Arhiiv

  • Virtuaalkohvikuist

    Kirjanduses on midagi üksildast. Seda luuakse ja taasluuakse (loe: loetakse) suuremalt jaolt üksi olles. Inimesel ongi vaja üksi olla. Neile, kes kaebavad isikliku ruumi ja aja puudumise üle, võiks koguni soovitada, et lugegu midagi. Kes kurdab, et vajab lugemiseks rahulikku aega ja ruumi, aga seda pole kuskilt võtta, hakaku lugema paigas, kus ta parasjagu viibib, otsemaid. Lugemine aitab aegruumi häälestada. Muidugi, mingi minimaalne mõju ümbritsevale peab inimesel enne selle võluvitsa järele haaramist juba olema.

    Kirjanikku kujutatakse tihti viibivat töötoa eraldatuses, elevandiluust tornis, alandlik teenija lükkab ukse alt kabinetti võileibu, grillitud põrsaid ja samovari, aga kirjanik ei vaevu tänutäheks mühatamagi. Ta teeb tähtsat tööd. Isegi kui minna kirjutama kohvikusse, otse avalikku ruumi, on võimalik veenda teised inimesed kirjutava või lugeva persooni eraldatust austama. Kohvikusse tööle läinud kirjanik peab ka ise enda omaetteolemist respekteerima, logima ennast välja suhtlemisvalmidusest nii pärismaailmas kui ka eetris. Vastasel korral teos ei teostu.

    Niisiis, kirjanik sätib enese avalikku ruumi välja: vaadake, siin ma nüüd olen, sest teisiti ma ei saa, ja, uskuge või mitte, loon trääni, mis, kui see ehk päris surematu ei olegi, siis paar nädalat elab minust endast ikka kauem. Kohvikusse kirjutama mindi ja küllap minnakse praegugi pigem toreduse, mitte viletsuse pärast. Jah, mõnikord on vaikset nurgakest kodus raske leida. Jah, mõnikord on just lähedasi inimesi kõige raskem veenda ajutiselt kaugemale hoidma, aga siiski usun, et avalikku ruumi tööle minemise põhjused, mõjuv osa neist, on pigem mujal. Kes läheb teistest eralduma teiste nina alla, selle motivatsioon on veidi erinev. „Näete, ma teen tööd. See on minu jaoks oluline aeg,“ ütleb ta. Samas sisaldab selline enese väljapanemine ka sisemist tungi, kutset ja palvet: „Kulla mina, pane nüüd tähele: ma pean tõepoolest kirjutama. Ja üldse, mina, vaata, ma kirjutan! Ära sega mind, palun. Aita mind. Mina, ma olen ennast pannud kirjutamise kohta. Õige kohvik, õige laud, suhtlemiskeeld, õige jook laual – las ma teen tööd.“

    Ühesõnaga, kirjanik sätib ennast vaatamiseks välja nii teistele kui enesele. Loob olukorra, kus eneseväärikuse säilitamiseks tuleb kirjutada. Ka möödujad kontrollivad töötavat inimest ega lase tal kõrvale kalduda. Selles, nii naljakas kui see ka ei ole, pole midagi naeruväärset. Inimesel on tihti tarvis ennast veenda vajalikke asju tegema, ka neid, mida ta nagunii teeb. See, et mõni peab veenmisega rohkem pingutama kui mõni teine, ei tähenda, et tema töö tulemus oleks kehvem või tema tung seda tööd teha väiksem. Samuti on täiesti loomulik veenda ennast teiste kaudu. Veenad teisi, jääd ise ka uskuma. Nii kehastamegi me, muidugi mitte ainult kirjanikud, iseendid mingite asjadega tegelemas, mingil viisil endana käitumas. Rääkides konkreetsemalt kirjanikest – inspiratsiooni oodata on üldjuhul enesepettus, sest inspiratsioon on nagu kala. Seda pole mõtet oodata suvalises kohas. Kõige mõistlikum on sööta sisse valitud kindel aegruum, harjutada inspiratsioon seal käima.

    Kirjanik ei pruugi lugejale mõelda, aga oma teksti kõnevõimele peab ta siiski mõtlema. Eraldatuses kirjutades püüab ta leida uusi viise sellesinatse eraldatuse ületamiseks, kommunikatsiooniks. Ka lugeja üksindus ei ole kunagi täielik. Isegi siis, kui ta tõepoolest viibib ruumis üksi, tekitavad teksti kõnekad osad tahtmist kõneleda, imbuvad vähemalt sisemonoloogi. Kui ruumis viibib lisaks lugejale veel keegi, võib kergesti juhtuda, et lugeja tahab oma rõõmu jagamise teel kahekordistada. Nii turtsatab raamatule keskendunud persoon naerda ja jääb siis, küllaltki tihti alateadlikult, ootama ruumis viibiva metafüüsilise teise reaktsiooni. Kas ta küsib, miks ma naeran? Või ütleb ta, et kuule, ma ei viitsi küsida, mis su naerma ajas, ma eelistaksin, et sa, olles leidnud midagi, millest sa tahad mulle rääkida, otsustaksid seda teha ise, pinnimist välja pinnimata.

    Sotsiaalmeedias käib kõik natuke teisiti. Siinses loos on mul lubatud kasutada ennast käepärase näitena sotsiaalmeedias figureerivast kirjanikust. Kinnitan, et minu jaoks on sotsiaalmeedia olnud väga oluline.

    Alustame kuskilt keskelt. Teismelisena ja varakahekümneteismelisena kirjutasin küllalt palju. Kirjandusväljaannetele ma oma tekste ei pakkunud. Näitasin küll mõnele sõbrale, mõne luuletuse lugesin sobimatul puhul ette jms. Jah, tegemist oli peamiselt luuletustega. Tasapisi kaotasin selle töö vastu huvi ja pole võimatu, et üheks põhjuseks oli väljundi puudumine. Miks ma seda siis ei otsinud, ei oskagi tagantjärele öelda. Väga tõenäoline, et toimetajad oleks selle soovi minust lihtsalt välja peksnud või vaikinud. Nii mööduski üle kümne aasta, mille jooksul ma ridagi ei kirjutanud. Ometi, aastail, mil ma oma mõtteid ja sõnamänge kirjalikult ei vormistanud, keerutasin ma neid peas siiski ja osa kandsin ka suuliselt ette. Loomulikult sõltub sellest ka tekstide (loe: kõne) laad.

    Kuidas ma siis uuesti kirjutama hakkasin ja miks? Kordan igaks juhuks, et kasutan ennast käepärase näitena, mitte ei tähtsusta oma isikut üle.

    Esiteks sattusin vaidlema ja lihtsalt lobisema kahes internetifoorumis. See aitas üles soojendada vahepeal suikunud kirjaoskust.

    Juhtus, et pidasin õe sünnipäeval lühikese sütitava kõne (seesama eelmainitud suuline vorm) ja panin tähele (võimalik, et just tänu leigeks aetud kirjaoskusele), et selle kõne saab vormistada luuletusena. Kirjutasin selle teksti tõepoolest valmis ja see on ka mu esimeses raamatus. Otsekohe pärast luuletuse lõpetamist tegin ma endale, selle liigutuse plusse ja miinuseid kaalumata, blogi, panin luuletuse sinna üles ja saatsin jalamaid kirja oma kahele sõbrale lingi ja teatega: palun väga, siia hakkab ilmuma ilukirjanduslikke tekste. See on põhimõtteliselt sama asi, mida ma enne rääkisin kohvikus töötava kirjaniku kohta – ma panin ennast avalikult sellesse seisu, et pean kirjutama. Tasapisi tuli lugejaid juurde ja hoog üha kasvas. Väärib märkimist, et see otsus kõigi oma kihtidega – kirjutada tekst, näidata see teistele ette ja anda lubadus, et nüüd on punn eest – sündis igasuguse kaalutlemiseta, purskus otse alateadvuse hämaramast osast. On üpris oluline, et sain selle kõik väga kiiresti teoks teha, jõudmata hakata kahtlema, plusse ja miinuseid kaaluma.

    Kokkuvõttes võib väita, et hakkasin uuesti kirjutama väga suurel määral tänu internetile, võimalusele oma tekste kohe jagada, toetudes sellele. Loomulikult ei tähenda see automaatselt, et ma poleks internetita mingil juhul kirjutama hakanud, aga sellest oli mulle uue alguse tegemisel väga palju abi. Tean, et mitu väärt autorit on tekstide viivitamatust jagamisest tuge leidnud.

    Üldse tundub mulle, et vastvalminud luuletuses (eriti just luuletuses) on midagi, mis lausa nõuab viivitamatut avalikustamist. Kui luuletus on juba kord kirjutatud, siis tahab ta ka (publikuga) kõneleda. See tundub olevat teatud tüüpi loodusseadus. Kui oled just tekstiga valmis saanud, siis tahad selle põhimõtteliselt Raekoja platsil ette kanda. Loomulikult ei käi see kogu luule ja kõigi luuletajate kohta, aga kuivõrd luuletuse kirjutamine on, luuletajalt sõnu laenates, „kidakeelse kõne“, vähemalt võib olla, siis tekitab värskelt valminud kommunikatsioonikatsetus midagi eufoorialaadset, soovi visata välja see konks, mille otsa inimesed ja tähendused võivad üksteise võidu karata. Midagi nii äkilist ja, vähemalt pealtnäha, elavat on lihtsalt nõme suruda sahtlisse järgmise raamatu ilmumist ootama. Sellisele luuletusele tahab selline luuletaja anda nokaga pähe ja ta pesast välja visata. Lenda, elukas! Või kui hakkama ei saa, siis kuku ennast sodiks, igatahes ära passi siin neljakümnenda eluaastani.

    Luuletuse jagamine on edukogemus. Tekst ei pruugi tingimata olla hirmus hea, aga juba selle valmiskirjutamine on mõningane saavutus, tundub olevat. Üks võimalik põhjus, miks nii paljud autorid on alustanud luuletajatena, on enesekindluse vaikne kogu(ne)mine. On muidugi persoone, kes kedagi asjasse pühendamata vajutavad alumisse sahtlisse pentaloogia, aga, oleme ausad, see on päris imelik. Mitte halb. Imelik.

    Edukogemusest rääkides: oluline on just see, et sa oled midagi valmis saanud. Sotsiaalmeedias aktiivsemad luuletajad kalduvad kirjutama pigem lühemaid tekste. See ei tähenda tingimata keskendumisvõime puudumist / lühiajalisust – mõnigi neist võib mõne teise asja kallal pingutada pikka aega, ilma et tulemus paistma hakkaks. Probleem on pigem vajaduses veenda ennast oma tegevuse mõttekuses. Alateadvuses varitseb tung tekitada võimalikult palju eraldiseisvaid tekste. Kulutõhusus surub peale lühiduse. Selle kohtlase tungi silmis on üks luuletus ja üks romaan peaaegu sama kaaluga. See, et aeg-ajalt saab miski valmis, on intuitiivne ja ülimalt hästi töötav nõks enda julgustamiseks. Iga sportlane teab, et kõige kindlam garantii õnnestumisele on eelnev õnnestumine. Muidugi on see ka intuitiivne ja hästi töötav lõks – sotsiaalmeedias võib kergesti ärevile minna ja korrata ennast üles kütnud kolmeaastase kombel lõpmatuseni nalja, mille peale vanaonu seda esimest korda nähes naeris.

    Minu jaoks isiklikult (ja jällegi, olen täiesti kindel, et veel päris mitme autori jaoks) on võimalus tekste vahetult pärast nende valmimist jagada küllalt tugevaks stiimuliks need kohe pärast idee leidmist valmis kirjutada. Kohe ei tähenda tingimata rabistamist, see võib võtta tunde ja nõuda teravat keskendumist, aga kohe ei jää ka järgmisse päeva või nädalasse. Luuletuse kirjutamiseks on see üsna hea meetod. Soovides jätta teksti kirjutamine hilisemaks, võib küll üles kirjutada terve armee märksõnu (miks mitte kirjutada nende asemel luuletust ennast?), aga täpset taju ja mõtet on tagantjärele raske taastada. Mõned ideed jäävad automaatselt settima / tulebki settima jätta, aga paljud luuletused sünnivad välgatuse ajel, ja parim aeg ükskõik mille tegemiseks on küllalt tihti „nüüd“.

    Tihti kahtlustatakse, et luuletusi postitatakse Facebooki lootuses koguda nende alla meeletu hunnik võõraid pöidlaid või siis lihtsalt sooviga enda isikut ja loomingut turundada. Ega ilmselt kumbki kellelegi vastumeelne ole, aga nii mina kui ka mitmed teised on pannud oma tekste üles kõigepealt (pool)anonüümsetesse blogidesse (minul: jyri k, enne seda oli mu blogi ühes praeguseks kadunud keskkonnas ja võõraste jaoks täiesti anonüümne; asi polnud häbelikkuses – ma olin ka täiesti tundmatu, seega ei tulnud mulle enda nime all esinemine lihtsalt kohe pähe), ilma mingi laikimis- või kommenteerimisvõimaluseta, aga ausõna, see mõjus sama innustavalt. Oluline, tõepoolest, on tekstiga välja tulla.

    Päris õige see muidugi ei ole. Nimelt mõni aeg pärast seda, kui ma endale Facebooki konto tegin, vallandus minus tõeline märatsushoog. Mõne tekstikese ülesriputamise tagajärjeks oli paljude tekstide ülesriputamine, selle tagajärjeks omakorda hulk uusi tutvusi ja vastastikust inspireerimist. Just selle toru kaudu olen ma tutvunud terve hulga kirjandusinimestega – neist paljud on mulle praeguseks väga olulised just pigem väljaspool virtuaalsust. Eks kõik ole internetis kellegagi tuttavaks saanud, aga minu jaoks oli see aeg plahvatuslik ja silmiavav. Olin ju kasvanud täitsa suureks poisiks ilma mainimisväärse kontaktita niinimetatud kirjandusringkondadega ja nüüd tundus, et olen jõudnud päriskoju. Sotsiaalmeedia valas mu lõkkesse kanistrite kaupa õli. Mart Kanguriga kirjutasime teineteise luuletustest ja miniatuuridest inspireeritud tekste (näiteks terve hulga versioone mehest, kes läks metsa, ehitas või ei ehitanud maja, tõrvas või ei tõrvanud katust ja nii edasi). Eik Hermanni soovituse peale kirjutasin paarkümmend kenotaafi, millest mõni ületas ka raamatusse pääsemise lävendi. Jne. Aga ükski kuldaeg ei kesta igavesti.

    Ühel ilusal päeval märkasin, et on tekkinud ootus. Ei, teistel inimestel ei olnud minu ja mu postituste suhtes mingit ootust, muidugi mitte, aga kui samale välisärritajale järjest reageerida – ja Facebook on ärritaja, mitte ainult võimalus –, siis muutud Pavlovi peniks ja see on mõneti ebameeldiv. Virtuaalkohviku ja tavalise kohviku üks erinevus on see, et virtuaalkohvikus ei saa lihtsalt kohal olla ja kirjutada ja ennast seeläbi kirjutajana presenteerida – seal peab esitlema tulemust. Kui olin juba endas seda ootust märganud, panin Facebooki konto kinni ja kui mõni nädal hiljem uue tegin, olin tükk aega üsna vaikne. Ja endiste aegade lärmakuseni ei ole ma ligilähedaseltki kerkinud ka oma kõige jutukamatel päevadel. Aeg-ajalt postitan küll, aga enamasti, kui tuleb mingi uid, milletaolisi vanasti üles riputasin, siis nüüd lähevad need mustandite faili. Neid asju saab kasutada pikemate tekstide juures! Juhtub ka, et kirjutan kohe lühema teksti valmis ja jätangi sahtlisse. Ka minu luulelaad on muutunud – see, mida ma praegu kirjutan, ei vaja jagamist ja näitamist nii väga, see võib täiesti vabalt sahtlipõhjas aasta või paarkümmend oodata. Kui läheb hapuks, siis läheb, sellest pole ka midagi.

    Jah, selle kujuteldava ootusega on nii, et oma tekstide sotsiaalmeediasse paiskamine ei ole ainult nende vallapäästmine, sealtkaudu laekub ka tagasisidet. Vajutatakse emotikonidel. Kommenteeritakse. Visatakse nalja. Torisetakse. Isegi antakse luuletajale nõu! Tähendab, algimpulss võib olla teksti jagamine, aga järelmõjude hulka kuulub ka tagasiside, ja see muutub järjest tähtsamaks. Ootamatult on lühikese kirjandusteksti ettekandmisest, suhteliselt ühepoolsest suhtlusaktist, saanud tavaline vestlus. Mitte et mul midagi vestluse vastu oleks või arvaksin ma luuletuse sellest kõrgemal seisvat, aga see võtab kirjutamisest ja ka lugemisest üksinduse välja. Sõnad lendavad edasi-tagasi järjest kiiremini. See on nagu pakk kartulikrõpse, mis ei saa iialgi tühjaks. Vähe on inimesi, kes suudavad vastu panna impulsile võtta veel üks. Kelluke heliseb, ila nõrgub suhu ja suust välja, kelluke heliseb uuesti. Tsüklit lõhkuda on raske.

    Mis kõige ebameeldivam – see tsükkel muutub oma vestlusliku komponendi tõttu üha kiiremaks. Facebooki pandud loomingus on tunda järjest vähem üksildast jokutamist, reaktsioonid tulevad järjest kiiremini, tekstid muutuvad järjest lühemaks, lõpuks jääb alles alasti huumor, nagu paljastaks loomakari üheskoos kihvad nähtamatu, võib-olla koguni olematu vaenlase hirmutamiseks. Jääb paljas sõnamäng ilma kontekstita, mis minu arvates on, nagu läheks lipsuväel ballile. Sõnamäng või kalambuur saab olla ainult aksessuaar, täiendus garderoobile, seda ei saa võtta rüüna, vähemalt mina ei ole sellist rüüna toimivat kalambuuri näinud. Võimalik, et see on minu viga, miks mitte. Võtan omaks ja kahetsen.

    Oli kujuteldamatu viibida kogu aeg seltskonnas, aga ometi on see nüüd saavutatud, sotsiaalmeedia kaudu saab seda teha. Veel enam – on võimalik olla korraga väga mitmes seltskonnas, osaleda mitmes vestlusringis. Erinevalt vahendamata tegelikkusest on sotsiaalmeedias alati võimalik ennast kiiresti varasema vestlusega kurssi viia, on võimalik oma mõtet väljendada, oma lause või lugu rahulikus tempos ära rääkida. Kõik saavad sõna! Kõik kuulatakse ära! Korraga! Füüsilises maailmas ei ole sõnajärje enda kätte saamine iga inimese jaoks sugugi lihtne. See tähendab, et ehkki iga mõte on võimalik rahulikult välja arendada, kiputakse ennast sotsiaalmeedias ometi väljendama rabistades, nagu oleks iga hetk karta vahelesegamist. Seda survet, mõistagi, avaldavad inimesed endale jällegi ise. See on füüsilise maailma seltskondlikest vestlustest pärinev atavism. Sotsiaalmeedias võiks inimese sõnavõtt olla põhjalikum, miski ei takista teda läbi lugemast eelnevat vestlust ja otsimast internetist või koguni raamatukogust infot juurde, aga seda ei tee kuigi paljud. Sõnaga, ehkki oma laused ja mõtted on võimalik rahulikult välja arendada, sest tõepoolest mitte keegi ei võta sul kirjalikus suhtluses sõnajärge käest, kipuvad inimesed – ja see on täiesti loomulik – sotsiaalmeedias veel rohkem kiirustama kui muidu. Ka see on mõistetav. Kui oodatakse lühikesi tekste, siis ei olegi mõtet ootusi ületada. Mindki on korduvalt korrale kutsutud, et nii pikka teksti ei tohiks Facebooki üles panna, keegi ei viitsi lugeda, ära enam kunagi nii tee, selline teguviis häirib korralikke inimesi.

    Ma oleks pidanud kirjutama ka kirjandustekstide eeltestimisest Facebookis ja muust selletaolisest. Ausalt öeldes tundub mulle, et peamiseks näitajaks, mõõdetavaks parameetriks on see, kui kiiresti su tekst inimestele meeldima hakkab. Samas ei ole see kirjanduse hindamisel siiski väga oluline kriteerium. Vähemalt mitte veel. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

    Lõpetuseks paari Facebooki postitava autori lühikirjeldus.

    Kofeiinilaksu all Duracelli jänes. Üldiselt väga või vähemalt üsna vaimukas. Äärmiselt sotsiaalne. Postitab väga palju. Tõenäoliselt ajendab teda postitama tagasiside – mida säravam, seda parem. Kirjutab suure osa tekste Facebookile mõeldes või otse Facebooki. Selle grupi esindajatele on omane plahvatuslik, nakkuslik huumor. Inimesed haakuvad, autorsus võib muutuda kaunikesti häguseks, kollektiivseks.

    Liha ja kala värd. Tema motivatsioon on ehk midagi sellist, nagu ma eespool endale omistasin. Muidugi ei ole see (ka minu puhul) kunagi päris puhtalt nii. Kirjutab ikkagi pigem iseseisvaid tekste, mis võiksid minna ka raamatusse ja ehk lähevadki. Jänesest veidi põhjalikum, aga samas ka igavam. Tema peale ei saa kindel olla – kord viskab nalja, siis on surmtõsine. Esimesse gruppi kuulujatest veidi sagedamini postitab ka teiste autorite tekste.

    Majakarahvas. Majakarahva esindaja on säravaks lihvitud silmipimestava tagasihoidlikkuse taha varjunud hiilgav isik. Pühalik, vaga persoon. Postitab loomingut harva, küllalt suur protsent postitatust on kellegi teise kirjutatud. Kui paneb üles mõne enda teksti, siis sellise, mis manitseb hingama loodusega ühes rütmis, olema kõiksusega üks, kutsub headusele. Moraalne kompass käes, juba graniidiga flirtiv ilme üll, laseb selline kodanik vahel harva oma valgusel patuste peale paista.

    Looja, kes lihtsalt ei postita Facebooki. Ehk paneb teinekord üles mõne lingi oma mõnes väljaandes ilmunud tekstiga, aga lihtsalt valminud tekste, vähemalt mitte enda omi, ei lehvita kunagi. Tema raamatuid on kõige huvitavam lugeda, sest need ei ole juba loetud.

    Kokkuvõttes tahaks öelda, et mõnes mõttes ei olegi maailm nii väga palju muutunud. Jah, sotsiaalmeedia sund on tugev, aga näiteks Alliksaare legendaarne kohvikukäitumine sobib loomuldasa ka virtuaalkohvikusse. Ka romaane avaldati teinekord ajalehesabas ja kirjutati parasjagu nii kiiresti, et leht kuivale ei jääks. Omamoodi kiire ja vahetu tagasiside nõks seegi. See, mida enamasti nimetatakse nutisõltuvuseks, on tihti pigem suhtlemissõltuvus. Ja suhelda, seltskonda pääseda, on tõepoolest üha lihtsam. Igatahes tundub, et meie vastupanuvõime suhtlemiskiusatusele (suhtlemisresistentsus) ei ole võimaluste eksponentsiaalsele avardumisele piisavalt kiiresti järele arenenud.

  • Tühjad mõtted

    Ilmunud Vikerkaares 2013, nr 1–2

    Prantsuse kirjanik Michel Houellebecq on kujutanud oma eelviimases romaanis “Saare võimalikkus” tulevikuühiskonda, kus keha sünnib kloonimistehnoloogiate arenedes pidevalt ümber, aga eelneva olendi mälu ja kogemusi uutesse kehadesse siirdada osutub väga keeruliseks. Kui keha uuendamine saab võimalikuks kõrgtehnoloogiliste võtete abil, siis inimese olemuse siirdamiseks on endiselt vajalik üsna vanamoeline low-tech rakendus – omaelulooline jutustus, mille lugemise kaudu varasemad kogemused järgmisesse kehakoopiasse kantakse. Houellebecqi paralleelromaan liigubki seetõttu kahes ajas. Enesetapu sooritanud Danieli kloonid Daniel24 ja Daniel25 proovivad tuhat aastat hiljem oma eelkäijat mõista, lugedes tema lugu. Neohumaanide esiisadele oli soovitatud oma elukäigust edasi anda võimalikult terviklik pilt, mis tähendas muuhulgas seda, et lugu pidi hõlmama ka elust lahkumise momenti. Surmahetkel pähe turgatanud viimane mõte oli nende silmis üks olulisemaid mõtteid, mis tuli võimaluse korral jäädvustada, et anda edasi oma täielik ühte viivu kokku tõmbunud elukogemus. Romaanis öeldakse: “Inimestele soovitati võimaluse korral enne surma jõuda lõpetatud elulooni, mis oli kooskõlas tollel ajal üldlevinud usuga, et viimaseid eluhetki võib saata mingit laadi ilmutus. Näide, millele juhendajad sellega seoses kõige tihemini viitasid, oli Marcel Proust, kelle esimene impulss surma lähenemist tundes oli söösta “Kadunud aja otsinguil” käsikirja juurde, et märkida üles kõik muljed, mis olid seotud elust lahkumise protsessiga. Vähestel aga jagus tegelikult sedalaadi julgust.”[1]

    Uue ajastu usu aluseks on geneetilise koodi hoolikas kopeerimine, eelkäija eluloo üle mõtisklemine ja selle kommenteerimine. Kuna iga neohumaani eksistentsis tuleb ette mitu surma (õigem on neid vist küll kirjeldada eluhoo hääbumiste või nõrgenemistena), siis muutub väga oluliseks nende üleminekuhetkede teadvustamine. Sageli kirjutavad neohumaanid sellel ajal luuletusi või tegelevad kontemplatsiooniga. Romaani tegelaste eesmärk on eelkõige edasi kesta iseendana – proovitakse leida viis, kuidas oma identiteeti, oma unikaalset ego igavesti kestma panna –, peagi selgub aga järgnevate kloonide jaoks tõsiasi, et nad pole sugugi needsamad inimesed, kes olid nende eelkäijad. Ümbritsev tegelikkus on vorminud nad hoopis uuteks olenditeks, kellelt on pealegi võetud võimalus elada selgepiirilise alguse ja lõpuga elu. Nad on iseenda algupärandi kahvatud varjud. Kui pole surma, siis pole ka võimalust ennast eraldiseisva olendina määratleda, pole kirge, ängi, hirmu ega muud, mis käib kaasas surelikkusega.

    Romaani lugejal võib tekkida küsimus, kas on võimalik surma ületada, kui ei teata, mida surm õigupoolest endast kujutab. Surija ise ei saa seda hetke kirjeldada, kõik kirjeldused on paratamatult moodustatud välise mulje põhjal. Loo lõpetamine jääb alati kõrvalseisjast jutuvestja hoolde, kusjuures surija tegelik kogemus oma elu kaotamisest jääb sellise jutustaja jaoks alati kättesaamatuks. Nagu ütleb Heidegger, ei koge me teise surma tõelises tähenduses, vaid oleme parimal juhul alati ainult surija “juures” (dabei).[2] Tundub, et surma kirjeldamise seisukohast jääb surm kättesaamatuks nii surija kui kõrvalseisja positsioonilt. Vahet pole, kas tegu on autobiograafilise või biograafilise tekstiga, kuna surija ei saa oma lõppu ise kirjeldada ja kõrvalseisja jällegi ei saa aru, mida ta tegelikult kirjeldab – tema saab edasi anda ainult surma väliseid tunnuseid.

    Seega jääb surm tõepoolest mõistatuseks. Ilmselt pole surmaks võimalik teisiti valmistuda kui lasta lahti igasugu ettekujutustest, mida Houellebecqi või mõne teise kirjaniku kirjeldused surmast on meie peas tekitanud. Loobumine filmide, kirjanduse, filosoofia jne põhjal tekkinud ettekujutustest aitaks igaühel valmistuda iseenda surmaks, kus enam ei kujutleta enda elu ja surma kellegi teise omana, vaid surm võetakse täielikult enda peale. Selle ülesande suurusest on väga tabavalt kirjutanud Jacques Derrida: “…igaüks peab oma surma enda peale võtma. Igaüks peab võtma omaks omaenda surma, see tähendab ainsa asja maailmas, mida mitte keegi ei saa ei anda ega võtta– ja just selles seisneb vabadus ja vastutus. […suremist ei saa] kunagi laenata, üle kanda, üle anda, ära lubada ega edasi anda. Ja nõnda nagu seda ei saa mulle anda, ei saa seda minult ka ära võtta.”[3]

    Seesama probleem tulebki esile “Saare võimalikkuse” peategelase Danieli eksistentsis, kus erinevate eluülekannete jadades (Daniel1–Daniel24) oma olemust otsiv Daniel25 mõistab peagi, et surma ei saagi tõepooolest üle kanda ega edasi anda. Igaüks peab surema ise ja surmas seisnebki inimese vabadus olla tõepoolest tema ise. Ainult kirjelduse kaudu pole võimalik surma kogeda. Surm jääb alati igaühe enda omaks. Sellise arusaamiseni jõudmine eristab Daniel25 maailmapilti kõikide teiste neohumaanide omast. Pöördun selle juurde tagasi veidi hiljem, et jaapani keskaegse ümbersünniõpetuse ümber tekkinud arutluste kaudu selgitada, kuidas võib interpreteerida Houellebecqi romaani üsna mõistatuslikku lõppu.

    Kuigi jaapani budismis jõuti mõteteni surmahetke olulisusest hoopis teisi radu pidi kui Lääne filosoofias, muutusid 10. sajandist alates ka seal väga tähtsaks kirjeldused sellest, kuidas üks või teine budistlik harjutaja[4]omaenda surma enda peale võttis. Huvitav, et ka budistlik diskursus keerles sarnaselt Houellebecqi romaaniga surma kirjeldamise erinevate registrite ümber. Hagiograafilised lood sellest, kuidas üks või teine tähtis õpetaja siit ilmast lahkus, muutusid ülimalt populaarseks. Ümbersünnilood (ōjōden) kirjeldavad enamasti õnnestunud surmahetki, kus peategelane kordab surma hetkel buddha nime[5]ja lahkub siitilmast, säilitades täielikku kontrolli oma keha ja vaimu üle. Tüüpilised ideaalsete surmade lood kirjeldavad munkasid, kes istusid elu lahkumisel kehast endiselt sirge seljaga lootosasendis edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

    Lihtsamate inimeste jaoks, kellel polnud võimalik igapäevaselt surma saabumiseks valmistuda, tekitasid sellised üleinimlike surmade kirjeldused tohutuid pingeid. Paljud hakkasid mõtlema sellele, et tegelikult ei pruugi kontrolli säilitamine surmahetkel olla sugugi võimalik. Mis aga juhtub inimesega, kes sureb oksendades, valudes ja krampides? Arvati, et kuna selline inimene pole omaenda surma täielikult enda peale võtnud, siis tuleb tal veel mõned korrad sündida looma või putukana või koguni põrgus, et suremist harjutada seni, kuni hea surm, st surmahetk, mille jooksul ei kaotata enesevalitsust, saab võimalikuks. Sellepärast kardeti nagu tuld suremist haigena, sest siis oli valude ja muude takistavate tegurite tõttu raske surmahetkes kohal olla ja jõuda hea ümbersünnini.

    13. sajandi pärimuslugude kogumik “Virgumismeele tärkamise lood” (Hos-shinshū) sisaldab selliseid arutelusid väga hästi illustreerivat lugu mehest, kes jäi haigeks ega uskunud kuni viimase hetkeni, et tema tõvehoog võib lõppeda surmaga. Ta lükkas viimaseks hetkeks valmistumist lakkamatult edasi, kuni lõpuks tabas surmahetk teda täiesti ootamatult. Haigus võttis üleöö väga raske vormi. Mees ei suutnud öelda sõnagi ega olnud võimeline lausuma buddha nime (nenbutsu), mis oli kõige olulisem element tolleaegses surmapraktikas. Tema käed olid halvatud ja nii ei saanud ta ka kirjutades edasi anda oma viimaseid soove majapidamise korraldamisel. Surma ajal karjatas ta kaks korda, nagu oleks näinud midagi hirmsat, ja lahkus siitilmast. Kogumiku autor, erakmunk Ren’in, tegi sellest loost järgmise järelduse: “Üldiselt on inimese seisund suremisel üsna trööstitu. Inimesed, kes seda mõistavad, peaksid lakkamatult muretsema oma surma pärast, paludes buddhasid-bodhisatvaid, et need füüsilisi kannatusi vähendaksid ja võimaldaksid surijal õigel ajal kohtuda hüvesõbraga.[6]Kui keegi jääb raskesti haigeks, piinab teda valu ja surmahetk ei pruugi kätte jõuda ootuspäraselt. Kui aga elu lõpus ei jõuta õige kontemplatsioonihetkeni, siis pole kasu ei eluaegsest harjutamisest ega ka hüvesõbra juhistest.”[7]

    Siin loos mainitud “õige kontemplatsioonihetk” (shōnen) on hetk,[8]milleks iga surija valmistus, aga samas polnud selleks õigupoolest võimalik korralikult valmistuda, sest nagu juba eespool öeldud, pole võimalik ette ennustada, mis tunne või mõte inimest sellel hetkel tabab. Viimane kontemplatsioonihetk tõi puhta maa õpetuse järgijate arvates esile selle, mis inimese peas päriselt liikus, kas ta oli vaba kolmest meelemürgist – ihast, vihast ja rumalusest. Täpselt nagu Houellebecqi romaani neohumaanid, uskusid ka ümbersünniõpetust järgivad jaapani budistid, et viimase hetke sisu on ilmutusliku tähtsusega, et selle järgi on võimalik mõista inimese tõelist olemust. Rahva hulgas laialt levinud arusaamade kohaselt usuti eelkõige enda edasikestmisesse järgmistes eludes. Näiteks räägib üks tuntud lugu mehest, kes jättis oma vaesuses vireleva pere maha, et üksinduses harjutada, saavutada ümbersünd puhtal maal ja tulla siis bodhisatvana tagasi mitte kogu inimkonda aitama, vaid eelkõige oma vaese pere eest hoolt kandma. Sellistest lihtsama rahva hulgas levinud lugudest võib näha, et harjutamine võis olla väga egoistlik ja rakendatud lausa rikastumise teenistusse. Kuid surmahetke filosoofilisemalt mõtestavates tekstides oli oluline pigem see, kuidas surmahetkel kõnealuse isiku individuaalsus ületati, kuidas isiklik surm muutus kollektiivseks kogemuseks, mis oli seotud kõikide olendite elu ja surma suurema ringkäiguga. Nii konkureerisid keskaegses ümbersünniõpetuses kaks käsitlust (need on tegelikult samamoodi levinud ka tänapäeval): ühe kohaselt kandus inimese individuaalne minasus elust ellu, teise järgi aga tuli surmahetkel vabaneda oma minast ja klammerdumisest oma senise eluloo külge. Selleks aga, et endast loobuda, tuleb kõigepealt endaks saada. Nagu ütles 13. sajandi zen-õpetaja Dōgen: “Õppida tundma buddha teed tähendab õppida tundma iseennast. Õppida tundma iseennast tähendab unustada iseennast. Unustada iseennast tähendab tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu.”[9]Iseenda põhjalik tundmine on iseenda ületamise aluseks. Täpselt samamoodi ei saanud tõelise minatuse poole liikuda Houellebecqi romaanis need Danielid, kes elasid usus, et surm on kõigest tehniline probleem, mille teadus on nende jaoks lahendanud, jättes alles ainult teatava ebamugavustunde, mis kaasneb üleminekuga ühest kloonitud kehast teise. Nad polnud tundma õppinud iseennast ja seetõttu olid nad ka võimetud iseendast loobuma. Nad olid jäänud lõksu halba minatusse – veretusse ja lihatusse identiteedi puudumisse. Alles Daniel25, kes väljus turvatsoonist, kus neohumaane kuulikindla klaasi taga tehislikult elus hoiti, mõistis, et iseendani jõudmiseks peab eksisteerima võimalus surra. Surmahetkele aga tundub peaaegu võimatu läheneda minatult, sest see on ju ometi minu enda surm, minu enda eluloo hirmuäratav lõpp. Meil on kalduvus kujutada surma mingit laadi erakordse traagilise sündmusena, mis sarnaneb kõikide nende liigutavate või hirmutavate lugudega, mida me surma kohta oleme lugenud, aga samas, nagu juba eespool öeldud, ei saa me surma kohta omada mingeid tegelikke teadmisi. Järelikult oleks budistliku filosoofia kohaselt kõige õigem leppida asjaoluga, et surma hetk on miski, mida me ei suuda elu perspektiivist vaadelda ega kirjeldada. Ometigi tulevad viimasel hetkel pähe mingid mõtted. Kas tegelikult on üldse mingit vahet, mida inimene sellel hetkel mõtleb või tunneb?

    Surmahetke kontemplatsioonis nähti keskaegses Jaapanis väga intensiivset psühhosomaatilist kogemust, kus inimene ei mõtle enam “omi mõtteid”, vaid on täielikult kohal omaenese keha tegelikkuses, mille kaudu ta on seotud kõiksuse enda pideva kontemplatsiooniga. Sellises käsitluses saab võimalikuks rääkida tühjast mõttest, mis on tõepoolest tühi, sest sellises mõttes kontempleeritakse asju nende miskisuses[10](shinnyo) – asjadele ei suruta egoistlikult peale omaenese keelest ja arusaamadest tulenevaid tähendusi. Selline miskisust haarav tühi mõte on väga erinev sellest, mida me oleme harjunud tühjade mõtete all tavaliselt silmas pidama. Kui pea on “täis igasugu tühja”, siis on tähelepanu hajevil – iga mõte kisub inimest kaasa uitama küll ühes, küll teises suunas. Kui aga oma tühje suvalisi egotsentrilisi mõtteid teadvustatakse ja neist lahti lastakse, siis tuleb esile tühjuse enda mõte, mis oma määratlemata miskisuses kontempleerib meid endid. Sellisel hetkel taibatakse, et “ise” on miski – ta on üks paljudest miskisuse vormidest. Lugu, mida inimene on elanud, ei räägi sellisel juhul enam ühestki konkreetsest indiviidist, kes on jõudnud oma elu lõppsadamasse, sest ei osutata enam selle sündmuse erakordsusele ja unikaalsusele. Ei räägita enam teekonnast punktist A punkti B. Pigem oleks õigem seda kirjeldada ristteena või vahepealsusena, kus kohtuvad kõik elus ja eluta olendid oma miskisuses. Inimesed, loomad, puud, kivid, taevas ja maa – kõik on selles asjade seisus osalised. Enda miskisuseni jõudnud inimene sureb küll omaenda surma, ta võtab oma surma tõepoolest enda peale, kuid on samal hetkel juba surma ületanud oma piiratud isesusest loobudes. Surmahetkel pole ta enam inimene ega veel ka bodhisatva. Ta on lihtsalt miski, ja seeläbi seotud kõikide asjade ja olenditega, kes kontempleerivad kümnes ilmakaares.

    Paljud keskaegsed jaapani mõtlejad olid seisukohal, et kõiksuse enda pideva kontemplatsiooni osana saavad kõik taimed, puud ja isegi inimese poolt töödeldud esemed (kaikad ning katusekivid) osa buddhaloomusest, sest nad on osa läbipõimunud kõiksusest, kus asju määratleb eelkõige vastastikune sõltuvus. Kontemplatsioon pole omane ainult inimesele, vaid kõikidele asjadele siin maailmas. See väljendub aine enda pidevas kokkutõmbes, pidevas liikumises. Ühe 1336. aastal kirja pandud teksti järgi vaidlesid kaks tähtsat Tendai koolkonna õpetajat Kaku’un ja Ryōgen kunagi selle küsimuse üle ja jõudsid järeldusele, et ka taimedele ja puudele on omane “sünd, kestus, muutus ja lagunemine”, et see on osa nende kontemplatsioonist ning nad püüdlevad samamoodi vabanemise poole. Miks me aga pole kuulnud ühestki kirgastunud taimest? Nende harjutamine võib lihtsalt jääda inimesele hoomamatuks. Liikumised, paigalseisud, mis leiavad aset taimede sfääris, ei pruugi olla meile mõistetavad, aga moodustavad sellegipoolest osa meie endi harjutamisest ja kirgastumisest.[11]Ka Dōgeni õpetuses oli väga olulisel kohal elus ja eluta looduse vahelise piiri küsimuse alla seadmine. Ta ütles, et kõik “seinad ja katusekivid” harjutavad kümnes ilmakaares. Harjutamine (gyō), mis kirjutatakse märgiga “liikuma”, “kulgema”, on omane kõikidele asjadele meie ümber.[12]“Mägede ja vee suutras” kirjutab ta: “Mägede kõndimises ei tohiks kahelda veel üksi seepärast, et see ei näe välja samamoodi nagu inimese astumine.”[13]

    Sellisel kontemplatsioonil on mõndagi ühist kokkutõmbe-kontemplatsiooniga, mida kirjeldab Deleuze “Erinevuses ja korduses”: “On olemas mulla ja niiskuse kokkutõmme, mida kutsutakse nisuks, ning see kokkutõmme on kontemplatsioon ning sellest kontemplatsioonist saadav eneserahuldus. Väljalill laulab ainuüksi oma olemasoluga ülistust taevastele, jumalannadele ja jumalatele, see tähendab elementidele, mida ta kokku tõmmates kontempleerib. Milline organism poleks tehtud korduse elementidest ja juhtumitest, kontempleeritud ja kokkutõmmatud veest, lämmastikust, süsinikust, kloriididest ja sulfaatidest, põimides niimoodi läbi kõik harjumused, mille kaudu ta moodustub? Organismid ärkavad kolmanda “Enneaadi” ülevate sõnade all: kõik on kontemplatsioon!, ja võib-olla on “iroonia” öelda, et kõik on kontemplatsioon, isegi kivid ja metsad, loomad ja inimesed, isegi Aktaion ja hirv, Narkissos ja lill, isegi meie teod ja vajadused. Kuid iroonia on omakorda üks kontemplatsioon, lihtsalt üks kontemplatsioon…”[14]

    Tundub, et Deleuze’i mõte on vägagi kooskõlas mahajaana filosoofiaga. Kõik neli suurt elementi (shidai) tegelevad pideva kokkutõmbumise ja lõdvenemisega. Kui vaadata asju algosakeste tasandil, on selge, et kõik meie ümber tegeleb pideva harjutamisega. Suure ego keskvõimu all on palju väikesi larvaalseid subjekte – südamemina, kopsumina, silmamina jne –, mis kõik on vahetus seoses erinevate aineringlustega ja lahendavad teatud mõttes oma olemasolu küsimust. Kui ego arvab, et ta on oma minasuses kogu ülejäänud maailmast lahus, siis need madalama tasandi keskused on vägagi tihedas seoses ümbritsevaga. Surmaaegses õiges kontemplatsioonihetkes avanebki võimalus neid kõiki oma võimu all hoidnud egost lahti öelda ja mõista oma keha tegelikkust; näha, et mitte mina ise pole midagi harjutanud, vaid pigem on elu harjutanud mind ennast.

