Aken

  • Paremäärmuslus Itaalias: kas pelgalt marginaalne mässumeelne arhipelaag?

    Daniele Monticelli
    Paremäärmuslus Itaalias: kas pelgalt marginaalne mässumeelne arhipelaag?

    Itaallaste kollektiivses mälus (ja teatud ajani ka institutsionaalses retoorikas) sündis Itaalia Vabariik vastupanuvõitlusest natside-fašistide vastu ning antifašism oli oluline ühisväärtus kõigile selles võitluses osalenud ja hiljem parlamendis esindatud poliitilistele jõududele (kommunistidest kristlike demokraatide ja libe­raa­li­de­ni). Itaalia Vabariigi sõjajärgne, 1948. aastal vastu võetud põhiseadus kehtestab lisasättega keelu uuesti organiseerida laialisaadetud fašistlikku parteid. On aga selge, et kaua kestnud totalitaarse režiimiga pole sugugi nii lihtne järsku ja täielikult arveid klaarida ega ajalooraamatus lõplikult uut lehekülge pöörata. Seda näitab ka Eesti kogemus. Karin Priesteri käsitlus Itaalia sõjajärgsete paremäärmuslike organisatsioonide loomusest aitab esile tuua selle ürituse problemaatilisi aspekte.

     

    Järjepidevus

    Ehkki Priesteri käsitluses jääb äärmusparempoolsete grupeeringute roll sõjajärgse Itaalia “ametlikus” poliitilises elus veidi tagaplaanile, ei piirdunud nende tegevus põhiseaduslikule keelule vaatamata üksnes parlamendivälise poliitikamaastikuga. Tegelikult oli parlamendis esindatud ka endise fašistliku režiimi ja Salò vabariigi tähtsate tegelaste loodud neofašistlik partei MSI (Itaalia Sotsiaalne Liikumine), mis osales 1950. aastatel mitme Lõuna-Itaalia linna valitsemises ning oma populaarsuse haripunktil 1970. aastate alguses kogus Itaalia üldvalimistel peaaegu 10% häältest. MSI saadikud toetasid mitut kristlike demokraatide juhitud valitsust, eriti dramaatiliseks muutus aga olukord 1960. aastal, kui MSI toetus sai Fernando Tambroni valitsuse sünni oluliseks teguriks. See vallandas mitmes linnas anti­fašistliku protestilaine, mille politsei vägivaldselt maha surus, tappes kümme inimest – nende hulgas mitu endist vastupanuvõitlejat. Seda episoodi tuntakse Itaalia ajaloos “Reggio Emilia veretöö” nime all ning see iseloomustab hästi veel üht tähtsat fašismi järjepidevuse tasandit sõjajärgses Itaalias. Fašistlikusse parteisse kuulumise ning režiimi toetamise ja selles osalemisega seotud isikliku vastutuse küsimuse oli kommunistist justiitsminister Palmiro Togliatti lahendanud 1946. aastal suure amnestiaga, mis võimaldas endistel fašistidel oma positsioonid säilitada, eriti korrakaitse- ja kohtuorganite eesotsas. Kui Eesti KaPo meetmeid on vahel võrreldud KGB omadega, siis Itaalia politsei ja karabinjeeride puhul on olnud põhjust rääkida mitte ainult fašistlikest meetmetest, vaid veel tänapäevalgi levinud fašistlikust ideoloogiast – Genova G-8 meeleavalduste puhul toime pandud politseivägivalla uurimise käigus on näiteks ilmnenud, et korrakaitsjad sundisid kinnipeetud demonstrante laulma fašistlikke laule ja andma roomaliku tervitusega au Mussolini piltidele.

     

    Paremäärmuslased ja pingestrateegia

    Uute Itaalia paremäärmuslike organisatsioonide puhul tuleb minu arvates alati meeles pidada neidsamu järjepidevusjooni. Fašism tekkis küll pärast Esimese maailmasõja lõppu revolutsioonilise protestiliikumisena (oli ju Mussolini algselt maksimalistlik sotsialist), aga selle edu tagas hoopis kaikameeste tegevus, kes karmi korra kehtestamise nimel murdsid konte streikivatel töölistel ja talupoegadel, teenides niimoodi parteile revolutsioonihirmus elavate Itaalia suurtöösturite ja keskklassi toetuse. Salò vabariigi pöördumine fašismi algaegade sotsiaalsete ideaalide poole ei vääri eriti tähelepanu, kuna see oli tingitud pigem Mussolini vihast ta reetnud kuninga ja parteijuhtide vastu ning õigupoolest oli ju tegemist natside juhitud nukuriigiga. Uus 1960. ja 1970. aastate paremäärmuslus on mingil määral samamoodi ambivalentne. Ühelt poolt sarnaneb see oma kujunemise ja arengu poolest pal­juski samaaegse vasakäärmuslusega: ülimalt ideologiseeritud rühmitused, mis kasvavad välja suurtest protestiliikumistest ning “spetsialiseeruvad” tänavalahingutele politseiga ja vägivallategudele vastasrühmituste vastu – “tina-aastatest” 1 tuttav stsenaarium mitmeski Itaalia linnas. Vasakäärmuslikul ja neofašistlikul terrorismil, milles nad kulmineeruvad, on aga üks oluline vahe. Punaterroristid suunasid oma aktsioonid konkreetsete isikute (poliitikute, kohtunike, ajakirjanike jne) vastu, keda nad tapsid, haavasid või röövisid, – võttes seejärel selle eest avalikult vastutuse ning levitades pikki ja fanaatilisi kirjalikke seletusi oma tegude kohta. Paremäärmuslaste käsi seevastu on mängus terves reas pommirünnakutes, kus ajavahemikul 1969–1984 hukkus või sai vigastada mitusada inimest. Nende terroriaktide eest ei võtnud avalikult vastutust keegi ning rünnakute korraldajad ja toimepanijad on seni enamasti karistamata jäänud. Rünnakuid uurinud kohtunikud on siiski suutnud niihästi kindlaks teha paremäärmuslike rühmituste vastutuse – Bologna raudteejaama pommiplahvatuse eest on süüdi mõistetud näiteks Nuclei Armati Ri­volu­zionari liikmed – kui ka avastada nende sidemeid Itaalia ja USA salateenistuste kõrgete ametnike, Itaalia poliitikute, sõjaväelaste ja korrakaitsjatega, kes esmalt pakkusid terroristidele logistilist abi ning hiljem üritasid rünnakutega seotud juurdlust igati takistada ja ümber suunata, lavastades näiteks süüdi anarhiste. Kui lausa vandenõuteooriad kõrvale jätta, on musta terrorismi laiem poliitiline tähendus ikkagi üsna selge: selle kohta on Itaalias tarvitusel (radikaalsemal juhul) “riiklike massimõrvade” või (mõõdukamal) “pingestrateegia” mõiste. Paremäärmuslaste terroritegusid kasutati ära, toetamaks katset kut­suda hirmu abil ellu autoritaarne valitsus, mis teeks lõpu 1968. aastast alguse saanud suurele protestilainele ja vasakjõudude mõjuvõimu kasvule. Sellest poliitilisest atmosfäärist annab vahest kõige paremini aimu paremterrorismi puudutavates juurdlustes sageli mainitav salajane loož P2 (Propaganda Due), mida juhtis Salò vabariigi tegelane Licio Gelli ja kuhu kuu­lus hulk kindraleid, parlamendisaadikuid, katoliku kiriku kõrgeid vaimulikke, suurettevõtjaid, pankureid ja isegi paar ministrit. P2-l oli oma parempoolne poliitiline programm, mis nägi ette valitsemissüsteemis autoritaarse pöörde teostamist.

     

    Berlusconi ajastu: ajaloo ümberkirjutamine ja paremäärmuslus võimul

    P2 liikmete nimekirjas leidus teiste seas ka praeguse Itaalia peaministri Silvio Berlusconi nimi ning on kindel, et “teises Itaalia vabariigis”, nagu mõned politoloogid seda prantsuspäraselt nimetavad, on toimunud väga oluline nihe “esimest” va­ba­riiki (1946–1992) iseloomustanud an­tifašistlikest väärtustest eemaldumise ja paremäärmuslike seisukohtade legitimeerimise suunas. See on lunaraha, mida Berlusconi maksab samuti “temast paremal” asuvatele valitsuskoalitsioonipartneritele Rahvusliidule ja Põhja Liigale.

    Rahvusliit on MSI (ja seega kaudselt fašistliku partei) järeltulija. Kuigi selle juht Gianfranco Fini on viimasel ajal hoidnud päris mõõdukat joont ning äärmuslikumad tegelased (nagu Priesteri artiklis mainitud Pino Rauti ja Alessandra Mussolini) on parteist lahkunud, läheb siiski paljude parteijuhtide ja lihtliikmete ajalooline hinnang fašistlikule režiimile ja Teise maailmasõja sündmustele otseselt vastuollu nii Itaalia põhiseaduses sätestatu kui ka n-ö ametliku historiograafilise traditsiooniga. Seetõttu on Berlusconi valitsuse retoorika võrreldes eelmiste valitsustega nendes küsimustes kõvasti muutunud ja keskendub peamiselt leppimisvajadusele ning mõlemal poolel võidelnute ideaalide ja väärtuste võrdsustavale respekteerimisele – see on midagi umbes niisugust, kui Eestis tuldaks välja ideega võrdsustada ajaloolises hinnangus metsavennad ja NKVD karistussalklased.

    Põhja Liiga on kadunud Jörg Haideri Austria Vabadusparteiga sarnanev paremäärmuslik poliitiline jõud, mis kogub toetust, kanaliseerides põhjaitaallaste rahulolematust ja kinnismõtteks muutunud turvalisusemuret populistlikult kseno­foobsetesse loosungitesse ja tegudesse. Berlusconi valitsuses kuulub Põhja Liigale siseministrikoht ning selle ministeeriumi välismaalasi diskrimineeriv poliitika on juba pälvinud nii Euroopa Liidu kui ka mitme teise rahvusvahelise organisatsiooni hukkamõistu.

    Parlamendis esindatud paremäärmuslaste kuulumisel valitsusse on lisaks muule seegi ohtlik tagajärg, et nii legitimeeritakse ka parlamendiväliste paremäärmuslaste tegevust avaliku arvamuse tasandil. Viimasel ajal sagenenud rünnakutele mustlaste laagrite vastu, välismaalaste peksmistele ja avalikule mõnitamisele reageeritakse järjest leigemalt, vahel isegi mõistva suhtumisega, otsekui viiksidki ründajad või peksjad ellu muidu vaikselt kannatavate itaallaste tegelikke soove. Olen ise juhtunud kuulma üsnagi kõrgel kohal olevat Itaalia diplomaati Tallinnas väitmas, et mustlaslaagritele tuleks heita tuumapomm.

    Kui lisada Berlusconi ajastule iseloomulik seadusandliku võimu rolli de facto tühistamine, lakkamatud püüded kohtuvõimu täidesaatvale võimule allutada ning peaministri võimalus otseselt mõjutada suuremat osa Itaalia massimeediast, siis on mõistetav, miks vahel räägitakse Berlusconi režiimist kui uuest fašismist. Kui ka Priesteri artiklis käsitletud üli­ideologiseeritud paremäärmuslus Itaalias võimul olevas paremleeris väga suurt rolli ei mängi, siis sellega sageli (näiteks Forza Nuova puhul) lõikuv “praktiline” ja populistlik paremäärmuslus on laialt levinud ning seda tuleb kindlasti pidada Berlusconi fenomeni tähtsaks koostisosaks.

     

    1 Itaalia “tina-aastatest” vt eesti k-s ka: I. M o n t a n e l l i, M. C e r v i, Aldo Moro juhtum. Tlk H. Kaal. Tallinn, 2004; samuti nt: O. L o o n e, Kuumad seitsmekümnendad Itaalias. Sirp, 14.09.2007. Toim.

  • Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased

    Karin Priester
    Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased
    Saksa keelest tõlkinud Kajar Pruul

    1. aasta 14. aprillist on see siis ametlik: Itaalial on jälle parempoolne valitsus. Silvio Berlusconi valimisliit Vabaduse Rahvas saavutas selge edumaa Walter Veltroni Demokraatliku Partei ees, ning seda nii Saadikutekojas (46,8% / 37,5%) kui ka Senatis (47,3% / 38%). Tänu sellele muretule enamusele saab Berlusconi nüüd vastuvaidlemist kartmata valitsuse moodustada.

