Arhiiv

  • Korruptsioon või konservatism: CEU ja Ungari poliitika

    Milline valitsus on see, mis on valmis sundima sadu või tuhandeid oma kodanikke eksiili? Milline valitsus on see, mis tahab karistada ja sundida seadusekuulekaid kodanikke teise riiki kolima, oma kodusid maha jätma, oma lapsi nende koolidest ja oma klassikaaslastest eraldama ja uusi koole mõnes teises riigis, mõnes teises keeles leidma? Uut elu mõnes teises riigis alustama? Seda ei juhtu. […] On aeg see hullumeelsus lõpetada.” – Liviu Matei, CEU prorektor.

    Ungari valitsus Viktor Orbániga eesotsas tahab Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) riigist lahkuma sundida. Muuhulgas on selline survestamine osa algavast 2018. aasta parlamendivalimiste kampaaniast ning uus samm seitse aastat kestnud pikas ühiskondlikke ja poliitilisi vabadusi piiravate otsuste reas. Ükskõik mis CEU-ga juhtub – kas ta saab riiki jääda või kolib mõnda poliitiliselt paremini toimivamasse riiki – on ebatõenäoline, et Ungari poliitilisel maastikul midagi nii pea muutuks. Lootus aga peab püsima.

    Ungari viimase aja sündmustest kõneldes on tihti keskendutud ideoloogiate vahelisele konfliktile, kus Orbáni konservatiivne rahvuslus vastandub euroopalikult kosmopoliitsele ja liberaalsele poliitikale. See vastasseis on mõistagi olemas, kuid praegune probleem on palju sügavam ning lõikab niisugustest ideoloogilistest lõhedest läbi. Orbáni valitsuse suurim oht tuleneb poliitilise maastiku, sealhulgas meedia, ümberkorraldamisest oma erakonna võimupositsiooni kaitseks. Orbáni partei Fidesz kirjutab ümber riigi toimimise aluseid nii, et keegi teine peale nende nii pea võimule ei pääseks. Valitsus vaigistab ja piirab kohtute efektiivsust ja meedia tegevust selleks, et takistusteta suunata avalikke ressursse enda ja endale lojaalsete oligarhide taskutesse. Lühidalt, eesmärgiks on luua riik, kus kogu poliitika, avaliku võimu ja avalike ressursside kasutamine on ühe erakonna kontrolli all. Seda kõike võimaldab üleüldine ning Ungarist palju kaugemale ulatuv rahulolematus erakondade ja esindusdemokraatia institutsioonide toimimisega. Kesk-Euroopa Ülikooli ümber toimuv on väike, kuid suure sümboolse tähtsusega osa palju laiemast suundumusest.1

    Praeguse olukorra ristiisaks on suuresti Ungari eelmine peaminister Ferenc Gyurcsány. Vahetult pärast 2006. aasta valimisi, mille võitis napilt sotsiaaldemokraatlik MSZP, sai selle juht Gyurcsány hakkama võib-olla ühe suurima poliitilise lollusega Ungari lähiajaloos. See eepiliselt rumal vahejuhtum sai nimeks „Őszödi kõne“. 2006. aasta kevadel, vahetult pärast valimisi pidas peaminister oma erakonna parlamendisaadikutele kõne, mis pidi jääma konfidentsiaalseks ja milles ta oli ebatavaliselt otsekohene oma erakonna strateegia ja tegemiste osas valimiskampaania eel ja selle ajal.2 Muuhulgas kirjeldas ta, kuidas tema juhitud valitsus oli enne valimisi oma tegemiste ja edusammude kohta avalikkusele süstemaatiliselt valetanud, kuidas nad valitsuses olles mitte midagi sisulist ei teinud ja lõppkokkuvõttes lihtsalt läbi kukkusid. Kõik need väljaütlemised olid pikitud väga mahlakate roppustega. Kindlasti peaksid paljud valitsused mitmetes Euroopa riikides endale ausalt näkku vaadates midagi sarnast ütlema, kuid enamikul riigijuhtidest jätkub strateegilist oidu suu kinni hoida. Eriti siis, kui on väikseimgi võimalus, et keegi sinu sõnad lindistab ja hiljem avalikustab.

    2006. aasta sügisel tuli see kõne avalikuks ning algas sündmuste ahel, mis viis Viktor Orbáni ülekaaluka võiduni 2010. aasta parlamendivalimistel. Kõne läks raadioeetrisse pühapäeval ning juba esmaspäeval toimus parlamendi ees üle 40 000 osalejaga meeleavaldus, kus nõuti peaministri tagasiastumist. Õhtuks olid demonstratsioonid väljunud kontrolli alt ning levisid järgnevatel päevadel üle kogu riigi. Meeleavaldused kestsid aasta lõpuni, mille jooksul opositsioonipartei Fidesz asetus selgelt meeleavaldajate poolele ning vastandas ennast rahvast ja riiki häbistanud valitsusele. Gyurcsány püsis aga ametis kuni 2009. aastani, mil ta uutele valimistele vastu minnes tagasi astus. Jõujooned parteisüsteemis ja valijate eelistustes olid aga selgelt ja sügavalt muutunud ning opositsioon ei ole kuni tänaseni sellest katastroofist taastunud.

    MSZP toetus kukkus 43.2%-lt 2006. aastal 19.3%-ni 2010. aastal ning Fidesz suurendas oma toetust 52.7%-ni. Sellest piisas, et saada 68% parlamendikohtadest. Niisugune enamus andis neile praktiliselt täieliku tegutsemisvabaduse – lisaks tavaliste seaduste vastuvõtmisele andis rohkem kui kahe-kolmandikuline enamus neile vaba voli muuta põhiseadust ilma, et nad pidanuks kellegi teise seisukohtadega arvestama.

    Viktor Orbán oli Ungari valitsusjuht ka enne, aastatel 1998 kuni 2002, ning tema poliitikukarjäär ulatub tagasi raudse eesriide kukkumise aegadesse, mil ta oli kommunismivastase ja siis veel selgelt liberaalse erakonna Fidesz (Noorte Demokraatide Liit) üks loojatest. Kuigi alustati liberaalidena, tegi Fidesz pärast pettumust valmistanud tulemust 1994. aasta valimistel oma poliitilises profiilis kannapöörde ning esitas ennast uutele valmistele vastu minnes konservatiivse erakonnana. Paljud ideoloogiliselt paindumatud liikmed lahkusid, kuid samas kolmekordistati oma teotus 1998. aasta valimisteks. Kuigi sellega näidati, et erakond omab poliitilist profiili üksnes häälte võitmise eesmärgil, ei olnud see nende valijatele probleemiks. Konservatiivset joont oma retoorikas on hoitud seni ning see on taganud neile stabiilse populaarsuse.

    Oma erakordse võipositsiooni ärakasutamises pärast 2010. aasta valimisi on Fidesz olnud niihästi agar kui ka oskuslik. 2012. aastal hakkas kehtima uus põhiseadus, mida hiljem on korduvalt muudetud ja mis on pälvinud laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Ülemkohus on täidetud põhiosas valitsusele lojaalsete kohtunikega ja selle võimu on piiratud. Valimisseadust (valimisringkonnad, väljaspool Ungarit hääletamine, „üleliigsete“ häälte ümberjagamine) ja valimiskampaaniate korraldamise tingimusi (poliitilise reklaami piiramine erameedias) on muudetud nii, et see annaks eelise Orbáni erakonnale. Valitsus kontrollib mitte ainult riigimeediat, vaid kaudselt ka märkimisväärset osa erameediast. Eelmise aasta lõpus äratas näiteks tähelepanu juhtum, kus üleriigiline ja valitsusest veel sõltumatu päevaleht Népszabadság pandi pärast seda, kui ajalehte väljaandja läks Fideszile lojaalsete ettevõtjate omandusse, lihtsalt kinni. Avalikkuse tähelepanu piirile, nii palju kui kallutatud meediamaastik võimaldab, on kerkinud lugematul arvul kõrgetasemelisi korruptsioonikahtlusi, millest kohtusse pole jõudnud ükski. Hinnanguliselt kuni 70% riigihangetest on olnud korruptiivsed ning nõnda tekitatud rahaline kahju Ungari majandusele on olnud ligikaudu 1% sisemajanduse kogutoodangust.3 2017. aasta aprilli alguses Freedom House’i poolt avaldatud ülevaade demokraatia olukorrast post-kommunistlikes riikides toob välja Ungari trajektoori viimase kümne aasta jooksul – ühest kõige paremini toimivast demokraatlikust poliitilisest süsteemist piirkonnas kõige halvemini toimivamaks.4

    Orbánile poliitiliselt ebamugavate tegevustega seotud valitsusväliste organisatsioonide piiramine algas juba 2014. aastal ettekäändega piirata välisriikidest pärinevate ressursside suunamist valitsusvastasesse sisepoliitilisesse tegevusse.5 Esimesed avalikud signaalid, et Orbán, olles saanud innustust Donald Trumpi valimisest USA presidendiks, valmistab ette lööki Ungari päritolu USA miljardäri ja filantroobi George Sorosega seotud organisatsioonide vastu, hakkasid tulema juba 2016. aasta lõpus. Samal ajal sai Kesk-Euroopa Ülikooli juhtkond mitteametlikke kanaleid pidi hoiatuse, et ülikooli vastu plaanitakse samme. Sorosest on saanud siin piirkonnas patuoinas, keda on võimalik serveerida oma valijaskonnale kui kõige halvaga seotud sümbolit. Riigipropaganda järgi olevat ta muuhulgas ka viimastel aastatel palju konflikte ja pahameelt tekitanud Euroopa immigratsioonitulva organiseerimise taga ning kehastab endas kõike, mis on kaasaja ühiskondades halvasti.

    Kesk-Euroopa Ülikool rahastab oma tegevust fondist, mille Soros asutas 1990. aastate alguses. Ülikool tegutseb iseseisvalt sellest fondist saadavatest tuludest ega ole Sorose poliitilise tegevusega olnud kuidagi seotud. Natuke enam kui 25 tegutsemisaasta jooksul on ülikool olnud äärmiselt edukas – näiteks Times Higher Education hindab ta 40 parima noore ülikooli hulka maailmas (kellel vanust vähem kui 50 aastat).6 Märtsi lõpus alustas Orbáni valitsus seadusemuudatuste menetlust, mis puudutaksid kõikidest Ungaris toimivatest välisülikoolidest eriliselt just CEU-d, mille edasine tegevus riigis hakkaks olema võimalik üksnes siis, kui ülikool muuhulgas avaks oma haru ka Ameerika Ühendriikides, kus paljud tema programmid on akrediteeritud, ning kui sõlmitaks riikidevaheline kokkulepe Ungari ja USA vahel.

    See seadus polnudki mõeldud täitmiseks, vaid ülikooli riigist välja sundimiseks. Muudatused võeti parlamendi poolt vastu erakorralise protseduuri käigus kõigest nädalaga, et piirata laiemat debatti, ning Ungari president kuulutas seadusemuudatused välja esmaspäeval.7 Rahvusvahelise akadeemilise kogukonna toetus Kesk-Euroopa Ülikoolile on olnud peaaegu üleüldine, sest Orbáni valitsuse sammud kujutavad endast selget ohtu akadeemilisele vabadusele ning ületavad piire, millest ükski riik ei tohiks üle astuda. Mõni päev enne seaduse vastu võtmist ning samuti selle vastuvõtmise päeval toimusid ülikooli toetuseks Budapestis suured meeleavaldused. Pühapäeval, just enne kui president János Áder pidi otsustama, mida seadusega teha, kogunes Budapesti tänavatele ja lõpuks parlamendi ette CEU-le toetust avaldama hinnanguliselt kuni 80 000 inimest. Arvestades, et CEU on väike ülikool, millest keskmine ungarlane ilmselt midagi kuulnud ei ole, on see väga suur arv ning enam kui kaks korda rohkem, kui algselt oodati. Orbánile lojaalne meedia sellest kas ei rääkinud või valetas (nt. et Soros tarnis protestijaid spetsiaalselt lennukitega kohale ja et meeleavaldus oli kohale tulnute arvu poolest läbikukkunud). Esmaspäeva õhtul jätkusid tuhandete osalejatega spontaansed meeleavaldused üle kogu linna ning kolmapäevaks on planeeritud edasisi demonstratsioone. Isegi kui see seadus, ükskõik mis kanaleid pidi, peaks jõudma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse ja ükskõik kui suurt avalikku toetust ülikoolile ka väljendataks, pole kindel, mis lõpuks saab. Nüüd on kõigile teada, kui väga Orbáni valitsus tahab ülikooli riigist välja süüa ning isegi parimal juhul peaks ülikool edasi tegustema selle teadmise üha hämaramas varjus. Ning on vähe lootust, et järgmise viie aasta jooksul Ungaris midagi poliitiliselt muutuks.

    Uued valimised toimuvad vähem kui aasta pärast. CEU-ga seotu on vaid väike osa Orbáni laiemast kampaaniast veenmaks valijaid Lääne halvas mõjus ning enda rollis Ungari riigi ja rahvuse vabaduse kaitsjana. On raske näha, et valimised võiksid tuua suuri muutusi. Toetus valitsusele on kõigele vaatamata kõrge ning valitsuse kujundatud meediamaastikul on seda lihtne hoida. Fideszist poliitilise spektri vastaspiirkondadesse jäävad opositsioonijõud on äärmiselt killustunud ning ei tundu tõenäoline, et nad järgmisteks valimisteks uue hoo ja ühtsuse leiavad.

    Kõige selgem ja tugevam opositsioon Fideszile tuleb Jobbikult – erakonnalt, mis veel hiljuti meenutas pigem 1930ndate Euroopa fašistlikke erakondi kui midagi kaasaegsest maailmast. Jobbik kasvas välja 1990. lõpu rahvus-radikaalsete tudengite ühendusest, kes vastandasid ennast väga teravalt demokraatlikule ning lääne-euroopalikule ühiskonnakorraldusele. Poliitilisele maastikule läbimurdmise järel 2010. aastal ning eriti pärast viimaseid valimisi on nad oma teravamaid nurki küll ümaramaks viilinud, kuid veel 2000. aastate lõpus tegutses erakonna juures näiteks paramilitaarne organisatsioon Magyar Gárda, mis keelustati, kuna ta kujutas endast ohtu siseriiklikule julgeolekule. See organisatsioon loodi eraviisiliseks võitluseks mustlastega seotud kuritegevuse vastu ning selle kunagine looja Gábor Vona on senini Jobbiku esimees. Hetkel üritab Jobbik vormida endale „rahvaerakonna“ kuvandit. See on teinud ehk paljude teravalt juutide ja mustalaste vastaste liikmetega erakonna avalikkusele vastuvõetavamaks. Kuid tegemist on rohkem stiili kui sisuga. Erakonnal on väga soojad sidemed Venemaaga (ehk soojemadki kui Fideszil) ning ta vastandab ennast USA-le ja Euroopa Liidule (veel enamgi kui Fidesz). Ollakse globaalse kapitalismi vastased, pooldatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist ja surmanuhtluse taastamist. Nende poliitilised seisukohad on üldjoontes samasse suunda, kuhu Fideszil, suurimaks erinevuseks ehk nende radikaalsem eneseväljendusviis. Tegemist on Fideszi kurja kaksikvennaga.

