Toeta

Arhiiv

  • Raamat, mis räägib kultuurist

    Mart Velsker

    Mart Velsker
    Raamat, mis räägib kultuurist
    Kalev Kesküla, “Elu sumedusest”

    Raamatu “Elu sumedusest” esimene lugu “Tango viiekümnesele mehele” algab nii: “Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud. Tuleb meelde üks vana juhuslik ajalehetükk pealkirjaga “Pentti Saarikoski vakavasti sairas”” (lk 7). Nüüd näib see algus viitavat Kalev Kesküla enda haigusele ja surmale, kuigi tegelikult ju teadmist oma haigusest tal kirjutamishetkel polnud.

    Aga meenub ka muud, mida Kesküla silmas pidada ei saanud. Mulle tuli siinkohal meelde üks vana raamat, Pentti Saarikoski “Kirje vaimolleni” (1968), mida ma üliõpilasena proovisin lugeda soome keele lektüüriks. Saarikoskilt oli selleks ajaks eesti keeles ilmunud “On või ei ole. Euroopa serval” (1985), see meeldis, aga “Kirje vaimolleni” jäi siis ometi lugemata. Läks liiga aeglaselt, ju siis ei innustanud piisavalt seegi, et sõnaraamatus puuduvatest sõnadest paljud näisid olevat ropud. Tollasest lugemiskatsest jäi mulle aga kõige selgemalt meelde raamatukogu laenutuskaart, mis omakorda hakkas mõjutama ettekujutust nii Saarikoskist kui Keskülast. Kaardilt nägin, et Kesküla oli enne mind seda raamatut laenanud – köidet hoidis enne mind käes (ja minu veendumust mööda ka luges) seesama luuletaja, kes oli avaldanud luulekogu “Läbi linnaöö” (1986) ja selleks ajaks vist juba ka teise raamatu “Aeg rannal” (1988), kus “punaveinist peegeldub / sukapaela otsas võllapuus kõlgub / kogu maailma kultuur” (“Hedonistlikel õhtupoolikuil”). Luuletaja oli Tartust lahkunud, aga jätnud siia maha õilsaid jälgi, tõendusmärke, et ma olen õigel teel, pean vaid arenema ja ootama aega, mil saan roppudest sõnadest aru ja tunnen soome kirjandusest tõelist mõnu. Aeg tuligi.

    Julgen loota, et see edasise tekstiga lõdvalt seotud meenutus võiks olla Keskülaga kongeniaalne vähemalt kolmel viisil. Esiteks oli Kesküla ise autor, kes pooldas kirjanike käsitlemisel isiklikku ja meenutuslikku vaatenurka; teiseks – “Elu sumedusest” esindab kirjutamisviisi, kus tekivad ettearvamatud ja tihedad seosed inimeste ja kultuurinähtuste vahel; kolmandaks – soome kultuur on Keskülale kindlasti olnud väga oluline, see on mõjutanud tema paiknemist “Euroopa serval”. “Elu sumeduseski” on Mannerheimile ja Helsingile pühendatud vähemalt sama palju tähelepanu kui Kalevipojale ja Pärnule, “Soome on olnud mulle sume maa,” ütleb Kesküla (lk 54). Mina olin Kesküla ja Soome suhete kohta varase teadmise saanud raamatukogu laenutuskaardilt, irooniat, armastust ja Eesti-kesksust kogesin ta värsse lugedes, seejärel teadvustus ka Kesküla eurooplus ja pühendumine kultuurile. Kuigi arusaamine “kogu maailma kultuurist” võinuks pärale jõuda varemgi, kultuur ja Euroopa on Kesküla tekstides alati kohal olnud, nende osakaal on vaid järk-järgult suurenenud, et siis kvintessentsiks muutuda viimases raamatus. “Elu sumedusest” on mingis mõttes Kesküla kõige kultuursem raamat ja euroopalik ikka ka. Kesküla mõtleb alatasa Eestist, kaardistuse põhitaustaks soome- ja saksakeelne maailm ja – mis iseloomulik just selle sajandi Keskülale – ka Itaalia veinimaastikud ning ingliskeelsed kultuuriparoolid.

    Aga ikkagi – mis mõttes on “Elu sumedusest” Kesküla kõige kultuursem raamat? Kultuur on selle raamatu üks peamisi teemasid ning ta kujundab ka kirjutamisviisi. Muidugi on teemaks ka elu ja armastus, Eesti ja Euroopa ning muud asjad, kuid kõik on vaimsest kultuurist läbi imbunud. Teemavalik on osalt samasugune nagu esseekogus “Külma kodumaa” (2002), mis Kesküla raamatute seast sobibki sellele kõige paremini paariliseks. Samas on viimane raamat valminud teisiti, kirjutatud on sihipäraselt ja ajakirjandusliku sekkumis- ja leivateenimissunduseta, tekstid on lühemad, nende poeetika ühtlasem ja niivõrd-kuivõrd ka kujundlikum. Ja mis eriti silma torkab: palju on viiteid ja nimesid. Kui mõni jutt näiteks anonüümseks linnas lonkimiseks lähebki, siis võib oodata, et kuskil rannal satub jalutaja ikkagi kokku kahe kultuuritoimetajaga, kes on suitsukanajalad asetanud värskele Sirbile (lk 11).

    Nagu ka tsiteeritud avatekstis, on selle raamatu paljude palade algusosas tsitaat või refereering, mis vallandab edasise mõttearenduse: ““Läheb eluks!” hüüdis Peeter Roodus tüdrukule…” (lk 9), “Michel de Certeau ütleb…” (lk 11), “Günter Grass kirjutab…” (lk 22), “Eluaegne toimetaja Heldur Niit kurtis mulle kord…” (lk 23) jne – näiteid jätkub ka raamatu keskpaika ja teise poolde. On teistsuguseidki algusi, kuid ikka kohtub võõras tekst omaga ja võõras võõraga, tekivad seosed, tekivad mõtted. Õige küll – kuidas need mõtted siis teisiti tekivad. Kesküla eksplitseerib mõtete tekkemehhanismi ja ainest, võimendab, laseb lennata. “Elu sumedusest” esindab kõige paremal kujul tekstitüüpi, kus kõik näib seostuvat kõigega. Kõige paremal kujul, sest suvaline seosterägastik see siiski pole, siin on oma mängureeglid ja huvid ning ka palju elutervet eneseirooniat, mis vabastab teksti ennasthävitava tähendusrikkuse pretensioonist. Muidugi tahab Kesküla, et ta jutt midagi tähendaks, kuid kirjutamisviis on kerge ja väited kahtlustavad leebelt iseennast. Näiteid pole keeruline tuua, olgu siin üks tagasihoidlikum-juhuslikum (võibolla siis ka iseloomulikum) lause jutust “Mälu puurauk”: “Lugesin Wikipediast, et tuntud polüglotil Rein Raual olevat eideetiline mälu – kui peale vaatab, jääb meelde” (lk 15). Mingit erilist nalja siin pole, Kesküla on lugenud väidet ja arutab mälu teemadel. Ometi ei saa asja ka surmtõsiselt võtta: kokku on pandud endale tuttav inimene ja anonüümne allikas, samuti Tallinna Ülikooli rektor ja Wikipedia (millele ülikoolides ei soovitata viidata). Nii tekib tilluke, aga saatuslik nihe: me võime lugeda seda Kesküla arutlust tõsiselt – ja ilmselt just seda peaksimegi tegema –, kuid seejuures ei saa me olla päris kindlad ei Wikipedia, Raua mälu ega ka mitte Kesküla kavatsuste suhtes.

    Kesküla raamatu kõige üldisemaks taustaks võiks olla soov rääkida maailmast ja omaenese elust, soov öelda midagi inimlikku ja teha ka nalja. See kõik on oluline, aga kindlasti on raamatu üks peamisi erijooni seotud kavatsusega peegeldada kultuuri. Meelisklevate lühitekstide kogult ei saa eeldada, et lähenemine oleks kõigiti kavakindel, kuid tundub, et läbiv joon on siin olemas. Autori enda sõnastuses võiks seda seletada nii: “Me tõepoolest elame suurte lihtsustuste ajastul … me elame käskude, soovituste, retseptide maailmas ja ma arvan, et selle raamatu üks eesmärk on näidata, et need on kõik lihtsustused, lootusetud lihtsustused, et ei ole olemas mingisuguseid reegleid, üheseid soovitusi…”1 Eriti ilmne on see, et raamatus “Elu sumedusest” mõeldakse mingite “lootusetute lihtsustuste” üle. Nii nagu iroonikule kohane, satub Kesküla ise siin ambivalentsesse positsiooni: ta on mees, kes loeb Wikipediat ega viitsi väga lugeda “moodsate prantslaste raamatuid” (lk 23), ka ajakirjanikuna ja maitsekohtunikuna peab ta mingilgi kombel esindama “lihtsustamistööstust”. Teisalt on tal respekt kõrgkultuuri suhtes, mõtlemisvõime ja laialdased teadmised. Selgub, et ta on lugenud ka väga pakse raamatuid ning – mis seal salata – isegi mitut “moodsa prantslase” teost.

    Opositsioon “keeruline-lihtne” seostub Kesküla variandis sageli opositsiooniga “enne-nüüd”. Selle tulemusena muutub “Elu sumedusest” katkeliseks lühiajalooks kultuuri trivialiseerumisest ja ajaloo lõppemisest. Kesküla tajub seejuures oma kahetist rolli ega taha seda protsessi hinnanguliselt paika panna, kuigi kerge “allakäigu loo” tunne tekib siin ikkagi. Iseloomulikul viisil on raamat täis pikitud seda tüüpi lauseid nagu näiteks need: “Moodne inimene eelistab väikesi lugusid suurele” (lk 35), “Miks me eelistame popkultuuri klassikalisele?” (lk 37), “Te ütlete, et ajalugu polegi veel lõppenud? Armastus õnneks on” (lk 74), “Me oleme naasnud tsivilisatsiooni. Me oleme nii lihtsad kui neil vaja” (lk 82), “Tammsaare majamuuseumis ei taha enam keegi jumalat tappa” (lk 88), “Keegi ei pea enam häbenema, et eelistab Hesse “Klaaspärlimängule” “CSI kriminaliste”” (lk 112). Nende lausete ühisosa kinnitab, et nüüd ei ole “enam” nii nagu varem – enne olid asjad suured ja keerulised, nüüd väiksed ja lihtsad. Lugu sellest, kuidas asjad on muutunud suurest väikseks ja keerulisest lihtsaks, on keskülaliku kultuuriloo telg. Raamatu muudab huvitavamaks veel see, et samal ajal jutustab Kesküla enda vananemisest, võrdleb aegu, kui ta veel pani pussnoa tasku, nende aegadega, kus ta seda enam pole teinud (lk 87). Muutused inimese eluloos hakkaksid nagu kokku käima üleüldise ajaloo lihtsustumise ja deheroiseerumisega. Kuigi, jah, väga otseselt meile ju ei väideta, et isiklikku ja üldist siinkohal peaks tingimata seostama. Need poolused lihtsalt on kõrvuti, ja lihtsalt on nii, et sulnis hääbumis- ja nautlemisromantika hakkab neid siduma.

    Hakkab siduma ka sumedus. Märt Väljataga on oma lühiarvustuses tähelepanu juhtinud sellele, et Kesküla kasutab sõna “sumedus” mõnevõrra erinevalt tavapärasest – Keskülal seostub sumedusega illusoorsus.2 Tunnistan, et mul tekkis selle Kesküla sõnakasutuse pinnal väike tõrge, aga ma sain sellest üle. Näiteks ei suutnud ma kohe omaks võtta, et see, mida Umberto Eco käis otsimas Tallinna lõbustusasutustes, oli sumedus (lk 112). Aga teisalt – miks ka mitte, miks ei võiks Kesküla seda sõna nõnda tarvitada ja miks ei võiks Eco säherdustest paikadest sumedust omale otsida. Pealegi hajub sõna võimalike tähendusväljade vastuolu üldisemal tasandil, sest see kõik kokku on ikkagi nii või teisiti sume. Ma olen niisiis enam-vähem nõus nimetama sumedaks Kesküla esseistlikku kirjutamisviisi ja eriti just seda tüüpi tekste, mis leiduvad viimases raamatus.

    Illusioonidele toetuvat elu võib võtta kui kultuuri lihtsustumise kaasannet, teisest küljest pole see konnotatsioon ka väga selge (kes ütles, et illusioon peab olema lihtne?) ja Kesküla kõneleb ju ise eelistatult illusoorsuse nimel – ennemini on see ikka sumeduse otsimise kui ärapõlgamise raamat. Sume – kuidas me siis seda ka täpsemalt ei kirjeldaks – paistab olevat midagi mõnusat. Nii on ka “Elu sumedusest” teos, mis püüdleb mõnusa eksistentsi poole ja on kirjutatud nii, et teda oleks lahe lugeda. Lugeja jaoks on need lühipalad praeguse lihtsa ja väikse ajastu mõnusad tekstid: lugemine ei tohiks võtta palju aega ega valmistada suurt peavalu, võõrad nimed kaovad tuttavate vahele ära, lõpuks jääb ikkagi mulje, et tegeletud on millegi arukaga, haridus on täienenud, vaim õilistunud. Ja see pole mitte ainult mulje: tõepoolest ongi tegemist harivate ja ajastutundlike tekstidega, kus kirjutaja on pühendunud kultuurile ja teab sellest rohkem kui enamik lugejaid.

