Arhiiv

  • Auschwitz ja lõpplahendus

    Üks koht on saanud Euroopa juute tabanud katastroofi sümboliks: Auschwitz [Oświecim]. Tema väljapaistvus on tingitud vähemalt kolmest asjaolust. Esimene väljendub paljastes arvudes. Auschwitzis hukkus rohkem juute kui kusagil mujal. Teine on geograafiline. Üksnes Auschwitz oli tõeliselt üleeuroopaline laager, mille ohvrid pärinesid paljudest maadest ja regioonidest. Lõpuks – Auschwitz tegutses kaua. Pärast seda, kui kõik teised surmalaagrid olid suletud, töötas see edasi – üksildase tapmiskeskusena, mis tähistas natsi-Saksamaa tahet hävitada juute veel kaotatud sõja viimastel tundidelgi.

    Ometigi ei loodud Auschwitzi algselt sel otstarbel. Laagril oli oma keerulise ajaloo jooksul mitmesuguseid eesmärke. Alguses oli see tavaline koonduslaager, mis asutati Poolalt haaratud ja Saksamaaga liidetud alale. Selle esimesed vangid olid poolakad, kes toodi kohale kohe pärast seda, kui laagri moodustamiseks võeti üle hoonetekogum, millest enamik oli kuulunud Poola armeele. Laagri esimene komandant Rudolf Höss oli kogemustega, kuid mitte väga kõrgelseisev natside koonduslaagritegelane, kes oli olnud mitu aastat ametis Dachaus ja Sachsenhausenis. Tollal ei viidanud veel miski sellele, et Auschwitzist võiks saada midagi enamat kui lihtsalt üks suhteliselt tagasihoidlik osa SSi juhi Heinrich Himmleri koonduslaagrite impeeriumist.

    Auschwitzi tavapärast algfunktsiooni laiendati ja muudeti 1940./41. aasta hilistalvel, kui IG Farbeni kontsern valis selle piirkonna uute suurtehaste rajamiseks. Valiku dikteerisid lähedalasuv raudteesõlm ja kaevandused, samuti asjaolu, et Kolmas Reich vabastas maksudest need kompaniid, mis asusid tegutsema vastliidetud aladel.1 IG Farbenile ja hiljem teistele firmadele oli siin veel üks peibutis: koonduslaagrite odav tööjõud. SS omakorda võis sellest kokkuleppest loota sissetulekut ja üldisemas plaanis tunnustust oma kasvavale majanduslikule tähtsusele.

    Tollel käärimisperioodil külastas Auschwitzi Himmler ja käskis laagrit laiendada, et see mahutaks 30 000 vangi. Ta tahtis ka, et laagriga liidetaks Auschwitzist umbes kolme kilomeetri kaugusel asuv Birkenau küla, et teha ruumi veel 100 000 vangile.2 Kuid Himmleri optimism oli natuke ennatlik. Nii suured massiarreteerimised ei olnud veel poliitiliselt teostatavad ning Höss läks kohtuvõimudest mööda laveerides isegi niikaugele, et sõlmis kohaliku Landrat’iga ebatavalise kokkuleppe, mille kohaselt tuli vangistada kõik sakslased ja poolakad, kes olid keeldunud vabal tööturul töötamast, ning saata nad kaheksaks nädalaks laagrisse, et neid seal “kasvatataks”.3

    1941. aasta septembris ootas SS tööjõuolukorra paranemist. Sakslaste rünnak Nõukogude Liidu vastu tõi kaasa vangivõetud Nõukogude sõdurite ülekülluse. Kui Himmler tegi ettepaneku rajada sõjavangide jaoks uued laagrid, siis lubas sõjavägi talle 325 000 vangi. Lublin (Majdanek) ja Auschwitzi Birkenau-osa korraldati kiiresti ümber Relva-SSi sõjavangide laagriteks, ja 27. septembril andis SSi ehitusülem Hans Kammler kasu, et kaks laagrit, kumbki 50 000 vangile, tuleb võimalikult kiiresti valmis seada.4 9. oktoobril saabus Kammler Auschwitzi teatega, et Birkenau tuleb ehitada lausa 200 000 vangi majutamiseks. Sellest hetkest alates intensiivistus planeerimine ja üksteise järel valmisid üha suurejoonelisemad ehituskavad. Kuid tegelikkuses polnud sõjavange kunagi nii palju. Lähedalasuvast sõjaväelaagrist konvoeeriti Auschwitzi kõigest 15 000 meest. Hössile öeldi, et need kujutavad endast raske töö jaoks kõlblike vangide koorekihti, kuid 1942. aasta veebruariks oli enamik neist juba surnud.5

    Keset seda planeerimist ja sepitsemist sai Auschwitz 1941. aasta teisel poolel mandaadi “juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks”.6 Euroopa juute oli juba aastaid rõhutud, teistest inimestest eraldatud ning varandusest ilma jäetud. 1930. aastatel kihutati neid emigreeruma. Nüüd ei olnud emigratsioon läbi laienevate sõjapiirkondade ja lahinguväljade enam praktiliselt võimalik. Kuid juutide olukorra halvendamist ei kavatsetud peatada, nende vastu suunatud meetmed pidid hoogu juurde saama. Juudid kavatseti välja juurida Lääne-Euroopa linnadest ja Poola kihavatest getodest ning saata eraldatud paikadesse, kus nad pidid leidma oma lõpu. Auschwitz oli üks sellistest kohtadest.

    Esmapilgul võib paista, et selline vajaduste kokkulangemine võinuks lahendada Auschwitzi tööjõuprobleemid ning muuta selle paiga deportatsioonispetsialistide silmis ideaalseks lõppjaamaks. Asjad kujunesid aga teisiti. Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset barakkides hoidmist ning nende tööjõu kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. Tegelikult muutus Auschwitz osaks juutide ajaloost niipea, kui langetati otsus lõpplahenduse kasuks.

    Höss meenutas, et 1941. aasta suvel kutsus Heinrich Himmler ise ta Berliini. Mõne napi sõnaga rääkis Himmler talle Hitleri otsusest juudid hävitada. Auschwitzi väljavalimisel oli Himmleri sõnade järgi üheks teguriks selle lähedus raudteele. Sedasama kaalutlust oli mõne kuu eest silmas pidanud ka IG Farben. Kuid sellest valikust rääkides nimetas Himmler ka põhjuseid, miks just Höss pidi juhiks saama. Ta ütles, et algselt taheti sellele kohale panna üht kõrge auastmega SS-juhti, kes tulnuks arvatavasti väljastpoolt koonduslaagrite hierarhiat. Ta seletas, et see võimalus jäeti kõrvale vältimaks jurisdiktsioonilisi vaidlusi SSi sees. Seepärast pidi ülesande täitma Höss. Üksikasjad pidi Hössile edastama Adolf Eichmann Riigi Julgeoleku Peaametist. Vestluse tõsiduse rõhutamiseks manitses Himmler Hössi kõike ülimalt salajas hoidma. Höss ei tohtinud midagi mainida ka oma kõige otsesemale ülemusele, koonduslaagrite inspektorile Richard Glücksile.7

    Höss ei olnud tõesti tavaline koonduslaagri ülem. Ta oli ennast sõdurina tõestanud Esimeses maailmasõjas, olles siis Saksa armee kõige noorem seersant, ning 1920. aastate alguses pälvis ta natside seas suure tunnustuse osavõtuga ühe kooliõpetaja mõrvast, keda kahtlustati sakslasest sabotööri väljaandmises Prantsuse okupatsioonivägedele. Selle kuriteo eest mõisteti Höss kümneks aastaks vangi.8 SSi uurimiskohtuniku Georg Konrad Morgeni sõnul olid Hössil tihedad sidemed Martin Bormanniga, kellest hiljem sai parteikantselei juht. Nende sidemete pärast kohtles SS Morgeni sõnul Hössi nagu “toorest muna”. Morgen oletab isegi, et Bormann käis Hitlerile peale, et too juudiküsimuse lahendamise Hössi ülesandeks teeks. 9

    Varsti pärast seda, kui Himmler oli käskinud Hössil tapmisoperatsioon läbi viia, tuli Eichmann Auschwitzi ning novembri lõpul vastas Höss samaga, kohtudes Eichmanniga viimase kabinetis. Seal räägiti raudteedest ja rongiliikluse korraldamisest. 10 Just sellel ajal hakkas kuju võtma kogu ettevõtmise mõõtkava. Saksamaa valitses või omas tugevat mõju suurtel aladel Euroopas ja tervest sellest piirikonnast tuli juudid välja juurida. Ometigi ei olnud Auschwitz mõeldud kõikide juutide vastuvõtmiseks. Asjaolu, et transporti Auschwitzi organiseeris Eichmann, viitab sellele, et algselt oli paika pandud mingi deporteerimisala, mille piiridest laager pidi oma ohvrid hankima. Eichmannil ei olnud mingit rolli vastvallutatud Nõukogude aladel, kus juudid lasti maha, ja tal ei olnud mingeid kohustusi ka okupeeritud Poola keskosas, mida nimetati kindralkubermanguks ja kus kohalik SS ja politsei saatsid juudid Belžecisse, Sobibori ja Treblinkasse, mis asusid kõik kindralkubermangu enda piirides.

    Isegi väljaspool neid territooriume ei lootnud Himmler ainult Auschwitzi peale. Reich’iga Warthelandi nime all liidetud Poola alade getodest saadeti juudid Kulmhofi (Chelmnosse), sellesse provintsi rajatud algelisse laagrisse. Mis puutus vanasse Reichi, Austriasse ja Böömi-Määrimaa protektoraati, siis polnud sihtpunktil tähtsust, peaasi et juudid nendelt germaani tuumikaladelt minema toimetati.

    Juba 16. septembril 1941 teatas Himmler Warthelandi maakonnajuhile Arthur Greiserile, et ta saadab 60 000 juuti Lodzi linna. Kohaliku vastuseisu tõttu jäi tegelik arv natuke alla 20 000. Kuid kaardil oli ka teisi lõppjaamu. 2. oktoobril 1941 tegi Himmler Hitlerile ettepaneku, et Saksa juudid saadetaks kindralkubermangu Lublini piirkonda, Minskisse Valgevenes ja Tallinnasse Eestis. 10. oktoobriks oli Riigi Julgeoleku Peaamet seda nimekirja revideerinud ja asendanud Tallinna lähemal Lätis asuva Riiaga. Seejärel suundus sügisel ja talvel rida ronge kirdesse Baltimaade poole. 5000 juuti laaditi rongidest maha Kaunases, kus nad novembris tapeti, suurem hulk deporteerinud saabus Minskisse ja Riiga. Hiljem küüditati Saksamaalt juute veel Lublini piirkonda ja Varssavi getosse. Sealt saadeti nad kindralkubermangu laagritesse surema. Esimene satelliitriik, kust küüditati, oli Slovakkia. Enamik Slovakkia inimsaadetistest, mis algasid 1942. aasta märtsis, suundus samuti Lublini piirkonda.

    Sel ajal ei olnud Auschwitz oma uue rolli jaoks veel valmis. Kui rääkida esimesest sammust, siis astuti see 1941. aasta alguses, mil Höss viibis tööasjus mujal. Umbes 850 vangi – 200 haiget ja 650 nõukogude sõjavangi, lukustati ühte hoonesse ja tapeti gaasiga, milleks oli vesiniktsüaniidhape või Zyklon B. Seda Hössi asetäitja Karl Fritschi algatusel läbi viidud mõrvaeksperimenti ei sooritatud veel tingimata juudiküsimuse lõpplahendust silmas pidades. Nõukogude vange oli Auschwitzis väiksel hulgal ka varem maha lastud, vastavalt käsule hukata kommunistliku partei funktsionäärid ja Punaarmee teised ohtlikud elemendid. Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast.11

    Nüüd sai surnukuurist esimene gaasikamber. Lisaks mugandati Birkenaus kaks talumaja gaasiga tapmiseks. Esimene oli märtsiks valmis, kuid ühe laagriarsti sõnul oli selles võimalik tappa üksnes 300 inimest.12 Teine oli ruumikam, kuid see sai töökorda alles juuni lõpuks.13

    Himmler külastas laagrit 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasiga tapmist pealt. Arvatavasti just siis tegi ta märkuse, et kindralkubermangu laagrid on üleeuroopalise lõpplahenduse läbiviimiseks ebapiisavad. Ta ütles Hössile, et Eichmanni inimsaadetised suurenevad iga kuuga ja et töövõimetud juudid tuleb armutult hävitada, nagu ka kõik mustlased.14

    Kuid põhilaagri krematoorium ja Birkenau majakesed olid kuni 1943. aasta märtsini ainsad gaasitamispaigad Auschwitzis. Võttes arvesse, et 1942. aasta oli juudi rahvale kõige ohvriterohkem, moodustasid sellel ajal Auschwitzi saabunud juudid vaid murdosa küüditatud juutide koguarvust, rääkimata surnute koguarvust laagrites, getodes ja mahalaskmispaikadel. Tabel 1 näitab, kuidas jagunesid ohvrid surmalaagrite vahel enne 31. detsembrit 1942. Tabel 2 analüüsib 1942. aasta lõpuni ja 1943. aasta kolme esimese kuu jooksul Auschwitzi saabunud juutide hulka vastavalt nende päritolupiirkonnale. Nende tabelite puhul ei ole märkimisväärne mitte ainult vangide koguhulk, mis 1943. aasta märtsi seisuga ei ületanud 280 000, vaid ka kõigest 150 000 suurune vahearv, mis kajastab kõiki päritolumaid väljaspool Reich’i, Böömi-Määrimaa protektoraati ja Poolat.

    20. jaanuaril 1942 toimunud lõpplahenduse-nõupidamisel esitas Julgeoleku Peaameti rahvastikustatistika juutide arvuks järgmistes maades15: Soome 2300, Norra 1200, Taani 5600, Holland 160 000, Belgia 43 000, Prantsusmaa (okupeeritud osa) 165 000, Prantsusmaa (okupeerimata osa) 700 000 (sic!), Itaalia 58 000, Horvaatia 40 000, Serbia 10 000, Albaania 200, Kreeka 69 000, Bulgaaria 48 000; Rumeenia 342 000, Ungari 742 000, Slovakkia 88 000. Koguarv 2 475 100. Kuid see arv oli liialdatud, peamiselt okupeerimata Prantsusmaa juutide arvu tohutu ülehindamise tõttu, seda umbes 600 000 inimese võrra. Sellegipoolest oleks realistlik hinnang andnud kokku 1 850 000 ehk üle 12 korra rohkem kui see arv juute, mis nendest piirkondadest 1943. aasta märtsiks Auschwitzi viidi. Sellel, miks juutide vool läänest ja lõunast jäi piiratuks, on mõistagi omad põhjused.

    Selles regioonis tuli sakslastel sageli arvestada välismaalaste tunnete, ja mõnel juhul ka teiste valitsustega. Nood aga valmistasid Julgeoleku Peaametile ja seda abistanud välisministeeriumile sageli pettumusi. Mitmesugustele juudikategooriatele anti ajapikendusi ja tehti erandeid, ning juba ühe Saksamaa liitlase vastuseis võis jätta Saksa haardeulatusest välja terve kogukonna juute. Ungari kaitses ise peaaegu pooli juute, kelle nimed võisid olla Eichmanni deporteerimisnimekirjas.

    Auschwitzi jaoks tähendas see erilisi komplikatsioone. Erinevalt kindralkubermangu laagritest, mis said oma ohvrid enamasti nendelt aladelt, kus Saksamaa täielikult domineeris, seisis Auschwitzi administratsioon peaaegu kogu aeg silmitsi probleemiga, et kuidagi polnud võimalik ette aimata, kui suur inimsaadetis tuleb ja millal see tuleb. Paratamatult kerkis üles küsimus uute gaasitamis- ja tuhastamishoonete ehitamise ning laagri laiendamiskiiruse kohta.

    Birkenau gaasikambrites surnud juudid maeti maha. Kuid juba mõnda aega oli kavas ka uus krematoorium. 27. veebruaril 1942 külastas Kammler uuesti laagrit ja andis kasu, et peale sellele asutusele mõeldud kahe ahju, kumbki kolme retordiga, seataks sisse veel kolm ahju kokku 15 retordiga. Seda külaskäiku jäädvustanud memorandumist selgub, et teine krematoorium pidi asuma Birkenaus.16 Pole selge, mis põhjusel Kammler selle käsu andis, aga poolakaid toodi sisse iga päev kõigest kümnete, vahel harva ka sadade kaupa, ning nõukogude vangide massiline saabumine ei paistnud enam reaalne. Seevastu oodati suurtes kogustes juute, kes tuli ametliku poliitika kohaselt hukata. Mis laipadesse puutub, siis tuli algul läbi ajada haudadega, krematooriume see-eest sai kasutada korduvalt.

    1942. aasta suvel plaaniti Birkenausse ehitada neli krematooriumi. Selleks ajaks oli ehitusplaanides tehtud suur muudatus: krematooriumides pidid asuma ka gaasikambrid.17 Esimese niisuguse krematooriumi ehitus pidi algama kohe juulis, arvestades “eritegutsemise tagajärjel tekkinud olukorda”.18 Kõikide krematooriumide ehituslepingud kiideti heaks.19 Kuid augustis ilmnesid kahtlused. Samal kuul toimunud järgmise krematooriumi ehitamise nõupidamisel otsustati “oodata tulemusi Riigi Julgeoleku Peaametiga [Eichmann] käimas olevatelt läbirääkimistelt määratud koguste eraldamise küsimuses,“20 mis tähendas mõistagi oodatavate juutide kogust.

    1943. aasta alguseks olid Belžec ja Kulmhof tegevuskõlbmatud ning piirdusid kõigest lisanduvate laipade põletamisega, Auschwitz maadles aga ikka veel uue krematooriumi valmimisega kaasnevate kulutuste ja tehniliste komplikatsioonidega. Juba Auschwitzis viibivatele juutidele ei tähendanud see surmaotsuse edasilükkamist: 1942. aasta lõpuks oli laagris elus vaid 1412 vangi.21 Kui Himmler otsustas sama aasta detsembris, et Auschwitzi tehased peavad saama lisatööjõudu, andis gestaapo ülem Heinrich Müller korralduse tuua Reich’i täieliku kontrolli all olevatelt aladelt juurde 45 000 juuti: 30 000 Bialystoki piirkonnast, 10 000 Theresienstadti getost ning ülejäänud Hollandist ja Berliinist.22 Arvatavasti kolmandik 45 000-st olid töövõimelised. Ülejäänud tuli gaasiga tappa. Selliste hulkadega saadi 1943. aasta jaanuaris veel hakkama, kuid uus vool veebruaris ja märtsis tõi kaasa ilmselgeid raskusi. Hoolimata meeleheitlikest katsetest avada esimene uus krematoorium koos sisseehitatud gaasikambritega “koheste meetmete” tarbeks, toimusid pidevad viivitused, ning saadetised kaugematelt aladelt suunati ümber veel kaugemale kindralkubermangu, nagu ilmneb tabelist 3.

    Kõik neli krematooriumi olid töövalmis 1943. aasta juuniks.23 Birkenaul olid nüüd tohutult kasvanud võimsused tapmiseks ja laipadest vabanemiseks. Teoreetiliselt võisid Birkenau neli üksust ja põhilaagri vana krematoorium põletada 24tunnise tööpäeva jooksul 4736 laipa.24 Praktikas moodustas maksimaalne hulk umbes kaks kolmandikku sellest arvust.25 Sellegipoolest oli 1943. aasta juunist laagri tegelik aastane võimsus üle miljoni. Kuid ajavahemikul 1943. aasta aprillist kuni 1944. aasta aprillini ei võtnud Auschwitz vastu rohkem kui 160 000 juuti. Saadetised jätkasid põhimõtteliselt varasemat deporteerimisprogrammi: uued rongitäied saabusid Hollandist, Belgiast, Prantsusmaalt, Salonikist, Theresienstadtist, Ülem-Sileesiast ja kindralkubermangu aladelt.

    1943. aasta suveks olid Ülem-Sileesia küüditatavate varud peaaegu täiesti otsas ja Saloniki oli ammendumas. Rumeenia keskosa ja sõjaeelse Bulgaaria alad tuli deporteeritavate maadena maha kanda. Auschwitzi tööjõu allikad olid nii kokku kuivanud, et augustis toodi sinna mitu tuhat juuti Lublini (Majdaneki) laagrist. Nagu Jean-Claude Pressac on märkinud, oli laager jõudnud ülevõimsuse staadiumi.26

    Kõik muutus täielikult 1944. aasta kevadel. Põhjuseks oli Saksamaa sissetung naabermaale Ungarisse 19. märtsil 1944. Teljeriikide suurim juudi kogukond oli Ungaris seni vabadusse jäänud. Nüüd tuli see viivitamatult deporteerida. Auschwitz valmistus selleks saagiks palavikuliselt. Ehitati krematooriumisse viivad raudteerööpad. Teine Birkenausse 1942. aastal ehitatud gaasikamber, mida ei olnud kaua aega kasutatud, seati jälle töövalmis. Selle asutuse lähedusse kaevati augud vabas õhus toimuva kiirpõletamise tarbeks. Ja Höss, keda oli 1943. aasta novembris edutatud Berliini lähedal asuva koonduslaagri juhatusse, pöördus tagasi. Ungari pidi Auschwitzi tippu viima. Tabel 4 näitab selle arengu ulatust.Järgmise kaheksa kuu jooksul saabus siia rohkem juute kui eelnenud kahe aasta jooksul. Ungari juutidele lisandusid juudid Poolast, kui Lodzi geto riismed saadeti laiali ja kindralkubermangu laagrid tehti tühjaks. Theresienstadtist, Slovakkiast ja Läänest saabus veel lisa. Kuid mitte kõiki neid ei tapetud otsekohe. Tööjõupuudus oli Saksamaal muutunud teravaks, ning arvatavasti viidi 30 000 juuti teistesse laagritesse sõjatöid tegema. 1944. aastal deporteeritute seas oli palju rohkem noori naisi kui mehi, peamiselt seetõttu, et üpris suur hulk mehi oli jäänud Ungari sõjaväe töölaagritesse; kuid sooline suhtarv ei heidutanud Himmlerit, kes oli valmis lõpplahenduse plaanides järeleandmisi tegema ning saatma mehed ja naised sunnitööle tööstuses ja põllumajanduses. Kuid tapmiskeskusena oli Auschwitz siiski palju efektiivsem kui tööandjana või tööjõu vahendajana. Laagri viimane loendus näitas 67 012 vangi kohalolu, kellest ehk neli viiendikku olid juudid,27 kuid tuhanded surid veel laagri viimastel päevadel ning selle evakueerimise käigus.

    Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer

    Raul Hilberg, Auschwitz and the Final Solution. Rmt-s: Anatomy of the Auschwitzi Death Camp. Ed. by I. Gutman, M. Berenbaum. Indiana University Press, Bloomington and Indianapolis, 1994.

    RAUL HILBERG (s 1926) on üks tuntumaid ja teenekamaid holokausti ajaloolasi. Pärit Austriast, emigreerus ta 13-aastaselt koos perekonnaga Ameerikasse ja pühendus 1948. aastast peale holokausti uurimisele. Tema peateos, “Euroopa juutide hävitamine” (The Destruction of the European Jews) nägi ilmavalgust 1961. aastal, hiljem on ta seda korduvalt täiendanud ja täpsustanud, raamatu lõplik väljaanne ilmus kolmes köites 1985 aastal. Vermonti Ülikooli politoloogiaprofessor emeritus Hilberg on lisaks kirjutanud ühe populaarse ülevaate holokaustist (Perpetrators Victims Bystanders: The Jewish Catastrophe 1933-1945, 1992), sissejuhatuse holokausti uurimise allikaõpetusse (Sources of Holocaust Research, 2001) ja oma intellektuaalse autobiograafia (The Politics of Memory: The Journey of a Holocaust Historian, 1996).

    M.T.

    Ilmunud Vikerkaares 2001, nr 8–9

    1 Fritz ter Meeri memorandum (IG Farben), 10. veebruar 1941, Nürnbergi kohtuprotsessi dokumendid N1-11111, N1-11112. Ter Meer IG Farbeni direktorile Denckerile ja nõunik Romerile majandusministeeriumist, 22. veebruar 1941, N1-11114. Kokkuvõte kohtumisest kindralkuberner Hans Franki ning IG Farbeni direktorite Weissi ja Eisfeldi vahel, 11. september 1941. Franki päevik, Rahvusarhiivi registrigrupp 238, T992, nimekiri 4.

    2 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse im Konzentrationslager Auschwitz-Birkenau 1939-1945. Hamburg, 1989, lk 79 (sissekanne 1. märtsist 1941).

    3 IG Farbeni (Auschwitz) inseneri Max Fausti iganädalane aruanne, ajavahemikust 17.-23. august 1941, N1-15254.

    4 J. M a r s z a 1 e k, Majdanek. Hamburg, 1982, lk 27-28.

    5 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse…, lk 128 (8./9. oktoober 1941).

    6 K. S m o 1 e n, Auschwitz – Gang durch das Museum. Katowice, 1978, lk 22.

    7 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz. München, 1978, lk 157,180-181. Vt ka tema tunnistust rahvusvahelisele sõjatribunalile: Trial of the Major War Criminals. Kd 11. Nürnberg, 1947-49, lk 398. Höss ei mäleta Himmleriga kohtumise täpset kuupäeva, kuigi oma varasemas tunnistuses, mis on ka kõige segasem, nimetab ta juunit; vt ka tema vande all antud kirjalikku tunnistust 14. märtsist 1946, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-1210. Juulit peetakse tõenäolisemaks. Richard Breitmann, kes uuris Himmleri reise, täpsustab, et 13.-15. juuli oli ainus kord, kui Himmler sellel kuul Berliinis viibis; vt: R. В r e i t m a n n, Architect of Genocide. New York, 1991, Ik 295. Czech pakub oma “Kalendarium’i” 29. juuli sissekandes (lk 106-107), et juulis viibis Höss Auschwitzist eemal vaid 29. juulil. Seetõttu võib selle kuu üldse kõrvale jätta ja arvatavasti toimus kohtumine millalgi hilissuvel.

    8 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 36-37.

    9 Konrad Morgeni kirjalik vandetunnistus, 14. aprill 1946, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument SS(A)-65.

    10 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 158.

    11 R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 125-127.

    12 Friedrich Entressi kirjalik vandetunnistus, 14. aprill 1947, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NG-2386.

    13 Vt R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 158, 161.

    14 Sealsamas, lk 181-185.

    15 Kokkuvõte lõpplahenduse-nõupidamisest, 20. jaanuar 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi

    16 Hauptsturmführer Bischoff (Zentralbauleitung Auschwitzis) Sturmbannführer Wirtzile (Wirtschafts-Verwaltungshauptamt С III), 30. märts 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-4472.

    17 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz: Technique and Operation of the Gas Chambers. New York, 1989, Ik 98.

    18 Bischoff Wirtschafts-Verwaltungshauptamt’ile CV, 13. oktoober 1942, faksiimile sealsamas, lk 197-199.

    19 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz, lk 98, 200. R. H ö s s, Kommandant in Auschwitz, lk 160-161.

    20 Auschwitzi Zentralbauleitung’i Untersturmführer Ertli memorandum, 21. august 1942 faksiimile Pressaci rmt-s, Ik 204-205.

    21 SS-i statistik Korherr Himmlerile (esimene Korherri aruanne lõpplahenduse kohta), 23. märts 1943, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument NO-5195.

    22 Mülleri käsk, 16. detsember 1942, Nürnbergi kohtuprotsessi dokument PS-1472.

    23 Bauleitung’i nimekiri kuupäevadega; faksiimile Pressaci rmt-s, lk 246.

    24 Sturmbannführer Jahrling (Zentralbauleitung Auschwitz) Karnmlerile (Operatiivgrupi С ülem Wirtschafts-Verwaltungshauptamt’is), 28. juuni, 1943; koopia samas, lk. 247.

    25 J.-C. P r e s s а с, Auschwitz, lk 244.

    26 J.-C. P r e s s a c, Auschwitz, lk 227.

    27 D. С z e с h, Kalendarium der Ereignisse sissekanne…, lk 965-969 (17. jaanuaril 1945). Loendus toimus Auschwitzis, Birkenaus ja Monowitzi tööstuslaagris. On olemas analüüs meestest Auschwitz-Birkenaus, mis toob ära 15 317, kellest olid juudid 11 102 ehk 72,48%. Monowitzis oli satelliitlaagreid arvestamata 13. jaanuaril 1945. aastal 9806 vangi, kellest 9054 ehk 92,33% olid juudid. Sealsamas, lk 960.

