Arhiiv

  • Trooja sõda, Helena ja Aphrodite: kangelaspärimus ajaloo ja mütoloogiate vahel

    Trooja sõja loo näol on tegemist algselt suuliselt edasi kantud pärimusega, mille juured ulatuvad tõenäoliselt vähemalt 12. sajandisse e.m.a. Umbes siis – hilise pronksiaja lõpul – võis aset leida konflikt Väike-Aasia looderannikul Dardanellide väina ääres õilmitsenud Trooja ehk Ilioni linna pärast, millest võis saada lähtekoht sajandeid edasi kantud ja edasi arenenud kangelasloole. Kas kõnealune linn kunagi tõepoolest kreeklaste poolt vallutati, nagu pärimus väidab, on vaieldav. Arheoloogia ei jäta küll kahtlust, et Troojat on 13.–12. sajandil e.m.a korduvalt purustatud, kuid pole võimalik tuvastada, kelle poolt (vähemalt ühe purustuse näib olevat põhjustanud maavärin). Toona Anatoolia sisealadel võimutsenud Hetiidi riigi kuningate dokumentides on nimetatud Wilusa nimelist linna (pea kindlasti Ilioni ehk Troojat), samuti vastuolusid Hetiidi ja Ahhijawa kuninga vahel (Ahhijawa all on tõenäoliselt silmas peetud ahhailasi – teisisõnu kreeklasi), kuid otsesest sõjast Wilusa pärast pole juttu. Nii ei võimalda ei arheoloogia andmed ega kaasaegsed tekstid ajaloolise „Trooja sõja“ toimumist kinnitada ega välistada.[1] Sellekohased arvamused sõltuvad suuresti soovist loo ajaloolist tausta uskuda või mitte.

    Lugu oli kindlasti välja kujunenud nn arhailisel perioodil (8.–6. sajand e.m.a), mil selleteemalised stseenid levisid kunstis ja loodi teadaolevalt kaheksa eepost (või eepilist poeemi), mis sündmuste käiku sõja eelloost ja puhkemisest järellooni detailselt kirjeldasid. Vaid kaks neist – „Ilias“ ja „Odüsseia“ – on säilinud, ülejäänute sisu on teada hilisemate viidete ja lühikokkuvõtete kaudu. Ükski neist eepostest ei jutustanud lugu tervikuna, vaid nad peatusid selle eri järkudel või episoodidel, lähtudes eeldusest, et terviksüžee on üldtuntud.[2]

    Küllap on lugu tuntud nüüdki, kuid väärib siinkohal siiski meeldetuletamist. Sõja põhjustajaks võib pidada ilu- ja erootikajumalannat Aphroditet, kelle Trooja kuningapoeg Paris kahe konkurendi – jumalannade Hera ja Athena – kõrval ilusaimana välja valis. Tasuks lubas Aphrodite Parisele maailma kauneima naise – Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena. Paris purjetas Spartasse, võrgutas Menelaose äraolekul Aphrodite abil Helena ja seilas temaga Troojasse, võttes kaasa ka Menelaose aarded. Pahandatud Menelaos pidas nõu oma venna ja Helena õemehe, Mükeene kuninga Agamemnoniga ning üheskoos kutsuti kokku kõigi tähtsamate kangelaste (ühtlasi eri linnade kuningate) vägi Helena ja aarete tagasitoomiseks. Kolm kangelast olid Trooja võtmise seisukohalt eriti olulised ja kõigi nende kohalesaamine oli omal moel komplitseeritud. Odysseus, kellest sai hiljem Trooja hobuse idee autor, seega lõpliku võidu võti, keeldus esialgu ühinemast, teeskles hullumeelset ja sunniti lõpuks vastumeelselt tulema seeläbi, et ähvardati hukutada tema vastsündinud poeg. Kreeklaste vägevaima sangari – välejalgse Achilleuse, kellest pidi saama Trooja kindlaima kaitsja Hektori tapja – oli tema ema, jumalanna Thetis, peitnud Skyrose saarele sealse kuninga tütarde sekka, soovides säästa poega talle sõttamineku korral määratud peatsest surmast. Et teda sealt leida ja kreeklaste leeri tuua, läks tarvis Odysseuse kavalust. Hiljem, pärast Achilleuse surma, tuli sealtsamast Skyroselt kohale tuua ta noorem duubel – tema poeg, ühe kuningatütrega sigitatud Neoptolemos.[3] Kolmas keskselt tarvilik tegelane oli Philoktetes, kelle valduses oli Heraklese vibu, mille Herakles oli enne surma (Olymposele siirdumist) andnud Philoktetese isale. Philoktetes ühines väega probleemitult, ent kui kreeklaste laevastik teel Trooja alla peatus Lemnose saarel, hammustas Philoktetest madu, kangelane haigestus ning haav levitas sedavõrd talumatut haisu, et tema viibimine väe juures osutus võimatuks. Nii tuli kangelane koos vibuga Lemnosele maha jätta ja Philoktetes veetis kümme aastat saarel, kuni Odysseus korraldas tema haava ravitsemise ja ta koos vibuga Trooja alla tõi.

    Sõja otsustavad sündmused leidsidki aset viimasel, kümnendal sõja-aastal. Achilleus tappis Hektori, jättes Trooja ilma selle kindlaimast kaitsjast („Iliase“ teema). Oma järgnevastki edust tiivustunult ründas Achilleus ühte Trooja väravaist, kus sai tapetud Parise noolest, mille jumal Apollon kangelase haavatavasse kanda juhtis. Seejärel tõi Odysseus Lemnoselt kohale Philoktetese koos Heraklese vibuga, mis oli tarvilik Parise surmamiseks. Skyrose saarelt kutsuti kohale Achilleuse vahepeal suureks sirgunud poeg Neoptolemos. Odysseuse osalusel varastati Troojast öö katte all jumalanna Athena kuju, mis seni linna kaitses. Lõpuks tuli Odysseus välja ideega suurest, sõdalastega täidetud puuhobusest, mille troojalased sõgedalt oma linna viisid ja endale seeläbi hukatuse tõid. Linn hävitati, mehed tapeti ja naised viidi orjadeks. Menelaos oli tapmas truudusetut Helenat, kuid sai lummatud tema ilust ja viis pärast mõningaid eksirännakuid naise tagasi kodulinna Spartasse. Rännakud või siis katsumused kodus ootasid teisigi kangelasi – kõige tuntumad on ilmselt Odysseuse ekslemised ja võitlus naise Penelope kosilastega kodusaarel Ithakal („Odüsseia“ teema).

    Ilmselgelt on selle loo puhul tegemist müüdi või legendiga, mis võib ehk lähtuda mõnest ajaloosündmusest, kuid ei kirjelda ligilähedasegi usaldatavusega võimalike sündmuste tegelikku käiku. Müüdi keskmes on Helena, kelle röövimises ja tagasitoomises kogu lugu seisneb. Helena omakorda näib justkui Aphrodite inimlik teisend – Aphrodite kink Parisele tänutäheks (või substituudina?) enda väljavalimise eest, kauneim naiste seas, nagu Aphrodite ületas ilult teisi jumalannasid. Aphrodite olulisust kogu loos rõhutas ilmselt ka sõja eelloost ning puhkemisest laulnud eepos „Kypria“, mille pealkiri näib viitavat jumalanna sünnisaarele Küprosele ja tema kultustiitlile Kypris. Kuid jumalik oli ka Helena ise ning sellisenagi sarnaneb ta Aphroditega. Peajumal Zeus sigitas Helena Sparta kuninga naise Ledaga, võttes selleks Aphrodite lemmiklinnu luige kuju. Spartalased austasid oma linna naabruses Therapnes Helenat ja Menelaost väidetavalt jumalustena[4] ning ajaloolase Herodotose andmeil oli Helenal seal tütarlapsi ilusaks tegev võime.[5] Lisaks oli Spartas Helenale pühendatud plataanipuu-hiis, kus tütarlapsed austasid teda jooksuvõistluste ja ringtantsudega.[6] Pooljumalikud olid ka Helena kaksikvennad, uhked ratsanikud Dioskuurid – neidki austati Therapnes koos Helena ja Menelaosega.[7] Selgelt surelik (aga ka tappev) oli vaid nende õde, Agamemnoni naine Klytaimnestra, kes mõrvas oma abikaasa ja sai ise tapetud poja Orestese poolt. Ühe loo järgi tapeti ka Helena (sellest allpool), kuid vahest tuntumate versioonide järgi elab ta surematult kas koos Menelaosega õndsaile sangareile mõeldud Elysioni väljadel[8] või koos Achilleusega väikesel Leuke saarel (‘Valge’ saar) Musta mere looderannikul (tegemist on praeguse Maosaarega, mis käimasolevas Ukraina sõjas kuulsust kogunud). Helena oli jumalatele omaselt kättemaksuhimuline, võttes silmanägemise kuulsalt koorilüürikult Stesichoroselt (6. sajand e.m.a), kes temast laimava poeemi lõi, ja taastades poeedi nägemise alles siis, kui too uue ning sündsa poeemiga oma vea parandas.[9]

    Trooja sõja müüdile lisaks räägiti Helenast muidki lugusid, mis osutavad, et röövitud saamine kuulus tema mütoloogilisse olemusse. Esimest korda rööviti Helena juba lapseeas, kui Ateena kangelane Theseus ta Spartast tütarlaste ringmängudelt vägivaldselt Ateenasse oma tulevaseks naiseks viis. Sel korral tõid tüdruku Spartasse tagasi tema vennad Dioskuurid.[10] Järgnes eelkirjeldatud armuafäär Parisega ning tagasitoomine vendade Agamemnoni ja Menelaose poolt. Lõpuks aga röövisid Helena Menelaose sohipojad Nikostratos ja Megapenthes ning viisid ta Rhodosele, kus kohalik kuninganna oma kättemaksu-jumalannadeks rüütatud teenijannadel Helena puu külge üles puua lasi. Sel lool oli ilmselt kultuslik taust, sest Helenat austati siin kultustiitliga Dendritis (‘puune’, seega Puu-Helena).[11]

    Ei Helena omadus röövitud ja tagasi toodud saada ega surm poomise läbi paista kreeka müütide taustal erandlikud. Lugusid lahkuvatest ja tagasi pöörduvatest jumalannadest räägiti mitmeid. Tuntuim on ilmselt müüt viljakusjumalanna Demeteri tütrest Korest, kelle röövis allilma isand Hades, et teha temast oma naine ja allilma emand Persephone, kuid kelle Zeus pidi pahandatud Demeteri lepitamiseks laskma jumalate käskjalal Hermesel siiski maa peale ema juurde tagasi tuua. Sellest ajast peale veedab Demeteri tütar osa aastast Korena maa peal ema juures, teise osa aga Hadese kaasa Persephonena allilmas. Eri kultuskohtades räägiti lugusid ka jumalanna Hera lahkumisest ja tagasitulekust.

    Analoogiline süžee kajastub vähemalt kaudselt ka mitmes kangelasloos. Lõuna-Kreekas Tirynsis räägiti lugu, kuidas kohaliku kuninga tütred Hera poolt hulluks aetult kodust mägedesse pagesid, et siis kuulsate kangelaste poolt tagasi toodud, taltsutatud ja naiseks võetud saada. Lähedal asuva Argose Hera pühamuga aga seostus müüt, kus lahkujaks ja naasjaks oli jumalannat teeniv preestrinna – täpsemalt, üks preestrinna lahkus, teine naasis. Jumalannat preestrinnana teeninud Io muudeti Hera (või Zeusi) poolt valgeks lehmaks (Hera lemmikloom) ja pages sellisel kujul Egiptusesse, kus sünnitas Zeusi sigitatud järglase. Tema järeltulijad viiendas põlves aga pöördusid tagasi kodumaale, kus üks neist – Hypermnestra – võttis dramaatiliste vahejuhtumiste järel taas preestriameti oma valdusse. Tõenäoliselt kajastab see müüt rituaalitsüklit, mille käigus Hera preestrinna pühamust lahkus, et siis pidulikus rongkäigus naasta, sümboliseerides jumalanna enda ajutist eemalolekut ja tagasipöördumist.[12] Kuid lahkumise ja naasmise motiiv võis olla peidetud üksikasjus veelgi komplekssemasse süžeesse. Nii algab tuntud lugu Theseusest ja Ariadnest ateenlaste kohustusega saata neide ja noormehi Knossosesse söögiks koletislikule härjapealisele Minotaurosele, mispeale Theseus saadetavate noortega liitudes Kreetale seilas, sealse kuningatütre Ariadne abil Minotaurose tappis ja Ariadne seejärel Kreetalt ära tõi, sooviga teda naida. Kui see abielu ei teostunud, sest Ariadnel oli määratud saada veinijumal Dionysose naiseks, tõi Theseus Kreetalt Ariadne õe Phaidra ja abiellus temaga.[13] Äraviimise (neiud Ateenast Knossosesse Minotaurosele õgida) ja tagasitoomise (Ariadne ja Phaidra Knossosest ära, viimane neist Ateenasse Theseuse naiseks) motiiv on siin varjatum, ent ometi selgelt tuntav. Tähelepanuväärsel moel lõpetasid nii Phaidra kui ka Ariadne elu poomise läbi (kuigi Ariadnel oli surmaviise teisigi) ning mõlemad olid, nagu Helenagi, tihedalt seotud Aphroditega. Phaidrale saatis Aphrodite vastuseta jäänud kire kasupoja Hippolytose vastu, mis sundis tagasi tõrjutud naist ennast üles pooma, Ariadnet aga austati Küprosel Aphrodite teisendina – seal oli Aphrodite Ariadne hiis, kus Ariadne olevat surnud, sedapuhku sünnituse käigus.[14]

    Knossose jumalanna saabumas

    Loendit lahkuvatest ja naasvatest (või tagasi toodud) naistest, nagu ka poomisega lõpetanud kangelannadest, võiks jätkata. Detailides võivad need lood olla vägagi erinevad, kuid üldine muster on siiski tuntav, mis ei jäta kahtlust, et Trooja sõda vormiv lugu Helena röövimisest ja tagasitoomisest oli kujundatud mitmeti tüüpilise kreeka müüdina. Võib aimata, et sellistel müütidel on otsesem või kaudsem rituaalne taust. Nad võivad lähtuda initsiatsioonirituaalidest, mille käigus täisikka jõudvad noored mõneks ajaks kogukonnast eemaldusid, et siis juba täisealistena ühiskonda vastu võetud saada, või kajastada looduse iga-aastast ringkäiku – äramineku poolt sümboliseeritud närbumist ja naasmises kajastuvat taassündi.[15] Viimast tõlgendust näib toetavat üks 9. sajandi e.m.a Knossosest pärit vaas, mille üks külg kujutab ratastel jumalannat (või tema kuju) närbunult lahkumas, teine aga võidukalt tärkaval ilmel naasmas (vt illustratsiooni). Ka Helena näol võib olla tegu muistse puujumalannaga, kes looduse rütmis lahkus ning tagasi pöördus ja kes kangelaspärimuses teisenes (pool)inimlikuks tegelaseks.[16]

    Knossose jumalanna lahkumas

    Trooja sõja lugu sobitub seega ladusalt kreeka müütide üldisse mustrisse. Kuid sellega seotud müütidel, nagu ka lool endal, võib näha analoogiaid teistegi rahvaste mütoloogias. Kuivõrd kreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka (kreeklaste esivanemad asusid Balkani poolsaarele kõige tõenäolisemalt 3. aastatuhande lõpupoolel e.m.a), siis näivad paralleelid teiste indoeuroopa rahvaste müütidega ootuspärased. Pole tõepoolest suuremat kahtlust Helena ja tema vendade Dioskuuride teatud sarnasuses India veedadest tuntud päikesetütre Surjā ja teda kaitsvate kaksikvendade Ašvinite vahel (eri versioonides kas Surjā vennad, pojad või abikaasad). Helena puhul leiab sarnasust ka koidujumalanna Ušasiga, kes oli samuti Ašvinite abikaasa. Ei Surjā ega Ušas paku aga otsest analoogiat Trooja sõja loole, sest lugusid nende äraviimisest ja tagasitoomisest pole teada. Sedalaadi lood seonduvad siiski paari teise naistegelasega India kangelaseepikas. Nii rööviti „Mahābhārata“ kangelaste, viie Pāndava ühine naine Draupadi ja vennad pidid ta röövijat jälitades tagasi tooma. „Rāmājanas“ aga leiame loo peakangelase Rāma naise Sītā röövimisest deemon Rāvana poolt. Rāma asus röövija vastu sõtta, tappis ta raskes kahevõitluses ja tõi naise tagasi. Teatud sarnasus Trooja sõja looga on ilmne.[17]

    Kreeklaste ja India rahvaste ühist indo-euroopa keelekuuluvust silmas pidades ei saa välistada, et nii paralleelid Helena ja India jumalannade vahel kui ka naiseröövi ja tagasitoomise lood neis kultuurides lähtusid ühisest muistsest indoeuroopa prototüübist. Tuleb aga silmas pidada, et juhul kui Helena nagu ka Ariadne tõepoolest tulenevad muistsest puu- ja viljakusjumalanna kultusest, nagu sageli arvatud, siis tuleb sellise jumalanna (või jumalannade) algupära otsida mitte indoeuroopa pärandist, vaid mittekreeka ja tõenäoliselt ka mitteindoeuroopalikku päritolu „ürgvahemerelikust“ Kreeta minoilisest kultuurist, seega pinnasest, millele kreeklaste sisserännanud esivanemad oma indoeuroopa traditsioonid pealiskihina ladestasid. Tuleks oletada, et kreeklased ühendasid indoeuroopa mütoloogiast tuntud taevased jumalannad ja nende kaksikvendadest kaaslased kohalike loodusjumalannade kultusega ning mugandasid naiseröövilood kohalike müütidega jumalannade äraminekust ja tagasitulekust.

    Kuid paralleele, mõnes osas täpsemaidki, leiab ka geograafiliselt lähemast, ehkki etniliselt võõramast Mesopotaamia kultuurist. Sumeri linnades õilmitses 3. aastatuhandel e.m.a kangelaspärimus, mis vormiti meieni jõudnud eepilisteks poeemideks tõenäoliselt aastatuhande lõpust peale (sellekohased kiilkirjatekstid pärinevad alles 2. aastatuhande esimesest poolest e.m.a, mil sumeri keel oli kõnekeelena juba hääbunud), kuid mille juured ulatuvad Sumeri linnade varasemasse hiilgeaega. Kangelaslugude keskmes oli kolm muistset Uruki linna valitsejat – Enmerkar, Lugalbanda ja Bilgames (paremini tuntud hilisema akadikeelse nimega Gilgameš). Ühe keskse komponendina kuulus sellesse pärimusse lugu Enmerkari juhitud sõjaretkest kuskil kirdepoolsete mägede taga Iraani mägismaal paiknenud, väärismetallist ja kalliskividest rikka Aratta linna vastu. Meieni on jõudnud neli selleteemalist eepilist poeemi. Tuvastatavat ajaloolist tausta kõnealusel pärimusel pole – ka Aratta linnast pole mingeid jälgi ja kogu lugu võib kuuluda puhtalt müüdiloome valda.

    Pärimus kirjeldas kahe vägeva linna – Sumeris paikneva Uruki ja mägedetaguse Aratta – konkurentsi ülemvõimu ning jumalanna Inanna soosingu pärast, millest see ülemvõim sõltus. Inanna oli rõhutatult erootiline, kuid samas sõjakas jumalanna, kelle üks peamisi pühamuid Mesopotaamias paiknes Uruki linnas. Tegemist on sedavõrd selge analoogiga kreeklaste Aphroditele, et viimast on peetud Inanna vahendatud muganduseks kreeklaste panteonis (vaheastmetena toimisid Inanna akadi versioon Ištar ja selle foiniikia mugandus Aštarte).[18] Nii Aratta kui ka Trooja sõda toimusid seega sarnase, peaaegu identse jumalanna egiidi all. Uruki ja Aratta vahelise vastasseisu põhjused ja üldine kulg, nii nagu poeemid seda kirjeldavad, on Trooja sõja loost kahtlemata üsna erinevad – pole juttu ei naiseröövist ega jumalanna lahkumisest ja tagasitoomisest. Ühe poeemi järgi tunnistas Aratta kuningas Uruki ülimust, kui teda esindav nõiduja Urukit esindavale konkurendile nõiakunstis alla jäi. Kuid kaks eepost, milles peakangelasena tegutseb Enmerkari poeg Lugalbanda, jutustavad võidukast sõjaretkest Aratta vastu ja siin ilmnevad vahest üllatavadki sarnasused.[19]

    Üks Lugalbandale pühendatud poeemidest – „Lugalbanda mäekoopas“ – teatab, et väe eesotsas seisid lisaks Enmerkarile seitse vägevat sangarit ja kaheksandana Lugalbanda. Lugalbanda nimi tähendab ‘lapskuningat’, mis viitab tema noorusele teiste kangelastega võrreldes. Teel üle mägede Lugalbanda haigestus ja ta tuli koos tarviliku moonaga jätta maha koopasse, kus kangelane jumalaid paludes ning neile ohvreid tuues paranes, et järgneda Aratta alla suundunud väele. Teine poeem – „Lugalbanda ja tormilind“ – algab üksi jäetud kangelase viibimisega mägedes. Lugalbanda hoolitseb kõnnumaal tormilind Anzu poegade eest ja viimane kingib talle tänutäheks erakordselt kiired jalad, mille abil kangelane jõuab kõigi üllatuseks Uruki väele järele veel enne, kui see Aratta alla saabub. Kuid Aratta kaitsjate äge vastupanu paneb Enmerkari kahtlema Inanna soosingus ja ta otsib kedagi, kes nõustuks naasma üle mägede Urukisse, kus asub Inanna tempel, et jumalannalt soosingut ning nõu küsida. Lugalbanda pakub välja ennast, tuhiseb oma kiiretel jalgadel kodulinna ja toob sealt sama kiirelt jumalanna soovituse, mis Uruki vägedele Aratta üle võidu tagab. Kuidas Aratta vallutati, jääb meile paraku saladuseks – öeldakse vaid, et linnast saadi hulk kalliskive ja muud väärtuslikku sõjasaaki.

    Sarnasused Aratta ja Trooja sõja vahel on ühelt poolt üsna üldist laadi. Mõlemal juhul on tegu keskusest lähtuvate kangelaste eduka retkega perifeerias asuva rikka ning vägeva linna vastu ja mõlemal juhul mängib sündmustes olulist või suisa otsustavat rolli analoogilise tähendusega jumalanna. Sellele lisanduvad aga sarnasused mõnes olulises üksikasjas, mis puudutavad Lugalbanda rolli Aratta loos.[20] Ühelt poolt meenutab mäekoopasse haigestunult maha jäetud Lugalbanda maohammustuse tõttu Lemnosele maha jäetud Philoktetest. Mõlemad kangelased pidid tagantjärele sõjaleeri saabuma, olles asendamatult olulised võidu saavutamiseks. Teisalt sarnaneb Lugalbanda Achilleusega, kes tuli samuti spetsiaalselt kohale tuua (nagu hiljem ka tema dublant – poeg Neoptolemos). Nagu Lugalbanda, nii oli ka Achilleus (samuti Neoptolemos) teiste kangelastega võrreldes noor, ja nagu Lugalbandat, nii iseloomustasid Achilleustki väledad jalad. Väljend ‘välejalgne’ oli Achilleuse üks peamisi epiteete kreeka kangelaseepikas. Seejuures väärib märkimist, et kui Lugalbanda kiiretel jalgadel oli tervikloo vaatekohalt keskne tähtsus – need aitasid tal esmalt väele õigeaegselt järele jõuda ja hiljem Inannalt Urukist võidu jaoks otsustav sõnum tuua –, siis Achilleuse välejalgsus näib Trooja vallutamise vaatekohalt pigem tähtsusetu. Kahtlemata aitas see tal tandril vaenlasi jälitada ja surmata, kuid tema tähtsaima vägitöö – Hektori tapmise – juures väledusel määravat tähtsust polnud. Otsustava kahevõitluse eel Achilleus küll jälitas Hektorit ja sangarid „kolm korda nüüd ümber Priamose linna jooksid kui lennul“,[21] kuid duell sai alata alles siis, kui Hektor julgust kogunult peatus, et vastasele vastu seista, ilma et Achilleus oma kiiretel jalgadel teda ise kätte oleks saanud. Achilleus oleks oma rolli täitnud ka ilma jalgade kiiruseta, mis lubab selles omaduses näha kangelasele omistatud kunstlikku lisandust ning oletada, et see laenati väljastpoolt – tegelaselt, kelle välejalgsus ka tervikloo vaatekohalt oluline oli. Võib oletada, et see pärineb Lugalbandalt. Nii näib, et noore Lugalbanda kuju, kes haigena koopasse jäeti ja hiljem väledate jalgade toel Uruki väele otsustava võidu tõi, on mõjutanud kahe keskse Trooja sõja tegelase – Philoktetese ja Achilleuse – kujunemist. Tema haigusest ja koopaepisoodist on kreeka kangelaspärimuses saanud haavatud Philoktetese mahajätmine Lemnose saarele; noorus ja kiired jalad aga, nagu ka problemaatiline kohaletulek Aratta alla, on kujundanud Achilleuse sarnaseid jooni.

    Kõik see osutab, et legend Aratta vallutamisest on mõjutanud Trooja sõja loo kujunemist. Kreeklased olid Lähis-Ida maadega tihedas kontaktis alates hiljemalt 2. aastatuhandest e.m.a ja sealsete rahvaste müütide suures mõjus kreeka mütoloogia kujunemisele ei ole kahtlust. Vahepeal nõrgenenud kontaktid tihenesid taas alates 8. sajandist e.m.a – seega ajal, mil Trooja sõja loo vormimine konkreetseteks kirjalikeks eeposteks tõenäoliselt alguse sai. Lähis-Idas, ka väljapool Mesopotaamiat, oli sumeri kangelaspärimus tuntud kogu selle pika perioodi vältel. Nii võis Aratta sõja lugu olla teiste Ees-Aasia rahvaste vahendusel kreeklastele teada juba pronksiajal, enne Trooja hävimist, ja vormida suulist pärimust juba selle kujunemisest peale paljude põlvkondade vältel. Teisalt võisid sumeri eepilised lood saada Kreekas tuntuks, või taas tuntuks, ka alles 8. sajandil e.m.a ning suunata seejärel loo lõplikku vormimist konkreetsetes eepostes. Nii või teisiti näib sumeri eepika mõju kreeka kangelaspärimusele väga tõenäoline.

    Nagu näha, põimuvad Trooja sõja loos erinevad, võibolla ajaloolised, kuid kindlasti mütoloogilised kihistused. Lugu võib lähtuda mõnest hilisel pronksiajal – võibolla 12. sajandil e.m.a – aset leidnud ajaloolisest sündmusest, kuid see sündmus vormiti luulevormis edastatud ajaloolises mälus ammu omaks võetud mütoloogilise taustaga narratiivsete mustrite järgi. Sündmuste aluseks saanud naiseröövi lugu võib pärineda indoeuroopa muistsest traditsioonist, samas kui jumalanna lahkumise ja naasmise motiiv, millega naise rööv ja tagasitoomine orgaaniliselt seostus, pärineb ilmselt kohalikust Egeuse piirkonna kultusest ja mütoloogiast. Tõenäoliselt oli tegu viljakusjumalannaga (või jumalannadega). Kas teda (või ühte neist) tunti Helena nime all juba enne seostumist Trooja sõjaga, jääb paraku teadmata. Viljakusega seonduvat erootilist külge jumalanna juures sai hõlpsalt ühendada erootiliselt köitva naise röövimise looga. Teisalt aga haakus erootilisus sumeri kangelaste kaitsja Inannaga, keda kreeklased kohalike analoogiatega seostatult Aphroditena austama hakkasid. Arvatavasti just seeläbi sai Trooja sõja vallapäästjaks Aphrodite ja röövitud ning tagasi toodavast Helenast tema inimlik teisend. Kuid kreeklaste tutvus Mesopotaamia eepikaga tõi mängu ka Aratta vallutamise loo, milles Inanna keskset rolli mängis ja mis kreeklaste vallutuslooga mitmeti sarnanes. On raske uskuda, et kogu legend retkest Kreeka maailma äärealal paikneva Trooja vastu oleks inspireeritud Aratta loost, kuid selle loo mõjus kreeklaste ettekujutusele „Trooja sõja“ sündmuste käigust pole suuremat põhjust kahelda.

    Loomulikult ei saa kõigi nende mõjude põimumisel kujunenud komplekssel narratiivil Trooja vallutamisest olla kuigi palju ühist tegelike ajaloosündmustega, isegi kui mingi sündmus loo tekkele tõuke andis. Legend Trooja sõjast annab paremal juhul vaid vaieldavat teavet ühest episoodist hilispronksiaegse Kreeka ajaloos. Seevastu näitab ta kujukalt kreeka kangelaspärimuse lõime – viisi, kuidas eri mütoloogiatest ja kultustest pärit elemendid põimiti dramaatiliseks terviklooks. Eepilisse vormi valatult kujundas see lugu jõuliselt paljude põlvkondade „ajalooteadvust“ ja kultuurilist identiteeti, nii muistses Kreekas kui ka pärast antiikmaailma langust. Küllap kujundab tänaseni.

    [1] Vt M. Kõiv, Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi. Tuna, 2009, kd 12, nr 1, lk 2–28.

    [2] Tõendeid on kogutud ja publitseeritud nt: Poetarum epicorum graecorum testimonia et fragmenta. Toim. A. Bernabé. Stuttgart; Leipzig, 1996; vt ka: The Greek Epic Cycle and its Ancient Reception: A Companion. Toim. M. Fantuzzi, C. Tsagalis. Cambridge, 2015.

    [3] Teise nimega Pyrrhos. Mõlemad nimed on tähenduslikud: Neoptolemos (‘Uus-sõdiv’) osutab talle kui oma isa Achilleuse asendajale pärast tolle surma, Pyrrhos (‘Leegitsev’) aga rollile Trooja hävitamisel.

    [4] Isokrates, Helena 61–63.

    [5] Herodotos, Historia VI, 61.