    Fideszil ja Jobbikul on ühtekokku on kuni kolm korda rohkem toetust kui kõigil ülejäänud erakondadel. Üldise kursi osas pole Ungaris seega muutusi oodata. Ehk tekib aga riigis taas piisavalt poliitilist konkurentsi, mis ei lubaks ühel – ükskõik millisel – poliitilisel jõul tegutseda piiramatult. Sellest kaotab lõpuks terve ühiskond.

    1 Pikema ülevaate Ungari poliitilisest maastikust ja selle viimase aja arengust võib saada siit: https://theorangefiles.hu/ ; jooksvat valikulist ülevaadet Ungari poliitikas toimuvast näeb siit http://hungarianspectrum.org/ .

    2 Kõne mainitud osa ingliskeelne tõlge on saadaval siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C5%90sz%C3%B6d_speech

    3 Freedom House, „Nations in Transit 2017. Hungary Country Profile“, https://freedomhouse.org/report/nations-transit/2017/hungary

    4 Freedom House, „Nations in Transit 2017. The False Promise of Populism“, https://freedomhouse.org/report/nations-transit/nations-transit-2017

    6 Times Higher Education, „Young University Rankings 2017“, https://www.timeshighereducation.com/world-university-rankings/2017/young-university-rankings

    7 Ülikooli positsioon on, et vastavad seadusemuudatused ja nende vastuvõtmise protseduur rikkusid põhiseadust mitmes punktis. Vaata: https://www.ceu.edu/article/2017-04-05/ceu-sends-memo-president-hungary-outlining-unconstitutional-nature-legislation

  • Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd

    Ilmunud Vikerkaar 2008, nr 4-5

    Sellised sündmused nagu aprillikriis ei teki tühjale kohale ega möödu ka sügavamaid sotsiaalseid tagajärgi jätmata. Aprillisündmustel on pikk eellugu, mis on seotud paljude struktuursete probleemidega Eesti poliitikas ning mitmete ühiskondlik-poliitiliste protsesside kulminatsiooniga, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada kui “sundeuroopastumise või sund­lää­nestumise läbikukkumist”. Toimunu tagajärjeks on palju suletuma ja vähem dünaamilise ühiskonna- ja demokraatiamudeli teke, mida võiks nimetada “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

    Alustada tuleks pronksisõja juurtest. Põhiküsimuseks on, miks niisugune seni üsna kõrvaline teema nagu ühe monumendi asukoht üldse ühiskondliku debati keskmesse tõusis ja lõpuks nii konfliktse lahendusega päädis? Asi pole ju ainult selles, et ajalugu mõisteti kahes kogukonnas erinevalt või et Vene saatkond tegi tõhusalt orkestreerimistööd.

    Põhjusi tuleb otsida struktuursetest probleemidest ja ühiskondlikest protsessidest, mis olid Eesti ühiskonnas küpsenud juba selle aastakümne algusest. Struktuursetest põhjustest nimetaksin tasakaalustamata parteimaastikku ja majoritaarset poliitikategemise stiili. Laiematest ühiskondlik-poliitilistest põhjustest – vastureaktsiooni sundeuroopastumisele. Struktuursed põhjused seletavad suuresti ära, miks oli peaaegu võimatu olukorda lahendada ilma kumminuiade ja veekahuriteta, protsessikesksed tegurid aitavad meil mõis­ta, miks üldse ühe monumendi teema nii jõuliselt poliitiliseks päevaküsimuseks tõusis.

    Majoritaarse poliitikategemise stiili needus

    Kõigepealt struktuursetest põhjustest. USA politoloog Arend Lijphart on eristanud kahte demokraatia mudelit: konsensuslikku ja majoritaarset demokraatiat.1 Ma­joritaarse demokraatia puhul on harilikult ühel parteil parlamendis enamus. Ta suudab täiesti üksi moodustada valitsuse ning saab valitsedes sisuliselt opositsiooni eirata (nt Suurbritannia). Konsensusliku mudeli puhul on tavalised koalitsioonivalitsused, kus ei saa probleemidele puhtalt jõupositsioonilt läheneda ning tuleb arvestada ka oma partneritega ja tihti ka opositsiooniga (nt Skandinaavia). Tänapäeval on neid kaht tüüpi hakatud järjest enam siduma ka poliitilise kultuuriga ja üldise poliitikategemise stiilidega.2 Majoritaarse mudeli puhul võib teerullipoliitikat tihti tasakaalustada arenenud ühiskondlik väitluskultuur (nagu Suurbritannias) ja ka konsensuslikus demokraatias võib esineda pigem ma­jo­ritaarsele poliitikastiilile iseloomulikke elemente. Kuigi formaalselt peaks Eesti oma koalitsioonivalitsuste ja küllalt iseseisva parlamendiga kuuluma konsensuslikku demokraatiat esindavate riikide perre, pole see poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii. Poliitika tegemise stiil on Eestis selgelt majoritaarne, ehk rahvakeeli teerullipoliitika või “tankiga üle sõitmise” poliitika. See on stiil, kus “võitja võtab kõik” ning läbirääkimiste ja konsensuseotsingute asemele astub pigem jõupoliitika. Kõik see tuli eriti selgelt esile ka pronksikriisis. Jah, äärmuslastega ei saa läbi rääkida, aga kui tõesti oleks tõsiselt pingutatud, oleks kindlasti kas või mõõdukama osaga vene kogukonna esindajatest mingi kompromissini jõutud.

    Majoritaarse poliitika juured viivad Eesti puhul 1990. aastatesse. Iseseisvusvõitluse ja sellele järgnenud põhimõtteliste ja eksistentsiaalsete valikute tingimustes polnudki eriti ruumi kompromissideks ja pikkadeks konsensuseotsinguteks. Teerullipoliitika osutuski enamasti täiesti õigustatuks ja efektiivseks. Ilmselt oli mõnedel õrn lootus, et 21. sajandil on poliitiline kultuur Eestis kuidagi iseenesest edasi arenenud ja teisenenud. Aprillisündmused tõestasid veenvalt poliitikateadustes juba ammu tuntud tõdemust: poliitiline kultuur on fenomen, mis muutub väga aeglaselt.

    Kuid siiski oleks kõik toimunud vähem forsseeritud vormis, kui Eesti parteimaastikul oleksid kaaluvihid olnud enam-vähem tasakaalustatult paigutatud nii parempoolsele kui vasakpoolsele kaalukausile. Praegust Eesti poliitikat iseloomustab kahe üsna ühenäolise paremerakonna (IRL ja Reformierakond) halastamatu konkurents. Sellest, et pronkssõdur oli osa Reformierakonna geniaalsest strateegiast, kuidas IRLile n-ö ära vajutada, on üsna palju kirjutatud. Kui parteimaastik oleks Eestis tasakaalustatum, ei võistleks meie juhtparteid omavahel teemal “kes on kõige kõvem rahvuslane”. Arutelu käiks rohkem majandus- ja sotsiaalpoliitiliste valikute üle ning monumenditemaatika tõustes poleks sellest saanud nii ahvatlev instrument konkurentide tasalülitamiseks.

    Kiirus, millega seda nii riskantset operatsiooni hakati ette valmistama, oli ennekõike tingitud kartusest, et venitamise korral korjavad hoopis konkurendid punktid endale. Kui Ansip oleks viivitanud, hakanuks IRL seda kohe oravatele nina alla hõõruma. Tegutseda tuli kiiresti, valikuid ei jäänud. Seega pani Reformierakond end sisuliselt sundseisu juba siis, kui teema oma põhiliseks valmisloosungiks tõstis.

    Niisiis olid majoritaarne poliitikategemise stiil ja parteikonkurentsi loogika põhilised struktuursed tegurid, mis muutsid šansid monumenditüli ilma avaliku konfrontatsioonita lahendada juba ette ülimalt komplitseerituks, kui mitte võimatuks.

    Sundeuroopastamise grimassid

    Õhku jääb veel küsimus, miks see üsna marginaalne probleem nii äkki kerkis avaliku debati keskmesse. Selle mõistmiseks tuleks analüüsida Eestis viimastel aastatel toimunud ühiskondlik-poliitiliste protsesside olemust.

    Need protsessid võib koondada ühe märksõna alla: vastureaktsioon sundeuroopastamisele. Erialases kirjanduses seostub euroopastumise mõiste enamasti Euroopa Liiduga, Euroopa integratsiooniga ja teatud poliitikate ühtlustamisega liikmesriikide tasandil.3 Meie aga vaatleme siinkohal seda nähtust pigem poliitilise sotsioloogia perspektiivist, kui ühiskondlikku protsessi. Pigem isegi kui “sund­lää­nes­tamise” sünonüümi.

    Alates 1990. aastate algusest oli “tagasipöördumine Läände” Eesti ühiskonna ja poliitilise eliidi põhiprioriteet. Euroopa Liit ja NATO olid teetähised, milleni jõudmise nimel oldi valmis nii mõnigi põletav ühiskondlik probleem kalevi alla lükkama või minema kompromissidele, mida laiem ava­likkus polnud tegelikult valmis aktsepteerima. Euroopa Liidu liikmeks saamisega kadus äkki vajadus “näidata”, kui tublid ja euroopastunud me oleme, ning paljud seni mahavaikitud pin­gekohad hakkasid taas aktualiseeruma.

    Kui jälgida viimaste aastate Eesti poliitikute retoorikat, siis kas seal on märgata argumente stiilis: “Euroopas tehakse ju nii”, “Euroopas on nii kombeks”? Ilmselt väga harva, kui üldse. Aastatel 1997–2003 aga kuulusid need poliitilise argumentatsiooni raudvarasse. Nüüd räägivad meie tipp-poliitikud avalikult, et me ei pea enam iga hinna eest Euroopast lähtuma ja võime teha kõike omamoodi. Toimunud on oluline mentaliteedinihe. Anu Toots on selle väga tabavalt ristinud “vastutuulemaa” sündroomiks.4 See ongi reaktsioon sund­lää­nes­tamisele. Ühiskond polnud paljudeks pealesurutud reformideks ja kompromissideks küps ning nüüd toimub jõuline enesekehtestamine.

    Vastureaktsioon sundläänestumisele on avaldunud päris mitmes valdkonnas.  Liiga palju reforme ja muutusi – nüüd on riik valmis ja naudime võidu vilju! Liiga palju tulevikku suunatust – nüüd tegeleme põhiliselt ainult selgeks vaidlemata minevikuga! Liiga palju järeleandmisi koduvenelastele – nüüd näitame, kes on majas peremees! Liiga palju pealesurutud poliitilist korrektsust ja tolerantsi – nüüd on aeg kõigile näidata “eestluse” tõelist olemust, jne.

    Ideedepuudus ja “uue kolmainsuse” leidmine

    Mõnda neist vastureaktsioonidest võiks veidi lähemalt vaadelda.

    Alates käesoleva aastakümne keskpaigast on olnud järjest selgemalt tajutav, kuidas strateegilised reformiinitsiatiivid on Eestis sisuliselt sumbunud ja tulevikudebatt soikunud. Praegune koalitsioonileping on selles osas hea näide: nii strateegilise mõtlemise vaest koalitsioonilepingut pole taasiseseisvunud Eestis enne olnudki (kui mõned lühiajalised jõulurahuvalitsused välja arvata). Miks on selline kinnijooksmine aset leidnud? Põhjusi on mitmeid. Oma rolli on muidugi mänginud rahva “reformiväsimus”. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ja kuna parteikonkurents on tihe, siis ei julgegi keegi potentsiaalselt “kodurahu” rikkuvate algatustega välja tulla. Viimastel aastatel on ka järjest selgemini näha, kuidas poliitilises tippeliidis on toimunud selge arusaamade nihe. Laias laastus võib poliitikuid jaotada kaheks: reformidele / poliitikate elluviimisele suunatud poliitikud (policy-seeking) ja põhiliselt vaid ametiposti hoidmisele orien­­teeritud poliitikud (office-seeking).5 Praeguses Eestis on selgelt prevaleerivaks saanud teine tüüp (1990. aastatel olid ülekaalus esimesed). Pole ka ime, sest praeguse valitsuse juhtpartei on järjest võimul olnud juba üheksa aastat. Siit ei olegi oodata erilist riskide võtmist ja värskeid ideid, vaid ainult etableerumist. See pole niivõrd süüdistus Reformierakonna pihta, kuivõrd kehtivate loodusseaduste konstateerimine. Res Publica tulek 2003. aastal küll lükkas süvenevat etableerumisprotsessi mõ­neks ajaks edasi, kuid kokkuvõttes ainult tugevdas ühiskonnas ja poliitilises eliidis vastureaktsiooni tormakale muutmistuhinale. Stagnatsioon saabus veelgi kiiremini, kui see oleks tulnud muidu.

    Lugeja muidugi küsib, kuidas on kogu see jutt seotud pronksiööga? Väga otseselt. Kui ühiskond ei tegele tulevikuga, siis pöördutakse minevikku. 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse Eestis valitsenud tulevikku suunatud dünaamilise mentaliteediga poleks praegune monumentide-poliitika põhimõtteliselt sobinud. Euroopa Liidu ukse taga seisev riik ei olekski saanud endale pronksiöö-suguseid avantüüre luba.

    2007. aasta Eesti aga sai endale sellist kallist afääri juba võimaldada ja see sobitus kujunema hakkavasse uude, sundlää­nes­tumisele vastanduvasse ühiskondlikku men­taalsusse. Viimased viisteist aastat ei lasknud Euroopa meil oma ajalugu “selgeks vaielda”. Nüüd sai see võimalikuks! Viisteist aastat oli Euroopa meile peale surunud “integratsiooni ja multikultuursust”. Meeldib see või ei, aga Eesti ühiskond pole integratsioonipoliitika multikultuursuse ideed iial omaks võtnud. Pronksiööle järgnenu näitas väga selgelt, mida tegelikult arvatakse.

    Vastureaktsioon sundläänestamisele oli tugev ja ühemõtteline ning seda ennekõike pärast aprillisündmusi. Võimalikuks sai see muidugi seetõttu, et poliitiline eliit sellega ise kaasa läks. Ja kaasa läks ta muude põhjuste hulgas ka sellepärast, et uut eesmärki või ideid, mis oleksid ühiskonda ühendanud, pärast 2003. aastat enam pakkuda polnud. Valitses peataolek. Tekkinud oli otsekui vaakum, mida teatud, mitte just kõige Eesti-sõbralikumad jõud innukalt täitma asusid. Eesti poliitikud aga mängisid end pronksmehega seoses enesele märkamatult kahvlisse ning majoritaarse poliitika ja parteikonkurentsi loogika, mida eespool kirjeldasin, ei jätnudki lõpuks teisi valikuid. Mänguga tuli kaasa minna. Mängu “boonuseks” oli aga see, et need aprilliööd täitsid ilmselge tühiku Eesti ühiskondlikus sihiseades ja identiteediloomes. Euroopa, NATO ja läänestumise kolmainsuse asemel kinnistusid uued suured kinnisideed: rahvuslus, ajalugu ja ohtlik Venemaa. Uus ühiskondlik liim oli leitud!

