritud inimesed Ibeeria poolsaarelt ja Itaaliast. Kuid perifeeria jääks vihavimmas hauduma.

Imperiaalne võim võib tuua suurt kasu, kuid see tuleb ära teenida hoolitsusega nende eest, kes selle võimu egiidi all elavad. USA tõusis vaba maailma liidriks pärast Teise maailmasõja lõppu. Bretton Woodsi süsteem muutis ta esimeseks võrdsete seas, kuid USA oli healoomuline hegemoon, kes teenis Marshalli plaaniga ära Euroopa kestva tänulikkuse. Saksamaa laseb sellise ajaloolise võimaluse käest, kui hoiab kõrvuni võlgadesse vajunud riike nende Schuld’i kütkes.

Tasuks märkida, et reparatsioonimaksed, mida Saksamaalt pärast Esimest maailmasõda nõuti, olid üheks teguriks, mis viisid natsionaalsotsialismi tekkele. Ja Saksamaa enda Schuld’i kergendati kolmel korral: Dawesi plaaniga 1924, Youngi plaaniga 1929 – liiga hilja, et välistada Hitleri võimuletõusu – ja Londoni konventsiooniga Saksamaa välisvõlgade kohta aastal 1953.

Tänapäeva Saksamaal imperiaalsed ambitsioonid puuduvad. Paradoksaalsel kombel on just soov Euroopas domineerimist vältida osalt põhjuseks, miks Saksamaa pole suutnud tõusta olukorra kõrgusele ja käituda healoomulise hegemoonina. EKP poolt 6. septembril astutud sammud on miinimum, mis euro päästmiseks vaja – kuid nad viivad meid ka sammukese lähemale kahetasandilisele Euroopale. Deebitormaad peavad alluma Euroopa järelevalvele, kreeditormaad aga mitte; ja lõhe majandusedukuses süveneb. Pikaleveniva surutise ning deebitor- ja kreeditormaadeks jagunemise püsistumise väljavaade on nii troostitu, et seda ei saa taluda. Mis oleksid alternatiivid?

Väljapääs

Saksamaa peab otsustama, kas saada healoomuliseks hegemooniks või lahkuda eurost. Esimene alternatiiv oleks tunduvalt parem. Mida see kaasa tooks? Lihtsalt öeldes nõuaks see kaht uut eesmärki, mis lahknevad praegustest kavadest:

1. Enam-vähem ühetasase mänguväljaku rajamine deebitor- ja kreeditormaade vahele, mis tähendaks, et nad saaksid refinantseerida oma valitsusvõlga enam-vähem võrdsetel tingimustel.
2. Kuni 5% nominaalkasvu taotlemine, et Euroopa saaks oma liigsest võlakoormast välja kasvada. See tooks paratamatult kaasa kõrgema inflatsiooni, kui Bundesbank heaks kiidab. See võib nõuda lepingu muutmist ja muudatusi Saksa põhiseaduses.

Mõlemad eesmärgid on saavutatavad, kuid ainult pärast märkimisväärset edasiminekut poliitilise liidu suunas. Enam-vähem järgmise aasta jooksul tuleb teha poliitilised otsused, mis määravad ära Euroopa Liidu tuleviku. 6. septembril EKP poolt astutavad sammud võivad saada eelmänguks kahetasandilise Euroopa loomisele; teisalt võiksid need viia tihedama poliitilise liidu kujunemisele, kus Saksamaa aktsepteeriks kohustusi, mille toob kaasa tema juhtpositsioon.

Kahetasandiline eurotsoon lõppkokkuvõttes hävitaks Euroopa Liidu, sest varem või hiljem tõmbuksid õigustest ilmajäetud sellest välja. Kui poliitiline liit ei ole saavutatav, siis paremuselt järgmine asi oleks kreeditor- ja deebitormaade korrapärane lahkuminek. Kui eurotsooni liikmed ei saa koos elada ilma oma liitu kestvasse surutisse tõukamata, siis oleks neil parem vastastikusel kokkuleppel lahku minna.

Eurotsooni sõbraliku lahkumineku puhul on väga tähtis, milline osapool lahkub, sest akumuleerunud võlga denomineeritakse ühisrahas. Kui lahkub deebitormaa, siis selle võla väärtus kasvabvõrdeliselt tema valuuta väärtuse langusega. Niisugune riik võib muutuda taas konkurentsivõimeliseks; kuid ta on sunnitud enne pankroti välja kuulutama ja see tooks kaasa ettearvamatuid finantsvapustusi. Ühisturg ja Euroopa Liit suudaksid toime tulla Kreeka-taolise väikese maa pankrotiga, eriti kui selleks ollakse üldiselt ette valmistunud, kuid ta ei elaks üle mõne suurema maa, näiteks Hispaania või Itaalia lahkumist. Isegi Kreeka pankrot võib osutuda fataalseks. See õhutaks kapitali pagemist ja julgustaks kapitaliturge korraldama “karurünnakuid” teiste maade vastu, nii et euro võib ikkagi koost laguneda, täpselt nagu vahetuskursi mehhanism 1992. aastal

Kui seevastu lahkuks Saksamaa, jättes ühisraha deebitorriikide hoolde, siis euro väärtus langeks ja akumuleerunud võla väärtus väheneks võrdeliselt valuuta väärtusega. Praktiliselt kõik praegu käsiteldamatud probleemid hajuksid. Deebitormaad saaksid tagasi oma konkurentsivõime; nende võlg väheneks reaalterminites ja kui EKP oleks nende kontrolli all, kaoks ka pankroti oht. Ilma Saksamaata ei oleks euroalal sugugi raske teha täispööret, milleks ta muidu vajaks kantsler Merkeli nõusolekut.

Spetsiifilisemalt: kokkutõmbunud euroala võiks luua omaenda eelarveorgani ja seada sisse omaenda võlakärpefondi, nii nagu ma seda allpool kirjeldan. Kahanenud euroala võiks õigupoolest minna veel kaugemale ja konverteerida eurovõlakirjadesse kogu liikmesmaade võla, mitte ainult selle osa, mis ületab 60% SKT-st. Pärast kokkutõmbunud euro vahetuskursi stabiliseerumist langeksid eurovõlakirjade riskipreemiad tasemele, mis on võrreldav muude vabalt ujuvate valuutadega, nagu Briti nael või Jaapani jeen. Kui see kõlab uskumatult, siis ainult seetõttu, et kriisi põhjustanud väärkäsitusi nii laialt usutakse. See võib olla üllatav, kuid fiskaalse maksejõu vallas oleksid eurotsoonil isegi ilma Saksamaata paremad näitajad kui Suurbritannial, Jaapanil või USA-l.^[4]

Saksamaa lahkumine oleks vapustav, kuid ohjatav ühekordne sündmus – kaootilise ja veniva doominoefekti asemel, kus spekulatsioon ja kapitali pagemine tõrjuks ühe deebitormaa teise järel euroalast välja. Sellele ei järgneks kibestunud võlakirjaomanike kohtuprotsesse. Isegi kinnisvaraprobleemid muutuksid jõukohaseks. Vahetuskursside märgatava erinevuse korral tõttaksid sakslased ostma Hispaania ja Iiri kinnisvara. Pärast esialgseid vapustusi tõuseks euroala surutisest kasvule.

Ühisturg jääks ellu, kuid Saksamaa ja teiste euroalast lahkuvate kreeditormaade suhteline positsioon nihkuks võitjapoolelt kaotajapoolele. Nad kohtaksid oma koduturgudel tihedat konkurentsi, ja isegi kui nad oma eksporditurge ei kaotaks, muutuksid need vähem tulusaks. Samuti kannaksid nad finantskahju eurodes denomineeritud varadelt, nagu ka oma nõuetelt TARGET2 arveldussüsteemis. Nende kaotuste määr sõltuks euro väärtuse languse ulatusest.^[5]

Seega oleksid nad eluliselt huvitatud sellest, et euro väärtuse langus jääks teatud piiridesse. Muidugi tuleks ette mitmeid üleminekuraskusi, kuid lõpptulemusena läheks täide Keynesi nägemus valuutasüsteemist, milles nii kreeditorid kui ka deebitorid on eluliselt huvitatud stabiilsuse säilitamisest.

Pärast algset šokki pääseks Euroopa oma deflatsioonilisest võlalõksust, millesse ta praegu on langenud; globaalne majandus üldiselt ja eriti Euroopa oma taastuks ning Saksamaa, kui ta on oma kaotustega kohanenud, võiks taas sisse võtta oma koha kõrge lisaväärtusega toodete tootja ja eksportijana. Saksamaa võidaks üleüldisest paranemisest. Ometigi oleksid vahetud finantskaotused ja suhtelise positsiooni alanemine ühisturus nii suured, et ebarealistlik oleks oodata Saksamaa vabatahtlikku lahtiütlemist eurost. Surve selleks peaks tulema väljastpoolt.

Märksa paremini läheks Saksamaal seevastu siis, kui ta otsustaks käituda nagu healoomuline hegemoon, kusjuures Euroopa pääseks vapustusest, mille põhjustaks Saksamaa lahkumine euroalast. Kuid teekond, mis viiks enam-vähem ühetasase mänguväljaku ja efektiivse kasvupoliitika kaksikeesmärgi saavutamisele, oleks raske. Püüan seda siinkohal visandada.

Esimeseks sammuks oleks Euroopa Fiskaalameti (EFA) loomine, millel oleksid volitused teha tähtsaid majandusotsuseid liikmesriikide nimel. See on praegu puuduv element, mida on tarvis selleks, et muuta euro täielikuks valuutaks, millel oleks ka tõeline viimase instantsi laenuandja. Fiskaalamet, mis tegutseks koostöös keskpangaga, võiks teha seda, mida EKP omal käel teha ei saa. EKP mandaadiks on valuuta stabiilsuse hoidmine; tal on otsesõnu keelatud finantseerida valitsusdefitsiite. Kuid miski ei keela liikmesriike loomast fiskaalametit. Ainult Saksamaa hirm Euroopale põhjatuks taskuks saamise ees takistab seda.

Arvestades Euroopa probleemide suurust, on see arusaadav; kuid see ei õigusta euroala permanentset jagunemist deebitorideks ja kreeditorideks. Kreeditoride huve saaks ja tuleks kaitsta, andes neile vetoõiguse otsuste üle, mis mõjutavad neid ebaproportsionaalselt. Seda võimaldab juba praeguse ESM-i hääletussüsteem, mis nõuab tähtsate otsuste tarvis 85% enamust. See põhimõte tuleks lülitada ka uude EFA-sse. Aga kui liikmesriigid panustavad proportsionaalselt, näiteks eraldades sinna teatava osa käibemaksust, piisaks ka lihtenamusest.

EFA võtaks automaatselt üle kontrolli EFSF-i ja ESM-i üle. EFA suureks eeliseks oleks võime teha otsuseid iga päev, nii nagu EKP. EFA teine suur eelis on see, et see taastaks asjakohase eristuse eelarvelise ja rahandusliku vastutuse vahel. Näiteks peaks EFA võtma enda kanda kõikide EKP poolt ostetud valitsusvõlakirjade riskid. Seega kaoks alus EKP-le ette heita piiramatut tegutsemist avatud turul. (EKP võib seda 6. septembril omal käel küll otsustada, kuid alles pärast pingelist väitlust Bundesbankiga.) Tähtis on see, et EFA-l oleks märksa hõlpsam kui EKP-l pakkuda avaliku sektori osalust Kreeka võla reorganiseerimises. EFA väljendaks oma valmisolekut konverteerida kõik Kreeka võlakirjad, mis on avaliku sektori valduses, null-obligatsioonideks, mille tähtaeg saabuks kümne aasta pärast, juhul kui Kreeka on jõudnud näiteks 2% primaarülejäägini (st ülejäägini enne laenuintresside tasumist). See süütaks tunneli lõpus valguse, mis aitaks Kreekat isegi veel praeguses hilises staadiumis.

Teiseks sammuks oleks EFA kasutamine, et luua ühetasasem mänguväljak, kui EKP seda 6. septembril suudaks omal käel pakkuda. Ma olen ette pannud, et EFA peaks looma mingisuguse võlakärpefondi – mis oleks teisend Euroopa võlalunastuspaktist, mille pakkus välja kantsler Merkeli enda majandusekspertide nõukogu ja mida on toetanud Saksa sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Võlakärpefond omandaks riigivõlad, mis ületavad 60% SKT-st, tingimusel, et asjaomased riigid teevad EFA poolt heakskiidetud struktuurseid reforme. Võlgu ei tühistataks, vaid võetaks fondi kanda. Kui deebitorriik kokkulepitud tingimusi ei järgi, rakendaks fond asjakohast karistust. Fiskaallepingu nõuete järgi peaksid deebitormaad kahandama oma liigset võlga 5% võrra aastas pärast viieaastast moratooriumi. Seetõttu peakski Euroopa taotlema kuni 5% nominaalkasvu.

Võlakärpefond finantseeriks oma võlakirjaoste kas EKP kaudu või väljastades võlakärpeveksleid – liikmesriikide ühisobligatsioone – ning laiendades odava finantseerimise eeliseid asjaomastele maadele. Mõlemal juhul kahaneksid deebitormaa kulud 1%ni või veelgi madalamaks. Vekslitele omistataks nullriski määr ja neid käsitletaks EKP operatsioonides kasutatavate tagasiostulepingute (repode) kõige kvaliteetsema tagatisena. Pangandussüsteemil on pakiline vajadus niisuguste riskivabade likviidsete varade järele. Selle skeemi esitamise hetkel hoidsid pangad rohkem kui 700 miljardi euro väärtuses liigset likviidsust EKP-s, teenides sellelt 0,25% intressi. Pärast seda kahandas EKP deposiitide intressimäära veelgi – nullini. See tagaks vähem kui üheprotsendilistele vekslitele suure ja huvitatud turu. Seevastu EKP poolt 6. septembril väljakuulutatav plaan ei kahandaks finantseerimiskulukust tõenäoliselt alla 3%.

Sakslased lükkasid minu pakutud skeemi pikemata tagasi põhjusel, nagu see ei vastaks Saksa konstitutsioonikohtu nõudmistele. Minu hinnangul on nende vastuväide alusetu, sest konstitutsioonikohus on kuulutanud ebaseaduslikuks kohustuste võtmise, mis on ajas ja suuruses piiramatud, sellal kui võlakärpevekslid oleksid mõlemas osas piiranguga. Kui Saksamaa tahaks käituda healoomulise hegemoonina, saaks ta selle plaani kergesti heaks kiita. Seda saaks rakendada ilma mis tahes lepingumuutuseta. Viimaks rajaksid võlakärpevekslid silla eurovõlakirjade loomisele. See muudaks ühetasase mänguväljaku püsivaks.

Nõnda jääks veel teine eesmärk: efektiivne kasvupoliitika, mis taotleks kuni 5% nominaalkasvu. Seda on vaja, et võimaldada rängalt võlgades maadel täita fiskaallepingu nõudeid, langemata deflatsioonilisse võlalõksu. Selle eesmärgi saavutamiseks pole aga mingit võimalust senikaua, kui Saksamaa jääb truuks Bundesbanki asümmeetrilisele tõlgendusele monetaarsest stabiilsusest. Saksamaa peaks piiratud ajavahemikul aktsepteerima inflatsiooni, mis ületab 2%, kui ta tahab jääda euroalasse ilma Euroopa Liitu hävitamata.

Kuidas selleni jõuda?

Mis sunniks Saksamaad otsustama, kas jääda eurotsooni ilma Euroopa Liitu hävitamata või lasta eurost lahkudes lahendada deebitormaadel oma probleemid omal käel?

Seda võib saavutada väline surve. Oma uue presidendi, François Hollande’i juhtimisel on Prantsusmaa ilmselge kandidaat kõnelema alternatiivse poliitika eest. Moodustades ühisrinde Itaalia ja Hispaaniaga, võib Prantsusmaa esitada majanduslikult usutava ja poliitiliselt veetleva programmi, mis päästaks ühisturu ja võidaks tagasi Euroopa Liidu kui idealistliku nägemuse, mis suudaks haarata inimeste kujutlusvõimet. Ühisrinne võiks panna Saksamaa valiku ette: juhi või lahku. Eesmärgiks ei ole Saksamaa väljasulgemine, vaid tema majandusstrateegilise hoiaku radikaalne muutmine.

Paraku ei ole Prantsusmaal nii tugevat positsiooni, et moodustada ühisrinnet Itaalia ja Hispaaniaga, kui nad peaksid kohtama Saksamaa otsusekindlat vastuseisu. Kantsler Merkel ei ole üksnes tugev juht, vaid ka osav poliitik, kes teab, kuidas vastaseid lahku ajada. Prantsusmaa on eriti haavatav, sest eelarve konsolideerimise ja struktuursete reformide nimel on ta teinud vähem kui Itaalia ja Hispaania. Suhteliselt madalad riskipreemiad, mida Prantsusmaa oma valitsusvõlakirjade pealt praegu saab maksta, on peaaegu täielikult seletatavad Prantsusmaa ja Saksamaa tiheda suhtega. Aasia keskpangad on ostnud Prantsuse võlakirju, eriti pärast seda, kui Saksamaa võlakirjade tootlus muutus negatiivseks. Kui Prantsusmaa peaks end liiga tihedalt Itaalia ja Hispaaniaga siduma, siis hinnataks teda sama mõõdupuuga ja tema võlakirjade riskipreemia tõuseks samasuguse tasemeni.

