Arhiiv

  • Lätlaste rahvuslik ajalugu

    Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 4

    Lugejateni on jõudnud raamat, mis esitab Läti ajaloo nii, nagu seda näeb läti rahvuslane. Tegemist on rahvusliku ajaloomüüdiga, mis teatavasti on oluline osa rahvuslikust identiteedist. Kui raamatu eestindajad seadsid endale ülesandeks tutvustada meie lugejale lõunanaabrite kujutlust oma minevikust, siis on see hästi korda läinud ja nende valik tuleb heaks kiita. “Läti rahva elurada” on rahvusromantiline teos, sellele muljele aitavad tublisti kaasa peatükkide algusesse paigutatud luuleread rahvuslikelt klassikutelt ja rahvalauludest. Raamatu esimene trükk ilmus 1959. aastal Rootsis ja peale seda on välja tulnud neli kordustrükki, neist viimane 1991. aastal. Mati Laur märgib oma saatesõnas, et Ģērmanise teos pole mõeldud “mitte niivõrd teadusliku lektüürina kui emigratsioonis viibiva ajaloolase poeetilise pöördumisena võõrsil sirguva lätlaste noore põlvkonna poole, andmaks esmateadmisi anastatud kodumaa ajaloost”. Raamatu ülesanne on läbi aastakümnete olnud anda läti noorsoole edasi rahvuslik ajaloomüüt, kasvatada teda rahvuslikus vaimus, tugevdada tema rahvuslikku identiteeti. Ģērmanis on tõepoolest kirjutanud nooremale või keskmisele koolieale. Näiteks seletab ta koolipapalikult, et muististe väljakaevamise ja uurimisega tegelevat teadust nimetatakse arheoloogiaks, et revolutsioon on ülestõus riigivõimu vastu ning demokraatlik vabariik on riik, kus võim kuulub rahvale.

    Ģērmanise ajalookontseptsioon kuulub idapoolse Euroopa rahvusluste traditsiooni. Väljendid nagu “saatuse tahtel” (“Kuralastest said saatuse tahtel kartmatud meresõitjad…” – lk 30) või “on määratud” meenutavad saksa Volksgeist’i, mida kujutleti mingi irratsionaalse vaimolendina, ideena. Volksgeist ilmutab end rahvuse ajaloos, keeles ja kultuuris, ta on loominguline jõud, mis toimib rahvuse liikmete kaudu, neid vahendeina kasutades, nende tahtest sõltumata, omaenese seaduspärade järgi orgaaniliselt arenedes. Rahvuse liikme väärtus seisnebki selles, et tema kaudu saab Volksgeist end ilmutada. Ģērmanis möönab, et läbi aegade on lätlaste seas olnud rahvuslikes eesmärkides kahtlejaid, ebakindlaid ja loobujaid. “Need on õnnetud inimesed, kes on kadunud ajaloo hämarusse, jätmata endast mälestust” (lk 297). Volksgeist’i lõplik eesmärk ja eneseteostus on rahvusriik, selle õitseng, alles selle kaudu saab ta täielikult avalduda. Rahvuslastele on oluline viia oma rahvuse juured ja rahvuslik ühtsus võimalikult kaugele minevikku. Rahvused mäletavad ja unustavad ajaloosündmusi valikuliselt. Valikuliselt tuuakse sisse traditsioone, reinterpreteeritakse minevikuseiku ja fakte, konstrueeritakse ajalugu. Unustatakse eristavat ja rõhutatakse ühendavat selleks, et luua illusiooni loomulikust ühtsusest, millel on pikk ja kuulsusrikas minevik ja paljulubav tulevik. Ģērmanis ei kirjuta mitte Lätimaa, vaid lätlaste ajalugu. Ta pajatab selle ühe tervikliku loona, millel on oma sisemine loogika, kus “kandvaks motiiviks on läti rahva võitlus oma õiguste ja vabaduse eest” (lk 7). “Läti rahva ajalugu on jutustus läti rahva lakkamatust võitlusest, suurtest ohvritest ja kuulsatest kangelastegudest. Ükski ohver pole asjatu, sest see annab jõudu, usku ja ülevust elavatele” (lk 297). Antakse ladus ülevaade läti rahva teekonnast läbi sajandite, nagu näidataks mõneminutilist filmi sellest, kuidas taim tärkab, õitseb ja viljub. Selline tihendatus on eriti silmatorkav muinasaja aastatuhandete puhul, millest me teame suhteliselt vähe. 19. sajandil kujunenud rahvustervik paigutatakse kaugesse minevikku, aega, mil valitsesid hoopis teised olud. Nii kirjutab autor: “Alates 9. sajandist tuli meil üha sagedamini kokku puutuda rootslaste ja taanlastega” (lk 29). Kellel meil? Meil, lätlastel, vastaks Ģērmanis. Ent tollal polnud lätlasi, olid latgalid, semgalid, seelid, kuralased ja liivlased. Muinasaegsete balti hõimude aladele projitseeritakse 20. sajandil tekkinud Läti riigi piirid: “Latgalitel tuli kaitsta venelaste eest muistse Läti idapiiri, kuralastel läänepiiri” (lk 31). Tollal ei moodustanud hilisema Läti ala mingit tervikut. Sidumaks erinevaid ajaloosündmusi kindlamalt üheks looks loob autor küsitavaid seoseid. Varakeskaegsete balti hõimude võitlus saksa ristirüütlitega ja läti kütipolkude lahingud Saksa keisririigi armee vastu Esimeses ilmasõjas on rahvuslaste meelest sisuliselt sama asi. 14. sajandi Latgale talupoja mäss oma feodaali vastu ja maaproletaarlaste poolt 1905. aastal maha põletatud mõis korrastatakse samaks nähtuseks. 19. sajandil aset leidnud rahvusluse levimist ja rahvuste teket kujutavad rahvuslased ärkamisena. “Ärkavad” ka lätlased. Läti rahvas hakkab üha enam mõjutama sündmuste käiku oma kodumaal, võõrvallutajatelt hakatakse Lätimaad “tagasi” võtma. Tekib läti professionaalne kultuur. Ģērmanis peab vajalikuks korduvalt rõhutada, et suguvendadest 17. sajandil kunstliku piiriga eraldatud latgalid jäid ikka lätlasteks ega unustanud seda hetkekski. Veel 20. sajandi algul peavad katoliikliku Latgale “äratajad” (K. Skrinda, F. Trasuns) sealsele rahvale alalõpmata meelde tuletama, et latgalid, Läti liivimaalased (vidzemlased) ja “kuralased on üks läti rahvas. Aastaid 1915-1920 nimetab autor läti rahva suureks kangelasajastuks. Sajandeid kestnud vastasseis sakslastega lõpeb lätlaste võiduga. Täitub A. Pumpursi ennustus Lāčplēsise võidust Musta Rüütli üle Väina kallastel (lk 222). Piiritult uhke on Ģērmanis läti sõduri, eelkõige läti küttide (algul rahvuslikud, hiljem punased) tohutule sõjalisele tublidusele. Kaks aastat (1915. lõpp – 1918. algus) hoidsid nad Saksa vägesid kinni Riia all. Hiljem, evakueerituna Venemaale, päästsid läti kütid hukust bolševike valitsuse ja ühes sellega ka Läti riigi, mida võimule saanud vene valged tunnustanud ega Lääne suurriigid toetanud poleks. Nii mõjutas läti sõduri vaprus maailmaajaloo kulgu, “nende tääkide ees vabises ääretu Venemaa” (lk 230). Meie rahvuslikus ajaloomüüdis sisalduv väide, et Läti Vabariik võis püsima jääda vaid tänu Eesti armee edukale tegevusele Põhja-Lätis ja Riia all, lihtsalt ei sobi loosse läti rahva elurajast ja sellest tuleb aru saada. Ükski rahvuslus ei või endale lubada, et võlgneb oma suure eesmärgi – rahvusriigi saavutamise eest tänu kellelegi teisele. Läti Vabariiki kujutatakse teoses idealiseeritult, läbiv on positiivne toon. Paatosega ülistatakse vabaks saanud läti rahva saavutusi kõigil elualadel ja rõhutatakse, et kõik see loodi vaid kahekümne aastaga. Mis järgnes, on üldteada. Raamat lõpeb 1945. aastaga, kinnitusega, et läti rahva elurada jätkub ja kord saadakse taas vabaks. Lõppsõnas esitatakse veel kord kokkusurutult läti ajaloomüüdi kontsentraat. Rahvuslik ajaloomüüt sisaldab kohustusliku osana positiivseid ja negatiivseid kangelasi, kellele on antud pedagoogiline tähendus. “See rahvas, kellel on oma kangelased ja kes neid ei unusta, on võitmatu” (lk 297). Muistsest vabadusvõitlusest kuuluvad positiivsete kangelaste hulka näiteks liivlane Imant (Ymaut). 17. sajandist võib mainida Johannes Reuterit. Ärkamisajast kerkivad esile “hallipäine isa Barons”, Krišjänis Valdemärs ja Atis Kronvalds. Ilmekaim negatiivne kangelane on 17. sajandi saksa mõisnik J. R. von Patkul, talupojasõbraliku Rootsi riigi vastane ja reetur, kes lõpuks saab teenitud karistuse – kistakse neljaks. Milline on naaberrahvaste roll lätlaste ajaloomüüdis? Eestlased ja leedulased on vennasrahvad, ehkki nendega muinasaja loojangul ka madistatud sai. Baltisaksa mõisnikke kujutatakse läbinisti halbadena. Tegemist on rahva (s.o lätlaste) õela rõhuja, täitmatu priiskaja, parasiidiga, kes tunneb rõõmu rahva piinadest, keda huvitab vaid enese heaolu ning kes on selle nimel valmis reetma ja kõikvõimalikke alatusi korda saatma. Mõisnike ustavateks liitlasteks rahva rõhumisel on saksa pastorid. Baltisaksa ülemkihtide kujutamisel on teos võrreldav nõukogudeaegsete kooliõpikutega, vastandub neile aga otsustavalt venelaste portreteerimisel. Ürgmetsade rüpes, kuhu ei ulatu vähimgi euroopaliku kultuuri mõju, kosub tasapisi Moskva riik, mille vürstid püherdavad lipitsedes kõhuli Tatari khaani ees ja võtavad sellelt üle kõik halva ja jälgi (lk 84). Nii sünnib kurjuse impeerium – suur poolmetsik Moskoovia. Sellest karukoopast lähtuvad mõrvarid, röövlid ja põletajad, et laastata Baltimaid. 20. sajandil saab Moskooviast NSVL, mida kirjeldatakse kui Idamaa orjariiki. Rootsi võim oma talupojasõbralike kuningate (eriti Karl IX) ja hariduse edendamisega on vägagi positiivne, räägitakse heast rootsi ajast. Millistena kujutatakse lätlasi endid? Muinasajal on nad tublid ja vabadustarmastavad sõjamehed, võõrvallutajate all visad ja töökad talupojad, kes ei väsi oma õigusi nõudmast, ei unusta kunagi kord kaotatud vabadust, ei loobu selle poole püüdlemast. Nad on väga edasipüüdlikud ja hariduslembesed, antagu neile vaid võimalus. Eal ei lähe neil meelest, et nad kuuluvad ühtsesse läti rahvasse. 19. sajandi II poolel, kui olud lähevad vabamaks, näitavad lätlased, mida nad suudavad. Kõikjal kerkivad lätlaste majad ja hakkavad tööle nende ettevõtted. Sakslasedki on sunnitud tunnistama, et lätlane on võimekas, energiline ja sihikindel. Töökad ja õpihimulised lätlased muudavad oma maa kõige arenenumaks ja haritumaks Vene riigis, Riiast saab moodsaim ja euroopalikem linn impeeriumis. Nende talud ja linnad on korras ja puhtad. Eesti lugejale pakuvad uusi
    faktiteadmisi eelkõige raamatu need osad, mis kõnelevad Latgale ja Kuramaa minevikust, muus osas on Põhja-Läti (endine Liivimaa), alates 1920. aastatest aga kogu Lätimaa saatus väga sarnane Eesti omaga, sarnasem kui ühegi teise maa saatus.

  • Elu mõttetusest 2

    Kurvameelsuse lõpp

    Inimene avab silmad ja imestab, kuidas kõik sedasi läks? Mis hetkel see pihta hakkas, millal see nukrus ja valu mu sisse hiilis? Ma ju kujutasin ette, et mu elu läheb hoopis teistmoodi, miks siis nii? Miks te olete muutnud mind nii kurvameelseks? Aga nüüd aitab:

    Allan Vainola – Ära laula!

    Põldude vahel eksinud Juhan Liiv – Hoia oma hullus ja hing endale, ära eputa, ära kisu!

    Kivinõid ja Ropka, kes te mind lapsest peale olete hirmutanud – Ma kaeban teid kohtusse!

    Vaino Vahing, kes mõtles, et kirjutab veel ühe näidendi, ühe näidendi tahaks ikka veel kirjutada – Ole hea mees, anna olla!

    Raadiomaja fonoteegi lindil Mikk Mikiver – Küllalt oled sa lugenud oma sajase liivapaberi häälega ja külvanud melanhooliat, nii mõnigi poetab pisara. Kas seda sa tahtsidki?

    Naabrite kollane koer Pluuto, kes on päevad ja ööd ketis – Lõpeta ulumine, kuu jääb sulle alati kättesaamatuks, ja mis sa sellega teeksidki, koliksid ära? Mis seal parem on! Kuu peal on koerad samuti ketis, proovin teda läbi traataia lohutada. Lepi endaga!

    Ferenc Molnár, sa igavene sadist – Miks sa tegid Pál-tänava poistega nii, võtsid neilt nende krundi? Olgu, see veel, aga miks lasid sa Nemecsekil surra, jõhkard! Miks temast poleks võinud saada kindral, miks ta poleks võinud võtta endale ilusa ja heleda naise nagu päikesekiire, saada lapsed ja mängida õhtuti kogu hoovile mandoliini, aga niimoodi elujaatavalt.

    Loodusdokumentalistid, kes te koputate mu südametunnistusele nii, et iga löögi järel paiskuvad minust suure kaarega tumedad joad – Ma ei taha kuulda uudiseid maailma lõpust!

    Gustav Suits, sa oma kerkokellaga – See kõik on sinus kinni, sina oled see, kes kuuleb selle kella helinas kaeblevaid ja minoorseid toone, see on su enese loomuomane depressiivsus, tegelikult on see täiesti tavaline kirikukell, lõbus kellamees tõmbab nöörist ja kell teeb pimm-pomm, täna ei maeta mitte kedagi.

    Vennad Coenid, ma olen teist alati hästi mõelnud, teiega koos naernud, aga siis tegite te filmi „Pole maad vanadele meestele“, kuidas nii? Filmi lõpus pole midagi hästi, ei ole Jumalat, headus ei pääse võidule, vähe sellest, peategelane sureb poole filmi peal – Palun tehke avalik pöördumine ja öelge, et see kõik oli eksitus!

    Mu kallis vana sõber roostes jalgrattaga – Täna ma ei jõua sind kuulata, kata kinni oma nukrad silmad!

    Mu ustavad kaaslased, teiega on nüüd kõik, lõpp. Aitab kurvameelsusest, üksildusest, painajatest, asjadest, mis ei lõpe ega alga, ühest tunnist päevas, mis seisab paigal nagu nui, aitab, küllalt!

    Siit edasi on ainult päike ja briis ja öine sumedus.

    Kaheks tunniks vähemalt.

    Lähedus

    Talle on ette heidetud liigset lähedusvajadust, klammerdumist, mis hetketi muutub lausa meeleheitlikuks, pole kedagi, kes suudaks seda taluda. Nii ongi ta jäänud üsna üksi, tegelikult väga üksi, nii üksi, et luu paistab.

    Ühel pühapäevahommikul, mis venib, nagu polekski aega, tuleb peale jälle see tunne, see vajadus kellegi järele haarata. Külmikus on kaks viiesajagrammist kotti hapukoort. Ta võtab ühe ühte, teise teise kätte ja surub koorekotte endale vastu põski.

    Hakkab veidi kergem küll.

    Õitseng

    Keskealine mees, kulunud kingad, teksade põlvekohad kottis, habe aetud nii, et võib välja lugeda, et on, nagu on. Aga nüüd kõnnib ta ringi ja tahab osta kõike. Lilli, kindlasti lilli, siis ilusas pudelis veini, värvilisi pabereid, mis lõhnaks, et sinna kirjutada kõik, mida ta tunneb, kõik see, mis temast praegu läbi voogab, ta ei taha, et midagi sellest kaotsi läheks või unuks.

    Pool tundi järjest proovib ta endale jalga kolm numbrit väiksemaid pükse, siis uut särki, mansetinööpe, need helgivad nii kutsuvalt:

    „Kuidas need käivad?“

    Siis ta ostab veel midagi, mis tal väga on vaja. Ja lahkub kaubamajast suurte kottide ning õnnetundega.

    Nii tuleb kevad, nii hakkavad vanamehed õitsema.

    30 aastat hiljem

    Peaaegu terve klass on kokku tulnud, lõpetamisest on möödunud kolmkümmend aastat. Paljusid pole Mart peale kooli lõppu näinudki, mõne näo ja nime meenutamine võtab omajagu aega, aga siis vaikselt kõik meenub. Ka palju piinlikke ja nõmedaid asju, aga nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tunduvad isegi need toredad ja helged, ikkagi meie oma elu. Mida kõike pole nähtud ja tehtud!

    Pidu kogub vaikselt tuure, samas väga pööraseks ei lähe keegi. Vesteldakse usalduslikult ja vabalt lastest, tööst, elust, kõigest-kõigest, nii hea on kõiki näha! Üks naine, kelle nime meenutamisega Mart nägi kõige suuremat vaeva, tema on Marta, käib nüüd ringi ja ütleb vist kõigile:

    „Issand, sa pole üldse muutunud.“ Vaid ta ise teab, kui tõsiselt või siiralt ta seda mõtleb.

    Veidi peale keskööd minnakse laiali, soovitakse teineteisele kõike head, lubatakse ikka ühenduses olla ja järgmine klassikokkutulek teha varem kui kolmekümne aasta pärast! Kindlasti-kindlasti!

    Mart ei taha taksot võtta ja läheb jala läbi kolletava oktoobri, mõnus on jalutada, kergelt tibutab, see isegi sobib selle õhtuga. Kodus küsib naine esimese asjana:

    „Kuidas oli?“

    „Väga palju koledaid inimesi.“

    Andrese elu

    Andres ei näinud tavaliselt unenägusid, ja kui nägi, siis olid need nii segased ja mittemidagiütlevad, need ei jäänud talle isegi meelde. Kuid ühel ööl see juhtus. Ta magas ja ei maganud, see oli lausa nägemus.

    Need olid tema enese matused ja ta ise aitas neid naisel korraldada. Andres oli haige, oli ette teada, et ta sureb, ta oli naisega arutanud seda asja, et kuna niikuinii peab surema, siis milleks oodata, parem valida välja päev, mil enamik suuri asju on tehtud, kui lastel on koolivaheaeg, ja siis väärikalt lahkuda. Pealegi omal moel ta ka armastas oma naist ja ei tahtnud, et naine peaks üksi tema matuseasju ajama. Andres soovis talle toeks olla. Selleks abikaasad ju ongi.

    Nüüd oligi see päev käes, Andres vaatas aknast, kuidas peielisi tuli, nad avasid aiavärava, käes pärjad, puhtad kingad jalas, ega neid palju polnud, oleks võinud rohkem olla. Kaks Andrese kõige olulisemat sõpra ei tulnud üldsegi – selleks peab ära surema, et teada saada, kes on su päris sõbrad! Andres muutus nukraks, teda haaras hirm ja ärevus, mis kasvas paanikaks:

    „Mis ma siin istun, ma peaks juba surnud olema!“

    Andres proovis end püsti ajada, aga ei suutnud. Siis tuli naine ja vaatas Andrest üllatunult:

    „Noh, mis siis nüüd?“

    „Tead, ma mõtlen, et äkki see ikka ei olegi hea mõte.“

    Naine ohkas, nii kui hakkas ohkama, surus ohke alla, aga nii või naa ohkas ja Andres nägi seda. Ehk oligi see nägemiseks mõeldud.

    „Eks sa ise tead, see on sinu otsus.“

    „Ikka meie mõlema, me ju koos arutasime seda asja. Ma tunnen, et ma olen sind alt vedanud.“

    „Ah, mis.“

    Loll pikk piinlik paus, mida ei osanud mitte kuidagi lõpetada, nii nagu neid eelnevas elus oli sadu ja sadu kordi ette tulnud.

    Kõik peielised, kes olid tulemas, olid nüüdseks kohale jõudnud. Töökaaslane oma naisega vaatas ukse vahelt sisse ja kui nägi, et Andres on veel elus, siis lahkusid nad vihaselt, pärjad kaenlas:

    „Miks meid niiviisi lollitatakse! Andres on kogu aeg nii imelik olnud, nüüd ei oska isegi surnud olla!“

    Andres tundis, et ikka tema peab selle vaikuse enda ja oma naise vahel lõpetama, ta tundis vastutust, sest tema oli selle lolli olukorra tekitanud, aga miskipärast ei tahtnud ta üldse enam surra! Andres karjus läbi une nii meeletult, nii ahastavalt, aga oma unenäos oli ta abitu ja vait, poetas moka otsast:

    „Ma ikka täna ei tahaks.“

    „No vaata.“ Naine pöördus temast ära, astus ukse suunas, Andres tundis, et ta peab veel midagi ütlema:

    „Äkki homme?“

    Hetkeks naine seisatas, keeras end veidi ja vaatas Andrest, see pilk, see vaade oli nii ühene, naine ei öelnud midagi, aga ometi võis väga selgelt välja lugeda:

    „Vaevalt!“

    Selle peale Andres ärkas, ta oli nii läbi, hingeldas, üleni higine, unest välja tulemine läks eriti pikalt, nagu märg tekk oleks peale laotatud. Andres käis duši all, pani end riidesse, sõi, jõi kohvi, luges lehe läbi, aga see vastik tunne oli ikka peal, uhh, kuni õhtuni välja, mis asi see küll on! Viimaks ta küsis endalt:

    „Kas nii ma surengi?“ Pikk piinlik paus. „Ei, nii ma elan.“

    Professori üksindus

    Ajalootudeng läheb oma kursusetöö pärast külla ühele kunagisele punaprofessorile. Aga aeg on uus, ebasobivaid teemasid välditakse, professor keedab teed ja toob taldrikuga lauale soolapulgad. Tudeng proovib ära arvata, kas soolapulkadele on langenud kõõm? Kogu korter on kergelt määrdunud ja vaikse tolmu all, aga siiski enam-vähem puhas. Ilmselt professor näeb tudengi uurivat ja hindavat pilku, ta vaatab isegi enda korterit:

    „Jah, nii ma siin üksi elan. Naine suri eelmisel kevadel ära…“ Oh, jumal, mõtleb tudeng hirmuga, ega ei järgne nüüd tundelaviin, pisarad, mälestused abikaasast? Õnneks siiski mitte:

    „… Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla.“

    Parim sõber

    Mardi parima sõbraga juhtus õnnetus, tõesti vastik ja hirmus lugu, ei taha sellele isegi mitte mõelda. Aga midagi juhtus ka Mardiga. Nimelt kuulis Mart oma parima sõbra asjast alles tükk aega hiljem, nende ühise sõbra, ütleme isegi – tuttava – käest. Mart oli arvanud, et ta võib oma parima sõbra peale alati loota, nüüd siis aga nii.

