Arhiiv

  • Kauneim linn on Eestis Tartu

    Indrek Hargla. Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Tartu: Raudhargla, 2023. (Kriminaalne raamatukogu; 1). 179 lk. 19.90 €.

    Indrek Hargla kolm Tartu mõrvalugu annavad avapaugu „Kriminaalse raamatukogu“ sarjale, mis esmase reklaami järgi hakkab koondama eesti ulme raskekahurväe krimiloomingut. Raamatu kujundus on austusavaldus Loomingu Raamatukogu 1965. aastakäigule, kus muuhulgas esimest korda eesti keeles ilmus valik Isaac Asimovi jutte.

    Raamatus on kaks lühemat ja üks pikem lugu, mis kõik leiavad aset düstoopilis-utoopilises trammivõrgustikuga kaetud Tartus, kus kohalikel kultuuriasutustel on rohkem võimu, kui praegused kultuurivastalised uneski ette oskavad kujutada. Lisaks luurab linnavalitsuse hirmuks kusagil Tammelinna mülgastes ja kõrgub linnapiiril Lõunakeskuse maffia. Hargla teost on hea lugeda kahasse Gert Kiileri krimkaga „Eranuhke ei armasta keegi“, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Viljandis. Kui nutiekraanid kinni katta ja piisavalt kaua oma kujutlusvõimekombitsaid pingutada, tekib pähe tervikpilt utoopilisest Eestist, kus kõik suurlinnad on ulmeliste krimiintriigide keerises. Lisaks suurlinn Tartu veel suuremaks kirjutamisele on Hargla teoses olulisel kohal ka Nõo, mida kutsutakse Tartumaa Bahamaks.

    Kolm mõrvalugu on tihedalt täis vihjeid kultuurielule ja kohaspetsiifikat. Nõnda tunduvad lood kohati mõeldud eeskätt tartlaste, ulmesõprade ja üldse kirjanduselus süvitsi seesolijate lõbustamiseks. Meie krimikriitika esinumber Jaan Martinson ütleb teose kohta ülilahe ja sageli krimkasid kiitev Karl Martin Sinijärv peab lugusid jaburalt naljakaks, kasutades veel nii mõndagi kiidusõna. Martinson küsib: „Et mis see siis lõpeks on? Krimka? Kindlasti. Ulme? Teades kultuuri praegust olukorda Eestimaal, siis kindlasti. Irooniline vodevill? Mõneti. Reaalsus peegelpildis? Ilmselt seegi.“[1]

    Kui aga ekselda lugemisblogides, siis ilmneb teine pilt. Triinu kirjutab: „Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega ka eriti naljakas mitte. … Lahenduskäigud selguvad ka tavaliselt alles lõpus, enne on lihtsalt mingi häma.“ Oskar leiab, et „kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased“.[2]

    Kahte esimest mõrvamüsteeriumi lugedes püsib kuklas tõesti kipitus, et paljude jaoks võivad need tekstid jääda kaugeks. Nende fookus pole mitte krimipõnevuse tekitamisel, vaid tegu on mõnusate groteskipursetega: esmalt n-ö tavakirjanike ja ulmikute vastasseisu lahkamine, seejärel ulmeajakirja Reaktor Erektori-eri šokeerivate lugudega lõbutsemine. Mõlemad teemad voolavad üle leheäärte ja mõrvalood nihkuvad tahaplaanile. Kuigi ega ka päriselt ilmunud Erektori numbrid jää vaimukustelt Hargla omadele alla.[3]

    Triinu ja Oskar väsisid vist enne raamatu lõppu ära, sest kolmandas loos, mänguasjamuuseumi müsteeriumis, on kriminarratiiv sama haarav kui mõnes põhjamaade krimimenukis, milledega ma ennast terve hiljutise suve lõbustanud olen. Hargla teost võiks kõrvutada ka ootamatult popiks saanud Olav Osolini krimkaga „Kus lendab part“. Mõlemas raamatus särab juba kaugele kirjutamismõnu, aga seal, kus Osolin ei suuda pidurit panna, Hargla seda teeb ja nõnda on tema suleread nooreminspektor Pardi seiklustest nauditavamad.[4]

    Siinkohal on paslik süüvida ühte kummalisse kohaliku kirjanduselu vastandumisse, mille Hargla oma esimeses loos „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ nauditavasse groteski mängib. Tolles loos on Kirjanike Liit ja Ulmeühing kaks suurrivaali, kelle käppade vahelt liiguvad läbi tohutud rahasummad. Rivaalitsemine viibki ühe Ulmeühingu juhatuse liikme mõrvani.

    Raul Sulbi kirjutab tänavusest kirjanduspreemiate jagamisest nõnda: „Kodumaise romaani kategooria tulemustele peale vaadates torkab kohe silma, et peavoolukriitikat ja kultuuriavalikkust kõige enam erutavad algupärased ulmeteosed (Heinsaare „Kadunud hõim“, Matsini „Lenini valss“ ja Tootseni „Ahvide pasteet“) ei kõneta absoluutselt ulmepublikut. Need raamatud lihtsalt ei osale diskussioonis, ei konkureeri tippkohtade peale, kuigi erinevalt neist teistest nimetusist on kultuuriajakirjandus (Looming, Vikerkaar, Sirp, ERR Kultuur, EE Areen, PM Nädal jm) Heinsaart, Matsinit ja Tootsenit oma veergudel palju ja oluliste kirjandusteostena käsitlenud.“ Ja jätkab hetk hiljem: „kuna ulmefändomi autoritel on kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriide liikmete seas oluliselt vähem sõpru kui Heinsaartel, Matsinitel ja Tootsenitel, siis kui objektiivne on too preemia?“[5]

    Heinsaar-Matsin-Tootsen on kena nimi mõne järgmise krimiloo kolme peaga koletisele. Olles ise tegelenud 2023. aastal Heinsaare ja Tootseni kiitmisega, tunnen, et kirjutan vastasleerist. Seda näitab ka tõsiasi, et kui juba kord valida anti, valisin siin kirjutamiseks Raul Sulbi „Terra Fantastica“[6] asemel Hargla teose. Eks ole ta ju koos Meelis Friedenthaliga üks vähestest žanrivoolavatest autoritest, keda mõlemad pooled oma auhinna-tseremooniatel aktsepteerivad. Hargla ütleb isegi, et ulmekirjanduse ja muu kirjanduse piir on olemas, kuigi raskesti defineeritav: „Kindlasti tõmbavad seda piiri ka ulmefännid ise. Neil on žanriootused, nad tahavad lugeda žanripuhast kraami.“[7]

    Hargla teoses peab ulmekirjanik Kõurik iga-aastast menuettekannet „Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis“, kinnimakstud kirjanduskriitikud kirjutavad ulme kohta õelaid arvustusi jne. Minajutustaja Sander-Aleksander Vimberg seletab vastasseisu tagamaid lahates, et „ulme ei tegelenud Eesti kirjandusele orgaaniliselt omase paradigma – tegelaste elama asumisega kas maakeskkonnast linnakeskkonda või linnakeskkonnast maakeskkonda, samuti oli ulmes liiga vähe enesekirjandust, see tähendab kirjaniku vaatlusi endast ja oma sõpruskonnast, mõtisklusi omaenda elust, ning sugugi ei olnud selles urbanistlikku postmodernset hämust räusklemist, „Kevade“-narratiivil tuginevat lapsepõlvetraumade kõnetamist ega igapäevase olme psühholoogilis-realistlikku käsitlemist semiootilise diskursuse tunnetusväljas“ (lk 28).

    Samas on just too semiootika raamatus ulmekirjandusega sinasõber ja paistab, et just sealt tuleb lepitust ka päriselt. Kiitsid ju nii ulmikud kui ka kirjandusliitlased heaks hiljuti ilmunud Jaak Tombergi ulmesse süüviva monograafia.[8]

    Hargla irooniaga pikitud kriitika tabab lisaks kirjanduselule ka paljut muud. Utoopiasse projitseeritud grotesk võimaldab öelda nii mõndagi, ilma et keegi kohe rusikaid tõstes solvuks. Erektor tekitab teoses pahameelt kõiksugustes vähemusgruppides: pedagoogid, luterlased, esteedid, võrdõiguslased jne, keda hirmutavad lood, milledest näiteks ühe pealkiri on „Mina, minu pere, kits ja muud loomad“. Filmiinstituudi raha-draamad teevad silmad ette kirjandusmaailma omadele. Muust linnast sõltumatuks pürgivat Lõunakeskust võiks üldistada kõikjal luurava ja ähvardava kapitalismiklaaskasti sümboliks. Ja kaugel on seegi aeg, mil ülikoolide haldustöötajate arv ületab õppurite-õpetajate oma: „Mon cherie, Ülikool ei vali vahendeid, kui küsimus on kesklinnas büroopinna juurdehankimises“ (lk 117).

    Lõpetuseks tuleb öelda, et „Heade mõrvade linn“ on mõnus lugemine, mis võib küll kultuurivõõrale lugejale veidi ülepaisutatuna tunduda, ent las ta siis tundub. Oma lugemismõnu saavad siit nii „Frenchi ja Koulu“ kui ka „Apteeker Melchiori“ sarja austajad. Ja ka need kolmandad, kellele meeldib krimikirjandust laenutamast tulles läbi hüpata Õlleministeeriumist ja unistada Fischeri õlletoast, ei viska raamatut nurka.

    [1] J. Martinson, Raamatublogi: Hargla ulmeline kultuurimüsteerium, mõistagi koos mõrvadega. Eesti Päevaleht, 26.06.2023; K. M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Hargla Tartu-lood on jaburalt naljakad. Kultuur.err, 09.06.2023.

    [2] https://triinuraamatud.wordpress.com/ 2023/06/27/indrek-hargla-heade-morvade-linn-raudhargla-2023/; https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2023/07/indrek-hargla-heade-morvade-linn-2023.html. (Tsitaadi õigekiri muutmata – Toim.)

    [3] Näiteks kirjutab Rauno Pärnits 2022. aasta kultusnumbris malest, ulmest ja erootikast, alustades sõnadega: „Male on üsna ebaerootiline sport. Üks põhjus on kindlasti selles, et erinevalt paljudest teistest spordialadest on väga suur osa harrastajatest vanemas eas meesterahvad, kelle nägemine mitte kuidagi silma esteetiliselt ei rõõmusta.“ Reaktor, aprill 2022, nr 127. Male ja erootikatööstuse paralleel leidub ka Hargla esimeses mõrvaloos, kus Tartusse tuuakse ebaseaduslikult sisse pagulastest malegeeniusi, kes peavad malepõrgutes kohalike malesõltlastega mängima.

    [4] Heitsin ise Osolinile ette sama, mida netilugejad Harglale: „Kokkuvõtlikult öeldes on Osolini krimiloo puhul on tegemist hää ajaviitekirjandusega, mida lugedes meelde mõnus naerune tunne, mõned eredad seigad – muu kaob üsna pea unustusehõlma.“ Tsiteerin siin ennast lihtsalt selleks, et viidata kultuurimaffia tegelikule haardele. Nimelt ilmus kirjutis Estonian Literary Magazine’is, ent tänaseks on see tekst nende kodulehelt jäljetult kadunud!

    [5] R. Sulbi, Stalkerid kaalukojas. Reaktor, juuli 2023, nr 142.

    [6] R. Sulbi, Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023. Tartu, 2023.

    [7] I. Hargla, L. Kunnas, P. Helme, „Aga ulmes on see võimalik“. Looming, 2019, nr 5, lk 691.

    [8] J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu, 2023.

  • Vikerkaare podcast 28: Aro Velmet Nõukogude ajaloo dekoloniseerimisest

    Rollivahetus! Taskuvikerkaare külaliseks on seekord tavapäraselt saatejuhina esinev Aro Velmet ja temaga vestleb Marek Tamm. Räägime Nõukogude kolonialismist, selle mõtestamisest, selle pärandist ja muust. Mida tähendab “dekoloniseerimine” Nõukogude ajaloos? Mida hakata peale Vene kultuuripärandiga sõja ajal? Kuidas on erinevad Ida-Euroopa riigid tulnud toime Nõukogudeaegse materiaalse pärandiga? Ja palju teisi küsimusi, nagu ikka.

    [powerpress]

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • Hallilm

    Nende aastate nimi on hallilmaolek.
    Luules ollakse üksi kui surmas.

    1

    Siit näen ma selgesti; siit kohast varjulisest
    poolpidust, mäda, määndunud provintsi
    ja vajun mõttesse.
    Ei, mitte armukesest.
    Ma meenutan üht kauget Taani printsi,
    meest, kellega mul palju enam ühist.

    Ja näen, kuis kasvab kõnts ja sopp ja saast
    siin tühermaal, kus juba nelipühist
    täissöönud mõte kerkind pole maast
    ja õitseaeg on ammu õhtuehal.

    On miski mäda, määndunud ja mandund
    siin põduras provintsis.
    Puudub väljapääs.
    Ma vaatan, võppuv süda verilihal.

    Ah, kirg! Sind haige meelega on paari pandud!
    Su kandu lõikab võhumõõk su enda käes!

    1978

    2

    Ma tunnen seda tüdrukut –
    ja samas ka ei tunne.
    Ta mõtet juhib tunne, tunnet mõte.
    Ja tema trots, ta kujutlus on selgelt ülekäte –
    ta valmis hukkuma, kui selle läbi
    häbist pääseks päev –
    või karilt laev.

    Nii loojanguski näeb ta tuleriita
    ja selle asemel, et aega viita
    meelt lahutades, keerutades plaati
    nii nagu noorusele kohane,
    ta kannab süngelt mõtet nagu mõõka,
    mis lõikab lahti paiseid…
    Siiasaati
    on tema saatust, saatus teda talund.

    Kord saades salvida, kord salvata,
    ta kannab, nagu jõuab, kõigi valu,
    ja kannatab, sest ei saa parata –
    ja kaotab kõik.
    Ta teab, et kaotab kõik.

    See tüdruk, ütleme…
    ei ole ehk normaalne,
    mis piiri peal just, bi- või tripolaarne,
    on doktorite asi arvata.

    Ta enda meelest on normaalsus miski,
    mis eksisteerib ulmes, eal ei ulmades.
    Ta tervitab kui sõpra igat riski,
    ta naerab matustel ja nutab pulmades –
    kõik ajad kangastumas ühekorraga.

    Ent milleks üldse siinne sõnavõtt?

    Ma talle tõotasin, et kord,
    kui tuleb aeg,
    ma räägin temast ja ta asjast,
    ajast, aastasajast tõtt.

    2012

    Ilmunud Vikerkaares 2013, nr 1–2

  • In situ de facto

    Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 5

    Peeter Heina te ju tunnete, raadioajakirjanikku. Oli vast märtsiküüditamise aastapäeva paiku, kui Peeter Hein viis raadiomaja labürintlikke koridore pidi Hando Runneli, nii-öelda luuletaja, ühte üsna tühja ja hämarasse ruumi, mida kutsutakse stuudioks või foonikaks, ja ütles, et ajame nüüd juttu millestki, mis ei ole liiga poliitiline ega liiga kirjanduslik. Runnel kaebles, et tal on küll kolm teemat, millest võiks kolm väikest ja isegi humoristlikku lugu teha, kuid vaim ei ole ikka veel valmis. Need teemad on «Kommunistid ja koolipoisid», «Miks rahvas tahab riigipead valida» ning kõige tõsisem lugu «Rikkusest ja vaesusest». Ning Runnel hakkas Peeter Heinale seletama nende mõeldavate lugude tagapõhja, aga Peeter Hein, kavalpea, lükkas ühel hetkel ikkagi lindi käima. Linti üle kuulates selgus, et see oli päris terviklik mõtisklus elust ja äraelamisest praeguses Eestis. Kirjapildis võiks iga lauset ja paljusid märksõnu veel edasi arendada ja kommenteerida, aga olgu no niisama. Runneli hääl kõneles:

    «Ma olen ennast naljatamisi nimetanud sünnipäraseks sotsialistiks ja ilmavaatelt — kuningriiklaseks /toim. märkus: mitte rojalistiks; vt H. Runnel, «Isamaavajadus», 1991/. Mis tähendab sünnilt sotsialist? See tähendab, et ma saan aru, et kui on tegemist riigiga või ühiskonnaga, siis on vaja ka elu juhtimiseks s o t s i a a l – p o l i i t i k a t, kindlasti kavandatud sotsiaalset programmi. Aga kui mina või mõni teine seda praegu räägib, siis mitmed inimesed hakkavad närviliselt värisema ja ütlevad kisendades, et meie ei taha enam s o t s i a l i s m i. Tähendab, et see sõnatüvi — sotsiaalne ja sotsialism — aetakse segamini ja loodetakse, et uues ühiskonnas uuel ajal võib riiki ehitada ilma sotsiaalse poliitikata, ilma kõiki rahvakihte silmas pidamata. Ja asendatakse see sotsiaalpoliitikaprogramm hoopis teise märksõnaga — turumajandus.

    Mis on «turumajandus»? See on ka üks lihtne tõlkelaen praegu. Sest varem kasutati teda ka, aga kas rohkem või vähem reguleeritud majanduse tähenduses. See on turumajandus laiemas mõttes. Just see tähendab turu m a j a n d u s t. Aga meil on juhtunud nüüd niimoodi, et turumajanduseks peetakse seda kunagi nõukogude ajal ära kaotatud t ä i k a t, mida nimetati kõlvatuks asjaks nõukogude inimesele, ning uue aja tulles hakati taastama turumajandust, ja kõigil oli silme ees see ärakaotatud täika. Ja nüüd me olemegi jõudnud selle olukorrani, kus öeldakse, et sotsiaalprogramm on paha sotsialism, seda ei maksa enam meenutada, ja turumajandus on see — täika!

    Minu meelest on eelmise valitsuse põhipahe olnud selles, et riigi majandust hakati seadma riigile mitteväärilise standardi järgi. See algas ammu. Siis kui lasti esimesed vabad ettevõtlused sündida. Noh näiteks, kui sa võisid oma autoga taksot sõitma ja teenima hakata. Aga väga kiiresti läks riigi rahabilanss tasakaalust välja, ja ühel hetkel hakkas riik võistlema ja oma majandust ja rahandust reguleerima /n-ö vaba ettevõtluse äärmuslaste ehk/ marodööride järgi, kes olid vallutanud «vaba» turu. Ja see põhiline rahvakiht, keda võibki nimetada «rahvas», jäeti siis riigi ja marodööride vahele. Ja mis on selle tulemus?

    Selle tulemus on see, et need vähesed kapitalid, need rahalised hoiused, mis rahva põhilisel kihil (vaesel kihil) oli, (sest sotsialismi ajal ei saanud ju keegi hiiglarikkaks, vaid meie rikkus oli rahvusliku, kollektiivse rikkusena — siiski! — ladestunud tehastesse ja vabrikutesse, linnamajadesse. . . , see oli meie ühine omand — siiski! —, ja ainult erakäsutuses olev kapital oli — suuresti hoiuarvel), oli, aga nüüd mindi seda teed, et kiirendatud inflatsiooniga hävitati kogu selle «stagna-aja rahva» väikene varandus, potentsiaal.