    Kui aga surmahetke kontemplatsioonile läheneda kõikide asjade miskisuse kaudu, siis saab selgeks, et surm pole mingi ajahetk, mis seisab veel ees, vaid surm on omaette asjade seis, mida tuleb vaadelda surma enese perspektiivist – pole mõtet kujutleda seda elu lõpuna. Dōgen oli väga kriitiline selliste seisukohtade suhtes, mis jagavad aja käesolevaks eluks ja eesseisvaks surmaks. Ta kõneles elust ja surmast kui erinevatest olemise mustritest, mida ta kirjeldas erinevate dharmade või asjade seisudena (hōi). Nii vältis ta oma arutlustes elu ja surma kirjeldamist diskreetsete punktidena ajateljel ja rõhutas, et on vale mõelda, justkui elu suubuks surma või elu muutuks surmaks. Ta kirjutab: “Mõelda, et elu kandub edasi surma, on viga. Elu on teatud aja vältel kestev asjade seis, millel on oma enne ja pärast. Seetõttu mõistetaksegi Buddha õpetuses elu õigupoolest mitte-eluna. Ka surm on teatud aja vältel kestev asjade seis, millel on oma enne ja pärast. Seetõttu mõistetakse surma õigupoolest mitte-surmana. Kui on elu, pole midagi muud kui elu; kui on surm, pole midagi muud kui surm. Seega, kui elad, ole täielikult elus, kui sured, mine täielikult surma sisse. Ära proovi neid vältida ega nende poole püüelda.” Hee-Jin Kim selgitab seda teksti järgnevalt: “Kui surm võeti omaks, viibides täielikult surma dharmapositsioonis, siis polnud enam tegu ühe surmaga teiste lugematute surmade hulgas, või surmaga, mis vastanduks elule, vaid surmaga, mis oli paradoksaalsel kombel mitte-surm; samal ajal oli aga tegu surmaga ülimas tähenduses, mida ükski teine surm ei saanud asendada … surm polnud mingi väline jõud, mis külastas igaüht inimelu lõpus ja millesse seetõttu võis eluajal suhtuda ükskõikselt. Surm oli midagi, mis eksisteeris samaaegselt eluga: elu ja surm läbistasid teineteist inimeksistentsi strukturaalses tervikus.”[15]

    Olles teinud käänulise ringkäigu läbi jaapani budistliku kultuuri, pöördugem nüüd tagasi Houellebecqi romaani lõpu juurde. Kuigi “Saare võimalikkuse” viimased leheküljed on üsna hämarad, tundub mulle, et Daniel25 jõuab lõpuks minatute mõteteni, ta ego laguneb, ta laseb lahti “Danieli”-silti kandvast olendist. Romaan lõpeb järgmiste sõnadega, mis võiksid kujutada peategelase surmahetke kontemplatsiooni: “Mu keha kuulus mulle ainult lühikese ajahetke vältel; ma ei jõua kunagi seatud eesmärkideni. Tulevik oli tühi; see oli mägi. Mu unenäod olid täis tundlikke olendeid. Ma olin, ma polnud. Elu oli tegelik.

    Daniel25 liigub siin surma piirini, kuid ei saa ise oma surma kirjeldada. Kuna Daniel25 oli taasavastanud kontakti oma surelikkusega ja loobunud oma tulevastest koopiatest, mõistab ta surma andi, ta on taas kord unikaalne, tal on, mida mängu panna, tal on, millest loobuda. Samas teab ta, et ta on lihtsalt üks variant sellestsamast elust, mida ikka ja jälle elatakse. Tänu enda erinevate lugude (Danielid 1–24) lugemisele oli ta end identifitseerinud oma varasemate versioonidega, kuid samas näinud ka miskisust nende taga ja mõistnud, et see pole tema ise, kes ümber sünnib. Ümber sünnib ainult miski ise. Õppinud täielikult tundma iseennast, sai tema jaoks võimalikuks ka endast loobumine.

    Elu on tegelik, aga selle aktualiseeritud variandid on ajutised unenäotaolised moodustised, millel pole pikka püsi. Daniel25-le ei tule enam pähe selliseid tühje mõtteid, mis seoks teda eelneva või järgneva eluga. Ta on jõudnud tühja mõtteni, mida tegelikelu ise mõtleb. Ta jõuab kõiksuse kontemplatsioonini, kus kõik mäed, puud ja pilved avalduvad oma miskisuses harjutavate olenditena.

    Võibolla luban endale liiga suurt üldistust, kui oletan, et keegi ei taha surra niimoodi, et surmahetkel tajutakse hirmuga, kuidas elu libiseb käest. Just sellepärast on budismis kogu aeg rõhutatud surmaks valmistumise olulisust. Selle protsessi üks tähtsamaid aspekte seisnes teadvustamises, et surm pole mitte suur sündmus, mis ootab meid alles ees. Surma ei tohiks vaadelda ühtlases joones kulgeva eluloolise narratiivi lõpuna. Elu sees on surm, surma sees on elu. Sellise kontemplatsioonini aga pole ilmselt võimalik jõuda niisama. Seda peab harjutama.


    [1] M. Houellebecq, La possibilité d’une île. Paris, 2005, lk 93.

    [2] M. Heidegger, Being and Time. Tlk J. Stambaugh. New York, 1996, lk 222.

    [3] J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2012, lk 66.

    [4] Mõistet “harjutamine” kasutan siinses essees jaapanikeelse mõiste shugyō vastena, mis tähistab konkreetsete budistlike harjutuste rakendamist oma igapäevases elus. Kõik edaspidi sulgudes esinevad budistlikud terminid on jaapani keeles.

    [5] Puhta maa koolkonnas korrati vormelit namu-amida-butsu(kiidetud olgu Amida buddha). Usuti, et bodhisatva Dharmākara oli tõotanud buddhakssaamisel aidata kõikidel olenditel ümber sündida puhtal maal (jōdo), kus nad saavad segamatult harjutada ja jõuda lõpliku kirgastumiseni. Dharmākarast saigi Amitābha (jp Amida) nime kandev buddha, kelle algse tõotuse (hongan) kohaselt pidid kõik, kes lausuvad tema nime, sündima ümber lääneparadiisis.

    [6] Surivoodil pidi võimaluse korral viibima hüvesõber (zenchishiki), vilunud budistlikust mungast spetsialist, kes oli näinud paljude inimeste surma. Kui surija oli piinades, siis oli hüvesõbra ülesanne neid piinu leevendada ja hoolitseda selle eest, et buddha nime lausumist ei katkestata. Genshini 985. aastal koostatud “Ümbersünni põhialuste kogu” (Ōjōyōshū) sisaldas olulisi juhiseid surmahetkeks valmistumiseks, mida kasutasid ka teiste koolkondade praktikud. Tema näpunäited seavad viimase kontemplatsioonihetke mõiste surija kogemuses kesksele kohale. Surivoodil peaks ilmtingimata viibima hüvesõber, kes manitseks lahkujat: “Buddha õpetuse järgija, kas sa mõistad või mitte? Käesoleval hetkel jõuab kätte sinu viimane meeleseisund. Üks kontemplatsioon surmahetkel kaalub rohkem kui saja aasta jooksul kogutud hea karma. Kui see silmapilk sinust mööda läheb, on halb ümbersünd vältimatu” (Genshin. Koost. M. Ishida. Tōkyō, 1970, lk 214).

    [7] Hōjōki; Hosshinshū. Koost. M. Sumito. Tōkyō, 1976, lk 188.

    [8] Surmahetke pikkuse üle vaieldi palju. Mõne arvates oli see aeg, mis kulus ühe nenbutsu lausumiseks (ichinen). Teised leidsid, et mõtete selgust ja keha õiget asendit tuleb hoida vähemal kümnenenbutsu ajal (jūnen). Genshin kirjutab: “Nende puhul, kes pole kurja teinud, pole kontemplatsioonide paljusus-vähesus probleemiks – nad sünnivad puhtal maal vaatamata sellele, kas nad kordavad nime kuuldava häälega ühe korra või kümme korda – need aga, kes on kurja teinud, peaksid kindlasti kümme korda täis saama. Kui kasvõi üks kord puudu jääb, ei saavuta nad head sündi” (Genshin. Koost. M. Ishida, lk 294). Headest ja halbadest pälvimustest tulenevalt võib kontemplatsiooni jõud (nenriki) olla erinev. Samuti on erinev kaal eluaegsel ja surmaaegsel kontemplatsioonil, sest viimast kontemplatsiooni peeti kõige intensiivsemaks.

    [9] Dōgen, Käesoleva tegelikkuse teostamine. Tlk A. Allik. Vikerkaar, 2013, nr 1/2, lk 28.

    [10] Jaapani budismis peeti väga oluliseks igasugustest määratlustest loobumist, et näha asja ennast miskina, mis peitub määratluste taga. Sellisele miskile tuli osutada otse, seda ei saanud ühegi sõnaga (isegi “miskiga”) tähistada. Kuigi seda budistlikku mõistet on Linnart Mäll varem tõlkinud “nõndasuseks”, tundus mulle siin parem kasutada “miskisust”, mis toob minu arvates surma määratlematust veidi selgemalt esile. Seda miskisuse või nõndasuse teadvustamise praktikat on väga hästi kirjeldatud ühes 12. sajandi budistlikus tekstis “Tõelise miskisuse vaatlusest” (Shinnyokan), mida on omistatud Genshinile: “Kui soovitakse kiiresti bud-dhaks saada ja kindlalt ümber sündida puhtal maal, siis tuleb mõista enda meeles peituva miskisuse olemust. Kui taibatakse, et kogu dharmavalda siduv miski on õigupoolest enese kehas, siis läbistab ise tervet kõiksust ja midagi ei jää sellest väljapoole. Kirgastumisel on kümne ilmakaare kõik buddhad ja bodhisatvad enda kehas. Kui otsitakse mingit eraldiseisvat buddhat, kes pole enda kehas, siis pole veel jõutud taipamiseni, et miski peitub igaühes endas” (Tendai hongakuron. Koost. K. Tada jt. Tōkyō, 1995, lk 120).

    [11] Sourcebook of Classical Japanese Philosophy. Koost. J. W. Heisig jt. Honolulu, 2011, lk 102.

    [12] Graham Parkes arvab, et tuumajäätmed siiski ei harjuta. Dōgeni järgi peavad kõik harjutajad vastama kahele kriteeriumile: 1) nad peavad olema oma olemuselt püsitud, 2) nad peavad olema osalised vastastikuse sõltuvuse ahelas. Tuumajäätmed säilitavad oma tapva iseloomu ligi 250 000 aastat ega osale üheski loovas protsessis. Nii et me võime vist tõesti teha möönduse ja öelda, et on asju, mis ei harjuta. Vt G. Parkes, Body-Mind and Bud-dha Nature: Dōgen’s Deeper Ecology, Rmt-s: Classical Japanese Philosophy. Koost. J. Heisig, R. Raud. Nagoya, 2011, lk 145–146.

    [13] Dōgen. Koost. T. Terada, Y. Mizuno. Tōkyō, 1970, kd 1, lk 331.

    [14] Margus Oti avaldamata tõlge.

    [15] H. Kim, Eihei Dōgen: Mystical Realist. Boston, 2004, lk 174.

  • Libavere

    Mida vanemaks saaan seda
    olulisem mulle tunndeselgus on.
    Vanhasti oli mõttepuhtus tähtis
    kuid tõttütelda mõteluhtus on
    lihtsalt kitsarinnaline . Päälegi
    saan ma ideaaalsetl hakkama
    sellega et ma miskit ei tea – – –
    õpi palju tahad – ja ett ma ole
    lõpeks mittemiski, mittekeegi
    , soperdsi.. Ma saan hakkama
    nendes lõppututes ajutihnikes.
    Agga mu luudkondid kuluvad,
    päevad lähvad üha ühtesugusteks
    jja unega on järjest viletsamad
    lood. ma tahan teada midä ma
    TUNNEn. Istun öösi silmad lahti,
    väljas lähb juba valgemaks;; ma
    tahan et see tunne , et se
    armastus oleks väärt neid unetuid
    öid ja hallle hommekuid.

    *
    Paistb et igalühel on miski
    enese vaikus või vähhemasti
    piaks olema.
    Mu kõrvas kummiseb ja
    maileia oma vaikust ülesse.
    Ei kuule lithsalt ja   vaikust
    p eab kah ju kuulma. Telkust
    tunnen vahest vallgete
    sirrgete hammaste
    kriukksumist. ( kesse üldse
    vahib enam telkut??))
    külmiku ees suriseb.
    Tervitused Libaverest!
    Mingi eelaimdus on nigu ,
    Õlad on sõlmes ku tänaval
    kõnnin sest peljan mõnd
    peni kes võõrast ajast
    haugatab. Või veel sandim –
    et mina isse olen haukuma
    hakkand   a ei saa sellest
    veel aru. vaata mokk käib
    ja käib muudku agga ja

    *
    Katsun noid omi katkisi
    osi vahest vaadata. Nad
    veikelvad nigu värveklaasi
    killud. väegade ilus on.
    Ei ma ole keski filusoof
    et neist arru saadah.
    Politik ka pole või mõni
    tähtes nina et ostustada
    kas on väär või mitte. ma
    lhtsalt tunnen. Mõnkord
    ku endalt noid küsimusi
    küsin sis kuulen vett, ,vesi
    vulisep-mühiseb mu sees.
    Mõnikrd põlegist nigu
    miskit tarrvis et se kõikk
    meelde jääks.

    *
    Maitaha millegi järele lõhnata.
    Üts suur nuss on politseiamtis se
    paprite ajaminne ma ütle.
    Kyll on lõiv massmata::küll pilt
    tegematta vüi lõust väärakas.
    Ja sis see kuiva higgi eluta lehk.
    Sedamoodi lehkäbki riigiolematus – –
    siis ku nimi on alati õigesti ja snd ja
    srm on täppsed punktid ajas.
    Ma tahan kah olla olematu  aga
    mitte nõnna. Ma ole jüskui iseendal
    ees , koperdav käprd.
    Ma tahan är kaduda oma vigasse
    a miskiperast maisaa ega
    saa aru et me juba räägimegi
    kõikk valesti ja  ett ma olegi juba
    kadund. ma nagu ei tahass
    isendale kohale jõuda. Nusss
    m ütlen.

    *
    Inimsetd ei tah minuga ni väga
    rääkeida – – –  juskui ma oless
    midagist halba teinud. vbolla
    ma põe niisama , a vbla on
    neil õigus.
    Kats ppresitenti vaidelvad
    omakesks kõiksemaailma ees,
    AA äki on neil mõlemil üigus.
    ÄKKI on kõikidel õigus
    ja kõik on nii õiige  e t  nigu
    miskitt IMELIKku oless lahti.

    *
    Kodanikk Tühi kus on su südametunnstus?
    Teisedd peava end kelleski ja tähistavad
    ennnast , tähistavad võitupyhhi. kõdanik
    TYHI ega kodakonnsusest kõhtu täis ei
    saaa. Pass ei kõlba süüa, sa piad olema
    midagist veel. Midagist viel vähhemat.

    *
    Masu aegu joime isaga
    kohvkus kraani-vett. Ta oli
    linna tulnd et ütella mule
    et „poja mul põle enam miskit
    anda , ma ole siin päivad otsa
    aint tatrapudert söönd .“
    näppud põhjas. Ema abiga
    püsisin ühikas. Ma mõteln et
    puudu on old ikkagist millestki
    muust- SUurest Pildist vüi
    mingist politiilsest tahhtest.
    nägin juutuubis kuida
    väljamaal tegid noored tüübid
    socialistlikke kõnesi ja ajasid
    assju.. Mõtlesin kah yhte
    päälkirja välla-Vasak : kellele j
    miks ja jaa!-aga sinna se jäi. Ses
    mõtes oleme isaga ühtemoodu
    küll , SUURTE-asjade-jända-
    mise vaesus on hijnges.
    Vahest mütlen  et mediteeriss
    tühja kõhuga end pilvedesse
    et sellst enese-keskusest väljja
    põgeneda, mõtln sis vaikselt
    omaette tatar tatar tatarlane. …
    tatatatatatataa täristavad agga
    pilved vastu

    *
    Suvel käisme naisega Japanis onjo
    ja sis tagastulles piddi miski 6 h
    Hellsinki lennjaaman passsima
    Tlna lendu. 2 tundi sellest pdime (
    või nohh ei pidand a me olime
    vässnud ja ei viitsind mujale minna))
    kuulma mingid eesti Bruxelli
    euruamettnikke vms.. Me polnd
    tykk aega Eesti kielt kuulnd jja
    kudagist tõmmbas nagu ligidale.
    Kolmetükkilised igavesti uhked
    ülkonnad seljas ja puha:: teel
    Prantsus Charl Degolli jaama jäi
    juttu järgi mulje. Üts vadistas ruttu
    stakkaatos nigu krtkrtkrt, aga teine
    nagu mingi lönkiv-lödi. Üks ikka :
    krantsid krrantsid kranttsid. Teine
    takka „jah lumpenid lumbenid
    lummend“. Ahhhhh milline ilos
    ja puhas eeesti keel mõtelsin ma.
    oehhhh…. Mõnedell põle tead
    toda psykologisk takttunnet.
    Maimõttle isegi empathiat otse
    vaid noh elementery psühologia
    nagu: et teised on kah inimsed.
    .mõnedd mu kolleegad kah
    – – – – jõulupidult tagasi kõmpsides
    muudku aga teevad teisi mahha
    – – – küll too on andettu ja se tõõne
    lolll;  kollleegide klatshiva häälid
    lähvad kohe nigu raps-rropsropps,
    jüsku kivid vasta viiulikeelesi.
    Keel kyll ei hooli puhtusest ja
    graciast , a ta kohe kindlapääle
    hoolib psükologilisist südämetun-
    ndest. Seda o lausa kuulda kohe.

  • Usk ja teadmine

    Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 1–2

    Kui päevasündmused muutuvad nii pakiliseks, et meilt teemavaliku nii-öelda käest kisuvad, tekib John Wayne’idel meie, intellektuaalide seas muidugi kiusatus hakata võistlema selles, kes kõige kiiremini puusalt tulistada suudab. Ainult veidi aega tagasi õhutasid mõned vaimud meid arutama küsimust, kas ja kuivõrd peaksime end allutama geenitehnoloogilisele eneseinstrumentaliseerimisele või isegi seadma sihiks eneseoptimeerimise. Esimesi samme sellel teel saatis kahe suure usuvõimu – institutsionaliseeritud teaduse ja kirikute – eestkõnelejate vahel puhkenud võitlus. Üks pool kartis vaimupimedust ning atavistliku teaduse-umbusu taassündi. Teine süüdistas stsientistlikku progressiusku toores, moraali õõnestavas naturalismis. Kuid 11. septembril lahvatas ilmaliku ühiskonna ja religiooni vaheline pinge täiesti teistsugusel moel.

    Suitsiidimõrvareid, kes muutsid tsiviilsõidukid elavateks rakettideks ja suunasid need Lääne tsivilisatsiooni kapitalistlike tsitadellide pihta, ajendas, nagu nüüd Atta testamendist teame, usuline veendumus. Nende jaoks kehastasid need globaliseerunud modernismi sümbolid Suurt Saatanat. Aga ka meile, nende „apokalüptiliste” sündmuste universaalsetele pealtnägijatele, tõi teleriekraanil nähtu meelde piiblikujundid. Ja Ühendriikide president polnud sugugi ainus, kes esialgu reageeris neile sündmustele kättetasumise keeles, mis omandas vanatestamentliku kõla. Sünagoogid, kirikud ja mošeed täitusid kõikjal inimestega, just nagu oleks too sõge rünnak pannud võnkuma mingi usulise pillikeele sügaval ilmaliku ühiskonna südames. See nähtamatu vastavus ei läinud siiski nii kaugele, et oleks muutnud religioosse mälestusteenistuse New Yorgi staadionil kolm nädalat tagasi sümmeetriliseks vihaavalduseks.

    Nagu teame, on fundamentalism oma religioosse keele kiuste üdini modernne nähtus. Nende islami kurjategijate juures torkas otsekohe silma ebakõla eesmärkide ja vahendite vahel. See peegeldab kultuuri ja ühiskonna vahelist ebakõla, mis on nende inimeste kodumail tekkinud alles kiirendatud ja radikaalselt väljajuuriva moderniseerumise tagajärjel. Nähtus, mida meil siin soodsamates tingimustes oli siiski võimalik tajuda loova hävitamise protsessina, ei too nendes maades kaasa mingit väljavaadet märgatavale hüvitusele, mis võiks kompenseerida traditsiooniliste eluviiside kokkuvarisemisest tingitud kannatusi. Materiaalse elujärje paranemine on seejuures ainult üks säärastest väljavaadetest. Otsustavaks on siin see, et vaimset muutust, mis leiaks oma poliitilise väljenduse kiriku ja riigi eraldamises, on takistanud alandustunne. Isegi Euroopas, kus on kulunud sajandeid, et leida mõistlik hoiak modernsuse kahenäolise Januse suhtes, kaasnevad „ilmalikustumisega” ikka veel äärmiselt ambivalentsed tunded, nagu näitavad vaidlused geenitehnoloogia üle.

    Paindumatut ortodokssust tuleb ette nii Läänes kui ka Lähis- ja kaugemal Idas, nii kristlaste ja juutide kui ka moslemite seas. Need, kes soovivad vältida kultuuridevahelist sõda, peavad seepärast tuletama meelde meie enda Lääne ilmalikustumisprotsessile omast ikka veel lahendamata dialektikat. „Sõda terrorismi vastu” pole mingi sõda, ja terrorismis väljendub ka nende maailmade pahaendeliselt sõnatu kokkupõrge, kes peavad teispool nii terrorismi kui rakettide tumma vägivalda töötama välja ühise keele. Piirideta turu kaudu teostuva globaliseerumise ees lootsid paljud meist poliitilisuse tagasipöördumisele mingis teises vormis. Mitte selle algsel hobbeslikul kujul, globaalse julgeolekuriigina, mis on seotud politsei, luureteenistuste ja nüüd isegi sõjalise dimensiooniga, vaid ülemaailmse tsiviliseeriva kujundusjõuna. Praegusel hetkel pole meil suurt muud kui nõrk usk mõistuse kavalusse ja pisut eneseteadlikkust. Keele puudumine on seesmiselt lõhestanud ka meie enda kodu. Kuskil mujal toimuva mõõdutundetu ilmalikustamise ohtudega saab tegelda ainult siis, kui meil on selge, mida tähendab ilmalikustamine meie enda postsekulaarses ühiskonnas. Seda silmas pidades võtan ma täna üles ühe vana teema, Usu ja Teadmise vahekorra. Kuid ärge oodake mult polariseerivat pühapäevajutlust, mis paneb ühed pingilt üles hüppama ja jätab teised rahulikult istuma.

    Ilmalikustumine postsekulaarses ühiskonnas

    Algselt oli sõnal „sekulariseerimine” (ilmalikustamine) juriidiline tähendus, mis viitas kiriku omandi sundvõõrandamisele ilmaliku riigi poolt. Seda tähendust on hiljem laiendatud kultuurilise ja ühiskondliku modernsuse kujunemisele üldse. Sellest ajast peale seostuvad sõnaga „sekulariseerimine” vastandlikud hinnangud, olenevalt sellest, kas rõhutatakse kirikliku autoriteedi edukat taltsutamist ilmaliku võimu poolt või õigusvastase võõrandamise akti. Esimese tõlgenduse järgi on religioossed mõtlemisviisid ja eluvormid asendunud mõistusel põhinevate ja järelikult kõrgemal seisvate vastetega; teine tõlgendus halvustab moodsaid mõtteviise ja eluvorme kui ebalegitiimse vallutuse tulemust. „Väljatõrjumise” mudel tõlgendab lummusest vabastatud modernsust progressioptimistlikult, samas kui „eksproprieerimise” mudel tõlgendab juurteta modernsust mandumisteoreetilises vaimus. Mõlemad tõlgendused teevad ühe ja sama vea. Nad vaatlevad ilmalikustamist just nagu omamoodi nullsummamängu, kus ühel poolel on kapitalismi teenistusse rakendatud teaduslik-tehnoloogilised tootlikud jõud ning teisel poolel usu ja kiriku tagasihoidvad jõud.

    Selline pilt ei sobi enam postsekulaarse ühiskonnaga, mis püüab end kohandada usuliste kogukondade edasikestmisega jätkuvalt ilmalikustuvas ühiskonnas. Eeskätt jätab see liigkitsas vaade kahe silma vahele demokraatlikult valgustatud tavamõistuse tsiviliseeriva rolli, mis kultuuriliste heitluste häältemüras astub oma rada kolmanda parteina teaduse ja usu vahel. Muidugi, liberaalse riigi vaatevinklist väärivad „mõistliku” nime ainult need usukogukonnad, kes ütlevad lahti vägivalla kasutamisest oma usutõdede levitamise vahendina. See arusaamine lähtub usklike kolmesugustest mõtetest oma rolli kohta pluralistlikus ühiskonnas. Kõigepealt peab usuline teadvus tunnetuslikult toime tulema kohtumisega teiste usutunnistuste ja religioonidega. Teiseks peab ta tunnistama teaduse autoriteeti, kuivõrd sellel on ühiskondlik monopol maisele teadmisele. Lõpuks, ta peab nõustuma põhiseadusliku riigi lähte-eeldustega, mis põhinevad ilmalikul moraalil. Armutult moderniseeruvates ühiskondades areneks monoteismidel ilma sellise reflektiivse tõuketa välja hävituspotentsiaal. Väljend „reflektiivne tõuge” jätab küll väära mulje ühesuunalisest, lõpetatud protsessist. Tegelikult algab reflektiivne töö iga uue puhkeva konflikti korral demokraatliku avalikkuse ruumis uuesti.

    Niipea kui mõni eksistentsiaalselt oluline küsimus, näiteks geenitehnoloogia, poliitilisse päevakorda satub, põrkuvad erinevate maailmavaateliste veendumustega kodanikud, nii usklikud kui mitteusklikud, üksteisega kokku, kogedes seega maailmavaatelise pluralismi ebamugavat tõsiasja. Kui nad õpivad selle tõsiasjaga toime tulema ilma vägivallata ja omaenda eksimisvõimalust tunnistades, hakkavad nad mõistma, mida tähendavad põhiseaduses fikseeritud ilmalikud otsustamisprintsiibid postsekulaarses ühiskonnas. Kui tegu on konfliktiga teaduse ja usu võistlevate teeside vahel, ei kalluta maailmavaateliselt neutraalne riik oma poliitilisi otsuseid eelarvamuslikult ei ühes ega teises suunas. Kodanikkonna pluraliseeritud mõistus järgib ilmalikustumise dünaamikat ainult niivõrd, kuivõrd ta lõppkokkuvõttes säilitab ühesuguse kauguse elujõulistest traditsioonidest ja maailmavaatelistest tähendustest. Oma sõltumatusest lahti ütlemata jääb ta aga õppimisvalmiks, osmootselt avatuks ühtaegu mõlemale poolele – nii teadusele kui usule.

    Tavamõistuse teaduslik valgustus

    Muidugi mõista on ka tavamõistus ise tulvil illusioone maailma kohta ning vajab tingimata valgustamist teaduse poolt. Kuid elumaailmale pealetungivad teaduslikud teooriad jätavad meie argiteadmiste raamistiku põhiliselt puutumata. Kui saame maailma ja meie endi kui selle maailma olendite kohta teada midagi uut, muutub meie enesemõistmise sisu. Kopernik ja Darwin kujundasid revolutsiooniliselt ümber geotsentrilise ja antropotsentrilise maailmapildi. Seejuures astronoomiliste pettekujutluste purunemine, nagu tiirleksid tähed ümber Maa, mõjutas meie elu vähem kui bioloogiline illusioonidekaotus, mis puudutas inimese kohta loodusloos. Tundub, et mida lähemale jõuab teaduslik teadmine meie kehale, seda enam häirib ta meie enesemõistmist. Aju-uuringud õpetavad meid tundma oma teadvuse füsioloogiat. Kuid kas see muudab seda vaistlikku autorsus- ja vastutustunnet, mis saadab kõiki meie tegusid?

    Kui suuname oma pilgu koos Max Weberiga „maailma lummusest vabanemise” algusele, näeme, mis on kaalul. Loodus depersonaliseeritakse sel määral, millega ta muudetakse ligipääsetavaks objektiivsele vaatlusele ja põhjuslikule seletusele. Säärane teaduslikult uuritud loodus langeb välja isiksustevaheliste sotsiaalsete suhete süsteemist, kus omistatakse vastastikku motiive ja kavatsusi. Aga mis saab nendest isiksustest siis, võime täna küsida, kui nad allutavad iseennast ja üksteist samasugustele teadusliku kirjeldamise protsessidele? Kas tavamõistus lubab lõpuks teaduse intuitsioonivastastel avastustel ennast mitte ainult õpetada, vaid ka koos naha ja karvadega ära tarbida? Filosoof Wilfrid Sellars vastas 1960. aastal sellele küsimusele stsenaariumiga sellisest ühiskonnast, kus meie argielu vanamoelised keelemängud on kõrvale heidetud ning asendatud teadvusprotsesside objektiveeriva kirjeldusega.

    Vaimu säärase naturaliseerimise lähtekohaks on teaduslik inimesepilt, mis tugineb füüsika, neurofüsioloogia või evolutsiooniteooria objektiivsetele mõistetele ja ühtlasi desotsialiseerib täielikult meie enesemõistmise. Muidugi saab see õnnestuda ainult siis, kui inimteadvuse intentsionaalsus ja meie käitumise normatiivsus säärases enesekirjelduses jäljetult kaovad. Vastavad teooriad peavad näiteks seletama, kuidas inimesed reeglitele alluvad või neid rikuvad – olgu siis tegu grammatiliste, kontseptuaalsete või moraalireeglitega. Sellarsi õpilased mõistsid oma õpetaja aporeetilist mõtteeksperimenti vääriti kui uurimisprogrammi, mida nad järgivad tänase päevani. Meie argipsühholoogia loodusteadusliku moderniseerimise kava on viinud isegi katsetele luua semantikat, mis seletaks mõttesisusid bioloogiliselt. Kuid ka kõige kaugemale ulatuvad üritused näivad põrkuvat sellele, et otstarbekohasuse mõiste, mille me Darwini mutatsiooni ja kohastumise, valiku ja ellujäämuse keelemängu paigutame, ei küüni tolle „on” ja „peab” vahelise erinevuseni, mida me reeglite rikkumise puhul silmas peame.

    Kui kirjeldatakse, kuidas inimene tegi midagi, mida ta ei tahtnud teha ega oleks ka pidanud tegema, siis teda küll kirjeldatakse, aga mitte nagu loodusteaduslikku objekti. Sest isikute kirjeldusse kuuluvad vaikimisi keele- ja käitumisvõimeliste subjektide eelteadusliku enesemõistmise teatud aspektid. Kui kirjeldame mingit nähtust inimese käitumisena, teame näiteks, et kirjeldame midagi säärast, mida ei saa mitte ainult loodusliku protsessina seletada, vaid mida võib tarviduse korral ka õigustada. Selle taga on arusaam isikutest, kes võivad üksteiselt aruandmist nõuda, kes on algusest peale haaratud normatiivselt korraldatud vastasmõjudesse ning kohtavad üksteist avalike aluste universumis.

    See argieluga kaasas käiv perspektiiv selgitab erinevust õigustuse ja pelga kirjelduse keelemängude vahel. Selles dualismis jõuavad ka mittereduktsionistlikud seletusstrateegiad oma piirini. Tegelevad ju nemadki kirjeldustega vaatlejaperspektiivist, millele meie argiteadvuse osalejaperspektiivi (millest lähtub ka teadusliku uurimistöö õigustamise praktika) vabalt allutada ega taandada ei saa. Ainult niisugune hoiak, mis on suunatud teise isiku poole, võimaldab meil mõista Teise „jaa’d” ja „ei’d”, kritiseeritavaid seisukohavõtte, mida me teineteiselt vastastikku ootame.

    Teadlikkus aruandekohuslikust autorsusest on tuumaks enesemõistmisele, mis avaneb ainult osalejaperspektiivile vaatlejaperspektiivi asemel ja jääb revisionistlikule teaduslikule vaatlejahoiakule tabamatuks. Stsientistlik usk teadusse, mis ühel päeval mitte ainult ei täienda isiklikku enesemõistmist objektiveeriva enesekirjeldusega, vaid selle esimese ka kõrvaldab, pole teadus, vaid halb filosoofia. Ning ka teaduslikult valgustatud tavamõistuselt ei võta ükski teadus ära õigust otsustada näiteks, kuidas me peame molekulaarbioloogiliste kirjelduste puhul, mis teevad võimalikuks geneetilise sekkumise, suhtuma isikueelses staadiumis inimellu.

    Religioosse sisu kooperatiivne tõlkimine

    Tavamõistus seostub niisiis selliste isikute teadvusega, kes suudavad haarata initsiatiivi, teha vigu ja neid vigu ka parandada. Ta seab teadustele vastu oma kangekaelse vaatenurga. Seesama autonoomiateadvus, mida ei ole võimalik mõista naturalistlikult, annab ka tavamõistusele aluse hoida distantsi religioosse traditsiooniga, mille normatiivsest sisust me sellegipoolest ammutame. Ratsionaalse põhjendamise nõudega näib teaduslik valgustus siiski lõpuks enese poole tõmbavat tavamõistust, mis on leidnud oma koha mõistuspõhisel õigusel tugineva põhiseadusriigi ehitises. Muidugi on ka egalitaarsel mõistusõigusel religioossed juured – juured neis revolutsioonilistes mõtteviisides, mille tõi kaasa suurte maailmareligioonide tõus. Kuid see mõistuspõhise õiguse ja poliitika legitimatsioon joob ammu profaneeritud allikaist. Demokraatlikult valgustatud tavamõistus jääb religiooni kiuste truuks alustele, mis on vastuvõetavad teistelegi peale ühe religioosse kogukonna liikmete. Sellepärast tekitab liberaalne riik usklike seas kahtluse, et õhtumaine ilmalikustumine võib olla ühesuunaline tänav, mis jätab religiooni maha teeservale seisma.

    Usuvabaduse pahupooleks on tegelikult maailmavaatelise pluralismi vaigistamine, mille tagajärgede koorem jaotub ebaühtlaselt. Lõppude lõpuks on ju liberaalne riik seni oma kodanike seast üksnes usklikele seadnud nõude, et nad lõhestaksid oma identiteedi avalikuks ja eraviisiliseks versiooniks. Nemad on need, kes peavad tõlkima oma usulised veendumused ilmalikku keelde, enne kui nende argumentidel on väljavaateid leida enamuste heakskiitu. Tänapäeva katoliiklased ja protestandid, nõudes väljaspool emaihu viljastatud munarakule põhiõiguste kandja staatust, teevad seega (võib-olla rutaka) katse tõlkida inimolendi „jumalanäolisust” põhiseaduse ilmalikku keelde. Selline üldist heakskiitu taotlevate põhjenduste otsimine ei vii ainult siis religiooni ebaõiglasele väljalülitamisele avalikust elust ega lõika omakorda ilmalikku ühiskonda ennast ära olulistest süvatähenduste varudest, kui ka ilmalik pool säilitab võime aduda religioosse diskursuse väljendusjõudu. Ilmalike ja usuliste aluste vahelised piirid on ju niikuinii üsna laialivalguvad. Seepärast tuleks selle vaieldava piiri kindlaksmääramist mõista koostööüritusena, mis nõuab kummaltki poolelt teise poole vaatenurga arvestamist.

    Demokraatlikult valgustatud tavamõistus pole midagi singulaarset, vaid kajastab paljuhäälse avalikkuse vaimset koosseisu. Ilmalik enamus ei tohi sellistes küsimustes mingeid otsuseid läbi viia enne, kui on kõigepealt kuulanud ära ka nende oponentide vastuväited, kes usuvad, et nende religioosseid veendumusi on haavatud; ta peab käsitama seda protesti omamoodi edasilükkava vetona, et järele uurida, mis tal on sellest õppida. Võttes arvesse oma moraalsete aluste religioosset päritolu, peaks liberaalne riik vaagima võimalust, et täiesti uute väljakutsetega vastamisi seistes ei tarvitse „üldise inimaru kultuuril” (Hegel) toimetulekuks piisata tema enese arenguloo artikulatsioonitasandist. Tänapäeval tungib turu keel sisse läbi kõigi pooride ja surub kõik inimestevahelised suhted individuaalsetele eelistustele orienteeritud skeemi. Kuid ühiskondlik side põhineb vastastikusel tunnustusel ning seda ei saa taandada lepingu, ratsionaalse valiku ja kasulikkuse maksimeerimise mõistetele.

    Just seepärast ei tahtnud Kant lasta kategoorilisel imperatiivil kaduda valgustatud omakasu kiiluvette. Ta laiendas tahtevabaduse autonoomiaks ja pakkus seega esimese silmapaistva näite usutõdede küll täiesti ilmalikustavast, ent ühtlasi lunastavast dekonstruktsioonist. Kantil leiab jumalik käsk ilmselge vastukaja moraalse kohustuse tingimatus kehtivuses. Oma autonoomiamõistega hävitas Kant kindlasti traditsioonilise arusaama inimesest kui „Jumala lapsest”. Kuid tühjendava deflatsiooni banaalsed tagajärjed hoidis ta ära religioosse hoiaku kriitilise transformeerimisega.

    Ilmalikud keeled, mis lihtsalt kõrvaldavad selle, mida kunagi silmas peeti, jätavad endast maha ärritustunde. Midagi läks kaotsi, kui patust sai süü. Andekssaamise sooviga seostub ikka veel tihedalt ebasentimentaalne soov teha olematuks teisele tekitatud kahju. Meid häirib minevikus aset leidnud kannatuste pöördumatus, ebaõiglus, mis on osaks saanud süütult väärkoheldutele, alandatutele ja mõrvatutele – ebaõiglus, mis ületab igasuguse inimliku heastamisvõime. Ülestõusmislootuse kadumine on jätnud endast maha tuntava tühjuse. Horkheimeri õigustatud skeptitsism Benjamini mõõdutu lootuse suhtes, et inimlikul meelespidamisel on heastamisjõud, – „tapetud on tõesti tapetud”, ütles Horkheimer –, ei eita muidugi seda jõuetut impulssi muuta kas või midagi seal, kus pole võimalik midagi muuta. Kirjavahetus Benjamini ja Horkheimeri vahel pärineb 1937. aasta algusest. Mõlemad, nii see õige impulss kui ka selle jõuetus, jätkusid pärast holokausti ühtviisi paratamatus ja nurjuvas „mineviku läbitöötamise” praktikas (Adorno). Maskeeritult avaldub seesama impulss ka kasvavas kaeblemises selle praktika ebaadekvaatsuse üle. Säärastel silmapilkudel näivad modernsuse uskmatud pojad ja tütred uskuvat, et võlgnevad üksteisele rohkem ja vajavad ise rohkem, kui neile religioossest traditsioonist tõlgituna kättesaadav on – just nagu poleks viimase semantiline potentsiaal veel ammendatud.

    Geenitehnoloogia näide

    See ambivalentsus võib viia ka mõistlikule seisukohale, milles hoitakse religiooniga distantsi, ilma et suletaks silmi usulise vaatenurga suhtes. Niisugune seisukoht võiks juhtida kultuurikonfliktidest lõhestatud kodanikuühiskonna enesevalgustust õiges suunas. Moraalsed tajud, mida seni sai ainult religioosses keeles küllalt diferentseeritult väljendada, võiksid leida üldist vastukaja niipea, kui leitakse päästev formulatsioon sellele peaaegu juba unustatule, millest vaikimisi ometi on puudust tuntud. Niisugune lähenemine õnnestub väga harva, kuid mõnikord siiski. Ilmalikustamine, mis ei hävita, teostab end tõlke kujul. Just seda võib Lääs kui ülemaailmne ilmalikustav jõud õppida omaenda ajaloost.

    Inimembrüotega ümberkäimise üle toimuvas väitluses viitavad paljud hääled ikka veel esimese Moosese raamatu kirjakohale 1:27: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema.” Selleks et mõista, mida tähendab „oma näo järele”, pole tarvis uskuda, et Jumal, kes on Armastus, lõi Aadama ja Eeva endasarnasteks vabadeks olenditeks. Armastust ei saa olla ilma teise tunnetamiseta, ning vabadust ei saa olla ilma vastastikuse tunnustamiseta. Järelikult peab inimene omakorda vaba olema, et ta võiks Jumala kingitusele vastata. Hoolimata tema samanäolisusest kujutatakse teist ühtlasi ka ette kui Jumala loodud olendit. See samanäolise loodud-olemine väljendab intuitsiooni, millel on siinses seoses midagi öelda ka neile, kellel muidu puudub kõrv religiooni jaoks. Jumal jääb „vabade inimeste jumalaks” ainult seni, kui me ei tasanda absoluutset erinevust looja ja loodu vahel. Ainult seni ei tähenda jumalik kujuandmine sellist determinatsiooni, mis võiks inimese enesemääramisele takistuseks saada.

    See Looja, kuna ta on ühtaegu nii looja kui ka lunastaja, ei pea toimima vastavalt loodusseadustele nagu tehnik või kooskõlas koodireeglitega nagu informaatik. Jumala ellukutsuv hääl annab oma sõnumeid algusest peale edasi moraalselt vastuvõtlikus universumis. Seepärast võib Jumal inimest selles mõttes „määrata”, et ta ühtaegu annab inimesele võime olla vaba ja samas kohustab teda selleks. Nüüd aga: pole tarvis uskuda teoloogilistesse lähte-eeldustesse, et mõista nende tagajärgi: mängu tuleks põhjuslikkusena mõistetud sõltuvusest sootuks erinev sõltuvus, kui loomismõistes eeldatud erinevus kaoks ja mõni meiesugune astuks Jumala asemele – kui näiteks mõni inimene sekkuks omaenese eelistustest lähtuvalt vanemkromosoomide juhuslikku kombineerumisse, ilma et ta seejuures vähemalt hüpoteetiliselt oleks allutanud ennast konsensusele nende teistega, keda see mõjutab. Selline küsimuseasetus viib meid lähedale teemale, mida olen käsitlenud mujal. Kas mitte see esimene inimene, kes oma suva järgi teist inimest tema loomulikus nõnda-olemises määrama hakkab, ei hävita ka neid võrdseid vabadusi, mis eksisteerivad ühevääriliste vahel, et tagada nende erinevus?