    [6] Theokritos, 18. idüll 22, 43–48; vt ka Aristophanes, Lysistrate, 1308–1315 – eesti k-s Anne Lille tõlkes rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 205–261.

    [7] Pindaros, 11. Püütia võidulaul, 61–64. Helena kultuse kohta Spartas vt: R. Parker, The cult of Helen and Menelaos in the Spartan Menelaion. ttps://www.academia.edu/22684765/The_Cult_of_Helen_and_Menelaos_in_the_Spartan_Menelaion; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins. Electronic Antiquity, 2007, kd 10, nr 2, lk 11–24.

    [8] Odüsseia IV, 561–569.

    [9] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 11–13; Isokrates, Helena 64.

    [10] Vt nt Plutarchos, Theseus, XXXI. Tlk K. Krull. Vikerkaar, 1996, nr 8/9, lk 89.

    [11] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 9–10.

    [12] Nende ja teiste sarnaste müütide ning seonduvate riituste kohta vt nt: W. Burkert, Homo Necans. The Anthropology of the Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. Berkeley; Los Angeles; London, 1983, lk 135–212.

    [13] Theseuse ja Ariadne loo on kõige kompaktsemalt esitanud Plutarchos (Theseus XVIII–XXIII); Phaidra kohta vt nt: Euripides, Phaidra. Tlk A. Kaalep, Ü. Torpats. Rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964, lk 222–266.

    [14] Plutarchos, Theseus 20, kus on nimetatud nii Ariadne poomissurm kui ka surm ja kultus Küprosel.

    [15] Vt H. S. Versnel, What’s Sauce for the Goose is Sauce for the Gander: Myth and Ritual, Old and New. Rmt-s:  Approaches to Greek Myth. Toim. L. Edmunds. Baltimore, 2014, lk 90–108,

    [16] M. P. Nilsson, The Mycenaean Origin of Greek Mythology. Berkeley, 1932, lk 73–76; W. Burkert, Greek Religion. Cambridge (MA), 1985, lk 205. Probleemi kohta vt: L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 11–38 (ta suhtub Helena algsesse jumalikkusesse pigem skeptiliselt).

    [17] Vt J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia. Tallinn, 1996, lk 66–69, 84–90, 98–99, 146–148; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 2–11.

    [18] W. Burkert, Greek Religion, lk 152–153; J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia, lk 134.

    [19] Eeposte tõlked inglise keelde on publitseeritud elektrooniliselt: The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature. Oxford, 1998. Vt http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/. Üks kõnealustest – „Lugalbanda ja tormilind“ – on U. Masingu tõlkes avaldatud ka eesti keeles (koos A. Annuse sissejuhatuse ja kommentaaridega) rmt-s: Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 32–47, 302–304. Sumeri eepika kohta vt: P. Michalowski, Maybe Epic: the Origins and Reception of Sumerian Epic Poetry. Rmt-s: Epic and History. Toim. D. Konstan, K. A. Raaflaub. Malden; Oxford; Chichester, 2010, lk 7–25, konkreetselt Aratta pärimuse ja selle võimaliku kujunemise kohta vt: A. Annus, The Overturned Boat: Intertextuality of the Adapa Myth and Exorcist Literature. Winona Lake (IN), 2016, lk 31–37.

    [20] Vt M. L. West, The East Face of Helicon: West Asiatic Elements in Greek Poetry and Myth. Oxford, 1997, lk 485–486.

    [21] Ilias XXII 165–166. A. Annisti ja K. Reitavi tõlge: Homeros, Ilias. Tallinn, 2004.

  • Kuradi kodustamine 13. sajandi Euroopas

    Kurat on kristliku kujutlusilma keskne tegelane. Kuigi tema sünniloo lätted on piiblis, on kurat suuresti varakristlike kirikuisade leidus.[1] Teispoolse olendina võis kurat ennast näidata väga mitmel moel, ta võis ilmuda koletise, looma, kauni naise või koguni Kristuse endana.[2] Kuradi ilmumiskujud olid keskajal pidevas muutumises, suuresti seoses kristliku õpetuse enese teisenemisega. Siinses essees võtan lühidalt käsitleda üht iseäralikku kuradi ilmumiskuju ja selle teisenemist ajas, nimelt kuradi kehastumist inimeses, täpsemalt kuratlikku seestumust.

    Inkarnatsiooni ehk lihakssaamise idee oli üks keskaja mõttemaailma nurgakive ja eripärasid. Arusaam sellest, et Kristuses said üheks taevas ja maa, et Sõna sai lihaks, pani aluse ainulaadsele kristlikule teispoolsuskäsitusele ja lunastusõpetusele.[3] Pakun, et ristiusus laialt levinud kuratlikku seestumust ongi kõige viljakam vaadelda sellessamas Sõna lihakssaamise kontekstis. Kurjast vaimust haaratus, possessio diabolica, on omamoodi pahupidine peegelpilt jumalikust inkarnatsioonist, seestumus on kuradi lihakssaamine, mis karikeerib tõelist inkarnatsiooni.[4]

    Tuleb muidugi kohe rõhutada, et seestumus on nähtus, mida tunneb suurem osa maailmakultuure. See on üks kultuurilisi universaale, mille eesmärgiks on kontakti loomine siin- ja teispoolsuse vahel. Etnoloogid räägivad omaette „seestumuse rituaalidest“, mida määratletakse kui „religioosseid tseremooniaid, mille käigus transiseisundis osalised kehastavad üleloomulikke olendeid“.[5] Erinevalt kristlusest ei ole seestumus teistes traditsioonides tingimata negatiivse iseloomuga, vaid võib olla ka midagi healoomulist ja isegi soovitut. Tüpoloogiliselt ongi antropoloogias eristatud „ehedat seestumust“ „halvaloomulisest seestumusest“.[6] Kui viimane tingib eksortsistlikke rituaale, et kurjast vabaneda, siis esimene soosib „adortsismi“, nagu antropoloog Luc de Heusch on seda nimetanud, st üleloomulike vaimude teadlikku väljakutsumist.[7] Laiemas vaates on keskajal välja kujunenud kurjast vaimust haaratuse kontseptsioon niisiis üks eripäraseid seestumuse käsitusi, mida iseloomustab negatiivne alge (kurat) ja mille vastu võideldakse eksortsismi abil.[8]

     Seestunu roll keskaja ühiskonnas

    Seestunuil oli täita keskaja ühiskonnas mitmeid funktsioone, mis aja jooksul võisid muutuda. Varakristlikus ühiskonnas tunnistasid seestunud uue kristliku Jumala kõikvõimsust ja triumfi paganlike ebajumalate üle. Sageli samastasid kristlikud autorid deemoneid antiiksete jumalatega nagu Jupiter või Apollo. Eksortsismist kujunes omalaadi siirderiitus üleminekul paganlikust ühiskonnast kristlikku kogukonda. Iga varakristlane tegi ristimisel läbi eksortsismiriituse ja vabanes sel moel kuradi meelevallast.[9] Varakristlik kogukond oli otsekui paganlik-kuratlike jõudude piiramisrõngas, mis aitas kujundada selle liikmete eneseteadvust. Kirikuisa Tertullianus (srn 230) jutustab loo, kuidas üks kristlik naine läks teatrisse ja naasis sealt kurjast vaimust vaevatuna. Kui eksortsismi käigus heideti kuradile ette võõrale territooriumile tungimist, vastas too, et leidis naise oma valdustest ja seega oli tal voli temasse siseneda.[10] Ajaloolane Peter Brown kirjeldab seda situatsiooni tabavalt: „Inimesed liitusid uue kogukonnaga, et saada deemonitest vabastatud; ja uus kogukond omakorda lahendas oma pingeid sel moel, et muutis need väljastpoolt tulevaks veelgi suuremaks deemonlikuks ohuks.“[11] Seestunu vabastamisele järgnes sageli kogukonna (linna, kloostri, perekonna jne) „tervenemine“, vaenu lõpetamine ja ära leppimine. Seestunud sümboliseerisid varakeskajal seega sageli kogukonda tabanud kuratlikku tüli, mis leidis lahenduse õnnestunud eksortsismi abil.[12]

    Seestunud olid varakeskajal ning eriti järgnevatel sajanditel ka kristliku kiriku kaalukad abilised võitluses väärusu vastu.[13] Seestunute suu läbi paljastas kurat oma seotust paganate, ketserite või juutidega. Paganlik kultus oli varakristlaste silmis üheselt seotud kuradi tegevusega. Paganlike iidolite ja jumalakujude taga tegutses saatan, kes meelitas inimesi väär-usule. Kõrgkeskaja autorite meelest olid kuradist kantud samavõrd ketserite teod ja seega käsitati neid sageli seestunutena. Tsistertslane Caesarius Heisterbachist (srn u 1240) kirjutab, et „kurat kasutab ketserite puhul oma pahatahtlikkust palju intensiivsemalt kui seestunute puhul“.[14] Mõned kristlikud autorid toovad kuradit ketseritele ja teistele väärusulistele koguni eeskujuks. 12. sajandist pärineva „Vita S. Norberti“ anonüümne autor kommenteerib järgmiselt ühte püha Norberti õnnestunud katset kuradit seestunud tüdrukust krutsifiksiga välja ajada: „Deemonid pihivad ja tunnistavad meie ristilöödud Jeesus Kristust, samas kui juudid ja ketserid teda ei tunnista, vaid hoopis neavad ja narrivad teda.“[15] Oma tuntud traktaadis „Contra Sarracenos“ räägib Cluny kloostri abt Petrus Venerabilis (srn 1156) prohvet Muhamedist kui seestunust, kelle suu kaudu kõneleb kurat (per eum loquebatur Sathanas).[16]

    Seestunuist kujunesid seega õige varakult kristliku ideoloogia olulised abivahendid ja kuratlikust seestumusest sai kristlike autorite sage retooriline võte „teise“ demoniseerimiseks. Oluline areng leidis aga aset 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses, kui seestunud muutusid kristlikus kirjasõnas üha enam kiriku liitlasteks või isegi suuvoodriteks, kelle kaudu levitada uut usuõpetust (näiteks iga-aastast pihikohustust) ja kinnitada Jumala väge. Seda protsessi nimetangi „kuradi kodustamiseks“ ja püüan seda allpool näidetega avada.

    Kuidas kurat kõneleb?

    Eksortsism on esmajoones sõnateraapia. Uue Testamendi lugudest alates on eksortsismirituaali keskmes kahekõne kuradiga, kes räägib seestunu suu läbi. Evangeeliumid ja Apostlite tegude raamat mainivad mitmel puhul Kristuse või apostlite jutuajamisi kuradiga, kes suhtleb seestunu vahendusel.[17] Eksortsismi üks peamisi eesmärke on kuradi käest välja pigistada ülestunnistusi: kes ta on, kust ta tuleb, miks ta inimesse läks, mida ta teab jne.[18] Eksortsismi käigus on „keel ühtaegu võitluspaik ja -objekt“, nagu on tabavalt kirjutanud Michel de Certeau.[19]

    Kui võrdlevas vaates ei ole sõnumi edastamine seestumuse puhul alati peamine, siis keskaja Euroopas valitses selgelt arusaam, et kuradil on seestunu suu läbi alati midagi öelda. Kõrgkeskaja kirjasõnas kujutatud arvukad eksortsismistseenid on seega suurepärane aines kuratliku kõne analüüsiks. Meile avaneb „väga avar keelenähtuste spekter“:[20] karjetest jutlusteni, hammaste kiristamisest kaunite lauludeni, glossolaaliast võõrkeeltes rääkimiseni.

    Kõige üldisemalt öeldes on kuradikõne loomult paradoksaalne (meenutame, et etümoloogiliselt tähendab diabolos „seda, kes lõhestab“). Kuigi pihtimine pole kuradi huvides, on ta sageli valmis koostööks vaimulikega, kes teda seestunust välja püüavad ajada. Hagiograafilises kirjanduses kinnitab kurat seestunu suu läbi ühe või teise pühaku väge, annab eksortsistidele vihjeid, kuidas teda paremini välja ajada, tunnistab ketserite – oma liitlaste – vastu, paljastab seda, mis kurivaime enim häirib, kinnitab paradiisi võlusid või põrgu piinu.[21] Kuradikõne on pea reeglina suunatud ta enese vastu. Tõsi, alati pole see vabatahtlik, ülestunnistustele sunnivad teda eksortsisti meetmed, kes enne kuradi väljaajamist püüab teda rääkima sundida.

    Kuradikõne ei püsinud kirjalikes tunnistustes sugugi ühesugusena. Muutus, nagu öeldud, leidis aset 12. sajandi lõpul: siit alates muutub üha harvemaks artikuleerimata kõne (karjed, kisa, oiged) ja seda asendab üha väljapeetum jutt: pikad dialoogid, jutlused, ennustused, paljastused jne. Selles muutuses, mida võib siduda 13. sajandile iseloomuliku „uue sõna“ esiletõusuga, st kõrgendatud tähelepanuga jutlustamisele ja retoorikale,[22] tuleb jällegi rõhutada jutluskirjanduse, eriti eksemplite (exempla) suurt rolli: iialgi varem pole kurat nii palju lobisenud kui kõrgkeskaja jutukirjanduses. Et seda muutust paremini välja joonistada, vaatlen esmalt kuradikõnet enne 13. sajandit ning seejärel pärast.

    Hagiograafilises kirjanduses domineerib algusaegadest peale kuradikõne kujutamine hirmsa, loomaliku ja sisutühjana. Karjed ja kisa iseloomustasid seestunuid juba antiikajal,[23] samas võtmes kujutati neid sageli ka varakeskajal. Uue aspektina lisandus seestunu häälitsuste loomalik iseloom. Juba püha Hieronymus (srn 420) räägib ühes oma kirjas Rooma palverändurist, kes oli kohkunud seestunute käitumisest Püha Maa prohvetite hauakambrite juures: „Ta judises nii paljusid imelisi sündmusi nähes. Sest seal kohtas ta deemoneid, kes kisendasid mitmesuguste piinade käes, ning enne pühakute haudu kohtas ta inimesi, kes ulusid kui hundid, haukusid kui koerad, möirgasid kui lõvid, sisisesid kui maod, jõurasid kui pullid.“[24]

    Kuradikõne kujutamine loomalikus võtmes on üks hagiograafilise kirjanduse korduvmotiive, mis hakkab taanduma alles 13. sajandil. Seestunu häälitsuste kirjeldamisel tuuakse mängu pea kogu keskaegne bestiaarium: koerad, maod, lõvid, härjad, hundid, hirved jne. Kõige enam armastavad keskaegsed hagiograafid seestunu võrdlemist koeraga. Tsistertslane Arnaldus Bonnevalist (srn u 1157) esitab „Vita prima S. Bernardis“ vahest ühe kõige rabavama võrdpildi: „Sellessamas Pavia linnas elas üks seestunu, kes ajas paljusid naerma, samas kui tõsisema meelelaadiga inimesed tundsid tema hädadele elavalt kaasa. Seestunu tõi nimelt kuuldavale nii veidraid häälitsusi, et kui poleks teda nähtud, oleks võinud teda pidada haukuvaks koeraks. Jumalamees, kelle ette ta toodi, oskas vaid ohata, kui kuulis seestunut ulgumas nagu koera, kes on peksust ja halvast kohtlemisest vihaseks aetud ja lõriseb oma lööjate peale.“[25]

    Kuradikõne oli ühtlasi ropendava iseloomuga, tema teotused võisid käia nii taevaste kui ka maiste isikute pihta. Suurema osa kuradi sajatustest said enda kraesse mõistagi eksortsistidest vaimulikud.[26] Ohvriteks võisid olla aga ka ümberolijad. Frantsisklane Guillaume de Saint-Pathus (srn 1315) kirjutab oma raamatus püha kuninga Louis’ postuumsetest imetegudest ühest nunnast, kes kukkus seestununa sõimama teisi nunnasid: „ta nimetas neid räpasteks ja sõgedateks naisteks ning tegi neile palju muid etteheiteid ja solvanguid, mida nimetatud õed ei tihanud kättemaksu hirmus uurijatele edasi öelda“.[27]

    Kuid seestunut ei iseloomustanud alati karjumine või ropendamine, vaid kuratliku seestumuse tagajärjeks võis olla ka tummus. Sealjuures tuleb lisada, et tummust üldiselt mõisteti keskajal tihti kuratliku tegevuse tulemusena ja selle meditsiiniline ravimine oli väga sarnane eksortsismile.[28] Tummi seestunuid kohtame juba Uues Testamendis[29] ning keskajalgi nähti kuradi tegevust kahesuunalisena: ühed seestunud sunnib ta ootamatult kõnelema või häälitsema, teised paneb aga vaikima.[30] 12. sajandist pärit „Rocamadouri Jumalaema imetegude“ raamat vahendab loo noormehest, kes armastas vanduda Kristuse ja tema ema ihuliikmete nimel ning minetas karistuseks kõnevõime. Noormehe ema palvel katkestas Neitsi Maarja „sideme, mis hoidis ta suu tummana, ja ennistas tema kõnevõime, sundides kurivaimu tema kehast lahkuma“.[31] Schöntali tsistertslaste kloostri abt Richalmus (srn 1219) kirjutab oma teoses „Liber revelationum“ mungast, kes kaotas jumalateenistusel ootamatult oma kauni hääle, ent kloostriabti ristimärgi tulemusel lendas munga kehast välja mitu deemonit, mispeale ta võis uuesti edasi laulda.[32]

    Nagu öeldud, 13. sajand märgib muutust senises kuradikõne kujutamises. „Uued seestunud“, nagu ajaloolane Barbara Newman on neid nimetanud,[33] ei häälitse enam nagu loomad, vaid peavad väljapeetud jutlusi, paljastavad patte ja ennustavad tulevikku. Kõige huvitavam  osa sellest uuest kuratlikust kõnerepertuaarist ongi ilmselt jutlused, mida kõrgkeskajal üha enam seestunute suust kuuleb. Usutavasti esimesena räägib kuradi jutlustest prantsuse regulaarkanoonik Jacques de Vitry (Jacobus de Vitriaco, srn 1240). Oma raamatus „Historia occidentalis“, olles andnud lohutu ülevaate vaimuliku hariduse madalseisust Euroopas, vahendab ta järgmise õpetliku loo: „Prelaatide ja nende inimeste segaduseks ja häbiks, kes oleksid pidanud rahvast harima, kuulutas Issand või pigem lasi kuulutada evangeeliumi tõde kurja vaimu vahendusel ühel seestunul, kes oli tol ajal Saksamaal. Kui keegi küsis temalt, mis ta nimi on ja millise volitusega ta julges rahvale jutlustada ning õpetada, vastas ta: „Minu nimi on „sulepea tindipotis“ (penna in inchausto). Tõepoolest, Issand on sundinud mind jutlustama, et ajada segadusse need tummad koerad, kes ei saa haukuda [Js 56:10], ja kuna ma tean rääkida ainult tõde, mis väärib kirjutamist, nimetavad nad mind sulepeaks tindipotis.“[34] Jacques de Vitry jutustab sama loo oma lihtrahvale mõeldud jutluskogumikus „Sermones vulgares“[35] ja seejärel kohtame seda paljudes hilisemates jutlusekogudes.[36]

    Kuid jutlustavaid kuradeid esineb samuti ühe teise 13. sajandi tuntud kirjamehe, dominiiklase Etienne de Bourboni (Stephanus de Borbone, srn 1261) tekstides. Oma teoses „Tractatus de diversis materiis predicabilibus“ räägib ta ühest orduvennast, kelle jutluse katkestas seestunu, kes hüüdis: „Oo, inimesed, see vend ei ole rahvale öelnud midagi võrreldes sellega, mida mina võiksin jutlustada, kui mul vaid lubataks rahvale rääkida. Kui rahvas kokku kutsutakse, luban, et jutlustan vaid tõtt ega valeta põrmugi ning et pean ennast rahulikult üleval ega tee kellelegi haiget.“ Kuna rahvas kogunes seestunut kuulama, hakkas see rääkima „paljusid lugusid enda ja teiste inimeste juhtumitest ning sellest, kuidas Jumal on saatnud maailma arvukalt jutlustajaid, prohveteid, oma poja, apostleid, märtreid, usutunnistajaid, dominiiklasi ja frantsisklasi“.[37] Huvitava näite kuradist kui mitmekeelsest jutlustajast pakub prantsuse tsistertslasest kroonik Aubri de Trois-Fontaines (Albericus Trium Fontium, srn 1252) oma „Chronicas“ aasta 1200 juures. Ta pajatab loo ühest deemonist, kes pidas seestunu suu läbi „rahvale suurepärase jutluse saksa ja ladina keeles“ ja kes kommenteeris pärast teda jutluse pidanud piiskopi etteastet: „Sul ei tulnud hästi välja, minul tuli paremini.“[38]

    1614. aastal Roomas avaldatud uus katoliku kiriku liturgiakorraldus „Rituale romanum“, mille eksortsismijuhis püsis mõningate muudatustega käibel 20. sajandi lõpuni, hoiatas vaimulikke libaseestunute eest ning esitas kolm tunnust, kuidas „õige“ seestumus ära tunda: võõrkeelte oskus, saladuslike asjade seletamatu tundmine ja füüsiline võimekus, mis ületab inimese vanuse ja loomuliku seisundi piire.[39] Nagu näha, paigutas „Rituale romanum“ võõrastes keeltes rääkimise kuratliku seestumuse esimeseks sümptomiks. Kui vaadata avaramalt, siis suurem osa maailmakultuure tunneb seestumusega seoses glossolaalia fenomeni: transis inimene toob kuuldavale ootamatuid ja raskesti mõistetavaid häälitsusi, millele omistatakse teinekord prohvetlikke tähendusi.[40] Seevastu seestunute võõrkeelte oskus näib olevat, kui ma ei eksi, ainuomane vaid kristlusele ja selle alglätteks võib ilmselt pidada nelipühil apostlitele osaks saanud võimet rääkida eri keeli (Ap 2:4–11). Võõrkeelte oskust kohtame seestunute puhul juba kristluse esimestel sajanditel. Näiteks esitab satiirik Lukianos (srn u 180) oma jutustuses „Philopseudes“ dialoogi deemoni ja eksortsisti vahel, kus viimane vastab seestunu suu läbi, kas kreeka või oma päritolumaa keeles.[41] Lukianosel polnud kahtlustki, et kõneleb deemon, kes kasutab keeli, mida ta oskab. Keskajal tõlgendati aga seestunu võõrkeelte oskust ka mitme eri kuradi ühistegevuse viljana. Kuid vahetegemine polnud alati kerge, nagu tunnistab näiteks Arnaldus Bonnevalist: „Põrguvaim, kes oli naise enda võimusesse haaranud, rääkis tema suu kaudu kord itaalia, kord hispaania keeles; ei olnud päris kindel, kas see oli ainult üks kurat, kes rääkis kahte keelt, või oli seal kaks deemonit, kes mõlemad kasutasid oma keelt.“[42] Sagedamini seletati siiski võõrkeelte oskust kuradi õpetatusega. Nii näiteks sedastab anonüümne „Vita S. Norberti“: „Veidi aega hiljem kandis kurat noore tüdruku suu läbi oma teadmiste näitamiseks ette terve Ülemlaulu ja tõlkis selle siis sõna-sõnalt prantsuse ning seejärel saksa keelde, samal ajal kui tüdruk oli enne oma haigust õppinud ainult psalmiraamatut.“[43]

    13. sajandi jutluskirjanduses ja hagiograafias kohtame sageli kuradi hämmastavat sõnaosavust ja sügavaid teadmisi, ta võib rääkida mitmeid keeli, ennustada tulevikku, pidada teoloogilisi arutelusid jne. Teisisõnu, seestunud on rakendatud aktiivselt jumalasõna ja kirikuõpetuse levitamisse.

    Kas kurat saab rääkida tõtt?

    Selline olukord paneb aga paratamatult küsima, kas kurat, valelikkuse kehastus, saab rääkida tõtt. Kui varakeskajal vastati sellele küsimusele üldjuhul eitavalt,[44] siis alates 12. sajandi lõpust leiame üha enam kaalutletud argumente, mis lubavad kuradi juttu teatud tingimustel tõe pähe võtta. Kurat esineb kõrgkeskajal üha sagedamini mitte enese, vaid Jumala nimel, seda tahtlikult või tahtmata. Petrus Venerabilis, üks keskaja suuremaid demonolooge, sõnastab selle uue käsituse oma populaarses teoses „De miraculis“. Ta tunnistab küll kuradi valelikku loomust, kuid rõhutab Jumala võimet see valelik jutt õigeks pöörata: „Enese tahtmata, ent siiski teadlikuna said neist [deemonitest – M.T.] inimkonna lunastuse kuulutajad. Samamoodi nagu siis, kui deemon hüüdis Apostlite tegudes seestunu suu läbi, „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?“ [Ap 19:15], andis ta tunnistust tõest, ilma et oleks seda ilmselgelt tahtnud, ja kuulutas seda, mis võib kuulajatele kasulik olla.“[45] Petruse jaoks on kurat „petetud pettur“, kes kuulutab enese tahtmata jumalasõna. Tema seisukoht leidis järgimist paljude hilisemate autorite poolt, teiste seas kinnitab ka Aquino Thomas oma „Summa theologiaes“, et „Jumal kasutab … deemoneid selleks, et nende kaudu kuulutada tõde, ilmutades neile jumalikke saladusi inglite vahendusel“.[46]

    Alates 12. sajandi lõpust kasutavad mitmed eksortsistid juhust, et pärida kuradi käest teavet jumalike müsteeriumide kohta. „Vita prima S. Bernardis“ vahendab Arnaldus Bonnevalist üllatava dialoogi pühaku ja kuradi vahel. Pärast Clairvaux’ abti asjatut katset kuradit välja ajada seletab viimane, et „suur Jumal ei soovi veel seda“: „„Ja kes on see suur Jumal,“ uurib abt? „See on Jeesus Naatsaretist,“ vastab saatan. Mille peale pühak küsis: „Ja kust sa siis seda Jeesust tunned? Oled sa teda kunagi näinud?“ – „Jah, ma olen teda näinud,“ kostis kurat. „Ja kus sa teda nägid?“ – „Tema auhiilguses.“ – „Kas sa oled siis kunagi olnud tema auhiilguses?“ – „Jah, muidugi ma olen selles olnud.“ – „Mil moel sind sellest välja aeti?“ – „Meid on palju, kes me langesime koos Lutsiferiga.““ Arnaldus lisab selle kahekõne täienduseks: „Kõiki neid asju ütles deemon leinaval häälel ühe vanaeide suu läbi, mida kõik kuulsid.“[47]

    Flaami teoloog Thomas Cantimprést (Thomas Cantipratensis, srn 1272) jutustab oma õpetlike lugude kogumikus „Bonum universale de apibus“ omaenese katsest kuradilt teispoolsuse kohta teavet uurida. Thomas oli parasjagu Brabandi piirkonnas, kui ta kohtas üht seestunud naist, kes oli „rikas ja aus“ ning „rääkis mõistlikul moel nagu hea tervise juures inimene“. Pärast sissejuhatavaid küsimusi päris Thomas kuradi käest: „„Kas see taevane kodumaa, mille sa kaotasid, on tõepoolest nii kaunis, nagu väidetakse?“ Ja tema vastas: „Lõputult kaunim kui öeldakse“. Ja selle peale küsisin mina: „Kas sa sooviksid sinna tagasi pöörduda, kui võimalik?“ Ja tema vastas: „Ma sooviksin seda väga, kui ma vaid saaksin, ja isegi kui peaksin selleks kannatama kõikvõimalikke piinu viimse kohtupäevani.““[48] Thomas pakkus seepeale kuradile tehingut: piisab kui viimane ütleks „Issand Jumal, ma patustasin, anna mulle andeks“, ja ta pälviks kohe kunagise auhiilguse. Loomulikult ei ole kurat aga selliseks patukahetsuseks suuteline ning peab mõne päeva pärast naise kehast lahkuma.

    Thomase vahendatud loos kohtame huvitavat motiivi kuradikõne piiridest. Nimelt kujutatakse mõnes kõrgkeskaja tekstis kuradit, kes on võimetu järele kordama teatud pühi vormeleid. Caesarius Heisterbachist mainib näiteks oma lõpetamata jäänud raamatus „Libri VIII miraculorum“ kuradit, kes ei suuda seestunu suu läbi korrektselt korrata usutunnistuse esimesi ridu, piirdudes moonutatud variantidega nagu Credo Deo või Credo Deum.[49]

    Kuid piirid on ka kuradi paljastustel teispoolsusest. Üks juhtum, mida vahendab Gérard de Frachet (Gerardus de Fracheto, srn 1271) oma dominiiklaste varaseid juhtumisi koondavas raamatus „Vitae fratrum“, annab sellest ilmekat tunnistust. Teos räägib ühest dominikaanivennast, kes nägi Inglismaal seestunut, kes „vastas väga vilunult kõigile küsimustele“. Gérard otsustas olukorda ära kasutata ja esitada mõned küsimused kuradi loomuse ja Jumala kohta: „Kui küsiti, mis vaim ta on, ütles ta, et on kõrkuse vaim; kui küsiti, kas ta on Issandat näinud, vastas ta, et jah; ja kui ta oli vandunud, et kavatseb öelda, kuidas Jumal on kolmainus ja üks (quomodo esset Deus trinus et unus), tõmbus ta otsekui palliks ja vastas värisedes: „Olgem neist asjust vait, sest sellest ei sünni meil rääkida ja seda ei saagi öelda.““[50]

    Lisaks teispoolsuse saladustele tundis kurat ennast sageli kodus paljudes maistes küsimustes. Üksikuid näiteid seestunute ootamatutest teadmistest kohtame juba varakeskaegses hagiograafilises kirjanduses,[51] alates 12. sajandi lõpust muutub see aga üheks keskaegsete autorite lemmikteemaks. „Vita S. Hildegardi“ sisaldab näiteks väga üksikasjalise kirjelduse püha Hildegardi katsest ajada kuradit välja ühest Sigewieze-nimelisest seestunust. Kuratliku seestumuse tulemusena ilmnevad harimatus naises ootamatult laiad teadmised pea kõigist ristiusu olulisematest probleemidest: „Vahepeal rääkis kurivaim, Jumala väe sunnil, palju ristimise lunastavast väest, Kristuse ihu sakramendist, kirikust väljaviskamise hädaohust, katarite hukule määratusest ja muust sarnasest.“[52] Ühe teise detailse kirjelduse kuradi teadmistest leiame Saksimaa Jordanuse teosest „Libellus de principiis ordinis praedicatorum“, mis pajatab dominiiklaste ordu algusaegadest. Raamatu viimases osas peatub autor pikalt ühel Bologna orduvennal, kelle kurat oma võimusesse sai. Selle tulemusel avaldusid vennal ootamatult laiad ja sügavad teoloogilised teadmised. Jordanus kirjutab, et „seestunu, kes ei olnud haritud teoloogias ja samahästi kui ei tundnud pühakirja, tõi oma suust kuuldavale nii sügavaid lauseid pühakirja kohta, et neid oleks võinud õigustatult pidada püha Augustinuse enese kuulsateks sõnadeks“.[53]

    Seestunu kuratlikud teadmised võisid olla ka argisemat laadi, nii oskab mõni ootamatult lugeda,[54] teine kaunilt laulda,[55] kolmas aga luuletusi deklameerida. Viimase juhtumiga seoses kirjutab Thomas Cantimprést: „Seda, et deemonid koostavad nilbeid luuletusi ja edastavad neid siis kõlvatutele hingedele, teame ühe äärmiselt õela deemoni avalikust tunnistusest, kui ta Issanda aastal 1216 piinas Nivelles’i linnas Brabandis üht noort õilsat tüdrukut: „Komponeerisin koos oma kolleegiga, kuulutas deemon, selle hästituntud laulu Martinist ja kandsin seda ette mitmes Prantsusmaa ja Saksamaa piirkonnas.“ See laul oli üsna häbiväärne ja täis kiimalisi vihjeid.“[56]

     Kas kurat suudab ennustada tulevikku?

