Arhiiv

Kui otsida kaotatut, muutub kõik märgiks.
Eudora Welty, „The Wide Net“

Ühel pilvisel hommikul 1980ndate lõpul külastasin ma kirikut, mis asus mu Pariisi korterist üle tee. Olin uudishimulik. See kogudus, St. Nicolas du Chardonnet, oli tollal peakorteriks peapiiskop Marcel Lefebvre’ile, kelle paavst Johannes Paulus II oli äsja ekskommunikeerinud kui Vatikani II kirikukogu skismaatilise oponendi. Konservatiivsed katoliiklased üle terve linna voolasid sinna pühapäeviti kokku, et saada osa Gregoriuse laulust ja ladinakeelsest Trento missast – kaunist keelatud elamusest.

Pärast teenistust kogunes hulk koguduseliikmeid väikesele kirikuõuele, et puhuda juttu ja lehitseda parempoolseid raamatuid ja ajalehti, mis olid laotatud kokkupandavatele laudadele. Kui ma neist ühe kohale kummardusin, nimetas keegi noormees poodi, kust võiksin leida rohkem samasisulist kraami. Ta rebis märkmikust paberilehe ja kirjutas sinna aadressi, öeldes, et raamatupoel silti pole – selle varasemates asukohtades oli olnud süütamiskatseid – ja et peaksin lihtsalt uksele koputama.

Läksin, koputasin, mind mõõdeti pilguga üle ja lasti sisse. Läbi paksu punase eesriide astudes avastasin üsna avaras toas tihedalt täistopitud raamaturiiulite tihniku. Esmamuljest hoolimata selgus, et kaoses valitses kord: raamatukogu oli korrastatud kronoloogiliselt vastavalt Prantsuse parempoolsuse vastuokslikele ajaloo-obsessioonidele.

Esimene riiul oli pühendatud Nouvelle Droite’i uuspaganlusele, mida 1960ndatest alates on inspireerinud kirjamees ja toimetaja Alain de Benoist; tema raamatut „Comment peut-on être païen?“ („Kuidas olla pagan?“, 1981) peetakse üheks liikumise alustekstiks. Mingis mõttes on see grupp kõige radikaalsem, ehkki tilluke jõud Euroopa parempoolsuses, sest paigutab Eedeni ajas nii kaugele, et süüdistab Euroopa vääramatus allakäigus ristiusu tõusu kaks tuhat aastat tagasi. Aga järgmisel riiulil seisid ajalood, mis pühitsesid kristluse võitu paganluse üle ning igatsesid taga keskaja kloostrimaailma lihtsat harmooniat. Selle kõrval leidsin toredad köited, mis kuulutasid Bourbonide katoliikliku koja ebakloosterlikku hiilgust. Mõned riiulid olid seejärel pühendatud revolutsiooni katastroofile koos šuaanide ja Vendeé kontrrevolutsiooniliste vastuhakkude hagiograafiatega.

Edasi tulid ägedalt saksavastased raamatud 1870.–1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjast. Seejärel, nagu oodata võiski, suur kollektsioon antidreifüsaarlikke teoseid, mis kõik arvatavasti tõestasid, et isegi kui Alfred Dreyfus polnud Saksa agent, siis vähemalt tema poolehoidjad olid. Kuid samas kõrvalt leidsin riiulitäie natsikindralite, nagu Erwin Rommeli, ja Vichy kollaborantide saksameelseid biograafiaid.

Järgnesid vihased raamatud Prantsuse Alžeeriast, sealhulgas mälestused Organisation Armé Secrète’i ohvitseride sulest, kes olid vastu hakanud prantslaste väljatõmbumisele oma kolooniast ja püüdsid 1962. aastal tasuda president Charles de Gaulle’ile atentaadiga. Viimane riiul sisaldas rünnakuid 1968. aasta mai üliõpilasmässuliste vastu, kes olid samuti tahtnud de Gaulle’i kõrvaldada, kuid teistel põhjustel. Ja lõpuks, kassa-aparaadi kõrval seisis põrandal traatkorv täis rassistlikku heavy metal muusikat saksa nimega bändidelt. Vihade rohtude liikuv püha.

Paremradikaalsus on alati olnud raskemini mõistetav kui vasakradikaalsus. Ajal, kui leidus veel tõsiseid vasakpoolseid raamatupoode, mille klientuur koosnes aktiivsetest sotsialistidest ja mitte igavlevatest magistrantidest, olid ka need mõnevõrra nagu puder ja kapsad. Utopistid seisid kõrvuti stalinistidega, anarhistid trotskistidega, esimees Mao mõttetarkuse tõlgendused Albaania juhi Enver Hoxha mõttetarkuse tõlgendustega (mis oli üks 70ndate jooni). Igale tollal aktiivsele postkoloniaalsele vabastusliikumisele oli pühendatud omaette sektsioon, kus seisid manifestid tundmatute revolutsionääride sulest, kes olid määratud saama kurikuulsateks türannideks. Kuid hoolimata intellektuaalsest ja geograafilisest kirevusest valitses ikkagi tunne, et need autorid kujutlevad end taotlevat sama abstraktset eesmärki: inimkonna tulevast emantsipatsiooni vabadusse ja võrdsusse.

Aga milline lõppeesmärk ühendab paremradikaale? Seda on raskem tuvastada, sest olevikku kõnetades kõnelevad nad peaaegu alati minevikuajas. Tänapäeva elu võrreldakse pooleldi kujutlusliku kadunud maailmaga, mis inspireerib ja ühtlasi piirab mõtisklemist võimalike tulevike üle. Kuna minevikke, mis võiksid provotseerida sõjakat nostalgiat, on palju, võiks ju oletada, et poliitiline parempoolsus on lootusetult lõhenenud. Aga selgub, et see ei ole sugugi nii. On võimalik sattuda parempoolsete konverentsile, kus kõnelejate seas leidub rahvuskonservatiive, keda vaimustab Vestfaali rahu, ilmalikke populiste, keda vaimustab Andrew Jackson, evangeelseid protestante, keda vaimustab Nutumüür, paleokonservatiive, keda vaimustab viienda sajandi kirik, tulirelvafänne, keda vaimustab 19. sajandi Metsik Lääs, pistrikuid, keda vaimustab 20. sajandi külm sõda, isolatsioniste, keda vaimustab 1940ndate America First Committee, ja vinnilisi noormehi, kes lehvitavad manifestidega sääraselt pööraselt tegelaselt, keda tuntakse nime all Bronze Age Pervert. Ja kõik nad saavad omavahel hästi läbi.

Põhjus on minu arust selles, et säärased kasutuskõlblikud minevikud on parempoolsuse jaoks rohkem nagu sümboolsed hieroglüüfid kui tegelikud mudelid tegevuse orienteerimiseks. Seetõttu tulevad need moodi ja lähevad moest ettearvamatult, sõltuvalt poliitilise ja intellektuaalse kliima muutustest. Kõige enam on võimalik öelda vaid seda, et mida kaugemale paremale minna, seda sügavamaks läheb veendumus, et vastikus olevikus on süüdi mingi otsustav ajalooline murrang ja et kiirenevale allakäigule tuleb vastata… millegagi. Edasi lähevad asjad juba uduseks.

Retooriline udusus on võimas poliitiline relv, nagu taipasid juba ammused revolutsionäärid. Jeesus võrdles jumalariiki haputaignaga, „mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema“. Mitte just väga valgustav, kuid mitte ka eriti vaieldav. Marx ja Engels kõnelesid kunagi revolutsioonijärgsest kommunistlikust ühiskonnast, kus saab hommikul jahil käia, pärastlõunal kala püüda ja õhtul kirjutada vihaseid manifeste. Seejärel nad vahetasid teemat. Tuleviku uduseks jätmine ongi võimaldanud väga erinevate minevikuvaadetega Ameerika parempoolsetel jagada tuleviku osas illusoorset ühiseesmärgitunnet.

Kuidas siis tänapäeva paremradikalismi mõista? Enne Donald Trumpi presidendiks saamist oli Ameerika liberaalide ja progressiivide instinktiivseks reaktsiooniks seda mitte üritadagi. Paremäärmuslikesse gruppidesse imbunud ajakirjanikesse või nende ideedega tõsiselt haakuvatesse õpetlastesse suhtuti sageli kahtlustavalt kui provokaatoritesse (nagu võin omast käest tunnistada). See on muutunud. Praegusel ajal jälgivad ajakirjanikud paljusid tähtsaid gruppe ja liikumisi ning teevad päris head tööd, laskudes parem-interneti vestlusgruppide põhjasügavustesse. Need, kes tahavad teada, mida neis hämarais ringkondades niihästi USA-s kui ka üle maailma räägitakse, saavad selle nüüd välja uurida.

Kuid trendidega kursisolek pole sama mis arusaamine sellest, mida need tähistavad. See, mis näib meie reportaažidest sageli puuduvat, on ideoloogilise pühendumise psühhodünaamika tabamine. Endisaja suured poliitilised romaanikirjanikud – Dostojevski, Conrad, Thomas Mann – lõid protagoniste, kes esitavad sidusaid ideoloogilisi argumente, millega teised tegelased tõsiselt haakuvad, kuid mis paljastavad midagi olulist ka nende psühholoogilise sättumuse kohta. (Klassikaliseks näiteks on Lodovico Settembrini ja Leo Naphta intellektuaalne duell „Võlumäes“.) Need kirjanikud kirjutasid nii, nagu psühhoanalüütikud praktiseerivad vastuvõtukabinettides oma kunsti. Analüütikud ei lükka kõrvale põhjendusi, mida me ise oma tunnetele ja uskumustele anname ja mis võivad sisaldada tubli annuse tõtt. Nad ei varitse lihtsalt enesepaljastushetke, mil meie „tõelised“ – see tähendab madalad – motiivid nähtavale tulevad ja meie enda esitatud põhjendusi saab kõrvale heita (mis on tavaline ettekääne parempoolsete ignoreerimiseks). Nad vaatavad meid läbi kahe eri läätse: kui juurdlevaid olendeid, kes mõnikord leiavad tõe, ja kui enesepetjaid, kelle juurdlemised jäävad tahtlikult ebatäielikuks, kõnekalt korduvaks ja sageli ennast õõnestavaks. See on oskus, mida läheb tarvis, kui tahta mõista meie aja juhtivaid ideoloogilisi voole, eriti paremserval.

*
Minu silmis on Ameerika praeguse paremmõtte psühholoogiliselt kõige huvitavamaks vooluks katoliiklik postliberalism, mida mõnikord nimetatakse „ühishüve konservatismiks“. „Post“ sõnas „postliberalism“ tähendab moodsa liberaalse individualismi intellektuaalsete aluste hülgamist. Fookuses ei ole mingi kitsas hulk poliitilisi printsiipe, nagu näiteks õigused. Fookus on laiemal uusaegsel vaateviisil, mis postliberaalide sõnul hindab üle kõige autonoomiat ja näib suhtuvat ükskõikselt radikaalse individualismi psühholoogilistesse ja sotsiaalsetesse mõjudesse. Säärane vaateviis pole mitte üksnes vaenulik mõtte suhtes, et indiviidi tegudele võiksid kehtida mingid loomulikud või ühiskondlikult seatud moraalsed piirid, mis oleksid inimese õnneks tarvilikud. See vaateviis olevat järk-järgult õõnestanud Lääne ühiskondade liberalismi-eelseid intellektuaalseid aluseid, mis kunagi hõlbustasid ühishüve kaitsmist isekate indiviidide pretensioonide eest. Katoliiklikud postliberaalid tahaksid kehtestada (või taaskehtestada) kommunitaarsema nägemuse heast ühiskonnast, sellise, milles demokraatlikud institutsioonid alluksid mingis mõttes kõrgemale autoriteetsele moraalsele nägemusele inimhüvest – mis neist paljude jaoks tähendab katoliku kiriku autoriteeti.

Huvi katoliiklike ideede ja praktika vastu on viimasel aastakümnel parempoolsete intellektuaalsete eliitide seas tõusnud ning sugugi tavatu pole kohata Ivy League’i ülikoolides noori konservatiive, kes pärast kolledžisse astumist on pöördunud usku või oma usku uuendanud. Need tudengid käivad sageli koos ülikoolivälistes õpikeskustes, mida rahastavad konservatiivsed fondid ja katoliiklikud annetajad ning kuhu kutsutakse kõnelejaid ja kus loetakse üheskoos klassikalisi tekste. Nende usku jagamata olen ma selliseid tudengeid õpetanud ja mulle nad meeldivad. Enamik otsib tõsimeeli tähendust ja suunda ning sellistes keskustes on nad leidnud mõttekaaslasi. Mõneti meenutavad nad mulle varajaste 1960ndate Ameerika tudengeid, kes tahtsid põgeneda konditsioneeritud õhuga luupainajast, milles nad ennast lõksu püütuna tundsid, ning pöördusid vaimutoidu saamiseks oma aja tähtsate usuliste autorite poole nagu Thomas Merton ja Paul Tillich – see on kuuekümnendate kanoonilise ajaloo üks unustatud peatükke.

Sarnaselt nendega tajuvad tudengid, keda olen kohanud, kaasaja kultuuri õõnsust, mida praegu intensiivistavad need efemeersed, kuid ärevaks tegevad online-suhted, mida nad teistega sõlmivad. Seega on arusaadav nende romantiline sissevõetus katoliku traditsiooni ja vaimse pärandi ideest, mis lubab struktuuri ja vaimusügavust. (Midagi sarnast toimub juudi tudengitega, keda tõmbab kaasa moodsa ortodokssuse vool.) On ka lihtne mõista, miks neid veetlevad parempoolsed postliberaalid, kes tahavad näidata, et nende meeleheite allikaks pole inimeksistents kui selline – nagu arvasid Merton ja Tillich –, vaid pigem „modernsuse liberaalne projekt“. See teeb nad väga vastuvõtlikuks unistustele pöörduda tagasi uusaja-eelsete kristlike ühiskonnaõpetuste juurde, mis võiksid aluse panna sündsamale ja õiglasemale ühiskonnale ning tähendusrikkamale isiklikule elule nende eneste jaoks. See on asjatu, kuid mitte taunitav lootus.

Raamatuks, mis postliberaalse meeleolu esimesena kristalliseeris, oli Patrick Deneeni „Miks liberalism nurjus“, mis tekitas palju elevust, kui see 2018. aastal ilmus ning pälvis soovitussõnad Barack Obamalt. Eespool antud kirjeldus postliberaalsest mõtlemisest ongi suuresti tuletatud just sellest raamatust. Deneen keskendus eriti sellele, kuidas autonoomia idealiseerimine on happena toimides söövitanud kristlikust ajast päritud kultuuri sügavaimaid alusmüüre, mis tema meelest olid toetanud ühiseid tavasid ja uskumusi, millega kultiveeriti stabiilseid perekondi, kohusetunnet ning voorusi nagu mõõdukus, tagasihoidlikkus ja ligimesearmastus. Ross Douthat on Deneeni argumendid kenasti kokku võtnud: „Seal, kus liberalism andis kunagi võrdsuse, pakub see praegu plutokraatiat; vabaduse asemele on tulnud järelevalveühiskonna abil reguleeritud isukus; tõelise intellektuaalse ja usulise vabaduse asemele kasvav konformism ja keskpärasus. See on taandanud rikkad kultuurid tarbimistoodeteks, purustanud ühiskonna- ja perekonnasidemed ning jätnud meile isoleeritud ja üksteist kahtlustavad „antikultuuri“ asukad, kelle hulgast tõelised inimhüved on pagenud.“^[1]

See, kui veenvaks te niisugust kirjeldust peate, sõltub sellest, kas jagate Deneeni sünget vaadet meie praegusele eluviisile.^[2] Enamik postliberaalseid parempoolseid seda jagavad. Aga nad toovad pildile ka muresid, mis on tavaliselt kannustanud vasakpoolsust, nagu kapitali poliitiline mõjujõud, läbipõimunud meritokraatliku eliidi privileegid, keskkonna saastamine ning lõputu tehnoloogilise innovatsiooni dehumaniseerivad tagajärjed – mida kõike tõlgendas Deneen liberaalse individualismi viljadena. Postliberaalide arvates on nad töötanud välja hõlmavama arusaama ühishüvest, mis lõimib kultuuri, moraali, poliitika ja majanduse ning teeb konservatismi järjekindlamaks iseendaga, vabastades selle üksikisiku omandiõiguste ja turu reaganistlikust kultusest.

*
Kuigi Deneen on katoliiklane ja õpetab Notre Dame’i ülikoolis, ei ole „Miks liberalism nurjus“ otseselt katoliiklik raamat. Et mõista, kuidas vastumeelsus liberaalse oleviku suhtes võib teha katoliikluse psühholoogiliselt veetlevaks, tasub lugeda Sohrab Ahmari poliitilis-spirituaalset memuaari „Tulest läbi vee“. Ahmari, kes on Deneeni sõber ja liitlane, sündis 1985. aastal moslemina Iraanis ning tema haritud vanemad tõid ta kolmeteistkümneaastaselt Ühendriikidesse. Oma sõnul hakkas ta peaaegu otsekohe põlgama seda „liberaalset sentimentaalset oikumeenilisust“, milles teda kasvatati. Seejärel sai temast saripöörduja, hingekarjastele tuttav tüüp. Esmalt, teismelisena, oli ta entusiastlik ateist, seejärel entusiastlik nietzscheaan, seejärel entusiastlik trotskist, seejärel entusiastlik postmodernist ja lõpuks väga entusiastlik neokonservatiiv. (See teeb kokku õige mitu raamaturiiulit.) Enam-vähem sel ajal hakkasid tema kirjutised pälvima The Wall Street Journali tähelepanu ning peagi asus ta tööle selle lehe arvamustoimetusse.

Praegu mõistab Ahmari oma poliitilist ringilendlemist alateadliku püüdlusena täita vaimset tühjust. Nii nagu pöördumislugudes ikka juhtub, saabub ilmutus ja asjad hakkavad muutuma. Kannatades alkoholismi ja ränga pohmelli all, sattus ta ühel päeval 2008. aastal Manhattanis kirikusse, kus pühitseti missat. Kui helistati kelli hostia kummardamiseks, sulas ta üles: „Mu silmist voolasid pisarad mööda nägu alla. Need polnud kurbuse- ega isegi õnnepisarad. Need oli rahupisarad.“ Kulus veel kaheksa aastat, enne kui ta ametlikult katoliiklaseks hakkas, ning tema enda sõnul oli see otsus samavõrd poliitiline kui teoloogiline. „Igatsesin stabiilset autoriteeti ning lunastust,“ kirjutab ta, ja kirik esindas „Korda. Järjepidevust. Traditsiooni ja terviklust. Usaldust.“ Kui selle saavutamine tähendas lihakssaamise hämara õpetuse omaksvõttu, siis miks ei: „Selle ebatõenäolisus ise tundus argumendina selle kasuks“.

Ahmari on relvituks tegev kirjamees. Ühes kohas oma raamatus ta küsib: „Kas ma leidsin katoliku usus viisi, kuidas väljendada oma pärsia hinge reaktsioonilisi igatsusi, olgugi ladina võtmes?“ Ta küll ei vasta, kuid iga aus lugeja võib teha seda tema eest: Jah. Kuid sooritada jäi veel üks pöördumine: neokonservatismist postliberalismi.

Algul oli Ahmari kriitiline Donald Trumpi ja Viktor Orbáni taoliste populistide suhtes, kui nood lavale ilmusid, nii et veel 2017. aastal kirjutas ta: „Argument poliitilisse illiberalismi sukeldumise kasuks on nõrk, isegi sotsiaal-konservatiivsetel alustel … See, mis liberalismi kasuks kõneleb, on ajalooline kogemus, mitte abstraktne teooria.“^[3] Kuid kaks aastat hiljem jutlustas ta juba teistsugust vaadet, mis oli suunatud samavõrd neokonservatiivide kui ka vasakpoolsuse vastu. Praegu esitleb Ahmari ennast kui kultuurikonservatiivi, kes imetleb Orbáni – kellest on saanud Ameerika postliberalismi Enver Hoxha –, ning kui majanduslikku sotsiaaldemokraati, kes imetleb Elizabeth Warrenit. Tema viimane raamat „Tyranny, Inc.“ on halastamatu ja üsna mõjuv rünnak neoliberaalse finantskapitalismi ja Silicon Valley „turu-utopismi“ vastu ning kiidulaul ametiühingutele, regulatsioonidele, fikseeritud hüvitistega pensioniplaanidele ja paljudele muudele progressiivsetele asjadele. Sarnaselt Deneeniga näeb ta vasak- ja parempoolseid libertaare kui kurje kaksikuid, kelle on sünnitanud liberaalne ülemklass, mis tuleb kukutada inimväärikuse nimel ning selleks, et sünniks korrastatud ühiskond, mis toimiks ka kõige kehvemate heaks. Ahrami hiljutisimaks projektiks on Compact, tema kaasasutatud ja toimetatav elav võrguajakiri, milles vasak- ja parempoolsed antiliberaalid Glenn Greenwaldist ja Samuel Moynist kuni Marco Rubio ja Josh Hawleyni ütlevad seda, mida neil öelda on.

Konstitutsiooni- ja haldusõigusele spetsialiseerunud Harvardi juuraprofessor Adrian Vermeule on teisest puust. Ka tema on viimasel aastakümnel pöördunud katoliiklusse veendununa, et „katoliikluse ja ateistliku materialismi vahel ei ole stabiilset keskteed“. Paistab, et tema otsuses mängis tähtsat rolli Neitsi Maarja: „Kõigi nende taga ja kohal, kes mind minu teel aitasid, seisab suur Daam.“^[4]

Vermeule on ühtaegu läbitungivam ja intellektuaalselt radikaalsem kui tema sõbrad Deneen ja Ahmari, mis annab tema kirjutistele Januse kahepalgelisuse. Tema akadeemilised raamatud on erudeeritud ja hästi argumenteeritud ning neil on olnud oma koht kaasaja konstitutsioonilistes debattides – nende hulka kuulub „Law and Leviathan: Redeeming the Administrative State“ („Õigus ja Leviaatan: Haldusriigi päästmine“, 2020), mille ta kirjutas koos oma liberaalse kolleegi (ja New York Review’ autori) Cass Sunsteiniga. Võrgulehtedel kirjutades aga laseb ta oma Idi tagauksest välja ja asub aias mürgeldama. See meenutab natuke radikaalseid islamiste, kes kõnelevad inglise keeles rahust ja araabia keeles sõjast. Vermeule on õppinud oma retoorikat publiku järgi kohandama.

Tema viimane raamat „Konstitutsionalismi ühishüve“ esitab väljakutsuva argumendi niihästi progressiivse kui ka originalistliku põhiseadustõlgenduse hülgamise poolt, et pöörduda tema sõnul tagasi „klassikalise õigusnägemuse“ poole. See traditsioon, mille juured on Rooma juristides ja Aquino Thomases, käsitas tsiviilõigust stabiilse raamistusena, milles järgida rahu, õigluse, külluse ja solidaarsuse ühishüvesid kogukonnas tervikuna. Sellises süsteemis on oma kaal ka õigustel, aga ainult tuletuslikult, vahendina nende eesmärkide saavutamiseks. Vermeule’ meelest on vabadus „halb isand, aga hea teener“, kui seda õigesti piirata ja suunata. Näiteks oma raamatu argumentatsiooni kokkuvõttes, mille ta avaldas ajakirjas The Atlantic, kirjutab ta: „Lähtudes ühishüve printsiibist, et pole olemas põhiseaduslikku õigust vaktsineerimisest keelduda, defineerib konstitutsiooniõigus laiades joontes riigi voli kaitsta rahva tervist ja heaolu, kaitstes nõrku pandeemiate ja mitmesuguste muude – bioloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike – nuhtluste eest, isegi kui selleks on tarvis tühistada indiviidide isekad pretensioonid privaatsetele „õigustele“.“ Sellesse raamatusse tasub süüvida.

Säärane on peavoolu Vermeule. Vihasem karakter tuleb esile parempoolsetes ajakirjades, nagu First Things ja katoliikliku paremäärmusluse nurgatagused võrgulehed. Seal lähtub ta maksiimist, mis on laenatud Joseph de Maistre’ist kuni Carl Schmittini ulatuvast katoliikliku reaktsiooni traditsioonist: „Kogu inimestevaheline konflikt on lõpuks teoloogiline“.^[5] Neis kirjutistes pole liberalism mitte üks ekslik poliitiline ja juriidiline teooria ega ka ekslik ühiseluviis. See on „võitlev evangeelne usk“ oma eshatoloogia, vaimulikkonna, märtrite, evangeelsete hingekarjaste ja sakramentidega, mis peab lahingut progressi konservatiivsete vaenlaste vastu.^[6] Nende tule vastu tuleb võidelda tulega.

