Ma kõnnin läbi kõrge ja kirbe rohu. See rohi ulatub mulle rinnuni. On palju kärbseid, parme ja kihulasi, kes mind segavad. Aeg-ajalt on mõni puudesalu, mõni üksik iidne tamm, siis jälle lõputu rohtmaa. Jõudsin selle suure tasandiku veerde neljakümnenda eluaasta künnisel, tulles linnast, mille nime ma ei mäleta. Ei mäleta ma sedagi, mis põhjustel sealt lahkuma pidin. Tajun tagantjärele vaid ähmaselt mingit konfliktset olukorda, aga kas see konflikt oli mul enda, naise või lõppeva noorusega, kas tüdinesin sellest linnast või ei pidanud kinni seadustest, seda enam ei mäleta. Aga seda ma mäletan, et kui selle lõputu rohtmaa veerde jõudsin, tundus see vaatamata vähesele liigirikkusele huvitava, rammusa maana. Roheline, kergelt roostepruuni varjundiga maa, mis koosnes viite-kuute sorti taimedest, lamba-aruheinast, timutist, sõrmheinast, hiidhirsist ja veel mingitest kõrrelistest, mida ma ei tundnud. Olen neid märkmikusse ja hiljem kasetohule üles joonistanud. Taimestiku vahel laiusid mõned harvad ja suured tiigid, milles ujumas ringi rahumeelsed, rammusad kalad, mida omakorda ümbritsemas roostik, nokkhein ja piimapõõsad. Üksikud uima- ja pudelpuud, haava- ja kasesalud, siis veel paar puuliiki, mida ma kunagi polnud näinud. Kõik see meeldis mulle.
Nüüd, olles rännanud siin juba pikki aastaid, saan ma öelda, et mu arvamus sellest üksluisest, kuid siiski omapärasest tasandikust pole muutunud. Saan kinnitada ka seda, et siin maal valitseb lõputu, igavene august. Tahaksin lausa öelda, et mõnikord, eriti õhtuti, meenutab siinne ümbrus Aafrika savanni, kuid jätan ütlemata, kuna esiteks kasvavad siin ahvileivapuude asemel hiiglaslikud tammed ja teiseks on soojus põhjamaiselt niiske, mitte lõunamaiselt kuiv, samuti kui taimestik on mu vanaema kodu ümber kasvanud taimestikuga sarnane. Loomadega on siin küll isesugune lugu. Need ei meenuta ei troopika ega parasvöötme loomi, pigem mingeid hübriide. Pehmelt öeldes on nende välimus üsna eriskummaline, ja vastavalt sellele olen neile püüdnud panna ka nimesid: kõrgejalgne tähnikrebane, lühikarvaline kõrgkael-kodukits, laulev hiidlaisik, kelle hääl meenutab kõrgehäälse naissoprani koolitatult lainetavat laulu, sipelgasiga, ja siis veel paar liiki, kelle välimus on sedavõrd veider, et mu peas pole ühtegi nime tekkinud, mis neid iseloomustada võiks. Kiskjaid siin ei esine… Ahjaa, nonde aastate jooksul olen siiski korra või paar näinud ühte arglikku, liigväikese ning hapra keha küljes oleva suure ja nukravõitu lõvipeaga looma, kelle suust paistsid kihvad, kuid ta taandus kohe urinal kõrgesse rohtu, kui sammu tema poole astusin. Võimalik, et nood kiskjasarnased, kurvad loomad on siin väljasuremisohus.
Vahel, olles kõndinud kõrge ja üksluise rohu sees päevi ja nädalaid, olen mõne kõrge tamme otsa roninud, lootuses silmapiiril näha midagi muud, mingit sorti mägesid, metsa või mere õhkõrna, siniselt värelevat triipu… Aga ei. Ikka vaid lõputu rohtmaa ja tasane silmapiir mõne harva puudesaluga, üksikud valged pilved uitamas ülal. Kuumaperioode esineb siin harva ja torme pole ollagi, samas vihma sajab tihti. Küll mitte suurt ja korralikku vihma, mida mäletan mingist kaugest ajast, vaid sellist udu- või seenevihma. Enamasti ilmuvad vastu hommikupoolset ööd taevasse madalad pilved, ja siis sajab paar-kolm tundi. Ometi mitte kunagi niipalju, et mu veeanumad kasvõi veerandi jagu täis saaksid. Mu rännakuil on ikka olnud kuid, kus ma pole kohanud ainsamatki veekogu. Siis olen ma puhtalt isiklikest ja küllaltki vaevarikastest kogemustest lähtuvalt suutnud kindlaks teha koha, kus maa-alune veesoon kulgeb maapinnale lähemal, ja seda nimelt ühe laialehelise, lillakate õitega taime järgi, mille ristisin vesiliiliaks. See väärt taim kasvab tõesti ainult seal, kus veesoon asub kõrgel. Kaevan siis umbes meetrisügavuse augu, varudes vett algul kaabusse, kust valan selle omakorda nahklähkrisse ja teatavasse seest õõnsasse, kõvakestalisse taime, mille nimetasin ta eripärase välimuse tõttu pudelkummikuks. Järgnevail päevil olen vett tarvitanud kindlalt ettearvestatud lonksude kaupa. Sellised veekogudevaesed nädalad on õnneks küll harvad, kuna keskeltläbi korra kuu või poolteise jooksul olen oma teekonnal ikka kohanud mõnda looklevat jõge, mille vesi vaatamata mudasusele on täiesti joogikõlbulik. Olen selle kaldal mitu päeva peatunud ja edasiseks teekonnaks jõudu kogunud, püüdes tumekollasest veest uniseid, rammusaid sägasid. Nood sägad on mu lemmikud ja püüda neid pole raske. Tuleb vaid vette minna ja sukelduda ning asuda otsima kaldaurge, kuhu nad on varjunud. Sirutan siis sõrmed veekoopasse nii kaugele kui ulatan, kuni mõni neist haarab mu käe oma lõugade vahele. Kuna sel kalal pole hambaid, ei tee hammustus mu randmele suuremat viga, kuid ülimalt valus on see küll. Säga lõuad krampuvad mu käe ümber ja sel kombel toimib see nagu püügiriist, nõnda et saan ta tirida koobastikust välja ja tagasi kaldale ujuda. Nad on ümarad, seitsme-kaheksakümne sentimeetri pikkused kalad, ja nende liha on küpsetatult väga maitsev.
