Arhiiv

Artikkel, Arhiiv, Aken

Uus Lähis-Ida

26. oktoober 2023

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 9

25. juunil ründasid kolm Palestiina sõjalist organisatsiooni, sh valitsev Hamas, Iisraeli sõjaväebaasi, tappes kaks sõdurit ja võttes kolmanda pantvangi. 12. juulil ületasid Liibanoni Hezbollahi võitlejad Iisraeli piiri, võtsid vangi kaks sõdurit ja tapsid kolm. Kui Iisraeli üksused neile Liibanoni territooriumile järgnesid, ründas Hezbollah uuesti ja tappis veel viis.

Iisrael reageeris mõlemal juhul ühtmoodi. Ta tõrjus igasugused läbirääkimised või vangidevahetuse ning vallandas ulatuslikud rünnakud, mis pidid demonstreerima tema sõjalist võimsust, maha suruma võitlejate rühmitused ja kahandama nende võimet raketirünnakuteks. Ühel juhul lootis Iisrael kiirendada Hamasi valitsuse kukkumist; teisel juhul sundida Hezbollahi relvi maha panema. Nende ridade kirjutamise ajaks ei ole ühtki röövitud sõdurit vabaks lastud, Hamas on jäänud võimule ja Fatahis, millega Iisrael seda asendada lootis, valitseb täielik segadus.

Pilt on kõige süngem Liibanoni rindel. Ületades ootusi – või hirme –, pidas Hezbollah vastu, tulistas sügavale Iisraeli territooriumile lakkamatu joana rakette, mis on sundinud sadu tuhandeid iisraellasi varju otsima või lõuna poole kolima. Praegu kehtib habras vaherahu, kuid vähe on Iisraelis neid, kes sellega rahul oleksid, ja veel vähesemad usuvad, et selle tingimustest täielikult kinni peetakse. Hezbollah on teinud selgeks, et ta relvi maha ei pane, ja keegi ei suuda teda selleks ka sundida. Iisraeli peaminister Ehud Olmert, kes lubas Hezbollahi hävitada, defineeris võidu viisil, mis tagas juba ette kaotuse. Hezbollahi juht Hassan Nasrallah kuulutas eesmärgiks pealetungile vastu panna ning iseloomustas seega edu viisil, mis välistas lüüasaamise. Sõda, mis võeti ette Iisraeli heidutusvõime taaskordseks kinnitamiseks ja Hezbollahi maine rikkumiseks, on märkimisväärselt murendanud esimest ja tahtmatult parandanud viimast.

Poliitiline lõiv on olnud Iisraeli jaoks sama ränk. Kibedad etteheited ja süüdistused seoses Liibanoni sõjakäigu teostusviisi, eesmärgi ja tulemustega hakkasid peale tavatult vara, veel enne, kui oli kõlanud viimane lask. See, et rakette tulistati Iisraeli pihta kahest piirkonnast, kust ta oli varem välja tõmbunud, on pehmelt öeldes varjusurma saatnud peaminister Olmerti plaani Läänekalda aladelt ühepoolselt lahkuda. Tal pole välja pakkuda mingit alternatiivset programmi. Seni on ta välistanud rahuläbirääkimised Süüriaga ja ka dialoogi Hamasiga, kui liikumine just ei tee ideoloogilist kannapööret, mis paistab ebatõenäoline. Läänekaldal ja Gazas on küll palju rahulolematust, kuid Iisraeli ja Lääneriikide riskantne mäng sellele, et Palestiina tsiviilvõimu ülalpidamiskulude ja elanikkonna toiduabi kärpimine paneb nälga kannatava rahva mässama ning sunnib Hamasi oma käitumist muutma, on läbi kukkunud. Parim, mida Iisrael Liibanonis teha saab, on kõrvale astuda ning loota, et Liibanoni poliitikud ja avalik arvamus teevad Hezbollahi kahjustamisel ära selle töö, mida Iisraeli sõjaväe relvad teha ei suutnud. Sõjaga, mille Iisrael ilma selgelt määratletud eesmärgita ette võttis, ei saavutanud ta ühtki käegakatsutavat tulemust. See suvi pole Iisraelile hea olnud.

1

Ka teistele pole see suvi olnud soodsam. Hamas püsib jalul, kuid tema positsioon on ebakindel. Liikumine polnud valimisvõiduks valmis ja veelgi vähem oli ta valmis selleks, mis järgnes. Hamasi valitsus jäeti suuresti ilma toimimiseks vajalikest ressurssidest, sest Iisrael on pidanud kinni maksutulud, mida ta Palestiina Omavalitsuse jaoks kogub, ning nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit rõhutavad, et abisaamise jätkumiseks peab Hamas täitma kolm tingimust: tunnustama Iisraeli, ütlema lahti vägivallast ja jääma truuks eelmiste valitsuste sõlmitud kokkulepetele.

Rahvusvahelise üldsuse tähelepanu on viimasel ajal nihkunud Liibanonile, kuid palestiinlaste kannatused pole olnud väiksemad. Pärast Iisraeli sõduri röövimist 25. juunil tapsid Iisraeli väed mitmeid palestiinlasi, hävitasid Gazas elutähtsaid infrastruktuurirajatisi, vangistasid üle kolmekümne Hamasi kuuluva ministri ja parlamendiliikme ning sisuliselt sulgesid selle piirkonna välismaailmale. Väljendades oma kibedust Iisraeli agressiooni ja rahvusvahelise üldsuse võimetuse üle, on peaminister Ismail Haniyeh ja teised Hamasi juhid teinud ähmaseid hoiatusi, et nad võivad Palestiina Omavalitsuse ka laiali saata. Palestiina Omavalitsuse president ei presideeri enam millegi üle, valitsus ei valitse millegi üle ja levimas on anarhia. Võib küsida, mis vahet sel Palestiina rahva jaoks oleks.

Palestiina ja Iisraeli vastasseisu kõrval on kogu aeg käinud kurnav võimuvõitlus Hamasi ning ilmalikku natsionalismi pooldava Fatahi vahel. Kui verised üksikepisoodid kõrvale jätta, siis on Palestiina fraktsioonide vaheline sisekonflikt olnud tabuks; välismaalased sõitlesid küll sageli Yassir Arafati selle eest, et too ei tahtnud oma oponentidele karmilt vastu astuda, aga enamiku palestiinlaste jaoks oli just see tema uhkemaid saavutusi. Nüüd on sellest joonest üle astutud. Tegu pole küll veel täiemõõdulise sõjaga ja äsjane kokkulepe võib aidata säärase sõja isegi ära hoida; kuid pidevalt on toimunud palestiinlaste poliitiliselt motiveeritud tapmisi teiste palestiinlaste poolt, mida on saatnud rängad reetmissüüdistused. Arvamusuuringud, kus palestiinlastel lastakse valida Hamasi ja Fatahi vahel, on näidanud, et üha rohkem on neid, kes ei eelista kumbagi.

Kõige rängemat hinda on pidanud maksma Liibanoni rahvas. Seades avalikult oma eesmärgiks saada tagasi röövitud sõdurid ja halvata islamiliikumine, varjatult aga meelestada liibanonlasi Hezbollahi vastu, tekitas Iisrael sellele riigile kohutavat kahju, tappis üle tuhande Liibanoni kodaniku ning sundis veerandi elanikkonnast ümber asuma. Vaevalt toibunud eelmisest katsumusest, on Liibanon taas laastatud riik.

Islamiliikumine võib sõja tagajärgedega rahule jääda, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi ta väljavaated olla niisama kindlad. Viigi saavutamine sõjas Iisraeliga – mis on küll igas suhtes tohutu võit – võib osutuda siiski veel üheks lihtsamaks ta ülesannete seas. Oli ju Hezbollah valmistunud niisuguseks kokkupõrkeks viimased kuus aastat. Märksa raskemaks väljakutseks võib saada koduse lahingu võitmine. Sõda on toonud Liibanoni šiiitidele, kes on Hezbollahi peamiseks kandepinnaks, kaasa peaaegu kujuteldamatu ulatusega humanitaarkatastroofi. Sajad tuhanded šiiidid on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta. Paljud neist on mööda maad laiali pillatud ja nende heaolu sõltub võistlevate usulahkude suuremeelsusest. Hezbollahi populaarsus rajaneb suuresti ta suutlikkusel rahuldada sotsiaalseid vajadusi ja kuigi tema varustussüsteem on kandnud tõsist kahju – tõsisemat kui sõjaline arsenal –, lubab ta kiiret abi ning on hakanud seda Iraani toel ka andma varem ja tõhusamalt kui Liibanoni valitsus. Kuid ta seisab silmitsi taastamistöö tohutute vajadustega ning sealjuures pakuvad talle teravat konkurentsi ka teised. Kui Hezbollahi väidetava sõjalise võidu sära tuhmub, võib teda nii liibanonlaste poolt kui ka väljastpoolt tabada kasvav surve, et ta relvastatud võitlusest loobuks.

Samal ajal on araabia avalik arvamus üha radikaliseerunud ning USAga liidus olevad valitsused end kahekordselt diskrediteerinud – algul seeläbi, et avaldasid vaenulikkust Hezbollahi suhtes, ning hiljem häbistatuna islamiliikumise sõjalisest vaprusest. Mis puutub USA valitsuse hoiakusse, siis see on olnud täiesti arusaamatu. Tehes panuse Iisraeli ebatõenäoliselt kiirele võidule, jäi USA sisuliselt üksinda vaherahu vastustama veel ka siis, kui tsiviilohvrite arv aina kasvas ning isegi Liibanoni valitsus, mida USA silmakirjalikult väitis end toetavat, palus tagajärjetult vägivallale piir panna. USA kaastundeavaldused Liibanoni rahvale, samal ajal kui ta ise toetas Iisraeli sõjalisi operatsioone, ainult suurendasid rahva raevu. Sinna juurde käis jutt “vabaduse” nimel käivast heitlusest, mille päev-päevalt jätkuv verevalamine järjest absurdsemaks muutis, ning mõistagi ei taha need, kes sellest heitlusest väidetavalt kasu peaksid saama – araabia rahvad – sellega vähimatki tegemist teha. Ameerikal võib ju õnnestuda oma positsioone selles piirkonnas veel kunagi taastada, kuid üha raskem on näha, kuidas ja millal.

Kokkuvõte on nukker. Kõikidel rinnetel jätkub vastasseis, milles on vähe loogikat ja sihti ning silmapiiril ei paista ühtegi stabiilset tulemust. Keegi peab järele andma.

2

Hamasi valimisvõit 2006. aasta jaanuaris oli võrreldav poliitilise maavärinaga. See tähendas kõige radikaalsemat muutust Palestiina poliitikaareenil pärast seda, kui Yassir Arafat ja tema Fatahi liikumine võtsid 1967. aasta Araabia–Iisraeli sõja järel üle Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO). Võimu üleminek on olnud vaid osaline, kuid see teeb asja ainult keerulisemaks. Hamasi käes on võim Palestiina Omavalitsuse parlamendis ja seega ka valitsuses. Fatahile kuulub endiselt presidendivõim ja kontroll PLO üle. Isikliku ustavuse ja parteilise kuuluvuse kaudu kontrollib Fatah ka julgeolekujõude ja suurt osa tsiviilametnikkonnast. Üheainsa fraktsiooni valitsemisega harjunud süsteemis on niisiis tekkinud kaksikvõim ning ei Hamas ega Fatah ole valmis seda olukorda muutma. Hamas valitseb nagu opositsioonipartei ja Fatah osutab sellele vastupanu nagu võimupartei. Kumbki ei suuda loobuda minevikus omaseks saanud harjumustest.

Tahtmata valimistulemusi aktsepteerida, süüdistasid Fatahi võimumehed neis nii valimissüsteemi, mille olid ise kavandanud, kui siselõhesid, mille tekkimise eest olid ise vastutavad. Kohemaid hakkasid nad otsima võimalust tulemuste tühistamiseks. Vaevalt mõni tund pärast valimistulemuste selgumist asusid nad uurima, kas president Mahmoud Abbas ei saaks parlamenti seaduslikult laiali saata ja kuulutada välja uued valimised (seda ta ei saa); samuti uurisid nad, kas ei saaks välja kuulutada eriolukorda ja parlamendi tööd peatada (seda president küll saab, aga ainult ajutiselt) või kuidagi teisiti lühendada Hamasi valitsemisaega. Mõned Fatahi liikmed kaalusid sõjalise konflikti võimalust; nad arvasid, et parem oleks, kui see leiaks aset enne, kui islamistid on jõudnud oma võimu kindlustada.

Fatahi ametiisikud lükkasid juba varakult tagasi soovitused moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, sest kartsid, et see ainult tugevdab Hamasi, võimaldades sel

lõigata kasu Fatahile osaks saanud rahvusvahelisest tunnustusest, ilma et peaks maksma hinda, mida Fatah selle saavutamiseks on maksnud. Fatahi juhid kritiseerivad küll avalikult Lääne poliitikat Hamasi suhtes, kuid eraviisiliselt on nad seda toetanud, õhutades USAd ja Euroopa Liitu jääma kindlaks doonorabi jätkamise kolmele tingimusele. Nad lootsid USA abiga sisse seada suhtluskanali president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel, et Hamasist mööda minna ja teda kõrvale tõrjuda. Ja nad õhutasid salamisi ametnike allumatust, kes palgast ilmajäänuna niisugust õhutamist eriti ei vajanudki. Hamas on võtnud võimu, kuid ei saa seda rakendada. Islamistidel puuduvad ressursid, et maksta palka ametnikele – kes nende korraldusi niikuinii täita ei kavatse.

Surve Hamasile on lähtunud teistestki allikatest. USAst, Euroopa Liidust, ÜROst ja Venemaaast koosnev kvartett peatas oma abi, kuni uus valitsus on täitnud kolm tingimust, ning Iisrael pidas kinni Palestiina Omavalitsuse heaks kogutud tollimaksud ja takistas inimeste liikumist okupeeritud territooriumidel ja kaubavahetust nendega. Eesmärk näis olevat selge: pitsitada valitsust, äratada rahva seas rahulolematust selle tööga, leida võimalusi president Abbasi toetamiseks ning tagada, et Hamasi võimupäevad lõpeksid kiiresti ja äpardumisega. Araabia riikide valitsused, kellele islamiliikumise võimuletulek, pealegi veel demokraatlike valimiste tulemusena, sugugi ei meeldinud, jagasid vaikimisi samu eesmärke.

Paistab, et president Abbas on tundnud end kogu see aeg ebamugavalt. Nii temperamendi kui põhimõtete poolest kaldub ta teravaid vastasseise vältima. Ta on Fatahi aseesimees, PLO juht ja Palestiina Omavalitsuse president, kes võtab tõsiselt oma positsiooni kõigi palestiinlaste juhina. Ta ei taha, et teda hakataks mäletama kitsalt erakondliku poliitikuna, kes aitas kaasa palestiinlaste jaoks enesetapjaliku kodusõja puhkemisele. Aastatepikkune pettumus USA ja Iisraeli poliitikas on teinud ta umbusklikuks iga strateegia suhtes, mille edu (nagu mõned tema lähikondlased propageerivad) sõltuks nende kaasosalusest. Ja seega on ta jätkanud püüdlusi teha koostööd Hamasiga ja seisnud vastu mõningate oma nõuandjate tungivatele palvetele esitada islamistidele otsene väljakutse.

Sellegipoolest ei kavatse ta alluda islamistilikule maailmavaatele, eriti mitte selles, mis puudutab Iisraeli olemasoluõiguse mittetunnustamist, sest ta peab seda rahvuslikule liikumisele ohtlikuks. Ta on veendunud, et palestiinlaste ainus võimalus on läbirääkimiste teel saavutatud kokkulepe Iisraeliga ning nende kalleim vara on nende rahvusvaheline legitiimsus. Ta kardab, et Hamas on ohuks mõlemale. Et Hamasile vastu seista, on Abbas tugevdanud oma võimu presidendina ning kontrolli PLO ja julgeolekujõudude üle. Ta on mitmel puhul hoiatanud, et võib valitsuse tagandada. Hamasile kätt sirutades ei ole ta olnud eriti leppimisaldis ja Hamasile vastu seistes ei ole ta olnud piisavalt otsusekindel ning niiviisi on Abbas osutunud poliitikategelaseks, kes triivib kahe selgelt erineva ja vastandliku rolli vahel. Mõlemas rollis tunneb ta end ebakindlalt.

3

Kuidas seletada Hamasi reaktsioone? Ja kuidas tõlgendada sõjalist rünnakut Gazas, mis praeguse kriisi käivitas? Paljud lähtusid teooriast, et võim soodustab pragmaatilisust, ning ootasid, et islamistid kohanduvad ja ilmutavad mingisugustki valmidust sõlmida Iisraeliga kompromiss ja pidada läbirääkimisi, võttes aluseks kahe riigi variandi. Nad ootavad seda ikka veel. Hamas ja tema uus valitsus tulid välja avaldusterahega, millest muu maailm kuigipalju targemaks ei saanud. Selgete seisukohtade esitamise asemel käidi välja mitmetähenduslikke peibutisi, öeldes ühel päeval üht ja taganedes sellest juba järgmisel. Vaherahu, millest Hamas oli üle aasta ühepoolselt kinni pidanud, lõppes sõjalise rünnakuga, mille käigus võeti vangi Iisraeli sõdur, ning Qassami rakettide tulistamisega Gazast Iisraeli. Need, kes olid veendunud, et uduse fraseoloogia taha varjab Hamas lihtsalt oma soovimatust kokkulepetest kinni pidada, leidsid sellele nüüd kõvasti kinnitust.

Kõige sagedamini seletatakse Hamasi hoiakuid sisemiste lõhede ja välismõjudega. Selle seletuse järgi töötas organisatsiooni Damaskuses asuva poliitbüroo juht Khaled Mashal oma Süüria peremeeste vaikival nõusolekul järjekindlalt vastu kõigile pragmaatilistele sammudele, mida oli algatanud okupeeritud territooriumidel paiknev juhtkond, eriti peaminister Ismail Haniyeh. Väidetavasti olevat just Mashal andnud korralduse 25. juuni rünnakuks, kui rööviti Iisraeli sõdur – et sellega põhja lasta Haniyeh’ ja Abbasi vahelised läbirääkimised ettepaneku üle, mille olid Iisraeli vanglates välja töötanud palestiinlaste tähtsamad juhid – niihästi Fatahi kui Hamasi juhtkonnast – ja mis olevat varjatult heaks kiitnud kahe riigi lahenduse. Väidetakse, nagu oleks Mashal seeläbi ühekorraga niihästi saboteerinud kokkulepet, pannud maksma oma ülemvõimu organisatsioonis kui ka eskaleerinud Iisraeli–Palestiina konflikti ning kaitsnud niiviisi oma Süüria ja Iraani patroonide huve.