Vermeule on väsinud mees – väsinud ootamast muutust, väsinud paremtiiva „kvietismist“, väsinud olemast lihtsalt üks sallitav rõhuvas liberaalses korras, mis ütleb: „Tohite olla kodune ekstremist niivõrd, kui teie ekstremism jääb turvaliselt kodustatuks“.^[7] (Kaabukergitus Herbert Marcusele.) Ta soovib radikaalset liikumist liberalismi vastu, mis ei huvituks „mitte ainult selle progressi aeglustamisest, vaid selle tagasilöömisest ja lammutamisest“. Tema meelest saab ainult eneseteadlik poliitiline katoliiklus, mis eristab ajalikku ja vaimulikku võimu, kuid allutab esimese lõpuks teisele, seista ajaloo väljakutse kõrgusel. Ta hellitab lootust, et kriis ja ilmutus kutsuvad esile revolutsioonilise nihke: „Janu tõelise järele võib siis muuta inimesed nii meeleheitlikuks, nii tüdinuks liberalismile olemuslikust võltsusest, et nad on valmis tegema panuse Tõe võidule – või vähemalt valmis tegema panust koalitsioonile teistsuguste antiliberaalidega.“^[8]

Vermeule on revolutsiooniliikumistest tuttav psühholoogiline tüüp – Kiirendaja. Kiirendajad toimivad kannustajatena oma seltsimeestele, kelle argus on nende meelest ainus asi, mis revolutsiooni saabumist takistab. Ajalooliselt on neid esinenud nii vasak- kui ka paremradikalismis sotsiaaldemokraatide ja liberaalsete reformijate vaenlastena, kuna nood levitavat illusiooni, justkui elu parandamine demokraatlike institutsioonide kaudu oleks veel võimalik. Kiirendajad mõistavad ennast avangardi avangardina ning pilkavad oma liitlaste soovimatust „asju lõhkuda“, kui kasutada üht Silicon Valley mantrat. Lõpuks saavad neist oma kujutluslike halastamatute vaenlaste peegelpildid.

Vermeule ei ole päris sellesse punkti veel jõudnud. Selle asemel on ta võtnud omaks lähiperspektiivi strateegia õhutada parempoolseid asuma pikale vastupidavusmarsile läbi valitsusasutuste. (Kaabukergitus Rudi Dutschkele.) Ta kirjutab: „Tuleb leida strateegiline positsioon, kust kõrvetada liberaalset usku kuuma rauaga, lüüa ja võita liberaalsete agentide tunded ja mõistus, võtta üle vana korra institutsioonid.“ Ja parim positsioon selleks asub võimu täidesaatvas harus, kus mõnikord on võimalik status quo’d õõnestada, küsimata luba otsesematelt esinduskogudelt nagu kongress või osariikide seadusandlikud kogud. Nii nagu Joosep sokutas ennast Egiptuse kuningakotta, et kaitsta juute, peaksid ka postliberaalid end sisse seadma bürokraatiates ning hakkama nügima poliitikaid õiges suunas, eeldatavasti kuni antiliberaalne vaarao võimu (uuesti) üle võtab.

Vermeule käis sellised mõõga-ja-mantli-ideed välja 2018. aastal arvustuses oma sõbra Deneeni raamatule „Miks liberalism nurjus“. Tolles raamatus lootis Deneen veel liberalismi päästa, kui koguda kokku kohalike kogukondade moraalne jõud ning kasvatada noori ühishüve esmatähtsuse vaimus. Kiirendaja Vermeule paljastas tema illusioonid, näidates, kuidas Deneeni on lummanud liberaalse korra „müstifikatsioon“. Lähenemas on kontrrevolutsioon; mida sa kardad?

Deneen võttis selle väljakutse hinge ja vastab sellele oma viimases raamatus „Režiimimuutus“, mis mõjub justkui hoopis kellegi teise kirjutatuna. „Miks liberalism nurjus“ oli toonilt kahetsev, isegi justkui mingit kadunud aaret taganuttev. Uus raamat püüab kõlada radikaalsemalt, kuid on nii pooltoores, et mõjub kohati angažeeritud kirjanduse paroodiana, mis on kirjutatud justkui mingis rahvapärastatud Leo Straussi keeles. Deneen kordab kontrrevolutsionääride vana lahinguhüüdu: „Iga püüdlus „konserveerida“ peab esmalt radikaalselt kukutama liberaalse progressiideoloogia.“ Hea uudis on see, et „paljud“ – keda ta nimetab ilma vähimagi irooniavarjuta „demos’eks“ – on saavutamas klassiteadvust, kuid neil puuduvad teadmised ja distsipliin, et rafineerida oma viha valitsemisprogrammiks. Neil on tarvis juhte, kes kuuluksid eliiti, kuid mõistaksid ennast „klassireeturitena“, kes on valmis tegutsema „ühishüve teenrite ja hooldajatena“. Ta nimetab seda „aristopopulismiks“, mille viljelejateks on „aristoi“. (Garbogi puhkeks naerma.) See on poliitiliste intellektuaalide väga vana luul – saada pedagoogiliseks avangardiks rahvarevolutsioonile, mille juhte saab panna nägema tõelise valguse kuma. Kujuteldagu Notre Dame’i professorit jalutamas oma ülikooli sammaskäigus ja seletamas QAnoni šamaanile skolastilist eristust ius commune ja ius naturale vahel – ja teil tekib enam-vähem adekvaatne pilt.

Paistku kujutluspilt parempoolsetest aristos’test oma pikal marsil läbi institutsioonide pealegi üle võlli, ringleb see parajasti ajal, mil trumpismi aktivistid kasutavad samasugust strateegiat valmistumaks lahinguks „süvariigi vastu“, kui Trump peaks uuesti presidendiks saama. Näiteks Heritage Foundation on panustanud peaaegu miljon dollarit „Project 2025“ loomisse, mis kogub andmebaasi umbes 20 000 usaldusväärsest parempoolsest, keda Trumpi teisel ametiajal kohe valitsusametitesse määrata. Ei loodeta asendada mitte üksnes Bideni nimetatuid, mis sageli nõuaks kongressi heakskiitu, vaid loodetakse luua uus tsiviilteenistujate kategooria (nn Schedule F), mida mehitada lojalistidega, mis praeguse seaduse järgi on keelatud. Trump oli oma presidendiaja lõpul niisuguse kategooria loonud ja Biden likvideeris selle kohe pärast ametisse saamist. Kuid vabariiklased saaksid selle üsna kergesti taastada ning paistavad seda ka kavatsevat. Nagu Heritage Foundationi Project 2025 eesmärgikirjeldus ütleb: „Konservatiividele ei piisa valimisvõitudest. Et päästa riik radikaalse vasakpoolsuse haardest, on tarvis niihästi valitsemiskava kui ka ametipostidel õigeid inimesi, kes oleksid valmis seda kava konservatiivse valitsuse esimesest päevast alates ellu viima.“^[9]

Idee, et ühiskonna muutumine peaks lähtuma tipust, on katoliiklikus traditsioonis midagi väga paavstlikku. Selles mõttes on tänased postliberaalid vaimult papistid, isegi kui nad pole praegusest paavstist eriti vaimustatud. Mis aga nende teostes hämmastab, on see, et nad peaaegu mitte kunagi ei kõnele evangeeliumi väest muuta ühiskonda ja kultuuri altpoolt esmalt selle liikmete sisemise elu muutmisega. Lõppude lõpuks on ju hingede päästmine üks jae-, mitte hulgiäri, ning sellel pole vähimatki pistmist trügelemisega poliitilisele võimule meie langenud maailmas. Säärane hingehoid nõuab kannatlikkust ja armastust ja alandlikkust. See tähendab inimestega silmast silma kohtumist seal, kus nad parasjagu on, ning nende veenmist selles, et teistsugune ja parem eluviis on võimalik. See on säärane hooldetöö, millega peaksid tegelema postliberaalid, kui nad tõsiselt tahavad, et ameeriklased oma õõnsa hedonistliku individualismi hülgaksid – selle asemel et haududa plaane, kuidas imbuda sisse haridusministeeriumi.

Jeesus manitses oma jüngreid, et nad oleksid „arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid“, kui nad olid minemas laia maailma jumalasõna kuulutama. Deneen annab postliberaalsetele mõjuagentidele nõu kasutada poliitikasfääris „aristotellikel eesmärkidel machiavellilikke vahendeid“. See on hoopis teistsugune rõõmusõnum ning toob meelde Montaigne’i targa märkuse: „Palju kergem on kõnelda nagu Aristoteles ja elada nagu Caesar kui kõnelda ja elada nagu Sokrates.“ Ahmari, kes jääb ikka tulipeaks, pöördub oma vägede poole sõjakamas keeles, õhutades neid „pidama kultuurisõda eesmärgiga lüüa vaenlast ja nautida sõjasaaki ühishüveks ja lõpuks Kõrgemaks Hüveks ümberkorraldatud avaliku väljaku kujul. … Tsiviilsus ja sündsus on sekundaarsed väärtused … Me peaksime püüdma kasutada oma väärtusi, et jõustada oma korda ja oma õiget usku, ning mitte teesklema, nagu need saaksid kunagi olla neutraalsed. Vaenu reaalsuse tunnistamine on omaette moraalne kohus.“^[10] Usk võib küll mägesid liigutada, aga nende apokalüptiliste ratsanike meelest liiga aeglaselt.

Teatavast perspektiivist vaadates on postliberaalidel nii mõneski asjas õigus. Moodsates Lääne ühiskondades valitseb tõepoolest mingi vaevus – nimetatagu seda siis kas kultuuriliseks, vaimseks või psühholoogiliseks –, mis peegeldub eelkõige meie laste murettekitavas olukorras, kes on üha depressiivsemad ja suitsiidsemad. Ja meil puuduvad adekvaatsed poliitilised mõisted ja sõnavara väljendamaks ja kaitsmaks ühishüvet ning seadmaks tarvilikke piiranguid indiviidi autonoomiale, alates tulirelvade leviku piiramisest kuni noorte eemalehoidmiseni internetipornost. Sellega on ühel meelel paljud üle terve poliitilise spektri. Milline tänapäeva liberaal või progressiiv lükkaks tagasi Vermeule’ väite, et „õiglane riik on selline riik, millel on lai voli kaitsta haavatavaid isikuid pandeemiate, loodusõnnetuste ja kliimamuutuse kahjude eest ning neisse sündmustesse oma panust andva korporatsioonide võimu alusstruktuuri vastu“?^[11] Temal aga on oma väljatöötatud katoliiklik valitsemisteooria, mis seletab, miks see paratamatult nii on. Kas tänapäeva liberaalidel või progressiividel leidub sellist teooriat? Ma ei tea.

Teisest perspektiivist vaadatuna on postliberaalid aga veel üks näide isetekitatud ideoloogilise hüsteeria psühholoogiast, mis saab alguse tõelise probleemi tuvastamisest ja muutub siis kähku maailmaajaloolise kriisi tundeks ning iseenda ja oma seltsimeeste nimetamiseks neiks valituteks, kes on kutsutud Vastast hävitama – antud juhul üsna sõna-sõnalt. Sest nagu Vermeule ütleb: „Näib, et liberalismi sügavaim vaen on suunatud Õnnistatud Neitsi vastu – ning seega 1Ms 3:15 ja Ilm 12:1–9, mis kirjeldavad Neitsi lepitamatut vaenlast, annavad meile parima võtme liberalismi tõelise identiteedi kohta.“^[12] Ta peab silmas Saatanat.

Postliberaalid on takerdunud kordama vigu, mille on teinud paljud paremliikumised, mähkudes nii põhjalikult oma liialdatud retoorikasse ja fantaasiarohkesse ajaloolisse dramaturgiasse, et kaotavad lõpuks tähtsuse. Niivõrd kui nende fookus on pigem kultuurisõdadel kui Hea Sõnumi levitamisel, jõuavad need katoliiklased möödapääsmatult pettumiseni postprotestantlikus ilmalikus Ameerikas, kus isegi vabariiklasi valivate osariikide demos nõuab ligipääsu pornograafiale, abordile ja kanepile. Võib-olla saavad postliberaalid Ameerika reaktsiooni raamatukogus endale omaette riiuli. Kuid ülejäänud osa Ameerika parempoolsusest asub lõpuks otsima uusi sümboleid ja hieroglüüfe, et unistada oma unistusi.

Mina muretsen noorte pärast, keda see liikumine täna ligi tõmbab. See, et nad pole õnnelikud üksildase, pealiskaudse ja ebastabiilse elu üle, mida neile pakuvad kultuur ja majandus, teeb neile au. Kuid oma rahutuse tõelise allika leidmine ei ole kunagi lihtne – ei noortele ega vanadele. Palju kergem on lummuda ajaloolistest muinasjuttudest ja ühineda kildkondliku poliitilise sektiga, mis lubab pääsemist olevikust, kui leppida sellega, et täielikku lepitust eluga või ajaloomomendiga polegi võimalik saavutada, ning pöörduda sissepoole. Kui ma oleksin usklik ja mind kutsutaks neile jutlust pidama, soovitaksin ma neil jätkata oma vaimu ja (miks mitte) oma hinge üheskoos harimist, ning jätta Washington selle maailma Caesaritele. Ning hoiataksin, et nende konservatiivseid Mont-Saint-Michele ümbritsevad poliitilised veed lõhnavad ilmselgelt nagu kloaak.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Mark Lilla. The Tower and the Sewer. New York Review of Books, 20.06.2024. Arvustus-essee raamatutele: Patrick J. Deneen, Why Liberalism Failed; Sohrab Ahmari, From Fire, by Water: My Journey to the Catholic Faith; Sohrab Ahmari, Tyranny, Inc.: How Private Power Crushed American Liberty – and What to Do About It; Adrian Vermeule, Common Good Constitutionalism: Recovering the Classical Legal Tradition; Patrick J. Deneen, Regime Change: Toward a Postliberal Future.

^[1] R. Douthat, Is There Life After Liberalism? New York Times, 13.01.2018.

^[2] Kriitilist vastuväidet Deneeni vaateviisile vt R. Kuttner, Blaming Liberalism. The New York Review, 21.11.2019.

^[3] S. Ahmari, The Terrible American Turn Toward Illiberalism. Commentary, oktoober 2017.

^[4] M. Teahan, There Is No Middle Way Between Atheism and Catholicism, Says Harvard Professor Who Has Converted. Catholic Herald, 28.10.2016.

^[5] A. Vermeule, All Human Conflict Is Ultimately Theological. Church Life Journal, 26.07.2019.

^[6] Vt tema arvustust Deneeni raamatule „Miks liberalism nurjus“: A. Vermeule, Integration from Within. American Affairs, kd 2, nr 1 (kevad 2018).

^[7] A. Vermeule, Liberalism’s Good and Faithful Servants. Compact, 28.02.2023.

^[8] A. Vermeule, Liberalism’s Fear – Integralism and the Common Good. 1. kd. Toim. P. Edmund Waldstein, P. A. Kwasniewski. New York, 2021, lk 313.

^[9] Vt W. M. Shaub Jr, The Corruption Playbook. The New York Review, 18.04.2024; ja põhjalikku reportaaži: T. B. Edsall, Trump’s Backers Are Determined Not to Blow It This Time Around. The New York Times, 03.04.2024.

^[10] S. Ahmari, Against David French-ism. firstthings.com, 29.05.2019.

^[11] A. Vermeule, Beyond Originalism. The Atlantic, 31.05.2020.

^[12] A. Vermeule, A Christian Strategy. First Things, november 2017.

Teine Karabahhi sõda algas 2020. aasta septembri lõpus, kui Aserbaidžaani väed alustasid suurt pealetungi Armeenia kontrolli all olevale Mägi-Karabahhi Vabariigile ehk Artsahhile. Pealetungiga rikuti 1994. aastal kehtestatud relvarahu, mis oli külmutanud esimese sõja, ühe neist etnilistest konfliktidest, mis prahvatasid Nõukogude Liidu lõunaveerel pärast liidu ametlikku hingusele minekut 1991. aastal. Algselt keskendus konflikt niinimetatud Mägi-Karabahhi Autonoomsele Oblastile (MKAO), armeenlastega asustatud haldusüksusele Aserbaidžaani NSV koosseisus. Esimene sõda lõppes Armeenia ülekaaluka võiduga. Selle aja peale, kui lahingud lõppesid, oli vägivald suure osa regioonist „osadeks lahutanud“, nii et ühe etnilise rühma liikmeid enam teise rühma kontrollitaval territooriumil ei elanud.

2020. aasta sõda oli hoopis erinev. Relvastatud Türgi ja Iisraeli luureandmete ja materiaalse toetusega, kasutas Aserbaidžaan oma eelised ära. 2020. aasta novembriks, kui sõda Venemaa vahendatud vaherahuga lõppes, olid Aserbaidžaani väed endist MKAO-d ümbritsevad rajoonid tagasi vallutanud ning Mägi-Karabahhi Vabariigi sisuliselt Armeeniast ära lõiganud. Vähem kui kolm aastat hiljem rikkus Aserbaidžaan Venemaa vaikival heakskiidul uuesti ühepoolselt relvarahu, alustas Karabahhi armeenlaste kehvakeste kaitserajatiste ründamist ning ajas enam kui 100 000 armeenlast maalt välja, viies nii lõpule etnilise puhastuse kampaania. Toiminud kakskümmend kuus aastat de facto riigina, lakkas Mägi-Karabahhi Vabariik eksisteerimast.

Peaminister Nikol Pašinjani valitsus, kelle valitsusaega langes 2020. aasta lüüasaamine, veetis terve viimase aasta, püüdes saavutada rahulepingut – mida Aserbaidžaani presidendil Ilham Alijevil ei ole sugugi sama suurt indu talle tagada, arvestades Armeenia mõjuvõimu nappust ning Alijevi vajadust juhtida riigisiseseid pingeid kõrvale Armeenia kui „põlisvaenlase“ peale.^[1] Sedamööda kuidas Armeenia püüab lüüa lahku Venemaast (kes on olnud tema peamine julgeolekutagaja aastast 1994) ning hakkab kompama maad Lääne orbiidile sisenemiseks – tsiviilühiskonna kasvava rahulolematuse saatel –, lasub kurjakuulutavalt tagaplaanil täiemõõdulise sõja taastumise oht nende kahe maa vahel.

Edasise verevalamise võimalus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ei ole regioonis, kus destabiliseerumine on põhiteemaks, mingi anomaalia. Isegi enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal oli regionaalses ja globaalses poliitikas aset leidnud dramaatilisi muutusi, nagu selgelt näitab Türgi ja Iisraeli sekkumine varasemas „Venemaa tagaõues“ enne 2020. aasta sõda. Uued regionaalsed võimumängud Kaukasuses kaasnevad „perifeeria ümbertegemisega“, mis on kestnud vähemalt 1990. aastatest alates, mil see endise Nõukogude Liidu piirkond esimest korda globaalsesse kapitaliringlusse tõmmati. Kaukasuse kapitalistlikud formatsioonid omakorda on ajalooliselt Nõukogude moderniseerimispoliitikate ja postsotsialistlike üleminekute eripärase dünaamika saadus, mis jätsid neile nende iseseisvumisjärgseks arenguks institutsionaalse ja sotsiaalse pärandi.

Armeenia riiklikku arengut tuleb seetõttu näha osana laiemast regionaalsest riigi ja ühiskonna teisenemise mustrist postkommunistlikul lõunaveerel. Eriti Armeenia kujutab endast juhtumit, kus orgaaniline ja mobiliseerunud tsiviilühiskond leiab end üha sagedamini konfliktist riigiaparaadiga, millel praegusel ajal puudub nii kodumaine kui ka rahvusvaheline suhteline autonoomia tegelemaks riigi sõjajärgse taasülesehitamise projektiga. Armeenia ja Aserbaidžaani lahknevad arenguteed pärast esimese Mägi-Karabahhi sõja lõppu (mis algas hilisnõukogude kodusõjana ja omandas alles hiljem rahvusliku jume) kõnelevad kummagi riigi kapitalismile ülemineku iseärasustest, kuivõrd kummagi maa materiaalsed ja demograafilised kitsendused on määranud nende koha laienevas kapitalistlikus maailmasüsteemis.

Nõukogude modernsus kui postsovetlikkuse eelmäng

Postsovetlikke ühiskondi mõõdetakse tihti nende püüdlustega ja neid määratletakse rohkem nende oletatavate puudujääkidega kui kodanike tegelike argielukogemustega. 1990. ja 2000. aastatel esile kerkinud politoloogiatööstus mõõtis vastiseseisvunud riike vaikimisi maailmasüsteemi tuuma (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika) „arenenud“ riikide idealiseeritud versioonidega. Aktiivne roll, mida kommunistlike režiimide lagunemise juures mängis „tsiviilühiskond“, kujundas nii Lääne kui ka kodumaiste vaatlejate ootusi sellele, mis hakkab toimuma pärast üleminekut. Tulemuseks oli huvi valitsusväliste organisatsioonide ja parteisüsteemide vastu – ja liigse rõhu panemine neile kui eduka ülemineku tunnustele: sisemajanduse liberaliseerumine ja sisenemine Euroopa ühisturule depolitiseeritud ekspertvalitsuse järelevalve all.^[2] Niivõrd kui tsiviilühiskonnal ja deemosel sel võrrandis mingi roll oli, oodati selle huve suuresti joonduvat kahe põhilise imperatiivi, vabade turgude ja tehnokraatliku halduse järgi – või vähemalt mitte neist fundamentaalselt lahknevat.

Selline raamimine kallutab meie kollektiivse fookuse kõrvale poliitilise võitluse vormidelt, mis olid valitsenud Nõukogude perioodil ning püsisid edasi nii majandusliku kui poliitilise võimu korrastajatena, esmalt perestroika ajal ja siis pärast 1991. aastat. See kehtib eriti selgelt mitte ainult Kaukaasia, vaid ka selle mõistmisel, millele on viidatud kui endise Nõukogude Liidu „lõunaveerele“ – selle perifeersetele ja poolperifeersetele regioonidele, mille ühisjooneks on suuresti põllumajandusele tuginev majandus ning patrimoniaalsed ja tavakohased ühiskondlikud suhted, mida Nõukogude arenguriigi moderniseerimisprojektid küll teisendasid, kuid ei likvideerinud.

Tänu oma kultuurilisele ja etnolingvistilisele mitmekesisusele muutus lõunaveer varajase Nõukogude riigi rahvuspoliitika eriti tähtsaks keskmeks. See poliitika, mis algas peagi pärast Vene kodusõda ning jätkus eri vormides kuni 1991. aastani, teenis mitut eesmärki.^[3] Need seadsid sihikule „suurvene šovinismi“, nagu Lenin seda oli hukka mõistnud, mis oli tsaariajal juurutanud venelaste etnilise ülimuse tunnet. Kultuurilise ja pedagoogilise korenizatsija-poliitika abil püüti ehitada üles poliitilisi rahvusi paikades, kus varem olid ühiskonnaelu korrastamise vahenditeks olnud sugulus-, hõimu- ja tavapõhised suhted. Selle asemel et olla „rahvaste purustaja“, nagu tihti väidavad tänapäeva ülevaated, mis otsivad sujuvat üleminekut tsaristliku ja nõukogude perioodi vahel, standardiseeris Nõukogude Liit mittevene keeli, lõi igas liiduvabariigis rahvuslikke teaduste akadeemiaid, reprodutseeris rahvussümboleid (alates vappidest ja lippudest kuni postmarkideni), soosis rahvuskultuure (sealhulgas kirjanduskaanoneid, rahvamuusikat, tantsu ja kööki) ning levitas neid siis rahvuslike meediakanalite (kohaliku pressi, raadio ja hiljem televisiooni), riiklikult korraldatud avalike sündmuste ja pühade ning koolide kaudu.

Otsustava tähtsusega on, et nende meetmete eesmärgiks oli ka Nõukogude võimu juurutamine mittevene perifeersetes regioonides, soosides kohalike kaadritöötajate edutamist nii kommunistlikus parteis kui ka Nõukogude riiklikus bürokraatias. Kollektiivselt andis rahvuspoliitika nõukogulikkusele legitiimsuse rahvusluse keeles, millest võis saada tööriist ligipääsuks riigivõimule. Nõnda vormisid rahvuslikud raamid kuju, mille Nõukogude nomenklatuur – riiki valitsev bürokraatlik ja administratiivne eliit – hiljem omandas, eriti lõunaveerel. Riigiametid ja parteiorganid jäid liiduvabariikides allutatuks vastavatele üleliidulistele institutsioonidele; sellegipoolest teostasid kõikjal liiduvabariikides riigivõimu kohalikud ise, ühtaegu Nõukogude võimustruktuuridesse lõimudes ja sealt võimu ammutades. Nõukogude hierarhiasse integreeritud kohalikud kaadrid olid paremini ette valmistatud kohalikele muredele reageerimiseks, olgu need majanduslikud, sotsiaalsed või ka rahvuslikud. Nõukogude ühiskonda moodustava kahe ülejäänud peamise sotsiaalse kihi, intelligentsi (kes tõusis läbi kõrgharidusasutuste, mille üle seisid rahvuslikud teaduste akadeemiad) ja proletariaadi (kes hõlmas nii linnatöölisi kui kollektiviseeritud maatöölisi) liikmed valitsesid seetõttu materiaalseid ja sümboolseid ressursse, mis olid vajalikud nii sidemete loomiseks nende vastavate nomenklatuuride vahel (ühine keel, ühised tavad ja mõnel juhul ka ühised sugulussuhted) kui ka nende autoriteedi vaidlustamiseks.

