Aken

Paul Krugman
Kas Euroopa on päästetav?
Inglise keelest tõlkinud T. P. ja M. V.

Asjaolus, et Euroopa praegune kriis algas Kreekast, on midagi iseäranis tabavat. Sest Euroopa õnnetused on igas suhtes klassikalise kreeka tragöödia pärased, kus üllaloomulise kangelase hukutab saatuslik ülbus.

Alles hiljuti võisid eurooplased üsna õigustatult öelda, et praegune majanduskriis toob tegelikult esile nende majandus- ja ühiskonnamudeli eelised. Nii nagu Ühendriike, tabas Euroopatki ülemaailmse finantskrahhi järellainetuses tõsine langus; kuid hind, mis inimestel selle languse eest maksta tuli, paistis Euroopas märksa tühisem kui Ameerikas. Suures osas Euroopast aitasid töötajate vallandamist reguleerivad ettekirjutused töökohtade kaotust piirata, sellal kui tugevad sotsiaalprogrammid tagasid isegi töötutele tervisekindlustuse ja toimetulekuks vajaliku sissetuleku. Euroopa sisemajanduse kogutoodang võis küll langeda sama palju kui Ameerikas, kuid siiski ei saanud eurooplased tunda ligilähedaseltki sama suurt viletsust. Ja nii on see tõtt-öelda siiani.

Ometi on Euroopa sügavas kriisis – sest tema uhkeim saavutus, ühisraha, mille on kasutusele võtnud enamik Euroopa riike, on nüüd ohus. Enamgi kui ohus – see hakkab üha enam sarnanema lõksuga. Iirimaa, keda alles hiljuti ülistati kui keldi tiigrit, rabeleb nüüd selle nimel, et pankrotist pääseda. Hispaania, mille majandus veel mõni aasta tagasi mühinal kasvas, kannatab nüüd 20-protsendilise tööpuuduse all ja seisab silmitsi aastatepikkuse rängalt rõhuva deflatsiooni väljavaatega.

Traagiliseks teeb selle europuntra asjaolu, et euro loomine pidi endast kujutama kauneimat hetke ühes suurejoonelises ja üllas ettevõtmises: põlvkondi väldanud püüdlustes tuua rahu, demokraatiat ning jõukust omal ajal nii tihti sõdadest laastatud mandrile. Kuid oma projekti ulatuslikkusest ja romantikast haaratud euroloojad eelistasid pigistada silma kinni nonde asiste raskuste ees, mis ettearvatavalt pidid ühisraha teele kerkima – eelistasid eirata algusest peale kõlanud hoiatusi, et Euroopal puuduvad ühisraha toimimiskõlblikkuseks vajalikud institutsioonid. Selle asemel andusid nad maagilisele mõtlemisele, tegutsedes nii, nagu peaks nende ürituse üllus säärastest muredest üle olema.

Tagajärjeks on tragöödia, mis ei puuduta mitte üksnes Euroopat, vaid kogu maailma, millele Euroopa on oluliseks eeskujuks. Eurooplased on meile näidanud, et vägivaldse minevikuga piirkonda on võimalik tuua rahu ja ühtsust, ja selle käigus on nad loonud vahest kõige inimlikumad ühiskonnad kogu ajaloos, kus demokraatia ja inimõigused on ühendatud niisuguse individuaalse majandusliku julgeoleku määraga, millele ameeriklastel pole midagi ligilähedastki vastu panna. Nüüd on nende saavutuste sära tuhmumas ning vägagi paljudele on Euroopa unelmast saamas luupainaja. Kuidas see juhtus?

Tee eurole

Kõik algas söest ja terasest. 9. mail 1950 – päeval, mida nüüd tähistatakse Euroopa päevana – tegi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ettepaneku, et tema maa ühendaks oma söe- ja terasetootmise Lääne-Saksamaa omaga. See võib kõlada proosaliselt, kuid Schuman kuulutas, et asi on palju enamas kui lihtsalt ühes äritehingus.

Esiteks pidi vastne Söe- ja Teraseühendus muutma igasuguse sõja Saksamaa ja Prantsusmaa vahel “mitte üksnes mõeldamatuks, vaid ka materiaalselt võimatuks”. Ja sellest pidi saama esimene samm teel “Euroopa föderatsiooni” poole, milleni tuli jõuda sammhaaval “konkreetsete saavutuste kaudu, mis esmalt loovad de facto solidaarsuse”. See tähendab, et majanduslikud meetmed pidid ühtaegu teenima asiseid eesmärke kui ka edendama poliitilist ühtsust.

Söe- ja Teraseühendusest kujunes lõpuks tolliliit, mille piires kaubeldi vabalt kõigi toodetega. Sedamööda, kuidas Euroopas levis demokraatia, levisid ka Euroopat ühendavad majandusinstitutsioonid. Kreeka, Hispaania ja Portugal võeti liitu pärast seda, kui langesid nende diktatuurid; Ida-Euroopa pärast kommunismi kokkuvarisemist.

1980. ja 1990. aastatel, kui Euroopa asus eemaldama paljusid veel järele jäänud takistusi täieliku majandusliku lõimumise teelt, kaasnes selle “laienemisega” ka “süvenemine”. (Eurokeel on omaette selgepiiriline dialekt, mida mõnikord on raske ilma subtiitriteta mõista.) Piirid avati; tagati isiklik liikumisvabadus ja ühtlustati tööstustoodetele, turvalisusele ning toiduainetele kehtestatud nõuded – protsess, mille tegi surematuks telesarja “Jah, härra peaminister” eurovorsti-osa, kus ministrile teatatakse, et uute Euroopa reeglite järgi ei kvalifitseeru traditsiooniline Briti vorst enam vorstiks, vaid tuleb ümber nimetada Emulgeeritud Kõrge Rasvasisaldusega Rupskitest Tehtud Toruks. (Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et see lugu juhtus ainult teleekraanil.)

Euro loomine kuulutati järgmiseks loogiliseks sammuks selles protsessis. Taas kord pidid majanduskasvu edendama sammud, mis üksiti tugevdasid ka Euroopa ühtsust.

Euroopa ühisraha eelised olid ilmsed. Teise riiki saabudes ei ole enam vaja raha vahetada; importijad ei pea enam tundma muret sellepärast, kui kalliks mõni leping lõpuks tegelikult maksma läheb, ega eksportöörid kahtlema, mida mõni lubatud tasu tegelikult väärt hakkab olema. Samal ajal pidi ühisraha tugevdama Euroopa ühtsuse tunnet. Mis oleks võinud veel viltu minna?

Vastus paraku kõlab, et rahaliitudel on mitte ainult eelised, vaid ka omad puudused. Ja Euroopa ühisraha kasuks kõnelevad argumendid olid märksa nõrgemad kui need, mis kõnelesid Euroopa ühisturu kasuks – fakt, mida Euroopa liidrid eelistasid eirata.

Rahaliidu kasuks (ebakindlalt) kõnelevad asjaolud

Ei ole üllatav, et rahvusvaheline rahamajandus on sagedaste vaidluste tallermaaks. Kummatigi on lugu nii, et need vaidlused ei joondu päris täpselt tavalise ideoloogilise veelahkme järgi. Kõvad parempoolsed soosivad tihti kõva raha – eelistatavalt kullastandardit –, kuid ka vasakule kalduvad Euroopa poliitikud on olnud euro entusiastlikud propageerijad. Liberaalsed Ameerika majandusteadlased, mina nende hulgas, kalduvad soosima vabalt kujuneva kursiga riigivaluutasid, mis jätavad rohkem ruumi aktivistlikule majanduspoliitikale – eriti intressimäärade alandamisele ja rahapakkumise suurendamisele majanduslanguste ärahoidmiseks. Klassikalise argumendi paindlike kursside kaitseks käis siiski välja ei keegi muu kui Milton Friedman.

Riikideülese valuuta kasuks rääkivad asjaolud on, nagu nägime, ilmsed: see muudab äri ajamise lihtsamaks. Enne euro kasutuselevõttu võis tegelikult ainult oletada, kui tähtis see argument lõpuks on: näiteid teiste riikide valuutat kasutavatest maadest oli suhteliselt vähe. Statistiline analüüs, niipalju kui seda uskuda saab, lubas oletada, et ühisraha kasutuselevõtt avaldab suurt mõju kaubavahetusele, mis omakorda lubas oletada suurt majanduslikku kasu. Õnnetuseks ei ole see optimistlik hinnang pärast euro loomist ennast kuigi hästi õigustanud: usaldusväärseimad hinnangud osutavad nüüd, et kaubavahetus euroala riikide vahel on kõigest 10–15% suurem, kui olnuks muidu. See määr ei ole tühine, aga ka mitte epohhiloov.

Siiski on rahaliidul ilmseid eeliseid. Asi on lihtsalt selles, et tal on ka puudusi: omaenda valuutast loobudes loobub riik ka majanduslikust paindlikkusest.

Kujutage ette, et olete riik, mis – nagu praegu Hispaania – tegi hiljuti kinnisvarabuumi turjal läbi suure palga- ja hinnatõusu, ent siis mull lõhkes. Nüüd on teil vaja kõrged palgad ja hinnad jälle alla lüüa. Ent palkade ja hindade langetamine on raske: keegi ei taha olla esimene, kelle palka kärbitakse, eriti kui pole vähimatki kindlust, et langema hakkavad ka hinnad. Kaks aastat kestnud ränkade vaevade hinnaga on Iirimaal palgad mõnevõrra langenud, Hispaania ja Kreeka aga on selle protsessiga vaevalt algustki teinud. See on ebameeldiv töö, ja nagu hiljem näeme, tekitab palkade alandamine sellal, kui ise kõrvuni võlgades ollakse, uusi probleeme.

Kui teil aga oma valuuta veel alles on, ei pea te palkade allalöömise pikaldast piina ette võtma: te võite oma valuuta lihtsalt devalveerida – selle väärtust teiste valuutade suhtes langetada – ja de facto palgalangus ongi teil käes.

Kas töölised ei võitleks devalveerimisega saavutatud de facto palgakärbete vastu niisama ägedalt nagu oma palganumbri selge languse vastu? Ajalooline kogemus seda ei kinnita. Praeguses kriisis kulus Iirimaal umbes 5-protsendilise palgalanguse saavutamiseks kaks aastat ränka tööpuudust. Kuid 1993. aastal tõi Iiri naela devalveerimine otsekohe kaasa  palkade 10-protsendilise languse Saksa vääringus mõõdetult.

Millest selline erinevus? Juba 1953. aastal pakkus Milton Friedman välja analoogia: suveaeg. Äridel on väga mõistlik talvekuudel uksi hiljem avada, ometi on igal üksikul äril raske lahtiolekuaegu muuta: kui töötada kümnest kuueni sellal, kui kõik teised töötavad üheksast viieni, läheb tööaeg taktist välja. Nõudes, et kõik kellad sügisel tagasi ja kevadel edasi keerataks, aitab suveaeg seda koordinatsiooniprobleemi vältida. Samamoodi, arutles Friedman, lahendab rahaväärtuse muutmine koordinatsiooniprobleemi tasakaalust välja läinud palkade ja hindade puhul, astudes mööda töötajate soovimatusest sattuda esimeste seas palgakärbete ohvriks.

Nii et kui ühisraha ongi kasulik, on ka oma raha säilitamisel tähtsaid potentsiaal-seid eeliseid. Kasude-kahjude vahekord sõltub sügavamatest asjaoludest.

Ühelt poolt sõltuvad ühisraha eelised sellest, kui palju see äritegevust mõjutab.

Mina nimetan seda mõttes Islandi-Brooklyni probleemiks. Islandil, kus elab kõigest 320 000 inimest, on oma valuuta – ja see fakt on andnud talle väärtuslikku manööverdamisruumi. Miks siis ei ole Brooklyn oma ümmarguselt kaheksa korda suurema elanikkonnaga veel paremgi kandidaat oma sõltumatu vääringu kasutuselevõtuks? Aga sellepärast, et kuna Brooklyn ei asu mitte keset Atlandi ookeani, vaid keset New Yorgi linna, on tema majandus naaberlinnaosade omaga tihedalt kokku kasvanud. Ja Brooklyni elanikud peaksid kallist hinda maksma, kui neil tuleks Manhattani või Queensiga äri ajades iga kord raha vahetada.

Niisiis võib maadel, mis omavahel palju äri ajavad, rahaliidust suurt kasu olla.

Teisalt, nagu Friedman osutas, tähendab rahaliidu moodustamine paindlikkuse ohverdamist. Kui tõsine kaotus see on?  Sõltub asjaoludest. Vaadelgem esmapilgul vahest veidrat võrdlust kahe väikese ja raskustes rabeleva majanduse vahel.

Kui kliima, maastik ja ajalugu kõrvale jätta, on Iiri Vabariigil ja Nevada osariigil omavahel palju ühist. Mõlemad on väikesed, mõnemiljonilise rahvaarvuga majandused, mis sõltuvad suuresti  kaupade ja teenuste müügist oma naabritele. (Nevada naabrid on teised Ühendriikide osariigid, Iirimaa omad teised Euroopa riigid, kuid majanduslikud implikatsioonid on kaunikesti ühesugused.) Mõlema majanduses valitses suure osa viimasest kümnendist buum. Mõlemas tekkisid hiiglaslikud kinnisvaramullid, mis kannatusterohkelt lõhkesid. Mõlemad kannatavad praegu umbkaudu 14-protsendilise tööpuuduse käes. Ja mõlemad on suuremate rahaliitude liikmed – Iirimaa kuulub eurotsooni, Nevada dollaritsooni, mida nimetatakse Ameerika Ühendriikideks.

Kuid Nevada olukord ei ole kaugeltki nii meeleheitlik kui Iirimaal.

Esiteks on kriisi fiskaalne külg Nevadas vähem ränk. Tõsi küll, langus tabas üliraskelt nii Iirimaa kui ka Nevada eelarvet. Kuid suur osa Nevada rahakulutavast elanikkonnast saab oma sissetuleku föderaalsetest, mitte osariigi programmidest. Eriti Nevada päikese alla peesitama kolinud pensionärid ei pea muretsema selle pärast, et osariigi langenud maksutulud võiksid ohustada nende sotsiaaltoetusi või tervisekindlustuse väljamakseid. Iirimaal seevastu on nii pensionid kui ka tervisekindlustus langenud kärbete ohvriks.

Ka ei pea Nevada erinevalt Iirimaast tundma muret pankade väljaaitamise [bailout] kulude pärast – mitte sellepärast, et osariik oleks vältinud suuri laenukahjusid, vaid sellepärast, et see kahjum ei ole suuremalt jaolt Nevada probleem. Nii on valitsuse spondeeritud hüpoteegifirmade Fannie Mae ja Freddie Mac kahjudest ebaproportsionaalselt suur osa seotud Nevada kinnisvaraga, kuid need kahjud, nagu ka sotsiaaltoetused ja tervisekindlustuse, maksab kinni Washington, mitte Carson City.

Ja Ühendriikide osariigiks olemisel on veel üks eelis: tõenäoliselt leeveneb Nevada tööpuuduse probleem mõne aasta jooksul tublisti tänu väljarändele, nii et isegi kui kaotatud töökohad ei taastu, võistleb järelejäänud töökohtade pärast väiksem arv töötajaid. Iirimaa saab mõningal määral kasutada sedasama kaitseventiili, sest Iiri kodanikud siirduvad mujale tööd otsima ja need, kes buumiaastail Iirimaale tulid, lahkuvad. Kuid ameeriklased on ülimobiilsed; kui ajaloolisi mudeleid võib siin orientiiriks võtta, siis langeb Nevada tööpuuduse määr väljarände tagajärjel mõne aastaga taas Ühendriikide keskmisele tasemele, isegi kui töökohtade loomine jääb Nevadas endiselt maha nende kasvust riigis tervikuna.

Ehkki nii Iirimaa kui ka Nevada on oma majandustsoonides eriti rängalt kannatada saanud, on Nevada keskpikad väljavaated palju paremad.

Mida see kõneleb meile euro kasuks või kahjuks? Kui Euroopa ühisraha idee esimest korda välja käidi, tõusis ilmne küsimus, kas see võiks toimida sama hästi kui dollar Ameerikas. Ja vastus oli selge ei – just nimelt neil põhjustel, mida näitlikustab Iirimaa ja Nevada võrdlus. Euroopa ei ole fiskaalselt lõimunud: Saksa maksumaksjad ei võta automaatselt enda kanda osa Kreeka pensionide või Iiri pankade päästmise kuludest. Ja ehkki eurooplastel on seaduslik õigus tööd otsides vabalt ringi rännata, muudab ebatäielik kultuuriline lõimumine – eeskätt ühiskeele puudumine – töötajad geograafiliselt vähem mobiilseks kui nende saatusekaaslased Ameerikas.

Ja nüüd mõistate, miks on paljud Ameerika (ja mõned Briti) majandusteadlased alati europrojekti skeptiliselt suhtunud. Ühendriikides tegutsevad majandusteadlased on pikka aega rõhutanud teatavate eeltingimuste tähtsust rahaliidu jaoks – kõige kuulsam neist on Columbia ülikooli professori Robert Mundelli rõhuasetus tööjõu mobiilsusele, sellal kui Peter Kenen, mu kolleeg Princetonis, on toonitanud eelarvelise lõimumise tähtsust. Ameerikas, nagu me teame, on toimiv rahaliit olemas, ja me teame ka, miks see toimib: sest see langeb ühte riigiga – riigiga, millel on suur keskvalitsus, ühiskeel ja ühine kultuur. Euroopas ei ole ühtegi neist ja see muutis ühisraha väljavaated algusest peale kaheldavaks.

Neis tähelepanekuis pole midagi uut: kõik öeldu oli hästi teada juba aastal 1992, mil europrojekt Maastrichti lepinguga käima lükati. Miks seda siis tehti? Sellepärast, et euro-idee oli vallanud Euroopa eliitide kujutlusvõime. Kõikjal Euroopas – peale Suurbritannia, kus Gordon Brown Tony Blairile augu pähe rääkis, et projektiga mitte liituda – olid poliitilised juhid projekti romantilisusest haaratud, ja seda nii sügavalt, et iga skeptikut hakati pidama peavoolust hälbijaks.

Asja juures viibinud inimesed rääkisid mulle 1990. aastatel, et alguses anti Euroopa Komisjoni ametnikele juhtnöörid valmistada ette raportid ühisrahaga seostuvatest kahjudest ja kasudest – kui aga ülemused ettevalmistavale tööle pilgu peale viskasid, siis juhtnööre muudeti: neil kästi koostada ettekanne ainuüksi kasudest. Õigluse huvides tuleb märkida, et kui ma rääkisin seda lugu teistele inimestele, kes sel ajal juhtivaid ametikohti pidasid, siis nad vaidlustasid selle – ent ükskõik, kelle versioon ka õige oleks, tabab juba fakt, et mõned inimesed seda väitsid, tolle aja vaimu.

Seega läks euro käiku. Ja mõnda aega näis, et kõik läheb hästi.

Eurofooria, eurokriis

Euro tuli ametlikult ilmale 1. jaanuaril 1999. Algul oli see virtuaalne käibevahend: pangaarveid ja elektroonilisi ülekandeid denomineeriti eurodes, aga inimeste rahakotis olid ikka veel frangid, margad ja liirid (mida nüüd käsitati euro denominatsioonidena). Kolm aastat hiljem toimus lõplik üleminek ja eurost saigi Euroopa raha.

Üleminek kulges ladusalt: raha- ja kassaautomaadid konverteeriti kiiresti ja väheste tõrgetega. Eurost sai kiiresti ka tähtis rahvusvaheline valuuta: euro rahatähed hakkasid ringlema üle terve maailma. Ja euro loomine tekitas uut kindlustunnet, eriti nende Euroopa maade suhtes, mida oli läbi ajaloo peetud investeerimisriskideks. Alles hiljem selgus, et kindlustunde tõus peibutas ohtlikku lõksu.

Kõige eredam näide on Kreeka, millel oli seljataga maksmata võlgade ja kõrge inflatsiooni puhangute pikk ajalugu. Kuni 1990. aastate lõpuni peegeldus Kreeka fiskaalajalugu võlakirjade intressimääras: investeerijad olid nõus ostma Kreeka valitsuse võlakirju ainult siis, kui nende intressimäär oli palju kõrgem riskivabadeks peetud valitsuste, näiteks Saksamaa võlakirjade omast. Euro tuleku lähenedes aga riskipreemiad Kreeka võlakirjadelt kadusid. Arutleti nii, et peagi muutub Kreeka võlg inflatsiooniohtude vastu immuunseks, sest selle eest hakkab hoolitsema Euroopa Keskpank. Ja polnud ju ometi võimalik ette kujutada, nagu võiks mõni värskelt vermitud rahaliidu liige pankrotti minna?

Aastatuhande alguskümnendi keskpaigaks olid konkreetsete maadega seonduvad fiskaalmured tõepoolest Euroopa lavalt hajunud. Kreeka võlakirjad, Iiri võlakirjad, Hispaania võlakirjad, Portugali võlakirjad – kõik nad olid kaubeldavad, justkui oleksid nad sama ohutud kui Saksamaa omad. Kindlustunne laienes ka maadele, mis veel ei olnud euro peale saanud, kuid millelt seda lähitulevikus oodati: 2005. aastal võis Läti, mis tollal lootis 2008. aastaks eurole üle minna, saada laenu peaaegu sama soodsalt nagu Iirimaa. (Läti üleminek eurole on nüüdseks päevakorrast maas, kuigi põhjanaaber Eesti ühines 1. jaanuaril.)

Kui intressimäärad Euroopas ühtlustusid, hakkasid kunagised kõrge intressimääraga maad ettearvatavalt laenamispillerkaari nautima. (Väärib märkimist, et pillerkaari finantseerisid suures osas Saksamaa ja teiste traditsiooniliselt madala intressimääraga riikide pangad; see ongi põhjus, miks Euroopa ääremaade praegused võlaprobleemid on ühtaegu suur probleem Euroopa pangandussüsteemile tervikuna.) Kreekas oli peamine hiigellaenude võtja valitsus. Aga mujal oli suureks laenajaks erasektor. Iirimaal, nagu juba märgitud, tekkis tohutu  kinnisvarabuum: elamispindade hinnad tõusid euro kasutuselevõtu eelsest 1998. aastast aastani 2007 180%. Hispaanias tõusid hinnad peaaegu sama palju. Samasugune buum leidis aset ka maades, mis veel euroga liitunud polnud: raha voolas Eestisse, Lätisse, Leedusse, Bulgaariasse ja Rumeeniasse.

See oli joovastav aeg, ja mitte ainult laenuvõtjatele. 1990. aastate lõpul valitses Saksa majanduses madala sisenõudluse tõttu surutis. Aga järgmisel aastakümnel majandus taastus tänu ekspordibuumile, mida vedas Euroopa naabrite kulutamispillerkaar.

Ühesõnaga näis, et kõik läheb suurepäraselt: euro kuulutati suureks õnnestumiseks.

Siis mull lõhkes.

Siiani võib kuulda, justkui olnuks 2008. aastal alanud globaalne majanduskriis made in America. Aga Euroopa panus on samavõrd märkimisväärne. Pigem oli tegu Põhja-Atlandi kriisiga, mille puhul on raske öelda, kumb on parem või halvem, kas segadus Vanas või Uues Maailmas. Meil Ameerikas olid omad subprime-laenajad, kes võtsid kas teadlikult või teadmatusest kinnisvaralaene, mis olid nende sissetulekuga võrreldes liiga suured; neil Euroopas olid ääremaade majandused, mis laenasid samuti märksa rohkem, kui neil oli võimalik tagasi maksta. Laenude jätkusuutmatust maskeerisid mõlemal juhul mõnda aega kinnisvaramullid: nii kaua kui jätkus kinnisvarahindade tõus, võisid laenajad alati oma varasemaid laene tagasi maksta rahaga, mida nad said oma kinnisvara tagatisel laenuks võtta. Varem või hiljem pidi aga pidu lõppema. Atlandi mõlemad kaldad kujutasid endast ootel katastroofe.

Euroopasse saabus esimene kahjudelaine kinnisvaramullide lõhkemisel, mis mõjus laastavalt ääreriikide tööhõivele. 2007. aastal moodustas ehitussektor niihästi Hispaanias kui Iirimaal 13% kogu tööhõivest, mis on kaks korda enam kui Ameerika Ühendriikides. Niipea kui ehitusbuum kriginal pidurdus, sai tööhõive tõsise hoobi. Üldine tööhõive langes Hispaanias 10% ja Iirimaal 14%; Iirimaa olukord on samaväärne sellega, kui USA-s oleks kadunud 20 miljonit töökohta.

Aga see oli alles algus. 2009. aasta lõpul, kui suurem osa maailmast oli finantskriisist väljumas, jõudis Euroopa kriis uude faasi. Esmalt Kreeka, siis Iirimaa, siis Hispaania ja Portugal hakkasid investorite usaldust drastiliselt kaotama ning nende laenamiskulud tõusid märkimisväärselt. Miks?

Kreeka puhul on asi selge: valitsus käitus vastutustundetult, valetas ja jäi vahele. Hõlpsa laenamise aastail võttis Kreeka konservatiivne valitsus endale kaela suured võlad – suuremad, kui ta tunnistas. Kui 2009. aastal valitsus vahetus, tulid raamatupidamislikud fiktsioonid päevavalgele; ühtäkki paljastati, et Kreekal oli niihästi suurem defitsiit kui ka märksa suurem võlakoorem, kui seni arvatud. Arusaadav, et investorid püüdsid jalga lasta.

Kuid Kreeka on tegelikult erandjuhtum. Hispaania, kriisimajandustest kaugelt kõige suurem, oli kõigest mõni aasta tagasi veel eeskujulik Euroopa kodanik, kelle eelarve oli tasakaalus ning avaliku sektori võlg protsendina SKT-st poole väiksem kui Saksamaal. Samasugused olid lood Iirimaaga. Mis siis valesti läks?

Esiteks tuli suur otselöök eelarvele majanduslangusest. Maksutulud langesid nii Hispaanias kui Iirimaal, osalt seetõttu, et maksulaekumised olid suurel määral sõltunud kinnisvaratehingutest. Ja kui tööpuudus tõusis lakke, siis tõusid ka kulud töötuabirahadele – meenutagem, et tegu on Euroopa heaoluriikidega, millel on meist palju ulatuslikumad programmid, millega oma kodanikke ebaõnne vastu kaitsta. Selle tagajärjel jõudsid nii Hispaania kui Iirimaa kriisieelsetest eelarveülejääkidest 2009. aastal suure puudujäägini.

Sellele lisandusid rahandussektori rookimise kulud. Need olid eriti rängad Iirimaal, mille pangad kaotasid buumiaastatel aru (kusjuures sel lasti sündida tänu nende tihedatele isiklikele ja rahalistele sidemetele valitsusametnikega). Mulli lõhkedes langes Iiri pankade maksevõimelisus kohe kahtluse alla. Et vältida massilist tormijooksu finantssüsteemile, andis Iiri valitsus pankade kõikidele võlgadele garantii – võttes kõik need valitsuse kanda ning seades niiviisi kahtluse alla omaenese maksevõime. Seevastu  Hispaania suurpangad olid hästi reguleeritud, kuid väikeste hoiupankade suhtes valitses siis ja valitseb nüüdki närvilisus ning muretsetakse selle üle, kui palju peab Hispaania valitsus kulutama nende kokkukukkumise ärahoidmiseks.

Kõik see aitab seletada, miks laenuandjad on kaotanud usu Euroopa ääremaade majandustesse. Kuid leidub ju riike – eriti USA ja Suurbritannia –, mille defitsiit protsendina SKT-st on võrreldav Hispaania ja Iirimaaga. Ometigi ei ole laenuandajate usaldus nende vastu oluliselt langenud. Mille poolest on euromaad teistsugused?

Üks võimalik vastus oleks: mitte millegi poolest – võib-olla ühel hommikul me avastame, et turud väldivad Ameerikat samamoodi nagu Kreekat praegu. Kuid õige vastus oleks arvatavasti süsteemsem: just nimelt euro on see, mis muudab Hispaania ja Iirimaa sedavõrd haavatavaks. Sest eurotsooni kuulumine tähendab, et need maad peavad taastama oma konkurentsivõime deflatsiooni teel, koos kõigi kaasnevate piinadega.

Deflatsiooni hädaks ei ole üksnes koordinatsiooniprobleem, millele juhtis tähelepanu Milton Friedman – raske on palku ja hindu alla saada, kui kõik tahavad, et esimese sammu astuks keegi teine. Isegi kui riikidel õnnestub palgad alla lüüa, mis on kõikjal eurokriisi maades praegu toimumas, põrkuvad nad teise probleemi otsa: sissetulekud küll vähenevad, võlg aga mitte.