    Saksa keelest tõlkinud Tiiu Hallap

    Selle kõne esitas Jürgen Habermas Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Assotsiatsiooni rahuauhinna üleandmise puhul 14. oktoobril 2001. aastal. Hiljem on tekst mõningate muudatustega ilmunud: Jürgen Habermas, Glauben und Wissen. Suhrkamp Verlag, Frankfurt a. M., 2001.

  • Waiting for Godot 2018

    kle kas sa arvutiga facebookis? jH. ikka. mis siis? Kle teeme ühe testi, et ma kirjutan ja siis sa vaatad seal messages alt ja midagi ei vasta lihtsalt teed selle suure akna lahti ja siis ütled kas oled näinud. aga ah vist ma ei tea kuida seda teostada seda testi tglt. oot misasja. ah tglt vahet pole. 😃mida? ma ei saand midagi aru. jah ega ma ise ka mitte. jotile v? Et mina teen akna lahti. aa. nüüd sain aru nii ma nüüd kirjutan, sa vaata seal suures aknas ja ära kliki kirjutamis ribale, ja ma vaatan siis ise suures aknas kas sa oled näinud või ei ole. kas olid seal ja nägid? su muna pole alla tulnud, et mul on nagu et sa ei ole näinud. nüüd sul muna all. sest hakkasid kirjutama. Oota ma teen uuesti arvuti lahti. ahah ok nüüd vaata seda sama siin mida praegu kirjutan nii, et ära kliki peale. Suures aknas sa môtled kus? ah messengeri alt kus vasakul pool on kõik kellega chattinud. Klikin sinu peale vôi? ei saa aru tegelt. Ära hakka kirjutama. hm aga muna läks alla kohe? ma ei tea. vb ta siis lihtsalt ignob ja ei suvatse üldse vaadata, ei armasta 😒aga noh mis teha on kuidas on. ma lihtsalt mõtlesin. loll ikka loodab. kuule aga kirjuta sina mulle. ma ei saa aru mis muna. noh kirjutan. See täpp, sinu pildiga. aa et nagu suures aknas. Jah. aa aga see on minu meelest nii et kui samal ajal vaatad ja siis kirjutad muna liigub alla. näiteks ükspäev jaagupile kirjutasin ja kogueg oli see nagu poleks vaadanud. noh see v täht. aga ta vastas paari päeva pärast ma tean et ta loeb seda aga ongi komme vastata hiljem kui rahulikum moment. praegu pole ka sinu muna. aga siiskui kohe loed ja kirjutad siis on. sinna taha ei teki niisama muna. Mhmh. Kas niisama Saab ka vaadata, nii et see muna ei liigu alla? Jah. Jaagup raudselt loeb, mida ma kirjutan. ok. Mhmh. headööd! Head und!

    Krt, mida ta tuleb mulle õpetama, kuidas elada. vihkan selliseid,. Kas sa magad? ….jah ta küsis taksos mu käest, et kas ma magan. Siis hakkas mind ignoreerima ja ma tundsin end kuidagi imelikult, et ma elan ja olengi valesti. Pingeline ja vastik energia, nii tugevalt tajun, et ta üldse ei salli mind. Nõme prole Leedsi lesbi, kõiki õpetab. Lõikab mind paberist välja, või vb lõikan iseennast, aga mulle tundub, et tema mind. Ma ei taha juua, eriti veel temaga. Ta ilgelt väsitab mind. Ma istun vaikselt seltskonnas. Siin me mõlemad vihased ja karjume, ilma suud lahti tegemata.

    jah. minu poolt siis see et vist ühe päeva temaga reaalselt rääkisin aga ülejäänd aeg vahin niisama nime reas nii 4 kuud. Ma ei tea üldse mis ta teeb.

    Me oleme viimase aasta rahulikult rääkinud ma pole ise nagu vihjanud kordagi nüüd äkki on nagu naljakas ja see on põhjustatud mingist frustratsioonist mis minu sees ja ta pole üldse selles süüdi krt krt. jah. einoh pole midagi teha. aga see mingi k tätoveering ja see Siiri jutt ma ei saanud eile üldse öösel magada seda pole juhtunud ammustilma uni oli täiest rahutu. mul on parem kui ma ei kuule seda jama. jah. kui ta tahab näidaku oma tundeid ise ma ei pea öösel vähkrema et kas tätokal olen mina või ei. kle, sa ise ka ju ei näita. ma mõjutan teda palju selles olen kindel aga see on umbes lihtsalt mingi tema kujutluste amatsoon kui oleks mina oleks teind mustad juuksed v tegi heledad et aru ei saadaks midaiganes. ta elab oma tätokatega oma kujutlustes. äkki on ka kunstnik😃 loob väljamõeldud maailma ja kui see ei vasta reaalsusele eemaldub. mul hakkas nii õudne sellest mõttest. et umbes kui tal on mingi emotsionaalne vapustus ta läheb teeb tätoveeringu. mitte ei lahenda probleemi. sa tee ise ka midagi. passid seina ja kogud viha. nii polegi mingit leppimist oodata. midagi ma ei kogu sa ise rääkisid siis ma hakkasin temast leelotama. seinalt pole ma midagi saand, täna näen et ta joob. 😃 ei no see et sa ei ela oma elu. ma ka ei ela. me oleme nagu kellegist muust sõltuvuses. eks meil on igav ka. jah põgeneme ja oleme arad. fb on turvaline. k ka tahab et tal oleks hästi turvaline. jot ka. aga ma ei saa tast aru. K-le just meeldibki et ta paneb mingi pildi ja on kodus ja joob ja kõik on nii mugav ja mõnus. sa kritiseerid teda koguaeg, et kuidas ta kõike nii halvasti ja valesti teeb ja kuidas selline ja selline on. ise blokid ära. kõik. mul on tunne. kule ei kritiseeri, miks sa minu kallal oled? sest tema ei tee nii nagu sina MÕTLED, et ta teha võiks. see on lihtsalt miuke ta on. mulle jääb sllest samamoodi mulje et ta ei taha ju. see on mõlemat pidi. kumbki pole öelnud never aga koguaeg on midagi vahel. ma ei tea jah. ma ei saa aru. see on 50-50 seis. ma lösutan siin kodus tema seal. ahh mis seis, faking mindmängud. ja kumbki ei tee midagi. Äkki siis polegi midagi kui ei tee. sa oled ise nii kibestunud et näed igal pool ainult halba. meil on lihtsalt nii, siuke elu. noh siis ole õnnelik. Mulle aitab sellest!!!! mis sa minu kallal oled?!!! ma ei ütle sulle mida sa oma joti mõtetega peaksid tegema. ära ela end minu peal välja. mind lihtslat ajab närvi kuidas sa k-ss nii halvasti suhtud ja teda maha teed ja nagu tema üle naerad, niimodi nagu kaitsed ennast. mine metsa ma pole teda kunagi maha teinud see et ma räägin et ta kodus joob pole halva tähendusega. miks sa võtad siukse hoiaku nagu tema oleks kannataja. ta on võrdne partner olgu noorem kui tahes palju. sest et me räägime inimestest nagu taga sina kst mina jotist, ilma et neil endal sõna oleks, ja see pole tglt õige, me ei tea mis neil toimub aa ajame mingit kibestunud ila. see on masendav. seda küll. et kui huvi pole inimese vastu miks ma siis märkan et ta joob. Ma üritan joti pilte mitte vaadata. ta on mind vist oma chatist väljalülianud. ta täppi pole enam ribas 😒

    aga ma ei saa öelda oi kui cool nägin et ta pani krooksuva neegri pildi enda kohta. jah. mulle tundub et midagi on minuga nii viltu. ja ma isegi ei saa aru oma suhtest iseendaga. ma nagu ei vihka ennast, aga midgai on nagu ikka nii valesti ja ma ei saa aru sellest probleemist. 😒sa pead nende asjadega tegelema mis aitavad hoida paremat mina-pilti endast. kust ma aru saan kui mul on halb minapilt? sinu arvamus endast see millisena ise ennast näed. ma ei leia et mul midagi nii viga on aga ikkagi on halb. öähen dušši alla. Ok, ma lähen käin pissil vees.

    Siin on saarel on üks baar nimega Stockholm syndrome. see tõsine asi. Mhmh. Mõtlesin joti peale, kui sõin, kujutasin ette, et tema on ka, et teeb mulle abieluettepaneku 😃😃😃 saad aru 😃sellist asja mõtlen. Ma ei jaksa enam. Ta oli nagu maamiin. suva, mõtlen nii kaua, kui mõtlen. Nii veider koguaeg tuleb nagu pähe tagasi ja üldse lahti ei saa. kunagi ikka saan või siis tõesti abiellume hahahaha täitsa puccis ma olen ikka. ripun mingi värdja illusiooni küljes. täis klammerdumise laks jälle.

    Kodanik elab aga ei suhtle minuga. Mhmh minu oma ka. tglt ma lihtsalt pean ära kannatama selle debiilik olemise mõnda aega. viimati attendis 15 detsember üritlsele. mul on lihtsam kui mõtlen et see on mingi täielik jama. mul ka, vb mulle lihtsalt meeldib oma mõtteruumi temaga sisustada. brr. see pole normaalne tegelt. 😪

    Vb ta lülitas mind korraks sisse. Kui ma suhtlesin siis tuli jälle kohe ette, säras seal rohelise täpina, aga nyyd on jälle kadunud. ongi või? jah. Kui mina Olen siis jookseb kohe minema. kas teda pole ka ribas? Ta umbes 2x päevas. hmm. ja praegu ma tulin vaatan et plats puhas ja kohe naks on tema ka kohe siin meie akna kõrval. k on suurem sõltlane kui mina. Issand. mul on uus tase ma ei taha enam olla fbkis kui tema on, ilmselt olen nii lapsikuks muutunud et see kajastub ka minu välimuses. Jah, muutud A-ks. Ma olen nii naljakas nagu lapseks muutunud. 😃kas nägid, ma panin uue profiilipildi, pliis laigi. Kommenteeri, et näed välja siin nagu Christina Ricci, pls. Ok.

    ma tunnen praegu vastupandamatut soovi issand ma ei julge talle kirjutada, krt ma armastan teda ma üksõhtu vihkan siis magan välja ja armastan edasi. ma jumala tahtsin teada mis iba ta hakkab seal siis ajama sellele tüdrukule vastu aga ta hoopis kustutas nii veider. paljud postitavad purjus peaga. hommikul võtavad ära. ta on ikka valind mida ta paneb aga see oli konkreetne ahv. Vb siis ongi nòme ahv. kui tüdrukuid taga pole sa pead väga purjus olema et endast siukse üles riputad ja arvad et lahe. keegi tuleb ja vòtab tähelepanu, tähelepanu tahan iseendale hoida. saad aru ta oligi mingi täieliku nõmeda ahvi nägu sellel pildil see oli jube. m arvan, et see kõik oli illusioon, temaga oli nii raske, a ma ikka tahan. fukk ma ei taha lihtsalt selle k peale enam mõelda. selle krdi fbki ja selle jama. kuidas ma elan nii kui mingi krdi foto võib tuju ära rikkuda. me oleme lõksus. aga aeg läheb ja enam ei Riku. Mòtle mida tunnned. see tuleb seest, vigane armastus. SA nagu ootadki ärevuses fbs et K midagi teeks, et ta su tuju saaks rikkuda, et teda siis kòiges halvas süüdistada. peaksin tegema FB pausi. Inimesed on tegelt vastupidised sellele millised nad on. Aga mul on ka nii, mitte kyll Sama, mina suhtlen, aga see teeb mulle endale haiget. ma ei saa ilma. blokkigu mind ära, kui talle see ahistamisena mõjub. aga ei ta lihtsalt vaikib seal.

    oled siin või? jah. vaatasin et oled nagu reas aga oled selle rohelise ära võtnud. Ei ole. Mis võrdne vastutus sinu jaoks on? võrdne vastutus ongi see et keegi ei pea olema kellegi issi v emme. jah. Ta ei saanud nagu minust üldse aru. jah. Vòi kedagi kuskil taga ajama. jah. Jookseb ära siis jooksku. aga ta ei võta kunagi vastutust. ma ka mitte. jumal temaga. mul tunne, et aind K-ga olen suuteline võtma. Jot ei suutnud end avada ja ma ei toppinud teda täis, mida vb ta ootas. Ah pohhui, ma ei saa aru meist, kas kui fbd poleks, siis oleks ammu juba fööniksitena sittadest suhetest tõusnud.

    kuulan seda call me by your name soundtracki. oo jaa ma olen 2 päeva seda kuuland.

    mis teed? Niisama mòtlen.

    😭ma ei saa aru kuidas see võimalik on et meil mõlemal nii pasasti läks. 😨 nende asjadega. mhmh, a kui nt sul oleks kõik hästi ja mul kõik pasasti, siis vb me ei suhtlekski, poleks millestki rääkida. ma olen nii räigelt pettunud et vähe pole. aga ma ei näita välja. See on mingi enesega teema. oleks et oleks mingid head emotsioonid, see on ju haiglane sõltuvus ja kõik on negatiivne. Jah. Mul ka nii. Aind piin. arvan et ta saab ka sellest ise aru. ja kui ei oska midagi teha siis parem ka mitte kannatada. Ma ei tea jah. ma tean, aga kuidagi mul on et langen nagu lõksu vihkan seal ennast ka. uusi asju vastu ei võta. Jah mul ka. Jah. Ma ka Mitte. Olen nagu kinni. elan ja ei ela ka. elan ja ei ela ka 😭😭😭😭😭ma ka

    Tead ma ei taha selline olla. Ma ei taha neid tundeid ta vastu. ma ei tohiks enam halada, jalaga ka hoian seda elus nagu. halaga 😃 aga halada on nii hea. ainus rõõm. 😃 Kle kas tòesti on nii et kui kellegi vòòra kontot vaatan siis pakub minu nime sòbraks? Seal listis? Ppl you might know. Mina arvan et need keda vaatad ilmud neile seal pakkumistena. Jah. Ma ei tohi vaadata enam joti sòpru ega neid kellega sai sòbraks väk. njah. Olen ta ema ja isa profiili ka vaadanud. ma ei tea kas see jäi näha aga mulle on tundunud. sitt päev täna. Tegelt ongi ju et ei tohi kellestki midagi oodata. jaa, see pole võimalik. ootamist pole lihtsalt võimalik likvideerida, maailmast, niikaua kui järjekorrad eksisteerivad. Mulle meeldib tegelt oodata, enamasti. see on nagu omaette olemine kuidagi. Mingi tegevus, millel on eesmärk.

    Appi. Jot on mingi ilusa noore naisega fbs sòbraks saanud. ma falgusfoori taga, süda jätab lööke vahele. kükitan korra. Mul tugev pms pärast teda. emotsionaalselt kerin täiega ära, füüsiliselt ka vaevav. Tead, ma mõtlen, et ma enam ei taha ära armuda, niiviisi end vastu klaasi litsuda ja litsuda kuni lõpuni, see on mind täielikult deformeerinud. Tahaks, et see ära lõpeks.

    K kommenteerib spordifoorumis ta on suureks spordimeheks hakand. tennisefoorumis mingi chungi ja federori kohtumine et millal toimub. hehe. no uued asjad tulevad ju kohe üles. mhmh

    panin laic ära ma ei tea kas on näha. newsner soumi 😃😃jot oli 10 min tagasi online. Mul vist hea olla kui suhtlen temaga aeg ajalt, kui midagi öelda on. See korisramistöö ka nii meenutab teda, seal töòtasin kui sydames Oli valu ja äng ja masendus. iga tegevus meenutab teda, imesin tolmu jne nyyd pole valus aga siis Oli kòik nii värske. Aga ikka mòtlen talle. tglt on huvitab ennast täiesti ära kaotada ja siis tunda kuidas vaikselt hakkan tagasi tulema, natuke teistsugusena, tugevamana vb. jah jooga treener ütles kuidagi nii et meil läheb paremini ja kui mitte paremini siis veel paremini. jee nädal on läbi. Jee!

    Tead, jot on hiir, ma olen rott. Kuigi tema näeb rott välja ja mina hiir. Ta ei saa aru, et mina olengi see keda ta tahab, tahab läbi minu rotiks saada, aga näeb, et olen hiir ja ei saa aru, et ta võiks. ta ütles kord, et luges, et jagunetakse nii 😃. Vb me peame lahti laskma, sina k ja mina jotist. Aga ma ei tea, mida saa lahti laskimine tähendab, ma ei oska, vb ma ei taha. ma ei lase. puhkuse aja istus kõik kodus kuskil ei käind oli lihtsalt kodus olnd 2 nädalat. Siiri teadis öelda. Istub kodus mängib videomänge. äkki toitub minu likedest ootab, et mis ma ise panen. Mul mingid fantaasiad ühe teisega, et tahaks proovida temaga seksida, mitte nagu suhet. Aga miski nagu taksitab samas. Arvan et jotil ja elu ja teised fantaasiad. Viimaseisd kordi lapiga yle pòranda tòmmates meenus kuidas ta ytles et me ei seksi, meil pole conversations jne jne, et no tòesti. Aga no mida siis inimene tuleb mu tuppa ja tahab et ma ta kaissu vòtaks, kui kòik need etteheited. Ma endas ei kahtle, oleksin parim talle olnud. tema kahtles, ja muutis mind hiireks, sest ta ise on. kle see multikas Tom and Jerry, see on tegelt co-dependence suhtest. omg. Mina olen Tom. Mul olid ka ju need fantaasiad. Aga see pole sama asi. Krt ma kukun ise ämbri tagasi K jutt tundub õige ja see mis mina tegin vale. Aga nii kui nii selle olukorra ise nii seadsin. Tema nii seadis et mitte midagi ei toimuks siis ka vahet pole. Sama hästi võin uskuda et tegin ise õigesti. Samas palusid vabandust. Jah see umbes polnud siis piisav ja asi põhimõtteline. ma tuttu. head ööd.

    Mul pole tglt midagi alandlikuse vastu, Olen suht leplik aga ma ei taha olla siiski suhtes allasururutud et pean närima igat konti mis hambusse visatakse. Kui mina olen leplik võiks ta ka olla, aga tema, paneb järjest kõvema paugu. kusjuures ta on voodis normaalsem kui ta muidu on isegi. täpselt. Mehed ùritavad naisi täiega ümberkasvatada. Ok pean minema. Ja selle piinlikkuse läbi elama. aa kivi kotti. Jot täiega manipuleeris, jättis mind kuivale, endal oli koguaeg kõva. 😃 ma ei arva et naine peaks meest kuidagi klohmima või sõimama lihtsalt ma ei näe ka et naine peab rahul olema kõigega mis mees ütleb ja oma arvamust tal siis nagu ei ole, selleks pead seda inimest usaldama. ma ei saa teeselda kedagi kes ma pole. Jah absoluutselt. Ma ei usaldanud, ta polnud usaldusväärne Ok, appi, ma pean minema nüüd küll ♥

    Kle vb ma polegi inimene, Olen peegeldus. Tahaks koguaeg nagu tell ylepea olla. mis? Tekk. Kui ma suhtlen taga, siis on paar päeva hea nagu olla, aga kui ei suhtke jälle siis on halb. Sõltuvus. Aga Noh hea, et ei näita talle välja seda. Lõpeta. Sa korrutad nagu plaat. Jah. Nii vastik. Ma jälle siin fbs ka kinni. See teeb ka õnnetuks. näed ma laikisin sofiat aasta ema laul valitakse ehk eesti parimaks lauluks see aasta. Ei ma ei näe kui keegi laigib. Ma aind messengeris. aa õigus jah. ma olen selle välja lülitanud, ma ei taha teada. SA läksid magama vist, ma lähen ja kohe varst. Ma ei kujutagi tglt ette et mul temaga enam midagi tuleb. Vahel ma lihtsalt nagu tean, et see pole lâbi, et midagi susiseb ja äkki ikkagi vòtab leegid yles kui kustub. Aga vb ma ikkagi olen üksi siin hõõgun. Mul on vaja kedagi uut silmapiirile, aga ole ikka temast pime veel. nägin teda täna unes ka, uni oli halb, et olime jälle ühes stuudios, ma läksin sinna, olin rõõmus kui ta sealt eest leidsin, tema tundus üllatunud, valmistas ette peoks, oli sõpru kutsunud ja mina pidin lahkuma, olin kurb ja mossis, mingi nõrga vihaga, läksin ta juurde ja üritasin teda kuidagi lüüa, andsin mingi jõuetu kõrvakiilu.

    Mul ei tule und + wavesin jotile. Aga pohhui. mis see lehvitus ikka nii halb on. heh ma ikka nii igatsen teda. pohhui.

    Pean vist fbs jälle eemalduma, et muidu asju ka teeks, muidu aind Chatin ja siis tunnen end halvasti. aga nii hea on chattida sinuga J jaa, kui sind siin pole, siis ma ka ei taha olla J

    ma ei julge ta pilte vaadata kardan et käsi vääratab ja kogemata laigin ta sõprade mingit pilti. Hehe jah. issand kus ta on. ta võis mind ka chatis kinni panna aga siis ma ju põhjustasin emotsiooni. Näitab et on mitu tundi ära olnud? ma ei näe üldse teda. Vaata chatist. teda pole fbkis või viskas mind välja. Telefonis mine ta messengeri ja siis näed kaua ta eemal on olnud.

    appi mul oli öösel jõhker jalakramp. vttu küll ma hakkan homme oma paksu kõhuga tegelema. appi, mida me teeme. Pean rahunema. kui ta mind tahaks siis ta usuks et ma armastan teda mitte ei ajaks käojaani. 😄 Käojaani. Ma Olen nii pinges ja pidetu, ma ei tea mida teha, kus olla, mida tahan. ma ka mitte. Ma Olen nii üksik. ma ka. Issand kuidas see vòimalik on. On. jumala üle viskab kõik, tahvel shokolaadi näkku iga päev. Mul kotis küpsised. Tra küll mul nii masekas. Òudne. panin 4 nätsu korraga suhu. fukk. 😄suhe on nii kaugele arenenud et kui ta on fbkis mul pole hapnikku. ja see iseenesest juba on midagi. jah, see on mingi haigus.

    Kus sa oled? Mõtlen jotist. ma mõtlen et mis ta teeb. unfallowsin ta. ei julge tagasi panna. maal olen ise. panin tagasi nüüd. uhh hakkab pihta jälle. Nagu sa näed ma vihkan paljusid asju mis teeb aga elada ilma ikka ei saa. Jah, ma just mòtlesin, et tal Oli genitaalide herpes ja küüneseen ja ma ikka armastan. Appi. Mis on? Mulle ei tulnud see, seksisime kondoomiga alati. Ma lähen magama, tahan sellemòtetu päeva lòpetada. Olen nagu elutu mätas. mu lühienesetutvustus. 😄 väga hea, pane see oma fb tutvustusse 😄. hehe jajah. tema on kivi.

    muutusin Tema kòrval kuidagi nòrgaka ja haavatavaks, värelen igalpool. Räägin i-ga. Tervita. te ju ei tunne. Tean, tegin nalja. Ma ei sobinud talle sest Olin eestlane ja ei teinud süüa. Jot ytles et minuga ta tunneb et on ta ise aga talle ei meeldi Tema olla. Pmst ta armastas mind. omamoodi. Aga kuna ennast mitte siis, ei tunnistanud seda. Mina ei armastanud sest ma ei Tundnud et Olen nagu mina, pigem kòndisin nagu sütel, lòpuks olingi lâbi. How do you continue when the connection to the other person is broken (when the connection is broken to yourself)? To be in love in someone means believing that to be in someone else’s presence is the only means of being completely yourself. Chris Kraus, tema raamatus i love dick. Too mulle see, kui eestisse tuled. ok. kuule miks ta küsis mu käest siukseid asju nagu kas ta erutab mind. nii imelik. tahtis, et näitaksid oma tundeid, et ta end kindlamini tunneks. K on nagu mina ja sina oled nagu j. Minu jaoks oli ka tähtis see, et kui mul on kellegi vastu Tunded ja näitan neid välja siis ma tahan et ka Tema näitaks, muidu tunnen end ebakindlana. aga sinu ja joti sugused, teist ei saa aru, te kivi sees.Teist ei tule tunded välja, kuigi olete nii tundlikud ise. aga mis see sulle annab kui seda öelda et just sind. Kindlustunde. Kle kui sina saad kòik hea ja sellele kes sulle annab tähelepanu ja armastuse ja sa vastu midagi ei anna oled leige ja külm. ma teadsin ka et peale kirglikku ööd järgneb mingi selline : aa miks ma paljas olen. heh.irw, ütles ka nii v? selline tuusamine. ta laps ikka. Mulle jott ajas sellist juttu, et umbes hakkame telefoni seksi harrastama palju, mul Oli msasja me ju ei seksiga peaaegu yldse. Ja ma ei saanud sònu suust. Siis vaatasime seriaali kus see backstreet boysi nick oma naisega abiellub ja jot ytles et vaata nagu meie tulevikus, ise Oli just paar päeva tagasi öelnud, et no passion, no future. Sellised ebakòlad, see ajas juhtme nii kokku. ma ei saanud enam mitte midagi aru. isegi kui me oleme kahekesi kui me olime seal kajutis kahekesi kui juba tülis olime me olime vait kõrvuti voodites jõllitasime telekat mitte üht sõna ei tuld täpselt nagu osakonnas terve aasta. veider. K ju alguses rääkis, aga sinu vaikimine pani ta ka vaikima. Sest kui ta karjuma v rääkima hakkab, siis kardab, et sa lähed ära või vaikid veel rohkem. ja sina ei räägi, sest kardad, et tema hakkab karjuma. krt merisiga koguaeg joob. hehe, Trullal on januJ Kas ma olen sinu meelest palju muutunud nende 11 aastaga, mis me tunneme? Ei ole, minu meelest, me mõlemad pole üldse muutunud. Mõtlesin enne, me sinuga oleme erinevad, aga meil üks ja sama probleem – nii madal enesehinnang. Hehe, ma just mõtlesin, et me oleme sarnased ikka, et sellepärast suhtlemegi, et oleme otsingulised, rahutud, sügavad hinged. Aga ikkagi natuke on meis mõlemas seda nohiku tüdrukut. Jah, me oleme teistsugused. Ma ei tea ma vist eelistan madalat enesehinnangut, kui karjuda ja lõuata ja teistele peale astuda ja baaris õlut uua. kas sa mängid mingit mängu v? malet

    siis on see märk

    i-ga ükspäev mängisime nüaüd mängin kelleg tahes

    mingi mohamediga mängisin

    sealt valikus

    üleeile hakkasin mängima sest i-l oli see märk

    siis sain aru mis märk see on koguaeg mõtlesin miks inimestel vahel see märk on

    aga eile õhtul näen-k on ka see märk

    aga temal seda küll enne olnud ple

    ta mängib ainult play ball pooli. Kui ta ka malet mängiks, oleks ehk meil lootust. Ühist Tulevikku. heh, tema vaatas, et sul on see märk ja siis hakkas ka mängima.

    ta teab et ma mängin ma tööl mängisin koguaeg meestega

    aga tema ei osanud ja mängis kaarte põhiliselt

    arvan et ta tahtis tähelepanu ma ju stalgin teda tean täpselt mis mänge ta siin päevad otsa mängib – texas holden ja play ball pool.

    Ostsin liiga väiksed trussikud, a ikka on jalas, ainsad puhtad praegu. Kümme aastat tagasi oleksin mõtlematagi pildi teinud, see oleks olnud kõige loomulikum asi mida teha, veel oma digipeegel kobakaga. ei taha üldse midagi enam jagada. Vb nemad, kes palju pilte ja stuffi postitavad, nemad ongi need ühiskonnas tugevamad, ellujääjad, topivad oma eluga teiste elud kinni. Heh, aga lõpuks on ikka kõik igav. olen nüüd täiskasvanud naiseks saanud, reisin üksi, korjan rannast merikarpe. vaatan kuidas selfie stickidega paarikesed ringi käivad, teevad rannas hüppeid. Tobe. Vihkan paare. õnnelikke.

    ostsin ühe raamatu nekrassovi mees ja naine

    loen seda koguaeg. see aitab mul mõista miks asjad on nagu nad on. mulle see nekrassov on alati peale läinud olen hästi palju ta raamatuid lugenud

    kas sa mõistad nüüd?

    ma peaks ka lugema.

    mingid kohad on mind aidanud. see on väga palju seotud enda enesetunde ja enesehinnanguga. kõigepealt pead tegelema sellega miks endal on stt olla. mul on praegu juba sellest mingi närvipalavik et sinna mõtlen minna

    mõtlen kas see on hea.

    ära üle mõtle. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla. kui teed seda mida tahad teha, siis vb ei saagi midagi valesti teha. jah. Samas kui teed mida tahad, aga ei saa aru, miks ma seda teen mis teen, see ajab jälle segadusse.

    lihtsalt kardad et annab sulle obaduse

    samas see ongi nõiaring see on see mingi minu hirm kus ma aastaid olen vantsinud. jah see mõjutab kõike, täna olin tööl juba masendunud tegelt olen nii kui nii aga proovinud sellest üle olla.

    ma jalutan pidevalt sadamas. seal on see nautica keskus lihtsat passin seal hommikuti. uus keskus sadamas – passin kindlates kohvikutes ja shoppan, seal vastas on d terminal kus viimati nägin K-d. aga ära karda neid obadusi

    vb sa ise ei tea seda, aga oled juba immuunsem obaduste suhtes. obadused on huvitavad ka. Kui meil neid poleks, me vb ei suhtlekski. võimalik ja see et olen väljas olnud sealt äkki annab mingi teise jalgealuse.

    ma olin tna vees palju ujusin ja lihtsalt selili vees üldse ei liigutanud, aga soolavesi hoiab vee peal, silmad kinni, täiesti lõdvestunult, ja kui paadid möödusid tegid lained ja siis juuksed

    iga karv tegi peale massaaži, see oli nii mõnus. Paat mõjutas vett, see mu vees vedelevat keha. Kõik reageerib koguaeg, nii huviatv.

    k on juba obadus enivei sulle olnud

    😃

    jah suurim kõigist

    see on mõnus ma vedelen revalis – oleks tänagi läinud aga mingi täielik haigus on sees.

    Ma sain terveks. Olin nii haige, et läksin lennukile taksoga, 36euri maksis. Gripp ja siis hakkasid päevad ka veel. Ma ei tea, kus ma reisin, et ennast üldse ei kohta. Või kas peaks selle turistidisko omaks võtma. istun oma hotellitoas, ei taha välja minna. Ma igatsen koju. eestisse. Varsti on juba Eesti ja eestlane minu jaoks kultuurišok. Jot on mingi uue grupi teinud fbs, Se! on nimi, see tähendab nägema. Seal aind 2 liiget, tema ja ta kuraator. vb neil on mingi suhe. hakkab pihta jälle. ise sa ütlesid, et ei taha enam K-st midagi teada, aga Jotis heietad ikka ise edasi. Mina k-St rääkida ei või. Aga sinu jutt tundub nii mõttetu, minu meelest sa piinad teda. Kule ei piina, sa ei saa üldse aru, Mina ise kannatan. A sa kannatad, sest ise valmistad neid kannatusi omale. Otsi lepitust ise. Kle sa ise ka. ei mina olen klammerdunud, ma ei saa end lahti. sa ei tea mida ma tunnen ja läbi elan. täitsa lõpp, ma olen igas suhtes mingi kivivalvur. sa elad samu asju läbi mis jot. Kule ära võrdle mind temaga. Ma pole tema. Te olete mõlemad need kurvakujuprintsessid. see et me omavahel neist asjust räägime see on nämmutamine sest see ei saagi aidata neile kaasa kuidagi. kle see ei aita meile ju kaa kaasa. me upume ära sellesse ämbrisse. mind see lõõgastab. Minu jaoks on see kohapeal tammumine. miks sa siis kohapealt ära ei tammu? ma ei saa, üksi. tahan, et sina ka kaasa vist tuleks. 😃 . 😃 ära põe. ma ei taha mittekuhugiviivat teemat arutada. ära siis aruta. 😃 et ta ikkagi on. sina arutad ja siis mina hakkan ka. Mina tahan üle saada. Mis me teeme siis? blokime ära. kle me juba blokkisime neid, nüüd on just parem ju kui varem. Ei, ma mõtlen, üksteist. Lollakas oled või? ei ole. ma olen kogu oma elujõu siia valanud. mina ka. me ei tohiks teha seda. kule see ongi elu. ei ole. on küll. Lõpeta. kule mine metsa. Ärme siis suhtle enam. ok! Ok!

    Marg! Jäp! kus sa oled? heh ma olin pool h offline. Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled. Mul ka 😃😃 ♥ ♥

  • Instagrammitav elu. Vaatamine ja näitamine võrgustatud maailmas

    „Toimetatud ja filtreeritud piltide postitamine annab mulle teatud turvatunde. See on vist selle pärast, et kui ma olen pildi kallal vaeva näinud, ei ole ma nii haavatav. Samas on piltide toimetamine nii aega- ja vaevanõudev tegevus, sellega kaasneb vähemalt kümme sammu – ma lugesin kokku – ja nii palju otsuseid. Kõigepealt pean ma pildi tegema, mõnikord on see spontaanne otsus aga mõnikord, nagu ka siis, kui ma teen süüa ja mulle tundub, et sellest võib saada midagi maitsvat ja ilusat, vajab see spetsiaalset ettevalmistust … Siis teen palju erinevaid kaadreid, mitme erineva nurga alt. Kolmandaks pean ma siis nende 10–20 pildi seast valima selle, mis mulle meeldib; see on ka terve protsess. Neljas samm võib mitu päeva võtta, sest ma pean mõtlema, kas see pilt on ikka insta-vääriline. Viiendaks, kui ma siis otsustan selle pildi postitada, hakkan ma seda töötlema. Ma kasutan selleks ühte eraldi rakendust ja pärast veel telefoni kaamerarakenduse tööriistu ning viimaks Instagrami filtreid. Ma proovin mitut erinevat filtrit, et otsustada, milline on just selle pildi esiletõstmiseks parim. Mu lemmikfiltrid on „Clarendon“ ja „Juno“, ma proovin neid alati esimesena, võrreldes algset pilti mõlema filtri efektiga. Ja ma kasutan seda filtri intensiivsuse funktsiooni ka, et kui tugevalt filtreeritud pilti ma tahan. Siis kaheksas samm on see, et ma kirjutan pildiallkirja, mis sõltub jälle sellest, millist sõnumit ma tahan edasi anda. Ma valin, mis keeles ma kirjutan, ja siis ma lisan mingi hulga nii kirjeldavaid kui ka juba populaarseid hashtag’e[1] ja mõnikord @äramainimisi. Tekstiga näen ma ka palju vaeva, mõnikord kirjutan ühe pildiallkirja, siis kustutan selle ära, ja siis jälle uue. Siis ma täägin inimesed, kes selle postitusega seotud on, lisan asukohainfo (geolocation) ja viimaks ma jagan seda Instagramis. Sellest piltide toimetamisest on minu jaoks omamoodi hobi saanud. Ja peamine põhjus, miks nii palju vaeva näha, on ikka see, et ilusamad, huvitavamad ja paremad pildid saavad rohkem laike, ja see pakub väga palju rahuldust. Ma ei tea täpselt, millised mu ootused laikide osas on, aga ma tean, et mul on mingid ootused, mitte üksnes sellele, kui palju laike mu pilt saab, vaid ka selles osas, millise sagedusega need laigid sisse tulevad ja kes mu pilte laigib.“

    Ave Taavet, 2018

    Ehkki see vinjett võiks olla ka väljavõte klantsajakirja fototoimetaja või mõne turundusspetsialisti päevaraamatust, on tegemist hoopiski ühe Taani magistrandiga, kes osales meie sotsiaalmeedia ja identiteedi kursuselning kes enda sõnul on „täiesti tavaline Instagrami kasutaja“. Kursuse pedagoogiline mudel on välja töötatud minu kolleegi ja mentori, professor Annette Markhami poolt ning seisneb selles, et me õpetame noored inimesed iseenda võrgustatud igapäevaelu etnograafideks. Muuhulgas küsime neilt ka luba nende toodetud materjalihunnikute hilisemaks analüüsiks. Eelmisel aastal vaatasime uurimisgrupiga läbi ligi 500 lehekülge kirjalikku materjali ja 390 minutit videoid, mille olid tootnud 50 eri riikidest pärit magistranti, kes võtsid meie aineid kas USA-s või Taanis aastail 2014–2016.[2] Leidsime, et need noored kasutavad oma sotsiaalmeediakogemuse mõtestamiseks ja kirjeldamiseks nelja suurt narratiivi:

    1. Internet on elavik. Lihtsustatult võib öelda, et meie uuritud noored tunnevad, et nad peavad pidevalt veebis kättesaadavad olema ning et teised inimesed ootavad ja eeldavad neilt seda. Kui me palusime neil ühe eksperimendi raames teatud aja interneti kasutamisest paastuda, tõlgendasid nad oma veebivabu kogemusi ühtaegu nii vabastavate kui isoleerivaina. Sotsiaalmeedia abil avanev Lebenswelt on niisiis suurem kui vahendamata igapäevakogemused, ent siiski mitte nii „päris“.
    2. Sotsiaalmeedia kasutamine on patoloogiline. See narratiiv on põimitud laialt levinud ja uudismeedias populaarse sõltuvusdiskursuse, nartsissismi, FOMO (Fear of Missing Out – kõrvalejäämise hirm) ja edevuse elementidest, kus noored küsivad oma sotsiaalmeediakogemusi kirjeldades sageli, kas nad on ehk sõltuvuses või on nende kasutusviis kuidagi „ohtlik“ või „kahjulik“, ent ei näi sellest väljavaatest kuigivõrd häiritud olevat.
    3. Inimesel on Tõeline Mina, mis võrgutehnoloogia poolt vahendatuna vähem ehedaks muutub. See narratiiv on suunatud pika ajalooga küsimusele eksistentsialistlikust autentsusest – mis on päris? millal ma olen ehedalt mina ja kuidas ma tean, kas teised on siirad? – ning toitub tehnoloogia arenguga kaasnevatest moraalsetest paanikatest.[3] Seda narratiivi kasutades taastoodavad tudengid nende igapäevakogemustes tegelikult pea olematuiks haihtunud erinevusi online’i ja offline’i vahel.
    4. Produktiivsus ja efektiivsus on vaieldamatud väärtused. Toetudes vähemalt „ratsionaalse subjekti“ populariseerumisest alates domineerinud ning kapitalismi levides intensiivistunud ideele, et vaja on olla võimalikult efektiivne, tõlgendavad noored ka iseenda sotsiaalmeediakasutust lähtudes selle eeldatavast kasulikkusest. See on aga vastuoluline – ühelt poolt nimetatakse sotsiaalmeediaga veedetud aega raisatuks (procrastination), teisalt peetakse sotsiaalmeediat hädavajalikuks lõõgastusvahendiks ning kolmandaks ka tõhusa töötamise, info saamise ja teadmiste omandamise tööriistaks ja kohaks. Huvitav on seejuures, et nii tõhusust kui laisklemist kirjeldatakse kord halva kombe, kord millegi soovitavana.

    Ilmselt olid need neli narratiivi paljudele lugejatele äratuntavad, kuid näivad kohati üksteisele vasturääkivad. Samas on vasturääkivused sageli informatiivseim osa sellest, kuidas inimesed oma kogemusi mõtestavad. Meie uuritud noorte mõtisklustes on sotsiaalmeedia seega küll iseenesestmõistetav, lausa kohustuslik elavik, kuid ka koorem kaelas; sõltuvus, ent mitte tõsine, sest kõigil on ju sellega niisugune obsessiivne suhe; õppimiseks ja töötamiseks hädavajalik ressurss, mis samas võrgutab meid laisklema; miski, mis aitab meil olla enam kui me ise, kuid vormib meist ka iseenda väiksema, halvema ja piiratuma versiooni.

    Selles, juba niigi keerukas sotsiaalmeedia kontekstis on mind isiklikult enim paelunud just visuaalset suhtlemist ja eneseesitlust võimaldavate rakenduste, platvormide või funktsioonidega kaasnevad kogemused ning nende kultuurilised, poliitilised ja sotsiaalsed selgitused. Lõpuks on ju meil, inimestel, visuaalse ja visuaalsusega palju vastakaid suhteid ja märkimisväärne ajalugu. Kes, kuidas ja mis tingimustel nähtav võib olla? Kes selle üle otsustab? Kas nähtavus on jõud, või on seda hoopis nähtamatus? Nende küsimustega oleme aastasadu tegelenud. Seega keskendun siin just sotsiaalmeedias levivatele visuaalsetele praktikatele, visuaalikesksete rakenduste kasutusele ning sellele, kuidas kasutajad eelmainitut endi jaoks tõlgendavad. Tegemist ei ole kuidagiviisi ammendava, esindusliku, maailma ega Eesti elanikkonnale üldistatava kirjeldusega, kuid see peaks visuaalkultuurist ja sotsiaalmeediast huvituval lugejal aitama mõista, kuidas toimivad võrgustatud visuaalkultuuris inimeseks olemise ja kultuuri kaks olulist tahku – vaatamine ja näitamine.

    See toobki meid tagasi kirjatükki alustanud vinjeti juurde. Usun, et nii mõnigi lugeja tundis, et selle autor on ebaloomulik veebikasutaja või vähemalt liiginnukas visuaalsete sotsiaalmeediarakenduste tarbija. Et selline pingutus, selline emotsionaalne ja kognitiivne ressursikulu ning ekspertsuse tase millegi nii triviaalse sooritamiseks ei ole tüüpiline, vaid pigem erandlik. Ma ei ole selles sugugi nii kindel. Juba 2014. aastal kirjutas ajakirjanik Anna Hart ajalehes The Telegraph, et nii tema kui ta y-generatsiooni kaasaegsed teavad kõik imehästi, millise nurga alt neid pildistada võib, on välja töötanud enda jaoks täiusliku „mononäo“ ehk pildistamise puhul alati laitmatult ettemanatava naeratuse ja oskavad oma päkad sättida „tuvivarvasteks“ nimetatavasse asendisse, mis jalad visuaalselt pikemaks teeb.[4] Niisiis on alust arvata, et vähemalt agarate sotsiaalmeediakasutajate seas on tegemist võrdlemisi levinud oskuste ja tegutsemisviisidega. See omakorda viitab võimalusele, et nutikaamerate ja selfikultuuri ristumiskohast on esile kerkinud uued normid, mis suunavad seda, kui professionaalne on tavainimene pildistamises, poseerimises ja pilditöötluses, ning on loonud uued normid selle kohta, milline on aktsepteeritav pildikvaliteet.