    Sellest ei oleks midagi, kui see asi oleks lahendatud nii, nagu pärast sõda lahendati Saksamaal, kus öeldi: me oleme koos sõdinud, koos kannatanud, olgem ühel hetkel k õ i k nullväärsed, kõigi varandused — võrdsustada. Aga ei, meie marodööride kapitalid kasvasid, aga teistel kahandatakse plaanikindlalt, ja see muudab selle rahvakihi, rahva, täiesti võimetuks. Võttes appi vanad pahad märksõnad, tuleks öelda, et sellise manipulatsiooniga on toimunud viimane — e k s p r o p r i e e r i m i n e! Õigluse sildi all on püütud sisendada mõtet, et ainukene sotsiaalne kohustus on likvideerida see ajalooline ebaõiglus, mis sündis 1940. ja 1950. aasta vahel, hüvitada need kadunud kinnisvarad ja varandused, mis tol ajal omanikelt ära võeti, aga samal ajal selle loosungiga pannakse …, uinutatakse meie tähelepanu, ja me ei näegi, kuidas «stagnaajal», tähendab sotsialismi ajal kogutud väikene varandus hävitatakse ära täpselt samal moel, sama «õigusega», nagu hävitati neljakümnendal aastal. Ja seda julgetakse teha sellepärast, et me oleme «stagna-aja rahvas» ja me oleme — vääritud!

    See on uus kõlvatuse laine ja me oleme jõudnud sisuliselt analoogilisse olukorda, mis kaua aega oli Lõuna-Aafrika Vabariigis. Mis oli selle vabariigi olukorra märksõna? See oli väga keeruline sõna — apartheid?! Siin on nüüd «rahaline rassism». See algas ammu. Siis kui taksojuhid läksid ülbeks, vaatasid, kui sul ei olnud võõra riigi raha taskus, lükkasid sind taksost välja. See oli «apartheidi» algus. Ja seda ideoloogiat on nüüd jätkatud. See on väga skemaatiliselt seletatud, võibolla natuke hüperboolselt, ja selles mõttes võibolla tundub natuke ülekohtune mu jutt, aga see on siiski kujundlikult antud visand meie olukorra kohta.

    Võiks veelgi ühte võrdluspilti kasutada ja öelda, et see olukord, mis meil on, on sisuliselt nõukogude vangilaagri analoogia. See, millest kirjutas Solženitsõn: kuidas vangilaagrites mängisid kokku kaks jõudu — administratsioon ja kurjategijad (blatnoid), ja kes siis rõhusid, noh, noid normaalsemaid vange, või eriti poliitvange, või ideevange. . . Ja praegu — selle majandusreformi või perestroika aktsioonid on väga analoogilised olnud. . . Ühe sõnaga: me elame laiendatud vangilaagris, kus võim, kelle käes on raha ja relvastus, mängib kokku täika hangeldajate ja marodööridega. See on klassikaline sõjajärgne seisund — alati tekivad marodöörid. Aga kui on välja kuulutatud (klassikaliselt!) sõja-aeg, siis marodööridega käiakse ümber pisut teisiti. Osa neist lihtsalt hukatakse. Sest seadused siiski kehtivad. Ka moraalsed seadused. — Aga praegu on meil ka need vanad, klassikalised sõjaaja seadused nurka visatud ja on üliinimesteles ja ainuõigeteks kuulutatud need tõepoolest marodöörlikku ideoloogiat ajavad inimesed. Ja see on meie praeguse riigifilosoofia ja -kõlbluse kõige rängem kokkuvõte, mida ma oskan nii piltlikult teha.»

    «See oli siis Hando Runneli nägemus praegusest elust ja olust ja poliitikast, aga sa ajad siin Tallinnas praegu ka ise poliitikaasju mõnes mõttes?» küsis Peeter Heina hääl.

    «Noh, kas me ajame? — Kui me oleme poliitilises jõuväljas, siis me kõik «ajame» ka poliitikat, tahes-tahtmata. Jah, ma võibolla peaksin ütlema, et hoolimata sellest skeemist, mis ma nüüd rääkisin, näen ma siiski ka suuri tendentse, mis ei lase mind väga kurvameelseks muutuda. Ma näen, et ikkagi koonduvad ka moraalsed jõud ja mingi ühispingutus kannab vilja. See, mis laseb mul head uskuda, on see kogemus, mis ma sain nüüd mõne kuu jooksul Põhiseaduse Assamblees tööd tehes. Ma nägin, kuidas silma all inimesed kasvavad. Kuidas nende riigifilosoofiline arusaam on täienenud, tihenenud ja konkreetsemaks muutunud võrreldes algusega; kuidas alguses pilvedel ja poris olevad inimesed on siiski ühte kohta koondunud; kuidas nende tolerantsus ja teineteise mõistmine ja samuti riigi mõistmine on süvenenud, ja kuidas see areneb edasi. . . See teeb vahel päris rõõmsaks, lootuslikuks, et me päris ära ei kao, et me jõuame kuhugi välja.»

    (26.III.1992)

  • Närviline võim ja kunst

    60ndatel kirjutas Ameerika poliitikateoreetik Karl Deutch „valitsuse närvidest“ lootuses, et tulevased digivõrgustikud parandavad riigi kommunikatsiooni- ja kontrollimehhanisme. Toonane utoopiline küberriik on tegelikkuses aga hakanud sarnanema sellega, mida William Davies on kirjeldanud närvilise riigina, ning digitaalsus on hakanud koordinatsiooni ja integratsiooni pigem kahandama kui suurendama. Selle näiteks on hiljutine digikommunikatsioonist provotseeritud poleemika ühe nõukogudeaegse kuju üle Vilniuses. Juhtum on huvitav, sest tõi ühtlasi päevavalgele need võimumehhanismid, millel põhinevad nõukogudeaegsete skulptuuride säilitamise või kõrvaldamise otsused.

    Juozas Mikėnas (1901–1964), leedu modernistliku skulptuuri Pariisis õppinud alusepanija, valmistas mälestusskulptuuri Petras Cvirkale (1909–1947), leedu kommunistlikule kirjanikule, kes tervitas 1940. aastal Leedu liitmist Nõukogude Liiduga ning osales 1940–1941 aktiivselt oma kodumaa sovetiseerimisel. Monument püstitati 1959. aastal Vilniuses selleks rajatud platsile. Skulptuur elas üle mitu desovetiseerimislainet, mis algasid 1988. aastal. 1992. aastal lülitati see uuesti kaitsealuse kultuuripärandi nimekirja. Ettepanek skulptuuri kõrvaldamiseks tehti esmalt 2018. aastal. Selleks ajaks oli Cvirka kuju jäänud üheks viimastest ametlikest monumentidest nõukogude tegelastele avalikus linnaruumis – enamik oli Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kolmel kümnendil juba kõrvaldatud. Eemaldatud skulptuurid, mis kuulusid kultuuriministeeriumi omandisse, viidi kas lattu või liisiti muuseumidele, näiteks nõukogude skulptuuride parki Grūtases. 2008. aastal võeti vastu seadus, mis keelas kommunistlikud ja natsisümbolid. 2019. aastal esitasid Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu Leedu sektsioon ja kunstnik Paulina Pukytė üleskutse jätta monument oma kohale alles.

    2021. aasta septembris taotlesid kunstnikud Eglė Grėbliauskaitė ja Agnė Gintalaitė Vilniuse linnavalitsuselt luba korraldada tänava-performance, mis oleks hõlmanud Cvirka monumenti. Performance’is nimega „Ärgem unustagem mitte mäletada“ mähiti monument rohelisse kunstsamblast surilinasse – sammal pidi sümboliseerima aja voolamist ja looduse ravivat toimet. Algselt panid kunstnikud ette kasvatada skulptuurile looduslik sammal, kuid selle ettepaneku lükkasid linnavõimud tagasi põhjendusega, et seoses kuju peatse kõrvaldamisega pole mõtet teostada tehniliselt nii nõudlikku projekti. Aga kui kunstnikud asusid 10. novembril 2021 kuju kunstsamblasse mähkima, võttis linnavalitsus ootamatult oma loa üldse tagasi ning käskis samblakatte skulptuurilt viivitamatult eemaldada.

    Linnavõimu sõnul olevat projekt teostatud ilma loata, mis oli ilmselge vale; väideti, et kunstiteos kütab kirgi ja lõhestab ning võib viia kokkupõrgeteni; ning kinnitati, et kunstiprojekt „loob pretsedendi, mis võib viia edasiste ettearvamatute tagajärgedega praktikateni“. Preventiivne tegevus jõudis kafkalikku absurdi, kui linna kultuuriosakonna esindaja keelas kunstnikel tellingutelt katte eemaldamise – et ei paljastuks rohelisse samblasse mässitud monument. Küsimusele, milles probleem, vastas linnaametnik: „Mõelge ainult, mis juhtub, kui keegi seda näeb?“ Sellegipoolest puhus tuul eesriide minema ning ajakirjanikud said Cvirkat katvat sammalt pildistada ja kõikides meediakanalites üle kanda. Järgmisel nädalal viidi monument kiiresti minema.

    Hoolimata professionaalse kunstikogukonna üleskutsetest tegeleda nõukogude mineviku kohta käivate mitmekihiliste ja kriitiliste narratiividega, nii nagu seda on teinud olulised ajutised ja püsinäitused Leedu Rahvusgaleriis ja Moodsa Kunsti Muuseumis, kipuvad kogu poliitilise spektri parteid – alates Kodumaa Liidu konservatiividest kuni Liberaalse Liikumiseni – järjekindlalt politiseerima 1940. ja 1980. aastate vahel loodud avaliku kunsti pärandit. Iga valimistsükli järel on kõrvaldatud uusi monumente ja puhastatud avalikku ruumi minevikumärkidest.

    See kunstiteos kutsus üles refleksioonile ja osutas tähenduste komplekssusele: samblavaip pronksivalatud kommunistliku kirjaniku õlgadel oli metafoor aja voolamisele ning tõstis esile loodust kui ajaloo vaikivat tunnistajat. Seda ei mõeldud lõhestavana ega kirgi kütvana. Linnavalitsus aga ei usaldanud avalikkuse reflekteerivat ja tsiviliseeritud reaktsiooni.

    David Joseliti sõnul ei saa pilt digitaalses kontekstis oma väärtust mitte tänu suhtele originaaliga – tänu Walter Benjamini autentsusaurale –, vaid tänu oma ringlemiskiirusele ning kõmule, kasutajate tähelepanu köitmisele. Kõmu- või meemiväärtus on lahutatud kunstiväärtusest, mida loovad „keskpangad“, st ametlikud muuseumid ja galeriid, mis hoiavad oma ladudes kunstiteoste originaale ja teenivad oma kogude pealt raha hoolikalt reguleeritud tehingutega.

    Tähenduste ebastabiilsus ja sõnumite kontrollimise asjatus digitaalsel ajastul on toonud kaasa konteksti kollapsi: kultuuriinstitutsioonid püüavad kunstiobjekte lavastada ja kontekstualiseerida arhitektuuri, kataloogide, siltide, digifotode, teksti- ja audiogiidide ning kaasaskäivate publikatsioonide abil. Sellegipoolest, nagu on öelnud Jing Wang,  „kontekstualiseerimine pole küberruumis kunagi piisav“.

    Pealegi viib digiruum kunstiteosed kokku „juhusliku publikuga“, mida ei tajuta üksnes võimalusena, vaid ka ohuna – kuraatorid ja võimud peavad seda mingiks viirastuspublikuks või pööblitondiks. Säärane teravnenud ebakindlustunne ongi viinud selleni, mida ma nimetaksin närviliseks kunstiväljaks.

    Tõlgendaksin Cvirka juhtumit näitena riskihaldusest – ja riskina tajuti siin sümboolse kapitali ammendumist kontekstikollapsi tõttu. Vilniuse linnavõimud on suhtunud avalikesse monumentidesse kui poliitilisse ressurssi, mida hallata, ja nad kogusid populaarsuspunkte, kõrvaldades kunstiteose, mida nad kujutasid lõhestavana. Nende jaoks oli tähtis säilitada nõukogude kirjaniku monumendi ülipolitiseeritud (ja negatiivne) sümboolne kapitaliväärtus. Kunstiline sekkumine ähvardas võtta monumendilt selle lõhestava väe ning teha see skulptuur seega poliitilise konkurentsi seisukohalt vähem väärtuslikuks. Mõlemal juhul lähtusid institutsioonid „omakasupüüdlikust paanikast“, püüdes säilitada oma väärtusstruktuure originaalsete kunstiteoste kontrollimisega ning piirates nende „ringlust“ ja võimet omandada uusi tähendusi.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    Tekst põhineb artiklil: Eglė Rindzevičiūtė, AI, a Wicked Problem for Cultural Policy? Pre-empting Controversy and the Crisis of Cultural Participation. International Journal of Cultural Policy, 2022, kd 28, nr 7, lk 829–844.

     

  • Monumendid sõja ajal

    Kõikjal maailmas seatakse praegu ajaloolisi monumente kahtluse alla. „Suurmeeste“ kujud on kistud välja nähtamatusest, mida Austria kirjanik Robert Musil pidas nende kõige silmapaistvamaks tunnuseks. Kivis ja pronksis põlistatud omaaegseid austatud kangelasi ja heategijaid piieldakse nüüd umbusklikult nende seoste pärast kolonialismi, orjanduse ja antisemitismiga. Lugematuid näiteid sellest pakub inglise keelt kõnelev maailm, aga isegi läänepoolsed Mandri-Euroopa maad nagu Madalmaad ja Saksamaa on hakanud võitlema monumentidega, mis meenutavad neile nende koloniaalset türanniat.

    Austrias ei ole ükski monument kirgi nii lõkkele puhunud kui Viini antisemiitliku linnapea Karl Luegeri mälestusmärk, mis paikneb temanimelisel väljakul linnas, mida ta kunagi valitses. Ehkki üleskutsed kuju eemaldada ja väljak ümber nimetada on siiani jäänud viljatuks, on vaidluste käigus sündinud terve küllusesarvetäis kunstilisi ideid selle kohta, kuidas probleemse poliitiku monumenti võõrandada ja kontekstualiseerida. Praegu on väljakul eksponeeritud ajutine installatsioon[1] ja välja on kuulutatud konkurss[2] kunstiteoste leidmiseks, mis monumendi püsivalt teise tähendusraami asetaksid.

    Säärastest aruteludest hoolimata on Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika monumendimaastik võrdlemisi sirgjooneline. Vaidlused koonduvad tüüpjuhul üksikute kujude ümber, mis asuvad silmapaistvana tähtsates avalikes ruumides. Enamik tänapäeva külastajaid tunneb nendega parimal juhul vaid nõrka sidet, ja kujutatud tegelaste saavutused näivad tagasivaates tihti tagasihoidlikena, eriti kui arvestada, et nad olid vaieldamatult kaasosalised kuritegudes.

    Siis on veel mälestusmärgid möödaniku sõdades langenud sõdureile, mis – mõne esileküündiva erandiga – paiknevad sõjaväekalmistutel ja meelitavad harva ligi juhuslikke külastajaid. Või siis on neile antud mälestatavate isikute nimeloendi kuju: paljudel maadel ei tähenda enamikus külades mälestusmärgile või kirikuseinale kantud nimed väljaspool erilisi mälestussündmusi isegi kohalikele elanikele palju enamat kui lihtsalt jälgi minevikust. Nende inimeste jaoks, kes kohapeal ei ela, ei ole neil tavaliselt mingit erilist tähtsust – ega ärata need täpselt samal põhjusel ka erilist pahameelt.

    Sõjamälestusmärgid Venemaa okupeeritud Ukrainas

    Kõikjal endises Nõukogude Liidus on lood hoopis teisiti. Palju aastakümneid nägi Nõukogude juhtkond mälestusmärkide püstitamises üht viisi elanikkonna kasvatamiseks. Postsovetlikes maades võib peaaegu igal sammul kohata mitte ainult suurejoonelisi memoriaale, vaid ka riigi- ja parteijuhtide, kirjanike ja kunstnike seeriaviisiliselt toodetud kujusid ja büste. Need monumendimaastikud on aga enamat kui lihtsalt propagandavõtted. Mitmel pool endises NSV Liidus on igal linnal ja külal oma mälestusmärk mõnele Teises maailmasõjas hukkunud miljoneist sõdureist ja mõnikord ka tsiviilohvritele. Märkimisväärne hulk neist rajati kõrgemalt tulnud käsu peale, kuid paljude püstitamise algatasid ellujäänud veteranid või langenute perekonnaliikmed. 20. sajandi teisel poolel kujunesid kõik need mälestusmärgid järk-järgult kogukonnaelu keskseteks paikadeks. Tihti neid laiendati, et hõlmata lisanduvaid monumente hilisematele sõdadele ja katastroofidele – Afganistani sõda, Tšornobõl, Tšetšeenia sõjad – ja need võimaldasid inimestel romantiseeritud, ent intensiivsel viisil samastuda oma kodulinna ja perekonna ajaloost pärit lugudega kannatustest ja vastupidamisest.

    Okupeeritud Herson: 2013. a püstitatud ausammas Afganistanis hukkunud Nõukogude sõduritele. Ülevärvitud polümeerskulptuur. Foto: Mõkola Homanjuk 2022. a suvi.
    Okupeeritud Herson: 2013. a püstitatud ausammas Afganistanis hukkunud Nõukogude sõduritele. Ülevärvitud polümeerskulptuur. Foto: Mõkola Homanjuk 2022. a suvi.

    Ukraina monumendimaastik on eriti rikkalik ja keerukas. Teise maailmasõja ajal täielikult okupeeritud ning mõningate sõja kõige jõledamate hävitusoperatsioonide ohvriks langenud Ukrainast sai sõja järel see Nõukogude vabariik, kuhu rajati kõige rohkem mälestusmärke surnutele – protsess, mis ei lakanud hetkekski, vaid jätkus ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Lisaks mälestusmärkidele mineviku sõdades langenutele on lugematuid monumente rajatud neile, kes langesid 2014. aastal alanud terrorivastases operatsioonis – nagu ukrainlased nimetavad sõjalist vastupanu Venemaa invasioonile.

    Sellest ajast edasi, eriti pärast sõja eskaleerumist 2022. aasta veebruaris, on sõjamälestusmärke Ukrainas ikka ja jälle tuliselt vaidlustatud. Need on jäänud risttule alla, kuna mälestusmärgid rajati tihti strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse, kus oli toimunud ränki lahinguid Saksa invasiooni ajal ning mis on praegu jälle strateegiliselt olulised. Mis aga veelgi tähtsam – mõlemad pooled näevad parajasti toimuvas konfliktis Teise maailmasõja taasesitust: Venemaa jaoks on see kordussõda väidetavate natside vastu,[3] samas kui Ukrainale on see isamaasõda võõrvõimu agressiooni, okupatsiooni ning massimõrvade vastu – mis annab monumentidele määratu suure sümboolse tähenduse.

    Otsekohe pärast täiemõõdulise invasiooni algust võtsin ühendust oma ukraina kolleegi Mõkola Homanjukiga Hersoni Riiklikust Ülikoolist. Kui organiseerisime okupeeritud linnas asuva ülikooli tudengitele ja töötajatele Zoomi loengutega akadeemilist õhusilda,[4] hakkasime vahetama tähelepanekuid selle üle, mis juhtub äsja Venemaa okupatsiooni alla langenud Ukraina piirkondades[5] sõjamälestusmärkidega. Meid jahmatas, kui tähtsad olid okupantide jaoks mälestusmärgid, eriti sõjamälestusmärgid. Ühelt poolt kasutasid nad neid taustana võidupiltide tegemiseks. Teiselt poolt lavastasid nad oma propagandavideotes monumentide hooldamist, tõestamaks, et aastatepikku väidetavalt hooletusse jäetud mälestust hiilgavast minevikust osatakse nüüd jälle austada.

    Me otsustasime kammida süstemaatiliselt läbi online-propagandakanalid ja muu meedia, et leida allikaid monumentide niisuguse ja muu kohtlemise kohta igas Ukraina värskelt okupeeritud piirkonnas. Me ei piirdunud online-allikatega: Mõkola jäi oma kodulinna ja dokumenteeris kangelaslikult nii vanade kui ka uute monumentide käekäiku isegi ajal, kui mõned Hersoni elanikud olid juba kinni võetud või „kadunud“ lihtsalt sellepärast, et pistelise kontrolli käigus oli nende nutitelefonidest leitud kahtlasi andmeid.