Looklevad jõed tekitasid mus esimestel Keskmaa-aastatel palju illusioone. Nikerdasin kord isegi ühest kuivanud haavapuust ühepuuvene, lootes nõnda jõuda mõnda suuremasse järve, kuid selline soov ei kandnud vilja, kuna jõel ei tulnud ega tulnud lõppu. Oleksin tahtnud oma teekonda jõel ometi jätkata, kui mitte mu oskamatult ehitatud sõiduk poleks hakanud vee alla vajuma, nõnda et ma lõpuks sellega ümber käisin, olles sunnitud säärasest edasiliikumise viisist loobuma. Ka jalgsi mööda tohutuid kaari tegevat jõekallast kõndimine ei viinud mitte kuhugi, ning kuna säärane liikumisviis oli ka palju vaevalisem, lõin lõpuks käega ja ujusin üle jõe teisele kaldale, jätkates teekonda päikese ja ehatähe järgi.
Kui rääkida toidust, siis enamasti saan söönuks ühe nimetu põõsa küljes kasvavatest kollastest marjadest ja seentest, mille hiidpuravikke meenutavad viljakehad end peale vihma maa seest välja tõukavad. Tammetõrudest olen õppinud valmistama körti, ja kui neid kergelt röstida, saab neist ka päris head kohvi keeta. Vahel saan oda abil kätte mõne looma või linnu. Loomadest on mul õnnestunud peale pikemat varitsust tabada üht kohalikku liiki kitse. Õigemini, kits on selle rohtmaal enim esineva elaja kohta küll liig vähe või siis liig palju öelda. Meenutades suuruselt küll metskitse, on tema pea ja lühikesed jalad ometigi täiesti kodukitse omade sarnased, nagu ka habe ja keerdus sarved, samas kui pikakarvaline kasukas sarnaneb kaelkirjaku laigulise mustriga. Igatahes on tegemist huvitava liigiga, keda olen mitmeid kordi eri nurga alt ka kasetohule joonistanud. Kui peaksin siit kunagi veel mõnda teispoole Keskmaad jäävasse linna jõudma, mis on küll väheusutav, kuid ei tundu ka võimatu, kavatsen neid söejooniseid kindlasti mõnele teadlasele näidata, et ta selle huvitava looma nagu kord ja kohus ära klassifitseeriks. Lindude küttimisega on asi lihtsam. Täpsemalt öeldes, ühe teatud liiki lennuvõimetu linnu küttimisega, kes on välimuselt sedavõrd kummaline, et tema iseloomustamiseks saan öelda vaid, et ta näeb välja nagu midagi pingviini ja heinarõugu vahepealset. Püüda seda lindu pole raske. Tema jooks on aeglane ja paari kilomeetri järel kukub ta kurnatusest ise ümber, pärast mida jääb üle anda vaid surmahoop. Pean küll ütlema, et kütin noid linde vastumeelselt ja ainult tühja kõhu sunnil, kuna miski neis meenutab mulle süütuid lapsi. Samas, kui arvesse võtta siinse rohtmaa hiiglaslikkust, on nonde lindude populatsioon siiski piisavalt suur, nii et küttimine neid väljasuremisohtu ei sea. Pealegi pole minusuguseid rändajaid siinkandis palju. Õigupoolest moodustavadki taolised rändurid Keskmaa ainsa inimpopulatsiooni. Nad uitavad ringi alati üksi ja nende teed ristuvad omavahel umbes kolm-neli korda aastas, mistõttu taolised kokkusaamised on ühtlasi ka väga suur sündmus, tegelikult lausa pidupäev, kuna rändureil on üle hulga aja võimalik siis oma suhtlusvajaduse ja vaikimise koormat kergendada. Muidugi, harilikult see jutt millegi uuega ei üllata, tavaline lobisemine ja muljete vahetamine siinse üksluise, lõputu maastiku üle. Ometi, tean seda omast käest, valmistab taoline jutuajamine rõõmu juba üksi seetõttu, et sa kuuled õhtuse lõkke ääres noid igavaid juhtumusi teise inimese suust, et sul on ülepea võimalus kuulda teise inimese häält ja saad ise samamoodi vastu rääkida. Tunda sõnade väljaütlemise haruldast mõnu ja näha teist samamoodi elavate sõnade järele näljasena mind kuulamas, näha tema januseid silmi ja kõrvu püüdmas igat sõna nagu mingisugust kaunist heli, seda nähes muutub mu jutt endagi jaoks erilisemaks ning üksluised ja igavad juhtumused saavad äkki imelise sära. See kõik on nõnda isegi siis, kui me kumbki oleme tulnud eri maadelt, mis on asunud erinevates kohtades, ega saa teineteisest seetõttu hästi aru. Tavaliselt see nii ongi. Olin küll linnas, mille nime ma enam ei mäleta, õppinud kahte või kolme keelt, aga kõiki neid üsna keskpärasel moel, ning aja jooksul on nende valdamine veelgi tuhmimaks jäänud. Ent seda rõõmsamaks muutub meel, kui meie, kaks võõrast rändurit kahel pool lõket, erinevaid keeli katsetades ja igasugu kummalisi sõnu, hüüatusi ja kraaksatusi kuuldavale tuues äkki teineteisest siiski aru saame. Tavaliselt järgneb sellele siis pikk ja vali naer, mille peale emb-kumb meist küsib, et „miks sa siin tühermaal ülepea hulgud?“, või „kas sul muud targemat teha pole?“, või „kuidas sa üldse siia sattusid?“, ja teine siis tavaliselt seletab nii hästi-halvasti kui oskab:
„Tead, selle asjaga on nii, et kord ühel päeval seal kauges linnas, mille nime ma enam ei mäleta, jäin ma mingil tänavanurgal äkki kukalt kratsides seisma, kuna kõik tänavad ja majad tundusid äkki kuidagi võõrad, elutud ja eksitavad, ei, nad olid küll justkui samad, aga samal ajal enam polnud ka, nii et ma otsustasin hoopis ühte kõrvaltänavat pidi edasi minna, mida ma varem kasutanud polnud, ja kui ma mööda seda edasi läksin, jäi maju ja inimesi ja tänavaid edaspidi aina harvemaks, kuni neid polnud äkki enam üldse, ainult üks lõputu ja ühtlane rohtmaa mõne üksiku puuga paistis eespool. Oma kummalises üksluisuses tundus see maastik siiski huvitav, nõnda et ma puhtalt uudishimust tahtsin veel veidi edasi minna ja seal ringi vaadata, plaanides pärast seda kohe tagasi pöörata, kuid igavalt eksootiline maastik osutus siiski sedavõrd meeliköitvaks, et ma pikendasin päev-päevalt oma tagasipöördumise plaani, kuni viimaks otsustavalt ümber pöördusin ja tagasi jooksin, avastades siis oma suureks kohkumuseks, et ei suuda tagasiteed enam leida… Ja nõnda, uidates algul meeleheitlikult kord sinna, kord tänna, ja hiljem juba veidi rahulikumana päikese järgi teekonda jätkates, ma siia jäingi.“
Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.
