Arhiiv

(1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“^[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav^[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid^[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega tunnetatavad loomused asuvad taevas; tajuvõimet aga maaks, sest tajuvõimel on kehalisem ja maisem ülesehitus.^[4] Mõistuse maailmaks on kõik kehatud ja mõistusega tunnetatavad asjad, tajuvõime omaks aga kehalised ja kokkuvõtlikult kõik meeltega tunnetatavad asjad.

(2) „Ja Jumal viis kuuendal päeval^[5] lõpule oma tööd, mis ta tegi“ (1Ms 2:2). Väga lihtsameelne on uskuda, et maailm sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus.^[6] Miks? Sest iga ajavahemik on päevade ja ööde jada^[7] ja seda teeb paratamatult teoks päike, mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa taevast; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva liikumine. (3) Niisiis, kui Mooses ütleb „viis kuuendal päeval lõpule tööd“, tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus,^[8] kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga^[9] –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse.

(5) Esmalt siis seitsmendal päeval, olles lõpetanud surelike kokkupanemise, alustab Ta teiste, jumalikumate vormimisega; sest Jumal ei lakka kunagi loomast, vaid nii nagu tulele on omane põleda ja lumele külmuda, nii ka Jumalale luua; veel enam, ta on ka kõigile teistele tegutsemise ajendiks. (6) Siiski ütleb Mooses hästi, et „lõpetas“ („κατέπαυσεν“), mitte „peatus“ („ἐπαύσατο“); sest Ta peatab neid, mis ainult näivad teisi asju loovat, kuid tegelikult tegevuses ei ole; Tema ise aga ei peatu loomast. Ja seetõttu Mooses lisab „lõpetas, mida oli alustanud“; sest need asjad, mida valmistatakse meie oskustega, seisavad ja püsivad valmissaanuna paigal, need aga, mida Jumala teadmisega, hakkavad lõpule jõudnutena uuesti liikuma; sest nende lõpud on teiste algused, nagu päeva lõpp on öö algus, ning algavat kuud ja aastat tuleb kahtlemata mõista lõppenute otsana. (7) Ja omakorda sündimine viiakse lõpule teiste hävimisest ja hävimised muude sündimisest, nii et on tõene öeldu, et:

„ei sure ükski sündinutest,
üks eraldatud osa sellest koos teisega
võtab uue kuju.“^[10]

(8) Loodus rõõmustab arvu seitse üle; sest on ju olemas seitse planeeti, mis on vastukaaluks tähtedele ja nende alati samamoodi hoidvale orbiidile. Ja Karu^[11] on täitunud seitsme tähega, olles vastutav mitte ainult kaubanduse, vaid ka inimeste vendluse ja ühtekuuluvuse eest.^[12] Ja Kuu faase on samuti seitse, tähtedest ühildub see kõige enam maapealsega ja need muutused, mida Kuu õhus tekitab, tulenevad enamasti tema erinevast asendist iga seitsme päeva tagant. (9) Tõesti, surelikke, kes on taevast saanud jumaliku alge, liigutatakse päästvalt lähtudes arvust seitse. Sest kes ei tea, et loodetest on seitsmenda kuu omad sündides elujõulised, aga need, kes on võtnud kauem aega, et elada kõhus kaheksa kuud, sünnivad enamasti surnult? (10) Ja öeldakse, et inimene saab arukaks pärast esimest seitset aastat, mil ta on tänu arutlemisoskuse saavutamisele juba võimekas tavaliste nimi- ja tegusõnade tõlgendaja. Teise seitsmeaastase perioodiga jõuab juba täieliku lõpule viiduseni; lõpule viidus on omasarnaste järeltulijate saamise võime, sest umbes 14 aasta vanuselt suudame me sigitada omasarnast. Omakorda kolmanda seitsmeaastakuga saabub kasvamise lõpp, sest kuni 21. aastani kasvab inimene pikkuses ja paljud kutsuvad seda aega parimaks. (11) Veel enam, hinge arutu pool on seitsmeosaline: viis meelt ja kõneelund ning see, mis puutub munanditesse, mis on ju viljakus. (12) Ka keha liikumisi on jällegi seitse, millest kuus on jäsemete abil tehtavad, seitsmes aga pöörlev. Siseelundeid on samuti seitse: kõht, süda, põrn, maks, kopsud, kaks neeru. Ühtlasi on keha piirkondi samas arvus: pea, kael, rind, käed, kõht, alakõht, jalad. Ja elusolendi nägu, mis on kõige tähtsam, on seitsme auguga – nimelt kahe silma ja kahe kõrvaga, sama paljude ninasõõrmetega, seitsmendaks suuga. (13) Ka eritisi on seitse: pisarad, limad, sülg, sperma, kahe käigu väljaheited ning üle kogu keha higi. Samuti, haiguste puhul on kõige murdelisem seitsmes päev ja naistel ulatuvad kuupuhastused seitsme päevani.

(14) Selle arvu vägi on jõudnud ka kasulikemate kunstideni. Tõesti, grammatikas on häälikutest parimaid ja suurimat väge omavaid ehk vokaale arvult seitse. Muusika valdkonnas on kõikidest pillidest võib-olla et parim seitsmekeeleline lüüra, sest harmoonia, mis on ju väärikaim muusika loomise viisidest, on igal juhul kõige paremini tajutav selle pilli puhul. Ja ka hääldamiste tugevusi juhtub olema seitse: akuut, graavis, tsirkumfleks, hõngusega, hõnguseta, pikk, lühike. (15) Ja veel, seitse on esimene pärast täiuslikku arvu kuus ning on sarnane arvuga üks.^[13] Arvud kümne sees on kas moodustatud või moodustavad kümne sees olevaid ja seda ennast (kümmet), aga seitse ei moodusta ühtegi kümne sees olevatest arvudest ega ole ühegi poolt moodustatud.^[14] Seetõttu samastavad pütagoorlased seitset igavese neitsi ja ematuga, sest teda ei toodud ilmale ja ta ise ei sünnita.^[15]

(16) „Niisiis Ta lõpetas seitsmendaks päevaks kõik oma tööd, mida oli teinud“ (1Ms 2:2). Ja see on nõnda: Jumal peatub surelikku sugu vormimast siis, kui hakkab looma jumalikke sugusid, mis on seotud arvu seitse loomusega. Ja hoiakusse puutuvalt on seletus hoopis selline: kui hinge lisandub püha logos,^[16] mis on kooskõlas arvuga seitse, siis arvu kuus ning kõike surelikku, mida hing näib loovat, pärsitakse.

