Hüpped Modernismi Poole

Tiit Hennoste
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
27. loeng: Stalinismist perestroikani VI: 1970.-1980. aastate kirjanikulood I. Vanemast kirjandusest Tammsaareni

Järgmistes loengutes vaatan empiirilisi kirjandusuurimusi 1970.–1980. aastatel. Alguses annan pildi autori- ja teosekesksetest töödest uuritavate ajajärkude kaupa, seejärel muudest empiirilistest uurimustest (kirjandussotsioloogia, keele- ja stiiliuuringud, kirjandusuurimise ülevaated jm).

Institutsioonid ja avaldamine

Uurimisinstitutsioonid jäävad samaks mis endiselgi perioodil. Ainus lisandus on Tuglase surma järel (1971) tema kodus asutatud majamuuseum, mis külastajatele avatakse 1976. aastal.

Keskne avaldamiskoht on endiselt Keel ja Kirjandus, aga on näha, et 1970. aastate lõpust peale valitseb seal mahuliselt keeleteadus.

KKI-s kavandatakse uurimuste kogumikke ja 1974. aastal asutatakse preprintide sari, aga kirjandusuurimises nende väljaandmine ei edene.[1]Esimene preprint ilmub alles 1986. aastal äsjaselt aspirandilt Jaan Unduskilt ja esimese kogumikuna jõuab trükki Aarne Vinkeli juubelile pühendatud “Kirjanduse tõe poole” aastal 1988.[2]

TRÜ toimetiste sarjas “Töid eesti filoloogia alalt” tegeleb kirjandusega vaid üks vihik, mis on ülevaade Tartu ülikooli tegemistest eesti kirjanduse kui protsessi uurimisel.[3]

Kirjandusmuuseumi aastaraamat “Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed” jaguneb nüüd valdkondadeks (raamatuteadus, rahvaluule ja kirjandus). Tollesse aega jääb kaks kirjandusuurimuste köidet (kd 9, 1976; kd 11, 1986). Kumbki pakub vaid kaks pisikest deskriptiivset uurimust. Köidete põhimahu annavad kirjavahetuste publikatsioonid.

Palju väiksema hooga jätkub klassikute kommenteeritud teoste avaldamine. Ainus suursari on A. H. Tammsaare “Kogutud teosed”.[4] Selle esimene köide ilmus Tammsaare juubeliaastal 1978 ning sarja ettetellimine tekitas rahvusliku hulluse, mil seisti öö läbi poodide juures sabades. Viimased ilukirjandusköited ilmusid 1985 ja sarja lõpuköide aastal 1993. Teine suurtöö, Friedebert Tuglase “Kogutud teosed”, hakkab ilmuma Tuglase juubeliaastal 1986. Esimesed kuus köidet tulevad aastaks 1990, sarja lõpuosa (kriitika ja uurimused) on siiani pooleli. Lisaks avaldatakse – läbi raskuste ja probleemide – 1979–1980 originaalkujul August Jakobsoni “Vaeste Patuste alev” Endel Sõgla ja Jaan Toomla järelsõnadega ning 1981. aastal Marie Underi suur luulevalimik “Mu süda laulab” Erna Siiraku järelsõnaga.[5] 1982. aastal algatatakse sari “Eesti romaanivara”, millest 1987. aastani jõuab ilmuda tosin teost. Ka mõni sealne järelsõna pakub rohkemat kui elementaarset ülevaateinfot. Mitmed publitseerimisüritused jäävad aga seisma. Nii räägib Paul Rummo 1979. aastal, et Barbaruse ja Semperi kirjavahetus on kommenteerituna kirjastusele üle antud.[6] See raamat on ilmumata siiani.

Ajajärgu uurimuste keskmes on endiselt kirjanike elu- ja loomingulood. 23. loengus tõin välja selliste tööde neli nurka: analüüsivad teadusmonograafiad – lühemad deskriptiivsed ülevaated – populaarsed loomingulood – esseistika ja tekstikesksed lood. Neis nurkades toimuvad olulised muutused.

Ainus paks monograafia sel perioodil on Richard Alekõrre (1914–1973) postuumne ja kunagi doktoritööks mõeldud “Jakob Tamm” (1978), mis jääb arhiiviallikaid refereerivaks faktikoguks ja on kirjutatud juba eelmisel perioodil. Populariseerivad loomingulood kärbuvad samuti. “Eesti kirjameeste” sarjas ilmub ainult neli raamatut nõukogude eesti klassikutest (Rudolf Sirge, Aadu Hint, Juhan Smuul, Paul Kuusberg).[7] Eeskätt EKA vajadustest lähtuvad lühemad ülevaatelood jätkuvad vaikses tempos. Oluliselt tähtsamaks muutub aga neljas nurk. Hoo saavad sisse uusromantilised ja strukturalistlikud tekstikesksed lähenemised (Karl Muru, Mart Mäger jt) ning lisaks liiguvad esseistlikkuse suunas ka mitmed muud autorid, sh varem teaduslikkust manifesteerinud Endel Nirk ja Harald Peep.

Seega näeme, kuidas institutsionaalse eesti kirjandusteaduse avaldamine sel perioodil kokkuvõttes väheneb. Sellel olid ilmselt osalt ajastuomased ideoloogilised ja majanduslikud põhjused, kuid silma torkab see, et vene kirjanduse uurijad, eesti keeleteadlased ja rahvaluule uurijad publitseerivad endiselt palju. Nii on osa olulisi põhjusi ka uurijates endis.

Lisaks paistab silma (täpset statistikat pole teinud) allikapublikatsioonide suurenev osa. Palju on artikleid arhiivileidudest, kirjavahetusi, allikakriitilist ülevaadet, faktilisandusi ja -täpsustusi kirjanike elulugudesse jms. “Paar sammukest…” täidetakse Gustav ja Aino Suitsu kirjadega Tuglasele (koostanud Nigol Andresen) ning Wiedemanni kirjadega Kreutzwaldile. 1984. aastal alustab Kirjandusmuuseum eraldi brošüürisarja “Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale”, millest jõuab aastaks 1987 ilmuda neli vihikut, sh “Oskar Lutsu päevik aastaist 1915–1916” (koostajaks Meelik Kahu) ja “Gustav Suitsu autobiograafilisi märkmeid” (Peeter Oleski põhjalike kommentaaridega). Suureneb ka tekstikatkete avaldamine uurimuslikes artiklites. Selle taga on osalt retseptsiooniteema suurenev osakaal, osalt aga silmanähtavalt katse tuua avalikku käibesse võimalikult palju kunagistes trükistes, arhiivides või ka erifondides olevat materjali.

Keskne teemavaliku ja vaateviisi mõjutaja on endiselt EKA, millega on seotud suurem osa professionaalsetest kirjandusteadlastest. Kuna EKA jõuab nüüd vabariigi- ja nõukogude aega, siis toimuvad vastavad nihked ka uurimisteemades. Suur osa nende perioodide autoreid, rühmitusi, voole, tendentse uuritakse vähemalt mingil tasandil süsteemselt läbi. Kuna köidete ilmumine aga jääb venima, siis avaldavad mitmed autorid oma valmiskirjutatud osi eraldi artiklitena.[8]

Kindlad teemad on endiselt jagatud kindlatele uurijatele, mis üldjuhul välistab konkureerivad või üksteist täiendavad lähenemised. Samas aga tuleb sel perioodil esile enam süsteemivälisust kui varem. Lisaks Nigol Andresenile esinevad süsteemiväliste uurijatena KKI-st lahkunud Endel Nirk, Mart Mäger ja Oskar Kruus ning noored Toomas Haug ja Rein Kruus. See toob värskust ja veidi vaidlusi. Nii erinevad Nirgi ja Puhveli Tammsaare-arusaamad, Andreseni ja Mägeri Suitsu-pilt, Toomas Liivi, Andreseni ja Nirgi arusaamad Tuglasest. Andresen on sapiselt kriitiline Puhveli, Rein Kruus Oskar Kruusi suhtes. Jne.

Vanem kirjandus ja realistid

Vanema kirjanduse ja sajandivahetuse realistide uurimine taandub sel perioodil tugevalt, osalt institutsionaalsete teemade muutumise, osalt kirjutajate vananemise tõttu. Keskseks uurijaks tõuseb siin Rudolf Põldmäe, kelle tööd kujutavad endast eeskätt deskriptiivset kultuurilugu (19. sajandi laulupeod, teatrielu, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jm).[9] Ehk huvitavaim artikkel temalt on “Eesti kirjanduse probleeme XIX sajandi esimesel veerandil”, mis on pikkade tsitaatidega ülevaade eeskätt Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache debattidest selle üle, milline peaks olema eesti kirjandus.[10] Põldmäe tollane keskne töö aga on 1930. aastatel alustatud vennastekoguduse kirjanduse ülevaate tervikuks kirjutamine aastail 1974–1975. 500-leheküljeline detailne monograafia “Vennastekoguduse kirjandus” ilmus alles 2011.[11]

Koidula ning Jannseni mõjuautorite ja elu uurimist jätkab Aino Undla-Põldmäe. Tema tööd on endiselt eeskätt allikakriitilised analüüsid Gustav Suitsu stiilis.[12]Leo Anvelt(1908–1983) avaldab täiendusi Otto Wilhelm Masingu eluloole, Barbara von Krüdeneri elule ja tegevusele jm.[13] Nende uurijate tööde kohta kehtivad endiselt 23. loengus pakutud üldiseloomustused.[14]

Aarne Vinkelkirjutab sel perioodil palju kilde, entsüklopeediaartikleid, mälestusi jms. Tema olulisimaks tööks vanemast kirjandusest saab Gustav Adolph Oldekopi luuletuste publikatsioon koos autori elu ja luuletuste tausta tutvustava põhjaliku eessõnaga.[15] Eraldi seisavad Kirjandusmuuseumi pikaajalise töötaja Meelik Kahu tööd pseudonüümidest, mille kokkuvõtteks sai “Eesti pseudonüümide leksikon I (1821–1900)”.[16]

Sajandivahetuse suured realistid – Liiv, Kitzberg, Vilde – jäävad nüüd uurimisest pea täiesti kõrvale, pisematest kõnelemata.

Noor-Eesti ja Siuru ning nende aeg

Noor-Eesti ja Siuru aja ehk laiemalt eesti kirjanduse moderniseerumise ajajärgu uurimine jätkub hoogsalt. Selle põhjuseks on eeskätt asjaolu, et siin on mitmeid süsteemiväliseid kirjutajaid, kes on huvitunud kindlatest autoritest ja teemadest.

Keskne selle perioodi uurija onendiselt Nigol Andresen. Tema põhiteemaks saab nüüd Gustav Suitsu elu ja luule. 1970. aastatel ilmuvad “Elu tuli. Gustav Suitsu tulek luulesse”, “Tuulemaa. Pilguheite Gustav Suitsu luule teise perioodi” ja “Hamleti proloog. Gustav Suitsu luule pärast “Tuulemaad””, lisaks mitmeid elu lõpupoole kirjutatud lühitekste eri luuletustest. Andreseni Suitsu-uurimiste kokkuvõtteks saab kogumik “Suits ja tuli”, kus ilmuvad kõik artiklid peale ühe.[17] Tsensuuri jääb kinni juba 1965. aastal kirjutatud “Üle rusu. Märkmeid Gustav Suitsu 1940.–1941. aasta luuleainete küpsemisest”, mis avaldatakse alles 1988. aastal.[18]

Kokku moodustub neist artiklitest umbes 200-leheküljeline sissevaade Suitsu luule kõigisse perioodidesse (monograafia kirjutamisest Andresen loobus, öeldes ühes raadiointervjuus, et lihtsalt elujõudu selleks ei ole piisavalt). Need on ülevaatlikud tekstid, milles vaid mõnda luuletust vaadatakse veidi põhjalikumalt. Andreseni kirjutusviis siin on endine.[19]Ta vaatleb motiive, kinniskujundeid, värsiehitust, ning lisab ajastu sotsiaalseid-ideoloogilisi taustu ja veidi ka elufakte. Nüüd lugedes torkab siiski teravalt silma vana kommunisti mõtteviis, kelle jaoks on loomulik kuulutada, kuidas nt Suitsu loominguline tõus Esimese maailmasõja eel “võlgneb tänu marksismi mõjudele” (lk 94). Teistelt autoritelt ilmub Suitsu kohta mõnesid olulisi lisandusi.

Mart Mäger uurib noore Suitsu mõjuallikaid osalt klassikalises võrdlevas laadis, kuid kasutades uudsena ka struktuurianalüüsi.[20] “Väliseid vastuhelke “Elu tules”” analüüsib Sándor Petőfi mõju, näidates, et Suits võtab algluuletustelt üldkontseptsiooni, idee keskse kujundi/motiivi, aga mitte nt rütmi ega stroofi. “Sada aastat Tuulemaa sünnist” uurib Suitsu oluliste kujundite ja motiivide taustu (elu tuli, soo, sapine kuu) ja leiab neid soome kirjandusest ning järelärkamisaegsest luulest. Keskne teema on siin Tuulemaa-kujund, mille lähtekoht on Mägeri järgi Friedrich Kuhlbarsi loomingus. Sealjuures toob Mäger just oma Petőfi-tekstis esile olulise asjaolu: Suitsu teiste mõjul loodud tekstid ei ole mugandused ja matkimised, nagu varem eesti luules tavaks, vaid “loominguliselt omastatud” laenud, mille tulemuseks on uus tervik.[21]

Kultuuriloolane ja kodu-uurija Eduard Roos (1903–1979) avaldab detailseid arhiivimaterjalidele toetuvaid ülevaateid Suitsu noorusest, gümnaasiumiõpingutest ja kirjanduslikust tegevusest, sh Külvajas ja Kiirtes.[22]

Friedebert Tuglase loominguga tegelevad mitmed autorid, aga põhiuurijat tal sel perioodil ei ole.

Heino Puhvelannab ülevaate Tuglase pagulusaastatest Oulunkyläs ja Rein Kruus vene kirjandusest Tuglase raamatukogus.[23]Meelik Kahu ja Nigol Andresen kirjutavad lahti Artur Valdese loo faktitausta ja vastuvõtu ning Andresen proovib seda tõlgendada kui ühte etappi Tuglase loomingumeetodi uuendamise/uuenemise teel.[24]Lisaks kirjutab Andresen veel mitmeid esseistlikke arutlusi Tuglase üle.[25]

Endel Nirkmõtiskleb “Felix Ormussonist”.[26] Ta “Valepassiga suvitaja päevaraamat” on katse analüüsida Ormussoni kuju koos põigetega Tuglase kirjutamisviisi eripäradesse. Analüüsi aluseks on vastandus lookeskse, põhjus-tagajärje seoseid uuriva realistliku romaani ning tegelase teadvuses välisilma tõukel ärkavaid mõtisklusi, meeleolusid, unistusi jms kujutava uusromantilise romaani vahel. Sealjuures nimetab ta “Ormussoni” ühe tegelase sisemiste vastuolude analüüsiks, kus tegevust asendavad fraasid ja mis on tema jaoks Tuglase sisekriisi väljendus.

Tuglase-uurimises on oluliseks rajajooneks ta sünniaastapäev 1986. aastal, sel puhul ilmunud Loomingu erinumber (1986, nr 2) ning Toomas Liivi järelsõnad “Kogutud teoste” novellidele ja “Felix Ormussonile”.[27]Neis antakse lühiülevaade teoste kavandamisest, maailmakirjanduslikest taustadest ja paralleelidest, teemadest ja tegelastest, stiilist ja keelest. Aga kesksed on Liivi märkused Tuglast painavatest teemadest ja probleemidest, mida ta vaatleb läbi erinevate dihhotoomiate (isand ja ori, vabadus ja surm, armastus ja surm, siinpoolsus ja teispoolsus, olemus ja nähtumus, uni ja tõelus, bioloogiline ja kultuuriline, headus ja kurjus, Jumal ja saatan). Ta toob välja Tuglasele olulised maailma lõhestatused, inimelu kriisiolukorrad, inimese olemise eri maailmade piiril ja üleminekud ühest maailmast teise, kus olulisteks märksõnadeks saavad elu kui unenägu, initsiatsioon kui kokkupuude vaenuliku maailmaga ja müüt, millega seostuvad india filosoofia mõjud. Selle kõrval kõneleb ta Tuglase keerukatest kompositsioonidest, tekstide rafineeritusest ja täiuslikkuse taotlusest. Liivi väga lühikesed järelsõnad eeskätt vaid markeerivad teemasid, kuid neis on juba märksõnadena olemas nii tollase uurimise kokkuvõte kui suur osa tänapäevase Tuglase-analüüsi ideid. Uut aega alustab Jaan Unduski kandidaaditöö, mis analüüsib detailselt Tuglase kirjandusliku mõtlemise kultuuriteoreetilisi ja filosoofilisi taustu.[28]

Ülejäänud Noor-Eesti autorid vaid vilksatavad ülevaatlikes artiklites. Mart Mägerrefereerib ja kommenteerib Villem Ridala luule vastuvõttu ja selle tekitatud võõristust, mis tõi süüdistusi mõttetus vigurdamises, sõnakõlinas, tehtud luules ja arusaamatutes sõnades.[29] Ajaloolane Rein Ruutsoo annab pildi Bernhard Linde noorusest ja tegevusest Noor-Eesti juures.[30] Ka Nigol Andreseni ““Noor-Eesti” ja ta retseptsioon” on eeskätt deskriptiivne ülevaade esimesest kolmest albumist koos lõikudega oma aja arvustustest.[31] Noor-Eesti eellugu puudutab Kirjandusmuuseumi kauase bibliograafiaosakonna juhataja August Palmi (1902–1972) põhjalik faktograafiline pilt “Kuressaare nooreestlased ja nende ajakiri”, mis tutvustab kooliajakirja, selle tegijaid ja toob pikki tsitaate.[32]

Endine KKI teadur Ello Säärits kirjutab Ernst Enno juubeli puhul tema luule kesksetest motiividest ja ideedest, tuues välja nende taustana Enno huvi vabamüürluse, teosoofia ja india filosoofiate vastu. Sääritsa hoiak on sealjuures üsna positiivne ja toob esile ka Enno kui eesti assotsiatiivse luuleviisi rajaja rolli.[33]Tuglase-muuseumi juhataja August Eelmäe avaldab aga pika ülevaate Jaan Oksa elust ja tegevusest.[34]

Siuru-seltskonna uurimises on endiselt tegevad kolm keskendunumat uurijat.

Erna Siirakjätkab pea üksinda Marie Underi uurimist. “Marie Under ja tema ballaadid” (1973) annab ülevaate Underi ballaadide sünniaegadest, ainete allikatest ja analüüsib ballaadide sisu, teemasid, sõnavara. Ballaadide keskseks eesmärgiks on tema arvates anda edasi inimese psühholoogias, hinges toimuvat, kuigi neid iseloomustab kirev ja detailne välise maailma pildistik. “Marie Underi “Uneretk”” (1983) esitab ülevaate selle poeemi vastuvõtust, toob esile seoseid müütidega, Tuglase maailmalõpuretke-novelliga ning Underi muu loominguga. Aga ehk väärtuslikem lõik sellest tekstist on katke Underi-Adsoni 1969. aasta kirjast Siirakule, mis esitab “Uneretke” põhimotiivina illusioonide loomise ja purunemise loo, vaieldes üha Ivar Ivaski 1963. aasta tõlgendusega, mis nägi selles poeemis Jumala otsimise ja mitteleidmise lugu. “Marie Under omas ajas” (1983) on juubelilugu, kus lisaks punktiirsele ülevaatele on analüüsitud pühendusluuletusi Suitsule ja Tuglasele ning suhteid nende autoritega, kusjuures Tuglase ja Underi lähemate suhete käsitlust on välditud, taandades kõik vaid vihjeteni.[35] Selle kõrval uurib Siirak eraldi ka Underi elulugu kuni 1913. aastani.[36]

Siirak kirjutab ka mitu lühemat või pikemat ülevaadet Underi elust ja loomingust, millest olulisim on järelsõna Underi suurele luulevalimikule.[37] Seal kordab ta pilti Underi noorusest, leides, et need aastad kujundasid Underi loomingu aluspõhja. Edasi annab ta punktiirse kirjelduse üksnes Underi loomingust, kõneldes lühidalt motiivide ja stiili muutumisest ning ka filosoofilistest mõjudest ja arusaamadest (vägivallatus, aukartus elava ees, panteism, armastus ja kannatus).

Ralf Parvejätkuva töö August Allega võtab kokku artiklikogumik “August Alle ja teised”.[38] Seal on artiklid Alle suhetest Underi ja Adsoniga, Barbarusega jm, aluseks eeskätt põhjalikud arhiiviuuringud. Parve töödes on endiselt häid tähelepanekuid, oskust lugeda nüansse ja nüüdseks on taandunud ka varasem kohatine ideoloogiline räigus. Lisaks uurib Parve Semperi riimikasutust läbi aegade, eriti ebatäpse riimi tuleku ajal.[39]

Nigol Andresenkirjutab erinevatel Siuruga seotud teemadel. Näiteks analüüsib ta algaja Semperi konkreetsete luuletuste motiive, meeleolusid, riime ja rütme ning ka võimalikke mõjutaustu tollases avangardluules. See on tihe tekst, mille eesmärgiks on tegelikult otsida tõestusi sellele, et Semperi luule aineks on ta enda elu tundehetked, mitte aga nn sekundaarne inspiratsioon ehk toetumine teiste autorite loomingule. Nii on see ühtlasi huvitav näide Andreseni romantilis-modernsest arusaamast hea ja halva luule kohta.[40]Andresenilt pärineb ka pea ainus töö Johannes Barbarusest, punktiirne ülevaade ta luulemotiividest, vaadetest ja värsistusest vabariigi lõpuni.[41] Lisaks avaldab Andresen detailse faktiülevaate Siuru tegevusest ja selle vastuvõtust.[42] Andreseni puhul tasub eraldi rõhutada, et sel perioodil kirjutab ta tekstianalüüside kõrval mitmeid klassikalisi arhiivimaterjalidele tuginevaid ülevaateid.[43]

Ene Mihkelson, kes töötas 1969–1979 Kirjandusmuuseumis, avaldab ülevaate Visnapuu luulekatsetustest ja -arusaamadest aastail 1908–1913 ehk enne Momenti.[44]Harald Peeptöötab Henrik Visnapuu lühimonograafia kallal, kuid ei avalda sel teemal ühtegi artiklit. Monograafia ilmub alles aastal 1989.[45]

Rühma kui terviku kohta ilmub lisaks kaks tööd. Toomas Haug kirjutab Siuru-kriitikast, eeskätt seoses moraali ja vabadusega.[46]Huvitava lisanüansi pakub Evi Laido ülevaade siurulaste kohta kirjutatud paroodiatest, mis toob ära ka mitu Karl August Hindrey ja August Kitzbergi teksti.[47]

Sel perioodil lisanduvad olulised artiklid Siuru-järgsest modernsest kirjandusest ja 1920. aastate alguse kirjanduselust. Toomas Haug annab põhjaliku pildi Tarapita rühmitusest selle erinevate liikmete tegevuse kaudu.[48]

Uue teemana tulevad sisse futurism ning veidi laiemalt ka 1920. aastate alguse noorautorid ja nende rühmitumiskatsed. Ainu Janusoni “Erni Hiire noorusaastate luulest” on sissevaade Hiire futuristlikku luulesse. Autor toob hulga näiteid ja mainib futurismi mõjusid (tulevikku-suunatus, hoog, instrumentatsioon, zaum jms), aga enam rõhutab siiski Hiire töid kui võitlusluulet.[49]

Rein Kruusavaldab detailseid ülevaateartikleid: “Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat”, mis registreerib-refereerib futurismialaseid kirjutisi, ja “Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast”, mis vaatleb futurismi tulemist 1919. aastal, noorkirjanike organiseerumiskatseid, ning toob taas avalikku käibesse mh ühe Hiire-Kivika manifesti. Selle kõrval tegeleb ta 1920. aastate alguse algajatega. “1920. aastate alguse noorkirjanikest” on ülevaade sajandivahetusel sündinud ja 20ndatel alustanud noorte tegevusest ajakirjanduse põhjal. “Valmar Adamsi kirjanikutee alguse taustast” on detailne arhiivipildistus Adamsi nooruse venekeelsest luulest, selle allikatest vene modernismis ja futurismis, aga lisaks ka tollastest venekeelsetest luuleringidest Eestis.[50]

Paul Rummoavaldab 1970. aastate alguses kolm arhiivimaterjalidele toetuvat uurimust. ““Loomingu” noorusaastad” annab pikkade tsitaatidega ülevaate Loomingu tegemisest, toimetamisest ja tülidest kuni ilmumise katkestuseni Teise maailmasõja ajal. “Üle keelepiiride” on ülevaade 1919–1922 tehtud katsetest avaldada eesti kirjanduse tõlkeantoloogiaid. “Liuatäis läätseleent” räägib kirjanike toetamisest Vabariigi algusajal ja võitlusest näruste toetuste vastu.[51]

A. H. Tammsaare

Keskseks uurimisteemaks saab sel perioodil A. H. Tammsaare elu ja looming, eriti seoses ta juubeliga 1978. aastal.

Siin annavad endiselt uurimuste põhimahu Leenu Siimisker ja Heino Puhvel, aga tänase pilguga vaadates pärinevad kõige huvitavamad tööd Endel Nirgilt:“A. H. Tammsaare eesti romaani panoraamis” ja “Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse”.[52] Esimene jagab eesti romaaniloo enne Teist maailmasõda Vilde ja Tammsaare perioodiks ning artikli keskseks teemaks on nende perioodide ja ühtlasi neil domineerinud sotsiaalse ja psühholoogilis-filosoofilise romaani võrdlus. Nirgi lähtekohaks on Bahtini arusaam, et romaanikarakterite oluline joon ja teose romaanilikkuse mõõt on tegelase ja tema saatuse mittevastavus. Selle kõrval näitab tema jaoks romaanikirjaniku suutlikkust ka see, kuidas too suudab tavaliste elusündmuste kaudu tuua esile üldinimlikke, suuri probleeme ja mõtteid. Neist arusaamadest lähtudes toob Nirk välja Tammsaare ja Vilde erinevused. Lisaks rõhutab ta Tammsaare puhul inimese seismist igaveste lahendamatute probleemide ees ja lõplike lahenduste puudumist, viidates taas Dostojevski mõjudele. Aga lõpetab ta ikka sellega, kuidas Tammsaare andis “Põrgupõhjaga” “hävitava lõppotsuse kehtivale ebaõiglasele ühiskonnakorrale ja väärdunud elulaadile” (“Avardumine”, lk 89).

Ka “Elu ja armastuse” analüüs lähtub Bahtini polüfoonilise romaani ja dialoogilisuse kontseptsioonist. Nirk alustab pika ülevaatega kunagistest arvustustest ja näitab, et kriitikud olid tegelikult tabanud mõndagi romaani polüfooniast, üksteist kummutavatest ja vasturääkivatest häältest, mis samas saavad kõik teatud määral õigust ega kõla tingimata kokku autori häälega. Ta toob esile ka selle, et arvustajad jäid kimpu, sest lähtusid n-ö korralikule romaanile esitatavatest nõuetest ning näitab (Bahtini abiga), et Tammsaare tegelane pole mitte karakter, vaid “vaatepunkt maailmale ja iseendale” (lk 178). Tegelane saab dialoogides selleks, mis ta on, ning dialoog muutub teose tuumaks. See Nirgi tekst on üks parimaid näiteid tolle aja romaanianalüüsist.

Leenu Siimiskertegeleb sel perioodil enim Tammsaare ideede taustade kaardistamise ja loomingu faktograafiaga. Ta kirjutab Tammsaare suhetest üliõpilasseltsiga Ühendus, otsides arusaamu, teoseid jm, mis seltsi tegevuses võinuks Tammsaare vaateid mõjustada. Lisaks otsib ta “Tõe ja õiguse” algtõukeid lapsepõlvest, loodusest, Koitjärve aastatest, aga laiemalt pakub mõjurina ka mitmesuguseid kilde Eesti elust, mida Tammsaare on eri allikates fikseerinud. Ka kirjutab ta Tammsaarest kui arvustajast, Tammsaare jälgede otsimisest Kaukaasias ja võrdleb hoolikalt “Tõe ja õiguse” 2. osa redaktsioone, huvitudes sellest, kuidas on muutused mõjutanud eri tegelaste kujutamist.[53]Siimiskeri mahukaim artikkel on “Sünd ja surm A. H. Tammsaare loomingus”.[54] Ta enda sõnul on see antud teemade “empiirilis-analüütiline läbisirvimine” (lk 842), mis on täpne määratlus (lisaks on seal juttu ka naise rollist jm). Tulemuseks on sedastus, et Tammsaarel on need motiivid väga varieeruvad ja mitmekesised.[55]

Heino Puhveli elutööks saab Tammsaare “Kogutud teoste” peatoimetamine.[56]Teoste järelsõnad moodustavad kokku 300-leheküljelise Tammsaare-monograafia, millest ca 230 lehekülge on Puhvelilt.[57]Järelsõnades on esitatud kokkuvõtlik, olevaid teadmisi sünteesiv ja viimaseid uurimusi arvestav pilt Tammsaare elust ja tööst. Sealt saab ülevaate teoste ilmumisaja kirjanduselust, tekstide geneesist, trükkidest ja muudatustest, sisust, teoste võtmekohtadest, kompositsioonist ja ehitusvõtetest, karakteritest, tegelaste prototüüpidest, vastuvõtust kriitikas jm. Ülevaade püüab kaardistada Tammsaare muutumisi ja arenguid eriti psühholoogilise sügavuse suunas, sotsiaalsus ja ideoloogia on tagaplaanil. Sealjuures on eri teoste järelsõnade katvus ja sügavus üsna kõikuvad.

Puhveli järelsõnade puhul tasub mainida paari seika. Umbes poole nende mahust moodustab  “Tõe ja õiguse” käsitlus, milles ta analüüsib kõige enam karaktereid, tuues esile nende vastandust romaani eri osades kui Tammsaarele olulist romaaniehituse aluspõhimõtet. “Elu ja armastuse” käsitus ei võta omaks Nirgi bahtinlikku lähenemisviisi, kuid see-eest rõhutavad Linda Uustalu ja Puhvel “Põrgupõhja” polüfoonilisust ja viitavad võimalusele analüüsida seda Bahtini karnevaliteooria abil.

Lisaks tähendasid “Kogutud teosed” tekstoloogilist tööd, mida kokku võttev artikkel annab tegelikult ülevaate Tammsaare enda keelelisest arengust.[58]

Peale selle on märkimisväärne Elem Treieri ülevaade “Tõe ja õiguse” plaanidest Tammsaare kirjade põhjal, mis püüab leida sealsete mõttekäikude algeid Tammsaare varastest artiklitest ja esseedest ning loetud filosoofidelt, eeskätt Hegelilt.[59] Muud tööd Treierilt, Eerik Tedrelt, Jaan Krossilt jt on ülevaated tõlgetest, kirjavahetuste publikatsioonid, esseistlikud arutlused jms.[60] Juubeliks avaldatud kogumikus “Sõna. Mõte. Inimene” on eeskätt juttu tõlgetest, dramatiseeringutest, illustratsioonidest ja retseptsioonist teistes maades.[61]

Kokkuvõttes on selle aja tööd selge areng Tammsaare uurimises. Ühelt poolt liigutakse sotsioloogiliselt lähenemisviisilt filosoofilise suunas ja teiselt poolt tuuakse klassikalise positivismi kõrvale muid

lähenemisviise.[62] Kuid selle aja parim Tammsaare-alane saavutus ei ole minu arvates mitte uurimistöö, vaid Leenu Siimiskeri ja August Palmi koostatud album “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja tööst” – seal on ülimalt hästi taasloodud oma aja õhustik.[63]

[1] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 589.

[2] J. Undusk, Realismi mõiste ümber: F. Tuglase “realism” ja sajandivahetuse kultuur (Valminud uurimuse eeltrükk). Tallinn, 1986; Kirjanduse tõe poole. Tallinn, 1988.

[3] Tartu Ülikool ja eesti kirjandusliku protsessi uurimine. Töid eesti filoloogia alalt IX. Tartu, 1982.

[4] Vt ka: H. Puhvel, A. H. Tammsaare “Kogutud teosed” kirjastamiseks ettevalmistamisel. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 7, lk 431–432.

[5] E. Siirak, Marie Under. Rmt-s: M. Under, Mu süda laulab. Tallinn, 1981, lk 485–505.

[6] Kultuuriintervjuu kirjades: Juubeliintervjuu Paul Rummoga. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 7, lk 385–390.

[7] Sarja probleemidest kirjutati juba perioodi algul: O. Jõgi, Lühimonograafiate sari: mis temast saab? Keel ja Kirjandus, 1973, nr 7, lk 432–433.

[8] Omaette teema on selliste artiklite ja EKA vastavate osade võrdlus, mille juurde tulen edaspidi (nt Karl Muru ülevaade 1930. aastate luulest koosneb suuresti valitud lõikudest tema esmalt 1973–1974 kahes osas ilmunud ülevaateartiklist “Ülevaatlikult eesti lüürikast aastail 1930–1940”).

[9] Nt R. Põldmäe, Jakob Hurda kalendrikirjanduslik tegevus. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 10, lk 601–613; Jaan Bergmanni autobiograafia. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 12, lk 685–690; Luule C. R. Jakobsoni “Sakalas”. Looming, 1987, nr 6, lk 1024–1039. Osa artiklitest on ilmunud kogumikus: R. Põldmäe, Kultuuriloolisi vahelugemisi. Tallinn, 1979.

[10] R. Põldmäe, Eesti kirjanduse probleeme XIX sajandi esimesel veerandil. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 4, lk 207–216.

[11] R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus. Tartu, 2011.

[12]  Nt A. Undla-Põldmäe, L. Koidula jutukirjanduse arenguteest ja suhetest saksa rahvaraamatuga. Keel ja Kirjandus, 1973, nr  9–10, 520–532, 586–596; J. V. Jannsen ja tema lemmikkirjanik J. P. Hebel. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 7, lk 398–409; Kirjanduslikke mõjustusi ja tõlkeid “Emajõe ööbikus”. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 9, lk 528–538.

[13] Vt L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Tallinn, 1979.

[14] T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood. Vikerkaar, 2011, nr 7–8, lk 150.

[15] A. Vinkel, [Eessõna]. Rmt-s: G. A. Oldekop, Suve õdang. Tallinn, 1985, lk 7–23.

[16] M. Kahu, Eesti pseudonüümide leksikon. 1. köide. Eestikeelsed raamatud ja perioodika aastaist 1821–1900. Tallinn, 1991.

[17] Vt artikleid koos: N. Andresen, Suits ja tuli. Tallinn, 1983, lk 5–194.

[18] N. Andresen, Üle rusu. Märkmeid Gustav Suitsu 1940.–1941. aasta luuleainete küpsemisest. Looming, 1988, nr 1, lk 109–119.

[19] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: hüpe modernismi poole: modernismi ümber. Vikerkaar, 2012, nr 3, lk 65.

[20] M. Mäger, Väliseid vastuhelke “Elu tules” (Sándor Petőfi – Gustav Suits). Keel ja Kirjandus, 1975, nr 1, lk 9–20; M. Mäger, Sada aastat “Tuulemaa” sünnist (Friedrich Kuhlbars – Gustav Suits). Keel ja Kirjandus, 1984, nr 5, lk 263–275.

[21] Need artiklid tekitasid terava kuluaaripoleemika. Osalt oli tegu isikutevahelise “sobimatusega”, osalt nn Tartu-Tallinna vastasseisuga luuleuurimises (vrd Jaak Põldmäe ja Mägeri vaidlused), osalt ideoloogilise probleemiga, sest kriitikat pagulusse läinud autorite pihta võeti kui mõjurit nende loomingu ilmumise takistamiseks. Aga lisaks oli oluline see, et eesti kirjandusuurimises valitses endiselt romantiline paradigma, kus originaalsus oli kirjanduse ülim väärtus ja iga katset seda kahtluse alla seada vaadati pühaduse rüvetamisena.

[22] E. Roos, Gustav Suits vana ja uue sajandi käänul. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 1–2, lk 13–23, 74–86; Gustav Suits ja “Eesti Külvaja”. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 7–8, lk 395–403, 459–468; Gustav Suitsu murranguline õppeaasta. Looming, 1979, nr 1, lk 113–129.

[23] H. Puhvel, F. Tuglas Oulunkyläs. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 9, lk 528–536; R. Kruus, Rossica Tuglase riiulitel. Looming, 1986, nr 4, lk 528–535.

[24] M. Kahu, Valdesiaana ehk ühe müstifikatsiooni lugu. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 1, lk 12–20; N. Andresen, Artur Valdes ja Friedebert Tuglas. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 3, lk 148–152.

[25] Vt N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979, lk 13–50.

[26] E. Nirk, Valepassiga suvitaja päevaraamat. Looming, 1984, nr 6, lk 827–838.

[27] T. Liiv, F. Tuglase novellistika aastail 1901–1916. Rmt-s: F. Tuglas, Kogutud teosed. Kd 1. Tallinn, 1986, lk 303–310; F. Tuglase novellistika aastail 1916–1957. Sealsamas, kd 2. Tallinn, 1987, lk 297–303; Felix Ormussonist, Tuglase miniatuuridest ja Norra reisi kroonikast. Sealsamas, kd 3. Tallinn, 1988, lk 297–303. Kohati sõna-sõnalt kordab sama: T. Liiv, Friedebert Tuglas novellikirjanikuna. Looming, 1986, nr 2, lk 265–271.

[28] J. Undusk, Realismi mõiste ümber.

[29] M. Mäger, Villem Grünthal-Ridala uuendusmehena. Looming, 1985, nr 5, lk 687–697.

[30] R. Ruutsoo, Bernhard Linde ja “Noor-Eesti”. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 4, lk 209–220.

[31] N. Andresen, “Noor-Eesti” ja ta retseptsioon. Looming, 1975, nr 9, lk 1549–1569.

[32] A. Palm, Kuressaare nooreestlased ja nende ajakiri. Keel ja Kirjandus, 1972, nr 6–7, lk 331–345, 390–402.

[33] E. Säärits, Ernst Enno luule lätteist ja kunstijõust. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 6, lk 344–349.

[34] A. Eelmäe, Saja-aastane Oks. Looming, 1984, nr 2–3, lk 243–248, 410–417. See oli muide alles teine ülevaatlik käsitlus Jaan Oksast Nõukogude Eestis, esimene oli: K. Leht, Jaan Oksa elu ja loomingu äärejooni. Looming, 1968, nr 2, lk 300–310.

[35] E. Siirak,Marie Under ja tema ballaadid. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 3, lk 136–150; Marie Underi “Uneretk”. Ühe luuletuse lugu. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 3, lk 116–121; Marie Under omas ajas. Looming, 1983, nr 3, lk 400–415. Siiraku artiklid on osalt ilmunud ta kogumikus “Talendi maagia” (Tallinn, 1987).

[36] E. Siirak, Marie Underi varasest isikuloost. Looming, 1976, nr 9, lk 1550–1563.

[37] E. Siirak, Marie Under. Rmt-s: M. Under, Mu süda laulab, lk 485–505.

[38] R. Parve, August Alle ja teised. Tallinn, 1983.

[39] R. Parve, Semper ja riimiprobleemid. Keel ja Kirjandus, 1986, nr 1, lk 10–19.

[40] N. Andresen, Johannes Semperi noorusluule. Keel ja Kirjandus, 1972, nr 9, lk 513–523.

[41] N. Andresen, J. Barbaruse hommik ja keskpäev. Looming, 1980, nr 1, lk 118–125.

[42] N. Andresen, Siuru. Looming, 1973, nr 7, lk 1204–1217.

[43] Olulisemad artiklid on ilmunud: N. Andresen, Terendusi.

[44] E. Mihkelson, Uut Henrik Visnapuu kirjandusliku tegevuse algusest. Rmt-s: Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Tallinn, 1986, lk 39–53 (kirjutatud aastal 1973).

[45] H. Peep, Henrik Visnapuu. Tallinn, 1989.

[46] T. Haug, “Sonetid“ ja “Siuru”. Retseptsiooniloolist. Looming, 1981, nr 6, lk 853–860. Toomas Haug (1956) õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1974–1978. Aastail 1978–1985 töötas ta Tuglase majamuuseumis teadurina, sellest peale Loomingu toimetajana eri ametinimetustega.

[47] E. Laido, Siurulased paroodiate peegelduses. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 8, lk 458–466.

[48] T. Haug, “Tarapita” ja tarapitalased. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 1–2, lk 8–19, 61–72.

[49] A. Januson, Erni Hiire nooruriaastate luulest. Looming, 1975, nr 3, lk 494–508.

[50] R. Kruus, Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 6–7, lk 337–347, 397–406; Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1985, nr 3, lk 403–413; 1920. aastate alguse noorkirjanikest. Rmt-s: Sõna 9. Tallinn, lk 70–85; Valmar Adamsi kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1984, nr 1, lk 119–124.

[51] Vt P. Rummo, Kirjatähe kammitsas. Tallinn, 1977, lk 7–147.

[52] E. Nirk, A. H. Tammsaare eesti romaani arengupanoraamis. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1, lk 5–15; E. Nirk, Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse. Keel ja Kirjandus, 1983, nr 4, lk 172–188. Ta romaanianalüüsid on ilmunud ka kogumikus “Avardumine” (Tallinn, 1985).

[53] L. Siimisker, A. H. Tammsaare ja “Ühendus”. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 2–3, lk 93–104, 136–146; A. H. Tammsaare: “Kuid mu loomisindu ergutab peamiselt küll elu ise”. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 10–11, lk 587–597, 657–666; Tammsaare ja kirjanduse uuenemine (1907–1914). Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1–2, lk 16–27, 72–79; Ühe avastuse lugu. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 11, lk 683–690; A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” II osa redaktsioonidest. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 4–6, lk 172–184, 231–240, 304–310.

[54] L. Siimisker, Sünd ja surm A. H. Tammsaare loomingus. Looming, 1978, nr 1, 3–5, lk 131–141, 498–507, 652–664, 821–843.

[55] Lisaks ilmub Siimiskerilt sel perioodil kolm venekeelset ülevaadet: Антон Таммсааре: жизнь и творчество. Moskva, 1972; Антон Таммсааре: жизнь и творчествo. Таллинн, 1977; Жизнь и творчество А. Х. Таммсааре. Moskva, 1978. Erna Siirakult ilmub ingliskeelne pisiülevaade “A. H. Tammsaare in Estonian literature” (Tallinn, 1978).

[56] Puhveli selle perioodi artiklid on ilmunud valimikus “Kirjandus muutuvas maailmas” (Tallinn, 1987).

[57] Lisaks kirjutavad mõned järelsõnad Erna Siirak ja Eerik Teder ning kaasautoritena Hilve Rebane ja Linda Uustalu.

[58] H. Puhvel, Tekstoloogiaprobleeme A. H. Tammsaare “Kogutud teostes”. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 8, lk 459–473.

[59] E. Treier, A. H. Tammsaare filosoofilistest nägemustest ning tema autoriplaanist “Tõe ja õiguse” taustal. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 11–12 , lk 652–664, 719–728.

[60]  Nt J. Kross,Tammsaare ja Mefisto. Looming, 1979, nr 2, lk 244–251; E. Teder, A. H. Tammsaare ja V. I. Mikkoneni kirjavahetus. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 6, lk 359–366; E. Treier, Eesti kirjanduse lootuste luhtumisi USA-s. Kirjanik Tammsaare ja unioni puusepp Pranspill. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 1–2, lk 33–45, 101–110; E. Treier, “Tõe ja õiguse” tõlkimisest Soomes. A. H. Tammsaare kirjad Erkki Reijonenile. Keel ja Kirjandus, 1978, nr 1–4, lk 43–56, 98–107, 160–169, 230–237.

[61] Sõna. Mõte. Inimene: A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Tallinn, 1977.

[62] Olulisemaid keeleteaduslikke ja sotsioloogilisi uurimusi käsitlen edaspidi.

[63] L. Siimisker, A. Palm, A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja tööst. Tallinn, 1978.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
26. loeng: Stalinismist perestroikani V. Värsiõpetuse õppetunnid 2

Vabariigi aja poeetika- ja värsiõpetusealane kirjandus oli olnud üsna ulatuslik, kuigi eeskätt koolidele määratud.[1]Nõukogude aja 25 esimest aastat piirdusid Bernard Söödi “Kirjandusteooria lühikursuse” kahe trükiga, lisaks vastavad osad vene keelest tõlgitud “Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastikus”.[2]

Kui Söödi raamatu teisegi trüki (1966) üldosad olid läbi immutatud nõukogude poolstalinistlikust kirjanduskäsitusest, siis teose formaalsemate tasandite puhul on see endiselt eeskätt entsüklopeediline ja üsna objektiivne sissevaade kirjandusteaduse terminoloogiasse. Kuigi Sööt viitab põhiliselt sõjajärgsetele nõukogude allikatele, on tema seisukohad klassikalised. Tegelikult ei sea ta endale mingeid teoreetilisi eesmärke. Olulisim laiem muutus on eeskätt selles, et juurde on lisatud vene kirjandusklassikutelt pärit näiteid.

Kompositsiooni all kõneldakse ikka motiividest, faabulast ja süžeest ja selle elementidest. Stilistilised väljendusvahendid (sõnavalik, kujundid, fraseoloogia, tegelase keel, keele stiil) esitab raamat endiselt lühikeste seletustega näidete abil ja pakub hea stiili soovitusi. Sama kehtib värsiõpetuse kohta (värsisüsteemid, värsimõõt, rahvalaulu värss, riim, stroof, klassikalised stroofiliigid). Eraldi kõneleb ta nüüd vabavärsist, refereerides peamiselt Ain Kaalepit. Vabavärss seostatakse kõnerütmiga ja öeldakse, et see ei ole kohandatud lauldavusele, nagu reeglipärane värss, vaid peab silmas kõnelise ettekande nõudeid (lk 124). Edasi tulevad näidetega illustreeritud lühikirjeldused eepika, lüürika ja dramaatika žanridest.

Vabariigi-aegses värsiõpetuses oli kaks suurt tõusuaega. 1920. aastate alguse riimi- ja rütmiväitlusedolid toonud vastamisi klassikalise ja modernse arusaama riimist ja rütmist, kus omavahel vaidlesid silbilis-rõhuline ja rõhuline luule, täisriim ja ebapuhas riim. Ja oluline on see, et need vaidlused käisid üheaegselt nii poeetikas kui luulepraktikas. Teisel tõusuajal, 1930. aastate algupoolel, jõuti niikaugele, et vaidlused said veidi üldisema-teoreetilisema iseloomu, kuid jäid siiski üsna konkreetsele tasandile.

Nõukogude perioodi värsiõpetuses oli samuti kaks tõusuaega. Esimene oli 1950.–1960. aastate vahetuse ümber. Selle perioodi väitlused vabavärsi ja (antiik)luule tõlkimise üle olid eeskätt konkreetsed ning seotud erinevate hinnangutega luule- ja tõlkepraktikale, kuigi jõudsid ka teoreetilisemate küsimuste juurde. Teine tõusuaeg 1970. aastatel on selgelt akadeemilise keskmega. Esimest korda jõudis eesti värsiõpetus välja teoreetiliste probleemide püstitamise ja nende süsteemse lahendamise juurde.

Esimene tõus: 1950.-1960. aastate vahetus

Värsiõpetusväitluste esimese perioodi mõjukaimad tööd kirjutab luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep (1926).[3] Tema põhihuviks on sealjuures (antiik)luule värsstõlke küsimus, aga selle kõrval ja selle probleeme lahendades tegeleb ta ka laiemalt värsiteooriaga, seostades värsisüsteemide ja meetrumite võimalused keeles selle keele fonoloogilise struktuuri poolt loodud võimaluste ja piirangutega. Sama mõte sai hiljem oluliseks ka näiteks Jaak Põldmäe meetrikamudelites.[4]

Kaalepi mõjukaim kirjutis on aga “Teoreetilisi märkmeid vabavärsist”.[5] Seal kõneleb ta kõigepealt katsetest vabavärssi piiritleda, lähtudes peamiselt saksa allikatest, ning vaatleb seejärel punktiirselt vabavärsi ajalugu eesti ja maailmakirjanduses. Tema määratluse järgi avaldub vabavärsis rütm intonatsioonilise liikumisena ning vabavärss peab silmas kõnelist esitust, kindlas mõõdus luule aga pigem laulvust (lk 263). Vabavärsiteema haakub otseselt tollase luulepoleemikaga, kus seisid vastamisi vabavärsi pooldajad eesotsas Kaalepi, Ellen Niidu ja Jaan Krossiga ning hulk nende vastaseid.[6]

Teine tollane autor, kellele ka hiljem viidatakse, on lavakõnepedagoog Paul Maantee.[7] Värsiõpetuses on temalt kaks olulist artiklit. Ühes on juttu kõneintonatsiooni ja pauside seostest luulega, kus ta räägib tavakõne liigendumisest kõnetaktideks eeskätt pauside toimel, toetudes vene allikatele. Seegi lähenemisviis leiab hiljem arendamist Jaak Põldmäe poolt. Teine annab põhjaliku ülevaate riimist ja selle määratlustest ning proovib defineerida riimi senisest täpsemalt (lisades küll pedagoogilisena kõlavaid soovitusi luuletajatele). Tema mudeli puhul jäi endiselt probleemiks kaasrõhuliste riimide võimalus, sest sarnaselt Visnapuu kunagise arusaamaga ei olnud ka Maantee mudelis kaasrõhuliste riimide jaoks kohta.[8]

Selle perioodi oluline vaidlusteema on taas antiikvärsi tõlkimine, nagu see oli päevakorras ka sõja eel ja paguluses. Väitluse vallandajaks saavad August Annisti tõlgitud “Ilias” (1960) ja “Odüsseia” (1963) ning selle kõrghetk kestabki 1961–1963.[9] Ain Kaalepi neis arutlustes sõnastatud arusaamad said oluliseks aluseks antiikluule tõlkimisel.