  • Vikerkaare podcast 30: Mart Kuldkepp Suur-Eestist

    Taskuvikerkaarel on külas Mart Kuldkepp, kes räägib Eesti uuesti suureks tegemisest 20. sajandi alguse mõttehiiglaste nägemuses. Kas eestlased peaksid jõudsalt paljunema, Peterburi ära vallutama või asunduskolooniaid looma? Jaan Tõnissonil, Aleksander Keskülal jt oli neil teemadel mõtteid.

    [powerpress]

    Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • *ilusad poisid… jt luuletusi

    ***
    ilusad poisid
    tumepruunide silmade
    paksude juuste ja
    pehmete huultega
    poisid saladuste
    unistuste ja
    kelmika muigega
    poisid teeservalt
    bussipeatustest ja
    betoonrõdudelt
    lahtise pea ja
    kuldsete kätega
    teist korda end
    surnuks ei joo

    ***
    tantsid valssi ühe naisega
    kes sulle
    juba peo alul tegi silma
    ohkasid:
    ehk läheb kõik paremaks
    ja kurbus ukse taha
    aega,
    et öelda,
    kust tulid,
    ei ole
    ent lõpuni tantsida
    on kuradi hea
    kuni otsa saab valss
    ja lõppeb šampanja
    laest langeb vari ja
    kolpadelt kõrvad
    tühja laguneb mass
    haige ekstaas ja
    kaabu on nagis
    vikati kõrval

    ***
    pese käsi et
    oma õigused
    tagasi saada

    ***
    töö tellija tasub
    sularahas
    pangaülekandega
    kire rahuldamisega sugulisel teel
    (surrogaadiga)
    viitega klassikutele
    ilusate asjadega
    millele mõelda
    a mitte rahaga kui
    sotsialistlik unelm on
    ühe kukla- või ülelasuga
    no et äkki saab tasuta
    jalg ukse vahel ja nii
    väikese vaheltkasuga
    üleüldse teeb selle asja varsti
    robot ise ära
    kindlasti tasuta
    ole õnnelik et praegu sedagi saad
    ilusatele asjadele mõelda noh

    ***
    maja taga moonipõllud metsadena mustendavad
    vererõhurohud leitud tuhatoosi kõrvalt
    õrnalt näha läbi suitsu keegi seisab ukseavas ja
    kahvatu on hobune kes puude vahet käib
    lapsed hapet teinult õue igaveseks jäid, näib et
    meie majas mõneks ajaks rasked ajad läbi on
    oli häbi aga vagadus meil ellu hellust jagab
    vara, natukene arunatukesest lahti saadi
    psüühika ei pidand vastu
    vastupanuks joondund relvi
    käiku ikkagi ei lastud
    tule/mine koonduslaagri päikse vastu kaks kätt taskus
    paita oma pehme peoga aheldatud vendi
    tundeelu peidus nagu tytred fritzli keldris
    imelisi saladusi teate leidub meilgi

    taevast katvad ladvad oksad
    võrgud kallid
    ühendusel pole äärt ei otsa
    söödakastid teht betoonist
    digitaalses tallis hallis kosta:
    „vastik nagla aeg on käsil“
    taevas droonid, palged meestel
    räsitud ja rõsked
    syndind liiga vara/hilja
    robotid on kurjad ja ei võtagi veel põske

    ***
    32 tuhat ei ole mingi näitaja
    20 euri tunnis ei ole mingi näitaja
    120 rinnalt
    5 liitrit sajale
    ja kolmekümnega õuealal üle
    ei ole mingi näitaja
    kuskil on alati keegi kõvem sest
    2 promilli pole mingi näitaja
    ragistad ajusid murrad leiba
    lähed inimese rolli sisse
    a sa ei ole mingi näitleja

    ent tahaks iseennast näidata
    tühimikku roiete vahel täita ja
    olla kuuldud, nähtud, veatu
    et sa peatuks, vaataks, veenduks
    ära viska mind ära
    võid mind käitada
    kui katus eendub
    valgus neeldub ja
    naabri koerad hauguvad
    ei tea kuidas käituda
    võta aega sigaret läita ja
    kuskilt ilmub see mees
    udupeen nürimeelsus
    kes ütleb sulle
    et sa ei tea kes ta on
    sa ei tea kes ta on
    sa ei tea kes sa isegi oled
    aga ta ei lakka seda väitmast ja
    tundub ta on kuidagi tähtis ja
    omamoodi žanriklassika
    et kõigil on võimalus olla parem
    parem inimene keegi teine mitte täna
    aga see ei ole mingi näitaja

    ***
    visaku esimene kivi see
    kes pole ampulli lõhki joonud
    võõraid koju toonud
    tänavalaterna all moondund
    kui libahunt täiskuu all täis suuga
    kes pole merre tagasi suubund
    kes surmaga suudlust huultele võtnud ei ole MITTE
    kes pole kunagi suvalise firma b-kaardil olnud (mitmel)
    visaku esimene kivi see
    kes pole löönd käega
    vasta vahtimist vastu tahtmist
    mokk töllakil passinud
    pärast lahtilaskmist
    kes pole üksi kupli all
    kunagi prassinud
    pahtlis
    kes pole kastaneid tulle
    kunagi tassinud
    kuigi vastupidist tahtis

    sõnad on rasked
    hetked on pikad

  • Ab ovo

    2020. aasta sügisel hakkasid kaheksa inimest – Made Luiga, Martin Luiga, Kersten Kõrge, Kristjan Kaljusaar, Märt Belkin, Liisi Rünkla, Ako Allik, Heli Allik ja Olavi Ruitlane – videomängu „Disco Elysium“ inglise keelest eesti keelde tõlkima. Kui teised veel atra seadsid ja õiget häält otsisid – ma tunnistan, mina tegelikult ei uskunudki, et see võimalik on, kuigi samal ajal tõmbas kogu see asi mind täpselt samasuguse vastupandamatu jõuga nagu täiskuuöö või gravitatsiooniseadus –, hakkas Martin Luiga Discordi keskkonda, kus me omavahel suhtlesime, oma esimesi tõlkeid saatma.[1] Need tekstid sisaldasid vahel vanamoodsaid vorme, vahel suhtusid loominguliselt punktuatsioonireeglitesse; vahel kasutasid need rõhutatult kirjanduslikku sõnavara, vahel tegid nalja. Aga ennekõike olid need täis kummalist inglise süntaksit, või õigupoolest ei olnud see isegi inglise süntaks, see oli kuidagi läbipaistev eesti keel, mis oli leebe naeratusega asetatud inglise keele peale, justkui üritades seda õrnalt säästa, käituda võimalikult delikaatselt nende sõnadega, mis sinna alla jäid, lasta neil kõlada koos eesti keelega ja selles ruumis tekkinud kajasid kuulda. Vahel oli seal tõlgitud kuidagi nii, et „väljendusplaanist“ sai „sisuplaan“ – kui kasutada tõlketeadlase ja semiootiku Peeter Toropi sõnu. (Näiteks kui „He takes a note“ on tõlgitud „Ta teeb ühe märkme“, siis on umbmäärasest artiklist, millel polnud peaaegu muud tähendust kui nimisõna aktualiseerida, saanud omaette semantilise tähendusega „üks märge“ ja juba justkui uus sisu.) Vahel oli inglise keelt isegi lausa ennetatud, tähendab tõlkides laused veidi ingliskeelseks isegi siis, kui seda poleks „vaja“ olnud, seal, kus tõepoolest oleks olnud üsna lihtne spontaanselt eestikeelne lause võtta. Mõnikord oli justkui originaali konstruktsioone liiga palju ja liiga sõnasõnaliselt ümber öeldud, rohkem, kui – nagu hea tava ette näeb – oleks „ökonoomne“. Ja alati oli seal mingisugust elutervet DIY-hoogu, mängulusti, keelerõõmu, väikest irooniat – ja samal ajal ka mingisugust absoluutselt terviklikku tunnetust ja stilisatsiooni. See mõjus, nagu võib ehk mõjuda naiivžanris maal keset professionaalse kunstinäituse saali – aga see polnud Google Translate. Ühesõnaga, see oli kõik täiesti imelik, lubamatu, ennekuulmatu – ja see töötas.

    „Disco Elysium“ on videomäng, mille „lugu“, kui üldse nii võib öelda, seisneb selles, et detektiiv Harrier (Harry) Dubois (Du Bois) ärkab ühel hommikul segipekstud hotellitoas üles, ei mäleta enam pärast katastroofilist alkoholimürgitust, kes ta on, paneb oma identiteedi väikeste kildude haaval taas kokku ja leiab end lahendamas mõrva, mille käigus ta kohtub kümnete tegelastega, peab lahendama kümneid ülesandeid ja külastama kümneid kohti väljamõeldud Revacholi linnas. Aga sellega „lugu“ selles mõttes lõpeb, et üsna esimestest hetkedest saab tegelikuks küsimuseks – kes ma olen? Miks ma mingeid asju ütlen? Kuidas ma mingeid asju tean? Kuidas töötab keel? Mida tähendab tõde? Et mäng üldse toimuks, peab tegelane valima endale omadusi, valima endale mõtteid, valima – vastavalt juba eelnevalt valitud detektiiviprofiilile, näiteks Superstar Cop, Apocalypse Cop, Boring Cop, Sorry Cop, Art Cop või Hobocop – dialoogides teiste tegelastega enda ette ilmuvate vastusevariantide hulgast alati ühe, ja see ongi kõike edasi liigutav mootor.

    Harry on vaieldamatult kõikide maailma luuserite koondkuju, aga teda ei karistata selle eest – ega karistata ka mängijat. Ükskõik mida ta teeb, kukub ta läbi, sureb ta ära, kõrvaldatakse ta töölt, saab ta peksa, ägab ta toidumürgituses, kõik need võimalused on võrdsed, mitte ükski ei tähenda lõppkokkuvõttes rohkem kui teine. Ja kogu mäng toetab – kui nii võib öelda – tehnilises ja sisulises plaanis Harry võimatut missiooni: nii see akvarellijoonistusi imiteeriv graafika oma pragunenud asfaldi, sügavate varjude, kõike katva sünge kollakashalli tooni, aga ka ülistiilse Ameerika 1970. aastate politseifilmide esteetikaga; nii see Briti postrokibändi British Sea Power muusika, mis on täis tabamatut igatsust, nimetut nostalgiat, rahutuks tegevat eelaimdust ja mingisugust vastupandamatut ilu; nii need dialoogide tekstikastid, mis väikeste lõikude kaupa ekraani paremas servas mustal taustal kitsas tulbas üles hüppavad, värvi muudavad ja tõmbavad mängija endasse täpselt selle sõltuvust tekitava jõuga, millega tõmbab „päriselus“ näiteks Twitter; nii need kõikvõimalikud kultuuriviited läbisegi Blixa Bargeldile, Dostojevskile, kaerajaanile, R. S. Thomasele, William Gibsoni romaanile „Neuro-mancer“, Scooteri legendaarsele laulule „How much is the Fish“, pibo-mütsidele, Vennaskonnale või David Lynchile – kui mainida tõesti vaid mõnd üksikut; nii need lõputud tegelased, see igat masti absurdsete eluheidikute, friikide, huligaanide, rassistide, immigrantide, fašistide, narkomaanide, moralistide, ultraliberaalide, kommunistide (või õigupoolest kraz-mazovistide), neurasteenikute, punkarite, teadlaste ja naljatilkade galerii, kelle nimed juba üksi ütlevad kõik – Tommy le Homme, Siileng, Cuno, Kim Kitsuragi, Fuck the World, Paledriver, Jean-Luc Measurehead, Noid, DJ Flacio, Dolores Dei, Ernö Pasternak, Ramout Karzai, Franconegro, Gorący Kubek jne; nii need geniaalsete näitlejate poolt peale loetud hääled, kord lõputute aktsentidega, mis jätavad mulje, et mitte ühelgi tegelasel pole teisega sama päritolu vanemad, kord selle eksimatult äratuntava tooniga, millega räägivad märulifilmid, multikad, koomiksikangelased – sellega, mis on suurem kui elu –, kord meelega masinlikuks töödeldud; nii see tekst, milles kõlavad läbisegi Oxford English, kõikvõimalikud imeregistrid, argood, võõrkeeled, neologismid, ajastud, pidžinid ja mis su silmapilkselt algoritmide pimedasse südamesse neelab – kuigi see on kaks korda pikem kui „Sõda ja rahu“ ja inimesed kuuldavasti ei armasta lugeda –, kui ka lõpuks loomulikult kogu see ebareaalse detailsusega loodud fantaasiamaailm, kus sõidetakse mootorkaarikutega suure linna kohal mootortsüklil, kus hall ähvardab kõik võtta ja kus lõpuks ilmub imeline raagritsikas.

    Ühesõnaga, see on korraga naljakas, ootamatu, intellektuaalne, kurb, kummaline, psühhedeeliline, teravmeelne, poliitiline, filosoofiline, religioosne, irooniline, lohutu, nostalgiline, imeilus ja liigutav mäng, mis jutustab detektiiv Harryst, üks roheline krokodillinahast diskoking jalas, pudelikott käes ja Zorro keep seljas, kusagil sõjast räsitud väljamõeldud linnas kusagil vaesusest, konfliktidest ja sotsiaalsetest pingetest lõhkeval väljamõeldud maal mingisugusel ajast väljas asuval väljamõeldud ajastul – ehk siis ühesõnaga, loomulikult, see on meie reaalsus, see on meie elu, see on kõik täiesti praegu.

    Aga videomängud elavad Eestis mingisuguses veealuses paralleelmaailmas. Kõik mängivad, või tähendab, väga paljud mängivad, noored inimesed muud ei teegi kui mängivad, aga ametlikul kultuuriväljal ei ole neile mitte mingisugust kohta. Need „tajutava jaotused“, mille järgi me oma kultuuri näeme, kui rääkida Rancière’i sõnadega, videomänge ei näe. Kulkas neile sihtkapitali pole, auhindu neile ei anta, koolilõpukirjandites nende saatust keegi ei käsitle ja mida suurema lustiga mängija mängu sisse ära kaob, seda rohkem soovitatakse tal tegeleda millegi mõistlikuga. Ajakirjanduses kajastatakse videomänge vahel rubriikides „Tehnika“ või „Elustiil“ (Postimees), vahel „Subkultuur“, „Küberilm“, „ZEN“ ja „Kunst“ (Müürileht). Teadus-, tehnika- ja meelelahutusportaalis GeeniusMeedia räägitakse neist rubriigis „Diktor“, mis on pühendatud ajaviitele – tõsi, see portaal teeb eraldi videomängude-teemalist podcast’i „Mängida ja puhata“. Siis on veel olemas videomängudele pühendatud podcast „Level1“, mida samas küll ükski kultuuriinimene ilmselt eladeski ei kuula. Või siis on nii nagu Vikerkaares – mängudest on juttu olnud arvustuste rubriigis „Vaatenurk“ ja seal pole žanri defineeritud, kuigi enamasti käsitletakse seal raamatuid, või siis esseede all, kus põhimõtteliselt võib rääkida kõigest. Aga üldiselt võib siiski öelda: videomängu ei kohelda eraldi kunstiliigina – seda ei kohelda üleüldse kunstina – ja mänguloojad ei ole mitte loojad, vaid tootjad. Ega see ei tundu teisalt ka „mänguinimesi“ (jumal, kui kole sõna – aga mida siis kasutada?) häirivat, nad vaatavat kerge võõrastusega ametliku kultuuri poole, mis näib neile veidi ajast ja arust, ja ei tunne, et neil sellega midagi pistmist oleks – mis tõestabki kokkuvõttes jälle sama asja. Ja see pole Eesti eripära – mitte nii suur veelahe, aga siiski tuntav, valitseb selle noore valdkonna ja üldise konsensusega aktsepteeritud kultuuri vahel kõikjal. Ja see on ka täiesti arusaadav. Lihtsalt – see on väga mastaapne nähtus, ja see on samas justkui olematu.

    Eestikeelseid videomänge pole olemas – või õigupoolest on, aga need on täiesti marginaalsed. See maailm on Eestis üleni ingliskeelne. Eesti mängijad mängivad ingliskeelseid mänge ja kui vaja, suhtlevad üle võrgu inglise keeles – seejuures ka eestlased omavahel. Või siis on see see „vaba“ eesti keel, see „rahvusvaheline“ eesti keel, mis asub teispool head ja kurja – millele sõnastikes pole kohta, mis on kultuuriväljalt pagendatud ja elab kusagil linnamüüride taga tsivilisatsiooni piiridest eemal (kuigi see on teistpidi natuke skisofreeniline, loetagu ainult ajalehti või kuulatagu poliitikuid, ühesõnaga seda, mis on meie „avaliku ruumi sõna“…). See on keel, kus on kasutusel inglise sõnad eesti käändelõppudega („sa oled selles outfitis nii lahe“), eesti keel inglise süntaksiga („film kogus 234 külastust ja on teel saamas hitiks“), otsetõlked inglise keelest, mis hakkavad teisi asju tähendama („BSH paljastas, et…“) või kus vahel minnakse lihtsalt ilma igasuguse sissejuhatuseta keset eestikeelset juttu inglise keelele üle. Ja see on see keel, kus räägitakse ilmsüüta rõõmuga skillidest, shooteritest, grindimisest, questidest, streamimisest või healimisest – ja pole vist vaja märkidagi, et selles keeles pole kunagi keegi näinud kursiivi – seda märki, mis tõmbab joone ja ütleb: see sõna ei kuulu meie keelde.

    Eestikeelsetes mängufoorumites tegutsevad eestlased justkui iseenesestmõistetavalt enamasti ingliskeelsete nimedega – kui võtta näiteks suvaline vestlus Redditi keskkonnas, osalevad seal Astralchaotic, RichardK1234, divisor3, EmuBeneficial3323, wivella, HugeHans, Floopadoopa, tissot2000, erki200, Juksboi, lucide-luynx, n4mro, ndrez, An-Average-Redditor, SaztogGaming, Tuuletallaja, 50t50 ja TeringTurk.[2] Ei ole vaja palju pead murda, et mõista, kuidas nad end identifitseerivad ja millise maailmaga suhestuvad. Samuti pole enam kindel, et Eesti või eesti kultuur (millises küsimuses on üldiselt vanasti tehtud selget vahet suur- ja väiketähe vahel) on alati eestikeelne. Aare Pilv ütleb näiteks: „[kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures] eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud“, ning ka: „„Disco Elysiumi“ on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks“.[3] Pille-Riin Larm aga pöördub (inglise keeles mänge kirjutava) Märten Rattasepa poole: „Olen kuulnud väidetavat, et oled kõige loetum eesti kirjanik.“[4] Ja näiteks siinsamas Vikerkaares ilmus 2020. aastal „Disco Elysiumist“ kolm arvustust, millest üheski ei peeta isegi vajalikuks mainida, et see mäng on ingliskeelne, vaid hakatakse seda kohe täiesti loomulikult käsitlema kui eesti mängu.[5] Mis viib kõik ikka kokkuvõttes samasse punkti välja – eesti keelt meil selle mängu tõlkimiseks pole.

    Popkultuuri register, mida oleks selle ettevõtmise jaoks vaja, ei taha eesti keeles, millel on hoopis teine ajalugu, samuti juuri alla võtta. Me saaks veel justkui tõlkida enam-vähem töötaval viisil ära videomängu „Elden Ring“, sest haldjate, koletiste, nõidade ja võlumetsade pinnas on meil tänu Tolkienile – ja muidugi veel rohkem tänu meie iseenda surematutele sookollidele, põhjakonnadele, tuuletarkadele ja näkineitsitele – olemas. Aga kohe kui tuleb fiktsionaalseid asju ajada kusagil suures moodsas linnas, kipub asi ikka ühel või teisel viisil veidi imelikuks: kord tekib sinna vene släng, sest „selle“ koha peal on meil „see“, kord sigineb sinna tehtud familiaarsus, kord on seal kunstlik cool register, mis kukub lõpuks välja, nagu purjutaks talumees mõisakõrtsis, kord on lihtsalt tunne: kõik on õige, aga see on tõlge.

    Ja lisaks, tõepoolest ei ole siinkohal ka just väga abiks teadmine, et mängude tõlkimise juures kasutatakse tihti fännitõlget ja anonüümset kollektiivi, või veel hullem – ja raske on isegi seda sõna öelda, see on nii hirmus – masintõlget! Ja et selline täiesti uskumatu meetod võib puudutada isegi väga häid mänge, ja et „Disco Elysiumi“ tegijatel endil oli projekt nimega The Great Internationale, mis tegeles just nimelt fännitõlgete organiseerimise ja koordineerimisega.[6] Veel rohkem tõrgub mõistus uskumast, et videomängude tõlkeid ei nimetata üleüldse tõlgeteks, vaid see kõik on „lokaliseerimine“, mis tähendab vanakooli tõlkija silmis midagi ennekuulmatut – iga mats võib teha originaali peaaegu ümber nii, nagu tema meelest tema kohalikku konteksti kõige paremini sobib… Ja kui aus olla, siis sõna „mäng“ ise juba mõjub eesti keeles ikkagi nii, et ega see täiskasvanud inimene nüüd päris täie aru juures pole…

    Niisiis, ükskõik kuidas vaadata, videomängud on amorfne „asi“ kusagil „teadaoleva“ piiridest väljaspool, kultuuril ja mängudel pole omavahel mitte mingisugust seost, üks on e-sport ja hobi, teine transtsendentne tegevus, ja eesti keelt videomängudele, mis ei näeks juba eos välja lootusetult kohtlane või eemaletõukav, olemas ei ole.

    Aga „Disco Elysium“ ise pole tegelikult tagatipuks tavaline videomäng – või, tähendab, see, mida enam-vähem „videomänguks“ peetakse. Kuigi kasutajaid see enamasti ilmselt pigem isegi segaks, siis kujutades ette teoreetilist olukorda, kus videomängu peaks siiski eesti keelde tõlkima, ei oleks see tehniliselt üle mõistuse raske. Olgu, tulemus võib-olla ei kutsuks lõpuks mängima, need tõlgitud sõnad hakkaksid võib-olla mõjuma nagu ülesanded kooliõpikus või käsklused õuesõppe-päeval, aga teoreetiliselt on ju võimalik iga tekst ära tõlkida. Skill on „osavus“, shooter on „tulistamismäng“, quest on „ülesanne“, stream’imine on „otse-eetris etlemine“ (well…) ja grind’imine oleks – novot, polegi sõna, küsitlus 20-aastaste hulgas andis lõpuks vastuseks: „„jahvatamine“, aga siis nii, et see on meelega imelik või naljakas“… Kuid siiski, see poleks võib-olla tore, aga see võiks olla enam-vähem tehtav.

    Kuid „Disco Elysium“ ei paigutu peavoolu mängude alla ja see ei käitu nagu tavaline videomäng. Kui kasutada sajanditaguste vene formalistide sõnu, siis see kummastab. Kui rääkida nagu Roman Jakobson keele poeetilisest funktsioonist, siis keel tegeleb siin põhiliselt iseendaga, ainult et see keel on nüüd kood. Kui pöörduda digikirjanduse enam-vähem konsensusliku definitsiooni poole – sest jah, „Disco Elysium“ on KA seda –, siis kaotaks see midagi olemuslikku, kui me üritaks seda paberile trükkida. Ja kui alatult lüüa auhindade argumendiga – eks kipu meil ju ikka automaatselt nõrkus olema kõigi eesti kultuurinähtuste vastu, mis on välismaal tunnustust pälvinud, see töötab alati –, siis tõepoolest on „Disco Elysiumi“ saatus olnud selline, millest kõige paremate ja intelligentsemate indie-mängude tegijad üle maailma unistavad.[7] Niisiis, hoolimata kogu terminoloogilisest segadusest selle noore valdkonna kirjeldamisel, tunneb igaüks intuitiivselt: „Disco Elysium“ on üleni kunst.

    Aga lisaks on „Disco Elysiumis“ mängu kohta erakordselt palju teksti – 1 miljon sõna ehk 6 miljonit tähemärki ehk 160 autoripoognat. See mäng on suures osas lugemiseks, see seisab suures osas üleüldse teksti lugemisel püsti. Ja see keel on kirjanduslik, leidlik, metafoorne, rikas, mitmedimensiooniline, kujundlik – see on uskumatult tihe. Midagi seejuures lisaks kõigele juhtub siin sõnadega. See, kuidas nad Revacholi taustal ekraani paremas servas üles hüpeldes, ilmudes ja kadudes ja mängija puudutusele reageerides järsku uue nurga alt esile tulevad – täpselt nii, nagu ta vestleks kellegagi chatis reaalajas või oleks kaaslasega samal ajal internetis –, äratab need järsku ellu, annab neile justkui mingi elektrilöögi, laeb need igivanad kombinatsioonid justkui uue tähendusega. Mistõttu intuitiivselt me tajume ka seda – see tekst vääriks kirjanduse ja kunstiga sama staatust ja see peaks väljenduma ka eestikeelses tõlkes. Ja niisiis on meil paradoksaalne olukord – meie ees on kunst, aga sellises kohas, kus me pole seda harjunud leidma. See on kummaline teos (ese? asi? objekt?), kus kõik on kunst – sisu, sügavus, suurus, tunnetus ja esteetiline nauding –, välja arvatud vorm. See tabab meid täiesti ootamatult – aga see ei vähenda selle mõju. Niisiis me ei saa seda tõlkida näiteks nagu mikrolaineahju kasutusjuhendit. Aga sellist kunstikeelt meil pole.

    Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, töötab mäng teisiti kui raamat. (Aga ka kui film või maalinäitus.) Raamatu lugeja loeb, autorit ei huvita teatavas mõttes lugeja, tal on passiivne roll; autor on ajas ja ruumis eraldatud, ära oma igavikus. Raamatus saab jutustajat või tegelast imetleda, aga talle ei saa vastata. Aga mäng liigub edasi mängija osalusel, see on selle olemise põhjus ja sisu – ilma selleta üldse midagi ei toimugi. Ja tekst asetub mängija jaoks mängu konteksti. Rollimängus, selles alažanris, kust on välja kasvanud „Disco Elysium“, paigutuvad paljud laused lisaks mängija enda suhu ja mõjutavad tema karakterit. Kui näiteks ehitamis-, tulistamis- ja rallimängudes on mängijal lauseid vähe või pole neid üldse ja need on talle juba ette öeldud, ühesõnaga, teksti ta ei vali, siis „Disco Elysiumis“ on tema aktiivsel osalusel väga tähtis roll. Kui mängijale avaneb Harryna – iseendana – neli valikut, millest ta võib valida ühe, siis kuuluvad need hääled võimalikele detektiiviprofiilidele, kellest ühega mängija valikut tehes samastub. Ja isegi kui tekst on väga kirjanduslik, teeb mängija osalus teksti laialilaotumises niisiis sellest hoopis teistsuguse teose kui raamat. Suhe tekstiga on siin kuidagi palju isiklikum, palju intiimsem. Need kõik on minu sõnad, minu teod. Mina teen selle teksti – ja sellist tervikut, mis oleks autor ette näinud või mis oleks õige, siin polegi olemas. Kui mõni tegelane vastab, siis ta vastab just nii tänu minu valikutele minu sellel hetkel. Need peavad olema sõnad, mida ma usun, mida ma tahan öelda – ma pean tahtma öelda, muidu mäng ei liigugi edasi. Niisiis peavad need olema sõnad, mis on Harry omad, aga mis on minu jaoks, päriselt, sellel hetkel olemas.

    Tagatipuks, nagu juba öeldud, „Disco Elysiumi“ tekst on ka peale loetud, ja väga heade näitlejate poolt – aga kujutage ette, et te hakkate Juhan Ulfsakile midagi deklameerima? Või räägite Rust Cohle’iga, nagu te oleks luuleõhtul? Olgugi see eestikeelne tekst isegi natuke subtiitri funktsioonis, see ei saaks ikkagi olla Kruusvalli, Krossi, Kibuvitsa, Kaplinski, Krulli, Kiviräha, Kivastiku, Kareva ega Kaugveri hääl. Ega isegi mitte mingi hea välismaise autori tekst heas tõlkes. Siin ei tohi olla mingisugust rolli. See ei saa olla ka võltsreibas „noortesläng“, mida mitte keegi päriselt ei räägi. Ja see ei saa olla isegi mitte see hääl, mis räägib Robert Kurvitza romaanis „Püha ja õudne lõhn“.

