Toeta

Arhiiv

  • ,

    Filmitööstus metakino künnisel

    STEN-KRISTIAN SALUVEER

    „Ühe karvutu ahvikarja kohta on meil õnnestunud leiutada nii mõnigi kaunis uskumatu asi.“
    Ernst Kline, „Ready Player One“

    2021. aasta jääb igavesti kino ajalukku. Kuidas toda murrangulist aastat tulevikus käsitletakse – kas lõpu, alguse, radikaalse kannapöörde või hoopiski taas- või ümbersünnina –, jäägu tulevaste põlvede otsustada. Filmimaailm on olnud juba poolteist aastakümmet suurte muutuste keerises – nihe tootjalt vaatajale, levivõrgustiku digiteerumine ja killustumine koos vaatajate liikumisega kinost platvormidele ning interneti ja laiemalt tehnoloogia plahvatuslik mõju kogu väärtusahela ulatuses –, kuid COVID-19 pandeemia muutis selle arengu ülehelikiirusega orkaaniks, mille ees olid ühtmoodi jõuetud nii sõltumatud filmitegijad, üleilmsed stuudiogigandid kui ka filmipoliitika kujundajad ja teostajad. Seiskunud filmitootmine ja rahastamine, lagedad kinosaalid, pankrotistunud kinoketid, tühistatud auhinnagalad, tippfestivalid ja filmimessid, segipaisatud üleilmne filmilevikalender, suurstuudiote „sajandi suunamuutus“ esilinastada hititoodang ühtaegu kinos ja digiplatvormidel, Hollywoodi legendihõngulise „Bondi stuudio“, MGM-i müük tehnoloogiagigant Amazonile – niivõrd ulatuslikku krahhi ei suutnud isegi kõige hulljulgemad analüütikud ennustada.

    Kuid mis vallandas selle üleilmse tornaado filmiilmas? Mis murendab audiovisuaalvaldkonda ligi sada aastat käigus hoidnud kahte tugisammast – (Euroopa ja) rahvusriikide subsideeritud autori- ja rahvuskino ning Hollywoodi staari- ja frantsiisipõhist tootmis- ja levimasinat? Millisel tulevikutrajektooril liigub filmimaailm, mis ühtaegu pühitseb rahvus- ja nn indie-süsteemist sündinud autorifilmi kui ka üleilmse stuudiosüsteemi loodavat tähesära ja majandusedu?

    Teise tööstusrevolutsiooni koidikul

    Mõistmaks digitsunami kaasatoodud murrangut filmimaailmas tuleb pilt pisut laiemaks ümber kadreerida ja vaadelda kultuurimajanduse mudelite arenguid viimase aastakümne jooksul. Digimajanduse ja tehnoloogia sõlmpunktide uurimisele keskendunud MIT-i teadlased Erik Brynjolfsson ning Andrew McAfee on püstitanud hüpoteesi, et viimase kümnendi dramaatiline muundumine suurtes, eelkõige sisuloome ja -edastusega seotud valdkondades on seletatav tööstusrevolutsiooni käigus sündinud masstootmise süsteemi allavandumisega digitehnoloogia tekitatud ja võimendatud majandus-, kultuuri- ja ühiskonnailmingutele. Täpsemalt, inimkond, eelkõige üleilmne majandus (sh kultuuritööstus), on maandunud teise tööstusrevolutsiooni lävepakule.[1]

    Kui ajaloost teada-tuntud esimese tööstusrevolutsiooni, selle inimkonna ajaloo kontekstis senitundmatu teadusliku, majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise arenguhüppe katalüsaatoriks olid aurumasin ja elekter, siis teise tööstusrevolutsiooni mootoriteks on uued, radikaalsed ning pidurdamatud tulijad tehnoloogiasektorist: tehisintellekt, plat-vormimajandus ning nendele tuginevad ja nendega suhestudes väärtust loovad ja tarbivad globaalsete kasutajate kogukonnad. Veelgi enam, teist tööstusrevolutsiooni ilmestavad tehnoloogia võimsuse ja võimekuse eksponentsiaalne kasv, laiapõhjaline väärtusloome ning toodete ja teenuste digiteerimine ning valdkonnaülene ja lõpmatult kombineeritav innovatsioon.[2]

    Viimased sada aastat on süsteemsete väärtus- ja majandusmudelite areng filmitööstuses olnud makrotasandil konservatiivne ja liikunud teosammul, keskendudes sisulise, vormilise ning tehnilise innovatsiooni asemel sellele, kuidas tootmis- ja levimudeli optimeerimise teel hoida elus autori- ja tootjakeskset, killustunud tootmis- ja leviahelaga ning esimese tööstusrevolutsiooni käigus sündinud protsessiloogikat. Pisut enam kui sajandi jooksul on kino küll teinud tohutu tehnoloogilise arenguhüppe tummfilmist kõigile ja kõikjal kättesaadavasse digitaalsesse voogedastusse. Kuid süvatasandil – miks ja kuidas film kui massimeedium loob ja uuendab iseennast – pole vendade Lumière’ide esimeste katsetustega võrreldes muutunud väga palju.

    Piltlikult väljendades on filmi ümbritsev ökosüsteem teise tööstusrevolutsiooni tagajärjel valguskiirusel arenenud, muutes vähem kui paari aastaga kättesaadavaks võimalused, millest aastakümneid tagasi ei osatud unistadagi. Vaid hiirekliki kaugusel asuv digilevi ja globaalne miljoniauditoorium voogedastusplatvormidel,[3] tehnisintellektil põhinev järeltootmine,[4] sünteetilised näitlejad ja staarid,[5] reaalsusest eristamatu virtuaaltootmine[6] ning kasvõi hiljuti turule paisatud filmikvaliteedis heli ja pilti salvestavad nutitelefonid.[7] Eelkirjeldatud tehnoloogilise arenguga pole aga jõudnud sammu pidada tänase filmitööstuse sajandivanune väärtusahel. Sõltumatu autorifilmi tegijale on tehnoloogia olnud otsekui kunstile vastanduv müsteerium, suurstuudiole aga eelkõige tootmisvahend, millest on ajapikku saanud konkurent ja ideoloogiline vaenlane.

    Sestap pole ime, et COVID-19 pandeemia tagajärjel enneolematu kiirusega vallandunud ning kirjeldatud protsesse eskaleerinud digipööre on endaga kaasa toonud ühelt poolt senise filmimaastiku ja -tööstuse murenemise ning teisalt ka aina süveneva konflikti uut tehnoloogiat ja andme- ning platvormimajanduse väärtusloomet rakendavate GAFAM[8] sisuplatvormidega. Millisena terendab sel teelahkmel filmi- ja audiovisuaalvaldkonna tulevik?

    Metakino vs. autorifilm

    Analüütikud nii audiovisuaal- kui tehnoloogiasektoris on ühel meelel, et narratiivseid sisutooteid tükikaupa produtseeriva ja levisse paiskava ning publikult peaasjalikult pileti ja popcorn’i abil raha sisse kasseeriva filmitööstuse pikaks venima jäänud kuldajastu on lõppemas.[9] Juba täna liigub tulu- ja väärtusloome kinosaalidest digitaalsetele (voogedastus)platvormidele seoses ühiskonna ning majandusstruktuuri üldise kohandumisega digi- ja jagamismajanduse põhiseks. Neid protsesse kiirendab interneti kui muutusi käivitava taristu järgmine tohutu arenguhüpe mobiilinternetist metaversumisse. Teisisõnu, tuleviku internet kui metaversum on justkui tehniline, majanduslik ja sotsiaalkultuuriline areng selles osas, kuidas kasutajad suhtlevad brändide, intellektuaalomandi ja üksteisega internetis, ning sellega kaasnevad detsentraliseeritud kultuuriäri mudelid, olgu nendeks NFT-d, virtuaalkarakterid, online-sisuloome, andme- ja kasutajapõhine tootmisprotsess jms.[10] Ettevõtte Epic Games tegevjuhi Tim Sweeney sõnutsi on juba täna terendav metaversum järgmine märkimisväärne arenguetapp inimsuhtluse tehnoloogias pärast lairiba- ja mobiilinternetti.[11] Otsekui „mänguväljak“, kus ühel hetkel võib sõpradega üheskoos vaadata filmi või mängida Fortnite’i ning teisel hetkel kihutada autoga, mis on reaalsusest eristamatu virtuaalkoopia.[12] Seda, et Sweeney nägemus metaversumist on osaliselt juba praegu käegakatsutav, tõestavad ilmekalt nii Hollywoodi hittfilmide linastused mängumaailmas,[13] virtuaalkarakterite ja staaride populaarsuse plahvatuslik kasv[14] ning uskumatu kiirusega arenev sisuloojate ja jagamismajandus.[15]

    Sestap ongi filmi- ja audiovisuaalvaldkond teelahkmel, kus tegutsevad paralleelselt, teinekord omavahel ristudes, üleilmne, platvormistunud, tehnoloogiapõhine, interaktiivne, kollektiivne ja kasutajapõhine, metaversumis sündiv, leviv ja tarbitav metakino ning tahes-tahtmata elitaarne, marginaliseeruva publikuga autori- ja tootjakeskne, kogukondlik ja kogemuslik autorikino.

    Nii nagu metaversumi peamine kasutajagrupp, Z põlvkond isegi,[16] koosneb ka metaversumi ja temas areneva metakino ökosüsteem näiliselt vastuolulistest, kuid üksteisega tihedalt võrgustunud osistest ja hoovustest. Ühelt poolt on see uus filmi- ja sisuruum globaalse suunitluse ja platvormidega, kuid teiselt poolt põhineb see kohalikel loojatel ja kohalikul intellektuaalomandil. Metaversumil on küll massimeediale omased parameetrid, kuid ta koosneb omavahel liidestatud tegijatest, miniplatvormidest ja tehnoloogiatest. Metaversum tugineb andmeanalüütikale ja algoritmipõhisele personaliseeritusele, kuid on siiski mänguline ja vaataja ning kasutaja koostööd soosiv. See on kapitalistlik ja kasumile orienteeritud, kuid seda iseloomustavad detsentraliseeritud ärimudel, tooted ja teenused. Hoolides ökoloogilisest jalajäljest, põhineb see sünteetilisel meedial, avataridel, virtuaalsetel staaridel ning muul tehisintellekti tekitatud sünteetilisel audiovisuaalsel sisul.

    Metakino suhe tänapäevase filmiloome ökosüsteemiga, autori- ja rahvuskinoga on ja saab olema sümbiootiline, konfliktne, kuid aktiivselt suhestuv. Viimane on võrreldav ooperi kui elitaarse, piiritletud, ent siiski ajas ja ruumis jätkuvalt hinnatud ja väärtustatud kultuurivormiga. Nagu on kestma jäänud ooper, nii jääb kestma ka autorikino – tuginedes vastuvoolu ujuvatele loovisikutele, elitaarsetele festivalidele, kidurale, kuid jonnakale indie kinolevile. Autorikino jääb hapraks, kuid püsivaks sisuliseks, esteetiliseks ja vormiliseks teenäitajaks kõigele sellele, mida metakino tulevikus miljoniteni paiskab.

    Tulevik siin ja praegu

    Metakino võrseid näeme juba täna. Mängumootor Unreal Engine on juba saanud de facto alustehnoloogiaks digitaalsete kaksikute, reaalsusest eristamatu virtuaaltootmise, liitreaalsuse, mänguloome, eriefektide ja virtuaalse kaameratöö valdkondades. Virtuaalreaalsusel ja mängutehnoloogial põhinevaid stuudioid tekib kui seeni pärast vihma, isegi lähinaabrite juures Lätis ja Soomes.[17] Voogedastushiid Netflix on seadnud oma eesmärgiks filmi- ja mängumaailma liidestamise, pakkudes selles suunas juba esimesi pilootprojekte.[18] Virtuaalstaaridest on saanud meediakangelased ning esimesed neist on sõlminud lepinguid mõjuvõimsate Hollywoodi suuragentuuridega.[19] Globaalsetes frantsiisides põimuvad kino ja mäng ning sisuloojate tööstus kasvab miljardiäri tempos.[20]

    Kas metakino teeb filmikunstile lõpu, küsis hiljuti üks vanema generatsiooni staarnäitlejanna murelikult Veneetsia filmifestivalil. Võib-olla ei tuleks teise tööstusrevolutsiooni ega metakino tulekut siiski karta, sest kohale on nad jõudnud niikuinii. Karta tuleks hoopiski võimetust ja oskamatust jutustada inimesi puudutavaid ja liigutavaid lugusid, seda nii meta- ja autorikinos kui ka igal pool mujalgi.

    [1] A. McAfee, E. Brynjolfsson, Teine masinate ajastu: töö, progress ning õitseng hiilgava tehnika ajastul. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2018.

    [2] Samas. Vt ka A. McAfee, E. Brynjolfsson, Masin, platvorm, inimene: meie digitulevik.

    [3] C. Keck, Netflix Reveals How Many Accounts Are Actually Watching Its Top Titles. A Rare Look at Netflix’s Viewing Data. The Verge, 27.09.2021.

    [4] R. Benyossef, Introducing Our Synthetic Media Landscape. Samsung Next, 13. 09.2021.

    [5] T. Hsu, These Influencers Aren’t Flesh and Blood, Yet Millions Follow Them. The New York Times, 17.06.2019.

    [6] B. Heidsiek, The Social Experiment to Be One of the First Virtual Productions in Germany. Cineuropa, 11.05.2021.

    [7] J. Schneider, iPhone 13 ProRes Video Format Will Gobble Up 6Gb per Minute: Report. PetaPixel, 23.09.2021.

    [8] GAFAM ettevõteteks loetakse globaalseid tehnoloogiahiide, sh Google, Apple, Facebook, Amazon, Microsoft, aga ka Netflix ja Disney.

    [9] E. Eeman, Content Crash – Part 3: To the Victor Go the Spoils. Medium, 18.06.2020.

    [10] G. Park, Epic Games Believes the Internet Is Broken. This Is Their Blueprint to Fix It. The Washington Post, 28.09.2021.

    [11] Sealsamas.

    [12] Sealsamas.

    [13] A. Watercutter, The New Tenet Trailer Dropped in Fortnite. Wired, 05.25.2020.

    [14] S. Huang, Fake Personalities, Real Impact: The Rise of Virtual Influencers. McGill Business Review, 26.11.2020.

    [15] N. Murthy, The Continuous Growth and Future of the Creator Economy. Forbes, 30.08.2021.

    [16] M. Merriman, How Contradictions Define Generation Z. EY, 28.01, 2020.

    [17] S. Baxter, Helsinki’s Huge VR Gig Hints at the Potential of Virtual Tourism. The Guardian, 05.05.2020.

    [18] T. Spangler, Netflix Turns to ‘Stranger Things’ for First Test of Gaming Strategy. Variety, 26.08.2021.

    [19] T. Spangler, Miquela, the Uncanny CGI Virtual Influencer, Signs with CAA. Variety, 06.05.2020.

    [20] N. Andreeva, Pedro Pascal to Star as Joel in ‘The Last of Us’ HBO Series Based on Video Game. Deadline, 10.02.2021.

  • ,

    Kuidas seletada kirjandust küberneetilisele karule?

    LEMMIT KAPLINSKI

    Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 € .

    Elektrihind tõuseb rekordkõrgusse, et kukkuda järgmisel hetkel nii madalale, et tarbimise eest makstakse peale. Sellist turbulentsi põhjustab vajadus sõlmida rahu planeediga Maa ja liikuda kõigil elualadel keskkonnasäästlikumate lahenduste poole. Energeetikat – soojuse ja elektri tootmist – on tabanud muutused kiiremini ja valusamalt kui teisi valdkondi. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, energeetika tähendab siiani suuresti maa alt asjade väljatoomist ja nende põletamist. Teisisõnu on kuni tänaseni kehtinud tõdemus, et energeetika ja seeläbi maailmamajandus on jäigalt seotud fossiilsete kütuste kasutamisega.

    Mainitud rahulepingu üheks tingimuseks on selle mustri murdmine. Arvamused lahknevad aga nii selles, kuhu me edasi liigume, kui ka liikumisviisis endas. Poliitteadlane Carl Schmitt esitas juba pea sajandi eest väite, et leppida kokku rahus tähendab leppida kokku uue konflikti toimumise tingimustes. Nii on keskkonnarahu taotlus sünnitanud kultuurisõja, mille lahinguväljadel Euroopa otsib oma järgmist suurt narratiivi. Valikus on nii süvakohanemine, kestlik kahanemine kui ökomodernism või -fašism. Jääb vaid märkida maha oma rajajoon, valida pool ja võimendada oma kõlakojas endale meelepäraseid sõnumeid saabuvast maailmalõpust või lunastusest.

    Energeetika ei hooli aga kultuurisõdadest. „Ära usu, mis paistab. Usu ainult numbreid!“ ütleb Vladimir Beekmani juba 1968. aastal ilmunud lasteraamatu „Aatomik ja küberneetiline karu“ üks nimikangelane. See „pooljuhipirtsidest“ ja „juhtmejuppidest“ loodud omamoodi tehisintellekti eelkäija, elektrooniline karukujuline monstrum, kehastab teaduslik-tehnilist ratsionaalsust kogu oma keerukuses. Võimetus mõista kultuurilisi ja poliitilisi vastandusi ning osaleda neid kujundavates ühiskondlikes debattides on kahtlemata teaduse üks nõrkus – kogu oma intellekti juures on ja jääb küberneetilise karu väljenduslaad robustseks ja kohmakaks.