    Ehitades rahvuslikku kaitsedemokraatiat 

    On räägitud, et aprillisündmused tõukasid Eesti rahvuslik-konservatiivsele arengurajale. Sellele on raske vastu vaielda. Mina nimetaksin seda uut arengumudelit siiski pigem “rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks”.

    “Rahvuslik” tähistab siin muidugi tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Paistab, et rahvuslik konservatism on tõusnud selle aastakümne lõpu Eestis tõeliseks ideoloogiliseks hitiks. Siia alla ei kuulu mitte ainult rahvuslikel tunnetel mängimine, russofoobia, vaid ka jutud tõhusast perepoliitikast kui “imerelvast”, mis kindlasti päästab meid eesseisvast demograafilisest kriisist, katsed konstrueerida “õiget” rahvuslikku ajalugu, monumentidemaania, kse­nofoobsete ja äärmuslike arvamusavalduste (à la Urmas Sutrop ja Martin Helme) loomulikuks pidamine, jne.

    “Rahvuslikkusest” ei saa me aga Eesti puhul muidu aru, kui me ei lisa siia sõna “kaitse”. Kaitsta tuleb meil ennast muidugi ähvardava vaenlase eest – see on Venemaa. Siinkohal oleks ehk õigem kasutada sõna “julgeolekustamine” (securitizing), mida tarvitatakse tänapäeval väga mitmes kontekstis: seoses välispoliitikaga, terrorismivastase võitlusega, immigratsiooniga, HIV-i ja teiste epideemiate vastu võitlemisega jne. Eesti puhul tähistab see pigem rahvusliku julgeoleku diskursuse muutmist keskseks ning kõige ühiskonnas ja poliitikas toimuva nägemist läbi selle prisma. See ongi Eesti rahvusliku kaitsedemokraatia tuum. Pronksiöö sündmuste puhul tuli see väga selgelt esile.6 Kõik ülejäänud tõlgendusviisid, mis julgeolekustamise paradigmasse ei mahtunud, kuulutati riigivaenulikuks.

    “Kaitsedemokraatia” on diskursiivne režiim, mis tekib ühiskonnas, kes tunneb end pidevalt ohustatuna. Selle tulemuseks on, et ühiskonnas hakkavad tööle teatud tsensuurimehhanismid, mis summutavad tavapärase pluralistliku väljendusvabaduse ja selle asemele tekivad mustvalgetel skeemidel põhinevad diskursused. Midagi samalaadset võisime muide teatud mahus näha ka USAs pärast 11. septembrit ja Iraagi sõja algusaegadel. Nagu mainisin, on tegemist pigem diskursiivse ja mitte niivõrd poliitilise režiimiga.

    Kui vaadata, kui aktiivselt käib Eestis viimasel ajal vaenlase kuju ja Peipsi-taguse uue “kurjuse telje” konstrueerimine, siis pole kahtlustki, et me elame rahvuslikus kaitsedemokraatias. Kümnenditagune Eesti ajakirjandus tegeles rohkem Eesti ja Euroopaga. Praegu aga, ükskõik millist meediaväljaannet ka ei avaks, ikka on seal: Venemaa, Venemaa, Venemaa… Keegi ei eita, et probleem on olemas ja tõsine, kuid küsimus on selles, kas lubada seda ilmselgelt üle forsseerida või mitte.

    Rahvuslik kaitsedemokraatia Eesti variandis pole mingi ebademokraatlik ühiskond. See pole ka uus “vaikiv ajastu”, nagu mõned intellektuaalid ja sotsiaalteadlased on väitnud. Tegelikult on küsimus peamiselt ainult selles, kuidas saavutada diskursiivset monopoli kolmes valdkonnas: Ve­nemaa, vene vähemus ja ajalugu. Nende teemade tasalülitamisega summutatakse aga suur osa vabast avalikust diskussioonist. Rahvuslikus kaitsedemokraatias ei saa lihtsalt lubada, et neis küsimustes käiks vaba arutelu. Seda võib ära kasutada vaenlane ja seetõttu peab siin olema “üks ja õige” seisukoht. Küsimus on ohustatud riigi julgeolekus.

    Kas meil on üleüldse paremaid valikuid?

    Rahvusliku kaitsedemokraatia teiseks var­juküljeks on, et selle katte all võib riik hakata teatud olukorras piirama kodanikuvabadusi ning ei ole kedagi, kes seda efektiivselt vastustada julgeks. Pihli eelnõud olid siin esimeseks märgiks. Loodetavasti on siiski Eesti demokraatia piisavalt tugev, et seesugustel algatustel teoks saada ei lubata.

    Rahvuslik kaitsedemokraatia pole ka kuigivõrd huvitatud kodanikuühiskonna ja -osaluse arendamisest. Osalus ja pluralism ei lähe eriti kokku rahvuslikus kaitsedemokraatias valitseva suletud ja sissepoole pööratud vaimsusega.

    See on mentaalsus, mis kuidagi ei haaku ka globaliseeruva maailmaga, kus märk­­­sõnadeks on avatus, sallivus, piiride ületamine ja eneseväljendamine.

    Minevikku pööratud ja kindlusementaliteediga ühiskond ei saa transformeeruda edukaks innovatsioonimaaks. Innovatsioon eeldab hoopis vastupidiseid rõhuasetusi: tulevikku orienteeritust, avatud mõt­lemist, võõra aktsepteerimist (kui seda saab edukalt kasutada millegi uue sünteesimiseks). Rahvuslikus kaitsedemokraatias on poliitikute põhiprioriteediks jul­ge­olekus­tamine. Riigi hoidmine globaalses konkurentsis ja selle üle muretsemine ei suuda tihtipeale viimasega konkureerida. Tundub tõeliselt hämmastav, kui vähe Eestis viimastel aastatel esitatakse küsimust: mis meist 10 või 20 aasta pärast saab? Kedagi nagu enam ei huvitagi see. Innovatsioonist ja teaduspõhisusest on saanud pigem sõnakõlks. Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest. Rahvuslik kaitsedemokraatia võibki olla aeglane, kuid järjekindel perifeeriaks muu­­­tumise tee.

    Muidugi võib katse üles ehitada rahvuslikku kaitsedemokraatiat olla ajutise iseloomuga ja selle ideoloogia ummikusse jõudmine peagi kõigile silmaga näha.

    Juhul aga, kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase “uue külma sõja” kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?

    1 A. L i j p h a r t, Democracies: patterns of majoritarian and consensus government in twenty-one countries. New Haven; London, 1984.

    2 R. E a t w e l l, European political cultures: conflict or convergence. London; New York, 1997.

    3 Vt Politics of Europeanization. Ed. K. Featherstone, C. M. Radaelli. London, 2004.

    4 A. T o o t s, Vastutuulemaa. Sirp, 21.12.2007.

    5 Vt nt: M. G a l l a g e r, M. L a v e r, P. M a i r, Representative government in modern Europe. Boston etc, 2001.

    6 See tõdemus ilmneb ka 2007. aasta “Eesti inimarengu aruandest”, kus on pikemalt juttu mitte-eestlastest Eesti ühiskonnas ning lühidalt ka aprillisündmustest.

  • Enam kui nali – loomade naerust inimese rõõmuni

    Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 7–8

    Alguses oli sõna… aga kas see oli ka naljakas? Uurimused lubavad oletada, et naermisvõime eelnes aju evolutsioonis kõnevõimele. Tõepoolest, naeru esilekutsuvad närviringed on olemas juba väga vanades ajupiirkondades[1] ning nalja ja naeru algvormid eksisteerisid teistel loomadel terveid ajastuid enne seda, kui ilmusime välja meie, inimesed, oma homeeriliste naerulaginate ja teravmeelse nöökamisega. Hiljutised rottide, koerte ja šimpansitega läbi viidud uurimused tõendavad, et naer ja lust ei pruugi olla ainuüksi inimsoole omased.[2]

    Naermisvõime ilmub varakult lapse arengus – ja võib-olla ka aju ning vaimu evolutsioonis. Tõepoolest – väikesedki lapsed, kelle semantiline huumoritaju pole märkimisväärne, naeravad ja kilkavad niisama mürades ohtrasti. Hoolikalt jälgides võib näha, et eriti palju naerdakse tagaajamise käigus, kusjuures tagaaetav naerab üldjuhul rohkem kui tagaajaja. Iga algaja koomik teab, et edu võib saavutada ainult siis, kui vastuvõtjad naeravad rohkem kui sõnumi edastajad. Samasugused käitumismustrid tulevad esile noorte šimpansite “mänguähkimises”, kui nad üksteist vallatult taga ajavad, musitavad ja kõditavad.[3]

    Naeru algupära näib ulatuvat meie loomaliku mineviku kõige sügavamate ürgläteteni.[4] Me teame, et paljud teisedki imetajad toovad kuuldavale rõõmu väljendavaid häälitsusi, sealhulgas kõditamisest tingitud ähkimist, mis sarnaneb inimeste naeruga,[5] ehkki need häälitsused pole ei nii valjud ega kestvad kui meie, inimeste keeruka sonograafiaga naeruturtsatused.[6] Kummatigi võib just “naervate rottide” avastamine osutuda töökõlblikuks mudeliks, mille abil süsteemselt analüüsida inimliku rõõmu väljenduste neurobioloogilisi eekäijaid.[7] Kui rotid mängivad, saadab nende kärarikkaid tempe pidev 50 kHz sagedusel kõlavate siutsatuste kakofoonia, mis kajastab positiivseid emotsioone.[8] Sonograafiline analüüs lubab arvata, et mõned siutsatused – nagu mõne inimese naergi – on teistest rõõmsamad.

    Kas häälitsused, mida loomad mängu ajal kuuldavale toovad, võivad olla inimnaeru eellasvormiks? Oleme tõestanud, et kui rotte mänglevalt kõditada, siis hakkavad nad varmalt kuuldavale tooma noid 50 kHz sagedusega siutsatusi.[9] Rottidel, keda me kõditasime, kujunes meiega kiiresti välja sotsiaalne side ja tekkis kõdi palumise refleks. Nad eelistasid veeta aega pigem selliste loomadega, kes siutsusid palju, kui nendega, kes seda ei teinud.[10] Rottide siutsumist võivadki esile kutsuda neurokeemiliselt “kõditavad” dopamiini tasuahelad ajus,[11] mis aktiveeruvad ka inimesel suure rõõmu puhul.[12] Võib-olla annab naer uue vahendi aju loomulike tasu-/iha-ahelate analüüsimiseks, mis aktiveeruvad ka narkootikumi ihaldamise käigus.[13]

    Rottide mängusiutsumise närviringete dešifreerimine on üks edasise uurimistöö tähtsaid eesmärke. Nende tundmine aitab ehk välja selgitada, kuidas kujunesid meie kõrgemates ajupiirkondades välja naljatamine ja müramine. Ehkki keegi pole uurinud rotihuumori võimalikkust, on see – juhul kui midagi sellist ikka eksisteerib – tõenäoliselt tugevasti vürtsitatud jämekoomilise jantlikkusega. Isegi kui täiskasvanud närilistel puudub väljaarenenud kognitiivne huumorimeel, on noortel rottidel olemas võrratu lustimissoon. Me oleme juba aretanud rotte, kellel ilmneb ohjeldamatut mängusiutsumist,[14] ja loodame seeläbi saada mõningate rõõmugeenide jälile. Võib-olla komistame isegi uutele molekulidele, mis aitaksid leevendada depressiooni, aga ka mõningaid maniakaalseid rõõmsameelsushäireid.[15]

    Mürgeldava mängu uurimine imetajatel – nii arukatel kui ka muudel – osutab selgesti, et mängu ja naeru lätted ajus on instinktiivsed ja subkortikaalsed.[16] Ehkki meie liigiomane verbaalse naljatlemise võime peegeldab kahtlemata kõrgelt arenenud kortiko-kognitiivseid oskusi,[17] peavad nood väljast tulevad sõnad mingil moel kõditama meie aju muistseid mänguringeid, et saaks tekkida rõõm. Võib olla, et õppides üksteist sõnadega tögama – vastandina lihtsalt mürgeldamisele ja müramisele –, arendame me välja uusi sünaptilisi ühendusi nende närvitsoonidega, mis asuvad sügaval meie ajukoore all. Juba ammu on vihjatud, et naer on ka tervisele mitmeti kasulik.[18]

    Kummatigi on inimese naerul ka oma tume ja domineerimisele püüdlev külg. Filosoof Thomas Hobbesi tsiteerides: “Naer pole midagi muud kui äkiline võidurõõmutunne, mis sünnib oma üleoleku äkilisest tajumisest.” Ekspertidel, kes koostavad “Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu” 5. väljaande (DSM-V) tarbeks psühhiaatrilisi juhiseid, tasuks ehk kaaluda, kuidas ülemäärane kahjurõõmus naer aitab kaasa “ülemvõimu-häirete” tekkimisele, mis vääriksid täpsemat psühhiaatrilist diagnoosi. Niisuguste häirete ühe raviviisina tasuks üritada tugevdada sisemise hääletu naeru võimet[19]– üht vähest vaimset võimet, mida võib-olla saab veel pidada inimesele ainuomaseks.

    Paljud usuvad ikka veel, et emotsioonid, rõõmust kuni leinani, kuuluvad inimaju eriliste võimete hulka, ent nagu Darwin õpetas, see lihtsalt ei ole tõsi.[20] Emotsioonide äratundmist oma kaasloomade juures ei tohiks enam automaatselt pidada antropomorfismiga patustamiseks.[21] Võib-olla on närviteadusel aeg tunnistada, et loomad on võimelised tundma väga paljusid emotsioone[22] (hoolimata murest, mida see mõte võib teha nendele uurijatele, kes peavad hirmukäitumise uurimist kallimaks rõõmukäitumise omast).

    Me elame ajal, kui see intellektuaalne luiskelugu, mis pidas loomade vaimu olematuks või vähemalt arusaamatuks, on pikkamööda hääbumas. Hea Darwin aimas prohvetlikult tulevikku, kui ta keelitas meid käsitama omaenda emotsionaalset loomust meie kaasloomade oma jätkuna.[23] Uurides teiste loomade arvukaid emotsionaalseid “instinktiivse” käitumise laade ja nendega seotud õppimisvõimet, saame töötada välja suurepäraseid viise inimteadvuse neuroemotsionaalsete aluste loodimiseks. Kaalukad andmed kallutavad tõendusmaterjali bilansi üha nüansseeritumate afektiivsete käsituste kasuks loomade, sealhulgas homo sapiens’i vaimust.[24] Ehkki meie emotsionaalsed süsteemid pole ei ainulaadselt ega intelligentselt “disainitud”, on tõeline õnn, et suudame lõpuks mõista nende afektiivset olemust.[25] Nagu on võrratult öelnud William Blake luuletuses “Süütuse ennustused” (1863):

    Õige on, et inimesi
    loodi saatma rõõm ja mure
    ja kui seda meeles peame
    ilmas julgelt läbi saame.
    Rõõm ja mure kokku kooti
    jumaliku hinge kuueks;
    läbi  valude ja leina
    kulgeb rõõmu siidiniit.

    Kui teistegi loomade mentaalne elu on loodud rõõmu ja piina (ja paljude teiste tunnete) närvilõimedest, tuleb meil võib-olla eelarvamusvabalt järele mõtelda nende afektiivse aju olemuse üle, et mõista enda oma. See toob kaasa erilisi kohustusi meie seas leiduvatele teaduslikult teadlikele tarkpeadele.[26] Ehkki mõned peavad ikka veel naeru inimesele ainuomaseks jooneks, mis on saanud viimase lihvi pleistotseenis, käib see naer nüüd nende endi pihta.