    Sest jaa, loomulikult need kaks asja on omavahel väga lähedalt seotud. Romaan oli all ja mäng oli peal ja kuigi siin on olnud igasuguseid transformatsioone, kõneleb mõlemas see „potentsiaalselt unustamisvõimetu hääl“ ja „dekoor sirutab ennast tegelikkuse tuumani välja“, nagu ütleb Jaak Tomberg.[8] Ja Kurvitza romaanis oli palju samasuguseid keelevorme ja palju samasugust inglise keele süntaksit nagu kõne all olnud Martin Luiga tõlkes.[9] Aga see siiski ei töötaks. Kurvitza romaan oli liikumatu ja ajatu paberekraani taga, see toimis kirjandusväljal – see oli ootamatu, uuenduslik ja tõi kirjanduskeelde palju kergust ja värvi, aga asetus siiski kirjanduse raamile, oli sellega selges suhtes. Mäng nõuab hoopis teistsugust ainet. See keel peab olema miski, mis seisab püsti ka liikuva ekraani ees pimedas toas, kui mitte keegi ei näe. Miski, mis kannatab välja vahetu suhtluse situatsiooni minu iseendaga. Miski, mis elab üle isegi selle, et striimerid võivad seda ükskõik mis keeles oma amatöörihäälega YouTube’is peale lugeda ja see tundub ikkagi kohutavalt lahe. Ühesõnaga, see on miski, mida meil ükskõik mis nurga alt vaadates pole.

    Kuid üleüldse: püüdkem kuidas tahes, me ei saa unustada ka seda, et see kõik oleks tegelikult teatavas mõttes tagasitõlge. Ma ei räägi isegi sellest, et siin all on eestikeelne raamat. Või et esialgu oli tekst mõeldud eesti publikule, siis rahvusvahelisele publikule läbi rahvusvahelise inglise keele ja et nüüd peaks me kõige sellega midagi ette võtma. Ja et me ei saa ka teha tõlkimise harilikku trikki ja kujutada ette, et Andrew räägib nagu Andres. Sest Andrew ei räägi isegi nagu Andrew – sama vähe, kui tõlkesse saaks nüüd sisse tuua mingisugust kujuteldavat „eestlust“, on seal juba algselt mingisugust „inglust“. See on rahvusvaheliste „tegelaste“ maskiball. Ma ei räägi isegi sellest, et Evrart kõneleb selgelt Edgar Savisaare intonatsiooniga või et teiste hulgas tegutseb näiteks lootustandev „nooremteadur Ülari Taal“ või et anoodilise muusika fänn Andre tantsib reivil kaerajaani või et Revachol on natuke Reval või et Cunoesse hüüab „napakymppi!!!“ või firma Fortress Accident tegevus vihjab ZA/UM-ile – ühesõnaga kõigist neist väikestest asjadest, millest ainult meie eestlastena võime aru saada. Ei.

    Asi on selles, et me teame, kes nad on. Me teame, kust tuleb see hääl, me teame, mis on nendega juhtunud, me teame, mis lõhn oli kunagi ammu Kopli trammis või mismoodi oli olla laps nõukogude võimu lõpus, me teame, mis on nende lugu Eestis. Asi on selles, et siin ei saa end ka tõlkimise kaitsva poosi taha peita – siin ei saa valetada.

    Niisiis tundubki, et mitte ühtegi pidi ei ole võimalik seda mängu tõlkida. Tõeline Skylla-ja-Charybdis-olukord – ja üleüldse, milleks, kui kõik soovijad on selle üsna kindlalt juba ammu ära mänginud? See peab olema kõige kõige kõige kaasaegsem keel, aga samal ajal ei saa see olla see „metsik“ keel toorel, töötlemata kujul – see oleks tüütu, üheplaaniline, väsitav ja loetamatu. See peab olema kunst – aga samal ajal „hästi tehtud tõlge“, mis seda tavaliselt markeerib, tooks siin kaasa tardumise või üleoleva piitsahoobi, mis ajaks mängija minema. See peab olema terviklik, teistmoodi, nihkes, sellel peab olema mitu dimensiooni, aga see ei saa olla „toimetatud“, vastata tõlkenormidele, näiteks sisaldada seda „ökonoomiat“, mis on Eestis hea tõlke tunnuseks olnud terve pealesõjajärgse aja.[10] See keel peab omama mingit saladust, sügavust – see peab olema „troonil“, kus kunsti koht on välja valgustatud, aga see valgusvihk ise tuleb suunata teise kohta. See peab olema see keel, kuhu sa tahad põgeneda, ja mitte see, kuhu sul kästakse minna, aga see rituaal, et sinuga midagi tehakse, peab jääma. Tõlkekirjandus on alati kokkulepe. Aga nagu ütleb Siim Nurklik: „Ma ei taha kihte juurde. Ma tahan neid VÄHEMAKS.“[11] Kõik on juba niigi fiktiivne ja vahendatud. Me ei jaksa veel ühte poosi kanda. Tõlkekirjandus on alati mingil kombel osav enese varjamine, aga siin peaks suutma rääkida mina aluspükstes üksi öisel ajal Õismäel arvutiekraani ees, must taldrik kõrval, ilma et keegi näeks – ma nagu räägiks sõbraga. Ja kõik see on see, mida meil pole.

    Ja seetõttu oligi see, mida Martin Luiga tegi, nii vabastav ja töötas nii hästi. Keeli sel viisil teineteise peale pannes, lastes neil kõlada mõlemal korraga, teades, et niikuinii nähakse kõik läbi, tõi ta esile korraga nii võimatuse kui võimaluse. Tõlkekunstist mööda hiilides pilgutab ta üle võrgu samal ajal teistele silma, näidates – ma tean, et ma tõlgin. Aga kokkuvõttes tegi ta midagi isegi mitte niipalju tõlke kui eesti keelega. Võib-olla näiteks midagi sellist nagu Dante, kes korraga näitas, et ka vernakulaaris on võimalik kõrgeid mõtteid ja suuri asju käsitleda, kõik ei pea olema vulgaarladina keeles.

    1. Kui ma olin juba kõvasti ajusid ragistanud ja kõike tuhandet pidi sõnastada püüdnud, kirjutasin ma Made Luigale; ma saatsin talle näitelauseid ja uurisin, kas tema ikkagi oskab seletada, miks see Martin Luiga lähenemine nii hea on. Ta vastas: „otseselt ei oska. ma pole lingvist ega keeleteadlane, aga juba vorm jaamasid on vanamoodne. mingi selline eestiaegsete raamatute vaib natsa, kus kõike öeldi pikemalt kui hädapärast vaja, ma ei tea, kas sa toimetamata tammsaaret oled näinud? Mul näiteks see tema tõlge, samuti inglise keelest, Shaw Tagasi metuusala juurde, kummitas lausa niimoodi, et võttis mind stilistiliselt üle. See muidugi juhtub tihtipeale, kui ma mingit raamatut arvustan, siis arvustus kipub nats minema selle raamatu nägu, ja see on kontrollimatu protsess, kuigi võib ehk tunduda irooniana. Kuna selles mängus on ju selge retrovaib, kuigi miksitud tulevikuga, aga mu jaoks põhiliselt siiski retro, siis selline veits munamise stiilis laused töötavad. On natuke liiasust, ei ole ära ratsionaliseeritud.“

    No muidugi. Ma oleks võinud kohe Made käest küsida.

    Siis palusin ma veel täpsuse huvides, et ta defineeriks sõna „munamine“, ja ta vastas nii: „selle kohta oli terve artikkel … . See on äärmiselt mitmetähenduslik, aga negatiivse konnotatsiooniga sõna.“

    Ja seejärel kleepis ta mulle lõigu kunagisest Robert Kurvitza artiklist ZA/UM-i blogis, „Munajoodik“:

    MUNAJOODIK

    Kõik ei saa olla rock-staarid ja võidusõitjad. Ei ole selline maailm lihtsalt. Võiks olla, et igaühes peitub doktor Jean-Paul Eksistentialiste, ootab aega, mil armunud tudengitega linna peal džaivi lüüa. Või bad ass varakristlik müstik – juba nelikümmend aastat olen tegelikult hoopis seraafidest räusata tahtnud! Aga ei ole. Kõik ei saa olla vaimukad isiksused, normaalsed ja lahedad inimesed, või üldse sellised inimesed, kellest jääb mulje, nagu nad oleksid elus. Või nagu neil oleks õigus. Üldse kunagi. Ükskõik, milles. …

    Ja nii edasi.

    Kõik oli selge.

    Ainult üks asi – Made ütles, et see on „äärmiselt mitmetähenduslik, aga negatiivse konnotatsiooniga sõna“. Aga mulle tundub, et kõik on vaatenurga küsimus. Mulle näib, et „munamine“ võib olla ka üks vastus selle õnnetu inimese küsimusele, kes koperdab, üks roheline krokodillinahast diskoking jalas, pudelikott käes ja Zorro keep seljas, mööda 21. sajandi teist kümnendit, kukkudes läbi, saades peksa, vaeveldes toidumürgituse käes, tundes tabamatut igatsust, nimetut nostalgiat, rahutuks tegevat eelaimdust – ja lootes siiski, et sõnad teda kuidagi aitavad. Jaak Tomberg ütleb Kurvitza romaani kohta veel nii: „maailm, mille sõnakasutusest ebaoluline osa on maha lahutatud.“[12] See tundub kuidagi väga tähendusrikas. Tomberg pidas ilmselt tegelikult silmas natuke teistsuguseid asju, aga mulle tundub, et kui keel niimoodi keskelt katki teha ja vaadata, mis seal sees on, siis see ei purune, vaid pragunenud koorte alt võib tulla välja midagi elavat, värsket ja terastugevat. Ja munamise üks hea omadus ongi see, et kuna keegi niikuinii sinult mitte midagi ei oota ega looda, saad sa mõned asjad üle parda heita. Aga seejuures saad sa midagi anda ka asemele.

    [1] Piiratud mahu tõttu on üsna raske tõlkest koos originaali vastavate kohtadega konkreetseid näiteid tuua nii, et see siinses kontekstis midagi ka ütleks. Kuid mingisugust aimu võib lugeja saada nn raagritsika dialoogi ühest eestikeelsest versioonist, mis Martin Luiga blogis koos mängu ühe võimaliku versiooniga üleval ripub: https://martinluiga.wordpress.com/2020/09/04/national-megatape-17a-disko-elyysiumi-raagritsika-dialoog-variant/.

    [2] Vt https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/ryw9ty/projekt_eestikeelsed_arvutim%C3%A4ngud_archiveorgi/.

    [3] Mõttevahetuses „XXI sajandi eesti kirjandus“: A. Pilv, Kas eesti kirjandus areneb? Looming, 2022, nr 12.

    [4]P. -R. Larm, Me peame rääkima arvutimängudest. Sirp, 16.06.2023.

    [5] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem; T. Loide, Hümn saamatusele ja lunastusele; K. Kruup, Disco Elysium – kõige ebatõenäolisem mäng. Vikerkaar, 2020, nr 3.

    [6] Vt nt https://store.steampowered.com/news/%20app/632470/view/.

    [7] Et oleks must valgel veel kord üle korratud: see võitis videomängude aastaauhindade The Game Awards auhinna neljas kategoorias: parim lugu, parim rollimäng, parim väikestuudio tehtud mäng ja parim esikteos; ajakiri PC Gamer nimetas selle aasta mänguks; Time valis selle kümnendi parimate arvutimängude sekka ja see jõudis ajakirja erinumbri esikaanele; mängude BAFTA-l pälvis see parima debüütmängu, parima mängumuusika ja parima stsenaariumi auhin-
    na, lisaks nominatsioonid kategooriates parim mäng, mängudisain, kunstiline saavutus ja algupärand. Ja nii edasi.

    [8] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus. Sirp, 10.01.2014.

    [9] Taas on siin piiratud mahu tõttu raske arusaadaval viisil näiteid tuua, kuid huupi vaid mõned laused, kus inglise keel kumab taustal: „Eks ta veidi närviline ole jah, aga poiss on andekas. Talle oli sellist suure nähtavusega projekti vaja“ (lk 12); „Gessle ei tee tähelegi panema, arutab Vidkuniga filosoofiat, hea ja kurja ületamist, mul on see kõik siin kirjas“ (lk 26); „Arhailine kõnepruuk sisestab ta tänapäevaselt peenesse sentimenti ohtralt ruraalset sarmi“ (lk 27).

    [10] Vt A. Lange, Tõlkimine omas ajas: kolm juhtumiuuringut Eesti tõlkeloost. Tallinn, 2015.

    [11] S. Nurklik, Kirjandus ei mõju enam. Sirp, 05.05.2011.

    [12] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus.

  • Suguline inimene

    Suguline inimene alguses ei tea, et ta seda on. Alguses on ta niisama. Umbes viienda eluaasta paiku veab mõni teine sama vana põnn ta duširuumi ja siis nad vaatavad järele, mis värk selle sooga on. Sünnib sellest muidugi ainult palju pahandust – mõlemad saavad oma emade käest hullu moodi sugeda. Ivakeseks ajaks võib nüüd teema maha matta ja ära unustada. Paari aasta pärast armub suguline inimene mõnda oma hoovi teismelisse ja ei saa sugugi aru, mis temaga lahti on. Millegipärast mõtleb ta kogu aeg tema peale. Meeles on ainult tema nägu, tema juuksed ja tema hääl. Kus iganes ta ei oleks ja mida ei teeks, kogu aeg on kuklas tunne, et teda vaadatakse. Selga mööda jookseb surin, jalad lähevad nõrgaks, peas tuikab veri, põsed valguvad puna täis. Tuks-tuks-tuks – niimoodi teeb väikese inimese süda ja see kostab kõrvus nii kõvasti, nagu taotaks seal trummi.

    Aastad lähevad ja elu võtab tõsisemad tuurid. Keskmisest kehvemal juhul on inimene eluaeg kinni Juku ja Manni anekdootides, mis on tema sugulise teadvuse vundament. Sõltuvalt ajast ja oludest võib sinna lisanduda mõni lehekülg Maajast, peotäis halle, sada korda ümber pildistatud suguakti kujutavaid fotosid ja pakk võidunud mängu-kaarte, kõigil sugutavad paarikesed peal. Selle pagasiga peab suguline inimene ellu astuma, sugulashinge leidma, temaga paari heitma ja lapsed saama. See on ju eesmärk: tehke sugu ja saagu teid palju!

    Kui sugulisel inimesel polnud õigel ajal kaardipakki omast käest võtta, tuli leppida entsüklopeedilise läbilõikega inimese anatoomiast ja katsuda neidsinaseid teadmisi praktikasse rakendada. Inimene, kelle eelmine ihuline kokkupuude vastassooga jäi viiendasse eluaastasse, on ikka päris üllatunud, kui ta ennast kunagi päriselt kellegagi linade vahelt leiab. Mõõtkava on hoopis teine ja võiks öelda, et funktsioonidki. Üks tüdruk näiteks pidi ehmatusest kreepsu saama, kui kätt armsama kõhul hoides sinna järsku kummaline kõva moodustis tekkis. Ta oli alati arvanud, et meestel kasvab see asi allapoole. Selliste eksiarvamuste valguses on hea, et tänapäeval pole sugulisel inimesel enam vaja pimeduses kobada. Ei ole mingi haruldus, kui vanem avastab oma kümneaastase võsukese näiteks pedepornosaidilt. Vähemalt teab laps siis, mismoodi asjad päriselt käivad.

    Suguelu algusega ei ole sugulise inimese vaevad veel sugugi lõppenud. Need alles algavad. Mõnele satub partner, kes soovib sugu teha kümme korda päevas, mõnele selline, kes kaks aastat ainult silitab jalga, aga sellest kaugemale ei jõuagi. Kuni see asi purjuspäi kuskil peol välja tuleb, siis on lohutajaid ümberringi võtta küllalt. Mõni elab koos mehega, kes tegelikult tahaks olla naine. Mõni naisega, kes tegelikult tahaks olla mees. Mõni peksab, mõni paneb alla. Mõni mõnitab. Mõnikord lähevad asjad nii hapuks, et suguelu ununeb sootuks ja see, kelle nahk enne nii hästi lõhnas, kelle juuksed olid nii pehmed, kelle käed, jah käed! olid kõige erutavamad maailmas, sellest isikust on saanud igapäevane piin. Ei tahagi nagu koju minna. Nagunii mossitab. Lähevad õhtul voodisse ja keeravad teineteisele selja. Mõlemad mõtlevad, et ehk tuleb teise käsi seekord mind puudutama, aga ei. Kurgus pitsitab, silmad on vihapisaraid täis.

    Järgnevad sugukõlvatud teod. Aga isegi pärast teisi käsi ja suguliikmeid lõhnab tema ikka paremini kui kõik teised. Kui hea oleks lihtsalt ta juurde minna ja kõvasti-kõvasti ümbert kinni võtta! Õhtul ei kannata üks neist enam välja, haarab oma teki ja kolib diivani peale magama. Siit edasi on ainult vaikimine, vaen ja lahutus.

    Suguline inimene kaotab pea. Tal on ainult üks hirm – üksi jääda. Kõik pingutused suunatakse sellele, et suguliselt võimalikult hea ja õitsev välja näha. Uued higipulgad. Uus raseerija. Uued rinnad, auto, kleit. Suhteliselt palju aega veedetakse arvutis, otsisõnadeks busty women või young blonde boys, anal, oral or couple. Reede õhtul minnakse kõrtsi. Meil on aega veel! Kõik võib veel juhtuda, kõik on veel võimalik. Veel ei vaadata vanu ja koledaid, vaid ikka noori ja ilusaid. Puhtaid, süütuid, rikkumatuid. Mõnele naeratab õnn, mõnele ei. Üheks õhtuks on üksindus minema pühitud. Hommikul muidugi langeb varavalges minema hiilija taga uks sneprisse ja ega teda rohkem näha ei tahakski.

    Suguline inimene tunneb, et on oma võimete tipul, just nüüd, kui tal pole mitte kedagi. Just siis on ta kõige kiimalisem, kõige meelam (õudne sõna, kõlvatutest kõige kõlvatum!), kui kodus ootavad ainult pesemata nõud ja veinipudel. Peaks konjaki ostma. Sugulise inimese meel on must. Ta ei saa aru, mis ta valesti teeb. Tema meelest on emake loodus talle inetu lõksu seadnud – kui tõesti peaks suguelu ainult laste saamiseks tarvilik olema ja kõik sedasorti asjad verinoorelt aetud saama, miks siis suguiha kõrge vanaduseni kimbutab? Kas arstid ei ütle, et hea suguelu on terve elu pant? Miks ei kirjutata retseptiga välja normaalset suguelupartnerit, kuidas ma muidu saan terve olla, kui pean kõik oma elu järelejäänud õhtud baarides lantimas käima? Nii palju alkoholi hakkab ju tervise peale, ja siis veel puuduv suguelu!

    Oma puudulikku suguelu suguline inimene kuskil ei afišeeri. Pigem on juttu ikka sellest, kuidas üks või teine talle silma heidab. Aga temale need ei kõlba, kes on liiga loll, kes liiga vana, kes liiga litsakas. Millegipärast, ja see on lausa nagu aamen kirikus, julgevad ainult lollid üksikule inimesele läheneda. Neil puudub loomulik takt ja ohutunne, nende meelest on ju selge, et mis ripakil, see ära. Standardid neid ei huvita. Võib neile seletada palju tahes, et kolme lapse emad, õllekõhuga isad või ennast ammu silla alla joonud kodanikud ei sobi – ei, nende meelest oled sa ise loll, kui nii hea diili ära põlgad. Tõepoolest. Loll mis loll.

    Muidugi leidub õnnelikke paare, kelle suguelu on nagu sulakuld, kes ei lähe lahku, ei heida meelt, ei murra truudust, ei igatse teise ega teistsuguse järele, ei vaata pornot, nende silmis peegeldub lõputu õrnus ja rahulolu. Aga kas nad pole ka natuke igavad? Kas suguline inimene tahaks endale sellist igavest ühtsama elukestvat rahuldust? Mkm, raputab suguline inimene pead. Ei tule kõne allagi. Südamlik, hea ja kiindunud kaaslane tüütab ju kohe ära. Tahaks ta jalust raputada nagu lehmakoogi, mille sisse kogemata astutud.

    Kõige sugulisematel inimestel selliseid muresid muidugi pole. Raske öelda, mis on nende edu pant. Võib-olla on nad emapiimaga sisse imenud piiramatu koguse meelekindlust. Võib-olla on neil nii ükskõik, et just see tõmbabki saaki liimile. Võib-olla on neis tabamatu miski, see suguline sarm, mis tuleb, noh, millest ta siis tuleb? Naerulohust, üle õla heidetud pilgust, randmeliigutusest, suguhormoonide hulgast, sundimatust hoiakust, avalast, kärsitust meelest. Sa haara kinni, kinni, kinni mu käest! Mida pakun nüüd, näe… ja kurat, haaradki!

    Oma osa on sugulistel riietusesemetel, ja eksivad need, kes arvavad, et selleks on nabani lahti nööbitud triiksärk ning kullast kett karvasel rinnal või miniseelik ja kõrged kontsad. Ei, kõige erutavamad rõivatükid on jalga jäetud sokid. See viitab a) sellele, et oli väga kiire b) tütarlapselikkusele c) nagu ütles juba Coco Chanel – paljudel naistel on ilusad jalad, aga väga vähestel on ilusad põlved. Sama võiks öelda ka varvaste kohta. Raske on ette kujutada asju, mis viiksid iha kiiremini kui pikad, kollased, hooldamata varbaküüned. Targem on siis juba sokid jalga jätta.

    Need õnnetud, kellel ei õnnestu endale uut sugututtavat leida, peavad elus edaspidi läbi ajama iseenda oskustega. Ega siis pole enam kedagi süüdistada ka, kui välja ei tule. Puhid, ähid seal teki all natuke ja annad alla. No ei tulnud seekord. Või siis jälle tuli – jess! Masturbeerimine võib tuua üllatavaid tagajärgi isiksuse arengus, seda ei maksa peljata. Aju kõrvade kaudu välja ei voola, küll aga võib inimest tabada äratundmine, et temas on peidus tõepoolest nii mees- kui ka naisalge. Üksi oma asja ajades peab ta mõlema eest väljas olema – nagu üksikvanem, kes kannab isa- ja emarolli koormat, nõnda peab ju meie eneserahuldaja suutma ennast kujutleda meheks ja naiseks ühes isikus! Sugu on ainult sotsiaalne konstruktsioon… antud ühiskonnakorraldus konstrueerib hordide viisi inimesi, kes peavad olema multifunktsionaalsed. Nad on iseenda isad, emad, mehed, naised, lapsed, koerad, armukesed, kokad, koristajad, ehitustöölised, massöörid, haigepõetajad, psühholoogid, hobinõustajad jne.

    Kui sugukihu viimaks tõesti vaibuma hakkab, jääb siiski alles terve hulk aistilisi rõõme. Selleks on nüüd reumarohust mööda keha leviv meeldiv soojus, ruuduline tekk, lapselaste pehmed põsed või siis vähemalt kassivolask, karvane ja triibuline, nurrub jalutsis.

    Lisaksin veel seda, et ärakirjutamata jutt on nagu poolelijäänud suguühe, millest jääb pikaks ajaks vastik tunne kerre. Nüüd sai vähemalt selle asjaga ühele poole, lugeja läbi trukitud ja mina vaevast lahti. Adjöö!

  • „Ideoloogia on inimese pidurõivas“. ZA/UM-i blogi ja selle jäljed Sirbis

    Üks viimaste aastate zaumolooge Eva Kinkar, kes siinses numbris annab detailsema ülevaate rühmituse tegutsemisest, on varem Müürilehes ZA/UM-i kirjanduslik-kultuurilise toodangu kokku võtnud nii: „Põhitekstideks on … blogid ZA/UM (2009–2016) ja Nihilist FM (2014–2017), Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” (2013), Mudlumi „Tõsine inimene” (2014), Kaur Kenderi „Untitled 12” (2014), Siim Sinamäe koostatud „Nihilist.fm. Final cut” (2017), Mudlumi „Poola poisid” (2019), aga ka HAPKOMAHi „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist” (2016) ja digitaalse tekstina videomäng „Disco Elysium” (2019). Tegemist on ZA/UMi tegutsemisaastatel märgilisi etappe tähistavate teoste, digitaalsete tekstide koondpunktide ja zaumnike ideedeplatvormi enim lahti seletanud tekstidega.“[1]

    Nii loetelu kui ka põhjendus on mõistlikud. Kõik see võrsub kuidagipidi ZA/UM-ist, on suures osas sealsete autorite looming ja välja antud ZA/UM-i nimemärgi alt (samanimeline kirjastus ning firma ZA/UM Studio). Ometi on ZA/UM-i kui kollektiivi kirjandusliku produktsiooni tuum minu jaoks alati tähendanud blogi. „Disco Elysium“ kui ühislooming võib ehk veel mõjuda blogi pärandina, seevastu muud teosed seonduvad pigem üksikute autorinimedega. Isegi „Püha ja õudne lõhn“, mida ühendavad blogitekstidega autori idiolektist pärit fraasid, on oma üsna traditsiooniliseks silutud ilukirjanduslikkuses midagi muud.

    Blogi ennast pole aga eriti kirjeldatud, eks sellepärastki, et see on nüüd kättesaadav ainult eri internetiarhiivide kaudu ja kohatiste lünkadega. Heidangi pilgu sealsetele tekstidele: mida need endast kujutavad ja kuidas seostuvad hilisemaga? Eriti huvitav tundub nihe, mis leidis aset siis, kui hoo ja elaaniga sündinud looming sattus äkki sõbraliku virtuaalse ühisruumi asemel külma ja kõleda avalikkuse kätte – nagu juhtus kurikuulsa Sirbi visiooniteksti ning zaumnikute koostatud Sirbi-numbriga (22. XI 2013). Siin on teravama tähelepanu all blogi varasem periood.

    Lahtiütluse korras märgin, et postitasin ZA/UM-i blogisse mõned korrad ka ise, kuid ei kuulunud rühmituse tuumikusse ja sestap vaatlen fenomeni pigem kõrvaltpilguga (lubades endale mõne üksiku isikliku mälestuskillu).

    Blogi kui žanr

    Nimetan mõned oma rõhuasetused. Kuigi blogis on tähtis koht muusikal ja visuaalkunstidel (maal, digimaal, joonistus, foto, aga ka näiteks käärilõige ja tikand) ning paljud zaumnikud on kunstitaustaga – „Kui sa oled kunagi kunstikoolis käinud (nagu kindlasti ca 90% ZA/UM’i lugejaskonnast seda teinud on)“ (Aleksander Rostov, 24.01.2011) –, huvitavad mind ennekõike kirjalikud tekstid. Ma ei räägi palju Mudlumist ehk Made Luigast, kelle looming on kirjandusväljal omaks võetud ja nii juba isegi saanud palju tähelepanu. Arvulist statistikat esitamata satuvad sedasi peamiste autorite, suuna- ja stiilimudijatena keskmesse Robert Kurvitz, Martin Luiga ja Aleksander Rostov, kuigi põnevaid tekste leiab ka mitmetelt teistelt.