    Insta, Finsta, Snapchat, ja misasi see Facetune veel on?

    Hetkeseisuga valitseb pildipõhiste rakenduste ja visuaalsete sotsiaalmeediaplatvormide turgu ilmselt Instagram.[5] Sel 2010. aastal loodud ja 2012. aastal miljardi dollari eest Facebookile müüdud rakendusel on üle 500 miljoni aktiivse igapäevase kasutaja kõikjal maailmas (vaid 20% kasutajaist on USA-s). Nad loovad iga päev umbes 95 miljonit postitust. Snapchat on foto- ja videosuhtluse jaoks mõeldud mobiilirakendus, mille suurim uuendus võrreldes tema lansseerimise ajaks olemas olnud rakendustega on see, et foto või video, mis teisele kasutajale saadetakse, ei talletu kasutaja telefoni ega serverisse, vaid on nähtav piiratud aja jooksul (1–10 sekundit). Snapchatil on 166 miljonit aktiivset kasutajat päevas ja keskmine Snapchati kasutaja teeb päevas koguni 18 suhtlussessiooni (Snapchat.com 2017).

    Snapchati ja Instagrami vahel käib Vestmanni ja Piibelehe laadis heitlus. Üldjoontes tuleb Snapchat ikka ja jälle välja tehnoloogiliste uuendustega (näiteks story-funktsioon, mis võimaldab kasutajal piiratud ajaks laadida üles visuaalne, aina täiendatav narratiiv; või animeeritud filtrid, mis kuvavad üle inimese näo näiteks koeranina ja kõrvad või lillekrooni), mida Instagram seejärel (kohati tõhusamalt) kopeerib. Samas suudab Snapchati promotiim aeg-ajalt sattuda konflikti superstaaridega (Kylie Jenner, Rhianna), kelle fännkond moodustab nii suure hulga sotsiaalmeedia kasutajaist, et nende pahameel mõjub laastavalt lausa ettevõtte aktsiate väärtusele.

    Nii ilus, et …

    Eelnevalt mainitud uuringus digimeediat õppivate tudengitega leidsime, et neil on valdavalt avalikud Instagrami-kontod, st nende postitatud sisu võib potentsiaalselt näha suur hulk võõraid inimesi. Toetudes sümbolilise interaktsionalismi põhiteesile, et meie minaloome ja eneseesitlus on alati suhtluslik, tähendab see, et internetti postitades kujutleme me kedagi seda sisu nägevat ning loome postituse sellest eeldatavast auditooriumist ja nende eelistustest lähtuvalt. Eden Litt on selle vaimse kuvandi nimetanud kujuteldavaks auditooriumiks (imagined audience),[6] mis võimaldab meil oma sõnumeid kujundada ning hoomamatut hoomata (sest kuidas teisiti rääkida potentsiaalselt 3,5 miljardi inimesega, kes maailmas internetti kasutavad). See, keda me enda auditooriumina kujutleme, muutub vastavalt sellele, mis eesmärgil me hetkel suhtleme või sisu postitame. Meie uuritud tudengid leiavad, et potentsiaalselt suur ja tundmatu auditoorium piirab nende eneseväljendusvabadust, kuid nad ei ole nõus suurema vabaduse eest maksma tähelepanu vähenemisega, mida arvavad privaatse Instagrami-konto pidamisega kaasnevat.

    Instagrami nime ja brändingut („in-sta“ viitab instantsele ehk spontaansele ja kohesele) arvestades mõnevõrra irooniliselt selgus, et noored ei taju seda platvormi vähimalgi määral kohesena. Pigem on Instagrami postitamine noorte jaoks aeglane, detailne ja kaalutletud tegevus, kus pilt valitakse lähtudes eeldatava auditooriumi eelistustest, võrdlusest teiste inimeste postitatud sisuga ning eelistatud esteetilistest parameetritest. Meie uuritud tudengid väitsid, et nad „ei postitaks ilma seda enne töötlemata Instasse mitte midagi peale ehk päikeseloojangu“ ning et nad mõtlevad pikalt selle üle, mida konkreetsed Instagrami postitused nende kohta ütlevad, millise mulje neist jätavad jne. „Insta-kõlbulik“ on levinud, ehkki konkreetse definitsioonita standard, millega kõik meie uuritavad kursis on. „Üldiselt teen ma Instagrami postitamise osas ainult turvalisi otsuseid,“ ütles üks meie uuringus osalejatest, „esitlen seal oma elu sellisena, nagu ma tahan, et see oleks, ja sellisena, nagu ma tean, et teistele meeldib. See ei ole just täpne kirjeldus sellest, milline mu elu tegelikult on.“

    Üks tüüp sotsiaalmeediapilte, mida ka Instagramis sageli jagatakse, on selfid ehk endlid, st iseendast väljasirutatud käega või peegelduvalt pinnalt tehtud portreefotod. Selfidel on palju sotsiaalseid funktsioone (suhelda, ennast väljendada, endast aru saada, suunata muljet, mis teistele meist jääb jne), ent antud kirjatüki jaoks keskses – vaatamise ja näitamise – kontekstis on selfid huvitavad selle poolest, et toovad mängu nähtavuse, ilustandardite, enesehinnangu ja tagasisidega kaasnevad sotsiaalsed normid ning nendega paratamatult kaasnevad võimuküsimused. Kes võib nähtav olla? Millises kontekstis? Kes võib iseennast teistele näidata? Kui need küsimused tunduvad esmapilgul ebamäärased, mõelge korraks sellele, kuidas on näiteks naiste nähtavust ja nähtamatust ajalooliselt usu, kombekuse ja väärtuslikkusega seostades reguleeritud.

    … valus vaadata

    Kui lisada ülalkirjeldatud enesenäitamisele ka vaatamise funktsioon, selgub, et niisugune Instagrami-kasutus võib (teatud kasutajates) soosida tervet hulka negatiivseid tundeid. Ehkki tegemist on kõrgelt haritud ja ka sotsiaalmeediat oskuslikult kasutavate ning seda analüüsima õppinud noorte inimestega, kipuvad nad siiski iseennast ja oma elu Instagramist nähtuga võrdlema ning tunnevad, et selles võrdluses jääb nende reaalsus alla. Sotsiaalpsühholoogias tähistab sotsiaalne võrdlus pidevat teadvustamata protsessi, millega me kõik tegeleme.[7] Sotsiaalse võrdluse abil on meil võimalik ennast hinnata ning seeläbi ka maailmast aru saada.[8] Niisiis on sotsiaalne võrdlus elu paratamatu osa, ja ehkki see ei ole sotsiaalmeediaga seoses sündinud tendents, võib väita, et paljud sotsiaalmeedia lubavused[9] soosivad sotsiaalset võrdlust, innustavad meid enneolematul skaalal end võrdlema ning pakuvad meile alati sisu, millega võrreldes meile näib, et see, mis meil on, on viletsam. Nagu üks meie tudengitest kirjutas:

    „Ma tean, et Instagram koosneb pooltõdedest, me näeme valitud tükikesi teiste inimeste eludest läbi nende täiuslikult töödeldud ja filtreeritud ruutude, aga ikkagi tekib sellest tunne, et muru on mujal rohelisem, et kõikide teiste elu on niipalju parem kui mul.“

    Ning teine lisas:

    „Ma skrollin mitu korda päevas oma Instagrami voogu, söödan iseendale teiste inimeste täiuslikke elusid, ehkki ma tean, et selline võrdlus on lõks, mis ainult rikub mu meeleolu. Selle tulemusena postitan ma väga harva. Ma tahaks ise rohkem postitada, aga mulle ei tundu kunagi, et minu pildid on Instagrami jaoks piisavalt head.“

    Visuaalide postitamist võimaldavate rakenduste suur populaarsus ning sellega kaasnevad muutunud esteetilised standardid on loonud erakordselt viljaka pinnase pilditöötlusrakenduste levikule. Aasias domineerib Meitu-nimeline ilustamisrakendus, mida on tiritud enam kui miljardisse nutiseadmesse. Euroopas ja Ameerikas on ilmselt popimad samalaadsete funktsioonidega FaceTune, AirBrush ning eriefekte või stiile võimaldavad VSCO või FaceApp. Need rakendused võimaldavad siluda näonahka, pisendada nina, pikendada jalgu, valgendada hambaid, suurendada silmi jne. Arusaadavalt tekib küsimus, kuidas selliste tehniliste võimaluste kättesaadavus ja suur populaarsus sellesse pideva võrdluse kultuuri panustab, ning kuidas mõjutavad ilustatud pildid kehtivaid eneserepresentatsiooni norme? Kui populaarmeedia väitel on Aasias normid juba muutunud ja ilustamata piltide üleslaadimisest on saanud faux pas, siis meie tudengite kogemused on vastuolulised:

    Mu õde töötleb oma selfisid päris palju ja ta pakkus, et aitab mind. Ta oskab punne eemaldada ja tumedaid silmaaluseid. Ja see on väga ahvatlev – näha Instagrami jaoks ilus välja, aga osa minust tunneb, et see on vale. Et ei ole okei enda pilte töödelda nii, et sa ei näegi enam iseenda moodi välja. Aga siis ma ikka töötlesin oma pilti – natukene –, kuigi ma arvan, et see ei ole õige.“

    Niisiis kasutavad noored Instagrami viisil, mis on pigem vaatamis- kui näitamiskeskne. Nad eelistavad jälgida paljusid võõraid inimesi ning veedavad märkimisväärse aja Instagrami „avasta“ (discover) funktsioonis, kus rakendus pakub varem vaadatud ja eelistatud sisu põhjal aina uusi postitusi ja kontosid, mida jälgida. Seda võõraste inimeste sisus „hiilimist“ (lurking) ning sealt pärlite avastamist kogetakse kadeduse ja inspiratsiooni paradoksina. Instagramist nähtuv täiuslikuks timmitud sisu tekitab noortes kadedust ja mõjub viletsalt enesehinnangule, kuid nad ei ole nõus sellest loobuma, kuna leiavad, et samaaegselt mõjub see stimuleerivalt ning inspireerivalt.

    „Hiilimine“ on oluline ja võimalik, et ka populariseeriv viis sotsiaalmeedias osaleda ning kallutab kaalukausi tugevalt vaatamise, mitte näitamise poole. Hiilimise ja hiilija mõiste viitab sotsiaalmeedia kasutamise viisile, kus inimene „vaatab, aga ei postita“[10] või siis postitab väga harva. Sageli käsitatakse hiilijaid kasutajatena, kes saavad veebisuhtlusest kasu, kuid ise võrgustiku või kogukonna käimashoidmisesse ei panusta. Samas on hiilimine ka suhteliselt levinud etapp enamiku kasutajate biograafias, kuna ükskõik millise uue platvormi, kogukonna või mänguga liitudes alustatakse hiilijana, et siis, kui kombed ja reeglid selged, panustavaks ja osalevaks kasutajaks kasvada.

    Miks inimesed hiilivad? Meie tudengid mainisid peamise põhjusena erinevat laadi ebakindlust. See võis tähendada ebakindlust oma postitatava kvaliteedi osas (kas see on insta- või ütlemisvääriline), ent ka soovi vältida ebakindlust, mis kaasneb sotsiaalmeediaplatvormide algoritmide läbipaistmatu tööga. Paljud sotsiaalmeediaplatvormid (Facebook, Instagram) ei kuva postitatavat infot enam lineaarsel ajajoonel, vaid teatavate kindlate vaid neile teada olevate „relevantsuse“ standardite alusel. See tähendab, et osa postitusi ei saa mingeid tähelepanu- ja poolehoiumärke (laike, kommentaare) mitte selle pärast, et need kellelegi ei meeldiks, vaid kuna platvorm neid kellelegi ei näita. Mitmed meie tudengid on sellest teadlikud ja otsustavad sellega kaasneva ebakindluse vältimiseks näiteks Facebooki üldse mitte postitada. Viimaks mainiti olulise hiilimispõhjusena ka soovi vältida hukkamõistu ja sobituda enda jaoks oluliste teiste seas levivate vaikimisi kokku lepitud normidega. Meie ja paljude kolleegide uuringuist on selgunud, et noorte seas on praegu üsna tugevalt juurdunud norm, et eneseväljenduslikud, ennast avavad postitused Facebooki ei kuulu. Seega on Facebookis saanud norm hiilimisest, samal ajal kui Instagramis on normiks harv ja ülireguleeritud postitamine ning teistel, kitsamatest huvidest lähtuvatel või pseudonüümsetel platvormidel sagedasem postitamine.

    Sellist vaatamis- ja näitamisnormide muutust on seletatud mitmeti. Ühelt poolt on paljud sotsiaalmeedia platvormid, eriti Facebook, teinud meile keeruliseks erinevate auditooriumide eristamise (audience segregation) ja seeläbi ka muljehalduse. Auditooriumide eristamine on Erving Goffmani mõiste, mis viitab sellele, et emotsionaalselt intelligentne inimene püüab tagada, et need inimesed, kellele teatud olukorras esitletakse end oma ühes rollis (näiteks õppejõuna), ei kattu nendega, kellele end teises olukorras esitletakse teises rollis (näiteks tütrena).[11] Meil kõigil on palju erinevaid rolle, ja auditooriumide segregeerimise abil me püüame igas rollis säilitada väljendusliku kontrolli ja stabiilsuse. Enese esitlemise ja väljendamise võimaluste rohkus sotsiaalmeedias pakub meile ühelt poolt suuremat kontrolli oma muljehalduse üle, ent kui ühte suhtlusportaali (näiteks Facebooki) koondub mitu tutvusringkonda, võib auditooriumide eristamine ja seeläbi ka muljehaldus muutuda keeruliseks.[12] Auditooriumide mitmesuse ja sellest tuleneva auditooriumisegregatsiooni keerulisuse kirjeldamiseks on sotsiaalmeediauurija danah boyd kasutanud kontekstivaringu (context collapse) ja sotsiaalse sulandumise (social convergence) mõisteid:

    „Sotsiaalne sulandumine tekib siis, kui erinevad sotsiaalsed kontekstid kokku langevad … See, kuidas me käitume, sõltub alati konkreetse sotsiaalse konteksti normidest … Sotsiaalne sulandumine nõuab inimestelt mitmes auditooriumis samaaegset orienteerumist ilma selleks vajaliku sotsiaalse reeglistikuta. Ehkki selline sulandumine võimaldab infot märksa tõhusamalt levitada, ei ole inimesed sellest alati huvitatud, kuna sarnaselt teiste sulandumise vormidega kaob ka sotsiaalse sulandumise puhul meie käest kontroll.“[13] Säärane kontekstivaring võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed kujutlevad oma sotsiaalmeediaauditooriumina vaid selle kõige keerukamaid võimalikke liikmeid: vanemaid, partnereid ja ülemusi. Paljude hinnangul on internetiohtusid rõhutava „digitaalse kirjaoskuse“ pedagoogika tulemuseks just see. Noored ei postita Facebooki, sest kardavad, et see võib kellelegi neist viletsa mulje jätta või kuidagi probleeme tekitada. Seda on omakorda kirjeldatud „sotsiaalse jahenemise“ (social cooling) tendentsina. Sotsiaalne jahenemine viitab sellele, et kui me oleme teadlikud, et meid jälgitakse, meie andmeid kogutakse ning neid erinevail poliitilisil ja kommertslikel eesmärkidel ära kasutatakse, ning tunneme, et meil ei ole võimu seda süsteemi reguleerida, siis me muudame oma käitumist – räägime vähem, jagame vähem, näitame vähem.

    Ave Taavet, 2018

    Kuhu pageda kurbuse eest?

    Niisiis selgub, et noored tajuvad Instagrami-rakendust suhteliselt vaevarikka, paljude iseenesele sätestatud reeglitega ja kohati võrdlusepõhist kadedust ja masendust tekitava platvormina. Samas ei näi Instagrami kasutamisest loobumine nende jaoks olevat arvestatav alternatiiv. Mida siis alternatiivide leidmiseks tehakse? Levinuimad lahendused näivad olevat Instagrami Story-funktsiooni kasutamine, Snapchati kasutamine lisaks Instagramile või mitme Instagrami-konto pidamine.

    Finsta

    Finstagrami kontod on kas privaatsed või vähemalt osaliselt privaatsed (peituvad naljaka, pseudonüümse kasutajanime taha, nende olemasolu ei reklaamita tuttavatele jne) Instagrami kontod, kuhu postitatakse sisu, mida ei soovita, et laiem avalikkus näeks. Meie tudengite seas ei olnud Finsta (Fake + Insta ehk ‘võlts insta’) kontode pidamine eriti populaarne, ent kolleegid, kes on uurinud mõnevõrra nooremaid inimesi (keskkooliõpilasi ja bakalaureuse taseme üliõpilasi) USA-s, Austraalias, aga ka mitmes Euroopa riigis, on avastanud, et Finsta kontode pidamine on muutumas selles grupis pigem normiks kui erandiks. Finsta kontode normaliseerumisest kõneleb ka asjaolu, et 2016. aasta veebruaris muutis Instagram võimalikuks kahe või enama konto sidumise ja haldamise oma rakenduse sees (valikmenüüst), samal ajal kui varem pidi erinevatest kontodest sisse ja välja logima, et sinna postitada.

    Ehkki Finsta-trendi ilmnedes avaldati USA uudismeedias mitmeid lugusid, mis tõlgendasid seda seksuaalselt eksplitsiitse või muul moel ohtliku ning laiatarbe moraalinorme eirava praktikana, on Finsta-praktikad mitmekülgsemad.[14] Esiteks võimaldavad Finsta kontod noortel kontrollida, kes mida näeb ehk oma auditooriume eristada. Teiseks pakub Finsta selle pidajale suuremat eneseväljenduslikku ja eneseesitluslikku vabadust. Keskkooli- ja ülikoolinoortele pakutakse rohkesti „isikubrändi“ nõuandeid, kus veenev, kaunis ja esinduslik veebikuvand seostatakse võimega leida huvitav ja tasuv töö. Samas on oma Instagrami- ja Facebooki-profiilide tööandjale sobivaks tsenseerimine piirav ja rõõmutu. Brooke
    Duffy nendib oma uurimuse põhjal, et noorte elu on sageli emotsionaalselt pingeline, segane, kohati kontrollimatu, ja nad tahavad seda jagada, kuid viisil, mis ei seostaks seda nende CV-ga. Nii tekivadki Finsta-kontod, kuhu postitatakse „koledad selfid“, naljakad kuvatõmmised, nässu läinud meemid, kus kaeveldakse selle üle, kui raske on elu jne. Duffy uuritavad ütlesid talle, et „Finsta on su võlts Instagram, sinna on teatud eneseiroonia või huumor juba sisse ehitatud. See peabki naljakas olema. Aga ma ei tea kedagi, kelle Finsta oleks igav“.[15] Ehkki sellist lahknemist Instagramile omaseks saanud täiuslikkuseideaalist on kirjeldatud autentsusepüüdena või lausa vastuhakuna teesklemisele, vaidlevad Duffy uuritud noored sellele vastu. Finsta ja Insta on nende jaoks mõlemad eneseesitlemise viisid, lihtsalt Finstas on see eneseesitlus vähem piiratud, inimesed tunnistavad oma teatud vigu ja puudusi, kuna see kõik on mässitud huumori pehmendavasse loori. Niisiis on Finsta loomise põhjuseks soov omada kohta, kus end väljendada moel, mis – nagu noortele on õpetatud – ei sobi tulevastele tööandjatele, ja seega ei haaku see nende ülesvuntsitud ametliku Instagrami üleüldise stiili ja sisuga.

    Snapchat

    Meie uuritud tudengid kasutasid In-stagrami-täiusest leevenduse leidmiseks eelkõige Snapchati. Seda kirjeldati kui sobivaimat sõprade, pere ja kallimatega suhtlemise platvormi, kus eneseesitlus on mitmekülgne, emotsionaalne ja vähem tsenseeritud. Noored väitsid koguni, et Snapchat on nende jaoks asendanud kõik teised tšättimisrakendused ja isegi telefoni integreeritud kaameralahenduse. Selline intensiivne Snapchati-kasutus tulenes nende sõnul sellest, et rakendus näib neile mitteformaalsena ning see kandub üle nende eneseesitlusele. Snapchatis enese väljendamine ei näi seega iseennast nii tõsiselt võttev, ei tundu ülemäära pingutatud ega pea olema täiuslik. Mulje, et Snapchat on koht, kus võib ennast üsna vabalt tunda, tekib paljude asjaolude koosmõjust. Kindlasti mängib olulist rolli see, et rakenduses on lihtne auditooriume eristada ning meie uuritud tudengid suhtlevad valdavalt kitsama sõprade, tuttavate ja pereringiga. Oma roll on ka Snapchati kasutajaliidesel, rakenduse korporatiivsel kommunikatsioonil ning muidugi asjaolul, et Snapchati postitatud sisu on üürike ja kaob mõne aja pärast silme alt. Sel on märkimisväärne mõju nii kasutusviisidele kui sellele, mis tunded sellega kaasnevad, näiteks kirjutas üks meie uurimuses osalenu:

    „Minu jaoks on selfide postitamine Instagrami kohutavalt raske, aga Snapchati story’sse üldse mitte. See on vist sellepärast, et Instagram tundub nii range ja kontrollitud, aga Snapchati puhul mul on tunne, et ma võin rahulikult võtta.“

    Seega tajusid tudengid, et esitlevad end Snapchatis suhteliselt täpselt ja ausalt. Kokkuvõttes on niisiis hoopis Snapchat uuritud noorte jaoks „insta“ ehk rakendus, kus vaatamine ja näitamine on spontaanne, reaalajas toimiv „siin ja praegu“-tegevus.

    Lõpetuseks

    Nagu näha, on vaatamis- ja näitamispraktikaid palju, ka sama platvormi raames võivad eri inimesed – ja isegi needsamad inimesed – eri moel ja eri eesmärkidel vaadata ja näidata. Jah, In-stagrami lubavused soosivad rakenduse kasutamist ilustatud eneseesitluseks, enese brändimiseks ja sel moel genereeritud tähelepanust kasu saamiseks. Jah, Snapchatil on lubavused, mis soosivad vestluslikku visuaalsust ja pingevaba suhtlust. Sellest on tekkinud narratiiv, et Instagram levitabki pealiskaudsust ja mõjub halvasti (eriti noorte inimeste) vaimsele tervisele, kehakuvandile ja elurõõmule ning et Snapchat seevastu on mingi täiskasvanute jaoks kahtlane hämar koht, kus suheldakse omavahel koerakõrvades ja salakeeles.

    Osalt tuleneb see narratiiv asjaolust, et suur osa eriti Instagrami uuringuist keskendub avalikult kättesaadava (st avalikel kontodel loodava) sisu analüüsimisele ilma seda loovate inimestega rääkimata. Samas on Instagramis üüratu hulk mitteavalikke kontosid. Konkreetseid andmeid on raske leida, kuid hinnanguliselt on kuni 43% insta-kontodest privaatsed. Nende seas leidub mitmesuguseid subkultuure, pere- ja reisialbumeid jms, mille puhul vaatamis- ja näitamiskultuur kindlasti on täiesti erinev siinkirjeldatust.

    Teisalt tuleneb see narratiiv siiski meie üldistamisvajadusest ning laiematest sotsiaalmeedia- ja internetikasutust, nähtavust ja nähtamatust selgitavatest diskursustest. Selles, kui nii suurele hulgale noortest tundub, et nad ei ole piisavalt ilusad, saledad, tublid, targad, andekad ja head, on ju lihtsam süüdistada In-stagrami (või laiemalt sotsiaalmeediat või internetti), kui et rääkida noortega sellest, millised on nende konkreetsed kasutuspraktikad või kuidas nende vaatamis- ja näitamisviise mõjutab neoliberaalne tööpoliitika, toksiline ilutööstus või tarbijakapitalism.

    Antud essees on definitsioone või näiteid, mida olen kasutanud ka enda hiljuti ilmunud raamatus „Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?“ (Tallinn, 2017).

    [1] Hashtag on trellide-kujuline sümbol (#), mida kasutatakse sisu sildistamiseks. Kuna enamikus sotsiaalmeediakeskkondadest muutub #-märgile järgnev sisu koodiliselt hüperlingiks, tähendab see, et hashtag’iga märgitud sõnad või fraasid muutuvad otsitavaks. Kirjutades foto alla #mina, seotakse see foto kõikide antud saidile laaditud #mina-märksõnaga sildistatud piltide andmebaasiga.

    [2] K. Tiidenberg jt, „I’m an Addict“ and Other Sensemaking Devices: a Discourse Analysis of Self-Reflections on Lived Experience of Social Media. SMSociety ’17. (Proceedings of the 8th International Conference on Social Media & Society July 28–30, Toronto, 2017).

    [3] Moraalse paanika (moral panic) all mõistetakse avalikku diskursust, mis määratleb mingi olukorra, inimgrupi või teguviisi sotsiaalsetele väärtustele ja huvidele ohtlikuks. Moraalsed paanikad on läbi ajaloo olnud altid saatma tehnoloogilisi uuendusi – viimase kahesaja aasta jooksul on omavahel äravahetamiseni sarnaseid murelikke käsitlusi avaldatud naiste telefoni- ja telegraafikasutuse kohta, naiste romaanilugemise kohta, naiste jalgrattasõidu ja õmblusmasina kasutamise kohta, noorte kino- ja koomiksilembuse kohta, televisiooni kohta ja muidugi interneti enda kohta. Grupiviisiliselt oleme moraalsetele paanikatele enim vastuvõtlikud segastel aegadel, mis panevad inimesed turvatunnet otsima ja muudavad nad „vanade heade aegade“ suhtes nostalgiliseks.

    [4] A. Hart, Generation Selfie: Has Posing, Pouting and Posting Turned Us All into Narcissists? The Telegraph, 05.12.2014.

    [5] Instagrami ja Snapchati kõrval on visuaalkultuuris kahtlemata väga olulised ka Tumblr ja Pinterest, eriti kui meid huvitab mitteoriginaalse visuaalse sisu levik ja selle kureerimise kasutamine minaloome ja muljehaldusena, või kui meile pakuvad huvi konkreetsed elustiiligrupid (Tumblris on näiteks tugevad kunstnike ja disainerite, seksuaalselt eksplitsiitse sisu, queer-kultuuri ja sotsiaalse õigluse kogukonnad-võrgustikud).

    [6] E. Litt, Knock, Knock. Who’s There? The Imagined Audience. Journal of Broadcasting & Electronic Media, 2012, kd 56, nr 3, 330–345. Vt ka M. Murumaa-Mengel, Managing Imagined Audiences Online: Audience Awareness as a Part of Social Media Literacies. Doktoriväitekiri. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, ajakirjanduse, kommunikatsiooni- ja infoteaduste instituut, 2017.

    [7] T. Mussweiler, Social Comparison. Rmt-s: Social Cognition – The basis of Human Interaction. Toim. F. Strack, J. Förster. New York, 2009.

    [8] L. Festinger, A Theory of Social Comparison Process. Human Relations, 1954, kd 7, nr 2, 117–140.

    [9] Igasuguse tehnoloogia puhul võib rääkida selle lubavustest, mis ühes inimeste soovide, vajaduste, eelduste ja veendumustega määravad, kuidas ja mille jaoks midagi kasutatakse. Lihtsalt öelduna teevad lubavused mingi konkreetse käitumise või tehnoloogia kasutamisviisi mugavamaks, iseenesestmõistetavamaks ja seega tõenäolisemaks kui mingi muu käitumise. Tüüpilised näited on tool, mille kõrgus ja kuju on lubavused, mis soosivad sellel istumist, mitte näiteks lamamist. Teatud lubavusi nimetatakse sotsiaalseteks – need aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalmeedia puhul räägime sageli sotsio-tehnilistest lubavustest.

    [10] N. K. Baym, Personal Connections in the Digital Age. Cambridge; Malden (MA), 2015.

    [11] E. Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life. Garden City (NY), 1959.

    [12] Z. Papacharissi, Conclusion: A Networked Self. Rmt-s: A Networked Self, Identity, Community, and Culture on Social Network Sites. Toim. Z. Papacharissi. New York, 2011, lk 304–319.

    [13] d. boyd, Facebook’s Privacy Trainwreck. Convergence: The International Journal of Research into New Media Technologies, 2008, kd 14, nr 1, lk 15.

    [14] C. Abidin, Instagram, Finstagram, and Calibrated Amateurism. Cyborgology. 18.09.2017. https://bit.ly/2JPCF0j; B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts Exposes the Troubling Way That Work Is Taking Over Our Lives. Quartz. 30.08.2017. https://qz.com/1065732/finstas-or-fake-instagram-accounts-expose-the-troubling-way-that-work-is-taking-over-our-lives/.

    [15] B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts…

  • Facebooki-maailma trollid, maailmaparandajad ja teised

    „Tulevik on tunni aja pärast,“ laulis kunagi J.M.K.E. Ajal, mil eile nähtud „Black Mirrori“ osa võib mõnes maailma otsas täna reaalsuseks saada, on tunne, et tulevik on kohal. Ühel päeval vaatad episoodi, kus inimeste elujärg oleneb nende reitingutest sotsiaalmeedias, teisel päeval kirjutavad lehed, kuidas Hiinas sõltub inimeste võimalus osta lennupiletit nende „sotsiaalsest krediidist“. Facebook ja sotsiaalmeedia mõjutavad peaaegu märkamatult ja samas vägagi tajutavalt meie igapäevast elu juba täna. Tulevik on tõesti juba kohal.

    Kui palju võtab sotsiaalmeedias veedetud aeg lõivu „päriselult“? Kas Facebookis vaidlemine toob kaasa ka reaalseid muutusi? Kas need muutused on positiivsed või on Facebook koht, kus olla üha vihasem, kiusata ja kiusatud saada? Teoretiseerimise asemel vestlesin sel teemal viie eri vaadete ja taustaga inimesega, kes on kasutanud Facebooki debateerimist hõlbustava platvormina: Oudekki Loone, Gea Kangilaski, Lauriito Meriloo, Pille Koort ja Andrei Hvostov. Optimismitase on erinev, ütleme nii. Aga sellest pisut hiljem.

    2017. aastal avaldatud Berkeley ja Chicago ülikooli teadlaste artiklis „The Humanizing Voice: Speech Reveals, and Text Conceals, a More Thoughtful Mind in the Midst of Disagreement“ kirjeldatakse, kuidas enda omast erineval seisukohal oleva inimese tajumine sõltub sellest, kuidas lahkarvamusi esitatakse. Üldiselt peame inimesi, kelle seisukohad meie omadega ei kattu, niikuinii täielikeks tumbadeks. Uuring aga näitas, et me kipume oponenti eriti kergesti idioodiks pidama siis, kui loeme tema sõnu kirjalikult. Kui näeme inimest rääkimas videopildis, oleme sallivamad, ja kõige paremini on lood näiteks raadioeetriga ehk siis, kui kuuleme vaid häält.

    Sotsiaalmeedia, kus on lihtne end üksteise peale haukudes välja elada, pakub ometi ka võimaluse enne millegi väljaütlemist järele mõelda, tausta uurida, vahelesegamist kartmata argumenteerida. Paljus otsustavad selle, mida ja keda me oma Facebooki-seinal näeme, meie eest algoritmid. Teisalt ei ole sõnavõtmise kui sellise eelduseks sotsiaalne või materiaalne hierarhia. Kui kellelgi on midagi öelda, siis on võimalik võrdsetel alustel suhelda nii sõprade kui ka riigikogu liikmetega. See, kui palju keegi erinevaid arvamusi arvesse võtab, sõltub suuresti juba valitud suhtlemisstrateegiast ja argumenteerimisest. Kui keegi nimetab mind kohe vestluse alguses idioodiks, huvitab mind suure tõenäosusega üsna vähe, millised argumendid tal muudel teemadel on. Ning mõistagi ei maksa unustada, et Facebook on koht, kus on väga lihtne ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimeste mulliga ja õndsalt tunda, et valdav osa inimesi mõtlebki täpselt nagu meie. Sellise mulli loomist soodustab muidugi ka Facebook ise. Tänaseks ei tule küllap enam kellelegi üllatusena, et kasutajad ei ole Facebooki jaoks mitte kliendid, vaid tooted. Sarnaste vaadetega sõbrad on omakorda igavesti mõnus sihtgrupp, kellele turundada reaalsete klientide – näiteks suurfirmade või poliitiliste parteide – toodangut.

    Esmalt mõned välistused. See artikkel ei käsitle Facebooki enda sisemisi mehhanisme, mis pärast Cambridge Analytica sigadusi (kust selgus, kuidas poliittehnoloogid inimeste andmeid ilma nende sisulise nõusolekuta ära kasutavad ja kuidas Facebook ise sellist tegevust võimaldab) juba piisavalt pulkadeks on võetud. See ei ole lugu liikumisest #DeleteFacebook ega sellest, kuidas Elon Musk oma firmade Facebooki-lehed kustutas. See ei ole ka lugu poliitilistest trollidest ega vandenõudest. See on lugu Facebookist kui platvormist erinevateks suhtlusstrateegiateks.

    Alguses kujutasin ette, et kirjutan siin laias tähenduses trollidest, inimestest, kes kasutavad Facebooki provotseerimiseks või lihtsalt kiusamiseks. Mõtlesin üsna naiivselt, et küsin, miks nad seda teevad. Leidmaks tuntumaid trolle, uurisin paaris erinevas Facebooki kommuunis, kes on trollimisega silma jäänud. Päris kiiresti sain aru, et ülesandepüstitus oli vigane. Sõnal „troll“ on küll üsna selge taustalugu, ent reaalsuses on trollide loomaaed peaaegu hoomamatult kirju. Siiski väärib mõiste veidi avamist.

    Trollideks hakati 1980. aastate lõpus nimetama neid, kes tahtlikult võrgupõhistes suhtluskommuunides segadust tekitasid. Trollimise mõistet seostataksegi eelkõige online-vestlustega, kus see tähendab solvavaid või provokatiivseid postitusi. Seda peetakse ka üheks küberkiusamise mooduseks. Muide, üks esimesi akadeemilisi uurimusi internetitrollimise kohta pärineb 1996. aastast, autoriks on MIT-i professor Judith Donath. Trollide algselt üheks peamiseks taktikaks nimetab ta pseudonaiivsust, rumalate küsimuste küsimist ja vaatamist, kes söödast haarab.

    Keskendun oma loos küll arutelukultuurile, ent unustada ei saa, et sotsiaalmeedias peitub ka üksjagu tõelisi ohte, mis võivad viia traagiliste tagajärgedeni reaalses elus. Paar näidet. 2013. aastal kirjutas PR-naine Justine Sacco Twitteris, et läheb Aafrikasse. „Loodan, et ma ei saa AIDS-i. Nali. Ma olen valge!“ Iseenda privilegeerituse pihta mõeldud nali võttis sellal, kui tema alles lennukis oli, interneti üle. Selleks ajaks, kui ta lennukist maha astus, ei olnud tal enam tööd. Lisaks avalik häbistamine ja ähvardused. Sotsiaalmeedias levinud häbistavaid videoid peetakse mitme teismelise enesetapu otseseks põhjuseks. (13-aastaselt endalt elu võtnud Izabel Laxamana ja 19-aastaselt sama teinud Jessica Clelandi juhtumid on vaid paar paljudest näidetest.) Eestis on üha enam juttu sotsiaalmeedias levivatest, noori enesetapule õhutavatest mängudest, mida tuntakse Sinivaala, Kuldse Liblika, Vaikse Maja ja teiste nimede all. Neid lugusid tasub meeles hoida.

    Sotsiaalmeedias vaidlejatena silma torkavate inimeste strateegiate ja olemisviiside skaala on aga peaaegu et hoomamatult lai spekter. Ühes otsas on küberkiusajad, kes ei ole kuidagi reaalsest arutlemisest huvitatud, vaid jõuavad pigem kiirete jänesehaakidega välja ähvardamise ja nilbusteni. Sellised tegelased, sageli mitme varikonto alt kiusajad, jätsin siin heaga kõrvale. See on rohkem kriminaalse või diagnoositava maiguga värk, mis ei viiks eriti palju lähemale teadmisele, kas internetis vaidlemisest ikkagi mingit tolku sünnib. Üha enam hakkas mind huvitama see, kui palju virtuaalreaalsus võiks kaasa aidata muutustele reaalses maailmas. Või kas see peaks üldse eesmärk olema.

    Nii jäigi pinnale huvi nende vastu, kelle peamiseks eesmärgiks näib tõesti olevat arutlemine. Mõnel isiklikust huvist ja aja ülejääkidest inspireerituna, teistel tööga läbipõimunult. Proovisin leida maailmavaatelt ja taustalt võimalikult erinevad inimesed. Mõnelt, kelle poole pöödusin, ma vastust ei saanud, mõni ei olnud intervjuuga nõus. Ei tea, kas seda saab mustriks laiendada, ent pigem ei saanud ma jutule nendega, kes üht varvast pidi internetis kiusama kipuvad. Nii suhtlesin Facebooki vahendusel näiteks väga aktiivse vaidleja R. A-ga, kes leidis, et kuna kogu meedia on kallutatud, siis ei ole ta nõus oma nime all minuga intervjuu tarbeks vestlema, sest meedia väänaks tema sõnu. Seda ka pärast lubadust, et ta endasse puutuvat ise kontrollida saab. Ometi oleks ta olnud nõus vastama anonüümselt, mis ei sobinud jällegi minu eeldusega, et need, kellega vestlen, võiksid olla valmis oma sõnade taga seisma nii, et nende identiteet on tuvastatav (intervjueeritavatest näiteks on Lauriito Meriloo nimi küll pseudonüüm, aga tema tegelik nimi ja isik ei ole saladus). Natuke irooniliselt jäin mõtlema, et kui inimene tõepoolest saaks meedias välja öelda, kuidas ta asju näeb, siis kas teeks see ehk lihtsalt natuke keerulisemaks meedia üdini kallutatuks pidamise?

    Visandan viie intervjueeritu profiilid, küllap tõesti üsna subjektiivselt.

    Lauriito Meriloo nimi on just sotsiaalmeedia kaudu tuttav paljudele neilegi, kes teda isiklikult ei tunne. Meelisteemadeks nimetab näiteks pagulasettevaatlikkust. Ütleb, et tal on küll „pedesõpru“, aga ta ei taha, et nad abielluda saaksid. Kaine peaga usub arvamuste paljususse ja argumenteerimisse, purjuspäi kipub provotseerima ja ropendama. Usub ka, et „Päevaleht on üks persekukkunud kamp“ (full disclosure: loo autor töötab Eesti Päevalehes). Internetikontosid hakkas ta kasutama 1993. aastal. „Ma olen harjunud internetis mõtteid vahetama, sest elu on kuidagi niimoodi kujunenud, et mul on hästi palju vaba aega. Ma olen laisk inimene ja korraldan asjad tavaliselt nii, et jääks vaba aega. Ja no mida sa teed seal töö juures, ikka käid ja jaurad Delfi naistekas ning igal pool kommentaariumides,“ ütleb Lauriito, ametilt turundaja. Vaadetelt on ta konservatiivne, oma sõnul on ta ühtlasi kapikristlane. Varem kuulus sotsiaalmeedias „EKRE Sõprade Klubisse“, aga see viskas üle: „Facebook hakkas mulle kuvama mingisugust maainimese ila, mis oli üsna labane.“ Ühiskonna allakäik sai tema jaoks alguse siis, kui naised hakkasid kõrgharidust saama. „Nad tuleks hoida ikkagi neile sobivates kohtades,“ ütleb Lauriito, mõtleb natuke ja ütleb, et okei, see oli nüüd natuke palju, päris nii ta ikkagi ei mõtle. Leiab, et intelligentidel on tihti sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. „Sest nad on terve elu süsteemi kulul parasiteerinud. Nad ei ole ise väärtusi loonud, firmasid rajanud, inimesi palganud. Nad on õppinud, oma lapsepõlve pikendanud. Mul sellist võimalust ei olnud, pidin 18-aastasena täiskohaga tööle minema, enne olin õpilasmalevas käinud viis aastat. Tegin tohutult tööd. Ma olen tegelikult väga mitmekülgne ja huvitav inimene.“

    Pille Koort on vanaema staatuses proua, kelle nimi sarnaselt Lauriitoga on paljudele tuttav just sotsiaalmeedia kaudu. Me ei kohtu reaalselt, vaid suhtleme Facebookis, ent mul ei ole põhjust tema identiteedis kahelda. Koorti peamine suhtluskeskkond ongi sotsiaalmeedia. Pärast raskelt haige ema surma, keda ta eelnevalt kolm aastat hooldas, haigestus ka Pille ise. Tal on üldistunud ärevushäire ning 100% töövõimetus. „Ma olen tegelikult julge ja suhtlen vabalt, mitte midagi ega kedagi ei karda. Aga haiguse eripära on, et see on kehaline. Kodust väljudes tuleb suur paanikahoog juba mõttest, et pean kuhugi minema. Mina ei karda, aga vot aju reageerib nii,“ ütleb Koort ja lubab, et plaan on ikka terveks saada. Seniks aga loeb raamatuid, omab kõigi peamiste ajalehtede lugemisõigusi ning veedab päevad suuresti internetis. „Mul ei ole vaja kellegi vaateid omaks võtta, ajakirjandus ise kujundab mu maailmavaadet. Tuleb ainult ridade vahelt lugeda. Aga see on mul käpas, nõukaajal muudmoodi ei saanudki,“ leiab ta.

    Oudekki Loone nimi on jällegi tuttav peamiselt tema töö tõttu. Keskerakondlasest riigikoguliikme jaoks on Facebook pigem koht, kus poliitikuna inimestele kättesaadav olla, arvamust avaldada ja ise erinevaid arvamusi näha. „Kui ma tänaval inimestega räägin, olen see ju mina, aga samal ajal on see ka minu töö,“ ütleb ta. Sõna võtab ta peamiselt teemadel, millest süvitsi teab. „Majandus, välispoliitika, naiste õigused, venekeelsete inimeste temaatika, demokraatia ja immigratsioon. Teinekord aga ka mingid moraalsed seisukohad, mille olen endale kunagi selgeks mõelnud,“ loetleb ta. Oudekki Loone on ka feministliku grupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ üks administraatoritest. Kui Facebooki nimetab ta vaidluskeskkonnaks, siis Twitter on pigem koht, mis võimaldab muuhulgas ajakirjanikele teemasid ette sööta. „Aga kui on tarvis keskkonda, mis on iseloomult rahulik, siis selleks on Instagram. Seal kõik inimesed ainult kallistavad üksteist,“ leiab ta. Kõige üllatavam koht, kust ta on leidnud näiteks sisukaid arutelusid Krimmi üle, on aga hoopis arvutimängu „Diablo III“ vestlusruum.