    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Jaak Panksepp, Beyond a Joke: From Animal Laughter to Human Joy? Science, 01.04.2005, nr 308, lk 62–63.


    [1] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage. Rmt-s: Handbook of Clinical Neurology. Kd 3. Toim. P. J. Vinken, G. W. Bruyn. Amsterdam, 1969.

    [2] T. Matsusaka, When does play-panting occur during social play in wild chimpanzees? Primates, 2004, kd 45, lk 221–229; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats and the evolutionary antecedents of human joy? Physiology & Behavior, 2003, kd 79, nr 3, lk 533–547.

    [3] T. Matsusaka, When does play-panting…

    [4] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play. Cambridge (MA), 2005.

    [5] T. Matsusaka, When does play-panting…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; R. R. Provine, Laughter. New York, 2000.

    [6] J. A. Bachorowski, M. J. Smoski, M. J. Owren, The acoustic features of human laughter. Journal of the Acoustical Society of America, 2001, kd 110, lk 1581–1597.

    [7]7 J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

    [8] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations as indices of affective states in rats. Psychological Bulletin, 2002, kd 128, nr 6, lk 961–977.

    [9] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience. New York, 1998.

    [10] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…

    [11] J. Burgdorf jt, Nucleus accumbens amphetamine microinjections unconditionally elicit 50-kHz ultrasonic vocalizations in rats. Behavioral neuroscience, 2001, kd 115, nr 4, lk 940–944.

    [12] D. Mobbs jt, Humor modulates the mesolimbic reward centers. Neuron, 2003, kd 40, nr 5, lk 1041–1048.

    [13] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations…; J. Panksepp, B. Knutson, J. Burgdorf, The role of brain emotional systems in addictions: a neuro-evolutionary perspective and new ‘self-report’ animal model. Addiction, 2002, kd 97, nr 4, lk 459–469.

    [14] J. Burgdorf jt, Breeding for 50-kHz positive affective vocalization in rats. Behavior Genetics, 2005, kd 35, nr 1, lk 67–72.

    [15] Textbook of Biological Psychiatry. Toim. J. Panksepp. Hoboken (NJ), 2004; J. Panksepp jt, Comparative approaches in evolutionary psychology: Molecular neuroscience meets the mind. Neuroendocrinology Letters, 2002, kd 23, lk 105–115.

    [16] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [17] B. Wild jt, Neural correlates of laughter and humour. Brain, 2003, kd 126, lk 2121–2138.

    [18] L. Joubert, Treatise on Laughter. Tlk G. de Rocher. Birmingham (AL), 1980 (1579).

    [19] J. Panksepp, N. Gordon, The instinctual basis of human affect: Affective imaging of laughter and crying. Consciousness & Emotion, 2003, kd 4, lk 197–205.

    [20] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals. New York, 1998 (1872).

    [21] G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [22] J. Panksepp, Affective Neuroscience; J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern. Consciousness & Cognition, 2005, kd 14, lk 22–29.

    [23] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals.

    [24] J. Panksepp, Affective Neuroscience.

    [25] J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern.

    [26] T. Grandin, Animals in Translation. New York, 2005;  Mental Health and Well-Being in Animals. Toim. F. D. McMillan. Boston (MA), 2005.

  • Vikerkaare luulerobot

    Kevade saabudes läheb meel lüüriliseks. Sestap käivitab Vikerkaar 15. aprillil oma luuleroboti, Luule Poeezia, mis tutvustab sotsiaalmeedias ajakirja veergudel ilmunud luulet läbi kolme aastakümne. Kolmekümne nelja päeva jooksul saadab Luule Poeezia iga päev oma sõpradele ühe luuletuse Vikerkaare arhiividest. Pakume kodumaist ja tõlkeluulet, moodsat klassikat ja unustatud kulda. Luulevaliku tegid Vikerkaare toimetajad Kajar Pruul, Aro Velmet ja Märt Väljataga.

    Roboti käivitamine:

    Kui soovid saada igapäevast luulelaksu, võid sõbruneda Luule Poeeziaga kas Facebook Messengeris (soovitame just seda meetodit) või Twitteris.

    Messengeris sõbrunemiseks vajuta siia. Avanenud aknas vajuta nupule “Get started” või “Alusta” (sõltuvalt sellest, mis keeles sa messengeri kasutad). Seejärel vali, millal sa oma igapäevast luuledoosi saada soovid. Siis peaksid saama oma esimese luuletuse. Järgmised saadetised peaksid jõudma sinu Facebooki kirjakasti juba sinu valitud ajal. Ära vestlust Poeeziaga kustuta. Kui sa luuletusi rohkem ei soovi, kirjuta botile “Jää vait”.

    Twitteris sõbrunemiseks jälgi aadressi @vkluulebot. Luuletused ilmuvad igal päeval sinu feedi, samamoodi nagu tavalised säutsudki. Sa pead need vaid sealt üles leidma.

    Vikerkaare luulerobot on inspireeritud New Yorkeri, Courtney Stantoni ja Darius Kazemi koostöös loodud The New Yorker Poetry Botist.

  • Hävitaja

    Lasteaias tehtud fotol, ta võis olla siis kolme ja poolene või nii, seisab ta teistest lastest veidi eemal, mõlemad käed külgedele surutud ja rusikas, väikesel näol selline täiesti kohatu ja küsimusi tekitav pinge, mis sobiks mõnele Vana Testamendi tegelasele, näiteks Moosesele. Ent Moosesest on asi kaugel. Kalender näitab seitsmekümnendate algust. See on viimane pilt, millelt leiame tema tõelise näo. Kaks lasteaiakasvatajat, mõlemad hiiglaslike keemilistest lokkidest soengute all veidi kühmus, on oma pedagoogilised käised juba üles käärinud. Mõned aastad hiljem, lasteaia lõpupildil, särab ta naeratus juba revolutsiooniliselt uljalt ja teotahtest pimestunult, justkui ei seisaks meie ees mitte väike Kesk-Eesti tüdruk, vaid eksikombel patsid pähe saanud noor Lenin.

    Madli Tiik, neiupõlvenimega Meri, oli sündinud 11. septembril 1971. Kui võtta antud daatumist tähtsaim – sodiaagimärk –, leiaksime enda eest portree, mille pusletükkidel on koostisosad kirjas selgelt ja must valgel nagu ENSV klassikasse kuuluvatel toiduainete plekkpurkidel. Analüütiline, kriitiline, otstarbekas, süstemaatiline, töökas. Kannatlik ja kasulik. Ühe sõnaga, täielik korrapärasuse kontsentraat, ratsionaalsuse rosin.

    Lasteaed lasteaiaks, õige ümberkasvatamine saab sisse oma pidurdamatu hoo ikkagi koolis. Haridussüsteem haarab me neitsi jõulisesse haardesse, heidab matile enda alla maha ja tardub Lurichina taganthaardes. Aastateks. Kruustangid pigistavad, kuni vankumatust horoskoobimärgist voolab välja alistumislippu lehvitav munavalge. Tütarlapsest sirgub neiu, mille üle ühiskond võib uhkust tunda. Tehtud.

    Toimub plaanipärane areng. Igal ööl undab Madli kõrvus tänava-
    puhastaja-liivapuistur. Selle sohver, punases pilotkas Une-Mati, sikutab innukalt juhtkange. Valed mõtted kaovad rentslisse, nende asemel täitub magaja pea ideoloogiliselt korrektse liivaga. Ajupilt korrastub, jalalt niidetud küsimärke asendab tormine stiihia. Nii kutsuv, nii vaigistav. Päike paistab, üle üüratu vetevälja tormavad vaimustunud lained, tuues vahutavaid uudiseid horisondil sillerdavast tulevikust. See on meri, noore inimese lemmikveekogu. Prohvetlik perekonnanimi sunnib õhkama. Kõik muutub tugevamaks, paisub ja kerkib sihikindlalt. Kõik peale Madli rindade.

    Ta lõpetab kooli ning saab kiita, ta lõpetab ülikooli ja kiitus ei vaibu ikka veel. Selle magus kaja kumiseb kõrvus kui töökas kimalane, mis kutsub tegudele. Tegudele! Elu õilmitseb Madli ees õiduva aasana. Miljon tonni koristamist ootavat nektarit. Kusagilt ilmub mees. Ta armub. Pea huugab, nägu punetab, mingisugused uued lõhnad, toorevõitu hääled. On see ikka armastus? Palavik ehk hoopis? Kohusetundlikult veab ta väriseva sõrmega mööda „Avameelselt abielust“ kõige põnevamat peatükki. Kuid küsimus jääb.

    Esimene poeg ilmub kui esimene pääsuke, kuulutades uue aja algust. Kõik on segane, ajad on segased, väike kleepuv tegelane lööb elurütmi sassi. Õpetajaametisse tuleb teha paus. Seda täidab nõudlik nutt ja helepruun hais, mis kunagi otsa ei saa, mis saadab teda iga päev igal pool nagu sõnnikuhais laudanaist. Mees on ära, teenib uusi isamaalise kujundusega kupüüre. Vähe ja vaevaliselt. Jakobson jääb unistuseks, Koidulat kohtab harva. Tammsaare küll tuleb, tavaliselt paarikaupa, aga astub läbi vaid põgusaks viivuks, jättes endast maha mõned mornid von Baerid. Ent tühja neist kupüüridest, oleks ta vaid rohkem kodus. Abiks. Mees on ära, ei taha temaga seda haisu jagada, põgeneb kuhugi, ilmub vaid supi ja „Avameelselt abielust“ lehekülje nr 59 lootuses. Pea huugab, nägu punetab, suguti kõvastub, tupp laieneb ja niiskub. On see armastus või on see ikkagi palavik. Või midagi muud, mille kohta pole veel raamatut kirjutatud. Millal ta viimati lugeda sai, tema, diplomeeritud kirjandusõpetaja.

    Vahepeal jõuab ta kooli, kord näoga ühe, siis jälle teise suunas, seisab ta lastekarja ja tahvli vahel, käes kas klassik või mõni neist uutest autoritest, kes saadavad kõik putsi sellise otsekohese kergusega, et sellega harjumine nõuab vaata et täiendõpet. Maailm on muutunud, nendib talle tema analüütiline meel. Aga neitsi, kellest pole määratud jagu saama ei üleskääritud käised, ei Lurich ega isegi mitte omaenda seaduslik mees, teab, mis on kannatlikkus. Kui putsi, siis putsi. Ta rasestub taas. Sõnnikuhais on tulnud, et jääda.

    Kaks poega. Silmad punnis, lamab noorem varbvoodis ja väljutab gaase. Vanem jookseb ebakindlal sammul mööda elutuba nagu loom puuris. Originaal ja koopia. Tõuk ja valmik. Röster ja kasutusjuhend. Mehel läheb paremini. Kuni naise keha sünnitusest taastub, laob lukustatud vannitoa põrandale pika rivi Koidulaid ja rahuldab ennast rahvuspatriootilise kirega. Seeme lendab uljalt, iseseisva väikerahva uhkusele kohaselt, viidates heale tervisele, mida pole veel jõudnud nõrgestada Euroopa manduvad trendid. Mitu Koidulat saab pihta. Mees loputab need sooja veega ja riputab sokkide kõrvale kuivama.

    Jälle kool. Aeg, see universumi punktuaalne aednik, puhub oma lehepuhuriga kalendrilehti. Sekundeid, minuteid, päevi ja aastaid ootab täitmatu must auk, Linnutee pudipõlleks ees. Igihaljaste klassikute kõrvale ilmuvad uued putsisaatjad. Paistab, et sinna saadetakse eelkõige iseend – niivõrd ebakindlad on nende uute sõnameistrite nimekirjad. Ise sööme, ise joome, ise nõudki ära toome. Elu muutub järjest enesekesksemaks. Ajapendel on võimsa möirge saatel lennanud ühest äärmusest teise. Kuradile kolhoosid, elagu masturbatsioon. Kolleegid valivad ta aasta õpetajaks. See on meeldiv. Autahvlile riputatakse Madli Tiigi kõigile naeratav portree. Tema kunagised lasteaiakasvatajad, kui nad oleksid veel elus, tunneksid selle naeratuse üle uhkust. Jäägu see nende postuumseks töövõiduks. Sama päeva õhtul kodus naeratus kaob. Rasedustest näitab kaht pulka.

    Ta imetakse tühjaks. Seistes peegli ees vannitoas keset paksu mähkmehaisu, uurib ta oma keha. Esimesena annavad alla rinnad. Väljaveninud nibupaar on solvunult langetanud oma palge. Kunagi hüplesid need kaks ülemeelikut innukalt pluusi all, ninakesed uudishimulikult õieli, otsides elu. Põgenema oleks pidanud. Elu eest. Elu on kindel summa. Tahad jääda iseendaks, puutumatuks tervikuks – ära pooldu, ära lase endast midagi lahutada. Võidad lapsed, kaotad rinnad – hoidu vampiiri eest! Ta klõpsab rinnahoidja kinni ja astub elutuppa. „Elagu!“ hüüavad paar külla tulnud kolleegi, kellele sekundeerivad mees ja kolm poega. Väikseim neist räägib alles peeretuste keeles. Kartulisalat, kiluvõileivad, tort, kõik tema enda valmistatud, kaks ja pool tundi mähkmete, pesu, koristamise ja imetamise kõrvalt. Mees lööb šampanjakorgi lendu, näol uhke ilme, nagu oleks ta just maailma loonud. Telekas ründavad kaks reisilennukit Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorne. Ta saab 30. Kõik on veel ees, lubavad kolleegid. See kõlab kui ähvardus.

    Nad istuvad mehega teleka ees. Harukordne õhtu. Poisid on endasse tõmbunud ega sega. Kes nuputab koolitükke, kes joonistab monstrumeid, kes ehitab klotsidest pilvelõhkujaid. Haisu täna ei olegi. Kusagilt justkui ei valuta. Hing särab puhtalt kui äsja küüritud pann. See vist ongi õnn. President õnnitleb aasta isa, loeb paberilt piduliku kõne. Mitte kõne, vaid retsept. Heal isal on töö, heal isal on kodu, heal isal on naine, heal isal on kuldsed käed, hea isa on tõeline eestlane, heal isal on neli last. Voodis avab mees sülearvuti ja süveneb vabariigi teenetemärkidesse. Üks uhkem kui teine, helgivad nende peegeldused mehe himukas pilgus. Ta vaatab enda kõrval uinunud naist. Tema suguti jäigastub.

    Poeg number neli, eostatud une pealt, sünnib teistsugusesse maailma. Elu väikesel kodumaal muutub keerukamaks, selle reeglid ja seadused komplekssemaks ning lihtsale inimesele arusaamatumaks. Ei olda enam üksi, ollakse värske lüli ketis, mis koliseb ümber suursuguselt paigal tammuva Euroopa. Kusagil paneb keegi külamees oma ketikoerale nimeks Nato, see klähvib ööd ja päevad idataeva suunas, hoides kogu alevikku turvaliselt ärkvel. Hais hajub, ta seisab jälle kord tahvli ees, raamat käes. Tema ees aga istub uus partii noori inimesi, eurooplasi. Euroopa on seal, miks te siin istute, tahaks ta küsida, aga saab sõnasabast kinni.