Nagu näitas Ameerika majandusteadlane Irving Fisher peaaegu 80 aastat tagasi, võib defleeruvate sissetulekute ja muutumatu võla koostoime majanduslangusi kõvasti süvendada. Oletagem, et majandus kukub mis tahes põhjusel: kulutused langevad, nagu ka hinnad ja palgad. Võlad aga mitte, ja nii peavad võlgnikud täitma samu kohustusi väiksema sissetuleku pealt; selleks peavad nad kulutusi veelgi kärpima, süvendades nõnda majandussurutist veelgi. Lahendusena selle nõiaringi vältimiseks pakkus Fisher rahahulga suurendamist, mis hoiaks ära deflatsiooni. Ning just nimelt seda püüavadki teha Föderaalreserv Ameerikas ja Bank of England Suurbritannias. Kuid Kreekal, Hispaanial ja Iirimaal niisugune võimalus puudub – neil pole isegi oma valuutat, ja igal juhul läheb neil kulude kontrolli alla saamiseks tarvis deflatsiooni.

Ja nõnda ollaksegi kriisis. Enam-vähem viimase aasta jooksul on esmalt Kreeka ja seejärel Iirimaa kukkunud rahanduslikku nõiaringi: kui potentsiaalsed laenuandjad kaotasid kindlustunde, tõusid intressimäärad, mida riigid oma võla pealt maksma peavad, õõnestades nende tulevikuväljavaateid, mis viib veelgi suuremale usalduskaotusele ja veelgi kõrgemate intressimääradeni. Tugevamad Euroopa riigid hoidsid kiire varingu ära üksnes sellega, et avasid Kreekale ja Iirimaale erakorralised krediidiliinid, mis võimaldavad neil mõnda aega eraturgudest mööda minna. Aga kuidas see kõik laheneb?

Neli Euroopa süžeed

Mõned majandusteadlased, mina nende hulgas, tunnevad Euroopa hädasid vaadates, et on seda filmi juba näinud – ühel teisel mandril kümmekond aastat tagasi, nimelt Argentiinas.

Erinevalt Hispaaniast ja Kreekast ei loobunud Argentiina oma valuutast, aga 1991. aastal tegi ta midagi peaaegu samaväärset: sidus oma valuuta jäigalt USA dollariga, kehtestades “valuutakomitee”,  nii et iga peeso ringluses oleks tagatud ühe dollariga reservides. See pidi täielikult välistama tagasipöördumise Argentiina vana kombe juurde katta defitsiiti raha juurdetrükkimisega. Ja enamik aega 1990. aastatest tasuti Argentiinale selle eest madalamate intressimääradega ja väliskapitali suure sissevooluga.

Viimaks aga langes Argentiina kestvasse majanduslangusse ja kaotas investorite usalduse. Argentiina valitsus püüdis seda tagasi võita rangelt ortodoksse eelarvepoliitikaga, kärpides kulutusi ja tõstes makse. Et osta aega, kuni kasinusmeetmed hakkavad positiivset tulemust andma, taotles Argentiina edukalt suuri laene Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF) – sarnaselt sellega, kuidas Kreeka ja Iirimaa on taotlenud erakorralisi laene oma naabritelt. Kuid Argentiina majanduse püsiv langus nurjas kõik valitsuse jõupingutused ning kõrge tööpuudus viis sagenevate rahutusteni.

2002. aasta algul, pärast vihaseid meeleavaldusi ja pangajookse kukkus kõik kokku. Peeso ja dollari jäik side katkes ja peeso hakkas kaotama väärtust; vahepeal kuulutas Argentiina valitsus end võlausaldajate ees maksejõuetuks, makstes viimaks iga dollari pealt tagasi ainult 35 senti.

Raske on vältida kahtlustust, et midagi sarnast võib oodata ees kas üht või ka mitut Euroopa probleemset majandust. On ju kriisiriikides rakendatud poliitikad vähemalt kvalitatiivselt väga sarnased nendega, mille abil Argentiina üritas meeleheitlike jõupingutustega päästa oma peeso ja dollari jäika vahetuskurssi: karm eelarvekokkuhoid turgude usalduse taastamiseks  koos Kreeka ja Iirimaa toetuseks antud ametlike laenudega, mille eesmärk on võita aega, kuni eralaenuandjate usaldus taastub. Ja kui tee lõpul ootab ees Argentiina stiilis lõppmäng, siis oleks see euro-projektile kohutav löök. Kas niimoodi võibki minna?

Mitte ilmtingimata. Nii nagu mina asjast aru saan, võib Euroopa kriis laheneda neljal teel (ja eri maades erinevalt). Nimetagem neid nii: väljavindumine [toughing it out], võla ümberstruktureerimine, täis-Argentiina ja taaselustuv eurooplus.

Väljavindumine. Võib ette kujutada, et Euroopa hädas majandused rahustavad laenuandjaid maha sellega, et ilmutavad piisavat tahet välja kannatada piinu, ning väldivad sellega niihästi enese maksejõuetuks kuulutamist kui ka devalveerimist. Siin on eeskujuks Balti riigid: Eesti, Leedu ja Läti. Need on väikesed ja Euroopa mõõdupuude järgi vaesed maad; nad tahavad hädasti osa saada pikaajalistest eelistest, mis nende silmis euroga liitumisest ning suurema Euroopaga ühinemisest tulenevad. Ja seega on nad olnud valmis taluma väga ränka eelarvekasinust, samal ajal kui konkurentsivõime taastumise lootuses on palgad järk-järgult langenud – eurokeeles nimetatakse seda protsessi “sisemiseks devalveerimiseks”.

Kas see poliitika on olnud edukas? Oleneb sellest, kuidas “edu” defineerida. Baltimaadel on teataval määral õnnestunud pälvida turgude usaldus, mis peavad neid praegu vähem riskantseks kui Iirimaad, Kreekast rääkimata. Samal ajal on palgad langenud Lätis 15% ning Leedus ja Eestis enam kui 10%. Kõigel sellel on aga tohutu hind: toodangu ja tööhõive langus on olnud Suure Surutise tasemel. Tõsi küll, nende majandus kasvab jälle, kuid kõik märgid näitavad, et kaotatu tasategemiseks kulub aastaid.

See, et paljud ametiisikud peavad Baltimaid edulooks, on Euroopa praeguse seisundi kohta üpris kõnekas. Mul on kiusatus tsiteerida Tacitust: “Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks” – või antud juhul, kohanemiseks. Ometigi oleks see üks tee, kuidas eurotsoon võib puutumatult ellu jääda.

Võla ümberstruktureerimine. Selle artikli kirjutamise ajal oli Iiri valitsuse kümneaastaste võlakirjade intress 9% ja Kreeka sama pikkadel võlakirjadel 12,5%. Samal ajal on Saksamaa 10-aastastel võlakirjadel, mis nagu Iiri ja Kreeka omadki on denomineeritud eurodes, vähem kui 3-protsendiline intress. Turgude sõnum on selge. Investeerijad ei usu, et Kreeka ja Iirimaa oma võlad täies mahus tagasi maksavad. Teisisõnu, nad ootavad mingisugust võla ümberstruktureerimist, umbes nii nagu Argentiinas, mis vähendas sealset võlga kaks kolmandikku.

Võla niisugune ümberstruktureerimine ei peataks sugugi hädas majanduse piinu. Võtkem Kreeka: isegi kui valitsus ütleks kõikidest võlgadest lahti, peaks ta eelarve tasakaalustamiseks ikkagi kärpima kulutusi ja tõstma makse ning peaks ikkagi kannatama välja deflatsiooni piinad. Kuid võla ümberstruktureerimine teeks lõpu langeva usalduse ja tõusvate intressikulude nõiaringile, muutes sisemise devalveerimise potentsiaalselt tulemuslikuks, ehkki julmaks strateegiaks.

Ausalt öeldes on mul raske mõista, kuidas saaks Kreeka võla ümberstruktureerimist vältida, ja Iirimaagi pole just palju paremas olukorras. Peamine küsimus on see, kas niisugune ümber-struktureerimine laieneb ka Hispaaniasse ja – mis oleks juba tõeliselt hirmuäratav väljavaade – ka Belgiasse ja Itaaliasse, mis on sügavalt võlgades, kuid millel on siiamaani õnnestunud tõsisemat usalduskriisi vältida.

Täis-Argentiina. Argentiina mitte üksnes ei kuulutanud end maksejõuetuks; ta loobus ka peeso ja dollari jäigast kursist, lastes peeso väärtusel kaks kolmandikku kukkuda. Ja säärane devalvatsioon toimis: 2003. aastast peale on Argentiina majandus ekspordisektori eestvedamisel kiiresti taastunud.

Euroopa maadest on “Argentiina tegemisele” kõige lähemal Island, mille pankurid olid kuhjanud kokku välisvõlad, mis olid mitu korda suuremad riigi tuludest. Erinevalt Iirimaast, mis püüdis oma panku nende võlgade garanteerimisega päästa, on Island sundinud oma pankade välismaiseid võlausaldajaid kaotusi aktsepteerima, piirates sellega oma võlakoormat. Ja lastes oma pangad pankrotti, kõrvaldas Island suure osa välisvõlast riigi raamatupidamisest.

Island lõikas kasu eelisest, et polnud euroga ühinenud ja kasutab ikka veel oma valuutat. Ta muutus jällegi konkurentsivõimelisemaks, lastes oma valuutal teiste valuutade, sh euro suhtes järsult langeda. Võrreldes kaubanduspartneritega, langesid Islandi palgad ja hinnad kiiresti umbes 40% ning see käivitas ekpordi tõusu ja impordi languse, mis aitas pankade kokkukukkumisest saadud lööki pehmendada.

Maksejõuetuks kuulutamise ja devalveerimise kombinatsioon on aidanud Islandil oma pangakatastroofi kahjusid piirata. Tööhõive ja toodangu seisukohalt on Islandil läinud isegi mõnevõrra paremini kui Iirimaal ja palju paremini Baltimaadest.

Kas hädas Euroopa riikidest üks või rohkem võivad minna sama teed? Selleks peaksid nad üle saama ühest suurest takistusest: tõsiasjast, et erinevalt Islandist ei ole neil enam omaenda valuutat. Nagu on osutanud Berkeley majandusteadlane Barry Eichengreen 2007. aastal ilmunud mõjukas analüüsis, vallandaks mis tahes eurotsooni maa vähimgi vihje rahaliidust lahkumisele laastava pangajooksu, sest hoiustajad tormaksid paigutama oma fonde ohutumatesse paikadesse. Ja Eichen-green tegi sellest järelduse, et niisugune “protseduuriline” takistus väljaastumise ees muudab euro pöördumatuks.

Kuid Argentiina peeso sidumist dollariga peeti samuti pöördumatuks ja suuresti samasugusel põhjusel. See, mis devalveerimise viimaks võimalikuks tegi, oli pangajooks, hoolimata valitsuse kinnitustest, et üks peeso jääb alati võrduma ühe dollariga. Säärane tormijooks sundis Argentiina valitsust raha väljavõtmist piirama ja kui juba piirangud olid kehtestatud, sai võimalikuks peeso väärtuse muutumine ilma uut tormijooksulainet vallandamata. Midagi sellesarnast ei ole Euroopas juhtunud – seni veel. Aga see jääb kindlasti võimalikkuse piiridesse, eriti kui kokkuhoiu ja sisemise devalveerimise piin ei lahene.

Taaselustuv eurooplus. Eelmised kolm stsenaariumi olid sünged. Kas on lootust ka vähem süngele lahendusele? Kui jah, siis peaks see tähendama uute pikkade sammude astumist “Euroopa föderatsiooni” poole, mida Robert Schuman 60 aastat tagasi soovis.

Detsembri algul põhjustasid Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ja Itaalia rahandusminister Giulio Tremonti tormi ettepanekuga luua “e-võlakirjad”, mida hakkaks väljastama mingisugune Euroopa võlaagentuur üksikute Euroopa maade korraldusel. Kuna nende võlakirjade garanteerijaks oleks Euroopa Liit tervikuna, siis pakuksid nad hädas majandustele teed langeva usalduse ja tõusvate laenukulude nõiaringi vältimiseks. Teisalt võivad need aga riputada valitsused üksteise võlgade konksu otsa – millele Saksa ametiisikud ka vihaselt ruttasid osutama. Sakslased on järeleandmatud selles, et Euroopa ei tohiks muutuda “ümberjagamisühinguks” [transfer union], kus tugevamad valitsused ja riigid nõrgematele automaatselt abi annavad.

Kuid nagu eespool toodud Iirimaa ja Nevada võrdlus näitas, toimivad Ameerika Ühendriigid rahaliiduna suuresti just nimelt tänu sellele, et tegu on “ümberjagamisühinguga”, kus osariigid, mis veel laostunud ei ole, toetavad neid, mis juba on. Ja on raske mõista, kuidas võiks eurogi tööle hakata, kui Euroopa ei leia teed millegi sellesarnase saavutamiseks.

Keegi pole veel soovitanud, et Euroopa Liidu eesmärk peaks olema samasugune eelarveline lõimumine nagu Ameerika Ühendriikides; Junckeri-Tremonti plaan oleks parimal juhul vaid väikene samm selles suunas. Kuid Euroopa ei näi olevat valmis isegi selleks tagasihoidlikuks sammuks.

Mitmest üks?

Euroopa praegune plaan seisneb selles, et igaüks peab ise kriisist välja vinduma – mis sisuliselt tähendab, et Kreeka, Iirimaa, Portugal ja Hispaania peaksid jäljendama Lätit ja Eestit. See oli kõige hiljutisema Euroopa Ülemkogu kohtumise selge otsus, kus Saksamaa kantsler Angela Merkel saavutas põhijoontes kõik, mida tahtis. Valitsused, mis eraturgudelt laenata ei saa, võivad saada laenu ülejäänud Euroopalt – aga üksnes jäikadel tingimustel: kuigi kõneldakse Iirimaa “väljaaitamisest”, peab Iirimaa tasuma hädaabilaenult peaaegu 6% intressi. E-võlakirju ei tule; ammugi mitte “ümberjagamisühingut”.

Isegi kui väljavindumine osutub lõpuks tulemuslikuks selles mõttes, nagu on olnud tulemuslik Baltimaade sisemine devalvatsioon – see tähendab selles kitsas mõttes, et Euroopa hädas majandustel õnnestub vältida maksejõuetust ja devalvatsiooni –, on see üks kole protsess, mis jätab Euroopa aastateks sügavasse surutisse. Sellel on ka poliitilisi tagajärgi, kui Euroopa avalikkus näeb, kuidas maailmajao institutsioonid (olenevalt sellest, kus nad paiknevad) kas tegelevad lootusetute juhtumite päästmisega või siis hakkavad kalkide võlasissenõudjate käsilasteks.

Samas ei saa ülejäänud maailm Euroopa hädasid ükskõikselt pealt vaadata. Tervikuna võttes on maailma suurim majandus Euroopa Liit, mitte Ameerika Ühendriigid; Euroopa Liit on Ameerikaga täiesti võrdväärne globaalse kaubandussüsteemi käigushoidja; Euroopa on maailma kõige tähtsam välisabi allikas; ja Euroopa on, arvaku mõned ameeriklased mida tahes, meile võtmetähtsusega partner võitluses terrorismiga. Hädas Euroopa oleks halb kõigile.

Igal juhul on tõenäoline, et praegune väljavindumisstrateegia ei tööta isegi selles kitsas mõttes, et välistaks maksejõuetuse ja devalveerimise – ja see tõsiasi saab selgeks pigem varem kui hiljem. Selles punktis peavad Euroopa tugevamad riigid tegema valiku.

60 aasta eest suunas Schumani deklaratsioon Euroopa suurema ühtsuse teele. Kuni praeguse ajani on teekond, kuigi aeglane, kulgenud alati õiges suunas. Aga kui euro projekt peaks nurjuma, siis enam see nii ei oleks. Nurjunud euro ei viiks Euroopat tagasi miiniväljade ja okastraadi aegadesse – kuid see oleks võib-olla pöördumatu hoop tõelise Euroopa föderatsiooni lootustele.

Niisiis, kas tugevad Euroopa riigid lasevad sel sündida? Või võtavad nad enda peale oma naabrite hoidja vastutuse ja võib-olla ka kulud? Kogu maailm on vastuse ootel.

Paul Krugman, Can Europe Be Saved? The New York Times, 12.01.2011. © (2011) The New York Times

Jacques Rupnik
Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma
Prantsuse keelest tõlkinud I. A.

Ajal, mil 2007. aastal rahvusvahelist majandust ja rahandust tabanud kriis on pannud Lääne majandused taasavastama riigi sekkumise vajadust, näivad Ida-Euroopa maad kujutavat endast liberalismi viimast kantsi. Just neil on kõige raskem jätta hüvasti liberalismiga, mille abil asuti pärast 1989. aastat vana totalitaarset korda lammutama. Tuleb teha vahet ühelt poolt poliitilistel liberaalidel (Václav Havel, Adam Michnik), kelle jaoks liberalism tähendab inimõigusi ja isikuvabadusi, millel põhineb demokraatia, ja teisalt majandusliberaalidel (Václav Klaus, Leszek Balcerowicz), kelle meelest on turu nähtamatu käsi kõikvõimas vastumürk endisele riiklikule plaanimajandusrežiimile. Riigi võimu vastustades on need kaks teineteisele lähenenud. Nad ei mõista, et maades nagu Prantsusmaa, kus püsib usaldus riigi vastu ja võrdsuseiha, on majandusliberalismil negatiivne tähendusvarjund. Nad on võtnud tarvitusele “šokiteraapia”: “täienditeta” liberalismi, mis on midagi muud kui sotsiaalne turumajandus. Kogemused kolmanda tee otsimisega ja sotsialistliku süsteemi reformimise poolikute abinõudega olid juba teada: 1968. aasta Praha kevad, Ungari reformid, Jugoslaavia isemajandamine. Uute kogemuste jaoks polnud enam ruumi ega kannatust.

Ja tundus, et tulemused vastasid ootustele. Riikides, mis viisid liberaalsed reformid läbi kiiresti, õnnestus üleminek paremini kui seal, kus tegutseti sammhaaval. Ainsaks vastupidiseks näiteks oli Sloveenia. Nende riikide majanduskasv on viimase kümne aasta jooksul olnud kaks või kolm korda kõrgem kui Lääne-Euroopas. Niisiis pole nende liberalism üksnes ideoloogiline hoiak, vaid see on olnud ka otseselt nende huvides. Mängiti välja oma konkurentsieeliseid (madalamad palgad ja maksud, paindlikkus jne). Ühetaoline fikseeritud tulumaks on saanud Kesk-Euroopa liberaalsete “tiigrite” lipukirjaks. Kui tahetakse ehitada kapitalismi kapitali puududes, siis tuleb seda sisse tuua: nende maade majandused sõltuvad Lääne investeeringutest ja integreerumisest rahvusvahelisse turgu. Kriisi puhkedes on nende tugevus aga muutunud haavatavuseks ja nõrkuseks.

Niisugune liberalism valitseb Kesk-Euroopas ja Baltimaades, mitte aga Balkanil ega endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Kõige radikaalsemad on Poola ja Tšehhi, kes on riigi sekkumist kriisi ohjeldamisse tuliselt kritiseerinud. Algselt küllaltki liberaalne Ungari on viimasel ajal tagasi tõmbunud. Osalt on see seletatav hiigelsuure eelarvedefitsiidiga, osalt kriisi mõjuga. Kui üksikasjalikumaks minna, siis tasub võtta näiteks Eesti ja Sloveenia, kaks omavahel võrreldavat väikeriiki, mis on olnud majanduslikult edukad, kuid lähtunud erinevatest mudelitest. Rahvaarvult on nad peaaegu ühesuurused (ühel poolteist ja teisel kaks miljonit), nad astusid ühel ja samal ajal välja liitriikidest (NSV Liidust ja Jugoslaaviast) ja mõlemad on olnud ülemineku “edulood”. Eesti on valinud liberaalsema mudeli ja esitleb end Euroopa Hongkongina, parima sihtkohana uutesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Sloveenia alustas reformidega endise riigikorra ajal ja pole “šokiteraapiat” vajanud; ta võttis kasutusele hübriidmudeli, segu avalikust sektorist ja järkjärgulisest erastamisest, koos väliskapitali aeglasema kaasamisega. Nii jõudis Sloveenia uutest liikmesriikidest eurotsooni esimesena ja saavutas suurima SKT inimese kohta.

Kesk-Euroopa liberalismi ees seisab kaks väljakutset. Esimeseks, siseriiklikuks väljakutseks on saanud juba pead tõstnud populism: parempopulistid Poolas (vendade Kaczyńskite Seaduse ja Õigluse partei) ja vasakpopulistid Slovakkias (Robert Fico liit rahvuslastega). Mõlemad mängivad sotsiaalsel närvil ja usaldamatusel liberaalse eliidi vastu, kes on 1989. aasta järgsel üleminekuajal domineerinud. Teine tagasilöök tuleb väljastpoolt: kriis ja selle ravimise võtted, mida on pakutud välja Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ja mis panevad rõhku riiklikule sekkumisele ja turu reguleerimisele. Esialgu ei pandud Kesk-Euroopas kriisi saabumist tähele ja arvati, et see neid maid ei puuduta. Liiatigi ei saa ju kommunismist tulijad mäletada, et ka kapitalism võib olla haige. Samuti puudutas kriis neid riike vähem, sest seal puudus üliarenenud pangandus- ja finantssüsteem, mis leiutas “subprime” laene ja muid finantsspekulatsiooni derivaattooteid.

Kesk-Euroopas on säilinud usk, et kriisi vastu aitab üks ja seesama liberaalne retsept. Václav Klaus on praegust kriisi võrrelnud gripiga, mis ravi korral möödub nädalaga, muidu aga seitsme päevaga… Mõistetakse hukka riigi naasmist turgude reguleerija rolli ja majanduse päästmist riigi rahaga, mis polevat muud kui ettekääne protektsionismiks. Nad ütlevad, et pärast Ida karmi sotsialismi tuleb nüüd vastu astuda Lääne pehmele sotsialismile. See väide pidanuks paika Euroopas, kus valitses veel kaks suundumust: vana tuumik-Euroopa, mis oli kohanenud rohkem sotsiaalse turumajandusega, ja Euroopa perifeeria – Suurbritannia ja idapoolsed riigid, mis olid liberaalsemad. Kriis pehmendas ja nihutas seda lõhet. Enam pole tegu keskuse ja liberaalse perifeeria vastuoluga, sest Kesk-Euroopa kaks eeskuju, Suurbritannia ja USA, teevad pankadesse suuri kapitalimahutusi või natsionaliseerivad neid. Kaardid on löödud segi.

Ida liberaalid on viimased tõsiusklikud. Ent kriisist pole võimalik põgeneda ega “ehitada kapitalismi ainult ühel maal”, kui kogu muu maailm on sellest nakatunud. Siiski on Poola, Tšehhi Vabariik ja Slovakkia sellest praegu vähem puudutatud kui pankrotistunud Ungari, mis peab appi kutsuma IMF-i, või Läti, millel tuleb silmitsi seista esimese protestilainega. Kriis kuulutab Kesk-Euroopas 1989. aastal alanud liberaalse tsükli lõppu.

Kriisi ja populistide tõttu varisesid kokku liberaalse Kesk-Euroopa müüdi viimased riismed. Võib küsida, kas Kesk-Euroopat enam üldse olemas ongi. Visegrádi riikide kohtumisel 1. märtsil 2009. aastal leidis kinnitust tõsiasi, et neil puudub probleemidele ühine vastus. Erimeelsused olid täielikud ja igaüks manas omal kombel esile uue raudse eesriide ohtu. Ungari peaminister esitas 190 miljardi euro suuruse plaani Kesk-Euroopa kriisist päästmiseks, milleta see piirkond ei suudaks poliitilistele pingetele ja migratsioonisurvele vastu panna. “Me ei saa lubada uut raudset eesriiet,” teatas Ferenc Gyurcsány. Slovakid keeldusid otsustavalt katsetest Visegrádi riike ühtse kooslusena käsitleda – nende arvates teenib see vaid Austria pankade huve, mis on selles piirkonnas liialt esindatud. Kalduvus käsitleda Kesk-Euroopa riike ühtsena kujunes Slovakkia peaministri Robert Fico sõnul välja, “kui pärast Austria pankade probleeme oma Ida-Euroopa harudega hakati viitama halvale Idale ja heale Läänele”. Ka tšehhid protesteerisid kriisi piirkondliku käsitlemise vastu. “Me ei soovi uusi eraldusjooni,” ütles Mirek Topolánek. Sama idee nimel, uute eraldusjoonte tekkimise vältimiseks esitasid ungarlased ja tšehhid ühtse Kesk-Euroopa ideele nii poolt- kui vastuargumente. “Meie ei ole ungarlased!” kõlas pealkiri Praha ajalehes Lidové noviny, sellal kui Slovakkia peaminister lõi viimase naela Kesk-Euroopa solidaarsuse kirstu avaldusega, millest vägevamat polnud pärast 1989. aastat tehtud: “Ungarlastel on tuhat korda hullemad probleemid kui Slovakkial! Ja võttes arvesse meie kuulumist eurotsooni, on ka tšehhide ja poolakate probleemid tõsisemad kui meil.”^[1]Kesk-Euroopa olevat kriisis? See on Lääne meedia väljamõeldis!

Kui lõppes liberaalne unelm globaalsest turumajandusest, mis areneb isevoolu teel ilma riigi sekkumiseta, ühiskondlike piiranguteta ja regulatsioonideta, siis avaldas see kõige rängemat mõju Kesk-Euroopale, mis oli sellest ideoloogiast viimased kakskümmend aastat juhindunud. Osalt sellepärast on neil ülimalt raske tunnistada, et turumajandus võib olla kriisis, ning ennekõike seda, et kriis sai alguse USA-st, mis on olnud liberaalsetele keskeurooplastele etalonmudeliks. Pärast 2008. aasta 15. septembri “musta esmaspäeva” on kõik tähtsamad majandusteadlased konstateerinud ja analüüsinud finantsturgude võimetust ennast ise reguleerida. 21. septembri New York Times teatas “vabaturu dogma matusest”. Järgmise päeva Tšehhi ajalehest võis aga lugeda peaminister Topoláneki kõnest, mis kuulutas Tšehhi dereguleerimise eestvõitlejaks ning teatas, et Euroopa Liidu eesistujana saab Tšehhi prioriteediks just nimelt majanduse deregulatsioon. Samal ajal kui Berkeley ülikooli majandusteadlane Robert Reich räägib “dereguleerimise hullusest” ja isegi Alan Greenspan tunnistab Kongressi ees, et on teinud vigu, palub vabandust ja sama hingetõmbega soovitab pankrotistunud pankade natsionaliseerimist, kuulutab Tšehhi peaminister oma prioriteediks dereguleerimise (!) “barjäärideta Euroopa” raames, mis tähendaks ühtlasi vähemat sekkumist Euroopa ja globaalsesse turgu. Ajal, mil me seisime vastamisi tõkestamatu majandus- ja finantskriisiga, tahtsid Tšehhi liberaalid “tõketeta Euroopat”. Esimene kõrvalekalle Ameerika eeskujust.

2009. aasta märtsis lahkus Ungari peaminister Gyurcscány ametist, olles ilmutanud oma saamatust majanduskriisi tingimustes. Tema ülevoolavat otsekohesust, kui ta 2006. aastal tunnistas, et on valetanud “hommikul, lõunal ja õhtul”, ei jaganud sugugi tema Tšehhi ametivend Mirek Topolánek, kes paistis täpselt teadvat, mida tuleb ja eelkõige mida ei tohi teha. Seda seletas ta päev pärast oma valitsuse kukkumist, 25. märtsil Strasbourgis hämmeldunud Euroopa parlamendi ees, rünnates vihaselt president Obama poliitikat: pankade päästmist, ülepingutatud protektsionismi ja ennekõike majanduse ulatusliku riigipoolse elavdamise plaani. Topolánek, Euroopa Liidu toonane eesistuja, mõistis need asjad hukka: “Usun, et Ameerika Ühendriigid on asunud põrguteele“. Päev hiljem teatas The New York Times: “Euroopa Liidu eesistuja nimetas USA majanduse elavdamise abinõusid “põrguteeks””. Valge Maja pressiesindaja kandis selle väljaütlemise Tšehhi peaministri sisepoliitilise olukorra arvele. See pole päris täpne: asi on ideoloogias, vankumatus usus turu võimesse lahendada kõik probleemid, mida nii Topolánek kui Klaus olid viimased veerand sajandit Ameerika pealt õppinud. Topoláneki otsekohesus on üldteada: Euroopa põhiseaduse projektile oli ta avalikult andnud hinnangu: “big shit”. Ent Ameerika presidendi ründamine just enne tema Euroopasse G-20 kohtumisele saabumist ja Praha visiiti mõjus üllatavalt ning šokeeris europarlamendi liikmete enamust, kes ruttasid kinnitama, et Topolánek ei olnud kõnelenud Euroopa nimel. 5. aprillil võttis Obamat ja tema abikaasat Euroopa Liidu nimel Prahas vastu suur liberaal ja eurofoob Václav Klaus. Topolánekit ignoreeriti viisakalt.