    Ka Gea Kangilaski nimi on avalikkusele tuntud peamiselt poliitiliste tegemiste tõttu. Gea on sotsiaaldemokraat ja Tartu linna volikogu liige. „Varem tundsin ametiühingutes töötava inimesena sageli, et internetis sõnavõtmine on ka minu töökohast lähtuv kohustus, sama ka nüüd Seksuaaltervise Liidus töötades,“ ütleb ta. „Võtan sõna ühiskondlikel teemadel, mis mind kõige enam puudutavad ja kus tunnen, et mul on midagi vestlusse lisada, eriti kui see puudutab mu töö valdkonda. Või siis, kui tunnen, et mingi arutelu on väga metsa läinud ja et saan seda parandada. Kui näen, kuidas mingist argumendist näiteks mööda vaieldakse, näiteks „Virginia Woolfi“ kommuunis,“ ütleb Kangilaski. Nii võib leida Gead, kes on ühtlasi üliõpilasselts Veljesto vilistlane, näiteks kommenteerimas artiklit, mis nimetab üliõpilaskorporatsioone tobedateks, näidetega reaalse seltsielu põhjal. Muidu suhtleb ta sotsiaalmeedias kahel tasandil, sõpradega suhtlemiseks kasutab pigem Facebooki privaatsemaid sätteid. Ta tunneb kohustust poliitikas osalejana linnavolikogus toimuvat avalikkusele kommenteerida. „Sageli pannakse inimestele sõnu suhu ja mul on võimalus näidata, et tegelikult on asjad ikka teisiti olnud,“ ütleb ta.

    Andrei Hvostov on (aja)kirjanik, kes viimasel ajal sotsiaalmeediast enam kuigi palju ei pea, ent veel hiljuti postitas ta aktiivselt suisa kahe konto alt: Andrei Hvostovi ja Andres Rohtlaane nime alt. Viimase konto seost endaga pole ta eriti saladuses hoidnud. „Rohtlaan on minu kaksikvend, minu alter ego, läbinisti õige mees, kes oli ekrekas juba enne seda, kui EKRE üldse loodi. Tegelikult kirjutab Rohtlaan enam-vähem seda, mida Hvostov kirjutas 1990. aastatel Rahva Hääles ja EPL-is,“ ütleb ta ise. „Rohtlaane põhitegevuseks oli kuulipilduja piltide postitamine ning deklareerimine, et tõde on sirgjooneline nagu kuulipilduja raud.“ Rohtlaan võimaldas suhelda inimestega, kes teda kui Andrei Hvostovi sotsiaalmeedias oma sõbraks ei võtnud. „Rohtlaan oli sõber Lauri Vahtre, Urmas Sutropi, Jürgen Ligiga, kui mainida põhilisi huviobjekte. Mõned sirgjoonelised natsid olid ka Rohtlaane laikijad.“ Seda seniks, kuni neile pärale jõudis, kes Rohtlaan tegelikult on. „Muuseas, see võttis päris palju aega, isegi pärast seda, kui ma olin Ekspressis selle kenasti illustreeritult lahti kirjutanud.“

    Võimaluste koha pealt, mida internet pakub, on Andres Rohtlaan muidugi üsna hea illustratsioon. Internetis ei kehti reegel „üks keha, üks identiteet“, mida illustreerib väga hästi ka 1993. aasta ülipopulaaarne karikatuur The New Yorkerist pealkirjaga „On the Internet, nobody knows you’re a dog“ (nende sõnadega õpetab põrandal istuvale koerale elu koer, kes arvuti taga istub).

    Ka Lauriito Meriloo näeb oma isiklikku Facebooki kontot pigem persona kui autentse eneseesitlusena. „Sotsiaalmeedia ei ole elu ja mina ei ole Lauriito. Minu nimi on Laur. Ei maksa segamini ajada loomingulist eneseväljendust päris inimesega. Kui Katrin Pauts kirjutab mõrvamüsteeriumi, siis keegi ei eelda ju, et autor ise käib inimesi tapmas?“ Lauriito olemine tähendab, et ta ei pea muretsema, millise mulje endast jätab. „See on kaitsekilp. Kõik teavad, et nagunii joob ja on ropp. Kui kuvand on, et nats ja ekretiin, siis ei ole teisel inimesel enam võimalust mulle midagi väga solvavat öelda. Aga tegelikult olen ma rahulik ja ei ärritu üldiselt kunagi,“ ütleb Lauriito.

    Oudekki Loone meenutab, teinekord ka iseendale, et paljud inimesed ei ole sotsiaalmeedias. Seal tekkiv pilt ei võrdu reaalsusega. „Facebookis ei teki tingimata küll samamoodi mõtlejate klubi, aga tekib aktiivsete inimeste klubi. See võimendab mingisuguseid teemasid nii palju, et tundub nagu oleks tegemist ühiskonnas tervikuna väga oluliste teemadega, mis ei pruugi aga nii olla,“ leiab ta. Facebook on tema jaoks sellegipoolest üks oluline suhtlemiskoht, kus ta hoiab joont, et näeks võimalikult laia poliitilise spektriga inimesi. „See on selleks, et saaksin teada, mida üleüldiselt arvatakse ja mida arvavad need inimesed, kes ei ole minuga ühel nõul. Blokeerin ära vaid inimesed, kes ei tule arutama, vaid lällama ja sõimama,“ ütleb ta.

    Pille Koorti peas hakkab sageli kelluke helisema, kui ta näeb midagi, mis meenutab nõukaaegse mentaliteedi tagasitulekut. „Keelamine, erinevad ohvrigrupid, nende eest võitlejad. Mulle on selline loosunglik kõne nii tuttav,“ sõnab ta. Nii mõnedki entusiastid sarnanevad tema hinnangul retoorikalt komnoortega ning ta leiab, et paljud ei suuda funktsionaalselt lugeda. „Kuna mul on see oskus olemas, siis näen artiklites või kommentaarides vastuolud ja valed ära ning pööran inimeste tähelepanu neile. Paljud ei tea ka eriti ajalugu. Viited on ju kõik netis olemas. Püüan inimestele selgitada, kui naeruväärsed on igasugu uued „sooteadused“ ja kui vähe need tegelikult teadused on. Ega mina üksi, meid on ju päris palju,“ ütleb ta. Sotsiaalmeedias näeb ta ka võimalust õppimiseks. „Kuna mul mingit erilist haridust pole, siis saan haritud inimestelt teada palju uut ja huvitavat.“ Ent oma ajusid pesta ta oma sõnul ei lase. „Näiteks kui ma olen moslemiimmigrantide vastu, ja ma olen, siis mitte keegi ei veena mind, et nad on teise järgu inimesed või nende nahavärv on kuidagi halvem. Jaa, ma olen lugenud, et neegritel on madalam IQ. Aga selles ma ei ole kindel nagu paljudes muudes teadustes. Psühholoogia ei ole täppisteadus. Et 2+2=4. Mind ei veena mitte ükski teadlane. Ma omast arust ei otsi kinnitust just oma maailmavaatele ja ei leia, et just „minu maailmavaatega“ inimesed on targad.“

    Lauriito usub, et arvamuste paljusus on arengumootor, ja vestluste puhul lisab ta ise sageli meelega õli tulle just sellepärast. „Keeran mõnikord enda arvamuse meelega radikaalseks, sest minu meelest sünnib nii vestluses harmoonia,“ ütleb ta. Pakkumine, et ehk äärmuslikud arvamusavaldused tekitavad teises pooles pigem tõrget või radikaliseerivad ka vasturääkijad, teda ei veena. Meriloo väidab, et labasusi ta avalikult argumenteerides ei kasuta. „Üldiselt on nii, et mina solvan alati viimasena ja enamasti on mind enne juba korduvalt solvatud. Oponendiga ei käitu ma nagu [Mikk] Pärnits, kes ütleb, et „hüppa putsi“.“ Pille Koort välistab vihasena kommenteerimise täielikult ning ütleb, et vihastab õigupoolest ka päris elus üliharva. „Olen rõõmsameelne ja lõbus. Facebook on nagu hobi ja väga tõsiselt ma seda ei võta.“

    Leebeks inimeseks nimetab end ka Lauriito Meriloo: „Ma olen praktiliselt pühak, mind on pea võimatu ärritada.“ Kui mainin, et just hiljuti nägin üht krõbedat sõnavõttu ajakirjaniku kohta, keda ta Facebooki postituses üsnagi ebasündsatesse kohtadesse saatis, siis nendib ta täpselt sama rahulikult naeratades, et jah, oli küll nii. „Ma olin jumala juua täis sel hetkel. Hommikul avastasin, et olen kommenteerinud ja kustutasin ära. See oli kogemata. See ei ole ainus asi, millega öösel hakkama sain, mu sein oli nagu peldikusein.“

    Gea Kangilaski usub rahulikku argumenteerimisse. „On oluline, kuidas sa sõna võtad. Seda ei tohi teha vihaselt või teist solvates. Siis ei kuula sind loomulikult keegi. Olen püüdnud olla teadlikult neutraalne. See ei pruugi alati nii välja kukkuda. See ei ole ka lepitav stiil, ent püüan olla ratsionaalne ja rääkida asjast, mitte emotsioonidest ümber selle. Nii mõnigi kord juhtub, et inimesed ütlevad, et oh, see on uus vaatenurk, polegi nii mõelnud,“ on ta strateegia tulemuslikkuses veendunud.

    Pille Koort peab kõige olulisemaks võimalikult aus olemist. Sotsiaalmeedias ütleb ta välja vaid seda, mida julgeks avalikult kõikjal öelda. Ja kui leiab, et on eksinud, siis vabandab. „Räägin kõikidega, nii erineva kui kattuva maailmavaatega inimestega. Toonitan enamasti, et see on minu arvamus. Vajadusel kinnitan viidetega. Kui ütlen näiteks kuskil kommentaariumis kellegi kohta „radikaalfeministid“, siis panen wikist tähenduse juurde,“ selgitab Koort oma kommenteerimisviise. Samas, kui ta leiab, et feministidel on õigus, asub ta nende poolele. „Siis vaidlen „oma maailmavaatega“ inimesega, kellega mul tavaliselt vaated ühtivad.“

    Ka Lauriito Meriloo väidab, et kuulab alati vastaspoole argumente ja võimalusel arvestab nendega. „Kui need ikka on argumendid. Sageli omistatakse sõnadele mingi tähendus, mida seal ei ole ja hakatakse siis sisuliselt iseendaga vaidlema. Minu oponendid räägivad sageli mööda. Selline asi häirib mind kohutavalt ja sellistes olukordades võin küll oponendile halvasti öelda,“ tunnistab ta. Jõhkralt käitumiseks ta seda ise ei pea. „Kui inimene on ikka loll, argumente ei ole ja ta hakkab omistama minu maailmapildile meelevaldseid värve… Mind sildistatakse homofoobiks, natsiks, neegrivihkajaks. Aga ma ei karda homosid ja ma ei vihka neid, ometi omistatakse mulle seda, sest ma olen kooseluseaduse vastane.“

    Oudekki Loone ütleb, et mõnikord saab ta internetis vihaseks ja siis väga põhjalikult, ehkki õppejõuna on ta õppinud, et tudengi peale vihastada ei tohi, ükskõik milliseid lollusi see parasjagu ka ütleks. Ent inimesed, kellega ta sotsiaalmeedias suhtleb, ei ole tema tudengid. „Kui vastas on hitler, siis hitleriga ei saa argumenteerida. Olen ära õppinud, et mõnikord tulebki inimestele öelda, et see on rumal jutt, mida sa räägid. Eriti tuleb seda öelda keskealistele eesti meestele. Mõnikord see parandab suhtlust,“ leiab ta.

    Kohati näib sotsiaalmeedia vaidluste puhul pehmelt öeldes üsna suhteline see, kes on trollija ja kes trollitav. Selle äärmuslikum vorm on küberkiusamine, millega on mingis vormis kokkupuuteid pea kõigil inimestel, kellega vestlesin. Lauriito, kes on ise nii mõndki inimest üsna reljeefsete nimedega nimetanud ning muuhulgas leidnud, et „Virginia Woolfi“ kommuuni liikmetele tuleks kinkida vibraatoripatareisid, tunnistab, et see ei ole temast kindlasti viisakas. „Internetis kedagi ma enda teada ära blokkinud ei ole. Ka siis, kui mulle on saadetud näiteks kiri, et mind peaks paadiaeruga perse kaudu vägistama, kuniks mulle anaalseks meeldima hakkab. Selliseid labaseid solvanguid tuleb alati, kui kuskil oma arvamust avaldada, ka siis, kui seda teha väga viisakalt,“ peab ta seda paratamatuseks. Solvangud tulevad siis, kui vastaspool tunneb, et jääb alla, on Lauriito kindel.

    Pille Koort ütleb, et sotsiaalmeedia kaudu on teda rünnatud ka, ehkki vähe. „Proovin kommenteerida nii, et ei annaks põhjust sõimamiseks. Ja kui keegi ongi sõimama hakanud, siis mind ajab see naerma ja hakkan iroonitsema. Ma ei solvu. Pean sõimlejaid lollideks ja ei suhtle nendega, ei viitsi. Neist pole mingit kasu, ma ei õpi neilt midagi,“ leiab ta. Ka Oudekki Loone ja Gea Kangilaski ei pea vajalikuks solvajatega pikki vestlusi pidada.

    Need tüübid, kes tulevad ükskõik mis teema puhul uuesti ühtede ja samade kommentaaridega à la kooseluseaduse toetamisele viitav „oled ikka veel pruuni triibu parteis?“, ei mõju Gea Kangilaski sõnul vähemasti ohtlikuna. Oluliselt ebameeldivamad on eraviisiliselt kirjutavad inimesed, kes leiavad, et sotsiaaldemokraat võrdub küüditajaga või väärib vägistamist. „Need on tüüpilised asjad,“ nendib ta ning ütleb, et sellised inimesed ta lihtsalt blokeerib. Ent tal on tuua ka üsna hirmutavaid näiteid. „Kui inimene hiilib ligi, hakkab arutama mingil minu jaoks olulisel teemal, näiteks inimõigustest. Ja siis ühel hetkel teatab, et ma tean, kus sa elad, ma tulen sulle akna taha!“ On inimesi, kes on ähvardanud end äragi tappa, kui Kangilaski suhtlemisest keeldub. „Päris hirmus oli üks mees, kes muudkui igale poole kutsuma hakkas. See algas üsna mõistlikest juttudest, arenes aga sinna, et jaga mu videot, kus ma liiklusrikkujale õpetust annan, sest politsei ei saa minust aru! Ühel hetkel lugesin, kuidas ta oli oma endise naise ära tapnud, enne teda jõhkralt piinates.“

    Oudekki Loone markantseim näide jääb aastate taha. „Ühes natside foorumis oli pikk postitus teemal, kuidas nad mind kambakesi ära vägistaksid. See oli minu jaoks liig. Siis aga selgus, et nende foorum on ehitatud üles nii, et üksikut postitust ei saa ära kustutada. Arvasin, et tore küll, aga kui see ei kao, siis ma lähen politseisse,“ meenutab ta. Skinhead’idel ei jäänud seepeale muud üle kui kustutada terve foorum. „Nii arvasidki Eesti natsid mõnd aega, et ma olen väga võimas inimene. Tegelikult oli küsimus lihtsalt tehnilises detailis,“ muigab ta. Facebooki-vestlustest on ta aga kinnitust saanud klassikale: „Kui ikka näeb välja nagu troll ja haiseb nagu troll, siis ongi troll.“

    Andrei Hvostov võtab kiusajaid üsna külma kõhuga ja nendib, et tema jaoks on huvitavad vaid väljamõeldud nimede all tegutsevad tegelased, kelle tegeliku identiteedi kohta keegi midagi ei tea, aga ometigi nendega diskuteeritakse. „Neid oli minu Facebooki-sõprade hulgas paras bande. Mõned neist blokeerisin lõpuks ära. Muutusid liiga tüütavaks. Aga nad on huvitavad selle poolest, et tegemist on tohutute eneseimetlejatega. Ja nad on väga suured solvujad,“ kirjeldab Hvostov ja leiab, et sellist materjali saaks isegi kirjanduslikult kasutada, kui ainult Jan Kaus seda aastaid tagasi ühes jutus juba hiilgavalt teinud poleks. Huvilistele: tegemist on algselt 2002. aastal Vikerkaares ja hiljem raamatukaante vahel ilmunud novelliga „Olgem head, mitte kurjad; olgem ausad, mitte valelikud; olgem vennad, mitte vaenlased“, mille tegevus toimub ühe netiartikli kommentaariumis. „Miks sa mind ei laigi?“ hüüatab kaeblikult aga isegi tegelane Urmas Vadi näidendis „Furby tagasitulek“.

    Vaidlemine on tore küll, aga miks raisata aega sellele, kui võiks midagi päris elus ära teha, leiavad paljud. Internetis vaidlemist on kritiseerinud näiteks Mati Puss, kes kirjutas „Virginia Woolfi“ grupist Müürilehes: „Lihtne on ju leida internetist, eriti kollasest meediast, seksistlik artikkel või foto ja selle üle pikalt jaurata või lihtsalt oksekaktuseid loopida – päeva lõpuks on tunne, nagu oleks palju tööd ära tehtud. Mõistan selle grupi vajalikkust feminismi levimisel ja loomulikult leidub seal ka asjalikku tegevust, aga kui palju sealsetest aruteludest omab praktilist mõju inimeste igapäevaelule?“

    Oudekki Loone sellise kriitikaga ei nõustu. „Virginia Woolfi“ grupi moderaatorina leiab ta, et selle kommuuni eesmärk ongi olla koht arutlemiseks. „Jututuba on ka oluline, sõnadel on tähtsus. Rääkimisel on mõte ja sõnad muudavad päriselt maailma. Kui arutad piisavalt ja jõuad järeldustele, siis hakkad sa ka vastavalt käituma,“ on ta veendunud. „Ma ei usu, et „Virginia Woolfi“ kommuunis on inimesi – kuigi muidugi, mine tea, seal on ligikaudu 8000 liiget –, kes veedavad kaheksa tundi päevas internetis ja midagi muud ei tee. Ju nad elavad ikka oma tavalist elu. Selles elus teevad nad asju vastavalt sellele, mida õigeks peavad.“ Ta toob positiivseks näiteks sellegi, et ETV toimetajatele on hakanud korda minema, et saates oleks naisi. „Nad püüavad naisi leida ja juba püüdmine ongi muutus paremuse poole. See on kultuurirevolutsiooni küsimus.“ Loone meenutab ühes 1992. aasta ajalehes nähtud kuulutust „Vajatakse juristi (mees)“. „Sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. See on ka muutus.“

    Pille Koort, kelle maailmavaade ta enda sõnul Oudekki Loone omast vägagi erineb, toobki huvitaval kombel just Loone välja positiivse ja inspireeriva näitena sotsiaalmeedia kasuteguritest. „Ma ei nõustu temaga väga paljudes asjades. Aga ta meeldib mulle, ta on väga palju lugenud ja oskab kõike asjalikult põhjendada. Temalt olen palju õppinud ja palju teadmisi saanud. Teadmised ongi põhiline, neid võib saada kõigilt minust targematelt maailmavaatest olenemata,“ leiab Koort. Maailmavaate poolest vastandlike inimeste hulgast toob positiivse näite ka Lauriito Meriloo: „Näiteks Aare Pilv on mulle täiesti sobimatute vaadetega. Aga püüab inimest mõista ja anda võimaluse arvamust avaldada. Ta on positiivne näide, kuidas inimestega käituma peaks.“ Lauriito on varmas kinnitama, et tallegi võib erinevate väidetega läheneda. „Igaüks võib mulle rääkida, et pepuseks on lahe ja peaks võrduma abieluga.“

    Sotsiaalmeedia on koht, mis paljude jaoks on väitlemiskohana lihtsalt reaalsest elust oluliselt mugavam. „Sageli tunnen, et ma olen kirjalikult väitlejana tugevam kui rääkides. Väljendun täpsemini, pean end vähem parandama. Ülepeakaela postitusi ma kuigi palju ka ei tee,“ ütleb Kangilaski. „Kirjalikult on parem vaielda, sest saad end kiiresti guugeldada kontendini, mis toetab su arvamust,“ leiab Lauriito Meriloo. See on küll argument, mille puhul ei pea ilmselt Sherlock olema, et näha probleemi. Võimaldus guugeldada ei pruugi alati kvaliteetse tõendusmaterjalini jõudmist tähendada.

    Loone ütleb, et sotsiaalmeedias on kergem rahulikuks ja viisakaks jääda, kui tahad. Alati lihtsalt ei taheta. Samas on igal juhul aega argument rahulikult läbi mõelda. „Mulle meeldib, et saan kirjalikult argumendi täienisti ära esitada, ilma et keegi vahele segaks,“ toob ta näite. Ta leiab, et ka nendega, kellel on kindel arvamus välja kujunenud ja kes seda ei muuda, tasub diskuteerida. „Internetikeskkonnas on oluline meeles pidada, et sa ei räägi ju ainult selle inimesega, vaid ka teistega, kes seda vestlust loevad. Vestelda tasub pikemalt mitte sellepärast, et sa arvaksid, et saad kaasvestlejat kuidagi veenda või vastupidi, aga et tekiks koherentne argument/vastuargument-tekst. Inimesed, kes loevad, saavad ise oma arvamuse kujundada.“

    Gea Kangilaski nendib, et teisalt teeb kirjalik mõtetevahetus kergemaks ka möödalugemise. „Tuleb mõni tuttav, kes ometi teab, mida ma asjadest arvan, aga lendab peale nagu kuri karu ja loeb teksti sisse oma emotsioonid. Seda juhtub sotsiaalmeedias rohkem kui reaalses elus. Aga teinekord aitab meeldetuletusest –  see ei ole see, mida ma ütlesin.“ Andrei Hvostov jääb aga sotsiaalmeedias vaidlemise kasutegurite osas pehmelt öeldes skeptiliseks. „Ei ole mingit tolku,“ teatab ta. „Kunagi 2015. aastal käis parlamendivalimiste aegu sotsiaaldemokraatidele esinemas Briti leiboristide valimisnõustaja, kes teatas, et kandidaadi sotsiaalkonto loomine ja sisustamine toob üle poole häältest. Bullshit, vähemalt meie tingimustes ja kindlasti minu näitel, UK-s võib see nii olla,“ leiab Hvostov nüüd. Teine ootus – leida Facebookist head ilukirjanduslikku materjali –  osutus tema sõnul samuti valeks. „Ma olengi nüüd FB suhtes täiesti maha jahtunud. Ei saa sealt ka mingit ilukirjanduslikku materjali. Täielik ajaraisk.“

    Facebookis kommenteerimisele võib paralleele tuua ka internetikommentaariumidest. Kui anonüümse kommenteerimise võimalus näis alguses võimalusena uueks arutelukultuuriks ja kohaks, kus kõik saavad demokraatlikult sõna sekka öelda (nagu Facebooki avalikes vestlusteski), siis õige pea sai kommentaariumidest koht, kus käidi peamiselt viha välja elamas või kommenteeriti (ja kommenteeritakse) peamiselt seda, mis hingel ja mis paraku artiklite endiga sageli kuigi suurt seost ei oma (kui ma ennast masohhistlikult lõbustada tahan, võtan lahti juhusliku teemaga artikli, näiteks Delfi naisteka mõne soovituse kommentaariumi ja vaatan, mitmes kommentaar räägib pagulastest).

    Selle üle, kuidas saavutada, et kommentaariumid oleksid tõepoolest koht aruteludeks, mitte lihtsalt juhuslik peldikusein, on pikalt arutletud, toodud võimalike lahendustena erineva rangus-astmega mooduseid autentimisest – näiteks kommenteerimiseks peab inimene end süsteemi sisse logima ning saab siis vestlusesse sekkuda kas varju- või reaalse nimega, ent tema tegelik isik oleks igal juhul tuvastatav. Kui astuda siit tagasi Facebooki-reaalsuse juurde, on näha, et sugugi mitte igaüht ei sunni reaalse nime all esinemine oma sõnu kontrollima. On ju inimesed Kangilaski toodud näidete puhulgi sageli temaga suhelnud ja teda ähvardanud oma tegeliku nime alt.

    Teisalt, kui arvestada enamiku intervjueeritavate kogemusi, tundub peale jäävat pigem sotsiaalmeedia võimaluste positiivne osa. Vaadeldes nende viie väga erineva tausta ja maailmavaatega inimese sotsiaalmeedias kasutatavaid strateegiaid või nägemust inimestest, kellele nad oponeerivad, joonistub välja nii mõnigi ühisosa rohkem, kui esimese hooga arvata võiks. Hoolimata internetis veedetud ajast ei kipu keegi veel sotsiaalmeediat reaalsuseks pidama. Nad usuvad argumenteerimisse, isegi kui see kipub minema nagu Lauriitol, kes aeg-ajalt satub lihtsalt olema „jumala juua täis sel hetkel“. Nii et mõnes mõttes tahaks statistikaguru Hans Roslingu kombel meenutada, et asjad on üldiselt ikka palju paremini, kui me arvame. Ei ole kuhugi kadunud ka argumenteerimine, ja nii mõnigi vaidlus saab järje muudatuste kujul päris elus. Oudekki Loone usub, et tegelikult on ainus moodus arutelude kvaliteedi paranemiseks ja fake news’i vähenemiseks – rohkem haridust. Nii lihtne ja ometi nii keeruline. Rohkem haridust ajakirjanikele, rohkem haridust lugejatele, et osataks nõuda paremaid tekste. Loodan minagi, et see tähendab, et lootust reaalseteks dialoogideks on.

    Vist.

    P. S. Kohtasin mõne päeva eest Narva maanteel Andrei Hvostovi. Ütles, et kustutas nüüd oma Facebooki-konto lõplikult.

     

  • Usu mind, ma valetan

    Ühtäkki oli see igal pool – üks teadmata päritolu uudis. Vürtsikas infopala, mida sa lihtsalt pidid oma sõpradele jagama, edasi saatma, edasi jutustama, sest see oli nii värvikas, köitvalt naljakas ja vastupandamatu. Raske öelda, kas keegi ka enne Donald Trumpi valimist Ameerika Ühendriikide 58. sellekssamusekski päriselt uskus, et kõik need säutsud, postitused ja lingid, mida me saime ning nende pentsikuse ja naljakuse pärast edasi saatsime, vastavad ka päriselt tegelikele sündmustele. Hiljem aga hakkasid need paistma ennetena selle suure segaduse kohta, millest me end äkitselt leidsime. Kas need koomilis-grotesksed teated olid olnud midagi hoopis muud, midagi palju tõsisemat – pääsmed uut laadi desorientatsiooni ja ülitormakasse meelepimedusse, milles me enam ei pea eristama ega saagi eristada tõtt ja valet ning peaasjaks saab pöörlemiskiirus, kiirendus, edasisäutsumine, edasipostitamine, klikid ja veel kord klikid?

    Igal juhul on enam-vähem niisugust juttu viimasel ajal muudkui kirjutatud, blogitud ja trükitud. Oxford Dictionaries valis 2016. aasta sõnaks post-truth ning George Orwelli „1984“ – „Teadmatus on jõud!“ – jõudis USA bestsellerite tippu. Kanada meediasotsioloog Philip Howard ütles intervjuus Süddeutsche Zeitungile, et sotsiaalvõrgustikud kahjustavad demokraatiat, sest botid – professionaalide programmeeritud automatiseeritud kasutajakontod – toodavad sisu fragmenteerunud publikutele ja hägustavad süstemaatiliselt uudiste ja konspiratsiooniteooriate eristamist.[1] See on ainult üks näide: mõne nädalaga muutusid „libauudised“ tähtsaks teemaks kõikjal meedias, isegi väikeses Alpiriigis: 2017. aasta varasuvel korraldas Šveitsi Audiovisuaalse Meedia Ajaloo Fond aastakonverentsi pealkirjaga „Libauudised? Mitte Šveitsi pressis“. Üritusel, mis kõlas rohkem nagu reklaamikampaania Šveitsi ajalehekirjastustele, sai kuulda, kuidas Šveitsi lehetoimetajad analüüsivad päevasündmusi, kontrollivad allikaid ja kirjeldavad tausta, „nii et valesid oleks võimalik eristada faktidest“. Šveitslastel, nagu ikka, oli vedanud.

    See mõjubki libauudiste kohta käivates uudistes nii rahustavalt: säärased teated mitte üksnes ei garanteeri kasutajatele, et nad on õigel kanalil, õigel võrgulehel ja õiges trükiformaadis, mis jagab nendega tõde, vaid muidugi ka seda, et vanad head tõesuse standardid on ikka veel alles. Nii nagu digiteerimine muutis kõik vanemad tekstid, pildid ja filmid tagantjärele „analoogmeediaks“, nõnda ka jutt uuest ärevusttekitavast nähtusest nagu libauudised manab post facto esile tervema maailma, kui uudised olid veel usaldusväärsed, reporterid pidasid tõde au sees ning fiktsiooni ja reaalsuse vahe oli kindel ja selge – samamoodi nagu „analoogmeedia“ puhul on seegi tagantjärele loodud reaalsus, kenasti korrastatud ja kergesti mõistetav.

    Mõistagi on see reaalsus nüüdseks jäädavalt kadunud, aga vähemalt oli see kunagi olemas. Ma ei alahindaks seda tõelist lohutust, mida niisugune melanhoolne hinnang pakub – ainuüksi seetõttu, et paljudele meediakasutajatele ei paista olevat midagi paremat jäänudki. Hirm libauudiste või Howardi sõnul „arvamusrobotite rünnaku“ ees taastoodab eilse päeva hubaseid tajubiotoope. Vanasti, kui veel igaüks polnud Twitteris ja Facebookis, aga… kuidas siis tollal asjad täpsemalt käisid?

    1.
    Heitkem pilk tagasi. Millal olid uudised siis tegelikult usaldusväärsed? Võltsitud kiri on ilmselt sama vana kui selline kommunikatsioonisüsteem ise. Antiigi ja hilisantiigi kirjakirjutajad kasutasid juba kaunis rafineeritud tehnikaid, millega tagada sõnumi ehtsus – näiteks litterae formatae tehnika, millega saatja, saaja ja edasiandja nimetähed krüpteeriti dokumenti ja korrati kirja lõpul. Sõnumite peitmine teksti autentsuse märgina oli tavaline 11. sajandist alates, nagu ka šifrid. Neid kirju toimetasid keskajal edasi rändkaupmehed, palverändurid ja vaimulikud. Koos kirjalike dokumentide laia levikuga 14. sajandist alates hakkasid linnad ja vürstiriigid looma omaenda sidesüsteeme. Firenzes, Veneetsias ja teistes Itaalia linnades seati samal ajal sisse erilised postkastid, nn tamburi, mis olid mõeldud ainult anonüümsete pealekaebuste jaoks ja mida kasutati laialt kaaskodanike mustamiseks, aga ka korrumpeerunud ametnike peale kaebamiseks. Maailmas, kus iga kehtiv juriidiline tõend pidi olema kirjalik, tähendas kirjutamine ja kirjasaatmine reaalsuse enda loomist, mis võrdus poliitilise võimuga.

    Kirjalike teadete kiire areng – Alpidest põhja pool kasvas linnaarhiivide maht ajavahemikus 1430–1500 kolmkümmend korda! – toimus paralleelselt ametliku sõnumitooja ehk diplomaadi ameti tekkega. Diplomaadid olid ühtlasi exploratores, kes kogusid salamisi informatsiooni oma valitsuste jaoks (meie nimetaksime neid spioonideks). Veel raskem kui neid endid oli kontrollida kanaleid, mida nad kasutasid informatsiooni saatmiseks ja saamiseks. Säilinud kirjad 15. sajandist on täis viiteid posti ebakindlusele ning kadumaläinud ja võltsitud informatsioonile. Nürnbergi arhiivides säilitatakse salakoodi, mida kasutati 15. sajandi lõpukümnendeil impeeriumilinna ja selle saadikute kirjavahetuses. Värske uudise pakilist hankimist nimetati „jahikoeraks“, valet või ebatõtt „rebaseks“. Diplomaatidel oli erisõna uudise jaoks, millega vastasleeri eksitamiseks oli manipuleeritud: „ahv“.[2]

    Kirjaliku kommunikatsiooni intensiivistumine 15. sajandi lõpul ja 16. algul tegi informatsioonist tööriista, mida kasutada teadlikuks eksitamiseks – nagu relva. Veneetsia kroonik ja päevikupidaja Marino Sanuda nimetas ebaselge päritoluga sõnumeid, mida ta kinnismõtteliselt üles tähendas (sageli tosinaid nädalas), mullikesteks. Tema kaasaegsetel oli uudistevoo säärase kiirenemise kohta – üha rohkem uudiseid järjest kiiremini – üks teine sõna: pracktick. Keskaegne ladina sõna practica tähendas algselt juriidilisi ja meditsiinilisi protseduure; itaalia pratticare tähendas läbi rääkima või tingima, praticha tähendas protseduuri või kasutusjuhist. 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses sai sellest saksa keeles sõimusõna. Berni linn kurtis 1507. aastal Prantsuse diplomaatide üle, kes ülikiiresti levitavad petuteateid (in geschwindigkeit practicierent). 1513. aastal Strasbourgis trükitud lendkiri „Welsch Gattung“ kirjeldas praktick’i kui itaalia, peamiselt Veneetsia, ja prantsuse petukunsti (algselt käis selle juurde veel üks sõna: vinantz – spekulatiivne finantstehing). Nii nagu korruptsiooni ja sodoomiat (meestevahelist seksi), arvati ka neid pahesid olevat tulnud lõunast, kus „sääraseid asju praktiseeritakse iga päev aastas“ (gepracticiert vil jar und tag). Need pahelised võõramaised simulatsioonid viisid ka selleni, et enam ei saa eristada tõtt ja valet. Trükitud propagandakirjad Karl V keisriks valimisest 1519 hoiatasid lugejaid, et prantslased olid tahtnud mõjutada valimisi oma „kiirpraktikaga“ (geschwinden practicken). Reformaatorid nagu Luther ja Melanchthon hoiatasid järgijaid katoliiklaste prackticken’i eest, kelle moonutavaid uudiseid ei tohi kunagi uskuda. „Olen pannud sellele kirjale oma pitsati,“ kurtis Rotterdami Erasmus ühes 1535. aasta kirjas, „sest mõned inimesed on hakanud minu käekirja nii osavalt järele tegema, et võltsinguid on raske kindlaks teha.“

    Niisiis meediamuutus uusaja hakul tähendas kaasaegsete jaoks üha kiirenevat kirjalikku kommunikatsiooni, üha rohkem ja üha aktuaalsemaid lendkirju. 1527. aastal püüdis Martin Luther usklikele õpetada, kuidas informatsiooni ülekoormusega hakkama saada. Ta selgitas, et leidub kolme liiki sõnumeid. Esimesed tulevad kaitseinglitelt, teised Jumalalt eneselt. Paraku on need aga läbisegi kolmandatega, mis tuleva saatanalt, teeskluse ja jäljendamise isandalt nii, et „kõik keeratakse pea peale ja enam ei saa vahet teha“. Kuidas eristada õigeid sõnumeid deemonlikest? Üsna lihtsalt, kirjutab Luther. Kurat ei usalda ka ise oma märke, sest Jumal ajab üha ta plaanid sassi. Seetõttu kurat annab märku ja lubadusi „nii ebakindlate sõnadega, et seda, kas midagi toimub või mitte, ei saa tõena võtta“. Kuradi jutu mitmetähenduslikkus annab ta ära.

    Seega on uudis sõna otseses mõttes usu asi – ja mitte ainult 16. sajandil. Uudised, nagu kirjutas kirjandusteadlane John Carey 1989. aastal, sarnanevad uusajaeelsete usuliste rituaalidega selles, et tõmbavad tarbija tähelepanu igapäevarutiinilt ajutiselt eemale ja loovad illusiooni, nagu ta kohtuks sündmustega, mis paistavad palju suuremad, ehtsamad ja tähtsamad kui tema enda elu. Nii nagu varasemate sajandite usulised traktaadid ja jutlused, pakuvad uudised lugejaskonnale pidevat voogu dramaatilisi lugusid, mis on aset leidnud teispool igapäevaelu ja -taju vahetut horisonti.[3] Ja nagu uusajaeelse religiooni õudusnägemused, pakuvad uudised lohutust just siis, kui teatavad kohutavatest asjadest, sest selline ähvardus teeb igapäevaelu tuttavlikkuse palju tajutavamaks ja lisaks annab seda kasutada selleks, et omistada omaenda grupile ohustatud ohvri staatust.

    2.
    Kui kakssada aastat hiljem, 19. sajandi alguses, käivitasid uued trükitehnikad ja odav paber uue meediarevolutsiooni ja koitis ajalehtede ajajärk, siis polnud kättesaadava infohulga kiirest kasvust vaimustuses kaugeltki mitte kõik kaasaegsed. „Iga päev viiekümnes eri kohas ilmuvad kriitilised ajalehed,“ märkis Johann Wolfgang von Goethe 1824. aastal karmilt, sünnitavad kõigest „teatava poolkultuuri massidele“; andekamate jaoks on see „halb udu, langev mürk“. Goethe kasutas uue meedia kohta iseloomustust veloziferisch, kuna kuratliku kiiruse tõttu ei paistnud tõe ja vale eristamine enam võimalik.[4] See aga ei takistanud ajalehtede edu: üheksakümmend aastat hiljem, Esimese maailmasõja puhkedes ilmus neid ainuüksi Saksa keisririigis rohkem kui 10 700, kogutiraažiga umbes viis miljardit eksemplari aastas. Tiraažid Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides olid veelgi suuremad. Kas kõik, mida seal kirjutati, oli ka tõene ja usaldusväärne?

    Google’i Ngram Viewer lubab oma salaalgoritmiga leida kasutajatele mis tahes sõna kasutamissagedused digiteeritud ingliskeelsetes tekstides ajavahemikust 1800 kuni 2000. Kui sisestada „fake news“, siis te saate huvitava kõvera, mis pärast mõningaid laineharju 1810 (Goethe mured?), 1850 ja 1900 kerkib järsult koos Esimese maailmasõjaga, langedes pisut 1920. aasta paiku ja siis tõuseb 1930. aastate alguses dramaatiliselt, jõudes absoluutsesse tippu 1939, et seejärel kiiresti kohe taas langeda. Aastail 1950–1960 kasutati seda terminit enam-vähem sama sageli nagu Esimese maailmasõja alguses. Pärast 1990. aastat kasutussagedus pisut tõuseb, kuid jõudmata kolmandikunigi kõrgeimast näitajast Teise maailmasõja hakul.

    1938. aastal, pisut enne Google’i „fake newsi“ kõvera tippu, ilmus Evelyn Waugh’ romaan „Pommuudis“ („Scoop“). Üks Briti ajaleht ajab unistaja-tüüpi luuletaja segi tema kaugest sugulasest samanimelise kirjanikuga ning saadab ta sõjakorrespondendiks eksootilisse riiki Ismaeliasse. Teel sinna kuuleb ta oma kuulsast kolleegist Wenlock Jakesist: „Teenib tuhat dollarit nädalas. Kui tema kusagil nägu näitab, siis võid oma pea pandiks anda, et senikauaks, kui tema seal on, saab sellest paigast maailma uudiste keskpunkt.

    Eks ole, kord sõitis Jakes ühte Balkani pealinna mingist revolutsioonist reportaaži tegema. Ta jäi vagunis magama, ärkas vales jaamas, ei saanud ise midagi aru, läks maha ja joonelt hotelli ning saatis telegraafiga tuhat sõna selle kohta, et tänavatel on barrikaadid, kirikud leegitsevad, tema kirjutusmasina klõbinale vastab kuulipildujate ragin ning tema akna all keset inimtühja teed lebab surnud laps nagu katkine nukk – noh, teate küll.

    Eks toimetuses oldi üpris üllatunud, kui nad valelt maalt niisuguse loo said, aga nad usaldasid Jakesi ja see avaldati kohe kuues riiklikus lehes. Samal päeval saadeti viimane kui üks Euroopa erikorrespondent uut revolutsiooni taga ajama. Neid tuli parvede kaupa. Kõik paistis kena ja rahulik, aga see sõnum oleks neile töökoha maksnud, sest samal ajal põrutas Jakes iga päev teele tuhat sõna verd ja äikest. Nii et nad lõid kah sekka. Valitsuse aktsiad langesid, finantspaanika, kuulutati välja eriolukord, mobilisatsioon, nälg, mäss, ja vähem kui nädalaga oligi seal täiesti korralik revolutsioon käimas, täpselt nagu Jakes oli öelnud. Näete nüüd, missugune on ajakirjanduse vägi.“[5]

    20. sajandi sõjad olid uudiste sõjad ja massiajakirjanduse Esimese ja Teise maailmasõja aegse kõrgaja tunnistajatel oli palju põhjust libauudiste üle mõtelda. Kui sakslased võtsid kasutusele erilise masina, millega tööstuslikult töödelda hobuste raipeid Esimese maailmasõja lahinguväljadel, siis andis see Inglise sõjakorrespondentidele inspiratsiooni 1917. aastal teatada, et vaenlane toodab langenud sõdurite laipadest seepi ja glütseriini. Alles 1925. aastal tunnistas Briti valitsus, et lugu oli väljamõeldis. Lugu võib paista tuttav – aga kust? Juba siis, kui 1942. aasta kevadel algas Poolas ülisalajane operatsioon „Reinhardt“ juutide tapmiseks, hakkasid liikuma kuulujutud, et itta ümber asustatud inimesed tapetakse ja keedetakse seebiks. Esimestes teadaannetes holokausti kohta, mis sel sügisel USA-sse jõudsid, mainiti, kuidas juudi lastest valmistatakse seepi, liimi ja väetist. „Seebilegendi juurde kuulus ka see,“ kirjutab Joachim Neander oma 2005. aasta uurimuses juudirasvast valmistatud seebi müüdi kohta, „et see aitas liitlastel teadvustada holokausti, kui sekkuda oli juba hilja“ – oli ju see motiiv liitlastele Esimese maailmasõja propagandast tuttav.

    20. aasta lõpul ei osanud keegi Atlandi teisel poolel kujutleda, et lugu inimkehadest seebi valmistamise kohta on moondunud vastukaja veel kohutavamast tõelisest tööstuslikust hävitustööst – katse väljendada kirjeldamatut vägivalda tuttavama narratiivse motiiviga. Pärast sõja lõppu levis müüt surnutest valmistatud seebi kohta veelgi laiemalt. „Nad toodavad nende kehadest seepi,“ ütleb jutustaja Alain Resnais’ koonduslaagrite-teemalises filmis „Nuit et brouillard“ (1955), „nahast aga…“ – siis hääl katkeb. Einheitsseife’t, mida Saksa sõjaväevalitsus tootis kuni 1945. aastani osana sõjanormist ja mis kandis templit lühendiga RIF (Reichsstelle für Industrielle Fette), ootas ees tegus järelelu muuseumides ja holokausti memoriaalide vitriinides, kus seda kuni selle sajandi alguseni eksponeeriti šokeeritud külastajatele kui „juudirasvast valmistatud seepi“.