See teooria on küll elegantne, aga ei pea vett. Kui Mashali eesmärk oli takistada Haniyeh’l rahvusliku kokkuleppe sõlmimist, siis see ei õnnestunud. Kokkuleppele jõuti mõned tunnid pärast 25. juuni rünnakut ning Mashal ja tema paguluses elavad kolleegid tervitasid seda avalikult. Kokkulepe viimane versioon sisaldab olulisi muutusi, mida oli pooldanud Damaskuses asuv juhtkond: see aktsepteerib rahvusvaheliste resolutsioonide õiguspärasust, aga ainult niivõrd, kuivõrd need ei “kahjusta meie rahva õigusi”, ning see kinnitab otsesõnu pagulaste õigust tagasi pöörduda oma “kodude ja omandi juurde, millest nad on ilma jäetud”. See dokument on Hamasi jaoks oluline samm edasi, kuid seda ei saa kuidagi võtta rahuplatvormina. See ei tunnusta Iisraeli ning kinnitab taas kord palestiinlaste õigust niihästi vastupanule kui tagasipöördumisele. Kvartetile andis dokument midagi, mille olemasolu tuli tunnistada ja mille suhtes seisukoht võtta; kuid kvartett polnud saanud seda, mida oli tahtnud. Ja mis arvatavasti kõige tähtsam: see, mis on teada meetodite kohta, kuidas Hamasis otsuseid langetatakse, heidab tõsist kahtlust oletusele, nagu võiks

Haniyeh jätta arvestamata Mashali vaadetega või Mashal riskida omal käel Haniyeh’ jalgealuse õõnestamisega. Juhtimine on Hamasis kollektiivne ning kuigi vaatepunktid kahtlemata lahknevad ja kohati teravaltki, langetatakse otsuseid seal konsensuslikult.¹

Kui vaevuda küsima Hamasi juhtidelt – olgu okupeeritud territooriumidel või väljaspool –, siis nemad pakuvad sündmuste käigule lihtsa seletuse. Nad ütlevad, et kui nad ei saa keskenduda valitsemisele, siis seda mitte tahtmatusest, vaid sellepärast, et neil ei lasta seda teha. Nad on isoleeritud, nende valitsus jäeti juba enne ametisseastumist ressurssidest ilma, neid on tabanud Iisraeli üha ägenevad rünnakud, sealhulgas suurtükilöögid, õhurünnakud ja sihtatentaadid. Neil on tulnud tegelda ka Palestiina võitlejate Iisraeli-vastaste raketirünnakutega Gazast – ehkki nende takistamiseks nad midagi küll ette pole võtnud.

Islamiliikumise juhid kaalusid kaht võimalust. Nad võivad demonstreerida suutmatust korraldada Palestiina asju ning kaotada seega järk-järgult oma valijaskonna usaldust ja toetust. Või nad võivad anda vastulöögi, lootes sundida Iisraeli, Fatahi ja välisriike andma oma valitsusele hingamisruumi, ja kui see ei õnnestu, siis teha enda ümber kõik maatasa. Liikumisesiseseid hõõrumisi kõrvale jättes võib öelda, et tegu ei olnud juhusliku eksisammuga: kui Hamas peab langema, siis tema liidrid eelistaksid, et see toimuks pigem võideldes kui lihtsalt läbi kukkudes.

Hamasi käitumises on tähtis veel üks aspekt, mis puudutab küll rohkem Araabia–Iisraeli konflikti psühholoogilist kui poliitilist külge. Islamistid on otsustanud muuta mängureegleid, mis nende meelest vähemalt viimasel ajal on olnud läbini erapoolikud. Iisrael on nende silmis okupant, kes hoiab palestiinlasi vangis ja võtab ette ulatuslikke sõjalisi operatsioone, samal ajal kui palestiinlastel palutakse korralikult käituda, näidata, et nad on väärt paremat kohtlemist, ning pakkuda poliitilisi kompromisse. Nad ütlevad, et konflikt sai alguse 1948. aastal, kui palestiinlased kihutati välja nende maalt ja sinna tekkis võõras poliitiline üksus; tänapäeval aga on see taandatud rutiinseks territoriaalvaidluseks, kus vastupanuakte taunitakse kui status quo lubamatut rikkumist ning Iisraeli järeleandmisi ülistatakse kui riigimehelikke žeste. Palestiinlastel soovitatakse Iisraeli ülekaaluka sõjalise jõu hirmus oma võitlusest hoiduda; rahvusvahelise toetuse saavutamiseks soovitatakse neil Läänt meelitada ja võrgutada. Hamas küsib nüüd, mida on see kõik neile andnud?

Abbasi hääles on kuulda teatavat tungivat tooni, meeleheitenooti, mida Hamasi juhtide häälest ei kosta. Selles ei väljendu üksnes usule omistatav erinev tähtsus, vaid ka erinev hinnang, mis antakse jõudude tasakaalule, sellele, kuidas seda muuta ja kuidas äratada rahvusvahelist tähelepanu. Hamasi sõnum on, et ta ei karda ega kiirusta; kui tal valitseda ei lasta või teda rünnatakse, siis võib ta anda vastulöögi; kui Iisraeli rünnakud ähvardavad Palestiina Omavalitsuse kukutada – mis on üha tõenäosem võimalus –, siis Hamas jääb ellu selletagi; ja tähelepanu võidab ta pigem oma vankumatuse kui meeldimisvalmidusega. Kvarteti kolme tingimuse aktsepteerimine ei lähe kokku Hamasi maailmavaatega, nagu ka mitte poliitilised järeleandmised, mille ainus eesmärk oleks demonstreerida head tahet. Selle asemel üritab Hamas valitseda, kuid nõuab samas uue jõudude tasakaalu kehtestamist ehk – nii nagu tema sellest aru saab – vastastikususe ja väärikustunde taastamist. 1980. ja 1990. aastatel rajas ka Hezbollah Iisraeli põhjapiirile raketisüsteemide võrgustiku ja alustas samalaadsete eesmärkidega sõjalisi rünnakuid ning Hamas on sellest õppinud. Pole siis ime, et need kaks liikumist võtsid enam-vähem korraga ühtäkki ette samasugused sammud – röövisid Iisraeli sõdureid – ja kuulutasid, et teevad seda ühtedel ja samadel põhjustel – et vange välja vahetada.

4

Hezbollah on Araabia näitelaval erandlik nähtus. Ta on tõhus tegudes – isegi kui need on vastikud – ja suhteliselt tagasihoidlik sõnades. Ta on näidanud osavust lahingus ja pädevust sotsiaaltöös. Maailm võib teda tunda veriste rünnakute ning surmatoovate raketilöökide järgi, kuid enamikule Liibanoni šiiitidest on kõige veenvama mulje jätnud tema asjalikud ja vähem glamuursed sotsiaalprogrammid. Ta on ühtaegu sügavalt pragmaatiline ja sügavalt ideoloogiline, pannes oma märkimisväärse taktikalise paindlikkuse järeleandmatute veendumuste teenistusse. Valdavalt sunniitlikus piirkonnas tegutseva šiiitliku liikumisena on ta jäänud truuks oma sektantlikule kandepinnale Liibanonis, apelleerides samas sektipiire ületavalt kogu araabia maailmale. Ta on ühelt poolt Liibanoni rahvuslik liikumine, mis tahab end tõestada riigi julgeoleku ainsa tõelise kaitsjana, ja samas on tal ka laiem regionaalne identiteet, sest teda seob tugev liit Süüriaga ning veelgi tugevam logistiline ja ideoloogiline side Iraaniga. Hezbollah on osanud ära kasutada Liibanoni usuliselt liigendunud poliitilist süsteemi ja traagilist kodusõda, et istutada sellesse riiki islamirevolutsiooni idee.

Pärast Iisraeli tagasitõmbumist Lõuna-Liibanonist 2000. aasta mais pidi Hezbollah intensiivistama oma tegevust Liibanoni sisepoliitikas ning ta võttis vastu pretsedenditu otsuse ühineda valitsusega. Aga samas on ta jäänud järjekindlalt truuks oma internatsionalistlikule, islamistlikule usutunnistusele ja püüdnud suurendada oma mõju Palestiina asjades. Sageli süüdistatakse Hezbollahi Iraani huvide teenimises. Seda ta ka teeb, kuid mitte viisil, nagu tavaliselt eeldatakse. Nasrallah ei allu Teherani valitsejatele; ta usub siiralt nende vaateviisi õigsusse ning islamirevolutsiooni üritust edendades arvab ta edendavat ka enda üritust. Kui Nasrallah kõneleb vastupanust, siis peab ta silmas midagi enamat kui praktiline tegevus. Ta peab silmas meeleseisundit. Hezbollah paneb vastu Iisraelile, USA-le, kokkuleplikele araabia režiimidele ning Lääne katsetele piirkonda ümber korraldada. Kui kohe pärast Iisraeli väljatõmbumist 2000. aastal küsiti Nasrallahi käest, kas poleks aeg hakata uut ametit otsima, siis olevat ta väljendanud üllatust. Ta väitis, et tema töö alles algab.

Hezbollah hakkas varem ja paremini kui Hamas mängima poliitikas osalemise ja vägivaldsete aktsioonide vastuoluliste reeglitega. Ent mis on vahest kõige olulisem – piirkonnas, mille juhid armastavad suuri sõnu, on Hezbollah kaldunud ka tegema seda, mida ütleb. Hiljutise kokkupõrke ajal torkas teravalt silma üks kontrast: ühelt poolt sõja asjalik, peaaegu kliiniline lahkamine islamiorganisatsiooni sõjalise juhi Hassan Nasrallahi suust, ning teisalt demokraatiku riigi tsiviilisikust juhi Ehud Olmerti suuresõnalised, sageli hüperboolsed väited.

Hezbollahi juulikuisele rünnakule leidub mitmeid tõenäoseid seletusi, kuna liikumine reageerib väga mitmesugustele survetele ja huvidele. Hezbollah kuulutas 2006. aasta aastaks, mil saadakse tagasi viimased Iisraeli vanglates kinnihoitavad Liibanoni vangid – ja juba mitmeid kuid oli Nasrallah avalikult teatanud liikumise kavatsusest hakata vangide vahetamiseks sõdureid röövima. Islamiliikumise juhile oli see sõnapidamise küsimus. Peaaegu samal ajal toimunud sõduri röövimine Hamasi poolt ja Iisraeli karm reaktsioon sellele andis veel ühe eelise. See võimaldas Hezbollahil kinnitada oma araabia-islami identiteeti, mis ulatub kaugemale Liibanoni ja šiiitluse piiridest, sest nõudmine, et igasugune vangide vahetus peab hõlmama ka palestiinlasi, võimaldas Hezbollahil näidata, et tema seisab araabia maailmas ainsana palestiinlaste kaitsel.

Teine tegur, mida ei maksa eirata, on piirkondlik. Hezbollahile valmistas muret Lääne surve Süüriale ja Iraanile, mis on islamistide silmis tõendiks sellest, et USA laiendab oma jõupingutusi Lähis-Ida ümberkorraldamiseks. Hezbollahi operatsiooni ajastus klappis hästi nii Teherani kui Damaskuse muredega, kelle huvisid Nasrallah hoolikalt silmas peab.

Hezbollah ootas, et operatsioon toob kaasa veel ühe verise – ehkki juhitava ja piiratud – kokkupõrke niisuguste konfliktide pikas ajaloos. See oletus polnud päris alusetu. Mõlemad pooled olid aastaid teineteist proovile pannud, Hezbollah oli rünnanud vaidlusaluseid Shebaa farme ja Iisrael oli tunginud Liibanoni õhu- ja mereruumi ning tapnud Palestiina võitlejaid Liibanoni pinnal. Islamistide operatsioon oli tavalisest jultunum ja provokatiivsem, sest toimus vaieldamatult Iisraelile kuuluval territooriumil. Kuid eesmärgi poolest – lühike sõjaline kokkupõrge ja vangide võtmine, millele järgneksid pikaajalised kolmanda osapoole vahendatud läbirääkimised järjekordseks vangidevahetuseks – ei erinenud see oluliselt varasematest.

Kuid ikkagi oleks Hezbollah pidanud paremini arvestama. Iisraeli jaoks ei olnud tegu kõigest veel ühe vahetuskaubaga. Asi läks üle piiri. Pärast ühepoolseid tagasitõmbumisi, algul Lõuna-Liibanonist – mida Hezbollah ja palestiinlaste rühmitused pidasid relvastatud vastupanu saavutatud võiduks – ja seejärel Gazast, kartis Iisrael, et tema heidutusjõud hakkab murenema. Palestiinlaste rünnakute intifada järel kasvanud jultumust tõlgendas Iisrael laiema ohu sümptomina. Silmapiiri tumestasid veelgi pikaaegsemad regionaalsed tendentsid – islamismi populaarsuse pidev tõus, Iisraeli olemasoluõiguse avaliku eitamise kasvav sallimine, nagu ka Iraani sõjakas hoiak, suurenev mõjujõud ja tuumaprogramm.

Kõigi nende murede koondumispunkt oli just Liibanonis. Sest seal, Iisraeli põhjapiiri ääres eksisteeris midagi sellist, mida Iisrael pidas juba loomu poolest endale talumatuks: hästi väljaõpetatud, motiveeritud ja varustatud rahvavägi, millel on tihedad sidemed Iraaniga ja mille maine rajaneb vastupanul juudiriigile. Ükskõik, kas on või pole õigus neil, kes väidavad, et Iisrael lihtsalt ootas ettekäänet otsustavaks rünnakuks Hezbollahi vastu, igatahes ei kavatsenud Iisrael seda provokatsiooni niisama jätta. Iisrael võib olla strateegiliselt tugevam kui kunagi varem, sest konventsionaalse sõja oht araabia maade poolt on kadunud, Saddam Hussein on kukutatud, Palestiina rahvuslik liikumine nõrgenenud ja Iisraeli rahvusvaheline toetus enneolematu. Kuid ta erakordse tugevuse tunne on segatud talle seesmiselt loomuomase piinlikuvõitu haavatavusetundega.

Hezbollah ei oodanud, et sõda saab olema nii intensiivne ja jõhker. Kuid ta oli niisuguseks sõjaks valmis. Hoolimata Iisraeli korduvatest pommirünnakutest, pidas Hezbollahi väejuhatus vastu ja säilitas kontrolli olukorra üle. Hezbollah jätkas rakettide tulistamist; tema telejaam jäi eetrisse; ja Nasrallah, kelle elu oli mõistagi otseselt ohus, sai avalikult ja peaaegu kohe arengutele reageerida. Liibanonis, ka Hezbollahi vaenlaste seas, on vähe neid, kes kahtleksid, et vähemalt lühemas ajaperspektiivis on see organisatsioon tulnud konfliktist välja võitjana.

Kuid õige pea võivad Hezbollahile hakata kaela sadama probleemid. Sõda võis küll ajutiselt peaaegu kõik Liibanoni rühmitused Iisraeli vastu ühendada, kuid usulahkudevahelised pinged pulbitsevad ja intensiivistuvad. Paljud kristlased ja sunniidid süüdistavad katastroofis Hezbollahi; ja küllaltki paljud šiiidid tunnevad vimma kaaskodanike vastu, kes nad hülgasid. Hezbollah on püüdnud vältida Liibanonile iseloomulikke sektantliku identiteedi kammitsaid; nüüd võib tal minna raskemaks oma teistest eristuvat positsiooni säilitada. Iisraeli rünnakud olid ebaproportsionaalsed, kuid nad polnud täiesti valimatud. Ükskõik, mida tunnevad teised, šiiidid on kindlad, et sõda peeti just nende vastu. Kui ülejäänud riik seda ei tunnista ega paku šiiitidele hüvitust ja tunnustust, mida nad enda meelest väärivad, siis hakkavad nad oma kibedusest märku andma. Selleks pole palju vaja – piisab vägivaldsetest katsetest Hezbollahi desarmeerida või vaidlusest Liibanoni armee struktuuri ja mandaadi üle, erimeelsustest taastusfondide käsutamisel või eri poolte arveteõiendustest, et süttiks taas vastastikku hukatusliku konflikti süütenöör.

Hezbollahi juhid tunnevad, et sisepoliitikas tulevad nad toime vastastega, kes näitasid oma jõuetust Iisraeli kalletungi ees ning on ilmutanud kogu oma tegevuse vältel sektantlikku kitsarinnalisust. Kuid teine asi oleks taaselustunud keskvalitsus, mis suudaks riigi uuesti üles ehitada, ning tugevnenud Liibanoni sõjavägi, mis tagaks maa julgeoleku. Suurem rahvusvaheline tähelepanu tähendab ka jõulisemat rahvusvahelist sekkumist ja see võib kaasa tuua hulga probleeme, sh nõudmisi, et Hezbollah relvad loovutaks.

Tulevasi poliitilisi lõkse silmas pidades kiirustab Hezbollah oma sõjalise edu pealt dividende välja võtma. Aktsepteerinud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis teoreetiliselt ohustab tema staatust (sest näeb ette Liibanoni ja rahvusvaheliste jõudude paigutamist riigi lõunaosasse, riigi relvastusmonopoli ja embargot mitteriiklike organisatsioonide relvahangetele), muutis Hezbollah selle otsemaid sisutuks. Tal õnnestus panna Liibanoni valitsus lahti ütlema mis tahes kavatsusest liikumist desarmeerida ning ametlikult kinnitama “vastupanu” õiguspärasust. Nüüd tõttab ta saama ülesehitustööde kõige silmapaistvamaks – ja efektiivsemaks – teostajaks laastatud lõunas, jagades sularaha rahvahulkadele, kelle vajadused on suured ja kelle tänu võib kesta kaua. Tal on plaanis paigutada oma võitlejad taastatud majadesse ja relvad uutesse hoidlatesse. Ja pole üllatav, et viimaste teadete järgi ühineb islamiliikumisega järjest rohkem usklikke ja mitteusklikke šiiite.

5

Iisraeli jaoks on see sõda tähendanud jõhkrat ärkamist. Toimunut peetakse dramaatiliseks läbikukkumiseks ja sellele pakutakse mitmesuguseid seletusi. Iisraeli kommentaatorite meelest on süüdi küll liigne tuginemine õhujõududele, küll ebalus maavägede kasutamisel, küll ebapiisav luuretöö või pea- ja kaitseministri puuduv sõjakogemus. Mõned, keda on küll märksa vähem, seavad kahtluse alla säärase sõja mõttekuse ja leiavad, et kui selle eesmärgid olid üldse saavutatavad, siis pigem diplomaatiliste kui sõjaliste vahenditega. See polnud sugugi ammu, kui peaminister Ariel Sharon vaigistas Gazast tagasitõmbumisega rahvusvahelise kriitika, teenis riigile plusspunkte ja kaalus samasuguste sammude ettevõtmist Läänekaldal. Tänapäeval on iisraellastel raske niisuguseid mõtteid isegi hellitada. Ühepoolse väljatõmbumise idee, millest lähtudes rajati Kadina-partei ja Olmert võitis valimised, on nüüdseks jäänud minevikku. Sündmuste pöörakust jahmununa on iisraellased loobumas Läänekaldalt tagasitõmbumise mõttest; aga nad ei näe ka alternatiivi ega tea, mida edasi teha.

See ei ennusta midagi head. Sõja alustamise peamisi põhjusi – panna maksma oma heidutusjõud – on olnud üks sõja vaieldamatuid ohvreid. Hezbollah, Hamas, Iraan ja Süüria tunnevad kõik, et nende väljavaated on paranenud. Sõda kahjustas araabiamaailma silmis müüti Iisraeli võitmatusest. Praegusel hetkel oleks Iisraeli jaoks kõige ohtlikum see, kui teda ei võeta enam domineeriva, vaid ammendunud jõuna. Nüüd, kus Iisraeli juhid vaagivad uue vastasseisu kulusid ning vaiksema, diplomaatilise perioodi võimalusi, omistatakse sellele ohule suurt kaalu.

Neis oludes võib jääda peale tahtmine tõestada oma tugevust vastulöökide andmisega. Tõenäoliselt tekib selleks ka ohtralt võimalusi. Süüria ja Iraan võivad minna üle piiri. Iisrael võib üritada Hezbollahi kannatust proovile panna ning ei saa välistada Hezbollahi provokatsioone Lõuna-Liibanonis. Peaaegu kindel on, et üritatakse tappa Nasrallahi või Mashali. Igal juhul on tõenäoline, et Iisrael püüab vajutada tagasikerimisnuppu ning pidada maha niisugune lahing, mida ta algselt pidada soovis. Nii Iisraelile kui ka Hamasile ja Hezbollahile oleks kõige rängemaks löögiks see, kui neid allaandjateks peetaks. Konflikt ei käi enam mingi spetsiifilise eesmärgi saavutamise nimel – näiteks selleks, et vabastada mõni sõdur või hõivata teatud kindel maa-ala. Konflikt käib nüüd millegi käegakatsutamatu ja tõsisema nimel: et panna maksma oma heidutusvõime, määrata mängureeglid, näidata, kes on boss. Niisugused kokkupõrked võivad vaibuda ja mõneks ajaks isegi peatuda. Aga nad ei lõpe.