    Ühes sellega aga kasvab taas ka nende paremradikaalsete jõudude osatähtsus, kes tegutsevad parlamendivälisel ja parlamentarismivastasel eeslaval. Erinevalt Saksa Liitvabariigist on ju Itaalias olemas elujõuline radikaalne ja ka intellektuaalne parempoolsus, kusjuures selle piirid radikaalse vasakpoolsusega on väga ebamäärased. Seeläbi, et radikaalne parempoolsus juba varakult ka sotsiaalküsimuse püstitas, toimis ta ikka jälle ideedeandjana parlamentaarsele parempoolsusele – iseäranis samastumisseose loomisel rahva ja juhtide vahel. Kuidas siis näeb välja see Itaalia paremäärmuslik galaktika?

     

    Fašism kui nurjunud revolutsioon

    Erinevalt Saksamaast ei lõppenud fašistlik režiim Itaalias alles 1945. aastal, vaid juba Mussolini tagandamisega Fašismi Suurnõukogu poolt 1943. Pärast seikluslikke põgenemis- ja päästeaktsioone viidi Mussolini, nüüd juba Saksamaa marionetina, Garda järve äärsesse Salò väikelinna ning lubati tal seal resideerida. Selle aja kestel, 1943. aastast kuni oma hukkamiseni 1945. aasta 28. aprillil, tuletas Mussolini meelde fašismi “revolutsioonilisi” alglätteid ja proovis oma lühiealist Salò “sotsiaalset vabariiki” vasakule tüürida: “Me oleme proletaarlased, kes võitlevad kapitalismi vastu.” Pärast sõda tuli Itaalia paremäärmuslusel end uuesti määratleda. Sealjuures seisid sotsioloog Franco Ferraresi järgi päevakorras kolm fašismi tõlgendusviisi: fašism kui nurjunud revolutsioon, fašism kui kolmas tee kapitalismi ja marksismi vahel ning fašism kui tra­ditsionalistlik mäss moodsa maailma vastu.1

    Suundumused, mis juba fašistliku režiimi ajal oli pürginud “teiseks laineks” ning käsitanud ideaalset fašismi kui kodanlusevastast revolutsiooni, reaalset aga kui selle ideaali reetmist, formeerusid 1956. aastal Pino Rauti ümber rühmituseks Ordine Nuovo (Uus Kord). See orienteerus Waffen-SS-ile, Julius Evola teostele ja belglase Jean-François Thiriarti ideedele.

    Thiriart oli 1962. aastal esile kerkinud Jeune Europe’i rajajana ja sellega võitlussuuna kätte näidanud: nii nagu hilisele Carl Schmittilegi, polnud neile parempoolsetele enam tähtis rahvusriik, vaid Euroopa kui geopoliitiline ruum ja uus impeerium. Ordine Nuovo sees kujunes välja paramilitaarne haru – Gruppi Armati Rivoluzionari (Revolutsioonilised Relvarühmad). Erimeelsuste tõttu küsimuses, kas võtta osa valimistest või alustada valitseva süsteemi vastu relvastatud ülestõusu, eraldus 1960. aastal üks veelgi leppimatum rühmitus ja nimetas end Avanguardia Nazionaleks (Rahvuslik Avangard). Katsete eest taasasutada ajaloolist fašistlikku parteid Partito Nazionale Fascista keelustati Uus Kord 1973. ja Rahvuslik Avangard 1976. aastal. Aga juba 1977. aastal astusid nende parempoolsete terroriorganisatsioonide laialipillutatud riismed taas võitlustandrile nime all Nuclei Armati Rivo­luzionari (Revolutsioonilised Relvastatud Tuumikrühmad) ning mängisid mõõ­tu­andvat osa “mustas terroris” ja “pingestrateegias”, sealhulgas 1980. aasta pommirünnakus Bologna keskraudteejaamale, kus hukkus 85 inimest ja üle 200 sai vigastada. Piirid organiseeritud kuritegevusega, kelle pädevusse kuulus logistika, relvade ja võltsdokumentide hankimine, olid selleks ajaks juba hajusaks muutunud.

    Enamikus Lääne-Euroopa maadest kul­ges 1968. aasta noorsooprotesti ja tudengimässu märgi all. Itaalias ent ei rajatud 1968. aastal mitte ainult revolutsioonilisi vasakorganisatsioone, vaid ka rühmitus Lotta di Popolo (Rahvavõitlus), kes apelleeris Rumeenia Raudkaardile, Thiriarti Jeune Europe’ile ja natsirežiimile, aga ilmutas sümpaatiat ka maoismi vastu, mistõttu teda peeti “natsimaoistlikuks”. Toonast autoritaarsusevastast ajavaimu järgides võttis ta üle ka anarhistlikke klišeid, jutlustas “loovat kaost” ning “üldrahvalikku võitlust libertaarse ja kommunitaarse ühiskonna eest ning kapitalismi ja oportunismi vastu”. See peamiselt üliõpilasringkonnaga piirdunud rühmitus läks siiski laiali juba 1973. aastal.

     

    Fašism kui kolmas tee

    Veel üks paremäärmuslik liikumine väljaspool fašistliku partei järeltulijat Mo­vimento Sociale Italianot (MSI; Itaalia Sotsiaalne Liikumine) oli kuni oma keelamiseni Terza Posizione (TP; Kolmas Positsioon). Selle asutajate seas oli 1979. aastal ka Roberto Fiore, Itaalia paremekstremismi üks dünaamilisemaid esindajaid. TP ei käsitanud end ei parem- ega vasakpoolsena ning ütles lahti nii marksismist kui kapitalismist. Eesmärgiks oli revolutsioonilise avangardi juhitud rahvarevolutsioon, mis pidi toetuma neljale alussambale: traditsioon, rahvuslik sõltumatus, antiimperialism ja sõjaline võitlusvaim. Pärast toonase Itaalia kommunistliku partei moratooriumilepet valitsevate kristlike demokraatidega (“ajalooline kompromiss”) oli riigi ülikoolides ja koolides alanud autonomistlike rühmade vastupanuliikumine parteide “hegemoonia” vastu. Ka TP läks kaasa selle autonoomsete rohujuuretasandi organisatsioonide lainega koolides, ülikoolides ja linnakvartalites. “Otseses tegevuses” tuli püstitada ökoloogilisi, linnaelu ja kodanikualgatusega seotud küsimusi. Tootmise vallas nõuti tootjate otsest kontrolli tööstusprotsessi üle. TP täheldas rahva vastuhakke üle kogu maailma ja pidas ennast massiliikumise avangardiks.2 “Kolmas Positsioon esindab rahvaste vabanemistahet USA ja NSVL-i imperialismist uue Euroopa korra nimel; sellest saab märgusõna neile, kes soovivad ekspluateerimise kaotamist ning kodanlike ja marksistlike diktatuuride hukku eluvõitluse ja oma tuleviku enda kätte võitmise nimel.” Kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise revolutsiooni käigus tõusvat lõpuks üles rahvamassid, kes praegu on veel egoismi ja kasumiloogika vangis.

    Võiks arvata, et kuuleme kõnelemas uusvasakpoolseid kultuskujusid Antonio Negrit ja Michael Hardti, kuid siin kõlab Roberto Fiore ja ta TP-seltsimeeste hääl võitluses “rahvarevolutsiooni” eest ja “mul­tinatsionaalse kolossi” vastu. TP läheb “rahva sekka” – tööpaikadele, linnaosadesse, koolidesse, äärelinnadesse, maapiirkondadesse – mitte üksnes selleks, et jagada “rahva viha”, vaid et inimesi protesti kaudu politiseerida, kasvatada, organiseerida, kuni nad arenevad üheks, ühtse tahte ja identiteediga isiksuseks ning “massist” saab “rahvas”. Olevat vaja luua anarho­sündikalismiteoreetiku Georges Soreli mõistes revolutsioonilisi vastuvõimu-saarekesi, “tõelisi väikeriike”, mis isekeskis võrgustikuks liitununa toimiksid üldriiklikul tasemel kui organiseeritud vastaspoolus kehtivale võimule.

    Rahvas peab võitlema end autonoomseks, vabaks, sõltumatuks välismaise imperialismiga põimunud “merkantiilsest oligarhiast”, aga seda enam mitte kodanlastena või proletaarlastena, vaid “inimestena”, keda seob üksteisega solidaarsustunne, sotsiaalne õiglus ja omaenda eriline kultuur. Revolutsioon ei tähenda enam üksnes murrangut poliitilistes institutsioonides, vaid eelkõige kultuurirevolutsiooni. “Uus inimene” TP mõistes pole enam oma privaatsesse egoismi vangistatud massiinimene, ta on “inimene kui osake rahvast”.

    Juba selles 1979. aasta manifestis polnud kõne all enam niivõrd mitte sotsiaalsed vastuolud, vaid identiteet, au ja väärikus, autonoomia, vabadus ja sõltumatus. Võitlusest sotsiaalse ebaõigluse vastu jäävat väheks ja see olevat isegi kontrrevolutsiooniline, olevat ju küsimus pigemini uues mõtteviisis, hoopis teistsuguses ühiskondlikus loogikas kui valitseva süsteemi kasumile ja konsumerismile suunatud loogika. Konservatiivse kultuurikriitika suurlinnavaenulikkuse traditsioonis naelutas TP häbiposti suurlinnaelu pahesid ühes selle kõrghoonete ja kasarmutaoliste eluasemetega. Tulevikulinna hakatavat kavandama sootuks teiste linnaehituslike ja ökoloogiliste põhimõtete järgi: väikesed, hõlpsasti ülevaadet võimaldavad, ühe kultuurilise ja poliitilise keskuse ümber rühmitunud kogukonnad. Rooma äärelinnades, Milano tagamaadel, Napoli basso’des, kaasaegsetes magalalinnaosades vohavat narkootikumide tarbimine, kuritegevus, egoism. “Sellele reaalsusele me vastandame loomuliku elu müüdi … Ei enam kaootilisi asfaldi- ja tsemendidžungleid …, vaid organiseeritud ja üksteisega spontaanselt seotud kogukonnad.”

     

    London – poliitilis-kommertsiaalse kompleksi laoplats

    Ka TP-l oli avaliku struktuuri kõrval oma paramilitaarne salaorganisatsioon. Samal ajal kui see “strateegiline tuumik” rühmitusest eraldus ja Revolutsiooniliste Relvastatud Tuumikrühmadega ühte sulas, rühmituse liidrid kas arreteeriti pärast 1980. aasta õõvastavat Bologna veretööd või siis õnnestus neil välismaale taanduda. Ka Roberto Fiorel läks korda vahistamist vältida ning ta kandis oma tegevusvälja üle Londonisse, kus elas rohkesti itaallasi ja mis juba alates 1960. aastatest oli olnud äärmusparempoolsete terroristide eldoraadoks. Londonis sai 1980. aastatel alguse mitte ainult Itaalia TP põimumine osaga Briti paremekstremistidest, vaid ka uus varustusstrateegia, mida võib kirjeldada kui poliitilis-kommertsiaalset kompleksi. Kui 1970. aastateni olid parempoolsed terroriorganisatsioonid hankinud oma tegutsemiseks vajalikud vahendid veel võrdlemisi traditsioonilisel moel puhtanisti kriminaalsetest allikatest, siis nüüd asusid Fiore ja ta võitluskaaslane Massimo Morsello legaalse ettevõtluse teele ning panid aluse sellistele vägagi õitsvatele firmadele nagu Easy London ja Meeting Point.3 Selle asemel et katta oma kulusid “merkantiilse oligarhia” arvel pangaröövide kaudu, said nad ise miljonärideks. Kinnisvaraomandi aluseks kujunes kolm täiendavat püsitulu allikat: heategevusorganisatsioonid katoliku kiriku kattevarjus, muu kõrval ka folkmuusikuna tegutsenud Morsello lauludega CD-de tootmine ning põllumajanduslike kommuunide rajamine, sealhulgas Prantsusmaal ja Hispaanias. Ametlikult pidanuksid viimased kujutama endast eks­perimente alternatiivse maa- ja kogukonnaelu edendamiseks, mitteametlikult toimisid need pelgupaikadena põranda alla läinud seltsimeestele ning koolitus- ja nõu­pidamiskeskustena.