    3.
    The Daily Beast, millist nime kannab Waugh’ romaani kõmuleht, on nüüd ka päriselt olemas; tegu on Ameerika uudisteplatvormiga, mis asutati veebis 2008. aastal. Paistab, nagu oleks uudiste ajalugu käinud algusest peale tõelise ja võltsi eristamise ümber üha kiireneva infovoo tingimustes – koos spetsiaalse kummardusega tollele pettuste, väänamise ja simulatsiooni meistrile, kuradile isiklikult, kes mõtisklustes meedia ja tõe üle Lutherist Goetheni (ja Evelyn Waugh’ni) on sooritanud alati oma vääramatu etteaste. Medievist võib kahtlustada, et deemoni esilemanamised on kolinud ka hiljutisematesse diskussioonidesse meediumide tehniliste võimaluste üle. Kui Klaus Honnef kirjutas 1987. aastal teksti Stuttgarti näituse „Blow Up“ kataloogile, siis oli ta kindel, et reaalsuse ja fiktsiooni eristus on lõplikult hajunud nüüdisaegses pilditulvas, nimelt reklaamis, mis manipuleerib, petab ja vallutab vaatajat.[6]

    Uudist kui uue ajalehemeediumi kaupa on juba 19. sajandist peale saatnud eduka Doppelgänger’ina reklaam – mitte ainult selgelt tuvastatavate tasutud kuulutustena, vaid ka uudisteks maskeeruva reklaamina. Pariisi karikaturist Grandville pilkas 1844. aastal massiajakirjanduse ja varjatud reklaami abielu kui kõlvatut, ent tulutoovat liitu ühel oma koloreeritud puulõigetest. Ajalehte kujutati pardina – selline valeteate võrdkuju oli levinud veel 20. sajandilgi. Taustal aga on uue reklaamimeediumi üks vanimaid kujutisi, mis siiani käibel: kuulutustulp. Algselt olid need kaetud üksnes trükikuulutustega, ilma piltideta, mis ilmusid alles nelikümmend aastat hiljem koos uute paljundustehnikatega.

    Reklaam on meedia alateadvus, selle pehme kõhualune ja rõve tagapool, mis annab teada majanduslikust sõltuvusest. „Libauudised? Mitte Šveitsi pressis“. Kuid see, mida Neue Zürcher Zeitung ja Zürichi Tages-Anzeiger 2017. aasta aprillis uudisena esitasid, oli hoopiski reklaam, mis paiknes kultuuri- ja kabareekuulutuste vahel ning nende väikses kirjas kuulutuste seas, mis mõistagi ei räägi muud kui tõtt: „Kuumad tunnid kaunite latiinadega, Lilly 18, Kim 25” ning „Privaatne & ekslusiivne šveitslanna hellitab härrasmeest“.

    Me usume kõike. Sest reklaam kõneleb alati tõtt – kui ka mitte toodete kohta, mida kiidab, siis infokanalite kohta, mida kasutab. 19. sajandil oli reklaam see, mis tegi uue meediumi odavaks ja seega massitooteks – tõsiasi, mis tuleb 21. sajandi internetikasutajale kummaliselt tuttav ette. Meie ülevaate järeldus on võib-olla kaunis lihtne: usaldataval informatsioonil on oma hind. Kui see tuleb väga odavalt või tasuta kätte, siis on keegi selle eest juba varjatult maksnud. Jutt meediumile väidetavalt loomuomasest deemonlikust manipuleerimis-, simuleerimis- ja petmisjõust võib olla lihtsalt viis, kuidas vältida raha teemat.

    4.
    Aga mis siis valetamises nii väga halba on? Immanuel Kant ütleb „Antropoloogias pragmaatilisest vaatekohast“: „Loodus on targasti istutanud inimesesse kalduvuse lasta end petta.“ Filosoof märgib kuivalt, et „hea aus kombekus“ on niikuinii kõigest välispilt ja „kõik, mida nimetatakse kombekuseks, on samasugune“, st simulatsioon, luiskamine. Kakssada aastat hiljem, 1996. aastal sõnastas filosoof David Nyberg selle mõtte mõneti positiivsemalt: teadlik manipuleerimine on üks meie võtmeoskusi maailma organiseerimisel ning koordineerimisraskuste ületamisel teisitimõtlejatega, nagu ka ebakindluse ja valuga toimetulekul. Hiljuti tunnistas Zürichi pedagoogikateadlane Roland Reichenbach, kuidas haridussektor tervikuna põhineb vastastikusel pettusel, süstemaatilisel ebaaususel, ja seda nii õpetajate kui õpilaste enda huvides.[7]

    Seetõttu on iga meelelahutusmeedium eriti uhke oma „eriefektide“ üle – võime üle panna kasutajad uskuma fiktsiooni. See ei kehti üksnes kirjanduse, filmi ja televisiooni kohta. 1983. aastal ilmunud raamatus „The Media Monopoly“ tõi Ben Bagdikian välja, kuidas kogu Lääne meediatööstust kontrollivad viiskümmend korporatsiooni; kümme aastat hiljem, kui ilmus raamatu neljas trükk, oli neid jäänud vähem kui kakskümmend. Nüüd saab neid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Tagajärjeks on suletud ringid ja ristturundus, teemade kontsentratsioon, lugejatele juba teadaolevate teemade lõputu korrutamine, mis tagab kindlalt kõrge käibe ja püsiva reklaamitulu. Filmitegija Peter Watkins nimetab seda oma 2003. aasta raamatus „Media Crisis“ monovormiks. See, mis paistab uudisena, peab suutma äratada tuttavaid hirme: siit kõik need ülikurikaelad, mõrvavandenõud ja kurjakuulutavad tulevikunägemused, millega iga uudiskanal kinnitab oma tähtsust. Samal ajal on need mõeldud peletama täiesti teistsugust, väljendamatut igavust – vaataja tüdimust oma igapäevaelust ja omaenda kehast.

    Teisalt tasub kõigepealt muidugi tšekata oma Facebooki kontot. Nutitelefon kui sidevahend, mida kantakse alati kaasas, viib täide ühe meediatööstuse suurimatest unistustest. Väljalülitusnupp on lõpuks kõrvaldatud: igaüks on igal pool liinil. Pool internetis veedetud ajast on ära raisatud. Häda on vaid selles, et pole teada, kumb pool. See on muidugi kergelt võltsitud tsitaat: David Ogilvy pillas sellise sententsi algselt 1963. aastal ja reklaami kohta.

    Aga internet ongi reklaam – ja arvatavasti viimase kahekümne aasta kõige muljetavaldavam näide reklaami võimest tungida igasse avalikku ruumi ja seda kujundada. Meile lubatakse, et kõik informatsiooni kogumisega seotud kulud kaovad, kui sul on ainult õige masin ja sa oled õigel platvormil. Selles mõttes on sotsiaalvõrgustikud iha ennastvõimendavad tagasisidesilmused. Lubadus, mille nad annavad – olla ühendatud kõigiga, aga alati ohutult omaenda grupis, olla väljapoole efektiivne ja lõputult paljundatud, aga püsida alati kodus – see lubadus on nii õdus, udune ja mitmekujuline, et seda ei saagi murda. Isegi kui see natuke valetab.

    5.
    Kõigi oma imeliste omaduste juures moodustab sotsiaalmeedia tähelepanuruumi, mida jagatakse paljude teistega: see teeb indiviidist paremini informeeritud isiku, kuid ei kahanda seda hüpnootilist mõju, mida tähelepanu edukas kõrvalejuhtimine avaldab vaatajate-kasutajate kollektiivile. Nii nagu mustkunstitrikkide puhul, ei toimu otsustav tegevus mitte lava taga, vaid kõikide silme all – ainult et me ei vaata. Asi pole nähtamatuses (see annaks juba selge sõnumi, nimelt: pimedus, signaali puudumine, „te ei näe midagi“), vaid diversioonis, eksitamises, kõrvalekallutamises ja reklaamis. Tohutus reklaamis. Ühe eduka reklaamitegelase sõnul pärines 2012. aastal vähemalt 40% blogides ja sotsiaalvõrgustikes ringlevast informatsioonist mitte eraisikutelt, vaid firmadelt turunduse eesmärgil. Tema raamatu pealkiri on „Usalda mind, ma valetan: Meediamanipulaatori pihtimused“.

    Võib-olla on kogu praegune elevus „libauudiste“ ümber tegelikult hea uudis. Pärast 1990. aastate interneti-fantaasiaid, milles vastastikust ühendatust ja katkematut liinilolekut kiideti kui ainsat teed poliitilisele vabanemisele, iseorganiseerumisele ja sotsialiseerumisele, meenutab praegune paanika simulatsiooni ähvardava jõu ees meile seda, et kollektiivsel tajul on ka oma tume pool. Eriti siis, kui selle eest ei pea maksma.

    Mis toob meid lõpuks tagasi Alpide väikeriiki. 26. aprillil 2017 otsustas kenake hulk inimesi, et nad pigem ei usu Šveitsi ajalehekirjastajate juttu, et uudised on nende heades kätes. Ka ei soovinud nad midagi tasuta saada. Vastupidi, nad maksid 12 tunniga sisse miljon Šveitsi franki, et lansseerida reklaamivaba online-ajakiri, millest algatajad ei teadnud palju enamat selle nimest. Loomulikult pärines see minevikust, kust mujalt: Republik.

    Tasuks selle eest võrdles järgmise pühapäeva Neue Zürcher Zeitung oma usinas tõeotsingus projekti toetajaid Donald Trumpi toetajatega. Seal ta siis jälle on – kurat, see suur manipulaator. Ammu pole teda nii hädasti tarvis läinud.

    Tõlkinud M. V.

    VALENTIN GROEBNER on 1962. aastal Viinis sündinud keskaja- ja renessansiajaloolane, põhirõhuga majandusajalool; õpetanud mitmel pool Euroopas ja USA-s, praegu professor Luzerni ülikoolis, Saksa Keele ja Luule Akadeemia liige.

    Valentin Groebner. Glaub mir, ich lüge. Die guten Seiten der falschen Nachrichten. Wespennest, 2017, nr 173. https://www.eurozine.com/glaub-mir-ich-luge/.

    [1] Angriff der Meinungsroboter. Süddeutsche Zeitung, 07.04.2017.
    [2] F. Wagner, Nürnbergische Geheimschrift im 15. und am Beginn des 16. Jahrhunderts. Archivalische Zeitschrift, 1884, kd 9, lk 15–62.
    [3] The Faber Book of Reportage. Toim. J. Carey. London; Boston, 1989.
    [4] Vrd H. Zischler, S. Danius, Nase für Neuigkeiten. Viin, 2008, lk 84; M. Osten, „Alles veloziferisch“ oder Goethes Entdeckung der Langsamkeit. Frankfurt am Main; Leipzig, 2003.
    [5] E. Waugh, Pommuudis. Tlk A. Varik. Tallinn, 2013, lk 65. Järgnevas mainitud kõmuleht The Daily Beast on eestikeelses tõlkes saanud nimeks Kolevik ning võistleb kibedasti teise endasarnasega, millel nimeks The Daily Brute – tõlkes Jõlevik. Toim.
    [6] Blow Up, exhibition catalogue. Württembergischer Kunstverein. Stuttgart, 1987, 14 jj.
    [7] R. Reichenbach, Tausch und Täuschung. Merkur, 2017, nr 7, lk 61–68.

  • Vikergallup 2017

    Küsisime 25 kriitikult, saime 17 vastust.

    Aastad pole vennad. Erinevalt eelmisest ei kerkinud seekord esile nii selget liidrit, nagu toona oli Maarja Kangro „Klaaslaps“. Aga sellest ei maksa kohe kurvastusse langeda: võib-olla oli keskmisest tugevamaid teoseid lihtsalt mitu?

    Niisiis, PARIMA 2017. aastal ilmunud UUDISTEOSE üle otsustamisel said nii VAHUR AFANASJEVI romaan „SERAFIMA JA BOGDAN“ (Vemsa OÜ) kui ka URMAS VADI romaan „NEVERLAND“ (Kolm Tarka) võrdselt kolm häält. Kaks kriitikut eelistas Eva Koffi romaani „Sinine mägi“. Toetajata ei jäänud ka Brigitta Davidjantsi romaan „(Mitte just) armastuslugu“, Mart Kanguri luulekogu „Liivini lahti“, Kauksi Ülle luulekogu „ObiNizza“, Jüri Kolgi luulekogu „Kuu ja kirves“, Friedrich Reinhold Kreutzmatsini romaan „Must päike“, Hasso Krulli luulekogu „Kandsime redelit kaasas“, Rein Raua romaan „Kell ja haamer“, Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Imede aed“.

    Niisamuti pidas PARIMAKS DEBÜÜDIKS kolm arvustajat OLIVER BERGI romaani „VENNA ARM“ (Tänapäev) – ja täpselt sama mitu KEITI VILMSI säutsukogumikku „@KEITIVILMS“ (Tänapäev). Kaks häält jagus ühtviisi Hanneleele Kaldmaa luulekogule „Oliver“ ja Talvike Mändla luulekogule „Kosmonaut“. Ühe arvustaja poolehoiu pälvisid Freddy luulekogu „Sigalind“, Neoon Musta romaan „Ma tahan olla tema“, Kristel Rebase luulekogu „Kirjad iseendale“, Siim Sinamäe luulekogu „2000 & 1 G-d“, Ove M. Suure romaan „Collateral damage“.

    Kui iga aasta jätab mõni arvustaja mingis kategoorias oma hääle andmata, siis enim meeldinud TÕLKERAAMATU küsimuses olid seekord kriitikud millegipärast lausa kadedad oma arvamust paljastama. Kokkuvõttes said igaüks ühe hääle järgmised raamatud: Charles Bukowski luulevalimik „Ikkagi on tore olla Bukowski“ (koostanud Carolina Pihelgas jt ja tõlkinud palju häid tõlkijaid), Péter Esterházy romaan „Hrabali raamat“ (tlk Lauri Eesmaa), Kazuo Ishiguro romaan „Maetud hiiglane“ (tlk Krista Kaer), Jonas Hassen Khemiri romaan „Kõik, mida ma ei mäleta“ (tlk Aet Varik), Sergei Lebedevi romaan „Unustuse piir“ (tlk Matti Piirimaa), Ernst Mayri uurimus „Bioloogilise mõtte areng“ (tlk Ülo Maiväli jt), Jean-Pierre Minaudier’ esseeraamat „Grammatika ülistus“ (tlk Indrek Koff), Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ (tlk Peeter Volkonski), Thomas Pynchoni romaan „Raskusjõu vikerkaar“ (tlk Olavi Teppan), Arundhati Roy romaan „Ülima õnnelikkuse kogudus“ (tlk Krista Eek), Gaétan Soucy romaan „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ (tlk Triinu Tamm), H. G. Wellsi reisikiri „Venemaa pimeduses“ (tlk Karin Suursalu).

    Kas kirjastusi maksabki nii väikeste arvude ja erinevate kategooriate põhjal reastada? Aga traditsiooni mõttes tehkem sedagi: Tänapäev 7, Varrak 6, Kultuurileht 4, Kolm Tarka 3, Vemsa OÜ 3, Jumalikud Ilmutused 2, Kaksikhammas 2, Elusamus 2. Kuid ka Ajakirjade Kirjastus, Draakon & Kuu, Eesti Keele Sihtasutus, Hea Lugu, Kingitud Hobune, Kirimiri, Koolibri, Lepp ja Nagel, Mustvalge Kirjastus, Paranoia, S. Sinamäe, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tartu Ülikooli Kirjastus, TKK said silma kirja.

    RAUNO ALLIKSAAR:

    Noor kriitik, kes ometigi võib kohati olla vanameelne, ei oskagi ehk möödunud kirjandusaastast mõeldes kosta muud kui tänada prosaiste (iseäranis F. R. Kreutzmatsinit ja P. I. Filimonovit), seejärel pöörata pilk luule poole ning rõõmustada, et üha enam proosastuvas ja enteristuvas luuleilmas puhub siiski ka värskeid tuuli, mis ometigi kannavad endas midagi minevikulist (õigemini võiks öelda, möödanikulist). Ei ole luulel definitsiooni ja mingisugust „poeetilist kvaliteeti” ei anna mõõta ühegi aparaadiga, ent ometigi – kui näed, siis tunned ära. Ja siinkohal tulebki esile tõsta kaht debüütteost, Hanneleele Kaldmaa (pääaegu et) eepost „Oliver” ja Talvike Mändla kogu „Kosmonaut”. Viimane esindab mingis mõttes klassikalist luulekogu, olles kena valik üksiktekstidest, esimene on aga peensusteni läbikomponeeritud sidusteos, mingis mõttes pääaegu et poeemgi, mitte niivõrd luulekogu. Mõlema autori tekstid on muidugi kaasaegsed, midagi vormiliselt arhailist neis otseselt pole, küll aga lõhnavad need (metafoorses mõttes muidugi), nagu oleks autorid saabunud kusagilt juba möödunud ajast ning võtnud tollased kirjutamiskombed kaasa. Pigem on nad (iseäranis Kaldmaa) aga suutnud luua otseühenduse mingisse praeguseks kadunud poolmüütilisse eepilisse aega, mis annab kirjutamiseks nii ainest kui õpetab ka teatavat tonaalsust, olemata ometigi kuidagi vanamoodsad. Meie ajal, mil luulet ja proosat (ning ebaõnnestunumatel puhkudel ka luulet ja niisama jauramist) eristab kohati vaid nimetus (ja ridade pikkus), on kirjutajaid, kes suudavad mõnikord nüüdismaailmast välja astuda ning selle ettekirjutustest mööda vaadata, hädasti vaja. See ei tähenda, et kõik peaks hakkama inglise sonetti viljelema, ent neid, kes seda  teha otsustavad, ei tohiks radikaalselt vormitut vabavärssi eelistades kõrvale jätta (mis pahatihti juhtub). Praeguses ajas on vaja elada ja kirjutada, varasemast on vaja õppida ja hoolida. Mõned siiski oskavad ja ennäe – see on hää!

    ANDRUS KASEMAA:

    Raamatuid ilmub palju, aga lugemisväärset on vähe. Kuigi usun ka, et iga raamat leiab lugeja, vähemalt mõne. Ja ka häid tuli läinud aastal siiski rohkem kui üks või kaks või kolm. Aga kui valida tuleb, on valida Õnnepalu „Valede kataloogi“ ja Kolgi „Kuu ja kirve“ vahel. Kuna olen jätkuvalt luulelainel, siis nimetaksin parimaks 2017. aasta raamatuks „Kuu ja kirve“ kogu tema siiruses ja totruses. Eriliselt nunnu armastusluulekogu. Tõstab kõrgele ja võtab jalad nõrgaks, nakatab ka lugejat.

    Parimaks debüüdiks pean Oliver Bergi „Venna armu“. Selles on ühes asjas lõpuni minekut, põhjalikkust, visadust. Pealkiri on geniaalne ja hulk pilte jäi raamatust meelde. Tõlkeraamatutest – Loomingu Raamatukogus ilmunud H. G. Wellsi „Venemaa pimeduses“. Omamoodi lustlik, uperpallitav kirjeldus 100 aasta tagusest Venemaast. Väga liigutav lugemine oli ka Singeri „Šoša“.

    2017. aasta jääb meelde ehk sellegi poolest, et räägiti kirjanduskriitika (kehvast) hetkeseisust ja semukriitikast. Tahaksin loota, et 2018 toob värskemaid tuuli ja tõsisemat suhtumist (kuigi väga ka ei usu).

    HANNA LINDA KORP:

    Eelmisel aastal kirjutasin siinsamas, et tahaksin rohkem lugeda proosateoseid, mille sündmustik ei põhine niivõrd autori elul, vaid toimib omaette fiktsionaalse maailmana ka ilma selleta. Teisisõnu: ootasin raamatut, mille puhul ei pea autori siiruses isegi kahtlema, sest ta nagunii valetab. Õnnekombel on mu soov täide läinud – aasta jooksul on ilmunud terve posu teoseid, mis mahuvad ilukirjanduse piiridesse kenasti ära (muide, on väga rõõmustav, et Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ sai Kultuurkapitali esseistika-, mitte proosaauhinna – see annab Õnnepalu aina hägusemaks muutuva loomingu jaoks omamoodi lugemisjuhise). Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ väärib seejuures erilist tähelepanu. Ehkki sellele võib ette heita nii üleva mõõtme puudumist (enamik tegelastest ei püüdle kõrgemate eesmärkide poole, vaid juhinduvad „madalatest“ instinktidest, on koguni loomalikud) kui ka seda, et muidu filigraanselt välja joonistunud perekonnaloo taustal toimuvaid ajaloosündmusi kipub autor üle seletama, on siiski tegu erakordse teosega. Afanasjev ei heida vanausuliste maailmale mitte turisti-, vaid pigem antropoloogipilgu, aga lõpptulemuseks on pelga kommetekirjelduse asemel hästi õnnestunud võõristusefekt, kusjuures võõristusobjektiks on tänane maailm, mitte eilne.
    Selliseid teadlikult või vähem teadlikult terviklikku maailmatunnetust loovaid raamatuid ilmus teisigi, näiteks Oliver Bergi debüütromaan „Venna arm“ või Mathura esimene proosateos „Jääminek“. Bergi puhul üllatas küps poeetika, Mathura puhul aga teemavalik – kuidas kirjutada surmast nii, et suremisest saab protsess, mitte ühekordne sündmus? „Jääminekus“ on suremine aga sama oluline kui mõnes teises raamatus elamine.
    Sellel aastal loodan, et mahukate romaanide kõrval ilmub ka sama heal tasemel lühiproosat.

    ANDRA TEEDE:

    Minu arvates on kõige rohkem ja üllatuslikumalt viimasel ajal seda näha, et eestlased jõuavad lõpuks ometi Eestist välja. On palju tõlkeid ja suurepäraseid tõlkijaid, keda ka kirjanikud austavad ja armastavad, nad võetakse EKL-i ja neid, ma loodan väga, toetatakse nii raha ja bürokraatia kui muus mõttes. Näiteks on viimasel ajal mu kultuurisõbrad välismaalt aina rohkem hakanud ütlema, et, jah, muidugi ma tean teil sealt Eestist kirjanikke, no näiteks see ja see. Kusjuures teatakse naisi ja luuletajaid, mis teeb mu jube õnnelikuks! Ning ma väga loodan, et asi ei ole selles, et mul olid varem lihtsalt natuke nõmedamad sõbrad, vaid sihipärane töö ekspordi suunal tõesti kannab juba vilja.

    Mis mind 2017. aasta raamatute nimekirja vaadates häirib, on kvaliteetelulugu-de vähesus. Mul on juba aastaid olnud tunne, et ilukirjandus natuke tüütab, ning seepärast otsin tikutulega inspireerivaid elulugusid. Paratamatult kuulub aga Eestis veel selline biograafia või memuaari kirjutamine mingi piinliku rahateenimise ja kollase kraami alla. Umbes, et kui räägid päris lugu iseendast, siis jääd natuke eneseabi, dieeditamise, Kroonika ja klikipüüdmise ning muu möga riiulisse. Loomulikult on heledaid majakaid, nagu Mart Laar või Maarja Kangro, kes müüti murravad, aga üldiselt, jah, on mu viimaste aastate lemmikaimekirjandus tulnud rohkem Inglismaalt ja mujalt sealt kandist. Seal kirjutavad koomikud ja ajakirjanikud, luuletajad ja teatraalid inspireerivaid, üldistavaid, hirmnaljakaid, emotsionaalseid ja ausaid raamatuid oma elust ning arengust, mis on muuhulgas suurepärane õppematerjal noorele kunstnikule raskel loometeel. Eks Eestis jääb asi natuke selle taha, et tiik on nii väike ja päris otse nimesid nimetades ei taha-julge suurt kellestki kirjutada, samas ilma teisteta endast jälle hästi ei saa. Aga võiks ju ikkagi proovida. Kui välja tuleb, siis on äge, ausõna!

    MIRT KRUUSMAA:

    Eri põhjustel lugesin nüüdiskirjandust hõredalt, niimoodi ullikesena teistele järele lohisedes. Kaks raamatut, mis teistest enam silma paistsid, olid Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ ja Jõerüüdi „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“. Kaks raamatut inimese ja ühiskonna sõlmedest, argipäeva ja igavikulise maailma vastuoludest ja kooskõlaigatsusest. Ühesõnaga selline muljehaaval kooruv eksistentsikirjandus, mis kummalisel kombel ka lohutab.

    Parim debüütraamat oli minu jaoks Oliver Bergi „Venna arm“. Imponeerib mahult, ülesehituselt (nii läbi mõeldud, eri osised nii tasakaalus, eeskujulik) kui ka sisult (suured teemad, nagu Eesti lähiajalugu jne). Ometi puudub pretensioonikus, raamat on ka isiklik ja õrn, keeruline.

    Viimasena parim tõlkeraamat. Tahaks jälle ühe asemel kahte pakkuda. Sergei Lebedevi „Unustuse piir“ ja Julia Kristeva „Võõrad iseendale“.  Kaks kujundirikast, isiklikest muljetest vohavat teksti. Kristeva teos küll pretendeerib akadeemilisele objektiivsusele, ent minu meelest sellisena oleks see isegi nõrgem teos – eelkõige nautisin seda just subjektiivse tekstina (Kristeva ise kui immigrant Prantsusmaal jne). Aga kui – jälle – ilmtingimata tuleb kahe vahel valida, siis valin Lebedevi: sünge, sümbolistlik, inetu ja ilus samal ajal.

    MAIA TAMMJÄRV:

    Ega Afanasjevist 2017. aastat meenutades mööda muidugi ei saa, „Serafima ja Bogdan“ võitis ikka põhjusega nii romaanivõistluse kui Kulka proosapreemia. See on muidugi asi, mida meil tihti öeldakse, et näete, inimesel oli aega ja kirjutas säärase väärika (nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt) asja. Afanasjev olla kirjutanud raamatu ju nimelt viie aastaga ja ühelt poolt on see muidugi luksus, igaühel seda kas ei ole või igaüks ei oska seda ka hinnata. Ja igaühel pole seda võibolla vajagi.

    Teisalt näib, et – nagu ikka ajad vaheldumisi kiirenevad ja aeglustuvad ja teevad mõlemat muidugi ka n-ö paralleelselt – praegu on seda aeglase kirjanduse ja kirjaniku aja taotlust ja vajadust autorite endi poolt üsna rohkesti kõlanud, aga viimastel aastatel on selle vajadusest taas aru saadud ka institutsionaalselt (vt ka kirjanikupalk – Tartu linnakirjaniku staatus muidugi osaliselt ka, ehkki selle funktsioon praktikas näib olevat pigem esinduslikkust rõhutav, mis teoreetiliselt võib hoopis mõnevõrra killustada, mitte aega anda).

    Kauavaikinud-kaunikesi oli möödunud aastal muidugi teisigi, vähemasti raamatu vormis mõnda aega vaikinud Aare Pilve „Kui vihm saab läbi“ andis end oodata ja sai samuti absoluutselt põhjusega nii Suitsu kui Kulka luulepreemiad (ehkki Kulka osas üllatas – heas mõttes – see valik rohkem).

    On muidugi ka vastupidist tendentsi, Jüri Kolk kirjutas kolm raamatut ja ei olnud sellega isegi kõige viljakam autor 2017. aastal. Kolgi teosed olid aga veel ka igaüks ise žanrist – romaan, jutukogu ja luulekogu –, niisiis on tegu ikkagi kvantitatiivsegi saavutusega omaette.

    Samuti rõõmustas muidugi lühiformaatide viljelejate ja kalamburistide hea aasta: Pauklin, Meiel ja Vilms.

    MAARJA HELENA MERISTE:

    Kui vaatan seda muljetavaldava pikkusega ilmunud teoste nimekirja, mõistan, et mõnel agaral raamatublogijal on vististi palju rohkem sellest loetud kui mul – ja kas peaks ma seda arvestades suurelisi hinnanguid möödunud kirjandusaastale andma, ei tea. Minu mulje on vormunud vaid käputäit teoseid, peamiselt luulet lugedes, ent ehk tasub ka nende põhjal mõni ettevaatlik üldistus teha. Olen ikka kirjandusest, eriti luulest otsinud eelkõige seda, kuidas autor teksti luues iseendast välja ja mööda võib saada, mitte seda, kui efektseid vahendeid ta enesele juba tuntu väljendamiseks leiab. Seda on lugedes tunda, kui Kirjutamine on kirjutajast suuremaks saanud, ta enda juhtida võtnud, sest see avastuserutus kandub lugejassegi. Ses mõttes sain mina tõsiselt ära tehtud Hasso Krulli kogust „Kandsime redelit kaasas“. Jalutasin, Krull kotis, nädalakese jaanuarikuises Barcelonas ringi, ja iga kord, kui kuskil kohvikunurgas jälle mõne ta luuletuse lugesin, tundsin, nagu oleksin päise päeva ajal illegaalseid teadvust avardavaid aineid manustanud, muretsesin, et äkki jään kellelegi sellega vahele, et ma siin Krulli-ekstaasis värisen. Sügav tänu selle eest. Lisaks Krullile pakkusid sarnast elamust ka Aare Pilve „Kui vihm saab läbi“ luuletused. Kusjuures mõlema puhul oli see „enesest mööda minemine“ väga tugevalt kohal sellest hoolimata, et tegemist oli küllalt varjamatult isiklikest mälu- ja elujälgedest võrsunud ridadega. Veel rõõmustasid väga mitme noorema põlve luuletaja tihedad kogud – Kristel Algvere, Talvike Mändla, Eda Ahi, Andrus Kasemaa, Carolina Pihelgas.

    Proosa osas tahaksin oma kiidusõnaga kaasa aidata sellele, et Eva Koffi „Sinine mägi“ ikka piisavalt väärilist tähelepanu saaks. Ma ei ole vist kunagi lugenud ajalooainelist romaani, mis, olles ühelt poolt ajaloolise sündmusstruktuuri poolt korrastatud, samal ajal une ja teadvuse piirimaistesse ulmadesse nõnda mõjusalt sisse kirjutatud oleks. Sellel võiks olla tarvilik lõdvestav toime valujäikuses ajalootajuga eestlasele.

    SILVIA URGAS:

    Betti Alveri debüüdiauhinna žüriisse kuuludes lugesin ma läbi rohkem esmateoseid kui kunagi varem ja kardetavasti ka kunagi hiljem. Ja kuigi ma olin oma lugemisteekonnale asudes natuke skeptiline, ei olnud debüütide tase eriti proosa osas sugugi nii madal, kui olin kartnud. Tundub, et proosas on aina rohkem autoreid, kes julgevad asuda loojutustamise rajale ja teha seda niivõrd erinevalt, nagu tegid mu eelmise aasta lemmikud Oliver Berg, Urmas Vadi ja Vahur Afanasjev. Tundub, et kui suuta juba romaan valmis kirjutada, ei tehta seda ka (erandeid muidugi on!) väga halvasti. Palju on räägitud soovist jutustada suurt lugu, luua Suur Eesti Romaan ammuste klassikute kõrvale, ning ei saa minagi seda tendentsi märkimata jätta. Aga võib-olla võiks olla rohkem väikest eesti luulet, soovi luulevormiga mängida ja midagi uut luua. Kuni seda ei ole, loen rõõmuga kõikehõlmavaid perekonnaodüsseiasid.

    HELE-MAI VIIKSAAR:

    Kuna ma ise sattusin lugema eelkõige luulekogusid, siis tooksin välja, et 2017. aastal ilmus palju tugevaid teoseid, mis paistsid silma nii tugeva vormitunnetuse kui ka sisu poolest. Kui vahepeal tundus, et luule üldpilt kipub pisut üheülbastuma, siis eelmisel aastal ilmus palju eriilmelisi raamatuid, mis varieerusid nii teemadevaliku kui ka stiili poolest. Tundub, et üha enam vaadatakse kaugemale enese nabast ja ühiskonnakriitilise või vahepeal väga levinud tugevalt eneseiroonilise luule kõrval võis leida ka üsna ajatuna mõjuvat tugeva vormitunnetusega luulet (Eda Ahi, Mikk Pärnits). Palju oli ka tugevaid debüüte (Siim Sinamäe, Talvike Mändla) ning mitmete autorite puhul oli näha tublit arengut varasema loominguga võrreldes. Eestlased näivad olevat raamatuusku, sest palju peamiselt netikeskkonnas levinud loomingut leidis oma tee siiski ka raamatukaante vahele – portaalis nihilist.fm ilmunud lood avaldati valikkogus „NIHILIST.FM. Final cut“ ning Keiti Vilmsi peamiselt Twitteris levinud kalambuurid avaldati tabava pealkirjaga raamatuna „@keitivilms“. On omamoodi paradoksaalne, et ehkki blogindus ja erinevates portaalides loomingu avaldamine on muutumas üha populaarsemaks, on raamatus siiski säilinud justkui mingi pühadus, mistõttu nähakse paberile trükitud sõnu väärtuslikemaina.

    SIREL HEINLOO:

    Alustame sealt, kus kirjandus läinud aastal kõige võimsamalt säras – filmimaailmast. Rainer Sarneti „November“ on minu meelest esimene eesti kirjandusteose põhjal tehtud film, mis on parem kui raamat. Mulle meeldib väga ka „Rehepapp“, aga film tõstab selle hoopis uuele tasemele ja rikastab teost, selle asemel et seda vaesestada (nagu tihti võib juhtuda). Eelmisel aastal ilmus ka üks uudisteos, lausa debüütraamat, millele soovin samalaadset rikastamist lavastuse näol – see on Hanneleele Kaldmaa „Oliver“. See on värssdraama või eepos, millel on väga tugev rütmiline ja muusikaline tunnetus ning lavastajad-heliloojad-koreograafid saaksid seda tugevat teost õigete rõhuasetustega ainult rikastada. Paremini tuleksid esile nii lugu ja konflikt kui ka lihtlabaselt öeldes isegi see, „kes mida ütles“.

    Ajakirja Looming märtsikuu numbris ilmus Margit Tintsolt 2017. aasta luuleülevaade. See on hästi kirjutatud ja teosed on tabavalt rühmitatud, kuid imestama pani kirjutise avalõik. Miks öelda, et eesti luulel läks 2017. aastal „vaikselt“ ja ei sündinud midagi erakordset või raputavat? (lk 376). Autor võtab oma sõnad järk-järgult ka ise tagasi, aga milleks madaldada, kui selleks ei ole tegelikult põhjust? Eelmisel aastal ilmus minu meelest väga palju erakordselt tugevaid luulekogusid (nüüdseks) küpsetelt autoritelt. Usun, et aastaid hiljemgi on põhjust rääkida näiteks järgmistest teostest: Mart Kanguri „Liivini lahti“, Carolina Pihelga „Pimeduse pisiasjad“, Eda Ahi „Sadam“, Kristiina Ehini „Kohtumised“, Aare Pilve „Kui vihm sai läbi“, fs-i „Tätoveerimata inimene“, Jürgen Rooste „Onerva…“, Kristjan Haljaku „Uus inimene“, Hasso Krulli „Kandsime redelit kaasas“ jne.

    Eraldi kirjandussündmustena soovin välja tuua kaks suulise luule edulugu. Kristiina Ehini luulekogu esitlustuur koos Silver Sepa plaadiesitlusega oli esimene niivõrd suure mastaabiga kirjandussündmus Eestis – ja tõmbas kaasa nii palju lugejaid. Teine paljulubav luulesündmus on Tartus hoogu kogunud TarSlämm, mida ise alates sügisest korraldan. Järeldusi on veel vara teha, kuid suurima heameelega saadaksin eesti värskeid luulehääli Euroopa lavadele eksperimenteerima!

    Kõige enam tsiteerima peibutav luuletus on Jürgen Rooste „Kriitikatraditsioon (kirjutet „Carmina Trash’i“ jaoks tellimustööna, Sveta idee järgi)“ (lk 83–84); hinnang läinud luuleaastale: „milline küpsus – milline teadlikkus – milline individuatsioon / ja intuitsioon / – sõltumatu institutsioon“ (lk 84).

    AVE TAAVET:

    Aasta parim teos oli minu jaoks Brigitta Davidjantsi „(Mitte just) armastuslugu“, mille kord juba kätte võtnuna oli isiklik suhe kerge tekkima. Harva on seda ootuste ja otsingute perioodi, mis lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele jääb, nii mõnusalt kirjeldatud. Sinukujuline tühjus on juba maailmas olemas, aga sa ise veel ei mahu sellesse mugavalt. Lisaväärtuse annab teosele 90ndate õhustik – aeg, kus häid kassette oli raskem leida kui peikasid.

    Parim debüüt: Neoon Musta „Ma tahan olla tema“. Selle teose lugemine oli tõeline ekspeditsioon inimhinge tumedatesse sügavikesse. Autor kujutab depressiooni vahetult, mitmekülgselt, kaasahaaravalt ja, milleks ma lugemist alustades küll valmis ei olnud, vaimukaltki. Õnneks toob see sünge teejuht oma lugeja maapinnale tagasi. Mitmes mõttes hea, et selline raamat nüüd olemas on.

    Parim tõlkeraamat? Esimesena turgatas pähe Bukowski valikkogu ilmumine. Tänu paljude andekate poeetide kollektiivsele jõupingutusele istub see väike pahur vanamees nüüd ka eestikeelsena riiulis. Aga! Kasutades antud platvormi pisut ka häälekandjana, annaksin parima tõlketeose tiitli hoopis Nareki Grigori „Nutulaulude raamatule“. Pealkirjale vaatamata on tegu väga rahustava ja elu nurki pehmendava tekstiga. Ajatu kirjandus.

    Pean tunnistama, et möödunud kirjandusaasta jäi minu jaoks niruks, sest viibisin suurema osa aastast välismaal. Kui on valida, kas toppida seljakotti kilo makarone või Neoon Musta „Ma tahan olla tema“, vajub kaalukauss üheselt esimese kasuks. See sundis enda jaoks esmakordselt avastama e-raamatute võlu ja valu. Paraku on siingi eelisseisundis makaronid, mida on oluliselt lihtsam hankida. Eelmainitud neljast teosest on hetkel digitaalsel kujul loetav vaid üks, Brigitta Davidjantsi raamat. Arvuliselt e-raamatuid kaupluste kodulehtedel justkui leidub, kuid sisuliselt on nende valik endiselt üsna kesine. Eriti eesti kirjanduse vallas. Pikemalt eemal viibides on aga emakeelse kirjanduse kohalolu ja kättesaadavus makaronidest olulisemgi – sellele on raskem aseainet leida.

    MIHKEL KUNNUS:

    Aasta debüütteose hääle andmisega jään veidi hätta. Hea meelega annaks selle Värske Rõhu aastaauhindade laureaatidele – Siim Tõniste proosa, Mirjam Parve tõlkijatöö (ja arvustus koos Merle Purrega), Triin Paja keeletundlik ja kujundirikas luule väärivad igati esiletõstu. Nende väljakuulutamisüritusel esitas oma tekste ka Joonas Veelmaa. Tema (lava)karakter ja tekstid olid suurepäraseks kaastööks sellele ajastuvaimule omasele kompleksile, milles segunevad  erinevates ja isikupärastes vahekordades eneseiroonia, ühiskonnakriitika, melanhoolia, mehelikkusehädisus, vaimukus, resignatsioon ja moralism ning mille perekonna säravamad esindajad on Siim Pauklin, Kaupo Meiel ja Jüri Kolk. Siit pole ka väga kaugel Urmas Vadi oma „Neverlandiga“, millele annaksingi aasta parima teose hääle. Et aga Värske Rõhu laureaadid omaette teost ei moodusta, siis debüütraamatu hääle annan siin Ove M. Suure „Collateral damage’ile“. Teen seda raske südamega, sest pseudonüüm on tõesti värdjalik. Aga teos, millel jõudis ilmuda sama aasta sees ka teine osa, tundub mulle omamoodi komplementaarse paarikuna Anna-Maria Penu „Eesti verele“. Mõlemas näib kumavat mingi kollektiivses alateadvuses pesitsev hirmumuster ning komplementaarsus tuleb sellest, et neis näivad üleprojitseeruvat teatud vastandtendentsid, ütleme, „The Handmaid’s Tale“ homode kalifaadis (Jordan Petersoni aastale vähem ei sobikski).

    Parim tõlkeraamat, mis täidab seda rolli, mida romaanikunst peaks, oleks eelmisest aastast Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng“.

    See oli siis mu viimane Vikergallup. Ning viimane soovitus, mida tahaks noortele lugejatele hüüda, enne kui Vikerkaare toimetuse eidžistlikud heterotarikad mind lõplikult väljavad, oleks: „Lugege Tammsaaret! Lugege Dostojevskit! Lugege Thomas Manni ja Robert Musilit! Ja meie liik säilib.“

  • Jutukirjandus Turingi universumis

    See on tekst. Sa LOED seda.
    Pole siin nuppe, linke ega muud hüpersaasta. Me saime küll grandi elektroonilises formaadis publitseerimiseks, kuid ärge sellest veel järeldage, nagu paneks kogu see digitaalne pealetung meid vaimustusest lakke kargama.
    (John McDaid, “Uncle Buddy’s Phantom
    Funhouse”).

    Silikoonromaanid

    Jorge Luis Borgese novell “Liivaraamat” jutustab salapärasest raamatust, loendamatute lehekülgedega hiigelköitest, millel pole algust ega otsa. Leheküljenumbritel puudub mõte, sest leheküljele 999 eelneb 40 514. Raamat on kirjutatud mitmes võõras keeles ja sama lehekülge ei saa kunagi avada kaks korda. Peategelane, kes on üksipäini kuude kaupa seda võimatut objekti uurinud, annab lõpuks alla ja otsustab selle hävitada. Aga kuidas? Ta võiks selle ära põletada, aga lõpmatu hulga lehekülgedega raamat põleks igavesti ja lämmataks kogu maa suitsu sisse. Viimaks peidab ta selle Buenos Airese rahvusraamatukogu juhuslikule riiulile – see on raamatu kõrvaldamiseks kõige kindlam viis.
    Mõned aastad tagasi hakati internetis levitama järgmist nalja. Üks võrgulehekülg teatas:

    Olete jõudnud
    interneti
    viimasele leheküljele.
    Loodame,
    et nautisite lehitsemist.
    Veetke oma ülejäänud
    elupäevad hästi.

    Võrgunalja puänt on vastupidine Borgese novellis kujutatule: nii nagu Borgese raamatut ei saa tõelises maailmas kunagi köite kujul esineda, ei saa tõelisel ülemaailmsel võrgul olla lõplik arv lehekülgi. Ainuüksi ühel hetkel dünaamiliselt loodavad leheküljed teevad nende hulga potentsiaalselt lõpmatuks. Matemaatiliselt võttes on “Liivaraamat” ja internet üks ja seesama, vähemasti nad on võrdselt lõpmatud. Kuid internet, erinevalt oma viimasest leheküljest või Borgese hiigelraamatust, on ka päriselt olemas. Otsekui Borgese mõtte tõestuseks leidub nüüdseks juba mitu tosinat nn viimast internetilehekülge, millest igaüks võib olla too algupärane või ka mitte.

    Mõistagi ei jutusta Borgese lugu internetist ega võrgust. Interneti-allegooria on siin juhuslik – tegu on avatud tekstiga, milles on tabatud kirjutamise kohta midagi põhimõttelist, mida meie uued kommunikatsioonitehnoloogiad peavad alles hakkama välja selgitama. Aga see esitab mõned fundamentaalsed ja kummaliselt praktilised küsimused. Millised tagajärjed on lõpmatul tekstil? Kuidas lugeda raamatut, milles ei saa kunagi ühte ja sama lehekülge kaks korda lahti teha? Ja võiks lisada: mis on selle kõige järeldused kirjandusteooria ja -praktika jaoks, kui neid üldse leidub?

    Digitaalne kirjutamine on olnud meie käsutuses juba mitu aastakümmet. Selle mõju kirjastamistööstusele on olnud tohutu, ja nii nagu sajand tagasi võtsid kirjanikud Mark Twaini eestvedamisel kasutusele kirjutusmasina, on nad ka selle tehnilise uuenduse kärmelt omaks võtnud. Aga kas nad on uue tööriista tõttu muutnud ka oma stiili ja harjumusi? Kas kirjutamine ja kirjandus on muutunud? Arvatavasti on praegu veel kaugelt liiga vara usaldusväärset vastust anda. Pärast Gutenbergi leiutist kulus vähemalt viiskümmend aastat, enne kui ilmusid raamatud, mis olid midagi enamat kui käsikirjade simulatsioonid. Kultuur muutub aeglaselt ja ka praegu võib ette näha samasugust inertsi. Aga selle asemel et oodata veel kaks- või kolmkümmend aastat, võiks haarata teatavatest juhtlõngadest, mis suunaksid meie spekulatiivset ja üpris etteruttavat analüüsi.

    Käesolev essee uurib mõningaid digitaalse kirjanduse loomiseks tehtud jõupingutusi. Keskendun jutukirjandusele ja selle piiridele, pöörates erilist tähelepanu romaani mõistele. Kas romaani parameetrid ja perimeetrid sõltuvad meediumist või kas romaanid saavad õnnelikult hakkama mis tahes meediumis? Selge on see, et romaanid ei tarvitse esineda üksnes paberil, vaid võivad samahästi õilmitseda helisalvestistena, mida taasesitatakse kassettidelt, CDdelt või MP3-delt. Ray Bradbury romaanis “451° Fahrenheiti” õppisid inimesed romaane pähe ja kandsid ette. Ja e-raamatud ning digitaalsed lugemisseadmed on selge tõend sellest, et arvutid võivad põhimõtteliselt saada alternatiivseks meediumiks paberile, kuigi pole veel kindel, kas romaanid osutuvad seal sama edukaks kui paberversioonis või isegi audioraamatuna. Seni pole veel lugejaskonda selles veenda suudetud. Ja kuidas võiksid potentsiaalselt paindlikumad arvutiliidesed ja arvuti rikkalikum funktsionaalsus mõjutada romaani? Kas romaan jääb samaks, sünnib temast uus kirjandustõug või ehk koguni mitu uut? Ent asudes arutlema selle üle, mis on digitaalsed romaanid ja milliseks nad saada võivad, tõuseb esile hulk probleeme.

    Esiteks arvuti ise.

    Raamatust e-raamatuni

    Trükipressi leiutamine 15. sajandil ei muutnud kirjanike meetodeid, harjumusi ega nende tehnilist infrastruktuuri, mis koosnes sulest, tindist ja paberist. Trükikunst andis autoritele levivõrgustiku ja turu, kuid loomeprotsess, vähemalt selle materiaalne külg, jäi endiseks. Trükitööstuse sünniga kaasnenud institutsionaalsed ja majanduslikud muutused 15. ja 16. sajandil olid sügavad ning kahtlemata põhjustas see kirjutamistegevuses niihästi “loomingulise” pöörde kui ka professionaliseerumise ja industrialiseerumise.

    Gutenbergi uus meediatehnoloogia ei mõjutanud siiski sule paberile paneku individuaalset akti. Paber leiutati Hiinas aastatel 100–200 m. a. j. Mööda Siiditeed aegamisi läände rännanud, jõudis paberi valmistamise kunst alles aastatuhat hiljem Euroopasse. Paber ja tint jäid kirjanike põhitehnoloogiaks kuni 1870. aastateni. Kirjutusmasina, kopeerpaberi ja fotokoopiamasina leiutamisega paranes üksikkirjaniku olukord küll dramaatiliselt, kuid trükitööstus jäi ikka veel vanade meetodite aeglase evolutsiooni juurde. Personaal- ja lauaarvuti tulekuga kaasnenud revolutsioon 1980. aastatel muutis selles tööstuses nii kirjutamise, toimetamise kui reprodutseerimise poolt, sellal kui levitamine, turg ja materiaalsed formaadid jäid endiseks. Kuvaritekst ja digitaalne levivõrk kujunesid ajapikku paberile trükkimise ja paberil levitamise alternatiiviks ning aastakümne eest sai ülemaailmsest arvutivõrgust trükipressi ja kirjastamistööstuse pärija. Romaan on aga jäänud Cervantesest kuni Tom Clancyni ikka romaaniks, vähemalt materiaalses mõttes. Trükitud, koodeksiformaadis romaan on osutunud silmapaistvalt stabiilseks ja nautinud stabiilset edu viie aastasaja jooksul.

    Viimasel ajal on aga uus esitustehnoloogia, digitaalne tekst, hakanud kõrvale tõrjuma romaani materiaalset alust, trükitud paberit. Peale selle on kirjanduskauba ostmise ja müümise traditsiooniliste kanalitega hakanud konkureerima uus levimehhanism. Kuid majanduslikud, ergonoomilised ja kultuurilised tingimused pole siiski veel piisavalt arenenud, et digitaalsetest meediakanalitest oleks saanud parem alternatiiv vanale heale trükitud raamatule. Arvatavasti kõige tähtsam puuduv aspekt on kaubanduslik infrastruktuur, mis paneks professionaalsed kirjanikud uut levisüsteemi sama entusiastlikult omaks võtma, nagu nad võtsid omaks tekstiprotsessorid. Just digitaalse levi tõhusus ja madal hind on iroonilisel kombel osutunud peamiseks teguriks, mis segab vältimatut üleminekut paberkirjanduselt digitaalsele kirjandusele. Tänapäeva tehnika puhul on raske takistada autoriõigusega kaitstud materjali illegaalset kopeerimist ja levitamist, ning kuni see probleem on lahendamata, jätkab kirjastustööstus kallima, ent kindlama pabermeediumi kasutamist ka pärast selle tehnilist parim-enne-tähtaega. Aga ka paberraamatud pole kunagi olnud kopeerimise vastu kaitstud. Digitaalse skaneerimise ja kopeerimise ning optilise tähetuvastuse tingimustes on mis tahes meediumi kaitsmine piraatluse vastu muutunud veelgi illusoorsemaks.

    Eeldades, et trükitud paber asendub varem või hiljem digitaalsete alternatiividega, oleks mõistlik oodata romaanide kolimist mingisse tulevikuvormi arvutiekraanil. Kuigi trükikiri ei pruugi kunagi päriselt kaduda, ennustan ma, et massiturul kukutatakse ta troonilt umbes nagu savitahvlid ja raidkirjad ning ta jääb kasutusse mõnel eriotstarbel.

    Nagu on näidanud helilintidel või CD-del audioraamatute edu, ei ole kirjandustekstides midagi loomuomaselt paberlikku ega isegi visuaalset. Võib-olla eelistatakse tulevikus multimediaalset formaati: digitaalselt kodeeritud tekst, mida saab sama lugemisseadme abil taasesitada nii visuaalselt (vaegnägijatele suuremas kirjas) kui ka kuuldeliselt. E-raamatute esimene põlvkond 1990ndatel ei osutunud kuigi menukaks, sest vähesed tundsid vajadust osta endale kallis üheotstarbeline lugemisseade (ehk lihtsalt nigelamat sorti arvuti), millel oli üsna piiratud raamatukogu ja ebaselge tulevik. Praegu me võime pidada neid teedrajavaid, kuid hääbunud vidinaid kõigest idee läbiproovimiseks. Kuid ma ei näe põhjust, miks ei võiks arvuti aja jooksul asendada trükiköidet kui kirjanduse peamist meediumi.

    Isegi väga algeline lugemispind nagu PalmPilot, resolutsiooniga 160 × 160 pikslit ehk umbes 32 × 14 tähemärki, võimaldab nauditavat lugemiselamust. PalmPiloti abil voodis lugemine on igatahes märksa mugavam kui lugeda tuhandeleheküljelist telliskivisuurust ja kilo kaaluvat raamatut. Kuid pole vist üllatav, et põhiteguriks jääb ikkagi loetava kirjandusteksti kvaliteet. Nii nagu vanasti tuhm trükk ja odav paber ei takistanud lugejaid oma lemmikkirjanikke nautimast, on ka arvutiekraani liides kindlasti lugemiseks piisavalt hea, kui paremat, kergemat ja odavamat alternatiivi käepärast pole. Filmide esitamise meediumina võistlevad arvutid juba telekaga, seega leiab märksa vähenõudlikuma vormiga mustvalge tekst (või autori häälekõla) endale samuti digitaalse kodu, eriti kui ilmuvad välja üha paremad ekraanid ja uued leiutised, nagu õhukesed plastiklehed, mida kutsutakse digitaalseks tindiks.

    Kui eeldada, et pabermeedium evolutsioneerub digitaalseks, siis on põhiküsimus selles, kas romaan jääb iseendaks või muutub, et mugandada ja kasutada enda tarbeks ära arvuti pakutavaid võimalusi. Ja mida võib arvuti kirjandusvõrrandisse uut tuua? Juba praegu leidub küllaldaselt tõendeid, et romaan võib digitaalses kehastuses ka iseendaks jääda. Kuid arvuti pakub ka rohkesti esitustehnikaid, mis võivad kirjanduslikku kommunikatsiooni revolutsioneerida. Allpool vaatlemegi neist võimalustest mõnda. Esmalt aga uurigem, mis on digitaalse arvuti puhul tõeliselt uutmoodi.

    Mis on uut, UNIVAC?

    Kui puuduks tarkvara, jääks üksnes kütteseade”
    (Niels Ole Finnemann).

    Juba eelmise sajandi keskpaigast peale, kui mitte kauem, on ringelnud arvutiga seotud müüte ja liialdatud pretensioone. “Elektroonilise aju” ideoloogia on tunginud kõikjale – see on kollektiivne unistus, millele on raske vastu seista, sest isegi kõige karmimad kriitikud sõltuvad selle tehnoloogia poolt pakutavast infrastruktuurist. Tehnoloogiline determinism ja “uue” lubadus teevad raskeks tegeliku uudsuse märkamise valepretensioonide ja futuristliku mõttetuse kihtide alt.

    Liiga lihtne oleks kuulutada arvuti millekski revolutsiooniliseks ja sellega piirdudagi. “Arvutirevolutsioon” on pikaaegse kommunikatsiooni-alase evolutsiooni praegune haripunkt. Palju kui mitte enamik sellest, mis iseloomustab moodsat andmetöötlust, on lihtsalt ammu leiutatud tehnikad ja meetodid efektiivsemal kujul. “Arvuti” on koondnimi mitmesuguste tehnoloogiate jaoks, mis võimendavad inimkultuuri kommunikatiivseid traditsioone ja praktikaid, alates raamatupidamisest ja arhiveerimisest kuni isikliku kirjavahetuseni, valitsusaktideni, avaliku keelekasutuseni ja esteetiliste väljendusvormideni. Tsivilisatsioon ja eriti linnaühiskonnad on arenenud sümbiootiliselt rööbiti kirjaga ja uute kommunikatsioonitehnoloogiate leiutamisega. Arvuti esindab ühiskondliku arengu pika protsessi kõige uuemat staadiumi ja ta ei tähenda, nagu mõned näikse arvavat, täielikku ja radikaalset lahkulöömist eelnenust. Juba ammu enne “Universaalset Automaatarvutit” (Universal Automatic Computer ehk UNIVAC) leidus rehkendusmasinaid, infootsisüsteeme ja ülikiiret ülemaailmset kommunikatsiooni ning tõsiasi, et uus tehnoloogia neid tähtsaid meetodeid ja operatsioone viimaks täiustab, ei peaks meid eriti üllatama.1 “Arvutirevolutsiooni” ühes terve rea muude uuendustega tõid kaasa inimühiskonna tungivad spetsiifilised vajadused. Seetõttu on raske uskuda väidet, nagu “revolutsioneeriks” arvuti omakorda seda ühiskonda, mis ta lõi. Seni on arvuti seda ühiskonda tugevdanud, muutes ta ühtlasi keerukamaks, nii nagu tegid ka varasemad kommunikatsioonitehnoloogiad. Ja sama kehtib ka kirjutamise ja kirjanduse valdkonna ning kunsti kohta üldisemalt.

    Ometigi peaks arvuti pakutavas digitaalses meediumis olema ka midagi uut. Niivõrd suurelt materiaalselt muutuselt võiks oodata mõningaid kavatsematuid esteetilisi tagajärgi. Tõenäoliselt leidub mõni ennenägematu element, mõni printsiip, mis on piisavalt teistmoodi selleks, et tuua kaasa midagi uut, mis poleks lihtsalt vana täiustus. Jäägu see meie tööhüpoteesiks. Kui meil õnnestub seda uudsust tabada, siis me saame paremini vastata küsimusele, mida tähendab arvuti kirjanduse ja kunsti jaoks. Humanitaaraladel on tehtud mitmeid katseid fikseerida digitaalsete meediumide printsiipe. Semiootikateooria semiootilise analüüsi uus haru, arvutisemiootika, väitis kohe, et arvuti on “semiootiline masin”, kuid ei esitanud selle väite kinnituseks kaalukaid argumente.2 Parim selles traditsioonis kirjutatud raamat, Peter Bøgh Anderseni “A Theory of Computer Semiotics” (1990) üritab analüüsida kaasaegset akendel/hiirel/ikoonidel põhinevat liidest uut tüüpi semiootilise süsteemina. Arusaam arvutimärgist kui uuest erilisest märgitüübist jätab paraku tähele panemata tõsiasja, et arvutit saab panna kasutama igasuguseid märgisüsteeme ja seega ei saa öelda, et tal leiduks omaenda märgisüsteem. “Märk” näib olevat arvutimeediumi teooria jaoks vale uurimistasand.

    Hiljuti on Lev Manovich3 visandanud uue meedia viis printsiipi: arvuline representatsioon, modulaarsus, automaatika, varieeruvus ja transkodeerimine. Manovichi järgi sõltuvad viimased kolm kahest esimesest. Teisisõnu, arvuline representatsioon ja modulaarsus moodustavad “uue meedia” ehk “arvutimeedia” tuuma, mis määratleb omakorda juba nn “uue meedia objekte”. Representatsioon tundub hästi kirjeldavat arvuti tegevust, kuid kas representatsiooni meetod peab olema loomult arvuline? Binaarsed numbrid (bitid) võivad representeerida arve, kuid nad ei ole ise arvud. Nagu Niels Ole Finnemann on näidanud,4 moodustavad nad pigem binaarse tähestiku, mille kahel “tähel”, erinevalt arvudest 1 ja 0, puudub fikseeritud semantiline väärtus. Digitaalses andmetöötluses kasutatav binaarne märkimissüsteem ja binaarne arvusüsteem ei ole üks ja seesama. Arvuti binaarses märkimissüsteemis võivad numbrid tähistada mida tahes, sealhulgas tehteid, aga, nagu Finnemann märgib, pole see nõnda binaarses matemaatikas. See tundub ka Manovichi argumendi puhul oluline. Arvuline representatsioon on märksa vanem kui arvutiesitus (see on sama vana kui kiri), seega pole see eksklusiivselt arvutiomane printsiip, sellal kui arvutiesitus ei pruugi jälle olla seotud arvväärtustega. Digitaalne kood, näiteks “101”, võib tähistada värvi, tähte, “universaalse” (Turingi) masina käsku või mis tahes hulga elementi. Nagu Finnemann väidab, on binaarsel märkimisviisil rohkem ühist lõplike tähestikega kui arvusüsteemidega. Ja arvutites kasutatavatel binaarsetel koodidel on tähendus ainult osana niisuguste koodide hulgast ning see eristab neid jällegi binaarsetest arvudest, millel on igas süsteemis sama väärtus. Arvulise representatsiooni alamprintsiibina mainib Manovich algoritmilist töötlust: “Ühesõnaga, meedia muutub programmeeritavaks” (2001, 27).5 Programmeeritavus, mida mainitakse ka viienda printsiibi all (transkodeerimine), kuid imelikul kombel mitte kolmanda (automaatika) puhul, vääriks eraldi kohta põhiprintsiipide seas, kuid paraku seda mõistet lähemalt ei uurita ja teistega ei seostata.

    Manovichi teine põhiprintsiip, modulaarsus, püüab tabada seda, kuidas “uue meedia objektide” elemendid on korrastatud: need on salvestatud eraldi, iseseisvate koostisosadena, mida neid kuvav programm käitusajal kokku monteerib. Aga modulaarsuski näib olevat printsiip, mis katab ka liiga palju mittedigitaalseid nähtusi (meelde tuleb autotööstusest inspireeritud Peter Cooki plug-in city), katmata samas kõiki digitaalseid – nt HTML-lehekülg oma linkide ja vormindusega või isegi SMS-sõnum –, seega pole selle printsiibi esmatähtsus kaugeltki ilmne. Kas modulaarsusprintsiip ei toimi mis tahes tööstusprotsessis, alates kirjatüüpidest, ridadest, lehekülgedest ja kokkumurtud poognatest polügraafias? Kahtlemata on Manovich tabanud midagi tähtsat, kuid nähtuse täpne olemus jääb ähmaseks.

    Ka Finnemann püüab viidatud teoses tuua välja digitaalse meedia printsiipe ja esitab neid kolm: representatsioon mehaanilises (binaarses) tähestikus, algoritmiline süntaks/formaliseeringud ja liides. Esimesed kaks vastavad selgelt Manovichi esimesele printsiibile (ja selle alamprintsiibile) ning neid võib võtta kui sobivaid iseloomustusi selle kohta, mis arvuti, vähemalt oma madalal, tehnilisel tasandil on. Finnemanni kolmas termin, liides, nagu ka sama sõna kasutus Manovichil, tundub aga liiga kohmakas. Mõlemal juhul näib see mõiste olevat samatähenduslik arvutiprogrammi ja selle funktsioonidega. Võib-olla on mõlemal juhul probleem selles, et madala ja kõrgema tasandi printsiibid on antud läbisegi: mehaaniline representatsioon ja programmeeritud algoritmid ei asu samal tasandil mis liides (kui me selle mõiste mõttekust hetkeks eeldame) või automaatika.

    Kas oleks võimalik võtta üle üksnes Finnemanni ja Manovichi kaks esimest printsiipi ja asi sinnapaika jätta? Võib-olla peaksime pöörduma Alan Turingi poole, kelle 1936. aasta artikkel “On Computable Numbers” (Arvutatavatest arvudest)6 pakkus esmakordselt välja radikaalse idee universaalsest masinast, milles programmid ja andmed on samaväärsed ja töödeldavad. Masin võib olla kodeeritud tarkvaras ja kood võib toimida iseendale ja ennast muuta. Programmeerimiskoodi ja andmete vahel pole olemuslikku vahet. Sellest lihtsast, kuid äärmiselt võimsast printsiibist tuleneb kõik muu, näiteks tagasisidestusmeetodid, millega programm kompileerib teise programmi, mis võib kompileerida masinal loetava versiooni, mis võib töötada arvuti riistvaral.

    Aga isegi kui me suudame seletada digitaalarvuti “kuidas’it”, jääb veel aru saada “mis’ist”. Mis on see, mida digitaalarvuti teeb ja mida ei ole varem tehtud? Või õigemini, millisel universaalsel otstarbel universaalset masinat kasutatakse? Lühikeseks vastuseks ja kõrgema tasandi printsiibiks oleks simulatsioon. Simulatsiooni tuleks siin mõista üldiselt, dünaamilise modelleerimisena, mitte üksnes “reaalsete” nähtuste tõetruu kujutamisena: me võime arvutimängus simuleerida draakonit, ja isegi kui sellel puudub vaste reaalses maailmas, on see ikkagi simuleeritud draakon, mitte fiktsionaalne draakon. Simulatsiooni on kerge pidada mingiks hämaraks teaduslikuks tegevuseks või arvutiteaduse kaugeks ja veidraks nurgakeseks. Sageli samastatakse simulatsioon ebaõigesti 3D-keskkondadega ja nn virtuaalse reaalsusega, kuid seda ei maksa siduda spetsiifiliste visuaalsete või meeleliste musternäidetega. See on midagi märksa enamat kui teatud arvutirakenduste epistemoloogia, pigem on simulatsioon igasuguse arvutinduse tuum alates tehisreaalsuse uurimisest kuni hajustöötluseni. Esimesel juhul simuleeritakse inimese mõtteprotsesse; viimasel juhul modelleerib tarkvara hajusriistvara suhteid reaalmaailmas. Keerukate süsteemide, näiteks tehase juhtsüsteemi programmeerimisel simuleeritakse esiteks tarkvaras reaalmaailma koostisosad ja seejärel asendatakse need järk-järgult reaalsete, mehaaniliste detailidega. Keskset juhtkomponenti kasutatakse esmalt simuleeritud operatsiooni kehtivuse testimiseks ning seejärel saab sellest reaalse süsteemi reaalne kese: simulatsioon võtab reaalse maailma juhtimise üle.

    Ühesõnaga, digitaalarvuti simuleerib: ta simuleerib loodusnähtusi, inimkäitumist, mehaanilisi protsesse, äritehinguid, keerulisi organisatsioone ja mitte sugugi viimases järjekorras simuleerib ta ka teisi arvuteid. Iga programm (isegi sissejuhatavatest programmeerimiskursustest tuntud “Hello, World!”) sisaldab mingisugust mudelit mingisuguse reaalsuse aspekti kohta ja see mudel on simulatsioon, mis kujutab reaalmaailma nähtusi ja nendevahelisi olulisi suhteid. Minu pank simuleerib mind minu isikliku makseregistri abil: kui ma kulutan sageli rohkem, kui mu arvel raha on, siis muudab ta minu mudelit. Kirurgid kasutavad CAT-skaneerimist ja 3D-tehnikaid, et rasketeks operatsioonideks valmistumisel simuleerida kehasid. Minu sülearvuti kasutab valget ekraani ja musti punkte, et simuleerida kirjutamist. Mu Nintendo® Game Boy simuleerib autovõidusõitu ja võikaid koletisi. Andmebaasi sissekanne või meteoroloogiline arvutimudel on esitatava objekti simulatsioonid. Autopiloot on reaalse piloodi simulatsioon, mis võib lennukit õhku tõsta ja maandada. Kui ma trükin dokumenti, siis loob tekstiprotsessor lõpetatud produkti mudeli ja saadab selle realiseerimiseks printerisse. Digitaalarvutit kasutati algusest peale inimarvutajate simuleerimiseks, et ta võtaks neilt üle tüütud ülesanded ja asendaks huvitavamatega.

    Modelleerimis-, automatiseerimis- ja simuleerimistung on midagi igipõlist, kuid Turingi universaalne masin on esimene tehnoloogia, mis laseb meil simuleerida niihästi füüsilisi mudeleid ja instrumente kui ka nende abil esitatud protsesse ja nähtusi. Selle järeldused humanitaaria ja esteetika, sealhulgas kirjanduse ja kirjandusteaduse jaoks on tähtsad. Aga kas digitaalne simulatsioon hakkab mõjutama romaani või üksnes selle füüsilist alust?

    Simulatsioon kui metafoor: virtuaalne kujutlus

    Kuna simulatsioon on üks esitamisvorme, siis tuleks hoolikalt vältida selle ärasegamist teiste esitamisvormidega. Pilt ei ole simulatsioon, aga see võib olla simulatsiooni tulemus, näiteks arvuti tekitatud projektsioon sellest, milline võiks inimene nooremana või vanemana välja näha. Kui kõik esitamisvormid lihtsalt samastada simulatsiooniga, siis muutub see mõiste kasutuks. Simulatsiooni puhul on tegu dünaamilises süsteemis mehaanilise üleminekuga seisundist seisundisse, S’-lt S’’-le, ja see sisaldab reegleid või tehteid, kuidas jõuda seisundisse S’’, kui on antud seisund S’. Simulatsioonid ei esita niivõrd objekte kuivõrd protsesse ja dünaamilisi suhteid (juhtsüsteeme).

    Simulatsiooni lähisugulane (eriti humanitaaride jaoks) on tõlge ja esmapilgul on need kaks võib-olla raskesti eristatavad. Näiteks Rilke luuletuse rootsikeelset tõlget oleks hõlbus kirjeldada algupärandi simulatsioonina. Ometigi seisneb simulatsiooni ja tõlke põhimõtteline erinevus selles, et simulatsioon on esmajoones protsess, milles toimuvad üleminekud paljude seisundite vahel ja mille saaduseks on palju tekste, seevastu tõlge annab tavaliselt tulemuseks ühe teksti ja tõlkimise protsess ise on seejuures suhteliselt ebaoluline.

    Tekste esile kutsuvad simulatsioonid erinevad esitavast tekstist (fiktsioonist), mis kutsub esile lugemisi, ning lisaks neile kahele on võimalik veel kolmandat liiki suhe tekstide ja simulatsioonide vahel – tekstid, mis kirjeldavad simulatsioone ja kasutavad neid fiktsiooni elementidena. Kirjandus, eriti tänapäeva ulme, on simulatsioonide vastu sügavat huvi tundnud ning alates L. Frank Baumist on kirjanikud kujutlenud tehnikaseadmeid, mis loovad virtuaalseid kohti, objekte või olendeid. Võib-olla esimene küpsem näide niisuguse virtuaalse kujutluse kohta on Ray Bradbury novell “Rohtla” (The Veldt; 1951).7 Selles on juttu “lastetoast”, mis simuleerib laste kujutletud fantaasiamaastikke:

    Ta sisenes Aafrikasse. Kui palju kordi viimase aasta jooksul oli ta selle ukse avanud ja leidnud eest Imedemaa, Alice’i, Valekilpkonna või Aladini oma võlulambiga või Jack Kõrvitsapea Ozist või doktor Doolittle’i või lehma, kes hüppas üle väga ehtsa väljanägemisega kuu – kõik need kunstmaailma imelised kaadervärgid. Kui tihti oli ta näinud taevas lendavat Pegasust või punaste ilutulestike fontääne või kuulnud inglihäälte laulu. Kuid nüüd – see kollane kuum Aafrika, see praeahi, mille kuumuses käis tapmine.

    Bradbury jutus tekib lastel mure, et isa ja ema tahavad nende fantaasiasimulaatori välja lülitada, ning nad püüavad vanemad rohtlasse/lastetuppa lõksu, kus ühtäkki reaalsed lõvid nad maha murravad. Seda juttu võib lugeda veel ühe näitena meediapaanikast – konfliktina reaalsuse paratamatuse ja kujutluse võrgutava laostavuse vahel, missugust teemat kohtab loendamatutes lugudes “Don Quijotest” alates. Kuid seda võib tõlgendada ka konfliktina simulaatori immoraalse avatuse (eriti kui seda juhivad lapsed) ning lugude suletud ja ohjatud fiktsionaalsuse vahel, mida siin esindab viide ühele “Tuhande ja ühe öö” loole:

    George Hadley seisis üksinda Aafrika rohumaal. Lõvid tõstsid pilgu oma söömaajalt ja jäid teda silmitsema. Illusiooni rikkus ainult lahtine uks, millest paistis raamitud pildina tema naine, kes kaugel pimeda vahekäigu teises otsas hajameelsel ilmel õhtust sõi.
    “Minge ära,” ütles ta lõvidele.
    Nad ei läinud.
    Ta teadis täpselt toa tööpõhimõtet. Sa saatsid oma mõtted välja. Kõik, millest sa mõtlesid, ilmus.
    “Saagu siia Aladin ja tema lamp,” sähvas ta.
    Rohtla jäi alles, lõvid jäid alles.
    “Lase käia, tuba! Ma tahan Aladini!” ütles mees.
    Kõik jäi endiseks. Pulstunud karvadega lõvid mörisesid.

    Pärast Bradbury jutu ilmumist on ulmes seda teemat käsitletud lugematuid kordi, millest võib-olla kõige tuntum on “Star Treki” telesari, kus tähelaeva Enterprise meeskond satub sageli võõraste rasside poolt simuleeritud ümbrusse. Tihti on need lõksud eluohtlikud ja kangelased pääsevad sealt alles siis, kui avastavad nende tehislikkuse ja osutavad võrgutavatele troopidele vastupanu. Vernon Vinge’i novell “True Names” (Õiged nimed; 1981) kirjeldab simuleeritud maastikku, kus pahatahtlikud üliinimlikud arvutikasutajad (“nõiad”) varjavad oma tõelist identiteeti ja võitlevad valitsusega, et allutada endale “teine tasand” ehk globaalne kommunikatsioonivõrk. Vinge’i “moodne ühiskond” on selgelt inspireeritud arvutimängudest ja 1970ndate lõpu e-posti kogukondadest ning ta aimas õigesti ette identiteedimänge, mida hakati mängima mitmesugustes internetimeediumides. Filmis “Tron” (David Lisberger, 1982) kantakse kaks häkkerit füüsilisest maailmast virtuaalsesse arvutiruumi, kus nad peavad arvutimängu gladiaatorite kombel oma elu eest võitlema “superprogrammi” kurjade sepitsuste vastu.

    Teises “Star Treki” telesarjas 1980. aastate lõpust varustatakse ka Enterprise oma “lastetoaga”, mida nimetatakse “holotekiks”. Meeskonnaliikmed (ja “Star Treki” vaatajad) pääsevad seal kosmoselaeva steriilsest futuristlikust ümbrusest, kui sisenevad simulaatorit programmeerides ükskõik millisesse narratiivsesse keskkonda. Holoteki virtuaalsed tegelased on vaimselt ja füüsiliselt eristamatud tõelistest inimestest, kuid nad saavad eksisteerida üksnes holoteki toas. Tuba võib sünnitada näiliselt piirituid illusioone avatud maastikest ja virtuaalsete tegelaste tehisintellekt muudab illusiooni täiuslikuks. Paraku tekitavad inimkasutajate vajadused ja soovid probleeme, mida saab lahendada ainult väljaspoolne sekkumine: holotekk on ohtlik, viljatu, ühesõnaga – valeparadiis.

    Kõiki neid lugusid virtuaalsusest läbib simulaatori kui laostava ja destabiliseeriva tehnoloogia teema. Iseäranis tavainimeste ja laste käes muutub see keelatud viljaks, mis annab neile narratiivse positsiooni, mida neile lubada ei tohiks. Lõputa võimaluste maailm on ilma narratiivi ja autori kontrollita maailm, mille püsimajäämist ei saa narratiivimaailmas lubada. Isegi Philip K. Dicki düstoopilistes universumites, kus mitmesugused alternatiivsed reaalsused võistlevad pidevalt peategelase reaalsustaju pärast, on tavaliselt tagajärjeks entroopia. Dicki romaanis “Time Out of Joint” (Aeg liigestest on lahti; 1959) ütleb simuleeritud reaalsus üles ja paljastab oma ehituse: võltsi, kuid realistliku keskkonna objektid asenduvad pikkamisi paberitükkidele kirjutatud nimedega.

    Kõige mõjukam virtuaalsust käsitlenud romaanikirjanik on kahtlemata William Gibson, kelle “küberruumi” romaanid “Neuromancer” (Neuromant; 1984, e.k 1997), “Count Zero” (Number null; 1986) ja “Mona Lisa Overdrive” (Mona Lisa kiirkäik; 1988) on äratanud tehnoloogilise igatsuse neis kirjeldatud tehnoloogiasse sukeldumise järele. Gibsoni futuristliku nägemuse irooniast hoolimata unistavad häkkerid, programmeerijad ja arvutiteadlased tema väljamõeldud tehnoloogiate realiseerimisest ning pärast Gibsonit on loendamatud kirjanikud ja filmiloojad andnud oma panuse sellesse kollektiivsesse unistusse. Gibsoni düstoopilises tulevikus valitsevad maailma globaalsed rahvusülesed korporatsioonid. Need kompaniid levivad immateriaalsete küberneetiliste võrkude kaudu, samal ajal kui ühiskonna sotsiaalsed struktuurid käivad alla. Gibson esitab kaks omavahel seostamata versiooni virtuaalsusest: maatriks, milles kehatud töölised töötlevad andmeid lõputus kolmemõõtmelises “konsensuslikus hallutsinatsioonis”; ja Simstim, lõõgastustehnoloogia, mis laseb selle kasutajatel neuraalse otsestimulatsiooni abil kogeda fantastilise ehedusega mis tahes olukorda ja emotsiooni. Selle tehnoloogia abil võib igaüks “saada” kellekski teiseks, kogedes samu meelelisi ja vaimseid seisundeid kui teine isik.

    Kuigi Gibsoni maailmas leidub vähe lootust, ei kujutata virtuaalse maailma võrgutusi kunagi kui aktsepteeritavat alternatiivi reaalsele maailmale. Virtuaalsuse sfäär kuulub tehissubjektidele, “tehisintellektidele”, kes on fundamentaalselt võõrad. Hilisemad ulmeautorid nagu Neal Stephenson (“Snow Crash”, 1992; e.k “Lumevaring”, 2003) kirjeldavad utoopilisemat ja optimistlikumat versiooni Gibsoni süngest tulevikust. Stephensoni virtuaalne maailm “metaversum” on parem alternatiiv lihalikule maailmale, arvutikirjaoskusega rikka globaalse eliidi elupaik.

    Võib-olla siiani kõige ambitsioonikamaks virtuaalse kujutluse kirjanduslikuks rakenduseks on Tad Williamsi Teismaa (Otherland) tsükkel (1996–2001), mis koosneb neljast romaanist – “City of Golden Shadow” (Kuldvarju linn), “River of Blue Fire” (Sinitule jõgi), “Mountain of Black Glass” (Must klaasmägi), “Sea of Silver Light” (Hõbevalguse meri) – ja käsitleb hiiglaslikku salajast simulatsioonisüsteemi. Mandunud miljardäride vennaskond püüab saavutada surematust, kolides üle süsteemi, mille loomist nad on rahastanud. Ühe simuleeritud maastiku asemel koosneb Teismaa süsteem mitmest väga erinevast maailmast; iga projektis osaleja jaoks leidub vähemalt üks maailm. Simulatsioonitehnoloogia on nõnda hea, et kasutajad ei tunne enam oma reaalset keha ega sidemeid ning virtuaalne surm simulatsioonis tähendab ka kehalist surma reaalsuses. Hulk lapsi langeb salapärasesse koomasse ja see tundub olevat kuidagi seotud Teismaa simulatsioonitehnoloogiaga.

    Romaanid jälgivad mitut tegelast, kes püüavad välja selgitada tõde süsteemi kohta – selle reegleid ja eesmärke. Nad on koomas laste sugulased või sõbrad ja tungides üha sügavamale süsteemi, ühest maailmast teise, ei suuda nad sealt enam välja logida. Maailmade ulatus on väga muljetavaldav (ja sageli tahtlikult segadusseajav), alates Homerose-aegsest Kreekast või mütoloogilisest Egiptusest läbi Ozi Esimese maailmasõjani ja varajase ulmekirjanduse Marsini. Üks peategelasi kannatab mälukaotuse all ja avastab hiljem, et on reaalses maailmas oma surnud kehast juba lahutatud. Teine tegelane, poiss, kes kannatab ravimatu haiguse käes, saab ühes virtuaalses maailmas lahingus surma, kuid simulatsioon äratab ta hiljem ellu, et ta elaks edasi üksnes virtuaalses maailmas, kus ta võib endiselt kohata vanemaid ja sõpru ning elada seltsielu.

    Kuigi simulatsioonitehnoloogia loomise vandenõud kujutab Williams traditsioonilises vaimus selgelt kurjaloomulisena, ei näidata tehnoloogiat selle omanike väärtushinnangute kaassüüdlasena. Psühhopaatne sarimõrvar, kes töötab ühe omaniku heaks, põhjustab simuleeritud maailmas rikke, kuid sellele astuvad vastu edukad kangelased, kes võidavad nurjatu vennaskonna ja nende psühhopaadist käsilase. Lõpuks see peen simulatsioonisüsteem, mille on ehitanud palgatud häkkerid ja disainerid, kes oma palkajate kurjast plaanist midagi ei tea, vabastatakse kurja käest ning nüüd võidakse seda kasutada headel eesmärkidel. Teismaa tsüklit läbivaks teemaks on keerukate simulatsioonide abil loodud tehiselu väärtuslikkus – selle hävitamine on samasugune kuritöö nagu mõrv reaalses maailmas. Kuigi säärane austus virtuaalse elu vastu, olgu see isetekkeline või reaalsest elust tuletatud, ei ole uus, esindab see ideoloogilist lahkulöömist traditsioonilisest virtuaalsuse kujutamisest, kus virtuaalne ja tehislik olid alati kuidagi seotud võõraste ja valede subjektipositsioonidega. Teismaa virtuaalsete maailmade tegevusliinid ja narratiivsed struktuurid on kujutatud klišeedena, aga neis tegutsevad karakterid ei ole seda mitte. “Tehislikud” karakterid on Williamsi romaanide kõige originaalsemaks ja liigutavamaks aspektiks, kuid irooniline on see, et nad on samas kõige vähem simulatsiooni-sarnased. Reaalsetes simulatsioonides/arvutimängudes on karakter sageli kõige nõrgemaks punktiks – simulatsioonide huvitavus tuleneb enamasti ootamatutest sündmusjadadest ja neist võrsuvast käitumisest.

    Virtuaalsuse kujutamine, olgu düstoopiline (Bradbury, Gibson) või utoopiline (Vinge, Williams), peab andma eelisõiguse narratiivi nõuetele ning see muudab simulatsioonide fiktsionaalsed esitused lõpuks hoopis erinevaks reaalsetest simulatsioonidest. Nii nagu 1980ndate “Max Headroomi” telesarjas simuleeris reaalne grimeeritud näitleja (mittevirtuaalse) tegelase arvutisimulatsiooni, nii on ka Teismaa virtuaalsed karakterid sama reaalsed kui reaalsed karakterid. Me võime järeldada, et virtuaalne subjektipositsioon on saavutamatu või olematu – vähemalt fiktsioonis, sest virtuaalsed subjektid, nagu Hal, tegelane Stanley Kubricku “2001-s”, või neuraalne võrk Helen Richard Powersi “Galatea 2.2-s”, näivad täpselt sama reaalsed või kujutluslikud nagu muud fiktsionaalsed subjektid. Nagu Mary Ann Buckles on oma teedrajavas uurimuses esimese seiklusmängu kohta näidanud,8 näib karakteriseerimine olevat see võtmevaldkond, milles simulatsioonidel ei õnnestu siiani võistelda narratiivse fiktsiooniga. Tema tähelepanek kehtib kaks aastakümmet hiljemgi. Ja kuigi fiktsioonid kasutavad simulatsiooni-teemat edukalt omaenda eesmärkidel, nagu konfliktsete maailmade või eksistentsiaalsete küsimuste kujutamine, tundub, et nad peavad selleks simulatsiooni meetodid täielikult hülgama.

    Koopalood

    1974. aastal leiutasid mänguloojad ja -entusiastid Gary Gygax ja Dave Arneson uue kollektiivse mängimisviisi, mida hakati nimetama rollimänguks. Nende süsteem oli saanud inspiratsiooni sõjalistest strateegiamängudest ja fantaasiakirjandusest nagu J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isand” ning seda hakati kutsuma “Koopad ja lohed” (Dungeons and Dragons ehk D&D). See tegeles fantaasiamaastiku uurimisega, iga mängija valitses üht tegelast ja tema eesmärk oli parandada oma mängijaoskusi. Mäng ise ei kujutanud endast enamat kui reegliraamatut ja seda mängiti kaunis keeruka süsteemi järgi täringut visates. “Mängujuht” (Dungeon Master ehk DM) toimis ühtaegu nii kohtuniku kui jutustajana, kes pidi koostama maastiku ja sündmused ning hoolitsema reeglitest kinnipidamise eest. DM esitab mängijatele valikud ning jutustab lahingute ja avastusretkede tulemustest. Tegelastel on oma nimed ja arvväärtused (“tasemed”), mis vastavad nende oskuste tasemele. Võitlusega omandatavad “kogemuspunktid” viivad mängu edenedes kõrgematele tasemetele. Mängud võivad võtta terve päeva või jätkuda nädalaid ja kuid või isegi aastaid. Kuna mängijad investeerivad oma tegelaste ülesehitamisse aega ja energiat, siis hoiavad nad neid läbi mängusessioonide ja kiinduvad nendesse.

    Mängud eeldavad mängijate ja DM-i vahelist koostööd ning osav DM on mängijate hulgas kõrgelt hinnatud. DM peab mängu hoolikalt kavandama ja olema samas piisavalt paindlik, et arvestada mängijate loovaid lahendusi mängu väljakutsetele. Algsed D&D reeglid olid piisavalt avatud, võimaldamaks mitmesuguseid mängustiile, alates võitlusele orienteeritud mängudest ja lõpetades rahumeelsemate seiklustega. Rollimäng kätkeb nii simulatsiooni kui narratiivi oma hübriidses vormis, mis sõltub samavõrd reeglitest kui osaliste loovusest. Kaks D&D mängu ei ole kunagi täpselt sarnased ja kuigi mängu jooksul loodud lood võivad kõrvalseisjale tunduda magedad ja ebaoriginaalsed, on mängijate poolt mänguolukorras kogetav nauding võrreldav kui tahes kõrgelt vilunud asjatundja naudinguga oma esteetilisest lemmiktegevusest.