24. august 2006

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Robert Malley. The New Middle East. New York Review of Books, 53 kd, nr 14, 21. september 2006.

ROBERT MALLEY oli 1998–2001 president Clintoni eriabi Araabia-Iisraeli asjades ning USA Rahvusliku Julgeolekunõukogu büroo Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia asjade direktor. Praegu on ta Rahvusvahelises Kriisigrupis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika programmide direktor.

1Vt H.Agha, R. Malley, Hamas: ThePerils of Power. The New York Review, 09.03.2006.
Artikkel, Arhiiv, Aken

Iisraeli valik

26. oktoober 2023

uusveeb

Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 10–11

Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal. See ei surnud, vaid tapeti. Mahmud Abbasi kõigutas Palestiina omavalitsuse president ning alandas Iisraeli peaminister. Tema järglast ootab samasugune saatus. Iisrael irvitab oma Ameerika patrooni üle ning jätkab ebaseaduslike asunduste ehitamist, eirates küüniliselt “teekaarti”. Ameerika Ühendriikide presidendist on saanud kõhurääkija käpiknukk, kes haledalt etleb Iisraeli valitsuse salmi: “See kõik on Arafati süü.” Iisraellased ise ootavad süngelt järjekordset suitsiidipommi. Palestiina araablased, kes on surutud järjest kokkukuivavate bantustanide piiresse, hingitsevad Euroopa Liidu almuste varal. Viljaka Poolkuu laipu täiskülvatud maastikul võivad Ariel Sharon, Yasser Arafat ja käputäis terroriste end võitjateks kuulutada ja seda nad teevadki. Kas me oleme jõudnud tee lõppu? Mida teha?

20. sajandi alguses, Euroopa impeeriumide loojakul unistasid allutatud rahvad “rahvusriikide”, omaenda territooriumiga kodumaade tekkimisest, kus poolakad, tšehhid, serblased, armeenlased ja teised võiksid elada vabana, ise oma saatuse peremeestena. Kui Habsburgide ja Romanovite impeeriumid Esimese maailmasõja järel kokku varisesid, haarasid nende rahvaste juhid võimalusest kinni. Uusi riike kerkis nagu seeni pärast vihma; ning esimese asjana hakkasid nad andma eesõigusi oma rahvuslikule, “etnilisele” enamusele – mida määratleti keele, usu, põlisuse või kõigi kolme põhjal – ebamugavate kohalike vähemuste arvel, kellest said teise klassi kodanikud: alalised võõrelanikud omaenda kodus.

Kuid ühe natsionalistliku liikumise, sionismi ambitsioonid ei täitunud. Unistus juudi rahvuslikust kodumaast selle õiges asukohas keset vaakuvat Türgi impeeriumi pidi ootama Briti impeeriumi taandumiseni. Selleks läks vaja veel kolme aastakümmet ning Teist maailmasõda. Seetõttu asutati juudi rahvusriik endises Osmanite Palestiinas alles 1948. aastal. Kuid juudi riigi rajajaid mõjutasid samad mõisted ja kategooriad, mis nende sajandilõpu kaasaegseid Varssavis, Odessas või Bukarestis. Seega pole ime, et Iisraeli etnilis-religioossel enesemääratlusel ja “sisevõõramaalaste” diskrimineerimisel on olnud rohkem ühisjooni näiteks Habsburgide-järgse Rumeeniaga, kui kumbki osapool tunnistada tahaks.

Ühesõnaga Iisraeli probleem ei ole see, et ta on – nagu mõnikord väidetakse – Euroopa “enklaav” araabia maailmas, vaid hoopis see, et Iisrael on hiljatulija. Tüüpilise 19. sajandi lõpu separatistliku projekti on ta importinud maailma, mis on vahepeal edasi liikunud indiviidiõiguste, avatud piiride ja rahvusvahelise õiguse poole. Juba idee “juudi riigist” – riigist, kus juutidel ja judaismil on eksklusiivsed privileegid ja millest mittejuudi kodanikud on alatiseks välja arvatud, – kuulub ühte teise aega ja kohta. Ühesõnaga, Iisrael on anakronism.

Ent ühe olulise omaduse poolest erineb Iisrael siiski varasematest impeeriumide varemeile tekkinud ebakindlatest, alatises kaitsepositsioonis pisiriikidest: tegu on demokraatiaga. Siit ka tema praegune dilemma. Tänu 1967. aastal vallutatud maade okupeerimisele seisab tänane Iisrael silmitsi ebameeldivate valikutega. Ta võib lammutada neile territooriumidele rajatud asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, milles juudid moodustavad selge enamuse, ning jääda nõnda juudi riigiks ja demokraatiaks, ehkki konstitutsioonilise anomaaliana säiliks selles kogukond teise klassi araabia kodanikke.

Teisalt võib Iisrael jätkata “Samaaria”, “Juudamaa” ja Gaza okupeerimist ning siis moodustab nende araabia elanikkond – kui liita sellele praeguse Iisraeli araablased – hiljemalt viie kuni kaheksa aasta pärast kogu riigi demograafilise enamuse. Sel juhul saab Iisrael jääda kas juudi riigiks (kus elaks aina kasvav enamus kodanikuõigusteta mittejuute) või demokraatiaks, kuid pole loogiline, et ta jääks mõlemaks.

On ka võimalik, et Iisrael säilitab kontrolli okupeeritud territooriumide üle, kuid vabaneb valdavast enamikust araablastest – neid kas sunniviisiliselt pagendades või röövides nende maad ja elatusvahendid, nii et neile ei jää teist valikut kui minna eksiili. Sel moel võib Iisrael jääda niihästi juudi riigiks kui ka vähemalt formaalses mõttes demokraatiaks. Selle hinnaks oleks aga saamine esimeseks moodsaks demokraatiaks, mis riikliku projektina viib läbi täieulatuslikku etnilist puhastust, ning see mõistaks Iisraeli alatiseks lindpriiriigi, rahvusvahelise paaria staatusesse.

See, kes arvab, et mainitud kolmas võimalus oleks juudi riigi puhul iseäranis võimatu, ei ole pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, kuidas viimase veerandsajandi jooksul Läänekaldal hõivatakse araablaste maid ja rajatakse üha uusi asundusi, ega kuulanud Iisraeli parempoolseid kindraleid ja poliitikuid, kellest nii mõnedki on praegu valitsuses. Tänase Iisraeli poliitika keskmes on Likudi blokk. Selle üks olulisemaid jõudusid on kadunud Menachem Begini Heruti partei. Heruti eelkäijaks oli sõdadevahelisel ajal Vladimir Jabotinsky juhitud revisionistlike sionistide liikumine, mis oma kompromissitu ükskõiksusega juriidiliste ja territoriaalsete pisiasjade suhtes pälvis vasakpoolsematelt sionistidelt epiteedi “fašistlik”. Kui kuulata, kuidas Iisraeli asepeaminister Ehud Olmert uhkelt kuulutab, et tema riik ei välista Palestiina omavalitsuse valitud presidendi mõrvamist, siis on selge, et niisugune silt on praegu sobivam kui kunagi varem. Poliitilised mõrvad on fašistide meetod.

Iisraeli olukord ei ole veel laussünge, kuid kõigub lootusetuse äärel. Suitsiidipommid ei kukuta Iisraeli riiki kunagi ning teisi relvi palestiinlastel ei ole. Leidub ka araabia radikaale, kes ei puhka enne, kui viimnegi juut on aetud Vahemerre, aga nemad ei kujuta endast Iisraeli jaoks strateegilist ohtu ning Iisraeli sõjavägi teab seda. Märksa enam kui Hamasi ja al-Aqsa brigaadi kardavad mõistlikud iisraellased araabia enamuse hiilivat teket “Suur-Iisraelis” ning ennekõike omaenda ühiskonna poliitilise kultuuri ja kodanikumoraali murenemist. Silmapaistev leiboristlik poliitik Avraham Burg kirjutas hiljuti: “Pärast kahte tuhandet aastat võitlust ellujäämise nimel on tänaseks reaalsuseks see, et Iisraelist on saanud koloniaalriik, mida juhib korrumpeerunud klikk, kes põlastab ja tallab jalge alla seadust ning kodanikumoraali.”¹ Kui midagi olulist ei muutu, siis pole Iisrael poole aastakümne pärast enam ei juudi riik ega demokraatia.

Ja siin tuleb mängu USA. Ameerika välispoliitika jaoks on Iisraeli käitumine olnud hukatuslik. Jeruusalemm on Ameerika toetusel järjekindlalt ja jõhkralt irvitanud ÜRO resolutsioonide üle, mis on nõudnud tagasitõmbumist sõjas vallutatud ja okupeeritud maadelt. Iisrael on ainus teadaolev Lähis-Ida riik, millel on tõelised ja letaalsed massihävitusrelvad. Selle ees silma kinni pigistades on USA tegelikult õõnestanud omaenese üha meeleheitlikumaid jõupingutusi vältida niisuguste relvade sattumist teiste väikeste ja potentsiaalselt sõjakate riikide kätte. Washingtoni tingimusteta toetus Iisraelile, isegi (mahavaikitud) kahtluste kiuste, ongi peamine põhjus, miks ülejäänud maailm ei usu enam meie head tahet.

Võimulähedased tegelased on hakanud nüüd vaikselt möönma, et Ameerika kaalutlused Iraagi-vastasesse sõtta minekul ei olnud päris need, mis algul välja kuulutati.² Mitmete USA valitsusliikmete jaoks oli tähtsaimaks strateegiliseks kaalutluseks vajadus Lähis-Ida destabiliseerida ja Iisraelile soodsas suunas ümber kujundada. See lugu pole lõppenud. Praegu teevad ameeriklased sõjakat häält Süüria suunas, sest Iisraeli luure on kinnitanud, et Iraagi relvad toimetati sinna – ehkki selle väite toetuseks puuduvad vähimadki tõendid muudest allikatest. Süüria toetab Hesbollahi ja Islami Džihaadi – organisatsioone, mis on muidugi Iisraeli verivaenlased, kuid vaevalt kujutavad endast rahvusvahelist ohtu. Ometigi on Damaskus siiani andnud USA-le otsustava tähtsusega andmeid al-Qaida kohta. Süüria, nagu ka Iraan, kes on samuti üks Iisraeli ammuseid märklaudu ja keda me praegu endast ära tõukame, on USA-le kasulikum sõbrana kui vaenlasena. Millist sõda me peame?

16. septembril 2003. aastal pani USA veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis Iisraelil loobumist Yassir Arafati deporteerimise ähvardustest. Isegi Ameerika ametiisikud ise tunnistavad omavahel, et tegu oli mõistliku ja asjaliku resolutsiooniga ning et Iisraeli praeguse juhtkonna üha metsikumad avaldused on peamiseks takistuseks rahu teel, kuna aitavad kaasa Arafati positsiooni taastamisele araabia maailmas. Sellegipoolest blokeeris USA selle resolutsiooni, kõigutades nõnda põhjalikult meie usutavust ausa rahuvahendajana selles regioonis. Ameerika sõbrad ja liitlased üle maailma ei imesta enam niisuguste aktsioonide üle, kuid nad on sellegipoolest mures ja pettunud.

Iisraeli poliitikud on mitmeid aastaid omaenda raskuste tekkimisele aktiivselt kaasa aidanud; miks me jätkame nende abistamist ja tagantõhutamist? Minevikus on USA ettevaatlikult püüdnud Iisraelile survet avaldada, ähvardades iga-aastasest abipaketist kinni pidada need summad, mida Iisrael kasutab Läänekalda asunike subsideerimiseks. Kuid viimati, mil seda Clintoni valitsuse ajal üritati, hiilis Jeruusalemm sanktsioonidest kõrvale, maskeerides selle raha “julgeolekukuludeks”. Washington läks selle riukaga kaasa ning nelja aasta jooksul (1993–1997) eraldatud 10 miljardi dollari suurusest abist peeti kinni vähem kui 775 miljonit dollarit. Asundusteprogramm jätkus takistamatult. Nüüd me enam ei üritagi seda peatada.

Soovimatus tõtt rääkida ja tegutseda ei tee kellelegi head. See on moonutanud ka debatti Ameerikas endas. Selle asemel et otsekoheselt käsitleda Lähis-Ida olukorda, laimavad Ameerika poliitikud ja eksperdid Euroopa liitlasi, kui nood juhtuvad teistmoodi mõtlema, viivad Iisraeli kritiseerimise korral libedalt ja vastutustundetult jutu taastärkava antisemitismi peale ning noomivad karmilt iga Ameerika avaliku elu tegelast, kes püüab valitsevat konsensust murda.

Aga Lähis-Ida kriis ei kao kusagile. President Bush hoiab tõenäoliselt lähiaastal selleteemalistest heitlustest kõrvale; juunis “teekaardi” kohta tehtud avaldustest piisas Tony Blairi maharahustamiseks. Kuid varem või hiljem peab mõni Ameerika riigimees ütlema Iisraeli peaministrile tõtt ning leidma viisi, kuidas teda end kuulama panna. Iisraeli liberaalid ja mõõdukad palestiinlased on kaks aastakümmet teinud tänamatut tööd, rõhutades, et Iisraeli ainus lootus on lammutada peaaegu kõik asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, pälvimaks vastutasuks araabia maade tõelise tunnustuse neile piiridele ning stabiilse, terroristidevaba Palestiina riigi, mille garanteerijaks (ja talitsejaks) oleksid lääneriikide ja rahvusvahelised organisatsioonid. See on siiani konventsionaalne arusaam ning kunagi paistis see õiglase ja võimaliku lahendusena.

Aga ma kardan, et õige aeg selleks on mööda lastud. Praeguseks on sündinud juba liiga palju asundusi, liiga palju juudi asunikke ja liiga palju palestiinlasi ning nad elavad kõik kõrvuti, ehkki okastraadi ja passiseadustega eraldatult. Mida “teekaart” ka ütleks, on tõeliseks kaardiks see, mis maa peal paistab, ning see, nagu iisraellased ütlevad, peegeldab fakte. Pole ju võimatu, et üle veerand miljoni raskelt relvastatud ja subsideeritud juudi asuniku kunagi vabatahtlikult lahkuvad Palestiina araabia-poolelt; aga ükski mulle teadaolev inimene ei usu seda. Paljud neist asunikest pigem sureksid – ja tapaksid – kui koliksid minema. Viimane Iisraeli poliitik, kes riigi poliitika nimel juutide pihta tule avas, oli David Ben-Gurion, kes 1948. aastal desarmeeris jõuga Begini ebaseaduslikud Irguni väesalgad ning liitis need vastloodud Iisraeli kaitseväega. Ariel Sharon ei ole aga Ben-Gurion.³

Aeg on mõelda mõeldamatut. Lahendus kahe riigi kujul – Oslo protsessi ja praeguse “teekaardi” tuum – on arvatavasti juba hukule määratud. Me lükkame iga aastaga ainult edasi vältimatut ja üha raskemat valikut, mida on seni tunnistanud vaid äärmusvasak- ja -parempoolsed, kumbki omadel kaalutlustel. Lähiaastatel Lähis-Ida ees seisev tõeline valik tuleb langetada kas etniliselt puhastatud Suur-Iisraeli või juutide ja araablaste, iisraellaste ja palestiinlaste kaherahvuselise ühisriigi kasuks. Just sellisena näevad valikut karmi joone ajajad Sharoni valitsuses ning sellepärast nad valmistuvadki araablaste kõrvaldamiseks, pidades seda juudi riigi ellujäämise vältimatuks tingimuseks.

Aga mis siis, kui tänapäeva maailmas polegi kohta “juudi riigile”? Mis siis, kui kaherahvuseline lahendus pole üksnes üha tõenäosem, vaid tegelikkuses ka soovimisväärne tulemus? See polegi nii kummaline mõte. Enamik selle essee lugejaid elavad pluralistlikes riikides, mis on juba ammu muutunud paljurahvuselisteks ja mitmekultuurilisteks. Hoolimata Valery Giscard d’Estaingi unelmatest, on “kristlik Euroopa” surnud kirjatäht; tänapäeva Lääne tsivilisatsioon on mitmete värvide, religioonide ja keelte; kristlaste, juutide, moslemite, araablaste, indialaste ja paljude teiste põiming – nagu on kogenud igaüks, kes on Londonis, Pariisis või Genfis käinud.⁴

Ka Iisrael on mitmekultuuriline ühiskond, ehkki seda ametlikult ei tunnistata. Ta jääb aga demokraatlike riikide seas erandiks oma klammerdumisega etnilis-religioossete kriteeriumide külge, mille põhjal kodanikke määratletakse ja eelistatakse. Ta pole moodsate riikide seas erandlik mitte selle pärast – nagu väidavad mõned paranoilisemad Iisraeli toetajad –, et tegu oleks juudi riigiga, mille vastu on kõik ülejäänud; vaid selle pärast, et tegu on juudi riigiga, milles üks kogukond – juudid – on seatud teistest kõrgemale, ja seda ajastul, milles niisugusele riigile kohta ei ole.

Pikka aega oli Iisraelil juudi rahva silmis eriline tähendus. Pärast 1948. aastat võttis see riik vastu sadu tuhandeid abituid põgenikke, kel polnud minna kusagile mujale; ilma Iisraelita olnuks nende olukord äärmiselt sünge. Iisrael vajas juute ja juudid vajasid Iisraeli. Riigi sünnitingimused on seega sidunud Iisraeli identiteedi lahutamatult kokku Shoah’ga, Saksa projektiga Euroopa juutide hävitamiseks. Seetõttu jõuab igasugune Iisraeli-kriitika möödapääsmatult tagasi mälestuse juurde sellest projektist – ning Iisraeli apologeedid Ameerikas on häbitult varmad seda ära kasutama. Juudi riigi puudustest kõnelemine samastatakse vaenuga juutide vastu; isegi alternatiivsete Lähis-Ida konfiguratsioonide kujutlemist hinnatakse moraalselt võrdväärseks genotsiidiga.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel pakkus Iisraeli riigi olemasolu kindlustunnet ka neile miljonitele juutidele, kes Iisraelis ei elanud – nad võtsid seda kas kindlustuspoliisina antisemitismi võimaliku taassünni vastu või lihtsalt meeldetuletusena maailmale, et juudid tahavad ja suudavad vastu panna. Enne juudi riiki pidid juudi vähemused kristlikes ühiskondades ärevalt üle õla piiluma ning hoidma madalat profiili; pärast 1948. aastat võisid nad ajada selja sirgu. Kuid viimastel aastatel on olukord traagiliselt pöördunud.

Tänapäeval tunnevad mitte-Iisraeli juudid end taas kriitika ja rünnakute märklauana asjade eest, mida nemad teinud ei ole. Kuid sedapuhku hoiab neid oma tegudega pantvangis hoopis juudi ja mitte mõni kristlik riik. Diasporaa juudid ei saa mõjutada Iisraeli poliitikat, kuid neid kiputakse ikkagi sellega samastama – muide ka seetõttu, et Iisrael ise nii pealetükkivalt taotleb nende lojaalsust. End juudi riigiks nimetava riigi käitumine mõjutab seda, kuidas kõik ülejäänud vaatavad juutide peale. Euroopas ja mujal sagenenud rünnakud juutide vastu on eelkõige seletatavad (peamiselt noorte moslemite) valesti suunatud katsetega teha Iisraelile tagasi. Masendav tõde on see, et Iisraeli praegune käitumine ei ole halb üksnes Ameerikale, kuigi ta on ka seda. See pole isegi halb pelgalt Iisraelile endale, nagu paljud iisraellased vaikselt tunnistavad. Masendav tõde on see, et tänane Iisrael teeb halba juutidele.

Maailmas, kus rahvused ja rahvad üha enam segunevad ning omavahel omaenda äranägemise järgi abielluvad, kus kultuurilised ja riiklikud kommunikatsioonitõkked on varisemas, kus üha rohkem inimesi kannab korraga mitmeid isevalitud identiteete ning tunneb end ahistatuna, kui peab järgima ainult ühte neist, – niisuguses maailmas on Iisrael tõesti anakronism. Ja mitte lihtsalt anakronism, vaid talitlusraskustega anakronism. Tänapäeva avatud pluralistlike demokraatiate ning sõjakalt sallimatute, usust kannustatud etnoriikide “kultuurilises kokkupõrkes” riskib Iisrael jääda valele poolele.

Iisraeli muutmine juudi riigist kaherahvuseliseks riigiks ei oleks kerge, kuid mitte ka nii võimatu, nagu esialgu paistab: see protsess on de facto juba alanud. Nii juutidele kui araablastele põhjustaks see märksa vähem vapustusi, kui selle religioossed ja natsionalistlikud vastased väitma hakkavad. Igal juhul ei ole mulle teada ühtegi paremat ideed: see, kes siiralt usub, et praegu ehitatav ja suuri vaidlusi põhjustav elektrooniline tara lahendab probleemid, ei tea viimase viiekümne aasta ajaloost midagi. Mainitud “tara” – tegelikult küll kraavidest, taradest, anduritest, liivaribadest ja kohati kuni üheksa meetri kõrgusest müürist koosnev tsoon – võtab enda alla, killustab ja röövib araablaste põllumaad. See hävitaks nende külad, elatusallikad ning araabia-juudi ühiselu seni veel eksisteerivad riismed. Tara üks miil läheb maksma umbes miljon dollarit ning see ei too kummalegi poolele muud kui alandust ja ebamugavusi. Nagu Berliini müür näitab seegi rajatis, millisesse moraalsesse ja institutsionaalsesse pankrotti on jõudnud režiim, mida müür kaitsma peaks.

Kaherahvuseline riik Lähis-Idas vajaks Ameerika-poolset julget ja otsusekindlat eestvedamist. Niihästi juutide kui araablaste julgeoleku tagamiseks oleks tarvis rahvusvahelisi jõude – ehkki legitiimselt moodustatud kaherahvuselisel riigil oleks mitmesuguste äärmuslaste ohjeldamine omaenda piirides märksa kergem, võrreldes olukorraga, kus need imbuvad sisse väljastpoolt ning saavad mõlemal pool piiri toetust vihastelt ja kõrvaletõrjutud kogukondadelt.⁵ Lähis-Ida kaherahvuseline riik nõuaks uue poliitikute klassi teket nii juutide kui araablaste seas. Kogu see idee on mitte just paljulubav segu realismist ja utoopiast ning niisugusena pole see teab kui heaendeline lähtealus. Aga alternatiivid on palju-palju hullemad.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Tony Judt, Israel: The Alternative. The New York Review of Books 23.10.2003, lk 8–10.

TONY JUDT (sünd 1948 [–2010]) on New Yorgi ülikooli juures asuva Erich Maria Remarque’i Instituudi direktor ja Viini Inimteaduste Instituudi kirjavahetajaliige. Ta on uurinud peamiselt Teise maailmasõja aegset kollaboratsionismi ja vastupanuliikumist ning sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu. Raamat Past Imperfect: French Intellectuals 1944–1956 (1992, Ebatäiuslik minevik: prantsuse intellektuaalid 1944–1956) käsitleb prantsuse vasakintellektuaalide poliitilisi kõikumisi. Tulevikku vaatav A Grand Illusion? An Essay on Europe (1996, Suur illusioon? Essee Euroopast) on kirjutatud europessimistlikult positsioonilt. Tony Judti viimane raamat The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century (1998, Vastutuse koorem: Leon Blum, Albert Camus, Raymond Aron ja prantsuse 20. sajand) käsitleb pealkirjas mainitud kolme tegelast vastutustundlike intellektuaalide eeskujuna. Eesti keelde on temalt tõlgitud “Minevik on teine maa” (Akadeemia 1994, 8, 9), “Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal” (Vikerkaar 1995, 5/6) ning “Ameerika ja sõda” (Looming 2001, 12).

1Vt Burgi esseed “La revolution sioniste est morte“ (Le Monde, 11.09.2003). Burg on olnud Jewish Agency juht ja aastail 1999-2003 Iisraeli parlamendi spiiker ning on praegu parlamendi liige. Mainitud essee ilmus esmalt Iisraeli päevalehes Yediot Aharonot ja seda on hiljem veel mitmel pool publitseeritud, näiteks Forward’is (29.08.2003) ja Guardian’is (15.09.2003).

2 Vt intervjuud asekaitseminister Paul Wolfowitziga Vanity Fair’i 2003. aasta juulinumbris.

3 1979. aastal, pärast rahulepingut Anwar Sadatiga, käskisid peaminister Begin ja kaitseminister Sharon armeel sulgeda juudi asundused Egiptusele kuuluval territooriumil. Mõnede asunike vihasest vastupanust saadi jagu jõuga, kuid keegi ei saanud surma. Tollal aga seisis sõjavägi vastamisi kolme tuhande ja mitte veerand miljoni ekstremistiga, ning kõnealune maa oli Siinai kõrb ja mitte “piibli Samaaria ja Juudamaa”.

4Itaalia albaanlased, Prantsusmaa araablased ja neegrid, Inglismaa aasialased puutuvad endiselt kokku vaenulikkusega. Väike osa valijaist Prantsusmaal ja Belgias ning isegi Taanis ja Norras toetab parteisid, kellele vaenulikkus “immigratsiooni” vastu on mõnikord ainsaks platvormiks. Kuid võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on Euroopast saanud võrdsete kodanike mitmevärviline mosaiik ja niisugused on kindlasti ka tema tuleviku üldjooned.

5Burg märgib, et Iisraeli praegune poliitika on terroristide parim värbamisvahend: “Me ei hooli Palestiina näljaste ja alandatud laste saatusest – miks me siis üllatume, kui nood end meie restoranides õhku lasevad? Isegi kui me tapaksime tuhat terroristi päevas, ei muudaks see midagi.” Vt Burg, “Le revolution sioniste est morte”.
Luule, Arhiiv

*kõik asjad mis vanasti olid jt luuletusi

25. oktoober 2023

marika

***
kõik asjad mis vanasti olid
loomulik nuhtlus
on nüüd
ebaloomulik õnnistus
kärbsed
(veel on putukaid!)
külm ja lumerohke talv
lapsed
Y-kromosoom
üksindus
literaatide seltskonna
puudumine
see et elu
on nii lühike
võsa ja muda
(oo see jumalik
kõdupadrik!)
ja et igavikku
ei ole

***
küll aeg näitab
öeldakse
aga mida aeg
iial näidanud on?
pikki nõtkeid kirsspunaste
küüntega sõrmustatud sõrmi
töntse rasvast nõrguvaid
lühikesi sõrmi
väikesi tühja krabavaid
lapsesõrmi
rusikasse pigistatud
suuri mehesõrmi
ja lõpuks üht
igapidi täiesti
keskmist sõrme
seda on aeg küll näidanud
ma ei usu aega
võttis aega mis ta võttis
aga enam ei usu

***
macron oli
õnnistatud inimeste seas
kuulsad olid tema
vastupandamatud telefonikõned
mida jäid kuulama
isegi linnud ja loomad
juhtus nii et ta võttis
oma südameasjaks tuua putin
välja allilmast
nii helistaski ta hadesele
ja sai tänu oma imelisele
jutukeerutamisoskusele loa
päästa putini nägu
aga viimsel hetkel
kaotas macron usu
ja pöördus allilma uksel ümber
silmates vaid korraks
midagi mis õudsel moel
meenutas inimnägu
igaveseks vajumas varjudesse
telefon kukkus
macroni käest
ja ta läks kaeveldes
tagasi euroopasse
kus metsikud kollavestid
ta peagi lõhki kiskusid

***
hing kooritakse maha
jääb ainult liha
õrn puhas maitsev
ja tark
jeanned’arc-tark
tuleriittark
elutark
ihatark
hing nülitakse maha
ja liha pääseb välja
kõndima ja hingama
ja tahtma, tahtma!

***
ukraina ei ole venemaa
eesti ei ole venemaa
valgevene ei ole venemaa
kaukaasia ei ole venemaa
marimaa ei ole venemaa
komimaa ei ole venemaa
tatarstan ei ole venemaa
sahha ei ole venemaa
kalmõkkia ei ole venemaa
karjala ei ole venemaa
venemaa ise
ei ole venemaa
vähemasti
ei peaks tahtma
olla

***
valisin poole
valisin raevukalt poole
poolt valitaksegi raevukalt
tervikut
leebelt
tervikut ei valitagi
sest pole millegi vahel valida
tervik on paratamatu
ja vaba
pool on valitav
ja mittevaba
tervikut valida
saab ainult poolenisti
aga poole paratamatus
on ka ometi
tervenisti
ära kahetse
midagi

***
ma ei ole kunagi kurb
ütles väike my
ma olen kas rõõmus
või vihane
ja tõesti
taome selle kurbuse
rõõmsaks vihaks
ja anname valu
tagasi sellele
kes ta tõi
ja tegi
kremli kellad
löögu oma
viimast tundi

***
viimasel päeval tuleb kohtumõistmine
jah isegi kohut lõpuks mõistetakse
see on üle mõistuse
inimese jõud selleni ei küündi
aga jumalale ei ole miski võimatu
kõik meie kohtumõistmised
leiavad armu
kõik antakse andeks
võime võtta parukad peast
ja talaarid seljast
võime pillata selle väikese haamrikese
lõpuks higisest peost
see on üle mõistmise!
viimasel päeval
pannakse kohtumaja põlema
ja minnakse lauldes koju

***
teha veel üks kohv
kohv teispool kohve
ülikohv
kohv mida pole vaja
mõeldamatu kohv
kohv mis on liiast
liigkohv
jääkkohv
kohv väike k
iha kohvjekt
puhas kohvtsendents
post-kohv
lõpuaegade kohv
kohv to end all kohvs
kohverkohv ärasõidukohv
ärakeerukohv
pealekohv
kohv à venir
gelassenkohv
kofferance
mitte-kohv
ceci mille ma nüüd teen
n’est pas une kohv
ma ei tunne ta maitset
ma ei tunne ta lõhna
ma ei tunne ta mõju
aga ma kategooriliselt
imperatiivselt
pean ta tegema
ja jooma
ära lase seda tassi
must mööda minna
kuningas uba
mu must
saatus
Arhiiv, Podcast, Artikkel

Vikerkaare podcast 26: Sven Mikseriga loomingust ja poliitikast

19. oktoober 2023

uusveeb

Taskuvikerkaares räägime noorkirjanik ja veteranpoliitik Sven Mikseriga kirjandusest, kujunemisromaanist ja selle tehnikast. Aga jutt läheb ka Europarlamendi peale ning arutame sotside koha üle vastanduses liberalism/konservatism.

[powerpress]

Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
Arhiiv, Foorum

Endiselt liberalismi (ja konservatismi) vastu

18. oktoober 2023

marika

Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.^[1]

Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma peamisi poliitilisi vastandusi tänases Eestis. Teiseks, ning mida ma ehk ei rõhutanud piisavalt oma artiklis, tahan lisaks liberalismi-konservatismi vastanduse ebaadekvaatsusele toonitada ka liberalismi kui poliitilise ideoloogia, olgugi et amorfse ja mitmepalgelise, viletsust juhtiva ideaalina.

Nagu tõdesid kõik kolm Vikerkaare veergudel reageerinud autorit, on sõna „liberalism“ tähendusega Eestis keerulised lood. Tõsi, sotsioloogilised mõisted ja ideoloogiad muutuvad ajas täpselt samuti, nagu muutub ühiskond, mida nad üritavad kirjeldada ja muuta. Kui konservatismi on tihti määratletud muu poliitilise välja ja muutuste suhtes, ehkki see ei pea vältimatult nii olema, siis liberalism seevastu peaks alati olema määratletud iseseisvalt, sisuliselt. Ent ilmselgelt selle osas, milline see täpne sisu on, jagub arvamusi seinast seina. Ahto Lobjaka seisukoht, justkui oleks Eesti poliitiline väli kuidagi ebaküpsem või viletsam kui suurte Lääne-Euroopa riikide oma, tundub mulle selles mõttes märgist mööda, et ehkki Eesti poliitikas on määrav olnud, nagu ta märgib, eksistentsiaalne mõõde, valdavalt siis defineerituna läbi reaalse või kujuteldava Vene ohu, on ju siiski ka terve rida maailmavaatelisi küsimusi, kus vastasseisud jagunevad teisiti, olgu jutt automaksust, tulumaksust või perepoliitikast.

Eesti anomaalia

Kõige tõsisem argument õigustamaks liberaalsuse-konservatiivsuse telje kesksust on ühiskondlike vastuolude muutumine 21. sajandil, mis peaks nihutama poliitika keskme seniselt domineerivalt vasak-parem vastuolult kõrvale. Seda väitsid otse või kaude kõik, kes võtsid vaevaks minu artiklile reageerida. Mitmesugustes rahvusvahelistes võrdleva politoloogia uuringutes on kirjeldatud sellelaadset telge, võttes tavaliselt ühele poole märksõnadeks Green, Alternative, Libertarian (GAL) ja teisele poolele Traditional, Authoritarian, Nationalist (TAN). Tavaliselt on see aga kõigest üks mõõdik mitmete teiste seas ja jääb üldiselt tähtsuselt tagaplaanile, võrreldes klassikalise parem-vasak määratlusega.

Mõisted muutuvad ajas ja võivad eri keeleruumides ja riiklikes kontekstides tähendada väga erinevaid asju. GAL-TAN vastanduse mõlema pooluse nimetamine lihtsalt liberalismiks ja konservatismiks ning nendest poliitika peamise telje tegemine tundub mulle liiga vägivaldne nende mõistete ajaloo seisukohalt ja laiemalt poliitilise välja mõistmise seisukohalt.

Kaitstes oma 2017. aasta artiklit, väitis Martin Mölder, et kui ta oleks küsimused ka teisiti sõnastanud või sootuks teisi küsimusi esitanud, oleks küllap ikkagi sarnane tulemus saadud. Ometi võttis ta omaks, et tema 2017. aasta artikkel ei täitnud oma lubadust sisustada mõisted konservatiiv ja liberaal empiirilise küsitlusmaterjali põhjal, vaid jagas vastused konkreetsetele küsimustele lahtritesse „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ennekõike autori arusaamadest lähtuvalt. Tunnistades „liberalismi“ ja „konservatismi“ mõiste mitmetahulisust ning seda, et 2016. aastal ei tundunud need tõenäoliselt enamusele Eesti inimestele teineteisele vastanduvad, on ka selge, et küsimustiku kõige olulisem küsimus, kus paluti end sellisel skaalal määratleda, oli kasutuskõlbmatu. Et neist küsimustest oleks kasu olnud, tulnuks need terminid ehk ankeedis defineerida, nii nagu seda on tehtud võrdleva politoloogia uuringutes, millele Saarts, Mölder ja Ehala oma artiklites viitasid. Definitsioonide andmine oleks aga olnud vastu Mölderi üllale eesmärgile sisustada mõisted empiiriliselt. Kui selle uuringu eesmärk olnuks tõepoolest mõista, kuidas määratlevad Eesti inimesed mõisteid „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ning milliste konkreetsete positsioonide ja poliitikatega nad neid seovad, tulnuks ehk hoopis inimesi intervjueerida. Saame vaid spekuleerida, kuidas inimesed siis oleksid vastanud. Miskipärast ma kahtlustan, et seitse aastat tagasi ei oleks Eesti inimesed neid termineid näinud kui teineteisele vastanduvaid ideoloogiad.

Martin Ehala väitis oma vastuses, et sellise uuema eesti mõistekasutuse puhul polevat sugugi tegemist kohaliku anomaaliaga, vaid see olla Eestisse tulnud just nimelt Läänest. Paraku pole see faktiliselt tõsi. Nagu ma oma artiklis kirjutasin, on Prantsusmaal sõna „liberaal“ poliitilistes aruteludes jätkuvalt ennekõike seotud majanduspoliitilise ideoloogiaga, mida keegi enda kilbile tõsta ei taha, vaid mida kasutatakse ennekõike solvanguna. Samuti ei pruugita Prantsusmaal Front Nationali ja Rassemblement Nationali kohta väljendit „konservatiiv“, vaid ennekõike räägitakse neist kui äärmusparempoolsetest (extrême droite). Emmanuel Macroni La République en Marche’i võiks väljastpoolt kvalifitseerida liberaalseks kindlasti majanduspoliitilises ja kohati ka sotsiaalkultuurilises plaanis sarnaselt Reformierakonnaga, aga Prantsusmaal räägitakse Macronist ja tema liikumisest ennekõike ikkagi kui parempoolsest või kui tsentristlikust. Suurbritannias ja Saksamaal tähendab liberaalsus ennekõike parempoolset turukeskset ideoloogiat või laiemas plaanis tsentristlikku positsiooni konservatiivide ja sotsialistide-sotsiaaldemokraatide vahel.

Ei UKIP, RN ega AfD pole nihutanud kogu poliitikavälja mingiks üldiseks vastasseisuks liberaalide ja konservatiivide vahel. Nad on lisanud vasak-, parem-, liberaalsete ja roheliste poliitiliste jõudude väljale tugeva äärmusparempoolse variandi. Ei Suurbritannias, Prantsusmaal ega Saksamaal räägita poliitikast liberaalide ja konservatiivide vastuseisu paradigmas. Konservatiivid on ikka omal kohal, neile on lisandunud äärmusparempoolsed jõud. Suurbritannias ja Saksamaal on liberaalid väiksem tsentristlik poliitiline jõud ning Prantsusmaal jätkuvalt ennekõike sõimusõna, mida ükski poliitiline jõud omaks ei võta. Kõik see ei tähenda, et nendes ühiskondades ei oleks vaidlusi seksuaal- ja rassistatud vähemuste ühiskondliku positsiooni üle. Septembri alguse suursündmus Prantsusmaal on Macroni valitsuse poolt koolides mosleminaiste avarate kleitide, abaya’de keelamine lähtuvalt Prantsusmaale omasest äärmiselt rangest arusaamast selle kohta, mida tähendab riigiasutuste, sh koolide, ilmalikkus (laïcité). Sellele meetmele seisid vastu ennekõike vasakpoolsed erakonnad, kuid ka poliitika vasakul serval leiab n-ö „vabariiklikke“ poliitikuid, kes toetavad väga karme piiranguid ususümbolitele avalikus ruumis. Ei äärmusparempoolsed ega klassikalised konservatiivsed jõud polnud selles küsimuses ühte meelt. Le Pen on seda meedet juba aastaid nõudnud, kuid paljud tema parteikaaslased sooviksid religioonile vähem piiranguid. Kus on siin liberaalide ja konservatiivide vastasseis?

Uus pealetungiv arusaam Eesti poliitikast, kus justkui seisaksid vastamisi liberaalne ja konservatiivne blokk, ei ole mingilgi määral uus üldlevinud Euroopa standard. Isegi n-ö „kultuurisõjad“ ei ole saanud suurtes Lääne-Euroopa riikides mingiks üheselt ühiskonda liberaalideks ja konservatiivideks jaotavaks jõuks.

Ainsad lääneriigid, kus tõesti leiab poliitvälja, millel põhilisteks rivaalideks võiks pidada konservatiive ja liberaale, on klassikaliselt USA ja mingil määral ka Poola. Nagu öeldud, pruugitakse aga USA-s sõna „liberaal“ väga erinevalt Euroopast. Kes käis suvel Oppenheimeri-
filmi vaatamas, märkas ehk, kuidas mccarthyistlikul kohtuistungil soovitas Oppenheimeri advokaat süüdistataval füüsikul öelda enesekaitseks, et ta on „väga liberaalne“, üritades sellega leida eufemistlikku väljendit kommunistile. Säärane Ameerika argipruuk, kus liberaal on enam-vähem sünonüümne vasakpoolsega, ei ühti laiema poliitfilosoofia või poliitiliste ideede ajalooga ega ka selle sõna kasutusega Euroopas või Suurbritannias. Küll aga võib näha midagi sarnast uuemas Eesti arusaamas, kus pruugitakse väljendeid nagu „liberaalstalinist“ või tõlgitakse „illiberal left“ „vasakliberaaliks“. See ongi see, mis on põhjustanud nii palju segadust Reformierakonna moodi neo- ja klassikaliste liberaalide seas.

Globaliseerumise vastuolud ja poliitika

Ehkki Eesti verivärske sõnakasutus on Euroopas anomaalne, võib ehk öelda, et ühiskond ja majandus on muutunud ja uuem kasutus lihtsalt haakub paremini uute oludega. Nii Tõnis Saarts, Martin Mölder, Ahto Lobjakas kui ka Martin Ehala kirjutasid, kuidas ühiskondlikud vastuolud on muutunud viisil, mis muudab 20. sajandil domineerinud vasak-parem jaotuse vähem relevantseks. Skaala kommunist-sotsialist-tsentrist-liberaal-konservatiiv oli domineeriv 20. sajandi Lääne tööstusühiskondades, kuna ühtis toonase kapitali-töö konfliktiga kasumi jagamise üle. Karl Polanyilt üle võetud jaotuse järgi räägivad majandusajaloolased sellest perioodist kui kinnistatud liberalismi (embedded liberalism) perioodist, st avatud maailmamajandus, mis selles mudelis võtab liberalismi koha, oli, vähemalt Läänes, allutatud siseriiklikule kapitali-töö vahelisele võimuvõitlusele heaoluriigi raamistikus.^[2] Eesti oli aga sel perioodil osa Nõukogude Liidust ning Eestis polnud seega kapitalismi tuumkonflikt kunagi sellisel kujul institutsionaliseeritud. Eesti liitus iseseisva riigina maailmamajandusega 1990ndate alul, kui rahvusvahelised kapitalivood olid liberaliseeritud, neoliberalism võiduteel, heaoluriigid kohitsuskuuril, ametiühingud lammutamisel ning tootmine kolimas mööda hargmaiseid tarneahelaid ümber odavama tööjõuga riikidesse.

Me peame seda muutust silmas pidama, nagu Tõnis Saarts õigesti osutab. Seda enam, et tõenäoliselt oleme nüüd ka väljumas sellestsamast neoliberalismi ja globaliseerumise tsüklist, teadmata veel, kuhu me teel oleme. Saartsi väljakäidud jaotus „globaliseerumise võitjate ja kaotajate“ või „rahvusliku avatuse-suletuse“ vahel aga ei haaku minu arust Eesti oludega samamoodi kui Lääne-Euroopas või kohaldub Eesti ajalooga vaid osaliselt. Mulle ei ole päris selge, kuidas eristada Eestis üleminekuperioodi võitjaid-
kaotajaid globaliseerumise võitjatest-kaotajatest. Eestis ei lammutatud heaoluriiki ega siseriikliku kapitali-töö suhet kapitali kasuks, nagu seda tehti toonastes OECD riikides, vaid asendati kogu Nõukogude majanduskord väga liberaalse kapitalistliku korraga. Kui mitmesuguste materiaalsete näitajate põhjal oli 1990ndatel Eestis nagu ka mujal Ida-Euroopas elu viletsam kui hilisel sotsialismiperioodil, siis aastatuhande vahetusest alates on ka kõige viletsamal järjel inimeste materiaalne eluolu Eestis paranenud. See on suur erinevus Lääne-Euroopa, USA ja teiste „arenenud tööstusriikidega“ võrreldes, kus globaliseerumise ja neoliberaalse riigireformi tulemusel on madalamate keskklasside sissetulek ja materiaalne heaolu 1980ndatest saati kas stagneerunud või lausa langenud. Tänu kõrgelt haritud, ent vähema palgaga leppivale tööjõule kohe Euroopa külje all (kuni 2004) või Euroopa liidu sees (alates 2004) on Baltikum ja Višegradi riigid laias plaanis globaliseerumise võitjad. Need tehased, mis Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal suleti, avati tihti Poolas, Slovakkias ja Eestis. Tõsi, viimasel ajal on ka Eesti tööjõud tihti liiga kalliks osutunud, kuid laias plaanis on Eesti nagu ka Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari Lääne-Euroopa tööstuse allhankeriik ning on seega globaliseerumisest vähemalt majanduslikult võitnud.

Võib mõelda, et maapiirkondade inimesed, pensionärid ja sundüürnikud on globaliseerumise kaotajad, samamoodi nagu nad olid ülemineku ja erastamise kaotajad. Ometi on tegemist justkui teistsuguse protsessiga. Näiteks, kas kalevipojad on globaliseerumise võitjad või kaotajad? Soomes töötavate vanemate lapsed Eestis on pigem kaotajad, aga kas vanemad, kes ohverdasid perega aja veetmise välismaal töötamisele, et perele materiaalselt paremat elu lubada, on kaotajad või võitjad? Nagu mitmed küsitlused on näidanud, ei toeta Eestis EKRE-t mitte niivõrd absoluutsed kaotajad, kelle häälekandja on siirdeperioodist saati olnud ennekõike Keskerakond, vaid n-ö suhtelised kaotajad: kõrgemas keskeas mehed, kes tunnevad, et ei ohustata mitte niivõrd nende materiaalset, kuivõrd sümboolset võimupositsiooni.

Liberalismi vastu

Liberalism-konservatism pole mitte lihtsalt vilets vastandus kogu poliitvälja analüüsimiseks, vaid liberalism on endiselt ka vilets ideoloogiline raam, mille taha koondumisest peaksid sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed hoiduma. Eestis on hetkel oht, et sotsiaalsest õiglusest või ühiskonna nõrgemate liikmete kaitsmisest huvitatud noored hakkavad end liberaalideks tembeldama. Olen kuulnud, et paljud noored, kes liituvad sotsidega, ei nimeta end mitte niivõrd sotsiaaldemokraatideks kui sotsiaalliberaalideks.

Ei tasu lasta end ninapidi vedada. Hoolimata sellest, et Reformierakond ja teised nende taolised võivad ehk olla seksuaal- ja rahvusvähemuste suhtes sallivamad kui konservatiivid, on nad jätkuvalt liberaalid selle sõna Euroopa-pärases tähenduses. Nad soovivad rohkem vabadust turgudele ja piiranguid demokraatiale, et turud saaksid oma tööd teha. Meie praegune valitsus tahab majanduslanguse tingimustes riigikulusid kärpida ja on lubanud järgnevate eelarvetsüklite ajal teha kõrgemale keskklassile ja rikastele maksukingi, alandades nende tulumaksu, mille laseb vaestel kinni maksta tarbimismaksude kaudu. See on silmakirjalik, ropp ja viletsamal järjel Eesti inimesi narriv. Kurb on see, et noored Eesti kultuuriinimesed, kes sooviksid aidata viletsamal järjel inimesi paremale järjele, kiidavad nüüd sellisele klassivaenulikule poliitikale kaasa.

Ja seda me täpsemalt Eestis saame, kui taandame poliitvälja liberaalideks ja konservatiivideks. Sotsiaalse õigluse küsimusi ei saa loovutada liberaalidele, sest nad jätavad neist alles kõigest tühjaks õõnestatud versiooni. Võib-olla on lootust, nagu Tõnis Saarts osutab, et EKRE ja Isamaa asuvad oma Poola ja Ungari eeskujude järgi või ka Keskerakonna utsitusel ajama ühiskonna vaesemat osa soosivat poliitikat. Praegu aga seda kuskilt veel ei paista. Eesti vasakpoolsed jõud peaksid end distantseerima liberalismi nimetajast ja Reformierakonna vaestevaenulikust poliitikast, kui nad soovivad sellele segmendile valijatest mingit valikut pakkuda.

Liberalismi kui laiaulatusliku raami häda on ikkagi see – ning ma üritan siin mõelda tõesti võimalikult paljudest poliitilistest ja akadeemilistest liberalismidest –, mis oli tema hädaks klassikalise liberalismi kuldajal 20. sajandi alguses: ta lähtub sotsiaalsest ontoloogiast, kus inimesi nähakse sõltumatute indiviididena, kes tegutsevad ühiskonnas, kus puuduvad klassid ja sotsiaalsed jõud. See on valimistel põhineva põhiseadusliku demokraatia jaoks tarvilik fiktsioon ning mingil moel ka ideaal, millele alt üles vaadata, aga see ei ole kunagi olnud empiiriliselt pädev kirjeldus päriselt eksisteerivate ühiskondade toimimisest. Me ei ole aatomid ega üksikud saared. Üle saja aasta sotsioloogilisi uurimusi on meile kenasti näidanud, kuidas meie käekäik on mõjutatud meie sünnist, millistel tingimustel saab toimuda milline sotsiaalne mobiilsus, kuidas ühiskond, meedia ja tehnika meie justkui iseseisvat iseloomu seadistavad.

Tõsi, rahvusvahelistunud tootmine ja vara akumuleerumine nagu ka kliimamuutus nõuavad suurema haardega mudeleid kui 20. sajandilt päritud vasak-parem vastandus. Näiteks, kuidas mõelda vasak-parem jaotuse skaalal süsinikuheitmete õiglasest jaotusest riigiti ja riikide üleselt? Selget vastust pole, sest see sõltub ennekõike sellest, kuidas me määratleme, millised on pädevad poliitilised kehad, milles otsuseid langetada.

Küsimus sellest, kus jookseb siin mõisteline ja praktiline piir eri ideoloogiliste positsioonide vahel, on täpsemates detailides. Globaliseerumise võitjad, üldiselt arenenud riikide linnadesse koondunud valgekraed, kes laias plaanis tegelevad rahvusvaheliste tarneahelate intellektuaalse omandiga seotud tööga, kipuvad toetama igas mõttes liberaalseid erakondi, st selliseid, kes langetavad rikaste maksukoormat ja soovivad rassistatud ja seksuaalvähemuste diskrimineerimise piiramist, à la Reformierakond, Eesti 200, Kodanike Platvorm Poolas või La République en Marche (LREM) Prantsusmaal. Need jõud on üldiselt vähem kriitilised migratsiooni suhtes, ent ometi ei toeta ka nemad piiranguteta migratsiooni. Siin on üks kaasaegsete liberaalide peamisi vasturääkivusi või silmakirjalikkuse kohti: migratsioonivastastele seistakse jõuliselt vastu, kuid tegelikult piirideta maailma, mis tõesti aitaks rahvusvahelist ebavõrdsust taandada, ometi ei soovita.^[3] Selline positsioon võiks üldiselt muidu justkui ühilduda põhimõttekindla liberalismi ja libertaarsusega. Ka sotsialistid või sotsiaaldemokraadid pole selles mõttes tõelised kosmopoliidid. Sotsialistide ja kommunistide jaoks asendus maailmarevolutsioon sada aastat tagasi sotsialismiga ühes riigis. Ning kui mõelda sotsiaaldemokraatiast kui sõjajärgse Lääne heaoluriikide kuldse kolmekümne aasta tuumikideoloogiast, siis ka see oli algusest peale šovinistlik tähenduses, et soosis alati kodumaist heaolu üleilmse heaolu ees. Heaoluriigi kuldaeg ning kõige madalamad riigisisesed sissetuleku ja vara ebavõrdsuse näitajad lääneriikide ajaloos langesid samas kokku kõige kõrgemate riikidevahelise ebavõrdsuse näitajatega.^[4]

Eesti vasakpoolsed ehk poliitiliselt ennekõike sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond peaksid saja küünega kinni hoidma oma vasakpoolsest positsioonist, et neid ei imetaks mingisse üldisse liberalismi-konservatismi vastasseisu, kus poliitikate distributiivne aspekt tundub teisejärguline. Liberalism tähendab vastuoludest puhtaks pestud sotsiaalset õiglust. See on Barbie-filmi feminism. Sellest tasub hoiduda.

^[1] M. Ehala, Kes karjub „Maha liberalism!“. Postimees, 03.09.2023. R. Kõuts-Klemm, Liberalismi-konservatiivsuse vastandus arvamusajakirjanduse sisus. Sirp, 25.08.2023.

^[2] K. Polanyi, The Great Transformation [1944]. Boston, 2001; J. G. Ruggie, International Regimes, Transactions, and Change: Embedded Liberalism in the Postwar Economic Order. International Organization, 1982, kd 36, nr 2.

^[3] Vt nt poleemikat, mis on tõusnud majandusteadlase Branko Milanovići ettepanekutest taandada rahvusvahelist ebavõrdsust uue üleilmse gastarbeiterluse kaudu: A. A. Abrahamian, An Economist’s Case for Open Borders. Dissent, talv 2017.

^[4]⁴ Sellest ajaloost vt S. Moyn, Not Enough: Human Rights in an Unequal World. Cambridge, 2018.
Arhiiv, Foorum

Eesti „liberalismist“

18. oktoober 2023

marika

Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on analyysi kontseptsioon, seda kaugemal on analyys selle mõistmisest, mis Eestis tegelikult toimub.

Eesti poliitika on alates iseseisvuse saamisest 1991. aastal olnud eksistentsiaalne. Seda selles mõttes, et see on toimunud eksistentsi kindlustamise imperatiivi tähe all. Laias laastus oli esimene kymnend, 1990. aastad, eksistentsiaalne inertsist. Teise kymnendi muutis eksistentsiaalseks Reformierakond, kes tegi Venemaa-ohuga manipuleerimisest professionaalse poliitilise kunsti. Kolmandat kymnendit määratleb nyyd hirmutamine kahe kolumatsiga korraga: Venemaale on lisandunud Euroopa allakäik.

Sellel maastikul pole praktiliselt midagi, mis oleks seletatav traditsiooniliste ideoloogia-kategooriatega. Viimase kolmekymne aasta poliitilise dynaamika analyysimiseks Eestis võiksid kolm juhtivat erakonda siin samahästi kanda nimesid „valge“, „roheline“ ja „sinine“. Määrav on toores võimumehaanika. Riik ja selle suveräänsus on etteantud suurusteks, nagu ka Lääne liitlaste poolt seatud elementaarne tingimuslikkus. Riigi sees kujutab võim endast ressursi mobiliseerimise kysimust. Ressurssi kujutab endast omakorda kõik: võim ise, ametikohad, raha, teadus jne. Võim mitte ainult ei korrumpeeru, vaid korrumpeerib. Tegemist on klassikalise 20. sajandi võrrandiga, mis peaaegu hävitas klassikalise ideoloogiapoliiitika Läänes. Mobilisatsioon on kahe kyljega mynt: yhelt poolt on see tehnoloogia kysimus, ydini ratsionaalne. Teiselt poolt on tegemist emotsiooni, isegi instinkti kysimusega – millegi ydini irratsionaalsega.

Muidugi pole Eesti poliitiline predikament maailmas eriline ega ainulaadne. Identarism on yleilmastumise tingimustes saanud yleyldiseks. Probleemi vorm on globaalne ja selleks on riik. Riigi suveräänsus on absoluutne, eksistentsi garanteerib kontroll riigi yle, riigiressursi jagamine omakorda tähendab konkurendi, võimaliku vaenlase toitmist. Loodud on kõik tingimused selleks, et iga riigi piires võideldaks seni, kuni peale jääb yks (rahvus või hõim). Piirideta laenatav samas on kogu probleemi lahendamiseks aktuaalne tehnoloogia, alates kommunikatsioonivahenditest ja lõpetades relvadega. Kusjuures, mida vaesem on yhiskond, seda vähem on tänase tehnoloogia tingimustes tegemist klassivõitlusega.

Heaks näiteks on Afganistan. Poliitika klassikalises mõttes saab seal toimuda vaid iga rahvuse või hõimu sees, selle konsolideerimiseks. Kes selles on liberaal, konservatiiv või sotsialist, on muidugi pigem groteski kysimus. Rahvuste ja hõimude vaheliseks loomuseisundiks on sõda (mis haarab ka rahu kui sõja puudumise). Eestis rahvustevaheline konkurents riigi pärast praktikas puudub, kuid kysimus, miks meiegi poliitika on identaarne, vaevalt kellelegi peamurdmist valmistab. Lyhike vastus on: nõukogude võimu tõttu, mis röövis riigilt võimaluse käia koos Lääne-Euroopaga probleemi maandamise (kuid mitte kaotamise) väga kitsast teed. Hirmude manageerimine käib uutele riikidele yle jõu.

Teatud mõttes kujutab tänane Eesti endast nõukogude rahvuspoliitika poolt yleskeeratud mehhanismi, mille peatamine käiks tänastele poliitikutele yle jõu ka siis, kui nad seda sooviksid. Tulemusena on kõik Eesti erakonnad Lääne mõistes marurahvuslased, identiteedikaitsjad. Tegelik poliitiline võitlus käib seetõttu väga kitsal pinnal – nagu Lenini ajal bolševike ja menševike vahel. „Liberalism“ ja „konservatism“ pole enamat siltidest. Eesti-siseselt on siltide funktsioon illustratiivne, klassikaliste yhiskondade jagunemise jämedakoeliseks osutamiseks ja matkimiseks. „Konservatiividel“ pole Eestis samas definitsiooni kohaselt konserveerida midagi peale nõukogude-järgse status quo. Tõsi, EKRE on seda „konservatismi“ radikaliseerinud, tungides siin-seal tagasi läbi 1989.–1991. aasta membraanigi, olles nostalgias ära tundnud poliitilise mobilisatsiooni vägeva kiirendi. Midagi enamat kui katsed nostalgiat ekspluateerida pole ka „konservatiivide“ maadejagamised, mis ulatuvad tagasi 1930. aastatesse.

See ei tähenda, et Eesti „liberaalid“ oleksid kuidagi maailmale avatumad. On väheusutav, et mõnel lääneriigil olnuks viimase poole sajandi jooksul riigijuht, kes pärast Aafrika riigi suursaadikutelt volikirjade vastuvõtmist laulab omade vahel „King of the Bongot“. Ka gay rights pole suurema osa Eesti liberaalide jaoks enamat totemistlikust positsioneerimisest – kasvõi ainult seetõttu, et neil puudub reaalne kokkupuude gay-kogukonnaga väljaspool Netflixi ja (võibolla) iga-aastast Pride-paraadi. Sama totemism toimib pagulaste puhul (enne ukrainlasi muidugi, kes sõdivad Venemaaga ja see on teine asi). Mõte EL-i nõutust suurema arvu syyrlaste riiki laskmisest – või lausa syyrlaste oma koju võtmisest – täitis ka „liberaalidest“ poliitikud halvasti varjatud õudusega. Kusjuures poliitikud on meil rikkad. Kõige märgilisemaks siiski on suhtumine venelastesse (kodanikesse ja muiduelanikesse). Venekeelne haridus, venekeelsed tänavanimed jms kujutab endast valimistehnoloogilist dynamiiti, mis Eesti poliitikat lakkamatult ja peatumatult tribaliseerib. „Liberaalidel“ ja nende valijatelgi puudub sisuline kontakt mitte yksnes Lääne poliitika tegelikkuse, vaid ka selle väärtustega. Nagu osutatud, on tegu ajalooliselt paratamatusega, kuna Eesti yhiskonnal puudub vastav kogemus. Kandev osa Eesti „liberaalsest“ poliitilisest retoorikast seisneb samas arusaamas, et ajalugu ei tähenda midagi. Koos oma riigiga olla meil automaatselt iga teise riigiga samaväärne demokraatia, parlamentarism, ajakirjandus, väärtused. Kui miski annab ära „liberalismi“ kahepalgelise olemuse, siis just see. Nii saab „liberaal“ legitimeerida kõike, seni kuni Eestil on parlament ja valimised (ja eriolukorras hiljemgi). Tema võim rajaneb marurahvuslusele inimliku näo andmisel, mis tagab Lääne poliitilise ja majandusliku toe jätkumise. Milline on kohaliku debati sisu, mida valitakse valimistel, on samas täiesti teine asi. Selline seesmise-välimise kahekeelsus on Eesti (ja paljude teiste Ida-Euroopa riikide) poliitika olemuslikke eripärasid.

Kysimus „sotsialismist“ peaks Eestis kui vaeses yhiskonnas olema loomulik, aga ei saa meile kõigile instinktiivselt mõistetavatel ajaloolistel põhjustel tõusta. Lisaks on probleemi oluliseks tuimestajaks kaasaegne rahandussektor. Välispidise ordoliberaalsusega on Reformierakond stabiliseerinud nii riiki kui oma võimu, kuid yhtlasi loonud, eriti eurotsooni liikmelisuse toel, tingimused sisemise krediidikulukuse määra selliseks langemiseks, et enda laenamine keskklassi (ykskõik kui madalasse) on praktiliselt kõigi käeulatuses. See on konstruktsioon, mida EKRE yritab nyyd (Isamaa oportunistliku abiga) destabiliseerida, kaugemaks eesmärgiks mingi Lukašenka stiilis režiim, mille garandiks oleks Venemaa. Teist valikut peale polarisatsiooni USA-Venemaa pole RE poliitika Eestile ka jätnud, võõrandades aastakymneid Eestit sihikindlalt nii Lääne-Euroopast kui Soomest.

Kohaliku iseloomuga poliitilise analyysi kõige huvitavamaks objektiks hetkel peaks olema Keskerakond, kelle valijaskond on kõigist teistest vaesem (sissetuleku hierarhia jookseb meil: eesti mees, eesti naine, venekeelne mees, venekeelne naine). Kuid Keskerakonna kese on seatud kahe etnilise kogukonna vahele, mis täna osutub poliitiliselt elamiskõlbmatuks pinnaks. Kui kaob KE aastakymnetepikkune roll venekeelsete poliitikute rahvusriiki sotsialiseerijana, siis muutuvad sellevõrra akadeemilisemaks ka klassikalised kysimused konservatismist, liberalismist ja sotsialismist – ja atavistlikumaks perspektiivid.
Foorum, Arhiiv

Alusetute väidete vastu

18. oktoober 2023

marika

Oma ülevaates sellest, kuidas mõisted „liberaalne“ ja „konservatiivne“ on Eesti poliitilisel maastikul arenenud ja kanda kinnitanud, pöörab Gustav Kalm omajagu tähelepanu ühele minu poolt läbi viidud analüüsile. Kahjuks teeb ta seda viisil, mis ei jäta lugejale terviklikku või tõest pilti selle analüüsi sisust. Siinkohal ma ennekõike soovitaksin igal huvilisel muidugi kõnealust kirjatööd ise lugeda – see on leitav ajakirja Akadeemia veergudelt (2017, nr 6).^[1] Teen aga järgnevalt selle asjassepuutuvatest osadest lühikese kokkuvõtte, et lugeja saaks paremini aru, mida ja kuidas see analüüs päriselt puudutas.

Kõnealuse analüüsi üks eesmärkidest oli uurida, kuidas Eesti valijad ennast sellistes terminites nagu „liberaalne“ ja „konservatiivne“ määratlevad ning millised on need konkreetsed hoiakud, mis eristavad ennast liberaalina määratlenud inimesi konservatiivina määratlenud inimestest. Esmalt tasub muidugi ära märkida, et liberaalne-konservatiivne ideoloogiline mõõde ei ole politoloogias midagi vastuolulist või ebatavalist. Selliste nimetustega parteiperekondi on uuritud juba väga kaua ning näiteks ka kõige tuntum ja laialdaselt kasutatud erakondade ideoloogiliste positsioonide andmestik – Chapel Hill Expert Survey – on juba aastakümneid määratlenud erakondade, sealhulgas ka Eesti erakondade asukohti sellisel liberaalne-konservatiivne mõõtmel (küll natuke teise nimega – nad nimetavad seda GAL (green, alternative, libertarian) – TAN (traditional, authoritarian, nationalist) mõõtmeks).

Minu analüüs põhines kahel Eesti valijate hulgas 2016. ja 2017. aastal Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitlusel, mille oli tellinud Ühiskonnauuringute instituut. Kui Eesti valijate käest kuus-seitse aastat tagasi küsiti, kuidas nad ennast paigutavad skaalal, mille ühes otsas on liberaalne ja teises konservatiivne maailmavaade, siis natuke vähem kui viiendik pani ennast selle skaala liberaalsesse ossa, umbes üks viiendik konservatiivsesse ossa ja natuke enam kui 40% selle skaala keskossa. Lisaks oli umbes 20% selliseid vastajaid, kes ütlesid, et nad ei oska ennast nendes terminites määratleda. Kusjuures vasak-parem skaalal olid need üldised jaotused väga sarnased. Taoliste küsimuste puhul on vägagi tavapärane see, et inimesed enamasti paigutavad ennast kuhugi skaala keskele ning et on märkimisväärne osa inimesi, kes ennast paigutada ei oska. Siin ei ole Eesti juhtum kuidagi eriline.

Loomulikult võiks siinkohal küsida, nagu seda Kalm oma kirjutises ka teeb, et kas liberaalne ja konservatiivne ikka on ühe ideoloogilise mõõtme kaks vastanduvat otspunkti. Nendel mõistetel on keeruline ajalugu ja muutuv sisu ning nende tähendus tõepoolest varieerub riigiti ja piirkonniti ning lähtuvalt ka sellest, kas me räägime majandusest või ühiskonnast (ei vastanda neid siin). Kuid see on empiiriline küsimus, mille vastusest sai aimu ka minu analüüsi järgmistes osades.

Kõnealustes küsitlustes küsiti Eesti valijatelt lisaks ka nende hoiakuid kümnetel palju konkreetsematel majanduslikel, ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Oma artiklis uurisin 47 sellist küsimust ning igal puhul sai vaadatud, kas ennast liberaalselt määratlenud inimesed eristusid oma vastustes kuidagi ennast konservatiivselt määratlenud inimestest (erinevused või nende puudumine liberaalide ja konservatiivide vahel nendes küsimustes olid välja toodud artikli lisas). Kui teame, kuidas erinevad ennast konservatiivina määratlevad valijad ennast liberaalina määratlevatest valijatest, siis teame ka natuke paremini, mida kujutavad endast mõisted „konservatiiv“ ja „liberaal“ Eesti valijaskonnas.

Kõikidest uuritud küsimustest tõin esile 10 küsimust, kus erinevus vastustes liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas. Teiste küsimuste puhul sellist erinevust ei olnud. Näiteks mis puudutab näokatte kandmise keeldu, siis konservatiivsed valijad soosisid seda selgelt enam kui liberaalsed valijad. Kusjuures kõikide selliste küsimuste puhul, kus vastuste erinevused konservatiivide ja liberaalide vahel olid tuvastatavad, langesid need erinevused oodatud suunas. See tähendab, et konservatiivid andsid keskeltläbi rohkem sellise vastuse, mida võiks üldiselt oodata lähtuvalt selle mõiste tavatähendusest, ning vastupidi.

Kõikide selliste küsimuste puhul, kus erinevus liberaalide ja konservatiivide vahel oli olemas, olid vastajad, kes olid sellel üldisel ideoloogilisel skaalal öelnud, et nad „ei oska öelda“, kuhu ennast paigutada, oma vastustelt praktiliselt samad kui ennast konservatiivselt määratlenud inimesed. Ehk siis lühidalt – oma niisugustes hoiakutes, mis konservatiive ja liberaale eristavad, nägi see inimene, kes ütles, et ta ei oska ennast määratleda skaalal liberaalne-konservatiivne, välja selgelt nagu konservatiiv ning kindlasti mitte nagu liberaal. Just selle alusel olen ma ka oma artiklis väitnud, et konservatiive oli Eesti valijaskonnas tol hetkel oluliselt rohkem, kui esmapilgul võis silma paista.

Ühe muutuja (liberaalne-konservatiivne enesemääratlus) mõtestamine läbi selle, kuidas ta on seotud teiste muutujatega, on empiirilises andmeanalüüsis ja andmete tõlgendamises vägagi tavapärane protseduur. Kui on olemas mõni sisuline argument selle kohta, miks need seosed ei päde, et neid on kuidagi valesti mõõdetud või et neid ei ole olemas, siis olen loomulikult valmis sellisele kriitikale vastama. Kuid väita, et siin on midagi meelevaldselt andmetele peale surutud või et nendele mõistetele on „forsseeritult [antud] uus tähendus, ilma et see oleks Eesti toonase mõistelise väljaga haakunud“, on lihtsalt vale. Võibolla mõtleb siin kriitik mõnest teisest mõistelisest väljast kui valijaskonna omast. Viimasega haakub minu analüüs vägagi hästi.

Samuti on vale väide, et ma vastuste liberaalsena või konservatiivsena määratlemisel ei lähtu valijate hoiakutest, vaid oma eeldustest nende tähenduste kohta. Tõsi, kõnealuse artikli joonisel 4 on vastused uuritud küsimustele kuvatud sellisel viisil, et vastusevariantide liberaalsus või konservatiivsus (nagu ka majanduslik vasak- või parempoolsus) on eeldatud. Kuid see eeldus siin ei puuduta hilisemaid keskseid järeldusi selle kohta, kui palju konservatiivsete hoiakutega valijad Eestis tol hetkel oli ja mis eristab konservatiivi liberaalist.

Samuti näen, et see joonis on Gustav Kalmu ka ühel teisel viisil segadusse ajanud. Tõepoolest, kõnealuse joonise horsiontaalteljel on ühte otsa kokku grupeeritud vasakpoolne ja liberaalne ning teise otsa konservatiivne ja parempoolne. Kuid see ei olnud siin sisuline samastamine, vaid pelgalt tehniline nüanss selleks, et samal joonisel oleks võimalik kuvada küsimusi, millest osad puudutavad majanduslikku vasak-parem mõõdet ja teised sotsiaalset liberaalne-konservatiivne mõõdet. Ainus minupoolne eeldus siin oli, et joonisesse süvenedes ning teades, et „/“ tähendab „või“, on tähelepanelikule lugejale aru saada, mida ja kuidas on kuvatud.

Need 47 küsimust, mille puhul ma uurisin, kas ennast liberaalina või konservatiivina määratlenud inimeste vahel on mingi erinevus, katavad väga suure osa sellest, mida sotsioloogia ja politoloogia küsitlustes inimeste üldiste hoiakute ja väärtushinnangute kohta üldiselt küsitakse. Loomulikult on olemas igasuguseid spetsiifilisemaid uuringuid, aga kui võtta ette näiteks European Social Survey või World Values Survey, siis just taolistest küsimustest nad koosnevad. Paljud kasutatud küsimustest ongi nendest rahvusvahelistest uuringutest pärit (kõik see oli ka minu kirjatöö lisas välja toodud ja vastab osalt Kalmu vandenõuteooria hõnguga retoorilisele küsimusele, et kes need küsimused siis ikkagi koostas või välja mõtles). See muidugi ei tähenda, et pole olemas mõnda küsimust, mida uurides see pilt natuke teistsugune oleks. Kuid et ta sootuks teistsugune oleks, on väga ebatõenäoline ning igal juhul peaks tõestamise kohustus siin lasuma kriitikul. Lihtsalt väita, et teistmoodi küsides või teisi küsimusi uurides oleks pilt Eesti valijaskonnast võinud totaalselt teistsugune olla – et Eesti valijaskond oli tol hetkel hoopis peaasjalikult liberaalne –, on alusetu.

Ühesõnaga, ma soovitan kõigil lugeda minu analüüsi 2017. aasta Akadeemia 6. numbris ning teha seda ausalt ja ilma eelarvamusteta. Ainult nii on võimalik ka sisuline arutelu selle üle, mida tähendavad sellised mõisted nagu „liberaal“ või „konservatiiv“ ning mis on nende roll Eesti poliitikas ja ka laiemalt. Gustav Kalmu moonutatud tõlgendus sellist võimalust ei paku.

^[1] M. Mölder, Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 980.
Arhiiv, Foorum

Liberaalid, konservatiivid ja sotsiaalne ebavõrdsus

18. oktoober 2023

marika

Gustav Kalmu eelmises Vikerkaares ilmunud kirjatükk „Liberalismi vastu“ kannab provokatiivsemat pealkirja kui ideestik, mida sedastab artikkel ise. Kalm esitab loos kaks peamist teesi. Esiteks, poliitiline vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel on Eesti kontekstis kunstlik ning kuna see skaala on eriti mugav EKRE-le, siis aitab see kinnistada just viimase sümboolset dominanti Eesti poliitikaväljal. Teiseks, liberaalsuse-konservatiivsuse raamimine suureks vastasseisuks lükkab tagaplaanile sotsiaalse ebavõrdsusega seotud temaatikad. Liberaalne eliit üritab näidata, et nende põhimissioon on nüüdseks keskenduda vähemuste õiguste kaitsele, mis omakorda lubab legitimeerida ebavõrdsust kasvatavaid poliitikaid sotsiaalmajanduslikus vallas. Ehk siis, tänast olukorda näiteks tuues: abieluvõrdsuse kehtestamise triumfi kattevarjus viiakse läbi vähem jõukaid ühiskonnakihte lööv nn maksuküüru kaotamine ning viimane ei pälvigi erilist tähelepanu, sest kõik tegelevad „vasakpoolsuse“ sildi all identiteedipoliitika ja võrdõiguslikkusega. Traditsiooniline vasakpoolsus kui sotsiaalse õigluse eest võitlev ideoloogia aga kaotab oma tähenduse ning selline nihe on mugav nii Reformierakonnale kui ka EKRE-le.

Kuigi ma olen üldjoontes Kalmi väidetega nõus, sooviksin kahes olulises küsimuses siiski eeltoodud teeside üle polemiseerida ja neid isegi laiendada. Esiteks püüan ma kummutada artiklist kõlama jäävat väidet, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus on Eestis justkui poliitikateadlaste ja ajakirjanike kunstlik leiutis. Ma näitan, et kirjeldatud uuel väärtuskonfliktil on palju mitmekesisemad juured ning selle üle on tänapäeva poliitikateadus arutlenud eri võtmetes juba viimased 20–30 aastat. Teiseks väidan ma, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus ei pruugi sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse temaatikat üldsegi marginaliseerida, vaid võib sellealased debatid hoopis tagasi tuua. Kuid seda hoopis teises võtmes, kui me 20. sajandi kogemust silmas pidades oleme harjunud.

1990. aastatel, kuid eriti just 2000ndatel, seoses suure majanduskriisiga (2008–2011), hakkas enamik sotsiaalteadlasi mõistma, et kogu Lääne sõjajärgset poliitikat ilmestanud klassilõhe ja sotsiaalmajanduslik vasak-parem vastandus hakkab vanal kujul lõplikult oma mobiliseerivat potentsiaali kaotama ning asendub palju komplekssema vastasseisuga, kus kandvaks saavad pigem väärtusorientatsioonid (mis siis segunevad ka majandusliku dimensiooniga). Šveitsi ja saksa poliitikateadlased Hanspieter Kriesi ja Edgar Grande^[1] ning nende kolleegid nimetasid seda üsna tabavalt globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseisuks. Loogika seisneb selles, et globaliseerumise jõuline pealetungimine on praeguse ajastu suureks murepunktiks, mis tekitab ühiskondades täiesti uut laadi pingeid ning jaotab inimesed võitjateks ja kaotajateks. Briti politoloogid Liesbet Hooghe ja Gary Marks^[2] on uut lõhet kutsunud ka transnatsionaalseks lõheks, rõhutades, et järjest olulisemaks muutub suhtumine rahvusriiklikku avatusse (või suletusse) ja rahvusvahelisse koostöösse (nt Euroopa Liidus).

Ükskõik kuidas me seda uut lõhet ka nimetaks, intuitiivselt on see enamusele üsnagi mõistetav. Ühel poolel on need, kes tunnevad, et on selles avatud ja järjest kirjumaks muutuvas globaalses maailmas võitjate poolel, ega näe seetõttu järjest süvenevas rahvusvahelises koostöös, sisserändes ja vähemuste õiguste laienemises mingit ohtu. Pigem nad tervitavad seda, sest nende hea hariduslik kapital lubab selles dünaamilises ja mitmekesises maailmas hästi kohaneda ning on neile õpetanud sallivust ja avatust. Teisel poolel on aga globaliseerumises kaotajad, kes näevad, kuidas paljulubatavus, ühiskondade kasvav seesmine kirjusus (immigratsioon ja elustiilide paljus) ning rahvusriigi piiride liigne avatus hakkab hägustama neidki identiteete ja elumudeleid, mis on pakkunud neile selles galopeerivate muutustega üleilmastuvas maailmas mingitki tuge. Nad on veendunud, et rahvusidentiteet, traditsioonilised soorollid ja peremudelid, usuline identiteet jne on ohus ning globaliseerumise ja liberaliseerumise rong tuleb peatada.

Nimetatud väärtuskonfliktil on selgelt ka sotsiaalmajanduslik dimensioon: globaliseerumise võitjad ehk nn liberaalid on peamiselt haritud ja pigem nooremapoolse linnastunud keskklassi näoga, samas kui kaotajateks on töölisklass (eriti tööstustöölised), väikelinnade ja maapiirkondade elanikud ning väikeettevõtjad.

Niisiis ei keskendu Lääne ühiskondlikud debatid üldsegi liberaalsuse ja konservatiivsuse tähendusvarjunditele, vaid keskseks mõisteks on globaliseerumine, mille mitmekesiste mõjude tunnetamise ja tõlgendamisega haakuvad erinevad väärtusorientatsioonid ning uued poliitilised narratiivid. Eestis ja laiemalt Ida-Euroopas on uue lõhe tugev esilekerkimine tekitanud omapäraseid väärititõlgendusi ja arusaamatusi hoopis teistel põhjustel. Esiteks on probleem terminoloogias endas. „Globaliseerumise võitjate-kaotajate lõhe“ kõlab eesti keeles üsna kohmakalt ning jääb ilmselt paljudele kodanikele oma tähenduselt mõistmatuks, sest globaliseerumise mõjudega seotud harivaid debatte on meie avalikus ruumis seni nappinud. Ma ise olen tarvitanud mõistet „rahvusliku avatuse-suletuse lõhe“, aga tunnistan, et seegi kõlab kohmakalt. Seetõttu ongi Eesti poliitikateadlased hakanud kõnelema „liberaalsuse-konservatiivsuse lõhest“, kuna tänases kontekstis paistab see laiemale publikule ehk kõige hoomatavama sisuga. Paraku tuleb tunnistada, et seesugune määratlus teeb varjatud kummarduse EKRE ja Reformierakonna maailmanägemustele – selles osas nõustun Kalmuga täiesti.

Teiseks, terminoloogiline segadus pole kaugeltki ainus probleem. Isegi kui kirjeldatud uus väärtuslõhe on palju sügavamate juurtega, siis Eestis ja mujal Ida-Euroopas jõudsid globaalse avatusega seotud negatiivsed mõjud kohale hilinemisega ning suure pauguga: 2008.–2011. aasta majanduskriis delegitimeeris päris kaaluka osa ühiskonna jaoks neoliberaalse euroopastumise ja globaliseerumise utoopia, mille järgi pidid järjest avatumas, turuliberaalsemas ja globaliseeruvamas maailmas võitjateks saama kõik; sellele järgnenud põgenikekriis (2015) ja Eestis kooseluseaduse ümber lahvatanud vastasseis (2014) mõjusid äratuskellana konservatiivsemale osale ühiskonnast, kes leidsid parempopulistidest poliitiliste ettevõtjate (Helmed Eestis, Viktor Orbán Ungaris, Jarosław Kaczyński Poolas jt) suunamisel endale sidusa narratiivi, mille toel end vägagi häälekalt kuuldavaks teha.

Lühidalt, sümboolsel ja narratiivsel tasandil muutusid Ida-Euroopa postkommunistliku ülemineku kaotajad (maapiirkondade elanikud, töölisklass jne) globaliseerumise kaotajateks ning ülemineku võitjatest (noor linnastunud keskklass) said globaliseerumise võitjad. Eestis aga külvas lisasegadust asjaolu, et postkommunistliku ülemineku võitjad olid alati olnud pigem majandusliberaalid, Lääne- ja Euroopa-meelsed ning Vene-vastase rahvuskonservatismi toetajad. Helmete osavalt defineeritud uus konfliktitelg, mis muutis keskseteks seni latentsed ja vähetähtsad elustiili, immigratsiooni ning vähemuste õiguste küsimused, tekitas paljudes kimbatust: mitmed endised majandusliberaalid ja pigem Euroopa-meelsed rahvuskonservatiivid ei osanud sinna end äkki kuidagi paigutada. Seetõttu väidabki Kalm, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus mõjub Eestis kuidagi kunstlikult. Mõjubki, sest seda on lükitud hoopis teistsuguse loogika alusel töötavate vastanduste otsa ning konfliktitelgede ümberdefineerimine toimus kõigi jaoks liiga kiiresti ja ootamatult.

Veelgi suurem segadus tekib siis, kui me hakkame uut väärtuskonflikti seostama sotsiaalmajandusliku dimensiooniga. Nagu Kalm õigesti märgib, on EKRE sotsiaalmajanduslik programm nagu pudru ja kapsad: üheaegselt nõutakse mitmetes lõigetes suuremaid sotsiaaltoetusi ja (energia)hindade reguleerimist, teisalt toetatakse minimaalriiki madalate maksudega ning leitakse, et igaüks peaks ennekõike ise hakkama saama. Samas aga on praegu „vasakpoolseteks“ tembeldatud reformierakondlased olnud just kõige järjekindlamad turuliberaalse sotsiaalmajandusliku poliitika elluviijad Eestis. See poliitika ei hooli ebavõrdsuse kasvust ning lööb kõige valusamalt globaliseerumise kaotajaid – valijarühma, kelle eest arusaamatul kombel peaks justkui seisma samasuguseid neoliberaalseid narratiive levitav EKRE. Tõepoolest, selles osas on Kalmul õigus, et seesugune segadus marginaliseerib jätkuvalt sotsiaalse ebavõrdsuse ümber käivaid tõsiseid sotsiaalseid debatte: üks pool lihtsalt ei oska selle teemaga tegeleda (EKRE) ja teine ilmselgelt ei taha (Reformierakond).

Kuid see ei pruugi niiviisi jääda. Ida-Euroopa, täpsemalt Poola, aga ennekõike Ungari kogemus näitab, et piisava poliitilise leidlikkuse puhul on parempopulistid olnud väga osavad ebavõrdsuse teema üleskorjamisel. Ometi raamistavad nad seda hoopis teises võtmes, kui seda tegid 20. sajandil vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraadid. Täpsemalt, parempopulistliku sotsiaalpoliitika märksõnadeks on heaolušovinism ja rahvuskonservatiivsed imperatiivid. Poolas tõstis parempopulistlik Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) 2010. aastate keskel võimsalt lastetoetusi, aidates oluliselt kaasa vaesuse vähendamisele paljudes vaesemates Poola piirkondades.^[3] PiS on seisnud ka töötajate õiguste eest, teostades kohati poliitikat, mida võinuks oodata pigem vasakpoolsetelt ametiühingutelt.^[4]

Kui Poolas on olnud valdav heaoluriigi laiendamise strateegia läbi rahvuskonservatiivse prisma, siis Ungaris on Orbán ja Fidesz rakendanud veelgi märgilisemaid ja innovaatilisemaid ideid. Ungari sotsiaalpoliitika südameks on saanud tööpanusest sõltuva heaoluriigi mudel (workfare state), kus sotsiaaltoetusi saavad ennekõike need, kes töötavad, ning diferentseerimine on käinud ka laste arvu ja perekonnaseisu järgi. Tulemuseks on see, et kõige enam on võitnud lastega etnilistest ungarlastest perekonnad ning süsteem on olnud iseäranis diskrimineeriv roma vähemuse, üksikute ja lastetute naiste suhtes.^[5] Ühesõnaga, „mitteväärivad“ on need, kes ei ühti õige rahvuskonservatiivse kodaniku ideaalpildiga, kelleks on töökas, lastega tuumperekond. Tegemist pole küll otseselt etnilisi või rassilisi tunnuseid aluseks võtva heaolušovinismiga, kuid heaolušovinismi tunnused on seesugusel poliitikal ometi, sest selle asemel et kehtestada universaalne sotsiaaltoetuste süsteem, jaotatakse inimesed rahvuskonservatiivsetest ideoloogilistest alustest lähtudes „väärivateks“ ja „mitte-väärivateks“ kodanikeks.

Hiljuti on mõned juhtivad heaoluriigi uurijad^[6] välja käinud mõtte, et 21. sajandil ei pruugigi enam peamine majanduslikku ümberjagamist puudutav konflikt keerelda küsimuse ümber, kas vähem või rohkem riiki. Harjumuspärase heaoluriigi miinimumstandardiga ja mõõduka ümberjagamisega lepivad kõik, isegi kui see saab tänu neoliberaalsele pärandile olema oluliselt kasinam kui heaoluriigi hiilgeaegadel (1950–1980). Uueks vaidluskohaks kerkib aga küsimus, kes ikkagi väärib riigipoolset toetust: liberaalid ja sotsiaaldemokraadid väidavad, et inimesi ei tohiks diskrimineerida nende soo, rahvuse, etnilise kuuluvuse, seksuaalsuse jne järgi; parempopulistid aga ütlevad, et kasinat ressurssi tuleb jagada ennekõike neile, kes seda väärivad – enamusrahvuse liikmed (mitte immigrandid), ontlikud lastega pered (mitte lesbilised üksik-emad) jne. Niisiis, uus põhivastuolu kujunebki universaalset heaoluriiki toetava liberaalse põhivoolu ja heaolušovinismi propageerivate parempopulistide vahel.

Olgu mainitud, et Ungaris ja Poolas on vastavalt Fidesz ja PiS eespool kirjeldatud sotsiaalmajanduslikke poliitikaid rakendades võitnud töölisklassi ja maaelanike südamed, kes näevad, et seesugused sammud toovad neile otsest kasu, ning neid ei morjenda, et see tuleb kellegi teise arvelt.^[7]

Küsimus on, kas EKRE-l ja Helmetel jätkub nutikust ja julgust Poola ja Ungari kogemustest loovalt õppides teha midagi taolist, mis reaalselt tõstab ka Eestis globaliseerumises kaotanute (ennekõike töölisklassi ja maaelanike) elujärge. See tooks ebavõrdsuse temaatika Eesti poliitikasse jõuliselt tagasi, kuid seda hoopis teises võtmes, kui liberaalid ja sotsiaaldemokraadid seda tahaksid. Võibolla oleks seetõttu liberaalidel aeg ebavõrdsusega seonduvat juba ennetavalt tõsisemalt võtta, et uue lahinguvälja kujunemiskäik ei toimuks puhtalt EKRE dikteeritud heaolušovinismi vs universalismi mängureeglite järgi?

^[1] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

^[2] L. Hooghe, G. Marks, Cleavage Theory Meets Europe’s Crises: Lipset, Rokkan, and the Transnational Cleavage. Journal of European Public Policy, 2018, kd 25, nr 1, lk 109–135.

^[3] P. Żuk, Non-alternative Reality? On the Misery of the Left in Eastern Europe: the Case of Poland. Journal of Contemporary Central and Eastern Europe, 2017, kd 25, nr 1, lk 63–84.

^[4] D. Ost, Workers and the Radical Right in Poland. International Labor and Working-Class History, 2018, kd 93, lk 113–124.

^[5] D. Szikra, Welfare for the Wealthy: The Social Policy of the Orbán-regime, 2010–2017. Budapest, 2018. https://library.fes.de/pdf-files/bueros/budapest/14209.pdf.

^[6] The world politics of social investment: welfare states in the knowledge economy. Kd 1. Toim. J. L. Garritzmann jt. London; New York, 2022.

^[7] G. Scheiring, The Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary. London; New York, 2020.
Arhiiv, Proosa

Sissejuhatus patafüüsikasse

14. oktoober 2023

uusveeb

Valge paberileht tõrgub vastu, ajab ennast tagajalgadele püsti. Peab seda perutamist taltsutama, käega lehte kinni hoidma, et teine käsi saaks näiliselt vabalt üle lageda lehe kirjamusta kribistada, ikka vasakult paremale, vasakult paremale, tüütult edasi ja tagasi nagu… Ei mingeid kujundeid! Tuleb lihtsalt täita tühjust. Ja talitseda iseenda kärsitust, pikendada Sissejuhatust kui lõputut eelmängu, kui laiska nautlemist, lükata edasi väsinud kokkuvarisemist, kui kõik on jälle selge ja tühi. Milleks koogutada tundmatuse kohal, lapata lahti ja laiali ikka sedasama uut ja põnevat – mis see on? mis on selle nurga taga? – teades ammu, et pole midagi peale teadasaamise, et ongi, on küll.

Igaühele jäägu õigus leiutada jalgratas, unustades pii-ruudud ja diagonaalid, kujutades vaid vaimus ette ringi, sõõri, ratta veeremist.

Kohe tulevad tegelased. Kohe läheb lahti. Ikka ajas, kohas ja ruumis. Nii saame teada, mis on mis. Kahjuks. Säilib küll lootus, et midagi ei saa aru, et ühelegi küsimusele ei tule vastust.

Veel enne aga meenutan Tadeusz Róžewiczit: „Today, october 31, 1966, I am on the verge of going up. 1 have no desire anymore or the necessary energy; I don’t believe in the need of bringing this play to life“ (Birth Rate, The Biography of a Play for the Theater. Dialog 4, 1968).

Tuleb vanem meesnäitleja, kes meenutab sümpaatselt kedagi, aga ta ei mängi iseennast.

Tuleb ka noorem mees, võib-olla sarnaneb ta naabrile rohelisest linnaosast, kus tapetakse vähem inimesi kui mujal.

Nad hakkavad ümber riietuma. Vanem teeb seda rahulikult, ta on lugematuid kordi loobunud põgusast kestast ja uue maski ette tõmmanud. Noorem rabeleb innukalt.

Üks muundub Arlekiiniks, teisest saab Pierrot.

Ilmub kohale lavastaja, keegi ei tea, kes ta tegelikult on, aga ta kannab sajandi alguse lõvitaltsutaja sabakuube, laiutab prostseeniumil ja all saalis, sõitleb näitlejat, kes olevat valesti kostümeeritud, ta tahtvat hoopis midagi muud teha, mitte seda igavest kahepalgelisust.

Vanem näitleja ütleb midagi ropusti, näiteks „Ja perset!“, noorem on valmis uut mängu mängima, tal on tõesti kõik veel ees. Nad nühivad grimmi maha ja kirevad rõivad jäävad neist lavalaudadele, küll korjatakse need kunagi üles ja riputatakse riidelattu, kõike võib vaja minna, iial ei või teada, millal on vaja roostetanud neljatolline nael pappseina lüüa.

Vanem näitleja on oma tsiviilrõivad tagasi selga saanud, ta lirtsatab läbi hammaste ja kõnnib lava keskpunkti, kus seisab üks logisev tugitool, millele võib siiski veel toetuda.

„Ära mine sinna!“ karjub lavastaja. Ta seisab ikka lava veerel ja kõigub justkui tugeva tuule käes. Vanem näitleja istub tooli ja naerab.

„Aga mina?“ küsib noorem mees, ise kuulekas ja alasti, ta ei tea, mida talle pakutakse.

„Sa unistad kindlasti Hamletist, kõik te muudkui aga unistate Hamletist, aga mina võin sind ka Opheliana näha,” ütleb LAVASTAJA, ta on äkki üllatavalt suur ja põeb agorafoobiat (kreeka keeles „agora“ – väljak, „phobos“ – hirm), mis on lagendikupelgus, haiguslik hirm väljakuist või lagedaist kohtadest üle minna.

Noorem näitleja on hämmingus, ta ei tea, kas naerda või nutta. Vanem muudkui naerab ja kõigutab ennast ohtlikult toolis, mille jalgu on aeg järanud. „Ära losuta seal toolis!“ hädaldab lavastaja, taas on ta väike ja loomulik. „Sa läksid sinna meelega, sa tead, et ma ei saa üle tühja lava tulla!“ „Muidugi. Ma hoian targu eemale,“ ütleb vanem näitleja, tal on hea tuju ja ka tema on valmis alustama uut ja huvitavat. „Mida me siis täna mängime?“ küsib ta sõbralikult ja kollegiaalselt, ta on elus palju inimesi kohanud ja võib endale aeg-ajalt leebust lubada. „Villoni? Defoe’d? Cervantest? Dostojevskit? Genet’d? Nad kõik on omadega plindris olnud ja kõik kinni istunud nagu sina seal lavast väljas.“

(Kas on saali ja tühja ruumi vahele tõusnud läikiv tehissein, mis paistab küll läbi, aga eraldab?)

„Nad kõik on kirjanikud, ma tean,“ ütleb noorem näitleja, kes endale veel eesriide siilu üritab ümber tõmmata, aga sealt ilmub lagedale autor, kes näeb veidi pulstunud välja.

„Mina ka. Mina olen kirjanik,“ ütleb autor häbelikult.

Lavastaja: Aga minu meelest oled sa…!

Autor: Kuidas te ütlesite?

Lavastaja: Kas ma pean kordama?

Autor: Te ütlesite, et „aga minu meelest oled sa s…!“ See on jäljendamine. See on plagiaat. Ma tean. Nii on kirjutanud juba Daniil Harms, näiteks. Mees, kes kirjutas „Jekaterina Bami“ ja käis enne esietendust mööda Nevski prospekti ringi, koerakutsikas rinnataskus, ja kutsus kõiki teatrisse „Jekaterina Bami“ vaatama. Ta on kirjutanud neli pilti sellest, kuidas inimene hämmastub, kuuldes uudseid mõtteid. (Vuristab kiiresti paberilehelt lugeda.) Esiteks. Kirjanik: Mina olen kirjanik. Lugeja: Aga minu meelest oled sa pask!

Lavastaja: Ma protesteerin! Ma ei öelnud niimoodi! Ma oleksin öelnud „sitt“.

Autor: Kuulake edasi. „Kirjanik seisab hetke rabatuna sellest uudsest mõttest ja variseb siis surnult maha. Ta kantakse välja. Teiseks. Kunstnik: Mina olen kunstnik. Tööline: Aga minu meelest oled sa pask! (Kunstnik lahvatab valgeks kui voodilina, kõigub kui rohukõrs ja sureb äkitselt. Ta kantakse välja.) Kolmandaks. Helilooja: Mina olen helilooja. Vanja Rubljov: Aga minu meelest oled sa pask! (Helilooja vajub raskelt ohates kokku. Ta kantakse samamoodi välja.) Ja neljandaks. Keemik: Mina olen keemik! Füüsik: Aga minu meelest oled sa pask! (Keemik ei kosta enne midagi, vaid kolksatab põrandale.)“

Lavastaja: Ma ei tahtnud kedagi jäljendada. Te ise alustasite repliigiga „Mina olen kirjanik“. Nii on öelnud tuhanded.

Autor: Aga ometi on mul õigus. Tõepoolest, ma olen kirjanik. Selles ei pruugi näha midagi enneolematut, ja ma ei jäljenda kedagi, ma tõden fakti. Ma olen kirjanik.

Lavastaja teeb rõvedavõitu liigutuse, mille peale Autoril paberilehed käest pudenevad ja lavalaudadele langevad. Noorem näitleja laseb eesriidest lahti ja korjab neid üles, tal on head kombed.

„Seisa paigal!“ karjatab Lavastaja ootamatult, talle on üks mõte pähe tulnud.

Autor: Ma seisan paigal. Ma ei kuulu nende kuue autori hulka, kes lavastajat taga otsivad.

Lavastaja: Ega ma teiega räägi. (Viipab nooremale näitlejale.) Tule siiapoole, mul tuli üks mõte pähe.

„Mina küll ei läheks,“ hoiatab vanem näitleja, noorem ebaleb hetke ja astub siis läbi sädeleva seina, nagu poleks seda ollagi.

Lavastaja: See oli hea, kuidas sa neid käsikirja lehti põrandalt üles tõstsid. Võiks teha nii, et kisume ühe õnnetu näitemängu tükkideks ja siis te võtate igaüks juhuslikult ühe tüki ja mängite seda juhuslikku teksti ja juhuslikku rolli ka, ja muutute koos selliselt juhuslikult, ometi aga sihikindlalt. Teeme ära!

(Võtab autorilt käsikirja ja kisub selle tükkideks, heidab paberid lavale laiali.) Hakake aga üles korjama.

Autor küürutab ainsana, ise niutsub kui peksasaanud koer.

Vanem näitleja: Ega ikka ei tee küll.

Noorem näitleja: Mul on üks tuttav helilooja. Ta kirjutab arvutil aleatoorilist muusikat. Arvuti teeb valmis ja trükib ära ja helilooja rebib lindi tükkideks ja viskab paberikorwi ja sobrab siis sealt neid tükke ja kirjutab maha, mis ette juhtub.

Lavastaja: Miski teile ei sobi.

Vanem näitleja: Kas te teate, mis on ühist Ossip Mandelštamil ja Andres Vanapal? Nad ei saanud üle turuplatsi mindud. Ma tean, ma läksin ükskord Vanapale appi, kui ta Raekoja platsil hädas oli. Ta on selle ise üles tunnistanud.

Põld lage on
ja pilvi pole taevas
üks värav krääksub
nagu oleks vaevas
ja tee peaal valge maanteetolm.
Ja äkki tekib hirm
kui tume pilv.

Eks ole kena? Teeme ära?

Lavastaja: Kas sa narrid mind?

Vanem näitleja: Ja Mandelštamil oli selle talutamise jaoks kohe eraldi noorik, kes teda lagedatest kohtadest üle aitas. Ja sa kuula!

Да я лежу в земле, губами шевеля,
Но то, что я скажу, заучит каждый школьник:
На Красной площади всего круглей земля
И скат ее твердеет добровольный,
На Красной площади земля всего круглей,
И скат ее нечаянно-раздольный,
Откидываясь вниз – до рисовых полей,
Покуда на земле послседний жив невольник.

Noorem näitleja: Bulgakov kartis ka üle tänava minna. Sellepärast ta teatrile kirjutaski.

Lavastaja (peast kinni haarates): Ei, ma ei suuda enam. Te tapate mu ära.

Autor ilmub lagedale.

Autor: See on hea mõte. (Vanemale näitlejale, vandeseltslikult silma pilgutades ja noorema näitleja ees vanainimeselikult pugedes.) Üks teist võiks olla Surm, aga veidi loid, veidi apaatne, kes õieti ei viitsigi vikatiga vehkida.

Vanem näitleja: See mulle meeldib. Ma mängin seda.

Autor: Teine võiks olla Timukas, aga selline noor ja algaja, ta võib ka viga teha, aga talle antakse andeks, sest vigadest õpitakse. Näitlejail on juba uued kostüümid seljas – mustas kuues Surm loivab, vikat seljas, mööda lava ringi ja haigutab, punases kapuutsis Timukas tõstab kirvest.

Autor: Ettevaatust!

Aga juba on noorem näitleja rolli sisse elanud ja kirve lavastajale selga löönud. Lavastaja variseb kokku ja lebab vereloigus.

Vanem näitleja: Kas juba läbi? Kas juba peab kummardama! Ma ei jõudnud vikatit luiskama hakata.

Noorem näitleja: Oli vist liiga realistlik.

Autor: Tegijal juhtub.

Kriitik (saalist): Liiga kahtlselt Woody Alleni moodi. Mäletate, Nat Ackermanni kahekordse maja magamistoas, kus põrand oli üleni valge vaibaga kaetud, ja keskööl koperdab Surm aknast sisse…

Lavastaja (kaotab pea ja karjatab): Näitlejad tagavad kohvile minna, aga nüüd ei saa nemad läbipaistvast lavaseinast läbi, nad tammuvad ringi ja neid hakatakse rahvale raha eest näitama kui teatri vange.

Järelsõna Sissejuhatusele

Isegi Petit Larousse illustré kirjutab, et „„Pataphysique – science des solutions imaginaires“, inventee par Alfred Jarry“. Ja Göteborgi patafüüsiku Claes Hylingeri kodus lugesin, et ta „kombinerar mångtydighet med enkelhet, det djupsinniga det banala“.

Jajah

Elagu Ubu pealegi oma elu ja las doktor Faustroll teeb ja arvab.

Kes viitsib, see olgu.

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 2
Arhiiv, Proosa

Tormidesööja

14. oktoober 2023

marika

„Ükski inimene pole saar...“ kirjutas kord üks ammu unustatud inglismann.

Tal oli õigus.

Inimene on meri.

Ettearvamatu, ohtlik, tujukas. Iseeneses aina ümberpaiknev, võttes just selle anuma kuju, kuhu parasjagu sattunud on. Meri valgub inimese sisse juba tema sünnihetkel, täites imiku kopsud esimesest meeleheitlikust hingetõmbest alates. Mõnesse mahub teda vaid piisake, teise terve aamitäis. Ja mõni… mõni neelab terve veekogu ühes kalade ja laineharjadega tükkis.

Peninuki küla Leevi oli just säärane tormide sööja ja lõõtse lõmpija. Juba pisikese plikana tõmbas teda rannikule luusima. Eriti niisuguse niru ilmaga, mis kogenud meremehedki kiivalt suletud aknaluukide taha pelutas. Näljase penina kalpsas plika rannakividel, koon vastu vihurit, ja hingas tuultejumalaga ühes rütmis. Neilt retkedelt naasis ta ikka rõõmsal meelel ja õhetavail palgeil, ainult esimese une magas pikema kui muidu.

„Tormidesööja…“ sosistasid küla vanemad inimesed ning selles sosinas peitus nii imetlust kui hirmu. Rannarahva lugudes tähistas see kedagi, kelle sisemus on tume, tormine ja mäslev. Puudub selge piir välis- ja siseelu vahel. Tormidesööja on elukas, kes toitub rajudest, joovastub vihmapisaraist ning pühib suurimategi tormi-iilide peale vaid pepsilt taskurätikuga suud. Tormidesööja oli parem kui muul või barrikaad – ta oli maandaja, riiklik lepitaja loodusjõudude stiihia ja hapra inimasustuse vahel. Miskipärast olid tormidesööjad ikka ainult naised olnud. Näis, et nende sisemus mahutab rohkem kannatusi, rahutust ja ängi.

Esialgu oli Leevi aga vaid väike punapõskne tüdruk.

Isa oli meri minema kandnud. Kuhugi kaugele soojale maale, kust vaid harva saabus valevaid, safrani ja vürtsköömne järele lõhnavaid kirju. Leevi ei osanud lugeda ning läkituste sisu jäi tema eest varjatuks. Ema luges neid ikka ainult endamisi ning pistis paberid seejärel pliidi alla tulehakatuseks. Kuid nende soojust õhkavad aroomid väljendasid tüdruku jaoks kaugete maade ja isa soovide palavust pareminigi, kui sõnad või kirjatähed seda oleksid suutnud. Pliidi all lõid kirjad lõbusa leegiga praksudes põlema ning hetkeks lõhnas terve väike majake soojalt ja mõnusalt justnagu pagaripiparkook.

Leevi ema töötas kalalaeval rookijana. Kui ema töölt tuli, olid tema käed külmad ja lõhnasid kala järgi. Nii seostus Leevi mälestustes emalik hellus ikka kalasisikondade lehaga. See imal ja kõikjale tungiv odöör paitas ja lohutas, vaigistas tüdrukut, kui too haiget sai, ning tõmbas õhtuti teki peale. Kord, kui Leevi oli suure tormiga liiga kaugele uidanud – ikka edasi, ikka tuulele vastu, otsekui kauget külalist tervitades – ning alles õhtupimedas, rampväsinult ja mitu söögikorda hiljem tagasi koju jõudis, ema nuttis. Ja tema pisaratel oli kalasoomuste läige. Elu lõpuni peegeldus hõbedastel kalaselgadel Leevile ema kurbus.

Ehkki külaelanikud nägid midagi tüdrukus tõusmas ja tärkamas, aimasid ette tema ebatavalist saatust ning põimisid sosinal tulevikulõimesid, oli esimene kord, mil Leevi täie teadlikkusega maruga maiustas, paraku peielaud.

Tol sügispäeval tõusis tuul lahe tagant ootamatult ning järsku kui pahur magaja, kuid kogus end kiiresti. Keel ripakil, lõõtsus tema soe ja raske hingeõhk juba pärastlõunal rannaküla aiaväravate taga nagu pikast jahist väsinud koer ja karta oli, et näljasena ta sealt ei lahku. Need, kelle põski ta riivas, keerasid targu paadininad kalda poole tagasi. Teised, kes kaugemale olid uidanud, ei taibanud aga esimest hoiatust kuulda võtta. Kusagilt põrgupõhjast kerkisid mustavad pilved silmapiirile, mis üksteist edasi nügides kobrulehtedena taeva poole tõusid, kattes peagi terve Peninuki küla sünkja varjuga.

Süüdati tormilaternad, et hilja peale jäänud näeksid tagasi pöörduda. Tulukesed pendeldasid ritvade otsas kui hullunud jaanimardikad.

Leevi ärkas kellegi kummisäärikute krudinast. Hooga tõmmati uks lahti.

„Kas su ema on tagasi?“ päris ärevil hääl.

„Ei veel.“

Pisut hiljem seisis tüdruk juba sadamakail, pealaest jalatallani laia tormimantlisse mässitud. Tema ümber kogunes süngeid, murelikke nägusid, kes ainiti silmapiiri poole vahtisid. Õlg õla kõrval justkui vandeseltslased seisid külanaised raju piirimail. Ja kas siis tuule tugevusest või lihtsalt vajadusest ootavat keha kuidagi soojas hoida, hakkasid nad pisitasa tormi-iilidega kaasa õõtsuma. Õõtsus Leevigi ning märkas eneselegi üllatuseks, et tema hingamine samuti keha taktile kaasa lööb. Kui maru ronis kõrgemale, sirutus Leevi talle järele. Kui iil hiilis madalamale, oli tüdruk sealgi vastas. Ta tundis tuulepööriseid enese sees, tüdruku kopsud paisusid ja tühjenesid kui lihast ja verest tuulekotid. Torm oli dirigent ja Leevi koorilaulja, kes tema intervalle ja näpunäiteid ustavalt järgis.

Ta astus sammu edasi, madalasse vette, kivide vahele. Mulksuv lahesopp kees kui põrgukatel. Kusagil selle pulbitseva kaose sees pidi peituma ema rahustav silmnägu. Justkui transis astus tüdruk libedate kivide vahel ettevaatlikult jalga jala ette tõstes aina edasi, kordagi vääratamata. Naised ei julgenud talle järgneda, ehkki tuul nüüd omale juba selge sihtmärgi oli valinud ning kõik pöörised justkui mingist nähtamatust magnetist veetuna otse Leevi suunas puhusid. Ta hingas, hingas sügavuti ja keskendunult ning tormi-iilid sisenesid tema kehasse ja väljusid sealt vaevumärgatavate, leebete ja männivaigu järele lõhnavate puhangutena, mis enam kellelegi ohtu ei kujutanud.

Torm kustutas Leevi nälga, mida ta veel täiel määral ei teadnudki eneses olevat. See täitis ta varvastest juuksejuurteni, surudes selle, mida ta oli harjunud eneseks pidama, keha nurkadesse kokku justkui hirmunud teenri. Ta tundis, kuidas kasvab iga hingetõmbega enesest suuremaks ning see aisting ühtaegu hirmutas ja joovastas teda. Leevi kaanis õhku toopide, aamide ja tõrte kaupa, kuid ikka ei saanud janu täis. Nüüd oli torm see, kes tüdruku käest pageda püüdis. Imestunud külaelanikud nägid, kuidas lained aina kiiremini rannalt eemale jooksid, aedade taha tunginud vesi jõudsalt alanes ja tuul eemale, kauge lahesopi suunas puhus.

Lõpuks tasanes maru sootuks ja meri tõstis taas näo ette peegelsileda ja läbitungimatu maski, justkui poleks mingit vahejuhtumit kunagi olnud. Pilvede vahelt piilus esimene uudishimulik päikesekiir. Viimse piirini väsinud ja läbi vettinud Leevi vajus põlvili madalasse vette, kust külanaiste hoolitsevad käed ta hellalt koduse sängi pehmusesse kandsid.

Pärast seda esimest tormivaigistamist magas neiu terve nädal õiglase und. Magas ja nuttis unes kibesoolaseid pisaraid, nähes suletud laugude taga pargaseid pilbasteks pudenemas ning käsi vetesügavustest tõusmas. Hingeõhk, mis tema suust ja sõõrmetest väljus, oli kuri ning vihisev. Rahutult siples ta keha meresoolaste linade vahel. Kuid ärgates ei mäletanud ta ulmade heitlustest midagi. Tema palg oli rahulik ja leebe kui igal teiselgi külanoorel. Kõik, mis tormist tema sisse jäi, koondus silmadesse. Leevi vikerkest omandas kummalise rohekas-helkleva tooni ning isegi tuulevaikse ilmaga paistsid soonekesed tüdruku silmamunadel õrnalt lainetavat kui vesikasvud.

See, mis algul justkui poolkogemata sündis, sai nüüd ihuüksi jäänud Leevile teenistuseks. Esmalt tulid vaid söakamad laevnikud – needki häbelikult mütsirante mudides ja vöösabasid keerutades, silmad maas ja mündid taskus kõlisemas. Ikka olid nende lastid kõige hinnalisemad, reisid kõige riskantsemad, tähtajad napimad ja ilmaennustused julmimad. Ka kaugemate kalalkäikude eel viis kalurite palveränd Leevi kodust mööda. Kui teekond pikale venis ja torm vete peale laskus, siis oli külanaistel vaikiv kokkulepe Leevit rannikule saata. Otse Peninuki neeme tipus kasvas üks puserik mänd, mil jämedust pea rohkem kui kõrgust oli. Selle puu külge köideti Leevi mitmekordse vöö ja paalisõlmedega kinni ning tema pikad paksud patsid seoti samuti männi krobelise tüve ümber, et ta marutuulele vastu sirutudes end kogemata lahti ei rebiks ja lainte vahele ei vaoks.

Tasuks tema teenete eest loovutasid kalurid alati osa saagist tormidesööjale. Kaupmehed tõid Leevile heal meelel peenemat pudukaupa lõunamaa sadamaist ja randa uhutud aakrikule oli tal külas esimene õigus. Nii ei pidanud neiu äraelamise pärast sugugi muretsema ega käinud ka külanaistest kõige kehvemini riides. Juba noore naisena oli ta käsutuses nelja klaasverandaga maja – kõigile ilmakaartele lahkesti avatud. Kordagi ei lõgisenud akende klaasid – tuul käis Leevi maja ümber vaid kikivarvul. Iga akna all õitsesid floksid ja astripuhmad, mille vahel mesilased rõõmsasti mängisid, ning jalgtee maja juurde oli kaunisti sillutatud valgete kiviplaatidega.

Lillelistele rättidele ja pitsilistele sukkadele vaatamata ei pöördunud külameeste pead Leevit pilguga saatma. Pigem vastupidi. Ebamäärane kartus valitses nende hinges Leevi ees, kes küll naise nägu oli, kuid mehe nime kandis. Pehmesse kehasse peitunud loodusjõudude laegas oli ta. Kes teab, kas mitte see, kelle neelud tormide järele käivad, mõne mõtteuiu ajel omaenese kaasat alla ei või neelata. Ütled mõne ettevaatamatu sõna, teed järsema liigutuse ja – karmauh! Oledki moori kõhus koos põhjatuultega tükkis. Niisiis võdistasid nad õlgu ja pöördusid tüdrukute poole, kes lihtsamaid ja maisemaid asju eneses kandsid.

Kuid meri võtab ja meri annab.

Ning ühel sügistormisel õhtul uhtus ta Peninuki küla rannale Aabeli.

Mees lebas näoli pisikeste teravate kivide vahel ning oli rohkem surnud kui elus. Tema frakk oli rebenenud ja pikad märjad juuksed külmast sinakale näole kleepunud. Ainsaks elumärgiks oli mehe suust imetasase hingamise rütmis kerkiv rummiaur.

Leevi, kes külarahva eesotsas kaldale oli tulnud aakrikku valima, heitis mehe hooletult üle õla ja tassis oma majja samasuguse enesestmõistetavusega kui varem mõne lainetest limpsitud kandelaabri või kuldkirjalise Singeri masina.

Kui mees meelemärkusele tuli, ei küsinud ta pääsemise üksikasjade järele. Ei väljendanud rõõmu elusolemise üle ega tänanud isegi päästjat. Ta oli uppunud mees, kelle minevik oli merepõhja vajunud ning olevik hulpis ebamäärase avarusena ajutise päästeparve ümber.

Aabel jäi külaelanikele võõraks. Ja see võõristus liitis teda paratamatult Leeviga. Ta ei jätnud enesest meeldiva ega seltsiva isiku muljet ning paari luhtunud lähenemiskatse järel jätsid külaelanikud ta heaga rahule. Enamasti tukkus mees majaesisel pingil, kaame nägu madala merepäikese poole pööratud. Klaasist seintega maja oli liig külm tema jaoks. Kandes ikka veel kangekaelselt seda räsitud ja räbaldunud frakki, milles meri ta Peninuki rannale oli uhtunud, meenutas ta oma heleda naha ja viletsasti aetud habemega pigem elavat surnut kui täies elujõus meest. Purju jäädes vaikis ta samamoodi kui kainena, ainult tusasemalt, ning minevik oli uks, mida ta kunagi ei paotanud.

Kuid külalastele Aabel meeldis. Nende usalduse võitis ta sellega, et oskas oma peent seisma jäänud uuri kõrva tagant välja tõmmata, toore kanamuna veatult siledale lauale püsti seisma panna ja vaskmündi kuue meetri pealt pudelikaelast sisse lennutada. Eelkõige hindasid lapsed aga seda, et Aabelil oli nende jaoks alati aega. Ja näis, et pisemate seltskond meestki liiga palju ei väsitanud. Leebe rahuloluga tukkus ta kipakal pingil ja tõmbas kella kord ühest, kord teisest kõrvast välja, ilma et osutid sihverplaadil oleksid võpatanudki.

Aeg kulus kui kivike merekaldal – märkamatult, kuid järjekindlalt – ja tasapisi muutus maailm Leevi ümber. Taevasse siginesid terasest, aurujõul töötavad kajakad, kes kordagi ei naernud ja kelle kõhtu mahtus kümneid inimesi. Muutus varanatuke, mida meri enesest välja sülitas – aina enam leidus seal kraami, millega Leevi poleks osanud midagi peale hakata ka siis, kui see terve olnuks. Kosusid laevadki – nende laiad ninad kündsid aina julgemini merd ning kõhud mahutasid aina enam kummalisi, ilusaid ja kasutuid asju.

Leevi seevastu jäi kängu kui rannamänd ja tema ilusad paksud juuksepalmikud pleekisid valgeks. Ainult naise silmasügavikud ei muutunud, ega hingamine, mis oli endiselt pigem kurjakuulutav kohin kui vanainimese habras ja ebaühtlane hingetõmb.

Kõige kindlamini püsisid aga ajavoolus muutumatuna tormid. Ikka luurasid nad akende taga õhtupimeduses, kääksutasid majauksi ja kolistasid pööninguil. Muutunud oli vaid külarahva suhtumine neisse. Inimene ei pidanud enam loodusjõududega läbi rääkima, neid vaigistama, vaid oli õppinud torme enesest väljapoole sulgema. Nüüd saadi juba Leevi abita hakkama. Kuid üks, viimane õhtusöömaaeg ootas teda siiski.

Sedapuhku käis tuul ise Leevit kutsumas, koputades nõudliku sõrmega järgemööda kõigile ta klaasverandadele, justkui kutsudes vana vastast viimasele duellile. Leevi ärkas selle koputuse peale Aabeli külmas kaisus ja mõistis kohe, milles asi. Tuult tundes teadis ta, et too ikka kõrgete panuste peale mängida eelistab ning parimaks žetooniks maru ihnsas käes on inimelu. Kiirustamata tõmbas Leevi õueriided selga, harjas hoolikalt valgeid juukseid ja põimis need kaheks trossina tugevaks patsiks. Alles siis avas ta kutsumata külalisele ukse. Esimesed merelt tõusvad tuuleiilid paitasid vaid pehmelt ta nägu, justkui lepituseks kõige järgneva eest. Siis tuul paisus. Tugevamad puhangud võttis naine vastu kui kaua kuivanud tüürimees kosutava õlletoobi – tema kõrisõlm mitte ei jõnksatanudki, kui vihaseimad vihurid kõrist alla sööstsid, jäljetumalt Leevi aplatesse hingetorudesse kadudes.

Enam ei olnud tal ühes nutukoori ega köidikute turvajaid. Mõhklikud vanainimese sõrmed, millega Leevi kogu jõust männijändriku külge klammerdus, sulasid puukoorega sedavõrd ühte, et raske oli öelda, kust naine lõppeb ja pedajas algab. Kuskil mere kohal valitses suur kurbus. Kuskil sügise südames otsisid inimesed soojust ja kindlamat pinda ning Leevi tegi, mis suutis, et vaigistada raju enne, kui selle sisikond oma saagi neelab.

Koitis juba, kui Leevi rahunenud vetevoogude kõrvale kaldapiirile varises.

Sealt leidis ta päikesetõusul Aabel ning kandis süles tagasi kodusesse sängi.

Ent maru ei tahtnud naisest lahti lasta. Pisaranired voolasid tema suletud laugude alt, keha kääksus ja nagises külge keerates kaeblikult kui puud rannal ning hingus keerutas lae alla välja, pannes tahmunud lambipirnidki pesades tantsima.

Murelikult silmitses Aabel kaasat, nähes tema piinu ja tundes tema valu. Naise keha tundus liiga habras, liiga pisike sellise koorma jaoks. Ning Aabel tegi seda, mida ükski külaelanik ei olnud seni söandanud – äratas kaasa piinavast unest. Leevi lõi segaduses silmad lahti ja ohkas raskelt. Selle ohkega lahkus meri temast igaveseks, viies kaasa nii sisemise avaruse, kajakate rahutu kädina kui sisikonda pahupidi pööravad tormid. See ohe lahkus naisest kui suur soolasest õhust laine ning valgus aeglaselt mööda magavat küla laiali. See rullus üle magavate pereemade, kes poolunes Leevi hingeõhku enesesse võtsid, tundes hommikul imestusega keelel soolakat maitset. See imbus pesusse, mis ööseks nöörile oli ununud, et sedakaudu inimeste unedesse tikkuda, ning väikesed lapsedki tõmbasid Leevist lahkunud soolast niiskust enesesse, tundes, kuidas nende sisemusse miskit suurt ja avarat jõudis, hingekaldaid üheks tervikuks kokku sidudes.

Ja hommikul ärgates oli meri ühtaegu eikuskil ning kõikjal. Leevist lahkunud, kuid külaelanikesse laiali laotunud. Teadmine nõuab sõnu, kuid sisemere kohal lasub igavene vaikus. Nõnda kehitasid inimesed ärgates üksnes õlgu ning naasid argipäeva toimetuste juurde. Meri tuletas end meelde vaid tavapärasest sügavamate ohetega, mis tuulehoogudena üle häbist ja hirmust adruvallide rullusid, ning see puhastav sisemine hoovus lõi hetkeks pea klaariks ja andis uue hingamise tervele kehale.