    Fiore ja Morsello valdusse kuulusid ka restoranid, Itaalia põllumajandussaaduste kauplused ja mitmesugused keelekoolid. Lisandusid Fiore tihedad kontaktid selliste katoliiklike äärmusringkondadega nagu St. George’s Educational Trust ja Trust of St. Michael the Archangel. Need ei viidanud mitte üksnes ideoloogilisele lähedusele Rumeenia Peaingel Miikaeli leegioniga, vaid toimisid ka ühenduslülina TP Briti haru juurde. Nood ultravagameelsed ringkonnad pidasid käigus tervet rida charity shop’e, mille haldajaks oli taas Roberto Fiore ning kus pruugitud rõivaste kõrval kaubitseti ka paremäärmusliku kirjasõnaga.4

    Itaalia eksiilterrorist propageeris kähku ka Briti paremekstremistide seas oma “kolmandat positsiooni”. Veel 1970. aastatel oli Briti Rahvusrinne vaevu eristunud konservatiividest. Pärast Margaret Thatcheri võitu järgnes suunakaotuse aeg ning killustumine reaktsionäärideks, konservatiivideks, neonatsideks ja natsionaalrevolutsionäärideks. Seetõttu leidis Fiore 1980. aastate alguses oma Briti mõttekaaslaste seas tähelepanelikke kuulajaid. Briti paremäärmusluse “revolutsioonilised rahvuslased” nagu Derek Holland ja Nick Griffin võtsid Fiore “kolmanda positsiooni” innukalt omaks ning lõid kaasa ühe külakommuuni rajamisel Põhja-Prantsusmaal.5 Peale Evola ja vendade Strasserite6 ideede leitakse “kolmanda tee” otsinguil tuge ka ehtbritilikest, pigem parempopulistlikest mõttesuunadest, näiteks Hilaire Belloci ja C. K. Chestertoni 1930. aastate distributismist.7

    Pärast lahkulöömist 1989. aastal asutasid Holland, Griffin, Fiore jt Rahvusvahelise Kolmanda Positsiooni (ITP), mis sattus üha enam ultrakatoliiklike ringkondade (näiteks Püha Pius X Seltsi)8 mõju alla. Vastukaaluks katolitsismi aina kasvavale mõjule formeerus uue kolmanda teena English Nationalist Movement (Inglise Rahvuslik Liikumine), millest 1998. aastal sai National Revolutionary Faction (Rahvuslik Revolutsiooniline Fraktsioon). Sellel rühmitusel on rahvusvahelised sidemed Saksa “vabade rahvuslastega”, Vene nat­sionaalbolševike ja Prantsuse Nouvelle Résistance’iga.9

    Pärast seda kui Briti järelevalveasutused Fiore 1997. aastal ta ametitest heategevusorganisatsioonides olid kõrvaldanud, pöördus ta tagasi Itaaliasse. “Orvustunud” Briti rahvusrevolutsionäärid lõid seepeale kolmandale positsioonile käega ja määratlesid end nüüd natsionaalanarhistidena. Nende uuteks ideoloogilisteks autoriteetideks said Bakunin ja Proudhon. Ka amee­riklase John C. Calhounini tagasiminev rahvavalitsuse-teooria (popular rule) tõusis taas au sisse ning end hakati käsitama detsentraalselt tegutseva anarhistlike tunnusjoontega rohujuuretasandi-liikumisena. Parempoolse “kontrakultuuri” avaral väljal haaratakse ka “rohelise anarhismi” mõjude järele ajakirja Alternative Green vaimus. Minnakse kaasa ökoloogiliste, loodus- ja loomakaitsekampaaniatega, astutakse välja “orgaaniliste” kogukondade rajamise eest, ning anarhopopulismi ja ökofašismi vahel võnkudes tuletatakse taas meelde kodumaiseid traditsioone, näiteks Robert Owenit ja William Morrist.

    Huligaanidest radikaalsete katoliiklasteni

    Oma hästitäidetud kauka toel rajas Fiore kohe pärast tagasipöördumist Itaaliasse 1997. aastal neofašistliku partei Forza Nuova (FN, Uus Jõud). Berlusconi ja Lega Nordi10 koalitsioonipartner, vahepeal postfašistlikuks muutunud Alleanza Nazionale (Rahvusliit)11 on parempoolse galaktika jäiga liini pooldajate jaoks liiga muganenud ja mõõdukas. Uue partei kaheksapunktiline “rahvusliku taasülesehitustöö” kava näitab, kui tugev ideoloogiline mõju on olnud Fiore Londoni-sidemetel prekontsiliaarsete katoliiklike ringkondadega. Partei kindlad ja vankumatud programmipunktid kõlavad järgmiselt: abordiõiguse tühistamine; perekond ja rahvaarvu kasv kui rahvusliku taassünni kese; sisserände peatamine immigrantide “humaanse” tagasisuunamise teel; vabamüürluse ja salasektide keelamine; riiklik järelevalve krediidiasutuste üle, et teha lõpp liigkasuvõtmisele; 1929. aasta konkordaadi uuendamine;12 Rooma kiriku rolli tunnustamine Itaalia riigi “vaimse juhina”; korporatiivse riigi rajamine “tööliste ja rahvusliku kogukonna kaitseks”. Korporatsioonid ei aitavat mitte üksnes tagada tööliste turvatunnet ja sotsiaalset rahu, vaid nad andvat ka tööle tagasi “sakraalse aspekti Jumala loomistöö jätkamisena”.13

    Kiiresti väga edukaks osutunud FN-i oma nüüdseks 2500 liikmega peetakse üheks Itaalia paremekstremismi dünaamilisemaks jõuks ja ta taotleb avalikult ülemvõimu kogu paremäärmusliku leeri üle. Ka siin on Fiorel jälle nina tuules ning ta on ammu aru saanud, kus tänapäeval kõige paremini on võimalik noorsugu enda poole võita: jalgpallistaadionidel, kus pole levinud niivõrd skinid, kui pigem vägivaldsed äärmuslased. “Me ei ole nende vanemad,” selgitas Fiore 2000. aastal ühes intervjuus uudisteajakirjale L’Espresso, “aga me oleme valmis neid oma hoole alla võtma. Staadion on üks selle sotsiaalse välja aspekte, kus me oma poliitilist tööd teeme.”14 Seevastu välistab Fiore, kes avaliku abordivastasena on nüüd juba ka ise üheksa lapse isa, tagasipöördumise vägivalla ja terrori juurde: “Meile piisab meie ideede jõust.”

     

    Natsionaalbolševikud ja “uus sotsiaalküsimus”

    1. aastate lõpu avanemispoliitika Itaalia parempoolsete seas väljaspool MSI-d ja Alleanza Nazionalet oli ennekõike reaktsioon neoliberalismi domineerimisele ja selle põhjustatud sotsiaalsetele väärarengutele. Pärast 1997. aastat läks kiiresti ohtrateks taasasutamisteks, ümbernimetamisteks ja liitude sõlmimisteks, mille eesotsas seisid sageli nüüd juba hallipäised 1960.–1970. aastate veteranid. Kui terroristliku minevikuga endine “kolmanda tee” avangardist Fiore propageerib praegu klerikaalfašistlikku korporatiivset riiki, siis samuti 1997. aastal asutatud Fronte sociale Nazionale (FsN, Rahvuslik Sotsiaalrinne) esindab paremekstremismi natsionaalbolševistlikku varianti.15 Siingi on parteijuhiks liikumise vana võitleja Adriano Tilgher, kes aga tarvitab selgelt vasakpoolsemaid toone kui Fiore ega välista isegi liitu sotsialistidega.

    FsN-i poliitiline strateegia lähtub laiemate rahvakihtide representatsioonikriisist ja peab vägivaldsete jalgpallifännide asemel silmas sootuks teistsugust klien­teeli, nimelt neid, keda veel 1970. aastatel esindasid kommunistid: “Ühiskonnakihid, kes kapitalismi loogika tõttu kipuvad ikka vaesemaks jääma ja igasugust esindatust kaotama: töölised, töötud, osalise tööajaga töötajad, pensionärid, üliõpilased, poodnikud, käsitöölised, vabakutselised, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad. Just ne­mad tuleb võimu haardest päästa ja nende seisundit sotsiaalsete meetmete kava abil turgutada.”16

    FsN-i antikapitalism läheb kaugemale kui kellel tahes praeguse parlamendi vasakpoolsetest: “Meie oleme eelkõige maa­ilma varatute, heidikute, rõhutute, ekspluateeritutega, kõige nõrgemate ja kaitsetumate ühiskonnaosadega, ning jääme alati nendega kokku kuuluma… Sellepärast me pooldame tootmisvahendite ühisomandit – eriti selliste puhul, mis on oluliselt seotud ühiskonna arengu ja kaitsega. … Uuel aastatuhandel, kui tulipunktis ei seisa enam töölisküsimus ning marksistlik “proletaarne internatsionalism” lõplikult mälestuseks on saanud, kandub UUS SOTSIAALKÜSIMUS üle RAHVUSLIKULE territooriumile ning majanduslikult ja poliitiliselt autarksete mandrialade integratsioonile: see on oma ajaloolise, etnilise, kultuurilise ja vaimse identiteedi taasleidnud rahvaste võitlus kodumaatu kapitali ning kitsa ringi globaliseerunud, kosmopoliitiliste oligarhide vastu, kes tänapäeval rahvaste ja terve planeedi saatust kontrolli all hoiavad.”17

    FsN ilmutab kalduvust “kolmanda tee” otsinguile omaseks mõtteviisiks ning näitab üles sümpaatiat Gennadi Zjuganovi juhitava Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei vastu. Üldiselt näevad Itaalia paremäärmuslased liberaalsele turumajandusele alternatiivset ühiskonnamudelit korporatiivses riigis. Tilgher aga läheb kaugemale ning võtab suuna omamoodi parempoolsele tito­ismile. Nimelt olevat korporatismi­kontsept­sioonile “järgnenud üks palju originaalsem idee, mis eeldab eksproprieerijate eksproprieerimist ja viib ellu sotsialismi ning mis peaks olema meie lahinguratsu, millest aga keegi midagi kuulda ei taha: kogu ühiskonna sotsialiseerimine kommunitarismi baasil. … Sotsialiseerimise kõrval süvendatakse ka suunda tootmisvahendite isehaldamisele. See kujutab endast põhjendatud püüdlust ületada kasumiloogikat ning on kooskõlas föderalismiga, millel rajaneb idee rahvaste Euroopast.”18

    Parteide tasandil vajab FN-i ja FsN-i kõrval nimetamist veel kolmaski – Pino Rauti poolt 2004. aastal ellu kutsutud Movimento Idea Sociale (Sotsiaalse Idee Liikumine), neofašistliku emapartei MSI üks paljudest lahkulöönud harudest.19 Sa­mal ajal kui osa MSI-st eesotsas duce lapselapse Alessandra Mussoliniga lähenes Berlusconi valimisliidule, on ikka veel krapsakas 82-aastane fašismiveteran Rauti viimastel valimistel sõlminud liidu Fiore FN-iga.20

     

    Paremäärmuslikud ideelaborid

    Tõeline mureküsimus nende ja teiste parempoolsete voolude jaoks on jätkuv killustatus. Niisiis on ikka ja jälle päevakorral liitude ja kokkulepete sõlmimine teiste rühmitustega. Olgu siin viimaste seast näitena nimetatud vaid kolme. Comunità Socialismo Nazionale (Rahvussotsialistlik Ühendus) eraldus 2005. aastal Tilgheri FsN-ist. Selle “rahvuslik sotsialism” orienteerub “ehedale” mustsärklusele ja nõuab ka ettevõtete ühiskonnastamist. Ta ei pea end parteiks, vaid näeb endas kultuurilist, sotsiaalset ja poliitilist mõttekoda, “autentset sotsialistlikku, identitaarset, kommunitaarset ja revolutsioonilist jõudu”. Selliste parlamendiväliste ideelaborite hulka kuulub ka rühmitus Far fronte eesotsas endise gümnaasiumiõpetaja ja publitsisti Paolo Signorelliga, kes juba 1960. aastate lõpus asutas üliõpilasrühmituse Lotta Popolare (Rahvavõitlus), tegutses mitmesuguste parempoolsete ajakirjade juures ning keda peeti Ordine Nuovo peaideoloogiks ja kes sestpeale, tiivustatuna “futuristlikust elektrilisusest”, ühe rühma juurest teise rändab.21

    Ka 2005. aastal ühe kunagi vasakpoolse ajakirjaniku poolt asutatud rühmitus Movi­mento Zero (Null-Liikumine) kuulub sellesse parempoolsete liikumiste ja arutluste kultuuri. Kõik nad käsitavad end globaliseerumise, hegemoonilise “standardse mõtlemise”, “liigkasuvõtjate võimu” (usurocrazia) vastaste “alternatiivsete jõududena” (Signorelli), ning propageerivad Vene natsio­naalbolševiku Aleksandr Dugini Euraasia-utoopiat.22

    Mõistes peale kapitalismi hukka üldse ka kogu modernsuse, loob Movimento Zero silla viimase juurde eespool mainitud kolmest fašismi tõlgendusviisist: fašismi ei mõisteta mitte revolutsioonina ega ka kolmanda teena, vaid antimodernismi või traditsionalismina.23 Traditsioon võib loomulikult tähendada paljutki ning on klassikaliselt hajus katusmõiste. Traditsio­nalistid ideoloogiliselt kitsamas mõttes toetuvad Julius Evolale, “konservatiivse revolutsiooni virvatulukesele” (Theodor Wieser), kellel leidub intellektuaalses “uusparempoolsuses” hulk järgijaid ka väljaspool Itaaliat.