Oleme siis istunud lõkke ääres ja vahetanud muljeid Keskmaa lõpututest tasandikest, meenutanud kaugeid ja unenäolisi linnasid, kus kunagi sündisime, kasvasime ja seiklesime, joonud üleküpsenud puuviljadest kääritatud jooki, mis purju teeb ja vanu laule aitab meelde tuletada, ning siis kaelakuti koos laulda üüranud. Oleme järgmisel päeval südamlikult kallistanud, hüvasti jätnud ja teineteisele head teed soovinud sel lõputul rohtmaal.
Sääraste haruldaste õhtutega seoses meenub mulle ka üks üpris eriline aasta, mil mu Keskmaa söögilaud oli vägagi rikkalik, ja seda sel lihtsal põhjusel, et ma meisterdasin tol aastal valmis mustast puust vilepilli. Üpris oskamatult kusjuures, kuna selle pilli helid ei kannatanud mingil juhul võrdlust mõne peenemat sorti flöödiga. Ei, selle pilli helid polnud üldsegi mitte harmoonias omavahel, need olid koguni kriiskavad ja ebameeldivad, kuid ometi oli mul põhjust selle flöödi üle uhke olla, kuna helid, mida ma sealt välja puhusin, sattusid tänu juhuse muusikale olema just sellised, mis meelitasid rohusügavusest ligi sigu, kelle iseäralikuks tunnuseks oli erakordselt pikk ja koonusekujuline mokk, mis tipnes tillukese kärsaga. Selle koha pealt meenutas too loom sipelgaõgijat, ent seda tõesti ainult moka poolest, kuna kerelt oli see loom ikka siga mis siga, nii et teda võis igati õigustatult nimetada sipelgaseaks. Aga jah, ilmnes nimelt, et mu vilepilli kriiskavad helid olid sarnased nonde kultide pulmahüüuga ja nõnda jooksis sipelgasiga tolle heli peale otse minu suunas, jäädes alles viimasel hetkel seisma ja hämmingut täis ilmega mulle otsa vaatama, millest piisas, et loom oda otsa torgata. Küll maitses temast tehtud praad hästi.
See kerge vaevaga küttimise lõbu jõudis kesta ehk kümmekond kuud, kui kohtasin oma teekonnal üht rändurit, kes – imelugu küll! – juhtus pärit olema koguni samalt maalt ja rääkima sama keelt kui ma ise, kuigi mis keel see täpsemalt oli, mulle hetkel ei meenu, aga tookord, mäletan, meenus küll ja isegi väga, kuna ühise ja elava jutuajamise käigus tuli see kallis nimi meile mõlemale äkki meelde ning rõõmustas tohutult. Ühesõnaga, kohates oma kunagist kaasmaalast, mis nii teda kui mind üliväga vaimustas, tutvustasin talle muu jutu seas loomulikult ka oma haruldast vilepilli ja sedagi, mismoodi sellega sigu ligi meelitada. Andsin kalli kaimulise kätte oda ja ütlesin, et olgu ta nüüd valvas, ise aga hakkasin jalalt jalale kekseldes vastikult kiunuvat pilli mängima: ei möödunudki palju aega, kui üks kuldiroju ruiates rohu seest välja tormas, lootes teise endasarnasega kohe kihvad ristata, märgates aga mind, tardus loom üllatunult paigale, mispeale sõber talle oda kohe keresse torkas.
Hiljem, lõkke kohal siga küpsetades, polnud mu kallis kaasmaalane kiitustega kitsi, rääkides lakkamatu imetlusega, et pillil olevat ruigamisega tõesti väga sarnane heli ja et üldse olevat ta teise eestlase nägemi… eestlane! – eestlane on see nimi, mis mul meelest on läinud, ma olin eestlane, ma olen ju eestlane. Eestlane, eestlane, eestlane! Oh seda õnne! Vahel ikka meenub ka midagi, mis nii ilus ja valus ja hingele armas… Aga olgu, ma pean edasi jutustama, muidu võib kogu muu asi meelest ära minna. Ühesõnaga, mina olin eestlane ja tema oli eestlane ja süües oma uue sõbraga ülimaitsvat praadi ja juues ühest üleküpsenud puuviljast kääritatud magusat jooki, olime ülimalt rõõmsad ja õnnelikud. Purju jäädes meenusid meile isegi viis isamaalist laulu, mida üheskoos kaelakuti laulda üürates muutusime lausa pisarateni härdaks, lubades oma kaotatud kodumaa ilmtingimata üheskoos üles otsida ja kui vaja, seda ka oma elu hinnaga vaenlase vastu kaitsta… Siis saabus öö. Kui ma hommikul ärkasin, olid kadunud nii eestlane, vilepill kui pudelkummik. Milline kohutav meelemasendus mind tabas!
Palju aega mu elust on sestsaati möödunud Keskmaal rännates. Enamasti on noid aastaid täitvad päevad üksteisega kaunis sarnased olnud, vahel mudasest jõest kala püüdes, vahel kõrge puu otsas kasutuid vaatlusi tehes, siis kasetohule taimi, putukaid ja loomi üles joonistades, vaid haruharva kohtudes sarnaste ränduritega kui ma ise. Kahjuks pole neist keegi enam olnud mu kaasmaalane, seesamune, kuidas see nimi nüüd kõlas… eee… ees… sees… see… oh, ei meenugi jälle enam see südamele nii armas nimi, aga võib-olla on see isegi hea, kuna viimane mälestus sellega seoses ei kuulu mitte just kõige kaunimate kilda. Siiski, ühe uue asjaga olen ka vahepeal hakkama saanud. See on flööt. Kõige viimane flööt, mis on väga hea. Olen vahepealsete aastate jooksul nikerdanud neid kümneid ja kümneid ning iga kord eelmise ära visanud, kui uus on tulnud sellest parem, ja see viimane on tõesti väga puhta hääle ning harmoonilise helistikuga. Muidugi, sellist praktilist väärtust sel enam pole, kui oli tolle ruigava vilespilliga, ometi on see flööt mulle üksildastel õhtutel hea kaaslase ja sõbra eest olnud. Voolisin ta välimuselt isegi inimkuju sarnaseks. Olen proovinud ka toda ruigavat vilespilli uuesti valmis meisterdada, kahjuks pole sellest aga asja saanud, kuna sipelgasead ei ole sellest enam välja teinud. See oli puhtalt algaja õnn mul tookord.