Kuid Saksamaaga samas paadis olemise eelised võivad osutuda illusoorseks siis, kui Euroopale laskub pikaajaline surutis. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa vaheline lõhe muutub ilmsemaks, kalduvad rahaturud liigitama Prantsusmaad ühte Itaalia ja Hispaaniaga, ükskõik kas ta jääb Saksamaale truuks või mitte. Seega on Prantsusmaal tegelikult valida, kas lüüa Saksamaast lahku, et päästa Euroopa ja taastada kasv, või siis üritada veel mõnda aega kõva valuuta paadis püsida üksnes selleks, et ta hiljem üle parda heidetaks. Deebitormaade poole valimine ja kasinuspoliitika vaidlustamine võimaldaks Prantsusmaal taastada juhtpositsiooni, mis tal oli Mitterrand’i valitsemisajal. See oleks väärikam positsioon kui jääda kaasreisijaks Saksamaa juhitavas autos. Ometigi nõuaks Saksamaast lähiajal lahkulöömine Prantsusmaalt suurt julgust.

Itaalial ja Hispaanial on ka muid nõrkusi. Itaalia on paistnud võimetuna end omal käel hästi valitsema. Tema praegused võlaprobleemid kuhjusid enne euroga ühinemist; euro liikmena on tal tegelikult olnud eelarve primaarülejäägi vallas paremad tulemused kui Saksamaal – isegi enamikus sellest ajast, kui võimul oli Berlusconi. Kuid Itaalia näib vajavat mingit välist võimu, et vabaneda halvast valitsemisest. See ongi teinud itaallased nii entusiastlikuks Euroopa Liidu suhtes. Hispaania on poliitiliselt märksa tervem, kuid praegune valitsus on muutunud Saksamaale kaugelt kuulekamaks, kui see talle endale hea oleks. Pealegi oleks riskipreemiate kahanemine EKP võlakirjaostude tagajärjel piisavalt tähtis muutus, et kõrvaldada stiimul Saksa domineerimise vastu mässamiseks.

Seega peaks Saksamaa hoiakute muutmise kampaania võtma hoopis teistsuguse kuju kui valitsustevahelised läbirääkimised, mis praegusel ajal poliitikat määravad. Euroopa tsiviilühiskond, ärikogukond ja lai üldsus peaksid mobiliseeruma ja sekkuma. Praegu on paljude eurotsooni maade üldsus masendunud, segaduses ja vihane. See leiab väljenduse ksenofoobias, Euroopa-vastastes hoiakutes ja ekstremistlikes poliitilistes liikumistes. Et päästa Euroopa Liit, tuleks õhutada latentseid Euroopa-sõbralikke tundeid, millel praegu puudub väljund. Säärane liikumine kohtaks sümpatiseerivat vastukaja ka Saksamaal, kus suur enamus on ikka veel Euroopa poolt, kuigi fiskaalsete ja monetaarsete väärõpetuste mõju all.

Praegu läheb Saksa majandusel suhteliselt hästi ja poliitiline olukord on samuti suhteliselt stabiilne; kriis on kõigest piiri tagant kostev kauge müra. Ainult midagi šokeerivat raputaks Saksamaa lahti oma eelarvamustest ja sunniks teda näkku vaatama oma praeguste sammude tagajärgedele. Seda suudaks saavutada liikumine, mis pakub töökindlat alternatiivi Saksamaa domineerimisele. Ühesõnaga, praegune olukord on nagu luupainaja, millest saab pääseda ainult Saksamaad üles äratades ning teadvustades talle neid väärkäsitusi, mis tema samme praegu juhivad. Võime loota, et kui Saksamaa ette pannakse valik, siis valib ta eurost lahkumisega seotud kaotuste kandmise asemel healoomulise juhtimise.

George Soros. The Tragedy of the European Union and How to Resolve It. The New York Review of Books, 27.09.2012.

^[1] Oma riigi seaduste järgi väljastatud võlgu saab denomineerida vastava riigi valuutasse; võõrriigi õiguse järgi väljastatud võlgu ei saa. Sellest tulenevaid järeldusi on põhjalikult analüüsinud Jens Nordvig artiklis, mis jõudis Wolfsoni majandusauhinna finalistide hulka.
^[2] Euroopa Finantsstabiilsuse Mehhanism ehk EFSM loodi 2010 aastal Luxemburgis baseeruva ajutise organisatsioonina, et pakkuda finantsabi eurotsooni riikidele; see asendatakse püsiva ESM-iga, kui Saksamaa selle ratifitseerib; viisteist eurotsooni maad on seda juba teinud.
^[3] 12.09.2012 otsustas Saksa konstitutsioonikohus, et Saksamaa ühinemine ESM-iga ei ole põhiseadusega vastuolus, kuid stabiliseerimisfondi kogumahu (500 miljardit eurot) või Saksamaa osaluse (koos eelnevate kohustustega 190 miljardit eurot) suurendamiseks on vaja Bundestagi nõusolekut. Neil tingimustel võib ka Saksamaa selle lepingu ratifitseerida. Toim.
^[4]Üldine valitsusdefitsiit protsendina SKT-st: eurotsoon ilma Saksamaata 5,3; Suurbritannia 8,7; Jaapan 10,1; USA 9,6; eurotsoon koos Saksamaaga 4,2. Üldine avalik võlg protsendina SKT-st: eurotsoon ilma Saksamaata 91; Suurbritannia 82; Jaapan 230; USA 103; eurotsoon koos Saksamaaga 88.
^[5] Kui pankadevaheline laenamine taastub, võib Saksamaa isegi eelistada TARGET2 kliiringarvelduste süsteemi liikmeks jääda ning lasta bilanssidel järk-järgult tasakaalu jõuda, selle asemel et ühekorraga kahjusid kanda.

Rein Müllerson
Demokraatliku rahu teooriatest vägivaldse võimuvahetuseni
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

Ameerika finantssüsteemi kokkuvarisemine 2008. aastal on nüüdseks muutunud globaalset mõõtu majandus- ja poliitiliseks kriisiks.¹ Kuidas tuleks seda maailma vapustavat sündmust kontseptualiseerida? Peavoolu majandusteadus on kippunud pidama ühiskonda valitsevaks jõuks üldist tendentsi tasakaalu poole, mille puhul kriisid ja muutumine pole enamat kui ajutised kõrvalekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust. Sotsioloogi seevastu niisugused piirangud ei kammitse. Selle asemel et tõlgendada meie käesolevat häda muus suhtes põhiliselt stabiilse olukorra ühekordse häirena, tahan ma vaadelda “Suurt majanduslangust”² ja sellele järgnenud riikide rahanduse peaaegu täielikku kokkuvarisemist arenenud kapitalistlike ühiskondade poliitilis-majandusliku konfiguratsiooni ühe põhilise varjatud pinge ilminguna: pinge, mis teeb tasakaalutusest ja ebastabiilsusest pigem reegli kui erandi ja mis on leidnud väljendust ajaloolise häiretejadana selle sotsiaalmajandusliku korra raames. Täpsemalt kavatsen ma näidata, et täielikult saab praegust kriisi mõista ainult “demokraatlikuks kapitalismiks” nimetatava sotsiaalse formatsiooni parajasti kestva, loomuomaselt konfliktse ümberkujunemisena.

Demokraatlik kapitalism pääses täiel määral maksvusele alles pärast Teist maailmasõda, ja ka siis ainult Läänemaailmas – Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Seal toimis see kahe järgneva kümnendi jooksul erakordselt hästi – lausa nii hästi, et see katkematu majanduskasvu ajajärk on ikka veel määraval kohal meie ettekujutustes ja ootustes selle kohta, milline moodne kapitalism on või olla võiks ja olema peaks. Seda hoolimata faktist, et hilisemate rahutute aegade valgel peaks sõjale vahetult järgnenud veerandsajand paistma tõeliselt erandlik. Seetõttu ma väidangi, et demokraatliku kapitalismi normaalset olukorda – olukorda, milles valitseb kapitalistlike turgude ja demokraatliku poliitika vaheline endeemiline konflikt, mis andis end jõuliselt tunda kohe, kui hoogne majanduskasv 1970. aastail lakkas – ei esinda mitte need kolm hiilgavat kümnendit, vaid neile järgnenud kriiside rodu. Alljärgnevas vaatlen ma esmalt selle konflikti olemust ja pööran siis tähelepanu selle tekitatud poliitilis-majanduslike segaduste ahelale, mis käesolevale globaalsele kriisile eelnes ja ühtaegu sellele kuju andis.

1. Turud valijate vastu?

Kahtlus, et kapitalism ja demokraatia ei pruugi kuigi ladusasti kokku sobida, ei ole kaugeltki uus. 19. sajandist alates ja pikka aega ka 20. sajandil väljendasid kodanlus ja poliitiline parempoolsus hirmu, et enamuse valitsus, millest vältimatult järeldub vaeste valitsemine rikaste üle, teeb lõpuks eraomandile ja vabadele turgudele otsa peale. Esiletõusev töölisklass ja poliitiline vasaktiib omakorda hoiatasid, et kapitalistid võivad ühineda reaktsiooniliste jõududega tegemaks lõppu demokraatiale, et kaitsta end majanduslikule ja sotsiaalsele ümberjagamisele pühendunud püsiva enamuse valitsemise eest. Ma ei kavatse arutada nende kahe seisukoha suhtelisi väärtusi, ehkki ajalugu lubab oletada, et vähemalt industrialiseerunud maailmas oli vasakpoolsusel rohkem põhjust karta, et parempoolsus võib kapitalismi päästmise nimel kukutada demokraatia, kui parempoolsusel oli alust karta, et vasakpoolsus likvideerib demokraatia nimel kapitalismi. Kuidas sellega ka oleks, valitses Teisele maailmasõjale vahetult järgnenud aastail laialdaselt arvamus, et muutmaks kapitalismi demokraatiaga ühitatavaks tuleks see allutada laialdasele poliitilisele kontrollile – näiteks võtmetähtsusega firmade ja sektorite natsionaliseerimise või tööliste “kaasotsustusõiguse” teel nagu Saksamaal –, selleks et kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Ajal kui maksvusele pääsesid Keynesi ja teatud määral ka Kalecki ja Polanyi ideed, tõmbus Hayek ajutisse pagendusse.

Sestpeale aga on peavoolu majandusteadust hakanud painama oportunistlike poliitikute “vastutustundetus”, mis avaldub vastutulekus majanduslikult harimatu valijaskonna soovidele ja sekkumises muidu täiesti efektiivsete turgude toimimisse eesmärkide nimel – nagu täielik tööhõive ja sotsiaalne õiglus –, mille tõeliselt vabad turud pikapeale niikuinii kätte tooksid, ent mida need poliitiliste moonutuste korral saavutada ei suuda. “Avaliku valiku” standardteooriate järgi tekivad majanduskriisid põhiliselt turge moonutavatest poliitilistest sekkumistest sotsiaalsete eesmärkide nimel.³ Selle vaate kohaselt vabastaks õiget laadi sekkumine turud poliitilistest vahelesegamistest; valet laadi, st turgu moonutav sekkumine aga tuleneb liigsest demokraatiast või täpsemalt sellest, et vastutustundetud poliitikud kannavad demokraatia üle majandusse, kus sellele kohta olla ei tohiks. Tänapäeval ei läheks just paljud nii kaugele nagu Hayek, kes oma hilisematel aastatel propageeris meile tuttava demokraatiavormi ärakaotamist majandusliku vabaduse ja kodanikuvabaduste nimel. Sellegipoolest on praegu valitseva neoinstitutsionalistliku majandusteooria põhimeloodia läbi ja lõhki hayeklik. Kapitalism vajab korralikuks toimimiseks reeglite järgi toimivat majanduspoliitikat; turge ja omandiõigusi meelevaldse poliitilise sekkumise eest kaitsvaid konstitutsioonilisi sätteid; sõltumatuid reguleerivaid võime; valijaskonna surve eest kindlalt kaitstud keskpanku ja Euroopa Komisjoni või Euroopa Kohtu taolisi rahvusvahelisi institutsioone, mis ei pea tundma muret üldrahvalike ümbervalimiste pärast. Kummatigi väldivad niisugused uurimused hoolikalt võtmeküsimust, kuidas me peaksime oma praegusest olukorrast sinna jõudma – väga tõenäoliselt seetõttu, et sellele küsimusele neil vastust, või vähemalt avalikustamiskõlblikku vastust, ei ole.

Kapitalismi ja demokraatia vahelise hõõrumise sügavamate põhjuste kontseptualiseerimiseks on mitmeid võimalusi. Praeguste eesmärkide tarbeks iseloomustan ma demokraatlikku kapitalismi kui poliitökonoomiat, mille üle valitsevad kaks omavahel vastuolus ressursside jaotamise põhimõtet või režiimi: üks, mis toimib piirtootluse [marginal productivity] ehk selle alusel, mis “turujõudude vabas mängus” avaldub pälvimusena [merit]; ja teine, mis põhineb sotsiaalsel vajadusel või õigusel, nii nagu neid kinnitavad demokraatliku poliitika kollektiivsed valikud. Demokraatliku kapitalismi puhul oodatakse valitsustelt teoreetiliselt mõlema printsiibi üheaegset silmaspidamist, ehkki sisuliselt ei anna neid kaht peaaegu kunagi ühte joondada. Praktikas võivad valitsused mõnda aega üht teise huvides eirata, kuni neid selle tagajärgede eest karistatakse: valitsused, millel ei õnnestu kanda hoolt demokraatlike kaitstuse- ja ümberjagamisnõuete eest, riskivad enamuse kaotamisega, sellal kui nood, mis ei tee välja tootlike ressursside omanike kompensatsiooninõuetest, mis väljenduvad piirtootluse keeles, põhjustavad häireid majanduses, mis muutub üha vähem jätkusuutlikuks, ja õõnestavad seega omaenda poliitilist toetust.

Standardse majandusteooria liberaalse utoopia puhul ületatakse demokraatliku kapitalismi kahe jaotusprintsiibi vaheline pinge teooria kujundamisega materiaalseks jõuks, nagu oleks öelnud Marx. Selle vaate järgi õpetab majandusteadus kui “teaduslik teadmine” kodanikele ja poliitikutele, et tõeline õiglus on turuõiglus, mille valitsuse all tasutakse igaühele pigem vastavalt tema panusele kui vastavalt vajadustele, mis on ümber defineeritud õigusteks. Niivõrd kui majandusteooriat on hakatud aktsepteerima ka ühiskonnateooriana, “saab see tõeks” selles mõttes, et on performatiivne – nõnda paljastub selle põhiliselt retooriline olemus sotsiaalse konstrueerimise instrumendina, mis kasutab veenmist. Reaalses maailmas ei ole siiski niisama kerge veenda inimesi loobuma oma “irratsionaalsest” usust sotsiaalsetesse ja poliitilistesse õigustesse kui millessegi turuseadusest ja omandiõigusest eristuvasse. Mitteturulised arusaamad sotsiaalsest õiglusest on siiamaani vastu pannud majandusliku ratsionaliseerimise katsetele, kui tugevaks viimased ka pealetungiva neoliberalismi vaskajastul muutunud ei oleks. Inimesed on kangekaelselt säilitanud arusaama niisugusest moraalsest majandusest, milles neil on turutehingute tulemustest kõrgemal seisvad õigused.⁴ Õigupoolest kalduvad inimesed alati, kui võimalust on – ja toimivas demokraatias neil vältimatult ka on –, ühel või teisel viisil visalt nõudma sotsiaalse sfääri esimust majandusliku ees, sotsiaalsete lubaduste ja kohustuste kaitsmist turupoolse “paindlikkuse-surve” eest, ja ühiskonda, mis austaks inimeste soovi elada oma elu vabana üha kõikuvate “turusignaalide” diktatuurist. Polanyi nimetas seda oma “Suures transformatsioonis” (“The Great Transformation”) tööjõu kaubastamise vastaseks “vastuliikumiseks”.

Majandusliku peavoolu silmis johtuvad inflatsiooni, eelarvedefitsiidi ja era- või riigivõla taolised häired sellest, et tuntakse halvasti seadusi, mis majandust kui rikkusetootmise masinat valitsevad, või eiratakse neid isekate poliitiliste võimutaotluste nimel. Seevastu poliitökonoomia teooriad – niivõrd kui need võtavad poliitilisust tõsiselt ega ole lihtsalt funktsionalistlikud efektiivsusteooriad – käsitlevad turujaotust lihtsalt ühe poliitilis-majandusliku režiimina, mida valitsevad nende huvid, kellele kuuluvad napid tootmisressursid ja seega tugev turupositsioon. Alternatiivset režiimi – poliitilist jaotust – eelistavad need, kelle majanduslik kaal on väike, poliitiline võim aga potentsiaalselt laiaulatuslik. Sellest vaatenurgast on standardne majandusteadus põhiliselt suure turuvõimuga õnnistatud inimesi teeniva poliitilis-majandusliku ühiskonnakorra teoreetiline ülendus, kuivõrd see võrdsustab nende huvid üldise huviga. See esitab tootliku kapitali omanike jaotamisnõudeid hea – see tähendab, teaduslikult kinnitatud – majandusjuhtimise möödapääsmatu tehnilise eeldusena. Poliitökonoomia silmis on peavoolu majandusteaduse käsitlus, mille järgi majanduse toimehäired justkui tuleneksid vastuolust moraalse majanduse traditsiooniliste printsiipide ja moodsate ratsionaalsete printsiipide vahel, kõigest üks tendentslik väärkäsitlus, sest see varjab tõika, et “majanduslik” majandus on samaaegselt ka moraalne majandus nendele, kellele kuulub turul ülekaalukas võim.