    Tundub oluline, et hoolimata eklektilisest kogumuljest on tegijatel olnud selge taotlus blogi mingil määral kureerida. Olemas on eraldi postitus küljendusjuhistega („Kuidas sünnib ilus zauma artikkel“, 06.05.2011), ka mujalt käib läbi motiiv pealkirja järele lisada tulevast tülikast tühjast reast – et ilusam oleks! –, mille vajadus küll mingil hetkel kaob. Peamine on lihtsalt üleskutse toota sisu, pidevalt midagi üles panna. Oluline on sisu ka illustreerida, juba mainitud visuaalkunstilise tausta tõttu, aga ka seetõttu, et see parandab veebiteksti loetavust. Kord lepitakse kokku kuuajalises „ilmumisplaanis“ („Iga päev üks!“, 01.04.2011), mis küll vähemasti veebiarhiivi järgi otsustades ei teostu, kuid ka muidu kooskõlastati postitamise aega teatud määral. Aeg-ajalt toimetatakse postitusi, lisatakse neile saatesõnu või koguni avaldatakse kamraadide sahtlisse jäänud tekste („Salaja avaldatud katkendid Martin Luigalt“, 28.01.2009). Leiab aset koguni nn tuusikuga loomepuhkusele saatmine – sõpruskonna avantüür, aga vähemasti vormiliselt just nimelt kaastöö saamise eesmärgil (vt „ZA/UMi Tuusik!“, 23.01.2011). Sellised taotlused tõmbavad põhimõttelise eraldusjoone ZA/UM-i blogi ja hilisema nihilist.fm-i vahele, mida on sageli loetud ZA/UM-iga üsna järjepidevaks või isegi selle jätkunähtuseks: Nihilisti alusprintsiip oli mäletatavasti anonüümne avaldamine ilma toimetamata ja üldse ilma igasuguse tsentraliseeriva instantsita.

    Nagu rõhutab Ave Taavet, kes on ZA/UM-i fenomeni kohta mõndagi tabavat öelnud arvutimängu „Disco Elysium“ arvustuses: nad on varaseid sõpruskondi, kelle jaoks internet ei ole mitte teisene, vaid esmane suhtluskanal.[2] Blogi oluline osa on kommentaarium, mis kahjuks on säilinud märksa fragmentaarsemalt kui artiklid ise. Pole tavatu, et postitusel on mitukümmend kommentaari, kus avaldatakse kiitust, aga ka väideldakse täiesti sisuliselt autori mõtete üle. Omaette tore allžanr on teemaviidete või teemasiltide (label) loetelu – nood kujutavad enesest põhimõtteliselt bibliograafilisi märksõnu, aga hakkavad blogis toimima omaette huumoriallikana. Nagu Kurvitz seletab: „leibelsid ei tähenda nähtavuse mõttes midagi, nende (algne) idee blogspoti poolt on aidata blogi sees navigeerida. näiteks, kui meil oleks iga postitaja nimi ja ta posti all, võiksid sa sinna klikata ja näha kõiki selle autori poste. õnneks meil niimoodi ei ole ja me kasutame leibeleid eneseteadlikkuse demonstreerimiseks“ (Kurvitza kommentaar 14.04.2011 Luiga postitusele „Vaimsest korruptsioonist“, 26.05.2010).

    Asi algab tasahilju, näiteks pikki tekstipostitusi hakkab iseloomustama viide „wall of text“ või koguni „The Great Chinese Wall Of Text“. Sageli on viited (enese)iroonilised, pilades näiteks postituse kõrgeid ambitsioone: „Euroopa tsivilisatsioon, film, igav ajalugu, kultuurianalüüs, lustlik huiamine, wall of text“ (Rostov, „„La Règle du jeu“ – Lustliku huiamise viimased päevad“, 01.02.2010). Edasi aga kohtab juba kombinatsioone nagu „Aleksander Rostov, joonistamine, kunst, läbiv erootiline alatoon, negatiivse ruumiga maalimine, no kui nüüd nilbeks minna siis“ (Rostov, „Joonistamisest ja maalimisest ja joonistamise ja maalimise vahekorrast“, 24.01.2011) või, kui postituse sisus on maalide ülespanemise kõrvale kurdetud, et keegi naabruskonnas niidab väga ebameeldivalt muru: „Aleksander Rostov, prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, silmanämma, trimmeriga persevest võiks oma värgiga nüüd lõpetada, visandiraamat“ (Rostov, „Visandiraamat #09“, 02.07.2011). Nagu näha, on siin läbisegi sisulised ja pseudoteemaviited. Niisugune tulevärk käivitataksegi sageli just asjalike, ennast (muidu liiga?) tõsiselt võtvate postituste all; selle žanri kuningas näib olevat Rostov, kuigi seda viljelevad ka teised.

    Nii on blogi suuresti küll ühe sõpruskonna kroonika, aga meenutab ka kunagisi unistusi ilukirjanduslikust hüpertekstist, mis kasutaks ära just internetile spetsiifilisi võimalusi tekstide struktureerimiseks ja esitamiseks. Kui nüüdseks on näiteks „säuts“ juba üsna tavaline naljaformaat, rääkimata „meemist“, siis üle kümne aasta taguses blogis mõjub selliste vormieripärade esile toomine uuenduslikuna.

    ZA/UM-i algharidus

    Mis tüüpi tekste blogist leiab? Nagu ka Kinkar esile toob, mitmesuguseid: arvustusi, esseistikat, pressiteateid. Traditsioonilist ilukirjandust, kus jutustataks väljamõeldud tegelastega lugu, leidub väga vähe ja üsna juhuslikult. Kõige ilukirjanduslikumad tunduvad paroodia või stiiliharjutuse tüüpi tekstid. Kuulsaim on ilmselt „„Eesti vaene“ – ajakiri kõige vaesemale“ (Kurvitz ja Luiga, 21.05.2010), mille avaldas hiljem ka Müürileht[3] ja mis kujutleb elustiiliajakirja vaestele inimestele: õpetataks vähese rahaga läbi tulema, antaks välja kuu vaese tiitlit ja niihästi kõigi loosimängude auhinnaks kui ka honorariks poolalasti pildi eest oleks sada krooni. Leidub aga ka näiteks karakterivisand „Rainis Kurzemest, Läti üliinimene“ (Luiga, 25.08.2010), mis kujutab igas mõttes lugejast paremat inimest. Leitud kunsti meetodil on valminud stiiliharjutus „Where’s my fucking money, Andy“ (16.11.2011): kokku on kuhjatud eufemistlikke fraase e-kirjadest, mida sõpruskond on olnud sunnitud saatma maksmata töötasu tõttu. „Asjad ei ole veel kahjuks makse koha pealt liikuma hakanud“…

    Tänapäevaste kriteeriumide järgi mahuvad ilukirjanduse alla ka blogile kui veebipäevikule omased tekstid, mis kajastavad kirjutaja isiklikku elu. Kuulsaks on saanud Mudlumi koduloomi, töökohti jne registreerivad lood, aga oma elust kirjutavad ka teised. Tekste võib nimetada reisikirjadeks (kui juttu on kusagil käimisest) või olustikukirjeldusteks (kui juttu on igapäevasest). Vahel tuleb jutuks autori laiem suhe mingi nähtusega, näiteks spordi või pidutsemisega, misjuhul isiklik jõuab välja üldisse ja tekst kaldub juba selgemini esseistikasse.

    Suures osas ongi blogi sisu tõlgendatav esseistika või väga laias mõttes tarbetekstidena. Järgmises, keele- ja stiiliteemalises peatükis keskendun küll rohkem selle kõige poeetilisele kvaliteedile, aga teatud mõttes on enamiku ZA/UM-i blogi tekstide eesmärk edastada infot. Keskseid žanre on arvustus ehk revu, millel võib olla eri eesmärke, aga mis ZA/UM-is toimib peamiselt selleks, et nii sõpradele kui ka ülejäänud maailmale meeldivatest asjadest teada anda: vaadake, mis mina leidsin! Tõsi, vahel võidakse leida ka midagi igavat, mida tutvustatakse siis kurioosumina. Tekste, kus mõnda nähtust eriti jõuliselt kritiseeritakse, märgib teemaviide „player hater“.

    Hägus on arvustuse ja tutvustuse piir. Vahel tahetakse kirjeldada mõnd huvitavat loojat ja tema loomingut tervikuna, või koguni hoopis muust ooperist nähtust kui kultuuriobjektid – näiteks merikajakat, kohvi, juudi kogukonda, holotseeni jms. Sellisel juhul hakkab lugu žanriliselt lähenema referaadile vabalt valitud teemal. Helen Hindpere „Lahedad tüdrukud!“ tutvustab kahes osas ajaloolisi naisfiguure Clara Zetkinit ja Aleksandra Kollontaid (26.05.2011) ning Karl Marxi kolme tütart (26.06) – jättes kõrvale näiteks Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi, sest „unfortunately, they lack in hipster cred.[4] Te juba teate neid“.

    Silma torkavad n-ö üldhariduslikud, samas väga lõbusad esseesarjad, mille käigus jagab autor lugejale oma mõtteid mõnes laiemas küsimuses, samuti tutvustab midagi või annab nõu. Uuele ZA/UM-i huvilisele võibki alustuseks soovitada just neid. Kurvitza artiklisari „Filosoofiline stiilinõuandla“ koosneb kolmest postitusest: „Küünik“ (05.06.2010), „Weiningeriaan“ (15.06.2010) ja „Loogiline positivist“ (03.03.2011), ning avab filosoofilisi koolkondi moenõu formaadis: missuguse bleiseri ja missuguse maailmavaate valid sa täna õhtuks? Luiga samuti kolmeosalise sarja „Ära ole idioot“ võtab kõige paremini kokku autor ise: „individuaalsema lähenemisega lühike artikliteseeria sotsiaalse teadlikkuse vallast, ning seda võib lugeda ka debüüdiks minu moe- ja elustiiliteemaliste artiklite alal, mida laiem üldsus näha on soovinud. See on suunatud põhiliselt noortele inimestele, kuna ma eeldan, et neil on kõige raskem, aga siit võib leida kasutuskõlblikumaid ideid ka teistele sotsiaalsetele gruppidele“ (30.04.2010).

    Esimene artikkel „puudutab finantsküsimust“, hoiatades laenu võtmise eest, olgu siis tegu õppelaenu või kodulaenuga. Teine (08.05.2010) arutleb kooseluvormide üle, peamiselt kritiseerides tuumikperet (autori kõnepruugis tuumaperet) ja otsides sellele alternatiive. Kolmas (22.12.2010) esitab elus ette tulevate probleemide tüpoloogia ning eritleb põhimõttelisi viise nende lahendamiseks.

    Miks „elustiiliteemalised artiklid“, kui sama hästi võiks neid nimetada esseistikaks või koguni (lugejasõbralikuks) filosoofiaks? Fraas on paroodiline, aga ühtlasi paistab siit välja ZA/UM-i blogi üks olulisemaid sõnumeid: sisu ja stiil on lahutamatud; kõik, mida inimene teeb, on stiili küsimus. „The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will,“[5] deklareerib Luiga idioodi-sarja kolmandas artiklis. Sealt saab ühtlasi teada, et ilmutuse saamiseks meelega ebaõnnestunud enesetapukatset teha on just stiililine eksimus: „Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.“ „Ideoloogia on inimese pidurõivas!“ teatab vahepealkiri Luiga postituses „Fashion’s back!“ (18.09.2010), mis esitleb moejooniseid, täpsemini autori skitse Eesti Kunstiakadeemia rõivadisaini erialale astumiseks. „Ühelt poolt on Euroopa Liit muidugi võrdlemisi ebaesteetiline nähtus. Juba ainuüksi eesliide „euro-“ muudab kõik asjad natuke mannetumaks,“ arutleb HH postituses „Kuidas ma Euroopasse tööle ei läinud“ (18.03.2011). Kurvitz selgitab „Filosoofilise stiilinõuandla“ sissejuhatuses: „Peale oma riietumisstiili tõmbad sa endale peale ka oma elustiili. Need kaks on tihedalt seotud. … ära piirdu rõivaste, elustiili ja muusikaga … Tõmba endale peale ka koherentne filosoofiline maailmapilt.“ Välised atribuudid ja maailmapilt – mõlemad on osa inimese stiilist.

    Edasi ärgitab Kurvitz lugejat aga ka üksnes pinnalisest „pealetõmbamisest“ kaugemale minema: „Ära jää üht ja sama ettejuhtunud juttu ajama, ära piirdu ainult igava ja laialivalguva sõnavaraga maailma asjades. Mine täpseks!“ Niisiis tuleb ennast harida, et olla stiilne inimene. ZA/UM-i blogi tundubki olevat väikestviisi isetehtud haridusprojekt. Seda tunnet toetavad teemaviide „ZA/UM primary education“ ning tõsiasi, et inimest, kellele parasjagu langes mõnes rühmituse ettevõtmises vastutav roll (näiteks ärgitada kaaslasi blogisse postitama), nimetati klassijuhatajaks. Neid silte kasutati omajagu irooniliselt, arvestades mõnede ZA/UM-i tuumliikmete endi okkalist suhet formaalse haridusega, kuid selle taga näib paistvat ka tõsine enese ja teiste harimise soov.

    Eriti oluline tundub (enese)kasvatuslik lähenemine Luigale. Näiteks filmitutvustuse sissejuhatuses ei unusta ta märkida: „ma ei ole kunagi palju filme vaadanud ega pööranud neile märkimisväärset tähelepanu. See on muidugi vale“ („Kuidas ma filme vaatasin“, 13.02.2010). Luigalt pärineb ka artiklisari tingliku pealkirjaga „Škool“ I–III (05.09, 10.09, 01.10.2011), mis võtabki otsesõnu teemaks riikliku koolihariduse kitsaskohad ja selle, kas midagi saaks paremini teha. Kuna põhiautoriga polemiseerivad siin ka teised kirjutajad, jäävad lõpuks kõlama mõõdukamad seisukohad. Igatahes osutub aga hariduse küsimus blogijatele ootamatult tähtsaks.

    Munasalat laua peal: keel ja stiil

    ZA/UM-i on käsitletud avangardse ambitsiooniga rühmitusena[6] ja selliseid rühmitusi iseloomustab sageli eriline suhe keelega: uute mõtete väljendamiseks otsitakse uut keelt. Mingil määral kehtib see ka ZA/UM-i kohta. Kõige silmatorkavam on stilistilistel kaalutlustel inglise keele kasutamine. Mõni pikk tekst (peamiselt Kurvitza omad) on üleni inglise keeles, samamoodi autoritutvustused blogiserval. Selle ajend võiks olla ka praktiline, lootus püüda suuremat publikut, eriti arvesse võttes, et nagu nüüd teada, „Disco Elysiumiga“ õnnestuski jõuliselt siseneda rahvusvahelisele kultuuriväljale. Kuid mõnele eestikeelsele tekstile on lisatud näiteks lühike ingliskeelne saatetekst. Nagu ütleb Luiga ühe oma postituse sissejuhatuses: „This introduction, by the way, is in English, because the English language is the French of today. As it used to be in Imperial Russia“[7] (13.05.2010). Mudlumi võtmeromaanis „Poola poisid“ ongi selles rollis prantsuse keel. Kohati on inglise keelt ilmselgelt kasutatud valdkondlik-žanrilise motivatsiooni tõttu: kui muusikavideod juhatatakse sisse üleskutsega: „So take a trip down memory lane, rock out and relive the glitter!“ (13.08.2009), siis tarvis on olnud popkultuuri ühiskeelt, millele eesti keeles täpset stiilivastet ei olegi.

    Põlvkondlikel põhjustel on inglise keel ZA/UM-i autoritele küll esimene võõrkeel, näiteks tsiteeritakse ka Mao Zedongi kommentaariumis inglise keeles (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010), mis võib vanematele põlvkondadele mõjuda veidralt. Ometi on olemas ka võõritus – nad ei allu pimesi inglise diktaadile, vaid on sellest hästi teadlikud ja püsivad olukorra kõrgusel. Palju kasutatakse ingliskeelseid fraase eestikeelsete lausete sees või ka vastupidi, nautides koomilist efekti, mida see annab; sama lugu on otsetõlgetega. „Silmanämma on hea, pane oma teksti juurde silmanämmat!“ juhendab Rostov kaastöölisi postitamisel, kasutades napakalt mõjuvat otsetõlget fraasist eye candy (06.05.2011). Samuti Rostov kasutab postituse kommenteerimisel segakeelset fraasi „it should probably be a mustad silmalaud teemapidu“ (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010). Muidugi on siin taga ingliskeelne foon, aga kindlasti ei ole asi selles, et ütleja ei oskaks kumbagi lausepoolt tõlkida või eesti keeles korrektset täiendfraasi moodustada, tema valik on stiililine.

    Blogitekstides esile tõusvad manerismid ja kinnisfraasid peegeldavad küllap lihtsalt ühe sõpruskonna keelekasutust. Eriti Luiga tekstides on märgata, kuidas stilistilise vürtsi lisamiseks pikitakse abstraktsetesse filosoofilistesse aruteludesse kõnekeelseid väljendeid, näiteks „kui seda nüüd niimoodi vaatama hakata“; „sellega on niimoodi, et“; „sellega saab niimoodi, et“. Võidakse lõbutseda tuletistega, näiteks klassivõitluse mõistest sünnib ühendverb klassi võitlema ʻklassivõitluse problemaatikaga tegelema’.

    Ilus keelemängu näide on see, kuidas Kurvitza tekst saab hoo sisse ühendverbist ära munama ʻära rikkuma’: „Alati oled sa palli maha pillanud, kõik ära munanud. Mitte ainult enda, vaid ka teiste jaoks. Oled olnud see tüüp, kelle puhul pelgast kohalolekust piisab, et pubi, bussipeatus, maailm veidi munasemaks kohaks muuta. Juba väiksena hakkasid sulle meeldima munad. Lemmiktoit on munavõileib, hommikul teed endale munaomletti. Sünnipäeval munasalat laua peal. Munasalat ja täidetud munad. Olgem ausad – sa sööd muna“ (03.03.2011, minu esiletõstud).

    Minu mäletamist mööda sisenes adjektiiv munane sestsaati sõpruskonna idiolekti ja omandas seal püsiva koha, tuues aeg-ajalt kaasa termini vermija kinnituse, et mune kui selliseid ta kuidagi solvata ei taha, need olla tegelikult väga maitsvad.

    Kasutatakse roppusi, ent nii-öelda stilistiliselt motiveeritud mahus, kindlasti mitte sidesõnadena. See kannab samuti teatavaid julguse ja avangardsuse konnotatsioone. Mulje põhjal on siin juhtfiguuriks Kurvitz, aga ropendada võivad ka teised. Nagu muud kõnekeelsust, näib ka ropendamist saatvat tugev metatasand. Näiteks teemaviide või label „mine putsi“ märgib kirjatükke, mis tutvustavad meeldivaid kultuurinähtusi, ja paistab olevat lühend väljendist „mine putsi kui kõva“ – kahtlemata pakub elliptilisusest tekkiv mitmetähenduslikkus (nagu öeldakski kellelegi halvasti) aga lisanaudingut. Leidub ka halvustavate roppuste n-ö terminina kasutamist, näiteks kui Martin Luiga kirjutab „pedeka leiutamisest“, refereerib ta ilma igasuguse halvakspanuta ideed, mida poliitiliselt korrektsemas keeles võiks kirjeldada „homoseksuaalsuse kui identiteedi konstrueerimisena 19. sajandil“. Samal ajal käibib mööndavasti pedene ka tähenduses ʻnõme, vilets, halb’; ja järjekordse metakihina, kui Kurvitz Terrence Malicki filmi selle sõnaga iseloomustab, märgib ta eneseteadlikult teemaviiteks „homophobe reviews“[8] (28.09.2011).

    Kokku võiks ZA/UM-i stiili võtta kui väga teadlikku kirjakeele ja kõnekeele segamist, kusjuures viimane võib väljenduda peale tajutavalt argistiilsete fraaside ka näiteks inglise keele kasutamises või ropendamises. Teatud määral samamoodi võiks iseloomustada Made Luiga peavoolukirjanduse tekste, kuigi seal on komponentide osakaalud teised ja ka tekkiv kombinatsioon hoopis teistsugune.

    Back to the USSR?

    Mida kõige selle alusel arvata blogis ikka ja jälle väljenduvast armastusest Nõukogude Liidu vastu? Praegu on see Ukraina sõja tõttu märksa laetum küsimus kui kümme-viisteist aastat tagasi. Vene avangardistidelt pärineb rühmituse nimetus, zaum ehk mõistusetagune. Ave Taavet on rõhutanud, et zaumnikud on esimene põlvkond, kellel „on küll uued väljendusvahendid ja kultuuritarbimisharjumused, kuid kes tajuvad veel teravat sidet nõukogude aja pärandi ja idaeurooplusega selle paljudes avaldumisvormides“.[9] Viimase pisukesi deklaratsioone leidub blogis palju.

    Nõukogude kultuurist on laenatud ka nimetus nn tuusikuprojektile, mille algideed tutvustavas postituses lisab Kurvitz kehatekstile post-post-skriptumi: „Nõukogude Liit – We liked some of it, so we’re bringing those parts back“ (23.01.2011). Ürituse ametlikuks maskotiks kuulutatakse ENSV rahvakirjanik Juhan Smuul, kelle foto postitust illustreerib. Üles kutsutakse lähetama esialgu seltsimees Luigat, kes jääbki lõpuks ainsaks lähetatavaks. Fotol, mis kajastab lähetuspidu, on samuti näha silti kirjaga: „Head puhkust sm. Luiga!“ (03.03.2011). Luiga on kirjutanud postituse „Lenini-porno“ (samuti 23.01.2011), mis sisaldab Valentin Katajevi „Väikese raudukse“ arvustust, aga ka laiemat Lenini-kuvandi analüüsi. Stalin seevastu pälvib ka negatiivset äramärkimist. Kui Luiga järjekordse moe- ja elustiilipostituse raames kirjutab, mida ta teeks, kui saaks „Nõukogudemaale vaba käega make-overi teha“, on loetelu järgmine: riiki ei valitseks „kogu aeg mingid türased vanamehed“, narkootikumid oleksid legaliseeritud; puuduks stalinlik puritaanlikkus ja oleks „Üldse vähem Stalinit, ma arvan“; Lääne muusikat aktsepteeritaks („ZA/UM fashion solutions“, 13.05.2010). Niisiis on Nõukogude Liit miski, mis vajanuks parandusi, aga siiski miski, millele oleks mõtet neid parandusi teha.

    Leidub viiteid ka vasakpoolsusele laiemalt. Mäletatavasti figureerisid „lahedate tüdrukutena“ naissotsialistid. Kaspar Kalvet on kirjutanud loo Venezuela presidendist Hugo Chávezest (28.12.2010). Külalisesineja Meelis alustab postitust: „Robert palus mul postitada midagi vasakpoolset“ (19.04.2010). Raamatuarvustus võib alata sõnadega „See, mu sõbrad, on Kõvadus. Ma soovitan seda kõigile, kes kavatsevad revolutsiooni teha“, mis toob ühtlasi kaasa teemaviidete kombinatsiooni „B. Traven, Martin Luiga, relvastatud ülestõus, review“ (Luiga, 07.02.2010). Teisal kiidab Luiga arvustatavat raamatut nii: „Ma julgen ka öelda, et tegemist on võitleva kirjandusega“ (18.06.2011).

    Viimane aga tuletabki meelde, et ZA/UM-i armastus varase Nõukogude Liidu vastu, nii nagu ZA/UM-i armastus kõige muu vastu, on paljuski esteetiline armastus. Nii on ka Lenin paljuski esteetiline kategooria, ilmneb Luiga moepostitusest („Fashion’s back!“, 18.09.2010): „Antud versioon kiilaspeast on kummardus V. I. Lenini kiilaspeale ning mõneti ka edasiarendus viktoriaanlikust lagipeani ulatuvast juuksepiirist. Kuid kiilaspäid on ajaloos mitmeid, sa võid otsustada ka Schopenhaueri kiilaspea kasuks, mu kollektsioonid on avatud interpretatsioonidele ja on modifitseeritavad.“

    Tähte närides võiks öelda, et tuusiku-sõna on õieti eksotiseeriv laen, kus sõna kasutatakse algtähendusega võrreldes veidi valesti: tegelikult peetakse ju silmas loomingulist komandeeringut. Ja nagu mujalt, ei puudu ka nõukogude-esteetika viljelemise juurest irooniakiht, kui Rostov kirjutab: „Siin, Zaumpskajas seisame me kultuuritraditsiooni eesrindel. Päikesejumala õnnistavad kiired helgivad meie kiivritel ja soojendavad meie südant, lipud piikidel lehvivad võidukalt, me taome uhkelt rinda. Oma kõrgelt positsioonilt kuulutame vanu asju surnuks ja uusi elavaks. Nüüd on see aeg jälle käes, tuleb langetada visiirid, lippudele tikkida uue kangelase nimi ja lahingusse tormata“ (24.02.2011).

    Lugusid Eesti vaesest, Euroopasse tööle minemata jätmisest ja palgaraha kättenõudmisest võib pidada kriitikaks kapitalistliku süsteemi aadressil. Aga kui, siis on see esmajoones noorte, majanduslikult vähekindlustatud inimeste rahulolematus oma vahetu ümbruse nende aspektidega, mida tõlgendatakse hiliskapitalistliku düstoopiana. Sellele ümbrusele vastandumist sümboliseerib idee sotsialistlikust revolutsioonist, mis blogijate (ja ühtlasi siinkirjutaja) üles kasvamise aegses 1980.–1990. aastate ühiskonnas pidi olema üks kõige absurdsemaid asju, mida fännata. Asja lähemalt arutama hakates ei tundu osalised ise olevat päris kindlad, kas selle kõige vastu praktikas ikkagi aitaks nõukogude kord. Ka konkreetsed lahendused ei ole üldse ilmtingimata vasakpoolsed. Näiteks Luiga leiab ära-ole-idioot-sarjas, et laenu maksab võtta üldse ainult omaenese ettevõtte rajamiseks. Majandusteemadel läheb vastasseisuks sama postituse kommentaariumis, kus avaldatakse ka radikaalselt parempoolseid seisukohti, ja neid ei hõigata tingimata ühehäälselt maha. Blogi hilisemast arhiivist leiab muide viite sellele, kuidas seltsimees Luiga flirdib parempoolse maailmavaatega ja see on tema sõbrad murelikuks teinud.

    Õieti kirjutab Kurvitz hiljem otse välja, kuigi mitmekordses irooniakastmes, et oluline on radikaalsus: „Igasugune soft-core süsteemikriitika … on surnum kui Simpsonid“ („The sun drops, the temperature goes down“, 18.10.2012). Nii on pigem tegu üsna klassikalise juhtumiga, kus revolutsiooniesteetikast saab väljund üleüldisele rahulolematusele läppunud status quo’ga. On ilus, et kriitilise iseloomustusena käibib ka fraas „hiiliv brežnevlus“ (Luiga, „Väikesed linnapildikriitikad“, 16.11.2012) – nõukogude ju küll, aga üldse mitte revolutsiooniline, vaid stagneerunud, seega halb. Ühtlasi võiks see seletada, kuidas ikkagi juhtus nii, et „vasakpoolsed noored“ lõid edaspidi kampa 90ndate ärimehestiili kandja Kaur Kenderiga. Tuleb välja, et isegi kui ideed pealtnäha ei klapi, võib esteetikad ühendada omamoodi kämbilikuks kollaažiks, mis ümbritsevast hallusest esile tõuseb.

    Kas saapad on porised?

    Mäletatavasti reageeriti Sirbi skandaali ajal põlgliku jahmatusega ZA/UM-i manifestile ehk nn visioonitekstile, mõningal määral ka ainsale ilmunud Sirbi-numbrile. Priit Kruus on loetlenud taustategureid, mis määrasid toonase ühiskondliku reaktsiooni (peamiselt kujutavad need endast toona valitsuses olnud Reformierakonna mahhinatsioone).[10] Nendesamade tegurite ajel tõlgendati zaumnikuid agressiivse, kultuuritu kambana ja nende tekste küündimatu jaburdamisena. Aga kuidas on tekstide endiga? Kas lähem tutvumine blogiga peaks seda hinnangut kuidagi muutma?

    Nii ja naa. Visiooniteksti enda kohta nendib Kinkar, et see ei lähe blogiga vastuollu, ja nii on. Lühižanris paratamatult deklaratiivseks jäävaid mõtteid avab blogi enam, annab neile toekust ja tausta, tehes nad võib-olla niiviisi käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Kriitika, et senine Sirp on „äärmiselt tekstitihe leht“, kus „sõnad ei saa hingata“, vastab blogi illustreerimise nõudele. Lubadus anda rohkem ruumi tehnoloogia, eriti videomängude kajastamisele on blogis juba täidetud. Mõte, et „ei peaks piirduma vaid päevakajalise kajastamisega, kuna tänapäevale ei kuulu mitte ainult tänapäev, vaid kogu olnud ajalugu“, väljendub blogi arvustuste ja tutvustuste ampluaas, mis ei ole ajaliselt kuidagi piiratud ei raamatute-plaatide ega muu puhul. Kõige heidutavamalt mõjus lubadus teha Sirbist „leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje“ koos kavatsusega anda rohkem sõna poliitikutele – just nagu tahetaks teha järjekordset Tallinna TV-d või koguni mõne erakonna häälekandjat. Blogi foon avab selle lause kui siira lubaduse potentsiaali: ebakonstruktiivse kriitika asemel keskenduda positiivsele programmile, sealjuures ise käsi külge pannes.