(17) „Ja Jumal õnnistas seitsmenda päeva ja pühitses selle“ (1Ms 2:3). Jumal õnnistab ning samal ajal ka kuulutab pühaks meelelaadid, mis on liikuma pandud tänu seitsmendale ja jumalikule, see tähendab tõelisele valgusele. Sest väga tihedalt on üksteisega seotud see, mis on õnnistatud, ja see, mis on püha. Seepärast ütleb Mooses selle kohta, kes on palvetanud suure palve, et kui temas järsku tekkinud muutus määrib ta mõistust, ei ole ta enam püha,^[17] vaid „eelmised päevad on arvesse võtmata“;^[18] ja see on põhjendatav, sest arvesse võetamatu (ἀλόγιστος) on meelelaad, mis ei ole püha, just nagu hästi arvesse võetud (εὐλόγιστος^[19]) on püha. (18) Õigesti ta siis ütles, et seitsmenda Ta nii õnnistas kui ka pühitses, „sest sellel päeval Jumal lõpetas kõik oma tööd, mida oli hakanud tegema“ (1Ms 2:3). Ja põhjus, mille tõttu on õnnistatud ja püha see, kes juhindub ise seitsmendast ja täiuslikust valgusest, on, et selle päeva hakul lõpeb surelike kokkupanemine. Sest tõesti on nõnda: kui tõuseb vooruse valgus, mis on hiilgav ja tõesti jumalik, siis pärsitakse vastandliku loomuse loomist. Me näitasime, et peatudes ei peata Jumal loomist täielikult, vaid alustab teiste loomist, Ta ei ole ainult meister, vaid ka kõigi loodavate Isa.

Vanakreeka keelest tõlkinud Kristin Klaus

Kasutatud on tekstiväljaannet: Philonis Alexandrini opera quae supersunt. Kd 1. Toim. Leopold Cohn. Berliin: Reimer, 1896 (taastrükk: Berliin: De Gruyter, 1962), lk 61–169. Teksti kreekakeelse pealkirja asemel kasutatakse tihti ka ladinakeelset: „Legum allegoria“ – „(Pühade) Seaduste allegooriad“.

ALEKSANDRIA PHILON (või Philon Aleksandriast, latiniseeritult ka Philo Judaeus) oli Aleksandrias elav ja töötav hellenistlik juudi filosoof, kes sündis u 20 e.m.a ning suri u 50 m.a.j.^[20] Tema elust Aleksandrias pole palju teada, kuid on kindel, et ta sündis jõukasse ja mõjukasse juudi perekonda, sai hea hariduse ning oli Aleksandria juudikogukonnas kõrges staatuses.^[21]

Philon kirjutas mitmeid Piibli-teemalisi teoseid, millest üheks on siinne esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus. Tõlgitud lõik käsitleb kirjakohti 1. Moosese raamatu teise peatüki salmides 1–3, mis räägivad taeva ja maa valmissaamisest. Philon mõistab neid ka kui mõistuse ja tajuvõime vorme või ideid. Tuginedes vanakreeka tõlkele Heebrea Piiblist ehk Septuagintale, eristab ta arve kuus ja seitse, millest esimene esindab maiseid asju, teine aga taevaseid asju. Arvuteooriaid, suuresti inspireerituid pütagoorlastest, esineb Philoni teostes ja ka siin tõlgitud lõigus rohkesti. Nii nende kui ka muude maailma loomisesse puutuvate asjade kohta on Philon pikemalt kirjutanud oma teoses „De Opificio Mundi“.

K. K.

^[1] Septuaginta (edaspidi LXX) ehk vanakreeka tõlke järgi. Heebrea keelt oskas Philon tõenäoliselt väga vähe.

^[2] Ka jagamatu, terviklik (kr ἄτομος).

^[3] Üldine vorm (ἰδέα) vastandina teatavale ja kindlale.

^[4] Aleksandria Philon käsitleb inimest mikrokosmosena.

^[5] LXX järgi. Heebrea Piiblis on kirjas „seitsmendal päeval“.

^[6] Seda teemat käsitleb Philon pikemalt oma teoses „De Opificio Mundi“ („Maailma loomisest“), eriti lõigus 26.

^[7] Sama definitsiooni kasutasid ka näiteks Chrysippos ja Poseidonius (vt Doxographi Graeci S. 46, Diels).

^[8] Taas kord on Philon arvuteooriat kirjeldanud täpsemalt teoses „De Opificio Mundi“.

^[9] 3 (pool kuuest) + 2 (kolmandik kuuest) + 1 (kuuendik kuuest) = 6.

^[10] Euripidese draamast „Chrysippos“ (fr 839 N = 59A112 D–K). Philon tsiteerib seda veel kolmel korral teoses „De aeternitate Mundi“ („Maailma igavikulisusest“), lõikudes 5, 30 ja 144.

^[11] Ursa Major („Suur Karu“) ehk Suur Vanker.

^[12] See teooria on samuti pikemalt lahti seletatud teoses „De Opificio Mundi“.

^[13] Mõeldud on matemaatilist sarnasust. Erinevalt kuuest (2 × 3), pole ei seitse ega üks moodustatud teiste arvude korrutamisel. Vt ka „De Opificio Mundi“ (§§99–100).

^[14] Moodustamise all on silmas peetud just korrutamist, nagu näiteks eelnevalt kuue puhul.

^[15] Jumalanna Athena, kes kreeka mütoloogia kohaselt sündis Zeusi peast.

^[16] Eesti lugejatele on logos juba tuntud probleemsõnana, mida ei õnnestu enamasti täpselt tõlkida. Logos võib tähendada nii tavalist sõna või väidet kui ka printsiipi, seadust, mõistet, suhet jne.

^[17] Vrd 4Ms 6:9.

^[18] Vrd 4Ms 6:12.

^[19] Ka „õnnistatud“.

^[20] Tema eluaeg on väga hinnanguline ning suuresti sõltuv sellest, et ta pidas end u 39–40 m.a.j, kui oli diplomaatilisel visiidil Gaius Caligula juurde, juba vanaks meheks – vt tema kirjutist „Legatio ad Gaium“ (31).

^[21] Saatesõnas ja kommentaarides on kasutatud järgmiste allikate abi: P. Borgen, Philo of Alexandria – An Exegete for His Time. Leiden, 1997; Philo von Alexandria, Die Werke in Deutscher Übersetzung. Kd 3. Toim. L. Cohn jt. Berliin; Boston, 1962; Philo, Philo. Kd 1. Tlk F. H. Colson, G. H. Whitaker. Cambridge (MA); London, 1981.