Teine tõus: 1970. aastad

1960. aastad on eesti luules suure tõusu ja muutuste aeg, aga värsiteoorias see veel midagi olulist ei paku. Siin algab elavnemine kümnendi lõpus ja võib öelda, et sel perioodil esitavad eesti värsiuurijad esimest korda endale teoreetilisi küsimusi ning proovivad ise lahendada eesti värsiõpetuse probleeme süsteemselt. Eesti uurijate teooriate ja mudelite taustaks on oma aja vene nõukogude värsiteooria ning taasavastatud vene sajandialguse formalistid. Muude maade uurimusi kasutatakse väga harva. Oluline on rõhutada, et ka vene värsiuurimises oli see suure tõusu aeg ning vene uurijad olidki maailmatasemel. Laiemas mõttes langeb see ühte lingvistiliste meetodite, strukturalismi, generativismi tõusuajaga värsiuurimises. Selle perioodi üheks ideaaliks oli luule strukturalistlik täppisanalüüs, teiseks objektiivne kirjandusteose analüüsimetoodika, mida kandsid suuresti erinevad matemaatilised lähenemisviisid.

Selle perioodi kesksed autorid on Jaak Põldmäe ja Mart Mäger. Lisaks leiduvad veel mitmed teoreetilised ja ka poleemilised tööd mõnelt autorilt, mida ma siin ei puuduta.[10]Olulisim eriteema on rahvalaulu värss ja selle olemus, millest kirjutab enim Eduard Laugaste.[11] Selle kohta võtavad sõna ka nii Põldmäe kui Mäger. Hiljem kirjutab regivärsist Mihhail Lotman.[12]

Too tõusuaeg kestab läbi 1970. aastate ja jõuab oma apogeesse kümnendi lõpus, kui ilmuvad Põldmäe ja Mägeri põhitööd, mis saavad nende uurimuste kokkuvõtteks. Perioodi lõpetab 1980. aastate algupoolel inetuks kiskunud poleemika Põldmäe pärandi ümber.

Mart Mäger

Mart Mäger alustas murdeuurijana ja liikus 1960. aastate lõpus kirjandusuurimisse.[13] Kas oli põhjuseks tema kõrvaletõrjumine murdesõnaraamatu tegemise juurest, nagu vihjab Toomas Haug, või midagi muud, jäägu siin kõrvale. Igatahes ilmusid ta kesksed teoreetilised artiklid kompaktselt 1970. aastate algupoolel. Mägeri teemadeks on luule ja värsi olemus, riim, stroof, kompositsioon ja instrumentatsioon.[14] Kokkupanduna ja redigeerituna avaldas ta need tööd uuesti kogumikus “Luule ja lugeja” (1979), kus need annavad raamatu mahust umbes poole (ca 130 lk). Nii võime seda raamatut vähemalt osalt nimetada ka Mart Mägeri värsiõpetuseks.

Mäger on Juri Lotmani õpilane. Tema teisteks olulisteks mõjutajateks on Viktor Žirmunski, Juri Tõnjanov, Mihhail Gasparov, Boris Tomaševski, Ossip Brik. Sealjuures esindab ta kvalitatiivset lähenemisviisi, tehes oma järeldused üksikute tekstide süvaanalüüsi põhjal. Tema jaoks on oluline näha teksti keeruka kooslusena, eri tasandite keerukas omavahelises seoses.

Mäger alustab luule ja proosa piiri määratlemist eeldatavasti n-ö kõige luulekaugematest vormidest ja liigub sealt luule tuuma poole. Selle juurde esitab ta luule formaaltunnuste loendi, lähtudes elementidest, mis määravad teksti kuuluvuse luulesse (lüüriline sisu, piiratud maht, värsiline liigendus, instrumentatsioon, süntaktiline rütm, riim, pausid, rõhkude korrapära, stroofiline liigendus, graafiline liigendus, teksti avaosade poolt antavad signaalid, pealkiri, kuulumine proosa- või luuleraamatusse, intonatsioon). Tema järeldus on lihtne: ühte ja ainust eristavat luule tunnust ei ole olemas ning luule ja proosa piir ei püsi paigal, vaid muutub, säilitades eelnenud perioodide kogemuse (“Luule ja lugeja”, lk 13). Luule ja proosa piiri tuleb kirjeldada isoglosside reana nagu kohamurrete piire dialektoloogias. Mõnes kohas langevad paljud piirimarkerid kokku, mõnes kohas liiguvad eraldi. Üheselt tõmmatud piir on kokkuleppeline nagu murdepiiridki.

Luule olemust tõlgendab Mäger Žirmunskile toetudes kui kordumist, tagasipöördumist, rütmi, pidades just seda värsskõne olemuslikuks põhitunnuseks. Sellega omakorda seob ta paradoksi, et infot sisaldab tekst, mis ei ole etteaimatav, samas kui kordumine suurendab teksti etteaimatavust. Ja sealt liigub ta käsituseni, et olemaks hea luuletekst vajab luuletus samal ajal ka ootamatust (lk 27–29). See lahendub arusaamas, et “kordus luules on dialektiline, vastandades sarnanevat ja osutades ühtivale erinevas” (lk 33). Lihtsalt öeldes: iga taastulek on samal ajal uus. Nii toetub Mägeri määratlus üsna üheselt vene formalistide ja strukturalismi pärandile.

Seejärel tegeleb ta küsimusega, mis on värss, ja ütleb, et värssidesse jagunemine on “luule esmane välistunnus” (lk 49). Ta defineerib värssi kui rütmiüksust, mis on suhteliselt iseseisev osa teoses kui tervikus ja see iseseisvus avaldub nii semantilisel, süntaktilis-intonatsioonilisel, fonoloogilisel kui ka meetrilisel tasandil (lk 48–49). Sealjuures eristab ta laululise ja kõnelise intonatsiooniga värsse, sidumata neid küll Kaalepi kombel üheselt meetrilise ja vabavärsiga.

Mägeri pidevalt korduv lemmikteema on luuleteksti foneetika ja semantika vahekord. Tema eesmärgiks on tuua instrumentatsioon välja pelga heakõla mõiste tagant ja näidata, et see on võte, milles sõnavaliku fonoloogiat on kasutatud süsteemselt ja sihipäraselt sisulistel, kompositsioonilistel ja ka kõlaliselt eesmärkidel (lk 52). “Kõlama hakkavad üksnes need instrumentatsioonilised arendused, mis on semantiliselt pingestatud” (lk 68). See on eesti luuleanalüüsis uus ja oma aega arvestades oluline lähenemisviis, mis võimaldab uurida sügavuti ka avangardistlikke luuletusi, nagu Erni Hiire “Armluul”.

Riimi määratleb Mäger kui süsteemset häälikulist kokkukõla, arhitektoonilist instrumentatsiooni, mis kujundab teksti rütmilist kompositsiooni (lk 86–87). Ta eristab horisontaalset ja vertikaalset riimi. Esimese rollis esinevad algriim ja siseriim, teise rollis algusriim, lõppriim ja mõnikord ka siseriim. Ta räägib lühidalt riimi tüüpidest, riimi liikumisest täisriimist ebatäpsemate riimide poole jms klassikalistest teemadest.

Mägeri värsiõpetuse viimane suur osa kõneleb luuletuse kompositsioonist ehk sisu organiseerimise põhimõtetest. See annab punktiirse pildi paljudest kompositsioonivõtetest konkreetsete tekstide näitel. Kompositsioonikäsitluse teine pool kõneleb stroofist, mis on Mägeri järgi “graafiliselt piiritletud värsirühm, … mida enamasti iseloomustab temaatiline ja süntaktilis-intonatsiooniline terviklikkus” (lk 122). Refrään on riimi analoog stroofi tasandil (lk 107). Lõpuks kirjutab ta lühidalt tankast, haikust, cento’st ja sünesteesiast.

Jaak Põldmäe

Jaak Põldmäe oli eesti kirjandusteaduse sõjajärgse perioodi keskne värsiteoreetik.[15] Tema vaatlusviis toetub samuti strukturalismile, kuid vastandub Mägeri omale. Põldmäe on värsistatistik ja tüpoloog, kes läheneb luulele kvantitatiivsete ja matemaatiliste meetoditega. Ta lähtekohaks oli vene värsistatistika, eeskätt Andrei Kolmogorovi koolkonna tööd.[16] Ta ei tõuku konkreetse luuletuse analüüsist, vaid on põhimõtteliselt deduktiivne, järgides postulaati: enne kui asuda loendama, peab teadma, mida ja kuidas loendada. Tema keskseks eesmärgiks on leida kõik formaalsed tunnused, mille alusel erinevaid luulevariante liigitada, ning luua nende põhjal maksimaalselt ammendavad tüpoloogiad. Ta vaatenurk on atomistlik, ta analüüsib värsi erinevaid tasandeid eraldi ega loo sünteesi.

Põldmäe sai värsikäsitlejana kõigepealt tuntuks populaarteadusliku artiklisarjaga “Poeetika kool” ajakirjas Noorus.[17] Selle kõrvalt tulevad kohe ka teaduslikud tööd. Ta kavandas kogu oma uurimistegevust süsteemselt ning suurem osa ta peamisi teoreetilisi ideid ja meetodeid on olemas juba esimestes käsitlustes, ajapikku vaid täpsustudes.

Põldmäe keskne uurimisteema oli eesti värsisüsteemide tüpoloogia. Sealjuures oli ta üheks eesmärgiks luua värsianalüüsi teoreetiline mudel ja analüüsimeetod, mis lubaks teha värsisüsteemide piisavalt adekvaatset kvantitatiivset statistilist analüüsi. Ühtlasi soovis ta leida lähenemisviisi, mis ei toetuks kitsalt silbilis-rõhulisele süsteemile, millest lähtudes üldiselt oli eesti värsisüsteemi kirjeldatud. Tema keskseks uuenduseks eesti värsiõpetuses oli seisukoht, et värsisüsteemide analüüsil on oluline loobuda värsijalast kui alusmõistest.

Olulised artiklid, milles ta esitab oma metoodika põhialused ning testib kasutatud matemaatilisi meetodeid, on “Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929”, “Jaan Kärneri meetrika” ja “Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod”.[18]Põldmäe alustab sellest, et püüab ehitada süsteemi kõigist võimalikest keeles olevatest värsisüsteemidest ning seejärel analüüsida nende kasutamist ja tegeliku värsipraktika varieerumist ümber skeemide. Värsisüsteem tähendab tema jaoks “teistest erinevat rütmi korrastamise printsiipi”.[19]Ta esitab kaheksa võimalikku loogilist süsteemi eesti keele jaoks ja nende allsüsteemid ning kritiseerib varasemaid uurijaid selle eest, et need on lihtsalt teinud üldist juttu värsisüsteemidest ja seejärel iseloomustanud mõningaid kasutatud värsimõõte.

Selle teema raames analüüsib ta kõige enam silbilis-rõhulist, vähem ka rõhulist süsteemi.[20]Tema laiemalt olulisemaks saavutuseks on peetud aga vabavärsi tüpoloogia arendamist, mis vene värsiõpetuses oli väga vähe analüüsitud teema, kuna vene luules oli vabavärss haruldane.[21]

Põldmäe teiseks eesmärgiks oli koostada eesti kesksete luuletajate statistilised meetrikad, eeskujuks vene värsiõpetuses juba 1930. aastatest alustatud samasugused uurimused. 1970 ilmus talt Jaan Kärneri ja 1981 Lydia Koidula meetrika.[22]

Tema kolmandaks eesmärgiks oli läbi analüüsida eesti värsi ajalooline areng meetrika kvantitatiivsete muutuste põhjal. Ta uuris eri värsimõõtude statistilist esinemust eesti luules eri aastatel, kasutades oluliste luuletajate originaalkogude suurt valimit. Selle analüüsi tulemused võimaldavad eristada täpsemalt ja adekvaatsemalt näiteks erinevaid perioode luule ajaloos. Siin on keskne tema uurimistöö silbilis-rõhulise värsisüsteemi kohta 20. sajandil, mille suurimaks vahekokkuvõtteks sai kandidaaditöö “Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil” (1971).[23] Hilisemates uurimustes keskendus ta näiteks 19. sajandi lõpu värsi statistikale, mis artikliteks ei saanudki. Põldmäe statistilised ülevaated on tohutu töö tulemus, mida nõukogude ajal keegi vist ei proovinudki jätkata.

Põldmäed huvitas ka terminoloogia. Ta sooviks oli kogu eesti värsiõpetuse terminoloogia ümber teha, kuna see ei vastanud tema arvates vajadustele. Ta tegeles ka klassikalise eesti kirjandusterminoloogiaga, avaldades näiteks vabariigi ajal töös olnud “Kirjandusliku oskussõnastiku” käsikirja.[24] Lisaks oli Põldmäe üks väheseid (kui mitte ainus) tollastest Tartu kirjandusõppejõududest, kes avaldas õppematerjale oma eriala kohta ning kellel olid süsteemsed uurimiskavad, millega tegelemisse ta kaasas ka üliõpilasi.[25] Ta oli eestvedajaks, kui aastal 1977 asutati Emakeele Seltsi juurde lingvistilise poeetika sektsioon, mis tegutses vahelduva eduga aastani 1992.

Põldmäe osales aktiivselt Tartu semiootikute üritustel ja avaldas oma töid nende väljaannetes. Tal oli oluline roll ka ülikooli toimetiste “Studia metrica et poetica” sarja loomisel ja avaldamisel (I–VI, 1976–1990), kus avaldati mitmeid tähtsaid artikleid eesti ja vene värsiõpetusest.[26]

Jaak Põldmäe tuntuim töö on kindlasti monograafia “Eesti värsiõpetus” (1978). See raamat on ühelt poolt õpik ja käsiraamat, teiselt poolt teoreetiline monograafia ja kolmandalt poolt poleemiline töö, mis väitleb varasemate käsitlustega. Raamat on kirjutatud 1969–1974 (viimistletud 1975./1976. aasta vahetusel).[27] Saatesõnas ütleb Põldmäe, et see on vaid algustase ja pakub eeskätt deskriptsiooni, mitte formaliseeritud teooriat. Nii ei olnud raamat mõeldud tema elutöö kokkuvõttena, kuid seoses autori surmaga sai selleks.

“Eesti värsiõpetus” on eklektiline raamat. See on mõnes osas oma vaadete süsteemne ja populaarne kokkuvõte ilma metodoloogiliste ja matemaatiliste sissejuhatusteta. Mõnes osas on see oma varem ilmunud tööde vaid õige veidi ümbersõnastatud variant. [28]Mõnes osas on aga tegu nähtuste loenditega, mis on varustatud lühikese poleemilise ja antud teema probleeme piiritleva sissejuhatusega.

Raamatu suurim probleem on selles, et kusagil pole kokkuvõtlikult esitatud meetodit ja põhimõistestikku. Autori teoreetilised arusaamad on laiali paisatud läbi kogu teose. Peatükid ei ole kuigi süsteemsed tervikud. Vahel katkestab Põldmäe ajaloolised ülevaated pikkade poleemiliste osadega, vahel arendab järsku pikalt välja mingi antud teema kui terviku seisukohast perifeerse lõigu jms.

Põldmäe olulisim uuendus ja samas ta käsitlusviisi olulisim probleem on loobumine värsijala mõistest. Seejuures otsib ta selle asemele mingit uut põhimõistet, mille külge saaks värsi kõiki elemente siduda. Siin proovib ta toetuda tollase lingvistika arusaamadele ja uurimistulemustele suulise kõne ja foneetika analüüsil. Kahjuks jääbki aga uduseks, mis mõiste see peaks olema. Olulisteks mõisteteks on talle rõhurühm (üksus, milles on rõhusilp ja üks-kaks rõhutut silpi) ning süntagma (pausidega eraldatud mõtteterviklik kõnetakt). Kuid nendes mõistetes oli palju probleemset, eeskätt seetõttu, et lingvistide endi seas oli eri arusaamu ja vastuolusid eesti fonoloogia ja foneetika küsimustes, ning süntagma-käsitus toetus suulise kõne analüüsile, mis aga tol ajal oli pea täielikult empiirilise katteta. Hiljem esitab Põldmäe keskseks rütmimõõduüksuseks hoopis värsi (lk 118). Kokkuvõttes on minu meelest tulemuseks see, et erinevate sõnade ja sõnakoosluste rütmiline liigendus ja sellega ka rütmiline analüüs võib olla väga erinev. Raamatut lugedes analüüsiksin ma paljusid näiteid teise rütmiskeemi järgi.

“Eesti värsiõpetuse” kese ja olulisimaid uuendusi pakkuv osa on meetrika ehk eesti värsisüsteemide analüüs, mis võtab enda alla ca 100 lehekülge umbes 250 tekstileheküljest. Seal esitab Põldmäe kokkuvõtlikult oma varasemate uurimuste tulemused eesti värsisüsteemide kohta. Ta toob välja neli suurt värsisüsteemi (mille sees eristab omakorda alamsüsteeme):

– silbiline süsteem, milles on korrastatud silpide arv värsis;

– prosoodilised süsteemid, milles on korrastatud mingite prosoodiliste tunnustega silpide (vältelt pikkade ja lühikeste, pearõhuliste, pearõhuliste ja pikkade/lühikeste)esinemus värsis;

– silbilis-prosoodilised süsteemid, milles on korrastatud mõlemad;

– vabavärss, kus silpide ja rõhkude korrastus puudub ning selle asemel on tavakõnest erinev rütmilis-intonatsiooniline liigendus (lk 84–85).

Seejärel esitab ta põhjaliku näidetega ülevaate eesti luules esinevatest värsimõõtudest. Muuhulgas kritiseerib ta Laugaste lähenemist eesti regivärsile. Põldmäe vaadete tuumaks on arusaam, et eesti regivärss ei ole kvantitatiivne värsisüsteem, vaid eeskätt süllaabilise põhjaga paljude erinevate meetriliste tüüpide segu (lk 151–157).

Raamatu muud peatükid jäävad selle taustal pigem perifeerseteks ja sageli eeskätt poleemilisteks.

Värsskõne ja proosakõne eristamisel on Põldmäe lähtekohaks see, et ainsa ühise välistunnusena seob eri maade luulet värss, kindel lõik, mis on teistest samasugustest lõikudest eraldatud pausiga ja on tihti teiste sama teose värssidega mingil alusel ühismõõduline (lk 32). Tema määratluses on pausidel oluline roll.

Nagu Mäger, lähtub ka Põldmäe sellest, et luule ja proosa piir muutub pidevalt. Ta lähtub laias laastus samadest tunnustest (intonatsioon, värsimõõt, riim, instrumentatsioon, kordused, kujundid, eriline sisu jne), kuid on ebasüsteemsem kui Mäger. Proosa ja luule eristamisel alustab ta Mägeriga võrreldes teisest otsast, liikudes kõige selgemini väljendatud tunnustega värsist perifeeria poole (lk 42). Küll on Põldmäel veidi kummalised arusaamad semantika, süntaksi ja intonatsiooni suhetest, kui ta leiab, et värsi “semantiline terviklikkus tekib fonemaatilis-intonatsioonilise ja süntaktilise terviklikkuse tagajärjel” (lk 40). Kokkuvõttes on siin palju sarnast Mägeriga, kuigi miskipärast viimasele ei viidata.

Stroofika osa püüab fikseerida maksimaalset hulka võimalikke stroofide piirisignaale ja tunnuseid (graafiline märk, kindel värsimõõt, kindel süsteem klauslite vaheldumises, süntaktiline ja semantiline terviklikkus). Põldmäe oluliseks alusmõtteks on hoida stroofi kui malli lahus konkreetsetest stroofidest, kus malli tunnused realiseeruvad eri täpsusega (lk 188). Ka stroofikas ei tõmba Põldmäe jäiku piire, vaid leiab, et obligatoorseid stroofi tunnuseid pole olemas (lk 192). Tulemuseks on põhialused, mis erinevad traditsioonilisest stroofikäsitlusest ning seostuvad hästi meetrika aluslähenemistega. Suurem osa peatükist esitleb referatiivselt maailmaluule klassikalisi stroofivorme.

Foonika peatükk sisaldab instrumentatsiooni ja riimi käsitluse. Põldmäe oluliseks lähtekohaks on tähestatistika (tähtede esinemise sagedus eestikeelsetes tekstides). Selle põhjal seob ta näiteks heakõla heliliste häälikute n-ö keskmisest keelekasutusest suurema ülekaaluga helitute suhtes (lk 240). Ta kõneleb onomatopoeetilisest instrumentatsioonist, häälikusümboolikast, instrumentatsiooni juhtmotiivilisest kasutusest jm. Sealjuures ei tegele ta üldse Mägeri kombel instrumentatsiooni semantilise küljega, kuid vaidleb Mägeriga. Tema järgi on näiteks Mägeri pakutud instrumentatsiooni funktsioonide hierarhia vaieldav, sest trükitud tekst ei koosne mitte foneemidest või häälikutest, vaid tähemärkidest (lk 353). Olulisim vaidluspunkt aga on selles, et Põldmäe arvates alahindavad Juri Lotman ja talle toetuv Mäger n-ö mitteinstrumenteeritud teksti struktuursust (lk 353). Kokkuvõttes on Põldmäe lähenemisviis siiski üsna klassikaline instrumentatsioonitüüpide esitlus.

Riimi osa algab lühiülevaatega senistest eesti riimimääratlustest ja väitleb taas Mägeriga, leides, et tolle horisontaalne-vertikaalne jaotus on pelk metafoor. Põldmäe ütleb, et püüab riimile lähenedes hoiduda eelarvamustest ja normatiivse poeetika skolastikast (lk 255). Ja alustab oma programmi teesiga, et kõiki foneemikordusi, mida luuletajad kasutavad riimina, tuleb ka uurijal riimiks lugeda (lk 255). Tulemuseks on ülilai määratlus, milles riim on “mingites kindlates värsipositsioonides” fikseeritud vastavus “mingite rõhurühmade või nende osade foneemikoostiste vahel” (lk 256). See teema jääb siiski edasise arenduseta ning peatüki ülejäänud osa piirdub riimi osade väljatoomisega ning mõnede näidetega eri riimitüüpide kohta.

Lõpp: pärand ja perspektiiv

“Eesti värsiõpetus” ja laiemalt Põldmäe tegevus oli pidevalt poleemiline, kusjuures tema kriitika oli suunatud peaaegu kõigile eelkäijatele, eriti otseselt aga Mart Mägerile. Põhisüüdistuseks on süsteemsuse puudumine nende analüüsides.

“Eesti värsiõpetuse” ilmumine oli suursündmus, mis kutsus ühelt poolt esile ülistusi ja teisalt ka õlakehitusi. Raamat sai Põldmäe surma järel tema elutöö staatuse ning see jättis märgi ka retseptsioonile. Retsensioonid olid üldhinnangutes väga tunnustavad, aga konkreetsetes küsimustes tegelikult üsna kriitilised. Esimese asjaliku kriitika ja ka põhjaliku taustajutu pakkusid Peeter Oleski ja Andres Langemetsa retsensioonid.[29] Veidi hiljem avaldas oma ülipõhjaliku ja tugevalt kriitilise arvustuse Mart Mäger, kes analüüsis raamatut osade kaupa, vaidlustades suuremat osa sellest.[30] Siit algas poleemika, milles osalesid Ain Kaalep ja Mihhail Lotman.[31] Järgnes Mägeri uus artikkel, mis vastas eeskätt Lotmanile.[32] Seda vaidlust ma siin refereerima ei hakka. Igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kes ja kui palju selles järgis teadusliku poleemika nõudeid ning kes ja kui palju viljeles demagoogiat ja solvanguid.

Teema lõpetab soome lingvisti ja värsiteoreetiku Pentti Leino Põldmäed väärtustav ja osalt temast tõukuv analüütiline katse näidata eesti värsiõpetuse edasiliikumise võimalusi.[33] Venekeelse kollegiaalse kokkuvõttena võib nimetada Mihhail Gasparovi jt artiklit, mis ilmus palju hiljem.[34]

Tegelikult lõppes sellega ka värsiõpetuse tõusuaeg ja järgnes suhteline vaikus. Mäger ei avaldanud hiljem teoreetilisi artikleid, vaid konkreetsete tekstide analüüse. Põldmäe töö jätkajaid aga Tartu ülikoolist pikka aega ei tulnudki.

[1] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar, 2007, nr 9, lk 89–102.

[2] B. Sööt, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959; 2. vlj 1966; L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957.

[3] Ain Kaalep (1926) astus Tartu ülikooli 1943. Ta oli 1943–1944 Soome sõjaväes ja 1945–1946 NKVD poolt vangistatud. 1949 heideti Kaalep ülikoolist välja ning jätkas 1953–1956 kaugõppes. 1956. aastast oli Kaalep kutseline kirjanik Elvas. 1970.–1980. aastatel õpetas ta ülikoolis jm mitmeid kursusi ja juhatas tõlkekabinetti.

[4] A. Kaalep, Eesti keele fonoloogilise struktuuri ja eesti värsiõpetuse suhetest. Rmt-s: Emakeele Seltsi Aastaraamat IV, 1958. Tallinn, 1959, lk 110–126; A. Kaalep, Rütmiprobleemidest luuletõlkes. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 10, lk 597–603 (taastr rmt-s: A.Kaalep, Kolm Lydiat. Tartu, 1997, lk 53–63).

[5] A. Kaalep, Teoreetilisi märkmeid vabavärsist. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 5, lk 257–273 (täiendatult rmt-s: Kirjanduse radadelt. Artikleid ja arvustusi 1959. Tallinn, 1961, lk 152–174).

[6] Vt ülevaatlikult: S. Olesk, Luule tõus kodumaal. Rmt-s: Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001, lk 431–432.

[7] Paul Maantee (1917–1977) oli lavakõnepedagoog, kes õpetas mh lavakõnet Eesti Riiklikus Teatriinstituudis (1946–1950) ja Viljandi kultuurikoolis (1952–1954), hiljem oli õppejõud Pedagoogilises Instituudis ja tegutses eri kohtades lavakõnekonsultandina. 1971. aastast töötas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maantee koostas ja kirjutas harrastusnäitlejatele õpperaamatuid lavakõnest ja eeskujulikust hääldamisest: Hääldamisest. Tallinn, 1964; P. Maantee, Lavakõnest. Tallinn, 1966, jm.

[8] P. Maantee, Intonatsioonilistest vahenditest ja nende kasutamisest eesti poeesias. Looming, 1958, nr 4, lk 613–621; P. Maantee, Riimist. Looming, 1959, nr 3, lk 444–461; ka: P. Maantee, Silmaluulest ja kõrvaluulest. Looming, 1962, nr 9, lk 1411–1418.

[9]  A. Annist, Antiikeeposte eestikeelseist tõlkeist ja nende värsiprobleemidest. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 2, lk 75–89; A. Kaalep, Eesti keele fonoloogilise struktuuri ja eesti värsiõpetuse suhetest; P. Maantee, Mõni sõna heksameetrist ja selle eestikeelsest tõlkelahendusest “Iliases”. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 11, lk 693–695; A. Annist, A. Kaalep, Veel eesti heksameetri kvantiteedist. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 2, lk 99–101.

[10] U. Otsus, Mõningaid märkmeid riimist. Looming, 1969, nr 1, lk 138–144; U. Otsus, Riimiprobleemid 1920-ndail aastail. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 5, lk 257–270; M. Hint, Licentia Poetica sõnarõhu valdkonnas. Looming, 1971, nr 10, lk 1567–1578.

[11] Nt E. Laugaste, Eesti alliteratsioonist ja assonantsist. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 9, lk 531–537; Eesti regivärsi struktuuriküsimusi. Rmt-s: TRÜ Toimetised 117. Tartu, 1962, lk 25–68; Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti regivärssides. Looming, 1968, nr 12, lk 1873–1882. Laugaste võtab oma vaated kokku doktoritöös: Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. Tartu, 1969, lk 3–356. Populaarsemas vormis esitab ta oma seisukohad ülikooliõpikus: Eesti rahvaluule. Tallinn, 1975, lk 144–200.

[12] Nt M. Лотман, Стихосложение эстонской народной поэзии в типологическом аспекте. Rmt-s: Слово в нашей речи ’85, вып. 5. Riia, 1985, lk 57–81.

[13] Mart Mäger (1935–1993) õppis TRÜ-s 1953–1958 soome-ugri keeli ning oli 1959–1962 KKI murdeaspirant. Tema kandidaaditööks oli “Eesti linnunimetused” (1967). 1962–1975 oli ta KKI uurija, 1969. aastast alates kirjandusteooria sektoris; 1975–1987 Pedagoogilise Instituudi dotsent.

[14] M. Mäger, Riimi üldküsimusi. Looming, 1971, nr 1, 123–132; Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast. Keel ja kirjandus, 1971, nr 6, lk 325–334; Luule ja proosa. Looming, 1973, nr 2, lk 306–323; Mis on värss. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 10, lk 577–585; Luule kompositsioon. Looming, 1974, nr 2, lk 298–318.

[15] Jaak Põldmäe (1942–1979) oli juba teist põlve kirjandusteadlane, Aino ja Rudolf Põldmäe poeg. Ta õppis Tartu ülikoolis 1961–1967 ja oli aastail 1967–1970 samas aspirant. Kaitses kandidaadiväitekirja “Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil” aastal 1971. Sellele taotleti doktorikraadi, kuid siiski kinnitati töö alles 1976. aastal kandidaaditööna. Oli 1970–1979 ülikooli eesti kirjanduse kateedri õppejõud, 1978. aastast dotsent. Lõpetas elu enesetapuga.

[16] Vt J. Põldmäe, Statistiline meetod nõukogude värsiteoorias. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 10, lk 591–599.

[17] J. Põldmäe, Poeetika kool, I–V. Noorus, 1968, nr 1, lk 70–72; nr 2, lk 73–76; nr 3, lk 69–72; nr 4, lk 73–76; nr 5, lk 72–75.

[18] J. Põldmäe, Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 449–459; nr 9, lk 533–542; Jaan Kärneri meetrika. Rmt-s: Töid eesti filoloogia alalt III. TRÜ Toimetised 259. Tartu, 1970, lk 201–272; Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod ja Betti Alveri poeemide nelikjambi rütm. Rmt-s: Keele modelleerimise probleeme 5. TRÜ Toimetised 363. Tartu, 1975, lk 163–233.

[19] J. Põldmäe, Jaan Kärneri meetrika, lk 203.

[20]  J. Põldmäe, Об эстонском акцентном стихе. Rmt-s: Труды по знаковым системам 4. TRÜ Toimetised 236. Tartu, 1969, lk 345–367; J. Põldmäe, Eesti rõhulisest värsisüsteemist. Looming, 1969, nr 6, lk 928–940.

[21] J. Põldmäe, Diskussioon nõukogude vabavärsi ümber ja vabavärsi tüpoloogia. Looming, 1975, nr 2, lk 310–335; J. Põldmäe, Типология свободного стиха. Rmt-s: Tруды по знаковым системам 9. TRÜ Toimetised 422. Tartu, 1977, lk 85–98.

[22] J. Põldmäe, Jaan Kärneri meetrika; J. Põldmäe, Lydia Koidula meetrikast. Rmt-s: Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Studia metrica et poetica. TRÜ Toimetised 587. Tartu, 1981, lk 82–119.

[23] J. Põldmäe, Eesti silbilis-rõhulisest värsisüsteemist aastail 1917–1929. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 449–459; nr 9, lk 533–542; Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil: Väitekiri filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu, 1971 (käsikiri TÜ Raamatukogus); Eesti luuletuste keskmine pikkus aastail 1917–1940. Rmt-s: Quinquagenario. Cборник статей молодых филологов к 50-летию проф. Ю. М. Лотмана. Tartu, 1972, lk 209–222; Eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi uurimise meetod ja Betti Alveri poeemide nelikjambi rütm; Silbilis-rõhulisest värsisüsteemist eesti lüürikas aastail 1930–1940. Rmt-s: Studia metrica et poetica I. TRÜ Toimetised 396. Tartu, 1976, lk 86–121.

[24] P. Olesk, J. Põldmäe, “Kirjandusliku oskussõnastiku” materjale. Rmt-s: Studia metrica et poetica II. TRÜ Toimetised 420. Tartu, 1977, lk 112–154; vt ka J. Põldmäe, “Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 6, lk 351–358.

[25] J. Põldmäe, Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme. Tartu, 1974; J. Põldmäe, Abimaterjale poeetika kursuse juurde, 1.–2. osa. Tartu, 1974, 1977.

[26] Sh eesti värsiõpetuse bibliograafia: S. Olesk, Eesti värsiõpetus aastail 1970–1977. Bibliograafia. Rmt-s: Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Studia metrica et poetica III. TRÜ Toimetised 587. Tartu, 1981, lk 151–164.

[27] J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Monograafia. Tallinn, 1978 (2. tr 2002).

[28] Nt värsiõpetuse ajalugu on lühendatud variant “Abimaterjalide poeetika kursuse juurde” 2. vihikus ilmunust. Värsskõne ja proosakõne osa on pea sõna-sõnalt võetud üle “Abimaterjalide…” 1. vihikust, vaid mõningad näited on välja vahetatud või lisatud. Klassikaliste värsivormide käsitlus pärineb raamatust “Klassikalisi luuletus- ja stroofivorme” ning on osalt vaid keeleliselt ümber töötatud.

[29] P. Olesk; A. Langemets, Pärand ja perspektiiv. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 5, lk 304–311.

[30] M. Mäger, Arutlusi eesti värsiõpetuse üle. Looming, 1981, nr 7, lk 1003–1023.

[31]  A. Kaalep, Kahjuks pigem arutus kui arutlus. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 9, lk 551–555; M. Lotman, Jaak Põldmäe värsiõpetus ja selle arutelu. Looming, 1982, nr 7, lk 983–991.

[32] M. Mäger, Värsiõpetuse õppetunnid. Looming, 1984, nr 2, lk 249–266.

[33] P. Leino, “Eesti värsiõpetuse” võimalused. Looming, 1985, nr 8, lk 1118–1132.

[34] М. Гаспаров, M. Лотман, П. Руднев, М. Тарлинская, Проблемы стиховедения в работах Я. Р. Пыльдмяэ. Rmt-s: Poeetiliste süsteemide dünaamika. Studia metrica et poetica V. TRÜ Toimetised 780. Tartu, 1987, lk 99–115.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber (2)

Strukturalism ja Mihhail Bahtin

1960. aastate alguses toodi Venemaal taas välja sajandialguse formalistlikud kirjandusuurimise suunad, mis olid vahepeal olnud ainult sõimuobjektiks. Ühtlasi hakkas kujunema Tartu-Moskva strukturalismi- ja semiootikakoolkond, mille keskseks teoreetikuks sai Tartu ülikooli professor Juri Lotman ja keskuseks ülikooli vene kirjanduse kateeder. See oli venekeelne ja eeskätt vene kirjandust uuriv seltskond. 1962–1963 ilmuvad Lotmani esimesed strukturalismiga seotud artiklid, aga pööre toimub 1964. aastal, kui ilmuvad “Strukturaalse poeetika loengud I” ning toimub esimene sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool.[1] Sealt edasi läheb koolkonna tegevus tõusva hooga.[2]

Strukturalismi kõrvale tõusis Venemaal umbes samal ajal Mihhail Bahtin ja tema ring, kes 1920. aastatel oli otseselt polemiseerinud formalistide ja strukturalistidega ning kelle vaated moodustavad üsna omaette nähtuse nii vene kui rahvusvahelises kirjandusuurimise kontekstis.[3] 1960. aastatel said tema uurimused polüfoonilisest romaanist, romaani ajaloost ja tüpoloogiast, aja vormidest romaanis jm väga mõjukaks. 1970. aastatel lisandusid sellele tema hilismärkmetest kokku pandud arusaamad sõna/keele põhimõttelisest dialoogilisusest.[4]

Vene teooriate eesti keelde toomise katsed jäid poolikuks või ellu viimata. 1970. aastate alguses kavandas Jaak Põldmäe koos kolleegidega sarja moodsa kirjandusteaduse teoste tõlkeid (Mihhail Bahtin, Juri Tõnjanov, Vladimir Propp, Juri Lotman).[5] See hakkas ilmuma alles 1980. aastate keskel. Jaak Põldmäe tutvustas esimesi semiootikakogumikke ja Lotmani luuleteksti analüüsi õpikut, Pärt Lias Boriss Uspenski vaateid, aga need jäid üksikuteks hetkedeks.[6]

Eestlastest uurijate suhted modernse kirjandusteadusega jäid hapraks. Modernset ja klassikalist kirjandusteooriat ühendavana oli kavandatud Endel Nirgi juhtimisel tehtud teooriaraamat, mille sisukord kopeeris praktiliselt Welleki ja Warreni “Kirjandusteooriat” ning terminoloogia sisaldas viiteid ka strukturalismile. Asja sellest ei saanud. Olulisemad on seosed Bahtini ja Lotmaniga.

Bahtini suhted eesti kirjandusteadusega toimisid lugemise tasandil. Mitmed autorid viitasid tema romaanianalüüsidele ning nende osi kasutati ka ülikooli kirjandusteooria kursuses. Mingist eesti Bahtini-koolkonnast siiski kõnelda ei saa.

Lotmani suhted eesti kirjandusteadusega olid keerukad ja vastuolulised.[7] Lotmani bibliograafia näitab, et ta avaldab 1950.–1960. aastatel üsna palju ka eesti keeles. Edaspidi jõuavad temalt aga eesti keelde vaid leheartiklid ja haruharvad pikemad lood. Miks, pole mulle teada.

Lotmanlik strukturalism ilmub eesti keelde 1967. aastal, kui Keel ja Kirjandus avaldab ta põhimõttelise teksti “Semiootika ja kirjandusteadus”, mis tutvustab strukturalismi lähtekohti ja selle eesmärki teha kirjandusteadus täpsemaks ja sünteesivaks, tuues temasse täppismeetodeid, mille rakendamine “tähendab diletantismi lõppu humanitaarteadustes” (lk 5).[8] Selles töös on sõnastatud ka oluline lähtekoht, mille eri variante eesti uurijad palju tsiteerivad: “Kunstiteose idee, tema sisu ja mõte … peitub teksti spetsiifilises ülesehituses. Kunstiline idee erineb mittekunstilisest ideest selle poolest, et tal on oma struktuur ja teda ei saa olemas olla väljaspool seda struktuuri” (lk 3). Sellele järgneb artikkel “Kunsti semiootilise uurimise tulemusi tänapäeval”, mis annab ülevaate semiootika ja strukturaal-semiootilise kirjandusteaduse arengutest ja kaasaja olukorrast eeskätt prantsuse strukturalismi põhjal.[9]

Edasi tuleb aga semiootiline vaikus. Perestroikani on Lotman eesti keeles olemas vaid kirjandusloolasena ja varjatud kujul ka entsüklopedistina. Temalt ilmuvad vene kirjanduse õpik (1982) ja Puškini elulugu (1986) ning artikleid vene kirjandusest ENE-s. Ainsa kirjandusteadusliku tekstina lisandub väga oluline “Õigus biograafiale” (1984).[10] Alles 1991 tuleb kogumik “Kultuurisemiootika”, mis toob Lotmani tööd laiemalt eestikeelsesse maailma.[11]  Lotmani-tõlgete plahvatus järgneb aga sel sajandil.

Samas on Lotman tollal tuntud kuju ja tema tööd populaarsed ka eesti kirjandusinimeste seas. Semiootikakogumikud on suur defitsiit, mida hangitakse eri teid pidi. Lotmani juubelite puhul ilmuvad artiklid.[12] 1982. aastal avaldatakse temaga pikk intervjuu ajalehes Noorte Hääl.[13] Kõigis oma lugudes selgitab ta mh semiootikat ja teadlase eetikat.

Kaks autorit tema ringist suhestuvad eesti kirjandusuurimisega enam. Igor Černov liigub palju 1960.–1970. aastate Tartu noorte kirjanike tuumikringides. Aga ise kirjutab ta väga vähe ja väga üldistest asjadest. Näiteks tema “Teoreetiline kirjandusteadus: teadmiste vormid, struktuur ja eripära” on väga abstraktne arutlus kirjandusteaduse metakeele probleemidest.[14] Rohkem on eesti kirjandusega seotud Peeter Torop. Tema uurimistöö keskmes on ühelt poolt vene kirjandus (Dostojevski), teisalt tõlketeooria ja metatekstide teooriad.[15] Siiski jäävad ka tema lähenemisviisid tol ajal eestikeelses teaduses omaette.

Keda saab eesti kirjandusuurimises strukturalismi ja Bahtiniga siduda? Strukturalismi mõjud on tugevad värsiteoorias, eriti Mart Mägeril ja Jaak Põldmäel, kelle poeetika-alastest vaadetest tuleb juttu järgmises loengus. Siin räägin konkreetsematest analüüsidest. Viiteid strukturalismile ja Bahtinile leiab 1960. aastate teises pooles mitmete autorite töödest.[16]

Hea strukturalismi ja Bahtini tundja oli romaaniuurija Pärt Lias.[17] Liase keskseks teemaks oli nõukogude eesti romaani struktuuri ja tüüpide areng.[18]Tema töödes korduvad samad teoreetilised taustaautorid: Lotman, Bahtin, Kayser, Uspenski.

Artikkel “Romaanistruktuuri muutumisest” (1971) tutvustab alguses Lotmani ja Uspenski strukturalismivaateid ning rõhutab seejuures kirjeldava kirjandusteaduse ja strukturalismi erinevust. Esimene vaatleb teost kui teatud kunstivõtete kogumit, teine aga vaatleb teost “teksti ja tekstivälise osa vastastikuses suhtes. Teose tekst on seejuures lingvistilise väljenduse leidnud struktuurisuhete (mitte aga üksikute kirjeldamisele alluvate võtete) kogusumma”. Teisisõnu, kirjandusteose struktuur tekib loominguakti tulemusel ja esitab informatsiooni sisu (lk 291). Sellele järgnev punktiirne kokkuvõte nõukogude aja eesti panoraamromaani ja karakterromaani struktuurivõtetest aga liigub tegelikult üksikute kujutamis- ja keelevõtete vaatluse juurde, jättes strukturalismi üsna kõrvaliseks. Sealjuures paistab mulle, et lisaks võimalikele ideoloogilistele tõrgetele või keeldudele on strukturalismist taganemine vähemalt osalt seotud sellega, et analüüsi objektiks on n-ö klassikaline realistlik mimeetiline romaan.

See paistab hästi välja võrdluses artikliga “Kunstilise üldistamise põhimõtteid meie uuemas proosas” (1978), mis analüüsib eesti modernset ja kitsamalt modernistlikku proosat, kasutades selleks erinevatest koolkondadest pärit mõistestikku (grotesk, mudelsituatsioon, mittelineaarne ja tihendatud struktuur, kunstilise aja muutumine jms). Liase üks oluline eesmärk on näidata, kuidas modernne proosa on teksti tasandil tugevalt struktureeritud nähtus, mitte kaootiline ja fragmentaarne lausekogum (lk 116). Nii on näha, kuidas modernistlik kirjandus seostub tugevalt vajadusega modernistlike analüüsimeetodite järele.

Liase hilisemad tööd ühendab ja võtab kokku monograafia “Eesti nõukogude romaan”(1985), mille keskmes onromaanitüpoloogia teoreetilised küsimused ja eesti nõukogude romaani tüpoloogiline areng.[19]Seal refereerib ta Bahtini, Lotmani, Kayseri, austria narratiivitüpoloogi Franz Karl Stanzeli ja ungari marksistist romaaniuurija György Lukácsi romaanitüpoloogilisi vaateid. Samas tema konkreetsete romaanide tüpoloogiline analüüs on klassikaline sotsiaalne sisupildistus, mis räägib tegelastest, sotsiaalsetest probleemidest jms. Vaid hetkeks tullakse lõpus tagasi romaani kunstilise aja juurde, misjuures esineb Bahtini termineid, kuid mitte viiteid temale.

Mart Mäger (1935–1993) oli eeskätt luule uurija, kellel olid tugevad teoreetilised poeetikahuvid.[20] Tema konkreetse strukturalistliku analüüsi näidiseks sobib instrumentatsiooniteoreetiline artikkel “Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast”.[21]Selle üheks pisiosaks on eesti futurismi emblemaatilise teksti, Erni Hiire luuletuse “Armluul” sisu ja kõlaefektide vahekorra analüüs, ilmselt esimene katse analüüsida eesti keeles avangardistlikku luuleteksti strukturalismi võtteid ja mõtteviisi järgides. Mäger analüüsib siin Hiire sõnasarnaste üksuste häälikulist struktuuri ja toob välja nende taga olevad semantilised seosed. Tema eesmärgiks on näidata, kuidas tegu pole lihtsalt hea- või pahakõlaga või sõnade vabastamisega sisust, vaid foneetiliselt “rikutud” tekst hoopis aktualiseerib sõnade tähendusi.

Veidi pehmemas stiilis analüüsib Mäger Jüri Üdi luulet.[22] See tekst liigub suuresti samas võtmes kui uusromantilist tüüpi luulelugemine, kuid toetub samas tugevalt strukturalistlikele opositsioonidele.

Kolmas oluline autor on Endel Nirk. Nirk lahkub 1972. aastal Sõgla instituudist ning tegeleb pikalt ja põhjalikult  eesti romaani ajalooga, eriti Ristikivi teostega.[23] Tema tollased tekstid on erinevalt ta eelmise perioodi rangele teadusele püüdlemisest eeskätt esseistlikud arutelud, kus vaid mõnikord viidatakse, et autor on leidnud tuge näiteks Bahtini või Lidia Ginzburgi mõtetest. Samas on just tema see, kes kasutab otseselt Bahtini seisukohti, analüüsides Tammsaare romaani “Elu ja armastus”. Ta alustab näitamisest, kuidas teose arvustajad sattusid kimbatusse, sest “Elu ja armastus” rikkus nende jaoks korraliku romaani reegleid, ja analüüsib seejärel seda kui Dostojevski-mõjulist tööd, mis järgib polüfoonilise romaani ehituspõhimõtteid.[24]

Viimane selle suunaga seostuv nimi on Rein Veidemann, tol ajal eeskätt kriitik ja kriitika uurija.[25] Ka tema tollastest teooriale viitavatest töödest leiab erinevaid filosoofilisi ja kirjandusteaduslikke osutusi, sh Bahtinile, Lotmanile ja Toropile.[26]Aga need jäävad tol ajal vaid osaks referaatidest.

Nii võib öelda (jättes poeetika kõrvale), et eesti kirjandusteadusesse tulevad strukturalism ja Bahtin 1960. aastate teisest poolest, kui eri autorite tekstidest leiab lühireferaate, kus esitatakse paljud strukturalismi ja Bahtini olulised mõisted. Samas ei moodusta need autorid ise mingit kooslust ega ole enamasti ka üheselt mingi konkreetse modernse koolkonna esindajad, vaid pigem eri suundades viitajad.

Coda

Strukturalism ja uusromantiline luuleseletamine on mõlemad tekstikesksed lähenemisviisid. See tekitab küsimuse, milles ikkagi seisneb nende erinevus, eriti kui mitmed eesti uurijad viitavad samades töödes mõlemat tüüpi allikatele. Tulen selle juurde uuesti pärast poeetikateooriate käsitlemist, praegu ainult kaks märkust.

Esimene. 1979. aastal ilmunud Mart Mägeri raamatule “Luule ja lugeja” kirjutas põhjaliku retsensiooni Karl Muru.[27]See on vaikne ja teraselt analüüsiv tekst, millest paistavad üsna selgelt välja kahe suuna olulised erinevused. Muru sõnavaras esineb tugevalt negatiivse hinnanguna “steriilne teoreetik” (kelleks ta Mägerit ei pea). Ta vastustab struktuurile liigsuure tähtsuse omistamist semantika tabamisel ja tõstab positiivselt esile sellist lähenemisviisi, mis “tõmbab analüüsi luuleteksti kõik tasandid” (lk 324). Ta ootaks enam ja alati luuletuse tähenduse avamist (lk 325). Ta kritiseerib ülemäärast täppisteaduslikkust ja liiga teravate piiride tõmbamist, mis viib liigsesse abstraktsusesse, kuna “tingimusi ja tunnuseid”, mida vaja arvesse võtta, on liiga palju. Ja näitab seda, kuidas Mäger satub omaenda täpsusetaotlustes tühjusesse.