    Aastad mööduvad. Ühetaoliselt ja monotoonselt pritsivad nad nende teele jäänud inimeste näkku kortse nagu porilompidest läbikihutavad autod. Vaatamata pingutustele pole mees ordenit saanud. Libiido langeb. Raha küll tuleb, ent uued kupüürid ei eruta. Käsi ei tõuse Euroopa arhitektuuri peale kiimlema. Libiido langeb. Madli on segaduses. Mehest puutumatuna magab ta küll paremini, aga unenäod muutuvad. Sinna ilmub keegi, kes jälgib teda hindava pilguga. Käed dressipükste taskus, tugevad rinnalihased särgi all pingul. Telereklaamis turnib moodsalt rõivastunud noormees mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale, hetk hiljem ähib ta lennujaama stardirajal ilmse sooviga õhku tõusta. Üle noormehe tuiskavad kaks hävituslennukit. Ostke mind ära, palun ostke mind ära, karjub tulevane peaminister. Juhtimisteenuse hind paistab soodne, kvaliteet vastab ääremaa standardile. Mis seal ikka, inimesed ostavad.

    Korraga, jah, korraga tahaks ta ise olla hävitaja piloot. Lennata madallennul üle soode ja rabade, kidurad männid ja hüljatud kirikud kõditamas kõhualust. Möirata laante ja rapsipõldude kohal. Teha äkkpöördeid vonklevate jõekaarte kohal. Ning lõpuks, kui kütusepaak tühi, põrutada nokk ees mõnda jämedasse puusse nagu talibani musträhn. Ning katapulteeruda vaid murdosake sekundist enne hävitavat lõppu. Ning pääseda edaspidi kõikidest kokkupõrgetest just sellisel stiilsel viisil. Alati. Mängida surmaga, vedada teda ninapidi. Alati.

    Ühel vahetunnil peatub ta pilk imelikul seigal. Kaks tüdrukut, neljas klass või viies, sikutavad kahe vahel roosa ümbrisega nutitelefoni. Ühel kuri, teisel nutune nägu ees, liigutatakse väikest elektroonilist ahvatlust edasi ja tagasi nagu kahemehesaagi. Kõik see toimub mingi jonniva budistliku aeglusega, pakkumata ainsamatki märki võimalikust lõpplahendusest. Kui kõlab tunnikell, loivavad kaks löödud tegelast vastumeelselt klassiruumi, lõdvendamata hetkekski haaret roosalt aardelt, mis liigub nende vahel tummalt nagu väike matmist ootav kirst.

    Kooli ilmub uus kehalise kasvatuse õpetaja. Kolleegid vahetavad üksmeelselt püksid seelikute vastu. Õpetajate toa atmosfäär muutub indlemisest paksuks. Hinded paranevad. Kooli reiting tõuseb vabariiklikus edetabelis mitu head pügalat. Ka Madli tunneb midagi. See palavik jälle? Võimatu on keskenduda. Ilukirjandus tundub ühtäkki tähtsusetu ja isegi mõttetu. Suutmata kodutöid kontrollida, paneb kõigile viied. Õpilased on tänulikud. Madli keha kiheleb. Ta üritab põgeneda kaante vahele, kuid see ei aita. Raamat lendab toanurka. Koolis valitseb lämmatav meeleolu. Konkurents. Teda aga ei vaadata. Ta tõstab panuseid. Kannab ohtliku pikkusega kleiti, riskeerides naeruväärsuse ja põiepõletikuga. Püüab sellega ühe poollihaliku pilgu, ei enamat. Ta analüüsib olukorda, teeb järelduse. Ta võtab auto ja põrutab pealinna. Naaseb järgmisel päeval rongiga, kinni teibitud põues värsked kunstrinnad. XXL. Õmblused natuke valutavad, ent nelja tuimestuseta sünnituse kõrval on see nohu. Käsikäes toovad valuvaigisti ja Viagra abieluõnne korraks tagasi. Mees ärkab kui karu talveunest. Kus auto on, pärib ta. Siin, osutab Madli rindadele.

    Suur vahetund. Võimla. Spordiinventari panipaik. Ta väriseb. Aga õige natuke. Siis võtab ta püksikud jalast ja heidab võimlemismatile selili. Kergitab seelikut. Sikutab pluusi üle rindade. Roosad õmblused paistavad. Elu hind ja selle triipkoodid. Ta ajab reied laiali, tõmbab põlved konksu. Aeglaselt nagu filmis. Täpselt nagu raamatus. Mees vaatab teda. Rahulikult ja rahulolevalt. Lukustab ukse. Laseb dressipükstel langeda. Võtab kätte. Hõõrub seda. See kasvab. Kasvab. Kasvab. Teatepulgast saab teivas. Pikk ja paindlik. Mees tõstab teiba lähteasendisse, otsaga üles, astub sammukese tagasi, alustab hoojooksu. Tuleb, kiirus kasvab, kasvab veel, viimased sammud, need kõige olulisemad, need, millest kõik sõltub, täpsus, tugevus, kõik. Vahetult enne kohalejõudmist suunab mees teiba otsa alla, otse naise jalge vahele. Kokkupõrge, teivas paindub imekspandava elastsusega, ning siis, kui vibust vabanenud nool, katapulteeritakse mees õhku, kõrgele, aina kõrgemale, viis meetrit, viis tuhat meetrit, viissada tuhat meetrit, maa tema all on väike kui topispall, ta sipleb, vehib kätega. Maailmarekord! Nüüd ta juba langeb, pall suureneb tagasi maakeraks, maakeral lamab naine, jalad harkis, tupp lai ja niiske, ta maandub, kaks silikoonist maandumispatja püüavad ta hellalt oma embusse. Kosmonaut, ärgake.

    On hämar sügisõhtu. Ta kõnnib mööda uhiuut kergliiklusteed. Toetusfondide ja keppide najal. Uus büst, uus kehahoiak. Uued seljalihased, mida peab veel treenima. Süttivad kollakad tuled. Tasahaaval muutub õhk niiskusest paksuks. Udutab. Tee on sile, palistatud prügiurnide ja pingikestega puhkamiseks. Ta kõnnib, peatumata, tal on suund. See tekitab hea enesetunde. Sa kõnnid mööda siledat teed ja sul on kindel suund. See on hea, väga hea. Korraga tee lõppeb. Saab otsa ja kõik. Teed ei ole. Ainult udu. Ta vaatab ümberringi. Tee otsas seisab silt. Euroopa Liidu lipu kõrval on sellel sinimustvalge puri, mida paisutab jõuline tuul. Ta vaatab seda. Puri on uhke, sellisega põruta või ümber maakera. Mööda avarat merd. Meri. Meenub midagi ähmast lapsepõlvest. Ta raputab tahtmatult pead. Tiik. Tiigil pole sellise purjega midagi peale hakata. Ressursi raiskamine. Ta keerab ringi ja läheb vastassuunas tagasi. Uttu.

  • Kesk-Euroopa Ülikool Eestist vaadatuna

    Kesk-Euroopa Ülikoolist (CEU) on viimaste nädalate jooksul palju räägitud. Kelle jaoks on tegu vaba mõtte kantsiga, kelle jaoks sotsiaal- ja humanitaarteaduste ühe maailma tippkeskusega, kelle jaoks George Sorose maailmavallutusplaanide keskusega. Vähem on teadvustatud CEU keskset rolli Eesti intellektuaalses elus. Budapestist on läbi käinud vähemalt kahe põlvkonna jagu humanitaare. Eesti kunstiteadust, sotsioloogiat, medievistikat, politoloogiat, soouuringuid oleks raske ette kujutada ilma CEUst rääkimata. Vikerkaar palus mõnel CEU vilistlasel meenutada ülikooli rolli oma intellektuaalses kujunemisloos.

    Iivi Anna Masso, politoloog

    Minu alma mater on Helsingi Ülikool. Seal olen saanud peaasjalikult oma kõrghariduse, seal olen kaitsnud magistri- ja doktrorikraadi. Kesk-Euroopa Ülikool oli sellele oluline täiendus jätkuõppe aegu – sooritasin seal nende doktoriõppe kaheaastase kursustesarja politoloogias, millest formaalselt sain rahvusvaheliselt M.A. ja Ph.D. vahele asetuva M.Phil. kraadi. Kui Helsingis õppisin eelkõige filosoofiat, siis CEUs õppisin ka politoloogiks. Kui Soomes sain Euroopa hariduse, siis CEUs lisandus sellele Ameerika oma. Samuti tõi CEU haridusse kaasaja mõõtme.

    CEU õpe oli äärmiselt töötihe ja nõudlik, koormus äärmiselt suur – keegi ameeriklane võrdles seda Harvard Law Schooli omaga. Iga päev intensiivsed “kodutööd”, palju lugemist, millest pidi jätma ka tõenduseks jälje, ülevaadete, analüüside ja kokkuvõtete kirjutamise näol. Arutelurühmad olid nii väikesed, et teksti lugemata poleks seal midagi teha olnud. Rahvusvahelises mõõdus olid näiteks meile, poliitikateooria jätkuõppureile, korraldatud seminarid, milles tuntud filosoofi ja endise liberaalse poliitiku János Kisi juhtimisel arutasime kaasaegse angloameerika poliitfilosoofia võtmetekste vaid 4-6 osaleja rühmas, suur luksus. Eriti nüüd, mil isiklikku ja kohalolevat õpet asendatakse üha enam veebiloengutega, kus vastastikune side loengupidajaga puudub. Kisil oli aega kuulata, vastata, küsida, provotseerida ja lõpuks elegantselt paika panna, kuidas teksti keskseid argumente õieti mõista.

    Kui Helsingis oli doktoriõppeni jõudnud noore teaduri õppetöö sisuliselt läbi – ta keskendus seminarides oma doktoritöö teemale –, siis CEU andis jätkuõppe raames veel põhjaliku uue hariduse. Just CEUs said selgeks kaasaegse liberaalse mõtte klassikud, John Rawls, Ronald Dworkin, õigusteooriad, konstitutsionalistid, lepinguteooriad jne. Seal oli põhimõte, et enne 1970ndaid kirjutatut oma uuringuteemaks valida ei saanud. Mitte kõik, mida pakuti, polnud mullegi meeltmööda. Poliitikat matemaatilisse mustrisse suruv ratsionaalse valiku teooria oli seal au sees, ise jäin skeptiliseks. Aga angloameerika, analüütilise poliitilise mõttega lähedase tutvumise eest olen igati tänulik.

    CEU oli rahvusvaheline ja inglisekeelne, riik riigis ja enklaav keeleruumis, millega tutvumine meil välismaalastel õnnestus katsetest hoolimata vaid põgusalt. Sain seal palju kontakte naaberpiirkondade, Balkanimaade, Rumeenia ja Bulgaaria, ja muidugi ka Ungari inimestega, milleks ei Eestis-Soomes ega ka kaugemal läänes samasugust võimalust pole olnud.

    Õpetajatest jäi enim meelde lisaks Kisile Nenad Dimitrijevic, minu kursusetöö juhataja, Serbiast sõja ja Milosevici hullumeelsuse eest põgenenud filosoof, rahulik ja tasakaalukas tõeline intellektuaal. Õpetajaid oli nii koha pealt Ungarist kui läänest ja koolis käisid esinemas sellised rahvusvahelised tähed nagu Agnes Heller, Seyla Benhabib, Jeffrey Isaac, Vladimir Tismaneanu ja palju teisi. Seal avanes esimene aken maailma, mida nägin hiljem külalisteadurina New Yorgis viibides.

    CEUd on veebiavarustes püütud näha poliitilisemana kui ta tegelikult on, kohana, kus õpitakse teatud viisil mõtlema, õigesti arvama. Minu jaoks oli CEU pigem intellektuaalne kui poliitiline kogemus. Koht, mis on rohkem kui lihtsalt ülikool, rohkem kui Ungari või Budapest, rohkem kui Euroopat külastav Ameerika. Selline lävepakk Euroopast maailma, mida nii ungarlastel kui teistel tuleks hinnata ja hoida.

    Kristina Kallas, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kt

    Minu jaoks saab akadeemiline karjäär olla ainult rahvusvaheline. Tõe tagaotsimine ja elu seaduspärasuste selgitamine ei tunne rahvusriikide ja rahvuskeelte piire. Vastupidi, piirates teadust vaid oma kultuuriruumiga, piirame ka oma teadmist, sest kasutame vaid ühte selgitusraamistikku. Ega ma 2001. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis magistriõpinguid alustades sellest veel aru ei saanud. See on nüüd tagantjärele tarkus. Kuid just selle rahvusriikide ja rahvuskeelte ülese maailmatunnetuse lõi mulle CEU.

    Olles õppinud Tartu Ülikoolis üsna rahvuslikku ajalugu 1990ndatel, oli CEU-s alguses päris raske leppida sealsete õppejõudude seisukohaga, et see ei ole kogu tõde, vaid ainult üks võimalikest tõlgendustest ajaloosündmustele. CEUs õppisin ma esmakordselt aru saama ajaloost kui teadusdistsipliinist ja eemaldusin ajaloost kui rahvuslikust narratiivist. Kõik minu kursusekaaslased tegid läbi selle raske paradigmamuutuse oma maailmatunnetuses. Liikusid rahvuslikult rahvusvaheliseks. Rahvuslike piiride lammutamine oli raske, emotsionaalselt ja kognitiivselt, kuid CEU sai sellega minu ja minu kursusekaaslaste puhul hakkama vaid 10 kuuga.

    Ma õppisin CEU-s kriitilist mõtlemist, küsimuste esitamist kõige kohta, mida mulle väideti olevat tõde, analüüsivat mõtlemist, oskust ehitada argumentatsiooni, akadeemilist diskusisooni ja akadeemilist eneseväljendusoskust. CEU teadis, et demokraatia konsolideerumiseks endises sotsialismiblokis on vaja noorele põlvkonnale õpetada just seda. Mitte teoreetilisi teadmisi demokraatia toimimisest, vaid oskusi ja väärtusi, mis selle toimimise ensestmõistetavaks muudavad.

    Nii nagu iga ülikool, andis CEU mulle ka minu sotsiaalse suhtlusvõrgustiku. Ainult et CEU tõttu on see mul rahvusvaheline. Ma suhtlen tööalaselt aktiivselt Peterburi Euroopa Ülikooliga (millel on samuti täna tõsised konfliktid Vene võimudega), mille välissuhete dekaan on minu CEU ülikoolikaaslane, väga lähedane tuttav Maria. Ma olen OSCE lepinguline nõustaja Kõrgõstani presidendi administratsiooni juures, aidates neil suunata integratsioonipoliitikat – selle nõustamistöö pakkumise tegi mulle Andrei, minu CEU õpingukaaslane, kellega oleme Budapestis mitu liitrit head Ungari veini ära joonud. Minu lähedased sõbrad on paljud just CEU lõpetanud ja minu ametiaalased kolleegid paljudes Euroopa ülikoolides on just CEU lõpetanud. CEU periood on andnud mulle ka minu pere – kohtasin oma elukaaslast just Budapestis õppimise ajal.