Esralase Heemani^[1] jutustus:

Ma jäin laagrisse Teebeses,^[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas ja jalad nõrkemas.

Kui ma olin teda silmanud, oli mu jahmatus ilmatu: see oli keenlane Heber.^[3] Tema juurde ma tõttasin ja talle tere ma ütlesin. Ma küsisin temalt, mida ta teab ja kuhu ta oma sammud seab. Ta vastas: „Tulin just merelt, pääsesin mühavast ja möllavast veest, mis ähvardas võtta hinge mu seest.“

Ma ütlesin talle: „Millal ometi jääd sa rahule ja asutad end ühele paigale? Su eluase on ju otsekui tuul, millel puudub kindel suund. Istu meie seltsi ja me hoolitseme su eest; jää meiega, ja sa saad, mida vajad väljast ja seest. Kui tahad, kannan hoolt su puhkuse eest ja hangin sulle naise, kes taastab su rammu ja teeb kebjaks su sammu.“

Ta ütles: „Kõigi nägijate ja prohvetite nimel mitte ühtegi sõna enam sellest asjast – olgu ma ärkvel või olgu ma suikvel! Ma olen andnud ränkraske vande, et eales naise lõksu ei lange. Mulle aitab ju esimesest kogemusest, teist korda ei hooli ma selle kibedusest!“

Ma puhkesin naerma ning ütlesin talle: „Mis vaev sind küll tabanud on, et sellise tõotuse andma pidid?“

Ta ütles: „Madu mind tõukas^[4] ja kuri tung kihutas otsima kaaslaseks nägusat neidu, et leida pelgu, ning et puhkaks tööst vaevatud hing ja rahuneks kärsitu rind. Sest ma ütlesin endale: ei ole hea üksi olla;^[5] mul peab olema kohane abi ja kuna ma ei tea, millal mul kadu, siis on aeg rajada endale kodu. Nüüd mõtlen ma sellele, millise häda panin endale tallele, kui ma põlesin armutules – kord südamest ihates, kord vastu puigeldes, kord uuesti süttides, kord jälle kustudes. Ühel päeval, kui olin uitamas maal, kõndides sinna ja tänna, viibides seal ja teal, kohtasin eite, kelle sarnast teist ei leita, kurjakuulutavat ja halbaennustavat, otsekui oleksid kuradid ta saagiks võtnud ning talle nime Satana jätnud. Tema välimus oli jaanalinnu oma ning ta mõju koirohu oma. Loor kattis tema nägu, võimukat ja kurja, ent ta hääl ajas kogu ettevaatuse nurja, sest hääl oli libe ja mesine, voolav ja vesine. Tema keel tõmbas südameid enda poole ning halvas ettevaatuse ja hoole; tema keele peal oli kosutav mesi, keele all aga mürgivesi. Käitumiselt näis ta nagu mõni vaga, kuid õelus oli peidus selle taga; tema jalge all olid põrgu ja hukatuse teed ning katku ja hävingut külvas ta enda ees.

Kui ta mind märganud oli, kohemaid minu juurde tuli. Ta jäi nagu saatan mu ette seisma, teretas mind ning ütles mulle: „Oh mu poeg, mu poeg! Andku Jumal sulle pikka iga ja pikendagu su põskede puna ikka, nii et sa oleksid aina virge ja üha karge! Ma näen, et sa oled välimuselt nägus ja tegus; et sa oma iluga südameid alistad ja oma mõnuga hingesid kütkestad. Ilu on andnud sulle siidi ja sameti, taganud sulle rohke au ja ameti, nii et su nooruse puu kannab rikkalikku vilja. Ei ole hea, et sinusugune mees suigub unes, sellal kui süda lõõmab kirgede tules;^[6] sul oleks vaja kaasat, et temast rõõmu tunda, ja põldu, kuhu oma seeme panna mulda. Milleks peaksid otsima vett kuivadest kaevudest ja kustutama nälga võõrastest salvedest? Kui soovid, oh kaunis peiu, toon sulle ülikust neiu, sulni kui hirve, kelle palged ehivad koitu ja kelle juuksed kaunistavad ööd. Su hingele on ta vääriliseks tasuks, sinule on ta suureks kasuks, sest su rinnale ta pesa teeb ja su lauas oma laulu lööb. Tema põsed on sulle valgusteks ja tema suu veinikarikaks. Pimeduses kõnnid sa tema valguse paistel ja öösel ei kustu tema lamp.

Tema hinda ei saa kullaga mõõta, tema väärtust pärlitega kaaluda.^[7] Tema silmad on kireveinist hämused, tema liikmed õrnad ja nägusad; tema keha nagu kristallastja – soolakas, puhas ja püha.^[8] Targal ta südame purustab ja tule rinnus sütitab. [– – –] Õnnis on mees, kes tema hobusel ratsutab! Tema jalge vahele ta vajub, langeb maha ja jääb lamama!^[9] Ometi see, kes tahab teda naida, peab kaks tuhat hõberaha leidma; ta on väärt kogu raha ja vara ning et mees annaks ta eest maa ja maja – või ehk häbi sellele mehele vaja!“

Jutustaja ütles: „Neid sõnu kuuldes hüppas süda mu rinnus nagu põder, ja ma ei tundunud enam nii nõder, ning liim tema keelel vangistas mu meeled. Ma ütlesin eidele: „Kui seda tütarlast näha saaksin, varmamalt ju ta endale võtaksin.“ Vanaeit hüüatas: „Hoia ja keela, kui ma sind lolliks pean ja sind alt vean, kui ma sind oma sõnadega petan ja sind, uskmatut, haneks võtan! Kõike, mida on rääkinud mu keel ja mu huuled, kahevõrd tõena näed ja kuuled!“ [– – –]

Sel ööl mu silmad und ei leidnud^[10] ning mu keha voodit ei tundnud: kirg hoidis mind virge ning lootus mu selja sirge. Kui jõudis kätte koit ja mu vaimul puudus toit, süda oli valudes ja hing rusudes, tõusis mu kohale päikese loit ja uksele tuli eit. Mu süda tundis tema tulekust rõõmu, ma tõttasin talle vastu ja tervitasin teda rõõmuga.