    Teisalt, nagu öeldud, võib ZA/UM-i mõista avangardse rühmitusena. Avangard oma uuejanuga aga mõjubki tihti agressiivse ja hirmutavana. Revolutsiooniesteetika ei meeldi neile, kes status quo’ga enam-vähemgi rahul on. Selles mõttes on manifest pigem taltsas – blogi arvukad positiivses võtmes viited Nõukogude Liidule muudavad ehk hoopiski loogilisemaks Sirbi skandaaliga aktiveerunud tsensuurihirmu, mis muidu võis tunduda täieliku ülereageerimisena. Eriti head pinnast hirmule pakub Kurvitza postitus „Sun goes down, temperature drops“ (18.10.2012). Seal loetletakse n-ö ägedate asjadena järjest üles marksism, veri, „peened rassistlikud ja homofoobsed allegooriad“, mõistlikkus, Kristus, antisemiitlus, arvutimängud ja ulme. Postitus ise on rikkalik ja mitmekihiline ning jõuab iseennast mitu korda irooniliselt tühistada, muuhulgas lõpetades cool’ide asjade loetelu tõdemusega, et sõna cool on täielikult mandunud. Aga ikkagi, must valgel on ju kirjas, et homofoobia ja antisemitism on lahedad.

    Mis veel olulisem, ZA/UM-i enese lähenemisnurgast tuleb tõdeda, et kui kontrakultuur jõuab institutsionaalsele kultuurile reserveeritud meediumi, on paratamatult tegu hoopis teise esteetikaga. Ka alusveendumus, et ideoloogia on esteetika, on analüütilise kirjeldusena ehk pikantselt provotseeriv, aga vähegi normatiivsel kujul jõhkralt vägivaldne. Kruus võtab ZA/UM-i paradoksina kokku: rühmitus esitles end avangardina, aga establishment’i rünnati „mitte eelväena tormi joostes, vaid ametkondliku toetusega ja isiklike poliitiliste sidemete kaudu“.[11] Ükskõik kas seda pidada faktitõeks või ei, niisugune mulje paljudele jäi, ja see ongi teatavas mõttes stiilieksimus. Sealjuures, kuigi blogis protestitakse nõmedate süsteemide vastu laiemalt, siis nimepidi langevad kriitika alla just üsna pehmekesed kohalikud kultuuriinstitutsioonid, näiteks kultuurkapital, mis olla „äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada“ (Luiga, „Martin Luiga esimene isiknäitus“, 04.04.2011). Kurvitza cool’i-kaotamise postituses tõdetakse muuhulgas, et cool’i ja radikaalset asja ei ole võimalik kujutleda Loomingu Raamatukogu pealkirjana (!).

    Teatav varasem riive institutsionaalse kultuuriga blogijatel siiski oli, sedamööda kuidas blogi avastati. Lisaks „Eesti vaese“ loo avaldamisele tellis Müürileht Luigalt juhtkirja (24.08.2011) ka kriitilise tiraadi „20 000 täheruumi kunsti pihta“ (2012. aastafestivali erinumbris). Kurvitz arvustas 2011. aastal Eesti Ekspressis Hando Runneli luulekogu ning koostöös Joanna Ellmanniga Vikerkaares Linda-Mari Väli ja Anzori Barkalaja raamatuid, edaspidi juba Luiga Vikerkaares 2012. aastal Mihkel Kunnuse raamatut ja „Mitte-Tartu“ kogumikku jne. 2012. aastal blogisse viljakalt panustama hakanud Argo Tuuliku lugu „Beetaisased“ ilmus peatselt pärast avaldamist (14.04.2012) arvamusloona Eesti Päevalehes (15.05.2012).

    Ent „Eesti vaene“ on lõbus-pehme ühiskonnakriitika, mis sobinuks ka toonasest Müürilehest veel peavoolulikumasse meediumi – meenub näiteks kampaania „Märka vaest!“, mille viis läbi sotsiaalse sidususe minister riigitelevisiooni sarjas „Riigimehed“ (2010–2013). Luiga kunstiskeene kriitika esitab kohati pelutavaid fantaasiaid võimu haaramisest ja sellest, kuidas kõik kunstnikud võiksid relva kanda. Aga autor lõpetab teksti malbe ümberraamistamisega, lubades lugejale: „kui miski liiga julmalt närvidele käis, siis võta seda kui ulmet või konteksti alternatiivmaailmale. Kaugel olgu minust soov kedagi solvata.“ Tuuliku loo Päevalehe versioonis on stiili oluliselt tasandatud: maha võetud nii roppusi, ingliskeelseid fraase kui ka kultuurilisi viiteid. Ülejäänud lood mõjuvad küll normnivoost veidi „teistsugusena“, aga parajasti niipalju, et äratada tähelepanu ja veidi epateerida (ootamatu familiaarsusega pöördutakse väärika poeedi Runneli poole, noorautor Väli saab kiita klassi võitlemise eest). On hoopis teine lugu, kui äkki tekib väljavaade, et riiklikke kultuuriväljaandeid võidakse hakatagi nüüd sisustama peamiselt sedasorti tekstiga.

    Ka kõnekeelega tembitud keelekasutus mõjub blogist välja tõstetuna teisiti: kultuurilehe elitaarsusega harjunud publik pidas seda nähtavasti eheda primitiivsuse väljenduseks. Visioonidokumendi tekst on küll üsna kirjakeelne, ometi imbub sisse blogist tuttavat tooni, eriti juba tsiteeritud „normaalse mulje“ jätmisega. Samale stiilitasandile kuulub J. F. Lotmani maksiim: „Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.“ Teksti lõpus antud lubadus kaasata rohkem vene autoreid lõpeb samuti rõhutatud argikeelsusega: „Nemad on ju ka siin või nii.“

    Selleks et analüüsida, kuivõrd zaumnikud oma lubadusi täitsid või kas selline toimetajaskond tõotanuks eesti kultuurile kadu, on valminud Sirbi number natuke liiga napp ja juhuslik materjal. Osa materjali pärines varasematest portfellidest, osa keskendus Kenderi personaalküsimusele.[12] Olgu lühidalt öeldud, et tugev on arvustuste plokk, millele blogi korralik revutraditsioon on andnud hea põhja. Suurema vindiga on kaks Kurvitza teksti, mis näivad arvustustena, aga klassikalises mõttes seda ei ole: lugu Andres Aule avaldamata luulekogust, mis hiljem pakkus ettekäände toimetuse tagasiastumiseks, ning mõtisklus sellest, kui hea film on Veiko Õunpuu „Free Range“, mille kaasstsenaristiks Kurvitz oli. Just žanrisegadus jätab lehes ehk kehvema, halval juhul lausa pahatahtliku mulje (mäletatavasti postitati ka blogisse vahel sõprade avaldamata tekste). Tagakaanel leidub Rostovi essee „Ideefetiš. I“, mis oma abstraktsuses mõjub lehe kontekstis arusaamatult. See ei suuda kaasa haarata lugejat, kes ei ole juba ette väga sõbralikult meelestatud, ja ka teksti enda eesmärk ei selgu, vähemalt mitte I osas.

    Visiooniteksti programmiga haakuvad esiteks Elver Loho artikkel „Lekkiv sõnavabadus“ Edward Snowdenist, mis täidab tehnouudiste kajastamise plaani, eriti märkimisväärselt aga feministlikud küljed: Sass Henno artikkel naistevastasest vägivallast, Kadi Viigi järelehüüe Doris Lessingile (kes oli lahkunud ainult viis päeva enne lehe ilmumist, nii et tegu ei saanud olla portfellis istunud tekstiga) ning „„Lilli Suburgi“ manifest“, millega lubatakse alustada „feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat“. ZA/UM-i blogi suhe naisküsimusega oli mitmetine: kuigi seal kiideti „lahedaid tüdrukuid“ ja „sooülest moodi“, sattus naissugu vahel ka märksa ebameeldivamasse retoorilisse ümbrusse, näiteks kui Kurvitz kirjutas (muide avalikus kirjas Kaur Kenderile), et – „Ka tarkade silmadega tsilmadega tüdrukule meeldib kui poiss on vahel armununa turd ja teeb isegi siis, kui ütled „ei““ (25.02.2011). Maailm, kus feminismi teevad Kender, Kurvitz ja Henno, kui suurt pühendumist nad sellele eesmärgile ka ei kinnitaks, võib vana kooli naisõiguslasele hirmutavalt mõjuda küll.

    Lõpuks on aga siiski olemas midagi, mis Sirbi skandaalis täiesti varju jäi, blogi lugedes paremini esile tuleb ning ZA/UM-i kuvandit muuta võiks. See on esiteks kirjutajate ilmselge püüdlus eneseharimise ja silmaringi laiendamise poole, teiseks aga keeletundlikkus ja eneseiroonilisus, nende endi sõnadega „lustlik huiamine“. Just need aspektid said eriti halvasti avalduda toonases olukorras, kus rühmitus sunniti otsekohe kaitsepositsiooni – seal ei olnud oma puudujääkide möönmiseks ega iseenese üle ironiseerimiseks ruumi. Visioonitekstil on küll juures kerge paroodiline maik, liiati jõudis see avalikkuse ette post factum, nii et žanr ja sisu lahknesid juba selle poolest. Kuid kokkuvõttes pürgib see siiski olema tõsine avaldus, mis tahab vanadele olijatele näidata, et uued tulijad on midagi väärt. Ka lehenumber tundub olevat enesetõestamise murest rabe. Seevastu blogis pääseb kogu see nõtke mängulisus ja mitmetasandilisus paremini esile, nagu ehk õnnestus siinse ülevaatega näidata. Seal passitatakse maailma eri vormidesse, eksperimenteeritakse elegantselt keelega, muiatakse omaenese esteetilis-ideoloogiliste valikute üle, neid siiski hülgamata. Nii ei tundu zaumnikud ikkagi päris nende poriste tanksaabastega tuppa tormajatena, kellena neid skandaali ajal tajuti. Mõnedki tekstid sellest ühe sõpruskonna kroonikast väärivad ka laiemat lugemist.

    [1] E. Kinkar, Kultuurivälja ümberpööramise katse. Tagasivaatav pilguheit rühmitusele ZA/UM. Müürileht, juuli-august 2021, nr 109.

    [2] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem. Vikerkaar, 2020, nr 3.

    [3] R. Kurvitz, M. Luiga, Balloon, Eesti Vaene – ajakiri kõige vaesemale. Müürileht, suvi 2010, nr 10.

    [4] Eesti k-s ca: „paraku jääb neil vajaka hipsterlikku lahedust“.

    [5] „See, kuidas te probleeme lahendate, on elustiilivalik, kui soovite, siis esteetiline valik.“

    [6] P. Kruus, Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini. Tallinna Ülikool, 2013. Õieti oli Kruus 2013. aastal sunnitud lausa kiirkorras lisama uue peatüki oma doktoritöösse, mis käsitles kaasaegsete kirjandusrühmituste suhet avangardiga, kuna ZA/UM kerkis äkitselt nii jõuliselt esile ja läks vastuollu tema algteesiga.

    [7] „Muide, see sissejuhatus on inglise keeles, sest inglise keel on tänapäeva prantsuse keel. See, mida prantsuse keel oli Tsaari-Venemaal.“

    [8] „homofoobsed arvustused“

    [9] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem.

    [10] P. Kruus, Vaikne avangard, lk 120–121.

    [11] Sealsamas, lk 126.

    [12] Vt ka sealsamas, lk 123.

  • Aeg liigestest on lahti

    Aasta oli siis 2013, kui salapärane kultuurirühmitus ZA/UM kirjastas Robert Kurvitza esimese – ja seni ainsa – romaani: „Püha ja õudne lõhn“. Raamat äratas ilmudes kohe tähelepanu, kuid vastuvõtt jäi suures pildis üsna polariseerituks. Mariann Tihase kirjelduse järgi võiks tekkinud vastaspooled nimetada Oudekki Loone ja Mihkel Kunnuse leerideks – esimesed siis romaani pooldajad (avangard), teised vastalised (establishment).[1] Olin toona püüdlik intellektuaalsete ambitsioonidega kirjandustudeng ja oma lugemisvalikute puhul vahest ülemäära mõjutatud toonaste hea maitse valvurite ehk teise leeri seisukohavõttudest. See seltskond üldiselt ei pidanud ega pea endiselt paljuks ära otsustada, mis kvalifitseerub päris kirjandusena ja mis mitte. Aga teinekord lipsab mõni teos väravavalvurite valvsa pilgu alt läbi ja teeb sissetöötatud jõujoontele vaatamata seda, mida kirjandus on mõeldud tegema – mõjutab lugejat.

    Ma ei kuulunud seega esimese laine hulka, kes „Püha ja õudse lõhna“ teksti sees sai mõnuleda. Võtsin üle võõrad mõttemallid ega hakanud väärtuslikku lugemisaega mingi tiluliluga vaevama. Miks peakski, kui Peeter Helme sulest ilmunud arvustus andis juba pealkirjaga mõista, et tegu on tühjavõitu teosega, mille sümptomaatilised puudused loeti üles kohe avalõigus: „tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt ripnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus“, mistõttu polevat võimalik Kurvitza vähem kui 250-lehekülje pikkust proloogi romaanitsüklile eraldiseisvana tõsiselt võtta, eriti kui seda kõrvutada mõne tõelise kirjandussaavutusega, nagu Mats Traadi 3200-leheküljeline jõgiromaan „Mingem üles mägedele“.[2]

    Esindan niisiis kodumaise kirjanduse sõprade seas õnneliku vähemust, kes võttis esimest korda „Püha ja õudse lõhna“ kätte kümme aastat pärast raamatu esialgset ilmumist. Ja sealjuures veel vähemust, kes enne raamatu lugemist mängis läbi viimaste aastate ühe hinnatuima arvutimängu „Disco Elysium“ – tõsistes mänguringkondades sageli nimetatud lausa üheks parimaks mänguks läbi aegade! –, mille oli välja arendanud ZA/UM stuudio. Tõsi küll, kuigi see „Disco“ ZA/UM kasvas välja Kurvitzast ja tema kaaskonnast, pole praegusel rahvusvahelisel mängustuudiol toonaste Tallinna noorte nihilistihakatistega enam suurt midagi ühist.

    „Disco Elysiumist“ saadud kunstiline kogemus ärgitas mind eksistentsiaalse kriminulli hõnguga mängu lõpust õhku jäänud niiti edasi harutama. Liiga magus oli seal rõhutatult fiktsionaalses, ent veidralt tuttavas aurupungi maailmas veedetud aeg, liiga ammendamatu nauding tema entsüklopeedilisest ja ülimeelelisest ülesehitusest, et isu mõnekümne tunniga või nii täis saada. „Disco Elysiumi“ mängimise kogemus sarnaneb rohkem koomiksi – või siis graafilise romaani – lugemisega kui harjumuspärase arvutimängu mängimisega. Etteruttavalt poetan vahele, et koomiksiesteetikat võib näha ka Kurvitza romaani eeskujuna.[3] Suurem osa „Disco“ mänguajast möödub teksti lugedes ja selle põhjal enda vastustega valikute tegemisel, ehk siis interaktiivsel tekstiloomel, mille tulemusena „Disco“ detektiivilugu avab oma pööraselt polüfooniliste sisehäältega end kas ühest, teisest, kolmandast, neljandast või jumal teab mitmendast küljest. Selle maailma lörtsisegustel lagunevatel tänavatel ringi tuhlates tundsin, nagu oleksin sattunud happes peaga seiklema Põhja-Tallinna unustatud nurgatagustesse, kus igal vastutuleval tegelasel on oma mahavaikitud isiklik tragöödia kanda, mida nad teevad tõeliste postsovetlaste resigneerunud lembusega. Laenates Triin Loide sõnu: „suure osa mängust norid sa teistelt inimestelt suitsu, korjad kilekotti taarat, valmistad oma paarimehele pettumust ning püüad kuidagi ellu jääda ja selgusele jõuda, kas hääli oma peas peaks kuulama või eirama“.[4] Eesti mis Eesti.

    See kodune tunne alatasa hämaratest hallidest tänavatest oli ehk võimendatud asjaolust, et elasin toona Hollandis keset Lääne-Euroopa klantsitud hoolt ja puhtust, kus kommunismi lagunenud pärand on midagi sama eksootilist ja võimatut, nagu meile näib soe päike ja kuiv jalg keset novembrikuu rõskeid õhtuid. Tundsin „Discos“ midagi igieestlaslikku, kuigi mängu tegevus toimub äraspidiselt ümber nimetatud kergelt düstoopilises tuleviku ulmemaailmas, kus mandrid on iisolad, kultuurimõjudena jooksevad läbi Poola ja Rootsi päritolu nimed, geograafia ja poliitiline maastik meenutavad allakäinud Põhjamaid, kui nemad oleksid ka jäänud raudse eesriide taha, lisaroll on laiemal Euroopa Zeitgeist’il, mida näitlikustavad kohanimed nagu Oranje ja sealse kultuuri järellainetused, aga see kõik on kuidagi tabamatult eestipärane, ainult avatud sellise erakordse mastaapsuse ja ambitsiooniga, mida pole harjunud Eesti kultuuris nägema. Kuigi „Disco“ tegevus toimub provintsilinna Revacholi kõige laostunumas linnajaos Martinaise’is, pole „Discos“ midagi provintslikku. Mäng vallutas maailma põhjusega. Ja selle mängu taga on Robert Kurvitza loodud maailm, mida ta esimest korda jagas avalikkusega „Püha ja õudse lõhna“ näol.

    Jõudsin Kurvitza romaanini niisiis veidra ringiga. Kui võtsin raamatu möödunud varakevadel ette, tundsin mõneti küll häbi, et olin sellise pärli enda tuima nina alt mööda lasknud, ent teisalt usun, et sain raamatut nautida intensiivsemalt, kui see oli võimalik lugejatel kümmekond aastat tagasi, kel tuli ootama jääda vastust Jaak Tombergi sõnastatud küsimusele, kas romaan „suudab täita oma kõige suurema lubaduse, nimelt funktsioneerida proloogina pikemale romaanitsüklile, mis heidab rajatud maailmale loodetavasti veel hulgaliselt fantastilis-realistlikke pilke ning kus esitatud lood moodustavad alles siis mingil kõrgemal tasandil sellest maailmast mõne kõrvutatava koondperspektiivi“.[5] Aasta on nüüd 2023, pimedad sügisõhtud tuletavad meelde kõike, mis on jäänud tulemata – nende hulgas järgmised osad Kurvitza lubatud romaanitsüklist, mille proloog „Püha ja õudne lõhn“ pidi olema… või kas see romaanitsükkel jäi ikka tulemata? Ehk liikus Kurvitz oma loo jutustamisega hoopis meediumi juurde, mille puhul ta tundis, et teose potentsiaal võiks selgemini esile tulla ning mille publik mõistaks loodu erakordsust ehk rohkem hinnata?

    Olen igati ühel meelel Triin Loidega, kes enda sõnul on „ludoloogia ja kirjandusteaduse ühendamise tugev apologeet“, tema lootuses kohata tulevikus enam arusaamist, „et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist“.[6] Loide toona sel pikemalt peatuda ei jõudnud, katsun niisiis siinse tagasihoidliku esseega anda oma panuse teema püstitamiseks Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhna“ ning „Disco Elysiumi“ näitel. Usun, et Kurvitza liikumine kirjandusest arvutimängude juurde võiks anda põhjust avardada meie lähenemist kirjanduse uurimisele, kuna oma mõtlemises lähtume suuresti endiselt antiiksetest eepika-lüürika-draama kategooriatest, kuigi tehnoloogilised arengud viimaste kümnendite jooksul on teksti kogemiseks loonud märgatavalt rikkalikumaid võimalusi. Jätan taksonoomia arendamise targemate kätte ja piirdun hüpoteesiga, et videomängude stsenaristikat uurides opereerime kusagil eepika ja draama vahelisel hallil alal. Ilmselt on veel pikk tee minna, et väärtustaksime arvutimänge samamoodi nagu nüüdseks kinokunsti kõrval ka seriaale – seegi on olnud suhteliselt hiljutine areng. Kui räägime jutustatud lugudest ja nende rahvusvahelisest haardest, siis on „Discoga“ sarnase vägiteoga hakkama saanud Emil Tode „Piiririik“ üheksakümnendatel ja Veiko Õunpuu „Sügisball“ nullindatel. Ja kui poleks „Püha ja õudset lõhna“, poleks ka „Discot“.

    Aga mille poolest Kurvitza loodud maailm siis nii eriline on? Mille poolest eristub see teistest püüdlustest panna Eesti kirjandus uutmoodi kaardile ja kinnistada kirjanduse keskne roll meie kultuurilise vaimu kandjana? Mäletate meie ihalust MASER-i (Meie Ajastu Suure Eesti Romaani) järele, mis just parajasti Kurvitza romaani ilmumisaegu olevat „taas heleda leegiga põlema lahvatanud“, nagu Johanna Ross 2013. aasta Loomingu proosaülevaates kirjeldab?[7] MASER pidi kohe-kohe tulema ja mõne arvates tuli ka, aga nišitoode koondnimetusega Eesti kirjandus jäi ikka vaeste friikide luksuskaubaks ja ilukirjanduslike raamatute tiraažid ja müüginumbrid jätkasid langust, nagu homset ei oleks. Usun, et Kurvitzat kandis romaani kirjutades tugev missioonitunne ja armastus kirjanduse ja lugude vastu. Usun, et ta tahtis siinsele kirjandusväljale pakkuda midagi tõepoolest uudset, panna oluline nurgakivi vaevaliselt võrsuvale alternatiivsele diskursusele, kus harjumuspärane realism mõningate modernistlike lisavõtetega ei ole kodumaise kirjanduse ainuvõimalikuks vasteks. Umbes samal ajal hakkas sarnase ambitsiooniga romaane kirjutama Paavo Matsin, ja kuigi tema võttestik ja looloogika on sootuks teisest ooperist, on olemas teatav ühisosa selles, kuidas need kaks autorit Eesti kirjanduse üldpildist eristuvad.

    Kurvitza kirjutuslaadi uudsust tabas täpselt Tarmo Jüristo kümnendate keskel avaldatud essees mängulisest kirjandusest, mis oma olemuselt „eeldab lugejalt teistlaadi, aktiivset suhestumist tekstiga, annab lugejale märku oma fiktiivsusest ja meelevaldsusest ning sunnib teda selliselt tegema ise valikuid ja langetama otsuseid“.[8] Jüristo jätkab näidetega 1970. aastate esimestest tekstipõhistest arvutimängudest, avab tehnoloogilise arenguga tekkinud narratiivsete võimaluste kasvu ilminguid ja rõhutab sealjuures olulise inspiratsiooniallikana samuti 70ndatel tekkinud uue mänguvormi mõju, milleks oli „Dungeons & Dragons“.[9] Vanakooli rollimängude mõju on ilmne ka Kurvitza loomingu juures, kes enda sõnul õppis just table-top mängujuhina jutustamiskunsti ja peab „pliiatsi-paberi rollimängu oluliseks tehnikaks, kui kirjandus soovib ülejäänud meediumitega võidurelvastuda“, mida ta Kurvitza meelest kahtlemata tegema peaks.[10] Jüristo arvates on just rollimängude taustast koorunud Kurvitza maailmaehitusoskus ja raamatu omapärane kollektiivne loomisviis – raamatu lõpus on kategooria „Worldbuilding“ all üles loetud veel Martin Luiga, Kaspar Kalvet ja Argo Tuulik – „Püha ja õudse lõhna“ kvintessents, kuna romaani sisemise loogika seisukohalt pole noir’iliku kadumisloo lahendamine asja iva: „Müsteeriumiks ei ole mitte Lundi tüdrukute kadumine, vaid maailm ise – see, mida Tereez Machejek, Inayat Khan ning Jesper de la Guardie tüdrukuid otsima minnes avastama asuvad.“[11] Seetõttu pole seda justkui-krimkat mõtet lugeda ootusega teada saada, kes ja mis tüdrukute kadumise juhtumi eest vastutab, kuna sel lool „ei ole narratiivset keset, see lugu ei lõppe, vaid saab lihtsalt läbi – nagu saab ühel hetkel läbi mäng, et mõnel teisel õhtul jälle jätkuda“.[12] Selles vaimus võiks Kurvitza romaani võtta kui üht mängulist tekstikorpust, mida võib juhuslikult lahti võtta, peatüki või paar lugeda, et teinekord alustada sootuks teisest kohast ja vaadata, kuhu nii välja jõuab. Tunnistan, et pole veel ise seda lugemistehnikat proovinud, kuid pärast raamatu teistkordset läbilugemist näib see üsna atraktiivse võimalusena.

    Niisiis: mänguline kirjandus. Kusjuures Jüristo näeb siin katset „päästa kirjutamist arvutimängude ja teleseriaalide ajastul – päästa see nendesamade vahenditega, mis seda ebaoluliseks muuta ähvardavad“.[13] Sedasama tunnistas intervjuus Kurvitz ka ise, kuulutades sealjuures, kuidas põlgab „igasugust multiinstrumentalismi“ ja peab „monomaaniat tõelise inimese mõõdupuuks. Ma olen alati soovinud ainult romaani maailmale pühenduda, nagu Žižek tahab tegelt ainult Hegelist lämiseda“.[14]

    Kuid mingil põhjusel Kurvitz ei piirdunud üksnes romaani maailmaga. Või siis võttis ta romaanimaailma idu ja pani selle kasvama ühte sootuks teise kasvuhoonesse. Ei tea, kas Eesti kirjanduses polnud Kurvitza ambitsioonide rahuldamiseks piisavalt raha, aga pidades silmas „Disco Elysiumi“ vapustavat edu nii kriitikute kui mängurite seas, ei näe põhjust kahelda tema otsuses astuda arvutimängude virtuaalmaailma. Kas Kurvitz lootis Eesti kirjandusilmalt selgemat ja ühehäälsemat tunnustust enda ja ta lähikondlaste vaimusünnitisele? Isegi Betti Alveri preemiat ei antud „Püha ja õudse lõhna“ eest, rääkimata siis kulka nominatsioonist, ammugi auhinnast endast. Kriitikute Vikergallupis jäi raamat aasta tähtteose, Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ varju ja ka parima debüüdi tiitli napsas Sveta Grigorjeva tema eest ära.[15] Kümnendit kokku võttev Vikergallup polnud palju roosilisem, ka seal tunnistati silmapaistvaimaks debüüdiks kindlalt Grigorjeva ja kümnendi olulisimate uudisraamatute seas ei mainitud Kurvitza romaani kordagi.[16]

    Tuleb meeles pidada, et „Püha ja õudne lõhn“ ujus ilmumisajal elegantselt vastuvoolu vees, mille hoovused on nüüdseks ehk pisut juba pöördunud, kuid vaevalt et täienisti. Pean taas suuresti nõustuma Triin Loidega, kes leiab, et Kurvitza teose vastuvõtust läbi kumava „teatud kultuurilise leiguse selgitamist võib alustada ehk asjaoluga, et arusaam, et ulmekirjandus saab olla „päris kirjandus“ ja ka hea kirjandus, pole veel päris juurdunud ning otsehüpe selleni, et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist, on ilmselt praegu veel mõeldamatu“.[17] Usun siiski, et mõtteainest seniste mallide muutmiseks on küllaga, kuid Kurvitza romaani retseptsioonis võis valdav ulmekõrkus oma rolli mängida küll. Sealsamas Loomingu aastaülevaates tunnistab Ross ulmekirjanduse eraldatust nii-öelda päris kirjandusest, tunnustades sealjuures „Püha ja õudse lõhna“ stiili ja loodud maailma sünergiat: „need kaks moodustavad lahutamatu terviku – mis viib teksti kapseldunud žanriulmest kaugemale ja „päriskirjandusele“ lähemale (andestatagu mulle see profaanlik vastandus)“.[18] Lähemale, aga paistab, et kriitiku silmis mitte päris kohale? Või siiski: sama aasta suvise Värske Rõhu numbri jaoks Kurvitzaga läbi viidud intervjuu sissejuhatuses tõdeb Ross: „Harva erandina ületas raamat piiri ulme ja „päriskirjanduse“ vahel.“[19]

    „Püha ja õudne lõhn“ ilmselgelt ei ole ideaalne romaan, olgu autori püüdlused kuitahes kõrged. Nõustun, et tegelaste psühhologiseeritus pole „Püha ja õudse lõhna“ tugevus, kuid teisalt meenutan endale, et raamatu loo käivitab nelja tüdruku kadumisjuhtum, mis jääb lahendamata. Kolm keskset meestegelast, kes Kurvitza maailmas selle kadumise tuules lunastust otsivad, pole kakskümmend aastat pärast juhtumit suutnud olukorraga leppida ega sellest edasi liikuda. Nad kasvasid tüdrukutega koos üles ja veetsid nendega kujunemiseas märgilise tähtsusega päevi ja õhtuid… kuni üks päev olid nood kadunud. Haihtunud. Nagu vits vette. Pidades silmas kolme meestegelase traumakogemust, on loo loogikast lähtudes ehk isegi põhjendatud, et „raamatu kolm kangelast jäävad igas situatsioonis pubekatest poisteks“.[20] Psühhologiseeritus missugune.