    Seniöeldu põhjal paistab ilmne, et nagu igas poliitilises voolus, on ka neofašismis parem ja vasak tiib ning tsenter ühes oma allrühmade ja harudega. Parempoolsete vasaktiib peab end revolutsiooniliseks jõuks ja apelleerib kas 1930. aastate lõpu va­sakfašistlikele suundumustele,24 Mussolini Salò “sotsiaalsele vabariigile” või siis va­rafašistlikule, Saksa SA-ga võrreldavale mustsärklusele, kodanlusvastase hoiakuga paramilitaarsele võitlusliidule. Tsenter seevastu käsitab end kapitalismi ja sotsialismi vahelise “kolmanda teena”, mis võtab insti­tutsionaliseeritud kuju kor­po­ratiivses või seisuslikus riigis. Kuid Roberto Fiore kujunemiskäik 1970. aastate “kolmanda positsiooni” esindajast kapitalistlikuks suurettevõtjaks, kes sattus ikka enam klerikaalfašismi kiiluvette ja tänapäeval pooldab “pa­pist­likke” seisukohti, näitab, et “kolmas positsioon” kaldub alati ka oportunismi. Fiore FN arendab tänapäeval suhteid Austria Vabaduseparteiga, Saksa Natsionaaldemokraatliku Parteiga, Prantsuse Rahvusrindega ja Hispaania Falangiga ning erinevalt “antagonistlikest” ultratest võiks ta lähemas tulevikus katoliiklik-konservatiivse jõuna nihkuda lähemale Gianfranco Fini Alleanza Nazionalele.25

    See parempoolsus aga, mida me lõpetuseks käsitleme, ei püstita sotsiaalküsimust ega ole ka eriti pühendunud katoliiklusele, vaid aina ja eranditult elitaristlikele ideedele. Selle esmajoones antimodernistliku suuna piibliks on Julius Evola teosed.

     

    Fašism kui mäss moodsa maailma vastu

    Paremintellektuaalidel on konservatiivse revolutsiooni kontekstis alati olnud silmatorkav kalduvus gnostitsismiks. Tänapäeva gnostikutena võimendavad nad oma ühiskonnakriitika kuni maailmapõlguseni ja laiendavad seda ikka kaugemale tagasi ajalukku. Müütilise algseisundiga võrreldes näib kogu Euroopa ajalugu pelga dekadentsi ja allakäiguna. Vaieldav on üksnes see, kustpeale langus algas: kas juba Sokratesega, alles kristlusega või veelgi hiljem – valgustuse, Prantsuse revolutsiooni ja industriaalajastuga. Julius Evola (1898–1974) oli ise aadlipäritolu ja otsis kogu oma elu taga toda kuldjastut, mille kvintessentsiks on aristokraatlik maailm.26 See Sitsiilia parun oleks otsekui itaalialik segu Arthur de Gobineaust, Carl Schmittist27 ja Ernst Jüngerist.28 Võtame Gobineau India kastiühiskonna ideaali, Schmitti iseäraliku nägemuse katoliiklusest kui “roomalikust vormist” ja Jüngeri metsassammuja-kuju kui taandumispositsiooni “süngeteks aegadeks”, segame seda tugeva annuse eso­teerika ja okultismiga, kodanliku “mina” piiridest väljumise pseudosakraalsete praktikatega narkootiliste ainete tarvitamise abil või selliste kunstivoolude nagu dadaism kaudu (millele Evola oma nooruses lähedal seisis)29 ning lisame juurde mõningase koguse poliitilise orduga seonduvaid meesteühenduse-fantaasiaid. Lõpetuseks kroonime mikstuuri ideega tulevikumaailmast kui militariseeritud orduriigist – olemegi saanud Julius Evola, Heinrich Himmleri tugitooliteadlase-variandi.

    Evola elitaarsest aristokratismist johtub põlgus rahva, massi ja eriti töölisklassi vastu, mis reaalsele fašismile kui massiliikumisele ja erinevate jõudude ühendusele oli tundmatu. “Põlgus niinimetatud “töölisklassi” suhtes on tähtis asjaolu. Ordumehed seisavad vastu igale sellisele ebatruudusele ja kiusatusele saavutada heakskiitu alamkihtidelt, kes seisusastme, privileegi ja võimu mõistet määratlevad raha ja rikkuse kaudu.”30

    Traditsiooni maailm on olemise maailm, moodne maailm saamise, muutumise maailm. Traditsiooni maailma fenotüübiks on sõdalane, kes paistab silma asketismi, eneseületuse, transtsendentsitahte, autunde, truuduse, mehisuse, karmuse ja vankumatusega. Ajalooliselt jõuavad sellele ideaalile kõige lähemale Rooma impeerium ja keiser Friedrich II varaabsolutism. Tulevikuriik on “käsitatav eliidi või ordu autoritaarse organina … Idees ordust või orduriigist kohtuvad … fašistlik ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia”.31

    Siit ilmneb: mida radikaalsem on Itaalia parempoolsus, seda enam orienteerub ta natsirežiimile ja siin omakorda SS-ile. Mussolini valitsusaja fašismiteoreetikuid (Giovanni Gentile, Sergio Panunzio, Alfredo Rocco) seevastu enam ei tunnistata.32 Evola utoopia uuest lääni- või kastiühiskonnast ja elitaarne orduriigiidee, mille väljenduseks on ideaalne heroilis-militaarne Sparta–Rooma–Preisi järjepidevusliin, distantseeris teda Mussolini režiimist. Tema ajaloolisteks eeskujudeks on pigem kristlikud rüütliordud ja orduriigid.

    Evola, keda asjassepühendatute jaoks sõjajärgsel ajal ümbritses guruaura, seisis alati lähemal pigem sellistele ra­di­kaal­fašistlikele liikumistele nagu Corneliu Zelea Codreanu Raudkaart või José Antonio Primo de Rivera Falang kui Itaalia “normaalfašismile”. Ka katoliikluse kui universalistliku doktriiniga hoidis ta distantsi. Seejuures leidsid tema silmis tunnustust, nagu Carl Schmittilgi, ainuüksi roomalik vorm, kiriku “meheliku”, niisiis keskaegse perioodi hierarhilisus ja in­tegralism.

    Lõpuks, Ernst Jüngeriga ühendab Evolat hilisematel aastatel eelkõige pessimism oma ideede teostamise suhtes. Apo­litía, tagasitõmbumine poliitikast metapoliitilisele tasandile ja “metsassammuja” nihilism muudab ta huvitavaks kõigile neile, kes ei otsi võtit mitte ainult oleviku mõistmiseks, vaid tähendust ajaloole aegade algusest peale, kogu kosmosele ühes selle varjatud, ainuüksi initsieeritutele ligipääsetava sakraalse sfääriga. Arvumüstika, India tarkuseõpetused, maagiline, müstiline ja okultne, aina ja alati reaalse maailma taga peituvale kosmilisele mõõtmele viitavate märkide sümboolika ilmutavad end ainult eliidile, kelle adekvaatne organiseerumisvorm pole massiliikumine ega profaanne partei, vaid elitaarne ordu.

    Evola metafüüsiline antimodernism ühes ideedega elitaarsetest meesteühendustest tegi tast fašismijärgsel ajal toetuspunkti nonde parempoolsete jaoks, kelle meelest MSI küllalt radikaalselt ei astunud vastu vihatud merkantiilsele kodanlusele ja profaansele, nivelleerivale modernsusele. Selle elitaarse üksiklase mõttemaailmas pole kohta populistlikele, vasak­korpo­ra­tist­likele, natsionalistlikele ja katoliiklik-konservatiivsetele komponentidele, mis fašismi kui ideoloogilise sulami ja poliitilise alliansi moodustasid, ammugi mitte ökofašistlikele või natsionaalanarhistlikele suundumustele, mis Itaalias on suuresti tundmatud. Natsionalismist seisab Evola aristokraadina – nagu juba Gobineaugi – niisama kaugel kui fašismi modernistlikest elementidest. Aga osale suuna kaotanud, igaks utreeritud kodanlusevastasuseks valmis, maskuliinsest üleolekutundest pulbitsevast noorsoost pidi see elitaarne maksimalism kompensatoorse ideoloogiana kütkestavalt mõjuma, paremäärmusluse teooriavaesel maastikul pakub ju Evola välja holistliku maailmapildi, mis ei taotle olla mitte üksnes ühiskonnateooria, vaid ühtlasi ka metafüüsika ja romantiline maailmaseletusvalem.

    Evola mäss moodsa maailma vastu on mäss ilmalikustumise vastu, mis avaldub rahavõimus, pööbli vastuhakus, madalate instinktide võidukäigus ja mitte viimases järjekorras ka naise vastuhakus väidetavale kosmilis-sakraalsele korrale. Miski ei hirmuta seda, ühest teisest ajast pärit meest33 rohkem kui “dekadentlikus” Läänes terendav günokraatia.34 Ta ei ole konservatiivne ega fašistlik, vaid pigem reaktsiooniline. Koos Gobineau, Dónoso Cortese ja René Guénoniga (kes elu hilis­aastatel võttis endale nimeks Abd al’Wahid Yahya) heitis ta oma virvavalgust parempoolse galaktika esoteerilises servas.

     

    “Mustade rüütlite” metamorfoos

    Kokkuvõttes on Itaalia paremradikaalid 1945. aastast peale läbi käinud pika tee. Kunagistest terroristidest on saanud “pa­pistid”, ultranatsionalistidest tulihingelised võitlejad Atlandist Vladivostokini ulatuva Euroopa eest. Vaenlane aga on endiselt seesama: “liigkasuvõtjate plutokraatlik võim”. Strateegiliselt on terror tagaplaanile jäänud; “otsene tegevus” nihkub jalgpallistaadionidele. Kaklushimuliste jalgpallifännide, pettunud väikekodanlaste, lum­pen­pro­le­tariaadi ehk prekariaadi, globaliseerumisvastaste, “teise laine” või “kolmanda tee” pooldajate seas, kle­ri­kaal­fašismi ja rahvussotsialismi, nat­sio­naal­bolševismi ja okultismi, elitaarse ordu ja hajusa struktuuriga ideelaborite vahel on Itaalia parempoolsetele ikka veel omane väikerühmituse­identiteedist tulenev nart­sissism. Üksnes Fiore FN-il näib olevat praegu tõsiseltvõetavat kasvupotentsiaali. Jääb üle ära oodata, kas kahe eksterroristi, “mustade rüütlite” Fiore ja Rauti vahelisel liidul tõepoolest tulevikku on. Hoopiski olulisem aga on jälgida, mil määral õnnestub paremradikaalidel oma rahvalik-kapitalismikriitilisi ideid tuua kaasa uude parempoolsesse parlamendikoalitsiooni. Et Berlusconi suudab kokku sulatada kõige erinevamaid ideid, on ta minevikus liigagi sageli tõestanud, ning seda, et see talle üldjuhul kahjuks pole tulnud – samuti.

     

     Karin Priester, Rechts von Berlusconi. Italiens Faschisten, Hooligans und radikale Katholiken. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2008, nr 6, lk 91–103. http://www.eurozine.com/articles/2008-06-03-priester-de.html

    1 La destra radicale. A cura di F. Ferraresi. Milano, 1984, lk 17.

    2 Vt manifesti “Né fronte rosso né reazione, terza posizione” (1979), http://www.francocenerelli.com/antologia/controme.htm.

    3 Easy London – vahendusagentuur noortele itaallastele, mis pakkus valmispaketina reisi, peavarju ja töövahenduse organiseerimist. Meeting Point – odavmajutuskett noortele, keda keeleõppijaina, turistidena või juhutöölistena murruna Londonisse tulvas.