    Uku Lember, ajaloolane

    Õppisin Kesk-Euroopa ülikooli magistri- ja doktoriõppes ajalugu. CEU ajaloo osakonna peamiseks tööriistaks oli ja on võrdleva perspektiivi pakkumine – rahvuslike ajalugude asetamine regionaalsesse, Kesk- ja Ida-Euroopa, vahel ka Euroopa või maailma konteksti. Kõige inspireerivamateks või silmiavavateks kursusteks olid minu jaoks ilmselt magistriõppe omad, näiteks arutelud sotsiaalsetest muutustest nõukogude perioodil nn altpoolt perspektiivist, kaasaegsuse saabumise paradoksidest 20. sajandil ja totalitaarsete režiimide kummastavast järelelust.

    Vastupidiselt levinud kuvandile ei ütleks ma, et CEU ajaloo õppejõud oleks ärgitanud rahvuslikku ajalookirjutust hülgama või suuri narratiive laiali lammutama, pigem suunati siduma kohalikku ajalookirjutust rahvusülese vaatega ja seda eelkõige seminarivormis õppimise ja ingliskeelse teaduskirjanduse lugemise kaudu. Enamik ajalooõppejõude olid pigem liberaalid kui vasakpoolsed. Väga tähtsaid rolle mängisid minu jaoks aga kindlasti ka asukoht ja üliõpilaskoosseis: lisaks ungarlastele ka inimesed endise Jugoslaavia aladelt, Venemaalt-Ukrainast jm. Näiteks õppisin tohutult Jugoslaavia dilemmade kohta nii II maailmasõjas kui ka 1990ndatel, kuid veelgi enam – vastuoludest nende tänapäevasel kajastamisel. Säärasel taustal ei tundunud Eesti teemad just vähem olulised, küll aga pidi järele mõtlema, millises mõistekeeles end arusaadavaks teha.

    CEU doktoriõpe järgib klassikalist mudelit, milles julgustatati oma esialgseid eeldusi, tööplaane ja teematki ümber mõtlema, ja seega mitte minema algselt plaanitud suunas; ajaloos ei pidanud tegelema „sama“ teemaga nii magistris kui ka doktorantuuris, ja soodustati ka muude erialade tudengite astumist magistriprogrammi. Säärane lähenemine on kindlasti privileeg ning samas sümboliseerib mu arvates hästi praegu löögi all olevat akadeemilist vabadust ja uurimistöö läbiviimise loogikat. Minu arvates pakkus CEU Põhja-Ameerika parimate ülikoolide laadset doktoriõpet veidi kokkupressitud moel; suur osa tudengeid lõpetab heade teadmistega ingliskeelse akadeemilise maailma toimimisreeglite kohta.

    Katrin Kivimaa, kunstiteadlane

    CEU algusaastatel tegutsesid nii Budapesti ja Praha kolledžid ning kunstiajaloo osakond oli üks neist neljast, mis 1990ndate esimesel poolel Prahas tegutsesid. Kunstiajaloo programmist mis algul kestis 4 kuud ja hiljem juba 9 kuud, on läbi käinud palju meie 1990ndatel aktiivselt kunstimõtte arendamise ja kureerimisega tegelenud kunstiteadlasi (Heie Treier, Ants Juske, Johannes Saar, Vappu Vabar jt).

    Mina õppisin Kesk-Euroopa Ülikoolis kahel korral: 1994-95 läbisin 9-kuuse kursuse kunstiajaloos ning 1997-1999 magistriprogrammi soouuringutes, mille lõpetasin MPhil-kraadiga. Niivõrd heal tasemel ning uuenduslikku haridust neil erialadel 1990ndatel Eestis ei saanud. Interdistsiplinaarne soo- ja kultuuriuuringute progamm (Program on Gender and Culture) on midagi, mida siiani ükski kohalik ülikool ei paku.

    Rahvusvahelised kontaktid, mis Prahas ja Budapestis õppimise ajal tekkisid, ei piirdunud akadeemilise keskkonnaga. Budapestis elades suhtlesin aktiivselt sealsete kunstikriitikute ja kuraatoritega, mille üheks tulemuseks oli näituse “Private Views” viimine Dunaujvarosi Kaasaegse Kunsti Muuseumisse 1999. aastal. Praha aegadel oli mu kursusekaaslane ja üks lähimaid sõpru Adam Budak, kellest sai rahvusvaheliselt tegutsev kuraator; tema kureeris ka Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni Denes Farkasi töödega. Minuga ühel ajal Budapestis õppinud ning hiljem Eesti avalikus elus olulist rolli mänginud eestlastest võiks nimetada Iivi Anna Massot, Margit Sarve, Mailis Repsi jt.

    Võimalus õppida Kesk-Euroopa ülikoolis mõjutas kogu minu professionaalset ja loomingulist tegevust, mille põhiliseks väljundiks on õpetamine ja teadustegevus Eesti Kunstiakadeemias aga ka kunsti- ja kultuurikriitika avaldamine erinevates Eesti väljaannetes. Olen pühendanud palju energiat ja tähelepanu ka tõlkimis- ja populariseerimistegevusele. Tänapäeval pakub visuaalne sfäär lõputult võimalusi inimeste mõjutamiseks ja nende hoiakute vormimiseks, mistõttu visuaalse nö lugemisoskuse arendamine on kõigi kujutava kunstiga tegelevate erialade üks peamisi ülesandeid. Kultuuriajaloo parem mõistmine annab ehk lootust, et mineviku vigasid niisama lihtsalt ei korrata. Ilma nimetatud eetiliste põhimõteteta, mille olen kaasa saanud oma õpingutelt Kesk-Euroopa ülikoolist, jääks kunstiteadus ja visuaalkultuuri uurimine elitistlikuks ja ühiskonnast eraldatud mängumaaks.

    Marko Uibu, antropoloog

    Usun, et Kesk-Euroopa ülikoolile nekroloogi kirjutamiseks ei ole põhjust. Aga see, et CEU jätkamine Budapestis on ideoloogilistel põhjusel väga suure kahtluse all, on midagi, mida 2017. aastal Euroopa südames juhtuda ei tohiks. Võitlus Sorose vastu on järjekordne näide Orbáni loodud populistlikust vastandusest ja vaenlasekuju loomisest. Selle seosega ei tohiks kaasa minna: CEU ei tähenda Sorost, ülikool on ideoloogiliselt heterogeenne. Näiteks ei ole ma Eestis kohanud ligilähedaseltki nii jõuliselt kapitalismikriitilisi neo-marksistlikke õppejõude. See ongi ehk ka akadeemiline vabadus, mis üha sügavamale autoritaarsusesse vajuvat Ungari võimu häirib ja hirmutab.

    CEUs õppimine oli kahtlemata avardav. Tingimustega, mida kool pakkuda suutis, ei suuda sotsiaal-humanitaaraladel konkureerida ükski teine selle regiooni ülikool. Mu kursusekaaslased olid väga erinevatest riikidest ja taustadega, paljuski eelnevalt juba magistrikraadide ja mingi töökogemusega. CEU omakorda lõi meile ideaalse intellektuaalse kasvulava: inspireerivad õppejõud, nõudlik tööplaan ja ühiselamuks kohandatud tornhotelli üleventileeritud toad, kus seda plaani täita. Kõige eest hoolitsetakse, sina ainult loe, kuula, arutle ja kirjuta. Sellele mitte väheoluliseks lisaks ka Budapesti baarid ja suurlinlik melu.

    Üldjuhul vist baarid olidki kõige otsesem puutepunkt Budapestiga, CEU lõi üliõpilaste jaoks omalaadse mulli, kust väljumiseks ei olnud otsest vajadust. CEU ja Ungari suhestumine tundus mulle pisut veider juba 6 aastat tagasi. Ühes visuaalantropoloogia kodutöös dokumenteerisime kooli ja ungarlaste kooseksistentsi hämaras südalinna kortermajas, mille esimestel korrustel asusid korterid, viimastel meie teaduskond. Sisehoovist levis seminariruumi tihti praelõhn ning kostis laste nuttu ja naabrite vestlusi. See oli omamoodi kummaline kooslus, sest paljud elanikud olid pärit veel vanast ajast, elades neile plaanikomitee poolt eraldatud ja aastakümneid remontimata korterites. Meenub regulaarselt trepil või liftis kohatud musta koeraga vanadaam, kellega aga kontakti ei tekkinud, sest meie ei osanud ungari ega tema inglise keelt. Ja millest meil rääkida oleks olnudki? Mulle tundub, et samamoodi jäi CEU ja kogu sealne väärtuste kompott ka Ungari ühiskonnale pisut võõraks. Valijad ilmselt ei karista Fideszit CEU vaenamise pärast, vaid pigem kiidavad Orbáni karmi kätt globaalkapitalismi ja liberaalse allakäigu peatamisel.

    Mul ongi eriti kahju just Ungarist ja laiemalt avatuse, liberaalsuse kui väärtuste murenemisest. Need tugipunktid, mille järele näiteks ungarlased ebakindlas maailmas haaravad – kapseldav nn uus-konservatiivne rahvuslus ja autokraatia – on viinud riigi ideoloogiliselt hirmutavale rajale. CEU taolise tugeva akadeemilise asutuse kõrvaldamine sümboliseerib totalitariseerumise jõulisust. See on hoiatav näide meile kõigile. CEU ei väsi õpetamast.

  • Kadastiku karma

    Mart Kadastiku exegi monumentum’i ümber algas skandaal juba enne, kui keegi peale kirjastaja-toimetaja raamatut üldse lugenud oli, ja kestis pöörastel pööretel terve tormilise porikuu. Postimehe tänase suuromaniku, Eesti ühe rikkama mehe ja laiema haardega ettevõtja Margus Linnamäe ning lehe kauaaegse peatoimetaja ja juhi, natukene ka omanikupõlve maitsta saanud Kadastiku laupkokkupõrge täitis uudisveerge nii pehmemates kui ka kõvemates meediumides. Klirises, tõsi, küll eelkõige Kadastiku kolp. Linnamäe lubas endale suuremalt jaolt mõjuvõimsat vaikimist, nagu ikka. Milleks ajakirjanduses osaleda või seda teha, kui on võimalik seda omada.

    Kogenud meediategelasena teab Kadastik hästi, et mitte miski ei müü paremini kui skandaal ning mida mustem on tülitsevate isikute pesu, seda kabedamat müüki on loota raamatul, mis seda musta pesu lubab laiali laotada. 21. septembril 2016 Eesti Ekspressis ilmunud Kadastiku intervjuu toimis ühtlasi tugeva turundusteona, tagades peale praeguste ja kunagiste ajakirjanike huvi ka nende inimeste tähelepanu, kes ajakirjanduslikku teksti lugedes selle autorile, toimetajale ja peatoimetajale, ammugi siis veel omanikule ei mõtle. Linnamäe laskis ähvardada Kadastiku tütart, mõelda vaid, peaaegu nagu napilt toimumata jäänud mõrva või pantvangi-draama lugu! Kadastik ise oli Linnamäele kinda heitnud juba aasta varem, kui ta ütles sealsamas Hans H. Luigele kuuluvas Ekspressis tundvat end süüdi Linnamäe toomises Postimehe omanikuks.

    Niisiis, 27. septembril, päev enne Kadastiku raamatu esitlust kogunes Tallinnas Wabaduse kohvikus Linnamäe rahastatud ja tema erakonnakaaslase Juku-Kalle Raidi koostatud-kirjastatud brošüüri „Paradokside puntras“ publik. Kõnealune kogumik sisaldab Kadastiku omal ajal Edasis Jaak Kalju nime all ilmunud kirjutisi ning Kadastiku Tartu aukodanikuks nimetamata jäämise loo kajastusi. Kõik, kes Apollost – mis on pooles ulatuses Linnamäe oma – Kadastiku raamatu ostsid, said ja saavad ilmselt siiani selle tasuta kaasa; kes Kadastiku kunagisi kirjutisi ilma elutööraamatuta tahab omandada, peab maksma ühe euro.

    Nõnda polnud parata: 28. septembril sealsamas Wabaduses toimunud esitlusel pidi Kadastik rääkima ikka ka sellestsamast, mis teda eluaeg vaevanud ja milleks Linnamäe teda Raidi käe läbi oli sundinud: oma mineviku kõige valusamast osast ehk seostest KGB-ga – peatükist, mille Kadastik oli mõelnud oma raamatuga lõplikult sulgeda, esitades seda väikese ja suhteliselt vähetähtsa episoodina oma pikaajalise ja eduka karjääri alguses. Kas see nii ikka oli, jääb muidugi küsitavaks: mitte iga 27-aastane mees ei saa aastal 1983 rajoonilehe peatoimetajaks (keda nimetati tollal küll toimetajaks), olgu ta kui tahes heade juhivõimetega ajakirjanik. Mitte iga ajakirjanik ega toimetaja saanud lugude teemasid, materjale ja juhtnööre otse KGB-st ega luba külastada kinniseid kohtuistungeid otse julgeolekuülemalt. „Olgem ausad,“ kirjutab Kadastik, „keegi ei läinud nende kirjatükkide tõttu vangi ja kellegi elu ei rikutud ära. Kui keegi on kannatanud, siis vaid autor.“ Esitluselgi kinnitas Kadastik, et tema ei ole kedagi tapnud ning et Juku-Kalle Raid on inimestele kümneid kordi rohkem haiget teinud, kui tema elu jooksul on suutnud. Teisal on Kadastik Linnamäed ja Raidi süüdistanud katses teda moraalselt tappa ning nimetanud Raidi Linnamäe palgamõrvariks. Ühesõnaga, intriig missugune.

    Mõni nädal täitsid meediaruumi Kadastiku ja Linnamäe vastastikused kohtussekaebamised, ent algatatud kohtuasjad lõppesid üsna kiirelt kohtuväliste kokkulepetega. Linnamäe taastas Kadastiku pensioni väljamaksed (kunagise omaniku Heldur Tõnissoni kingitus Kadastikule ja aktsiate Linnamäele müümise diili osa), loobus Kadastikku süüdistamast ärisaladuste lekitamises (ei oleks kohtus võitnud, klaar) ning lubas lõpetada Raidi koostatud raamatu rahastamise (mis ilmselt tähendab, et brošüüri juurde ei trükita, no vaevalt nõudlust olekski). Kadastik omakorda lubas täita varasemaid kokkuleppeid Linnamäega (peamiselt ilmselt hoida ärisaladusi), ja loobus kohtuasjast autoriõiguste rikkumise asjus.

    Linnamäe on niisiis Kadastiku raamatu algus ja ots. Alguses on Linnamäe tulemata jäämine Kadastiku lahkumispeole, kus etendati Kadastiku enese kirjutatud näidendit tema enesega nimirollis, ja lõpus Linnamäe öeldud „Tegele oma asjadega, meie tegeleme oma asjadega“ ehk siis see absoluutselt viimane asi, mida Kadastik oleks kuulda tahtnud oma elutöö kroonimiseks. Loomulikult kahetseb Kadastik, et oli aidanud Eesti Meedia omanikuks saada mehel, kel oli teda vaja vaid oma äriimpeeriumi kaunistamiseks meediapärliga: ilma Kadastikuta poleks Linnamäe ettevõttele ligi pääsenud. Et aga Eesti Meedia management buyout koos Linnamäe kaasamisega lõpeb Kadastiku ja teiste väljapuksimise ning Linnamäe 100-protsendilise osaluse saavutamisega, oli selge algusest peale, arvatavasti ka Kadastikule endale. Rikast meest osaluse müümine temast vaevalt tegi, ent rohkem kui raha ongi Kadastik alati hinnanud vaimset võimu.