1970. aastateks olid rahvuspoliitikad kolmes Taga-Kaukaasia liiduvabariigis tekitanud loova, kuid potentsiaalselt ebakindla vastasseisu kahe teineteist tasakaalustava jõu vahel. Ühel pool olid aktiivsed ja mobiliseerunud kodanikud, kes suutsid esitada riigile nõudmisi, nõuda avalikke hüvesid ja kaitsta oma õigusi töötajate ja kodanikena. Teisel pool reaktsiooniliste tendentsidega nomenklatuur, kes ei soovinud teiste ühiskonnagruppidega võimu jagada, ent oli rahul suhtelise autonoomiaga Moskvast, mille talle oli andnud rahvuspoliitika kooskõla sotsiaalse hierarhiaga. Nõukogude Kaukaasias tõusid esile tugevad liidrid, kes suutsid sotsiaalseid jõude tasakaalustada, kaitstes samal ajal oma vabariikide suhtelist autonoomiat (nii Moskva kui omaenda ühiskondade eest) – Karen Demirtšjan Armeenias (võimul 1974–1988), Heidar Alijev Aserbaidžaanis (võimul 1969–1982, enne edutamist Poliitbüroo täisliikmeks) ning Eduard Ševardnadze Gruusias (võimul 1972–1985, enne välisministriks määramist) –, kes valitsesid kas vahetult või omaenda patronaaživõrgustike kaudu kuni perestroikani.

1971. aastateks iseloomustasid nii Armeeniat, Aserbaidžaani kui ka Gruusiat mobiliseerunud avalikkused, mille moodustasid väga rahvuslik intelligents ja alaorganiseerunud „allproletariaat“, mis koosnes hooajalises põllumajanduses ja mitteametlikus majanduses hõivatud töölistest.^[4] Majanduse stagnatsioon, millega perestroika reformid üritasid toime tulla, oli muutnud aina raskemaks nõukogude tsiviilühiskonna nõudmiste lepitamise nomenklatuuri eelisõigustega. Kaukaasias pööras majanduse ebaefektiivsus rahvuspoliitika demokraatlikud elemendid – mis olid andnud intelligentsile ja proletariaadile vahendid ligipääsuks riigivõimule ja seega materiaalsetele hüvedele – pea peale, soosides nomenklatuuri patronaaživõrgustike etnilisustumist, kui kõik trügelesid kaupade ja teenuste hankimise nimel. Seetõttu omandas konkureerimine ressursside ekspluateerimisele või mitteametlike turgude kontrollimisele rahvusliku iseloomu. Perestroika tegelike majandusreformide ettekavatsemata tagajärjeks oli eelnenud aastakümne vältel nomenklatuurivõrgustikes avanenud etnilis-rahvuslike lõhede süvendamine. Uued finantseerimisskeemid, toetus uutele ettevõtetele ja isegi piiratud mööndused eraalgatusele muutsid läheduse nomenklatuurile ja kohalikule parteiladvikule uutmoodi tulusaks.

Need vastuolud sotsialistliku valitsemise, nomenklatuuri reaktsiooni ja natsionaliseerumise ning kapitali akumulatsiooni vahel avaldusid kõige dramaatilisemalt etnilistes konfliktides, mis puhkesid Nõukogude Liidu hingusele minekul. Armeenias juhtis Karabahhi Liikumist – nõuet, et MKAO liidetaks Armeenia NSV-ga – otsustavalt nomenklatuurivastane armeenia intelligents, kellega ühines nende pingutustes proletariaat. Samalaadsed intelligentsi juhitud liikumised kujunesid välja nii Aserbaidžaanis kui ka Gruusias.^[5] MKAO-s eneses aga kasvas Armeeniaga ühinemise liikumine välja pikaajalistest majanduslikest vimmadest ning seda juhtis kommunistliku partei kohalik nomenklatuur. Aastakümneid olid Karabahhi armeenlased protesteerinud majandusliku diskrimineerimise vastu Aserbaidžaani võimude poolt.^[6] Patronaaživõrgustike etniseerumine oli iseäranis valulik MKAO eliidi jaoks, kes konkurentsis Aserbaidžaani nomenklatuuriga leidis end halvemast positsioonist. Perestroika andis MKAO nomenklatuurile võimaluse taotleda majanduslikku sõltumatust Bakuust, mille nimel nad püüdsid süvendada oma sidemeid firmade ja ettevõtetega, mis sõltusid Armeenia NSV nomenklatuurist. Aserbaidžaani NSV püüded kärpida Karabahhi armeenlaste majandustegevust (mida toetas Moskva) panid paika peagi järgnenud etnilis-poliitilise konflikti piirjooned.

Postsovetliku vaakumi haldamine

Juba enne NSV Liidu kokkuvarisemist olid demokraatlikud valimised Kaukaasias toonud täidesaatvatesse ametitesse populaarseid kandidaate. Ent see ei kuulutanud ette intelligentsi võitu. 1992. aasta alguseks oli Eduard Ševardnadze tulnud tagasi võimule Gruusias; talle järgnes Heidar Alijev Aserbaidžaanis, kus ta võttis võimu üle 1993. aasta lõpus. Armeenias taastas vana kaardivägi oma võimu täiel määral alles 1998. aasta paleepöörde kaudu, millega kukutati demokraatlikult valitud Ter-Petrosjan ja asendati ta Robert Kotšarjaniga, endise parteitöötajaga, kes oli olnud Karabahhi iseseisvusliikumise eesotsas. Teiste klasside võimetus neid ebapopulaarseid režiime kõrvaldada sai postsovetlikule poliitikale iseloomulikuks.

Tagantjäreletarkusega tundub, et nomenklatuuri restauratsioon oli vältimatu. Demokratiseerimine, kui tõsiselt seda ka ei võetud, suunas rahva energia sisutühjadesse riigiasutustesse ja parlamentidesse, millel puudus kas võime või oskus kärpida oligarhideks muutunud endise nomenklatuuri majanduslikke privileege. Pealegi lükkas see süü uue turumajandussurve all kokku varisenud sotsiaaltoetusprogrammide eest valimiste võitjate – intelligentsi – kaela, lüües kiilu intelligentsi ja proletariaadi vahele ning nõrgestades seega mõlema poliitilist võimekust. Demokraatlikult valitud presidendid nägid, kuidas nende populaarsus haihtus peaaegu üleöö. Sotsiaalne sidusus lagunes kõigil ühiskonnatasanditel, ja kõik kolm vabariiki vajusid etniliste konfliktide mülkasse: Gruusia võitles etniliste separatistide vastu Abhaasias, Armeenia ja Aserbaidžaan aga kisti hilisnõukogude kodusõtta Karabahhi pärast.

Ehkki Nõukogude võimu kokkuvarisemine ja kommunistliku partei lagunemine olid jätnud nomenklatuuri valimiskasti juures haavatavaks, oli selle positsioon siiski kõige tugevam, et lõigata kasu ühiskonna seesugusest lagunemisest ja riigivõimu nõrgenemisest perifeerias. Perestroika oli isoleerinud nomenklatuuri rahva surve eest, katalüseerides parteiriigi lagunemist. Olgugi uues kuues, säilitas partei – millest nomenklatuur ammutas oma institutsionaalse võimu – käsuvõimu majanduslike funktsioonide üle, mis aina enam vabanesid poliitilise kontrolli alt. Privilegeeritud sotsiaalne ja poliitiline positsioon, mille nomenklatuur oli säilitanud, andis neile hea stardipositsiooni poliitilisest kokkuvarisemisest läbi tüürimiseks ja riigi taasomastamiseks. Riigiametite sulandumine nomenklatuuri majandusliku võimuga, mis oli kehtestatud pikaajaliste isiklike võrgustike toel, kujundas nende klassivõimu ümber kompradoor-rahvuslikuks oligarhiaks. Kõikjal Kaukaasias leidsid need oligarhiad, et nende käsutuses on arvukalt hoobi püsirežiimide loomiseks sedamööda, kuidas nad kujundasid välja jäljendusdemokraatiaid, mida iseloomustasid märkimisväärsed lahknevused väidetavate konstitutsiooniliste printsiipide ning autoritaarse valitsemise reaalsuse vahel.^[7]

Sarnaselt majandusvõrgustike etniseerimisega kompartei kohalike büroode kaudu hakkasid oligarhid end esitlema kui patriootliku diskursuse lipukandjaid. Nõnda viisid nad lõpule nõukogude rahvuspoliitika ümberpööramise, kasutades rahvuslikke nõudmisi ära selleks, et legitimeerida hierarhiat ülalt alla, mehhanismi asemel, millega vaidlustada võimu altpoolt. Poliitiline kultuur tegi otsustavalt reaktsioonilise pöörde. Oligarhide käes sai rahvuslikust diskursusest seejärel tööriist teisitimõtlemise lämmatamiseks ja poliitilisi vastaseid hakati kujutama välismaa käsilaste või lausa reeturitena. Valitsusvälised organisatsioonid, mis mõnel juhul üritasid osutada hädavajalikke teenuseid, mida riik ei suutnud või ei tahtnud pakkuda, leidsid, et neid jälgitakse kullipilgul nende sidemete tõttu välisriikide valitsustega või abiorganisatsioonidega.

Lisaks andsid oligarhid oma patriootlikele kvalifikatsioonidele lihvi, kutsudes oma koalitsioonidesse sõjaveterane ja -pealikke – kellest mitmed olid ise kuulunud nomenklatuuri –, et saada osa saagist, mida neil oli õnnestunud riigi varakambrist pihta panna. Kontroll julgeolekujõudude üle – mille Ševardnadze ja Alijev endale kindlustasid potentsionaalselt ohtlike ohvitseride väljapuhastamise teel – tugevdas oligarhide haaret. Alijev pani Türgi luure toel piiri kolonel Surat Huseinovi juhitud ülestõusule ja lõi selle hiljem puruks. Gruusias kutsus üks nomenklatuuri toetatav sõjaväenõukogu, mis oli avalikult sõjas Gamsahhurdiaga, Ševardnadze tagasi riiki korda taastama.^[8] Armeenia juhtum võib tegelikult olla kõige õpetlikum: valitsusse pääsenud endine Karabahhi nomenklatuur liitus nii kohalike oligarhidega kui ka ühe silmapaistva sõjaveteranide grupiga (Erkrapahi Vabatahtlike Liiduga), mida juhtis kaitseminister, et kukutada Ter-Petrosjan ning tõsta presidendiks reaktsionäär Kotšarjan.

Ühiskonna militariseerumine kõigis maades tugevdas oligarhide haaret, kes arendasid oma jäljendusdemokraatiaid. Hoolimata ilmsest lõhest konstitutsioonilise ideaali ja autoritaarse praktika vahel ei suutnud ükski sotsiaalpoliitiline jõud koondada Kaukaasia jäljendusdemokraatiatele tõsist vastasleeri, mis oleks nõudnud vastuhakku repressiivsele riigiaparaadile. Põlistamaks väljamõeldist, justkui tegu oleks konkurentsil põhineva demokraatliku süsteemiga, vorpisid režiimid parteisid mitte selleks, et esindada rahvast riigi ees, vaid et esitada oligarhide huve valijaskonnale kui rahvuse huve. Gruusias toimis Ševardnadze Kodanike Liit justkui avalik arvelduskoda oligarhide ja sõjapealike ning tsiviilühiskonna vahel, et legitimeerida Brežnevi stiilis režiimi, mis oli tulnud võimule pärast Gamsahhurdia langust. Heidar Alijevi 1992. aastal loodud Uue Aserbaidžaani Partei rajas patrimoniaalse autoritaarse riigi, mis sai täispühitsuse, kui presidendivõim pärast isa Haidari surma 2003. aastal läks üle poeg Ilhamile.

Parlamentaarsetes demokraatiates toimivad niisugused praktikad nagu üldine hääleõigus, poliitiliste parteide ja organisatsioonide pluralism, täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusus kõik üheskoos, et võimaldada hegemoonia orgaanilist ringlust võimubloki eri fraktsioonide vahel.^[9] Kuna Kaukaasia režiimidel puudusid sellised mehhanismid võimubloki moodustamiseks konkureerivate eliitide vahel ning riigi ühendamiseks ühiskonnaga, mille üle nad olid võtnud endale jultumuse valitseda, siis otsisid nad üha rohkem abi sunnijõult, pististelt ja raskestimõistetavalt rahvusluselt, et juhtida kõrvale sotsiaalseid lahkarvamusi, mida parlamentaarne teater ei olnud juba neutraliseerinud. Aserbaidžaani režiim on eriti noorema Alijevi all ankurdanud oma sotsiaalse ja poliitilise legitiimsuse iseäranis raevukasse armenofoobiasse, mis on kulmineerunud rikkaliku armeenia kultuuripärandi hävitamisega territooriumidel, mis olgugi praegu Aserbaidžaani kontrolli all, moodustasid kunagi osa keskaegsetest Armeenia kuningriikidest. Armeenia enda faksiimilepartei, Armeenia Vabariiklik Partei, omakorda kanaliseeris oligarhideks teisenenud nomenklatuuri riigiaparaati osalt sellega, et rajas oma legitiimsuse kahele sambale. Nad kuulutasid esimese vabariigi (1918–1920) kangelase, hiljem protofašistlikku mõtlemist edendanud Karekin Nždehi kirjutised partei konservatiivse ideoloogia alustalaks. Praktilisema poole pealt võttis partei – koos oma veteranidest, sõjapealikest ja Karabahhi oligarhidest koosneva koalitsiooniga – karmi joone läbirääkimistes Aserbaidžaaniga endise MKAO lõpliku staatuse üle. Sellega andsid nad end Venemaa teenistusse, aktsepteerides majanduslikku alluvust Venemaale vastutasuks julgeolekugarantiide eest – garantiide, mis on nüüdseks osutunud väärtusetuks.

Seetõttu on nende režiimide oponendid pidanud otsima habrast tasakaalu – nende ametlikust lahknevad arvamused pidid kõnetama majanduslikust ja poliitilisest kokkuvarisemisest lõhestunud ühiskondi ning resoneerima samas ka reaktsioonilise poliitilise diskursusega, mille oligarhia oli kehtestanud poliitilise peavooluna. Puhuti tähendas see, et rahva emotsioonidele mängivad ühe-teema-kampaaniad – protestid bussipiletite, elektri- või leivahinna tõusu vastu – võisid sundida režiime tegema tõrksaid järeleandmisi. Sagedamini tähendas see, et opositsionäärid püüdsid trumbata režiime üle nende paremtiival. Ainsaks erandiks sellest reeglist oli Ter-Petrosjani nurjunud katse 2008. aastal uuesti võimule tulla.

Klass, riik ja tsiviilühiskond

Kolmekümneaastast perioodi 1991–2021 võiks tõlgendada demokraatia langusena liberaalsusest jäljendusdemokraatiaks.^[10] Selline ühekülgne fookus esindusinstitutsioonide ja õigusriigi murenemisele varjaks aga mitte ainult riigistruktuuride visa püsimist pärast iseseisvumist, vaid ka klassijõudude muutuvat tasakaalu nende eri fraktsioonide vahel, mis võimaldasid nomenklatuuri-oligarhial oma võimu säilitada.

Postsotsialistliku ülemineku algne liberaliseerumine ning ajaliselt tihendunud periood, mille vältel see aset leidis, äratas tsiviilühiskonnas lootust, et nad liituvad liberaalse geokultuuriga, kui seda mõista „maailmasüsteemis laialdaselt legitiimsena aktsepteeritud diskursusnormide ja -viisidena“.^[11] See „geokultuur“ andis küll väga ebaühtlasi tulemusi, aga sünnitas siiski uue repertuaari geograafiliselt ülekantavaid arusaamu, mida võis kasutada eliidi struktuuride vaidlustamiseks, kui ka just lausa mitte nende kukutamiseks, ja mis õhutasid varajaste nullindate värvilisi revolutsioone.

Armeenias rullusid klassikonflikti mustrid ja nende poliitiline väljendus lahti eliidi kindlustumise umbes kümne aasta pikkuste perioodidena, mida punkteerisid demokraatliku mobilisatsiooni hetked. Aastail 1991–1998 leidis Ter-Petrosjani valitsus sotsiaalset tuge liidust intelligentsi, allproletariaadi ja ülespoole pürgiva kompradoor-kodanluse vahel, kelle püüdlused olid vastuolus nomenklatuuri soovidega. Pärast Ter-Petrosjani võimult eemaldamist, intelligentsi marginaliseerimist ja allproletariaadi tagaplaanile taandumist tugines Kotšarjani-Sargsjani valitsev blokk alliansile oligarhide ja julgeolekujõudude vahel, isegi kui esimesed ise omavahel võitlesid. Ter-Petrosjani katse 2008. aastal võimule naasta ning tolle aasta presidendivalimistele järgnenud vägivald kutsus esile poliitilise kriisi. Oligarhide-vahelised lõhed olid avanud struktuurse võimaluse intelligentsi ja kodanikuühiskonna liikumiste massimobilisatsiooniks – ukse, mille Kotšarjan kinni virutas, käskides 2008. aasta 1. märtsi kurikuulsate sündmuste käigus kasutada rahulike meeleavaldajate vastu vägivalda, pärandades sellega ka Sargsjanile tema võimuperioodiks oma verise mantli.

Kümme aastat hiljem, aastal 2018, vallandas uus massimeeleavalduste tulv Sargsjani katse vastu ametiaja piire eirata nn Sametrevolutsiooni, mis tähistas hegemoonilise bloki ümbermängimist: ehkki paljud vanadest oligarhidest on poliitiliselt marginaliseeritud (säilitades samas oma majandusliku võimu), on uus režiim toonud esiplaanile liidu kodumaise kodanluse, uusintelligentsi ning poliitikalavale naasnud allproletariaadi vahel. Siiski, nii nagu teisedki värvilised revolutsioonid – Gruusias 2003., Ukrainas 2004. ja Kõrgõztanis 2005. aastal –, nii kujutas ka Sametrevolutsioon endast poliitilise võimu ümbermängimist, millega ei kaasnenud praktiliselt mingit asjakohast ühiskondlikku või majanduslikku muutust.

Alates 2018. aastast on Pašinjani valitsus hoolitsenud „vana režiimi“ visa püsimise eest oligarhilistes majandus- ja õigusstruktuurides.^[12] Ehkki valitsus on võtnud sihikule konkreetseid figuure (näiteks kasutades oma parlamendienamust kohtunike poliitiliseks ametissemääramiseks ja Kotšarjani vangistamiseks), püsib oligarhia majanduslik võim ja mõjujõud suuresti puutumatuna. Hoolimata Pašinjani lähenemiskatsetest Läänele on Armeenia majandus endiselt tihedalt läbi põimunud Venemaa omaga ja sellest kui oma suurimast välisturust sõltuv. Armeenia ettevõtete massiivne erastamine, mis toimus lühikest aega pärast iseseisvumist ja hoogustus Kotšarjani režiimi all, tähendab, et tänapäeval kontrollib võtmetähtsusega strateegilisi tööstusharusid Vene kapital – Armeenia kompradoorkodanluse hüvanguks, kellel on sidemeid Vene keskusega. Venemaa on Armeenia suurim väliskaubanduspartner, annab Armeeniale ülekaaluka enamuse tema naftast ja maagaasist ning kontrollib suuri osi tema transpordi ja mäetööstuse infrastruktuurist.^[13] Et niisugustel tingimustel säilitada maainimeste toetust, on Pašinjani valitsus võtnud õppust Türgilt Erdogani võimu all, edendades ehitusprojekte avalike tööde ja eluasemete vallas.^[14]

Kui Läänes on poliitilised parteid alates 1970. aastatest saanud üha enam ülekanderihmadeks riigi esindamisel rahvale, siis Armeenia võimuparteide puhul on küsitav, kas nad suudavad isegi sellist sidususe- või organiseerumismäära saavutada.^[15] Parimal juhul on nad faksiimiled jõududele, mis loovad baasi oligarhilisele võimule. Pašinjani Tsiviillepingul, mis on musternäide „õõnesparteist“, puudub igasugune selgelt eristuv poliitiline ideoloogia ja sellel on vaid nõrk side Armeenia ühiskonnaga. Kuigi Pašinjani väidetav pööre Läände osutab justkui pöördumisele liberaalsete, haritud, valgekraeliste töötajate poole, on see partei pigem patronaaživõrgustik režiimi poolehoidjate tasustamiseks. Jerevani traditsiooniline intelligents on sellega enamasti opositsioonis ning valitsuse tugevuse praegune baas on töölisklassis, maapiirkondades, eriti riigi põhjaosas, ning tehnokraatlikes ühiskonnakihtides, kelle varasemaid püüdlusi oligarhide režiim tõkestas.

Siin nagu mujalgi postkommunistlikus maailmas näeme tugevate massiparteide puudumist ning niisuguste institutsioonide allakäiku, mille kaudu saaks süsteemile esitada rahvalikke, töölisklassi nõudmisi. Töölisklassi ja intelligentsi liit, mis oli nii otsustava tähtsusega iseseisvusliikumise ajal, lagunes kolmkümmend aastat väldanud majandusreformide käigus, mis on Pašinjani valitsuse all üha jätkunud. Iseseisvumise järel on riigi perifeerne staatus regionaalses tööjaotuses tekitanud töölisklassis ka ühe vastuolu: ühelt poolt leiab suur hulk madala kvalifikatsiooniga töölisi tööd Venemaa metropolis; teiselt poolt arenevad kiirelt IT- ja teenindussektor, mis tahavad lõimuda hargmaiste kapitaliringlustega Vene sfäärist kaugemal. Ehkki töölisklass on endiselt potentsiaalne poliitiline jõud – just spontaansed streigid Jerevani töölislinnaosades märkisid 2018. aasta protestide pöördepunkti –, raskendavad need struktuursed tegurid tõsiselt tema organiseerimist püsivaks poliitjõuks.

Nagu kõikjal mujalgi maailmas, on viimastel aastatel kõige nähtavamate poliitiliste tegutsejatena tõusnud esile mitte töölisklass, vaid keskklassid. Niisugused mobiliseerumised märkisid „uue väikekodanluse“ – lahknevate ja fragmenteerunud sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste nõudmistega klassifraktsiooni – tõusu poliitika areenile.^[16] Sametrevolutsiooni ajal koondus Pašinjani korruptsioonivastase sõnumi ümber rahvuslik konsensus. Jätkates küll korruptsiooni kui majanduse põhiprobleemi rõhutamist, on valitsus kodanike murede lahendamiseks vähe ära teinud. Korruptsioonivastaste sõnumite kuulutamine võib tuua inimesed tänavatele, aga sellel puudub sügavam poliitiline sisu ja see laseb end sama edukalt ära kasutada ühe eliitfraktsiooni võitluses teise vastu nagu ka rahvamasside võitluses võimukandjate vastu. Armeenia Sametrevolutsioon, mis heitis välja teatavad eliidid, ent säilitas poliitiliste ja majanduslike struktuuride järjepidevuse, sobitub väga hästi rahva süsteemivastaste mobiliseerumiste laiemasse trendi, mis oli tüüpiline 2010. aastate massimeeleavalduste kümnendile.^[17]

Neli aastat pärast riigi ränka lüüasaamist Teises Mägi-Karabahhi sõjas on Armeenia tsiviilühiskond endiselt väga mobiliseerunud, kuid sel puuduvad institutsionaalsed vahendid, mille abil rahva kaebusi poliitilisel areenil aktualiseerida. Armeenia hõlmamine kapitalistlikku maailmasüsteemi ning selle liberaalsesse geokultuuri võimaldas aktivistidel visandada „arusaamade uusi repertuaare“, et esitada kindlustunud eliitidele väljakutse.^[18] Ometi ei ole need sporaadilised massimeeleavaldused ega lääneliku orientatsiooniga vabaühenduste konventsionaalne töö suutnud kõigutada oligarhiat.