    4 Vrd C. B y r n e, M. K a l m a n, High street charity shops fund neo-fascist village. The Daily Telegraph, 23.11.1997.

    5 Fiore kriitikud märgivad kahtlasi finantsmahhinatsioone ning annetuste ja toetuste seadusvastast omastamist, mille käigus paljudelt kergeusklikelt nende investeeringud olevat välja petetud.

    6 Gregor Strasser (1892–1934) ja Otto Strasser (1897–1974) kuulusid 1920. aastatel NSDAP juhtkujude hulka Põhja-Saksamaal, esindades partei vasaktiiba, mis pooldas pankade ja tööstusettevõtete ühiskonnastamist ning rõhutas natsionaalsotsialismi “sotsialistlikku” komponenti. Kaotanud parteisiseses võimuvõitluses Hitlerile, rajas Otto Strasser pärast NSDAP-st väljaheitmist 1930. aastal Revolutsiooniliste Natsionaalsotsialistide Võitlusliidu (nn Must Rinne), 1933–1955 elas eksiilis. Gregor Strasser hukati Pikkade nugade ööl. Tlk.

    7 Vrd K. P r i e s t e r, Populismus. Historische und aktuelle Erscheinungsformen. Frankfurt-am-Main; New York, 2007, lk 26.

    8 Saksamaal tuntud kui Priesterbruderschaft St. Pius X. Rajatud 1970. aastal traditsionalistist katoliiklase peapiiskop Marcel Lefèbvre’i poolt. (Eestis tegutseb Püha Pius X Preestrite Vennaskonna nime all – vt http://fsspx.ee/ – ning annab 2005. aastast välja kuukirja Pro Fide Catholica. Esindab “prekontsiliaarset” katoliiklust, mis ei tunnista 1962.–1965. aasta II Vatikani kirikukogu liberaalseid reforme. Viimati on laiemat tähelepanu köitnud seoses Benedictus XVI otsusega vabastada neli vennaskonda kuuluvat piiskoppi ekskommunikatsioonist ja neist ühe holokausti ajalugu revideeriva sõnavõtuga – vt nt P. J o u r d a n, Kui otsime rahu, ei tohi karta tõe otsimist. Postimees, 17.02.2009. Tlk.)

    9 See hajus rühmitus on vahepeal laiali läinud. (Nouvelle Résistance oli 1991–1997 Christian Bouchet’ juhtimisel tegutsenud rahvusrevolutsiooniline ja natsionaalbolševistlik rühmitus, mille ideoloogias on täheldatud ka ökofašismi ja trotskismi jooni ning mis mingil ajal vastandas end Le Peni Rahvusrinde konservatiivsele rahvuslusele. Tlk.)

    10 Põhja Liiga, täisnimega Lega Nord per l’Indipendenza della Padania (Põhja Liiga Padaania Iseseisvuse Eest), on 1991. aastal mitmete regionaalsete parteide baasil asutatud paremerakond, mille eesotsas on Umberto Bossi ning mis mh taotleb majanduslikult enamarenenud Põhja-Itaaliale suuremat autonoomiat ja Itaalia riigikorralduse muutmist föderalistlikuks. Tlk.

    11 Gianfranco Fini juhtimisel 1995. aastal pärast MSI laialisaatmist loodud parempartei. Tlk.

    12 1929. aastal sõlmitud nn Lateraani kokkulepe, millega tunnustati Vatikani linnriigi suveräänsust ja katolitsismi eristaatust Itaalias. Tlk.

    13 Vrd: Punti Fermi. 8 Punti per la Ricostruzione Nazionale, www.forzanuova.org/punti_fermi.htm.

    14 Tsit: G. D o t t o, Destra: Parlano i leader di Forza Nuova. L’Espresso, 17.02.2000.

    15 Rahvussotsialismi eelajaloost vt ka: M. C a r l i, Nazione e rivoluzione. Il “Socialismo nazionale” in Italia: mitologia di un discorso rivoluzionario. Milano, 2001.

    16 Vt FsN-i poliitilist programmi märtsist 2007: http://www.frontenazionale.it/Tesi-Politiche/identita_forte.html.

    17 Sealsamas, ptk “Liberazione Sociale” (Sotsiaalne vabanemine).

    18 Sealsamas, ptk “La Nuova Sintesi” (Uus süntees).

    19 Vahepeal lisandusega “Fiamma tricolore” (Trikoloorileek). Kolme Itaalia rahvusvärviga leek parteiembleemil sümboliseerib kuulsust, jõudu ja arenguhoogu.

    20 2002. aasta novembris leidis Ostias aset Itaalia suurimate neofašistlike rühmituste kokkutulek eesmärgiga jõude koondada. Ainsana hoidus neist liitumiskatsetest kõrvale Fiore FN, kuna tal oli selletagi suurim menu ning ta tõmbas paljudelt parempoolsetelt väike- ja pisirühmitustelt rohkesti liikmeid ja pooldajaid endale.

    21 Antisemitism on levinud kõigis neis ringides ja parteides ning see on pikantsel moel kaasa toonud ka teatava parempoolsuse-sisese antisemitismi. Näiteks teatas Signorelli 2005. aastal, et tema hoidvat eemale niihästi Fiore “papistidest” kui ka Tilgheri “levantiinidest”, vihjates nii Tilgheri juudiliku kõlaga nimele.

    22 Vt A. U m l a n d, Faschismus à la Dugin. Blätter für deutsche un internationale Politik, 2007, nr 12, lk 1432–1435.

    23 Oma “Antimodernistlikus manifestis” võitleb Movimento Zero liigkasuvõtjate ja raha võimu ning moodsa maailma ilmalikustumise vastu. Ta vastustab esindus- ja pooldab otsedemokraatiat “piiratud ja kontrollitavas ruumis”. “Töömüstikale” vastandab ta järkjärgulise tagasipöördumise isetootmise ja isetarbimise juurde.

    24 Korporatismiteoreetik Ugo Spirito oli 1938. aastal verminud “omandikorporatsiooni” mõiste, mis tähendas eraomandi kaotamist tootmisvahenditele ja nende ühiskonnastamist korporatsioonide vormis.

    25 Europarempoolsete kohtumisel Viinis novembris 2005. aastal esindasid Itaaliat korraga kolm parteid: MSI-Fiamma Tricolore, Fiore FN ja Tilgheri FsN.

    26 Hea ülevaate Evola müütilis-okultsest mõttemaailmast annab: A. J e l l a m o, J. Evola, il pen­satore della tradizione. Rmt-s: La destra radicale. A cura di F. Ferraresi. Milano, 1984, lk 215–252. Vt ka Oxfordi fašismiuurija Roger Griffini artiklit: R. G r i f f i n, Revolts Against the Mo­dern World. The Blend of Literary and Historical Fantasy in the Italian New Right. Literature and History, 1985, kd 11, nr 1, lk 101–123 (kättesaadav ka natsionaalanarhistlikus veebiajakirjas Synthesis: http://www. rose­noire.org/articles/revolts.php). (Eesti k-s vt: H. U d a m, Julius Evola ja traditsiooni mõiste; S. S t a d- n i k o v, Julius Evola – viimne gibelliin. Vikerkaar 1994, nr 4. Haljand Udami tõlkes on samas Vikerkaare numbris ilmunud valik Evola lühiesseid – “Sümbolite ümberpööramine”, “Tarantli hammustus”, “Viienda seisuse võimuletõus”, “Näod ja pudi”, “Keiser Julianus”, “Pahema käe tee”; lisaks “René Guénon ja “täielik traditsionalism”” rmt-s: R. G u é n o n, Ida metafüüsika. Tlk H. Udam. Tallinn, 1997. Udami Evola-käsitluse täiendatud versiooni vt rmt-s: H. U d a m, Orienditeekond. Tartu, 2001, lk 381–401; kättesaadav ka Maar­­ja­maa Konvendi (Conventus Terra Mariana) koduleheküljel: http://www.ter­ra­mariana. ee/Parun%20Julius%20Evola.pdf. Tlk.)

    27 Vt eesti k-s: C. S c h m i t t, Suveräänsuse definitsioon. Tlk E. Parhomenko. Vikerkaar, 1994, nr 5, lk 50–54; C. S c h m i t t, Poliitilise mõiste. Tlk A. Lääts. Rmt-s: Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Tartu, 2002, lk 54–62; C. S c h m i t t, Legaalne maailmarevolutsioon: Poliitiline lisaväärtus eelisena legaalsuse ja superlegaalsuse korral. Tlk A. Kitus. Akadeemia, 2003, nr 2, lk 321–346; C. S c h m i t t, Lause “Enamus otsustab” kriitika. Tlk N. Lopp. Sirp, 23.04.2004; E. P a r h o -m e n k o, Igavlevatele humanistidele: Situatsioone ja kompilatsioone Carl Schmittiga. Vikerkaar, 1994, nr 5, lk 55–63; C. H e i m e s. Antimodernistlik tegutseja modernismis: Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse. Tlk P. Helme. Akadeemia, 2004, nr 6, lk 1324–1354. Tlk.

    28 Vt eesti k-s: E. J ü n g e r, Totaalne Mobiliseering. Tlk Ü. Matjus. Akadeemia, 1995, nr 4, lk 701–728; E. J ü n g e r, Tulevärk. Tlk P. Helme. Vikerkaar, nr 3, 2005, lk 3–4; samuti Ü. M a t j u s, Ernst Jüngeri “seikluslik süda”. Rmt-s: Ü. Matjus, Kõrb kasvab. Tartu, 2003, lk 383–415; P. H e l m e, Subtiilne jaht. Vikerkaar, 2005, nr 3, lk 66–79; lisaks hulganisti materjale konservatiivses võrguajakirjas Kriteerium ja ajalehes KesKus (2004, nr 9; 2007, nr 4; 2008, nr 5). Tlk.

    29 Sitsiilia parun on üles astunud ka kolmandajärgulise maalikunstnikuna, vt ta pilte nt: ttp://www. juliusevola. net/ paintings.html

    30 J. E v o l a, L’orden della Corona di Ferro. Arthos, 1973, nr 2.

    31 Vt: J. E v o l a, Reich und Imperium als Elemente der neuen europäischen Ordnung. Europäische Revue, 1942, nr 2, lk 69 jj.

    32 Nad ei olnud fašistlike äärmuslaste jaoks kunagi piisavalt radikaalsed ega antikodanlikud. Evola arvustas Gentile arusaama fašismist kui “eetilisest riigist” – see olevat vaid “pedagoogiline riik vaimselt alaealistele”, vt A. J e l l a m o, J. Evola, il pensatore della tradizione, lk 246.

    33 “Meie ei ole tänapäeva inimesed,” luuletas 1998. aastal bard Massimo Morsello, Roberto Fiore nüüdseks lahkunud ärikaaslane. Vaevalt küll Mussolinile midagi nii antimodernistlikku pähe oleks tulnud.

    34 Evola orduprojektis 1973. aastal sõnastatud promiskuiteedi-ideid võiks tõlgendada kui parempoolset reaktsiooni 1970. aastate seksuaalsele vabanemisele: libertaarsele “Kommuun 1-le” vastandatakse siin “resakraliseeritud” templiprostitutsioon, mis on rüütatud sakraalse hierogaamia vormi. “Ehkki naised ei saa liikmetena ordusse kuuluda, võivad tütarlapsed moodustada “kolmandajärgulise” rühma ordumeeste käsutuses, jäädes ühiskasutusse ja muutumata kellegi omandiks.”

  • Demokraatia – ajalugu, mitte saatus

    Rein Müllerson
    Demokraatia – ajalugu, mitte saatus
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

  • Sõjalis-poeetiline kompleks

    Slavoj Žižek
    Sõjalis-poeetiline kompleks

    Bosnia serblaste liider Radovan Karadžić, kes vastutab Jugoslaavia sõja ajal toime pandud jäledate etniliste puhastuste eest, on viimaks tabatud. Nüüd on aeg samm tagasi teha ja heita pilk tema isiksuse ühele teisele küljele: elukutselt psühhiaater, ei olnud ta mitte ainult karm poliitiline liider ja sõjapealik, vaid ka luuletaja. Tema luulet ei tohiks kõrvale heita kui midagi naeruväärset – see on väärt lähilugemist, sest aitab mõista, kuidas etniline puhastus funktsioneerib.