Tšehhi aeg Euroopa Liidu eesistujana, mille valitsuse kukkumine enneaegselt lõpetas, tõi esile kommunismiajast päranduseks saadud ideoloogilise põikpäisuse ja Ameerika lummusest vabanemise segu. Obama sümboliseerib ühelt poolt Ameerika kui riikliku sekkumiseta toimiva majanduse ja ühiskonna müüdi lõppu ning teisalt pettumust USA eelmise valitsuse ühepooluselise, jõul ja unilateralismil põhineva poliitika lõppemises. Tšehhi meedia raevukas reaktsioon Obama Prahas peetud tuumadesarmeerimise teemalisele kõnele^[2]annab tunnistust, milline peataolek ja meelehärm on tabanud Kesk-Euroopa poliitilist eliiti, kes tunneb end Bushi ja Cheney orbudena.

1960. aastatel jooksis Prahas film pealkirjaga “Muusika Marsilt”. Ajal, mil kaks liberaalset etalonriiki, USA ja Suurbritannia, natsionaliseerivad panku ja turgutavad majandust, süstides sinna rohkelt riigi raha, jõuab tšehhide (ja vähemal määral ka poolakate) jutt edasise dereguleerimise vajadusest ja Läänest tuleva “pehme” sotsialismi ohust nendeni, kes kuulata viitsivad, just nagu kauge kaja eelmise sajandi lõpust, otsekui teiselt planeedilt, nagu muusika Marsilt.

Euro kriis ja Kesk-Euroopa silmitsi Kreeka sündroomiga

2010. aasta tähistab finantsturgude revanši riikide vastu, kes olid nad kahe aasta eest hädast välja aidanud. (Erasektorist alguse saanud kriisi eel olid Hispaania ja Iiri riigieelarved veel ülejäägis.) Majandussurutise tingimustes on jälle tõusnud prioriteediks riigi kulude ja võlakoorma kontrolli alla saamine. Kreekast on saanud eurotsooni nõrk lüli ja hirmutis. Kriisi uues faasis ei jookse eraldusjoon mitte Ida ja Lääne, vaid pigem Põhja ja Lõuna vahel^[3]. Põhja all peetakse silmas Saksamaad ja Skandinaavia riike, Poolat, Tšehhit ja Slovakkiat. Lõunasse kuuluvad peale PIGS riikide (Portugal, Itaalia/Iirimaa, Kreeka, Hispaania) veel Ungari ja Bulgaaria. Prantsusmaa on osutunud vahevariandiks, millel on võtmetähtsus pöördumatu lõhenemise vältimises.

Poliitilises plaanis on oluline nähtus see, et kriisi uuest faasist on kõikidel valimistel kasu lõiganud Kesk-Euroopa paremliberaalid, isegi Lätis, kus valitsus kärpis riigiteenistujate arvu ja palku kõige radikaalsemalt. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on hirmutamine Kreeka kui nurjunud riigi sündroomiga ja lubadused pakkuda valijatele “higi, verd ja pisaraid” toonud võimule paremkoalitsioonid sotsiaaldemokraatide asemel, kes oleksid veel aasta tagasi kindlalt võitnud, kuid keda on nüüd hakatud kujutama riigi juhtijatena “Kreeka teele”. Võidu topeltretseptiks on hirmutamine (Kreeka sündroom) ja raamatupidamisele taandatud poliitika: valimistel esinevad kõige tugevamini jõud, kes hirmutavad kõige rohkem ja soovitavad kõige karmimaid eelarvekärpeid. Tšehhis on selle voolu juhiks tõusnud vürst Karel Schwarzenberg, uue konservatiivse TOP partei (Traditsioon, Vastutus ja Jõukus) looja, kes murdis läbi tänu sellele, et peaminister Petr Nečasi Kodanike Demokraatlik Partei (ODS) võttis nad koalitsioonipartneriks. Võlaküsimuse tõstatamist võib pidada poliitiliseks manipulatsiooniks, kui vaadata statistikat: Eurostati andmetel moodustab Tšehhi Vabariigi riigivõlg 35% SKTst, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 73,6%. Euroliidus on selles osas paremas seisus üksnes Luksemburg ja Eesti. OECD järgi on ainult Luksemburgi, Austraalia, Lõuna-Korea ja Šveitsi võlakoorem väiksem.

Slovakkias esindab sama suunda SDKU-DS partei, mida kunagi juhtis peaminister Mikuláš Dzurinda, kes oli 1999–2006 radikaalsete liberaalsete reformide eestvedaja, ja mille eesotsas on praegu sotsioloog Iveta Radičová. Äsja peaministriks saanuna kuulutas pr Radičová välja kokkuhoiuplaani, et viia 2013. aastaks eelarve puudujääk alla 3%, ning sümboolse abinõu kärpida 2600 valitud ametiisiku (kaasa arvatud presidendi) ja kõrgema riigiametniku palka kolmekordse defitsiidimäära võrra. Kuid kõige rohkem on pr Radičová äratanud tähelepanu sellega, kuidas 2010. aasta oktoobri algul keeldus Slovakkia osalemast Kreeka abistamise paketis: “See on nende riikide probleem, mis on käitunud vastutustundetult ja pole kinni pidanud lepingutest ja stabiilsuspaktist.”^[4]

Euro kriisile on Kesk- ja Ida-Euroopas reageeritud kolme moodi. Eurotsooni liikme Slovakkia reaktsiooni võib kokku võtta nii: “Meie ei taha panustada lodeva Kreeka päästmise fondi just nüüd, kui oleme sunnitud oma rahvalt ohvreid nõudma”. Slovakkia valitsuse selline jutt kõlab täpselt nagu Tšehhi parempoolsete retoorika Tšehhi-Slovaki lahutuse aegu 1992. aastal: “Meie ei taha enam maksta mahajäänud slovakkide eest, kes on harjunud elama meie kulul.” Pr Radičová valitsus ei paista hindavat asjaolu, et Kreeka päästmises osalemine võib ühel päeval osutuda kasulikuks … Slovakkiale enesele. Seevastu Eesti valis just nimelt euro kriisi parajaks hetkeks taotlemaks ühisrahaga liitumist, millega demonstreeris oma Euroopa-lojaalsuse poliitilist olemust. Ja lõpuks Poola ja Tšehhi reaktsioon: “Meil pole pakilist kiiret euroga liituda; elame-näeme, kas ja millises vormis see veel üldse alles on, kui asi meie jaoks aktuaalseks muutub.” Ungari pole praegu euroga liitumise tujus ega vormis. Viktor Orbáni rahvuslik-konservatiivne valitsus on provotseerinud konflikti Ungari valuutale appi tulnud rahvusvaheliste organisatsioonidega. Riigi finantsseisu inventeerides teatas rahandusminister, et olukord on märksa hullem, kui eelmine, sotsialistide valitsus oli tunnistanud. Tulemus: “operatsioonist tõde” sündis “operatsioon finantspaanika”, mis viis lõpuks forinti devalveerimiseni.

Kuigi finantskriisile on Kesk-Euroopas reageeritud erinevalt ja seda on erineval moel poliitiliselt ära kasutatud, on üldine taust laias laastus ühesugune: Euroopa Liiduga ühinemise järgse populismi pealetungi järel on kriisi oludes tulnud tagasi parempoolne liberaal-konservatism. Sest Euroopa kriis ei toonud esile mitte üksnes liberalismi, vaid ka riigivõla äärmusi. Võib tunduda šokeeriv, et finantsringkonnad, kelle päästis katastroofist riikide massiivne sekkumine, on nüüd neidsamu haavatavaks peetavaid riike ründama asunud. Ent palaviku korral pole kasu kraadiklaasi kirumisest.

Aga kui euro kriisi vastandlikud tõlgendused kõrvale jätta, siis paistab üks asi ometi kindel: eurotsooni tulevaste idapoolsete kandidaatide jaoks on kriteeriumid seda karmimad, mida vähem on lõunapoolsed riigid neist kinni pidanud. Ja eurotsooni laienemine itta sõltub nüüd lõunapoolsete riikide võlgade ja finantside ennetavast saneerimisest. Ehk teisisõnu: nihkub määramatusse tulevikku.

Jacques Rupnik, La crise annonce la fin du cycle libéral en Europe centrale. http://www.eurozine.com/articles/2009-08-25-rupnik-fr.html. Algselt ilmunud: J. Rupnik, Die Krise und das Ende des Liberalismus in Mitteleuropa. Tlk M. Sedlaczek. Transit, nr 37, 2009. Eesti- keelse tõlke tarvis on autor teksti oluliselt täiendanud.

JACQUES RUPNIK (1950) on mõjukas prantsuse politoloog, rahvusvaheliselt hinnatud Kesk- ja Ida-Euroopa ekspert. Sündinud Prahas, sai ta hariduse Ameerikas (magistrikraad 1974 Harvardi ülikoolist) ja Prantsusmaal (doktorikraad 1978 Pariisi I ülikoolist). 1982. aastast on ta professor Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja 1996. aastast teadur Riikliku Poliitikateaduste Fondi rahvusvaheliste suhete uurimiskeskuses. Lisaks õpetlase-elule on ta aktiivselt osalenud ka poliitika kujundamises: 1990–1992 oli ta president Václav Haveli nõunik, 1995–1996 aitas rahvusvahelise komisjoni juhina lahendada Balkani konflikti, 1999–2000 kuulus Kosovo sõltumatu rahvusvahelise komisjoni koosseisu ja alates 2007. aastast tegutseb Euroopa Komisjoni nõunikuna. Rupnik on avaldanud mitmeid uurimusi Kesk- ja Ida-Euroopa arengutest, rõhuga Euroopa Liidu laienemispoliitikal ja demokraatiale ülemineku protsessidel. Tema viimaste teoste hulka kuuluvad: “Les Européens face à l’élargissement. Perceptions, acteurs, enjeux” (2004); “L’Europe des Vingt-Cinq. 25 cartes pour un jeu complexe” (2004); “Les banlieues de l’Europe. Les politiques de voisinage de l’Union européenne” (2007). 2007. aasta oktoobris esines ta Tallinnas Avatud Eesti Fondi ja Euroopa Fondide keskuse korraldatud konverentsil; Eesti ajakirjanduses on ilmunud mõned ta artiklid ja üks intervjuu (Kesknädal, 24.04.2002; Eesti Päevaleht  08.01.2007 ja 27.10.2007).

M.T.

^[1] Hospodárske noviny, 01.03.2009.

^[2] Üks kokkuvõtlik näide Tšehhi meedias valitsenud hoiakutest: “Saab näha, kas Obama-sugused pole mitte ohtlikumad kui Korea diktaator”. Josef Mlejnek Praha raadios 13.04.2009.

^[3] A. Applebaum, In Europe, it’s no longer East vs. West. Washington Post, 08.09.2010.

^[4] J. Cienski, Popular premier’s tough choices. Financial Times, 06.10. 2010.

Alex De Waal
Dollariseerumine
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Riikide ülesehitamiskavad pole andnud tulemusi, ja mitte sellepärast, et oleks vähe üritatud. Need Euroopa ja Ameerika maad, mida nimetatakse “rahvusvaheliseks kogukonnaks”, on suunanud hulgaliselt oskusteadmisi, raha ja vägesid Afganistani, Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja Sudaani, kui nimetada vaid suurimaid ja kõige problemaatilisemaid maid. Aga mida rohkem jõupingutusi tehakse, seda suuremat muret paistavad need maad valmistavat. Pole selge, kuidas peaks Ameerika väeüksuste suurendamine veel 30 000 mehe võrra või eriliste korruptsioonikohtute loomine tooma Afganistanis edu, kui seda ei ole suutnud tuua viimase seitsme aasta pingutused. Rahuvalvemissioonid ja valimised, mida on reklaamitud kui teed Kongo ja Sudaani päästmiseks pikaajalisest kriisist, süvendavad tegelikult praegust ummikut.

Riikide ülesehitustöö rahvusvahelised eestvedajad alustavad mudelist, missugune üks moodne riik peaks olema ja kuidas seda valitseda: Afganistan peab muutuma sarnasemaks Austriaga, Sudaan Rootsiga. Paljud nende riikide kodanikud arvavad samuti – ja põgenevad esimesel võimalusel oma kodumaalt arenenud riikidesse. Majandusteadlased ja politoloogid, kes nõustavad rahvusvahelisi institutsioone, ei taha tunnistada, et iga maa peaks järgima oma eriomaseid reegleid, ja inimõiguste eestkõnelejad kinnitavad, et ükski riik ei tohiks rahulduda teisejärguliste lahendustega ainuüksi sellepärast, et on vaene ja sõjast laastatud. Liigagi tihti lendab üks ja sama rahvusvaheliste ametnike klikk ühe töölepingu lõppedes Kosovost edasi Ida-Timorisse ja sealt Libeeriasse, tuues endaga kõikjale samasuguse töökultuuri ning samad riigirajamisvalemid.

Riigiehitajad eiravad kohalikke poliitikategemise viise ja need, kes seetõttu kannatada saavad, on maad, mille nad oma töölepingu lõppedes maha jätavad. ÜRO kvartalist või oma saatkonna müüride tagant ollakse varmad halvustama niisuguseid tegureid nagu sugulussidemed ja patrooni-kliendi suhtevõrgustikud kui “traibalismi” või “korruptsiooni” ilminguid. Aga nagu Hamid Karzai vintsutused näitavad, ei saa ükski valitseja ilma nende ajaproovile vastupidanud mehhanismideta loota, et tal õnnestuks juhtida niivõrd turbulentset maad nagu Afganistan. Tegelik poliitika toimib maades nagu Afganistan, Kongo ja Sudaan suurel määral küla- või isegi perekonnapoliitika kombel sugulussidemete, lojaalsuse ja tasude alusel. Ühtesid ja samu põhimõtteid ja praktikaid võib leida kõigil tasanditel: nutikal külavanemal on olemas samad oskused, mis on vajalikud toimivale riigipeale, ning provintsilehe ajakirjanik võib oma läbinägelikkuselt võistelda mõne politoloogiaprofessoriga. Lääne poliitikakujundajad nimetavad selliseid maid “habrasteks maadeks”. Nende ametlikud riiklikud struktuurid ei ole küllalt tugevad poliitiliste vaidluste lahendamiseks või riigieelarve haldamiseks, ning see muudab nad läbirääkimispartnereina Lääne valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide silmis probleemseks. Maailmapank määratleb habrast riiki riigina, mis ei suuda efektiivselt kasutada välisabi. Sageli on kodusõda laastanud sotsiaalse lõime, mistõttu võib rääkida ka “haprast ühiskonnast”. Tihti on just nimelt sotsiaalse lõime tugevus võimaldanud maal üle elada võõrinvasiooni ja koloniaalokupatsiooni, nii et ühiskonnakord on jäänud puutumata. Tänapäeval aga on sotsiaalse lõime tugevus ise see, mis ei võimalda riigiasutustel tõhusalt valitseda.

Tegeliku poliitika vereringeks on patronaaž, ja moodsal ajal on süsteemi südamelöökideks olnud suveräänsuse sümbolite valdamine, mis võimaldab valitsejal jagada fonde või maavaradest saadavaid tulusid. Patronaaž võib olla ebaefektiivne või korrumpeerunud ning anda oma panuse poliitiliste ja majanduskriiside, isegi sõdade puhkemisse; samas võivad patrooni-kliendi süsteemid olla ka usalduse ja julgeoleku allikaks. Seal, kus ametlikud riigiasutused ei suuda tagada stabiilsust ega teenuseid, võivad ressursse jagada patronaažimehhanismid, mõnikord isegi viisil, mida tajutakse õiglasena. Ükski afgaan, kongolane ega sudaanlane ei oleks valmis kergel käel vahetama olemasolevaid patronaažisüsteeme selle vastu, mida ebakindlad ametlikud asutused praegu vaid lubavad.

Kuidas on Omar al-Bashiril õnnestunud Sudaanis 20 aastat võimul püsida, hoolimata mitmest kodusõjast, majanduskriisist ning rahvusvahelisest isolatsioonist? Erinevalt tavalisest riigipöörde teel võimule tulnud ohvitserist ei valitse ta niivõrd autokraadina kui nõukogu esimehena – ja on see vast üks tõrges nõukogu, koosnedes islamistlikest ideoloogidest, parteibossidest ja julgeolekupealikest, kellel kõigil on omad läänid ja rahaallikad. Niisugune valitsemine põhineb salakavalusel, mitte karismal, ja tasub üritada aru saada, kuidas tal see korda on läinud. Bashirile lähedalseisvad isikud on mulle öelnud, et see paneb teda ennastki imestama.

Human Rights Watchi ja Save Darfur Coalitioni taoliste kampaaniarühmade tegevus on Sudaanis osutunud kahtlase väärtusega õnnistuseks. Need organisatsioonid annavad hulgaliselt informatsiooni ja äratavad huvi; samas kiirustavad nad aga hukkamõistuga, mistõttu peaaegu keegi ei ole vaevunud süüvima Sudaani valitsejate poliitilistesse oskustesse. Darfuri rahukõnelustel avanes mul võimalus lähedalt jälgida Sudaani delegatsiooni juhti dr Majzoub al-Khalifat. Ta oli muljetavaldavalt paksu nahaga, tänu millele suutis ta välja kannatada kõik talle näkku paisatud solvangud. Ka oli ta vilunud “džellaba-poliitikas”, nagu rahvasuu seda nimetab kaupmeeste klassi järgi, kes ajalooliselt on domineerinud jõekaubavahetuses Sudaani äärealadel ja neist kaugemalgi. Meie võiksime seda nimetada “jaepoliitikaks” või ehk täpsemalt “jaepatronaažipoliitikaks”. See seisneb võimes määrata kindlaks teatud isiku lojaalsuse rahaline hind ja teha talle pakkumine; see tähendab ka head nina turu tendentside tabamiseks, et näha ette, kas see hind tulevikus tõuseb või langeb.

Darfuri mässulised on küll kaevanud Majzoubi “džellaba-poliitika” üle, aga osalevad ka ise aktiivselt poliitilisel turul. Rahukõneluste viimastel päevadel 2006. aasta aprillis ja mais, ajal, kui ametlikult käisid läbirääkimised Darfuri rahulepingu teksti üle, käis mitteametlik, kuid tähtsam kauplemine ühe tehingu hinna üle. Lepingu 87 üksikasjalikke tingimusi üles lugevat lehekülge ei sisaldanud võtmeküsimust, millest sõltus, kas Sudaani Vabastusliikumise esimees Abdel Wahid al-Nur kirjutab dokumendile alla või mitte. Otsustavaks küsimuseks oli see, kui palju raha suunatakse kompensatsioonifondi, mis pidi minema tema isikliku kontrolli alla (ja seega kasutamiseks patronaaži otstarbel). Talle pakuti 30 miljonit dollarit, tema aga nõudis vähemalt 100 miljonit. Lisaks nõudis ta allkirjastamistasuks endale isiklikku, väidetavasti 5 miljoni dollari suurust preemiat. Ametlikel istungitel peeti teksti üle läbirääkimisi inglise keeles; kauplemine hinna üle käis suletud uste taga ja araabia keeles. Poolteist aastat hiljem toimusid läbirääkimised ühe Darfuri suurima araabia relvarühmituse ja Sudaani valitsuse vahel. Need kulgesid komplikatsioonideta, sest puudusid rahvusvahelised vahendajad ja seega vajadus teha nägu, nagu käiksid läbirääkimised millegi muu üle peale hinna. Pakkumisega nõustudes märkis Mohamed Hamdan Hamiti, et ootab Hartumilt tehingusummast 40 protsendi kohest üleandmist, lisades, et sellest jätkub 18 kuuks. Arusaam Darfurist kui poliitilisest turuplatsist, lojaalsuseoksjonist, ei äratanud kelleski nördimust: sudaanlaste silmis ei ole basaaripoliitikas midagi laiduväärset.

Teine tavapoliitika mõiste on tadžiil, “viivitus”, millest on inglise keelde tuletatud erilist oskust tähistav sõna tajility– strateegiline viivitamine ehk kunst raisata aega seni, kuni vastaspool on välja kurnatud või kõrvaldatud. Valdavalt lähenetakse niiviisi ametlikele kokkulepetele, mille allkirjastamise vastu tuntakse suurt vastumeelsust, sest tingimused turuplatsil muutuvad lakkamatult. Raha ja ressursse puudutavaid kokkuleppeid saab sõlmida kiiresti, sest need on ajutised; peavalu valmistavad pigem püsivamat laadi kokkulepped. Tänapäeval, kui igal poliitikul on mobiiltelefon ja igal välikomandöril satelliiditelefon, võib hinna üle kauplemine, millele varem kulus pikki kuid, jõuda tulemuseni mõne tunniga.

Põhimõtteliselt võivad tegurite hulka, mis määravad mingi lepingu sõlmimise hinna, kuuluda valijate hääled, parlamendiliikmete ustavus, ajalehejuhtkirjad, üldrahvalikud petitsioonid ja protestid, töökatkestused ja muu taoline; nende hulka võivad kuuluda ka üleloomulikud või spirituaalsed sanktsioonid. Paljudes nõrga riiklusega maades, sealhulgas Senegalis ja Tansaanias, võivad tugevad patronaažisüsteemid vägivalda vaos hoida. Mõnel pool mujal aga on vägivald omaette läbirääkimisvahendiks, mis kaldub kõrvale tõrjuma teisi meetodeid. See võib olla varade omandamise, (maskuliinse) identiteedi kinnitamise või rühmapiiride haldamise ja rühmasisese sidususe säilitamise teenistuses. Ka on see teise osapoolega suhtlemise vahend. Mässaja kasutab valitsuse vastu sihitud vägivalda, et endale tähelepanu tõmmata ja oma ustavuse eest kõrget hinda nõuda. Selle abil saab ka varasid krabada, et tõusta tähtsamaks mängijaks. Valitsus omakorda kasutab mässulise või tema kogukonna vastu vägivalda, et tema varalist baasi nõrgestada ja hinda alla lüüa. Eliidid üksteist otseselt ei ründa ja käituvad omavahel märkimisväärselt viisakalt. Sageli elavad nad samas linnaosas, sellal kui võitlus leiab aset kaugetes külades. Vastastikune vägivald üksteise inimressursside ja ainelise varandusliku baasi vastu on kõigest üks osa tingimisprotsessist, ehkki aeg-ajalt rikub üks või teine osapool reegleid ja vallandub – tavaliselt põgusalt – täiemahuline sõda, misjärel pöördutakse tagasi madalatasemelise kriminaalse ja poliitilise vägivalla juurde.

Bashir on oma pikaealisuse eest tänu võlgu Sudaani turu – nii oma riiaka kildkonna siseringi kui ka mäslevate, jultunud provintsieliitide – terasele silmaspidamisele ning valmisolekule tagada, et makstav hind oleks täpselt piisav. Tema näib olevat kindel ellujääja; iseküsimus on aga see, kas Sudaanil läheb sama hästi: võib juhtuda, et Bashiri valitsemise all muutub see maa ühendatud suveräänsest territooriumist geograafiliselt killustunud poliitiliseks turuplatsiks, kus suveräänsusestki saab vahetuskaup.

Politoloogidele ja poliitikakujundajatele meeldivad mudelid, ja poliitiline turuplats on hõlpsasti modelleeritav. “Turuplats” on siin midagi enamat kui metafoor, kui võtta arvesse, et nii hindu kui ka nõudmise ja pakkumise suhet on võimalik jälgida ja spekulatiivseid mulle kindlaks teha. Aga nagu maffiajõukude ja narkoparunite valitsetaval protektsiooniturul, nii on ka poliitilisel turul omi äraspidiseid jooni, sealhulgas võimalus, et konkurents kruvib hinnad üles, mitte ei löö neid alla. Kujutlege maad, mida hallatakse valitseja ja rea provintsieliitide vaheliste läbirääkimiste teel. Iga eliidiliikme võimu all on mingi üksus: hõim, maakaitsevägi, mässuliste rühmitus, äriettevõte või midagi taolist. Valitseja käes on tänu suveräänirendistele kontroll enamiku ressursside, sealhulgas välisabi üle. Provintsieliidid ei suuda kukutada valitsejat ja valitseja ei saa kõrvaldada provintsieliite.

Provintsieliidid tahavad valitsejalt oma ustavuse eest kõrgeimat hinda saada. Nad ihkavad nii kohti valitsuses kui ka ressursse, sealhulgas kauplemislitsentse, kohalikku maksustamisõigust ja lihtsalt sularaha. Süsteemis, kus vägivald tavaliselt kauplemisvahendite hulka ei kuulu, võivad provintsieliidid kasutada valimisi, demonstratsioone, boikotte ja streike, et valitsejat läbirääkimistelaua taha tuua. Tema tahab nende ustavuse eest maksta kõige odavamat võimalikku hinda ning võib ähvardada ressursside äravõtmisega, jättes nad poliitilisse kõrbe kärbuma. Ühes selle mängu variandis võib ta spondeerida võistlevaid eliite ja isegi anda neile voli õõnestada neid, kes nõuavad liiga kõrget hinda. Riikides, kus vahendite arsenali kuulub ka vägivald, võivad seda kasutada nii valitseja kui ka eliidid. Keskse tähtsusega on vajadus nimetada lojaalsuse hind – ja teha seda õigesti – ning seejärel otsustada, kui kaua see kehtib, enne kui alustada selle üle uut kauplemist. On veel teisigi küsimusi, näiteks valitseja staatus (ta ei pruugi olla enamat kui parajasti võistlevate kildkondade vaheline kompromisskuju) ja võimu määr, mis on mingi provintsi eliidil selle elanikkonna üle. Kuid eeldagem, et nii valitseja kui ka provintsieliidid on suhteliselt selgelt määratletud ja stabiilsed.

Sellele mudelile vastavatel maadel on kolm ühist omadust. Esiteks ei suuda nad kui riigid tulla toime poliitiliste konfliktidega oma territooriumidel. Aafrikas vastavad mudelile selles osas Kongo DV ja Sudaan, kuid mitte Etioopia; Aasias sobivad mudeliga küll Afganistan ja Pakistan, aga mitte Iraan. Teiseks on need riigid suured, mistõttu riigist väiksemad poliitilised üksused võivad nautida poolautonoomset eksistentsi. See võib osutuda võimalikuks ka väiksemates riikides, kuid lähestikkus ja tihedamad kultuurisarnasused soosivad teistsuguseid poliitilise kauplemise vorme. Ilma oluliste mugandusteta ei ole võimalik kohaldada seda mudelit Burundi taolisele väikesele riigile ja ammugi mitte Ruandale. Tähtis on ruumiline mõõde: mudel kehtiks Sudaani, Kongo DV, Afganistani, Tšaadi, Somaalia, Nigeeria puhul – mis on kõik hajutatud elanikkonnaga maad.

Kolmandaks, kuigi valitseja vajab võimulpüsimiseks võtmetähtsusega provintsieliitide ustavust, ei saa ta loota nende ressurssidele – need peavad tal endal olemas olema. Kui valitseja igapäevane taktikaline ülesanne seisneb eliitide lojaalsuse hinna madalal hoidmises, siis tema strateegiliseks väljakutseks on niisuguse patronaažisüsteemi säilitamine, mis oleks talle veel taskukohane, aga samas ka stabiilne. Valitseja õnneks on tema käsutuses suveräänirendised, eriti välisabi ja maavaradest saadavad tulud. Riigiehitaja õnnetuseks on globaliseerumisjõud muutnud patronaaži kulukamaks ja poliitilised turud kõikuvamaks. Lojaalsuse hinda on tabanud inflatsioon, ja tänapäeva valitsejad näevad suurt vaeva, et seda maksta. Headel aastatel võib valitsejal õnnestuda eliitide nõudmisi rahuldada. Langusaastad aga ei kahanda eliitide nõudmisi, vaid ainult valitseja maksujõulisust. Ühe lahendusena püütakse krabada loodusvarasid (või anda selleks voli eliidi liikmetele), abirahasid kõrvale kantida, võlgu võtta ja võileivahinna eest riigivara eliitidele maha müüa. Teine lahendus on patronaažisfääri vähendamine mõningatest kasusaajatest vabanemise teel, isegi kui see tekitab paksu verd ja konflikte. Kolmas võimalus on anda mõnele provintsieliidile luba riisuda naabri varasid – see on kõige odavam viis piiriala kontrollimiseks, mis võib aga läita lahendamatuid etnilisi konflikte. Klassikaliseks näiteks on Darfuri mäss.

Patronaažisüsteem võib sattuda kriisi ka kasvava nõudluse tagajärjel. Kui turule ilmuvad uued ostjad – naaberriigid, kuritegelikud kartellid, rahvusvahelised agentuurid –, kes kruvivad lojaalsuse hinna üles, siis võib valitseja seista silmitsi sama dilemmaga. Jätkusuutlikud patronaažisüsteemid on kaasahaaravad: nendesse on kaasatud kogu aeg kõik eliidid, või siis toimub mingi ettearvatav rotatsioon, mille puhul need, kes parajasti soosingus ei ole, keskenduvad sellele, kuidas olemasoleva süsteemi tingimustes uuesti soosingusse tõusta. Niisugused valitsejad nagu Mobutu Sese Seko Sairis, kes patronaažisüsteeme meisterlikult valdas, roteerisid võistlevaid eliite. Nii oli odavam süsteemi ülal pidada, kusjuures lisaeelisena takistas see parajasti soosingus olijaid üles ehitamast omaenda püsivaid patronaažisüsteeme. Aafrika poliitilises kõnepruugis tähendab demokraatia tavaliselt “õiglast osa” ehk “kõiki sama laua – st lõunalaua – ääres”. Eelistatud mudeliks on valimisringkondadel põhinevad parlamentaarsed süsteemid, sest esindaja valimise mõtteks on kindlustada tema kaudu riigi ressursside tagamine teatud piirkonnale. “Võitja võtab kõik” süsteem täidesaatva võimu moodustamiseks seda ei võimalda.