Peavoolu majandusteaduse keeles kirjeldatakse kriise kui karistust valitsustele, kes ei ole respekteerinud majandust tegelikult valitsevaid loomulikke seadusi. Seevastu iga oma nime vääriva poliitökonoomia teooria järgi avalduvad kriiside kujul pigem tootmisressursside omanike “Kalecki reaktsioonid” demokraatliku poliitika tungimise vastu nende eksklusiivsesse valdkonda, sest see ei lase neil oma turuvõimu täiel määral ära kasutada ja petab seetõttu nende lootust saada õiglast tasu oma kaalutletult võetud riskide pealt.⁵ Standardne majandusteooria käsitleb sotsiaalset struktuuri ja sellesse kätketud huvide ja võimu jagunemist millegi välisena, pidades neid konstantseks ning muutes need seega nähtamatuks ja majandus-“teaduse” seisukohalt justkui loomulikeks antusteks. Säärane teooria oskab poliitikana ette kujutada üksnes oportunistlikke või parimal juhul ebakompetentseid katseid majandusseadusi painutada. Hea majanduspoliitika oleks juba definitsiooni poolest ebapoliitiline. Probleem on aga selles, et seda vaadet ei jaga paljud, kes näevad poliitikas ülimalt vajalikku kaitset turgude eest, mille ohjeldamatu toimimine häirib seda, mida nemad juhtumisi õigeks peavad. Kui neid just kuidagi ei veenda võtma omaks neoklassikalist majandusteadust kui enesestmõistetavat mudelit sellest, mida sotsiaalne elu on ja peaks olema, siis lähevad nende poliitilised nõudmised kui demokraatlikult väljendatud tahe lahku standardse majandusteooria ettekirjutustest. See tähendab, et kui piisava abstraheerimise korral annab majandust modelleerida tasakaalu poole kalduvana, siis poliitökonoomiat niiviisi modelleerida ei saa, kui tegu ei ole just hoopis demokraatiavaba, majandusteadlastest kuningate platonliku diktatuuriga. Kapitalistlik poliitika, nagu allpool näeme, on andnud oma parima juhtimaks meid korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest välja isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid demokraatlik vastupanu jätkub – ja koos sellega segadused meie turumajanduses, mida see lakkamatult tekitab.

2. Sõjajärgsed kokkulepped

Sõjajärgne demokraatlik kapitalism sattus oma esimesse kriisi 1960. aastate lõpule järgnenud kümnendil, mil inflatsioon hakkas kõikjal Läänes kiiresti tõusma, sellal kui majanduskasvu langus raskendas kapitali ja tööjõu vahelise poliitilis-majandusliku rahusobimuse säilitamist, mis oli pärast Teise maailmasõja laastamistööd teinud lõpu siseriiklikele võitlustele. Põhiliselt nõudis see sobimus, et organiseeritud töölisklass aktsepteeriks kapitalistlikke turge ja omandiõigusi vastutasuks poliitilise demokraatia eest, mis oli neile võimaldanud sotsiaalkindlustuse ja püsivalt tõusva elatustaseme. Enam kui kaks aastakümmet katkematut kasvu panid aluse sügavalt juurdunud rahvalikele kujutelmadele pidevast majanduslikust progressist kui demokraatlikust kodanikuõigusest – kujutelmadele, mis vormusid poliitilisteks ootusteks, mida valitsused tundsid küll olevat kohustatud au sees hoidma, ent mida nad järjest vähem suutsid täita, sest majanduskasv hakkas aeglustuma.

Tööjõu ja kapitali vahelise sõjajärgse sobimuse struktuur oli põhijoontes ühesugune muidu väga erinevates riikides, kus demokraatlik kapitalism oli kindlustunud. See hõlmas üha laienevat heaoluriiki, tööliste õigust vabadele kollektiivsetele läbirääkimistele, ja täishõive poliitilist garantiid, millega valitsused nõustusid, kasutades ulatuslikult keynesiaanlikke instrumente. Kui aga kasv 1960. aastatel takerdus, läks selle kombinatsiooni elushoidmine keeruliseks. Sellal kui vabad kollektiivsed läbirääkimised võimaldasid töölistel oma ametiühingute kaudu tegutseda juba tugevasti sissejuurdunud ootuses, et palgad igal aastal korrapäraselt tõusevad, kaitses valitsuste pühendumus täishõivele koos kasvava heaoluriigiga ametiühinguid potentsiaalse tööpuuduse eest, mida võinuks põhjustada tootlikkust ületav palgatõus. Seega andis valitsuse poliitika ametiühingutele rohkem kauplemisvõimu, kui vaba tööjõuturg oleks välja kandnud. 1960. aastate lõpul leidis see olukord väljenduse ülemaailmses töölisprotestide laines, mida hoogustas tugev veendumus, et omatakse poliitilist õigust tõusvale elatustasemele, ja mida ei ohjeldanud ka hirm tööpuuduse ees.

Järgnevatel aastatel tuli valitsustel kõikjal läänemaailmas tegelda probleemiga, kuidas sundida ametiühinguid oma liikmete palganõudmisi mõõdukamaks kärpima, ilma et seejuures oleks pidanud tagasi võtma keynesiaanlikku täishõive tõotust. Riikides, kus kollektiivsete läbirääkimiste süsteem kolmepoolsete “sotsiaalsete kokkulepete” saavutamist ei soosinud, jäi enamik valitsusi läbi 1970. aastate veendumusele, et tööpuuduse tõusu lubamine reaalpalga kasvu ohjeldamise nimel kujutab endast liiga suurt ohtu nende enda püsimisele, kui mitte kapitalistliku demokraatia kui niisuguse stabiilsusele. Ainukest väljapääsu nähti lõdvas rahapoliitikas, mis lubas küll vabadel kollektiivsetel läbirääkimistel ja täishõivel jätkuvalt kooseksisteerida, kuid viis inflatsioonitempo tasemele, kus see üha kiirenema hakkas.

Oma varajastes staadiumides ei kujutanud inflatsioon endast erilist probleemi töölistele, keda esindasid tugevad ametiühingud ja kel oli piisavalt poliitilist võimu, et saavutada palkade de facto indekseerimine. Inflatsioon mõjutab peamiselt kreeditore ja finantsvarade omanikke – rühmi, kelle hulka töölised reeglina ei kuulu või vähemalt 1960. ja 1970. aastatel ei kuulunud. Seetõttu võib inflatsiooni kirjeldada kui kahe klassi – töökoha kindlustatust ja oma riigi tuludest suuremat osa nõudva töölisklassi ja oma kapitali kasumlikkuse maksimeerimise poole püüdleva kapitalistide klassi – vahelise jaotuskonflikti monetaarset peegeldust. Et neid kaht poolt ajendavad omavahel ühitamatud arusaamad sellest, mis neile õigustatult kuulub – üks rõhutab endi kui kodanike õigusi, teine aga omandi- ja turuvõimu õigusi –, siis võib inflatsiooni vaadelda ka kui anoomiaväljendust ühiskonnas, mis struktuursetel põhjustel ei ole võimeline kokku leppima sotsiaalse õigluse ühistes kriteeriumides. Just seda silmas pidades pakkus briti sotsioloog John Goldthorpe 1970. aastate lõpul välja mõtte, et demokraatlik-kapitalistlikus turumajanduses, mis lubab töölistel ja kodanikel turutulemusi kollektiivse poliitilise tegevuse abil korrigeerida, on kõrget inflatsiooni võimatu välja juurida.⁶

Valitsustele, kes langeva majanduskasvu olukorras seisid silmitsi tööliste ja kapitali vastakate nõudmistega, oli lõtv rahapoliitika mugavaks ersatsmeetodiks, mille abil vältida sotsiaalset konflikti, kus ühe poole võit tähendanuks ainult teise poole samaväärset kaotust. Vahetult sõjale järgnenud aastatel andis majanduskasv valitsustele, kes heitlesid ühitamatute arusaamadega majanduslikust õiglusest, käsutada lisahüvesid ja -teenuseid, millega lepitada klassivastuolusid. Nüüd pidid valitsused läbi ajama lisarahaga, millel reaalmajanduses katet veel polnud, et tõmmata tulevikuressursse tarbimisse ja jaotamisse olevikus. Selline konfliktivaigistamise viis, nii edukas kui see alguses oligi, ei saanud määramatult kesta. Nagu Hayek väsimatult osutas: kiirenev inflatsioon viib lõpuks paratamatult juhitamatute majanduslike moonutusteni suhteliste hindade, juhu- ja püsitulude suhte ja nn majandusstiimulite vallas. Ja lõpuks – kutsudes umbusklike kapitaliomanike seas esile Kalecki reaktsioone – tekitab inflatsioon tööpuudust, karistades neidsamu töölisi, kelle huve ta algul võis teenida. Hiljemalt selles punktis tekib demokraatlik-kapitalistlikele riikidele surve lõpetada ümberjagavate palgalepete sallimine ning taastada rahandusdistsipliin.

3. Madal inflatsioon, kõrgem tööpuudus

Inflatsioonist saadi jagu pärast 1979. aastat (vt joon. 1), mil president Carteri poolt Föderaalreservi esimeheks määratud Paul Volcker tõstis intressimäärad seninägematult kõrgele, mille tagajärjel tööpuudus kasvas tasemeni, millist polnud Suurest surutisest saadik nähtud. Volckeri “putšile” löödi pitser peale 1984. aastal, kui valiti tagasi president Reagan, kes olevat algul peljanud Volckeri agressiivse inflatsioonivastase tegutsemise poliitilisi tagajärgi. Ameeriklastelt šnitti võtnud Thatcher oli teiseks ametiajaks tagasi valitud juba 1983 – samuti hoolimata kõrgest tööpuudusest ja kiirest deindustrialiseerumisest, mida muuhulgas põhjustas range rahapoliitika. Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Ühendkuningriigis kaasnesid inflatsiooni alanemisega valitsuse ja tööandjate otsustavad rünnakud ametiühingute vastu, mille krooniks oli Reagani võit lennujuhtide ametiühingu üle ja kaevurite ametiühingu murdmine Thatcheri poolt. Järgnevatel aastatel püsis inflatsioonitempo kogu kapitalistlikus maailmas madal, sellal kui tööpuudus enam-vähem ühtlaselt tõusis (joon. 2). Samal ajal langes peaaegu kõikjal ametiühingute liikmeskond ja streigid muutusid nii haruldaseks, et mõned riigid lakkasid nende kohta statistikatki pidamast (joon. 3).

Neoliberaalne ajastu algas sellest, et Suurbritannia ja USA valitsus heitsid kõrvale sõjajärgse demokraatliku kapitalismi käibetõe, et tööpuudus õõnestab poliitilist toetust mitte ainult parajasti võimul olevale valitsusele, vaid demokraatlikule kapitalismile enesele. Reagani ja Thatcheri eksperimente oma valijaskonnaga jälgisid teraselt kogu maailma poliitikakujundajad. Need, kes vahest lootsid, et inflatsiooni lõpp tähendab ka segaduste lõppu majanduses, pidid aga peatselt pettuma. Inflatsiooni taandudes hakkas tõusma riigivõlg – ja mitte päris ootamatult.⁷ Riigivõla kasvul läbi 1980. aastate oli mitu põhjust. Majanduskasvu seiskumine oli tekitanud maksumaksjates suuremat vastumeelsust maksude suhtes kui kunagi varem; ja inflatsiooni lõppedes lõppes ka automaatne maksutulutõus kõrgemasse sissetulekurühma siirdumise [bracket creep] tõttu. Sama kehtis riigivõla pideva devalveerumise kohta valuutade nõrgenemise tulemusel – see protsess, mis esmalt oli majanduskasvu täiendanud ja seejärel üha enam asendanud, kahandas riigi kuhjuva võla suurust tema nominaaltulude suhtes. Kulude külje pealt nõudis rahapoliitika stabiliseerimise tagajärjel kasvav tööpuudus sotsiaalabi kulutuste tõstmist. Ka hakkasid tähtpäevuma ja väljamaksmisele tulema 1970. aastatel ametiühingute palganõudmiste ohjeldamise nimel loodud mitmesugused sotsiaalõigused – neokorporatistliku ajastu nii-öelda edasilükatud palgad –, koormates üha enam riigi rahandust.

Et inflatsioon ei aidanud enam ületada lõhet kodanike ja “turgude” nõudmiste vahel, langes sotsiaalse rahu tagamine riigi õlgadele. Mõnda aega suutis riigivõlg mugavalt täita inflatsiooni funktsionaalse ekvivalendi rolli. Nagu inflatsioon, nii võimaldas riigivõlgki kasutada käesolevate jaotuskonfliktide lahendamiseks ressursse, mida polnud veel tegelikult toodetud, lubades valitsustel ammutada käesolevatele ressurssidele lisa tulevastest. Kui turu ja sotsiaalse jaotamise vaheline vägikaikavedu tööturult poliitilisele areenile kandus, hakkas ametiühingute nõudmisi asendama valijaskonna surve. Oma raha infleerimise asemel hakkasid valitsused üha rohkem võlgu võtma, et rahuldada nõudmist ühelt poolt hüvede ja teenuste kui kodanikuõiguste järele, teiselt poolt aga nendega võistlevaid nõudeid, et sissetulek peegeldaks turu hinnanguid ja aitaks seeläbi maksimeerida tootmisressursside kasumlikku rakendamist. Selle juures olid abiks nii madal inflatsioon, mis kinnitas kreeditoridele, et valitsuse võlakirjad säilitavad oma väärtuse ka pikema perioodi vältel, kui ka madalad intressimäärad, mis tulenesid inflatsiooni pidurdumisest.

Ent nagu inflatsioon, nii ei saa ka riigivõla akumuleerumine kesta lõputult. Majandusteadlased olid juba ammu hoiatanud, et riigi defitsiidikulud “tõrjuvad välja” erainvesteeringuid, põhjustades kõrgeid intressimäärasid ja madalat majanduskasvu; ent kordagi ei suutnud nad täpsemalt näidata, kus just asub kriitiline lävi. Praktikas õnnestus vähemalt mõnda aega hoida intressimäärasid madalatena finantsturgude dereguleerimise teel, hoides samal ajal inflatsiooni ohjes ametiühingute jätkuva lammutamise teel.⁸ Sellele vaatamata algas peagi – eeskätt erakordselt madala säästutasemega Ühendriikides – valitsuse võlakirjade müümine mitte ainult kodanikele, vaid ka välisinvestoritele, sealhulgas mitmesugustele riigikapitalifondidele.⁹ Veel enam – võlakoorma kasvades tuli üha suurem osa avalikest kulutustest pühendada võla teenindamisele, ehkki intressimäärad jäid madalaks. Mis kõige hullem, millalgi pidi kätte jõudma – ilmselt küll ennustamatu – hetk, mil nii välis- kui kodumaised võlausaldajad hakkavad ühtviisi muret tundma selle üle, kas nad ikka saavad oma raha tagasi. Hiljemalt sel hetkel pidi hakkama kasvama “finantsturgude” surve riigieelarvete konsolideerimiseks ja eelarvedistsipliini juurde tagasipöördumiseks.

4. Dereguleerimine ja eravõlg

Ühendriikides sai 1993. aasta presidendivalimiste peateemaks kahe defitsiidi – föderaalvalitsuse ja kogu riigi väliskaubandusdefitsiidi – küsimus. Bill Clintoni võit, kes oli oma kampaania ehitanud ennekõike “topeltdefitsiidi” teemale, kutsus üle maailma esile katseid eelarveid konsolideerida, mida Ameerika eestvedamisel agressiivselt propageerisid niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD ja IMF. Näib, et alguses lootis Clintoni valitsus katta riigi defitsiiti kiirendatud majanduskasvu toel, mille pidid esile kutsuma sotsiaalsed reformid, näiteks suuremad riiklikud investeeringud haridusse.¹⁰ Ent pärast seda, kui demokraadid 1994. aasta vahevalimistel kongressis enamuse kaotasid, otsis Clinton abi kasinusmeetmetest, sealhulgas avaliku sektori kulutuste suurtest kärbetest ja muudatustest sotsiaalpoliitikas, mis pidis presidendi sõnul tegema lõpu “sotsiaalhoolekandele nii, nagu me seda praegu tunneme”. Aastail 1998–2000 oli Ühendriikide föderaalvalitsuse eelarve esimest korda üle mitmekümne aasta ülejäägis.