On olnud ka maastikulisi muutusi. Õigemini küll üksainus maastikuline muutus. Nimelt ilmusid umbes aastapäevad tagasi mu vaateväljale säärased väikesed, nelja-viie meetri kõrgused künkad. Esimest korda neid nähes rõõmustasin väga. Arvasin koguni, et olen Keskmaalt kuhugi mujale jõudmas, kuid mu lootus osutus siiski ennatlikuks. Küngastike lähemal uurimisel ilmnes, et need koosnesid kõige tavalisemast ülestuhnitud mullast, mis omakorda kallutas mind arvamusele, et säärased künkad pole saanud sündida ise, vaid et neil on aidanud tekkida mingisugune maa-alune loom, kes oma ehituselt ja olemuselt peaks kõigi eelduste kohaselt sarnanema mutiga. See tähendab siis, arvestades küngaste suurust, hiidmutiga. Nõnda mõtiskledes meenus mulle, et olin kord linnas, mille nime ma enam ei mäleta, lugenud ühest entsüklopeediast, et sellist looma on juba ka varem nähtud, et seda nägi kuskil lõuna pool asuval maal ühe küla koolmeister, ja et see haruldane loom oli elutsenud mitte väga kaugel sellest külast.
Vahepeal küngastikud lõppesid, et mõnenädalase vaheaja järel alata taas. Mõni aeg hiljem avastasin, et lisaks hiidmutile, keda ma polnud küll veel näinud, aga kelle olemasolu pidi olema äärmiselt tõenäoline, elutseb selle uudse maastiku rüpes veel üks liik olevusi. Nimelt kuulsin kord öösel veidrat, veidi inimkõnele sarnast pominat kaugemalt rohu seest. See oli selline pikk, justkui lapsekeelne lalin, meenutades vaid õige pisut rääkimist. Midagi taolist polnud mulle enne kõrva kostnud. Mõnel õhtul, kui olin teinud üles lõkke, nägin nende rohekalt hiilgavaid silmi eemal. Alguses ma kartsin neid, kuid ajapikku, mõistes, et need olendid on üsna arglikud ega kujuta endast otsest ohtu, mu uudishimu kasvas. Hakkasin neid vaikselt ja kuulatlevalt jälgima. Nad elasid täielikku varjuelu, liikudes ringi hulgakesi ning ainult õhtuhämaras ja öösel. Panin tähele, et kui mängisin lõkke ääres flööti, valdas olevusi suurem julgus. Kuulsin pillihelide taustal, kuis nad läbi kahiseva rohu sosistades lähemale nihkuvad, kuid niipea kui mängu lõpetasin, jooksid ruttu heina sisse tagasi. Ikka veel ei teadnud ma, millised nad välja näevad, kuid minus süvenes veendumus, et hiidmutid nad ei ole. Olin üksildase jahimehe aastatel ära õppinud ühe kasuliku nipi, et kui end üleni mudaga kokku määrida, pole mu lõhna tunda, ning otsustasin seda kasutada. Sel moel, liikumatult kõrge heina sees istudes ja üleni tumeda tiigimudaga kokku määritud, õnnestuski mul neid viimaks kuuvalgel näha. Salaaimus sai kinnitust. Tegu polnud tõesti hiidmuttidega, vaid hoopis inimesi meenutavate kääbustega. Nad tulid parasjagu jahilt. Kuulsin mingi hetk vaikseid hääli rohus ja siis nägin neid: kaks alla meetri pikkust mehikest kandmas endi vahel toki külge seotuna laulvat laisikut, kes muidugi ei laulnud enam, vaid oli juba maha löödud, ja ülejäänud seitse või kaheksa mehikest järgnemas rõõmsa jutulalinaga. Kui kääbushõim rohu sisse kadus, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja järgnesin neile. Hoidsin igaks juhuks piisavalt suurt distantsi, jälitades kääbuseid rohukahina ja tasaste häälte kaudu. Kõndisin nende järel päris kaua, kuni mingi hetk jäi kõik vaikseks. Olles umbkaudu ära määranud nende vaikijäämise koha, ootasin veidi, liikudes siis äärmise ettevaatlikkusega läbi kõrge rohu edasi. Peagi avastasin väikese ümara ringi, kus hein oli maha tallatud ja kust ühtki rada enam edasi ei viinud. „Imelik,“ mõtlesin, „kas nad haihtusid õhku või?“ Kuna ma säärast asja võimalikuks ei pidanud, hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema maapinda, avastades tillukese välu keskkohas ümara heinapuhma. Uurisin heinapuhmast lähemalt, haarates siis kõrtest kinni ning sikutades puhmast ülespoole, kuni see tuli koos juurte ja mullaga nagu kork maa seest välja. Heinapuhma koha peal oli auk. Heitsin pikali ja püüdsin august sisse vaadata, kuid ei näinud midagi. „Kui selle on tõesti sinna kaevanud need inimesetaolised olevused, siis võivad nood künkad ju olla hoopis kääbusrahva elamud või koguni templid, kuhu pääseb sisse vaid maa alt,“ mõtisklesin pingsalt. Ja vaatamata kergele kõhedustundele kasvas mu uudishimu veelgi. Mingi osa minust, küllap mõistus, manitses mind, et allaminek võib olla ohtlik ja tagasitulek ei pruugi olla nii lihtne, kui arvan, kuid soov teada saada, mis peitub nonde kõrgete kuhilate all, kasvas mus viimaks määrani, kus ma enam hetkegi ei kõhelnud ning läbi ahta augu maa alla pugesin.
Leidsin end kitsukesest urust ja hakkasin neljakäpakil edasi roomama. Umbes iga kümne-kahekümne meetri järel hargnes maa-alune urg kaheks, ja kui ma alguses püüdsin veel meelde jätta, kust kuhu või mis suunas olin ära pööranud, siis peagi läksin oma arvestustes täiesti sassi, jätkates teekonda umbropsu. Komberdasin piki juurikaid täis tunneleid aina edasi, lootes peagi jõuda mõnda kääbusolendite elamusse või pühakotta, kuid midagi taolist ei juhtunud. Käigustik hoopis ahenes. Olin sunnitud neljakäpakil liikumisest loobuma ja nihutasin end vaevaliselt küünarnukkide abil edasi, püüdes järgida vähemalt ühte meetodit, mis tähendas uru kaheks hargnemisel suundumist kord pahemale, siis jälle paremale. Mingist avardumisest polnud enam märkigi. Ka ümber pöörata polnud enam võimalik. Minus hakkas maad võtma väljapääsmatuse tunne, mis hetkel, kui ma ühes ülimalt kitsas kohas kinni kiilusin, üks käsi ette sirutatud, teine käsi külje ja seina vahel, meeleheitega asendus. Puhkesin nutma nagu laps, kutsudes appi kord ema, kord jumalat, kuid kumbki ei vastanud mu palvetele. Mingi hetk suutsin siiski kuidagi selili keerata, nihutades end kandade abil niipalju edasi, et üks kätest jälle vabaks sai. Siis hakkasin küüntega kraapima lage, kuid loomulikult ei andnud seegi mingeid tulemusi, ajasin vaid mulda suhu ja silma. Tõenäoliselt võis käigustik selle aja peale asetseda juba mitme meetri sügavusel, kuna tundsin kuidagi, et teekond jätkub kallakjal suunal. Kui olin selja ja kandade abil tükk aega kuidagi edasi ukerdanud, urg avardus veidi, nii et sain end kõhuli keerata ja küünarnukkide abil jälle edasi tõmmata. Kaua säärane vaevaline pimeduses rühkimine kestis, ma ei tea, aga viimaks, täis tülpimust ja ahastust, nägin eespool nõrka kuma ja jõudsin mingisse avaramasse ruumi. Tõusin oiates püsti, et enda valutavaid luid-liikmeid sirutada, ning mu pea ja lae vahele jäi isegi pisut õhku. Õrna valguskuma tekitasid kummalised, fosforjalt helendavad sinised seened, mis kasvasid sõõrina koopa keskel. Seente valgel võisin ka näha, kuis eri kohtades veel viis käiku edasi suundub. Too maa-alune uruvõrgustik tundus olevat lõputu. Hakkasin vastumeelsusega taipama, et urud võivad jätkuda ka seal, kus maapinnal üldse mingeid künkaid näha pole, mis tähendas, et nende maa-alune hargnemisulatus võis hõlmata kümneid, kui mitte sadu kilomeetreid, mis omakorda tähendas, et mida kaugemale ma liigun, seda kindlamini end elavana maha matan. Noh, vähemasti ei tundnud ma selles avaras ruumis enam meeleheidet. Surmani väsinud ja suutmata midagi tarka välja mõtelda, heitsin sinnasamasse pikali ning vajusin sügavasse unne.
Üles ärgates otsustasin veel mõneks ajaks sinna jääda. Et koguda jõudu ja pidada aru. Enda ihuhädade tarbeks kaevasin kätega ruumi nurka sügava augu. Meelte rahustamiseks mängisin vahepeal flööti, mis mul riideräbalasse mähitult õnneks vöö külge oli seotud.
Umbes neli või viis magamiskorda hiljem avastasin, et koopa nurka on toodud veidi süüa, peamiselt erinevaid juurikaid, maapirne, pähkleid ja seeni, ning savist kausis on soe ja sogane, aga täiesti joodav vesi. See kõik pani mind rõõmsalt imestama. Järeldasin sellest, et kääbushõim on mu sealolust teadlik, tundmata mu vastu vaenulikkust ja soovides mind mingil põhjusel isegi aidata. Süües järjepanu kõiki erinevaid puu- ja juurvilju, sattus mu hammaste alla ka üks kibedamaitseline, valge porgandi sarnane juurikas. Avastasin peagi, et see tekitas minus eriliselt lõbusa meeleolu, pannes pea mõnusasti ringi käima ja manades õhku miniatuurseid, taevatähtede sarnaseid tulukesi. Juurika söömise tagajärjel tulid mulle suure üllatusena meelde ka mõned estraadi- ja meeleolumuusika palad, mida kunagi ammu olin raadiost kuulnud, ning proovisin neid kohe flöödil järele mängida, mis mul ka ilma vaevata õnnestus. Isegi linna nimi, kus kunagi elanud olin, meenus mulle tol hetkel. Jah, senikaua kui kestis lõbus meeleolu ja pillimäng, ma enda maa-aluse olukorra pärast ängistust ei tundnud. Siis aga lõppes juurika mõju otsa, taevatähtede sarnased tulukesed haihtusid ning hirm ja ärevus naasid. Hõikusin ja hüüdsin uuesti kääbuseid endale appi, kuid keegi ei vastanud. Kulus palju magamiskordi, enne kui koopasuu ees taas juurikaid ja veega täidetud jooginõu nägin.
Kuna ajataju kipub maa all kergesti kaduma, ei tea ma praegu ega teadnud ka siis, mitmendal sealviibimise ööl või päeval see juhtuda võis, võib-olla kahekümnendal, võib-olla neljakümnendal, igatahes sisenesid kord ruumi kümmekond kääbusmeest ja võtsid vaikides seina ääres istet. Pärast seda kogunes neid sinna pisitasa veel ja veel, teiste seas ka naisi ja lapsi. Viimaks oli kogu koopaseina äär tillukest rahvast täis. Nende sõbralikke ja naeratavaid nägusid nähes mõistsin ma, et mingeid kurje plaane neil pole. Kääbused sosistasid üksteisele midagi oma lapselalinaga sarnanevas keeles, mõni hiilis isegi ligi ja puudutas mind kergelt, joostes siis kilgates tagasi. Mingi hetk hakkasid paljud neist valget ja maagilist juurikat närima, pakkudes seda noogutuste saatel mullegi, ning olles juurika ära söönud, nägin jälle taevatähtede sarnaseid vilkuvaid tulukesi: tõesti, see oli nagu geomeetriline pilv, kolmemõõtmeline mikroskoopiline tähistaevas, mis mu ümber hõljus. Tänu tähepilvele sain silmitseda maa-aluseidki paremini: nad olid keskmiselt nii kaheksakümmend-üheksakümmend sentimeetrit pikad, vilgaste liigutustega, tõmmud, valgete hammastega tillukesed inimesed… õigemini küll inimeselaadsed olevused, kuna nende silmad olid ülisuurte pupillidega ja kaks korda suuremad inimese omadest, sarnased väikeste ööloomade justkui alatasa imestavatele silmadele. Nende suud olid väikesed, huuled lopsakad, pead katmas tihedad, valget ristikheina meenutavad juuksed. Meesisenditel kasvas suunurgast välja üksik kihv, millel puudus minu arust küll praktiline funktsioon, kuna see kaldus suunurgast kõrvale ja oli keerdus nagu miniatuurne oinasarv. Võimalik, et sel oli tähtsust mingi positsiooni näitamise tunnusena. Kuna kõik nad lobisesid omavahel elavalt ja valjult, panin hoolikamalt kuulates tähele, et nende keel koosneb väga pikkadest ja naljakatest, enamjaolt helituist kaashäälikuist moodustuvatest sõnadest, kusjuures tihti nad kordasid neid, ehk siis sõnu polnud rohkem kui mõnikümmend. Enamik selle jutu sisust paistis olevat minule suunatud. Tundus, et nad naersid, aga ühtlasi ka imetlesid mu suurust ja kohmakust. Võimalik, et oma vägeva kere ja lokkis juustega, punetava näo ja siniste silmadega, kõhuni ulatuva habeme ja valge nahaga kehastasin ma nende jaoks mingisugust jumalalaadset olevust. Igatahes tõusid nad kõik ühel hetkel püsti ja alustasid mu ümber merelainete õõtsumise sarnast ringtantsu, vaevutajutavate, aeglaste sammudega küljetsi edasi liikudes, korrates samal ajal aina ühte sõna, millest ma aru sain, et see käib minu kohta, et see on mingi nimi, mille nad on mulle pannud, vist mõne jumala nimi, mille nad on mulle kinkinud. See oli väga pikk ja keerukas nimi ja nad kordasid seda lakkamatult. Mingil hetkel eraldusid nende seast neli kääbusnaist, kes korjasid maast fosforjalt helendavaid helesiniseid seeni, tampides ja segades neid suures anumas läbisegi veega ühtlaseks massiks, asudes sellega salvima mu suurt ja valget nahka. Nad määrisid kleepja nestega kokku ka mu alakeha ja kürva, ning kreemi jahe, elektriseeriv mõju ja naiste vilkad sõrmed erutasid mind nõnda, et jõujuurikas pisitasa vinna tõusis. Seda nähes kukkus kääbusrahvas rõõmsalt vadistama, tõstes käed kõrgele üles ja väristades sõrmeotsi, samal ajal ikka ja aina mulle antud nime hüüdes… Selle hüüdmise ja kätevärina ja vadistamise saatel tirisid kääbusmehed samal ajal tagantpoolt esile mingi kummalise, paksu, rabeleva, haisva ja vastikult kriiskava peletise. Kui see metsikult vastuhakkav elukas lähemale tiriti, nägin, et see sarnaneb kangesti mutiga – jah, see oligi mutt – hiigelmutt! Alles siis sain ma aru, mis neil plaanis on, ning hakkasin omakorda kisendama ja karjuma, kuid kümmekond kääbust olid juba ettenägelikult end mu käte ja jalgade peale heitnud, nõnda et ma end kaitsta ei saanud, samal ajal kui too jälestusväärne loom mulle peale tõsteti. Õudus, vastikustunne ja häbi, mida tundsin, olid kirjeldamatud, oleksin tahtnud jälestusest maa alla vajuda, kui ma seal mitte juba olnud poleks… Parasjagu siis, kui nad toda kriiskavat elukat mu vastu tahtmist erutunud alakeha peale sättisid, märkasin äkki õmblusi looma nahal. Nägin neid ta pea, kaela ja käppade ümber, ning ka diagonaalis õmblusi mitmel pool üle kere, taibates siis, et see peab olema selga õmmeldud nahk. Ja kui siis too hiidmutt mu kivikõva riista nagu vaia otsa suruti, sain alakeha tundmuse järgi aimu, et selle naha all varjub tõenäoliselt samasugune olend kui kõik teised siin – naissoost kääbusolend, kes üleni mutinaha sisse on õmmeldud… Kas pidi too õnnetu olevus elama alaliselt nõnda või oli ta naha sisse õmmeldud ainult tolle jubeda tseremoonia tarbeks, seda ma ei teadnud, küll aga tundsin, kuis mutinahka vangistatud kääbusnaise üsk vähehaaval soojade ihumahladega täitub, kuulsin, kuis ta hirmunud karjumine peagi teistsuguseks, põletavast naudingust tingitud kisendamiseks muutub, ja nägin, kuis ta ekstaasis üles ning alla õõtsudes oma küüniskäppadesse kängitsetud käed kõrvale sirutab, kuni ühel hetkel hakkas ta läbi vilistamise, kriiskamise ja naerva ulgumise kuuldavale tooma ülimalt pikki ja kummalisi, nagu mingisse meloodiasse kängitsetud sõnu, mis olid omakorda märguandeks tõrvikuid hoidvaile kääbustele, kes süütasid kahelt poolt põlema tema küüniste otsad. Pärast seda hakkas hiidmutti nahka vangistatu hõõguvate küünistega lainjaid tulejooni õhku vedama, kuni helenduvaist joontest moodustus midagi labürintja joonterägastiku taolist, mis läbis ka säravaid taevatähtede sarnaseid tulukesi mu ümber, ning otsekohe asusid ülejäänud hõimlased kogu seda hõõguvat ja hõljuvat joonestikku maapinnale, seintele ja kasetohule üles joonistama… Alles siis hakkasin aimama, mida kogu see kummaline tseremoonia tähendab. Võimalik, et sellele aitas kaasa ka valge juurika mõju, igatahes mõistsin üha selgemini, et kogu see õhus hõõguv joonestik kujutab endast sedasama maa-alust käigustikku, mille ühes punktis me parasjagu viibisime, ja et nood taevatähtede sarnased tulukesed on suured ja avarad ruumid selles labürindis. Nüüd juba kogu asi vaimustas mind – milline suurepärane ilmutus, milline kartograafiline maagia mu silme ees aset leidis! Kui kogu see hõõguv müsteerium üles joonistatud sai, haihtus peagi ka tuleniitidest hõljum, ja mutinahka kängitsetud öönaine vajus mu pealt kurnatu ja teadvusetuna maha, mispeale ta hellalt üles tõsteti ja minema kanti. Ka minu käsi ja jalgu ei hoitud enam kinni, õigust öelda ei tehtud minust enam väljagi. Kääbushõimlased kogunesid hoopis ülesjoonistatud urukaartide ümber, asudes lärmakalt vaidlema, milliseid maa-aluseid radu edasiseks välja valida ja milliseid maha jätta. Vähemasti selline mulje mulle jäi. Siis aga kostis kuskilt kaugemalt vile, mispeale vaidlejad oma kasetohust kaardid kibekähku kokku rullisid, seintele ja mullale kraabitud joonestiku kustutasid ning minekut tegid. Kogu veider tseremoonia oli äkitselt läbi. Ja mina olin jälle üksi.
Mind ei külastatud enam kordagi ega jäetud mulle ka uru juurde süüa ega juua. Möödus palju magamiskordi, enne kui mõistsin, et mind on lõplikult hüljatud. Ju vajasidki nad mind vaid ühepäevajumalana oma kummalise müsteeriumi tarbeks, mis neile teed juhatas, rännates nüüd mingeid ainult neile teadaolevaid urge pidi edasi. Püüdsin enda olukorda võimalikult rahulikult seedida, kuid sellest ei tulnud midagi välja, kuna nälg, janu, üksindus ja hirm andsid endast iga tunniga aina enam märku, muutes mu olemise üha väljakannatamatumaks. Kuid mu kannatusvõime pandi veelgi rohkem proovile.
Kes teab, mitmes ööpäev seal kurnatuna lamades haistsin kord vastikut lõhna sõõrmetes ja tajusin mingit liikumist. Keegi nahistas närviliselt mu ümber. Keegi nuhutas suure niiske ninaga mu ihu. Mul poleks olnud mingit tahtmist teada saada, kellega on tegu, kui ta mitte ise otsustaval moel poleks endast märku andnud – tundsin korraga kohutavalt teravat valu sääremarjas, mispeale silmi avades nägin hiigelmutti. Tolle eluka jämedat ja lehkavat keha ning suust paistvaid teravaid hambaid nähes sain aru, et seekord on tegu tõesti päris mutiga – kohutava monstrumiga, kes õgis parasjagu mu säärt puhtalt seepärast, et selle liha talle paremini maitses kui vihmauss või põrnikad. Virutasin talle karjatades teise jalaga vastu nina, mispeale loom tigedalt turtsudes tahapoole urgu taandus, kuid mitte väga kaugele, ninaots jäi käänaku tagant näha… Tänu ehmatusele taipasin siis justkui välguvalgel, et see urustik on ju hoopis tema territoorium ja et need käigustikud pole hoopiski mitte kääbushõimlaste, vaid hiidmuti kaevatud ning öörahvas lihtsalt kasutab neid elamiseks ja rändamiseks. Kauem ei lastud mul selle äsjase avastuse üle aga mõtiskleda, kuna urust kostis järjest vihasemat ja ärritunumat piiksumist, millest järeldasin, et nii lihtsalt see jõletis lõunasöögist loobuda ei kavatse. Aimasin, et on vaid aja küsimus, kui ta mind uuesti ründab.
Võtsin kiiruga särgi seljast, sidudes veritseva haava kinni nii hästi kui suutsin, ning roomasin neljakäpakil kõige esimesse urgu. Jäin truuks oma algsele meetodile, mis tähendas seda, et kui käik hargnes, siis esimene kord pöördusin paremale, teine kord pahemale. Kaua ma nõnda edasi komberdasin, ei teagi, igatahes tundsin ühel hetkel külma ja niisket puudutust enda talla all ja kohe seejärel lõikavat valu varvastes – too kohutav elukas asus mind sööma jooksu pealt! Kuna mul puudus võimalus end ümber pöörata või isegi jalaga virutada, ei osanud ma viimases hädas muud teha, kui haarasin vöölt flöödi ja asusin sellega ühte ilusat lugu trillerdama, mille peale peletis korraks tardus ja kuulatama jäi. See andis lootust. Pillimängu jätkates kuulsin korraga vaikset, isegi õrnutsevat piiksumist enda selja taga. Minu suureks õnneks mõjusid flöödihelid talle lummavalt. Kasutades ära hetkelist armuaega, roomasin edasi, teades, et see pruugi kesta kaua. Mingi hetk kuulsingi, kuis peletis taas lähenes ja ninaotsaga mu taldu nuhutas… Uuesti alustasin flöödil õrna meloodiat ning jälle tardus mutt joovastunult paigale, hakates vaikselt ja õrnalt vastu piiksuma. Valu mu sääres ja varbaotstes oli põrgulik, kuid sundisin end edasi roomama. Liikusin edasi vaid eluiha jõul ja iga korraga, mil hiidmutt mulle järele jõudis, jäi ta lummuslik tardumus mu pillihelide peale lühemaks. Tõesti ei tea, millega see kõik lõppenud oleks, kui ma viimaks mitte ühte avaramasse kohta poleks jõudnud, kus nägin kumamas nõrka valgust. Otsides valguse allikat, märkasin oma tohutuks rõõmuks, et see immitseb sisse ülevalt. „See võib ju olla üks kääbusrahva harvadest sissepääsudest,“ mõtlesin. Viimast jõudu kokku võttes eemaldasin augu eest roikad ja mätastiku, turnides juurikaile toetudes maa alt kuidagi välja. Käsi terava valguse kaitseks silmile tõstes veeretasin end ohtliku augu kõrvalt mõnikümmend sammu eemale ja jäin kurnatuna lamama.
Tagantjärele mõeldes ei teagi, kaua ma seal all võisin viibida. Mu ajataju oli pimeduse tõttu täiesti sassi läinud. Ise arvan, et see kõik võis kesta umbes kuu või kaks, kuid samahästi võis see kesta ka pool aastat. Olin hiigelmuti hammustuse tõttu jäänud ilma vasaku jala kahest varbast, parema jala säärehaava sisse ilmusid vaglad. Mäletades kunagi ammu loetud raamatust, et vaglad söövad meelsasti just mädanenud kudet, lasin neil metsikut sügelust ja valu kannatades seda teha.
Esimestel nädalatel liikusin vaevaliselt longates edasi ainult õhtuhämaras või öösel, kuna päevavalgus oli mu maa-aluse pimedusega harjunud silmadele liiga terav. Avastades ühel madalama taimestikuga lagendikul hulgaliselt suuri teelehti kasvamas, nokkisin vaglad ükshaaval liha seest välja ning katsin haavad rohkete ravilehtedega. See kiirendas paranemist tunduvalt. Mu öine rändamisviis osutus mulle rõõmustaval kombel koguni tulusaks, kuna ühel kuuvalgel ööl ringi konnates sattusin laagriplatsi juurde, kus nägin magamas rändurit. Tema nägu tundus mulle tuttav. Meest lähemalt silmitsedes tundsin temas korraga ära oma kaasmaalase, kes oli kunagi ammu mult varastanud väärt vilepilli ja pudelkummiku. Vähimatki süümepiina tundmata hiilisin mehe riidepauna juurde ja harutasin selle sõlmest lahti. Leidsin minult näpatu sealt jälle üles. Lisaks enda asjadele võtsin talt karistuseks ära ka pilliroost valmistatud peakatte ja kitsenahkse vesti, ning kergitades magusat und nägevale varganäole kaabut, jätkasin teekonda.
Kulus veel mitu kuud, enne kui mu jalg paranes niipalju, et sain sellele juba täienisti, ilma kepita toetuda.
Nüüd olen siis siin. Mahlakas ja kõrge Keskmaa rohi on hõredamaks ja roostepunasemaks muutunud, tasandik lainjamaks. Liigun edasi jälle päevavalgel, pilliroost kübar peas. Öösiti, kui nüsin tillukese osa lagendikust taimedest puhtaks ja teen üles lõkke, ei näe ma enam ühtegi silmapaari mind jõllitamas. Kääbushõimlasi siinkandis ei leidu. Ka loomi ning hiiglaslikke tiike on vähemaks jäänud. Jõgesid ikka vahel näen, kuid need on palju kitsamad, oja mõõtu, ja vesi neis hapukas. Vaid vesiliiliate järgi maad kaevates leian veel joogikõlbulikku vett. Veesoon asub taime all aga sügavamal kui varem ning selleni jõudmine nõuab suurt jõupingutust. Vahel harva kohtan ometi mõnda endasugust üksildast rändajat, ja siis rõõmustame mõlemad kui lapsed. Nende välimus on muutunud küll kuidagi kuivetumaks, ja on võimalik, et seesama on juhtunud minugagi. Õhtuti, kui istume lõkke ääres ja küpsetame saaklooma, ei räägi meist eriti kumbki, suhtleme vaid nappide liigutuste ja häälitsuste keeles. Lõputu rohtmaa on meist välja nõrutanud liigse lobisemisvajaduse. Üksildased rännuaastad on teinud vaimu vähenõudlikuks. Ometi on vajadus teise inimese läheduse, soojuse ja naeratuse järele jäänud. On hea, kui saad kellegi endasarnasega Keskmaa õhtuid ja tähisöid jagada, kui saad kellegagi koos lõkkesse vaadata. Kasvõi vahel harva. Kasvõi viimaseid kordi, sest… mul on tunne, et suur tasandikuaeg hakkab varsti mööda saama. Ja see pole mitte ainult tunne. Olen roninud vahel mõne harva tamme otsa ja näinud kaugel eespool mägesid sinendamas. Seda juba kolmel korral, mis tähendab, et viirastus see olla ei saa. Veel mõni aasta tagasi oleks säärane maastikumuutus mind vaimustanud, nüüd aga tekitab mägede nägemine vaid kerget uudishimu. Olen üksildane hulgus, kelle jaoks lootus kuhugi välja jõuda on kaotanud oma algse tähenduse. Selle asemele on tulnud minemise rõõm ja kohalolemise võlu. Aga küllap võin edasi matkata ka mägismaal või kõrbes, kui seal leiduks vaid süüa ja vett ja… mõni rändaja. Kasvõi üksainus. Võib-olla jätkaksime seal koguni üheskoos teekonda, et karmides oludes paremini hakkama saada. Kes teab. Ainult üks asjaolu häirib mind mõnevõrra. Nimelt tunnen endas tekkimas mingit seletamatut, peaaegu et valulist nostalgiat selle üksluise, rammusa rohuga Keskmaa järele, mille rüpes veel viibin. Nagu kunagi ammu tundsin igatsust linna järele, mille nime ma ei mäleta ja mis nüüdseks on muutunud juba kaugeks unenäoks.
Indrek Hargla. Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Tartu: Raudhargla, 2023. (Kriminaalne raamatukogu; 1). 179 lk. 19.90 €.
Juozas Mikėnas (1901–1964), leedu modernistliku skulptuuri Pariisis õppinud alusepanija, valmistas mälestusskulptuuri Petras Cvirkale (1909–1947), leedu kommunistlikule kirjanikule, kes tervitas 1940. aastal Leedu liitmist Nõukogude Liiduga ning osales 1940–1941 aktiivselt oma kodumaa sovetiseerimisel. Monument püstitati 1959. aastal Vilniuses selleks rajatud platsile. Skulptuur elas üle mitu desovetiseerimislainet, mis algasid 1988. aastal. 1992. aastal lülitati see uuesti kaitsealuse kultuuripärandi nimekirja. Ettepanek skulptuuri kõrvaldamiseks tehti esmalt 2018. aastal. Selleks ajaks oli Cvirka kuju jäänud üheks viimastest ametlikest monumentidest nõukogude tegelastele avalikus linnaruumis – enamik oli Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kolmel kümnendil juba kõrvaldatud. Eemaldatud skulptuurid, mis kuulusid kultuuriministeeriumi omandisse, viidi kas lattu või liisiti muuseumidele, näiteks nõukogude skulptuuride parki Grūtases. 2008. aastal võeti vastu seadus, mis keelas kommunistlikud ja natsisümbolid. 2019. aastal esitasid Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu Leedu sektsioon ja kunstnik Paulina Pukytė üleskutse jätta monument oma kohale alles.
Hoolimata professionaalse kunstikogukonna üleskutsetest tegeleda nõukogude mineviku kohta käivate mitmekihiliste ja kriitiliste narratiividega, nii nagu seda on teinud olulised ajutised ja püsinäitused Leedu Rahvusgaleriis ja Moodsa Kunsti Muuseumis, kipuvad kogu poliitilise spektri parteid – alates Kodumaa Liidu konservatiividest kuni Liberaalse Liikumiseni – järjekindlalt politiseerima 1940. ja 1980. aastate vahel loodud avaliku kunsti pärandit. Iga valimistsükli järel on kõrvaldatud uusi monumente ja puhastatud avalikku ruumi minevikumärkidest.
Kristjan Haljak. Elektra Domina. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 92 lk. 11.99 €.
Eesti novell 2023. Koost. Maria Esko, Joosep Vesselov, Maarja Kangro, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2023. 256 lk. 23.50 €