    Kuradi teadmiste osas põhjustas keskajal enim vaidlusi tema võime ennustada tulevikku.[57] Teoloogide üldine suhtumine kuradi prohvetivõimesse oli pigem eitav. Kuid see negatiivne hoiak leevenes alates 12. sajandist. Varakeskaegse seisukoha sõnastas selgelt Athanasius oma „Püha Antoniuse eluloos“: „Nad [deemonid – M.T.] ei tea ette seda, mis pole veel juhtunud. Ainult Jumal teab kõike, enne kui see juhtub. Deemonid kuulutavad vaid seda, mida nad näevad, joostes ette nagu vargad.“[58] Seda seisukohta jagas põhiosas ka püha Augustinus (srn 430), varakeskaja kõige mõjukam teoloog, kelle traktaat „De divinatione daemonum“ kujundas olulisel määral keskaegset arusaamist kuradi ennustamisvõimest. Augustinus nõustub, et „deemonid mitte ainult ei ennusta paljusid tulevasi sündmusi ette, vaid saadavad korda ka palju muid erakordseid asju“. Kuid ta seletab seda nähtust „positivistlike“ põhjendustega: deemonite liikumise kiirus, nende eeterlik keha ja nende „kogemus, mis on palju ulatuslikum kui see, mis saab olla inimestel nende elu lühiduse tõttu“.[59]

    12. sajandil lisandub augustiinlikule põhjendusele kuradi füüsilistest eelistest argument Jumala tahtest. Väga selgelt näeme seda uut suhtumist Honorius Augustodunensise (srn 1140) menukas teoloogilises käsiraamatus „Elucidarium“, kus traditsiooniliselt augustiinlikku käsitlust täiendatakse järgnevalt: „Ingelliku loomuse tõttu on deemonitel suured teadmised, kuid nad ei tea kõike. Nad on palju osavamad kui inimesed. Nad ei tea tulevikku, välja arvatud see, mida minevik neile ennustab ja mida Jumal lubab neil teada.“[60] Selle uue käsituse kuradi prohvetlikest võimetest leiame niisamuti Aquino Thomase „Summa theologiaes“, kus ta peatub eraldi ka seestunute suu läbi tehtud kuratlikel ennustustel.[61] Kaaludes poolt- ja vastuargumente kuratliku ennustamisvõime kohta, jõuab Thomas järeldusele, mis rõhutab jumaliku tahte tähtsust: „Mõnikord võib olla teiste inimeste huvides lubatud esitada küsimus deemonile, kui see ennast ise esitleb, eriti kui jumalik voorus võib sundida teda tõtt rääkima.“[62]

    Seestunu prohvetlikke võimeid mainitakse mitmes kõrgkeskaja jutustavas allikas, ent üldjuhul ei vahenda need ennustuste täpsemat sisu.[63] Ja kui seda on tehtud, siis tavaliselt on tegu ebaolulise teabega, näiteks oskab kurat öelda, mis toimub samal ajal kusagil teises linnas. Gérard de Frachet kirjutab ühest seestunud dominikaanivennast Bologna konvendis, kes hüüab irooniliselt: „Vennad, paluge Issandat selle pimeda eest, kes parasjagu Napolis jutlustab.“ Autor kommenteerib: „Sest kurat rõõmustab väga ja hoopleb meelsasti, kui saab tulevikku ennustada.“ Kontrollimaks kuradi ennustuse paikapidavust kirjutasid vennad päeva ja aja üles ning avastasid hiljem, et ordumeister Jordanus Saksimaalt oli jutlustanud samal ajal Napolis, „kui deemon Bolognas oli seda kinnitanud“.[64]

     Kurat pihiisana

    Uus käsitlus kuradist kui Jumala liitlasest ja kiriku suuvoodrist, mis hakkas 12. sajandi lõpus kanda kinnitama, ei ole kusagil paremini nähtav kui nendes kõrgkeskaja jutustavates tekstides, mis propageerivad kiriku uut huvi pihi vastu. 1215. aastal Roomas kogunenud IV Lateraani kirikukogu seadis esimest korda kõigile kristlastele kohustuse vähemalt kord aastas pihil käia. See otsus oli suure mõjuga ja muutis oluliselt järgmiste sajandite vaimset kliimat.[65] Sisuliselt sunniti iga inimest viima läbi regulaarset enesevaatlust, mida toetas suur hulk tugimaterjale, ennekõike kõikvõimalikud pihikäsiraamatud ja -juhendid.

    Uue pihikorra peamised propageerijad olid jutlustajad, mistõttu pole üllatav, et piht on 13. sajandi jutluskirjanduse üks kõige olulisemaid teemasid. Seestunute peamine funktsioon tollases jutluskirjanduses ongi inimeste pihtimata pattude paljastamine ja nende meeleparandusele innustamine. Suur hulk exemplum’eid esitab variandi loost, mida võib kokku võtta järgmiselt: keegi inimene teeb pattu, seestunu näeb selle läbi, seepeale patustaja pihib ja seestunu unustab nähtu samal hetkel. Tõenäoliselt esimesena esitab ühe variandi sellest jututüübist Jacques de Vitry oma jutluskogumikus „Sermones vulgares“: „Kord, kui üks üllas ja võimekas rüütel kahtlustas teist rüütlit abielurikkumises oma naisega, mis oligi tegelikult juhtunud, siis ütles ta tollele: „Lähme seestunu juurde ja küsime tema käest.“ Too mees aga kartis väga enda pärast ja läks pihile. Ja kui nad seisid seestunu ees, küsis isand: „Milline on mu naine?“ Mille peale deemon vastas: „Ta on abielurikkuja ja iha lehaga rüvetatud.“ Isand küsis: „Kes on see, kes temaga pattu teeb?“ See pani deemoni mõtlema ja kui ta ei suutnudki vastust leida, kostis ta: „Veidi aega tagasi teadsin, ent enam ei tea.““[66]

    Kaks sarnast lugu leiab Heisterbachi Caesariuse menukast „Dialogus miraculorumist“. Esimeses loos hoorab preester ühe rüütli naisega ja tunnistab seejärel tallis rüütli teenrile oma süüteo üles. Kui seestunu käest asja kohta uuritakse, vastab ta esmalt saksa keeles, et ei tea preestrist midagi, ent lisab siis ladina keeles „In stabulo justificatus est“ (ta sai õiguse tallis), kuna ümberringi ei olnud peale preestri kedagi, kes oleks osanud ladina keelt. Teises loos patustab üks rüütel, ent pihib seejärel süüteo preestrile. Seestunu, keda palutakse tunnistama, ei suuda enam midagi mäletada, kommenteerides: „Teadsin temast palju, ent nüüd ei tea enam midagi.“[67] Kuid kõrgkeskaja jutustavast kirjasõnast leiame ka näiteid seestunust, kes paljastab hoopis eksortsisti patte ja keeldub lahkumast enne, kui viimane on pihil käinud. Ühest sellisest juhtumist räägib juba 12. sajandist pärinev „Vita S. Pontii“,[68] Thomas Cantimprést vahendab 13. sajandil aga sarnase episoodi: „Kui üks munk läks seestunu juurde, keda ümbritses palju inimesi, hüüdis deemon talle lõikava pilkega: „Hei, vend, kas ma ei toonud sulle sel ööl unenägudes kauni naise?“ Pärast mõningast kohmetust tunnistas munk üles, et oli sel ööl unes ennast määrinud ega olnud sellest pihtinud.“[69]

    Kuradi paljastusi ei pidanud kartma üksnes eksortsistid, vaid kõik inimesed, kes seestunu silma alla sattusid. Giraldus Walesist mainib ühte seestunud naist Poitiers’s, kes paljastas inimeste saladusi, „mida need kõige vähem kuulda soovisid“.[70] „Vita S. Norberti“ seevastu näitab, kui ohtlik võis olla osalus eksortsismiseansil. Anonüümne hagiograaf mainib, et Norberti eksortsismiriitust oli kogunenud vaatama suur hulk inimesi, „kes uudishimust, kes vagadusest“: „Seejärel asus deemon seestunu suu läbi üksikasjalikult kirjeldama mitme kohaletulnu elu, paljastama nende abielurikkumisi ja hooramist, avalikustama kõike seda, mida polnud pihil üles tunnistatud. Nende paljastuste peale põgenesid inimesed igas suunas. Ainult väike hulk jäi koos Norbertiga paigale.“[71]

    Kurat ei sunni inimesi mitte ainult pihile, vaid rõhutab vajadust pihtida kõik patud. 13. sajandi lõpust pärinev anonüümne eksemplikogumik toob hea näite kuradi nõudlikkusest. Kui üks frantsiskaanivend vastab kuradi etteheidete peale, et ta juba käis pihtimas, hüüab too seestunu suu läbi „vale“ ning saadab venna uuesti pihile.[72] Kõik need näited, mille rida võiks jätkata veel pikalt, osutavad, kuidas kurat muutus kõrgkeskajal väga oluliseks abimeheks uue pihikultuuri levitamisel, mis oli kummati suunatud tema enese vastu. Kurat tunnistab seda isegi, näiteks kui üks teoloog ja jutlustaja, meister Thomas, uurib Heisterbachi Caesariuse teatel kuradi käest, mis talle kõige rohkem haiget teeb, siis vastab viimane, et piht.[73]

     Kuradi iroonia

    Nagu mitmest osundatud näitest näha, võis kuradikõne võtta sageli iroonilisi pöördeid. Kõige sagedamini kohtab kuratlikku irooniat kõrgkeskaja hagiograafilises kirjanduses, kus kuradi pilke alla satuvad pühakutest eksortsistid. Sage viis eksortsisti narrimiseks on tema nime moonutamine, ennekõike selle pisendamine: näiteks kutsub „Vita prima S. Bernardis“ üks seestunu pühakut Bernardulus’eks, „Vita S. Hugonis“ saab pühakust kuradi suu läbi Huguncolus, Eberbachi Conraduse (srn 1221) kirjutatud „Exordium magnumis“ pöördub kurat eksortsistist abti poole: „Hei, abtikene (abbatule), mida sa teha kavatsed?“[74] „Vita S. Hildegardises“ on pühaku nime moonutamine veelgi ulatuslikum: kurat kutsub Hildegardi „irvitades“, nagu hagiograaf täpsustab, nimega Scrumpilgardis.[75] Sagedasti kasutab kurat eksortsistide nimetamisel aga tavalist pilget ja sõimu. Õde Caecilia (srn 1290) koostatud püha Dominicuse imederaamatus „Miracula beati Dominici“ kutsub seestunu pühakut „räpaseks“ (ribaldus), samas kui „Vitae fratrumis“ nimetab kurat dominiiklaste ordumeister Jordanust „pimedaks“ (caecus).[76]

    Kurat võib samuti naeruvääristada eksortsisti füüsilist väljanägemist. „Vita prima S. Bernardi“ pakub selle kohta värvika näite: „Pikemalt viivitamata hakkas kurat [Clairvaux’] abti õnnetu naise suu läbi sõimama ja pilkas jumalasulast: „Ei, see porrusööja ja kapsaõgija (porros edens et brassicas devorans) ei pane mind sellest litast lahkuma.““[77] Ja isegi pärast surma ei jäta kuradi iroonia eksortsiste maha. Püha Benedictuse imetegude raamat „Miracula S. Benedicti“ vahendab ühe seestunud tüdruku solvanguid pühaku haual: „Eh, sina, Benedictus, iidvana mätas (cespes vetustissime), mis on meil sinuga ühist? Miks jälitad veel surnuna neid, kes mitte kusagil elades on võinud kusagil siiski valitseda?“.[78] Teinekord ei panda küsimuse alla eksortsisti isikut, vaid tema töömeetodeid. Pühakute elulood pakuvad palju näiteid pühakute heitlustest kuradi väljaajamisel. Olgu siin ära toodud vaid üks näide „Vita S. Norbertist“: „Sel hetkel, kui Norbert luges seestunu kohal evangeeliume, vastas deemon talle järgmise pilkega: „Kõiki neid laule tean ma peast. Ei sinu ega kellegi teise pärast ei kavatse ma sellest eluasemest lahkuda.“[79]

     Kokkuvõtteks

    See lühike ülevaade kuradi kujutamisest keskaja ekortsismilugudes seadis eesmärgiks tuua esile ühe olulise muutuse kristlikus mõtteloos, selle, mida nimetan „kuradi kodustamiseks“ ja mis märgib kuradi ümberkasvamist tigedast ja sõnaahtrast jumalavaenajast moraliseerivaks ja lobisevaks jumalaabiliseks. Erinevalt varakeskajast ei kipu kurat alates 12. sajandi lõpust enam kisama ega möirgama, vaid asub jutlustama, ennustama, pühakirja seletama ja patte paljastama. Mõistagi on see kuradikujutelma muutus vahetus seoses katoliku kiriku õpetusliku arenguga üldiselt ja keskaegse kirjakultuuri teisenemisega kitsamalt. Kõrgkeskaeg märgib suuri muutusi suhtumises teispoolsusesse, pihtimisse, naermisse, pühakutesse jne. Samuti sünnib rida uusi kirjažanre, õitsele puhkeb jutukirjandus, laieneb hagiograafiline repertuaar. Uues kirjakultuuris pälvib lihaks saanud kurat senisest palju enam tähelepanu, tema kõne levib laiemalt kui eales varem. Michel de Certeau on selle seose kuradikõne ja ühiskondlike ootuste vahel õnnestunult sõnastanud, nii et jäägu see mõte siinsegi kirjatöö kokkuvõttena kõlama: „Seestunu kõne võtab kuju suhtes selle diskursusega, mis ootab teda ees konkreetses paigas – demonoloogilisel laval –, nii nagu hullulgi ei ole haiglas muud keelt kui see, mis on talle ette valmistatud psühhiaatrialaval.“[80]

    [1] Sellest on kõige veenvamalt kirjutanud: H. A. Kelly, Satan: A Biography. Cambridge, 2006. Vt ka J. Baschet, Diable. Rmt-s: Dictionnaire raisonnée de l’Occident médiéval. Toim. J. Le Goff, J.-C. Schmitt. Pariis, 1999, lk 260–272.

    [2] Mõningaid näiteid pakub: J. B. Russell, Lucifer. The Devil in the Middle Ages. Ithaca; London, 1984. Eesti keeles pakub ladusa ülevaate kuradikujutelmadest: Ü. Valk, Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse. Tallinn, 1994.

    [3] Vt A. Leupin, Fiction et incarnation. Littérature et théologie au Moyen Age. Pariis, 1993, lk 7–18; P. Ranft, How the Doctrine of the Incarnation Shaped Western Culture. Lanham, 2013.

    [4] Mõistagi ei ole selline vaatenurk teoloogiliselt korrektne ja seda tõrjusid juba varakeskaja kirikuisad. Nii kirjutab näiteks Johannes Damaskusest (srn u 753): „Anti-kristus ei ole kurat ise, kellest saab inimene, nii nagu Issand sai lihaks, selline mõte on minust kaugel, vaid see on inimene, kelles Jumal lubab kuradil elada.“ Johannes Damascenus, De fide orthodoxa, IV, 26 (PG 94, vrg 1217). Tsit. D. P. Miquel, L’invisible au-delà: l’imaginaire et le réel. Pariis, 1994, lk 170.

    [5] G. Lapassade, Les rites de possession. Pariis, 1997, lk 5.

    [6] L. de Heusch, Possession et chamanisme. Rmt-s: L. de Heusch, Pourquoi l’épouser? et autres essais. Pariis, 1971, lk 232. Vrd G. Rouget, La musique et la transe. Esquisse d’une théorie générale des relations de la musique et de la possession. Pariis, 1990 (kus eristatakse „taunitud“ ja „soovitud“ seestumust); I. M. Lewis, Ecstatic Religion: A Study of Shamanism and Spirit Possession. New York, 2003 (kus eristatakse „perifeerset“ ja „tsentraalset“ seestumust).

    [7] L. de Heusch, Possession et chamanisme.

    [8] Kõige süsteemsema ülevaate kuratlikust seestumusest ja eksortsismist keskajal pakuvad kaks mahukat väitekirja, mis on ilmunud ka omaette raamatuna: N. Caciola, Discerning Spirits: Divine and Demonic Possession in the Middle Ages. Ithaca; London, 2003; F. Chave-Mahir, L’exorcisme des possédés dans l’Église d’Occident (Xe–XIVe siècle). Turnhout, 2011. Vt ka S. Katajala-Peltomaa, Demonic Possession and Lived Religion in Later Medieval Europe. Oxford, 2020.

    [9] Vt F. J. Dölger, Der Exorzismus im altchristlichen Taufritual. Eine religionsgeschichtliche Studie. Padeborn, 1909.

    [10] Tertullianus, De spectaculis, XXVI, 1–2. Tsit. E. A. Leeper, The Role of Exorcism in Early Christianity. Studia patristica, 1993, kd 26, lk 60.

    [11] P. Brown, Sorcery, Demons and the Rise of Christianity: From the Late Antiquity into the Middle Ages. Rmt-s: P. Brown, Religion and Society in the Age of St. Augustine. London, 1981, lk 138.

    [12] A. Vauchez, Saints, prophètes et visionnaires. Le pouvoir surnaturel au Moyen Age. Pariis, 1998, lk 27.

    [13] O. Böcher, Dämonenfurcht und Dämonenabwehr. Ein Beitrag zur Vorgeschichte der christlichen Taufe. Stuttgart, 1970, lk 137–152.

    [14] Caesarius Heisterbachist, Dialogus miraculorum, V, 25 (toim. J. Strange. Köln, 1851, kd 1, lk 309). Vt lähemalt: G. G. Merlo, Membra diaboli: demoni ed eretici medievali. Nuova rivista storica, 1988, kd 72, nr 5/6, lk 583–598; A. Patschovsky, Der Ketzer als Teufelsdiener. Rmt-s: Papsttum, Kirche und Recht im Mittelalter. Festschrift für Horst Fuhrmann zum 65. Geburtstag. Toim. H. Mordek. Tübingen, 1991, lk 317–334.

    [15] Vita S. Norberti, 14 (toim. R. Wilmans, MGH SS XII, Hannover, 1856, lk 687).

    [16] Petrus Venerabilis, Contra Sarracenos, I, 240. Tsit. J.-P. Torrell, D. Bouthillier, Pierre le Vénérable et sa vision du monde. Sa vie – son oeuvre. L’homme et le démon. Leuven, 1986, lk 334. Vt ka D. Iogna Prat, Ordonner et exclure. Cluny et la société chrétienne face à l’hérésie, au judaïsme et à l’islam, 1000–1150. Pariis, 1998.

    [17] Vt Mt 8:29 ja 31, Mk 1:24, Mk 3:11, Mk 5:7 ja 9, Lk 4:34 ja 41, Lk 8:28 ja 30, Ap 19:15. Kõik need kirjakohad korjati kokku juba keskajal. Nii tsiteerib näiteks Balduinus de Forda (srn 1190) neid pea kõiki oma traktaadis „De commendatione fidei“ (LXXI, 1–3; toim. D. N. Bell. CCCM 99, Turnhout, 1991, lk 416–417). Vt ka K. Frieden, The Language of Demonic Possession: A Key-Word Analysis. Rmt-s: The Daemonic Imagination: Biblical Text and Secular Story. Toim. R. Detweiler, W. G. Doty. Atlanta, 1990, lk 41–52.

    [18] Vt P. Boulhol, Hagiographie antique et démonologie. Notes sur quelques Passions grecques. Analecta Bollandiana, 1994, kd 112, lk 274–276; P. Brown, Pühakute kultus kristluses. Tlk P. Piirimäe. Tallinn, 2002, lk 137–139.

    [19] M. de Certeau, La possession de Loudon. Pariis, 1970, lk 64.

    [20] M. Grässlin, L’homme possédé depuis l’Antiquité tardive jusqu’au l’an mil. Magistritöö. Pariis, 1991, lk 5.

    [21] Vt P. Dinzelbacher, Der Kampf der Heiligen mit den Dämonen. Rmt-s: Santi e demoni nell’Alto Medioevo occidentale (secoli V-XI). Spoleto, 1989, lk 647–695; M. Tamm, Pühakud ja seestunud: eksortsismiriitused keskaegses Euroopas (11.–13. sajand). Rmt-s: Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost, 2. Tartu, 2000, lk 71–87.

    [22] J. Le Goff, J.-C. Schmitt, Au XIIIe siècle: une parole nouvelle. Rmt-s: Histoire vécue du peuple chrétien. Kd 1. Toim. J. Delumeau. Toulouse, 1979, lk 257–279.

    [23] G. Rouget, La musique et la transe, lk 216.

    [24] Hieronymus, Epistola, 103, 13. Tsit. P. Brown, Pühakute kultus kristluses, lk 133. „Liber miraculorum S. Fidis“ esitab 11. sajandi lõpul sarnase kirjelduse püha Fidese haualt: „Me näeme iga päev tema haua juures kurivaime, keda seestunute kehades piinatakse; neid kiusatakse ja nüpeldatakse nähtamatute nuhtlustega ning lõpuks, kui nad on välja aetud, sunnitakse neid valjuhäälselt pühakut paluma, et ta lõpetaks nende nii piinarikka kohtlemise. Ühed röögivad nagu inimesed, teised möirgavad nagu lõvid või röhitsevad nagu sead; kolmandad susisevad nagu maod, kuid suutmata pühaku väele vastu seista, hülgavad nad seestunute kehad ja põgenevad.“ Liber miraculorum S. Fidis, III, 8 (toim. A. Bouillet. Pariis, 1897, lk 143).

    [25] Arnaldus Bonaevallensis, Vita prima S. Bernardi, IV, 23 (PL 186, vrg 280). Vt F. Chave-Mahir, Les cris du démoniaque. Exorciser les possédés dans les récits hagiographiques des XIIe et XIIIe siècles. Rmt-s: Haro! Noël! Oyé! Pratiques du cri au Moyen Age. Toim. D. Lett, N. Offenstadt. Pariis, 2004, 131–140.

    [26]Paar ilmekat näidet: Miracula S. Benedicti, IV, 3 (toim. E. de Certain, Les miracles de saint Benoît. Pariis, 1858, lk 178); Miracula S. Willelmi monachi Gellonensis, I, 4 (AASS, mai VI, lk 823).

    [27] Guillaume de Saint-Pathus, Les miracles de saint Louis, 30 (toim. P. B. Fay. Pariis, 1932, lk 91).

    [28] P.-A. Sigal, L’homme et le miracle dans la France médiévale (XIe–XIIe siècle). Pariis, 1985, lk 234.

    [29] Mt 9:32–34, Mt 12:22, Mk 7:32, Mk 9:16, Lk 11:14.

    [30] Sarnase arutluskäigu leiame näiteks Petrus Cantori (srn 1197) teosest „Verbum abbreviatum“: „Praesident enim quidam daemones quibusdam, ut faciant eos obmutescere quando opus esset loqui. Unde et daemonia muta dici possunt. Quidam similiter daemones praesunt garrulitati, facientes garrulos de quibus philosophus: Quid refert an superius, an inferius intonent? Quidam etiam silentes cum toto mundo fabulantur.“ Petrus Cantor, Verbum abbreviatum, 62 (PL 205, vrg 191).

    [31] Miracula S. Mariae de Rupe Amatoris, 35 (toim. E. Albe, Les miracles de Notre-Dame de Rocamadour au XIIe siècle. Toulouse, 1996, lk 145).

    [32] Richalmus, Liber revelationum, 11 (toim. P. G. Schmidt. Hannover, 2009, lk 18). Richalmi ainulaadse teose põhjaliku analüüsi koos prantsuskeelse tõlkega pakub: J.-C. Schmitt, Le cloître des ombres. Suivi de la traduction française du Livre des révelations de Richalm de Schöntal. Pariis, 2021.

    [33] B. Newman, Possessed by the Spirit: Devout Women, Demoniacs, and the Apostolic Life in the Thirteenth Century. Speculum, 1998, kd 73, nr 4, lk 743.

    [34] Jacobus de Vitriaco, Historia occidentalis, 5 (toim. J. F. Hinnebusch, The Historia Occidentalis of Jacques de Vitry. Fribourg, 1972, lk 86–87).

    [35] Jacobus de Vitriaco, Sermones vulgares, exemplum nr 151 (toim. T. F. Crane, The Exempla or Illustrative Stories from the Sermones vulgares of Jacques de Vitry. London, 1890, lk 67).

    [36] Nt T. Walter, Un recueil d’exempla du XIIIe siècle. Etudes franciscaines, 1914, kd 31, lk 201.

    [37] Etienne de Bourbon, Tractatus de diversis materiis predicabilibus, I: De dono timoris (toim. J.-L. Eichenlaub, Le Tractatus de diversis materiis predicabilibus d’Etienne de Bourbon, kd 2. Pariis, 1984, lk 317–318).

    [38] Albericus Trium Fontium, Chronica, sub anno 1200 (toim. P. Scheffer-Boichorst. MGH SS XXIII. Hannover, 1874, lk 877).

    [39] Rituale Romanum Pauli Quinti Pontificis maximis jussu editum. Venezia, 1794, lk 303. Tsit. A. Goddu, The Failure of Exorcism in the Middle Ages. Rmt-s: Soziale Ordnungen im Selbstverständnis des Mittelalters. Toim. A. Zimmermann. Berliin, 1980, lk 303, mrk 63.

    [40] Vt F. D. Goodman, Speaking in Tongues: A Cross-Cultural Study of Glossolalia. Chicago, 1972; F. D. Goodman, How About Demons? Possession and Exorcism in the Modern World. Bloomington, 1988, lk 1–24.

    [41] Lukianos, Philopseudes, 16. Tsit. H. A. Kelly, Le Diable et ses démons. La démonologie chrétienne hier et aujourd’hui. Pariis, 1977, lk 105. Vrd Hieronymus, Vita S. Ilarionis, 22 (PL 23, vrg 39).

    [42] Arnaldus Bonaevallensis, Vita prima S. Bernardi, V, 24 (PL 185, vrg 281).

    [43] Vita S. Norberti, 10 (toim. R. Wilmans, lk 680).

    [44] Nii kinnitas nt kirikuisa Ambrosius (srn 397): „Ma ei saa kuradi käest tunnistust, vaid ülestunnistust“ (Non accipio a diabolo testimonium, sed confessionem). Tsit. A. Rodewyk, Die Beurteilung der Besessenheit. Ein geschichtlicher Überblick. Zeitschrift für katholische Theologie, 1950, kd 72, lk 466. Kuradikõne tõepärasuse seab kahtluse alla ka näiteks Athanasiuse kirjutatud mõjukas püha Antoniuse elulugu, vt Athanasius, Vita S. Antoni, XXXI, 3 (toim. G. J. M. Bartelin. Pariis, 1994, lk 223).

    [45] Petrus Venerabilis, De miraculis, I, 14 (toim. D. Bouthillier. CCCM 83. Turnhout, 1988, lk 48).

    [46] Thomas Aquinas, Summa theologiae, II-II, q. 172, a. 6, sol. 3.

    [47] Arnaldus Bonaevallensis, Vita prima S. Bernardi, IV, 21 (PL 185, vrg 280–281).

    [48] Thomas Cantipratensis, Bonum universale de apibus, II, 57, 67 (Douai, 1627, lk 591–592).

    [49] Caesarius Heisterbacensis, Libri VIII miraculorum, 166 (toim. A. Hilka, Die beiden ersten Bücher der Libri VIII miraculorum des Caesarius von Heisterbach. Bonn, 1937, lk 131). Vrd Caesarius Heisterbacensis, Dialogus miraculorum, III, 6 (toim. J. Strange, kd 1, lk 117).

    [50] Gerardus de Fracheto, Vitae fratrum, IV, 20, 4 (toim. B. M. Reichert. MOPH 1. Louvain, 1896, lk 209).

    [51] Näiteks laseb Athanasius pühal Antoniusel tunnistada: „Sageli, ennast näitamata, teesklevad nad [deemonid – M.T.], et laulavad psalme ja teavad peast pühakirjast pärit ridu.“ Athanasius, Vita S. Antoni, XXV, 1 (toim. G. J. M. Bartelin, lk 205).

    [52] Vita S. Hildegardis, III, 22 (toim. M. Klaus. CCCM 126. Turnhout, 1993, lk 64). Püha Hildegardi tegevus eksortsistina on pälvinud uurijate lähemat tähelepanu, vt: P. Bernards, Die rheinische Mirakelliteratur im 12. Jahrhundert. Annalen des historischen Vereins für den Niederrhein, 1941, nr 138, lk 19–25; H. Schipperges, Zum Phänomen der Besessenheit im arabisches und lateinisches Mittelalter. Rmt-s: Ergriffenheit und Besessenheit. Toim. J. Zutt. Bern; München, 1972, lk 87–91; P. Dronke, Problemata Hildegardiana. Mittellateinisches Jahrbuch, 1981, kd 16, lk 118–123; S. Gouguenheim, La sainte et les miracles. Guérisions et miracles d’Hildegarde de Bingen. Hagiogra-phica, 1995, kd 2, lk 170–176; L. Moulinier, Quand le malin fait de l’esprit. Le rire au Moyen Age vu depuis l’hagiographie. Annales HSS, 1997, nr 3, lk 457–475; L. Moulinier, Hildegarde exorciste: la „Vie de Hildegard“ en français et sa principale source inédite. Hagiographica, 1998, kd 5, lk 91–118.

    [53] Jordanus de Saxonia, Libellus de principiis ordinis praedicatorum, 112 (toim. H. C. Scheeben. MOPH XVI. Rooma, 1935, lk 78). Vrd Gerardus de Fracheto, Vitae fratrum, IV, 15, 5 (toim. B. M. Reichert, lk 196).

    [54] Caesarius Heisterbacensis, Dialogus miraculorum, V, 13 (toim. J. Strange, kd 1, lk 292).

    [55] Sealsamas, XII, 4 (kd 2, lk 317–318); Arnoldus Leodiensis, Alphabetum narrationum, 125 (toim. E. Brilli. Turnhout, 2015, lk 129), Johannes Gobi, Scala coeli, 169 (toim. M.-A. Polo de Beaulieu, Pariis, 1991, lk 229); Conradus Eberbacensis, Exordium magnum Cisterciense sive Narratio de initio Cisterciensis Ordinis, V, 20 (toim. B. Griesser. Rooma, 1961, lk 335).

    [56] Thomas Cantipratensis, Bonum universale de apibus, II, 49, 22 (Douai, 1627, lk 456–457).

    [57] A. Graf, The Story of the Devil. Tlk E. N. Stone. New York, 1931, lk 46.

    [58] Athanasius, Vita S. Antoni, 31, 3 (toim. G. J. M. Bartelin, lk 223).

    [59] Augustinus, De divinatione daemonum, III (toim. J. Boutet. Pariis, 1952, lk 665). Vrd Augustinus, De civitate Dei, IX, 22 (toim. B. Dombart, A. Kalb. Pariis, 1959, lk 409).

    [60] Honorius Augustodunensis, Elucidarium, I, 48–49 (toim. Y. Lefèvre, L’Elucidarium et les Lucidaires. Pariis, 1954, lk 112).

    [61] Thomas Aquinas, Summa theologiae, II-II, q. 95, a. 3, resp.

    [62] Sealsamas, a. 4, obj. 3.

    [63] Vt nt Bernardus Claraevallensis, Vita S. Malachiae episcopi, XX, 47 (toim. A. Gwynn. Pariis, 1990, lk 293); Giraldus Cambrensis, Itinerarium Kambriae, I, 5 (toim. J. F. Dimock. Giraldi Cambrensis opera, kd 6. London, 1868, lk 60); Rudolphus Scelestatensis, Historiae memorabiles, 39 (toim. E. Kleinschmidt, Rudolf von Schlett-stadt, Historiae memorabiles. Zur Dominikanerliteratur und Kulturgeschichte des 13. Jahrhunderts. Köln, 1974, lk 101).

    [64] Gerardus de Fracheto, Vitae fratrum, III, 31 (toim. B. M. Reichert, lk 125). Vrd Rudolphus Scelestatensis, Historiae memorabiles, 18 (toim. E. Kleinschmidt, lk 69).

    [65] Vt P.-M. Gy, Le précepte de la confession annuelle et la nécessité de la confession. Revue des Sciences philosophiques et théologiques, 1979, kd 63, lk 529–547; P.-M. Gy, Les définitions de la confession après le quatrième Concile de Latran. Rmt-s: L’Aveu. Antiquité et Moyen Age. Rooma, 1986, lk 283–296; N. Bériou, Autour de Latran IV (1215): la naissance de la confession moderne et sa diffusion. Rmt-s: Pratiques de la confession. Des Pères du désert à Vatican II. Pariis, 1983, lk 74–92; C. Vincent, La pastorale de la pénitence du IVe concile du Latran: relecture des canons 21, 60 et 62. Rmt-s: The Fourth Lateran Council: Institutional Reform and Spiritual Renewal. Toim. G. Melville, J. Helmrath. Affalterbach, 2017, lk 143–162.

    [66] Jacobus de Vitriaco, Sermones vulgares, exemplum nr 261 (toim. T. F. Crane, lk 109–110).

    [67] Caesarius Heisterbacensis, Dialogus miraculorum, III, 2 et 3 (toim. J. Strange, kd 1, lk 112–114). Teisi näiteid samast jutumotiivist vt nt T. Welter, Un recueil d’exempla du XIIIe s., lk 194 (nr 83); T. Welter, Un nouveau recueil franciscain d’exempla de la fin du XIIIe siècle. Etudes franciscaines, 1930, kd 42, lk 610 (nr 172); Arnoldus Leodiensis, Alphabetum narrationum, 177 (toim. E. Brilli, lk 189), Johannes Gobi, Scala coeli, nr 243 ja nr 262 (toim. M.-A. Polo de Beaulieu, lk 266 ja 276); J. A. Herbert, Catalogue of Romances in the Departement of Manuscripts in the British Museum, kd 3. London, 1910, lk 86, nr 39, lk 483, nr 53, lk 525, nr 89, lk 525, nr 156. Vrd Petrus Damianus, De variis miraculosis narrationibus (PL 145, vrg 586); Vita B. Lanfranci, 14 (PL 150, vrg 54–55); Petrus Pictavensis, [Summa de confessione] Compilatio praesens, prologus (toim. J. Longère. CCCM 51. Turnhout, 1980, lk 1–2; Petrus Cantor, Verbum abbreviatum, 144 (PL 205, vrg 345).

    [68] Vita S. Pontii abbatis Sancti Andrea prope Avinionum, 4 (toim. J. Mabillon. Acta sanctorum Ordinis S. Benedicti, kd 6, 2. Pariis, 1701, lk 495–496).

    [69] Thomas Cantipratensis, Bonum universale de apibus, II, 57, 6 (Douai, 1627, lk 541). Vrd Caesarius Heisterbacensis, Dialogus miraculorum, III, 5; IV, 5; V, 29 (toim. J. Strange, kd 1, lk 115, 176–177, 312–314); Arnoldus Leodiensis, Alphabetum narrationum, 171; 757 (toim. E. Brilli, lk 172, 341); Johannes Gobi, Scala coeli, nr 246 (toim. M.-A. Polo de Beaulieu, lk 267).

    [70] Giraldus Cambrensis, Itinerarium Kambriae, I, 12 (toim. J. F. Dimock, lk 94).

    [71] Vita S. Norberti, 14 (toim. R. Wilmans, lk 688).

    [72] T. Welter, Un nouveau recueil franciscain d’exempla, lk 609 (nr 169), vrd lk 610 (nr 172). Vt ka Albericus Trium Fontium, Chronica, sub anno 1200 (toim. P. Scheffer-Boi-chorst, lk 877).

    [73] Caesarius Heisterbacensis, Dialogus miraculorum, XI, 38 (toim. J. Strange, kd 2, lk 296). Vrd Arnoldus Leodiensis, Alphabetum narrationum, 172 (toim. E. Brilli, lk 173); Johannes Gobi, Scala coeli, nr 254 (toim. M.-A. Polo de Beaulieu, lk 272).

    [74] Arnaldus Bonaevallensis, Vita prima S. Bernardi, IV, 21 (PL 185, vrg 280); Vita S. Hugonis prioris Enziacensis, 22 (toim. J. Mabillon. Acta sanctorum Ordinis S. Benedicti, kd 5, Pariis, 1685, lk 102); Conradus Eberbacensis, Exordium magnum Cisterciense sive Narratio de initio Cisterciensis Ordinis, II, 20 (toim. B. Griesser, lk 117). Püha Norberti eluloos hüüab kurat pühakule: „Norbrec, Norberet!“ Vita S. Norberti, 15 (toim. R. Wilmans, lk 690).

    [75] Vita S. Hildegardis, III, 21 (toim. M. Klaus, lk 58). Nimekujus on Hildegardi nimi kokku pandud saksakeelse sõnaga Schrumpel, ‘korts’. Vt L. Moulinier, Quand le malin fait de l’esprit, lk 460–463. Riina Ruut on selle eestindanud kui „Krõhvilgard“. Bingeni Hildegard, Valik kirju. Tlk R. Ruut. Tallinn, 2017, lk 126.

    [76] Caecilia, Miracula B. Dominici, 5 (toim. A. Walz, Die „Miracula beati Dominici“ der Schwester Cäcilia. Archivum fratrum praedicatorum, 1967, kd 37, lk 29); Gerardus de Fracheto, Vitae fratrum, III, 30 et 31 (toim. B. M. Reichert, lk 124–125).

    [77] Arnaldus Bonaevallensis, Vita prima S. Bernardi, IV, 21 (PL 185, vrg 280).

    [78] Miracula S. Benedicti, IV, 3 (toim. E. de Certain, lk 178).

    [79] Vita S. Norberti, 10 (toim. R. Wilmans, lk 680).

    [80] M. de Certeau, Le langage altéré. La parole de la possédée. Rmt-s: M. de Certeau, L’écriture de l’histoire. Pariis, 1975, lk 245.

     

     

  • Lahtilaskmine

    Täieliku lahtilaskmiseni jõudmiseks ei piisa sellest, kui olla õnnetu. Vaja on lohutamatut õnnetust. Lohutust ei tohi olla. Mitte mingit kujuteldavat lohutust. Kirjeldamatu lohutus laskub siis.

    Andeks anda võlad. Leppida minevikuga, nõudmata tulevikult hüvitust. Peatada aeg hetkepealt. Ühtaegu on see leppimine surmaga.

    „Ta tühjendas enese oma jumalikkusest.“[1] Maailmast tühjeneda. Võtta kanda orja loomus.[2] Taanduda punktiks, mida me ajas ja ruumis hõivame. Eimillekski.

    Koorida endalt maha maailma näilik suursugusus. Absoluutne üksindus. Siis on meie päralt maailma tõde.

    *
    Kaks viisi materiaalsetest hüvedest loobumiseks:

    Keelduda neist mõnd vaimset hüvet silmas pidades.

    Mõista ja tajuda neid vaimsete hüvede tingimustena (näiteks: nälg, väsimus, alandus ähmastavad arusaamist ja häirivad meditatsiooni) ja neist sellegipoolest loobuda.

    Vaid teine loobumisviis tähendab hingelist alastust.

    Veel enam, vaevalt oleksid materiaalsed hüved ohtlikud, kui need ilmneksid eraldi ja mitte vaimsete hüvedega seotult.

    *
    Loobuda kõigest, mis ei ole arm, ja mitte igatseda armu järele.

    *
    Iha kustutamine (budism) või lahtilaskmine – või amor fati[3] – või soov absoluutse hüve[4] järele teeb alati sama välja: teha ihad, eesmärgid kogu sisust tühjaks, soovida tühja, soovida ilma midagi tahtmata.

    Lasta oma iha kõigist hüvedest lahti ja oodata. Kogemus näitab, et see ootus täidetakse. Siis on absoluutne hüve käegakatsutav.

    *
    Igal juhul, teispool kindlat sihti, mis see ka poleks, tahta tühja, tahta tühjust. Sest see hüve, mida me ei suuda endale ei ette kujutada ega piiritleda, ongi meie jaoks tühjus. Tühjus, mis on aga täidetum kui mistahes täidetused.

    Kui me nii kaugele jõuame, pääseme tervena, sest Jumal täidab tühjuse. Sel pole mitte midagi pistmist intellektuaalse toiminguga tänapäevases mõttes. Intellektil ei ole midagi avastada, tal tuleb vaid tee vabaks teha. Ta sobib vaid orjalikeks ülesanneteks.

    Hea on meie jaoks eimiski, kuna ei ole midagi, mis oleks hea. See eimiski ei ole aga ebareaalne. Ebareaalne on sellega võrreldes kõik, mis eksisteerib.

    *
    Heita kõrvale tühimikke täitvad, kibestust leevendavad uskumused. Nagu usk surematusse. Nagu usk pattude kasulikkusesse: etiam peccata.[5] Nagu usk sündmuste ettemääratud korda – lühidalt „lohutused“, mida tavaliselt religioonist otsitakse.

    *
    Armastada Jumalat vaatamata Trooja ja Kartaago hävitamisele, ilma lohutuseta. Armastus ei ole lohutus, ta on valgus.

    *
    Maine reaalsus on meie klammerdumise tulemus. See on mina-reaalsus, mille oleme asjadele üle kandnud. See ei ole mitte kuidagi seotud väljaspoolse tõelusega, mis on tajutav üksnes täieliku lahtilaskmise läbi. Kui jäänud on ka üksainus niit, on kiindumus veel alles.

    *
    Õnnetus, mis sunnib kiindumuse armetutele objektidele üle kandma, paljastab kiindumuse armetu olemuse. Seeläbi saab lahtilaskmise vajadus selgemaks.

    *
    Kiindumus on illusioonide sepitseja ja kes iganes tahab tõelist, peab olema lahti lasknud.

    Niipea kui teame, et miski on tõeline, ei saa me enam sellest kinni hoida.

    Kinnihoidmine ei kujuta endast muud kui puudulikkust tegelikkuse tajumisel. Kiindutakse mingi asja omamisse, kuna usutakse, et kui lakata seda omamast, lakkab see olemast. Paljud inimesed ei tunne kogu oma hingega, et on tohutu erinevus linna hävitamise ja nende endi pöördumatu pagenduse vahel sellest linnast väljas.[6]

    *
    Inimese armetus oleks talumatu, kui see ajas ei lahjeneks.

    Lahjenemist takistada, et see olekski talumatu.

    „Kui nad olid pisaratest küll saanud“[7] („Ilias“) – veel üks viis muuta rängim kannatus talutavaks.

    Ei tohi nutta, et meid ei lohutataks.

    *
    Igasugune valu, mis ei eralda, on kaotatud valu. Ei ole midagi hirmsamat – külm mahajäetus, kägarasse tõmbunud hing. Ovidius.[8] Plautuse orjad.[9]

    Mitte iialgi mõelda armastatud esemele või olendile, kui teda pole meie silme all, kujutlemata, et võib-olla on too ese hävinud või olend surnud.

    Et see mõte ei hajutaks tegelikkuse taju, vaid muudaks selle veelgi teravamaks.

    Iga kord, kui ütleme: „Sinu tahtmine sündigu,“ kujutada endale ette kõiki võimalikke õnnetusi korraga.

    *
    Kaks viisi endalt elu võtta: enesetapp või lahtilaskmine.

    Tappa mõttes kõik, mida armastame: ainus viis surra. Aga üksnes see, mida armastame. (See, kes ei vihka oma isa, oma ema…[10] Aga: armastage oma vaenlasi…[11])

    *
    Mitte soovida, et see, keda armastame, oleks surematu. Mitte soovida ei surematust ega ka surma inimolendile meie ees, olgu ta kes tahes.

    *
    Ihne, ihast oma varanduse järele, keelab seda endale. Kui võime paigutada kogu oma vara mõnda maa-alusesse peidupaika, miks mitte Jumalasse?

    Kui aga Jumal on saanud sedavõrd tähendust täis nagu varandus ihnsa jaoks, korrata endale lakkamatult, et teda pole olemas. Tunda, et armastame teda, isegi kui teda pole olemas.

    Tema on see, kes pimeda öö[12] toimel taandub, et mitte olla armastatud nii, nagu ihne armastab varandust.

    *
    Surnud Orestest taga nuttev Elektra.[13] Kui armastame Jumalat mõeldes, et teda ei ole olemas, teeb ta oma olemasolu ilmsiks.

    Prantsuse keelest tõlkinud Agne Pilvisto

    Détachement. Tõlgitud teosest: Simone Weil, La Pesanteur et la grâce. Paris: Plon, 1988, lk 20–24.

    Spirituaalse eraldumise, maailmast ja iseendast lahtiütlemise vajadust on varastest aegadest väljendatud ja praktiseeritud pea kõigis maailmareligioonides, nii on ka Simone Weil’ ülestähendustes peale kristluse selgelt tunda hinduismi, budismi, taoismi pühade tekstide mõju. Katked Uuest Testamendist põimuvad siin „Daodejingi“ tegutsemata-toimimist (wéi-wú-wéi) meenutavate paradoksidega, riimudes mõtteliselt loobumise (tyāga) ja eraldumise (saṁnyāsa) juhistega „Bhagavadgītās“ – samas eeposes kõneldakse kiindumatuse seisundist, mis on läbiv teisteski vanaindia tekstides ja traditsioonides (vrd eesmärgitus ehk apraṇihita budismis). Lahtilaskmise seost surmaga näeb Weil peale eelmainitud allikate antiiksetes müsteeriumikultustes ja filosoofias, eeskätt platonismis.

    Eelnevat arvesse võttes tuleks siiski rõhutada, et ehkki Simone Weil’st järelejäänud kirjutised tegelevad distsipliinide, kultuuride ja ajastute piire ületavate küsimustega, ei ole nende keskmes järjekindel sünkretistlik taotlus ega teoloogiline süsteem (nii intiimsete mõtete puhul on sedalaadi määratlemine ka kuidagi kohatu), vaid tundlik ja empaatiline vaim, mis leidis vanadest tekstidest eest needsamad tõed, mis on alati kehtinud, kõikjal ja kõigile. Õieti polegi need tõed, mida Weil sõnastab, vaid tõeni jõudmise tingimused, mille inimene endas looma peab – tähelepanu ja ootel-olek, nn aktiivne passiivsus – mis omakorda, paradoksaalsel moel, tähendab tõe sihipärastest otsingutest loobumist, kuna igasugune inimesest endast lähtuv püüdlus viib tema piiratuse ja loomupärase enesekesksuse tõttu illusioonide ja enesepettuseni. Tõde saab inimesele osaks – kui saab – väljastpoolt.

    Tõeluse kogemise vältimatuks eelduseks on radikaalne, suurim võimalik ohverdus – sisemine surm –, kuna enne totaalse ilmajäetuse kogemist ei ole võimalik eristada, kas mistahes meid ümbritsev pole järjekordne pettepilt, isedusest lähtuvate soovide, vajaduste ja hirmude peegeldus, kust pärinevad ka religiooni „lohutused“, millele Weil osutab. Religioon ei ole selleks, et panna meid ennast paremini tundma või pakkuda kaitset maailma õuduste eest, vaid on vastupidi juba tuhandeid aastaid õpetanud nägema inimese viletsust ning elamise julmust selle kõikehõlmavas möödapääsmatuses – alles siis, ja ainult siis, võib meieni ulatuda see, milleni me ise ei ulatu – jumalik armastus.

    Käesolev tõlge on valimik Simone Weil’ sissekannetest spirituaalsesse päevikusse, mille ta enne kodumaalt lahkumist oma sõbra ja mõttekaaslase Gustave Thiboni kätte usaldas, kes märkmed korrastas ja avaldas. Weil’ erakordse elukäiguga saab eesti keeles tutvuda Fanny de Siversi ülevaate vahendusel („Muinas-Kreekast ristiusu eeskotta: Simone Weil 1909–1943“ – Vikerkaar 1997, nr 7/8, lk 106–111). Sealsamas (lk 82–105) on avaldatud üks Weil’ kuulsaim ja mõjukaim teos, „„Ilias“ ehk poeem võimust“, Marju Lepajõe tõlkes, milles saab tuntavaks tema täpne ja terav, kohati lõikav sõnastamisviis. Ehkki „Lahtilaskmise“ peatükk põhineb viimistlemata ja esialgu avaldamata jäänud fragmentidel, mis koosnevad peamiselt lihtlausetest ja rohketest sõnakordustest, mõjub nende lugemine sarnaselt eespool mainitud sanskritikeelsete suutrate, taoistlike mõtteterade ja Jeesuse õpetussalmidega – kus võimalikult palju on öeldud võimalikult vähese abil. Stiil, mis Weil’ arvates pidi olema igasugustest kaunistustest vaba nagu sõnumgi, mida ta väljendab, imiteeriks siin justkui, ilmselt ebateadlikult, vanadele pühakirjadele omast kohatist elliptilisust ja lakoonilisust. Selleski avaldub teatav askeetlikkus: mõtted, mis on puhastatud üleliigsest, suunavad inimese samasuguse puhtuseni oma vaimus – vaatlema tõde alasti, selle hirmuäratavas selguses.

    A. P.

    [1] Vrd Fl 2:7 „loobus iseenese olust“ (kr ἑαυτὸν ἐκένωσεν, tühjendas enese). Samast tekstikohast ja verbitüvest on pärit teoloogiline mõiste kenōsis, s.o Jeesus Kristuse loobumine jumalikest atribuutidest, kui ta end inimeseks saades tühjaks tegi, alludes täielikult Jumala tahtele.

    [2] Vrd sealsamas: „võttes orja kuju“ (kr µορφὴν δούλου λαβών).

    [3] Stoitsistlik printsiip, mille järgi tuleks kõik vältimatult juhtunu ja juhtuv vastu võtta leplikult ja heakskiitvalt – tahta, et sünniks see, mis peabki sündima, loobudes isiklikest soovidest ja ettekujutusest tuleviku osas; harjutada end mõttega, et kõik, mis on olnud, pidigi nii minema, vaevamata end mineviku kahetsustega. Simone Weil’ jaoks tähendab see ennekõike Jumala tahet, mis manifesteerub paratamatusena ja millega leppimine on inimesele vajalik eneseväärikuse säilitamiseks.

    [4] Pr le bien. Tõlkes on järgitud antiikfilosoofia eestinduste eeskuju (vrd τὸ ἀγαθόν ehk „hüve“) – head ehk hüvet mõtestab Weil platooniliselt, s.o tõeluse transtsendentse algallikana, sealpool näivust ja projektsioone, mille küüsis on illusioonidest (või koopaseina varjukujutistest) mitte eemaldunud inimeste meeled (vrd ἡ τοῦ ἀγαθοῦ ἰδέα Platoni „Politeias“); et inimeste soovid on hüvele orienteeritud, läbib arutlusi „Pidusöögis“.

    [5] Viide sententsina levinud Vulgata fraasile: omnia cooperantur in bonum, „kõik toimib ühiselt hea nimel“ (vt Rm 8:28 „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“). Ütlust on täiendatud Augustinusele (ekslikult) omistatud fraasiga etiam peccata, „isegi patud“, kuna nende puhul, kes Jumalat armastavad, aitavat isegi patud kaasa üldisele heale.

    [6] Linn kui inimest mineviku, kultuuri ja tsivilisatsiooni külge siduvate traditsioonide kandja, üks maise ja jumaliku sfääri vahendajatest, mille kohta Weil kasutas mõistet metaxu (kr k µεταξύ ‘vahel, seas’, ‘vahepealne’ jms). Linna hävitamist on Weil nimetanud õnnetuseks, mis on „suurim võimalik inimeste seas“ – vt S. Weil, „Ilias“ ehk poeem võimust. Tlk M. Lepajõe. Vikerkaar, 1997, nr 7/8, lk 101.

    [7] Vt Ilias 23.10 ja 98, Odüsseia 11.212, vrd 19.213 ja 21.57. Homerose kinnisväljendi τέρπομαι γόοιο otsetõlge võiks olla „nutust (täit) rõõmu tundma“, mille mõte seisneb selles, et ollakse end „välja“ nutnud või „küllalt“ või „küllastumiseni“ nutnud.

    [8] Viide Ovidiuse pagendusele ja tema „Kirjadele Musta mere äärest“, milles ta asjatult oma mõjukate tuttavate poole pöördub, lootuses, et teda mujale saadetakse või Roomasse tagasi kutsutakse – alandus, mis osutus mõttetuks ja mille mõttetusest ta ise teadlikuks sai, ent millega ta kuni surmani leppida ei suutnud – selles näeb Weil Ovidiuse tragöödiat.

    [9] Kuulekus ja kinnismõtteline hirm karistuse ees on omadused, mida Weil Plautuse orjade juures esile toob. Rooma orjade seas oli palju endisi kodanikke, kel oli mälestus vabast elust ja seega teadlikkus ilmajäetusest, mis neile osaks oli langenud – orjus muutis nad aga kõik ühetaoliseks, mineviku ja iseloomuta käsualusteks.

    [10] Lk 14:26 „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“

    [11] Mt 5:44 „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“

    [12] Viide Juan de Yepese ehk Püha Risti Johannese (1542–1591) pealkirjata luuletusest käibele läinud väljendile „hinge pime öö“, mida autor käsitles oma kahes mahukas kommentaaris „Tõus Karmeli mäele“ („Subida del Monte Carmelo“) ja „Pime öö“ („Noche Oscura“). Kristoloogias ja analüütilises psühholoogias kirjeldatakse sama mõiste abil seisundit, mil hing on korraga üksi ja mahajäetud ning mil kõik senine vankuma lööb, luues samas tingimused radikaalsele avatusele, mis teeb võimalikuks müstilise ühinemise. Jeesuse ristilöömisega seonduvad kaks niisugust episoodi (mille poole Weil sageli pöördub): esiteks Jeesuse pöördumine Jumala poole Ketsemani aias, kus ta juba teadis, et jüngrid ta maha jätavad ja et ta peagi reedetakse; teiseks surm ristil Kolgata mäel, kui „tuli pimedus üle kogu maa“ (Mt 27:45) ja Jeesus hüüatas: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46).

    [13] Sophoklese näidendis peab Elektra enne oma venna Orestese taasnägemist teda surnuks, see teadmine aga üksnes võimendab armastustunnet. Orestes, Elektra leinast liigutatud, on tagasihoidmatu kaastunde ajel sunnitud end talle ilmutama.

  • Toimetajalt: Marju Lepajõe 60

    Kristina Viina õlimaal

    Oktoobri-novembrinumber on Marju Lepajõele (28.10.1962 – 4.07.2019) pühendatud Gedenkschrift, mida on aidanud koostada Kaarina Rein. (Meenutagem, et 5 aastat tagasi ilmus – samuti Kaarina eestvedamisel – sarnane Jaan Undile pühendatud kogumik.)

    Juba enne oma liiga varajast surma sai Marjust legend: humanismi-humanitaaria tuline eestkõneleja Eesti avalikkuses, oodatud esineja ja sündmuste kommenteerija sõnumitoojana justkui teistsugusest, suuremast maailmast, kus teatakse, mis on tähtis ja mis ei. Temast jõuti teha portreefilm ja Facebookis sündis grupp „Marju Lepajõe presidendiks“ – mis tabas hästi Marjule eriomast paatosetüüpi: peent kõikumist suurejoonelisuse ja koomika vahejoonel. Marju kõned olid täis lennukaid visioone, lugusid suurtest meestest ja suurtest asjadest ning nende kirjeldamine mõjus sageli nii hüperboolselt, et kuulaja sai kergesti üle piinlikkusest iseenda väiksuse pärast. Mäletan, kuidas Marju kõneles 2017. aastal Tallinnas tõlkijatele Hieronymusest, tema sadadest ja sadadest kirjaköidetest, milles jutt keerles peaasjalikult inimpõlve viletsuse ümber – saal rõkkas naerust.

    Marjut ennast kohtasin esimest korda Jaan Kaplinski tõlkeringi loengutel, aga esimene kord, kui teda avalikult esinemas kuulsin, oli 1988. aastal ÜTÜ keeleringi kevadkoolis. (Üritusest on Jaak Lõhmus teinud kroonikafilmi „Eesti keelest, meelest ja kakskeelsusest“ – Marju pole seal küll vist kaadrisse sattunud). Ta rääkis oma suurest eelkäijast Karl Morgensternist, Tartu ülikooli esteetika ja elokventsi professorist. Oli see vast tuline ja kaasakiskuv ettekanne! Eriliselt jäi meelde fakt, et Morgenstern kirjutas käsitsi ümber sadu ja sadu raamatuid. Kuulamisel tekkis algul segadus – ega kõneleja ei pilka, ei püüa Morgensterni grafomaaniat naeruvääristada? Kuid ei, sugugi mitte – selline oligi Marju stiil ükskõik millest rääkides: ta puhus kõik lausa koomilisuseni suureks, näitas kõike tavalisest grandioossemana. Ja seda tehes tõusis ta kõrgesse-kõrgesse igavikulisse vaatepunkti, kust iga inimaskeldus paistis naljakana.

    Kui Vikerkaar tähistas 2011. aasta suvel Kadriorus väikese pikniku ja Maire Jaanuse „Kire ja kirjanduse“ esitlusega ajakirja 25. aastapäeva, ei saanud Marju kohale tulla. Aga ta saatis läkituse, milles kiitis ajakirja lugematuid voorusi taevastesse kõrgustesse. Oleks ju edevusest tahtnud selle ette lugeda, aga häbelikkus sai võitu. Tundus, et sellised sõnad omandaksid kandvuse ega mõjuks piinlikult üksnes Marju enda suust kukkuvana. Ja kui Marju 2015. aastal Kristiina Rossi tema 60. sünnipäeva puhul intervjueeris, keeras küsitletav korra rollid ringi ja hakkas küsitlejat ennast kommenteerima: „Sulle näiteks on praegu antud ülesanne see juubeliintervjuu teha ja Sa oled valinud ülistuse vormi. Juubelijuttudes on see peaaegu paratamatult kohustuslik valik. Aga Sa oled nii põhjalik ja stiilne inimene, et vajutad mõnuga pedaali põhja. Ehkki püüan mõistvalt suhtuda, on Su ditürambideks vormistatud küsimusi, ausalt öeldes, piinlik lugeda. Nii žanripuhast ülistuslaulu oleks meie traditsioonis enda kohta võõristav lugeda isegi nekroloogina. Su stiilivõtted pärinevad ilmselt antiikkultuurist ….“

    Jah, selline hüperboolne retoorika, panegüürika, euloogia, mida Marju nii hästi  valdas, on meie oludes midagi kummastavat, segadusse ajavat. (Aga kummastuse mõiste, nagu vene formalistid üldiselt olid Marjule uuema aja kultuurist väga südamelähedased.) Keegi teine meil sellist stiili ei valda. Aga vanasti vallati. Näiteks peatub Marju oma essees 17. sajandi Tartu luuleelust Johannes Risinghi ladinakeelsel kõnel Tartu linnast: „… kliima on Tartus eriti tervislik, sest talv pole kunagi liiga karm ja suvi ei kõrveta talumatu palavusega. Linn on iidne ja kohaseimal viisil ringikujuline, tornid tugevad, müürid paksud, hooned on suured ja arhitektuuriliselt uhked, varemed on ülevad, nii ülevad, et kogu maailmast tullakse neid vaatama; linna magistraat on tark ja õiglane, ülimalt erapooletu. Aiad on hunnitud, täis roose ja lopsakat rohelust, humal rippumas. Linnalähedases metsas on igat liiki puid, kogu maa on täis metselajaid, veisekarju ja linde. Kodanikud on ausad; rikkad, aga lahked, ja abivalmid. Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi. – Muidugi võib öelda, et see on ainult retooriline kooliharjutus, mida ei saa tõsiselt võtta, ja et see on juba antiikajast välja kujunenud traditsioon, formaalne ja kunstlik.“ Ja teada on ka see, et tegelikku, maapealset Tartut olid tollal äsja tabanud näljahäda, katk, vene sõjaretked, röövimine ja rüüstamine.

    Sarnaselt Risinghiga näitas Marju ikka ja jälle, kuidas sõnadega saab teha suuri linnu ja imelisi maailmu ja et selles on midagi palju vaimustavamat kui käega nii mõnegi kärbsepesa punumine. Kõige väljatöötatum utoopia, mille Marju välja käis, ilmus Müürilehes ja küllap panigi aluse mainitud Facebooki grupile. See lühimanifest kandis pealkirja „Igale inimesele oma stiil“ ja kuulutab sõnavaldamise tagasitulekut:

    „Et sõna valdamiseni jõuda, on vaja
    1) viia koolihariduses verbaalsusega seotud ained (kirjandus, keeled, kultuurilugu) kohasesse proportsiooni;
    …………
    6) alandada veini hinda märkimisväärselt (ideaalis pdl veini = kg kartuleid) jne, et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis. Ettepanekute pakett nõuab veel tööd.“

    Marju ise oskas mõtelda elu üle järele nauditavas vormis – sageli ka Tartu lokaalides. Olen näinud, kuidas Kirjanduse maja keldris kogunes tema ümber mitmesuguseid noori julgustus- ja õpetussõnu saama. Neid ka Marjul alati jätkus. Ja kui ta ütles töö kaotanud lavakunstnikule või koolist välja kukkunud filosoofile, et pole hullu, kõik läheb hästi, siis need sõnad ka kandsid ja päästsid päeva nii mõnegi noore hinge jaoks.

    Viimast korda nägin Marjut 13. juunil 2019 Hieronymuse raamatusarja komisjoni koosolekul. Seda rolli täitis ta väga tõhusalt ja asjalikult – ei mingeid suuri sõnu ega panegüürikat, vaid kaalutletud maitsest lähtuvad läbimõeldud hinnangud autoritele, teostele, tõlgetele. Pärast koosolekut jalutasime mööda Nunne tänavat Balti jaama poole. Osutasin talle Tallinna üht viimast vanas stiilis kellaparandust, millest Vikerkaares oli hiljuti kirjutanud Francisco Martinez. Marjul lõid silmad särama ning sinna luugi juurde ta kellassepaga juttu puhuma jäigi …

  • Vikerkaar 10-11 2022

    MARJU LEPAJÕE LX: tõlkeid, esseesid ja novelle Mesopotaamiast, antiigist, keskajast, moodsast ajast Marju Lepajõe kolleegidelt ja sõpradelt. Ibykos, Sappho ja orfikud, Herodotos ja Platon, Philon Aleksandriast ja Palladios Galaatiast, Gregorius ja Hildegard, Jehuda al-Harizi ja Simone Weil. Tõest ja Trooja sõjast, gnoosisest ja kuradist, hispaanlaste mõjust Rooma luulele ja “Antigone” tõlgendustest Eesti laval, Lukianosest ja juhuluulest.

  • 8 sammu, kuidas vägistada last

    VANESSA SPRINGORA. NÕUSOLEK. Prantsuse k-st tlk Anna Linda Tomp. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Värske raamat; 30). 176 lk. 15.99 €.

    Lapsi ei peaks vägistama. Kas selle väitega ollakse ühehäälselt nõus? 1970. aastate Prantsusmaal leidus kultuurieliidis palju neid, kes radikaalsele kehalisele autonoomiale apelleerides hoopiski nõudsid, et täiskasvanute seksuaalsuhted teismelistega tuleks dekriminaliseerida. Eriti kuna kolme- ja neljateistaastased, kellega seksinud mehed parasjagu kohtu all olid, olevat ise vahekorraga nõus olnud. Seda juhtumit kirjeldab Vanessa Springora oma romaanis „Nõusolek“, et iseloomustada, millises õhustikus ta 1980. aastatel üles kasvas (lk 49–50). Ent Eestiski kõlasid veel mullu lapseealise seksuaalse ahvatlemise katses süüdi mõistetud kirjaniku[1] juhtumi kohta mõtted, et ehk oli tegu n-ö kirjandusliku materjali kogumisega, mitte ihast tuleneva ahvatlustööga, justkui see lunastaks toimepanijat.[2]

    „Nõusolek“ on kirjutatud Springora isikliku elukogemuse põhjal – kui ta oli 14, võrgutas teda 49-aastane mees, tuntud prantsuse kirjanik. Suhe kestis umbes aasta enne, kui Springora selle lõpetas, ent teda jäi saatma eluaegne psüühiline trauma ning kirjanik jätkas tema ahistamist oma kirjandusteoste kaudu. Romaani lõpuosas kirjutab autor, et paraneda suutis ta sellest traumast alles kolm kümnendit hiljem, kui ise oma loo kirja pani (lk 168). Tema hääleks ongi see raamat.

    Kogemuse sügavust ja ajatelje pikkust (1980. aastate lõpust tänapäevani) arvestades on romaan üllatavalt põgus. Springora ei ole sõnu raisanud. Samas on teos komponeeritud nii, et sellest vormub kristalselt välja strateegia, kuidas üks küpses keskeas kuulus meesautor manipuleerib 14-aastase tüdrukuga, et teda oma ihade huvides ära kasutada, nii et tüdruk samal ajal arvaks, et nende vahel on romantiline armastussuhe. Selleks kulub kaheksa sammu.

    Strateegia esimene samm: vali välja saak – keegi, kes on haavatav. „G võttis sihikule üksikud, haavatavad tüdrukud, kes olid üle käte läinud või kelle vanemad olid osavõtmatud, ning teadis hästi, et sellised tema mainet ohtu ei sea“ (lk 168). V lapsepõlve kujundas isa lahkumine nende pere juurest, ootamatud kohtumised täiskasvanute seksuaalmaailmaga nii oma vanemate pealtnägemisel kui näiteks liputaja seiramisel, ning välja kujunev alaväärsustunne seoses oma välimuse ja väärtusega. Kaasa aitas ka see, et lugemisest oli saanud üksindust tundva lapse eskapismiviise, mille tõttu ta kirjandust müstifitseeris (lk 29).

    Teine samm: loo ohvris tunne, et ta on kõige erilisem inimene maailmas. V meenutab õhtut, kui ta G-ga kohtus: „Tema kergelt kähisev hääl … leidis minusse tee nagu nõidus. Iga silp, iga sõna olid justkui otse mulle suunatud“ (lk 34–35). G hakkas V-le saatma kirju, mis olid täis mesisõnu. Lõpuks oli ühes ettepanek kohtuda. Nende seksuaalsuhte väljakujunemise algusajast tunnistab V, et tundis end kui väljavalitu, kelle jaoks on oluline mehe kui õpetaja heakskiit. Samal ajal lubas G kõik oma teised armukesed maha jätta ning vandus, et V on tema jaoks „taevane kingitus“ (lk 45).

    Kolmas samm: isoleeri ohver tema perest, sõpradest, toetajatest. Kirju, mida G saatis, hoidis V oma ema eest kiivalt saladuses. Ta ei rääkinud ka G esimesest kutsest kohtingule mitte kellelegi (lk 38–39). Ehkki G käis V-ga käsikäes avalikes kohtades, kus liikusid ka teised kultuuriinimesed, suutis G V-d tema tegeliku tagala vastu ässitada: kui politsei lastekaitseosakonda saadeti G kohta anonüümne kaebekiri, suutis ta V ja V emaga autori isikut ära arvata püüdes juhtida vestlust nii, et kogu V tutvusringkond sattus kahtlusaluste nimekirja (lk 82).

    Neljas samm: normaliseeri ohvri silmis olukorda. „Kas teadsid, antiikajal mitte ainult ei soositud, et täiskasvanud noortele seksuaalset väljaõpet pakkusid, vaid seda peeti koguni auasjaks? Oled kuulnud, et 19. sajandil oli väike Virginia ainult kolmteist, kui Edgar Allan Poe temaga abiellus?“ jne (lk 47). Täiskasvanud minajutustaja, kes oma teismeea kogemustele tagasi vaatab, teab nüüd vahele pikkida, et Irina Ionesco, kelle erootilised fotod omaenda lapsest olid G kodus aukohal, kaotas tegelikult tütre hooldusõiguse (lk 48). Ebavõrdset suhet normaliseeriva diskursuse loomise juures on oluline tahk see, et tuleb kureerida ka iseenese karakterit seal. G valis täpselt, mis infot ta V-le enda kohta avaldas. Näiteks keelas ta V-l oma päevikuid lugeda, ning oma avaldatud romaanidest lubas ainult teatud pealkirjadega kaasi avada. Põhjusega – kui V lõpuks keelust üle astub, kohtub ta päevikulehekülgedel G-ga, kes ostab Manilas 13-aastastelt filipiini poistelt seksi (lk 98).

    Viies samm: ära jäta jälgi / jäta vaid õigeid jälgi: V täheldab oma refleksioonis, et G ei jätnud tema kehale kunagi sinikaid ega teisi üleliigse jõu kasutamise märke, vastupidi, ta kohtles teda alati väga õrnalt: „ta ei valmistanud oma partneritele kannatusi. Ja kui ei ole kannatusi ega sundimist, ei ole teadagi ka vägistamist. Ettevõtmise keerukus peitus selle rusikareegli austamises ühegi erandita. Füüsiline vägivald jätab mälestuse, mille vastu mässu tõsta“ (lk 133). V kirjutab, et ka nendevahelise kirjavahetuse üks tagamõtteid võis olla see, et G-l oleks hiljem ette näidata kirjalik asitõend, et tüdruk oli suhtega nõus või isegi algatas teatud tegevusi. Nii kaitseb G ennast võimalike süüdistajate eest – ta ise tahtis! (lk 75).

    Edasised sammud jõuavad ebavõrdse suhte arengukaare sellesse kohta, kus küps vili hakkab üleküpsema. Kui V sattus G päevikust lugema tema teise armukese, Nathalie kohta, rakendas G sammu, mida teha siis, kui ohver hakkab loodud narratiivis mõrasid nägema: gaslight ehk manipuleeri ohvrit arvama, et kõik on tema armukadedas ja paranoilises peas. G väitis, et tegu pole päeviku, vaid romaani käsikirjaga. V tegi suitsiidikatse (lk 108). Hiljem hakkas ta tundma ka ise, et „oma isastki vanema mehe suguiha“ rahuldamine ei ole päris õige (lk 114). Ta sõbrunes 22-aastase Youriga, kes, olles V lugu kuulnud, ütles talle otsesõnu, et tegu on ärakasutamisega (lk 114). Ning V tundis raevu, kui G mentor, Emil Cioran, ütles talle, et naine peab olema isetu ja ennastohverdav, kui ta armastab kunstnikku: „Tema, ülim autoriteet, palus vaevu viieteistaastasel tüdrukul oma elu seisma jätta vana perverdi hüvanguks?“ (lk 112). V sai vaikselt aru, et tüdrukute võrgutamine ei ole G jaoks mitte ootamatu erand V-sse armumise tõttu, vaid käitumismuster.

    Kui kuues samm peaks siiski jõudma selleni, et ohver jätab manipulaatori maha, pöördu tagasi teise sammu juurde: kinnita talle oma erakordset armastust, et ta on sulle muusaks. Et teievaheline armastus on ainukordne. Kui V oli G kirja teel maha jätnud, väljendas viimane täielikku uskumatust, et V võiks olla lakanud teda armastamast: „Kuidas võisin ma teha lõpu meie muinasloole, millest kaunimat ega ehedamat ei olnud?“ (lk 121).

    Romaanis sellest viimasest jõupingutusest siiski kasu polnud ning V jäi kindlaks oma otsusele G maha jätta. Kusjuures seda suutis ta lõpuks teha tänu omavanustele sõpradele, kes teda toetasid, ning mitte oma emale, kes lahkumineku üle üllatus.

    Ent strateegilise pedofiili jaoks ei ole lahkuminek lõplik kaotus. Kaheksas samm: kui suhe on läbi, haara narratiiv enda kätte. G hakkas kohe peale nende suhte lõppu avaldama romaane, päevikuid ja kirju, kuhu G poolt moondatuna oli sisse põimitud V karakter. See mõjus V-le ahistavalt. „Tean …, mis tunne on jääda lõksu eksitavasse ülesvõttesse, mis annab edasi pisendava, groteskse ja karikatuurse pildi. Röövida sellise julmusega kelleltki tema pilt on sama hea kui röövida tema hing,“ arutleb autor (lk 136).

    Narratiivi enda kätte haaramiseks avaldas G romaani, kus V-d oli kasutatud peategelase prototüübina, ta avaldas ka oma päevikusissekanded kohtumisest V-ga ning neljateistaastase tüdruku armastuskirjad talle; lahkuminekukirjad; ta rääkis avalikes esinemistes V-st eesnime pidi. Viimased teosed ilmusid üheksa aastat pärast seda, kui nad olid lahku läinud (lk 137–138). Oma n-ö päevikus „tegi ta meie loost täiusliku fiktsiooni. See oli lugu liiderdajast, kellest sai pühak, paranenud perverdist, uskmatust, kes otsis indulgentsi. … Mina olin reetur, ideaalse armastuse rikkuja, kes kõigele vee peale tõmbas, kui keeldusin selle metamorfoosi ajal tema kõrvale jäämast“ (lk 138).

    Vanessa Springora on peenelt välja joonistanud, milliseid manipulatiivseid võtteid võib kasutada pedofiil, kelle päralt on veel ka alaealistega seksuaalsuhete loomist soosiv ühiskond. V ärakasutamiseks ei olnud G tööriistakastis mitte ainult tema sarm ja manipulatsioonioskused, vaid ka sotsiaalne positsioon hinnatud kirjanikuna, mis aitas V õnge püüda. Seejuures sai tema kirjanikupraktikast viis V-d edasi ahistada, kui füüsiline suhe oli juba lõppenud (strateegia lõpp: kummita haua tagant). Siin võib peituda ka põhjus, miks väide „ta tegi seda kirjandusliku materjali kogumiseks“ ei kaitse tegelikult inimese pedofiilset käitumist, kui ta on juhtumisi ka kirjanik. G oli „teinud oma kirjanikuametist alibi, millega õigustada oma sõltuvust“ (lk 106).

    Vilja Kiisler on oma arvustuses romaanile andnud hinnangu, et tegu on pigem ajakirjandusliku aruande žanri kui ilukirjandusega, kuna „nullstiilne, kujundivaba, analüütilise põhikoega ja ülimat objektiivsust taotlev tekst ei paku kunstilist elamust või valgustust, … ei loo kunstilist kujundit…“[3] Kiisler ütleb, et Springorat kannustas lihtsakoeline tõekäsitus, soov „rääkida lugu ära nii, nagu see oli“. Ma ei ole selle väitega nõus. Esiteks põhjusel, et Springora pani 170 leheküljel kirja sündmused, mis toimusid temaga kolmkümmend aastat tagasi. See on igal juhul konstrueeritud tekst, mitte lihtne jutustus asjadest nii, „nagu nad olid“. Võrdluseks võib mõelda probleemile, et kas näitleja saab mängida iseennast. Peamiselt aga oponeerin Kiisleri argumendile sellega, et nõusolek ongi romaani keskne kujund. Springora on oma „nullstiilse“ keelekasutusega suutnud kaardistada kogu selle keerulise maatriksi, milleks on seksuaalsuhted inimeste vahel, kes on üksteisega ebavõrdsed nii mitmel viisil. Miks ei ole nõusolek lihtne „jah“, kui tegemist on 14-aastase tüdruku ja 49-aastase mehe, pealegi veel kuulsa kirjanikuga? „G võttis sihikule tüdrukud, … kes ei ütle sõnagi, on järelikult nõus“ (lk 168). Springora on näidanud ilma liigsesse enesehaletsusse või pisaralüpsmisse laskumata, kui rängad psühholoogilised tagajärjed võivad olla seksuaalvägivalla kogemisel. Maarja Kangro tegi oma „Klaaslapses“ midagi sarnast: raporteeris ränki inimkogemusi nii, et nende kogemuste ränkus jõudis lugejale kohale just tänu teksti kuivale toonile, mitte selle kiuste.

    Aga eelkõige vormub nõusolek kui kujund meie silme ees lahti sellega, et läbi romaani kasvavad teismelise tüdruku läheduseotsingud täiskasvanud naise arusaamiseks, et teda kasutati ära. „Nõusolek“ harutab lahti küsimuse, miks ebavõrdsetel alustel seksuaalsuhetes ei ole lihtsaid ei- või jah-vastuseid. Ka kirjanikel on ohvrid.

    [1] Kirjanik Peeter Helme süüdimõistmine jõustus. ERR, 17.08.2021.

    [2] Andrei Hvostov intervjuus Vilja Kiislerile: „Minu hüpotees on see, et ta kogus materjali ühe transgressiivse teksti loomiseks.“ V. Kiisler, Podcast „Vaim vardas“: Kas kirjanik võib olla pervert? Kas Dostojevski oli pedofiil? Delfi, 07.01.2021.

    [3] V. Kiisler, Kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi. Sirp, 15.07.2022.

  • Saada luuletajaks

    Grafomaania. Kirjanike Liidu noorte almanahh. Koost. Elisabeth Heinsalu jt. Tallinn: Kultuurileht, 2022. 96 lk. 9.99 €.

    kas elu peabki nii üksildane olema?
    kas oma inimeste leidmine
    peabki nii raske olema?
    kas inimesed päriselt elavadki nii??
    käiaksegi haudadel koeri jalutamas
    ja sitta luulet kirjutamas?
    (Helin Müüdla, lk 16)

    Noorel autoril on ütlemata kerge Eestis kiiresti tuntust koguda: piisab vaid ühe kogumiku väljaandmisest, ning võrdlemisi lühikese aja jooksul saab see tähtsaimatelt kultuuriväljannetelt tähelepanu. Esikteosed pälvivad laitust või tunnustust Värske Rõhu igakevadises debüüdiülevaates,[1] noorkirjanikega tehakse põhjalikke intervjuusid,[2] neid nomineeritakse Betti Alveri nimelisele debüüdipreemiale, kutsutakse kirjandusõhtutele jne.

    Seesama kehtib ka Kirjanike Liidu noorte almanahhi „Grafomaania“ puhul: juba on ilmunud kaks põhjalikku arvustust Sirbis ja Postimehes, tulemas on retsensioonid Värskes Rõhus ja Loomingus. Nõustun Pille-Riin Larmi ja Alvar Loogi mõtetega kogumiku koostajate hoiaku osas. Minuski tekitas kummastust Kirjanike Liidu ja Tiit Aleksejevi ümmardamine („grupp isehakanud kirjandusbroilereid,“ arvab koguni Alvar Loog[3]) ning ühiskonnakriitilise noodi peaaegu  täielik puudumine – pigem ootaks noortelt vastupidist, seda, et Aleksejev neid ümmardaks, sest noortesektsioon on pärast Peeter Helmet kõige põnevam asi, mis Kirjanike Liidust on viimasel ajal välja lennanud.

    Muide, enam-vähem samasugust kriitikat on pälvinud ka Värske Rõhk! Mikk Pärnits kirjutas 2016. aasta suvenumbri kohta lausa hävitava hinnangu, seejuures oli ka tema kriitikateravik suunatud institutsioonile: „Milline oleks siis too suund, milles mina VR’i oleks tahtnud minemas näha? Ergum, rõõmsam, julgem. Vähem halli. Praegu meenutab see pigem vanadekodu, kuhu noored surema saadetakse ja Sirbi/Kirjandusministeeriumi ajaks on nad laibad valmis (kuid siiski riiklikult tunnustatud laibad). … Noorus on sealt puudu. Raamid liiga kitsad, mässamist ei lubata, sest formaat is king. Minu arust on riik suurel määral „erastanud“ noorte loomingulisuse, sest kui sa tahad siin riigis ilmuda pead läbi käima riigikultuuriväljaannete kadalipu. Nemad sätestavad mis on vastuvõetav noortekirjandus, nemad määravad mis jõuab lettidele. See on päris tõhus filter.“[4]

    Kentsakas oli ka raamatu sissejuhatuses väljendatud seisukoht, et kui „Grafomaania“ oleks ilmumata jäänud, oleks noor kirjandus Eestis endiselt varjusurmas. Iseäranis viimane väide viitab Larmi sõnul enesekesksusele: „Kogumiku koostajad ei ole kas kursis Värske Rõhu, lavaluuleõhtute[5] ja paljude veebikeskkondade olemasoluga või ei pea neid mainimisväärseks.“[6] Tõsi, eesti kirjanduselu lausa pakatab noortele autoritele mõeldud väljunditest ja avaldamisvõimalustest, rääkimata arvustuse alguses mainitud pidevast institutsionaalsest tähelepanust. Seega kõlab noortesektsiooni esimehe Reijo Roosi tõdemus, nagu Eestis oleks „tohutult palju noori, kelle luuletused jäävad igaveseks ajaks sahtlisse tolmu koguma, sest nad ei oska või ei julge oma värssidega midagi peale hakata“ (lk 12), paraku lahtisest uksest sisse murdmisena. Sedasama konstateerib ka Alvar Loog, jõudes lausa järelduseni, et „kui eesti kultuuril ja ühiskonnal on maailma mastaabis aastakümnete lõikes üldse midagi uhket ette näidata, siis on selleks ilmselt riiklikult finantseeritud avaldamisvõimaluste pakkumine kohalikele noorkirjanikele“.[7] Lugedes aga lähemalt kogumiku paratekste (Emma Lotta Lõhmuse eessõna, autorite tutvustusi ning Roosi kokkuvõtet sektsiooni esimesest tegutsemisaastast), selgub tõsiasi, millele senised arvustajad muude aplombikate väidete ohtruse tõttu pole veel tähelepanu pööranud. Nimelt: kirjandus tähendab kogumiku koostajate jaoks kogukonda ning noorkirjanik olemine elustiili.

    Roosi päevikuvormis kokkuvõttest, mis muidu keskendub hooaja jooksul korraldatud kirjandussündmuste ja noortesektsiooni ootamatult tabanud tähelepanu kajastamisele, leiab manifestilaadse tõdemuse: „Koolipingid on täis raisatud potentsiaali. Koolikirjanditega tapetakse loovust. Loovkirjutamise kursuseid napib. Kaks kolmandikku Kirjanike Liidu liikmetest on pensioniealised. Lugemisklubid on killustatud, neid on raske leida ja yldjuhul on need lihtsalt väikesed sõbrapundid, millega polegi võimalik liituda.“ Lõpuks jõuab ta selle arvustuse kontekstis olulisima tõdemuseni: „Kirjanike Liidu noortega tahamegi need kirjandushuvilistest noored, olgu lugejad või kirjutajad, kokku tuua ja anda neile võimalus tutvuda teiste kirjandushuvilistega ja alustada oma kirjanduslikku teekonda“ (lk 12).

    Tundub, et väide noorkirjanduse surmast on lihtsalt ebatäpne ning Roosi mure seisneb hoopis selles, et „eesti nooremal kirjandusmaastikul“ puudub avalik, kõigile ligipääsetav literaarsete huvidega noori inimesi koondav kogukond, kus luua tutvusi, arutada raamatute üle, kirjutada tekste, anda üksteisele tagasisidet, korraldada kohtumisi kirjanikega jne. Sellega võib ju tõesti nõustuda: gümnaasiumiõpilaste kultuuriblogi Kaktus[8] viimane postitus ilmus 2018. aastal, ja ehkki Tartu Ülikoolis tegutseb jõudsalt kirjandusring Ellips,[9] on Tartu ja ülikoolielu Tallinna abiturientidest ju kaugel. Kirjanike Liidu noortesektsioon on aasta jooksul muutunud just selliseks kõigile avatud paigaks ja kogukonnaks, millest Roos unistas: septembrist juunini toimusid igal neljapäeval endises Faatumi toas (ning vahel ka musta laega saalis: „lagi on must ja varsti langeb me hauale“, lk 63) loovkirjutamise töötoad, omaloominguõhtud, arutelud lingvistika, kirjandusrühmituste ja prantsuse kirjanduse üle, kohtumised kirjanike, kirjandusuurijate ja toimetajatega jne. Kahtlemata ei jõuaks kirjandustunnis käsitleda pooltki neist teemadest ja valdkondadest, mida noortesektsioon on fookusesse võtnud, aga eneseharimise kõrval on vaat et olulisemgi korraldajate initsiatiiv ja järjepidevus. Eelmisel hooajal kuulusid grupi „tuumikusse“ abituriendid, kes koolitükkide tegemise ja eksamiteks valmistumise kõrval otsisid iganädalastele sündmustele teemasid, külalisi ja osalejaid, paistsid silma sotsiaalmeedias (mis ei ole noorte autoriteni jõudmiseks sugugi väheoluline oskus!), kogusid „Grafomaania“ jaoks tekste ning viisid läbi õnnestunud Hooandja kampaania, et raamat lõpuks välja anda – ja seda kõike puhtast entusiasmist ja koostegemislustist. Seega võiks arvustuse alguses kõlanud Helin Müüdla kurblikule küsimusele „kas oma inimeste leidmine peabki nii raske olema?“ vastata: ei, ei pea. Kirjanduskogukonna loomise eest väärivad Kirjanike Liidu noored kindlasti tunnustust.

    Ilmselt on kuulumisvajadusega tihedasti seotud „Grafomaania“ autorite soov defineerida ennast just kirjaniku või laiemalt loovisikuna, mis tuleb iseäranis kenasti välja enesetutvustustest. Küll nimetatakse ennast „kunstnikuks“, „nooreks“ või „hingelt kunstnikuks“, „luuletajahakatisest tuustiks“, „rokitüdrukuks ja mantralauluneiuks, luuleks ja luuletajaks“, „õpilaseks, tütreks, nooreks naiseks, luuletajaks, lugejaks“ jne. Püüdlusele saada luuletajaks osutab ka noortesektsiooni tuumiku Siuru-mäng, klassikute mainimine ja matkimine, aga ennekõike eesmärk anda noortele võimalus alustada kirjanduslikku teekonda, mis enamiku jaoks algabki käesoleva kogumikuga. Siht jõuda parnassile väljendub minu hinnangul ka selles, et esikkogud ilmuvad aina varem – noorim Värske Rõhu debüüdiülevaatesse jõudnud luuletajatest on sündinud 2004. aastal! (Muide, tänavu avaldas oma debüüdi ka noortesektsiooni juhtfiguur, 19-aastane Reijo Roos.) Ühelt poolt selgitab fenomeni soov gümnaasiumi loovtöö raames koostatud raamat ka „päriselt“ välja anda, teisalt näitab see, et hoolimata lõpututest võimalustest internetis luuletajana kuulsust koguda, on paljude kirjutavate noorte jaoks tähtis just trükisõna – päädida iga hinna eest raamatus.

    Nii nagu Loog ja Larm, ei näe minagi ennast olevat positsioonis, et „Grafomaanias“ ilmunud tekstide ilukirjandusliku väärtuse üle üksikasjalikult arutleda. See oleks isegi ebaõiglane – kogumiku panid kokku kooliõpilased ja mu arvates võiks selle sihtgrupp samamoodi olla nendesugused noored, mitte laiem kultuuriavalikkus. Ehkki nõustun seniste arvustajate seisukohaga, et almanahhi teostus ei jõua sektsiooni erakordsele entusiasmile järele, ning kahtlen, kas raamatu kuus koostajat ja kolm (!) toimetajat (pea-, keele- ja sisutoimetaja) õngitsesid tekstidest ikka välja nende tuuma – luuletuste peamine viga on nende liigne pikkus –, sooviksin siiski välja tuua mõned eredamad sähvatused.

    Esiteks, Nadežda Tjuska luuletus pealkirjaga „nadežda“: „Kannan enda nime / nagu pisaraid mis voolavad / ja imbuvad nahka“ (lk 58). Tjuskat on siin-seal veel kiidetud, ning küllap asja pärast – tema luuletustest leiab kindlasti midagi grigorjevalikku, kuid mitte ainult. Teiseks raputab end „Grafomaania“ muidu ennast maru tõsiselt võtvast kuuest välja lauseke Liisbet Urba jutust: „rinda katab paks karvkate, millest piisaks väikelapse kasuka meisterdamiseks“ (lk 29), sama saab öelda ka ühe Annabel Agasilla luuletuse kahe esimese rea kohta („Sa vihkad talve, ma sündisin siis / Ma olen metsatulekahju, sa kustutad mind“, lk 81). Kolmandaks käivitab ühe Helin Müüdla teksti avarida („purjus vene mees kinkis mulle täna koplis lille“, lk 19) järgneva kurbnaljaka stseeni efektselt, seejuures juhtub selles kaheksasõnalises reas rohkem kui mõnes teises luuletuses ühtekokku.

    Mõistagi leiab kogumikust lootustandvaid autoreid veelgi (Reijo Roosi ja Emma Lotta Lõhmuse kõrval näiteks Kelli Kiipus, Mortimer ja Paul Nurk, kui nimetada vaid mõnda), aga paraku ei täitu „Grafomaania“ kõrge ambitsioon näidata maailmale, kuidas noored inimesed päriselt mõtlevad ja kirjutavad. Ühelt poolt ei ole ühegi autori hääl veel nii julge ega kõlav, et seda eesmärki pisutki uskuma jääda (ehkki sissejuhatuses kõlanud suurejoonelised väited selleks lootust ju annavad), teisalt on sellist ülesannet niivõinaa võimatu täita. „Grafomaania“ on ühe seltskonna aastase tegevuse jäädvustus (või kokkuvõte või tagajärg), aga mitte kõikide Eestis elavate noorte autorite tekstide antoloogia. Ja just seda – entusiasmi ja kogukonnatunde edasiandmist – kogumiku olulisemaks saavutuseks pidada julgengi. Kui Kirjanike Liidu noored veel mõned aastad sama järjepidevalt koos käivad, loevad, kirjutavad, üksteisele tagasisidet annavad ning tekste põhjalikumalt toimetavad, siis võib „Grafomaaniast“ saada kogumik, mis pakub kirjanduslikku elamust ka laiemale lugejaskonnale.

    [1] Vt R. Alliksaar, Kes tasub trükitöölise vaeva? Märkmeid noore kirjanduse aastast 2020. Värske Rõhk, 2021, nr 70, lk 116–124.

    [2] Vt P. Karro, See pole täiuslikkuse tallermaa. Intervjuu Sanna Kartauga. Värske Rõhk, 2022, nr 75, lk 26–37.

    [3] A. Loog, Grafomaania räsib noori hingi. Postimees, 17.08.2022.

    [4] M. Pärnits, Värske Rõhu suvenumber võiks olla rõõmsam ja julgem. Kultuur.err, 20.06.2016.

    [5] Tõsi, alates 2017. aastast ei tohi Tarslämmil alaealised luuleprõmmujad enam üles astuda.

    [6] P.-R. Larm, Titesammul klassikute radadel. Sirp, 17.06.2022.

    [7] A. Loog, Grafomaania räsib noori hingi.

    [8] Vt https://kkaktus.wordpress.com/.

    [9] Vt H. L. Korp, Ring nimega Ellips. Värske Rõhk, 2022, nr 75, lk 74–81.

  • Sikaosäk

    KADRI JA PILDISTAMINE

    Enne kui ma kooli läksin, ei olnud meil omal fotoaparaati. Ema laenas kellegi käest digikaamera natukeseks ajaks ja siis läks lahti selline pildistamine, et oi-oi-oi. Ema tegi mulle pildi jaoks oma silmavärvidega väikesed lumikellukesed põskede peale ja siis võõrasemad. Mina tahtsin igale poole lilli, olin emaga kaasas, kui ta käis töö juures maniküüris, ja mulle tehti ka väikesed lilled küünte peale. Riiete peale ma ei taha lilli, emal on igasugu pisikeste lilledega kleidid ja seelikud, mulle meeldib ühevärviline, must, hall või valge. Või roosa. Roosa meeldib ikka väga, mis sest, et see on tüdrukute värv. Ilus värv.

    Ema pildistas meie koera Martat ja vana rotti ja Markust, kellele ta tegi ka naiste meigi ja pani juustesse klambrid, nii et ta nägi välja nagu ma ei tea mis. Või siis oli Markusel seljas ema kuldne pluus ja jalas nahkpüksid ja ta tõmbas suitsu, toss keerles niimoodi päikesevalguses. Endale pani ema selga Viksi pintsaku, särgi ja lipsu. Nad vahetasid kogu aeg riideid ja muudkui tegid pilti, sest kaamera oli ainult nädalaks laenatud. Siis kutsuti Viksi sõber Tarts ka kohale, ema värvis ta juuksed värskelt siniseks ja mindi õue pildistama. Ema töötas juuksuris, ta sai sealt selliseid värvilisi värve, mida mujal ei olnud. Ükskord pandi mulle seal juustesse peenike niit, mille küljes olid väikesed säravad kivikesed, ja ükskord roosa salk juukseid, need kuumutati keratiini ainega oma juuste külge kinni.

    Kui ma sain nelja-aastaseks, kinkis ema sõbranna mulle kõrvaaukude tegemise, need tehti ka seal salongis, ma ei mäleta, kas oli valus, aga ma ikka tahtsin auke saada, muidu ma poleks lasknud teha ju. Ema oli ostnud mulle väikesed kullast kõrvarõngad, just rõngad, issil on ühes kõrvas selline väike kullast rõngas. Neid ei pea kunagi kõrvast ära võtma ja neid ma kannan kogu aeg, praegu ka. Kõrvarõnga augud pidid aitama silmanägemist parandada. Mul on see asi, et ma pean oma haiguse ja rohtude pärast sageli silmaarsti juures kontrollis käima, kus silmi igasugu aparaatidega uuritakse ja tilku pannakse, mis silmamustad hästi suureks teevad, aga mu nägemisel pole mitte midagi häda. Millegipärast ei saa silmaarstile üldse aega, järjekorrad on pool aastat ja ema läks tasulisse. See oli Kadriorus üks kliinik.

    Viks leidis kuskilt ühe tüdruku, kes oskas hästi pildistada, või leidis tüdruk Viksi, ega ma ka ei ta, need tuuseldavad ju igal pool ringi ja arvutis on neil ka tuhat sõpra. Ühesõnaga, see Kadri tahtis ise meist pilte teha, ma saan nii aru. Tema tegi päris aparaadiga päris filmilindile ja mustvalgeid. Pildistamisi nimetati sessioonideks. Esimene sessioon oli meil suures lagunenud majas. Mind toodi lasteaiast varem ära ja veeti busside ja trammidega läbi linna ja siis pidi ronima läbi mitme korruse ja pooltes kohtades polnud enam lagesid või põrandaid ja trepid olid sellised, et rippusid justkui õhus. Mulle see kõik üldse ei meeldinud, see oli hirmus ja kuigi õues oli päike ja kevad, siis seal sees oli pime ja külm. Aga Kadrile meeldisid sellised kohad pildistamiseks, ta muudkui tegi ja tegi neid pilte, aga neid ei saanud ju kohe näha, enne pidi filmi ära ilmutama ja laskma fotodeks teha.

    Kõige lõpuks läksime maja katusele, kust nägi poolt linna ja katusel kasvasid väikesed puud. Pärast, kui need pildid kätte sai, oli mul igal pool hästi mossis nägu peas, silmad ja kulmud olid täitsa längus kohe. Piltidele oli tulnud ka mingi viga, nii et kõik inimesed, nende näod ja käed olid täpilised, nagu oleks neil mingi nahahaigus kallal. Aga teistele just meeldis ja kõik leidsid, et nii lahedad pildid. Nad riputasid neid igale poole internetti üles, aga mina ju ei saanud, sest ma olin liiga väike, et tohtida kuskile kontot teha. Ma olen ainult Mängukoopas. Kuigi pärast ma ikka tegin ratesse ka konto, et saaks seal isiksuse testi teha. DeviantArtis ka on mul konto.

    Neid sessioone tehakse muudkui, nii umbes paar korda aastas on Kadri jälle kaameraga kohal, ega ta ise ei ärgitanud, ikka meie poolt hakati rääkima, et tahame veel pilte ja teeme veel pilte. Minul oli sellepärast hea meel, et mina sain Kadriga suureks sõbraks, ta käis mul isegi lapsehoidjaks, kui ema pidi kuskile ära minema, ja ma rippusin selle Kadri küljes nii kõvasti ja tüütasin ta oma juttudega täiesti ära. Kui ta ei olnud meil, siis ma painasin teda messengeris.

    Mina: uu
    Kadri: tere tere 😀
    Mina: sa tuled õhtul???
    Kadri: tulen jahh
    Mina: aa, mis kell
    Kadri : neljaks umbes
    Mina: millal kell 4 tuleb
    Kadri: üsna varsti 😀 juba kolme tunni pärast
    Mina: jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
    Mina: millal kell 4 nüüd tuleb
    Kadri: natuke vähem kui 2 tunni pärast
    Mina: aga millal 2 tundi möödas on
    Kadri: siis kui ma kohal olen, ongi 2 tundi möödas. Ja see on üsna varsti
    Mina: jejeeeeeeeeeeeeee! millal umbes kas ______________ nii kaua on enne nelja aega
    ütleeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
    Kadri: nüüd on põhimõtteliselt ainult tunnike jäänud. Ja ma hüppan messengerist ära. Nii et varsti näeb siis.

    Ma kiusasin teda iga päev ja ta ei olnud kunagi pahane. Kui ta ei tahtnud rääkida, siis ta pani busy või away peale, aga ma rääkisin ikka. „Väga kahju, et sa ei taha rääkida. Millal sa külla tuled? Ma tahan uusi pilte!

    UUSI PILTE TAHAN!!! KAS SA EI SAA ARU, UUSI PILTE!“

    „Su vennaraasuke tahab ka, irf. Eks te siis peate need saama :D“

    „Ma ei tea kas vend tahap ta magab. Kas sa tead, et SL õhtulehes on, et et takso juht jäi ise enda auto alla. Kuidas saab ise enda auto alla jääda?“

    „Võib-olla oli keegi teine roolis,“ arvas Kadri. „Aga ma pean nüüd hakkama tööle minema.“

    „Päh Kadri, siis mul on ju veel igavam.“

    „Nu mis teha. Kas kedagi teist ei ole online siis?“

    „Tarts away, kes magab. Rohkem pole. Päh Kadri, mine siis.“

    „Päh Kadri läheb siis, daa-daa!“

    Ma kaebasin talle, et mul on kõht tühi, ja ta kantseldas mind arvuti kaudu külmkappi vaatama ja mina ütlesin, et seal on üks salat, aga ma ei tea, kas ma tohin seda süüa, ja ta ütles, et tohin küll. Ma siis sõin ja ütlesin, et see lahja salat, sellest ei saa kõhtu täis, selle nimi on Kreeka salat. Siis ma ei saanud oma messengeri kasti suureks ja õiendasin ja nõudsin it-abi muudkui, et hiir on ka tuksis, seda peab iga natukese aja tagant sõrmega hõõruma ja arvuti jookseb kogu aeg kokku, värvid paigast ära, mingid ma ei tea mis erorrid tulevad ette, kui restarti olen teinud. Siis Kadri arvas, et äkki arvuti tahab pensionile minna. Mu messengeri nimi oli siis Hull Õun.

    Hull Õun: mul on hiir katki ma vabandan et ma hiljaks natukene jäin et seda nuppu vajutada

    Kadri: ahsoo. no pole hullu

    Hull Õun: peris vastikult tõmbleb see hiir et ta katki on. iga minuti tagant pean hiire alt õõruma näpuka

    Kadri: siis teil uut hiirt vaja

    Hull Õun: Jah. VÄGA JONNIV HIIR PRAEGU. miks Saa Busy oled

    Kadri: tegelikult peaks ma hoopis Out To Lunch olema, sest ma söön suppi

    Kadri: on nüüd Lõunal

    Hull Õun: pane siis sest sul pole ju kiire kui tarts magab siis on tal vahesd Busy aga me ütleme siis alati et tartsil on magades kiire on ju naljakas

    Kadri: 😀 magades busy – kiire magaja

    Hull Õun: jah jättab omale busy peale kui on magama jäänud ja arvuti lahti jätnud siis on tal kiire ja kui ta ei maga siis on ta ka vahest busy kui ta ei söö ega midagi ei tee vaid on netis lihtsalt

    Kadri: noh, tegelikult võib busy’t tõlgendada ka kui „mul on tegemist“ või „mitte segada“

    Hull Õun: aga kui ta netis on kas siis segada ei võigi

    Hull Õun: ise ei tee

    Hull Õun: mitte midagi

    Hull Õun: mul on kõht tühi mis saa sööd

    Kadri: suppi söön. omateada

    Hull Õun: milist

    Kadri: igasugu asju on siin sees. frikadellid ja kartul ja kapsas ja mingid oad…

    Hull Õun: ma tahan kaa. EMA ON TÖÖL. MA TAHAN KAA SÜÜA

    Tegelikult oleks pidanud Markus mind hoidma, aga see pani kogu aeg minema, kuigi ma palusin teda, et ta ei läheks ära. Ma olin siis kuueaastane. Olingi ainult mina ja arvuti. Ma istusin kogu aeg arvutis. See oli üks igavene vana loks, ema oli ta kasutatud peast ostnud, aga hea, et meil seegi oli. Kui vana arvuti tahab pensionile minna, kust siis uue saab? Kui mul oli kuueaastane sünnipäev, siis enne seda ma küsisin Kadri käest, kuidas on inglise keeles: Mul on homme sünnipäev? Siis ta vastas, et „tomorrow is my birthday“ või „it’s my birthday tomorrow“, mõlemad on õiged. Ma küsisin, kas see „it’s my birthday tomorrow“ on parem? Ta ütles et mhmh. Siis ma muutsin oma messengeri nime Hullust Õunast It’s my birthday tomorrowks.

    Pilte teeb ta meist siiamaani. Ta on uues kodus ka käinud pildistamas, tegi mu 8-aastaseks saamise sünnipäevast, kus palju inimesi oli, ilusaid pilte koogist ja küünaldest ja pildistas rotti, kes laua peal ringi jooksis, ja ma tahtsin kogu aeg ta telefoni vaadata, et milline tal on, kas klapiga. Äkki on uus ja mis plekist märgid ta koti peal on. Tal on selline pruun triibulisest velvetist kott, mis on üleni igasugu märke täis. Mulle meeldivad kõik märgid, olgu nad messengeris või kuskil mujal. Markus ütles, et mulle meeldisid väiksena matemaatilised märgid ka, et kui ma nägin tema vihikus ruutjuurt, siis ma asusin kohe seda ümber joonistama ja tahtsin sellepärast kooli minna, et siis saab oma vihiku, mis ruutjuuri kõik otsast otsani täis.

    Ma käin Kadri töö juures külas, kui ta on tööl, ta töötab ühes pisikeses kohvikus, mis on minu nahakunstiringi lähedal vanalinnas, kus ei käi liiga palju rahvast, me saame istuda ja juttu ajada ja joonistada, ainult vahel harva tuleb keegi sisse, siis ta tõuseb püsti ja läheb leti taha masinaga kohvi tegema. Mõnikord ta paneb mulle salatit ja võileiba ja torditükke kaasa, mida pole päeva lõpuks ära ostetud ja mis niikuinii ära visatakse.

    Ema ei olnud kõik päevad tööl, aga kui oli, siis olid tal pikad päevad kella üheksani ja ta jõudis alles kell kümme koju. Markus tõi mu aiast ära ja jättis siis omapead. Ema võis ta peale tige olla küll, aga ega see ei aidanud, sest ta oli nii rebel. Ma pidin kogu aeg muudkui ootama, ootasin isa, kes oli lubanud tulla ja mind kinno viia, aga ei tulnud. Ootasin ema, kes ikka tuli, aga võis ka vahel õhtul ära minna, aga siis ta kutsus Kadri mind hoidma, aga alati ei kutsunud ka, vahel olin üksinda. Enamasti ta läks nii hilja ära, et ma juba magasin, ja jõudis enne tagasi, kui ma ärkasin. Aga ma ikkagi teadsin, et ta on ära käinud. Ema oli ka rebel.

    PIDU JA MUSS

    Kui ma väike olin, see tähendab, veel ühes eelmises kodus, mitte vanas kodus, tuli telekast kogu aeg VIVA. Mul olid siis need laulud kõik peas, eriti meeldisid mulle need, mille videoks on multikas. Gigi D’Agostinol on lugu „The Riddle“, kus ühest joonest on tehtud igasugu loomad, väike kuradike ja keegi nelja jalaga, kes vahepeal on nagu inimene, siis nad muutuvad üksteiseks ja lõpuks on hoopis poiss ja tüdruk ja armastus, pärast seda tulevad värvilised lilled ja kõige lõpus on elevant. Ema räägib, et ma istusin teleka ees poti peal ja lõin kätega ja kehaga tantsu selle video järgi.

    Teine samasugune on „Bla-bla-bla“, aga mehike on musta tausta peal. Seal oli mu meelest haikala see kuri. Ma ütlesin selle kohta Pagaping. Red Hot Chilli Peppersi „Californication“ tuli söögi alla ja söögi peale, aga see meeldis rohkem emale. Minu lemmik oli ikka Bloodhound Gang, kus nad ahvikostüümidega ringi kargavad. Eminem muidugi, aga kui telekast tuli „Bitter Sweet Symphony“, siis jooksis jälle ema alati teleka ette vaatama. Talle meeldis see laulja ja laul ka muidugi. Ta muudkui läks ja tõukas teisi inimesi ja tal oli suva kõigest. Moby meeldib meile mõlemale – see „Why does my heart…“, see on kurb laul, kus on sinine maakera, pruun koerake ja roosa kassike. Osasid asju ema ei saanud vaadata, kui tuli Moby „Natural Blues“, siis tal hakkasid pisarad jooksma, kuigi ta ütles, et ta üldse ei taha nutta ja pole isegi kurb, aga muusika teeb niimoodi. Vuntside ja ülikonnaga vanamees oli, kes laulis võimatult kiiresti, tema nimi Scatman John.

    VIVA käiab oma laule ju nii kaua, et need jäävad igavesti pähe kummitama. Isegi kui sa neid vahepeal kaua kuulnud ei ole ja siis jälle kuulad, siis on kohe siuke tunne, et midagi täiesti enda oma kuulad. Ma kuulan neid laule, mis mulle kunagi meeldinud on, ikka veel või otsin nad kunagi üles või leian üles ja nad meeldivad endist moodi.

    Kõigil oli hirmus Vanilla Ninja hullustus. Ma nuiasin Kadri käest Vanilla Ninja pilti, ta ütles, et tal on kalendris nende suur pilt. „Too see siia kohe, kui see enam ei kehti, see kuupäeva leht,“ nõudsin mina.

    Lasteaias ka koguti igasugu ninjadega pilte ja kraami. Nende popimad lood olid siis – „Rockstarz“ ja „Klubikuningad“. Lasin emal tööl koopiamasinaga kalendripildist koopia teha ja viisin selle lasteaeda vahetuskaubaks. Mul on Piret Järvis MSN-is ka.

    Ma tegin ise ka laule. Üks oli selline:

    ÖÖ on ja tähed taevas
    kuu vaatab otsa helendavalt
    ja naeratab ilusasti sulle näkku ja ütleb head ööd
    kui auto silm kinni
    Hommikul kui ärkad siis kukk teeb kikerikii
    ja kui magad ja jälle ÖÖ
    siis jälle see ilus täheke vaatab sind
    ja kuu jälle helendab sellel ilusal ööl
    kui kutsad juba magavad
    ja kassid teevad kurnjäu
    nad ütlevad head ööd
    kui üks täheke sind vaatab
    sellel ilusal ÖÖl
    siis see kuu sind vaatab
    enda hea naeratusega
    ja sellega ta head ööd ütleb
    ja tema kutsad ja kassid magavad tor nor
    lalalaa ja ehmata
    kui noodike suus sust välja tuleb
    siis üks ehmatus ja phone heliseb hopsapsaa
    ja karga kassi taeva

    On ju tobe laul, aga ma tegin väiksena ikka igast lollusi.

    Vanas kodus me saime koju neti. Enne netti ei olnud. Inimesed käisid netikohvikutes ja ema käis meie maja kõrval venelaste mängusaalis, seal poisid mängisid videomänge automaatide peal ja sai ka arvutisse minna. Kodus oli küll arvuti ja isegi täitsa uus, aga isa müüs selle maha, et mingeid võlgu maksta. Arvutis mängiti mänge ja ma olin veel liiga väike, et üldse midagi mõistlikku seal teha, aga vahtisin vist niisama kõrval. Aga praegu me mängime „Heroest“ Marku või emaga, meil on „Heroes“ I, II, III, IV, ja V on plaadi peal, see just tuli müügile, aga seda ei hakka keegi mängima, see on 3D. Korra proovisime, ei meeldinud, nii imelik ja teistmoodi kui vanad. Kui korra „Heroest“ mängima hakkad, siis on korras, enam sealt arvuti eest ära ei saa ja kui järgmine kord kella vaatad, on mingi viis tundi läinud. Arvuti näitab, mitu tundi sa oled seda kokku mänginud. Neid tunde on seal ikka sadu. Ema mängib, kui ta ei viitsi midagi asjalikku teha, „Bejeweled Deluxe“, kus kivikesi tuleb ritta ajada. Ma kuulen oma tuppa ära, ükskõik kui vaikselt tal see on, kuidas muudkui plahvatab ja siis exellent! See muss nagu saadab kõike, mis ma teen, kas oma koolitöid või söön või ükskõik mida, aga kuskilt tuleb vaikselt „Bejeweled“. Mängude muusika jääb jube hästi meelde, sest seda kuuleb nii palju. Seal saab vaadata, kui palju sa oled mänginud, ja siis seal oli, et ta on seda mänginud mingi kaks nädalat oma elust jutti, selle peale ta koristas korraks „Bejeweli“ arvutist ära, aga pani kohe varsti jälle tagasi.

    Telekas on ikka põhiasi. „Buratinot“ vaatan. Praegu mul on „Buratino“ kassettide peal, ikka panen mängima, need nii head. Mulle meeldib kõige rohkem Artemon. Cartooni pealt tuleb mingi uskumatu pask, ainult „Tom ja Jerry“ on vaatamist väärt. Markuse ajal oli selline multar nagu „Mootorratturhiired Marsilt“. Seal oli Limburger. Markusel see hiir kuskil ikka vedeleb veel. Tal oli Vinni-hiir. Ma ei teagi, kas mul on sellist multarit, mis lemmik. Ema ostis kasseti vanade vene multikatega, aga mulle need ei hakanud niimoodi meeldima, et kogu aeg vaataks, mul polegi meeles, mis seal peal on. Aa, „Käsna-Kallet“ vaatan. See tuleb hommikul vara telkust. No ja „Simpsonid“ muidugi, kes neid ei vaataks. „Futurama“ on lahe, see vbl ongi kõige lahedam multa. Aga need nagu polegi lastemultad, vaid kõigile, kõik tahavad neid vaadata ju. Ou mai gaad, „South Park“. Kuidas ma selle ära unustasin. Ma nii naeran alati, kui Kenny jälle surma saab.

    Maal ei ole ei VIVA-t ega Cartooni, vanamal on ainult eesti kanalid ja ta vaatab neist ka ainult ETV-d. Ma tahan panna TV3 peale, suvel kordab „Kodu keset linna“ vanu osasid, üldse siis tulevad ainult kordused ja vanad saated, aga no vähemalt midagigi. Siis ta pahandab, et telekas on paigast ära krutitud, kuigi meil on pult. Ta vist ei oska selle puldiga hästi hakkama saada. Vanaema vaatab oma sarjasid ETV pealt ja mina vaatan ka, aga mul pole üldse meeles, mis sarjad, need on kõik täpselt ühtemoodi. Muudkui mingi nutt ja kisamine käib. Kogu ekraan on kellegi pead täis, seal näitab kogu aeg näitlejate nägusid hästi suurelt, vahel harva üle kere ka. Õhtul ta vaatab AK uudiseid ja siis veel filmi otsa, mis sealt tuleb, aga mina lähen juba ära magama. Vanama juures on sääsed, ja siis ma ei saa kohe magama jääda, tõmban teki üle pea ja vahel vanama tuleb ja püüab ajalehega mõned maha lüüa, nad kükitavad laes või kõrgel seinte peal, aga niipea kui tule kustu paned, hakkavad pinisema. Tapeet on plekke täis neist sääskedest, sest mõni sääsk on juba kõhu verd täis söönud, kui ta maha laksatakse.

    Teki all on umbne hingata, panen ainult lina üle pea, aga linast nad hammustavad läbi. Mulle meeldib endal ka kärbseid jahtida kärbsepiitsaga, see on nagu sport, aga väga harva ma saan mõne kätte. Köögis ripub laest kollane kärbsepaber, mis jubedalt kleebib, kui sinna vastu lähed, jääd ise ka kohe kinni nagu mõni kärbes. Vanasti olevat olnud veel palju palju rohkem kärbseid toas, sest siis peeti loomi, aga enam peaaegu ei peeta, mõned kanad ainult. Marta püüab ka kogu aeg plehku panna kodust ja mööda küla ringi tuisata nagu minagi. Aga kuigi nagu mitte midagi teha ei ole siin maal ja kogu aeg on igav, kui Kreetet pole, sest siis ma pean üksi mängima, siis õhtuks ma olen ikka väga väsinud ja uni saab sääskedest võitu.

    Varem ma magasin siin künas. Küna on selline imelik välivoodi, millel jalad on nagu kolmnurgad ja seda saab kokku voltida, aga kui ta lahti tehti, siis ta ei jäänud sirgu, vaid kuidagi vastikult lohku. Ta on tumerohelist värvi ja kahiseb, kui ennast liigutad. Praegu on küna ära pööningule pandud. Aga ma olin vist harjunud kõveras magama, sest päevaund ma magasin võrkkiiges, mis oli kahe õunapuu vahele seotud, ja see oli just väga mõnus. Ma ei tea, kas mind siis sääsed ei söönud, eks nad ikka sõid. Kiikuda selle võrkkiigega küll ei saanud, muul ajal see oli niisama lontis seal puude vahel. Kiik on nüüd ka pööningul, sest üks õunapuu võeti maha ja seda pole enam kuskile siduda.

    Lisaks oli künas alati mõni kõrvahark. Iga kord, kui ma magama läksin, siis ma hakkasin undama, et mina ei taha künasse, seal on „kõjvahajk“, ma ei osanud ju erri öelda. Need vastikud hargid on igal pool, heinahunnikute all, linade all, piimakruuside sees, toas ja õues, vahet pole.

    Küla keskel on suur kivi ja ajaleheputka ja seal kõrval pink, kus lahvkat oodates istutakse. Lahvkale minekuks paneb vanama endale puhtamad riided selga ja peseb minu näo ära ja tahab kangesti juukseid kammida või neid kinni panna, kuigi mul pole üldse pikad juuksed, vaid ainult õlgadeni. Tal on juustega mingi asi, need ei tohi harali olla, aga mul on lokkis pea ju ja need on kogu aeg igasse suunda laiali. Mina tulen lahvkale oma jalgrattaga, kuigi see on lähedal, aga siis saab pärast kotid panna rattasanga ja vanama lükkab ratta koju.

    Vanama kuulab kogu aeg raadiot, see on varahommikust ööseni lahti, tal on Vikerraadio peal. Ega ta vist otse ei kuula, aga see mängib. No vähemalt tuleb sealt vahel mingeid laulegi. Muidu pole mitte midagi, pole arvutit, ei saa mussi kuulata. Praegu mul on väike punane mp3-mängija. Selle peal isegi ei näe, mis lugu tuleb, aga ma tean juba peast nende järjekorda.

    Markus on meie arvuti mp3-sid täis tõmmanud, seal on üks hiiglasuur Winampi pleilist ja siis erinevad, nagu ärkamiseks ja peoks. Nad kuulavad põhiliselt Vennaskonda. Mulle ka Vennaskond meeldib, nende „Disko“ meeldib ja teised ka. Ma kuulan palju elektroonilist muusikat, ja sellist karmimat, Limp Bizkit meeldib mulle. Nüüd ma kuulan klappidega, aga varem arvuti kogu aeg üürgas, pleilist oli endless ripiidi peal. Emale meeldib selline ansambel nagu Ween, neid lugusid on vist mitu albumitäit. Mingit metalit on ka, aga rohkem sellised ballaadid või diskomuusika, Billy Idol ja… siis nad avastasid kuskilt Kenti ja hakkasid ainult seda kuulama. Mul on oma mp3-mängija peal ka mitu Kenti lugu. Ja Vennaskonna omasid, see „Musta lipu valguses“ ja „Disko“ ja „Maailm lõpeb maikuus“ ja „Appi! Ma vajan armastust“, no ma tean kogu nende värki, sest venna kuulab. Aga need lood on vanad, need on tegelt umbes nagu ema noorepõlvelood, see on imelik, et neid nii kaua kuulatakse. Ema ütles, et on küll sellest ajast, kui tema noor oli, aga siis ta ei kuulanud neid, et kuulab nagu õieti alles nüüd, sest seda lihtsalt tuleb iga päev igalt poolt ja hästi kõvasti. Temal ei olevat olnud mingit makki ega muusikamängijat, aint raadio ja raadio soovikontsert ja Radio Luxembourg.

    Sinna meie arvuti pleilisti on igaüks oma lugusid pannud, Tarts omad lood, ja iga Viksi sõber jälle omad lood ja Kadri fännab U2-d ja Bonot, mina ütlesin tema kohta Ponu. Kõik soovitavad üksteisele ja saadavad neid mp3-sid messengeris. See programm, millega sai mp3-sid tõmmata, oli Kazaa. Nüüd ma seda enam ei kasuta, sealt sai kogu aeg viiruseid. Üks õudne viirustega võitlemine käis kogu aeg. Praegu ma tõmban LimeWirega või Soulseekist.

    Kui Markus sai 18-aastaseks, siis ta tahtis meie kodus oma pidu pidada ja nad vaidlesid emaga, ta tahtis jube palju rahvast kutsuda, see oli veel vana kodu, tema sünnipäev on kevadel, minu oma on ennem. Sinna vanasse kodusse ei mahu eriti palju rahvast, seal kaks tuba aint ja pisikene köök. Esimene tuba on suurem, see on see tuba, kus Marta põranda sisse augu näris.

    Igatahes läks ema minuga kodust ära, ta ütles, et see pole mingi asi, mida me peaks üle elama, et see pole üldse võimalik. Me läksime ühe tema sõbranna juurde ööseks, kes elas Kadriorus. Temal on ka kaks last, aga üks on suur nagu Marku ja hoopis ära välismaale läinud ja tema toas on voodi vaba. Noorem tütar oli tal üksteist aastat vana. Mina olin siis kuus ja ta oli mu meelest ikka preili juba. Panin ta MSN-i kohe. Seal toas oli raudvoodi, millel olid sellised keeratud või painutatud otsad, õieti nagu diivan, sest seljatagune oli ka selle metalliga. See oli lahe mu meelest ja üldse seal oli ilus ja neil oli valge angoora kass, kes pissis verd.

    Ema vist ei tundnud ennast seal külas mugavalt ja tahtis hommikul kohe hakata koju minema, aga see oli viga. Ma ei tea, mis kell me jõudsime, võib-olla kell 12, aga igatahes ei olnud pidu üldse läbi, vaid kõik kohad olid magavaid või poolärkvel inimesi täis ja kodu nägi välja nagu pommiauk. Isegi mina kohkusin natuke ära, aga ema oli mega närvis. Ta läks Viksiga kraaklema ja siis nad kaklesid, aga sellest mitte midagi paremaks ei läinud, päev otsa käis igasugu rahvast sisse ja välja ja ööseks ei olnud ka veel rahu saabunud. Vetsupoti prill-laud oli aknast õue visatud ja vannitoa ukse sees oli suur auk. Keset ööd tahtsid ikka veel mingid inimesed sisse saada ja ema käis neid ära ajamas. Ema koristas seda laga mitu päeva ja oli väga vihane.

    Kunagi hiljem ma nägin neid pilte, mis sellel sünnipäeval tehtud olid, no seal oli rahvast nagu rokk-kontserdil. Nad istusid kõik ringis maas põrandal ja tuba oli suitsust hall. Tarts ütles pildi all kommentaaris, et „If I do remember correctly, it was one helluva party“.

    SIKAOSÄK: sait aru etsa nagu tümpsu ja kõike musikat kurpa keskmist jaa se on koku väga hea siis sap kodus tiskot teha sõpru kutsuta ja konserti teha tore on siis:)

    Kadri: ahah (mkk)

    SIKAOSÄK: sait aru konsert kotus on lahe sõpru kutsuta muidka ja siis panakse toli ka nipaliu kui on sis on lahe lõpus trampitase üksteise peal üpatakse karatakse kisatakse õutselt lahe ja vahva:D

    Kadri: IRWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW

    SIKAOSÄK: sait aru lõpuks ometi tisko ja konsert on lahe kutsut enta sõpru marku enta sõpru ema enta sõbru se on nii lahe trampita arja vareka ka toksitakse ka aga me teme tiskot ja konsertit ika nii lahe on siis minul kül:D

    Kadri: siis on naabritel ka väga lahe <:o)

    SIKAOSÄK: noo kintlasti aga teat meie al on onu siis tal on koguaek kõvasti telekas või musika mingi värk

    Kadri: irww. nu vot, teete talle tagasi siis 😛

    SIKAOSÄK: jaaaaaaaaaaaaa mingi päv kutsume sõpru paneme euro-vison musikat sinuka tantsime sõpru on sen õike asi musika kõvasti no se hea sat jupa pungist ja musikast aru kontsertitest ja tiskotest

    SIKAOSÄK: vasta nüüd

    SIKAOSÄK: !!

    SIKAOSÄK: auu

    SIKAOSÄK: kusa olet kasa loet või see nii pik

    Kadri: irwww, teeme punk-disko, jajajaa, sobib (h)

    SIKAOSÄK: siis rokime

    SIKAOSÄK: marokin juba praeku pea aegu

    Kadri: sa rokid nagunii kogu aeg 😀

    SIKAOSÄK: ekse elu tasapisi lähep

    Kadri: rokkimise värk seostub kitarridega. irff

    SIKAOSÄK: eksta ole eksta ole. sad ometi iupa rokstaritest aru. teat on olemas siuke jook mile nimi on starter seal oli vanila ninsa ja nemat on rokstarit

    Kadri: nu ütleme et vanilja ninja on POPstaarid mitte rokkstaarid (6)

    SIKAOSÄK: sat aru ka või et on siuke laul mile nimi on Vanila ninja nagu rokcstar

    Kadri: asooh (mkk)

    SIKAOSÄK: sat aru me peame sint pungraks õpetama iga päv kuisa msn-is olet siis õpetan

    SIKAOSÄK: ma lähen WC-ESE. Sada musikat seni

    Kadri: kohe kohe

    SIKAOSÄK: lahe:D rok?

    Kadri: kui see teil äkki olemas pole juba (mkk) Rokk jah (inc)

    SIKAOSÄK: mul kukus mingi plöda maha ma pean seta nüüd pühkima

    Transfer of „A06.Placebo – Nancy Boy.mp3“ is complete.

    Kadri: tohoh

    SIKAOSÄK: se on rok ika tõesti

    Kadri: jaaa

    SIKAOSÄK: otta ma vahetan pükse

    Kadri: 😀

    SIKAOSÄK: vahetsin

    Kadri: mis puhul sa neid vahetasid?

    SIKAOSÄK: sest ema ütles et peap vahetama

    SIKAOSÄK: vata se laul on jka väka rok

    Kadri: vaatame

    You have successfully received C:\Documents and Settings\Owner\My Documents\My Received Files\17 I Fought Piranhas.wma from SIKAOSÄK

    SIKAOSÄK: see vel siis kõik

    SIKAOSÄK oli minu isiksusetüübi nimi, mina olen raamatupidaja.

    See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ärajooksnud Kassi (alluv, introvertne, realistliku mõtteviisiga tunneteinimene).

    Ta on maailma ja inimeste eest enda sisse sügavale peitu pugenud – vaikne ja tähelepandamatu hiireke. Istub öösiti internetis. Kuid selle suletud pinna all on peidus hing, mis on pühendatud ainult ühele tõele, ja see tõde on – maksku mis maksab – aidata üles otsida teie kadumaläinud kass. Jumal õnnistagu teda:)

  • Ingel, põrguline, ohver, orb

    19. sajandi Euroopas hakkavad tekkima lapsed. Alamõõdulisi inimesi oli muidugi eksisteerinud varemgi, nüüd aga hakatakse lapseiga käsitama mitte bioloogilise eluetapina, vaid kultuurilise konstruktina.[1] Hakatakse valmistama ekstra laste jaoks mõeldud esemeid ja rõivaid, neile luuakse erisugune mängu- ja kasvukeskkond, kujuneb välja lastekirjandus, kasvab lasteajakirjade arv ning kvaliteet ja last hakatakse vaatlema olendina, kes täiskasvanust olemuslikult erineb ning vajab erinevat kohtlemist. Seda vähemalt jõukamates ühiskonnakihtides. Vaestes kihtides seevastu toob kiire linnastumine ja tööstuse areng kaasa ulatusliku lapstööjõu ärakasutamise, mille ohjeldamiseks puuduvad seadused. Hoolimata mõnevõrra paranevast sanitaarsest olukorrast ning meditsiini arengust püsib endiselt kõrgena väikelaste suremus; esimesed eluaastad üle elanutele kehtestatakse eri riikides järk-järgult kohustuslik algharidus, mis viib lapsed eemale tööst kodus või väljaspool seda. Laiemalt levib laste kirjaoskus. Paralleelselt ühiskondlike kontrastide süvenemisega areneb teadus, pakkudes välja uusi teooriaid ja ideid, millest otsitakse abi nende tõlgendamiseks; nii kohaldatakse näiteks Darwini arusaamu bioloogilise maailma evolutsioonist ühiskonnaelule. Loomulikult pidi see kõik jõudma kirjandusse; eri riikides erinevas tempos kulgevad muutused tingisid aga üsna erineva pildi eri rahvaste kirjandustes. Siin püüan visandlikult, peamiselt inglise kirjandusele tuginedes, kuid otsides paralleele ka teiste Euroopa rahvaste juurest, kirjeldada nende muutuste avaldumist ilukirjandustes.

    Sajandi alguses püsib mõjukana (omakorda Locke’i tabula rasa ideele tuginev) Rousseau käsitus lapsest kui süütust ja kergesti mõjutatavast olendist, kes võib kalduda kurja poole üksnes ebameeldivate kokkupuudete tagajärjel keskkonnaga; romantikud käsitasid last kui puhast, jumalale lähedast olendit. Teisalt oli tugevalt esil evangeelsetest usunditest lähtuv (ja juuripidi Hobbesi pessimismi ulatuv) käsitus lapsest kui, otse vastupidi, patusest ja kurjast olendist, kes vajab pidevat karmi distsiplineerimist. Sajandi vältel lisandub vahest tähtsaima uuendusena arusaam lapsepõlvest kui komplekssete ja raskesti talitsetavate kirgede valitsusajast, mis heiastab ette täiskasvanuiga, kuid võib täiskasvanute maailma ka ohustada.

    Kaks viimatinimetatud käsitust on efektselt sulandunud Charlotte Brontë „Jane Eyre’i“[2] kurikuulsas alguses, kus kirjeldatakse vanemateta Jane’i käekäiku tädi juures ja hiljem vaestekoolis. Pereringis tõrjutud Jane näeb onulaste hellitamist, taludes ise kõrvalejäetust, ülekohut ja viletsust. Vastuhakukatse viib tädi Reedi otsuseni saata ta vaestekooli. Rõhuasetus on distsipliinil: „Ei ole kurvemat nähtust kui sõnakuulmatu laps, eriti veel siis, kui ta väike tüdruk on,“ ütleb Jane’ile Lowoodi kooli eestseisja mr Brocklehurst (lk 37); ja „Rangust, armas mr Brocklehurst, igas asjas pooldan ma rangust,“ kajab vastu mrs Reed. Järjekindel rangus, väidab mr Brocklehurst, on „kristlase peamisi kohuseid, ja Lowoodi koolis on seda põhimõtet igas suhtes silmas peetud: lihtne toit, tagasihoidlik riietus, range päevakord, mis karastab iseloomu ja teeb töökaks“ (lk 40). Äraseletatult tähendab see vaestekooli kasvandikele ärkamist enne koitu, öö jooksul jäätunud silmapesuvett, söögikõlbmatuks kõrvetatud putru, pidevat külmetamist, vitsanuhtlust, tapvaid nakkuspuhanguid, rangelt reglementeeritud igapäevategevusi, pikki palvusi ning pühapäeviti mitut jumalateenistust, mille vahel ei jõuta kirikust tagasi kooligi minna. Samal ajal loevad neile moraali siidis ja sametis valevagad silmakirjatsejad, kes neid „iseloomu karastamiseks“ ette nähtud meetmeid enda peal muidugi ei rakenda.

    Julmus ja viletsus mõjuvad laastavalt tüdrukute tervisele ning äratavad viha ja trotsi Jane’is, kes leiab: „Kui meid põhjusetult pekstakse, peame kõigest jõust vastu hakkama – olen selles kindel –, peame nii valusasti vastu lööma, et nad meid enam mitte kunagi peksta ei julge“ (lk 66). Tema trotsile seab Brontë vastu siiralt vaga ja malbe Helen Burnsi veendumuse: „Elupäevad on mu meelest liiga lühikesed, et neid võiks pillata vaenu õhutamiseks või eksimuste loetlemiseks. Sessinatses maailmas oleme muidugi kõik pahedega koormatud, kuid ma usun, et pea tuleb aeg, mil me oma surelikust ihust vabanedes neistki lahti saame, mil koos maise kestaga põrmu variseb ka alandamine ja patt ning jääb ainult vaimuvalgus … Võib-olla ühineb [hing] mingi kõrgema olendiga kui inimene, võib-olla läbib ta kõik hingeülendusjärgud inimese mannetusest seeravi hiilguseni. On siis kannatused meie täiustamiseks, selleks, et manduksime inimesest saatanaks?[3] Ei, ma ei saa seda uskuda, mul on teised tõekspidamised … Peale selle võin nende tõekspidamiste alusel nii selgesti mõista kurjategijat ja ta süütegu: võin puhtsüdamlikult andestada esimesele, kuigi ma jälestan teist“ (lk 67–68).

    Huvitava paralleelina jõuab sarnasele seisukohale ka ise evangelismiga tegelenud Tolstoi oma viimases romaanis „Ülestõusmine“,[4] kus peategelane Nehljudov pika patukahetsustee lõpus leiab, et inimesed peavad tunnistama oma alatist süüd jumala ees, mistõttu nad ei ole kõlblikud teisi inimesi karistama ega parandama: „Vastus … seisis selles, et alati kõigile andestada, loendamatu arv kordi andestada, sest ei ole sääraseid inimesi, kes ise ei oleks süüdi ja võiksid seepärast karistada ja parandada“ (lk 487–488). Nehljudovi patukahetsus on tingitud püüdest heastada oma kuritegu – ta oli teinud süütule neiule lapse ning rikkunud seeläbi tema elu. Aga sellest edaspidi.

    Helen Burnsi elupäevad jäävad tõesti lühikeseks – ta sureb külmast ja näljast tingitud tiisikusse. Jane’i edasist käekäiku võib tõlgendada mitmeti – ühtpidi on ta väikest viisi mässaja, keeldudes tingimusteta alistumast pealesurutud türanniale ja otsides oma kohta kõrgemalt, kui ühiskond tahaks lubada; teistpidi võib tema tegevust guvernandi ja õpetajana näha juba uue põlvkonna samalaadse painutamisena ja sotsiaalsele türanniale allutamisena, nagu koolis saadeti korda tema endaga. Romaan lõpeb õnnelikult – mitmesuguste saatuse keerdkäikude järel leiavad armastajad teineteist taas, ehkki Brontë romantiline kangelane mr Rochester on jäänud pimedaks ja sandiks; ja enne temaga abiellumist lausub Jane mõtlemapanevalt: „Nüüd, kus ma teile tõesti kasulik saan olla, armastan teid isegi rohkem kui varem, siis, kui te oma uhkes sõltumatuses aina kinkija ja kaitsja osa etendasite“ (lk 524). Ükski heategu, nagu öeldakse, ei jää karistamata. Võib küsida, kas Jane tahab siiralt olla oma mehe hooldaja – või tunneb ta, et mehe invaliidsus võimaldab tal nüüd varasema sõltuvussuhte enda kasuks pöörata?

    Raske võib aga tütarlapse käekäik olla ka vanemate olemasolul. Romaanis „Veski Flossi jõel“[5] maalib George Eliot pildi targa tüdruku traagikast traditsioonilises ühiskonnas. Vanema venna varjus kasvav Maggie Tulliver vääriks vaimuannete poolest tähelepanu ja haridust, mis kombekohaselt antakse aga töntsivõitu vaimuga pojale. Terane ja ahne lugeja, valmistab Maggie emale meelehärmi nii käitumise kui ka välimusega, mõjudes oma tõmmu jume ning tumedate tõrksate juustega ohtliku ja mässulisena. Tema vastandiks ja hea lapse musternäiteks on ingellik täditütar Lucy Deane. Lucy on hea laps – „pane ta järile istuma, ja seal ta istub või tund aega ühtejärge ega mõtlegi maha ronida“ (lk 40); Maggie satub alatasa pahandustesse, on kärsitu, rikub isepäiselt riideid ning ühes mälestusväärses stseenis lõikab ise maha oma juuksed (lk 56), kui tema „terve, nägus, lopsakas ja rumalavõitu“ ema (lk 12–13) on teda nende pärast liialt hurjutanud. Poisina, kellel on lubatud oma andeid ja iseloomu arendada, oleks Maggie küllap võinud teha elus silmapaistvaid tegusid. Tüdrukuna peab ta leppima venna kõrvalt üles korjatud teadmispudemetega. Hoopis rohkem kui tänapäeva lapsed sõltub ta oma vanemaist ja keskkonnast – olukord, mida meeldejäävalt iseloomustas Thomas Hardy „D’Urberville’ide Tessis“ [6] Tessi õdesid-vendi kirjeldades: „Kõik need noored hinged sõitsid Durbeyfieldi laevas, ja nende rõõmud, vajadused, tervis ja koguni elu – kõik sõltus täielikult sellest, mida kaks täiskasvanud Durbeyfieldi ette võtsid. Kui Durbeyfieldi pere juhid otsustasid purjetada raskustesse, õnnetustesse, näljahätta, haigustesse, alandusse ja surma, olid laeva trümmis sunnitud kaasa purjetama ka need pool tosinat väikest vangi … kelle käest keegi polnud eales küsinud, kas nad üldse elada tahtsid, veel vähem seda, kas nad tahtsid elada nii rasketes tingimustes, nagu need valitsesid Durbeyfieldi logedas majapidamises“ (lk 22).

    Romantilisemat lapsekäsitust võib näha George Elioti „Silas Marneris“,[7] loos kangrust, kes valesüüdistuse tõttu on kaotanud hea nime, töö ja kihlatu suures tööstuslinnas ning asunud elama üksildasele mäenõlvale, kus on 15 aastat oma telgedel kangast kudunud ja tööga teenitud kulda kogunud. Ühel vana-aastaõhtul sureb aga tema hüti lähedal külma ja oopiumi üledoosi kätte noor naine, lõtvuvate käte vahel väike laps. Elioti kirjeldus maalib võluva pildi süütusest ja armsusest: lumme vajunud ema sülest maha veerenud, hakkab laps püüdma Silase hüti lahtisest uksest välja siravat valguskiirt – pilt, mis toob mõttesse kassipoja mängu; valgust järgides hütti vudinud, vajub ta kolde kõrvale sooja kätte nagu vastkoorunud hanepoeg.

    Silas aga, kellelt on mõni aeg varem röövitud ta aastatepikkuse tööga teenitud raha, seostab lapse kuldset juuksepärga oma tagasi ilmunud kulla kumaga; lapse sülle võtnud, kiindub ta temasse kiiresti ning keeldub teda loovutamast arsti prouale: „Ei, ei, ma ei saa temast lahkuda, ma ei saa lasta teda minna. Ta tuli minu juurde, mul on õigus ta endale jätta.“ Väide, mis võib tänapäeval kõlada kummaliselt, kuid oli täiesti korrektne tollasel Inglismaal, kus adopteerimist ei reguleerinud mingid seadused.[8] Silas kasvatab lapse üles, saab tänu temale tervemaks ja õnnelikumaks (ning lõpuks isegi tagasi oma kulla), ja romaan lõpeb õnnelikult.

    Lapsed ja leidja õigus neile toovad mõttesse Charles Dickensi, suurima lastest kirjutanud viktoriaani. Ent temani jõudes tasub lisada lapse kirjeldusse veel üks seik – tihti on viktoriaanliku romaani kangelane mitte lihtsalt laps, vaid orb – st kaotanud lapseeas vähemalt ühe oma vanemaist. Orvud olid ka Jane Eyre ning Silas Marneri kasutütar Eppie; Dickensi romaanid aga lausa kubisevad orbudest.

    Osalt on seda tõsiasja seletatud Dickensi enda raske lapsepõlvega ja sunniga minna juba 12-aastaselt tööle; osalt on põhjus kindlasti üldisem, sest orvud vohavad ka väljaspool Dickensi teoseid ja inglise kirjandust üldse, me kohtame neid kõikjal Euroopas. 19. sajandi Euroopa kirjanduste suuri romaane ridamisi üle lugedes ja kõrvutades tekib tunne, et seda sajandit võiks lausa nimetadagi orbude sajandiks. Alustades Jane Austenist (Jane Fairfax „Emmas“, 1815) üle William Thackeray (terane Becky Sharp „Edevuse laadas“, 1847–1848) kuni George Elioti „Daniel Derondani“ (1876) ja juba järgmise sajandi alguskümnendeisse paigutuvate lastekirjanduse klassikuteni, nagu Frances Hodgson Burnetti „Salaaed“ (1911) ja „Väike printsess“ (1905), kipuvad haaravate raamatute peategelased, olgu lapseeas või täiskasvanud, olema kasvanud vanemateta. Dickensi orvud – Oliver Twist, David Copperfield ja Martin Chuzzlewit omanimelistest romaanidest, Pip ja Estella „Suurtest lootustest“, Esther Summerson „Kõledast majast“ jne – omandavad kohati lausa müütilise kvaliteedi. Ent orvud, vallaslapsed, hüljatud või leidlapsed on ka Heathcliff ja noor Cathy Emily Brontë „Vihurimäes“ (1847),[9] Bathsheba Everdene Thomas Hardy romaanis „Eemal hullutavast ilmakärast“ (1874) ning Jude Fawley tema teoses „Tundmatu Jude“ (1894); George Eliotil aga ei leia ühtegi raamatut, milles keskset rolli ei mängiks mõni orb. Ja muidugi ei piirdu orbude kujutamine inglise romaaniga – meenutagem kasvõi Tom Sawyerit Ameerikast; Gavroche’i ja Cosette’i (Hugo „Hüljatud“) või ka Balzaci mitmes teoses figureerivaid elumehi Lucien de Rubempréd ja Maxime des Trailles’i Prantsusmaalt; Isidorat ja Marianot (Pérez Galdós, „Osatu“) Hispaaniast;[10] vürst Mõškinit ja Nastasja Filippovnat (Dostojevski „Idioot“) või Anna Kareninat (Tolstoi samanimelisest romaanist) Venemaalt jne jne, kui nimetada ainult keskseid tegelasi. Kui vaadata ka kõrvaltegelasi, võib näida, et vanemateta laps on pigem reegel kui erand.

    Muidugi on orbude vohamisel mitmeid põhjusi. Ühelt poolt on orb, nagu on märkinud John Mullan, iseenesest väga romaanipärane: „Orb on ennekõike tegelane, kellel puudub koht, kes on sunnitud endale maailmas ise kodu rajama. Romaan kui niisugune arenes žanrina, mis kujutab tavalise üksikisiku jõupingutusi elu katsumustest läbitulekul. Seetõttu on orb olemuselt romaanipärane tegelane, kelle side kehtivate konventsioonidega on katkenud ja kes peab astuma vastu maailmale täis lõputuid võimalusi (ja ohte). Orb juhib lugejat läbi kogemuste labürindi, pistes rinda elu ohtudega ja haarates kinni selle võimalustest. Olendina, kellele koondub loos keskne tähelepanu, on ta teiste tegelaste omaduste naiivne peegeldaja.“[11]

    Teisalt tuleb arvestada ajastu sotsiaalseid tagamaid. 19. sajand on tööstusliku pöörde ja tohutu tehnilise progressi aeg, osade ühiskonnakihtide kiire rikastumise ja teiste sama kiire vaesumise aeg. Sellal kui jõukamad kihid olid ametis progressi viljade nautimisega ning lapsepõlve leiutamisega nii, nagu me seda tänini mõistame, surus seesama progress kehvemates kihtides tänavatele, vaestemajadesse, kalmistule lugematul hulgal teisi lapsi, kellele elu hüved jäid kättesaamatuks. 1830. aastatel oli londonlaste oodatav eluiga sündimisel 36,9 aastat,[12] teistel hinnangutel vaeste seas kõigest 22 aastat.[13] Emasid ohustasid lisaks ületöötamisele, alatoitumisele ja üldiselt ebasanitaarsetele elutingimustele veel ka lapsevoodipalavik ja muud sünnitusjärgsed komplikatsioonid. Oliver Twisti ema sureb vahetult pärast sünnitust; sünnitusel surevad ka Heathcliffi armastatu Catherine Earnshaw „Vihurimäes“, Fanny Robin (Hardy „Eemal hullutavast ilmakärast“ – muuseas ise orb), Scrooge’i õde Fan (Dickensi „Jõululaul“, 1843), nõrgamõistuslik Lizaveta Smerdjaštšaja (Dostojevski „Vennad Karamazovid“, 1879–1880), Liza Bolkonskaja (Tolstoi „Sõda ja rahu“, 1865–1867). Puhuti võib surm sünnitusel näida lausa käepärase võttena vabanemaks tülikast tegelasest.

    Levisid ka nakkushaigused, millele pakkusid kasvupinnast tihedalt elanikke täistuubitud tillukesed ja rõsked üüritoad vaestelinnaosades. Võtkem Axel Munthe omaeluloolise „San Michele raamatu“[14] (et mitte tsiteerida Marxi „Kapitali“), kus ta kirjeldab 19. sajandi teise poole Pariisi: „Me sõitsime läbi süngete lehkavate tänavate. Hulk räbalais lapsi mängis rentsleis, ja peaaegu iga ukse ees istus naine, imik rinnal … peatusime ühel tänaval, mis oli rõske ja pime nagu mõne kaevu põhi“ (lk 26). Ja teisal: „Suvine Pariis on väga mõnus neile, kes kuuluvad Pariisi qui s’amuse; kui aga juhtutakse kuuluma Pariisi qui travaille, on see koguni teine asi. Eriti veel, kui peab tegelema tüüfuse-epideemiaga sadade skandinaavia tööliste seas La Villette’il ja difteeria-epideemiaga oma itaalia sõprade ja nende arvutute laste seas Quartier Montparnasse’il. … Enamik lapsi, kes olid liiga väikesed, et tüüfusse jääda, sai sarlakid või läkaköha. … Kogudus oli poole peale kokku sulanud, teine pool lebas voodis. Pastor oli jalul hommikust õhtuni … ainsa tasuna viis ta haiguseidud omaenda koju. Kaks vanimat ta kaheksast lapsest jäi tüüfusse, viis sarlakisse, ja ta vastsündinu kasutas juhust, et alla neelata kahefrangilist, ja oli suremas soolesulgu“ (lk 43). Niivõrd kui kirjandus paratamatult peegeldab end ümbritsevat sotsiaalset reaalsust, ei saanud ta 19. sajandil vaadata mööda orbude ja hoolitsuseta laste teemast.

    Dickensi peast manas see sotsiaalne reaalsus esile ainulaadse uskumatult värvikate karakterite paraadi, mille terviklikuks ülevaatuseks vist ühest elueast ei piisaks. Üks ta kuulsamaid orbe on Oliver Twist (1837–1839), kelle elukäigus kaardistab Dickens pea kõik orvule avaneda võivad väljavaated. Poiss alustab vaestemajast,[15] kus teda on sünnist saadik kohaliku kihelkonna kulul näljasurma piirikese peal peetud. Vaestemajadel oli aga õigus „müüa“ oma kasvandikke meistritele õpipoisteks: ostja kohustus last teatud hulga aastaid ülal pidama, talle hädapärased riided selga muretsema ja ameti kätte õpetama. (Vähemalt korstnapühkijate puhul, kes rõõmuga ostsid lõõriharjadeks just pisikesi lapsi, oli ette nähtud ka üks pesukord nädalas.) Niisiis müüakse Oliver õpipoisiks surnumatjale, kelle juurest ta peagi peksu ja mõnitamise pärast ära jookseb. Teel Londonisse satub ta taskuvaras Jack Dawkinsi seltsi, kes viib ta nagu tee pealt leitud neljapennise endaga vargajõuku, kus algavad uued katsumused. Oliver nabitakse kinni, kahtlustatuna ekslikult taskuräti varguses; pääseb kohtu alt tänu räti heasüdamlikule omanikule, kelle juures saab mõnda aega peavarju ja hoolitsust; varastatakse tagasi vargajõugule, on sunnitud aitama kaasa sissemurdmisele, jäetakse surnu pähe maha, päästetakse sissemurdmise ohvrite poolt, saab taas nautida rahu ja heaolu, osutub oma lurjusest venna tagakiusamise ohvriks, leiab oma esimese heategija, elab üle hirmsa salasepitsuse ja saab lõpuks teada oma tõelise päritolu ning võidab kätte päranduse. Kusjuures kõigi nende peadpööritavate seikluste käigus käib ta käest kätte ikka leidja – või röövija – õiguse alusel. Dickensi pilt vaeste ja varaste Inglismaast sarnaneb džungliga, kus kehtib jämedalt darvinistlik tugevama eluõigus. Samas väljendab Oliveri vankumatu keeldumine lasta end kuritegelikule teele meelitada Dickensi usku laste algsesse puhtusse, mida näeme mitme teisegi tema lapstegelase juures; samas ei puudu ka kuritegelikud lapsed-põrgulised, kelle portreed külgnevad groteskiga.

    Dickensi tänavapoiste kõrvale sobib Gavroche Victor Hugo „Hüljatutest“.[16] Gavroche pole rangelt võttes orb, ta vanemad on ta lihtsalt välja visanud. Ta on Pariisi tänavapoiss – keda Hugo näeb poeetilises võtmes: „Pariis ja lapsepõlv – ühendage need kaks mõistet, millest üks kujutab endast lõõmavat sulatusahju ja teine õrna, hommikust koidupuna, andke neile kahele sädemele võimalus kokku puutuda – ja sellest sünnib väike olendike. Homuncio – ütleks Plautus.

    See väike olendike on elurõõmus. Ta ei söö küll iga päev, aga ta läheb igal õhtul teatrisse, kui ta heaks arvab. Tal pole särki seljas, kingi jalas ega katust pea kohal. Ta on nagu linnuke oksal, kellel samuti kõik puudub. Tema vanus on seitsmest kolmeteistkümne aastani. Ta viibib alati teiste omataoliste hulgas, uitab tänavail, ööbib lageda taeva all ja kannab isa vanu pükse, mis ulatuvad talle üle kandade. … Üksainus kollasest paelast traksiharu üle õla, jookseb ta väsimatult, tuhnib midagi, luurab kedagi, looderdab, imeb piipu, vannub ületamatult, külastab kõrtse, tunneb vargapoisse, sinatab lõbutüdrukuid, räägib oma erikeelt, laulab rõvedaid laulukesi – kuid südames pole tal midagi halba. Sellepärast, et hinges on tal veel pärl – süütus. Ja pärlid ei lahustu poris. Senikaua kui inimene on laps, soovib jumal, et ta oleks süütu“ (2. kd, lk 7).

    Gavroche on Pariisi tänavapoiss par excellence – vaimukas, jultunud, uljas, leidlik ning alati heasüdamlik; ta elab suure elevandikuju sees ja abistab endast õnnetumaid. Erinevalt Dickensi tänavapoistest on Hugo oma pigem uljas kangelane kui õnnetu ohver. Seal, kus Dickensi Oliver kannatab, muretseb ja palvetab, laseb Hugo oma Gavroche’il laulda, naljatada ja tegutseda. Kindlasti on selle põhjuseks peamiselt Hugo romantism, ent omajagu vahest ka prantsuse vaim üldisemalt – ja ühest revolutsioonist teise vaaruva Pariisi vaim eriti. Pariisis on tänavapoisski revolutsionäär.

    Revolutsioonid olid määranud Prantsusmaa ajalugu ja meelelaadi 1789. aastast alates, andes Balzacile tema keskse teema isade ja poegade vahekorrast, kus eri põlvkondi juhivad täiesti vastandlikud arusaamad elust; pärast Napoleoni langust ja Bourbonide restauratsiooni kaotas elusihi ka noorem põlv, kellele tulevikuvisioonide asemel petukaubana pakuti minevikuhõllandusi. „Hüljatutes“ on juulimonarhia kukutajate seas rida üllameelseid, kuid meeleheitel tudengeid; nende seas jõuab 1832. aasta juunirevolutsiooni barrikaadidele ka 12-aastane Gavroche. Ja kui Dickensi tänavapoisid reeglina lõpetavad hästi – pärandusega, oma päritolu avastamisega, õnneliku abieluga – ning, kui nad just ära pole surnud, elavad õnnelikult tänapäevani, siis Hugo väike kangelane hukkub: „Gavroche, haaranud kõrtsist kaasa pudelikorvi, oli varukäigu kaudu [barrikaadist] välja läinud ning asunud rahulikult tühjendama reduudi lähedal surmasaanud rahvuskaartlaste padrunitaskuid.

    „Mis sa seal teed?“ hüüdis Courfeyrac.

    Gavroche tõstis pea:

    „Täidan oma korvi, kodanik.“

    „Kas sa kartetšisadu ei näe?!“

    Gavroche vastas:

    „Las sajab. Mis sellest?“

    Samal silmapilgul, kui Gavroche vabastas padrunitest posti juures lamavat seersanti, tabas surnukeha kuul.

    „Kurat võtaks,“ turtsus Gavroche. „Hakkavad juba mu laipu tapma““ (3. kd, lk 50–51).

    Ja kuule trotsides hakkab ta laulma: „Tundus, et ta polegi laps, polegi inimene, vaid mingi kummaline väike võlurüblik. Mingi lahingus haavamatu pöialpoiss. Kuulid ajasid teda taga, aga ta oli neist vilkam. Ta mängis nagu mingit hirmsat peitusemängu surmaga; iga kord, kui surm näitas talle oma viirastuslikku nägu, tegi poisike talle ninanipsu.

    Kuid üks kuul, kas paremini sihitud või reetlikum kui kõik teised, tabas lõpuks siiski seda virvatulukest“ (lk 52). Gavroche langeb, ajab end veel korra üles, alustab uut laulusalmi – kuni teine tabamus ta igaveseks vaigistab.

    Muidugi on „Hüljatutes“ veel hulk teisigi vanemateta lapsi, ühe olulisemana neist keskset osa mängiv Cosette, kes jääb pärast ema Fantine’i surma kõrtsmik Thénardier’ hirmu ja armu alla. „Cosette oli Thénardier’dele kasulik kahel viisil: nad lasksid Cosette’i emal endale maksta ja sundisid last eneste kasuks töötama“ (1. kd, lk 369). Hugo ei hoia värvi kokku lapse rõõmutu ja raske elu kirjeldamisega. Orvuna on Cosette’ki nagu omanikuta neljapennine; tema aga korjab lõpuks üles hea omanik. Erinevalt Gavroche’ist käib Cosette’i käsi lõpuks hästi.

    Kodutud on ka kaks väikest poissi, kellele Gavroche korra Elevandis öömaja ja veidi saia pakub. Nemad on vanemate poolt välja üüritud naisele, kelle enda pojad olid surnud kruppi. Naine oli saanud poiste jaoks igakuist elatisraha; et rahavoog laste surma järel ei katkeks, vajas leinav ema mõõduka tasu eest kiiresti elavaid poisse surnute asemele. Nende laste hilisem saatus jääb teadmata.

    Hispaania 19. sajandi kirjanduses on orvud tihti kesksel kohal Benito Pérez Galdósi hiiglaslikus sarjas üldpealkirjaga „Episoodid rahvuslikust elust“ – muljetavaldavas katses tabada hispaania rahvuslikku vaimu, millest eesti keelde on tõlgitud vaid „Osatu“.[17] Romaani orbudest peategelased, keda vaevab eeskätt soov tõestada oma arvatavat aadlipäritolu, on juba jõudnud või jõudmas täisikka, mistap ma nende asemel tooksin esile hoopis muljetavaldava pildi, mille Galdós raamatu algupoole visandab vaestelinnaosa laste mastaapsest kaklusest – et mitte öelda, sõjakäigust. Siin ei ole lapsed süütud, aga kaugeltki mitte ka distsiplineeritavad olendid, vaid otsekui vallapääsenud loodusjõud, kelle tegevusest sünnib Galdósi käes kogu rahvast haarav üldistus: „Need inimsoo vaenlased olid tillukesed ja räpased. Jalavarjudeks oli neil midagi arusaamatut, sest raske oli kindlasti öelda, kus lõppes ihunahk ja algas saapanahk. Nad olid pealaest jalatallani poritressidega ehitud. … Kõik ühesuguse kelmliku süütuse ilmega, olid lapsed nägudelt ja välimuselt siiski uskumatult mitmekesised. Paljude rõõmsate nägude seas oli kaameid, oli võikaid. Päritud rahhiit oli märgistanud paljusid päid oma kollase pitseriga, tähistades kuritegevusele määratust. Lamedaks muljutud kolbad, vistrikkudega kaetud põsenukid ja hõredad juuksed tegid vastumeelseks muidu alati huvitavad lapsenäod. Üks-kaks-kolm varustas kogu salk end luuavartega, pilliroo- ja puukeppidega selle puhthispaanialiku kiirusega, mis pole midagi muud kui loomusunniline relvastumiskihk … Kui lapsed olnuksid täiskasvanud ja tänavad provintsid, siis oleks pildipoogen olnud tõsine, ülearu tõsine lehekülg [kaasaegset ajalugu]. … Kust küll kogu see rahvas oli välja tulnud? Neis peitusid tuleviku lahkhelid, nad moodustasid suure osa Hispaania tulevikust, nii suure, et kui leetrid, rõuged, palavikud ja rahhiit neid poleks hävitanud, oleksid nad mõne vähese aasta pärast olnud arvuliselt tähtsalt kohal. Nad olid linnaosa rõõm ja mure, oma vanemate virgutus ja südamevalu, vähem kooliõpilased kui koolijooksikud, istandik, kust võib-olla tuli kasulikke inimesi ja kindlasti päevavargaid ning kurjategijaid. … Selle maleva ridades oli põlvepikkusi põngerjaid, kes, ninaalune tatine, paterdasid kõverail jalgadel ja vandusid nagu voorimehed, oli mõni hambamurde-ealine, kes praalis oma julgusega; oli niisuguseid, kes kandsid sigarikoni kõrva taga ja tikutoosi mõnes rõivatühemes … Seal oli kadedus, siin heldus, samas lähedal võimukus, pisut eemal orjameelsus, ilmsed egoismieod kõikjal! Lastesalga ähmane sumin kätkes valjusid hüüdeid, mis tahtnuksid lausuda: „Me oleme ulakad lapsed; me pole inimkond, aga siiski selle visand. Hispaania, me oleme sinu lapsukesed, ja tüdinud härjavõitlusmängust, mängime kodusõda““ (lk 76–78). Kui mõelda Hispaania ajaloo keerdkäikudele 20. sajandi esimesel poolel, mõjub see kirjeldus kõhedusttekitavalt prohvetlikuna.

    Siiski võib 19. sajandi kirjandusest leida ka lapsepõlvekirjelduse, milles täielikult puuduvad vaesuse, rõhutuse, haiguste ja karmi elusunduse elemendid, ehkki vanemate ja keskkonna eest ei ole kaitset siingi. Kas ootuspäraselt või üllatuslikult, igatahes leiame selle ida poolt – vene kirjandusest, Ivan Gontšarovi „Oblomovist“.[18] Romaani kurikuulus peategelane, otsustusvõimetult lebotava „üleliigse inimese“ kehastus Ilja Iljitš Oblomov, näeb unes oma lapsepõlvemaad Oblomovkat, mille elanike suurimaks hooleks on toit. Lapse püüdeid oma ümbrust avastada tõkestavad kodakondsete eelarvamused ja ebausklik hirm röövlite, haldjate, huntide ja muude metselajate ees; ema õrn hool ei luba riskida isegi õhtuse jalutuskäiguga. Täiskasvanud, keda laps hoolikalt jälgib, täidavad oma päeva söögikordade eest hoolitsemisega – „Kotletiliha ja aedvilja hakkivate nugade täksimine kostab köögist isegi külasse“ (lk 105).

    Lõunasöögi järel on aga „kõik siruli maas – pinkidel, põrandal, kojas; lapsed aga roomavad omapead õues ja püherdavad liivas. … See on mingisugune kõikeneelav, võitmatu uni, päris tõeline surmauni. Kõik on surnud, ainult nurkadest kostab igatemoodi ja igas kõrguses norisemist“ (lk 107–108).

    Need kasulikud eeskujud sulavad poisi mälestustes ühte hoidja lugudega piima ja mett voolavast maast, kus keegi ei pea midagi tegema, ning heast nõiast, kes asja ees teist taga võib mõne laisa poisi oma armualuseks võtta, rikkaks teha ning talle ennenägemata iluduse Militrissa Kirbitjevnagi naiseks anda. Vastukaaluks aga paneb hoidja „lapse mällu ja fantaasiasse tallele vene elu „Iliase“, mille on loonud meie tundmatud Homerosed sel kaugel ajal, kus inimene veel elu ja looduse saladustest ega hädaohtudest jagu ei saanud, kus ta alles värises libahundi ja marduse ees ja kus ta läks olemasolevate hädade vastu abi otsima Aljoša Popovitšilt, kus õhus, vees, metsas ja väljadel sündisid veel imed“ (lk 112).

    Ja Gontšarov laiendab selle pildi kogu vene rahvale: „Käsikaudu kobasid elus ringi meie vaesed esivanemad; nad ei tiivustanud oma tahet ega tõkestanud oma vabadust, pärast aga imestasid või kohkusid nad lapse kombel elu õrjetusest ja koledusest, pärides selle põhjust looduse segastelt salamärkidelt. … Veel praegugi armastab venelane keset ümbritsevat valju ja fantaasiavaest tegelikkust muinasaja avatlevaid lugusid uskuda, ja nii peagi ei tagane ta vististi sellest usust“ (lk 113).

    Noore Oblomovi rõivastamise kirjeldus aga pakub hoopis kurioosse väikese paralleeli juba 20. sajandi algusse paigutuva, ehkki laadilt veel 19. sajandisse kuuluva inglise lastekirjandusega, nimelt Frances Hodgson Burnetti „Salaaiaga“.[19] „Oblomovist“ loeme: „Niipea kui Iljuša kodus ärkab, seisab ta voodi ees Zahharka … Nagu hoidja omal ajal, nii paneb ka Zahhar Iljušale sukad ja kingad jalga; ja pikutaval Iljušal, kes on nüüd juba neljateistkümneaastane poiss, pole muud vaeva kui tõsta teenrile kord üht, kord teist jalga nina alla; kui talle aga mõni asi ei meeldi, siis annab ta Zahharkale jalaga vastu nina. … Siis soeb Zahhar poisi pead, aitab talle kuue selga … ning tuletab Ilja Iljitšile meelde, et tal on vaja … pärast tõusmist silmi pesta või muud sellesarnast“ (lk 135).

    „Salaaias“ ootab Indiast saabunud ja hommikumaise ümmardamisega harjunud orb preili Mary oma Yorkshire’i teenijatüdrukult Marthalt üsna samasugust teenimist, kuid saab üllatuse osaliseks: „Rõivastamise protseduur õpetas neile mõlemale midagi. Martha oli „nööpinud kinni“ oma väikesi õdesid-vendi, ent ta polnud kunagi näinud last, kes seisis vagusi ja ootas, et teine teeb tema eest kõik, nagu poleks tal omal käsi ega jalgu.

    „Miks ei pane sa ise kingi jalga?“ küsis ta, kui Mary rahulikult jala välja sirutas.

    „Minu ayah tegi seda,“ vastas Mary imestunult. „See oli nii kombeks.“

    Polnud kombeks, et preili Mary oleks teinud ise midagi, ta oli vaid seisnud ja lasknud end rõivastada nagu nukku, kuid enne kui ta oli valmis eineks, tal tekkis aim, et elu Misselthwaite’i mõisas lõpeb veel sellega, et õpetab talle palju uut – nagu kingi ja sukki jalga panema ja asju üles tõstma, mida ta maha pillas“ (lk 37).

    Preili Mary satub orvuna keskkonda, kus tal avaneb võimalus neid kasulikke asju õppida; noorel Oblomovil aga pole pääsu: „Kui Ilja Iljitš tahab midagi, siis tarvitseb tal ainult silma pilgutada: kohe tõttab kolm-neli teenijat tema soovi täitma; kui ta pillab midagi maha, … kui on vaja midagi tuua, millegi järele lipata – hea meelega tooks või teeks vilgas poiss seda ise, kuid siis hakkavad isa-ema ja kolm tädi viiel häälel karjuma.

    „Milleks sina? Kuhu nüüd? Aga Vaska, aga Vanka, aga Zahharka?!…“

    Ja nõnda ei saagi Ilja Iljitš midagi ise teha.

    Hiljem leidis ta, et nõnda on hulga mõnusam, ja õppis samamoodi karjuma“ (lk 135).

     

    Et siinne arutelu on piiritletud lapseeaga, jäävad vaatluse alt välja täisikka jõudnud orvud – tihti need kõige huvitavamad tegelased. Muidugi leidub 19. sajandi romaanides ka lapsi ja lapseealisi orbe väga palju rohkem, kui mahtus sellesse artiklisse. Lisada võiks vaid mõned tähelepanekud laste kohta, kes esinevad kõrvaltegelastena ja kõigest episoodilisena.

    Eeskätt kipuvad sellised lapsed surema. Sureb vaenelaps Dostojevski jutus „Poiss Kristuse jõulupuul“ (1876), sureb Tess Durbeyfieldi vallaslaps, surevad Fanny Robin ja tema vallaslaps, sureb Oliver Twisti väike sõber Dick. Ja kui orb ei sure, oleks talle siiski parem, kui ta oleks surnud, nagu hellalt teatab väikesele Jude’ile tema vanatädi Hardy romaanis „Tundmatu Jude“[20]: „Küll oleks see olnd õnnistus, kui Kõiksevägevam Issand ka sinu oleks koos su ema ja isaga ära koristand, sa vaene kasutu poiss!“ (lk 32). Sureb väike Iljuša Dostojevski „Vendades Karamazovites“ – küll mitte orb, vaid lihtsalt väga vaene; oma käe läbi sureb pärast isata lapse ilmaletoomist orb Eliza Belskaja Turgenevi „Suitsus“, ja sama romaani lõpus saame nagu möödaminnes teada, et õrnas eas suri ka tema tütar. Oma käe läbi leiab lõpu erilise salakavalusega silma paistnud Smerdjakov Dostojevski „Vendades Karamazovites“, komplitseerides seeläbi tublisti ellujäänute olukorda. Sureb Jane Eyre’i õilsahingeline sõber Helen Burns – ja veidi hiljem sureb Lowoodi koolis tüüfusepuhangus koguni nii palju lapsi, et kooli ülal pidav kihelkond seda tähele paneb ning juhtkonna suurema südametunnistusega isikute vastu välja vahetab, kes laste eest pisut paremini hoolt kannavad.

    Mõnikord pannakse siiski tähele ka üheainsa lapse surma. George Elioti „Adam Bede’is“ (1859) jätab oma vastsündinud vallaslapse metsa Hetty Sorrel, edev ja tühine iludus; laps leitakse surnult, Hetty tabatakse, antakse kohtu alla ja mõistetakse surma, ehkki otsuse täideviimisest päästab teda ta võrgutaja kohaleilmumine, kes saavutab surmanuhtluse asendamise väljasaatmisega. Oma võrgutatud ohvrit püüab aidata ka vürst Nehljudov „Ülestõusmises“, seal aga kujuneb olukord hoopis teistsuguseks. Ka Nehljudovi laps on surnud – „„Jumal tänatud, ta suri kohe,“ vastas Maslova järsku ning kurjalt“ (lk 162) –, ja kunagise silmarõõmu leiab vürst kohtu alt hoopis süüdistatuna kellegi kaupmehe mürgitamises. Uurides lapse kohta Maslova tädilt Matrjonalt, saab ta aga vastuseks: „„Lapse üle, mu isake, mõtlesin ma seekord hästi järele. … Teised teevad nii, et jätavad lapse kus seda ja teist, ei toida, ning ta kustub, kuid mina mõtlen: miks siis nõnda – parem näen vaeva, saadan kasvatusmajja. …“

    „Aga kas number oli?“

    „Number oli, kuid ta suri siis kohe ära. Tema ise seletas …“

    „Kes tema?“

    „Ikka seesama naine … Tema pidas seda ametit. … Juhtub, tuuakse tema kätte lapsuke. Tema võtab vastu ja hoiab enda juures kodus, toidab … kuni pundi on kokku saanud. … Nii targasti oli ta selle kõik sisse seadnud, nihuke suur kätki oli, kahe jaotusega, võis siia ja sinna panna. … Vaat laob neid neli tükki sisse … ja viibki nad ära neljakesi korraga. Pistab neile lutud suhu, nad jäävad vait, hellakesed.“ … Kõigest niipalju saigi Nehljudov oma lapsest teada“ (lk 236).

    Ja mitte miski ei luba oletada, et see imikute angroo mahasuretamise skeem oleks pälvinud kohtuvõimu tähelepanu – ei algata uurimist ka suure südametunnistusega Nehljudov.

    Mõnikord läheb orbudel ja vaestel lastel siiski ka paremini. „Kuritöös ja karistuses“[21] sunnib lesk Marmeladova oma lapsi tänavalauljatena esinema: „Katerina Ivanovna oli siin oma vanade riietega, villase salli ja mõlgitud õlgkübaraga … Ta oli tõepoolest täielikus hullustuses. … Ta kargas laste kallale, karjus nende peale, manitses neid … lõi neid… Pärast, ilma et oleks lõpetanud, tormas rahva juurde; kui ta seal mõnda pisutki paremini riietatud inimest nägi, … tõttas ta silmapilk temale seletama, et vaadake, kui kaugele on viidud „suursuguse, võiks isegi öelda, aristokraatse perekonna“ lapsed“ (lk 436–437). Pole küll leskproua teene, et mõisnik Svidrigailov pärast tema surma lapsed omal kulul õppeasutustesse paigutab.

    Vähem morbiidselt võib laps osutuda vanemale kasulikuks indikaatoriks: George Sandi „Kuradimülkas“ (1846) võtab lesestunud isa poja kaasa uut naist kosima minnes, et lapsele osaks saava vastuvõtu põhjal otsustada loodetava

    tulevase iseloomu üle, poiss aga avab tema silmad nägema hoopis vaese karjatüdruku Marie voorusi. „Jane Eyre’i“ väike Adèle võetakse pärast ema surma mr Rochesteri juurde kasvatada, kusjuures ta ise tohib valida kahe võimaliku kasuvanema vahel; ja esinenud vahendina avamaks Jane’i pedagoogilisi oskusi, saab ilmselt üsna roosilise tuleviku osaliseks. „Hüljatutes“ (2. kd, lk 35–36) võtab 84-aastane hr Gillenormand meelitatult vastu priske poisslapse, kelle talle võrgutamissüüdistusega saadab majast minema aetud teenija. Kui tüdruk talle aasta hiljem teisegi poisi läkitab, otsustab ta siiski lapsed tagasi saata, ent määrab neile elatisraha tingimusel, et ema talle tulevikus uusi pretensioone ei esita.

    Lapsed võivad olla tööloomad, oma vanemate staatuse näitajad, avada teiste tegelaste teatud iseloomutahke või anda kommentaari ajastu sotsiaalsetele oludele. Mida sajandi lõpu poole, seda selgemini hakkab nende eluviis ja -keskkond eristuma täiskasvanute omast; olgu inglid või põrgulised, on nad kätte võitnud oma lastetoad, lelud ja vaba aja, et õppida ja mängida. Lootkem, et 21. sajand ei lase nende vaevaga kätte võidetud õigustel taas kaotsi minna.

    [1] Philippe Arièsi järgi hakatakse lapsepõlve mõistma millegi täiskasvanueast sisuliselt erinevana küll juba 16. sajandil, ent kiire areng moodsa lapsekäsituse poole algas 19. sajandi keskpaigast.

    [2] Ilmus 1847; e.k: C. Brontë, Jane Eyre. Tlk E. Raidaru. Tallinn, 1959.

    [3] Lause silmatorkav ebaloogilisus sunnib korrigeerima viga 1959. aasta tõlkes. Originaalis on: „Surely it will never, on the contrary, be suffered to degenerate from man to fiend?“ – mida võiks pigem tõlkida nt: „Kindlasti ei oleks seevastu iial lubatav manduda inimesest saatanaks?“.

    [4] „Воскресение“, 1899; e.k L. Tolstoi, Ülestõusmine. Tlk E. Hiir. L. N. Tolstoi, Kogutud teosed neljateistkümnes köites. XIII köide. Tallinn, 1959.

    [5] „The Mill on the Floss“, 1860; e.k G. Eliot, Veski Flossi jõel. Tlk V. Raud. Tallinn, 1983.

    6 „Tess of the D’Urbervilles“, 1891; e.k T. Hardy, D’Urberville’ide Tess. Tlk H. Kross. Tallinn, 1969.

    [7] 1861; tsiteeritud leheküljenumbriteta võrguväljaandest: https://www.gutenberg.org/files/550/550-h/550-h.htm.

    [8] Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal võeti esimesed adopteerimist reguleerivad seadused vastu alles 1920. aastatel. Venemaal üllataval kombel alustati lapsendamise õiguslikku reguleerimist juba 1890. aastatel, mis siiski ei pruugi tähendada, et see oleks muutnud asjade praktilist käiku.

    [9] Õdedest Brontëdest kõneldes väärib mainimist, et julge uperpalli teeb kolmas õde Anne Brontë, lastes oma „Wildfell Halli üürilise“ („Tenant of Wildfell Hall“, 1848) peategelasel esineda pojaga lesknaisena, ehkki ta on tegelikult koos lapsega põgenenud alkohoolikust ja vägivallatsejast mehe juurest – tõik, mis mõjus kõrvakiiluna viktoriaanlikule sündsustundele ja on võimaldanud nimetada teost üheks esimeseks feministlikuks romaaniks.

    [10] Hispaania ajaloos on hüljatud nii palju lapsi, et nendest põlvnemisele viitavad mitmed perenimed: Expósito, Iglesias, Diosdado jne. Inglismaal on leidlapsed saanud nime pigem leidja või leiukoha järgi – täpselt nagu tuntud lasteraamatus saab nime karupoeg Paddington.

    [11] J. Mullan, Orphans in Fiction. https://www.bl.uk/romantics-and-victorians/articles/orphans-in-fiction.

    [12] G. Mooney, Shifting Sex Differentials in Mortality During Urban Epidemiological Transition: The Case of Victorian London. International Journal of Population Geography, 2002, nr 8, lk 24.

    [13] A. Warren, Charles Dickens and the Street Children of London. https://andreawarren.com/charles-dickens-and-the-street-children-of-london/.

    [14] „The Story of San Michele“, 1929; e.k: A. Munthe, San Michele raamat. Tlk H. Meister. Tallinn, 1992.

    [15] Peale vaestemajade eksisteeris mõningaid eraisikute loodud heategevaid asutusi, nagu nt juba 1739. aastal kapten Corami rajatud Leidlastehospidal, mis pani rohkem rõhku kasvandike tervisele kui haridusele, või 1866. aastal Thomas Barnardo rajatud ja asutaja nime järgi tuntud, tänapäevani tegutsev lastekodude kett, kus kasvandikele anti ka haridust. Neisse jõudis aga vaid tühine vähemus orbudest; enamik neist, kes vaestemajas ei virelenud ega surnud, tänavale ei sattunud või mõne heategija kasulapseks ei saanud, pidi hakkama endale õrnas eas elatist teenima.

    [16] „Les Misérables“, 1862; e.k V. Hugo, Hüljatud. Tlk M. Hange, I. Pau, P. Viires, I. Pullman. 3 kd. Tallinn, 1980, 1981.

    [17] „La Desheredada“, 1881; e.k B. P. Galdós, Osatu. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1979.

    [18] 1859; e.k I. Gontšarov, Oblomov. Tlk A. H. Tammsaare. Tallinn, 1979.

    [19] F. H. Burnett, Salaaed. Tlk A. Mägi. Tartu, 1931.

    [20] T. Hardy, Jude the Obscure. London, 1974.

    [21] „Преступление и наказание“, 1866; e.k F. Dostojevski, Kuritöö ja karistus. Tlk A. H. Tammsaare. Tallinn, 1958.

  • Valge vares ja must lammas jt luuletusi

    Valge vares ja must lammas

    Valge vares nägi musta lammast,
    ütles: „Küll sa oled ilus must!“
    Lammas vastas: „Oh sind, naljahammast,
    mõtlesin blondeerida end just!“

    „Eh, ja mina ostsin musta värvi,“
    ohkas vares, „tahtsin musti sulgi!“
    Lammas ütles: „Läksin karjas närvi,
    tahtsin, et vill oleks valge mulgi.“

    Vares ütles: „Ärme parem jama,
    tüütu võõbata on oma keha!“
    Nõusse jäi ka lammas: „Arvan sama,
    koos saab lahedamaid asju teha!“

     

    Rula

    Lumi, kiiremini sula!
    Ma sain sünnipäevaks rula.
    Tahan kohe sõitma minna,
    sõita profilt läbi linna,
    või siis algul läbi hoovi,
    natuke vist teen veel proovi,
    toas ma juba kukkusin,
    peaaegu et hukkusin,
    katki läks mu küünarnukk,
    kallis portselanist nukk,
    ja et käna oli julm,
    katki läks ka vasak kulm.
    Plaastrit peale ma ei pane,
    välja näen kui kangelane!
    Lumi, kiiremini sula!
    Nurgas juba ulub rula.

     

    Koid

    Lae all lendab mitu koid:
    kus on nende lastehoid?
    Muidugi su villasallis,
    see on koidele nii kallis!
    Koide kohvik on su kampsun,
    oi, kui magus iga amps on!

     

    Kuradi sai

    „Kurat!“ ütles väike Siim,
    kui tal loksus maha piim.
    Ja kus sellest tõusis kisa!
    „Nii ei räägi!“ kärkis isa.
    Noogutas ka vanaema,
    kukkus pikalt manitsema:
    „Vaat kui kurat tuleb siia,
    tahab sind veel kaasa viia!“
    Teatas Siim: „Noh, ma ei karda,
    ajan kähku asjad korda,
    annan kuradile saia!“
    Ja kes hüppas üle aia?
    Hirmus sarviline päss,
    kollasilmne karvanäss.
    Poisu tegi talle pai,
    ütles: „Vaata, siin on sai!“
    Nurru lõi nüüd vanatühi,
    kõht tal oli tõesti tühi.
    Kurat saia ära sõi,
    kohvikannu tühjaks jõi.
    Sirutas siis korraks sõrgu,
    ütles: „Tšau, ma lähen põrgu!“

     

    Nuhi sünnipäev

    Millal on see tähtis puhk,
    kui peab sünnipäeva nuhk?
    Nuhk on väga tähtis isik,
    nähtamatu nagu pisik.

    Õigupoolest me ei tea,
    on ta blond või kiilaspea,
    mis on tema emakeel,
    mis tal taskus peitub veel!

    Kuid on sünnipäev ka nuhil
    nagu arstil, trammijuhil,
    vanaisal, tädi Marjul,
    ehkki nuhk end hoiab varjul.

    Tema eest siis torti söögem,
    morsiklaase kokku löögem!
    Ehk on täna tähtis puhk,
    kui peab sünnipäeva nuhk?

     

    Puupeade laul

    Me reipalt kinnitame,
    et maakera on lame
    ja kuu peal kasvab juust!
    Me sööme kasetohtu,
    ei võta arstirohtu;
    kui laulame umbluust,
    meil kulda kukub suust,
    sest pead on meil ju puust!

     

    Viha

    Viha tuli meie linna
    nagu mõni viirus,
    me ei jõudnud peitu minna:
    tal on megakiirus!

    Maruvihaseks sai ema,
    kihvad tulid suhu.
    Isa kukkus märatsema,
    vennalt sain ma muhu,

    virutasin vastu talle,
    hambadki lõin kätte,
    jänku pures mütse-salle,
    hamster käterätte.

    Valjult möirgas vanaisa
    ja lõi akna katki,
    väljast kostis sõjakisa,
    nutuhalinatki.

    Autod sõitsid raevus kraavi,
    rammisid ka trammi,
    kuulipildujaga traavi
    laskis naabrimammi.

    Ümber lükati ka busse,
    pillutati pomme,
    supi sisse pandi usse,
    müüdi mürgikomme!

    Linnast maale levis viha:
    nähti lehmi-lambaid
    urisemas, söömas liha,
    välgutamas hambaid.

    Siis kui oli igaühest
    saamas tige lohe,
    lugesime ajalehest:
    abi tuleb kohe!

    Viha vastu head vaktsiini
    lennukid nüüd tõidki,
    magusat kui mandariini –
    inimesed sõidki!

    Uni tuli lainena;
    kõik nägid unes, et on head,
    ärkasid siis kainena,
    jõid kohvi, vangutasid pead.

    „Andke andeks!“ üteldi
    ja asjad aeti jutti,
    rõõmsalt jälle käteldi
    ja oldi kaelakuti.

    Viha pärast oli häbi
    minul samamoodi.
    Loodame: see sai nüüd läbi
    ega lähe moodi.

Vikerkaar