    Selle metafooriga tahan illustreerida tõdemust – energeetika üle toimuvad Eestis ja Euroopas tulised debatid, mille fookuses on aga visioonid, mitte tehnoloogilised lahendused ja nende tegelik võimekus varustada inimkonda energiaga. Maailma küberneetilised karud mõmisevad nende diskussioonide äärealadel ja nende poole pöördutakse enamasti vaid siis, kui on vaja tsiteerida arvamusartiklis oma seisukohale sobivaid fakte.

    Selleks et ühiskond saaks pidada diskussiooni, on aga vaja arvamustele ja suhtumise demonstreerimisele lisaks teadmisi. Ei tohiks tulla üllatusena, et teadmisi saab teadlastelt ning mitte kõik arvamused ei ole ega peagi olema võrdse kaaluga. Üheks teoseks, mille kaal puhta energia alase diskussiooni edendamisel võiks ületada tema väärtuse uksestopperina, on „Tuuma energia“. Raamatu autoriteks on üheksa teaduskraadiga eesti spetsialisti tuumafüüsika, energeetika või geoloogia valdkonnast.

    Paarsada lehekülge tihedat teksti on jaotatud viieks peatükiks, mis algavad ülevaatega tuumaenergia kasutamisest maailmas. Seejärel tutvustatakse tuumaenergia saamislugu, valdkonna teerajajaid ja tähtsündmusi. Edasi siseneb raamat juba reaktorifüüsika maailma ja seletab lahti, kuidas tähetolmust sünnib energia. Peatükk „Tuumareaktorid“ aitab luua selgust kohati juhuslikuna näivas tähesupis reaktoripõlvkondade osas ja heidab pilgu ka tehnoloogiatele, mis praegu on alles projekteerimisel või litsentsimisel. Eraldi peatükis käsitletakse materjale, mida tuumaenergeetikas vajatakse, sealhulgas tuumkütust ja selle käitlemist, samuti nendega seotud ohte ja mõjusid inimestele. Teosest ei puudu viited kasutatud kirjandusele ja register. Kokkuvõtvalt taotleb raamat „Tuuma energia“ ülevaate andmist tuumaenergeetikast ja selle kõigist peamistest väljakutsetest läbi ajaloo kuni uuemate teadussaavutusteni välja ning räägib maailma suundumuste kõrval ka sellest, mida on tehtud või mis teoksil siinses maailmanurgas.

    „See raamat aitab õppida kõige võimsama jõu – tugeva vastastikjõu kasutamise kohta,“ ütleb sissejuhatuses Eestisse tuumajaama kavandava Fermi Energia asutaja, geoloogiadoktor Kalev Kallemets. Seda mõtet kannab ka üleskutse „Mitte karta, vaid mõista“, mida omistatakse tänapäevase radioloogia teerajajale ja alusepanijale Marie Curiele, kes oma kodumaal Poolas on tuntud nime all Maria Salomea Skłodowska. Poola, muide, on energeetikas otsustanud mitte järgida Saksamaa narratiivi täielikust üleminekust taastuvenergiale ja veab Kesk-Euroopa riikide allianssi, kes näevad tulevikus olulist rolli tuumaenergial.

    Populaarteaduslik kirjandus peab tegema mitmes mõttes tänamatut tööd, püüdes säilitada faktitäpsust ja terminoloogilist täpsust seal, kus temalt nõutakse ka meelelahutust. Paigutub ju iga teos konteksti koos varasematega ja peab tahes-tahtmata neid kõnetama. „Tuuma energiat“ ei võrrelda Eestis tõenäoliselt mitte teiste populaarteaduslike kogumikega, vaid HBO 2019. emotsionaalselt laetud menusarjaga „Tšornobõl“ või isegi varem viidatud Vladimir Beekmani lasteraamatuga. Ja see viimane kõrvutus oleks mingis mõttes isegi ausam, sest Nõukogude süsteem tootis väga palju noortele mõeldud populaarteaduslikku kirjandust ning erinevalt „Tšornobõli“ sarjast on Aatomiku-lugudes sees natuke sügavam filosoofiline alge. Viies ellu grandioosseid kliimaprojekte, ümiseb pisut ulakas aatomikupoiss tihti lauluviisi „Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, olen ise väike, kuid mu jõud on suur.“ Selliselt on juba 1968. aastal võetud kokku ja seletatud ära kõik olulisemad energiaalased väljakutsed, tuumaenergeetika väike keskkonnajälg ning taastuvenergia juhitamatu iseloom. „Tšornobõl“ on samas detailideni ajastukorrektne aknaraamide ja elektrilülitite kujutamisel, ignoreerides ja moonutades samas vaataja emotsioonide suunamiseks fakte elektrijaamas tegelikult toimunud sündmuste kohta.

    Kuigi kõrvutus Nõukogude Liidu aegse legendaarse lasteraamatu ja Hollywoodi meistriteosega võib tunduda kohatu, asetub „Tuuma energia“ Eestis just nendega samasse ritta. Meil ei ole ju vaja raamatut tuumaenergiast, mille lugejaks oleksid tuumaenergeetikud. Eestis on vaja raamatut tuumaenergiast justnimelt sellele lugejale, kelle teadmised ongi „Aatomiku“ ja „Tšornobõli“ tasemel. See mudellugeja ei ole kuidagi rumal või harimatu, lihtsalt tänini pole olnud seda vajalikku teost, mida ta saaks oma öökapile asetada. Kuid just sellise haritud ja avatud meelega lugeja positsioonilt ilmnevad kohe ka teose nõrgad kohad. Konarlik keelekasutus, suur hüplikkus materjali käsitlemise detailsuses ja ebaühtlane stiil teevad raamatu läbilugemise omaette väljakutseks. Võtame kasvõi lause „Reaktori töötamisel neutronivoo jaotus kõrguse suunas mõnevõrra ühtlustub ja tänu neutronivoo vähenemisele väheneb mürgituse mõju ja väheneb ka südamiku keskmine aurusisaldus“ (lk 83).

    See on eesti keel, aga ei ole ka. Igatahes ei kannata see lause välja võrdlust Beekmani elegantsiga või menusarja massiivse silmailuga. Seda etteheidet ei saa aga otseselt teha ühe või teise peatüki autorile, kes on küberneetiliste karudena jäänud oma väljenduslaadi juurde. Raamat ei anna ühtegi põhjust kahelda selles, et iga teema on kirjutanud lahti just need spetsialistid, kes seda kõige paremini tunnevad. Tükkidest terviku kokkupanek on aga jäetud toimetaja ülesandeks, kes on teose autoriteringis ka ainus, kelle nime taga ei ole reaalteadlase kraadile viitavaid lakoonilisi lühendeid. Mihkel Loide, usun ma, on andnud endast parima, kuid teose ülesehitus ei ole võimaldanud siinkohas palju mänguruumi ja traagelniidid paistavad kahjuks kaugele välja.

    Raamatu „Tuuma energia“ suurim probleem ei ole mitte selles, et seal poleks sisu, vaid et Eestis ei ole aastaid tuumaenergiast midagi sisulist kirjutatud ning tänane lugeja võtab teose kätte ootustega, mida raamat täita ei suuda. Kas aga selline mudellugeja projitseeritud ootustele vastav ideaalraamat oleks üldse võimalik? Ühest vastust ma sellele küsimusele ei annaks, sest tühik, mida täita vaja, on lihtsalt liiga suur ning selle kuristiku ületamiseks võib kuluda kaugelt enam kui ühe toimetaja töö. Ometi kujutan ma ette raamatut, mis püüaks kõnetada oma lugejaid läbi selliste võtete nagu materjali näitlikustamine, eeskujude toomine jm poeetika tööriistakasti kuuluvad instrumendid.

    Minu kujutluses algaks raamat tuumaenergeetikast emotsionaalselt ülelaetud kaadritega väikese tuletikumüüja surnukskülmumisest Kopenhaageni tänaval ning  looks lugejas meeletu loomaliku igatsuse soojuse ja valguse järele. Nii nagu Frank Herberti „Düün“ paneb lugeja igatsema puhta külma vee järele. Minu kujutluste raamat viiks meid Esimese maailmasõja keerisesse, kus Marie Curie tõelise Marveli superkangelasena ehitab maailma esimesed mobiilsed röntgeniaparaadid ja päästab nendega tuhandeid ja tuhandeid elusid. Minu kujutluste raamat püüaks mõista Robert Oppenheimeri südames sündinud heitlusi, kui ta peale esimese tuumapommi lõhkamist tsiteeris hindu pühakirja „Bhagavadgītāt“: „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.“

    Ainuüksi mõte sellisest raamatust täidab mind lugemisootusega. Olgu siis taas kord öeldud — „Tuuma energia“ ei ole see raamat. Kuna Eestis ei ole aga väga pikalt olnud uut praktilist ja faktidel põhinevat teost, mis kõneleks tuumaenergiast, selle ajaloost ja tänapäevast, siis on „Tuuma energia“ absoluutselt parim pakkumine turul. Kui leppida tõdemusega, et küberneetiline karu eelistab malet ja ei tulegi meiega kulli mängima, siis annab raamat tegelikult päris hea ülevaate ja aluse edasimõtlemiseks.

  • ,

    Teadustekstiks maskeerunud äriplaan

    PEEP MARDISTE

    Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 €.

    „Tuuma energia“ on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis võrreldavat vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaan (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks.

    Autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada – tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Balticu promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad.

    Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole niisiis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia“. Kes maksab, tellib ka muusika.

    Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokku pandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub teistest autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänini regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatu kõrvapilguks.

    Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega annabki raamatule PR-toote ilme.

    Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid ise raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnangulisi vihjeid „õigele“ ja „valele“, nagu:  „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8), või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvaid“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda.

    Raamatu struktuur on hüplik ja läbi mõtlemata ning on tunda, et eri inimesed on kirjutanud eri peatükke, mis on siis pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas näiteks reaktorifüüsika osa on igati professionaalne ja hästi kirjutatud.

    Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide T. B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) 2011. aasta analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui aga lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud“.[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaksid lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumaenergia.[2]

    Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste probleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märkida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis.

    Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146–147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud“. Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonna-,/tervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisusnõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille järgi on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, ehk koguni pöördvõrdeline?

    Uraani kaevandamise osa võetakse kokku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ ja jäetakse nii kogu probleemipundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle poole miljoni tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Lisaks tekitavad maaki ümbertöötlevad tehased tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke veelgi juurde.

    Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemale on pühendatud omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt tuumaohutusega tegelevate asutuste ja nende tegevusjuhiste ülevaatest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui ka regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleksid olnud hädavajalikud. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjuspektrit, näiteks kaasnevat põllumaade saastumist (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks ulatuda kaugemale tuumajaama ümbritsevast aiast.

    Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimisel kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. Kuid see ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tulla standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamist, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomikaga tegelevas osas käsitlemata.

    „Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui „pideva elektri“ allikast (võrreldes tuulepargiga, mis tuulevaikuse korral elektrit ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal vaid mõne nädala (lk 58). Energianäljas tarbija jaoks aga võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli eri probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2.

    Raamatut oleks hea lugeda koos mõne tõepoolest tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ esilemanatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada kasvõi sellesama Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergi Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu“. Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsesest ja varjatud doteerimisest riikide poolt, ega ka võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.

    [1] https://www.nrdc.org/sites/default/files/tcochran_110412.pdf.

    [2] https://www.nrdc.org/sites/default/files/nuc_10062201a.pdf.

  • ,

    Lenini valss

    PAAVO MATSIN

    Oh vabadus, vooljuška!

    Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška, tegi rinna rõõmsaks ja pani Venemaad kujutava väljaveninud emake-tätoveering-maakaardi tema biitsepsil jälle nooruslikult tukslema. Ehh voolja, vooljuška! Ehh tahad-magada-ise-riieta-end-lahti vaba mehe eluke!

    Nii loobuski ta suitsetamisest väikesel valgel pingikesel värava kõrval, sest löögikindlast klaasist külm ja pime vanglaaken selle kohal mõjus nagu mõne vana lossi laskepilu ning andis märku, et keegi jälgib põhjamaalasliku täpsusega ka kõike vangla ees toimuvat. Ära peeglit kiru, kui endal lõust viltu, mõtles Opiatovitš ja suges vaid korra oma halle juukseid. Kui ta vanglatapiga Jämejala hullumajast algul Külmakoski vanglasse ning seejärel juba siia Tamperesse üle oli toodud, pimedas vagunis nagu surnuvankris, oli talle üks vennalikult parmatuhhat pakkunud kaasvang, suurt kasvu sportlane, nii-öelda tšuhhi-puhhi-barets rääkinud, et väljas olla võim vahetunud ja tsaaririigi alt olla nüüd üle mindud Soome hirmuvalitsuse-isevalitsuse alla. Opiatovitš polnud oma vaimu-duhotškut parmatuhhotškaga rahustanud, vaid kuulanud lõhnaõlipudelit käes hoides kaaslast tähelepanelikult – hullumajas puudus ju igasugune poliitiline info, peale päevakäskude, mida jagas Jämejalas üks kohalik habemega Jakobson. Barets oli õpetanud, et kui astud nüüd siin Tamperes vanglakambrisse, ütle soomepäraselt: morjens, veljet-rikolliset!

    Polnud alust kahelda, et ajaloo kiik oli jälle suure kolksuga nagu jaaniõhtul üle võlli käinud ning vene võim hoopis uskumatul kombel soome omale alla jäänud, täpselt niisama kui pussnuga on alati soomepärast nime kandnud ja finkaks kutsutud. Nüüd oligi põhjarahvas oma kurikuulsa finka löönud otse tsaaririigi viienda ribi alla ning päris arusaamatult saanud kauba peale võimaluse valitseda veel ka Eesti provintsi, kuigi nagu kommenteeris lõhnaõlijooki pakkunud ja hiljem uinudes võikalt peeretama hakanud barets-jõumees rongis, et kaua see nii küll ei pidanud ehk kestma. Ta oli võrrelnud niisugust uskumatut asja nuga saanud fraieriga, kes näoli jõkke kukkudes ja uppuma hakates algul mõnuga ise nagu lollike-durak vett suhu ahmab…

    Ning kuigi Opiatovitši poliitika ei huvitanud, sest õige vargana vältis ta igasuguseid kokkupuuteid võimuga ja eriti templeid, mida lööb riik oma kodanikule passi, hoidis ta silmad-kõrvad ka magades lahti. Vaid nooruses oli ta kunagi Riia linnas templivõltsijana kuuma keedetud munaga arvetempleid üle rullinud, et siis munajäljendiga valeblanketile veidi lopergune, aga päris usutav koopia vajutada, millega sai komisjonipoodi mindud ja suure tehase varustajat mängides nii mõnigi lühter-lühtrike välja petetud. Kuid silmad-kõrvad tuli jänesena lahti hoida, see oli selgemast selge, ning õhtuste telekavaatamiste ajal jälgis ta juba suure kaasaelamisega, kuidas Tampere linna taheti kasvõi nui neljaks trammi sõitma panna. Tramm aga tähendas Opiatovitšile ju kõige mugavamat töökeskkonda. Vana hea Viljandi tuli meelde, oh aegu ammuseid, mil sai turult Paala-gorodokki minevaid mamsleid tühjendatud! Kogu ta elu oligi olnud üks uljas trammisõit hullumaja ja teatri vahel, justkui oleks ta olnud mõni veider vaid mööblit omav mees, kes otsib miljonite hulgast seda üht, vaid elamispinda omavat naist.

    Nüüd vaatas Opiatovitš huviga Soome tänavat, selle maju ja puid. Soome vangla oli olnud ilus ja puhas, ka siin seisid väikesed punased ja kollased puumajad üksteise kõrval, nii et meelde tuli ühe vana soome-parvepoiss-retsi lauluke, mida ta kambris kuulama oli sunnitud, ikka et „silmad on punased ja hambad kollased ja huuled on sinised, aga silma alt on must!“ Mustust siin küll ei olnud, aedadesse oli tõstetud suvemööbel, majauksed olid pärani lahti ja toimekad perenaised liikusid aiakääre või kulpe käes hoides vilkalt toa ja kasvuhoone vahel. Saabus moodne liinibuss, mida peatas keegi pensionär, kes tõstis sõidukaardiga käe ning tervitas sisenedes omapoisilikult juhti. Opiatovitš sülitas, oh kui võõras see kõik siin ikkagi oli, ta vaatas, kuidas kasetohumustriga spordikingades vanataat vinnas end mugavalt tühjas bussis istuma. Lootusetu juhtum taskuvargale! Siseneti ilmselt eest, väljuti tagantpoolt. Polnud siin mõnusat turupäevast viljandlikku trügimist! Ega midagi sellist, mis oleks lasknud ühele karmantšikule väikest teenistust aimata! Kuid tuuleke tõi talle jälle laulukese, mida polnud ammu tahtnud ümiseda, „Murka“ tuli hopsti huultele, justkui ta oleks lapsepõlves turult tuvipoegi ostnud või mõnda sinise jakikesega tüdrukut fontääni juures oodanud! Vabadus oli ju kõige olulisem! Mis siis, et juuksed juba peas viimseni halliks olid läinud ja tuul kõik kunagiste kallimate laulud laiali kandnud nagu bajaan-šarlataan! Selle kummalise võõramaa linnaga ja nagu öeldakse, ka linnakese prokuröriga, tuli ju lähemat tutvust teha!

    Ta peatus ühe männi all ja hingas sügavalt sisse. Vanglas oli Opiatovitš lugenud igapäevaselt soomlaste rahvuseepost „Kalevala“, mänd pidi soomlaste rahvuspuu olema, nii-öelda nende Jeesuse veri ja Maarja piim. Ei, õige rahvuspuu on siiski ainult kask-kaseke, mõtles ta, isegi vangla saunas oli tal alati eriti kuum jõnks läbi käinud, kui toetas tagumiku kasest tehtud saunalavale ja võttis kaseviha kätte, siis kadusid aeg ja ruum ning oleks kui kõndinud armsa Viljandi-gorodoki lossimägedes või hüpanud klaveri puruks ehk joonud lillevaasist šampanjat! Kõik kaasvangid-orkestrandid-papagoiretsid kadusid siis kuhugi kaugele nagu kured tormis ja ta tundis kontides lendutõusmise jõudu, kuigi tema taevatee oleks viinud muidugi hoopis vastassuunas, koju. Muidu kurvameelne ja haviluust tehtud hingeviiul ta sees hakkas siis korraga mängima lõbusasti, nagu tundmatule kaunitarile-studentkale-kuldhambale!

    Uue nimega vana sõber

    „Eh-eh-hee!“ mõtles Opiatovitš, kui märkas tänavanurgal hiina restorani ja selle kõrval kummalist kirikukest väga madala väravaga. Kõigepealt on muidugi õige seada sammud ikka pühakotta! Uks oli lahti ja sees mängis orel ehk nagu öeldakse, teeniti siin masinaga Jumalat. Madal lagi oli kaetud inglitiivamustriga, kuid huvitavamad olid paar maali altari taga ja kõrval. Kõigepealt oli seal ikoonide asemel keegi maalinud seinale pildi surnuist ülestõusvatest inimestest. Ju olid siis viimase kohtupäeva pasunad nii kõvasti hüüdnud, et inimesed end haudadest üles ajasid ja kusagile kibekiiresti liikuma kippusid nagu mõnes uues kaubamajas. Huvitavamaid asju oli aga kujutatud madalas kõrvalkäigus, kus ühel maalil kastsid luukered taimi ja teisel tassisid mingid kummalised poisid haavatud ja pimedat inglit. Luukered olid lõbusad ja kastekannudega ning valasid kaktustele vett, poisid olid aga vägagi torssis nägudega, ilmselt oli ingel nende jaoks liiga raske. Üks oli Opiatovitšile selge, päris õigeuslik see jumalakoda siin ei olnud, aga maailmas on ju erinevaid uske vägagi palju! Ta tahtis juba väljuda, kui oli tahtmata tunnistajaks kummalisele kõnelusele kirikutrepil, kus suitsetav papp vestles mööduva õmblusmasinamüüjaga.

    Tundus, et müügiesindajal oli raske pohmell, sest ta ei saanud jätta pappi torkimata.

    „Taevas ju ei suitsetata!“

    Papp tõmbas rahulikult pika mahvi.

    „Ega seal ei müüda ka õmblusmasinaid, ma arvan…“

    Opiatovitšile batja vastus meeldis, selle naljaka kiriku papp polnud ju üldse loll-durak-simsalasimberg! Ta puges muheledes vaidlejatest mööda ja astus nüüd restorani suunas. Söögikoha ees istus pilusilmne eit, kes teda nähes kohe oma odavalt toolilt püsti krapsas. Mutt tõstis tervituseks käe nagu mõni rooma tribuun, kuid suunas siis näpu ikkagi ükskõikselt nina urgitsema. Uks kiunus lahti ja moor karjus talle hane moodi otse kõrva: „Keda joome, Ivan?“

    Opiatovitš tahtis midagi selle kentsaka ja arusaamatu küsimuse peale vastata, kuid jäi vahtima suurt ja kirevat lehvikut, mis seina ehtis. Maaliline maastik lehvikul, mis oli paari hooletu haamrilöögiga tagurpidi seina peale löödud, meenutas talle niivõrd tema enda kirevat elu, et ta ehmus. Siin oli vikerkaarevärvides kujutatud kõiki tema käest kadunud, ära läinud päevi: lapsepõlve Riiat ja tuvimaja, noorusebandesid nõukogude mikrorajoonis ja lõpuks koguni armsa väikelinna Viljandi trammi, kus ta juba vanemas eas palju häid töövõite oli saavutanud! Ning kus ta kunagi isegi suure klassiku Nikolai Gogoli enesega kohtunud oli!

    „Kas tohin küsida ühe klaasikese vett?“ küsis ta mõnuga puhtas vene keeles, teades, et saadakse aru ja austatakse.

    Mutike tõi külmkapist terve samagonipudelitäie külma allikavett ja Opiatovitš jõi järjest pead tõstmata pudeli pooltühjaks, nagu oleks ta just tuppa jooksnud jõmpsikas, kes on tolmusel ja palaval õuel kokkukukkumiseni koerakutsikatega mänginud. Kuid uks kiunus uuesti ja lendas lahti ning ilma igasuguse väärikustundeta sisenes keegi segane mees, kellel oli selline nägu peas, justkui oleks ta siga, mida püssist lastud. Päev, kuum ja virvendav, paiskus korraga ruumi, ja võõras seisis uksel nagu mõni keeduviljaaeda kogemata kasvama juhtunud rääbakas moon. Tema rõivaks oli viimseni tolmune frakk, ilmselt oli tema tööks müüa tsirkusepileteid, mingit eliksiiri satikate vastu või muud seesugust.

    „Vabandan, et hilinesin!“ ütles ilmutis päris harilikus viljandipärases vene keeles ja tema silmad oli poolpilukil nagu mõnel talumajal-huutoril kuskil Võhma-gorodoki lähedal sügavas võsas. „Seesinane, aig om ürike, et sattusin Eesti laevale, ei pääsenud kohe tulema!“ Ta pudistas lauseid nagu pihust seemneid. Moor lõikas edasi melonit lahti ja vaatas teda arusaamatuses.

    „Sa said juba ju kaks kuud tagasi potkut! Lasin su juba siis lahti, kui Rootsi laevalt niisamuti helistasid-plämisesid, ei mäleta või?“

    Mees tegi ristimärgi, ohkas ja väljus hiljukesi. Opiatovitš maksis ümbrikust võetud vanglarahaga ja ruttas väljapääsu poole. Kuskilt sügavalt tema seest kerkis naer nagu hõbedane lennuk läbi paksude pilvede üles piibeleheõitega kaetud taevase aasa kohale. Suu kiskus vägisi naerugrimassile. Ta jooksis võõrale kiiresti järele, nagu tehakse mõnes kadunud liivlaste ringmängus!

    „Pidage, isand Gukš!“ hüüdis ta urkaust lahti paisates.

    Gukš istus jahmunult lasteatraktsioonile, karussellikesele, mis ime küll, ei olnudki viljandlikult koerajunnidega kaetud, vaid säras puhtusest.

    „Kas see oled tõesti sina, Opiatovitš? No see on küll nüüd uskumatu lugu! See ei või olla ilmsi, Konstantin, oh sa Nepaali printsess ja kiirabiauto varietees, kullake. Sain kohe aru, et midagi juhtub, selg sügeles juba hommikul…“ imestas Gukš.

    Gukš vahtis vana sõpra Opiatovitši nagu mõnda süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul!

    „Mnjaa, sinust pole pääsu, lendad järsku läbi õhu nagu kahvel vihase patsiendi käest günekoloogi matusel kirstu suunas, no oled ikka nadikael, Opiatovitš, kallike!“

    Gukš embas Opiatovitši ja see oli tõeline soomepoisi kallistus, kes tõmbab sind rinnale, et selja poolt finkaga lüüa, naeratus ta suul aga on mäesuurune nagu kivikuhi partisanide juhi haual.

    Kuid Opiatovitš poleks olnud vana varas, kui ta poleks kogu selle jabura jutu peale murdnud endale igaks juhuks mõttes üht valget akaatsiat valvsusemärgiks rinda.

    Gukš, nüüd lasi ta ennast kutsuda Kuksiminen, justkui murdus ja asus jutustama, mis kõik viimase kümne aasta jooksul juhtunud oli. Kuidas soomlased võimule said ja kogu Eesti ülikiiresti ühtlase pensionäridemassiga üle ujutasid. Ning polnud imestada, et nad just eriti päikselisse Viljandisse kippusid, sest Soome kliima oli suurema osa aastast Vorkuta tuul veebruaris, mis sõrmi murrab. Kusagil Kuusamos püsis ju lumi maikuuni! Kuid Soome kohta kasutas Kuksiminen nimetust Sutse ning Venemaa oli Kemenume! Rääkis, kuidas sutselaste president Koivu mängib võrkpalli, sigar suus, võrkpalliklubis Sigaripall ja kuidas maakohtades kardetakse eesti metsavendi, keda kutsutakse virolainen käpykaarti! Kuksiminen jahus kõõksudes oma reisidest lõunamaadesse, ta oli palju jõudnud, näiteks tutvunud Tai kuningriigis joomaahviga, kes talt pudeli ära võttis, tühjaks jõi ja lõpuks pähe puruks lõi. Juoppoapina, perkele! Päike, mis nende pea kohal aina kõvemini kõrvetama hakkas, kuulas tüdinult kõike seda rumalat juttu, mida Kuksiminen südamepekslemise saatel vanale tuttavale ette kandis nagu osav kelner kõikidest toidujääkidest päeva lõpuks kokku kogutud jäätmekandikut, niinimetatud kalossi, mis uuesti õhtul söögisaali maha müüakse. Paljut teadis Opiatovitš niigi, ta oli kambris alati rohkem vaikne kuulaja, kui teised oma värvilisi tätoveeritud papagoisid (need olid siin midagi analoogset vanasti Viljandi vanglas tehtud kirikutornidega) demonstreerisid. Ahv tekitas temas isegi korraks huvi, niisuguse ahviga võiks ju trammis imet teha, palju väikeseid rahakašelotte välja õngitseda! Aga kui ahvil on viinaviga küljes, siis oli asi enam kui kahtlane teenistuse mõttes muidugi.

    Pikka teed oli käidud, nüüd istus Opiatovitš nagu mustlase ees, kes kaarte välja laob, ta oli surematu arestandina saabunud elu sõlmpunkti justkui kohtuistungile, kus öeldakse, mis edasi saab. Kuksiminen tulistas aga nagu kuulipildujaga konvoi oma lõputuid lugusid. Kriitiline moment, ja neid oli olnud kinniistumise ajal omajagu; tume element – selliseid tegelasi on vanglas juba alati piisavalt, ning armastuse palav pudru – romaanike ühe silmnähtavalt pakseneva köögitöölise-soomlanna-pensionäriga – kõik see pidi Opiatovitši jaoks nüüd jääma kroonulikult hoolitsetud tehisripsmetega kaamerasilma vaateulatusse. Aga midagi uut oli Opiatovitšil ilma trammita raske välja mõelda, seepärast tuli pigem kesklinna suunduda, et oma silmaga lõpuks veenduda, kui kaugele Tampere oma trammiliiniehitusega ka jõudnud oli. Juhul, kui neile oli tõesti Kuksimineniga elus üks langevari, nagu öeldakse, kahe peale määratud, siis küll… Eks elus on ikka neid, kes lähevad kaugele teele, ja samas ka neid, kes istuvad kodus, ning on sügavalt kahtlane, kas inimene saab niisugust valikut ise teha, aga igal juhul peab igaüks mingi otsuse juba siis tegema, kui tal veel aega on antud, hiljem on vägagi raske oma kurssi muuta, sest suurel laeval on väga sügav sõit. Ning kellega siis veel, muidugi nii mõistuse piires, kui mitte Kuksimineniga, ptüi, Gukšiga, võis taanduda elu voolude villu? Ainult frakk oli Kuksiminenil seljas justkui orikal pigimüts, äratas tähelepanu, välja nägi ta tõesti ärajoonud briti aadlikuna, mõne lõhelordina, kes kuuldavasti käisid kalastamas kuskil Ämmakoski all. Tükikese lõhet, seda paksu poega, oleks hea konjakiga söönud praegu aga meelsasti! Nii et las elu teeb siis fotot meist, mõtles Opiatovitš, olgu siis elu jälle kord suisa üks meisterlik loodusfotograaf, kes oma käe pealt hakkliha pakkudes neid kahte nagu segaseid öökulle oma võtteplatsile meelitab!

    Ta ohkas ja tõstis käe, sest niisuguse alandliku žestiga peatati siin autobusse. Juht võttis raha ja vaatas neid pilguga, mis sarnanes presidendi vaatele, kes võtab lääneranniku sutselastelt-randlastelt vastu jõuluks saadetud haugi…

    Soome, ptüi, Sutse!

    Just nii nagu Väinamoinen tegi haugist kandle, jõudsid Kuksiminen ja Opiatovitš kesklinna. Ometi oleks paslikum võrrelda Opiatovitši silmi särjesilmadega, sest trammi kui sellist kesklinnas näha polnud. Linna peatänav, Hämeenkatu, mis viis kaubamajade juurest raudteejaama, oli üleni üles kaevatud, täis betoonääri ja raudvõresid ning kolla-puna-kirjuid hoiatuslinte. Rööpad tundusid küll olevat juba maha pandud, aga siis oli kõik millegipärast takerdunud, kollased torud kuhjunud, tekkinud igasugused probleemid läbilõigatud kommunikatsioonidega, nii et isegi kõige kurjem naisbrigadir jäi siin kohe hätta ja võis vaid unistada endale elu jooksul rajatavast liikuvast monumendist. Läinud õhtul töölt koju, mõtles selline töödejuhataja endamisi, et tal on vaenlasi nagu soos sammalt. Ning kui kõik tundus juba sujuvat ja oleks võinud mõne lõigu trammiteest ehk avadagi, ilmus ikka kuskilt välja mõni mehelik naisbussijuht, kes suitsu tehes ta läbi sõimas ja bussile läbipääsu nõudis, või siis mõni pensionär kuskilt seitsmendalt korruselt, kellel kaevetööde tõttu pommidega Becker seinal igavesti ajanäitamisest loobunud oli. See viimane oli eriti hirmus! Kogu linn ja riik näiski siin pensionäridele alluvat! Küll tahtsid nad sõita oma kepikestega matkarajale linnaserva või püksikestega ujulasse, ja januga isegi kaugesse õllekasse, kus kaks toopi ühe hinnaga anti, juhul kui enne keskpäeva kohale läksid. Nad tulid kodudest ja hooldekodudest, paljud ka sellistest majadest, kus muidu nagu korterid olid, aga sanitar esimesel korrusel valvet pidas. Oli võrdlemisi ilmne, et nad isekeskis kõik tuttavad ja mõnes tehases kunagi koos töötama olid juhtunud, sest Tampere oli tehaste ja tööliste linn. Ja iga bussijuht pidi siin olema nagu jahimees-kindelkäsi, et neid millegagi ei vihastaks ega pahandaks, et nii-öelda kuidagigi ei oleks ta kujundlikult öeldes tulistanud mõnele neist vanadest jänestest vasakule poole, mida iganes see ka tähendama pidi, nii et jänese sapp laiali lendas ja mõne sellise liha rikutud sai. Pensionär oli Sutses, ptüi, Soomes, püha loom!

    Kuksiminen juhatas ta läbi jaamaalustest koridoridest, kuhu Riias normaalne inimene kunagi oma jalga ei tõstnud. Siin Tamperes oli aga kõik teisiti, haisvate muusikute asemel olid kenakesed kohvikud ja hipipoed, kus pensionärid väikest viskit võtsid ning enda käisteta teksatagile mõne uuema ansamblinimega embleemi lasid peale kõrvetada. Opiatovitš kõndis ja imestas, vaatas seninägemata maailma ettevaatlikult kui mõnda keskaegset miasmi, udus tekkivatest mädastest ainetest auru, mis normaalsele inimesele ohtlik on. Vaikselt hakkas talle kohale jõudma, miks Sutset ennevanasti Soomeks nimetati, see oli ju soomaa nii mitmeski mõttes ja kui mõni teadlane oleks talle seletanud, et udu tekib veepiiskadest ja virvatuled metaanist, siis oleks ta pikalt naernud. Teadlased-arhimeedesed polnud kunagi õiget vaibi tabanud, mida varas tundis kõhuga, pilguga, mis kellelegi otsa ei vaadanud! Kuuse juurtest punutud köied rippusid siin putkades kõrvuti kasevitsadega, mis pidid saunas kasutades mõjuma nagu habemeta musid. Keegi invaliid müüs männiokkaid, mida panna patjade sisse, teine üritas hõlma alt müüa tammepuutükikesi, mis pärinesid Ahvenamaalt. Ettevõtlikkust tundus siin rohkesti olevat, aga kõik see mõjus nagu kari kummitusi, mis kivipõllult tõusevad. Mnjah, mõtles Opiatovitš, parem on siin kulgeda vaikselt nagu siig, koerana haukuda midagi polnud küll mõtet. Ta vaatas võõramaa kaupu ja meelde tuli Riias lapsepõlves öeldu, et eks konngi on hea, kui sööd teda teadmata! Siis varastas ta nagu möödaminnes ära ühelt pimedalt kepi.

    Muuseumis

    Kuksiminen, ptüi, Gukš, oli end tööle munsterdanud suurde majja, kus näidati lastele mingeid karloss-loomi. Need olid hirmus populaarsed pika koonuga tegelased, kellest oli palju raamatuid ja filme tehtud ja kes nüüd rassisid ja toimetasid lugematutel stendidel ning makettidel. Nimetati kloune mumideks ja kui nad alguses olidki kaunis arusaamatult kurjad olnud, muutusid mumid müügi edenedes ja populaarsemaks saades üha ümaramateks ja lahkemateks. Kahe kõrva ja hiigelsuure nagu mumpsis oleva koonuga mumide perekond elas sarnaselt soomlastele ikka oma ilusas majakeses. Mumimuuseumis oli hubane ja põlesid lumepallidest tehtud laternad, kuid kui Opiatovitš ühte sellist kerakest kätte võtta tahtis, sai ta aru, et kogu värk on plastmassist, just nii nagu Viljandi trammijuhi juures rippuv suveniir-ahv või kasetohust lilletorbik. Kõik oli siin kunstlik, nöörredel seinal oli maalitud ja puutüvi, mida tassisid mingid tõsisemad kollid, paistis läbi. Mnjaa, kadunud Arkašale oleks siin hirmsasti meeldinud, ta oleks kohe mõnesse neist nukumajadest sisse pugenud nagu ka legendaarne Viljandi Lossi tänava viimane metsavend-estoonets härra Pugi!

    Kuksiminen aga asus tööle: juhatas lapsi, tegi pilti, keeras vastavalt külalise rahvusele nupukest ja lasi valjuhääldist mumijutte. Polnud nagu päris tema, Arkaša-avastaja ampluaa, pealegi oli kõik siin kuidagi sama võlts kui jaamaaluses käigus. Jaamas peabki kuse järele lõhnama ja muusik-degenerant-iseprodjuuser jubedat laulukest venitama, mitte olema poekesed ja kohvikukesed! Nii ka siin, no öelge, kus on mumide surnuaed või mumide segasaun? Pole! Ainult miskid muinasjutud, nagu kõik mumidki oleksid olnud juba sünnist saati mumpsis pensionärid! Ja mis pidi see veel tähendama? Seinal oli plakat, kus naeratas mingi uimane šantrett-šatään-täitsa-ljapkin-tapkin eesti kirjanik, kelle luuleõhtu pidi peagi kavas olema. Lubati pakkuda ka kohvi ja küpsiseid! Opiatovitšil hakkas lääge, oleks tahtnud pigem korralikku kapsaleent, pudru ja pirukaid, mitte kuulata sellist ruutukuningat, vojažeerida sellist Deržimordat! Kuid ta sundis end eludoominot mängides rahulikuks. Ja muutus ringi lonkides lõpuks kurvaks, sest ta oleks väga tahtnud näha mõnda natukenegi elusat mumit, millega oli nii, nagu stendilt võis lugeda, et kui sellist Keuruus nägid, tähendas head, aga Hyvinkääl halba. Lõpuks ajasid kaks turvameest higise Kuksimineni millegipärast muuseumist välja.

    „Ma ei saa aru, kas sa siis ei töötagi siin?“

    Seda Opiatovitši küsimust kuuldes oli Kuksiminen peaaegu naerust suremas.

    Pilet

    Kuksimineni soov oli, et nad alustaksid pärast „tööd“ kultuursematest Tampere õllekatest, muidu pidi šokk Opiatovitši jaoks liiga äge olema, ütles ta. Vägeva keskplatsi servas, kus asus busside lõpp-peatus, kirik, turuväljak ja veel jumal-teab-mis, asus ka teater ning selle einelaua klaasuksed olid kutsuvalt pärani. Kultuurikohvik Kivi oli võrdlemisi tühi, nagu oleks ahm siit läbi jooksnud. Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata… Ta kõrval maas oli pooleldi lahtirullunud punane plagu, kus oli õnneliku kassi nägu ning umbes selline kiri, et Tampere kommunistlik partei annab vaestele töölistele kassiliha, kuid vasak käsi oli krampunud mingi paberi ümber, mida ta hoidis tugevalt ja kuidagi hellalt… Keegi võrdlemisi kõikuv Che Guevara särki kandev naine tõusis kohe ja libises leti äärde ning asus pilkudega Kuksimineni kaelust närima, nagu argentiina hunt keset Patagoonia tühermaad luurab mõnd hilist raudteejaamas ootajat. Seda, et see oli peenikene koht, puha teatrikohvik ehk soomekeeli kiaateri-kohvinmaja, võis aimata vaid kaudselt, klaver ja grammafon, palm ja lühter olid küll olemas, aga kõik hirmsa tolmukorra all ja kuidagi kohatu nagu mõni armeenlane, kes sõidab rongiga.

    Opiatovitš läks, tõstis kommunistist magaja klaasi teise kohta laua peal, nagu oleks malekäigu teinud. Kolhoosi saunas võõrast matšalkat võtva seebise haigutusega sai paberilipakas mehe käest tema põue.

    „Jumalaga, kaunitar-sutslanna!“ hüüdis samal ajal Kuksiminen kärisedes ja riputas end Opiatovitšile kaela. Õhtu oli tõesti algamas! Kae taati, mõtles Opiatovitš, Kuksiminen käitub nagu mõni külavanem, aga ei öelnud midagi, sest mõtles juba varastatud paberikese peale. Mis küll seal olla võis? Ta tiris seletamatus joobumuses oleva Kuksimineni trepist alla ja lükkas uksest välja, et salamahti lipakat üle vaadata, ja sai kohe aru, et oli varastanud vaid muuseumipileti kuhugi Lenini-muuseumisse… Opiatovitš heitis traagilise pilgu trammitee pärast üles kaevatud keskplatsile. Kui tal ei oleks olnud pikka elukogemust, mis ütles vaikselt kõrva, et juhuseid elus ei ole, siis oleks ta vajunud pettumusest terve arssina jagu kühmu.

    Lenin elab igavesti!

    Nad jalutasid läbi võõralt sumiseva ja viimseni üles kaevatud kesklinna ning jõudsid puudega ääristatud bulvarile. Lenini muuseum asus suure puiestee ääres uhkes juugendmajas. Oli arusaamatu, kuidas töölistel raske ja põrguni kirutud elu kõrvalt oli olnud võimalik nii palju raha kõrvale panna, et isegi suitsevate tehasekorstnatega vitraažid peauksele telliti. Aga see oli kohatu küsimus, sest nii mõneski mõttes oli Tampere Lenini muuseum töölistele nagu kirik, ja nii nagu Jeesuse elus oli kõige olulisemaks sündmuseks tema kohtumine Juudaga, olid siingi 1905. aastal esimest korda kohtunud Lenin ja Stalin, kes kandis tollal küll veel oma neiupõlvenime Jossif Džugašvili. Kuna tsaari-Venemaal oli olnud ohtlik koosolekut pidada, andsid Tampere töölised heal meelel oma uhke tööliskiriku võõrastele prohvetitele kasutada. Kuigi ka Sutse oli olnud tsaaririigi osa, oli siin alati võimalik välja panna tugev töölisvalve. Hoovi valvas teise korruse rõdunurgal olev pronksöökull, sest vaevalt et tavaline öökull oleks end proletariaadi hulka kuuluvaks lugenud! Majas oli otsustatud tähtsaid asju: et Sutse verivorst on maailm parim vorst ja et tuleb luua uus riik nimega Nõukogude Liit!

    Opiatovitš andis pileti Kuksiminenile ja sisenes ise muuseumi pimedana. Ta kopsis kepiga stende, nagu oleks olnud mõni alpinist mäestikus, ega olnud millegagi rahul.

    „Kuksiminen, need inimesed siin on hulluks läinud!“ lausus ta mõtlikult, vaadates tendentslikke videolõike, kus teatava imeliku leebusega ülistati kuulsat terroristi Leninit. Eriti pikalt vaatas ta fotot, kus oli kujutatud naisi punalippude ja loosungiga „Me ei oota enam, me nõuame!“. Vihaselt sammus ta ekspositsioonisaalis edasi, kuni kostis summutatud karjatus, Opiatovitš oli avastanud mootorratta, mille külgkorvis istus Lenin ise!

    „See paistab vahast tehtud olevat!“ lausus ta Kuksiminenile, kes võttis kohe Leninil ninast kinni.

    „Kelm, oi kui kelm, aga, ma arvan, kõige sellega aetakse siin kenake rubla kokku!“

    Viimaste sõnade juures oli Kuksiminen kummardanud ja katsus Leninit külgkorvist välja tõsta. Punase terrori isa, kelle tõttu otsesemalt või kaudselt oli hävitatud oma 100 miljonit inimest, nägi välja nagu mõni sutselasest pensionär! Tal oli seljas korralik vestiga ülikond, nagu oleks ta kuulunud mõne panga juhatusse, milletaolisi ta sõber Džugašvili ohtralt röövinud oli. Kuksiminen tiris veel korra, Lenin hakkas tõmmates kerkima ja nüüd võisid kõik näha, et ta tagumikust tuli välja suur polt, millega võis puuslikku ükskõik kuhu kinnitada, ja ta oleks ikka vaid totralt naeratanud. Kuid Lenin oli ka ilma mootorrattata üllatavalt raske, nagu oleks tal tõesti hing nagu bensiin sees olnud, sest ateistid teadupärast ei kaalu midagi. Opiatovitš sai joonelt Kuksimineni plaanist aru ja nad jooksid Leninit kahe vahel hoides väljapääsu poole.

    „Hoia!“ karjatas Opiatovitš ja hoidis muuseumi ust niikaua kinni, kuni ta pimedalt varastatud kepi oli risti läbi käepidemete pannud. Pilotkaga paks naine, piletimüüja ja valvur, hakkas ust kangutades jõuetult nutma. Koristaja trepil aga kummardus maani, kui temast möödusid kaks meest, kandes Leninit nagu Simbergi kuulsat haavatud inglit.

    „Kätte saime!“

    Seda öeldes lasi Kuksiminen Lenini kõva kolksuga pargipingile, kuhu see jäi nagu mõni kodutu pärast õllesaalist tulekut näoli magama, suur metalljurakas püksipersest välja turritamas. Kuid mööda pargimuru oli võrdlemisi hääletult nendeni jõudnud ratsapolitseinik.

    „Kelle te kätte saite? Mis toimub?“ Hobune peatus Opiatovitši kõrval, loom oleks ilmselgelt ja hea meelega hammustanud teda nagu mõnda küpsist-lollakat-anarhisti. Hobune oli võrdlemisi tüdinenud vasakpoolsetest mässajatest, vabariigi aastapäeval oli ta neid protestimarssi laiali ajades iga kord rutiinse mõnuga tallunud. Ratsapolitseinik irvitas.

    „Keda kuradit? See on ju Lenin…“

    Ta tõmbas välja mõõga, kummardus ja raius ropsuga pingil magaja ühe kõrva ära! Ilmselgelt ei sallinud siin Tamperes seda puuslikku ikkagi keegi veel, ei kannatanud, nagu öeldakse, isegi mitte silmaotsaski!

    „Ja nüüd kaote siit… kuradi vanglafaustid… et ma teid… enam… siin ei näe…“

    Opitovitš ja Kuksiminen rabasid haavatud Lenini ja ruttasid neile antud käsku täitma. Alles nüüd panid nad tähele, et kogu uhke park oli peenardeks ümber kaevatud ning siin ja seal kükitas või rohis penskareid-veganeid-mullamulle, kes kasvatasid linnale kõrget renti makstes oma nelja porgandit. Kuid nad ei märganud, ja nii oligi see mõeldud, et politseinik toppis oma mõõga puuõõnde, keeras kuue teistpidi, nii et sellest sai sinine tööliskittel, ja asus tõttamata ning rahulikult, kuid samas osavalt nagu öölind, kes oma laia nokka kordagi kogemata vastu kuuvalgel helkivat veepinda ei löö, neid jälitama, peitudes siin ja seal pensionär-aiandushuvilise-vaksalihullu selja taha või siis lihtsalt okkalisse kibuvitsatihnikusse.

    „Isegi Moskvas on sarnane muuseum ju suletud, miks siis siin… niimoodi… Lenini ja tema sõjakommunismi tõttu hävitati ju kogu eliit, ja, tõesti, kümneid miljoneid tavainimesi, enamik tema tehtud üleskutseid sisaldasid tapmiskäsku,“ mõtles Opiatovitš endamisi. Ta tassis Leninit ja vaatas kaupluste vaateaknaid. Kuidas saab keegi olla nii pimedalt punane linnas, kus igal sammul on korralik kübarapood? Hiina restoran? Kus linnavalitsus koguni plaanib trammi sõitma panna? Kuid seda, et trammiga läheb veel palju aega, taipas Opiatovitš igal tänavanurgal, kus rasked betoonplokid kaitsesid tööd teha rahmeldavaid ehitustöölisi. Trammi ei pidanud Tampere saama veel niipea, ja seetõttu ei olnud ka ühel trammivargal siin erilist teenistust paista. Pealegi, kui tramm tuleb samasugune kui buss, et peale saab vaid esiuksest ja mida inimesed peatustes oodates moodustavad vabatahtlikult korralikke lammas-järjekordi, siis pole lootustki karmantšikul mõnda rahakotti-kašelotti-jättipotti kätte saada…

    „Keerame kuhugi õllekasse,“ ütles Kuksiminen tassimisest nõrkedes. Opiatovitš vaatas tähelepanelikult oma kaaslase nägu – see oli ikka seesama prodjuuser-arkaadiavastaja-elukajakas! Oli küll veidi vanemaks jäänud ja veidi nagu vimma tõmmanud, aga vara oli teda veel maha kanda, eriti kui ta haistis head teenimisvõimalust! Välja nägi ta muidugi halb ja üldse-mitte-stiljaaga, aga Sutsemaal näisid kõik kandvat ruudulisi särke, plastmass-sandaale ja mingite kohalike indiaanisuguharude tähenduseta tätoveeringuid, nii et päevinäinud frakk mõjus isegi väga antikvaar-viljandi-žikaarselt. Pealegi oli mehel nüüd oma Lenin taskus-karmanis-pussissa, nagu öeldakse!

    „Imelik, imelik!“ kordas Opiatovitš endale. Tal oli tunne, nagu haavatud Lenin oleks korraks ikka veel elus olnud! Kuid lolluste arutamiseks polnud aega, sest Kuksiminen kangutas juba lahti õllesaali ust ja kogu Lenini mitte-väga-ingellik raskus langes tema kätele. Õieti oli Leninit päris mugav hoida, kui võtsid korralikult kinni raudpoldist, mis ta tagumikust välja ulatus.

    Õllekas

    „Morjens, bratva!“ karjus Kuksiminen kohe ukse pealt.

    Kas selle pärast või ebahariliku välimusega „paki“ tõttu, igaks juhuks ruttas baarmen neile vastu ja ütles midagi sellist, et „tekee sinne ensin asiaa nurkkaan ja sitten vasta inkomma“. Opiatovitš imestas, aga läks, nagu öeldud, nurka mänguautomaatide kõrvale ning hakkas püksinööpe lahti tegema. Kuksiminen, kes Sutse keelt paremini jagas, tõmbas ta tagasi ning lükanud baarmeni eemale, pani Lenini ikkagi keset ruumi baarileti äärde seisma. Ta rääkis midagi baarmeniga, ja kuigi see ei olnud kohe kõigega nõus nagu mõni tuletõrjujate pealik, kui temalt küsid töö ajal suitsule tuld, lubas ta Kuksiminenil korraks rahvaga rääkida. Umbes kümmekond meest mediteeris oma toopide taga, nad vaatasid keskendunud ilmel üha vähenevat õlut ega olnud vähimalgi määral huvitatud Kuksimineni jutust. Lõpuks ajas üks pikem kolge end püsti ja loivas leti juurde.

    Ta jäi seisma Lenini kõrvale ja nüüd nägi Opiatovitš, et mehel olid sokid kahelt poolt jalga auklikuks kulutatud, ju ta siis oli sokke lihtsalt keeranud neli korda jalas, kui auk jälle sisse tuli, aga mitte vahetanud, nagu töötaks ta kuskil kingatehases kulumisosakonnas, aga poleks veel kingi jalga saanudki!

    Mees võttis proteesid suust ja teatas, et tahab Leniniga pilti teha. Kuksiminen oli kohe asja juures.

    „Aga kus on raha, mees?“

    „Näed ishegi, võta proteeshid!“

    Kuksiminen silmitses arusaamatuses valehambaid.

    „Hm. Mida ma nendega peale hakkan?“

    „Sha oled ikkha päris rumal meesh, teed shuppi loomulikult! Need on head, veel mu vanhaisha hambad, kes oli laevaomanik Mississipil.“

    Nüüd ajas püsti end veel teine õllevahtija.

    „Need on ohtlikud hambad! Kui hommikul ärkad tema hammastega, siis su pea valutab ja on pohmell. Mul on mitu korda nii olnud!“

    Saal hakkas elavnema, nagu oleks siinses nukuteatris lõpuks mingit tükki mängima hakatud!

    Ka kolmas tüüp, valge kitliga juuksur, kamm ja käärid taskust paistmas, tuli asja vaatama. Ta katsus Lenini tagumikku keeratud polti ja noogutas tunnustavalt. Tema silmad olid hallid nagu külmaga gaasistunud bensiin.

    „Kuule, poika,“ kõnetas ta Kuksimineni. „Ei tost tule mitään, kui sa Leninille olut ei anna!“ Ning ta ostis toobi ja valas selle Kuksimineni vastuväidetest hoolimata Lenini suust sisse. Siis sülitas ta kammile ja kammis Leninil juuksed ära. Isegi Kuksiminenile oli see liig ja ta küsis:

    „Kas sa alati sülitad kammile?“

    „Ei, tavaliselt sülitan ikka otse pähe!“

    Kuid ots oli lahti tehtud, basaar-vaksal-mausoleum avatud. Telliti toope ja tuldi juba hulgakesi Leninit patsutama. Üks laulu jorutav turumüüja tahtis näha Lenini mune. Kuksiminen tegi lahkesti Lenini püksiaugu lahti ja lasi mehel käe sisse panna.

    „Ära ainult üleliia pigista, Paganini,“ ütles ta ettevaatlikult.

    Siis ajas end püsti keegi paks ja rikas mees. Ta vaatas Leninit ja andis nõu: „Antakaa sille viinaa…“ Kuid ise ei ostnud ja taarus õue. Sisse tuli bussijuht ametimütsi ja väikese musta kotiga. Ta kuulas ja vaatas ning viimaks küsis, kas võib Leninit lüüa. Kuid Kuksiminen ei lubanud, sest nägi Leninil ees suurt tulevikku. Lõpuks tõusis baarinurgast keegi sinise töökitliga mees ning kutsus Kuksimineni ja Opiatovitši kõrvale.

    „Mulle tundub, et te olete vähem haridust saanud kui see Lenin siin.“ Sel ajal katsus keegi leti juures Leniniga maadelda. See oli haruldane hetk ja asja oli vaatama kogunenud terve hulk vaikivaid mehi, õlletoobid käes.

    „Ma ütlesin teile juba päeval pargis, et kui te kohe Tamperest ei kao, löön teil ise silmanäo üles!“

    Kuksiminen tahtis midagi vaielda, aga Opiatovitš ei vaadanud enam tagasi, ta rebis Lenini maadleja haardest ning tormas kõrtsist välja. Oli selge, et selles planetaariumis ei olnud neile magamiskohta tähtede all antud. Tuli kurgedena tagasi kodumaale, Viljandi-gorodokki lennata! Just sel hetkel avas Lenin esimest korda silmad, kuid pani need kohe uuesti kinni ning vaid oigas vaikselt. Opiatovitš ja Kuksiminen kiirustasid rongijaama ning nad ei näinud oma teel enam mingeid ärisilte, vaateaknaid ega kõikjal suusakeppidega ringikoperdavaid rikkaid Sutse pensionäre.

    Juhtum Helsingi raudteejaamas

    Kuid pakike Šanghaist ehk prodjuuser-aferist-säpinämies Kuksiminen, vanglast välja saanud vana taskuvaras Opiatovitš ja nende eksponaat-perkele-tulevikulootus Lenin, keda oli, muide, päris mugav tagumikust väljaturritavast raudpoldist kinni haarates tassida – see kuldne kolmik rahunes alles rongis. Rong sõitis mitu tundi ja jõudis justkui linnutiivul Helsingi raudteevaksalisse.

    Opiatovitš üritas Leninit panna näoga seina poole seisma väikeses putkas, kus pakuti head ja paremat ning mille nimi oli Rongijaama Worst. See oli pisike klaasseintega tuba keset vaksali ootesaali, kus töömehed ja rongileruttajad said viimses hädas friikartuleid ja tükkideks lõigatud kabanosse osta. Opiatovitš sättis Leninit päris tükk aega nurka seisma, kuni sai viimaks aru, et vorstiputkast läbi klaasseina väljajõllitav ajalooline kurjategija äratab palju rohkem tähelepanu kui pruunis ülikonnas tundmatu kiilakas onkel, kes istub kõrge puki peal raudpoldi otsas. Kuksiminen oli läinud ohates ja Opiatovitši nõudmise peale trammipileteid hankima. Opiatovitš tellis endale vorsti ja kaks õlut, kuid kui ta leti juurest kuumaks aetud vorsti tõi, pani ta imestusega tähele, et õlu ei olnud vähenenud mitte ainult sellest klaasist, kust ta kohe rüübanud oli, vaid mingi kummalise ühendatud õlleklaaside seaduse alusel ka teisest pooleliitrisest õlleklaasist, nagu oleks kannukesel kujutatud karu õlle ise ära limpsinud. Ta vaatas ehmunult vasakule ja paremale, silmad vilasid nagu trammis tööd tehes, kuid midagi ebatavalist ta ei märganud, ruumis polnud ühtegi soome õllekarmantšikut märgata, kes teda nii osavalt petta oleks suutnud. Vaid Leninil oli pea kuidagi lõbusalt küljele vajunud. Vaksal oli veel vanal heal ajal ehitatud ja oli kõrge nagu mõni katedraal või Punane väljak, nii et pisike klaasist vorstiputka sobis Leninile mausoleumiks vägagi. See rahustas Opiatovitši ja ta asus rahulikult vorsti sööma.

    „Anna mulle ka,“ kostis korraga hääl Lenini sisemusest.

    „Võtke aga ise, kahvlit ei ole,“ vastas Opiatovitš, kes jälgis mõtlikult mäludes ühte luigesarnast inglast, kellel piilus priske lipuvärvides rahakott nagu väike kašelott pükste tagataskust ehk varaste keeles „trepikojast“ välja. Korraga katkestas ta mälumise, sest hääles, mis teda kõnetanud oli, oli midagi nii vapustavat, et vana taskuvaras peletas kašelotikese mõtetest ja kõõksatas vorstitükkide lennates… Ta vaatas hirmuga Leninile otsa, nagu oleks see mõni Rjazani metsatihnikust ilmunud röövel!

    „Just, anna mulle ka,“ kordas Lenin kätt sirutades.

    „Vaata kui tõmban sulle,“ ärkas Opiatovitš keset arusaamatuse äikesepilve. Uh, kuidas tal ehmatusest sees keeras! See nukk, Lenin, ju rääkis!

    „Kuule, maltšik-balvantšik,“ kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. Opiatovitš ärkas ikka veel nagu pikast unest ja rääkiv kummitus ei kadunud! „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!“

    Järgmisel hetkel kattis tagasi jõudnud Kuksiminen Lenini näo vorstist järele jäänud pappkarbiga kinni ja hoidis seda niikaua, kuni suure juhi ja õpetaja rabelev keha taltus. Sinep, küüslaugukaste ja ketšup voolasid kurvalt mööda tumepruuni ülikonnavesti alla. Lenin köhis ja vaatas neid kavala pilguga nagu kurat, kes sööb päise päeva ajal põllul herneid. Siis limpsis ta veidi lipsult kastet ja tõmbas lurinal uuriketi läbi suu puhtaks.

    „No kui te juba niikaugele olete läinud, siis… teadke, et sellise vorstiga võib isegi riiki kukutada!“ Aeglaselt sõrmi lakkudes vaatas Lenin uurivalt ringi. „Kõik tsaari despotismi ohvrid peaksid niisugust vorsti sööma!“ Lenin lükkas Kuksimineni otsustavalt kõrvale ja ronis lauale ning tahtis hakata kõnet pidama.

    „Härrased vorstiemigrandid! Maha doktorivorst!“ hüüdis Lenin, kuid lõi tagumikust ulatuva poldiga nagu sabaga kogemata vastu klaasseina, nii et see purunes väikesteks kildudeks! Möödaruttavad sutselased vaatasid, aga ei öelnud midagi.

    Kuksiminen rebis Lenini laualt alla ja sakutas teda, nagu oleks vihaselt kaotades kaardipakki seganud. Juba oli eemalt näha vammusesse mähitud valvureid, kes jooksid vorstiputka poole. Oli viimane aeg kaduda selle „Šanghai pakikesega“ rahvamassi, et jõuda veel viimasele laevale.

    Mu aadress on Viljandi, Finlandia

    Oleks tahtnud keegi karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, siis oleks selline hüüdja hääl, pea otsast karjunud Ristija Johannese hüüatus tabanud väikese linna tänavatel vaid paar liikuvat olevust. Vaadake ise, kaks kassi, üks must-pruun-valge angoorasugemetega ja teine hõbehall, ärajooksnud kõrget briti tõugu volask, istusid turuhoone kalaosakonnapoolsel küljel ja vahetasid teineteisega laisalt kohti täpselt niisama ajuvabalt, nagu Viljandist kümnekonna kilomeetri kaugusel Paistu kaunis Põrguorus võtsid niheledes päikesevanne kaks Johannest, verinoor Johannes Semper ja noore verega Johannes Barbarus, esimene neist luges luulekogu rohukõrtest, teine raamatut vampiiridest. Just nõnda nagu kassid ootasid kalaauto saabumist turu Valuoja poolse värava juurde, passisid ka kaks Johannest leeritunni algamist kohalikus kirikus. Barbarus oli juba Paistu kirikumemmede hulgas tähelepanu pälvinud oma sandaalidega paljaste jalgade otsas, nii et naiste üksmeelse arvamuse alusel oli tegu tõelise Ristusega! Nüüd oli ta oma mõlemad jalad pannud ojja, mis jooksis väledalt läbi Põrguoru, ning ootas kannatamatult, millal saab jälle leeritunnis tüdrukute pluusidelt kirpe püüda. Kuid muidu tukkus haljendavate viljapõldude keskel asuv Viljandi linnake liikumatult nagu metsa pöörav külatee.

    Kuid mõnes Viljandi linnakese jahedas keldris käis ikkagi kibekiire töö. Nii oli õllebaar Kulksis ametis baaridaam Jazumtšik juustu lõikamisega õhtuse soome luuletajate esinemise tarvis. Õllebaari pidi sisenema järsust trepist, sest tegu oli vana tapamaja keldriga, mille ukse kohale oli lihtsalt nüüd õllevaat riputatud. Maakividest tursked keldriseinad pidid kannatama kõike ning kuigi nii mõnedki kunded varastasid siit vihmavarju sisse peidetult singilõike ja isegi õlleklaase, võis Jazumtšik neid korrale kutsudes teha vaid veidi etteheitvalt keelega at-tsa-tsaa, ei muud, sest põhimõtteks oli „oleks vodka ja selles lodka“, see tähendab pidu pidi käima vahetpidamata ja kõigilt rikastelt Sutse pensionäridelt tuli nende raha kokku korjata. Nii polnudki suurt vahet, oli selleks mõni depressiivne maalikunstnik, alkohoolikust leheneeger või hiigelsuure bolonkaga hallipäine vanur – kõigi nende käest tuli nagu soome rahvuslooma, karu ehk Vana-Antti küüniste vahelt kupüürid enne ööd kätte saada. Ning hea oli, kui kunded hüppasid leti ääres justkui tihased külmaga ümber maja ning joogid said kanged nagu Sutse sügavaim järv, põhjatu Päijänne, 95 kraadi pidi alla minema sama kiiresti nagu uppunu tõstepommiga järve 95 meetri sügavusele põhja! Või kui mõni telliski lahjemaid jooke, siis pidi sellegi kitsipunga laud olema lai ja vahutama õllest nagu hiiglaslik Suur-Saimaa! Rääkida võisid sutselased muidugi mida tahes, Jazumtšik pidi kõigi nende lollustega nõus olema ja takka kiitma kõigi rumaluste puhul, justkui tegu oleks olnud pühadehommikuks värvitud munadega või õlis ostetud mõõgaga, millelt rooste alles kolmandal päeval pärast ostmist ehmatusega üles leiad.

    Tere, Viljandi, ptüi, Tartu!

    Kuid jah, polnud tõesti mingisugust mõtet karjuda kõrgelt taevast, pilvepiirilt, et tere hommikust, armas Viljandi, sulle on tulemas pakk Šanghaist, aja ennast nüüd juba jalgele, jookse kasvõi karkudega vastu postiljonile, sinu suured pojad pöörduvad tagasi nagu oksendaja peosaali, sest, armas lugeja, meie kaks ja pool kangelast läksid kogemata kombel Balti jaamast hoopis Tartu rongile…

     

    Katkendeid valmivast romaanist, järjest „Gogoli diskole“ (2015).

     

  • ,

    Vikerkaare sisu 2021

    LUULE

    Aleksandra A. T. *mu lapsed on elanud…; *lõhun end…; *hommikul, õhtul…; *lõpuks leian…; *ma ei hakka end…; Gruusia tänavakoerad; *„Ole Aleksandra vastu hea“… // 12, 43.
    Algus, Martin. Hambad; Kondid // 7–8, 61.
    Atwood, Margaret. Kogu südamest / Inglise keelest tlk A. Alari // 6, 1.
    Brockmann, Reiner. Oodatud päev / Saksa keelest tlk ja järelmärkus Wimberg // 3, 1.
    Dante Alighieri. Paradiis. Viies laul / Itaalia keelest tlk H. Rajamets, komment. I. Vene, Ü. Ploom // 9, 28.
    Dickinson, Emily. XXXI / Inglise keelest tlk M. V. // 10–11, 1.
    Grahv, Viktoria. Vihm sajab üles; Maastik linnupuuriga; Kolmekordselt // 3, 47.
    Haljak, Kristjan. Sõjavahendid ilma eesmärgita // 7–8, 31.
    Jandl, Ernst. Harilik Rilke / Saksa keelest tlk M. Kangro // 6, 19.
    Kaare, Anna. *ma olen ekre unelmate naine…; klitoriinamere loits; *ma tantsisin lõkke valguses…; romano rat; *emaannandeks… // 3, 26.
    Kangro, Maarja.  *sul on verepohmakas…; *me panime pärjad pähe…; *et riimuks tema sotsiaalne närv…; *aga mina patroneerin… // 1–2, 9.
    Kolk, Jüri. *kas lind kes pikki suvepäevi…; *teeb issand minu pähe…; *su niudeid katavad…; *oma näolt pühin…; *kas olete kunagi silmitsenud…; *su aeda ehib…; *jällegi tuled sa…; *mispärast kuu kes passib…; *sel õhtul lõpuks…; *põrgusse kogu kirjalik…; *miks ometi püha taevas…; *mu isa ta on otsustanud…; *mul on üha raskem…; *nuusin ennast nagu koer… // 12, 7.
    Krull, Hasso. *taevas kukub…; *isa tõi koju suure suhkrupea…; *ma kahtlen kõiges…; *maalased ja inimlased…; *kui loomad ja inimesed…; *kas elada mitut elu poolikult…; *läbipaistvus tapab…; *ava laieneb… // 9, 5.
    Kruusa, Kalju. Mälestusi Õndsuse ööklubist; Kuidas meil asjad käivad; Üleelamiste vanake; Käisime õues // 6, 43.
    Larkin, Philip.  Vers de société / Inglise keelest tlk M. Väljataga // 1–2, 1.
    Lember, Teele. *kaks rida kutsumata tundeid…; *süda otsib südant…; *ma armastan vareseid rannas…; *on teritatud hambad… // 12, 21.
    Liimets, Andrei Q. *Siim Kallas on sündinud…; Kuulsin; Ma küsin lihtsalt küsimusi; *Kaja Kallas ja kompanii…; *Pistke kuhu päike ei paista… // 4–5, 2.
    Müürsepp, Mari-Liis. Kotita; Kirjad kehale; Hambaarsti juures; Stay tuned; Volga // 4–5, 45.
    Oidekivi, Kirsti. *luuletus viinamäetigudest…; *iga päev ju juhtub midagi…; *hargnev…; *katsun habrast ämblikuvõrku…; *sügiseaknaid pestes…; *ükspäev sõi üks kala…; *jõudsin seenelt mereäärde…; *ÜKS kass…; *näe, siin lendavad linnud… // 6, 8.
    Paja, Triin. *tüdruk seisab hoovis ja kuulab tähti…; *sookure tuulises tõusus tunnen korraga…; Näljakangur; Nõgesepõld // 7–8, 70.
    Parve, Mirjam. *vahel näen kuidas kellegi näos…; *mu nimi ongi mu varjunimi…; trombotsütopeenia // autoportree kraanikausina; *kui vilistada kõrgepingeliini all…; *miks ma olen kurb ja mitte kurbus…; *vaate sügavus…; *oli öö, oli väga valge olin külm nagu õhk ja…; *millega ma tegelen millega ma tegelen…; *näen: valge keedumuna valgel taldrikul… // 4–5, 29.
    Potsepp, Kristel Birgit. *ma ei taha enam…; *sain ühes sotsioloogia loengus teada…; *see mida pidasin iseseisvuseks…; balti kett 30; 21; väljavõtteid; *olen valesti läinud ristkorrutis…; *kunst ei paku mulle enam valu… // 7–8, 74.
    Rebane, Kristel. *Koormavedajate veri on tummine…; *Ühel päeval tuleb päike välja…; *Sina, kes sa emaüska…; *Minevik on oma lonkava mära… // 12, 3.
    Rebu, Max. Hümnita hümnid // 3, 3.
    Rilke, Rainer Maria. Öö serval / Saksa keelest tlk M. Parve // 9, 1.
    Soomets, Triin. *näed kuhu viind on valit tee…; *tahan teha musta tööd…; *murtud käega mees…; *kes tahtis tõe oma lõkke ääres ära kodustada…; *mul oli õeke…; Lyhike usundilugu // 3, 12; *kui jagati elu ja surma…; Luukere laul; *on seal vahet…; *taevas on tundmatuid tähti…; *mis meist saab, kui õigesti teeme…; *elame lamedal maal… // 9, 19.
    St. Vincent Millay, Edna. Kevad / Inglise keelest tlk M. Parve // 4–5, 1.
    Stramm, August. Lahinguväli / Saksa keelest tlk M. Väljataga // 7–8, 1.
    Taneda Santōka. *Tammelehed ärrituvad kergesti…; *öökull öökullina…; *Zen-koolkonnas öeldakse…; *Taishō viieteistkümnendal aastal…; *astud – ülane!… / Jaapani keelest tlk ja järelmärkus A. Allik // 1–2, 32.
    Tomberg, Helle Ly. kevadelaul ’21; kas te ka vahel // 6, 11.
    Vilu, Tõnis. *sõitsin rongiga üle jõe…; *olen linnumaja vari…; *huulte vahele ei jää…; *surm on elus asi…; *näha on olla nõrgem…; *pean lähenema mälestusele…; *armastasin end rohkem…; *puulehed hurda pargi tiigis…; *libedad lehed tänaval…; *sõrmed näevad valgust…; *kujutan ette et õnn…; *avasid keset pakast…; *nuuskan taskurätti musti söetükke…; *ümberläinud vesi…; *vanaema pitskardinatest…; *püksid ei mahu enam…; *või on see just usk…; *hirmsam on endast maha jätta vähe… // 1–2, 20.
    Vogelweide, Walther von der. Palestiina laul / Keskülemsaksa keelest tlk L. Ots // 12, 1.
    Wimberg. Kõneledes hakkab soojem; Reede õhtu vein ja Tinder // 4–5, 18.
    Yeats, William Butler. Kui minult paluti sõjaluuletust; Poliitika; Lihavõtted 1916; Ühest poliitvangist; Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks; Maantee mu ukse all; Kuldnoka pesa mu akna juures; Surm; Lapis lazuli / Inglise keelest tlk ja järelmärkus M. Väljataga // 7–8, 2.

    PROOSA

    Barker, Matt. Harrastajad; Lesk // 6, 27; Ravim // 10–11, 34.
    Eelmaa, Taavi. Bataille’ mootorratas // 6, 13.
    Filimonov, P. I. Viies // 10–11, 22.
    Heinsaar, Mehis. Tornis // 9, 2.
    Ivanov, Andrei. Katkine mängusõdur / Vene keelest tlk V. Einberg // 12, 46.
    Kangro, Maarja. Sõjareporter // 7–8, 17.
    Kolk, Jüri. Namaste // 10–11, 44.
    Kruusmägi, Anete. Sünnimärk // 4–5, 34.
    Käsper, Kalle. Metamorfoos; Mööduv // 9, 22.
    Lehari, Riste. Colonia del Sacramento // 3, 32.
    Matsin, Paavo. Lenini valss // 10–11, 2.
    Nerve, Paula. Marurahulikult // 9, 38.
    Näripä, Neeme. Nagu on ülal, on all // 1–2, 12.
    Pihelgas, Carolina. Vaadates ööd // 4–5, 23.
    Põldver, Piret. Ärevus vist // 12, 24.
    Raudam, Toomas. Kaarel // 3, 9; Kirves // 9, 10.
    Saar, Anti. Päevik 9 // 1–2, 54.
    Selirand, Elo. Lastotshka lend // 12,  13.
    Zinik, Zinovi. Öö Okupatsioonide muuseumis / Vene keelest tlk I. Martson // 7–8, 37.
    Taavet, Ave. Pildikesi insener Seene eluteelt 2 // 1–2, 39.
    Turk, Kelly. The Printer. Fokault // 4–5, 5.
    Vadi, Urmas. Parim ekspert // 1–2, 3.
    Vahter, Tauno. Viimsi kuues kohvikutepäev // 3, 17.
    Yōko Tawada. Surematute saar / Jaapani keelest tlk A. Allik // 1–2, 24.

    ARTIKLID, ESSEED

    Allik, Alari. Lai on värav, mis viib öölinna. Mõtteid rollimängust „Cyberpunk 2077“ // 4–5, 96.
    Belobrovtseva, Irina. Andrei Ivanovi ideaal- ja reaalmaailmad / Venekeelsest käsikirjast tlk M. Mikli // 12, 53.
    Davidjants, Jaana. Leedu migratsioonikriis ja pagulasteemalised diskursused // 9, 80.
    Emerson, Ralph Waldo. Selts ja üksindus / Inglise keelest tlk T. Pakk // 1–2, 69.
    Epner, Eero. Nüüd elame nagu enne // 6, 56.
    Helm, Aveliina. Kas puuistutamine saab olla kliimalahendus? // 10–11, 72.
    Hennoste, Tiit. Pärnu 50 aastat tagasi. Kiri kodukandist // 4–5, 115.
    Ibrus, Indrek. Raharikkus // 10–11, 105.
    Ivanov, Andrei. Aleksandr Tšantsev: Vene kirjaniku portree neljakümneaastaselt (Olukirjeldus) / Vene keelest tlk I. Velbaum-Staub // 6, 104.
    Jermalavičius, Tomas. Algoritmide sõjad / Ingliskeelsest käsikirjast tlk T. Pakk // 10–11, 140.
    Kahu, Tõnis. Tardunud utoopiad paradiisilinnas // 10–11, 57.
    Kalmo, Hent. Kadrioru aednik. Konstantin Päts ja autoritaarne karakter // 3, 50; Väärtuskonfliktid: Kuhu me oleme sattunud? // 9, 49.
    Kanger, Laur. Kellele on tarvis isesõitvat autot? // 10–11, 80.
    Kaplinski, Jaan. Lapsepõlv pahempidi maailmas // 9, 87.
    Karo, Erki, Lahtvee, Petri-Jaan. Biorevolutsiooni kolmas tulemine rohepöörde ajastul // 10–11, 119.
    Kikas, Brita, Himma-Kadakas, Marju. Ajakirjanikud ja faktikontroll. Tulevikutrikid minevikuoskuste kontekstis // 6, 94.
    Kracauer, Siegfried. Kallid kolleegid! / Saksa keelest tlk N. Näripä // 1–2, 121.
    Kruusamäe, Karl. En attendant Robot // 10–11, 65.
    Kull, Anne. Askeesi muteerumisest // 1–2, 99.
    Kurvits, Roosmarii. Läbi halli kivi. Sissejuhatus erakajakirjandusse // 1–2, 126.
    Laas, Oliver. Tehisintellekt kui meedium // 10–11, 130.
    Laqueur, Thomas. Üksildase pahe sünd / Ingliskeelsest käsikirjast tlk ja järelmärkus M. V. // 1–2, 107.
    Liimets, Andrei. Isolatsiooniaja filmigiid // 1–2, 164.
    Ling, Kaisa. Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto // 4–5, 86.
    Lott, Kaarel, Murumaa-Mengel, Maria. Lihtsalt nali või uute normide labor? Häbistamisgrupid Facebookis // 4–5, 58.
    Maimets, Toivo. Bioloogilised ravimid – kas meditsiini tulevik? // 10–11, 112.
    Mallene, Laura. Vägivallatsejate ja vägistajate sõda // 7–8, 138; Eesti meedialahinguväljal, ettevalmistuseta // 12, 64.
    Malm, Andreas. Fossiilfašismi poole? / Inglise keelest tlk M. Väljataga // 12, 74.
    Maran, Kaur. Päikese kodustamine janu ei kustuta // 10–11, 69.
    Martínez, Francisco. Näitused kui uurimismeetod / Ingliskeelsest käsikirjast tlk T. P. // 9, 102.
    Monticelli, Daniele. Katkulugude lühilugu: metafoorid, narratiivid, poliitika // 1–2, 84.
    Muide, Tambet. Jalgratas – tulevikutehnoloogia minevikust // 10–11, 84.
    Naar, Richard, Uusberg, Andero. Kuhu mõttehiired lendavad? // 10–11, 115.
    Nyman-Metcalf, Katrin. Kosmos – lähituleviku sõjatander? // 7–8, 79.
    Oidsalu, Meelis. Kuidas eestlane sõdib? // 7–8, 100.
    Onno, Kerli, Muni, Pille. Tehisintellekt: sama, mis internet aastal 1987 // 10–11, 101.
    Parts, Leopold. Kuidas mõtelda suur-andmetest // 10–11, 123.
    Pavlova, Elena. „Uraan“ vene lugeja silmade läbi // 4–5, 171.
    Port, Kristjan. Olemise tähenduse lõputu lõpp // 10–11, 163.
    Puumeister, Ott. Mis aasta praegu on? // 6, 46.
    Renser, Berit. Enesepaljastus kui abi saamise hind // 4–5, 50.
    Ross, Jaan. Tallinna reaalidest Andrei Ivanovi jutustuses „Tuhk“ // 12, 59.
    Rousseau, Jean-Jacques. Kuues moraalikiri Sophie’le / Prantsuse keelest tlk ja järelmärkus J. Kiik // 1–2, 62.
    Ruusalepp, Raivo. Digikaksik – märkamatu vari // 10–11, 96.
    Saarts, Tõnis. Sõda kui demokraatia ämmaemand // 7–8, 115; Tehisintellekt ja demokraatia: kokkusobimatu, kuid paratamatu abielu // 10–11, 92.
    Salla, Jako. Meeleparanduse võimatus isoleerivas vanglas // 1–2, 156.
    Saluveer, Sten-Kristian. Filmitööstus metakino künnisel // 10–11, 133.
    Sarv, Tõnn. Mälestusi Enn Tartost // 9, 96.
    Sepp, Tuul. Isolatsiooni bioloogia // 1–2, 76.
    Slezkine, Yuri. Enamlased isolatsioonis / Inglise keelest tlk M. Väljataga // 1–2, 113.
    Soe, Ralf-Martin, Ilu, Anne. Linnade automatiseeritus // 10–11, 77.
    Sommer, Lauri. Yksindusest // 1–2, 170.
    Zipfel, Gaby. „Viimaks ometi sealpool head ja kurja!“: „Lubatavad üleastumised“ ja naised sõja ajal / Tlk T. Pakk // 7–8, 129.
    Tali, Margaret. Lähiajaloo teema Baltimaade nüüdiskunstis // 7–8, 153.
    Tammet, Tanel. Tarkvara sööb maailma // 10–11, 108.
    Tarand, Kaarel. Kõike uut ainult tuvidele // 10–11, 61.
    Tavast, Arvi. Inimlik ja masinlik suhtlus // 10–11, 127.
    TEHNOVISIOONID // 10–11, 56; vt ka Aveliina Helm, Indrek Ibrus, Tomas Jermalavičius, Tõnis Kahu, Laur Kanger, Erki Karo ja Petri-Jaan Lahtvee, Karl Kruusamäe, Oliver Laas, Toivo Maimets, Kaur Maran, Tambet Muide, Richard Naar ja Andero Uusberg, Kerli Onno ja Pille Muni, Leopold Parts, Kristjan Port, Raivo Ruusalepp, Tõnis Saarts, Sten-Kristian Saluveer, Ralf-Martin Soe ja Anne Ilu, Tanel Tammet, Kaarel Tarand, Arvi Tavast, Jaak Tomberg, Siim Tuksam, Uno Veismann, Ann Väljataga.
    Tergem, Kerti. Hollandi kirjanikud sõjajalal // 7–8, 146.
    Tomberg, Jaak. Ulme tulevik ja tulevik ulmes // 10–11, 137.
    Toomistu, Terje. Piiritud lennud paigalseisus // 1–2, 137.
    Tooze, Adam. Ökoloogiline leninism / Inglise keelest tlk M. V. // 12, 102.
    Triisberg, Airi. Pensionioraakel soovitab // 4–5, 121.
    Tuksam, Siim. Arvutuslik puitbrutalism – postdigitaalne ökoarhitektuur // 10–11, 88.
    Veevo, Susanna. Aafrika – olevik, tulevik ja Eesti ambitsioonid // 7–8, 108.
    Veismann, Uno. Astronautika: planeetidevahelised lennud // 10–11, 158.
    Ventsel, Aimar. Eesti estraadi invasioon ja Nõukogude kultuuritööstus // 6, 73.
    Vesselov, Joosep. Mõtteid ja mälestusi TarSlämmi rindelt // 4–5, 109.
    Virro, Keiu. Podcastimaania seest- ja väljastvaates // 4–5, 102.
    Võsumets, Marian. Sale keha kui sotsiaalne valuuta // 4–5, 67.
    Väljataga, Ann. Vaikne ja luurav mittesõda küberruumis // 7–8, 88; Autonoomsed relvasüsteemid – tulevikutehnoloogia, millest on raske unistada // 10–11, 153.
    Väljataga, Märt. W. B. Yeats sõjast sõjani // 7–8, 11.

    DIXI

    Oidsalu, Meelis. Demokraatia kriis Eestis – mida see tähendab? // 3, 133.
    Raudla, Ringa. Müüdid Eesti eelarvepoliitikas // 6, 114.

    INTERVJUU

    Elavad ja surnud kehad. Thomas Laqueuri intervjuu Aro Velmetile / Ingliskeelsest käsikirjast tlk A. Velmet // 4–5, 79.
    Tühistamine ja taaskasvamine tühjusest. Mikk Pärnitsa intervjuu Elo Viidingule // 4–5, 129.

    ARVUSTUSED

    fs. Buzz, cocks (T. Lember. Süstemaatiline unistaja. Tallinn: Kultuurileht, 2020) // 6, 122.
    Grigorjeva, Sveta. Võõras iseendale (A. Ivanov. Untermensch. Minu lõhkikistud osa. Vene keelest tlk V. Einberg. Tallinn: Kultuurileht, 2021) // 4–5, 155.
    Jõgeva, Sandra. Rein Siimu pikk imetabane elu (M. Pajumets. Rein Siim. Kulg. Tallinn: MTÜ Taiji Selts, 2020) // 4–5, 163.
    Kangur, Mihkel. Vahelduseks lootustandev nägemus (C. Figueres, T. Rivett-Carnac. Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis. Inglise keelest tlk L. Liiders. Tallinn: Rahva Raamat, 2021) // 10–11, 182.
    Kaplinski, Lemmit. Kuidas seletada kirjandust küberneetilisele karule? (K. Isakar, K. Kallemets, K. Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021) // 10–11, 185.
    Kiisler, Vilja. Vähem on vahel rohkem (A. Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Tallinn: Salv, 2020) // 3, 115.
    Korp, Hanna Linda. Elo Viidingu eitamine (E. Viiding. Mina kõnelen kirjandusest. Tekste aastatest 2009–2019. Tallinn: Tuum, 2020) // 3, 130.
    Koskelainen, Jukka. Järjekordse masinavärgi hammaste vahel (S. Oksanen. Koertepark. Soome keelest tlk K. Jaanits. Tallinn: Varrak, 2020) // 1–2, 187.
    Kraavi, Janek. Valitud Heinsaar (M. Heinsaar. Võlurite juures. Jutte ja novelle 1997–2020. Tallinn: Paradiis, 2021) // 10–11, 168.
    Lill, Siim. Sõnumeid limbost (P. Kormašov. Peatusest peatusesse. Tallinn: Kormgraaf, 2021) // 10–11, 173.
    Luiga, Made. Pandeemia lehviv vari (S. Jõgeva. Üks päev aastal 0. Tallinn: Rahva Raamat, 2021) // 9, 125; Mis paneb kasemahla kinni? (A. Kivirähk. Tallinn: Varrak, 2021) // 12, 113.
    Mardiste, Peep. Teadustekstiks maskeerunud äriplaan (K. Isakar, K. Kallemets, K. Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021) // 10–11, 188.
    Matsin, Paavo. Viljandist, sünoptiliselt (L. Sommer, Lõputu soovid. Tallinn: Menu, 2020; J. Petrone. Minu Viljandi. Tagasi alguses. Tartu: Petrone Print, 2020) // 3, 121; Setu soomusvägi (Merca. Ollipanõhõpõpääle. Uusvada: Seto Kiri, 2021) // 7–8, 188.
    Müürsepp, Mari-Liis. Ära taltsuta (K. Kaldmaa. Hundi taltsutamine. Tallinn: Hunt Kirjastus, 2021) // 10–11, 176.
    Niineste, Rita. Teokarp, mis mäletab endist elu (C. Pihelgas. Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006–2020. Koost. H. Krull. Tartu: Kaksikhammas, 2020) // 3, 126.
    Oidsalu, Meelis. Luureohvitseri lõpukirjand (T. Liias. Helmandi silmus. Tallinn: Hea Lugu, 2021) // 12, 115.
    Ojam, Indrek. Punase niidi otsingul (J. Lipping. Etüüdid punases. Tartu: Vabamõtleja, 2020) // 4–5, 165.
    Raihhelgauz, Mikael. Soome-ugri rabi (J. Kaplinski. Vaimu paik. Tallinn: Aadam ja Pojad, 2021) // 9, 112.
    Rattasepp, Märten. Lõpuks kohtume kõik (M. Friedenthal. Kõik äratatakse ellu. Tartu: Kirikiri, 2020) // 4–5, 158.
    Ross, Johanna. Lõbusasti mööda kuldset keskteed (T. Vahter. Pikaajaline kokkusaamine. Tallinn: Tänapäev, 2020) // 3, 118.
    Susi, Joosep, Tomberg, Jaak. Kirjutus ja ettekirjutus (H. Krull. Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat. Nelikümmend märksõna. Tartu: Kaksikhammas, 2020) // 9, 115.
    Taavet, Ave. Kõomäe kõverpeegel (A. Kõomägi. Perifeeria kangelased. Tallinn: Kultuurileht, 2020) // 1–2, 181; Pautsi mõru käsitööipa (K. Pauts. Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused. Tallinn: Varrak, 2021) // 6, 120.
    Talivee, Elle-Mari. Ei ole mõttetult elatud aegu ega elusid (Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen. Tallinn: Strata, 2020) // 1–2, 184.
    Urgas, Silvia. Just praegu on mõnikord päris palju hiljem (Wimberg. Just praegu. Tallinn: J&U, 2021) // 6, 125.
    Vadi, Urmas. Love is in the air (Armastus pärast ja teisi lugusid. Koost. E.-J. Liiv, E. Urbala, T. Kööba. Tallinn: Puänt, 2021) // 9, 120.
    Velmet, Aro. Freudi unenägu (J. G. Ballard. Koleduste väljapanek. Inglise keelest tlk J. Kaus. Tallinn: Salv, 2021) // 10–11, 179.

    KUNSTIKOMMENTAARID

    Hiiop, Hilkka, Treufeldt, Robert. Kunst Nõukogude armees. Eestlastest kunstnike mälestusi // 7–8, 165.
    Kaus, Jan. Valgustav taimeüksindus (Visuaalprojektist „Isolatsioonidialoogid“) // 1–2, 178; Tühjus, valgus, liikumine: Krista Möldri fotomaailm // 6, 118.
    Krikmann, Keiu. Absurdsete membraanide koreograaf (Cloe Jancisest) // 9, 110.
    Laas, Oliver. Materialistlik futuroloogia (Kärt Ojaveest) // 10–11, 166.
    Zahharov, Sabina L. Siivutu teekond mälusoppides (Edith Karlsoni isikunäitusest „Süütuse tagasitulek“) // 12, 111.
    Toots, Annika. Identiteedimängude joie de vivre // 4–5, 153.
    Treier, Heie Marie. Hea Eesti monument? (Monumentaalkunstist) // 3, 113.

    ILLUSTRATSIOONID

    Adina. Mälestustahvel minu isale // 7–8, 159.
    Dimza-Dimme, Diāna. Püha sool; Kohver // 7–8, 161.
    Dodge, Alex, Oszvald, Eszter, Ojavee, Kärt. Symbiosis O: Voxel. 2012 // 10–11, 152.
    FOTOD HENT KALMO ARTIKLI „KADRIORU AEDNIK“ JUURDE: President Päts aumärkidega // 3, 51. Oru lossi park Toilas // 53; Päts Orul // 55; Naiskodukaitsjad väliköökide juures toitu valmistamas // 56; Konstantin Päts tamme istutamas // 59; Töölised klaasivabrikus // 61; Viljakoristus // 61; Kaunistamise hoogtöö Tartumaa komitee // 63; Lapsed kodu kaunistamas // 66; Kasvuhoone // 69; Päts kirjutab alla põhiseadust // 71; Juhi kättepaistvaim tunnus… // 73; Pätsi talu // 75; Päts lasterikka perega // 76; Propagandajuht Hans Oidermaa // 77; Grupp kodumajanduskoja liikmeid // 79; Hetk Järvamaa päevadelt // 81; Kodukaunistamine // 83; Kokapiigad // 85; Kadrioru lossi ees // 87; President Päts vabariigi 20. aastapäeval // 89; Kadriorg // 91; Oru varemed // 96; Sirgala // 99; Kodukaunistamine üheksakümnendatel // 101; Päts Poolas // 105; Tõusev noorus // 111.
    ISOLATSIOONIDIALOOGID. Fotomuuseumi visuaalprojekt // 1–2, esikaas, tagakaas, 145–152; vt ka Anna Kõuhkna, Evelin Lumi, Dan Mikkin, Keiti Männama, Kertu Rannula, Berit Bärbel Rebane, Tõnu Runnel, Eva Sepping, Rene Suurkaev, Imbi Sõber, Marko Toomast, Sigrid Viir.
    Jancis, Cloe. Kest. Pigmenttrükk. 2018 // 9, esikaas; Kummitusema. Foto. 2018 // 65; Peidus. Foto. 2021 // 66; Linik. Pigmenttrükk alumiiniumil. 2020/2021 // 67; Punane mutant. Pigmenttrükk alumiiniumil. 2017/2021 // 68; 29.04.2020. Pigmenttrükk alumiiniumil. 2020/2021 // 69; Mutant. Pigmenttrükk alumiiniumil. 2021 // 70; Mantel. Pigmenttrükk alumiiniumil. Foto. 2018 // 71; Kaksik. Pigmenttrükk alumiiniumil. 2018 // 72; Ema ja laps. 2021 // tagakaas.
    Kagan, Jenny. Suur aktsioon // 7–8, 157; Parv // 159.
    Kangilaski, Juhan, Maria Freimann. Johan ja Maria Laidoneri monument „Taaskohtumine“ Viimsis. 2014 // 3, 40.
    Kangro, Kirke. Ühtehoidmine. Installatsioon. Roostevaba metall. Kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk Maarjamäel. 2018 // 3, 37.
    Karlson, Edith. Kõik: vaated näituselt „Süütuse tagasitulek“ // 12, esikaas; 81–88; tagakaas.
    Kaselaan, Jass. Inimese pea. Kips, puit, installatsioon. 2018/2019 // 3, 33.
    Kuusk, Laura. Tühi 2. 2021 // 9, 107.
    Kõuhkna, Anna. 27.04.2020. Foto. Anna Kõuhkna ja Jaak Kikase seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, esikaas.
    Liiv, Elo. Jaan Poska mälestusmärk Tallinnas Kadriorus. 2016 // 3, 38, 39.
    Lumi, Evelin. 07.05.2020. Foto. Evelin Lumi ja Helena Sõõro seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 145.
    Mikkin, Dan. 25.04.2020. Foto. Dan Mikkini ja Eliis Laulu seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 147.
    Männama, Keiti. 26.04.2020. Foto. Keiti Männama ja Rene Suurkaevu seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 148.
    Mölder, Silvia. Enne kui päike meie silmi pimestas. Pigmenttrükk, 2020 // 6, esikaas; Vaade näituselt „Sa olid lind“ Temnikova ja Kasela galeriis. Pigment-trükk, video. 2020 // 81; Tuba vanniga. Seeriast „Sa olid lind“. Pigmenttrükk. 2020 // 82; Nina ja Tiib. Seeriast „Sa olid lind“. Pigmenttrükk. 2020 // 83; Duotiivad I, II. Seeriast „Sa olid lind“. Pigmenttrükk. 2020 // 84; Labürint. Seeriast „Sa olid lind“. Pigmenttrükk. 2020 // 85; Näitusevaade „Sinilind. Teisele minale“ Tartu Kunstimajas. 2021 // 86, 87; Sinilind. Seeriast „Sinilind. Teisele minale“. Pigmenttrükk. 2021 // 88; Leidub nurki, kust ei pääse välja. Pigmenttrükk. 2020 // tagakaas.
    Norman, Kristina. Järelsõda // 7–8, 164.
    Ojavee Kärt. Episoodid 1, 2, 3, 8. Käsitsi kootud kangad. 2021 // 10–11, esikaas, 146, 146; Asjad. 3D print, segatehnikad. 2014 // 147, 148; Lahustuv müts; Puhkav puri. 2020 // 149; Lõõgastavad kindad. 2020 // 150; Save As. 2018 (koos Johanna Ulfsakiga) // 151; Live Streams. 2016/2017 (koos Johanna Ulfsakiga) // tagakaas; vt ka Alex Dodge.
    Popolitova, Darja. ЭСТИМА КОДУМА. 2021 // 9, 105.
    Pukytė, Paulina. Keskpäev Demokraatide väljakul // 7–8, 155.
    Raitma, Sirli. Kõik: Foto. Eha #3. 2019. Erinevad mõõdud // 4–5, esikaas; Eha #3. 2019 // 145; Eha #81. 2019, Eha #251. 2016 // 146; Eha #40. 2019 // 147; Eha #10. 2020 // 148; Eha #16. 2020 // 149; Eha #7. 2019; Eha #17. 2020; Eha #18. 2020; Eha #19.2020; Eha # 7. 2019; Eha #24. 2020; Eha #25. 2020; Eha #6. 2019 // 150; Eha #13. 2019 // 151; Eha #210. 2017; Eha #15. 2020 // 152; Kooseksisteerimine. Erinevad mõõdud. 2021 // tagakaas.
    Rannula, Kertu. 24.04.2020. Foto. Kertu Rannula ja Kristel Schwede seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 146.
    Rebane, Berit Bärbel. 17.05.2020. Foto. Berit Bärbel Rebase ja Sirli Raitma seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 150.
    Runnel, Tõnu. 30.04.2020. Foto. Tõnu Runneli ja Helen Meleski seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, tagakaas.
    Seakyl, Simson von. Konstantin Pätsi monument Toila Oru pargis. 2020 // 3, tagakaas.
    Sepping, Eva. 12.05.2020. Foto. Eva Seppingu ja Annela Samueli seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 147.
    SLED. Siberi lapsepõlv. Jõgeva raudteejaam; Rakvere raudteejaam // 7–8, 163.
    Solotko, Jevgeni. Viivikonna Passages. 2021 // 9, 105.
    Stuudio Aine (Annika Kaldoja, Kärt Ojavee, Marie Vihmar). Ashtrade. 2021 // 10–11, 145.
    Suurkaev, Rene. 24.04.2020. Rene Suurkaevu ja Keiti Männama seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 152.
    Sõber, Imbi. 12.05.2020. Foto. Imbi Sõberi ja Sten Erik Remmeli seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 151.
    SÕJAVÄEKUNST. Mitmesugused meediumid, kõik anonüümsed: Maalitud mereväelane Hara lahe Suurpea baasis. Foto: F. Lukk, 2020 // 7–8, esikaas; Sõjaväekunstnike vestlusring 30. juulil 2020 Haral: Pakk, Ole, Vaiksoo, Urbel, Sorge, Sepp // 177; Tapa pioneeriväeüksuse söökla peasaali klaasmosaiik. Foto: V. Plink, 2018 // 178, 179; Ehismüür Dvigateli ehituspolgu sissepääsul Tallinnas. Foto: M. Siplane, 2020 // 178, 179; Eesti NSV motiividega maaling Suurpea mereväebaasi elamislinnaku koolis. Foto: R. Treufeldt, 2017 // 180; Rahvaste sõpruse maaling Suurpea mereväebaasi elamislinnaku koolis. Foto: E. Kask, 2020 // 180; Mereväele kuulunud hoone Paldiski põhjalinnakus. Foto: R. Treufeldt, 2014 // 181; „Hara kurat“ Suurpea mereväebaasis. Foto: R. Treufeldt, 2020 // 181; Sorge demblialbum. Foto: H. Hiiop // 182; Tarmo Luki demblialbum. Foto: A. Uueni, 2019 // 182; Leheküljed T. Luki demblialbumist. Fotod: A. Uueni, 2019 // 183; Ehismüür Karujärve õhutõrjeraketibaasis Saaremaal. Foto: A. Haandi, 2008 // 184; Kollaaž Dvigateli ehituspolgu klubis Tallinnas. Foto: M. Siplane, 2020 // 184; Hara lahe suure betoonstendi sisevaade mereväelase maaliga. Foto: A. Luik, 2017 // tagakaas; Seinamaaling mereväe klubis Naissaarel, arv. 1986. Foto V. Plink, 2017 // tagakaas.
    Taavet, Ave. Kolmas silm; Askeet Arno // 1–2, 192; Kadrioru aednik; Mesilastaru; Viljalõikus // 3, 144; Kass Albert; Gastroleeriv porgand // 4–5, 176; Persik; Norma; Väike PD // 6, 128; Välisoperatsioon; Väekristallid; Militaarautomaat // 7–8, 192; Otse priiusesse; Eestlaslikud väärtused; Taotlused // 9, 128; Inimesed varuosadeks; Genio; Netflix // 10–11, 192; Sommeljee; Kikerherned; Hüüdlaused // 12, 128.
    Tammik, Toivo (arhitekt), Vernik, Vergo (skulptor). Konstantin Pätsi monumendi konkursi võidutöö. 2020 // 3, esikaas.
    Toomast, Marko. 27.04.2020. Foto. Marko Toomasti ja Jana Mätase seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 151.
    Varvara & Mar. Päästeplaan. 2021 // 9, 107.
    Vellevoog, Kalle, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Kirke Kangro (skulptuur), Martin Pedanik (graafiline disain), Lidia Zarudnaja (haljastus). Kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk Maarjamäel. 2018 // 3, 34, 35, 36.
    Viir, Sigrid. 01.05.2020. Foto. Sigrid Viiri ja Cloe Jancise seeria projektist „Isolatsioonidialoogid“ // 1–2, 149.

     

  • , ,

    Vikerkaar 12 2021

    Luule
    WALTHER VON DER VOGELWEIDE Palestiina laul  Keskülemsaksa keelest tõlkinud Loone Ots
    KRISTEL REBANE  *Koormavedajate  veri on tummine…; *Ühel päeval…; *Sina, kes sa emaüska…; *Minevik on…
    JÜRI KOLK  *kas lind kes…; *teeb issand minu pähe…; *su niudeid katavad…; *oma näolt pühin…; *kas olete kunagi…; *su aeda ehib…; *jällegi tuled sa…; *mispärast kuu…; *sel õhtul lõpuks…; *põrgusse kogu kirjalik…; *miks ometi püha taevas…; *mu isa ta on…; *mul on üha raskem…; *nuusin ennast…
    TEELE LEMBER  *kaks rida…; *süda otsib südant…; *ma armastan…; *on teritatud hambad…
    ALEKSANDRA A. T.  *mu lapsed on…; *lõhun end…; *hommikul, õhtul…; *lõpuks leian…; *ma ei hakka end…; Gruusia tänavakoerad; *“ole Aleksandra vastu hea“…

    Proosa
    ELO SELIRAND  Lastotshka lend
    PIRET PÕLDVER  Ärevus vist
    ANDREI IVANOV  Katkine mängusõdur Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

    Artiklid
    IRINA BELOBROVTSEVA  Andrei Ivanovi ideaal- ja reaalmaailmad  Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Marika Mikli
    JAAN ROSS  Tallinna reaalidest Andrei Ivanovi jutustuses “Tuhk”
    LAURA MALLENE  Eesti meedialahinguväljal, ettevalmistuseta
    ANDREAS MALM  Fossiilfašismi poole? Inglise keelest tõlkinud M. V.
    ADAM TOOZE  Ökoloogiline leninism Inglise keelest tõlkinud M. V.

    Kunstilugu
    SABINA LISELLE ZAHHAROV  Siivutu teekond mälusoppides

    Vaatenurk
    MADE LUIGA  Mis paneb kasemahla kinni? Andrus Kivirähk. Mälestused. Tallinn: Varrak, 2021. 212 lk. 25.99 €.
    MEELIS OIDSALU  Luureohvitseri lõpukirjand Taavi Liias. Helmandi silmus. Tallinn: Hea Lugu, 2021. 192 lk. 20.99 €.

    Vikerkaare sisu 2021

    AVE TAAVET  Joonistused

  • , ,

    Vikerkaar 12 2021

    Andrei Ivanov 50: novell „Katkine mängusõdur“; Irina Belobrovtseva ja Jaan Ross temast. Mis paneb jooma? Piret Põldver: Ärevus vist. Laura Mallene ajakirjanike läbipõlemisest. Andreas Malm fossiilfašismist ja Adam Tooze ökoleninismist. Walther von der Vogelweide, Jüri Kolgi, Teele Lemberi ja Aleksandra A. T. luulet. Elo Selirand „Lastotshka lend“. Made Luiga Andrus Kivirähkist ja Meelist Oidsalu Taavi Liiasest. Edith Karlsoni süütus ja siivutus (Sabina Zahharov).

  • ,

    Toimetajalt: Aastaga ei lõpe midagi

    Ave Taavet, 2021

    Sotsiaalmeedias levib nali, et oleme vaikselt lähenemas 2020. aasta märtsi 660ndale päevale. Koroonaviiruse pandeemia hakkab varsti tiksuma kolmandat aastat – kui aastal kui ajaühikul üldse veel mingit tähendust on. Aastanumbri vahetus on traditsiooniliselt hetk kokkuvõtete ja lõpparvete jaoks, praegu aga domineerib üldine ärevus klassikaliste küsimuste osas: “Kuhu edasi?” ja “Mida teha?”

    Vikerkaare detsembrinumbris vaatavad pikka plaani USA majandusajaloolane Adam Tooze ja Rootsi geograaf Andreas Malm, kes hoiavad koroonakriisi kõrval fookuses globaalset keskkonnakriisi – probleemi, mille lahendamiseks tuleb näha rasket vaeva mitme aastakümne jooksul, üksikutest aastatest rääkimata. Andreas Malm kirjeldab, kuidas viimaste aastate poliitilised konfliktid, ebavõrdsuse suurenemine ja üleüldine kriisiseisundi tunnetus on loonud pinnase uutlaadi fossiilfašismi esiletõusmiseks, mis põhineb fossiilkütustel töötava majanduse kaitsmisel ja kliimamuutustest tingitud piirolukordade ära kasutamisel. “Fašism [ei olnud] midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana,” kirjutab Malm. Kui rohepööre kiireneb, võivad energiatöösturid leida, et võitluses elu eest pole patt ka paremäärelt abi küsida. “Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.” 

    Majandusajaloolane Tooze annab ülevaate Malmi laiemast tööpõllust, nentides, et Malm on üks väheseid analüütikuid, kes tõepoolest mõistab meid ootava kriisi suurust ning vähemalt üritab anda sellele ka proportsionaalseid vastuseid. Ta on “traagiline realist”, kes nõuab kliimamuutuste ületamiseks massimobilisatsiooni, majanduse täiemahulist rakendamist tööstusliku rohepöörde teenistusse, uue ajastu “sõjakommunismi”. See on midagi hoopis muud, kui peavoolu poliitikute samm-sammuline lähenemine (mida nädalavahetuste jutusaadete juhid kritiseerivad liigse tormakuse eest). Tooze: “Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, on planetaarse katastroofi retsept. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikuvõimalused, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega?”

    Viiekümnendat juubelit tähistav Andrei Ivanov astub Vikerkaares üles jutustusega “Katkine mängusõdur” ning tema loomingut mõtestavad lahti Irina Belobrovtseva ja Jaan Ross. Belobrovtseva keskendub Ivanovile kui loomeprotsessist, kehalisusest ja metafüüsikast kirjutavale autorile. Ross vaatleb, millist rolli mängib linnaruum jutustuses “Tuhk” ja Ivanovi loomingus laiemalt.

    Laura Mallene annab ülevaate läbipõlemisohust ajakirjanike seas. Oht on suur: ühelt poolt iseloomustab tööd rutiinipuudus, pidevalt kaelas tiksuvad tähtajad, kiired tehnoloogilised muutused ja sektori enda kriis; teisalt kohtavad ajakirjanikud oma töös sageli traumaatilisi olukordi ja neil puudub tugi oma kogemuste läbiseedimiseks ja hinge tõmbamiseks. Piret Põldver kirjutab ilukirjanduslikus essees “Ärevus vist?” ühe põlvkonna kokkupuutest alkoholiga ja sellest, kui keeruline on mõnda aega lihtsalt mitte juua. Lisaks võib lugeda ilukirjanduslikke palasid Jüri Kolgilt ja Elo Selirannalt ning luuletusi Aleksandra A.T.-lt, Teele Lemberilt ja Kristel Rebaselt. Arvustamisel on Andrus Kivirähki “Mälestused” ja Taavi Liiase “Helmandi silmus”.

    Värsket ühiskondlikku ja kultuurilist enesepeegeldust pakub Vikerkaar ka uuel aastal – nii paberajakirjana kui ka e-raamatuna. Tellige see 27 euro eest siit. Detsembrinumbri lõpetab aastasisukord. Tänavused numbrid olid isolatsioonist (1–2), Konstantin Pätsist (3), kehadest, elust ja muust (4–5), igapäevast (6), sõjast (7–8), variast (9), tehnovisioonidest (10–11) ning kliimast ja kirjandusest (12). Uuel aastal juba uued teemad.

  • ,

    Vikerkaare loetuimad tekstid, 2021

    Ave Taavet, 2021

    Vikerkaare märksõnadeks aastal 2021 olid patriarhaat, luule ja igapäevasus. Ehk on asi pandeemiaväsimuses, aga lugejad jõudsid möödunud aastal sagedamini ajatute ja üldinimlike lugudeni. Juba mitmendat aastat troonisid Vikerkaare loetuimate artiklite nimekirja tipus soostereotüüpidest, naistevastasest vägivallast ja ebavõrdsusest kõnelevad tekstid. Populaarseks osutus ka Hent Kalmo pikk artikkel Konstantin Pätsist ja temaga tehtud intervjuu, millega sai alguse Vikerkaare podcast, mida soovitame soojalt kõigile.

    Marian Võsumets kirjutas ülipopulaarse artikli sellest, kuidas ühiskondlik surve omada kitsasse raami sobituvat keha toidab meeste üleolekut naissoost; Laura Mallene valgustas lähisuhtevägivalla epideemilist levikut ja sellega võitlemise keerukust Eestis; Katrin Tiidenberg kirjutas sellest, kuidas teistsuguseid seksuaalsuseid ja kehakuvandeid võimestavad internetiportaalid on aja jooksul tasalülitatud ja asendatud üheülbaliste Instagrami filterpiltidega. Sugu ja seksuaalsus on jätkuvalt poleemilised teemad ning inspireerivad autoreid nii teravalt kirjutama kui ka lugejaid hoogsalt laikima ja sheerima.

    Hoopis teistsuguse lugemiskogemuse saab aga Eero Epneri esseest “Nüüd elame nagu enne”, mis võtab kokku ühe kirjavahetuse 1980ndate aastate algusest. „Täna on mul puhkepäev. Magasin pool päeva. Eile käisin rändamas. Ma ei oska midagi kirjutada“ – selliselt mööduvad elud. Igapäevasust ja erilisust leiab ka Tiit Hennoste mälestustest 70ndate Pärnust, kus tehti bändi ja käidi pidudel. “Kõige võimsam oli mu meelest lillepidu. Selleks sai hangitud (otse öeldes varastatud) öösel Vana-Pärnu poolelt aedadest tohutu hulk lilli. Lilled olid laval ja vannidega lava ees, lilledega olid kaetud mikrofonide jalad. Lilli loopisime rahva sekka.”

    Loeti ka varalahkunud Vahur Afanasjevi luulet kogumikust “Katedraal Emajões”. Populaarsed olid Philip Larkini “Vers de société” ja Andrei Liimetsa pandeemiateemaline luuletusteseeria “Siim Kallas on sündinud…”

    Ühiskonnakriitikast siiski päris mööda ei pääse. Vabariigi aastapäeval tuletasime Linda Kaljundi abiga meelde, kuidas eestlastest sai “põlisrahvas” ja valitsuse vahetumise aegu lammutas Ringa Raudla müüte Eesti eelarvepoliitikas, mille abil (taaskord) kärpeid ja kitsikust õigustati. Daniele Monticelli kirjutas metafooridest ja narratiividest katkulugudes. Oliver Laas hoiatas digitaliseerumise mõjude eest kultuurile: “Võib oodata sügavate erimeelsuste – ühiste episteemiliste standardite, faktide ja tõendite puudumisest tingitud ning seetõttu võib-olla ratsionaalselt lahendamatute erimeelsuste – sagenemist ühiskonnas, sest koos heli- ja videosalvestiste usaldusväärsusega kaob ka üks vahend erimeelsuste ratsionaalse lahendamise eelduseks oleva, ühistest faktidest koosneva arutluskonteksti kujundamiseks”.

    Ühiskond, kunst, kirjandus – need teemad leidsid lugejad üles meie kodulehelt ja neid hoiame oma tähelepanu fookuses ka järgmistel aastatel. Kuna jõulud on kohe ukse ees, on paras aeg uuendada Vikerkaare tellimust ja tellida teine ka sõbrale kingituseks. Ajakirja võib lugeda nii paberil kui ka oma lemmik e-lugeril.

    2021. aasta populaarseimad tekstid Vikerkaare kodulehel olid (suvalises järjekorras):

    Linda Kaljundi, “Põlisrahvas ja pärisrahvas – mõisteajaloolisi eskiise”
    Tiit Hennoste, “Pärnu 50 aastat tagasi. Kiri kodukandist”
    Oliver Laas, “Arvuti loovus ja selle mõju kultuurile”
    Marian Võsumets, “Dieedikultust toidab patriarhaat”
    Vahur Afanasjev, “Katedraal Emajões”
    Ringa Raudla, “Müüdid Eesti eelarvepoliitikas”
    Andrei Q. Liimets, “Siim Kallas on sündinud…”
    Katrin Tiidenberg, “Piirimaalt äärelinna: seks, digigentrifikatsioon ja sotsiaalmeedia”
    Laura Mallene, “Vägivallatsejate ja vägistajate sõda”
    Philip Larkin, “Vers de société”
    Eero Epner, “Nüüd elame nagu enne”
    Berit Renser, “Enesepaljastus kui abi saamise hind”
    Daniele Monticelli, “Katkulugude lühilugu: metafoorid, narratiivid, poliitika”
    Aro Velmet, Hent Kalmo, “Vikerkaare podcast 1: Hent Kalmo Pätsist ja isevalitsemisest“

  • ,

    Ulme tulevik ja tulevik ulmes

    JAAK TOMBERG

    Kui küsitakse kirjanduse tuleviku kohta, siis tavatsen ikka vastata Henri Bergsoni sõnadega: „Kui ma teaksin, milline võiks olla tuleviku suurteos, peaksin selle ise kirjutama.“ Nõnda kõneledes pidas Bergson silmas mõistagi asjade üldist ennustamatust – seda, et asi saab olema võimalik olnud üksnes pärast seda, kui ta on tegelikuks saanud. Spekuleerida võib muidugi alati: näiteks et (ikka veel) üha vaatemängulisemaks ja osaluspõhisemaks muutuvas kultuuris kandub romaanile omane kirjanduslikkus üha enam üle ka audiovisuaalsetesse ja interaktiivsetesse vormidesse, mille ulatus seda kanda võimaldab. Selles suunas paistavad osutavat voogedastusplatvormidelt hooaegade kaupa järjest vaadatavad või mitmekümnetunniste sisudega arvutirollimängudes kogetavad pikad ja keerukad süžeekaared ning põhjalikult üles ehitatud paljutahulised maailmad. Hoopis ümberpööratult võib oletada, et just vastukaaluna süvenevale vaatemängulisusele tagab „hea vanamoodne“ romaanivorm endale iseäranis totaalsel kujul kestvuse: mustad sõnad valgel paberil pakuvad rahulikku ja stabiilset vaheldust tavaelu kaleidoskoopilisele peapööritusele; pikka aega raamatuga „kahekesi olemine“ rebib meid hädatarvilikult välja ühiskonnaelu tehniliselt võimendatud osalusvoogudest. Nii mõndagi juhtub ilmselt ka sõnakunstiteose poeetilise ja loolise tekstuuriga, alates intensiivsete võrgustikuliste igapäevakeskkondade süvenevast mõjust proosateksti narratiivsele sündmuslikkusele ja süntaktilisele ökonoomiale ning lõpetades ainiti digitaalseks muutunud kirjaoskuse igakülgselt muundava mõjuga luuletusele. Kuid niimoodi rääkides ei räägiks ma õigupoolest tulevikust, vaid olevikust või otsapidi suisa minevikust: protsessidest, mis on tasahilju juba ammu käivitunud.

    Mõeldes kirjanduse (ja) tuleviku peale, on mind pikka aega paelunud teadusulme ning selles kujutatud tulevikuga seonduvad muutused, mis kindlasti pikenevad tulevikku. (Teadusulmegi on teatud laadi tehnika: kindla seesmise mehhanismi, toime ja funktsiooniga tuleviku (ette)kujutamistehnika.) Need on ajaloolised teisenemised, mis kujutavad endast suurt kultuuriteoreetilist ja kirjandusteaduslikku väljakutset ning nõuavad sestap mitmetahulist ja järjekindlat eritlemist. Muutused, mida silmas pean, tulid iseäranis ilmsiks kusagil nullindatel, mil mitmesugused tehnoloogilised nähtused ja protsessid, mille küberpunkulme oli juba paar aastakümmet temaatilisse keskmesse võtnud, said üha enam osakeseks igapäevasest tegelikkusest: digitaalvõrgustikud, virtuaalsed suhtlustehnoloogiad ja esimesed sotsiaalmeediaplatvormid; kõrgel tasemel geeni-tehnoloogia ja inimkeha üha harilikum proteesimine; ajaloosündmuste vahendatud intiimsus ja kübersõjapidamise väljakujunemine; vaatemänguühiskonna süvenemine ja finantskapitali üha virtuaalsem liikumine. Kõik see polnud enam ainuüksi teadusulmeliste kujutluste pärusmaa, vaid määra(tle)s silmanähtavalt juba igapäevast üleilmastuvat tegelikkust. Jäi mulje, et paljud küberpungi jaoks kesksed spekulatiivsed elemendid olid fiktsioonist otsejoones reaalsusse imbunud. Sellega ei taha ma öelda, et küberpungil oleks õnnestunud kuidagi tulevikku ennustada (teadusulmel on tuleviku ennustamises kurikuulsalt vilets teenistusleht). Tahan pigem öelda, et tehnoloogiline areng jõudis küberpungile järele. Või õigemini, et küberpungi sisemine intensiivsus, selles kujutatud tehniline küllastumus ning asjad, millele ta tähelepanu pööras, haakusid ühtäkki tunnetuslikult igapäevategelikkuse sisemise intensiivsuse, tehnilise küllastumuse ning asjadega, mida siin oluliseks peeti. Neid arenguid, mille tulemuseks oli teatud laadi teadusulme realistlikkus või teatud laadi realismi teadusulmelisus, olen kaardistanud mitmes artiklis.

    Kuid küberpungile omaste temaatiliste elementide „realiseerumisest“ märkimisväärsem oli seda esile kutsunud tehnoteaduslike arengute puhas kiirus ning sellele vastav kultuurilise muutuse intensiivsus, mida tunnetati igapäevaelus. Ühtäkki tundus, et muutus on kaasaegse üleilmastunud elu ainus konstant. Ning selline olukord esitas iseäranis tuletavamat laadi teadusulmele uusi representatsioonilisi väljakutseid: kuidas üldse enam piisavalt laiaplaanilist ja küllaldaselt üksikasjalikku tulevikku (ette) kujutada? Mis tagaks sellele nüüd vähesegi hõlmavuse ja usutavuse ning üürikesegi püsimajäämise? Veel enam, süvenev spetsialiseerumine ja pidevad arengud teaduses hakkasid üha enam ära sööma kujutlusvaru, millel varem põhines teadusulmeliste tulevikuleiutiste uudsus ja usutavus. Selleks et olevikuteaduse arenguid tulevikku pikendada ja paisutada, tuli neid põhjalikult tunda – kuid selleks oli teadus juba siis liiga üksikasjalik, spetsiifiline ja keerukas (nn kõvateadusulme teravaimad tipud ongi sügava reaalteadusliku ekspertiisiga kirjanikud, kelle teoseid suudavad küllaldase põhjalikkusega lugeda üksnes samaväärse ekspertiisiga lugejad). Teisisõnu, „igapäevateadus“ ise oli muutunud mingis mõttes teadusulmeliseks, liiga uudseks ja uuenevaks, võõritavaks ja läbitungimatuks, et sellele veel mingit edasist ekstrapolatsiooni ehitada. Tulevik tundus olevat teadusulmeliselt täiesti ennustamatu. Mõneti annavad sellest praeguseni märku paari viimase aastakümne kaks ilmselt populaarseimat teadusulmelist motiivi: tehnoloogiline singulaarsus (millest edasi pole võimalik oluseisu prognoosida) ning maailmalõpp (millega lõpeb prognoositavus kui niisugune).

    Need arendused tingisid teistkümnendatel teadusulme üldise fookuse nihkumise tuletava teadusulme metonüümselt mehhanismilt spekulatiivse teadusulme metafoorsele mehhanismile: selle, mille teadusulme kaotas tuleviku usutavuses, võitis ta tagasi oleviku kriitilises peegelduses. (Lem ütles „Solarises“, et me ei vaja mitte teisi maailmu, vaid peegleid. Ta jättis ütlemata, et teadusulme loob teise maailma, et pakkuda peeglit.) See liikumine peegeldub väga laiapõhjaliselt tegelikkuse ja teadusulme praegustes suhetes: struktuursed mehhanismid, millega on alati loodud teadusulmelisi maailmu, kõlbavad nüüd ühtlasi (või pigem?) praeguse ühendatud ja tihendatud kultuuriruumi kirjeldamiseks. Teadusulme on alati olnud spekulatiivne (ta on „kaubelnud futuurides“), kuid nüüd põhineb kogu maailmamajanduse finantsloogika spekulatsioonil. Teadusulme on alati olnud tuletav, kuid nüüd tuletavad meie vajadusi, eelistusi ja maitseid kõikvõimalikud algoritmid. Paralleelmaailmade loogika on „materialiseerunud“ ühismeediaplatvormide mullistavasse toimesse, alternatiivajalugude kontseptsioon on „alternatiivsete faktide“ populistliku mõjuvälja võimalik objekt, jne. Rääkimata siis veel sellest, kuidas teadusulmele harjumuspärased planetaarsed või galaktilised mõõtkavad haakuvad globaalse teadlikkuse hüppelise kasvuga või kuidas teadusulmele loomuomast (kuid sageli varjus püsinud) keskkonnatundlikkust võib minna tarvis ökotsentristlikule ilmavaatele ärgitamisel. Kõik see annab minu arvates aluse oletada, et teadusulme muutub lähikümnenditel üha a(s)jakohasemaks: isegi kui see ei suuda enam „usutavalt“ tulevikku tuletada, oskab see üha paremini olevikku mõtestada. Kuid silmapiirile on tekkinud ka uusi ja võrdlemisi ennustatavaid konstante, millele teadusulme saab kujutletavaid tulevikke stabiilsemalt rajada. Praegune ökoloogiline kriis on üks nendest ning pole juhus, et kirjanduses on seni just teadusulme sellega kõige põhjalikumalt tegelenud.

     

     

Vikerkaar