Ja teine. 1985. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses artikkel ühispealkirja all “Kolm luuletust, kolm luuletajat, kolm interpretatsiooni”.[28] Selles esinevad luuletõlgendustega Andres Langemets, Karl Muru ja Mart Mäger. Langemetsa “Müüt Hando Runneli “Müüdis”” esindab klassikalist kriitikulähenemist. Muru “Tuule valgel käija” analüüsib Debora Vaarandi luuletust “Tuule valgel”, näidates, kuidas selle põhisümbol avaneb
värsside edenedes läbi luuletuse vormi, milles olulist rolli mängivad märksõnade positsioonid luuletuses, nende muutumine jms. Mägeri “Luule ja maailm ühes luuletuses” teeb Jaan Kaplinski luuletuse “TÜÜTUS TÜÜTUS” struktuurianalüüsi. See on teravalt formaalne foneetiline ja morfoloogiline analüüs, kus vaadeldakse häälikute kasutust instrumentatsioonis, -us liite kasutust, kõneviise, käändeid jms. Aga sellesama keelestruktuuri analüüsi kaudu näidatakse, kuidas luuletus, mis on pealtnäha vaba improvisatsioon või manamine, osutub väga keerukalt ja detailselt struktureeritud tekstiks.

[1] Список печатных трудов Ю. М. Лотмана. Koost. L. Kisseljova jt. Rmt-s: Finitis duodecim lustris. Сборник статьей к 60-летию проф. Ю. М. Лотмана. Tallinn, 1982, lk 20–53.

[2] Ma ei hakka siin ümber jutustama Lotmani koolkonna ajalugu, mida on eesti keeles tutvustanud nt Peeter Torop. Vt P. Torop, Tartu koolkond kui koolkond. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 343–372 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1994, nr 10, lk 579–591). Lotmani koolkond polnud Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedris ainus. Selle kõrval olid teised lähenemisviisid, mida esindasid nt Valeri Bezzubov ja Sergei Issakov.

[3] Seniajani on ebaselge, kes ja kui palju on nende tööde autoriks, mis ilmusid Bahtini varaste jüngrite nime all. Vt nt P. Torop, Bahtinoloogiast. Rmt-s: M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn, 1987, lk 287.

[4] Vt ülevaatlikult: P. Torop, Bahtinoloogiast, lk 285–291; J. Lotman, Kutse dialoogile. Sealsamas, lk 5–14.

[5] P. Torop, Bahtinoloogiast, lk 285.

[6] J. Põldmäe, Kolm köidet semiootikat. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 11, lk 693–700; P. Lias, Strukturaalne kompositsioonianalüüs. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 2, lk 119–121; J. Põldmäe, Luuleanalüüsi õpik. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 5, lk 308–311.

[7] Vt nt: B. Jegorov, Tartu koolkonna lätteil: Mälestusi 1950. aastatest. Tlk J. Ojamaa. Vikerkaar, 1995, nr 1, lk 66–79; J. Lotman, Valik kirju. Tlk J. Ojamaa, M. Varik. Tallinn, 2007, lk 24; Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 315 jj.

[8] J. Lotman, Semiootika ja kirjandusteadus. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 1, lk 1–5.

[9] J. Lotman, Kunsti semiootilise uurimise tulemusi tänapäeval. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 10, lk 577–585.

[10] J. Lotman, Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest. Looming, 1984, nr 12, lk 1684–1692.

[11] J. Lotman, Vene kirjandus: õpik IX klassile. Tlk K. Leht jt. Tallinn, 1982 (2. tr 1986); Aleksandr Sergejevitš Puškin. Tlk P. Lotman. Tallinn, 1986 (2. tr 2003, 3. tr 2006); Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Tlk P. Lias jt. Tallinn, 1991 (2. tr 2006).

[12] P. Torop, Lotmani fenomen. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 1, lk 6–11; I. Černov, Juri Lotman ja kirjandusteadusliku mõtte areng. Looming, 1982, nr 2, lk 270–276.

[13] Vt Lugejate küsimustele vastab Tartu Riikliku Ülikooli professor filoloogiadoktor Juri Lotman. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 179–188.

[14] I. Černov, Teoreetiline kirjandusteadus: teadmiste vormid, struktuur ja eripära. Keel ja Kirjandus, 1977, nr 4, lk 193–204, nr 5, lk 264–270.

[15] P. Torop,Metatekstide teooriast mõnede tekstikommunikatsiooni probleemidega seoses. Keel ja Kirjandus, 1981,  nr 6, lk 321–328, nr 7, lk 392–396; P. Torop, Rahvusliku tõlkeloo teadvustamisest. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 1, lk 63–64.

[16] Vt ka M. Kalda, Luule ja sõna. Looming, 1967, nr 9, lk 1416–1425.

[17] Pärt Lias (1940–2006) õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis 1959–1964, oli KKI aspirant 1964–1967 ja kaitses kandidaadiväitekirja “Eesti nõukogude romaani struktuurist” 1971. Lias oli aastail 1968–1989 KKI uurija.

[18] Nt P. Lias, Romaanistruktuuri muutumisest. Looming, 1971, nr 2, lk 290–304; Groteski poeetikast. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 7, lk 385–394; Mõnest uuema proosaga seotud mõistest. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 1, lk 1–10; Kunstilise üldistamise põhimõtteid meie uuemas proosas. Looming, 1978, nr 8, lk 1372–1379; Liase kesksed artiklid on ilmunud kogumikus “Sulailmast uutmiseni” (Tallinn, 1990).

[19] P. Lias, Eesti nõukogude romaan. Tallinn, 1985.

[20] Mägeri kesksed artiklid on ilmunud kogumikus: M. Mäger, Luule ja lugeja.Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn, 1979.

[21] M. Mäger, Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast. Sealsamas, lk 60–62 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1971, nr 6, lk 325–334).

[22] M. Mäger, Mängumees ja tagaaetav. Koomika ja grotesk Jüri Üdis. Sealsamas, lk 203–235 (esmatr: Looming, 1976, nr 1, lk 141–159).

[23] E. Nirk, Eesti romaan kuni 1940. Rmt-s: Kirjandusõpetuse küsimusi VI: Tallinn, 1982, lk 65–155; Avardumine. Vaatlusi eesti romaani arenguteelt. Tallinn, 1985; Elupaguluse vaev ja olemise apooriad. “Hingede öö” kui seisukohavõtt ja sõnum. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 6, lk 342–351; Fantaasia ja fuuga. Looming, 1985, nr 12, lk 1678–1691.

[24] E. Nirk, Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse. Rmt-s: E. Nirk, Avardumine, lk 202–224 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1983, nr 4, lk 171–188).

[25] Rein Veidemann (1946) lõpetas Tartu ülikooli 1974 ning kaitses 1984 kandidaadiväitekirja “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Veidemann on töötanud paljudes kohtades. Kõnealusesse aega jäävad töö Kirjandusmuuseumis 1977–1980 ja KKI-s 1980–1983. Aastail 1983–1986 oli Veidemann Loomingu peatoimetaja asetäitja ning 1986–1990 Vikerkaare peatoimetaja. Ta on avaldanud rea artikli- ja esseekogumikke, tol ajajärgul “Olla kriitik…” (Tallinn, 1986).

[26] Nt R. Veidemann, Kirjanduskriitikast lähivaates. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 8, lk 449–458. Kokkuvõtlikult ja osalt ümbertöötatult on Veidemanni kriitikateoreetilised artiklid esitatud monograafiana “Kriitikakunst” (Tallinn, 2000).

[27] K. Muru, Mart Mägra raamatu tarbija olles, kaasautoriks tikkumata. Rmt-s: K. Muru, Luuleseletamine, lk 323–332 (esmatrükk: Looming, 1980, nr 4, lk 582–587).

[28] Keel ja Kirjandus, 1985, nr 4, lk 193–208.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber (1)

Eelmises loengus vaatlesin 1960. aastate põhivoolu kirjandusteadust. Selle kõrvale tulid 1960. aastate keskpaigast alates kaks uut lähenemisviisi. Esiteks toodi mõistetena tagasi “uusromantism” ja temaga seotud kirjandussuunad ning teiseks võeti kasutusele tekstikeskne luuleanalüüs ja servapidi ka strukturalism.

Uusromantismi tagasitulek

Sõja eel kujundati välja kanooniline voolukeskne pilt eesti kirjanduse ajaloost. Selle pealiiniks oli nelik: rahvusromantism – kriitiline realism – uusromantism – uusrealism. Ekspressionism ja futurism jäid irdharudeks või uusromantismi äärealadeks, millel õiget kohta kaanonis ei olnudki. Sõja järel oli eesti kirjanduses lisandunud avangardi ka killuke sürrealismi, aga selle vastuvõtt jäi tugevalt tõrjuvaks isegi paguluses, rääkimata kodumaast. Sõja järel asendati modernsete voolude eesti terminoloogia nõukogude vene omaga, kus keskseteks mõisteteks olid formalism ja dekadents.[1]

Stalini-aegsed vaated peegelduvad hästi Bernard Söödi “Kirjandusteooria lühikursuses” (1959).[2] Tema järgi tähendab formalism “inimpõlguse jutlustamise, moraalituse, valelikkuse, loomalike instinktide, künismi jms propageerimist”. Formalismi rühmitused või koolkonnad on sümbolism, futurism, ekspressionism, dadaism, sürrealism jt. Formalismiga on mingil hämaral viisil seotud ka dekadents, mis eesti kirjanduses esines uusromantismi nime all ja mida iseloomustavad äärmine individualism, rafineeritud elamuste ja müstika harrastamine. Mõlemale on omane vormikultus ja põlgus tegelikkuse õige kujutamise vastu. Kirjandusteooria teises trükis (1966) on mõisted samad, ainult nende määratlused veidi muutunud. Ka siin on põhiterminiks formalism, mis tähistab imperialismiperioodi mitterealistliku kirjanduse levinuimat loomingumeetodit ja põhisuunda. Dekadents on nüüd imperialismiperioodi kodanliku kirjanduse juhtivaid suundi, mis jaguneb omakorda alavooludeks.

1950. aastate lõpust hakkavad vanad uusromantika märksõnad vaikselt esinema eri artiklites positiivsete konnotatsioonidega, aga avalik vaidlus toimub 1960. aastate keskel poleemikas Söödi raamatu teise trüki üle. Vastamisi on seal Sööt ning Ants Järv, Ain Kaalep ja Nigol Andresen.[3] Mõistekasutuse uue kaanoni paneb paika EKA kolmas köide (1969), milles vastava osa on kirjutanud Heino Puhvel.[4] Selles tullakse sisuliselt tagasi sõjaeelse terminikasutuse juurde.

Modernsete voolude üle arutlevad tol ajal eeskätt Heino Puhvel, Nigol Andresen ja Harald Peep.[5]

Olulisim on sümbolismi probleem. Sümbolism oli sajandialguse vene kirjanduse suurim ja olulisim liikumine, mida vaenati eriti tugevalt. Selle “päästmisel” mängisid muuhulgas olulist rolli 1964. aastal algatatud Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedri Bloki-uurimuste seeria ja konverentsid, mida juhtis professor Zara Mints.[6] Sama oluline oli sümbolismi päästmine eesti kirjanduses, kus selle taga seisid Noor-Eesti ja Siuru, eriti aga Suitsu ja Tuglase saatus.[7]

Eestis said keskseteks päästevõteteks sümbolismi filosoofiliste aluste ja vormivõtete lahkuviimine ning mõiste piiride hajutamine. Nii väidab Andresen Tuglase monograafias, et sümbolismi seostatakse õigustatult idealistliku maailmavaatega, kuid samas oli sümboliste, kel puudus üldse kindel maailmavaade, ning sümbolismi vormivõtted olid levinud ka väljaspool sümbolistliku kirjanduse piire.[8] Puhvel leiab, et Tuglase keskse loominguperioodi novellid pole sümbolistlikud, kuigi on sümbolismimõjulised.[9] Selle põhjenduseks on, et sümbolismi filosoofilised alused, mis viisid irreaalsusesse ja müstikasse, polnud Tuglasele omased. Sümbolite kasutamine oli tal aga laiem võte reaalse maailma suhete avamiseks. Samu mõttekäike laiendab Puhvel kogu sümbolismile.[10]

Teise teema moodustab impressionism. Siin vastandab Puhvel kõigepealt impressionismi ja sümbolismi. Kui sümbolismi eesmärk oli jõuda teispoolsusse, siis impressionismi eesmärk pole reaalsest maailmast välja tungida, põhilised on  hoopis subjektiivsed meeltemuljed (filosoofia on tema järgi impressionismile üldse võõras). Teistpidi eristab Puhvel impressionismis kahte poolt. Üks on impressionistlik kujutamislaad, teine on püüd tabada objektist lähtuvaid elamusi iseendas. Ta rõhutab, et impressionistliku kujutamislaadi elemendid teevad teose tundlikuks, aga uppumine muljetesse ja meeleoludesse teeb teose nõrgaks. Impressionismi probleem ongi ratsionaalse poole nõrkus.[11]

EKA valis põhiterminiks uuesti “uusromantismi”, mida kasutatakse üldnimetusena sümbolismi ja impressionismi kohta.[12] Seda määratletakse kui romantilise suunitlusega kirjandust, mis tekkis opositsioonina naturalismi ja naturalistliku realismi vastu ning leitakse, et sellel pole kindlaid voolutunnuseid. Uusromantismis eristatakse estetistlikku suunda (kunst kunsti pärast), mida hinnatakse negatiivselt. Estetismi üldprintsiibiks nimetab raamat seda, et kirjanduse ja kunsti väärtused tõstetakse teistest väärtustest kõrgemale ning kunstitõeni jõudmiseks ei peeta vajalikuks arvestada elutõde, vaid lähtutakse loomingus ainult “puhta ilu” taotlustest.

Teisalt tuuakse eesti uusromantismi puhul välja kaks tähtsat seika. Suitsule toetudes rõhutatakse, et lisaks tundelisele tungile oli oluline ka “ihkav aru”, ning Tuglasele viidates osutatakse, et eesti uusromantism tähendas liikumist protokollirealismilt nähtuste mõistmise ja sümbolina käsitamise poole, kusjuures oluline oli vormi kunstipärane vastavus ainele. Nii tõstetakse esile mõistuse ja tunnete tasakaal ning liikumine pinnaliselt kirjanduselt sügavamale. Mõlemad näitavad, kuidas eesti uusromantism n-ö parandas rahvusvahelise suuna vigu.

Lisaks leiab Puhvel, et sümbolism on mõjutanud nooreestlasi tegelikult vähe, ja arvab, et nood ei suutnud selle keerukat olemust lihtsalt mõista, sümbolikesksus on aga Tuglase erijoon, mida teistele laiendada ei saa. Impressionism on nooreestlastele lähedasem kui sümbolism, kusjuures eesti kirjanduses ei lagune see loendamatuteks muljepiltideks nagu Läänes.[13]

Ekspressionismi saatus oli teistsugune. Tema vaikne rehabiliteerimine algas Nigol Andreseni eestvõttel tõlgete ja tutvustustega (nt Johannes Becheri luulevalimik “Unistades täiusest” 1962).[14]Ka ekspressionismitutvustuse kese langeb 1960. aastate keskpaika. 1966. aastal avaldas Andresen raamatu eesti ekspressionistliku teatri hiilgehetkest ehk August Bachmanni Hommikteatrist ning ülevaate saksa ekspressionismist, mis oli omas ajas harukordne ühe modernvoolu kirjeldus eesti keeles. Järgnes punktiirne sissevaade ekspressionismi tulekusse ja eesti luuletajate ekspressionismiga seotud motiividesse ja kujunditesse koos paralleelidega saksa autoritelt.[15] Teine, osalt veidi erinev vaatekoht ekspressionismile tuli Harald Peebult, kelle doktoritöö üheks teemaks oli ajaluule.[16] Eriti palju analüüsis Peep ajaluule motiive ja kujundisüsteemi.

Ka ekspressionism pannakse paika EKA-s, kuid vastav osa ilmub alles 1981. Seal esitab August Eelmäe lühikese sissevaate ekspressionismi ning toob 1920. aastate proosas esile estetistlik-individualistliku, sümbolistlik-fantastilise ja ekspressionistliku kallaku.[17]Harald Peep vaatleb ajalaule ekspressionismi-mõjulistena, rõhutades selle osa eeskätt tehnikas ja vormis.[18]

Nii püütakse muuta ekspressionism paljuski ohutumaks, vormikategooriaks, kuigi saksa uurijad rõhutavad, et just vormi poolest erinesid ekspressionistid omavahel väga tugevasti. Samas rõhutatakse ekspressionismi humanismi, inimsust, sõjavastasust jm väärtusi, mida saab näidata marksismi seisukohast positiivsetena. Huvitav on see, et tegelikult on ekspressionismist nüüd hoopis enam juttu, kui oli olnud sõja eel.

Neljas sajandialguse suund, futurism, jäi samahästi kui kõrvale. Eesti futurism seostus kolme-nelja nimega, kellest kaks, Henrik Visnapuu ja Albert Kivikas, olid kõige vaenatumad pagulaskirjanikud. Lisaks mitu korda vaateid vahetanud Erni Hiir, keda ei pidanud vähegi oluliseks kirjanikuks ei sõjaeelne ega stalinistlik kirjandusuurimine, ammugi ükski uusromantiline uurija. Veel vähem hooliti hilisfuturistist Ralf Rondist.

Esimene futurismi-analüüs ilmus 1975. aastal, kui Ainu Januson vaatles Erni Hiire futuristlikku luulet ja proovis välja tuua selle vastavaid jooni (tulevikku-suunatus, hoog, instrumentatsioon, zaum jms).[19] Järgmised ülevaated tulevad viieaastaste vahedega, kui vene filoloog ja eeskätt Igor Severjanini uurija Rein Kruus avaldab kaks artiklit eesti futurismist.[20]Need lood on maksimaalselt deskriptiivsed ja minimaalselt analüüsivad tekstid, mille eesmärk on tuua tsitaatide ja nimedena käibesse nii palju originaalallikaid kui võimalik. EKA-st jääb futurism sisuliselt kõrvale. Hiire puhul mainitakse tema futuristlikke katsetusi, aga näiteks Ralf Rondi puhul saadakse läbi ilma selle märksõnata.

Nii võime öelda, et 1960. aastate keskpaigas ja teisel poolel tuuakse eesti kirjanduspilti põhiosas tagasi sõjaeelne modernsete voolude terminoloogia, kusjuures esitatud pilt on ambivalentne. Kirjeldustes ja hinnangutes tõstetakse esile jooni, mida saab haakida nõukogude ideoloogia serva (humanism, sõjavastasus, side reaalsusega, idealistliku ideoloogia puudumine), lahutatakse vormivõtted filosoofiast/ideoloogiast ning lisaks hajutatakse mõistete piirid võimalikult ebamääraseks. Sealjuures on antav pilt neist suundadest tegelikult detailsem kui sõja eel. Sellest kaanonist hoitakse kinni nõukogude aja lõpuni.

See pilt erineb tol ajal kujunevast Lääne-Euroopa kirjandusloost, milles toimub modernismi kui 20. sajandi keskse kirjandustee kanoniseerimine ning kirjandust hakatakse nägema läbi avangardiseerumise ja moderniseerumise prisma. Tollases vene kirjandusteaduses on modernism ebaselge mahuga mõiste sajandivahetuse dekadentsi sünonüümist kuni üldmõisteni, mis on analoogiline Lääne laia mõistekasutusega. Näiteks 1963. aastal ilmunud Timofejevi ja Vengrovi sõnastiku venekeelses neljandas trükis ühendatakse modernismi alla erinevad suunad kaasaegses kodanlikus kunstis, mis vastandavad ennast realismile. Dekadents on nüüd üks modernismi ilmnemisviise. Samas on sümbolism endiselt üks dekadentsinähtusi. Eesti kirjandusuurimises esineb isegi sõna “modernism” haruharva ja juhuslikult. Sööt kasutab seda vaidluses ühe korra, öeldes, et modernism on dekadentsi sünonüüm, aga EKA-s modernismi-sõna ei paista leiduvatki. Küll leiduvad seal “modernne kultuur”, “modernkirjandus” ja “tollane modernne kirjandus”, millega märgitakse oma aja moodsat, uut kirjandust.

Modernne kirjandusanalüüs

Koos modernismikeskse kirjanduskaanoni ehitamisega tõusid Euroopas ja USA-s keskseks kirjanduse analüüsi meetodid ja teooriad, mis olid välja töötatud modernismi ja avangardi pealt. Sõja järel on kõige laiemalt levinud angloameerika uuskriitika, 1950. aastatel tõuseb selle kõrvale prantsuse-keskne strukturalism. Saksakeelses maailmas valitseb samal ajal oma teksti-immanentne lähenemine. 1960.–1970. aastatel järgnevad kõikjal mitmed põimuvad suunad: poststrukturalism, dekonstruktsioon, lugejakesksed lähenemised, feminism, uus psühhoanalüüs. Eesti kirjandusteaduse kokkupuude nendega on erinev.

Uuskriitilist lähilugemist selle sõna tõelises tähenduses eesti kirjandusuurimises ei olnud. Ainus pikem pilguheit uuskriitikale on Shakespeare’i tõlkija Georg Meri referaat.[21]See räägib ainult inglise “uue kriitika” traditsioonist, tuletades kogu suuna Elioti luulearusaamadest ja tutvustades lühidalt kriitikuid, kes tema meelest on sellega seotud (I. A. Richards, William Empson, George Wilson Knight, Frank Raymond Leavis). Tegelikkuses on tegu üsna heterogeense seltskonnaga, keda ühendab küll Eliot, kuid mitte uuskriitika. Strukturalismijärgsetele suundadele ei saa osaks isegi referaadi tasemel ülevaateid. Eesti kirjandusuurimist mõjutavad sellest seltskonnast vene strukturalism ja saksa immanentne luuleanalüüs.

Uusromantiline luuleanalüüs

1920. aastate teisel poolel tekkis eesti kirjandusuurimises positivismi kõrvale väike tekstikeskne haru (Palgi, Oras, Aspel jt).[22] Need tööd keskendusid keele, stiili, kompositsiooni, motiivide täpsele analüüsile, eesmärgiga leida niiviisi teksti idee, mõte, sõnum, lähtekohaks uurija intuitsioon ja temapoolne teosest saadud elamus. Autori eluseigad ja ühiskond jäeti üksnes taustaks. Selle suuna mõjutajateks olid eeskätt sajandialguse saksa kirjandusteadlased (Oskar Walzel, Fritz Strich). Sama tüüpi käsitluslaad jätkus paguluses Orase, Aspeli, aga ka Ivar Ivaski, Karl Ristikivi jt hoolel. Olen nimetanud seda suunda – August Annistilt laenatud sõnaga – uusromantiliseks kirjanduskäsituseks.

1960. aastatel tuleb paralleelselt uusromantismiga ja suurema tähelepanuga kirjanduse kunstilise külje vastu uuesti kasutusele ka tekstikesksem luuleanalüüs, mille põhiliseks interpreteerimisobjektiks on uusromantismiga seotud luule.

See lähenemislaad jätkab mingil määral sõjaeelset tekstianalüüsi, aga on saanud usutavasti mõjusid ka Ants Orase vaateviisist, mis hoolimata võimude tehtud takistustest uurijate seas ikkagi tuntud oli. Oluliste uute mõjunimedena lisanduvad sõjajärgsed saksakeelse teksti-immanentse interpretatsiooni teoreetikud Emil Staiger ja Wolfgang Kayser.[23] See suund domineeris saksa keeleruumis 1950. aastatel ja oli mõjukas ka hiljem, kui oluliseks olid saanud strukturalistlikud ja lugejakesksed analüüsid. Tema valitsemist on seotud vähemalt osaliselt vajadusega distantseeruda varasemast ühiskonnaga ja selle kaudu natsismi-
ideoloogiaga seotud kirjandusanalüüsist. Samas ei ole tegu ühtse koolkonnaga, vaid pigem eri autorite sarnaste lähenemisviiside perekonnaga.

Emil Staiger (1908–1987) oli germanistikaprofessor Zürichis. Tema mõjukaimaks tööks on mitmetes trükkides ilmunud ja veel 1990. aastatel inglise ja prantsuse keelde tõlgitud “Grundbegriffe der Poetik” (“Poeetika põhimõisted”, 1946).[24] Wikipedia nt esitleb tema lähenemisviisi suunana, mille üheks lähtekohaks on Martin Heideggeri keelearusaamad ja mille keskmes on “sõna sõna pärast”: “das Wort des Dichters, das Wort um seiner selbst willen, nichts was irgendwo dahinter, darüber oder darunter liegt” (luuletaja sõna, sõna sõna enda pärast, mitte midagi kusagil selle taga, kohal või all).[25] Teisalt rõhutas Staiger klassikalist esteetiliste väärtuste ja autori eetika seotust. Ka toetub ta interpreteerimisel oluliselt kogetule, viidates tagasi W. Schererile.

Göttingeni professor Wolfgang Kayser (1906–1960) avaldas 1948. aastal tekstikeskse analüüsi käsiraamatu “Das sprachliche Kunstwerk. Eine Einführung in die Literaturwissenschaft” (“Sõnakunstiteos. Sissejuhatus kirjandusteadusse”), mis sai saksa ülikoolides kanooniliseks õpperaamatuks ja mille uustrükke ilmus veel 1990. aastatel.[26]Selle tuumaks on teose analüüs, kus alustatakse sisust, mille keskmes on materjal, motiiv ja faabula, ning seejärel vaadeldakse värsivorme, keelevormi (eriti rütmi), stiili, erinevaid žanre ja tekstiehituse viise, et jõuda lõpuks sünteesini. Just selle teose märksõnu leidub üsna palju näiteks minu Harald Peebu kirjandusteooria loengukonspektides.

Eesti tekstikeskse luuleanalüüsi olulisim nimi on Tartu ülikooli professor Karl Muru, kes keskendus eeskätt arbujate luulele.[27] Aastal 2001 on ta ise rõhutanud oma tausta juures kolme asja. Et tal polnud “teoreetilist närvi”, et talle said teejuhatajaks autorid, kes õpetasid süvenema tekstidesse: Boriss Tomaševski, Wolfgang Kayser ja Emil Staiger; ning et tema huvi biograafiliste seikade vastu jäi “kahetsusväärselt tagasihoidlikuks”.[28]Nii markeerib Muru ennast saksa tekstikeskse traditsiooni jätkajana ning samas rõhutab, et ta pole olnud põhimõtteline tekstikeskne uurija. Sama suuna alla saab paigutada suuresti ka Nigol Andreseni. Aga ma lisaksin selle esseistlikumasse poolde ka mitu peenelt luulet analüüsivat luuletajat, eriti Hando Runneli ja Ain Kaalepi.[29]

Sealjuures ei vastandu see lähenemisviis positivismile nagu sõjaeelne eesti tekstianalüüs, vaid eristub pigem selle ühe servana. Nii Murul kui eriti Andresenil on rida artikleid, kus on joonistatud välja ka ühiskondlikke ja eluloolisi taustu jms klassikaliselt positivismiga seostuvat. Ja kui Muru esindab kunsti ajatumaid väärtusi, siis Andreseni jaoks on kunst väga tihti marksistlikult mingi teise asja ajamise vahend. Andresen armastab üsna laiu üldistusi, Muru käsitluslaadi iseloomustab teatud pelg üldistuste ees. Tema jaoks tähendab näiteks katse vaadelda kirjaniku koguloomingut lõppkokkuvõttes ümardamist, kuna kaugvaates korduvad loomingumustrid on lähemale minnes siiski kõik pisut erinevad.[30]Ja kumbki neist ei tegele luulekeele filosoofiliste küsimustega.

Tekstikeskse lähenemisviisi kõige iseloomulikumaks vormiks olid tol ajal ühe luuletuse analüüsid. Erinevalt sõjaeelsetest uurijatest ei esita nende autorid minu teada kusagil sissevaateid oma analüüsimeetodisse ega viita peaaegu kunagi ka otseselt oma saksa allikatele.  Midagi saab välja tuua üksnes konkreetsete analüüside endi põhjal. Pilt on heterogeenne ja udune, kuid siiski leiab mitmeid olulisi ühisjooni. Esitan need punktide kaupa:

– interpreteerija eesmärgiks on leida teose põhituum ning need laiemad väärtused, millesse autor usub ja mida ta väljendab;

– luuletust analüüsitakse lineaarselt, sõna sõna järel, tuues esile luuletaja mõtte ja keele liikumise;

– oluline on lugeda teksti mitu korda ja süveneda luuletuse kõigisse kihtidesse: motiivid, stiil, kujundid, sõnade semantika, päritolu ja roll kujundistruktuuris, süntaks, stroofika, rütm, riim, instrumentatsioon jne;

– analüüsimisel kasutatakse ja samas otsitakse teksti keskseid märksõnu ja nende omavahelisi suhteid;

– väga oluline mõiste on motiiv;

– silma torkab kontrastide ja sümbolite suur roll analüüsis, nende otsimine ja tõlgendamine;

– tuuakse välja seoseid teiste tekstidega nii sisus kui vormis;

– oluline on vormianalüüsi kaudu tuletada teksti taga olevaid ideid.

Ehk sobiks ühe hea näitena tuua Karl Muru “Märkmeid Artur Alliksaare luulest”, mille tekstist tuleb välja analüüsirida: taust – Alliksaare luule põhimotiivid ja kesksed väärtused – kompositsioonitüübid – kujundid – lause – sõnavara – instrumentatsioon – Alliksaare koht eesti luules. [31] Veidi teistsuguse näite leiab Nigol Andreseni artiklist “Ühe luuletuse saatus ja struktuur. Gustav Suitsu “Ühele lapsele””.[32] See algab ülevaatega luuletuse redigeerimise ajaloost ja retseptsioonist, järgnevad luuletuse stroofika algkuju leidmine Goethelt ja osutamine vene luuletajate samale stroofikasutusele ning seejärel luuletuse läbikäimine värss-haaval, analüüsides mõtte ja meeleolu liikumist, kujundeid, riime jne.[33]

[1] Mõnede lisandustega esitan siin lühikokkuvõtte oma varasemast tööst: T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

[2] B. Sööt, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959; 2. tr 1966.

[3]  Vt A. Järv, Kirjandusteooria lühikursusest ja kirjanduslikust mõttest. Edasi, 22.05.1966; A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; O. Muusapoeg, Kirjanduslikke kihermeid. Noorus, 1966, nr 6, lk 45; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; B. Sööt, Vastumuretsemisi “Kirjandusteooria lühikursuse” kriitika puhul. Sirp ja Vasar, 29.07.1966; B. Sööt, Veel vooludest ja kirjanduse hindamisest. Sirp ja Vasar, 19.08.1966. Huvitavat taustainfot leiab kirjavahetusest: Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975. Tuna, 2007, nr 4, lk 116.

[4] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917. Rmt-s: Eesti kirjanduse ajalugu III, Tallinn, 1969, lk 318–321.

[5]  Vt nende olulisi tollaseid teoreetilisi artikleid kogumikes: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971; N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979; H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967.

[6] P. Torop, Tartu koolkond kui koolkond. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman, Tallinn, 2010, lk 354.

[7]  Tuglase vabastamine sümbolismist oli Nigol Andreseni jaoks programmilise tähtsusega, nagu ta kirjutas Ain Kaalepile 21.11.1965 Tuglase-monograafiat lõpetades: Kaks vaimukaaslast eri aegadest, lk 107.

[8] N. Andresen, Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968.

[9] H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146.

[10] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 320–321.

[11] H. Puhvel, Impressionismist ja selle mõjust eesti kirjandusele XX sajandi alguskümnendeil. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 6, lk 329–340, nr 7, lk 393–404; H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 318–320.

[12] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 305–306.

[13] Sealsamas, lk 318–321.

[14] Hiljem kavandasid Andresen, Eerik Teder ja Ain Kaalep nt saksa luule, eeskätt ekspressionismi antoloogiat, millest asja ei saanud. Vt Kaks vaimukaaslast eri aegadest, lk 114–116.

[15] N. Andresen, Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 9, lk 521–528, nr 10, lk 593–601 (kordustr rmt-s: N. Andresen. Terendusi, lk 138–163); Uue kirjandusliku epohhi algusest Eestis (I). Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 513–522, nr 10, lk 597–602; August Bachmann ja Hommikteater. Tallinn, 1966.

[16] H. Peep, Ajaluule poeetikast, ajast ja luulest. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 134–159. Peebu tööd arendab ja detailiseerib: M. Raitar, Eesti ajaluule stiil. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 12, lk 731–745.

[17] A. Eelmäe, Kirjandusliku mõtte liikumine. Rmt-s: Eesti kirjanduse ajalugu IV:1. Tallinn, 1981, lk 52–53; A. Eelmäe, Proosaeepika kirjandusvoolulisest aspektist. Sealsamas, lk 66–67.

[18] H. Peep, Luule 1920-ndail aastail. Eesti kirjanduse ajalugu IV:1, lk 90–97.

[19] A. Januson, Erni Hiire nooruriaastate luulest. Looming, 1975, nr 3, lk 495–500.

[20] R. Kruus, Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 6, lk 337–347, nr 7, lk 397–406; R. Kruus, Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1985, nr 3, lk 403–413.

Rein Kruus(1957–1992) õppis TRÜ-s 1976–1982 vene filoloogiat ja töötas eri kohtades, sh raamatukogudes ja kirjastuskomitees, 1985–1990 aga toimetajana Loomingus.Ta oli ennekõike väga tugev allikakriitik ja arhiiviuurija, kelle keskseks teemaks oli vene 20. sajandi alguse avangard, eriti Igor Severjanin. Eesti kirjanduses tegeles ta eeskätt 1920. aastate algusega ja tõi välja mitmeid marginaalseid autoreid.

[21] G. Meri, “Uue kriitika” inglise arengufaas. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 1, lk 33–38, nr 2, lk 94–98.

[22] T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel. Vikerkaar, 2007, nr 3, lk 93–106.

[23] Ilmselt on saksa mõjude püsimises oma roll ka sellel, et tollased eesti uurijad valdavad esmajoones saksa, mitte inglise või prantsuse keelt. Sageli viidatakse muukeelsetele autoritele saksa tõlgete kaudu.

[24] Staigeri teine oluline töö on “Die Kunst der Interpretation. Studien zur deutschen Literaturgeschichte” (“Interpretatsioonikunst. Uurimusi saksa kirjandusloost”, 1955).

[25] http://de.wikipedia.org/wiki/Emil_Staiger.

[26] Teine eesti uurijatele oluline Kayseri töö oli “Das Groteske. Seine Gestaltung in Malerei und Dichtung” (“Grotesk. Selle vorm maalikunstis ja luules”, 1957).

[27] Karl Muru (1927) lõpetas Tartu õpetajate seminari 1951 ning õppis TRÜ-s 1951–1958. Seejärel oli ta õpetaja Tartu ja Elva koolides. TRÜ-s töötas ta alates 1962, professorina 1978–1993 ja eesti kirjanduse kateedri juhatajana 1980–1992. 1963. aastal kaitses ta kandidaaditööd “Jaan Kärneri luule”. Seejärel keskendus Muru 1930. aastate luulele. Tema doktoritööks sai “Eesti lüürika aastail 1930–1940” (1974). Ise on ta märkinud pöördehetkena aastat 1966, mille järel hakkasid ilmuma artiklid arbujatest ja nende kaasteelistest. 1980. aastate keskel keskendus Muru suure eesti luule antoloogia “Sõnarine” koostamisele. Tema töödest on ilmunud kogumikud “Vaateid kolmest aknast” (Tallinn, 1975), “Kodus ja külas” (Tallinn, 1987) ja “Luuleseletamine” (Tartu, 2001; Peeter Oleski koostatud valitud artiklid). Tema pika töö Betti Alveriga võtab kokku monograafia “Betti Alver: elu ja loomingu lugu” (2003).

[28] K. Muru, Teel. Rmt-s: K. Muru, Luule-seletamine, lk 7.

[29] Nt H. Runnel, Jüri Üdi sõnakunst. Rmt-s: H. Runnel, Ei hõbedat, kulda. Tallinn, 1984, lk 165–172 (esmatr: Looming, 1975, nr 1, lk 162–166).

[30] K. Muru, Ja üle kõige on mahe valgus. Rmt-s: K. Muru, Kodus ja külas, lk 48.

[31] K. Muru, Märkmeid Artur Alliksaare luulest. Sealsamas, lk 67–87 (kirjutatud 1975–1985).

[32]  N. Andresen, Ühe luuletuse saatus ja struktuur. Gustav Suitsu “Ühele lapsele”. Rmt-s: N. Andresen, Suits ja tuli. Tallinn, 1983, lk 164–174 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1980, nr 3, lk 148–152).

[33] Kõrvalepõikena viitan iseenda tööle, mis näitab algaja katset rakendada seda analüüsi ja toob selliselt lähenemise luustiku hästi esile: T. Hennoste, “Mu juurde voogas” (B. Alveri luuletuse analüüs). Edasi, 22.11.1986.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
24. loeng: Stalinismist perestroikani III: 1960. aastate kirjandusteooriast

Selles loengus vaatlen mõningaid kesksemaid 1960. aastate kirjandusteoreetiliste arutluste teemasid. Kogu teoreetilise arengu tuumaks on eemaldumine stalinistlikust vulgariseeritud kirjandusteadusest. Üldistatuna tähendab see kolme suundumust: loobumist mustvalgetest skeemidest, ideoloogia mõju vähendamist ja suuremat vabadust uurijatele meetodite valikus.

Stalinistid (Endel Sõgel jt) taganevad vaikselt ja visade lahingutega 1949. aasta räigest stalinismist, minnes sisuliselt tagasi 1946. aasta pehmema stiili juurde. Stalini tööd jäävad kõrvale, kuid endiselt on kirjanduse mõistmise aluseks Marxi, Engelsi, Lenini jt teooriad ühiskonna ehitusest ja selle suhetest kultuuriga. Ikka on kesksed baas ja pealisehitus ning nende suhted; kirjandus kui ühiskondliku teadvuse (=pealisehituse) spetsiifiline vorm; kirjandus kui sotsiaalselt determineeritud nähtus; tegelikkuse peegeldamine kunstis ja realism. Taandub kultuuri teravalt klassideterministlik käsitus ehk arusaam, et kultuur/kirjandus peegeldab üheselt klassi, millesse tema tegija kuulub. Samuti taandub perifeersemaks idee kunsti kasvatavast rollist ja üha enam kõneldakse kunsti esteetilisest küljest.

Tegijad ja tekstid

Eesti uurijate suhe teooriaga jäi endiselt nõrgaks. On vaid mõned huvilisemad autorid: Bernard Sööt, Harald Peep, Endel Nirk, Heino Puhvel, Nigol Andresen.

Kas saab kõnelda mingist piisavalt ühtsest koolist või meetodist eesti kirjandusteaduse piires, nagu oli olemas enne sõda Gustav Suitsu koolkond ja positivism? Nagu nägime, jätkasid Suitsu liini deskriptiivsed allikauurijad, kes kasutasid seda ka selleks, et hoida kõrvale nõutud marksismist (Rudolf Põldmäe, Leo Anvelt jt).

Kesksed autorid liikusid teisel teel. Peeter Olesk on öelnud, et Harald Peep ja teised lõid 20. sajandi eesti kirjanduse põhiliikide sotsioloogilis-ajaloolise kirjeldamise metoodika (sotsioloogiline historism).[1] Kindlasti võib eesti tollast kirjandusuurimist selle nimega nimetada, ainult ma ei osanud leida loetud tekstides midagi eesti uurijatele eripärast. Autorite ühisjooned tulevad tollal eeskätt ühistest vene nõukogude allikatest ja osalt ka positivismi ühisest pärandist. Nende erinevused taanduvad samuti pigem kasutatud vene autorite erinevustele.

Nõukogude aja kirjandusuurimise üheks keskseks eesmärgiks oli koostada eesti ainesel baseeruv marksistlik kirjandusteooria. KKI-s 1968–1973 tehtud teooriaraamat jäi ilmumata.[2] Ainus süstemaatiline eestlase kirjutatud kirjandusteooria on Bernard Söödi kahes trükis ilmunud ning õpetajatele ja üliõpilastele mõeldud “Kirjandusteooria lühi­kur­sus”.[3] Söödi raamat sai terava kriitika osaliseks, aga oli kasutusel ka 1970. aastate lõpu ülikoolis, kuigi üldküsimuste osas mittesoovitatav. Esimest trükki kritiseerib Helmut Tarand, teist trükki Ants Järv, Ain Kaalep ja Nigol Andresen.[4]

Ühe osa kriitikast moodustavad süüdistused ebasüsteemsuses, loogikapuuduses ja terminite seletamise vigades (nt väide, et uusromantikud hoolitsesid kujundirikkuse eest ja samas laostasid kujundi). Põhjuseks on kriitikute arvates kompileerimine, autori oma seisukoha puudumine. Tarandi arvates on ülearused ka hulk klassikalisi poeetikatermineid (epanodos, litootes jms), mida ta nimetab skolastilise retoorika ballastiks.

Uue trüki puhul kujuneb keskseks vaidlus kirjandusvoolude üle. Kriitikute põhinäiteks on Söödi vastuolud ja rumalus ekspressionismi tõlgendamisel. Siin on vastasseis põhimõtteline. Sööt teatab, et tema ei saa jagada kriitikute liberaalset suhtumist imperialismiperioodi dekadentlikesse vooludesse. Keskne on ikka see, kas kirjanik kuulub demokraatia või reaktsiooni leeri, leiab ta, ja toetab oma arusaama tsitaatidega vene nõukogude modernismivastastelt autoritelt.[5]

Ülejäänud autorid piirduvad artiklitega. Kõige enam huvitus teooriast HaraldPeep.[6] Süsteemse pildi tema arusaamadest annavad ainult ülikooliloengud (oleks huvitav uurida, kui palju peegelduvad tema vaated üliõpilaste lõputöödes).[7] Peebu artiklite tekst on praegu lugedes üsna üldsõnaline ja marksistlik-leninlik jutt ametlikus ideologiseeritud keeles (pidev “kodanliku” teaduse kriis jms). Endel Nirk ja Aarne Vinkel käsitlevad romantismi-realismi probleeme, tuues välja romantismi mõju realismile ja tema iseseisvat väärtust kirjandusloos.[8]Heino Puhvel kirjutas mõned artiklid eeskätt 20. sajandi alguse modernsetest vooludest.[9]Nigol Andresenit huvitab kirjandusvoolu mõiste, aga eeskätt ekspressionismi ja uusromantika probleemid.[10] Kõigil neil on teooria ennekõike konkreetsete uurimisprobleemide taust. Peebuga võrreldes on nende tööd konkreetsemad, rangemad ja tihedamad ning neis on vähem nõukogude ideoloogiat.

Praktiliselt kõigi tekstide põhjaks on vene nõukogude kirjandusteadus, mis arendab n-ö klassikalist lähenemist.Jättes poeetika ja stilistika kõrvale, on enam viidatud autorid Leonid Timofejev, Georgi Abramovitš, Vassili Sorokin. Oluline allikas on Timofejevi palju kordi trükitudõpik “Основы теории литературы” (Kirjandusteooria alused). Sööt rõhutab Sorokini õpetajatele mõeldud algkursust “Tеория литературы” (Kirjandusteooria). Minu kirjandusteooria konspektides lisanduvad näiteks Lidia Štšepilova “Введение в литературоведение” (Sissejuhatus kirjandusteadusse) ja Gennadi Pospelovi samuti mitmes trükis ilmunud “Tеория литературы” (Kirjandusteooria).[11]

Lisaks tulevad arvesse eesti keeles ilmunud ja eesti näidetega varustatud Leonid Timofejevi ja Natan Vengrovi “Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik” (1957) ning üldesteetika poolelt “Marksistlik-leninliku esteetika alused” (1961) ja “Väike esteetika leksikon” (1965).[12]

Materjal jaguneb õpikutes kolme ringi. Ühe osa moodustavad kirjanduse üldjooned: kirjanduse tunnetuslik, kasvatuslik ja esteetiline tähtsus; kujund; tüüpilisus; rahvalikkus, klassilisus ja parteilisus. Teine osa on kirjandusteos ja selle elemendid: sisu, vorm, kompositsioon, keel, stiil, värsiõpetus, kirjanduse põhiliigid ja žanrid. Kolmandaks osaks on kirjandusprotsess: stiil, suund/vool ja meetod. Piirid pole alati samad, aga põhijaotus kehtib.

Kujund, sisu ja vorm

Nõukogude marksistliku esteetika järgi eristab kunsti teistest inimtegevuse liikidest (eriti rõhutatakse teadust) kujundilisus kui tegelikkuse peegeldamise ja esteetilise üldistamise eripärane vorm. Seega on kirjanduse (ja laiemalt kunsti) keskne mõiste kujund (образ). Kujundi interpreteerimise aluseks on Lenini peegeldusteooria. Harald Peebu loengutest olen kirjutanud üles, et kujund on kunstiloomingule eriomane tegelikkuse taas- ja ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm. Kujund on piltlik kujutus, mille kaudu kirjanik loovalt peegeldab ja üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Kujundi all ei mõisteta lihtsalt keelekujundeid, vaid ka tegelasi, looduskirjeldusi jne.

Kujund on alati konkreetses, meeleliselt vahetult tajutavas vormis ja samas vahendab üldist/üldistust. Teisalt ühinevad tema individualiseeriv ja tüpiseeriv alge. Kujundis sisalduvad objektiivne tegelikkuse peegeldus ja subjektiivne autori maailmavaate (laias mõttes) väljendus. Just kujundi kaudu avaldab kirjandus mõju inimesele, seega on kujund marksismi järgi ka kasvatusliku funktsiooniga nähtus.

Kujund on siduvaks lüliks teose sisu ja vormi vahel.[13]

Sisu moodustab teoses peegeldatud elu – sellisel kujul, nagu autor seda on tunnetanud ja kujutanud lähtuvalt kindlast vaatekohast, mis määrab ära teose idee. Teose vormi moodustavad kõik sisu väljendamiseks kasutatud vahendid “nende orgaanilises seoses” (elupildid, tegelased, süžee, kompositsioon, keel).[14]

Aga vorm on defineeritud ka kui “kunstiteose sisemine organisatsioon, struktuur, mis on loodud antud kunstiliigi kujutus- ja väljendusvahendite süsteemi abil kunstiteose sisu edasiandmiseks”.[15] Selles aimub juba strukturalismi kaja.

Siin vastandab leninlik teooria ennast idealismile, öeldes, et marksismi-leninismi järgi on sisu “kunstilise peegelduse ainsaks allikaks tegelikkus”.[16] Tegelikkus väljaspool teost ei kuulu ise teose sisusse, vaid on teose objekt, mis on sisu objektiivseks aluseks. Teiselt poolt eristatakse ennast naturalismist, väites, et sisu oleneb lisaks kujutatavale objektile ehk elule ka kunstnikust, tema fantaasiast, esteetilistest ideaalidest, kunsti rahvuslikest iseärasustest, kunsti ajaloolisest arengust jm.[17]

Olulisim idee on sisu ja vormi ühtsus (единство), mida nimetatakse üheks kunstiloomingu tähtsamatest seadustest. Selle all mõeldakse ühelt poolt seda, et sisu ja vorm on lahutatavad ainult teoreetiliselt. Kirjandusteose sisu ei eksisteeri väljaspool tema vormi ja vorm on alati millegi vorm. Nende põimumine teostub kunstilistes kujundites.[18]

Samas tähendab ühtsus ka teatud ideaali, mis saavutatakse siis, kui teose kõik vormielemendid “on kunstimeisterlikult rakendatud kirjaniku ideelis-kunstilise kavatsuse teenistusse”. Vorm on täiuslik siis, kui ta on sisuga ühtseks esteetiliseks tervikuks liitunud.[19] Ühtsus loob esteetilise väärtuse. Teistpidi aga oleneb sisu ja vormi vastavuse aste lisaks kirjaniku meisterlikkusele ka teose idee õigsusest, kirjaniku maailmavaatest.[20] Ühelt poolt esineb mittevastavus juhul, kui oluline idee on väljendatud kesises vormis, ja teiselt poolt, kui ebaoluline idee on esitatud heas vormis.

Sisu ja vorm ei ole n-ö võrdsed. Sisu tingib vormi. Kahjulik on liigne vormiviimistlemine ja halb on ka see, kui valitakse sisule mittevastav vorm (mida see ka tähendaks). Endiselt kehtib põhimõte, et kui kirjanik otsib vormi sisu ignoreerides, siis on tulemuseks formalism.[21]

Sisu on primaarne vormi suhtes ka selles, et sisu areng eelneb vormi tekkimisele ja arengule. Oma arenemises satub sisu vastuollu ja astub võitlusesse vana vormiga ja hävitab selle. Seega ka vorminovaatorlus peab lähtuma “olulistest muutustest elu tegelikkuses”.[22]

Sisuga seostuvad teema, probleem ja idee, mis on kesksed lähtekohad teose analüüsimiseks. Kunsti aineks on reaalne elu. Teema on elunähtuste ring, mida kirjanik käsitleb. Probleem on teoses tõstetud küsimus ja idee on kirjaniku üldine seisukoht, mis väljendub tema poolt tõstetud probleemi lahendamise põhimõtetes.[23] Ei ole raske näha siin taga klassikalisi tekstiehituse kategooriaid, mis sobivad lisaks ilukirjandusele ka näiteks veenmistekstide analüüsiks ja mille juured leiab juba antiikretoorikast.

Mille poolest erineb see lähenemisviis varasemast?[24] Pea ainult selle poolest, et rõhutatakse enam vormi rolli. Lähtekohaks on dialektiliseks nimetatud arusaam, et vorm on suhteliselt iseseisev (mõjub aktiivselt sisule, soodustades või pidurdades tema arengut). Samuti rõhutatakse hea vormi vajalikkust, sest ainult see garanteerib teose emotsionaal-se mõjujõu. Ja sellega koos saab kogu vormiküsimus hoopis olulisema koha ka tekstianalüüsides.