Ta ütles: „Andku Jumal sulle tervist ning ärgu olgu su ase tühi ja lage! Tea, et nüüd on aeg rõõmustada ega ole põhjust ägada ja kurvastada. Eemale on jäänud eksirännakud, kätte on jõudnud lembepalangud! Neiu isa ja omaksed on sinu juurde teel, et kuulda su sõnu ja näha, mis on su meel.“

Vaevalt sai ta oma jutu lõpetada, kui väravas seisis tütarlapse isa ja raukade jõuk, kes tõstsid valju kisa. Kui seltskond oli pärale jõudnud ja maja äärest ääreni täitnud, ajas tütarlapse isa end püsti ning teatas valjusti: „Rahu teile, vennad ja sõbrad! Võtke te kuulda, et see mees tahab meiega sidemeid luua, meiega lepingu teha, meiega ühest karikast juua ja meie tütre oma naiseks tuua. Tema ettevõtmiste kohta oleme kuulnud vaid head, tema tegudel puuduvad vead; ta on ülikute väest, kellel helded on käed, neil alati on kaetud laud ja huultel aina rõõmus laul. Ma annan oma tütre tema käe alla ja oma hinge tema hoole alla hinna eest, milles meil on ühine meel: kaks tuhat hõberaha on väärt tema neitsilikkuse sääst – kui mu tütar seda nõuab, siis ta selle juurde jõuab.“ [– – –]

Kähku kutsuti kirjutaja, kellel oli kaasas paber ja sulg. Too kirjutas abielulepingu, suure ja avara nagu ilmamere kulg. Ma olin nõus iga asjaga ja rõkkasin rõõmust täie rinnaga.

Kirjutajal kästi kirja panna
kõik lepingu üksikasjad.
Minu jaoks koostati siduv ürik,
millel oli mitmeid lisasid.
Veiniklaasi juures õnnistati Jumalat,
baldahhiini all sooritati laulatus.
Saatus ent tegi äkitselt nalja,
abielust sai kohemaid lahutus.

Kui päike vajus looja, tuli esile viha tooja ning maa uppus hämarusse ja vajus pimedusse. Pruudi killavoor kisas ja käras, rahvas hõiskas ja säras: „Rõõmu ja õnne noorpaarile rohkesti, tervist ja jaksu vahvasti!“ Kestsid joodud ja kõlasid laulud; pidu algas, kui oli saabunud hämarus, ja lõppes, kui jõudis kätte kesköö. Siis läksid oma teed noored ja vanad; mina jäin üksi ning mõrsja lebas mu rinna najal.

Ma ütlesin endale: sel ööl muutun taas nooreks nagu kotkas,^[11] nii et kerkib mu tiib^[12] nagu kotkal; ees seisab hoolas töö ja unetu öö. Ma võtsin loori tema näolt ja koorisin rõivad ta kehalt, kummardusin tema kohale ja ligindasin küünla ta näole: ta nägu oli kohutav ja tema hääl ehmatav! Ta oli kehalt nagu Rehabeami vasikas,^[13] tema suu oli nagu Bileami eeslil,^[14] nina tönts ja jäme ning palged aukus mis kole – otsekui oleks saatan neid torkinud ja tulise oraga sorkinud. Ma mõtlesin, et mu ees oli üks Haami tütreist.^[15] Kui tema kere oli mustemast mustem, siis tema juus oli valgemast valgem, ning eluaastaid oli tal ju küllaga; tema mokk aga oli töllakil. Ta hambad olid nagu hundil või karul teravad ja silmad olid skorpionidena torkivad. Ma kogusin julgust ning ütlesin endale:

Tema hambad on karu kihvad, kes murrab ja õgib;
ta pea on täis valskust ja kurjust, mis peletab rõõmu;
tema kogu on nagu kivihunnik ja reied nagu aampalgid;
tema põsed on nagu söed ja huuled nagu saviplönnid;^[16]
ta on suisa surmaingel ja sureb, kes teda puudutab!

Seda vaatepilti nähes kohkumus mind tabas ja ehmatus mind rabas. Hirmust ma rappusin ja segaduses vappusin, ning ma ütlesin endale: viimne kohtupäev on kätte jõudnud! Aga ma suutsin end kokku võtta ja hääle mahedaks petta ning ütlesin talle: „Oh mu tütar, mu tütar! Et sa oled nagu ohakas ja põõsastara, siis ütle, kus on sinu kaasavara? Kus on su mantlid ja ürbid, su kleidid ja särbid? Kus on su käevõrud ja sõrmused, mis annavad naise kätele õrnuse? Kus on su lõhnaõlid ja salvid, mis teevad naha pehmeks ja malniks?“

Ta vastas: „Tänu Jumalale pole mul millestki puudust! Kõik rõivad ja esemed jätsin ma kodukatuse alla, oma isa ja isanda hoole alla.“

Ma ütlesin talle: „Ja mis on see, mille jätsid oma isa ja isanda hoole alla?“

Ta vastas: „Ma jätsin sinna kaks vana kotti, paar mõranenud potti, ning sinna jäid katel ja kauss, taldrik ja pann, auklik vann, sõel ja nõel, katkine mõõdulint ja kaevupööra vänt, ahjuroop ja tuletangid ning väiksemaid esemeid mitut sugu, millest pole kuigi palju lugu.“

Kuuldes seda juttu ei suutnud ma talitseda nuttu ning langesin maha suures meeleheites, et taevas on reetlik, Jumalat peites, ning ütlesin nõnda:

Kas oled tehtud sortside või kuradite soost?
Saatku Jumal sulle nuhtluse!
Viha ja hävituse inglid on su vennad,
sina aga nende vanem õde!
Sa oled otsekui Azazelile määratud sikk,
kes on kõrbest kuidagi välja saanud.^[17]
Näib, et saatus on naeratanud Lilitile^[18]
ning saatnud talle kingiks sinu.
Looja on su valmistanud
käsilaseks surmainglile.
Õnnelik oleks su isa, kui ta su sigitamisel oleks surnud –
oh, kui su ema oleks vaid olnud sigimatu!
Su mokad on nagu härja mokad
ja su suu on nagu haigutav haud.
Su hambad on nagu karu kihvad,
täis sülge ja kõntsa.
Su silmad on nagu tulised ahjusuud
ja su nägu on nagu lömmis savipott.
Su keha sirutub nagu Haamani võllas^[19] –
oh, et ma näeksin sind sellel pooduna!
Su tuleku õhtu sai mulle needuse ööks –
nagu oleksid tulnud kõik kättemaksuinglid;
see oli nagu öö, mil vaarao uppus meres,^[20]
või öö, mil Haaman kõlkus võllas,
või kui Siisera põgenes Jaeli juurde,^[21]
või kui Eglon mõrvati peldikus.^[22]
Sinu kõht on nagu kummis vaat
ja su kere on must nagu saatus.
Su käed on karvased nagu ahvil
ja sõrmed nagu tukid ahjus.
Su hammaste krigin on nagu öine maru
ja su hingamine otsekui tormituul.
Sinu suu on haud söögile-joogile
ja su vatsas saab sellest haisev mürk.
Su hambad otsekui sambad purustavad kõike
ning nad ajavad terveid rahvaid hauda.
Kuid Jumal paiskab su pea põrmu,
nii nagu põrmustati Soodom ja Gomorra.^[23]
Sinu surikambriks saab lõvide kõht –
säärane on su haud ja su matus!