Jätkusuutliku patronaažisüsteemi hea haldamine tähendab vägivalla piiramist kauplemisvahendina – mis tähendab, et riigi julgeolekuorganid ei tohi muutuda liiga võimsaks, sest see ähvardaks kaasa tuua riigipöörde. Niisiis on strateegiaks “jaga ja korruta”: loo terve hulk julgeolekuteenistusi, millest igaühel on oma spetsialiseerunud patronaaživõrgustik, hajutades nõnda ohtu, mis ähvardab valitsejat tema enda julgeolekuülemate poolt. Samal ajal on tähtis püüda reeglitest rahumeelselt kinni pidada: üks Mobutu ja tema poliitiliste vastaste alahinnatud saavutusi oli see, et peaaegu 30 aasta jooksul hoidsid nad vägivalla rolli Sairi poliitilistes kauplemistes minimaalsena.

Aafrika iseseisvumispõlvkond koges omajagu kodusõdu ja vägivaldseid riigipöördeid, kuid need kaldusid jääma üheainsa riigi piiresse ja olid lahendatavad kas jõu või läbirääkimiste teel. Tollaste vägivaldsete konfliktide mall oli teistsugune kui praegu. Üsna tõenäoliselt esines Biafra konfliktis, Angolas, Burundis, Tšaadis ja Etioopia revolutsioonis, Eritrea ning Tigray sissisõdades, Somaalia (1988–1991) ja Lõuna-Sudaani (1980. aastate lõpp ja 1990ndate algus) kodusõdades rohkem vägivalda ja hävitust kui praegusel ajal. Kuid tollal polnud veel seda seadusetuse lahtiharutamatut tüüpmustrit mis praegu. Niisugused regionaalsed, omavahel kattuvad konfliktid nagu Libeerias–Sierra Leones–Guineas või Suurte järvede piirkonnas või Sudaanis–Tšaadis–Kesk-Aafrika Vabariigis, tekkisid alles hiljem.

Konfliktide loomuse niisugune muutus on seotud patronaaži monetiseerumisega: sellega, kuidas patronaažis on üha suuremat rolli hakanud mängima sularaha – ja iseäranis maksed konverteeritavates valuutades. See on laiaulatuslik, ehkki mitte üldkehtiv tendents (leidub mõningaid huvitavaid erandeid), ja põhjusi, miks see nii on läinud, pole raske mõista. Majanduse liberaliseerumise, mitteametlike ja rahvusvaheliste kriminaalmajanduste ja eeskätt majandusliku globaliseerumise tulemusel tõrjub konverteeritav valuuta välja kõik ülejäänud vääringud, olgu siis rahalised või mitterahalised, mille eest lojaalsust osta ja müüa. Materiaalne tasu on mis tahes patronaažisüsteemi keskmeks, kuid viimase põlvkonna patronaaž ei ole mitte üksnes monetiseerunud, vaid ka “dollariseerunud”. Poliitilised turud, mis ei piirdu enam üheainsa riigiga, sulanduvad nüüd piirialadel kokku ja muutuvad globaalseks. Sümboolseid tasusid, nagu tiitlid ja ordenilindid, hinnatakse madalamalt – ainus, mis loeb, on sularaha.

Need valitsejad, kes kannatavad legitiimsuse defitsiidi all – olgu sellepärast, et nad on alles hiljuti võimu haaranud ja peavad oma toetuspinda laiendama, või siis sellepärast, et nende poliitiline kapital on otsakorral –, jagavad välja sularaha. Naaberriigi valitseja, kes tahab rentida lojaalsust ka oma piiri tagant, käib välja sularaha. Afganistanis ostab CIA sõjapealikke ära dollaritega. Narkokartellid liiguvad Lääne-Aafrikasse ja leiavad, et raskustes rabelevad valitsejad on valmis oma suveräänsust sularaha eest välja rentima. Kui mitu naaberriiki seisavad silmitsi ühe ja sama nähtusega, nagu see on suuremas osas Sahara-alusest Aafrikast, kujuneb välja lõimunud ja reguleerimata turg. See teeb nõrgematest riikidest oma raharikaste naabrite ees abipalujad, ja suveräänsus ise muutub ostetavaks. Näiteks asub Kesk-Aafrika Vabariik kolme poliitilise turuplatsi äärel – nendeks on Hartumi ümber koonduv Niiluse oru turg, Saharat läbiv turg (mille patrooniks on Liibüa ja vahevööndiks N’Djamena) ja Kongo basseini / Suurte järvede turg (millel konkureerivad ostjad asuvad Kinshasas, Kigalis ja vähemal määral ka Kampalas) – ning see seab ta alamasse positsiooni. Kesk-Aafrika Vabariigi endine president Ange-Félix Patassé oli nooremaks partneriks Kongo mässujuhi Jean-Pierre Bemba koalitsioonis lihtsalt sellepärast, et Bembal oli rohkem raha.

Igal turul suunavad kauplemist infovood. Enne telekommunikatsioonivahendite revolutsiooni ja eriti Thuraya satelliiditelefoni tulekut tuli läbirääkimisi pidada silmast silma ja järgemööda. Siis oli valitsejal tänu meediavahendite, raadioside ning telefonivõrgu kontrollimisele kaks tohutut eelist. Ta teadis rohkem kui keegi teine, ja ta teadis, et kui tehing on kord juba sõlmitud, siis on provintsijuhil raske minna mujale ja kaubelda seal välja parem tehing. Tänapäeval saab tehinguid läbi ja üle rääkida ööpäevaringselt – isegi ühe ja sama lahingu kestel.

Rahvusvahelist tegevust nõrkades ja habrastes riikides kavandatakse, pidades silmas arengu, humanitaarabi, rahutegemise, rahuvalve ja institutsioonide ülesehitamise vajadust. Harva peetakse sekkumiste kavandamisel ja teostamisel silmas poliitilist turuplatsi. Sageli eiravad rahvusvahelised poliitikakujundajad ja diplomaadid patronaažisüsteemide ulatust ja tähtsust: nad teevad näo, nagu ei oleks patronaaži olemaski, või kui nad selle olemasolu möönavadki, siis käsitavad seda kui hälvet, mida võib julgelt eirata, või kui kuritarvitust, mida ei tohiks tunnustada. Mõned tegevuskavad on selgesti mõeldud patronaažisüsteemide lammutamiseks või asendamiseks. Puhuti aga, kui kaalul on suuremate riikide huvid, kasutavad ka rahvusvahelised mängijad turuplatsi teadlikult ära. Külma sõja ajal maksid Lääne võimud niisuguste valitsejate nagu Siad Barre, Daniel arap Moi, Jaafar Nimeiri ja Mobutu Sese Seko – rääkimata Pakistani, Tai ja Lõuna-Korea valitsustest ning Afganistani ja Laose mässulistest – lojaalsuse lihtsalt kinni. 2001. aastal maksti Afganistani võimumaakleritele suuri summasid sularahas, et osta nende ustavust nii kauaks, kuni Taliban kukutatakse.

Iga rahvusvahelise sekkumise vorm mõjutab turu toimimist. See kallutab lojaalsuse hinda, andes ostjale või müüjale rohkem ressursse või valikuvõimalusi või rentides otseselt teatud tegelaste ustavust, ning kiirendab turu dollariseerumist ja regionaliseerumist. Sanktsioonide taolised sekkumised võivad aidata süsteemi demonetiseerida või seda kuritegelikkuse poole kallutada. Praegusel ajal pole meil veel analüüsisüsteemi ega piisavalt vaatlusandmeid, et korralikult hinnata rahvusvaheliste tegevuste mõju turule, kuid mõningaid informeeritud oletusi on võimalik juba teha.

Niisugustel maadel nagu Nigeeria algatab valitsus regulaarselt korruptsioonivastaseid kampaaniaid. Kui arvesse võtta, et kõik Nigeeria poliitikud kuuluvad patronaažimehhanismidesse ja on seega suuremal või vähemal määral “korrumpeerunud”, tuleb küsida, kes siis korruptsioonivastases sõjas sihikule võetakse. Vastuseks on, et need, kes on nõudnud liiga kõrget hinda ja valitseja soosingust ilma jäänud. Näiliselt “institutsioonide ülesehitamisele” suunatud korruptsioonivastane kampaania muutub omaette patronaažiga manipuleerimise ja järelikult ka korruptiivse tegevuse tööriistaks. Poliitilisel turuplatsil oleks eliidiliikme ainuvõimalik loogiline reageering korruptsioonivastasele kampaaniale see, et ta püüaks korruptsioonivastase võitluse juhi poliitilist peremeest ära osta. Patronaažisüsteemist väljaastumine tähendaks otseteed poliitilisse unustusse.

Poliitilist kokkulepet tuleks sellel turuplatsil käsitada pigem renditehinguna kui juriidilise lepinguna. Kummalgi osapoolel ei ole erilist usku, et lepingu kehtivust saaks seaduse jõul tagada. Välistoetusel püsiva juhiga sõlmitud leping kestab ainult seni, kuni see toetus kestab olemasoleval tasemel. Niipea kui toetus kaob või kahaneb, hakkavad konkureerivad eliidid nõudma uusi läbirääkimisi. Seetõttu võib Kongos oodata, et ÜRO väekontingendi MONUC lahkumisele järgnevad uued ülestõusud, kus provintsieliitide juhid hakkavad nõudma soodsamaid diile. Kui ka Ühendriikide sõjajõude Afganistanis suurendatakse ja Karzai valitsus sõlmib kokkulepped hetkel, mil ta on kõige tugevam, siis vastu peavad need ikkagi täpselt senikaua, kuni turul püsivad just niisugused konkreetsed tingimused. Kui Ameerika väed hakkavad lahkuma, algab uus kauplemine, kusjuures mõlemapoolne vägivald on ülimalt tõenäoline. Mõlemal juhul kutsub rahvusvaheliste relvajõudude ja rahvusvahelise abi määramata tähtajaga kohalolek poliitilisel turuplatsil esile ebakindlust, mis ei kergenda lahenduse leidmist, vaid teeb selle keerulisemaks.

Mõnes muus kohas on rahvusvaheline tegevus suunatud valitsuse nõrgendamisele, või siis on selle tagajärjeks opositsiooni ustavuse hinna üleslöömine. Nii on läinud Darfuris, kus Hartumi rahvusvaheline häbimärgistamine ja rahvusvahelise kogukonna valmidus tuua kõnetribüünile ka vähese poliitilise või sõjalise võimekusega viletsalt organiseerunud mässuliste rühmitusi on kruvinud ülemäära kõrgeks hinna, mida mässuliste meelest oleks õige küsida. Rahukõneluste ajal oletasid mässulised, et Darfuri Päästmise (Save Darfur) kampaania võimaldab neil nõuda kõrgemat hinda, kui Hartum oli iganes valmis pakkuma, sellal kui Sudaani valitsuse läbirääkijad eeldasid, et Ühendriikide kindel toetus lepinguprojektile toob kaasa aktivistide tähtsuse languse, mistõttu valitsus saab mässu lõpetamise eest maksta odavamat hinda. Valitsus kartis lojaalsusehinna üleriigilist inflatsiooni, kui teised provintsieliidid hakkavad samasuguse leppe hankimiseks samu nõudmisi esitama – nii nagu darfurlaste nõudmised olid juba kasvanud Lõuna-Sudaani rahuleppe pretsedendi tagajärjel. Mässulised panevad üha vastu, lootes, et pineva rahvusvahelise huvi mõjul kerkib hind lakke, valitsus samal ajal käsitab seda endistviisi lihtsalt kui üht spekulatiivset mulli. Kui rahvusvaheline kogukond peaks Darfurist taanduma, jääb õigus valitsusele. Ja valitsus tunneb siis kiusatust uute läbirääkimiste teel tehing enda kasuks ümber teha, arvatavasti selleks ka jõudu appi võttes. Mis tahes praegu saavutatava lepingu kohusetruu täitmine sõltub sellest, kas rahvusvaheline huvi ja sekkumine kestab enam-vähem praegusel tasemel edasi.

Institutsionaliseerunud riigis toimuva konflikti puhul, kus tüüpjuhul on ka vastane institutsionaliseerunud, võivad rahuläbirääkimised omandada klassikalise kuju. Põhimõtteliselt oleks olnud võimalik saavutada läbirääkimiste teel töökindel rahulepe Sri Lanka presidendi ja Tamili Tiigrite juhi vahel: kui osapooled oleksid heas usus kokkuleppele jõudnud, siis oleks see lepe tehtud poliitiliste otsuste põhjal ka pidanud. ÜRO Eritrea ja Etioopia missiooni väekontingendi ülemal oli võimalik ajada asju ainult kahe armee staabiülematega, teades, et nende antud käske täidetakse. Kuid Sudaanis, Kongos või Afganistanis on valitseja täpselt nii tugev, nagu seda on parajasti kehtivad tehingud poliitilise eliidi liikmetega, kes säilitavad ulatusliku autonoomia. Asjaolude muutudes tehing tühistatakse, ja rahvusvaheliste rahusobitajate ning rahuvalvajate suureks nördimuseks ei saa tipptasemel antud lubadused kogu süsteemi ulatuses teoks. See kehtib isegi nii elementaarse asja puhul nagu relvarahu. President võib küll relvarahu välja kuulutada, kuid seepeale peavad peastaabi kindralid kokku tulema, et kokku leppida, mida see praktikas tähendab, ning rääkima läbi provintside väeülemate, sõjapealike, politseiülemate ja maakaitseväe juhtidega selle üle, kuidas nemad peaksid seda tõlgendama.

See tekitab kiusatuse kas süüdistada juhti sõnamurdmises või siis tunnistada endale, et süsteem on struktuurilt nõrk ning nõuab altpoolt üles lähenemist. Rahusobitaja võib jõuda järeldusele, et konflikt koosneb erinevatest kohalikest konfliktidest, millest igaüks koosneb omakorda mikrokonfliktidest, ja et rahu tegemiseks tuleb tegelda igaühega neist sellele vastaval tasemel. Nii tõmmatakse rahvusvahelised vahendajad, sealhulgas üha arvukamad konfliktilahendamisele pühendunud valitsusvälised organisatsioonid, kohalikku rahusobitamisse. Seal, kus asi valmistab rahvusvahelist muret, sekkuvad ka kõrgemad diplomaadid. Tänapäeval võib juhtuda, et ÜRO peasekretäri eriesindajad või isegi Julgeolekunõukogu saadikud püüavad lahendada piirkonnataseme lahkhelisid või koguni külakonflikte. Niisuguse lähenemise puuduseks on asjaolu, et iga sekkumine moonutab turgu. Mida kohalikumal tasemel sekkutakse, seda suurem on asjassepuutuva rahvusvahelise tegutseja suhteline kaal ja seega ka turumoonutus. Rahvusvaheline vahendaja ei saa oma teadmiste, oskuste ega ka kannatlikkuse poolest iialgi võistelda kohaliku tegijaga, ja vältimatult tõmmatakse ta kas ühele või teisele poolele. Võttes arvesse, et iga saavutatud kokkulepe kehtib ainult just nendes konkreetsetes tingimustes, ei saa niisugused sekkumised juba loomu poolest anda püsivamaid tagajärgi.

Lõpptulemusena jooksevad rahuoperatsioonid ummikusse. Need ei suuda konflikte lahendada, ja mida rohkem nad seda püüavad, seda suuremaks kasvab nende roll turuplatsi enda dünaamikas, mis tähendab, et nüüd ei saa nad ka sealt enam tagasi tõmbuda. Paljud rahusobitajad kaotavad igasugused illusioonid: nad näevad enda ees lõputuks venivaid missioone. Künism levib operatsioonide ääremailt keskmesse ja üha rohkem inimesi hakkab küsima: “Mida me siin õieti teeme?” Väiksema osaluspanusega riigid, kes on piirkonda sõdureid saatnud kas solidaarsustundest või põhimõtte pärast, ei hoia neid seal enam niivõrd oma algsetel poliitilistel motiividel, vaid sellepärast, et lojaalsus ülivõimule on kasulik (ustavuse hinna väljaarvutamine käib ka sekkuvate riikide seas). Üsna varsti saab Afganistanis olemise põhieesmärgiks NATO päästmine, Sudaanis aga ÜRO väärikuse säästmine – kui see juba polegi nii läinud.

“Hea valitsemise” normid, mis nõuavad rahvusvaheliste valitsemisstandardite järgimist ning mistõttu antakse abi valimisteks, valitsusvälistele organisatsioonidele, konverentside ning väljaõppekursuste korraldamiseks ja haridusvõimaluste laiendamiseks, on andnud oma panuse demokratiseerumise ja kodanikuühiskonna levikusse üle maailma. Kasvavad jõupingutused konfliktide lahendamiseks on aidanud kahandada konfliktide ja neis hukkuvate inimeste arvu. Aga see kahandab ka riikide poliitilise kultuuri eripärasid ja soodustab poliitiliste turgude monetiseerumist. Selleks et vastu panna selles mängus kaasalöömist nõudvale survele, peab riik olema märkimisväärselt enesekindel ja rahanduslikult autonoomne. Need, kes sekkumistele vastu panevad, on tihti ebameeldivad – nagu näiteks Põhja-Korea ja Birma –, kuid ka rahvusvaheline sekkumine ja rahuvalveoperatsioonid, nagu globaliseerumine isegi, on kahe palgega münt.

Tõenäosus, et dollariseerunud turuplatsidest võiksid saada võimekad, legitiimsed, institutsionaliseerunud riigid, üha kahaneb. Kui heita pilk minevikku, siis võib öelda, et pärast Teist maailmasõda avanes napiks kolmekümneks aastaks ajaaken, mil valitsesid soodsad tingimused toimivate riikide ülesehitamiseks seal, kus neid varem ei olnud. Hilisemal ajal on globaliseerumise jõud teinud riikluse poole pürgijatele klubisse pääsemise märksa raskemaks, kui mitte võimatuks. Dollariseerunud poliitilise turuplatsi dünaamika, mis on võimsam kui rahvusvaheline riigiehitustegevus, kindlustab maailma äärealadel dereguleeritud valitsemise malli. Niisuguse surve all saab olema raske säilitada seda trendi esinduspoliitika poole, mis on viimasel ajal ilmnenud mõnel Aafrika maal, kus puuduvad tugevad riigiasutused. Tõenäoliselt saab see trend tagasilöögi. Hajumas on ka väljavaated demokraatlike riikide ülesehitamiseks Kesk-Aasias. Selle asemel viitab poliitilise turuplatsi loogika madalatasemeliste, osalt kriminaalset ja osalt poliitilist laadi konfliktide jätkumisele, mille puhul lojaalsuste oksjonisaalis saab peamiseks kauplemisvahendiks vägivald.

Nii erinevad paigad nagu Afganistan, Nigeeria, Ida-Timor ja Somaalia võivad küll näiliselt olla väga kaugel rahvusvahelise kapitali tuiksoontest, kuid ometi ei ole nad sugugi vähem globaliseerunud kui Singapur või Holland: asi on lihtsalt selles, et nende globaalsed sidemed on sellist laadi, mida me eelistame mitte tunnistada. Rikka maailma nõudlus lõõgastust pakkuvate uimastite järele koos selle maailma poliitikute kangekaelse seisukohaga, et niisuguse turu varustamine on kriminaalne tegevus, pumpab reguleerimata poliitilistele turuplatsidele miljardeid dollareid. Veel rohkem miljardeid paiskab kehvasti kontrollitud lojaalsustasude näol maailma kõige rahutumatesse osadesse globaalne terrorismivastane sõda. Lääne valitsused kulutavad märkimisväärseid summasid, püüdes luua toimivat suveräänset riigivõimu keset “habraste” riikide klikipoliitikat, ja tsiviilsed, kõikihõlmavad ning kõigile taskukohased patronaažisüsteemid pühitakse minema. Nende riikide õnnetu elanikkonna jaoks on see kaotus täpselt sama laastav – ehkki me seda eriti möönda ei soovi – kui riiklike institutsioonide nõrgenemine.

Alex de Waal, Dollarised. London Review of Books, 24. 06. 2010. http://www.lrb.co.uk/v32/n12/alex-de-waal/dollarised

Mark Lilla
Teejoomise jakobiinid
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

“Ma olen nende juht, ma pidin neile järgnema”
Prantsuse radikaal Ledru-Rollin, 1848.

Veidi rohkem kui kümne aasta eest avaldasin ma siinsetel veergudel artikli “A Tale of Two Reactions” (“Kahe reaktsiooni lugu”). Taipasin äkitselt, et Ameerika ühiskonnas toimub muutusi, mida konservatiivsed ja liberaalsed kommentaatorid õigupoolest tähelegi ei ole pannud. Konservatiivid olid ülearu ametis kuuekümnendate kultuurirevolutsiooni üle kurtmisega, liberaalid omakorda jahvatasid Reagani “ahnuse kultuuri” revolutsioonist, ning ühel meelel suutsid nad olla vaid selles, et Ameerika olukord on lootusetu.

Samal ajal polnud Ameerika avalikkusel sugugi keeruline võtta omaks mõlemad revolutsioonid ning need igapäevaelus ühte sobitada. See klappis kenasti, kuna mõlemad rajanesid ühel ja samal poliitilisel printsiibil: radikaalsel individualismil. Clintoni valitsusaastail kaldus Ameerika vasakule eraisiku autonoomia küsimustes (suguelu, lahutus, narkootikumide juhutarbimine), jätkates samas majandusliku autonoomia küsimustes (üksikisiku initsiatiiv, vaba turumajandus, deregulatsioon) liikumist paremale. Nagu ma toona kirjutasin, ei näinud ameeriklased “mingit vastuolu selles, et töötavad argipäeviti globaalsel turuplatsil, kus ei kehti mingid piirangud … ning veedavad nädalavahetuse, sukeldudes moraalsesse ja kultuurilisse ruumi, mille kujundajaks olid kuuekümnendad”.[1] Demokraadid kauplesid börsil, vabariiklased lahutasid. Olime nüüd kõik individualistid.

Mis siis juhtus? Inimesed, kel see artikkel meeles on püsinud, küsivad minult seda mõnikord, ja ma saan neist aru. George W. Bush, kelle valimisplatvormiks oli “kaastundlik konservatism”, näis olevat häälestunud noile äsjastele ühiskonnas toimunud muutustele. Kuid see president Bush, kes ilmutas end pärast 11. septembrit, viis oma erakonna ja kogu meie maa tagasi eelnenud kümnendite kildkondlikku poliitikasse ning see tõi kaasa seitse aastat vastastikuseid ideoloogilisi süüdistusi. Viimase presidendikampaania ajaks ei lummanud miljoneid enam mitte Barack Obama poliitikaplaanide arukus või rumalus, vaid jaburad kuulujutud tema sünnitunnistusest ning ta “sotsialismist”. Nüüd on Obama kaaluka häälteenamusega valitud president ning heitleb haavatud majanduse ja kahe päranduseks saadud välissõjaga – aga millest räägime meie? Mingist kiiruga kokkuaetud teejoomise-liikumisest, mille aktivistid astuvad raevukalt välja “valitsuse” ja “meedia” vastu, sellal kui raadio vestlussaadete ja kaabeltelevisiooniuudiste tulipead kuulutavad, et alanud on konservatiivne kontrrevolutsioon.

Ei ole. Me teame, et meie kodumaa on lõhenenud, sest niimoodi meile öeldakse. Poliitikas loob mõtlemine tegelikkuse. Samavõrd ilmselge on ka see, et neil vihastel meeleavaldustel ja korralduskampaaniatel ei ole midagi tegemist muistsete lahingutega vasak- ja parempoolsete vahel, mis kestsid veel kuuekümnendatest üheksakümnendateni. Seda populistlikku vastuhakku lavastatakse kui altpoolt lähtuvat mässu enam-vähem kõigi vastu, keda arvatakse asuvat kuskil ülalpool, olgu nad siis demokraadid või vabariiklased. Liikumisel oli kolm käivitajat: majanduskrahh, mis röövis miljonitelt kodu, töö ja säästud; Obama valitsuse otsus jätkata majanduskriisist hoolimata tervishoiureformi; ja isiklik vihavaen presidendi vastu, mida õhutab parempoolne ajakirjandus (ning millel paiguti ei puudu rassistlik alatoon).[2] Ent populistlikud meeleolud on käärinud juba mitu aastakümmet ka neist põhjustest sõltumata.

Paljud ameeriklased, häälekas ja mitmekesine läbilõige kogu elanikkonnast, on jõudnud veendumusele, et haritud eliit – poliitikud, bürokraadid, reporterid, aga ka arstid, teadlased ja isegi õpetajad – on haaranud võimu nende elu üle. Nad ütlevad, et on väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, millel on uudisväärtus või mida nad peaksid arvama globaalsest soojenemisest; väsinud sellest, et nende eest otsustatakse, mida nende lapsed peaksid õppima, kui suure osa palgast nad kätte saavad, kas nad peaksid ennast kindlustama, missuguseid rohtusid nad tohivad tarvitada, kuhu nad tohivad maja ehitada, missuguseid relvi osta, millal tuleb kasutada turvavööd ja kaitsekiivrit, kas autot juhtides tohib mobiiliga rääkida, missugust toitu süüa, kui palju karastusjooke juua… see nimekiri on pikk. Ent see ei ole poliitiliste kaebuste nimekiri sõna tavapärases mõttes.

Läbi ajaloo on populistlikud liikumised kasutanud klassisolidaarsuse retoorikat haaramaks poliitilist võimu, et “rahvas” saaks seda kasutada oma ühiseks hüvanguks. Ameerika populistlik retoorika teeb tänapäeval sootuks muud. See kütab tundeid, rõhudes isiklikule arvamusele, üksikisiku autonoomiale ja individuaalsele valikule, ning seda kõike poliitilise võimu neutraliseerimise, mitte selle kasutamise huvides. See muudab kuuldavaks inimeste hääle, kellel on tunne, et neid türanniseeritakse, kuid öelda on sel häälel, nagu kunagi Greta Garbol, vaid üht: ma tahan, et mind rahule jäetaks.

Meie silme all koorub välja uut tõugu populism, kuid seda toidavad needsamad libertaarsed ajed, mis on külvanud Ameerika ühiskonnas segadust juba pool sajandit. Anarhistlik nagu kuuekümnendad, isekas nagu kaheksakümnendad, sealjuures kummagagi vastuollu minemata, on uus populism võõrandunud, sihitu ja niisama lapseohtu nagu meie uus sajand. Niisugune populism on meeltmööda rahulolematutele, kes usuvad, et saaksid kõigega ise hakkama, kui neid vaid rahule jäetaks, ning et kõik teised on osalised vandenõus, mille otseseks sihiks on neile kaikaid kodaraisse loopida. See on ainus ähvardus, mis suudab Ameerika tänavatele tuua.

Tere tulemast libertaarse massi poliitikasse.

*

Kui me tahame mõista, mida kujutab endast tänapäeva populism, siis peame kõigepealt aru saama, mida see endast ei kujuta. Kindlasti ei taotle see 1960. aastate kultuurirevolutsiooni tagasipööramist. Hoolimata sellest, et vabariiklaste partei on viimase kümnendi jooksul üha paremale triivinud, on tärkav liberaalne konsensus nendes sotsiaalsetes küsimustes, mida ma 90ndatel nimetasin, püsivalt kasvanud – ainsaks ja keeruliseks erandiks on aborditeema.[3]

Pisut mõtlemisainet:
– Alates aastast 2001 on viiendiku jagu vähenenud nende osakaal, kes pooldavad religiooni mõju tugevnemist ühiskonnas, samas kui nende osatähtsus, kes sooviksid religiooni mõju vähendada, poole võrra kasvas.[4]
– Enamik ameeriklasi peab tänapäeval üksikvanemlust kõlbeliselt vastuvõetavaks nähtuseks ja peaaegu kolmveerand suhtub sallivalt ka lahutusse.[5] Umbes kolmandik täiskasvanutest, kes üldse on olnud abielus, on vähemalt korra ka lahutanud, ning see käib ka uuestisündinud kristlaste kohta, kelle osakaal siin vastab enam-vähem nende osakaalule rahvastikust.[6]
– Kuigi vastuseis homoabieludele on viimase veerandsajandi jooksul vähenenud, on enamik ikka veel nende vastu. Siiski peab enam kui pool ameeriklastest homoseksuaalsust kõlbeliselt vastuvõetavaks ning suur enamus pooldab geidele ja lesbidele võrdsete töökohavõimaluste loomist, tervise- ja muid toetusi nende elukaaslastele ning nende lubamist sõjaväeteenistusse. Väiksem enamik on nüüd ka selle poolt, et lapsendamine muutuks homopaaridele seaduslikuks.[7]

Kuigi alates aastast 2008 on toimunud teatav konservatiivne tagasilangus, on ometi selge, et 60ndatest pärinev eraisiku autonoomia põhimõte on ameeriklaste vaimus juurdunud.