Loominguline meetod

Keskne ja kõige laiem mõiste kirjandusprotsessi kirjeldamisel on loomingu(line) meetod, mis toodi nõukogude teooriasse 1920. aastate lõpul. See toetub arusaamale, et looming on oma põhialustelt teadlik ja eesmärgistatud protsess, mitte irratsionaalne, nagu marksistide arvates tõlgendasid seda erinevad religioossed, intuitivistlikud, psühhoanalüütilised jms käsitused. Ühtlasi eristab see nõukogude marksistlikku lähenemist Lääne teooriatest, kus meetodi mõistet sellisel kujul ei olnud. Meetodi mõiste tõlgendamisega käisid kaasas pidevad vaidlused, ning ühist seisukohta ei paista olevatki. Harald Peep ütleb otse, et asi on segane ja vastuoluline.[25]

Meetodis ühinevad dialektiliselt objektiivne ja subjektiivne alge. Individuaalselt vaadates on meetod määratletud kui autori teadlik põhimõtete süsteem, mille alusel kirjanik kujundab (valib, üldistab, hindab) tegelikkuse nähtused kunstiteoseks.[26] Nii on meetodi taga autori esteetiline ideaal. Seda mõjutab kirjaniku maailmavaade (laias mõttes: kui arusaamad poliitikast esteetilise ideaalini) ja ande laad. Samas leitakse, et meetod omakorda avaldab dialektiliselt mõju kunstniku vaadetele.

Teisalt on meetod ka kollektiivne mõiste, kuna meetodi kujundab autor välja kindlas sotsiaalses ja kultuurilises ümbruses. Meetod on tingitud kunstilise mõtlemise ja tunnetamise, elu nägemise ja kujutamise tüübist, ajastu sotsiaalse ja esteetilise ideaali kehastamisse suhtumise laadist.[27]

Meetod märgib tegelikkuse kunstipärase peegeldamise ja kunstiteose loomise kõige üldisemaid põhimõtteid.[28] Sellel tasandil kõneldakse kogu aeg kahest põhimeetodist.

Stalini ajal olid põhimeetoditeks realism ja “antirealism”. Seda lähenemisviisi esindab näiteks Max Laossoni “Kas kirjandusajalugu võib käsitada realismi arengu ajaloona” (1956), kelle järgi see vastandus on üks marksistliku esteetika põhitõdesid, milles kahtlemine “vaevalt asja edasi viib”.[29] Sealjuures on selle mõtteviisi järgi näiteks klassitsism, sentimentalism ja romantism realismi arengujärgud või eri vormid.

Veidi hilisema arusaama järgi on põhimeetodid realism ja romantism.[30] Neid eristab kunstiteose suhe reaalsusega. Nii ütleb Nirk: realismis toetub kunstiline üldistamine tegelikkuse seaduspärasustele ja romantismis poeetilisele ideaalile.[31] Romantismi seotakse poeetilise juurdemõtlemisega, intuitsiooniga, ajastu sotsiaalsete vajaduste ja ideaalide äraaimamisega, mille rolliks on sageli tugevdada inimese elutahet jms (sel puhul viidatakse tihti Maksim Gorkile). Selle lähenemisviisi absurdimaigulise ajaloolisuse toob hästi esile Aarne Vinkel, kes tuletab meelde, et 19. sajandi alguse Prantsusmaal tõlgendati just romantismi tegelikkuse kujutamisena nagu see on, vastandina klassitsismile, mis kujutas ideaali.[32]

Sealjuures ei ole kahe meetodi vastandus mustvalge, vaid dialektiline põimumine, milles üks pool tõuseb/tõstetakse esiplaanile.[33] Sotsialistlik realism on selles mudelis uus, kõrgeim aste, milles tehakse süntees realismi põhjale toetudes ja lisades revolutsioonilisuse, seotuse töölisklassiga jms.[34]

1960. aastate keskpaigas on see käsitlus taganemas. Selle asemele tuleb lähenemine, mille järgi realism ja romantism on kaks kunstilise tunnetamise ja peegeldamise poolust, loomingulist või kunstilise mõtlemise põhitüüpi (способ, принцип), mis juhivad kirjandusteoste loomist.[35]

Neid eristab see, kas kunstnik lähtub maailma objektiivselt vahendava ehk tunnetusliku (=realistlik) või subjektiivse ehk ümberloova (=romantiline) alge (начало) primaadist tegelikkuse nähtuste kujutamisel. Need kaks tüüpi moodustavad piirid, mille vahel asetsevad loomingumeetodid. Eri ajastutel ja erinevates kirjanduslikes meetodites esinevad ja põimuvad põhitüübid eri määral. Sel juhul muutuvad meetodid seoses ajalooliste ja sotsiaalsete tingimuste muutumisega ja maailmamõistmise süvenemisega.[36]

Kirjandusvool ja historism

Meetodiga koos käib arutlus kirjandusvoolude (suundade) üle (течение, направление), mis puudutab eesti kirjanduslugu palju vahetumalt, kuna vool oli sajandi algusest peale selle keskne mõiste.

Kirjandusvooluks nimetatakse paljusid sama ajajärgu kirjanikke ühendavat stiililist (kunstilis-ideoloogilist) ühtsust.[37] Voolud on näiteks klassitsism, sentimentalism, romantism, realism. Iga vool kujuneb välja ajaloolise arengu käigus ja kajastab ühiskonna arengu eri etappe. Iga voolu eelduseks on teatavad pöörded ja kindlad eeldused ühiskonna arengus. Näiteks Nirgi jaoks on romantism kunstilise tunnetamise aste, mis eelneb realismile, peegeldab aega, mil kirjandus polnud veel realismiks küps.[38] Realismi seob ta kodanluse tõusuga. Peep toob välja erinevuse nõukogude ja Lääne voolukäsitluste vahel: nõukogude praktikas on voolu alused sotsiaalsed (kirjanike sarnased arusaamad kirjanduse ja tegelikkuse suhetest), Läänes aga esteetilised (keskne teksti ehitus).

Selliselt paistab vool üsna selge ajaloolise mõistena ja tema määratlemisel on tugevaid ühisjooni eesti varasema voolumääratlemisega.[39] Samas on siin segadusi kahes suunas. Ühelt poolt on olemas ka suuna mõiste, mille suhe vooluga pole just selge. Näiteks Sorokin paistab kasutavat termineid nii, et suured, kesksed voolud on suunad, aga väiksed mitte.[40] Teiselt poolt aga on segane voolu ja meetodi piir, eriti juhul, kui lähtutakse põhitüübi ideest.

Nii nimetatakse realismi etappe realismi erinevateks meetoditeks (nt renessansirealism). Selle kohta ütleb Puhvel, et voole võib pidada ka meetoditeks, kui nad tuginevad kindlale esteetilis-filosoofilisele alusele. Aga selliseid voole, mis tuginevad “mõnele väljenduslaadi välisele ekstravagantsusele”, ei saa pidada meetoditeks.[41] Selle juurde Puhvel näiteid ei too. Dekadents ja modernism on aga tema jaoks hoopis arengusuunad, mis pole meetodid, sest nende taga pole kindlaid filosoofilis-esteetilisi printsiipe.[42] Nii saab meetod ühtlasi teatud väärtusmõisteks.

Oluline probleem on selles, et kirjandusvoolud on alati hajuvate piiridega, eri voolud elavad kirjanduses segamini ja paralleelselt ning autorid saavad mõjusid mitmest eri voolust.Nirk räägib mh sellest, kui udune on realismi ja romantismi piir. Ja kritiseerib sõjaeelseid lihtsustatud rangelt vooluloolisi käsitlusi.Sellest tuleneb küsimus, kui palju on voolu mõistet üldse tarvis. See paistab olevat Eesti eriprobleem ja autorid on selles küsimuses eri seisukohtadel.

Kõige radikaalsem on Nigol Andresen, kes juba kohe sõja järel väitis, et kirjanduslugu ei tule periodiseerida mitte “väljamõeldud voolusiltide” alusel, vaid suurte ühiskondlike murrangute järgi.[43] Sama liini jätkab ta 1960. aastatel, ainult nüüd proovib ta lihtsalt jätta voolud võimalikult tagaplaanile. Nii ütleb ta Aino Kaldale ja Suitsule toetudes, et kirjaniku teoste ideelise sisu ja esteetilise väärtuse mõistmiseks ei ole tema teoste paigutamine mingisse kirjanduslikku voolu vajalik ja andekas kirjanik ei vajagi mingit voolu. Ja teeb kokkuvõtte: “Umbkaudu nii arvan minagi.” Kui see mõte loogilise lõpuni mõelda, on selge, et ka sotsialistlikku realismi pole lihtsalt vaja. Andresen aga jätkab sulgudes: “eeldades seejuures, et sotsialistlikku realismi ei tohiks rivistada viimase saja aasta rohkearvuliste vooludega”. Kas on see loogikapuudus, demagoogia või kommunisti sisemine usk, jäägu siin aimamata.[44]

Harald Peep on üldiselt voolukeskne, aga näiteks uusromantikast kõneldes rõhutab kogu aeg rühmituste ja autorite muutumist ja mitmepalgelisust ning kasutab mõisteid võimalikult hajapiirilistena. Nii ei nimeta ta Noor-Eesti hilisperioodi ja Siurut mitte uusromantiliseks vooluks, vaid uusromantilise põhihoiakuga loominguks jne.[45]

Mõnes mõttes astub neile (konkreetselt Andresenile) vastu Puhvel, kritiseerides tema tahet vältida Tuglasest kõneldes kirjandusvoolulist lähenemist.[46]

Kindlasti on siin tegemist erinevate arusaamadega voolust, kuid sama palju ka sooviga rehabiliteerida eesti sajandialguse uusromantiline kirjandus, Noor-Eesti ja Siuru.

Nagu nägime, on kogu selle probleemistiku taustal endiselt marksismile keskne realismi probleem. Kuna realismi mõistest ja ka sõnast ei taheta mingil juhul lahti öelda, siis on tulemuseks olukord, milles realism on mitmekihiline ja “dialektiline” (et mitte öelda vastuoluline) mõiste: iga tõelise kunsti lahutamatu tunnus (realismita kunst pole tõeline kunst), kunsti põhiolemuses peituv loominguprintsiip (loominguline põhitüüp), teadlikult arendatud ja põhjendatud loomingumeetod (mis toetub esmajoones proosale ja draamale), renessansiajal sündinud uus kujundliku mõtlemise tüüp, kindla programmi ja tunnustega kirjandusvool/suund.[47] Lõpuks jõuti välja “piirideta realismi” mõisteni. Selle kontseptsiooni esitas prantsuse marksist Roger Garaudy samanimelises raamatus ja see sai märksõnaks, mida kasutati üsna tihti, kuid ilma erilise süvenemiseta.[48]

Voolude/meetodite teemaga seostub tollaste kirjandusvaidluste oluline mõiste historism. Historism tähendab, et kirjandusnähtusi tuleb vaadelda seoses oma aja ja ühiskonnaga, ajastu tingimusi arvestades. Kirjanik on sõltuv ajaloolistest tingimustest ja oma aja arengutasemest.[49]

Tähtsaim on arusaam, et ei tohi kõiki meetodeid/voole/suundi võrdsustada, aga teiselt poolt pole ka õigust neid lihtsalt ilma analüüsita hukka mõista.[50] Ühelt poolt ei garanteeri ükski meetod iseenesest head teost, teiselt poolt aga on meetodid ikkagi teatud piirangutega ja suruvad autoritele peale teatud stiili (nt ekspressionism nõuab tugevalt kindlat stiililaadi, kuid realism mitte).[51]

Teisalt tähendab historism, et voolusid/suundi/meetodeid tuleb analüüsida ajaloolises arengus. Iga uus vool tähendab püüet mõista kaasaega teravamalt kui senine kirjandus, peegeldada ajajärgu uusi jooni. Uus vool ei eita vana mitte mehaaniliselt, vaid püüab täita lüngad, mis vanas olid ilmnenud, ja samas milleski jaatab vana, kasutades ära kogemused, mis olemas olid. Uued eluvõimelised voolud sisaldavad alati mingil määral oleviku valitsevate olukordade eitamist. Voolud kaovad, kui nad on oma ajaloolise ülesande täitnud. Kui vool ruttu hääbub, siis ta ei olnud tabanud tulevikku viitavaid arengujooni.[52]

Laenud ja võrdlev-ajalooline uurimine

Eesti kirjanduse jaoks oluline teema on laenud. Üldisel tasandil on see küsimus sellest, mil määral mingi vool/suund kujuneb kirjanduses välja laenuna teistest kirjandusest ja mil määral oma ühiskonna ja kirjanduse arengu põhjal. Sellele lisandub Suitsu juhtimisel toimunud laenude jälitamine konkreetsete teoste tasandil, mille vastu astus juba sõja ajal Karl Taev.[53] Selle teema üle arutlevad 1960. aastatel näiteksSergei Issakov, Harald Peep ja ka Endel Nirk.[54]

Peep rõhutab, et ei tohi taandada kogu kirjandusprotsessi ainult pinnalistele ja mehaanilistele laenudele ja mõjudele. Vaja on tõsta esile ja otsida iga töö individuaalsust, originaalsust, kuigi kasutatakse võibolla sama õnnetu armastuse skeemi.[55] Nirk toob esile, et laenaja pole passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne pool, kes valib ja töötleb talle kõige sobivamat.[56]

Ja eraldi rõhutatakse, et marksistlik võrdlev uurimine erineb “kodanlikust” komparativismist eelkõige oma historismi poolest. Seega on vajalik tuua välja teoste sündimise objektiivsete kujunemistingimuste lähedus, mis võib põhjustada sarnasusi. Seoseid ja paralleelnähtusi tuleb vaadata sotsiaalseid ja ajaloolisi tegureid arvestades. Tähtis on uurida ka analoogiliste nähtuste tekkimist analoogilistes tingimustes ehk tuua välja teoste tüpoloogilised ühisjooned.[57] Sellest tuleneb, et oluline pole mitte “laenuküttimine”, vaid erinevate kontaktitüüpide väljatoomine ning nende abil võrdlemine ja kõrvutamine.

Sergei Issakov refereerib Irina Neupokojeva järgi viit kirjanduslike kokkupuudete vormi, aga kõneleb kuuest: tõlge, laen (elementide laenamine), jäljendus (terviku järeleaimamine), kujundianaloogia (teadlik teose ehitamine nii, et see meenutaks teise kirjaniku teost), reministsents (vabad tsitaadid jms), mõju (mis on tal üsna ebaselge mõiste).[58]

Harald Peep esitab ilma allikatele viitamata teise tüpoloogia kirjandustevaheliste sidemete kohta: impulss (meeleolud, idee jms), variatsioon (sama mõttekäik jms), poleemika, mugandus (põhilise süžee kokkulangemine), tõlge, arvustuslik tutvustus, plagiaat.[59]

Nirk eristab mõjutuste iseloomu, eeskujude retseptsiooni erinevaid astmeid ja mooduseid: alates matkimisest, mugandusest, pooltõlkest kuni voolude jms üldisemate põhimõtete omaksvõtmiseni.[60] Rangemat tüpoloogiat ta ei tee.

Tulemuseks on keerukas ja põimunud (laenu)suhete perekond, mille puhul on olulisim just kitsast lähenemisviisist taandumine ja samas selle rõhutamine, et vastuvõtja on aktiivne osaleja selles protsessis.

Marksism ja positivism

Vene nõukogude marksistlik kirjandusteadus tugines marksismi klassikute kultuuri- ja kirjandusarutlustele ning lisaks 19. sajandi vene revolutsioonilis-demokraatlike kriitikute (Belinski, Herzen, Dobroljubov, Tšernõševski) ja Maksim Gorki vaadetele. See lähenemisviis ühendas kirjanduse filoloogilise analüüsi ajaloolise sotsiaalpoliitilise analüüsiga. Mille poolest positivism ja nõukogude marksistlik kirjandusteadus erinevad ja sarnanevad?

Oluline on mõlema jaoks see, et kunst peegeldab tegelikkust. Positivismi lähtekohaks on arusaam, et ühiskonnas ja looduses valitsevad samad seadused ning vaja on kanda loodusteaduslik mõtteviis üle kirjandusuurimisse. Marksismi järgi valitsevad ühiskonnas omad seadused, mille aluseks on majandussuhted. Mõlemad rõhutavad seaduste objektiivsust ning sellega koos vajadust nende seaduste mõju objektiivselt analüüsida. Positivismi järgi tuleb kirjandusteadusel tegelda faktidega, esteetiline pool jääb kõrvale. Marksismis on faktid jäänud, aga olulisim on tegelda kirjanduse ideoloogilise küljega. Selle objektiivne analüüs on võimalik ainult marksistlikku meetodit järgides.

Mõlemaid ühendab arusaam, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna olemise ja muutumisega.

Positivism toob välja kaks kunsti mõjutavate tegurite rida. Ühelt poolt on kirjandust üldiselt määravad tegurid: rass (rahvuslik iseloom), miljöö (loodus, teised inimesed, füüsilised ja sotsiaalsed tingimused), moment (ajastu vaim). Teiselt poolt on olulised kirjaniku elu kolm komponenti: päritu, õpitu ja läbielatu.

Ka marksismi-leninismi järgi ei ole looming midagi iseseisvat. Seda determineerivad tegelikkus, ajajärgu teadmised ja filosoofiline mõte ning autori isik.[61] Igas konkreetses kirjanduses on olemas individuaalne, ajalooline ja rahvuslik spetsiifika, mis väljendub eelkõige stiilis, keeles, ajaloolisest kogemusest tulenevas psüühilises laadis, konkreetsetes reaalides.[62] Lisaks on leninismile oluline mõiste rahvalikkus, mis tähendab eeskätt rahva elutunnetuse sügavat psühholoogilist peegeldamist.

Loomulikult on olulised marksismi-leninismi erijooned, mis tulevad juba marksismi filosoofiast: klasside ja klassivõitluse keskne roll, ideoloogiakesksus, dialektika rõhutamine.

[1] P. Olesk, Peep, Harald. Rmt-s: Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk 403; P. Olesk, Autori mõistmiseks. Rmt-s: H. Peep, Nii et suled lendavad. Tartu, 2001, lk 159.

[2] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 447, 557.

[3] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus. Tallinn, 1959, 1966.

[4]  H. Tarand, Kirjandusteoreetiliste mõistete piiritlemise katseid. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 9, lk 513–521; A. Järv, Kirjandusteooria lühikursusest ja kirjanduslikust mõttest. Edasi, 22.05.1966; A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; O. Muusapoeg, Kirjanduslikke kihermeid. Noorus, 1966, nr 6, lk 45; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966.

[5] B. Sööt, Vastumuretsemisi “Kirjandusteooria lühikursuse” kriitika puhul. Sirp ja Vasar, 29.07.1966; B. Sööt, Veel vooludest ja kirjanduse hindamisest. Sirp ja Vasar, 19.08.1966. Vt ka T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

[6] H. Peep, Kirjanduse rahvuslikust spetsiifikast. Looming, 1960, nr 12, lk 1893–1903; Märkmeid meie kirjanduse loomingulisest meetodist. Looming, 1962, nr 12, lk 1885–1891; Žanriteoreetilisi ääremärkmeid kuuldule ja loetule. Looming, 1967, nr 6, lk 919–925; Kilde kirjanduse interpreteerimisest. Looming, 1969, nr 10, lk 1571–1576; Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10; Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 69–72.

[7] Suurem osa Peebu teoreetilisi tekste on ilmunud kogumikes: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967; H. Peep, Tähtraamat. Tallinn, 1978.

[8] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 11, lk 641–655, nr 12, lk 710–722; Sissejuhatuseks. Rmt-s: E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968, lk 7–19; Kirjandusliku arengu mõistmisest. Looming, 1971, nr 1, lk 97–112, 115–122; A. Vinkel, Romantismist kirjanduses. Looming, 1958, nr 5, lk 757–769. Muuseas, Vinkli artikli juures seisab märkus “Mõttevahetuse korras”, millega tollal enamasti sildistati seisukohti, millest toimetus tahtis igaks juhuks ette distantseeruda, aga mida taheti siiski avaldada.

[9] H. Puhvel, Impressionismist ja selle mõjust eesti kirjandusele XX sajandi alguskümnendeil. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 6, lk 329–340, nr 7, lk 393–404; Meetodi ühtsus ja stiilide mitmekesisus sotsialistlikus realismis. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 11, lk 641–649; Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146. Puhveli teoreetilised artiklid on ilmunud kogumikus: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971.

[10] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; Noor-Eesti küpsusaastaist. Looming, 1969, nr 7, lk 1094–1104; Jaan Oksa “Lapsepõlv”. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 2, lk 78–81; Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 9, lk 521–528, nr 10, lk 593–601; Uue kirjandusliku epohhi algusest Eestis (I). Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 513–522, nr 10, lk 597–602. Osa tollastest artiklitest on avaldatud valimikus: N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979.

[11] Л. Тимофеев, Основы теории литературы. Moskva, 1940, 5. tr 1976; B. Cорокин, Tеория литературы. Moskva, 1960; Л. Щепилова, Введение в литературоведение.Moskva, 1956, 1968; Г. Поспелов, Tеория литературы. Moskva, 1940, 1978.

[12] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957; Marksistlik-leninliku esteetika alused. Tallinn, 1961; Väike esteetika leksikon. Tallinn, 1965. Konkreetseid allikaid ei saa tihti kindlaks teha, sest viited neile on harvad ja võimalikke laenukohti vene sarnaste tööde näol palju.

[13] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik, lk 132–133; B. Cорокин, Tеория литературы, lk 45–56.

[14] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 41–43; B. Cорокин, Tеория литературы, lk 47–56.

[15] Väike esteetika leksikon, lk 248.

[16] Sealsamas, lk 199.

[17] Sealsamas, lk 199–200.

[18] Sealsamas, lk 200–201.

[19] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 41–42.

[20] Väike esteetika leksikon, lk 201.

[21] Sealsamas, lk 249.

[22] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 42. Vrd Tuglase käsitlust “Kirjanduslik stiil”, mille järgi vorm peegeldab autori isikut ja eriti aega. Uus kultuur, uus psühholoogia, uus elukäsitus toob ka uue vormi. Sisu, ideid, ainet võib laenata ja kasutada vabalt. F. Tuglas, Teosed, 7. Tallinn, 1996, lk 454–455.

[23] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 43–45.

[24] Nt O. Urgart, Sisu ja vormi küsimus kirjanduses. Sirp ja Vasar, 13.04., 20.04.1946. Urgarti arusaamad taanduvad “Lühikese filosoofia leksikoni” (Tartu, 1945) määratlustele.

[25] H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 10.

[26] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 161, 164.

[27] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 646.

[28] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiilide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 14.

[29] M. Laosson, Kas kirjandusajalugu võib käsitada realismi arengu ajaloona. Looming, 1956, nr 8, lk 2056.

[30] Vt B. Cорокин, Tеория литературы, lk 263.

[31] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 655.

[32] A. Vinkel, Romantismist kirjanduses, lk 761.

[33] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 264–265.

[34] Sealsamas, lk 267–269.

[35] Л. Тимофеев, Основы теории литературы, 1963, lk 96–97; H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 14.

[36] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 14.

[37] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 251.

[38] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 648.

[39] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 75–87.

[40] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 262.

[41] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 15.

[42] Sealsamas, lk 15.

[43] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 642.

[44] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast.

[45] Nt H. Peep, “Siuru” poolt ja vastu. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 166.

[46] H. Puhvel, Esimene Tuglase monograafia. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa, lk 162–166.

[47] H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 11, 14; Л. Тимофеев, Основы теории литературы, 1963, lk 84.

[48] Vene keeles: Р. Гароди, О реализме без берегов: Пикассо. Сен-Джон Перс. Кафка. Москва, 1966. Eesti keeles on ilmunud essee “Franz Kafka” (tlk H. Rajandi; rmt-s: F. Kafka, Protsess. Tallinn, 1966, lk 179–232). Roger Garaudy (1913) oli tollal marksistlik filosoof, kes heideti 1970 parteist välja ja kuulutati renegaadiks. 1982 sai temast aktiivne muslim.

[49] E. Nirk, Sissejuhatuseks, lk 8, 10.

[50] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 18.

[51] Sealsamas, lk 17.

[52] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast.

[53] K. Taev, Meie kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesanded. Rmt-s: Sõjasarv, 6. Leningrad, 1944, lk 48–49.

[54] H. Peep, Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10 (kohendatud variant: Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 23–38); H. Peep, Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest, lk 69–72; S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 1, lk 1–12; E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968, lk 8–15.

[55] H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis, lk 26.

[56] E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk 15.

[57] Sealsamas, lk 14.

[58] S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme, lk 6–10.

[59] H. Peep, Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest, lk 70–71.

[60] E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk 14.

[61] H. Puhvel, Elutunnetus ja kirjandus. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa, lk 26.

[62]  H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis, lk 26.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood

Stalini-järgse aja jagamine allperioodideks on keerukas. Minu arvates saab mingis mõttes ühtsena käsitada ajavahemikku 1950. aastate teisest poolest ligikaudu 60ndate lõpuni. See kattub suuresti sulaajaga ühiskonnas ning tähendab senisest suurema teoreetilise ja ideoloogilise vabaduse kättevõitmist kirjandusteaduses. Kümnendi lõpus asendub see vaikselt taas vabaduste vähendamisega. Samal ajal algab noorema põlvkonna kirjandusteadlaste seas hüpe strukturalismi poole ja seoses sellega hakatakse innukamalt tegelema poeetikaga.

Sulaperioodi keskmeks on tegelikult tagasipöördumine vanade väärtuste juurde. Suur osa Stalini ajal vaenatud autoritest tuuakse tagasi kirjanduslukku. Ka kirjandusuurimine liigub tagasi sõjaeelse deskriptiivse positivismi suunas. Viited mis tahes teooriatele on harvad. Peamisteks allikateks on uuemad nõukogude vene ja (ida)saksa uurijad. Seega jätkab eesti kirjandusteadus tegutsemist vene-saksa mõjuväljas nagu sõja eelgi. Vaid üksikutele autoritele pakuvad teoreetilised teemad omaette huvi (Nigol Andresen, Harald Peep, Heino Puhvel jt).

Ideoloogia on endiselt oluline, aga ta tähtsus väheneb. Ideoloogia kasutamise ja selle räiguse järgi võib visandada pika skaala, mille ühte otsa jääksid siis Sõgla-taolised stalinistid, kellele ideoloogia on keskne, ja teise hulk vabariigi-aegseid uurijaid, kes kirjutavad võimalikult ideoloogiavaba faktijuttu.

Haruharva viidatakse Leninile vms marksismi klassikutele. Meeles tuleb pidada, et suur osa kirjutajaid ei ole mingid marksistid. Marksism on neile peale sunnitud. Nii hakkab suur osa autoreid kasutama teatud kindlat tüüpi tekstiehitust, mis jääb oluliseks läbi kogu nõukogude aja. Teksti alguses ja lõpus tuuakse pisike andam marksismi-leninismi altarile, kõneldes sellest, kuidas kirjanik ei mõistnud marksismi vmt. Kogu vahepealne ala aga hoitakse ideoloogiast võimalikult vaba.

Tähtis on kirjanike vabastamine vulgaarmarksistliku käsituse kütkeist. Praktikas tähendab see, et järsud ideoloogilised hinnangud asenduvad pehmetega, mustvalge vastandus kaob ning autorite hukkamõistmise asemel püütakse neid maksimaalselt mõista.

Muutub ka uurijate keel. Osalt taastub sõja-eelne terminoloogia ja selle kaudu tollased arusaamad eesti kirjandusprotsessist. Samal ajal kaob suur osa stalinlikust keelepruugist ning mõnede autorite keel on sellest juba täiesti vaba, meenutades pigem 1920.–1930. aastate oma.

Selle perioodi konkurentsitult keskne aine on endiselt kirjaniku loomingulugu. Ilmub esmakordselt palju pikki kokkuvõtlikke käsitlusi eri kirjanikest, artiklimahus ka paljudest marginaalsetest autoritest. See on tähtis erinevus vabariigi ajast: eesmärgiks on kirjanike süstemaatiline läbitöötamine. Endiselt on peamine autori elu, päritolu, haridus, lugemus, vaated. Endiselt pakutakse sinna kõrvale pilti ühiskonnast, sotsiaalsest elust. Endiselt kõneldakse teoste saamislugudest, teoste tegelaste ja kohtade prototüüpidest, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Endiselt refereeritakse teoste sisu ja analüüsitakse vormi. Osa uurimusi esitleb sarnaselt sõjaeelse ajaga allikaleide, uusi fakte ja faktide korrigeerimist.

Selle aja kirjanikukäsitlused jagunevad neljaks. Ühte nurka jäävad analüüsivad teadusmonograafiad, mille puhul kirjutaja eesmärgiks või teksti taustaks on enamasti kandidaadi- ja doktoritöö. Need sisaldavad dissertatsioonile vajalikke osi (senise uurimistöö kokkuvõte, teemakäsitluse alused, analüüs, süsteemne lähenemisviis, põhjalik viitestik jne). Teise nurga moodustavad lühemad ülevaatelood, mis esitavad uusi fakte ja võtavad kokku teadaolevat, eesmärgiks võimalikult ammendav pilt autori elust ja tööst. Neid eristab eelmisest rühmast eeskätt valitsev deskriptiivsus väheste ideoloogiliste hinnangutega. Taustaks on siin sageli ettevalmistustööd EKA jaoks, mis nõuavad ka seni vaatlemata autorite läbitöötamist. Kolmandasse nurka jäävad populaarsed elu- ja loomingulood, mis suuresti sarnanevad eelmise rühmaga, kuid tegelevad selliste autoritega, kellest on ka varem põhjalikke uurimusi avaldatud. Nii on nendes vaid vähe uusi andmeid. Neljas nurk on väheste esseistlike ja tekstikesksete käsitluste päralt. Siin keskendutakse eeskätt tekstide analüüsile ja poeetikale ning üldistusi tehakse loovamalt, ilma põhjalike faktiesitusteta. Juubelilugusid ilmub endiselt, kuid neil ei ole enam nii määravat rolli kirjaniku uurimises.

N-ö tavalugeja jaoks oli olulisim (lühi)biograafiate sari ”Eesti kirjamehi”, mida ilmub 1969. aastani 17 raamatut. Need on väga erineva tasemega, kuid enamasti klassikalised populaarsed ülevaated autorite elust ja loomingust. Ikka lapsepõlv ja kooliaastad, annete ilmnemine perekonnas, ärgas vaim, elu- ja koolikohad jne.

Selle aja uurimustest on juba samahästi kui võimatu täit ülevaadet anda, kuna nende hulk läheb liiga suureks. Näiteks Keel ja Kirjandus üksi avaldab sel perioodil 500 kirjandusartikli ümber, lisaks Looming, monograafiad jms. Ka on monograafilised käsitlused palju paksemad kui vabariigi ajal.

Kes uurivad keda? On näha, kuidas uurijad koonduvad rühmadesse uuritavate perioodide ja autorite kaupa, mis neile oma institutsioonis on teemaks määratud.

Sel ajal on kolm keskset uurimisperioodi. Esiteks vanem kirjavara ehk 18. ja 19. sajandi rahvakirjandus ning rahvusromantiline kirjandus eesotsas Kreutz-
waldi ja Koidulaga. Teiseks realism, eeskätt suured realistid Vilde, Kitzberg ja Tammsaare ning Juhan Liiv. Kolmanda keskme moodustavad 20. sajandi alguse modernsed autorid, keda ühendab ka nende suurem või väiksem vaenatus Stalini ajal.[1]

Vanem kirjandus

Vanema kirjanduse uurimises on olulisim Endel Nirgi, Aarne Vinkli ja ka Rudolf Põldmäe töö.

Endel Nirgi (1925) põhilised teemad on Kreutzwald ja Eduard Born-
höhe.[2] Nirk koostab Bornhöhe “Teosed” (1962–1964) koos järelsõnaga, avaldab temast artikleid ning kokkuvõttena lühimonograafia.[3] See on elavalt ja huvitavalt kirjutatud lugu, kus Bornhöhe seiklusrikkast elust jutustatakse kohati stiliseerituna mõjuvas keeles (“Tervenisti kümme aastat oli möödunud “Tasuja” ilmumisest. Palju oli Bornhöhe selle aja jooksul liikunud…”, lk 65).

Nirgi keskne teema aga on Kreutzwald.[4]Pärast asjakohaseid artikleid teeb ta esimese kokkuvõtte kandidaaditööga “Fr. R. Kreutzwald võitluses eesti rahvusliku kirjanduse loomise eest oma varasemal tegevusjärgul” (1959). Järgneb elulooraamat ”Friedrich Reinhold Kreutzwald” (1961) ja haripunktina rohkem kui 500-leheküljeline monograafia “Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus” (1968), mille põhjal ta kaitseb 1970. aastal doktoritöö.[5]

See on ühelt poolt põhjalik kirjanikulugu, kus on ühte seotud elu, looming, ühiskond ja ajastu. Teisalt on see põhjalik ajastulugu. Ja kolmandaks on see eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise lugu.

Nirgi põhiskeem toetub leninliku kirjandusnägemise postulaatidele, samas neid kordagi tsiteerimata (Ühiskonna areng loob tingimused kultuuriliseks murranguks. Pidevalt võitlevad omavahel edasiviivad ja pidurdavad jõud. Kirjaniku ajalooline roll on määratud sellega, kui palju ta suudab p eegeldada ühiskonna poolt ette seatud ülesandeid. Kreutzwaldi vaadetes peegeldusid talurahva püüded võitluses feodaalkorra vastu, aga ta ei jõudnud selleni, et näha klasse. Jne.)

Selles töös on lisaks deskriptsioonile palju analüüsi. Olulisim on, et Nirk ei esita kindlaid ja klišeelikke järeldusi, vaid rõhutab kogu aeg vastuolusid, teadmatust, võimatust otsustada (nt lk 48–51 Kreutzwaldi kodu ja kirjanduse suhete kohta või teda lapsepõlves kujundanud tegurite kohta). Ta toob välja varasemate arusaamade allikaid ja näitab nende kohatist paikapidamatust või kaheldavust (lk 55).

Nirki huvitab laenude, mõjude ja originaalsuse vahekord. Lisaks otsestele mõjudele toob ta välja tüpoloogilised ühisjooned, mis seotud samade olemistingimustega. Mu arust on sealjuures oluline ta rõhuasetus, et laenudegi puhul pole laenaja pelgalt passiivne vastuvõtja, vaid ka aktiivne pool, kes valib ja töötleb talle kõige sobivamat (lk 15). Muuseas kasutab Nirk seda lähenemisviisi ka “Lembitu” kurikuulsa laenulisuse analüüsimisel.

Ühtlasi seob Nirk eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise Kreutzwaldi loominguga, erinevalt varasematest arusaamadest, mis nägid algust kas Kr. J. Petersonis või hoopis eesti realismis.

Tulemuseks on erudeeritud ja põhjalik töö, mida nimetatakse tol ajal uueks sõnaks eesti nõukogude kirjandusteaduses.[6]

Aarne Vinkli (1918–2006)keskne teema on rahvalik lugemisvara.[7] 1958. aasta paiku hakkab ta avaldama artikleid 18. ja 19. sajandi vähem tuntud autoritest ja eestlastele kirjutatud rahvalikust lugemisvarast (F. G. Arvelius, J. W. L. Luce, Suve Jaan, Fr. W. Willmann, O. W. Masing jt). Selle töö vahekokkuvõtteks on vastavad osad EKA esimeses köites (1965) ja monograafia “Eesti rahvaraamat” (1966),[8] lõpptulemuseks aga nende ja artiklite põhjal koostatud doktoritöö (1970). Lisaks avaldab ta palju ajalehetekste (sh üleskutseid kirjanduslike materjalide kogumiseks), tegeleb arhiiviuuringutega jne.[9]

“Eesti rahvaraamat” on eesmärgipüstituselt lugejakeskne käsitus, mille lähtekohaks on arusaam, et lugeja sotsiaalne ja kultuuriline olukord ning huvid määravad oluliselt seda, mida kirjastatakse (lk 5). Autorit huvitab, mida luges rahvas, kellel kõrgkultuuri juurde asja ei olnud. Tema selline lähenemisviis toetub nõukogude ja saksa uurijate arusaamadele 1950. aastate lõpust.

Tegelikult lugejakeskset analüüsi selles töös siiski kuigivõrd ei ole. See on kohati teatmeteose tihedusega ja üsna deskriptiivne ülevaade rahvaraamatute tegemise algusest kuni 1880. aastateni. Vinkel kõneleb veidi autoritest ja nende taustast, aga põhiliselt loomingust, ilmumiskohtadest, teemadest, laenuallikatest, kompositsioonist, keelest, didaktilistest eesmärkidest ja klassilisest ideoloogiast. Rahvaraamatute arengu määrajana näeb Vinkel liikumist vaimuliku moraali juurest ilmalikuma poole ning pietismi ja valgustusliku kirjasõna vahelist võitlust.

Mis puutub lugejatesse, siis jõuab Vinkel lõpuks üldistuseni, et nood ei armastanud eriti puhtmõistuslikke (ratsionalistlikke) raamatuid, vaid pigem selliseid, mis pakkusid midagi tunnetele, esitasid põnevaid lugusid ning mille ainestik ja meeleolu seostusid nende elutunde ja eluringiga (lk 302–303). Ja ta lisab, et nendes raamatutes ilmnevate demokraatlike tendentside mõju rahva klassivõitlusele ei saa täheldada enne kui rahvusliku liikumise ajal (lk 303). Nende järeldustega vaieldakse vastu kirjanduse ja ühiskonna vulgaarmarksistlikult otsesele seostamisele, aga vaikimisi ka vabariigi-aegsele lähenemisviisile, mis oli esile tõstnud just ratsionalistlikku kirjandust.

Lisaks tegeles Vinkel Koidulaga, koostas tema “Luuletused” (1957), kirjutas neile järelsõna ning kommenteeris Koidula kirju Kreutzwaldile.

Kolmas oluline vanema kirjanduse uurija on Rudolf Põldmäe (1908–1988). Tema põhiteemaks on rahvusliku ärkamise ajastu kultuurilugu.[10] Ta kirjutab kultuuriorganisatsioonidest (teatritegemine Vanemuises) ja suursündmustest (laulupeod). Aga selle kõrval on tal ka artikleid niihästi olulistest kirjandus- ja kultuuritegelastest (Kreutzwald, Koidula, Jakobson jt) kui ka marginaalidest, kellest varem pole juttugi olnud (Victor Stein, Paul Blumberg jt).[11]Samuti koostab ta Carl Robert Jakobsoni “Valitud teosed” (1959).

Erinevalt Nirgist ja Vinklist on Põldmäe lähenemisviis puhtalt deskriptiivne ja faktikeskne. Selles tegelikult just nagu polekski mingeid märke nõukogude võimu olemasolust. Isegi ta tööde stiil meenutab enam sõjaeelset ja hakkab silma veidi arhailise keelekasutusega.

Lisaks kirjutavad vanemast kirjandusest mitmed autorid.

Aino Undla-Põldmäe (1910–1992) keskseks teemaks on Koidula ja ka teised 19. sajandi naiskirjanikud (Lilli Suburg, Elisabeth Aspe).[12] Ta uurib Koidula suhteid saksa luule ja proosaga ning toob käibele hulga uusi fakte. Kuid Koidula-monograafia jääbki temalt tulemata.

Karl Mihkla (1901–1980) kirjutab endiselt tekstide algupärast ja avaldab arhiivimaterjale kommentaaridega. Enim kirjutab ta Koidulast (nagu ka enne sõda). Selle töö kokkuvõtteks on 360-leheküljeline monograafia (1965).[13]See on Mihklale tüüpiline süstematiseeritud ja tohutu bibliograafiaga varustatud ülevaade autori elust, loomingust ja teoste geneesist, kus on väga vähe analüüsi ja ka väga vähe ideoloogiat.

Leo Anveldi (1908–1983) tööd kätkevad endas eeskätt allikakriitikat, pisitegelaste portreid, arhiivileidude, faktide ja faktikorrektuuride esitust. Tema põhiaineks onOtto Wilhelm Masing. Just Anvelt paneb aluse Masingu uueaegsele käsitlusele. Lisaks kirjutab ta ka Oldekopist, Suve Jaanist, Rosenplänterist.[14]

Sergei Issakov (1931) alustab oma pikka tööd vene ja eesti kultuurisuhete uurimisel eeskätt vene kirjanike Eesti-suhete käsitlemisega. 1960ndate keskelt saab alguse ta uurimustesari, mis toob käibele uusi materjale Venemaa (Leningradi) arhiividest. Aga tema selle perioodi olulisemad uurimused on seotud ajakirjanduse ajalooga.[15]

Lisaks tegeleb vanema kirjandusega veel hulk autoreid, keda ma siin eraldi ei käsitle (Richard Alekõrs, Villem Alttoa, Ingrid Loosme, Paul Rummo, Karl Taev jt).

Selle ajastu uurimustel on mitmeid olulisi ühisjooni.

Esiteks, valdava osa tööde puhul kehtib üsna täpselt Leo Anveldi iseloomustus oma artiklite kohta: “Autor on enamasti talitsenud oma tungi teadmiste lünki oletustega varjata ning piiratud andmestiku alusel hõlmavamaid üldistusi luua … Just viimaste [=faktide] päästmises unustusest nägi ta oma peamist ülesannet.”[16] Need käsitlused kujutavad endast puhtalt deskriptiivseid ülevaateid, kus esitatakse fakte, refereeritakse teoste sisu, tuuakse esile arhiivileide jne. Vaid harvad autorid toovad enam sisse analüüsi. Nii on Nirgi töö süntees kirjeldusest ja analüüsist, Vinklil on analüüsi juba oluliselt vähem.

Teiseks, Nirk, Vinkel ja Issakov tegelevad ka kirjandusideoloogiliste probleemidega, ülejäänud väldivad ideoloogiat niipalju kui võimalik. On näha, et seda liini veavad just n-ö eestiaegsed uurijad, kelle tööd on nõukogude ideoloogiast samahästi kui vabad.

Kolmandaks, selle teemaringi oluline probleem on laenude küsimus. Juba sõja ajal astus Karl Taev vastu sellele, et vanema kirjanduse uurimine oli muutunud põhiliselt plagiaadiküttimiseks.[17]Nüüd tullakse selle küsimuse juurde tagasi juba programmiliselt. Teoreetilisemat tausta pakuvad siin Issakov ja Peep, aga teemat arendavad ka Nirk ja Vinkel.[18] Toetavateks teoreetilisteks allikateks on eeskätt (nõukogude) vene autorid (Aleksandr Vesselovski, Viktor Žirmunski, Irina Neupokojeva). Keskseks teesiks on, et kõige taandamine laenudele on vale. Tähtis on võrdlemine ja kõrvutamine, erinevate kontaktitüüpide väljatoomine ja nende analüüsimine.

Neljandaks on oluline kõrgkirjanduse ja rahvakirjanduse suhe. Ka selles osas astutakse vastu traditsioonile, mis oli näinud väärtuslikku ainult kõrgkirjanduses ja vaadelnud rahvakirjandust  alaväärtuslikuna. Eeskätt saksa autoritele toetudes tehakse tüpoloogiline vahe kõrgkirjanduse ja rahvale mõeldud kirjanduse (Volksliteratur) vahel ning asutakse seisukohale, et viimane väärib ja ja nõuab omaette vaatlust.

Suured realistid

Järgmise keskme moodustab realism. Siin on uuritavateks on eeskätt suured realistid, kellest oli kirjutatud töid juba vabariigi ja stalinismi ajal. Endiselt kirjutatakse palju Vildest (Villem Alttoa, Karl Mihkla, Abel Nagelmaa, August Palm, Elem Treier jt).[19]Suurt tähelepanu saab Tammsaare (Heino Puhvel, Leenu Siimisker, Eerik Teder, August Palm jt). Ka ilmuvad mahukad käsitlused Kitzbergist (Alttoa) ja Juhan Liivist (Tuglas, Vinkel). Lisaks avaldatakse hulk artikleid ja lühimonograafiaid pisemate realistide kohta, mis üldjuhul on seotud EKA vastavate peatükkide kirjutamisega. Mitmesuguseid faktileide, eluloopilte, publikatsioonide kommentaare, ka mälestusi ilmub väga palju.

Juhan Liivi kaanoni oli loonud Tuglas, kelle monograafia “Juhan Liiv” ilmus ümbertöötatuna uuesti 1956.[20]Veidi enne seda alustas Liivi uurimisega Aar-ne Vinkel. Tema üheks tööks sai Liivi tekstoloogia edasiarendamine võrreldes Suitsu ja Tuglase redaktsioonidega. Selle kõrval kirjutas ta Liivist artikleid ja kandidaaditöö “Juhan Liivi realism” (1954), koostas Liivi “Teosed” (1954) ja kirjutas neile eessõna ning lõpetas sel perioodil lühimonograafiaga “Juhan Liiv” (1964).[21]

Vinkli monograafia on kaine ja ülevaatlik klassikaline elu- loominguloo raamat, mis ei peida Liivi probleeme ega tee temast imetlusobjekti (vrd Siimiskeri suhet Tammsaaresse). Vinkel toob ka veidi uusi fakte ja täpsustusi, aga see on väheoluline. Erinevalt Tuglasest esitleb ta hoopis suuremas proportsioonis loomingut ja selles omakorda n-ö teoste ideelist poolt vastavalt marksismi-leninismi nõuetele. Samuti käsitleb ta enam Liivi ümbrust ja ühiskonda.

Vinkel tõlgendab Liivi realistliku kirjanikuna, keda lisaks iseloomustab “isikupärane läbitunnetus”, astudes sellega vastu Tuglase käsitlusele ja Liivi sidumisele Noor-Eestiga. Sealjuures teeb ta vahet realistlikul meetodil, mida saab siduda eeskätt proosa ja draamaga, ning realismil kui filosoofilis-maailmavaatelisel kategoorial, mis sobib ka Liivi luule puhul. Samuti vaidleb ta Tuglasega Liivi loominguloo tõlgendamise üle. Eriti kritiseerib Vinkel Tuglase seisukohta, et Liivi luules saabus kvalitatiivne murrang ta haiguse ajal.[22]

August Kitzberg on Villem Alttoa (1898–1975) teema.[23] Ta avaldab paksu monograafia “August Kitzberg” (1960) ja kaitseb selle põhjal doktoritöö (1961) ning kirjutab lisaks lühimonograafia “August Kitzberg” (1960, tegelikult 1961), mida omal ajal kõrgelt hinnatakse. Sealjuures kiidetakse tema näidendianalüüse.

Need monograafiad on tüüpilised kirjanikulood, kus on kesksel kohal autori elu ja arengulugu, mõjutajad, lugude allikad ja taustad, süžeed, tööde saamislood ja vastuvõtt jms. Pidevalt märgib Alttoa ka sotsiaalseid vastuolusid (nt hallparunite kujunemine oma klassi esindajateks jne), aga need on esitatud sordiini alla ja rahulikult. Mõlemas raamatus suhtub autor kirjanikku selge sümpaatiaga.

Oluline uurimisobjekt on endiselt Eduard Vilde. Alttoa avaldab lühimonograafia “Eduard Vilde” (1965) ja arendab selle 400-leheküljeliseks tööks “Eduard Vilde sõnameistrina” (1973).[24] Aga mõlemad saavad tugeva kriitika osaliseks. Lisaks on mu arvates Alttoa Vilde-analüüsid marksismiga tembitud püüdliku koolitöö nägu.

Karl Mihkla avaldab rohkem kui 500-leheküljelise töö “Eduard Vilde elu ja looming” (1972). See on tohutu bibliograafiaga süstematiseeritud materjalikogum elu- ja loominguloost. Mihklale omaselt on siin võimalikult vähe ühiskonnatausta ja ideoloogiat. Tagantjärele osutub see töö kõige väärtuslikumaks, aegumatuks andmepangaks.

Kolmas Vildest kirjutaja on Abel Nagelmaa (1926), kelle töö keskmes on Vilde teatrilooming ning ka ideoloogia.[25] Ta toob ära Vilde näidendite eeskujusid, kirjeldab nende loomise protsessi ja sisu ning pakub ka (üsna lihtsat) tegelaste ja sisu analüüsi.

Muuseas tuleb Nagelmaa jälle tagasi vana küsimuse juurde Vilde maailmavaatelisest pöördest, millega olid sõja järel maadelnud juba Tuglas ja Semper.[26] Ta otsib seni teadmata või kasutamata allikaid ja refereerib pikalt Vilde kõnet aastast 1895, mille allikana tuvastab Franz Mehringi populaarse ülevaate “Ajaloolisest materialismist” (ilmunud 1893). Aga midagi uut ta analüüsi ei lisa.

Tolle ajajärgu tähtsaim teema on Tammsaare vabastamine vulgaarsotsioloogilise vaaba alt.