Regionaalne konflikt keset narmendavat liberaalset korda   

Pärast 1991. aastat tõmmati Taga-Kaukaasia järk-järgult globaalsesse kapitaliringlusse – kuid ebaühtlaselt ja killustatult. 1990. aastatest edasi muutus „postsovetlikkus“ uue, tõeliselt globaalse kapitalismi üheks allkomponendiks. Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia ühine pärand Nõukogude riigi moderniseerumisest jättis neile sarnased institutsionaalsed ja sotsiaalsed tingimused iseseisvusjärgseks arenguks, ehkki jõudude sisemise ja välise tasakaalu muutused on sealtpeale trajektoorid lahku ajanud. Aserbaidžaanist on saanud repressiivne (ja potentsiaalselt habras) naftariik, mis järgib endiselt oma riigiehitusprojekti; meeleheitlikult Euroopaga tihedamaid poliitilisi ja majanduslikke sidemeid taotlev Gruusia leiab end lõhestatuna pragmaatilise valitsuse ja mobiliseerunud Lääne-meelse tsiviilühiskonna vahel; Armeenia aga on neist kolmest kõige viletsamas positsioonis, tema riiklus tõsisema küsimärgi all, kui see on olnud viimase saja aasta vältel.

Mõrad Ameerika impeeriumis, mis tulid esmalt nähtavale terrorismivastase sõja ja Iraagi invasiooni ajal, ning sellele järgnenud Araabia Kevade põgusa demokraatliku kobrutuse langemine sõjalistesse diktatuuridesse ja kodusõdadesse annavad nüüd märku Ameerika hegemoonia taandumisest kõikjal Euraasia sfääris. Ameerika taandumine on tekitanud globaalse kapitalismi ebaühtlaselt arenenud regioonides patoloogiaid, kutsudes esile varikonflikte, millesse on tõmmatud nii regionaalsed kui ka globaalsed võimud Süüriast Ukraina ja Taga-Kaukaasiani.

Viimase puhul on rea tegurite kokkulangemine – Venemaa regionaalse mõju nõrgenemine, Türgi imperialismi kasvav agressiivsus, Iisraeli ja Iraani vahelise rivaliteedi teravnemine ning nüüd Iisraeli genotsiidne rünnak Gazale – kõik süvendanud Alijevi režiimi leppimatust ka pärast Teist Karabahhi sõda. Seetõttu tuleks seda sõda ja võimalust, et vägivald jääb regioonis ka tulevikus kestma, mõista külma sõja ajal Ameerika globaalse hegemoonia egiidi all esile tõusnud liberaalse rahvusvahelise korra müüdi lahtihargnemise ühe tagajärjena.

Keset regionaalse dünaamika muutumist on Pašinjani valitsus endistviisi selle julgeolekudilemma lõksus, mis on Armeenia sisepoliitikat alates 1994. aastast üledetermineerinud. Valitsuse praeguses eemaldumises Venemaast Lääne poole on hakatud apelleerima liberaalsetele geokultuurilistele normidele – inimõigustele, rahvusvahelisele kaubandusele, riiklikule „arengule“ ja multilateralismile julgeolekuküsimustes –, mida kahe viimase aastakümne globaalsed sündmused on üha õõnestanud, kuna me paistame sisenevat Ameerika hegemoonia langusfaasi, ilma et sellele oleks selget asendust.^[19] Sellal kui Venemaa, Türgi, Iraan ja Ameerika Ühendriigid heitlevad jätkuvalt mõjuvõimu pärast postsovetlikul „lõunaveerel“, on väljavaated regionaalsele stabiilsusele trööstitud.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

^[1] S. Samadzade, Azerbaijan Has Conquered Karabakh, But the Conflict Still Isn’t Over. Jacobin, 02.10.2023.

^[2] Sedalaadi uurimistöö koduks olid sotsiaalteadusele keskenduvad ajakirjad nagu Europe-Asia Studies (aastani 1993 Soviet Studies) ning tabava nimega Demokratizatsiya: The Journal of Post-Soviet Democratization (asutatud 1992).

^[3] Konstruktivistlik sekkumine rahvusküsimusse nõukogude historiograafias oli vastuseks konservatiivsele käsitlusviisile, mis kujutas Nõukogude Liitu vabastamist ootavate rahvaste vanglana. Vt R. G. Suny, The Revenge of the Past: Nationalism, Revolution, and the Collapse of the Soviet Union. Stanford, 1993; T. Martin, The Affirmative Action Empire: Nations and Nationalism in the Soviet Union, 1923–1939. Ithaca, 2001. Üks hiljutine töö, mis rõhutab 20. sajandi teist poolt: K. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020.

^[4] G. M. Derluguian, Bourdieu’s Secret Admirer in the Caucasus: A World-System Biography. Chicago, 2005.

^[5] Iga iseseisvunud maa esimene demokraatlikult valitud president oli õigupoolest hariduselt filoloog (Levon Ter-Petrosjan Armeenias, Abulfaz Eltšibei Aserbaidžaanis ja Zviad Gamsahhurdia Gruusias).

^[6] Konflikti majanduslikest dimensioonidest 1980. aastatel vt: M. Saroyan, Minorities, Mullahs, and Modernity: Reshaping Community in the Former Soviet Union. Berkeley, 1997, lk 175–204. Karabahhi armeenlaste petitsioonide tõlkeid vt: The Karabagh File: Documents and Facts on the Region of Mountainous Karabagh, 1918–1988. Toim. G. J. Libaridian. Cambridge (MA), 1988.

^[7] D. Furman, Imitation Democracy. London, 2022.

^[8] S. F. Jones, Georgia: A Political History Since Independence. New York, 2013, lk 75–87.

^[9] N. Poulantzas, The Crisis of the Dictatorships. London, 1976, lk 91.

^[10] S. Dzebisashvili, L. Evoyan, Why New Democrats Fail: Preserving the Old Role of Siloviki in Armenia. Rmt-s: Shifting Security and Power Constellations in Central Asia and the Caucasus. Toim. M.-S. Borchelt Camêlo, A. Elmuradov. Baden-Baden, 2024, lk 151–187.

^[11] I. Wallerstein, World-Systems Analysis: An Introduction. Durham (NC), 2004, lk 93.

^[12] S. Baldrian, Armenia in Crisis: How did We Get Here and What’s Next?. LeftEast, 16.10.2023. https://lefteast.org/armenia-in-crisis-how-did-we-get-here-and-whats-next/.

^[13] H. Nazaretyan, Armenia’s Economic Dependence on Russia: How Deep Does It Go?. EVN Report, 03.07.2023. https://evnreport.com/economy/armenias-economic-dependence-on-russia-how-deep-does-it-go/.

^[14] C. Tugal, Turkey at the Crossroads?. New Left Review, 2021 jaanuar-veebruar, nr 127, lk 25–54.

¹⁵ P. Mair, Ruling the Void: The Hollowing of Western Democracy. London, 2013.

^[16] C. Tugal, Elusive Revolt: The Contradictory Rise of Middle-Class Politics. Thesis Eleven, 2015, kd 130, nr 1, lk 74–95.

^[17] V. Bevins, If We Burn: The Mass Protest Decade and the Missing Revolution. New York, 2023.

^[18] C. Tilly, Regimes and Repertoires. Chicago, 2006.

^[19] G. Achcar, The New Cold War: The United States, Russia, and China from Kosovo to Ukraine. Chicago, 2023; D. Sassoon, Morbid Symptoms: Anatomy of a World in Crisis. London, 2021.

20. mail astus Taiwanis ametisse uus president, William Ching-te Lai Demokraatlik-Progressiivsest Parteist (DPP). Inaugu-ratsioonitseremoonia, kus figureerisid hiphop ja K-pop, põlisrahva muusika ja heavy metal, taekwondo-võitlejad ja ooperiakrobaadid – kogu see subkultuuride ja traditsioonide pealtnäha kaootiline popurrii oli midagi lustakat, iseäralikku, lausa veidrat. Avatseremoonia naelaks kujunes küllap lasteteatri Paper Windmill sürrealistlik etteaste. Lavale toodi hiiglaslik, kümne meetri kõrgune vikerkaarelakaga papist „vihmahobune“. Hakka-hiinlaste muinasjuttudes toob selline hobune rahu ja õnne. Teda saatsid tantsivad tiigrid, hiigeljuurviljad, täispuhutud luitsnokad – kõiges selles peegeldus mingi psühhedeelne imestusmoment.

Neile, kes Taiwani tunnevad, oli selles ka midagi väga taivanlikku. Meie esteetilised püüdlused – kui neist üldse mingit sidusust otsida – on inspireeritud hübriidsuse esteetikast: emmatagu maailma, tunnustades samas sisemist marginaaliat! Kuna viis režiimi järjestikku on saart koloniseerinud, siis suhtutakse mingisuguse ühtse esinduskultuuri ideesse umbusu, kui mitte lausa vastumeelsusega. Võrreldagu seda Vladimir Putini tagasivalimisjärgse inauguratsiooniga mõni nädal varem: toretsev, ülitõsine, monotoonne tseremoonia täis õigeusu ikonograafiat, sõjaväerongkäike ja suurtükisaluute.

Samal hommikul, kui Lai ametisse pühitseti, saatis Hiina Rahvavabariik oma sõjalaevad Taiwani territoriaalmerele. Selles polnud midagi uut. Ilma liialdamata iga päev, igal varahommikul ületavad Hiina sõjalennukid ja -laevad joone, mis märgib Taiwani ja Hiina vahelist merepiiri. Ja iga päev teatab Taiwani välisministeerium nendest rikkumistest Twitteris. Näiteks 15. mail anti teada, et joone ületasid 45 lennukit ja 6 laeva. Paistab, et Hiina Rahvavabariik tahab öelda: vaadake, kuidas me teie piiri rikume! Teie piir on midagi teoreetilist, meie teraskered aga midagi reaalset.

Kuidas saaks üks inauguratsioonikõne – mis peaks pühitsema kollektiivse alguse ja lootuse rituaali – puudutada niisugust otsest füüsilist ähvardust sinu igapäevasele eksistentsile? See on õrn teema ning Lai kirjeldas teatava siirusega oma soovi väinaüleste suhete parandamiseks. Aga ta oli ka otsekohene: „Tahan kutsuda Hiinat lõpetama oma poliitilisi ja sõjalisi ähvardusi Taiwani vastu.“ Ja seejärel: „Püüeldes rahuideaali poole, ei tohi me hellitada luulusid. Seistes silmitsi Hiinast lähtuvate ähvarduste ja infiltreerimiskatsetega, peame näitama üles meelekindlust oma riigi kaitsmisel.“

Kuigi Lai sõnad ei läinud kuidagi lahku sellest, mida oli rääkinud eelmine president Tsai Ing-wen, teatas Hiina Rahvavabariik sellegipoolest kolm päeva hiljem, et korraldab sõjaväeõppused kui „tõsise karistuse Taiwani iseseisvusjõudude separatistlike aktide eest“.

Õppused kõlavad muidugi hirmuäratavamalt kui piiririkkumised. Üks Ameerika admiral näiteks väitis, et õppused on peaaegu kindlasti invasiooni „peaproov“. Kuid isegi praegusi sõnu kirjutades kammitseb meid mure, et võime asja välispubliku jaoks üle dramatiseerida. Asi on selles, et tavalised taivanlased – vähemalt pealispinnal – panevad piiririkkumisi vaevu tähele, rääkimata veel erinevusest õppuste ja piiririkkumiste vahel. Tungimised õhu- ja mereruumi on nii tavalised, et on saanud justkui taustamüraks.

Kuid järele mõeldes polnudki vahest kokkusattumus see, et õppustega samal päeval kogunes 100 000 inimest parlamendihoone ette lärmakale ajaloolisele meeleavaldusele. Seal mängiti saksofoni ja lauldi, pandi taro-kaarte ja lõigati soenguid. Demonstreeriti karikatuure Xi Jinpingist, kunstiteoseid, kalambuure, kleepse – mida iganes. Üks meie sõber kommenteeris: „Taivanlased teisendavad oma viha loovuseks.“

Millest säärane rahvahulk? Pealtnäha ei olnud sel midagi tegemist õppustega, vaid see oli kõigest meeleavaldus ühe „siseriikliku“ konflikti puhul. Varuge natuke kannatust, kui me asume seda lahti seletama.

Jaanuaris võitis Lai presidendivalimised, aga tema partei kaotas parlamendis enamuse. Uus parlamendikoosseis vannutati kohe ametisse ning Lai DPP kaks vastasparteid Kuomintang (KMT) ja Taiwani Rahvapartei (TPP) hakkasid läbi suruma reforme, mis laiendaksid seadusandja võimu. KMT on vanakooli partei, mis omal ajal kehtestas Taiwanil peaaegu neljaks aastakümneks sõjaseisukorra. See võitis 52 kohta, edestades DPP-d napilt ühe kohaga ja saades parlamendi suurimaks parteiks. TPP, mille oli 2019. aastal moodustanud Taipei endine linnapea Ko Wen-je, võitis 8 kohta, mis andis talle kaalukeele staatuse. Kuigi TPP oli väitnud, et jääb kahest vanemast parteist „sõltumatuks“, moodustas ta kähku liidu KMT-ga. Alates jaanuarist on sinivalged, nagu neid nende tunnusvärvide järgi nimetatakse, blokeerinud rea mõistlikke seadusi, mis oleksid tugevdanud rahvuslikku julgeolekut.

Milles aga seisnevad need skandaalsed seadused, mida sinivalged on üritanud läbi suruda? Üks on selgelt ebatõhus ja keskkonnale kahjulik. See paneb ette kaevata tunnel läbi Keskmäeaheliku, mis läheks maksma umbes 60 miljardit USA dollarit. Vaieldavam seaduseelnõu laiendaks seadusandja võimu võtta kriminaalvastutusele iga eraisik või ametiisik – sõna otses mõttes igaüks –, kes ei ilmu parlamendi ette tunnistusi andma. Eelnõu algversiooni järgi oleks sind võidud vastutusele võtta „lugupidamatuse“ eest kongressi vastu ja saata kolmeks aastaks vangi. Selline seadus võimaldaks McCarthy stiilis nõiajahti. Ühesõnaga, kui need reformid läbi läheksid, saaks seadusandja võimu hakata keda tahes uurima ja süüdistama.

Kuigi mõningane parlamendireform ja täidesaatva võimu piiramine oleks hea, ärritas meeleavaldajaid ebademokraatlikkus, millega sinivalged püüdsid seadust läbi suruda. Ühel absurdsel parlamendiistungil, mis viis üldise kakluseni – Taiwan on oma parlamendikakluste poolest rahvusvaheliselt kuulus –, polnud rahvaesindajatel aimugi, milline eelnõuvariant hääletusele pannakse.

Kuid sügavamal tasandil – ja selles konks ongi – väljendavad need meeleavaldused arvatavasti hilinenud kollektiivset pahameelt KMT otseste lähenemiskatsete pärast Hiina Kommunistlikule Parteile. Alles eelmisel kuul, mai alguses, käis KMT parteisekretäri Fu Kun-chi juhitud 17-liikmeline KMT delegatsioon Hiinas kohtumas kompartei kõrgete ametiisikutega, nende seas Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi esimehe Wang Huningiga. Viimasel paaril aastal on KMT saadikud käinud 24 ametlikul reisil Hiinas.

KMT reis Hiinasse oli ajastatud päevale pärast USA riigisekretäri Anthony Blinkeni kohtumist president Xi Jinpingiga. Kohtumisel andis Hiina kompartei lubaduse võimaldada rohkematel Hiina turistidel Taiwani külastada. See oli mõeldud Lai vastse valitsuse jalgealuse õõnestamiseks: Hiina kompartei saatis Taiwani rahvale sõnumi, et on valmis kokku leppima KMT rahvasaadikutega, mitte aga võimuparteiga.

Fu on justkui õpikunäide pahelisest poliitikust, kelles on väga vähe positiivseid jooni. Ta on korrumpeerunud, pika vihaga ega vaevu isegi teesklema mingit kodanikuvaimu, ning sellisena on ta Taiwani vanakooli poliitikale iseloomulik. Teda hüütakse Hualieni kuningaks saare idakalda provintsi järgi, mis on tuntud oma kauni looduse ja sotsiaalmajandusliku mahajäämuse poolest, ning tema karjääri on kogu aeg saatnud skandaalid. Ta on kandnud vanglakaristust mõjuvõimuga kauplemise eest, pälvinud süüdistusi seksuaalses ahistamises, maksudest kõrvalehoidmises ja ajakirjanike äraostmises. Kõige kurikuulsam juhtum temaga seoses puudutab „võltslahutust“ – Fu määras komisjoni, millesse ta kuulus, aseesimeheks oma naise, mis on selge nepotismijuhtum ja Taiwani seadustega rangelt keelatud. Fu väitis, et kuigi ta elab oma naisega endiselt ühe katuse all, on nad seaduslikult lahutatud ning seega seadus nende kohta ei käi. Fu oli lahutuse tõepoolest sisse andnud. Mõned aastad hiljem nad „taasabiellusid“.

Kui Fu esindab tüüpiliselt korrumpeerunud Taiwani poliitikut, siis tema liitlane TPP-st Huang Kuo-Chang esindab Taiwani poliitika üht teist arhetüüpi – poliitikuks hakanud tippteadlast. Lõpetanud Taiwani eliitkoolid ja Cornelli ülikooli – kus oli käinud ka esimene demokraatlikult valitud president Lee Teng-hui –, oli Huang varem töötanud teadurina Academia Sinicas, Taiwani teaduste akadeemia õigusinstituudis. Tavalise akadeemilise karjääri kõrval tegi ta ka telgitagust tööd, aidates DPP saadikuid seaduste ettevalmistamisel. 2014. aasta Päevalilleliikumine tõstis ta üleriigilisse rambivalgusse. Selle liikumise ajal oli Huang üks peamisi hääli, kes kritiseeris KMT katseid minna hämaratele tagatoalepetele Hiina komparteiga. Toona ütles Huang: „Minu arvates on liikumine saatnud rahvusvahelisele üldsusele tugeva sõnumi, et Taiwan ei soovi saada Hiina osaks.“ Päevalilleliikumise tuules rajas Huang sõltumatu partei, mis tema sõnul pidanuks tegutsema traditsioonilise kildkondlikkuse ületamise nimel. Partei lagunes ja Huang ühines TPP-ga. Pärast seda on ta võtnud ette ristiretke, et paljastada oma kunagise liitlase DPP väidetavat silmakirjalikkust. Paljude arvates on ta praeguste parlamendireformide niiditõmbaja. Teda peetakse värvivahetajaks.

*

Kes on aga too uus president, kes peaks meid juhtima läbi selle raba ja halvimal juhul ka invasiooni korral? Kuni presidendiks kandideerimiseni oli Lai välismeedias suuresti tundmatu. Taivanlastele on ta olnud aga ammune tuttav. Sündinud 1958. aastal söekaevuri perre, koges ta varakult tragöödiat. Kui ta oli kõigest kahene, lämbus ta isa kaevanduses vingugaasi kätte. Koos viie venna-õega üksikema hoole all üles kasvanuna sai ta arstiks, kes läks 1980ndatel, mil Taiwanil kaotati sõjaseisukord, poliitikasse. Temast sai rahvasaadik 1996. aastal – ajal, kui Taiwan valis esimest korda demokraatlikult presidenti. 2010. aastal sai temast Tainani linnapea ning ta juhtis seda ajalooliselt tähtsat Lõuna-Taiwani linna kaks ametiaega. 2017. aastal nimetas president Tsai Ing-wen ta peaministriks. Tsai teisel ametiajal sai ta asepresidendiks.

Lai tõus kaevuri pojast Taiwani presidendiks on rahvusliku uhkuse allikas. Tegu on ju maaga, mis armastab tõrjutuid. Tähelepanuväärsel kombel ei ole ta ühtedelgi valimistel kaotanud; teda peetakse kõige kogenumaks kohalikuks poliitikuks, kes on tõusnud Taiwani kõrgeimasse ametisse, olles enne seda osalenud rohujuuretasandi valimistel ning täitnud arvutult valitsusameteid. Hoolimata laiast sisepoliitilisest kogemusest puudub tal kogemus välispoliitikas. Selle parandamiseks valis ta oma asepresidendiks Bi-khim Hsiao, kes oli 2020–2024 de facto suursaadik Ameerika Ühendriikides.

Lai peab valitsema oma eelkäija, Taiwani esimese naispresidendi Tsai Ing-weni varjus, kes lahkus ametist kõige kõrgema reitinguga, mis on viimasel 20 aastal ühelgi lahkuval presidendil olnud. Tema kujundas ka DPP ümber domineerivaks poliitiliseks jõuks. Tsai juhtimise all ärkas skandaalidest räsitud partei uuele elule, sest Tsai võttis Taiwani iseseisvuse küsimuses tasakaaluka tsentristliku positsiooni. Tsai, kes on rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist, lubas järgida neoliberaalset tehnokraatlikku agendat. Ta leidis liitlasi suurettevõtjate seast, kes tavapäraselt olid DPP-d umbusaldanud, kuna tahtsid ajada Hiinaga äri ning pidasid DPP-d iseseisvusküsimuses liiga jäigaks. Ühtlasi rakendas Tsai oma vankri ette sotsiaalselt progressiivsete aktivistide energia. Ta võitis 2016. aasta presidendivalimised ennast Päevalilleliikumisega seostades. Tema valitsemisaja tunnussaavutuseks oli toetuse andmine võitlusele samasooliste abielu eest. Oma ametiaja viimasel nädalal kutsus ta RuPauli drag-võistluse võitja Nymphia Windi presidendipaleesse esinema. Tsai märkis: „Tänane Taiwan on globaalne Taiwan ja Nymphia on ühtlasi maailma kuninganna.“

Võib-olla see ongi kõige tähtsam pärand, mille president Tsai on jätnud. Kuigi enamik rahvusvahelisi organisatsioone Taiwani ametlikult ei tunnusta, on Taiwan võitnud rahvusvahelise maine varem kujuteldamatutel viisidel. Taiwanist sai kogu maailmale eeskuju Covid-19 haldamisel, Taiwani juurtega kõrgtehnoloogiafirmasid, nagu Taiwanese Semiconductor Manufacturing Company (TSMC), NVIDIA ja AMD, tunneb praegu igaüks. Vastuolulisemaks sammuks kujunes sidemete tihendamine USA-ga, mida kõige eredamalt väljendas USA esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi külaskäik Taiwanile. USA ja Hiina vaheliste pingete teravnedes viimasel kümnendil on Tsai selgelt püüdnud siduda Taiwani saatust partnerite koalitsiooniga, kuhu kuuluvad Jaapan, Vietnam ja Filipiinid ja mida ühendab hirm Hiina geopoliitiliste ambitsioonide ees.

Kuid Tsai survel teha DPP-st väljapoole vaatav, internatsionalistlik poliitiline partei on olnud ka oma sisepoliitiline hind. DPP-d, mis oli algselt rahva partei, on Taiwanis eneses hakatud üha rohkem nägema suuräride parteina. Usaldus kunagise noorsoopartei vastu on noorte seas kadunud. Võib-olla kõige jahmatavam äraandmine leidis aset 2017. aastal, kui DPP pani oma valitsuse kogu jõu Tööstandardite seaduse ümbertegemisse. Analüütikud on näidanud, et uus seadus soosib pigem tööandjaid kui -võtjaid. DPP muudatused viisid massiliste, kohati vägivaldsete noorsoorahutusteni. KMT ja TPP esiletõus Tsai valitsusaja lõpul ongi suuresti seotud pettumusega noorte seas.

Ometi meenutas president Lai 20. mai inauguratsioonikõne seda, kuidas meil oli president Tsai Ing-weniga vedanud. Põhimõtteliselt kinnitas Lai, et jätkab Tsai Ing-weni agendat. Lai sõnum oli selge: tema juhtimise all säilitab Taiwan selle, mille Tsai oli üles ehitanud. Ta jätkab hoolitsemist demokraatlike riikide ülemaailmse koalitsiooni eest ning Taiwani globaalse positsiooni kaitsmist. Pole juhus, et üks tema avakõnes kõige enam kordunud sõnu oli „maailm“: „Taiwan kuulub maailma“, „Taiwan vajab maailma, nii nagu maailm vajab Taiwani“, „Taiwan tegutseb maailmalaval“.

Tsai stiil oli kuulus oma vaoshoituse poolest; see on hoiak, mida Taiwani presidendid peavadki üles näitama. Vastasel korral kujutaksid opositsiooniparteid nagu ka Hiina neid konflikti „provotseerijatena“. Tavale truuks jäädes mainis Lai sõna „rahu“ 23 korda, „stabiilsus“ 12 korda ja „demokraatia“ rohkem kui 36 korda. Võib-olla kõige tabavam poliitiline avaldus tuli aga ühest viimasest muusikalisest etteastest. Lavale ilmus punkbänd Fire EX. 2014. aastal oli bänd saanud kodu- ja välismaal kuulsaks, kui toetas üliõpilasi, kes olid hõivanud Taiwani parlamendi meeleavaldustes, mis said kuulsaks Päevalilleliikumisena. Laul „Saare päevatõus“ sai protestiliikumise hümniks ning ametisse astuva presidendi kutse tulla esinema avaldas austust tollele ajaloolisele momendile.

*

Sedasama laulu mängiti ikka ja jälle ka meeleavaldustel kõigest mõni päev hiljem, kuid sedapuhku spontaanselt kogunenud puhkpilliorkestri poolt. Kui inauguratsiooni ja protestide vahel leidub järjepidevust, siis on selleks ühesugune loovus, mitmekesisus ja ekstsentrilisus, mis täitis tänavaid.