    Nagu arvustuse algusest (ja ilma selletagi) võib aru saada, on raamat “Elu sumedusest” omandanud uut tähendust pärast kirjaniku surma. Tegemist on Kesküla viimase uudisteosega, mis siis hakkab toimima ka tema “viimse sõnana”, kuigi päris viimsed avalikud sõnad jõudis Kesküla anda toimetajate kätte pärast raamatu ilmumist. Nii hakkab siis paistma raamatus korduv “ajaloo lõpu” motiiv ka isikliku lõpetatusena ning arvustajagi ei märka nii kergelt tulevikku viitavaid tekstikohti, midagi nagu ei tulekski enam pärast opositsiooni “enne ja nüüd” läbimängu. Arusaadav – pealegi jäävad mõned head asjad tõesti tulemata. Raamatus on pala “Kuidas kirjutada põlvkonnaromaani?”, tundub, et Kesküla esitas pealkirjas küsimuse nimelt soovist aru saada, kuidas ta seda romaani peaks kirjutama. “Viimsetes korraldustes” ta enam seda ei küsi: “Elu ja surm ei kõnele minuga inimkeeli. Ja minust pole põlvkonnaromaani kirjutajat.”3 Monumentaalset romaani ei tule, aga see-eest jõudis Kalev Kesküla saada heaks inimeseks, euroopaliku kultuuri tundjaks ning väikese ajajärgu väikeste tekstide suureks meistriks.

    1 Kultuurisaade OP!, 03.11.2009. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=99453

    2 M. Väljataga, Neli vaadet tuumale ja näivusele. Eesti Ekspress, 05.11.2009.

    3 K. Kesküla, Viimsed korraldused. Looming, 2010, nr 7, lk 899.

  • Vaatlus ja osalus

    Krista Kodres

    Krista Kodres
    Vaatlus ja osalus

  • 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

    Tiit Hennoste

    Tiit Hennoste
    20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
    21. loeng: stalinistlik aeg II: ümberhindamine

    Eelmises loengus vaatlesin eesti kirjandusteaduse teoreetilist muutmist marksistlik-leninlikuks. Oluline on üle rõhutada kahte asja. Esiteks, selles meetodis on ühendatud teadus ja ideoloogia. Ja teiseks, meetodi järgimine muudeti uurijatele kohustuslikuks.

    Tollase kirjandusteaduse keskne teema ja eesmärk on kirjanduspärandi ümberhindamine. Jutt sellest algab juba enne sõda, kuid tegelikuks muutub asi sõja järel. 1946. aasta oktoobris Tallinna intelligentsi koosolekul ütleb partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm: “Kogu Eesti kultuuri vaimne pärand on tarvis marksistlik-leninliku õpetuse alusel läbi töötada ja kõik see, mis on selles väärtuslikku ja progressiivset, tuleb võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve, kuna kõik see, mis on reaktsiooniline, tagurlik, mis on aegunud ja mis segab ning takistab meie sotsialistlikku ehitustööd, tuleb heita kõrvale.”[1]

    Ümberhindamise lähtekohtadeks on Lenini õpetus kahest kultuurist ja Tolstoi-analüüsid, millele lisanduvad ÜK(b)P keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta (1946), mis nõudis võitlust kunst-kunsti-pärast kirjanduse vastu, ning Muradeli ooperi “Suur sõprus” kohta (1948), mis kritiseeris formalismi.[2] Praktiliselt käib ümberhindamine kahel tasandil.

    Esimene tasand on kirjanduse ümberhindamine ise. Siia kuuluvad ümberhindamiskoosolekud[3] ja uute hinnangute viimine lugejani. Põhimassi annavad siin ajaleheartiklid, mis üldjuhul jäävad kirjandusteadusest väga kaugele. Meie teema seisukohast on tähtsad ajakirjaartiklid, peamiselt Loomingus ja Nõukogude Koolis.

    Oluliseks ümberhinnangukohaks saavad klassikute uustrükkide saatesõnad. Enamasti on need lihtsad marksistlik-leninlikud ülevaated, milles tuuakse esile kirjanike neid omadusi, mis uue süsteemiga sobivad (võitlus sotsiaalse rõhumise vastu, ebavõrdsuse paljastamine jms), ning antakse pilt elu ja teoste ühiskonnataustast (proletariaadi võitlus, reaktsioonilise mõisnikkonna suuvoodrid pastorid, üleminek feodalismilt kapitalismile ägeda klassivõitluse olukorras jms).[4] Põhjalikumat pilti pakuvad Kreutzwaldi juubeli puhul 1953. aastal ilmunud “Teoste” saatesõnad (kolleegiumi juht Karl Taev).[5]

    Kavandatud kogumikest jõuavad trükini vähesed. 1949. aastal ilmub kirjandusmuuseumi esimene aastaraamat, mis jääb sel perioodil ainsaks.[6] 1953. aastal tuleb Kreutzwaldi sünniaastapäeva kogumik, kus temast kui kirjanikust annab ülevaate Endel Nirk (senise keskse Kreutzwaldi-uurija Gustav Suitsu nime loomulikult kordagi mainimata).[7]

    Teiseks tasandiks on ümberhindamise ümberhindamine. See väljendub taas (enese)kriitilistes koosolekutes ja nende resolutsioonides ning ka artiklites, mis analüüsivad ümberhindamise edenemist. See tegevus saab erilise hoo 1948.–1949. aastal.

    Ümberhindamise kõrval tehakse siiski ka olulist tööd. Klassikute uustrükkidele lisatakse mõnikord põhjalikud kommentaarid, mis seletavad reaale, annavad tekstoloogilist infot, toovad ära ilmumisandmeid jms. Seda tööd teevad näiteks Liis Raud, Mart Lepik jt. Tegelikult ongi just see tekstoloogiline töö kõige väärtuslikum osa tollal kirjanduse kohta kirjutatust, kuid jääb siinsest teemast väljapoole. Just sel ajal alustatakse kirjandusmuuseumis Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamise suurprojekti, milles juhtivaks jõuks on Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956.

    Ja mõnikord leidub artikleid, mis suudavad leida pilu, milles jätkata sisuliselt klassikalist positivistlikku allikauurimistööd. Näiteks sobib Juhan Kahki ja Juhan Käosaare “Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega” (1954), mis kõneleb romaanide idee kujunemisest ja selgitab nende ajaloolist tõepärasust. Autorid ütlevad otse: täiesti teadlikult on välja jäetud nende romaanide kui ilukirjanduslike teoste ulatuslikum analüüs.[8]

    Uurimistöö ise keskendub tugevalt mõne ideoloogiliselt piisavalt sobiva realismiklassiku ümber, kellest peamine on Eduard Vilde. Varasematest autoritest on enam juttu Kreutzwaldist seoses tema juubeliga. Vastaspoole moodustavad dekadendid ja formalistid, ehk eeskätt Noor-Eesti, kelle kriitikale ja ründamisele pühendatakse hulk lehekülgi. Muust on vähe juttu. Mainida võib näiteks Juhan Käosaare pikka artiklit “Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses”, mis kõneleb Willmannist, Arveliusest, Lucest jt eesti ilmaliku kirjanduse loojatest, kirjeldades nende põhiteemasid ja ideoloogiat ning tuues ära tohutult tsitaate ja referaate.[9]

    Oluliseks ja pidevaks teemaks on kriitika, ajaloo ja ideoloogiliste suuniste vahealale jääv eesti nõukogude kirjanduse arengulugu, millega ma siin ei tegele.

     

     

    Artiklid: Andresen, Tuglas ja Semper

     

    Tollase kirjandusteaduse kesksed nimed on Nigol Andresen, Friedebert Tuglas ja Johannes Semper. Lisaks tasuvad mainimist Richard Alekõrs, Juhan Käosaar, Endel Nirk, Liis Raud, Endel Sõgel, Ello Säärits, Bernard Sööt, Karl Taev.

     

    Nigol Andresen on üliaktiivne kirjanduspoliitik, kes püüab suunata kogu kirjandusprotsessi. Eriti armastab ta meelitada või sundida kahtlevaid inimesi nõukogude võimuga koostööle, nii et see meenutab lausa narkodiileri tegevust. Kõige kõrvalt leiab ta aega õppida ülikoolis ja kõrgemas parteikoolis ning kirjutada ka konkreetseid uurimusi. Tema aktiivseimad tegevusaastad on 1945–1947. 1948 avaldab ta põhiliselt varasemate käsitluste kordusi ja ajalehelugusid, 1949 on juba tühi. Ja 1950–1955 on Andresen vangis.

    Andreseni keskne eesmärk on anda marksistlik-leninlikust kirjandusmetodoloogiast lähtuv õige tõlgendus eesti kirjanduse klassikalistele teostele, toetudes otseselt Lenini jt vastavatele kirjakohtadele. Sealjuures on tema artiklid üldiselt faktitihedad, suhteliselt väheste vägisõnadega ja kirjandustundlikud.

    Oluline artikkel on “Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail” (1946).[10]See kritiseerib abstraktset humanismi, kirjanike lahusseismist rahvahulkadest, selge positiivse programmi puudumist. Samas kiidab Andresen teoseid, millel on sotsiaalset sisu, ning talle juba varem armsa saksa ekspressionismi ja Clarté kirjanike mõju. Ka kõneleb ta vormimeisterlikkusest (mitte vormikultusest või vormi negatiivsest rollist). Ideoloogilised hinnangud on võrdlemisi tagasihoidlikud. Nii avalduvad tema meelest Siuru teostes reaktsiooniaja kirjanduse tunnused, eemaldumine ühiskondlikest teemadest, müstika, äärmine erootika. Ja kõvemate sõnade puhul tsiteerib ta näiteks ÜK(b)P ajalugu, mille järgi kunst-kunsti-pärast loosungi rakendajad teotasid revolutsiooni ning irvitasid ta üle, ülistasid reetmist ja sugulist kõlvatust.

    Teine oluline käsitlus on “Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks” (1947).[11] Andresen alustab sellest, et “Mäeküla piimameest” hinnati kodanliku aja kriitikas kõrgelt, kuid selles nähti ainult head vormi ja analüüsiti vormi ideest lahus. Ei tehtud katsetki teost ideeliselt mõtestada. Samuti leiab ta, et tollane analüüs nägi teoses objektiivsust ja tendentsi puudumist. Andreseni põhiväiteks on, et tendents on Vildel täiesti olemas, ning ta püüab tõestada, et see romaan on eesti kriitilise realismi tipp – et Vilde õiendab seal arveid feodaalse aadli jäänustega ja kapitalismi tõelise loomuse paljastajana kõneleb kapitalismi tungimisest feodaalsesse maailma ning et romaani tegelased on tüüpkujud. Samas suunas argumenteerib ta “Mahtra sõja” käsitlus (1947).[12]

    Andreseni kirjutiste teine oluline idee on näidata kirjanike kasvamist nõukogude luuletajateks. Sellest on kantud näiteks ta “Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte” (1946).[13] Vormilt retsensioon Kärneri “Valitud luuletustele” (1945), annab see tegelikult ülevaate tema luule teemadest ja natuke ka luulevormi arengust. Andreseni põhiväide on, et nõukogude võim ja eriti sõda kujundavad seni eelkõige loodusest kirjutanud Kärneri nõukogude võitluslaulikuks, ning et ta sügavaimad luuletused on need, kus võitlustahe on ühitatud mälestuste või maastikuga.

    Samasugune nõukogude luuletajaks kasvamise tee on kirjas ka ta Sütiste- (1945) ja Barbaruse-käsitluses (1946). Viimane eristub aga Kärneri-loost oma võimsa stalinliku retoorikaga – ennenägematud rahvahulgad saatmas Barbaruse puusärki jms.[14]

    Marksistlike hinnangutega, kuid tasakaalukas tekst “Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana” (1946) kritiseerib Tuglast kui formalisti, aga kiidab tema arusaama kirjanduse sidumisest ühiskonnaeluga. Kokkuvõttes näeb Andresen Tuglase kirjutistes väärtuslikku eeltööd nõukogude kirjandusloole.[15]

    Friedebert Tuglas on suuremas kirjutamishoos aastail 1945–1946. 1945. aastal paistab ta kirjutavat põhiliselt Vildest, kelle monograafia oli tal kavas juba enne sõda. 1946. aastal paneb ta kokku ülevaadet kriitilisest realismist. 1947–1949 tegeleb ta edasi Vildega, aga põhiliselt tõlgib ja on palju haige. Ja seejärel juba lõpetatakse tema võimalused kirjanduses kaasa rääkida ära. KKI plaanis olnud Vilde-monograafiat ei tule.

    Peaaegu kõik ta artiklid on tegelikult eraldi ilmunud osad “Kriitilisest realismist”.[16] Lisaks mõned järelsõnad.[17]

    Ainsana seisab veidi omaette “Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks” (1947), mis on kontsentreeritud tervik Vilde elust ja loomingust, kus küll sotsialistiks kujunemise lugu ühtib “Kriitilise realismi” käsitlusega.[18] Tuglas kordab siin mõneski kohas oma sajandialguse seisukohti, näiteks kõneldes sellest, et Vilde muganemine väikekodanliku lugejaskonna huvidega vastas ka tema enda kirjanduslikule temperamendile. Oluline väide on, et Vilde ei tulnud Saksamaalt tagasi valmis sotsialisti ja kriitilise realistina, nagu seni oli arvatud, vaid ideoloogilises mõttes kahtlejana ja praktikas hoopiski inertsist vana seikluskirjanduse mudeli jätkajana.

     

    Johannes Semper kirjutas eeskätt kirjanikele uusi ülesandeid püstitavaid ja juhiseid andvaid teoreetilisi ja ideoloogilis-poliitilisi käsitlusi.