Läbimurde tegijaks on siin Leenu (Helene) Siimisker (1924), kes kirjutab sarja artikleid Tammsaarest ning kaitseb nende põhjal 1963 kandidaadiväitekirja.[27]Töö kokkuvõtteks saab 240-leheküljeline monograafia “A. H. Tammsaare” (1962), esimene avaldatud monograafia, milles on käsitletud kogu Tammsaare elu ja loomingut.[28] Sellel tööl oli omas ajas tugev vabastav mõju, mida on palju märgitud. Ühtlasi sai sellest uus kaanon, mis tõlgiti ka vene keelde. Siimisker toob veidi uusi fakte, kuid olulisem on muutus suhtumises.

Siimisker annab pildi Tammsaarest kui mõtlejast, psühholoogist, karakterite loojast. Enim analüüsibki ta tegelasi ja nende käitumise motiive. Ta toob välja Tammsaare sotsiaalse konservatismi ja filosoofilise idealismi (lk 170). Oluline märksõna on humanism (mis Stalini ajal oli veel teravalt negatiivne mõiste). Ühtlasi kordab ja arendab see käsitlus edasi legendi suurest töömehest, tema raskest majanduslikust olukorrast ja seltskonnapõlgusest. Stiilist jms puhtkirjanduslikust on vähe juttu.

Samuti pakub Siimisker viiteid teoste elulisele taustale ja seostab Tammsaare loomingu oma aja ühiskondliku ja kultuurilise võitlusega. Ka suur osa nn reaktsiooniga seotud märksõnu on alles (Stolõpini reaktsiooniaastad, tagurlik-klerikaalne Postimees jms), kuid neil pole enam erilist tähtsust.

Kokkuvõttes on “A. H. Tammsaare” üsna imetlev kiidulaul Tammsaarele, kuhu aeg-ajalt sekkuvad ka lühemad kriitilised lõigud.

Teine oluline Tammsaarest kirjutaja on Heino Puhvel (1926–2001).[29] Tema tolle perioodi põhitööks on 1963. aastal kandidaaditööna kaitstud monograafia “A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922)” (1966, 400 tihedat lehekülge).[30]

Erinevalt Siimiskeri emotsionaalsest käsitlusest on see raamat range, objektiivne ja ideoloogiliselt üsna neutraalne teaduslik ülevaade Tammsaare tööst, elust ja temaaegsest ühiskonnast, milles on palju detaile ja fakte.

See monograafia on selgelt analüüsikeskne. Puhvel analüüsib karaktereid, nende loomust ja motiive, aga ka prototüüpe, tekstide kompositsiooni, ehitusvõtteid jms. Olulisim on siiski rõhuasetus Tammsaare kui kirjaniku tööle. Teoseid vaadatakse läbi selle, milliseid võtteid Tammsaare kasutab ja millised on töö tulemused.

Puhveli jaoks on oluline siduda Tammsaare Euroopa kirjandusvoolude ja -mõttega (eriti toob ta esile seoseid naturalismi ja impressionismiga).

Puhvel kirjutas ka pikema arvustuse Siimiskeri Tammsaare-käsitluse kohta ja püüdis selle puudusi oma töös ületada. Siimisker omakorda arvustab Puhvlit. Talle ei meeldi teoste selged seostamised vooludega ega liigne tekstis kinniolemine analüüsimisel. Ta oodanuks enam laiemaid üldistusi. Samuti heidab Siimisker Puhvlile ette, et too tuletab Tammsaare tegelased liiga otseselt ühiskonnast.[31]

Modernsed autorid

Kolmanda teemaringi moodustavad Noor-Eesti ja Siuruga seotud 20. sajandi alguse modernsed autorid. Kui vaadata bibliograafiaid, siis midagi leiab väga paljude kirjanike kohta, kuid suurem osa sellest on lehelood, juubelikirjutised, mälestused, mõne seni vaenatud autori elu ja loomingut siluvad saatesõnad jms.

Üldistades joonistub välja seltskond, kellest kirjutatakse pikemalt ja süsteemsemalt: Tuglas, Suits, Under, Visnapuu, Semper, Alle ja Barbarus. Ja teisalt ilmneb kindel autorkond, kes nende loominguga põhjalikumalt tegeleb. Need on Nigol Andresen (Tuglas, Suits jt), Harald Peep (Visnapuu, Barbarus jt), Paul Rummo (Visnapuu jt), Heino Puhvel (Tuglas), Erna Siirak (Semper, Under), Ralf Parve (Alle).

Nende töö tulemusena kujuneb põhjalikum pilt Semperist, Tuglasest, Allest ja Barbarusest. Ülejäänute puhul jääb see pigem poolikuks ja veenvama tervikuni jõutakse järgmistel kümnenditel.

Olulisim modernistidega tegeleja on Nigol Andresen (1899–1985), kes alustab taas avaldamist 1957. aastal ja jõuab suuremate töödeni 1960. aastate alguses. Vabakutselisena on Andresen vaba valima endale huvitavaid teemasid ega sõltu uurimisasutuse plaanidest ja tööjaotusest. Ta kirjutab väga palju arvustusi, tegeleb Lenini ja Marxiga, kirjutab mitmetest 20. sajandi alguse väliskirjanikest jms. Eesti autoritest on tema vaatluse all eeskätt Vilde, Suits ja Tuglas.[32]

Andreseni tolle perioodi uurimiskeskmeks on Tuglas, kellest ta avaldab rea artikleid.[33] Tema tolle perioodi Tuglase-töö kokkuvõtteks on lühimonograafia “Friedebert Tuglas” (1968).[34]

Andreseni lähenemisviis erineb elukesksest positivismist. Tema ideaaliks on “loov kirjandusuurija”, kes mõistab teoseid ja nende ühiskondlikku väärtust (nii ütleb ta ise nimetatud lühimonograafias ka Tuglase kohta, lk 93). Teda huvitab kirjaniku vaimsuse kujunemise, teoste ja stiili analüüs. Ta püüab sisse elada uuritava looja psühholoogiasse ning esitada tulemustena eeskätt sünteesivaid järeldusi ja üldistusi. Nii on tema lähenemisviis väga sarnane sõjaeelse tekstikeskse analüüsiga, kuigi ta ei sõnasta oma meetodi aluseid ega ole selles ka järjekindel.

Andresen ei harrasta faktograafilist peentööd. Pigem võib öelda, et ta valib allikaid. Osalt jääb isegi mulje, et ta teeb teleoloogilist kirjandusteadust, mille eesmärgiks on vedada autor kindlasse paika ja esitada oma lähenemisnurka ainuõigena. Nii eitab ta Tuglasest kirjutades estetismi olemasolu ning seab oma sihiks vabastada Tuglas sümbolismist. Sellega käib kaasas programmiline tees, et kirjaniku ja tema loomingu paigutamine “kirjanduslikku voolu ei ole ta teoste ideelise sisu ning esteetilise väärtuse mõistmiseks mitte alati vajalik” (lk 123).

Sel ajal alustab Andresen ka Suitsu uurimist, mis saab keskseks järgmisel perioodil.[35] Aga kõigepealt avaldab Endel Sõgel oma kohati faktivigased tööd, mille kokkuvõtteks saab Suitsu “Luuletuste” saatesõna, mis on esimene pikem ülevaade Suitsu elust ja loomingust.[36]

Teine oluline Tuglasest kirjutaja on Heino Puhvel. Teda huvitab Tuglase kirjanikunatuur, kujutamislaad, kompositsioon, stiil, ainestik.[37] Muuhulgas kritiseerib ta Andreseni Tuglase-pilti,[38] vaieldes temaga eriti voolude küsimuses. Ta nõustub Andreseniga, et Tuglase sümbolism ei ole liikumine “müstilisse tunnetamatusse”, vaid reaalsuse avamise vahend. Kuid samas leiab, et sümbolismi mõju on siiski suurem, ning eriti tähtis on karakterite kujundamine süsteemseteks sümboliteks, mis on Tuglase oluline erijoon.

Harald Peebu (1931–1998) teema on eesti luule moderniseerumine.[39] Selle kokkuvõtteks saab masinakirjas üle 900-leheküljeline doktoriväitekiri “Eesti lüürika kujunemislugu 1917–29” (kaitstud 1970).

Kuid eeskätt huvitavad Peepu kirjanduse teoreetilised probleemid, üldistused, voolud ja suunad. Ka tema konkreetsetest autoritest kirjutatud tööd on suuresti üldistavad ja teooriakesksed. Detailsemalt räägib ta lahti just poeetikat.[40]

Õieti ongi ta üksikautoritest kirjutanud võrdlemisi vähe. Peebu esimene suur töö on lühimonograafia “Johannes Vares-Barbarus” (1959), samal teemal valmib ka kandidaaditöö (1961). See on klassikaline elu- ja loomingulugu, milles mainitakse ka modernsust, ekspressionismi jms, neisse küll leebelt väljendatud negatiivsusega suhtudes. Lisaks ilmutab ta Barbarusest mõned artiklid.[41]

Teine Peebule oluline autor on Henrik Visnapuu, kellest ta 60ndatel kirjutab artikli “Henrik Visnapuu teed ja tööd”. See on üsna üldisel tasandil liikuv ülevaade elust ja loomingust, kus iseloomustatakse lühidalt autori kõiki vabariigi ajal ilmunud luulekogusid, nende teemasid, ideid, tundeid, lõhestatust.[42] Tema keskne eesmärk on rehabiliteerida Visnapuu kui luuletaja.

Enim kirjutab Henrik Visnapuust sel ajal luuletaja, antoloogiate koostaja ja kriitik Paul Rummo (1909–1981).Ta avaldab ja kommenteerib Visnapuu ja Ingi kirjavahetuse ning kirjutab Visnapuu seni teadmata luuletustest, esmajoones nende taustast, versioonidest jms, aga ka ideoloogiast.[43]

Erna Siiraku (1911–1987) üheks teemaks on Marie Under, kellest ta avaldab mõned artiklid, mh refereerides pikalt Underi vaateid tema esseede põhjal.[44]Siiraku keskseks uurimisaineks sel perioodil saab aga Johannes Semperi elu ja looming. Töö päädib 250-leheküljelise monograafiaga “Johannes Semper” (1969).[45] See raamat on hea näide nõukogude aja ideoloogilistest tõketest läbipugemise stiili kohta. Siirak tõstab esile Semperi neid külgi, mis võiksid olla tollasele nõukogude sotsialismile sümpaatsed. Ta mõistab hukka isikukultuse-aegset lihtsustamist, vulgariseerimist jms. Rõhutab, et Semper ei taotle “vormi vormi pärast” jms. Toob välja Semperi liikumise realismi poole. Rõhutab ta fašismivastasust 1930. aastatel. Lõpus aga libiseb viisaka lühidusega üle Semperi nõukogude aja nõrkadest teostest.

Peale selle avaldab hea lühimonograafia August Allest luuletaja ja kriitik Ralf Parve. See sisaldab küll üsna otsest sõimu mittemarksistide suhtes, aga on hästi ja detailselt kirjutatud.[46]

[1]  Mis puutub nõukogude kirjandusse, siis tollane pilt sellest koosneb põhiosas retsensioonidest, lisaks juubelijutte jms. Teaduse poolelt omab teatavat tähtsust see, et Eduard Ertis, Eduard Päll ja ka Aarne Vinkel uurivad eesti kirjandust Nõukogude Venes 1920.–1930. aastatel. Nende käsitlused on ülevaateartiklid, mis keskenduvad eri autorite loomingule, ja nendegi oluline roll on tuua rambivalgusse just Stalini ajal represseeritud ja vaenatud autoreid. E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Rmt-s: E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Tallinn, 1973, lk 60–121 (esmavariant 1958); E. Ertis, Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsioon Leningradis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 385–396, nr 8, lk 466–475; E. Ertis, Ain Rannaleet. Looming, 1967, nr 6, lk 926–939; A. Vinkel, Vähetuntud peatükk eesti luule ajaloost. Rmt-s: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene. Tallinn, 1970, lk 194–206 (esmavariant 1958).

[2] Endel Nirk on eesti nõukogude aja olulisim kirjandusteadlane. Ta õppis TRÜ-s 1944–1949 ja töötas seejärel kultuuriajakirjanikuna. Ta uurijakarjääris on kaks selgesti eristuvat perioodi: töötamine KKI-s 1953–1972 ja 1976–1983, mil ta oli TPedI professori kt (vahepeal ja pärast seda vabakutseline). Need perioodid erinevad ka teemade ja uurimismeetodite poolest.

[3] E. Nirk, Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene. Tallinn, 1961.

[4] Kreutzwaldist kirjutatakse palju. Lisaks Nirgile nt kodu-uurija Oskar Kuningas, Rudolf Põldmäe seoses kultuuriüritustega, Aar-ne Vinkel seoses rahvaraamatuga, Eduard Laugaste seoses rahvaluulega jt. Vt ka: Fr. R. Kreutzwaldi bibliograafia, 1833–1969. Koost. H. Laidvee. Tallinn, 1978.

[5] E. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu. Tallinn, 1961; E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968. Nii sel kui mõnelgi järgmisel puhul on doktori- ja kandidaaditööd dateeritud eri allikates erinevalt. Põhjuseks on ilmselt see, et töö valmimine, kaitsmine ja kinnitamine Moskvas jäävad eri aastatesse.

[6]  “Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu” on paksu monograafia populaarne variant, mis kohati varieerib isegi samu lauseid. Selles on peaaegu üksnes faktilugu koos hinnangutega, mitte analüüs.

[7] Aarne Vinkel õppis TÜ-s kirjandust 1938–1946 (vaheaegadega). Ta alustas õpinguid Gustav Suitsu käe all. 1946–1949 oli TRÜ aspirant ning 1950–1954 õpetaja Muhus ja Orissaares. Kaitses kandidaadikraadi 1954. aastal. 1954–1958 töötas Kirjandusmuuseumis ja 1958–1992 eri ametipostidel KKI-s.

[8] A. Vinkel, Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn, 1966.

[9] Osa artikleist leidub kogumikus: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene.

[10] Vt R. Põldmäe, Esimene Eesti Üldlaulupidu 1869. Tallinn, 1969; Kaks laulupidu 1879–1880. Tallinn, 1976; Koidula teater. Tallinn, 1963; Vanemuise Selts ja teater 1865–1880. Tallinn, 1978; “Vanemuise” teater 1881–1906. Tallinn, 1985; C. R. Ja-kobsoni teedest ja töödest. Tallinn, 1985 (põhiosas 1960. aastate artiklid); Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988.

[11] Tähtsamad artiklid aastatest 1960–1971 leiduvad kogumikus: R. Põldmäe, Kirjamehi mitmes mõõdus. Tallinn, 1973.

[12] Ta töö võtab kokku põhiliselt 1960. aastatel avaldatud artikleid sisaldav artiklikogu: A. Undla-Põldmäe, Koidulauliku valgel. Tallinn, 1981.

[13] K. Mihkla, Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn, 1965.

[14] Leo Anvelt õppis Tartu ülikoolis filosoofiat, oli kirjanik, tõlkija ja toimetaja; 1963–1969 teadur Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Tema olulisemad artiklid on koondatud kogumikku: L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed. Tallinn, 1979.

[15] S. Issakov, Arhiivide peidikuist. Tallinn, 1983 (põhiliselt 1960. aastate artiklid). Kirjanduse kohta näiteks: S. Issakov, Dekabristid ja eesti ajalooline jutustus XIX sajandi lõpul. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 11, lk 648–662.

[16] L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed, lk 5.

[17] K. Taev, Meie kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesanded. Rmt-s: Sõjasarv 6. Leningrad, 1944, lk 48–49.

[18] H. Peep, Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10 (kohendatud variant: H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 23–38); S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 1, lk 1–12.

[19] Nt: Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul. Tallinn, 1965.

[20] F. Tuglas, Teosed. Kuues köide. Juhan Liiv. Tallinn, 1956.

[21] A. Vinkel, Juhan Liiv. Tallinn, 1964.

[22] Vt ka: A. Vinkel, Friedebert Tuglas: Juhan Liiv. Looming, 1959, nr 4, lk 626–630; A. Vinkel, Juhan Liiv ja tema aja kirjanduslik mõte. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 4, lk 193–203.

[23] V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1960; V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1961.

Villem Alttoa õppis Tartu ülikoolis 1924–1929 ja sai magistrikraadi 1931. Seejärel töötas ta õpetaja ja haridusametnikuna ning kirjutas kooli tarbeks õppevahendeid (Petersonist, Kitzbergist, Vildest). 1945. aastast oli ta TRÜ õppejõud, 1963. aastast väliskirjanduse professor. Tema viimasteks töödeks jäid koos keeleteadlase Aino Valmetiga avaldatud kommenteeritud antoloogia “17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule” (Tallinn, 1973) ja deskriptiivne ülevaade “Eesti kriitika 19. sajandil” (Tallinn, 1977), mille algusosad ilmusid artiklitena 1950.–1960. aastail ja lõpp oli kirjutatud 1974.

[24] V. Alttoa, Eduard Vilde. Tallinn, 1965; V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973.

[25] A. Nagelmaa,  E. Vilde  “Pisuhänd”;  Eduard Vilde “Side”; Eduard Vilde “Tabamata ime”. Kõik rmt-s: Paar sammukest… I, lk 171–212; II, lk 75–106; III, lk 170–205. Tallinn, 1958, 1961, 1964.

Abel Nagelmaa lõpetas 1953 TRÜ ja oli seejärel samas aspirant. 1956–1972 oli ta Kirjandusmuuseumis teadustöötaja.

[26] A. Nagelmaa, E. Vilde maailmavaatelisest pöördest 1895.–1896. a. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 8, lk 457–466.

[27] H. Siimisker, Pilk A. H. Tammsaare “Tõele ja õigusele” ja selle järelsõnale. Looming, 1958, nr 1, lk 120–131, nr 2, lk 288–302; A. H. Tammsaare viimased loominguaastad. Looming, 1958, nr 11, lk 1713–1731, nr 12, lk 1889–1917; A. H. Tammsaare “Juuditist”, tema saatusest kriitikas ja laval. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 7, lk 385–398; Mõningatest probleemidest ühenduses “Kõrb-oja peremehega” ja tema kriitikaga. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 9, lk 528–542; Koomilisest A. H. Tammsaare varasemas loomingus. Rmt-s: Paar sammukest… II. Tallinn, 1961, lk 107–234.

Helene Siimisker oli 1958–1963 Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna teadur ja 1963–1968 osakonna juhataja.

[28] L. Siimisker, A. H. Tammsaare. Tallinn, 1962. Hiljem ilmub Tammsaare juubeli puhul ka album: L. Siimisker, A. Palm, A. H. Tammsaare. Pildikroonika elust ja tööst. Tallinn, 1978.

[29] Heino Puhvel(1926–2001)õppis TRÜ-s 1945–1950. Oli seejärel Elva keskkoolis õpetaja 1950–1958, siis KKI aspirant ja hiljem samas (eri ametinimetustega) teadur 1960–1992.

[30] Ta muudest erisuunalistest töödest annab ülevaate kogumik: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971.

[31] H. Puhvel, Järjekordsest lühimonograafiast ja Tammsaare uurimise praegusest tasemest. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 4, lk 236–241; H. Siimisker, Pidagem pisut aru Tammsaare uurimise üle. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 433–440.

[32] Vt Nigol Andresen. Bibliograafia 1919–1979. Koost. V. Kabur. Tallinn, 1979.

[33] N. Andresen, Friedebert Tuglase kirjandusliku täisealisuse algusest. Keel ja Kirjandus, 1960, nr 8, lk 461–470; Noore Tuglase kunstiline täisealisus. Looming, 1960, nr 9, lk 1415–1428; Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Looming, 1962, nr 7, lk 1095–1107; Friedebert Tuglase olevikutaju. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 12, lk 713–724.

[34] N. Andresen, Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968.

[35] N. Andresen, Maailma vari üle rohtaia. Gustav Suitsu luulest 1913–1916. Looming, 1963, nr 11, lk 1717–1731; N. Andresen, Häitsmemees ja hämariklased. Gustav Suitsu luulest 1920-ndate aastate algul. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 9, lk 527–542.

[36] E. Sõgel, Gustav Suitsu elu- ja luuletajateest. Rmt-s: G. Suits, Luuletused. Tallinn, 1959, lk 5–73.

[37] H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146.

[38] H. Puhvel, Esimene Tuglase monograafia. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 570–572.

[39] Harald Peep(1931–1998) õppis TRÜ-s 1950–1955 ja oli aspirant 1955–1957. Seejärel oli 1996. a-ni TRÜ kirjanduse ja kirjandusteooria õppejõud, sh 1974. a-st professor, mitmel korral kateedrijuhataja (mis vastas töö poolest vabariigi aja professorikohale) ja ka teaduskonna dekaan.

[40]  Suurem osa tema selle aja olulisi tekste on ilmunud kogumikus: H. Peep, Pilk peegli taha ehk arupidamisi sõnakunsti teooria ja praktika üle. Tallinn, 1967.

[41] H. Peep, J. V. Barbarus. Tallinn, 1959; H. Peep, Mõnda Barbarusest ja “Tarapitast”. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 11, lk 641–649; H. Peep, Johannes Barbarus luulenovaatorina. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 191–221.

[42] H. Peep, Henrik Visnapuu teed ja tööd. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 271–306 (algvariant: Visnapuust ja tema pärandist. Looming, 1965, nr 1, lk 121–141)

[43] P. Rummo, Henrik Visnapuu kolme isamaalaulu jälgedel. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 7, lk 403–415; P. Rummo, Sii ja prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 1, lk 127–147; P. Rummo, Kirjadest Ingile. Veel H. Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 12, lk 1903–1909.

[44] E. Siirak, Ühe kirjandusliku motiivi underlik variatsioon. Looming, 1968, nr 3, lk 459–462; E. Siirak, Marie Underi mõttemaailmast tema esseedes ja artiklites. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 9, lk 513–528.

Erna Siirak oli 1959–1962 KKI bibliograaf ja 1962–1981 teadur.

[45]  E. Siirak, Semper “Murrangu” ja “Tarapita” päevil. Looming, 1967, nr 3, lk 426–437; E. Siirak, Johannes Semper kolmekümnendail aastail. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 3, lk 129–142; E. Siirak, Johannes Semper. Tallinn, 1969.

[46] R. Parve, August Alle. Tallinn, 1960.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
22. loeng: stalinismist perestroikani I. Üldpilt

talini-järgse nõukogude aja kogupikkus on üle 30 aasta ning ühiskonnakäsitlustes jagatakse see harilikult kolme perioodi. Kõigepealt oli sula, mis algas umbes 1956–1958 ja tähendas vabaduse suurenemist, maailmakesksust ja optimismi. Siis tuli stagnatsioon, mille algus paigutatakse 1960.–1970. aastate vahetuse ümber. See väljendub kruvide kinnikeeramises, optimismi asendumises pessimismiga ja rahvuslikkuse tõusus. Ajastu lõpetab perestroika, mis algas 1986–1987 ja lammutas viie aastaga nõukogude süsteemi.

Selle aja kirjandusteaduses kuigi selgepiirilisi perioode välja tuua ei saa. Siiski peegeldub ühiskonna ideoloogiline muutumine kirjandusteaduse võimalustes. Väga üldiselt öeldes lähevad piirid umbes kümnendite keskelt. Selles loengus püüan anda üldpildi kogu ajajärgust, järgmistes loengutes vaatlen eri teemasid detailsemalt.

Institutsioonid ja inimesed

Üldistatuna võib öelda, et sel ajal eesti kirjandusteadus professionaliseerus ja institutsionaliseerus. Põhiosa tööst tegid inimesed, kellele kirjanduse uurimine oli leivateenimine kirjandusuurimisele pühendatud institutsioonis.

Kirjandusteaduse põhikeskus on Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI). Selle direktoriks saab 1968. aastal Endel Sõgel, kelle stalinistlikud vaated ja tahe kõike kontrollida põhjustavad töös üha süveneva kriisi.

Instituudi kesksed teadurid on romaaniuurija ja projektide vedaja Endel Nirk (instituudis 1953–1972) ning Juhan Liivi ja rahvaraamatu uurija Aarne Vinkel (1958–1982). Vanemast ja keskmisest põlvkonnast töötavad seal pikka aega Tammsaare uurija Heino Puhvel (1960–1992), kriitika ja kirjandusteaduse ajaloo uurija Maie Kalda (1960–1994), Semperi ja Tammsaare uurija Erna Siirak (1962–1981) ja Smuuli uurija Ülo Tonts (1966–1994). Veidi lühemalt on tööl ärkamisaja kultuuri uurija Rudolf Põldmäe (1962–1979) ja igal teemal kirjutaja Oskar Kruus (1956–1973). Värsiteoreetik ja luuleuurija Mart Mäger on KKI murdesektoris alates 1962. aastast, 1969–1971 kirjandusajaloo ja 1971–1975 kirjandusteooria sektoris. Noorematest on olulised nõukogude eesti romaani uurija Pärt Lias (1968–1989) ja novelliuurija Toomas Liiv (1975–1987).

Instituudi töös on 1960. aastad suhteliselt edukas aeg. Tehakse suuri plaane (kirjandusloole lisaks kirjanike leksikon ja teooria) ja ka ilmub mõndagi (kolm köidet kirjanduslugu). Samas käivad teravad vaidlused Sõgla ja tema järgijate ning vabama suuna pooldajate vahel. Sõkla süüdistatakse diktaadis ning avaldatakse otseselt arvamust, et KKI ei tule kirjandusloo kirjutamisega toime või sellest saab midagi väga kesist. Teisalt proovivad KKI juhtivad uurijad istuda kahe tooli vahel, astuda Sõglale veidi vastu ja samas kaitsta oma tööd.^[1]

1970. aastatel jäävad suurtööd venima. 1973. aastal kõneleb Vinkel, et asi on katastroofiline, kuna töötajad ei täida oma plaanilise töö ülesandeid.^[2]Nirk, Mäger, Kruus lahkuvad 1970. aastate keskel. Kogu aeg tuleb välja, et autoreilt laekuvad käsikirjad küll enam-vähem graafikus, aga toimetamine jääb venima. Sõgel keerab kruvisid järjest enam kinni ja ideoloogilised tülid paisuvad. Tulemuseks on aeglane vindumine.

Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) õpetavad veel 1960. aastate keskpaigani dotsendid Liis Raud ja Karl Taev, kelle uurijaroll on pisike. Uute kesksete nimedena asuvad tööle Harald Peep (1957–1996) ja Karl Muru (1962–1992). Peep huvitub kirjandusprotsessist ja teoreetilistest küsimustest ja tegeleb eesti lüürika ajalooga aastatel 1917–1929 (Siuru, Tarapita). Muru läbivaks teemaks kujuneb arbujate luule. Nooremad olulised õppejõud olid teatri- ja lastekirjanduseuurija Ants Järv (1968–1996), värsiteoreetik Jaak Põldmäe (1970–1979), eesti-soome kirjanduskontaktide uurija Toivo Kuldsepp (1972–1982) ja teatriuurija Luule Epner (1978). 1984–1990 on õpetajaks ka tekstoloogiaga tegelenud Peeter Olesk. Villem Alttoa kirjutas küll 1960. aastatel Kitzbergist ja Vildest, kuid ametikoha poolest sai temast 1963. aastal väliskirjanduse professor. Lisaks on meie teema seisukohast oluline vene-eesti kirjandussuhete uurimine. Sellega tegeles juba 1950. aastatel Valmar Adams, kuid keskseks tegijaks sai vene kirjanduse kateedri õppejõud 1955–1997 Sergei Issakov, kes avaldas töid nii vene kui eesti keeles.

Ülikooli vabaduse tippajad paistavad olevat 1960. aastate lõpupoolel. Koos stagnatsiooniga saab 1970. aastal rektoriks vanameelne ajaloolane Arnold Koop, keda tagaselja kutsutakse Kroonlinna madruseks. Sellega algas ka ülikoolis kruvide kinnikeeramise ajastu, mis kirjandusteaduses viib samuti käteväänamisteni ning juhtivate õppejõudude pessimismi ja tüdimuseni.^[3]

Ülikooli kirjandusuurijate panus teadusesse on ambivalentne. Mida aeg ja põlvkond edasi, seda pisemaks muutus produktsioon. Selle taustaks oli kogu ülikoolisüsteem, mis jättis õpetamise kõrvalt teaduseks vähe aega. Teisalt ei soosinudki süsteem oma tööde maksimaalset avaldamist, sest kasulik oli lugeda aastaid samu loenguid ja avaldada ainult kildhaaval.

Samas ei tekkinud ülikoolis tollal ka ühtegi koolkonda. Ainus, kes seda tekitada proovis, oli Jaak Põldmäe. Tema asutas ka 1977. aastal Emakeele Seltsi juurde lingvistilise poeetika ja stilistika sektsiooni, mis figureeris seal 1992. aastani.

Õpetamises asendus suletus 1960. aastatel avatusega, otsingutega, võimalustega näiteks luua andekatele eriprogramme jms. See omakorda muutus taas standardiseeritud suletuseks stagnatsiooniajal.^[4]

Tallinna Pedagoogilisest Instituudist oli pikka aega oluline vaid teooriast kirjutanud Bernard Sööt. Pedast sai kirjandusteaduse jaoks olulisem koht 1970. aastate keskel, kui õppejõududeks asusid Endel Nirk (1976–1983) ja Mart Mäger (1975–1987). KKI kõrval töötas 1977–1993 õppejõuna ka Toomas Liiv.

Kirjandusmuuseumi (KM) direktoriks on 1954–1990 Venemaa eestlane Eduard Ertis, kes ise uurib eesti kirjandust 1920.–1930. aastate Venemaal. Muuseumis töötas peale vangistust taas Mart Lepik (1950–1961), põhitööks Eesti vanema kirjanduse materjalide kogumine ja uurimine ning Kreutzwaldi kirjavahetus. KM-is olid Rudolf Põldmäe (1958–1962), Tammsaare uurija Leenu Siimisker (1958–1967) ja Ülo Tonts (1963–1966). Nii paistab, kuidas 1960. aastate keskpaigast jääb KM uurijatest üsna tühjaks. Nooremad ja hiljem oluliseks saanud teadlased tulevad tööle hiljem, Rutt Hinrikus (1972), Sirje Olesk (1980) ja Peeter Olesk (1980–1987).

Omaette rühma tuleb panna institutsiooniväliseduurijad. Siin on olulisim nimi Nigol Andresen, kellest pärast vangistusest vabanemist 1955 sai kutseline literaat Tallinnas ning kes kirjutab põhiliselt nooreestlastest, siurulastest ja ekspressionismist.

Mitme uurija institutsionaalne staatus oli eriti 1970. aastatest eri põhjustel hüplik, vähemalt üheks põhjuseks soov pääseda Sõgla tsensuurist. Nii olid Oskar Kruus ja Endel Nirk 1970. aastatel osalt vabakutselised. Kriitikauurija Rein Veidemann oli 1977–1983 KM-is ja KKI-s, 1983–1990 aga Loomingu ja Vikerkaare toimetaja. Noorima põlvkonna tulijatest töötas Siuru ja Tarapita uurija Toomas Haug 1978–1983 Tuglase muuseumis, seejärel Loomingu toimetuses. Vene filoloogi haridusega avangardiuurija Rein Kruus töötas raamatukogudes, kirjastuskomitees, Loomingus jm.

Kirjanikud kirjutavad tollal kriitikat ja programmilisi sõnavõtte, kuid harva saab nende esseistlikke töid paigutada ka kirjandusteaduse alla. Nii avaldab Ralf Parve lühimonograafia ja hiljem artiklikogumiku August Allest. Ain Kaalep tegeleb poeetikaga. Paul Rummo publitseerib ja kommenteerib kirjavahetusi. Ene Mihkelson uurib Tuglast ja Visnapuud. Jne.

Kes võiksid olla aja olulisemad uurijad? Mille alusel määrata tolle aja uurijate olulisust?

Üks võimalus on teaduslik kraad. Praegusele doktorikraadile vastab nõukogude ajal kandidaadikraad. See oli paljudel. Samas sai sellega taotleda ülikoolis üksnes dotsendi kohta ja kutset, professuuri tarvis oli vajalik doktoriväitekiri, mis tähendas suure ja olulise teema monograafilist läbikirjutamist. Doktorikraadini jõudsid Peep, Vinkel ja Nirk 1970, Muru ja Issakov 1974. Skandaaliks kujunes Jaak Põldmäe kaitsmine, kelle väga tugev kandidaadiväitekiri otsustati 1971 ülikoolis suunata doktoriväitekirjaks, mis aga siiski Moskvast kinnitust ei saanud, väidetavasti nii Moskva bürokraatia kui “kodumaiste intriigide” tõttu.^[5] Põldmäe läks doktorantuuri 1978, kuid sooritas 1979 enesetapu. Ainus hiljem doktorikraadi kaitsnud uurija oli Naftoli Bassel (1982), kelle stalinismimaigulised tööd jäävad eesti kirjandusteaduses kõrvaliseks. Hiljem doktorikraadiga uurijaid ei lisandunudki, kuigi KKI-s oli aastal 1984 planeeritud, et veel enne 1991. aastat kaitsevad doktoriväitekirja Puhvel, Kalda, Tonts ja Lias.^[6]

Teine võimalus on positsioon. Tolle perioodi mõjukaim isik oli kahtlemata KKI direktor Endel Sõgel. Alguses on KKI-s üks kirjandussektor, mida juhtis aastast 1953 Sõgel ise. 1962 jagatakse uurijad sektoritesse uuritavate ajalooperioodide kaupa, piiriks Oktoobrirevolutsioon. Oktoobri-eelse kirjanduse sektori juhatajaks on 1962–1968 Endel Nirk. Oktoobri-järgse kirjanduse sektorit juhib 1963–1965 Sõgel, tema järel Aarne Vinkel. 1968 luuakse nende asemel kirjandusteooria ja kirjandusloo sektor, mida hakkavad juhatama Nirk ja Vinkel. Pärast nende lahkumist on teooriasektori juhataja Puhvel (1973–1989) ja ajaloosektori juhataja Maie Kalda (1984–1989).

Ülikoolis oli praegusest erinev süsteem. Nõukogude aja professor oli korraga kutse ja amet. Professoriks ei valitud mitme kandidaadi seast, vaid selle saamise eelduseks oli doktorikraad. Peep kandis professori tiitlit 1974–1996, Muru 1978–1992, Issakov 1978–1997, Nirk oli 1976–1983 professori kt.

Määrav tegelane ülikoolis ei olnud professor, vaid kateedri juhataja, kes võis olla ka dotsent. Tartu ülikoolis juhatas eesti kirjanduse kateedrit 1944–1966 dotsent Karl Taev. Siis sai juhatajaks tollane dotsent Harald Peep, kelle vahetas 1980 välja Karl Muru, kes oli ametis kuni 1992. aastani. Pedagoogilise instituudi keele ja kirjanduse kateedri juhataja oli 1954–1970 Bernard Sööt.

Kolmas võimalus on vaadelda inimeste rolli suurte tööde juhtimisel. “Eesti kirjanduse ajaloo” (EKA) peatoimetaja on Sõgel, eri osade toimetajateks ka Vinkel, Puhvel, Peep, Nirk, Muru ja Kalda. Kirjandusteooria ja kirjanike leksikoni koostamist vedas Endel Nirk.

Nii võime näha, kuidas joonistub välja tollane institutsionaalselt juhtiv seltskond: Sõgel, Nirk, Peep, Muru, Puhvel, Vinkel, Kalda.

Vaadates teaduslikku tööd, võib öelda, et samad autorid on ka kesksed uurijad. Aga neile lisanduvad kindlasti Andresen, Mäger, Jaak Põldmäe. Kui aga proovida leida olulisimat nime, siis tõuseb esile Endel Nirk, kes kirjutab ainsa tollase ühemehekirjandusloo, Kreutzwaldi monograafia ja olulised romaanikäsitlused.

Teistpidi saab välja üldistada uurijate põlvkonnad. Vanim seltskond alustas enne Stalini aja lõppu (Andresen, Vinkel, Nirk, Sõgel jt). Sulaaja algupoolel asub tööle esimene nõukogude ülikoolis õppinud uurijate põlvkond (Peep, Muru, Kalda, Puhvel jt). Just neist põlvkondadest tulevad kesksed juhid ja mõjuisikud. Järgmine seltskond tuleb kirjandusteadusesse 1960. aastate lõpus või 1970. aastate alguses (veidi vanem Mäger, Jaak Põldmäe jt). Põhiosa neist saab hariduse nõukogude aja kõige vabamas ülikoolis, on mõjutatud 1960. aastate kirjanduse vaimust ning Juri Lotmani strukturalismist ja semiootikast. Veidi hiljem järgneb veel üks, seekord üsna pisike seltskond (Haug, Rein Kruus).

Kokkuvõttes: mida aeg edasi, seda vähem tuleb kirjandusteadusesse noori uurijaid. 1982 arvutatakse KKI-s kokku, et 1978–1982 on sinna tulnud 40 noort inimest, neist kaks kirjanduse alale. 1987 kuulutab Toomas Liiv, et aastaks 2000 tabab eesti kirjandusteadust krahh, kuna alla neljakümneaastasi kirjandusuurijaid on instituudis üks inimene, Jaan Undusk.^[7]

Avaldamiskohadmuutuvad. 1958. aastal hakkab taas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, millest saab keskne kirjandusteaduse avaldamise koht. Samal aastal alustab ka Kirjandusmuuseumi aastaraamat “Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed. Uurimusi ja materjale”, mida ilmub aastani 1989 kaksteist köidet. TRÜ toimetiste alamsari “Töid eesti filoloogia alalt” hakkab ilmuma 1962, kuid selles ilmub kirjandusalaseid uurimusi väga vähe. Ülikooli kateedrite sildi all ilmuvad aga rotaprindiväljaannetena mitmed õppevahendite nime kandvad pisimonograafiad. Muud avaldamiskohad jäävad kõrvaliseks. Ajakiri Looming avaldab palju üldideoloogilisi artikleid ja töid nõukogude kirjanduse tegemise alustest, kuid vähe kirjandusteadust. Nõukogude Kool ja ajalehed jäävad kõrvaliseks; neist enam väärib mainimist 1946. aastal asutatud noorteajakiri Noorus, eriti sulaperioodil.

Olulisteks avaldamiskohtadeks saavad konverentside teesivihikud, milles ilmunud materjal on mõnikord leheküljepikkune, mõnikord aga annab kokku artikli konspekti. Ka on konverentsidel võimalik tihti kõnelda teemadel, mis trükitsensuurist läbi ei pääse. Olulised konverentsisarjad toimuvad Kirjandusmuuseumis. 1957. aastal saavad alguse detsembrikuised Kreutzwaldi päevad.^[8]1960. aastast algavad aprillis-mais toimuvad Tartu kirjanduspäevad, mis saavad mh oluliste põhimõtteliste probleemide käsitlemise kohaks.^[9] 1978. aastal lisandub noorteadlaste Kevadsessioon, millel esinevad nooremad uurijad.

Teooria muutumine

Teooriamuutused algavad vaikselt sula alguses, kuid tegelik pööre paistab tulevat 1960. aastate keskel. Vaidluste taustaks on põhimõttelised marksistlik-leninliku esteetika küsimused. Väga üldiselt võib öelda, et kunsti nähakse endiselt ühiskonnast sõltuvana, aga terav kultuuri klassi-iseloomu, parteilisuse ja kahe kultuuri rõhutamine jääb vaid stalinistide pärisosaks. Siin oli juhtivaks jõuks Endel Sõgel, kes näeb pidevalt vaeva, et takistada uurijate kõrvalekaldumist “klassipositsioonilt” ja kodanliku ideoloogia mõjude sissetungi kirjandusuurimisse.

Esimene oluline muutus on suurema tähelepanu pööramine kirjanduse kunstilisele poolele reaktsioonina stalinlikule vulgarismile ja vormisõimule. Eriti 1960. aastatel kirjutatakse palju kirjandusest kui sõnakunstist ja refereeritakse tollaseid vene nõukogude esteetikavaidlusi. Eesti poolelt on aktiivseim ehk filosoof Leonid Stolovitš, kes kirjutab palju maitsest, ilust, stiilist.^[10]

Oluline murdeaeg on 1960. aastate keskpaik, kui toimuvad teravad vaidlused eri leeride vahel, mis koonduvad paljus realismi (sh sotsialistliku realismi) ja modernsete voolude suhete ümber. Olulised nimed on siin Harald Peep, Ain Kaalep, Nigol Andresen, Heino Puhvel.^[11]

Siin toimub realismimõiste laiendamine ja teisalt tagasiminek 1930. aastate eesti terminoloogia juurde modernsete kirjandusvoolude tõlgendamisel.^[12]Dekadentsi ja formalismi kui “nõukogude kirjanduse leppimatute vaenlaste” asemele tuuakse taas uusromantism.

Nii astub Harald Peep vastu tema sõnul naiivsele hoiakule, milles ühele poole asetatakse realism kui universaalne ja muutumatu üldskeem ja teisele poole kõik muu, mis viiakse antirealismi üldnimetaja alla. Teiseks rõhutavad uuendajad, et kirjandusvoolud on hajuvate piiridega ning kõik autorid saavad mõjutusi eri suundadest. Suured autorid aga ei paigutu üldse eriti vooludesse. Selle asemel kõneldakse mõjudest, ühisjoontest, kallakust, põhihoiakust jms.

Tähtsaks mõisteks saab historism. See tähendab, et kirjandusvoole tuleb analüüsida ja hinnata omas ajas, ajaloolises arengus kui katseid peegeldada oma aja uusi jooni. Tuleb hinnata, mida uut andsid näiteks Noor-Eesti ja Siuru oma eelkäijatega võrreldes.

Tegemist on kindlasti kirjandusajaloolise päästeoperatsiooniga.^[13]Aga sama kindlasti loob selline lähenemine ka nüansseerituma pildi kogu suunastikust.

Kokkuvõttes võime öelda, et 1960. aastate teiseks pooleks kujuneb välja mingil kombel uus kirjandusuurimise mudel. Kuidas seda iseloomustada?

Olulisim on endiselt kirjandusloo ja kirjanikubiograafiate kirjutamine. Mõlemas mängivad endiselt keskset rolli kirjanik ja tema päritolu, läbielatu, õpitu, loetu, ajastu, ühiskond, teose tegelaste prototüübid, seosed ühiskonnaga jms. Oluline on endiselt kirjanduslik protsess ja selle kui terviku vaatlus vooluloolisest seisukohast. Ainult sellist uurimist peeti kogu kirjandust katvaks. Teisi lähenemisi vaadeldi kui puudulikke tegelemisi ainult mõne kirjanduse aspektiga.

Nii meenutab see lähenemine tugevalt omaaegset positivismi, kuid mõne olulise piiranguga.

Esiteks on klassil ikkagi palju olulisem roll kui rassil (rahvusel). Teiseks aga oli väga oluline päästa võimalikult palju autoreid, töid või mõtteviise tsensuuri haardest. Seepärast vaikiti näiteks eksiilkirjanike puhul sellest, mis võinuks vähegi takistada nende tööde avaldamist, kirjutati juurde või mängiti suureks ühiskonnakriitilisi ja realistlikke jooni jne. See tähendas, et positivistlikel allikauuringutel, mille ideaaliks oleks tühjendav faktikogumine, polnud selles süsteemis kohta. Selle katsed tulid alles noore põlvkonnaga 1980. aastatel (Rein Kruus).

Teisalt kujuneb taas välja haru, mis saab oluliseks eeskätt luulest kirjutamisel (Muru, Andresen jt). See keskendub tekstile ja väldib kirjaniku elust kirjutamist. Aga ei põhjendata seda mitte uuskriitiliselt teksti isepiisavusega, vaid uusromantiliselt: kirjaniku elu on tema enese asi, see ei tohi varjutada tekste. Samuti ei kasuta see lähenemine kuigivõrd modernse kirjandusteaduse võtteid, vaid klassikalist filoloogilist analüüsiaparatuuri. Selle mõjutajateks on sõjaeelsed ja -järgsed tekstikesksed autorid.^[14]Nii võib öelda, et see lähenemine jätkas sõjaeelse tekstikeskse suuna mõtteviisi, kuid ilma tollase teoreetilise programmita, vaikimisi.

Lisaks tegelesid sotsioloogid (Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja nende rühm) 1980. aastatel veidi ka kirjandussotsioloogiaga.

Nii on näha, et mingis mõttes kujunesid taas välja sõjaeelsete suundade analoogid. Aga need olid teineteisele palju lähedasemad kui tollal ja püüdsid suuresti lausa vältida teoreetilisi ideid. Tulemuseks on paljuski ateoreetiline deskriptiivne tegevus, mida vajalikes kohtades kaunistatakse marksismiklassikute tsitaatide vms deklaratsioonidega.

Samas on tagantjärele näha, kuidas kogu kirjandusteaduse keel oli läbi imbunud leninlikust, parteilisest kantseliidist. See pole leninlik meetod, vaid otsekui kõver klaas. Mõne puhul saab seda pidada ehk kaitsekihiks, mõne puhul aga on see märk kogu mõtlemise läbiimbumisest marksismi-leninismiga.

Oma teoreetiliste mudelite arendamine jäi täiesti juhuslikuks. Ainus eestlase kirjutatud teooriaülevaade oli Bernard Söödi vulgaarne “Kirjandusteooria lühi­kur­sus”.^[15] Ehk vaid Harald Peepu huvitas tõsisemalt oma meetodi loomine, mida Peeter Olesk on nimetanud sotsioloogiliseks historismiks.^[16] Aga pikemat teooriakäsitlust temalt ei ilmunud.

Endel Nirgi eestvedamisel tehti KKI-s alates 1968. aastast eesti oma kirjandusteooriaraamatut. Selle projekt näitab sisukorda, mis on peaaegu üks-ühele kopeeritud René Welleki ja Austin Warreni “Kirjandusteooriast”. Kaaskirjas aga rõhutatakse vajadust leida süntees uusimate ja traditsiooniliste suundade vahel ning mitte alavääristada teistmoodi mõtlejaid. Selle töö käsikiri sai väidetavalt valmis 1973. Seejärel antakse seda autoritele pidevalt viimistlemiseks tagasi. Aga raamat ei ilmu kunagi.^[17]

Modernismihüpe: strukturalism ja poeetika

Maailma kirjandusteaduses toimuvad sel pikal perioodil mitmed suured murrangud. 1950. aastatest tõuseb valitseva uuskriitika kõrvale prantsuse-keskne strukturalism. 1960.–1970. aastatel järgnevad poststrukturalism, dekonstruktsioon, lugejakesksed suunad, feminism, uus psühhoanalüüs.

Eesti kirjandusteadus jääb neist peaaegu puutumata. Ainus põhjalikum eestikeelne ülevaade Lääne teooriatest ja meetoditest oli Harald Peebu “Metodoloogilisi marginaale” ajakirjas Keel ja Kir­jan­dus (1972–1976) – saksakeelsetel allikatel põhinev referaadisari ühes visandiga eesti kirjandusteaduse ajaloost.^[18]

Niisiis võime öelda, et kui sõjaeelne kirjandusteadus oli oma aja Euroopa teadusega korralikult kursis, kuigi need suunad ei saanud erilist mõjuvõimu, siis nüüd jääb sealne areng meie uurijatele silmanähtavalt võõraks. Samas lahkneb eesti kirjandusteadus sel perioodil ka nõukogude vene omast. Ka vene kirjandusteaduses on põhiliseks paradigmaks n-ö kõikekattev biograafia- ja voolukeskne kirjandusteadus ning ka seal käib võitlus stalinistide ja mõõdukate vahel. Aga kui veel 1960. aastatel refereeritakse meil tollaseid vene vaidlusi üsna hoolega, siis hiljem jäävad need üha kaugemaks.

Lisaks toodi Venemaal 1960. aastatel taas avalikku käibesse oma kirjandusteaduse formalistlikud suunad ning avaldati uuesti Mihhail Bahtini sõjaeelsed tööd. 1960. aastate algul hakkab kujunema Tartu-Moskva strukturalismi- ja semiootikakoolkond, mille keskseks teoreetikuks on Juri Lotman. See oli venekeelne ja eeskätt vene kirjandust uuriv seltskond.

Lotmani ja tema Tartu kolleegide suhted eesti kirjandusteadusega olid keerukad ja vastuolulised. Ühelt poolt takistasid võimud ja vanameelsed igati strukturalismi levimist ja levitamist. Teisalt tekkisid ülikooli sees juba varem mitmed lahkhelid rahvuslikul pinnal.^[19]Kokkuvõttes võib öelda, et eesti kirjandusteaduse mõjukaimad nimed, sh ülikoolis Peep ja Muru, suhtusid strukturalismi skeptilise tõrjuvusega. Alles 1960. aastate eesti kirjanduspõlvkond huvitus Lotmani ideedest. Mitmed 1960. aastatel ja 1970ndate alguses ülikoolis õppinud võtsid strukturalistlikud ideed omaks (Pärt Lias, Jaak Põldmäe, Rein Veidemann). Aga see haru jäi siiski pisikeseks ja kõrvaliseks. Pealegi, vaid üksikud Lotmani semiootikat tutvustavad tööd ilmusid ka eesti keeles.^[20] Aga kogu terminoloogia ja sellega vaateviis jäi süste­maatiliselt eesti keel­de ja käibesse tollal üle toomata.