    Siin on avaread ühest ta ilma pealkirjata luuletusest, mis on pühendatud Izlet Sarajlićile:1

     

    Pööra mu uude usku rahvahulk

    Ma pakun teile mida kellelgi enne pole olnud

    Ma pakun teile halastamatust ja veini

    Kel pole leiba saab söönuks mu päikese valgusest

    Inimesed minu usus ei ole mitte miski keelatud

    Võib armastada ja juua

    Ja vaadata Päikesesse nii kaua kui tahad

    Ja see jumalus ei keela teile midagi

    Oh võta mu kutset kuulda vennalik rahvahulk

     

    Need värsiread kirjeldavad üht täiesti konkreetset konstellatsiooni: jõhkrat ja obstsöönset kutset kuulutada kehtetuks kõik keelud ning anduda lakkamatule destruktiivsele orgiale. Freudi termin seda sorti jumaluse tähistamiseks, kes “ei keela midagi”, on superego. Ja see käsitus on määrav, kui tahame mõista, kuidas tänapäeva etnilise vägivalla puhul toimub moraalsete tõrgete tühistamine. See kummutab tavakujutluse, nagu oleks kirglik etniline samastumine midagi, mis aitab luua üht kindlat väärtuste- ja veendumustesüsteemi moodsa sekulaarse globaliseerunud ühiskonna ebakindlas segadikus: pigem rajaneb etniline fundamentalism küll salajasel, ent vaid vaevu varjatud üleskutsel “SA TOHID!”.

    Nüüdisaja pealtnäha hedonistlik ja postmodernne enesekeskne ühiskond küllastub paradoksaalsel moel ikka enam ja enam reeglitest ja piirangutest, mis väidetavasti meie heaolu peavad teenima (suitsetamis- ja toitumispiirangud, seksuaalse ahistamise vastased seadused…). Nii et kujutlus kirglikust etnilisest samastumisest ei toimi sugugi järjekordse kitsendava nõudena, vaid mõjub selle asemel hoopiski nagu vabastav lubadus “Sa tohid!” – sa tohid liberaalse ja tolerantse ühiskonna rahuliku kooseksisteerimise jäika reeglistikku rikkuda, sa tohid süüa ja juua, mida iganes tahad, sa tohid anduda patriarhaalsusepattudele, mida liberaalne poliitiline korrektsus keelab, sa tohid isegi vihata, sõdida, tappa ja vägistada… Kui me seda nüüdisaja rahvusluse pseudovabastuslikku efekti ei tunnista, jääb meile paratamatult mõistmatuks ka selle nähtuse tegelik dünaamika. Aleksandar Tijanić, Serbia juhtivaid ajakirjanikke, kes oli mõnda aega isegi Miloševići valitsuses informatsiooniministriks, on kirjeldanud “Miloševići ja serblaste võõristusttekitavat sümbioosi” järgmiselt:

    “Milošević üldiselt sobib serblastele. Tema valitsuse all kaotati serblastel tööaeg sootuks. Keegi ei teinud midagi. Ta lubas mustal turul ja salakaubaveol õitseda… Liiatigi andis Milošević meile õiguse kanda relvi ja relvade abil oma probleeme lahendada… Milošević muutis igapäevaelu üheks pikaks puhkuseks ja pani meid end tundma nagu keskkooliõpilased lõpuekskursioonil – mis tähendab, et mitte miski, kohe tõesti mitte miski, mis sa teed, ei ole karistatav.”

    Kas mitte niisugust olukorda pole kirjeldatud Emir Kusturica filmis “Maa-alused” (1995)? Selle filmi puhul pole peatähtis, millise poole ta valib Jugoslaavia lagunemise järgses konfliktis (sangarlikud serblased versus reetlikud natsimeelsed sloveenid ja horvaadid), vaid ta “depolitiseeritud”, estetistlik hoiak. Kui ühes intervjuus Cahiers du cinéma’le Kusturica rõhutas, et “Maa-alused” ei kujuta endast poliitilist filmi, vaid transilaadset subjektiivset kogemust, “edasilükatud enesetappu”, siis paljastas ta viisi, kuidas see instseneerib post-Jugoslaavia etnilise puhastuse ja sõjakuritegude “apoliitilist” fan­tasmaatilist tausta. Kujutades “edasilükatud enesetapu” valdkonda kui lõppematut joomise, laulmise ja kopuleerumise orgiat, mis leiab aset väljaspool aega ja väljaspool avalikkuseareeni, annab Kusturica tegelikult edasi selle etnilise tapatöö libidi­noosset ökonoomiat, mille serblased Bosnias toime panid: pseudo-bataille’lik liialdava kulutamise transs, joomise-söömise-laulmise-keppimise katkematu hullumeelne rütm.

    Ja selles peitubki vastus küsimusele “Kuidas olid nad suutelised seda tegema?”.

    Kust on pärit see destruktiivse orgia unelm? Siin ootab meid ees üks halb üllatus: luuletajad on seda etniliste puhastajate unelmat juba aastakümneid sõnastanud; “Vaimu fenomenoloogias” mainib Hegel “vaimu vargset kudumistööd”: ideoloogiliste koordinaatide muutmise pinnaalust tööd, mis toimub enamasti avalikkuse jaoks märkamatult, siis aga äkki välja plahvatab ja kõiki vapustab.

    Nii toimus ka 1970. ja 1980. aastatel endises Jugoslaavias. Sellepärast oli 1980. aastate lõpus, kui kõik plahvatas, juba liiga hilja, vana ideoloogiline konsensus oli läbi ja läbi pehkinud ning varises iseenesest kokku. Kui sõja tavadefinitsioon määratleb seda “poliitika jätkamisena teiste vahenditega”, siis meie võime öelda: asjaolu, et Karadžić on luuletaja, pole tühipaljas kokkusattumus, etniline puhastus Bosnias oli (teatavat sorti) luule jätkamine teiste vahenditega.

    Platoni mainet on rikkunud ta väide, et luuletajad tuleks linnast välja ajada – üsna mõistlik nõuanne, kui otsustada nonde post-Jugoslaavia kogemuste järgi, kus luuletajate ohtlikud unistused etnilisi puhastusi ette valmistasid. On selge, et Milošević manipuleeris rahvuslike kirgedega – aga luuletajad olid need, kes talle selleks vahendid kätte olid andnud. Nemad – tõsimeelsed luuletajad, mitte korrumpeerunud poliitikud – seisavad kõige selle lätete juures, kui 1970. aastatel ja 80ndate alguses mitte ainult Serbias, vaid ka kõigis teistes endise Jugoslaavia vabariikides hakati agressiivse natsionalismi seemneid külvama. Sõjalis-tööstusliku kompleksi asemel on meil sõjalis-poeetiline kompleks, mille kehastuseks on Radovan Karadžići ja Ratko Mladići kaksikkuju.

    Et vältida muljet, nagu oleks selline sõjalis-poeetiline kompleks mingi Balkani iseärasus, tuleks nimetada kas või Hassan Ngezet, Ruanda Karadžićit, kes oma ajalehes Kangura süstemaatiliselt õhutas tutsidevastast viha ja kutsus üles genotsiidile. Liiga hõlbus lahendus oleks põlastada Karadžićit ja temataolisi lihtsalt kui kehvi luuletajaid: teistel endise Jugoslaavia rahvastel (ja serblastel endilgi) oli luuletajaid ja kirjanikke, keda tunnustati kui “suuri” ja “autentseid” ning kes end niisamuti jäägitult natsionalistlikule üritusele pühendasid. Ja kuidas oleks austerlase Peter Handkega, nüüdiskirjanduse klassikuga, kes demonstratiivselt käis Miloševići ma­tustel?

    Suur enamik inimesi on spontaanselt moraalsed: teisi inimesi tappa on neile liiga sügavalt traumeeriv. Et neid selleni viia, on tarvis viidata mingile kõrgemale asjale, mis laseks narril isiklikul süümepiinal tapmise ees paista millegi triviaalsena. Religioon või etniline kuuluvus täidavad seda rolli kõige paremini. Kindlasti leidub ka juhtumeid, kus patoloogilised ateistid on olnud suutelised sooritama massimõrvu ainuüksi lõbu pärast, ainuüksi tapmise enda pärast, aga need on harvad erandid. Enamiku puhul vajab elementaarne tundlikkus teiste kannatuste suhtes immuniseerimist. Selleks pühi asju kasutataksegi.

    Saksa ja inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

    Slavoj Žižek, Der poetisch-militärische Komplex. Der Standard, 26.07.2008; The Military-Poetic Complex. London Review of Books, kd 30, nr 16, 14.08.2008.

    1 Izlet Sarajlić (1930–2002) – Bosnia ajaloolane, filosoof ja luuletaja. Tlk.

  • Venemaa ja Georgia sõda: suurvõimu lõks

    Ivan Krastev
    Venemaa ja Georgia sõda: suurvõimu lõks

  • Hiina pisarate org. Autoritaarne kapitalism tulekul?

    Slavoj Žižek
    Hiina pisarate org. Autoritaarne kapitalism tulekul?

  • Autoritaarsete kapitalistide tagasitulek

    Azar Gat
    Autoritaarsete kapitalistide tagasitulek

  • Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad

    Venemaa “alanduste aastakümme” on läbi. Tema “endiselt hirmuäratav suurusejanu” on tagasi. Euroopa uueks reaalsuseks on Venemaa tagasitulek suurvõimuna ning külma sõja järgse Euroopa korra lõpp. Küsimus on selles, kui tõsist väljakutset Venemaa endast päriselt kujutab? Kas ta on tõusev jõud või manduv võim, mis teeb ajutist come-back’i? Kas Venemaa on uus­imperiaalne võim, mis püüab oma nõrgemate naabrite üle domineerida, või post­imperiaalne riik, mis püüab kaitsta oma õiguspäraseid huvisid? Kas Moskva võtab Euroopa Liitu strateegilise partnerina või hoopis ohuna omaenda Euroopa-ambitsioonidele? Kui stabiilne on Vladimir Putini režiim, millised on Kremli pikemaajalised huvid ja lühemaajalised hirmud?

    Venemaa esiletõus on langenud aega, mil Ameerika Ühendriikide globaalne hegemoonia nõrgeneb, Washington otsib meeleheitlikult liitlasi ja võimalusi oma domineerivuse säilitamiseks ning Euroopa Liidu globaalne tähtsus on sügavas kriisis. Venemaa ootamatust virgumisest jahmunud Lääne poliitikuid kannustab ühelt poolt soov “kasutada karme sõnu” ja “an­da Venemaale õppetund” ning teiselt poolt arusaamine, et Lääne võime Venemaa poliitikat mõjutada on piiratud. Gaasi- ja naftahindade järsk tõus on paisutanud Vene riigieelarvet ja dramaatiliselt kahandanud riigi sõltuvust välisfinantseeringuist. Venemaa on praegu välisvaluuta reservide poolest kolmandal kohal maailmas, tal on hiigelsuur jooksevkonto ülejääk ning ta on tasumas viimaseid 1990. aastate algul soetatud võlgu. Venemaa sõltuvus Lääne laenudest on asendunud Euroopa sõltuvusega Vene energiaressurssidest.

    Samas jääb Venemaa ikkagi väga haavatavaks võimuks. Tema majanduskasv tuleneb peamiselt energiahindade tõusust ning tehnoloogia moderniseerumise tase on endiselt madal. Tegu on klassikalise naftarežiimiga, mis kannatab korruptsiooni ja ebaefektiivsuse all. Elatustase on tõusnud, kuid Venemaa on endiselt vaene riik. Ühiskondlik ebavõrdsus kasvab kiiresti ja haridus käib alla. Alkoholism ja kokkukukkuv tervishoiusüsteem süvendavad demograafilist katastroofi. Elanikkond kahaneb 700 tuhande inimese võrra aastas ja meeste eluiga on üks madalamaid maailmas.

    Lääne lähenemisviis Venemaale on muutunud “realistlikumaks” ning seetõttu pööratakse Venemaa geopoliitiliste ja ma­janduslike huvide analüüsimisel märksa vähem tähelepanu režiimi loomusele ning selle välis- ja sisepoliitika seostele. Vene eliidi seas levivaid ideid ja ideoloogilisi kontseptsioone reeglina ignoreeritakse. Lääne realistid kalduvad üksmeelselt arvama, nagu oleks Kremli välispoliitika kõige vähem ideoloogiline välispoliitika Euroopas, sest Venemaa valitsejad on ju ühtlasi ka Venemaa omanikud.