Kui olin lõpetanud oma hala, lõi veri mulle pähe; ma tõstsin jala ja andsin talle nii, et polnud vähe. Ma võtsin malaka, pistsin kleidisaba talle suhu ja andsin talle sellise kolaka, et ta sai paraja muhu. Verd tulvas tema suust, kõnelemata muust – polnud kohta tema keres, mis oleks jäänud puutumata tema verest. Neitsilikkuse veri kattis üleni tema keha. Mul ei jäänud muud teha kui oma riided kokku korjata ja koormalooma selga laduda. Enne päikesetõusu olin juba kaugel sest linnast ja paigast, kus kuri saatus andis mulle kaigast. Ma ületasin Jabboki koolme^[24] ning kogu päeva magasin metsas – sest mu jõud oli otsas; öösel aga jätkasin teekonda. Kui ma taipasin, et möödas on oht ja kaugele jäänud vaenulik koht, siis võtsin sellest loost õpetust ja tegin sellega lõpetust.

Õnnis on Tema, kes kaitses mind viletsuse päeval
ning osutas mulle heldelt oma armu!
Sõge himurus sai mulle saatuseks,
kuid Jumal oma halastuses päästis mind;
kui olin vajunud põrgu põhja,
avas Ta põrgu väravad ja tõi mu välja!
[– – –]

Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa

Al-Harizi makaama heebreakeelne tekst on ära toodud rmt-s: Jardin d’Eden, jardins d’Espagne. Poésie hébraïque médiévale en Espagne et en Provence. Toim. Masha Itzhaki, Michel Garel. Paris: Seuil, 1993. Riimproosat on püütud tõlkes jäljendada; värsid on tõlgitud võimalikult täpselt, „luulelisust“ taotlemata.

SAATEKS

Teatavasti on jutustus ja romaan araabiakeelses kirjanduses üsna hilised nähtused, mis said alguse eelkõige Lääne kultuurimõjude toimel 19. sajandil.

Märksa vanemad on novellistlike ja anekdoodilaadsete lugude kogumikud; selle žanri nimetuseks on maqāma – araabia keeles: „(hõimu) koosviibimine, istung“. Maqāma iseloomustuseks on arabist Gustave E. von Grunebaum öelnud, et see on „riimproosas jutustatud dramaatiline stseen, iga filoloogi maiuspala, vaevalt mõistetav ilma kommentaarita, mis seletab selle leksikoloogilisi ja grammatilisi peensusi, selle hämaraid vihjeid ning selle tsiseleeritud struktuuri, mis on valinud rahvapärased teemad ja juhtumused aluseks oma ülimalt rafineeritud keele- ja sõnakonstruktsioonidele“. Vanimaks makaamakogumiku koostajaks on al-Hamadhānī (srn 1007); tuntuim makaamade autor on al-Harīrī (srn 1122), kes ühendas lugude seiklusliku või kelmika temaatika keelelise virtuoossusega. Kohati on tema teos tõlgitamatu,^[25] vaadatagu või üht näidet Friedrich Rückerti saksanduses:

„Wenn die wüsten Winterwinde wütend wehn,
weisst du, was zur Wehre wählt ein Weiser?
Warme Wohnung, weiche Watt und wollnes Wams
Weiter: Würz’gen Wein und will’ge Weiber.“

Makaamasid on mitmeti kõrvutatud Euroopa uusaegse pikareskse novelliga.^[26] Muidugi jätkus makaamade kirjutamine ka edaspidi, õigupoolest koostatakse neid praeguse ajani.

Üks omapärasemaid makaamade kogumikke on Egiptuse polühistor ʽAbd al-Rahman al-Sujūtī (srn 1505) teos „Rašf az-zulāl“ („Kosutava vee rüüpamine“), milles 21 eri elualade esindajat, nagu koraanikommentaator, juriskonsult, kirjandusteadlane, grammatik, retoorik, luuletaja, matemaatik, astronoom, meedik, loogik, müstik jt kirjeldavad oma pulmaööd, kasutades selleks vastava eriala kujutlusi ja termineid. Tuleb aukartusega tunnistada, et René R. Khawamil on õnnestunud teha sellest prantsuskeelne tõlge^[27] – muidugi mõista üsnagi tinglik tõlge, kuivõrd sedalaadi verbaalne akrobaatika peaks olema tõlkes jäljendamatu.

Juudi kirjanduse ajaloo seisukohalt said heebreakeelsed luuletajad keskaegses Hispaanias viljastavaid impulsse araabia poeetika vormivõtetest ja žanridest. Juudi kirjameeste poolt tarvitusele võetud araabia kõnekujundite kohta kirjutas heebrea luuletaja Moše ibn ʽEzra (srn 1138) teosed „Kitāb al-muḥāḍara wa-l-mudhākara“ („Ettekandmise ja arutlemise raamat“) ning „Maqālat al-ḥadīqa“ („Kirjatüki (metafooride seletuse) aed“); viimasest tehti juba varakult mitu heebreakeelset tõlget, ehkki säilinud käsikirjad kujutavad endast pigem tsitaatide kogumikke araabiakeelsest algupärandist.^[28]

Araabia poeetikast mõjustatud Hispaania juudi autorite hulka kuulub ka JEHUDA BEN ŠELOMO AL-HARIZI (u 1170 – 1235), kes muu poeetilise ja tõlketegevuse kõrval sai kuulsaks makaamade kogumikuga „Taḥkemonī“ („Tahkemonlane“). Rohkem al-Harizi ning tema tööde kohta võib lugeda ajakirjast „Looming“ nr 5, 1991, seepärast ei tarvitse seda siin korrata; samuti on seal kahe makaama eestikeelsed tõlked.^[29]

Al-Harizi kuulsast teosest ilmus aastal 2001 meisterlik ingliskeelne täistõlge „The Book of Taḥkemoni. Jewish Tales from Medieval Spain. Translated, explicated and annotated by David Simha Segal“. Tänu informatsiooni eest selle väljaande kohta võlgneb siinkirjutaja Marju Lepajõele.