    Empiiriliselt poolelt on oluline artikkel “Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated” (1949). See on põhjalik ja faktitihe analüüs, mille keskmes on Vilde kujunemine sotsialistiks ja selle väljendumine tema loomingus. Samas on see mõnes kohas ka vaidlus Tuglase ja Andreseniga.[19]

    Erinevalt Tuglasest toob Semper välja, et juba noore Vilde meelelahutuslikes töödes leidub sotsiaalseid mõtteid ja ühiskondlikku protestivaimu, kuigi ei nähta veel teed välja ülekohtusest olukorrast. Ka Vilde Saksamaa-kogemustes rõhutab ta just sotsialismiga seonduvat. Teisalt märgib ta, et kunstipärasuse nimel liikus Vilde oma loomingus tendentslikkuse, ideelisuse ja sotsiaalsuse vähendamise suunas (mis tegelikult tähendab liikumist klassikalise realismi-ideaali suunas). Semperi jaoks tähendab see liikumist vildakale, klassivahesid ähmastavale teele. Siin vaidleb Semper mh Tuglasega, kes “Kriitilises realismis” selle heaks kiidab. Ka vaidleb ta Andreseniga, kes nägi “Mäeküla piimamehes” sotsiaalset võitlust, ja küsib, miks siis Vilde oma tendentsi nii ära peitis, et ka vaenlased märgata ei suutnud, kuigi muidu seda igalt poolt otsisid.

    Kuigi artikkel teravalt rõhutab sotsiaal-sust ja ideoloogilisust, pole see lahmivalt vulgaarne, vaid minu arvates õnnestunud katse rakendada marksistlik-leninlikku kirjanduslähenemist. Ka vaidlus teisiti arvanutega on siin tavaline uurijate diskussioon, mitte vastaste ideoloogiline purustamine.

     

     

    Kirjanduslood

     

    Kirjandusuurimise oluline eesmärk sõjajärgsetel aastatel on kirjutada uus eesti kirjanduse ajalugu, milles kogu kirjanduspärand oleks vastavalt uuele ideoloogiale ümber hinnatud. Selles suunas tehakse mitu katset.

    1946–1947 ilmus viieköitelisena kavandatud kirjandusloost kolm osa (I, III ja IV), toimetajaks Karl Taev: Eduard Laugaste “Eesti rahvaluule”, Villem Alttoa “Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894“ ja Friedebert Tuglase “Kriitiline realism”.[20]Need raamatud on eeskätt populaarsed ülevaated nii oma stiili poolest kui näiteks viidete puudumise tõttu.

    Villem Alttoa kirjutatud ärkamisaja-ülevaade on objektiivne deskriptiivne pilt, kus marksismist annavad aimu vaid mõned laused: Koidula poliitilised vaated olid üldiselt piiratud ning ta ei saanud aru rahva kihistumisprotsessist jms. Aga muidu pakub ta palju positiivseid hinnanguid. Ta leiab näiteks, et ei ole põhjust alahinnata Jannseni töö kasulikke tagajärgi või et Grenzsteini luulelooming tähistab küll vormikultuse esilenihkumist eesti lüürikas, samas kui ta publitsistika stiil on eeskujulik. Ja kõneleb mh Koidula Kroonlinna-ajast kui kannatusaastaist võõras miljöös.

    Friedebert Tuglase realismiülevaade esitab alguses pildi realismi kujunemisest eesti ühiskonna sotsiaalse muutumise taustal. Ta kirjeldab eestlaste liikumist linnadesse, töölisklassi kujunemist jm. Umbes aastast 1895 algas eesti kodanluse klassiteadvuse ja oma jõu tunnetamise aeg ning kodanlus oli veel progressiivne klass. Sajandivahetuseni langesid eesti töölisklassi ja kodanluse võitlussihid ühte. 1905. aasta revolutsiooniga saavutas kodanlus vabamaid võimalusi oma “klassiapetiitide” rahuldamiseks ja muutus reaktsiooniliseks. Seda kirjeldust saadavad mõned marksistlikud tsitaadid (näiteks Engelsi sõnad Balzaci kohta). Sellele taustale paigutab ta realismi väljakujunemise, mis oli alguses väikekodanlik ja magusavõitu ning hakkas alles 1890. aastate keskel liikuma kriitilisema realismi suunas. Kui mõneti marksistlik klassiterminoloogia kõrvale jätta, siis on antud pilt üsna samasugune kui enne sõda, mil samuti käsitati realismi kui kodanluse kujunemisega kaasnenud kirjandusvoolu. Ka tsiteerib ja refereerib Tuglas kanoonilisi realisminõudjaid Vildest Grenzsteinini, kusjuures Grenzstein ja ta esile tõstetud Zola esinevad ilma negatiivsete epiteetideta.

    Mitmes punktis esitab Tuglas sealjuures omi vanu mõtteid natuke uues kuues – näiteks et realismil puudus teoreetiline “teetasandamine”, mis oleks aidanud tal kiiremini ja sihiselgemalt areneda.

    Seejärel annab Tuglas ülevaate realismiaja kirjanduse kesksete autorite (Liiv, Kitzberg, Vilde, Särgava, Haava, Sööt) elust ja loomingust, kusjuures Vildele on pühendatud üle kolmandiku raamatu mahust. Need on ideoloogiliselt peaaegu deskriptiivsed ja neutraalsed pildid, mis on vaid mõnes kohas garneeritud marksistliku terminoloogiaga. Hoopis enam torkab silma Tuglase katse tungida autorite psühholoogiasse ning kerge, populaarne stiil.

    Kokkuvõttes on olulisim, et ei Alttoa ega Tuglas lähtu oma kirjutatus marksistlik-leninlikust kirjandusteooria mudelist. Nad lihtsalt kasutavad vajalikes kohtades mõnd marksistlikku ideed või lauset. Sellepoolest meenutavad need tööd üksjagu seda kirjandusuurimist, mida tehti Eestis peale 1960. aastaid.

     

    Nigol Andresen avaldas oma kirjandusloo aastail 1946–1947 kolme artiklina, kokku ligi 50 tihedat lehekülge: “Eesti kirjandusloo küsimusi” (kirjandusest kuni aastani 1917), “Eesti kirjandus 1920–1940“ ja “Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas”.[21]See tekst erineb põhimõtteliselt Alttoa ja Tuglase kirjutatust ning esitab kirjandusloo leninlik-stalinlikud alused.

    Kirjandust tuleb käsitleda Lenini ja Stalini tööde valguses: “eesti rahvuslikku ärkamisaega ei kirjanduses ega ajaloos ei suuda keegi rahuldavalt käsitleda ilma seltsimees Stalini teose “Marksism ja rahvusküsimus” põhjaliku õppimiseta” . Oluliseks lähtealuseks on ÜK(b)P keskkomitee 1946. aasta Zvezda-Leningradi otsus ning Lenini arusaam kahest kultuurist ja klassivõitlusest kirjanduses.

    Kampmaalt pärinev kirjandusvooluline käsitlus on viga. “Kirjanduslugu ei tule käsitleda mitte väljamõeldud voolusiltide, vaid oma aja ühiskondlike sündmuste taustal”. Kirjanduse periodiseerimine käib suurte ühiskondlike murrangute järgi. Esimene oluline piir on Prantsuse 1789. aasta revolutsioon. Sellest alguse saav periood kestab kuni aastani 1855. Rahvuslik ärkamisaeg ja selle järelprotsessid hõlmavad aastaid 1855–1894. Väljakujunenud kapitalismi periood on 1894–1917 ja kodanliku vabariigi aeg 1920–1940, kusjuures piiriks on Kodusõda.

    Kirjandus on ühiskonna ideoloogia ja klassivõitluse peegeldus. Selles võitlevad omavahel pidevalt progressiivsed ja reaktsioonilised jõud. Progressiivsetele jõududele on omane realism, sotsiaalsus, ühiskondlike vahekordade käsitlemine. Reaktsioonilisi jõude iseloomustavad dekadents, kodanluse ideoloogia kandmine, müstika, natsionalism, rassism, formalism. Kirjanikke tuleb näidata just ühiskondlike vahekordade käsitlejatena. Ja seda Andresen ka teeb.

    Näiteks juba 19. sajandi lõpus tegutseb Eestis kodanluse ideoloogia kandja, natsionalist ja rassist Grenzstein, kelles avalduvad terav individualism ja üliinimese otsingud.

    Noor-Eesti ja Siuru ajast kirjutades peab olema lähtekohaks Gorki ja Ždanovi arusaam, et vene kirjanduses olid aastad 1907–1917 kõige häbiväärsem ja andetum kümmeaastak vene intelligentsi ajaloos, mil ujusid päevavalgele iga liiki dekadendid, kes olid pöördunud ära rahvast ja jutlustasid ideetust kirjanduses ning vormi tagaajamisega varjasid oma ideelist ja moraalset laostumist. Ka eesti kirjanduses avaldus dekadentsi mõju. Selle peamine koondumiskoht oli Noor-Eesti, eesti juhtdekadent oli Jaan Oks ja formalistliku arvustuse juhtkuju Tuglas. Kuid samasugust sümbolismi kui vene kirjanduses ei tekkinud.

    Lisaks teatab Andresen, et ekslik on senine arusaam, nagu oleks 1917. aasta revolutsioon vallandanud eesti kirjanduses “ühiskondlikest sündmustest kauge, seksualistliku ja ülekaalukalt erootilise luulelaadi”. Õige on, et sel ajal ilmus raamatuid, milles avaldus väga selgesti “Stolõpini reaktsiooni ajal mõjulepääsenud vene dekadentsikirjanduse ideoloogiline mõju”.

    Andresen ei piirdu siiski üksnes negatiivsete siltide kleepimisega. Ta leiab, et määrata progressiivset ja reaktsioonilist leeri mineviku kirjanduses ei ole kerge. Ka progressiivsete autorite teosed sisaldavad tihti reaktsioonilisi vaateid (näiteks Tammsaare vaikis oma “Tões ja õiguses” talupoja võitlusest mõisniku vastu). Analoogiliselt klassikute arutlustega Balzacist ja Tolstoist leiab ta, et Kitzberg “käis läbi konservatiivsete natsionalistidega, kelle ideoloogilisi ülesandeid ta täitis”, kuid samas lõi kulakluse võimsa paljastuse oma Mogri Märdi kujuga “Kauka jumalas”.

    Ta osutab, et mõned autorid liikusid ummikust väljapoole. Näiteks Tarapita jäi küll abstraktseks kodanluse arvustajaks, kuid tolles ajas oli see siiski midagi väärt.

    Nii teeb Andresen puust ja punaselt selgeks, kuidas tuleb rakendada marksismi-leninismi kirjandusmetodoloogiat eesti kirjanduse ajaloole. Erinevalt muudest artiklitest aga esineb siin palju tugevamalt stalinistlikke arusaamu koos vastava keeletarvitusega.

     

    Ainsad terviklikud ja sealjuures mahukad kirjanduslood tollal on Endel Sõgla juhtimisel koostatud koolide kirjandus-õpikud.

    1953. aastal valmis neljaköiteline “Eesti kirjanduse ajalugu”.[22] Seda kritiseeriti teravalt, kuid eeskätt rahvaluule-osa.[23] Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine, mis tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub 1956–1957 kolme raamatuna (esmaväljaande kaks esimest on üheks kokku võetud).[24] Autoreid on palju. Lisaks Sõglale on olulisemad Endel Nirk, Ello Säärits, Bernard Sööt ja Richard Alekõrs. Sealjuures tõuseb teises väljaandes oluliselt Nirgi ning väheneb Alekõrre ja Söödi roll.

    Selle sarja esmaväljaanne esindab stalinistlikku kirjanduskäsitlust selle räigeimas vormis. Lähenemine kirjandusele on mustvalge, vulgaarne ja jäik. Sama kehtib keeletarvituse kohta, kus tooni annavad “rahvahulkade karjuv viletsus”, “kodanluse kiskjapale” jne.

    Pidevalt tõstetakse esile sõprust vene rahvaga ja vene realistlikku kirjandust kui tähtsat positiivse mõju allikat.

    Kõigi autorite puhul rõhutatakse sotsiaalseid teemasid ning antakse õige hinnang klassivaenlastele. Näiteks Juhan Liivi “Varju“ noorparun pole mingi ühiskondlik tüüp (s.o kindla kihi tüüpiline esindaja), kuna aadlike hulgas esines küll rahulolematust pärisorjusega, kuid seda mitte ligimesearmastuse idee nimel, vaid talupoegade intensiivsema ekspluateerimise huvides. Tiit Piibelehe puhul aga näeme kodanliku intelligendi avalikku ühinemist kapitalistidega. Isegi Anna Haava puhul märgitakse ennekõike imperialismivastasust.

    Teine tähtis tegur on dekadentsivasta-sus. Selle tulemusena käsitleb “dekadentlikku” suunda 20. sajandi alguses vaid üks peenes kirjas lehekülg ilma ainsagi kirjanikunimeta. Eesti kirjanduse keskseks nimeks oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja perioodil aga on hoopis Viktor Kingissepp.

    Kodanliku diktatuuri aastate kohta saab peenes kirjas ülevaate kodanlust teenivate kirjandusrühmituste tegevusest. Demokraatlik kirjandus samal ajal paljastas eeskätt kapitalistliku ühiskonna ebaõiglust. Vajaduse korral rakendatakse leninlikke arusaamu. Näiteks Tammsaare maailmavaadet käsitletakse samal viisil, nagu Lenin oli käsitlenud Tolstoi oma: Tammsaare arvustas kodanlikku ühiskonda väikeomaniku, töötava talupoja maailmavaate seisukohalt. Tegelaste julmus ja jõhkrus tuleb kapitalistlikest suhetest ning “Tõe ja õiguse” esimese köite ideeks on: töö õilistab inimest.

    Raamatu teises väljaandes on sama arusaam ühiskonna ja kirjanduse arengust ja loomusest välja pakutud juba tugevasti muutunud kujul.

    Palju on muutunud mahtude jaotus ja koos sellega ka eri kirjandusvoolude või -nähtuste osatähtsus. Proletaarse kirjanduse osakaalu on tugevalt vähendatud. Kui esimeses trükis oli realismist rääkivast 160 leheküljest sellele pühendatud 40, siis nüüd veidi üle 20 – 190-st. Ülevaade aastatest 1917–1940 ei tegele enam kümnel leheküljel Viktor Kingissepaga, vaid tema publitsistlik tegevus mahub ühele leheküljele. Üldse hõlmab selle perioodi kirjanduse käsitlus 50 lehekülge endise 9 asemel. Kolme pisikirjas ja väga üldist juttu pakkuva lehekülje asemel on nüüd “dekadentidest” kokku vähemalt viis-kuus lehekülge.