Meeleavaldust nimetati Sinilinnuks Taiwani kohaliku haraka järgi. Kuigi ametlikke liidreid pole, on paljud kõnelejad 2014. aasta revolutsioonilise, miljonit inimest haaranud Päevalilleliikumise veteranid. Nagu praegunegi liikumine, avaldas ka see meelt KMT salatsemise ja dialoogivõimetuse vastu – KMT juhitav parlament oli tahtnud läbi suruda kaubanduspakti Hiinaga. Päevalilleliikumine haakus Hiina ohuga veelgi otsesemalt. Leping – mille sõlmisid salastatud kohas tollane KMT president Ma Ying-jeou ja Hiina – oleks avanud Taiwani Hiina ettevõtetele alates meediast kuni juuksurite ja restoranideni. Lepingu sisu avalikustanud vilepuhuja Rex How kirjutas: „Hiina kompartei vaatevinklist on lihtsam Taiwan ära osta kui vallutada.“

Meeleavaldajad teavad, et ei saa seaduseelnõude vastuvõtmist kuidagi blokeerida. Muudel maadel annab võimetustunne maad lõhkumisele ja kaosele tänavatel. See pole aga nii Taiwanis, kus iga meeleavaldus paistab justkui enesedistsipliini, individuaalsuse ja vastastikuse hoole kombinatsioon. Üks sõber märkis: „Olen käinud üle maailma paljudel meeleavaldustel, aga miski pole sellesarnane.“ Inimesed organiseerivad arstiabipunkte, jagavad sooja riisitoitu ja kleepse. Nad sorteerivad prügi. Nad pakuvad tasuta vihmakeepe. Nad lehvitavad vaimukate plakatitega, mille on joonistanud või välja printinud. Tänavatele tulevad vana-inimesed, vanemad võtavad kaasa oma väikesed lapsed (nagu tegime meie), sest tunneme end julgelt. See on vabaduse haprust tunnetava rahva kirglik armastusavaldus demokraatiale, valjuhäälne, dünaamiline, kehaline reaktsioon. Nõnda me tuleme ikka ja jälle kokku.

Meeleavalduspaikades kohtuvad eri põlvkonnad, tehes kummarduse ajaloolisele mälule. Ühel meeleavaldusel kutsuti pealavale kunagine poliitvang, kes oli kakskümmend kaks aastat kinni istunud vasakpoolse lugemisgrupi organiseerimise eest. Nägime keskkooliõpilasi, kes osalesid oma esimesel meeleavaldusel: nad oli koolist poppi teinud ja võtnud ette tunnipikkuse rongireisi Taipeisse. Kõnelesime Päevalilleliikumise veteraniga, kes pidas orgaanilist riisifarmi. Tal oli ühes käes päevalill ja teise otsas kuueaastane tütar. Ta oli kohale sõitnud saare põhjakaldalt Yilani linnast.

Meeleavaldajad kasutasid vaimukaid kleepse, plakateid ja loosungeid, mida saab välja printida igas nurgapealses pudupoes. Loosungid on täis kalambuure ja siseringinalju, ristates sageli eri keeli, žanre ja meeme. Meeleavaldajate vahel ringi kõndides võib näha isetehtud plakateid mustade karudega, kassidega ja viidetega Kaug-Ida mangadele või poisteraamatutele. Läbi astus ka Nymphia Wind, seljataga äsjane võidukas visiit presidendipaleesse. Ta ütles, et Taiwanil on poliitika midagi intiimset ja sul on tunne, et võid tõesti midagi korda saata.

Mida oodata tulevikult? Me pelgame poliitilist ummikut. Normaalsel maal käivad ummikud ja suluseisud poliitika juurde. Aga Taiwanil võib suluseis osutuda enesetapuks; me peame olema valmis ja ühtsed, sest Hiina varitseb. Kas rahumeelsed meeleavaldused, vikerkaarehobused ja naljakad meemid aitavad luua paremaid demokraatlikke norme? Kas need suudavad vastu seista Hiina Rahvavabariigi üha kurjakuulutavamatele, ühe laiematele katsetele mõjutada Taiwani siseasju? Võib-olla mitte, aga vähemalt me hukume siis omaenda ainulaadsel viisil kellelegi midagi võlgnemata.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

Sõda Ukrainas ning sellest lähtuv eksistentsiaalne julgeolekuoht – ka meie püsimisele – pole kaugeltki ainult välis- ja julgeolekupoliitika valdkonda kuuluv teema. Geopoliitikal on selged siirded sisepoliitikasse – see mõjutab juba täna ning hakkab tulevikus veelgi enam mõjutama meie demokraatia toimimist, tema tervist ning Eesti ühiskondlikku kliimat laiemalt.

Vahetult pärast Pronksiööd (2007) kirjutasin ma essee nn rahvuslikust kaitsedemokraatiast^[1] ehk sellest, et Eestis oli toona maad võtmas demokraatia vorm, kus säilivad küll kõik demokraatlikud vabadused ja õigused, kuid julgeolekukaalutlustel ja vastavatest domineerivatest diskursustest kantuna peetakse täiesti legitiimseks teatud nn mitterahvuslikke seisukohti ühiskondlikus debatis stigmatiseerida ja välja lülitada. Sedastasin, et selles mudelis muutub keskseks rahvusliku julgeoleku diskursus ning kõike ühiskonnas ja poliitikas toimuvat nähakse läbi vastava prisma.

Geopoliitiline kontekst ja reaalne julgeolekupoliitiline ohufoon on täna sootuks teine kui 2007. aastal – väljakutsed, mis meie ees seisavad, on palju tõsisemad. Ometi on küsimus, kuidas leida mõistlik tasakaal demokraatlike vabaduste säilitamise ja eksistentsiaalsetest julgeolekuohtudest tulenevate imperatiivide vahel, täna veelgi akuutsem kui toona. Seetõttu oleks mõistlik kaitsedemokraatia kontseptsiooni juurde tagasi pöörduda ning selle kohasust tänases situatsioonis uuesti kriitiliselt analüüsida. Seda enam, et kaitsedemokraatia-alane akadeemiline kirjandus on täienenud ning meil on ju reaalne näide juba toimivast kaitsedemokraatiast, nimelt tänane Iisrael. Jättes kõrvale praegu Gazas toimuva ning sellega seotud emotsioonid, võime ometi esitada provokatiivse küsimuse: kas Eesti ja end järjest ohtlikumas geopoliitilises reaalsuses leidvad Balti riigid laiemalt ei hakkagi oma tulevaselt demokraatiamudelilt järjest enam sarnanema Iisraelile? Kui vastus on jaatav, siis mis sellest tuleneda võiks?

Demokraatia ei toimi siiski vaakumis ja on seotud laiemate ühiskondlike arengutega. Kui aastal 1997 visandasid sotsiaal- ja majandusteadlased Eesti võimalikke tulevikustsenaariume,^[2] ühele panid nad nimeks „Militaarne info-oaas“. Nimetatud stsenaarium sedastas toona võimalust, et Lääne ja Venemaa vaheline vastasseis teravneb, Külm sõda puhkeb taas ning Eestist saab selles sisuliselt rinderiik, mis suudab siiski teatud määral kasu lõigata kõrgtehnoloogilisest majandusest. Viimane võib luua teatud arenguvõimalusi, kuid ohutsoonis olek peletab samas ka välisinvestoreid, tagab meile üsna kidura majanduskasvu ning võib tekitada mitut laadi ühiskondlikke pingeid.

Niisiis ongi nüüdse essee peamiseks teemaks see, et kui „militaarses infooaasis“ peaks tõepoolest rakenduma Iisraeli stiilis kaitsedemokraatia, siis mida see võiks Eesti demokraatia ja ühiskonna jaoks lähikümnendeil kaasa tuua?

Mis on kaitsedemokraatia?

Head ning akadeemiliselt hõlmavat definitsiooni on kaitsedemokraatiale (inglise keeles defensive democracy) keeruline leida, kuid Iisraeli sotsioloogi Sharon Weinblumi^[3] kontseptualiseeringute põhjal esitan järgneva määratluse: kaitsedemokraatia on tänapäevase demokraatia harvaesinev erivorm, mis asetab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest printsiipidest, deklareerides, et riigi, rahva ja demokraatliku süsteemi enda eksistentsi nimel on teatud ühiskonnagruppide demokraatlike vabaduste ja õiguste piiramine mõningatel juhtudel vältimatult vajalik, kuid see ei pruugi veel ohustada ühiskondlikke vabadusi tervikuna ega tuua kaasa demokraatia põhiprintsiipidest loobumist.

Niisiis, kaitsedemokraatiates väidetakse, et ükski kodanikuvabadus või -õigus ei saa olla absoluutne. Kui riiki ähvardab eksistentsiaalne oht, on valitsustel õigus demokraatlikku korda erimeetmetega kaitsta, piirates vajaduse korral kodanike vabadusi ja õigusi, et teha selgeks, kes on riigile lojaalsed ja kes mitte, kes on sõbrad ja kes vaenlased. Kui lühidalt kokku võtta, siis kaitsedemokraatiad püüavad leida tasakaalu demokraatlike õiguste/vabaduste ja julgeolekuliste imperatiivide vahel, katsudes seejuures säilitada demokraatliku elukorralduse tuumikväärtusi ja institutsioone.

Kuigi ükski demokraatiateoreetik ei sea kahtluse alla riikide ja rahvaste enesekaitse printsiipi, ollakse peamiselt mures just selle pärast, et võimulolijad kipuvad julgeoleku ja julgeolekustamise sildi all demokraatlikke vabadusi ja õigusi liialt piirama. Piir, kus minnakse juba liiale ja laskutakse autoritaarsusse, on vaevumärgatav ja tihti ei suuda ka julgeolekuärevusest küllastunud ühiskond enam valitsustele sellest adekvaatselt märku anda. Tänane Iisrael peaminister Benjamin Netanyahu all illustreerib neid riske suurepäraselt.

Kaitsedemokraatia on Iisraelis praegu ametlik doktriin juba 1980. aastatest. Toona oli Iisraeli ülemkohtus arutlusel palestiinlaste parteilt valimistel kandideerimise õiguse äravõtmine, ja sellest alates on „kaitsedemokraatia“ mõiste ka laiemalt Iisraeli poliitilises diskursuses käibele tulnud.^[4]

Siinkohal on siiski oluline eristada kaitsedemokraatiat teistest sarnase kõlaga mõistetest. Paljud demokraatiateoreetikud kõnelevad ennastkehtestavast või sõjakast demokraatiast (inglise keeles militant democracy).^[5] Sarnaselt kaitsedemokraatiale on viimati mainitud demokraatiamudeli tuumikarusaamaks, et demokraatiad peavad olema suutelised end oma potentsiaalsete vaenlaste eest kaitsma. Kuid vaenlaste all peetakse siinkohal silmas siseriiklikke jõude ehk siis autoritaarseid väärtusi propageerivaid äärmusparteisid, nii paremalt kui vasakult. Teisisõnu, kui kaitsedemokraatia tegeleb eksistentsiaalsete välisohtudega ja sellega seonduva „viienda kolonniga“, siis ennastkehtestaval demokraatial on pigem kitsam sisepoliitiline fookus, ta püüab taltsutada äärmuslikke erakondi ja liikumisi.

Kaitsedemokraatia neli tunnust ja Eesti kontekst

Järgnevalt püüan ma kaitsedemokraatia fenomeni üksikasjalikumalt lahata, sidudes selle nelja võtmetunnust Eesti viimaste arengutega. Nimetatud tunnused on taas tuletatud Sharon Weinblumi suurepärasest Iisraeli-teemalisest raamatust, kus ta neid sellisel kujul otseselt ei loetle, kuid pakub kaitsedemokraatia mõistele väga hea teoreetilise põhja.

Olgu kohe öeldud, et kui ma alljärgnevas analüüsis vihjan Kremli-meelse vene vähemuse õiguste teatavale piiramisele, siis ma kindlasti ei arva, et see oleks tänases olukorras olnud õigustamatu (rõhutan seda ekstra üle, et tõrjuda võimalikku kriitikat). Küll aga püüan ma eri tunnuste puhul rõhutada, et kaitsedemokraatia on nagu kahe teraga mõõk: ühelt poolt aitab ta efektiivselt tõsta riigi julgeolekutaset, kuid sellega liialt energilisel vehkimisel võib see hakata haavama demokraatia kudet ennast.

1. Kaitsedemokraatiates on demokraatliku ühiskonna tuumikvabadused ja –õigused kõik tagatud, kuid sõltuvalt julgeolekupoliitilisest ohufoonist võidakse neid siiski piirata teatud ühiskonnagruppide suhtes.

Niisiis, kaitsedemokraatiat oleks vale klassifitseerida mingiks autoritaarsusse kalduvaks hübriidrežiimiks. Samas tuleb teha ka teatud mööndusi, kui püüame seda liigitada täisvereliste liberaalsete demokraatiate sekka. Viimast just seetõttu, et kuigi kaitsedemokraatial on olemas kõik tänapäevase lääneliku demokraatia tunnused (vabad valimised, võimude lahusus, õigusriiklus, sõna- ja meediavabadus, vähemuste õiguste kaitse jne), siis just valimistel osalemist (hääletamis- või kandideerimisõigus), sõna- ja meediavabadust, koosoleku- ja ühinemisvabadust, usuvabadust või kodakondsuse ja elamisloa saamise reegleid võib teatud gruppidele või isikutele julgeolekukaalutlustel piirata.

Vaadates seda, mis on Eestis ja ka teistes Balti riikides viimastel aastatel toimunud, ei ole just raske märgata, kuidas on süstemaatiliselt (ja enamasti ka õigustatult) püütud ahendada Kremli agressioonisõda õigustavate aktivistide ja institutsioonide tegevusvabadust. Mäletavasti piirati juba sõja alguses otsustavalt Kremli-meelsete telekanalite levikut; keelati igasugused aktsioonid, meeleavaldused ja sümboolika, mida võis seostada agressioonisõja õigustamisega; Putini-meelsete aktivistide elamisluba Eestis ei pikendatud, vaid nad saadeti riigist välja, jne. Oleks küll liialdus pidada usuvabaduse piiramiseks valitsuse hiljutist püüdlust haakida siinne vene õigeusu kirik lahti Moskva patriarhaadi eestkostest, kuid normaalses olukorras liberaalsed demokraatiad seesuguseid meetmeid ei kasutaks. Initsiatiiv võtta Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõigus kohalikel valimistel on juba palju tõsisem samm „täisverelise“ kaitsedemokraatia poole, sest siin ei kitsendata õigusi mitte indiviidi- ja institutsioonipõhiselt, vaid piirangud kehtestatakse juba grupipõhiselt (praktika, mida Läänemaailma liberaalsetes demokraatiates üldiselt ei kasutata ja varmalt ei tolereerita).

2. Kaitsedemokraatias kujutatakse riiki ja demokraatiat pidevalt ohustatuna, mistõttu paljude poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade julgeolekustamine muutub uueks normaalsuseks.

Kuigi julgeolukuohud pole kaitsedemokraatias kaugeltki imaginaarsed, ei jäta osa poliitilisest või sõjalisest eliidist ometi kasutamata võimalust musti värve juurde lisada, kutsudes ühiskonnas esile pideva ohu- ja ärevustunde ning süvendades sellega vaenlasest ümberpiiratud kindluse mentaliteeti. Tulemuseks on erinevate poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade progresseeruv julgeolekustamine.

Julgeolekustamise (securitization) mõiste pärineb rahvusvaheliste suhete vallast ning seostub üsna laialt tuntud Kopenhaageni koolkonna töödega.^[6] Julgeolekustamist võib lühidalt defineerida kui erinevate poliitikavaldkondade ja -teemade seostamist julgeolekuohtudega, mis võimaldab neis valdkondades erakorraliste meetmete rakendamist ning tekitab ühiskonnas tunde, et antud teemad vajavad ekstra tähelepanu ja täiendavaid ressursse. Julgeolekustamise puhul pole isegi niivõrd oluline tegelik ohutase, loeb see, kuivõrd suudetakse avalikkust diskursiivselt veenda, et teatud valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga. Seetõttu on julgeolekustamine pigem nn kõneakt, kus erinevad toimijad võivad isegi võistelda, kui edukalt õnnestub neil endale sobivaid teemasid (olgu selleks siis immigratsioon, terrorism, kliimamuutus, rahvusküsimus, sündimus vmt) poliitilistes debattides julgeolekustada.

Kaitsedemokraatias, kus kujutatud riskid on eksistentsiaalset laadi ja ohustatud pole mitte pelgalt siseturvalisus ja heaolu, vaid rahvuse ja riigi püsimine tervikuna, võime rääkida koguni süvajulgeolekustamisest (deep securitization).^[7] Isegi kui julgeolekustamine on selles olukorras kahtlemata õigustatud, hakkavad julgeolekustamise diskursused tänu poliitikute võimuambitsioonidele tasahilju vallutama ka neid ühiskonnaelu sfääre, kuhu nad demokraatlikes ühiskondades ei sobi. Julgeolekustamine on nimelt poliitikutele ülimalt mugav relv, sest sellega saab: (a) tõsta endile ja oma parteidele mugavaid teemasid ühiskondliku debati keskmesse, väites, et kui me nüüd nendega ei tegele ja sinna lisaressursse ei suuna, on kuri karjas; (b) vaigistada oma vastaseid ja kriitikuid – kui mingi teema või poliitiline lahendus on juba edukalt julgeolekustatud, lakkab koheselt ka argumenteeritud avalik debatt, sest vastasrinnet ja kahtlejaid saab kergelt tembeldada nt eestivastasteks, Kremli-meelseteks jne; (c) poliitikud saavad juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale neile ebamugavatelt ja kompleksseid lahendusi nõudvatelt teemadelt (nt tegeleme me täna Vene kodanike valimisõigusega, punamonumentidega ja haridusreformiga, aga väga vähe küsime Ida-Virumaa majandus- ja sotsiaalprobleemide kohta). Niisiis, vastupidiselt avatud demokraatliku ühiskonna aluseeldustele avab permanentne julgeolekustamine tee ka võimu kuritarvitamisele ja kontsentreerimisele, avaliku ühiskondliku debati ahendamisele ja kriitiliste häälte efektiivsele tasalülitamisele.

Julgeolekustamises pole Eesti poliitikas midagi uudset. Vene ohtu ning siinset vene vähemust on julgeolekustatud juba taasiseseisvumisest alates. Ohtlikke piire hakkas aga julgeolekustamise diskursus kompama Pronksiöö järel, kui valitsev Reformierakond kasutas seda üsna efektiivselt oma võimupositsiooni kindlustamiseks, kriitiliste häälte marginaliseerimiseks ühiskondlikus debatis ja teatud poliitikate õigustamiseks (kuni selleni välja, et vihjati: kes pole nõus toonase finantskriisi-aegse valitsuse kärpepoliitikaga, on ühes paadis Savisaare ja Kremliga).

Julgeolekustamine on enesestmõistetavalt saanud uut hoogu pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Nagu eespool vihjatud, siis kahtlemata on see olnud teatud piirini vägagi õigustatud ja vajalikki.

Vaadelgem nüüd ja mõtelgem, milliseid teemasid on poliitikud viimase kahe ja poole aasta jooksul julgeolekustanud või katsunud seda teha: energiapoliitika (energiasõltumatus ja rohepööre), kaubandussuhted Venemaaga, haridusreform, punamonumendid ja nõukogudeaegsed arhitektuurimälestised, Vene kodanike valimisõigus, parempopulism (EKRE sõnumite ja agenda sidumine Kremli-meelsusega), Ukraina põgenikud ja Ukraina abistamine (EKRE-poolne vastunarratiiv), valitsuse eelarvepoliitika (Isamaa) jne. Sellele loetelule võib lisada veel sotsiaaldemokraatide narratiivi, kes (õigustatult või õigustamatult) väitsid enne 2023. aasta riigikogu valimisi, et „toimetulek on julgeolek“. Nii olemegi kaitsedemokraatia tingimustes jõudmas sinnamaale, et sellel, kuidas me korraldame edaspidi oma sotsiaal-, tervishoiu- ja regionaalpoliitikat, on juba kaudselt või otseselt Vene ohu pitser peal. Kui nii edasi läheb, siis on meil varsti kergem loetleda neid poliitikavaldkondi, mis ei ole julgeolekustatud, kui neid, mis juba on.

Selle kõige juures oleme näinud ka julgeolekustamise varjukülgi: erakonnad kasutavad julgeolekudiskursust üsna varmalt just oma teemadele tähelepanu juhtimiseks ja oma sisepoliitilise positsiooni kindlustamiseks (nt Isamaa ja punamonumendid ning valimisõiguse temaatika); edukat julgeolekustamise strateegiat rakendades on võidetud koguni valimisi (Reformierakond ja 2023. aasta riigikogu valimised); kannatab mitmekesiseid hääli esindav ja argumenteeritud ühiskondlik debatt, sest kriitilised ja kahtlevad hääled saavad juba eos endale Kremli-meelsuse templi otsaette (nt haridusreformi ja punamonumentide temaatika), jne. Tegelikult paneb mind isegi imestama see, et Reformierakond ja Kaja Kallas on julgeolekustamist enda ja oma partei positsiooni kindlustamiseks palju vähem kasutanud, kui seda võinuks eeldada. Ansip ja Pronksiöö näitasid ju ilmekalt kätte, kui kaugele siinkohal minna saaks. Samas, meil pole mingit garantiid, et järgnevad peaministrid ei otsusta Kallase „vigu“ korrigeerida.

3. Kaitsedemokraatiates jaotatakse inimesed kolme kategooriasse: lojaalsed kodanikud, kahtlased kodanikud ning vaenlased. Kahe viimase stigmatiseerimisele/marginaliseerimisele või nende õiguste piiramisele saab vajadusel põhjendusi leida.

Weinblum, kes on antud kategooriad ka oma raamatus Iisraeli näitel kenasti visualiseerinud, lisab, et kõige fluiidsem ja ähmasem, aga samas demokraatia säilimise seisukohast olulisim on just too keskmine, „kahtlaste kodanike“ (suspicious citizens) kategooria. Kui see paisub liialt suureks, on demokraatlik pluralism ja sõnavabadus juba ohus.

Kui kohandaksime antud skeemi Eestile (vt joonis 1), siis lojaalsete kodanike kategooriasse kuulub ühiskonna enamus, keda võib määratleda kui „õigeid eestlasi“. Nende lojaalsuses pole kahtlust ning teatud reservatsioonidega võib siia paigutada kõigi mõõdukalt parempoolsete või rahvuskonservatiivsete parteide (Reformierakond, Isamaa, Eesti 200 jt) valijad ja vaiksed poolehoidjad (vt joonis 1).

Palju huvitavam on aga „kahtlaste kodanike“ kategooria, kuhu alla lähevad kõik need grupid, kelle osas piisab isegi õrnast kahtlusevarjust, et nad võivad tahtmatult või tahtlikult, kaudselt või otseselt toetada Kremli narratiive ja agendat. Kasutan joonisel väljendit „potentsiaalselt kahtlased kodanikud“, sest mitte kõik loetletud grupid ei kuulu täna, aastal 2024, antud kategooria alla, kuigi ajalooliselt on sinna liigitunud nii mõnigi neist. Vastav seltskond on tõesti seesmiselt ülimalt kirju: sinna kuuluvad inimesed EKRE toetajatest (levinud narratiiv, et Kreml kasutab parempopulistlikke jõude oma eesmärkide saavutamiseks Euroopas) kuni vasakintellektuaalideni ja SDE valijateni (Eesti paremringkondades omaks võetud kummaline arusaam, et igasugune vasakpoolsus seostub kommunismiga ja selle kaudu koguni varjatud Kremli-meelsusega ja Putini-ihalusega), rääkimata muidugi venekeelsetest inimestest laiemalt (kellesse rahvuslikud ringkonnad on alati umbusuga suhtunud).

Vaenlaste kategooria puhul on aga pilt üsna selge – siia lähevad üheselt ja ametlikult Kremli huve ja jutupunkte levitavad isikud ja organisatsioonid ning needki elanikud, kes väljendavad praeguses sõjas toetust pigem Putinile, mitte Ukraina ja läänemaailma poolele.

4. Kaitsedemokraatias on alati ruumi vastupanuks ja domineerivate julgeolekustamise narratiivide kahtluse alla seadmiseks. Meedial ja kodanikuühiskonnal on selles mudelis kõrgendatud vastutus demokraatia valvekoertena.