See ei tähenda siiski, et Clintoni administratsioon oleks kuidagi leidnud võimaluse demokraatlik-kapitalistliku poliitökonoomia rahustamiseks ilma täiendavaid, veel tootmata majandusressursse appi võtmata. Clintoni strateegia sotsiaalsete konfliktide ohjamiseks tugines suuresti finantssektori dereguleerimisele, mis oli alanud juba Reagani ajal ja läks nüüd kaugemale kui kunagi varem.¹¹ Vastukaaluks kiirelt kasvavale sissetulekute ebavõrdsusele, mida põhjustasid ametiühingute lagunemine ja teravad kärped sotsiaalkulutustes, avanesid kodanikele ja firmadele nüüd seninägematud uued võimalused võlgade võtmiseks. Kirjeldamaks protsessi, mis sisuliselt kujutas endast riigivõla asendamist eravõlgadega, vermiti heakõlaline väljend “privatiseeritud keynesiaanlus”.¹² Selle asemel et valitsus oleks võtnud võlgu, rahastamaks kodanike taotlusi omandada korralikku eluaset või turustatavaid tööoskusi, olid nüüd kodanikud need, kes erakordselt heldekäelise laenurežiimi all võisid ja mõnikord olid lausa kohustatud võtma omal riisikol võlgu, et maksta oma hariduse või viletsussevajunud linnarajoonidest parematesse kolimise eest.

Clintoni strateegiast rahanduse konsolideerimiseks ja majanduse taaselavdamiseks rahanduse dereguleerimise teel said kasu paljud. Rikkad pääsesid kõrgematest maksudest, kusjuures need, kellel jätkus tarkust oma varade paigutamiseks finantssektorisse, teenisid tohutut kasumit aina keerukamaks muutuvate “finantsteenuste” pealt, mille osutamiseks said nad nüüd peaaegu piiramatu voli. Ent vaesedki kogusid rikkust, vähemalt mõned neist ja mõnda aega. Rämpshüpoteegid – nii illusoorseks kui need lõpuks ka osutusid – hakkasid asendama samaaegselt väljapraagitavaid sotsiaalprogramme ning palgatõuse, mida “paindlikustatud” tööturu madalamas osas enam oodata ei olnud. Eriti afroameeriklastele tähendas kodu omamine mitte ainult “Ameerika unelma” täitumist, vaid ka hädavajalikku asendust vanaduspensionile, mida paljud neist ei oleks suutnud tollasel tööturul välja teenida ja mida neil polnud ka vähimatki põhjust oodata valitsuselt, mis oli tõotanud jääda truuks kasinusmeetmetele.

Mõnda aega pakkus kodu omamine keskklassile ja isegi osale vaestest ahvatlevat võimalust osaleda spekuleerimistuhinas, mis 1990. aastail ja 2000. alguses rikkad nii palju rikkamaks tegi – ehkki hiljem ilmnes, et see võimalus oli olnud reetlik. Sedamööda, kuidas majade hinnad tõusid tänu kasvavale nõudlusele inimeste poolt, kes normaalsetes oludes ei oleks iialgi suutnud endale kodu osta, sai tavaliseks kombeks kasutada uusi finantsinstrumente selleks, et võtta osa või kogu oma kodu väärtuse peale laenu katmaks järgmise põlvkonna – kiirelt kasvavaid – kolledžikulusid või ka lihtsalt isiklikuks tarbimiseks, et teha tasa palga stagneerumist või koguni langust. Tavatu ei olnud seegi, kui majaomanikud kasutasid oma krediiti veel teise ja kolmandagi maja ostuks, lootes lõigata kasu kinnisvara millegipärast lõputuks peetava hinnatõusu pealt. Erinevalt riigivõla ajastust, mil tuleviku ressursid võeti olevikus kasutusse valitsusvõlgade näol, tehti nüüd need ressursid kättesaadavaks musttuhandele üksikisikule, kes müüsid liberaliseerunud finantsturgudel kohustumust maksta suur osa oma loodetavast tulevasest teenistusest võlausaldajaile, kes vastutasuks andsid neile võimaluse osta silmapilkselt kõike, mis iganes meeldis.

Nii korvas rahanduse liberaliseerumine eelarve konsolideerimist ja avaliku sektori kasinuskavasid. Riigivõlga asendas eraisikute võlg ja riigi hallatavat kollektiivset nõudlust, mis oli toetanud tööhõivet ja kasumeid ehituses ja muudes sektorites, asendas indiviidide nõudlus, millele kiirelt kasvav rahategemistööstus üha hoogu juurde andis (joon. 4). See dünaamika hoogustus pärast 2001. aastat, mil Föderaalreserv läks kardetava majanduslanguse ja sellega kaasneva kõrge tööpuuduse vältimiseks üle väga madalatele intressimääradele. Lisaks pretsedenditutele kasumitele rahandussektoris hoidis privatiseeritud keynesiaanlus ülal ka kiiret majanduskasvu, mis muuhulgas äratas kadedust Euroopa töövõtjate seas. Euroopa ametiühingujuhid, kes märkasid, et erinevalt Euroopa Keskpangast on Föderaalreserv seadusega kohustatud mitte üksnes tagama rahanduse stabiilsust, vaid ka tööhõivet, hakkasid Alan Greenspani kerge raha poliitikat, mis lükkas Ameerika ühiskonda üha sügavamale võlgadesse, pidama lausa järgimisväärseks eeskujuks. See kõik lõppes muidugi 2008. aastal, kui rahvusvaheline võlapüramiid, millele 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse jõukus oli tuginenud, äkitselt kokku varises.

5. Riikide võlad

Privatiseeritud keynesiaanluse kokkuvarisemisega 2008. aastal jõudis sõjajärgne demokraatlik kapitalism oma neljandasse, seni viimasesse staadiumi pärast üksteisele järgnenud inflatsiooni, avaliku sektori puudujäägi ja eraisikute võlgnevuse ajastut (joonis 5).¹³ Kui globaalne rahandussüsteem lagunemise äärel kõikus, püüdsid riigid taastada majanduslikku usaldust sellega, et võtsid halvad laenud, mida oli võimaldatud kompensatsioonina riigieelarve konsolideerimise eest, ühiskonna kanda. Koos “reaalmajanduse” kokkuvarisemise takistamiseks vajalike eelarveliste kulutuste kasvuga põhjustas see eelarvedefitsiidi ja riigivõla järjekordse järsu tõusu – mis, olgu öeldud, ei tulenenud sugugi oportunistlike poliitikute kergemeelsest pillamisest ega halvasti kavandatud avalikest institutsioonidest, nagu andsid mõista “avaliku valiku” teooriad ja 1990. aastatel – muuhulgas ka Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi egiidi all – toodetud ulatuslik institutsionaal-ökonoomiline kirjavara.¹⁴

Riigivõla hüppeline kasv pärast 2008. aastat, mis nullis täielikult ära kõik, mida eelarve konsolideerimine eelmise kümnendi jooksul võis ehk olla saavutanud, peegeldas tõsiasja, et ükski demokraatlik riik ei julgenud sundida oma ühiskonnale peale uut, 1930. aastate Suure surutisega võrreldavat majanduskriisi karistusena dereguleeritud rahandussektori liialduste eest. Taas kord kasutati poliitilist võimu andmaks tuleviku ressursse sotsiaalse rahu tagamise käsutusse olevikus, kuivõrd erakreeditoride rahustamiseks võtsid riigid enam-vähem vabatahtlikult enda kanda suure osa uuest, algselt erasektoris tekitatud võlast. Ent kuigi see kindlustas tõhusalt finantstööstuse rahavabrikuid, taastades kiirelt nende erakordsed kasumid, palgad ja preemiad, ei suutnud see hajutada nendesamade “finantsturgude” üha tõsisemaid kahtlustusi, et nende päästmise käigus võisid valitsused olla võtnud endale üle jõu käivaid kohustusi. Hoolimata sellest, et ülemaailmne majanduskriis ei olnud kaugeltki möödas, hakkasid võlausaldajad häälekalt nõudma tagasipöördumist tugeva raha juurde eelarvekasinuse kaudu, otsides tagatisi, et nende tohutult kasvanud investeeringud valitsusvõlga kaotsi ei läheks.

2008. aastast möödunud kolme aasta jooksul on jaotuskonflikt demokraatliku kapitalismi võimu all muutunud keerukaks vägikaikaveoks globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel. Kui minevikus võitlesid töölised tööandjatega, kodanikud rahandusministritega ja eravõlgnikud erapankadega, siis nüüd maadlevad finantsinstitutsioonid nendesamade riikidega, kellelt nad alles hiljuti ähvarduste ja meelituste abil enda päästmist nõutasid. Ent võimu ja majandushuvide varjatum konfiguratsioon on märksa keerukam ja ootab ikka veel süstemaatilist uurimist. Näiteks on finantsturud pärast kriisi algust pöördunud tagasi kombe juurde nõuda eri riikidelt väga erinevaid intressimäärasid, tehes seega vahet, kui palju survet mõnele konkreetsele valitsusele avaldada, et see sunniks oma kodanikke leppima pretsedenditute kulukärbetega – jällegi kooskõlas jaotamise põhiliselt muutumatu turuloogikaga. Arvestades sellega, kui suur on praegusel ajal enamiku riikide võlakoorem, võivad isegi valitsusvõlakirjade intressimäära väikesed muutused kutsuda esile eelarvekatastroofi.¹⁵ Samal ajal peavad turud hoiduma riikide viimisest nii kaugele, et need pankroti välja kuulutaksid – võimalus, mis valitsustel on alati olemas, juhul kui turusurve liiga tugevaks peaks kasvama. Sellepärast tuleb leida teisi riike, kes peaksid kõige suuremas ohus olijaid välja ostma, et kaitsta end valitsusvõlakirjade intresside üldise tõusu eest, mille esimene pankrott kaasa tooks. Samalaadset riikidevahelist “solidaarsust” investorite huvides õhutatakse seal, kus riigi maksejõuetus annaks hoobi pankrotiriigist väljaspool asuvatele pankadele, mis omakorda sunniks nende pankade koduriike oma majanduse stabiliseerimiseks taas kord natsionaliseerima tohutul hulgal halbu laene.

Demokraatlikus kapitalismis valitsev pinge sotsiaalsete õiguste nõudmise ja vaba turu toimimise vahel võib tänapäeval väljenduda veel mitut moodi. Mõned valitsused, sealhulgas Obama administratsioon, on püüdnud taastada majanduskasvu veel suuremate võlgade abil – lootuses, et kasvudividend aitab tulevikus ellu viia konsolideerimiskavasid. Teised loodavad võib-olla salamisi inflatsiooni naasmist, mis kreeditore pehmelt eksproprieerides kahandaks kuhjunud võlga – mis, nagu majanduskasvki, leevendaks kasinusest kardetavaid poliitilisi pingeid. Samal ajal võivad finantsturud oodata paljutõotavat võitlust poliitilise sekkumise vastu, et ühekorraga ja lõplikult taaskehtestada turudistsipliin ning teha lõpp igasugustele poliitilistele katsetele seda õõnestada.

Edasisi komplikatsioone tekitab fakt, et finantsturud vajavad valitsusvõlga ohutuks investeerimiseks – liiga tugeva surve avaldamine eelarvete tasakaalustamiseks võib jätta nad ilma ülimalt ihaldusväärsetest investeerimisvõimalustest. Arenenud kapitalistlike maade keskklassid on mahutanud valitsuse võlakirjadesse suure osa oma säästudest ja paljud töötajad on praeguseks tublisti investeerinud täiendavatesse pensionisammastesse. Tasakaalus eelarved tähendaksid tõenäoliselt seda, et riigid peaksid hakkama oma keskklassidelt kõrgemate maksude kujul ära võtma seda, mida need klassid praegu säästavad ja investeerivad – muuhulgas ka riigivõlasse. Vähe sellest, et kodanikud ei saaks siis enam intresse koguda, neil ei oleks ka võimalik pärandada sääste oma lastele. Ent kuigi kodanikud peaksid olema seetõttu huvitatud sellest, et riigid oleksid kui mitte lausa võlavabad, siis vähemalt kindlasti võimelised täitma oma kohustusi võlausaldajate ees, võib see ka tähendada, et neil tuleb maksta oma valitsuse likviidsuse eest tõsiste kärbetega avalikes hüvedes ja teenustes, millest nad samuti osaliselt sõltuvad.

Kui keerulised ka oleksid need mitmeid eri kihte läbivad pinged praegusajal kujunevas rahvusvahelises riigivõlapoliitikas, tuleb rahanduse stabiliseerimise eest nõutav hind tõenäoliselt kinni maksta kellelgi teisel kui raha – või vähemalt reaalse raha – omanikel. Näiteks kiirendab eelarvesurve riiklike pensionide reformimist, ja niipea kui mõni valitsus kusagil maailmas peaks maksejõuetuks muutuma, satuvad löögi alla ka eraviisiliselt kogutud pensionid. Maksma peab keskmine kodanik – riigi rahanduse konsolideerimise eest, välisriikide pankrottide eest, riigivõla kasvava intressimäära eest, ning vajaduse korral ka veel mõne üleriigiliste ja rahvusvaheliste pankade päästeoperatsiooni eest – omaenese eraviisiliselt kogutud säästudega, kärbetega oma sotsiaalõigustes, avalike teenuste vähenemisega ja kõrgemate maksudega.

6. Järjestikused nihked

Nelja aastakümne jooksul pärast sõjajärgset kasvuperioodi on demokraatlikus kapitalismis valitsevate tektooniliste pingete epitsenter rännanud ühest institutsionaalsest asukohast teise, kutsudes esile rea erinevaid, kuid süstemaatiliselt omavahel seotud majandushäireid. 1970. aastatel hargnes demokraatlike sotsiaalse õigluse nõuete konflikt kapitalistliku nõudega, et jaotamine käiks piirtootlikkuse ehk “majandusliku õigluse” alusel, eeskätt üleriigilistel tööjõuturgudel, kus ametiühingute palgasurve kõrvuti poliitilise täishõivegarantiiga põhjustas üha kiirenevat inflatsiooni. Kui see olukord, mis sisuliselt kujutas endast ümberjaotamist valuuta väärtuse alandamise teel, muutus majanduslikult jätkusuutmatuks, sundides valitsusi sellele suure poliitilise riski hinnaga lõppu tegema, tõusis sama konflikt uuesti pinnale valimiste areenil. Siin kutsus see esile avalike kulude ja tulude järjest suureneva lahknevuse ning selle tagajärjel – vastuseks valijate nõudmisele rohkemate hüvede ja teenuste järele kui neid oli võimalik demokraatlik-kapitalistlikult majanduselt “maksuriigile” välja nõuda – kiirelt kasvava riigivõla.¹⁶

Kui aga riigivõla ohjeldamise katsed muutusid vältimatuks, pidi nendega kaasnema rahanduse dereguleerimine, mis hõlbustas eraisikute laenuvõtmist kui alternatiivset viisi, millega rahuldada kodanike normatiivselt ja poliitiliselt võimsaid turvalisuse- ja jõukusenõudeid. Seegi lahendus ei löönud ette palju kauem kui kümme aastat, enne kui maailma majandus lõi peaaegu vaaruma nende ebarealistlike lubaduste koorma all, mis tõotasid tasuda olevikutarbimise ja -investeeringute eest tulevikus ja mida valitsused olid eelarvekasinuse kompenseerimiseks tagant õhutanud. Sestsaadik on sotsiaalse õigluse rahvalike käsituste kokkupõrge majandusliku rõhuasetusega turuõiglusele veel korra asukohta vahetanud, tõustes sedakorda esile rahvusvahelistel kapitaliturgudel ja praegu toimuvates keerukates võitlustes finantsinstitutsioonide ja valijaskondade, valitsuste, riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Nüüd on küsimus selles, kui kaugele võivad riigid minna, et suruda oma kodanikele peale turgude omandiõigust ning kasumiootust, vältides seejuures pankrotti ja kaitstes jätkuvalt oma demokraatlikku legitiimsust, niipalju kui seda veel järel on.

Inflatsiooni sallimine, riigivõla aktsepteerimine ja erakrediidi dereguleerimine olid pelgalt ajutised hädaabinõud valitsustele, kes seisid silmitsi näiliselt lahendamatu konfliktiga demokraatlikus kapitalismis toimiva kahe vastuolulise jaotusprintsiibi vahel: ühelt poolt sotsiaalsed õigused, teiselt poolt aga turu poolt hinnatav piirtootlikkus. Igaüks neist kolmest abinõust aitas teatud aja jooksul, ent hakkas siis tekitama rohkem probleeme kui lahendas, mis annab märku, et sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Ainus, mida valitsused oma aja kriisidega tegeldes saavutada suutsid, oli siirdada need uutele areenidele, kus need avaldusid uuesti uuel kujul. Ei ole põhjust uskuda, et see protsess – demokraatliku kapitalismi vastuolude järjestikune avaldumine järjest uutliiki majanduslike segaduste näol – oleks lõpule jõudnud.