    Teine oluline muutus väljendub selles, et üldiste sõnade ja loosungite asemel on lisatud fakte. Terminoloogia on täpsem. Räiget sõnavara  on tugevalt vähendatud.

    Vene mõju on endiselt olulisel kohal, kuid sellest kõneldakse seal, kus seda võib ka tegelikkuses näha (vrd esimese väljaande III osa, lk 4–5, ja teise väljaande II osa, lk 8–9). Ka ei teatata enam, et Lääne realism oli võrreldes vene omaga piiratud, vaid öeldakse, et neiltki oli põhjust õppida (lk 6 ja lk 10).

    Dekadentidele antud hinnangute põhialused on osalt muutunud. Näiteks Tarapita oli esimeses trükis kodanlik-natsionalistlik kirjandusrühmitus, kelle juhtivad jõud kuulusid eesti töörahva verivaenlaste – esseeride ridadesse. Nüüd lasevad tarapitalased end küll petta kodanluse iseseisvuse ja rahvusliku kultuuri loosungist, kuid arvustavad samas ka tõusikkodanlust.

    Vabariigi-aegseid realiste kirjeldatakse samas võtmes 19. sajandi kriitiliste realistidega kui inimesi, kes nägid küll probleeme, aga ei jõudnud väljapääsu näitamiseni ja mõnikord seda ei otsinudki. Nende loomingus tuuakse esile pessimism kodanliku korra ja kogu elu suhtes. Kodanliku korra mädasust esitatakse nüüd eeskätt tollaste proletaarsete kirjanike tsitaatide kaudu.

    Kokkuvõttes on uus väljaanne oma alustelt juba vägagi sarnane sellega, mida pakkus hiljem Sõgla juhtimisel koostatud EKA.

    Samasse sarja kuulub ka KKI väljaandel ilmunud “15 aastat eesti nõukogude kirjandust” (1955), mis on koolikirjandusloo nõukogude aja osa põhjalikum variant.[25] See püüab kokku võtta eesti nõukogude kirjanduse arengu ja annab monograafilised ülevaated Sütiste, Jakobsoni, Hindi, Smuuli, Leberechti ja Vaarandi kohta. Tuuakse esile teemad ja ideed, näidatakse kirjanike tööd nõukogude võimu hüvanguks ja võitlust veel esinevate elu väärnähtuste vastu jms. Autorid lähtuvad ühemõtteliselt leninlik-stalinlikust kirjandusmudelist. Samas ei jäta Nirk juba ka märkimata, et vahepeal ilmnes lüürilise luule piiramist ja luulemeisterlikkuse alahindamist. Raamatu keel pole enam räigelt stalinistlik, küll aga bürokraatliku stiili parimaid traditsioone järgiv.

     

     

    Ümberhindamise hindamine

     

    Omaette rühma moodustavad artiklid, kus lisaks teoste ja autorite analüüsile antakse hinnanguid ka juba tehtud ümberhindamisele.

    Siin on esmalt oluline Johannes Semperi “Kriitikast ja kirjandusteadusest” (1948).[26]

    Semper kiidab Andreseni “Mahtra sõja” ja “Mäeküla piimamehe” analüüsi, samuti Andreseni ja Urgarti artikleid Tammsaarest, mis toetuvad Lenini Tolstoi-käsitlusele, leides, et need näitavad, kuidas Tammsaare on kajastanud oma kaasaja olulisi jooni selle vastuoludes.

    Samas ütleb Semper välja, et Tuglase “Kriitiline realism” taotleb näilikku objektivismi, pole parteiline ega käsitlusviisilt marksistlik-leninlik. Ta kritiseerib Tuglast selle eest, et too jätab varju töölisklassi kujunemise ning püüab suurtalunike ja külaproletariaadi huvisid ühte liita. Ka ei vii Tuglas kriitilise realismi teket kokku töölisklassi tekkimisega. Samuti hindab Tuglas eeskätt teoste kunstilist väärtust ja vähem ideelist kaalu ning pooldab kirjaniku objektiivsust ja erapooletust.

    See artikkel annab senisele tööle hinnangu selgelt marksistlik-leninlikust metodoloogiast lähtudes, kuid ilma vulgaarsuseta.

    Muutused toimuvad siin 1949. aastal. 23. aprillil 1949 toimub nõupidamine, mille teemaks on võitlus formalismi ja kosmopolitismi vastu kirjandusteaduses ja kirjanduskriitikas. Ettekande peab Oskar Urgart. Trükis ilmub see pealkirja all “Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses”.[27]Keskne on siin päevakriitika teema. Aga mõnes lõigus puudutatakse ka kirjandusuurimist.

    Nii leiab Urgart, et ainsad olulised tööd sel alal on kirjandusloo-vihikud. Muu on vähene ja juhuslik. Kirjandusloo-vihikutes aga ilmneb idealismi, formalismi, objektivismi jms. Seal aga ei lähtuta kahe kultuuri teesist, ei tooda esile klassivastuolusid ja klassivõitlust. Tuglas püüab vaadelda sotsiaalseid nähtusi klassivõitlusest sõltumatult ja teeb katseid sotsiaalseid vastuolusid pehmendada. Andresen aga püüab süstemaatiliselt jätta muljet, nagu oleks formalism etendanud mingit progressiivset osa kodanliku aja kirjanduses ning nagu olnuks periood 1894–1917 kirjandusliku meisterlikkuse arenemise seisukohalt määratu tähtsusega ja kunst- kunsti-pärast sallitav passiivse võitluse vahendina kodanliku diktatuuri vastu.

    Järgmine oluline tekst on Max Laossoni “Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest”.[28]Laossoni artikli esimene pool tegeleb Noor-Eesti sõimamisega. Selleks võtab ta kasutusele stalinistliku lähenemise formalismile ja estetismile koos Ždanovi ja Lenini räige leksikaga ja arendab selle äärmisesse vulgarismi.

    Talle on Noor-Eesti kodanlik-natsionalistlik nähtus, mahhistlik-dekadentlik rühmitus, kes arendas individualistlikku ja kosmopoliitset estetistlik-formalistlikku kunstifilosoofiat. See eitas kunsti parteilisust, võitles süstemaatiliselt realismi vastu. Noor-Eesti oli rahvusterviklikkuse loosungi kandja, kodanliku reaktsiooni ideoloogiline löögirühm ja menševismi esindaja, kelle keskne eesmärk oli eemaldada rahvahulki revolutsioonist. Siuru jätkas Noor-Eesti traditsioone ja Tarapita võitles bolševismi vastu (kuigi Alle ja Barbaruse juures oli ka progressiivseid tendentse).

    Sealjuures lõpetab Laosson oma artikli esimese osa teesidega, et ei tohi autorit ja loomingut lahti kiskuda tegelikkusest, tuleb näha progressiivset ka nende kirjanike töös, kel polnud ühist marksismiga.

    Artikli teine osa on pea tervenisti pühendatud Andreseni ründamisele. Tegu on üpris labase demagoogiaga. Andresenit süüdistatakse selles, et ta ei anna parteiliselt õigeid hinnanguid reaktsioonilistele töödele, vaid otsib neid külgi, mida saaks esile tuua kui marksismile, proletariaadile kasulikke ja vajalikke.

    Ka on oluline Aira Kaalu “Formalismi idealistlikud juured”. [29] Selle erijooneks on vastaste sidumine kindlate idealistlike ja leninismivastaste filosoofiliste suundadega.

    Kaal ütleb, et formalismi korralik määratlus puudub, aga üldiselt on see värdjalikult vaenulik suhtumine tegelikkusesse ning faktide ja nähtuste mõtte moonutamine, mis baseerub idealistlikul filosoofial. Ja väidab, et nooreestlased ja siurulased olid kõige puhtamad idealistid.

    Tema teiseks teemaks on Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita kui kodanlik natsionalism, mis propageeris härraskultuuri ideid.

    Kogu selle suuna viib omamoodi absurdi Magnus Mälgu “Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus”.[30]

    Nii võime näha, kuidas 1940. aastate lõpul hakatakse tegelema ümberhindamise ümberhindamisega. Selle keskseks teesiks on, et dekadentsi ja formalismiga seotavad rühmad ja autorid (Noor-Eesti, Siuru jt) on läbinisti reaktsioonilised ja kõik, kes on leidnud neis midagi positiivset, kuuluvad ise rahvavaenlaste hulka. Selle tagajärjeks oli nende rahvavaenlaste kõrvaldamine kirjanduselust vaatamata sellele, et nad hoolega ka enesekriitikat tegid.

     

    Kokkuvõtteks

     

    1940–1950 luuakse eesti nõukogude marksistlik-leninlik-stalinlik kirjandusteadus. See tegevus on jagatav mitmesse etappi ja suunda.

    Luuakse uued institutsioonid (Keele ja Kirjanduse Instituut jt), uus kirjastuste ja väljaannete süsteem. Korraldatakse ümber ülikooli töö. Koostatakse kirjandusuurimise töökavad ja viiakse kogu kirjandusteadus nõukogude metodoloogia põhjale. Tegelikus töös võib esile tuua kolm keskset liini.

    Üks liin on vene marksistlik-leninlik-stalinliku kirjandusteaduse aluste import, mis on praktiliselt ainult referatiivne tegevus. Selles mängib keskset rolli Johannes Semper, lisaks Karl Taev ja Oskar Urgart. Teine liin on kirjandusloo ja kirjandusklassika ümberhindamine nõukogulikult aluselt. Selle keskseteks autoriteks on Nigol Andresen ja hiljem juhina Endel Sõgel. Kolmas liin, mis liigub kriitika ja kirjandusteaduse piirimail, on eesti nõukogude kirjanduse arendamine ja hindamine, millega koos käivad katsed analüüsida selle arengulugu.

    Ideoloogiliselt võib tollased tööd jagada samuti kolmeks.

    1940–1941 ja 1945–1947 ilmub veel käsitlusi, mis ei kasuta tegelikult marksistlik-leninlikku metodoloogiat kirjandusteoste interpreteerimisel. Marksismi on neis vaid hädapärase garneeringu jagu. Seda liini esindavad sõja eel näiteks Rudolf Põldmäe ja Karl Mihkla, sõja järel Tuglas ja Alttoa.

    Samal ajal tulevad ka marksismi-leninismi kirjandusteooriat ja metodoloogiat eesti kirjandusloole rakendavad uurimused. Siin on kesksed autorid Andresen ja Semper.

    Kolmas liin on selle rakenduse viimine kooskõlla oma aja stalinismi kirjandusvaadetega. Ka selle suuna alusepanijaks on Andresen aastail 1946–1947. Just see liin läheb ainsana edasi, muutudes kümnendi lõpus aina jäigemaks, mustvalgemaks ja räigemaks ning jõudes tippu Laossoni, Kaalu, Sõgla jt töödega. Sellega koos käib nii esteet Tuglase kui ka Semperi ja Andreseni raevukas ründamine.

    Eesti nõukogude kirjandusuurimise rajajaks on nimetatud Tuglast. See pole kindlasti nii. Tegelikult on eesti nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse peamised rajajad Nigol Andresen ja Johannes Semper. Sellele baasile lisandub stalinistlik kiht. Ka selle sissetoojaks on Andresen. Oluline on rõhutada, et kümnendilõpu tegelased ainult arendavad selle edasi mustvalgesse, vulgaarselt andetusse sõimu. Stalini surma järel hakkab pilt taas leebemaks muutuma.

    Selgelt paistab selles olukorras välja ka kirjutajate andekus või kirjandustundlikkus. Semper jääb ka marksismi rakendades tundlikuks analüüsijaks. Andresen kannab samuti välja. Samas kui Laosson või Sõgel silmanähtavalt ei saa kirjandusest mitte midagi aru.

    [1] Sirp ja Vasar, 19.10.1946.

     

    [2] Formalismil on kaks tähendust: kui üldnimetus modernistlike suundade kohta ning kui lähenemisviis, mis eitab kunstiteose ideelist sisu (või selle keskset tähtsust) ja käsitleb teose vormi tema sisust isoleerituna.

     

    [3] Näiteks peavad 1948. aasta novembris-detsembris kirjanike liidus selleteemalised ettekanded Daniel Palgi ja Villem Alttoa. Vt F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. Tartu, 1997, lk 37.

     

    [4] NtR. Alekõrs, Ernst Särgava-Petersoni elu ja looming. Rmt-s: E. Särgava-Peterson, Rahvavalgustaja. Tallinn, 1953, lk 227–243.

     

    [5] NtE. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi elu ja looming. Rmt-s: F. R. Kreutzwald, Laulud. Tallinn, 1953, lk 7–85.

     

    [6] Riikliku Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu, 1949.

     

    [7] Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus. Toim. G. Naan jt. Tallinn, 1953, lk 36–92.

     

    [8] J. Kahk, J. Käosaar, Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega. Looming, 1954, nr 11, lk 1357–1371, nr 12, lk 1523–1535.

     

    [9] J. Käosaar, Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses. Rmt-s: Riikliku kirjandusmuuseumi aastaraamat, lk 32–132.

     

    [10] N. Andresen, Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail. Looming, 1946, nr 3, lk 289–301.

     

    [11] N. Andresen, Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks. Looming, 1947, nr 4, lk 437–462.

     

    [12] N. Andresen, Eduard Vilde “Mahtra sõda”. Looming, 1947, nr 11, lk 1342–1364.

     

    [13] N. Andresen, Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte. Looming, 1946, nr 7/8, lk  930–934.

     

    [14] N. Andresen, Juhan Sütiste. Looming, 1945, nr 3, lk 328–338 (vt ka rmt-s: J. Sütiste, Valitud luuletused. Tallinn. 1946, lk 5–16); N. Andresen, Johannes Barbarus. Looming, 1946, nr 12, lk 1287–1295.

     

    [15] N. Andresen, Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana. Looming, 1946, nr 3, lk 365–370.

     

    [16] F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947. Vrd: F. Tuglas, Eduard Vilde. Tema 80-nda sünnipäeva puhul. Looming, 1945, nr 3, lk 277–311; Realismi läbimurd eesti kirjanduses. Looming, 1946, nr 2, lk 190–202; August Kitzbergi elu ja looming. Looming, 1946, nr 5, lk 596–615; Ernst Särgava ühiskonnaarvustajana. Looming, 1946, nr 9, lk 1041–1061; Eduard Vilde ajalooline triloogia. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1236–1249; Eduard Vilde näidendid. Looming, 1947, nr 1/2, lk 214–225.

     

    [17]F. Tuglas, Juhan Liivi jututoodangust. Rmt-s: J. Liiv, Valitud jutud, Tallinn, 1945, lk 5–19; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Külmale maale. Tallinn, 1947, lk 233–239; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Näidendid, Tallinn, 1947, lk 214–225; Eduard Vilde jututoodangust. Rmt-s: E. Vilde, Valitud jutustused, Tallinn, 1949, lk 5–20.

     

    [18] F. Tuglas, Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks. Looming, 1947, nr 5, lk 599–611.

     

    [19] J. Semper, Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated. Looming, 1949, nr 10, lk 1233–1255.

     

    [20] E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

     

    [21] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651, nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6, lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

     

    [22] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Õpik keskkooli VIII klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Õpik keskkooli IX klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (1954); Eesti kirjanduse ajalugu 3. Õpik keskkooli X klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 4. Õpik keskkooli XI klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953.

     

    [23] VtE. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 144–146. Endel Sõgla vastus ja kokkuvõte mõttevahetusest: Looming, 1954, nr 11, lk  1372–1389.

     

    [24] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1957; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956. Eesti kirjanduse ajalugu 3. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956.

     

    [25] 15 aastat eesti nõukogude kirjandust. Vast. toim. E. Nirk. Tallinn, 1955.

     

    [26] J. Semper, Kriitikast ja kirjandusteadusest. Looming, 1948, nr 6, lk 705–716.

     

    [27] O. Urgart, Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses. Looming, 1949, nr 5, lk 596–611. Ülevaadet nõupidamisest vt: Rahva Hääl, 08.05.1949; lühemalt ka: Looming, 1949, nr 9, lk 634–637.

     

    [28] M. Laosson, Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest. Looming, 1949, nr 6, lk 739–757, nr 8, lk 988–1004.

     

    [29] A. Kaal, Formalismi idealistlikud juured. Looming, 1950, nr 2, lk 245–253, nr 3, lk 352–373, nr 4, lk 464–749.

     

    [30] M. Mälk, Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus. Looming, 1950, nr 5, lk 529–534.

  • Kas Andrei Ivanov on eesti kirjanik?

    Jaan Ross

    Jaan Ross
    Kas Andrei Ivanov on eesti kirjanik?

  • Postmillenaarne ajastu

    Eric Gans

    Eric Gans
    Postmillenaarne ajastu
    Inglise keelest tõlkinud M.V.

  • Performatism ehk postmodernismi lõpp

    Raoul Eshelman

    Raoul Eshelman
    Performatism ehk postmodernismi lõpp
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Uusaususe taak: poeedi piinad

    Jürgen Rooste

    Jürgen Rooste
    Uusaususe taak: poeedi piinad

    1.

    Mu isa küsis hiljuti mult, kuidas mu raamat edeneb. Mis raamat, ei saanud ma kohe aru. Siis meenus: olin talle ühest ideest rääkinud, see puudutas me suguvõsa ja teda ennast ka, ja ta oli mulle seepääle mitu väikest lugu jutustanud. Mu isa ei ole suurem ilukirjandusesõber, ma usun, et ta vaevu mõistaks mõnd tänast eesti kirjanikku nimetada, aga see asi tekitas tas huvi. Esiteks muidugi, et nood lood ja seigad kaduma ei läeks, ja teiseks saab ta aru, et sellisel kirjandusel on justkui mingi olemuslik põhjus, oma mõte sees. Ma muidugi pole saanud toda raamatut kirjutada, aega ja raha selleks pole, mis teha. Loll vabandus, loomisest ei tohiks nii mõelda, aga näedsa, ma ei saa kõike toda muud hüljata. Praegu kahjuks mitte, ja kas mingit tulevast aega üldse ongi…

    Ega see tendents, see inimeste kibelus “tõelise”, elu enese poole ka kirjanduses – ses pole miskit uut. Me võime kasutada selle kirjeldamiseks ju mõisteid nagu “uusausus”, “uus siirus”, või hoopis “elulähedus”, aga miks mitte ka “realism”, mingil puhul “naturalism”, isegi “sotsiaalne kirjandus” (igaüks neist oma erijoontega, kuid mingi sarnase püüdlusega). Selle viimase terminiga sõitsime küll rappa, sest eestlastel on ikka nii nagu papa Mauruse majas. Ja kõik kriitikud saavad mõnuga oma keelt sügada, kuigi termini põhiline mõte püüdis olla see, et kirjandus peaks olema kontaktis oma ajaga ja selle aja inimesega, et kirjanikul peaks olema mingi ühiskondlik roll, mis ei avalduks siiski vaid eskapistlikus protestis. Ja seegi polnud maksiim, käitumisreegel kõigile, vaid pigem aja trendi ja tungi tabamine.

    Takkajärele võib vist öelda, et meil oli õigus: mõneti vastutulelikumaid tekste kirjutades oleks ehk õnnestunud näpata mingi turuosa praegu võimutsevatelt amatööridelt. Iseasi, mis rõõmu see tegelikult pakkunud oleks.

    Sellega on ju ikka nii, et suures kirjanduses on otsitud ajatust, aegadeülesust. Üldinimlikku üldistust. Kuigi tegelikult: mis on säärase üldistuse väärtus ilma konkreetse aegruumita? Antiikkirjandus on kohal, ta mõju kestab, ikka seepärast, et see on meie tsivilisatsiooni (“meie aja”, mis kardetavasti on lõpuni tiksumas) tekst, meie mõtlemis- ja käitumisnormide kujundisüsteem, mis on “laenatud” kirjeldama ka moodsa inimese hingeelu. Ja palju sedagi enam üldiselt teatakse: rääkides üliõpilastele Oidipuse kompleksist, tuleb tagasi minna ikka algse loo juurde…

    Mõned paremad palad kirjandusloos hakkavad meile nii hästi hambasse just seetõttu, et nad on tegelikult orgaaniliselt kirjutatud, seotud oma aega. Kafka maailm ei saanud päriselt pärineda kuskilt mujalt, ja see on loonud säärase omaruumi, omamütoloogia (mida muidugi toetavad 20. sajandi Lääne kultuuriruumis hiljem nähtud veel rusuvamad leiutised), et on meie päädes saanud sümboliks, kinniskujundiks. Ma usun, et mõistega “kafkalik” haakub miskit ka nende päädes, kes tema raamatuid vaevu puudutanud on.

    2.

    Niisiis: ühtpidi on inimestes aiva säärast literatuurset “elujanu”, äratundmisvajadust. (Võtke või Luts! millega ta inimeste südameisse tungis? kuidas annab ta meile tänaseni ka antropoloogilist lugemisnaudingut!) Teisalt on kirjanikul raske mitte hoomata, haarata oma aega. Lihtsalt vahel need perioodid, pinged süvenevad, ja diskussioon ujub pinnale nagu kevadine laip.

    Võib öelda, et selles osas, mida Eestis praegu ostetakse-loetakse, on kindlasti kätte jõudnud mingi uusaususe periood. Elulood ja reisikirjad. Ühte otsa jäävad nood, mis toimivad tõesti ka kirjandusena, kus sõna on käideldud teadlikult, mitte lastud tal ilana suunurgast voolata. Tarandi, Tungla, aga ka Raua tekstid on siin hääks näiteks. Teise otsa võiks siis jääda nood nopped kellegi elu ühest perioodist, hetkest, ühest “just nagu reisust”, mille keeleline kulg ja filosoofiline üldistusjõud jäävad üldjuhul nõrgukeseks.

    See on selgelt valitsev trend ja suund. Ma isegi usun, et see on kirjanduslooline periood, mis näitab, et nn postmodernne ajajärk (ja eriti hulkade lugemisoskuse tõus, lugemise ja raamatu kui sellise teatav “devalveerumine” viimase sajakonna või rohkema aastaga) ei ole kõiki faase, toda spiraalset muutumist ja liikumist tegelikult päriselt pärssinud või peatanud: teatavale estetiseeritusele, tabusid murdva, iroonilise-sarkastilise, Lääne ühiskonna suhtes kriitilise, groteskse ja kummalise kirjanduse ajajärgule, mil menukid olid mõneti perverssed ja julmadki, on nüüd järgnenud säärane elulisuse, inimlikkuse, lihtsuse püüd, kus esimene eeldus on võimalus samastada mina-häält, jutustaja-häält autori enesega, vähemasti ta kuvandiga.

    Ja see muidugi on suurim pettus üldse. Uusausus on vaid selles mõttes ausus, et ta peab mõjuma lugejale pihtimuslikult, tas peab olema päris inimese tunnet (“vanaeit, siin on inimese lehka!”), kes sulle ka naistelehe kaanelt intervjuustaarina vastu saab vaadata. Aga muidu on ikka nii, et esiteks ei võimalda keel maailma lõpuni avada, tema “tõelises olemuses”, ja see on juba filosoofiline küsimus tõest, aga ka praktiline küsimus sellest, et tos müügitabeleid krooniva kirjanduse tipus asuva moodsa amatöörkirjaniku (seega: “kirjaniku kui sellise” nähtava esindaja) töövahendid on tunduvalt piiratumad teadlike tekstitihnikutuhnijate omadest – kirjutamine pole olnud tema põhitöö ja eluarmastus. Teisalt jälle: iga kirjutaja, ka algaja, astub kirjutades ikkagi rolli, alati on midagi, mis jäetakse rääkimata, mida ilustatakse, mis valetatakse paremaks, põnevamaks, põrutavamaks. Parimad elud on küll ise nagu kirjandus, aga kirjandus peab ka alati olema suurem kui elu. Meenub millegipärast mõned aastad tagasi ajakirjandusest läbi käinud seik, kui Arnold Oksmaa – too lapsesuu – vabandas avalikult, et tema elulooraamatust läbi käinud kirjeldus seksuaalsuhtest Erich Kriegeriga olnuvat siiski vaid autori fantaasiakäik, soovunelm…

    3.

    Kummaline, et seesama suundumus on märgatav siiski ka ilukirjanduse sügavamal-kavalamal-tumedamal serval, tollel, mis tabeleid ei krooni, mis lugejalemmikute nimekirjades ei trooni. Ma mõtlen siin eriti luulet, jah, ka luules on märgatav mingi tung uusaususe poole. Ma ei kavatse siin küll Mihkelsoni “Tornist” rääkida, kuid säälgi on mõned kohad, kus autori enese häält on ta loodust väga raske eraldada, ja vist pole tarvidustki. Või näiteks Õnnepalu. Võib vist öelda, et “uusaususe” esimene tunnus on tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma.

    Ja nagu alati: kõike seda, mida proosas armastatakse, heidetakse luulele ette! Tõsi, eesti autorid, kellest rääkida kavatsen, ei pea lugejahuvi puuduse üle küll kurtma, pigem on tegu praeguse aja kõige olulisemate autoritega. Samas – kui kõnelda inimestega luulest, ma mõtlen, nonde lihtsate toredate inimestega, kes vahel ehk loevad mõnd näppu sattunud reisivihikut, siis just luule osas kukuvad paika justkui mingid silmaklapid. Mitte et oldaks liialt kiindunud miskisse vanasse luulesse, pigem ei loeta ka toda. Aga inimestel on luulest mingi kuvand, mingi pettepilt, et see peaks olema millegi muu teenistuses, mäletatakse mingeid müüte-kuvandeid: Karevast-Viidingust, Runnelist-Rummost. Krossi-Niidu-Kaalepi vabavärsiheitlused miskipärast ei meenu, küll on arbujatest mingi visioon, aga mitte sellest, et nende loomingut peeti 1930ndail ikkagi lugeja- ja ajakaugeks, osalt arusaamatukski… Ühesõnaga: luule astumine uusaususe (kasutagem seda sõna ikka vaid tinglikult, sest pole siin ei midagi eriti uut ega ka liiga ausat) teenistusse – kusjuures, muidugi riimideta ja suhteliselt kõnekeelt/argikeelt järeleaimavas vabavärsis, sest igasugune keeleline konstrueerimine saab ainult vähendada aususe-efekti – pole üldsuse jaoks just kõige populaarsem samm.

    Siin on veel teine aspekt – autori oma. Mõned autorid, ja ka mõned kriitikud, ei taha tolle autorimina ja kirjandusliku mina samastamisega siin päri olla: tuleks ikka tõmmata selge piir ilukirjandusliku hääle ja inimese vahele. Minu jaoks ei ole see vahe nii drastiline. Mäletan üht väikest vaidlust Maarja Kangroga Kalev Kesküla “Elu sumedusest” üle – see on muide üks käivitav juhtum, miks ma üldse tollele teemale mõtlema hakkasin. Kangro jaoks on see ikkagi esmalt ja puhtalt ilukirjanduslik teos, kus prevaleerib mingi ajastuhääl või tinglik kõneleja. Jah, sääl on säärast meie-laadi, veidi Mati Undi “Vana aja lugude” teletekstide moodi, aga Kesküla on muidugi kontsentreeritum, teravam, paremini läbi kirjutatud; nood Undi tekstid olid tollal kuidagi laisa käega visandatud.

    Teisalt: ei saa vaielda, et nii mõneski, kohe päris mitmes tekstis, on kõnelejaks too Kesküla ise, keda me tundsime ja teadsime – ja ma ei usu, et ta kuidagi kirjanduslikku peitusmängu mängiks või meid tüssaks, ta on ikkagi ise selle hääle taga, samamoodi, samadel tingimustel nagu nood veerand- või kuuendikelulookirjanikud, kellest pole muidugi küünemustajagugi rõõmu võrreldes tolle õblukese miniatuurikoguga. Olen hiljem mõelnud, kas tolle Kangro võitlusliku veendumuse taga pole ehk pisuke hirm: eks ole mõnigi ta enese novell, ja usun, ka luuletus, ikka üksüheselt eluline, mõni lausa nii, et annaks näpuga järge ajada. Samas, teised jälle mitte, mõnes tekstis on fiktsioon läbisegi autobiograafilise materjaliga… Tõsi, sedasama trikki olen ma ka ise harrastanud: peitnud päris-mind või vähemasti pärislugusid nonde väljamõeldumate ja kujundlikemate sekka. Aga nagu ütleb sõber Tarmo Teder: kirjuta, mis sa kirjutad, usuvad pärast ikka seda, mis sa juurde kirjutad, aga päriselu tolle kirjanduse sees peavad väljamõeldiseks.

    Ma olen mõelnud, kas see on teatav “kollane” või lihtsalt inimlik huvi, mis säärase kirjanduse ja mõttekulgemise viisi külge seob? Inimene tahab vist näha ja kuulda, et see, kes kirjutab, on ise kohal. Ma usun, et selleks muidugi ei pea alati peatuma iseendal ja oma lool – Mehis Heinsaar näiteks on oma päältkarva täiesti ebarealistlikes, mittebiograafilistes (vähemasti puuduvad meil allikad positivistliku uurimuse ja/või seltskonnakroonika loomise jaoks) muinasjuttudes alati kohal –, aga ehk on aeg säärane, et kui maailmas on üha rohkem inimesi (ja üha vähem eestlasi, eesti oma järjepidevaid lugejaid), siis muidugi otsib inimene “tõelist”, jagatud kogemust, inimsust. Kirjandus on tos kiiretempolises, võõrandunud maailmas pagendumas ka sinna elu enese aseaine rolli. Vähemasti praeguseks.

    Või moonutab blogide, netipäevikute, suhtluskeskkondade reaalajas vohav kontakt “tõelise eluga” (“mina siin parajasti vaatan telekast jalgpalli ja joon õlut” või “tulin just väljast shoppamast, tead kui nunnut … ma nägin!”; on muidugi ka põnevamat materjali, näiteks Laine Jänes on “õnnelik, et elan vabas Eestis:)”) ka meie ootusi ja iha kirjanduse suhtes? Mine võta kinni.

    4.

    Üks esimesi kohti, kus ma teadlikult kohtasin eesti keeles ja luulekontekstis mõistet “uus siirus”, oli Igor Kotjuhi järelsõna ta tõlgitud Kirill Medvedevi luulekogule “Tekstid, mis ilmusid autori loata” (2008). Medvedev oli oma stiilini, napi, tundliku vabavärsis realismini, jõudnud esmalt Charles Bukowski luuletusi vene keelde tõlkides. Medvedev ja Bukowski sama koolkonna esindajatena on küll nagu öö ja päev… või pigem nagu räpasest klaasist joodud viskiga kangestatud ameerika laagerõlu ja tassitäis veidi kangeks läinud elevandi-pakiteed. Kui otsida Medvedevile Eestist paralleele, siis tegelikult, mõned naturalistlikumad seigad ja pingsamad lood kõrvale jättes, võiks ta esindada sama laadi Kalju Kruusa või Lauri Kitsniku realistlik-olmeliste-kulgevate tekstidega, kus ka selgelt seistakse oma hääle taga: juba läbi “päris” kohtade, inimeste, sündmuste, tegevuste. Muidugi, on ka fs-ilikke tekste, veel miskit, aga olemuslikult on Medvedev veidi enam sordiini all, iga tema värss ei tee niivõrd valu, võib-olla alles järgmine mõte, säält edasi, üldistus. Medvedev nimetab sääl kuskil, et peab end Venemaal mainstream’i kuuluvaks, kuid pelgan, et ta liialdab. Võib olla, et säärane “uus siiras” põlvkond või koolkond on kogunisti esile kerkinud (noh, eks ole “uus siirus” iseloomulik ju ka Igor Kotjuhile endale, kuid tema on puhas Eesti autor, keda siin ka loetakse), aga kindlasti ei ole suutnud see päälaineks saada.

    Charles Bukowski on ikka epateerinud sellega, et tema on ise enda lugude kangelase esimene prototüüp, nii et meil on raske täpselt määratleda, kui palju ta välja mõtleb ja juurde valetab (välja arvatud muidugi juhul, kui ta Hemingwayle poksiringis vastu hambaid annab) või ehk isegi rääkimata jätab, kuigi New Yorki underground-väljaannetele kirjutatud kolumnides-laastukestes “Räpase vanamehe märkmed” (“Notes of a Dirty Old Man”) kirjeldab ta sündmusi ja olukordi, mis on vahel sedavõrd pikantsed, et võib sama hästi olla, et need tõesti juhtusid, ja Bukowski ei viitsi meiega peitusemängu mängida. (Milline vastandus: Medvedev, kes peab end mainstream’iks, ja kes keeldub ametlike meediumide ja kirjastajatega suhtlemast, keda väljaspool kirjandusringkondi vaevalt et tuntakse – ja tema suunaja, innustaja Bukowski, kes kirjutas underground’i, olles üks tuntumaid ja müüdumaid boheemlaskirjanikke.) Küll aga suudab ta ikka võluda oma vahetu jutustamismaneeriga, selle mina-räägin-tundega, mis tõesti vist esimesena esindab/tähendab/kannab “uusausust”: olgu tegu siis mõne Kalju Kruusa (see on ju pseudonüüm! nii et kes siis kellest õigupoolest kirjutab?) argitekstiga, mille tõeluseläheduses pole meil (näiteks ise “seal”, olukorras viibinuna) põhjust kahelda, või karuse-koleda elumehe laiamisega.

    Muidugi on see ajaloolise taustaga nähtus, muidugi on selles ka kübeke poosi, nagu oli elulähedusliikumises, toda aususepoosi, päriselt-olemise ja eluga kontakti astumise poosi. Aga mis mõttes erineb see mõnest muust rollist/maskist/poosist/häälest? Vahest ehk selles mõttes, et too mask peaks meid veenma, et mingit maski ei ole.

    5.

    Kõige kindlamalt seisab sel kujutataval liinil tänase Eesti poeetidest vahest fs oma kahe viimase raamatuga, mis on olnud selge ja isegi manifesteeritud kaugenemine “luulest” ning sammuke lähemale tõelusele.

    Siin on muidugi väga selgelt näha erinevus elureisi- või reisieluproosa kerglase siiruse ning maailma valusa puudutuse vahel. See muide võibki olla üks põhjusi, miks laiem lugejatering toda isiklikku kohalolu proosakirjanduses meelsasti näeb, aga luules pelgab: süütuid, võib-olla isegi sotsiaalkriitilisi sõnamänge ja vemmalvärsse, tinglikku luuleruumi, ilusat looduslüürikatki on ju kergem vastu võtta kui väljakutsuvat, ebameeldivale tõele apelleerivat poeedihoiakut. Miks muidu on vabariigi ainsaks järjepidevalt, iganädalaselt avaldatavaks poeediks värsisepp Janek Mäggi, keda isegi aastatepikkune treening pole suutnud õpetada veenvamalt rütmi tabama või veidigi innustavamat riimi – saati siis mõtet – leidma. Tema kõrvale saab kvantiteedi mõttes asetada vaid ehk Contra, kelle tele- ja raadioasjad annavad kokku vahest sama esinemissageduse, aga Contras puudub too tõsidusetaotlus, tema on oma rolli ja luulemaailma leidnud looduslik anne.

    Aga fs (NB! jälgige siin ka sõna “ausalt” kasutust): “ytle mulle ausalt kastead / ma ei ytle / ma ei taha öelda / mida ma ausalt arvan / veel vähem valetada / seda nagu ei oskagi / aga ma ei taha / öelda purjus poeedile / mida ma arvan luulest / ja jumalast / ma ei arva midagi / ma tean / et mul on kaks tytart / ja palk / millega neid ei toida / mul on riik / kus räägitakse jumalast / ja jumalast ykskõik / on sel riigil mu lastest / selle riigi juhtimine / on rafineeritud luule / mida massid ei mõista / ja millega neil ei ole asja / tõesti ei taha rääkida / ei jumalast / ega luulest” (“Alasti ja elus”, lk 77).

    Siin on koos mitu eri laadi, mis võiksid kõik olla uusaususele omased. Esiteks viidatakse konkreetsele situatsioonile ühe purjus poeediga, mis võib või ei pruugi olla päris, aga miskipärast kipun uskuma, et on. Siit liigutakse autori tegelikku ellu, ning edasi tõmmatakse terav (ühiskonnakriitiline oleks isegi kuidagi vähe öeldud) löökjoon otse riigi pihta. Lõpuks vastandab autor ennast viimases reas ka luulele kui millelegi… mitteausale, mittetõelisele.

    Muidugi, fs-i tekstides on ka isiklikumat, intiimsemat naturalismi: kuigi ka sääl on need seigad aluseks mingile üldinimlikule üldistusele, mitte vaid autopsühhoteraapia. Ja luules mõjub see karmimalt, lõikavamalt, kohalolevamalt kui proosas/elulugudes.

    See ei tähenda, et tost eluga kontaktis olevast, siirast kirjandusest ei võiks sündida suuri poeetilisi kujundeid, üks sääraseid olulisemaid tekste 00ndate luulest pärineb just fs-ilt: “ma ei karda liblikaid / ega / ega… ega… / ega / lepatriinusid / isegi / teatas valjul häälel / punase mytsiga laps / hommikul lasnamäe bussis // sina kes sa koostad valemeid / ja paned meid reageerima / anna ka meile julgust / mitte karta seda / mida me ihaldame” (“2004”, lk 46). See tekst meenub mulle sageli, nii sageli mu oma elus…

    fs, ise end poeedi- või kirjanikukutsele vastandades, täidab mingis mõttes just ajastu autori kohust (ja ma ei mõtle siin mingit spetsiifilist, “meie” ajastut): ta suudab haarata situatsiooni, päris elu, olla ses hetkes, katkes kohal, ning näha, et me olemise kõlapind on suurem kui meie. Ütleme nii, et toosama eespool mainitud “ajatus” saab nõnda olemas olla vaid ajas eneses.

    6.

    Üks loetumaid eesti luuletajaid on praegu Kristiina Ehin, teine 00ndate näo kujundaja. Oma kahes olulisemas (ja vist ka müüdumas?) kogus “Kaitseala” ja “Emapuhkus” kasutab ta poeetilisemat-kujundlikumat luuletehnikat ning päeviku- (“Kaitseala”) või enda ümberjutustatud (ja käsitsi kirjutatud) suguvõsapärimusteksti (“Emapuhkus”) läbisegi. Eri kogudes ühendab ta ühiskonnakriitilise pilgu sageli mütoloogilise/muinasjutulise tasandiga, aga just nois päeviku- ja pärimusekatkeis võime üsna kindlalt autori isikut ennast kõnelejana ära tunda. Aga mitte ainult: “Mu sõbra esivanemate talu / pandi uute omanike poolt / kahe milli eest müüki // Käisime seda vaatamas / meie vabad ja vallalised / kellele isegi laenu ei anta // Mind rabas see elus reheahjulahmakas / oja mis jooksis ümber õue / ja ürgmets põllu taga // Heitsime pilgu aitagi / Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe / ja taganurgas tolmunud laegas / sildiga KINDAD JA SOKID / Vaataks õige järele mis kirjadega siis / kunagi kooti mõtlesin / Tegin laeka lahti // Seal sees olid hoopis raamatud / katekismused koolilugemikud / hobuseraviraamatud / ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel / vanad fotod / selle talu õitseaegadest / enne märtsiküüditamist / pildid mis tehtud siinsamas / ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel / pildid mu sõbra esivanematest // Nüüd sai ta need kingituseks / Minu huvi tõttu kindakirjade vastu / sai ta need endale / mõni päev enne talu mahamüümist / kahe milli eest / veel võõramatele võõrastele” (“Emapuhkus”, lk 24–25).

    Mitte miski ei paneks mind kahtlema, kas Ehinil oleks fantaasiat see lugu ka välja mõelda, kellegi teise häälega rääkida; aga ometigi usun ma, et ta seda siin ei tee. Ja selles on korraga loo väärtus ja võlu, kuigi see ei saaks millegipoolest olla halvem või vähem tähenduslik fiktsioonina: see on väga valusalt ja selgelt tänapäeva Eesti lugu. Mulle tundub, et ta on täpselt leidnud tasakaalu: me tajume mina-hääle taga autorit ennast, näeme teda keskse jutustaja ja kujuna, aga saame seejuures väga selgelt aru, kui ta meid fiktsiooni, ulmarännakutele ja mütoloogiasse kaasa viib ja jutustajahäält/rolli/positsiooni vahetab.

    Nii et kuigi väliselt ja poeetiliselt on Ehin hetkiti peaaegu fs-i vastand, on neil siiski rohkem ühist, kui päält paistab. Ning Ehin tõepoolest armastab vahel meile märku anda, et tema ise on too kõneleja, ei keegi teine, mingi müsteerium või väljamõeldis.

    7.

    Muidugi, n-ö avaliku hukkamõistu mõttes on uusaususele ohtlikum too rämedam, karusem, bukowskilikum serv. Ebasündsus või frivoolne sõnavara kipub häälekale üldsusele ikka esimesena ette jääma – kuigi tuleb tunnistada, et samas on ka lugejahuvi sääraste raamatute puhul märgatavalt suur, ja eks ole lugejate sääs ju noodki, kes teavad pahandada, kui sündsusetu ja kõlvatu see kõik on, sest ega siis ilma lugemata saa miskit sarjata, eks?

    Samas on tos rämeduses tihti mingit erilist poeetikat, nukruse poeetikat, ning ka silmatäpsust asjade suhtes, mida meie, puhta rinnaesise ja ninaalusega kodanikud, vahel ei märka.

    Üks säärase laadi tippe on praegu Turu luuletaja Tapani Kinnunen. Tõsi, ta on Soomes üsna tuntud luuletaja ja performance-poeet, aga sugugi mitte kõige auhinnatum või müüdum või kriitikutest ülistatum. Pigem säärane kurioosum. Minu jaoks üks põnevamaid kirjutajaid, sest tema rämeduse-poliitika ja -poeetika ei ole lõpetatud, ta leiab sinna ikka uusi, hellemaid toone, uut, Soome ühiskonda ja inimtüüpe tabavat sarkasmi jne. Ehtne soome poeet, keda kunagi hakatakse veel hindama, sest ta on suutnud tabada ühiskonna mingit segmenti, osakest lihtsast Soome elust, mis muidu kaotsi läeks.

    Tema stiil või nipp on segada uusausust, selgelt äratuntavat autoripositsiooni (mis on osalt juba minevikuline, osalt kirjanduse jaoks loodud, aga mõneti siiski ka realistlik, eluline minakuvand) eneseiroonia ja sotsiaalse sarkasmiga ning hoida oma väljendus võimalikult nappides piirides. Nagu “Elu õpipoisis”: “Võtan kella kahese penitsilliini // Vahetaksin oma päeva / koos palavikus tütrega / – mul endal on kopsupõletik – / suvalise kaevuri / päevaga. // Lähen arsti juurde / ja unustan kiirustades tütrele / mähkmed panna. / Kusi külmub pakasest / ja tõstab palavikku veelgi. // Õhtul helistab debüütluuletaja / ja palub abi / toetustaotluse täitmiseks: / “Need on nii kuradi rasked mu jaoks / kõik need praktilised asjad.” // “Tapa ennast ära,” vastan / ja tõstan klaasi Jim Beami / oma ohatunud huultele” (antoloogias “See sama soolane meri”, lk 144, tõlkinud Jan Kaus).

    Haistan siin küll veidikest epateerimist ja/või kombineerimist (filmilik lõpplahendus, samas mõjub kumuleeruv ja masendav haiguse-õnnetuse jada usutavalt), aga Kinnuneni puhul ongi alati mängus see salakaval muie: paljud teavad, et mõnigi ta lugu on päris (seda tõendavad kas või näiteks pärast ta Eesti-reise sündinud luuletsüklid, kust allakirjutanu ennast ja oma tütartki leidnud), aga mida ta vürtsiks juurde puistab või siis kombluse pärast kõnelemata jätab, me täpselt ei tea. See on tegelikult samuti uusaususe põhitunnuseid: meil on küll tunne, et meile kõneleb autori hääl, aga see pole 100% kindel; on realistlik, veenev laad, ja usk, et vähemasti osake kõigest sellest on päriselt sündinud, aga milline osa just…

    Seetõttu on uusausus ikka kirjandussuund, eelkõige ikkagi ilukirjandus (kuigi autobiograafilise elemendiga ja tugeva autorikuvandiga), pigem lihtsalt vastutulek lugejate harjumusele ja nõudmisele 00ndatel, ja muidugi, eriti luuletajate puhul, ka autorite endi sisemine sund/vajadus end selles, olemuslikult pihtimuslikus stiilis väljendada. (Kinnuneni puhul kindlasti ka musta huumori vahend, millist võimalust ei põlga ära ka fs).

    8.

    Võib siis öelda, et tehniliselt on uusaus kirjandus realismi/naturalismi mekiga tekst, milles kõneleja hääl on äravahetamiseni sarnane autori enese häälega või vähemasti nii see meile tundub. Muidugi: see suundumus “inimese poole” on olnud eri ajajärkudel erinev, eluläheduslased püüdsid pigem leida teemasid, mis oleks seotud “lihtsa inimesega”, “tööinimesega”. (Kas peaks siis meil praegu tegema “töötukirjandust”? Olen sellele isegi mõelnud, üks mõte on ajusopis varuks, aga… aega pole kirjutada, tööd ja muud on liialt – kas see on saatuse iroonia?) Jah: ja proosas köidab see uusausus lugejahulki rohkem, luule puhul aga… Ütleme nii, et see pole see, mida luulelt oodatakse, kuigi õnneks loevad vähemasti tänased kriitikud juba teise pilguga.

    Miks see mulle tähtis on? Nagu Kalev Kesküla ühes arvustuses kunagi kirjutas: “Ega see 21. sajandi armastusluule erine nii väga 20. sajandi omast. “akna taga traadil kõlkvel / üksik öine linnavalguskehand / ta on ainus võõras / ainus kellele on näha / kahe väsind ja töise inimese / kehad” (lk 12–13), luuletab Rooste justkui ma ise täna 25 aastat tagasi. Tõsi, “linnavalguskehand” on kahtlemata parem kui “kuu valgus”, mida ma vist ise pruukisin, aga 80ndail olid Tartu agulid tõesti halvasti elektrifitseeritud. Me oleme Roostega realistid, kirjutame elust maha, nagu asi oli” (Eesti Ekspress, 10. IV 2009).

    Ma ei ütle, et uusausus on tulnud, et näha, võita ja jääda! Ja ma ei kirjuta miskit manifesti – selleks pole tarvidust –, aga ma olen üsna kindel, et lugejate, kultuuritarbimise ja mingi mõeldava mainstream’i osas iseloomustab me aega too püüdlus “uusaususe” poole. Mis muidugi pole jällegi 100% tõsi, kui võtame kaalumisele kõik selle, mis tänases eesti ilukirjanduses ilmub või tehakse.

    Mis on spiraali järgmisel pöördel, millise ajaloolise hoovuse hõngust me nopime, mis barokk või rokenroll nüüd peagi naasma saab, seda ma veel ei tea, kuigi võin meeleoludest aimata. Aga teatav uusaus, kargem, realistlikum periood kulub säärasel puhastaval kombel ikka ära. Ning eriti naudingi ma tolle vilju luules, tõusku tost päälegi vahel tüli ja kära.

  • Jalutav kirjandus

    Jan Kaus

    Jan Kaus
    Jalutav kirjandus
    Mõningaid mõtteid 2009. aasta pisiproosast

  • Kalev Kesküla luulest

    Märt Väljataga

    Märt Väljataga
    Kalev Kesküla luulest

  • Mõista, mõista, mis see on?

    Hasso Krull

    Hasso Krull
    Mõista, mõista, mis see on?
    Eksplitsiitsus ja implitsiitsus

    1.

    Tulevik on mõistatus. Võib-olla oleks kõige parem, kui me tulevikust midagi ei teaks; ometi me teame juba, teame vähemalt seda, et midagi on juba sündimas, miski tekib praegu, kuigi meie seda ei näe, miski on juba avanemas, idanemas, puhkemas, aga meie ei tea veel seda, või vähemasti usume, et me sellest midagi ei tea. On tohutult palju asju, mida me ei saagi näha, isegi kui need toimuvad meie enda sees – aga isegi kui me ütleksime, et me sellest midagi ei tea, sest see jääb meie silme eest varjule, teaksime ikkagi, et see on kusagil toimumas, sest me ju tunneme seda ilma nägematagi ja varem või hiljem ka teame seda, isegi kui me ei tahaks sellest midagi teada. Aga tegelikult me tahame: tahame ikkagi, olgu see tulevik meie jaoks halb või hea, me tahame teda ikkagi, hoolimata sellest, et ta võib sisaldada peaaegu kõike, peaaegu kõike head ja peaaegu kõike halba. Seepärast tahaksimegi tuleviku mõistatust kas või osaliselt lahendada – kas või ainult sellepärast, et siis me kas või osaliselt teaksime, mida me õieti tahame.

    Kuid miks me tahaksime teada, mida me tõeliselt tahame? Eks teostu meie tahe ilma teadmatagi, pimeda sisemise tungi jõul, ja siis me saame takkajärgi niikuinii teada, mida me õieti tahtsime – saame seda teada isegi siis, kui me parema meelega ei tahaks sellest enam midagi teada? Nii näib küll olevat. Kuid ometi on kahe teostumise vahel ka oluline vahe: kui me kas või hämaraltki aimame, mida me tõeliselt tahame, teostub meie tahe teistmoodi, võib-olla pehmemalt ja mahedamalt, võib-olla kirkamalt ja ägedamalt, aga igatahes kulgeb protsess teisiti. Meie tahe on siis meile justkui lähemal, me oleme rohkem oma tahte juures, läheme kergemini oma tahtega kaasa, samastume sellega hõlpsamini. Ja isegi kui lõpptulemus näib lõppkokkuvõttes üks ja seesama, ei ole ta seda päriselt, sest me ju liikusime teisiti, mõjutades sellega mitte üksnes seda, kuidas meie tahe teostus, vaid ka seda, mis teostumisest edasi saab – kuidas hakkab teostuma see, mis hakkas olema eos juba protsessi käigus, olles kindlasti teisiti eostunud, kui meie tahe oleks teisiti teostunud. Kõik see ei saa meid ükskõikseks jätta. Seepärast tahamegi juba praegu mõistatada, et hiljem oma mõistatuse lahendust paremini mõista.

    Loogiliselt on iga mõistatus implitsiitsuse võrdkuju. “Mõista, mõista, mis see on: pisikene mustukene, silmad peas kui sibulad, kõrvad kikivikikesed, jalad tillitallikesed, käib kõik muud puud, kahe kännu otsa ei jõua?” Implitsiitsus on mõistatuse mõte, sest lahendus on ainult ajutine, lahendus sõlmib küll mõistatuse lahti, aga ta ei sõlmi lahti mõistatuslikkust, implitsiitsuse jätkuvat peidetust. Kui oleme ühe mõistatuse lahendanud, ei ole me sellega veel lahendanud kõikide mõistatuste mõistatust. Kogu implitsiitsust ei saa kunagi eksplitseerida, kõike varjatut ei saa avalikuks teha, sest implitsiitsuse vorm jääb alles, ta nihkub lihtsalt uude mõistatusse, mille me võime küll samuti lahendada, aga võimata seejuures tõkestada uute mõistatuste loomist. Sest mõistatus luuakse nagu kuu: peaaegu mitte millestki, peaaegu sündimatust, peaaegu olematuks kahanenust, lõpu ja alguse ebamäärasest üleminekupunktist. Võib öelda, et mõistatuses on tema tulevik tagurpidi sees, see on justkui mõistatuse vormi kokku keritud. Lahendades mõistatuse, olemegi juba tema tulevikus, oleme tema implitsiitsuse eksplitseerinud. Niisamuti on tulevik implitsiitselt sees kõiges selles, mida näeme, tajume ja tunneme, aga enamasti ei ole ta veel mõistatuseks vormitud, ei ole antud küsimusena, mis muudaks ta ligikaudu eksplitseeritavaks juba praegu. Selleks, et tulevikust saaks tõeline mõistatus, peame tähelepanu koondama sellele, mis on praegu veel kõige ähmasem, mis on alles eos; ja kui me nüüd näeme selles üht implitsiitset, tagurpidi kokkukeritud mõistatust, siis olemegi hakanud ennustama.

    2.

    Ennustustel on kolm põhilist allikat. Ennustada võib võõraste, väliste märkide põhjal, mis näivad olevat inimesest täiesti sõltumatud: sellise “ebainimlikule maailmale” orienteeritud ennustamise klassikalised versioonid on astroloogia ja numeroloogia. Astroloogiale annab tema erilise aura taevakehade ligipääsmatus, nende külm ja ükskõikne kaugus, millel ei paista olevat maapealse eluga mingit seost – ometi valitseb seal suurejooneline korrapära, mille võib peente ja mitmeastmeliste tõlgendustehnikate kaudu ühendusse viia inimliku maailma rütmidega, inimeste tunnete ja tahtmistega ning isegi ajalooliste protsessidega. Numeroloogia omakorda lummab puhta ideaalsusega, matemaatiline jäikus on siin ühendatud sümboolsete väärtustega, mida saab lõputult kombineerida, nii et tähenduste loomise ruum on väljapoole avatud otsekui küllusesarv. Muidugi loevad väliseid märke ka ennustajad, kes divinatsiooni ei taotle ega püüagi vahendada mingit suurt kosmilist teadmist; seepärast võib astroloogia ja numeroloogia kõrvale seada ka meteoroloogia ja seismoloogia, mille prognoosid seostuvad inimliku eluga kaudsemalt, aga mõjutavad lõppkokkuvõttes ikkagi paljude käekäiku.

    Teine ennustamisvõimalus on vaadata, kuulata ja jälgida inimest ennast: needki märgid võivad mõnikord tunduda “välised”, aga nad on samal ajal ikkagi kõige lähedasemad, kõige omasemad, kusagilt seestpoolt välja kiirgavad, nii et neid oleks kohasem nimetada sisemisteks märkideks. Sisemiste märkide lugemise kõige tuntumad vormid on Lääne kultuuris ilmselt hiromantia ja oneiromantia. Mustlased ennustavad Euroopas ikka käejoonte järgi: iseenesest väheütlevad kurrud peopesal narrativeeritakse, teisendatakse elulooliseks jutustuseks, hoides samal ajal ennustuse subjekti kätt, pannes tähele tema õrnu võpatusi, aimatavaid ootusi ja hingevärinaid. Unenägude tõlgendamine näib olevat päris muistne praktika, selle kirjanduslik traditsioon ulatub Artemidorose “Oneirokritikast” Freudi ja Jungi psühhoanalüüsini; sellise ennustamisviisi lähedane sugulane ongi tänapäeva psühholoogia, mille valda peaksid kuuluma ka eelaimused, ootused, lootused, põhjendamatu enesekindlus või ärevus kui spontaansed inimlikud märgid, mis lausa ise nõuavad tulevikuennustuse avamist. Lisada võiks veel oraaklid, seestumuse, kõhurääkimise jne, kuid kindlasti tegelevad inimlike märkide analüüsimisega ka paljud tänapäeva ühiskonnateadused: sotsioloogia, politoloogia ja majandusteadus, kus tuleb paratamatult kogu aeg ennustada.

    Kolmas ja võib-olla kõige huvitavam ennustamisviis on see, kui ennustaja ise sekkub vaevumärgatavalt tuleviku määramatusesse, lisades sellele midagi veel omalt poolt – justkui ei olekski tulevik piisavalt tundmatu, arusaamatu ja ebakindel. Selline ennustamine põhineb tahtlikul juhuse tekitamisel, rituaalsel liisuheitmisel, ja kuna ta lisab tuleviku virtuaalsele määramatusele veel oleviku aktuaalse määramatuse, võiks teda pidada ka sisemiste ja väliste märkide kokkuviimise tehnikaks (jääb ju selgusetuks, kas juhus lähtub inimese teadvustamatutest liigutustest või välismaailma võngetest). Lihtne näide võiks siin olla kaartide panemine; siiski tundub, et juhuse tekitamise kõige klassikalisem näide on Hiina muutusteraamat, mis ühe tõlkija sõnade järgi taotlebki “Taeva ja inimkonna ühtesulamist orgaaniliseks tervikuks”. Seesuguse eesmärgini jõudmiseks tuleb jälgida kosmiliste protsesside muutlikkust, sest “muutumine on ainus muutumatu printsiip”.1 Kosmilisse muutumisse saab paradoksaalsel kombel siseneda, kui selle pidevus näiliselt katkestatakse puhta juhuslikkuse abil: just siis ilmubki inimesele muutumise ettenähtamatu püsivus, tuleviku tõeline määramatus, mis võib ajutiselt väheneda ainult siis, kui määramatuse määra on hetkeks üle mõistuse suurendatud. Samalaadne on Ifa ennustamissüsteem Lääne-Aafrika jorubadel, mis püüab ettehaaravalt hõlmata kogu inimese elukäiku. “Varsti pärast lapse sündi palutakse babalawo’l [ennustajanõial] tema saatust ilmutada. Määratud salm, mis on seotud liisuheitmisel saadud figuuriga, võib ennustada, millisel elualal laps tulevikus edu võiks saavutada, ja mõnes mõttes ongi see lapse tulevase elu kaart. Vahel uuristatakse see figuur pudelkõrvitsa kooretükki, et ta ära ei ununeks; kui laps suureks kasvab, võib ta babalawo’t paluda, et see tema värsse talle lausuks.”2 Kui otsida juhuse tekitamisel põhinevale divinatsioonile mingit uuemat vastet, sobib selleks ainult kaoseteooria, mis püüab luua ennustamatute dünaamiliste süsteemide mudeleid.

    Kõik need kolm ennustamisviisi – ennustamine väliste märkide, sisemiste märkide ja juhuse tekitamise abil – on aga siiski koondunud samalaadse eesmärgi ümber. Kõik nad lähtuvad rohkem või vähem veendumusest, et tuleviku määramatust ei saa kõrvaldada: võime küll nähtavale tuua tema varjatud eeldusi, eksplitseerida implitsiitsust, aga tulevik jääb ikkagi mõistatuslikuks, talle jääb omaseks määramatuse paine, mis on ühest küljest vabaduse eeldus, aga võib teisest küljest ka ahistada ja hirmutada. Sellise määramatusepaine vähendamiseks tulebki aeg-ajalt ennustada. Vahendid pole nii olulised, ja isegi erinevus teadusliku prognoosi ja muistse divinatsiooni vahel ei ole nii suur, kui arvatakse. Mõlemal juhul sõltub tulevik ikkagi ennustuse subjekti otsustest, tema tõlgendamistahtest ja vastuvõtuvõimest. Võime küll väita, et prognoosid ei nõua holistlikku, kosmilist maailmanägemist, mida eeldab divinatsioon; kuid siiski on nende vahel juba olemas üleminekuala, kus niisuguse eristuse tähtsus silmanähtavalt vähenema hakkab. See üleminekuala on tänapäeva süvaökoloogia (deep ecology), mille kohta Fritjof Capra on kirjutanud: “Süvaökoloogiline teadlikkus on lõppkokkuvõttes spirituaalne või religioosne teadlikkus. Kui mõistame inimvaimu teadvuseviisina, kus indiviid tajub oma seotust ja ühtekuuluvust kosmose kui tervikuga, saab selgeks, et ökoloogiline teadlikkus on oma sügavamas olemuses spirituaalne. Seepärast polegi midagi imelikku selles, et süvaökoloogilisel teadlikkusel põhinev uus tõelusekäsitus, mis praegu ilmuma hakkab, sobib hästi kokku nn “igipüsiva filosoofiaga”, mis on omane spirituaalsetele traditsioonidele – olgu selleks kristlike või budistlike müstikute vaimsus või põlisameerika pärimuses peituv filosoofia ja kosmoloogia.”3 Samal ajal on süvaökoloogia kindlasti see ala, kus kõige ägedamalt püütakse eksplitseerida võimalikke tulevikke, mille implikatsioonid on meie igapäevases elukeskkonnas järjest vähem varjatud; siin ennustatakse kirglikult protsesse, mis tõesti ei ole enam mägede taga või on otse meie silme ees juba alanudki. See tähendab, et süvaökoloogia nõuab meilt üht: meie, inimesed, peaksime ükskord ometi teadvustama, mida me tõeliselt tahame – me peaksime selle vähemalt osaliselt teadvustama. Sest tulevik on mõistatus, mida lahendama asudes me juba hakkame seda kujundama; ta on mõistatus, mille mõistatamine on mõistmine, et tulevik toimub juba praegu ja varem või hiljem saame me sellest teada, isegi kui me sellest praegu mitte midagi teada ei taha.
    3.

    Peter Sloterdijk on oma “Sfääride”-triloogia kolmandas osas kõnelnud “antropogeensetest saartest”, hominiidide varastest kooselupesadest, kus need “tänu oma eraldumuse seniolematule mõjule inimesteks muutuvad”.4 Inimesed ei oleks kunagi inimesteks saanud, kui nad ei oleks “saarestunud”, eemaldudes teistest liikidest ja luues oma ruumi, kus nende küpsemine liigina toimus justkui kasvuhoonetingimustes. “Inimesekssaamise paiga topograafia on selgepiiriliselt välja joonistatud siis, kui seletatakse ära sündmuse ja tema toimumispaiga vaheline seos: sel juhul võrdub ontoloogilise saare inimestekandmise-võime inimesekssaajate võimega vallandada ontoloogiline sündmus, maailma-efekt oma koosolemisviisi abil” (lk 359). Sloterdijk kirjeldab niisugust “antroposfääri” üheksamõõtmelise ruumina. Üks neist mõõdetest on nn aletotoop (Alethotop), tõe tekkimise paik, kus asjad muutuvad silmanähtavaks ning ühtlasi ka sõnastatavaks või kujutatavaks (lk 429).

    Aletotoobi asukad jagunevad varakult kaheks: ühed, keda “tõepinged tugevasti erutavad”, ja teised, kes “kognitiivsetest stressiolukordadest pigem kõrvale hoiavad”. Asjatundjate suhe tõega on isiklik, sest nemad “koguvad teadmisi selle kohta, mis on peidetud, uurivad möödunud ja tulevasi asju – osalt omal riisikol, osalt võluri või õpetlase kuju varjus”, sellal kui teised “rahulduvad esmaste silmanähtavustega, kollektiivselt ladestunud kogemuste ja tähendustega, hõimuiidolite jutuga” (lk 431). Esimesse rühma kuuluvad šamaanid, preestrid, prohvetid, nägijad, kirjanikud, filosoofid ja teadlased, teise rühma aga hõimu lihtliikmed, kirjaoskamatud, patsiendid, usklikud, empiirikud, võhikud, ajalehelugejad ja televaatajad. Lõhe nende kahe rühma vahel kasvab ajapikku nii suureks, et samas ühiskonnas näib kõrvuti elavat kaks erinevat rahvast, ning “mõned vaimust rikkad pakuvad välja antropoloogilise eristuse, mis eemaldab teadjad lihtsurelikest peaaegu samavõrd, kui liigierinevus kaugendab inimese kõrgematest loomadest” (lk 432). Sloterdijk toob näiteks mõnede “tarkusekangelaste” sünnilegendid (Gautama Buddha, Laozi, Jeesus) või ajaloolised jutustused suurvaimude kultusest (Pythagoras, Platon, Konfutsius, Newton, Goethe), mis selgesti viitavad seesugusele lõhele ning selle kaugeleulatuvale mõjule “kollektiivses tõeruumis”.

    Teadjate kogukonda kuuluvad alati ka ennustajad. Samas ei piisa ennustamiseks mis tahes teadmisest, pärimuse või ajaloo tundmisest, möödunu mäletamisest. Kuigi eeldame, et tuleviku alged on implitsiitselt peidus juba olevikus – et olevik on tuleviku seeme –, ei või me tuleviku ennustamist siiski usaldada kellegi hoolde, kes tallab vaid tuntud radu ja usub, et ettevaatus on tarkuse ema. Ennustajaks sobib pigem külahull kui tubli talumees, pigem kaardimoor kui valvas naabrimutt. Tõele pühendumine nõuab ennustajalt teatavat eraldumust, arusaamatut distantsi ilmselgete ja silmanähtavate asjade suhtes, kummalist erapooletust, mida ei või ometi segi ajada ükskõiksusega. Kõige olulisem on aga ennustaja puhul võime tajuda samaaegselt väga paljusid võimalusi, mida aktuaalne maailm virtuaalselt endas sisaldab – ehk (kui kasutada Margus Oti eestipäraseid vasteid) tajuda käesolevas väesolevat. Ja et väesoleva ookeanis mitte uppuda, peab ennustaja appi võtma intuitsiooni: ta annab juhtnööre, kuidas mõnes võimalikus olukorras käituda, pakub erinevaid lahendusi ja mõnikord eelistab põhjendamatult üht tõlgendust teisele. Nii talitades mõistatab ta intuitiivselt mõistatusi, mille lahendusi ükski inimene varem kokku pannud ei ole.

    Just see intuitsiooniga täidetav tühik tekitab ühe olulise küsimuse: mis siis, kui ennustaja ei olegi erapooletu, kui teda ajendavad isiklikud eelistused või välised huvid, kallutades tema hinnanguid juba etteantud suunas? Selline kahtlus võib meid sundida ennustustest üldse loobuma kartuses, et tegu võiks olla nn isetäituva ennustusega, teatavat laadi näpunäidetega, mis iseenesest suunavad ühe võimaliku tulevikuversiooni teostumise poole. Teisest küljest võib ennustaja seada ka ennustuse algtingimused nõnda, et tulemus on tema jaoks ettearvatav – st ta koostab ise mõistatuse, mille lahendus seejärel võidukalt esitatakse kui ennustamistöö tulemus. Niisugune oht kummitab eriti tänapäevaseid teaduslikke prognoose, kus eksperdid ise koguvad vajalikke andmeid, ise valivad andmete töötlemiseks sobiva meetodi (või koguni leiutavad selle) ning viimaks analüüsi tulemusi ise ka tõlgendavad. Nagu osutab Sloterdijk, on “päris paljud tänapäeval aru saanud, et eksperte valides saab ise valida ka ekspertiisi tulemuse” (lk 438). Kui jälgida kas või kliimamuutustega seotud arvamustesõda viimase viieteistkümne aasta jooksul, ajab keskkonnauurijate korruptiivsus tõepoolest hirmu peale. Enamiku teadlaste maksiimiks näib olevat tuntud ütlemine “kelle leiba sööd, selle laulu laulad”. Alati, kui kuuleme mõnest pahaendeliste tulemustega uurimusest, võime oodata peatselt ilmuvat uut eksperthinnangut, mis selle ümber lükkab; tihtipeale võib ekspertiisi vastuse ära arvata juba siis, kui meil kuidagi õnnestub välja selgitada, kes on uurimuse tõeline rahastaja. Šarlatane ei tunne tänapäeval ära mitte sellest, et nad keerutaksid lauda või vaataksid kohvipaksu – ei, nad hoopis korraldavad teaduslikke konverentse! See tähendab, et enne eksperthinnangu kuulamist peaksime kõigepealt alati korraldama ekspertiisi ekspertide endi kohta.

    Kui ennustajaid enam ei saa usaldada, muutub tulevik mõistatuslikumaks kui kunagi varem. Veel enam, tulevikust võib saada mõistatus, mida ei osatagi kokku panna – mõistatus, mida ei osata küsidagi. Implitsiitsuse eksplitseerimisest pole siis enam kasu. Sellest ummikust pääseb välja ainult siis, kui veel kord küsida, mis on õieti inimeste jaoks põhiline? Mis on need väärtused, millest me mingil juhul loobuda ei saa? Ja vastupidi, millised on väärtused, mis üksnes näivad meile paratamatud, millele on omane teatav maskeering, paratamatuse illusioon? Kui neile küsimustele suudetaks vastata, siis suudetaks mõne aja pärast ka arukamalt ennustada. Kui aga seda ei suudeta, jääb loota vaid hiinalikule tõdemusele, et “muutumine on ainus muutumatu printsiip”.

    1 The Complete I Ching. The Definitive Translation by the Taoist Master Alfred Huang. Rochester, 1998, lk 1.

    2 W. Bascom, The Yoruba of Soutwestern Nigeria. Berkeley, 1969, lk 72.

    3 F. Capra, The Web of Life. London, 1996, lk 7.

    4 P. Sloterdijk, Schäume. Sphären III. Frankfurt am Main, 2003, lk 357. Edaspidi viited tekstis.

Vikerkaar