Arhiiv

Ja tuleb tuumasõda tuleb maailmalõpp
Kuid meie ei pelga neid
Me igavesti ehitame uut ühiskonda
Suur tulevik ootab meid

Nõnda laulsid Villu Tamme ja ansambel J.M.K.E. kaheksakümnendatel loos nimega „Lõputu laupäev“. Läikiv tulevikuoptimism oli muidugi kibe iroonia pikalt vääramatu ja igikestvana näinud nõukogude võimu aadressil. Uut ühiskonda ja suurt tulevikku ei tulnud, vähemalt mitte plaanimajandusega lubatut. Tuumasõda ega maailmalõppu õnneks samuti mitte. Müürid langesid, cоветская власть sai otsa ning fanfaaride saatel tulid Karl Marxi ja Vladimir Iljitš Lenini asemele hoopis Milton Friedman ja Ronald Reagan. Enam kui kaks aastakümmet hiljem kirjutas briti kultuuriteoreetik Mark Fisher oma raamatus „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi pole?“ hoopis tõsisemal, aga vähemalt sama kriitilisel toonil uuest lõputust laupäevast ja uue ühiskonna ehitamisest uute lippude all – sedakorda laissez-faire turumajanduse ainuvõimalikkuse ja näilise alternatiivivõimatuse tingimustes.

Fisheri väitel on kapitalismi võidukäigu üheks keskseks teguriks Lääne massimeedia ja popkultuuri võime igasugust kontrakultuuri endasse assimileerida ning seda siis killukaupa ohutult tarbitavaks muuta. Nõnda on võimalik ühtaegu kliimasoojenemise, rahvusvaheliste korporatsioonide ahnuse või majandusliku ebavõrdsuse pärast muret tunda ning see siis kinopileti hinna eest ühte suupärasesse kultuuri- või meelelahutuselamusse kanaliseerida, ilma kuidagiviisi kõike eelmainitut lubava alusstruktuuri põhiprintsiipide kallale minemata.

Fisheri lemmiknäiteks on Disney ja Pixari armastatud animatsioon „Wall-E“ (2008) tulevikust, kus planeedist Maa on saanud hiiglaslik prügimägi, end viimse piirini paksuks õginud, lapsemeelsed ja laisad inimesed triivivad aga tähtede vahel luksuslikus kosmoselaevas. Filmi võib pidada ühiskonnakriitikaks, aga samas on see Fisheri järgi passiivne viis oma antikapitalistlikke instinkte väljendada, et siis tegelikkuses vanal viisil edasi käituda ning tarbida. Inimkonna tulevik on küll tualetipotis, aga vähemalt olid need robotid nii nunnud!

Samasugust ühtaegu otsapidi kriitilist ja samas apologeetilist sõnumit ning sõnumi edastamise viisi kannab seda rohkem või vähem teadvustades, ent ometi üsna selgelt edasi suur osa Lääne tulevikuteemalisest filmikunstist, mis ilmestab oma tüüplahendustes Fisheri raamatut läbivat tõdemust: kergem on kujutada ette maailma lõppu kui kapitalismi lõppu.

Lõpp – mida üha sagedamini põhjustavad kliimamuutused – pole aga filmides mitte üksnes pidevalt kohalolev, vaid üha sagedamini kandev motiiv. Näiteks apokalüptilisi filme koondav ja kindlasti mitte ammendav nimistu Wikipedias sisaldab kuni 1950. aastateni täpselt nelja, seejärel igal kümnendil kasvavas trendis paari-kümmet sissekannet. Käesoleva kümnendi saagiks on tänase seisuga juba 70 filmi, mille läbivaks taustmehhanismiks on meile tuttava maailma lõppemine. Ja nagu „Wall-E“ demonstreerib, on neis üha sagedamini läbivaks jooneks sellised teemad nagu ületarbimine, elukeskkonna reostamine ja kliima muutumine inimkonnale elamiskõlbmatuks.

Matt Damonid päästavad maailma

Suure osa puhul säärastest filmidest on muidugi liiast otsida sügavamat tähendust peale soovi vaatajale uhkete eriefektide toel meelelahutuslikku elamust pakkuda. Enamasti on vormel lihtne: inimliku rumaluse, pahatahtlikkuse või lihtsalt looduse tujukuse tõttu tuleb inimkonnal silmitsi seista katastroofiga. Näiteks Roland Emmerichi nimi on tänu hiigeleelarvega linalugudele nagu „Päev pärast homset“ (2004) ja „2012“ (2009) saanud lausa žanrinimetuse „katastroofifilm“ sünonüümiks (disaster movie esimeseks tänapäevase ilmega näiteks võib muide pidada Alfred Hitchcocki 1963. aasta salapärast põnevikku „Linnud“, kus loodus seletamata põhjustel inimestele kallale sööstis).

Mõlemad Emmerichi filmid võtavad aluseks kliima muutumisest tekkinud kataklüsmi, mille keskel kujunevas kaoses tuleb käputäiel peategelastel kuidagiviisi ellu jääda. Mõlemat seob ka see, et korralik koosa tuli vastu võtta nii filmikriitikutelt kui teadlastelt. Faktilisest tõepärast või stsenaariumi kvaliteedist olulisemgi on aga küsimus, kas ja kui palju säärased filmid üldsuse teadlikkust on mõjutanud.

„Päev pärast homset“ oli varjamatu kriitika toonase Ameerika Ühendriikide presidendi George W. Bushi tegevusetuse pihta kliimamuutustega võitlemisel. Üldise seisukohavõtuna on see muidugi tore, sest 125-miljonilise eelarvega ja teist sama palju turundusele kulutanud Hollywoodi kassahitti vaatas kümneid kordi rohkem inimesi kui kaks aastat hiljem valminud põhjalikku kliimadokumentaali „Ebamugav tõde“ („An Inconvenient Truth“, 2006), millega endine presidendikandidaat Al Gore end avalikkuse silmis kliimasõdade rindekangelaseks kinnistas.

Poolteist aastakümmet hiljem on meil küll Pariisi kliimakokkulepe, aga ka sellest taandunud uus Ühendriikide president ning seda kõike pisar silmanurgas kõrvalt vaatav jätk Gore’i püüdlustele pealkirjaga „Ebamugav järg“ („An Inconvenient Sequel: Truth to Power“, 2017). Hollywoodi suurejooneliste filmide probleem on samal ajal kahjuks sama mis poisil, kes enda lõbuks karjus külarahvale: „Hunt!“ Ühelt poolt tõmbavad nad probleemile tähelepanu, teisalt tuimestavad vaatajat toimuva suhtes sarnaselt sellega, kuidas massimeedia vägivalda või porno naisi alavääristavat seksi normaliseerida aitab – muudavad selle mugavaks ja ohutuks meelelahutuseks, mis ei kätke endas muud peale riskivaba tarbimisakti.

Et näha katastroofifilmide progresseeruvat dementsust, tasub (mitte) vaadata näiteks hiljutisi katastroofimäruleid „San Andreas“ (2015) või „Magnettorm“ („Geostorm“, 2017). Kui esimene saatis inimkonna lemmikmusklikuhja Dwayne „The Rock“ Johnsoni maavärinate ja tsunamide vastu (spoiler: maavärinad ja tsunamid kaotasid), siis „Magnettorm“ viis vaataja lähitulevikku, kus inimkond kontrollib emakese Maa kliimat rohkete satelliitide abiga. Kuni hetkeni, mil muidugi enam ei kontrolli ja rinda tuleb pista pahade tegelastega, et siis viimaks võimuseisund taastada.

Sääraste filmide karikatuursuse vormilisest totrusest suuremgi probleem on tegelike ja kohest tegelemist vajavate probleemide taandamine üksikisikute rumalusele, halbadele otsustele või kurjadele kavatsustele. Muidugi, kas või Bushi või Trumpi on lihtne kõigis maailma hädades süüdistada, ent selliste globaalsete väljakutsete puhul nagu kliima muutumine, maailmamerede reostumine ja kasvav sotsiaalne ebavõrdsus on tegemist laiema taustamehhanismiga, mille aluste nihutamisele ei jõua Hollywoodi suure-eelarvelised märulid lähedalegi.

Kui suvistelt blockbuster’itelt oleks seda ilmselt ka üliväga palju oodata, siis Christopher Nolani mõõtu labürintlike ja ambitsioonikate lugude meistrilt võiks nõuda enamat. Tema vastakat tagasisidet – ühtede arvates „Kosmoseodüsseia“ vaimne järglane, teiste meelest sentimentaalne käkk – kogunud „Tähtedevaheline“ („Interstellar“, 2014) küünitab küll kaugele, ent jääb vaatamata suurtele ideedele viimaste aastate kõige ilmekamaks kinnituseks Fisheri väitele.

Filmis näeme lähitulevikku, kus inimkond on oma rüüsteretkega Maa lõplikult ammendanud ning sirutab käe kosmose poole, et sealt uus elukoht leida. Nõnda asub mitu kosmosemissiooni teele kaugetesse tähesüsteemidesse, et tuvastada kõlblik sihtpaik liigi tuleviku kindlustamiseks. Nolan põikab läbi aja ja ruumi viisil, mis oma emotsionaalse finaaliga jättis paljud vaatajad karvapalle köhima. Optimistlik ja inimlikule vaprusele ning armastusele kummardust tegev lõpplahendus kinnitab aga ennekõike tõdemust, et meile elu andnud ökosüsteem võib olla kaotatud, ent mis sellest – inimkonnast on saanud tähtede vahel seiklev tsivilisatsioon, mida ei saa takistada keegi ega miski. Koos Ridley Scotti üldiselt igati sümpaatse „Marslasega“ („The Martian“, 2015) moodustab „Tähedevaheline“ korraliku tehnooptimismi kombo, mis kinnitab, et me vapra liigi laupäev on tõepoolest lõputu, kuniks meile on antud vaid piisavalt Matt Damoneid.

Motivatsioonipaketi ja vitamiinilaksuna on see kõik väga kena, ent irdub oma keskses narratiivi ülesehituses üsna vähe klassikalisest kangelasmüüdist, mida kannab edasi suurem osa viimase kümnendi vaadatumatest filmidest, sealhulgas kõiksugu keebistatud maailmapäästjaid kujutavad koomiksimärulid. Maailmakord, mida need filmid kannavad, ei kuulu kindlasti mitte ühte ideoloogilisse kildkonda Fisheri kapitalismikriitika või näiteks kohaliku ökoaktivist Kaupo Vipi ainuvõimalikuks nimetatud „organiseeritud taganemise“ mõtteviisiga.

Vipp kirjutab ajakirjas Hea Kodanik: „Nii ongi jätkusuutlikkuse tegelik väljakutse inimeste seniste väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutus – teadvustamine, mida me ikkagi tegelikult eluks vajame. Ka siis oleks raske kujutleda, et kõik rahvad lepiksid oma tänase olukorraga. Pideva alatoitluse, veepuuduse, alalise sõjaseisukorra jmt hädade tõttu kannatavaid inimesi on ju praegu rohkem, kui oli planeedil kokku rahvast 20. sajandi alguses.“

Väärtushinnangute ja kultuurinormide kujundamisel on massimeedial eesotsas kinodes näidatavate filmidega röögatu roll, ent ekraanidel kujutatakse järjepidevalt ennekõike õiglase ja äravalitu katsumusi, millest head on määratud ilma suuremate kahtluste või rajavahetusteta üle saama. Ehk siis ükski katsumus ei väära kangelase moraalset ankrupunkti, nagu ka ei näi ükski looduskao ja kliima muutumisega seotud punane joon vääravat majandusmammuti valitud rada.

Täiskiirusel rööbastelt maha

„Tähtedevahelise“ ja „Marslase“ vastandiks võib pidada kordades tehnoloogiapessimistlikumaid filme nagu „Mad Maxi“ seeria või hiljutine „Snowpiercer“. Kuigi filmides kujutatud maastikud on diametraalselt erinevad – esimesel lõputu päikesepaistest lämmatatud kõnnumaa, teisel jäämassiividega kaetud elutu tund-ra –, seob neid tõdemus, et tee säärasesse tulevikku on sillutanud me liigi suutmatus oma loodusliku keskkonnaga mõistlikult ja vastutustundlikult hakkama saada.

George Milleri „Mad Maxi“ seeria sündis 1970. aastate lõpul just nimelt murest taastumatute energiaallikate pärast. Inimkond on filmi alguspunktiks maha pidanud tuumasõja, pärast mida on kõige väärtuslikumaks varaks saanud kütus, mis paneb liikuma kõrbes ringivuramiseks kasutatavad kõikvõimalikest juppidest kokku keevitatud masinad. Selles maailmas pole inimkonna elu paremaks muutma mõeldud sõiduvahendid enam mugavuse ega jõukuse allikas, vaid üksnes surma ja hävingu kandjad.

Filmi kauaoodatud ja algsest triloogiast kaks aastakümmet hiljem linastunud neljas osa „Raevu tee“ („Mad Max: Fury Road“, 2015) toob nafta kõrvale joogivee – filmi keskne kurikael ei kontrolli surevat maailma mitte üksnes relvapäästiku, vaid ka veekraani abil. Röövkapitalismi kriitika on „Mad Maxis“ muidugi püsivalt olemas, ent filmi sisuline sõnum võib taas võtta koha sisse tagaistmel, sest ennekõike on tegemist ikkagi kahetunnise testosterooniküllase märuliga.

Märksa keerulisema moraalse kinda heidab vaatajale Lõuna-Korea hittlavastaja Bong Joon-ho ulmepõnevik „Snowpiercer“ (2013), mis kujutab endast žanrifilmile lisaks ka satiirilist allegooriat klassiühiskonnast, šokikapitalismist (Naomi Kleini raamatust „The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism“ pärit termin, mis tähistab kriiside, paanika ja ärevusseisundi strateegilist ärakasutamist neoliberaalsete reformide läbiviimiseks ja erinevatele poliitilistele otsustele poolehoiu leidmiseks) ja läbi tehnoloogia tekkivatest võimusuhetest. Filmi tegevustik toimub aastal 2031, kui inimkonna püüded kliimasoojenemist ümber pöörata on toonud kaasa hoopiski uue jääaja. Vähesed ellujäänud on surutud filmile pealkirja andvasse igiliikurina kohutaval kiirusel ümber maailma kihutavasse rongi, kus eliit asub eespool ja proletariaat tagumistes vagunites.

Kuigi filmi poliitilisi paralleele võib pidada suuresti lihtsustatuiks, teeb Joon-ho lõpus rikaste ja vaeste vastandusest üsna julge sammu edasi, minnes kogu rongimaailma juhtiva „loomuliku tasakaalu“ ning seda kehtestavate võimu-
struktuuride kallale, kus kahel poolusel on rohkem ühist, kui arvata võiks. Seejuures võib vaielda, kas filmi lõpplahendusest kumab läbi tubli annus optimismi või pigem pessimismi, ent kahtlemata viitab „Snowpiercer“ loodust ja selle antavat elu mitteväärtustava süsteemi suutmatusele oma vigadest õppida ja vältimatule krahhile.

Sama keerukat suhet tehnoloogiaga ja jumalakompleksi kui hukuteed demonstreerib ka pigem efektse märulina ja tehisintellekti kuratlikkusega filmilukku läinud „Matrix“ („The Matrix“, 1999). Kui triloogiaks kujunenud sarja täispikad filmid räägivad ennekõike tehisreaalsuses aset leidvast sõjast viimaste inimeste ja neid orjastavate kurjade masinate vahel, siis vähemalt sama kõneka taustaloo pakuvad vähem tuntust kogunud lühilood kogumikus „Animatrix“ („The Animatrix“, 2013). Muuhulgas selgub, et virtuaalse reaalsuse Matrixi sünnile eelnenud inimeste ja nende loodud humanoidide vahelises sõjas olid inimesed need, kes alustasid tuumalöögiga, lükkasid tagasi rahupakkumise ning otsustasid viimase lahendusena masinate alistamiseks varjutada päikese kui nende peamise energiaallika paksu pilvekihiga. See omakorda viis masinate vajaduseni kasutada inimesi bioenergiaallikana.

Eks ole konfliktidega hoiatamine, negatiivsetele stsenaariumidele keskendumine ning teatav paranoia või skepsis tuleviku ees ulmežanrile üsna omased. Popkultuuris sageli rõhutatavat hirmu uue ees võib pidada ennatlikuks, lihtsustatuks ja ka põhjendamatuks, ent üsna kõnekas on see, et ressursside lõppemise ning kliimasoojenemise jätkumise kui paratamatusega näib leppivat suur osa hiljutistest tulevikku puudutavatest filmidest. Olgu näiteks sedavõrd erinevad filmid kui Denis Villeneuve’i „Blade Runner 2049“ (2017) oma tumedate ja elutute linnastruktuuridega või Alexander Payne’i „Kahandamine“ („Downsizing“, 2017) lähitulevikuga, kus kollektiivsele manalateele ei vastata mitte tarbimise vähendamisega isiklikus plaanis, vaid iseenda väikeseks muutmisega tehnoloogia abil, et siis „säästlikul“ moel veel rohkem tarbida. Ahjaa, veel üks Matt Damon!

Filme, mis suudaksid pakkuda praegusele rajasõltuvusele jätkusuutlikke alternatiive, on vähe, kui üldse. Õigupoolest jõuavad vaid üksikud linalood nõnda kaugele, et üleüldse inimkonna praeguse arengutee kõrvale muid võimalusi mokaotsastki pakkuda. „Sauruste pargi“ saaga värskeim osa „Jurassic World: Langenud kuningriik“ („Jurassic World: Fallen Kingdom“, 2018) pikib sisse mõned mõtted meie liigi võimupositsiooni vankumalöömisest ning traagilise kaadri vulkaaniplahvatuses hukkuvast dinosaurusest, ent seab lõpuks ikkagi vastamisi kurjad lihasööjatest reptiilid, kelle vallapääsemine sõltub ennekõike karikatuurselt ahnetest kurjamitest, ning head ja õilsad peategelased.

Et tegevust raamiv süsteem ise võiks mingil hetkel muutuda või me liigilisele etnotsentrismile midagi muud järgneda, julgevad sedastada üksikud linalood. Meenuvad näiteks briti lavastaja Alex Garlandi tööd, millest põnevik „Ex Ma-china“ (2014) jätab – kel Garlandi filmid nägemata, siis järgmise alapealkirjani spoilerihoiatuste DEFCON 1! – mõlemad seksapiilse humanoidi pärast võistlevad meestegelased pika ninaga. Veelgi huvitavam ja ambitsioonikam on tema mullune „Häving“ („Annihilation“), mille aluseks olev Jeff VanderMeeri raamat võlgneb üksjagu vendade Strugatskite jutustusele „Väljasõit rohelisse“ („Пикник на обочине“, 1972), mis omakorda on kuulsamgi Andrei Tarkovski oluliselt spirituaalsema tõlgenduse kaudu filmis „Stalker“ („Сталкер“, 1979).

„Hävingus“ langeb Maale komeet, mille ümber tekib salapärane ja laienev tsoon (inglise keeles shimmer, mida võiks tõlkida ka kui värelust, võbelust, kuma), kus hakkavad painduma nii aeg kui ruum. Sõduritega, kes sellesse tsooni sisenevad, kaob kiirelt igasugune kontakt ning keegi ei naase. Üsna pea selgub, et millegi kirjeldamatult teistsugusega kohtumisel, mida ei suuda päriselt mõõta ükski me meel, kipuvad nihkesse minema tegelaste psühholoogia, maailmataju ja minapilt.

Tüüpilistest tulnukate invasioone kujutavatest filmidest eristab „Hävingut“ aga see, et võõrvormi ei kujuta Garland ei sõbraliku ega vaenulikuna – tekkinud tsoon on täiesti uuel moel lokkav ja õilmitsev looduskeskkond, mis suudab oma prismasse assimileerida igasuguse inimtegevuse, kuitahes agressiivse ja hävitava. Kuigi lõpus saadakse näiliselt inimliigi kallale kippuvast tsoonist justkui võitu, reedavad viimased kaadrid, et tegemist võib olla hoopiski uue evolutsioonitsükli algusega.

Sama tõsiselt vaatab inimolemise väärtuslikkusele otsa zombižanri viimaste aastate originaalsemaid saavutusi „Kõigi annetega tüdruk“ („The Girl with All the Gifts“, 2016). Eks ole elavaid surnuid kujutavaid filme kasutatud satiirilistel eesmärkidel pea nende sünnist saati. Ka tänapäevase zombifilmi looja George A. Romero on töganud oma filmidega rassisuhteid „Elavate surnute öös“ („Night of the Living Dead“, 1968), tarbimiskultust „Surnute koidikus“ („Dawn of the Dead“, 1978), militaarhierarhiat „Surnute päevas“ („Day of the Dead“, 1985) ja varanduslikku ebavõrdsust „Surnute maas“ („Land of the Dead“, 2005).

„Kõigi annetega tüdruk“ seab aga kaalukausid lõplikult ümber, pannes kahtluse alla kogu inimtegelaste valikuid suunava omakasupüüdliku eetilise süsteemi ning liigi väärilisuse kataklüsmist pääseda. Viirus levib filmis loodusjõuna – seenena, mille eosed katavad Maa, pühkides nakatamise kaudu oma teelt inimasustuse. Nii muutub film oma lõpusirgel allegooriaks kogu senise patriarhaalsusel, militarismil ja loodushävingul põhineva süsteemi jätkusuutmatusest ning sellise maailma kaost millegi uue ees.

Strugatskite eespool viidatud raamatult laenab ka „Hävingule“ ja „Kõigi annetega tüdrukule“ omast tugevat perspektiivirelativismi sisaldav mõttekäik teoses – ehk on Maad tuuseldavatel meile mõistetamatutel jõududel meist täpselt sama ükskõik, kui on meil piknikku pidades metsaveerel askeldavatest sipelgatest ja muudest putukatest-satikatest.

Kliima on vaataja silmades

Maailma kui sellise ja inimtsivilisatsiooni kogu täiega kadumine ulmežanris pole muidugi ainus viis, kuidas lõputunnetus filmides kanaliseerub. Süsteemi krahh peidab end paljudes filmides ka hoopis peenemalt, taustale. Heaks näiteks on mitmete Ameerika linalugude tegevuspaiga nihkumine ranniku metropolidest Kesk-Läände. Sageli vaatab ekraanilt töölisklassi ja naftapuurtornide kõrvalt vastu kõrbemaastike lootusetus, tühjus ja elutus.

David McKenzie kiidetud neovestern „Läbi tule ja vee“ („Hell or High Water“, 2016) juhatab vaataja kahe pangaröövli ja kahe politseiniku kannul läbi Lääne-Texase väikelinnade. Ehkki keskmes on kassi-hiire mäng politseinike ja pättide vahel, tuleneb filmi maailmatunnetus ja mõjuvus suuresti sellest, mida näidatakse vaatajale märuli vahele ja taustaks – mahajäetud maju, pankade poolt suletud ärisid, tolmu alla kaduvaid tööstusettevõtteid, vaikselt hukkuvat osa riigist, mis on jäänud ilma suurest Ameerika unelmast, poliitilise eliidi tähelepanust ja vabaturumajanduse lubatud rikkusest. Eks seleta see pilt ka üsna ilmekalt, miks nii suur osa ameeriklastest nägi Donald Trumpis värsket muutusetoojat.

Samasugust pelgust ajale jalgu jäämise ees peegeldab ka – väikese erandina koomiksifilmide seas – „X-meeste“ kõige sombusem peatükk „Logan“ (2017), kus end keset kõrbeavarusi peitnud ning oma surelikkusega tõtt vaatavad peategelased tunnevad ennast kõike muud kui kodus maailmas, mille kiirteedel kihutavad isejuhtivad kaubikud. Vesternide üheks läbivaks motiiviks on ikka ja jälle olnud aja muutumine – üksiku relvakangelase kaduv koht tsiviliseeruvas maailmas. Nüüd pole oma kohta kaotanud mitte ainult üksikkangelane, vaid terved segmendid ühiskonnast, kes võidujooksus selle peale, kellel on surres kõige rohkem asju, alla jääma kipuvad.

Piirkondlikust mahajäämusest on veidi teises võtmes rääkinud hulk oluliselt allegoorilisemaid ja sümbolistlikumaid filme. „Metsiku lõunamaa asukad“ („Beasts of the Southern Wild“, 2012) tõi vaataja ette Louisiana sood ja väikese peategelase Hushpuppy, kes vaatab tõtt oma kogukonna hävinguga tõusva veetaseme tõttu ning müstiliste koletistega – need sümboliseerivad muuhulgas ka kliimamuutusi ja väljasuremist. Hiljutine võõrfilmi Oscari kandidaat „Mao embus“ („El abrazo de la serpiente“, 2015) viis aga vaataja psühhedeelsele rännakule läbi Amazonase džungli paralleelselt 1909. ja 1940. aastal. Tegemist on mõtisklusega kolonialismi mõjust, aga ka inimese ja looduse suhtest, ajale jalgu jäämisest ning meie kaduvusest ja ajutisusest siin planeedil ja elus.

Märksa otsekohesema allegooria kliimamuutuste kohta tõi möödunud aastal ekraanidele Darren Aronofsky draamaga „ema!“ („mother!“). Film toimib õige mitmel teematasandil piibliloost emaduspsühholoogiani, kuid on ennekõike suunitletud õudusfilmina emakese looduse vägistamisest. Filmi ainsaks tegevuspaigaks on metsa keskel asuv maja, Eedeni aed, kus naistegelase elu kulgeb võrdlemisi muretult, kuni sisse tungivad ootamatud külalised. Neile järgneb üha rohkem inimesi, kes kõik tahavad saada osa loojast, loodust, pühadusest, puhtusest ja imest, tuues aga kaasa üksnes kaose ja hävingu.

Kui dokumentaale mitte arvestada, jääb suurejooneliste maailmalõpulugude ja paksult sümbolistlike allegooriate vahele aga üsna vähe filme, mis vaatajat kui täiskasvanud mõistuspärast inimest looduskao ja globaalse kapitalismi piiride üle mõtlema kutsuks. Artiklis „Miks ei tehta kliimamuutustest häid filme?“ sõnastab Jeremy Deaton ühe võimaliku põhjuse: „Kuigi kliimamuutused on ilmselt meie ajastu kõige edasilükkamatum väljakutse, kujutavad nad endast kehva antikangelast. Kliimamuutus on impersonaalne. Temperatuuri muutumise taga ei luura maskis kurjamit – me kõik oleme erineval moel osa probleemist. Samuti on kliimamuutus aeglane, viies temperatuuri igal kümnendil üles vaid paari kraadikümnendiku võrra. See pole Surmatäht, mis me planeedi nupuvajutusega põrmustaks. Kuigi kliimamuutus on sügavalt moraalne probleem, ei põhjusta ta ka sarnast kohest viha nagu hulk kosmosenatse, kes püüavad galaktikat vallutada.“

Lihtsaid hea ja halva vastandusi eelistav filmitööstus ei jookse just tormi linalugude peale, mis moraalset konflikti me kapitalistliku elukorralduse ning teadlaste poolt ammu ette kuulutatud kliimakataklüsmide ja üldise looduskao, praeguse eluviisi ja võimalike (või hädavajalike) alternatiivide vahel ületada püüaks. Viimastest aastatest meenub ainsa tõelise dialoogikatsena erinevate mõtteviiside vahel teekonnafilm „Kapten fantastiline“ („Captain Fantastic“, 2016).

Matt Rossi dramöödias on anarhistlikust aktivistist isa kolinud oma kuus last tarbimisühiskonna haardest sõna otseses mõttes looduse keskele, harib ja õpetab neid ise ning tähistab jõulude asemel Noam Chomsky päeva. Ühel päeval ajab haiglasse viidud ema surm pere senisest looduskookonist välja ja sunnib teekonnale kapitalistliku tsivilisatsiooni rüppe. Ühekülgse süsteemikriitika asemel avab film konflikti, mis tekib inimlike vajaduste ja eraldatuse, ideaalide ja praktiliste soovide vahele.

Et kapitalismi lõpp ei võrduks maailma lõpuga ning enne viimast oleks võimalust, võimet ja tahet mõelda ka alternatiividele, on seda dialoogi aga hädasti vaja. Nagu öeldud, popkultuuri mõju me väärtushinnangutele ja normide kujunemisele on keeruline alahinnata, mistõttu kuluks ära rohkem häid filme nii kliimamuutustest, turumajanduse kitsaskohtadest kui ka üldisest sotsiaalsest ja majanduslikust ebavõrdsusest. Kapitalismi üheks väärtuseks ja võimaluseks on tarbija võim läbi oma valikute tootmist-loomist mõjutada ning kuni Lääs nii-öelda vegetaarmenüüd ei paku, on muidugi alati võimalik otsida lähimast multipleksist kaugemalt. Näiteks vaadata ise ja anda lastele Disney asemel vaatamiseks stuudio Ghibli ja Jaapani animelegendi Hayao Miyazaki filme nagu „Tuulte Oru Nausikaa“ („Kaze no Tani no Naushika“, 1984), „Printsess Mononoke“ („Mononoke-hime“, 1997) või isegi „Ponyo“ („Gake no Ue no Ponyo“, 2008).

Esimene neist, mis põhineb Miyazaki enda eepilisel ja veelgi muljetavaldavamal mangal ehk Jaapani koomiksil, räägib noore tüdruku eetilistest konfliktidest postapokalüptilises tulevikumaailmas, kus inimkonda on oma teelt pühkimas taimedest lendlevad mürgised eosed ja nende vahel müttavad hiigelsuured olendid Ohmud. Kunagi juba korra maailma õhkinud inimestel jagub arunatukest peaasjalikult veelgi enama raua, tina ja tulega vastamiseks. Kangelannal Nausikaal tuleb sellistes oludes lepitada armastus kaasinimeste ja looduskeskkonna vahel, kus diametraalsete vastandustega pole tuhkagi pihta hakata.

Miyazaki äärmiselt rohelise mõtteviisiga filmides on vastandid ja äärmused alati kohal, aga ennekõike otsib ta ikkagi ühist pinda ja tasakaalu nende vahel. Kas või vanameistri seni viimane linalugu, autobiograafiline ja võrratu „Tuul tõuseb“ („Kaze Tachinu“, 2013), on ennekõike meditatsioon inimese suutlikkusest luua, vaimustuda, pühenduda, armastada – ja samas loodu abil hävitada, lubada pühendumisel muutuda kinnisideeks, jõuda vaimustusest ja armastusest patriotismi, võõraviha ja hävinguni.

Miyazaki filmid ei püüa pakkuda lihtsakoelisi lahendusi ega müüa vaatajale õnnelikku lõppu, mis asendaks mõtlemist ja tegutsemist väljaspool kinosaali. Tema looming on heaks näiteks, kuidas kapitalistliku maailmakorra vastuolusid on võimalik näidata ja keskkonna probleeme teadvustada lihtsustamata ja demoniseerimata, head ja halba mustvalgelt vastandamata.

Ilmunud Vikerkaares 1990, nr 12

Nõnda hüüdis 1968. aastal lennukalt pahemradikaalse pamfleti autor Antti Kuusi. Mujal taplesid üliõpilased tänavatel, sakslastel oli oma Rudi Dutschke, prantslastel Daniel Cohn-Bendit ehk Punane Dany, kõik lugesid Marcuset ja elasid põnevat elu. Isegi rootslased. Flegmaatiline Soome üliõpilane ei paistnud aga millestki midagi taipavat; poliitika hakkas küll sealgi tasapisi ülikooli immitsema, kuid ei võtnud ikka veel vedu. Lõpuks, 1968. aasta kevadel hakkasid teadlikumad tudengid juba igal laupäeval Helsingi Esplanaadil meelt avaldama, mis lõppes aga sellega, et oldi sunnitud politsei käest kaitset otsima liiga agressiivseks osutunud publiku eest. Potentsiaalsed üliõpilasrevolutsionäärid siplesid üliõpilasseltside kärbsepaberil, laiad massid haigutasid loengutel. Selline olukord ei võinud enam kaua kesta — sellest ka pamfletis sisaldunud ettepanek: vallutada Helsingi Vana Üliõpilasmaja. Kuuldavasti olid rootslased juba millegi sarnasega hakkama saanud.

1968. aasta novembris, päevil, mil peeti Soome Üliõpilasliidu juubelit, rüseldigi majja sisse, mõned hüüdsid emma-kumma, kas revolutsiooni või siis surma järele, teised ei saanud suuremat aru, mis teoksil. Üliõpilasliit pidutses mujal ja keegi ei tulnud vallutajatega riidlema. Antagonistlikke vastuolusid ei tõusnud, inimohvreid polnud. Aktsiooni võis pidada samavõrra õnnestunuks kui läbikukkunuks. Kuhu aga jäi see moraalne, seksuaalne, poliitiline ja intellektuaalne mäss, totaalne mäss süsteemi kui terviku vastu? Kas Soome üliõpilane siis polnudki see uus, sootuks uut tüüpi reaalsustundega inimene, kellest rääkis Marcuse? Võib-olla oli viga Rahvarindevalitsuses, mille poliitikale ei saanudki imperialismi ette heita; riiki juhtivad sotsiaaldemokraadid said noortest päris hästi aru ega visanudki vihasemaid endi ridadest välja. Viiendiku Soome üliõpilaste vanemad olid tavalised tööinimesed (samal ajal pärines SLV ja Prantsusmaa üliõpilastest ainult 5 % töölisperedest) — niisiis polnud põlvkondade tülil ka eriti «kandvat ühiskondlik-majanduslikku baasi».

Seitsmekümnendate küpsedes jäi Lääne ülikoolides üha vaiksemaks — prantslased ja sakslased said oma ülikoolireformi, USA lõpetas sõdimise Vietnamis. Üliõpilased hakkasid rohkem huvituma iseendast ja oma tulevikust. Erinevalt 60ndatest ei oodanud 70ndad enam avasüli noort kõrgesti haritud tööjõudu, töö leidmine läks raskeks, eriti humanitaaraladel. Ühiskonnateaduste prestiiž langes järsult, neid ei peetud perspektiivikaks ning see, kes siiski midagi taolist õppima läks, pidi teadma, millega riskib, st pidi lööma käega ühiskondlikule positsioonile, st pidi muutuma radikaalseks ja plahvatusohtlikuks. Sellest hoolimata läks üliõpilasliikumise lainehari 70ndate alguseks mööda, rahutuks jäid veel mõned ultrad SLVs ja Jaapanis, ühiskondliku stimulaatori rolli ärkasid aga tudengid Indias, Pakistanis, Tais ja Soomes.

Soomes oli 1960ndate aastate lõpuks pahempoolistunud koolinoorte organisatsioonist, Teismeliste Liidust, välja arenenud uus, pahemaistki pahempoolsem üliõpilasorganisatsioon — Sotsialistlik Üliõpilasliit, mis võttis üliõpilaste liikuma panemise sealmail otsustavalt käsile. Ülejäänud vaatasid esialgu ehmunult pealt, kuidas Sotsialistliku Üliõpilasliidu võitlussalgad otse masside keskel rahmeldasid ning jutlustasid, et massiline sotsialistlik üliõpilasliikumine on tekkinud kapitalismi kriitikana, mis algul siiski idealiseeris Rahvarinnet, viimase sotsiaaldemokraatlikus poliitikas pettununa aga leidis end viimaks marksismis-leninismis. Kui mõni ikka ei taibanud, siis vabastati ta mõttepiinast väitega, et marksismile-leninismile toetudes polevat võimalik olemasolevat tegelikkust valesti hinnata, järelikult olevat neil alati õigus. Iga üliõpilane pidi peagi mõistma, et tema majanduslik olukord on talumatu, õppimine raske töö, mis pealegi on rajatud täiesti ebateaduslikele alustele, ning võimalused valeliku, vägivaldse ja perspektiivitu ühiskonna asjade üle otsustamisel praktiliselt puuduvad. Sotsialistliku Üliõpilasliidu aktivistide invasioon mitmesugustesse erialaorganisatsioonidesse, millega oma stuudiumi vältel iga üliõpilane pidi mingil moel kokku puutuma, pani üliõpilaspoliitika tõeliselt kihama. Seni toimuvat passiivselt jälginud poliitikud, kes polnud veel jõudnud täielikule selgusele selles, kas võitlussalklaste puhul on tegemist puhtakujulise idiotismiga või mitte, pidid peagi asuma võitlusesse Sotsialistliku Üliõpilasliidu enese poolt väljamõeldud positsioonide pärast viimase valitud lahinguväljal. Tuli olla realist ja nõuda võimatut või üldse mitte olla.

Traditsiooniliselt mõjukaim poliitiline üliõpilasorganisatsioon Soomes — parempoolse Rahvusliku Koonderakonna joonel asuv Tuhatkond tuli välja nn porvarismi-ideoloogiaga. Nõukogulik-marksistlikule programmile pakuti alternatiiviks teese indiviidikesksusest, vastuolude viljakusest, võimaluste paljususest, ühiskondliku paratamatuse eitamisest jms algselt liberaalide arsenali kuulunud ideid. Maja valmis, puudus veel vundament. Selleks sai Karl Popperi 1945. а ilmunud «Avatud ühiskond ja selle vaenlased». Porvaristid kuulutasid sotsialismi tehnokraatiaks, sotsiaaldemokraatia pidavat veel 70ndate jooksul alla käima. Juba kurtsid nõrganärvilisemad, et nii marxistid kui kodanlased püüavad kaitsetut kodanikku üksteise võidu hirmutada õuduslugudega tehnokraatiatondist. Tugevamad käisid aga edasi igasugustel rahvakogunemistel, kus demokraatliku tsentralismi parimate traditsioonide kohaselt valiti kõikvõimalikke esindusorganeid. Hiliste öötundideni istuti täissuitsetatud ajalehetoimetustes ning sepitseti üksteise vastu teravusi. Tüüpiline karikatuur üliõpilaslehes kujutas täissöönud orjapidajat luise orja ajudel trampimas ja kandis allkirja «Koonderakond — rahvavõimu muserdaja — oma meelistegevuses». Kuid üksnes rivaalide mõnitamine ei saanud aktiivsust kaua toita — parempoolsed püsisid passiivselt oma liberaalsetel positsioonidel ning nende õrritamine ei olnud enam omaette eesmärgina piisav.

Üliõpilasradikalismi Soome variant hakkas kõrgkoolipoliitikas oma nime õigustama alles nõudmise kaudu valida kõik kõrgkoolide juhtorganid üldistel ja ühetaolistel valimistel. Studentokraatia pidi saama demokraatliku ülikooli alussambaks, ükski kõrgkool ei tohtinud enam jääda endiseks suurkapitali kepphobuseks ega koolitada kapitalistlikule ühiskonnale kuulekaid alamaid. Õppejõud tõstsid hädakisa — ei võivat ju noorusega kõiki totrusi vabandada. Üliõpilased võtsid aga ilmse mõnuga õppust eesrindliku töölisklassi võitluskogemustest — ei käinud enam loengutel, vaid streikisid või siis vallutasid mõne ülikoolile kuuluva hoone või auditooriumi. Peavaenlased, s. о õppejõud olid samal ajal sunnitud oma voli- ja nõukogudes seniste pooltundide asemel pooli öid koos istuma ning pead vaevama, kuidas päästa vana hea ülikool vandaalitsevate stalinistide, s. о üliõpilaste käest. Samas aga ei näinud parempoolsed üliõpilasorganisatsioonid studentokraatia mõtte varjus hiilivat kommunismitonti, pahemradikaalidega käis leppimatu vaidlus veel üksnes selle idee esmaavastaja au pärast.

1960ndate üliõpilasrahutuste üheks tulemuseks võib lugeda kõrgkooliprogrammide korrigeerimist enamikus Lääne ülikoolides. Ka Soomes kavandati selles vallas reforme ja radikaalsetelt tudengitelt laekusid järgmised ettepanekud: 1) eksameid pole vaja sooritada neil, kes on aktiivselt tegevad mõnes poliitilises üliõpilasorganisatsioonis; 2) kui loengutel pidevalt kohal istuda, pole eksameid tarvis teha; 3) hindeid pole vaja, vaja on raha. Üliõpilased kui postindustriaalse ühiskonna proletaarlased tahtsid oma raske õppetöö eest korralikku palka saada.

1974. aastal võeti vastu seadus kõrgkoolide juhtimise kohta, mis nägi üliõpilastele ette kolmandiku kohtadest kõikides kõrgkooli juhtorganites. Ei mingit kõrgkoolidemokraatiat! Pealahingu kaotanud üliõpilasradikaalidele meenusid ühtäkki ka nn tavalised üliõpilased, kes kogu liikumisest mingit kasu polnud saanud. Sotsialistlik Üliõpilasliit revideeris oma taktikat ning kuulutas uue relvana demokraatlikus võitluses välja usina õppimise. Enamik üliõpilasi oli seda kavalat relva aga juba mõnda aega rakendanud — pragmatism nagu radikalismgi oli teatud faasinihkega Soome jõudnud. Lähemad eesmärgid nagu raha varjutasid kaugemad nagu parem ühiskond. Korraga ei tahtnud enam keegi minna valima, isegi võrkpallimatši ja saunaõhtuga ei meelitanud masse vaidluskoosolekule. Kas Soome Vabariik läheb pankrotti ja kui läheb, kas siis on selle põhjuseks rahva võim, tuumaenergia, inimteadvuse piirid, bürokraatia, joogivee fluorisisaldus, arstirohtude kõrvalmõjud, popmuusika või tööstus? Keda see enam huvitas. Fakt oli see, et 70ndate keskpaigast suurenes akadeemiline tööpuudus tunduvalt ja siingi jäid töö leidmisega hätta eelkõige humanitaarid. Üliõpilasliikumine taandus sama kiiresti, kui oli tekkinudki.

Sotsioloogide andmed jätavad mulje, et 70ndate aktiivne üliõpilane Soomes õppis enamasti ühiskonnateadusi (Tampere Ülikool, kus suur rõhk on just ühiskonnateadustel, oli peamine radikalismikants sel perioodil), pooldas sotsialistlikke parteisid ning tal oli ülikooli peal palju sõpru-tuttavaid. Vabal ajal võttis ta osa Üliõpilaste Kultuurikeskuse tööst, mis 1971. aastast alates kulges deviisi all «Noorsugu süüdistab imperialismi». Kui ta oli õrnema soo esindaja (tõenäosus 49%), siis käis ta Tuneesias oma sookaaslastega arutamas, et kapitalistlik tööturg pole tüdrukute koht; kui ta kuulus Üliõpilasliidu juhatusse, siis luges mõnel pidulikul koosolekul ette tervitustelegrammi Põhja-Koreast üleskutsega «võidelda võiduka võiduni USA imperialistide vastu» ning tegi ettepaneku vastata samalaadsega.

Mis sai 70ndate põlvkonna ideaalidest? Mida see põlvkond üleüldse korda saatis? Endine Tampere Ülikooli Sotsialistliku Üliõpilasliidu algorganisatsiooni sekretär Matti Hyvärinen, kelle 1982. aastal ilmunud töö «Alguses oli liikumine» on just neile küsimustele pühendatud, on sunnitud tunnistama raudse oligarhiaseaduse paikapidavust: ükski ühiskondlik liikumine ei suuda ühiskonda oma võõrandamatu kontrolli alla saada, kõik kehtivad ühiskondlikud institutsioonid on eilsed liikumised, oligarhia tekkimine ja juhtkonna iseseisvumine on ühiskondliku liikumise puhul vältimatu jne jne. Ja kus siis ikkagi istub Vaenlane? Hyvärise meelest «Raskolnikovi peas». Tore oli kuuluda organisatsiooni, tunda masside imetlust, kukutada isakujusid ja püüda ise seda olla. Sotsialistliku Üliõpilasliidu meetodid sobisid selleks suurepäraselt, liiati veel Soomes, kus poliitiline kultuur on üldiselt väga organisatsioonilembene ja autoritaarsuse kriitika traditsioonid nõrgad. Pole mingit ehtsat poliitikat ega tõelisi vastuolusid, lööb endine üliõpilasradikaal käega — 70ndail polnud mingit võitlust üliõpilaste huvide eest, demokraatia ja teaduse eest ja imperialismi vastu, ei tudengite massijõuga ega -jõuta, ei töölisklassi kõrval ega sabas, ei suurkapitali ega parempoolsete vastu. Oli võib-olla magus pagemine iseolemise raskuse eest, mis aga hiljem hirmsa pohmeluse jättis. 70ndate aastate üliõpilasliikumist Soomes pole tänaseni korralikult selgeks räägitud. Kas puudub veel piisav ajaline ja aateline distants või valutab ikka veel pea ja süda on paha?

Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 9

Mõned ajaloolised sündmused annavad endale ise nime, eriti kui ühelegi vaatlejale pole päris selge, millisesse lahtrisse asi tuleks paigutada. ‘Mai 68’ on mõiste, mis jääb prantsuse kroonikatesse selle lihtsa denominatsiooni all. Oli see nüüd revolutsioon, mäss, ülestõus või ainult koolilaste mürgel, millega mõned kibestunud vanad ja elukutselised virisejad kaasa läksid?

Ootame ära, öeldi sel tormisel kevadel. Revolutsioon on suur sõna. Revolutsioon on ainult siis, kui riigikord lõplikult muutub. Aga riigiasjades jäi kõik endiseks, kuigi Vabariigi president kindral de Gaulle kõige kuumemal mässupäeval ära kadus ja Elysée palee uksed-aknad lahti jättis. Võimukandja koht oli tühi. Võimu polnudki vaja «haarata», nagu tavaliselt öeldakse, teda võis sel pealelõunal tänavarentslist üles korjata. Aga keegi ei korjanud. Ei julgenud või ei viitsinud.

Kuigi tänavad olid demonstrante täis ja rahvas trotuaaril karjus täiest kõrist. Aga muidugi, karjuda on lihtsam kui riiki valitseda …

Ja siis saabus suvi ja vastupandamatu soov mere äärde sõita. Kõik mässajad, maailmaparandajad, revolutsionäärid, pealtvaatajad, tänavalahingute kangelased ja ohvrid ei mõelnud enam muud kui praadida oma nahka soojas rannaliivas või lesida kuskil põõsa varjus ja unistada, kas või revolutsioonist, mis tegemata jäi.

Mässamine oli olnud lõbus, kuid ka pingutav. Nüüd oli puhkus ära teenitud. Miks see müra mais 1968 nii suure ulatuse oli saanud, seda ei osanud veel keegi öelda. Nagu mingi mikroob või batsill oli võtnud võimust, kogu maa sonis palavikus. Praegu — kakskümmend aastat hiljem — paistab, et 1968. a ülestõusul ei olnudki selget sihti, ühtegi kindlapiirilist eesmärki. «L’imagination au pouvoir!» «Fantaasia (tulgu) võimule!», kirjutati tollal Pariisi müüridele ja kogu maikuu oli nagu ilmatu sürrealistlik teatrilava, kus iga tegelane tantsis, laulis, deklameeris oma viisi järgi.

Oli küll ka sissevisatud aknaid, põlenud autosid ja kõveraks väänatud jalgrattaid, lõhutud mööblit ja paar murtud jalaluud, aga see polnud veel tragöödia. Tagantjärele võib mütsi maha võtta politsei ees, kelle enesevalitsus ja külmaverelisus aitas vältida katastroofi. Muidu oleks kõik võinud lõppeda hoopis teisiti.

Lugu algas Pariisi ülikooli tükeldamisega. Vana Sorbonne oli jäänud kitsaks. Uusi õpilasi tuli igal aastal ikka rohkem ja rohkem. Loengusaalid olid täis kiilutud, mõnes kohas pidid kuulajad kükitama amfiteatri treppidel ja kirjutama ühe põlve otsas.

Ministeerium otsustas siis fakulteedid ümber organiseerida. Igaüks pidi saama küllaldaselt ruumi. Mõned jäeti endisesse kohta, teised saadeti üle linna laiali või paigutati koguni mõnda eeslinna barakki. «Vanast» Sorbonne’ist tehti nõnda «uus Sorbonne» (Sorbonne Nouvelle), administratiivse nimetusega «Pariis III».

Sotsioloogidele anti betoonplaatidest ja lattidest kiiruga kokkulöödud ehitused lääneeeslinnas Nanterre’is, kuhu pidi hiljem tulema uhke ameerika stiili campus. Esialgu sarnanes see kontsentratsioonilaagrile, mis oli täis poriloike ja õhtuti pime ning kus polnud pärast loenguid midagi peale hakata. Vaadata polnud muud kui igavaid maalapikesi ja inetuid, odavaid üürikasarmuid. Naabruses oli ka provisoorne peavari hulgustele ja pättidele. Ja seda kõike «kaunistas» Saint-Lazare’i raudteeliin, mille rongid peatusid prohvetlikult poeetilise nimega jaamas Nanterre-la-Folie — «Nanterre-hullumeelsus».

Tehnokraadid, kes meie eluprobleemide üle otsustavad, oskavad küll teha plaane, välja rehkendada kaugusi ja kõrgusi, aga millegi pärast ei näe nad inimesi, arvatavasti ka iseennast mitte. Nad ei märka peaaegu kunagi, et ilma iluta ei saa elada. Nanterre’i üliõpilaslaagrist oli Ilu välja jäetud. Aga kõik, mis on inetu, tuleb Kurjast. Ja kuri inspireerib kurja, eks ole?

Igavate talveõhtute täiteks avastati üks iseäralik psühhoanalüütik, kelle vaimulaad ja eluseiklused sobisid hästi tolleaegse problemaatika illustratsiooniks. Wilhelm Reich — sündinud Galiitsias 1897. a ja surnud repressioonide ohvrina ühes Pennsylvania vanglas 1957. a — oli põnev isiksus. Ta püüdis ühendada marksismi ja psühhoanalüüsi ja selle sünteesi abil pöörata täiesti pahupidi meie tsivilisatsioonis valitsevat seksuaalmoraali.

Tulemuseks oli, et Reich visati välja Rahvusvahelisest Psühhoanalüütikute Seltsist ja samuti kommunistlikust parteist. Samal ajal jooksis ka tema naine minema.

Mitmesuguste sekelduste järel hakkas ta Ameerikas tegelema meditsiiniga, töötas välja nn «orgasmiteooria», kogus seksuaalenergiat kastidesse ja väitis, et ta suudab arstida kõiki haigusi.

Ühiskonnas valitsev «repressioon» oli murdnud selle mehe ajal, mil sõna polnud veel õieti käibel.

Reichi järgi võtab repressioon kõige hirmsama vormi seksuaalküsimustes. Selle surve ohvrid on kõigepealt lapsed ja üldse noored. Perekond moodustab ühe neist kurjadest võimudest, kes inimest jälitavad.

Hiljem selgus, et Wilhelm Reich oli üsna pisike ideoloog teise ameeriklase kõrval, kes samuti võrsus Kesk-Euroopast ja kelle nimi oli Herbert Marcuse.

Sel ajal kui linnas sillutisekive lahti kraabiti ja Saint-Micheli bulvaril barrikaade ehitati, polnud veel keegi seda meest lugenud. Polnud aegagi. Aga pärast mässu ilmus Herbert Marcuse nagu deus ex machina esmakordselt prantslaste lugemislauale. Ohoo, alles nüüd saame aru, mis maipäevadel toimus, hõiskasid eksegeedid. Marcuse on «esimene, kes ühendas psühhoanalüüsi ja marksismi radikaalses industriaalühiskonnas ja selle ideoloogia kriitikas õnne ja vabaduse püüdluste nimel, mis olulised igaühele». (Vt Jean-Michel Palmier. Presentation d’Herbert Marcuse. Paris, 1969.)

Marcuse raputab mitte ainult meie ülirikka lääne ühiskonna poliitilist ja majanduslikku organisatsiooni, vaid ka selle elustiili. Teoses «Ühedimensiooniline inimene» (mis ilmus Pariisis juba 1968), kirjeldab ta tehnokraatse ratsionalismi dehumaniseerivat mõju inimesele. Mida kaugemale see areng läheb, seda hullemini ekspluateerib inimene inimest ja lõpuks on kõik õnnetud.

Teoses «Eros ja tsivilisatsioon» seletab Marcuse Sigmund Freudi tsiteerides, et tsivilisatsiooni alguse lõbuprintsiip on aja jooksul asendunud tootlikkuse- või tuluprintsiibiga, millega iseenesest kaasneb repressioon. Tööstusega on seotud võimuprobleemid. Juba Ernst Jünger märkas, et tööstus mobiliseerib kaasaegse ühiskonna võimutaotlused. Aga kas see ei ole siiski üldine viga? Maailmaparandajad katsuvad alati domineerida ja kõikides sotsiaalsetes kihtides kohtame inimesi, kel on vaja teistest targem olla, kõnekaaslastel «suu kinni panna». Võimutahe esineb mitmes variandis, seda mai-mässajad ei taibanud.

Ulm’i tänaval (Pantheoni lähedal) asuv kuulus Ecole Normale (õpetajate ettevalmis- tuskool) väärib siin tsiteerimist, sest sealsetes rahmeldamistes tulid eriti selgesti avalikuks totalitarismi ja fašismi idud, mis tavaliselt hakkavad tärkama kriisi olukordades. Võim oli selles koolis «althusserlaste» käes. (Muide, prof Louis Althusser, ise puhastverd marksist, sai laiemale publikule tuttavaks alles 1980. a sellega, et ta kägistas oma naise, kuid ei läinud kohtu alla. Ülikooli au oli siin kaalul. Uks tunnustatud filosoof ja professor ei või olla mõrtsukas, öeldi vabanduseks, aga tal on närvid . . . ) «Althusserlaste» intellektuaalne türannia ja sallimatus teiste vastu tuletas meelde hiinlaste kultuurirevolutsiooni ja selle jubedusi. Arvatavasti esines siingi vähem ideoloogiat kui võimunälga.

Herbert Marcuse arutab pikalt-laialt, kuidas aidata noori, kes võiksid läbi viia revolutsiooni, mis annaks positiivseid tulemusi kõigile, nii vaestes kui ka rikastes maades. Repressioone esineb kõikjal, aga mõnikord on ta tarvilik indiviidi enda huvides (näiteks, kui keelatakse lapsel üle autotee jooksmast). Aga kahjuks on tarviliku repressiooni täienduseks leiutatud «üle-repressioon» — eriti seksuaalküsimustes — ja see teeb elu väljakannatamatuks.

Marcuse arvab naiivselt, et inimene peaks elama oma loomuse järgi ja siis läheks kõik korda ning kõik inimesed oleksid õnnelikud. See ebarealistlik idee võttis maad juba XVIII sajandil, mil väideti, et inimene on põhiliselt hea, ainult ühiskond teeb ta kurjaks. Seda tahab mõni veel praegugi uskuda. Aga kust see ühiskond siis kurjaks saab, kui kõik inimesed on head? Kui ma kord sellise küsimusega välja tulin, vihastas mu vestluskaaslane nii, et vastus jäi kurku kinni. . .

1968. aasta algul organiseeriti Nanterre’is vaidlusõhtu Wilhelm Reichi ja tema skandaalsete teeside üle. Väljaspool, kus Reichi nimi oli täiesti tundmatu, saadi kuulda ainult konfliktist üliõpilaste ja ülikoolivalitsuse vahel, mille põhjuseks oli poiste ja tüdrukute vahekord. Noormeestel keelati öösiti tüdrukute tuppa minna. Madin algas tegelikult siis, kui poisid võtsid kätte ja «okupeerisid» tütarlaste hoone.

Meie, vana Sorbonne’i rahvas, kuigi Pariis III templiga, oskasime ebamääraselt ette kujutada, kuidas kolleegid Nanterre’is elasid. Kahetsesime, et üks uus fakulteet oli sattunud sellise labase, ebakultuurse, halvasti kasvatatud seltskonna kätte — Nanterre on ju täiesti bordell, kirjutasid mõned ajalehed! Arvasime, et dekaanil oli õigus palgata tugevate musklitega korravalvureid ja heita mõni eriti erutatud «rahvajuht» ülikoolist välja.

Mäss või isemoodi kevadpidu? «Ah, kuis elu on igapäevane!» ahastas kord XIX sajandi luuletaja Jules Laforgue. Aga nüüd enam ei olnud. Lähedal asuvast Boulogne’i pargist toodi oksi ja tehti neist kivipildujaid. Öösiti käidi prügiämbrite kaasi korjamas, mis sel ajal olid ilusad ümmargused ja hea tugeva käepidemega. Kilbid mis kilbid. Nendega võis julgesti politseile vastu minna. Ja kui dekaani närvid üles ütlesid ja ta fakulteedi kinni pani, vajus revolutsioonilaviin Nanterre’ist saksa anarhisti Daniel Cohn-Bendit’i juhtimisel Saint-Micheli bulvarile.

Alguses vaatas ühiskond sündmusi üsna ükskõikse pilguga. Noored teevad mürtsu, seda on ikka juhtunud. Kui aga rahutused nakatasid teisi linnu ja ülikoole, hakkasid poliitikategelased omalt poolt kisa tõstma nn «gošistide» vastu. Parteilik kord oli sattunud hädaohtu; need Nanterre’i sulid olid nakatanud mitte ainult koolinoori, vaid käisid ka vabrikute ja tehaste väravais töölisnoori üles ässitamas. Ja seal läks ametiühingutel kops üle maksa.

Termin gauchiste (häälda «gošist») nõuab seletust. Gauche tähendab «pahem, vasem», la gauche «pahempoolsed» rühmitused vastandina «parempoolsetele» — la droite. Gauchiste on isik, kes asetab end poliitiliselt pahemale, aga veel kaugemale, kui kõik muud senituntud pahempoolsed liikumised. Eesti keeles võiksime kasutada neologismi «pahemlane».

Pahemlase peamine tunnus on «olla vastu». Ta ei salli ühtegi autoriteeti, ei perekonda, ei riiki, parteid ega kirikut, ei mingit normi ega ideoloogiat. Teda rõhuvad kõik kasvatuse- ja korrasüsteemid. Ta ei kannata, et tema õpinguid kiusab eksamiprogramm ja et papa-mamma on määranud õhtusöögiks teatava kellaaja. Ta ei tunnusta ühtegi ettekirjutust ega piiri. «On keelatud keelata,» kritseldab ta ülikooli seintele.

Ise aga jagunesid need pahemlased mitmesugusteks politiseerivateks rühmakesteks, kes nimetasid end maoistideks, trotskistideks, anarhistideks ja mitut sorti kommunistideks. Kuuluvus mingisse gruppi oli sageli juhuslik. Satud mingi meeleavalduse kärinasse, lähed kaasa ja oledki äkki maoist! Väliseid tunnusmärke ei jõutudki välja mõelda, aitas sellest, et Sorbonne’i ette pandi lehvima punane lipp kõrvuti anarhistide mustaga. Mõni pistis nööpauku punase nelgi, mõni kandis tänaval plakateid ja kirjutas seintele. Sorbonne’i hoov oli nagu laat, kus iga indiviid ja grupp võis end väljendada, kõnesid pidada, lendlehti levitada. Uks tegelane oli kuskilt välja tirinud klaveri, seda klimberdati vahetevahel, sigaret hammaste vahel. Peasissekäigu kõrvale olid keemiaüliõpilased kleepinud lõhkepommide vormeli, ja seda retsepti kopeeriti hoolega. «Ega siin ainult üliõpilasi pole,» kommenteeris üks kolleeg. «Eeslinnasulidel on oma organisatsioonid ja ka paramilitaarsed ühingud kasutavad siin juhust, et treenida guerilla-sõjaks.»

Mai keskel selgus, et mässajaid oli rohkem kui alguses võis aimata. 10. mail leidis aset esimene «barrikaadide öö». 5000 pisargranaati lendas Ladina kvartali tänavail. Kolm päeva hiljem lõid töölised kaasa. 18. mail algas üldstreik.

Rahvas läks rahutuks. Mis nüüd küll saab, kui kogu majanduslik elu jääb seisma? Varsti ei leia poest enam suhkrut ega võid!

Kuid intellektuaalide seas tõusis vaimustus. Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir näitasid end barrikaadidel. Marguerite Duras, filosoof Michel Foucault ja filmimees Jean- Luc Godard astusid ka appi. Isegi vana maailmakuulus ja kallilt makstud pianist Arthur Rubinstein tunnistas, et ta on kogu südamega mässajate killas, kuigi tema enda elu on õnnestunud. «Ühiskond on võimatu. Aga mul lihtsalt vedas,» lisas ta alandlikult.

Pariisi rohelistes eeslinnades oli jumalik elu. Ükski rong ega buss ei liikunud. Keegi ei saanud kutsuda koosolekule ega määrata kohtamist, mis oleks muutunud moraalseks kohustuseks. Sirelid õitsesid, linnud laulsid. Ja õhtul võis sisse lülitada raadio ja otseselt kaasa elada — ilma mingi riskita — tänavalahinguile, mida kanti üle erutatud kommentaaridega nagu jalgpallivõistlust. Need algasid ka alati «parajal ajal», pärast kella üheksat õhtul, nagu teatrietendused. Varem poleks sobinudki, sest 7—9 vahel süüakse Prantsusmaal õhtust, ja mässaja peab ju ka keha kinnitama, enne kui ta rindele tormab.

Toidukraamiga polnud ka muret. Vähemalt esialgu. Vaatamata streigile tulid Normandia veoautod piimaga ja ümberkaudsed aednikud varustasid värske juur- ja puuviljaga. Vanemad inimesed hakkasid aga muremõtteid mõlgutama. Turul sai kuulda ahastavaid sõnu: «Nii see ometi ei saa edasi minna!»

Ja viimaks ei läinud ka.

Nn «Grenelle’i kokkulepe» valitsuse ja ametiühingute vahel võttis nii mõnegi mässaja kaineks. Palgale pandi korraga 10% juurde ja miinimumtasu tõsteti koguni 35%! Mis sa veel tahad. Marcuse või mitte Marcuse, raha on tähtis. Raha paneb rattad käima.

Aga ka seisma.

Lõplik pööre toimus siiski alles 30. mail, kui kindral de Gaulle raadios rahvale kõneles. «Mõistlikud» kodanikud tegid võimsa rongkäigu Champs-Elysées’l. Sini-valged-punased rahvuslipud levisid uuesti Pariisi tänavail. Samal ajal hakkasid äkki bensiinitagavarad uuenema. Suvi saabus, bensiin voolas, ja mässulised õnneotsijad olid tüdinenud.

Nii laiaulatuslikke rahutusi polnud Prantsusmaa XIX sajandist saadik enam näinud. Mõned võrdlevad neid sündmusi 1848. a revolutsiooniga, mis pühkis minema Louis Philippe’i ja kutsus ellu nn Teise Vabariigi. Francois Bourricaud (vt Le Figaro, 14.—15. mai 1988) leiab tuttavaid jooni Pariisi klubidest pärast 1848. a veebruari mässupäevi, mida kirjeldab Gustave Flaubert romaanis L’Education sentimentale, ja peale 1968. a sündmusi. Mõlemal juhul seisis peaviga kommunikatsioonipuuduses. Tocqueville kahetses juba jaanuaris 1848, et ülemkiht ja režiim olid ära lõigatud «tõelisest maast». Ja 1968 näeme sama fenomeni: valitsevad tehnokraadid on enesekindlad ja ülbed. Nad on veendunud — peaminister Georges Pompidouga eesotsas —, et nad teavad ja tunnevad kõike, ja nad ei märka üldse, kuidas Prantsusmaa elab ja millised on ülikooli tõelised probleemid.

Ka selleaegsete mässajate stiil meenutab 1968. a õhinat. Nende maailm on utoopiline ja sürrealistlik. Kuid võitlusromantikale lisandub 1968 tubli annus häbematust.

Ainult tulemused on täiesti erinevad. Louis Philippe pidi krooni maha panema, «kuningas» de Gaulle sellevastu jäi pukki, kuigi ka tema troon kõikus kaunis tugevasti.

Aga kas see ei olnud revolutsioon?

Jean Ferniot sai juba 1968. a lõpul valmis teosega La Mort d’une Revolution («Ühe revolutsiooni surm»), milles ta analüüsib poliitiliste parteide osavõttu maisündmustest ja näitab, et pahempoolsetel oli põrguhirm võimaliku revolutsiooni ees, mis võiks teoks saada ilma nendeta. Ja üle võtta neid «pööraseid» (enragés) ei saanud. Nende peale ei hakanud ükski hammas ega võluvõim. Isegi kommunistide kultuurimonument Louis Aragon vilistati Sorbonne’is peaaegu välja.

Kuigi poliitiliselt paistis kõik endine, hakkasid kodanike elus puhuma uued tuuled. Mitmed tabud langesid. Kõik illusioonid olid purunenud kildudeks. Mõnigi muudatus paistab positiivne, aga kui seda ligemalt vaadata, avaldub ka negatiivne aspekt. Suhtlemine on näiteks lihtsam. Telefonis võib öelda ainult «Bonjour!» («Tere!»), ilma et vaja oleks lisada Monsieur («härra») või Madame («proua»), nagu see enne kombeks oli, mis mõnikord üsna piinlikke situatsioone lõi, kui kuulaja kõrv ei suutnud kindlaks teha, kas kõneleja on mees või naine. Ja kirjaümbrikule võib panna ainult adressaadi nime, ilma tiitliteta. See muidugi ei tähenda veel, et inimesed on üksteisele lähemale tulnud. Hoolimatus teiste ja ka iseenda suhtes väljendus juba tänavarüsinas; see, kes tõukab, ei vabanda enam, ja tõugatu ei näi enamasti midagi märkavat, ta tõukab omakorda.

Tabude langemine soodustas äritsemist pornograafiaga. Laste silma all kleebitakse metroos ja kuulutustulpadel plakateid, mis neile pole määratud. Aga sellest ei hooli keegi, peale «ajast ja arust moraaliga» kristlaste.

Aga kas meil ongi veel lapsi?

Üks ‘Mai 1968’ tulemus näib olevat noorte muutumine erikategooriaks. Noorukipõlve ei tajuta enam kui arenguaega, üleminekuetappi elus. Iga rahva traditsioonis on märgitud täiskasvanuks saamine tseremooniate ja pidudega. Ja noortel on millegi poole püüda. Nüüd pole enam mingit vahet, kodanik on kodanik, olgu ta noor või vana. Kõik demagoogid kasutavad seda ideed, ja sellest «võrdsusest» tuleneb suurelt osalt tänapäeva noorsoo tasakaalutus.

Kasulikuks võib pidada ideoloogiate purunemist, üldist silmaklappide äralangemist. Sellepärast jäi Prantsusmaal ka terrorism tulemata, mis oleks olnud loogiline järelmäng maimässu vaibumisele. Kuid siin leiame ka teisi seletusi. Alain Minc (vt Le Figaro Littéraire, 4. jaan 1988) näiteks otsib peapõhjust prantslaste judeo-kristlikust südametunnistusest. Revolutsioonilise Kommunistliku liiga esimees Alain Krivine sellevastu väidab, et «terrorism ei arenenud Prantsusmaal nagu Saksamaal või Itaalias tänu äärmus-vasaktiivale ja nimelt Liigale, kes andis väljavaateid inimestele, kes muidu oleks võinud meeleheites põhja minna.»

Huvitav, et Krivine võib sellist juttu ajada veel praegu, kakskümmend aastat hiljem. Me kõik oleme vahepeal kakskümmend aastat vanemaks saanud. Ka tolleaegsed eesrindemässajad. Herve Hamon ja Patrick Rotman analüüsivad sündmustekäiku asjalikult, intervjueerivad tuntumaid tegelasi ja nende raamatus Les annees de poudre — «Püssirohu aastad» (II köide teosest Génération, kirj. Seuil, 1988) saame kuulda, mis nad tänapäeval teevad. Enamasti on nad kõik jõudnud heale elujärjele, paljud on rahulikud perekonnaisad, tööstusettevõtete peadirektorid, kirjastajad, edukad teatri- või filmikujud. Pole ime, arvab Alain Minc, et endistest maoistidest said head kapitalistid, sest ‘Mai 1968’ õpetas neid töötama ja teiste tööd juhatama. Suurepärane treening! Kui oled terve öö lendlehti trükkinud, siis tead, mida tähendavad «töötunnid» .. .

Kriitikud märgivad, et oleks siiski palju tähtsam teada, mis jäi kaasa- või järeljooksikute mällu ja hinge ja kuidas nad hiljem oma eluga toime tulid. Need, kes jäid diplomist ilma, kes pidid tagasi minema vabrikusse hommikust õhtuni kruvisid keerama. Aga need ei huvita kedagi . . .

Jean-Marie Lustiger’ sulest ilmunud bestselleris Le Choix de Dieu («Jumala valik», Paris, 1987) on paarkümmend lehekülge pühendatud ‘Mai 68′-le. Mässuaastal oli Lustiger Sorbonne’i aumônier «hingekarjane». Ka tema arvab, et ideoloogiate purunemine oli positiivne, kuid «vabastamine» ja «vabanemine» ei viinud vabadusele, vaid isiku destruktsioonile. Mõni, kes usub, et ta on vaba, on tegelikult ainult lagunenud (décomposé). Peale selle andis ‘Mai 68’ ühiskonnale maitsta poliitilist terrorismi, mille tagajärjed võivad veel tulevikus välja ilmuda.

Esialgu aga oleme vanad ja vaiksed. Üks hea lööklause väärib järelemõtlemist: A 20 ans, on descend dans la rue; à 40, on reste a la fenêtre pour encourager les autres, à 60, on ferme les volets. «20aastaselt minnakse alla tänavale (mässama, demonstreerima), 40selt jäädakse aknale, et teisi all julgustada; 60selt tõmmatakse aknaluugid kinni.»

Milline generatsioon läheb uuesti tänavale karjuma? Probleeme on Prantsusmaal küllalt. Uusi ja vanu . . . mis vääriksid mässamist.

Aga kunagi peaks «mässamine» olema konstruktiivne.