    See improviseeritud kollektiivne narratiiv, mida tuleb nautida pigem loomise hetkel kui hiljem, on vormilt üpris erinev teistest narratiiviliikidest. Sel on kõige rohkem ühist traditsioonilise suulise jutustamisega, kuid simulatsioon ja mängija otsene sekkumine eristab seda ka viimasest. Mänguaspekt ja jutustusaspekt on tasakaalus ning, nagu me näeme, pole seda vormi teistesse meediumidesse kerge tõlkida. D&D-st inspireerituna on arvutimängude koostajad loonud mitmeid Gygaxi ja Arnesoni kavandil põhinevaid mänge. Arvuti sobib suurepäraselt D&D ühe komponenti jaoks, reeglitel põhinevateks simulatsioonideks, kuid paraku on see üsna sobimatu teiseks komponendiks, improviseeritud jutustamiseks.

    Ülim eesmärk, arvutimäng, mis oleks samas ka kaasakiskuv lugu, on üle viieteistkümne aasta olnud ja tänaseni jäänud arvutimängutööstuse pühaks graaliks. Kuid nagu on näidanud Selmer Bringsjord9 ja teised, ei saa selle eesmärgini jõuda, jõudmata tehisintellektiga masinani, mis suudaks edukalt simuleerida mängujuhti. Arvestades täielikku ebaedu inimintellekti simuleerimisel, ei tuleks lähituleviku mängudelt oodata kõrgekvaliteedilisi improviseeritud lugusid. Nende asemel on meil praegu olemas väga sihipärased tegevusliinid, mida mängijad järgivad – neid struktuure tuntakse ka “otsingumissioonidena” [quests]. Otsingumissioon ei ole lugu, aga see suunab mängijate käitumise võimalike sündmuste ja tegude koridori, kui nad liiguvad edasi enamasti mingi kangelasliku eesmärgi täitmise poole. Need mänguretked on muidugi temaatiliselt ja ajalooliselt seotud otsinguretkedega keskaegsetes romaanides, aga neis puudub viimaste narratiivne lõpetatus ja traagiline mõõde. Ontoloogiliselt on need kaks vormi väga erinevad: üht juhib minevikusündmuste ajaline jutustamine, kuna teist juhivad strateegilised otsused ruumilises labürindis. Mängudes valitseb aega seltskondlik mängimistegevus, seevastu narratiivis juhib aega jutustaja. Kui narratiivid struktureerivad aega, siis mängud struktureerivad ruumi.

    Otsingumissioon ei ole ise narratiivne struktuur.10 Narratiivsuse määrab ära otsingukoridori kitsus. Males on missiooni siht lihtsalt vastase kuninga kõrvaldamine, mida võib saavutada peaaegu lõpmatult erinevatel viisidel. Teatud mängudes on aga otsingukoridor nii kitsas, et ainult üks tegevuste jada annab lahenduse. Need mängud, mida nimetatakse sageli interaktiivseteks fiktsioonideks, on tegelikult mängudeks maskeerunud jutud, sest nende ruumilised struktuurid tekitavad tavaliselt väga lineaarseid ajalisi sündmusjadasid. Igatahes ei avaldu nende “interaktiivsus” kuidagi narratiivses struktuuris.

    Esimeseks sääraseks loomänguks peetakse üldiselt William Crowtheri ja Donald Woodsi loodud “Adventure’t”. Crowther programmeeris D&D mängust ja ühe Kentuckis asuva koopa uurimisest inspireerituna fantaasiakoopa simulatsiooni. Mängu esimese versiooni valmistas ta 1974. aastal kingituseks oma tütardele ning 1976. aastal täiustas seda ja tõi uuesti ringlusse Woods. Mäng kasutas nii sisendi kui väljundina teksti ja sisaldas lühikesi proosakirjeldusi nagu: “Te viibite kolmekümne jala kõrguses võrratus kambris. Seinad on oranži kivi tardunud jõed. Kambri ida- ja lääneservas on ohtlik kanjon ja väljapääs.” Mängus andsid tooni mõistatused, labürindid ja vahetevahel ka koletised ning mängijad pidid oma teed hoolikalt kaardistama, et mitte labürindis ära eksida. Mängu lõpuni mängimine võis võtta nädalaid, aga kui mäng sai lõpuks lahenduse, siis kaotas selle uus läbimängimine mõtte, erinevalt enamikust teistest mängutüüpidest. Loosarnane otsingustruktuur on küll põnev, kuid võtab uudishimu selle vastu, mida võiks mäng kordamisel pakkuda. Selle asemel näib, et nii nagu kirjandus, film ja kunstid, võib selline mäng äratada soovi teiste samalaadsete kogemuste järele. Nõnda sündiski uus meelelahutusžanr. Esimene seiklusmäng sünnitas suure hulga tekstilisi seiklusi, kuid 1980. aastate teisel poolel tõrjusid graafilised mängud tekstiformaadi kõrvale ja žanr suri kommertsiaalses mõttes välja – umbes nii, nagu oleks film ja televisioon 1920ndateks täielikult asendanud üheksateistkümnenda sajandi romaani ning ainult üksikud eksperimenteerivad asjaarmastajad jätkanuksid raamatute kirjutamist. Need, kes jätkavad tekstiliste seiklusmängude loomist, teevad seda üpris suurte kirjanduslike ambitsioonidega, kuid näib, et mängu ja jutustamise hübriidkombinatsioonid tõmbavad endale vähe laiemat tähelepanu. 1970. aastate lõpul ilmus veel üks kirjanduslik mängužanr, kuid sedapuhku paberil: vali-endale-ise-seikluslugu [Choose-Your-Own-Adventure]. Žanr oli saanud inspiratsiooni seiklusmängudest ja sarnanes nendega, mis on selge tõend vana trükiköiteformaadi paindlikkusest ja leidlikkusest – antud juhul simuleeris raamat arvutiprogrammi. Neis kirjandusseiklustes, mis olid sageli valatud detektiivlugude vormi, pidid mängijad valima nummerdatud fragmentide vahel ja liikuma saladust lahendades läbi jutulabürintide. Mõned neist raamatutest kasutasid juhuslikkuse elemendi sissetoomiseks täringut, kuna teised tuginesid üksnes mängijate valikule.

    Seiklusmängu struktuur elab tänini edasi kolmemõõtmelistes labürindi action-mängudes, nagu “Doom”, “Half-Life” ja “Max Payne”, kus simulatsiooni kirjanduslik liides on asendunud visuaalse või lausa kinolikuga. Uusi mängijaid meelitatakse ligi üha keerukama graafika ja üksikasjalikuma stsenograafiaga, kuid mängustruktuurid on jäänud esimestest seiklustest alates suurel määral muutumatuks. Sisu poolest on mängud enam-vähem samad, neile seab ikka veel piirangud mõistuslike tegelaste ja uuestimängitavuse puudumine.

    Narratiivi ja simulatsiooni konflikti illustreerib vahest kõige paremini mängudisainer Robyn Milleri üllatav ülekargamine mängutööstusest 1998. aastal. Koos oma venna Randiga on Miller väidetavasti üks kõigi aegade edukamaid mänguloojaid. Nende visuaalselt rabavat ja suure müügieduga mängu “Myst” (1993) peetakse selle žanri tähtsaks verstapostiks. “Mysti” tegevus hargneb kaunite saarte maailmas, kus mängija peab avastama, mis on juhtunud seal elanud perekonnaga. Karakterid esinevad mängus kõigest lühikestes videoklippides, milles nad pöörduvad mängija poole. Hoolimata oma mausoleumlikust ilmest, sai “Myst” tohutult populaarseks. Seda müüdi rohkem kui kuus miljonit eksemplari ja mäng püsis müügiedetabelites viis aastat. Kui aga oli ilmunud selle järg “Riven”, mille loomisele kulus neli aastat, teatas Robyn Miller, et tahab hakata jutustama lineaarseid lugusid teises meediumis: filmis. Teda olid üha rohkem hakanud ahistama piirangud, mida mängukeskkonnad jutustamisele ja karakteriseerimisele seadsid, ning erilist tuska valmistas talle vajadus arvestada mängijatega, kes tahavad vabadust valida, mida järgmiseks ette võtta. Igal juhul ei suuda mängukeskkonna reeglid ja ruumilised struktuurid korvata mõistusega inimjutustaja puudumist või mängijate autonoomiavajadust. Ja kuigi “Mysti”-taoliste mängude suur eelis romaanide ja filmide ees seisneb vaatajale usutava maailma esitamises, ilmnevad mängude puudused siis, kui on tarvis seda maailma narratiivsetel eesmärkidel ära kasutada.

    Kuid üsna varakult seiklusmängude ajaloos ilmus välja uus mängužanr, mis muutis dramaatiliselt viisi, kuidas mängijad käituvad ja oma rolle mängus mõistavad. 1978 hakkasid Inglismaal kaks Essexi ülikooli tudengit Roy Trubshaw ja Richard Bartle välja töötama nn ühiskasutatavat koopamängu (Multi User Dungeon ehk MUD), seiklusmängu, milles mitu mängijat võivad samal simuleeritud maastikul koos tegutseda. Nagu ka algsetes D&D-des, olid selle mängu põhieesmärkideks otsingumissioon ning tegelaste oskuste ja võimete täiustamine. Eriliste eesõigustega kasutajad, keda nimetatakse võluriteks, valvasid mängimise järele ja tagasid korraliku käitumise. Kuid erinevalt D&D-st puudusid seal mängujuhid, kes jutustamismängu juhtinuks, ja nõnda kujunesid otsingumissioonid lõputuks ja mehaaniliseks.

    Kuna MUD-ide mängimiseks on tarvis moodsaid sidevõrke, ei saanud need pikki aastaid populaarseks mängužanriks, vaid arenesid 1980ndatel aeglaselt peamiselt ülikoolide internetis. 1990ndate algul tekkisid puhtalt seltskondlikud versioonid, milles rollimänguga ei kaasnenud punkte ega otsinguid. Neid kasutati lobisemiseks, flirtimiseks või tõsisemateks tegevusteks, nagu õpetamine. Samal ajal tekkis MUD-mänge juurde ja praegu on internetis saadaval rohkem kui 1700 MUD-i.11

    1990. aastate lõpul ilmusid graafilised MUD-id, millest kõige populaarsemat, Korea toodet “Lineage: The Blood Pledge” mängivad kaks kuni neli miljonit korealast, nii et korraga on liinil kolm- kuni nelisada tuhat mängijat samas simuleeritud maailmas. Vinge’i ja Gibsoni fantaasiad näivad olevat jõudnud päris realiseerumise äärele. Arvestades keskkondi, milles tegutsevad koos tuhanded mängijad, tunduvad traditsioonilised narratiivistruktuurid, mis isegi ühe mängijaga mängude puhul ei toiminud kuigi hästi, iseäranis ebaadekvaatsed. Mängijatele valmistavad ilmselgelt lõbu nende mängude otsingumissioonid, tasemetel ronimine ja rollimäng, kuid nende maailmanägemine keskendub oma tegelase seltskondlikule või strateegilisele staatusele, mitte viisile, kuidas nende teod võiksid sobituda mingisse kindlakujulisse dramaatilisse struktuuri. Säärased mängud on suured kollektiivsed eksperimendid, tehnoloogiline avangard, mis ühendab ennenägematul moel seltskondliku ja esteetilise. Nendes maailmades elamisel ja mängimisel on oma kunstiline ja isegi kirjanduslik kvaliteet, sest suhtlemine teistega leiab aset verbaalsete sõnumite abil, kuid sellegipoolest ei tähenda need dialoogilised vormid vanemate kirjandusžanride taasavastamist. Neid tuleks pigem vaadelda uue kommunikatsiooniviisina, seltskondlikkuse, mängulisuse, esteetilisuse ja simulatsiooni uue ristandina. Emotsioonid ja žestid on neis otsesed ja vahetud, loodud käesoleva hetke jaoks (mitte aga lehekülje või lava tarvis). Sellegipoolest arendatakse troope ja strateegiaid hoolikalt nädalate, kuude ja aastate pikkuse kollektiivse mängimise käigus. Neis praktikates oleks õige näha uue kirjandusvormi teket, kuid samas oleks ekslik paigutada see olemasolevate kirjandusžanride alla, nagu romaan või näidend. Praegune akadeemiline kihk upitada simulatsioone ja mänge “tekkejärgus” olevaks uut tüüpi narratiiviks näib lihtsalt ideoloogilise katsena traditsioonilist humanistlikku meediateooriat (või selle narratiivset paradigmat) asjakohaseks teha. See aga läheks kulukaks (narratoloogia tuleks täielikult ümber kirjutada) ning paistab, et ei tasu end kasulike tähelepanekute näol ära. Mänge lihtsalt ei ole võimalik teoorias taandada tavapäraseks kirjanduseks või kinoks, ükskõik millist lühiajalist ideoloogilist kasu see ka annaks.

    Arvutimängude otsingumissioonid nagu ka nende vasted reaalmaailmas – täiskasvanuks saamine, armastuse leidmine, rahuldust pakkuva töö hankimine, kättemaks, sõttaminek – on peenelt liigendatud protsessid, mis erinevalt narratiividest ei esine koos ettemääratud järjekorra ja lõpuga. Nende esteetiliseks võluks ja peamiseks kvaliteediks on mõjutatava ebamäärasuse in media res, osalise kontrolli tunne, mis võib viia osaleja jaoks unikaalsete olukordade ja sündmusteni. Loovuse seisukohalt sarnaneb see rohkem kirjutamise kui lugemisega. Seetõttu pakub mängukulg üksnes harva huvitavat lugu. Nagu öeldakse: “Sa pead selles ise osalema!”. Indiviidi vahetud, töötlemata tunded, strateegiad ja ambitsioonid on vaid harva huvitavad lugeda, nad vajavad lisastruktuuri viimistletud narratiivi kujul, et tekitada empaatiat ja muutuda teistele huvitavaks. Narratiivse fiktsiooni või eksperimentaalsete antinarratiivide lugeja püüab aru saada, kirjanik või mängija püüab juhtida. Miks peaksid need kaks viisi üldse kunagi kohtuma?

    Hüperromaan: kas paremuselt järgmine?

    “Simulatsioonromaan” ehk tehniline simulatsioon, mis oleks ühtlasi mingil kombel romaan, erineks arvatavasti meie romaanimõistest liiga palju, et kategooriana toimida. Võtkem näiteks filmid: kuigi paljudel filmidel on kirjanduslikke ja isegi romaanilikke omadusi, on nad iseseisev meediažanr selles mõttes, nagu audioromaan seda ei ole. Sama kehtib ka keerukamate koomiksite kohta, mida nimetatakse “graafilisteks romaanideks”. Kuigi nendel on romaaniga rohkem sugulust kui filmidel, sest neiski on tähtis koht verbaalsusel ja ajalis-materiaalsel formaadil, peetakse neid ikkagi omaette žanriks. Erinevalt audioromaanidest kasutavad nad visuaalseid konventsioone ja elemente, luues niiviisi autonoomse kunstilise vormi, mis ei ole lihtsalt visuaalselt “võimendatud” romaan, nagu Victoria-aegse kirjanduse illustreeritud köited. Sama kehtib arvatavasti ka “romaanide” kohta, mis püüavad oma keskse komponendina rakendada simulatsiooni ja teisi digitaalseid meetodeid. “Romaanilikkuse” või üldiselt kirjanduslikkuse kirjutamata nõudeks näib olevat see, et neis peab domineerima verbaalsus.

    Kuigi simulatsioon ja narratsioon ei pruugi kunagi millekski romaanisarnaseks kokku sulada, pakub digitaalmeedia üht lihtsamat laadi struktuuri, mis võib kirjanduslikke jutužanre paremini teenida ja uuendada. 1945. aastal ilmus Atlantic Monthly’s artikkel “As We May Think”. Selle autor oli juhtiv ameerika teadlane Vannevar Bush, kes esitas oma kujutluse sellest, kuidas struktureerida informatsiooni “jäljeradade” abil, mis korrastaksid dokumentide ja publikatsioonide vahelisi teadmusmustreid. Ta kirjeldas seda mehaanilise mikrofilmimasinana nimega “Memex” ja lootis, et see aitab leida väljapääsu juba tollal teadustes kardetud infouputusest. Kakskümmend aastat hiljem, kui dokumentide koostamiseks ja säilitamiseks sai juba kasutada arvutit, hakkasid teerajajad nagu Ted Nelson, Douglas Engelbart ja teised Bushi unistust arendama ja rakendama. Engelbart arendas välja tegelikke süsteeme ja pani aluse tänapäevasele liidesele, Nelson aga mõtles välja süsteemi nimega “hüpertekst”, mis ideaaljuhul võimaldaks paremat ja paindlikumat lugemis- ja kirjutamisviisi.

    Hüpertekst on petlikult lihtne mõiste. Põhiolemuselt on see informatsiooni (enamasti teksti ja illustratsioonide) liigendamine fragmentideks, nii et ühendused juhivad lugeja ühe fragmendi juurest teiste juurde. Fragmentidel (sõlmedel) ja ühendustel (linkidel) on semantiline väärtus ning lugeja “tee” läbi fragmentide loob isikliku lugemiselamuse, mis sõltub fragmentide lugemise järjekorrast. Hüpertekst võib olla labürindikujuline, kuid samavõrd võimalikud on ka hierarhilisemad struktuurid. Mõistagi pole hüpertekst oma algupäralt arvutižanr, vaid seda võib leida kogu kirja ajaloo jooksul, alates hiina oraakeltekstist “I Ching” (1000 e.m.a) kuni valgustusaja entsüklopeediateni. Tekstidel on alati olnud tarvis juhtida lugejaid omaenda teiste lõikude või teiste tekstide juurde ning digitaalne hüpertekst muudab sellise struktuuri korrastamise ja kasutamise lihtsalt märksa mugavamaks. Eespool mainitud vali-endale-ise-seikluslood on hea näide trükiköitevormis hüpertekstist.

    Kuid arusaam, et hüpertekst on lihtsalt pika digitaalsuse-eelse traditsiooni jätk, sobib halvasti vajadusega kuulutada see revolutsiooniks kirjutamises. Seetõttu on hüperteksti müstifitseeritud kui tehnoloogiat, mis tekitab uusi ja paremaid mõtlemisviise. Bushi 1945. aasta artiklis esitatud romantilise ideaali kirjutamisest, mis järgib mõistuse enda töötamist, on psühholoogid vahepeal kõrvale heitnud.12 Bush tahtis, et lugejad seostaksid dokumente ja moodustaksid “radasid” justkui superdokumente, Nelson aga soovis vabastada dokumentidesse kirjutamist lineaarsusest. Idee, et labürindi mitte sugugi vabastavam struktuur kukutab lineaarse teksti “türannia”, on kahtlemata soovmõtlemine. Sellegipoolest võib hüperteksti struktuuri väga tõhusalt kasutada teatud liiki infokorrastuseks, näiteks keerukates kasutusõpetustes, kus lugejal on tarvis jõuda kohe spetsiifilise infoni, tarvitsemata järgida pikki lineaarsed arutlusi. Samuti sobivad hüpertekstiliselt seotud võrgustikud suurepäraselt niisuguste nähtuste kujutamiseks nagu ühiskondlikud suhted. Aga kuidas on väljamõeldud lugudega?

    Et demonstreerida IBM-i toetatud hüpertekstilise seadme varajast prototüüpi, soovis Nelson 1969. aastal esitada hüpertekstina Vladimir Nabokovi romaani “Pale Fire” (Kahvatu tuli), mis koosneb 999-realisest poeemist, millele on märkustena lisatud ülejäänud tekst. Nelsoni silmis oli see romaan oma kahe tasandi vaheliste mitmekesiste seostega loomupärane hüpertekst, mis näitlikustanuks tema ideid suurepäraselt. IBM aga arvas, et see oleks liiga pöörane. Hüperteksti paindlikkus, s.o võime esitada niihästi rangeid suletud hierarhiaid, läbitungimatuid labürinte kui ka avatud, hajutatud võrgustikke peaks tegema temast täiusliku vahendi kirjandusliku vormiga eksperimenteerimiseks. Kolme erineva figuuri – hierarhia, labürindi ja võrgustiku – kombinatsioon, näib siiski olevat liiga suur väljakutse ning siiani ei ole eksperimendid hüpertekstiga loonud edukat tekkejärgus kirjandusžanri. See võib küll veel juhtuda, kuid näib, et suurel määral seisab asi üheselt mõistetava materiaalse standardi (nagu seda pakub trükipilt) väljaarendamise taga.13

    Nelsoni teedrajavaid ideaale oli raske ellu viia ja tema lahendused, sh globaalne võrgukasutussüsteem Xanadu, ei ole veel siiani valmis saanud. Vahepeal on aga teised tema ideesid rakendades ehitanud lihtsamaid ja pragmaatilisemaid süsteeme, millest kõige kuulsam, Tim Berners-Lee World Wide Web loodi 1980. aastate lõpul. Näib, et sellest tehnoloogiast, mis sai alguse katsest revolutsioneerida kirjutamist ning võimendada inimintellekti (Engelbart), pole saanud mitte niivõrd uut tunnetusinstrumenti kuivõrd ülitõhus ja paindlik multimeedia levisüsteem. Nelsoni algne nägemus “mittelineaarsest” kirjutamisest on jäänud niisuguste ilmsemate vooruste varju nagu kohene ligipääs miljarditele tekstidele. Google’i-taoliste otsingumootorite brutaalne alfabeetiline potents näib just nagu hüperteksti kui senisest “ruumilisema” tekstivormi eitusena. Traditsiooniline raamatukogu oma raamatute, riiulite ja Dewey detsimaalsüsteemiga on igatahes märksa ruumilisem kui World Wide Web ning kuigi veebile on loodud ka kolmemõõtmelisi liideseid, ei ole need oma otstarbekust veel tõestanud.

    Kuid veebi ei olekski õige hüpertekstiga samastada. Juba enne veebi oli kasutusel rida hüperteksti süsteeme ja mõningaid neist kasutati ka kirjanduse loomiseks. Antiigiuurija ja programmeerija Jay David Bolter ning romaanikirjanik Michael Joyce programmeerisid 1980. aastate algul tehisintellekti uuringuist ja esimestest seiklusmängudest inspireerituna süsteemi “tõsise … interaktiivse ilukirjanduse” tarvis. Koostöös arvutiteadlase John B. Smithiga lõid nad hüperteksti redaktori ja riideri Storyspace. Sellest kujunes fiktsionaalse hüperteksti kõige mõjukam süsteem, mille võttis hiljem üle Mark Bernstein, hüperkirjanduse kirjastuse Eastgate Press peatoimetaja ja arendaja.

    Huvitav on märkida, et Storyspace (Juturuum) loodi, nagu nimigi ütleb, nii seiklusmängude kui ka sõlm-link-struktuuride tarvis. 1987. aastal ilmunud kirjutises, mis kõlab nagu hüperteksti kirjandusliku poeetika manifest, seletavad Bolter ja Joyce Storyspace’i alusmehaanikat: “Iga link kannab autori määratletud tingimuse kirjeldust ja lingi järgimiseks tuleb tingimus rahuldada. Link võib nõuda, et lugeja vastaks enne edasiliikumist küsimusele. Link võib nõuda, et lugeja oleks enne edasiliikumist külastanud mõnda episoodi. Autor võib määratleda nende tingimuste Boole’i kombinatsioonid.”14 Selle asemel et tugineda lihtsale sõlm-link-struktuurile, pakkus Storyspace lihtsat viisi tingimuslikuks, seiklusmängulikuks programmeerimiseks. Kuid kirjanikud kasutasid seda võimalust harva. Võib-olla osutus link iseenesest juba niigi võimsaks struktuuriks ning konditsionaalse linkimise ja päringu lisavõimalus oli juba liiast. Või siis kasutasid lisavõimsust soovivad kirjanikud täielikumaid programmeerimiskeskkondi, nagu HyperCard või Macromedia Director. Igal juhul sai Storyspace’i konditsionaalsusest instrument, millega kontrollida lugeja ligipääsu “episoodidele”, ning simulatsiooniks seda ei kasutatud.15

    Joyce lõi Storyspace’i abil hargneva fiktsiooni nimega “afternoon, a story” (pärastlõuna; 1987–1993). Sellest sai hüpertekstilise kirjanduse teedrajav klassikateos, mis hakkas kiiresti kujundama omaette žanri. Peategelane Peter on näinud pealt autoõnnetust, milles tema kaugeks jäänud naine ja poeg võisid surra või mitte. Episoodid põimuvad Peteri päevasündmustega ning moodustavad escherliku struktuuri, milles ta püüab avastada, mis on juhtunud. Jutustamisviis on igas episoodis rahulik ja konventsionaalne, aga linkide meelevaldsed jadad loovad keerulise labürindi, milles uued rajad avanevad mõnikord alles siis, kui mööduda sõlmest teist või kolmandat korda. Lugeja kaotab tee ja tal tekib kõhe veendumus, et “jutu” reaalne jätk jääb kusagile tema haardeulatusest välja. “pärastlõuna” kiire lugemine muutub logistikaküsimuseks: kuidas liikuda edasi nii, et välja ilmuks kogu tekst? See on küsimus, mida ükskõik kui eksperimentaalse trükiköitepõhise kirjanduse lugeja kunagi esitama ei pea. Nii nagu seiklusmängude puhul, on ka siin üheks tõhusaks strateegiaks võimalike suundade kaardi joonistamine. See võib küll luua mängulise atmosfääri, kuid antud juhul pole vähimatki tegu punktide kogumisega, võitmisega või vilumuse arendamisega, vaid tulipunktis püsib kirjutamine ning tähenduse avastamise kognitiivne protsess.

    Bolter ja Joyce osutavad oma varajases kirjutises, et Storyspace’i teosed, nagu “pärastlõuna”, jätkavad “eksperimentaalkirjanduse traditsiooni” James Joyce’ist Philip Sollers’ini. Ja “pärastlõunal”, mis hiljuti võeti Nortoni postmodernse kirjanduse antoloogiasse, on seda eesmärki õnnestunud väga edukalt täita. Seda loetakse, õpetatakse ülikoolides ja arutatakse kirjanduskriitikute seas. Tekib küsimus, kas sellest saab žanri lõhkuv või žanri rajav romaan. Praegu on liiga vara öelda. “pärastlõuna” ilmumisele 1990. aastal16 on järgnenud mitmeid Storyspace’i hüperfiktsioone, kuid ükski pole saavutanud samasugust tähtsust või mõju, kui ehk välja arvata Shelley Jacksoni “Patchwork Girl” (Lapitüdruk; 1995).17

    “Lapitüdrukus” kirjutab Jackson ümber Frankensteini müüdi, kasutades mitmeid kirjandusallikaid ja traageldades kokku omaette keeruka tekstikeha. Ta lõigub Mary Shelley algteksti ja kleebib seda kokku mitmete teistega, sealhulgas L. Frank Baumi jutustusega “The Patchwork Girl of Oz” (Ozi lapitüdruk; 1913). Selle tulemusel tekkiv hüperkorpus, milles vanade tekstide killud (de)formeerivad uue ja groteskse teksti, on kõhe ja desorienteeriv, aga ka elegantne ja kaasakiskuv. Teose avarida on irooniline kommentaar iseendale kui hüpertekstiprojektile: “Ma olen maetud siia. Sa võid mind ellu äratada, aga ainult tükkhaaval. Kui tahad tervikut näha, pead mind ise kokku õmblema” (“Surnuaed”). Jacksoni kummastav süsteem kujutab endast tõelist hüperkirjanduslike strateegiate pillerkaari, kuid samas ei saa jätta küsimata, kas see tour de force teeb rohkem hüperteksti heaks kui hüpertekst selle heaks. Kerkib ketserlik ja vastuseta jääv küsimus, kuidas võiks see romaan välja näha trükiköitevormis või mõnes muus topoloogilises struktuuris? Mis läheks kaotsi?

    Hüpertekstilised kirjandusteosed on alati fragmentaarsed ja näivad oma kasutajavaenulikkusega mõnikord iseenda jalgealust õõnestavat. “Lapitüdrukus” aga kaalub kokkulappimise tugev metafiktsionaalne metafoor säärase ludiitliku eneseõõnestuse üles: pöörates tehnopoeetilise naturaliseerimisega ringi fragmenteerunud keha kõheda subjektipositsiooni (või trajektoori), sulatab postmodernistlik poeetika siin hüpertekstilise labürindi endasse selle allegoriseerimise teel. Üheks varjujäänud eksperimendiks digitaalkirjanduse algaegadest on John McDaidi “Uncle Buddy Phantom Funhouse” (Onu Buddy viirastuslik lusti maja; 1992),18 mis on keerukas multimeediateos (“hüpermediaalne romaan”, mida Amazon.com nimetab elliptiliselt “audiokassetiks”). See koosneb HyperCardi pakkidest (digitaalfailidest), mõningatest kommenteeritud poognatest ja lindistatud muusikast (siit ka Amazoni eksitus). McDaidi teose repertuaar ületab fiktsiooni või isegi hüperfiktsiooni piirid: teose pakid sisaldavad isegi programmeerimiskoodi (HyperCardi skriptikeeles), mis funktsioneerib samas kirjandusena. Teoses on keskne, kuid puuduv koht Arthur “Buddy” Newkirkil endal, McDaidi alter ego’l. Kõik romaanikarbi materjalid kuuluvad temale ja nagu John Barthi jutus, millele pealkiri vihjab, leiab lugeja, et on “onu Buddy” materjalide ja digitaalsete reliikviate “lustimajja” ära eksinud. Siit tekib muidugi küsimus, kellele see lustimaja lusti pakub?

    “Lustimaja” läbiuurimist võib alustada ükskõik kust. Kas kuulata linte, lugeda poognaid või avada üks seitsmeteistkümnest digitaalsest HyperCardi pakist? Üks pakkidest, pealkirjaga “LOE MIND ESIMESENA”, sisaldab kirja advokaadibüroolt, mis annab teie valdusse dokumendid. Sellega nõustumise märgiks klikates liigute paki juurde “Maja”, mis kujutab endast menüüd linkidega enamikule teistest pakkidest. “Maja” näib olevat sisukord, kuid see ei näita, millest alustada. Näiteks “Lähtetekst” osutub “Häkkerpoeetide hüperžurnaaliks”.“Varem või hiljem” on filmistsenaarium, mille Newkirk on 1982. aastal kirjutanud. Kõik pakid esitavad meile erineva liidese, erinevat tüüpi materjali ja erinevaid vaatenurki Arthur Newkirki elule. Siin on tema märkmed, tema sõprade märkmed ja üks pakk “Egiptus” on kaitstud parooliga. Parooli kättesaamine avab sissepääsu “Tädi Emi kummitusmajja”, mis sisaldab kõikide “Lustimaja” pakkide lühiversioone pealkirjadega, nagu “Vingerdaja valu”. Selle paki autor on Emily Keane, Newkirki sõber. Newkirki albumi “Emily ja ajamasin” pealkirja järgi otsustades võib Emily olla ka midagi enamat kui lihtsalt sõber. Siit me leiame ajalehe esilehekülje looga autoõnnetusest, milles hukkus kahekümne kahe aastane Arthur Newkirk. Te mõtlete, et nõnda ta siis surigi, kuni taipate, et ajalehe kuupäeva järgi otsustades toimus õnnetus 1979. aastal, aga enamik Newkirki materjalidest pärineb 1980ndatest. Kas on ajaleht vale või on kogu ülejäänud materjal võltsitud. Nõnda osutubki “Lustimaja” “kummaliseks silmuseks”, kui kasutada Douglas Hofstadteri väljendit,19 sest Newkirki/McDaidi häälega sisseloetud helilindid kinnitavad selgelt, et Emily Keane’i fiktsionaalne mina ei saanud olla kogu Newkirki korpuse võltsijaks.

    Pikas e-posti sõnumis teeb Emily teatavaks, et see, kes 1979. aastal suri, oli tema isa, mõnevõrra kuulus kirjanik. Emily väidab, et võttis sisse isa koha ja hoidis tema surma lugejate eest saladuses. Kummatigi on Emily hääl selles lõigus ühtlasi romaani hääl, mis kommenteerib iseennast:

    Autor, kes oli mu isa, isa, kes oli mu autor. Ma murdsin endal jalad, et tema kingades käia, ja need on nüüd kokku kasvanud tugevamaks kui loomulik luu. Ma pole kindel, kas leian tagasitee, ega tea isegi seda, kes on too mina, kes vaatab.
    Romaan elab omaenda elu. See räägib mulle, mida teha, mida talletada, mis olla, kuidas teda toita. Tal ei saa mitte kunagi küllalt. Miski ei tee talle lõppu. (Minu kursiiv – E. A.)

    Kas Emily võltsis ajaleheartikli ja leiutas Arthur Newkirki? Või leiutas Newkirk Emily Keane’i ja selle, kuidas too teda ümber kirjutas? Kas see on meie otsustada?

    Nii nagu “Lapitüdrukus” (kuigi need kaks teost on väga erinevad), avastame me ka “Lustimajast” postmodernistliku, ontoloogilise rikke, niihästi fiktsioonis kui tehnilises disainis.20 Mäng liidesega, naljad, keskse vaatepunkti või selle õõnestamise puudumine viivad siin õõnestava meditatsiooni omaenese meediumi üle isegi kaugemale kui “Lapitüdrukus”. Erinevalt “Lapitüdrukust” ja “pärastlõunast” ei ole “Lustimaja” tegelikult õõnestav narratiiv, vaid pigem teos, mis on fiktsioon, kuid ei kasuta oma keskse strateegiana narratiivi. Me avastame onu Buddy elu ja aega tema muusika, ülikoolipaberite, märkmete, e-posti jne kaudu, ühesõnaga uurides suurt korrastamata mitmes žanris dokumentide kuhja. Muidugi hõlbustab HyperCard žanride ja stiilide segipaiskamist ning lisab mõningaid eriomaseid trikke, kuid lõppude lõpuks eksisteerib onu Buddy fiktsiooni sõnades. “Lustimaja” on “sõna-vara” [word-ware], kirjandusteos, mis kasutab sõnu pigem poeetilisel kui navigatsioonilisel eesmärgil.

    Kuid jällegi tuleks esitada ketserlik küsimus: kas efekt saavutatakse hüperteksti poeetika abil või valgustatakse hüperteksti (antud juhul HyperCardi) metafiktsionaalse poeetika abil? (Ja kas üldse saabki eksisteerida hüperteksti poeetikat või oleks see sama mõttekas nagu “trükiköite poeetika”?) See küsimus võib olla vastamatu, kuid võttes arvesse hüpertekstilise kirjanduse enamasti tugevat, eneseteadlikult avangardset hõngu, ei ole see ehk ka ebamõistlikult kahtlustav ja noriv. Kui kirjandusteooria standardsed vaatenurgad ja sõnavarad on osutunud nende romaanide käsitlemisel ebapiisavaks, siis võib-olla on see näidanud revolutsioonilist kvaliteeti, mis seostub hüperteksti poeetikaga või isegi digitaalse poeetikaga. Kuid olgu need tekstid kui tahes mängulised ja leidlikud, kuuluvad nad ikka veel väga tugevasti traditsiooni, mida – erinevalt arvutimängudest – kirjandusteooria suudab ilma end oluliselt ümber seadistamata haarata.

    Kokkuvõtteks: mida rohkem asi muutub

    Pärast aastakümnete pikkust praktikat ja teooriat on digitaalsel jutustamisel nüüdseks oma ajalugu. Me võime esitada kriitilisi küsimusi ja hakata ootama tulusaid vastuseid. Käesolev essee ei üritanud seda ajalugu üksikasjalikult kirjeldada. Mitmed tähtsad peatükid ja autorid jäid mainimata, sealhulgas arvuti poolt genereeritud jutud. Ma ei käsitlenud neid üpris huvitavaid eksperimente, sest minu meelest ei seostu need digitaalse romaani teemaga.21 Erinevalt arvuti loodud luulest, millest on praeguseks saanud vohav kirjandusžanr, pole “automaatsed romaanikirjutajad” (lugusid koostavad arvutiprogrammid), mis olid 1975.–1985. aasta paiku mõnda aega populaarsed, seni midagi vähegi lugemisväärset andnud. Nad võivad seda veel teha, kuid šansid on tuhmid.

    Muid digitaalse narratiivi žanre – näiteks väga populaarseid võimalusi, mida pakuvad mängud nagu Will Wrighti loodud “The Sims” (2000)22, kus kasutajad võivad teha tegevusest ülesvõtteid ja lisada neile tekste, et luua veebis pikki lugusid – võiks nimetada digitaalseteks rahvakunstiromaanideks. Mängijad kasutavad mängusimulatsiooni produtseerimaks pilte, mille ümber arendada keerukaid lugusid.23 Kuid mõistagi ei ole illustreeritud romaanid midagi uut, ning kuigi veeb ja digitaalselt loodud pildid teevad nende koostamise kergemaks, ei järeldu sellest, nagu nad muudaksid kuidagi oluliselt romaani. Sarnaselt kirjutus- ja tekstitöötlusmasinaga ei hakka ka veebi multimediaalse kirjutamise potentsiaal teisendama romaani.

    Selle asemel et küsida, kuidas romaan muutub, tuleks ehk hoopis küsida, miks ta peakski muutuma. Romaan on verbaalne süsteem, mis kanaliseerib sõnad loojalt lugejale, ning sellisena võib ta lahedalt eksisteerida enamikul loetavatest pindadest ja audioformaatidest. Võib-olla olekski kõige parem määratleda romaane nende tootmisprotsessi kaudu, milles loov mõistus paneb kokku ja vaeb sõnu, enne kui need sisse pakitakse ja maailma saadetakse. Võib oodata, et muutused leiavad aset neis piirides, nii nagu esimeseisikulist tulistamismängu piiritlevad silma ja käe suutlikkuse piirid (sellele osutas 2002. aastal Ernest Adams mänguarendajate konverentsi ettekandes San Joses Californias). Kas simulatsiooni ja automaatika mehhanismil on oma kasulik roll ka romaani piirides? Seni tundub, et vastus on “ei”. Meil jääb üle oodata uusi ja põnevaid viise, millega romaanid saaksid arvutite ja arvutivõrkude võimalusi ära kasutada, aga me ei peaks ootama, et need võtaksid selles uues uljas maailmas võimu üle.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    Ilmunud Vikerkaares 2006, nr 10–11

    Espen Aarseth, Narrative Literature in the Turing Universe. Rmt-s: The Novel. Ed. by F. Moretti 2. kd. Forms and Themes. Princeton (N. J.), Princeton University Press, 2006, lk 839–867.

    1John Presper Eckerti ja John Mauchly poolt 1951. aastal ehitatud UNIVAC oli “universaalne” masin, mis oli mõeldud “tegelemiseks äri- ja teadusprobleemidega” – vt P. E. C e r u z z i, A History of Modern Computing. Cambridge (Mass.), 1998, lk 18. Erinevalt varasematest arvutitest ei kasutanud see andmesisestuseks protsessorisse perfokaarte, vaid elektromagnetilist salvestust.

    2E. A a r s e t h, Cybertext: Perspectives on Ergodic Literature. Baltimore, 1997, lk 24–41, kus leidub pikem arutlus arvutisemiootika probleemidest.

    3L. M a n o v i c h, The Language of New Media. Cambridge (Mass.), 2001, lk 29–48.

    4N. O. F i n n e m a n n, Hypertext and the Representational Capacities of the Binary Alphabet. ISBN: 87-7725-260-8. 1999, lk 9. http:/www.hum.au.dk/ckulturf/pages/ publications/nof/hrc.pdf

    5L. M a n o v i c h, The Language of New Media, lk 27.

    6A. T u r i n g, On Computable Numbers, with an Application to the Entscheidungsproblem. Proceedings of the London Mathematical Society, seeria 2, 1936–37, nr 42, lk 230–265; Correction, sealsamas, 1937, nr 43, lk 544–546. On kättesaadav ka:

    http:// www.abelard.org/turpap2/tp2-ie.asp.

    7R. B r a d b u r y, The Veldt. http://www.veddma.com/veddma/Veldt.htm. E. k-s rmt-s: R.

    B r a d b u r y, Kaleidoskoop. Tlk M. Kivistik. Tallinn, 2000, lk 110–111.

    8M. A. B u c k l e s, Interactive Fiction: The Storygame “Adventure”. Ph. D. dissertation, University of California. San Diego, 1985.

    9S. B r i n g s j o r d, Is It Possible to Build Dramatically Compelling Interactive Digital Entertainment? Game Studies 1, 2001, nr 1. http://gamestudies.org/0101/bringsjord/

    10Otsinguretkede suurepärane käsitlus on: R. T r o n s t a d, Semiotic and Non-semiotic MUD Performance. Paper presented at the COSIGN conference, Amsterdam, September, 11. http://www.kinonet.com/conferences/cosign2001/pdfs/Tronstad.pdf

    11http://www.mudconnector.com/

    12Vt J. M c K e n d r e e, W. R e a d e r, N. H a m m o n, The “Homeopathic Fallacy” in Learning from Hypertext. interactions, kd 2, nr 3, juuli 1995, lk 74–82.

    13Seni on internetis saadaval suur hulk kirjanduseksperimente. Väga kasulik ülevaade leidub
    http://directory.eliterature.org/

    14J. D. B o l t e r, M. J o y c e, Hypertext and Creative Writing. Rmt-s: Proceedings from Hypertext ’87. New York, 1987, lk 44.

    15Vt sealsamas, lk 41–50.

    16M. J o y c e, afternoon, a story. Cambridge (Mass.), 1990.

    17S. J a c k s o n, Patchwork Girl. Cambridge (Mass.), 1995.

    18J. M c D a i d, Uncle Buddy’s Phantom Funhouse. Cambridge (Mass.), 1992.

    19 D. H o f s t a d t e r, Gödel, Escher and Bach. New York, 1979.

    20“Uncle Buddy Phantom Funhouse’i” pikemat analüüsi vt: S. M o u l t h r o p, Toward a Paradigm for Reading Hypertexts: Making Nothing Happen in Hypermedia Fiction. Rmt-s: The Hypertext/ Hypermedia Handbook. Ed. by E. Berk, J. Devlin. New York, 1991, lk 65–78;

    A. R a u, Wreader’s Digest – How to Appreciate Hyperfiction. Journal of Digital Information kd 1, nr 7, 2000. http://jodi.ecs.soton.ac.uk/Articles/v01/i07/Rau/

    21 Selle asemel vt: E. A a r s e t h, Cybertext: Perspectives on Ergodic Literature.

    22 W. W r i g h t, The Sims. Maxis Software, 2000.

    23 http://thesims.ea.com/us/exchange/index.html

Vikerkaar