Sama lugu on ka 80ndatest pärineva majandusliku autonoomia põhimõttega. Juba kolmkümmend aastat järjest on muutumatu enamus ameeriklastest küsitlustel nõustunud järgnevate avaldustega: “kui valitsus mõnd asja käigus hoiab, siis toimib see tavaliselt ebaefektiivselt ja läheb liiga palju maksma”, “föderaalvalitsusel on liiga suur võim meie igapäevaelu üle”, “valitsuse piirangud toovad ärimaailmas enamasti rohkem kahju kui kasu”, ning “vaesed inimesed on muutunud liiga sõltuvaks valitsuse abiprogrammidest”. Siiski ei ole märgata laialdast soovi Reagani 80ndate programmi jätkata. Vabariiklaste ja demokraatide ideoloogiline polariseerumine, mis kajastub arvamusküsitlustes, on peaaegu täielikult tingitud vabariiklaste kokkukuivava baasi radikaliseerumisest. (2009. aasta seisuga pidas vaid veerand ameeriklastest ennast vabariiklasteks, ja see näitaja on kõige madalam pärast vahetult Watergate’ile järgnenud aastaid.)

Demokraadid on nii poliitilistes kui ka majandusküsimustes kergelt vasakule nihkunud, samas kui sõltumatute valijate – suurima ja kõige kiiremini kasvava valijaterühma – vaated ei ole aastatega eriti palju muutunud. Samal ajal kui tublisti üle poole vabariiklastest ütleb, et neile meeldiks, kui nende partei liiguks veelgi enam paremale, leiab sama suur osa sõltumatuid valijaid, et see partei võiks muutuda vähem konservatiivseks või jääda niisuguseks, nagu see on. Reagani revolutsiooni saatis edu selles mõttes, et see nihutas ameeriklaste poliitilise tähelepanu sotsiaalselt võrdsuselt majanduskasvule. Ent nagu kõik revolutsioonid, mis oma eesmärgi saavutavad, on seegi nüüdseks oma jõu ammendanud.[8]

*

Mida ikkagi kujutab endast uus populism? Oleneb sellest, kes sinu hõlmast kinni hakkab. Glenn Beck, Fox Newsi Suure Narratiivi Hoidja, kuhjab oma tahvlile ringe ja nooli, kaardistades eliidi võrgustikku, mis juba kauem kui sajandi on salanõu sepitsenud, et haarata võim meie elu üle – alates Teddy Rooseveltist ja Woodrow Wilsonist kuni George Sorosi, Keskpanga juhatuse, G7, ÜRO ja mitmesuguste vasakpoolsete professoriteni välja.[9]Majanduse kokkuvarisemine ja suurkontsernide päästmise plaan, millest eelnimetatud kasu lõikasid (või veelgi tõenäolisemalt selle ise esile kutsusid), on unnesuikunud ameeriklased ärkvele raputanud ning nüüd “võtavad nad oma kodumaa tagasi”, mis paistab tähendavat valitsuse neutraliseerimist ja kulla kokkuostmist (mida Beck oma saadetes propageerib). Oma õõvastavas raamatus “Vabariiklik Komorra” näeb liberaalse mõttekoja The Nation Institute uurija Max Blumenthal parempoolsete vabariiklaste leeris hoopis teist sorti salaliitu, mille juhte ta portreteerib kui sadomasohhistlikke pornosõltlastest lapsepeksjaid ja fanaatilisi kristlasi, keda nende Palinit jumaldava järgijaskonnaga ühendab “kultuur, kus sotsiaalse kibestumise maski ja väljenduste taga varitsevad isikliku elu vapustused”. (“Gingrich kasvatas juuksed pikaks, matkides selle kontrakultuuri stiili, kuhu ta sisimas ihkas kuuluda.”)

Kui ühel kahest – Beckil või Blumenthalil – uue populismi suhtes õigus on, siis pole põhjust seda tõsiselt võtta. Minu seisukoht on siiski, et meil tuleks seda võtta veelgi tõsisemalt, kui võtavad nemad; peame nägema seda kui kõige sügavamate sotsiaalsete ja isegi psühholoogiliste muutuste ilmingut, mis meie maal viimase poolsajandi kestel on aset leidnud. Jättes kõrvale liikumise mõju parteide jõutasakaalule, mis osutub tõenäoliselt põgusaks, võime öelda, et see on andnud meile uue poliitilise tüübi: antipoliitilise jakobiini. Uutel jakobiinidel on kaks klassikaliselt ameerikalikku tunnusjoont, mis viimastel kümnenditel üha jõulisemalt esile tulevad: jäägitu umbusaldus kõigi institutsioonide vastu ning hämmastav – ja õigustamatu – eneseusaldus. Avaliku elu küsimustes on nad apokalüptilised pessimistid, iseenda võimete hindamisel aga oma kõrge enesehinnangu mähkmeisse pakitud lapsikud optimistid.

1970. aastatest peale on ühiskonnateadlasi nõutuks teinud tõsiasi, et hoolimata kasvavast jõukusest ja suhtelisest rahustusaldavad ameeriklased oma valitsust tunduvalt vähem, kui see neil kuni 60ndate keskpaigani tavaks oli. Otse viimaste valimiste eel ütles vaid kümnendik ameeriklastest, et nad on “rahul sellega, mis Ameerika Ühendriikides toimub” – üle aegade sügavaim madalseis.[10] Väljendatakse teatavat usaldust presidendi institutsiooni ja kohtute vastu, ent kui küsida üldisemalt “valitsuse” ja selle kohta, kas nad arvavad, et valitsus toimib õigesti, või kas ta tegutseb meie hüvanguks, vastab võrdlemisi püsiv enamus “ei”.[11] On tähtis meeles pidada, et ka usk, mida ameeriklased väljendavad vabaturumajanduse ja deregulatsiooni suhtes, on üksnes suhteline ning seotud tundega, et valitsus ei toimi enam nii, nagu peaks.

*

Ja see pole erand. Üks arvamusküsitlus teise järel kinnitab, et usaldus valitsuse vastu kahaneb kõigis arenenud demokraatlikes ühiskondades ning seda ühel ja samal põhjusel: mida autonoomsemaks muutuvad valijad, mida vähem neid meelitavad erakonnad ja tuttav ideoloogia, seda raskem on poliitilistel asutustel neid kollektiivselt esindada.[12] See ei ole Ühendriikide eripära ning selles ei saa süüdistada ühtki konkreetset erakonda või skandaali. Esindusdemokraatia on salakaval süsteem – alustuseks peab see andma kodanikele hääle kui üksikisikuile, ning seejärel peaks nende kollektiivne hääl vastu kajama poliitikast, mille nad heaks kiidavad. See muutub tänapäeval raskemaks, sest vahetalitajatena toiminud ideed ja institutsioonid, kelle hooleks me selle töö tavakohaselt oleme jätnud, on kokku varisemas.

Lääne-Euroopas on tegu ideoloogilise kokkuvarisemisega. Kahe Prantsuse revolutsioonile järgnenud sajandi jooksul oli olemas umbmäärane, ent siiski silmatorkav vahe nende eurooplaste vahel, kes selle pärandi omaks võtsid, ja teiste vahel, kes sellele vähemal või suuremal määral vastu seisid. Kummalgi poolel olid oma parteid, oma ajalehed, kangelased, vaenlased ja oma versioon ajaloost. See ideoloogiline piir hakkas hägustuma sõjajärgsetel aastatel, mil Lääne-Euroopa uued tarbimisühiskonnad atomiseerusid ja muutusid hedonistlikumaks, ning kaotas mõtte kommunismi kokkuvarisemisega. Samal ajal olid Euroopa poliitilised eliidid ihust ja hingest ametis rahvuslike identiteetide ähmastamisega, et ehitada üles isikupäratu “Euroopa”, mille kõhedusttekitavalt ilmetud rahatähed jõuliselt sümboliseerivad sealset esindatuse kriisi. Mitte kellelgi ei tuleks pähe Brüsselit piirata ega selle kaitseks barrikaade rajada. Selle asemel on pead tõstnud ksenofoobsed, sisserändajate-vastased parteid, andes sedasi jõhkra kuju ehedale leinale kaotatud ühtekuuluvustunde pärast.

Ameerika uus populism ei ole üldjoontes suunatud immigrantide vastu. Tema poliitiliste rünnakute märklauaks on abstraktne nimisõna “valitsus”, mille lummus on 60ndate lõpust haihtunud. Raamatus “Miks usaldus loeb” toob Marc Hetherington meie ette hämmastava tõsiasja, et aastal 1965 uskusid peaaegu pooled ameeriklased, et “sõda vaesuse vastu”[13] “aitab vaesusest jagu saada” – usaldusavaldus, mida meie tänapäevaste poliitiliste institutsioonide puhul oleks võimatu kujutledagi. Sellest, et Suure Ühiskonna programmidel ei õnnestunud õigustada kõrgeid lootusi, millega need vastu võeti, sai ränga pettumuse ja kasvava umbusalduse allikas.

Järgmistel kümnenditel kogus pettumus üha hoogu, sest näis, et Kongressi võime otsustavalt tegutseda ja asjakohaseid seadusi välja anda on järjest kahanenud. Põhjusi on mitu, mõned neist ka niisuguste reformide nuripidised tagajärjed, mille eesmärk oli muuta valitsus avatumaks ja avalikkusele vastamisel altimaks. Moodustati uusi komiteesid ja alamkomiteesid, mis pidanuksid keskenduma kitsamatele küsimustele, kuid osutusid seeläbi tahes-tahtmata kergemini mõjutatavaks surverühmitustest ja oma vägevate esimeeste tujudest. Televisioon hakkas üle kandma Kongressi arutelusid ning valimiskampaaniate rahastamine avalikustati, kuid selle tulemusena muutusid Kongressi ja Senati üksiksaadikud iseseisvamaks ning võisid eirata oma erakondade ettekirjutusi. Koalitsioonid lagunesid, suured algatused takerdusid, survegruppide nõudel vastuvõetud seadused ja kohtumäärused üha kuhjusid, valitsus muutus üha keerukamaks ja saamatumaks. Ja ameeriklased märkasid seda. Inimesed ei tundnud Washingtonist kostvas seosetus lärmis ära iseennast, ei mõistnud enam, mida suurerakonnad esindavad, ning jõudsid järeldusele, et nende häält ei võeta kuulda. Mis ei olnud päris tõsi. Asi on lihtsalt selles, et paradoksaalsel kombel on valjem hääl toonud kaasa nõrgema vastukaja.

*

Ometi oleme tänini ikka kuidagiviisi edasi sumbanud. 1970. aastatest peale on usaldamatus poliitika suhtes olnud meie poliitika põhiteema, ja alates Jimmy Carterist on kõik presidendikandidaadid olnud sunnitud vastu astuma Washingtonile, samas väga hästi teades, et nende võim ei käi üle tugevamatest mõjujõududest, mis valitsuse teo- ja esindusvõimet vähendavad. Valijad teevad, nagu mässaksid, ja poliitikud teevad, nagu kuulaksid – niisugune on meie poliitiline teater. Ent lava taga toimub midagi hoopis muud. Sedamööda, kuidas libertaarne vaim Ameerika ellu imbus, algul vasakult ja siis paremalt, jäid üha vähemad meie valitsusasutuste peale lootma ning õppisid selle asemel nendest mööda hiilima, tegutsedes üksikisikutena.

Kõige lihtsam tee selleks on kolida. Nagu näitab ajakirjanik Bill Bishop oma avastuslikus demograafilises uurimuses “Suur sorteerumine”, oleme juba aastakümneid koondunud “samutimõtlejate kogukondadesse”, kus lõhe indiviidi ja kollektiivi vahel kaob. Need on paigad, kus valimispoliitika on asendumas üksmeelsete valimiseelistustega. Kõrgemalt haritud inimesed, kellele meeldib hea söök ja vein, kes toetavad homode õigusi ning tahavad vähe lapsi, kuid head internetiühendust, on koondunud meie kahe ranniku linnastunud keskustesse, samal ajal kui kirikuskäijad pered, kes sõidavad kõikjale autoga, käivad läbi sugulastega ja saadavad oma lapsed osariigi ülikooli, on suundunud lõuna- ja mägiosariikide kasvavatesse linnalähedastesse asumitesse. Nõnda “jalgadega” hääletades on ülimalt mobiilsed ameeriklased leidnud endale esinduse kogukondades, kus naaber jagab nende poliitilist maailmavaadet ning nad võivad kindlad olla, et nende hüüd ka vastu kajab. Nagu Bishop märgib, on tähelepanuväärne, et maakonna tasandil määrab Ameerika valimiste tulemusi üha sagedamini ülekaalukas häälteenamus kas demokraatlike või vabariiklastest kandidaatide kasuks.

Teine võimalus on lihtsalt ise ja üksi hakkama saada. Praegu saavad poolteist miljonit USA õpilast haridust kodus oma vanematelt ning eelmise kümnendiga võrreldes on see arv peaaegu kahekordistunud, mis nüüdseks tähendab umbes 15 sellist õpilast iga Ameerika riigikooli kohta.[14] Soovis vältida ohtlikuks muutunud koole ja ebapädevaid õpetajaid pole iseenesest midagi märkimisväärset, nagu ka tahtmises olla kindel, et sinu lapsed kasvavad üles sinu usundi vaimus. Märkimist aga väärib Ameerika vanemate veendumus, et nad tulevad selle ülesandega ise toime. Paljud haritumad neist tõenäoliselt tulevadki, kuigi nad on selles kõike muud kui üksi; neile on toeks üleriigiline, ent vabatahtlik virtuaalne koolisüsteem, mis neid võrgus omavahel ühendab ning kus nad levitavad õppekavasid, materjale ja uurimusi, mille autoriteks on traditsioonilises koolisüsteemis töötavad inimesed. Ka kujutavad nad endast mõjukat poliitilist surverühma, kes on suunanud oma energia kohaliku koolisüsteemi asemel Washingtoni ja osariikide pealinnadesse, kus nende kollektiivne üleskutse individualismile kõlab otse vastupandamatult. Nemad on Ameerika Ühendriikide ainus edukas libertaarne partei.

Ent sedamööda, kuidas libertarism ja koos sellega ka üldine umbusaldus igasuguse eliidi vastu on levinud teistele elualadele, on kasvanud ka sellest sündinud kahjud. Võtame näiteks tervishoiu. Vähem kui pooled meist ütlevad, et tunnevad “suurt usaldust” tänapäeva tervishoiusüsteemi vastu, ning nende hulk, kel usaldust jagub “vähe, kui üldse”, on 1970. aastatest saadik kahekordistunud.[15] Kahtlemata on Ühendriikide meditsiinipraktikas paljugi valesti, kuid sellest ometi ei järeldu, nagu suudaks igaüks ennast ise ravida. Kummatigi on üha kasvav osa meist hakanud omaenese arstiks ja apteekriks, otsides abi võrgumootoritelt, mis on hõivanud tunnustatud meditsiiniajakirjade, Toidu ja Ravimite Administratsiooni ning haiguskontrolli- ja ennetuskeskuste koha.

Need suundumused ei ole julgustavad. Võrgulehekülgedel leviva arutu paanika tõttu on vaktsineerimata laste protsent Ameerikas, kuigi esialgu veel õnneks madal, pidevalt kasvanud nendes 21 osariigis, mis lubavad üksikisikuid vaktsineerimisest vabastada täpsemalt määratlemata “filosoofilistel ja isiklikel” põhjustel. See on märkimisväärne: vaktsineerimata lastel on 22–25 korda suurem võimalus jääda leetritesse – et tuua kas või üksainus näide – kui nendel, kes on saanud vaktsiini.[16] Praegusel ajal kulutavad ameeriklased üle nelja miljardi dollari aastas alternatiivsetele loodusravimitele, teadmata midagi nende tõhususest, õigest doosist või kõrvalmõjudest. Ja muidugi on paljusid ohtlikke, USA-s keelatud ravimeid nüüd võimalik osta välismaalt, rääkimata kahtlastest raviprotseduuridest – juhul, kui patsient endale lennupiletit lubada saab.[17]

Ameeriklased on ja on alati olnud kergeusklikud skeptikud. Nad seavad preestrite autoriteedi kahtluse alla, et seejärel võtta ühendust surnutega,[18] põlgavad ära kardioloogi diagnoosi, et minna džunglist nõiatohtreid otsima. Nad teevad seda kriisihetkel, mil olukord näib lootusetu, nagu on tavaline teisteski ühiskondades. Erinevalt teistest ühiskondadest teevad nad seda aga ka lähtudes üldisest põhimõttest, et professionaalsus ja autoriteet on loomuldasa kahtlustäratavad.

Just nimelt see on minu arvates peamine põhjus, miks avalikkuse reaktsioon 2008. aasta majanduskrahhile ja Barack Obama presidendiks valimisele on võtnud populistliku pöörde ning teejoomise liikumine on kogunud hulganisti pooldajaid. Majanduskriis ei piirdunud sellega, et laastas inimesed rahaliselt ning purustas nende usu omaenese ja oma laste tulevikku. See tungis läbi ka kaitsekraavidest, mis me olime ehitanud ümber iseenda ja oma perekonna ning meenutas meile, et teatud probleemidele tuleb reageerida kollektiivselt, poliitiliste institutsioonide kaudu. Lisaks on see katastroof, mille põhjusi mitte keegi veel täielikult pole mõistnud, ka mitte need spetsialistid, kes täpselt teavad, mis asjad on tuletisinstrumendid, diskontomäärad ja mitmekordistav mõju. Meetmed, mis föderaalvalitsus tarvitusele võttis, et kahjusid piirata, olid keerukad ja vastuolulised, kuid siiski oli üldsus valdavalt nõus, et teataval hetkel tuleb valitsusel ülemaailmse rahanduskrahhi ärahoidmiseks sekkuda ning et igasuguse stiimuli puudumisel ähvardab meid tõeline majanduslik surutis. Aga see pole hoopiski see, mida sooviksid kuulda inimesed, kes umbusaldavad eliiti, tahavad “oma peaga otsustada” ning kujutavad ette, et on täiesti iseseisvad ja eneseküllased. Ilmselgelt pakub neile suuremat rahuldust kuulda, et need hädaabinõud sepitseti valmis selleks, et veelgi tugevdada valitsuse haaret nende igapäevaelus. Kõik on omavahel seotud.

Mis toob meid Fox Newsi juurde. Parempoolsed demagoogid Foxis teevad seda, mida on teinud demagoogid läbi aegade: nad hirmutavad inimesed poolsurnuks, näidates neile varjatud vaenlast, ning määrivad neile siis mett moka peale, kuni nad hakkavad uskuma, et neil on ainult üks eestkõneleja – nimelt demagoog ise. Ent erinevalt mineviku demagoogidest, kes rõhusid üksikisikust kõrgemal seisvatele klassihuvidele, kasutavad Fox ning tema pööraselt populaarsed liitlased raadio jutusaadetes ja konservatiivsetel võrgulehekülgedel tehnikat, mis on täiuslikult kohandatud arutult enesekindlate individualistide kohtlemiseks, kes tahavad, et nende poole pöördutaks ja neid kuuldaks otse, vahendajateta, ilma et nad peaksid lahkuma oma mugavast kodust.

Just seda pakub neile parempoolne protestimeedia. See pakub välja otsese esindamise ersatssüsteemi, kus üha killustatum kuulajaskond haarab – allikate kaudu, millele kuulub ta usaldus – seda, mida soovib, ilustab seda oma sõnadega blogides, võrgulehekülgedel ja jututubades, et seejärel kuulda oma vaateid “uudistena” tagasi kajamas. Kuigi see süsteem ei kujuta endast esindusdemokraatia süsteemile ohtu, muudab see õigesti toimimise ning avalikkuse usalduse tagasivõitmise talle kahtlemata raskemaks.

Konservatiivne meedia ei ole teejoomise liikumist loonud ega juhi teda; seda ei tee keegi. Ent liikumise kiire kasv ja populaarsus oleksid mõeldamatud ilma demagoogide vastse võimeta öelda oma tuleviku pärast muretsevatele isoleeritud indiviididele seda, mida nood kuulda ihkavad, ning viia nad omavahel otsekontakti, minnes mööda erakondadest ja teistest vahendavatest institutsioonidest, millest sõltub meie demokraatia. Kui uued jakobiinid oma televiisori sisse lülitavad, siis ei häälesta nad seda mitte PBS-i News Hour’le või C-Spanile, et kuulata, kuidas majandusteadlased ja Kongressi liikmed arutavad rahanduse reguleerimise tõhusust või tervishoiureformi. Nad otsivad saateid, mis ülistaksid nende tervet mõistust ning korrutaksid neile libertaaride kreedot, millele Fox oma kodulehel peaaegu iga päev kiidulaulu laulab: SINA OTSUSTAD.

Praegu toimub Ameerika kodudes üle kogu maa tuttavlik rituaal. Kutsutakse kokku koosolekuid. Keedetakse kohvi, küpsetatakse kooke, tõstetakse käsi, loetakse hääli, limpsitakse ümbrikke, pannakse posti lendlehti. Selle rituaali müsteeriumidesse pühitsetakse ameeriklased juba õrnas eas, ning keskkooli jõudes ei pruugi me kuigi jõudsalt lugeda osata, kuid teame kõhklematult, kuidas korraldada valimiskampaaniat või meisterdada vilistlaste päevaks klassikaunitari pjedestaali.

Aga mis saab siis, kui klassi president on ametisse vannutatud ja klassikaunitar kroonitud? Komiteed saadetakse laiali ja elu kulgeb taas oma tavalist rada. Ma kahtlustan, et seesama juhtub ka Teepartei organisatsioonidega: need lagunevad, kui on maitsnud paari sümboolset võitu. Mitte üksnes sellepärast, et nad põevad ideoloogilist allergiat igasuguse hierarhia vastu ning neil puudub ikka veel selgesti äratuntav juhtkond. Vaid sellepärast, et neil puudub konstruktiivne poliitiline päevakord, kuigi Vabariikliku Partei parempoolne tiib nad suurima heameelega oma päevakorra ette rakendaks. Ent teejoomise liikumine eksisteerib vaid selleks, et väljendada trotsi reaalse majandusliku ja poliitilise surutise taga varitseva kujuteldava ohu vastu ning meenutada neile, kes on võimul, et nad on seal vaid ühel eesmärgil: et kaitsta meie jumalikku õigust teha kõike, mis meile iganes pähe tuleb. See sõnum antakse edasi ja siis lähevad sõnumitoojad koju. Igamees nagu Cincinnatus.

Sellegipoolest võib jakobiinide vaim, mis sujuvalt haakub nii Woodstocki kui ka Wall Streeti omaga, veel mõnda aega kujundada meie poliitikat, eriti kui arvestada Fox Newsi ja vestlussaadete jätkuvat mõjuvõimu. (Kas või Rush Limbaugh’d kuulavad iga päev miljonid.) Ameerika konservatismi on see juba mõjutanud. Keegi tark mees võttis kord kolonialismi kokku ütlusega: lõpuks koloniseerivad koloniseeritavad koloniseerija. Just nimelt see toimubki praegu parempoolsetega: mida enam nad üritavad ära kasutada Teepartei vastuhaku energiat, seda mühaklikumaks muutub konservatiivide liikumine nii mõttes kui sõnas. Ronald Reagan valdas populistlikku retoorikat meisterlikult, kuid valitsemisel kasutas ta poliitilisi ideid, mis pärinesid intellektuaalidelt, keda ta tundis ja imetles (sealhulgas Milton Friedmanilt, Irving Kristolilt, George Gilderilt ja Charles Murraylt).

Tänapäeva konservatiivid eelistavad antiintellektuaalide seltskonda, kes teab, kuidas ära kasutada mitteintellektuaale – näiteks Sarah Palin valdab seda kunsti suurepäraselt.[19] Sellesama nõmestamise, vaimse lati langetamise, mille üle nad haridussüsteemi puhul on juba ammu kurtnud, toovad nad poliitikasse, ning kellelgi ega millelgi ei ole sellest enam pääsu. Nagu David Frum, üks väheseid selge pilgu säilitanud konservatiive, oma jäärapäistele erakonnakaaslastele kirjutas: “Kui te väitlete rumalalt, on teie kampaania rumal. Kui kampaania on rumal, siis te võidate rumalalt. Kui olete rumalalt võitnud, siis ka valitsete rumalalt.” (Pole kuigi üllatav, et Frum puksiti hiljuti minema oma ametikohalt Ameerika Ettevõtluse Instituudis – pärast seda, kui oli kritiseerinud vabariiklaste taktikat tervishoiudebatis.)

Järgmise kuue kuu jooksul, lähenevate vahevalimiste eel, kuuleme Teeparteist kindlasti, nii nende endi kui teiste suust. Parempoolsed vabariiklased loodavad liikumist juhtida sellele järgnedes. Vabariikliku Partei juhtkond teeb ennast narriks, püüdes ära õppida populistlikku retoorikat, mida nad ei valda ja millesse nad ei usu. Demokraadid hoiduvad tagaplaanile ja loodavad, et nende kaotused ei ole liiga suured ning et nad saavad mõne saadikukoha paikades, kus vabariiklased üksteise kõri kallale kipuvad. Lõpuks avastame, et oleme saanud endale lõhestunud ja vastutustundetu Kongressi, kes on veelgi võimetum hästi valitsedes avalikkuse usaldust võitma. Usaldus valitsuse vastu kahaneb jätkuvalt ning libertaarne commedia Ameerika poliitikas kestab üha edasi.

Ent selles pole süüdi ainuüksi Fox News või Rush Limbaugh või Glenn Beck või Vabariiklik Partei. Me kogeme lihtsalt tolle libertaarse vulkaanipurske järjekordset järellainet, mille ellukutsujateks me ise olime – meie kõik, hoolimata oma poliitilistest sümpaatiatest. Nüüdseks juba pool sajandit on Ameerika mässanud individuaalse vabaduse nimel. Mõned ihkasid sallivamat ühiskonda ja suuremat üksikisiku autonoomiat, ja nüüd on see meil olemas, mis on tore – kuigi tõi endaga kaasa rohkem abieluväliseid sünde, pehmepornograafilise populaarkultuuri ja juhutarbijaid teenindava narkokaubanduse, mis samal ajal laostab Ameerika vaeseid piirkondi ning destabiliseerib olukorda välisriikides. Teised tahtsid vabadust maksudest ja reeglitest, et kiiresti rikkaks saada, ja saidki – mistõttu kaitsetumad meist on laostunud, teevad juhutöid ja rabelevad, et maksta laste tervishoiu eest. Me soovisime oma kaht revolutsiooni. Ja meie soovid läksid täide.

Nüüd tahab üks vihane rühm ameeriklasi saada veel rohkem vabaks – vabaks valitsusasutustest, mis kaitsevad nende tervist, vara ja heaolu, vabaks probleemidest ja poliitikast, mis käivad üle nende mõistuse, vabaks parteidest ja koalitsioonidest, vabaks spetsialistidest, kes teavad midagi neist paremini, vabaks poliitikutest, kes ei räägi ega näe välja nii nagu nemad (ja Barack Obama seda tõesti ei tee). Nad tahavad vasturääkimist kartmata öelda, mis neil öelda on, ja siis kuulda kedagi televiisoris ütlemas, et neil on õigus. Nad ei taha rahvavalitsust, kuigi nad nii väidavad. Nad tahavad olla rahvas ilma valitsuseta – ja kes teab, see võib neil ka õnnestuda. Ameerika on maa, kus soovid lähevad täide. Ning kus keegi ei mäleta mõttetera: “Karda oma soovide täitumist.”

Mark Lilla, The Tea Party Jacobins. The New York Review of Books, 29.04.2010. Artiklis lähtutakse järgmistest raamatutest: B. Bishop, The Big Sort: Why Clustering of Like-Minded America Is Tearing Us Apart; G. Beck ja K. Balfe, Arguing With Idiots: How to Stop Small Minds and Big Government; D. Frum, Comeback: Conservatism That Can Win Again; M. J. Hetherington, Why Trust Matters: Declining Political Trust and the Demise of American Liberalism; M. Blumenthal, Republican Gomorrah: Inside the Movement That Shattered the Party.

^[1] M. Lilla, A Tale of Two Reactions. The New York Review of Books, 14.05.1998. Vt ka arutelu selle artikli üle eesti k-s: M. Väljataga, Kas kaks revolutsiooni või üks? Sirp, 12.06.1998; M. Mutt, Kommentaariks Väljatagale. Sealsamas. Toim.