    Küllap rehkendas Kadastik 1990. aastatel äris mitmeid ebaausaid võtteid kasutanud Linnamäed mängu tuues umbes nii: sain hakkama KGB-ga, küllap saan ka Linnamäega. Vahepealsed aastakümned legendaarse meediajuhina, keda peeti Postimehe sisu päristiseks kujundajaks ka aegadel, kui peatoimetaja toolil istusid teised mehed (üks naine oli ka), olid temast ometigi teinud isiku, keda peab respekteerima ka Linnamäe (nagu respekteerisid Heldur Tõnisson ja Schibstedi tegelased). Ent Linnamäel, nagu selgub, oli Kadastikust lihtsalt ükskõik. Neid entiteete, mis ehitavad üles Kadastiku maailma, tema paradigmas lihtsalt ei eksisteeri. Tema meelest pole ravimifirma ja meediaettevõtte omamisel mingit vahet. Tahab, paneb peatoimetajaks Hardo Pajula, Kaur Kenderi või – miks mitte, kui tuju tuleb – luuavarre (tugev bränd elab mõnda aega ka jumala armust, nagu Kadastik tabavalt märgib). Ajakirjanikud ei vali peatoimetajaid ja tegevjuhid-peatoimetajad omanikke, see on alati käinud vastupidi ja käib ka edaspidi. Sellepärast on ajakirjanikele alati parim see omanik, kes on kaugel (Kadastiku sõnadega: väliskapital tagab sõltumatuse).

    Ometi pole see raamat vähemalt algimpulsilt solvumise või kibestumise lugu. Algne mõte võis siiski pigem olla näidata tublit tükki Eesti ajakirjanduse lähiajalugu Kadastikuga peaosas. Küllap teab Kadastik hästi, et kui tema elutööraamatu oleks kirjutanud keegi teine, oleks see olnud hoopis teistsugune. Tema ise poleks paistnud ehk pooltki nii üllas ja võib-olla isegi mitte nii suur ja tähtis, kui ta soovib paista selle raamatu vahendusel. Küllap teab Kadastik isegi, et kaunim on lasta end kiita teistel, kuid olles selle töö ise ära teinud, jääb vähemasti olevaste ja võimalike tulevaste ebasoovitavate esituste kõrvale alatiseks tema enda versioon: mõjukas, mahukas, huvitav, jah, seda igatahes. Peatoimetajaid, kellest on saanud meediaettevõtte tegevjuhid, on iseseisvas Eestis teisigi, kuid selliseid, kes oleksid võrreldava eduga alustanud nõukogude režiimi ajal ning vabas Eestis karjääri võrreldava eduga jätkanud, ei tule küll ette. Sellisena on Kadastik kahtlemata unikaalne nähtus, kellel on, mida jagada. Meediaturu kujunemist vabas Eestis pole siiamaani nii detailselt kirjeldatud, see on haarav ja kahtlemata enamaid jutustajaid vääriv lugu. Hans H. Luik vaevalt viitsib, kuigi tema kokku pandud pilti oleks Kadastiku omaga võrrelda kõige põnevam.

    Iseenesest võiks ju olla, et kui elutöö on tehtud, siis on hea ja kerge tunne. Vaev on juba nähtud, armastus tulnud ja rõõm jäänud. Ent kui peaks olema läinud nii, et töö on küll tehtud, aga armastust pole tulnud, siis pole vist tagantjärele enam suurt midagi teha. Pole mõtet selgitada, miks ta oleks pidanud tulema, või väita, et ta on alati olnud, kuid sellest pole lihtsalt seni õigesti aru saadud. Ent just seda Kadastik teeb, nõnda et loed, mõtled ja imestad: kuis on see ikkagi võimalik, et üks inimene on nii hoolitsev, tark ja hea! Pealegi on tal alati olnud õigus, ja isegi kui tal ei ole olnud õigus, on tal ometi olnud õigus ja on siiamaani, sest et tal lihtsalt on õigus. Selle KGB-asjaga oli nii (Kadastik kirjutas head ja õiglased lood, lihtsalt KGB rikkus need enne avaldamist ära) ja õigupoolest kõigi teiste asjadega ka. Kui peatoimetajad olid saamatud, ülbed või muidu sobimatud, siis oli see nende süü, mitte Kadastiku, kes nad ometigi valis. Kui omanik läks sõgedaks, siis läks ta sõgedaks, aga Kadastik hoidis tähtsad asjad õige joone peal sellest hoolimata. Õige oli iga tema otsus keegi tööle võtta ja õige oli ka otsus seesama inimene natukese aja pärast lahti lasta, sest et ühel oli üks ja teisel teine viga (ma ei kujuta ausalt öeldes ette peaaegu ühtegi inimest, kes ei tunneks selles raamatus oma nime kohates ebamugavust, kui pehmelt väljenduda). Õige oli ka Vaino Väljase kõnede kirjutamine ja peaminister Andrus Ansipi kõnede lihvimine: mitte mingit huvide konflikti ei ühel ega teisel ajastul, palun väga. Kadastik ei eksinud mitte kunagi.

    Kui inimene ei eksi mitte kunagi, siis on tema ausus teatud kindlat sorti: see ei tee kunagi midagi kergemaks ei talle endale ega kellelegi teisele. Kadastik on lubanud olla lõpuni aus ning täita raamatu kirjutamisega kohustuse nii Postimehe kolleegide kui ka iseenda ees. „Vaikimine võrduks valetamisega.“ Ent kui valet enam ei ole, siis ei peaks enam olema ka valu. Ometi on valu ikka alles ja andeksandi ei paista kuskilt. Miks? Vist on nõnda: et saaks olla andeksand, tuleb andeks paluda või vähemasti tunnistada, et ollakse eksinud. Nii lihtne oleks tegelikult öelda, et neid KGB-asju poleks ma pidanud kirjutama, see oli vale ja ma palun andeks. Oleks Kadastik seda ammugi öelnud ja nii ka mõelnud (takkapihta veel tundnud), poleks Linnamäe teda saanud selle kaardiga rünnata. Ei saaks teisedki. Praegu valitud teel aga jääbki Kadastik oma päevade lõpuni kinnitama, et ta ei ole elanud kahepalgelist elu – kinnitus, millest jääb meelde kahepalgeline elu, mitte see, et midagi sellist pole olnud. Kollase meedia ajakirjanikud tunnevad seda fenomeni hästi. Pane pealkirjaks, et X eitab abielurikkumist, ja abielurikkumine on Google’i kõikvõimsas mälus X-iga igavesti kaasas, olgu seda olnud või ärgu olgu.

    Teiseks, see jumal, kelle juurde Kadastik läheb andeksandi, austust ja armastust nõutama, on avalik arvamus – aga avalik arvamus ei tunne üldiselt ei lunastust ega andeksandi, iseäranis mitte nende suhtes, kellel on olnud õigus iga riigikorra ajal. Selleks et avaliku arvamuse või mõni muu jumal saaks Kadastikule armu mööda mõõta, peaks Kadastik oma õigusest lahti laskma. Viimaks peaks ta vist lahti laskma Eesti Meediast ja Postimehestki, sest et Linnamäe sõnum temale jääks ikka paika: asendamatuid ei ole. See oleks tulnud niikuinii. See tuleb alati. Aga isegi sellega oleks palju kergem leppida, kui teistelt tänu ootamise asemel ise tänada, tänada esimesena. Tänada kõiki neid inimesi, kellega on olnud au koos töötada ja teha neid asju, mida on olnud tore ja huvitav teha. Tänada isegi süsteeme, ettevõtteid ja organisatsioone, mille raames see kõik on saanud toimuda, sest ajakirjandus on kord juba selline asi, et üksipäini teda eriti teha ei saa. See peaks muidugi päris tänu olema, mitte ainult paljad sõnad, sest vale jääb alati valutama. Aga kui see oleks tehtud, siis poleks Kadastikul vaja karta, et „ligi 40 koos Postimehega elatud aastat võidakse maha vaikida ja tema isik võib lehes sootuks põlu alla sattuda“ (Eesti Päevaleht, 17.09.2016), kõik see hirm oleks täitsa asjata. Ja hea oleks vist ikkagi ka natukene usaldada. Inimesi, elu ja iseoma saatust. Kui pole ennemini osanud, siis võib proovida tagantjärele, aga kui see välja ei peaks tulema, võib ka käega lüüa. Jumal temaga, selle Postimehe ja kogu eesti meediaga! Las Linnamäe teeb omad vead ise. Las tema küsib endalt ise, milleks talle üldsegi meediaettevõte. Ta küsib seda niikuinii, sest et meedia, eriti paberlehte sisaldav ajakirjandus on vältimatult kahanev äri, kahanemine on pikk ja piinav ja üldsegi mitte pidulik, aga kindlasti pöördumatu, Facebooki ja Google’i peale ei hakka isegi Linnamäe hammas.

    Lõpuks, 40 aastat meedia tippjuhina on tõesti pikk sõit, kordagi kraavis käimata nii pikka maha ei sõidagi, ja ju ei peagi. Sünniaasta eest ei mõisteta kedagi surma, ja kes eesti ajakirjandust natukenegi tunneb, see võib nüüd muiata, et ega see ju muud olegi kui üks munade peal käimine, olgu siis riigis parasjagu valitseva režiimi või omaniku isiku ja ärihuvide pärast. Suures joones peaks aga ses munade peal käimise mängus veel mõnda aega täitsa hästi hakkama saama nende kolme Kadastiku sõnastatud teadmisega: 1. Meediaettevõtte süda on ajakirjandus. Kui see süda hakkab lööke vahele jätma, siis haigestub varem või hiljem kogu meediaettevõte. 2. Enne kui mõtlevale inimesele midagi teha, tuleb järele mõelda, kas on mõtet. 3. Tarkus ja eesti ajakirjandus ei kuulu alati kokku. – Aegumatu klassika, mis sobib õpikusse.

  • Võim ja vastupanu Kesk-Euroopa Ülikoolis

    Tähelepanelikumad meediajälgijad on ilmselt märganud viimaste nädalate jooksul kerkinud skandaali Budapestis asuva Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) ümber. Tegemist on filantroop George Sorose asutatud ülikooliga, mille mitmeid õppekavasid peetakse maailma tippude hulka kuuluvaks. Kindlasti on tegemist ühe olulisema Kesk- ja Ida-Euroopa uuringute keskusega. CEU vilistlaste hulgas on ka palju eestlasi. Tänastest sündmustest CEU ümber annab lühikese fotoreportaaži ülikooli politoloogiaosakonna doktorant Martin Mölder, kelle sulest võib pikemat ülevaadet CEU võitlusest Viktor Orbani valitsusega lugeda juba järgmises Vikerkaare topeltnumbris.

    Martin Mölder raporteerib: “Ungari parlament võttis täna kiirkorras vastu seaduse, mis teeks Kesk-Euroopa Ülikoolil riigis tegutsemise juba järgmise õppeaasta jooksul sisuliselt võimatuks. Seadus on sõnastatud üldiselt korraldamaks välisülikoolide tegutsemist riigis, kuid selle nõuded puudutavad tegelikult ainult ühte ülikooli. Muuhulgas kohustaks seadus Kesk-Euroopa Ülikooli avama oma haru Ameerika Ühendriikides, kus paljud meil õpetatavad programmid on akrediteeritud ning ülikooli edasine toimimine oleks võimalik üksnes Ungari ja USA valitsuse kokkuleppe alusel.

    Seaduse vastuvõtmise ettekääneteks olid alusetud ja valed väited, et Kesk-Euroopa Ülikool ei täida Ungari seadusi ning on võrreldes kohalike ülikoolidega ebaõiglases positsioonis. Tegelikult soovib aga poliitilist konkurentsi ja vaba ühiskonda üha enam piirav ning massiivselt korrumpeerunud Viktor Orbani valitsus saada lahti asutustest, mis mingilgi viisil selliste põhimõtete eest seisavad. Pärast seaduse vastuvõtmist toimus ülikooli ümber meeleavaldus, mille üheks sõnumiks Ungari presidendile oli jätta vastav seadus välja kuulutamata.”

    Tänane meeleavaldus CEU ees. Fotode autor: Martin Mölder

    CEU toetajad nõuavad Ungari presidendilt seaduse vetostamist.
    Facebookis oli protestiavaldusele registreerunud üle 4000 osaleja. Väiksem seltskond protestijaid kogunes hiljem ka Ungari parlamendi ette.

    Loe Ungaris toimuvast ka kohalikust veebiportaalist The Budapest Beacon ja BBC-st.

  • Miks seksuaalsus on töö

    Seksuaalsus tähendab meie vabastamist töötamise distsipliinist. See on rutiinse, üksluise töönädala hädavajalik täiendus. See on luba „hulluda“, „lasta minna“, et siis esmaspäeval värskena tööle naasta.

    „Laupäev“ tähendab „spontaansuse“ vallapäästmist. See on meie elude kapitalistliku ratsionaliseerimise irratsionaalne osa. See peaks olema meie töötasu, seda müüakse ideoloogiliselt kui töö vastandit, vabadusvälja, kus me saame eeldatavasti olla meie ise, kus tekib võimalus intiimsuseks ühiskondlike suhete maailmas, milles peame pidevalt oma ihasid alla suruma, kõrvale asetama, edasi lükkama, peitma iseendigi eest.

    Selline on siis lubadus, tegelikkus on aga ootustest kaugel. Nagu pole võimalik riideid seljast võttes loodusesse naasta, nii ei muutu me ka „iseendaks“ lihtsalt sellepärast, et kätte jõuab armatsemisaeg. Spontaansuse jaoks ei jää palju ruumi, kui armastuse jaoks antud aeg, tingimused ja energiahulk on meie kontrolli alt väljas. Asi pole lihtsalt selles, et pärast pikka töönädalat on meie kehad ja tunded tuimestunud ning neid niisama masinlikult juba sisse ei lülita. See, mis vabaneb siis, kui me „minna laseme“, on sageli meie enda allasurutud vägivald ja frustratsioon, mitte mingi salajane mina, mis on valmis voodis uuesti sündima.

    Muuhulgas oleme me alati teadlikud selle näilise spontaansuse petlikkusest. Kui palju me ka ei karjuks ja oigaks, kui palju erootilisi harjutusi me ka voodis ei teeks, teame ometi, et tegemist on vaid erandjuhuga ning et homme oleme mõlemad taas oma tsiviliseeritud rõivastes – joome koos kohvi ja valmistume tööle minema. Mida rohkem me teadvustame, et tegu on erandiga, mida ülejäänud päev või nädal meile keelab, seda keerulisem on sotsiaalselt sanktsioneeritud seksiajal loomastuda ja kõike ülejäänut unustada. On võimatu mitte tunda ennast ebamugavalt. See on seesama piinlikkustunne, mida tunneme siis, kui riietame ennast lahti, teades, et läheb armatsemiseks, seesama piinlikkustunne, mis ilmneb järgmisel hommikul, kui taastame hoolega distantsi, ja (lõpuks) piinlikkustunne, kui teeskleme, et oleme täiesti teistsugused kui kogu ülejäänud päeva jooksul.