    Parima sõbraga sai lõpuks kõik korda, aga Mardi ja sõbra suhetes toimus teatav jahenemine. Okas jäi sellest hinge, et miks tema parim sõber talle oma õnnetusest ei rääkinud, vaid ta peab sellest kõigest kuulma läbi kolmanda inimese, kes ju pole nii hea sõber, pigem ikkagi lihtsalt tuttav? Läks aastaid, enne kui Mart võttis julguse kokku, et küsida. Ja kuidas sa küsid, igati loll on sellest rääkida, aga midagi muud ei jäänud üle, see asi muudkui näris, Mart tundis, et teda on reedetud, kõrvale jäetud, eemale tõugatud ja mis kõik, kas sõprust kui sellist üldse ongi olemas? Nüüd tahab ta teada, mis siis ikkagi oli:

    „Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?“

    „Mis?“

    „Et kui see asi sul siis juhtus, siis ma sain sellest teada Rauli käest. Ja kui ma ise sulle helistasin, siis sa olid nii tõrjuv. Ma saan aru, sa olid šokis ja nii, aga ikkagi, ma arvasin, et me oleme parimad sõbrad.“

    „Olemegi.“

    „Nojah, aga… Sõbrad räägivad teineteisele kõigest, ükskõik mis sitt on majas. Et miks sa mulle ei rääkinud, ma tundsin selle pärast ennast nii halvasti, kogu aeg tunnen, siiamaani… Kuigi ma saan aru, et sina tundsid ennast veel halvemini, see oli ikka jube, ega ma ei oska ennast sinu asemele mõelda, et mida sina võisid mõelda või tunda. Ja ega ma ei saagi aru, teiste inimeste sisse ei näe, kuigi vahel me arvame, et näeme, et oma lähedaste inimeste sisse näeme, aga siis selgub, et tegelikult ikka ei näe.“

    „Tead, lihtsalt, ma kuidagi tundsin, et see nagu pole sinu teema.“

    „Kuidas pole minu teema?“

    „Noh kõik see… Ma ei oska seda seletada, aga ma tundsin, et ma ei taha sellest sinuga rääkida, et sa nagu ei mõistaks… See oli selline tunde asi, selline, noh, hingeteema.“

    „Hingeteema? Et mina ei saa hingeasjadest aru?“

    „Jah.“

    „Kas sa tahad öelda, et minul pole hinge?“

    Mida öelda?

    Koju!

    Reede õhtul on bussijaamas palju inimesi, nad kõik on tulnud siia selleks, et kuhugi minna, neil kõigil on oma elu, mõtted, keegi kusagil ootab, on vaja! Ka Kalju soovib bussiga sõita, aga buss on täis, bussijuht laiutab käsi:

    „Kõik on välja müüdud.“

    Kalju üritab veel, ta seisab enda eest, liiga paljust on ta pidanud elus loobuma, astuma kõrvale, jääma üksi nukrana seisma:

    „Aga äkki ikka kuidagi?“

    Bussijuht vangutab pead, ta proovib olla veel viisakas, aga ega enam väga pikalt ei jõua:

    „No kus ma teid panen!“ Juht osutab peaga taha reisijate poole.

    Kalju näeb, et tõesti teha pole midagi, siiski ta ei anna alla:

    „Ma võin istuda terve tee vetsus!“

    Hetkeks tundub see väga hea mõttena, aga bussijuht nii ei arva. Kalju jääbki maha, buss sõidab minema, ta seisab üksi ja nukralt, aga ikkagi on hea mõelda, et nii ootamatult tuli kuskilt tema seest mõte istuda terve tee vetsus. Jah, vahel me üllatame end. Meie sees on midagi, mida me veel isegi ei tea ega aima.

    Ma tahaksin olla malmist radikas

    Äkitselt, väga huvitaval ja isegi seletamatul kombel avastab üks keskealine mees, et ta tahaks olla malmist radikas:

    Kui üks poeet kirjutas kunagi, et ta tahaks astuda lihtsate asjade juurde, toetuda lihtsale heale, siis mina tunnen, et seda on liiga palju tahetud. Sooviksin olla radiaator, ja mitte selline plekist või alumiiniumist, vaid malmist vanakooli radikas, tüse tükk, värvitud üle igal sügisel, enne kui lapsed linna tulevad. Ainult mina tean, mitu värvikihti mul on, ja see ei sega mind, ei, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle üldse, sest ma olen vana malmist radikas, vaid vesi kohiseb mu sees, muud ei ole, ei ole liigseid mõtteid, ei ärevust ega paanikat, nutuhooge, mis saabuvad täiesti ootamatult, kohta ja aega valimata, ei ole armastust ega pettumust, kahetsust, et nüüd läks kõik katki ja seda ei saa enam mitte kunagi parandada, ei ole viha ega nukrust ega tülpimust ega väsimust ega etteheiteid, kahtlusi, mitte midagi, oleks lihtsalt kohin vanas malmradikas, mis kestab veel mõne aasta.

    Partei

    Terve elu on ta ausalt ära elanud, ei ole valetanud ega vassinud ega astunud parteisse. Ei nõuka ajal ega nüüd, kuigi pakkumisi, keelitusi ja ähvardusi on olnud korduvalt. Tema on neist kõigist keeldunud ja seepärast pole teda edutatud, palka tõstetud, ei mingeid välisreise, ei midagi sellist. Aga ausus ja endaks jäämine maksab kah midagi!

    Nüüd on ta jõudnud väravasse, talle avatakse. Peetrus vaatab teda veidi üllatunult ning lausub:

    „Ei, teid ma ei saa sisse lasta.“

    „Miks?“

    „Te pole olnud parteis.“

    Uks sulgub.

  • Kapitalismi lõputu laupäev kinoekraanidel

    Ja tuleb tuumasõda tuleb maailmalõpp
    Kuid meie ei pelga neid
    Me igavesti ehitame uut ühiskonda
    Suur tulevik ootab meid

    Nõnda laulsid Villu Tamme ja ansambel J.M.K.E. kaheksakümnendatel loos nimega „Lõputu laupäev“. Läikiv tulevikuoptimism oli muidugi kibe iroonia pikalt vääramatu ja igikestvana näinud nõukogude võimu aadressil. Uut ühiskonda ja suurt tulevikku ei tulnud, vähemalt mitte plaanimajandusega lubatut. Tuumasõda ega maailmalõppu õnneks samuti mitte. Müürid langesid, cоветская власть sai otsa ning fanfaaride saatel tulid Karl Marxi ja Vladimir Iljitš Lenini asemele hoopis Milton Friedman ja Ronald Reagan. Enam kui kaks aastakümmet hiljem kirjutas briti kultuuriteoreetik Mark Fisher oma raamatus „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi pole?“ hoopis tõsisemal, aga vähemalt sama kriitilisel toonil uuest lõputust laupäevast ja uue ühiskonna ehitamisest uute lippude all – sedakorda laissez-faire turumajanduse ainuvõimalikkuse ja näilise alternatiivivõimatuse tingimustes.

    Fisheri väitel on kapitalismi võidukäigu üheks keskseks teguriks Lääne massimeedia ja popkultuuri võime igasugust kontrakultuuri endasse assimileerida ning seda siis killukaupa ohutult tarbitavaks muuta. Nõnda on võimalik ühtaegu kliimasoojenemise, rahvusvaheliste korporatsioonide ahnuse või majandusliku ebavõrdsuse pärast muret tunda ning see siis kinopileti hinna eest ühte suupärasesse kultuuri- või meelelahutuselamusse kanaliseerida, ilma kuidagiviisi kõike eelmainitut lubava alusstruktuuri põhiprintsiipide kallale minemata.

    Fisheri lemmiknäiteks on Disney ja Pixari armastatud animatsioon „Wall-E“ (2008) tulevikust, kus planeedist Maa on saanud hiiglaslik prügimägi, end viimse piirini paksuks õginud, lapsemeelsed ja laisad inimesed triivivad aga tähtede vahel luksuslikus kosmoselaevas. Filmi võib pidada ühiskonnakriitikaks, aga samas on see Fisheri järgi passiivne viis oma antikapitalistlikke instinkte väljendada, et siis tegelikkuses vanal viisil edasi käituda ning tarbida. Inimkonna tulevik on küll tualetipotis, aga vähemalt olid need robotid nii nunnud!

    Samasugust ühtaegu otsapidi kriitilist ja samas apologeetilist sõnumit ning sõnumi edastamise viisi kannab seda rohkem või vähem teadvustades, ent ometi üsna selgelt edasi suur osa Lääne tulevikuteemalisest filmikunstist, mis ilmestab oma tüüplahendustes Fisheri raamatut läbivat tõdemust: kergem on kujutada ette maailma lõppu kui kapitalismi lõppu.

    Lõpp – mida üha sagedamini põhjustavad kliimamuutused – pole aga filmides mitte üksnes pidevalt kohalolev, vaid üha sagedamini kandev motiiv. Näiteks apokalüptilisi filme koondav ja kindlasti mitte ammendav nimistu Wikipedias sisaldab kuni 1950. aastateni täpselt nelja, seejärel igal kümnendil kasvavas trendis paari-kümmet sissekannet. Käesoleva kümnendi saagiks on tänase seisuga juba 70 filmi, mille läbivaks taustmehhanismiks on meile tuttava maailma lõppemine. Ja nagu „Wall-E“ demonstreerib, on neis üha sagedamini läbivaks jooneks sellised teemad nagu ületarbimine, elukeskkonna reostamine ja kliima muutumine inimkonnale elamiskõlbmatuks.

    Matt Damonid päästavad maailma

    Suure osa puhul säärastest filmidest on muidugi liiast otsida sügavamat tähendust peale soovi vaatajale uhkete eriefektide toel meelelahutuslikku elamust pakkuda. Enamasti on vormel lihtne: inimliku rumaluse, pahatahtlikkuse või lihtsalt looduse tujukuse tõttu tuleb inimkonnal silmitsi seista katastroofiga. Näiteks Roland Emmerichi nimi on tänu hiigeleelarvega linalugudele nagu „Päev pärast homset“ (2004) ja „2012“ (2009) saanud lausa žanrinimetuse „katastroofifilm“ sünonüümiks (disaster movie esimeseks tänapäevase ilmega näiteks võib muide pidada Alfred Hitchcocki 1963. aasta salapärast põnevikku „Linnud“, kus loodus seletamata põhjustel inimestele kallale sööstis).

    Mõlemad Emmerichi filmid võtavad aluseks kliima muutumisest tekkinud kataklüsmi, mille keskel kujunevas kaoses tuleb käputäiel peategelastel kuidagiviisi ellu jääda. Mõlemat seob ka see, et korralik koosa tuli vastu võtta nii filmikriitikutelt kui teadlastelt. Faktilisest tõepärast või stsenaariumi kvaliteedist olulisemgi on aga küsimus, kas ja kui palju säärased filmid üldsuse teadlikkust on mõjutanud.

    „Päev pärast homset“ oli varjamatu kriitika toonase Ameerika Ühendriikide presidendi George W. Bushi tegevusetuse pihta kliimamuutustega võitlemisel. Üldise seisukohavõtuna on see muidugi tore, sest 125-miljonilise eelarvega ja teist sama palju turundusele kulutanud Hollywoodi kassahitti vaatas kümneid kordi rohkem inimesi kui kaks aastat hiljem valminud põhjalikku kliimadokumentaali „Ebamugav tõde“ („An Inconvenient Truth“, 2006), millega endine presidendikandidaat Al Gore end avalikkuse silmis kliimasõdade rindekangelaseks kinnistas.

    Poolteist aastakümmet hiljem on meil küll Pariisi kliimakokkulepe, aga ka sellest taandunud uus Ühendriikide president ning seda kõike pisar silmanurgas kõrvalt vaatav jätk Gore’i püüdlustele pealkirjaga „Ebamugav järg“ („An Inconvenient Sequel: Truth to Power“, 2017). Hollywoodi suurejooneliste filmide probleem on samal ajal kahjuks sama mis poisil, kes enda lõbuks karjus külarahvale: „Hunt!“ Ühelt poolt tõmbavad nad probleemile tähelepanu, teisalt tuimestavad vaatajat toimuva suhtes sarnaselt sellega, kuidas massimeedia vägivalda või porno naisi alavääristavat seksi normaliseerida aitab – muudavad selle mugavaks ja ohutuks meelelahutuseks, mis ei kätke endas muud peale riskivaba tarbimisakti.

    Et näha katastroofifilmide progresseeruvat dementsust, tasub (mitte) vaadata näiteks hiljutisi katastroofimäruleid „San Andreas“ (2015) või „Magnettorm“ („Geostorm“, 2017). Kui esimene saatis inimkonna lemmikmusklikuhja Dwayne „The Rock“ Johnsoni maavärinate ja tsunamide vastu (spoiler: maavärinad ja tsunamid kaotasid), siis „Magnettorm“ viis vaataja lähitulevikku, kus inimkond kontrollib emakese Maa kliimat rohkete satelliitide abiga. Kuni hetkeni, mil muidugi enam ei kontrolli ja rinda tuleb pista pahade tegelastega, et siis viimaks võimuseisund taastada.

    Sääraste filmide karikatuursuse vormilisest totrusest suuremgi probleem on tegelike ja kohest tegelemist vajavate probleemide taandamine üksikisikute rumalusele, halbadele otsustele või kurjadele kavatsustele. Muidugi, kas või Bushi või Trumpi on lihtne kõigis maailma hädades süüdistada, ent selliste globaalsete väljakutsete puhul nagu kliima muutumine, maailmamerede reostumine ja kasvav sotsiaalne ebavõrdsus on tegemist laiema taustamehhanismiga, mille aluste nihutamisele ei jõua Hollywoodi suure-eelarvelised märulid lähedalegi.

    Kui suvistelt blockbuster’itelt oleks seda ilmselt ka üliväga palju oodata, siis Christopher Nolani mõõtu labürintlike ja ambitsioonikate lugude meistrilt võiks nõuda enamat. Tema vastakat tagasisidet – ühtede arvates „Kosmoseodüsseia“ vaimne järglane, teiste meelest sentimentaalne käkk – kogunud „Tähtedevaheline“ („Interstellar“, 2014) küünitab küll kaugele, ent jääb vaatamata suurtele ideedele viimaste aastate kõige ilmekamaks kinnituseks Fisheri väitele.

    Filmis näeme lähitulevikku, kus inimkond on oma rüüsteretkega Maa lõplikult ammendanud ning sirutab käe kosmose poole, et sealt uus elukoht leida. Nõnda asub mitu kosmosemissiooni teele kaugetesse tähesüsteemidesse, et tuvastada kõlblik sihtpaik liigi tuleviku kindlustamiseks. Nolan põikab läbi aja ja ruumi viisil, mis oma emotsionaalse finaaliga jättis paljud vaatajad karvapalle köhima. Optimistlik ja inimlikule vaprusele ning armastusele kummardust tegev lõpplahendus kinnitab aga ennekõike tõdemust, et meile elu andnud ökosüsteem võib olla kaotatud, ent mis sellest – inimkonnast on saanud tähtede vahel seiklev tsivilisatsioon, mida ei saa takistada keegi ega miski. Koos Ridley Scotti üldiselt igati sümpaatse „Marslasega“ („The Martian“, 2015) moodustab „Tähedevaheline“ korraliku tehnooptimismi kombo, mis kinnitab, et me vapra liigi laupäev on tõepoolest lõputu, kuniks meile on antud vaid piisavalt Matt Damoneid.

    Motivatsioonipaketi ja vitamiinilaksuna on see kõik väga kena, ent irdub oma keskses narratiivi ülesehituses üsna vähe klassikalisest kangelasmüüdist, mida kannab edasi suurem osa viimase kümnendi vaadatumatest filmidest, sealhulgas kõiksugu keebistatud maailmapäästjaid kujutavad koomiksimärulid. Maailmakord, mida need filmid kannavad, ei kuulu kindlasti mitte ühte ideoloogilisse kildkonda Fisheri kapitalismikriitika või näiteks kohaliku ökoaktivist Kaupo Vipi ainuvõimalikuks nimetatud „organiseeritud taganemise“ mõtteviisiga.

    Vipp kirjutab ajakirjas Hea Kodanik: „Nii ongi jätkusuutlikkuse tegelik väljakutse inimeste seniste väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutus – teadvustamine, mida me ikkagi tegelikult eluks vajame. Ka siis oleks raske kujutleda, et kõik rahvad lepiksid oma tänase olukorraga. Pideva alatoitluse, veepuuduse, alalise sõjaseisukorra jmt hädade tõttu kannatavaid inimesi on ju praegu rohkem, kui oli planeedil kokku rahvast 20. sajandi alguses.“

    Väärtushinnangute ja kultuurinormide kujundamisel on massimeedial eesotsas kinodes näidatavate filmidega röögatu roll, ent ekraanidel kujutatakse järjepidevalt ennekõike õiglase ja äravalitu katsumusi, millest head on määratud ilma suuremate kahtluste või rajavahetusteta üle saama. Ehk siis ükski katsumus ei väära kangelase moraalset ankrupunkti, nagu ka ei näi ükski looduskao ja kliima muutumisega seotud punane joon vääravat majandusmammuti valitud rada.

    Täiskiirusel rööbastelt maha

    „Tähtedevahelise“ ja „Marslase“ vastandiks võib pidada kordades tehnoloogiapessimistlikumaid filme nagu „Mad Maxi“ seeria või hiljutine „Snowpiercer“. Kuigi filmides kujutatud maastikud on diametraalselt erinevad – esimesel lõputu päikesepaistest lämmatatud kõnnumaa, teisel jäämassiividega kaetud elutu tund-ra –, seob neid tõdemus, et tee säärasesse tulevikku on sillutanud me liigi suutmatus oma loodusliku keskkonnaga mõistlikult ja vastutustundlikult hakkama saada.

    George Milleri „Mad Maxi“ seeria sündis 1970. aastate lõpul just nimelt murest taastumatute energiaallikate pärast. Inimkond on filmi alguspunktiks maha pidanud tuumasõja, pärast mida on kõige väärtuslikumaks varaks saanud kütus, mis paneb liikuma kõrbes ringivuramiseks kasutatavad kõikvõimalikest juppidest kokku keevitatud masinad. Selles maailmas pole inimkonna elu paremaks muutma mõeldud sõiduvahendid enam mugavuse ega jõukuse allikas, vaid üksnes surma ja hävingu kandjad.

    Filmi kauaoodatud ja algsest triloogiast kaks aastakümmet hiljem linastunud neljas osa „Raevu tee“ („Mad Max: Fury Road“, 2015) toob nafta kõrvale joogivee – filmi keskne kurikael ei kontrolli surevat maailma mitte üksnes relvapäästiku, vaid ka veekraani abil. Röövkapitalismi kriitika on „Mad Maxis“ muidugi püsivalt olemas, ent filmi sisuline sõnum võib taas võtta koha sisse tagaistmel, sest ennekõike on tegemist ikkagi kahetunnise testosterooniküllase märuliga.

    Märksa keerulisema moraalse kinda heidab vaatajale Lõuna-Korea hittlavastaja Bong Joon-ho ulmepõnevik „Snowpiercer“ (2013), mis kujutab endast žanrifilmile lisaks ka satiirilist allegooriat klassiühiskonnast, šokikapitalismist (Naomi Kleini raamatust „The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism“ pärit termin, mis tähistab kriiside, paanika ja ärevusseisundi strateegilist ärakasutamist neoliberaalsete reformide läbiviimiseks ja erinevatele poliitilistele otsustele poolehoiu leidmiseks) ja läbi tehnoloogia tekkivatest võimusuhetest. Filmi tegevustik toimub aastal 2031, kui inimkonna püüded kliimasoojenemist ümber pöörata on toonud kaasa hoopiski uue jääaja. Vähesed ellujäänud on surutud filmile pealkirja andvasse igiliikurina kohutaval kiirusel ümber maailma kihutavasse rongi, kus eliit asub eespool ja proletariaat tagumistes vagunites.

    Kuigi filmi poliitilisi paralleele võib pidada suuresti lihtsustatuiks, teeb Joon-ho lõpus rikaste ja vaeste vastandusest üsna julge sammu edasi, minnes kogu rongimaailma juhtiva „loomuliku tasakaalu“ ning seda kehtestavate võimu-
    struktuuride kallale, kus kahel poolusel on rohkem ühist, kui arvata võiks. Seejuures võib vaielda, kas filmi lõpplahendusest kumab läbi tubli annus optimismi või pigem pessimismi, ent kahtlemata viitab „Snowpiercer“ loodust ja selle antavat elu mitteväärtustava süsteemi suutmatusele oma vigadest õppida ja vältimatule krahhile.

    Sama keerukat suhet tehnoloogiaga ja jumalakompleksi kui hukuteed demonstreerib ka pigem efektse märulina ja tehisintellekti kuratlikkusega filmilukku läinud „Matrix“ („The Matrix“, 1999). Kui triloogiaks kujunenud sarja täispikad filmid räägivad ennekõike tehisreaalsuses aset leidvast sõjast viimaste inimeste ja neid orjastavate kurjade masinate vahel, siis vähemalt sama kõneka taustaloo pakuvad vähem tuntust kogunud lühilood kogumikus „Animatrix“ („The Animatrix“, 2013). Muuhulgas selgub, et virtuaalse reaalsuse Matrixi sünnile eelnenud inimeste ja nende loodud humanoidide vahelises sõjas olid inimesed need, kes alustasid tuumalöögiga, lükkasid tagasi rahupakkumise ning otsustasid viimase lahendusena masinate alistamiseks varjutada päikese kui nende peamise energiaallika paksu pilvekihiga. See omakorda viis masinate vajaduseni kasutada inimesi bioenergiaallikana.

    Eks ole konfliktidega hoiatamine, negatiivsetele stsenaariumidele keskendumine ning teatav paranoia või skepsis tuleviku ees ulmežanrile üsna omased. Popkultuuris sageli rõhutatavat hirmu uue ees võib pidada ennatlikuks, lihtsustatuks ja ka põhjendamatuks, ent üsna kõnekas on see, et ressursside lõppemise ning kliimasoojenemise jätkumise kui paratamatusega näib leppivat suur osa hiljutistest tulevikku puudutavatest filmidest. Olgu näiteks sedavõrd erinevad filmid kui Denis Villeneuve’i „Blade Runner 2049“ (2017) oma tumedate ja elutute linnastruktuuridega või Alexander Payne’i „Kahandamine“ („Downsizing“, 2017) lähitulevikuga, kus kollektiivsele manalateele ei vastata mitte tarbimise vähendamisega isiklikus plaanis, vaid iseenda väikeseks muutmisega tehnoloogia abil, et siis „säästlikul“ moel veel rohkem tarbida. Ahjaa, veel üks Matt Damon!

    Filme, mis suudaksid pakkuda praegusele rajasõltuvusele jätkusuutlikke alternatiive, on vähe, kui üldse. Õigupoolest jõuavad vaid üksikud linalood nõnda kaugele, et üleüldse inimkonna praeguse arengutee kõrvale muid võimalusi mokaotsastki pakkuda. „Sauruste pargi“ saaga värskeim osa „Jurassic World: Langenud kuningriik“ („Jurassic World: Fallen Kingdom“, 2018) pikib sisse mõned mõtted meie liigi võimupositsiooni vankumalöömisest ning traagilise kaadri vulkaaniplahvatuses hukkuvast dinosaurusest, ent seab lõpuks ikkagi vastamisi kurjad lihasööjatest reptiilid, kelle vallapääsemine sõltub ennekõike karikatuurselt ahnetest kurjamitest, ning head ja õilsad peategelased.

    Et tegevust raamiv süsteem ise võiks mingil hetkel muutuda või me liigilisele etnotsentrismile midagi muud järgneda, julgevad sedastada üksikud linalood. Meenuvad näiteks briti lavastaja Alex Garlandi tööd, millest põnevik „Ex Ma-china“ (2014) jätab – kel Garlandi filmid nägemata, siis järgmise alapealkirjani spoilerihoiatuste DEFCON 1! – mõlemad seksapiilse humanoidi pärast võistlevad meestegelased pika ninaga. Veelgi huvitavam ja ambitsioonikam on tema mullune „Häving“ („Annihilation“), mille aluseks olev Jeff VanderMeeri raamat võlgneb üksjagu vendade Strugatskite jutustusele „Väljasõit rohelisse“ („Пикник на обочине“, 1972), mis omakorda on kuulsamgi Andrei Tarkovski oluliselt spirituaalsema tõlgenduse kaudu filmis „Stalker“ („Сталкер“, 1979).

    „Hävingus“ langeb Maale komeet, mille ümber tekib salapärane ja laienev tsoon (inglise keeles shimmer, mida võiks tõlkida ka kui värelust, võbelust, kuma), kus hakkavad painduma nii aeg kui ruum. Sõduritega, kes sellesse tsooni sisenevad, kaob kiirelt igasugune kontakt ning keegi ei naase. Üsna pea selgub, et millegi kirjeldamatult teistsugusega kohtumisel, mida ei suuda päriselt mõõta ükski me meel, kipuvad nihkesse minema tegelaste psühholoogia, maailmataju ja minapilt.

    Tüüpilistest tulnukate invasioone kujutavatest filmidest eristab „Hävingut“ aga see, et võõrvormi ei kujuta Garland ei sõbraliku ega vaenulikuna – tekkinud tsoon on täiesti uuel moel lokkav ja õilmitsev looduskeskkond, mis suudab oma prismasse assimileerida igasuguse inimtegevuse, kuitahes agressiivse ja hävitava. Kuigi lõpus saadakse näiliselt inimliigi kallale kippuvast tsoonist justkui võitu, reedavad viimased kaadrid, et tegemist võib olla hoopiski uue evolutsioonitsükli algusega.

    Sama tõsiselt vaatab inimolemise väärtuslikkusele otsa zombižanri viimaste aastate originaalsemaid saavutusi „Kõigi annetega tüdruk“ („The Girl with All the Gifts“, 2016). Eks ole elavaid surnuid kujutavaid filme kasutatud satiirilistel eesmärkidel pea nende sünnist saati. Ka tänapäevase zombifilmi looja George A. Romero on töganud oma filmidega rassisuhteid „Elavate surnute öös“ („Night of the Living Dead“, 1968), tarbimiskultust „Surnute koidikus“ („Dawn of the Dead“, 1978), militaarhierarhiat „Surnute päevas“ („Day of the Dead“, 1985) ja varanduslikku ebavõrdsust „Surnute maas“ („Land of the Dead“, 2005).

    „Kõigi annetega tüdruk“ seab aga kaalukausid lõplikult ümber, pannes kahtluse alla kogu inimtegelaste valikuid suunava omakasupüüdliku eetilise süsteemi ning liigi väärilisuse kataklüsmist pääseda. Viirus levib filmis loodusjõuna – seenena, mille eosed katavad Maa, pühkides nakatamise kaudu oma teelt inimasustuse. Nii muutub film oma lõpusirgel allegooriaks kogu senise patriarhaalsusel, militarismil ja loodushävingul põhineva süsteemi jätkusuutmatusest ning sellise maailma kaost millegi uue ees.

    Strugatskite eespool viidatud raamatult laenab ka „Hävingule“ ja „Kõigi annetega tüdrukule“ omast tugevat perspektiivirelativismi sisaldav mõttekäik teoses – ehk on Maad tuuseldavatel meile mõistetamatutel jõududel meist täpselt sama ükskõik, kui on meil piknikku pidades metsaveerel askeldavatest sipelgatest ja muudest putukatest-satikatest.

    Kliima on vaataja silmades

    Maailma kui sellise ja inimtsivilisatsiooni kogu täiega kadumine ulmežanris pole muidugi ainus viis, kuidas lõputunnetus filmides kanaliseerub. Süsteemi krahh peidab end paljudes filmides ka hoopis peenemalt, taustale. Heaks näiteks on mitmete Ameerika linalugude tegevuspaiga nihkumine ranniku metropolidest Kesk-Läände. Sageli vaatab ekraanilt töölisklassi ja naftapuurtornide kõrvalt vastu kõrbemaastike lootusetus, tühjus ja elutus.

    David McKenzie kiidetud neovestern „Läbi tule ja vee“ („Hell or High Water“, 2016) juhatab vaataja kahe pangaröövli ja kahe politseiniku kannul läbi Lääne-Texase väikelinnade. Ehkki keskmes on kassi-hiire mäng politseinike ja pättide vahel, tuleneb filmi maailmatunnetus ja mõjuvus suuresti sellest, mida näidatakse vaatajale märuli vahele ja taustaks – mahajäetud maju, pankade poolt suletud ärisid, tolmu alla kaduvaid tööstusettevõtteid, vaikselt hukkuvat osa riigist, mis on jäänud ilma suurest Ameerika unelmast, poliitilise eliidi tähelepanust ja vabaturumajanduse lubatud rikkusest. Eks seleta see pilt ka üsna ilmekalt, miks nii suur osa ameeriklastest nägi Donald Trumpis värsket muutusetoojat.

    Samasugust pelgust ajale jalgu jäämise ees peegeldab ka – väikese erandina koomiksifilmide seas – „X-meeste“ kõige sombusem peatükk „Logan“ (2017), kus end keset kõrbeavarusi peitnud ning oma surelikkusega tõtt vaatavad peategelased tunnevad ennast kõike muud kui kodus maailmas, mille kiirteedel kihutavad isejuhtivad kaubikud. Vesternide üheks läbivaks motiiviks on ikka ja jälle olnud aja muutumine – üksiku relvakangelase kaduv koht tsiviliseeruvas maailmas. Nüüd pole oma kohta kaotanud mitte ainult üksikkangelane, vaid terved segmendid ühiskonnast, kes võidujooksus selle peale, kellel on surres kõige rohkem asju, alla jääma kipuvad.

    Piirkondlikust mahajäämusest on veidi teises võtmes rääkinud hulk oluliselt allegoorilisemaid ja sümbolistlikumaid filme. „Metsiku lõunamaa asukad“ („Beasts of the Southern Wild“, 2012) tõi vaataja ette Louisiana sood ja väikese peategelase Hushpuppy, kes vaatab tõtt oma kogukonna hävinguga tõusva veetaseme tõttu ning müstiliste koletistega – need sümboliseerivad muuhulgas ka kliimamuutusi ja väljasuremist. Hiljutine võõrfilmi Oscari kandidaat „Mao embus“ („El abrazo de la serpiente“, 2015) viis aga vaataja psühhedeelsele rännakule läbi Amazonase džungli paralleelselt 1909. ja 1940. aastal. Tegemist on mõtisklusega kolonialismi mõjust, aga ka inimese ja looduse suhtest, ajale jalgu jäämisest ning meie kaduvusest ja ajutisusest siin planeedil ja elus.

    Märksa otsekohesema allegooria kliimamuutuste kohta tõi möödunud aastal ekraanidele Darren Aronofsky draamaga „ema!“ („mother!“). Film toimib õige mitmel teematasandil piibliloost emaduspsühholoogiani, kuid on ennekõike suunitletud õudusfilmina emakese looduse vägistamisest. Filmi ainsaks tegevuspaigaks on metsa keskel asuv maja, Eedeni aed, kus naistegelase elu kulgeb võrdlemisi muretult, kuni sisse tungivad ootamatud külalised. Neile järgneb üha rohkem inimesi, kes kõik tahavad saada osa loojast, loodust, pühadusest, puhtusest ja imest, tuues aga kaasa üksnes kaose ja hävingu.

    Kui dokumentaale mitte arvestada, jääb suurejooneliste maailmalõpulugude ja paksult sümbolistlike allegooriate vahele aga üsna vähe filme, mis vaatajat kui täiskasvanud mõistuspärast inimest looduskao ja globaalse kapitalismi piiride üle mõtlema kutsuks. Artiklis „Miks ei tehta kliimamuutustest häid filme?“ sõnastab Jeremy Deaton ühe võimaliku põhjuse: „Kuigi kliimamuutused on ilmselt meie ajastu kõige edasilükkamatum väljakutse, kujutavad nad endast kehva antikangelast. Kliimamuutus on impersonaalne. Temperatuuri muutumise taga ei luura maskis kurjamit – me kõik oleme erineval moel osa probleemist. Samuti on kliimamuutus aeglane, viies temperatuuri igal kümnendil üles vaid paari kraadikümnendiku võrra. See pole Surmatäht, mis me planeedi nupuvajutusega põrmustaks. Kuigi kliimamuutus on sügavalt moraalne probleem, ei põhjusta ta ka sarnast kohest viha nagu hulk kosmosenatse, kes püüavad galaktikat vallutada.“

    Lihtsaid hea ja halva vastandusi eelistav filmitööstus ei jookse just tormi linalugude peale, mis moraalset konflikti me kapitalistliku elukorralduse ning teadlaste poolt ammu ette kuulutatud kliimakataklüsmide ja üldise looduskao, praeguse eluviisi ja võimalike (või hädavajalike) alternatiivide vahel ületada püüaks. Viimastest aastatest meenub ainsa tõelise dialoogikatsena erinevate mõtteviiside vahel teekonnafilm „Kapten fantastiline“ („Captain Fantastic“, 2016).

    Matt Rossi dramöödias on anarhistlikust aktivistist isa kolinud oma kuus last tarbimisühiskonna haardest sõna otseses mõttes looduse keskele, harib ja õpetab neid ise ning tähistab jõulude asemel Noam Chomsky päeva. Ühel päeval ajab haiglasse viidud ema surm pere senisest looduskookonist välja ja sunnib teekonnale kapitalistliku tsivilisatsiooni rüppe. Ühekülgse süsteemikriitika asemel avab film konflikti, mis tekib inimlike vajaduste ja eraldatuse, ideaalide ja praktiliste soovide vahele.

    Et kapitalismi lõpp ei võrduks maailma lõpuga ning enne viimast oleks võimalust, võimet ja tahet mõelda ka alternatiividele, on seda dialoogi aga hädasti vaja. Nagu öeldud, popkultuuri mõju me väärtushinnangutele ja normide kujunemisele on keeruline alahinnata, mistõttu kuluks ära rohkem häid filme nii kliimamuutustest, turumajanduse kitsaskohtadest kui ka üldisest sotsiaalsest ja majanduslikust ebavõrdsusest. Kapitalismi üheks väärtuseks ja võimaluseks on tarbija võim läbi oma valikute tootmist-loomist mõjutada ning kuni Lääs nii-öelda vegetaarmenüüd ei paku, on muidugi alati võimalik otsida lähimast multipleksist kaugemalt. Näiteks vaadata ise ja anda lastele Disney asemel vaatamiseks stuudio Ghibli ja Jaapani animelegendi Hayao Miyazaki filme nagu „Tuulte Oru Nausikaa“ („Kaze no Tani no Naushika“, 1984), „Printsess Mononoke“ („Mononoke-hime“, 1997) või isegi „Ponyo“ („Gake no Ue no Ponyo“, 2008).

    Esimene neist, mis põhineb Miyazaki enda eepilisel ja veelgi muljetavaldavamal mangal ehk Jaapani koomiksil, räägib noore tüdruku eetilistest konfliktidest postapokalüptilises tulevikumaailmas, kus inimkonda on oma teelt pühkimas taimedest lendlevad mürgised eosed ja nende vahel müttavad hiigelsuured olendid Ohmud. Kunagi juba korra maailma õhkinud inimestel jagub arunatukest peaasjalikult veelgi enama raua, tina ja tulega vastamiseks. Kangelannal Nausikaal tuleb sellistes oludes lepitada armastus kaasinimeste ja looduskeskkonna vahel, kus diametraalsete vastandustega pole tuhkagi pihta hakata.

    Miyazaki äärmiselt rohelise mõtteviisiga filmides on vastandid ja äärmused alati kohal, aga ennekõike otsib ta ikkagi ühist pinda ja tasakaalu nende vahel. Kas või vanameistri seni viimane linalugu, autobiograafiline ja võrratu „Tuul tõuseb“ („Kaze Tachinu“, 2013), on ennekõike meditatsioon inimese suutlikkusest luua, vaimustuda, pühenduda, armastada – ja samas loodu abil hävitada, lubada pühendumisel muutuda kinnisideeks, jõuda vaimustusest ja armastusest patriotismi, võõraviha ja hävinguni.

    Miyazaki filmid ei püüa pakkuda lihtsakoelisi lahendusi ega müüa vaatajale õnnelikku lõppu, mis asendaks mõtlemist ja tegutsemist väljaspool kinosaali. Tema looming on heaks näiteks, kuidas kapitalistliku maailmakorra vastuolusid on võimalik näidata ja keskkonna probleeme teadvustada lihtsustamata ja demoniseerimata, head ja halba mustvalgelt vastandamata.

  • Augusti lugemissoovitused

    Märt:

    Minu apoliitiline lingivalik puudutab seekord tööd, LSD-d, tõlkimist, filosoofiat, humanitaaria kriisi ja matemaatika auhindu.

    Oscar Wilde’ilt pärineb surematu mõttetera “Work is the curse of the drinking classes” – töö on trimpavate klasside needus. Paraku mitte ainult nende. Vikerkaare vana tuttav David Graeber avaldas hiljuti raamatu “pullisitatöökohtadest” (Bullshit Jobs), töökohtadest, mis võivad küll sisse tuua, aga on mõttetud. Joe Moran arvustab TLS-is lisaks Graeberile veel kahte töö-alast raamatut: Andrea Komlosy “Work. The Last 1,000 Years” ja James Bloodworthi isiklikel kogemustel põhinevat reportaaži “Hired”. Moran kinnitab Graeberi tõdemust, et töö kasulikkus ja palk on enam-vähem pöördvõrdelised. Näiteks ülikoolis teenivad need, keda kõige rohkem vaja on – koristajad, turvamehed, tehnikud, raamatukogutöötajad, kantseleisekretärid, riidehoidjad – kõige vähem, õppejõud on kusagil vahepeal, kõige tipus on täiesti kasutud audiitorid, tippjuhid, “senior managers”, mainekujundajad, kommunikatsioonispetsid jne, kes koostavad plaane, strateegiaid, arengukavasid, juurutavad juhtimisslängi, teevad sise- ja väliskommunikatsiooni ja -turundust. Tean-tean, olen seda omalgi nahal kogenud, kui üritasin teatavas ülikoolis delikaatselt märku anda, et “arenguvestlus” ei ole päris sobiv sõna kohustusliku regulaarse suhtluse jaoks õppejõu ja administreerija vahel. Tulutult. Arenguvestlusi peetakse seal küllap edasi, õnneks minu osaluseta. Samas oleksid paljudki inimesed õnnelikud, kui neil praeguse olematu või prekaarse ameti asemel oleks kasvõi sitt töökoht (neist on juttu Bloodworthil: Amazoni laomees, hooldekodu sanitar jms) “pullisitatöökohast” rääkimata.

    Mõttetutest töödest lõõgastumiseks on teisigi meetodeid kui joomine. TLS soovitab LSD-d. The Times on lausa tõstatanud küsimuse: “Kas LSD on keskklassiõhtusöökide uus delikatess?” Ühesõnaga, LSD on tagasi, pärast kõrgaega 1960ndatel ja 1970ndatel ning vahepealset tõrjutust. Tumeveeb ja postimüük on teinud selle hankimise kergeks, seda on odav valmistada, see ei põhjusta sõltuvust ega kõrvalnähtusid ning soodustab leppimist maailmaga, tekitab üldist armastustunnet, aitab depressiooni, valude ja ängi vastu. Mis võiks veel parem olla? Kindlasti võtavad Urmas Reinsalu ja Jevgeni Ossinovski LSD legaliseerimise nüüd oma valimisloosungiks. Enne loetagu aga alati huvitava filosoofi Galen Strawsoni arvustuslikku esseed Michael Pollani raamatule “How to Change Your Mind. The New Science of Psychedelics” ja Toby Lichtigi arvustust kirjanik Tao Lini omast kogemusest pajatavale raamatule “Trip. Psychedelics, Alienation, and Change”. Strawson siiski ei soovita LSD-elamusi realistlikult tõlgendada: see, et meile happe mõju all ilmutab end Üleüldine Armastus, ei tarvitse tähendada, et see ka reaalsuses valitseks. Meenutagem, et Vikerkaarel kui kogupereajakirjal on omad teened ka lugejate teadvuse avardamisel: 1991. aasta 10. ja 11. nr-is ilmus meil Aldous Huxley klassikaline essee “Taju uksed” (rahvusmõtte auhinna laureaadi Ants Viirese tõlkes).

    Üks küsimus, mis tõlkijaid tihti vaevab, on see, miks küll akadeemiline tõlketeadus on nii sageli, mhm, bullshit, st jama. Walter Benjamin, George Steiner, Antoine Berman, Lawrence Venuti – kõik nad on kahtlaste, vahel absurdsete argumentidega kaitsnud n-ö võõrapärastavat tõlget, s. o tõlget, mis ei kodusta ega assimileeri ega too lähemale, vaid mille võõrpäritolu jääb tekstipinnal tajutavaks. Mõnikord, nagu Venutil, seotakse assimileeriv tõlkeviis veel poliitilise konservatiivsusega, mis on üks kahtlane samm. Tõsi, mindki pahandavad tõlked, milles ma originaali sõnu ja klausleid ära ei tunne, bukvalistlikkus on ikka parem kui ladna ümberjutustus. NYRB-s kirjutab Emily Wilson, kellelt ilmus äsja “Odüsseia” ingliskeelne tõlge, Mark Polizzotti sümpaatsest raamatust “Sympathy for the Traitor: A Translation Manifesto”. Tsiteerin Wilsonit: “Paljud akadeemikud, kes ise praktiseerivad tõlkijad ei ole, on rajanud “tõlketeooriale” oma karjääri, samal ajal kui mõned tõlkijad kuulutavad teooriaid, mis lähevad oluliselt vastuollu nende praktikaga.” Osalt on selle põhjus tõlketeaduse akadeemiline kontekst, mis eelistab teatavaid spetsiifilisi lugemisviise (maailmakirjanduskursused, lähilugemine) laiema publiku vajadustele. Veel üks väärt mõte Wilsonilt: “Minu eriala, s.o kreeka ja rooma tõlgete arvustajad arutlevad üldiselt selle üle, kuidas tõlkel on õnnestunud seda või teist originaali aspekti replitseerida, aga puudutavad väga harva küsimust, kuidas uus tõlge võiks rikastada kaasaegset inglise kirjandust või kas tõlkija on mõtlev, lugenud ja originaalne kirjutaja omaenda keeles.”

    Jonardan Ganeri kirjutab LARB-s filosoofia vajadusest vabaneda eurotsentrismist ehk, kitsamalt, vajadusest õppida tundma ka india mõtet. Dialoogi eelduseks ei ole tingimata nõustumine, vaid võimalus vastu vaielda. Mulle tundub, et ingliskeelne analüütiline filosoofia on päris tõhus standardiseerija, mis oskab eksootilisemaid mõtlejaid (sakslasi, prantslasi, indialasi) valada argumentatiivsesse vormi, mis omakorda võimaldab vaidlemist ja väitlemist. Mõned mõttetraditsioonid ja mõtlejad avaldavad aga sellisele töötlusele suuremat vastupanu – millest tõuseb küsimus, et võib-olla polegi siis tegu filosoofiaga, vaid äkki hoopis … pullisitaga.

    Ajaloolane Benjamin Schmidt kirjutab The Atlanticus sellest, kuidas noored ei taha enam humanitaaraineid (kirjandust, keeli, ajalugu, filosoofiat) õppida – tendents, mis annab tunda ka meil. USA-s paistab olevat tegu lausa tektoonilise nihkega, mis vanu humanitaare mõistagi ärevaks teeb. Schmidti põhiline tähelepanek on see, et pagemine humanitaariast ei näi olevat sugugi seotud teenimis- ja töökohaväljavaadete halvenemisega, vaid mingi suurema kultuurimuutusega. Lõppude lõpuks ei tähenda see küll humanitaaria väljasuremist (filosoofia ja filoloogiaga on ju tegeldud sajandeid väljaspool ülikoolegi), vaid haritlaste kahanevat võimet üksteise naljadest ja allusioonidest aru saada.

    Ja lõpuks: Quanta Magazine annab taas ülevaate Fieldsi medali äsjastest laureaatidest (autasu jagatakse iga nelja aasta tagant alla 40-aastastele matemaatikutele). Sakslase, itaallase, (Austraalia) indialase (ja Nevanlinna auhinna saanud kreeklase) kõrval paistab kõige huvitavama taustaga laureaat olevat Cambridge’is töötav Caucher Birkar, kes on sündinud kurdi külakeses Lääne-Iraanis. See, millega ta tegeleb, tundub sõnulseletamatu, kuid Kevin Hartnett püüab seda ikkagi lühidalt sõnadega lahti seletada.

    Aro:

    Francis Fukuyamal on oht saada maailma üheks mõjukamaks meheks, kes pidevalt eksib. 1989. aastal kirjutatud artikkel “Ajaloo lõpp” kuulutas külma sõja lahtumise vaimus liberalismi võitu ja ennustas, et edaspidi tegeleb poliitika vaid “tehniliste küsimuste lõputu lahendamise, keskkonnahoiu ja rafineeritud tarbijate nõudmiste rahuldamisega”. Nii palju siis sellest. Nüüd on Fukuyamal uus teooria, mis tabab taaskord klassikalist liberaalset Zeitgeisti ja on kriitik Louis Menandi hinnangul samavõrra ekslik. Nimelt leiab analüütik, et suurim oht liberalismile tuleb identiteedipoliitikalt, ehk ajalooliselt rõhutud gruppide õigusenõudmisest. See olla nimelt kannustatud mitte mõistusest (millele saaks institutsionaalsete reformidega vastata), vaid emotsioonidest, “austuse” nõudmisest ning on seega täitumatu. Menand tuletab meelde, et “ratsionaalne” majandus on fiktsioon, et emotsioonid ja bioloogia mängivad rolli kõigis inimelu valdkondades ning et Fukuyama enda intellektuaalsed õpetajad on kirjutanud põhjalikult sellest, kuidas emotsioonid mõistuslikku poliitikat toetada võivad.

    Põhja-Korea ja Ameerika juhid on praegu küll mõnevõrra rahunenud, aga tuumasõda on ikkagi oht, mis väärib aeg-ajalt meelde tuletamist. Üks mu lemmiktaskuhäälinguid, NYCist edastatav “On the media” pani just üles osa, mis vaatleb tuumasõja kujutamist eile, täna ja homme. Uue õppeaastaga algas mul just taaskord kursus “apokalüpsise ajaloost”, nii et karta on, et maailmalõpulisi mõtteid leiab siit blogist järgnevatel kuudel veelgi.

    #Metoo jätkub. Minu alma materis New Yorgi ülikoolis on plahvatanud skandaal, mida tabloidid on kajastanud ilkudes, kuna siin on tegemist naissoost ahistajaga, kes lisaks on veel lesbi ja kirjandusteooria professor, aga mis tegelikult kätkeb palju huvitavaid ja olulisi küsimusi võimust, lojaalsusest ja töörahust. Ahistaja Avital Ronelli kaitseks (toetun siin NYU siseuuringu hinnangule, mis leidis, et ahistamine tõepoolest leidis aset ja kestis mitu aastat) on sõna võtnud terve plejaad akadeemilisi superstaare, alustades Judith Butlerist ja lõpetades Slavoj Žižekiga. Ajaloolasena tabas mind enim suurepärase sooajaloolase toetusavaldus Ronellile. Konservatiivid ilguvad nüüd teemal, et “feministid on silmakirjateenrid”, aga see laseb märgist mööda. Butleri eestvedamisel koostatud kirja on jõuliselt kritiseeritud just nimelt akadeemia vasakult tiivalt. Otsustagu lugejad ise, kellel siin õigus on:

    New York Timesi kajastus.

    Nimrod Reitmani esitatud hagi Ronelli ja NYU vastu.

    Ronell vastab Reitmani süüdistustele.

    Corey Robini analüüs juhtunust.

    Masha Gesseni ülevaade ja mõtisklus.

    Ja kuna sooteemadele juba jutt kaldus, siis lisaks ka võiks lugeda Merve Emre väga head esseed kunstliku viljastamise ajaloost ning Susan Pederseni arvustust kahele naiste valimisõiguse ajalugu käsitlevale monograafiale. Nautige suve viimaseid päevi!

    Marek:

    Nagu Aro viitas, on Francis Fukuyama avaldanud hiljuti raamatu identiteedipoliitika ohtudest demokraatiale, Identity: The Demand for Dignity and the Politics of Resentment, kes raamatut ei viitsi lugeda, võib tutvuda vastse intervjuuga raamatu ainetel, mille pealkiri võtab tabavalt kokku Fukuyama arengutee: “Mis järgneb ajaloo lõpule? Identiteedipoliitika”.

    Kanada õpetlane Ron Srigley on kirjutanud Los Angeles Review of Booksis põhjaliku analüüsi ülikoolide tänapäevasest kriisist. Selle täienduseks võib kuulata ka Terry Eagletoni hiljutist loengut Bergeni ülikoolis “Humanitaarteaduste kriis”.

    Cambridge’i poliitikateadlane David Runciman lahkab London Review of Books’is huvitavalt Obama isiksust (oli ta golfimängija või korvpallur?).

    Kuna Marx näib endiselt lasuvat luupainajana meie ajudel, siis võiks olla hariv lugeda üht akadeemilist intervjuud ajaloolase Gregory Claeysiga Marxist ja tema pärandist tänapäeval. Ja siia otsa sobib tutvuda Ross McCulloughi arvustusega Patrick Deneeni hiljutisest raamatust Why Liberalism Failed (2018).

     

  • Toimetajalt: Palavus tuleb mõtlemisele kasuks?

    Küllap on igaüks märganud sooje ilmu. Need on seotud globaalse soojenemisega, mis võib inimkonnale saatuslikuks saada. Paraku oleme juba saavutanud teatava fatalistliku ükskõiksuse. Otsesõnu salgavad katastroofiohtu peamiselt küll vaid ookeanitagused konservatiivid – osalt võhiklusest, osalt naftatööstuse huvides ja osalt selleks, et “õigestimõtlejaid” ärritada. Meil levitab nende valesid ja laimu ainult mõni hämarapärane siniprofessor.

    Kliimahaiguse diagnoos on ju teada. Enam-vähem aimatakse ka raviviise. Kuid puudub kollektiivne tahtmine raviga algust teha, sest see nõuaks mõnede praeguste hüvede ohverdamist ning ühiselu seadmist uutele alustele. Kilekottidest loobumine, prügisorteerimine või elektriauto annavad küll hea enesetunde, kuid nende kogumõju jääb nulli lähedale, kui ühiskonnad jäävad kõigest väest süsivesikuid ammutama ja põletama. Väljapääs oleks odav taastuvenergia ning vastava uurimistöö ja infrastruktuuri subsideerimine.

    Aga selle kõrval ei teeks paha ka värske pilk inimese ja looduse vahekorra ning inimsoo ühiseluvormide ajaloole. Värskes numbris tutvustab Marek Tamm hiljutisi suundi ajalookirjutuses, mis ajaloo ja loodusloo jäika vahejoont enam ei tunnista. Geoloogiline ja bioloogiline evolutsioon on saanud osaks inimliigi “süvaajaloost” ning inimtegevus on saanud osaks geosfääri ajaloost (antropotseen). Eriti seiklusliku mõttelennuga ajaloolased püüavad kirja panna ajalugu ka muude loomade vaatepunktist. Antropoloog David Graeber ja arheoloog David Wengrow näitavad, kuidas valgustusaegne müüt ebavõrdsuse tekkest on juba aastakümneid tagasi kummutatud, kuigi elab edasi populaarkäsitlustes. Inimsoo (esi)ajaloos on seniarvatust vähem sirgjoonelisust ning palju rohkem mitmesugust eksperimenteerimist ühiseluvormidega. See annab lootust, et tulevikuski võib ajalugu olla altpoolt muudetav ning et suured muutused võivad alguse saada väikestest ringidest (perekonnast, sugudevahelistest suhetest).

    Linda Kaljundi käsitleb looduskaitse ja rahvusluse seoseid Eesti lähiajaloos ja kultuuris, keskendudes Valdur Mikita uusmütoloogiale. (Mikita viimast raamatut arvustab ühtlasi Alari Allik.) Piret Karro vaatleb üht viimase aja eesti filmide kinnismotiivi, “alasti meest üksi metsas”: “Tundub, et eesti mees peab iseenda taasleidmiseks, naisest ülesaamiseks või lihtsalt pea puhkamiseks minema metsa ja võtma end alasti – või vähemalt unustama ära.” Andrei Liimets käsitleb maailma ja kapitalismi lõpu stsenaariume ulmefilmides ning osutab ohule, et need võivad looduskatastroofi ähvarduse millekski triviaalseks muuta.

    Siim Kuresoo arutlus Eesti metsa olukorrast tõdeb, et “riigi tasandil käiakse kliimamuutustega ümber nagu nohuga – ollakse igati valmis kirjutama alla Pariisi ja muudele lepetele, koostama kõiksugu kantseliitlike nimedega kavasid ning kaubitsema usinalt süsinikukvoodiga. Kui aga tekib mõni pakilisem mure või stiimul, siis tormatakse tekialusest rahust välja põlevkivikaevandusi päästma või Euroopa Liidu poliitikasse metsanduse süsinikuheitme arvestusse erandeid kauplema”. Samade asjade pärast hurjutab Eesti meediat ja ärieliiti Joonas Kiik. Raivo Alla essee tegeleb tervisejooksu fenomenoloogiaga, Marko Uibu käsitleb looduslikkuse ja loomulikkuse retoorikat alternatiivmeditsiinis. John Lanchester vaatab, mida on pärast finantskrahhi uue kriisi ennetamiseks ära tehtud ja mida annaks teha.

    Kirjandusveergudel esinevad Mart Kangur, Kristel Rebane, Urmas Vadi, Lauri Sommer jt. Daniele Monticelli vaatleb värsket semiootikaraamatut, Neeme Lopp kirjutab Katja Novitskova kunstist. Ave Taavet on joonistanud teemakohased pildid. Värske number maksab 4 ja aastatellimus 24 eurot.

  • Kesksuvised lugemissoovitused

    Aro:

    Mu lugemisvara on juulis ootuspäraselt suvine ehk keskendub põhiliselt jalgpallile. Maailmakarikat jälgides on mu vaieldamatuks lemmikuks Twitteris kujunenud Duke’i ülikooli ajaloolane Laurent Dubois, kes on lisaks Haiti revolutsioonile kirjutanud ka kaks väga head raamatut jalgpalli globaliseerumisest ja mängu enese antropoloogiast. Kel on kahtlusi, et jalgpall võiks meile õpetada midagi kolonialismist, maailmapoliitikast, spordi professionaliseerumisest ja globaalsest meediaturust, tasub vaid korraks lugeda tänavuse maailmakarika staarmängija, poolfinaalis Belgia kaitsjad suurepäraselt üle mänginud  Kylian Mbappé elulugu. Alžeeria ja Kameruni päritolu vanemate laps on vaevu 19-aastane, tema karjäär algas 8-aastaselt AS Bondy noortemeeskonnas, ning praeguseks on temast saanud üks maailma “kallima hinnasildiga” jalgpallureid – väidetavalt maksis Pariisi Saint-Germani klubi tema eest 145 miljonit eurot, rohkem on makstud vaid samas klubis mängiva Neymari eest.

    Mbappé karjäär peegeldab aga mitmeid innovatsioone jalgpalli-äris, mis ei ole alati inimlikud ega vii ka kaunima mänguni. Laurent Dubois kirjutab värskes Atlanticus, kuidas mängijate aina nooremalt värbamine, klubide nõjatumine aina kallimalt värvatud staarmängijatele pigem kaitseb klubiomanike investeeringuid, kui viib huvitama ja edukama mänguni. Kuigi talendikütid jahivad aina nooremaid “imelapsi”, pole tegelikult selge, et varajases nooruses jalgpalliakadeemiasse saatmine neid ka paremini mängima paneb. Kui aga selgub, et kuueaastasest imelapsest siiski asja ei saa, heidetakse “läbikukkunud” jalgpallurid tagasi Dakari või Lagose tänavatele, kus on neil juba palju keerulisem toime tulla. Dubois näeb paremini toimivat mudelit hoopis naiste jalgpallis, kus klassivahed on väiksemad, kõrgelt kukkumise hind madalam ning juba karjääri alguses mõeldakse sellele, mis jalgpalli-elu lõppedes edasi saab.

    Jalgpallist kirjutab ka Leo Robson uues New Yorkeris, kust võib lugeda, kuidas jalgpall muutus inglise töölisklassi spordist rahvusvaheliseks fenomeniks (millest puudub küll kolonialismi oluline roll jalgpalli populaarsuse kasvatamisel Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas) ning arutleb, kuidas televisiooni on muutnud jalgpalli mängumustreid. Ühelt poolt mängud on muutunud kiiremaks, ründavamaks ja vaatemängulisemaks (kuna kõik teavad, et heade väravate kordusi vaadatakse veel aastaid) – öelgu tikitaka ja kaitsemängu kriitikud mida tahes, kes soovib, võib otsida üles mõne 1980ndate matši salvestuse ja mõelda, kas back-passi keelustamine pärast 1990. aasta maailmakarikat oli mõistlik otsus või mitte. Teisalt on tõusnud statistika ja andmetöötluse roll: küsimused nagu pallivaldamisprotsent, resultatiivsete söötude autorid või löögid väravale on alles viimase mõnekümne aastaga jõudnud igapäevavestlustesse.

    Lugege ka Laurent Dubois’ artiklit sellest, kuidas afroeuroopa mängijad on teinud Euroopa meeskonnad uuesti konkurentsivõimeliseks ja huvitavaks. Dubois tuletab meelde, et parempoolsed poliitikud nagu Marine LePen on süüdistanud Prantsuse meeskonna varasemaid läbikukkumist justnimelt “võõramaalaste” domineerimisega prantsuse meeskonnas. See väide on muidugi absurdne, kuna esiteks peavad rahvusmeeskonna liikmed olema prantsuse kodanikud (kuigi mõistagi võivad nende juured ulatuda heksagoonist väljaspoole), ning teiseks ulatub multikultuursus prantsuse jalgpallis tagasi 1920ndatesse, kui elati kaasa Maroko päritolu Larbi Ben Bareki tegudele ning mõistagi on prantslaste vast kuulsaim jalgpallur Zinedine Zidane Alžeeria juurtega. Huvitav on lugeda ka New York Timesi ülevaadet Mbappé-taoliste jalgpallurite noorusest kurikuulsates banlieue’des.

    Ning viimaks, üks minu lemmikraamatuid jalgpallist on sotsioloogi Stéphane Beaud’ analüüs rassismiskandaalist prantslaste meeskonna ümber, “Traîtres à la nation?” Prantsuse keeles on sellest ilmunud ka ridamisi häid arvustusi, olgu siin ära toodud üks. Raamat tõukub 2010. aastal Lõuna-Aafrika maailmakarika ajal toimunud skandaalist, kus Prantsusmaa meeskond hakkas pärast treenerit sõimanud Nicolas Anelka koju saatmist streikima. Prantsuse meeskond ei saanud toona alagrupist edasi ja sõitis koju ühtegi mängu võitmata. Meedias keerati teema kiiresti mustanahaliste mängijate tiimivaimu puudumise ja solvumise peale, Beaud võtab selle narratiivi pulkadeks ja näitab, kuidas konflikti treeneri ja mängijate vahel võimendas professionaalsete normide muutumine ning kuidas ajakirjanike kaugenemine aina eksklusiivsematest “jalgpallistaaridest” on loonud uutmoodi distantsi spordiajakirjanike ja jalgpallurite vahele. Beaud näitab kuidas jalgpallurite pealtnäha ekstsentriline käitumine jäetakse tähelepanuta, kui tiim mängib hästi, aga kui tiim mängib halvasti, muutuvad harjumatud käitumisnormid aga materjaliks, mille peale ehitada väga erinevaid süüdistusi, mustade meeste “getokommetest” superstaaride pirtsutamiseni välja.

    Marek:

    25. septembril külastab Eestit paavst Franciscus, visiidile on pühendatud omaette sisukas veebileht, kus huvilised saavad ennast registreerida ka paavsti missale Vabaduse väljakul. Viis aastat katoliku kirikut juhtinud paavst Franciscus on esimene Ladina-Ameerikast pärit katoliku kiriku pea, kes on lühikese ajaga kujundanud Vatikanist ühe tähtsaima globaliseerumisvastase võitluse, keskkonnakaitse ja ebavõrdsuse vähendamise eestvedaja maailmas. Hea ülevaate Franciscuse elust ja vaadetest pakub Anthony Favier’ pikem essee väljaandes Books & Ideas.

    Tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas on omalaadi paavstiks kujunenud prantsuse õpetlane Bruno Latour, kes avaldas äsja Los Angeles Review of Books’is toreda essee oma hiljutisest kohtumisest James Lovelockiga, kelle töid on ta uuemal ajal edasi arendanud. Oma praeguseid vaateid tutvustas ta hiljuti Haus der Kulturen der Welt korraldatud loengusarjas “Anthropocene Lectures”, mida saab veebis järele vaadata.

    Sudhir Hazareesingh on kirjutanud Times Literary Supplementis hea arvustuse hiljutisest Charles de Gaulle’i biograafiast. François Buton ja Eric Soriano on kirjutanud hea põhjaliku ülevaate antropoloog Mary Douglase elust ja töödest.

    Märt:

    Füüsik Adam Becker on avaldanud populaarse raamatu “What is Real” kvantfüüsika ja selle tõlgendamise ajaloost. Raamatut ennast ma lugenud pole, aga David Z. Alberti arvustus New York Review’s ja Tim Maudlini oma Boston Review’s on mõlemad jahmatavalt silmiavavad. Adam Becker näitavat nimelt, ja mõlemad arvustajad nõustuvad temaga, et kvantfüüsika nn Kopenhaageni intepretatsioon oli kõigest üks suri-muri ja bluff, mis ebaausate võtetega (autoriteedi kummardamine, kambavaim, kahtlejate tõrjumine jne) sai sõjajärgsetel aastakümnetel üldvalitsevaks ja halvas teoreetilise füüsika arengu. Niels Bohr andis kvantnähtustele puht instrumentaalse tõlgenduse, väites, et neile midagi reaalsuse sügavuses ei vastagi, et need on ainult teoreetilised konstruktsioonid, mille abil sündmusi ette ennustada ja suunata. Kuna kvantteooria viis mitmesuguste paradoksaalsete järeldusteni – neist värvikaim ja tuntuim on Schrödingeri kassi mõtteeksperiment, milles loomake on ühtaegu määramatult elus ja surnud –, siis oletasid Einstein jt realistliku meelsusega füüsikud, et teooria on alles ebatäielik. Seevastu Bohr kinnitas, et seda täiendada pole vaja ega saagi, sest elektronide mikromaailm on põhimõtteliselt “ebakaemuslik”. Kuidas ebakaemusliku mikromaailma ja kaemusliku ehk klassikalise makromaailma piir peaks kulgema – selle kohta esitati kummalisi teooriaid, mis tõid füüsilise maailma konstrueerimises mängu vaatleja ja mõõtja. Sealt edasi juba anti mõista või järeldati, justkui oleksid mõõtmistegevus ning mõõtja teadvus ise reaalsuse olemasolu tingimusteks. Bohrile ja Werner Heisenbergile seisid küll vastu toekama reaalsustajuga Albert Einstein, Erwin Schrödinger, David Bohm, John Stewart Bell ja teised, kuid nad kuulutati tagurlasteks ja ekstsentrikuteks. Beckeri raamat jätab nüüd Kopenhaageni teoretiseeringutega jumalaga. Mis muidugi ei tähenda, et majas valitseks selgus. Lihtsalt Bohri ja Heisenbergi idealism-instrumentalism-positivism näib olevat praeguseks pagendatud.

    Fundamentaalne filosoofiline vaidlus idealismi-positivismi ja realismi vahel külastab kultuuri aga ikka ja jälle üpris kummalistes kostüümides. Realismi (ja tavamõistuse) järgi on olemas asju, mida me põhimõtteliseltki ei või teada saada, kuid millest on ikkagi võimalik sisukalt mõtelda, kuid meie mõtlemine mõjutab maailma sisustust ainult vähe. Idealism-positivism-verifikatsionism-konstruktivism, või mis tahes nime all see suund ka esineb, arvab seevastu, et maailm on tahte ja kujutluse vili või et millegi tähenduslikkuse tingimuseks on meie suutlikkus seda kogeda ja väljendada ning see, mida kogeda ja väljendada ei saa, ei oma ka tähendust ja seda polegi lõpuks olemas. Niisuguses vastanduses on realism midagi tagasihoidlikku ja alandlikku, idealism seevastu upsakalt inimkeskne. Kummaliseks lähevad asjad siis, kui seda vastandust üritatakse korreleerida poliitilise parem-vasak-skaalaga, mis on sellest põhimõtteliselt sõltumatu. Siit siis meie naljakad ajakirjandusdebatid “sotsiaalse konstruktivismi” üle, mis sisuliselt on lihtsalt debatid inimloomuse muudetavuse või muudetavuse määra üle. Tõsi, vaevalt keegi inimloomuse kujundatavust täielikult eitab – muidu tuleks haridusasutused ju kinni panna. (Ups – seda siiski mõned uusmaoistlikud paremsõbrad paistavad siinseal soovitavatki.) Aga sotsiaalse konstruktivismi kaudu vasakpoolsuse kritiseerimine (või õigustamine) on umbes nagu tagumiku kaudu hammaste parandamine (või vastupidi).

    Muust. Väljaannetest, mida regulaarselt jälgin, tundub Times Literary Supplement olevat viimasel ajal saanud justkui uue hingamise. Selle põhjus selgub ühest The New York Timesi profiililoost. Nimelt on nädalalehel olnud poolteist aastat uus peatoimetaja Stig Abell, 38-aastane Cambridge’i vilistlane, kes töötas ennist sopalehes The Sun. TLS-i üks uusi rubriike on “Ääremärkused Platonile“, kus heidetakse värske pilk suurtele mõtlejatele ja nende pärandile. Helsingi matemaatikaprofessori Juliette Kennedy loole Gödeli teoreemidest on Aro ühel varasemal korral juba viidanud. Lugeda tasuks näiteks Michael Brooksi esseed Erwin Schrödingerist, kus taas kord nagu Beckerilgi juttu Einsteini toekalt realistlikust vaistust ja Bohri kentsakast idealismist-solipsismist seoses ikka tolle elus-surnud kassiga. (“Schrödingeri kassipoegi”, kes elavad mikro- ja makromaailma vahepeal, käsitleb omakorda Philip Ball Quanta Magazine’is).

    Viimati kirjutas “Platoni jalanootide” rubriigis David Papineau 18. sajandi vaimuliku Thomas Bayesi tõenäosusteoreetiliste mõtete relevantsusest seoses replikatsioonikriisiga statistilistes teadustes nagu meditsiin või psühholoogia. Nimelt pole publitseeritud eksperimentide kordamine andnud sageli samasuguseid tulemusi nagu algne eksperiment (sellest oli natuke juttu veebruarisoovitustes.). Papineau meelest on viga tulemuste nn tähenduslikkuse testimise meetodis – praegu loetakse mingite sündmuste korrelatsioonile ja võimalikule põhjuslikkusele viitavat eksperimenditulemust publitseerimisväärseks, kui tulemuse juhusliku esinemise tõenäosus jääb alla 5%. Papineau arvates peaksid aga teadlased postuleerima hoopis Bayesi kombel aprioorseid (tervemõistuslikke?) tõenäosusi, mida eksperimentide valguses korrigeerida. Statistilise tähtsuse mõõtmise üpris esoteerilist teemat aitab klaarida ka veel Brian Resnick Voxis.

    Viimase aja TLS-ist väärib kindlasti lugemist Julian Baggini avar ülevaade eetika-mõtte nüüdisseisust – muuhulgas püüdlustest murda välja läänekesksuse sulust.

    Jällegi puhtalt arvustuste põhjal otsustades tundub lugemisväärne Jonathan B. Losose raamat “Ebatõenäosed saatused. Kui ennustatav on evolutsioon?“. Sellest kirjutavad näiteks Steven Rose LRB-s ja Douglas J. Futuyma TLS-s. Raamat tundub puudutavat üht probleemi, mille ümber – nagu tõenäoliselt tuhandetes kodudes – keerlevad meie pool hommikulauavestlused: Kas universumis saab olla inimlaadset elu? Meenub Mati Undi noorusteos “Elu võimalikusest kosmoses”, kus mu mälu järgi (võin ka eksida) formuleeriti küsimus üsna ootamatust vaatevinklist: Kui me oleksime universumis ainsad, siis oleks tegu juhusliku eksitusega ja me võiksime siis ka rahumeeli hukka minna, aga kui mõistuslikku elu leiduks mitmel pool mujalgi, siis me peaksime ennast tõestama ega tohiks manduda. Mulle endale tundub vastupidi – just ainulaadsus seaks inimesele suurema vastutuse endast midagi mõistlikku vormida. Ja samas on mõte inimtaolisest elust kosmoses, millega oleks võimalik mõistlikult kommunikeeruda, mulle alati paistnud pöörane, õigupoolest veelgi arusaamatum, kui mõistliku kommunikatsiooni võimalus kivide, mägede või tormiga. Panpsühhism ehk kõigele ümbritsevale hinge omistamine näib justkui realistlikum võimalus kui oma vaimusugulaste leidmine Alfa Kentaurilt.

    Losose raamat räägib siiski muust: kas humanoidide või ükskõik kelle evolutsiooniline tekkimine oleks ennustatav? Sellele vastamiseks saab teha vaatlusi, kas sarnased tunnused arenevad välja üksteisest lahutatud populatsioonides, ning saab korraldada ka laboratoorseid eksperimente. Näiteks paljud kõrbetaimed on sõltumatult võtnud kaktuse vormi. Samas on sellisel konvergentsil ka piirid: näiteks ükski lind Madagaskaril ei ole omandanud rähnile iseloomulikke tunnuseid ja seda nišši (puukoore alt putukate koukimist) täidab hoopis leemur. See on juba mitukümmend aastat kestnud vaidlus: kui evolutsiooniprotsess taaskäivitada (sarnastes tingimustest, täielik samasus oleks niikuinii võimatu), kas siis jõutaks välja sarnasele tulemusele? Stephen Jay Gould arvas, et mitte mingil juhul. Seevastu Kanada paleontoloog Dave Russell on spekuleerinud, et kui asteroid või mõni muu katastroof poleks dinosaurusi hävitanud, siis võib-olla poleks küll tekkinud inimesi, aga oleksid ikkagi välja arenenud püstised inimesesuurused ja suure ajuga kahejalgsed saurused, sest läbi evolutsiooniloo valitseb tendents ajude suurenemisele, mis vajavad suuremat koljut, mis tasakaalu tõttu peaks asetsema keha tipus, milleks on tarvilik püstasend, mille puhul tasakaalustav saba muutuks ülearuseks jne.

    Poliitilisematel teemadel: sotsioloog Wolfgang Streeck on ka Vikerkaare lugejale tuttav – tema essee “Demokraatliku kapitalismi kriisid” (Vk 12/2011 ja raamatus “Võlg, kriis ja kuldajastu“) joonistab sünge pildi rahvusriikide poliitika võimetusest globaliseerunud majanduse tingimustes. Saksa areenil on vasaknatsionalist Streeck olnud üks teravamaid Jürgen Habermasi euroidealismi kriitikuid (ingliskeelne El País toob sümpaatse persooniloo tolle praeguseks justkui pinna jalge alt kaotanud 88-aastase filosoofiga). Huvitava konservatiivse mõtteajakirja American Affairs äsjane number sisaldab Streecki põhjalikku analüüsi “Jõuetuse tasakaal” Merkeli neljandast valitsemisajast Saksamaal ja Euroopas ning Prantsuse-Saksa teljest. Probleemide keskmes on rahvusliku reaalsuse ja postnatsionaalse ideoloogia pinged Euroopa Liidus, ning Merkeli senine oskus ambivalentsuse, ebamäärasuse, viivitamise ja tühja jutuga pingeid maandada. Paraku võib kogunenud surve plahvatada: “Euroopas kuju võtvas blokeeritud ühiskonnas mandub poliitika ritualistlikuks sümbolismiks, mis järgib võimukandjate läbi raskuste saavutatud äratundmist – kes seda küll rahva eest maksimaalselt varjavad –, et poliitika ei saa globaalsete turgude vastu ega peaks isegi üritama neile vastu seista. Selle käigus langevad Euroopa sümbolid häbistusse, kui kodanikud hakkavad taipama, et neil puudub võlujõud hoida ära majanduse ja ühiskonna destruktsioone, väidetavalt justkui loovaid, mille toovad liiga paljudele kaasa piire ületavad “vabad” turud.”

    Lõpuks paar pala jalkast, täpsemini FIFA-st, korruptsioonist ja globaalsete võimaluste võrdsustamisest. Politoloog David Runciman käsitleb LRB-s David Conni raamatut “The fall of the house of FIFA” – seda, kuidas Putin ja Qatar mängisid üle Inglismaa ja USA taotlused MM-i korraldada. Ja Branko Milanovići mõne aasta tagune kaitsekõne Sepp Blatterile ja korruptsioonile FIFA-s, mis on hädavajalik jalgpalli viimiseks vaesemasse maailma.

  • Toimetajalt: Produktsioon ja revolutsioon

     

    Ave Taavet “Handsfree”

    Juunikuu Vikerkaare keskmes on loov inimene, homo faber; olgu loomingu objektiks siis Ida-Virumaa põlevkivi, mille muutmine elektriks on sealsete kaevurite loovaks tegevuseks või siis ühiskond ise, mida 1968. aasta maimässajad ümber kujundada tahtsid. Meenutagem, et Hannah Arendti jaoks oli loovus kui ellujäämissundus, loovus kui töö ja loovus kui poliitiline tegevus kõik voolitud samast puust. Tema jaoks on inimolemuse eripäraks aktiivsus, initsiatiiv, võime vabalt tegutseda ning oma maailma muuta, tähendagu see siis ellujäämiseks vajaliku peavarju ja ninaesise tekitamist, tööriistade ja keeruliste masinate loomist või vaba poliitilist tegevust. “Inimene on vaba, sest ta on millegi algus”.

    Loovus, töö, produktsioon on nii revolutsiooni kui ka kehtiva korra keskmes. Aleksei Gastevi essees “Marx ja Ford” näeme, kuidas nii kapitalismi väsimatu kriitiku Karl Marxi kui ka selle edukaima praktiku Henry Fordi kinnisideedeks olid korrapärasus, standardiseerimine ja efektiivsus. Tööstusrevolutsioon tähendas mõlema jaoks võimalust inimkonna tootlikku jõudu enneolematult võimendada, lihtsalt selle tehnoloogilise ja organisatsioonilise progressi kaudu vabanenud uue energia suunamisel lahknesid nende kahe visionääri ideed radikaalselt. Gastevi essee (mis varustatud Aare Pilve järelsõnaga) näitab aga, kui tihedalt on muutused töös ja ühiskonnas tegelikult seotud.

    Kuidas võimumängud tööl kujutavad endast ühiskonna võimumängude peegeldust ja alus võime lugeda Siegfrid Kracaueri ja Eeva Kesküla esseedest, mis vaatlevad vastavalt keskastme ametnike ning Kasahstani ja Eesti kaevurite töö argipäeva. Kontrastina Arendti nägemusele tööst kui loovast ja vabastavast tegevusest, näeme nendes, pea saja aastase vahega kirjutatud esseedes põhiliselt proletariseerumist ja sundolukordi, kus inimeste töötingimused aina halvenevad, inimväärikus taandub “efektiivsuse”, “ühetaolisuse”, “konkurentsi” ja muude majanduslike väärtuste ees, ent leidlikud (kuigi vaevalt, et tahtlikult välja töötatud) võtted nagu inimeste tööga ülekoormamine või nende omavaheliste suhete lõhkumine hoiavad töölisi oma rahulolematust liigagaralt väljendamast.

    Kui aga ükskord lahvatab vimm, võib see haarata tervet ühiskonda. Liigne bürokratiseerumine, inimeste muutumine mutrikesteks ja haridussüsteemi orienteerumine uute hammasrataste tootmisele olid 1968. aasta maimässajate kriitika keskmes. Thorwald-Eirik Kaljo annab maisündmustele ajaloolise tagasivaate. Aro Velmet aga vaatleb Nelson Mandela 100. aastapäeva saabudes, kuidas töö ja selle viljade jaotamise probleemid olid apartheidirežiimi ning mustanahaliste lõuna-aafriklaste vahelise võitluse keskmes ligemale pool sajandit ning selgitab, miks see küsimus pärast 1994. aastat äkitselt päevakorrast kadus.

    Lisaks ilukirjandust Mikk Pärnitsalt, Kelly Turgilt, Karl Martin Sinijärvelt ja Vladimir Sorokinilt (edasi mõtisklemiseks võib lugeda ka viimasega tehtud intervjuud). Arvustamisel on Eesti ajaloomaali käsitlev monograafia (Kerttu Palginõmm), noorteromaan Tallinna teismeliste tormilisest elust 1990ndatel (Andra Teede), humoreskid loomadest, inimestest ja igapäevaseikadest (Ave Taavet), värske luuleauhinna võitja kompositsioonid (Joosep Susi) ja mütoloogiline kompositsioonišedööver (Marja Unt). Ilmad kisuvad vihmale – miks mitte võtta lugeda kultuuriajakirjandust.

  • "Kus on Soome üliõpilasrevolutsionäär!"

    Ilmunud Vikerkaares 1990, nr 12

    Nõnda hüüdis 1968. aastal lennukalt pahemradikaalse pamfleti autor Antti Kuusi. Mujal taplesid üliõpilased tänavatel, sakslastel oli oma Rudi Dutschke, prantslastel Daniel Cohn-Bendit ehk Punane Dany, kõik lugesid Marcuset ja elasid põnevat elu. Isegi rootslased. Flegmaatiline Soome üliõpilane ei paistnud aga millestki midagi taipavat; poliitika hakkas küll sealgi tasapisi ülikooli immitsema, kuid ei võtnud ikka veel vedu. Lõpuks, 1968. aasta kevadel hakkasid teadlikumad tudengid juba igal laupäeval Helsingi Esplanaadil meelt avaldama, mis lõppes aga sellega, et oldi sunnitud politsei käest kaitset otsima liiga agressiivseks osutunud publiku eest. Potentsiaalsed üliõpilasrevolutsionäärid siplesid üliõpilasseltside kärbsepaberil, laiad massid haigutasid loengutel. Selline olukord ei võinud enam kaua kesta — sellest ka pamfletis sisaldunud ettepanek: vallutada Helsingi Vana Üliõpilasmaja. Kuuldavasti olid rootslased juba millegi sarnasega hakkama saanud.

    1968. aasta novembris, päevil, mil peeti Soome Üliõpilasliidu juubelit, rüseldigi majja sisse, mõned hüüdsid emma-kumma, kas revolutsiooni või siis surma järele, teised ei saanud suuremat aru, mis teoksil. Üliõpilasliit pidutses mujal ja keegi ei tulnud vallutajatega riidlema. Antagonistlikke vastuolusid ei tõusnud, inimohvreid polnud. Aktsiooni võis pidada samavõrra õnnestunuks kui läbikukkunuks. Kuhu aga jäi see moraalne, seksuaalne, poliitiline ja intellektuaalne mäss, totaalne mäss süsteemi kui terviku vastu? Kas Soome üliõpilane siis polnudki see uus, sootuks uut tüüpi reaalsustundega inimene, kellest rääkis Marcuse? Võib-olla oli viga Rahvarindevalitsuses, mille poliitikale ei saanudki imperialismi ette heita; riiki juhtivad sotsiaaldemokraadid said noortest päris hästi aru ega visanudki vihasemaid endi ridadest välja. Viiendiku Soome üliõpilaste vanemad olid tavalised tööinimesed (samal ajal pärines SLV ja Prantsusmaa üliõpilastest ainult 5 % töölisperedest) — niisiis polnud põlvkondade tülil ka eriti «kandvat ühiskondlik-majanduslikku baasi».

    Seitsmekümnendate küpsedes jäi Lääne ülikoolides üha vaiksemaks — prantslased ja sakslased said oma ülikoolireformi, USA lõpetas sõdimise Vietnamis. Üliõpilased hakkasid rohkem huvituma iseendast ja oma tulevikust. Erinevalt 60ndatest ei oodanud 70ndad enam avasüli noort kõrgesti haritud tööjõudu, töö leidmine läks raskeks, eriti humanitaaraladel. Ühiskonnateaduste prestiiž langes järsult, neid ei peetud perspektiivikaks ning see, kes siiski midagi taolist õppima läks, pidi teadma, millega riskib, st pidi lööma käega ühiskondlikule positsioonile, st pidi muutuma radikaalseks ja plahvatusohtlikuks. Sellest hoolimata läks üliõpilasliikumise lainehari 70ndate alguseks mööda, rahutuks jäid veel mõned ultrad SLVs ja Jaapanis, ühiskondliku stimulaatori rolli ärkasid aga tudengid Indias, Pakistanis, Tais ja Soomes.

    Soomes oli 1960ndate aastate lõpuks pahempoolistunud koolinoorte organisatsioonist, Teismeliste Liidust, välja arenenud uus, pahemaistki pahempoolsem üliõpilasorganisatsioon — Sotsialistlik Üliõpilasliit, mis võttis üliõpilaste liikuma panemise sealmail otsustavalt käsile. Ülejäänud vaatasid esialgu ehmunult pealt, kuidas Sotsialistliku Üliõpilasliidu võitlussalgad otse masside keskel rahmeldasid ning jutlustasid, et massiline sotsialistlik üliõpilasliikumine on tekkinud kapitalismi kriitikana, mis algul siiski idealiseeris Rahvarinnet, viimase sotsiaaldemokraatlikus poliitikas pettununa aga leidis end viimaks marksismis-leninismis. Kui mõni ikka ei taibanud, siis vabastati ta mõttepiinast väitega, et marksismile-leninismile toetudes polevat võimalik olemasolevat tegelikkust valesti hinnata, järelikult olevat neil alati õigus. Iga üliõpilane pidi peagi mõistma, et tema majanduslik olukord on talumatu, õppimine raske töö, mis pealegi on rajatud täiesti ebateaduslikele alustele, ning võimalused valeliku, vägivaldse ja perspektiivitu ühiskonna asjade üle otsustamisel praktiliselt puuduvad. Sotsialistliku Üliõpilasliidu aktivistide invasioon mitmesugustesse erialaorganisatsioonidesse, millega oma stuudiumi vältel iga üliõpilane pidi mingil moel kokku puutuma, pani üliõpilaspoliitika tõeliselt kihama. Seni toimuvat passiivselt jälginud poliitikud, kes polnud veel jõudnud täielikule selgusele selles, kas võitlussalklaste puhul on tegemist puhtakujulise idiotismiga või mitte, pidid peagi asuma võitlusesse Sotsialistliku Üliõpilasliidu enese poolt väljamõeldud positsioonide pärast viimase valitud lahinguväljal. Tuli olla realist ja nõuda võimatut või üldse mitte olla.

    Traditsiooniliselt mõjukaim poliitiline üliõpilasorganisatsioon Soomes — parempoolse Rahvusliku Koonderakonna joonel asuv Tuhatkond tuli välja nn porvarismi-ideoloogiaga. Nõukogulik-marksistlikule programmile pakuti alternatiiviks teese indiviidikesksusest, vastuolude viljakusest, võimaluste paljususest, ühiskondliku paratamatuse eitamisest jms algselt liberaalide arsenali kuulunud ideid. Maja valmis, puudus veel vundament. Selleks sai Karl Popperi 1945. а ilmunud «Avatud ühiskond ja selle vaenlased». Porvaristid kuulutasid sotsialismi tehnokraatiaks, sotsiaaldemokraatia pidavat veel 70ndate jooksul alla käima. Juba kurtsid nõrganärvilisemad, et nii marxistid kui kodanlased püüavad kaitsetut kodanikku üksteise võidu hirmutada õuduslugudega tehnokraatiatondist. Tugevamad käisid aga edasi igasugustel rahvakogunemistel, kus demokraatliku tsentralismi parimate traditsioonide kohaselt valiti kõikvõimalikke esindusorganeid. Hiliste öötundideni istuti täissuitsetatud ajalehetoimetustes ning sepitseti üksteise vastu teravusi. Tüüpiline karikatuur üliõpilaslehes kujutas täissöönud orjapidajat luise orja ajudel trampimas ja kandis allkirja «Koonderakond — rahvavõimu muserdaja — oma meelistegevuses». Kuid üksnes rivaalide mõnitamine ei saanud aktiivsust kaua toita — parempoolsed püsisid passiivselt oma liberaalsetel positsioonidel ning nende õrritamine ei olnud enam omaette eesmärgina piisav.

    Üliõpilasradikalismi Soome variant hakkas kõrgkoolipoliitikas oma nime õigustama alles nõudmise kaudu valida kõik kõrgkoolide juhtorganid üldistel ja ühetaolistel valimistel. Studentokraatia pidi saama demokraatliku ülikooli alussambaks, ükski kõrgkool ei tohtinud enam jääda endiseks suurkapitali kepphobuseks ega koolitada kapitalistlikule ühiskonnale kuulekaid alamaid. Õppejõud tõstsid hädakisa — ei võivat ju noorusega kõiki totrusi vabandada. Üliõpilased võtsid aga ilmse mõnuga õppust eesrindliku töölisklassi võitluskogemustest — ei käinud enam loengutel, vaid streikisid või siis vallutasid mõne ülikoolile kuuluva hoone või auditooriumi. Peavaenlased, s. о õppejõud olid samal ajal sunnitud oma voli- ja nõukogudes seniste pooltundide asemel pooli öid koos istuma ning pead vaevama, kuidas päästa vana hea ülikool vandaalitsevate stalinistide, s. о üliõpilaste käest. Samas aga ei näinud parempoolsed üliõpilasorganisatsioonid studentokraatia mõtte varjus hiilivat kommunismitonti, pahemradikaalidega käis leppimatu vaidlus veel üksnes selle idee esmaavastaja au pärast.

    1960ndate üliõpilasrahutuste üheks tulemuseks võib lugeda kõrgkooliprogrammide korrigeerimist enamikus Lääne ülikoolides. Ka Soomes kavandati selles vallas reforme ja radikaalsetelt tudengitelt laekusid järgmised ettepanekud: 1) eksameid pole vaja sooritada neil, kes on aktiivselt tegevad mõnes poliitilises üliõpilasorganisatsioonis; 2) kui loengutel pidevalt kohal istuda, pole eksameid tarvis teha; 3) hindeid pole vaja, vaja on raha. Üliõpilased kui postindustriaalse ühiskonna proletaarlased tahtsid oma raske õppetöö eest korralikku palka saada.

    1974. aastal võeti vastu seadus kõrgkoolide juhtimise kohta, mis nägi üliõpilastele ette kolmandiku kohtadest kõikides kõrgkooli juhtorganites. Ei mingit kõrgkoolidemokraatiat! Pealahingu kaotanud üliõpilasradikaalidele meenusid ühtäkki ka nn tavalised üliõpilased, kes kogu liikumisest mingit kasu polnud saanud. Sotsialistlik Üliõpilasliit revideeris oma taktikat ning kuulutas uue relvana demokraatlikus võitluses välja usina õppimise. Enamik üliõpilasi oli seda kavalat relva aga juba mõnda aega rakendanud — pragmatism nagu radikalismgi oli teatud faasinihkega Soome jõudnud. Lähemad eesmärgid nagu raha varjutasid kaugemad nagu parem ühiskond. Korraga ei tahtnud enam keegi minna valima, isegi võrkpallimatši ja saunaõhtuga ei meelitanud masse vaidluskoosolekule. Kas Soome Vabariik läheb pankrotti ja kui läheb, kas siis on selle põhjuseks rahva võim, tuumaenergia, inimteadvuse piirid, bürokraatia, joogivee fluorisisaldus, arstirohtude kõrvalmõjud, popmuusika või tööstus? Keda see enam huvitas. Fakt oli see, et 70ndate keskpaigast suurenes akadeemiline tööpuudus tunduvalt ja siingi jäid töö leidmisega hätta eelkõige humanitaarid. Üliõpilasliikumine taandus sama kiiresti, kui oli tekkinudki.

    Sotsioloogide andmed jätavad mulje, et 70ndate aktiivne üliõpilane Soomes õppis enamasti ühiskonnateadusi (Tampere Ülikool, kus suur rõhk on just ühiskonnateadustel, oli peamine radikalismikants sel perioodil), pooldas sotsialistlikke parteisid ning tal oli ülikooli peal palju sõpru-tuttavaid. Vabal ajal võttis ta osa Üliõpilaste Kultuurikeskuse tööst, mis 1971. aastast alates kulges deviisi all «Noorsugu süüdistab imperialismi». Kui ta oli õrnema soo esindaja (tõenäosus 49%), siis käis ta Tuneesias oma sookaaslastega arutamas, et kapitalistlik tööturg pole tüdrukute koht; kui ta kuulus Üliõpilasliidu juhatusse, siis luges mõnel pidulikul koosolekul ette tervitustelegrammi Põhja-Koreast üleskutsega «võidelda võiduka võiduni USA imperialistide vastu» ning tegi ettepaneku vastata samalaadsega.

    Mis sai 70ndate põlvkonna ideaalidest? Mida see põlvkond üleüldse korda saatis? Endine Tampere Ülikooli Sotsialistliku Üliõpilasliidu algorganisatsiooni sekretär Matti Hyvärinen, kelle 1982. aastal ilmunud töö «Alguses oli liikumine» on just neile küsimustele pühendatud, on sunnitud tunnistama raudse oligarhiaseaduse paikapidavust: ükski ühiskondlik liikumine ei suuda ühiskonda oma võõrandamatu kontrolli alla saada, kõik kehtivad ühiskondlikud institutsioonid on eilsed liikumised, oligarhia tekkimine ja juhtkonna iseseisvumine on ühiskondliku liikumise puhul vältimatu jne jne. Ja kus siis ikkagi istub Vaenlane? Hyvärise meelest «Raskolnikovi peas». Tore oli kuuluda organisatsiooni, tunda masside imetlust, kukutada isakujusid ja püüda ise seda olla. Sotsialistliku Üliõpilasliidu meetodid sobisid selleks suurepäraselt, liiati veel Soomes, kus poliitiline kultuur on üldiselt väga organisatsioonilembene ja autoritaarsuse kriitika traditsioonid nõrgad. Pole mingit ehtsat poliitikat ega tõelisi vastuolusid, lööb endine üliõpilasradikaal käega — 70ndail polnud mingit võitlust üliõpilaste huvide eest, demokraatia ja teaduse eest ja imperialismi vastu, ei tudengite massijõuga ega -jõuta, ei töölisklassi kõrval ega sabas, ei suurkapitali ega parempoolsete vastu. Oli võib-olla magus pagemine iseolemise raskuse eest, mis aga hiljem hirmsa pohmeluse jättis. 70ndate aastate üliõpilasliikumist Soomes pole tänaseni korralikult selgeks räägitud. Kas puudub veel piisav ajaline ja aateline distants või valutab ikka veel pea ja süda on paha?

  • Mai 68 – tants kuristiku äärel

    Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 9

    Mõned ajaloolised sündmused annavad endale ise nime, eriti kui ühelegi vaatlejale pole päris selge, millisesse lahtrisse asi tuleks paigutada. ‘Mai 68’ on mõiste, mis jääb prantsuse kroonikatesse selle lihtsa denominatsiooni all. Oli see nüüd revolutsioon, mäss, ülestõus või ainult koolilaste mürgel, millega mõned kibestunud vanad ja elukutselised virisejad kaasa läksid?

    Ootame ära, öeldi sel tormisel kevadel. Revolutsioon on suur sõna. Revolutsioon on ainult siis, kui riigikord lõplikult muutub. Aga riigiasjades jäi kõik endiseks, kuigi Vabariigi president kindral de Gaulle kõige kuumemal mässupäeval ära kadus ja Elysée palee uksed-aknad lahti jättis. Võimukandja koht oli tühi. Võimu polnudki vaja «haarata», nagu tavaliselt öeldakse, teda võis sel pealelõunal tänavarentslist üles korjata. Aga keegi ei korjanud. Ei julgenud või ei viitsinud.

    Kuigi tänavad olid demonstrante täis ja rahvas trotuaaril karjus täiest kõrist. Aga muidugi, karjuda on lihtsam kui riiki valitseda …

    Ja siis saabus suvi ja vastupandamatu soov mere äärde sõita. Kõik mässajad, maailmaparandajad, revolutsionäärid, pealtvaatajad, tänavalahingute kangelased ja ohvrid ei mõelnud enam muud kui praadida oma nahka soojas rannaliivas või lesida kuskil põõsa varjus ja unistada, kas või revolutsioonist, mis tegemata jäi.

    Mässamine oli olnud lõbus, kuid ka pingutav. Nüüd oli puhkus ära teenitud. Miks see müra mais 1968 nii suure ulatuse oli saanud, seda ei osanud veel keegi öelda. Nagu mingi mikroob või batsill oli võtnud võimust, kogu maa sonis palavikus. Praegu — kakskümmend aastat hiljem — paistab, et 1968. a ülestõusul ei olnudki selget sihti, ühtegi kindlapiirilist eesmärki. «L’imagination au pouvoir!» «Fantaasia (tulgu) võimule!», kirjutati tollal Pariisi müüridele ja kogu maikuu oli nagu ilmatu sürrealistlik teatrilava, kus iga tegelane tantsis, laulis, deklameeris oma viisi järgi.

    Oli küll ka sissevisatud aknaid, põlenud autosid ja kõveraks väänatud jalgrattaid, lõhutud mööblit ja paar murtud jalaluud, aga see polnud veel tragöödia. Tagantjärele võib mütsi maha võtta politsei ees, kelle enesevalitsus ja külmaverelisus aitas vältida katastroofi. Muidu oleks kõik võinud lõppeda hoopis teisiti.

    Lugu algas Pariisi ülikooli tükeldamisega. Vana Sorbonne oli jäänud kitsaks. Uusi õpilasi tuli igal aastal ikka rohkem ja rohkem. Loengusaalid olid täis kiilutud, mõnes kohas pidid kuulajad kükitama amfiteatri treppidel ja kirjutama ühe põlve otsas.

    Ministeerium otsustas siis fakulteedid ümber organiseerida. Igaüks pidi saama küllaldaselt ruumi. Mõned jäeti endisesse kohta, teised saadeti üle linna laiali või paigutati koguni mõnda eeslinna barakki. «Vanast» Sorbonne’ist tehti nõnda «uus Sorbonne» (Sorbonne Nouvelle), administratiivse nimetusega «Pariis III».

    Sotsioloogidele anti betoonplaatidest ja lattidest kiiruga kokkulöödud ehitused lääneeeslinnas Nanterre’is, kuhu pidi hiljem tulema uhke ameerika stiili campus. Esialgu sarnanes see kontsentratsioonilaagrile, mis oli täis poriloike ja õhtuti pime ning kus polnud pärast loenguid midagi peale hakata. Vaadata polnud muud kui igavaid maalapikesi ja inetuid, odavaid üürikasarmuid. Naabruses oli ka provisoorne peavari hulgustele ja pättidele. Ja seda kõike «kaunistas» Saint-Lazare’i raudteeliin, mille rongid peatusid prohvetlikult poeetilise nimega jaamas Nanterre-la-Folie — «Nanterre-hullumeelsus».

    Tehnokraadid, kes meie eluprobleemide üle otsustavad, oskavad küll teha plaane, välja rehkendada kaugusi ja kõrgusi, aga millegi pärast ei näe nad inimesi, arvatavasti ka iseennast mitte. Nad ei märka peaaegu kunagi, et ilma iluta ei saa elada. Nanterre’i üliõpilaslaagrist oli Ilu välja jäetud. Aga kõik, mis on inetu, tuleb Kurjast. Ja kuri inspireerib kurja, eks ole?

    Igavate talveõhtute täiteks avastati üks iseäralik psühhoanalüütik, kelle vaimulaad ja eluseiklused sobisid hästi tolleaegse problemaatika illustratsiooniks. Wilhelm Reich — sündinud Galiitsias 1897. a ja surnud repressioonide ohvrina ühes Pennsylvania vanglas 1957. a — oli põnev isiksus. Ta püüdis ühendada marksismi ja psühhoanalüüsi ja selle sünteesi abil pöörata täiesti pahupidi meie tsivilisatsioonis valitsevat seksuaalmoraali.

    Tulemuseks oli, et Reich visati välja Rahvusvahelisest Psühhoanalüütikute Seltsist ja samuti kommunistlikust parteist. Samal ajal jooksis ka tema naine minema.

    Mitmesuguste sekelduste järel hakkas ta Ameerikas tegelema meditsiiniga, töötas välja nn «orgasmiteooria», kogus seksuaalenergiat kastidesse ja väitis, et ta suudab arstida kõiki haigusi.

    Ühiskonnas valitsev «repressioon» oli murdnud selle mehe ajal, mil sõna polnud veel õieti käibel.

    Reichi järgi võtab repressioon kõige hirmsama vormi seksuaalküsimustes. Selle surve ohvrid on kõigepealt lapsed ja üldse noored. Perekond moodustab ühe neist kurjadest võimudest, kes inimest jälitavad.

    Hiljem selgus, et Wilhelm Reich oli üsna pisike ideoloog teise ameeriklase kõrval, kes samuti võrsus Kesk-Euroopast ja kelle nimi oli Herbert Marcuse.

    Sel ajal kui linnas sillutisekive lahti kraabiti ja Saint-Micheli bulvaril barrikaade ehitati, polnud veel keegi seda meest lugenud. Polnud aegagi. Aga pärast mässu ilmus Herbert Marcuse nagu deus ex machina esmakordselt prantslaste lugemislauale. Ohoo, alles nüüd saame aru, mis maipäevadel toimus, hõiskasid eksegeedid. Marcuse on «esimene, kes ühendas psühhoanalüüsi ja marksismi radikaalses industriaalühiskonnas ja selle ideoloogia kriitikas õnne ja vabaduse püüdluste nimel, mis olulised igaühele». (Vt Jean-Michel Palmier. Presentation d’Herbert Marcuse. Paris, 1969.)

    Marcuse raputab mitte ainult meie ülirikka lääne ühiskonna poliitilist ja majanduslikku organisatsiooni, vaid ka selle elustiili. Teoses «Ühedimensiooniline inimene» (mis ilmus Pariisis juba 1968), kirjeldab ta tehnokraatse ratsionalismi dehumaniseerivat mõju inimesele. Mida kaugemale see areng läheb, seda hullemini ekspluateerib inimene inimest ja lõpuks on kõik õnnetud.

    Teoses «Eros ja tsivilisatsioon» seletab Marcuse Sigmund Freudi tsiteerides, et tsivilisatsiooni alguse lõbuprintsiip on aja jooksul asendunud tootlikkuse- või tuluprintsiibiga, millega iseenesest kaasneb repressioon. Tööstusega on seotud võimuprobleemid. Juba Ernst Jünger märkas, et tööstus mobiliseerib kaasaegse ühiskonna võimutaotlused. Aga kas see ei ole siiski üldine viga? Maailmaparandajad katsuvad alati domineerida ja kõikides sotsiaalsetes kihtides kohtame inimesi, kel on vaja teistest targem olla, kõnekaaslastel «suu kinni panna». Võimutahe esineb mitmes variandis, seda mai-mässajad ei taibanud.

    Ulm’i tänaval (Pantheoni lähedal) asuv kuulus Ecole Normale (õpetajate ettevalmis- tuskool) väärib siin tsiteerimist, sest sealsetes rahmeldamistes tulid eriti selgesti avalikuks totalitarismi ja fašismi idud, mis tavaliselt hakkavad tärkama kriisi olukordades. Võim oli selles koolis «althusserlaste» käes. (Muide, prof Louis Althusser, ise puhastverd marksist, sai laiemale publikule tuttavaks alles 1980. a sellega, et ta kägistas oma naise, kuid ei läinud kohtu alla. Ülikooli au oli siin kaalul. Uks tunnustatud filosoof ja professor ei või olla mõrtsukas, öeldi vabanduseks, aga tal on närvid . . . ) «Althusserlaste» intellektuaalne türannia ja sallimatus teiste vastu tuletas meelde hiinlaste kultuurirevolutsiooni ja selle jubedusi. Arvatavasti esines siingi vähem ideoloogiat kui võimunälga.

    Herbert Marcuse arutab pikalt-laialt, kuidas aidata noori, kes võiksid läbi viia revolutsiooni, mis annaks positiivseid tulemusi kõigile, nii vaestes kui ka rikastes maades. Repressioone esineb kõikjal, aga mõnikord on ta tarvilik indiviidi enda huvides (näiteks, kui keelatakse lapsel üle autotee jooksmast). Aga kahjuks on tarviliku repressiooni täienduseks leiutatud «üle-repressioon» — eriti seksuaalküsimustes — ja see teeb elu väljakannatamatuks.

    Marcuse arvab naiivselt, et inimene peaks elama oma loomuse järgi ja siis läheks kõik korda ning kõik inimesed oleksid õnnelikud. See ebarealistlik idee võttis maad juba XVIII sajandil, mil väideti, et inimene on põhiliselt hea, ainult ühiskond teeb ta kurjaks. Seda tahab mõni veel praegugi uskuda. Aga kust see ühiskond siis kurjaks saab, kui kõik inimesed on head? Kui ma kord sellise küsimusega välja tulin, vihastas mu vestluskaaslane nii, et vastus jäi kurku kinni. . .

    1968. aasta algul organiseeriti Nanterre’is vaidlusõhtu Wilhelm Reichi ja tema skandaalsete teeside üle. Väljaspool, kus Reichi nimi oli täiesti tundmatu, saadi kuulda ainult konfliktist üliõpilaste ja ülikoolivalitsuse vahel, mille põhjuseks oli poiste ja tüdrukute vahekord. Noormeestel keelati öösiti tüdrukute tuppa minna. Madin algas tegelikult siis, kui poisid võtsid kätte ja «okupeerisid» tütarlaste hoone.

    Meie, vana Sorbonne’i rahvas, kuigi Pariis III templiga, oskasime ebamääraselt ette kujutada, kuidas kolleegid Nanterre’is elasid. Kahetsesime, et üks uus fakulteet oli sattunud sellise labase, ebakultuurse, halvasti kasvatatud seltskonna kätte — Nanterre on ju täiesti bordell, kirjutasid mõned ajalehed! Arvasime, et dekaanil oli õigus palgata tugevate musklitega korravalvureid ja heita mõni eriti erutatud «rahvajuht» ülikoolist välja.

    Mäss või isemoodi kevadpidu? «Ah, kuis elu on igapäevane!» ahastas kord XIX sajandi luuletaja Jules Laforgue. Aga nüüd enam ei olnud. Lähedal asuvast Boulogne’i pargist toodi oksi ja tehti neist kivipildujaid. Öösiti käidi prügiämbrite kaasi korjamas, mis sel ajal olid ilusad ümmargused ja hea tugeva käepidemega. Kilbid mis kilbid. Nendega võis julgesti politseile vastu minna. Ja kui dekaani närvid üles ütlesid ja ta fakulteedi kinni pani, vajus revolutsioonilaviin Nanterre’ist saksa anarhisti Daniel Cohn-Bendit’i juhtimisel Saint-Micheli bulvarile.

    Alguses vaatas ühiskond sündmusi üsna ükskõikse pilguga. Noored teevad mürtsu, seda on ikka juhtunud. Kui aga rahutused nakatasid teisi linnu ja ülikoole, hakkasid poliitikategelased omalt poolt kisa tõstma nn «gošistide» vastu. Parteilik kord oli sattunud hädaohtu; need Nanterre’i sulid olid nakatanud mitte ainult koolinoori, vaid käisid ka vabrikute ja tehaste väravais töölisnoori üles ässitamas. Ja seal läks ametiühingutel kops üle maksa.

    Termin gauchiste (häälda «gošist») nõuab seletust. Gauche tähendab «pahem, vasem», la gauche «pahempoolsed» rühmitused vastandina «parempoolsetele» la droite. Gauchiste on isik, kes asetab end poliitiliselt pahemale, aga veel kaugemale, kui kõik muud senituntud pahempoolsed liikumised. Eesti keeles võiksime kasutada neologismi «pahemlane».

    Pahemlase peamine tunnus on «olla vastu». Ta ei salli ühtegi autoriteeti, ei perekonda, ei riiki, parteid ega kirikut, ei mingit normi ega ideoloogiat. Teda rõhuvad kõik kasvatuse- ja korrasüsteemid. Ta ei kannata, et tema õpinguid kiusab eksamiprogramm ja et papa-mamma on määranud õhtusöögiks teatava kellaaja. Ta ei tunnusta ühtegi ettekirjutust ega piiri. «On keelatud keelata,» kritseldab ta ülikooli seintele.

    Ise aga jagunesid need pahemlased mitmesugusteks politiseerivateks rühmakesteks, kes nimetasid end maoistideks, trotskistideks, anarhistideks ja mitut sorti kommunistideks. Kuuluvus mingisse gruppi oli sageli juhuslik. Satud mingi meeleavalduse kärinasse, lähed kaasa ja oledki äkki maoist! Väliseid tunnusmärke ei jõutudki välja mõelda, aitas sellest, et Sorbonne’i ette pandi lehvima punane lipp kõrvuti anarhistide mustaga. Mõni pistis nööpauku punase nelgi, mõni kandis tänaval plakateid ja kirjutas seintele. Sorbonne’i hoov oli nagu laat, kus iga indiviid ja grupp võis end väljendada, kõnesid pidada, lendlehti levitada. Uks tegelane oli kuskilt välja tirinud klaveri, seda klimberdati vahetevahel, sigaret hammaste vahel. Peasissekäigu kõrvale olid keemiaüliõpilased kleepinud lõhkepommide vormeli, ja seda retsepti kopeeriti hoolega. «Ega siin ainult üliõpilasi pole,» kommenteeris üks kolleeg. «Eeslinnasulidel on oma organisatsioonid ja ka paramilitaarsed ühingud kasutavad siin juhust, et treenida guerilla-sõjaks

    Mai keskel selgus, et mässajaid oli rohkem kui alguses võis aimata. 10. mail leidis aset esimene «barrikaadide öö». 5000 pisargranaati lendas Ladina kvartali tänavail. Kolm päeva hiljem lõid töölised kaasa. 18. mail algas üldstreik.

    Rahvas läks rahutuks. Mis nüüd küll saab, kui kogu majanduslik elu jääb seisma? Varsti ei leia poest enam suhkrut ega võid!

    Kuid intellektuaalide seas tõusis vaimustus. Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir näitasid end barrikaadidel. Marguerite Duras, filosoof Michel Foucault ja filmimees Jean- Luc Godard astusid ka appi. Isegi vana maailmakuulus ja kallilt makstud pianist Arthur Rubinstein tunnistas, et ta on kogu südamega mässajate killas, kuigi tema enda elu on õnnestunud. «Ühiskond on võimatu. Aga mul lihtsalt vedas,» lisas ta alandlikult.

    Pariisi rohelistes eeslinnades oli jumalik elu. Ükski rong ega buss ei liikunud. Keegi ei saanud kutsuda koosolekule ega määrata kohtamist, mis oleks muutunud moraalseks kohustuseks. Sirelid õitsesid, linnud laulsid. Ja õhtul võis sisse lülitada raadio ja otseselt kaasa elada — ilma mingi riskita — tänavalahinguile, mida kanti üle erutatud kommentaaridega nagu jalgpallivõistlust. Need algasid ka alati «parajal ajal», pärast kella üheksat õhtul, nagu teatrietendused. Varem poleks sobinudki, sest 7—9 vahel süüakse Prantsusmaal õhtust, ja mässaja peab ju ka keha kinnitama, enne kui ta rindele tormab.

    Toidukraamiga polnud ka muret. Vähemalt esialgu. Vaatamata streigile tulid Normandia veoautod piimaga ja ümberkaudsed aednikud varustasid värske juur- ja puuviljaga. Vanemad inimesed hakkasid aga muremõtteid mõlgutama. Turul sai kuulda ahastavaid sõnu: «Nii see ometi ei saa edasi minna!»

    Ja viimaks ei läinud ka.

    Nn «Grenelle’i kokkulepe» valitsuse ja ametiühingute vahel võttis nii mõnegi mässaja kaineks. Palgale pandi korraga 10% juurde ja miinimumtasu tõsteti koguni 35%! Mis sa veel tahad. Marcuse või mitte Marcuse, raha on tähtis. Raha paneb rattad käima.

    Aga ka seisma.

    Lõplik pööre toimus siiski alles 30. mail, kui kindral de Gaulle raadios rahvale kõneles. «Mõistlikud» kodanikud tegid võimsa rongkäigu Champs-Elysées’l. Sini-valged-punased rahvuslipud levisid uuesti Pariisi tänavail. Samal ajal hakkasid äkki bensiinitagavarad uuenema. Suvi saabus, bensiin voolas, ja mässulised õnneotsijad olid tüdinenud.

    Nii laiaulatuslikke rahutusi polnud Prantsusmaa XIX sajandist saadik enam näinud. Mõned võrdlevad neid sündmusi 1848. a revolutsiooniga, mis pühkis minema Louis Philippe’i ja kutsus ellu nn Teise Vabariigi. Francois Bourricaud (vt Le Figaro, 14.—15. mai 1988) leiab tuttavaid jooni Pariisi klubidest pärast 1848. a veebruari mässupäevi, mida kirjeldab Gustave Flaubert romaanis L’Education sentimentale, ja peale 1968. a sündmusi. Mõlemal juhul seisis peaviga kommunikatsioonipuuduses. Tocqueville kahetses juba jaanuaris 1848, et ülemkiht ja režiim olid ära lõigatud «tõelisest maast». Ja 1968 näeme sama fenomeni: valitsevad tehnokraadid on enesekindlad ja ülbed. Nad on veendunud — peaminister Georges Pompidouga eesotsas —, et nad teavad ja tunnevad kõike, ja nad ei märka üldse, kuidas Prantsusmaa elab ja millised on ülikooli tõelised probleemid.

    Ka selleaegsete mässajate stiil meenutab 1968. a õhinat. Nende maailm on utoopiline ja sürrealistlik. Kuid võitlusromantikale lisandub 1968 tubli annus häbematust.

    Ainult tulemused on täiesti erinevad. Louis Philippe pidi krooni maha panema, «kuningas» de Gaulle sellevastu jäi pukki, kuigi ka tema troon kõikus kaunis tugevasti.

    Aga kas see ei olnud revolutsioon?

    Jean Ferniot sai juba 1968. a lõpul valmis teosega La Mort d’une Revolution («Ühe revolutsiooni surm»), milles ta analüüsib poliitiliste parteide osavõttu maisündmustest ja näitab, et pahempoolsetel oli põrguhirm võimaliku revolutsiooni ees, mis võiks teoks saada ilma nendeta. Ja üle võtta neid «pööraseid» (enragés) ei saanud. Nende peale ei hakanud ükski hammas ega võluvõim. Isegi kommunistide kultuurimonument Louis Aragon vilistati Sorbonne’is peaaegu välja.

    Kuigi poliitiliselt paistis kõik endine, hakkasid kodanike elus puhuma uued tuuled. Mitmed tabud langesid. Kõik illusioonid olid purunenud kildudeks. Mõnigi muudatus paistab positiivne, aga kui seda ligemalt vaadata, avaldub ka negatiivne aspekt. Suhtlemine on näiteks lihtsam. Telefonis võib öelda ainult «Bonjour!» («Tere!»), ilma et vaja oleks lisada Monsieur («härra») või Madame («proua»), nagu see enne kombeks oli, mis mõnikord üsna piinlikke situatsioone lõi, kui kuulaja kõrv ei suutnud kindlaks teha, kas kõneleja on mees või naine. Ja kirjaümbrikule võib panna ainult adressaadi nime, ilma tiitliteta. See muidugi ei tähenda veel, et inimesed on üksteisele lähemale tulnud. Hoolimatus teiste ja ka iseenda suhtes väljendus juba tänavarüsinas; see, kes tõukab, ei vabanda enam, ja tõugatu ei näi enamasti midagi märkavat, ta tõukab omakorda.

    Tabude langemine soodustas äritsemist pornograafiaga. Laste silma all kleebitakse metroos ja kuulutustulpadel plakateid, mis neile pole määratud. Aga sellest ei hooli keegi, peale «ajast ja arust moraaliga» kristlaste.

    Aga kas meil ongi veel lapsi?

    Üks ‘Mai 1968’ tulemus näib olevat noorte muutumine erikategooriaks. Noorukipõlve ei tajuta enam kui arenguaega, üleminekuetappi elus. Iga rahva traditsioonis on märgitud täiskasvanuks saamine tseremooniate ja pidudega. Ja noortel on millegi poole püüda. Nüüd pole enam mingit vahet, kodanik on kodanik, olgu ta noor või vana. Kõik demagoogid kasutavad seda ideed, ja sellest «võrdsusest» tuleneb suurelt osalt tänapäeva noorsoo tasakaalutus.

    Kasulikuks võib pidada ideoloogiate purunemist, üldist silmaklappide äralangemist. Sellepärast jäi Prantsusmaal ka terrorism tulemata, mis oleks olnud loogiline järelmäng maimässu vaibumisele. Kuid siin leiame ka teisi seletusi. Alain Minc (vt Le Figaro Littéraire, 4. jaan 1988) näiteks otsib peapõhjust prantslaste judeo-kristlikust südametunnistusest. Revolutsioonilise Kommunistliku liiga esimees Alain Krivine sellevastu väidab, et «terrorism ei arenenud Prantsusmaal nagu Saksamaal või Itaalias tänu äärmus-vasaktiivale ja nimelt Liigale, kes andis väljavaateid inimestele, kes muidu oleks võinud meeleheites põhja minna.»

    Huvitav, et Krivine võib sellist juttu ajada veel praegu, kakskümmend aastat hiljem. Me kõik oleme vahepeal kakskümmend aastat vanemaks saanud. Ka tolleaegsed eesrindemässajad. Herve Hamon ja Patrick Rotman analüüsivad sündmustekäiku asjalikult, intervjueerivad tuntumaid tegelasi ja nende raamatus Les annees de poudre — «Püssirohu aastad» (II köide teosest Génération, kirj. Seuil, 1988) saame kuulda, mis nad tänapäeval teevad. Enamasti on nad kõik jõudnud heale elujärjele, paljud on rahulikud perekonnaisad, tööstusettevõtete peadirektorid, kirjastajad, edukad teatri- või filmikujud. Pole ime, arvab Alain Minc, et endistest maoistidest said head kapitalistid, sest ‘Mai 1968’ õpetas neid töötama ja teiste tööd juhatama. Suurepärane treening! Kui oled terve öö lendlehti trükkinud, siis tead, mida tähendavad «töötunnid» .. .

    Kriitikud märgivad, et oleks siiski palju tähtsam teada, mis jäi kaasa- või järeljooksikute mällu ja hinge ja kuidas nad hiljem oma eluga toime tulid. Need, kes jäid diplomist ilma, kes pidid tagasi minema vabrikusse hommikust õhtuni kruvisid keerama. Aga need ei huvita kedagi . . .

    Jean-Marie Lustiger’ sulest ilmunud bestselleris Le Choix de Dieu («Jumala valik», Paris, 1987) on paarkümmend lehekülge pühendatud ‘Mai 68′-le. Mässuaastal oli Lustiger Sorbonne’i aumônier «hingekarjane». Ka tema arvab, et ideoloogiate purunemine oli positiivne, kuid «vabastamine» ja «vabanemine» ei viinud vabadusele, vaid isiku destruktsioonile. Mõni, kes usub, et ta on vaba, on tegelikult ainult lagunenud (décomposé). Peale selle andis ‘Mai 68’ ühiskonnale maitsta poliitilist terrorismi, mille tagajärjed võivad veel tulevikus välja ilmuda.

    Esialgu aga oleme vanad ja vaiksed. Üks hea lööklause väärib järelemõtlemist: A 20 ans, on descend dans la rue; à 40, on reste a la fenêtre pour encourager les autres, à 60, on ferme les volets. «20aastaselt minnakse alla tänavale (mässama, demonstreerima), 40selt jäädakse aknale, et teisi all julgustada; 60selt tõmmatakse aknaluugid kinni.»

    Milline generatsioon läheb uuesti tänavale karjuma? Probleeme on Prantsusmaal küllalt. Uusi ja vanu . . . mis vääriksid mässamist.

    Aga kunagi peaks «mässamine» olema konstruktiivne.

  • Tuleviku maailm

    Ilmunud Vikerkaares 1998, nr 6

    Olivier Morel: Esmalt tahaksin teha juttu teie intellektuaalsest kujunemisloost, mis on ühtaegu nii ebatüüpiline kui sümboolne. Milline on teie hinnang sellele seiklusele, mis algas 1964. aastal ning on seotud rühmitusega ”Sotsialism või Barbaarsus”?

    Cornelius Castoriadis: Olen sellest juba varem vähemalt kahel korral kirjutanud: ”Üldises sissejuhatuses” minu artiklikogu 1. köitele ”Bürokraatlik ühiskond” (Société bureaucratique, 1973) ja epiloogis ”Mis tehtud, mida teha” (Fait et à faire) kogumikule ”Ühiskonna autonoomia ja autotransformatsioon. Cornelius Castoriadise võitlev filosoofia” (Autonomie et autotransformation de la société. La philosophie militante de Cornelius Castoriadis, 1989). Niisiis teen siin lühidalt.

    Sidusin end poliitikaga väga varakult. Olin kaksteist, kui avastasin korraga nii filosoofia kui marxismi. Metaxase diktatuuri ajal, lütseumi viimases klassis, kui olin saanud viisteist, liitusin illegaalse kommunistliku noorsoo-organisatsiooniga. Vaevalt mõni kuu hiljem arreteeriti mu lähedased kaaslased (tahaksin siin ära tuua ka nende nimed: Koskinas, Dodopoulos ja Stratis), kuid vaatamata sellele et neid jõhkralt piinati, ei andnud nad mind üles. Nii kaotasin sideme organisatsiooniga, mille taastasin alles Saksa okupatsiooni ajal. Avastasin peatselt, et kommunistlikus parteis polnud midagi revolutsioonilist, tegu oli hoopis šovinistliku ja läbinisti bürokraatliku organisatsiooniga (tänapäeval ütleksime: totalitaarse mikroühiskonnaga). Pärast kaaslastega ettevõetud ”reformikatset”, mis mõistagi kiirelt läbi kukkus, katkestasin sidemed parteiga ning liitusin trotskistide rühmitusega. See paiknes kõige vasemal ning seda juhtis tähelepanuväärne revolutsiooniline isiksus Spiros Stinas. Kuid ka nüüd, mõjutatuna mõningate imekombel diktatuuri autodafeedest pääsenud raamatute lugemisest (Souvarine, Ciliga, Serge, Barmine; ja mõistagi Trotski, kes alustas enesekindlalt, kuid ei läinud lõpuni), hakkasin õige ruttu taipama, et asjade trotskistlik käsitlus polnud võimeline tabama ei NSVL-i ega kommunistlike parteide olemust. Minu trotskismi-kriitika ja isiklik nägemus kujunes lõplikult välja pärast esimest stalinistlikku riigipöördekatset Ateenas 1944. aasta detsembris. Siis sai selgeks, et kommunistlik partei polnud ”reformipartei”, kes soovis liituda kodanlusega, nagu seda uskus trotskistlik käsitlus, vaid kommunistide sooviks oli võimuhaaramine, et kehtestada sama tüüpi režiim, nagu valitses Venemaal; seda aimust kinnitasid 1945. aastast alates aset leidnud sündmused Ida- ja Kesk-Euroopa maades. See kõik pani mind loobuma Trotski ideest, et Venemaa on ”mahakäinud töölisriik”, ning edasi arendama minu arvates tänini õiget käsitlust, mille järgi Vene revolutsioon viis uut tüüpi ekspluateerimis- ja surverežiimi kehtestamisele, kus kommunistliku partei ümber oli kujunenud uus valitsev klass, bürokraatia. Ma nimetasin seda režiimi totalitaarseks ja läbinisti bürokraatlikuks kapitalismiks.

    Kui saabusin Prantsusmaale, esitasin neid mõtteid Prantsuse trotskistlikus parteis ning tõmbasin sellega enda poole mitmeid kaaslasi, kellega moodustasime trotskistide ametliku poliitika suhtes kriitilise fraktsiooni. 1948. aasta sügisel, kui trotskistid pöördusid sel ajal Moskvaga konfliktis oleva Tito poole jõleda ja arulageda ettepanekuga moodustada ühisrinne, otsustasime trotskistlikust parteist lahku lüüa ning luua oma rühmituse ning ajakirja nimega Socialisme ou Barbarie (Sotsialism või Barbaarsus). Ajakirja esimene number ilmus märtsis 1949, kuni 1965. aastani ilmus 40 numbrit, rühmitus ise lagunes aastatel 1966‒67.

    Selle perioodi töö seisnes alguses stalinismi, trotskismi, leninismi ning lõpuks ka marxismi ja Marxi enda pihta suunatud kriitika edasiarendamises. Seda Marxi kriitikat leiab juba minu 1953.‒54. aastal avaldatud raamatus ”Kapitalismi dünaamikast” (Sur la dynamique du capitalism), mis kritiseerib Marxi majanduskäsitlust; 1955‒58 kirjutatud artiklites ”Sotsialismi sisust” (Sur le contenu du socialisme), kus kritiseeritakse tema käsitlust sotsialistlikust ja tööühiskonnast; teoses ”Revolutsiooniline liikumine kaasaja kapitalismi tingimustes” (Mouvement révolutionnaire sous le capitalisme moderne, 1960); ja viimaks tekstides, mida kirjutasin alates 1959. aastast, kuid ilmusid alles 1964‒65 ajakirjas Socialisme ou Barbarie pealkirja all ”Marxism ja revolutsiooniteooria” (Marxisme et théorie révolutionnaire), hiljem moodustasid nad esimese osa minu raamatust ”Ühiskonna imaginaarne institutsioon” (L’institution imaginaire de la société, 1975).

    Pärast rühmituse ”Sotsialism või Barbaarsus” lagunemist pole ma enam nii otseselt ja aktiivselt poliitikaga tegelenud, välja arvatud lühike periood 1968. aasta maisündmuste ajal. Püüan olla kohal kriitilise häälena, kuid olen veendunud, et minevikult päritud käsitluste läbikukkumine (olgu need siis marxism, liberalism või üldse hinnangud ühiskonna, ajaloo jne kohta) sunnib ümber hindama kogu seda mõtteraamistust, mis sajandeid on olnud poliitilise vabastusliikumise taustaks. Just selle tööga olen tollest ajast saati ametis olnud.

    O.M: Kas poliitiline ja võitlev dimensioon on teie jaoks alati olnud esmajärguline? Kas filosoofiline positsioon võib olla selleks nähtamatuks vundamendiks, mis määrab ette ära poliitilise positsiooni? Või on nende kahe puhul tegemist kokkusobimatute tegevusaladega?

    C.C: Kindlasti mitte. Kuid esmalt üks täpsustus: olen juba öelnud, et väga ammu, isegi algusest peale, olen olnud arvamusel, et puudub otsene üleminek filosoofiast poliitikasse. Näiteks marxismis, või nõndanimetatud marxismis, kohtame absurdsest filosoofiast vääriti tuletatud kehva poliitikat. Filosoofia ja poliitika ühisosaks on see, et mõlema eesmärgiks on meie vabadus, meie autonoomia nii kodanike kui mõtlevate olenditena; ning et mõlemal juhul on alguses soov, läbimõeldud, mõistuslik, kuid ometi soov jõuda selle vabaduseni. Vastupidiselt nendele absurdsustele, mis levivad jälle Saksamaal, pole ei mõistusel ega vabadusel ratsionaalset alust.2 Mõlemal juhul on loomulikult olemas mõistuslik õigustus, kuid see tuleb pärast ning tugineb sellele, mida ainult autonoomia inimolenditele võimaldab. Filosoofia poliitiline tähtsus seisneb selles, et filosoofiline kriitika ja selgitustöö võimaldavad hävitada väärad filosoofilised (või teoloogilised) postulaadid, mis on nii sageli aidanud õigustada heteronoomseid režiime.

    O.M: Niisiis on intellektuaali tööks kriitiku töö selles tähenduses, et ta lõhub enesestmõistetavusi või paljastab seda, mis pealtnäha näib olevat ilmne. Tõenäoliselt pidasite seda silmas, kui kirjutasite: ”Piisab, kui lugeda kuus rida Stalinit, et mõista: revolutsioon ei saa olla selline.”

    C.C: Jah, kuid ka siin on vajalik üks täpsustus: intellektuaali töö peaks olema kriitiku töö, ja nii on see ajaloos sageli olnud. Näiteks filosoofia sünni ajal Kreekas seavad filosoofid kahtluse alla käibivad kollektiivsed ettekujutused, käsitlused maailmast, jumalatest, linna stabiilsest korrast. Kuid võrdlemisi kiirelt toimub mandumine: intellektuaalid hülgavad, reedavad oma kriitikurolli ning muutuvad olemasoleva ratsionaliseerijateks, valitseva korra õigustajateks. Äärmuslik, kuid samas ka ehk kõige kõnekam näide, kasvõi seetõttu, et esindab minevikult päritud filosoofia üht saatust ning selle üht sisuliselt möödapääsmatut lõpulejõudmist, on Hegeli kuulus avaldus: ”Kõik, mis on mõistuspärane, on tegelik, kõik, mis on tegelik, on mõistuspärane.”

    Hilisemast ajast leiame kaks silmatorkavat näidet: üks on Heidegger Sakasamaal oma sügava lähedusega natsismi vaimule, vaatamata igasugustele episoodidele ja kuulujuttudele, ja teine Sartre Prantsusmaal, kes vähemalt alates 1952. aastast õigustas stalinistlikke režiime ning pärast lahkulöömist tavakommunismist asus toetama Castrot, Maod jne.

    See olukord pole palju muutunud, või kui, siis ainult väljendusviisilt. Pärast totalitaarsete režiimide kokkuvarisemist ning marxismi-leninismi pihustumist saadab enamik lääne intellektuaale oma aega mööda, ülistades lääne riigikordi kui ”demokraatlikke”, mis ei olevat küll päris ideaalsed (ma ei tea, mida see väljend peaks tähendama), kuid siiski parimad, mida inimolend suutvat ellu viia, ning kinnitades, et igasugune selle pseudodemokraatia vastane kriitika viivat otseteed Gulagi. Nii toimub lõputu totalitarismi-kriitika korrutamine, mida tehakse seitsmekümne-, kuuekümne-, viiekümne-, neljakümne-, kolmekümne-, kahekümne-aastase hilinimsega (paljud praegused ”antitotalitaristid” toetasid 70ndatel maoismi). See on kriitika, mis võimaldab maha vaikida tänapäeval tegelikult aktuaalsed probleemid: lääne ühiskondade lagunemise, poliitilise apaatia, künismi ja korruptsiooni, keskkonna hävitamise, vaeste riikide olukorra jne. Või siis tõmbutakse oma penoplastist torni, kus viimistletakse väärtuslikku isikuloomingut, mis on sama nähtuse teine ilmnemisviis.

    O.M: Kokkuvõttes on niisiis kaks sümmeetrilist intellektuaali tüüpi: vastutav intellektuaal, kes võtab endale vastutusi, mis tipnevad tapvas vastutustundetuses, nagu Heideggeri ja Sartre’i puhul, kelle tegusid te paljastate, ning väljaspool võimuvalda asetsev intellektuaal, kes jõuab välja selleni, et loobub igasugusest vastutusest kuritegude eest. Kas võib niimoodi sõnastada ning milline on teie arvates intellektuaali ja kriitika tõeline ülesanne?

    C.C: Tuleb vabaneda intellektuaali rolli üle- ja alahindamisest. Leidub mõtlejaid ja kirjanikke, kellel on olnud ajaloos ääretult suur mõju; sealjuures alati sugugi mitte positiivne. Platon on siinkohal tõenäoliselt parim näide, kuna veel tänapäevalgi mõtlevad kõik, seda isegi teadmata, platonlikus mõistesüsteemis. Kuid niipea, kui keegi otsustab avaldada oma arvamust ühiskonnast, ajaloost, maailmast, olemisest, siseneb ta alati ühiskondlik-ajalooliste jõudude väljale, kus tema roll võib ulatuda tühisest väga oluliseni. Väita, et see roll on ”võimu” roll, oleks minu meelest liialdus: kirjanikul, mõtlejal on oma eriliste vahendite abil, mida pakuvad talle tema kultuur ja võimed, ühiskonna üle teatav mõju, kuid see kõik on osa tema kodanikurollist: ta ütleb seda, mida arvab, ning võtab sõna omaenese vastutusel. Sellest vastutusest ei saa keegi ennast vabastada, isegi see, kes ise sõna ei võta ning seeläbi võimaldab sõna võtta teistel ning lasta esile tõusta ühiskondlik-ajaloolises ruumis domineerivatel ideedel, isegi kui need on jaburad. Ei saa mõista hukka ”intellektuaalset võimu” ning ühtaegu süüdistada saksa intellektuaale koostöös natsismiga nende vaikimise tõttu pärast 1933. aastat.

    O.M: Jääb mulje, et üha raskem on leida toetuspunkti kritiseerimaks või välja toomaks seda, mis läheb halvasti. Miks kriitika tänapäeval enam ei toimi?

    C.C: Kriitika kriis pole muud kui ühiskonnas valitseva üldise ja sügava kriisi väljendus. Kõikjal laiub üldlevinud pseudo-konsensus, intellektuaali amet ja kriitika on kaasatud süsteemi palju tihedamalt kui vanasti, kõik on meediastunud, sidemetevõrgud on pea kõikvõimsad. Lahkulöövaid või teisitimõtlevaid hääli ei lämmata enam tsensuur ega kirjastajad, kes ei julge neid avaldada, vaid üldine kommertsialiseerumine. Kõik, mis võib kujutada ohtu ühiskonnale, on haaratud loomingu ja leviku üldisesse lainesse. Et reklaamida mingit raamatut, öeldakse kõhklematult: ”See on raamat, mis on omal alal revolutsiooniline”; kuid ka Panzani makaronitooted tegid köögis revolutsiooni. Sõna ”revolutsiooniline” nagu ka sõnad ”looming” või ”kujutlusvõime” on muutunud reklaamlauseteks, see on see, mida veel mõned aastad tagasi nimetati Prantsusmaal ärakasutamiseks [la récuperation]. Marginaalsusest saab midagi taganõutut ja olulist; lammutamine on huvitav, see täiendab süsteemi harmooniat. Kaasaja ühiskonnal on koletu oskus lämmatada kõik tõelised lahkarvamused, olgu siis maha vaikides või muutes nad tavanähtusteks, mis on kommertsialiseeritud nagu kõik muu. Võime minna veelgi kaugemale. Ka kriitikud ise on reetnud oma kriitikurolli; samuti kirjanikud, kes on reetnud oma vastutuse ja nõudlikkuse; ulatuslik kaassüü lasub ka publikul, kes pole kaugeltki süütu, sest aktsepteerib mängu ja kohaneb sellega, mida talle pakutakse.

    Kogu tervik on instrumentaliseeritud ja seda kasutab ära anonüümne süsteem. Selle taga ei ole diktaator, käputäis suurkapitaliste ega grupp arvamusekujundajaid; tegemist on hiigelsuure ühiskondlik-ajaloolise liikumisega, mis muudab kõik tähendusetuks. Televisioon on mõistagi parim näide: juba tõsiasi, et miski on paigutatud terveks ööpäevaks tähelepanukeskmesse, muudab ta tähendusetuks ning pärast seda lakkab ta olemast, kuna leiti või tuleb leida midagi uut, mis teda asendaks. Tegemist on efemeersusekultusega, mis nõuab ühtlasi äärmist ajakontsentratsiooni: see, mida Ameerika televisioonis nimetatakse attentsion span’iks, teisisõnu: vaataja konkreetse tähelepanu kestuseks, ja mis veel mõned aastad tagasi oli 10 minutit, on langenud järk-järgult 5 minutile, 1 minutile ning on praeguseks 10 sekundit. Seda 10-sekundilist informatsiooniaega peetakse kõige efektiivsemaks meediumiks, just seda kasutatakse presidendivalimiste kampaanias ning on täiesti mõistetav, et need informatsiooniajad ei sisalda midagi põhimõttelist, vaid on pühendatud laimavatele vihjetele.

    Esmapilgul näib see olevat ainuke asi, mida vaataja on võimeline vastu võtma. See tõdemus on ühtaegu nii õige kui väär. Inimkond ei ole alla käinud bioloogiliselt, inimesed on veel võimelised jälgima argumenteeritud ja suhteliselt pikki kõnesid, kuid on ka selge, et see süsteem ja meedia ”koolitavad”, st tegelevad süstemaatiliselt inimeste muutmisega kuni selleni välja, et varsti ei suudagi need enam huvi tunda millegi vastu, mis kestab kauem kui mõni sekund või äärmisel juhul mõni minut. Siin on tegemist omalaadi konspiratsiooniga, mitte selle sõna kriminaalses, vaid etümoloogilises tähenduses: kõik see ”hingab koos”, tuulab ühes suunas, ühiskonna suunas, kus igasugune kriitika kaotab mõju.

    O.M: Millega seletada aga tõsiasja, et kriitika oli nii viljakas ning äge ajajärgul, mis kulmineerus 1968. aastaga ja mil ei tuntud ei tööpuudust, kriisi, aidsi ega Le Peni tüüpi rassismi. Ning tänapäeval, mil valitseb kriis, tööpuudus ja kõik ülejäänud hädad, on ühiskond nõnda apaatne?

    C.C: Tuleb kontrollida daatumeid ja ajajärke. Kõige üldisemas plaanis valitses praegune olukord juba 1950ndate lõpus. Ühes oma 1959.‒60. aastal kirjutatud artiklis ”Revolutsiooniline liikumine kaasaja kapitalismi tingimustes” – ilmus tollal ajakirjas Socialisme ou Barbarie ning leidis taasüllitamist kogumikus ”Kaasaja kapitalism ning revolutsioon” (Capitalisme moderne et révolution) – kirjeldasin ma juba ühiskonna jõudmist apaatia, inimeste endassetõmbumise, oma väiksesse ringi peitumise ja depolitiseerumise faasi, mis polnud enam pelgalt konjunktuurne ilming.

    On tõsi, et mitmed noorte, naiste, vähemuste jt liikumised 1960. aastatel Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Itaalias ja mujal näisid selle hinnangu ümber lükkavat. Kuid juba 1970ndate keskel võis märgata, et kõik see on Valgustusajal alanud liikumise viimane suur lõõm. Selle tõenduseks on, et kõik need liikumised haarasid endaga kaasa ainult mingi väiksema osa elanikkonnast.

    Niisugust arengut on mõjutanud mitmed konjunktuursed põhjused, näiteks naftakriisid. Iseenesest pole neil olnud mingit tähtsust, kuid nad on hõlbustanud valitsevatel kihtidel vastulöögi andmist, kriisišantaaži kasutamist. Ent vastulöök oleks jäänud ilma suuremata tagajärgedeta, kui tal poleks vastas olnud järjest atoonilisemat elanikkonda. 1970ndate lõpus võisime esmakordselt viimase sajandi jooksul näha Ameerika Ühendriikides ettevõtete ja ametiühingute vahel sõlmitud kokkuleppeid, mille järgi viimased ise nõustusid palga vähendamisega. Oleme tunnistajaks töötute arvu sellisele kasvule, mis oleks olnud mõeldamatu pärast 1945. aastat. Minagi kirjutasin, et see on võimatu, kuna see lõhuks kogu süsteemi. Praegu näeme, et ma eksisin. Kuid nende konjunktuursete nähtuste taga peituvad märksa tõsisemad tegurid. Vasakpoolsete ideoloogiate järkjärguline ning üha kiirenev kokkuvarisemine, tarbimisühiskonna võidulepääs, kaasaja ühiskonna imaginaarsete mõistete kriis (nagu progressi- ja revolutsiooni-mõiste puhul), kõik see, mille juurde me allpool veel tagasi pöördume, on tunnistuseks tähenduse kriisist ning just see tähenduse kriis võimaldab konjunktuursetel faktoritel sedavõrd olulist rolli mängija.

    (…)

    O.M.: Te ütlete kusagil, et Läänel lasub inimkonna vastutuskoorem; kuna just Lääs oli see, kes lõi selle sisemise eituse, siis viib see teid mõttele, et nimelt siin peab esimesena aset leidma ka radikaalne muutus. Kas ei näi olevat praegu puudus nõudmisest tõelise autonoomia, emantsipatsiooni, ühiskonna enesekehtestamise, võib-olla ”progressi”, ühesõnaga Kreekas loodud ja Lääne-Euroopas üle võetud imaginaarsete mõistete uuenemise järele?

    C.C.: Esiteks ei peaks meie arutelusse sisse tooma ”progressi” ideed. Ajaloos puudub progress, välja arvatud instrumentaalses valdkonnas. Vesinikupommiga võime tappa palju rohkem inimesi kui kivikirvega; ja kaasaja matemaatika on ääretult rikkam, võimsam ja keerulisem kui ürgninimeste arvutamine. Kuid Picasso maal pole ei vähem ega rohkem väärtuslik kui Lascaux’ või Altamira koopamaalingud, bali muusika on võrratu ning kõikide rahvaste mütoloogiad on ülimalt kaunid ja sügavad. Kui rääkida vaimses plaanis, siis piisab, kui vaid enda ümber ringi vaadata, et lõpeks igasugune jutt ”progressist”. Progress on olemuselt kapitalistlik imaginaarne mõiste, millest ka Marx laskis ennast ära petta.

    Kui arvestame praegust olukorda, mis ei ole mitte kriis, vaid lääne ühiskondade lagunemise, kokkuvarisemise olukord, leiame end silmitsi olulise antinoomiga. Nimelt: seda, mida oleks vaja, on väga palju ja see on suure ulatusega; ning inimesed sellistena, nagu nad on, ja sellistena, nagu neid toodab pidevalt juurde lääne ühiskond, kuid ka teised ühiskonnad, jäävad sellest tohutu kaugele.

    Mida oleks vaja? Arvestades ökoloogilist kriisi, rikkuste äärmiselt ebavõrdset jagunemist jõukate ja vaeste riikide vahel, süsteemi sisulist suutmatust jätkata praegusel viisil, on vaja uut imaginaarset loomingut [création imaginaire], millel on määratult suurem tähendus kui kunagi varem, loomingut, mis asetaks inimelus kesksele kohale teised mõisted kui tootmise ja tarbimise ekspansioon, mis esitaks elule teistsugused eesmärgid, mida inimesed saaksid tunnistada vaeva väärivaks. See nõuaks mõistagi ühiskondlike institutsioonide, töösuhete, majandus-, poliitiliste ja kultuurisuhete ümberkorraldamist.

    See suund on aga äärmiselt kaugel sellest, mida arvavad ja võib-olla soovivad tänapäeva inimesed. Selline on tohutu raskus, millega meil tuleb vastamisi seista. Me peaksime soovima ühiskonda, kus majanduslikud väärtused on lakanud olemast kesksed (või ainsad), kus majandus taanduks oma kohale kui vahend inimese elus ja mitte kui lõppeesmärk, kus keeldutaks arutust tormamisest üha suureneva tarbimise poole. See pole vajalik üksnes keskkonna lõpliku hävingu vältimiseks, vaid ka selleks ja eelkõige selleks, et välja tulla kaasaja inimeste füüsilisest ja vaimsest viletsusest. Edaspidi on seega vaja, et inimolendid (pean siinkohal silmas jõukaid riike) nõustuksid rahuldava, kuid mõõduka elatustasemega ning hülgaksid arusaama, et nende elu peamine mõte seisneb tarbimise kasvus 2 või 3% aastas. Et nad sellega nõustuksid, on vaja, et miski muu annaks nende elule mõtte.

    Üldiselt teatakse, mina tean, mis see miski muu võiks olla, kuid see ei tähenda mõistagi midagi, kui enamik inimesi seda ei aktsepteeri, ei tee midagi, et see miski realiseeruks. See miski on inimese areng [le déueloppement] tühja-tähja arengu asemel. See nõuab teistsugust töökorraldust, nii et töö lakkaks olemast ebameeldiv kohustus ning saaks raamistuseks inimvõimete edasiarendamisele; teistsuguseid poliitilisi süsteeme, tõelist demokraatiat, kus kõik inimesed osaleksid otsuste langetamisel; teistsugust paideia korraldust, et koolitada kodanikke, kes on võimelised valitsema ja olema valitsetud, nagu kirjutas kaunilt Aristoteles; ja nii edasi.

    Loomulikult, kõik see tekitab hiigelsuuri probleeme: näiteks, kas tõeline, otsene demokraatia on võimalik, kui kodanikke pole enam 30 000, nagu oli klassikalise perioodi Ateenas, vaid 40 miljonit, nagu see on Prantsusmaal, või koguni planeedi mitmemiljardilise elanikkonna puhul? Need on äärmiselt keerulised, kuid minu arvates siiski lahendatavad küsimused; seda tingimusel, et suurem osa inimolenditest ning nende võimetest mobiliseeritaks neile lahendusi otsima; selle asemel et aru pidada, millal on võimalik hankida endale kolmemõõtmeline televiisor. Nende probleemidega peaksime tegelema; ning meie ajastu tragöödiaks on, et lääne inimesed on kaugel sellest, et neist huvituda. Kui kaua veel kisuvad inimkonda kaasa need tühisused ja illusioonid, mida nimetatakse kaupadeks? Kas äkilise ärkamise toob kaasa mõni ökoloogiline või muu katastroof või teeb seda mõni autoritaarne või totalitaarne režiim? Keegi ei suuda nendele küsimustele vastata. Praegu võib vaid öelda, et kõik need inimesed, kes tajuvad, kui palju on korraga mängus, peaksid püüdma rääkida, kritiseerida seda kuristiku poole liikumist, äratada oma kaaskodanikke teadvusele.

    O.M: F. Gausseni hiljutine artikkel Le Monde’is tõi välja ühe kvalitatiivse muutuse: kümmekond aastat pärast “intellektuaalide vaikimist” on totalitarismi varingust Ida-Euroopas saanud justkui lääne demokraatliku ühiskonnamudeli väärtuse tagatis. Intellektuaalid võtavad sõna selle mudeli kaitseks ning viitavad kes Fukuyamale, kes Tocqueville’ile ning üldlevinud konsensusele “pehme mõtteviisi” asjus. Teie pole ilmselt soovinud sellist “muutust”?

    C C: Esmalt tuleb öelda, et 1982.‒83. aastal toimunud kära “intellektuaalide vaikimise” üle polnud muud kui mikropoliitiline operatsioon. Kära tekitajad soovisid, et intellektuaalid pageksid sotsialistliku partei tiiva alla, selleks olid aga valmis ainult vähesed (ehkki mitmed neist kasutasid seda paremate kohtade saamiseks jne). Kuid kõik see puudutab vaid Pariisi mikrokosmost ning on väga kaugel sellest, millest räägime meie. Ses mõttes ei ole toimunud ka mingisugust intellektuaalide “ärkamist”.

    Samuti leian, et sellel, mida te nimetate üldlevinud tocquevillismiks, saab olema lühike eluiga. Pole kahtlustki, et Tocqueville on väga oluline mõtleja, ta pani noorena, 1830. aastatel, Ameerika Ühendriikides tähele mitmeid olulisi asju, kuid samas jäid tal seal paljud teised kaalukad probleemid ka märkamata. Näiteks ei pidanud ta piisavalt tähtsaks ühiskondlik-poliitilist diferentseerumist, mis oli juba sel ajal maad võtnud. Nagu ka tõsiasja, et võrdsuse imaginaaria [l’imaginaire de l’égalité] piirdus vaid mõningate ühiskonnaelu aspektidega ega mõjutanud sugugi tegelikke võimusuhteid.

    Oleks kindlasti halb toon küsida tänapäeva tocquevillistide käest: mida on teil tocquevillistidena öelda kiire ühiskondlik-poliitilise diferentseerumise kohta, mille lõppu pole näha, nõndanimetatud “demokraatiate” selgelt oligarhiliste tunnuste kohta, “võrdsete tingimuste poole liikumise” nii majanduslike kui antropoloogiliste tingimuste erosiooni kohta või lääne poliitilise imaginaaria silmanähtava võimetuse kohta levida väljaspool läänemaailma paiknevatele suurtele aladele? Või maadvõtva poliitilise apaatia kohta? Selle viimase puhul öeldaks meile kindlasti, et Tocqueville aimas ette “hooldaja riigi” [Etat tutélaire] võimalikku teket.3 Aga kui see riik on tõepoolest “hooldaja” (mis muudab olematuks igasuguse mõtte demokraatiast), pole ta kindlasti “heatahtlik”, nagu uskus Tocqueville. Tegemist on läbinisti bürokratiseerunud, erahuvidele allutatud ning korruptsiooni poolt lagundatud riigiga, mis on võimetu valitsema, kuna peab hoidma püsimatus tasakaalus igasuguseid lobby‘sid, mis kujundavad kaasaja ühiskonda. “Tingimuste kasvav võrdsus” märgib pelgalt päritud seisundi väliste tunnuste kadumist ning kõigi võrdlemist üldkehtiva väärtuse alusel, milleks on raha, tingimusel, et seda on. Kui te soovite üürida villat Crillonis või Ritzis, ei küsi teie käest keegi, kes te olete või millega tegeles teie vanaisa. Piisab, kui olete hästi riietatud ja omate korralikku pangaarvet. Lääne moodi “demokraatia võidukäik” kestis vaid mõned kuud. Enda ümber ringi vaadates näeme, milline olukord valitseb Ida-Euroopas, endise NSVLi vabariikides, Somaalias, Ruandas, Burundis, Afganistanis, Haiitil, Iraanis, Iraagis, Egiptuses, Alžeerias jne jne.

    Kõigil Läänes toimuvatel vaidlustel on küljes hirmuäratavalt provintslik maik. Prantsusmaal peetakse diskussioone siin aktuaalsete teemade üle, just nagu ammendaksid need kogu planeedi probleemid. Kuid Prantsusmaa rahvastik moodustab vaid 1% maailma elanikkonnast ning Ladina kvartal omakorda pelgalt 1% Prantsusmaa elanikkonnast. Oleme juba ületanud igasugused arutuse piirid. Meie planeedi elanikkonna valdav enamus ei ela “tingimuste võrdsustumise”, vaid viletsuse ja türannia tingimustes. Ning vastupidi sellele, mida usuvad nii liberaalid kui marxistid, ei liigu see enamus kaugeltki lääne liberaalse kapitalistliku vabariikliku ühiskonnamudeli ülevõtmise suunas. See, mida nad lääne mudelist otsivad, on relvastus ja tarbeesemed, mitte aga habeas corpus või võimude lahususe printsiip. Olukord on plahvatusohtlik islamimaades, kus elab ligi miljard inimest, Indias, kus elab teine miljard, enamikus Kagu-Aasia maadest ning Ladina-Ameerikas.

    Maailmas valitsev tõsine kriisiolukord muudab naeruväärseks niihästi jutud “ajaloo lõpust” kui lääne “demokraatliku ühiskonnamudeli” üldisest võidukäigust. See “ühiskonnamudel” on kaotamas oma sisu juba nendeski maades, kus ta tekkis.

    O.M: Teie terav kriitika lääne liberaalse ühiskonnamudeli aadressil ei tohiks meid takistada nägemast raskusi teie globaalpoliitilises käsitluses. Ühel juhul on demokraatia teie jaoks autonoomia ja enese-asutamise projekti imaginaarne looming [la création imaginaire d’un projet d’autonomie et d’auto-institution], mille maksvusele pääsemist te ootate. Teisel juhul aga kasutate neidsamu mõisteid, autonoomiat ja eneseasutamist, liberaalse kapitalismi kritiseerimiseks. Siin tõuseb kaks küsimust. Kas pole selline lähenemine mitte marxismi tagaleinamine nii kriitika kui eesmärgina? Ning kas ei peitu teie käsitluses teatav kahemõttelisus, kuna just seda “autonoomiat” on kapitalismil oma funktsioneerimiseks põhimõtteliselt vaja; just selleks killustab ta ühiskonda, “personaliseerib” ostjaskonda, muudab kuulekaks ja endale kasulikuks kodanikud, kes harjuvad mõttega, just nagu tarbiksid, kuuletuksid jne nad nende endi huvides?

    C C: Alustan teisest küsimusest, mis põhineb arusaamatusel. Üksikinimeste atomiseerumine ei ole autonoomia. Kui keegi ostab endale külmkapi või auto, siis teeb ta sedasama, mida nelikümmend miljonit kaaskodanikku, siin pole tegemist ei individuaalsuse ega autonoomiaga. Selles peitubki kaasaja reklaaminduse saladus: ”Olge isikupärane, ostke X nõudepesumasin.” Ning leidub miljoneid inimesi, kes on ”isikupärased” (!) ning ostavad endale ühe ja sama nõudepesumasina. Või teine näide: paarkümmend miljonit peret keeravad samal ajahetkel sama televiisorinuppu, et vaadata samu jaburaid saateid.

    Andestamatult eksivad Lipovetsky4 ja teised, kes räägivad individualismist, nartsissismist jne, näib, nagu oleksid nad ise nende reklaamipettuste ohvriks langenud. Kapitalism, nagu kinnitavad need näited, ei vaja mitte autonoomiat, vaid konformismi. Kapitalismi võiduks võime lugeda seda, et me elame praegu üldlevinud konformismi ajastul. Ja seda mitte ainult tarbimise tasandil, vaid ka poliitilisel, kultuurilisel jne tasandil.

    Teie esimene küsimus on keerukam. Olgu esmalt esitatud ”psühholoogiline” selgitus. Pole kahtlustki – ma olin marxist, kuid ei kapitalistliku korra kriitika ega vabastusliikumine ole Marxi väljamõeldis. Usun, et minu intellektuaalne kujunemislugu näitab, et Marxi ”päästmine” pole kunagi olnud minu esmane huvi. Hakkasin Marxi kritiseerima väga varakult, pärast seda kui avastasin, et ta polnud jäänud ustavaks autonoomiaprojektile.

    Kui aga tungida sügavamale küsimuse sisusse, tuleb asjad uuesti algusest peale läbi vaadata. Inimajalugu on looming, see tähendab, et ühiskonna institutsioon on alati eneseasutamine. Kuid see on eneseasutamine, mis ei teadvusta ennast sellisena ega soovigi seda teha. See, et ajalugu on looming, tähendab, et ei saa seletada ega tuletada mõnda ühiskondlikku nähtust etteantud faktoritest või loogilistest arutlustest lähtudes. Kõrbetingimused või Lähis-Ida maastik ei seleta judaismi teket nagu ka mitte monoteismi ”filosoofilist” üleolekut polüteismist, ehkki nii on jälle kombeks arvata. Heebrea monoteism on heebrea rahva looming ning ei Kreeka geograafia ega ajastu tootmisjõudude tase ei seleta Kreeka demokraatliku polis’e sündi.

    Kogu Vahemere-maailm oli tol ajal täis linnriike ning ka orjandus oli levinud kõikjal, Foiniikias, Roomas, Kartaagos, ent demokraatia on ainuüksi Kreeka looming. Kuigi see oli kahtlemata piiratud (säilis orjandus, naiste alam seisund jne), on selle loomingu tähtsuseks tollal ülejäänud maailmas kujuteldamatu mõte, et ühiskond võib end ise vahetult asutada ning ise valitseda.

    Ajalugu on looming ning iga ühiskondlik nähtus on omaette looming. Ma kasutan mõistet ühiskonna imaginaarne institutsioon, kuna see looming on anonüümse ja kollektiivse imaginaaria tulemus. Heebrealased kujutlesid endale, nad lõid Jumala, nii nagu luuletaja loob luuletuse või helilooja muusika. Ühiskondlik looming on mõistagi lõputult keerulisem, kuna iga kord on tegemist omaette maailma loomisega, sellele ühiskonnale omase maailma loomisega: heebrealaste maailmas on üks temale ainuomaste tunnustega Jumal, kes lõi selle maailma ja inimesed, andis neile seaduse jne. Sama kehtib ka teiste ühiskondade puhul.

    Loomingu mõiste ei kattu sugugi väärtuse mõistega, mingi ühiskondlik või individuaalne nähtus pole veel pelgalt seetõttu väärtustatav, et ta on looming. Auschwitz ja Gulag on samamoodi looming, kui seda on Parthenon või Pariisi Notre-Dame’i katedraal. Jäle, ent fantastiline looming. Kontsentratsioonilaagrite süsteem on fantastiline looming, mis ei tähenda aga seda, et neid peaks heaks kiitma. Reklaamid kuulutavad: “Meie firma on loovam kui kõik teised.” Firma võib olla aga loodud lollusteks või jäledusteks.

    Inimajaloo poolt loodu seas on kõige haruldasem idee autonoomiast, enesevaatlusest, teiste ja enesekriitikast, küsimisest, mis ei tunne ega tunnista mingeid piiranguid, kõik see annab ühiskonnale võimaluse ennast ise kõrvalt vaadata. See looming tähendab ühtaegu ka demokraatia ja filosoofia loomist. Nii nagu filosoof ei nõustu ühegi välise mõttepiiranguga, ei tunnista ka demokraatia väliseid piiranguid oma asutavale võimule, tema ainsad piirid tulenevad enesepiirangust. On teada, et see looming ilmus esimest korda Antiik-Kreekas, samuti teatakse või tuleks teada, et hiljem on see mitmesugusel moel üle võetud Lääne-Euroopas – alates juba 11. sajandist, mil tekkisid esimesed linnakodanike ühendused, mis nõutasid omavalitsust, seejärel renessansi, reformatsiooni, valgustuse, 18. ja 19. sajandi revolutsioonide ja töölisliikumise poolt ning viimati mitmesuguste vabastusliikumiste poolt. Kogu selles protsessis kujutavad Marx ja marxism endast vaid üht ajahetke, mis oli ühelt poolt kahtlemata oluline, kuid teiselt poolt tähendas täielikku katastroofi.

    Tänu sellele protsessiahelale on tänapäeva ühiskonnas säilinud veel mõningane hulk osalisi vabadusi, mis on eelkõige negatiivse ja kaitsva tähendusega ning kristalliseerunud mõnes institutsioonis: inimõigused, seaduste mittetagasiulatuv jõud, teatav võimude lahusus jne. Neid vabadusi ei võimalda kapitalism, vaid nad on kätte võidetud ja kehtestatud nende sajanditepikkuste võitluste tulemusena. Just need õigused teevad praegusaja poliitilisest korrast demokraatia asemel (kuna rahvas pole see, kes hoiab ja kasutab võimu) liberaaloligarhia.
    Tegemist on värdjaliku korraga, mis rajaneb valitsevate kihtide võimu ja peaaegu katkematu ühiskondlik-poliitilise vastuhaku kooseksisteerimisel. Just selle vastuhaku kadumine, hoolimata näilisest paradoksaalsusest, seab ohtu valitseva korra tasakaalu. Tööliste vastupanu on võimaldanud kapitalismil nõnda kaugele areneda, nagu ta on seda teinud. Pole kaugeltki kindel, kas passiivse kodanikkonna, alistunud palgaliste jne olemasolu korral suudaks see kord püsida.

    O.M: Ent kuidas oleks otsedemokraatia tänapäeval võimalik? Millised oleksid tegusad ühiskondlikud vastupanu- ja kriitikavormid? Vahetevahel viitate te ootuse- ja kannatlikkusestrateegiale, mis ootaks ära poliitiliste parteide lagunemise. Võimalik on ka halvima võimaluse strateegia, mis soovib olukorra teravnemist, et väljuda sellest üldisest apaatiast. Kuid mõeldav on ka kiireloomulise tegutsemise strateegia, mis läheks vastu ootamatustele. Loomulikult ei oota ma teilt ex nihilo-vastust. Ent kuidas ja kelle kaudu saabub kord see, mida te nimetate “teise asja eostamiseks, teise asja loomiseks”?

    C C: Te ütlesite seda juba isegi, et ma ei ole üksi võimeline nendele küsimustele vastama. Kui leidub vastus, peab selle andma rahva enamus. Omalt poolt tõden ma esmalt selle ülesande suurust ja raskust: apaatia ja endassetõmbumise ulatus kaasaja ühiskondades, pöörane probleemipundar, mis ootab lahendamist rikaste või vaeste riikide poolt, ja nii edasi.

    Teisalt ei saa ka väita, et lääne ühiskonnad oleksid juba surnud, meil on olnud nii kaotusi kui võite. Me ei ela veel 4. sajandi Roomas või Konstantinoopolis, kus uus religioon oli peatanud igasuguse arengu ning kogu võim kuulus keisrile, paavstile või patriarhile. Võime veel leida mõningaid vastupanumärke, mõningaid inimesi, kes siin-seal jätkavad võitlust.

    Kümne aasta eest leidus Prantsusmaal veel kooskõlastatud tegevust, aegajalt ilmub veel olulisi raamatuid. Ajalehe Le Monde lugejakirjade seast leiab sageli tervemõistuslikke ja kriitilisi seisukohti. Loomulikult ei saa ma olla kindel, kas seda kõike on piisavalt, muutmaks valitsevat olukorda. Kuid kindel on see, et kõik need, kes tajuvad nende küsimuste teravust, peaksid tegema kõik, mis nende võimuses; olgu siis sõnavõttude, kirjutamise või lihtsalt oma hoiaku kaudu. Et inimesed ärkaksid sellest kaasajal valitsevast letargiast ning hakkaksid tegutsema vabaduse suunas.

    La République des Lettres 1994, juin, no 4.

    Prantsuse keelest lühendatult tõlkinud Marek Tamm

    CORNELIUS CASTORIADIS (1922‒1997) oli viimaste aastakümnete üks olulisemaid poliitilisi filosoofe Prantsusmaal. Ta sündis 1922. a Konstantinoopolis, kuid juba paar kuud hiljem pages tema perekond Kreekasse. Ateena ülikoolis õppis ta õigusteadust, majandust ja filosoofiat. Teise maailmasõja ajal osales ta vastupanuliikumises, liitus trotskistidega ning oli sunnitud sõja lõppedes 1945. aastal detsembris põgenema Prantsusmaale. Laevas, mille pardal ta lahkus, leidus teisigi nimekaid kreeka intellektuaale nagu Kostas Axelos ja Kostas Papaioannou. Prantsusmaal ühines ta kohaliku trotskistide parteiga, eemaldus sellest aga kiiresti ning rajas paar aasta hiljem (1948) koos Claude Lefort’i ja teistega rühmituse ning ajakirja Sotsialism või Barbaarsus (Socialisme ou Barbarie). Kiirelt mõjukaks kujunenud liikumise peamiseks sihiks oli stalinismi, NSVLi (“neli sõna, neli valet”, nagu kirjutab Castoriadis) ning laiemalt marxismi kriitika.
    Regulaarselt kaks korda kuus koguneti üldkoosolekule, kus vaieldi aktuaalsete poliitiliste probleemide üle, pärast iga ajakirjanumbri ilmumist peeti ühiselt maha arutelusid. Poliitilise rühmituse kord oli range, liikmemaks kopsakas ning ajakirja artiklid üldjuhul anonüümsed, vaatamata sellele lähenes selle liikmeskond parematel päevadel sadakonnani, teiste seas kuulusid sinna ka näiteks filosoof Jean-François Lyotard või psühhoanalüütik Jean Laplanche. Paralleelselt aktiivse tegevusega nimetatud rühmituses teenis Castoriadis leiba majandusteadlasena (1948‒1970).
    Rühmituse lõppu märkis viimaseks jäänud ajakirjanumber 1965. aasta juunis. Laiali mindi selgitusteta, alles 1967. aastal teatati kirjas tellijatele, et seoses uue ühiskondliku ja poliitilise olukorraga pole senisel tegevusel enam mõtet. On paradoksaalne, et just järgmisel aastal tabas Pariisi üliõpilasrahutuste näol võimas revolutsioonilaine. Maisündmustes lõi aktiivselt kaasa ka Castoriadis, pole väär pidada teda koguni üheks mässu peamiseks ideoloogiks.5 Vahetult pärast rahutusi avaldas ta koos Edgar Morini ja Claude Lefortiga toimunu esmaanalüüsi (Mai 1968: la brèche, Fayard, 1968).
    1979. aastal sai Castoriadis õppejõu (directeur d’études) koha mainekas Pariisi teadus- ja õppekeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales, kus ta töötas kõik oma elu viimased aastad. Pärast pikka ja rasket südamehaigust suri prantsuse filosoof läinud aasta 26. detsembril 75 aasta vanuses.
    Castoriadise peateoseks loetakse üksmeelselt 1975. aastal ilmunud mahukat raamatut “Ühiskonna imaginaarne institutsioon” (L’institution imaginaire de la société, Seuil). Tegemist pole lõpetatud meistritööga, pigem visandatakse selles uurimissihte tulevikuks ning õiendatakse arveid minevikuga. Raamatu esimene osa (“Marxism ja revolutsiooniteooria”) koosneb marxismi ja Marxi kriitilisest analüüsist, mida võib lugeda omamoodi kokkuvõtteks Sotsialismi või Barbaarsuse aegsele tegevusele. Teine osa (“Ühiskondlik imaginaaria ja institutsioon”) esitab nägemuse ühiskonna eneseasutamisest, pidevas liikumises ja arenemises olevast autonoomsest ühiskonnast, millest kaasaja inimesed on võõrandunud.
    1960. aastatel sai alguse Castoriadise lähem huvi psühhoanalüüsi vastu, ta luges süstemaatiliselt Freudi, läbis erialase väljaõppe ning sai 1974. aastal õiguse läbi viia psühhoanalüütilist ravi. Psühhoanalüüs muutub nüüdsest Castoriadise filosoofia oluliseks allikaks, ühes oma viimastest artiklitest luges ta seda möödapääsmatuks eelduseks subjekti või kollektiivi autonoomia saavutamisel (Castoriadise filosoofiline põhieesmärk).6
    Parima ülevaate Castoriadise filosoofilisest arengust leiab kahest raamatusarjast, mis koondavad kaante vahele tema artikleid, sõnavõtte, intervjuusid jne. Esimene ilmub taskuraamatute sarjas “10/18” ning sisaldab ajakirjas Sotsialism või Barbaarsus ilmunud tekste (kokku ilmunud kaheksa köidet), teist üllitab kirjastus Seuil üldnimetuse all “Labürindi ristteed” (Les carrefours du labyrinthe) ning seal on kokku kogutud Castoriadise viimase aja tööd (seni ilmunud neli köidet, viimane 1996. aastal).
    “Castoriadis, mässav inimene”, niimoodi tituleeris prantsuse filosoofi hiljuti ajaleht Le Monde (17.05.1996). On tõsi, et Castoriadise filosoofia tuumaks on mäss kapitalistliku või kommunistliku ühiskonna (mida ta loeb esimese bürokraatlikuks vormiks) vastu. Kumbki ühiskonnakord pole võimeline andma inimelule mõtet, kapitalism ei suuda seda põhjusel, et põhineb kasumiloogikal, kommunism aga seetõttu, et kasumi tähtsustamisele lisandub veel totalitarism. Niisiis, Castoriadese arvates ei toonud kommunistlike režiimide kokkuvarisemine kaasa mingit lahendust, vastupidi, uue hooga jätkub kapitalismi pealetung, mis põhjustab üha kiiremat liikumist tähenduse kriisi ning inimeste atomiseerumise poole. Väljapääsu sellest kuristiku poole kihutamisest näeb Castoriadis katastroofis, ülemaailmses kataklüsmis, mis looks uue aluse tegeliku ja vahetu demokraatia asutamisele (praeguse pseudo-demokraatia ehk “liberaaloligarhia” asemel) ning võimaldaks inimestel leida tõeline autonoomia ning elu mõte.
    Castoriadise esmakordne tutvustamine eesti keeles tabab trendi. Üha sagedasemad on konverentsid, raamatud või teadusajakirjade erinumbrid, mis on pühendatud tema filosoofiale. 1997. aasta nägi Castoriadise jõulist läbimurret ingliskeelses maailmas, seda tänu David Amis Curtise koostatud ja tõlgitud kahele mahukale antoloogiale (The Castoriadis Reader, Blackwell; World in Fragments, Stanford University Press), millele lisandus veel Castoriadise peateose “Ühiskonna imaginaarne institutsioon” paperback-väljaanne (Polity kirjastus). Arvustades nimetatuid väljaandeid, nendib inglise kriitik Paul Gordon: “Ma ei tea paremat mõtlejat kui Castoriadis, kes juhiks meid järgmisesse sajandisse” (Times Literary Supplement, 16.01.1998). Siin veidi lühendatult tõlgitud intervjuu esitab kontsentreeritud kujul Castoriadise vaated rühmituse “Sotsialism või Barbaarsus” aegsele tegevusele ning kaasaja kapitalistlikule ühiskonnale. Vestlusest lipsab läbi pea kogu Castoriadise filosoofia tuumterminoloogia, selgelt joonistub välja ka prantsuse filosoofile omane maailmaparandamise tung.

    M.T

    2Castoriadis vihjab siin tõenäoliselt Jürgen Habermasile, vt nt J. Habermas, Filosoofia kui kohahoidja ja interpreet. Akadeemia 1994, nr 12, lk 25912610. Tlk.

    3Vt. A. Tocqueville, Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast. Tallinn, 1995, lk 377380. Tlk.

    4Gilles Lipovetsky, prantsuse filosoof, arendab oma raamatus ”Tühjuse ajastu” (L ’Ere du vide: essai sur l’individualisme contemporain. Gallimard, 1983) teesi kaasaja ühiskonnast kui individualistlikust tarbimisühiskonnast. Tlk.

    5On sümboolne, et 1981. aastal ilmus Castoriadisel kahasse maisündmuste liidri Daniel Cohn-Bendit’ga raamat “Ökoloogiast autonoomiani” (De 1’écologie à l’autonomie), kus rõhutatakse ökoloogia olulisust ühiskonna eneseasutamises.

    6C. Castoriadis , Psychanalyse. Rmt-s: Ph. Raynaud, S. Rials (toim.), Dictionnaire de philosophie politique. Paris, 1996, lk 518-523.

Vikerkaar