    Sel teel kogusime rikkalikult allikaid, mis heidavad valgust mitmesugustele viisidele, kuidas sõda ja okupatsioon võivad monumente mõjutada. Raamatus, mida me parajasti kirjutame, analüüsime lugematuid juhtumeid, mis osutavad ülimalt mitmekesiste monumentide ja memoriaalide kahanematule tähtsusele nii okupantide kui ka vastupanuvõitlejate jaoks.

    Kui mõned monumendid – sealhulgas holokaustimemoriaalid Kiievis ja Harkivis – langesid juhusliku kahjustuse ohvriks, siis teised hävitas Vene agressor meelega. Erilise hoolega otsisid nad välja mälestusmärke ja -tahvleid, millega austati oma maa kaitsel pärast 2014. aastat langenud ukrainlasi, aga ka noid, millel oli kujutatud kolmhargi-taolisi rahvuslikke sümboleid kui meenutust minevikus Venemaa vastu peetud sõdadest. Avalike asutuste, sealhulgas koolide direktorid on tihti lasknud ettevaatuse mõttes katta mälestustahvlid musta fooliumiga, et need kuni vabastamiseni avalikkuse silma alt eemal oleksid.

    Okupeeritud Herson: Ukraina kolmhark ja Vene invasiooni vastases võitluses hukkunute portreed on kõrvaldatud ja asendatud Teises maailmasõja hukkunute piltidega. Vardasse on Ukraina lipu asemel tõmmatud Nõukogude võidulipp. Mõkola Homanjuki foto 2022. aasta suvest.

    Kui need memoriaalid, mis mälestavad ukrainlaste vastupanu Venemaale, on okupante selgesti raevu ajanud, siis teised on täielikust hävitamisest pääsenud. Näiteks mälestusmärgid ametikohustuste täitmisel surma saanud Ukraina politseinikele jäeti suures osas puutumata, ehkki mõned mälestatavad politseinikud olid hukkunud vabatahtlikena võitluses Venemaa vastu. Improviseeritud mälestusm

    ärgid Venemaa täiemõõdulise sissetungi esimestel päevadel hukkunud Ukraina Territoriaalkaitseväe – riigi reservsõjaväe – liikmetele pidasid Hersonis vastu mitu okupatsioonikuud. Kui enamik Ukraina armee sümboleid mõjub okupantidele nagu punane rätik härjale, siis mõningail juhtudel paistsid nad olevat valmis võtma „tsiviilsemate“ üksuste liikmeid kui süütuid sõjaohvreid. Ukraina politsei, mille ridades langenute nimekiri ulatub tagasi Nõukogude perioodi, võib isegi äratada midagi korporatiivse solidaarsustunde taolist Vene rahvuskaardi seas, mille üksusi rakendatakse rindejoone taha jäänud okupeeritud aladel korrapidamiseks.

    Siiski oleks ekslik kujutleda, nagu oleksid okupandid järginud mingit ikonoklasmi- või monumentide (re)konstrueerimise sidusat programmi. Otse vastupidi, nad on monumentidele lähenenud olenevalt olukorrast ning eri paikades erinevalt. Teatavaid peateedest kaugel asuvaid ja seetõttu strateegiliselt tähtsusetuid külasid on sissetungijad suuresti ignoreerinud. Mõningates külades on Ukraina sümbolid endiselt avalikus ruumis nähtaval, ehkki rangelt võttes asuvad need külad Venema okupeeritud territooriumil. Samas, ehkki Teise maailmasõja memoriaale koheldakse tavaliselt aupaklikult ja säästetakse hävitamisest, on Vene sõjaväelased mõnel puhul nähtavasti meelega kahjustanud sääraste memoriaalide mõningaid osi lihtsalt sellepärast, et neil on ukrainakeelsed kirjad.

    Üldiselt siiski on okupandid kaldunud kasutama „Suurt Isamaasõda“ mälestavaid monumente oma sissetungi õigustamiseks. Vene propagandatekstides ja -videotes korratakse pidevalt väidet, et need monumendid olla Euromaidanile järgnenud kaheksa või isegi kõigi Ukraina iseseisvumisest möödunud kolme-kümne aasta jooksul olnud lagunema jäetud. Nüüd olevat Venemaa „naasnud“, kuulutavad nad, et ajalooline õiglus taas jalule seada ja nagu kord ja kohus austada kangelaslike esivanemate mälestust, kes alistasid Saksamaa. Ometi ei ole nõukogudeaegseid sõjamälestusmärke Ukrainas sugugi kehvemini hooldatud kui Venemaal, kusjuures isegi uusi on lisatud, näiteks paikadesse, kuhu on ümber maetud Teise maailmasõja sõdurite hiljuti leitud säilmeid.

    Seetõttu otsib Vene propaganda abi tavatutest vahenditest, et müüt sõjalisest erioperatsioonist monumendipäästmise eesmärgil usutavam paistaks. Näiteks on selleks volitatud organid süüdanud paljudes sõjamemoriaalides igavese tule – sealhulgas isegi niisugustes, kus tuli algse kavandi osa ei olnudki. Värviga sekkumine on samuti saanud osaks sõjamälestusmärkide tagasivõtmisest. Maakohtade lihtsate betoonist või kipsist kujude puhul on monokroomse (tihti hõbedast tooni) värviga katmine olnud ammust ajast viis kaitsta monumente ilmastiku eest, mida tavaliselt tehakse ettevalmistusena võidupühaks või mõneks muuks mälestustseremooniaks. Et Ukrainas kipuvad sõjamälestusmärgid olema heas seisukorras, valivad okupandid tihti iseäranis karjuvaid ja kirevaid värvilahendusi, et keegi ei saaks kahelda, kui kangesti nad on pühendunud memoriaalide renoveerimisele. Individuaalsete elementide esiletõstmiseks kasutatakse eri värve: musta sõdurisaabaste, kuldset ordenite, punast viisnurkade jaoks. Sellest kriiskavast dekoreerimiskirest ei pääse isegi pronkskujud.

    Selline värvikasutus ei ole sugugi venelaste uuendus. Lõuna-Ukraina maakohtades on kohalikud elanikud „oma“ sõjamälestusmärke aastaid kaunistanud viisil, mis tuletab meelde Kreeka ja Rooma skulptuuride polükroomsust.[6] Nõukogude ajal allus inimeste interaktsioon oma monumentidega karmimatele reeglitele, ent autoritaarse süsteemi langemine päästis valla kohaliku loomepalangu. Seda tava üle lüües ja esitades seda aupakliku mälestamise juurde naasmisena pärast aastaid kestnud hooletussejätmist, järgivad Vene okupandid ajaproovi läbi teinud nõukogude traditsiooni. Teise maailmasõja lõpust alates on võimud alati hoidnud silmad lahti, leidmaks kohapeal väljakujunenud mälestamisvorme. Need vormid, mis elanikkonnale meeldisid, võeti korrapäraselt üle ja neid levitati laiemalt riigiaparaadi abiga, surudes samal ajal hoolega maha igasugust õõnestuslikku potentsiaali, mida need tavad võisid kanda.

    Okupandid on kasutanud monumente selleks, et rakendada deukrainiseerimise ja venestamise poliitikat. Nad on mitmel moel sundinud kohalikke osalema Ukraina monumentide hävitamises ja nõukogude memoriaalide eest hoolitsemises. Sõjavangide osalemist niisugustes aktsioonides esitab Vene propaganda karistuse või ümberkasvatamise ühe vormina.

    Keset jätkuvat sõda on Vene okupatsioonivalitsused võtnud aega suure hulga uute monumentide kavandamiseks, ehitamiseks ja püstitamiseks, millest mõned peavad asendama hävitatud monumente Ukraina sõduritele. Need värsked Vene võimu sümbolid võivad olla väga erinevad, väikestest büstidest kuni luksuslike pronkskujudeni. Peaaegu täielikult maatasa tehtud Mariupoli linna on püstitatud plastikkuju vanaldasest naisest, kes oli Harkivi lähedal tervitanud Vene sõdureid Nõukogude lipuga, aga ka keskaegse vürsti Aleksander Nevski toretsev ratsamonument. Mitmel puhul on uuesti püstitatud Lenini kujusid, mis varem Ukraina „Lenini-langetuse“ käigus avalikust ruumist ära koristati – üks mälupoliitika iroonilisemaid hetki, sest oma invasiooni-eelses kõnes oli Vladimir Putin pannud just Leninile süüks Venemaast sõltumatu Ukraina riigi olemasolu.

    Lõpuks on Venemaa omandinõue Ukraina okupeeritud osades asuvatele monumentidele toonud kaasa ka otseseid vargusi, kui venelased mõnelt territooriumilt pidid taganema. Kõigest neli nädalat pärast seda, kui Herson oli 2022. aasta lõpus Venemaa osaks kuulutatud, võtsid taganevad okupandid endaga kaasa 18. sajandi Vene väejuhtide Aleksandr Suvorovi ja Fjodor Ušakovi monumendid ning kaevasid hauast välja vürst Grigori Potjomkini säilmed. Nende kõvera kiskjaloogika järgi olid nood objektid nüüd osa Venemaa kultuuripärandist, mida tuli Ukraina eest kaitsta.

    Ukraina uus ikonoklasm

    See jõhker monumendipoliitika, nagu mõistagi kogu invasioon ise, on omakorda vallandanud Ukraina okupeerimata osades uue ikonoklasmilaine. Nõukogudeaegsete riigi- ja parteijuhtide monumendid olid avalikust ruumist eemaldatud juba pärast 2014. aasta Väärikuse revolutsiooni. Pärast 2022. aasta 24. veebruari on eemaldamiseks valitud veel teisigi nii Tsaari-Venemaa kui ka Nõukogude perioodist pärit monumente, mis olid omal ajal püstitatud Venemaa võimu ja tema kultuuri kinnistamiseks: monumente Ukraina „taasühendamisele“ Venemaaga 17. sajandil, mälestusmärke Aleksandr Puškinile, Maksim Gorkile ja teistele kirjanikele, kelle laialdast kohalolekut tõlgendatakse nüüd Venemaa kuulutatud kultuurilise üleoleku sümbolitena. Ka sõjamälestusmärgid pole enam pildirüüste eest kaitstud: harilikult on sihtmärkideks need monumendid, mis ei ülista mitte tavalisi Punaarmee sõdureid, vaid Nõukogude sõjaväevõimu, ent mitmel pool on eemaldatud ka „vabastajatele-sõduritele“ pühendatud mälestusmärgid. Enamikul juhtudest on vastavad otsused vastu võtnud demokraatlikult valitud linnavolikogud, ent on olnud ka juhtumeid, kus aktivistid on monumendid maha võtnud omal algatusel, täpselt nagu see toimus „Lenini-langetuse“ hakul – sealhulgas eemaldades ka sõltumatus Ukrainas püstitatud, ent nõukogudeaegseid tegelasi mälestavaid monumente, nagu Teise maailmasõja kuulsa väejuhi Georgi Žukovi rinnakuju. 2022. aasta oktoobris sai Mõkolajivi linn tunnistajaks ametikohustuste täitmisel langenud militsionääride mälestusmärgi ründajate ja kaitsjate kokkupõrkele. Need, kes soovisid seda monumenti eemaldada, nägid selles rõhuva ja ebaõiglase Nõukogude süsteemi sümbolit. Nood, kes taotlesid selle säilitamist, tõid esile, et ehkki püstitatud Nõukogude ajal, oli see rajatud rohujuuretasandi rahakogumiskampaania toel. Lõpuks purustasid monumendivastased selle öö katte all, jäämata ootama ametlikku otsust.

    Kui aktivistid teostavad muutusi ilma eelneva aruteluta, tõuseb küsimus, kas nende pildirüüstel on ikka rahva toetus – või kas see üldse vajab niisugust tuge, et legitiimne olla. 2022. aasta novembris viis Mõkola Homanjuk koos kolleegidega Harkivisse jäänud ja linnast lahkunud elanike seas läbi esindusliku küsitluse,[7] mis puudutas nende suhtumist tänavate ümbernimetamisse ja monumentide eemaldamisse. Uurimuse tulemused on huvitavad oma komplekssuses.

    Memoriaal punaarmee sõduritele Irpini lähedal. Kuju on jäetud puutumata, kuid tahvlid nõukogudeaegsete kirjadega on purustatud. Mõkola Homanjuki foto 2023. aasta veebruarist.

    Enamik küsitletuid pooldab seda, et protsessi kaasataks võimalikult palju elanikke, ent vaid vähesed on valmis ise tegema enamat kui online-küsitlustes hääletama. Tugev toetus on sellele, et eemaldataks kaardilt vene ja valgevene toponüümid, osutused nõukogude ideoloogiale ja Vene/Nõukogude sõjaväejuhtidele. Kummatigi pooldavad enam kui pooled küsitletutest Vene/Nõukogude kultuuritegelaste või teadlaste järgi nimetatud tänavate muutmata jätmist, eriti kui küsiti konkreetsete nimede kohta (nt 79% tahtis jätta muutmata kosmonaut Juri Gagarini järgi nimetatud tänava nime). Samamoodi kiitis enamik heaks marssal Žukovi monumendi eemaldamise, kuid suur hulk eelistas alles jätta Puškini monumendi.

    Detsentreerivad vaated monumentidele

    Venemaa jõhker invasioon on otsene rünnak mitte ainult ukraina rahva, vaid ka tema kultuuri vastu – kultuurilise diversiteedi, paljuse ja hübriidsuse vastu, mis teeb selle maa nii ainulaadseks. Agressorriik kasutab nii terrorit kui ka inimeste, raamatute ja monumentide hävitamist, et asendada argise ja mälestamiskultuuri keerukust ja paindlikkust okupeeritud aladel mingisuguse postmodernse versiooniga Vene/Nõukogude ühetaolisusest ning ärgitades Ukrainat seeläbi rookima omakorda enda maastikult välja neid sümboleid, mida võidaks tajuda venelike või nõukogulikena.

    Kuidas me niisugustes tingimustes saame üldse monumentide üle arutleda, eriti nonde üle, mis ühel või teisel viisil tekitavad seoseid agressorriigiga, isegi kui enamiku neist ehitasid tegelikult ukrainlased?

    Ma tahaksin kinni haarata mõttest, mille ühel hiljutisel diskussioonil[8] nõukogude monumentidest Ukrainas käis välja ukraina kunstnik, fotograaf ja kirjanik Jevhenija Bjelorussets. Sestpeale kui sõda 2014. aastal algas, on Bjelorussets väsimatult kaitsnud iga hinna eest oma koju jääda soovivaid Donbassi inimesi selle eest, et neid vahet tegemata ei demoniseeritaks kollaborantidena. Paljud neist inimestest tunnevad juba Nõukogude ajast saadik sidet oma piirkonna tööstusliku pärandiga, sealhulgas oma monumentidest kubisevate linnamaastikega. Nende silmis ei ole see pärand ja need monumendid mitte pelgad nõukogude ebaõigluse sümbolid, vaid väljendavad nende enda elutöö saavutusi. Et niisugustes kohtades asuvate monumentide mitmetähenduslikkust õiglaselt hinnata – mõnedele on need rõhumise märgid, teistele koduse keskkonna elemendid –, on Bjelorussets pakkunud välja termini „detsentreerimine“. See kognitiivpsühholoog Jean Piaget’ arendatud mõiste tähistab tüüpjuhul hilises lapsepõlves välja kujunevat võimet vaagida mingi objekti mitut eri mõõdet või olukorra mitut eri tahku ühekorraga.

    Nii lihtsalt kui see ka kõlaks, võib selline perspektiivinihe osutuda monumentide üle arutlemisel viljakaks – eriti, aga mitte eksklusiivselt, postsovetlikus regioonis. Tänapäeval ässitavad niisugused arutlused tavaliselt kaks vastasleeri teineteise vastu üles (jättes kõrvale passiivse ehk ükskõikse enamuse). Üks pool näeb kõigest monumendi tumedat külge, teine ainult selle ülevat või tuttavlikku tahku. Ühe poole silmis on igasugune katse hoida alles mõni nõukogude panteoni heroiline figuur koloniaalse vaimse sättumuse ja venemeelse hoiaku väljendus. Teine pool tajub igasuguseid üleskutseid mõni monument maha tõmmata või eemaldada esivanemate saavutuste ja oma kodutunde tühistamisena.

    Ilmset fakti, et üks ja sama monument võib tähendada rohkem kui vaid üht asja, mainitakse niisugustes diskussioonides üllatavalt harva. See on eriti ilmne nende monumentide puhul, millega mälestatakse Teist maailmasõda – olgu nendeks siis sõdurite kujud või pjedestaalile tõstetud tankid. Monument, mis võib äratada ühes inimeses tänutunnet natsionaalsotsialistliku võimu alt vabastamise eest, võib mõjuda ähvardavalt teisele. Asi ei pruugi isegi olla selles, mida see monument väidetavalt mälestab. Praeguses Ukrainas pole kuigi tõenäoline, et keegi tahaks püstitada mälestusmärgi bolševik Fjodor Sergejevile (paremini tuntud Artjomi nime all), kes suri aastal 1921 – Stalini lähedasele sõbrale, kes kasutas kodusõja ajal jõhkrat jõudu talupojamässude ja rahvuslike liikumiste mahasurumiseks. Sellegipoolest on võimalik hinnata ukraina loomingulisuse väljendusena märkimisväärset hiiglasuurt konstruktivistlikku Artjomi kuju, mille kavandas multitalentne kunstnik Ivan Kavaleridze ja mis püstitati Svjatohirskisse 1927. aastal.

    Kunstilistest aspektidest on siiski palju suurem kaal monumentide igapäevasel tuttavlikkusel. Kui mõni kuju kaob – kuju, mida elanikud on kasutanud suveöiste kohtumiste paigana, oma esimese suudluse taustana, vaid pooleldi märgatud linliku maamärgina –, siis oleksid kohalikud elanikud nagu kaotanud osa oma eluloost. See mängib eriti tähtsat rolli endistes sotsialismimaades, kus parke ja linna- või isegi külaväljakuid rajati mõne keskse monumendi ümber veelgi sagedamini kui enamikus Lääne-Euroopa riikides. See on üks põhjusi, miks monumentide eemaldamise oponentide hulka kuulub lisaks pensionäridele, arhitektuuriajaloolastele või mäluaktivistidele tihti ka noorte subkultuuride esindajaid: rulluisutajaid, tänavakunstnikke või -muusikuid, kes on hakanud hindama vastavat monumenti ja selle ümbrust kui omaenda väikest saart avaliku ruumi suures meres. Sõja ajal, nagu ütleb Jevhenija Bjelorussets, võib hästi tuntud objektide mahavõtmisel olla eriti traumaatiline mõju: keset igapäevast laastamistööd võib veel ühe materiaalse objekti tahtlik hävitamine mõjuda lausa kallalekippumisena osale inimese enda elust. Just see on põhjus, miks ülekaalukas enamik mainitud küsitluses osalenuid pooldas seda, et ikonoklasm ja muud selletaolised sümbolipoliitikad lükataks edasi sõjajärgsesse aega.

    Teised – kelle tunded pole sugugi vähem mõistetavad – suunavad oma raevu talutud ülekohtu pärast freudistliku afektiivse kohavahetuse moel kujude pihta. Või siis väidavad nad, et paljalt Vene või Nõukogude monumentide kohalolek Ukraina avalikus ruumis pakub naabermaale jätkuvaid ettekäändeid agressiooniks, mida vaid kergelt maskeeritakse soovina kaitsta kahe maa ühist pärandit. Selles on oma tõetera. Ent Vene režiim on näidanud, et kujude eemaldamine võib vallutamist ja hävitamist õigustada sama hästi kui need monumendid, mis veel alles on. Tegelikult teeb just tuhandete nõukogudeaegsete monumentide jätkuv olemasolu Ukrainas Vene režiimile seletuste leidmise pea võimatuks ning sunnib talle peale propagandistlikud kondiväänamised.

    Mõningate vanade monumentide eemaldamine ja uute rajamine on sõja ja poliitiliste vapustuste ajal arvatavasti paratamatu – vähemalt seni, kuni me usume, et avalikel monumentidel üldse mingi tähendus on. Selles protsessis on viha ja kibedustunne sama õigustatud kui lein ja igatsus uue alguse järele. Siiski oleks ekslik suunata viha ja kättemaksujanu oma kaaskodanike vastu või, mis veel hullem, häbimärgistada neid kui reetureid, kuna nad on kiindunud monumentidesse ja sellesse, mida need esindavad. Lõppude lõpuks ei ole asi mitte monumentides endis, vaid selles, mis laadi kogukond end nende kaudu väljendab.

    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Mischa Gabowitcsh, Monuments in Time of War. Eurozine, 06.04.2023. www.eurozine.com/monuments-in-times-of-war.

    [1] https://www.koer.or.at/projekte/lueger-temporaer/.

    [2] https://www.koer.or.at/projekte/kuenstlerische-kontextualisierung-des-dr-karl-lueger-denkmals/.

    [3] M. Gabowitsch, Von „Faschisten“ und „Nazis“. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2022, kd 67, nr 5.

    [4] Академічний міст ХДУ – 2022. https://www.youtube.com/playlist?list=PLuL1dq6vVjh2ElpsxEE1jV2dXr3ZXdJoS.

    [5] Vt T. Zhurzhenko, Terror, Collaboration and Resistance Russian Rule in the Newly Occupied Territories of Ukraine. Eurozine, 17.01.2023. Eesti k-s: T. Žurženko, Terror, kollaboratsioon ja vastupanu. Tlk. M. V. Vikerkaar, 2023, nr 4/5.

    [6] Н. Гоманюк, Памятник неизвестному богу. Шоиздат, 31.05.2020. https://shoizdat.com/pamyatnik-neizvestnomu-bogu/#desctop_menu.

    [7] М. Гоманюк, І. Даниленко, Символічний простір міста: візія харків’ян. Результати соціологічного дослідження. Харкiвська соцiологiчна мережа. http://soc.kh.ua/doslidzhennya/strong-symvolichnyj-prostir-mista-viziya-harkiv-yan-strong.

    [8] Decoloniality in Ukraine: Is There Still a Place for a „Soviet Soldier“ in Historic Memory? Online Panel Discussion, 01.12.2022. Staatlichen Kunstsammlungen Dresden. https://www.skd.museum/programm/decoloniality-in-ukraine/.

  • Keskmaal

    Ma kõnnin läbi kõrge ja kirbe rohu. See rohi ulatub mulle rinnuni. On palju kärbseid, parme ja kihulasi, kes mind segavad. Aeg-ajalt on mõni puudesalu, mõni üksik iidne tamm, siis jälle lõputu rohtmaa. Jõudsin selle suure tasandiku veerde neljakümnenda eluaasta künnisel, tulles linnast, mille nime ma ei mäleta. Ei mäleta ma sedagi, mis põhjustel sealt lahkuma pidin. Tajun tagantjärele vaid ähmaselt mingit konfliktset olukorda, aga kas see konflikt oli mul enda, naise või lõppeva noorusega, kas tüdinesin sellest linnast või ei pidanud kinni seadustest, seda enam ei mäleta. Aga seda ma mäletan, et kui selle lõputu rohtmaa veerde jõudsin, tundus see vaatamata vähesele liigirikkusele huvitava, rammusa maana. Roheline, kergelt roostepruuni varjundiga maa, mis koosnes viite-kuute sorti taimedest, lamba-aruheinast, timutist, sõrmheinast, hiidhirsist ja veel mingitest kõrrelistest, mida ma ei tundnud. Olen neid märkmikusse ja hiljem kasetohule üles joonistanud. Taimestiku vahel laiusid mõned harvad ja suured tiigid, milles ujumas ringi rahumeelsed, rammusad kalad, mida omakorda ümbritsemas roostik, nokkhein ja piimapõõsad. Üksikud uima- ja pudelpuud, haava- ja kasesalud, siis veel paar puuliiki, mida ma kunagi polnud näinud. Kõik see meeldis mulle.

    Nüüd, olles rännanud siin juba pikki aastaid, saan ma öelda, et mu arvamus sellest üksluisest, kuid siiski omapärasest tasandikust pole muutunud. Saan kinnitada ka seda, et siin maal valitseb lõputu, igavene august. Tahaksin lausa öelda, et mõnikord, eriti õhtuti, meenutab siinne ümbrus Aafrika savanni, kuid jätan ütlemata, kuna esiteks kasvavad siin ahvileivapuude asemel hiiglaslikud tammed ja teiseks on soojus põhjamaiselt niiske, mitte lõunamaiselt kuiv, samuti kui taimestik on mu vanaema kodu ümber kasvanud taimestikuga sarnane. Loomadega on siin küll isesugune lugu. Need ei meenuta ei troopika ega parasvöötme loomi, pigem mingeid hübriide. Pehmelt öeldes on nende välimus üsna eriskummaline, ja vastavalt sellele olen neile püüdnud panna ka nimesid: kõrgejalgne tähnikrebane, lühikarvaline kõrgkael-kodukits, laulev hiidlaisik, kelle hääl meenutab kõrgehäälse naissoprani koolitatult lainetavat laulu, sipelgasiga, ja siis veel paar liiki, kelle välimus on sedavõrd veider, et mu peas pole ühtegi nime tekkinud, mis neid iseloomustada võiks. Kiskjaid siin ei esine… Ahjaa, nonde aastate jooksul olen siiski korra või paar näinud ühte arglikku, liigväikese ning hapra keha küljes oleva suure ja nukravõitu lõvipeaga looma, kelle suust paistsid kihvad, kuid ta taandus kohe urinal kõrgesse rohtu, kui sammu tema poole astusin. Võimalik, et nood kiskjasarnased, kurvad loomad on siin väljasuremisohus.

    Vahel, olles kõndinud kõrge ja üksluise rohu sees päevi ja nädalaid, olen mõne kõrge tamme otsa roninud, lootuses silmapiiril näha midagi muud, mingit sorti mägesid, metsa või mere õhkõrna, siniselt värelevat triipu… Aga ei. Ikka vaid lõputu rohtmaa ja tasane silmapiir mõne harva puudesaluga, üksikud valged pilved uitamas ülal. Kuumaperioode esineb siin harva ja torme pole ollagi, samas vihma sajab tihti. Küll mitte suurt ja korralikku vihma, mida mäletan mingist kaugest ajast, vaid sellist udu- või seenevihma. Enamasti ilmuvad vastu hommikupoolset ööd taevasse madalad pilved, ja siis sajab paar-kolm tundi. Ometi mitte kunagi niipalju, et mu veeanumad kasvõi veerandi jagu täis saaksid. Mu rännakuil on ikka olnud kuid, kus ma pole kohanud ainsamatki veekogu. Siis olen ma puhtalt isiklikest ja küllaltki vaevarikastest kogemustest lähtuvalt suutnud kindlaks teha koha, kus maa-alune veesoon kulgeb maapinnale lähemal, ja seda nimelt ühe laialehelise, lillakate õitega taime järgi, mille ristisin vesiliiliaks. See väärt taim kasvab tõesti ainult seal, kus veesoon asub kõrgel. Kaevan siis umbes meetrisügavuse augu, varudes vett algul kaabusse, kust valan selle omakorda nahklähkrisse ja teatavasse seest õõnsasse, kõvakestalisse taime, mille nimetasin ta eripärase välimuse tõttu pudelkummikuks. Järgnevail päevil olen vett tarvitanud kindlalt ettearvestatud lonksude kaupa. Sellised veekogudevaesed nädalad on õnneks küll harvad, kuna keskeltläbi korra kuu või poolteise jooksul olen oma teekonnal ikka kohanud mõnda looklevat jõge, mille vesi vaatamata mudasusele on täiesti joogikõlbulik. Olen selle kaldal mitu päeva peatunud ja edasiseks teekonnaks jõudu kogunud, püüdes tumekollasest veest uniseid, rammusaid sägasid. Nood sägad on mu lemmikud ja püüda neid pole raske. Tuleb vaid vette minna ja sukelduda ning asuda otsima kaldaurge, kuhu nad on varjunud. Sirutan siis sõrmed veekoopasse nii kaugele kui ulatan, kuni mõni neist haarab mu käe oma lõugade vahele. Kuna sel kalal pole hambaid, ei tee hammustus mu randmele suuremat viga, kuid ülimalt valus on see küll. Säga lõuad krampuvad mu käe ümber ja sel kombel toimib see nagu püügiriist, nõnda et saan ta tirida koobastikust välja ja tagasi kaldale ujuda. Nad on ümarad, seitsme-kaheksakümne sentimeetri pikkused kalad, ja nende liha on küpsetatult väga maitsev.

    Looklevad jõed tekitasid mus esimestel Keskmaa-aastatel palju illusioone. Nikerdasin kord isegi ühest kuivanud haavapuust ühepuuvene, lootes nõnda jõuda mõnda suuremasse järve, kuid selline soov ei kandnud vilja, kuna jõel ei tulnud ega tulnud lõppu. Oleksin tahtnud oma teekonda jõel ometi jätkata, kui mitte mu oskamatult ehitatud sõiduk poleks hakanud vee alla vajuma, nõnda et ma lõpuks sellega ümber käisin, olles sunnitud säärasest edasiliikumise viisist loobuma. Ka jalgsi mööda tohutuid kaari tegevat jõekallast kõndimine ei viinud mitte kuhugi, ning kuna säärane liikumisviis oli ka palju vaevalisem, lõin lõpuks käega ja ujusin üle jõe teisele kaldale, jätkates teekonda päikese ja ehatähe järgi.

    Kui rääkida toidust, siis enamasti saan söönuks ühe nimetu põõsa küljes kasvavatest kollastest marjadest ja seentest, mille hiidpuravikke meenutavad viljakehad end peale vihma maa seest välja tõukavad. Tammetõrudest olen õppinud valmistama körti, ja kui neid kergelt röstida, saab neist ka päris head kohvi keeta. Vahel saan oda abil kätte mõne looma või linnu. Loomadest on mul õnnestunud peale pikemat varitsust tabada üht kohalikku liiki kitse. Õigemini, kits on selle rohtmaal enim esineva elaja kohta küll liig vähe või siis liig palju öelda. Meenutades suuruselt küll metskitse, on tema pea ja lühikesed jalad ometigi täiesti kodukitse omade sarnased, nagu ka habe ja keerdus sarved, samas kui pikakarvaline kasukas sarnaneb kaelkirjaku laigulise mustriga. Igatahes on tegemist huvitava liigiga, keda olen mitmeid kordi eri nurga alt ka kasetohule joonistanud. Kui peaksin siit kunagi veel mõnda teispoole Keskmaad jäävasse linna jõudma, mis on küll väheusutav, kuid ei tundu ka võimatu, kavatsen neid söejooniseid kindlasti mõnele teadlasele näidata, et ta selle huvitava looma nagu kord ja kohus ära klassifitseeriks. Lindude küttimisega on asi lihtsam. Täpsemalt öeldes, ühe teatud liiki lennuvõimetu linnu küttimisega, kes on välimuselt sedavõrd kummaline, et tema iseloomustamiseks saan öelda vaid, et ta näeb välja nagu midagi pingviini ja heinarõugu vahepealset. Püüda seda lindu pole raske. Tema jooks on aeglane ja paari kilomeetri järel kukub ta kurnatusest ise ümber, pärast mida jääb üle anda vaid surmahoop. Pean küll ütlema, et kütin noid linde vastumeelselt ja ainult tühja kõhu sunnil, kuna miski neis meenutab mulle süütuid lapsi. Samas, kui arvesse võtta siinse rohtmaa hiiglaslikkust, on nonde lindude populatsioon siiski piisavalt suur, nii et küttimine neid väljasuremisohtu ei sea. Pealegi pole minusuguseid rändajaid siinkandis palju. Õigupoolest moodustavadki taolised rändurid Keskmaa ainsa inimpopulatsiooni. Nad uitavad ringi alati üksi ja nende teed ristuvad omavahel umbes kolm-neli korda aastas, mistõttu taolised kokkusaamised on ühtlasi ka väga suur sündmus, tegelikult lausa pidupäev, kuna rändureil on üle hulga aja võimalik siis oma suhtlusvajaduse ja vaikimise koormat kergendada. Muidugi, harilikult see jutt millegi uuega ei üllata, tavaline lobisemine ja muljete vahetamine siinse üksluise, lõputu maastiku üle. Ometi, tean seda omast käest, valmistab taoline jutuajamine rõõmu juba üksi seetõttu, et sa kuuled õhtuse lõkke ääres noid igavaid juhtumusi teise inimese suust, et sul on ülepea võimalus kuulda teise inimese häält ja saad ise samamoodi vastu rääkida. Tunda sõnade väljaütlemise haruldast mõnu ja näha teist samamoodi elavate sõnade järele näljasena mind kuulamas, näha tema januseid silmi ja kõrvu püüdmas igat sõna nagu mingisugust kaunist heli, seda nähes muutub mu jutt endagi jaoks erilisemaks ning üksluised ja igavad juhtumused saavad äkki imelise sära. See kõik on nõnda isegi siis, kui me kumbki oleme tulnud eri maadelt, mis on asunud erinevates kohtades, ega saa teineteisest seetõttu hästi aru. Tavaliselt see nii ongi. Olin küll linnas, mille nime ma enam ei mäleta, õppinud kahte või kolme keelt, aga kõiki neid üsna keskpärasel moel, ning aja jooksul on nende valdamine veelgi tuhmimaks jäänud. Ent seda rõõmsamaks muutub meel, kui meie, kaks võõrast rändurit kahel pool lõket, erinevaid keeli katsetades ja igasugu kummalisi sõnu, hüüatusi ja kraaksatusi kuuldavale tuues äkki teineteisest siiski aru saame. Tavaliselt järgneb sellele siis pikk ja vali naer, mille peale emb-kumb meist küsib, et „miks sa siin tühermaal ülepea hulgud?“, või „kas sul muud targemat teha pole?“, või „kuidas sa üldse siia sattusid?“, ja teine siis tavaliselt seletab nii hästi-halvasti kui oskab:

    „Tead, selle asjaga on nii, et kord ühel päeval seal kauges linnas, mille nime ma enam ei mäleta, jäin ma mingil tänavanurgal äkki kukalt kratsides seisma, kuna kõik tänavad ja majad tundusid äkki kuidagi võõrad, elutud ja eksitavad, ei, nad olid küll justkui samad, aga samal ajal enam polnud ka, nii et ma otsustasin hoopis ühte kõrvaltänavat pidi edasi minna, mida ma varem kasutanud polnud, ja kui ma mööda seda edasi läksin, jäi maju ja inimesi ja tänavaid edaspidi aina harvemaks, kuni neid polnud äkki enam üldse, ainult üks lõputu ja ühtlane rohtmaa mõne üksiku puuga paistis eespool. Oma kummalises üksluisuses tundus see maastik siiski huvitav, nõnda et ma puhtalt uudishimust tahtsin veel veidi edasi minna ja seal ringi vaadata, plaanides pärast seda kohe tagasi pöörata, kuid igavalt eksootiline maastik osutus siiski sedavõrd meeliköitvaks, et ma pikendasin päev-päevalt oma tagasipöördumise plaani, kuni viimaks otsustavalt ümber pöördusin ja tagasi jooksin, avastades siis oma suureks kohkumuseks, et ei suuda tagasiteed enam leida… Ja nõnda, uidates algul meeleheitlikult kord sinna, kord tänna, ja hiljem juba veidi rahulikumana päikese järgi teekonda jätkates, ma siia jäingi.“

    Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.

    Oleme siis istunud lõkke ääres ja vahetanud muljeid Keskmaa lõpututest tasandikest, meenutanud kaugeid ja unenäolisi linnasid, kus kunagi sündisime, kasvasime ja seiklesime, joonud üleküpsenud puuviljadest kääritatud jooki, mis purju teeb ja vanu laule aitab meelde tuletada, ning siis kaelakuti koos laulda üüranud. Oleme järgmisel päeval südamlikult kallistanud, hüvasti jätnud ja teineteisele head teed soovinud sel lõputul rohtmaal.

    Sääraste haruldaste õhtutega seoses meenub mulle ka üks üpris eriline aasta, mil mu Keskmaa söögilaud oli vägagi rikkalik, ja seda sel lihtsal põhjusel, et ma meisterdasin tol aastal valmis mustast puust vilepilli. Üpris oskamatult kusjuures, kuna selle pilli helid ei kannatanud mingil juhul võrdlust mõne peenemat sorti flöödiga. Ei, selle pilli helid polnud üldsegi mitte harmoonias omavahel, need olid koguni kriiskavad ja ebameeldivad, kuid ometi oli mul põhjust selle flöödi üle uhke olla, kuna helid, mida ma sealt välja puhusin, sattusid tänu juhuse muusikale olema just sellised, mis meelitasid rohusügavusest ligi sigu, kelle iseäralikuks tunnuseks oli erakordselt pikk ja koonusekujuline mokk, mis tipnes tillukese kärsaga. Selle koha pealt meenutas too loom sipelgaõgijat, ent seda tõesti ainult moka poolest, kuna kerelt oli see loom ikka siga mis siga, nii et teda võis igati õigustatult nimetada sipelgaseaks. Aga jah, ilmnes nimelt, et mu vilepilli kriiskavad helid olid sarnased nonde kultide pulmahüüuga ja nõnda jooksis sipelgasiga tolle heli peale otse minu suunas, jäädes alles viimasel hetkel seisma ja hämmingut täis ilmega mulle otsa vaatama, millest piisas, et loom oda otsa torgata. Küll maitses temast tehtud praad hästi.

    See kerge vaevaga küttimise lõbu jõudis kesta ehk kümmekond kuud, kui kohtasin oma teekonnal üht rändurit, kes – imelugu küll! – juhtus pärit olema koguni samalt maalt ja rääkima sama keelt kui ma ise, kuigi mis keel see täpsemalt oli, mulle hetkel ei meenu, aga tookord, mäletan, meenus küll ja isegi väga, kuna ühise ja elava jutuajamise käigus tuli see kallis nimi meile mõlemale äkki meelde ning rõõmustas tohutult. Ühesõnaga, kohates oma kunagist kaasmaalast, mis nii teda kui mind üliväga vaimustas, tutvustasin talle muu jutu seas loomulikult ka oma haruldast vilepilli ja sedagi, mismoodi sellega sigu ligi meelitada. Andsin kalli kaimulise kätte oda ja ütlesin, et olgu ta nüüd valvas, ise aga hakkasin jalalt jalale kekseldes vastikult kiunuvat pilli mängima: ei möödunudki palju aega, kui üks kuldiroju ruiates rohu seest välja tormas, lootes teise endasarnasega kohe kihvad ristata, märgates aga mind, tardus loom üllatunult paigale, mispeale sõber talle oda kohe keresse torkas.

    Hiljem, lõkke kohal siga küpsetades, polnud mu kallis kaasmaalane kiitustega kitsi, rääkides lakkamatu imetlusega, et pillil olevat ruigamisega tõesti väga sarnane heli ja et üldse olevat ta teise eestlase nägemi… eestlane! – eestlane on see nimi, mis mul meelest on läinud, ma olin eestlane, ma olen ju eestlane. Eestlane, eestlane, eestlane! Oh seda õnne! Vahel ikka meenub ka midagi, mis nii ilus ja valus ja hingele armas… Aga olgu, ma pean edasi jutustama, muidu võib kogu muu asi meelest ära minna. Ühesõnaga, mina olin eestlane ja tema oli eestlane ja süües oma uue sõbraga ülimaitsvat praadi ja juues ühest üleküpsenud puuviljast kääritatud magusat jooki, olime ülimalt rõõmsad ja õnnelikud. Purju jäädes meenusid meile isegi viis isamaalist laulu, mida üheskoos kaelakuti laulda üürates muutusime lausa pisarateni härdaks, lubades oma kaotatud kodumaa ilmtingimata üheskoos üles otsida ja kui vaja, seda ka oma elu hinnaga vaenlase vastu kaitsta… Siis saabus öö. Kui ma hommikul ärkasin, olid kadunud nii eestlane, vilepill kui pudelkummik. Milline kohutav meelemasendus mind tabas!

    Palju aega mu elust on sestsaati möödunud Keskmaal rännates. Enamasti on noid aastaid täitvad päevad üksteisega kaunis sarnased olnud, vahel mudasest jõest kala püüdes, vahel kõrge puu otsas kasutuid vaatlusi tehes, siis kasetohule taimi, putukaid ja loomi üles joonistades, vaid haruharva kohtudes sarnaste ränduritega kui ma ise. Kahjuks pole neist keegi enam olnud mu kaasmaalane, seesamune, kuidas see nimi nüüd kõlas… eee… ees… sees… see… oh, ei meenugi jälle enam see südamele nii armas nimi, aga võib-olla on see isegi hea, kuna viimane mälestus sellega seoses ei kuulu mitte just kõige kaunimate kilda. Siiski, ühe uue asjaga olen ka vahepeal hakkama saanud. See on flööt. Kõige viimane flööt, mis on väga hea. Olen vahepealsete aastate jooksul nikerdanud neid kümneid ja kümneid ning iga kord eelmise ära visanud, kui uus on tulnud sellest parem, ja see viimane on tõesti väga puhta hääle ning harmoonilise helistikuga. Muidugi, sellist praktilist väärtust sel enam pole, kui oli tolle ruigava vilespilliga, ometi on see flööt mulle üksildastel õhtutel hea kaaslase ja sõbra eest olnud. Voolisin ta välimuselt isegi inimkuju sarnaseks. Olen proovinud ka toda ruigavat vilespilli uuesti valmis meisterdada, kahjuks pole sellest aga asja saanud, kuna sipelgasead ei ole sellest enam välja teinud. See oli puhtalt algaja õnn mul tookord.

    On olnud ka maastikulisi muutusi. Õigemini küll üksainus maastikuline muutus. Nimelt ilmusid umbes aastapäevad tagasi mu vaateväljale säärased väikesed, nelja-viie meetri kõrgused künkad. Esimest korda neid nähes rõõmustasin väga. Arvasin koguni, et olen Keskmaalt kuhugi mujale jõudmas, kuid mu lootus osutus siiski ennatlikuks. Küngastike lähemal uurimisel ilmnes, et need koosnesid kõige tavalisemast ülestuhnitud mullast, mis omakorda kallutas mind arvamusele, et säärased künkad pole saanud sündida ise, vaid et neil on aidanud tekkida mingisugune maa-alune loom, kes oma ehituselt ja olemuselt peaks kõigi eelduste kohaselt sarnanema mutiga. See tähendab siis, arvestades küngaste suurust, hiidmutiga. Nõnda mõtiskledes meenus mulle, et olin kord linnas, mille nime ma enam ei mäleta, lugenud ühest entsüklopeediast, et sellist looma on juba ka varem nähtud, et seda nägi kuskil lõuna pool asuval maal ühe küla koolmeister, ja et see haruldane loom oli elutsenud mitte väga kaugel sellest külast.

    Vahepeal küngastikud lõppesid, et mõnenädalase vaheaja järel alata taas. Mõni aeg hiljem avastasin, et lisaks hiidmutile, keda ma polnud küll veel näinud, aga kelle olemasolu pidi olema äärmiselt tõenäoline, elutseb selle uudse maastiku rüpes veel üks liik olevusi. Nimelt kuulsin kord öösel veidrat, veidi inimkõnele sarnast pominat kaugemalt rohu seest. See oli selline pikk, justkui lapsekeelne lalin, meenutades vaid õige pisut rääkimist. Midagi taolist polnud mulle enne kõrva kostnud. Mõnel õhtul, kui olin teinud üles lõkke, nägin nende rohekalt hiilgavaid silmi eemal. Alguses ma kartsin neid, kuid ajapikku, mõistes, et need olendid on üsna arglikud ega kujuta endast otsest ohtu, mu uudishimu kasvas. Hakkasin neid vaikselt ja kuulatlevalt jälgima. Nad elasid täielikku varjuelu, liikudes ringi hulgakesi ning ainult õhtuhämaras ja öösel. Panin tähele, et kui mängisin lõkke ääres flööti, valdas olevusi suurem julgus. Kuulsin pillihelide taustal, kuis nad läbi kahiseva rohu sosistades lähemale nihkuvad, kuid niipea kui mängu lõpetasin, jooksid ruttu heina sisse tagasi. Ikka veel ei teadnud ma, millised nad välja näevad, kuid minus süvenes veendumus, et hiidmutid nad ei ole. Olin üksildase jahimehe aastatel ära õppinud ühe kasuliku nipi, et kui end üleni mudaga kokku määrida, pole mu lõhna tunda, ning otsustasin seda kasutada. Sel moel, liikumatult kõrge heina sees istudes ja üleni tumeda tiigimudaga kokku määritud, õnnestuski mul neid viimaks kuuvalgel näha. Salaaimus sai kinnitust. Tegu polnud tõesti hiidmuttidega, vaid hoopis inimesi meenutavate kääbustega. Nad tulid parasjagu jahilt. Kuulsin mingi hetk vaikseid hääli rohus ja siis nägin neid: kaks alla meetri pikkust mehikest kandmas endi vahel toki külge seotuna laulvat laisikut, kes muidugi ei laulnud enam, vaid oli juba maha löödud, ja ülejäänud seitse või kaheksa mehikest järgnemas rõõmsa jutulalinaga. Kui kääbushõim rohu sisse kadus, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja järgnesin neile. Hoidsin igaks juhuks piisavalt suurt distantsi, jälitades kääbuseid rohukahina ja tasaste häälte kaudu. Kõndisin nende järel päris kaua, kuni mingi hetk jäi kõik vaikseks. Olles umbkaudu ära määranud nende vaikijäämise koha, ootasin veidi, liikudes siis äärmise ettevaatlikkusega läbi kõrge rohu edasi. Peagi avastasin väikese ümara ringi, kus hein oli maha tallatud ja kust ühtki rada enam edasi ei viinud. „Imelik,“ mõtlesin, „kas nad haihtusid õhku või?“ Kuna ma säärast asja võimalikuks ei pidanud, hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema maapinda, avastades tillukese välu keskkohas ümara heinapuhma. Uurisin heinapuhmast lähemalt, haarates siis kõrtest kinni ning sikutades puhmast ülespoole, kuni see tuli koos juurte ja mullaga nagu kork maa seest välja. Heinapuhma koha peal oli auk. Heitsin pikali ja püüdsin august sisse vaadata, kuid ei näinud midagi. „Kui selle on tõesti sinna kaevanud need inimesetaolised olevused, siis võivad nood künkad ju olla hoopis kääbusrahva elamud või koguni templid, kuhu pääseb sisse vaid maa alt,“ mõtisklesin pingsalt. Ja vaatamata kergele kõhedustundele kasvas mu uudishimu veelgi. Mingi osa minust, küllap mõistus, manitses mind, et allaminek võib olla ohtlik ja tagasitulek ei pruugi olla nii lihtne, kui arvan, kuid soov teada saada, mis peitub nonde kõrgete kuhilate all, kasvas mus viimaks määrani, kus ma enam hetkegi ei kõhelnud ning läbi ahta augu maa alla pugesin.

    Leidsin end kitsukesest urust ja hakkasin neljakäpakil edasi roomama. Umbes iga kümne-kahekümne meetri järel hargnes maa-alune urg kaheks, ja kui ma alguses püüdsin veel meelde jätta, kust kuhu või mis suunas olin ära pööranud, siis peagi läksin oma arvestustes täiesti sassi, jätkates teekonda umbropsu. Komberdasin piki juurikaid täis tunneleid aina edasi, lootes peagi jõuda mõnda kääbusolendite elamusse või pühakotta, kuid midagi taolist ei juhtunud. Käigustik hoopis ahenes. Olin sunnitud neljakäpakil liikumisest loobuma ja nihutasin end vaevaliselt küünarnukkide abil edasi, püüdes järgida vähemalt ühte meetodit, mis tähendas uru kaheks hargnemisel suundumist kord pahemale, siis jälle paremale. Mingist avardumisest polnud enam märkigi. Ka ümber pöörata polnud enam võimalik. Minus hakkas maad võtma väljapääsmatuse tunne, mis hetkel, kui ma ühes ülimalt kitsas kohas kinni kiilusin, üks käsi ette sirutatud, teine käsi külje ja seina vahel, meeleheitega asendus. Puhkesin nutma nagu laps, kutsudes appi kord ema, kord jumalat, kuid kumbki ei vastanud mu palvetele. Mingi hetk suutsin siiski kuidagi selili keerata, nihutades end kandade abil niipalju edasi, et üks kätest jälle vabaks sai. Siis hakkasin küüntega kraapima lage, kuid loomulikult ei andnud seegi mingeid tulemusi, ajasin vaid mulda suhu ja silma. Tõenäoliselt võis käigustik selle aja peale asetseda juba mitme meetri sügavusel, kuna tundsin kuidagi, et teekond jätkub kallakjal suunal. Kui olin selja ja kandade abil tükk aega kuidagi edasi ukerdanud, urg avardus veidi, nii et sain end kõhuli keerata ja küünarnukkide abil jälle edasi tõmmata. Kaua säärane vaevaline pimeduses rühkimine kestis, ma ei tea, aga viimaks, täis tülpimust ja ahastust, nägin eespool nõrka kuma ja jõudsin mingisse avaramasse ruumi. Tõusin oiates püsti, et enda valutavaid luid-liikmeid sirutada, ning mu pea ja lae vahele jäi isegi pisut õhku. Õrna valguskuma tekitasid kummalised, fosforjalt helendavad sinised seened, mis kasvasid sõõrina koopa keskel. Seente valgel võisin ka näha, kuis eri kohtades veel viis käiku edasi suundub. Too maa-alune uruvõrgustik tundus olevat lõputu. Hakkasin vastumeelsusega taipama, et urud võivad jätkuda ka seal, kus maapinnal üldse mingeid künkaid näha pole, mis tähendas, et nende maa-alune hargnemisulatus võis hõlmata kümneid, kui mitte sadu kilomeetreid, mis omakorda tähendas, et mida kaugemale ma liigun, seda kindlamini end elavana maha matan. Noh, vähemasti ei tundnud ma selles avaras ruumis enam meeleheidet. Surmani väsinud ja suutmata midagi tarka välja mõtelda, heitsin sinnasamasse pikali ning vajusin sügavasse unne.

    Üles ärgates otsustasin veel mõneks ajaks sinna jääda. Et koguda jõudu ja pidada aru. Enda ihuhädade tarbeks kaevasin kätega ruumi nurka sügava augu. Meelte rahustamiseks mängisin vahepeal flööti, mis mul riideräbalasse mähitult õnneks vöö külge oli seotud.

    Umbes neli või viis magamiskorda hiljem avastasin, et koopa nurka on toodud veidi süüa, peamiselt erinevaid juurikaid, maapirne, pähkleid ja seeni, ning savist kausis on soe ja sogane, aga täiesti joodav vesi. See kõik pani mind rõõmsalt imestama. Järeldasin sellest, et kääbushõim on mu sealolust teadlik, tundmata mu vastu vaenulikkust ja soovides mind mingil põhjusel isegi aidata. Süües järjepanu kõiki erinevaid puu- ja juurvilju, sattus mu hammaste alla ka üks kibedamaitseline, valge porgandi sarnane juurikas. Avastasin peagi, et see tekitas minus eriliselt lõbusa meeleolu, pannes pea mõnusasti ringi käima ja manades õhku miniatuurseid, taevatähtede sarnaseid tulukesi. Juurika söömise tagajärjel tulid mulle suure üllatusena meelde ka mõned estraadi- ja meeleolumuusika palad, mida kunagi ammu olin raadiost kuulnud, ning proovisin neid kohe flöödil järele mängida, mis mul ka ilma vaevata õnnestus. Isegi linna nimi, kus kunagi elanud olin, meenus mulle tol hetkel. Jah, senikaua kui kestis lõbus meeleolu ja pillimäng, ma enda maa-aluse olukorra pärast ängistust ei tundnud. Siis aga lõppes juurika mõju otsa, taevatähtede sarnased tulukesed haihtusid ning hirm ja ärevus naasid. Hõikusin ja hüüdsin uuesti kääbuseid endale appi, kuid keegi ei vastanud. Kulus palju magamiskordi, enne kui koopasuu ees taas juurikaid ja veega täidetud jooginõu nägin.

    Kuna ajataju kipub maa all kergesti kaduma, ei tea ma praegu ega teadnud ka siis, mitmendal sealviibimise ööl või päeval see juhtuda võis, võib-olla kahekümnendal, võib-olla neljakümnendal, igatahes sisenesid kord ruumi kümmekond kääbusmeest ja võtsid vaikides seina ääres istet. Pärast seda kogunes neid sinna pisitasa veel ja veel, teiste seas ka naisi ja lapsi. Viimaks oli kogu koopaseina äär tillukest rahvast täis. Nende sõbralikke ja naeratavaid nägusid nähes mõistsin ma, et mingeid kurje plaane neil pole. Kääbused sosistasid üksteisele midagi oma lapselalinaga sarnanevas keeles, mõni hiilis isegi ligi ja puudutas mind kergelt, joostes siis kilgates tagasi. Mingi hetk hakkasid paljud neist valget ja maagilist juurikat närima, pakkudes seda noogutuste saatel mullegi, ning olles juurika ära söönud, nägin jälle taevatähtede sarnaseid vilkuvaid tulukesi: tõesti, see oli nagu geomeetriline pilv, kolmemõõtmeline mikroskoopiline tähistaevas, mis mu ümber hõljus. Tänu tähepilvele sain silmitseda maa-aluseidki paremini: nad olid keskmiselt nii kaheksakümmend-üheksakümmend sentimeetrit pikad, vilgaste liigutustega, tõmmud, valgete hammastega tillukesed inimesed… õigemini küll inimeselaadsed olevused, kuna nende silmad olid ülisuurte pupillidega ja kaks korda suuremad inimese omadest, sarnased väikeste ööloomade justkui alatasa imestavatele silmadele. Nende suud olid väikesed, huuled lopsakad, pead katmas tihedad, valget ristikheina meenutavad juuksed. Meesisenditel kasvas suunurgast välja üksik kihv, millel puudus minu arust küll praktiline funktsioon, kuna see kaldus suunurgast kõrvale ja oli keerdus nagu miniatuurne oinasarv. Võimalik, et sel oli tähtsust mingi positsiooni näitamise tunnusena. Kuna kõik nad lobisesid omavahel elavalt ja valjult, panin hoolikamalt kuulates tähele, et nende keel koosneb väga pikkadest ja naljakatest, enamjaolt helituist kaashäälikuist moodustuvatest sõnadest, kusjuures tihti nad kordasid neid, ehk siis sõnu polnud rohkem kui mõnikümmend. Enamik selle jutu sisust paistis olevat minule suunatud. Tundus, et nad naersid, aga ühtlasi ka imetlesid mu suurust ja kohmakust. Võimalik, et oma vägeva kere ja lokkis juustega, punetava näo ja siniste silmadega, kõhuni ulatuva habeme ja valge nahaga kehastasin ma nende jaoks mingisugust jumalalaadset olevust. Igatahes tõusid nad kõik ühel hetkel püsti ja alustasid mu ümber merelainete õõtsumise sarnast ringtantsu, vaevutajutavate, aeglaste sammudega küljetsi edasi liikudes, korrates samal ajal aina ühte sõna, millest ma aru sain, et see käib minu kohta, et see on mingi nimi, mille nad on mulle pannud, vist mõne jumala nimi, mille nad on mulle kinkinud. See oli väga pikk ja keerukas nimi ja nad kordasid seda lakkamatult. Mingil hetkel eraldusid nende seast neli kääbusnaist, kes korjasid maast fosforjalt helendavaid helesiniseid seeni, tampides ja segades neid suures anumas läbisegi veega ühtlaseks massiks, asudes sellega salvima mu suurt ja valget nahka. Nad määrisid kleepja nestega kokku ka mu alakeha ja kürva, ning kreemi jahe, elektriseeriv mõju ja naiste vilkad sõrmed erutasid mind nõnda, et jõujuurikas pisitasa vinna tõusis. Seda nähes kukkus kääbusrahvas rõõmsalt vadistama, tõstes käed kõrgele üles ja väristades sõrmeotsi, samal ajal ikka ja aina mulle antud nime hüüdes… Selle hüüdmise ja kätevärina ja vadistamise saatel tirisid kääbusmehed samal ajal tagantpoolt esile mingi kummalise, paksu, rabeleva, haisva ja vastikult kriiskava peletise. Kui see metsikult vastuhakkav elukas lähemale tiriti, nägin, et see sarnaneb kangesti mutiga – jah, see oligi mutt – hiigelmutt! Alles siis sain ma aru, mis neil plaanis on, ning hakkasin omakorda kisendama ja karjuma, kuid kümmekond kääbust olid juba ettenägelikult end mu käte ja jalgade peale heitnud, nõnda et ma end kaitsta ei saanud, samal ajal kui too jälestusväärne loom mulle peale tõsteti. Õudus, vastikustunne ja häbi, mida tundsin, olid kirjeldamatud, oleksin tahtnud jälestusest maa alla vajuda, kui ma seal mitte juba olnud poleks… Parasjagu siis, kui nad toda kriiskavat elukat mu vastu tahtmist erutunud alakeha peale sättisid, märkasin äkki õmblusi looma nahal. Nägin neid ta pea, kaela ja käppade ümber, ning ka diagonaalis õmblusi mitmel pool üle kere, taibates siis, et see peab olema selga õmmeldud nahk. Ja kui siis too hiidmutt mu kivikõva riista nagu vaia otsa suruti, sain alakeha tundmuse järgi aimu, et selle naha all varjub tõenäoliselt samasugune olend kui kõik teised siin – naissoost kääbusolend, kes üleni mutinaha sisse on õmmeldud… Kas pidi too õnnetu olevus elama alaliselt nõnda või oli ta naha sisse õmmeldud ainult tolle jubeda tseremoonia tarbeks, seda ma ei teadnud, küll aga tundsin, kuis mutinahka vangistatud kääbusnaise üsk vähehaaval soojade ihumahladega täitub, kuulsin, kuis ta hirmunud karjumine peagi teistsuguseks, põletavast naudingust tingitud kisendamiseks muutub, ja nägin, kuis ta ekstaasis üles ning alla õõtsudes oma küüniskäppadesse kängitsetud käed kõrvale sirutab, kuni ühel hetkel hakkas ta läbi vilistamise, kriiskamise ja naerva ulgumise kuuldavale tooma ülimalt pikki ja kummalisi, nagu mingisse meloodiasse kängitsetud sõnu, mis olid omakorda märguandeks tõrvikuid hoidvaile kääbustele, kes süütasid kahelt poolt põlema tema küüniste otsad. Pärast seda hakkas hiidmutti nahka vangistatu hõõguvate küünistega lainjaid tulejooni õhku vedama, kuni helenduvaist joontest moodustus midagi labürintja joonterägastiku taolist, mis läbis ka säravaid taevatähtede sarnaseid tulukesi mu ümber, ning otsekohe asusid ülejäänud hõimlased kogu seda hõõguvat ja hõljuvat joonestikku maapinnale, seintele ja kasetohule üles joonistama… Alles siis hakkasin aimama, mida kogu see kummaline tseremoonia tähendab. Võimalik, et sellele aitas kaasa ka valge juurika mõju, igatahes mõistsin üha selgemini, et kogu see õhus hõõguv joonestik kujutab endast sedasama maa-alust käigustikku, mille ühes punktis me parasjagu viibisime, ja et nood taevatähtede sarnased tulukesed on suured ja avarad ruumid selles labürindis. Nüüd juba kogu asi vaimustas mind – milline suurepärane ilmutus, milline kartograafiline maagia mu silme ees aset leidis! Kui kogu see hõõguv müsteerium üles joonistatud sai, haihtus peagi ka tuleniitidest hõljum, ja mutinahka kängitsetud öönaine vajus mu pealt kurnatu ja teadvusetuna maha, mispeale ta hellalt üles tõsteti ja minema kanti. Ka minu käsi ja jalgu ei hoitud enam kinni, õigust öelda ei tehtud minust enam väljagi. Kääbushõimlased kogunesid hoopis ülesjoonistatud urukaartide ümber, asudes lärmakalt vaidlema, milliseid maa-aluseid radu edasiseks välja valida ja milliseid maha jätta. Vähemasti selline mulje mulle jäi. Siis aga kostis kuskilt kaugemalt vile, mispeale vaidlejad oma kasetohust kaardid kibekähku kokku rullisid, seintele ja mullale kraabitud joonestiku kustutasid ning minekut tegid. Kogu veider tseremoonia oli äkitselt läbi. Ja mina olin jälle üksi.

    Mind ei külastatud enam kordagi ega jäetud mulle ka uru juurde süüa ega juua. Möödus palju magamiskordi, enne kui mõistsin, et mind on lõplikult hüljatud. Ju vajasidki nad mind vaid ühepäevajumalana oma kummalise müsteeriumi tarbeks, mis neile teed juhatas, rännates nüüd mingeid ainult neile teadaolevaid urge pidi edasi. Püüdsin enda olukorda võimalikult rahulikult seedida, kuid sellest ei tulnud midagi välja, kuna nälg, janu, üksindus ja hirm andsid endast iga tunniga aina enam märku, muutes mu olemise üha väljakannatamatumaks. Kuid mu kannatusvõime pandi veelgi rohkem proovile.

    Kes teab, mitmes ööpäev seal kurnatuna lamades haistsin kord vastikut lõhna sõõrmetes ja tajusin mingit liikumist. Keegi nahistas närviliselt mu ümber. Keegi nuhutas suure niiske ninaga mu ihu. Mul poleks olnud mingit tahtmist teada saada, kellega on tegu, kui ta mitte ise otsustaval moel poleks endast märku andnud – tundsin korraga kohutavalt teravat valu sääremarjas, mispeale silmi avades nägin hiigelmutti. Tolle eluka jämedat ja lehkavat keha ning suust paistvaid teravaid hambaid nähes sain aru, et seekord on tegu tõesti päris mutiga – kohutava monstrumiga, kes õgis parasjagu mu säärt puhtalt seepärast, et selle liha talle paremini maitses kui vihmauss või põrnikad. Virutasin talle karjatades teise jalaga vastu nina, mispeale loom tigedalt turtsudes tahapoole urgu taandus, kuid mitte väga kaugele, ninaots jäi käänaku tagant näha… Tänu ehmatusele taipasin siis justkui välguvalgel, et see urustik on ju hoopis tema territoorium ja et need käigustikud pole hoopiski mitte kääbushõimlaste, vaid hiidmuti kaevatud ning öörahvas lihtsalt kasutab neid elamiseks ja rändamiseks. Kauem ei lastud mul selle äsjase avastuse üle aga mõtiskleda, kuna urust kostis järjest vihasemat ja ärritunumat piiksumist, millest järeldasin, et nii lihtsalt see jõletis lõunasöögist loobuda ei kavatse. Aimasin, et on vaid aja küsimus, kui ta mind uuesti ründab.

    Võtsin kiiruga särgi seljast, sidudes veritseva haava kinni nii hästi kui suutsin, ning roomasin neljakäpakil kõige esimesse urgu. Jäin truuks oma algsele meetodile, mis tähendas seda, et kui käik hargnes, siis esimene kord pöördusin paremale, teine kord pahemale. Kaua ma nõnda edasi komberdasin, ei teagi, igatahes tundsin ühel hetkel külma ja niisket puudutust enda talla all ja kohe seejärel lõikavat valu varvastes – too kohutav elukas asus mind sööma jooksu pealt! Kuna mul puudus võimalus end ümber pöörata või isegi jalaga virutada, ei osanud ma viimases hädas muud teha, kui haarasin vöölt flöödi ja asusin sellega ühte ilusat lugu trillerdama, mille peale peletis korraks tardus ja kuulatama jäi. See andis lootust. Pillimängu jätkates kuulsin korraga vaikset, isegi õrnutsevat piiksumist enda selja taga. Minu suureks õnneks mõjusid flöödihelid talle lummavalt. Kasutades ära hetkelist armuaega, roomasin edasi, teades, et see pruugi kesta kaua. Mingi hetk kuulsingi, kuis peletis taas lähenes ja ninaotsaga mu taldu nuhutas… Uuesti alustasin flöödil õrna meloodiat ning jälle tardus mutt joovastunult paigale, hakates vaikselt ja õrnalt vastu piiksuma. Valu mu sääres ja varbaotstes oli põrgulik, kuid sundisin end edasi roomama. Liikusin edasi vaid eluiha jõul ja iga korraga, mil hiidmutt mulle järele jõudis, jäi ta lummuslik tardumus mu pillihelide peale lühemaks. Tõesti ei tea, millega see kõik lõppenud oleks, kui ma viimaks mitte ühte avaramasse kohta poleks jõudnud, kus nägin kumamas nõrka valgust. Otsides valguse allikat, märkasin oma tohutuks rõõmuks, et see immitseb sisse ülevalt. „See võib ju olla üks kääbusrahva harvadest sissepääsudest,“ mõtlesin. Viimast jõudu kokku võttes eemaldasin augu eest roikad ja mätastiku, turnides juurikaile toetudes maa alt kuidagi välja. Käsi terava valguse kaitseks silmile tõstes veeretasin end ohtliku augu kõrvalt mõnikümmend sammu eemale ja jäin kurnatuna lamama.

    Tagantjärele mõeldes ei teagi, kaua ma seal all võisin viibida. Mu ajataju oli pimeduse tõttu täiesti sassi läinud. Ise arvan, et see kõik võis kesta umbes kuu või kaks, kuid samahästi võis see kesta ka pool aastat. Olin hiigelmuti hammustuse tõttu jäänud ilma vasaku jala kahest varbast, parema jala säärehaava sisse ilmusid vaglad. Mäletades kunagi ammu loetud raamatust, et vaglad söövad meelsasti just mädanenud kudet, lasin neil metsikut sügelust ja valu kannatades seda teha.

    Esimestel nädalatel liikusin vaevaliselt longates edasi ainult õhtuhämaras või öösel, kuna päevavalgus oli mu maa-aluse pimedusega harjunud silmadele liiga terav. Avastades ühel madalama taimestikuga lagendikul hulgaliselt suuri teelehti kasvamas, nokkisin vaglad ükshaaval liha seest välja ning katsin haavad rohkete ravilehtedega. See kiirendas paranemist tunduvalt. Mu öine rändamisviis osutus mulle rõõmustaval kombel koguni tulusaks, kuna ühel kuuvalgel ööl ringi konnates sattusin laagriplatsi juurde, kus nägin magamas rändurit. Tema nägu tundus mulle tuttav. Meest lähemalt silmitsedes tundsin temas korraga ära oma kaasmaalase, kes oli kunagi ammu mult varastanud väärt vilepilli ja pudelkummiku. Vähimatki süümepiina tundmata hiilisin mehe riidepauna juurde ja harutasin selle sõlmest lahti. Leidsin minult näpatu sealt jälle üles. Lisaks enda asjadele võtsin talt karistuseks ära ka pilliroost valmistatud peakatte ja kitsenahkse vesti, ning kergitades magusat und nägevale varganäole kaabut, jätkasin teekonda.

    Kulus veel mitu kuud, enne kui mu jalg paranes niipalju, et sain sellele juba täienisti, ilma kepita toetuda.

     

    Nüüd olen siis siin. Mahlakas ja kõrge Keskmaa rohi on hõredamaks ja roostepunasemaks muutunud, tasandik lainjamaks. Liigun edasi jälle päevavalgel, pilliroost kübar peas. Öösiti, kui nüsin tillukese osa lagendikust taimedest puhtaks ja teen üles lõkke, ei näe ma enam ühtegi silmapaari mind jõllitamas. Kääbushõimlasi siinkandis ei leidu. Ka loomi ning hiiglaslikke tiike on vähemaks jäänud. Jõgesid ikka vahel näen, kuid need on palju kitsamad, oja mõõtu, ja vesi neis hapukas. Vaid vesiliiliate järgi maad kaevates leian veel joogikõlbulikku vett. Veesoon asub taime all aga sügavamal kui varem ning selleni jõudmine nõuab suurt jõupingutust. Vahel harva kohtan ometi mõnda endasugust üksildast rändajat, ja siis rõõmustame mõlemad kui lapsed. Nende välimus on muutunud küll kuidagi kuivetumaks, ja on võimalik, et seesama on juhtunud minugagi. Õhtuti, kui istume lõkke ääres ja küpsetame saaklooma, ei räägi meist eriti kumbki, suhtleme vaid nappide liigutuste ja häälitsuste keeles. Lõputu rohtmaa on meist välja nõrutanud liigse lobisemisvajaduse. Üksildased rännuaastad on teinud vaimu vähenõudlikuks. Ometi on vajadus teise inimese läheduse, soojuse ja naeratuse järele jäänud. On hea, kui saad kellegi endasarnasega Keskmaa õhtuid ja tähisöid jagada, kui saad kellegagi koos lõkkesse vaadata. Kasvõi vahel harva. Kasvõi viimaseid kordi, sest… mul on tunne, et suur tasandikuaeg hakkab varsti mööda saama. Ja see pole mitte ainult tunne. Olen roninud vahel mõne harva tamme otsa ja näinud kaugel eespool mägesid sinendamas. Seda juba kolmel korral, mis tähendab, et viirastus see olla ei saa. Veel mõni aasta tagasi oleks säärane maastikumuutus mind vaimustanud, nüüd aga tekitab mägede nägemine vaid kerget uudishimu. Olen üksildane hulgus, kelle jaoks lootus kuhugi välja jõuda on kaotanud oma algse tähenduse. Selle asemele on tulnud minemise rõõm ja kohalolemise võlu. Aga küllap võin edasi matkata ka mägismaal või kõrbes, kui seal leiduks vaid süüa ja vett ja… mõni rändaja. Kasvõi üksainus. Võib-olla jätkaksime seal koguni üheskoos teekonda, et karmides oludes paremini hakkama saada. Kes teab. Ainult üks asjaolu häirib mind mõnevõrra. Nimelt tunnen endas tekkimas mingit seletamatut, peaaegu et valulist nostalgiat selle üksluise, rammusa rohuga Keskmaa järele, mille rüpes veel viibin. Nagu kunagi ammu tundsin igatsust linna järele, mille nime ma ei mäleta ja mis nüüdseks on muutunud juba kaugeks unenäoks.

     

  • Vormist ja ärevusest „Elektra Dominas“

    Kristjan Haljak. Elektra Domina. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 92 lk. 11.99 €.

    Olen „Elektra Domina“ poolteist korda läbi lugenud, kuid ei suuda meelde tuletada ühegi spetsiifilise luuletuse ühtki spetsiifilist sõna. On korduma kippuvaid sõnu ja mõisteid: „elektra domina“, „ori“, „berliin“, „rinnad“, „naine“, „noku“, „väike valge hunt“ – nimekiri pole ammendav. Mõistete kordumine võiks teoreetiliselt luua teatud tähendusvõrgustiku – kaantevahelise, isetähendusliku, refleksiivse teksti, kus mõistete tähendus (või tähendusetus) teiseneb iga kasutuskorraga ning areneb või täieneb sedasi teose vältel. Käesoleva teose puhul on olukord vastupidine: see pärsib semantilist tõlgendust.

    „Elektra Domina“ ei usalda oma sõnu ehk ei võta neid tõsiselt. Lugedes kerkis silme ette kujutluspilt olukorrast, kus ma võiksin sellise luulega väljaspool raamatut kohtuda: teisipäeva hommikul kell kuus trammipeatuses pärast hävituslikult ülemäärast joomist.[1] Jõud on raugenud, joove on kadumas ning igapäeva ja igaviku probleemid on täies mahus naasnud, kuid joovastust kogenud mõistus ei ole nõus probleeme endasse võtma, vaid tahab nad kõik veel selsamal hommikul ära lahendada. Ta ei suuda ning heidab meelt. Minu kujutluses tekkisid mitmed „Elektra Domina“ luuletused just sellel esimesel meeleheitehetkel. Esimesel, sest teisel ja kolmandal ta enam ei räägiks ega kirjutaks, vaid ainult põrnitseks või nutaks. Teose esimeses pooles („Prima materia“) sobib see kujutluspilt iga luuletusega: „ja nüüd isa mõtleb on muretu teab kuhu lennataks / kui poleks keha koormamaks sisikonna soojust / mille sees unenäod hakkavad hõõruma mille seest / unenäod kasvavad välja sisikonna sekreeti unekingadel / sisikonna sitta sisikonna higi sisikonna seemne / vedelikku aga isa on loll nagu euroopa tema ongi“ (lk 32). Kirjavahemärkide puudumine, realõppude ja -alguste juhuslikkus ning ambivalentne süntaks tekitavad tunde, et iga sõna valmis keeletipul, hetk enne väljaütlemist või kirjapanemist. Sellest asjaolust järeldub, et sõna, mis lõpuks välja öeldakse või kirja pannakse, ei olegi nii tähtis – peaasi, et kõnelemine ei lõpeks. Sarnaseid näiteid leiab ka teose teisest poolest („Massa confusa“): „hea elektra pai elektra / peta minda pelgajada / niku minda nikkujada / võta minda värisejada“ (lk 75). Või siis: „kes ma tegelikult olen / mõni kindlasti arvab / et eikeegi / omahind peaks langema / sinna kus laibad / nagu vaino vahing / viljandi publikule ütles / ma olen jaan oks“ (lk 61). Luuletustel on ka läbivalt sarnane vorm – kaheksa neljarealist salmi –, millest ükski luuletus märkimisväärselt ei kaugene. Seetõttu võib öelda, et teose üksikluuletuste sisu on teisejärguline ning peamiseks tähenduskomponendiks on vorm.

    Vormi kaudu on „Elektra Dominat“ võimalik käsitleda kui kaheosalist narratiivi ehk kahe pildiga koomiksit. Esimene pilt: joobnud teisipäeva varahommik, mida kirjeldasin eespool. Teine pilt: päev hiljem, mõned tunnid maganud, vaimses ja kehalises pohmas, valge osa päevast vaikuses veetnud, vaatab „Elektra Domina“ aknast varaöist linna. Ta „ei igatse mustlasevärdja / alkohoolse kooma pohmeluse / hüsteeria järele“ (lk 91), kuigi meenutab seda nende kolme rea vormis. Hüsteeria-meenutusele järgneb aga midagi muud: „enne kui surnuaiale lähen / ostan kolme euro ja neljakümne sendi eest / vahvlijäätise ja väikse jägermeistri / nagu mul ikka kombeks / et siis / suurte pärnade all / kuupaistet / ja ööbikuid kuulata“ (lk 92). Muutus on märkimisväärne. Sõnad kulgevad aeglasemalt ning erinevad oma kaalult. Realõpud ning -algused pole enam juhuslikud, vaid valitud ning toetavad süntaksit. Märkimata ei saa ka jätta, et sisu on muutunud tähenduslikumaks: surnuaial võib leinata ka seda hüsteerias mina, kes suri eelmisel õhtul. Kuid selliseid aeglaseid hetki ei ole „Elektra Dominas“ palju ja nad ei kehtesta hüsteeria lõppu. Hüsteeria ja lein käituvad rohkem nagu ühe tsükli poolused, jäädes teineteisele hädavajalikuks ja samaaegselt teineteist tõrjudes. Nagu koomiks, mille kaks pilti vahelduvad regulaarselt, muutes tähtsusetuks, kumb oli enne, kumb pärast,  peaasi, et mõlemad pildid alles jääksid. Või siis nagu „Yon Yonson“.[2] Kuid teos pärsib semantilist tõlgendust peale vormi ka semantiliste komponentide – sõnade ja mõistete – endi kaudu.

    Tegelikult pole ma sisust rääkinud, sest see tekitab minus ärevust. Mul pole õrna aimugi, kes on Elektra Domina. Täpsemini: ma võin midagi Elektra Domina kohta öelda – rohkem ehk isegi kultuuriloo ja interneti kui luulekogu enda abil –, kuid mu sõnu saadab akuutne ärevus, mida tahaksin Jacques Rancière’ile toetudes kutsuda „ignoramuse ärevuseks“. Rancière: „Pedagoogilises loogikas pole ignoramus pelgalt see, kes veel ei tea seda, mida teab koolmeister. Ta on see, kes ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada … Esimene asi, mida see [radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel] talle õpetab, on ta enda suutmatus.“[3] Akadeemiline sõnavara ja mõttelaad voolab „Elektra Domina“ tindis. Juba esimese luuletuse kolmas ja neljas rida kõlab: „armastaja teeb tööd majauks mutrivõti heideggeri / kampsun tema tegelike tootmissuhete heegeldus“ (lk 7). Seos Georg Friedrich Hegeli ja heegeldamise vahel on armas ning toob mu suule naeratuse, kuid kraabib seejärel need naerukortsud näonahal noaga sisse. Heideggeri tegelike tootmissuhete Hegel-likkus (spetsiifilises mõttes) ei ole teada kellelegi muule kui „Elektra Dominale“. Veel võimatum on mõista neid tootmissuhteid Heideggeri kampsunisse heegeldatuna. Võib-olla vahel harva oskab Kristjan Haljak nende tootmissuhete kohta midagi öelda, kuid ma olen ka selles valmis kahtlema. „Elektra Domina“ on tulvil sääraseid näiteid: filosoofide, kirjanike, müütide, plaatide, kunstnike nimesid ning nimedevahelisi seoseid. Oluline on see, et need seosed pole tohutult keerulised, neid lihtsalt ei kirjeldata ega avata põrmugi, tekitades tunde, et nad peaksid olema iseenesestmõistetavad. Nii tõuseb pea iga luuletus lugeja ette kui ühe-kahe ristmikuga pime labürint, mida ta on labürindi lihtsusest olenemata võimetu läbima. Miks? Sest nurgas istuda, karta ja targema inimese saabumist oodata tundub selles olukorras mõistlikum. Seda tähendabki ignoramuse ärevus: kuna „ta ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada“, siis ei astu ta ühtegi sammu pimedasse, sest ta ei tea, kuidas astuda. Asi ei ole kõndima õppimises, sest „tõtt-öelda pole olemas ignoramust, kes ei teaks juba suurt hulka asju, kes poleks seda omapead õppinud, kuulates ja vaadates ringi, vaadeldes ja korrates, eksides ja oma vigu parandades“.[4] Õpilane sõltub koolmeistrist. Mitte ainult kui teadmiste allikast, vaid ka kui omandatud teadmiste tunnustajast. Õpilane ei saa teadjaks ilma, et koolmeister poleks teda tunnustanud. Samamoodi sõltub „Elektra Domina“ puhul lugeja tõlgenduse paikapidavus Elektra Domina tunnustusest: tema koostas õpiku, tema koostas eksami ning tema allkirjastab diplomi. Teisisõnu pole Elektra Domina tsensuur ega teadmiste eesmärgipärane piiraja, vaid teejuht-võimukandja, kelle heakskiiduta pole võimalik alustada ega jätkata ühtegi teed teose mõistmise juurde. Seega suhe, mis tekib lugeja ja „Elektra Domina“ kui kogu vahel, sarnaneb Rancière’i kirjeldatud õpilase ja koolmeistri suhtele. Märksa huvitavam on aga, et sarnane on ka teose mina-hääle ja Elektra Domina kui mõiste suhe. Erakordselt kerge on rääkida vaheldumisi „Elektra Dominast“ ja Elektra Dominast. Mulle tundub, et just seda teos minult tahtiski: et ma suhestuks Elektra Dominaga nii nagu teos (ehk teose mina-hääl) ise. Kindlasti pole need suhted identsed, lugeja ärevus tekib indutseeritud ignorantsist, teose mina-hääle ärevus aga eksistentsiaalsest kadedusest ja seksuaalsest ihast, kuid mõned sarnasused säilivad. Näiteks võimupositsioon, mis ei nõua õigustust, vaid õigustab iseennast, või siis seesama ärevus, mis tekib vajadusest võimulolija tunnustuse järele. Ja mis muu kui seesama „radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel“ ümbritseb Elektra Dominat järgmistes ridades: „elektra domina elupaigaks on vanad metsamassiivid / ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad / too on üksindust armastav déesse inimlapsega moodustub püsiv paar / kelle urule lähim urg asub tavaliselt kaugemal kui kümme valgusaastat / kõik see on tingitud elektra domina iseloomulikust valjust madalast / kärisevast häälest mis kostab mitme valgusaasta kaugusele“ (lk 24).

    [1] Kuivõrd autor loob teose, loob teos ka autori. Nende kahe tekkinud autori puutepunktid on üksikud ja üksteisest kauged. Tahan öelda, et „Elektra Dominat“ isikustades ei räägi ma Kristjan Haljakust, vaid Elektra Dominast.

    [2] „Mu nimi on Yon Yonson, / ma elan Wisconsinis. / Ma töötan ühes saeveskis seal. / Inimesed, keda kohtan, kui / tänaval kõnnin, / nad ütlevad: „Tere!“ / ma ütlen: „Tere!“ / nad ütlevad: „Mis su nimi on?“ / Ma ütlen: mu nimi on Yon Yonson…“.

    [3] Tsiteerin ingliskeelse tõlke põhjal: J. Rancière, The Emancipated Spectator. Tlk G. Elliott. London; New York, 2009, lk 8–9.

    [4] Sealsamas, lk 8.

  • Keskuseta geograafia poole

    NSV Liidu uuringute massiivne keskendumine ideoloogiale on viimastel aastakümnetel ähmastanud geograafia tähtsust. Valdav enamus käsitlustest lähtub soovist aru saada Euroopa kõige püsivamast jõupingutusest rajada süsteem, mis oleks alternatiiv kapitalismile. Asetades Nõukogude ajaloo keskmesse bolševike projekti, rõhutavad ajaloolased, kuidas ambitsioonikas ja vägivaldne „kommunistlik eksperiment“ kujundas ümber Ida-Euroopa ja Euraasia. Nn totalitaarse paradigmaga võrreldes on see lähenemisviis aidanud meie arusaamist rikastada, tõstes esile riigi ja ühiskonna keerulist vastasmõju, kultuurilisi ja sotsiaalseid dünaamikaid ja subjektiivsusi. Aga see on kindlustanud ka Moskva-keskseid kronoloogiaid ja mõistesüsteeme. Nõukogude sise- ja välispoliitika mõistmisel on võetud peamisteks orientatsioonipunktideks muudatused Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkonnas alates Leninist kuni Gorbatšovini. Debatte selle üle, kuidas nõukogude kodanikud elasid ja surid, mida nad pooldasid ja vastustasid, kes nad olid ja kelleks saada tahtsid, raamivad olulised ideoloogilised pöörded, mis võetakse kokku terminitesse nagu Suur Murrang või Suur Taandumine.

    Võib-olla on see irooniline, et tolles „kommunistliku eksperimendi“ traditsioonis väljaspool Venemaad kirjutatud ajalugude keskpunktis seisab Moskva. Sellised kanoonilised tekstid nagu Terry Martini „Positiivse diskrimineerimise impeerium“[1] põhinevad vene allikatel ja keskenduvad sellele, kuidas Nõukogude keskvõim kujundas rahvussuhteid. Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa liiduvabariigid figureerivad Nõukogude ajaloo ülikoolikursustel tavaliselt kõige enam ühes-kahes loengus ning neis keskendutakse mõnele Moskva rahvus- või religioonipoliitika üksikjuhtumile – otsekui ainsateks tunnusteks, mis eristanuks neid liiduvabariike Nõukogude Liidu keskusest, olnuksid etnilisus ja usk. Kui jätta kõrvale silmapaistvad erandid, nagu Mayhill Fowleri analüüs[2] revolutsioonilisest kultuurist Harkivis, käsitletakse mittevene identiteetide arengut üksnes seoses Moskvast lähtunud ideede omaksvõtu, tagasilükkamise või kohandamisega.

    Muidugi oli NSVL väga tsentraliseeritud riik ja selle mittevene piirkonnad kujundasid tõepoolest välja omad dialoogi- ja vastandumisviisid Moskvaga. Kuid ebaproportsionaalne rõhuasetus Nõukogude rahvuspoliitikale kui piirialasid kujundanud põhijõule võib taandada mittevene identiteedid pelkadeks bolševike projekti tööriistadeks või iganenud mõtteviiside ilminguteks, mis Moskvast juhitud moderniseerimispüüdlusi õõnestasid. See on eriti häiriv ajal, kui Putin nimetab ukrainlasi „võltsrahvuseks“, mille loojaks olnud Lenini mõtlematu rahvuspoliitika, ning õhutab ühtlasi hirmu ukraina „fašistide“ ees, kes ähvardavad rahu ja stabiilsust, mida saavat Ida-Euroopale ja Euraasiale pakkuda üksnes Moskva. (Nõukogude Liidus mõisteti rahvust kaasasündinud tunnusena ning nõukogude aja lapsena ei kirjutaks Putin kindlasti alla arusaamale, et kõik rahvused on kujutletud kogukonnad.)

    „Kommunistliku eksperimendi“ uurimiseks väljatöötatud mõisted ja kronoloogiad ei suuda täiel määral tabada NSV Liidu ruumis valitsenud kogemuste, käitumiste, murede ja püüdluste mitmekesisust. Moskva suhetel ääremaadega oli sageli vähe pistmist rahvuspoliitika ideoloogiliste printsiipidega. Näiteks on Niccolò Pianciola näidanud,[3] kuidas Stalini-aegsed erinevused Kasahstani ja Kõrgõzstani teravilja rekvireerimise kvootides ning toitlustushierarhiates tulenesid jaotusest majanduspiirkondadeks. Kuigi kasahhid ja kirgiisid olid mõlemad turgikeelsed, suuresti nomaadlikud karjakasvatajatest moslemid, kes täitsid bolševike progressinägemuses sarnast positsiooni, erinesid nende kogemused 1930. aastate algul drastiliselt – massiivne näljahäda tappis Kasahstani elanikkonnast üle 30%. Lisaks kujundasid Kesk-Aasiat, Taga-Kaukaasiat ja Ida-Euroopat olulisel määral keskkonnategurid, piiriülesed kontaktid ja muud geograafilised asjaolud, mis jäid partei tippjuhtkonna kontrolli alt välja. William Rischi töö[4] kultuurivahetusvoogudest üle Nõukogude-Poola piiri või Jeff Sahadeo uurimused[5] Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia migrantidest NSVL-is on tõstnud esile, kuidas ruumilised võrgustikud, mis Moskva regulatsioonidele ei allunud, kujundasid kultuuritarbimist ja majanduslikku käitumist. Mina olen oma töödes[6] uurinud kohalikke etnilisi hierarhiaid ning Kasahhi steppide kaugeid piirkondi, et näidata, kuidas Hruštšovi jõupingutused 1950ndate lõpul nõukogulikku sotsialismi uut eluvaimu sisse puhuda avaldasid NSVL-i Euroopa-osadest kaugemal üksnes piiratud mõju. Destaliniseerimise mõiste, mis on nõnda tähtis Nõukogude ajaloo periodiseerimisel, ei suuda kuidagi tabada Nõukogude Kasahstani poliitilisi dünaamikaid.

    Kuigi Nõukogude ajalugu on oluline uurida muudest vaatepunktidest kui Moskva-keskne, tunnen ma teatavat ebamugavust seoses sellega, kuidas pärast 2022. aasta täiemahulist invasiooni Ukrainasse on järsult sagenenud üleskutsed hakata Ida-Eurooopa ja Euraasia uurimist ja õpetamist „detsentreerima“ ja „dekoloniseerima“. Ebamugavus tuleb ainult osalt sellest, et need üleskutsed kõlavad õõnsalt ajal, kui enamik institutsioone ei suuda kuidagi uusi spetsialiste palgata ega välja õpetada. Kuigi naiivne oleks loota uute uurimiskeskuste ja keeleõppevõimaluste plahvatuslikku kasvu, ei ole praktilised takistused Nõukogude ajaloo laiema geograafilise hõlmamise ees ületamatud. Lõppude lõpuks pole Venemaa-välise NSVL-i ajalugu mingi terra incognita. Teadusrahastamise suunamine Kaukaasia, Kesk-Aasia, Ida- ja Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika teadlaste ühisprojektidele suudaks kaasa aidata mittevene häälte (ja nõukogudeaegsete mittevene kogemuste) võimendamisele rahvusvahelises teadusmaailmas. Säärane koostöö aitaks ära hoida luupainajaliku stsenaariumi, milles Venemaa ajaloo uurijad Läänest, kes on jäänud ilma oma uurimisvõimalustest Moskvas, vajuvad Almatõsse, Chișinăusse või Tallinna oma uurimisprogrammide ja mõistesüsteemidega, mis on välja töötatud Moskva ja Leningradi uurimiseks. Kui mittevene piirkondi asutakse uurima ainult selle pärast, mida need võiksid ütelda Nõukogude Liidu kui terviku kohta, ilma seejuures tundmata Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ja Ida-Euroopa teadlaste ning nende piirkondade uurijate viimase kolmekümne aasta tööd, siis see kirjutaks „ääremaad“ üksnes veelgi kindlamini osadeks Moskva-kesksetest narratiividest.

    Sügavamal tasandil varitseb oht, et Nõukogude ajaloo „detsentreerimine“ ja „dekoloniseerimine“, nii nagu seda praegu sageli ette kujutatakse, muudab NSVL-i mittevene piirkondade uurimise mingisuguseks kildkondlikuks ettevõtmiseks. Üleskutsed taasavastada oletatavasti ehedaid rahvusajalugusid ja -kultuure, mida Vene ja Nõukogude impeeriumid olevat kaua alla surunud, oleksid samm tagasi. Külma sõja ajal domineerisid sotsialismileeri mittevene piirkondade uurimises ühelt poolt nõukogulikud käsitlused „rahvaste sõprusest“ ning teisalt diasporaas kirjutatud rahvusajalood. Need piirimaade käsitlused, mis kujutasid mittevenelasi kas kasusaajatena Venemaa heatahtlikkusest või Vene vägivalla ohvritena, eeldasid, et rahvused on mingid fikseeritud, loomulikud ja iidsed ajalugu liikuma panevad jõud. Kuigi säärased primordialistlikud arusaamad rahvusest on tänapäeva tõsises teaduses haruldased, jäävad üles küsimused sellest, mil määral saab rahvus olla intellektuaalselt range analüüsiüksus.

    Olemasolev teadus pakub Nõukogude ajaloo „detsentreerimiseks“ erinevaid metodoloogilisi lahendusi, mis lähevad kitsalt määratletud rahvuslikust paradigmast kaugemale. Ammendavusele pretendeerimata mainitagu ainult Maya Petersoni Araali mere basseini keskkondlikku ajalugu,[7] mis toob välja tsaristliku ja nõukoguliku „modernsuse“ erinevaid kontuure Kesk-Aasias ning näitab koloniaalpraktikate mõju tehnoloogiale, tööstusele, teadusele ja keskkonnakatastroofidele. Beatrice Penati majandusajalugu[8] maa- ja veereformist Usbekistanis näitab, et 1920. aastate standardne periodiseerimine selles piirkonnas ei kehti, ning toob esile Kesk-Aasia poliitilise mobiliseerumise ja agraarsete muutuste erilisi mustreid. Rahvusteülesed käsitlused, nagu Krista Goffi ülevaade Nõukogude Kaukaasia ja Iraani vahelistest piirimaadest,[9] uurivad rahvusidentiteedi kujunemist teistsuguses kontekstis, kui seda on Nõukogude keskuse ja perifeeria suhted. Igapäevaelu ja emotsioonide ajalood, nagu Adrienne Edgari uurimus[10] segaabieludest Kesk-Aasias, näitavad niihästi rahvuse olulisust kui ka vormitavust Nõukogude Liidus.

    Võib-olla kõige tõhusam vahend Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa moodsa ajaloo detsentreerimiseks oleks ainsusliku „keskuse“ mõiste kui niisuguse lammutamine. Adeeb Khalidi uurimus[11] džadidismist (nagu ka tema väga häälekate kriitikute tööd, kes keskenduvad teistele vaimsetele liikumistele moslemite seas) näitab, et Kesk-Aasia polnud mitte üksnes Vene impeeriumi ja NSVL-i ääremaa, vaid ka Buhhaara, Kaasani ja Istanbuli islamikeskustest lähtunud ideede kohtumispaik. Seetõttu erinesid revolutsioonilise progressi ja sotsialismi nägemused selles piirkonnas nägemustest, mida kuulutati Petrogradis ja Moskvas. Samas vaimus on Andriy Zayarnyk[12] jälginud Lvivi raudteejaama ajalugu Habsburgide ajast Brežnevi ajani, näidates, kuidas linnakohad, mis kujundasid Lääne-Ukrainas nõukogude kodanike kogemusi, olid läbi 19. ja 20. sajandi vormunud dialoogis ja konfrontatsioonis paljude „keskustega“ ning kuidas Lviv tõusis esile kui omaette tähtis sõlmpunkt.

    Keskkonna, majanduse, piiriülese läbikäimise, igapäevaelu ja linnapaikade ajalood üle terve NSVL-i ei kahanda rahvuse tähtsust ajaloos. Vastupidi, tuues esile seda, kuidas ruum kujundas nõukogude kodanike elu ja surma, suudavad need seletada geograafiliselt seotud kujutletud kogukondade püsivust ja tähtsust. Imelised uurimis- ja õppematerjalid säärastel digiplatvormidel nagu Russian Perspectives on Islam (www.islamperspectives.org) või Lvivi Linnaajaloo Keskuse arhiiv pakuvad võimalusi avastada, kuidas ruumilised kujutlused ja kogukondlikud identiteedid on saanud kuju eri võimude, usukogukondade, nomaadlike ja agraarsete tsivilisatsioonide, maa- ja linnaelanike kohtumispaikades.

    Kuid Nõukogude ajaloo detsentreerimine ei saa põhineda koloniseerivate ja koloniseeritud rahvuste lihtlabasel dihhotoomial. Nõukogude etnilised hierarhiad andsid ukrainlastele nende enda vabariigis teisejärgulise staatuse. See ilmnes kõige räigemalt Stalini-aegse holodomori ja rahvuseliitide likvideerimise aegu, aga ka 20. sajandi teise poole kampaaniates, mis piirasid rängalt rahvuslikku eneseväljendust. Nõukogude avalikus kultuuris olid ukrainlased venelaste nooremad vennad. Aga pärast 1930ndaid olid ukrainlased ühtlasi Nõukogude imperiaalprojekti kaasosanikud. Võrreldes Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia islami-enamusega piirkondadega ja erinevalt säärastest rahvusvähemustest nagu juudid ja Krimmi tatarlased, kellel NSVL-is oma vabariike ei olnud, peeti ukrainlasi kõige ustavamateks nõukogude kodanikeks venelaste ja valgevenelaste kõrval. Riigis, kus kõigile kodanikele omistati passirahvus, nautisid need, keda identifitseeriti ukrainlastena, suhteliselt privilegeeritud ligipääsu haridusele, sotsiaalabile, avalikele kultuurifoorumitele ning töökohtadele riigi- ja parteiaparaadis. Sellistena osalesid ukrainlased Stalini-järgsetes uudismaakampaaniates Põhja-Kasahhi steppides, kus – nagu Michaela Pohl on näidanud[13] – nad kohtasid vaenulikkust tšetšeeni ja inguši küüditatutelt, kes tajusid neid (nagu kõiki slaavlasi) Nõukogude keskuse esindajatena. Minu enda töö[14] rõhutab seda võtmerolli, mida Nõukogude Ukraina ja nõukogude ukrainlased mängisid Nõukogude kontrolli laiendamises Ida-Euroopa sotsialistlike satelliitriikide üle. Selle mõte pole sugugi juurutada ideed, justkui ukrainlased ja venelased olnuksid „üks rahvas“. Vastupidi, fookus sellele, kuidas Ukraina ja ukrainlased aitasid Nõukogude impeeriumi luua, lubab suurel määral seletada ka Putini ambitsioonidele praegu osakssaava vastupanu juuri. Ukraina asendit Nõukogude Liidus saab võrrelda Šotimaa asendiga Briti impeeriumis. Nagu on rõhutanud Linda Colley,[15] Briti impeeriumi laienemine „võimaldas šotlastel tunda end inglastega võrdsena viisil, mis neile saareriigis oli võimatu. Osaledes impeeriumi ülesehitamises ja käigushoidmises, said šotlased pretendeerida Briti patriootideks, ilma inglasteks saamata. Olla patrioot tähendas nõutada endale õigust osaleda poliitilises elus ning see oli abinõu, millega nõuelda märksa laiemat ligipääsu kodakondsusele“. Kuna ukrainlased mängisid NSVL-i sise- ja välispoliitikas nii tähtsat rolli, said nad samamoodi pretendeerida nõukogude patriootideks ilma venelasteks hakkamata. Nad pakendasid oma mured Ukraina kultuuriliste, poliitiliste ja majanduslike institutsioonide toimimise pärast patriotismi väljendusteks.

    Kui üha enam NSVL-i ajaloo uurijaid liigub Venemaast kaugemale, on tarvis vältida seda lõksu, et endisi koloniaalseid ääremaid hakataks uurima üksnes läbi nende ja metropoli vaheliste suhete prisma. Detsentreerimine saaks olla viljakas, kui selle käigus pandaks küsimuse alla Nõukogude ajaloo mõistetavus Kommunistliku Partei Moskvas paiknenud juhtkonna poliitika ja ideoloogia tulemusena, moonutusena või tõrjumisena.

    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    [1] T. Martin, Affirmative Action Empire. Ithaca, 2001.

    [2] M. Fowler, Beau Monde on Empire’s Edge: State and Stage in Soviet Ukraine. Toronto, 2017.

    [3] N. Pianciola, Stalinismo di frontiera. Colonizzazione agricola, sterminio dei nomadi e costruzione statale in Asia Centrale (1905–1936). Rooma, 2009.

    [4] W. Risch, The Ukrainian West: Culture and the Fate of Empire in Soviet Lviv. Cambridge (MA), 2011.

    [5] J. Sahadeo, Voices from the Soviet Edge: Southern Migrants in Leningrad and Moscow. Ithaca, 2019.

    [6] Z. Wojnowski, De-Stalinisation and the Failure of Soviet Identity Building in Kazakhstan. The Journal of Contemporary History, 2017, kd 52, nr 4, lk 999–1021.

    [7] M. K. Peterson, Pipe Dreams: Water and Empire in Central Asia’s Aral Sea Basin. Cambridge, 2019.

    [8] B. Penati, Adapting Russian Technologies of Power: On Administrative Documents for the History of the Land-and-Water Reform in the Uzbek SSR (1924–1929). Revolutionary Russia, 2012, kd 25, nr 2, lk 187– 217.

    [9] K. A. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020.

    [10] A. Edgar, Intermarriage and the Friendship of Peoples: Ethnic Mixing in Soviet Central Asia. Ithaca, 2022.

    [11] A. Khalid, The Politics of Muslim Cultural Reform: Jadidism in Central Asia. Berkeley, 1998; A. Khalid, Islam after Communism: Religion and Politics in Central Asia. Berkeley, 2007.

    [12] A. Zayarnyk, Lviv’s Uncertain Destination: A City and Its Train Station from Franz Joseph I to Brezhnev. Toronto, 2020.

    [13] M. Pohl, From White Grave to Tselino-grad to Astana: The Virgin Lands Opening, Khrushchev’s Forgotten First Reform. Rmt-s: The Thaw: Soviet Society and Culture During the 1950s and 1960s. Toim. D. Kozlov, E. Gilburd. Toronto, 2013.

    [14] Z. Wojnowski, The Near Abroad: Socialist Eastern Europe and Soviet Patriotism in Ukraine, 1956–1985. Toronto, 2017.

    [15] L. Colley, Britishness and Otherness: An Argument. Journal of British Studies, 1992, kd 31, nr 4, lk 309–329.

  • Ilukirjandusliku tiktoki teise viisaastaku lävepakul

    Eesti novell 2023. Koost. Maria Esko, Joosep Vesselov, Maarja Kangro, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2023. 256 lk. 23.50 €

    „Eesti novell“, mis on väljaandja lubaduse järgi „sari sajaks aastaks“, sisenes teise viisaastakusse, sai Allan Appelbergi käe all uue kaanekujunduse ja läheb, tundub, kindlalt edasi. Palju polegi minna jäänud, 94 aastat, ja kuna inimelu pidevalt pikeneb, peavad koostajad ja väljaandja Armin Kõomägi loodetavasti oma lubadusest kinni ning novelliantoloogiad muudkui järgnevad ja järgnevad.

    Ilmselt tuleb enne saja aasta täitumist endalt nii mõnigi kord küsida, et kas seda kõike on vaja ja kas see üldse väärib kogu seda vaeva: rehitseda läbi kogu aasta algupärane novellilooming, valida neist parimad või vähemalt sobivaimad, panustades sellele, et lühilugude taastrükid ühtede kaante vahel uue ja huvitava koosluse tekitavad ning et lugejad seda ka aastast aastasse tõesti millegi uue ja huvitavana võtavad. Töö teeb traditsiooniliselt lihtsamaks Tuglase novelliauhinna pälvinud juttude lisamine, aga keerulisemaks ühe vana hea novelli leidmine, et see kaasaegsete tekstidega kokku kõlaks.

    Lühidalt: skeem on selge, loogiliselt raamistatud ja alusstruktuurina selline, et võiks tõesti aastakümneid muretult vastu pidada, parimal juhul kirjandusilma rikastades, halvimal juhul lihtsalt aega ära tiksudes.

    Mistahes antoloogiad on alati väga tänuväärsed väljaanded, sest ajad on meil kiired ja vajadus lollide maailmas keskmisest intelligentsem välja paista akuutne. Antoloogia, eriti väga päevakajaline, nagu „Eesti novell“ seda nii idee järgi kui ka tegelikkuses on, võimaldab vähese vaevaga omandada paraja portsu kaasaegsete kirjanike nimesid koos vähemalt pealiskaudse hinnanguga nende stiilile. Võib-olla enamat polegi enam vaja, võib-olla piisabki ilukirjanduslikust tiktokist. Nina kirtsutada ega manduvale maailmale kõrgilt ülalt alla vaadata pole mõtet, see on reaalsus ja vesi novellimeistrite veskile.

    Ilukirjanduslikus tiktokis pealkirjaga „Eesti novell 2023“ laulavad, tantsivad ja löövad trummi Kai Kask, Urmas Vadi, Ilja Prozorov, Vahur Aabrams, Erkki Luuk, Hänilane, Mikko Lagerspetz, Kristjan Haljak, Brigitta Davidjants, Lilli Luuk, Mudlum, Katrin Tegova, Sveta Grigorjeva, Piret Raud, Andreas Kübar, Maryliis Teinfeldt-Grins, Anastassia Kuznetsova ja Meelis Friedenthal. Klassikute pingi hõivas seekord Albert Kivikas.

    Tuntud, vähem tuntud ja tundmatute autorite tasakaal on üsna paigas, sooline tasakaal samuti täiesti aktsepteeritav, nagu ka autorite ealine diapasoon (vanima autori sünnist möödus tänavu 125 aastat ja noorimal autoril täitus 15 eluaastat).

    Tiktok-maailm nõuab tiktok-arvustusi. Nõudmisele vastan järgnevalt pakkumisega.

    Kai Kask ja „Täpselt nii“. Minategelasele antakse maja ja öeldakse, et ta kirjutaks romaani. „Kirjutama ka ei hakka, seegi on selge. Kuidas veeta aasta, vaba aasta? See, millest unistavad paljud kooli lõpetanud, olles veel nii noored, et enamik aastaid on ees, see kulub neil tühjale-tähjale, Austraaliale ja Balile, mitte veel austritele ja ballidele. Aga kui aastaid on kahe käe sõrmedel, on nii kiire, tõeliselt kiire, et kui jõuaks veel midagigi. Kuidas jätta jälg?“ (lk 13). Segunevad minevik ja olevik ja kerge puäntki on lool olemas. Kai Kase loomingus on see jutt pigem midagi sellist, mis sobiks täitma teiste, mõnevõrra tugevamate lugude vahelist ruumi autorikogumikus.

    Urmas Vadi ja „Avanev süda“. Lugu viib meid Vahemere saarele koledate, kuid šarmantsete lihtinimeste ja salapäraste kaunitaridega. Tegelased joonistuvad kiirelt ja selgelt välja, osa küsimusi saab oodatud vastuse, osa jääb vastuseta. Vadi realism on enamasti õrn ja ta tundub inimesi, nii väljamõelduid kui päriselu omi, siiralt armastavat, isegi kui need seda ei vääri. Hea tunde ja meeleoluga veste.

    Ilja Prozorov ja „Tuhandendat korda“ (vene keelest tõlkinud Eda Ahi). Raamatu ainuke tõlketekst, iseenesest lihtne ja labane armastuslugu, aga hoiab jõuliselt klassikalise novelli joont, kirjeldused on detailirohked, kuid kindlasti mitte tüütavad. Prozorovil on traditsiooniline, mida iganes see ei tähenda, ja kaasaegne vorm hästi tasakaalus. Selle raamatu kontekstis saab mainida, et ega eestlane nii ei kirjutaks kui tema, ilmselt ei suudakski.

    Vahur Aabrams ja „Ületalvelaulud“. Läheb eesti kirjanduses üsna trööbatud teemasse „meenutused sellest ajast, kui ma Tartus tudeng olin, ja mida ma raamatukogus ja selle ees tundsin ja kellega kohtusin ja mida ma seejärel jälle tundsin“. Puumajad ja keeltemaja ja muusika ning armastus ja petmine, nagu ikka. Üldiselt ladusalt kirjutatud, kui ei oleks minategelase pidevat kordamist, et ta ei mäleta, mida keegi ühel või teisel hetkel täpselt tegi või ütles. Saime juba esimesel korral aru, aitab küll.

    Erkki Luuk ja „Velpjas kokkukuuluvus“. Eesti tekstieksperimentide kroonitud narr omas mahlas: „kui taotlus rahuldatakse (milles pole muidugi vähimatki kahtlust), tuleb neist seismajäänud eelpoololijaist kurve lõigates täiskiirusel mööda sõita. ometi pole see muud kui vaid lühinägelikkus, mis kedagi nõnda tegema sunnib. tõepoolest: – mida loodetakse sel moel saavutada?“ (lk 70). Tõepoolest, mida loodetakse sel moel saavutada, küsib endalt ka lugeja. Erkki Luuk saavutabki iseennast, ja korduvalt, enamat oleks liig nõuda.

    Häniläne ja „Tarõ“. Seekordse novellivaliku kaasaegse osa ainuke murdekeelne tekst ja ikka nii murdekeelne, et põhjaeesti murderühmas üles kasvanuna igatsesin juurde tõlget. Siiski ei jäänud sisu tabamatuks, tarõ on ju tare ja üks armas lugu ühest majast, tarõst, see ka on, loos on loodust, maad, poeesiat ja kaduvat süütuse aega.

    Mikko Lagerspetz ja „Hõbepulm“. Mõnus draama, selline, millest armastame rääkida ning mida klatšida, sest need asjad on huvitavad, kui need juhtuvad teiste inimestega. Tegelastest küll lõplikku sotti ei saa ja üldse on tunne, nagu vaataks võõrasse magamistuppa, aga sirgjoonelise, kuigi veidi ülekonstrueeritud suhteloona töötab nagu kellavärk, kuni järgmine magus klatšilugu raamatust või elust enesest peale tuleb.

    Kristjan Haljak ja „Külalised“. Seda ainsagi taandeta lühikest juttu lugedes tuli sama tunne kui Darren Aronofsky filmi „Mother!“ vaadates – ega millestki aru suurt ei saa, sest ilmselt ei saa autor ise ka millestki aru, aga teostus on täitsa nauditav. „Ilu on ükskõikne. Ilu ei sure ju samamoodi nagu jahimees ootamatult metsas“ (lk 97). Selle metafoori eest annan kõik andeks, isegi taanete puudumise.

    Brigitta Davidjants „Plahvatus nätsuputkas“. Lapsepõlvelugu pöörastest üheksakümnendatest, üks selle raamatu siiramat, vahetumat kaasaelamist pakkunud jutustus, mille põhjuseks võib-olla kokkukõla lugeja enda noorepõlvemälestustega. Esimesed banaanid, kleepsuga nätsud, putkamajandus, kuritegelike grupeeringute omavaheline arveteõiendamine – teie mäletate ja Davidjantsi loos on. Pöördeliste aegade kujutamine lapse silmade kaudu pole kõige värskem võte, aga hästi läbi viiduna on see väga võluv ja autor on tõesti veatult hakkama saanud. Lisaks on alati tore, kui omamaises kirjanduses kasvõi veidi leiab äramärkimist või kirjeldamist mõne siin elava ja ehk veidi märkamatu rahvakillu või kogukonna iseloom. „Plahvatus nätsuputkas“ laseb meil sisse vaadata Eesti armeenlaste eluollu ja see annab möödunud aegade hindamiseks lausa hindamatu lisavaatepunkti.

    Lilli Luuk ja „Kurbuse kunst“. Loos kohtuvad kolm maailma hirmsaimat asja, mis üht naist võivad tabada: pisike laps, remont ja lapse nõudlik vanaema. Ja samal ajal tuiskab ka veel, sest me elame ju Eestis, olgu Issand meile armuline. Ainuüksi kõige selle peale mõtlemine võib murda ka tugevaima mehe, mis veel läbi elamisest kõnelda. Aga naised peavad vastu, sellest saame jutu käigus kindlalt aru. „Seda sa ikka tõesti oskad, Ada. Mida oskan, ema. Kurb olla! Inimestel tuju ära rikkuda. See on ikka kunst, Ada, see, kuidas sina seda alati teed. Mina pesin marlesid, keetsin piimapudeleid. Sa ei saa aru, kuidas SINUL on vedanud, Ada. Vaata siin ringi, vaata oma Ivot. Millal te lapsele nime ära panete, Ada? Ta on varsti ühekuune!“ (lk 121). Kogu see äng ja kurbus on põhjalikult ja alasti meie ees. Aga, Lilli Luuk, kas sa kunagi ka naeratad? Naerata ometi!

    Mudlum ja „Vana Peedu“. Üks „Eesti novelli 2023“ tugevamaid tekste, inimlik ulmelugu hoogsa fantaasia ja vähimagi venitamiseta. See on lausa õnn, kui üks novell kohe peale hakkab, ilma et autor peaks vajalikuks püüda liiga pikalt atmosfääri luua, mis lõpuks niikuinii ei õnnestu, sest jutt saab enne otsa. Mudlum käsitleb igavese elu temaatikat pealtnäha kergelt ja võrdlemisi mõttetute tegelaste kaudu, aga samal ajal elegantselt ja kõikehõlmavalt. „See on ikkagi imelik, et surma enam ei ole. Väga veider asjade korraldus. Kas nad mõtlesid ikka selle hoolega läbi?“ (lk 135). Ja üks tsitaat veel, sest see on lihtsalt nii hea jutt: „Kui mina kustun, kustuvad kõik tähed. Aeg on nali, vaat mis ta on. Lähme sisse, sääsed söövad ära. Mul on õlut“ (lk 136).

    Katrin Tegova ja „Teraslind“. Katrin Tegova novelliloomingu puhul ei saa kuidagi mööda filmivõrdlustest. Sedakorda ei tekkinud paralleel isegi mitte autori enda filmidega, vaid hoopis Julia Ducournau õudse ja (anti)seksika linateosega „Titane“. Neil, kes pole seda filmi näinud, soovitan siiralt mitte vaadata. „Teraslinnus“ on palju seksi ja enamasti üsna sirgelt kirjeldatuna. Võib-olla selle eest saigi „Teraslind“ Tuglase novellipreemia, sest kellele siis ei meeldiks seks lennukiga – teema, mis on eesti kirjanduses siiani väga vähe kajastamist leidnud.

    Sveta Grigorjeva ja „Sotsiaaldemokraat ja monarhia“. Grigorjeva episoodidest koosnev lugu on harali nagu haraka pesa ning sinna on kokku kantud sädelevaid mõtteid, isiklikke kogemusi, arutlusi loomingust ja poliitikast ning kõik see on segi nagu sotsid ja kunnid, võta üks ja viska teist. Loo lugemine pakkus parajalt kurnava kogemuse, mis on vist välja vabandatav sellega, et kui mina peeglisse vaatan, ei näe ma Sveta Grigorjevat, aga kui Sveta vaatab, siis näeb. Inimesed ongi erinevad.

    Piret Raud ja „Päeva parim hetk“. Pärineb viimase paari aasta parimast eesti novellikogust „Nimepanija“. Mitte kõige meeldejäävam tekst ühest ega teisest raamatust, aga parimas mõttes piretraualik kõigi oma eklääride ja õhku tekkivate veriste vorpide, argielu maagiaga, mida vaid tema oskab näha ja kirjeldada.

    Andreas Kübar ja „Carmen Electra“. „Eesti novelli 2023“ kolmas kiri Sõgedate külast. Eelmised kaks olid Erkki Luugilt ja Kristjan Haljakult. Kõiki kolme iseloomustab (ilmselt teadlik) ebamugavustunde tekitamine. Kübar kasutab selleks muu hulgas Gunnar Grapsi spermat hinnaga 400 000 eurot, kogus ebaselge. Kübaral oli siiski ka üks selge lausung sisse lipsanud: „Haapsalus on sitaks igav“ (lk 187). Lugejale eksperimentaalsemat laadi tekstiga näkkusülgamises on siiski ka mõtteselgus võimalik, tõestab see.

    Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Ukselink“. Teksti algne ilmumine Värskes Rõhus viitab sellele, et tegu on noore autoriga. On või ei ole, pole oluline, aga kui on, siis selle kohta on tegu imetlusväärselt tugeva tekstiga. Selle loo võib tuua eeskujuks paljudele vanadele ja kuulsatelegi autoritele: ütle, mis sul ütelda on, tee seda ilusas keeles, tunne kirjutades midagigi, ära ole nagu mingi õnnetusehunnik, palun. Ja üleüldse vajame rohkem jutte Riiast kui Tartust.

    Anastassia Kuznetsova ja „* * *“. Taas üks nooremat sorti autori tekst, millest vanad kalad võiksid õppida. Leidlike kujunditega ja mõjuvalt antakse edasi hääbumine, kadumine, ääremaa lagunemine, millest meil valimiste eel pisarsilmil kõneldakse, et hiljem lubadused tolmuks kõdunenud puulehtedena tuulde heita. Nimeta lugu nimeta väikelinnast on nagu Eesti Vabariigi hümn, ainult et aus.

    Meelis Friedenthal ja „Abracadabra“. No mida me räägime „Abracadabra“ kohta? Selle jutustuse mõõtu novelli kohta pole muud öelda, kui et tegu on praktiliselt veatu tekstiga, milles on müstikat, huumorit, intelligentsi, tõesti kõike. Kui tegin Loomingule 2022. aasta lühiproosa ülevaadet, siis mõtlesin, et milline tekst loetuist võiks küll võita Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ mõtlesin. Siis küsiti ka, et mis ma arvan, et kellele võiks anda Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ vastasin. Vahel ei saa üldse asjadele pihta, siis jälle saad nii pihta, et on saadud. Kuidas see küll juhtus? Müstika, täielik… nojah, abracadabra.

    Albert Kivikas ja „Verine väits“. Väga hea leid koostajailt, kasvõi selleks, et tuleks meile meelde, et Kivikas oli tugev kirjamees ka ilma menutaieseta „Nimed marmortahvlil“. Laias laastus on see „Eesti novelli 2023“ kolmas eeskujulik ulmelugu koos Mudlumi ja Friedenthaliga. Kui nii edasi läheb, siis näeme mõne aja pärast ehk, et kogu „Eesti novell“ on eeskujulik ulmekogumik, mille üle üks fantastikasõber muidugi ainult rõõmu võib tunda.

    „Eesti novell“ ei saa kunagi olla tugevam kui aasta, mille novellivaramust see koosneb. 2022 oli läbilõike põhjal üsna tubli aasta, eks on paremaid ja on kehvemaidki. Tipud nagu Raud, Friedenthal, Mudlum ja Lilli Luuk olid kõrged, ülejäänutega võrreldes ehk liiga kõrged. Kai Kask, Urmas Vadi ja Katrin Tegova on põnevad autorid, aga kas selles teoses olevad tekstid on just kõige paremad, mis neilt tulnud või tulemas, selles pigem kahtleks.

    Anastassia Kuznetsova ja Maryliis Teinfeldt-Grins on noored autorid, aga nad ei pea midagi ega kellelegi tõestama, sest mõlemal, eriti Kuznetsoval, on ette näidata väga vaimustav, lausa eeskujulik tekst, mis lugejaga tõesti räägib, kui see vähegi kuulata oskab.

    Sõnasõgedikke leidub alati ja tore, et neid on, kuigi nende loodu tundub paremini töötavat kirjandusajakirja veergudel kui raamatukaante vahele kammitsetuna.

    Kui mingit iseloomustavad märksõna või määratlust „Eesti novell 2023“ kohta püüda leida, läheb mõte paratamatult kahele ühisnimetajale, kusjuures mõlemad pärinevad Henn-Kaarel Hellatilt: esimene on „ulme“ ja teine „naiste maailm“. Žanriliselt on just ulmelised tekstid selle kogumiku kõige paremad igal ilukirjandustehnilisel põhjusel ja teiseks, keeruline öelda, kuivõrd korrektne see määratlus on, aga raamatu parimad tekstid pärinevad naiskirjanikelt, kelle haare on lai, hõlmates sirgelt naiseks olemist ja lõpetades üldisemalt inimeseks olemisega.

    „Eesti novelli“ uus viisaastak on alanud ja nüüd jääme ootama, mis järgneb.

Vikerkaar