^[2] Nagu näitab hiljutine CBS/New York Timesi arvamusküsitlus, on teejoomise liikumises osalejad, kes oma sõnul esindavad keskmist ameeriklast, tegelikult ülekaalukalt valged, vanemas eas, haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga. Samuti kalduvad nad sagedamini arvama, et rassiküsimus on Ameerikas ülearu suureks puhutud ning et president Obama poliitika eelistab valgele keskklassile vaeseid musti. Vt: Tea Party Supporters: Who They Are and What They Believe, http://www.cbsnews.com, 14.04.2010 (seal on ka lingid vastavate uuringutulemuste juurde). [Liikumise nimetus “Tea Party” viitab Ameerika revolutsiooni ühele eelsündmusele, 1773. aasta 16. detsembril Bostonis toimunud kolonistide protestiaktsioonile brittide teemaksu vastu. Toim.]

^[3] Kuigi suurem osa ameeriklastest määratleb ennast tänapäeval abordivastastena, on nende osakaal, kes leiavad, et abort võiks teatud tingimustel jääda seaduslikuks, püsinud enam-vähem muutumatuna 35 aastat; just nimelt nende osakaal, kes tahavad, et abort oleks legaalne igasugustel asjaoludel, on viimase kahe aastakümne jooksul tormiliselt langenud, samal ajal kui täieliku abordikeelu pooldajate osakaal on tõusnud.

Arvesse tuleks võtta ka muutusi aborditeemalise vaidluse sotsiaalses kontekstis. Võrreldes Roe vs Wade’i kohtuasja aegadega, mis püstitas monumendi uuele individualismile, on rasestumisvastased vahendid muutunud kergesti kättesaadavaks ja odavaks, üksik-emade moraalne hukkamõistmine on vähenenud ning nõudlus adopteeritavate laste järele kasvanud. Seda tausta arvesse võttes on kasvanud nende hulk (eriti naiste seas), kes järeldavad, et lapseootel emadel on nüüd suurem kohustus loode lõpuni kanda – loode, kes tänu ultrahelitehnoloogia edusammudele on nüüd selgesti nähtav kui omaette indiviid.

Et tutvuda pisut teisesuunaliste uurimustega, võrrelge Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet “Support for Abortion Slips” (http://www.people-press.org/report/549/support-for-abortion-slips) ning Gallupi pikaajaliste suundumuste uuringuid: http://www.gallup.com/poll/122033/U.S.-abortion.attitudes-closely-divided.aspx

^[4] Andmeid suundumuste kohta vt: http://www.gallup.com/poll/1690/religion.aspx

^[5] VtL. Saad, Cultural Tolerance for Divorce Grows 70%, 19.05.2009, http://www.gallup.com/poll/107380/cultural-tolerance-divorce-grows-70.aspx. Vt suundumusi: http://www.gallup.com/poll/117328/marriage.aspx

^[6] Vt New Marriage and Divorce Statistics Released. Barna Group, 31.03.2008, http://www.barna.org/barna-update/article/15-familykids/42-new-marriage-and-divorce-statistics-released

^[7] Vt üldisi suundumusi suhtumises homoseksuaalsusse:http://www.gallup.com/poll/1651/gay-lesbian-rights.aspx. Veidi teistsuguste arvandmete ja uuringuküsimustega võib tutvuda Pew Research Center for the People and the Pressi aruandes: Majority Continues to Support Civil Unions, 09.10.2009, http://www.people-press.org/report/553/same-sex-marriage

^[8] Sõltumatute valijate kohta vt Pew Research Center for the People and the Pressi aruannet: Independents take Center Stage in Obama Era, 21.05.2009 (ülevaade ja lõigud 1, 2, 3 ja 11). Kogu aruannet vt: http://www.people-press.org/report/517/political-values-and-core-attitudes. Veidi teistsuguste ja uuemate arvandmete leidmiseks vrd: L. Saad, Conservatives Maintain Edge as Top Ideological Group, 26.10.2009, http://www.gallup.com/poll/123854/conservatives-maintain-edge-top-ideological-group.aspx; ja F. Newport, Americans More Likely to Say Government Doing Too Much, 21.09.2009, http://www.gallup.com/poll/123101/americans-likely-say-government-doing-too-much.aspx. Pange tähele, et sõltumatute kerge kallak parempoolsuse suunas, mida need küsitlused on täheldanud, tuleneb peamiselt sellest, et paljud mõõdukad konservatiivid on vabariiklased hüljanud ning nimetavad ennast nüüd sõltumatuteks.

Sõltumatute valijate ja vabariiklaste eneste vaateid Vabariiklikule Parteile võib näha: http://www.gallup.com/poll/24655/party-images.aspx.

^[9] Glenn Beck (1964) on konservatiivne poliitikakommentaator, kes juhib Fox News Channelis omanimelist saatesarja. Toim.

^[10] Vt Pew Research Center’s Databanki aruannet: National Satisfaction, http://www.pewresearch.org/databank/dailynumber/?NumberID=11. Arengusuundi vt: National Election Survey, Guide to Public Opinion and Electoral Behavior, lõik 5A, http://www.electionstudies.org/nesguide/gd-index.htm#5.

^[11] Vt viiteid märkuses 8. Need tulemused on mitmete uuringute ja küsitlusorganisatsioonide lõikes püsivad; vt http://www.pollingreport.com/institut.htm.Federal

^[12] Vt 16 riiki hõlmanud uuringu tulemusi: R. J. Dalton, The Social Transformation of Trust in Government. International Review of Sociology, märts 2005, lk 133-154.

^[13] President Lyndon B. Johnsoni “Suure Ühiskonna” programmi raames vastu võetud seadused tervishoiu-, haridus- ja muude toetuste jagamiseks vaestele. Toim.

^[14] Vt: Condition of Education 2009 (Indicator 6: Homeschooled Students). National Center for Education Statistics, http://www.nces.ed.gov/programs/coe/2009/section1/indicator06.asp

^[15] Vt märksõna “Confidence” andmestikus: National Opinion Research Center. General Social Surveys, 1972–2006, http://www.norc.org/GSS+Website/Browse+GSS+Variables/Subject+Index/

^[16] Aastast 2009 lubab 48 osariiki vaktsineerimisest vabastamist, 21 neist lubab seda ka filosoofilistel ja isiklikel põhjustel. Vastseim uuring nende vabastuste mõju kohta tuvastas, et keskmine vabastuste määr kasvas keskmiselt 6 % aastas – 0,99 %-st 1991. aastal 2,54 %-ni aastaks 2004 –, seda just isiklikel põhjustel vabastusi lubavates osariikides. Siiski on erinevused piirkonniti suured, ka osariikide siseselt; näiteks aastail 2006–2007 kõikus vabastuste osakaal 1,2–26,9 %. Vabastatud lastel on palju suurem risk nakatuda vaktsiiniga välditavatesse haigustesse; ühe uurimuse kohaselt oli leetrite esinemise tase neil 35 korda kõrgem kui vaktsineeritud lastel. Vt S. B. Omer jt, Vaccine Refusal, Mandatory Immunization, and the Risks of Vaccine-Preventable Diseases. New England Journal of Medicine, 07.05.2009.

^[17] Pew’ andmetel ütlevad peaaegu pooled ameeriklased, et neil on olnud mõni “müstiline kogemus” või “vaimne ärkamine”; seda on kaks korda rohkem kui 60ndate algupoolel, kui suurem osa usklikke käis traditsioonilistes kirikutes. Kolm kümnest ütlevad, et on olnud kontaktis surnutega, kaks kümnest on näinud vaime. 20 aasta taguste andmetega võrreldes on need arvud peaaegu kahekordistunud. Vt: Many Americans Mix Multiple Faiths, Pew Forum on Religion and Public Life, 09.12.2009, http://www.pewforum.org/docs/?DocID=490

^[18] Vt D. Grady, Scientists Say Herbs Need More Regulation. The New York Times, 07.03.2000.

^[19] Tänavusel Conservative Political Action Committee üldkogul tervitati Sarah Palinit ja Glenn Becki nagu superstaare, ning möödunud aastal oli rambivalguses Rush Limbaugh, kes kutsus üles rookima liikumisest välja mõõdukaid konservatiive ja eliidi esindajaid. Ta ütles muuhulgas: “Meie oma liikumises on nüüd tekkinud kildkonnad, kes püüdlevad võimule, et selle [liikumise] üle valitseda, ning mis kõige hullem, selle tähendust muuta … Need inimesed New Yorgist ja Washingtonist, see kokteilieliit, need, kelle üle nende joomakaaslased nalja heidavad, kui televisioon näitab järjekordset NASCAR-i rallit ja nad taas kokku saavad, kas need inimesed kuuluvad teie parteisse? … Hoidke ennast nende teistsuguste kildkondade eest, kelle üheks eesmärgiks on konservatismi olemust muuta, tagada, et me meeldiksime liberaalidele, et me meeldiksime meediale. Me ei hakka neile kunagi meeldima, niikaua kui me konservatiivideks jääme. Me ei saa neile kunagi meeldida; nad on meie vaenlased. Poliitiliste ideede areenil on nemad meie vaenlased.” http://www.rushlimbaugh.com/home/daily/site_030209/content/01125106.guest.html– See tiraad õhutas tegutsema parempoolseid radikaale, kes püüavad nüüd puhastada Vabariiklikku Parteid sellistest teisitimõtlejaist nagu Maine’i senaator Olympia Snowe, Florida kuberner Charlie Crist ja isegi John McCain. Neid ähvardatakse vastukandidaatidega eelvalimistel isegi juhul, kui nende kaotus tagaks demokraatide võidu – see enesetapukomando on kõiki Vabariikliku Partei ametnikke hoiatanud, et peagi võib järg olla nende käes.

Marju Lauristin
Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest

Tony Judti teksti lugedes tekib otsekohe paralleel Eestis ja Ameerikas levinud hoiakute vahel. Nagu ameeriklased, nii tahaksid ka eestlased suuremat turvalisust ja paremat arstiabi. Ja nagu ameeriklased, ei taha eestlasedki maksta nende hüvede eest suuremaid makse ning pelgavad süü-distusi sotsialismis. Ka Eestis suhtutakse põlglikult sotsiaalabi saajatesse ning ei peeta töö kaotanud inimest täisväärtuslikuks.

Kuid Eestis ei tea ka haritum publik suurt midagi teoreetilistest väitlustest Keynesi ja Hayeki vahel, enamikule ei ütle midagi lord Beveridge’i ega isegi John Stuart Milli nimi, ega ärata meis mingeid emotsioone brittide 19. sajandi vaesteabiseadus. Meie antisotsialism on vene päritolu ja suhtumine vaesteabisse kokku võetav tsaaririigi aegadest pärit talupojatarkusega: iga vald toitku oma sandid. Sestap on briti vasakintellektuaali Tony Judti arutluse eestikeelne üllitamine tänuväärseks katseks teadvustada sotsiaal-demokraatiaga seotud põhimõttelisemat sotsiaalfilosoofilist ideestikku.

Eesti kontekstist lähtudes tunduvad mulle Judti käsitluses eriti olulised kolm teemat: inimese väärikuse ning vabaduse mõistmise erinevused liberaalses ja sotsiaaldemokraatlikus mõtteviisis, sotsiaaldemokraatia vastuvõetavuse seos ühiskonna rahvusliku koosseisuga ning sotsiaaldemokraatia ja tänapäeva maailma hirmud.

Neist fundamentaalseim puudutab inimväärikuse ja vabaduse erinevat tõlgendamist. Kui majandusliberalism näeb inimväärikuse prototüübina edukat ettevõtjat, konkurentsivõitluse võitjat, siis sotsiaaldemokraatlik inimesekäsitlus näeb väärikana inimest, kelle puhul enesehinnang ja tunnustus ei sõltu tema “turuhinnast”, vaid tema inimlikkusest ja eneseteostusest ühiskonna liikmena. Ehkki nii liberaalse kui sotsiaaldemokraatliku inimesekäsituse nurgakiviks on arusaam iga inimese võõrandamatutest õigustest, on nende õiguste skaala erinev. Liberaalne filosoofia lähtub inimõiguste individualistlikust käsitlusest, keskendudes isikuvabaduse teemale, sotsiaaldemokraatia aga laiendab inimeste põhiõiguste ulatust inimeste sünnipärase võrdsuse ideega, täiendades õigust olla seaduse ees võrdselt koheldud ka õigusega saada ühiskonnas võrdsed arengu- ja eneseteostusvõimalused. Inimväärikusest lähtuv võõrandamatute sotsiaalsete õiguste kontseptsioon ongi sotsiaaldemokraatia kõlbeliseks tuumaks. Praktikas tähendab see nii õiglast tulupoliitikat kui ka üldist ligipääsu isiksuse arengu ja heaolu seisukohalt kesksetele avalikele teenustele, eeskätt haridusele ja tervishoiule. Judt juhib tähelepanu ka liberaalide ja sotsiaaldemokraatide põhimõttelisele erinevusele sotsiaaltoetuste küsimuses, mis on ka Eesti oludes juba selgesti ilmnenud: kui liberaalses käsituses on sotsiaalabi saamine luuseri tunnus ning karmid sissetulekute kontrolli nõuded peavadki toetuste saamise muutma võimalikult alandavaks ja ebameeldivaks, siis sotsiaaldemokraatide poolehoid universaalteenustele on tingitud just vastupidisest hoiakust. Seda kannustab arusaamine, et vaesusest ja ebavõrdsusest tulenev sotsiaalne ebastabiilsus ja vihameel ohustab ühiskonna kui terviku tasakaalu. Sotsiaal-demokraatide sihiks on kõigi, ka vähem konkurentsivõimeliste ühiskonnaliikmete vajadustele vastav elustandard, mis võimaldaks ka vanadel, haigetel või puudega inimestel väärikalt elada, kõigil lastel end eakaaslastega võrdselt väärtuslikuna tunda ning ei tõukaks ka ühiskonna hälvikuid prügimäele ega tänavatele külmuma, kuna selline äärmine inimlik viletsus on sotsiaalset kõlblustunnet riivav ja inimväärikust kui niisugust alandav. Kahjuks on meil tõlkimata sotsiaaldemokraatliku sotsiaalpoliitika filosoofilisi aluseid liberaalse ja konservatiivsega võrdlev taanlase Gösta Esping-Anderseni klassikaline raamat “Heaolukapitalismi kolm maailma”, samas kui Judtigi viidatud majandusliku liberalismi tähtteosed nagu Friedrich Hayeki “Tee orjusesse” ja von Misese “Liberalism” on eesti keeles ammu kättesaadavad.

Judt juhib tähelepanu sotsiaalde-mokraatia üldisele võidukäigule Teise maailmasõja järgses Euroopas ja eriti Põhjamaades (selle tunnistuseks on ka Euroopa sotsiaalharta inimväärikust rõhutav sisu), mida võib siduda kolme olulise teguriga: Euroopa väikeriikide rahvusliku homogeensusega, sõjajärgse majandusbuumi aegse tööliskonna kiire “keskklassistumisega” ning poliitikute hirmuga sotsiaalsete konfliktide ees.

Meil ei ole sotsiaaldemokraatia halvustamise taga sõjajärgse Lääne kogemus, vaid pigem kunagi nõukogude koolis omandatud bolševistlik suhtumine menševikesse kui “töölisklassi äraandjatesse” ning samast allikast pärinev sotsiaaldemokraatia sidumine mitte niivõrd rahvuslikku koosmeelt ja avalike hüvede klassideülest laienemist soosiva solidaarsusega kui klassivõitlusega ja konkurentsiga hüvede pärast. Ehkki vene sotsiaaldemokraatia leninliku versiooni ehk bolševismi verine tulemus oli üheks tõukejõuks sõjajärgse Lääne sotsiaaldemokraatliku ideoloogia lahtiütlemisel klassivõitluse ideest kui sellisest, on Eesti avalikkusel ja ajakirjanikel see jäänud märkamata, ning klassivõitluse sõjakad noodid kõlavad ühtviisi nii sotsiaaldemokraatlikku poliitikat vasakult kui paremalt kritiseerijate hääles.

Tony Judti viide sellele, et tänapäeva Euroopas pole sotsiaalse turvalisuse ja konfliktide ennetamise rõhutamine enam sotsiaaldemokraatia eripäraks, tundub järjest enam sobivat ka Eesti kohta: on ju meilgi paremerakonnad hakanud vähemasti oma kampaaniaid üles ehitama niinimetatud “pehmetele väärtustele”, mida seni on seotud pigem sotsiaaldemokraatidega. Paraku erinevalt Euroopast haigutab Eestis sotsiaalsete väärtuste sõnalise tunnustamise ja järjekindla poliitikas teostamise vahel endiselt kuristik. Teisalt on sotsiaaldemokraatia ise nii Lääne- kui Ida-Euroopas hakanud senisest rohkem keskenduma majanduslikule konkurentsivõimele kui heaolu alusele, lähenedes nõnda liberaalsele retoorikale. Sestap räägib ka Judt vajadusest uuesti määratleda sotsiaaldemokraatide tänapäevased juhtmõtted, mis selgesti eristaksid neid parempoolsest poliitikast. Mõtlemapanev on aga Judti veendumus, et sotsiaaldemokraatlike väärtuste üldiseks tunnustamiseks on vaja ühiskonnas levivat hirmu. Judt arvab, et uus sotsiaaldemokraatia peaks olema “hirmu-sotsiaaldemokraatia”.

Ühelt poolt ei ole praeguse majandussurutise valguses vist küll enam õige arvata, nagu oleks hirm vaesuse ja sotsiaalsete konfliktide ees ning koos sellega emotsionaalne alus klassikalise sotsiaaldemokraatia levikuks maailmast kadunud. Õige küll, enamikus Euroopa maadest on see hirm tembitud uue hirmuga sisserändajate ees, kelle puhul nii vaesus, ebavõrdsus kui konfliktide vägivaldseks muutumise tõenäosus on suurem kui põlisrahva keskklassistunud ja turvalisusega harjunud enamusel. Parempoolne poliitiline traditsioon näeb sellises olukorras riigi rolli eeskätt jõu rakendamises (nagu Judt ka rõhutab, taandabki õhukese riigi poliitika riigi väärtuse tõhusatele kontrolli- ja karistusmeetmetele). Sotsiaaldemokraatlik lahendus vägivalla ennetamiseks on vastupidine: mitte süvendada meeleheitest ja ebavõrdsusest sündivat viha vähemuste tõrjumise ja alandamisega, vaid seda leevendada ja ära hoida sallivusega ning (kodaniku)ühiskonda kaasamisega. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on sotsiaaldemokraatia siin Euroopa kristliku põhjaga väärtusilma järjekindlam esindaja kui samast juurest välja kasvanud liberalism.

Teisalt tuleb aga nõustuda Judtiga selles, et klassikaline sotsiaalse turvalisuse probleemistik ei ole Euroopas enam ainult sotsiaaldemokraatide pärusmaa. Jääb vaid loota, et sallivus ja respekt inimväärikuse vastu saab ka Eestis poliitilise konsensuse aluseks, nii nagu see on toimunud Põhjamaades, Saksamaal ja enamuses teistest Euroopa Liidu vanadest liikmesriikidest. Sotsiaaldemokraatide roll poliitikas ongi sellise konsensuse eest seismine, mitte sotsiaalsete väärtuste monopoli taotlemine “oma näo” säilitamise nimel.

Mis aga on need uued hirmud, mille vastu 21. sajandi sotsiaaldemokraatia peaks mõõga tõstma? Mulle tundub, et kasumijahile keskendunud globaliseeruvas maailmas on Euroopat vallutamas eestlastele nii tuttav hirm kultuuriliselt kaduda ja hääbuda. Selle hirmu mõjul on järjest tugevamaks saamas konservatism ja isolatsionism, mis püüab üleilmastumise ohtude eest pakku pugeda rahvuslikku suletust põlistades ja kultuuripiire müütide ja müüridega kindlustades. Vastukaaluks on Anthony Giddens ja Ulrich Beck sõnastanud uue väljakutsena sotsiaaldemokraatiale “rahvusliku kosmopoliitsuse” põhimõtte, mis peaks olema rajatud ühisväärtuste avastamisele erinevate kultuuride dialoogi kaudu ning rahvusülesele koostööle globaalsete ohtude tõrjumiseks.^[1]Ehkki vastsed Kopenhaageni kliimakonverentsi kogemused näivad kõnelevat vastupidist, on need ometi ka tõestanud, et ilma globaalse solidaarsuseta jäävad teadlaste hoiatused vaid sõnadeks. Sotsiaaldemokraatlik liikumine, mis on pakkunud maailmale jätkusuutliku arengu ideed, võiks saada liidriks nende ellu viimisel.

Sotsiaaldemokraatia pääses Euroopa rahvusühiskondades mõjule sotsiaalsete vastuolude vägivallatu ületamise peateena tänu sellele, et erinevalt liberaalidest, kes peavad reaalseks vaid üksikindiviidi, on sotsiaaldemokraadid alati tunnistanud ühiskonna kui elava terviksüsteemi reaalsust. Sotsiaaldemokraatia võimaluseks võib kujuneda ökoloogilise ja sotsiaalse lähenemise süntees uueks sotsiaalökoloogiliseks maailmavaateks. Nõustumata inimese taandamisega mutrikeseks majanduse masinavärgis, lähtub sotsiaaldemokraatia ühiskonnast kui inimarengu keskkonnast, nii rahvusühiskonda kui inimkonda hõlmavate sotsiaalsete süsteemide seotusest loodusega ja kultuuriga. Hirm inimlikuks arenguks hädavajaliku sotsiaalse ja vaimse keskkonna pöördumatu saastumise ja kokkuvarisemise ees, piirideta ja ettenägemisvõimeta turukonkurentsi meelevalda sattunud inimkonna ohustatus võibki olla see vedru, mis sotsiaaldemokraatia uuesti “käima lööb” ja uuele põlvkonnale atraktiivseks muudab.

^[1] A. Giddens, The Third Way. The Renewal of Social Democracy. Cambridge, 1998 (eesti k-s: Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd. Tlk M. Liivamägi. Tallinn, 1999); vt ka: A. Giddens, U. Beck, Avalik kiri Euroopa tulevikust. Eesti Päevaleht, 30.09.2005.

Ameeriklased ihaldavad paremat elujärge. Viimaste aastate avaliku arvamuse uuringute järgi otsustades tahaks igaüks, et tema lapsele avaneks väljavaade paremale elukvaliteedile. Igaühele meeldiks, kui tema naisel või tütrel oleksid teiste arenenud riikide naistega võrreldavad väljavaated sünnitusel ellu jääda. Inimesed sooviksid täielikku ravikindlustust väiksema raha eest, pikemat keskmist eluiga, paremaid avalikke teenusi ning vähem kuritegevust.

Kuuldes, et Austrias, Skandinaavia maades või Hollandis on see kõik kättesaadav, ent sellega käivad kaasas kõrgemad maksud ja “sekkuv riik”, vastavad aga paljud nende samade ameeriklaste hulgast: “Aga see on ju sotsialism! Me ei soovi, et riik meie asjadesse sekkuks. Ja mis peamine, me ei soovi maksta rohkem makse.”

Selline kummastav kognitiivne dissonants ei ole uus nähtus. Sadakonna aasta eest küsis Saksa sotsioloog Werner Sombart kuulsa küsimuse: “Miks ei ole Ameerikas sotsialismi?” Vastuseid on mitmeid. Mõned neist on seotud riigi tohutu suurusega: impeeriumi mõõtu maal on ühiseesmärkide taotlemist raske organiseerida ning kestvalt silme ees hoida. Muidugi avaldavad oma mõju ka kultuurilised tegurid, näiteks ameeriklastele eriomane umbusk keskvõimu suhtes.

Tõepoolest, pole juhus, et sotsiaaldemokraatia ja heaoluühiskond on toiminud kõige paremini just väikestes homogeensetes riikides, kus usaldamatus ja üksteise kahtlustamine nii teravalt esile ei kerki. Valmisolek maksta teiste inimeste teenuste ja sotsiaaltoetuste eest tugineb arusaamale, et nemad on valmis vastama samaga sinu laste ja sinu enda teenuste puhul: sest nad on sinusarnased ning näevad maailma sinuga ühtmoodi.

Ja vastupidi, seal, kus immigratsioon ja silmatorkavad vähemused on muutnud riigi demograafiat, näeme üldjuhul teiste kahtlustamise süvenemist ja heaoluriigi vastu tuntava entusiasmi vähenemist. Igal juhul on vaieldamatu, et sotsiaaldemokraatia ja heaoluriik on praegu vastamisi tõsiste eluliste väljakutsetega. Nende püsimine ei ole lausa küsimärgi alla sattunud, aga enam ei olda nii enesekindlad kui varem.

Täna aga pakub mulle huvi küsimus, miks on meil USAs sedavõrd raske ainuüksi kujutledagi teistsugust ühiskonda kui see, mille düsfunktsionaalsus ja ebavõrdsus meid nii häirib. Me paistame olevat kaotanud võime kahelda olemasolevas, alternatiivide pakkumisest rääkimata. Miks ületab mõte teistsugusest, meie ühishuve teenivast elukorraldusest niivõrd meie kujutlusvõimet?

Meie puue on – andestatagu mulle akadeemiline žargoon – diskursiivset laadi. Me lihtsalt ei tea, kuidas neist asjust kõneleda. Mõistmaks, miks see nii on, tuleb pöörduda ajaloo poole. Nagu Keynes kord nentis: “Arvamuste ajaloo uurimine on vaimu emantsipatsiooni hädavajalik eeltingimus.” Täna õhtul teen ma ettepaneku uurida vaimse emantsipatsiooni huvides üheskoos ühe konkreetse eelarvamuse – tänapäeval üleüldiseks saanud “ökonomismile” tuginemise, kõigis avalikke asju puudutavais aruteludes majanduse ettetoomise – ajalugu.

Küsides endalt, kas me mõnd ettepanekut või ühiskondlikku algatust toetame või mitte, on valdavas osas ingliskeelsest maailmast (Mandri-Euroopas ja mujal maailmas küll vähem) viimase kolmekümne aasta jooksul jäetud küsimata üks teine küsimus, nimelt kas see algatus on hea või halb. Selle asemel me uurime: “Kas see on efektiivne? Kas see on produktiivne? Kas see mõjuks hästi sisemajanduse koguproduktile? Kas see toetaks majanduskasvu?” Kalduvus vältida moraalseid kaalutlusi ning piirduda kasumi ja kahjumi problemaatikaga – majandusküsimustega selle sõna kõige kitsamas tähenduses – ei ole inimese loomusunniline seisund. See on omandatud maitse-eelistus.

Iseenesest pole selles midagi uut. 1905. aastal pidas noor William Beveridge, kelle 1942. aasta raport pani hiljem aluse Briti heaoluriigile, Oxfordis loengu, milles tõstatas küsimuse, miks klassikaline majandusteadus tõrjub avalikes debattides kõrvale poliitikafilosoofia. Beveridge’i küsimus on säilitanud oma aktuaalsuse ka tänapäeval. Kuid pandagu tähele, et sel poliitilise mõtte tõrjutusel ei ole midagi pistmist suurte klassikaliste majandusteadlaste endi teostega. 18. sajandil olid “moraalsed tunded”, nagu Adam Smith neid nimetas, majandusalastes aruteludes esiplaanil.

Tõepoolest – võimalus, et avalikku huvi puudutavad kaalutlused võidakse taandada pelgalt majanduslikeks kalkulatsioonideks, on varemgi muret teinud. Üks kaubandusliku varakapitalismi terasemaid kirjeldajaid markii Antoine de Condorcet nägi vastikusega ette tulevikuväljavaadet, kus “vabadus taandub saamahimulise rahva silmis pelgalt äritehingute turvalisust tagavaks hädavajalikuks tingimuseks”. Toonased revolutsioonid tõid kaasa ohu, et rahategemisvabadust hakatakse segi ajama vabaduse kui sellisega. Kuidas me aga oleme jõudnud tänapäeval eranditult majanduslikes terminites mõtlemiseni? Kiindumus kuiva majandusterminoloogia vastu ei kasvanud välja tühjalt kohalt.

Vastupidi, siin heidab oma pikka varju debatt, millest suuremal osal inimestest pole aimugi. Kui küsida, millised mõtlejad on tänapäeva ingliskeelsele majandusmõttele enim mõju avaldanud, tuleb meelde viis nime: Ludwig von Mises, Friedrich Hayek, Joseph Schumpeter, Karl Popper ja Peter Drucker. Esimesed kaks on vabaturu ideoloogid, Chicago makroökonoomika koolkonna “isakesed”. Schumpeterit tuntakse eeskätt tema vaimustatud kirjelduse tõttu kapitalismi “loovast ja hävitavast väest”, Popperit omakorda “avatud ühiskonna” kaitsjana ja totalitarismiteooria loojana. Mis puudutab Druckerit, siis tema juhtimisteooria avaldas tohutut mõju sõjajärgse buumiperioodi äripraktikale ja -teooriale.

Kolm neist olid sündinud Viinis, neljas – von Mises – toonases Lembergis (praeguses Lvivis) ning viies – Schumpeter – Määrimaal, mõnikümmend miili impeeriumi pealinnast põhja pool. Neid kõiki vapustas sügavalt nende sünnimaad Austriat sõdadevahelisel perioodil tabanud katastroof. Esimese maailmasõja kataklüsmile ja lühiajalisele sotsialistliku omavalitsuse eksperimendile Viinis järgnes 1934. aastal reaktsiooniline riigipööre ning neli aastat hiljem tabas maad natsionaalsotsialistliku Saksamaa invasioon ja okupatsioon.