    Samas jääb loo mõttemaailm paratamatult lausaliselt meestekeskseks, mis on ka romaani üks põhilisi nõrkusi. Tegevust kannavad edasi mehed, kes lahendavad meeste probleeme, milleks loo plaanis on õrnade ja süütute tüdrukute päästmine, kelle roll on jääda imetlusobjektideks. Reaalse agentsusega naistegelasi pole „Püha ja õudse lõhna“ maailmast suurt võtta – „Disco“ puhul on seis justkui pisut parem, kuigi sealgi on meesluuserluse porilompides sumpamine valdav mudeltroop. Aga Kurvitz on liiga kaval, et sellest ise mitte teadlik olla. Haaraval viisil on ta selle romaani koesse sisse kontseptualiseerinud, mõneti ehk isegi liiga tugevalt – see tähendab, et obsessiivne ja ebaküps ning oma ebakindlusi varjav ja kompenseeriv maskuliinsus koos kõigi kaasnevate kompleksidega on „Püha ja õudse lõhna“ musketäride pärisosa. See pole tavapärane keskealine luuserlus, millest eesti kirjandus ammuilma puudust ei tunne, vaid patoloogiline ilmaolemine, mis kohati torkab ka incel-kultuuri pihta. Mitte ükski „Püha ja õudse lõhna“ kolmest meespeategelasest pole kadestamisväärt kangelane. Lähim sellisele võiks olla Jesper, kes esindab meie ühiskonna väärtustest lähtudest edulugu – heal elujärjel sisekujundaja, kes kuulub seltskonna koorekihti –, kuid temagi ei suuda oma teismeaja romantiseeritud ja kaotatud naisekujust edasi liikuda.

    „Varje jookseb mööda noore tüdruku suleteki alt väljanihkunud keha, ribid kaarduvad, rinnal on üksik sünnimärk. Jesper vaatab, kuidas tüdruku rinnakorv kerkib. Ta katsub meenutada. Neli aastat. Neli aastat on nad koos olnud. Mis ta on praegu, üheksateist? Jesper on kolmkümmend neli.“[21]

    Siin on jutustajahääl kalk ja kaine, ei halasta Jesperile ja ei erotiseeri ülemäära üheksateistaastast neidu tema kõrval. Kuid kahtlasevõitu seksualiseeritus kaduma läinud Lundi tütarde puhul paneb küll kohati lugeja vastuvõtupiirid proovile. Iseenesest on see loo seisukohalt koherentne ja järjepidev, kuna tüdrukuid saatev pilk kuulub ennekõike teismelistele poistele, kelle sisemise erutatuse registreid tabab Kurvitz kirurginoa täpsusega. Vahepeal tundub seda lihtsalt liiga palju olevat ja see tekitab autori valikute suhtes mõnevõrra nõutust. Kuid see kompromissitus iseenesest nõuab respekti. Ehk kui juba, siis juba. Niisamuti kütab Kurvitz julgelt hagu alla, kui puurib mõne vastuolulisema tegelase siseilma, et ka nende äärmuslikumad tõekspidamised sidusaks ja läbi tunnetatud maailmavaateks ehitada. Võtame näiteks Vidkun Hirdi, ühe peamise kahtlusaluse nelja tüdruku kadumises, kelle programmiline ksenofoobia on omaette filosoofiline süsteem, mis ei pelga ka alaealiste vägistamist vaatamast olelusvõitluse loogilise osana ja evolutsioonilise möödapääsmatusena.

    „Üliinimlik tendents ei ole moraali-iganditega piiritletud. Üliinimlik tendents on kaalutletud iha. Kõik on talle võimalik, miski pole keelatud. Mööda verd, öödepimedas, ühest talvest teise kandub ta põlvkonnast põlvkonda.“[22]

    Hirdi-suguste tegelaste siseilma avamine on Kurvitza kui kirjaniku üks märkimisväärseid tugevusi. „Püha ja õudse lõhna“ maailma asukate puhul on tõepoolest tunda jõulist polüfooniat, mis näitlikustab selle maailmalõpueelse ilma vastuolusid hämmastavas ulatuses. Mariann Tihane toob välja, et Kurvitz on suutnud kokku siduda kolm olulist komponenti – ajaloo, nullindad ja kommunismi – viisil, mis loob neist uue kvaliteediga terviku ja „pakub üheaegselt välja põlvkondliku kuuluvuse, ajaloo taaselustamise ja vasakintellektuaalide emantsipatsiooni võimalikkuse, flirtides oskuslikult kõikvõimalike kunstiamalgaamide, hübriidvormide, lausa infoajastu uute viipekeelte ja emotsioonimaskidega“.[23] See paneb tuksuma tõepoolest ainulaadse kõnejõuga maailma, kus ideed on kehastunud nii tegelaste tegudes, sõnades kui ka keskkonnas, milles nad neid ellu viivad, mistõttu pole suurt imestada Jaak Tombergi sõnade üle, kuidas „maailmakehtestusliku mõõtme meelelise ülemäärasuse, seda kajastava kirjelduskeele dünaamilise mitmekesisuse ning esildatud fiktsioonimaailma sissetõmbejõu vastupandamatu tugevuse poolest on see tekst üks harukordsemaid eesti kirjanduses“.[24]

    Olen Tombergiga igati päri ning näen Kurvitza romaanis isegi teatavat prohvetlikkust, mille tõttu „Püha ja õudne lõhn“ oli oma ajast ees. See prohvetlikkus on umbes sama äraspidine ja tabamatu nagu romaani enda võlu, mille läbi elamiseks tuleb tõelise müstika traditsioonile truuks jäädes „lahti lasta“.[25] Kindlasti peitub siin omajagu siinkirjutaja projektsioone, kuid tabasin end muhelemas põnevate sünkroonsuste üle, kui sirvisin pisut toonast argireaalsust.

    Niisiis, rändame ajas tagasi kümme aastat. On 2013. aasta 28. novembri hommik. Tuul uhab halli üle taeva, sajab vihma ja lörtsi, kraadiklaas näitab paar pügalat üle nulli – arhetüüpne Eesti ilm. Põhimõtteliselt on akna taga seis selline, et kõige targem oleks voodis uuesti kerra tõmmata ja millalgi aprillis silmad taas lahti teha. Aga ei saa, tuleb tööle minna. Või kooli. Või kuhu iganes. Aga kõigepealt tooks alt postkastist värske Ekspressi ära. Pärast kiiret dušši meenutab enesetunne juba inimeseks olemist. Kohv ka veel sisse ja hakkab looma. Köögilaual aurava tökatsitassi ja kõrbenud nurkadega juustuvõiku kõrval vaatab Eesti Ekspressi pealt vastu pea terve esikaane suurune reklaam: „Jõulud algavad Hortesest“. No kurat, see jõulutrall ka veel pealekauba. Reklaami kohal torkab silma ekspressiivne must-valge Anu Lamp ja selle kõrval kastike: NO99 „Ministri viimased päevad“. Teed lehe lahti – järgmine reklaam. Danske Bank. Suurelt: „Otsid lehest ideid? Või juhid äri, mis on eeskujuks teistele?“. Ja siis juba väiksemalt: „Danske Bank leiab Sinu ettevõttele õiged lahendused“. Praegu hüppab pähe redditi alamleht agedlikemilk, aga aastal 2013 see reklaam tähelepanu ei ärata, mitte midagi märkimisväärset, täiesti tavaline neljapäev. Paar lehekülge hiljem peatub pilk põgusalt pealkirjal „Tõend seob ministri Autorollo varaga“, aga seda nupukest ei viitsi ka pikemalt lugeda, jälle mingi reffar korruptsiooniskandaalis, ei ole midagi uut päikese all. Sellest järgmisel lehel on rubriik „Nädala sõna“ pühendatud nähtusele nimega „Langitõbi“: „Sirpi kimbutanud langitõbi niitis viimaks haiguse põhikandjad ränkades krambihoogudes, millest viimane tabas ööl vastu pühapäeva linnas märatseva taudi eest toimetusse varjunud zaumnikuid ja lehe peatoimetaja kt’d. Kultuuriminister oli selleks ajaks juba teatanud, et võitlus raske haigusega käib talle töö kõrvalt üle jõu, ning ta teatas taandumisest. Loodame, et taudihoog on selleks korraks vaibunud.“ Kui jätkub sel harjumasendaval hommikul tahtejõudu sirvida edasi Suur-Karja tänava joomingute-löömingute reportaažist, Facebooki leinalaikidest ja NO99 häpeningi tekstimassist, siis leheküljel 47 soovitab Priit Hõbemägi ise ühte uut raamatut. Nojaa, pimedad õhtud, võiks vahelduseks ühe raamatu ette võtta küll (aasta on 2013, Netflix pole Eestisse veel jõudnud), autorit küll ei tea, aga täitsa intrigeeriv ju: „kaante vahel käib kaasahaarav võitlus sisu ja vormi vahel“, „See on maailmalõpp, nagu me seda ette kujutada ei oska“, „Tekst on audiovisuaalne, sõnad kergitavad sisekõrva helisid ja sisesilma meelepilte, nagu oleks ise sündmuspaigal viibinud“, „meelde tulevad Margarita Šaginjan, Asimov, Strugatskid, Murakami, ka Ilf ja Petrov ja uus Skandinaavia kriminaalromaan“…,[26] ja võib olla sel tapvalt novembrikuisel päeval viisid jalad tõesti pärast töö- või koolipäeva lõppu raamatupoodi, kust nii 12 euro eest sai osta pehmekaanelise köite, mida enam ammu kuskil müügil ei ole, nagu ei ole paistmas ka kordustrükki. See raamat on muidugi Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn“.

    Kui ma Hõbemäe arvustusega Ekspressi pdf-kujul sirvisin, näis see kuidagi liiga täpse peegeldusena argidüstoopiast, mis avaneb nii „Püha ja õudse lõhna“ vihmamärgadel pseudoskandinaavia suurlinna kujutluslikel tänavatel kui juba valmis renderdatud ja võrratu heliribaga kaunistatud „Disco Elysiumi“ isomeetriliste lörtsilapiliste kaadrite räämas. Ehk oli Eesti kultuur ühes Eesti kirjandusega liiga rigiidne, et „Püha ja õudne lõhn“ vastu võtta tema täies potentsiaalis, ühe paljulubavaima algupärase romaanina, mis viimastel aastatel ilmunud (ja seda äärmiselt romaaninäljasel ajal!). Kurvitzal ja tema kaaskondlastel oli selles muidugi oma roll, nad mängisid autsaiderite rolli ülima väljapeetusega ja oma suurepärase Sirbi showcase’iga andsid välja ei rohkem ega vähem kui täpselt ühe ajakirjanumbri, mis nüüdseks on ilmselt eelmise kümnendi üks kõige põnevamaid kollektsiooniesemeid kultuurihuviliste haihtuvas memorabiilias. Võib olla oli Kurvitz ise ka veel noorusest ülemäära kantud edgelord, mis Eesti harjukonservatiivsel vaimuväljal põhjustas tagantjärele vaadates väga vajalikke ja värskendavaid vibratsioone, isegi kui suures pildis tiksusid asjad üsna samas rütmis edasi… kuigi kas ikka tiksusid? Kas Ott Karulini Sirp, milleni see kõik lõpuks välja viis, polnud pisut midagi muud kui sellele eelnenud Tarandi periood? Ja Loomingu peatoimetaja on nüüd juba õige mitu aastat Indrek Mesikepp, kelle vaimuga võiksid kunagised zaumlased teatavat sugulust tunda küll… Kultuuririsoomi puhul ei tõtta pikemate protsesside puhul naljalt kuulutama põhjus-tagajärg seoseid, kuid julgen väita, et see väike Sirbi skandaal kümmekond aastat tagasi oli Eesti kultuurile oluline raputus – senine establishment pidi järsku aru andma ja isegi kui noortel revolutsionääridel polnud tingimata järjepidevust, et midagi sama programmilist üles ehitada, siis vähemalt nad panid küsima, millega me siin kultuuri- ja kirjandusväljal enda arvates üldse tegeleme. Teisisõnu, nagu iga teksti kirjutamisel meeles mõlgub: kellele seda kõike vaja on?

    Kogu sellest teadlikult loodud skandaaligurmaani imidžist hoolimata näen ma Kurvitza loomingus ennekõike truudust oma kodumaale, mis valu ja lagunemise ajakihtide sees üles kasvanud autori maailmatajusse on jätnud jälje, mille mustrit mõistavad õigupoolest täies ulatuses lugeda vaid need vähesed, kes seda õndsat postsoveti taaka jagavad. Nõukaaja hall kannatus ja idiootne mastaapsus on miski, mida me ei saa eales täienisti kustutada Eesti avalikust ruumist ega Eesti inimeste vaimust, isegi kui me seda teinekord teha üritame. Tahes-tahtmata on see meie omapära, laiemas pildis isegi kultuuriline väärtus, mille melanhooliaga oleme ise täiesti ära harjunud, aga mille eksootiline ilu paneb iga vähegi iseloomukama lääneeurooplase meeled särama. Seda lekkivat lagu, kuhu soojus ja valgus ka kõige soojemal ajal vaevu sisse pääseb, kirjeldab „Püha ja õudse lõhna“ jutustaja erakordse nüansitaju ja empaatiaga. Siinjuures pole vähetähtis, et raamat on kirjutatud noore lugeja jaoks atraktiivses stiilis. Tekst on liigendatud parajate suutäite pikkusteks peatükkideks ja suur osa tegevust toimub kolme peategelase nooruspõlves, mille vaimumaailm väga selgelt tabab teismeealise tunnetuse eredamaid ja valusamaid punkte. Liiga lihtne on näha selles autori vähest küpsust – mitte ükski teismeline ei suudaks teismeliseks olemist nii veenvalt ja detailitäpselt tabada, selleks on vaja sellest east läbi tulla, seda teiselt poolt vaadata, isegi kui ses tagasivaates kõlab pisike nostalgianoot. Kelles meist seda ei kõla, kui mõtleme tagasi oma õrnema kujunemisea kõige magusamatele salahetkedele?

    See tähendab: „Püha ja õudne lõhn“ proovib teha midagi, mis läheb korda väga väikesele osale Eesti kirjanduse liinitöötajatele – kõnetada ka noort lugejat. Noor lugeja on tuleviku lugeja. Kui noor lugeja ei leia üles Eesti kirjandust, siis varsti pole seda pulli enam suurt kellelegi vaja. Samas pole kindlasti tegu noortekirjandusega, kuigi romaani hoog ja alusvool on tuntavalt kantud nooruslikust kirest ja miks mitte ka ambitsioonist. Püüdlus on siin ju erakordselt mastaapne – üles on ehitatud terve maa ja ilm oma ajaloo, poliitiliste konfliktide, sotsiaalmajanduslike ebavõrdsuste ja parafüüsikaga.

    Katsun olla teadlik sellestki, et kahtlemata projitseerin „Püha ja õudse lõhna“ lugemiskogemusse ka enda põhjatut hobiarheoloogi avastusrõõmu, mida „Disco Elysiumi“ mängimine pakub. Kuna raamat ja mäng toimuvad samas tegevusmaailmas, on kogemusi keeruline lahus hoida. Usun, et meil polegi seda põhjust teha. Eesti keele oskajatel on väärt privileeg kogeda „Püha ja õudset lõhna“ üheskoos kogu selle lisaglossaariumiga, mida pakuvad „Disco Elysiumi“ tegelaste üksikasjalikud tähelepanekud maailma kohta, kus nad oma kujutletavaid elupäevi mööda saadavad. Ja kes minu kombel polnud sattunud seda maailma veel avastama või kes siiamaani ootab „Pühale ja õudsele lõhnale“ järgnema pidanud romaanitsüklit, siis aeg on Steamis konto ära teha. Mängus on hinnanguliselt miljoni sõna ehk kahekümne raamatu jagu suurepärast teksti, olgu pealegi inglise keeles.[27] Kurvitza enda loomaailma imelise iroonia vaimus ei saa autor ise müügist ilmselt küll enam suurt midagi, kuna kurjad kapitalistid nügisid Eesti noored 2022. aastal juriidiliste lüketega ZA/UM-i mängustuudio ridadest välja.[28] Aga „Disco“ edu ja sellega kaasnevad majanduslikud mahhinatsioonid olidki ehk Kurvitza ja ta lähikondlaste vaba vaimu jaoks liiga konformistlik nähtus. Kindlasti leiavad nad sellest vahejuhtumist väärt materjali „Püha ja õudse lõhna“ romaanimaailma järgmise vaatuse jaoks. Usun küll, et „Disco“ ei jäänud Kurvitz & co. viimaseks üllatuseks. Ja isegi kui peaks jääma, siis Kurvitza raamat ja sellele järgnenud mäng pakuvad (taas)avastamis- ja äratundmisrõõmu veel paljudeks pimedateks sügis- ja talveõhtuteks.

    [1] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 156.

    [2] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm. Looming, 2013, nr 11, lk 1577.

    [3] Vrd ka M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 158.

    [4] T. Loide, „Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele. Vikerkaar, 2020, nr 3, lk 133.

    [5] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus. Sirp, 10.01.2014, lk 8.

    [6] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

    [7] J. Ross, Eesti proosa 2013: sai nutta ja naerda. Looming, 2014, nr 3, lk 397.

    [8] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest. Vikerkaar, 2015, nr 1/2, lk 156.

    [9] Sealsamas.

    [10] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine. Intervjuu Robert Kurvitzaga. Värske Rõhk, 2014, nr 38, lk 77.

    [11] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest, lk 160.

    [12] Sealsamas.

    [13] Sealsamas, lk 161.

    [14] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 81.

    [15] Vikergallup. Eesti kirjandus 2013. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 184.

    [16] Vikergallup. Eesti kirjandus 2010–2019. Vikerkaar, 2020, nr 10, lk 181.

    [17] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

    [18] J. Ross, Eesti proosa 2013, lk 403.

    [19] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 77.

    [20] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm, lk 1579.

    [21] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 92.

    [22] Sealsamas, lk 30.

    [23] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 156.

    [24] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus, lk 6.

    [25] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 159.

    [26] P. Hõbemägi, Nädala raamat: Kurvitza püha ja õudne aegruum. Eesti Ekspress, 28.11.2013, lk 47.

    [27] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 135.

    [28] Vt nt: S. Kohlmann, „Disco Elysiumi“ skandaali suur küsimus – kes räägib tõtt? Postimees, 30.05.2023.

  • Eesti kirjanduse hüvastijätt eesti kirjandusega

    Bob Dylanile 2016. aastal antud Nobeli kirjandusauhind ning kaks aastat hiljem Kendrick Lamari võidetud Pulitzeri preemia täitsid traditsioonilise ja sotsiaalmeedia üsna tüütu debati ja aruteluga selle üle, mis ikkagi on kirjandus. Kas laulusõnu tuleks hinnata samade parameetrite alusel kui luuletusi või romaane? Kui mitte, siis kust läheb piir ühe ja teise vahel? Kas vajalikud on paber ja kõvad kaaned? Kui nõnda suured institutsioonid nagu Nobel ja Pulitzer muusikat kirjandusena tunnistavad, on vaidlus tegelikult juba ammu selgeks vaieldud.

    Sarnast diskussiooni võib laiendada ka arvutimängudele ja sealt edasi miks mitte filmi- ja telestsenaariumidele. Kui näiteks Andris Feldmanise või Mait Vaigu kirjutatud raamatud võivad võita kirjanduspreemia, miks ei võida seda nende kirjutatud stsenaarium või laulusõnad? Ja kus on kirjandusauhind Robert Kurvitzale? Veidral kombel võitis 2019. aastal kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia sellegipoolest ZA/UM-i liige Mudlum, kes oma „Poola poistes“ kirjutas teise riigi ja ajastu taha pugedes nendestsamadest zaumlastest, kes said Mudlumi raamatu ilmumisega paralleelselt valmis arvutimängu, mida riik tunnustas küll Kurvitzale ja peakunstnikule Aleksander Rostovile presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia andmisega, aga mitte kirjandusteosena.[1]

    Arvutimängudest kui kultuuri ja kirjanduse osast ei räägiks me Eestis ilma ZA/UM-ita. Seda trummi tagusid nad samanimelises blogis juba nullindatel, ajal, millest Mudlum „Poola poistes“ möödunud sajandi lõpu kattevarju all kirjutab. Ka lühikeseks jäänud Sirbi ülevõtmise katses pidid arvutimängud hakkama kultuurilehe külgedel märkimisväärset rolli täitma. Kirjandusteadlane Tiit Hennoste pidas 2013. aastal Sirbi-revolutsiooni kontekstis videomänge küll totakuseks[2] ning huvitav oleks teada, kas vahepeal möödunud 10 aastat on tema arvamust kuidagi muutnud. Tänaseks ei ole arvutimängude kajastamine riigi rahastatud väljaannetes sugugi tavapäratu, revolutsiooni pole selles osas enam vaja teha, süsteem on end ise vastupanuta (või osutatud paarinädalase vastupanu tagajärjel) muutnud. Sirbi esikaanelegi jõudnud Märten Rattasepp, kes ka „Disco Elysiumi“ loomisel kaasa lõi, on end provokatiivselt nimetanud kõige loetumaks eesti kirjanikuks,[3] viidates sellele, kui suur valdkond on arvutimängutööstus, eriti eestikeelse trükikirjanduse tiraažidega võrreldes.

    Autori lahustumine kollektiivis ja tööstuses

    Enne „Disco Elysiumi“ oli mõistagi raamat „Püha ja õudne lõhn“, Robert Kurvitza proloog romaanitsüklile, mille jätkuraamatuid meie silmad ilmselt kunagi ei näe. Tarmo Jüristo pidas 2015. aastal, mil paberilt välja hüpanud arvutimäng veel kauge unistus oli, Vikerkaares „Püha ja õudset lõhna“ ürituseks päästa kirjutamist arvutimängude ja teleseriaalide ajastul nendesamade vahenditega, mis seda ebaoluliseks muuta ähvardavad. Jüristo lootis optimistlikult: „„Püha ja õudne lõhn“ püüab leida kirjutamisele relevantsust maailmas, kus lugusid räägitakse aina enam läbi filmide või mängude, kus nad on haprad ja efemeersed, kus nad võivad lihtsalt haihtuda ja lakata olemast.“[4] Kui Kurvitza raamatut tõesti selliselt vaadelda, tahaks tulevikku näinud inimene 2023. aastast katse läbikukkunuks tunnistada. Kirjanik sulges tolmunud raamatuid täis toa ukse ja astus välja maailma, milles tehtav kunst läheb korda märksa suuremale hulgale inimestele, kirjutas vahelduseks keeles, mida kõneleb rohkem kui vaid miljon inimest, ning tegi seda meediumis, mille eest inimesed on nõus maksma.

    Ning ta ei teinud seda üksi. Juba „Püha ja õudse lõhna“ kaanel on world-building’u ehk maailmaloome autoritena mainitud lisaks Kurvitzale Martin Luiga, Kaspar Kalvet ja Argo Tuulik. Lisaks Kurvitzale ja Tuulikule on „Disco Elysiumi“ kirjutajateks märgitud veel Helen Hindpere, Cash DeCuir, Olga Moskvina ja Siim Sinamäe ning toimetajatena Luiga, Rattasepp ja Justin Keenan. Kurvitz on küll märgitud juhtiva kirjutajana, kuid „Disco Elysiumi“ mahus tekstimassiivi üksi ei loo ega peakski. Olen mängu kaks korda algusest lõpuni mänginud, aga ma ei ole ligilähedalgi sellele, et olla „Disco Elysiumi“ läbi lugenud, kuigi just lugemine on mängimise asemel kogemuse kirjeldamiseks õigem sõna. Jah, sa pead tegema valikuid, millise oskuse alla oma punkte panna, et mängus paremini edasi jõuda, müttama ringi Martinaise’i linnajaos ning leidma sealt inimesi ja asju, millele klikkida, et midagi juhtuks, aga kokkuvõttes sa lihtsalt loed ja loed ja loed. Sama hästi võiks ka raamatulugemist pidada interaktiivseks tegevuseks, mida kirjanduse alla paigutada ei saa, kuna iga natukese aja tagant tuleb lehte keerata või lugerit näppida, et kuhugi edasi jõuda.

    Autoriõiguse isaks võib pidada Victor Hugod, kes ühena esimestest selle eest võitlema hakkas, et autoril oleks võõrandamatu õigus oma loomingule ja ta saaks selle eest tasustatud, kui keegi teine tema loomingut kasutab. Hugo-aegsel Prantsusmaal sündis looming peamiselt sedasi, et üks inimene istus nelja seina vahel laua taga. Arvutimängu nõnda ei tee ja autoriõiguslik regulatsioon võib taandada teksti tegelikud autorid pelgalt töötajateks, kes loovutavad ja litsentsivad oma autoriõigused tööandjale seadusega lubatud suurimas ulatuses. Ka „Disco Elysiumi“ ümber käib vaidlus autoriõiguste üle, millesse ei ole sünnis asjaolusid teadmata süüvida. Sümptomaatiline on siiski, et samamoodi kui kaanel ühe autori nime kandvad raamatud, on ka „Disco Elysium“ kirjandusliku väärtusega tekst, ent kuna arvutimäng on sündinud paljude inimeste koostöös, kellest vähemalt mõned tegid seda palgatööna, mitte loomingulise projektina, siis on nende autorlusseos lõpptootega nõrgem kui Hugo-laadsel kanoonilisel kirjanikul. Nad on pelgalt nimed lõputiitrites, mitte nimed kaanel. „Disco Elysiumil“ on selles osas vaidlustest hoolimata siiski hästi läinud, internet on täis inimesi, kes huvituvad just ZA/UM-i tuumikust Kurvitzast, Hindperest ja Luigast kui autoritest, mitte anonüümsetest mutritest arvutitööstuse masinavärgis.