    Naiste jaoks on see üleminek eriti valuline; mehed tunduvad olevat selles profid, võib-olla seepärast, et neid on oma töös õpetatud alluma rangemale distsipliinile. Naised on alati mõelnud, kuidas on võimalik, et pärast öist kirelõõma ärkab mees üles täiesti teises maailmas, ajuti nii distantseeritult, et keeruline on temaga isegi füüsilist kontakti saavutada. Igal juhul on naised need, kes kannatavad seksuaalsuhete skisofreenilise olemuse tõttu kõige rohkem, mitte ainult seetõttu, et lõpuks kanname me oma õlgadel rohkem tööd ja rohkem muresid, vaid ka seetõttu, et seksuaalakti mehe jaoks nauditavaks tegemine on samuti meie ülesanne. Sestap on naised reeglina ka seksuaalselt vähem vastuvõtlikud kui mehed. Seks on meie jaoks töö, see on kohustus. Kohustus meele järele olla on meie seksuaalsusesse nii sisse ehitatud, et me oleme õppinud nautima naudingu pakkumist, meile on hakanud meeldima meeste erutamine.

    Kuna meilt oodatakse rahulduse pakkumist, siis muutume paratamatult objektiks, millel mehed elavad välja oma allasurutud vägivalda. Meid vägistatakse, nii voodites kui tänavatel, just sellepärast, et meid on asetatud seksuaalse rahulduse pakkujate rolli, me oleme kaitseventiil kõigi valesti läinud asjade vastu ja meestel on alati olnud lubatud oma viha meie vastu pöörata, kui me oma rolli korralikult täita ei suuda, eriti aga siis, kui me keeldume kaasa mängimast.

    Lahtritesse surumine on vaid üks meie seksuaalsuse moonutamise viise. Seksuaalsuse allutamine tööjõu taastootmisele tähendab, et heteroseksuaalsusest on tehtud ainus aktsepteeritav seksuaalkäitumise vorm. Tegelikkuses on igal ehtsal suhtlusel seksuaalne aspekt, sest meie kehad ja emotsioonid on lahutamatud ja me väljendame ennast kõigil tasanditel kogu aeg. Seksuaalne kontakt naistega on keelatud, sest kodanlik moraal sildistab kõik mittetootlikud tegevused obstsöönseiks, ebaloomulikeks, perversseiks. See on surunud meile peale skisofreenilise olukorra, kus peame juba nooruses õppima eristama inimesi, keda me võime armastada, inimestest, kellega lihtsalt räägime; neid, kellele me võime avada oma kehad, nendest, kellele võime avada vaid oma „hinged“, oma sõpru oma armsamatest. Sestap oleme oma naissõprade jaoks kehatud hinged ja oma meesarmsamate jaoks hingetud kehad. See jaotus ei erista meid mitte ainult teistest naistest, vaid ka iseendist, arvestades, mida me oma kehades ja hingedes tunnistame või ei tunnista – „puhtaid“ kehaosi, mis on avalikkusele näidata, ja „räpaseid“, „salajasi“ kehaosi, mida võib avada vaid abieluvoodis, tootmishetkel.

    Seesama mure tootmise pärast nõuab, et seksuaalsus, eriti naistes, oleks piiratud teatud eluetappidega. Lastes, teismelistes ja vanemates naistes surutakse seksuaalsus maha. Seetõttu langevad aastad, mil meil on lubatud seksuaalselt aktiivsed olla, kokku aastatega, mil me teeme kõige rohkem tööd, nii et seksuaalsuhete nautimine muutub pingutuseks.

    Aga peamiselt ei naudi me seksi sellepärast, et naiste jaoks on seks töö; naudingu pakkumine on asi, mida igalt naiselt oodatakse. Seksuaalne vabadus ei aita. Muidugi on hea, et meid ei loobita kividega surnuks, kui me pole olnud „truud“ või kui avastatakse, et me ei olegi neitsid. Aga seksuaalvabadus tähendab rohkem tööd. Minevikus oodati meilt vaid laste kasvatamist. Nüüd oodatakse meilt, et teeme täiskohaga tööd ja koristame jätkuvalt tube, kasvatame lapsi ja selle kahekordse tööpäeva lõpuks oleme valmis voodisse kargama ning seksuaalselt ahvatlevad olema. Lisaks peame seda kõike veel nautima (asjaolu, mida üldiselt töölt ei oodata), sest meie igavlev sooritus oleks solvang meheaule. Seetõttu on viimastel aastatel tehtud ka niivõrd palju uuringuid saamaks teada, mis osa meie kehast – kas tupp või kliitor – on seksuaalselt tootlikum. Olgu liberaalsemas või represseeritumas vormis, meie seksuaalsus on ikka teiste kontrolli all. Seadusandlus, meditsiin ja meie majanduslik sõltuvus meestest garanteerivad, et isegi kui reegleid lõdvendatakse, jääb spontaansus seksuaalelus jätkuvalt võimatuks. Seksuaalne repressioon perekonna sees moodustab ühe osa sellest kontrollist. Selles mõttes on isad, vennad, abikaasad, sutenöörid kõik riigi agendid, meie seksitöö ülevaatajad, kes jälgivad, et me pakuks seksuaalteenuseid vastavalt ettenähtud, sotsiaalselt sanktsioneeritud tootmisnormidele.

    Majanduslik sõltuvus on kõige tugevam viis meie seksuaalsuse kontrollimiseks. Seepärast on seksitöö jätkuvalt üks naiste põhilisi majandustegevusi ja iga seksuaalsuhte taga kumab prostitutsioon. Niisugustes tingimustes ei saa meie jaoks olla seksis mingit spontaansust ja seksuaalne rahuldus ei saa olla midagi rohkemat kui üürike tunne.

    Vahetussuhte ja meeste rahuldamise kohustuse tõttu käib seksuaalsusega naiste jaoks alati kaasas ängistus. Tegemist on kodutööde selle osaga, mis tekitab kõige rohkem eneseviha. Lisaks teeb naisekeha kaubastamine võimatuks end oma kehas mugavalt tunda selle kujust või vormist hoolimata. Vähesed naised saavad mehe ees lahti riietudes end hästi tunda, teades, et neid hinnatakse laialt reklaamitud ilustandardite järgi, mis on kõigile, nii meestele kui naistele, üksikasjaliselt tuttavad, kuna neid levitatakse meie ümber igal linnaseinal, igal ajakirjakaanel ja igal televisiooniekraanil.

    Teadmine, et meie välimust kriitiliselt hinnatakse ja et mingil moel oleme alati müügis, on hävitanud meie enesekindluse ja meie oskuse oma keha nautida. Sellepärast, olgu me sihvakad või matsakad, väikese või suure ninaga, pikad või lühikesed, vihkame me kõik oma keha. Me vihkame seda, sest oleme harjunud vaatlema seda väljastpoolt, tuttavate meeste silmadega, mõeldes alati kehaturule. Me vihkame seda, sest oleme harjunud mõtlema sellest kui millestki, mis on müügiks, mis on meist peaaegu et sõltumatu ja mis on alati letil. Me vihkame seda, sest teame, kui palju sellest sõltub. Sõltuvalt oma kehast võime saada kas hea või halva töökoha (kas abieluturul või väljaspool kodu), mõnevõrra sotsiaalset võimu, seltskonda, mille abil põgeneda meid ühiskonnas ootavast üksildusest. Meie keha võib pöörduda meie vastu, minna paksuks, jääda vanaks, muuta inimesed meie vastu ükskõikseks, kaotada õiguse intiimsusele, õiguse saada puudutatud või kallistatud.

    Kokkuvõttes oleme liiga hõivatud soorituse ja meeldimisega ning kardame liialt läbikukkumist, et armatsemist nautida. Igas seksuaalsuhtes on kaalul meie väärtus. See, kui mees ütleb, et oleme voodis head, pakub alati suurt rahuldust, sõltumata sellest, kas meil oli hea või mitte; see tõstab meie võimutunnet, isegi kui teame, et pärast peame ikka ise nõud ära pesema.

    Meil ei lubata kunagi unustada suhte kaubanduslikku olemust, sest oma armastussuhtes mehega ei ületa me kunagi väärtussuhet. „Kui palju?“ on küsimus, mis valitseb meie seksikogemusi. Enamik seksuaalsuhteid mööduvad kalkuleerides. Me oigame, õhkame, hingeldame, vedrutame voodis üles ja alla, aga samal ajal arvutame sisimas, „kui palju“: kui palju võime endast anda, enne kui ennast kaotame või liiga odavalt müüme, kui palju saame vastutasuks. Kui tegemist on esimese kohtinguga, siis kui palju võib talle kätte anda? Kas võime lasta tal seeliku alt katsuda, särgi lahti nööpida, näpud rinnahoidja alla libistada? Mis hetkel peaksime paluma tal lõpetada, kui jõuliselt keelduma? Kui sageli võime talle öelda, et ta meeldib meile, ilma et ta hakkaks mõtlema, et oleme „odavad“? Hoia hind kõrgel, see on reegel, või vähemasti nii meile õpetati. Kui oleme jõudnud voodisse, muutuvad kalkulatsioonid veelgi keerulisemaks, sest peame pidama silmas ka rasestumise riski, nii et kogu oigamise ja hingeldamise ja muu kireväljendamise kõrvalt peame oma peas arvutama ka menstruatsioonitsüklit. Orgasmi puudumisel on seksi ajal naudingu teesklemine lisatöö, ja sealjuures raske töö. Teeseldes ei tea sa kunagi, kui kaugele tuleb minna, ja nii mängid alati üle, kartes teha liiga vähe. Kui palju võitlusi ja meie kollektiivse ühiskondliku jõu hüppelist kasvu oli vaja, enne kui viimaks oli võimalik tunnistada, et mitte midagi ei juhtunudki.

    Inglise keelest tõlkinud A. V.

    Silvia Federici, Why Sexuality is Work. Rmt-s: S. Federici, Revolution at Point Zero: Housework, Reproduction, and Feminist Struggle. Oakland (CA): PM Press, 2012, lk 23–27. Esmakordselt ette kantud liikumise Palka Kodutöö Eest teisel konverentsil 1975. aasta jaanuaris.

    SILVIA FEDERICI (1942) on itaalia-ameerika päritolu feminist ja õpetlane, kelle radikaallsed ideed on mõjutanud terveid põlvkondi aktiviste. Tema karjääri teravik on keskendunud kodutöö kriitikale ning kaasaegsete soorollide majanduslike aluste analüüsile. Eeskätt on ta tuntud liikumise Palka Kodutöö Eest juhina, mis 1970. aastatel võitles nn naistetöö – lastekasvatamise, koristamise jmt – tasustamise eest, väites, et kapitalistliku korra stabiilsus põhineb naiste töö süstemaatilisel võõrandamisel. Lühidalt kokku võetuna: mees saab veeta terveid päevi vabrikus või kontoris vaid seetõttu, et naised hoolitsevad palka saamata, mehe armust, tulevaste põlvkondade eest. Seksuaalvägivalda, vägistamist, nõiaprotsesse jmt näeb Federici kui viise, mille abil hoitakse naisi alistatuna ja nende tööd jätkuvalt tasustamata. Prostitutsioon, pornograafia ja teised seksitöö vormid ei ole seega kodanliku pereelu vastandid, vaid selle lahutamatu osa. Federici tuntuim teos on ilmselt 2004. aastal avaldatud „Caliban ja nõid: naised, keha ja primitiivne akumulatsioon“ („Caliban and the Witch: Women, the Body, and Primitive Accumulation“).

     

  • Toimetajalt: Seks ja töö

    “Aga peamiselt ei naudi me seksi sellepärast, et naiste jaoks on seks töö; naudingu pakkumine on asi, mida igalt naiselt oodatakse. […] Selles mõttes on isad, vennad, abikaasad, sutenöörid kõik riigi agendid, meie seksitöö ülevaatajad, kes jälgivad, et me pakuks seksuaalteenuseid vastavalt ettenähtud, sotsiaalselt sanktsioneeritud tootmisnormidele.” Nii kirjutab Silvia Federici Vikerkaare seksinumbrit avavas essees. Tavaliselt nähakse seksitööd – prostitutsiooni, pornograafiat ja muud taolist – kui hälvet normist, millegi üleva ja ilusa korrumpeerimist, nähtusena, mis seisab “tõelisest” seksuaalsusest sama kaugel kui Rakvere lihakombinaat meie vanavanemate taluelust.

    Mida lähemalt uurida, seda hägusemaks see piir “tõelise” ja “kaubastatud” seksuaalsuse vahel muutub. Paavo Piik näitab oma essees pornograafiast ja igapäevaelu seksualiseerimisest, kuidas kujutised, mida veel mõnekümne aasta eest peeti sündsusetuteks, on nüüdseks meie tänavapildis, televiisoris ja arvutiekraanil igapäevased. Keskmine inimene puutub pornoga esimest korda kokku 10-11 aastaselt, mistõttu pole ka ime, et esimestes seksuaalkogemustes kajavad üha valjemini vastu pornost nähtud käitumismustrid. Pole vist vaja lisada, et soolisele võrdsusele, üldisele tervele minapildile ja realistlikele ootustele sellised eeskujud just kasuks ei tule.

    Piret Karro analüüsib oma artiklis seksitöö reguleerimisest Euroopas, kuidas suhtutakse erinevates riikides prostitutsiooni. Kas tegemist on kriminaalse tegevuse, naiste ekspluateerimise või vaba valikuga, milles võib olla ka midagi emantsipeerivat? Kas ühiskonna jaoks on ohtlikum seksitöö stigmatiseerimine, mis riputab juba niigi ekspluateeritud naistele kaela veel ühe veskikivi, või seksuaalsuse kaubastamine, selle kogu täiega kapitalistlikku tooteringlusesse lülitamine? Kas sekspositiivne lähenemine prostitutsioonile on liiga naiivne või keelav lähenemine liiga ahistav?

    Lisaks esitab Janek Kraavi ülevaate seksuaalsusega seotud kirjandusteoreetilistest tööriistadest: mis on erootiline, mis pornograafiline kirjandus, mis teeb kirjandusteose obstsöönseks ning mis on nende terminite kasutamisel kaalul? Keiu Virro külastab Berliini ja Tallinna seksiklubisid ning vaatleb kuidas neis, pealtnäha viimase vindini erootiliselt laetud asutustes üritatakse luua hoopis utoopilist võrdõiguslikku ja üksteiseaustamisel põhinevat maailma.

    Kirjanduskriitikas valgustab Margus Ott günekoloogilise täpsusega läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, Meelis Oidsalu võtab ette Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” ja Triin Toomesaar asetab Mart Sandri “Litsid” slutshaming’i konteksti. Üldkultuurilisematel teemadel astuvad üles Marju Lepajõe (Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”) ja Terje Toomistu (Zygmunt Baumani ja Rein Raua “Iseduse praktikad”). Luulet Jüri Kolgilt, Maarja Kangrolt ja Hanneleele Kaldmaalt. Armin Kõomäe ja Mart Kuldkepi proosat.

Vikerkaar