Kuna sõnavabadus ja meediavabadus säilivad ka kaitsedemokraatia olukorras ning piirangud seatakse esialgu tõesti üsna spetsiifilistele ja kitsastele gruppidele (neile, keda eelmises lõigus sildistasime otseselt „vaenlasteks“), siis on alati neid, kes seavad eliidi propageeritud julgeolekustamise diskursused kahtluse alla ning annavad häirekella, kui võimulolijad hakkavad oma võimupiire „julgeoleku“ sildi all liialt laiendama ning ühiskondlikku debatti ahendama. Need aktivistid väidavad end kaitsvat sõnavabadust, ühiskondlikku pluralismi ja vähemuste õigusi.

Kaitsedemokraatiate suurim pingekoht ja peamine võitlusareen ongi küsimus, kes kuulub või ei kuulu „kahtlaste kodanike“ kategooriasse. Siinkohal on kodanikuühiskonnal ja meedial eriti kaalukas roll, sest funktsioneeriva demokraatia huvides on ülimalt oluline see kategooria võimalikult piiratuna hoida. Kui „kahtlasi kodanikke“ hakkab olema juba liialt palju, siis on pööre autoritarismi vältimatu: võimulolijatel pole enam mingeid piire ees, sest kriitikud ja opositsionäärid saab siis alati „rahvusvaenlasteks“ tembeldada ja neid kas ignoreerida või kõrvale lükata.

Eesti puhul ma viimati mainitud riski kindlasti veel ei näe. Me olime küll tunnistajaks sellele, et meedia ja kodanikuühiskond vaikis ja isegi kiitis takka, kui viimaste parlamendivalimiste ajal üritati EKRE-t üheselt seostada Kremli-meelsusega ja kleepida talle külge Prigožini-abistaja silti. Peale idavedude skandaali ei antud armu ka Vene-suunalisi ärisidemeid hoidvatele ettevõtjatele. Samas, ei punamonumentide teisaldamise ega eriti valimisõiguse piiramise osas pole meedia paremerakondade julgeolekustamise diskursusega üheselt kaasa läinud – lubatud on kosta ka alternatiivsetel häältel ning need on ajapikku isegi valjemaks muutunud (nt valimisõiguse piiramise debattides).

Eesti demokraatia tulevik ja elujõulisus hakkabki sõltuma sellest, kas meedia ja kodanikuühiskond suudavad ka edaspidi ära tunda julgeolekustamise diskursusi, mis võivaid demokraatia kudet kahjustada, neile adekvaatselt reageerida ning vajadusel hädasignaali anda. Kui see võime hakkab känguma, saab ühes sellega hoobi ka Eesti demokraatia. See ülesanne võib aga hakata meediale ja vabakonnale lõpuks üle jõu käima, kui ühiskondlikud pinged ja võõrandumine liialt suureks kasvavad. Viimane võib aga juhtuda just siis, kui realiseerub „militaarse infooaasi“ tulevikustsenaarium, millesse Eesti on kõigi tänaste märkide järgi sisenemas.

Demokraatia riskid militaarses infooaasis

Eesti teadlaste visandatud tulevikustsenaarium „militaarne infooaas“ sündis 1990. aastate keskel, kui ristati kaks Eesti võimalikku arengut kujundavat võtmetelge: riikide geoökonoomiline suhe Ida-Lääne suunal ning Eesti võimekus haakuda kõrgtehnoloogilisema majandusmudeliga.^[8] Antud stsenaarium nägi ette, et Venemaal toimub pööre autoritaarse režiimi taastamise suunas, mistõttu suhted Läänega teravnevad ning uues külma sõja õhkkonnas saabki Eestist Lääne eelpost ettearvamatu ja agressiivse Venemaa vastu. Samas arvati, et Eesti suudab selleks ajaks piisavalt haakuda kõrgtehnoloogilise majandusega, mistõttu meist võib kujuneda Lääne kõrgtehnoloogiliste ettevõtete (eriti nende, kes tegutsevad sõjanduse ja sellega seotud valdkondades) toodete testimiskoht (sellest ka „infooaasi“ metafoor).

Kuigi esmapilgul näib antud stsenaarium isegi positiivne, pole see lähemal süvenemisel kaugeltki nõnda. Ohutsoonis asumise tõttu hakkavad kokku kuivama välisinvesteeringud (v.a piiratud sõjalise tootmise ja infrastruktuuriga seotud valdkondadesse), majanduse kasvupotentsiaal jääb väga tagasihoidlikuks, surve kaitsekulutuste kõrgel hoidmisele on suur, mistõttu maksutase on kõrge jne. Ühiskonnas tekib mitmeid pingekohti, millest kõige ilmsemad avalduvad rahvussuhete pinnal, kus Venemaa üritab siinset venekeelset vähemust „viienda kolonnina“ ära kasutada. Isegi kui see ei õnnestu, võimaldab pinev julgeolekuolukord valitsusel oma võimupiire laiendada ning ühiskondlikku meelsust enam kontrollima asuda (toona räägiti isegi nn „propagandaministeeriumi“ asutamisest).

Kui aga siit edasi mõelda, siis ühiskondlikke pingekohti oleks selle stsenaariumi realiseerumisel veelgi, kuigi toona teadlased neid nii detailselt ei kirjeldanud. Militaarse infooaasi tingimustes oleks võitjate kiht tegelikult üsna kitsuke – kasu saavad need, kes on otseselt või kaudsemalt seotud Lääne toetatud kõrgtehnoloogilise militaarkompleksiga ja infrastruktuuri teenindamisega (valitud Eesti regioonides). Ülejäänud ühiskonna kanda jäävad pigem kulud: kidur majanduskasv ja vähesed investeeringud pakuvad piiratumal arvul töökohti muudes sektorites, kaitsekulutuste paisumine ning üldise rikkuse kasvu aeglustumine tähendavad aga, et tuleb otsustavalt kärpida sotsiaalkulutusi, tervishoidu, haridust jt heaoluriigi valdkondi. Pidevalt vajavad lahendamist dilemmad nagu „kahurid vs korralikult rahastatud ülikoolid“, „kahurid vs elamisväärne pension“, „kahurid vs lastetoetused“, „kahurid vs regionaalarengu toetamine“ jne, kuid julgeolekuimperatiivide ning kaitsedemokraatia olukorras on meile kõigile teada, millise vastuse need lõpuks enamasti saavad.

Niisiis kaitsedemokraatia rakendumise korral militaarse infooaasi tingimustes, kus on üsna piiratud arv võitjaid ja peamiselt vaid kaotajad, on potentsiaal poliitiliseks võõrandumiseks ja rahulolematuseks märkimisväärne. See võib avada tee demagoogidele ning autoritaarsete instinktidega poliitikutele, kes kaitsedemokraatia olemusse sisse kirjutatud julgeolekustamisdiskursustega manipuleerides hakkavad eriti vastutustundetult oma võimupiire laiendama ning demokraatlikke vabadusi kitsendama. Võõrandunud ja rahulolematus ühiskonnas kohtavad sellised katsed vähem vastupanu, eriti kui vabakond ja meedia ei suuda õigel hetkel hädapidurit tõmmata.

Kokkuvõtteks

Ei kaitsedemokraatia ega militaarne infooaas ole midagi, milles me tegelikult lähitulevikus elada sooviksime. Ometi viitavad mitmed märgid sellele, et see on väga tõenäoline Eesti lähitulevik. Meil tuleb kohaneda ning olla teadlikult valmis mitte ainult uut laadi julgeolekuriskideks, vaid ka uuteks ühiskondlikeks ja poliitilisteks pingekohtadeks. Demokraatiat ohustavad riskid tuleb aga võtta ilmselt kõrgendatud tähelepanu alla, kuivõrd kaitsedemokraatiast on üsna kerge libiseda hiilivasse autoritaarsusse, sest süvajulgeolekustamise tagajärjel pole demokraatia mitmed loomulikud kaitsemehhanismid enam alati täies töökorras. Autoritaarset või poolautoritaarset Eestit ei pruugi aga meie lääneliitlased enam kuigi varmalt aktsepteerida.

^[1] T. Saarts, Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. Vikerkaar, 2008, nr 4/5, 2008.

^[2] Eesti tulevikustsenaariumid 1997.  Toim. G. Raagma, E. Terk. Tallinn; Tartu, 1997.

^[3] S. Weinblum, Security and Defensive Democracy in Israel: A Critical Approach to Political Discourse. London; New York, 2015.

^[4] Vt sealsamas.

^[5] Vt ülevaadet liberaalse demokraatia kaitsemehhanismidest: T. Saarts, P. Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? Sirp, 13.05.2022.

^[6] B. Buzan, O. Wæver, J. de Wilde, Security: A New Framework for Analysis. Boulder, 1998; T. Balzacq, The Three Faces of Securitization: Political Agency, Audience and Context. European Journal of International Relations, 2005, kd 11, nr 2, lk 171–201.

^[7] U. Abulof, Deep Securitization and Israel’s „Demographic Demon“. International Political Sociology, 2014, kd 8, nr 4, lk 396–415.

^[8] Eesti tulevikustsenaariumid 1997.

Nagu lehepealkirjadest iga päev näha võib, on sõjad kohutavad sündmused. Need näitavad inimest halvimast küljest, üksteist suurel arvul sandistamas ja tapmas; ja saavutamas oma eesmärke, kui üldse, määratu majandusliku ja sotsiaalse hinnaga ning kohutavate inimkadudega. Ometi on relvajõu kasutamine kõigest üks neljast viisist, kuidas inimesed mis tahes ihaldusväärseid materiaalseid või ideaalseid ressursse omandada võivad. Ma olen neid viise määratlenud kui sotsiaalse võimu nelja allikat – sõjaline, ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik –, mis on jälgitavad läbi kogu inimajaloo.^[1] Miks kasutavad inimesed välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks nii tihti relvajõudu, mitte koostöönorme, kaubavahetust või diplomaatiat?

Valitsevad teooriad sõja põhjuse kohta pärinevad rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast. See traditsioon esitab kaks peamist kontseptsiooni. Esiteks rahvusvaheliste suhete anarhiline loomus. Vastupidiselt seaduslikkusele, mis kehtib õigusriikide sees, puudub riikide kohal rahvusvahelist õigust teostav ülemaailmne vahekohtunik. Nii muretsevad riigid alati teiste riikide kavatsuste pärast; nad arutlevad, et mida suurem on nende oma võim, seda vähem tõenäoliselt neid rünnatakse, ja ehitavad seepärast kõik üles oma relvajõude. See viib aga „julgeolekudilemmadeni“, kuna relvastumine paneb nende rivaalidki sõjaväelist valmisolekut eskaleerima.^[2] Veel enam, vähene julgeolek tähendab, et kõik osapooled võivad väita end tegutsevat legitiimse enesekaitse nimel. See on kaalukas argument, aga vajab täpsustamist. On tõsi, et geopoliitilised suhted alluvad reeglitele üldjoontes vähem kui ühiskondlikud suhted riikide sees, aga rahvusvahelist „anarhiat“ tuleks käsitleda kui muutujat, mida esineb ajaloos eri määral. Nagu realistid samuti tunnistavad, võib hegemoonne riik geopoliitilise korra ja rahu nimel sekkuda konfliktidesse jõuga; musternäideteks on Suurbritannia 19. sajandil ja USA alates 1945. aastast. Hegemoonid on siiski olnud haruldased, sest teised riigid võivad moodustada ülivõimu vastu „tasakaalustavaid“ liite. Niisiis on arusaam rahvusvahelisest anarhiast kui sõja põhjusest kasulik, aga eri oludes erinevalt. Pealegi kipub see varju jätma võimalust, et sõja põhjused on sisepoliitilised.

Realismi teine keskne tees väidab, et riigid on ratsionaalsed ja ühtsed tegutsejad, kes kasutavad hoolikalt kalkuleeritud vahendeid, et maksimeerida oma eesmärkide saavutamise šansse. John Mears-heimer ütleb kokkuvõtlikult: „Suurvõimud on ratsionaalsed tegutsejad. Eriti kaaluvad nad teiste riikide eelistusi ja seda, kuidas nende enda käitumine võib mõjutada teiste riikide käitumist ja kuidas teiste riikide käitumine võib mõjutada nende enda ellujäämisstrateegiat. Lisaks pühendavad riigid pikale perspektiivile sama palju tähelepanu kui oma tegude vahetutele tagajärgedele.“^[3]

Ometi langetatakse otsused sõja ja rahu üle tavaliselt äärmiselt stressirohkes õhkkonnas keset kasvavaid kodu- ja välismaiseid pingeid. Anarhia sünnitab hirmu teiste ees, mis suureneb sedamööda, kuidas sõja võimalus kasvab; need tingimused soodustavad vihast või paanilist käitumist, mitte rahulikku kalkuleerimist. Seetõttu ei rõhuta mitte kõik realistid kalkuleerivat tõhusust. Kenneth Waltz näiteks väidab, et tihti tegutsevad riigid hoolimatul mittestrateegilisel moel, kuid saavad sel juhul süsteemilt karistada, samas kui ratsionaalselt tegutsevaid riike süsteem premeerib. Sellise teooria järgi ei iseloomusta ratsionaalsus mitte üksikriiki, vaid süsteemi varjatud kätt.^[4]

Järgnevas sean ma need oletused sõja ratsionaalsuse kohta küsimuse alla. Lähtudes laialdasest ajalooülevaatest, mis hõlmab Vana-Roomat, keiserlikku Hiinat, keskaja Jaapanit, Euroopat, Ladina-Ameerikat ning 20. ja 21. sajandi sõdu, vaatlen ma sõja ajendeid ning seda, mil määral olid vahendid soovitavate eesmärkide järgi ratsionaalselt kalkuleeritud.^[5] Seejärel ma küsin: kui sõda polegi olnud nii ratsionalistlik, nagu realistid tahavad näidata, siis miks? Paigutades sõjad nende ajaloolisse ja keskkondlikku konteksti, teen ma kindlaks tegutsejad ja vaatlen nende motiive. Miks – ja kes – need surmlikud konfliktid valis või nendesse komistas, jättes kõrvale mõõtmatult vähem laastavad alternatiivid?

1. Sõttamineku otsus

Sõda allutab valitsejad, väejuhid ja sõdurid heitlikule sõjaõnnele. Saanud käsu sõjaks valmistuda, panevad kindralid kokku lahinguplaanid ja mobiliseerivad ressursid – selle ülimalt kalkuleeriva faasi vältel valitseb kortermeistrite logistika. Aga kui juba astutakse vaenlasega lahingusse, läheb päris põrgu lahti. Sõdurid kogevad sõdimist hirmuäratava kaosena, alates varasemate perioodide raevukast ihude rahkimisest kuni moodsa sõja kalkuseni, kus suurtükivägi ja jalavägi annavad turmtuld kauge vaenlase pihta, olles siiski kaitsetud juhusliku surmasaamise eest, mis võib neile ette hoiatamata taevast kaela sadada. Veel enam, hoolikalt ettevalmistatud plaane on vaenlase ootamatu käitumise või lahinguvälja ettenägematu pinnamoe tõttu harva võimalik ellu rakendada. Seda tähendas Clausewitzil sõja „hõõrdumine“, Ibn Haldunil tulemuste „varjatud põhjused“, see andis alust Napoleoni ütlusele, et pole vähimatki kindlust, et ükski operatiivplaan pärast esimest kokkupõrget peamise vaenuväega kehtima jääks. 14.–15. sajandi Saja-aastase sõja ajal Prantsusmaa ja Inglismaa vahel otsustas maastiku või vaenlase paiknemise ootamatus kuus lahingut seitsmest suurimast. Ameerika üksuste väikesed lahingud Teises maailmasõjas ja Vietnamis otsustas tihti maastik, tehtud vead, vedamine või ootamatu vaprus.^[6] Tänapäeval võib ootamatu loomuga sõjategevusest leida näiteid Etioopias, Somaalias, Jeemenis, Ukrainas – ja teistsugusel moel Palestiinas.

Vana-Roomast Vietnamini

Aga kui lahingut peetakse sõjaudus, kuidas on siis lugu algsete otsustega sõda alustada? Kas neid saab nimetada rangelt ratsionaalseteks? Rooma senat vaidles sõja ja rahu otsuste üle põhjalikult. Ent argumendid keskendusid oodatavale majanduslikule kasule – eirates selle hinda inimeludes –, ning tihti olid alltekstiks sisepoliitilised rivaliteedid. Enamasti kiideti sõttaminek heaks, kui just mõni kiivas senaator vahele ei astunud, et tõkestada oma rivaali teed sõjaväe ülemjuhatajaks. Kui liigse enesekindluse tõttu lüüa saadi, reageeris senat tavaliselt inimressurside lisamisega, kuni Rooma sõjast võidukana väljus. Roomlaste jaoks ei olnud sõda õigupoolest „valiku“ küsimus, see oli nende põhitegevus, ajalooliselt nende militariseeritud institutsioonidesse ja kultuuri sisse kodeeritud. Nad olid valmis võidu nimel ohverdama rohkem kui nende vastased. Kartaagolased seevastu väärtustasid kõrgemalt majanduslikku heaolu ja keeldusid ohverdamast sama palju kui Rooma. Seetõttu nad kaotasid Puunia sõjad – ja Kartaago hävitati. Militariseeritud kultuuridest leidub palju teisigi näiteid: endistest barbaritest Yuani ja Qingi dünastiate valitsejad Hiinas, mongolid, mandžud, asteegid ja araabia vallutajadünastiad käitusid kõik roomlaste kombel ja läksid sõtta iga kord, kui võimalus avanes.

Kaks Songi dünastiat (960–1279) näitasid üles erinevat suhtumist sõjasse. Esimene Songi keiser Taizu oli eeskujulik realist ja pidas ründesõdu, kombates enne ettevaatlikult vaenlast, et kindlaks teha, kas võit on tõenäoline, ning koondades hoolikalt küllaldased relvajõud. Tema järeltulijad aga algatasid kuus ründesõda, millest ainult üks oli edukas, üks oli kulukas viik ning neli selged lüüasaamised. Nende arvestused ajas kiiva mitu tegurit: emotsionaalne revisionism, mis nõudis „kaotatud territooriumide“ tagasivallutamist, sisepoliitilised konfliktid, ühe keisri kõikemattev auahnus ja valede liitlaste valik. Teised Songi dünastia valitsejad eelistasid agressioonile lepitust, valides diplomaatia, kultuurilise koostöö ja kauplemise mitte nõrkuse pärast, vaid soovides rahumeelset majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Seevastu viimased Songi keisrid – ja ka viimased Mingi keisrid – kiirendasid omaenda tsivilisatsiooni kokkuvarisemist, andes oma nõrkust eirates impulsiivseid lööke, selle asemel et otsida lepitust. Songi kogemus ei kipu realismi kinnitama.

Ega kinnita seda ka Euroopa ajalugu. Ajavahemikus 1400–1940 sai enamik sõdu alustanud Euroopa valitsejaid lüüa.^[7] Oleks vahest liialdus öelda, et keskaja monarhid oma vahendeid hoolikalt ei kalkuleerinud, aga sõda oli põhiline, mida need valitsejad tegid, kui olid solvunud või auahned või pidid maandama oma nooremate poegade tormakat energiat või kindlustama oma võimu kodumaal. Üheskoos sooviga säilitada oma staatust, au ja kuulsust dikteerisid need motiivid parunite kokkukutsumise, raha laenamise või maksude kehtestamise ning lahingusse mineku just niisuguste parunivägedega, nagu parajasti kokku tulid, ilma et kuningas saanuks seda ette ennustada. Sõjapidamine polnud niivõrd valiku küsimus, vaid keskaja monarhide sundus. Varauusaegsed Euroopa valitsejad saatsid lahingusse elukutselisi armeesid ja laevastikke, aga nemadki läksid endiselt sõtta solvumusest või auahnusest. See polnud alati „valik“, sest sõjakad poosid eskaleerusid sageli tahtmatuks sõjaks.

Paremini käib Waltzi mõistes realismi käsi postkoloniaalses Ladina-Ameerikas. Siin kaotasid 19. sajandi sõjaalgatajad kuus ja võitsid kõigest kaks sõda; oli veel viis vastastikust provokatsiooni ja viis kulukat patiseisu. Kõik kaheksa sõdu algatanud juhti löödi sõltumata sõja tulemusest oma ametist minema. Siis muutus otsusetegemine ratsionaalsemaks, sedamööda kuidas kogemus halbadest sõdadest õpetas valitsejad neid tulevikus vältima. Erinevalt teistest kontinentidest ei olnud seal sariagressoreid – õigupoolest langes sõdade arv selles regioonis ajapikku.

Esimeses maailmasõjas nõudsid agressorid endale geopoliitilist staatust ja kaitsesid oma klientriikide au, selle asemel et taotleda majanduslikke eesmärke – ehkki Saksamaa valitsejad lootsid omandada tulusamaid kolooniaid. Tehti palju arvestusi, ent sõda puhkes terve kaskaadi diplomaatiliste möödarääkimiste ja kaootilise poliitika tagajärjel.^[8] Poliitiliste ja diplomaatiliste algatuste küllus sünnitas ennustamatust, viies bluffimiste ja äärmuslike nõudmisteni, mis äraspidisel moel tähendas, et keegi ei saanud taanduda. Enamik valitsejaid oli veendunud oma võidus, aga nad uskusid ekslikult, et sõda tuleb lühike, sest pikka aega ei suutnuks nende majandused seda käimas hoida. Kui rängalt nad eksisid! Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite impeeriumi valitsejad ei kindlustanud mitte ainult oma lüüasaamist, vaid ka oma monarhiate langemise. Mõned õukondlased olid selle eest hoiatanud, aga nad jäid sisepoliitilistes võimuvõitlustes alla – jällegi: võim, mitte mõistus. Kõik mängurid kaotasid rängalt, välja arvatud kaks autsaiderit, kes lõpuks tükid üles korjasid – ameeriklased ja bolševikud. Kõigi teiste jaoks oli see sõda irratsionaalne.

Teises maailmasõjas segas ratsionaalsust ideoloogia. Kui Prantsusmaa ja Suur-britannia oleksid Hitleri heidutamiseks moodustanud alliansi Nõukogude Liiduga, oleks võinud seda konflikti edasi lükata või isegi ära hoida. Aga nende maade valitsejad kartsid kommunismi rohkem kui fašismi, ja nii kirjutas isoleeritud Stalin 1939. aastal alla mittekallaletungipaktile. Kaug-Idas alahindasid Jaapani valitsejad Hiina natsionalismi jõudu, samas kui Vaiksel ookeanil hindasid nii Jaapani kui ka Ameerika valitsejad ekslikult teineteise reaktsioone.  Nimetatud juhtudel algatasid sõja Saksa ja Itaalia fašistid või Jaapani poolfašistid; igal nimetatud juhul osutus see enesetapjalikuks. Mis neid selleni ajas? Teljeriikide valitsejad jäid sõjaliselt alla kõrgema tehnoloogilise tasemega vastastele, ent uskusid sellele vaatamata, et sõjakas vaim korvab eduväljavaate heidutava ebakindluse. Need režiimid, mis pidasid ennast kõrgemaks vastavalt dekadentlikest liberaalsetest eurooplastest, kommunistlikest võimudest ja Hiinast, allutasid majanduslikud motiivid imperiaalse vallutuse eesmärgile. Teljeriikide valitsejatele kehastas see sõda Weberi „väärtusratsionaalsust“, kus pühendumus kõrgeimatele väärtustele trumpab üle instrumentaalse ratsionaalsuse.

Ka Korea sõjas alahindasid nii Ameerika, Hiina kui ka Põhja-Korea valitsejad oma vaenlasi ideoloogiliste silmaklappide tõttu. Ainsaks võimalikuks tulemuseks oli verine patiseis, milles keegi ei saavutanud oma eesmärki ja mis pani aluse Korea kibedale, siiani Ida-Aasiat mürgitavale lõhenemisele. Vietnamis said Ühendriigid lüüa vastase ideoloogilise solidaarsuse alahindamise tõttu. Hiljutine trobikond sõdu islamiriikide vastu on andnud küll USA-le ja tema liitlastele võite lahinguväljal, ent poliitiliste võimusuhete hooletussejätmine on ettearvatavalt pärssinud Ameerika eesmärkide saavutamist – täpselt nagu see läheb ka iisraellastega Palestiinas. Ameerika sekkumine põhjustas Afganistanile ja Iraagile määratut kahju ning aitas kaasa Liibüat, Süüriat ja Jeemenit lõhestava kaose süvenemisele. Kui külm sõda kõrvale jätta, siis on Ühendriikidel oma eesmärkide saavutamine nurjunud igas viimases kui suuremas sõjas 1945. aastast alates – soleeriva supervõimu jaoks üsna vilets tulemus.