    Tulevik ei sünni ludiitide käe läbi

    Triin Loide kirjutas 2020. aastal mängu arvustades: „arusaam, et ulmekirjandus saab olla „päris kirjandus“ ja ka hea kirjandus, pole veel päris juurdunud ning otsehüpe selleni, et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist, on ilmselt praegu veel mõeldamatu.“[5] Lisan omalt poolt, et eriti Lääne kirjanduskaanonisse on end kinnitanud pigem ulme, mille puhul me ei tunneta seda esmalt isegi ulmena, vaid hoiatava mõistuloona (Vonnegut, Bradbury, Orwell, Huxley), lisaks mõned klassikalised Venemaa taustaga autorid nagu Strugatskid ja Asimov. Oleksin ise „Disco Elysiumile“ ulmesildi külge-kleepimisega pigem ettevaatlik. Tegu on nišitekstiga, aga žanris, mida ei eksisteeri. Mängu tegevus toimub käimasoleva sajandi (current century) 51. aastal, mis näeb välja küll märksa rohkem 1990. aastate Põhja-Tallinnana kui mistahes utoopilise või düstoopilise kujutlusena lähitulevikust. Täpsem ajamääratlus ei olegi kuigivõrd oluline, Elysiumi maailm ei ole see, kus meie elame, mistõttu ei saa ka sealset kalendrit vaadata sama pilguga kui kodust. Ulme alla on hea paigutada kõike, mis vähegi argimõistuse või füüsikareeglite selgitusele ei allu, aga kui müstilisemad elemendid välja arvata (nt insulindia ritsikas, Dolores Dei kultus), siis on „Disco Elysium“ vähem ulme kui kirjeldus ühest linnast, millest on sajandite vältel üle jooksnud eri riigikorrad ja ideoloogiad, mille tulemusena on vähegi rikkad ja edukad jalga lasknud maailmanurkadesse, kus elu on rahulikum, õitsvam ning turvalisem. Maailm hävib peagi sealgi, aga läheneva lõpu aimdus häirib mugavuste keskel vähem kui näguripäevi nägevas kalurikülakeses. Need teised, kes jalgadega hääletada ei suuda, on surutud võimu poolt unustatud slummidesse, kuhu kapitalistliku masinavärgi küünised ulatuvad täpselt niipalju, et töölisklassist enda kasuks viimast välja pigistada. See ei kõla kuigivõrd ulmeliselt. Kui ulmeks pidada kõike, mida tavaelu reeglite järgi ära seletada ei suuda, võiks samasse žanri paigutada Olga Tokarczuki ja Virginie Despentes’i, rääkimata Kafkast või Bulgakovist.

    Nii „Püha ja õudse lõhna“ kui ka „Disco Elysiumi“ üheks peategelaseks ja konstandiks on hall (mängus inglise keeles pale), kaardistamata entroponeetiline mass. Hall eraldab inimeluks veel sobivaid iisolaid üksteisest ning võtab tasapisi üle kogu maailma, muutes selle elamiskõlbmatuks. Halli võib vaadelda kui depressiooni, vältimatut maailmalõppu, kuhu inimesed end paratamatult tüürivad, või ökotsiidi arvutimängu ja sarja „Viimased meie hulgast“ („The Last of Us“) korditsepsinakkuse stiilis. Ja kuigi inimtsivilisatsiooni tasapisi hävitav hall apokalüpsis kõlab nagu ulme, kõlab see ka häirival määral kui üks meie tõenäolisemaid tulevikustsenaariume. Dubai on täis konditsioneeriga kõrghooneid, mille vahel kannatab liikuda vaid sobivalt jahedaks timmitud autodes. Tuvalu välisminister peab kõne põlvini vees seistes, sest uppumine on tema riigi vältimatuna näiv tulevik. Maakera juba on täis eluks sobimatuid kohti, kuhu ilma ettevalmistuse ja kaitsekihita minna ei soovita, ja inimesele lahkeid iisolaid jääb aina vähemaks. See ei tundu nagu fantaasiakirjandus. Elon Musk ja Jeff Bezos juba poleerivad rakette, millega katastroofi saabudes meiesuguste lihtinimeste juurest jalga lasta.

    Kui ulme- või fantaasiakirjanduse tunnusena käsitleda rikkalikku ja läbimõeldud maailmaloomet, on „Disco Elysium“ muidugi musternäiteks. Ja kui seda mängu vaadata osana ulmekirjanduse traditsioonist, siis kes saaks arvata, et tõeliselt tulevikku vaatav kirjanik räägiks oma lugu millegi muu kui oma aja ühe kõige modernsema ja populaarsema vahendi abil? Miks ei peaks ulmekirjandus minema kaasa tehnoloogia arenguga ja seeläbi autorile kättesaadavaks muutunud vormiga? On see üldse õige fantaasia- või ulmekirjandus, kui ta jääb Gutenbergi 15. sajandi vahendite juurde ja ilmutab end peaasjalikult paberil?

    Mäng kui abivahend lugejale

    Võrreldes „Püha ja õudse lõhnaga“ on „Disco Elysium“ lugejale/mängijale (ja kes suudaks neil kahel vahet teha) lihtsamini seeditav ja mõistetavam. Mängu raamistik surub osa tekstist funktsionaalsesse rolli ning selgitab tegelaste tausta, mängu reegleid ja Revacholi linna ümbritsevat maailma. Raamatus Kurvitzal sellist praktilist kaasaaitamiskohustust ei ole, autorile pole vahet, kas lugeja kõigest aru saab, peaasi, et ta pööraselt sõidult maha ei astu ning romaani keerdkäikudega kaasas käib. Kui juba selline raamat kätte võtta, ei oota teadlikum lugeja sealt teost, mida paari lausega ümber jutustada või ajaviiteks enne magama minemist teise käega telefoni skrollides lapata. Arvutimängu puhul on asi teisiti ja kui tõesti mitte millestki aru ei saa, lendab pult nurka. Kui „Püha ja õudne lõhn“ on nagu madu, kes end sabast sööb, siis „Disco Elysium“ on oma praktilisse vormi kammitsetuse tõttu selle võrra ladusam ja ehk ka nauditavam kogemus.

    „Disco Elysiumi“ teksti saab laias laastus jagada kolmeks. Esiteks seesama funktsionaalne tekst, mis annab nippe mängu edukamaks läbimiseks, kirjeldab tegelasi ja seob mängu tervikuks kokku. Teiseks dialoogid, mille täpne käik oleneb sinu valikutest, muuhulgas ka sellest, milliseks oled oma tegelase disaininud või mida talle selga pannud. Näiteks kui paned punkte Inland Empire’i (mida David Lynchi samanimelise filmi eeskujul võiks tõlkida Siseimpeeriumiks)[6] oskuse alla, hakkavad sinuga rääkima esemed nagu su nilbe värviline lips ja sellevõrra on ka sinu tegelase leitnant Du Bois’ suust tulev jutt jaburam. Alternatiivselt võib punkte panna näiteks autoriteedi ja füüsise alla ja kõigiga tüli norida, ka dialoogid on seeläbi konfliktsemad. Või siis saab mängija uputada end ideoloogiatesse nagu feminism või kommunism, mis värvivad roosaks või punaseks ka edasise dialoogi. Kolmandaks ja kõige iseloomulikumaks osaks on aga pikad unenäoliselt sonivad sisemonoloogid. Need ilmutavad end mängijale tavaliselt magades või ärgates, samuti siis, kui peategelane surma äärel vaagub (ja surma saada pole „Discos“ sugugi keeruline). Iidne reptiiliaju ja limbiline süsteem kimbutavad deliiriumi äärel peategelast mõtetega nagu „See on *maailm*, Harry-poiss. Ja sa oled sellest *tehtud*. Iga seal väljas veedetud päevaga muudad sa ennast aina enam selle poolt tehtuks“ ja „Kurjad ahvid kaklevad kera peal. Sina oled üks neist.“ Laused, mis võiksid pärineda ka Kurvitza raamatust, eriti selle nimipeatükist: „Su sõbrad tulevad üle väljaku, lumises linnas, ka neil on kraed üles tõstetud. Sellest maailmast jääb alles ainult mälestus, entroponeetiline katastroof.“[7] Kui kirjanduse üheks suureks eeliseks on võimalus tegelaste sisemaailma kirjeldada nii, nagu filmikunstis või teatris sageli raskeks osutub, siis „Disco Elysiumis“ võtab peategelase närvisüsteem kõiketeadva jutustaja rolli üle.

    Ega ka funktsionaalne tekst piirdu pelgalt mängija praktilise aitamise eesmärgiga. Revachol räägib sinuga, nagu David Foster Wallace’iga rääkis tennisemängu ajal Illinois.[8] Kui Wallace tunnetas terve lapsepõlve Illinoisis elanuna oma koduosariigi geograafiat ja ilmastikuolusid nõnda, et ümbritsev muutus tema jaoks justkui partneriks, kes teda matši ajal aitas, siis „Disco Elysiumi“ leitnandi Harry Du Bois’ga teeb sama Revachol. Külm, tuuline, päikesevalguseta linn, mis on täis joodikuid ja varemeid, aga ometi ka täis viiteid inimesele, kes end seal kõige kiuste koduselt tunneb. Revachol on lisaks nimes olevale Tallinna-viitele ka sisuliselt Ida-Euroopa – koht, mis räägibki seal sündinute ja kasvanutega isemoodi, sind pidevalt perse saates, aga tehes seda armsalt nagu alkohoolikust isa, kellele tuleb ta vead andeks anda, sest ta lihtsalt tuleb sellisest ajast. Nagu võib entsüklopeediaoskuse kaudu avastada: „Igaunija – jumalast hüljatud (ja tilluke) territoorium Graadis, mis pole mitte ühe, vaid kaks korda raisanud oma iseseisvuse mikrofašišmi peale. Mida vähem Igaunija kohta öelda, seda parem.“ Igaunija ja Revachol on mängus küll eraldiseisvad kohad, Revachol oli erinevalt Tallinnast lausa kunagine maailma pealinn. Aga eks Tallinn vahepeal segadusehoos tundubki maailma pealinnana, kus elavad kõige tähtsamad inimesed ja juhtuvad maailma kõige olulisemad sündmused. Hoolimata kuklas tiksuvast taustateadmisest, et sealsed inimesed on mahajäänud ja mahajäetud, tekib Revacholis sama tunne, kuigi see on armutu ja lagunev kapitalismi viimane sadam.

    Kapitalismist rääkides: üks tont käib ringi mööda Revacholi – kommunismitont. Zaumlaste huvi ja poolehoid kommunistliku ideoloogia suhtes ei ole üllatuseks ning ka mängus on olenevalt mängija valikutest võimalik kommunismile üpris palju aega pühendada. Tegu ei ole kommunistliku kirjandusega, kuigi nii sotsrealismi mõjutusi kui ka propagandatekstide pastišši jagub kuhjaga. „Kõigi seniste ühiskondade ajalugu on olnud klassivõitluse ajalugu,“ leidsid Marx ja Engels, ning sama lause võiks olla ka „Disco Elysiumi“ lipukirjaks. Sadamatöölised võitlevad bossiga, kes on end nii paksuks söönud, et ei jaksa oma opulentselt sisustatud kabinetikonkust väljuda. Kismat klaarima saadetud läbirääkija heiskab olukorra eskaleerudes oma jahi purjed ja seilab minema, unustatud revolutsionäär vaatleb üksikult saarelt kodanlaste patuelu ja igavlev poemüüja tahab lihtsalt oma aja täis tiksuda ja raha kätte saada. Olgugi et tegu on indie-mänguga, mis ei püüa mängijat lõksu igasuguste mängusiseste lisaostudega, ei saa „Disco Elysium“ juba oma vormist tulenevalt lõplikult kommunismile anduda. Eks ole mängu rahastajategi nimekiri paras kes-on-kes-eesti-kapitalismis.

    Mis sellel kõigel Eestiga pistmist on?

    Kui olla piisavalt palju mõelnud sellele, kas „Disco Elysium“ on kirjandus, võib küsimusele vindi peale keerata ja mõelda sellele, kas „Disco Elysium“ on eesti kirjandus. Kirjutatud küll valdavalt eestlaste poolt, aga suures osas väljaspool Eestit ning sugugi mitte eesti keeles. Kui Eesti kirjanduselu ei suuda tänaseni ära lahendada küsimust, kas vene keeles kirjutav Andrei Ivanov, kelle raamatud ometi sageli esmailmuvad eestikeelses tõlkes, on eesti kirjanik, siis mis lootust ZA/UM-i seltskonnal üleüldse on? Intervjuus Vahur Afanasjevile ütles Ivanov kunagi, et tahaks olla rahvusvahelise kirjanduse kodanik,[9] ning sama võiks leida ka zaumlaste kohta. Ühestki riigist või keelest tähtsam on nende jaoks looming, mis paigutub laiemasse traditsiooni, kui Eesti Kirjanike Liidu musta laega saali kunagi mahuks. Võib ju mõelda patriootlikust maailmast, kus mäng eesti keeles kirjutati, aga kas pelgalt seetõttu, et autorid tegid kahtlematult märksa praktilisema algkeele valiku, on tegu meie kultuurile kuidagi vähem olulise teosega? On väga kahju, et kuulduste järgi ka valmis saanud eestikeelne mängutõlge pole mängijateni jõudnud. Siis oleks eesti kirjanduse käik laia maailma ilusa ringiga koju tagasi jõudnud, nüüd on tõlkehuvilisele eesti mängijale abiks vaid tema enda fantaasia ja „Pühast ja õudsest lõhnast“ tuttavad mõisted.

    Aare Pilv küsis aasta tagasi Loomingus „Kas eesti kirjandus areneb?“. Pilv jõudis oma arutluses järeldusele, et „kirjandus“ kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunsti-liik) hakkab üha rohkem hajuma. Üheks hajumise põhjuseks pidas Pilv digitaliseerumist, mis on kujundanud ümber meie tajusid, mistõttu ei toimu areng enam selle harjumuspärases mõttes ega asu enam seal, kust me teda otsime.[10] ZA/UM kui rühmitus laiemalt ja ka „Disco Elysium“ iseseisva teosena on sellise hajumise musternäited. Kurvitzat võis küll „Püha ja õudse lõhna“ kirjutamise ajal huvitada oma teksti kaante vahele ja Eesti poelettidele saamine, ehk võis ta sisimas mõelda ka mõnele kultuurkapitali preemiale, aga „Disco Elysium“ ei astu dialoogi Eesti kirjanduseluga, vaid laiema maailmaga, makulatuuriks peetava propagandapamfletiga, sentimentaalse popmuusikalüürikaga mõne karaokebaari ekraanil, Ida-Euroopa väikelinna poetaguste roppustega ja hommikuste ninakommidega anonüümses suurlinnas. Kui ZA/UM-i loodud mängu pidada eesti kirjanduse arenguks (ning raske on leida põhjust, miks ei peaks), on samal ajal tegu hüppega sellisele tasandile, kus tekst lakkab olemast eesti kirjandus ja muutub hoopis millekski kolmandaks.

    „Disco Elysiumis“ kasutatav keel ja kohanimed on värdmoodustised sellest, mis ühe tulnuka jaoks võiks olla Euroopa. Väike maa-ala oma arbitraarsete piiride ja keeltega, mis kõik väidetavalt nii omamoodi ja erilised, aga ometi välisele vaatlejale eristamatult kokkusulanduvad. Graad-Katla magistraal, pätitüdruk Cunoesse suust kostvad sõimusõnad nagu fägäri, riigid nimedega Zsiemsk ja Oranje. Selle peale ei saaks tulla keegi, kes on terve oma elu rääkinud vaid mõnda universaalset maailmakeelt. Revacholis ringikõndivad taustategelased (pigem inimesed iseseisva agendaga, mitte pelgad NPC-d) vaevavad oma pead lisaks klassivõitlusele ka rassiteooriaga, pidevalt jagades inimesi eri klassidesse, millest mõned tunduvad paremad kui teised. Näiteks rassistlik rekajuht selgitab sõna „kojko“ tähendust: „Nii kutsutakse neid kõiki. Kojko Pitjic, Lzloslaw Kojko. Kojkowicz Keegi. Neil tüüpidel on madal enesehinnang. Pane tähele, nad näevad välja oksidentaalsed. aga nad ei ole *tegelikult* nagu meie.“ Mängija küsimuse peale, kas tegu pole mitte etnilise solvanguga, vastab rekajuht: „Hei, kui nimi ja kirjeldus loomu poolest sobivad, kes olen mina, et öelda teisiti?“ Väljastpoolt tulev autor vaatab läänemaailma sisse, aga seda sissevaadet saab ta teha vaid omasuguste keskelt vähemalt vaimselt lahkudes.

    Lõpetuseks

    „Disco Elysium“ kui mäng ei paku rahuldavat lõpptulemust stiilis „Jess! Võitsin ometi!“. Isegi oma kõige edukamas variandis lõppeb ta hõllanduslikult, äkitselt ja mitmeid küsimusi õhku jättes. Niimoodi, et veel tükk aega hiljem võib endalt küsida, mis selle mängu mõte siis üldse oligi, ja veel laiemalt juurelda, et mis *selle* (žestikuleerib käega end ümbritseva suunas) kõige mõte siis õigupoolest on. Mida enam „Püha ja õudse lõhna“ ja „Disco Elysiumiga“ aega veeta, seda enam saab selgeks, et alguses lubatud mõrvamüsteeriumid olid vaid lõks, millega lugeja/mängija enda juurde meelitada. Kuritegude lahendamisele võib alguses truult ja kohusetundlikult üksjagu aega kulutada, aga lõpptulemust see ei mõjuta. Loeb vaid sinu ja hiiglasliku ritsika kohtumine, tundide kaupa peetud tulemuseta vestlused ning teekond, mitte sihtkoht.

    Kas „Disco Elysium“ on kirjandus? Aga kas fotod on maalid või kas autod on hobused või arvutid on abakused? Milleks taoliste küsimuste peale üldse aega kulutada? Selline uuemate nähtuste vägisi vanemate ja tuttavamate raami surumine, et neid legitimeerida ja seeläbi nende kunstilist väärtust põhjendada, ei tule kasuks kummalegi vormile. Arvutimäng ei ole raamat ega luuletus ning me ei saa teda sellisena kohelda. See ei tähenda, et see ei võiks olla hästi kirjutatud või sisaldada noppeid kirjandusklassikast Dostojevskist Hunter S. Thompsonini, Arvi Siiga unustamata. Esimene arvutimäng tuli välja enam kui 60 aastat tagasi. Nende kohtlemine mitte iseseisva, vaid pelgalt derivatiivse kultuurimaastiku osana saab toimuda üksnes tolmuste ja unustatud väljaannete veergudel, aga mitte igapäevaelus, kus teadlik inimene teeb vahet meelelahutusel ja kunstil, samamoodi nagu ta teeb vahet raamatul ja *raamatul* ning filmil ja *filmil*. „Disco Elysiumis“ on kirjandust nii palju, et see ei mahu enam traditsioonilisse vormi ära. Ja ehk on selles ka väike õppetund Eesti kirjandusele, mis võib juhtuda, kui lasta lahti nii žanripiirangutest, rahastamismudelist kui ka eesti keelest.

    Romaanid, eriti eestikeelsed, ei kao vähemalt lähiajal kuhugi, aga pigem on tegu väiksema seltskonna erihobiga kui maailma kultuuri kujundava massimeediumiga. Kõik pole siiski kadunud: kui mängus on peategelasel vaja aega kiiremini mööda saata, suunatakse mängija raamatuid lugema. Omamoodi ilus austusavaldus tähtsust kaotavale kunstivormile ühelt tema järglaselt – nagu sõidukite võimsuse mõõtmine hobujõududes.

    [1] Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Meelis Kompus: „Sellised uued loo jutustamise vormid nagu just arvutimängud pakuvad, on uudsed ja erakordselt põnevad. Kultuuriministeerium pole nendega sellises kontekstis ametlikus vormis varasemalt kokku puutunud. Küll aga annab see näide põhjust mängude maailma ka ministeeriumi poolt lähemalt uurida.“ M. Liivand, Kas riik plaanib Eesti edukaima videomängu „Disco Elysium“ autoreid premeerida? diktor.geenius.ee, 19.12.2019.

    [2] T. Hennoste, Mis juhtus Toomas Väljatagaga? Postimees, 17.11.2013.

    [3] P.-R. Larm, Me peame rääkima arvutimängudest. Sirp, 16.06.2023.

    [4] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest. Vikerkaar, 2015, nr 1/2.

    [5] T. Loide, „Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele. Vikerkaar, 2020, nr 3.

    [6] Siin ja edaspidi autori tõlked mängu ingliskeelsest originaaltekstist.

    [7] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 97.

    [8] Nt essees „Derivative Sport in a Tornado Alley“ Wallace’i kogumikust „A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again“ (1997), aga ka mujal, kus ta vähegi tennisemängust kirjutas.

    [9] V. Afanasjev, Rahvusvahelise kirjanduse kodanik Andrei Ivanov. Eesti Ekspress, 01.12.2012.

    [10] A. Pilv, Kas eesti kirjandus areneb? Looming, 2022, nr 12.

  • ZA/UM-i lugu viies peatükis

    Novembris 2023 möödus kümme aastat kultuurirahva kunagi kihama pannud Sirbi-skandaalist. Peategelasteks olid rühmituse ZA/UM liikmed, Eesti nüüdiskultuuri toonased mässajad, nimetatud ka „veebis tegutsevaks marginaalide seltskonnaks“, „suhteliselt vähetuntud rühmituseks“.[1] Zaumnikute lugu ei alga aga 2013. aasta lõpus, vaid juba umbes neli aastat varem. Nende peatükk pole ka praegu veel kaugeltki läbi, omal killustunud moel käib tegevus edasi, olgugi et algsest blogosfääri ühisloomingust on nüüdseks mitu sammu eemale ja ka eri suundadesse astutud. Oleks sobiv aeg meenutada, kellega tegu, missugune mõtteruum neid ümbritses, kes neid kuidas vastu võttis, või kui võtta eeskuju kõmuveergudest, esitada küsimus: kus nad nüüd on?

    Aga tagasi algusesse.

    Esimene peatükk: 2005, DnD

    Oli kord kamp loomingulisi noori, kes lisaks muule harrastasid koos rollimängu „Dungeons and Dragons“ ehk DnD. See lubab tegelastel luua enda ümber mis tahes tegelaskujud ja maailma ning sattuda kõikmõeldavatesse seiklustesse, piiriks mängijate endi fantaasia. Eelkõige osutub see loomingu alustalaks aastaid hiljem, kui siirdutakse vallutama juba uut tegevussfääri.

    Kollektiivne nimi ZA/UM võeti kasutusele umbes aastal 2005, viitega Vene avangardistide kontseptsioonile заум’ist kui mõistusetagusest keelest. Oma osa olevat mänginud ka see, et ZA/UM on lihtsalt visuaalselt äge oma suurtähtede ja kaldkriipsuga.[2]

    Teine peatükk: 2009–2013, kultuurirühmituse kõrgaeg

    Zaumnike esimesed kirjutised, millest nende lugu alguse sai ja mis olid seemneks edasisele tegevusele, jõudsid maailma ette ZA/UM-i blogis jaanuaris 2009. Lehel www.zaum.ee kujunes välja ühine virtuaalne ruum, kus avaldada tekste, intervjuusid, ülevaateid, arvustusi, postitada enda ja ka teiste visuaalset loomingut, tutvustada huvipakkuvaid kultuuri- ja ajaloonähtusi jne. Esiti oli tegu ennekõike sõpraderingi häälekandja ja loomingulise kohtumispaigaga – et oleks koht, kus olla, kirjutada, lugeda, omakeskis mõtteid vahetada. Blogi ennast samal kujul tänaseks enam saadaval pole – esilehte ilustab alates 2019. aasta septembrist kurjakuulutav kiri „WE WILL BE BACK SOON“ –, ent internetiarhiivi abiga õnnestub suure osaga postitustest siiski tutvuda. Kahju, et blogi tervikuna säilinud pole, kuna aastad 2009–2013 näivad olevat rühmituse silmapaistvaim periood vähemalt kohalikul kultuuriväljal.

    Postitustele lisaks tõmbab tähelepanu tegevautoreid tutvustav püsiveerg blogi servas. Sealt võib näha, et zaumnike seltskonda ehk „katzen kangelaste“ hulka kuulusid Robert Kurvitz, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Joanna Ellmann, Kaspar Kalvet, Ruudu Ulas, Lilian Marie Merila, Made Luiga, Helen Haav, Jim Ashilevi, Kristo Viiding, Triin Tasuja, Carolina Pihelgas, Siim Nurklik ning anonüümsemat sorti tegelased Poliitiliselt Korrektne Printsess ja Conversation Killer. See oli niisiis algne punt, kes ZA/UM-i ridades tegutses. Paar nime on võib-olla üllatavad, paljud tunneme siiski ära rühmituse hilisema tuumikuna. Tegu oli andekate noorautoritega eri valdkondadest. ZA/UM ei olnud kirjanduslik rühmitus, vaid nende tegevus kultuuris oli palju laiem. Robert Kurvitz oli ansambli Ultramelanhool ninamees ja laulusõnade autor, lisaks oli tema kui debütandi iseäralikest ideedest pakatav käsikiri romaanile „Püha ja õudne lõhn“ 2008. aasta romaanivõistlusel värskelt ära märgitud. Samasse hõimkonda kuulus ta onutütar Joanna Ellmann, luuletaja ja Ultramelanhooli mänedžer. Luuletasid mõistagi ka Triin Tasuja ja Carolina Pihelgas. Visuaalkunsti viljelesid zaumnike seast fotograafid Ruudu Ulas ja Lilian Marie Merila ning pseudonüümi Aleksander Rostov taga peituv kunstnik Sander Taal, kelle käekirja tunnevad nüüdseks pea kõik arvutimängurid. Jim Ashilevi oli toona TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja eriala tudeng, Kristo Viiding värske Draamateatri näitleja. Esseistlikke tekste tootsid ehk enim Helenid – Hindpere ja Haav –, kirjanik Siim Nurklik ja üks tulevasi Disco Elysiumi maailma kaasloojaid Kaspar Kalvet, ülevaateid ja blogilikke postitusi rühmituse „sekretär“ Martin Luiga. Lisaks Robert Kurvitzale torkas ilukirjanduslike katsetustega silma Made Luiga, keda omad tundsid juba siis hüüdnime Mudlum järgi. Ühtlasi oli nii Mudlumil kui ka Martin Luigal kunstikalduvusi: „noor Luiks“ on käinud Tallinna Kunstikoolis ja Kopli Kunstigümnaasiumis, Mudlum Eesti Kunstiakadeemias. Mõlema kunstikatsetused on kaunistanud raamatukaasigi. Niisiis oli kaetud kaunite kunstide valdkond muusikast fotograafiani, proosast näitlemiseni, illustratsioonist luuleni ja siis veel veidi muud sekka. Kaastööliste ring muidugi ei piirdunud kaugeltki eelmainitutega; tekste avaldasid eri aegadel ka näiteks Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Riismaa, Taavi Eelmaa jt. Isegi Mihkel Kunnus, kellel hiljem ZA/UM-iga mitu sõnakat konflikti tekkis.

    Kui blogi sirvida, hakkab silma, et tolle perioodi ZA/UM oli tõepoolest kamp kultuurihuvilisi, kantud uudishimust ja soovist leida nurgake, kus teha loomingulisi katsetusi või näidata juba ilmunud materjali, saada ja anda tagasisidet. Utsitati üksteist kirjutama, kutsuti üles sahtlis seisnud töid avaldama, ühiste rahadega korraldati isegi loominguline tuusik, mille õnnelikuks väljavalituks osutus Martin Luiga. Tekstidest endist: blogist võis näiteks leida Jim Ashilevi seminaritöö, Argo Tuuliku oodi jalgrattale, Mudlumi „Poola poiste“ ja „Elleni“ suleharjutusi (aga ka EKA koolitöid), kutseid zaumnike näitustele-kontsertidele-esitlustele, intervjuusid ja arvustusi, fotoseeriaid, Soundcloudi linke ZA/UM-i üksikutele raadiosaadetele ja nõnda edasi. Ühisplatvormile iseloomuliku virvarri kiuste ei olnud kirjutised aga päris kaootilised, st püüeldi mingisugusegi vormiühtsuse poole – zaum.ee lehe päisest võis leida kasutajate küljendusjuhise; 6. mail 2011 avaldas Aleksander Rostov ka pikema eeskirja artiklite postitamise kohta: „käesolev on rohkem ringkiri zaumnikutele ja kaasvõitlejatele, avalik juhtkiri ja tutorial, kuidas peaks vormistama üht ZA/UM’i artiklit, et kõik oleks pinkponks, ordnung ja esteetiline.“ Kergelt manitsevas juhendis on juttu vormindamisest, pildimaterjalist, vajalikest koodijuppidest. Postituste sisuline pool jäeti kultuuri laia temaatika piires siiski vabaks ja neile kirjutistele omane mitmekesisus ja kirg olid rühmituse nn kajaseina suurimad väärtused.