Kõik nad olid sunnitud minema eksiili ning nende kõigi – eriti Hayeki – teosed ja õpetused sündisid tolle ajastu keskse küsimuse varjus: miks oli liberaalne ühiskond kokku varisenud ning andnud – vähemalt Austrias – teed fašismile? Nende vastus kõlas: sellepärast, et (marksistlike) vasakpoolsete ebaõnnestunud katse juurutada Esimese maailmasõja järgses Austrias riiklikult juhitud planeerimist, munitsipaalteenusi ja kollektiviseeritud majandustegevust mitte üksnes ei osutunud ekslikuks, vaid kutsus otseselt esile vastureaktsiooni.

Niisiis oli Euroopa tragöödia põhjuseks vasakpoolsuse läbikukkumine – selle võimetus esmalt oma eesmärke saavutada ja seejärel ennast ning oma liberaalset pärandit kaitsta. Olgugi veidi erinevate rõhuasetustega, jõudsid kõik nimetatud autorid ühele ja samale järeldusele: parim tee liberalismi kaitsmiseks ja avatud ühiskonna ning sellega kaasnevate vabaduste eest seismiseks on hoida valitsus majandustegevusest võimalikult kaugel. Kui riik ohutus kauguses hoida ning takistada poliitikuid – olgu neil kui tahes head kavatsused – oma kaaskodanike asju planeerimast, manipuleerimast või juhtimast, suudetakse ühtviisi ohjeldada nii vasak- kui ka parempoolseid äärmuslasi.

Sama väljakutsega – mõista maailmasõdade vahel juhtunut ning takistada selle kordumist tulevikus – seisis vastamisi ka John Maynard Keynes. Sündinud 1883. aastal (nagu Schumpetergi), kasvas see suur inglise majandusteadlane üles stabiilses, enesekindlas, jõukas ning võimsas Suurbritannias. Ja siis pidi ta rahandusministeeriumi kõrge ametikandjana ja Versailles’ rahuläbirääkimiste osalisena nägema, kuidas kogu tema maailm kokku varises, kiskudes kaasa kõik tema kultuuri- ja klassitausta tõsikindlad pidepunktid. Ka Keynes esitas endale sama küsimuse, mille olid esitanud Hayek ja ta Austria kolleegid. Kuid tema vastus oli hoopis teistsugune.

Jah, ka Keynes möönis, et hilisviktoriaanliku Euroopa lagunemine on tema kaasaja määrav sündmus. Tema tähtsaim panus majandusteooriasse seisneski ju ebakindluse rõhutamises: vastupidiselt klassikalise ja neoklassikalise majandusteaduse enesekindlusest pakatavatele imeravimitele rõhutas Keynes just inimtegevuse loomuomast ettearvamatust. Kui depressioonis, fašismis ja sõjas üldse midagi õpetlikku leidus, siis oli selleks arusaam, et turvatunde puudumise ja kollektiivse hirmu tasemele jõudnud ebakindlus on söövitav jõud, mis oli ohustanud ja võib tulevikuski ohustada liberaalset maailma.

Seetõttu taotles Keynes sotsiaaljulgeolekuriigile suuremat rolli, mis hõlmaks riigi sekkumist majanduse tsüklilisuse tasakaalustamiseks, kuid ei piirduks sellega. Hayek soovitas otse vastupidist. Oma 1944. aastal ilmunud klassikalises teoses “Tee orjusesse” kirjutas ta nii: “Ükski üldsõnaline kirjeldus ei suuda luua adekvaatset ettekujutust sellest, kui tugevasti sarnaneb suur osa praegusest inglise poliitika-alasest kirjandusest nende teostega, mis hävitasid Saksamaal usu Lääne tsivilisatsiooni ja lõid seal niisuguse hingeseisundi, mis võimaldas natsismil edu saavutada.”

Teisisõnu, Hayek ennustas selgesõnaliselt fašistlikku tulevikku, kui leiboristid peaksid Inglismaal võimule tulema. Ja leiboristid tõepoolest võitsidki. Kuid asusid seejärel ellu viima tegevuskavasid, millest paljusid seostati otseselt Keynesi ideedega. Järgmised kolm aastakümmet valitseti Suurbritanniat – nagu suurt osa ülejäänud Läänemaailmastki – neid küsimusi silmas pidades, mis olid teinud muret Keynesile.

Hiljem, nagu teame, said austerlased oma revanši. Miks see juhtus – ja juhtus just seal, kus see juhtus – on huvitav küsimus, mida tasub uurida mõnel teisel korral. Ent millised ka oleksid põhjused, teotseme me tänapäeval ühe väitluse kauges kajas – otsekui kustuva tähe hämaras valguses –, mida 70 aastat tagasi pidasid mehed, kes olid valdavalt sündinud 19. sajandil. Muidugi ei seostata majanduslikke termineid, milles meid praegu mõtlema ärgitatakse, tavaliselt nonde ammuste poliitiliste lahkarvamustega. Kuid ilma viimaseid mõistmata kõneleksime justkui keelt, mida me täielikult ei valda.

Heaoluriigi kasuks kõneleb hulk märkimisväärseid saavutusi. Mõnel pool oli see riik sotsiaaldemokraatlik, tuginedes kaugemaleulatuvale sotsialistliku seadusandluse programmile; teisal, nagu näiteks Suurbritannias, seisnes see reas pragmaatilistes tegevuskavades, mille eesmärgiks oli leevendada viletsust ja kahandada nii rikkuse kui ka vaesuse äärmusi. Sõjajärgse perioodi uuskeinsiaanlike valitsuste ühiseks juhtmõtteks ja üldiseks saavutuseks oli ebavõrdsuse piiramine, milles neid saatis märkimisväärne edu. Kui vaadata lõhet, mis lahutab rikkaid – olgu sissetuleku või varade poolest – vaestest, näeme, et 1945. aastale järgnenud põlvkonna puhul vähenevad erinevused dramaatiliselt nii Mandri-Euroopas kui ka Suurbritannias ja USA-s.

Suurema võrdsusega käisid kaasas teisedki hüved. Ajapikku taandus hirm, et võidaks tagasi pöörduda äärmusliku poliitika – meeleheite-, kadeduse- ja ebakindlusepoliitika juurde. Industrialiseerunud Läänemaailm astus küllusliku turvalisuse rahuaega: tegemist võis ju olla mulliga, kuid sel juhul oli see lohutav mull, milles enamik inimesi oli oluliselt paremal järjel, kui nad oleksid minevikus eales osanud lootagi, ning võisid tulevikule põhjendatult julgesti vastu vaadata.

Heaoluriigi – ja õigupoolest kõigi Euroopa sotsiaaldemokraatlike (ja kristlik-demokraatlike) riikide paradoks seisnes üsna lihtsalt asjaolus, et ajapikku hakkas nende edu ise õõnestama nende veetlust. Arusaadavatel põhjustel oli see põlvkond, kes mäletas 1930. aastaid, kõige enam pühendunud maksustamist, sotsiaalteenusi ja avalikke hüvesid toetavate institutsioonide ning süsteemide säilitamisele, milles nähti kaitserajatisi minevikuõuduste vastu. Kuid nende järeltulijad – ja seda isegi Rootsis – hakkasid unustama, miks nad üldse olid niisugust turvalisust püüdlema asunud.

Sotsiaaldemokraatia oli see, mis Teise maailmasõja kiiluvees sidus keskklassi liberaalsete institutsioonidega (kasutan siinkohal “keskklassi” mõistet selle euroopalikus tähenduses). Paljudel juhtudel said keskklassile osaks samasugused sotsiaaltoetused ning -teenused nagu varem vaestele: tasuta haridus, odav või tasuta arstiabi, riiklikud pensionid ja muu sarnane. Nii leidis Euroopa keskklass 1960. aastatel, et tema käsutuses on kaugelt rohkem kätte jäävat tulu kui kunagi varem, sest väga paljude eluks hädavajalike teenuste eest oli maksudega juba ette tasutud. Ja nii oli seesama klass, kes oli sõdadevahelisel perioodil jäetud hirmu ja ebakindluse meelevalda, nüüd tihedalt seotud sõjajärgse demokraatliku konsensusega.

Kummatigi hakati 1970. aastate lõpupoole sedalaadi kaalutlusi üha sagedamini unarusse jätma. Alates Thatcheri-Reagani aastate maksu- ja tööhõivereformidest, millele järgnes peagi finantssektori deregulatsioon, on ebavõrdsuse küsimus Lääne ühiskonnas taas esile kerkinud. Pärast seda, kui ebavõrdsuse indeks oli 1910. kuni 1960. aastateni märkimisväärselt kahanenud, on see viimase kolme kümnendi jooksul taas pidevalt tõusnud.

Tänapäeva USA-s on vaeste ja rikaste majanduslikku ebavõrdsust mõõtev Gini koefitsient võrreldav Hiina omaga.^[1]Arvesse võttes, et Hiina on arengumaa, kus rikast vähemust ja vaest enamust paratamatult lahutavad tohutud lõhed, näitab see kujukalt, kui kaugele me oma varasematest eesmärkidest oleme maha jäänud.

Vaadelgem 1996. aastal vastu võetud “Isikliku vastutuse ja töötamisvõimaluse akti” (orwellilikumat pealkirja oleks raske välja mõelda), toda Clintoni ajastu seadust, mis üritas Ühendriikide sotsiaaltoetustele otsa peale teha. Selles aktis sätestatud tingimused peaksid tooma meelde ühe teise seaduse, mis võeti vastu peaaegu kaks sajandit varem Inglismaal: nimelt 1834. aasta “Uue vaesteseaduse”, mille sätete toime on meile tuttav tänu Charles Dickensi kirjeldustele “Oliver Twistis”. Kui Noah Claypole mõnitamisi Oliveri “vaestemajaks” tituleerib, siis peab ta 1838. aasta kontekstis silmas sedasama, mida tänapäeval mõeldakse “hoolekandekuningannadest”^[2] kõneldes.

“Uus vaesteseadus” oli jämedalt ülekohtune, sundides puudusekannatajaid ja töötuid valima, kas töötada suvalise, olgu kui tahes madala palga eest või kannatada vaestemajja mineku alandust. Nagu enamiku teistegi 19. sajandi ühiskonnapoolsete toetuste puhul (mida endiselt mõisteti ja kirjeldati kui “heategevust”), oli seal abi ja toetuse tase täpselt nii välja mõõdetud, et see mõjuks vähem ahvatlevalt kui halvimgi võimalik alternatiiv. Selline süsteem tugines klassikalisele majandusteooriale, mis eitas tööpuuduse võimalikkustki juhul, kui turg toimib: kui palgad langevad piisavalt madalale ning töötamisele ei leidu mingeid ahvatlevaid alternatiive, siis otsivad kõik endale mingi tööotsa.

Järgmised 150 aastat nägid reformijad vaeva säärastele alandavatele praktikatele asenduse leidmisega. Vastavalt vahetas ka “Uue vaesteseaduse” ja selle muumaised analoogid välja arusaam ühiskonnapoolsest toetusest kui õigusest. Enam ei arvatud, et kodanikud, kes on jäänud tööta, sellepärast veel vähem väärt oleksid; neid ei karistatud nende olukorra pärast ega heidetud enesestmõistetavat põlgusevarju nende kui ühiskonnaliikmete mainele. 20. sajandi keskpaiga heaoluriikide üks suuremaid saavutusi oli üldine arusaam, et inimese staatust kodanikuna on äärmiselt kohatu määratleda majanduses osalemise kaudu.

Tänapäeva Ühendriikides, kus tööpuudus järjest kasvab, ei peeta töötuks jäänuid enam ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeiks. Isegi väga kasina toimetulekutoetuse saamiseks peavad nad esmalt olema tööd otsinud ning võimetekohase pakkumise korral selle ka vastu võtnud mis tahes pakutava palga eest, ükskõik kui madal oleks töötasu või kui vastumeelne see töö ise. Alles siis on neil õigus oma kaaskodanikelt hoolt ja abi loota.

Miks vaid vähesed meist mõistavad hukka selliseid – demokraadist presidendi valitsemisajal läbi viidud – “reforme”? Miks jätab meid nii külmaks see häbimärk, mida kleebitakse külge nende reformide ohvritele? Selle asemel et niisugust tagasipöördumist varajase tööstuskapitalismi tavade juurde küsimärgi alla seada, oleme sellega liigagi hästi ja üksmeelses vaikuses kohanenud – mis on kõnekas vastuolus ühe varasema põlvkonna reaktsiooniga. Aga nagu Tolstoi on meile meenutanud: “Pole olukordi, millega inimene ei saaks ära harjuda, eriti kui ta näeb, et kogu ümbruskond elab niisamuti.”^[3]

“Kalduvus imetleda ning peaaegu jumaldada rikkaid ja võimukaid ning põlastada või vähemasti jätta enda hooleks vaesed ning kehvades tingimustes elavad inimesed (…) see on meie moraalsete tunnete korrumpeerumise suur ja kõige universaalsem põhjus.”^[4] Viimased sõnad ei pärine minult. Need pani kirja Adam Smith, kelle arvates suurim meid ähvardav oht kommertsühiskonnas, mille peatset esiletõusu ta ennustas, oli tõenäosus, et hakkame imetlema rikkust ja põlgama vaesust, imetlema edu ja põlastama läbikukkumist. Nüüd on see aeg käes.

Kõige ilmekamalt iseloomustab meie ees seisvat probleemi näide, mis võib paljudele paista pelgalt tehnilise küsimusena: see on erastamine. Viimase 30 aasta jooksul on erastamiskultus lummanud paljusid Lääne (ning ka mitte-Lääne) valitsusi. Miks? Kõige lühem vastus kõlaks: eelarvepiirangute ajastul näib erastamine aitavat raha kokku hoida. Kui riigile kuulub mõni halvasti majandatav sotsiaalprogramm või kulukas avalik teenus – näiteks veevärk, autotehas või raudtee –, siis püütakse see kulurida erainvestorile maha müüa.

Riik saab müügist tulu, nagu kord ja kohus. Samal ajal hakkab erasektorisse üle läinud teenus või ettevõte tänu kasumiteenimise ajendile tõhusamalt toimima. Kõik saavad kasu: teenus paraneb, riik vabaneb talle sobimatust ja kehvasti juhitud vastutuskoormast, investor saab kasumit ning avalik sektor saab müügist ühekordse rahasüsti.

Nii palju teooriast. Praktika on midagi hoopis muud. Viimastel kümnenditel oleme näinud, kuidas avalik vastutus on järjekindlalt erasektorisse nihkunud, ilma et sellega oleks kaasnenud mingit märgatavat kollektiivset kasu. Kõigepealt: erastamine kui selline on ebaefektiivne. Suurem osa teenustest, mida valitsused on heaks arvanud erasektorile üle anda, töötas varem kahjumiga: need võisid olla raudtee-ettevõtted, söekaevandused, postiteenistused või energiaettevõtted, mille ülalpidamiskulud olid suuremad, kui eales oleks saanud olla nendest teenitav tulu.

Just sel samal põhjusel ei olnud need avalikud hüved juba algusest peale erainvestoritele atraktiivsed, mõistagi välja arvatud juhul, kui ei tehtud müümisel ülisuurt allahindlust. Olukorras, kus riik müüb odavalt, kannab kahju avalikkus. On hinnatud, et Thatcheri-aegses Suurbritannias toimunud privatiseerimiste käigus tahtlikult madalate hindadega müüdud avalikud varad viisid maksumaksja käest aktsionäride ja teiste investorite kätte ligi 14 miljardit naela riigi raha.

Kahjumile tuleb lisada privatiseerimistehinguid sooritanud pankadele makstud kolm miljardit naela teenustasusid. Seega kokkuvõttes maksis riik erasektorile 17 miljardit naela selle nimel, et muuta võimalikuks varade müüki, mis teistel tingimustel poleks leidnud ostjat. Summa on märkimisväärne ja võrreldav Harvardi ülikooli aastase ülalpidamiskuluga või Paraguai või Bosnia ja Hertsegoviina aastase SKP-ga.^[5]Vaevalt saab seda pidada avalike ressursside arukaks kasutamiseks.

Teiseks, tekkiv olukord toob kaasa moraalse riski. Erainvestorid on valmis ostma avalikke hüvesid pakkuvaid ilmselgelt ebaefektiivseid ettevõtteid ainult sellepärast, et riik ostja riske kahandab või elimineerib. Näiteks Londoni metroo juhtumi puhul lubati investoritele, et tulgu mis tuleb, tõsise kahjumi eest neid kaitstakse. See seadis otseselt kahtluse alla privatiseerimist õigustava majandusliku argumendi, et kasum motiveerib arendama tõhusust. Kõnealune moraalne “risk” seisneb asjaolus, et säärases eesõigustatud olukorras osutub erasektor vähemalt sama ebaefektiivseks kui tema vaste avalikus sektoris – võttes sellegipoolest välja kasumi ning kirjutades võimalikud kahjud riigi arvele.

Kolmas erastamisvastane argument on võib-olla kõnekaim. Ei ole kahtlust, et paljud hüved ja teenused, mida riik soovib võõrandada, on tõesti olnud halbades kätes: neid on saamatult juhitud, neisse liiga vähe investeeritud jne. Samas jäävad postiteenused, raudteed, hooldekodud, vanglad ning paljud muud erastamise objektiks muutunud asutused, ükskõik kui halvasti neid ka juhitaks, ikka avaliku võimu vastutusalasse. Isegi pärast müümist ei ole võimalik neid täielikult turu meelevalda jätta. Need on juba loomuldasa niisugused tegevusalad, mis nõuavad reguleerimist.

Loomult kollektiivse vastutusala jagamine pooleldi erastatud ja pooleldi avaliku omandivormi vahel viib meid tagasi ühe veelgi vanema loo juurde. Kui tänapäeva Ühendriikides kodaniku maksudeklaratsioone kontrollitakse, siis on otsuse tema tulusid kontrollida teinud küll riik, kontrolli enda viib suurima tõenäosusega aga läbi mõni eraettevõte. Viimane on sõlminud lepingu pakkumaks seda teenust riigi asemel, üsna samamoodi, nagu eraettevõtjad on sõlminud Washingtoniga lepinguid turvateenuste, transpordi ja tehnilise oskusteabe pakkumiseks nii Iraagis kui mujalgi. Sarnasel viisil on Briti valitsus lepingulistes suhetes eraettevõtjatega, kes pakuvad elukohajärgset hooldusteenust vanuritele (vastutusala, mis oli varem riigi kanda).

Teisisõnu, valitsused rendivad oma kohustusi eraettevõtetele, kes väidavad, et suudavad neid täita odavamalt ja paremini kui riik. 18. sajandil nimetati seda maksude rentimiseks. Varauusaja valitsustel puudusid tihti vahendid maksude kogumiseks ning seetõttu korraldati maksuoksjoneid eraisikutele: enampakkuja sai töö omale. Kokkulepitud summa riigile tasunud, võis ta koguda nii palju makse, kui vähegi suutis, ning kogu tulu omale jätta. Seega kahandas valitsus oma eeldatavat sissetulekut selle nimel, et sularaha ette kätte saada.

Pärast monarhia langust Prantsusmaal hakati laialdaselt aru saama, et maksude rentimine on koletult ebaefektiivne. Esiteks heidab see halba valgust riigile, keda avalikkuse silmis oli hakanud esindama saagiahne hangeldaja. Teiseks annab see märksa vähem tulu kui mõni tõhusalt administreeritud riiklik maksukogumissüsteem, isegi kui vahe piirdub kõigest selle kasumiosaga, mis varem eraisikust maksukogujale jäi. Ja kolmandaks teeb see maksumaksjad tigedaks.

Tänapäeva Ühendriikide puhul on meil tegu halva maine ja napiks jäävate avalike ressurssidega riigiga. Huvitaval kombel pole meil aga tigedaid maksumaksjaid – või vähemalt on nad tavaliselt tigedad valedel põhjustel. Siiski on probleem, mille oleme endale tekitanud, põhijoontes sarnane olukorraga, millega seisis silmitsi ancien régime.

Nagu 18. sajandil, nii on tänapäevalgi riigi kohustuste ja võimekuse kärpimisele järgnenud tema maine langus avalikkuse silmis. Tulemuseks on otseses ja ülekantud tähenduses “suletud elurajoonid” – niisugused ühiskonnaosad, mis meelsasti peavad ennast kollektiivsusest ja riigiteenistujatest funktsionaalselt sõltumatuks. Suhestudes ainult või valdavalt eraagentuuridega, lahjendame ajapikku oma vahekorda avaliku sektoriga, kuni sellel ei paista ühiskonnas enam mingit rolli olevatki. Nii polegi oluline, kas erasektor suudab täita samu ülesandeid paremini või halvemini, kallimalt või odavamalt. Nii või teisiti meie lojaalsus riigile kahaneb ning me oleme kaotanud midagi eluliselt tähtsat, mis peaks meid ühendama – ja paljudel juhtudel ühendaski – meie kaaskodanikega.

Selle protsessi üks suurejoonelisemaid elluviijaid on seda hästi kirjeldanud: teadupärast väitis Margaret Thatcher, et “ei ole olemas sellist asja nagu ühiskond, on ainult üksikisikud ja perekonnad”. Juhul kui ühiskonda pole olemas ning on vaid indiviidid ja “öövahist” riik – kes valvab eemalt tegevuste järele, milles tal endal mingit rolli ei ole –, mis meid siis üldse üksteisega ühendab? Me juba aktsepteerime erapolitseijõudude, erastatud postiteenuste, riiki sõja ajal toidumoonaga varustavate eraettevõtete ja palju muu taolise olemasolu. Me oleme “erastanud” just nimelt need kohustused, mille enda kanda võtmise nimel riik 19. sajandil ja 20. sajandi alguses nii palju vaeva nägi.

Mis saab sel juhul puhvriks kodanike ja riigi vahel? Kindlasti mitte “ühiskond”, mis näeb ränka vaeva, et avaliku sfääri verest tühjaksjooksmist kuidagi üle elada. Riik nimelt ei kavatse mitte kuhugi kaduda. Isegi kui me jätame ta ilma kõigist talle omastest teenustest, jääb ta ikkagi meiega – olgu või ainult järelevalvava ja rõhuva jõuna. Sel juhul ei oleks riigi ja indiviidide vahel enam mingeid vahendavaid institutsioone ega lojaalsust; kodanikke selle avaliku ruumi kaudu, mida nad üheskoos asustavad, siduvate vastastikuste suhete ja kohustuste ämblikuvõrgust ei jääks midagi alles. Ainus, mis alles jääks, oleksid eraisikud ning korporatsioonid, kes üritavad omavahel konkureerides ja enda huvides riigi funktsioone kaaperdada.

Selle tagajärjed pole tänapäeval sugugi ahvatlevamad, kui need olid enne uusaegse riigi tekkimist. Tõepoolest, tõuge riigi ülesehitamiseks nii, nagu meie seda oleme tundnud, tuli päris selgelt arusaamast, et ilma ühiste eesmärkide ja institutsioonideta ei suuda ükski indiviidide kogum pikemat aega vastu pidada. Mõte, et erahuvide laiendamine võiks anda avalikku kasu, oli vastse industriaal-se kapitalismi kriitikute jaoks ilmselgelt absurdne juba toona. Nagu ütles John Stuart Mill: “mõte ühiskonnast, mida hoiaksid koos vaid rahalistest huvidest tärkavad suhted ja tunded, on olemuslikult vastik.”^[6]

Mida siis teha tuleks? Alustada tuleb riigist kui kollektiivsete huvide, kollektiivsete eesmärkide ja kollektiivsete hüvede kehastusest. Kui me ei suuda õppida uuesti “riigile mõtet andma” [think the state], ei jõua me kuigi kaugele. Kuid mida täpselt peaks riik tegema? Vähim, mida ta võiks, oleks mitte tarbetult dubleerida; nagu Keynes kirjutas: “valitsusele on oluline teha – olgu veidi paremini või halvemini – mitte seda, mida kodanikud ise juba teevad, vaid seda, mis parajasti hoopis tegemata jääb.” Ja eelmise sajandi kibedatest kogemustest teame, et on asju, mida riik päris kindlasti tegema ei peaks.

20. sajandi narratiiv progressiivsest riigist püsis ohtlikult upsakal veendumusel, et Ajalugu on “meie” – reformaatorite, sotsialistide ja radikaalide poolel: et (kadunud Bernard Williamsi sõnul) “universum elab meie ettevõtmistele hõisates kaasa”^[7]. Tänapäeval me sellist julgustavat lugu enam jutustada ei saa. Oleme äsja üle elanud sajandi jagu doktriine, mis tahtsid ehmatava enesekindlusega teha meile selgeks, mida riik peaks tegema, ja meenutada üksikisikutele – kui vaja, kas või jõuga – et riik teab, mis neile hea on. Selle kõige juurde me tagasi pöörduda ei saa. Nii et kui me üldse tahame jälle “riigile mõtet anda”, oleks meil kasulik alustada piiride tunnetamisest.

Samalaadsetel põhjustel oleks asjatu taaselustada ka 20. sajandi alguse sotsiaaldemokraatia retoorikat. Demokraatlik vasakpoolsus tõusis noil aastail esile kui alternatiiv marksistliku revolutsioonilise sotsialismi kompromissitumatele versioonidele ja – hiljem – nende kommunistlikule järeltulijale. Tolle aja sotsiaaldemokraatiat iseloomustas seega kummaline skisofreenia. Lootusrikkalt parema tuleviku poole marssides kiikas see alatasa närviliselt üle vasaku õla. Meie, näis see ütlevat, ei ole autoritaarsed. Meie seisame vabaduse, mitte rõhumise eest. Meie oleme demokraadid ja usume samuti sotsiaalsesse õiglusesse, reguleeritud turgu, ja nii edasi.

Senikaua, kuni sotsiaaldemokraatide peamiseks eesmärgiks oli veenda valijaid, et nende partei kujutab endast liberaalse poliitika raamesse jäävat väärikalt radikaalset valikut, oli nende defensiivne hoiak mõttekas. Tänapäeval aga jääb selline retoorika segaseks. Ei ole juhus, et Saksamaal suudab Angela Merkeli taoline kristlik demokraat valimistel võita oma sotsiaaldemokraatidest vastaseid – ja seda isegi finantskriisi tipul – rea lubadustega, mis kõigis olulistes küsimustes sarnanevad sotsiaaldemokraatide endi programmiga.

Tänapäeva Euroopa poliitikas on sotsiaaldemokraatia oma ühel või teisel kujul proosaline argipäev. Euroopas on väga vähe poliitikuid – ja veelgi vähem mõjukaid poliitikuid –, kes ei nõustuks sotsiaaldemokraatide põhieeldustega riigi kohustustest, kui lahknevad ka poleks arusaamad nonde kohustuste ulatusest. Seetõttu ei ole sotsiaaldemokraatidel tänapäeva Euroopas midagi eripärast pakkuda: Prantsusmaal näiteks ei erista isegi nende läbimõtlemata kalduvus riigiomandit soosida neid õieti gaulle’istlike parempoolsete colbert’likest instinktidest. Sotsiaaldemokraatia peab oma eesmärgid uuesti läbi mõtlema.

Probleem ei ole mitte sotsiaaldemokraatlikus poliitikas, vaid keeles, milles seda esitatakse. Koos vasakult ähvardava autoritarismiohu kadumisega on demokraatia rõhutamine muutunud üleliigseks. Tänapäeval oleme kõik demokraadid. “Sotsiaalne” aga tähendab ka praegu veel midagi – ja võib väita, et rohkemgi kui mõne aastakümne eest, mil avaliku sektori rolli tunnustasid mööndusteta kõik poliitilised jõud. Mis on siis sotsiaaldemokraatlikule poliitilisele hoiakule eriomane?

Kujutlegem, kui lubate, raudteejaama. Tõelist jaama, mitte näiteks New Yorgi Pennsylvania jaama, mis pole muud kui söekeldri kohale rajatud, 1960ndate stiilis äpardunud ostutänav. Ma pean silmas midagi Londoni Waterloo jaama, Pariisi Gare de l’Esti, Mumbai värvika Victoria terminali või Berliini suurejoonelise Hauptbahnhofi taolist. Nendes moodsa elu tähelepanuväärsetes katedraalides toimib erasektor suurepäraselt ja on omal kohal: lõppude lõpuks pole ju mingit põhjust, miks ajalehekioskeid või kohvikuid peaks pidama riik. Igaüks, kes suudab meenutada British Railway kohvikute kilesse keeratud kuivanud võileibu, peaks möönma, et selles vallas tasub konkurentsi julgustada.

Rongiliiklust aga konkurentsipõhiselt juhtida ei saa. Raudtee, nagu põllumajandus või postiteenusedki, on ühtaegu nii majandustegevus kui ka tähtis avalik hüve. Pealegi ei anna raudteesüsteemi kuidagi tõhustada seeläbi, et lastakse kaks rongi rööbastele ja vaadatakse siis, kumb töötab efektiivsemalt: raudtee on loomulik monopol. Uskumatul kombel on inglased bussiliikluses just niisuguse konkurentsi sisse seadnud. Ühistranspordi paradoks aga muidugi selles ongi, et mida paremini see täidab oma ülesannet, seda vähem “efektiivseks” võib see osutuda.