7. Poliitiline korratus

Siiamaale jõudnult näib selge, et demokraatliku kapitalismi poliitiline juhitavus on viimastel aastatel esilekerkivas ülemaailmses poliitilis-majanduslikus süsteemis järsult langenud, mõnes riigis rohkem kui teistes, ent ka üleüldiselt. Selle tulemusel näivad nii demokraatiat kui ka majandust ähvardavad ohud kasvavat. Suurest surutisest peale on poliitikakujundajad harva, kui üldse, seisnud silmitsi nii suure ebakindlusega nagu praegu. Üks näide paljudest on see, et turud ei oota mitte ainult riigieelarvete konsolideerimist, vaid samaaegselt ka mõistlikke väljavaateid majanduse kasvuks. Pole sugugi selge, kuidas neid kahte õnnestuks ühendada. Ehkki Iirimaa valitsusvõla riskipreemia langes, kui riik tõotas asuda eelarvedefitsiidi agressiivse vähendamise teele, tõusis see mõni nädal hiljem uuesti, väidetavalt sellepärast, et riigi konsolideerimisprogramm paistis nii rangena, et oleks teinud majanduse taastumise võimatuks.¹⁷ Pealegi valitseb laialdane veendumus, et kusagil maailmas, mis on praegu odavast rahast üle ujutatud, on juba paisumas järgmine mull. Rämpshüpoteeke ei pruugi enam investeerimiseks võtta olla, vähemalt praegu. Ent on olemas ka tooraineturud või siis uus internetimajandus. Miski ei takista finantsettevõtteid kasutamast keskpankade pakutavat ülemäärast raha selleks, et oma meelisklientide ja muidugi ka iseenda huvides siseneda kõikvõimalikesse uusi kasvuvõimalusi lubavatesse sektoritesse. Lõppude lõpuks ei ole kapitalinõuded tänu finantssektori regulatiivse reformi igakülgsele läbikukkumisele kuigivõrd suuremad kui varem, ja pangad, mis olid põhjaminekuks liiga suured 2008. aastal, võivad olla kindlad, et nad on seda ka 2012. või 2013. aastal. See tähendab, et sama suured on ka nende võimalused avalikkuse šantažeerimiseks, mida nad kolm aastat tagasi nii osavalt ära kasutasid. Nüüd aga võib osutuda võimatuks korrata erakapitalismi väljaostmist avalike vahenditega, nagu seda tehti 2008. aastal – kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et riikide rahandus on juba viimse piirini koormatud.

Ometi on praeguses kriisis demokraatia sama suures kui mitte suuremaski ohus kui majandus. Vähe sellest, et kõikuma on löönud kaasaja ühiskondade “süsteemne lõimitus” – see tähendab, nende kapitalistliku majanduse efektiivne toimimine –, sama on juhtunud ka nende “sotsiaalse lõimitusega”.¹⁸ Uue kasinuseajastu saabumisega on tõsiselt kannatada saanud rahvusriikide võime tegutseda vahendajatena kodanike õiguste ja kapitaliakumulatsiooni nõudmiste vahel. Kõikjal – eriti aga suurte võlgade käes vaevlevais riikides, kus värskeid riigitulusid tuleb veel palju aastaid kulutada ammu tarbitud hüvede kinnimaksmiseks – seisavad valitsused silmitsi üha tugevama vastuseisuga maksutõusudele. Liiatigi ei ole ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse süvenedes enam võimalik teha nägu, nagu saaks majanduse ja ühiskonna – kapitalismi ja demokraatia – pingeid lahendada rahvusriiklikes poliitkogukondades. Ükski valitsus ei saa tänapäeval valitseda, pööramata pingsat tähelepanu rahvusvahelistele piirangutele ja kohustustele, sealhulgas ka finantsturgudele, mis sunnivad riiki nõudma oma elanikkonnalt ohvreid. Demokraatliku kapitalismi kriisid ja vastuolud on lõpuks muutunud rahvusvaheliseks, hargnedes nüüd mitte ainult riikide sees, vaid ka nende vahel kombinatsioonides ja permutatsioonides, mida pole veel läbi uuritud.

Nagu me nüüd peaaegu iga päev lehest loeme, on “turud” hakanud seninägematul kombel dikteerima seda, mida väidetavalt suveräänsed ja demokraatlikud riigid veel oma kodanike heaks teha saavad ja mida mitte. Noodsamad Manhattanil baseeruvad reitinguagentuurid, mis mängisid võtmerolli globaalse rahatööstuse katastroofi esilekutsumises, ähvardavad nüüd alandada võlakirjareitingut riikidel, kes võtsid kanda enneolematul määral uusi võlgu, et päästa rahatööstust ja kapitalistlikku majandust tervikuna. Poliitika ikka veel ohjeldab ja moonutab turge, aga näib, et ta teeb seda ainult tasandil, mis jääb tavaliste inimeste igapäevakogemusest ja organisatsioonilisest võimekusest väga kaugele: Ühendriigid, relvastatud hambuni mitte ainult lennukikandjatega, vaid ka piiramatu krediitkaardivaruga, suudavad veel panna Hiinat ostma oma kuhjuvat võlga. Kõik ülejäänud peavad kuulama seda, mida “turud” neile dikteerivad. Selle tulemusel näevad kodanikud oma valitsusi üha enam kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioone, mis nagu IMF või Euroopa Liit on valijaskonna surve eest märksa paremini kaitstud kui traditsioonilised rahvusriigid. Kreeka ja Iirimaa taolistes maades on kõik demokraatiat meenutavgi nüüd paljudeks aastateks sama hästi kui peatatud: selleks et käituda “vastutustundlikult” selle sõna niisuguses tähenduses, mille on määratlenud rahvusvahelised turud ja institutsioonid, peavad valitsused oma kodanike ootustele vastamatuse hinnaga kehtestama range kasinuskava.¹⁹

Asi pole mitte ainult selles, et demokraatiat tõkestatakse riikides, mis on praegu “turgude” rünnaku all. Saksamaa, mis tuleb majanduslikult veel suhteliselt hästi toime, on kohustunud mitme aastakümne vältel avalikke kulusid kärpima. Lisaks sellele peab Saksa valitsus saama oma kodanikud jälle nii kaugele, et need maksejõuetuse ohtu sattunud riikidele likviidsust pakuksid – mitte ainult selleks, et päästa Saksa panku, vaid ka stabiliseerimaks Euroopa ühisraha ja takistamaks riigivõla intresside üldist tõusu, mis tõenäoliselt leiaks aset kohe, kui esimene riik kokku variseb. Selle kõrget poliitilist hinda võib mõõta Merkeli valitsuse valijaskapitali pideva kahanemisega, mis on viimase aasta jooksul põhjustanud rea lüüasaamisi olulistel kohalikel valimistel. Populistlik retoorika, et võib-olla peaksid ka võlausaldajad kandma osa kuludest, millega kantsler 2010. aasta alguses lagedale tuli, heideti kiiresti kõrvale, kui “turud” uue riigivõla intressimäära väikese tõstmisega oma šokeeritust ilmutasid. Nüüd räägitakse vajadusest üle minna – Saksa rahandusministri sõnu kasutades – vanamoeliselt “valitsemiselt” [government], mis ei seisvat enam globaliseerumise uute väljakutsete kõrgusel, “haldamisele” [governance], mille all peetakse eeskätt silmas Bundestagi eelarvealaste volituste püsivat kärpimist.²⁰

Poliitilisi ootusi, mida uued peremehed nüüd demokraatlikele riikidele esitavad, võib olla võimatu täita. Rahvusvahelised turud ja institutsioonid nõuavad, et mitte ainult valitsused, vaid ka kodanikud pühenduksid usutaval viisil riigieelarvete konsolideerimisele. Kasinust vastustavad poliitilised parteid peavad üleriigilistel valimistel otsustavalt lüüa saama ja nii valitsus kui ka opositsioon peavad avalikult tõotama pidada kinni “vastutustundlikust rahanduspoliitikast”, sest muidu tõuseb võla teenindamise kulukus. Selliseid valimisi, kus valijatel tegelikult valikut ei olegi, ei pruugi valijaskond aga pidada kehtivaiks, ja see võib põhjustada igasuguseid poliitilisi korratusi langevast osalusest kuni populistlike parteide tõusu ja koguni tänavarahutusteni.

Üheks teguriks on siin asjaolu, et jaotamiskonflikti areenid on jäänud rahvalikust poliitikast üha kaugemale. 1970. aastate üleriigilised tööjõuturud kõigi oma arvukate võimalustega korporatiivseks poliitiliseks mobiliseerimiseks ja klassidevaheliste koalitsioonide moodustamiseks – või 1980. aastatel ka avalike kulutuste poliitika ajamiseks – ei jäänud tingimata “lihtinimese” haardeulatusest või strateegilisest taiplikkusest väljapoole. Sestpeale on lahinguväljad, millel demokraatliku kapitalismi vastuolude üle võideldakse, muutunud üha komplekssemaks, mistõttu kõigil peale poliitiliste ja finantseliitide on väga raske aru saada sügavamatest huvidest ja määratleda enda huve.²¹ See võib küll tekitada apaatiat masside tasandil ja teha seeläbi eliitide elu kergemaks, ent maailmas, kus ainsa ratsionaalse ja vastutustundliku käitumisviisina propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega, ei saa selle peale kindel olla. Neile, keda niisugune propaganda ei veena loobuma oma sotsiaalselt mõistlikuks ja vastutustundlikuks peetud eriarvamustest, võib niisugune maailm paista lihtsalt jaburana – millisel juhul nende ainsaks ratsionaalseks ja vastutustundlikuks käitumisviisiks jääb võimalikult rohkete kaigaste pildumine “kõrgrahanduse” kodaraisse. Seal, kus demokraatia sellisena, nagu meie seda tunneme, on sisuliselt peatatud – näiteks Kreekas, Iirimaal ja Portugalis – võivad turuvõimust ilmajäetute viimaseks poliitilise eneseväljenduse viisiks jääda tänavarahutused ja rahvaülestõus. Kas me peaksime demokraatia huvides lootma, et näeme varsti rohkem näiteid nendest?

Ühiskonnateadus saab ainult vähe, kui üldse, kaasa aidata aktuaalsete majanduslike ja sotsiaalsete häirete alla varjuvate struktuursete pingete ning vastuolude lahendamisele. Mida ta aga teha saab, on tuua need valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused, mille raames käesolevaid kriise täielikumalt mõista. Samuti saab see tuua – ja peab tooma – nähtavale, kuidas demokraatlikud riigid on dramaatiliselt muundumas ülemaailmset investorite oligarhiat teenivateks inkassoagentuurideks, mille kõrval C. Wright Millsi võimueliidi-kontseptsioon mõjub liberaalse pluralismi särava näitena.²² Tänapäeval rohkem kui kunagi varem näib majanduslik võim olevat muutunud poliitiliseks võimuks, sellal kui kodanikud näivad olevat täiesti ilma jäetud oma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda poliitökonoomiale peale niisuguseid huvisid ja nõudmisi, mis kapitaliomanike omadega ei ühildu. Kui vaadata tagasi 1970. aastatest alanud demokraatliku kapitalismi kriisideahelale, siis näib, et on olemas reaalne võimalus sotsiaalse konflikti uueks, ehkki ajutiseks lahenduseks, mis sedapuhku soosiks üksnes varakaid klasse, kes on nüüd kindlalt varjunud oma poliitiliselt vallutamatusse kantsi – rahvusvahelisse finantstööstusse.

Inglise keelest tõlkinu Triinu Pakk

Wolfgang Streeck. The crises of democatic capitalism. New Left Review, kd 71, september/oktoober 2011.

Daniel Vaarik
Wikileaksist ja kirjast seinal

Ühel päeval läks Oskari hammas pooleks. Ilma hoiatamata. Lihtsalt korraga oli pool puudu. Muidugi oli Oskarini jõudnud vihjeid selle kohta, et selline asi võib inimesega juhtuda. Näiteks telereklaami kaudu, kus verine hammas kraanikaussi kõliseb. Oskari naine ütles ka, et Oskar peaks käima hambaarsti juures regulaar-selt hambakivi eemaldamas.

Oskar ise muidugi vahetas alati telekanalit, kui see rõve hambareklaam tuli, plõksis ringi, kuni leidis “Simpsonite” järjekordse osa. Hammastest rääkimine tekitas tas soovitule vastupidise efekti, ta üritas põgeneda igasugusest maailmast, kus neist räägiti. Nii et me võime öelda, et hambast ilmajäämine tuli Oskarile lõpuks ikkagi üllatusena.

Wikileaks tabas paljusid maailma institutsioone sama üllatuslikult ning see tabamuse saamise hetk osutub tagantjärele murdepunktiks, mil seni nohikute omaks peetud veidra olemisega valdkond põrutas jalaga vastu normaalsuse seina nii, et seda oli võimatu mitte kuulda.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Carlota Perez on oma raamatus “Technological Revolutions and Financial Capital” kirjeldanud maailma muutvate tehnoloogiate murdmist tavaellu kui uue normaalsuse algust, millest peale kehtivad teised mängureeglid ning uue tehnoloogia asümmeetria hakkab jõuliselt muutma kehtivat edumudelit.

Uues normaalsuses ei käi mitmed asjad enam vanamoodi. Kui teeme neid nii, nagu meie isad neid tegid, siis saadab meid ebaõnn nii töös kui eraelus. Kui me tahame ennast petta, siis võime seda nimetadagi ebaõnneks, kuid tegelikult ei ole asi vedamises, vaid süsteemi muutumises.

Kui te elate Tallinnas, siis vaadake mõni päev Tallinna linnamüüri jäänuseid või minge vesilennukite angaari juurde, need on oma ajastute märkimisväärsed sõjalised objektid, millest pole tänapäeva sõjas mitte mingisugust praktilist abi.

Sellesarnaste müüride vaikne varing on tundlikumatele kõrvadele järjest valjenevalt kosta olnud juba aastaid ja kõigist eluvaldkondadest, kuid nagu Oskari hambaga, on seda olnud mugav võimalikult pikalt ignoreerida. Õigupoolest on rünnaku all kõik praegu teada olevad ja olulised institutsioonid. Kõik peavad oma eksisteerimise mudelid üle vaatama. Riik. Rahvus. Ettevõte. Ülikool. Kirjastused.

See ei tähenda, et need institutsioonid kaoksid ilmtingimata ära, kuid see tähendab, et neil pole enam kasu linnamüürist ega vesilennukite angaarist. Tallinn võib alles jääda, kuid müürist ja angaarist saavad muuseumid.

Mis toob mind lähemale Wikileaksi fenomeni kommenteerimisele. Wikileaksile on kerge ette heita kõiki neid asju, mida paljud heidavad. Wikileaks ei ole ei Wiki ega meediaväljaanne, tema juht on ekstsentriline ja paheline, teda võib süüdistada sellessamas, milles ta teisi süüdistab, ehk salastamises.

Aga iroonilisel kombel on Wikileaks sellisena hoopis meedia produkt, selle meedia produkt, kellel on vaja näidata verist kaussikukkuvat hammast. Vana hierarhiline meedia soovib enda vastas näha hierarhilist vastast, selleks et tal oleks üldse võimalik rääkida sellisest asjast nagu wikileakumine, lekked, avalikustamine.

Ta ehitab selle vastase parimast õlest, mis tal käepärast on, ja kui kuju valmis on, siis pannakse sellele tuli otsa ning leitakse muuhulgas, et kujul on palju samu vigu, mis on seni olnud tavalisel meedial (sic!).

Meedia-Assange ei ole mitte mingil eriti objektiivsel kujul toimuva infotehnoloogilise revolutsiooni olemus, kuigi ta on mugav sümbol. Julian Assange ei ole pühak, kuid teda pühade omaduste puudumises süüdistav seltskond ei näi eriti mõistvat, et ta ei peagi seda olema, kuna wikileakumise idee ei ole ühe inimese olemasolus ja see ei sõltu isegi sellest, et ühe organisatsiooni nimi on Wikileaks.

Wikileakumise olemuseks on vähemalt sama oluline muutus mõtlemises, nagu oli geotsentrilisest maailmavaatest loobumine. Wikileakumise käigus vahetatakse nimelt ära inimeste koostöö mudel, mudel, mis pikalt nägi välja kui ülevalt allapoole liikuv hierarhiline organogramm. Selle asemele on nüüd asumas pilve kujutis, inimeste vahel jagatud mõtlemisvõimsuse koopereerumine ning ad hoc organiseerumine.

Pilves on olemas omad juhtimishoovad ja meetodid, oma tsensuur, oma õelus ja oma headus, kuid need kõik toimivad teistsugusel moel. Näiteks – piire on sellises formeeringus peaaegu võimatu kaitsta, sest kust algab ja kus lõpeb pilv?

Me võime kujutada ette küll, et valgete juustega Julian Assange istub selle pilve peal ja mängib harfi, kuid see on ülimalt lihtsustatud maailmapilt.

Seetõttu näivad mulle pisut fookusest väljas arutelud selle üle, kus Wikileaks midagi valesti tegi, sest asi pole Wikileaksis, vaid struktuurinihkes, millest keegi ei saa kõrvale põigelda. Me ei saa sellest üle olla, kõrgemale tõusta. Toimub paradigmaatiline laamade kokkupõrge, mille purustusjõudu ei tasu selle pärast veel alahinnata, et see toimub aegluubis.

Me võime ennast välja elada Wikileaksi vigadel, aga see ei muuda asjaolu, et umbkaudu aastast 2009 on infotehnoloogiast saanud uus reaalsus ja kõik riiklikud, kultuurilised, ärilised mudelid jäävad lekkima seni, kuni neis pole enam midagi lekkida.

Nende lekete eest kaitsmine on võimalik, kuid see tähendab normaalsuse veelkordset muutumist. Muutumist selliseks kohaks, kus on olemas vähem inimõigusi ja paradoksaalsel kombel vähem ka üksikisiku privaatsust, ning see koht erineb maailmast, kust me tulime, veel rohkem kui see, milles me täna oleme. Selline muutumine on pealegi majanduslikult ja moraalselt kallis.