Donbassist Gazani

Ka Putin paistab olevat oma ambitsioonikate eesmärkide saavutamisest kaugel. Tema sissetungi Ukrainasse 2022. aastal küttis tagant tavaline hirmu ja ülemäärase enesekindluse segu. Vene hirmude arusaadav osa tulenes NATO laienemisest ida poole, mis algas 1999. aastal, kui alliansiga liitusid Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik, misjärel 2000. aastate algul liitus veel seitse riiki – kes peaaegu kõik tahtsid alliansiga ühineda hirmust Venemaa ees ning kõik peale Sloveenia olid kuulunud Nõukogude blokki. Sel perioodil kasutasid USA ja NATO täiel määral ära Venemaa võimetust vastata millegi enama kui verbaalse protestiga. 2021. aasta lõpuks olid Rumeenias ja Poolas NATO raketid, Balti riikides ja Mustal merel NATO õppused ning USA andis sõjalist abi endistele Nõukogude vabariikidele Kesk-Aasias. 2021. aasta novembris kirjutas Washington alla Strateegilise Partnerluse Harta Kiieviga, mis kutsus Ukrainat astuma NATO-sse, ja USA lubas „vankumatut toetust“ Ukrainale Krimmi taasliitmisel. Tagasilöök tuli 2022. aasta veebruaris, kui Ukraina piiri äärde koondatud suured Vene väed alustasid kolmel rindel sissetungi.

Ehkki Putini sõjardlust seletab osaliselt venelaste hirm NATO ees, mängisid tähtsat rolli veel neli vähem ratsionaalset tegurit. Esimene neist oli ideoloogiline: „suurusetunne“, mida oli emotsionaalselt üles kütnud postsovetliku kollapsi alandus, üheskoos usuga Lääne hegemoonia pöördumatusse allakäiku. Teine oli sõjaline: tänu oma edule märksa nõrgemate jõudude vastu Tšetšeenias, Gruusias ja Süürias oli Venemaa muutunud liiga enesekindlaks. Kolmas poliitiline: toetus Putini režiimile oli vankuma löömas ja natsionalistliku kaardi väljakäimine oli saanud populaarseks. Neljas oli Putini põlgus ukrainlaste vastu, mida intensiivistas süvenev lahknemine nende kahe režiimi vahel; nagu paljud agressorid enne teda, põlgas Putin oma vaenlast ja alahindas ta võimekust. Aga ukrainlased, varustatud moodsate relvadega ja kannustatud kodumaa kaitsmise emotsioonist, võitlesid osavalt, vapralt ja visalt. Venemaa algsed tagasilöögid kestsid küllalt kaua, et viha välismaal kasvaks. Putin oli tahtmatult tugevdanud oma vaenlaste solidaarsust ja Lääne reaktsioon oli tugevam ning ühtsem, kui ta oli oodanud. Aga see poleks pidanud teda üllatama, sest nüüd sai USA haarata võimalusest Venemaale tema koht kätte näidata, ilma ise oma vägesid lahingusse saatmata. Biden sai pidada sõda asemiku kaudu, Putin mitte. Nende irratsionaalse heitluse keskele jäid ukrainlaste lömastatud kehad ja laastatud linnad – tavalised sõjaõudused, mis aga puudutasid nüüd läänlasi nii, nagu seda ei olnud teinud Aafrika ja Aasia mittevalgete rahvaste sõjaaegsed kannatused.^[9]

Iisraeli praegune kallaletung Gazale on kõigest viimane selles ainulaadses sõdade ja sõjaväestatud konfliktide jadas, mis algas Iisraeli riigi rajamisega 1948. Peaaegu kõik need lõppesid Iisraeli võiduga, sundides araabia maid sõlmima ebavõrdseid rahulepinguid Tel Aviviga palestiinlaste kulul, sellal kui rahuperioodid võimaldasid Iisraelil rajada okupeeritud territooriumidele aina rohkem ja rohkem asundusi. Üheks keskseks tõukejõuks on usulised erinevused, mitte et osapooled üritaksid teineteisele oma religiooni peale suruda, vaid kuna mõlemad usuvad, et neil on jumalik õigus ühele ja samale maalapile. Heebrea Piibel kinnitab, et Jumal lubas selle Iisraeli lastele, samas kui araablased ütlevad, et Kaananimaa lubati Ismaelile, kellest nemad oma põlvnemist arvavad. Moslemid ja juudid austavad ühtesid ja samu pühapaiku – Al-Aqsat ja Kaljumošeed, Patriarhi koobast ja Templimäge –, mis teeb Jeruusalemmast selle palangu epitsentri. Ei palestiinlased ega Iisraeli algne poliitiline eliit olnud usklikkuse poolest kuulsad, ent rahvusluste ajastul on nende etniline identiteet juutide ja araablastena seda heitlust tublisti võimendanud.

Olukord on ainulaadne ka selle poolest, et asunduskoloniaalset riiki surub põlisrahvale peale teine, ise genotsiidi eest pagev rahvas. Liberaalsete eelduste põhjal võiks arvata, et šoahi õudne kogemus teeb Iisraeli juudid teiste kannatuste suhtes tundlikumaks. Aga võta näpust, paljud neist paistavad arvavat, et rahvana ellujäämiseks peavad nad täiel määral kasutama kogu enda käsutuses olevat sunnijõudu. Kuna Iisraeli juutidel on araablaste maade anastamiseks vajalik sõjaline ja poliitiline võim olemas, siis usub enamik neist, et etnilise ellujäämise nimel on neil ka õigus seda teha. Nende ambitsiooni õhutab ligipääs rahvusvahelisele kapitalile, mis on võimaldanud üles ehitada moodsa riigi, kõrgtehnoloogilised relvajõud ja eduka majanduse. Palestiinlased on samas valdavalt vaesed, sõltuvad Iisraelist põhiteenuste osutamisel oma kahes enklaavis, on hüljatud välisvõimudest ning kogevad jätkuvat etnilist puhastust. See on kontekst Hamasi väitele, et relvastatud võitlus võib tuua rahuldust, isegi kui mitte tegelikku kasu. Iisraeli vastuseks on riigiterrorism, ohvritehulga kahekümnekordse erinevusega – mis kasvas pärast 7. oktoobrit enam kui sajakordseks, kus tapetud on umbes 30 000 palestiinlast võrreldes vähem kui 2000 iisraellasega. Tänu Iisraeli-meelsete Ameerika juutide suutlikkusele korraldada Iisraeli kritiseerivate poliitikute lüüasaamist, Ameerika antisemitismi taandumisele ja kasvavale sionismimeelsusele evangeelsete kristlaste seas on Iisrael olnud pikka aega Ameerika kõige soositum liitlane, kellele tasutakse massiivse majandusliku ja sõjalise patronaažiga. Kõigist Ameerika poliitika nurjumistest Lähis-Idas on see ainus, kus Ühendriikidel oleks olnud võimu avaldada survet mõlemale osapoolele. Selle asemel toetab USA kindlalt Iisraeli. Rahu ja tõeline lahendus oli juba ammu vaevalt enamat kui nõrk kuma kaugel horisondil. Nüüd on seegi mõlema poole jaoks kustunud.^[10]

 Haid lepamaimude vastu

Antiikmaailmast kuni tänapäevani on suurema sõja alustamine lõppenud sagedamini nurjumisega – ja tohutu laastamisega – kui eduga. Leidub erandeid: mõned sõjad olid ratsionaalsed selles mõttes, et neid alustati kasumi nimel ja nad saavutasidki selle tulemuse.  Need olid peamiselt imperiaalsed vallutussõjad palju nõrgemate vastaste vastu – „haid lepamaimude vastu“ – või väikeste kuludega rüüsteretked. Ka hea eduväljavaatega kaitsesõdu võib pidada ratsionaalseks. Kõigis neis moodustavad hüved null-summa: et mõned saaksid võita, peavad teised kaotama. Sõda tõi hüvesid vallutajatele, aga tapatalgud ja röövimise alistatutele. Vallutustest tekkisid sotsiaalsed vormid, mida nüüd kõnekalt nimetatakse nii „impeeriumideks“ kui ka „tsivilisatsioonideks“: Egiptuse, Akkadi, Assüüria, Rooma, helleni, Pärsia, Türgi, moslemiaraabia, moguli, Hiina, Hispaania, Briti, asteegi, inka, maaja, Ameerika ja nii edasi. Need tsivilisatsioonid kasvasid arvukate teiste rahvaste, hõimude ja linnriikide mahanottimise ja ikestamise teel, väites end samal ajal toovat korda, vabadust, tsivilisatsiooni ja mõnikord ka õiget usku. Aga suure vallutaja kuju on tänapäevaks peaaegu igand. Putini ponnistus võib jääda viimaseks (nurjunud) katseks seda kehastada. Rahvusluse läbi legitimeeritud riigid elavad nüüd pühitsetud maailmakorras. Tänapäeval leidub kõigest üks suur globaalne tsivilisatsioon omavahel rivaalitsevate imperiaalsete tuumadega, mis ekspluateerivad igaüks oma perifeeriat; sõda nende keskuste vahel oleks irratsionaalne, sest võiks teha lõpu kogu inimtsivilisatsioonile.

Teisi sõdu võiks pidada oma tulemuste poolest ratsionaalseteks, kuivõrd me näeme tagasi vaadates, et need kutsusid esile kavatsematuid hüvesid nagu majanduslik areng. Vallutus võib õhutada loovust, lastes erinevatel sotsiaalsetel praktikatel seguneda, nii nagu mõnikord väidetakse mongolite impeeriumi kaitseks. See võibki puhuti luua sotsiaalset korda, nagu imperialistid on alati väitnud. Ibn Haldun märkis, et araablaste varajastes sõdades kahmasid vallutajad endale ja oma järgijatele suuri rikkusi, alati vallutatute kulul. Imperiaalne valitsus ergutas tõesti esimese kahe põlvkonna vältel majanduskasvu ja suurendas maksutulusid, siis aga saabus allakäik ja dünastia varing.^[11] Mõned uurijad on väitnud, et ka uusaja sõdadest on võrsunud kavatsematuid hüvesid,^[12] aga tõendid selle kohta on nõrgad ja hüved kahvatuvad hävingu kõrval.

Kontrafaktiline küsimus, kas tsivilisatsioonile oleks tulnud kasuks pigem rahu, võib olla lahendamatu. Aga Songide Hiinas soosis rahu ulatuslikku tehnoloogilist innovatsiooni, protoindustrialiseerumist ning majanduslikku arengut – ja sõjad tegid sellele edenemisele lõpu. Uusaja-eelsete sõdade kroonikud käsitasid neid kui nullsummamänge ja rõhutasid laastamist piirkondades, kus sõjad toimusid. 1945. aastast alates näitab riigitulude arvestus, et sõda on kahandanud SKT-d inimese kohta, isegi kui jätta arvestamata inimelude ja põhikapitali kadu.^[13] Nendes sõdades, mida mina olen uurinud, on palju rohkemad inimesed üldiselt kaotanud kui võitnud. Arvestades kindla tõsiasjaga, et sõjad tapavad miljoneid, tundub enamik sõdu mõttetuna ja irratsionaalsena nii vahendite kui ka eesmärkide poolest. Miks neid sellegipoolest nii palju on?

2. Kes langetab otsuse?

Enamikus realistlikes sõjakäsitlustes on tegutsejateks riigid – või „üksused“, nagu ütlevad rahvusvaheliste suhete teoreetikud. Ometi lubab ajalooline sotsioloogia arvata, et otsustajateks on inimesed – valitsejad ja nende lähikondlased –, olgu siis tegu monarhia, oligarhia, esindusdemokraatia või diktatuuriga. Nendel juhtudel, mida mina olen vaadelnud, langetas otsuse sõtta minna väike klikk valitsejaid, nõunikke ja üksikuid võimukaid figuure – ja mõnikord üksainus inimene. Äärmuslikuks juhtumiks on presidentidele viimasel ajal antud voli päästa valla tuumaraketid, mis võiksid hävitada terve maailma. Me ei saa süüdistada sõdades terveid rahvaid või tervet kapitalistide klassi – ehkki leidub mõningaid koloniaalpankureid, meediaparuneid ja relvakaupmehi, keda saab vastutavaks pidada. Enamik kapitaliste aga eelistab ajada äri rahuajal, ehkki nad kohanevad kiiresti ümber, et lõigata kasu ka sõjast. Vastupidiselt üldkehtivale arvamusele ei kaldu esindusdemokraatiad sugugi vähem sõtta minema, olgu siis autoritaarsete režiimide või teiste demokraatiate vastu – eeldusel, et me võtame arvesse ka nende arvukad koloniaalsõjad põlisrahvaste otsedemokraatlike ühiskondade vastu.

Rahvad ise on harva sõdade eest vastutavad – mitte sellepärast, et nad oleksid vooruslikud, vaid kuna nad ei ole eriti huvitatud selle sõna mõlemas tähenduses: nende isiklikud huvid ei ole kaalul ja neil pole suurt huvi välissuhete vastu. Parlamentaarsetes demokraatiates sõltuvad valitud esindajad oma valijatest, et saada tagasi valitud, ning peegeldavad seetõttu nende huvipuudust välispoliitika vastu. Ameerika kongressis jätab enamik esindajaid ja senaatoreid välispoliitika küsimused vastavate komiteede hooleks. Kui tähtsamad komiteeliikmed on valitsusega nõus, siis lüüakse välispoliitikale lihtsalt kummitempel, kui just ei sekku mingid võimsad huvigrupid või mõni ränk inimõiguste rikkumine ei kutsu esile moraliseerivat retoorikat. See on põhjus, miks kongressi hääletused sõdade kasuks on Ühendriikides olnud nii ühesuunalised.

Avalik arvamus mängib moodsates ühiskondades tõepoolest suuremat rolli kui minevikus, aga rahva võhiklikkus võimaldab poliitikutel, huvigruppidel ja meediaparunitel tihti sellega manipuleerida. Kui geopoliitika tekitab ärevust, saavad välisohud „natsionaliseeritud“ ning üldsust veendakse, et tema eluviis on löögi all. Sõja alates kestab „lipu alla koondumise“ õhkkond tavaliselt küllalt kaua, et valitsejatele tuge pakkuda. Vabatahtlikud panevad ennast massiliselt kirja, õhutatud propagandast vaenlase julmuste kohta. Ent pärast esimest vaimustuspuhangut võib minna tarvis sundvärbamist, isegi kui sõdurid jätkavad võitluskäsu täitmist sõjaväelisele distsipliinile alludes. Sõdurite erinevat pühendumusmäära – mis on kõrge ülimalt ideoloogilistes armeedes ja siis, kui kaitstakse kodumaad, ent madalam enamikus elukutseliste või värvatud sõduritega peetavates sõdades – tuleb toestada korduva drilliga, karmi distsipliiniga ning lahingutandritega, millelt põgeneda on raske. Kui päev enne lahingut korraldataks salajane hääletus, siis hääletaks enamik sõdureid arvatavasti lahingu vastu, välja arvatud vahest eliitrügementides.

Sõja ja rahu üle tehtavates otsustes pole demokraatiat. Rahvas teab vaenlasest vähe peale selle, mida valitsejad talle räägivad. Minevikus mõistsid inimesed sõda oma isanda või monarhi kaitsmisena; kuuletumine oli nende kohus, mida toetasid rituaal ja sunnijõud. Tänapäeval samastuvad paljud inimesed meediapildiga rahvusest ja tema vaenlastest. Nagu venelased ja iisraellased praegu, nii on ka ameeriklased toetanud sõda, mida väidetavalt peetakse enesekaitseks, headuse kaitseks kurjuse eest, nagu liidrid alati rahvale kinnitavad. Tõsi küll, on leidunud ühiskondi – näiteks Euraasia ja Lähis-Ida ratsanikhõimud –, kus mehed olid justkui sõjasõltlased, naised aga aktsepteerisid sellist hoiakut normaalsena. Sõttamineku otsuse tegid khaan või emiir ja tema lähikondlased, kuid vaimustus valitses ka rahva seas. Patriarhaalne ideoloogia on kaldunud lämmatama meestes rahuarmastust kartuses, et nende nime määritakse argusesüüdistusega. Naised on tihti selles eetoses kaasosalised ja see on pannud mehi lahinguõudusi paremini taluma.

Tõsi on seegi, et üksikutes ühiskondades on kvaasiesinduskogudesse, mis langetavad sõttamineku otsuseid, kuulunud suuremad grupid kui ainult valitseja ja tema kildkond, ehkki harva saab neid pidada rahva tahte väljendusteks. Mõningates kreeka linnriikides tegi otsuseid kodanike kogu, millesse kuulus 20–40% kõigist täiskasvanud meestest. Paljud olid otsustamisse kaasatud ka varajastes Sumeri linnriikides, nagu ka Mehhikos Tlaxcalas ning põlisameerika rahvaste juures. Roomas aga senat tavaliselt manipuleeris rahvakoosolekutega, kuni need soostusid sõtta minema. Inglise parlament jättis niisugused küsimused üldiselt monarhide ja nende ministrite teha – välja arvatud merkantilistlikul 18. sajandil, kui sõna ütlesid sekka pankurid ja kaupmehed. 19. sajandi koloniaalpoliitiliste debattide ajal võis olla kindel, et alamkoda voolab tühjaks; rahva huvi tärkas ainult siis, kui avaldati teateid briti rahva vastu toimepandud julmustest ja kui nende eest siis kümnekordselt kätte tasuti. Valitsejad võivad viia elanikkonda sõtta ka valeettekäändel: Hitleri valed sakslaste mõrvamisest Danzigis 1939. aastal, Roosevelti moonutatud sõnum intsidendist Ühendriikide sõjalaeva Greer ja Saksa allveelaeva vahel 1941. aastal ning Johnsoni eksitav versioon Tongkingi lahe intsidendist Vietnamis 1964. aastal olid kõik ettekäänded sõttaminekuks, mida enamik kodanikke uskuma jäi. Bush noorem ja Blair söötsid kergeusklikule avalikkusele ette valeinfot Saddam Husseini oletatavatest sidemetest terroristidega ja massihävitusrelva väljatöötamisest. Putini valed tema sõja kohta Ukraina vastu on arvukad.

USA konstitutsioon annab sõja kuulutamise õiguse kongressile, aga 20. ja 21. sajandil on kongress tavaliselt ratifitseerinud presidentide juba langetatud otsuseid (Teine maailmasõja oli osaline erand). Kui Iisrael 2023. aasta oktoobris Gazasse tungis, pakkus Biden talle tingimusteta toetust ilma kongressiga nõu pidamata. 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku paanika ajal võttis kongress – kõigest ühe vastuhäälega – vastu Sõjalise jõu kasutamise volituse akti, mis võimaldas presidendil ilma kongressi heakskiiduta kasutada sõjalist jõudu „terroristide“ või nende vastu, kes terroriste varjavad. Aastaks 2018 oli seda akti kasutatud 41 korda, et rünnata 19 riiki. 2024. aasta jaanuaris määratles Biden Jeemeni houthid ühepoolselt terroristidena. Rahva meeleavaldusi sõja või rahu poolt tuleb küll ette, kuid nendes osaleb ainult tilluke osa elanikkonnast. Sõda muutub ebapopulaarseks siis, kui see läheb halvasti või nõuab sundvärbamist või lisamakse või laene. Valitsevas klassis võib olla sõja- või rahuklikke, ette võib tulla huvigruppide lobitegevust või tudengite ja intellektuaalide mobiliseerumist. Aga sõja ja rahu otsused üldiselt üldrahvalikumad pole. Nii et probleem nihkub küsimuselt, miks riigid sõdivad, küsimusele, miks valitsejad seda teevad.

3. Valitsejate motiivid

Kuna sõja alustajateks on valitsejad, siis on tähtsad nende eesmärgid ja isiksused. Mõned keskenduvad stabiilsusele, majandusele, sotsiaalsele heaolule või õiglusele ning on sundvärbamise ja kõrgemate maksude vastu. Teised soosivad sõda kui midagi tulusat või kangelaslikku ning on heal meelel valmis tõstma makse ja välja kuulutama mobilisatsiooni. Isiklikud sõjalised saavutused on tähtis indikaator, sest järjestikused võidud tõstavad prestiiži ja lojaalsust ning suurendavad tulevaste sõdade tõenäosust. Valitsejad võivad olla võimekad või saamatud, rahulikud või impulsiivsed, umbusklikud või usaldavad, kiired või aeglased solvuma. Võrrelgem kolme järjestikust Mingi keisrit: sõdalast Yongled, administraatorit Xuanded ning saamatut Zhentongi. Võrrelgem julma sõdalast Henry V ja vaimupuudega Henry VI või rahuarmastavat Chamberlaini ja sõjakat Churchilli, või mikromänedžeerivat Obamat ning etteaimamatut ja võhiklikku Trumpi. Ladina-Ameerikas võib neli sealsest viieteistkümnest sõjast kirjutada tormakate presidentide arvele, kes algatasid või provotseerisid sõdu, mida neil oli suur tõenäosus kaotada. Et isiksuse eripärad on sattumuslikud, heidavad realistid need oma mudelites „mürana“ kõrvale. Aga me ei tohi ajada mudeleid segi seletustega.

Monarhid, diktaatorid ja presidendid otsustavad poliitika üle harva üksi. Tihti kuulavad nad arvamusi õukonnas, nõukogudes või koosolekutel. Siiski püüavad valitsejad määrata ametisse enda moodi mõtlevaid nõunikke ja sisepoliitilised debatid mõjutavad nende arusaama välistest realiteetidest. Otsused sõja ja rahu üle võivad tihti sõltuda sellest, milline kildkond sisepoliitikas domineerib. 20. sajandi alguse Jaapanis leidsid vaidlused imperiaalvõimu üle lahenduse, kui võimutasakaal Tokyos suure majandussurutise, töölisklassi allasurumise, kokkuvarisevate poliitiliste parteide ja mõõdukate poliitikute mõrvamise tõttu paremale kaldus. Nõnda kaldusid keiser ja tema ringkond agressiivse imperialismi poole. Noorem Bush tuli võimule sisepoliitiliste teemade harjal, teadmata midagi välismaailmast. Ta lasi enamiku määramisi välis- ja kaitsepoliitilistele kohtadele teha asepresident Cheneyl. Cheney valis sinna pistrikke, kes kibelesid alustama sõdu.

Valitsejad kasutavad sõdu ka selleks, et oma poliitilist võimu koondada. Mõned marksistid on väitnud, et sõdu kasutatakse klassivõitluse kõrvalejuhtimiseks. Tähtsaim näide oli Esimese maailmasõja eelne periood, kus töölisklassi jõud mõjutas tõepoolest monarhide arvestusi. Aga sõda tõi nende jaoks lõpuks kaasa revolutsiooni, nagu skeptikud õukondades olid hoiatanud. Sõda kaldub klassikonflikti võimendama, mitte leevendama, eriti kaotuse korral. Tavalisemal juhul algatavad rivaale pelgavad valitsejad sõdu selleks, et maandada eliidisisest konflikti või tõrjuda vihjeid oma nõrkusele – nagu Taizong või Inglismaa kuningas Henry V. Sõdu alustanud nõrgad valitsejad tõrguvad tihti järele andmast, kartes oma negatiivse kuvandi süvenemist. Sellised „kaotused kodupubliku silmis“^[14] olid sageli tähtsateks kaalutlusteks muistsete Hiina ülikute ja keisrite, keskaegsete monarhide, Esimesse maailmasõtta tormanud riigijuhtide, kindral Galtieri, Saddam Husseini silmis. Monarh võib tahta tõestada, et ta on tõesti Taevapoeg või Jumala salvitu. Putin tahab tõestada, et on Peeter Suur. Valitsejad, kes kardavad oma kindraleid, võivad sihipäraselt nõrgendada oma relvajõude, et kahandada riigipöörete ohtu. See kahandab nende sõjakust, kuid seda kaitsetumad on nad sellest julgust saanud võistlevate riikide rünnakute eest. Hirmust oma väejuhtide ees hajutas Pärsia šahh Muhammad II oma tohutu armee väiksemate üksuste kaupa linnadesse laiali, mis tähendas, et Tšingis-khaan sai nad üksteise järel likvideerida ja šahhi impeeriumi hävitada. Rooma imperaatorid kasutasid kaitseks armee eest pretoriaanide kaardiväge. Inkade valitsejad püüdsid end kukutamise eest kindlustada sõjaväe võimsuse kärpimisega, nagu seda on teinud ka mitmed Lähis-Ida režiimid – Saddam Hussein hävitas end sel teel ise. Stalin oleks äärepealt samaga hakkama saanud pärast 1930ndatel tehtud puhastustööd Punaarmee ohvitserkorpuses.

Sõja finantskulu on tihti olnud valitsejatele ratsionaalseks piduriks, sest maksutõusud on ebapopulaarsed. Sageli tõrkusid valitsejad talupoegadelt lisa välja pigistamast hirmust mässu või majanduse pikaajalise kahjustamise ees – mis omakorda oleks kahandanud maksutulu ja vähendanud tulevasteks sõdadeks saadavate meeste arvu. Kerged sihtmärgid või lühikesed sõjad polnud laostavad, ega olnud seda ka väheste ohvritega reeglitepäraselt peetud sõjad. Aga kui valitsejate ainsaks motiiviks oleks olnud majanduslik kasu, siis oleks sõdu olnud palju vähem, sest nii vähesed neist tasuvad ennast ära.