    Mida aeg edasi, seda rohkem näis ZA/UM-i blogisse lisaks n-ö tavalistele kultuuritekstidele sisse jooksvat punke ühiskonnakriitilisi teemasid ja vasakpoolseid mõtteavaldusi. Suvalisi pealkirjanäiteid: „Kuidas Hugo Chavez sotsialistlikku revolutsiooni tegi“ (detsember 2010), „Avalik kiri Kaur Kenderile“ (veebruar 2011), sari „Jumal. Armastus. Kommunism“ (september–november 2011), „Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane“ (november 2011), „Tartu ja kelbas“, „Kangelaslik Pariisi kommuun“ (veebruar 2012), „Inimese kohus“, „Millal saab klienditeenindajast Eestis inimene?“, „Revolutsioon“ (aprill 2012) jne. Oma osa rant’i said ka kultuuri visuaalsed väljendusvahendid, kui meenutada näiteks Aleksander Rostovi postitust („Etteheiteid kolleegidele“ – veebruar 2012) üleskutse ja näidetega varustatud ettepanekutega, kuidas ulmeraamatute kaasi paremini kujundada. Kuidagi orgaaniliselt hakkas välja kujunema ZA/UM-i kui peavoolule vastu ujuva rühmituse kuvand. Ometi tuleb märkida, et nad olid siiski osalised ka sellessamas peavoolu kultuurielus: avaldasid proosat ja arvustasid romaane Vikerkaares, võtsid sõna Müürilehes. Ehkki ZA/UM-i blogi oli aktiivne 2016. aasta suve keskpaigani, toimus 2013. aasta lõpus pööre ning edasised tekstid jäid selle perioodi sündmuste varju. Rühmituse kui sellise retseptsioon pole Sirbi-skandaalile eelnenud aega peaaegu märganudki ja tahes-tahtmata jääb mulje, et kollektiivina sai ZA/UM omale näo alles selle ühe juhtumi valguses – seni oli rühmituse liikmeid siin-seal pigem eraldi ära märgitud.

    Kolmas peatükk: 2013, sõda kultuuri vastu või kultuuri nimel

    Nagu teame, leidis 13. novembril 2013 aset seik, mille tõttu rühmitus sai Eestis laiemalt tuntuks. Avalikkuse ette jõudis ühtäkki sõnum, et pärast läbikukkunud otsinguid peatoimetaja leidmiseks asub Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks Kaur Kender, kõrval teised zaumnikud – tõsi küll, peamiselt figureerivad selles valemis Robert Kurvitz ja Martin Luiga. Kenderi ja ZA/UM-i vastastikmõju sel perioodil võib vaadata kahe nurga alt. Ühest küljest lõikas ZA/UM-iga jõudude ühendamisest kasu Kender ise: tolleks ajaks oli ta küll kirjanikuna kanda kinnitanud, ent tema viimasest romaanist oli möödas juba kolm aastat; zaumnikud võisid talle pakkuda vajalikku lüket või uut hingamist. Seni polnud Kender rühmitusega suuremas mahus koostööd teinud, ehkki oli nende innukas toetaja ja aidanud Kurvitzal välja anda „Püha ja õudse lõhna“. Teisalt tõi Kenderiga liitumine zaumnike endi jaoks kaasa muutuse rühmituse diskursuses, pealegi leidsid noored kultuuriinimesed endale mentori ja kaasaelaja. Kui nüüd teoretiseerida, siis on selge, et kellelegi Kenderi-eelsest ZA/UM-ist Sirbi toimetuse moodustamise ettepanekut tehtud ei oleks – ehkki sellest hüpoteetilisest stsenaariumist võinuks saada kultuurielu rikastav vangerdus, kuivõrd zaumnikel, nagu mainitud, oli lai ampluaa ja korralik kompott kultuurilisi kompetentse. Tuleb ka tõdeda, et Kender ise poleks avaliku konkursi tulemusena tõenäoliselt kunagi Sirbi etteotsa sattunud (ja ta ei kandideerinud ka). Taustal käisid aga parasjagu teatavad kultuurisfääri mõjutavad poliitilised mängud, mis edasist sündmustikku suunasid.

    Nagu teame, avaldas ZA/UM Sirbi toimetusse saabumise järel rohkelt kõneainet pakkunud visioonidokumendi, milles nad sõnastasid oma eesmärgid ja ideaalid kultuuriajakirjanduses ja -valdkonnas laiemalt. Kaasas olnud paraadfoto järgi oletades võisid sellele allakirjutajateks olla Ruudu Ulas, Siim Nurklik, Robert Kurvitz, Kaur Kender, Mudlum, Märt Belkin, Lilian Marie Merila, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere. Kokkuvõtlikult kritiseeriti teravalt kultuurielu hetkeseisu ja lubati-loodeti peatset muutust. Manifestis öeldi, et Eesti vajab kaasaegsemat ja progressiivsemat kultuurilehte, et kultuur tuleks akademismilt tagasi võita kirele, et koostööd tuleks õhutada kõigi Eesti ühiskonna osade vahel, et kultuuriajakirjandus peaks olema mitmekesisem, avatum, kättesaadavam. Huvitava aspektina toonitati, et arvamuskülgedel võiks senisest enam õhutada poliitilist diskussiooni, lahendamaks erimeelsusi ja viimaks ellu ühiseid eesmärke. Samas rõhutasid zaumnikud, et nad pole poliitiline rühmitus, vaid kultuuriline. Kui eelmainitud punkte ZA/UM-i seniste tekstidega kõrvutada, ei ole need väljaütlemised kuigi üllatavad, st blogis avaldatu ei lähe manifestis kuulutatuga vastuollu. Seega võib visioonidokumenti võtta rühmituse liikmete vaadete peegeldusena. Aastaid hiljem on Martin Luiga öelnud, et Sirbi visioonidokument polnud küll otseselt organisatsiooni manifest, ent väljendas poliitilise dokumendina siiski mingeid väärtusi. Robert Kurvitz olevat toona küll väitnud, et üks kultuurirühmitus ei peaks end tegelikult mingi manifestiga piirama. Tasub ka silmas pidada, et see kõik toimus ikkagi n-ö poliitiliselt laetud võitlusväljal ja ei saa olla kindel, kas, kuidas või mis mahus oleksid zaumnikud manifestis mainitud ideid kultuurilehes ellu hakanud viima. Jõuti end ju peaaegu kohe ka uuesti Sirbi toimetusest taandada; põhjuseks toodi tekstide avaldamine Andres Aule lõpetamata luulekogust.[3]

    Praegu, 2023. aastal kogu Sirbi-intsidendile tagasi vaadates pole rühmituse ajajoone koostamise seisukohalt kuigi oluline, mille pärast täpselt jõuti välja anda ainult üks lehenumber: kas nii oligi algusest peale plaanitud, kas sai liiga uljalt pea ees tundmatusse vette hüpatud, kas tekitasid lehe kokkupanekul edasisi raskusi kaastööliste (meenuvad näiteks Jaak Urmet ja Aare Pilv) boikotid või oli seal midagi hoopis muud. Maine oli aga saanud löögi ja ZA/UM-i kui kultuurirühmituse lõpunoote jäi sellest ajast saatma pigem negatiivne varjund.[4] Toonasel pahameelel võis olla kaks allikat. Esiteks tekitas üldsusele tuska poliitika sekkumine kultuurielu reeglistikku. Tekkinud olukord oli lihtne: end mittepoliitiliseks kuulutanud rühm inimesi oli hämarate poliitvangerduste tulemusel jõudnud Eesti lugupeetuima kultuurilehe toimetusse ning iroonilisel kombel kutsus seal üles avama poliitilist diskussiooni ja seisma vastu „poliitikute dehumaniseerimisele“. Teiseks – kuigi nii mõnelgi on seda võib-olla raske tagantjärele omaks võtta –, Sirbi-aktsioon äratas nii tugeva vastureaktsiooni ehk seetõttu, et establishment’i häälekandja olid ühtäkki üle võtnud sellele pigem vastanduvad tegelased, kellest toona veel midagi eriti arvata ei osatud.

    Annan põgusa ülevaate kommentaari-lõimest ZA/UM-i blogis avaldatud manifesti all. Suurem osa kommentaaridest on jäetud anonüümselt või pole hiljem kustutatud kasutajate nimed platvormil lihtsalt enam nähtavad. Mõne nime siiski leiab: Neeme Lall, Priit Hõbemägi, Mihkel Kunnus, Fideelia-Signe Roots, Kärt Rebane, Kaja Pae, Marju Lepajõe, Jüri Eintalu, zaumnikud ise. Eri arvamustel on vabalt kõlada lastud ja kommentaare on lõimes kokku 173 – tolle aja kohta korralik tulemus. Tekst teenis vististi oma peamist eesmärki, tekitades reaktsioone skaala ühest otsast teiseni. Laias laastus võib reaktsioonid jagada kaheks. Esiteks leiame eest juubeldavad vastused neilt, kes peavad kaadrivahetust vajalikuks ja tervitavad värsket verd „allakäinud“ Sirbi toimetuses. On ka seda tüüpi takkakiitjaid, kelle on kokku toonud puhkenud intriig ja kes vaatavad põnevusega pealt, mis siin nüüd saama hakkab. Vastasleer on selgelt zaumnike tuleku vastu, ehkki eri põhjustel. Ühed seisavad senise kultuurilehe säilimise eest ja muretsevad kultuurielu käekäigu pärast suuri muutusi tõotava manifesti järel, uskumata, et muudatused toimetuse koosseisus tooksid midagi head. Selle seisukoha taga on osalt empaatiline poolehoid Sirbist koondatud valdkonnatoimetajatele Doris Karevale, Veronika Valgule, Marek Strandbergile ja Tarmo Tederile. Teised arvajad rõhutavad toimunu poliitilist aspekti, st juttu on läbisegi Kenderist ja ZA/UM-ist kui tankistidest ja nende võimutruudusest Reformierakonnale, Sirbi senisest peatoimetajast Kaarel Tarandist, kellegi jaoks ebasobivalt võimukriitilisest Sirbist, valimistest ja nõnda edasi. Kutsutakse üles Sirpi boikoteerima. Mõned küsivad, kes või mis on üldse ZA/UM, pole kuulnudki. Enam-vähem sarnased mõtted jäävad kõlama tegelikult mujalgi (sotsiaal)meedias. Ometi tekkis nii ka sisuline diskussioon kultuurielu ja -ajakirjanduse kitsaskohtade ja kultuuri kihistumise üle, vahetus kultuuriminister.

    Neljas peatükk: 2014–2017, nihilistid

    Zaumnikud avaldasid oma blogis tekste veel poolteist aastat. Võib oletada, et nende lugejaskond kasvas 2013. aasta lõpus hüppeliselt, kuigi rühmituse „parim enne“ oli selles vallas vaikselt möödumas. ZA/UM-i ja Kenderi ühine ind aga veel ei jahtunud ning nende põlistunud sõprussuhetest hakkas õige pea välja kasvama idee järgmiseks projektiks. 2014. aasta juunis avati portaal Nihilist.FM, mida kandis idee teha midagi palju piiramatumat kui zaum.ee blogi. Säilis kaasloome põhimõte, aga kui zaum.ee postitustel oli teatav struktuur, avaldamisloogika ning kindlaks kujunenud teemad ja autorite ring, siis Nihilist.FM-ist sai midagi hoopis raevukamat, hoopis kaootilisemat. Kirjutada võis igaüks, postituste sisu ja vormi kohta suuniseid ette ei antud, tee, mis tahad. Kuigi oma tekste avaldas palju anonüümseid kasutajaid, kuulusid aktiivsete autorite hulka ka zaumnikud või nendega seotud inimesed. Neist paistsid silma näiteks Martin Luiga, Triin Tasuja, Lilian Marie Merila, Aleksander Rostov, Argo Tuulik, Mikk Pärnits, Kaur Kender, Siim Sinamäe jt.

    Niimoodi sündis üks tolle aja loetumaid blogisid (esimesel aastal oli külastusi üle kolme miljoni),[5] mille keskseks teemaks sai ennekõike sirgjooneliselt elulähedane ühiskonnakriitika ja rõhutatum vastandumine ajakirjanduse peavoolule. Kui nüüd hetkeks Sirbi visioonidokumendi juurde tagasi minna, siis on näha, et mingeid põhimõtteid on Nihilist.FM-iga edasi kantud küll: tegutseti entusiasmi pinnalt ja kirega, lähtuti laia lugejaskonna huvidest, kõik oli rajatud kollektiivsusele. Postitused avaldati toimetamata kujul, palju oli kõnekeelt ja filtreerimata arvamusi elust, kõik kirjutasid kõigest ja lugesid vaid väärtused. Eriti hakkasid esile tungima poliitiliselt ebakorrektsed postitused, paljastused, loovtekstid, vihased arvamusavaldused, pihtimused-mõtisklused koduvägivallast, söömishäiretest, sõltuvustest, enesetapust ja muudest tundlikest, seni võib-olla varjul olnud teemadest. Laialdast tuntust kogusid näiteks anonüümse HAPKOMAH-i tekstid fentanüülisõltlase igapäevaelust Tallinna tänavatel; sellest sai täiesti ettekavatsematult narkopoliitika reformi võitlusvahend, mis andis inspiratsiooni Müürilehe narkonumbriks, lavastuseks koos narkoteemaliste vestlusringidega ja ka biograafiliseks romaaniks. Selle kõrval võis põhimõttelist sõnavabadust pooldavast portaalist leida Elver Loho postitusi lobitööst kanepi legaliseerimiseks Eestis. Teise kurikuulsa „artiklisarjana“ võib esile tuua postitused, mis kajastasid Kaur Kenderi kohtuprotsessi tema groteskse novelli „Untitled 12“ üle: ütlused, arvamusavaldused, reportaažid kinnisest kohtusaalist, Kenderi lõppsõna jmt.

    Rühmituse vaatepunktist on ehk oluline veel kord peatuda retseptsioonil ja välja tuua, et 2014. aastast peale tundsid ZA/UM-i kui rühmitust juba paljud, kirjutati nii grupist tervikuna kui ka liikmeist eraldi, ent neis arvamusavaldustes jäid järjest enam kõlama Kenderi nimi, Nihilist.FM ja endiselt Sirbi afäär. Teisisõnu kinnistati ühismälu soppides varem pelgalt nimena eksisteerinud ZA/UM-ile aastaid hiljem välja kujunenud nägu, mis rühmituse algusaegadel neile veel ehk päris omane ei olnud. Esile kerkisid märksõnad elulähedus, teravus, emotsionaalsus, vastukultuur, sõnavabadus. Meenutatagu taas, et saidid zaum.ee ja nihilist.fm olid samaaegselt aktiivsed kuni 2016. aasta juulini, aga üks neist lehtedest osales imagoloomes rohkem kui teine. Nihilist.FM oli pealegi täiesti juhusliku kirjutajate koosseisuga platvorm, kus võinuks tekste avaldada kes tahes – st ZA/UM-i välise kuvandi kujunemisele avaldasid mõju ka anonüümsed postitajad. Tagantjärele mõtiskledes võib ka oletada, et leidis aset midagi isiksuse lõhestumise taolist – ühest küljest oli ZA/UM kultuuriline rühmitus (nagu see väljendus zaum.ee tekstides), teisalt aga vastukultuuriline (nagu see väljendus Nihilist.FM-i tekstides).[6] Igal juhul püsis Nihilist.FM 2017. aastani, enne kui mõni aeg pärast Kenderi kohtuprotsessi lõppu suleti. Anti välja kogumik „Nihilist.FM. Final Cut“,[7] kuhu koondati nihilistide perioodi n-ö tüvitekstid, ent sellel pole ZA/UM-i kui rühmitusega enam palju pistmist. Järgnes pikk vaikus.

    Viies, lisapeatükk: 2019–…, sfäärivahetus. Tagasi DnD juurde

    Ajavahemikus 2017–2019 polnud zaumnikest suurt midagi kuulda. Saidid olid kõik suletud, jäi mulje, et igaüks nokitseb omaette millegi kallal. 2019. aasta oktoobris aga ilmnes, et viimased paar aastat on käinud kibe töö ja ZA/UM on leidnud uue loomingulise väljundi: rühmitus on teinud täisringi ja jõudnud tagasi DnD juurde, kust nende lugu algusegi sai. Kollektiiv tuli Margus Linnamäe rahastuse toel välja videomänguga „Disco Elysium“ ning liikus kohalikult kultuuriväljalt edasi hoopis kaugemale, videomängutööstuse ülemaailmsele väljale. Mängus on ühendatud peakirjutaja Robert Kurvitza romaanist „Püha ja õudne lõhn“ tuntud maailm, postapokalüpsis ja DnD rollimängu põhimõtted. Tegu on choose-your-own-adventure-stiilis looga, mis rullub lahti vastavalt mängija enda valikutele ja tegudele. Kui võrrelda „Disco Elysiumi“ ZA/UM-i varasemate avantüüridega, võib siingi märgata rühmitusele iseloomulikke põhimõtteid: lähtuti kirest ja väljendusvabadusest, mängu kui kollektiivse teksti loojatering oli väga lai, hõlmates suuremat osa zaumnikuid endid, samuti avardas „Disco Elysiumi“ tulek tublisti siinset arusaama kultuurist. Mängu saatis tohutu edu, võideti mainekaid auhindu. President Kaljulaid andis Kurvitzale ja Rostovile üle noore kultuuritegelase preemia. Kibemagusaks teeb asja ZA/UM-i vaatepunktist arvatavasti see, et ZA/UM-i varasem stigma kadus kohe, kui saavutati rahvusvaheline edu. Kui neid varem kultuurivälja agentidena eriti tähele ei pandud või nähti pigem negatiivses valguses, siis nüüd, pärast välise tunnustuse pälvimist, oli justkui leitud Eesti Nokia. Võib-olla aga olid igakülgselt andekad zaumnikud lihtsalt jõudnud enda jaoks kõige õigema meediumini ja pannud hästi kokku kõlama üksteise tugevused.

     

    ZA/UM-i lõpupeatükk jäägu poolikuks, kuna pole selge, kuhu kannab neid edasi 2022. aasta sügisel lahvatanud tüli ja kohtuvaidlus mängustuudio eri suundadesse lahku löönud kollektiivi vahel. Kuna aga elujõudu ja ideid paistab zaumnikutel seni olevat, siis on lootust ülevaadet seltskonna elukaarest veel mõne peatüki võrra täiendada.[8]

    [1] I. Martson, Päris tore raamat eimillestki. Looming, 2015, nr 2, lk 293; ZA/UM-i paraadfoto: kes on kes? Eesti Päevaleht, 18.11.2013.

    [2] Vt A. Wildshire, Studio Profile. Meet the Estonian cultural provocateurs behind hardboiled cop RPG Disco Elysium. Edge, 06.12.2018. https://www.pressreader.com/australia/edge/20181206/283338998326196.

    [3] ZA/UM-i Sirbis tsiteeris Kurvitz oma luulearvustuses lõike Aule trükis avaldamata tekstidest: R. Kurvitz, Enam pole hirmu kustuda. Sirp, 22.11.2013. See tekitas autoris pahameelt ning ta palus oma avalikus kirjas Kurvitzal ja Kenderil tagasi astuda: „Näen ohtu, et see, mis juhtus eile Doris Karevaga, või see, mis juhtus täna minuga, võib juhtuda homme mõne teise autoriga.“ Vt Avalik kiri Andres Aulelt Sirbile. Kultuur.err.ee, 24.11.2013.

    [4] Samas võib rühmitust ka võitjaks pidada, kuna lähemast tutvusest Kenderiga käivitus nende kultuurikarjääri järgmine etapp.

    [5] Vt Made Luiga, Uksed ühisele väljale. Sirp, 10.07.2015.

    [6] Näib, et paljuski on see muidugi kinni põhimõttelises erinevuses kultuuri kui sellise kontseptsioonile lähenemisel. Mida ZA/UM käsitas kultuurina, ei pruukinud olla sama, mida mõistsid kultuuri all needsamad arvustajad, kelle vaatevinklist ei olnud suurt vahet, kas tegemist on zaum.ee ZA/UM-i või Nihilisti ZA/UM-iga. Nii- või naapidi kiputi rühmitust tajuma vastukultuurilisena.

    [7] Nihilist.FM. Final Cut. Koost. S. Sinamäe. Tallinn, 2017.

    [8] Nihilist.FM-i väikese järglasrakukesena võib ehk välja tuua Postimehe 2021. aasta kevadel avatud ja paraku veel vaid 2023. aasta lõpuni tegutseva alalehe Ypsilon, millel on selgelt sama toon ja teemadering, isegi mõni nimi on Nihilistist tuttav: Triin Tasuja, Steven Vihalem, Olavi Ruitlane. ZA/UM-iga on seos küll pea olematu, aga kuidagimoodi on Ypsiloni kirjutisi lugedes jäänud tunne, et mingi ähmane mälestus ZA/UM-ist neis justkui peituks.

  • Filosoofia ajalugu IV klassile jt luuletusi

    Immanuel, su suveööd
    on loetud sa – seisad suvila ees
    juuksed lehvivad tuules
    sa ei saa, ei saa
    muud kui head teha

    kes suudakski – eksida?
    kes suudaks mööndusi teha?
    suu ju laulaks, aga süda
    valetaks kui sa
    jätaksid nad hukka mõistmata

    õiglus võitku või
    maailm hävigu

    Immanuel, su suveööd
    on loetud sa – seisad suvila ees
    pahkluudest saati vees
    tähed peegelduvad
    sa ei saa, ei saa muud
    kui head teha

    kes suudakski? kui süttivad
    tähed-tähed pea kohal
    tähed kirkad, tähed
    kahvatuvad
    tähed heatahtlikud
    või
    tähed plahvatavad

    Larnaca (Sarkofaag)

    vaikus, mis ei kustu ega põle
    oht, mis on ja mida pole
    Larnacasse ulatub Veneetsia
    serenissima, peade otsast lõikaja

    on hämariku kuldne serv ere
    kas mäletad – ikooni
    mis võtsid mult ja viisid koju
    valvama su teismeliseund

    on pimedus niisama hele
    kui oht, mis on ja mida pole
    ta võtab tuld, nagu tiigipuu
    ja ütleb

    naerata, sa võitsid, Helen!
    naerata, sa võitsid ju
    ära karda, see on ainult film
    kohe süttivad tuled

    ja vaikus, mis ei kustu, põleb
    koht, mis on ja mida pole
    Larnacasse ulatus Veneetsia
    sarkofaag – iibised ei sure

    Kolmekümneviieaastane

    soomustransportöörid vastassuunas liiguvad
    linnuparved, vihmasadu, mõtted mööduvad
    igatsusest, sinu kehast, murest vahemaad
    mäed vihmasajust justkui auravad

    keegi meist ei ole varem käinud siin
    keegi meist ei tule siia uuesti
    ja alati on olnud nii, alati on nii
    Akadist Bütsantsini kuulikindlas autos

    ma olen käputäis hetki, päevitunud lihaseid
    tolmune ülikond – määrdund nahkistmel
    ma olen käputäis aastaid, kakskend-kolmkend vast
    kõik see on sinu kui sa ainult tahad veel

    ma olen käputäis sünapseid, punane laik
    üks kümnendik volti, üks tuhandik sekundit
    su rindade kujuline action potential or spike
    kas sa tahad mu last? elu täis õnnetust?

    elu täis suudlusi? elu täis võitlust?
    ma olen nelikveoga masinas, treeninghülsid teel
    rohe-valge-punased, sind lihtsalt pole olemas
    ainult sinu ilu on

    kui kellegi silmis siis minu
    kui kellegi silmis, siis minu silmis
    sa oled suurim, maailma suurim ja ilusaim
    õrnus

    õhk lõhnab mee järgi taksost maha astudes
    õhk on elektrit täis, tuul tuleb vastu ja
    õhkõrn riikide vaheline joon – osoon
    lõhnab su järgi demilitariseeritud tsoon

    ma õhkan: ma ei saa, elu ilma minuta
    on suur kingitus, ma ei suuda seda anda
    sa ju lõhnad kuskil, ärkad, magasid…
    kuulikindel auto sõidab minuta tagasi

    NATO

    on Peetlemma raadio kristalne
    igaüks on üksi endaga
    valid elu, saad üksinduse
    mõrsjavanikuna kaasa

    nii kummitus, duhh, zjaava
    maalt-maale käid, linnast linna
    kui tumesinine coloratura
    vastu linnade hiilguse pinda

    deltalainena peaajukoorel
    valgetiivuline viirastus, lenda!
    ärkad – kirurgiast
    tapa dividendimiljonär, alusta endast

    ma ei tahtnud olla paroodia
    GPRS dial, sending
    sa pillad mind heledast käest
    ma olen täiesti-täiesti haige

    ka isandate isand sama räige
    närvikrooniga videvikku
    vaatas, peas nelikend hertsi
    tipukiskjate tippu, tippu!

    seal Peetlemma raadio on selge
    igaüks on üksi oma peas
    vali maailm – saad üksinduse
    surilinana kaasa, vead

    Põhja-Atlandi sigade lippu
    mu murtud liigestele
    kui lased mul minna veel kaugemale
    teed mu elu suurima vea

    Kümnendad

    kumb on suurem siis
    kas see, kes teab, et tal ei olnud õigus
    või see, kel polnud võimalustki?

    ma tulen läbi selle maailma
    või läbi järgmise
    üle linnade ja valides või valimata pooli
    ega vahendeid – üle laipade
    või üle lume sinu maakoha hoovis

    uks käib sahinal lukku
    tumehall on sajandi värv
    tumehall läheb kõigega kokku
    kolm sekundit – tekstiprotsessorini
    piim kõrge jalaga klaasis

    ma tulen mittemillegist
    sa tuled mulle järgi
    läbi kümnendate, hallutsinatsiooni
    valides või valimata pooli
    ega vahendeid – üle tühermaa
    valge käsi isa autoroolil

    viid mind koju
    teeme katse
    ma viin meid ära sellelt maalt
    mahajääjad tapetakse

    Ülemnõukogu

    ilus päev on täna
    ma heidan mõtted üle toa
    ja korraks mõistan elu
    korraks olen ülalpool ta kurbust

    ka sina oled seal, tagasi mu kõrval
    sa kannad punast seelikut
    õhk lehvib nagu lipp
    see laul on salvestatud Kodumaal

    ma ütlen: vaata ette
    ole ettevaatlik prantslastega
    ole ettevaatlik inglastega ka

    muidugi: nad kuulavad ka punki
    ja muidugi: neile ei meeldi see –
    aga nad on sünnist saati osa masinast
    mis hoiab jalga inimkonna kõril

    ütle mis sa ütled meie kohta
    meie jalg ei olnud inimkonna kõril
    ütle mis sa ütled minu kohta
    ülemnõukogust
    ei ole rohkem jäänud

    suurimatest vähim
    tugevatest nõrgim
    eelviimane –
    pärast mind tuled veel ainult sina

    siis vaata ette: kui me oleme kõik surnud
    sind ootab üksindus
    millelaadset keegi veel ei ole tundnud

    palun andesta, juhi iseennast
    kasvõi valeta, et oled nagu nemad
    aga tea: armastus on lihtsalt sõna
    meid ühendas kord tunne
    mida kuskil maailmas ei ole enam

    Kuidas oleks

    kuidas oleks kallistada Tsoid
    – ta õlad olid väiksed, nelinurksed
    mustad silmad põskede kohal

    kuidas oleks näha Arvi Siiga –
    kas ta kannaks ülikonda
    ruudulist?
    või rohelist?

    kuidas oleks peatada Majakovski
    – ära mine, sõber
    öö on liiga suur
    mul on vaja sind

    ka mina olin Ataman, ka mina – pealik
    käsi värises
    kuid andsin kõik
    mis anda suutsin

    Ninel & Marat

    ma ei näe siit edasi
    ma ei näe läbi vihma
    autosid, kraanasid
    jalakäijaid hallis –
    ma ei näe siit edasi, kallis

    ma näen ainult sinu silmi
    siiruviirulist nägu
    sa vaatad valgust, nagu vaataks filmi
    kostub kaugeid huikeid
    trompetid sombus
    sa mõtled, suu paokil, ja ütled…
    ma kuulen sahinat
    ainult jopekahinat
    kaubalaevasilmapiiril
    ma näen ainult modernismi
    apelsine – selvehallis
    ma ei kuule sind, kallis

    signaal on vihmane
    sajandid tõrguvad
    footoneid kallab, leptoneid
    aovalges ihmjas
    ma ei näe neid, ma ei näe neid
    ma näen ainult vihma

    sa ütled: kõrguvad…
    ma küsin: kas aastad? oleks viiski…
    kas näed meid? meist piisab
    sa vaatad, silmis salapärane valgus
    ripsmeotstes vihmapiisad

    ütled: hiilgav
    hiilgav…

Vikerkaar