Jah, Wikileaksist on kerge rääkida seepärast, et see on üks väheseid asju, millest vana normaalsuse tüübid aru saavad, kuid ainult seetõttu, et vestlus selle üle käib vana normaalsuse tingimustel. Uue normaalsuse vestlused toimuvad lihtsalt liiga teisiti, et kõik oleksid võimelised neid üldse avastama, nad sähvivad vahetuvate keskpunktidega pilves, mis koguneb ähvardavalt vana maailmakorra kohale.

Siinkohal tuleb nõustuda Geert Lovinki ja Patrice Riemensi väitega, et kui Wikileaksi poleks tulnud, siis tulnuks ta välja mõelda. Vaid selle täiendusega, et ta ongi välja mõeldud. Tegelikkus on hoopis teistsugune, karmim, purustavam ja halastamatum.

See toob mind lõpusõnade juurde, millega ma tahaks ennast puhtaks pesta ja vastutusest vabastada. Ma nimelt ei ütelnud kuskil ühte asja. Ma ei ütelnud, et see, mis juhtuma hakkab on healoomuline. Ma kardan, et ei ole.

Ka pilve saab mõjutada ja okupeerida. Ka radikaalse avatuse keskkonnas saavad inimesed kannatada ning kui siinses artiklis räägivad Lovink ning Riemens muuseas Wikileaksi-sarnaste asutuste ülalpidamise keerukusest ja vastutusrikkusest, siis näeme kindlasti palju ka selliseid projekte, mis suhtuvad infoedastusse väiksema vastutustundega. Me näeme, kuidas paljud asjad, mida oleme seni pidanud moraali seisukohast oluliseks, kukuvad põrmu, sest üks institutsioonidest, mis on muutumas, on moraal ise.

Kahjuks on see kõik samas täiesti vältimatu. Don’t shoot the messenger.

Ilmunud Vikerkaares 2011, nr 10-11

§0
“Mida ma arvan Wikileaksist? Ma arvan, et see oleks hea idee.” (Parafraseerides Mahatma Gandhi kuulsat teravmeelitsust seoses “Lääne tsivilisatsiooniga”.)

§1
Lekked ja paljastused on iseloomulikud kõikidele ajastutele, kuid seni pole ükski niihästi riigist kui ärisektorist sõltumatu rühmitus korda saatnud midagi sellises mõõtkavas, nagu sellega on hakkama saanud Wikileaks – kõigepealt “tsiviilmõrva” videoga, siis “Afganistani sõja päevikutega” ja nüüd Cablegate’iga. Näib, et kätte on jõudnud hetk, kus kvantitatiivne hüpe on muutumas kvalitatiivseks. Kui Wikileaks 2010. aasta algul laiema avalikkuse tähelepanu ette jõudis, siis see veel nii ei olnud. Teatud mõttes on Wikileaksi “kolossaalsed” paljastused seletavad infotehnoloogia kasutamise dramaatilise kasvuga, millega on kaasnenud selle hinna dramaatiline langus, sealhulgas ka miljonite dokumentide hoiustamise puhul. Teiseks soodustavaks teguriks on asjaolu, et riigi- ja ärisaladuste järelevalve – rääkimata eraelulistest – on kiirsalvestamise ja -levitamise ajastul osutunud keeruliseks. Wikileaks on kogu “infoühiskonna” üldise muutumise võrdkuju, peegel, mis annab aimu tulevastest arenguteedest. Nii et samal ajal kui Wikileaksis võidakse näha üht kindlat (poliitilist) projekti ja kritiseerida tema tegutsemisviise, saab teda vaadelda ka kui sissejuhatavat faasi hoopis üldisemas arengus kontrollimatu avalikustamise kultuuri poole, mis jätab kaugele seljataha traditsioonilise avatuse- ja läbipaistvuspoliitika.

§2
Õnneks või õnnetuseks, aga Wikileaks on end raketina lennutanud rahvusvahelise tipp-poliitika maailma. Nagu välk selgest taevast on Wikileaksist saanud täieõiguslik osaleja nii maailmaareenil kui ka mitmetes maades rahvuslikul tasandil. Ise küll väike tegija, jätab Wikileaks tänu oma paljastustele endast mulje kui valitsuste või suurkorporatsioonidega (tema järgmine sihtmärk) võrdväärsest – vähemalt infokogumise ja -avaldamise vallas. Samal ajal ei ole veel selge, kas see osalus on midagi püsivat või on tegu ajutise, üles haibitud nähtusega – Wikileaks ise näib uskuvat esimest ja üha tõenäolisemalt tundub see nii olevatki. Hoolimata oma nigelast, riigi- ja ärisektorivälisest staatusest ei arva Wikileaks, et võitluses USA valitsusega oleks ta oma kaalukategooriast väljas, ning käitubki vastavalt. Seda võiks nimetada postmodernse “lapiku maailma” “talibaniseerumise” staadiumiks, kus mõõtkavad, aeg ja kohad on suuresti ebaolulisteks kuulutatud. Ainus, mis loeb, on kuulsuse tõukejõud ja meedia tähelepanu tugev akumuleerimine. Wikileaksil õnnestub seda tähelepanu püüda suurejoonelist vaatepilti pakkuva infohäkkimisega, sellal kui mõned teised osapooled, eriti kodanikuühiskonna ühendused ja inimõigusorganisatsioonid, peavad meeleheitlikku võitlust, et oma sõnumit publikuni viia. Kui viimased kalduvad reeglite järgi mängima ja otsivad valitsevatelt institutsioonidelt legitiimsust, siis Wikileaksi strateegia on populistlik, kuivõrd kasutab ära üldsuse rahulolematust peavoolupoliitikaga. Wikileaksi jaoks ei ole poliitiline legitiimsus enam ametivõimude armuand, ta läheb vana maailma võimustruktuuridest ringiga mööda ja pöördub tänapäevase infoühiskonna poliitilise legitiimsuse allika – vaatemängu ekstaatilise banaal-suse – poole. Kasutades hiilgavalt ära infotehnoloogia “paokiirust”, ekspluateerib Wikileaks infotehnoloogiat selleks, et infotehnoloogia selja taha jätta ja jõhkralt sisse murda reaalse maailma poliitikasse.

§3
Käimasolevas saagas pealkirjaga “Ameerika impeeriumi allakäik” astub Wikileaks lavale kergema sihtmärgi jahtijana. Oleks raske ette kujutada, et ta oleks suuteline tekitama päris sama kahju Vene või Hiina valitsusele, või isegi Singapuri omale – rääkimata nende “tütarettevõtetest”. Venemaa ja Hiina puhul tulevad mängu tohutud kultuurilised ja keelelised barjäärid, kõnelematagi puhtalt võimupõhistest, mis tuleks ületada. Silmas tuleb pidada ka hoopis teistlaadi tarbijas- ja toetajaskondi, isegi kui jutt on häkkerite, infoaktivistide ja uurivate ajakirjanike kitsamatest (ja väidetavalt globaalsematest) kultuurikogukondadest ja nende huvidest. Selles mõttes jääb Wikileaks oma praegusel kujul tüüpiliselt “läänelikuks” saaduseks ega saa nimetada end tõeliselt universaalseks või globaalseks ettevõtmiseks.

§4
Üks peamisi raskusi Wikileaksi mõistmisel tuleb asjaolust, et pole selge (ka mitte Wikileaksi enda inimestele), kas ta käsitab end ja vastavalt ka käitub sisupakkujana või lekkinud info lihtsa edastajana (jääb mulje, et nii ühte kui teist, sõltuvalt kontekstist ja asjaoludest). See muide on üleüldine probleem alates ajast, mil meedia liikus massiliselt onlaini ning publitseerimisest ja kommunikatsioonist sai toote asemel pigem teenus. Julian Assange teeb end iga kord murust madalamaks, kui keegi kujutab teda Wikileaksi peatoimetajana; ometi ütleb Wikileaks, et toimetab materjale enne avaldamist, ja väidab, et kontrollib dokumentide autentsust sadade vabatahtlike asjatundjate abil. Sarnased sisutootja vssisuedastaja teemalised vaidlused on meediaaktivistide seas käinud aastakümneid, ilma et kindlale arusaamisele oleks jõutud. Sellele vastuolule lahenduste otsimise asemel oleks võib-olla hoopis targem vaadata ringi uute lähenemisviiside järele ja töötada välja kriitilisi käsitlusi tollest hübriidsest avaldamismeetodist, mis hõlmab osalisi väljastpoolt professionaalse uudismeedia tavapärast maailma. Võib-olla sellepärast Assange ja tema kaastöötajad keelduvadki laskmast end sildistada “vanades kategooriates” (ajakirjanikud, häkkerid jne) ning väidavad, et just nemad esindavad maailma infoareeni uut struktuuri.

§5
Uuriva ajakirjanduse järjekindel allakäik, mida põhjustab kahanev rahastamine, on vaieldamatu tõsiasi. Tänapäeva ajakirjandus küünib harva enamaks kui alltöövõtuks PR-materjalide ümbertöötamisel. Pidurdamatu kasv ja ülepakkumine nn tähelepanumajanduse vallas kindlustab selle, et keerulisematele lugudele ei jää lihtsalt ruumi. Massimeedia korporatiivne omanikering on üha enam häälestatud selle vastu, et pikemalt arutletaks neoliberaalse maailmasüsteemi tegutsemisviiside ja poliitika üle. Nihe informatsioonilt infotainment’ile on omaks võetud ka ajakirjanike endi poolt, muutes keeruliste lugude avaldamise veelgi raskemaks. Wikileaks siseneb sellesse olukorda autsaiderina, ümbritsetuna “kodanikuajakirjanduse”, blogosfääri omatehtud reportaažide ning viimasestki kiiremate Twitteri-laadsete sotsiaalmeediumide erutavast õhustikust. Wikileaks nägi ette, kuid ei ole senini suutnud korraldada lekkinud dokumentide töötlemise delegeerimist oma lugejatele (crowd sourcing). Veidral kombel on selle töö jaoks valitud “kvaliteetajakirjanduse” toimetuste vähesed allesjäänud koosseisulised ajakirjanikud. Hiljem kraabivad teadurid raasukesed kokku ja alustavad lugude pööritamist akadeemiliste kirjastuste suletud seinte vahel. Aga kuhu jääb kriitiline võrgukommentariaat? Wikileaks suudab suurte ninade rahu häirida just nimelt oma transversaalse ja sümbiootilise suhte tõttu massimeedia institutsioonidega. Siit õppetund rahvahulkadele: tulge getost välja ja astuge ühendusse oidipaalse Teisega. Just seal asub poliitilisuse konfliktidemaastik.

Traditsiooniline uuriv ajakirjandus lähtus vanasti kolmest etapist: faktide päevavalgele toomisest, nende ülekontrollimisest ja asetamisest teistele arusaadavasse diskursusse. Wikileaks teeb ära esimese, väidab, et tegeleb teisega, kuid unustab täielikult kolmanda. See on sümptomaatiline vaba juurdepääsu ideoloogia sellele harule, mille järgi sisu enese loomine usaldatakse tundmatute osapoolte hoolde teab kus ja kuidas. Uuriva ajakirjanduse kriisi ei mõisteta ega tunnistata. Küsimuse ees, kuidas sisutootjad peaksid end ära majandama, pigistatakse silmad kinni; lihtsalt eeldatakse, et tavameedia võtab analüüsi ja interpreteerimise enda peale. See aga ei saa juhtuda iseenesest. “Afganistani sõja päevikute” ja Cablegate’i saaga tõestavad, et piisava usaldusväärsuse tagamiseks peab Wikileaks ise võtma ühendust ja läbi rääkima end juba tõestanud tavameediaga. Samal ajal on selgunud, et need väljaanded ei suuda kogu materjali täielikult läbi töötada ning paratamatult valivad dokumente oma toimetuse poliitika järgi.

§6
Wikileaks on tüüpiline “ühe inimese organisatsioon”, kus algatuste ja otsuste tegemine ning elluviimine on suurelt jaolt ühe ja sama isiku kätes. Sarnaselt väikeettevõttega ei ole võimalik selle asutajat välja hääletada, ning erinevalt paljudest kollektiividest liidrid ei roteeru. See ei ole organisatsioonide puhul just ebatavaline joon, tegutsegu need siis poliitika, kultuuri või kodanikuühiskonna vallas. Ühe-mehe-organisatsioonid on kergesti eristuvad, põnevad, inspireerivad ja hõlpsasti meedia poolt kajastatavad. Samas nende jätkusuutlikkus sõltub suuresti karismaatilise juhi tegevusest ning nende töötamisloogikat on raske ühildada demokraatlike põhimõtetega. See on ka põhjuseks, miks sellist mudelit on raske kopeerida või selle mõõtkava laiendada. Vabahäkker Julian Assange on Wikileaksi käilakuju, organisatsiooni maine ja tuntus on ühte sulanud Assange’i omaga. Wikileaksi tegutsemisi ja tahtmisi on üha raskem eristada Assange’i segasevõitu eraelust ja tema mõneti tahumatutest poliitilistest seisukohtadest.

§7
Wikileaksiga kerkib taas küsimus, mis on ühist häkkeritel ja salateenistustel, sest nendevaheline hingesugulus on ilmselge. See armastuse ja vihkamise suhe saab alguse juba arvutiasjanduse algaegadel. Ei pea just vandenõuteooriaid või saksa meediateoreetikut Friedrich Kittlerit uskuma, et tunnistada arvuti pärinemist sõjalis-tööstuslikust kompleksist. Alates natside Enigma dešifreerimisest Alan Turingi poolt kuni arvutite tähtsuseni aatompommi leiutamisel, küberneetikast kuni Pentagoni osaluseni interneti loomises on arvutussüsteemide ja sõjalis-tööstusliku kompleksi vaheline liigendus hästi sisse töötatud. Arvutiteadlased ja programmeerijad andsid kuju inforevolutsioonile ja avatusekultuurile; kuid samal ajal arendasid nad krüptograafiat, sulgedes ligipääsu andmetele asjassepühendamatute ees. Mida mõned näevad “kodanikuajakirjandusena”, seda kutsuvad teised “infosõjaks”.

Ka Wikileaks on organisatsioon, kus on sügavalt juurdunud 80ndate häkkerikultuur ühes 90ndatel esile kerkinud tehnolibertaarlike poliitiliste vaadetega. Wikileaksi käitumisest ja väärtustest arusaamiseks on hädavajalik mõista, et selle lõid ja seda juhivad siiamaani peamiselt hardcore arvutifriigid. Kahjuks käib sellega kaasas terve ports vähem meeldivaid häkkerikultuuri eripärasid. Mitte et Wikileaksi puhul ei saaks rääkida idealismist, soovist maailma paremaks muutmisel kaasa lüüa, vastupidi. Aga seda marki idealismiga (või kui soovitakse, anarhismiga) kaasneb kalduvus konspiratiivsusele, elitistlik suhtumine ja salapära kummardamine (rääkimata üleolevast hoiakust), mis just ei soodusta koostööd teiste samamoodi mõtlevate inimeste ja gruppidega, kellele hetkel pole jäetud suuremat rolli, kui olla lihtsad Wikileaksi toodangu tarbijad. Misjonärlik ind valgustada idiootlikke rahvamasse ning paljastada valitsuse, sõjaväe ja korporatsioonide valesid toob paratamatult meelde 50ndate meediakultuuri kuulsa (või kurikuulsa) paradigma.

§8
Ühise keele puudumine teiste omataoliste “teistsugune maailm on võimalik” tüüpi liikumistega kannustab Wikileaksi otsima avalikkuse tähelepanu üha vaatemängulisemate ja riskantsemate paljastustega, kogudes seeläbi küll pööraselt entusiastlikku, kuid enamasti passiivset järgijaskonda. Assange’i sõnul on Wikileaks pööranud teadlikult selja “minakesksele” blogosfäärile ja kõikvõimalikule sotsiaalmeediale ning teeb nüüd koostööd ainult professionaalsete ajakirjanike ja inimõiguslastega. Ometi, kui jälgida Wikileaksi paljastuste iseloomu ja kogust organisatsiooni algusaegadest tänapäevani, siis jätab see kummalise mulje, nagu vaataks mingit tulevärki – ühes selle suurfinaaliga viimsepäevamasinana esitletava, ikka-veel-valla-päästmata “kindlustusdokumendi” (.aes256) näol. Kõik see tekitab tõsiseid kahtlusi Wikileaksi ja isegi Wikileaksi-laadse mudeli pikemas jätkusuutlikkuses. Wikileaksi hoiab käigus naeruväärselt väike meeskond, selle tuumikusse ei kuulu tõenäoliselt rohkem kui tosin inimest. Kui Wikileaksi tehnilise toe ulatust ja meisterlikkust näitab juba tema olemasolu, siis Wikileaksi väited sadadest vabatahtlikest analüütikutest ja ekspertidest on tõestamatud ning ausalt öeldes ka vaevu usutavad. See on kindlasti Wikileaksi Achilleuse kand, mitte ainult riski ja kestlikkuse seisukohast, vaid ka poliitiliselt, ja see meile siinkohal tähtis ongi.