Emotsioonid ja ideoloogiad

Ajaloolased on valitsejate peamiste sõjaajenditena toonud esile „ahnust ja kuulsust“. Politoloogid pakuvad välja osaliselt kattuva paari: „ahnus ja vimm“. Agressiivsete sõdade algatajad lubasid tavaliselt oma sõduritele ja alamatele majanduslikke hüvesid; ent lisanduva territooriumi, tribuudi või allaheitlike klientide omandamine tõi valitsejatele ka rahuldustunnet oma riigi ja iseenda aust ja kõrgest positsioonist, mis nende silmis oli üks ja seesama – lõppeks olid nemad ju „riigi-mehed“. Kuulsus oli kõrgeim saavutus, sest seda peeti igaveseks, samas kui majanduslik kasu oli hea ainult oleviku jaoks. Au ja kuulsuse ajendid ühinesid ideoloogilis-emotsionaalseks paketiks üheskoos materiaalse saagi motiiviga. Mina lisaksin veel kolmanda ajendi: valitsejate sisim nauding teiste üle võimutsemisest, nagu seda rõhutas Nietzsche. Seda on näha suurte vallutajate hoiakutest, millega langeb tihti kokku nende sõdurite mõnu rüüstamisest ja vägistamisest, näiteks röövvallutustes. Ameerika juhid rõõmutsevad tänapäeval „vaba maailma juhiks“ olemise või „maailma vägevaima jõu“ esindamise üle. Need kolm ajendit – ahnus, staatus-au-kuulsus ja võimutsemine – on korduvalt ühinenud viisidel, mis ratsionaalset arvestust painutavad ja moonutavad.

Realistlik ratsionaalsus nõuab sõja majanduslike kulude ja tulude võrdlemist ohvrite ja võidu tõenäosusega – ent see ei ole lihtne. Valitsejatel tuleks hinnata korraga nelja erinevat mõõdikut, ja selleks ei leidu ühtainsat piisavat võrrandit. Sõja kulukus inimeludes oli siiski valitsejatele tihti tähtsusetu, sest ainult vähesed neist riskisid ise lahingus oma eluga. 20. sajandiks olid nad saanud tugitoolitapjateks, kes saatsid noori mehi kaugesse surma. Ainult vähe sõjakäike on ära jäetud sellepärast, et valitsejad oleksid kartnud ränki kaotusi. Pigem intensiivistavad tagasilöögid üleskutseid „ohverdusele“, mida valitsejad ise ei soorita. Minevikus olid sõdurid paljude valitsejate silmis paljas tsiviliseerimata alamklassist „kõnts“. Uusaegsed sõdurid on tõrkunud kahurilihaks saamast: Esimese maailmasõja ajal nõudsid mässu tõstnud Prantsuse sõdurid, et ohverdus oleks „proportsionaalne“. 2021. aastal põgenesid Afganistani valitsusväed laiali, kui ameeriklaste äkiline taandumine nende proportsionaalsustunde purustas.

Realistlik analüüs jätab kahe silma vahele emotsioonide ja ideoloogiate elutähtsa rolli sõtta mineku otsuse langetamises. Need täidavad tühikuid inimratsionaalsuses, kus teaduslikust teadmisest ei piisa, võimaldades tegutseda keset ebakindlust – sest sõda on alati riskantne lask pimedusse. Seesugused emotsioonid nagu kadedusvimm, vihkamine ja auahnus mängivad suurt rolli sõja poole eskaleerumises, keskkondades, mida iseloomustab pigem palavikulisus kui rahulikkus – võimendatuna riikidevaheliste suhete „anarhilisusest“. Vaidlused võivad eskaleeruda provokatsioonide, vaenuliku retoorika, mõõgatäristamise, patrullsalkade kokkupõrgete, mõne laeva põhjalaskmise või kodanikele võõrsil osaks saanud väärkohtlemise tagajärjel, mis kõik tundeid lõkkele õhutavad. Vastaspoole julmuste lai publitseerimine suurendab edasise eskalatsiooni ohtu. Vastastes nähakse „terroriste“, Ameerikat peetakse Suureks Saatanaks, Iraani Kurjuse Telje osaks. Kurjusega on raske läbi rääkida. Pragmatismist otsitakse abi rahu sõlmimisel, sõja juurde kuulub aga pöördumine emotsioonide poole, mis lahingute puhkedes intensiivistuvad, tehes vaenupoolte lahutamise raskemaks. Agressioon, mida õhutab veendumus enda õigluses, trumpab üle sellele vastu rääkiva informatsiooni, mis võiks soovitada rahu. Kui mõlemad pooled on emotsionaalsed, järgneb ohtlik vastastikune balansseerimine sõja piiril.

Andmed lubavad arvata, et moodsate sõdade algatamisel on märkimisväärset rolli mänginud ülemäärase enesekindluse ja arutu hirmu segu. 20. sajandil peetud 26 sõja analüüsist ilmnes, et otsustamine ei äpardunud mitte informatsiooni ega pühendumuse ebapiisavuse tõttu, nagu ütleksid realistid, ega ka materiaalsete huvide pärast, nagu väidaksid marksistid ja majandusteadlased, vaid tunnete tõttu nagu au, staatuseuhkus ja kättemaksuhimu.^[15] Üks uurimus provokatsiooni rollist moodsas sõjategevuses näitas, et suurvõime olid kahel korral võitnud provotseerimata agressorid, aga kuuel juhul oli agressoreid provotseerinud ohvri „fantaasiast kantud defensiivne sõjakus“, kusjuures ohtu võimendas „nende enda kalduvus näha enda ees seisvaid ohte liialdatud värvides ning vastata neile kontraproduktiivse sõjakusega“.^[16] Üks varasem uurimus, mis rõhutas liigse enesekindluse rolli sõjaotsustes, leidis, et valitsejad alahindasid oma vastast või võimalust, et teised talle appi lähevad, „realistliku empaatia puudumise mõjul nii ohvrite kui ka nende potentsiaalsete liitlaste suhtes“.^[17] Need uurimused ei vaadelnud koloniaalsõdu, kus empaatia puudumine on veelgi teravam. Sellised emotsionaalsed seisundid – hirm, ülemäärane enesekindlus, empaatia puudumine – segavad ratsionaalset otsustamist. Kõiki kolme on näha tänapäeva Venemaal ja Iisraelis.

Tähtis tegur on siin ühtsustunde mõju, mida ühiskonnad oma liikmetele avaldavad, nagu märkis Durkheim. Ibn Haldun nimetas seda asabiyya’ks, normatiivseks solidaarsuseks, mis tekitab kollektiivset tahet taotleda järgmisi eesmärke. Ta väitis, et see on kõige fundamentaalsem side inimühiskondades ning põhiline ajaloo liikumapanev jõud, seletades sõdurite pühendumust ja vaprust sõjas. Aga normatiivsel solidaarsusel on ka oma tume pool: empaatia puudus ja võimetus vaenlast mõista. Durkheimi jaoks on rahvusühiskond puur, mis vangistab inimesi oma stereotüüpidesse „teisest“. Sõjas laulavad väeüksused lahingusse minnes, kindlad, et on peagi tagasi kodus, võimetud kujutlema, et samal hetkel teevad täpselt sedasama vaenlase üksused, sama hoogsalt ja veendunult. Et valitsejad ei oska vaenlase seisukohta õigesti hinnata, alahindavad nad selle õiglust, moraali ja visadust, mis võivad püsida ka pärast lüüasaamist. Jällegi on headeks näideteks Putin ja Netanyahu. Kuidas nad küll kujutlevad, et nende kohutavad rünnakud võiksid veenda vastast viimaks nende valitsemisega leppima? Ja kas Hamasi juhid mõistsid ikka päriselt, millise tule-raevu tõmbavad neile taevast kaela 7. oktoobri veretööd? Valitsejad näevad vaenlase ressursse ähmaselt, juhindudes välistest nõrkusemärkidest – kuulujuttudest lahkhelide või rahulolematuse kohta, vägede madalast moraalist, arvatavast allakäigust, millele lisanduvad rassilised või religioossed stereotüübid või põlgus nõrgaks peetava valitseja vastu – ning segades igati mõistetavad eksimused kokku enesepettusega.

Väärtused ja faktid

Liigne enesekindlus tuleneb ka fakti ja väärtuse piiri ähmastumisest. Ratsionaalse valiku teooria püüab olla teaduslik, hoida fakti ja väärtust lahus; maailma valitseb „see, mis on“, mitte „see, mis peaka olema“, nagu kõigile sotsiaalteadlastele õpetatakse. Ometi ei toimi inimesed niimoodi. Me kõik ähmastame fakti ja väärtust. Sõjas ilmneb see usuna, et meie üritus on õiglane ja sellepärast me peame pälvima võidu. Sõna „peab“ kannab topelttähendust: võit on moraalselt soovitav, aga ka arvatav tulemus. Ameerika kodusõjas uskusid nii Uniooni kui ka Konföderatsiooni sõdurid, et oma ürituse õigluse tõttu peavad nad kiiresti võitma. Esimese maailmasõja alguses arvasid Briti sõdurid, et on kodus jõuludeks, Saksa sõdurid, et enne kui lehed sügisel langevad. Rooma senaatorid uskusid, et kõik nende sõjad on õiglased, jumalate õnnistusega, mis tagab kallaletungi õigluse – ja võidu. Hiina konfutsiaanlikud ja legalistlikud teoreetikud arutlesid selle idee üle pikalt, enamasti järeldades, et õiglane ja vooruslik valitseja alistab ebaõiglase ja despootliku, sest rahvas toetab teda rohkem. Õigus annab väe. See on vaieldav, aga kui üks pool tunneb end eriti õigena, võib tema moraal olla kõrgem ja ta sooritus lahingus parem, nagu arutlesid klassikalised Hiina teoreetikud ja Ibn Haldun ja nagu ameeriklaste kahjuks tõestas Vietnami Rahvavabastusrinne. Kui aga mõlemad pooled on oma ürituse õiguses veendunud, siis on tulemuseks veel mõrtsukalikum konflikt, nagu näiteks Kolmekümneaastane sõda, Teine maailmasõda või Iisraeli-Palestiina konflikt.

Liigset enesekindlust sünnitavad ka vaenlast demoniseerivad ideoloogiad. Putin demoniseerib ukrainlasi kui fašiste; Ameerika administratsioonid demoniseerisid ajatollasid, Saddami ja Gaddafit. Selle tagajärjel uskus Putin, et saavutab kiire sõjalise ja poliitilise võidu; ameeriklased ja iisraellased teadsid, et nende sõjaline jõud toob neile võidu lahinguväljal, kuid eksisid poliitilise järellainetuse hindamisel. Nad uskusid omaenda ürituse globaalsesse õiglusse. Iraaklased „peavad“ ameeriklasi avasüli vastu võtma, ameeriklased „peavad“ suutma kehtestada demokraatia; iisraellased „peavad“ suutma saavutada oma riigi julgeoleku. Ideoloogilise sõja silmapaistev tähtsus võitluses „kurja“ vaenlase vastu on viimasel ajal tõusnud, rääkides vastu Weberi kinnitusele modernsuse üha suurenevast ratsionaalsusest. Moodsad ideoloogiad on sigitanud agressoreid, kes tahavad ümber teha või hävitada ühiskondi, keda nad ründavad. Kõige äärmuslikumaks juhtumiks oli Natsi-Saksamaa, sest juute, kommuniste ja slaavlasi pidi natside võidu korral ootama surm või orjus. Nende gruppide jaoks tähendas enesekaitse meeleheitlikult ratsionaalset katset ellu jääda.

Valitsejad on langenud ka kiusatusse järgida samu radu, mis on toonud edu minevikus. Võidud sünnitasid eneseusku, mille tagajärjel võisid tülid tõenäolisemalt sõjani jõuda. Rooma, Hiina viimased vähesed Sõdivad Riigid, Jaapani järelejäänud daimyo’d ja varauusaegse Euroopa allesjäänud tähtsamad valitsejad olid kõik võitudega harjunud. Enamikku tabas viimaks kuri saatus, aga üksteisele järgnevad triumfid olid sõjalisse kultuuri ja sõjaväeliste institutsioonide tsentraalsusse „sisse kodeeritud“. Valitsejate silmis oli rikkuse, eduka karjääri, ühiskondliku positsiooni ja kuulsuseni viivaks teeks sõda, mitte kaubandus. Rooma vabariik oli äärmuslik näide sõjalise kultuuri juurdumusest ja Rooma militarism püsis tavatult kaua. Aga sõjapidamine juurdus ka järgnenud ühiskondadesse, kuni Preisi-Saksamaa ja uusaja imperiaalse Jaapanini välja. Marx ütles, et kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel; aga võiduga harjunud valitsejate jaoks on sõda tihti üks mõnus unelm.

Kõrvalejuhtimised

Sõjavalu vähendamiseks on välja arendatud kaks viisi. Esiteks lahingureeglid, mis hoidsid surmajuhtude arvu valitsevate klasside ja ohvitseride seas madalana. Äärmuslikuks näiteks olid asteekide rituaalsed „lillesõjad“, aga pehmemaid vorme esines ka Hiinas Kevade ja Sügise perioodil, keskaja Euroopas ning uuesti 1648. aasta Vestfaali rahule järgnenud sajandil. Sõda ei puudunud, aga see oli reguleeritud, kehtisid reeglid vangide ja vallutatud linnade kohtlemiseks, mis muutsid sõja vähem kulukaks – mõnedele. Teiseks valu vähendamise viisiks olid kõrvalejuhitud sõjad. Vana-Hiinas ja Euroopas võis tähtsamate tuumvõimude vahelisi konflikte juhtida osaliselt kõrvale perifeeria nõrgemate rahvaste või vaenlase vähemtähtsate liitlaste õuele. Impeeriume ehitati perifeeriatesse laienemise teel – Rooma laienes ümber Vahemere, Zhou dünastia valitsejad „tasandikurahvaste“ üle ja Suurbritannia ning Prantsusmaa 18. sajandil kogu maailma üle, kui nende rahulepingud tüüpjuhul tõid mõlemale territoriaalseid lisandusi koloniseeritud pärismaalaste kulul. Siis järgnes sõjasaagi jagamine, nagu eurooplaste „võidujooks“ Aafrika ja hiliskeiserliku Hiina pärast, kus kõik tähtsamad võõrvõimud andsid üksusi liitlasväele, et maha suruda Hiina vastupanu. Külma sõja ajal juhiti Ühendriikide ja N. Liidu konflikt sõdadesse asemike vahel; strateegia, mis oli ratsionaalne ülivõimude, ehkki mitte nende klientriikide ja liikumiste jaoks, mida suurvõimud ära kasutasid

Korduvad lüüasaamised või kulukad viigid seevastu kärpisid ambitsioone, õõnestades militarismi – mis oli hilinenud „realistlik“ reaktsioon, nagu juhtus imperiaalses Roomas pärast korduvaid selge lahenduseta sõdu partlaste ning põhjapoolsete barbarite vastu. Jaapani 16. sajandi kohutavad kodusõjad äratasid laialdase igatsuse rahu järele, mida Tokugawa poliitika suutis järgmise 300 aasta vältel ka pakkuda. Realistliku pragmatismi mõju jäi sagedamini lühiajaliseks. Neli Euroopa kõige hirmsamat sõjapalangut – Kolmekümneaastane sõda, Napoleoni sõjad ja kaks maailmasõda – viisid diplomaatilise rahu perioodideni. Esimese kolme puhul oli see ajutine. Neljas paistab praegu haprana. Ameerika hiljutine edutute sõdade rodu ei pruugi anda tulemuseks pikaajalist ettevaatlikkust Wa-shingtonis, sest Ühendriikide valitsejad on juhtinud surmaohu vaenlase sõdurite, tsivilistide ja palgasõdurite peale, kes kõik surevad avalikkuse vaatepiirist kaugel. Mõnede ameeriklaste jaoks on sõda Ukrainas täiuslik torm, mis nõrgestab Venemaad ukraina elude ja USA dollarite, aga mitte ameerika elude hinnaga. Trump sellega ei nõustu. Tema on dollarite asjus väiklasem.

4. Ellujäämine?

Leidub veel üks komplekt realistlikke argumente sõdade ratsionaalsuse poolt, mida tuleks vaadelda. Need, keda tuntakse – nagu Waltzi – defensiivsete realistide nime all, ütlevad, et riigid prioritiseerivad ellujäämist ja kalkuleerivad ratsionaalselt selle eesmärgi tagamiseks vajalikke vahendeid. Agressiivsed realistid ütlevad, et riigid kalkuleerivad sõjast saadavat majanduslikku või strateegilist kasu, vastandades sellele kulukuse materiaalsetes vahendites ja eludes ning sõjalise võidu tõenäosuse; kui väljavaated tunduvad soodsad, lähevad nad sõtta. Seega alustavad riigid sõda siis, kui nad on sõjaliselt tugevad, ja valivad kaitse või diplomaatia siis, kui on nõrgad. Mina tahan need väited kahtluse alla seada.

Valitsejad ise usuvad oma sõjaotsuste ratsionaalsust ja püüavad kindlasti vältida konflikti, milles kaotamist nad tõenäoseks2 peavad. Aga esitagem lihtne kontrollküsimus: kas need, kes alustavad agressiivseid sõdu, ka võidavad? Mõned muidugi mitte, aga see võib anda kõigest märku arusaadavatest vigadest. Aga kui sõja algatajad kaotavad süstemaatiliselt või peavad kulukaid sõdu ilma selge võitjata? Saadaval on nelja uurimuse kvantitatiivsed andmed.^[18] Arvudest joonistuvad agressorile välja umbes 50%-lised eduväljavaated, ja laias laastus poolte puhul neist edulugudest on tegu haidega lepamaimude vastu, kus tulemus oli üsna etteaimatav. Kas on ratsionaalne riskida sõttaminekuga, kui eduväljavaated on kõigest fifty-fifty? Clausewitz märkis, et sõda on õnnemäng – aga võib-olla mitte mõistlik.

Defensiivse realismi usku, et riikide tähtsaim eesmärk on ellujäämine, on samuti raske jagada, sest ülekaalukas enamuses ei ole neil ellujäämine õnnestunud. Erandiks on taas kord postkoloniaalne Ladina-Ameerika, kus tasakaalustamine hegemoonistaatusse pürgijate vastu on õnnestunud kuues sõjas – ja ei ebaõnnestunud mitte üheski. Pärast 1830. aastaid on kõik riigid püsima jäänud. Aga see on tavatu. Hiinas jäi ellu kõigest üks Zhou-järgse ajastu enam kui 70 riiklikust moodustisest. 16. sajandi Jaapanis sai enam kui 200 riiklikust moodustisest üksainus. Euroopa enam kui 300 riigist jäi 20. sajandiks järele kõigest 30. Kolumbuse-eelses Ameerikas ja Aafrikas on kadunud teadmata arv riike ja hõime. Inimtsivilisatsioonid on laienenud maailma pisemate riiklike moodustiste enamuse likvideerimise teel, olgu need siis sõjas lüüa saanud, jõuähvardusele alistunud või, õnnelikumal viisil, abielu- ja pärimislepingutega liitunud. Enamus kadunud riikidest hukkus sõja või selle ähvarduse tulemusel, ehkki nüüdisajal on see protsess aeglustunud.

Alustasin küsimusest, miks valivad valitsejad oma eesmärkide saavutamiseks sõja ja mitte pehmemaid võimuallikaid. Aga valik ei ole päris õige sõna, sest otsustes sisalduvad ka sotsiaalsed ja ajaloolised piirangud, millest tegutsejad ei pruugi olla täiesti teadlikud, sest need moodustavad osa enesestmõistetavaks peetavast reaalsusest. Sotsiaalseid struktuure loovad inimesed, aga siis need institutsionaliseeruvad, seades edasisele tegevusele kitsendusi. Otsuseid sõja ja rahu üle mõjutavad minevikult päritud kitsendused. Sõjal on palju põhjusi; ajendid ja vahendid – nagu ka ettearvamatud eskalatsiooniprotsessid – tuleb asetada nende ajaloolistesse, ökoloogilistesse ja geopoliitilistesse kontekstidesse. Isegi kui nende mitmesugused interaktsioonid realistlikku mõistlikkust õõnestavad, võivad need kummutada ka igasuguse lihtsa kausaalse teooria. Vastuseks on mõned rahvusvaheliste suhete realistid ratsionaalse valiku mõistet laiendanud hõlmamaks kõiki neid tegureid – emotsioone, ideoloogiaid, sisepoliitikat ja nii edasi. Aga kui neid vaadelda ratsionaalsetena, siis muutub teooria tsirkulaarseks ja irratsionaalsuse määratlemine võimatuks.

Nii realistlike kui ka marksistlike sõjateooriate tuumaks on idee majandusliku ja sõjalise võimu ühendusest – materiaalsete ressursside omastamisest sõja teel. See on võitjate jaoks mõnikord ratsionaalne, ehkki nagu nägime, on tegu ülekaalukalt nullsumma-mänguga: selleks et mõned saaksid kasu, peavad teised kannatama. Et aga ahnus, staatuse-au-kuulsuse triaad ja võimutsemisarmastus on selgesti kõik valitsejate jaoks tähtsad ajendid, siis ei saa öelda, et sõjaotsuste juures domineeriks ratsionaalsus. Veel enam, valearvestusi on tulnud ette liiga tihti, et ükski ratsionaalse valiku mudel saaks paika pidada. Plaanipäraselt kulgevad kallaletungisõjad on tavaliselt sellised, kus tegemist on „haidega lepamaimude vastu“ või kus haidevahelised sõjad on juhitud lepamaimude õuele, nagu Külma sõja puhul. Haide sõjaline üleolek tähendab, et neil pole vaja väljavaateid eriti kalkuleeridagi, sest nad võivad olla võidus kindlad. Ja et nemad kirjutavad ajalugu, siis nähaksegi võitu sõjas tõenäolisema, kasulikuma, ratsionaalsema ja kuulsusrikkamana, kui see tegelikult on.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Michael Mann, Explaining the Irrationality of War. New Left Review, nr 145, January-February 2024

^[1] Vt M. Mann, The Sources of Social Power, 4 kd. Cambridge, 1986, 1993, 2012, 2013.

^[2] R. Jervis, Cooperation under the Security Dilemma. World Politics, kd 30, nr 2, jaanuar 1978.

^[3] J. Mearsheimer, The Tragedy of Great Power Politics. New York, 2001, lk 31.

^[4] K. Waltz, Theory of International Politics. Reading (MA), 1979.

^[5] See essee ammutab materjali mu hiljutisest raamatust „On Wars“ (New Haven; London, 2023). Ajaloolisi andmeid vaadeldes kasutan kaht tüüpi andmeid: pärast 1816. aastat toimunud sõdade puhul politoloogide kvantitatiivseid uurimusi ning omaenda analüüsi paljudest järjestikustest sõdadest Rooma vabariigi, Vana- ja keiserliku Hiina ajal, feodalismist 1945. aastani Jaapanis, enam kui tuhande aasta vältel Euroopas, pre- ja postkoloniaalses Ladina-Ameerikas ning Ameerika Ühendriikides Kodusõjast tänapäevani. Siin esitan ma ainult oma järeldused; tõendusmaterjali ja allikad leiab raamatust.

^[6] Värvikaid kirjeldusi vt: S. L. A. Marshall, Island Victory: The Battle of Kwajalein Atoll. New York, 1944; Ambush: The Battle of Dau Tieng. New York, 1969; ja Bird: The Christmastide Battle. New York, 1969.

^[7] E. Luard, War in International Society: A Study in International Sociology. London, 1986.

^[8] T. Otte, July Crisis: The World’s Descent into War, Summer 1914. Cambridge, 2014.

^[9] Vt M. Mann, On Wars, lk 465–473.

^[10] Vt sealsamas, lk 417–420.

^[11] Ibn Khaldun, Muqaddimah: An Introduction to History. Tlk F. Rosenthal. Princeton, 1958 [1377].

^[12] Nt M. MacMillan, War: How Conflict Shaped Us. New York, 2020.

^[13] C. Thies, C. Baum, The Effect of War on Economic Growth. Cato Journal, talv 2020.

^[14] J. Fearon, Domestic Political Audiences and the Escalation of International Disputes. American Political Science Review, 1994, kd 88, nr 3.

^[15] R. N. Lebow, Why Nations Fight. Cambridge, 2010.

^[16] S. Van Evera, Causes of War: Power and the Roots of Conflict. Ithaca, 1999.

^[17] R. K. White, Why Aggressors Lose. Political Psychology, 1990, kd 11, nr 2.

^[18] M. Small, D. Singer, Patterns in International Warfare, 1816–1965. Annals of the American Academy of Political and Social Science, 1970, kd 391, nr 1; D. Reiter, A. Stam, Democracies at War. Princeton, 2002; R. N. Lebow, Why Nations Fight; R. K. White, Why Aggressors Lose.