Hüpe strukturalismi poole seostub tol perioodil tugevalt poeetikaga. 1950. aastate lõpupoole algab värsiteooria uurimine, eriti seoses vabavärsi taastulemisega (Ain Kaalepi artiklid). Arutlused värsi üle kestavad läbi kümnendi ja saavad suure hoo siis, kui 1960. aastate lõpus alustab Jaak Põldmäe ja 1970. aastate alguses Mart Mäger. Nende töödes olid vene formalistide, strukturalismi, kvantitatiivse värsianalüüsi mõjud kesksel kohal. Selle suuna kulminatsiooniks on 1970. aastate esimene pool ja tipuks Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetus” (1978). Hoog lahtub pärast Põldmäe enesetappu ja päädib inetute verbaalsete kaklustega Loomingus Mart Mägra eestvõttel 1980. aastatel.

Kirjandusteaduse programm ja suurtööd

Sel perioodil proovitakse edasi realiseerida sõja ajal koostatud kirjandusteaduse põhiplaani. Kogu perioodi keskseks tööks on seitsme raamatuni paisunud EKA tegemine, mida juhib Endel Sõgel.

See on plaanis lõpetada 1972. aastaks. Esimesed kolm osa (kirjandus kuni 1917. aastani) tehakse valmis 1960. aastate esimesel poolel ja need ilmuvad 1965, 1966, 1969. Järgmised osad jäävad aga venima. Neljanda köite (vabariigi-aegne kirjandus) kaks raamatut ilmuvad 1981 ja 1984, viienda köite (nõukogude aja kirjandus) raamatud alles 1987 ja 1991. Venimisel on mitu olulist põhjust.

Esiteks on vabariigi ja nõukogude aja kirjandus osalt uurimata ja uurijate vahel esineb mitmeid erimeelsusi.

Teiseks, ideoloogiline olukord muutub 1960. aastate lõpust peale üha suletumaks ning vastuolud Sõgla stalinismi ja kirjutajate-toimetajate arusaamade vahel üha süvenevad. Ilusasti ütleb Vinkel aastal 1981: peatoimetamisel on esile tõusnud sotsiaal-pedagoogiline moment, sektoris oleme lähtunud teaduslik-esteetiliselt seisukohalt.^[21]Kaks olulist vaidlusküsimust on stalinism ja pagulased. 1967–1968 kõneldakse näiteks sellest, et “emigrantliku” kirjanduse osa tuleb viiendas (sõjajärgse kirjanduse) osas ja et uurijatel puudub võimalus seda kirjandust kätte saada. Aga 1970. aastatel hakkab Sõgel üha enam kõnelema sellest, et on vaja anda emigrantlikele kirjanikele õige hinnang jms.^[22] Tulemuseks on pagulaskirjanduse täielik väljajäämine EKA-st. Samasugune ideoloogiline kätemurdmine käib nõukogude aja kirjanduse üle. Nii kõneleb Sõgel 1978. aastal olulistest nõukogude aja kirjanduse puhul ähvardavatest karidest: 1940. aasta revolutsioon ei viinud alla kirjanduse taset, isikukultuse aeg ei tähendanud n-ö musta maad, 1960. aastad ei olnud ainult õitsenguaeg.

Kolmandaks, võib-olla on asi KKI üldises õhkkonnas, kuid kroonikast paistab pidevalt läbi see, kuidas uurijate plaanilised tööd venivad, samal ajal kui neilt ilmub üpris palju plaaniväliseid asju.

Ja lõpuks, Sõgel soovib kõike ise ja lõppversioonis kontrollida. Nii teatab ta neljanda köite puhul: teen käsikirja valmis, nagu ta tulema peab, mitte ei kirjuta märkusi autoritele.^[23]Aga kroonikast hakkab silma, et Sõgel ei tule tihti lihtsalt endale võetud töödega toime, sest aega ei jätku.

Suure kirjandusloo lõpetamise järel on KKI-l plaanis ühine üheköiteline kirjanduslugu, mis jääbki koostamata. 1970. aastal Tallinnas toimuvaks fennougristika-kongressiks kirjutab Endel Nirk ühemehekirjandusloo. See oli alguses mõeldud saksakeelsena, muuhulgas näitamaks välismaalastele, et “me pole eile puu otsast alla tulnud”. ^[24] Tegelikult ilmus ingliskeelne ülevaade “Estonian Literature”. Kuna muid lühikirjanduslugusid ei ilmu, saab sellest standardteos, mis ilmub ka eesti (1983) ja soome keeles (1986).

Kooli kirjandusõpikutes toimuvad aegamisi muutused. 1960. aastatel on endiselt käibel Sõgla toimetatud koolikirjanduslugu, millesse tasapisi lisandub vaenatud kirjanikke ja muutub toon. 1960. aastate lõpus tuleb “Eesti kirjandus üheksandale ja kümnendale klassile”, milles Sõkla enam ei ole. Samal ajal suureneb õpikute tegijate hulgas üha pedagoogide roll ja raamat ise muutub endisest kirjandusloost üha enam kirjandusõpikuks selle sõna kitsas mõttes.

1959. aastal saab alguse lühibiograafiate sari “Eesti kirjamehi”, mille köidete mahuks on esialgu planeeritud veidi alla saja lehekülje. Selle ilmumishoog on suur kuni uue kümnendi keskpaigani (14 raamatut) ja siis langeb. 1968–1993 ilmub 10 raamatut.^[25] Sarja keskmeks on olulised romantikud ja sotsiaalsed realistid, õigele poolele jäänud uusromantikud ja nõukogude klassikud. Alles perestroika ajal pääsevad ilmuma muud autorid. Selle sarja autorid ja raamatud on väga erineva tasemega, kuid oma põhiloomuselt on need üldjuhul klassikalised kirjanikubiograafiad. Olulisemad kirjutajad on Nirk (Bornhöhe, Kreutzwald), Peep (Barbarus, Visnapuu), Andresen (Tuglas, Kuusberg), Tonts (Smuul, Sirge), Vinkel (Liiv, Mälk), Alttoa (Kitzberg, Vilde) ja Siimisker (Tammsaare).
1960. aastate alguses hakatakse tegema eesti kirjanduse biograafilist leksikoni, mis jääb aga pooleli, kui kirjastus leiab, et raamat tooks kahjumit. 1966. aastast tegeldakse Nirgi eestvedamisel asjaga edasi. Artiklid laekuvad äärmiselt aeglaselt ja suur osa inimesi ei tee oma tööd tähtajaks valmis. Sõgel teeb asju ümber ja lisaks lahvatavad teravad ideoloogilised tülid Sõgla ja Nirgi vahel. Taas tõusevad esile samad vastuolud: Sõgla arvates ei tohi isikukultuse aega ala- ega 1960. aastaid ülehinnata. Aga lõpuks siiski raamat 1975. aastal ilmub.^[26]

1974 esitab Vinkel plaani eesti kriitika ja kirjandusteaduse ajaloo kirjutamiseks, mis ei saa aga kunagi teoks.^[27]

Suurtöödeks kujunevad klassikute tekstikriitilised ja teostesarjad (mille seas on kolm hierarhilist kihti: kogutud teosed, teosed ja valitud teosed): Kitzberg, Koidula, Kreutzwald, Luts, Metsanurk, Semper, Tammsaare, Tuglas, Vilde jt. Väljaannetel on põhjalikud järelsõnad, nii et nad moodustavad kokku allikakriitilise ja biografistliku monograafia. See toob kaasa rea tekstoloogilisi ja ideoloogilisi probleeme, kus keskseks on küsimus autori viimasest tahtest ning mille tulemuseks on omaenese loomingu ideoloogiahirmus ärasolkimine või toimetajate väljajätted.

Lõpp: perestroika

Perestroika toob kaasa murrangu ka kirjandusteaduses. 15. märtsil 1987. aastal avaldavad Maie Kalda, Pärt Lias, Toomas Liiv ja Rein Veidemann Rahva Hääles artikli “Kuidas edasi?”, mis kõneleb kirjandusteaduse probleemidest. Selle peale tehakse instituudis suu puhtaks rääkimise parteikoosolek.^[28]Keele ja Kirjanduse aprillinumbris algab pikk diskussioon kirjandusteaduse edasiste teede üle. Olulisteks teemadeks ja probleemideks saavad kirjan­dus­­uurimise vabastamine partei eestkostest, rahvusliku ideoloogia pri­maat ja praktilised prob­lee­mid (pub­li­katsioonid, kirjandusajalood jms).

1987. aasta lõpus toimub Karl Ristikivi 75. sünnipäeva konverents, 1988. aastal esimene laiem pagulaskirjanduse konverents. Samal aastal lahkub Sõgel KKI direktori kohalt. Ja otsekui sümboolselt sureb 1988 TRÜ rektor Arnold Koop.

Esimene praktiline murrang on seni keelatud teoste (väliseesti kirjandus jm) väljatoomine erifondidest ja neist kirjutamine. Teoreetilisest seisukohast on esmane murrang aga marksistliku sõnakasutuse kohustuse kadumine. Sellega koos tuuakse uurimisse seni keelatud ideoloogilised taustad (näiteks kristlus). Kuid üldiselt moodustasid suurema osa tollastest töödest deskriptiiv-memuaarilised ja rahvuslik-ideo­loogilised, mit­te kirjandusteaduslikud tekstid. Meetodikindlamates uurimustes jätkati põhiliselt vana deskriptiivset paradigmat.

Samal ajal ja veidi hiljem hakkab eesti kirjandusteadusesse tulema täiesti uus teoreetiline maailm. Ilmuvad Mihhail Bahtini (1987) ja Juri Lotmani (1990) kogumikud. 1986. aasta keskel hakkab ilmuma kultuuriajakiri Vikerkaar ja 1989. aastal filosoofilise kallakuga teadusajakiri Akadeemia. Neist saavad eesti kirjandusteaduse uuenemise kesksed väljaanded, kus ilmuvad oluliste modernsete kirjandusteoreetiliste artiklite tõlked ja moodsate suundade tutvustused.

1989. aastal peetakse teoreetiline konverents “Rahvus­kir­janduse mõis­te ja kriteeriumid”. Ja samal ajal hakkavad eesti nooremad autorid tooma käibesse omi kirjan­dus­teoreetilisi kontseptsioone ning proovima neid eesti kirjan­duse peal. Siit algab juba uue aja kirjandusteadus.

[1] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 401–405. Vt ka sealseid viiteid ajakirjanduses ilmunud tekstidele.

[2] Sealsamas, lk 558.

[3] Vt nt P. Olesk, Autori mõistmiseks. Rmt-s: H. Peep, Nii et suled lendavad. Tartu, 2001, lk 153–160.

[4] Olen 1986. aastal arvutanud välja eesti filoloogias 1980. aastate algul kehtinud õppekava tundide jaotuse: keeleained (keele­teadus, grammatika jm.) – 860 tundi, kirjandusained (k.a vene ja väliskirjandus) – 980, erialased erikursused – 300, võõrkeeled (ladina, sak­sa, vene, soome) – 900, pedagoogilised ja psühholoogilised ained – 500, marksism (k.a 40 tundi filosoofia ajalugu) – 630. Lisaks 70 tundi ajalugu, sissejuhatus erialasse, kehaline kasvatus, sõjaline õpetus (ca 900) ning töökaitse.

[5] S. Olesk, Jaak Põldmäed meenutades. Eesti Päevaleht, 12.11.1999.

[6] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 890.

[7] Sealsamas, lk 842, 999.

[8] Vt ettekannete loendit rmt-s: XXV Kreutzwaldi päevade konverentsi ettekannete teesid. Tartu, 1981, lk 30–41.

[9] Vt: Tartu kirjanduspäevad. Ettekannete nimestik 1960–1983. Tartu, 1984.

[10] Vt nt L. Stolovitš, Kaasaegne ja igavene kunstis. Looming, 1960, nr 1, lk 137–150; J. Kangilaski, Vaidlustest marksistlikus esteetikas. Looming, 1965, nr 11, lk 1707–1718.

[11] Vt nt A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; H. Peep, “Siuru” poolt ja vastu. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 160–188; H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971, lk 212–229 (esmatr 1966).

[12] Vt pikemalt: T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

[13] Vt ka M. Velsker, Kolmekümnendate aastate luule kuuekümnendate aastate kriitikas ja kirjandusteaduses. Keel ja Kirjandus, 2007, nr 6, lk 433–448.

[14] Nt Karl Muru on maininud Tomaševskit, Kayserit, Staigerit, Wellek-Warrenit: K. Muru, Teel. Rmt-s: K. Muru, Luuleseletamine. Tartu, 2001, lk 5–7.

[15] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus. Tallinn, 1959, 1966.

[16] P. Olesk, Autori mõistmiseks, lk 159.

[17] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 447, 557.

[18] Kordustrükk rmt-s: H. Peep, Tähtraamat, Tallinn, 1978, lk 129–248.

[19] Vt nt B. Jegorov, Tartu koolkonna lätteil: Mälestusi 1950. aastatest. Tlk J. Ojamaa. Vikerkaar, 1995, nr 1, lk 66–79; J. Lotman, Valik kirju. Tlk J. Ojamaa, M. Varik. Tallinn, 2007, lk 24.

[20] Nt J. Lotman, Semiootika ja kirjandusteadus. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 1, lk 1–5.

[21] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 792.

[22] Sealsamas, lk 431–432, 445, 688.

[23] Sealsamas, lk 688–689.

[24] Sealsamas, lk 432.

[25] Barbarus 1959, Kunder 1959, Kitzberg 1960, Alle 1960, Kreutzwald 1961, Tamm 1961, Koidula 1961, Bornhöhe 1961, Mändmets 1961, Tammsaare 1962, Särgava 1963, Liiv 1964, Vilde 1965, Reinvald 1965, Tuglas 1968, C. R. Jakobson 1968, Semper 1969, Sirge 1974, Hint 1975, Kuusberg 1976, Smuul 1979, Visnapuu 1989, Merilaas 1989, Mälk 1993. Esialgu plaanis olnud autoritest jäävad ilmumata Haava, Luts, Pöögelmann, Sütiste, Tammlaan, Veske.

[26] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 428–429, 459, 590.

[27] Sealsamas, lk 580.

[28] Sealsamas, lk 997.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
21. loeng: stalinistlik aeg II: ümberhindamine

Eelmises loengus vaatlesin eesti kirjandusteaduse teoreetilist muutmist marksistlik-leninlikuks. Oluline on üle rõhutada kahte asja. Esiteks, selles meetodis on ühendatud teadus ja ideoloogia. Ja teiseks, meetodi järgimine muudeti uurijatele kohustuslikuks.

Tollase kirjandusteaduse keskne teema ja eesmärk on kirjanduspärandi ümberhindamine. Jutt sellest algab juba enne sõda, kuid tegelikuks muutub asi sõja järel. 1946. aasta oktoobris Tallinna intelligentsi koosolekul ütleb partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm: “Kogu Eesti kultuuri vaimne pärand on tarvis marksistlik-leninliku õpetuse alusel läbi töötada ja kõik see, mis on selles väärtuslikku ja progressiivset, tuleb võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve, kuna kõik see, mis on reaktsiooniline, tagurlik, mis on aegunud ja mis segab ning takistab meie sotsialistlikku ehitustööd, tuleb heita kõrvale.”[1]

Ümberhindamise lähtekohtadeks on Lenini õpetus kahest kultuurist ja Tolstoi-analüüsid, millele lisanduvad ÜK(b)P keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta (1946), mis nõudis võitlust kunst-kunsti-pärast kirjanduse vastu, ning Muradeli ooperi “Suur sõprus” kohta (1948), mis kritiseeris formalismi.[2] Praktiliselt käib ümberhindamine kahel tasandil.

Esimene tasand on kirjanduse ümberhindamine ise. Siia kuuluvad ümberhindamiskoosolekud[3] ja uute hinnangute viimine lugejani. Põhimassi annavad siin ajaleheartiklid, mis üldjuhul jäävad kirjandusteadusest väga kaugele. Meie teema seisukohast on tähtsad ajakirjaartiklid, peamiselt Loomingus ja Nõukogude Koolis.

Oluliseks ümberhinnangukohaks saavad klassikute uustrükkide saatesõnad. Enamasti on need lihtsad marksistlik-leninlikud ülevaated, milles tuuakse esile kirjanike neid omadusi, mis uue süsteemiga sobivad (võitlus sotsiaalse rõhumise vastu, ebavõrdsuse paljastamine jms), ning antakse pilt elu ja teoste ühiskonnataustast (proletariaadi võitlus, reaktsioonilise mõisnikkonna suuvoodrid pastorid, üleminek feodalismilt kapitalismile ägeda klassivõitluse olukorras jms).[4] Põhjalikumat pilti pakuvad Kreutzwaldi juubeli puhul 1953. aastal ilmunud “Teoste” saatesõnad (kolleegiumi juht Karl Taev).[5]

Kavandatud kogumikest jõuavad trükini vähesed. 1949. aastal ilmub kirjandusmuuseumi esimene aastaraamat, mis jääb sel perioodil ainsaks.[6] 1953. aastal tuleb Kreutzwaldi sünniaastapäeva kogumik, kus temast kui kirjanikust annab ülevaate Endel Nirk (senise keskse Kreutzwaldi-uurija Gustav Suitsu nime loomulikult kordagi mainimata).[7]

Teiseks tasandiks on ümberhindamise ümberhindamine. See väljendub taas (enese)kriitilistes koosolekutes ja nende resolutsioonides ning ka artiklites, mis analüüsivad ümberhindamise edenemist. See tegevus saab erilise hoo 1948.–1949. aastal.

Ümberhindamise kõrval tehakse siiski ka olulist tööd. Klassikute uustrükkidele lisatakse mõnikord põhjalikud kommentaarid, mis seletavad reaale, annavad tekstoloogilist infot, toovad ära ilmumisandmeid jms. Seda tööd teevad näiteks Liis Raud, Mart Lepik jt. Tegelikult ongi just see tekstoloogiline töö kõige väärtuslikum osa tollal kirjanduse kohta kirjutatust, kuid jääb siinsest teemast väljapoole. Just sel ajal alustatakse kirjandusmuuseumis Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamise suurprojekti, milles juhtivaks jõuks on Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956.

Ja mõnikord leidub artikleid, mis suudavad leida pilu, milles jätkata sisuliselt klassikalist positivistlikku allikauurimistööd. Näiteks sobib Juhan Kahki ja Juhan Käosaare “Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega” (1954), mis kõneleb romaanide idee kujunemisest ja selgitab nende ajaloolist tõepärasust. Autorid ütlevad otse: täiesti teadlikult on välja jäetud nende romaanide kui ilukirjanduslike teoste ulatuslikum analüüs.[8]

Uurimistöö ise keskendub tugevalt mõne ideoloogiliselt piisavalt sobiva realismiklassiku ümber, kellest peamine on Eduard Vilde. Varasematest autoritest on enam juttu Kreutzwaldist seoses tema juubeliga. Vastaspoole moodustavad dekadendid ja formalistid, ehk eeskätt Noor-Eesti, kelle kriitikale ja ründamisele pühendatakse hulk lehekülgi. Muust on vähe juttu. Mainida võib näiteks Juhan Käosaare pikka artiklit “Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses”, mis kõneleb Willmannist, Arveliusest, Lucest jt eesti ilmaliku kirjanduse loojatest, kirjeldades nende põhiteemasid ja ideoloogiat ning tuues ära tohutult tsitaate ja referaate.[9]

Oluliseks ja pidevaks teemaks on kriitika, ajaloo ja ideoloogiliste suuniste vahealale jääv eesti nõukogude kirjanduse arengulugu, millega ma siin ei tegele.

Artiklid: Andresen, Tuglas ja Semper

Tollase kirjandusteaduse kesksed nimed on Nigol Andresen, Friedebert Tuglas ja Johannes Semper. Lisaks tasuvad mainimist Richard Alekõrs, Juhan Käosaar, Endel Nirk, Liis Raud, Endel Sõgel, Ello Säärits, Bernard Sööt, Karl Taev.

Nigol Andresen on üliaktiivne kirjanduspoliitik, kes püüab suunata kogu kirjandusprotsessi. Eriti armastab ta meelitada või sundida kahtlevaid inimesi nõukogude võimuga koostööle, nii et see meenutab lausa narkodiileri tegevust. Kõige kõrvalt leiab ta aega õppida ülikoolis ja kõrgemas parteikoolis ning kirjutada ka konkreetseid uurimusi. Tema aktiivseimad tegevusaastad on 1945–1947. 1948 avaldab ta põhiliselt varasemate käsitluste kordusi ja ajalehelugusid, 1949 on juba tühi. Ja 1950–1955 on Andresen vangis.

Andreseni keskne eesmärk on anda marksistlik-leninlikust kirjandusmetodoloogiast lähtuv õige tõlgendus eesti kirjanduse klassikalistele teostele, toetudes otseselt Lenini jt vastavatele kirjakohtadele. Sealjuures on tema artiklid üldiselt faktitihedad, suhteliselt väheste vägisõnadega ja kirjandustundlikud.

Oluline artikkel on “Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail” (1946).[10]See kritiseerib abstraktset humanismi, kirjanike lahusseismist rahvahulkadest, selge positiivse programmi puudumist. Samas kiidab Andresen teoseid, millel on sotsiaalset sisu, ning talle juba varem armsa saksa ekspressionismi ja Clarté kirjanike mõju. Ka kõneleb ta vormimeisterlikkusest (mitte vormikultusest või vormi negatiivsest rollist). Ideoloogilised hinnangud on võrdlemisi tagasihoidlikud. Nii avalduvad tema meelest Siuru teostes reaktsiooniaja kirjanduse tunnused, eemaldumine ühiskondlikest teemadest, müstika, äärmine erootika. Ja kõvemate sõnade puhul tsiteerib ta näiteks ÜK(b)P ajalugu, mille järgi kunst-kunsti-pärast loosungi rakendajad teotasid revolutsiooni ning irvitasid ta üle, ülistasid reetmist ja sugulist kõlvatust.

Teine oluline käsitlus on “Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks” (1947).[11] Andresen alustab sellest, et “Mäeküla piimameest” hinnati kodanliku aja kriitikas kõrgelt, kuid selles nähti ainult head vormi ja analüüsiti vormi ideest lahus. Ei tehtud katsetki teost ideeliselt mõtestada. Samuti leiab ta, et tollane analüüs nägi teoses objektiivsust ja tendentsi puudumist. Andreseni põhiväiteks on, et tendents on Vildel täiesti olemas, ning ta püüab tõestada, et see romaan on eesti kriitilise realismi tipp – et Vilde õiendab seal arveid feodaalse aadli jäänustega ja kapitalismi tõelise loomuse paljastajana kõneleb kapitalismi tungimisest feodaalsesse maailma ning et romaani tegelased on tüüpkujud. Samas suunas argumenteerib ta “Mahtra sõja” käsitlus (1947).[12]

Andreseni kirjutiste teine oluline idee on näidata kirjanike kasvamist nõukogude luuletajateks. Sellest on kantud näiteks ta “Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte” (1946).[13] Vormilt retsensioon Kärneri “Valitud luuletustele” (1945), annab see tegelikult ülevaate tema luule teemadest ja natuke ka luulevormi arengust. Andreseni põhiväide on, et nõukogude võim ja eriti sõda kujundavad seni eelkõige loodusest kirjutanud Kärneri nõukogude võitluslaulikuks, ning et ta sügavaimad luuletused on need, kus võitlustahe on ühitatud mälestuste või maastikuga.

Samasugune nõukogude luuletajaks kasvamise tee on kirjas ka ta Sütiste- (1945) ja Barbaruse-käsitluses (1946). Viimane eristub aga Kärneri-loost oma võimsa stalinliku retoorikaga – ennenägematud rahvahulgad saatmas Barbaruse puusärki jms.[14]

Marksistlike hinnangutega, kuid tasakaalukas tekst “Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana” (1946) kritiseerib Tuglast kui formalisti, aga kiidab tema arusaama kirjanduse sidumisest ühiskonnaeluga. Kokkuvõttes näeb Andresen Tuglase kirjutistes väärtuslikku eeltööd nõukogude kirjandusloole.[15]

Friedebert Tuglas on suuremas kirjutamishoos aastail 1945–1946. 1945. aastal paistab ta kirjutavat põhiliselt Vildest, kelle monograafia oli tal kavas juba enne sõda. 1946. aastal paneb ta kokku ülevaadet kriitilisest realismist. 1947–1949 tegeleb ta edasi Vildega, aga põhiliselt tõlgib ja on palju haige. Ja seejärel juba lõpetatakse tema võimalused kirjanduses kaasa rääkida ära. KKI plaanis olnud Vilde-monograafiat ei tule.

Peaaegu kõik ta artiklid on tegelikult eraldi ilmunud osad “Kriitilisest realismist”.[16] Lisaks mõned järelsõnad.[17]

Ainsana seisab veidi omaette “Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks” (1947), mis on kontsentreeritud tervik Vilde elust ja loomingust, kus küll sotsialistiks kujunemise lugu ühtib “Kriitilise realismi” käsitlusega.[18] Tuglas kordab siin mõneski kohas oma sajandialguse seisukohti, näiteks kõneldes sellest, et Vilde muganemine väikekodanliku lugejaskonna huvidega vastas ka tema enda kirjanduslikule temperamendile. Oluline väide on, et Vilde ei tulnud Saksamaalt tagasi valmis sotsialisti ja kriitilise realistina, nagu seni oli arvatud, vaid ideoloogilises mõttes kahtlejana ja praktikas hoopiski inertsist vana seikluskirjanduse mudeli jätkajana.

Johannes Semper kirjutas eeskätt kirjanikele uusi ülesandeid püstitavaid ja juhiseid andvaid teoreetilisi ja ideoloogilis-poliitilisi käsitlusi.

Empiiriliselt poolelt on oluline artikkel “Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated” (1949). See on põhjalik ja faktitihe analüüs, mille keskmes on Vilde kujunemine sotsialistiks ja selle väljendumine tema loomingus. Samas on see mõnes kohas ka vaidlus Tuglase ja Andreseniga.[19]

Erinevalt Tuglasest toob Semper välja, et juba noore Vilde meelelahutuslikes töödes leidub sotsiaalseid mõtteid ja ühiskondlikku protestivaimu, kuigi ei nähta veel teed välja ülekohtusest olukorrast. Ka Vilde Saksamaa-kogemustes rõhutab ta just sotsialismiga seonduvat. Teisalt märgib ta, et kunstipärasuse nimel liikus Vilde oma loomingus tendentslikkuse, ideelisuse ja sotsiaalsuse vähendamise suunas (mis tegelikult tähendab liikumist klassikalise realismi-ideaali suunas). Semperi jaoks tähendab see liikumist vildakale, klassivahesid ähmastavale teele. Siin vaidleb Semper mh Tuglasega, kes “Kriitilises realismis” selle heaks kiidab. Ka vaidleb ta Andreseniga, kes nägi “Mäeküla piimamehes” sotsiaalset võitlust, ja küsib, miks siis Vilde oma tendentsi nii ära peitis, et ka vaenlased märgata ei suutnud, kuigi muidu seda igalt poolt otsisid.

Kuigi artikkel teravalt rõhutab sotsiaal-sust ja ideoloogilisust, pole see lahmivalt vulgaarne, vaid minu arvates õnnestunud katse rakendada marksistlik-leninlikku kirjanduslähenemist. Ka vaidlus teisiti arvanutega on siin tavaline uurijate diskussioon, mitte vastaste ideoloogiline purustamine.

Kirjanduslood

Kirjandusuurimise oluline eesmärk sõjajärgsetel aastatel on kirjutada uus eesti kirjanduse ajalugu, milles kogu kirjanduspärand oleks vastavalt uuele ideoloogiale ümber hinnatud. Selles suunas tehakse mitu katset.

1946–1947 ilmus viieköitelisena kavandatud kirjandusloost kolm osa (I, III ja IV), toimetajaks Karl Taev: Eduard Laugaste “Eesti rahvaluule”, Villem Alttoa “Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894“ ja Friedebert Tuglase “Kriitiline realism”.[20]Need raamatud on eeskätt populaarsed ülevaated nii oma stiili poolest kui näiteks viidete puudumise tõttu.

Villem Alttoa kirjutatud ärkamisaja-ülevaade on objektiivne deskriptiivne pilt, kus marksismist annavad aimu vaid mõned laused: Koidula poliitilised vaated olid üldiselt piiratud ning ta ei saanud aru rahva kihistumisprotsessist jms. Aga muidu pakub ta palju positiivseid hinnanguid. Ta leiab näiteks, et ei ole põhjust alahinnata Jannseni töö kasulikke tagajärgi või et Grenzsteini luulelooming tähistab küll vormikultuse esilenihkumist eesti lüürikas, samas kui ta publitsistika stiil on eeskujulik. Ja kõneleb mh Koidula Kroonlinna-ajast kui kannatusaastaist võõras miljöös.

Friedebert Tuglase realismiülevaade esitab alguses pildi realismi kujunemisest eesti ühiskonna sotsiaalse muutumise taustal. Ta kirjeldab eestlaste liikumist linnadesse, töölisklassi kujunemist jm. Umbes aastast 1895 algas eesti kodanluse klassiteadvuse ja oma jõu tunnetamise aeg ning kodanlus oli veel progressiivne klass. Sajandivahetuseni langesid eesti töölisklassi ja kodanluse võitlussihid ühte. 1905. aasta revolutsiooniga saavutas kodanlus vabamaid võimalusi oma “klassiapetiitide” rahuldamiseks ja muutus reaktsiooniliseks. Seda kirjeldust saadavad mõned marksistlikud tsitaadid (näiteks Engelsi sõnad Balzaci kohta). Sellele taustale paigutab ta realismi väljakujunemise, mis oli alguses väikekodanlik ja magusavõitu ning hakkas alles 1890. aastate keskel liikuma kriitilisema realismi suunas. Kui mõneti marksistlik klassiterminoloogia kõrvale jätta, siis on antud pilt üsna samasugune kui enne sõda, mil samuti käsitati realismi kui kodanluse kujunemisega kaasnenud kirjandusvoolu. Ka tsiteerib ja refereerib Tuglas kanoonilisi realisminõudjaid Vildest Grenzsteinini, kusjuures Grenzstein ja ta esile tõstetud Zola esinevad ilma negatiivsete epiteetideta.

Mitmes punktis esitab Tuglas sealjuures omi vanu mõtteid natuke uues kuues – näiteks et realismil puudus teoreetiline “teetasandamine”, mis oleks aidanud tal kiiremini ja sihiselgemalt areneda.

Seejärel annab Tuglas ülevaate realismiaja kirjanduse kesksete autorite (Liiv, Kitzberg, Vilde, Särgava, Haava, Sööt) elust ja loomingust, kusjuures Vildele on pühendatud üle kolmandiku raamatu mahust. Need on ideoloogiliselt peaaegu deskriptiivsed ja neutraalsed pildid, mis on vaid mõnes kohas garneeritud marksistliku terminoloogiaga. Hoopis enam torkab silma Tuglase katse tungida autorite psühholoogiasse ning kerge, populaarne stiil.

Kokkuvõttes on olulisim, et ei Alttoa ega Tuglas lähtu oma kirjutatus marksistlik-leninlikust kirjandusteooria mudelist. Nad lihtsalt kasutavad vajalikes kohtades mõnd marksistlikku ideed või lauset. Sellepoolest meenutavad need tööd üksjagu seda kirjandusuurimist, mida tehti Eestis peale 1960. aastaid.

Nigol Andresen avaldas oma kirjandusloo aastail 1946–1947 kolme artiklina, kokku ligi 50 tihedat lehekülge: “Eesti kirjandusloo küsimusi” (kirjandusest kuni aastani 1917), “Eesti kirjandus 1920–1940“ ja “Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas”.[21]See tekst erineb põhimõtteliselt Alttoa ja Tuglase kirjutatust ning esitab kirjandusloo leninlik-stalinlikud alused.

Kirjandust tuleb käsitleda Lenini ja Stalini tööde valguses: “eesti rahvuslikku ärkamisaega ei kirjanduses ega ajaloos ei suuda keegi rahuldavalt käsitleda ilma seltsimees Stalini teose “Marksism ja rahvusküsimus” põhjaliku õppimiseta” . Oluliseks lähtealuseks on ÜK(b)P keskkomitee 1946. aasta Zvezda-Leningradi otsus ning Lenini arusaam kahest kultuurist ja klassivõitlusest kirjanduses.

Kampmaalt pärinev kirjandusvooluline käsitlus on viga. “Kirjanduslugu ei tule käsitleda mitte väljamõeldud voolusiltide, vaid oma aja ühiskondlike sündmuste taustal”. Kirjanduse periodiseerimine käib suurte ühiskondlike murrangute järgi. Esimene oluline piir on Prantsuse 1789. aasta revolutsioon. Sellest alguse saav periood kestab kuni aastani 1855. Rahvuslik ärkamisaeg ja selle järelprotsessid hõlmavad aastaid 1855–1894. Väljakujunenud kapitalismi periood on 1894–1917 ja kodanliku vabariigi aeg 1920–1940, kusjuures piiriks on Kodusõda.

Kirjandus on ühiskonna ideoloogia ja klassivõitluse peegeldus. Selles võitlevad omavahel pidevalt progressiivsed ja reaktsioonilised jõud. Progressiivsetele jõududele on omane realism, sotsiaalsus, ühiskondlike vahekordade käsitlemine. Reaktsioonilisi jõude iseloomustavad dekadents, kodanluse ideoloogia kandmine, müstika, natsionalism, rassism, formalism. Kirjanikke tuleb näidata just ühiskondlike vahekordade käsitlejatena. Ja seda Andresen ka teeb.

Näiteks juba 19. sajandi lõpus tegutseb Eestis kodanluse ideoloogia kandja, natsionalist ja rassist Grenzstein, kelles avalduvad terav individualism ja üliinimese otsingud.

Noor-Eesti ja Siuru ajast kirjutades peab olema lähtekohaks Gorki ja Ždanovi arusaam, et vene kirjanduses olid aastad 1907–1917 kõige häbiväärsem ja andetum kümmeaastak vene intelligentsi ajaloos, mil ujusid päevavalgele iga liiki dekadendid, kes olid pöördunud ära rahvast ja jutlustasid ideetust kirjanduses ning vormi tagaajamisega varjasid oma ideelist ja moraalset laostumist. Ka eesti kirjanduses avaldus dekadentsi mõju. Selle peamine koondumiskoht oli Noor-Eesti, eesti juhtdekadent oli Jaan Oks ja formalistliku arvustuse juhtkuju Tuglas. Kuid samasugust sümbolismi kui vene kirjanduses ei tekkinud.

Lisaks teatab Andresen, et ekslik on senine arusaam, nagu oleks 1917. aasta revolutsioon vallandanud eesti kirjanduses “ühiskondlikest sündmustest kauge, seksualistliku ja ülekaalukalt erootilise luulelaadi”. Õige on, et sel ajal ilmus raamatuid, milles avaldus väga selgesti “Stolõpini reaktsiooni ajal mõjulepääsenud vene dekadentsikirjanduse ideoloogiline mõju”.

Andresen ei piirdu siiski üksnes negatiivsete siltide kleepimisega. Ta leiab, et määrata progressiivset ja reaktsioonilist leeri mineviku kirjanduses ei ole kerge. Ka progressiivsete autorite teosed sisaldavad tihti reaktsioonilisi vaateid (näiteks Tammsaare vaikis oma “Tões ja õiguses” talupoja võitlusest mõisniku vastu). Analoogiliselt klassikute arutlustega Balzacist ja Tolstoist leiab ta, et Kitzberg “käis läbi konservatiivsete natsionalistidega, kelle ideoloogilisi ülesandeid ta täitis”, kuid samas lõi kulakluse võimsa paljastuse oma Mogri Märdi kujuga “Kauka jumalas”.

Ta osutab, et mõned autorid liikusid ummikust väljapoole. Näiteks Tarapita jäi küll abstraktseks kodanluse arvustajaks, kuid tolles ajas oli see siiski midagi väärt.

Nii teeb Andresen puust ja punaselt selgeks, kuidas tuleb rakendada marksismi-leninismi kirjandusmetodoloogiat eesti kirjanduse ajaloole. Erinevalt muudest artiklitest aga esineb siin palju tugevamalt stalinistlikke arusaamu koos vastava keeletarvitusega.

Ainsad terviklikud ja sealjuures mahukad kirjanduslood tollal on Endel Sõgla juhtimisel koostatud koolide kirjandus-õpikud.

1953. aastal valmis neljaköiteline “Eesti kirjanduse ajalugu”.[22] Seda kritiseeriti teravalt, kuid eeskätt rahvaluule-osa.[23] Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine, mis tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub 1956–1957 kolme raamatuna (esmaväljaande kaks esimest on üheks kokku võetud).[24] Autoreid on palju. Lisaks Sõglale on olulisemad Endel Nirk, Ello Säärits, Bernard Sööt ja Richard Alekõrs. Sealjuures tõuseb teises väljaandes oluliselt Nirgi ning väheneb Alekõrre ja Söödi roll.

Selle sarja esmaväljaanne esindab stalinistlikku kirjanduskäsitlust selle räigeimas vormis. Lähenemine kirjandusele on mustvalge, vulgaarne ja jäik. Sama kehtib keeletarvituse kohta, kus tooni annavad “rahvahulkade karjuv viletsus”, “kodanluse kiskjapale” jne.

Pidevalt tõstetakse esile sõprust vene rahvaga ja vene realistlikku kirjandust kui tähtsat positiivse mõju allikat.

Kõigi autorite puhul rõhutatakse sotsiaalseid teemasid ning antakse õige hinnang klassivaenlastele. Näiteks Juhan Liivi “Varju“ noorparun pole mingi ühiskondlik tüüp (s.o kindla kihi tüüpiline esindaja), kuna aadlike hulgas esines küll rahulolematust pärisorjusega, kuid seda mitte ligimesearmastuse idee nimel, vaid talupoegade intensiivsema ekspluateerimise huvides. Tiit Piibelehe puhul aga näeme kodanliku intelligendi avalikku ühinemist kapitalistidega. Isegi Anna Haava puhul märgitakse ennekõike imperialismivastasust.

Teine tähtis tegur on dekadentsivasta-sus. Selle tulemusena käsitleb “dekadentlikku” suunda 20. sajandi alguses vaid üks peenes kirjas lehekülg ilma ainsagi kirjanikunimeta. Eesti kirjanduse keskseks nimeks oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja perioodil aga on hoopis Viktor Kingissepp.

Kodanliku diktatuuri aastate kohta saab peenes kirjas ülevaate kodanlust teenivate kirjandusrühmituste tegevusest. Demokraatlik kirjandus samal ajal paljastas eeskätt kapitalistliku ühiskonna ebaõiglust. Vajaduse korral rakendatakse leninlikke arusaamu. Näiteks Tammsaare maailmavaadet käsitletakse samal viisil, nagu Lenin oli käsitlenud Tolstoi oma: Tammsaare arvustas kodanlikku ühiskonda väikeomaniku, töötava talupoja maailmavaate seisukohalt. Tegelaste julmus ja jõhkrus tuleb kapitalistlikest suhetest ning “Tõe ja õiguse” esimese köite ideeks on: töö õilistab inimest.

Raamatu teises väljaandes on sama arusaam ühiskonna ja kirjanduse arengust ja loomusest välja pakutud juba tugevasti muutunud kujul.

Palju on muutunud mahtude jaotus ja koos sellega ka eri kirjandusvoolude või -nähtuste osatähtsus. Proletaarse kirjanduse osakaalu on tugevalt vähendatud. Kui esimeses trükis oli realismist rääkivast 160 leheküljest sellele pühendatud 40, siis nüüd veidi üle 20 – 190-st. Ülevaade aastatest 1917–1940 ei tegele enam kümnel leheküljel Viktor Kingissepaga, vaid tema publitsistlik tegevus mahub ühele leheküljele. Üldse hõlmab selle perioodi kirjanduse käsitlus 50 lehekülge endise 9 asemel. Kolme pisikirjas ja väga üldist juttu pakkuva lehekülje asemel on nüüd “dekadentidest” kokku vähemalt viis-kuus lehekülge.

Teine oluline muutus väljendub selles, et üldiste sõnade ja loosungite asemel on lisatud fakte. Terminoloogia on täpsem. Räiget sõnavara  on tugevalt vähendatud.

Vene mõju on endiselt olulisel kohal, kuid sellest kõneldakse seal, kus seda võib ka tegelikkuses näha (vrd esimese väljaande III osa, lk 4–5, ja teise väljaande II osa, lk 8–9). Ka ei teatata enam, et Lääne realism oli võrreldes vene omaga piiratud, vaid öeldakse, et neiltki oli põhjust õppida (lk 6 ja lk 10).

Dekadentidele antud hinnangute põhialused on osalt muutunud. Näiteks Tarapita oli esimeses trükis kodanlik-natsionalistlik kirjandusrühmitus, kelle juhtivad jõud kuulusid eesti töörahva verivaenlaste – esseeride ridadesse. Nüüd lasevad tarapitalased end küll petta kodanluse iseseisvuse ja rahvusliku kultuuri loosungist, kuid arvustavad samas ka tõusikkodanlust.

Vabariigi-aegseid realiste kirjeldatakse samas võtmes 19. sajandi kriitiliste realistidega kui inimesi, kes nägid küll probleeme, aga ei jõudnud väljapääsu näitamiseni ja mõnikord seda ei otsinudki. Nende loomingus tuuakse esile pessimism kodanliku korra ja kogu elu suhtes. Kodanliku korra mädasust esitatakse nüüd eeskätt tollaste proletaarsete kirjanike tsitaatide kaudu.

Kokkuvõttes on uus väljaanne oma alustelt juba vägagi sarnane sellega, mida pakkus hiljem Sõgla juhtimisel koostatud EKA.

Samasse sarja kuulub ka KKI väljaandel ilmunud “15 aastat eesti nõukogude kirjandust” (1955), mis on koolikirjandusloo nõukogude aja osa põhjalikum variant.[25] See püüab kokku võtta eesti nõukogude kirjanduse arengu ja annab monograafilised ülevaated Sütiste, Jakobsoni, Hindi, Smuuli, Leberechti ja Vaarandi kohta. Tuuakse esile teemad ja ideed, näidatakse kirjanike tööd nõukogude võimu hüvanguks ja võitlust veel esinevate elu väärnähtuste vastu jms. Autorid lähtuvad ühemõtteliselt leninlik-stalinlikust kirjandusmudelist. Samas ei jäta Nirk juba ka märkimata, et vahepeal ilmnes lüürilise luule piiramist ja luulemeisterlikkuse alahindamist. Raamatu keel pole enam räigelt stalinistlik, küll aga bürokraatliku stiili parimaid traditsioone järgiv.

Ümberhindamise hindamine

Omaette rühma moodustavad artiklid, kus lisaks teoste ja autorite analüüsile antakse hinnanguid ka juba tehtud ümberhindamisele.

Siin on esmalt oluline Johannes Semperi “Kriitikast ja kirjandusteadusest” (1948).[26]

Semper kiidab Andreseni “Mahtra sõja” ja “Mäeküla piimamehe” analüüsi, samuti Andreseni ja Urgarti artikleid Tammsaarest, mis toetuvad Lenini Tolstoi-käsitlusele, leides, et need näitavad, kuidas Tammsaare on kajastanud oma kaasaja olulisi jooni selle vastuoludes.

Samas ütleb Semper välja, et Tuglase “Kriitiline realism” taotleb näilikku objektivismi, pole parteiline ega käsitlusviisilt marksistlik-leninlik. Ta kritiseerib Tuglast selle eest, et too jätab varju töölisklassi kujunemise ning püüab suurtalunike ja külaproletariaadi huvisid ühte liita. Ka ei vii Tuglas kriitilise realismi teket kokku töölisklassi tekkimisega. Samuti hindab Tuglas eeskätt teoste kunstilist väärtust ja vähem ideelist kaalu ning pooldab kirjaniku objektiivsust ja erapooletust.

See artikkel annab senisele tööle hinnangu selgelt marksistlik-leninlikust metodoloogiast lähtudes, kuid ilma vulgaarsuseta.

Muutused toimuvad siin 1949. aastal. 23. aprillil 1949 toimub nõupidamine, mille teemaks on võitlus formalismi ja kosmopolitismi vastu kirjandusteaduses ja kirjanduskriitikas. Ettekande peab Oskar Urgart. Trükis ilmub see pealkirja all “Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses”.[27]Keskne on siin päevakriitika teema. Aga mõnes lõigus puudutatakse ka kirjandusuurimist.

Nii leiab Urgart, et ainsad olulised tööd sel alal on kirjandusloo-vihikud. Muu on vähene ja juhuslik. Kirjandusloo-vihikutes aga ilmneb idealismi, formalismi, objektivismi jms. Seal aga ei lähtuta kahe kultuuri teesist, ei tooda esile klassivastuolusid ja klassivõitlust. Tuglas püüab vaadelda sotsiaalseid nähtusi klassivõitlusest sõltumatult ja teeb katseid sotsiaalseid vastuolusid pehmendada. Andresen aga püüab süstemaatiliselt jätta muljet, nagu oleks formalism etendanud mingit progressiivset osa kodanliku aja kirjanduses ning nagu olnuks periood 1894–1917 kirjandusliku meisterlikkuse arenemise seisukohalt määratu tähtsusega ja kunst- kunsti-pärast sallitav passiivse võitluse vahendina kodanliku diktatuuri vastu.

Järgmine oluline tekst on Max Laossoni “Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest”.[28]Laossoni artikli esimene pool tegeleb Noor-Eesti sõimamisega. Selleks võtab ta kasutusele stalinistliku lähenemise formalismile ja estetismile koos Ždanovi ja Lenini räige leksikaga ja arendab selle äärmisesse vulgarismi.

Talle on Noor-Eesti kodanlik-natsionalistlik nähtus, mahhistlik-dekadentlik rühmitus, kes arendas individualistlikku ja kosmopoliitset estetistlik-formalistlikku kunstifilosoofiat. See eitas kunsti parteilisust, võitles süstemaatiliselt realismi vastu. Noor-Eesti oli rahvusterviklikkuse loosungi kandja, kodanliku reaktsiooni ideoloogiline löögirühm ja menševismi esindaja, kelle keskne eesmärk oli eemaldada rahvahulki revolutsioonist. Siuru jätkas Noor-Eesti traditsioone ja Tarapita võitles bolševismi vastu (kuigi Alle ja Barbaruse juures oli ka progressiivseid tendentse).

Sealjuures lõpetab Laosson oma artikli esimese osa teesidega, et ei tohi autorit ja loomingut lahti kiskuda tegelikkusest, tuleb näha progressiivset ka nende kirjanike töös, kel polnud ühist marksismiga.

Artikli teine osa on pea tervenisti pühendatud Andreseni ründamisele. Tegu on üpris labase demagoogiaga. Andresenit süüdistatakse selles, et ta ei anna parteiliselt õigeid hinnanguid reaktsioonilistele töödele, vaid otsib neid külgi, mida saaks esile tuua kui marksismile, proletariaadile kasulikke ja vajalikke.

Ka on oluline Aira Kaalu “Formalismi idealistlikud juured”. [29] Selle erijooneks on vastaste sidumine kindlate idealistlike ja leninismivastaste filosoofiliste suundadega.

Kaal ütleb, et formalismi korralik määratlus puudub, aga üldiselt on see värdjalikult vaenulik suhtumine tegelikkusesse ning faktide ja nähtuste mõtte moonutamine, mis baseerub idealistlikul filosoofial. Ja väidab, et nooreestlased ja siurulased olid kõige puhtamad idealistid.

Tema teiseks teemaks on Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita kui kodanlik natsionalism, mis propageeris härraskultuuri ideid.

Kogu selle suuna viib omamoodi absurdi Magnus Mälgu “Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus”.[30]

Nii võime näha, kuidas 1940. aastate lõpul hakatakse tegelema ümberhindamise ümberhindamisega. Selle keskseks teesiks on, et dekadentsi ja formalismiga seotavad rühmad ja autorid (Noor-Eesti, Siuru jt) on läbinisti reaktsioonilised ja kõik, kes on leidnud neis midagi positiivset, kuuluvad ise rahvavaenlaste hulka. Selle tagajärjeks oli nende rahvavaenlaste kõrvaldamine kirjanduselust vaatamata sellele, et nad hoolega ka enesekriitikat tegid.

Kokkuvõtteks

1940–1950 luuakse eesti nõukogude marksistlik-leninlik-stalinlik kirjandusteadus. See tegevus on jagatav mitmesse etappi ja suunda.

Luuakse uued institutsioonid (Keele ja Kirjanduse Instituut jt), uus kirjastuste ja väljaannete süsteem. Korraldatakse ümber ülikooli töö. Koostatakse kirjandusuurimise töökavad ja viiakse kogu kirjandusteadus nõukogude metodoloogia põhjale. Tegelikus töös võib esile tuua kolm keskset liini.

Üks liin on vene marksistlik-leninlik-stalinliku kirjandusteaduse aluste import, mis on praktiliselt ainult referatiivne tegevus. Selles mängib keskset rolli Johannes Semper, lisaks Karl Taev ja Oskar Urgart. Teine liin on kirjandusloo ja kirjandusklassika ümberhindamine nõukogulikult aluselt. Selle keskseteks autoriteks on Nigol Andresen ja hiljem juhina Endel Sõgel. Kolmas liin, mis liigub kriitika ja kirjandusteaduse piirimail, on eesti nõukogude kirjanduse arendamine ja hindamine, millega koos käivad katsed analüüsida selle arengulugu.

Ideoloogiliselt võib tollased tööd jagada samuti kolmeks.

1940–1941 ja 1945–1947 ilmub veel käsitlusi, mis ei kasuta tegelikult marksistlik-leninlikku metodoloogiat kirjandusteoste interpreteerimisel. Marksismi on neis vaid hädapärase garneeringu jagu. Seda liini esindavad sõja eel näiteks Rudolf Põldmäe ja Karl Mihkla, sõja järel Tuglas ja Alttoa.

Samal ajal tulevad ka marksismi-leninismi kirjandusteooriat ja metodoloogiat eesti kirjandusloole rakendavad uurimused. Siin on kesksed autorid Andresen ja Semper.

Kolmas liin on selle rakenduse viimine kooskõlla oma aja stalinismi kirjandusvaadetega. Ka selle suuna alusepanijaks on Andresen aastail 1946–1947. Just see liin läheb ainsana edasi, muutudes kümnendi lõpus aina jäigemaks, mustvalgemaks ja räigemaks ning jõudes tippu Laossoni, Kaalu, Sõgla jt töödega. Sellega koos käib nii esteet Tuglase kui ka Semperi ja Andreseni raevukas ründamine.

Eesti nõukogude kirjandusuurimise rajajaks on nimetatud Tuglast. See pole kindlasti nii. Tegelikult on eesti nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse peamised rajajad Nigol Andresen ja Johannes Semper. Sellele baasile lisandub stalinistlik kiht. Ka selle sissetoojaks on Andresen. Oluline on rõhutada, et kümnendilõpu tegelased ainult arendavad selle edasi mustvalgesse, vulgaarselt andetusse sõimu. Stalini surma järel hakkab pilt taas leebemaks muutuma.

Selgelt paistab selles olukorras välja ka kirjutajate andekus või kirjandustundlikkus. Semper jääb ka marksismi rakendades tundlikuks analüüsijaks. Andresen kannab samuti välja. Samas kui Laosson või Sõgel silmanähtavalt ei saa kirjandusest mitte midagi aru.

[1] Sirp ja Vasar, 19.10.1946.

[2] Formalismil on kaks tähendust: kui üldnimetus modernistlike suundade kohta ning kui lähenemisviis, mis eitab kunstiteose ideelist sisu (või selle keskset tähtsust) ja käsitleb teose vormi tema sisust isoleerituna.

[3] Näiteks peavad 1948. aasta novembris-detsembris kirjanike liidus selleteemalised ettekanded Daniel Palgi ja Villem Alttoa. Vt F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. Tartu, 1997, lk 37.

[4] NtR. Alekõrs, Ernst Särgava-Petersoni elu ja looming. Rmt-s: E. Särgava-Peterson, Rahvavalgustaja. Tallinn, 1953, lk 227–243.

[5] NtE. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi elu ja looming. Rmt-s: F. R. Kreutzwald, Laulud. Tallinn, 1953, lk 7–85.

[6] Riikliku Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu, 1949.

[7] Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus. Toim. G. Naan jt. Tallinn, 1953, lk 36–92.

[8] J. Kahk, J. Käosaar, Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega. Looming, 1954, nr 11, lk 1357–1371, nr 12, lk 1523–1535.

[9] J. Käosaar, Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses. Rmt-s: Riikliku kirjandusmuuseumi aastaraamat, lk 32–132.

[10] N. Andresen, Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail. Looming, 1946, nr 3, lk 289–301.

[11] N. Andresen, Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks. Looming, 1947, nr 4, lk 437–462.

[12] N. Andresen, Eduard Vilde “Mahtra sõda”. Looming, 1947, nr 11, lk 1342–1364.

[13] N. Andresen, Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte. Looming, 1946, nr 7/8, lk  930–934.

[14] N. Andresen, Juhan Sütiste. Looming, 1945, nr 3, lk 328–338 (vt ka rmt-s: J. Sütiste, Valitud luuletused. Tallinn. 1946, lk 5–16); N. Andresen, Johannes Barbarus. Looming, 1946, nr 12, lk 1287–1295.

[15] N. Andresen, Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana. Looming, 1946, nr 3, lk 365–370.

[16] F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947. Vrd: F. Tuglas, Eduard Vilde. Tema 80-nda sünnipäeva puhul. Looming, 1945, nr 3, lk 277–311; Realismi läbimurd eesti kirjanduses. Looming, 1946, nr 2, lk 190–202; August Kitzbergi elu ja looming. Looming, 1946, nr 5, lk 596–615; Ernst Särgava ühiskonnaarvustajana. Looming, 1946, nr 9, lk 1041–1061; Eduard Vilde ajalooline triloogia. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1236–1249; Eduard Vilde näidendid. Looming, 1947, nr 1/2, lk 214–225.

[17]F. Tuglas, Juhan Liivi jututoodangust. Rmt-s: J. Liiv, Valitud jutud, Tallinn, 1945, lk 5–19; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Külmale maale. Tallinn, 1947, lk 233–239; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Näidendid, Tallinn, 1947, lk 214–225; Eduard Vilde jututoodangust. Rmt-s: E. Vilde, Valitud jutustused, Tallinn, 1949, lk 5–20.

[18] F. Tuglas, Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks. Looming, 1947, nr 5, lk 599–611.

[19] J. Semper, Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated. Looming, 1949, nr 10, lk 1233–1255.

[20] E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

[21] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651, nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6, lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

[22] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Õpik keskkooli VIII klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Õpik keskkooli IX klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (1954); Eesti kirjanduse ajalugu 3. Õpik keskkooli X klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 4. Õpik keskkooli XI klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953.

[23] VtE. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 144–146. Endel Sõgla vastus ja kokkuvõte mõttevahetusest: Looming, 1954, nr 11, lk  1372–1389.

[24] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1957; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956. Eesti kirjanduse ajalugu 3. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956.

[25] 15 aastat eesti nõukogude kirjandust. Vast. toim. E. Nirk. Tallinn, 1955.

[26] J. Semper, Kriitikast ja kirjandusteadusest. Looming, 1948, nr 6, lk 705–716.

[27] O. Urgart, Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses. Looming, 1949, nr 5, lk 596–611. Ülevaadet nõupidamisest vt: Rahva Hääl, 08.05.1949; lühemalt ka: Looming, 1949, nr 9, lk 634–637.

[28] M. Laosson, Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest. Looming, 1949, nr 6, lk 739–757, nr 8, lk 988–1004.

[29] A. Kaal, Formalismi idealistlikud juured. Looming, 1950, nr 2, lk 245–253, nr 3, lk 352–373, nr 4, lk 464–749.

[30] M. Mälk, Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus. Looming, 1950, nr 5, lk 529–534.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
20. loeng: stalinistlik aeg I: institutsioonid, inimesed ja ideoloogia

Selle loenguga tuleme sõjajärgse nõukogude eesti kirjandusuurimise juurde, mis kestab 1945. aastast kuni 1980. aastate lõpuni.^[1]Põhiline sõja eel toimuda jõudnud muutus kirjandusteaduses oli organisatsiooniline.^[2]Vähem oli nõukoguliku kirjandusteaduse aluste tutvustamist ja minimaalselt teadust ennast.

Alustati ülikooli nõukogulikuks ümberkujundamist. Suleti suurem osa kultuuriseltse. Ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus asemele tuli Eesti Keel ja Kirjandus. Asutati Kirjandusmuuseum ning Sirp ja Vasar. Mõned inimesed asusid ideoloogilistesse ametitesse ja võtsid juhtivalt osa uue võimu tegemisest (Nigol Andresen, Johannes Semper, Oskar Urgart, Karl Taev, Villem Alttoa), põhiosa püsis ideoloogilises mõttes võimalikult vait, kuigi võttis vastu uue võimu loodud uued töökohad.

Pannakse paika kaks muutuste põhialust. Esiteks: kirjandusteaduslik töö peab muutuma plaanipäraseks. Esimene versioon sellisest plaanist ilmub 1941. aastal Annisti ja teine 1944. aastal Taevi nime all.^[3]Teiseks: kirjandusuurijate keskne ülesanne on orienteeruda metoodiliselt ja ideoloogiliselt ümber marksistlikule kirjandusteadusele ning senine töö ja kogu kirjanduspärand sellest lähtuvalt ümber mõtestada. Ideoloogilisus saab kirjandusteadusele kohustuslikuks. (Karl Taev: “Meetod on esijoones maailmavaade.”)^[4]

Poliitiliselt jagatakse nõukogude aeg Eestis harilikult Stalini ajaks, sulaks ja stagnatsiooniks. Ka kirjandusteaduses moodustab Stalini aeg omaette etapi, mille lõpp jääb 1950. aastate teise poolde, murdehetkega 1958. aasta paiku. Siis hakkavad pärast pausi taas ilmuma Keel ja Kirjandus ning Kirjandusmuuseumi aastaraamat. 1959. aastal alustab ilmumist raamatusari “Eesti kirjamehi”. Taas asub tööle osa vahepeal vangis või põlu all olnud kirjandusuurijaid ning ühtlasi toimub suur põlvkonnavahetus, kuna lisandub esimene nõukogude ülikoolis õppinud uurijate seltskond.

Selles ja järgmises loengus teengi kokkuvõtte Stalini aja kirjandusteadusest. Tollal ilmub vaid üksikud töid, millel on mingit väärtust ka tänapäeval. Olulisim on see, et siis imporditakse Eestisse nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused ning pannakse alus institutsioonidele, mis määravad kirjandusteaduse edasise arengukulu.

Institutsioonid ja inimesed

1944. augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee Eesti ja kohe hakatakse taastama nõukogude kirjandusinstitutsioone. Nagu sõja eel, on nüüdki olulisteks juhtkujudeks Nigol Andresen ja Johannes Semper.^[5]

Juba 15. novembril algab õppetöö nõukogude ülikoolis.^[6]Selle käivitamist juhivad Hans Kruus (rektor 1944) ja Karl Taev (teadusprorektor 1944–1950). Kirjandusprofessoriks kutsub Kruus Tuglase, kes ütleb tervisele viidates ära ja kolib novembris Tallinn-Nõmmele.^[7]

Eesti kirjanduse (alates 1948. aastast kirjanduse ja rahvaluule) kateedri juhatajaks määratakse vanemõpetaja, hilisem dotsent Karl Taev (1944–1966). Pikemaajalisteks õppejõududeks on tollal sõjaeelse haridusministeeriumi ametnik ja õpikukirjutaja Villem Alttoa (1945–1975) ning endine kooliõpetaja Juhan Käosaar (1945–1958).^[8]1955–1966 oli ülikoolis ka dotsent Liis Raud. Ülikooli kirjandusuurijate roll sel perioodil jääb üsna hämaraks.

Kirjandusmuuseumist (KM) tehakse taas iseseisev teadusasutus, mille direktoriks saab jälle Mart Lepik, kes aga 1945. aastal arreteeritakse.^[9]Siis on aastani 1951 direktoriks Alice Habermann, kes vabastatakse juhtimisega toimetulematuse tõttu. 1951–1952 proovitakse muuta muuseumi kultuur-hariduslikuks asutuseks ning tema direktoriks on KKI direktor. Järgneb Salme Lõhmuse paariaastane kohusetäitja-periood. 1954 saab direktoriks klassikalise filoloogi haridusega Venemaa-eestlane Eduard Ertis, kes püsib ametis kuni 1989. aastani. Uurijatest on 1950. aastast alates taas muusemis Mart Lepik, pikemalt töötab seal Liis Raud (1940–1955) ja lühemalt ka Juhan Käosaar.

1947. aastal luuakse Tartus Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI), millest kavandatakse teadustöö põhikeskust.^[10]Selle direktori kohusetäitjaks nimetatakse vahepeal kirjastuses töötanud Daniel Palgi, kes on ametis 1950. aastani, kirjandussektorit juhatab samadel aastatel Villem Alttoa. Siis vabastatakse Palgi ametist, süüdistades teda leninliku kirjandusteaduse põhiliste arusaamade ignoreerimises. Järgmiseks pikaajaliseks direktoriks saab Kaukaasia-eestlane, senine parteikooli õppejõud Heinrich Tobias, Alttoa asemele määratakse aga senine hariduse rahvakomissariaadi vaneminspektor Bernard Sööt (KKIs 1947–1954). Tobias vabastatakse 1955. aastal töölt nõrga juhtimise pärast ning tema asemele tuleb Venemaa-eestlane Eduard Päll, kes on direktoritoolil kuni 1968. aastani. Uurijatena töötavad KKIs tollal pikemalt näiteks Richard Alekõrs (1947–1961), Ello Säärits (1952–1974), Aino Pärsimägi/Gross (1954–1966).

Selle asutuse olulisim muutusehetk on aastail 1952–1953. 1953 kolib instituut Tallinna, jäädes sellega eemale KMist ja selle arhiivraamatukogust. 1952 suunatakse haridusministeeriumist KKI teaduslikuks sekretäriks Endel Sõgel. 1953 saab ta kirjandussektori juhataja kohusetäitjaks ja vist 1955 sektorijuhajaks, edenedes 1963. aastaks asedirektoriks ja olles 1968–1988 direktor. 1953. aastal võetakse tööle Sirbi ja Vasara kirjanduslik kaastööline Endel Nirk, kes jääb instituuti 1972. aastani ja kujuneb selle juhtivaks uurijaks.

1947 muudetakse Tallinna Õpetajate Instituut Pedagoogiliseks Instituudiks, mille eesti keele ja kirjanduse kateedrit juhatab 1954–1970 Bernard Sööt. Arvestatavaks uurimiskohaks kujuneb see palju hiljem.

On näha, et sõja järel kasvas teaduri või õppejõuna leiba teenivate eesti kirjandusuurijate hulk tugevasti, kuid plaanide täitmiseks ei jätkunud neist ikka. KKI kroonikast paistab, et kirjandussektori töö saadakse mingil määral käima alles 1950. aastatel. Pidevalt kõneldakse “kaadri puudumisest”.^[11]Lisaks on märgata väga suurt inimeste liikumist paigast paika.

Avaldamiskohtadest pannakse kohe käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Samas ei käivitata uuesti Eesti Keelt ja Kirjandust. 1949 ilmub Kirjandusmuuseumi aastaraamat, aga teist sel perioodil ei tule. TRÜ toimetised taastatakse 1954, kuid kirjanduse kohta seal sel perioodil midagi ei ilmu. Nii on kirjandusteaduse avaldamiskohti tegelikult väga vähe. Nõukogude Kool avaldab üksikuid artikleid. Loomingus ilmuvad ideoloogilised seisukohavõtud ja dokumendid ning kirjutised kaasaegse kirjanduse ja sotsialistliku realismi üle. Aga kirjandusteaduse alla mahub neist vaid mõni. Palju artikleid, eriti klassika ümberhindamisest ilmub ajalehtedes (näiteks Andresen jõuab Tammsaare sünniaastapäeva puhul 1948. aastal kirjutada temast Nõukogude Õpetajas 30.01, Talurahvalehes ning Sirbis ja Vasaras 31.01). Samas on näha, et Sirbis leidub vene kirjanduse kohta lugusid vähemalt sama palju kui eesti kirjanduse kohta.

Uueks oluliseks avaldamiskohaks saavad klassikute teoseväljaannete saatesõnad, mis peavad andma teosele õige hinnangu. Nii ilmuvad 1947 Vilde “Külmale maale” ja “Näidendid” Tuglase ja “Mahtra sõda” Andreseni järelsõnaga. Aga need saavad 1949 üliterava kriitika osaliseks ning Vilde “Teosed” ilmuvad alates 1951. aastast juba ideoloogiliselt kindlamate autorite saateartiklitega (Juhan Käosaar).

Kirjandusteaduse programmi elluviimisest

Sõja ajal sõnastatud nõukoguliku kirjandusteaduse programmi võib kokku võtta neljaks punktiks:

– kirjutada marksistlikul teoorial põhinev eesti kirjanduse ajalugu;

– koostada eesti ainesel baseeruv marksistliku kirjandusteooria kursus, marksistliku kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat ning eesti kirjanduse ja folkloori leksikon;

– uurida 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldumist eesti kultuuris ning eriti vene ja eesti kirjanduse suhteid;

– publitseerida eesti kirjanduse põhipärandi tekstikriitiline väljaanne (vanem kirjandus, kirjandusuurimusi ja kirjanduspoliitikat jms) ja kirjavahetusi.

Keskne ülesanne on marksistliku eesti kirjanduse ajaloo koostamine, mille kohta tulevad otsused otse kommunistliku partei keskkomiteelt.

1945. aastal tegi EK(b)P Keskkomitee TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedrile ülesandeks koostada viieköiteline eesti kirjanduse ajalugu.^[12]Esimene nõupidamine selle (ja pärandi väljaandmise) asjus toimus 18. juunil Nikolai Karotamme juures.^[13]Vastutav toimetaja oli Karl Taev ning tööga oli seotud 10–12 inimest (Tuglase päevikust on välja loetavad Alttoa, Andreseni, Käosaare, Laugaste, Semperi, Söödi, Taevi, Urgarti ja Tuglase enda nimed). Aastatel 1946–1947 ilmusid sellest esimene, kolmas ja neljas osa.^[14]

1947. aastast läheb kirjanduslugude koostamine KKI töökavadesse. Alguses võetakse plaani kolmeköiteline ajalugu, valmimistähtajaks 1958. aasta. 1954 muudetakse see partei keskkomitee poolt viieköitelise koguteose plaaniks, mis peab valmima instituudi, ülikooli ja kirjandusmuuseumi ühistööna. Koordineerijaks saab KKI ja peatoimetajaks Endel Sõgel. Makettide valmimise tähtajaks plaaniti 1960. aastat. Tegelikult saab sellest suur seitsmeraamatuline “Eesti kirjanduse ajalugu” (EKA), mis ilmub aastail 1965–1991.

Väga oluline teema on kooli kirjandusõpetuse viimine leninlik-stalinlikule alusele, mis tähendab nii uusi koolikirjanduslugusid kui ka nõukogulikku metoodikat.

1945 ilmus Bernard Söödi veidi marksismiga garneeritud ärkamisaja kirjanduse õpik.^[15] 1946–1947 saabub oluline murrang. Nigol Andresen avaldab programmilise artiklisarja sellest, kuidas mõista ja õpetada eesti kirjanduse ajalugu partei 1946. aasta 14. augusti otsuse valguses ning lähtudes Lenini kirjanduse parteilisuse ja kahe kultuuri õpetusest.^[16]Just see tekst toob eesti kirjandusuurimisse teravalt stalinistliku sõnavara.

1952. aastal teeb EK(b)P Keskkomitee KKI-le ülesandeks uue kirjandusõpiku koostamise. Kollektiivi juhiks määratakse direktor Tobias ja tema asetäitjaks Endel Sõgel, kes on tegelik juht ja teeb ka autorite käsikirjad ringi. 1954. aasta alguseks on kõik neli köidet ilmunud.^[17]Kriitika on terav.^[18]Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine. See tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub trükist 1956–1957 kolmes raamatus.^[19] Selles on muuseas üle viie lehekülje lühikilde Tuglasest, Suitsust, Ridalast, Underist. Ja direktor Päll kuulutab instituudi aastaaruandes, et selle tööga on vulgaarsotsioloogilised moonutused eesti kirjandusteaduses põhiliselt likvideeritud.^[20]

Metoodika poolelt ilmub Nõukogude Koolis pidevalt tõlkeartikleid vene klassikute käsitlemise kohta, kuid eesti kirjanduse osas valitseb 1953. aastani sisuliselt tühjus. Alles siis hakkab ilmuma üksikuid artikleid ka eesti kirjanike kohta. Ainus vahepealne suur töö on Endel Sõgla programmiline artikkel sajandivahetuse kirjandusest ning proletaarse kirjanduse ja kriitilise realismi võitlusest reaktsioonilise romantika, formalismi ja estetismi vastu.^[21] See tekst on segu faktidest ja ideoloogilisest jampsist, jätkates nooreestlaste analüüsis 1949. aasta joont.

KKI oluliseks tööks saab ka eesti kirjanduse põhivara väljaandmine. Esimesed köited kuuest pidanuks valmima 1949–1950, tegelikult jääb see ilmumata. Samuti plaanitakse KKI juhtimisel suurt kogumikku eesti-vene kirjandussuhetest 19. sajandil. See saab valmis 1950, aga trükki ei jõua. 1948. aastast tehakse artiklikogumikku “Kodanliku Eesti ühiskond ja kirjandus”.^[22]Kogumikku veetakse plaanides edasi läbi mitme aasta, aga seegi jääb ilmumata. Ja plaani võetakse ka üksikmonograafiad (Tuglas Vildest, Alttoa Kitzbergist, Taev tsaariaja tsensuurist). Tuglase töö jääb ilmumata, Alttoa Kitzbergi-käsitlusest saab hiljem ta doktoritöö (1961) ja Taevi monograafiast kandidaaditöö (1963).

KMis alustatakse Kreutzwaldi kirjavahetuse väljaandmise suurprojekti, juhtivaks jõuks Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956. Kreutzwaldi sünniaastapäeva tähistamiseks 1953 ilmuvad album (koostajad Mart Lepik ja Liis Raud) ning kommenteeritud “Teosed” (kolleegiumi juht Karl Taev).

Eestikeelse marksistliku kirjandusteooria kursuse asemel ilmub rida artikleid, mis esitlevad eesti uurijatele vene nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse aluseid.

Marksistlik-leninlik kirjandusteadus ja selle tulemine

1920. aastad olid vene kirjandusteaduses paljude eri kontseptsioonide aeg. Hilisemale ajale on neist tähtsad vormikoolkond ja Bahtini ring. Murrang toimub 1930. aastate alguses ning kümnendi teiseks pooleks on juba nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteooria põhikontseptsioon valmis ning muud kõrvale tõrjutud.

Selle aluspõhjaks on Marxi ja Engelsi üldfilosoofilised arusaamad majanduslikust baasist ja ideoloogilisest pealisehitusest ning klassidest ja klassivõitlusest.^[23] Olulised tööd selles seoses on Marxi “Saksa ideoloogia” (1845–1846), “Poliitilise ökonoomia kriitikast” (1859) ning Engelsiga ühine “Kommunistliku partei manifest” (1848). Esteetilistes küsimuses on põhiallikaks Marxi ja Engelsi kirjad, neist olulisematena Engelsi kiri Margaret Harknessile (1888), kus on esitatud realismidefinitsioon, kiri Minna Kautskyle, kus kõne all tendentsikirjandus (1885), ning Marxi ja Engelsi kirjavahetus Ferdinand Lassalle’iga (1859), milles juttu kirjanduslike kujude klassiloomusest, individuaalsusest ja ideaalsuse/reaalsuse suhetest. Samuti Engelsi kirjad 1890. aastatel Joseph Blochile, Walther Borgiusele, Conrad Schmidtile, Franz Mehringile, Heinz Starkenburgile, milles ta astub vastu baasi (majanduse) ja pealisehituse (ideoloogia) suhete vulgariseerimisele.^[24]

Neile lisanduvad Lenini arusaamad, mille puhul on kesksel kohal peegeldusteooria rakendamine kunstis (“Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”, 1908), käsitus kahest kultuurist (“Kriitilisi märkmeid rahvusküsimuse kohta”, 1913) ja kirjanduse parteilisusest (“Partei organisatsioon ja parteiline kirjandus”, 1905).^[25]Just Lenini tööd saavad peamisteks allikateks, mida sadu kordi refereeritakse ning millele hakatakse viitama partei otsustes kirjanduse kohta, tegelikus kirjanduskriitikas ja minevikupärandi ümberhindamisel.

N-ö ametlike õpikutena mainib juba Gustav Suits 1940. aastal ilmunud Leonid Timofejevi “Kirjandusteooria aluseid” (Основы теории литературы) ja Gennadi Pospelovi “Kirjandusteooriat” (Теория литературы).^[26]

Sõja järel mõjutab kirjandusuurimist Ždanovi kõne ja ÜK(b)P Keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta 1946. aastal.^[27]Selle otsuse tuum on lihtne: nõukogude kirjanduses ei ole kohta kunstil kunsti pärast, individualismil, apoliitilisusel, kusjuures Ždanov tsiteerib pikalt Lenini mõtteid kirjanduse parteilisusest. Teine oluline tekst on partei määrus Muradeli ooperi ”Suur sõprus” kohta 10. veebruarist 1948, mis kritiseeris formalismi ja “avas selle rahvavaenuliku suuna olemuse”.

Need juhtnöörid määrasid kriitika põhisuundadeks võitluse estetismi ja formalismi vastu, 1930. aastatel oluline võitlus vulgaarsotsioloogiaga taandus tagaplaanile. Nende otsuste mõjul muutub pilt kirjandusest mustvalgemaks ning sõjaeelne kaine toon palju teravamaks, samas ei muuda nad midagi teooria põhialustes.

Klassikute olulised tööd hakkasid eesti keeles ilmuma kohe. 1940. aastal ilmus K[arl] T[aevi] koostatud valik Marxi ja Engelsi katkendeid, milles on juttu baasi ja pealisehituse suhetest ning ideoloogia klassiiseloomust, sh Engelsi kirjad vulgariseerimise vastu.^[28] 1945. aastal avaldati väljavõtteid Engelsi kirjadest kirjandus- ja kunstiküsimuste kohta, sh realismidefinitsioon.^[29]Tolstoi 120. sünniaastapäeva puhul 1948 ilmus kaks Lenini artiklit Tolstoist.^[30]Muid keskseid töid pole ma 1940. aastaist leidnud, kuid olulisi tsitaate trükitakse eri artiklites kümneid kordi ümber. Lenini teoste suurväljaannet alustatakse 1948. aastal, aga kirjandusega seotud artikleid sisaldavad köited ilmuvad 1952–1953. Pisike valimik “Kirjandusest”, mis sisaldab olulisi tekste ja katkeid, ilmub alles 1957.^[31]

Esimesed pikemad artiklid marksistlik-leninliku kirjandusteooria alustest avaldati 1941. aastal. Need olid György Lukácsi “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina “Lenin ja kirjandus”.^[32]Mõlemad pakuvad väljavõtteid vene keeles ilmunud artiklitest ning on praktiliselt kommenteeritud tsitaadikogud klassikute olulistest vaadetest. Eestlaste poolt on hea lisandus Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”, mis annab punktiirse ülevaate nõukogude kirjandusteaduse võitlusest vulgaarsotsioloogia vastu 1920.–1930. aastatel.^[33] Lühema referaadi pakub Eduard Pälli “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”.^[34]

1948. aastal ilmub Johannes Semperi “Marksistlik-leninlik kunstiõpetus”.^[35] See on parim tollane eestikeelne sissevaade teooriasse, süsteemne ja valdkonda kattev. Semper kasutab allikana Lenini venekeelseid tekste, lisab eesti materjali ning näitab oma kodusolemist ka üleliidulistes vaidlustes. Sealjuures jätkab ta sõjaeelset rahulikku stiili.

Muud sõjajärgsed tööd on väheolulised. Mainida võib näiteks Urgarti ülevaadet Lenini kirjandusvaadetest ning mitmeid kordi üle kirjutatud Lenini vaateid Tolstoi kohta (nt suhteliselt rahulik Blagoilt ja vulgaarpedagoogiline Dobrõninilt).^[36]

Sellele on oluliseks taustaks 19. sajandi vene revolutsiooniliste demokraatide teostevalimikud (Belinski, Herzen, Dobroljubov, Tsernõševski) ja Maksim Gorki kogumik “Kirjandusest” (1948).

Marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused

Millisena vahendavad tõlked ja eesti kirjandusuurijad marksistlik-leninlikku kirjandusteooriat?^[37] Esitan siin selle teooria põhialused kesksete märksõnade kaupa.^[38]

Olemine ja teadvus, baas ja pealisehitus. Marksismi järgi pole kunstikäsitus immanentne teadus, vaid seotud marksistlik-leninliku maailmavaate ja revolutsioonilise praktikaga. Seetõttu on oluline alustada marksismi enda põhialustest.

Selle järgi moodustavad valitsevad tootmissuhted ühiskonna majandusliku baasi, millel kerkib ideoloogiline pealisehitus (haridus, poliitika, kunst, teadus, filosoofia, õigus) ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Inimeste kujutlused, mõtlemine, vaimne suhtlemine on materiaalsete suhete otsene tulemus ehk ühiskondlik olemine määrab teadvuse. Ühiskondlikku teadvust tuleb seletada materiaalse elu vastuoludega, tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel oleva konfliktiga. Muutused majanduslikus aluses toovad kaasa pöörde pealisehituses. Siit tuleneb ka, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna muutumisega.

1890. aastatel hakkas Engels seda vulgaarsena mõjuvat suhet mahendama, öeldes, et majanduse mõjujõu selline rõhutamine omal ajal oli poleemiline võte. Ta toonitab, et majanduslik areng pole ainus ajalooprotsessi määrav moment. Kunsti ei saa seletada majanduse ja klassivõitluse mehaanilise ja vahetu peegeldusena. Tegemist on keerulise vastastikuse mõjuga baasi ja pealisehituse ning pealisehituse osade endi vahel, kusjuures majanduslik paratamatus “murrab endale lõppkokkuvõttes alati tee”. Lisaks ütleb ta, et majanduse arenemine mõjutab pealisehitust kaudselt ning nende tingimuste piires, mida vastav pealisehituse ala ise ette kirjutab, samas kui pealisehituse alad mõjuvad üksteisele otseselt. Sellest suhte vahendatusest ja kaudsusest tuleb ka arusaam, et kunsti ja majanduse õitsenguperioodid ei pruugi kokku langeda.

Kunsti sõltuvus ühiskonnast, kunsti klassiseloom. Ühiskond jaguneb antagonistlikeks klassideks, kelle vahel toimub pidev klassivõitlus. Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Sealjuures on kodanlik ühiskond klassivastuolusid lihtsustanud, seal seisavad vastamisi vaid kodanlus ja proletariaat.

Kuna kunstnik ei saa luua sõltumatult ühiskondliku elu seatud tingimustest, siis on kirjandusel ja kunstil klassiiseloom. Iga ühiskondlik-majanduslik formatsioon annab kunstile oma põhilise ilme. Klass, kes on ühiskonna valitsev materiaalne jõud, on samal ajal ka tema valitsev vaimne jõud. Seetõttu on kunsti analüüsimisel oluline arvesse võtta ühiskondlikke tingimusi, klassivõitluse olukorda, konkreetseid ajaloolisi üksiktingimusi. (Väärarusaam kunsti sõltumatusest tekkis arenenud tööjaotusega klassiühiskonnas, kus vaimne töö on eraldunud materiaalsest tootmisest.)

Kaks kultuuri. Kunsti klassiiseloomu sidus Lenin õpetusega kahest kultuurist. Ei ole olemas ühtset rahvuslikku kultuuri ega kirjandust. Igas rahvuslikus kultuuris on kaks kultuuri: valitsev kultuur, mis on majanduslikult valitseva klassi (kodanluse) kultuur, ning – kas või väljaarenemata kujul – demokraatliku ja sotsialistliku kultuuri elemendid. Lenini ütleb otse: rahvusliku kultuuri loosung on kodanluse poliitiline pettus. Liberaalkodanlik rahvuslus varjab rahvusliku kultuuri loosungi taha kunsti klassiiseloomu. Rahvuskultuuri kui terviku kaitsmine on kodanlik natsionalism.^[39]Mitteklassiline kirjandus on Lenini järgi võimalik alles sotsialistlikus klassideta ühiskonnas.

Kultuuri klassiloomusest tuleneb ka oluline küsimus töölisklassi suhtumisest minevikukultuuri, mis kirjandusteaduse puhul tähendab küsimust, kuidas hinnata minevikuautoreid ja nende töid.

Lenini järgi ei heida proletaarne kultuur ega marksism kodanliku ajastu kõige väärtuslikumaid saavutusi kõrvale, vaid vastupidi, omandab ja töötab kõik väärtusliku ümber.^[40] Aga ta ühtlasi rõhutab: igast rahvuslikust kultuurist võtame ainult tema demokraatlikud ja sotsialistlikud elemendid, võtame ainult ja tingimatavastukaaluks iga rahvuse kodanlikule kultuurile, kodanlikule natsionalismile.

Realism ja tüüpilisus. Keskne koht marksistlikus kirjandusteoorias on siin Engelsi realismidefinitsioonil.

Kirjanduse ideaaliks on realism. Realism tähendab, et ühiskonda, inimesi, ajastut jne tuleb kujutada tõepäraste detailidega ning läbi tõepäraselt kujutatud tüüpiliste karakterite tüüpilistes olukordades.^[41]Koos teesiga kunsti klassiiseloomust tähendab see, et tegelased on teatud klasside esindajad. Kuid tüüpilist tuleb näidata läbi konkreetsete detailide. Tegelased peaksid olema individualiseeritud karakterid, mitte mingi idee või ideoloogia hääletorud. Nii asub marksism idealismi ja realismi vanas vaidluses realismi poolele. Engelsi sõnul: ideaalse pärast ei tohi unustada realistlikku.

Sealjuures räägib Engels sellest, et realism võib suurel kunstnikul avalduda ka tema vaadetest olenemata. Selle näiteks toob ta Balzaci, kes oli vaadetelt legitimist ja kelle sümpaatia kuulus väljasurevale aristokraatiale, kuid kes kujutas selle hukku suurima tõepärasusega, nähes selle huku paratamatust ja märgates samas ka tulevikuinimesi. Ka Lenin rõhutab, et tõeliselt parteiline kirjandus peab olema ennekõike ajalooliselt tõepärane. Just see on kirjanduse mõjujõu allikas.

Nii ei ole realism Engelsi jaoks mitte reaalsuse pinnapildistus ja tüüpiline ei tähenda mitte seda, mis esineb kõige sagedamini, vaid seda, mis kõige teravamalt ja ilmekamalt väljendab teatava aja ühiskondlikku jõudu. Oluline võib sealjuures olla varjatud, kirjanik peab suutma tabada uue idusid vanas, näha tegelikkust revolutsioonilises arenguprotsessis.

Sama kordavad 1930. aastate nõukogude otsustajad. Näiteks Georgi Malenkov partei 19. kongressil: tüüpiline on see, mis kõige veenvamalt väljendab antud ühiskonnajõu olemust. Tüüpilisuse probleem on alati poliitiline probleem.

Sellisena tähendab tüüpilisus millegi olemusliku väljatoomist kõigis selle vastuoludes. Muidugi on tähtis, et olemuslikuks saab pidada siiski vaid seda, mis näitab maailma muutumise ja olemise pilti sellisena, nagu marksism-leninism seda näeb.

Sisu ja vorm. Kirjandusteose sisu ja vormi teoreetiliste küsimustega klassikud otseselt ei tegele, kuigi nende analüüsides ja arutlustes on mõlemast poolest pidevalt juttu. Sealjuures on selge, et juba marksismi-leninismi üldfilosoofilised ja üldideoloogilised seisukohad asetavad keskseks kategooriaks kirjandusteoses sisu, mis määrab, põhjendab ja motiveerib vormi. Sisu all mõistetakse peegeldatud elu ning elunähtuste ringi, mida vaadatakse kindlast vaatekohast, mis määrab ära teose idee.^[42]On näha, kuidas klassikud analüüsivad teoseid kogu aeg suhetes ja seostes ühiskonna ja ajastuga, mida neis kujutatakse. Samas rõhutavad nad kogu aeg hea vormi tähtsust (intriigi organiseerimisest värsiehituseni).

Peegeldusteooria.^[43]Leninismi tunnetusteooria tuumaks on peegeldusteooria, mida Lenin arendas töös “Materialism ja empiriokrititsism”. Inimese aistingud, mõisted, tajud, kujutelmad jms on välismaailma esemete ja protsesside peegeldused, mille tõesuse kontroll on praktika. Samas inimese teadvus mitte ainult ei peegelda maailma, vaid ka loob ja mõjutab seda. Ka kunst ei peegelda maailma passiivselt, vaid loovalt. Kunstnik valib need küljed tegelikkusest, mille lõplikult määrab ära tema ühiskondlik olemine. Peegeldusteooria rakendusena kirjandusele ning sellisena kirjandusteaduse metodoloogilise ja metoodilise alusena nähti Lenini artiklit “Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”.^[44]

Lenin kõneleb sellest, et tõeliselt suur kunstnik peab peegeldama kas või mõningaid olemuslikke jooni ühiskonnast. Suure kunstnikuna peegeldas Tolstoi Vene ühiskonna eri külgi. Vastuolud tema vaadetes ja loomingus ei ole juhuslikud, vaid Vene ühiskonnaelu vastuolude väljendus. Krahv Tolstoid tõlgendab Lenin kui Vene talupoja vaadete ja meeleolude väljendajat. Tolstoi ei mõistnud absoluutselt töölisliikumise rolli ega Vene revolutsiooni, kuid jääb väheks, kui hinnata Tolstoi vastuolusid kaasaegse töölisliikumise ja sotsialismi vaatepunktist, vaid tuleb arvesse võtta seda protesti, mida ta avaldas kapitalismi vastu. Tuleb võtta Tolstoilt üle see, mis kuulub tulevikule. Ja ta võtab Tolstoilt tema kirgliku kriitilisuse ja paljastuslikkuse, kuid eitab “tolstoilust”. Sealjuures rõhutab Lenin kogu aeg Tolstoi geniaalsust kunstnikuna.

Tendents ja parteilisus. Marxi ja Engelsi suhtumine kirjanduse tendentslikkusse on veidi vastuoluline. Ühelt poolt ütleb Engels, et pole vaja tendentsiromaane, samas pole ta ka tendentsikirjanduse vastu. Ka tõlgendused on erinevad. Nii leiab Lukács, et Engels nõuab tendentsi igas teoses, kuid Semper ütleb, et Engels ei nõudnud tendentsi, vaid realismi. Kindlasti aga ei pooldanud Engels teostes alasti tendentsi. Selles oli tema seisukoht ühene: mida varjatumaks jäävad autori vaated, seda parem kunstiteosele. Ja veel ütleb ta, et tendents ei pea olema midagi välist, pealesunnitut, vaid peab paratamatult ja orgaaniliselt tõusma esile teose sisust.

Lenin kõneleb kirjanduse “parteilisusest” ning seda tõlgendatakse tendentsiprobleemide analoogina.^[45] Semper nimetab seda marksistlik-leninliku kunstiõpetuse olulisimaks osaks, kuna tema arvates ei piisa revolutsiooniajastul enam realismist. Lenini järgi peab proletariaat viima ellu parteilise kirjanduse printsiipi.^[46]

Kodanlikus rahaühiskonnas ei saa kirjanik olla vaba (siin on jutt otseselt kirjanikust, kunstnikust, näitlejast). Ei saa elada ühiskonnas ja olla sellest ühiskonnast vaba. Kodanliku kirjaniku vabadus on vaid maskeeritud sõltuvus kirjastaja rahakotist ja publikust, kui ka kirjanik seda seotust ei tunnista ning peab end parteilisest võitlusest kõrgemal seisvaks ja apoliitiliseks. Ja Lenini järgi see, kes väidab, et teenib vabadust “üldse”, võitleb lõppkokkuvõttes kodanluse huvide eest. Kodanlikule kirjandusele, kirjanduslikule karjerismile ja individualismile tuleb vastu seada avalikult proletariaadi ja parteiga seotud kirjandus.

Kirjandus peab olema vaba kodanlik-anarhistlik-üliinimeselikust individualismist, mida Lenin teravalt vihkab. Parteilisus tähendab, et kirjandus ei ole individuaalne asi, vaid osa proletariaadi ühisasjast. Parteilisus tähendab kohustust anda igale sündmusele avalik ja otsene parteiline hinnang, asudes kindla ühiskonnagrupi seisukohale. Parteilisus tähendab ka seda, et töid tuleb hinnata nende kasulikkuse järgi töölisliikumisele, töölistele, ühiskonna ja kunsti arengule. Partei peab kontrollima kogu kirjandust. Literaadid peavad kuuluma parteiorganisatsiooni. Aga see ei tähenda nivelleerimist, kirjanduse mehaanilist sarnastamist, enamuse valitsust vähemuse üle, individuaalsuse mahasurumist.

Sellisena on parteilisus teadlikult omaks võetud klassilisus ning loominguvabadus vabalt valitud parteilisus. See on vaba kirjandus, kuna teda ei mõjuta mitte karjäär ja kasu, vaid sotsialismi-idee ja töörahva poole hoidmine.

^[1] Sõjajärgse kirjanduselu võitlustest annavad pildi nt: P. Lilja, Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude Eesti kirjanduspoliitikast. Keel ja Kirjandus, 1990, nr 3, lk 156–166, nr 4, lk 229–238, nr 5, lk 286–294; S. Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal. Rmt-s: Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Koost. M. Laak, S. Olesk. Tartu, 2000, lk 149–172; S. Olesk, Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum. Looming, 2002, nr 10, lk 1552–1567; T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263. EKA ajastuülevaade keskendub kriitikale, kirjandusteadust on vaadeldud väga vähe: M. Kalda, A. Vinkel, Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. Rmt-s: EKA V:1, Tallinn, 1987, lk 451–467; vt ka: M. Kalda, Eesti nõukogude kirjanduskriitika aastail 1945–54: metodoloogiline kujunemine. Keel ja Kirjandus, 1984, nr 11, lk 657–663.

^[2] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 14. loeng: piiriaeg. Vikerkaar, 2008, nr 12, lk 70–83.

^[3] A. Annist, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156; K. Taev, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv VI, 1944, lk 47–55.

^[4] K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81.

^[5] Andresen oli 1944 hariduse rahvakomissar ning kuni 1949. aastani Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. 1950–1955 oli vangis. Semper oli kuni 1948. aastani Kunstide Valitsuse juhataja, 1950–1955 põlu all.

^[6] Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982. Tallinn, 1982, lk 180 jj.

^[7] Tuglas sai 1946. aastal akadeemikuks ja osales aktiivselt kirjanduselus. Põlu all 1950–1955.

^[8] Juhan Käosaar (1909–1986) oli 1944–1945 Helsingi ülikooli lektor, 1945–1958 TRÜ eesti kirjanduse dotsent ja 1945–1948 KMi töötaja.

^[9] Mart Lepik oli arreteeritud 1945–1946, 1947–1950 ÕESi vastutav sekretär.

^[10] Vt KKI kohta põhjalikku faktograafiat: E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007. Sealt pärinevad ka mitmed siin toodud faktid.

^[11] Paljud sõjaeelsed uurijad jäid või jäeti tegelikust kirjandusteadusest kõrvale: Jaan Kärner (1944–1946 Loomingu toimetaja, 1946. aastast peale vaimuhaige), Paul Ambur (kirjastuses), Karl Mihkla (õpetaja, mh parteikoolis, Vilde muuseumi direktor 1946–1951), Marta Sillaots (arreteeriti 1950), Erna Siirak (1944–1947 Sirbi ja Vasara teatriosakonna juhataja, 1951–1955 vangis), Aino Undla-Põldmäe (1947–1949 KKI teadur, 1949–1955 välja saadetud), Hugo Raudsepp (arreteeriti 1951, suri 1952), Jaan Roos (varjas end 1945–1954 NKVD eest), August Annist (1945–1951 vangis), August Palm (1945–1951 vangis, seejärel kuni 1957. aastani juhutöödel), Rudolf Põldmäe (vangis ja väljasaadetuna 1945–1955).

^[12] Tartu Ülikooli ajalugu III, lk 282.

^[13] F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II, 1944–1959. Tartu, 1997, lk 23.

^[14] E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

^[15] B. Sööt, Eesti kirjanduslugu: rahvusliku ärkamisaja kirjandus keskkooli IX klassile. Tallinn, 1945.

^[16] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651; nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6 lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

^[17] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–4. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (tegelikult osa 1954).

^[18] Vt E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 144–146.

^[19] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–3. Tallinn, 1956–1957.

^[20] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 194.

^[21] E. Sõgel, Rahvalikust ja rahvavastasest kirjandusest. Nõukogude Kool, 1951, nr 5, lk 281–298, nr 6, lk 366–382, nr 7, lk 409–425, nr 8, lk 465–482.

^[22] Nt Andresenile pakub Palgi alguses teemaks “Eesti kirjandus, bolševism ja Nõukogude Liit” ja kui too sellest loobub, siis “Natsionalistlik isolatsiooon ja internatsionalism eesti kirjanduses”. E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 32.

^[23] Mh koostati mahukad Marxi ja Engelsi ning Lenini kultuurialaste vaadete krestomaatiad, mis põhiosas koosnevad killukestest, kuna mingit kultuurifilosoofiat autorid eraldi ju ei arendanud.

^[24] Eesti k-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983 (eriti lk 2–6, 14–22, 59–60, 72–74, 79–82,84–93); K. Marx, Saksa ideoloogia. Tallinn, 1985; K. Marx, Poliitilise ökonoomia kriitikast, Tallinn 1965; K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1946 (kuni 1981. aastani 9 trükki).

^[25] Need tööd on eesti keeles ilmunud mitmeid kordi. Vt V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist. Tallinn, 1964, lk 91–95, 131–141, 250–254.

^[26] Akadeemik, pikaaegne Moskva Ülikooli professor ja Maailmakirjanduse Instituudi nõukogude kirjanduse osakonna juhataja Leonid Timofejev (1904–1984) oli ülimõjukas kirjandusteadlane ja kirjanduspedagoog. Tema kirjandusteooria õpikuid avaldati palju, tähtsaim neist oligi nõukogude aja mahukaim selleteemaline õpperaamat “Основы теории литературы” (1940, viies trükk 1976). Koos lastekirjaniku ja kirjandusuurija Natan Vengroviga avaldas ta 1952. aastal terminisõnastiku “Краткий словарь литературоведческих терминов”, millest ilmus samuti mitu trükki – eesti k-s: L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957. Tema õpikud olid tollal kasutusel ka eesti koolis (nt “Vene nõukogude kirjandus keskkooli 11. klassile”, millest 1950–1955 ilmus viis trükki).

^[27] Ajakirjadest “Zvezda” ja “Leningrad”. ÜK(b)P KK otsusest 14. augustil 1946. a. Looming, 1946, nr 9, lk 963–966; Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade “Zvezda” ja “Leningrad” kohta. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1103–1124.

^[28] K. Marx ja Fr. Engels kunstist. Viisnurk, 1940, nr 2, lk 193–198, nr 3, lk 303–309.

^[29] Friedrich Engels. Sirp ja Vasar, 01.12.1945.

^[30] Lenin Tolstoist. Sirp ja Vasar, 11.09.1948.

^[31] V. I. Lenin, Kirjandusest. Tallinn, 1957.

^[32] G. Lukacs, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Štšerbina, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.

^[33] K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.

^[34] E. Päll, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.

^[35] J. Semper, Marksistlik-leninlik kunstiõpetus. Eesti Kommunist, 1948, nr 24, 21–39; Looming, 1948, nr 12, lk 1497–1517.

^[36] O. Urgart, Lenin ja kirjandus. Looming, 1949, nr 1, lk 9–16; D. Blagoi, Lenin Tolstoist. Looming, 1950, nr 11, lk 1363–1367; M. Dobrõnin, Lenini artiklid L. Tolstoi üle on kirjandusteoste analüüsi metodoloogiliseks ja metoodiliseks aluseks. Nõukogude Kool, 1952, nr 1, lk 1–8.

^[37] Lääne-Euroopas kujunes 1920.–1930. aastatel hoopis teistsugune marksistlik kirjandusteooria, mille arendajaks said György Lukács, Walter Benjamin jt. Rahvusvahelised ingliskeelsed kirjandusteooria õpikud kõnelevad ainult Lääne suunast, nõukogulikku teooriat valdav osa neist ei mainigi.

^[38] Võrdluseks tasuks siia kõrvale vaadata idealismi-realismi vaidlusi, positivismi põhialuseid ning elu- ja rahvusläheduslikke kirjanduskäsitusi: T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar, 2006, nr 3, lk 71–83; 4. loeng: Eesti kirjandus ja selle uurimine 19. sajandil: romantilise idealismi aeg. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 93–108; Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 2. osa: Mäss. Looming, 2007, nr 8, lk 1228–1248; Eluläheduselt rahvuslähedusele. Kirjandusideoloogiast tähistevahetuse aegu. 2. osa: rahvusliku kirjanduse märksõnad. Rmt-s: Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest. Koost. E. Lindsalu. Tallinn, 2009, lk 59–96.

^[39] Lenini keskne paatos on siin tegelikult võitluses eri rahvustest tööliste eraldamise vastu rahvuskultuuri pinnal, internatsionalistliku ülemaailmse kultuuri kuulutamine vastukaaluks kodanluse natsionalistlikule kultuurile.

^[40] 1920. aasta paiku tegeles Lenin hoolega just proletaarse kultuuri küsimustega ning võitlusega ettekujutuse vastu, nagu tuleks see kultuur ei tea kust, sünniks tühjale kohale. Vt nt: V. I. Lenin, Noorsooühingute ülesanded (1920). Rmt-s: V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist, lk 408–421.

^[41] Mihhail Lifšitš ütleb, et realism kui teoreetiline mõiste (mitte lihtsalt kui kirjanduslooline periood või vool) läks marksismis kindlalt käibele pärast seda, kui 1932. aastal avaldati Engelsi kiri Margaret Harknessile. Tema arvates aitas just see kaasa peegeldus-esteetika võidule dekadentliku sümbolite esteetika üle. M. Lifšits, Marx ja Engels kunstist. Rmt-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983, lk XXX.

^[42] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik, lk 132–133.

^[43] 1941. aastal tõlgiti seda veel kui “kajastamisteooriat”.

^[44] Artikkel oli kirjutatud Tolstoi 80. sünnipäeva puhul reaktsioonina Tolstoi-ülistajate silmakirjalikkuse vastu.

^[45] Lenini vastav artikkel kõneleb tegelikult sellest, et Venemaal pärast 1905. aasta revolutsiooni tekkinud olukorras peab kogu sotsiaaldemokraatlik kirjandus muutuma parteiliseks ning ühtlasi tuleb parteiline kirjandus ja parteilised literaadid allutada partei kontrollile.

^[46] Lenin kasutab peaaegu kogu aeg sõnu “kirjandus” (литература) ja “literaat” (литератор), kuid jääb veidi ebaselgeks, kui palju ta sealjuures peab silmas ilukirjandust, kuigi viiteid selles suunas on.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
19. loeng: pagulasaastad V: poeetika ja modernism

Viimases loengus väliseesti kirjandusuurimisest vaatlen, kuidas seal on käsitletud poeetika- ja modernismiprobleeme. Mõlemad valdkonnad seostuvad eeskätt USA-s elanud uurijatega.

Poeetika

Poeetikaküsimused on väliseesti kirjandusuurimises perifeersed. Ei ilmu ühtegi üldisemat poeetikakäsitlust ega teooriat. Kui otsida mingit keset, siis on selleks meetrika, eriti värsimõõtude ja keelestruktuuri omavaheline suhe ja mõju. Natuke üllatav on, et analüüsis on nii palju juttu eesti kvantiteerivast värsist, sh rahvaluule värsist ja antiikvärsimõõtude edasiandmisest eesti keeles, aga vähemalt osalt seletub see kesksete kirjutajate haridustaustaga.

Poeetika probleemistik tõuseb esile 1960. aastate teisel poolel ja jätkub 1970. aastatel, mis on üsna hästi sünkroonis strukturalismi, poeetika ja lingvostilistika esiletõusuga maailma kirjandusuurimises 1960. aastatel. Olulised kirjutajad on Victor Terras, Viktor Kõressaar, Ilse Lehiste ja Ants Oras. Aga on ka näha, kuidas nende tööd on mõjutanud kodueesti autorid, näiteks August Annisti antiigitõlked ja arutlused antiikvärsimõõtude tõlkimise ümber, Ain Kaalepi ja hiljem Jaak Põldmäe värsiuurimised.

Victor Terras (1921–2006)¹oli maailmatasemel vene kirjanduse ja eriti Dostojevski asjatundja, kes tegeles eeskätt 1970. aastatel ka eesti poeetika ja värsiõpetuse küsimustega.²Terras määratleb end rohkem kirjandusteadlase kui kriitikuna ning peab teadlase eesmärkideks tõlgendust, seletust ja kommentaari, teadlastöö põhilaadiks aga analüütilisust, faktilisust ja objektiivsust.³

Terrase programmiline lähtepunkt on immanentse teksti eri tasandite analüüs, eriti luuletuse vorm ja poeetika. Tekstitasandite puhul viitab ta mõnikord Roman Ingardeni neljale tasandile (akustiline-fonoloogiline vorm, semantiline-struktuuriline kiht, autori üldised vaated ja tekstis esinevad konkreetsed objektid), mõnikord aga läheb sellest skeemist välja.

Terrase eruditsioon on tohutu ja ta liigub oma viidetes antiigist moodsate strukturalistideni. Kuigi ta viitab oma vaadete alustena palju ka intuitiivset tüüpi autoritele (nt Leo Spitzer, Benedetto Croce jt), ei järgi ta ise tegelikult intuitsioonist lähtuvat käsitlusviisi.⁴Tema uurimused toetuvad enim strukturalistidele, vene formalistidele ja eriti Roman Jakobsoni ideedele. Oma artiklites ei alusta Terras mitte tekstist, vaid teoreetilistest postulaatidest ja hüpoteesidest, mille paikapidavust ta uurib konkreetsete näidete najal, kasutades vormiuuringute puhul enamasti värsivormide statistilisi analüüse. Terrase eri töödes korduvad mõned teemad ja probleemid.

Tema keskne teema on luuletaja emakeele struktuuri ja luules kasutatavate laenatud värsimõõtude vahelised pinged ning nende lahendamine eesti luules.

Näiteks “Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry” lähtub Roman Jakobsoni ideest, et mingi teisest keelest laenatud värsisüsteemi kasutamine tähendab ühelt poolt selle süsteemi adapteerimist oma keelestruktuuri ning teisalt võib tähendada selle keele adapteerimist vastavasse värsisüsteemi. Terras pakub eesti luule jaoks lähtekohana välja ühelt poolt rahvalaulu osaliselt kvantitatiivse süsteemi ja teiselt poolt saksa (ja vene) värsisüsteemid. Ta näitab, kuidas eesti kolme välte süsteem ja sõnade rõhumallid sobituvad halvasti saksa (ja vene) keele baasil loodud värsisüsteemidesse, mida 19. sajandi luuletajad proovisid imiteerida ning mis viis mitmete grammatikareeglite pidevale rikkumisele (nt kontraktsioonid). Eesti luuletaja loomulik eesmärk oli leida oma lahendus teisest keelest lähtuva süsteemi mehaanilise jäljendamise asemel. Seda tegigi Terrase arvates 20. sajandi alguse luule Juhan Liivist kuni siurulasteni, tulemuseks eeskätt rõhuline süsteem.

“Some observations on Estonian and Russian versification” alustab hüpoteesist, et eesti luules valitsev riimilis-rütmiline luule on seotud vene mõjuga või akulturatsiooniga nõukogude tingimustes. Analüüsides toob ta aga välja selle, et samade värsisüsteemide kasutamisel on eesti ja vene luules olulisi erinevusi, ning näitab, kuidas need on seotud keelte sisevormi (inner form) aktiivse vastumõjuga välistele värsivormidele. Sama mõtteliini jätkates pakub ta, et vabavärss ei pea olema läänelik vastuhakk nõukogude süsteemile, vaid Roman Jakobsonist lähtudes võib see olla ka rahulolematuse väljendus laenatud silbilis-rõhulise süsteemi vastu. Luuletajad liiguvad intuitiivselt vabavärsi poole, mis lubab välja tuua oma keele rütmi.

Terrase teiseks oluliseks teemaks on pinged eri keelenormide pandud piirangute ja luuletaja väljendustungi vahel ning nende pingete lahendamise viisid. Sellest seisukohast analüüsib ta näiteks eri vaatepunktidest Juhan Liivi luulevormi. Üks ta olulisi järeldusi on, et Liiv pole naiivne hull kunstnik, vaid väga teadlik ja vir-tuoosne poeetilise tehnika kasutaja.

Terrase kolmas teema on eksiili mõju luule eri tasanditele. Näiteks artiklis “American-Estonian Poets” leiab ta, et poeet käib välismaal elades läbi neli astet. Esimene aste on “poeet eksiilis”, kes jätkab oma vana kodumaa viisil. Mingil hetkel hakkab ta reageerima uutele tingimustele ja muljetele, kodumaast saab mälestus ning poeet liigub teisele astmele. Kolmandal astmel on luuletaja juba leidnud uue kodumaa, on kahe maa kodanik, mis võib esile kutsuda näiteks makaroonilisi värsse. Neljandal astmel on ta uue kodumaa poeet, keda kohalike poolt peetakse n-ö “etniliseks poeediks”. Ka märgib Terras, et eksiil toob luuletajas välja jooni, mida ta muidu poleks endas leidnud. Edasi vaatleb ta lühidalt, millistel tasanditel ja kuidas need muutused eesti pagulasluules on toimunud (häälikud/rütmid/semantika/tegelikkus).

Terrase erihuvi on Aleksis Ranniti luule, millest ta on kirjutanud palju retsensioone ja tutvustusi ning mida ta kasutab mitmetes artiklites eriti kvantitatiivse värsimõõdu ja pagulaspoeedi saatuse illustreerimiseks. Ta seob Ranniti luule 20. sajandi sümbolismi-järglastega, osutades, et Ranniti ideaaliks on klassitsismi ja romantismi süntees ning lähimaks kaaslaseks Paul Valéry esteetika ja luule. Ta analüüsib Ranniti luulevormi, eriti meetrikat, ja kõneleb Rannitist kui rütmikesksest luuletajast, kelle jaoks on oluline motiiv kosmose ja keelerütmide vastavus. Ka tõstab ta Rannitit esile kui poeetilise keele uuendajat. Kokkuvõtteks sellest tööst on Aleksis Ranniti lühimonograafia “Meie kirjanike” sarjas, mis erinevalt muudest selle sarja töödest koosneb peaaegu tervenisti teaduslikust empiirilisest värsianalüüsist, lisaks on see teos suuresti kokkuvõte ka neist teoreetilistest mudelitest ja teesidest, mida Terras arendab oma artiklites.

Viktor Kõressaar (1916–2002) töötas pikalt New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas ning kirjutas väga paljudel teemadel.⁵Ta hakkas laiemalt avaldama 1960. aastatel. Tema erihuviks oli kvantiteeriv värss eesti luules, mille kohta võib välja tuua kahte artiklit.⁶

“Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist“ on ülevaade eesti pro-soodia kahest allikast ja nende arengust: rahvalaulust ja silbilis-rõhulisest luulest. Alguses annab autor pildi eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi ajaloost ning seejärel põhjaliku ülevaate rahvalaulu vormi kasutamise probleemidest luuletajate töödes. Lõpus kõneleb ta lühidalt kvantiteeriva antiikvärsi kasutusest eesti luuletajate tõlgetes ja originaalides.

“Kvantiteerivast värsist eesti luules” kirjeldab lühidalt regivärsi meetrumit kui osaliselt kvantiteerivat. Seejärel tuleb jutuks antiikvärsside eesti keeles edasiandmise küsimus ja autor leiab, et Ridala oli esimene, kes lahendas selle probleemi vaistlikult õigesti, lähtudes arusaamast, et täielikult kvantiteeriv antiikne meetrum peab eesti keeles olema vaid osaliselt kvantiteeriv. Siis kõneleb Kõressaar, kuidas heksameeter tõi kvantiteeriva meetrumi lõplikult eesti luulesse, ja mainib selle suuna läbiviijatena Annistit ja Orast. Suurem osa tööst tegeleb aga Aleksis Ranniti kvantiteeriva luule värsianalüüsiga.

Lisaks on ta kirjutanud mitmeid esseid ja ülevaateid eesti klassikutest, Ants Orasest tõlkijana ning August Annisti regivärsilistest eepostest. Olulisim neist on ehk tsitaadirohke essee Heiti Talviku luulest.⁷

Ants Oras kirjutas mitmeid rahvusvahelist tähelepanu äratanud lingvostilistilisi uurimusi, aga seda inglise kirjanduse kohta.⁸Eesti keelest kirjutas ta vähe ja pigem praktilise tõlkimise seisukohast.⁹Märkimist vajab “Silpidest ja luulest”, mis kõneleb sellest, kuidas eesti kolmevälteline süsteem ei sobitu antiigi pikkade-lühikeste silpide vastandusse ning kuidas rahvalaul on vaid osaliselt kvantiteeriv, paljuski aga vaba ja paindlik. Muuhulgas vaidleb Oras Aleksis Rannitiga, kelle arvates kvantiteeriv värss on eriti eestipärane, ja leiab, et kvantiteerivale põhjale üleminek teeks eesti luule vaesemaks ja selles oleks raske luua tõelisi meistriteoseid.¹⁰

Huvitav idee selles artiklis on arendada välja eesti väldete-esteetika, mis avaks nende kasutamise põhimõtteid. Seda võiks käsitada kui eesti keele eripärast lähtuvat analoogiat sümbolistide poolt palju kasutatud häälikute-esteetikale.

Poeetika ja meetrikaga, eriti rahvalauluga on tegelnud ka foneetik Ilse Lehiste (1922), suurimaid eesti lingviste, kelle keskseks teemaks on eri keelte fonoloogia ja eriti rõhk, toon, kestused jms.¹¹Tema analüüsid on eeskätt kvantitatiivsed ja pigem lingvistikasse kuuluvad.

Lehiste keskne meid siinkohal huvitav väide on, et keele prosoodiline struktuur on kristalliseerunud selles keeles sündinud rahvaluule meetrilises struktuuris. Selle tõestamisega tegeles ta 1980.–1990. aastatel mitmes artiklis, uurides, kuidas luule suulises esituses foneetiliselt realiseerub ja võrreldes luule rütmilist struktuuri suulise kõne rütmiga. Selle sarja kokkuvõtteks võib pidada artiklit “The phonetics of metrics”.¹²

Ka on ta uurinud eesti rahvalaulu meetrikat ja näidanud, et rahvalauluvärsi kirjeldamine neljast trohheilisest värsijalast koosneva üksusena on lihtsustav ja väär.¹³Väliseesti poeetikaarutluste keskse teemaga, väldete kasutamisega rahvalaulus ja rahvalaulu meetrikaga ning antiikmõõtude tõlgete probleemiga eesti väldete taustal, tegeleb ta Yale’i eesti luule loengusarjas esitatud käsitluses “Quantity in Estonian language and poetry”.¹⁴Ka on Lehiste kirjutanud arvustusi ja artikleid konkreetsetest autoritest.¹⁵

Modernismiprobleemid

Lääne sõjajärgse kirjandusanalüüsi oluliseks ettevõtmiseks oli Euroopa (ja USA) kirjanduse modernismikeskse kaanoni ja kirjandusloo rajamine, mis algas vaikselt 1920. aastatel ja sai katuse alla 1960. aastateks. Kirjandusloo peateena hakati tõlgendama 19. sajandi keskpaigast Teise maailmasõjani kestnud kirjanduse moderniseerumist. Kirjanduse keskmesse paigutati 20. sajandi modernism ja avangard ning selle eellooks või alguseks 19. sajandil modernismi suunas liikunud autorid. Sealjuures kaldus rõhk tugevalt kirjanduse vormi ja keele analüüsile. Elutundest ja kirjanduse suhetest ühiskonnaga oli üha vähem juttu. Sellele teele lükkas kaanoni loojaid ühelt poolt asjaolu, et 20. sajandi moderniseerijad tegelesid väga palju vormiuuendusega, ja teisalt see, et modernismi “ihukriitilised” meetodid kirjandusteaduses, vene formalism ja uuskriitika, olid vormi- ja keelekesksed analüüsisuunad.

Modernismiga ja laiemalt 20. sajandi uuendusliku kirjandusega seotud meetodid väliseesti uurijate seas ei kodunenud. 1950. aastatel kutsus Ivar Ivask üles kasutama uuskriitikat, Ants Oras aga distantseerus sellest, leides, et uuskriitika viga seisneb ühekülgses ja ülemäärases enesekriitika, distsipliini, intellektuaalsuse toonitamises.¹⁶Samas ei saa Ivaski enda töid kuigivõrd siduda uuskriitilise lähilugemismeetodiga. Suurimat sugulust uuskriitikaga leiab hoopis (ja vaat et ainsana) Ilmar Mikiveri töödes. Vene formalistide ja strukturalismiga seostab end poeetikauurija Victor Terras. Aga see on ka peaaegu kõik. Uuemad meetodid tulevad nooremate uurijate töödes, kellest kõneleme siis, kui vaatleme 1990. aastate kirjandusteadust.

Samas aga on modernism kui probleem väliseesti kirjandusuurimises tausta ja kaudse mõjurina kogu aeg olemas. Mingil kombel ilmutab suurem osa autoreid selle suhtes oma seisukohta – rohkem küll sellega, et väldib modernismi mõistet ning piirdub vajaduse korral mõne konkreetsema liikumise või suuna nimega (nt Laabani puhul sürrealismiga) ilma probleemi eraldi süvenemata. Võiks öelda, et üldine suhtumine modernismi on vaikselt tõrjuv.

Neid autoreid ja töid, mis tegelevad modernismiprobleemiga üldisemal ja teoreetilisemal tasandil, enam kui vaid juhumärkuse korras, on vähe. Olulisemad neist on Ants Oras, Ivar Ivask, Ilmar Mikiver, Aleksander Aspel, Asta Willmann ja Aleksis Rannit. Nende arutlused võib koondada kahe keskme ümber: modernism eesti kirjandusloos ja 20. sajandi kirjanduse (luule) suhe oma ajastuga.

Eesti kirjanduslugu ja modernism

Eesti kirjanduse ajalukku inkorporeeriti 1920. aastatel 19. sajandi modernismi eesti variant uusromantismi nime all. 20. sajandi avangardisuunad futurism ja ekspressionism jäid vaid irdu rippuvateks kõrvalharudeks. 20. sajandi Euroopa modernismi edasine areng eesti kirjandusse enne sõda ei jõudnudki. Eesti kirjanduslugu kirjutati aga positivistliku lähenemisviisi põhjale ning selle keskmes oli proosas realism ja luules uusromantika.

Väliseesti uurijad ei mõtesta eesti kirjanduse sõjaeelset ajalugu ümber modernismikeskseks. Proosakaanoniga tegeldakse üldse väga vähe ja luulekaanoni keskmeks tehakse arbujate uussümbolistlik tiib – Alver ja Talvik. Varajaste avangardisuundadega praktiliselt ei tegelda. Vaid Herbert Salu nimetab eesti futurismi vene futurismi kärnatõveks ja vähktõveks, mis vaevas siurulasi, momentlasi ja tarapitalasi.¹⁷Kaudselt on samasugune suhtumine omane ka paljudele teistele, osalt oli põhjuseks kindlasti ka mitmete omaaegsete avangardistide hilisem kommunistlik teevalik.

Hilisem modernism tuleb pagulaskirjandusse 1940. aastatel Laabani ja Ilmar Mikiveri sürrealismina ning 1950. aastatel üldisema normaalmodernismina Lepiku, Grünthali, Kangro luules ja eeskätt Ristikivi ning Kangro proosas. Hiljem lisanduvad Laabani uusavangardism (uusdadaistlik “Rroosi Selaviste”, häälutused), Jaksi proosa jm. Kaudsemalt on 20. sajandi modernismikogemusest mõjutatud peaaegu kogu 1960. aastatel alustanud väliseesti kirjanike põlvkond.

Otsest debatti modernismiküsimustes on minimaalselt. Autorid kirjutavad eri aegadel, eri väljaannetes ja üksteisele viitamata. Siiski tuleb välja üks ajaline kese, 1960. aastate esimene pool, mis haakub hästi ka maailma modernismiarutluste haripunktiga.

Siin moodustab ühe pooluse Ants Oras, kes küll võtab üle Elioti kultuurieetose, aga ei aktsepteeri kuigivõrd 20. sajandi modernismi.

Oras väljendab oma suhtumist modernismi paljude sisult korduvate mõtetena retsensioonides Ristikivi, Kangro, Ivaski, Vihalemma ja Jaksi teostele 1959–1966. Teen siin ainult kokkuvõtte neist üldisematest seisukohtadest.¹⁸

Orase jaoks on modernism kõige kaasaegsem, kõige uudsem suund, viimane moekarje, selle järeletegemine, mida teevad praegusel hetkel kõik (lk 523). Selle modernismi võrdkujuks on talle sürrealism, millesse ta suhtub negatiivselt ning mis sageli tundub talle kalkuleeritu ja kistuna (lk 458). Luule jaoks olulised mõisted on talle impressionism ja imažism. Impressionismi näeb ta Kangrol (lk 461) ja Ivaskil, pannes viimase luulekogu “Päev astub kukesammul” arvustuse programmiliseks pealkirjakski “Imažistlik impressionist”. Selles väidab ta, et Ivask nõuab küll sürrealistlikku modernismi, kuid ise pole ei modernist ega sürrealist, vaid järgib inglise sajandialguse imažistide kirjutamistehnikat nagu omal ajal Juhan Liiv (lk 518–523).

Orase suhtumine proosamodernismi ilmneb ehk kõige selgemalt Jaksi-arvustuses (“Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks?”). Ta kritiseerib kõiki modernistliku romaani komponente, nähes neis vaid harvu võimalusi, ja kordab pidevalt, et eesti proosa modernistlikud otsingud tähendavad minekut mööda Euroopa kirjanduses juba ammu ummikuks käidud teed.

Veidi huvitavad teda siiski modernismi keelelised taotlused. Möödaminnes tunnustab ta näiteks Joyce’i keeletalenti ning eesti proosas Jaksi keelelist originaal-sust ja loovust (sama ka luules Laabani ja Vihalemma puhul). Aga ainult teatud piirini.

Kuid ta kahtleb, kas Euroopa kirjanduse introspektiivsed eneseotsingud, mille kirjanduslikeks meetoditeks on süva-psühholoogia, sümbolismi ja sürrealismi leiutatud uued tehnikad, on ikka õige tee (lk 486). Tema jaoks jäävad ideaaliks ikka karakterid, kes mõjuksid teostes tervikliku inimesena. Ta süüdistab modernistlikku proosat unenäolisuses, inimkujutuse atomiseerumises amorfsuseks, tahte haihtumises olematuks, isiksuste puudumises. Ja kutsub üles andma inimesest täielikumat pilti (nt lk 517).

Oras eelistab kasutada selliseid termineid nagu “sümboolsus” (mitte “sümbolism”), “metareaalsus”, “metapsüühika”, “ülerealistlikud ainesed”, “allegooria”, “sealpoolsus”. “Hingede öö” puhul kirjutab ta allegooriast, luupainaja-romaani vormist, Jaksi tööde kohta kasutab iseloomustusi “ekspressionistlikult fantastiline”, “vihjav”, mõnikord “allegoriseeriv”. Kangro puhul kõneleb ta kalduvusest salapärase ja müstilise poole (lk 443) ning tema realismile lisanduvatest sümboliseerivatest joontest (lk 439). Ta leiab, et eesti proosas on reaalne ja ülereaalne esinenud enamasti eraldi ning viitab Tuglasele. Kangrol näeb ta nende kahe poole õnnestunud sünteesi (lk 443).

Ivar Ivask vastandub modernismi küsimustes otseselt Orasele. See avaldub pidevas vaikses vaidluses, mis saab ehk teravaima väljenduse loos “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal” (1965).¹⁹See on ühtaegu arvustus ja programmiline artikkel, mis kõneleb eesti luule suhetest 20. sajandi modernismi ja avangardi eri suundadega. Ivask osutab, et eesti luulesse ei tulnud sürrealismi ja siin jäi toimumata Elioti-Poundi luulerevolutsioon. Selle üheks põhjuseks peab ta asjaolu, et just Oras eelistas vormirangust, stiilipuhtust, vaimulähedust, uusklassitsismi, Alverit, mitte eksperimentaalset modernisti Masingut (ja soosib paguluseski Stefan George ja Paul Valéry jüngrit Rannitit). Ivask tõstab esile ka kodueesti noorte luuletajate liikumist modernse luule suunas (nähes näiteks Mats Traadis vene uusfuturismi mõjusid).

Orase kaudne vastus sisaldub ülevaates “Estonian Literature in Exile”, kus ta paneb Ivaskile taas külge imažisti-sildi. Kirjavahetuses on Ivask ise sellele tiitlile vastu vaielnud ja seostanud end (ja ka nt 1960. aastate kodueesti kirjanduspõlvkonda) postsürrealismiga.²⁰

Ülejäänud sel teemal kirjutajad jäävad marginaalseks ja esitavad oma vaateid üksikutes töödes. Mainida võiks kaht autorit, kes seovad pagulaskirjanduse osalt modernismiga.

Ilmar Mikiver vaatab sõjajärgse pagulasluule arengut pingeväljas uue (sürrealism) ja vana (moraalne, patriootiline jms) luuleviisi vahel, pannes ühte leeri Laabani ning teise Tuulisui seltskonna ja Visnapuu. Samuti tõstab ta esile pagulasproosas aastatel 1951–1955 ilmunud teoseid (Uibopuu “Neli tuld”, Mälgu “Tee kaevule”, Ristikivi “Hingede öö”, Helbemäe “Õekesed”), mis tegelesid inimese alateadvusega, et jõuda sügavamale inimese olukorra tõlgendamisel, kasutades allegooriat ja mudelina suletud ruumi. Modernismi nime ta küll nende kohta ei kasuta. Enam-vähem samadele autoritele pöörab tähelepanuRaimond Kolk oma “Mõtetes eesti maapaokirjandusest”, nimetades seda aega otseselt maapaokirjanduse modernistlikuks vormiuuenduse perioodiks ja kasutades selle kohta terminit “psühholoogiline sümbolism”.²¹

20. sajandi modernismi tee

Teine otseselt modernismiga seotud teemaring puudutab seda, kuidas peaks kirjandus reageerima ajale ning milline on kaasaegse kirjanduse (eriti luule) keskne tee ja töö. Selle küsimuse juurde tulevad eri aegadel mitmed autorid, kes üksteisele ei viita, kuid ajavad ühesugust asja.

19. sajandi dekadents ja sümbolism kõnelesid palju suurlinna mõjust kirjandusele, 20. sajandi avangardist, eriti futurismist saab aga alguse küsimus tehnika ja luule suhetest. 20. sajand on masinate, ratsionaalsuse, matemaatika, tehnika ajastu. Eesti autorite küsimuseks on, kuidas peaks luule ennast sellega suhestama. Nende põhilised probleemid on ratioja tunnete ning meelelise ja ülemeelelise suhe.

Aleksander Aspeli “Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste”” (1959)²²leiab, et maailma valitseb objektiivsel loogikal ja mõistuspärasel elutarkusel põhinev maailmapilt ja elukorraldus. Inimese hingelise tasakaalu huvides on vaja, et tõeluse ja tõe ning irreaalsuse, kujutluse ja subjektiivsuse pooled oleks tasakaalus. Varem elasid kujutlusmaailm ja reaalsus omaette, aga sürrealismis murravad kujutlus ja ulmad tõelusse sisse, otsides hinge ja vaimu sünteesi. Nii tähendab sürrealistlik kujutluse vabastamine loogikast tema jaoks luule loomulikku arengut, mitte moevoolu jäljendamist. Sealjuures rõhutab Aspel Laabani lahknemist Bretoni ortodokssest automaatkirjutuslikust sürrealismist, märkides, et Laabani jaoks on loominguprotsessis teadlikkusel suurem roll, ja seostades seda suunda pigem Éluard’iga.

Sama liini arendab Aspel ülevaates “Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini” (1968).²³Tema järgi saab ratsionaalsuse ja intuitiivsuse koosolu ja tasakaal 20. sajandil oluliseks ühes modernse teadlikkuse, modernse ratsionaal-suse postuleerimisega. See on nähtus, mida André Gide nimetas 1920. aastail moodsaks klassitsismiks ja taltsutatud romantismiks. Aspel nimetab seda kriitiliseks klassitsismiks ja peab seda 20. sajandi esimese poole moodsa kirjanduse keskseks suunaks. Tema järgi taotles see tasakaalu või sünteesi tundelainetuse ja mõistuspärase korra, sümbolistliku abstraktsuse ja realistliku konkreetsuse, poeetilise tumeduse ja mõistelise selguse, filosoofilise kontemplatsiooni ja elulise vitaalsuse vahel. Selle suunaga seob ta näiteks Valéry, Gide’i, Prousti, T. S. Elioti, Thomas Manni jt loomingu.²⁴

Aleksis Rannit kõneleb uue aja luule valikutest oma eri keeltes avaldatud PEN-kongressi ettekandes “Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul” (1961).²⁵Ta kõneleb sümbolitest kui igavesest ja loomulikust väljendusvahendist luules ning leiab, et loomulik sümbol on tänapäeval haruldaseks muutunud. Keskseks küsimuseks on talle, kas sümboli ja täppisteaduste vahel valitseb sügavam kooskõla. Ja ta vastab sellele, et luuletajatel ja teadlastel on ühine püüdlus avastada kõiksuse müsteeriumi ning luules on parim tasakaal säravate kujutelmade ja matemaatilise menetluse, loogilise vormi vahel. Sellise tasakaalu saavutajatena nimetab ta teiste seas näiteks Gottfried Benni, Ossip Mandelštami, Wallace Stevensit ja Valéryd.

Asta Willmann²⁶kõneleb modernismiprobleemist oma ettekandes “Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule valgusel” (1968), mis põhiosas on ülevaade viie poeedi luuleilmast (Under, Talvik, Alver, Rannit, Vihalemm).²⁷

Willmann küsib: mil kombel rakendab uue aja luuletaja oma loomingus kahte vastasleeri langenud põhienergiat, intellekti ja emotsiooni? Üks suund on tema järgi aloogiline vabas vormis luule (Breton) ja teine vormirange intellektuaalne luule (Valéry). Mõlemat ühendab metafüüsika järele haaramine ja omaenese välisest sõltumatu siseilma ja siseaja loomine. Aloogilise luule viljelejad saadavad alateadvusest seostamatuid pilte, vormirange luule esindajad vahendavad irratsionaalsuse tunnet täppisteadusliku selguse ja konkreetsusega, millega käib kaasas teadlikkus oma loominguprotsessist ja vastandumine romantilise geeniuse spontaansele loomingule.

Willmann ise eelistab vormirangemat suunda, kus tema jaoks on koos sisuline romantism ja vormiline klassitsism. Sellega ühendab ta nt Edgar Allan Poe luuleteooriad, Baudelaire’i ilu kui mõistuse saavutuse, T. S. Elioti ebaisikulisuse, Valéry teadlikkuse ja vastandumise “hingevaluluulele”.

Ivar Ivask toob essees “Kuka pelkää modernia taidetta?” (1966) välja viis erinevat viisi, kuidas kirjandus ja kunst on moodsale ajale reageerinud.²⁸

Üht esindavad traditsionalistid, kelle jaoks kunstil oli tähtsust vaid sajandi alguseni.

Teist kriisikirjanikud, kes reageerivad maailmale lootusetusega (absurdistid, Kafka, T. S. Elioti “Ahermaa”). Nende jaoks on maailm muutunud absurdiks, seal puudub mõte, jumal on surnud ja uus pole veel sündinud. See ei anna katarsist, vabanemist, vaid ainult kohtuotsuse, surma jms.

Kolmanda rühma moodustavad otsijad, kes proovivad aktiivselt leida uut vaimset nägemust, uut sünteesi, mis inimese vabastaks. Siin on ristiusu elustumisele lootjad (T. S. Eliot, Paul Claudel, Boriss Pasternak) või mütoloogiate otsijad (Yeats, Rilke).

Neljas rühm püüab kohanduda kõikjale tungiva matemaatilisusega (Valéry, prantsuse sümbolistid).

Viies rühm on sellised, keda mõned nimetavad ebakunstnikeks (dadaistid, naivistid, osalt sürrealistid, Lorca, Hans Arp jt). Nende juurest viib tee Johan Huizinga mängiva inimese juurde ja Ivaski enda põhitõdemuseni, et kunst kui mäng ja lapselikult mängiv inimene on see, kes saab anda inimesele vajaliku tasakaalu. (Samast mängurõõmu, kujutlusvõime, lapseliku elu-usu vajadusest vastukaaluks süngele tõsidusele kõneleb ka Ivaski “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal”.)

Nii võime näha eri kirjutajaid ühendavat igatsust tasakaalu järele kirjanduses. Samas jagunevad hoiakud kahte rühma. Rannit ja Aspel näevad ideaali tasakaalus kujutelmade/kujutlusliku sisu ja ratsionaal-se/matemaatilise vormi vahel, Willmann eelistab küll sõnades ratsionaalsust, kuid tegelikult paistab silmas pidavat sama ideaali. Ivaski ideaalid on aga teistsugused, tema eelistab tasakaalu loojana lapselikku mängu. Samas toovad autorid esile mitmeid korduvaid nimesid, kelle seas esinemissageduselt üle teiste kõrgub prantsuse luule viimane suur sümbolist Paul Valéry.

Mis puutub kirjandusloolisse mõõtmesse, siis näeme, et kirjanduse moderniseerumise peateena tõlgendavad kõik peale Ivaski liini, mis liigub Baudelaire’ist uussümbolismini (või uusklassitsismini). Willmann ütleb isegi, et moodsa luule lähtealused kujunesid 19. sajandi keskel, ilma et 20. sajandil oleks neile midagi põhimõtteliselt uut lisada.

Kui võrrelda siinseid arusaamu eesti kirjandusloo varasemate ideaalidega, siis näeme, et just samasugust tasakaalutee otsimist pooldasid juba nooreestlased, kes pidevalt rõhutasid ihkava aru vajadust lisaks tunnetele.

Samast ideaalist kõneles Ants Oras enne sõda “uusklassitsismi” nime all, rajades sellele eesti luule peasuuna ja kaanoni, ning samasugust kooskõla otsimist tunde ja mõtte vahel ning selge, täpse vormi idealiseerimist jätkas ta oma mitmetes sõjajärgsetes kirjutistes. Ka tema võrdlustaustaks on ikka Charles Baudelaire ja T. S. Eliot.

Niisiis otsivad siinsed eesti autorid Euroopast sama teed, mida mööda oli käinud eesti luule, ja proovivad tõlgendada just seda Euroopa luule peateena.²⁹

Selline lähenemine jätab nii Euroopa kui eesti kirjanduses kõrvaliseks avangardiliikumised, mis seovad luulet ühiskonnaga, konkreetsemalt sürrealismi peavoolu, futurismi, ekspressionismi, dadaismi jms. Aspel käsitleb avangardiliikumisi otseselt äärmuslike uuendusvoolude sildi all. Niisugune arusaam on vaid osalt kooskõlas Euroopa modernismikaanoniga, mis näeb küll Baudelaire’is ja sümbolismis modernismi olulist algust, kuid paneb modernismi siiski avangardiga kokku. On kindlasti probleemne, kas selline ühendus on parim lahendus modernismi ja avangardi suhete esitamiseks. Aga veel probleemsem on näha Valérys 20. sajandi moodsa luule peateed.

Kokkuvõtteks

Väliseesti kirjandusuurijate panus eesti kirjanduse uurimisse on suur ja oluline. Üldjoontes saab välja tuua kaks põhiharu, mis kattuvad üllatavalt hästi uurijate elukohamaaga.

Rootsieesti uurimises oli kogu aeg valitsev positivismil põhinev lähenemisviis, mis ajapikku muutus üha deskriptiivsemaks, populaarteaduslikumaks ja mõneti ka esseistlikumaks. Selle juurde kuulus peaaegu alati tugevamalt või nõrgemalt rõhutatud rahvuslus. Keskne selle suuna esindaja on võrdlev allikauurija Herbert Salu. Tema kõrval on olulised mälestaja Bernard Kangro, populariseerija ja heade saatesõnade autor Arvo Mägi, kultuuriloolane O. A. Webermann, Gustav Suits jt. USA-s saab positivismiga seostada taustade avaja Felix Oinase tööd, kuigi põhiliselt lähtuvad tema käsitlused rahvaluule uurimise geograafilis-ajaloolisest meetodist. Ülejäänud harvad seda tüüpi ameerikaeesti uurijad on eeskätt tugevad ja konkreetsed deskriptivistid, nagu Jüri Kurman ja Ilmar Mikiver oma kirjanduslugudes.

Ameerikas oli keskne tekstikeskne lähenemisviis. Põhiliselt lähtus see suund intuitsioonist ja tekstisse sisseelamisest, sidudes seda põhiliselt oma aja kirjandusteaduse normaalparadigma mõiste-aparaadiga. Oma tüübilt meenutavad need tööd tugevalt sõjaeelset eesti tekstikeskset kirjanduskäsitlust, mis toetus saksa uurijatele (Oskar Walzel jt). Kui otsida paralleele ingliskeelsest maailmast, siis sobib selleks F. R. Leavise üsna samasugune lähenemisviis.³⁰

See tähendas ühtlasi enam esseismi kui positivismipõhist empiiriat ja mõnikord taanduski lihtsalt esseistlikuks arutluseks, segades erinevaid filoloogilisi ja impressionistlikke lähenemisviise. Selle suuna olulisim esindaja oli Ants Oras, teisena Ivar Ivask. Rootsis liigub teatud määral samasse suunda Karl Ristikivi.

Teine USA haru käsitab end eeskätt teadlastena, mitte kriitikutena (nt poeetikud Victor Terras ja Ilse Lehiste). Nende poolt leiavad kasutamist uuemad strukturalistlikud lähenemisviisid ja lingvistikast laenatud meetodid. Üpris uuskriitika-lähedased on Ilmar Mikiveri konkreetseid teoseid analüüsivad käsitlused.

Paguluses uuriti mingil määral peaaegu kõike, mis eesti kirjanduses oluline on. Uurijate vähesus ja huvid aga keskendavad põhiosa töödest siiski vaid mõne teema ümber.

Olulisim neist on kindlasti arbujate ja Underi analüüs ning eesti luule pealiini ja kaanoni kujundamine arbujatekeskseks (Oras, Ivask, Aspel, Kangro, Ristikivi). Selle kõrval on tähtis vanema baltikeskse kirjanduse ümbermõtestamine uute leidude põhjal (Salu, Webermann, veidi Suits). Muud perioodid ja suunad jäävad tagaplaanile ning seostuvad eeskätt Herbert Salu tegevusega. Hajali jäävad katsed analüüsida 20. sajandi uuemaid modernismisuundi ja nende seoseid eesti kirjandusega (Oras, Ivask, Aspel, Mikiver jt).

Eesti kirjandusteadusele traditsiooniliselt on väga vähe teoreetilisi arutelusid ja üldse teooriakäsitlust (Ivask, Oras, Terras, Uibopuu). Perifeerseks jääb ka poeetika-probleemistik (Terras, Lehiste, Kõressaar).

Oma kaasaegse kirjanduse kohta kirjutatu kuulub valdavalt päevakriitikasse, tutvustusse jms. Aga siin tuleb eraldi rõhutada, et just kodueesti kirjanduse paguluses kirjutatud arvustused olid väga olulised oma avarama, vabama maailmakirjandusliku lähenemise ja teistsuguse ideoloogilise tausta tõttu. Eeskätt deskriptiivseks jäävad küll katsed anda protsessiülevaateid uuemast sõjajärgsest kirjandusest (Mägi, Ristikivi, Oras, Mägi-Ristikivi-Kangro, Mikiver, Kurman).

Ja last not least: ülioluline oli eesti kirjanduse ja tema probleemide tutvustamine maailmale, kus kesksed organisaatorid olid Ivar Ivask ja Aleksis Rannit. Selles on vähe kirjandusteadust, aga see polnudki eesmärk.

1 Victor Terras õppis Tartu Ülikoolis slaavi ja germaani filoloogiat jms, 1942 sai magistrikraadi. 1943–1944 oli ülikoolis ladina ja kreeka keele lektor. 1944 mobiliseeriti. 1945. aastast oli ta Saksamaal, 1952 läks USA-sse. Doktorikraadi kaitses Terras Chicago ülikoolis 1963. aastal. Ta töötas 1959–1966 abiprofessori ja professorina Illinoisi ülikoolis, 1966–1970 professorina Wisconsini ülikoolis ja 1970–1988 Browni ülikoolis. Tema olulisimate tööde hulka kuuluvad mitu raamatut Dostojevskist, analüüsid vene 20. sajandi luulest ning “Handbook of Russian Literature” (1985) ja “A History of Russian Literature” (1992).

2 V. Terras, Juhan Liivi sügisluulest kaasaegse poeetika valguses. Tulimuld, 1965, nr 3, lk 136–142; Eine Analogie zu Iktus und Akzent im lateinischen Sprechvers. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm, 1965, lk 84–90; Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry. Lituanus, 1970, kd 16, nr 1; The inner form of Estonian poetry. Bulletin of Baltic Studies, 1971, nr 6, lk 6-8; Some observations on Estonian and Russian versification. JBS, 1972, nr 1, lk 35–43; The poetics of Aleksis Rannit: Observations on the condition of the émigré poet. JBS, 1974, nr 2, lk 112–116; American-Estonian Poets. Rmt-s: Ethnic Literatures Since 1776 (Part One): The Many Voices of America. Proceedings of the comparative literature symposium. Toim. W. T. Zyla, W. M. Aycock. Lubbock (TX), 1978, lk 175–192.

3 V. Terras, Aleksis Rannit. Lund, 1975, lk 5, 10.

4 Nt Ranniti monograafias tsiteerib ta oma lähtekohana Spitzeri arusaama “saada filoloogiliste toimuste abil aru juba tunnustatud poeetilistest väärtustest ja kirjeldada luulet – vaadeldes tähelepanelikult ja täpselt tema teksti kui niisugust” (lk 11). Leo Spitzer (1887–1960) oli austria juudist romaani filoloog, kes elas ja töötas hiljem USA-s. Spitzeri keskseks teemaks oli stiilianalüüs ja meetodiks “filoloogiline ring”, mille ta arendas lõplikult välja pärast sõda (vt põhjalikumalt: L. Spitzer, Linguistics and Literary History: Essays in Stylistics. Princeton (NJ), 1948, ptk 1). Analüüs algab üksikteose stiili intuitiivsest mikroanalüüsist, uurides kaldelisi keelejooni ja selliseid jooni, mis võiksid olla olulised teose kui terviku suhtes. Seejärel proovitakse kirjelduse ja analüüsi abil avastada malle, mis seda intuitsiooni kinnitavad või modifitseerivad. Edasi toimub liikumine järjest laiemate seoste poole, eriti seostades teksti ja autori psühholoogiat. Ja lõpuks liigutakse välistelt detailidelt sisulise keskmeni ja tagasi. On kerge näha, et see lähenemine on väga sarnane sõjaeelsete saksa uurijate mudeliga (Walzel jt), mida kasutati lähtealusena ka eesti tekstikeskses uurimises. Vt ka D. Robey, Modern linguistics and the language of literature. Rmt-s: Modern Literary Theory. A Comparative Introduction. Toim. A. Jefferson, D. Robey. Totowa (NJ), 1986, lk 62–64, 67–69.

5 Viktor Kõressaar õppis 1935–1938 ja 1939–1943 Tartu ülikoolis romaani, ladina ja kreeka filoloogiat ja filosoofiat. 1944 siirdus Saksamaale, õppis Tübingeni ülikoolis, kus sai 1950 doktorikraadi. Siirdus 1950 USA-sse, sai Columbia ülikoolist magistrikraadi 1957. Töötas 1952–1983 New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas, sh 1976. aastast selle juhatajana.

6 V. Kõressaar, Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 158–172; V. Kõressaar, Kvantiteerivast värsist eesti luules Gustav Suitsust Aleksis Rannitini, Tulimuld, 1965, nr 4, lk 198–206; vt ka: V. Kõressaar, Eesti rahvaluulest ja tema suhetest eesti kirjandusega. Mana, 1971, 38, lk 45–56.

7 V. Kõressaar, Heiti Talvik – luuletaja ja prohvet. Tulimuld, 1985, lk 1, lk 2–11; Gustav Suitsu luuletajatee. Tulimuld, 1984, nr 1, lk 5–13; August Gailiti loominguteekond. Tulimuld, 1980, nr 1, lk 6–12; Ants Oras kui tõlkekirjanik. Tulimuld, 1975, nr 4, lk 187–196; Antiikkirjandusest eesti keeles. Tulimuld, 1972, nr 2, lk 81–88; Regivärsiline eepos elab. Tulimuld, 1971, nr 1, lk 12–18; Eesti regivärsi uuestisünd. Tulimuld, 1968, nr 1, lk 22–27.

8 Aspel ütleb, et 1954. aastal Edinburghis tõstis prof E. R. Vincent esile Orase töid kui uusi aluseid kirjandusliku keele ja stiili uurimiseks.

9 A. Oras, Silpidest ja luulest. Tulimuld, 1967, nr 3, lk 131–136; A. Oras,Vergilius ja eesti heksameetri probleem. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 242–248.

10 Kvantiteeriva süsteemi olemuse ja kasutamise üle vaieldi juba 1920. aastail, olulisteks osalisteks Gustav Suits, Johannes Aavik jt; vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 89–102.

11 Ilse Lehiste õppis Tartu ülikoolis 1942–1943. Siirdus 1944 Saksamaale, lõpetas Hamburgi ülikooli doktorikraadiga 1948 ja asus 1949 USA-sse, kus oli alguses keeleõppejõud. 1955–1959 õppis Michigani ülikoolis keeleteadust ja sai seal doktorikraadi. 1957–1963 töötas foneetikuna samas ülikoolis, alates 1963. aastast aga Ohio ülikoolis, sh 1965–1987 professorina. Oma põhialalt on ta foneetik ja fonoloog, kelle mõjukaimaks teoseks on monograafia “Suprasegmentals” (Cambridge, 1970).

12 I. Lehiste, The phonetics of metrics. Empirical Studies of the Arts, 1992, nr 2, lk 95–120. Hiljem on ta kirjutanud koos Jaan Rossiga lingvistika- ja muusikateaduse-alase monograafia “The Temporal Structure of Estonian Runic Songs” (Berlin, 2001).

13 I. Lehiste, The well-formedness of an Estonian folk song line. Rmt-s: Baltic Literature and Linguistics. Columbus (OH), 1973, lk 135–139.

14 I. Lehiste, Quantity in Estonian language and poetry. JBS, 1977, nr 2, lk 130–141.

15 Kõik siin viidatud artiklid on ilmunud ka eesti keeles kogumikus: I. Lehiste, Keel kirjanduses. Tlk E.-R. Soovik, T. Särg. Tartu, 2000 (ilmunud 2001).

16 I. Ivask, Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest. Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260; A. Oras, “Päikeseriiklaste” nurga alt. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 222.

17 H. Salu, Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust. Rmt-s: H. Salu, Must lagi on meie toal. Lund, 1980, lk 236–237. (Aluseks ettekanne Stockholmi kirjandusõhtul 21.11.1971.)

18 A. Oras, Romaan acedia’st. Tulimuld, 1954, nr 1, lk 49–51; Tartu üle kümnendite. Tulimuld, 1959, nr 3, lk 236–238; Kaksiktõelisusest. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 231–233; Tartu ja kaduvik. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 228–230; Tartu hävingu romaan. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 218–219; Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks? Mana, 1964, nr 1, lk 77–78; Must raamat. Tulimuld, 1965, nr 4, lk 252–254; Imažistlik impressionist. Tulimuld, 1966, nr 3, lk 171–173; Zooloogiline kõverpeegel. Mana, 1967, nr 1, lk 56–58¸ Puud kõnnivad kaugemale. Tulimuld, 1969, nr 2, lk 118–120. Arvustused on taastrükitud rmt-s: A. Oras, Kriitiku külaskäik. Tartu, 2009, lk 439–523. Edaspidi viitan otse tekstis selle kogumiku lehekülgedele.

19 I. Ivask, Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. Mana, 1965, nr 3, lk 3–8.

20 Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Tartu, 1997, lk 300.

21 T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 17. loeng: pagulasaastad III. Hilisem kirjandusuurimine Rootsis ja kirjanduslood. Vikerkaar, 2009, nr 9, lk 83–94.

22 Mana, 1959, nr 1, lk 17–33.

23 A. Aspel, Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini. Rmt-s: Maailmakirjanduse peajooni. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 6. Stockholm, 1968, lk 118–138. Kogumikus on eraldi juttu ka uusromantismist, millest kirjutab Johannes Aavik. Sealjuures 19. sajandi sümbolismi ja selle järelkäijaid vaatleb raamat eraldi, mitte ühe katuse all.

24 Aspel jätkab siin muuhulgas mingil viisil oma sõjaeelseid arusaamu, vt nt A. Aspel, Puhas luule. Looming, 1935, nr 9, lk 918–924.

25 A. Rannit, Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 222–226.

26 Asta Willmann (1916–1984) oli noorena näitleja ja lavastaja. 1944 põgenes Rootsi, sealt 1951 Kanadasse. 1955 lõpetas Briti Columbia ülikooli ajaloo ja poliitikafilosoofia alal. 1960. aastast elas USA-s. Lõpetas 1963 Yale’i ülikooli draamakooli ja töötas kuni 1971. aastani Hartfordi Konservatooriumi draamaosakonna juhatajana.

27 A. Willmann, Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule lähtealuste valgusel. Rmt-s: Eesti keele ja kirjanduse seltsi aastaraamat I. Stockholm, 1973, lk 53–84.

28 I. Ivask, Kuka pelkää modernia taidetta? Suomalainen Suomi, 1966, nr 3, lk 141–147.

29 Ka Vincent B. Leitch seob Rannitist kirjutades 20. sajandi modernismi korra, intellektuaalsuse, selguse ja pure line’iga, viidates Ihab Hassanile, ning leiab seega, et Rannit paigutub otse modernismi keskmesse. V. B. Leitch, Modernist Poetry: A Phenomenological Reading of Aleksis Rannit’s English Works. JBS, 1979, nr 3, 187–204.

30 Frank Raymond Leavis (1895–1978) oli aastakümneid väga mõjukas briti kriitik. Kriitik on tema järgi eeskätt hea, oskuslik lugeja, kelle eesmärk on elada sisse teksti kogu selle konkreetses täielikkuses (fulness). Ja vahendada seda lugejale keeles, mis sobib kirjanduse tuumaga, st pole mitte abstrakt-ne ja üldine, vaid konkreetne. Sellel lähe-nemisviisil on seoseid impressionismiga, aga see toetub siiski rangematele, meetodikindlamatele 20. sajandi suundadele. Lähtudes küll sisseelamisest ja intuitsioonist, liigub see edasi ratsionaalsele ja süsteemsele analüüsile. Leavis tegeles mh briti proosa “suure traditsiooni” ehitamisega (vrd Ivaski luuletraditsiooni-käsitlust).