§9
Wikileaksi sisemine organisatsioon paistab silma jahmatava läbipaistmatuse poolest. Vabandus, et “Wikileaks peab olema täiesti läbipaistmatu, selleks et sundida teisi olema täiesti läbipaistvad”, meenutab meile pigem ajakirja Mad kuulsaid Spy vs Spy karikatuure. Vastane võidetakse ainult temasarnaseks muutumise hinnaga. Oma moraalse üleoleku tagantjärele tõestamisest pole samuti suuremat abi – ka Tony Blair oli selle ala meister. Kuivõrd Wikileaks pole ei poliitiline ühendus ega valitsusväline organisatsioon, ei firma ega ühiskondlik liikumine, siis peaksimegi kõigepealt arutama, mis organisatsiooniga üldse tegu on. Kas Wikileaks on virtuaalne projekt? Lõppude lõpuks on ta ju omaette domeeninimega (majutatud) veebileht, mis on kogu asja põhialus. Ons sel muud eesmärki peale asutajate isiklike ambitsioonide? Kas Wikileaksi on võimalik uuesti luua? Kas kunagi tekivad samanimelised rahvuslikud või kohalikud haruorganisatsioonid? Milliste mängureeglite järgi hakkavad nemad käituma? Või peaksime selles nägema pigem kontseptsiooni, mis rändab kontekstist konteksti ning muutub ajas ja ruumis nagu meem?

§10
Võib-olla võtab Wikileaks oma organiseerumisaluseks mõne versiooni Internetiehituse Töörühma hüüdlausest “ligikaudne konsensus, töötav kood”? Projektid nagu Wikipedia ja Indymedia on selle probleemiga mõlemad omal kombel hakkama saanud, kuigi mitte ilma kriiside, konfliktide ja lõhenemisteta. Siin sõnastatud kriitika ei ole mõeldud Wikileaksi sundimiseks mõnda traditsioonilisemasse formaati; vastupidi, see on mõeldud uurimaks võimalusi Wikileaksi (ja selle tulevaste kloonide, partnerite, avataride ja kaasamõtlejatest pereliikmete) kasutamiseks mudelina uute organisatsioonide ja koostöövormide puhul. “Organiseeritud võrgustik” on üks terminitest, mis on selliste nähtuste kirjeldamiseks loodud. Alternatiivina on olnud kasutusel “taktikaline meedia”. Ning mõned kasutavad üldisemat mõistet “võrguaktivism”. Ehk on Wikileaksil endal muid mõtteid suuna kohta, mida ta sooviks võtta. Kuhu? See on Wikileaksi otsustada. Lihtsalt senini on vastuseid napilt olnud, mis on jätnud ka küsimuste esitamise teistele, näiteks Wikileaksi rahaasjade legaalsuse kohta (vt Wall Street Journal).

Me ei saa eirata väljakutset katsetada “esindusdemokraatia-järgsete” võrgustikega. Nagu ürgblogija Dave Winter on Apple’i tarkvaraarendajate kohta kord kirjutanud: “asi ei ole selles, et neil oleksid halvad kavatsused, nad on lihtsalt halvasti valmistunud. Nemad elavad “reaalsust moonutaval väljal” isegi veel rohkem kui tarbijad, ja inimestel, kes ehitavad arvuteid Tervele Ilmale, pole aimugi, kes Terves Ilmas elavad ja mida nad teevad. Aga pole hullu, sellele on lahendus: uuri veidi asja, esita mõningaid küsimusi ja kuula vastuseid.”

§11
Alternatiivide otsimiseks annab põhjust laialt levinud kriitika Julian Assange’i omaloodud isikukultuse aadressil. Kas poleks parem juhtida Wikileaksi anonüümse kollektiivi või “organiseeritud võrgustikuna”? Mõnede arust võiksid sama asjaga tegeleda paljud erinevad veebilehed. Üks Daniel Domscheit-Bergi juhitud rühm, mis lõi Assange’ist lahku 2010. aasta septembris, juba tegelebki Wikileaksi klooni väljatöötamisega.[1] Ainult et selle Wikileakside kloonimise üleskutse juures unustatakse ära, kui palju erialaseid teadmisi on ühe lekkeportaali käigushoidmiseks tegelikult tarvis. Kust leida manuaali “Sissejuhatus Wikileaksi”? Paradoksaalselt palju saladuslikku kaasneb selle asjade-avalikuks-tegemisega. Ei piisa lihtsalt Wikileaksi tarkvara allalaadimisest. Wikileaks ei ole plug’n’playblogirakendus nagu WordPress ning wiki-liide tema nimes on tõsiselt eksitav, mille klaarimisega on Wikipedia Jimmy Wales ka tõsist vaeva näinud. Vastupidiselt Wikipedia koostööfilosoofiale juhitakse Wikileaksi kinniste uste taga teadmata hulga tundmatute vabatahtlike abiga. Tuleb aru saada, et teadmised, mida nõuab Wikileaksi taolise masinavärgi käigushoidmine, on üpris esoteerilised. Ei piisa allikate anonüümsuse tagamisest dokumentide vastuvõtmisel, enne avaldamist tuleb dokumente veel suurema anonüümsuse nimel töödelda. Neid tuleb “toimetada” enne rahvusvaheliste uudisteserveritele ja usaldusväärse ja mõjuka ajakirjanduse “lipulaevadele” saatmist.

Wikileaks on oma usaldusväärsuse nimel aastaid vaeva näinud, uustulnukad peavad läbima sellesama aeganõudva protsessi. Wikileaksi tööpõhimõtteks ei ole mitte ise häkkida (riiklikesse või korporatiivsetesse arvutivõrkudesse), vaid hõlbustada suurorganisatsioonide töötajatel konfidentsiaalse informatsiooni kopeerimist ja edasiandmist üldkasutusse – moel, mis lubab neil anonüümseks jääda. Kui kellelgi tekib mõte hakata lekete vahendajaks, siis oleks tark end kõigepealt kurssi viia OPSEC-i ehk operatsioonide turvalisusprotsessiga – samm-sammulise kavaga, mis “selgitab välja, milline on oluline informatsioon, otsustamaks, kas omade tegevus on vastase luuresüsteemide poolt jälgitav, kas vastase kätte langeda võiv informatsioon võib neile kasulikuks osutuda, ning võtab kasutusele vastavad meetmed, millega elimineerida või vähendada vastase kätte sattunud olulise informatsiooni kasulikkust neile” (Wikipedia). Wikileaksi hüüdlause ütleb: “julgus on nakkav”. Ekspertide sõnul peaksid inimestel, kes kavatsevad Wikileaksi taolisi operatsioone käivitada, olema rauast närvid. Nii et enne kui hüüda: üks, kaks, kolm, tuhat Wikileaksi, võiks selgeks teha, et sellega seotud inimesed võtavad teatud riske. Allikakaitse on ülim. Afganistani päevikud näitasid, et “tsiviilkaotusi” kaasneb ka leketega. Toimetamine (ja mahakustutamine) on samuti olulised. Mitte lihtsalt OPSEC, vaid ka OP-EETIKA. Kui avaldamist ei viida läbi kõigi asjaga seotud isikute kaitset täielikult tagades, on käega katsuda võimalus, et Wikileaksi vallapäästetud “ajakirjandusrevolutsioon” – ja selle võimalik poliitiline mõju – jääb toppama.

§12
Me ei arva, et seisukoha võtmine Wikileaksi poolt või vastu oleks kõige tähtsam. Wikileaks püsib, kuni tema ise või temavastased jõud pole teda põhja lasknud. Meie mõte oleks pigem (üritada) hinnata ja kindlaks teha, mida Wikileaks suudab, suudaks teha (ja ehk isegi peaks tegema), ning aidata sõnastada seda, kuidas “meie” peaksime Wikileaksiga suhestuma ja käituma. Puudustest ja vastuoludest hoolimata on Wikileaks osutanud demokraatia, läbipaistvuse ja avatuse üritusele kuldaväärt teene. Või nagu prantslased ütleksid: kui teda ei oleks olemas, tuleks ta välja mõtelda. Kvantitatiivne – ja varsti ka kvalitatiivne – informatsiooniline ülekoormus on tänapäevaelu tõsiasi. Avalikustatava informatsiooni ületootmine saab ainult kasvada, ja seda eksponentsiaalselt. Selle andmetemäe korrastamise ja tõlgendamise väljakutse seisab meie kõigi ees, nimetatagu seda siis Wikileaksiks või kuidagi teisiti.

Inglise keelest tõlkinud Kristjan Pruul

Geert Lovink, Patrice Riemens, Twelve theses on WikiLeaks. http://www.eurozine.com/articles/2010-12-07-lovinkriemens-en.html. Laiendatud versioon artiklist, mis esmalt ilmus nettime’i meililistis 2010. aasta augustis.

GEERT LOVINK (1959) – meediateoreetik ja internetiaktivist; üks “taktikalise meedia” kontseptsiooni väljatöötajaid. Hoogeschool van Amsterdami interaktiivse meedia juhtivteadur ja Amsterdami Ülikooli uue meedia õppejõud. Avaldanud mitmeid raamatuid internetikultuurist, viimati “Zero Comments: Blogging and Critical Internet Culture” (2007).

PATRICE RIEMENS (1950) – geograaf ja internetiaktivist. Ajakirja Multitudes toimetusliige.

[1] Domscheit-Bergi OpenLeaks hakkas tööle 26.01.2011. Tlk.

Slavoj Žižek
Anders Breiviki sihtmärgivaliku vastik loogika
Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

John Lanchester
Kui juba Kreeka läheb…
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Kreeka majanduskriis on kõige tähtsam sündmus Euroopas pärast Balkani sõdu. Mitte sellepärast, nagu oleks Kreekal Euroopa korralduses keskne tähtsus: moodustades vaevalt 3% eurotsooni SKT-st, võiks Kreeka majandus jäljetult kaduda, ilma et keegi sellest suurt puudust tunneks. Kreeka peatse pankrotiga kaasnev oht seostub üksnes selle toimumisviisiga.

Ma räägin Kreeka pankrotist kui millestki kindlast, sest nii see on: turud hindavad Kreeka riigivõlga, nagu oleks riik juba maksejõuetu. See on iseenesest tohutult tähtis, sest euro rajati eeldusele, et ükski seda kasutav riik kunagi maksejõuetuks ei muutu, ning seetõttu puudub pretsedent ja – mis veelgi olulisem – mehhanism selle jaoks, mis peagi juhtuma hakkab. Oodatav pankrot võib saabuda väga erineval moel. Kõigi seisukohalt parim oleks see, mida nimetatakse “laenude vabatahtlikuks pikendamiseks” [voluntary rollover]. Selle stsenaariumi järgi peaksid asutused, millele Kreeka valitsus on võlgu, oma kibeduse alla neelama ja laskma tagasimaksmise tähtaja möödumisel laenud uuteks laenudeks ümber vormistada. Niisuguse tehingu “vabatahtlik” sooritamine käiks küll püstol meelekohal, sest asjaomased asutused on tohutu valitsustepoolse surve all ning ühtlasi silmitsi tõsiasjaga, et öeldes ei, käivitaksid nad päris pankroti, mis tähendab, et nende laenude väärtus kukuks nulli ja nad tuleksid lõppkokkuvõttes omadega veelgi kehvemini välja. Neile pakutakse niisugust tehingut: kas laenate meile veel rohkem või kaotate enamiku rahast, mille olete meile juba laenanud.

Hetkel on see kõige helgem stsenaarium ja plaan A. See väljendab ühtlasi algse plaani A nurjumist – plaani, mis seisnes mullu mais Georgios A. Papandreou valitsusele 110 miljardi euro laenamises vastutasuks lubaduse eest kärpida valitsuskulusid ja tõsta maksutulusid ning mõlemat enneolematul määral. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i ühislaen oli hädavajalik, sest pärast 2008. aasta finantskriisi sai ilmsiks, et Kreeka majandus on põhinenud valeandmetel ja odaval krediidil. Odav krediit oli nüüd kokku kuivanud ning Kreeka seisis silmitsi kõige lihtsama ja hullema majandusummikuga, mis võib üht valitsust tabada: ta ei suutnud tagasi maksta oma võlgu.

Muidu jõledates “Star Treki” filmides leidub üks hea koht, kus Spock tsiteerib muistset vulkani vanasõna: “Ainult Nixon võis Hiinasse minna.” Samamoodi on arvatavasti tõsi, et ainult Georgios Papandreou võis vaadata näkku moodsa Kreeka riigi põhilisele majandusstruktuurile, sest tema isa Andreas oli teinud rohkem kui keegi teine selle rajamiseks. Kreeka ühines Euroopa Majandusühendusega 1981, selsamal aastal, mil Andreas Papandreoust sai peaminister, ning seejärel lõi Kreeka valitsus klientriigi, milles EMÜ otsesubsiidiumidele ja toetustele lisandusid hõlplaenud Lääne-Euroopa pankadest. Raha voolas Kreekasse ja seda kasutati avaliku sektori töökohtade hiiglaslikuks paisutamiseks, kusjuures paljud neist olid seotud poliitilise patronaažiga. Mitmesugused korruptsioonivormid imbusid süsteemi, milles rahakingitused fakelakiehk “ümbrikukeste” näol said elu tõsiasjaks ja – mis kõige olulisem – rikkad pidasid maksude maksmist millekski, mida teevad ainult vaesed ja lollid. Viimane tõsiasi tähendas seda, et mitme elulise aspekti poolest oli Kreeka maa, millel puudus toimiv ühiskondlik leping. Välisvaatlejaile oli see kõik suurel määral teada, aga Papandreou noorem, kes 2009. aastal peaministriks sai, oli esimene Kreeka poliitik, kes seda ka tunnistas ja lubas midagi otseselt selle vastu ette võtta. “Korruptiivsus, kamraadlus ja klientism – palju raha raisatakse peamiselt sedasorti kanalite kaudu.” Papandreou ülestunnistus oli jahmatav: igaüks teadis, et see on tõsi, aga mis ajast peale ütlevad prominentsed poliitikud välja väga ebapopulaarseid asju, mis kõikide teada vastavad tõele? Euroopa Liit laenas Kreekale raha, et Papandreou saaks ellu viia oma kärbete programmi, ning pidas hinge kinni lootuses, et see annab piisavalt aega eelarve defitsiidi – st Kreeka kulutuste ja maksutulude vahe – vähenemiseks.

See oli vana plaan A, mis ei toiminud. Papandreou tegi avaliku sektori kuludes suuri kärpeid, aga kaks asja läksid nihu. Esiteks Kreeka majandus jätkas kukkumist. Majandusteadlastel on mitmesuguseid teooriaid “kasinuse”, st avalike kulutuste järsu kärpimise praktiliste tagajärgede kohta. Kõrvalseisjale mõjub mõnevõrra alarmeerivalt, et nende arvamused lahknevad milleski nii suures ja põhimõttelises nagu suurte avalike kärbete mõju. Aga kui eirata majandusteadust ja vaadata ajalukku, siis näib pidavat paika, et sa ei saa ennast kasvama kärpida. (Leidub paar vaieldavat vastunäidet, aga üldreegel on selline.) Ajaloos on märksa paikapidavamaks mudeliks olnud avaliku sektori kulutuste hoidmine ühetaolisena, sellal kui majanduse muud osad hakkavad kasvama. Ja muide, juba avaliku sektori kulude stabiliseerimine – mille Margaret Thatcher omal ajal Suurbritannias ette võttis – on iseenesest tohutu katsumus. Niisiis oli esimene probleem selles, et Kreeka kärped ajasid ummiku hullemaks: majandus tõmbus kokku ja tööpuudus jõudis rekordilise 16,2%-ni. Teine probleem oli selles, et noodsamad rikkamad kreeklased, kellele polnud kunagi varem pähe tulnud mõte oma maksud ära maksta, ei ilmutanud selleks suuremat soovi ka nüüd, ning mis veel hullem, riik ei ilmutanud ka vähimatki uut võimekust ega soovi neid selleks sundida. Ilma võimeta koguda rohkem makse kaotas plaan A oma kehtivuse.

Seega on uus plaan A niisugune: kreeklased võtavad veel 120 miljardit eurot laenu ja võlakirjade omanikud lubavad võlgu edasi pikendada, Papandreou valitsus võtab kasutusele uued kasinusmeetmed ja hakkab privatiseerima, rikkad kreeklased hakkavad maksma makse, Kreeka majandus taastub ning ajaks, mil jõuavad kätte järgmised hiiglaslikud tagasimaksed – alates 2012. aasta keskpaigast –, suudab Kreeka oma võlausaldajatele tagasi maksta ja kriis saab läbi.

Kas see kõlab usutavalt? Vaevalt küll. See stsenaarium jääb kusagile ebatõenäolise ja võimatu vahele, sest kuigi keegi ei sea kahtluse alla Papandreou kavatsusi – ta on ainus mulle teada poliitik, kes on nii järjekindlalt öelnud oma valijaskonnale asju, mida nood kuulda ei taha –, ilmutavad kreeklased selgeid märke, et neil pole tahtmist sellele programmile alluda. Protestid nende abinõude vastu algasid raevuka äärmusvasakpoolse kihutustööga, mis on tavalised kreeklased juba ammu ära tüüdanud ja mis seetõttu võis Papandreoule isegi kasuks tulla, kuid protestijate hulka kuuluvad nüüd ka nn nördinud [Indignati], keskklassi kreeklased, kellel on kasinusest juba, aitäh, villand ja kes võtavad Kreeka võla suhtes Dario Fo hoiaku: ei suuda maksta ja ei maksa. Hääletus viimaste kasinusmeetmete küsimuses leidis aset keset 48-tunnilist üldstreiki.