    Putini kriitikud Venemaal ja välismaal kalduvad alahindama Kremli propageeritava “suveräänse demokraatia” kontseptsiooni intellektuaalset sisu. Nende meelest on sel üksnes propagandistlik väärtus; selle ainus funktsioon olevat režiimi kaitsmine Lääne kriitika eest ning Kremli ideoloogia lähem uurimine olevat lihtsalt ajaraiskamine. Aga kas see on ikka päriselt nii? Tuntud ajaloolane Dominic Lieven on kirjutanud: “Impeeriumide ideoloogiad on niihästi iseenesest huvitavad kui ka elutähtsad impeeriumide ellujäämise seisukohalt. Impeeriumide tõus ja langus on lähedalt seotud ideede ajalooga – seda ei määra kaugeltki ainult võim sõna jämemateriaalses tähenduses.”

    Putini režiimi olemus

    Putini Venemaa ei ole tavapärane autoritaarne riik. Tegu pole Nõukogude Liidu lahjendatud variandiga, kuigi riigihümni lauldakse samal viisil. See pole ka üleminekudemokraatia ega “juhitav” või “ülijuhitav demokraatia”. Need terminid ei taba seda, kuidas seal demokraatlikke institutsioone tarvitatakse ja kuritarvitatakse võimumonopoli säilitamiseks. Juhitava demokraatia mõiste suudab kirjeldada üksnes Putini Venemaad kui võimumasinat, mitte aga selle poliitilist projekti. See ei seleta, miks Putin tõrgub hak­kamast eluaegseks presidendiks nagu tema Kesk-Aasia kolleegid ning riskib sellega kõigutada kogu enda rajatud poliitilist süsteemi.

    Venemaa poliitika jälgijaid hämmastab praeguse status quo puhul kummaline stabiilsuse-labiilsuse dialektika. Tundub, nagu puuduksid Putini projektil alternatiivid. Opositsioon on nõrk ja nõrgestatud, ilma ideedeta, ilma juhtideta ja avalikkuse toetuseta. Samal ajal aga on Moskva eliit äärmiselt närviline ja ebakindel. Võimujärgluse küsimus on halvanud tema kujutlusvõime. Miks on eliit nii hirmul, kui režiim tundub nii stabiilne?

    Kui Putin soovib säilitada oma režiimi euroopalikku välisilmet ja hoolib riigi pikemaajalisest stabiilsusest, siis peaks ta pärast teise ametiaja lõppu tagasi astuma, nagu ta on lubanud. Aga kui ta tahab ära hoida destabiliseerumist lähitulevikus, siis peaks ta kas jääma eluaegseks presidendiks või kolima Kuule. Režiimi rajaja ekspresident Putini ning tema väljavalitud järglase võimalik kooseksisteerimine ohustaks kogu praegust poliitikasüsteemi Venemaal. Ei keegi muu kui Kremli peaideoloog Vladislav Surkov on nimetanud praeguse režiimi ja üldse Vene poliitilise kultuuri kolme põhielemendina riigivõimu tsentraliseerimist, poliitsüsteemi mittepragmaatilist, utoopilist legitimatsiooni ning võimuasutuste personifitseerimist. Putini Venemaa ei suudaks taluda “rahva presidendi” ja konstitutsioonilise presidendi kõrvuti eksisteerimist.

    Suveräänse demokraatia poliitilised ja intellektuaalsed lätted

    “Suveräänse demokraatia” ideoloogia ei ole üksnes Putini režiimi põhielement, see jätkab venelaste ajaloolist pürgimust leida endale ehe, sõltumatu ja eriomane nišš moodsas maailmas. Kontseptsiooni poliitilised juured on Ukraina sündmustes ehk Kremli viisis mõtestada 2004. aasta novembrist 2005. aasta jaanuarini Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni (ehk Kremli terminites “oranži poliittehnoloogiat”). Oranži revolutsiooni mõju Vene poliitilisele mõtlemisele saab võrrelda üksnes 9/11 mõjuga Ameerika poliitilisele kujutlusvõimele. Suveräänse demokraatia kontseptsioon on Moskva vastus altpoolt lähtuva populistliku surve ja ülalt lähtuva rahvusvahelise surve ohtlikule ühendusele, mis hävitas Leonid Kutšma režiimi. Kiievi sündmustes avaldus ülim oht: kaugjuhitav rahvaülestõus. Järgnes Putini ennetav kontrrevolutsioon, mis tõi kaasa omamoodi “režiimimuutuse” Venemaal.

    Boriss Jeltsinilt päranduseks saadud “suunatava [directed] demokraatia” puhul rakendas eliit demokraatia elemente (poliitilised parteid, valimised, meedia mitmekesisus) selleks, et aidata võimulolijaid võimul püsida. Korraldati regulaarseid valimisi, mis aga ei andnud võimalust võimuvahetuseks, vaid üksnes võimu legitimeerimiseks. Erinevalt “juhitava demokraatia” klassikalisest mudelist ei tähendanud 1990ndate “suunatud demokraatia” seda, nagu juhtinuks üks valitsev partei kogu poliitilist protsessi. Süsteemi võtmeks oli paralleelse poliitikareaalsuse loomine. Eesmärgiks polnud võimumonopoli kehtestamine, vaid võimuvõitlusvälja monopoliseerimine. Suunatud demokraatia eritunnuseks oli režiimi legitiimsuse allikate asumine Läänes. Demokraatia teesklemine eeldab, et teeskleja aktsepteerib teeseldud mudelite ülimust. Lääne loengute ärakuulamine oli hind, mida Vene eliit pidi maksma, et kasutada Lääne ressursse oma võimu säilitamiseks.

    Režiim püüdis säilitada poliitilise representatsiooni illusiooni, hoolitsedes samal ajal selle eest, et üleminekuaja kaotajate huvid ja hoiakud jääksid esindamata. Stephen Holmes on säärast suhet valitsejate ja valitsetavate vahel tabavalt kirjeldanud: “Tipus olijad ei ekspluateeri ega rõhu neid, kes on all. Nad isegi ei valitse, vaid lihtsalt ignoreerivad neid.” Suunatud demokraatia oli poliitiline režiiim, mis vabastas eliidi valitsemisvajadusest ning andis talle aega isikliku äri ajamiseks. Ükski Jeltsini-aegne reform ei saanud algust altpoolt. Täielik hoolimatus rahva põhivajaduste suhtes oligi süsteemi kõige nõrgem punkt.

    Putini autoritaarsust vastandatakse Lää­nes enamasti Jeltsini puudulikule demo­kraatiale – nagu türanniat vabadusele. Tegelikult on Jeltsini liberalismi ja Putini suveränismi puhul tegu kahe omavahel seotud mitterepresentatiivse süsteemiga. Peamine erinevus puudutab riigi rolli avalikus elus ja legitiimsuse allikaid. Jeltsini režiim püüdis vähendada üldsuse ootusi riigi suhtes. Putini režiimi sünd langes naftahindade tõusu aega, mida kasutati ära sotsiaalse infrastruktuuri kollapsi peatamiseks. “Demokraatia mängimine” Jeltsinil asendus Putinil riigivõimu konsolideerimisega – eliidi riigistamisega ja nn “off­shore aristokraatia” (Berezovski, Gussinski jt) kõrvaletõrjumisega.

    Eliidi riigistamine on avaldunud energiasektori de facto riigistamisena, meedia täieliku allutamisena riigile, Lääne finantseeritavate valitsusväliste organisatsioonide de facto kriminaliseerimisena, Kremli sponsoreeritud parteide moodustamisena, Kremli vastaste jälitamisena (Mihhail Hodorkovski juhtum), loodud on sellised struktuurid nagu liikumine Naši, mis võiksid kriisiolukorras režiimi aktiivselt toetada. Värske ekstremismivastane seadus võimaldab tegelikkuses mis tahes opo­sitsioonitegevust kriminaliseerida. Omandivorm (era- või riigiomand) on suurte Vene kompaniide puhul kaotanud tähtsuse. Kõik need on riigimeelsed firmad, mille majanduspoliitika kajastab pigem Vene riigi prioriteete kui olemasolevaid turuvõimalusi.

    Samavõrd huvipakkuv kui režiim, mida suveräänse demokraatia kontseptsiooniga legitimeeritakse, on selle kontseptsiooni intellektuaalne sisu. Viimasel paaril aastakümnel pole Vene ideedeturul kunagi tuntud puudust teooriatest, mis rõhutavad Vene kultuuri ja ajaloo ainulaadsust ning Venemaa missiooni maailmas. Mitmed hääled on rõhutanud, et Venemaa ideoloogiline sõltuvus Lääne teooriatest peab lõp­pema. Suveräänse demokraatia teoreetikud aga ei lähtu Venemaa ainulaadsuse teooriatest. Kremli vastuseis indiviidi õigusi ning võimude lahusust rõhutavale ang­losaksi liberaaldemokraatia teooriale ei põhine demokraatia kui valitsemisviisi kriitikal ega Venemaa erandlikkuse teooriatel. Suveräänse demokraatia teooria intellektuaalsel põhjendamisel on Kremli ideoloogid ammutanud Mandri-Euroopa vaimsest pärandist – François Guizot’ (1787–1874) poliitilisest ratsionalismist ja Carl Schmitti (1888–1985) “detsisionismist”. Surkovi ja tema mõttekaaslasi veetleb Guizot’ ja Schmitti teooriate revolutsioonivastasus ning fundamentaalne vastuseis praeguse demokraatiaajastu kahele põhikontseptsioonile: arusaamale representatsioonist kui moodsa ühiskonna pluralistliku loomuse väljendusest ja arusaamale rahvasuveräänsusest, mis määratleb demokraatiat rahva tahte valitsemisena. Praeguse Moskva režiimi põhitunnusteks on just nimelt antipopulism ja antipluralism.

    Etnilise natsionalismi ja Kremli suveräänse demokraatia seos on keerukam, kui Putini kriitikud enamasti arvavad. Kreml kasutab vajaduse korra traditsioonilist Vene natsionalismi, kuid ta soovib seda pigem vaos hoida kui mobiliseerida. Kui valitsus represseerib oma liberaalseid ja läänemeelseid oponente üpris “teatraalselt”, näitamaks Läänele, et ta ei talu oma siseasjadesse sekkumist, siis natsionaliste represseerib ta veelgi tõhusamalt.

    Suveräänse demokraatia teoreetikud eelistavad määratleda demokraatiat Schmitti kombel kui “valitsejate identsust valitsetavatega”. Ja nii nagu Guizot, ei mõista ka nemad suverääni all mitte rahvast või valijaid, vaid vastutustundliku rahvusliku eliidi üksmeeles kehastuvat ratsionaalsust. Kremli versioon Guizot’ antipopulismist ja Schmitti antiliberalismist ei käsita valimisi mitte kui erinevate ja konfliktsete huvide väljendamist, vaid kui valitsejate ja valitsetavate identsuse demonstratsiooni; mitte kui rahva esindamise meh­­hanismi, vaid võimu esindamist rahva ees.

    Surkov ja tema mõttekaaslased on avastanud, et suveräänsuse idee on mõjult üldisem kui demokraatia idee. Isegi kõige ebademokraatlikum režiim ei pea tänapäeval enese legitimeerimiseks viitama mitte jumalikule õigusele, dünastiajärgsusele või vallutusõigusele, vaid rahva tahtele, väljendugu see kuidas tahes. Schmitti definitsioon, mille järgi suverään on see, kes kuulutab välja erakorralise seisukorra, võtab suurepäraselt kokku selle peaaegu metafüüsilise rolli, mis kuulub tänase Venemaa poliitilises süsteemis presidendile. Schmitti demokraatia määratlus ident­­susena ei võimalda mingit mõttekat eristust demokraatia ja diktatuuri vahel. Ja sedagi võivad Kremli demokraatiateoreetikud lugeda eeliseks.

    Venemaa kui teine Euroopa

    Suveräänse demokraatia kontseptsioon ei kanna Venemaad Euroopa poliitilise mõtte traditsioonist eemale. See kehastab Venemaa ideoloogilist taotlust olla “teine Euroopa” – alternatiiv Euroopa Liidule. Carnegie mõttekoja analüütik Dmitri Trenin kirjutab: “Venemaa on väga vana Euroopa, ta sarnaneb 1920ndate Saksamaaga oma pulbitsemise ja kannatajatunde poolest; või 1940ndate Prantsusmaaga, mis püüdis ravida oma traumasid; või 1960ndate Itaaliaga, mis puutub võimu, raha ja kuritegevuse liitu.” Niisiis on Ve­nemaa väga vana Euroopa. Ta kehastab niihästi nostalgiat Euroopa vana rahvusriigi järele kui ka Euroopa korra järele, mida valitseksid jõudude tasakaalu ja teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtted.