K. K.

^[1] Ps 88:1.

^[2] Km 9:50.

^[3] Km 4:11.

^[4] 1Ms 3:13.

^[5] 1Ms 2:18.

^[6] Ül 5:2.

^[7] Õp 31:10.

^[8] 2Ms 30:35.

^[9] Km 5:27.

^[10] Est 6:1.

^[11] Ps 103:5.

^[12] Heebrea sõna ’eber tähendab nii tiiba kui ka mehe suguliiget.

^[13] 1Kn12:28.

^[14] 4Ms 22:28.

^[15] 1Ms 10:6.

^[16] Selle kirjeldusega seoses vrd Ül 4:1–5; 7:2–8.

^[17] 3Ms 16.

^[18] Lilit oli juudi legendide järgi Aadama esimene naine; temast on saanud sünnitajaid ja lapsi ohustav deemon.

^[19] Est 7:9 jj.

^[20] 2Ms 14:15–29.

^[21] Km 4:20 j.

^[22] Km 3:21.

^[23] 1Ms 19:23.

^[24] 1Ms 32:23.

^[25] Selle kohta vt ka: K. Kasemaa, Uku Masing kui tõlkija. Tõlkija Hääl, 2020, nr 8, lk 60.

^[26] Vrd J. Abu-Haidar, Maqāmāt Literature and the Picaresque Novel. Journal of Arabic Literature, 1974, kd 5, lk 1–10.

^[27] A. al-R. ibn Abi-Bakr al-Souyouti, Nuits de noces. Tlk R. R. Khawam. Pariis, 1972.

^[28] Selle teose analüüsile on pühendatud uurimus: P. B. Fenton, Philosophie et exégèse dans Le Jardin de la métaphore de Moïse Ibn ʽEzra, philosophe et poète andalou du XII siècle. Leiden, 1997.

^[29] Selles seoses väärib tingimata mainimist ka Tallinna ülikooli väljaanne: Иммануэль Римсҝий. Избранное. Tallinn, 2018. Seal on esitatud valimik 13.–14. sajandi juudi luuletaja Rooma Immanueli heebreakeelsetest makaamadest Šlomo Kroli tõlkes, samuti tõlkija ulatuslik saatesõna Immanueli luulest Lääne ja Ida ristumispunktina.

Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju rahvast, palju teid, palju maju. Siinsamas õpetabki magister, abiks noored mehed, habemeta näod, tonsuuriga pead. Igal hommikul tõmbavad nad püksid jalga ja rüü selga, sandaalid varvaste otsa ja habemenuga kraabib vastavalt reeglitele tonsuuri siledaks. Nad ei räägi palju, aga nad ei räägi ka märkidega, nagu nende vennad kloostrites seda teevad.

Nad on kõik siia tulnud mujalt, ma ei teagi, kust, erinevad aktsendid, nende ümber istuvad poisid, istuvad ja kirjutavad, korralikult. Siia on jõudnud vaid need, kes on juba õppinud õppimisest mõnu tundma, neid ei pea tagant utsitama, neid ei pea nüpeldama, selga veriseks peksma, nagu tölbid koduõpetajad seda tegid. Need koduõpetajad ei osanud ise grammatikat ning püüdsid oma oskamatust ranguse taha peita. Teised õpetajad jälle ei tahtnud õpilase vastu kätt tõsta, nagu Abaelardus ei tahtnud Heloisat peksta, nii et lõpuks tüdruku onu tuli kaebama, et õpetaja ei võta oma ülesandeid piisavalt tõsiselt, ning Abaelardus hakkas siis vahel teesklema, et karistab. Võibolla see oligi kõigi tema hädade põhjus.

See kool oligi siin umbes nagu Abaelarduse kool, mitte selle poolest, et teeseldi õpetamist ja tegelikult pöörati tähelepanu muule, vaid selle poolest, et siia tuldi ise kokku, vabal tahtel. Siia kooli tulid need, kes olid peksa saanud ja kes ei olnud peksa saanud, triiviumi juba läbi käinud. Nad olid teeröövleid kartes kambakesi koos rännanud, olid juba väiksena harjutanud stiiluse hoidmist sõrmede vahel, nii et käsi ei puutunud vaha, nad olid harjunud sulge hoidma, nad olid õppinud nuga hoidma, et vigu maha kraapida. Ja nüüd on nad siin, üks kirjutab, teine tõmbab sulega piirjooned, kolmas värvib.

Piltidel, mida nad pärgamendile joonistavad, on kool. Õpilased on väikesed, istuvad miniatuuri all servas, osadel pole tonsuurigi peas. Vanematel poistel on juba kuklas väike laik, ümmargune nagu armulaualeib, seljas värvilised riided, joonistatud pisut suurematena. Kõige suurem on muidugi magister ise, sinises rüüs, ludumüts peas. Peab aru saama, kes on õpetaja ja kes õpilane, hierarhia võiks ju paigas olla, maja ei saa ehitada, kui vundament ja katus on ühesugused. Magister teab seda väga hästi, ta on ka ise õpilane olnud, saanud targemaks kui õpetaja ja oma kooli püsti pannud, varastanud kõik oma õpetaja õpilased. Tema õpetaja vihkab teda selle eest elu lõpuni, aga võibolla tunneb ka salamisi uhkust.

„Ta oli minu õpilane,“ mõtleb ta.

Mõned arvasid aga juba siis, nagu ütleb Hermese Smaragdtahvel, et nii nagu üleval, nii on ka all, maja vundament on betoonist ja katus on betoonist ja vahepeal on kõik betoon. Kõik on võrdsed, õpilane ja õpetaja, vahet ei ole, millisest otsast vaatad. Kas see ongi alkeemiline ekvivalents, tarkade kivi?

Keskaegne ülikool ei tahtnud alguses sellist ühetaolisust kohe uskuda, vaid sai aru loodusest nagu kuldsest ketist, olemise redelist. Kõige alumine aste oli kivi, siis tuli, siis taimed, loomad, inimene, taevas, inglid, Jumal. Nii ehitas tarkus endale kodu, kõndides üle kivide ja tule, läbi võsa ja ohtlikest loomadest mööda, kaugemale inimesest, otse taevasse, inglite ja Jumala juurde. See oli töö, see oli vaev. Kas on mõtet või põhjust juba esmakursuslasele öelda: „Võta vastu niisiis see kivi, mis on loomne, taimne ja mineraalne, mis ei ole kivi ja millel ei ole kivi loomust. Ja see kivi on valgus valgusest ning imiteerib teatud viisil mineraalseid mägesid ja taimi ja loomi ja seda leidub kõikides kohtades ja igal ajal ja igas inimeses ja see sisaldab kõiki värve ja temas on kõik elemendid. Teda nimetatakse väike maailm. Aga sina nimeta seda – muna piir, see tähendab, filosoofiline muna.“ Oleks sellest kasu? Mida võiks sellest aru saada?