Buss, mis pakub ekspressteenust jõukamatele ja väldib kaugeid külasid, kust tuleks peale vaid mõni pensionär, teenib omanikule suuremat kasumit. Kuid keegi – kas riik või kohalik omavalitsus – peab seda kahjumlikku, ebatõhusat kohalikku teenust ikkagi pakkuma. Selle puudumisel nullib kogukonnale tervikuna tekkiv pikaajaline kahju ära teenuse katkestamisest tõusva lühiajalise majandusliku eelise. Kui suure nõudlusega ja paindlik London välja arvata, siis on “konkureerivate” bussiliinide tulekuga – nagu võis ette arvata – kõikjal kaasnenud avaliku sektori kulude kasv, turu taluvusvõime piirini minev järsk hinnatõus tarbijatele ja mõistagi ahvatlevad kasumid bussiettevõtetele.

Rongid – nagu bussidki – on ennekõike ühiskondlik teenus. Kasumlikku rongiliini võiks pidada igaüks, kui selleks piisaks ekspressi juhtimisest üle õigete pöörangute Londoni ja Edinburghi, Pariisi ja Marseilles’ või Bostoni ja Washingtoni vahel. Kuidas jääb aga raudteeühendusega kohtade vahel, kus inimesed kasutavad rongi vaid aeg-ajalt? Üksikisikud ei pane iialgi kõrvale piisavaid summasid, et katta kõiki säärase teenuse käimashoidmiseks vajalikke majanduskulusid nonde üksikute juhtude puhuks, kui nad seda teenust vajaksid. Ainult rahvas tervikuna – riik, valitsus ja kohalik võim – suudab sellega toime tulla. Teatud tüüpi majandusmehe silmis mõjub selleks vajalik subsiidium alati ebaefektiivsena. Kindlasti oleks ju hulga odavam võtta rööpad üles ja sundida kõik autorooli?

1996. aastal – viimasel enne Suurbritannia raudteede erastamist – võis British Rail hoobelda, et on riigilt vähem toetust saanud kui ükski teine Euroopa raudteevõrk. Sel aastal kavatsesid prantslased investeerida oma raudteesse iga elaniku kohta 21 naela, itaallased 33 naela, britid aga kõigest 9 naela.^[8]Need kontrastid peegeldasid adekvaatselt vastavate riiklike raudteevõrkude poolt pakutavate teenuste kvaliteeti. Need seletasid ka, miks oli Briti raudteevõrku võimalik erastada ainult suurte kahjumite hinnaga – nii ebaadekvaatne oli selle infrastruktuur.

Kuid see vastuolu investeeringutes näitlikustabki minu peamist mõtet. Prantslased ja itaallased on oma raudteevõrku pikka aega suhtunud kui ühiskondlikku teenusesse. Hoides ronge käimas ka äärealade vahet, nii kulukas kui see ka poleks, hoitakse elu sees kohalikel kogukondadel. Pakkudes alternatiivi maanteetranspordile, vähendab see kahjulikku mõju keskkonnale. Nii on raudteejaam ning selle pakutav teenus ühiskonna ühiste püüdluste sümptom ja sümbol ühekorraga.

Eespool väitsin, et äärealadel rongiteenuse pakkumine on ühiskondlikult mõttekas isegi siis, kui see osutub majanduslikult “ebaefektiivseks”. Kuid arusaadavalt tõstatab see ühe väga tähtsa küsimuse. Sotsiaaldemokraadid ei jõua kuigi kaugele, kui pakuvad välja kiiduväärseid ühiskondlikke eesmärke, kuid ise möönavad, et need on alternatiividest kulukamad. Lõppkokkuvõttes me vaid tunnustaksime sotsiaalsete teenuste väärtust, kurdaksime nende kulukuse üle… ega teeks midagi. Meil tuleb ümber hinnata meetodid, mida kasutame kõigi – nii ühiskondlike kui ka majanduslike – kulude hindamiseks.

Lubage mul tuua üks näide. Vaestele heatahtlikult annetusi jagada on odavam kui tagada neile ühiskondlike teenuste täieulatuslikku valikut kui midagi, millele neil on õigus. “Heatahtliku” all pean silmas usupõhist heategevust, eraviisilisi ja sõltumatuid algatusi, sissetulekutest sõltuvat abi, nagu näiteks toidutalongid, eluasemetoetused, subsiidiumid riietuse ostmiseks jne. Üldteada on aga, kui alandav on olla sedalaadi abi saaja rollis. Briti vanem põlvkond meenutab siiani vastikuse ja vihaga “elatusvahendite küsitlust”^[9], mida võimud korraldasid 1930. aastate surutise ohvrite seas.^[10]

Seevastu oma õigusest kasu saada ei ole sugugi alandav. Kui teil on õigus saada  töötuskindlustust, pensioni, puudega isiku toetust, munitsipaalkorterit või ükskõik millist muud sotsiaalset abi, ilma et keegi korraldaks juurdluse selgitamaks välja, kas te ikka olete langenud küllalt madalale, et seda abi “väärida”, siis ei ole teil ka piinlik seda vastu võtta. Sellised universaalsed õigused on aga kulukad.

Aga mis siis, kui me võtaksime alandust ennast kui kulu ja ühiskonnalt sissenõutavat arvet? Mis siis, kui me otsustaksime “kvantifitseerida” kahju, mis sünnib inimeste häbistamisest nende kaaskodanike poolt veel enne, kui nad üldse saavad võtta vastu eluks hädavajalikku? Teisisõnu – mis siis, kui me lülitaksime oma tootlikkuse-, tõhususe- või heaoluarvutustesse ühe tegurina ka erinevuse alandavate armuandide ja hüve kui õiguse vahel? Võib-olla jõuaksime siis järeldusele, et universaalsed sotsiaalteenused, riiklik tervisekindlustus ning subsideeritud ühistransport on tegelikult säästlik viis meie ühiste eesmärkide saavutamiseks. Selline ülesanne on mõistagi loomult vaieldav: kuidas kvantifitseerida “alandust”? Kui suurt mõõdetavat kulu tekitab äralõigatult elavate elanike ilmajätmine juurdepääsust metropoli ressurssidele? Kui palju me oleme nõus maksma hea ühiskonna eest? See pole selge. Kui me aga neid küsimusi ei küsigi, kuidas saaksime siis loota, et leiame vastuseid?

Mida me “heast ühiskonnast” rääkides õieti silmas peame? Normatiivsest vaatepunktist lähtudes võiksime alustada moraalsest “narratiivist”, millesse paigutada oma kollektiivsed valikud. See narratiiv asendaks siis kitsa majandusliku taustsüsteemi, mis piirab meie praegusi mõttevahetusi. Kuid oma ühiste eesmärkide selline määratlemine ei ole sugugi lihtne.

Vanasti oli sotsiaaldemokraatia huvi hea ja halva küsimuste vastu ilmselge – seda enam, et ta oli pärinud marksismieelse eetilise sõnavara, mis oli läbi imbunud kristlikust vastumeelsusest äärmusliku jõukuse ja materialismi kummardamise suhtes. Sageli aga jäid need kaalutlused alla ideoloogilistele küsimustele. Kas kapitalism on hukule määratud? Kui nii, siis kas mingi konkreetne poliitika soodustab või hoopis ähvardab edasi lükata selle oodatavat hinguseleminekut? Kui kapitalism ei ole hukule määratud, siis tuleks poliitilisi valikuid vaadelda teise nurga alt. Mõlemal juhul keskendusid olulised küsimused alati “süsteemi” väljavaadetele, mitte aga konkreetse algatuse enda sisemistele voorustele või vigadele. Niisugused küsimused meile enam muret ei tee. Nõnda oleme märksa vahetumalt vastamisi oma valikute eetiliste järeldustega.

Mis see siis täpselt on, mis finantskapitalismi – ehk “kaubandusliku ühiskonna”, nagu seda 18. sajandil nimetati – meie silmis eemaletõukavaks muudab? Mis see on, mida me praeguses elukorralduses vaistlikult ekslikuks peame, ning mida me saame selle vastu ette võtta? Mida me peame ebaõiglaseks? Mis riivab meie kõlblustunnet rikkurite ohjeldamatu, kõigi teiste kulul toimuva lobitegevuse juures? Mis see on, mille me oleme kaotanud?

Vastused neile küsimustele peaksid vormuma piiranguteta vabaturu ning saamatu riigi puuduste moraalseks kriitikaks. Me peame aru saama, miks need meie õiglus- või õigustunnet riivavad. Lühidalt, me peame naasma eesmärkide riiki. Sotsiaaldemokraatiast on meil seejuures vähe abi: oli ju tema reaktsioon kapitalismi dilemmadele pelgalt valgustusajastu moraalidiskursuse hilinenud rakendus “sotsiaalküsimusele”. Meie probleemid on hoopis teistsugused.

Ma usun, et oleme astumas uude ebakindluse ajastusse. Viimane selline ajastu, mida meeldejäävalt analüüsis Keynes oma teoses “Rahu majanduslikud tagajärjed” (“The Economic Consequences of the Peace”, 1919), järgnes aastakümneid kestnud külluse- ja progressiperioodile ning elu hüppelisele rahvusvahelistumisele, globaliseerumise toonasele analoogile. Nagu Keynes seda kirjeldab: kaubamajandus oli levinud üle kogu maailma. Kaubavahetuse ja kommunikatsiooni kiirus tõusis seninägematus tempos. Enne 1914. aastat oli laialt levinud veendumus, et rahuliku majandusarengu loogika triumfeerib rahvuslike erihuvide üle. Mitte keegi ei osanud oodata, et sellele tuleb järsk lõpp. Aga see tuli.

Meiegi oleme elanud stabiilsuse, kindluse ja lõputu majandusliku edenemise illusiooni ajastul. Kuid see kõik on nüüdseks selja taha jäänud. Ettenähtavas tulevikus jääb meie olukord majanduslikus mõttes sama ebakindlaks, nagu see kultuuriliselt on määramatu. Päris kindlasti oleme praegu oma ühistes eesmärkides, keskkonna heaolus ja isiklikus turvalisuses vähem kindlad kui ühelgi varasemal perioodil pärast Teist maailmasõda. Meil pole aimugi, millise maailma pärivad meie lapsed, kuid me ei saa enam petta end oletusega, nagu peaks see mingil turvalisel moel sarnanema meie omaga.

Meil tuleb uuesti pöörata pilk oma vanavanemate põlvkonna valikutele olukorras, mis oli võrreldav tänaste väljakutsete ja ohtudega. Sotsiaaldemokraatia Euroopas ning Uus Kurss ja Suur Ühiskond Ameerika Ühendriikides olid selgelt sõnastatud reaktsioonideks tolle ajastu ebakindlusele ja ebavõrdsusele. Praeguses Lääne ühiskonnas on vähe nii vanu inimesi, kes mäletaksid, mis tunne on näha kogu oma maailma kokkuvarisemist.^[11]Meil on raske ette kujutada liberaalsete institutsioonide täielikku hävingut ning demokraatliku konsensuse üleüldist lagunemist. Kuid just selline häving kutsus esile Keynesi ja Hayeki debati ning sai aluseks keinsiaanlikule konsensusele ja sotsiaaldemokraatlikule kompromissile – konsensusele ja kompromissile, mille tähe all me oleme üles kasvanud ning mille võlu just nende edukuse tõttu on praeguseks varju jäänud.

Kui sotsiaaldemokraatial on tulevikku, siis ainult “hirmu-sotsiaaldemokraatiana”.^[12]Selle asemel et püüda taas rääkida optimistliku progressi keeles, tuleks meil uuendada tutvust oma lähiajalooga. Tänaste radikaalsete teisitimõtlejate esimeseks ülesandeks on tuletada oma publikule meelde 20. sajandi saavutusi, unustamata märkida ka tõenäolisi tagajärgi, milleni võib viia meie tormakas tuhin neid lammutada.

Võib häbenemata öelda, et vasakpoolsusel on, mida alal hoida. Just parempoolsus on pärinud ambitsioonika modernistliku innu mingi universaalse projekti nimel kõike hävitada ja uuendada. Sotsiaaldemokraadid, keda on ikka iseloomustanud stiili ja ambitsioonide tagasihoidlikkus, peavad hakkama minevikusaavutustest julgemalt kõnelema. Sotsiaalriigi teke; sajandipikkune avaliku sektori ülesehitamine, mille hüved ja teenused näitlikustavad ning edendavad meie kollektiivset identiteeti ja ühiseid eesmärke; sotsiaalhoolekande kehtestamine inimese õigusena ja selle pakkumise määratlemine ühiskondliku kohusena – need pole olnud sugugi viletsad saavutused.

Asjaolu, et need saavutused on olnud vaid osalised, ei peaks meile muret tegema. Kui me 20. sajandist ka midagi muud pole õppinud, siis vähemalt niipalju ikka, et mida täiuslikum on lahendus, seda kohutavamad selle tagajärjed. Mitterahuldavate olude ebatäiuslik parandamine on parim, mida me võime loota, ning tõenäoliselt ka ainus, mille poole peaksime püüdlema. Asjaolu, et teised on kulutanud viimased kolm aastakümmet just nende paranduste metoodilisele lammutamisele ja kõigutamisele, peaks meid vihastama palju põhjalikumalt, kui see meid vihastanud on. Ühtlasi peaks see meile muret tegema, olgu või ainult ettevaatuse pärast: miks oleme nii kiiresti maha kiskunud tammid, mida meie esivanemad on palehigis püstitanud? Kas oleme tõesti nii kindlad, et rohkem üleujutusi ei tule?

Hirmu-sotsiaaldemokraatia nimel tasub võidelda. Sajandipikkuse töö viljade hülgamine tähendaks nii meie eelkäijate kui ka tulevaste põlvede reetmist. Meeldiv, kuid eksitav oleks kuulutada, et sotsiaaldemokraatia või midagi selletaolist esindabki tulevikku, mille me ideaalse maailmana enda silme ette maaliksime. See ei esinda isegi mitte ideaalset minevikku. Kuid praegu olemasolevatest valikuvõimalustest on see kõige parem. Nagu ütleb Orwell “Kummarduses Katalooniale”, mõtiskledes oma hiljutiste kogemuste üle revolutsioonilises Barcelonas: “Ma ei saanud paljust aru, palju oli sellist, mis mulle üldse ei meeldinud, aga ma mõistsin kiiresti, et just selliste asjade eest tasub võidelda.”^[13] Mina usun, et need sõnad kehtivad ka kõige selle kohta, mida meil peaks õnnestuma 20. sajandi sotsiaaldemokraatia mälestusest taas ellu äratada.

Inglise keelest tõlkinud Siim Vatalin

Tony Judt, What Is Living and What Is Dead in Social Democracy? The New York Review of Books, kd 56, nr 20, 17. 12. 2009. Tekst põhineb 19.10. 2009 New Yorgi Ülikoolis peetud loengul. © 2009, Tony Judt.

^[1] Vt: High Gini Is Loosed Upon Asia. The Economist, 11.08.2007.

^[2] Welfare queen– halvustav termin, mis hakkas USAs laiemalt levima pärast Ronald Reagani 1976. aasta valimiskampaaniat, kus sotsiaalprogrammide vähendamisele suunatud propagandasõjas manati rahva teadvusse fiktiivse afroameeriklasest naise kuju, kes süüdimatult riiki petab. Tlk.

^[3] L. Tolstoi, Anna Karenina. Kogutud teosed, kd 9. Tallinn, 1957, lk 308. Tlk S. Holberg. Toim.

^[4] A. Smith,The Theory of Moral Sentiments. Esmatrükk 1759. 1. osa, 3. ptk. Toim.

^[5] Vt M. Florio, The Great Divestiture: Evaluating the Welfare Impact of the British Privatizations, 1979–1997. Cambridge (MA), 2004, lk 163. Harvardi kohta vt: Harvard Endowment Posts Solid Positive Return. Harvard Gazette, 10.12.2008; Paraguai ning Bosnia ja Hertsegoviina SKP kohta: www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/xx.html

^[6] J. S. Mill, The Principles of Political Economy: with some of their applications to social philosophy. Esmatrükk 1848. Rmt 4, ptk 7.  Toim.

^[7] B. Williams, Philosophy as a Humanistic Discipline. Princeton, 2006, lk 144.

^[8] Arvude kohta vaata lähemalt: T. Judt, Twas a Famous Victory. The New York Review of Books, 19.07.2001.

^[9] means test– leibkonna sissetulekute taseme määramiseks korraldatud ametkondlik juurdlus. Tlk.

^[10] Mälestusi seesugustest alandavatest armuandidest USA kontekstis vt: The Autobiography of Malcolm X, as told to Alex Haley. New York, 1987. Selle viite eest olen tänulik Casey Selwynile.

^[11] Erandiks on mõistagi Bosnia, mille kodanikud on liigagi teadlikud sellise kokkuvarisemisega kaasnevatest oludest.

^[12] Analoogia põhjal Judith Shklari teravapilgulise esseega poliitilisest ebavõrdsusest ja võimust “The Liberalism of Fear”. [E.k-s: J. N. Shklar, Hirmuliberalism. Tlk M. Väljataga. Rmt-s: Kaasaegne poliitiline filosoofia. Koost. J. Lipping. Tartu, 2002, lk 308–325. Eesti fraasid “hirmuliberalism” ja “hirmu-sotsiaaldemokraatia” kõlavad kahjuks hirmuäratavalt kokku sõnaga “hirmuvalitsus”. Judith Shklari “liberalism of fear” tähendab aga, vastupidi, niisugust minimalistlikku arusaama, et “iga täiskasvanud inimene peaks saama ilma hirmu või eestkosteta langetada nii palju tagajärjekaid otsuseid oma elu nii paljude külgede kohta, kui sobib kokku kõigi teiste täiskasvanud inimeste samasuguste vabadustega”. Selle eesmärk on üksikisiku kaitsmine füüsilise ja emotsionaalse valu eest ning sel puuduvad muud heroilisemad ja kõrgelennulisemad eesmärgid. Hirm, mida selline liberalism – ja järelikult ka sotsiaaldemokraatia – vältida püüab, on Shklari sõnul “hirm, mida tekitavad meelevaldsed, ootamatud, tarbetud ja õigustamatud jõurakendused ning mis tahes režiimi sõjaväelaste, poolsõjaväelaste või politseijõudude harjumuspärased ja laialt levinud hirmuteod ja piinamised.” Toim.]

^[13] G. Orwell, Kummardus Katalooniale. Tlk R. Saluri. Tallinn, 2006, lk 9.

Slavoj Žižek
Pärast müüri
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist on saanud tavaks kirjeldada toda aega imepärasena, tõeks saanud unelmana, millegi niisugusena, mida veel mõ­ni kuu enne sündmust ettegi ei osatud kujutada. Vabad valimised Poolas ja Lech Wałęsa kui president – kes oleks seda või­malikuks pidanud? Kuid veelgi suurem ime leidis aset ainult paar aastat hiljem: vabad demokraatlikud valimised tõid tagasi võimule endised kommunistid, Wałęsa tõrjuti kõrvale ja tema populaarsus jäi alla isegi kindral Jaruzelskile enesele.

Seda pööret seletatakse tavaliselt rahva “ebaküpsete” ootustega, kellel lihtsalt ei olnud realistlikku ettekujutust kapitalismist: nad tahtsid seda nautida mõlemast otsast, nii et neil oleks kapitalistlik-demokraatlik vabadus ja materiaalne küllus, ilma et nad seejuures peaksid kohanema eluga “riskiühiskonnas” – st ilma kaotamata kommunistliku režiimi poolt (suuremal või vähemal määral) garanteeritud julgeolekut ja stabiilsust. Kui uus demokraatlik-kapitalistlik reaalsus oli “sametrevolutsiooni” üleva udu hajutanud, siis reageeris rahvas ühel viisil kolmest: nostalgiaga kommunismi “vanade heade aegade” järele, paremrahvusliku populismiga või hilinenud antikommunistliku paranoiaga. Esimest kaht reaktsiooni on kerge mõista ja sageli need kattuvad (nagu tänapäeva Venemaal). Samad parempoolsed, kes aastakümned tagasi hüüdsid “Better dead than red” (“Parem olla surnud kui punane”), pomisevad nüüd sageli “Parem olla punane kui õgida hamburgereid”. Kommunisminostalgiat ei maksaks võtta liiga tõsiselt: see ei väljenda kaugeltki mingisugust soovi pöörduda tagasi halli sotsialistlikku reaalsusse, vaid on omamoodi leinavorm, leebe viis minevikust vabanemiseks. Ja natsionalistlik populism ei ole hoo­piski midagi Ida-Euroopale eripärast, vaid globaliseerumiskeerisesse sattunud maade ühisjoon.

Märksa huvitavam on antikommunismi hiljutine elavnemine kõikjal, Ungarist kuni Sloveeniani. 2006. aasta oktoobris halvasid Ungari nädalateks suured meeleavaldused valitseva Sotsialistliku Partei vastu. Meeleavaldajad süüdistasid riigi majanduse kriisis selle juhte, kommunistide järglasi. Nad eitasid valitsuse legitiimsust, kuigi see oli tulnud võimule demokraatlike valimiste teel, ja kui elementaarse avaliku korra taastamiseks kasutati politseid, siis kõrvutasid nad seda 1956. aasta ülestõusu mahasurumisega Nõukogude armee poolt. Ühesõnaga jõuti väiteni, et 1989. aasta sametrevolutsiooni tuleb korrata, sest demokraatia võltsfassaadi taga ei ole tegelikult midagi muutunud, võimuniite tõmbavad ikka needsamad tumedad jõud. 2006. aasta detsembris karmistas Poola “lustratsiooniseadust”, mis keelas kommunistliku salapolitsei kaastöölistel ja teistel vana režiimiga seotud isikutel töötada avalikes ametites.

Veel üks sama protsessi aspekte on Baltimaades ja Slovakkias natsikollaborantide ümbernimetamine “kommunismi vastu võitlejateks”; nende kollaboratsiooni, isegi osalemist juudivastastes pogrommides õigustatakse kui vähemat kurja, kui ränka, kuid vajalikku osa patriootlikust võitlusest kommunismi vastu. Ukraina sametrevolutsiooni ajal, mis tõi võimule Viktor Juštšenko, lauldi samu laule, mida laulsid Saksa okupatsioonirežiimiga koostööd teinud ukraina natsionalistid. Pole siis ime, et mõnede postkommunistlike riikide algatusel võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, mis võrdsustas kommunismi natsismiga. Samuti pole ime, et Sloveenias süüdistavad populistlikud parempoolsed vasakpoolseid selles, et nood kannavad endas “järjepidevust” – vana kommunistliku režiimiga. Uusi probleeme ja väljakutseid mõistetakse vanade võitluste võtmes ja samasooliste õiguste eest seismist tõlgendatakse otsekui hämarat kommunistlikku vandenõud rahvuse demoraliseerimiseks.

Miks ja kuidas äratatakse neid tonte maades, kus paljud noored kommunismi enam ei mäletagi? Antikommunistid esitavad lihtsa küsimuse: “Kui kapitalism on tõesti nii palju sotsialismist parem, siis miks on meie elu ikka nii vilets?”, ja pakuvad sama otsekohese vastuse: sellepärast, et meil ei ole veel kapitalismi ja meil ei ole veel tõelist demokraatiat. Võimul on ikka veel endised kommunistid, kes on end omanikeks ja direktoriteks maskeerinud. Tarvis on veel üht puhastust, revolutsiooni tuleb korrata. Ei saa jääda märkamatuks, et see on väga sarnane viisiga, kuidas vana kommunistlik režiim tavatses süüdistada oma nurjumistes “minevikujõudude” jätkuvat mõju.

Selle antikommunistide uue generatsiooni ettekujutus ühiskonnast sarnaneb kummastavalt traditsioonilise vasakpoolse ettekujutusega kapitalismist: see on ühiskond, kus vormiline demokraatia on mask, mis varjab rikka vähemuse võimu. Teisisõnu, antikommunistid ei näe, et see, mida nad hukka mõistavad kui väärdunud pseudokapitalismi, lihtsalt ongi kapitalism. Õigupoolest võib isegi väita, et kui kommunistlikud režiimid kokku varisesid, siis illusioonid kaotanud endised kommunistid sobisid ka­pitalistlikku majandust paremini juhtima kui populistlikud dissidendid. Sellal kui antikommunistlike meeleavalduste kangelased hellitasid unelmaid uuest ühiskonnast, mis põhineks õiglusel, aususel ja solidaarsusel, suutsid endised kommunistid raskusteta kohaneda uute kapitalistlike reeglitega. Paradoksaalsel kombel seisid uues kommunismijärgses olukorras antikommunistid tõelise demokraatia utoopilise unistuse eest, sellal kui endised kommunistid seisid uue julma turuefektiivsusel rajaneva maailma eest ühes kogu selle korruptsiooni ja räpaste trikkidega.

Kas kapitalistlik realism on ainus vastus sotsialistlikule utopismile? Kas see, mis järgnes müüri langemisele, oli tõepoolest kapitalistliku küpsuse ajastu, kõikide utoopiate hülgamine? Mis siis, kui see ajastu tugines omaenda utoopiale? 1989. aasta november tähistas “õnnelike üheksakümnendate” algust, Francis Fukuyama utoopilist “ajaloo lõppu”: ta kuulutas, et liberaalne demokraatia on sama hästi kui võitnud, globaalne, liberaalne maailmaühiskond on siinsamas käeulatuses ja järelejäänud takistused selle õnneliku lõpu eel on kõigest juhuslikku laadi (üksikud vastupanukolded, kus kohalikud juhid ei ole veel taibanud, et nende aeg on möödas). Seevastu 9/11 tähistas “õnnelike üheksakümnendate” sümboolset lõppu: see kuulutas meie praeguse ajastu algust, mil kõikjale kerkivad uued müürid: Iisraeli ja Läänekalda vahele, Euroopa Liidu ümber, USA ja Mehhiko piirile – aga ka üksikriikide sisse.

Paistab, et Fukuyama utoopia pidi surema kaks korda: liberaal-demokraatliku poliitilise utoopia kollaps ei puudutanud veel globaalse turukapitalismi utoopiat, kuid 2008. aasta rahanduskollaps ei jätnud seda kindlasti puutumata. 1990ndatel usuti, et inimkond on viimaks leidnud optimaalse ühiskondlik-majandusliku korra valemi. Viimase paari aastakümne kogemus aga on selgelt näidanud, et turg ei ole healoomuline mehhanism, mis kõige paremini toimib siis, kui ta rahule jäetakse. Selle funktsioneerimiseks vajalike tingimuste loomine nõuab vägivalda. See, kuidas turufundamentalistid reageerivad segadustele, mis tulenevad nende ideede ellurakendamisest, on tüüpiline utoopilistele “totalitarismidele”: nad süüdistavad nurjumistes kompromisse – ikka veel esinevat liiga palju majandusse sekkumist – ja nõuavad, et turudoktriini viidaks ellu veelgi radikaalsemalt.

Tänapäeval võime täheldada kapitalismi plahvatuslikku tõusu Hiinas ja küsime, millal muutub Hiina demokraatlikuks. Aga kui ta ei muutugi? Mis siis, kui sealne autoritaarne kapitalism ei olegi tolle kapitalistliku akumulatsiooniprotsessi kordus, mis kestis Euroopas 16.–18. sajandini, vaid hoopis tulevikumärk? Mis siis, kui “Aasia nuudi ja Euroopa aktsiabörsi pahaloomuline kombinatsioon” (nagu Trotski iseloomustas tsaari-Venemaad) osutub liberaalsest kapitalismist majanduslikult efektiivsemaks? Mis siis, kui see tõendab, et demokraatia, nii nagu meie seda mõistame, ei olegi enam majandusarengu tingimus ja mootor, vaid hoopis takistus?

Ja kui see on nii, siis võib-olla ei maksaks kommunismijärgset pettumust niisama kõrvale heita kui märki “ebaküpsetest” ootustest. Kui inimesed protesteerisid Ida-Euroopa kommunistlike režiimide vastu, siis enamik neist ei soovinud endale kapitalismi. Nad soovisid solidaarsust ja teatavat elementaarset õiglust; nad tahtsid vabadust elada oma elu ilma riigi järelevalveta, vabalt koguneda ja kõnelda: nad tahtsid vabaneda primitiivsest ideoloogilisest ajupesust ja silmakirjalikkusest. Sisuliselt püüdlesid nad millegi niisuguse poole, mida oleks kõige õigem nimetada “inimnäoga sotsialismiks”. Võib-olla vääriks see pürgimus teist võimalust.

Slavoj Žižek, Post-Wall. London Review of Books, kd 31, nr 22, 19.11.2009, lk 10.

Slavoj Žižek
Berlusconi Teheranis
Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Edmund Griffiths
Stalini teine tulemine
Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing

John Gray
Kõige võla tee
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk