Arhiiv

2020. aasta sügisel hakkasid kaheksa inimest – Made Luiga, Martin Luiga, Kersten Kõrge, Kristjan Kaljusaar, Märt Belkin, Liisi Rünkla, Ako Allik, Heli Allik ja Olavi Ruitlane – videomängu „Disco Elysium“ inglise keelest eesti keelde tõlkima. Kui teised veel atra seadsid ja õiget häält otsisid – ma tunnistan, mina tegelikult ei uskunudki, et see võimalik on, kuigi samal ajal tõmbas kogu see asi mind täpselt samasuguse vastupandamatu jõuga nagu täiskuuöö või gravitatsiooniseadus –, hakkas Martin Luiga Discordi keskkonda, kus me omavahel suhtlesime, oma esimesi tõlkeid saatma.^[1] Need tekstid sisaldasid vahel vanamoodsaid vorme, vahel suhtusid loominguliselt punktuatsioonireeglitesse; vahel kasutasid need rõhutatult kirjanduslikku sõnavara, vahel tegid nalja. Aga ennekõike olid need täis kummalist inglise süntaksit, või õigupoolest ei olnud see isegi inglise süntaks, see oli kuidagi läbipaistev eesti keel, mis oli leebe naeratusega asetatud inglise keele peale, justkui üritades seda õrnalt säästa, käituda võimalikult delikaatselt nende sõnadega, mis sinna alla jäid, lasta neil kõlada koos eesti keelega ja selles ruumis tekkinud kajasid kuulda. Vahel oli seal tõlgitud kuidagi nii, et „väljendusplaanist“ sai „sisuplaan“ – kui kasutada tõlketeadlase ja semiootiku Peeter Toropi sõnu. (Näiteks kui „He takes a note“ on tõlgitud „Ta teeb ühe märkme“, siis on umbmäärasest artiklist, millel polnud peaaegu muud tähendust kui nimisõna aktualiseerida, saanud omaette semantilise tähendusega „üks märge“ ja juba justkui uus sisu.) Vahel oli inglise keelt isegi lausa ennetatud, tähendab tõlkides laused veidi ingliskeelseks isegi siis, kui seda poleks „vaja“ olnud, seal, kus tõepoolest oleks olnud üsna lihtne spontaanselt eestikeelne lause võtta. Mõnikord oli justkui originaali konstruktsioone liiga palju ja liiga sõnasõnaliselt ümber öeldud, rohkem, kui – nagu hea tava ette näeb – oleks „ökonoomne“. Ja alati oli seal mingisugust elutervet DIY-hoogu, mängulusti, keelerõõmu, väikest irooniat – ja samal ajal ka mingisugust absoluutselt terviklikku tunnetust ja stilisatsiooni. See mõjus, nagu võib ehk mõjuda naiivžanris maal keset professionaalse kunstinäituse saali – aga see polnud Google Translate. Ühesõnaga, see oli kõik täiesti imelik, lubamatu, ennekuulmatu – ja see töötas.

„Disco Elysium“ on videomäng, mille „lugu“, kui üldse nii võib öelda, seisneb selles, et detektiiv Harrier (Harry) Dubois (Du Bois) ärkab ühel hommikul segipekstud hotellitoas üles, ei mäleta enam pärast katastroofilist alkoholimürgitust, kes ta on, paneb oma identiteedi väikeste kildude haaval taas kokku ja leiab end lahendamas mõrva, mille käigus ta kohtub kümnete tegelastega, peab lahendama kümneid ülesandeid ja külastama kümneid kohti väljamõeldud Revacholi linnas. Aga sellega „lugu“ selles mõttes lõpeb, et üsna esimestest hetkedest saab tegelikuks küsimuseks – kes ma olen? Miks ma mingeid asju ütlen? Kuidas ma mingeid asju tean? Kuidas töötab keel? Mida tähendab tõde? Et mäng üldse toimuks, peab tegelane valima endale omadusi, valima endale mõtteid, valima – vastavalt juba eelnevalt valitud detektiiviprofiilile, näiteks Superstar Cop, Apocalypse Cop, Boring Cop, Sorry Cop, Art Cop või Hobocop – dialoogides teiste tegelastega enda ette ilmuvate vastusevariantide hulgast alati ühe, ja see ongi kõike edasi liigutav mootor.

Harry on vaieldamatult kõikide maailma luuserite koondkuju, aga teda ei karistata selle eest – ega karistata ka mängijat. Ükskõik mida ta teeb, kukub ta läbi, sureb ta ära, kõrvaldatakse ta töölt, saab ta peksa, ägab ta toidumürgituses, kõik need võimalused on võrdsed, mitte ükski ei tähenda lõppkokkuvõttes rohkem kui teine. Ja kogu mäng toetab – kui nii võib öelda – tehnilises ja sisulises plaanis Harry võimatut missiooni: nii see akvarellijoonistusi imiteeriv graafika oma pragunenud asfaldi, sügavate varjude, kõike katva sünge kollakashalli tooni, aga ka ülistiilse Ameerika 1970. aastate politseifilmide esteetikaga; nii see Briti postrokibändi British Sea Power muusika, mis on täis tabamatut igatsust, nimetut nostalgiat, rahutuks tegevat eelaimdust ja mingisugust vastupandamatut ilu; nii need dialoogide tekstikastid, mis väikeste lõikude kaupa ekraani paremas servas mustal taustal kitsas tulbas üles hüppavad, värvi muudavad ja tõmbavad mängija endasse täpselt selle sõltuvust tekitava jõuga, millega tõmbab „päriselus“ näiteks Twitter; nii need kõikvõimalikud kultuuriviited läbisegi Blixa Bargeldile, Dostojevskile, kaerajaanile, R. S. Thomasele, William Gibsoni romaanile „Neuro-mancer“, Scooteri legendaarsele laulule „How much is the Fish“, pibo-mütsidele, Vennaskonnale või David Lynchile – kui mainida tõesti vaid mõnd üksikut; nii need lõputud tegelased, see igat masti absurdsete eluheidikute, friikide, huligaanide, rassistide, immigrantide, fašistide, narkomaanide, moralistide, ultraliberaalide, kommunistide (või õigupoolest kraz-mazovistide), neurasteenikute, punkarite, teadlaste ja naljatilkade galerii, kelle nimed juba üksi ütlevad kõik – Tommy le Homme, Siileng, Cuno, Kim Kitsuragi, Fuck the World, Paledriver, Jean-Luc Measurehead, Noid, DJ Flacio, Dolores Dei, Ernö Pasternak, Ramout Karzai, Franconegro, Gorący Kubek jne; nii need geniaalsete näitlejate poolt peale loetud hääled, kord lõputute aktsentidega, mis jätavad mulje, et mitte ühelgi tegelasel pole teisega sama päritolu vanemad, kord selle eksimatult äratuntava tooniga, millega räägivad märulifilmid, multikad, koomiksikangelased – sellega, mis on suurem kui elu –, kord meelega masinlikuks töödeldud; nii see tekst, milles kõlavad läbisegi Oxford English, kõikvõimalikud imeregistrid, argood, võõrkeeled, neologismid, ajastud, pidžinid ja mis su silmapilkselt algoritmide pimedasse südamesse neelab – kuigi see on kaks korda pikem kui „Sõda ja rahu“ ja inimesed kuuldavasti ei armasta lugeda –, kui ka lõpuks loomulikult kogu see ebareaalse detailsusega loodud fantaasiamaailm, kus sõidetakse mootorkaarikutega suure linna kohal mootortsüklil, kus hall ähvardab kõik võtta ja kus lõpuks ilmub imeline raagritsikas.

Ühesõnaga, see on korraga naljakas, ootamatu, intellektuaalne, kurb, kummaline, psühhedeeliline, teravmeelne, poliitiline, filosoofiline, religioosne, irooniline, lohutu, nostalgiline, imeilus ja liigutav mäng, mis jutustab detektiiv Harryst, üks roheline krokodillinahast diskoking jalas, pudelikott käes ja Zorro keep seljas, kusagil sõjast räsitud väljamõeldud linnas kusagil vaesusest, konfliktidest ja sotsiaalsetest pingetest lõhkeval väljamõeldud maal mingisugusel ajast väljas asuval väljamõeldud ajastul – ehk siis ühesõnaga, loomulikult, see on meie reaalsus, see on meie elu, see on kõik täiesti praegu.

Aga videomängud elavad Eestis mingisuguses veealuses paralleelmaailmas. Kõik mängivad, või tähendab, väga paljud mängivad, noored inimesed muud ei teegi kui mängivad, aga ametlikul kultuuriväljal ei ole neile mitte mingisugust kohta. Need „tajutava jaotused“, mille järgi me oma kultuuri näeme, kui rääkida Rancière’i sõnadega, videomänge ei näe. Kulkas neile sihtkapitali pole, auhindu neile ei anta, koolilõpukirjandites nende saatust keegi ei käsitle ja mida suurema lustiga mängija mängu sisse ära kaob, seda rohkem soovitatakse tal tegeleda millegi mõistlikuga. Ajakirjanduses kajastatakse videomänge vahel rubriikides „Tehnika“ või „Elustiil“ (Postimees), vahel „Subkultuur“, „Küberilm“, „ZEN“ ja „Kunst“ (Müürileht). Teadus-, tehnika- ja meelelahutusportaalis GeeniusMeedia räägitakse neist rubriigis „Diktor“, mis on pühendatud ajaviitele – tõsi, see portaal teeb eraldi videomängude-teemalist podcast’i „Mängida ja puhata“. Siis on veel olemas videomängudele pühendatud podcast „Level1“, mida samas küll ükski kultuuriinimene ilmselt eladeski ei kuula. Või siis on nii nagu Vikerkaares – mängudest on juttu olnud arvustuste rubriigis „Vaatenurk“ ja seal pole žanri defineeritud, kuigi enamasti käsitletakse seal raamatuid, või siis esseede all, kus põhimõtteliselt võib rääkida kõigest. Aga üldiselt võib siiski öelda: videomängu ei kohelda eraldi kunstiliigina – seda ei kohelda üleüldse kunstina – ja mänguloojad ei ole mitte loojad, vaid tootjad. Ega see ei tundu teisalt ka „mänguinimesi“ (jumal, kui kole sõna – aga mida siis kasutada?) häirivat, nad vaatavat kerge võõrastusega ametliku kultuuri poole, mis näib neile veidi ajast ja arust, ja ei tunne, et neil sellega midagi pistmist oleks – mis tõestabki kokkuvõttes jälle sama asja. Ja see pole Eesti eripära – mitte nii suur veelahe, aga siiski tuntav, valitseb selle noore valdkonna ja üldise konsensusega aktsepteeritud kultuuri vahel kõikjal. Ja see on ka täiesti arusaadav. Lihtsalt – see on väga mastaapne nähtus, ja see on samas justkui olematu.

Eestikeelseid videomänge pole olemas – või õigupoolest on, aga need on täiesti marginaalsed. See maailm on Eestis üleni ingliskeelne. Eesti mängijad mängivad ingliskeelseid mänge ja kui vaja, suhtlevad üle võrgu inglise keeles – seejuures ka eestlased omavahel. Või siis on see see „vaba“ eesti keel, see „rahvusvaheline“ eesti keel, mis asub teispool head ja kurja – millele sõnastikes pole kohta, mis on kultuuriväljalt pagendatud ja elab kusagil linnamüüride taga tsivilisatsiooni piiridest eemal (kuigi see on teistpidi natuke skisofreeniline, loetagu ainult ajalehti või kuulatagu poliitikuid, ühesõnaga seda, mis on meie „avaliku ruumi sõna“…). See on keel, kus on kasutusel inglise sõnad eesti käändelõppudega („sa oled selles outfitis nii lahe“), eesti keel inglise süntaksiga („film kogus 234 külastust ja on teel saamas hitiks“), otsetõlked inglise keelest, mis hakkavad teisi asju tähendama („BSH paljastas, et…“) või kus vahel minnakse lihtsalt ilma igasuguse sissejuhatuseta keset eestikeelset juttu inglise keelele üle. Ja see on see keel, kus räägitakse ilmsüüta rõõmuga skillidest, shooteritest, grindimisest, questidest, streamimisest või healimisest – ja pole vist vaja märkidagi, et selles keeles pole kunagi keegi näinud kursiivi – seda märki, mis tõmbab joone ja ütleb: see sõna ei kuulu meie keelde.

Eestikeelsetes mängufoorumites tegutsevad eestlased justkui iseenesestmõistetavalt enamasti ingliskeelsete nimedega – kui võtta näiteks suvaline vestlus Redditi keskkonnas, osalevad seal Astralchaotic, RichardK1234, divisor3, EmuBeneficial3323, wivella, HugeHans, Floopadoopa, tissot2000, erki200, Juksboi, lucide-luynx, n4mro, ndrez, An-Average-Redditor, SaztogGaming, Tuuletallaja, 50t50 ja TeringTurk.^[2] Ei ole vaja palju pead murda, et mõista, kuidas nad end identifitseerivad ja millise maailmaga suhestuvad. Samuti pole enam kindel, et Eesti või eesti kultuur (millises küsimuses on üldiselt vanasti tehtud selget vahet suur- ja väiketähe vahel) on alati eestikeelne. Aare Pilv ütleb näiteks: „[kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures] eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud“, ning ka: „„Disco Elysiumi“ on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks“.^[3] Pille-Riin Larm aga pöördub (inglise keeles mänge kirjutava) Märten Rattasepa poole: „Olen kuulnud väidetavat, et oled kõige loetum eesti kirjanik.“^[4] Ja näiteks siinsamas Vikerkaares ilmus 2020. aastal „Disco Elysiumist“ kolm arvustust, millest üheski ei peeta isegi vajalikuks mainida, et see mäng on ingliskeelne, vaid hakatakse seda kohe täiesti loomulikult käsitlema kui eesti mängu.^[5] Mis viib kõik ikka kokkuvõttes samasse punkti välja – eesti keelt meil selle mängu tõlkimiseks pole.

Popkultuuri register, mida oleks selle ettevõtmise jaoks vaja, ei taha eesti keeles, millel on hoopis teine ajalugu, samuti juuri alla võtta. Me saaks veel justkui tõlkida enam-vähem töötaval viisil ära videomängu „Elden Ring“, sest haldjate, koletiste, nõidade ja võlumetsade pinnas on meil tänu Tolkienile – ja muidugi veel rohkem tänu meie iseenda surematutele sookollidele, põhjakonnadele, tuuletarkadele ja näkineitsitele – olemas. Aga kohe kui tuleb fiktsionaalseid asju ajada kusagil suures moodsas linnas, kipub asi ikka ühel või teisel viisil veidi imelikuks: kord tekib sinna vene släng, sest „selle“ koha peal on meil „see“, kord sigineb sinna tehtud familiaarsus, kord on seal kunstlik cool register, mis kukub lõpuks välja, nagu purjutaks talumees mõisakõrtsis, kord on lihtsalt tunne: kõik on õige, aga see on tõlge.

Ja lisaks, tõepoolest ei ole siinkohal ka just väga abiks teadmine, et mängude tõlkimise juures kasutatakse tihti fännitõlget ja anonüümset kollektiivi, või veel hullem – ja raske on isegi seda sõna öelda, see on nii hirmus – masintõlget! Ja et selline täiesti uskumatu meetod võib puudutada isegi väga häid mänge, ja et „Disco Elysiumi“ tegijatel endil oli projekt nimega The Great Internationale, mis tegeles just nimelt fännitõlgete organiseerimise ja koordineerimisega.^[6] Veel rohkem tõrgub mõistus uskumast, et videomängude tõlkeid ei nimetata üleüldse tõlgeteks, vaid see kõik on „lokaliseerimine“, mis tähendab vanakooli tõlkija silmis midagi ennekuulmatut – iga mats võib teha originaali peaaegu ümber nii, nagu tema meelest tema kohalikku konteksti kõige paremini sobib… Ja kui aus olla, siis sõna „mäng“ ise juba mõjub eesti keeles ikkagi nii, et ega see täiskasvanud inimene nüüd päris täie aru juures pole…

Niisiis, ükskõik kuidas vaadata, videomängud on amorfne „asi“ kusagil „teadaoleva“ piiridest väljaspool, kultuuril ja mängudel pole omavahel mitte mingisugust seost, üks on e-sport ja hobi, teine transtsendentne tegevus, ja eesti keelt videomängudele, mis ei näeks juba eos välja lootusetult kohtlane või eemaletõukav, olemas ei ole.

Aga „Disco Elysium“ ise pole tegelikult tagatipuks tavaline videomäng – või, tähendab, see, mida enam-vähem „videomänguks“ peetakse. Kuigi kasutajaid see enamasti ilmselt pigem isegi segaks, siis kujutades ette teoreetilist olukorda, kus videomängu peaks siiski eesti keelde tõlkima, ei oleks see tehniliselt üle mõistuse raske. Olgu, tulemus võib-olla ei kutsuks lõpuks mängima, need tõlgitud sõnad hakkaksid võib-olla mõjuma nagu ülesanded kooliõpikus või käsklused õuesõppe-päeval, aga teoreetiliselt on ju võimalik iga tekst ära tõlkida. Skill on „osavus“, shooter on „tulistamismäng“, quest on „ülesanne“, stream’imine on „otse-eetris etlemine“ (well…) ja grind’imine oleks – novot, polegi sõna, küsitlus 20-aastaste hulgas andis lõpuks vastuseks: „„jahvatamine“, aga siis nii, et see on meelega imelik või naljakas“… Kuid siiski, see poleks võib-olla tore, aga see võiks olla enam-vähem tehtav.

Kuid „Disco Elysium“ ei paigutu peavoolu mängude alla ja see ei käitu nagu tavaline videomäng. Kui kasutada sajanditaguste vene formalistide sõnu, siis see kummastab. Kui rääkida nagu Roman Jakobson keele poeetilisest funktsioonist, siis keel tegeleb siin põhiliselt iseendaga, ainult et see keel on nüüd kood. Kui pöörduda digikirjanduse enam-vähem konsensusliku definitsiooni poole – sest jah, „Disco Elysium“ on KA seda –, siis kaotaks see midagi olemuslikku, kui me üritaks seda paberile trükkida. Ja kui alatult lüüa auhindade argumendiga – eks kipu meil ju ikka automaatselt nõrkus olema kõigi eesti kultuurinähtuste vastu, mis on välismaal tunnustust pälvinud, see töötab alati –, siis tõepoolest on „Disco Elysiumi“ saatus olnud selline, millest kõige paremate ja intelligentsemate indie-mängude tegijad üle maailma unistavad.^[7] Niisiis, hoolimata kogu terminoloogilisest segadusest selle noore valdkonna kirjeldamisel, tunneb igaüks intuitiivselt: „Disco Elysium“ on üleni kunst.

Aga lisaks on „Disco Elysiumis“ mängu kohta erakordselt palju teksti – 1 miljon sõna ehk 6 miljonit tähemärki ehk 160 autoripoognat. See mäng on suures osas lugemiseks, see seisab suures osas üleüldse teksti lugemisel püsti. Ja see keel on kirjanduslik, leidlik, metafoorne, rikas, mitmedimensiooniline, kujundlik – see on uskumatult tihe. Midagi seejuures lisaks kõigele juhtub siin sõnadega. See, kuidas nad Revacholi taustal ekraani paremas servas üles hüpeldes, ilmudes ja kadudes ja mängija puudutusele reageerides järsku uue nurga alt esile tulevad – täpselt nii, nagu ta vestleks kellegagi chatis reaalajas või oleks kaaslasega samal ajal internetis –, äratab need järsku ellu, annab neile justkui mingi elektrilöögi, laeb need igivanad kombinatsioonid justkui uue tähendusega. Mistõttu intuitiivselt me tajume ka seda – see tekst vääriks kirjanduse ja kunstiga sama staatust ja see peaks väljenduma ka eestikeelses tõlkes. Ja niisiis on meil paradoksaalne olukord – meie ees on kunst, aga sellises kohas, kus me pole seda harjunud leidma. See on kummaline teos (ese? asi? objekt?), kus kõik on kunst – sisu, sügavus, suurus, tunnetus ja esteetiline nauding –, välja arvatud vorm. See tabab meid täiesti ootamatult – aga see ei vähenda selle mõju. Niisiis me ei saa seda tõlkida näiteks nagu mikrolaineahju kasutusjuhendit. Aga sellist kunstikeelt meil pole.

Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, töötab mäng teisiti kui raamat. (Aga ka kui film või maalinäitus.) Raamatu lugeja loeb, autorit ei huvita teatavas mõttes lugeja, tal on passiivne roll; autor on ajas ja ruumis eraldatud, ära oma igavikus. Raamatus saab jutustajat või tegelast imetleda, aga talle ei saa vastata. Aga mäng liigub edasi mängija osalusel, see on selle olemise põhjus ja sisu – ilma selleta üldse midagi ei toimugi. Ja tekst asetub mängija jaoks mängu konteksti. Rollimängus, selles alažanris, kust on välja kasvanud „Disco Elysium“, paigutuvad paljud laused lisaks mängija enda suhu ja mõjutavad tema karakterit. Kui näiteks ehitamis-, tulistamis- ja rallimängudes on mängijal lauseid vähe või pole neid üldse ja need on talle juba ette öeldud, ühesõnaga, teksti ta ei vali, siis „Disco Elysiumis“ on tema aktiivsel osalusel väga tähtis roll. Kui mängijale avaneb Harryna – iseendana – neli valikut, millest ta võib valida ühe, siis kuuluvad need hääled võimalikele detektiiviprofiilidele, kellest ühega mängija valikut tehes samastub. Ja isegi kui tekst on väga kirjanduslik, teeb mängija osalus teksti laialilaotumises niisiis sellest hoopis teistsuguse teose kui raamat. Suhe tekstiga on siin kuidagi palju isiklikum, palju intiimsem. Need kõik on minu sõnad, minu teod. Mina teen selle teksti – ja sellist tervikut, mis oleks autor ette näinud või mis oleks õige, siin polegi olemas. Kui mõni tegelane vastab, siis ta vastab just nii tänu minu valikutele minu sellel hetkel. Need peavad olema sõnad, mida ma usun, mida ma tahan öelda – ma pean tahtma öelda, muidu mäng ei liigugi edasi. Niisiis peavad need olema sõnad, mis on Harry omad, aga mis on minu jaoks, päriselt, sellel hetkel olemas.

Tagatipuks, nagu juba öeldud, „Disco Elysiumi“ tekst on ka peale loetud, ja väga heade näitlejate poolt – aga kujutage ette, et te hakkate Juhan Ulfsakile midagi deklameerima? Või räägite Rust Cohle’iga, nagu te oleks luuleõhtul? Olgugi see eestikeelne tekst isegi natuke subtiitri funktsioonis, see ei saaks ikkagi olla Kruusvalli, Krossi, Kibuvitsa, Kaplinski, Krulli, Kiviräha, Kivastiku, Kareva ega Kaugveri hääl. Ega isegi mitte mingi hea välismaise autori tekst heas tõlkes. Siin ei tohi olla mingisugust rolli. See ei saa olla ka võltsreibas „noortesläng“, mida mitte keegi päriselt ei räägi. Ja see ei saa olla isegi mitte see hääl, mis räägib Robert Kurvitza romaanis „Püha ja õudne lõhn“.

Sest jaa, loomulikult need kaks asja on omavahel väga lähedalt seotud. Romaan oli all ja mäng oli peal ja kuigi siin on olnud igasuguseid transformatsioone, kõneleb mõlemas see „potentsiaalselt unustamisvõimetu hääl“ ja „dekoor sirutab ennast tegelikkuse tuumani välja“, nagu ütleb Jaak Tomberg.^[8] Ja Kurvitza romaanis oli palju samasuguseid keelevorme ja palju samasugust inglise keele süntaksit nagu kõne all olnud Martin Luiga tõlkes.^[9] Aga see siiski ei töötaks. Kurvitza romaan oli liikumatu ja ajatu paberekraani taga, see toimis kirjandusväljal – see oli ootamatu, uuenduslik ja tõi kirjanduskeelde palju kergust ja värvi, aga asetus siiski kirjanduse raamile, oli sellega selges suhtes. Mäng nõuab hoopis teistsugust ainet. See keel peab olema miski, mis seisab püsti ka liikuva ekraani ees pimedas toas, kui mitte keegi ei näe. Miski, mis kannatab välja vahetu suhtluse situatsiooni minu iseendaga. Miski, mis elab üle isegi selle, et striimerid võivad seda ükskõik mis keeles oma amatöörihäälega YouTube’is peale lugeda ja see tundub ikkagi kohutavalt lahe. Ühesõnaga, see on miski, mida meil ükskõik mis nurga alt vaadates pole.

Kuid üleüldse: püüdkem kuidas tahes, me ei saa unustada ka seda, et see kõik oleks tegelikult teatavas mõttes tagasitõlge. Ma ei räägi isegi sellest, et siin all on eestikeelne raamat. Või et esialgu oli tekst mõeldud eesti publikule, siis rahvusvahelisele publikule läbi rahvusvahelise inglise keele ja et nüüd peaks me kõige sellega midagi ette võtma. Ja et me ei saa ka teha tõlkimise harilikku trikki ja kujutada ette, et Andrew räägib nagu Andres. Sest Andrew ei räägi isegi nagu Andrew – sama vähe, kui tõlkesse saaks nüüd sisse tuua mingisugust kujuteldavat „eestlust“, on seal juba algselt mingisugust „inglust“. See on rahvusvaheliste „tegelaste“ maskiball. Ma ei räägi isegi sellest, et Evrart kõneleb selgelt Edgar Savisaare intonatsiooniga või et teiste hulgas tegutseb näiteks lootustandev „nooremteadur Ülari Taal“ või et anoodilise muusika fänn Andre tantsib reivil kaerajaani või et Revachol on natuke Reval või et Cunoesse hüüab „napakymppi!!!“ või firma Fortress Accident tegevus vihjab ZA/UM-ile – ühesõnaga kõigist neist väikestest asjadest, millest ainult meie eestlastena võime aru saada. Ei.

Asi on selles, et me teame, kes nad on. Me teame, kust tuleb see hääl, me teame, mis on nendega juhtunud, me teame, mis lõhn oli kunagi ammu Kopli trammis või mismoodi oli olla laps nõukogude võimu lõpus, me teame, mis on nende lugu Eestis. Asi on selles, et siin ei saa end ka tõlkimise kaitsva poosi taha peita – siin ei saa valetada.

Niisiis tundubki, et mitte ühtegi pidi ei ole võimalik seda mängu tõlkida. Tõeline Skylla-ja-Charybdis-olukord – ja üleüldse, milleks, kui kõik soovijad on selle üsna kindlalt juba ammu ära mänginud? See peab olema kõige kõige kõige kaasaegsem keel, aga samal ajal ei saa see olla see „metsik“ keel toorel, töötlemata kujul – see oleks tüütu, üheplaaniline, väsitav ja loetamatu. See peab olema kunst – aga samal ajal „hästi tehtud tõlge“, mis seda tavaliselt markeerib, tooks siin kaasa tardumise või üleoleva piitsahoobi, mis ajaks mängija minema. See peab olema terviklik, teistmoodi, nihkes, sellel peab olema mitu dimensiooni, aga see ei saa olla „toimetatud“, vastata tõlkenormidele, näiteks sisaldada seda „ökonoomiat“, mis on Eestis hea tõlke tunnuseks olnud terve pealesõjajärgse aja.^[10] See keel peab omama mingit saladust, sügavust – see peab olema „troonil“, kus kunsti koht on välja valgustatud, aga see valgusvihk ise tuleb suunata teise kohta. See peab olema see keel, kuhu sa tahad põgeneda, ja mitte see, kuhu sul kästakse minna, aga see rituaal, et sinuga midagi tehakse, peab jääma. Tõlkekirjandus on alati kokkulepe. Aga nagu ütleb Siim Nurklik: „Ma ei taha kihte juurde. Ma tahan neid VÄHEMAKS.“^[11] Kõik on juba niigi fiktiivne ja vahendatud. Me ei jaksa veel ühte poosi kanda. Tõlkekirjandus on alati mingil kombel osav enese varjamine, aga siin peaks suutma rääkida mina aluspükstes üksi öisel ajal Õismäel arvutiekraani ees, must taldrik kõrval, ilma et keegi näeks – ma nagu räägiks sõbraga. Ja kõik see on see, mida meil pole.

Ja seetõttu oligi see, mida Martin Luiga tegi, nii vabastav ja töötas nii hästi. Keeli sel viisil teineteise peale pannes, lastes neil kõlada mõlemal korraga, teades, et niikuinii nähakse kõik läbi, tõi ta esile korraga nii võimatuse kui võimaluse. Tõlkekunstist mööda hiilides pilgutab ta üle võrgu samal ajal teistele silma, näidates – ma tean, et ma tõlgin. Aga kokkuvõttes tegi ta midagi isegi mitte niipalju tõlke kui eesti keelega. Võib-olla näiteks midagi sellist nagu Dante, kes korraga näitas, et ka vernakulaaris on võimalik kõrgeid mõtteid ja suuri asju käsitleda, kõik ei pea olema vulgaarladina keeles.

1. Kui ma olin juba kõvasti ajusid ragistanud ja kõike tuhandet pidi sõnastada püüdnud, kirjutasin ma Made Luigale; ma saatsin talle näitelauseid ja uurisin, kas tema ikkagi oskab seletada, miks see Martin Luiga lähenemine nii hea on. Ta vastas: „otseselt ei oska. ma pole lingvist ega keeleteadlane, aga juba vorm jaamasid on vanamoodne. mingi selline eestiaegsete raamatute vaib natsa, kus kõike öeldi pikemalt kui hädapärast vaja, ma ei tea, kas sa toimetamata tammsaaret oled näinud? Mul näiteks see tema tõlge, samuti inglise keelest, Shaw Tagasi metuusala juurde, kummitas lausa niimoodi, et võttis mind stilistiliselt üle. See muidugi juhtub tihtipeale, kui ma mingit raamatut arvustan, siis arvustus kipub nats minema selle raamatu nägu, ja see on kontrollimatu protsess, kuigi võib ehk tunduda irooniana. Kuna selles mängus on ju selge retrovaib, kuigi miksitud tulevikuga, aga mu jaoks põhiliselt siiski retro, siis selline veits munamise stiilis laused töötavad. On natuke liiasust, ei ole ära ratsionaliseeritud.“

No muidugi. Ma oleks võinud kohe Made käest küsida.

Siis palusin ma veel täpsuse huvides, et ta defineeriks sõna „munamine“, ja ta vastas nii: „selle kohta oli terve artikkel … . See on äärmiselt mitmetähenduslik, aga negatiivse konnotatsiooniga sõna.“

Ja seejärel kleepis ta mulle lõigu kunagisest Robert Kurvitza artiklist ZA/UM-i blogis, „Munajoodik“:

MUNAJOODIK

Kõik ei saa olla rock-staarid ja võidusõitjad. Ei ole selline maailm lihtsalt. Võiks olla, et igaühes peitub doktor Jean-Paul Eksistentialiste, ootab aega, mil armunud tudengitega linna peal džaivi lüüa. Või bad ass varakristlik müstik – juba nelikümmend aastat olen tegelikult hoopis seraafidest räusata tahtnud! Aga ei ole. Kõik ei saa olla vaimukad isiksused, normaalsed ja lahedad inimesed, või üldse sellised inimesed, kellest jääb mulje, nagu nad oleksid elus. Või nagu neil oleks õigus. Üldse kunagi. Ükskõik, milles. …

Ja nii edasi.

Kõik oli selge.

Ainult üks asi – Made ütles, et see on „äärmiselt mitmetähenduslik, aga negatiivse konnotatsiooniga sõna“. Aga mulle tundub, et kõik on vaatenurga küsimus. Mulle näib, et „munamine“ võib olla ka üks vastus selle õnnetu inimese küsimusele, kes koperdab, üks roheline krokodillinahast diskoking jalas, pudelikott käes ja Zorro keep seljas, mööda 21. sajandi teist kümnendit, kukkudes läbi, saades peksa, vaeveldes toidumürgituse käes, tundes tabamatut igatsust, nimetut nostalgiat, rahutuks tegevat eelaimdust – ja lootes siiski, et sõnad teda kuidagi aitavad. Jaak Tomberg ütleb Kurvitza romaani kohta veel nii: „maailm, mille sõnakasutusest ebaoluline osa on maha lahutatud.“^[12] See tundub kuidagi väga tähendusrikas. Tomberg pidas ilmselt tegelikult silmas natuke teistsuguseid asju, aga mulle tundub, et kui keel niimoodi keskelt katki teha ja vaadata, mis seal sees on, siis see ei purune, vaid pragunenud koorte alt võib tulla välja midagi elavat, värsket ja terastugevat. Ja munamise üks hea omadus ongi see, et kuna keegi niikuinii sinult mitte midagi ei oota ega looda, saad sa mõned asjad üle parda heita. Aga seejuures saad sa midagi anda ka asemele.

^[1] Piiratud mahu tõttu on üsna raske tõlkest koos originaali vastavate kohtadega konkreetseid näiteid tuua nii, et see siinses kontekstis midagi ka ütleks. Kuid mingisugust aimu võib lugeja saada nn raagritsika dialoogi ühest eestikeelsest versioonist, mis Martin Luiga blogis koos mängu ühe võimaliku versiooniga üleval ripub: https://martinluiga.wordpress.com/2020/09/04/national-megatape-17a-disko-elyysiumi-raagritsika-dialoog-variant/.

^[2] Vt https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/ryw9ty/projekt_eestikeelsed_arvutim%C3%A4ngud_archiveorgi/.

^[3] Mõttevahetuses „XXI sajandi eesti kirjandus“: A. Pilv, Kas eesti kirjandus areneb? Looming, 2022, nr 12.

^[4] P. -R. Larm, Me peame rääkima arvutimängudest. Sirp, 16.06.2023.

^[5] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem; T. Loide, Hümn saamatusele ja lunastusele; K. Kruup, Disco Elysium – kõige ebatõenäolisem mäng. Vikerkaar, 2020, nr 3.

^[6] Vt nt https://store.steampowered.com/news/%20app/632470/view/.

^[7] Et oleks must valgel veel kord üle korratud: see võitis videomängude aastaauhindade The Game Awards auhinna neljas kategoorias: parim lugu, parim rollimäng, parim väikestuudio tehtud mäng ja parim esikteos; ajakiri PC Gamer nimetas selle aasta mänguks; Time valis selle kümnendi parimate arvutimängude sekka ja see jõudis ajakirja erinumbri esikaanele; mängude BAFTA-l pälvis see parima debüütmängu, parima mängumuusika ja parima stsenaariumi auhin-
na, lisaks nominatsioonid kategooriates parim mäng, mängudisain, kunstiline saavutus ja algupärand. Ja nii edasi.

^[8] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus. Sirp, 10.01.2014.

^[9] Taas on siin piiratud mahu tõttu raske arusaadaval viisil näiteid tuua, kuid huupi vaid mõned laused, kus inglise keel kumab taustal: „Eks ta veidi närviline ole jah, aga poiss on andekas. Talle oli sellist suure nähtavusega projekti vaja“ (lk 12); „Gessle ei tee tähelegi panema, arutab Vidkuniga filosoofiat, hea ja kurja ületamist, mul on see kõik siin kirjas“ (lk 26); „Arhailine kõnepruuk sisestab ta tänapäevaselt peenesse sentimenti ohtralt ruraalset sarmi“ (lk 27).

^[10] Vt A. Lange, Tõlkimine omas ajas: kolm juhtumiuuringut Eesti tõlkeloost. Tallinn, 2015.

^[11] S. Nurklik, Kirjandus ei mõju enam. Sirp, 05.05.2011.

^[12] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus.

Üks viimaste aastate zaumolooge Eva Kinkar, kes siinses numbris annab detailsema ülevaate rühmituse tegutsemisest, on varem Müürilehes ZA/UM-i kirjanduslik-kultuurilise toodangu kokku võtnud nii: „Põhitekstideks on … blogid ZA/UM (2009–2016) ja Nihilist FM (2014–2017), Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” (2013), Mudlumi „Tõsine inimene” (2014), Kaur Kenderi „Untitled 12” (2014), Siim Sinamäe koostatud „Nihilist.fm. Final cut” (2017), Mudlumi „Poola poisid” (2019), aga ka HAPKOMAHi „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist” (2016) ja digitaalse tekstina videomäng „Disco Elysium” (2019). Tegemist on ZA/UMi tegutsemisaastatel märgilisi etappe tähistavate teoste, digitaalsete tekstide koondpunktide ja zaumnike ideedeplatvormi enim lahti seletanud tekstidega.“^[1]

Nii loetelu kui ka põhjendus on mõistlikud. Kõik see võrsub kuidagipidi ZA/UM-ist, on suures osas sealsete autorite looming ja välja antud ZA/UM-i nimemärgi alt (samanimeline kirjastus ning firma ZA/UM Studio). Ometi on ZA/UM-i kui kollektiivi kirjandusliku produktsiooni tuum minu jaoks alati tähendanud blogi. „Disco Elysium“ kui ühislooming võib ehk veel mõjuda blogi pärandina, seevastu muud teosed seonduvad pigem üksikute autorinimedega. Isegi „Püha ja õudne lõhn“, mida ühendavad blogitekstidega autori idiolektist pärit fraasid, on oma üsna traditsiooniliseks silutud ilukirjanduslikkuses midagi muud.

Blogi ennast pole aga eriti kirjeldatud, eks sellepärastki, et see on nüüd kättesaadav ainult eri internetiarhiivide kaudu ja kohatiste lünkadega. Heidangi pilgu sealsetele tekstidele: mida need endast kujutavad ja kuidas seostuvad hilisemaga? Eriti huvitav tundub nihe, mis leidis aset siis, kui hoo ja elaaniga sündinud looming sattus äkki sõbraliku virtuaalse ühisruumi asemel külma ja kõleda avalikkuse kätte – nagu juhtus kurikuulsa Sirbi visiooniteksti ning zaumnikute koostatud Sirbi-numbriga (22. XI 2013). Siin on teravama tähelepanu all blogi varasem periood.

Lahtiütluse korras märgin, et postitasin ZA/UM-i blogisse mõned korrad ka ise, kuid ei kuulunud rühmituse tuumikusse ja sestap vaatlen fenomeni pigem kõrvaltpilguga (lubades endale mõne üksiku isikliku mälestuskillu).

Blogi kui žanr

Nimetan mõned oma rõhuasetused. Kuigi blogis on tähtis koht muusikal ja visuaalkunstidel (maal, digimaal, joonistus, foto, aga ka näiteks käärilõige ja tikand) ning paljud zaumnikud on kunstitaustaga – „Kui sa oled kunagi kunstikoolis käinud (nagu kindlasti ca 90% ZA/UM’i lugejaskonnast seda teinud on)“ (Aleksander Rostov, 24.01.2011) –, huvitavad mind ennekõike kirjalikud tekstid. Ma ei räägi palju Mudlumist ehk Made Luigast, kelle looming on kirjandusväljal omaks võetud ja nii juba isegi saanud palju tähelepanu. Arvulist statistikat esitamata satuvad sedasi peamiste autorite, suuna- ja stiilimudijatena keskmesse Robert Kurvitz, Martin Luiga ja Aleksander Rostov, kuigi põnevaid tekste leiab ka mitmetelt teistelt.

Tundub oluline, et hoolimata eklektilisest kogumuljest on tegijatel olnud selge taotlus blogi mingil määral kureerida. Olemas on eraldi postitus küljendusjuhistega („Kuidas sünnib ilus zauma artikkel“, 06.05.2011), ka mujalt käib läbi motiiv pealkirja järele lisada tulevast tülikast tühjast reast – et ilusam oleks! –, mille vajadus küll mingil hetkel kaob. Peamine on lihtsalt üleskutse toota sisu, pidevalt midagi üles panna. Oluline on sisu ka illustreerida, juba mainitud visuaalkunstilise tausta tõttu, aga ka seetõttu, et see parandab veebiteksti loetavust. Kord lepitakse kokku kuuajalises „ilmumisplaanis“ („Iga päev üks!“, 01.04.2011), mis küll vähemasti veebiarhiivi järgi otsustades ei teostu, kuid ka muidu kooskõlastati postitamise aega teatud määral. Aeg-ajalt toimetatakse postitusi, lisatakse neile saatesõnu või koguni avaldatakse kamraadide sahtlisse jäänud tekste („Salaja avaldatud katkendid Martin Luigalt“, 28.01.2009). Leiab aset koguni nn tuusikuga loomepuhkusele saatmine – sõpruskonna avantüür, aga vähemasti vormiliselt just nimelt kaastöö saamise eesmärgil (vt „ZA/UMi Tuusik!“, 23.01.2011). Sellised taotlused tõmbavad põhimõttelise eraldusjoone ZA/UM-i blogi ja hilisema nihilist.fm-i vahele, mida on sageli loetud ZA/UM-iga üsna järjepidevaks või isegi selle jätkunähtuseks: Nihilisti alusprintsiip oli mäletatavasti anonüümne avaldamine ilma toimetamata ja üldse ilma igasuguse tsentraliseeriva instantsita.

Nagu rõhutab Ave Taavet, kes on ZA/UM-i fenomeni kohta mõndagi tabavat öelnud arvutimängu „Disco Elysium“ arvustuses: nad on varaseid sõpruskondi, kelle jaoks internet ei ole mitte teisene, vaid esmane suhtluskanal.^[2] Blogi oluline osa on kommentaarium, mis kahjuks on säilinud märksa fragmentaarsemalt kui artiklid ise. Pole tavatu, et postitusel on mitukümmend kommentaari, kus avaldatakse kiitust, aga ka väideldakse täiesti sisuliselt autori mõtete üle. Omaette tore allžanr on teemaviidete või teemasiltide (label) loetelu – nood kujutavad enesest põhimõtteliselt bibliograafilisi märksõnu, aga hakkavad blogis toimima omaette huumoriallikana. Nagu Kurvitz seletab: „leibelsid ei tähenda nähtavuse mõttes midagi, nende (algne) idee blogspoti poolt on aidata blogi sees navigeerida. näiteks, kui meil oleks iga postitaja nimi ja ta posti all, võiksid sa sinna klikata ja näha kõiki selle autori poste. õnneks meil niimoodi ei ole ja me kasutame leibeleid eneseteadlikkuse demonstreerimiseks“ (Kurvitza kommentaar 14.04.2011 Luiga postitusele „Vaimsest korruptsioonist“, 26.05.2010).

Asi algab tasahilju, näiteks pikki tekstipostitusi hakkab iseloomustama viide „wall of text“ või koguni „The Great Chinese Wall Of Text“. Sageli on viited (enese)iroonilised, pilades näiteks postituse kõrgeid ambitsioone: „Euroopa tsivilisatsioon, film, igav ajalugu, kultuurianalüüs, lustlik huiamine, wall of text“ (Rostov, „„La Règle du jeu“ – Lustliku huiamise viimased päevad“, 01.02.2010). Edasi aga kohtab juba kombinatsioone nagu „Aleksander Rostov, joonistamine, kunst, läbiv erootiline alatoon, negatiivse ruumiga maalimine, no kui nüüd nilbeks minna siis“ (Rostov, „Joonistamisest ja maalimisest ja joonistamise ja maalimise vahekorrast“, 24.01.2011) või, kui postituse sisus on maalide ülespanemise kõrvale kurdetud, et keegi naabruskonnas niidab väga ebameeldivalt muru: „Aleksander Rostov, prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, silmanämma, trimmeriga persevest võiks oma värgiga nüüd lõpetada, visandiraamat“ (Rostov, „Visandiraamat #09“, 02.07.2011). Nagu näha, on siin läbisegi sisulised ja pseudoteemaviited. Niisugune tulevärk käivitataksegi sageli just asjalike, ennast (muidu liiga?) tõsiselt võtvate postituste all; selle žanri kuningas näib olevat Rostov, kuigi seda viljelevad ka teised.

Nii on blogi suuresti küll ühe sõpruskonna kroonika, aga meenutab ka kunagisi unistusi ilukirjanduslikust hüpertekstist, mis kasutaks ära just internetile spetsiifilisi võimalusi tekstide struktureerimiseks ja esitamiseks. Kui nüüdseks on näiteks „säuts“ juba üsna tavaline naljaformaat, rääkimata „meemist“, siis üle kümne aasta taguses blogis mõjub selliste vormieripärade esile toomine uuenduslikuna.

ZA/UM-i algharidus

Mis tüüpi tekste blogist leiab? Nagu ka Kinkar esile toob, mitmesuguseid: arvustusi, esseistikat, pressiteateid. Traditsioonilist ilukirjandust, kus jutustataks väljamõeldud tegelastega lugu, leidub väga vähe ja üsna juhuslikult. Kõige ilukirjanduslikumad tunduvad paroodia või stiiliharjutuse tüüpi tekstid. Kuulsaim on ilmselt „„Eesti vaene“ – ajakiri kõige vaesemale“ (Kurvitz ja Luiga, 21.05.2010), mille avaldas hiljem ka Müürileht^[3] ja mis kujutleb elustiiliajakirja vaestele inimestele: õpetataks vähese rahaga läbi tulema, antaks välja kuu vaese tiitlit ja niihästi kõigi loosimängude auhinnaks kui ka honorariks poolalasti pildi eest oleks sada krooni. Leidub aga ka näiteks karakterivisand „Rainis Kurzemest, Läti üliinimene“ (Luiga, 25.08.2010), mis kujutab igas mõttes lugejast paremat inimest. Leitud kunsti meetodil on valminud stiiliharjutus „Where’s my fucking money, Andy“ (16.11.2011): kokku on kuhjatud eufemistlikke fraase e-kirjadest, mida sõpruskond on olnud sunnitud saatma maksmata töötasu tõttu. „Asjad ei ole veel kahjuks makse koha pealt liikuma hakanud“…

Tänapäevaste kriteeriumide järgi mahuvad ilukirjanduse alla ka blogile kui veebipäevikule omased tekstid, mis kajastavad kirjutaja isiklikku elu. Kuulsaks on saanud Mudlumi koduloomi, töökohti jne registreerivad lood, aga oma elust kirjutavad ka teised. Tekste võib nimetada reisikirjadeks (kui juttu on kusagil käimisest) või olustikukirjeldusteks (kui juttu on igapäevasest). Vahel tuleb jutuks autori laiem suhe mingi nähtusega, näiteks spordi või pidutsemisega, misjuhul isiklik jõuab välja üldisse ja tekst kaldub juba selgemini esseistikasse.

Suures osas ongi blogi sisu tõlgendatav esseistika või väga laias mõttes tarbetekstidena. Järgmises, keele- ja stiiliteemalises peatükis keskendun küll rohkem selle kõige poeetilisele kvaliteedile, aga teatud mõttes on enamiku ZA/UM-i blogi tekstide eesmärk edastada infot. Keskseid žanre on arvustus ehk revu, millel võib olla eri eesmärke, aga mis ZA/UM-is toimib peamiselt selleks, et nii sõpradele kui ka ülejäänud maailmale meeldivatest asjadest teada anda: vaadake, mis mina leidsin! Tõsi, vahel võidakse leida ka midagi igavat, mida tutvustatakse siis kurioosumina. Tekste, kus mõnda nähtust eriti jõuliselt kritiseeritakse, märgib teemaviide „player hater“.

Hägus on arvustuse ja tutvustuse piir. Vahel tahetakse kirjeldada mõnd huvitavat loojat ja tema loomingut tervikuna, või koguni hoopis muust ooperist nähtust kui kultuuriobjektid – näiteks merikajakat, kohvi, juudi kogukonda, holotseeni jms. Sellisel juhul hakkab lugu žanriliselt lähenema referaadile vabalt valitud teemal. Helen Hindpere „Lahedad tüdrukud!“ tutvustab kahes osas ajaloolisi naisfiguure Clara Zetkinit ja Aleksandra Kollontaid (26.05.2011) ning Karl Marxi kolme tütart (26.06) – jättes kõrvale näiteks Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi, sest „unfortunately, they lack in hipster cred.^[4] Te juba teate neid“.

Silma torkavad n-ö üldhariduslikud, samas väga lõbusad esseesarjad, mille käigus jagab autor lugejale oma mõtteid mõnes laiemas küsimuses, samuti tutvustab midagi või annab nõu. Uuele ZA/UM-i huvilisele võibki alustuseks soovitada just neid. Kurvitza artiklisari „Filosoofiline stiilinõuandla“ koosneb kolmest postitusest: „Küünik“ (05.06.2010), „Weiningeriaan“ (15.06.2010) ja „Loogiline positivist“ (03.03.2011), ning avab filosoofilisi koolkondi moenõu formaadis: missuguse bleiseri ja missuguse maailmavaate valid sa täna õhtuks? Luiga samuti kolmeosalise sarja „Ära ole idioot“ võtab kõige paremini kokku autor ise: „individuaalsema lähenemisega lühike artikliteseeria sotsiaalse teadlikkuse vallast, ning seda võib lugeda ka debüüdiks minu moe- ja elustiiliteemaliste artiklite alal, mida laiem üldsus näha on soovinud. See on suunatud põhiliselt noortele inimestele, kuna ma eeldan, et neil on kõige raskem, aga siit võib leida kasutuskõlblikumaid ideid ka teistele sotsiaalsetele gruppidele“ (30.04.2010).

Esimene artikkel „puudutab finantsküsimust“, hoiatades laenu võtmise eest, olgu siis tegu õppelaenu või kodulaenuga. Teine (08.05.2010) arutleb kooseluvormide üle, peamiselt kritiseerides tuumikperet (autori kõnepruugis tuumaperet) ja otsides sellele alternatiive. Kolmas (22.12.2010) esitab elus ette tulevate probleemide tüpoloogia ning eritleb põhimõttelisi viise nende lahendamiseks.

Miks „elustiiliteemalised artiklid“, kui sama hästi võiks neid nimetada esseistikaks või koguni (lugejasõbralikuks) filosoofiaks? Fraas on paroodiline, aga ühtlasi paistab siit välja ZA/UM-i blogi üks olulisemaid sõnumeid: sisu ja stiil on lahutamatud; kõik, mida inimene teeb, on stiili küsimus. „The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will,“^[5] deklareerib Luiga idioodi-sarja kolmandas artiklis. Sealt saab ühtlasi teada, et ilmutuse saamiseks meelega ebaõnnestunud enesetapukatset teha on just stiililine eksimus: „Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.“ „Ideoloogia on inimese pidurõivas!“ teatab vahepealkiri Luiga postituses „Fashion’s back!“ (18.09.2010), mis esitleb moejooniseid, täpsemini autori skitse Eesti Kunstiakadeemia rõivadisaini erialale astumiseks. „Ühelt poolt on Euroopa Liit muidugi võrdlemisi ebaesteetiline nähtus. Juba ainuüksi eesliide „euro-“ muudab kõik asjad natuke mannetumaks,“ arutleb HH postituses „Kuidas ma Euroopasse tööle ei läinud“ (18.03.2011). Kurvitz selgitab „Filosoofilise stiilinõuandla“ sissejuhatuses: „Peale oma riietumisstiili tõmbad sa endale peale ka oma elustiili. Need kaks on tihedalt seotud. … ära piirdu rõivaste, elustiili ja muusikaga … Tõmba endale peale ka koherentne filosoofiline maailmapilt.“ Välised atribuudid ja maailmapilt – mõlemad on osa inimese stiilist.

Edasi ärgitab Kurvitz lugejat aga ka üksnes pinnalisest „pealetõmbamisest“ kaugemale minema: „Ära jää üht ja sama ettejuhtunud juttu ajama, ära piirdu ainult igava ja laialivalguva sõnavaraga maailma asjades. Mine täpseks!“ Niisiis tuleb ennast harida, et olla stiilne inimene. ZA/UM-i blogi tundubki olevat väikestviisi isetehtud haridusprojekt. Seda tunnet toetavad teemaviide „ZA/UM primary education“ ning tõsiasi, et inimest, kellele parasjagu langes mõnes rühmituse ettevõtmises vastutav roll (näiteks ärgitada kaaslasi blogisse postitama), nimetati klassijuhatajaks. Neid silte kasutati omajagu irooniliselt, arvestades mõnede ZA/UM-i tuumliikmete endi okkalist suhet formaalse haridusega, kuid selle taga näib paistvat ka tõsine enese ja teiste harimise soov.

Eriti oluline tundub (enese)kasvatuslik lähenemine Luigale. Näiteks filmitutvustuse sissejuhatuses ei unusta ta märkida: „ma ei ole kunagi palju filme vaadanud ega pööranud neile märkimisväärset tähelepanu. See on muidugi vale“ („Kuidas ma filme vaatasin“, 13.02.2010). Luigalt pärineb ka artiklisari tingliku pealkirjaga „Škool“ I–III (05.09, 10.09, 01.10.2011), mis võtabki otsesõnu teemaks riikliku koolihariduse kitsaskohad ja selle, kas midagi saaks paremini teha. Kuna põhiautoriga polemiseerivad siin ka teised kirjutajad, jäävad lõpuks kõlama mõõdukamad seisukohad. Igatahes osutub aga hariduse küsimus blogijatele ootamatult tähtsaks.

Munasalat laua peal: keel ja stiil

ZA/UM-i on käsitletud avangardse ambitsiooniga rühmitusena^[6] ja selliseid rühmitusi iseloomustab sageli eriline suhe keelega: uute mõtete väljendamiseks otsitakse uut keelt. Mingil määral kehtib see ka ZA/UM-i kohta. Kõige silmatorkavam on stilistilistel kaalutlustel inglise keele kasutamine. Mõni pikk tekst (peamiselt Kurvitza omad) on üleni inglise keeles, samamoodi autoritutvustused blogiserval. Selle ajend võiks olla ka praktiline, lootus püüda suuremat publikut, eriti arvesse võttes, et nagu nüüd teada, „Disco Elysiumiga“ õnnestuski jõuliselt siseneda rahvusvahelisele kultuuriväljale. Kuid mõnele eestikeelsele tekstile on lisatud näiteks lühike ingliskeelne saatetekst. Nagu ütleb Luiga ühe oma postituse sissejuhatuses: „This introduction, by the way, is in English, because the English language is the French of today. As it used to be in Imperial Russia“^[7] (13.05.2010). Mudlumi võtmeromaanis „Poola poisid“ ongi selles rollis prantsuse keel. Kohati on inglise keelt ilmselgelt kasutatud valdkondlik-žanrilise motivatsiooni tõttu: kui muusikavideod juhatatakse sisse üleskutsega: „So take a trip down memory lane, rock out and relive the glitter!“ (13.08.2009), siis tarvis on olnud popkultuuri ühiskeelt, millele eesti keeles täpset stiilivastet ei olegi.

Põlvkondlikel põhjustel on inglise keel ZA/UM-i autoritele küll esimene võõrkeel, näiteks tsiteeritakse ka Mao Zedongi kommentaariumis inglise keeles (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010), mis võib vanematele põlvkondadele mõjuda veidralt. Ometi on olemas ka võõritus – nad ei allu pimesi inglise diktaadile, vaid on sellest hästi teadlikud ja püsivad olukorra kõrgusel. Palju kasutatakse ingliskeelseid fraase eestikeelsete lausete sees või ka vastupidi, nautides koomilist efekti, mida see annab; sama lugu on otsetõlgetega. „Silmanämma on hea, pane oma teksti juurde silmanämmat!“ juhendab Rostov kaastöölisi postitamisel, kasutades napakalt mõjuvat otsetõlget fraasist eye candy (06.05.2011). Samuti Rostov kasutab postituse kommenteerimisel segakeelset fraasi „it should probably be a mustad silmalaud teemapidu“ (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010). Muidugi on siin taga ingliskeelne foon, aga kindlasti ei ole asi selles, et ütleja ei oskaks kumbagi lausepoolt tõlkida või eesti keeles korrektset täiendfraasi moodustada, tema valik on stiililine.

Blogitekstides esile tõusvad manerismid ja kinnisfraasid peegeldavad küllap lihtsalt ühe sõpruskonna keelekasutust. Eriti Luiga tekstides on märgata, kuidas stilistilise vürtsi lisamiseks pikitakse abstraktsetesse filosoofilistesse aruteludesse kõnekeelseid väljendeid, näiteks „kui seda nüüd niimoodi vaatama hakata“; „sellega on niimoodi, et“; „sellega saab niimoodi, et“. Võidakse lõbutseda tuletistega, näiteks klassivõitluse mõistest sünnib ühendverb klassi võitlema ʻklassivõitluse problemaatikaga tegelema’.

Ilus keelemängu näide on see, kuidas Kurvitza tekst saab hoo sisse ühendverbist ära munama ʻära rikkuma’: „Alati oled sa palli maha pillanud, kõik ära munanud. Mitte ainult enda, vaid ka teiste jaoks. Oled olnud see tüüp, kelle puhul pelgast kohalolekust piisab, et pubi, bussipeatus, maailm veidi munasemaks kohaks muuta. Juba väiksena hakkasid sulle meeldima munad. Lemmiktoit on munavõileib, hommikul teed endale munaomletti. Sünnipäeval munasalat laua peal. Munasalat ja täidetud munad. Olgem ausad – sa sööd muna“ (03.03.2011, minu esiletõstud).

Minu mäletamist mööda sisenes adjektiiv munane sestsaati sõpruskonna idiolekti ja omandas seal püsiva koha, tuues aeg-ajalt kaasa termini vermija kinnituse, et mune kui selliseid ta kuidagi solvata ei taha, need olla tegelikult väga maitsvad.

Kasutatakse roppusi, ent nii-öelda stilistiliselt motiveeritud mahus, kindlasti mitte sidesõnadena. See kannab samuti teatavaid julguse ja avangardsuse konnotatsioone. Mulje põhjal on siin juhtfiguuriks Kurvitz, aga ropendada võivad ka teised. Nagu muud kõnekeelsust, näib ka ropendamist saatvat tugev metatasand. Näiteks teemaviide või label „mine putsi“ märgib kirjatükke, mis tutvustavad meeldivaid kultuurinähtusi, ja paistab olevat lühend väljendist „mine putsi kui kõva“ – kahtlemata pakub elliptilisusest tekkiv mitmetähenduslikkus (nagu öeldakski kellelegi halvasti) aga lisanaudingut. Leidub ka halvustavate roppuste n-ö terminina kasutamist, näiteks kui Martin Luiga kirjutab „pedeka leiutamisest“, refereerib ta ilma igasuguse halvakspanuta ideed, mida poliitiliselt korrektsemas keeles võiks kirjeldada „homoseksuaalsuse kui identiteedi konstrueerimisena 19. sajandil“. Samal ajal käibib mööndavasti pedene ka tähenduses ʻnõme, vilets, halb’; ja järjekordse metakihina, kui Kurvitz Terrence Malicki filmi selle sõnaga iseloomustab, märgib ta eneseteadlikult teemaviiteks „homophobe reviews“^[8] (28.09.2011).

Kokku võiks ZA/UM-i stiili võtta kui väga teadlikku kirjakeele ja kõnekeele segamist, kusjuures viimane võib väljenduda peale tajutavalt argistiilsete fraaside ka näiteks inglise keele kasutamises või ropendamises. Teatud määral samamoodi võiks iseloomustada Made Luiga peavoolukirjanduse tekste, kuigi seal on komponentide osakaalud teised ja ka tekkiv kombinatsioon hoopis teistsugune.

Back to the USSR?

Mida kõige selle alusel arvata blogis ikka ja jälle väljenduvast armastusest Nõukogude Liidu vastu? Praegu on see Ukraina sõja tõttu märksa laetum küsimus kui kümme-viisteist aastat tagasi. Vene avangardistidelt pärineb rühmituse nimetus, zaum ehk mõistusetagune. Ave Taavet on rõhutanud, et zaumnikud on esimene põlvkond, kellel „on küll uued väljendusvahendid ja kultuuritarbimisharjumused, kuid kes tajuvad veel teravat sidet nõukogude aja pärandi ja idaeurooplusega selle paljudes avaldumisvormides“.^[9] Viimase pisukesi deklaratsioone leidub blogis palju.

Nõukogude kultuurist on laenatud ka nimetus nn tuusikuprojektile, mille algideed tutvustavas postituses lisab Kurvitz kehatekstile post-post-skriptumi: „Nõukogude Liit – We liked some of it, so we’re bringing those parts back“ (23.01.2011). Ürituse ametlikuks maskotiks kuulutatakse ENSV rahvakirjanik Juhan Smuul, kelle foto postitust illustreerib. Üles kutsutakse lähetama esialgu seltsimees Luigat, kes jääbki lõpuks ainsaks lähetatavaks. Fotol, mis kajastab lähetuspidu, on samuti näha silti kirjaga: „Head puhkust sm. Luiga!“ (03.03.2011). Luiga on kirjutanud postituse „Lenini-porno“ (samuti 23.01.2011), mis sisaldab Valentin Katajevi „Väikese raudukse“ arvustust, aga ka laiemat Lenini-kuvandi analüüsi. Stalin seevastu pälvib ka negatiivset äramärkimist. Kui Luiga järjekordse moe- ja elustiilipostituse raames kirjutab, mida ta teeks, kui saaks „Nõukogudemaale vaba käega make-overi teha“, on loetelu järgmine: riiki ei valitseks „kogu aeg mingid türased vanamehed“, narkootikumid oleksid legaliseeritud; puuduks stalinlik puritaanlikkus ja oleks „Üldse vähem Stalinit, ma arvan“; Lääne muusikat aktsepteeritaks („ZA/UM fashion solutions“, 13.05.2010). Niisiis on Nõukogude Liit miski, mis vajanuks parandusi, aga siiski miski, millele oleks mõtet neid parandusi teha.

Leidub viiteid ka vasakpoolsusele laiemalt. Mäletatavasti figureerisid „lahedate tüdrukutena“ naissotsialistid. Kaspar Kalvet on kirjutanud loo Venezuela presidendist Hugo Chávezest (28.12.2010). Külalisesineja Meelis alustab postitust: „Robert palus mul postitada midagi vasakpoolset“ (19.04.2010). Raamatuarvustus võib alata sõnadega „See, mu sõbrad, on Kõvadus. Ma soovitan seda kõigile, kes kavatsevad revolutsiooni teha“, mis toob ühtlasi kaasa teemaviidete kombinatsiooni „B. Traven, Martin Luiga, relvastatud ülestõus, review“ (Luiga, 07.02.2010). Teisal kiidab Luiga arvustatavat raamatut nii: „Ma julgen ka öelda, et tegemist on võitleva kirjandusega“ (18.06.2011).

Viimane aga tuletabki meelde, et ZA/UM-i armastus varase Nõukogude Liidu vastu, nii nagu ZA/UM-i armastus kõige muu vastu, on paljuski esteetiline armastus. Nii on ka Lenin paljuski esteetiline kategooria, ilmneb Luiga moepostitusest („Fashion’s back!“, 18.09.2010): „Antud versioon kiilaspeast on kummardus V. I. Lenini kiilaspeale ning mõneti ka edasiarendus viktoriaanlikust lagipeani ulatuvast juuksepiirist. Kuid kiilaspäid on ajaloos mitmeid, sa võid otsustada ka Schopenhaueri kiilaspea kasuks, mu kollektsioonid on avatud interpretatsioonidele ja on modifitseeritavad.“

Tähte närides võiks öelda, et tuusiku-sõna on õieti eksotiseeriv laen, kus sõna kasutatakse algtähendusega võrreldes veidi valesti: tegelikult peetakse ju silmas loomingulist komandeeringut. Ja nagu mujalt, ei puudu ka nõukogude-esteetika viljelemise juurest irooniakiht, kui Rostov kirjutab: „Siin, Zaumpskajas seisame me kultuuritraditsiooni eesrindel. Päikesejumala õnnistavad kiired helgivad meie kiivritel ja soojendavad meie südant, lipud piikidel lehvivad võidukalt, me taome uhkelt rinda. Oma kõrgelt positsioonilt kuulutame vanu asju surnuks ja uusi elavaks. Nüüd on see aeg jälle käes, tuleb langetada visiirid, lippudele tikkida uue kangelase nimi ja lahingusse tormata“ (24.02.2011).

Lugusid Eesti vaesest, Euroopasse tööle minemata jätmisest ja palgaraha kättenõudmisest võib pidada kriitikaks kapitalistliku süsteemi aadressil. Aga kui, siis on see esmajoones noorte, majanduslikult vähekindlustatud inimeste rahulolematus oma vahetu ümbruse nende aspektidega, mida tõlgendatakse hiliskapitalistliku düstoopiana. Sellele ümbrusele vastandumist sümboliseerib idee sotsialistlikust revolutsioonist, mis blogijate (ja ühtlasi siinkirjutaja) üles kasvamise aegses 1980.–1990. aastate ühiskonnas pidi olema üks kõige absurdsemaid asju, mida fännata. Asja lähemalt arutama hakates ei tundu osalised ise olevat päris kindlad, kas selle kõige vastu praktikas ikkagi aitaks nõukogude kord. Ka konkreetsed lahendused ei ole üldse ilmtingimata vasakpoolsed. Näiteks Luiga leiab ära-ole-idioot-sarjas, et laenu maksab võtta üldse ainult omaenese ettevõtte rajamiseks. Majandusteemadel läheb vastasseisuks sama postituse kommentaariumis, kus avaldatakse ka radikaalselt parempoolseid seisukohti, ja neid ei hõigata tingimata ühehäälselt maha. Blogi hilisemast arhiivist leiab muide viite sellele, kuidas seltsimees Luiga flirdib parempoolse maailmavaatega ja see on tema sõbrad murelikuks teinud.

Õieti kirjutab Kurvitz hiljem otse välja, kuigi mitmekordses irooniakastmes, et oluline on radikaalsus: „Igasugune soft-core süsteemikriitika … on surnum kui Simpsonid“ („The sun drops, the temperature goes down“, 18.10.2012). Nii on pigem tegu üsna klassikalise juhtumiga, kus revolutsiooniesteetikast saab väljund üleüldisele rahulolematusele läppunud status quo’ga. On ilus, et kriitilise iseloomustusena käibib ka fraas „hiiliv brežnevlus“ (Luiga, „Väikesed linnapildikriitikad“, 16.11.2012) – nõukogude ju küll, aga üldse mitte revolutsiooniline, vaid stagneerunud, seega halb. Ühtlasi võiks see seletada, kuidas ikkagi juhtus nii, et „vasakpoolsed noored“ lõid edaspidi kampa 90ndate ärimehestiili kandja Kaur Kenderiga. Tuleb välja, et isegi kui ideed pealtnäha ei klapi, võib esteetikad ühendada omamoodi kämbilikuks kollaažiks, mis ümbritsevast hallusest esile tõuseb.

Kas saapad on porised?

Mäletatavasti reageeriti Sirbi skandaali ajal põlgliku jahmatusega ZA/UM-i manifestile ehk nn visioonitekstile, mõningal määral ka ainsale ilmunud Sirbi-numbrile. Priit Kruus on loetlenud taustategureid, mis määrasid toonase ühiskondliku reaktsiooni (peamiselt kujutavad need endast toona valitsuses olnud Reformierakonna mahhinatsioone).^[10] Nendesamade tegurite ajel tõlgendati zaumnikuid agressiivse, kultuuritu kambana ja nende tekste küündimatu jaburdamisena. Aga kuidas on tekstide endiga? Kas lähem tutvumine blogiga peaks seda hinnangut kuidagi muutma?

Nii ja naa. Visiooniteksti enda kohta nendib Kinkar, et see ei lähe blogiga vastuollu, ja nii on. Lühižanris paratamatult deklaratiivseks jäävaid mõtteid avab blogi enam, annab neile toekust ja tausta, tehes nad võib-olla niiviisi käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Kriitika, et senine Sirp on „äärmiselt tekstitihe leht“, kus „sõnad ei saa hingata“, vastab blogi illustreerimise nõudele. Lubadus anda rohkem ruumi tehnoloogia, eriti videomängude kajastamisele on blogis juba täidetud. Mõte, et „ei peaks piirduma vaid päevakajalise kajastamisega, kuna tänapäevale ei kuulu mitte ainult tänapäev, vaid kogu olnud ajalugu“, väljendub blogi arvustuste ja tutvustuste ampluaas, mis ei ole ajaliselt kuidagi piiratud ei raamatute-plaatide ega muu puhul. Kõige heidutavamalt mõjus lubadus teha Sirbist „leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje“ koos kavatsusega anda rohkem sõna poliitikutele – just nagu tahetaks teha järjekordset Tallinna TV-d või koguni mõne erakonna häälekandjat. Blogi foon avab selle lause kui siira lubaduse potentsiaali: ebakonstruktiivse kriitika asemel keskenduda positiivsele programmile, sealjuures ise käsi külge pannes.

Teisalt, nagu öeldud, võib ZA/UM-i mõista avangardse rühmitusena. Avangard oma uuejanuga aga mõjubki tihti agressiivse ja hirmutavana. Revolutsiooniesteetika ei meeldi neile, kes status quo’ga enam-vähemgi rahul on. Selles mõttes on manifest pigem taltsas – blogi arvukad positiivses võtmes viited Nõukogude Liidule muudavad ehk hoopiski loogilisemaks Sirbi skandaaliga aktiveerunud tsensuurihirmu, mis muidu võis tunduda täieliku ülereageerimisena. Eriti head pinnast hirmule pakub Kurvitza postitus „Sun goes down, temperature drops“ (18.10.2012). Seal loetletakse n-ö ägedate asjadena järjest üles marksism, veri, „peened rassistlikud ja homofoobsed allegooriad“, mõistlikkus, Kristus, antisemiitlus, arvutimängud ja ulme. Postitus ise on rikkalik ja mitmekihiline ning jõuab iseennast mitu korda irooniliselt tühistada, muuhulgas lõpetades cool’ide asjade loetelu tõdemusega, et sõna cool on täielikult mandunud. Aga ikkagi, must valgel on ju kirjas, et homofoobia ja antisemitism on lahedad.

Mis veel olulisem, ZA/UM-i enese lähenemisnurgast tuleb tõdeda, et kui kontrakultuur jõuab institutsionaalsele kultuurile reserveeritud meediumi, on paratamatult tegu hoopis teise esteetikaga. Ka alusveendumus, et ideoloogia on esteetika, on analüütilise kirjeldusena ehk pikantselt provotseeriv, aga vähegi normatiivsel kujul jõhkralt vägivaldne. Kruus võtab ZA/UM-i paradoksina kokku: rühmitus esitles end avangardina, aga establishment’i rünnati „mitte eelväena tormi joostes, vaid ametkondliku toetusega ja isiklike poliitiliste sidemete kaudu“.^[11] Ükskõik kas seda pidada faktitõeks või ei, niisugune mulje paljudele jäi, ja see ongi teatavas mõttes stiilieksimus. Sealjuures, kuigi blogis protestitakse nõmedate süsteemide vastu laiemalt, siis nimepidi langevad kriitika alla just üsna pehmekesed kohalikud kultuuriinstitutsioonid, näiteks kultuurkapital, mis olla „äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada“ (Luiga, „Martin Luiga esimene isiknäitus“, 04.04.2011). Kurvitza cool’i-kaotamise postituses tõdetakse muuhulgas, et cool’i ja radikaalset asja ei ole võimalik kujutleda Loomingu Raamatukogu pealkirjana (!).

Teatav varasem riive institutsionaalse kultuuriga blogijatel siiski oli, sedamööda kuidas blogi avastati. Lisaks „Eesti vaese“ loo avaldamisele tellis Müürileht Luigalt juhtkirja (24.08.2011) ka kriitilise tiraadi „20 000 täheruumi kunsti pihta“ (2012. aastafestivali erinumbris). Kurvitz arvustas 2011. aastal Eesti Ekspressis Hando Runneli luulekogu ning koostöös Joanna Ellmanniga Vikerkaares Linda-Mari Väli ja Anzori Barkalaja raamatuid, edaspidi juba Luiga Vikerkaares 2012. aastal Mihkel Kunnuse raamatut ja „Mitte-Tartu“ kogumikku jne. 2012. aastal blogisse viljakalt panustama hakanud Argo Tuuliku lugu „Beetaisased“ ilmus peatselt pärast avaldamist (14.04.2012) arvamusloona Eesti Päevalehes (15.05.2012).

Ent „Eesti vaene“ on lõbus-pehme ühiskonnakriitika, mis sobinuks ka toonasest Müürilehest veel peavoolulikumasse meediumi – meenub näiteks kampaania „Märka vaest!“, mille viis läbi sotsiaalse sidususe minister riigitelevisiooni sarjas „Riigimehed“ (2010–2013). Luiga kunstiskeene kriitika esitab kohati pelutavaid fantaasiaid võimu haaramisest ja sellest, kuidas kõik kunstnikud võiksid relva kanda. Aga autor lõpetab teksti malbe ümberraamistamisega, lubades lugejale: „kui miski liiga julmalt närvidele käis, siis võta seda kui ulmet või konteksti alternatiivmaailmale. Kaugel olgu minust soov kedagi solvata.“ Tuuliku loo Päevalehe versioonis on stiili oluliselt tasandatud: maha võetud nii roppusi, ingliskeelseid fraase kui ka kultuurilisi viiteid. Ülejäänud lood mõjuvad küll normnivoost veidi „teistsugusena“, aga parajasti niipalju, et äratada tähelepanu ja veidi epateerida (ootamatu familiaarsusega pöördutakse väärika poeedi Runneli poole, noorautor Väli saab kiita klassi võitlemise eest). On hoopis teine lugu, kui äkki tekib väljavaade, et riiklikke kultuuriväljaandeid võidakse hakatagi nüüd sisustama peamiselt sedasorti tekstiga.

Ka kõnekeelega tembitud keelekasutus mõjub blogist välja tõstetuna teisiti: kultuurilehe elitaarsusega harjunud publik pidas seda nähtavasti eheda primitiivsuse väljenduseks. Visioonidokumendi tekst on küll üsna kirjakeelne, ometi imbub sisse blogist tuttavat tooni, eriti juba tsiteeritud „normaalse mulje“ jätmisega. Samale stiilitasandile kuulub J. F. Lotmani maksiim: „Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.“ Teksti lõpus antud lubadus kaasata rohkem vene autoreid lõpeb samuti rõhutatud argikeelsusega: „Nemad on ju ka siin või nii.“

Selleks et analüüsida, kuivõrd zaumnikud oma lubadusi täitsid või kas selline toimetajaskond tõotanuks eesti kultuurile kadu, on valminud Sirbi number natuke liiga napp ja juhuslik materjal. Osa materjali pärines varasematest portfellidest, osa keskendus Kenderi personaalküsimusele.^[12] Olgu lühidalt öeldud, et tugev on arvustuste plokk, millele blogi korralik revutraditsioon on andnud hea põhja. Suurema vindiga on kaks Kurvitza teksti, mis näivad arvustustena, aga klassikalises mõttes seda ei ole: lugu Andres Aule avaldamata luulekogust, mis hiljem pakkus ettekäände toimetuse tagasiastumiseks, ning mõtisklus sellest, kui hea film on Veiko Õunpuu „Free Range“, mille kaasstsenaristiks Kurvitz oli. Just žanrisegadus jätab lehes ehk kehvema, halval juhul lausa pahatahtliku mulje (mäletatavasti postitati ka blogisse vahel sõprade avaldamata tekste). Tagakaanel leidub Rostovi essee „Ideefetiš. I“, mis oma abstraktsuses mõjub lehe kontekstis arusaamatult. See ei suuda kaasa haarata lugejat, kes ei ole juba ette väga sõbralikult meelestatud, ja ka teksti enda eesmärk ei selgu, vähemalt mitte I osas.

Visiooniteksti programmiga haakuvad esiteks Elver Loho artikkel „Lekkiv sõnavabadus“ Edward Snowdenist, mis täidab tehnouudiste kajastamise plaani, eriti märkimisväärselt aga feministlikud küljed: Sass Henno artikkel naistevastasest vägivallast, Kadi Viigi järelehüüe Doris Lessingile (kes oli lahkunud ainult viis päeva enne lehe ilmumist, nii et tegu ei saanud olla portfellis istunud tekstiga) ning „„Lilli Suburgi“ manifest“, millega lubatakse alustada „feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat“. ZA/UM-i blogi suhe naisküsimusega oli mitmetine: kuigi seal kiideti „lahedaid tüdrukuid“ ja „sooülest moodi“, sattus naissugu vahel ka märksa ebameeldivamasse retoorilisse ümbrusse, näiteks kui Kurvitz kirjutas (muide avalikus kirjas Kaur Kenderile), et – „Ka tarkade silmadega tsilmadega tüdrukule meeldib kui poiss on vahel armununa turd ja teeb isegi siis, kui ütled „ei““ (25.02.2011). Maailm, kus feminismi teevad Kender, Kurvitz ja Henno, kui suurt pühendumist nad sellele eesmärgile ka ei kinnitaks, võib vana kooli naisõiguslasele hirmutavalt mõjuda küll.

Lõpuks on aga siiski olemas midagi, mis Sirbi skandaalis täiesti varju jäi, blogi lugedes paremini esile tuleb ning ZA/UM-i kuvandit muuta võiks. See on esiteks kirjutajate ilmselge püüdlus eneseharimise ja silmaringi laiendamise poole, teiseks aga keeletundlikkus ja eneseiroonilisus, nende endi sõnadega „lustlik huiamine“. Just need aspektid said eriti halvasti avalduda toonases olukorras, kus rühmitus sunniti otsekohe kaitsepositsiooni – seal ei olnud oma puudujääkide möönmiseks ega iseenese üle ironiseerimiseks ruumi. Visioonitekstil on küll juures kerge paroodiline maik, liiati jõudis see avalikkuse ette post factum, nii et žanr ja sisu lahknesid juba selle poolest. Kuid kokkuvõttes pürgib see siiski olema tõsine avaldus, mis tahab vanadele olijatele näidata, et uued tulijad on midagi väärt. Ka lehenumber tundub olevat enesetõestamise murest rabe. Seevastu blogis pääseb kogu see nõtke mängulisus ja mitmetasandilisus paremini esile, nagu ehk õnnestus siinse ülevaatega näidata. Seal passitatakse maailma eri vormidesse, eksperimenteeritakse elegantselt keelega, muiatakse omaenese esteetilis-ideoloogiliste valikute üle, neid siiski hülgamata. Nii ei tundu zaumnikud ikkagi päris nende poriste tanksaabastega tuppa tormajatena, kellena neid skandaali ajal tajuti. Mõnedki tekstid sellest ühe sõpruskonna kroonikast väärivad ka laiemat lugemist.

^[1] E. Kinkar, Kultuurivälja ümberpööramise katse. Tagasivaatav pilguheit rühmitusele ZA/UM. Müürileht, juuli-august 2021, nr 109.

^[2] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem. Vikerkaar, 2020, nr 3.

^[3] R. Kurvitz, M. Luiga, Balloon, Eesti Vaene – ajakiri kõige vaesemale. Müürileht, suvi 2010, nr 10.

^[4] Eesti k-s ca: „paraku jääb neil vajaka hipsterlikku lahedust“.

^[5] „See, kuidas te probleeme lahendate, on elustiilivalik, kui soovite, siis esteetiline valik.“

^[6] P. Kruus, Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini. Tallinna Ülikool, 2013. Õieti oli Kruus 2013. aastal sunnitud lausa kiirkorras lisama uue peatüki oma doktoritöösse, mis käsitles kaasaegsete kirjandusrühmituste suhet avangardiga, kuna ZA/UM kerkis äkitselt nii jõuliselt esile ja läks vastuollu tema algteesiga.

^[7] „Muide, see sissejuhatus on inglise keeles, sest inglise keel on tänapäeva prantsuse keel. See, mida prantsuse keel oli Tsaari-Venemaal.“

^[8] „homofoobsed arvustused“

^[9] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem.

^[10] P. Kruus, Vaikne avangard, lk 120–121.

^[11] Sealsamas, lk 126.

^[12] Vt ka sealsamas, lk 123.

Aasta oli siis 2013, kui salapärane kultuurirühmitus ZA/UM kirjastas Robert Kurvitza esimese – ja seni ainsa – romaani: „Püha ja õudne lõhn“. Raamat äratas ilmudes kohe tähelepanu, kuid vastuvõtt jäi suures pildis üsna polariseerituks. Mariann Tihase kirjelduse järgi võiks tekkinud vastaspooled nimetada Oudekki Loone ja Mihkel Kunnuse leerideks – esimesed siis romaani pooldajad (avangard), teised vastalised (establishment).^[1] Olin toona püüdlik intellektuaalsete ambitsioonidega kirjandustudeng ja oma lugemisvalikute puhul vahest ülemäära mõjutatud toonaste hea maitse valvurite ehk teise leeri seisukohavõttudest. See seltskond üldiselt ei pidanud ega pea endiselt paljuks ära otsustada, mis kvalifitseerub päris kirjandusena ja mis mitte. Aga teinekord lipsab mõni teos väravavalvurite valvsa pilgu alt läbi ja teeb sissetöötatud jõujoontele vaatamata seda, mida kirjandus on mõeldud tegema – mõjutab lugejat.

Ma ei kuulunud seega esimese laine hulka, kes „Püha ja õudse lõhna“ teksti sees sai mõnuleda. Võtsin üle võõrad mõttemallid ega hakanud väärtuslikku lugemisaega mingi tiluliluga vaevama. Miks peakski, kui Peeter Helme sulest ilmunud arvustus andis juba pealkirjaga mõista, et tegu on tühjavõitu teosega, mille sümptomaatilised puudused loeti üles kohe avalõigus: „tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt ripnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus“, mistõttu polevat võimalik Kurvitza vähem kui 250-lehekülje pikkust proloogi romaanitsüklile eraldiseisvana tõsiselt võtta, eriti kui seda kõrvutada mõne tõelise kirjandussaavutusega, nagu Mats Traadi 3200-leheküljeline jõgiromaan „Mingem üles mägedele“.^[2]

Esindan niisiis kodumaise kirjanduse sõprade seas õnneliku vähemust, kes võttis esimest korda „Püha ja õudse lõhna“ kätte kümme aastat pärast raamatu esialgset ilmumist. Ja sealjuures veel vähemust, kes enne raamatu lugemist mängis läbi viimaste aastate ühe hinnatuima arvutimängu „Disco Elysium“ – tõsistes mänguringkondades sageli nimetatud lausa üheks parimaks mänguks läbi aegade! –, mille oli välja arendanud ZA/UM stuudio. Tõsi küll, kuigi see „Disco“ ZA/UM kasvas välja Kurvitzast ja tema kaaskonnast, pole praegusel rahvusvahelisel mängustuudiol toonaste Tallinna noorte nihilistihakatistega enam suurt midagi ühist.

„Disco Elysiumist“ saadud kunstiline kogemus ärgitas mind eksistentsiaalse kriminulli hõnguga mängu lõpust õhku jäänud niiti edasi harutama. Liiga magus oli seal rõhutatult fiktsionaalses, ent veidralt tuttavas aurupungi maailmas veedetud aeg, liiga ammendamatu nauding tema entsüklopeedilisest ja ülimeelelisest ülesehitusest, et isu mõnekümne tunniga või nii täis saada. „Disco Elysiumi“ mängimise kogemus sarnaneb rohkem koomiksi – või siis graafilise romaani – lugemisega kui harjumuspärase arvutimängu mängimisega. Etteruttavalt poetan vahele, et koomiksiesteetikat võib näha ka Kurvitza romaani eeskujuna.^[3] Suurem osa „Disco“ mänguajast möödub teksti lugedes ja selle põhjal enda vastustega valikute tegemisel, ehk siis interaktiivsel tekstiloomel, mille tulemusena „Disco“ detektiivilugu avab oma pööraselt polüfooniliste sisehäältega end kas ühest, teisest, kolmandast, neljandast või jumal teab mitmendast küljest. Selle maailma lörtsisegustel lagunevatel tänavatel ringi tuhlates tundsin, nagu oleksin sattunud happes peaga seiklema Põhja-Tallinna unustatud nurgatagustesse, kus igal vastutuleval tegelasel on oma mahavaikitud isiklik tragöödia kanda, mida nad teevad tõeliste postsovetlaste resigneerunud lembusega. Laenates Triin Loide sõnu: „suure osa mängust norid sa teistelt inimestelt suitsu, korjad kilekotti taarat, valmistad oma paarimehele pettumust ning püüad kuidagi ellu jääda ja selgusele jõuda, kas hääli oma peas peaks kuulama või eirama“.^[4] Eesti mis Eesti.

See kodune tunne alatasa hämaratest hallidest tänavatest oli ehk võimendatud asjaolust, et elasin toona Hollandis keset Lääne-Euroopa klantsitud hoolt ja puhtust, kus kommunismi lagunenud pärand on midagi sama eksootilist ja võimatut, nagu meile näib soe päike ja kuiv jalg keset novembrikuu rõskeid õhtuid. Tundsin „Discos“ midagi igieestlaslikku, kuigi mängu tegevus toimub äraspidiselt ümber nimetatud kergelt düstoopilises tuleviku ulmemaailmas, kus mandrid on iisolad, kultuurimõjudena jooksevad läbi Poola ja Rootsi päritolu nimed, geograafia ja poliitiline maastik meenutavad allakäinud Põhjamaid, kui nemad oleksid ka jäänud raudse eesriide taha, lisaroll on laiemal Euroopa Zeitgeist’il, mida näitlikustavad kohanimed nagu Oranje ja sealse kultuuri järellainetused, aga see kõik on kuidagi tabamatult eestipärane, ainult avatud sellise erakordse mastaapsuse ja ambitsiooniga, mida pole harjunud Eesti kultuuris nägema. Kuigi „Disco“ tegevus toimub provintsilinna Revacholi kõige laostunumas linnajaos Martinaise’is, pole „Discos“ midagi provintslikku. Mäng vallutas maailma põhjusega. Ja selle mängu taga on Robert Kurvitza loodud maailm, mida ta esimest korda jagas avalikkusega „Püha ja õudse lõhna“ näol.

Jõudsin Kurvitza romaanini niisiis veidra ringiga. Kui võtsin raamatu möödunud varakevadel ette, tundsin mõneti küll häbi, et olin sellise pärli enda tuima nina alt mööda lasknud, ent teisalt usun, et sain raamatut nautida intensiivsemalt, kui see oli võimalik lugejatel kümmekond aastat tagasi, kel tuli ootama jääda vastust Jaak Tombergi sõnastatud küsimusele, kas romaan „suudab täita oma kõige suurema lubaduse, nimelt funktsioneerida proloogina pikemale romaanitsüklile, mis heidab rajatud maailmale loodetavasti veel hulgaliselt fantastilis-realistlikke pilke ning kus esitatud lood moodustavad alles siis mingil kõrgemal tasandil sellest maailmast mõne kõrvutatava koondperspektiivi“.^[5] Aasta on nüüd 2023, pimedad sügisõhtud tuletavad meelde kõike, mis on jäänud tulemata – nende hulgas järgmised osad Kurvitza lubatud romaanitsüklist, mille proloog „Püha ja õudne lõhn“ pidi olema… või kas see romaanitsükkel jäi ikka tulemata? Ehk liikus Kurvitz oma loo jutustamisega hoopis meediumi juurde, mille puhul ta tundis, et teose potentsiaal võiks selgemini esile tulla ning mille publik mõistaks loodu erakordsust ehk rohkem hinnata?

Olen igati ühel meelel Triin Loidega, kes enda sõnul on „ludoloogia ja kirjandusteaduse ühendamise tugev apologeet“, tema lootuses kohata tulevikus enam arusaamist, „et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist“.^[6] Loide toona sel pikemalt peatuda ei jõudnud, katsun niisiis siinse tagasihoidliku esseega anda oma panuse teema püstitamiseks Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhna“ ning „Disco Elysiumi“ näitel. Usun, et Kurvitza liikumine kirjandusest arvutimängude juurde võiks anda põhjust avardada meie lähenemist kirjanduse uurimisele, kuna oma mõtlemises lähtume suuresti endiselt antiiksetest eepika-lüürika-draama kategooriatest, kuigi tehnoloogilised arengud viimaste kümnendite jooksul on teksti kogemiseks loonud märgatavalt rikkalikumaid võimalusi. Jätan taksonoomia arendamise targemate kätte ja piirdun hüpoteesiga, et videomängude stsenaristikat uurides opereerime kusagil eepika ja draama vahelisel hallil alal. Ilmselt on veel pikk tee minna, et väärtustaksime arvutimänge samamoodi nagu nüüdseks kinokunsti kõrval ka seriaale – seegi on olnud suhteliselt hiljutine areng. Kui räägime jutustatud lugudest ja nende rahvusvahelisest haardest, siis on „Discoga“ sarnase vägiteoga hakkama saanud Emil Tode „Piiririik“ üheksakümnendatel ja Veiko Õunpuu „Sügisball“ nullindatel. Ja kui poleks „Püha ja õudset lõhna“, poleks ka „Discot“.

Aga mille poolest Kurvitza loodud maailm siis nii eriline on? Mille poolest eristub see teistest püüdlustest panna Eesti kirjandus uutmoodi kaardile ja kinnistada kirjanduse keskne roll meie kultuurilise vaimu kandjana? Mäletate meie ihalust MASER-i (Meie Ajastu Suure Eesti Romaani) järele, mis just parajasti Kurvitza romaani ilmumisaegu olevat „taas heleda leegiga põlema lahvatanud“, nagu Johanna Ross 2013. aasta Loomingu proosaülevaates kirjeldab?^[7] MASER pidi kohe-kohe tulema ja mõne arvates tuli ka, aga nišitoode koondnimetusega Eesti kirjandus jäi ikka vaeste friikide luksuskaubaks ja ilukirjanduslike raamatute tiraažid ja müüginumbrid jätkasid langust, nagu homset ei oleks. Usun, et Kurvitzat kandis romaani kirjutades tugev missioonitunne ja armastus kirjanduse ja lugude vastu. Usun, et ta tahtis siinsele kirjandusväljale pakkuda midagi tõepoolest uudset, panna oluline nurgakivi vaevaliselt võrsuvale alternatiivsele diskursusele, kus harjumuspärane realism mõningate modernistlike lisavõtetega ei ole kodumaise kirjanduse ainuvõimalikuks vasteks. Umbes samal ajal hakkas sarnase ambitsiooniga romaane kirjutama Paavo Matsin, ja kuigi tema võttestik ja looloogika on sootuks teisest ooperist, on olemas teatav ühisosa selles, kuidas need kaks autorit Eesti kirjanduse üldpildist eristuvad.

Kurvitza kirjutuslaadi uudsust tabas täpselt Tarmo Jüristo kümnendate keskel avaldatud essees mängulisest kirjandusest, mis oma olemuselt „eeldab lugejalt teistlaadi, aktiivset suhestumist tekstiga, annab lugejale märku oma fiktiivsusest ja meelevaldsusest ning sunnib teda selliselt tegema ise valikuid ja langetama otsuseid“.^[8] Jüristo jätkab näidetega 1970. aastate esimestest tekstipõhistest arvutimängudest, avab tehnoloogilise arenguga tekkinud narratiivsete võimaluste kasvu ilminguid ja rõhutab sealjuures olulise inspiratsiooniallikana samuti 70ndatel tekkinud uue mänguvormi mõju, milleks oli „Dungeons & Dragons“.^[9] Vanakooli rollimängude mõju on ilmne ka Kurvitza loomingu juures, kes enda sõnul õppis just table-top mängujuhina jutustamiskunsti ja peab „pliiatsi-paberi rollimängu oluliseks tehnikaks, kui kirjandus soovib ülejäänud meediumitega võidurelvastuda“, mida ta Kurvitza meelest kahtlemata tegema peaks.^[10] Jüristo arvates on just rollimängude taustast koorunud Kurvitza maailmaehitusoskus ja raamatu omapärane kollektiivne loomisviis – raamatu lõpus on kategooria „Worldbuilding“ all üles loetud veel Martin Luiga, Kaspar Kalvet ja Argo Tuulik – „Püha ja õudse lõhna“ kvintessents, kuna romaani sisemise loogika seisukohalt pole noir’iliku kadumisloo lahendamine asja iva: „Müsteeriumiks ei ole mitte Lundi tüdrukute kadumine, vaid maailm ise – see, mida Tereez Machejek, Inayat Khan ning Jesper de la Guardie tüdrukuid otsima minnes avastama asuvad.“^[11] Seetõttu pole seda justkui-krimkat mõtet lugeda ootusega teada saada, kes ja mis tüdrukute kadumise juhtumi eest vastutab, kuna sel lool „ei ole narratiivset keset, see lugu ei lõppe, vaid saab lihtsalt läbi – nagu saab ühel hetkel läbi mäng, et mõnel teisel õhtul jälle jätkuda“.^[12] Selles vaimus võiks Kurvitza romaani võtta kui üht mängulist tekstikorpust, mida võib juhuslikult lahti võtta, peatüki või paar lugeda, et teinekord alustada sootuks teisest kohast ja vaadata, kuhu nii välja jõuab. Tunnistan, et pole veel ise seda lugemistehnikat proovinud, kuid pärast raamatu teistkordset läbilugemist näib see üsna atraktiivse võimalusena.

Niisiis: mänguline kirjandus. Kusjuures Jüristo näeb siin katset „päästa kirjutamist arvutimängude ja teleseriaalide ajastul – päästa see nendesamade vahenditega, mis seda ebaoluliseks muuta ähvardavad“.^[13] Sedasama tunnistas intervjuus Kurvitz ka ise, kuulutades sealjuures, kuidas põlgab „igasugust multiinstrumentalismi“ ja peab „monomaaniat tõelise inimese mõõdupuuks. Ma olen alati soovinud ainult romaani maailmale pühenduda, nagu Žižek tahab tegelt ainult Hegelist lämiseda“.^[14]

Kuid mingil põhjusel Kurvitz ei piirdunud üksnes romaani maailmaga. Või siis võttis ta romaanimaailma idu ja pani selle kasvama ühte sootuks teise kasvuhoonesse. Ei tea, kas Eesti kirjanduses polnud Kurvitza ambitsioonide rahuldamiseks piisavalt raha, aga pidades silmas „Disco Elysiumi“ vapustavat edu nii kriitikute kui mängurite seas, ei näe põhjust kahelda tema otsuses astuda arvutimängude virtuaalmaailma. Kas Kurvitz lootis Eesti kirjandusilmalt selgemat ja ühehäälsemat tunnustust enda ja ta lähikondlaste vaimusünnitisele? Isegi Betti Alveri preemiat ei antud „Püha ja õudse lõhna“ eest, rääkimata siis kulka nominatsioonist, ammugi auhinnast endast. Kriitikute Vikergallupis jäi raamat aasta tähtteose, Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ varju ja ka parima debüüdi tiitli napsas Sveta Grigorjeva tema eest ära.^[15] Kümnendit kokku võttev Vikergallup polnud palju roosilisem, ka seal tunnistati silmapaistvaimaks debüüdiks kindlalt Grigorjeva ja kümnendi olulisimate uudisraamatute seas ei mainitud Kurvitza romaani kordagi.^[16]

Tuleb meeles pidada, et „Püha ja õudne lõhn“ ujus ilmumisajal elegantselt vastuvoolu vees, mille hoovused on nüüdseks ehk pisut juba pöördunud, kuid vaevalt et täienisti. Pean taas suuresti nõustuma Triin Loidega, kes leiab, et Kurvitza teose vastuvõtust läbi kumava „teatud kultuurilise leiguse selgitamist võib alustada ehk asjaoluga, et arusaam, et ulmekirjandus saab olla „päris kirjandus“ ja ka hea kirjandus, pole veel päris juurdunud ning otsehüpe selleni, et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist, on ilmselt praegu veel mõeldamatu“.^[17] Usun siiski, et mõtteainest seniste mallide muutmiseks on küllaga, kuid Kurvitza romaani retseptsioonis võis valdav ulmekõrkus oma rolli mängida küll. Sealsamas Loomingu aastaülevaates tunnistab Ross ulmekirjanduse eraldatust nii-öelda päris kirjandusest, tunnustades sealjuures „Püha ja õudse lõhna“ stiili ja loodud maailma sünergiat: „need kaks moodustavad lahutamatu terviku – mis viib teksti kapseldunud žanriulmest kaugemale ja „päriskirjandusele“ lähemale (andestatagu mulle see profaanlik vastandus)“.^[18] Lähemale, aga paistab, et kriitiku silmis mitte päris kohale? Või siiski: sama aasta suvise Värske Rõhu numbri jaoks Kurvitzaga läbi viidud intervjuu sissejuhatuses tõdeb Ross: „Harva erandina ületas raamat piiri ulme ja „päriskirjanduse“ vahel.“^[19]

„Püha ja õudne lõhn“ ilmselgelt ei ole ideaalne romaan, olgu autori püüdlused kuitahes kõrged. Nõustun, et tegelaste psühhologiseeritus pole „Püha ja õudse lõhna“ tugevus, kuid teisalt meenutan endale, et raamatu loo käivitab nelja tüdruku kadumisjuhtum, mis jääb lahendamata. Kolm keskset meestegelast, kes Kurvitza maailmas selle kadumise tuules lunastust otsivad, pole kakskümmend aastat pärast juhtumit suutnud olukorraga leppida ega sellest edasi liikuda. Nad kasvasid tüdrukutega koos üles ja veetsid nendega kujunemiseas märgilise tähtsusega päevi ja õhtuid… kuni üks päev olid nood kadunud. Haihtunud. Nagu vits vette. Pidades silmas kolme meestegelase traumakogemust, on loo loogikast lähtudes ehk isegi põhjendatud, et „raamatu kolm kangelast jäävad igas situatsioonis pubekatest poisteks“.^[20] Psühhologiseeritus missugune.

Samas jääb loo mõttemaailm paratamatult lausaliselt meestekeskseks, mis on ka romaani üks põhilisi nõrkusi. Tegevust kannavad edasi mehed, kes lahendavad meeste probleeme, milleks loo plaanis on õrnade ja süütute tüdrukute päästmine, kelle roll on jääda imetlusobjektideks. Reaalse agentsusega naistegelasi pole „Püha ja õudse lõhna“ maailmast suurt võtta – „Disco“ puhul on seis justkui pisut parem, kuigi sealgi on meesluuserluse porilompides sumpamine valdav mudeltroop. Aga Kurvitz on liiga kaval, et sellest ise mitte teadlik olla. Haaraval viisil on ta selle romaani koesse sisse kontseptualiseerinud, mõneti ehk isegi liiga tugevalt – see tähendab, et obsessiivne ja ebaküps ning oma ebakindlusi varjav ja kompenseeriv maskuliinsus koos kõigi kaasnevate kompleksidega on „Püha ja õudse lõhna“ musketäride pärisosa. See pole tavapärane keskealine luuserlus, millest eesti kirjandus ammuilma puudust ei tunne, vaid patoloogiline ilmaolemine, mis kohati torkab ka incel-kultuuri pihta. Mitte ükski „Püha ja õudse lõhna“ kolmest meespeategelasest pole kadestamisväärt kangelane. Lähim sellisele võiks olla Jesper, kes esindab meie ühiskonna väärtustest lähtudest edulugu – heal elujärjel sisekujundaja, kes kuulub seltskonna koorekihti –, kuid temagi ei suuda oma teismeaja romantiseeritud ja kaotatud naisekujust edasi liikuda.

„Varje jookseb mööda noore tüdruku suleteki alt väljanihkunud keha, ribid kaarduvad, rinnal on üksik sünnimärk. Jesper vaatab, kuidas tüdruku rinnakorv kerkib. Ta katsub meenutada. Neli aastat. Neli aastat on nad koos olnud. Mis ta on praegu, üheksateist? Jesper on kolmkümmend neli.“^[21]

Siin on jutustajahääl kalk ja kaine, ei halasta Jesperile ja ei erotiseeri ülemäära üheksateistaastast neidu tema kõrval. Kuid kahtlasevõitu seksualiseeritus kaduma läinud Lundi tütarde puhul paneb küll kohati lugeja vastuvõtupiirid proovile. Iseenesest on see loo seisukohalt koherentne ja järjepidev, kuna tüdrukuid saatev pilk kuulub ennekõike teismelistele poistele, kelle sisemise erutatuse registreid tabab Kurvitz kirurginoa täpsusega. Vahepeal tundub seda lihtsalt liiga palju olevat ja see tekitab autori valikute suhtes mõnevõrra nõutust. Kuid see kompromissitus iseenesest nõuab respekti. Ehk kui juba, siis juba. Niisamuti kütab Kurvitz julgelt hagu alla, kui puurib mõne vastuolulisema tegelase siseilma, et ka nende äärmuslikumad tõekspidamised sidusaks ja läbi tunnetatud maailmavaateks ehitada. Võtame näiteks Vidkun Hirdi, ühe peamise kahtlusaluse nelja tüdruku kadumises, kelle programmiline ksenofoobia on omaette filosoofiline süsteem, mis ei pelga ka alaealiste vägistamist vaatamast olelusvõitluse loogilise osana ja evolutsioonilise möödapääsmatusena.

„Üliinimlik tendents ei ole moraali-iganditega piiritletud. Üliinimlik tendents on kaalutletud iha. Kõik on talle võimalik, miski pole keelatud. Mööda verd, öödepimedas, ühest talvest teise kandub ta põlvkonnast põlvkonda.“^[22]

Hirdi-suguste tegelaste siseilma avamine on Kurvitza kui kirjaniku üks märkimisväärseid tugevusi. „Püha ja õudse lõhna“ maailma asukate puhul on tõepoolest tunda jõulist polüfooniat, mis näitlikustab selle maailmalõpueelse ilma vastuolusid hämmastavas ulatuses. Mariann Tihane toob välja, et Kurvitz on suutnud kokku siduda kolm olulist komponenti – ajaloo, nullindad ja kommunismi – viisil, mis loob neist uue kvaliteediga terviku ja „pakub üheaegselt välja põlvkondliku kuuluvuse, ajaloo taaselustamise ja vasakintellektuaalide emantsipatsiooni võimalikkuse, flirtides oskuslikult kõikvõimalike kunstiamalgaamide, hübriidvormide, lausa infoajastu uute viipekeelte ja emotsioonimaskidega“.^[23] See paneb tuksuma tõepoolest ainulaadse kõnejõuga maailma, kus ideed on kehastunud nii tegelaste tegudes, sõnades kui ka keskkonnas, milles nad neid ellu viivad, mistõttu pole suurt imestada Jaak Tombergi sõnade üle, kuidas „maailmakehtestusliku mõõtme meelelise ülemäärasuse, seda kajastava kirjelduskeele dünaamilise mitmekesisuse ning esildatud fiktsioonimaailma sissetõmbejõu vastupandamatu tugevuse poolest on see tekst üks harukordsemaid eesti kirjanduses“.^[24]

Olen Tombergiga igati päri ning näen Kurvitza romaanis isegi teatavat prohvetlikkust, mille tõttu „Püha ja õudne lõhn“ oli oma ajast ees. See prohvetlikkus on umbes sama äraspidine ja tabamatu nagu romaani enda võlu, mille läbi elamiseks tuleb tõelise müstika traditsioonile truuks jäädes „lahti lasta“.^[25] Kindlasti peitub siin omajagu siinkirjutaja projektsioone, kuid tabasin end muhelemas põnevate sünkroonsuste üle, kui sirvisin pisut toonast argireaalsust.

Niisiis, rändame ajas tagasi kümme aastat. On 2013. aasta 28. novembri hommik. Tuul uhab halli üle taeva, sajab vihma ja lörtsi, kraadiklaas näitab paar pügalat üle nulli – arhetüüpne Eesti ilm. Põhimõtteliselt on akna taga seis selline, et kõige targem oleks voodis uuesti kerra tõmmata ja millalgi aprillis silmad taas lahti teha. Aga ei saa, tuleb tööle minna. Või kooli. Või kuhu iganes. Aga kõigepealt tooks alt postkastist värske Ekspressi ära. Pärast kiiret dušši meenutab enesetunne juba inimeseks olemist. Kohv ka veel sisse ja hakkab looma. Köögilaual aurava tökatsitassi ja kõrbenud nurkadega juustuvõiku kõrval vaatab Eesti Ekspressi pealt vastu pea terve esikaane suurune reklaam: „Jõulud algavad Hortesest“. No kurat, see jõulutrall ka veel pealekauba. Reklaami kohal torkab silma ekspressiivne must-valge Anu Lamp ja selle kõrval kastike: NO99 „Ministri viimased päevad“. Teed lehe lahti – järgmine reklaam. Danske Bank. Suurelt: „Otsid lehest ideid? Või juhid äri, mis on eeskujuks teistele?“. Ja siis juba väiksemalt: „Danske Bank leiab Sinu ettevõttele õiged lahendused“. Praegu hüppab pähe redditi alamleht agedlikemilk, aga aastal 2013 see reklaam tähelepanu ei ärata, mitte midagi märkimisväärset, täiesti tavaline neljapäev. Paar lehekülge hiljem peatub pilk põgusalt pealkirjal „Tõend seob ministri Autorollo varaga“, aga seda nupukest ei viitsi ka pikemalt lugeda, jälle mingi reffar korruptsiooniskandaalis, ei ole midagi uut päikese all. Sellest järgmisel lehel on rubriik „Nädala sõna“ pühendatud nähtusele nimega „Langitõbi“: „Sirpi kimbutanud langitõbi niitis viimaks haiguse põhikandjad ränkades krambihoogudes, millest viimane tabas ööl vastu pühapäeva linnas märatseva taudi eest toimetusse varjunud zaumnikuid ja lehe peatoimetaja kt’d. Kultuuriminister oli selleks ajaks juba teatanud, et võitlus raske haigusega käib talle töö kõrvalt üle jõu, ning ta teatas taandumisest. Loodame, et taudihoog on selleks korraks vaibunud.“ Kui jätkub sel harjumasendaval hommikul tahtejõudu sirvida edasi Suur-Karja tänava joomingute-löömingute reportaažist, Facebooki leinalaikidest ja NO99 häpeningi tekstimassist, siis leheküljel 47 soovitab Priit Hõbemägi ise ühte uut raamatut. Nojaa, pimedad õhtud, võiks vahelduseks ühe raamatu ette võtta küll (aasta on 2013, Netflix pole Eestisse veel jõudnud), autorit küll ei tea, aga täitsa intrigeeriv ju: „kaante vahel käib kaasahaarav võitlus sisu ja vormi vahel“, „See on maailmalõpp, nagu me seda ette kujutada ei oska“, „Tekst on audiovisuaalne, sõnad kergitavad sisekõrva helisid ja sisesilma meelepilte, nagu oleks ise sündmuspaigal viibinud“, „meelde tulevad Margarita Šaginjan, Asimov, Strugatskid, Murakami, ka Ilf ja Petrov ja uus Skandinaavia kriminaalromaan“…,^[26] ja võib olla sel tapvalt novembrikuisel päeval viisid jalad tõesti pärast töö- või koolipäeva lõppu raamatupoodi, kust nii 12 euro eest sai osta pehmekaanelise köite, mida enam ammu kuskil müügil ei ole, nagu ei ole paistmas ka kordustrükki. See raamat on muidugi Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn“.

Kui ma Hõbemäe arvustusega Ekspressi pdf-kujul sirvisin, näis see kuidagi liiga täpse peegeldusena argidüstoopiast, mis avaneb nii „Püha ja õudse lõhna“ vihmamärgadel pseudoskandinaavia suurlinna kujutluslikel tänavatel kui juba valmis renderdatud ja võrratu heliribaga kaunistatud „Disco Elysiumi“ isomeetriliste lörtsilapiliste kaadrite räämas. Ehk oli Eesti kultuur ühes Eesti kirjandusega liiga rigiidne, et „Püha ja õudne lõhn“ vastu võtta tema täies potentsiaalis, ühe paljulubavaima algupärase romaanina, mis viimastel aastatel ilmunud (ja seda äärmiselt romaaninäljasel ajal!). Kurvitzal ja tema kaaskondlastel oli selles muidugi oma roll, nad mängisid autsaiderite rolli ülima väljapeetusega ja oma suurepärase Sirbi showcase’iga andsid välja ei rohkem ega vähem kui täpselt ühe ajakirjanumbri, mis nüüdseks on ilmselt eelmise kümnendi üks kõige põnevamaid kollektsiooniesemeid kultuurihuviliste haihtuvas memorabiilias. Võib olla oli Kurvitz ise ka veel noorusest ülemäära kantud edgelord, mis Eesti harjukonservatiivsel vaimuväljal põhjustas tagantjärele vaadates väga vajalikke ja värskendavaid vibratsioone, isegi kui suures pildis tiksusid asjad üsna samas rütmis edasi… kuigi kas ikka tiksusid? Kas Ott Karulini Sirp, milleni see kõik lõpuks välja viis, polnud pisut midagi muud kui sellele eelnenud Tarandi periood? Ja Loomingu peatoimetaja on nüüd juba õige mitu aastat Indrek Mesikepp, kelle vaimuga võiksid kunagised zaumlased teatavat sugulust tunda küll… Kultuuririsoomi puhul ei tõtta pikemate protsesside puhul naljalt kuulutama põhjus-tagajärg seoseid, kuid julgen väita, et see väike Sirbi skandaal kümmekond aastat tagasi oli Eesti kultuurile oluline raputus – senine establishment pidi järsku aru andma ja isegi kui noortel revolutsionääridel polnud tingimata järjepidevust, et midagi sama programmilist üles ehitada, siis vähemalt nad panid küsima, millega me siin kultuuri- ja kirjandusväljal enda arvates üldse tegeleme. Teisisõnu, nagu iga teksti kirjutamisel meeles mõlgub: kellele seda kõike vaja on?

Kogu sellest teadlikult loodud skandaaligurmaani imidžist hoolimata näen ma Kurvitza loomingus ennekõike truudust oma kodumaale, mis valu ja lagunemise ajakihtide sees üles kasvanud autori maailmatajusse on jätnud jälje, mille mustrit mõistavad õigupoolest täies ulatuses lugeda vaid need vähesed, kes seda õndsat postsoveti taaka jagavad. Nõukaaja hall kannatus ja idiootne mastaapsus on miski, mida me ei saa eales täienisti kustutada Eesti avalikust ruumist ega Eesti inimeste vaimust, isegi kui me seda teinekord teha üritame. Tahes-tahtmata on see meie omapära, laiemas pildis isegi kultuuriline väärtus, mille melanhooliaga oleme ise täiesti ära harjunud, aga mille eksootiline ilu paneb iga vähegi iseloomukama lääneeurooplase meeled särama. Seda lekkivat lagu, kuhu soojus ja valgus ka kõige soojemal ajal vaevu sisse pääseb, kirjeldab „Püha ja õudse lõhna“ jutustaja erakordse nüansitaju ja empaatiaga. Siinjuures pole vähetähtis, et raamat on kirjutatud noore lugeja jaoks atraktiivses stiilis. Tekst on liigendatud parajate suutäite pikkusteks peatükkideks ja suur osa tegevust toimub kolme peategelase nooruspõlves, mille vaimumaailm väga selgelt tabab teismeealise tunnetuse eredamaid ja valusamaid punkte. Liiga lihtne on näha selles autori vähest küpsust – mitte ükski teismeline ei suudaks teismeliseks olemist nii veenvalt ja detailitäpselt tabada, selleks on vaja sellest east läbi tulla, seda teiselt poolt vaadata, isegi kui ses tagasivaates kõlab pisike nostalgianoot. Kelles meist seda ei kõla, kui mõtleme tagasi oma õrnema kujunemisea kõige magusamatele salahetkedele?

See tähendab: „Püha ja õudne lõhn“ proovib teha midagi, mis läheb korda väga väikesele osale Eesti kirjanduse liinitöötajatele – kõnetada ka noort lugejat. Noor lugeja on tuleviku lugeja. Kui noor lugeja ei leia üles Eesti kirjandust, siis varsti pole seda pulli enam suurt kellelegi vaja. Samas pole kindlasti tegu noortekirjandusega, kuigi romaani hoog ja alusvool on tuntavalt kantud nooruslikust kirest ja miks mitte ka ambitsioonist. Püüdlus on siin ju erakordselt mastaapne – üles on ehitatud terve maa ja ilm oma ajaloo, poliitiliste konfliktide, sotsiaalmajanduslike ebavõrdsuste ja parafüüsikaga.

Katsun olla teadlik sellestki, et kahtlemata projitseerin „Püha ja õudse lõhna“ lugemiskogemusse ka enda põhjatut hobiarheoloogi avastusrõõmu, mida „Disco Elysiumi“ mängimine pakub. Kuna raamat ja mäng toimuvad samas tegevusmaailmas, on kogemusi keeruline lahus hoida. Usun, et meil polegi seda põhjust teha. Eesti keele oskajatel on väärt privileeg kogeda „Püha ja õudset lõhna“ üheskoos kogu selle lisaglossaariumiga, mida pakuvad „Disco Elysiumi“ tegelaste üksikasjalikud tähelepanekud maailma kohta, kus nad oma kujutletavaid elupäevi mööda saadavad. Ja kes minu kombel polnud sattunud seda maailma veel avastama või kes siiamaani ootab „Pühale ja õudsele lõhnale“ järgnema pidanud romaanitsüklit, siis aeg on Steamis konto ära teha. Mängus on hinnanguliselt miljoni sõna ehk kahekümne raamatu jagu suurepärast teksti, olgu pealegi inglise keeles.^[27] Kurvitza enda loomaailma imelise iroonia vaimus ei saa autor ise müügist ilmselt küll enam suurt midagi, kuna kurjad kapitalistid nügisid Eesti noored 2022. aastal juriidiliste lüketega ZA/UM-i mängustuudio ridadest välja.^[28] Aga „Disco“ edu ja sellega kaasnevad majanduslikud mahhinatsioonid olidki ehk Kurvitza ja ta lähikondlaste vaba vaimu jaoks liiga konformistlik nähtus. Kindlasti leiavad nad sellest vahejuhtumist väärt materjali „Püha ja õudse lõhna“ romaanimaailma järgmise vaatuse jaoks. Usun küll, et „Disco“ ei jäänud Kurvitz & co. viimaseks üllatuseks. Ja isegi kui peaks jääma, siis Kurvitza raamat ja sellele järgnenud mäng pakuvad (taas)avastamis- ja äratundmisrõõmu veel paljudeks pimedateks sügis- ja talveõhtuteks.

^[1] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 156.

^[2] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm. Looming, 2013, nr 11, lk 1577.

^[3] Vrd ka M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 158.

^[4] T. Loide, „Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele. Vikerkaar, 2020, nr 3, lk 133.

^[5] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus. Sirp, 10.01.2014, lk 8.

^[6] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

^[7] J. Ross, Eesti proosa 2013: sai nutta ja naerda. Looming, 2014, nr 3, lk 397.

^[8] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest. Vikerkaar, 2015, nr 1/2, lk 156.

^[9] Sealsamas.

^[10] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine. Intervjuu Robert Kurvitzaga. Värske Rõhk, 2014, nr 38, lk 77.

^[11] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest, lk 160.

^[12] Sealsamas.

^[13] Sealsamas, lk 161.

^[14] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 81.

^[15] Vikergallup. Eesti kirjandus 2013. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 184.

^[16] Vikergallup. Eesti kirjandus 2010–2019. Vikerkaar, 2020, nr 10, lk 181.

^[17] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

^[18] J. Ross, Eesti proosa 2013, lk 403.

^[19] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 77.

^[20] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm, lk 1579.

^[21] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 92.

^[22] Sealsamas, lk 30.

^[23] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 156.

^[24] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus, lk 6.

^[25] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 159.

^[26] P. Hõbemägi, Nädala raamat: Kurvitza püha ja õudne aegruum. Eesti Ekspress, 28.11.2013, lk 47.

^[27] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 135.

^[28] Vt nt: S. Kohlmann, „Disco Elysiumi“ skandaali suur küsimus – kes räägib tõtt? Postimees, 30.05.2023.

Bob Dylanile 2016. aastal antud Nobeli kirjandusauhind ning kaks aastat hiljem Kendrick Lamari võidetud Pulitzeri preemia täitsid traditsioonilise ja sotsiaalmeedia üsna tüütu debati ja aruteluga selle üle, mis ikkagi on kirjandus. Kas laulusõnu tuleks hinnata samade parameetrite alusel kui luuletusi või romaane? Kui mitte, siis kust läheb piir ühe ja teise vahel? Kas vajalikud on paber ja kõvad kaaned? Kui nõnda suured institutsioonid nagu Nobel ja Pulitzer muusikat kirjandusena tunnistavad, on vaidlus tegelikult juba ammu selgeks vaieldud.

Sarnast diskussiooni võib laiendada ka arvutimängudele ja sealt edasi miks mitte filmi- ja telestsenaariumidele. Kui näiteks Andris Feldmanise või Mait Vaigu kirjutatud raamatud võivad võita kirjanduspreemia, miks ei võida seda nende kirjutatud stsenaarium või laulusõnad? Ja kus on kirjandusauhind Robert Kurvitzale? Veidral kombel võitis 2019. aastal kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia sellegipoolest ZA/UM-i liige Mudlum, kes oma „Poola poistes“ kirjutas teise riigi ja ajastu taha pugedes nendestsamadest zaumlastest, kes said Mudlumi raamatu ilmumisega paralleelselt valmis arvutimängu, mida riik tunnustas küll Kurvitzale ja peakunstnikule Aleksander Rostovile presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia andmisega, aga mitte kirjandusteosena.^[1]

Arvutimängudest kui kultuuri ja kirjanduse osast ei räägiks me Eestis ilma ZA/UM-ita. Seda trummi tagusid nad samanimelises blogis juba nullindatel, ajal, millest Mudlum „Poola poistes“ möödunud sajandi lõpu kattevarju all kirjutab. Ka lühikeseks jäänud Sirbi ülevõtmise katses pidid arvutimängud hakkama kultuurilehe külgedel märkimisväärset rolli täitma. Kirjandusteadlane Tiit Hennoste pidas 2013. aastal Sirbi-revolutsiooni kontekstis videomänge küll totakuseks^[2] ning huvitav oleks teada, kas vahepeal möödunud 10 aastat on tema arvamust kuidagi muutnud. Tänaseks ei ole arvutimängude kajastamine riigi rahastatud väljaannetes sugugi tavapäratu, revolutsiooni pole selles osas enam vaja teha, süsteem on end ise vastupanuta (või osutatud paarinädalase vastupanu tagajärjel) muutnud. Sirbi esikaanelegi jõudnud Märten Rattasepp, kes ka „Disco Elysiumi“ loomisel kaasa lõi, on end provokatiivselt nimetanud kõige loetumaks eesti kirjanikuks,^[3] viidates sellele, kui suur valdkond on arvutimängutööstus, eriti eestikeelse trükikirjanduse tiraažidega võrreldes.

Autori lahustumine kollektiivis ja tööstuses

Enne „Disco Elysiumi“ oli mõistagi raamat „Püha ja õudne lõhn“, Robert Kurvitza proloog romaanitsüklile, mille jätkuraamatuid meie silmad ilmselt kunagi ei näe. Tarmo Jüristo pidas 2015. aastal, mil paberilt välja hüpanud arvutimäng veel kauge unistus oli, Vikerkaares „Püha ja õudset lõhna“ ürituseks päästa kirjutamist arvutimängude ja teleseriaalide ajastul nendesamade vahenditega, mis seda ebaoluliseks muuta ähvardavad. Jüristo lootis optimistlikult: „„Püha ja õudne lõhn“ püüab leida kirjutamisele relevantsust maailmas, kus lugusid räägitakse aina enam läbi filmide või mängude, kus nad on haprad ja efemeersed, kus nad võivad lihtsalt haihtuda ja lakata olemast.“^[4] Kui Kurvitza raamatut tõesti selliselt vaadelda, tahaks tulevikku näinud inimene 2023. aastast katse läbikukkunuks tunnistada. Kirjanik sulges tolmunud raamatuid täis toa ukse ja astus välja maailma, milles tehtav kunst läheb korda märksa suuremale hulgale inimestele, kirjutas vahelduseks keeles, mida kõneleb rohkem kui vaid miljon inimest, ning tegi seda meediumis, mille eest inimesed on nõus maksma.

Ning ta ei teinud seda üksi. Juba „Püha ja õudse lõhna“ kaanel on world-building’u ehk maailmaloome autoritena mainitud lisaks Kurvitzale Martin Luiga, Kaspar Kalvet ja Argo Tuulik. Lisaks Kurvitzale ja Tuulikule on „Disco Elysiumi“ kirjutajateks märgitud veel Helen Hindpere, Cash DeCuir, Olga Moskvina ja Siim Sinamäe ning toimetajatena Luiga, Rattasepp ja Justin Keenan. Kurvitz on küll märgitud juhtiva kirjutajana, kuid „Disco Elysiumi“ mahus tekstimassiivi üksi ei loo ega peakski. Olen mängu kaks korda algusest lõpuni mänginud, aga ma ei ole ligilähedalgi sellele, et olla „Disco Elysiumi“ läbi lugenud, kuigi just lugemine on mängimise asemel kogemuse kirjeldamiseks õigem sõna. Jah, sa pead tegema valikuid, millise oskuse alla oma punkte panna, et mängus paremini edasi jõuda, müttama ringi Martinaise’i linnajaos ning leidma sealt inimesi ja asju, millele klikkida, et midagi juhtuks, aga kokkuvõttes sa lihtsalt loed ja loed ja loed. Sama hästi võiks ka raamatulugemist pidada interaktiivseks tegevuseks, mida kirjanduse alla paigutada ei saa, kuna iga natukese aja tagant tuleb lehte keerata või lugerit näppida, et kuhugi edasi jõuda.

Autoriõiguse isaks võib pidada Victor Hugod, kes ühena esimestest selle eest võitlema hakkas, et autoril oleks võõrandamatu õigus oma loomingule ja ta saaks selle eest tasustatud, kui keegi teine tema loomingut kasutab. Hugo-aegsel Prantsusmaal sündis looming peamiselt sedasi, et üks inimene istus nelja seina vahel laua taga. Arvutimängu nõnda ei tee ja autoriõiguslik regulatsioon võib taandada teksti tegelikud autorid pelgalt töötajateks, kes loovutavad ja litsentsivad oma autoriõigused tööandjale seadusega lubatud suurimas ulatuses. Ka „Disco Elysiumi“ ümber käib vaidlus autoriõiguste üle, millesse ei ole sünnis asjaolusid teadmata süüvida. Sümptomaatiline on siiski, et samamoodi kui kaanel ühe autori nime kandvad raamatud, on ka „Disco Elysium“ kirjandusliku väärtusega tekst, ent kuna arvutimäng on sündinud paljude inimeste koostöös, kellest vähemalt mõned tegid seda palgatööna, mitte loomingulise projektina, siis on nende autorlusseos lõpptootega nõrgem kui Hugo-laadsel kanoonilisel kirjanikul. Nad on pelgalt nimed lõputiitrites, mitte nimed kaanel. „Disco Elysiumil“ on selles osas vaidlustest hoolimata siiski hästi läinud, internet on täis inimesi, kes huvituvad just ZA/UM-i tuumikust Kurvitzast, Hindperest ja Luigast kui autoritest, mitte anonüümsetest mutritest arvutitööstuse masinavärgis.

Tulevik ei sünni ludiitide käe läbi

Triin Loide kirjutas 2020. aastal mängu arvustades: „arusaam, et ulmekirjandus saab olla „päris kirjandus“ ja ka hea kirjandus, pole veel päris juurdunud ning otsehüpe selleni, et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist, on ilmselt praegu veel mõeldamatu.“^[5] Lisan omalt poolt, et eriti Lääne kirjanduskaanonisse on end kinnitanud pigem ulme, mille puhul me ei tunneta seda esmalt isegi ulmena, vaid hoiatava mõistuloona (Vonnegut, Bradbury, Orwell, Huxley), lisaks mõned klassikalised Venemaa taustaga autorid nagu Strugatskid ja Asimov. Oleksin ise „Disco Elysiumile“ ulmesildi külge-kleepimisega pigem ettevaatlik. Tegu on nišitekstiga, aga žanris, mida ei eksisteeri. Mängu tegevus toimub käimasoleva sajandi (current century) 51. aastal, mis näeb välja küll märksa rohkem 1990. aastate Põhja-Tallinnana kui mistahes utoopilise või düstoopilise kujutlusena lähitulevikust. Täpsem ajamääratlus ei olegi kuigivõrd oluline, Elysiumi maailm ei ole see, kus meie elame, mistõttu ei saa ka sealset kalendrit vaadata sama pilguga kui kodust. Ulme alla on hea paigutada kõike, mis vähegi argimõistuse või füüsikareeglite selgitusele ei allu, aga kui müstilisemad elemendid välja arvata (nt insulindia ritsikas, Dolores Dei kultus), siis on „Disco Elysium“ vähem ulme kui kirjeldus ühest linnast, millest on sajandite vältel üle jooksnud eri riigikorrad ja ideoloogiad, mille tulemusena on vähegi rikkad ja edukad jalga lasknud maailmanurkadesse, kus elu on rahulikum, õitsvam ning turvalisem. Maailm hävib peagi sealgi, aga läheneva lõpu aimdus häirib mugavuste keskel vähem kui näguripäevi nägevas kalurikülakeses. Need teised, kes jalgadega hääletada ei suuda, on surutud võimu poolt unustatud slummidesse, kuhu kapitalistliku masinavärgi küünised ulatuvad täpselt niipalju, et töölisklassist enda kasuks viimast välja pigistada. See ei kõla kuigivõrd ulmeliselt. Kui ulmeks pidada kõike, mida tavaelu reeglite järgi ära seletada ei suuda, võiks samasse žanri paigutada Olga Tokarczuki ja Virginie Despentes’i, rääkimata Kafkast või Bulgakovist.

Nii „Püha ja õudse lõhna“ kui ka „Disco Elysiumi“ üheks peategelaseks ja konstandiks on hall (mängus inglise keeles pale), kaardistamata entroponeetiline mass. Hall eraldab inimeluks veel sobivaid iisolaid üksteisest ning võtab tasapisi üle kogu maailma, muutes selle elamiskõlbmatuks. Halli võib vaadelda kui depressiooni, vältimatut maailmalõppu, kuhu inimesed end paratamatult tüürivad, või ökotsiidi arvutimängu ja sarja „Viimased meie hulgast“ („The Last of Us“) korditsepsinakkuse stiilis. Ja kuigi inimtsivilisatsiooni tasapisi hävitav hall apokalüpsis kõlab nagu ulme, kõlab see ka häirival määral kui üks meie tõenäolisemaid tulevikustsenaariume. Dubai on täis konditsioneeriga kõrghooneid, mille vahel kannatab liikuda vaid sobivalt jahedaks timmitud autodes. Tuvalu välisminister peab kõne põlvini vees seistes, sest uppumine on tema riigi vältimatuna näiv tulevik. Maakera juba on täis eluks sobimatuid kohti, kuhu ilma ettevalmistuse ja kaitsekihita minna ei soovita, ja inimesele lahkeid iisolaid jääb aina vähemaks. See ei tundu nagu fantaasiakirjandus. Elon Musk ja Jeff Bezos juba poleerivad rakette, millega katastroofi saabudes meiesuguste lihtinimeste juurest jalga lasta.

Kui ulme- või fantaasiakirjanduse tunnusena käsitleda rikkalikku ja läbimõeldud maailmaloomet, on „Disco Elysium“ muidugi musternäiteks. Ja kui seda mängu vaadata osana ulmekirjanduse traditsioonist, siis kes saaks arvata, et tõeliselt tulevikku vaatav kirjanik räägiks oma lugu millegi muu kui oma aja ühe kõige modernsema ja populaarsema vahendi abil? Miks ei peaks ulmekirjandus minema kaasa tehnoloogia arenguga ja seeläbi autorile kättesaadavaks muutunud vormiga? On see üldse õige fantaasia- või ulmekirjandus, kui ta jääb Gutenbergi 15. sajandi vahendite juurde ja ilmutab end peaasjalikult paberil?

Mäng kui abivahend lugejale

Võrreldes „Püha ja õudse lõhnaga“ on „Disco Elysium“ lugejale/mängijale (ja kes suudaks neil kahel vahet teha) lihtsamini seeditav ja mõistetavam. Mängu raamistik surub osa tekstist funktsionaalsesse rolli ning selgitab tegelaste tausta, mängu reegleid ja Revacholi linna ümbritsevat maailma. Raamatus Kurvitzal sellist praktilist kaasaaitamiskohustust ei ole, autorile pole vahet, kas lugeja kõigest aru saab, peaasi, et ta pööraselt sõidult maha ei astu ning romaani keerdkäikudega kaasas käib. Kui juba selline raamat kätte võtta, ei oota teadlikum lugeja sealt teost, mida paari lausega ümber jutustada või ajaviiteks enne magama minemist teise käega telefoni skrollides lapata. Arvutimängu puhul on asi teisiti ja kui tõesti mitte millestki aru ei saa, lendab pult nurka. Kui „Püha ja õudne lõhn“ on nagu madu, kes end sabast sööb, siis „Disco Elysium“ on oma praktilisse vormi kammitsetuse tõttu selle võrra ladusam ja ehk ka nauditavam kogemus.

„Disco Elysiumi“ teksti saab laias laastus jagada kolmeks. Esiteks seesama funktsionaalne tekst, mis annab nippe mängu edukamaks läbimiseks, kirjeldab tegelasi ja seob mängu tervikuks kokku. Teiseks dialoogid, mille täpne käik oleneb sinu valikutest, muuhulgas ka sellest, milliseks oled oma tegelase disaininud või mida talle selga pannud. Näiteks kui paned punkte Inland Empire’i (mida David Lynchi samanimelise filmi eeskujul võiks tõlkida Siseimpeeriumiks)^[6] oskuse alla, hakkavad sinuga rääkima esemed nagu su nilbe värviline lips ja sellevõrra on ka sinu tegelase leitnant Du Bois’ suust tulev jutt jaburam. Alternatiivselt võib punkte panna näiteks autoriteedi ja füüsise alla ja kõigiga tüli norida, ka dialoogid on seeläbi konfliktsemad. Või siis saab mängija uputada end ideoloogiatesse nagu feminism või kommunism, mis värvivad roosaks või punaseks ka edasise dialoogi. Kolmandaks ja kõige iseloomulikumaks osaks on aga pikad unenäoliselt sonivad sisemonoloogid. Need ilmutavad end mängijale tavaliselt magades või ärgates, samuti siis, kui peategelane surma äärel vaagub (ja surma saada pole „Discos“ sugugi keeruline). Iidne reptiiliaju ja limbiline süsteem kimbutavad deliiriumi äärel peategelast mõtetega nagu „See on *maailm*, Harry-poiss. Ja sa oled sellest *tehtud*. Iga seal väljas veedetud päevaga muudad sa ennast aina enam selle poolt tehtuks“ ja „Kurjad ahvid kaklevad kera peal. Sina oled üks neist.“ Laused, mis võiksid pärineda ka Kurvitza raamatust, eriti selle nimipeatükist: „Su sõbrad tulevad üle väljaku, lumises linnas, ka neil on kraed üles tõstetud. Sellest maailmast jääb alles ainult mälestus, entroponeetiline katastroof.“^[7] Kui kirjanduse üheks suureks eeliseks on võimalus tegelaste sisemaailma kirjeldada nii, nagu filmikunstis või teatris sageli raskeks osutub, siis „Disco Elysiumis“ võtab peategelase närvisüsteem kõiketeadva jutustaja rolli üle.

Ega ka funktsionaalne tekst piirdu pelgalt mängija praktilise aitamise eesmärgiga. Revachol räägib sinuga, nagu David Foster Wallace’iga rääkis tennisemängu ajal Illinois.^[8] Kui Wallace tunnetas terve lapsepõlve Illinoisis elanuna oma koduosariigi geograafiat ja ilmastikuolusid nõnda, et ümbritsev muutus tema jaoks justkui partneriks, kes teda matši ajal aitas, siis „Disco Elysiumi“ leitnandi Harry Du Bois’ga teeb sama Revachol. Külm, tuuline, päikesevalguseta linn, mis on täis joodikuid ja varemeid, aga ometi ka täis viiteid inimesele, kes end seal kõige kiuste koduselt tunneb. Revachol on lisaks nimes olevale Tallinna-viitele ka sisuliselt Ida-Euroopa – koht, mis räägibki seal sündinute ja kasvanutega isemoodi, sind pidevalt perse saates, aga tehes seda armsalt nagu alkohoolikust isa, kellele tuleb ta vead andeks anda, sest ta lihtsalt tuleb sellisest ajast. Nagu võib entsüklopeediaoskuse kaudu avastada: „Igaunija – jumalast hüljatud (ja tilluke) territoorium Graadis, mis pole mitte ühe, vaid kaks korda raisanud oma iseseisvuse mikrofašišmi peale. Mida vähem Igaunija kohta öelda, seda parem.“ Igaunija ja Revachol on mängus küll eraldiseisvad kohad, Revachol oli erinevalt Tallinnast lausa kunagine maailma pealinn. Aga eks Tallinn vahepeal segadusehoos tundubki maailma pealinnana, kus elavad kõige tähtsamad inimesed ja juhtuvad maailma kõige olulisemad sündmused. Hoolimata kuklas tiksuvast taustateadmisest, et sealsed inimesed on mahajäänud ja mahajäetud, tekib Revacholis sama tunne, kuigi see on armutu ja lagunev kapitalismi viimane sadam.

Kapitalismist rääkides: üks tont käib ringi mööda Revacholi – kommunismitont. Zaumlaste huvi ja poolehoid kommunistliku ideoloogia suhtes ei ole üllatuseks ning ka mängus on olenevalt mängija valikutest võimalik kommunismile üpris palju aega pühendada. Tegu ei ole kommunistliku kirjandusega, kuigi nii sotsrealismi mõjutusi kui ka propagandatekstide pastišši jagub kuhjaga. „Kõigi seniste ühiskondade ajalugu on olnud klassivõitluse ajalugu,“ leidsid Marx ja Engels, ning sama lause võiks olla ka „Disco Elysiumi“ lipukirjaks. Sadamatöölised võitlevad bossiga, kes on end nii paksuks söönud, et ei jaksa oma opulentselt sisustatud kabinetikonkust väljuda. Kismat klaarima saadetud läbirääkija heiskab olukorra eskaleerudes oma jahi purjed ja seilab minema, unustatud revolutsionäär vaatleb üksikult saarelt kodanlaste patuelu ja igavlev poemüüja tahab lihtsalt oma aja täis tiksuda ja raha kätte saada. Olgugi et tegu on indie-mänguga, mis ei püüa mängijat lõksu igasuguste mängusiseste lisaostudega, ei saa „Disco Elysium“ juba oma vormist tulenevalt lõplikult kommunismile anduda. Eks ole mängu rahastajategi nimekiri paras kes-on-kes-eesti-kapitalismis.

Mis sellel kõigel Eestiga pistmist on?

Kui olla piisavalt palju mõelnud sellele, kas „Disco Elysium“ on kirjandus, võib küsimusele vindi peale keerata ja mõelda sellele, kas „Disco Elysium“ on eesti kirjandus. Kirjutatud küll valdavalt eestlaste poolt, aga suures osas väljaspool Eestit ning sugugi mitte eesti keeles. Kui Eesti kirjanduselu ei suuda tänaseni ära lahendada küsimust, kas vene keeles kirjutav Andrei Ivanov, kelle raamatud ometi sageli esmailmuvad eestikeelses tõlkes, on eesti kirjanik, siis mis lootust ZA/UM-i seltskonnal üleüldse on? Intervjuus Vahur Afanasjevile ütles Ivanov kunagi, et tahaks olla rahvusvahelise kirjanduse kodanik,^[9] ning sama võiks leida ka zaumlaste kohta. Ühestki riigist või keelest tähtsam on nende jaoks looming, mis paigutub laiemasse traditsiooni, kui Eesti Kirjanike Liidu musta laega saali kunagi mahuks. Võib ju mõelda patriootlikust maailmast, kus mäng eesti keeles kirjutati, aga kas pelgalt seetõttu, et autorid tegid kahtlematult märksa praktilisema algkeele valiku, on tegu meie kultuurile kuidagi vähem olulise teosega? On väga kahju, et kuulduste järgi ka valmis saanud eestikeelne mängutõlge pole mängijateni jõudnud. Siis oleks eesti kirjanduse käik laia maailma ilusa ringiga koju tagasi jõudnud, nüüd on tõlkehuvilisele eesti mängijale abiks vaid tema enda fantaasia ja „Pühast ja õudsest lõhnast“ tuttavad mõisted.

Aare Pilv küsis aasta tagasi Loomingus „Kas eesti kirjandus areneb?“. Pilv jõudis oma arutluses järeldusele, et „kirjandus“ kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunsti-liik) hakkab üha rohkem hajuma. Üheks hajumise põhjuseks pidas Pilv digitaliseerumist, mis on kujundanud ümber meie tajusid, mistõttu ei toimu areng enam selle harjumuspärases mõttes ega asu enam seal, kust me teda otsime.^[10] ZA/UM kui rühmitus laiemalt ja ka „Disco Elysium“ iseseisva teosena on sellise hajumise musternäited. Kurvitzat võis küll „Püha ja õudse lõhna“ kirjutamise ajal huvitada oma teksti kaante vahele ja Eesti poelettidele saamine, ehk võis ta sisimas mõelda ka mõnele kultuurkapitali preemiale, aga „Disco Elysium“ ei astu dialoogi Eesti kirjanduseluga, vaid laiema maailmaga, makulatuuriks peetava propagandapamfletiga, sentimentaalse popmuusikalüürikaga mõne karaokebaari ekraanil, Ida-Euroopa väikelinna poetaguste roppustega ja hommikuste ninakommidega anonüümses suurlinnas. Kui ZA/UM-i loodud mängu pidada eesti kirjanduse arenguks (ning raske on leida põhjust, miks ei peaks), on samal ajal tegu hüppega sellisele tasandile, kus tekst lakkab olemast eesti kirjandus ja muutub hoopis millekski kolmandaks.

„Disco Elysiumis“ kasutatav keel ja kohanimed on värdmoodustised sellest, mis ühe tulnuka jaoks võiks olla Euroopa. Väike maa-ala oma arbitraarsete piiride ja keeltega, mis kõik väidetavalt nii omamoodi ja erilised, aga ometi välisele vaatlejale eristamatult kokkusulanduvad. Graad-Katla magistraal, pätitüdruk Cunoesse suust kostvad sõimusõnad nagu fägäri, riigid nimedega Zsiemsk ja Oranje. Selle peale ei saaks tulla keegi, kes on terve oma elu rääkinud vaid mõnda universaalset maailmakeelt. Revacholis ringikõndivad taustategelased (pigem inimesed iseseisva agendaga, mitte pelgad NPC-d) vaevavad oma pead lisaks klassivõitlusele ka rassiteooriaga, pidevalt jagades inimesi eri klassidesse, millest mõned tunduvad paremad kui teised. Näiteks rassistlik rekajuht selgitab sõna „kojko“ tähendust: „Nii kutsutakse neid kõiki. Kojko Pitjic, Lzloslaw Kojko. Kojkowicz Keegi. Neil tüüpidel on madal enesehinnang. Pane tähele, nad näevad välja oksidentaalsed. aga nad ei ole *tegelikult* nagu meie.“ Mängija küsimuse peale, kas tegu pole mitte etnilise solvanguga, vastab rekajuht: „Hei, kui nimi ja kirjeldus loomu poolest sobivad, kes olen mina, et öelda teisiti?“ Väljastpoolt tulev autor vaatab läänemaailma sisse, aga seda sissevaadet saab ta teha vaid omasuguste keskelt vähemalt vaimselt lahkudes.

Lõpetuseks

„Disco Elysium“ kui mäng ei paku rahuldavat lõpptulemust stiilis „Jess! Võitsin ometi!“. Isegi oma kõige edukamas variandis lõppeb ta hõllanduslikult, äkitselt ja mitmeid küsimusi õhku jättes. Niimoodi, et veel tükk aega hiljem võib endalt küsida, mis selle mängu mõte siis üldse oligi, ja veel laiemalt juurelda, et mis *selle* (žestikuleerib käega end ümbritseva suunas) kõige mõte siis õigupoolest on. Mida enam „Püha ja õudse lõhna“ ja „Disco Elysiumiga“ aega veeta, seda enam saab selgeks, et alguses lubatud mõrvamüsteeriumid olid vaid lõks, millega lugeja/mängija enda juurde meelitada. Kuritegude lahendamisele võib alguses truult ja kohusetundlikult üksjagu aega kulutada, aga lõpptulemust see ei mõjuta. Loeb vaid sinu ja hiiglasliku ritsika kohtumine, tundide kaupa peetud tulemuseta vestlused ning teekond, mitte sihtkoht.

Kas „Disco Elysium“ on kirjandus? Aga kas fotod on maalid või kas autod on hobused või arvutid on abakused? Milleks taoliste küsimuste peale üldse aega kulutada? Selline uuemate nähtuste vägisi vanemate ja tuttavamate raami surumine, et neid legitimeerida ja seeläbi nende kunstilist väärtust põhjendada, ei tule kasuks kummalegi vormile. Arvutimäng ei ole raamat ega luuletus ning me ei saa teda sellisena kohelda. See ei tähenda, et see ei võiks olla hästi kirjutatud või sisaldada noppeid kirjandusklassikast Dostojevskist Hunter S. Thompsonini, Arvi Siiga unustamata. Esimene arvutimäng tuli välja enam kui 60 aastat tagasi. Nende kohtlemine mitte iseseisva, vaid pelgalt derivatiivse kultuurimaastiku osana saab toimuda üksnes tolmuste ja unustatud väljaannete veergudel, aga mitte igapäevaelus, kus teadlik inimene teeb vahet meelelahutusel ja kunstil, samamoodi nagu ta teeb vahet raamatul ja *raamatul* ning filmil ja *filmil*. „Disco Elysiumis“ on kirjandust nii palju, et see ei mahu enam traditsioonilisse vormi ära. Ja ehk on selles ka väike õppetund Eesti kirjandusele, mis võib juhtuda, kui lasta lahti nii žanripiirangutest, rahastamismudelist kui ka eesti keelest.

Romaanid, eriti eestikeelsed, ei kao vähemalt lähiajal kuhugi, aga pigem on tegu väiksema seltskonna erihobiga kui maailma kultuuri kujundava massimeediumiga. Kõik pole siiski kadunud: kui mängus on peategelasel vaja aega kiiremini mööda saata, suunatakse mängija raamatuid lugema. Omamoodi ilus austusavaldus tähtsust kaotavale kunstivormile ühelt tema järglaselt – nagu sõidukite võimsuse mõõtmine hobujõududes.

^[1] Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Meelis Kompus: „Sellised uued loo jutustamise vormid nagu just arvutimängud pakuvad, on uudsed ja erakordselt põnevad. Kultuuriministeerium pole nendega sellises kontekstis ametlikus vormis varasemalt kokku puutunud. Küll aga annab see näide põhjust mängude maailma ka ministeeriumi poolt lähemalt uurida.“ M. Liivand, Kas riik plaanib Eesti edukaima videomängu „Disco Elysium“ autoreid premeerida? diktor.geenius.ee, 19.12.2019.

^[2] T. Hennoste, Mis juhtus Toomas Väljatagaga? Postimees, 17.11.2013.

^[3] P.-R. Larm, Me peame rääkima arvutimängudest. Sirp, 16.06.2023.

^[4] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest. Vikerkaar, 2015, nr 1/2.

^[5] T. Loide, „Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele. Vikerkaar, 2020, nr 3.

^[6] Siin ja edaspidi autori tõlked mängu ingliskeelsest originaaltekstist.

^[7] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 97.

^[8] Nt essees „Derivative Sport in a Tornado Alley“ Wallace’i kogumikust „A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again“ (1997), aga ka mujal, kus ta vähegi tennisemängust kirjutas.

^[9] V. Afanasjev, Rahvusvahelise kirjanduse kodanik Andrei Ivanov. Eesti Ekspress, 01.12.2012.

^[10] A. Pilv, Kas eesti kirjandus areneb? Looming, 2022, nr 12.

Novembris 2023 möödus kümme aastat kultuurirahva kunagi kihama pannud Sirbi-skandaalist. Peategelasteks olid rühmituse ZA/UM liikmed, Eesti nüüdiskultuuri toonased mässajad, nimetatud ka „veebis tegutsevaks marginaalide seltskonnaks“, „suhteliselt vähetuntud rühmituseks“.^[1] Zaumnikute lugu ei alga aga 2013. aasta lõpus, vaid juba umbes neli aastat varem. Nende peatükk pole ka praegu veel kaugeltki läbi, omal killustunud moel käib tegevus edasi, olgugi et algsest blogosfääri ühisloomingust on nüüdseks mitu sammu eemale ja ka eri suundadesse astutud. Oleks sobiv aeg meenutada, kellega tegu, missugune mõtteruum neid ümbritses, kes neid kuidas vastu võttis, või kui võtta eeskuju kõmuveergudest, esitada küsimus: kus nad nüüd on?

Aga tagasi algusesse.

Esimene peatükk: 2005, DnD

Oli kord kamp loomingulisi noori, kes lisaks muule harrastasid koos rollimängu „Dungeons and Dragons“ ehk DnD. See lubab tegelastel luua enda ümber mis tahes tegelaskujud ja maailma ning sattuda kõikmõeldavatesse seiklustesse, piiriks mängijate endi fantaasia. Eelkõige osutub see loomingu alustalaks aastaid hiljem, kui siirdutakse vallutama juba uut tegevussfääri.

Kollektiivne nimi ZA/UM võeti kasutusele umbes aastal 2005, viitega Vene avangardistide kontseptsioonile заум’ist kui mõistusetagusest keelest. Oma osa olevat mänginud ka see, et ZA/UM on lihtsalt visuaalselt äge oma suurtähtede ja kaldkriipsuga.^[2]

Teine peatükk: 2009–2013, kultuurirühmituse kõrgaeg

Zaumnike esimesed kirjutised, millest nende lugu alguse sai ja mis olid seemneks edasisele tegevusele, jõudsid maailma ette ZA/UM-i blogis jaanuaris 2009. Lehel www.zaum.ee kujunes välja ühine virtuaalne ruum, kus avaldada tekste, intervjuusid, ülevaateid, arvustusi, postitada enda ja ka teiste visuaalset loomingut, tutvustada huvipakkuvaid kultuuri- ja ajaloonähtusi jne. Esiti oli tegu ennekõike sõpraderingi häälekandja ja loomingulise kohtumispaigaga – et oleks koht, kus olla, kirjutada, lugeda, omakeskis mõtteid vahetada. Blogi ennast samal kujul tänaseks enam saadaval pole – esilehte ilustab alates 2019. aasta septembrist kurjakuulutav kiri „WE WILL BE BACK SOON“ –, ent internetiarhiivi abiga õnnestub suure osaga postitustest siiski tutvuda. Kahju, et blogi tervikuna säilinud pole, kuna aastad 2009–2013 näivad olevat rühmituse silmapaistvaim periood vähemalt kohalikul kultuuriväljal.

Postitustele lisaks tõmbab tähelepanu tegevautoreid tutvustav püsiveerg blogi servas. Sealt võib näha, et zaumnike seltskonda ehk „katzen kangelaste“ hulka kuulusid Robert Kurvitz, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Joanna Ellmann, Kaspar Kalvet, Ruudu Ulas, Lilian Marie Merila, Made Luiga, Helen Haav, Jim Ashilevi, Kristo Viiding, Triin Tasuja, Carolina Pihelgas, Siim Nurklik ning anonüümsemat sorti tegelased Poliitiliselt Korrektne Printsess ja Conversation Killer. See oli niisiis algne punt, kes ZA/UM-i ridades tegutses. Paar nime on võib-olla üllatavad, paljud tunneme siiski ära rühmituse hilisema tuumikuna. Tegu oli andekate noorautoritega eri valdkondadest. ZA/UM ei olnud kirjanduslik rühmitus, vaid nende tegevus kultuuris oli palju laiem. Robert Kurvitz oli ansambli Ultramelanhool ninamees ja laulusõnade autor, lisaks oli tema kui debütandi iseäralikest ideedest pakatav käsikiri romaanile „Püha ja õudne lõhn“ 2008. aasta romaanivõistlusel värskelt ära märgitud. Samasse hõimkonda kuulus ta onutütar Joanna Ellmann, luuletaja ja Ultramelanhooli mänedžer. Luuletasid mõistagi ka Triin Tasuja ja Carolina Pihelgas. Visuaalkunsti viljelesid zaumnike seast fotograafid Ruudu Ulas ja Lilian Marie Merila ning pseudonüümi Aleksander Rostov taga peituv kunstnik Sander Taal, kelle käekirja tunnevad nüüdseks pea kõik arvutimängurid. Jim Ashilevi oli toona TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja eriala tudeng, Kristo Viiding värske Draamateatri näitleja. Esseistlikke tekste tootsid ehk enim Helenid – Hindpere ja Haav –, kirjanik Siim Nurklik ja üks tulevasi Disco Elysiumi maailma kaasloojaid Kaspar Kalvet, ülevaateid ja blogilikke postitusi rühmituse „sekretär“ Martin Luiga. Lisaks Robert Kurvitzale torkas ilukirjanduslike katsetustega silma Made Luiga, keda omad tundsid juba siis hüüdnime Mudlum järgi. Ühtlasi oli nii Mudlumil kui ka Martin Luigal kunstikalduvusi: „noor Luiks“ on käinud Tallinna Kunstikoolis ja Kopli Kunstigümnaasiumis, Mudlum Eesti Kunstiakadeemias. Mõlema kunstikatsetused on kaunistanud raamatukaasigi. Niisiis oli kaetud kaunite kunstide valdkond muusikast fotograafiani, proosast näitlemiseni, illustratsioonist luuleni ja siis veel veidi muud sekka. Kaastööliste ring muidugi ei piirdunud kaugeltki eelmainitutega; tekste avaldasid eri aegadel ka näiteks Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Riismaa, Taavi Eelmaa jt. Isegi Mihkel Kunnus, kellel hiljem ZA/UM-iga mitu sõnakat konflikti tekkis.

Kui blogi sirvida, hakkab silma, et tolle perioodi ZA/UM oli tõepoolest kamp kultuurihuvilisi, kantud uudishimust ja soovist leida nurgake, kus teha loomingulisi katsetusi või näidata juba ilmunud materjali, saada ja anda tagasisidet. Utsitati üksteist kirjutama, kutsuti üles sahtlis seisnud töid avaldama, ühiste rahadega korraldati isegi loominguline tuusik, mille õnnelikuks väljavalituks osutus Martin Luiga. Tekstidest endist: blogist võis näiteks leida Jim Ashilevi seminaritöö, Argo Tuuliku oodi jalgrattale, Mudlumi „Poola poiste“ ja „Elleni“ suleharjutusi (aga ka EKA koolitöid), kutseid zaumnike näitustele-kontsertidele-esitlustele, intervjuusid ja arvustusi, fotoseeriaid, Soundcloudi linke ZA/UM-i üksikutele raadiosaadetele ja nõnda edasi. Ühisplatvormile iseloomuliku virvarri kiuste ei olnud kirjutised aga päris kaootilised, st püüeldi mingisugusegi vormiühtsuse poole – zaum.ee lehe päisest võis leida kasutajate küljendusjuhise; 6. mail 2011 avaldas Aleksander Rostov ka pikema eeskirja artiklite postitamise kohta: „käesolev on rohkem ringkiri zaumnikutele ja kaasvõitlejatele, avalik juhtkiri ja tutorial, kuidas peaks vormistama üht ZA/UM’i artiklit, et kõik oleks pinkponks, ordnung ja esteetiline.“ Kergelt manitsevas juhendis on juttu vormindamisest, pildimaterjalist, vajalikest koodijuppidest. Postituste sisuline pool jäeti kultuuri laia temaatika piires siiski vabaks ja neile kirjutistele omane mitmekesisus ja kirg olid rühmituse nn kajaseina suurimad väärtused.

Mida aeg edasi, seda rohkem näis ZA/UM-i blogisse lisaks n-ö tavalistele kultuuritekstidele sisse jooksvat punke ühiskonnakriitilisi teemasid ja vasakpoolseid mõtteavaldusi. Suvalisi pealkirjanäiteid: „Kuidas Hugo Chavez sotsialistlikku revolutsiooni tegi“ (detsember 2010), „Avalik kiri Kaur Kenderile“ (veebruar 2011), sari „Jumal. Armastus. Kommunism“ (september–november 2011), „Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane“ (november 2011), „Tartu ja kelbas“, „Kangelaslik Pariisi kommuun“ (veebruar 2012), „Inimese kohus“, „Millal saab klienditeenindajast Eestis inimene?“, „Revolutsioon“ (aprill 2012) jne. Oma osa rant’i said ka kultuuri visuaalsed väljendusvahendid, kui meenutada näiteks Aleksander Rostovi postitust („Etteheiteid kolleegidele“ – veebruar 2012) üleskutse ja näidetega varustatud ettepanekutega, kuidas ulmeraamatute kaasi paremini kujundada. Kuidagi orgaaniliselt hakkas välja kujunema ZA/UM-i kui peavoolule vastu ujuva rühmituse kuvand. Ometi tuleb märkida, et nad olid siiski osalised ka sellessamas peavoolu kultuurielus: avaldasid proosat ja arvustasid romaane Vikerkaares, võtsid sõna Müürilehes. Ehkki ZA/UM-i blogi oli aktiivne 2016. aasta suve keskpaigani, toimus 2013. aasta lõpus pööre ning edasised tekstid jäid selle perioodi sündmuste varju. Rühmituse kui sellise retseptsioon pole Sirbi-skandaalile eelnenud aega peaaegu märganudki ja tahes-tahtmata jääb mulje, et kollektiivina sai ZA/UM omale näo alles selle ühe juhtumi valguses – seni oli rühmituse liikmeid siin-seal pigem eraldi ära märgitud.

Kolmas peatükk: 2013, sõda kultuuri vastu või kultuuri nimel

Nagu teame, leidis 13. novembril 2013 aset seik, mille tõttu rühmitus sai Eestis laiemalt tuntuks. Avalikkuse ette jõudis ühtäkki sõnum, et pärast läbikukkunud otsinguid peatoimetaja leidmiseks asub Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks Kaur Kender, kõrval teised zaumnikud – tõsi küll, peamiselt figureerivad selles valemis Robert Kurvitz ja Martin Luiga. Kenderi ja ZA/UM-i vastastikmõju sel perioodil võib vaadata kahe nurga alt. Ühest küljest lõikas ZA/UM-iga jõudude ühendamisest kasu Kender ise: tolleks ajaks oli ta küll kirjanikuna kanda kinnitanud, ent tema viimasest romaanist oli möödas juba kolm aastat; zaumnikud võisid talle pakkuda vajalikku lüket või uut hingamist. Seni polnud Kender rühmitusega suuremas mahus koostööd teinud, ehkki oli nende innukas toetaja ja aidanud Kurvitzal välja anda „Püha ja õudse lõhna“. Teisalt tõi Kenderiga liitumine zaumnike endi jaoks kaasa muutuse rühmituse diskursuses, pealegi leidsid noored kultuuriinimesed endale mentori ja kaasaelaja. Kui nüüd teoretiseerida, siis on selge, et kellelegi Kenderi-eelsest ZA/UM-ist Sirbi toimetuse moodustamise ettepanekut tehtud ei oleks – ehkki sellest hüpoteetilisest stsenaariumist võinuks saada kultuurielu rikastav vangerdus, kuivõrd zaumnikel, nagu mainitud, oli lai ampluaa ja korralik kompott kultuurilisi kompetentse. Tuleb ka tõdeda, et Kender ise poleks avaliku konkursi tulemusena tõenäoliselt kunagi Sirbi etteotsa sattunud (ja ta ei kandideerinud ka). Taustal käisid aga parasjagu teatavad kultuurisfääri mõjutavad poliitilised mängud, mis edasist sündmustikku suunasid.

Nagu teame, avaldas ZA/UM Sirbi toimetusse saabumise järel rohkelt kõneainet pakkunud visioonidokumendi, milles nad sõnastasid oma eesmärgid ja ideaalid kultuuriajakirjanduses ja -valdkonnas laiemalt. Kaasas olnud paraadfoto järgi oletades võisid sellele allakirjutajateks olla Ruudu Ulas, Siim Nurklik, Robert Kurvitz, Kaur Kender, Mudlum, Märt Belkin, Lilian Marie Merila, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere. Kokkuvõtlikult kritiseeriti teravalt kultuurielu hetkeseisu ja lubati-loodeti peatset muutust. Manifestis öeldi, et Eesti vajab kaasaegsemat ja progressiivsemat kultuurilehte, et kultuur tuleks akademismilt tagasi võita kirele, et koostööd tuleks õhutada kõigi Eesti ühiskonna osade vahel, et kultuuriajakirjandus peaks olema mitmekesisem, avatum, kättesaadavam. Huvitava aspektina toonitati, et arvamuskülgedel võiks senisest enam õhutada poliitilist diskussiooni, lahendamaks erimeelsusi ja viimaks ellu ühiseid eesmärke. Samas rõhutasid zaumnikud, et nad pole poliitiline rühmitus, vaid kultuuriline. Kui eelmainitud punkte ZA/UM-i seniste tekstidega kõrvutada, ei ole need väljaütlemised kuigi üllatavad, st blogis avaldatu ei lähe manifestis kuulutatuga vastuollu. Seega võib visioonidokumenti võtta rühmituse liikmete vaadete peegeldusena. Aastaid hiljem on Martin Luiga öelnud, et Sirbi visioonidokument polnud küll otseselt organisatsiooni manifest, ent väljendas poliitilise dokumendina siiski mingeid väärtusi. Robert Kurvitz olevat toona küll väitnud, et üks kultuurirühmitus ei peaks end tegelikult mingi manifestiga piirama. Tasub ka silmas pidada, et see kõik toimus ikkagi n-ö poliitiliselt laetud võitlusväljal ja ei saa olla kindel, kas, kuidas või mis mahus oleksid zaumnikud manifestis mainitud ideid kultuurilehes ellu hakanud viima. Jõuti end ju peaaegu kohe ka uuesti Sirbi toimetusest taandada; põhjuseks toodi tekstide avaldamine Andres Aule lõpetamata luulekogust.^[3]

Praegu, 2023. aastal kogu Sirbi-intsidendile tagasi vaadates pole rühmituse ajajoone koostamise seisukohalt kuigi oluline, mille pärast täpselt jõuti välja anda ainult üks lehenumber: kas nii oligi algusest peale plaanitud, kas sai liiga uljalt pea ees tundmatusse vette hüpatud, kas tekitasid lehe kokkupanekul edasisi raskusi kaastööliste (meenuvad näiteks Jaak Urmet ja Aare Pilv) boikotid või oli seal midagi hoopis muud. Maine oli aga saanud löögi ja ZA/UM-i kui kultuurirühmituse lõpunoote jäi sellest ajast saatma pigem negatiivne varjund.^[4] Toonasel pahameelel võis olla kaks allikat. Esiteks tekitas üldsusele tuska poliitika sekkumine kultuurielu reeglistikku. Tekkinud olukord oli lihtne: end mittepoliitiliseks kuulutanud rühm inimesi oli hämarate poliitvangerduste tulemusel jõudnud Eesti lugupeetuima kultuurilehe toimetusse ning iroonilisel kombel kutsus seal üles avama poliitilist diskussiooni ja seisma vastu „poliitikute dehumaniseerimisele“. Teiseks – kuigi nii mõnelgi on seda võib-olla raske tagantjärele omaks võtta –, Sirbi-aktsioon äratas nii tugeva vastureaktsiooni ehk seetõttu, et establishment’i häälekandja olid ühtäkki üle võtnud sellele pigem vastanduvad tegelased, kellest toona veel midagi eriti arvata ei osatud.

Annan põgusa ülevaate kommentaari-lõimest ZA/UM-i blogis avaldatud manifesti all. Suurem osa kommentaaridest on jäetud anonüümselt või pole hiljem kustutatud kasutajate nimed platvormil lihtsalt enam nähtavad. Mõne nime siiski leiab: Neeme Lall, Priit Hõbemägi, Mihkel Kunnus, Fideelia-Signe Roots, Kärt Rebane, Kaja Pae, Marju Lepajõe, Jüri Eintalu, zaumnikud ise. Eri arvamustel on vabalt kõlada lastud ja kommentaare on lõimes kokku 173 – tolle aja kohta korralik tulemus. Tekst teenis vististi oma peamist eesmärki, tekitades reaktsioone skaala ühest otsast teiseni. Laias laastus võib reaktsioonid jagada kaheks. Esiteks leiame eest juubeldavad vastused neilt, kes peavad kaadrivahetust vajalikuks ja tervitavad värsket verd „allakäinud“ Sirbi toimetuses. On ka seda tüüpi takkakiitjaid, kelle on kokku toonud puhkenud intriig ja kes vaatavad põnevusega pealt, mis siin nüüd saama hakkab. Vastasleer on selgelt zaumnike tuleku vastu, ehkki eri põhjustel. Ühed seisavad senise kultuurilehe säilimise eest ja muretsevad kultuurielu käekäigu pärast suuri muutusi tõotava manifesti järel, uskumata, et muudatused toimetuse koosseisus tooksid midagi head. Selle seisukoha taga on osalt empaatiline poolehoid Sirbist koondatud valdkonnatoimetajatele Doris Karevale, Veronika Valgule, Marek Strandbergile ja Tarmo Tederile. Teised arvajad rõhutavad toimunu poliitilist aspekti, st juttu on läbisegi Kenderist ja ZA/UM-ist kui tankistidest ja nende võimutruudusest Reformierakonnale, Sirbi senisest peatoimetajast Kaarel Tarandist, kellegi jaoks ebasobivalt võimukriitilisest Sirbist, valimistest ja nõnda edasi. Kutsutakse üles Sirpi boikoteerima. Mõned küsivad, kes või mis on üldse ZA/UM, pole kuulnudki. Enam-vähem sarnased mõtted jäävad kõlama tegelikult mujalgi (sotsiaal)meedias. Ometi tekkis nii ka sisuline diskussioon kultuurielu ja -ajakirjanduse kitsaskohtade ja kultuuri kihistumise üle, vahetus kultuuriminister.

Neljas peatükk: 2014–2017, nihilistid

Zaumnikud avaldasid oma blogis tekste veel poolteist aastat. Võib oletada, et nende lugejaskond kasvas 2013. aasta lõpus hüppeliselt, kuigi rühmituse „parim enne“ oli selles vallas vaikselt möödumas. ZA/UM-i ja Kenderi ühine ind aga veel ei jahtunud ning nende põlistunud sõprussuhetest hakkas õige pea välja kasvama idee järgmiseks projektiks. 2014. aasta juunis avati portaal Nihilist.FM, mida kandis idee teha midagi palju piiramatumat kui zaum.ee blogi. Säilis kaasloome põhimõte, aga kui zaum.ee postitustel oli teatav struktuur, avaldamisloogika ning kindlaks kujunenud teemad ja autorite ring, siis Nihilist.FM-ist sai midagi hoopis raevukamat, hoopis kaootilisemat. Kirjutada võis igaüks, postituste sisu ja vormi kohta suuniseid ette ei antud, tee, mis tahad. Kuigi oma tekste avaldas palju anonüümseid kasutajaid, kuulusid aktiivsete autorite hulka ka zaumnikud või nendega seotud inimesed. Neist paistsid silma näiteks Martin Luiga, Triin Tasuja, Lilian Marie Merila, Aleksander Rostov, Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Kender, Siim Sinamäe jt.

Niimoodi sündis üks tolle aja loetumaid blogisid (esimesel aastal oli külastusi üle kolme miljoni),^[5] mille keskseks teemaks sai ennekõike sirgjooneliselt elulähedane ühiskonnakriitika ja rõhutatum vastandumine ajakirjanduse peavoolule. Kui nüüd hetkeks Sirbi visioonidokumendi juurde tagasi minna, siis on näha, et mingeid põhimõtteid on Nihilist.FM-iga edasi kantud küll: tegutseti entusiasmi pinnalt ja kirega, lähtuti laia lugejaskonna huvidest, kõik oli rajatud kollektiivsusele. Postitused avaldati toimetamata kujul, palju oli kõnekeelt ja filtreerimata arvamusi elust, kõik kirjutasid kõigest ja lugesid vaid väärtused. Eriti hakkasid esile tungima poliitiliselt ebakorrektsed postitused, paljastused, loovtekstid, vihased arvamusavaldused, pihtimused-mõtisklused koduvägivallast, söömishäiretest, sõltuvustest, enesetapust ja muudest tundlikest, seni võib-olla varjul olnud teemadest. Laialdast tuntust kogusid näiteks anonüümse HAPKOMAH-i tekstid fentanüülisõltlase igapäevaelust Tallinna tänavatel; sellest sai täiesti ettekavatsematult narkopoliitika reformi võitlusvahend, mis andis inspiratsiooni Müürilehe narkonumbriks, lavastuseks koos narkoteemaliste vestlusringidega ja ka biograafiliseks romaaniks. Selle kõrval võis põhimõttelist sõnavabadust pooldavast portaalist leida Elver Loho postitusi lobitööst kanepi legaliseerimiseks Eestis. Teise kurikuulsa „artiklisarjana“ võib esile tuua postitused, mis kajastasid Kaur Kenderi kohtuprotsessi tema groteskse novelli „Untitled 12“ üle: ütlused, arvamusavaldused, reportaažid kinnisest kohtusaalist, Kenderi lõppsõna jmt.

Rühmituse vaatepunktist on ehk oluline veel kord peatuda retseptsioonil ja välja tuua, et 2014. aastast peale tundsid ZA/UM-i kui rühmitust juba paljud, kirjutati nii grupist tervikuna kui ka liikmeist eraldi, ent neis arvamusavaldustes jäid järjest enam kõlama Kenderi nimi, Nihilist.FM ja endiselt Sirbi afäär. Teisisõnu kinnistati ühismälu soppides varem pelgalt nimena eksisteerinud ZA/UM-ile aastaid hiljem välja kujunenud nägu, mis rühmituse algusaegadel neile veel ehk päris omane ei olnud. Esile kerkisid märksõnad elulähedus, teravus, emotsionaalsus, vastukultuur, sõnavabadus. Meenutatagu taas, et saidid zaum.ee ja nihilist.fm olid samaaegselt aktiivsed kuni 2016. aasta juulini, aga üks neist lehtedest osales imagoloomes rohkem kui teine. Nihilist.FM oli pealegi täiesti juhusliku kirjutajate koosseisuga platvorm, kus võinuks tekste avaldada kes tahes – st ZA/UM-i välise kuvandi kujunemisele avaldasid mõju ka anonüümsed postitajad. Tagantjärele mõtiskledes võib ka oletada, et leidis aset midagi isiksuse lõhestumise taolist – ühest küljest oli ZA/UM kultuuriline rühmitus (nagu see väljendus zaum.ee tekstides), teisalt aga vastukultuuriline (nagu see väljendus Nihilist.FM-i tekstides).^[6] Igal juhul püsis Nihilist.FM 2017. aastani, enne kui mõni aeg pärast Kenderi kohtuprotsessi lõppu suleti. Anti välja kogumik „Nihilist.FM. Final Cut“,^[7] kuhu koondati nihilistide perioodi n-ö tüvitekstid, ent sellel pole ZA/UM-i kui rühmitusega enam palju pistmist. Järgnes pikk vaikus.

Viies, lisapeatükk: 2019–…, sfäärivahetus. Tagasi DnD juurde

Ajavahemikus 2017–2019 polnud zaumnikest suurt midagi kuulda. Saidid olid kõik suletud, jäi mulje, et igaüks nokitseb omaette millegi kallal. 2019. aasta oktoobris aga ilmnes, et viimased paar aastat on käinud kibe töö ja ZA/UM on leidnud uue loomingulise väljundi: rühmitus on teinud täisringi ja jõudnud tagasi DnD juurde, kust nende lugu algusegi sai. Kollektiiv tuli Margus Linnamäe rahastuse toel välja videomänguga „Disco Elysium“ ning liikus kohalikult kultuuriväljalt edasi hoopis kaugemale, videomängutööstuse ülemaailmsele väljale. Mängus on ühendatud peakirjutaja Robert Kurvitza romaanist „Püha ja õudne lõhn“ tuntud maailm, postapokalüpsis ja DnD rollimängu põhimõtted. Tegu on choose-your-own-adventure-stiilis looga, mis rullub lahti vastavalt mängija enda valikutele ja tegudele. Kui võrrelda „Disco Elysiumi“ ZA/UM-i varasemate avantüüridega, võib siingi märgata rühmitusele iseloomulikke põhimõtteid: lähtuti kirest ja väljendusvabadusest, mängu kui kollektiivse teksti loojatering oli väga lai, hõlmates suuremat osa zaumnikuid endid, samuti avardas „Disco Elysiumi“ tulek tublisti siinset arusaama kultuurist. Mängu saatis tohutu edu, võideti mainekaid auhindu. President Kaljulaid andis Kurvitzale ja Rostovile üle noore kultuuritegelase preemia. Kibemagusaks teeb asja ZA/UM-i vaatepunktist arvatavasti see, et ZA/UM-i varasem stigma kadus kohe, kui saavutati rahvusvaheline edu. Kui neid varem kultuurivälja agentidena eriti tähele ei pandud või nähti pigem negatiivses valguses, siis nüüd, pärast välise tunnustuse pälvimist, oli justkui leitud Eesti Nokia. Võib-olla aga olid igakülgselt andekad zaumnikud lihtsalt jõudnud enda jaoks kõige õigema meediumini ja pannud hästi kokku kõlama üksteise tugevused.

ZA/UM-i lõpupeatükk jäägu poolikuks, kuna pole selge, kuhu kannab neid edasi 2022. aasta sügisel lahvatanud tüli ja kohtuvaidlus mängustuudio eri suundadesse lahku löönud kollektiivi vahel. Kuna aga elujõudu ja ideid paistab zaumnikutel seni olevat, siis on lootust ülevaadet seltskonna elukaarest veel mõne peatüki võrra täiendada.^[8]

^[1] I. Martson, Päris tore raamat eimillestki. Looming, 2015, nr 2, lk 293; ZA/UM-i paraadfoto: kes on kes? Eesti Päevaleht, 18.11.2013.

^[2] Vt A. Wildshire, Studio Profile. Meet the Estonian cultural provocateurs behind hardboiled cop RPG Disco Elysium. Edge, 06.12.2018. https://www.pressreader.com/australia/edge/20181206/283338998326196.

^[3] ZA/UM-i Sirbis tsiteeris Kurvitz oma luulearvustuses lõike Aule trükis avaldamata tekstidest: R. Kurvitz, Enam pole hirmu kustuda. Sirp, 22.11.2013. See tekitas autoris pahameelt ning ta palus oma avalikus kirjas Kurvitzal ja Kenderil tagasi astuda: „Näen ohtu, et see, mis juhtus eile Doris Karevaga, või see, mis juhtus täna minuga, võib juhtuda homme mõne teise autoriga.“ Vt Avalik kiri Andres Aulelt Sirbile. Kultuur.err.ee, 24.11.2013.

^[4] Samas võib rühmitust ka võitjaks pidada, kuna lähemast tutvusest Kenderiga käivitus nende kultuurikarjääri järgmine etapp.

^[5] Vt Made Luiga, Uksed ühisele väljale. Sirp, 10.07.2015.

^[6] Näib, et paljuski on see muidugi kinni põhimõttelises erinevuses kultuuri kui sellise kontseptsioonile lähenemisel. Mida ZA/UM käsitas kultuurina, ei pruukinud olla sama, mida mõistsid kultuuri all needsamad arvustajad, kelle vaatevinklist ei olnud suurt vahet, kas tegemist on zaum.ee ZA/UM-i või Nihilisti ZA/UM-iga. Nii- või naapidi kiputi rühmitust tajuma vastukultuurilisena.

^[7] Nihilist.FM. Final Cut. Koost. S. Sinamäe. Tallinn, 2017.

^[8] Nihilist.FM-i väikese järglasrakukesena võib ehk välja tuua Postimehe 2021. aasta kevadel avatud ja paraku veel vaid 2023. aasta lõpuni tegutseva alalehe Ypsilon, millel on selgelt sama toon ja teemadering, isegi mõni nimi on Nihilistist tuttav: Triin Tasuja, Steven Vihalem, Olavi Ruitlane. ZA/UM-iga on seos küll pea olematu, aga kuidagimoodi on Ypsiloni kirjutisi lugedes jäänud tunne, et mingi ähmane mälestus ZA/UM-ist neis justkui peituks.