“Nördinud” ei ole lollid, nad teavad väga hästi kaht olulist asja. Esiteks, “väljalunastamised” [bailouts], nagu neid alati kutsutakse, ei vasta üldsegi oma nimetusele. Maksumaksjate rahastatud kapitalisüstid pankrotis pankadesse kujutasid endast tõepoolest väljalunastusi. Kreeka “väljalunastamine” tähendab aga lihtviisilisi laene. See raha tuleb tagasi maksta ja maksta tagasi väiklaste intressimääradega: 5,2% Kreekale, 5,8% Iirimaa jaoks. Need lühinägelikud ja ahned intressimäärad, mida motiveerib vajadus pakkuda poliitilist katet teistele valitsustele, teevad juba niigi kriitilise probleemi märkimisväärselt hullemaks. Kreeklased teavad, et neile laenatakse raha lihtsalt selleks, et nad teeksid madala palga ja kõrgemate maksude eest väga ränka tööd, et maksta laenud kõrge hinnaga tagasi. Niisugune korraldus on sisse seatud selle teise asja tõttu, mida “nördinud” väga hästi teavad: Kreeka on võlgu esmajoones Prantsuse ja Saksa pankadele. Just seetõttu ongi Lääne-Euroopa valitsused nii väga huvitatud Kreeka “väljalunastamisest”: see aitab nende panku krediidivõimelisena hoida. “Nördinute” silmis ei ole see aga mõjuv põhjus, et leppida aastakümnepikkuse häda ja viletsusega. Nad tahavad, et Kreeka valitsus kuulutaks end maksejõuetuks ning pangad kirjutaksid korstnasse need võlad, mida nad poleks üldse pidanudki andma.

Just see väljavaade ajab õudusvärinad peale kõikidele teistele Euroopa Liidus ning maailma majanduskorralduses üldisemaltki. Laenude “vabatahtlik” pikendamine kujutaks endast pankroti viisakat vormi, mis annaks Euroopa Keskpangale, IMF-ile ja Euroopa Liidu valitsustele aega mõtelda välja tegelik plaan, milline see ka olema saaks. Kreeka järsk pankrottiminek, mille põhjustaks laenuandjate keeldumine laenamast või Kreeka võlakirjade tagasimaksete sooritamata jätmine, kuuluks liiki, mida nimetatakse “kordarikkuvaks” – sündmuseks, mis võib areneda ettearvamatult, alates leebest kohalikust krambist kuni tervet mandrit haarava kollapsini, mille esimeseks pauguks oleks euro ning seejärel Euroopa Liidu enese kokkukukkumine. Lehman Brothersi krahh 2008. aasta septembris oli üks sääraseid “krediidisündmusi”. Nende loomusesse kuulub kaootilisus ja ennustamatus – seda enam, et 2008. aasta majanduskorra põhiparameetrid on siiani paigas. Kellele kuulub Kreeka võlg? Nagu öeldud, peamiselt Prantsuse ja Saksa pankadele. Jah, aga pangad kindlustavad väljaantud laenusid, kasutades keerulisi finantsinstrumente. Kelle juures nad neid kindlustavad? Ei tea: osa on kindlustatud Briti pankades, mis on muutunud üheks riskikandjaks, aga see risk on omakorda kindlustatud, nii et kõigile on saladuseks see, kelle kätte jääb pakk, kui ümbrispaberi viimane kiht on maha kooritud. See salapära muutiski Lehmani krahhi otsekohe süsteemseks kriisiks.

Keskpankurid ja valitsused ei muretse Lehmani-tüüpi “krediidisündmuse” tagajärgede pärast Kreeka jaoks: neile valmistab peavalu pigem “nakkuse” risk, nagu nad seda nimetavad, terve eurotsooni jaoks. Euro ei olnud kavandatud maksejõuetuse puhuks, nii et kui Kreeka end maksejõuetuks kuulutab, langeb kahtluse alla see, kas teisedki Euroopa maad, mis on olnud sunnitud paluma “abipakette” või “väljalunastusi” (mis pole tegelikult mingid väljalunastused), nagu Iirimaa ja Portugal, suudavad oma võlad tagasi maksta. Kui neist üks või teine taotleb võla pikendamist või “restruktureerimist” või “tagasimakse graafiku muutmist” – mis on kõik viisakamad sõnad maksejõuetuse jaoks –, siis oleks järjekorras järgmine riik juba Hispaania ning asi võtaks hoopis uue pöörde. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i “troika” võib kirjutada välja tšeki ja osta välja Kreeka, Iiri või Portugali majanduse. Aga Hispaania on maailma suuruselt kaheteistkümnes majandus ja Euroopa Keskpank ei saa lihtsalt kirjutada tšekki ja seda välja osta. Hispaania maksejõuetus hävitaks euro usaldusväärsuse ja üsna tõenäoliselt ka euro enese, vähemalt selle praegusel kujul.

Seetõttu ongi kujunenud olukord, kus valitsused ei taha Kreekale raha laenata, sest nad ei usu, et nad selle täies mahus tagasi saavad, aga nad on otsustanud seda ikkagi teha, sest neil on vaja võita aega. Euro võeti käibele sügava demokraatiadefitsiidi tingimustes, mis aga ei häirinud asja eestvedajaid Euroopa eliidi seas, sest nad olid hakanud uskuma omamoodi ajaloolist ettemääratust. Usuti, et uus valuuta viib iseenesest majanduste, institutsioonide, pangaseaduste, eelarvepoliitikate ja rahvuskultuuride järkjärgulisele lähenemisele. Eurol on küll oma pank, kuid puudub valitsus ja omad seadused, välja arvatud väidetavalt siduvad eelarvereeglid, mida liikmesvalitsused hakkasid otsekohe ja väga avalikult rikkuma, ilma et sellele oleks järgnenud sanktsioone. Süsteemil puudus oma jõustamismehhanism ning reaalsusprintsiip, välja arvatud euro väärtus rahvusvahelistel valuutaturgudel ja eurotsooni valitsuste võlakirjade reitingud.

Eurotsooni vajadus tugevama institutsionaalse struktuuri ja kriisihaldamise järele on olnud ilmselge selle loomisest saadik ning eriti pärast 2008. aasta krahhi. Valitsused moodustasid eelmisel aastal 750 miljardi euro suuruse Finantsstabiilsuse Tagamise Üksuse, mis kujutab endast põhimõtteliselt hädaabifondi, kuid eelarveliidu ja rahandusstruktuuridele vastavate poliitiliste struktuuride teke on alles kaugel. Järgmine enesestmõistetav samm oleks eurovõlakirjade loomine ehk võlapaketid, mille garanteerijaks oleks eurotsoon tervikuna. See ei näeks enam välja (ega olekski) nagu tugevamate euromajanduste laenud nõrgematele ning oleks ühtlasi samm – seda saaks vajadusel maha salata – teatava eelarveliidu poole. Mis puutub kriisihaldamisse, siis elame, näeme. Kindlasti on euroriikide maksejõuetuse peale palju mõteldud – kuidas selle tagajärgi minimeerida, kuidas täpselt “restruktureerimist” ja “ümber-ajastamist” läbi viia. Kindlasti? Aga kui mõni riik on sunnitud eurotsoonist lahkuma lihtsalt selle pärast, et ta ei suuda enam oma võlgu maksta, siis kuidas see praktiliselt toimuma hakkaks? Riik ei saa seda ette teatada. Kui Kreeka ütleks, et loobub eurost, siis iga täiskasvanud inimene sel maal jookseks, kõnniks või roomaks lähimasse panka, et kogu oma raha välja võtta – sest kui nad oma eurod panka jätaksid, muutuksid need drahmideks, mis oleksid väärt, ütleme, pool endisest. Raha massiline väljavõtmine ajaks kõik Kreeka pangad ühekorraga pankrotti. Seega peaks valitsus kuulutama välja “pangapüha”, st külmutama kõik arved, et astuda esimene samm uue valuuta poole. Aga mis juhtuks kõikide nende välislaenudega, mis on ju ikka veel denomineeritud eurodes? Need muutuksid otsekohe kaks korda kallimaks, kui neid tuleks hakata tagasi maksma devalveeritud drahmides. Seega ei jääks valitsusel võib-olla muud valikutki kui kuulutada kõik oma võlad tühiseks.

See kõlab nagu katastroofi retsept, kuid Argentiina kuulutas end 2002 maksejõuetuks, külmutas pangad, tühistas välisvõlad¹ja lõikas läbi IMF-i rahastamiskanalid – ja pärast seda on ta saanud kõige kiiremini kasvavaks majanduseks kiiresti kasvavas Lõuna-Ameerikas. (Muide, “nördinud” teavad seda näidet hästi.) Aga see strateegia oleks ülimalt riskantne mitte üksnes Kreeka jaoks, vaid kogu Euroopale, ning selle üritamine eeldaks põhjalike plaanide olemasolu. Kuid niikuinii me ei teaks nendest midagi, sest niisuguseid plaane tulekski eelnevalt saladuses pidada, et turud ei hakkaks nende ärakasutamisele panustama. Kui aga niisugune planeerimistöö – põhjalik ja kõikidel tasanditel, mis peaksid maksejõuetuse korral vastu võtma paratamatu poliitilise löögi – on tegemata, siis on euro nurjumine tõenäoline. Kui tahes enesega rahulolev ja lühikese mäluga Euroopa poliitiline eliit ka oleks, on ikkagi raske uskuda, et kõik on ühtviisi rooli taga tukkuma jäänud.

Ussikese perspektiivist, millest enamik meist asju näevad, on aga valitsevaks tundeks, mida majanduskriisi uus pööre on põhjustanud, lihtsalt jahmatus. Olen kohanud seda Islandil ja Iirimaal ja Suurbritannias: arusaamatust, võõrandumis- ning äratehtusetunnet. Inimesed tunnevad, et neil on väga vähe majanduslikku või poliitilist teguvõimu, väga vähe kontrolli omaenda elu üle; buumi aegu ei öelnud neile keegi, et tegu on jätkusuutmatu mulliga, kuni oli juba liiga hilja. Kreeklased vihastavad, kui asepeaminister teatab, et “me sõime selle raha üheskoos ära”: nad ei ole niisuguse analüüsiga lihtsalt nõus. Rahamaailma inimesed on eraviisiliselt vihased valijaskondade üldise tahtmatuse peale võtta omaks süü selle olukorra eest, millesse nad sattunud. Kuid tuleb välja, et laial üldsusel oli väga vähe arusaamist majandusmehhanismidest, mis nende teadmata nende elu üle valitsesid. Nad ei hääletanud sellise süsteemi poolt ja keegi pole seda süsteemi neile selgitanud, ja igal juhul on reegliks see, et kui asjad lähevad hästi, siis ei hääleta Kassandra poolt keegi, seega ei võta keegi endale avalikkuses Kassandra rolli. Kreekas töötab avalikus teenistuses 800 000 inimest, kellest 150 000 peab oma töökohast ilma jääma. Nende töökohtade olemasolu kui selline võib väga hästi olla kolme K – korruptsiooni, kamraadluse ja klientismi – sümptom, kuid inimesele, kes niisugusel töökohal on, see nõnda ei tundu, ja mida olekski ta tegema pidanud? Lükkama isegi teise töö puududes tööpakkumise tagasi, sest suur hulk enam-vähem korralikult teenivaid avaliku sektori töötajaid on Kreekale halb? Kus on niisuguse inimese elus teguvõim, mõtteka poliitilis-majandusliku tegevuse ruum? Temast tehakse patuoinas ja ohver otsuste eest, mida langetati ta igapäevaelust mitu korrust kõrgemal – ja sama kehtib kõikide inimeste kohta, kelle nahal praegu “kasinust” ellu viiakse – mitte üksnes Kreekas. Kasinus peaks justkui olema selle tagajärg, et meil kõigil oli natuke liiga lahe elu (see on hoiak, millele viidatakse avalikult küll väga vihjamisi, kuid see on levinud ja eraviisiliselt öeldakse seda ka otse välja). Kuid tõsi on see, et enamik meist ei tunne, nagu oleks meie elu olnud liiga lahe. Kui siia liita veel tõsiasi, et meil on majanduselus nii vähe tegelikku teguvõimu, siis tundub meile, et me pole niisugust süüdistust ära teeninud. See tunne, mis on piisavalt tugev Iirimaal ja Islandil ja üha süveneb ka Suurbritannias, on Kreekas niivõrd võimas, et riik on suundumas pankrotti, mille kaugelt kõige tõenäolisemaks tulemuseks oleks aastakümnepikkune viletsus tavalistele kreeklastele.

Aga eriti just ühel maal kujutab niisugune ebaklapp poliitika, majanduse ja isikliku elu vahel endast teravat ohtu maailma majanduskorrale. See riik on Saksamaa. Majandusteadlased kõnelevad “makromajanduslikust tasakaalutusest”, tõsiasjast, et Saksamaa huvid ning näiteks Kreeka, Iiri ja Hispaania huvid ei ole omavahel kooskõlas. Saksa majandus on liiga suur ja võimas oma naabrite tervisele, kui just Euroopa rahanduspoliitikat ei parandata nii, et see aitaks väiksematel ja nõrgematel maadel sammu pidada.²Intressimäärad, mis euro esimesel aastakümnel sobisid Saksa tootjatele, tekitasid Kreekas, Iirimaal ja Hispaanias mürgiseid krediidimulle. Nende mullide tagajärgede vaibumine võtab veel ühe aastakümne, kümme ränka aastat nende maade kodanikele, kes kulutavad suure osa sellest rügades, et teenida maksuraha, millega maksta tagasi Saksa pankadele, mis neid mulle toitsid. Sakslaste säästud lähevad Saksa pankadesse, et neid laenataks välja teistele maadele, et need saaksid osta Saksa kaupu Saksa firmadelt, kes seejärel hoiustavad oma teenistuse Saksa pankades, kes laenavad seda välja… jne.

Selline süsteem ei ole just elegantne, aga võib osutuda jätkusuutlikuks senikaua, kui Saksa maksumaksjad on valmis maksma laostumiste ja väljalunastamiste eest, mida see paratamatult esile kutsub. Nende majandus on nii suur, et nad võivad need arved tahtmise korral kinni maksta. Sedamööda, kuidas euro hädad jätkuvad ning niisuguse korralduse palgejooned saavad selgemaks, tulevad aga esile märgid, et Saksa valijaskond on üha vähem valmis sellega kaasa minema. Saksa tabloidid küsivad, miks peavad sakslased tegema tööd 69. eluaastani, et finantseerida Kreeka avaliku sektori töötajate 55-aastaselt pensionileminekut. Küsimuse niisugune püstitus on küll kallutatud, aga see on sellegipoolest hea küsimus ning ka küsimus, mille vastu Angela Merkel selget poolehoidu tunneb. Rohkem kui korra on ta kõnelenud vajadusest, et Kreeka ja muude võlakirjade eraomanikud aktsepteeriksid kaotusi oma investeeringute pealt, nii et kogu koorem ei jääks üha tõrksamate maksumaksjate kaela. (Turgudele niisugune jutt ei meeldi ning neid haarab kohe paaniline hirm eurotsooni maksejõuetuse pärast).

Lõppkokkuvõttes on aga Saksa hoiakul potentsiaali eurotsoon hävitada. Kui Euroopa rahanduspoliitikat juhitakse Saksa rahvuslike huvide järgi, siis kuhjuvad hiiglaslikud struktuursed defitsiidid. Sakslased peavad sel juhul nende tasakaalutuste korrigeerimiseks kas maksma hakkama või siis leppima sellega, et eurot ei juhita esmajoones Saksamaa rahvuslike huvide järgi. Kui nad ei taha kumbagi, ei saa ka euro püsima jääda. Raske on öelda, mida arvab kõigest sellest Merkel. Ta on kõike muud kui karikatuurne pillaja, kes vääritutele vaestele rõõmuga raha loobib. Alati, kui mainitakse väljaaitamise teemat, mängib Merkel maha üksikasjaliku tõrksuspantomiimi, enne kui rahakotirauad avab. On raske öelda, kas ta on tõepoolest ja tõsimeeli nii tõrges või puhub ta oma tahtmatuse suuremaks koduse auditooriumi jaoks, kellele idee laiskade lõunaeurooplaste väljalunastamisest on sügavalt vastumeelne. Asi on aga selles, et sakslased peavad seda sellegipoolest jätkama, kui tahta, et euro oma praegusel kujul jätkuks. Saksamaa peab seadma oma laiema Euroopa huvi samale kõrgusele omaenda rahvuslike huvidega või euro on kaputt. Kui mõelda laiemast ajaloolisest perspektiivist, siis on see vast huvitav pööre. 20. sajandil oli Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tunne, et tema saatus on eriline. 21. sajandil on Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tõrksus tunnistada oma erilist saatust. Kui Saksa maksumaksja suudaks, olgu kui tahes vastumeelselt, aktsepteerida oma kohust panna koormale õlg alla, siis vingerdaks euro olukorrast välja. Aga kenasti ja ladusalt see küll ei läheks.

John Lanchester. Once Greece goes… London Review of Books, 14.07.2011

http://www.lrb.co.uk/v33/n14/john-lanchester/once-greece-goes

Perry Anderson
Ahelreaktsioonist araabia maades
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk