Esivanemame olid maarahvas. Kõnelid maakeelt, igayhe meist esiisa nimeti ennast maameheks. See on paljukordselt kirjas, yheksateistkymnenda sajandi keskpaigani pöörduti kirjasõnas rahvaleme kui maarahvale. Tõik on praegugi ypris laialt tuntud.
Praegusaegne käsitus sest, kui on yldse mingit, on järgmine:
Rahval polnud oma nimegi, oli vaid alandav «maarahvas», s. o. kylaelanik, mats. Siis tuli ärkamisaeg ja rahvas sai endale nime, sai eesti rahvaks. Nii ongi ysna häguseks jäänd, kuidas siis varem eestlane end nimeti, tundis ennast. Ei kuidagi, arvatakse, või siis maakonniti — läänlane, järvakas, virulane. Yldnime — nii mõeldakse — polnudki, nagu polnud kokkukuuluvustunnetki. Osati vaid saksule ja linnasaksule vastanduda, seega siis tähenduse samasus undeutsch = ‘maa’ alandet massi alandav nimetus!
Нуva, aga Lembitu päevil? Jälle polnud kokkukuuluvustunnet, olid sakalased, virulased, ugalased?
Oli ometi nimi. Tõestamaks meenutagem, et vadjalased on oma keelt nimetanud ka maa tšeeli! Neil, venelasist kylaelanike ning ižoora karjalaste vahel, polnud ju ometi põhjust end «saksule» vastandada «maa» rahvana. Lisaks säilis leivu murrakus sõna ‘maavald’. Maavald, s. o. maarahva riik. Vald-sõna riigi tähenduses on vana germaani laen läänemeresoomes.
Niisiis tajuti end kunagi ometi tervikuna, peaaegu riigina. Sõnal on ju niivõrd vana hõng man, et ei see saanud tekkida hääbuva leivu hõimukese juures. Subjektiivne arvamus? Võib-olla.
Nii saame täied tõlkevasted: eestlased — maarahvas, eesti keel — maakeel, eestlane — maamees ja Eesti — Maavald, oletatavasti veel ka Maame.
Iseloomulik, et neid nimi võib leida mõlema peahõimume mant, lisaks veel Vadjast. Lees ka Vadja Maavalla osa? Arvatakse ju, et Lääne-Vadja, Laugajõe pära ning Kurgola ja Soikala poolsaared yhendeti Novgorodi valdkonda vast alles Aleksander Nevskist. Nii oli too ala ehk viimane iseseisev osa Maavallast, viimane aastail 1227—1242?
Niisiis, 19. sajandil tuli ärkamine ja kujuni eesti rahvas, maakeelest sai eesti keel. Ainult kaugelolevaid, kaduvaid hõimukilde nimeteti edasi maarahvaks, Kraasna maarahvaks ja Luutsi maarahvaks, nimeteti, kuni nad kadusid, sest nemad polnud Eestis, nad eivad saand eestlasiks. Kadus ka maa tšeeli Laugajõe tagant, seegi polnud Eesti. Eesti areni ja kasvi ja kasvati kultuurisa. Nii kadus maarahvas igalt poolt, sai Eestis eestlasiks, taga Laugajõe ja Kraasnas venelasiks ning Luutsis lisandus ligi viis tuhat lätlast-latgalli. Ajaloo käik oli sellane.
Aga … midagi jääb lahtiseks. Kuidas suhtuda nyyd sesse vanasse etnonyymime? Kes end ise alandab, seda alandataksegi. Kui XIX sajandil, unustanne Maavalla-sõna, mineviku ja uhkuse, tunduski alandav maa-sõna, siis, kas praegu peaksime suhtuma sesse nimesse samuti? Kuuluti ju Kristjan Jaak ennast uhkelt «maarahva laulikuks» ja lauli maakeelest. Ei talle tulnud pähe rääkida eesti keelest ja olla «eesti laulikuks».
Ärgu arvatagu, et pyyan halvustada eestlase nimetust ja seda kõike, mis eesti nime all on tehtud väärtuslikku ja suurtki. Pyyan vaid välja tuua tõde ja asetada uuesti mõningaid kysimusi.
Jäänebki siis tõigaks, et terve etniline yhik vaheti nime eelmise sajandi keskel, põlates vana. Kust võeti uus nimi ja kas põlati a i n u l t vana nimi ja kas sealt, kust võeti uus nimi, võeti a i n u l t nimi?
On võimalik jälgida XIII sajandil alistet maarahva visa passiivset vastupanu vallutajaile. Kaua pysisid oma isikunimed, seega oma uskki. Alates orduaja lõpust on siiski enamvähem samastet mittesaks-talupoeg-eestlane. Maarahvas oli sest peale peamiselt talupojad. Ent ainult peamiselt, midagi rohkemat, mingi muu tume taju säilis veel kaua, nii vallutajais kui vallutetuis. Samal ajal muutus loomulikuks, samuti alates orduaja lõpust, et oma seisusest väljunu sai lihtsalt ja loomulikult saksaks ning sakslaseks. Mida aeg edasi, seda loomulikumalt toimus see.
Algas keisriaeg, ent otsegu inertsist säilis veel kujutlus maarahvast kui omaette olevast. Viletsalt ning vaevaselt säilitid need pärisorjad oma tavad ja laulud ning sama viletsalt ning vaevaselt eneseteadvust maarahvana. Leivus, väljaspool maavalda, säilis maavalla nimigi. Kristjan Jaagul jätkus nooruseuljusest ning Läänest hoovavast romantikavaimsusest uhkust kuulutada seda eneseteadvust valjul häälel. Sel samal ajal said kõigist paremale järjele pääsnuist lihtsasti ning ilusasti saksad, jäädes seejuures iseenda ees ausaks. Viimane on asi, mida meie oma aja kaugusest ei näe. Polnud yldse häbi rahvust vahetada, vahetati ju eeskätt seisust.
Maamees Kristjan Jaagu ja saks Otto Wilhelm Masingu päevil olid rahval nimetused ‘maarahvas’ ja ‘maakeel’, tõlkevasted saksa keeles die Ehsten, die ehstnische Sprache. Umbes samal ajal ning veidi varem tõlgiti häda sunnil Ehstland — Ehsti-ma, Esti-maa. Nii nimetid võõrad maavalla põhjaosa. XVIII sajandil ja XIX esikymnel tähendi see ‘Ehsti-ma’ ainuyksi Läänest, Harjust, Järvast ning Virust moodustet kubermangu.
S a k s a keeles on sel tyvel etymoloogia ja päritolu. Sõna tyvi pärineb arvatavasti Muinaspõhja keelest ning teda seostatakse Tacituse Aestii sõnaga. Usutavaim seletus on ‘Ida’, vrd. saksa Ost, inglise East. Meie ajal esitetakse meil seda etymoloogiat, jättes targu või kogemata mainimata, et etymoloogia on sõnal sellane s a k s a keeles, eesti keeles on sõna s a k s a laen XVIII—XIX sajandi kirjakeelde, tehtud saksa pastor-kirjameesten. Tahame seda või emme, nii see on.
Et ärkamisaeg algas valgustussajandi mõjul, on mitmesti korratud tõik. Seni on nähtud vaid meie rahvavalgustajate tegevust ja majanduslikke tegureid, yks tähtsamaid on aga aja vaim. Rahvusromantika kauge kajana siin päraprovintsis muutus ometi häbiasjaks saksaks saamine, kõigepealt sakslased i s e vaatasid viltu, osalt oma kasti kaitseks, osalt aga ka tekkivast arusaamast, et tegemist on täiesti teise rahvaga. Nn. saapameeste seisusest hakkas tekkima rohkesti kadakasaksu. Kadakad on XIX sajandi nähtus, varem saadi päris saksaks.
Osa saapamehile aga hakkas mõjuma see häbi ning saksapoolne põlgus. Oldi väljapääsmatus olukorras, yheltpoolt põlasteti pastlais maarahvast, endil olid jo saapad jalas, ja teiselt ihaleti saksu, sooviti nende sarnaseks. Nende sarnaseks saada oli moraalselt yha raskem ja siis leiuteti — eesti rahvas. 1860. a. oli ta täiesti olemas, 1820. a. veel polnud.
See oli murrang. Sajandi algul oli vaene ja vilets maarahvas omapärase maailmakäsituse ja tajuga, kogu ilm täis tonte ja libahunte, täiesti ebaeuroopalik nähtus, sajandi keskel oli jõudsasti saapamehestuv talupoegkond, olid e e s t i köstrid ja koolmeistrid. Maarahvas ei tahetud olla, saksaks ei saand kõik saada, siis saadi eesti rahvaks.
Sõna pani laiemalt rahva, rahvuse tähenduses liikuma J. W. Jannsen, ise saapamehist, maailmakäsituselt saksastund, täiesti tyypiline mees ajalesa. Jannseni teene on sõna levitamine. Pind oli olemas. Toimunuks ainult nimevahetus, olnuks see väike häda. Koos maarahva nime põlastamisega hakati aga põlastama kõike seda, mis oli maarahval meelel ja keelel. Sajandeid kestnud traditsioon katkes järsku. Tuntud on Jannseni põlgus rahvalaulu vastu, sama oli omane Masingule. Vaikides kanti maha rahvarõivas, need olid välised märgid: kõrvale heideti aga ka paljugi mõtteviisis. Maailmapilt saksastus kiiresti.
Saksa eeskujod aga meie eestlasil — see oli tagurlik Balti provints, see oli suuresti väikekodanlik pinnapealne osa saksa kultuurist, see oli lisaks rohke osa saksa odavamast massikultuurist. Saksamaa on lõpuks väga pisipyrjellik maa, Eestist sai superpisipyrjellik, sest kõik saksa kultuuriäärmused lõigati maha enne ja pärast siiajõudmist.
Saksa kerge ajaviitekirjandus sai tõlgitult eesti kirjanduse alguseks, saksa luule systeemi paigutet maakeele sõnad alustid eesti luule. Saksa rõivastus tungis talusse, saksa kombeile tuginid nyyd kombed. Väär oleks pidada viimast paratamatuks laenuks, laenatuks tyhjale kohale. Kaugelt suurem osa asendi midagi enneolnut. Kombed ning tavad olid olemas ennegi, täiesti kujunenult, riided olid ennegi, pyksid olid pyksid ja kuued olid kuued. Ei omandet detaile nagu varem, omandeti tervik.
Öeldakse nyyd: jah, eeskujod olid paratamatult saksa, aga ometi areni sealt eneseteadvus, seal pandi alus ja edasi läks areng juba iseseisvalt. Aga ei! Saksastus syveni. Kuuekymnendail aastail kandis rahva enamik sajandeiga mugandet kristlikke eesnimi, ärkamisaja lõpuks oli valdav osa tooniandvamast rahvast nimilt täiesti saksastund.
Yliõpilaskond omandi värvimytsitraditsioonid, talutütred õmblustubade moraali. Kadakaid naerdi vaid keelest, kultuurikadaklus vohas.
Saabus uus sajand. Eesti rahvas oli tekkind, maarahvas kadund. Regilaulud — vanavara, oli tallel, kirjakeel kujundamisel. Kirjakeel — eesti keel. Algas selle eesti keele vastandamine murdeile, murrete halvustamine. Eesti keel, see saksalõhnaline kirjakeel, oli nyydsest ainuke väärtus ja kultuur, maakeel oli minevik, maakeel oli murded, see oli halb ja naeruväärne. Sellist dialektofoobiat kui Eestis, ei ole kusagil mujal, eriti puudub ta — Saksas.
Eestipäraseid nimi esini veel vaid kolkais ja suurele osale maakeele kõnelejaist, setod ja kaugemad velled, vaadati ylevalt alla.
«Enam euroopalikku kultuuri!» — seegi loosung oli oma olemuselt saksa laen. Lihtsalt ulatuti nyyd nägema yle Saksamaa Pariisi ja nähti, et sakslaste pilgud olid ammu sinna suunatud. «Kõik hea tuleb hoopis Pariisist, ega sakslasedki pole saand seda mujalt» — paljugi taolisest moraalist oli Noor- Eesti liikumises.
Keeleuuendus pani keeleelu liikuma, paljude jaoks oli see aga kirjakeele parandamine, tegemaks seda võrdväärseks saksa ja koguni prantsuse keelega, eemale häbiväärsest «mullalähedasest» (V . Adams, 1971) maarahvakeelest. Enesest häid tulemusi annud keeleuuendus oli siis oma keele täiustamine, «jaunistamine». Eesti kirjakeelt käsitleti kui oma Bühnendeutsch’i.
Avasteti maarahva laulik Kristjan Jaak. Avasteti ja ei taibatud temast seda, et ta oli nimelt m a a r a h v a laulik. Käsitleti umbes nii: tal vaesel polnud ju veel enda jaoks eestlase nimegi, ta pidi ju laulma vaese maarahva kiituseks . . . ‘Maarahvas’, see etnonyym oli lõplikult sarnastet saksa sõnaga Undeutsche.
Kahekymnendail aastail algas suur ja põhjalik sõjakäik saksluse ja saksapärasuse vastu. Alus seks oli loodud Noor-Eesti päevil, ja yldse oli nähtud maailma laiemalt. Soome mõju andis tuge ja nii roogiti eestluse Augeiase talle ypris kiiduväärse usinusega. Ei saadud aga lahti öelda pyhaks kujunenust: Jannsenid, isamaalisus Vaterland-vaimus, Bühnendeutsch’i-ideaal ja lõpuks ei suudet näha, et eurooplus oli algusest peale nähtud saksa prille läbi.
Siiski, tehti ära titaanlik töö, kohutavalt suur ning lai. 1920—1930, need olid «suure hyppe» aastad.
Aga siiski oli pseudosaksa, «eesti» pisipyrjellik ja baltiprovintslik vaim juurdunud nii sygavalle rahva hinge ja ihhu, et paljugi jäi järele, jäi liiga ja saatuslikult palju.
Ohhoo! öeldakse. Liigne saksapärasus ju võideti, edasi loodi oma ja mindi progressi teed?
Imelik kyll, aga pseudosaksastumine ja saksapärastumine jätkus.
Rahvamassid säilitid saksa lauluvara, seda siiani, 70-ndaini. «Õllepruulija» jne. kõlavad ikka veel. Kogu maitse oli juba nii väärastunud, et vaid magus-sentimentaalne saksa laul on ilus.
Keeleuuendusegagi ei suudet olla järjekindel, see tähendab, «tõmmata keeleuuenduse kurv lõpmattuseni». Oma Bühnendeutsch pidi ju ykskord valmis saama! Ei raatsitud koguni loobuda täiesti ebakeelepärasest võõrsõnade kirjutamisest-hääldamisest à la monarh—tsentner—stsenaarium.
Murrete halvustamine jätkus pysivasti. Kogu aeg ennusteti murdeile kadu ja levitamaga seda vaadet saavuteti vaid murrete kvaliteedi halvenemine, ykski murre pole kadund siiani, on vaid tasandund keskmurde murrakud.
Pisipyrjellikkus selle supersaksalikul kujul jäi, eli yle kõik sõjad ja raputused ja õitseb edasi.
Rahva nimemaitse oli niivõrd segamin, et siiani aetakse taga mingit «euroopalikku» nime. Viimase aja yhekordsed vokaalid ja kahekordsed konsonandid, võhiklik pseudo-euroopalik originaalitsemine ja yldse kogu svennitamine ja aivardamine on selle tunnuseid. Marika-Monika-Vivika-Annely-May-Harry-Gunnar on kõik hälbind nimemaitse õiekesed Maavalla pinnal, viimasel ajal on läind moodi koguni Eva-Johanna, Maria-Luisa, Kertu-Leena ja muu sarnane. Seega siis ring täis, kahekymnendate puhastus viiakse tasapisi taas nullini.
Ja seda mitte ainult nimis. Mõnusa ytlemise ja rahvapärasuse sildi all on keelde hakatud tagasi tooma Jannseni ja Freundlichi keelt (vt. E. V etemaa «Kalevipoja mälestused»), tasapisi nihkub lauseehitus jälle saksapärasusse, Jannsenile otsitakse miskipärast mingisuguseid õigustusi, vanade asjade mooditõusmisega tiritakse igatsorti baltisaksa koli lagedalle.
Paradoksid meie rahvuslikus kultuuris on:
• Uurimaga oma varast kirjandust uurime sygavuti syvenenult igasugu XIX sajandi saksa turukirjandust, mida tollalgi Saksamaal endal nii väga ei tarvitsetud hinnata. Mõnigi autor, olnud eeskujoks mõnele Kirselille, on kodumaal praegu teada vaid yhele-kahele spetsialistile, meie aga kirjutame uurimusi ning õpime.
• Omandanne kord saksa keskmise lauluvara oleme avand rohelise tänava igasuguseile saksa šlaagrile ja seda jatkuvasti. Mõnigi, kodumaal ehk juba paari kuuga unund šlaagrike on meil populaarne paar-kolm aastat.
• Samal ajal kui näiteks bulgaarlasil on haidukid tõelised rahvuskangelased, nimetame me oma haidukinimega: kaabakas — kelme, vargaid ja märadeid, olles sõname sellase tähenduse võtnud kupjailt ja opmaneilt ning nende linnaläind järglasilt. Pärnumaa mets-lindpreid nimeteti just kaabakaiks, see on kaabanuiks, ärajooksnuiks ja maarahva seas sugugi mitte halvustavalt.
• Et kadund vadja-hõimu keelt ja kultuuri emme pea omaks, ehkki see on samavõrd oma kui seto kultuur, keel kirjakeeleme seisukohalt lähemgi.
• Et võtame mõningaid vene mõjutusi vastu vast alles yle saksa-prantsuse, alates ras-dva–kasatšokist ja lõpetades säärikuiga naiste jalas. Ometi on põhjavene talupojakultuur meile lähemal kui saksa kultuur. Vene kultuuris on meile võõras see, mis yhendab pomoori doni kasakaga, lähedane just see, mis eraldab pomoori doni kasakast.
Nii on meie praegune rahvuskultuur rajatud viletsaile ja kõikuvalle aluselle. Sajandite traditsioon katkeb järsku, võõraiks on jäänd vanad väärtused ning nähakse neid pseudosaksa «eesti» silmiga. Rahvaviise esitetakse kaasajal ikka töötluses ja see töötlus on jällegi kuidagi saksapärases laadis. Ega vanem rahvalaul polegi vist kõland kaasaja inimeste huulilt rahvalaulupäraselt paitsi Jaan Toominga Kitzbergi-lavastuses ja ansambel «Leegajusel». Sinnapoole, s. o. nauditavalt on neid laulnud veel Tõnu Tepandi. Töötlemata rahvalaul ei meeldigi enamikule ja ega see töödeldugi suuremat.
Uurides vanemat kirjavara kalduvad kirjandusteadlased väärtustama seda takkajärele. Mõistetav — häbenetakse, et oleme nii traditsioonivaesed (Euroopa mõistes!). Ollakse selle kirjavaraga nii harjunud, et ei n ä h t a g i asja teisi külgi ja lõpuks— k e s siis tahabki tunnistada end tegelvat alaväärtusliku ainesega. Niiviisi alandame ning olemegi alandand nõudlikkuse- ja maitseläve ja s e e ei ole enam minevik, vaid — olevik ja tulevik.
Minevikuhäbi — see on suur ning ololine osa meie praegusaja rahvuskultuurist ja see paneb meid tegema veidraid asju. Kena mugav mõttekäik, et vanad ehitised on loond ju töötav rahvas oma käsiga, on viind selleni, et peame juba vana Tallinna ja Kuressaare lossi omaks, eesti kunstiks. See on s a k s a kunst, selle osa Läänemeremail, kohalike erijooniga. Meie oma vanemat arkitektuuri on ainult maalinnade rohmakad vallid ning vanad taluhooned, õnneks veel mitte yksnes vabaõhumuuseumis. Omapära vanimais neist, loodusliku materjali leidlik kasutamine ja ehitiste sulandamine ymbrusse — see on vana ehitustaideme.
Tallinna kirikud on maarahva kunst samavõrd kui New Yorgi pilvelõhkujad on neid monteerind kõrgustkartmatute huroonide rahvakunst. Me säilitame neid kirikuid, see on loomulik ning õige, niisama peaksime säilitama araabia mošeid ja keldi menhire, asuneksid nood meie maa-alal. Aga me ei peaks neid pyydma omaks kuulutada, nii nagu oleks mõttetu kuulutada omiks mošeid ja menhire. Nyyd ongi nii — kai omad hooned, miks siis mitte kõik see, mis tehti neis hooneis!
Puudub p i i r saksa ja meie oma vahel. Saksad läksid me maalt, saksa kivid jäid ning saksa kivid saksastavad edasi. Unustaneme, et keskajalgi olid sakslased kolonisaatorid me maal.
Maarahvast esivanemame vihkasid sajandeid neid saksa kive hingepõhjast, meie emme austa nende viha ja valu. Kas viha pole osa rahvuskultuurist! Esivanemame vihkasid neid kive nõnda, et gootika pole mõjutand talupojaehitust — või arvatakse, et võlvkaaruksega paeseina on raskem laduda kui raiuda kirvega — ainult kirvega palkseina. Minge vaadake muuseumis vana lääne talu ränki palkseinu!
Me pole näind Lembitu talo, emme tea ka rootsiaegseid hooneid, meie parimad näited pärinevad v i l e t s a i m a s t ajast, ajast, mil elu oli raskeim ja metsa jo palju vähem. Võime ainult oletada, et norra ja vene vahel, polnud meie puitarkitektuur nigelam nende omast, seda enam, et olime põhjala metsavööndis e n n e norralasi ja venelasi.
Minevikuhäbi ja XIX sajandi eesti ärkamine on teind siis seda, et meie kirjandus ei arenend jätkuvasti vana rahvaluule põhjal, kirjanduseme põhjaks on hoopis saksa pastorite kirikulaul ning Jenoveeva-lood. Meie laul&muusika ning iseäranis nõndanimetet rahvalik laul, meie synnipäevade ja pulmade laul ei põhine omil viisel vaid jorutame keskmist saksa laulukraami. Meie ehitustaide maitse, meie taidemaitse yldse ei alga talutarest, vaid Ostseeprovinz’i epigoonlik importkunst on selle algus ning pidev vaimuallikas. Meie kombed, tavad ja moraal ei tulene maarahva kylist ja kõrveperist, vaid saksa pyrjelite seiskund kaupmehekeskkonnast.
Talupoja-metsarahva omapärase filosoofia oleme asendand hansakaupmehe ja opmani oleskelija kohanemisfilosoofiaga. Rahvame sygavamaid filosoofilisi mõisteid: mõnu, see on olukordade, olode ja tingimuste kompleks, mil antud tegevus laabub paremini, tähendab meie keeles peagu yksnes naudingut, olgu seksuaalset-erootilist, gurmaani oma või laisklemisnaudingut. Eespoolmainit «kaabaka» tähendusnihe on sama tunnuslik, oleme siis opmani või kupja seisukohal, nood «ausad tööinimesed» on meie õiged esivanemame.
Nii, siin me siis nyyd oleme ning arendame omapärast rahvuskultuuri, oleme raamaturahvas ja laulupeorahvas, meie klassik on papa Jannsen, meil on vana Tallinn, nii kivist kui vedel, ning seda kroonib Vana Toomas, Landsknecht, kusjuures muidugi hindame selle löömamehe mõnusaid joodikuomadusi ning punast nina, sest oleme epikuurlikud humanist-patsifistid, nagu korralikud pisipyrjelid ikka. Rahvusliku eneseavalduse tipuks on meil see, kui mundris pasunamehed, ilusti rivis, mängivad myrtsuvalt «Alte Kameraden», ning nyyd avastame endale Rüssowi, Sittowi, Steinsbergi ja edasijõudnud õllekandja Hans Kuszy . . .
Kultuuri ja kultuurielemente on laenatud kõikjal ja alati. Enamasti on need laenud sulandund, kohandund ning iga hõimukultuur, iga rahvuskultuur on koosnend rohkest hulgast laen- ja rändelementidest, mõni väike asi päris kohapealne, alles see kõik omapärasel kujol, omapäraseis yhendusis moodustab oma kultuuri. See laenamine toimub sujuvalt ja aegamööda, kord siit rohkem, kord sealt enam ning põimuvad laenud need hedi läbi enneolnuga ning omavahel. Näiteks on kõik talupojakultuurid laenand palju valitsevate klasside taidestyylest. Õhtumail gootikast, barokist, rokokoost, ning too laenatu on kõikjal omandand vägagi erinevaid ning omapäraseid vorme. Liiga järsk kultuurilaen, hulgane ja yhesuunaline, on a l a t i mõjund purustavalt ning hukatuslikult. Näiteks hukkus kokkupõrkeis kolonisaatoreiga indiaani maailm, hävis Lõunamandri hõrenguilt savannikultuur.
Kui säilinu, indiaanel ja maoorel, nyyd velmub, siis jänkisivilisatsiooni ning Uus-Meremaa puritaanluse eitusetsi.
Meilgi toimus ärkamisajal kultuurilaen, ent hulgane ning yhesuunaline, ning meie hädaks oli baltisaksa kultuur palju närusem jänkide piirimaa-elulaadist või briti sivilisatsioonist.
Ning kui me nyyd emme taha lämbudagi sesse, kui tahame kesta ja luua, peame eeskujo võtma maoorelt ja siuu-indiaanelt. Seda nyyd, täna; kysimus pole aegund.
Peame tunnistama võrdväärseks nimeme Eesti — Maavald, eesti keel — maakeel, eelistades esinemissageduses esimesi ning tundesygavuses viimaseid. Oleme ju pea ainus soomesugu rahvas, kes omaks võtnud võõraste pandud nime. Võrrelgem: Suomi — Finland, Magyar-orszâg — Ungari, эрзямокшо — мордвин. Maa — see pole ainult kyla, vastandina linnale, see on — maame, maaema — maarahvana oleme maaga seotud vere- ja hingesidemeiga. Maa — see pole alandav, see on austav.
Peame yletama ajapärde meie ning lauluema vahel ja s e a l t edasi minema. Ka «Vana Tallinna» pitsi taga emme tohi suhu võtta «Õllepruulijat».
Peame tunnistama baltisaksa ehitused ja esemed saksa kultuurivaraks ning säilitama seda omal maal kui yldinimlikku kultuuripärandit, millega meil suhteliselt vähe pistmist.
Peame tunnistama omaks kogu kalmuliste-vadjalaste pärandi, nemad säilitid palju maarahva oma. Peame tunnistama, et hõimlasteme kultuuris on ammendamatult palju meie jaoks.
Peame tunnistama eesti varasema kirjasõna seks mis ta on — madalakvaliteediliseks ja võõras vaimus kehvalt kirjutet kirjanduse aseaineks. Uurida tuleks seda just lähtudes kysimusest — mida siis jäime saamata ja mida ei pidanuks sealt saama; siis alles — mis sealt saime.
Eriti peame leidma ja uurima teatavaid rahvusliku elu avaldusi: kõigepealt seda vähest, mis 1343—1843 lõi välja erinevana orja argipäevast, millel oli maarahva kadund ning hävitet eneseteadvust; teiseks seda, mis oli ärkamisajal ning hiljem omapärasem. Viimast oli paljugi, ent see jäi järjest alla pseudosaksa—«eesti» kultuurisuunale, seeman sagedasti jo tekkides.
Siis, «keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata». See tähendab teravaid muutusi meie suhtumises keelesseme ning eri styylitasandite arendamist, kindlasti aga «nurmeerimise» ja keeleelu koolmeisterliku pedagoogel-moogeldamise lõpungit.
Eesti Raadios tuleks sulgeda šlaagrite «liebe» ning «nur dich allein» ülearune vool; igavesti tuleb juurelda selle kallal, kel lasti käele suud anda; kes pani saksa saanideks; mis oli maarahval Tammaru-rahvast ja mis oli Tiinast. Valus minevikume on terveni meie oma.
(«Põllumajanduse Akadeemia» 27. 1, 9. II, 17. II, 24. II 1972, nr 4—7.)
Ehkki 70ndate aastate alternatiivseid (põrandaaluseid, opositsioonilisi) pürgimusi Eestis kiputakse praegu esile tõstma rohkem nende poliitilisest aspektist, ei maksaks unustada, et kogu selle (ja ka varasema, hilisema?) aja toimis intensiivselt hoopis üldisem, alternatiivne kultuurielu. Meenutatagu kasvõi luule almanahhe, folkmuusikat jpm.
Suurem osa sellest ei pruukinudki materialiseeruda, jäädes kõikvõimalikes öösessioonides, ajurünnakuis ja muudes kitsamas ringis ettevõetud aruteludes osalejate eneste teada, et kunagi hiljem (nüüd?) juba läbimõeldult ja -vaieldult teoks saada. Ning mis eriti huvitav: just need küsimused, mis omal ajal tõesti läbi vaieldi ja selgeks saadi (rahvussümboolika legaliseerimine, enesemääramisõiguse jaluleseadmine läbi MRP-tühistamise jpm), ongi realiseerimisele läinud; need küsimused aga, millistele siis tähelepanu pöörata ei osatud või ei suudetud (majandusküsimused näiteks), on praegu põrganud vastu eriarvamustele ja muudele tõrgetele. Kas viitab see omaaegses alternatiivses kultuuris osalejate madalale huvitatusele majandusküsimustest või neist huvitatute nõrka osalemist ses alternatiivses mõttetöös, on muidugi omaette teema.
Üheks huvitavamaks pooltegaalseks väljundiks sellele 60—70ndate aastate põrandaalusele «ülikoolile» kujunes Kalle Istvan Elleri essee «Maarahvast», mis ilmus 1972. а EPA ajalehes «Põllumajanduse Akadeemia» ning põhjustas nii lehe veergudel kui ka väljaspool laialdast vastukaja. Ma ei kasuta väljendit «poollegaalne» mitte asja dramatiseerimiseks, vaid konkreetsete faktide tõttu 70ndate aastate kontekstis: ajaleheväljalõiked selle esseega figureerivad mitmetes julgeolekuorganite poolt korraldatud läbiotsimiste protokollides kõrvuti muude «uurimisele vajalike», st konfiskeeritavate materjalidega.
Miks aga just «Põllumajanduse Akadeemias»? 1972. a oli aasta, mil ülikoolis valitsenud vabameelne ja kultuurilembene vaim oli TRU vastse rektori Arnold Koobi poolt enam-vähem lõplikult laiali pekstud, kuid selle järellainetusena oli elavnenud tegevus EPA kirjandusringis ja EPA lehe ümber. Sellesse ringi kuulusid mitmed praegugi tuntud nimed nagu Riho Mesilane, Tiit Merenäkk, Ants Kaasik, Heiki Rips, Merle Jurs, Andres Lill, Hendrik Relve, Tiina Helm jmt. EPA rektoriks oli hiljuti saanud Arnold Rüütel.
Kalle Elleri 1971. a valminud essee «Maa- rahvast» liikus parajasti tavalisi teid mööda käest kätte ning paljunes iseseisvalt masinkirjakoopiais nagu paljud tolleaegsed alternatiivsed tekstid. Ning siis tekkiski mõte proovida selle avaldamist EPA lehes. Tänu Merle Jursi pealehakkamisele ja lehe toimetaja Vello Lääne heatahtlikkusele essee ilmuski. Ainsaks tingimuseks oli, et ilmuma peab see «mõttevahetuse korras» (st et toimetus ei vastutaks autori seisukohtade eest) ning et mõttevahetus olgu ka tõepoolest tõeline.
Mõttevahetuse tekitamiseks polnud palju vaja vaeva näha. Kõik, kelle poole pöörduti, reageerisid kiiresti ja ettearvatult heal tasemel, kusjuures spontaanselt tuli tõhusat lisagi. Osalejate seas olid sellised nimed nagu Jaan Kaplinski, Igor Tõnurist, Aira Savolainen, Jaan Unt, «Diletant» (= Jaan Isotamm), Villem Alttoa ja Ain Kaalep. Isiklikku laadi järelmärkuse mõttevahetusele saatis hiljem veel Veljo Tormis.
Pärast ajalehe-mõttevahetuse lõppemist järgnes veel avalik ja suuline mõttevahetus ülikooli keemiahoone ringauditooriumis; järelkaju ulatus almanahhidesse (Jaan Undi vastus «Diletandile» «Karjamaas»); vastukaju võis samal ajal leida veel mitmel pool perioodikas, tavaliselt juba ilma konkreetse viiteta.
Essee «Maarahvast» mõju ja mõjutusi oli tunda laiemaltki. Uks neist võiks näiteks olla lõik samal aastal valminud Paul-Eerik Rummo luuletusest «Miks ma välismaale ei põgene?»:
… seisab
oma kadakate ja gootikate keskel,
mida pole kusagil mujal ilma peal,
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate,
millega tal pole rohkem pistmist kui mõne minaretiga . . .
Mis oli K. I. Elleri essee ajendiks ja kuivõrd ta on või ei ole aktuaalsust kaotanud tänagi — see jäägu ehk juba tema tänaste lugejate otsustada.
Tõnn Sarv
Ilmunud Vikerkaares 1990, nr 3
ANDRUS KASEMAA. EMA TUBA. Tulekahjufantaasia. Tallinn: EKSA, 2022. 150 lk. 18.99 €.
EDASI NOVELL. 33 lühijuttu. Koost. Valner Valme. Tallinn: Rahva Raamat AS; Edasi.org, 2022. 427 lk. 19.99 €.