    Venemaa ettekujutus Euroopa korrast on segu igatsusest “Euroopa kontserdi” järele ja kadedusest Hiina suhtes, mis suudab Läänele avanemist tasakaalustada, tõrjudes mis tahes sekkumisi oma sisepoliitikasse. Kremli jaoks tähendas külma sõja lõpp tagasipöördumist külma sõja eelse Euroopa korra poole.

    See nägemus on täiesti vastandlik Brüsseli nägemusele 21. sajandi Euroopa korrast. Robert Cooper on Euroopa konsensuse võtnud kokku nii: “See, mis 1989. aastal lõppes, ei olnud lihtsalt külm sõda ega isegi Teine maailmasõda. See, mis Euroopas (ja võib-olla ainuüksi Euroopas) lõppes, oli kolm sajandit kestnud poliitikasüsteem: jõudude tasakaal ja im­pe­riaalsed taotlused.” Euroopa poliitikaeliit arvas, et külma sõja lõpp tähendab uue Euroopa korra teket. Selle postmodernse Euroopa korra põhielementideks on üksikasjalik süsteem üksteise siseasjadesse sekkumiseks ning avatusele ja läbipaistvusele rajatud julgeolek. Postmodernne süsteem ei tugine jõudude tasakaalule ega toonita suveräänsust või sise- ja välispoliitika lahusust. See hülgab jõukasutamise kui konfliktide lahendamise vahendi ning soo­­sib teadlikult Euroopa riikide vastastikust sõltuvust ja haavatavust.

    1990ndate Venemaa ei olnud postmodernne riik, aga ta kuulus sellesse uude Euroopa korda. Peamisteks vahenditeks Venemaa lõimimisel postmodernsesse süsteemi olid Euroopa tavarelvastuse leping (millele kirjutati alla 1999. aasta novembris) ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis põhinesid sekkuvatel inspektsioonidel ja aktiivsel seirel. Nende tõttu hakkas Venemaa paistma moodsa riigina, mis on võtnud omaks avatuse ja vastastikuse sõltuvuse postmodernsed imperatiivid. Venemaa nõrkus tol aastakümnel lõi illusiooni, nagu kuuluks sellele süsteemile ka Moskva ideoloogiline poolehoid.

    Tegelikkus osutus teistsuguseks. Venemaa eelistas hakata oma riiklust ehitama pigem 19. sajandi kui 21. sajandi Euroopa praktika ja ideoloogiate järgi. Venemaa on langetanud valiku niisuguse maailma kasuks, kus Kremli-sõbralikud oligarhid omandavad Inglise jalgpalliklubisid ja Vene keskklass reisib vabalt Euroopas ringi, kuid rahvusvahelistel ettevõtetel ei lubata ekspluateerida Vene loodusvarasid ning Kreml nõuab oma kriitikute väljasaatmist Euroopa pealinnadest.

    Euroopa Liidu ja Vene koostöö ja partnerluse retoorika ei suuda varjata tõsiasja, et suveräänse demokraatia režiim on absoluutselt ühitamatu postmodernse hegemooniaga. Venemaa comeback on toimunud avaliku väljakutsena Euroopa korrale. Venemaa otsus 2007. aasta juunis peatada tavarelvastuse leping ja Moskva otsustavad jõupingutused OSCE töö blokeerimiseks tähistasid külma sõja järgse korra lõppu Euroopas. Putini suveräänse demokraatia režiim ja selle välispoliitika on tõsine väljakutse külma sõja järgsele Euroopa korrale. Siin põrkuvad Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi loogika ja suveräänse demokraatia loogika, mis on Moskva ja Euroopa Liidu praeguste pingete allikaks.

    Kremli vaateviisi järgi ei ole suveräänsus lihtsalt üks õigusi; see ei tähenda kohta ÜRO-s. Kremli jaoks tähendab suveräänsus eelkõige suutlikkust. See sisaldab majanduslikku sõltumatust, sõjalist tugevust ja kultuurilist identiteeti. Veel üheks suveräänse riigi elemendiks on “rahvuslikult meelestatud” eliit, mis on relvastatud rahvuslikult meelestatud demokraatiateooriaga.

    Putini Kreml ei ole kunagi pidanud Kesk-Euroopa uusi demokraatiaid eeskujuks Venemaa arengule, sest Moskva silmis puudub Kesk-Euroopa väikeriikidel suutlikkus olla suveräänne. 1990ndate vene liberaalide lootused rajada Nõukogude-järgne riik Euroopa Liidu eeskujule on samuti kustunud. Kremli silmis on väiksemad riigid määratud tiirlema ühe või teise suveräänse võimupooluse ümber. Venemaa vaatenurgast saab üksnes suurvõim olla tõeliselt suveräänne. Ja mõjusfäärid on võimude tasakaalu poliitika lahutamatu element.

    Kui Euroopa Liit tekkis vastusena 20. sajandi algupoole natsionalismi ja rahvusriikide rivaalitsemise ohule, siis Venemaa välispoliitilist mõtlemist on kujundanud postnatsionaalse poliitika läbikukkumine ja Nõukogude Liidu lagunemine. Euroopa luupainajate juured on 1930ndate kogemuses. Venemaa luupainajad sarnanevad 1990ndate Vene kogemusega.

    Poliitiliste loogikate võistlus

    Sisepoliitikas on Putini režiimi tuumaks riigi allutamine valitsusaparaadile. Kremli mõtlemine ei juhindu mitte kodanike õiguste, vaid elanikkonna vajaduste mõistest. Elanikkonna mõistet vastandatakse niihästi kesksele õiguste mõistele liberaalses demokraatias kui ka kesksele “rahva” mõistele natsionalistlikes kavades. Kodanik-valija õigused on Putini Venemaal asen­dunud tarbija, turisti ja suurriigi passi omaniku õigustega; 19. sajandi Saksa loosung “veri ja muld” on asendunud “õli ja hinge” loosungiga. Kremli meelest on suveräänse demokraatia näol tegu Euroopa kodanikunatsionalismi Vene versiooniga. Selle projekti alussammasteks on loodusvarad, mälestus Nõukogude Liidu võidust “Suures Isamaasõjas” ja suveräänsuselubadus.

    Vene suveräänse demokraatia kontseptsiooni kõige ähvardavamaks aspektiks on Euroopa Liidu käsitamine ajutise nähtusena, huvitava eksperimendina, millel puudub tulevik. See seletab Moskva rõhuasetust kahepoolsetele suhetele Euroopa suurte liikmesriikidega ning kasvavat soovimatust suhelda Euroopa Liidu kui niisugusega. Mõne aasta tagune Euroopa illusioon, nagu võiks Venemaast saada Euroopa Liidu partner võitluses multipolaarse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailma eest, on kustunud. Moskva jaoks on multilateralismi toetamine ja mitmepooluselise maailma eest kõnelemine lihtsalt taktikalised relvad Ameerika hegemoonia tõrjumiseks. Tegelikkuses on Vene välispoliitilised instinktid pigem ameerikalikud kui euroopalikud. Venemaa usub võimu sisse ning pooldab ühepoolset poliitikat ja rahvuslike huvide piiramatut järgimist.

    Selles kontekstis ei käi Venemaa ja Euroopa Liidu peamine tüli mitte niivõrd rivaalitsevate huvide või lahknevate väärtuste ümber. Tegu on poliitilise ühitamatusega. Venemaa väljakutset Euroopa Liidule ei saa taandada energiasõltuvuse küsimusele ega Moskva taotlusele domineerida “lähivälismaa” üle, mis on juhtumisi ka Euroopa Liidu “uus naabrus”. Praeguse kriisi tuumaks ei ole demokraatia ja autoritaarsuse kokkupõrge (ajalugu on näidanud, et demokraatlikud ja autoritaarsed riigid saavad ka hõlpsasti koostööd teha), vaid Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi ja Venemaas kehastuva modernse riigi konflikt.

    Vastuolud Euroopa komisjoni energiaharta ja tavarelvastuse lepingu küsimuses ning Inglise–Vene vastastikune närvidemäng Aleksandr Litvinenko mõrva ümber ei lähtu lihtsalt huvide konfliktist ega külma sõja nostalgiast. Need väljendavad ka modernse ja postmodernse riigi erisugust loogikat. Kui inimõigusi ja avatust rõhutades ohustab Euroopa Liit Kremli suveräänse demokraatia projekti, siis Venemaa rõhuasetus jõudude tasakaalule kui uue Euroopa korra alusele ohustab Euroopa Liidu enda olemasolu. Venemaa Euroopa-poliitika ärgitab Euroopa Liidu liikmesriike (olgu Saksamaad või Poolat) oma välispoliitikat taasnatsionaliseerima. Venemaa riigimeelsete firmade sissetungiga silmitsi seistes on Euroopa Liidu liikmesmaadel kiusatus sulgeda ligipääs mõningatele oma majandussektoritele (näiteks energia siseturule), ohustades sellega liberaalset majanduskorda, mis on Euroopa projekti tuumaks.

    Veel üks põhjus Venemaa ja Euroopa suhete pärast muretsemiseks on nende poliitikaeliitide vastandlikkus. Uus Vene eliit, mis võitis üleminekuaja nullsummamängu, erineb tunduvalt oma hi­lis­nõu­kogulikust eelkäijast, mille liikmed olid bürokraatlikud, riskitõrksad ning pädevad rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika vallas. Uued eliitkaadrid on ülimalt enesekindlad, riskialtid ja tohutult rikkad. Euroopa ei tea, kuidas niisuguste inimestega ümber käia. Euroopa poliitikaeliit, mille liikmed on teinud karjääri kompromisse sõlmides ja konflikte vältides, seisab silmitsi eliidiga, mis on uhke oma kompromissitusele. Vastastikused möödarääkimised ja valestimõistmised tunduvad vältimatud.

    Ühesõnaga, Venemaa ja Euroopa Liidu kokkupõrge on loomult ideoloogiline. Kaalul on uue Euroopa korra loomus. Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus “kohta laua taga”. Venemaa jaoks tähendab suveräänsus valitsuse õigust teha oma territooriumil, mida tahab, ning kõr­valdada oma vaenlasi kas või Londoni südalinnas. Moskvale lisab kindlust natsionalismi ja suveränismi tagasitulek mõ­nes Euroopa Liidu liikmesriigis ja ta ootab Euroopa Liidu kadumist ajalukku, nii nagu kadus Nõukogude Liit 1990ndate aastate algul. Nõukogude-järgne Venemaa ei jaga Euroopa vaimustust postnatsionaalse poliitika suhtes.

    Brüssel on aga omalt poolt veendunud, et Vene suveräänne demokraatia kujutab endast meeleheitlikku katset ajalugu alt vedada ning et Vene riigi avanemine on kõigest aja küsimus. Euroopa silmis liigub Vene suveräänne demokraatia vastuvoolu globaliseerumise loogikale ja nii ei saa see kaua kesta.

    Suhete tulevik tõotab tulla konarlik. Euroopa püüdlust sundida Venemaad oma välispoliitika printsiipe aktsepteerima hakatakse tõlgendama topeltstandardite kasutamisena ning katsena esile kutsuda “režiimimuutust”. Venemaa rahvuslike huvide piiramatut järgimist ja õiguslikku revisionismi hakatakse Euroopas tõlgendama traditsioonilise Vene imperialismi ilminguna. Ühesõnaga, Euroopa postmodernsuse ja Vene suveräänse demokraatia kooseksisteerimine võib osutuda raskemaks ja ohtlikumaks kui Nõukogude kom­munismi ja Lääne demokraatiate kooseksisteerimine külma sõja ajal.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Ivan Krastev, Russia vs Europe: the sovereignity wars. Copyright © Ivan Krastev. Ilmunud: www.opendemocracy.net, 5.10.2007. Täiendatud lõikudega käsikirjast “Russia’s Europe”.

    Bulgaaria politoloog IVAN KRASTEV (sünd 1965) juhib Sofias Liberaalsete Strateegiate Keskust. Eesti Päevalehe lisas Möte on temalt ilmunud essee “Liberaalse Euroopa kummaline surm” (9.11.2007).

  • Bushi hämmastav saavutus

    Jonathan Freedland
    Bushi hämmastav saavutus

  • Jumala poliitika

    Mark Lilla
    Jumala poliitika

Vikerkaar