Ülikool tekkiski selleks, et seda mõista, väikesest kivist, mis sattus austrikarpi nagu munasse ning mille ümber hakkas kogunema kiht kihi haaval helendavat pärlmutrit. Ikka õpetaja ümber, õpilased tulevad sinna kohale nagu kalad saiapuru peale. Õpetajad said kuulsaks, kumu levis mitme maa ja mitme mere taha, hommikuti trügiti kooli uksest sisse, kuulati suu ammuli, silmad põlesid peas nagu kassipoegadel. Kae oli maha tulnud, nad said äkki maailma vaadata. See kõik oli uus, enneolematu. Nad kogunesid raamatute ümber, kus on kirjas asjad, mis on juhtunud, ja asjad, mis parajasti on, ja asjad, mis tulevad. Õpilased kummardusid nende kohale nagu selge veega allika kohale, vaatasid sinna sisse ja nägid. Speculum mundi on klaas, mis kujutab maailma palet, ta näitab nii seda, et see algas, kui ka seda, et see peab lõppema.

„Alguses oli muna,“ ütleb õpetaja.

See tähendab, kõigi asjade iva. See iva ehk kuuepäevak õpetab entsüklopeediliselt kõiki asju ja õiges järjekorras. Järjekord on aga selline: esiteks loomine ja lõppemine, siis aastaaeg, millal maailm alguse sai (sügis), siis aga peatükk maailma esimese päeva kohta, see tähendab valguse kohta. Valgus teeb kõik asjad olevaks ja nagu Herakleitos ütles – välgunool juhib kõike.

See peatükk on väga pikk, sest siin on palju asju koos.

Magister ei unusta kunagi öelda, et valgus on ainuke metafoor, mida Nikaia usutunnistuses Jumala kohta tarvitatakse ning kui me sellest aru saame, saame me aru tervest usutunnistusest. Muidugi teavad kõik õpilased juba usutunnistust, kuidas teisiti, aga nad teavad sealt ainult sõnu. Sõnad aga ei anna ennast alati kätte. Nad võivad kuivalt piiritleda informatsiooni, anda edasi faktid, tundub, et kõik on selge, aga mõte ei tule ikka kokku. Keegi võib appi tulla ja selgitada, peita paljusõnalises lobisemises viimasegi mõtte kobrutava vahu alla, mässida tähenduse nagu beebi baikatekki, nii et ta ei saa käsi ega jalgu liigutada, ja pehme riide tihedas kaisutuses mõnusasti magama uinutada. Mõned valivad selliseid lobisejaid õpetajaks, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses.^[1]

Nii võib juhtuda.

Mõnikord on raske vahet teha, kus siis lõpuks mõte on, nagu siis, kui palju sõnu on kokku heidetud, tundub rägastikust moodustuvat mingi sümbol, aga kindel ei saa olla. Sõnad on ju kavalad, voolavad nagu jahe allikas, lakkamatult, kannavad meie enda mõtteid kaasa nagu kuuseokkaid. Täpselt nii seisid õpetatud mehed Nikaias, tegid suud lahti ja panid kinni ning nende keha soonte, luude, huumorite rägastikus alguse saanud sisemine kõne sai kellelegi teisele avalikuks. Ja siis, viimaks, kirjutaja käsi pani kirja, sõna läks otse kõrvast paberile ja jäi sinna lebama nagu surnu.

„Valgus valgusest,“ ütles õpetaja.

See surnud kirjatäht võib lebada aastaid, sajandeid isegi, kui õhk on kuiv. Ja siis tuleb keegi ja hakkab teda äratama. Sõna on alguses löntis, vedel, kõõritab ringi vaadata nagu joodik. Ja nii võibki jääda, ta puterdab, ajab segast, vaatab hägusa pilguga. See sõna on zombi, ei elus, ei surnud. Aga ajapikku ta toibub, tõuseb istukile, vaim virgub, ärkab äkki ellu. Imede ime, saladuste saladus, tõusiski surnuist üles. Seda saladust neile õpetatigi, siis kui nad peksa said või ei saanud, kui nende sõrmed sulge hoidsid, kui nende käsi vigu maha kraapis. See on võime, mis teeb õpilase jumalanäoliseks.

Nende õpetaja on nagu rokkstaar, räägib, vehkleb kätega, tema sõnad teevad purju.

„Sõna on kokkuleppeline märk ja annab tunnistust millestki muust, nagu fanfaar annab tunnistust sõjast.“ Ta kõnnib nüüd auditooriumi ees ringi, pikkade sammudega, alguses rääkis kohmakalt, aga aegamisi tekkis sammude rütmis mingi sisemine seestumus, sõnad haarasid ta oma võimusesse, ta ei olegi nüüd päris ise, sõnad kannavad teda, nagu õhk kannab linde. Ta sirutab käed külgedele ja räägib sellest, kuidas tähendus tõuseb sõnadest lahti nagu udu, mis tõuseb üles niiskest maast, mis hõljub seal kohal, kuhu on võimalik sisse minna ja ära eksida.

Müristaja tegi sama moodi oma suu sõnaga asju, kogu maailma. Esiteks muidugi mõista valguse ja see ei olnud materiaalne valgus, vaid see oli vaimu valgus. Sest loomise ajal, nagu me teame, oli kõik pime, maa oli tühi ja paljas. Seal oli Jumal, seal oli sõna, seal oli Vaim, nad olid kolmekesi ja nad olid üksi (non ut diceretur, sed ne taceatur). Jumal ütles sõna ja vaim tegi ennast vete kohal pehmeks nagu udu, kohevaks nagu kana. Ja hautigi maailm välja, sest ilma haudumata ei saa midagi.

„Haudumine toimub mõistagi muna piiril,“ ütles õpetaja.

Õpilased ajasid selja sirgu. Hommikuvalgus paistis suurtest akendest sisse, oli neljas tund, päike oli punasena tõusnud linna kohale, akendest oli näha talupoegi, kes sikutavad kitsi, ajavad lambaid, veavad sigu, kusagil kolisevad haamrid, mööda jõge sõidavad lodjad, suitsevad korstnad, linnamüüril keerlevad tuulikute suured labad, aeglaselt nagu maailma masin. Nende kohal on pilved, õrnad nagu pestud lambad, ja sealt edasi sinine taevas, mis jätkub kuni kuuni.

Nad teavad seda pilti, seda on raamatutest näha olnud, kogu universum on nagu muna, kõige keskel on maa, siis tulevad järgmised kihid, mõistagi vesi, õhk ja tuli, sellele järgnevad seitse planeeti nagu seitse vaba kunsti, nende ümber on kinnistähtede sfäär (ehk kera), tehtud jumalikust eetrist, hautud püha vaimu poolt, liigutatud esimese liigutaja poolt ja hoitud koos sõna abil.

„Sõna teeb elavaks, aga kirjatäht suretab,“ ütleb õpetaja.

Nad panevad selle kirja, sest nad teavad, et nemad ei ole Kristus, kes kirjutas vaid liivale, nemad ei ole Sokrates, kes ei kirjutanud midagi. Nende kool nõuab üha rohkem ja rohkem kirjutamist, kõik asjad tuleb üles tähendada: a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha. Seda on vaja, et kool säilitaks oma privileegid. Neid oli raske hankida, kõigepealt oli vaja rääkida linnapeaga, siis piiskopiga, siis kuningaga, siis paavstiga, igaühele tuli saata paber nende asjadega a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha, õppekavad oli vaja kinnitada. Seda selleks, et koolis oleks õpetus pädev ja õpetataks nii, nagu peab.

Juhtus – ja selliseid oli hiljuti palju olnud –, et tulid kulunud riietes vibalikud mehed, näod suurest paastumisest kahvatud, ja hakkasid märkide keeles õpetama. Ikka nii, et kõigepealt üks sõrm püsti, siis kolm sõrme, siis rusikas, siis võtsid välja kotist õuna, siis karusmarja, siis leiva. Sellistega oli palju vaeva, uudishimulikud tunglesid nende ümber, püüdsid ära arvata, mida nad õpetavad, mis saladused need on, mida ei saa sõnul väljendada, mida ei saa kirja panna, vaid mida peab näitama.

Piiskop sai kohe kaugelt aru, et need on albilased, seati sisse süsteem, et iga õpetaja peab hankima endale litsentsi, pandi paika nõuded ja nii edasi ja albilastel veel vedas, kui nad lõpuks terve nahaga pääsesid. Nad plagasid kõik minema, aga sättisid oma lauad kusagil mujal üles, kogu aeg tuli peale passida, kui ei olnud albilased, siis tulid valdeslased, või hussiidid või hoopis mingid lollardid. Sellest siis see paberimääriminegi.

Õpilased seda ei teadnud, isegi õpetaja unustas selle vahel ära. Need olid kõige ilusamad hetked.

„Teine päev on veel pikem,“ ütles õpetaja.

Teisel päeval tuli juttu kõigepealt taevaste laialivenitamisest, siis taevamateeriast, siis õhust üldiselt, siis meteooridest (tulistest ja külmadest) ja igasugustest tuledest: virvatuledest, sädemetest, tõrvikutest, draakonitest. Seejärel vetest, ududest ja nii edasi. Nagu kõik aru said, oli teise päeva töö nelja elemendi loomine ja nendele elementidele koha tegemine.

Keskajal olid kõik asjad üldiselt tehtud neljast elemendist. Just selle tõttu oli Paradiisis neli jõge: esimese nimi oli Piison, see voolas ümber kogu Havilamaa, ja teise jõe nimi oli Giihon, see voolas ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi oli Hidekel, see voolas hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi oli Frat. Samal põhjusel oli ka neli ilmakaart, neli tuult, neli aastaaega ja neli evangelisti.

Muidugi oli keskaegses ülikoolis ka neli teaduskonda, mõistagi teoloogia, jurisprudents, meditsiin ja filosoofia, vähemalt nii kirjutab Pariisi ülikooli konstitutsioon, ja sellel põhjusel oli neli ainet quadrivium’is, mida õpiti filosoofia viimasel astmel – aritmeetika, muusika, geomeetria ja astronoomia. See aga ei tähendanud, et teadmisi oleks neli, vaid need kõik voolasid välja ühest allikast, suurest vaadist, ja see oli esimese inimese suu. See tetramorf oli saanud need teadmised otse Jumalalt. Esimene inimene (kes oli tehtud meheks ja naiseks) oligi esimene õpetaja, kõigi teaduste magister ja doktor.

Siinkohal oli vaja õpetajal eraldi rõhutada, et teadmised olid jumalikud, aga nende teadmiste moraalsed kvaliteedid ja rakendamine oli problemaatiline, nagu võib languse loost igaüks järeldada.

„Tuleb tõmmata vahe teadmiste ja nende rakendamise vahele,“ ütles õpetaja.

Aadamal oli täiuslik teadmine olemas enne pattulangust, mida võib lugeda välja ka loomade nimetamise episoodis. Teatavasti andis Aadam kõigile loomadele sellise nime, mis neile kõige rohkem sobis, ehk siis looma nimi peegeldas looma olemust parimal viisil. Nime andmine ongi filosoofilise teadmise tipp, sest nimi on asja definitsioon ja ilma defineerimata ei ole meil võimalik millestki rääkida.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida,“ kinnitas õpetaja.

Ta jäi vait, hakkas järele mõtlema, mida ta õigupoolest oli öelnud, sai aru, et oli parafraseerinud Augustinust, hoog kadus, viipas õpilased auditooriumist välja.

Õpilased astusid küünist välja nagu Platoni koopast, päikese kätte, mis pimestas, aga nad teadsid nüüd, mida see tähendab, kõik see, mis oli silmale nähtav, oli ühtlasi ime. Nad seisid ja vaatasid, kuidas puuoksad liiguvad, kuidas kollakad teed tolmavad, kuidas varjud toovad värvid välja. Kusagilt puhus tuul ja tõi söögilõhnu, sibulat ja küüslauku, lapsed mängisid mingit mängu. Maailma raamat oli nende ees lahti, nad nägid seal sõnu, ähmaselt taipasid, et kõik on kõigega seotud, nagu sidesõna lauses, nagu täht nimes, nagu tähendus keeles. Siin oligi muna piir, lõpmatu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal.

^[1] Ärgu advokaadid solvugu, need ei ole minu sõnad, seda ütles üks keskaegne õpetaja. (Vt D. L. d’Avray, The Preaching of the Friars: Sermons Diffused from Paris before 1300. Oxford; New York, 1985, lk 3.)