Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
18. loeng: pagulasaastad IV: Kirjandusuurimine USA-s

Pagulaskirjandusteaduse käsitlus on olnud rõhutatult Rootsi-keskne. Peale Orase ja Ivaski on USA-s tegutsenud kirjandusuurijaid eri käsitlustes peamiselt vaid mainitud. Seetõttu keskendun järgmises kahes loengus just neile.

Rootsis harrastati meetodina pea ainult rahvuslik-positivismipõhjalist uurimist, mis aja jooksul üha kaugenes positivismi seletavast poolest ja muutus lihtsalt empiiriliseks faktiuurimiseks. USA-s valitses tekstikeskne lähenemisviis, ideoloogiline skaala aga ulatus konservatiivsest rahvuslusest selle vastasuseni.

Autorid ja sündmused

1960. aastatel saab USA-st võrdväärne eesti kirjandusuurimise keskus Rootsi kõrval. Ants Orase aktiivsus on sel ajal juba väiksem, küll aga on need aastad olulised Ivar Ivaski ja Aleksander Aspeli jaoks. Lisaks alustab mitmeid autoreid, kes on saanud filoloogilise koolituse välismaal. Neil on tavaliselt korralik akadeemiline positsioon ja nad analüüsivad eesti kirjandust laias rahvusvahelises kontekstis: Victor Terras, Felix Oinas, Jüri Kurman, Mardi Valgemäe, Maire Jaanus/Kurrik/Said, Viktor Kõressaar, Ilse Lehiste jt. Üllatavalt palju on nende seas slaavi kirjanduse, folkloori ja keelte uurijaid. Asukoha poolest koonduvad paljud neist USA nn Kesk-Lääne ülikoolidesse. Ilmar Mikiver on seda seletanud tollal sealsetes ülikoolides valitsenud liberaalsema vaimuga.

1965 kolib USA-sse Mana ja 1966 kuulutab uue toimetaja Hellar Grabbi suu läbi, et tegu pole enam pagulas- ega väliseesti, vaid eesti kirjanduse ja kultuuri ajakirjaga.^[1]

1967 toimub Kanadas esimene Metsaülikool, mille sünni taga oli soov astuda vastu marurahvuslikele ringkondadele.^[2]Seal peeti ka kirjandusloenguid, olulisemateks lektoriteks alguses Ivar Ivask, hiljem Ilmar Mikiver, lisaks Vello Sermat, Vello Salo, kirjanduskeelest kõneles Ilse Lehiste, teatrist Mardi Valgemäe jne.^[3]

1968 asutatakse Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) ja 1970 selle ajakiri Journal of Baltic Stu-dies (JBS), kus eriti 1970. aastatel ilmub mitmeid artikleid ka eesti kirjandusest. Eesti autorid avaldavad veidi ka 1954. aastal asutatud ingliskeelses leedu ja balti uuringute ajakirjas Lituanus.

Pagulasühiskonnana suhtub USA võõramaalastesse avatumalt kui tollal üsna võõravaenulik Rootsi. Seal toimuvad ka mõned üritused, mis viivad eesti kirjanduse ja kultuuri inglise keele kaudu laiemasse maailma, põhikorraldajaiks Ivar Ivask ja Aleksis Rannit.

Ivask saab 1967. aastast ajakirja Books Abroad/World Literature Today toimetajaks ning avaldab seal maksimaalselt palju eesti kirjanduse tutvustusi ja arvustusi.

Aleksis Rannit organiseerib mitmeid eesti luulet propageerivaid üritusi.^[4]1963 toimub Yale’i ülikoolis Underile, eesti rahvaluulele ja “Kalevipojale” pühendatud näitus ning Ants Oras peab loengu “Marie Under ja eesti luule”.^[5]

Õppeaastal 1968/1969 organiseerib Rannit Yale’is terve eesti luulet tutvustava loengusarja, kus esinevad Aleksander Aspel, Ilse Lehiste, Felix Oinas, Ants Oras, Jaan Puhvel, Aleksis Rannit, Victor Terras ja Michigani Ülikooli saksa kirjanduse professor Emery George.^[6]

Loengute põhjal plaaniti hiljem kogumikku “The Poetry of Estonia: Essays in Comparative Analysis”, toimetajaks tollane Merceri ülikooli ameerika ja inglise kirjanduse õppejõud Vincent B. Leitch.^[7]Selle käsikirjas on 11 tööd, lisaks Yale’i loengutele ka Paul Saagpaku, Asta Willmanni ja Leitchi enda artiklid. Kogumik jäi ilmumata.^[8] Minu teada on avaldatud Saagpaku, Willmanni, Puhveli, Oinase, Lehiste, Leitchi ja Orase artiklid.^[9]

Ameerikas tegutsenud uurijad jagunevad laias laastus kahte rühma. Ühe moodustavad autorid, kes liiguvad teaduse ja esseistika piiril ning on tihti ka ise kirjanikud ja kriitikud. Nende käsitluste taga on tekstikeskne lähenemisviis, kuid samas pole selget teaduslikku meetodit. Teise rühma moodustavad autorid, kes on oma töödes eeskätt teadlased. Piir pole muidugi päris are. Selles loengus vaatlen Ivar Ivaskit, Aleksander Aspelit, Ilmar Mikiveri ja Feliks Oinast. Ülejäänud tulevad jutuks järgmises.

Ivar Ivask

Ivar Ivaski 1960.–1970. aastate kirjutised eesti kirjandusest on põhiosas päevakriitika, esseed ja lühitutvustused. ^[10]

Ivask ise annab oma tegevusele määratluse Kangrole pühendatud essee lõpus, öeldes, et ta on kriitik (mitte kirjandusloolane ega bibliograaf) ja kriitiku ülesanne on otsida “taideloomingu otsustavaid tungjooni, mis viivad ühe luuletaja maailmakaemuse südamikku”.^[11]Otsingute keskmes paistab olevat kolm suunda. Esiteks autorile oluliste metafooride ja sümbolite leidmine ja lahtirääkimine. Teiseks on motiivide, kujundite taustad, allusioonid, seosed nii autori enda kui teiste autorite luulega. Ja kõige olulisem on leida autorite filosoofiline või ka tundeline põhi, olgu selleks seos mõne filosoofiaga või lihtsalt autori paigutamine optimismi/pessimismi skaalal. Kõike saadab kogu aeg autorite suhe Eestimaaga, eestlusega, eesti olemuse ja eluga. Harva tulevad jutuks luuletuste eri variandid, luuletehnika, värsivormid jms.

Ivaski tolle aja pikim töö on 1965. aastal avaldatud “The Main Tradition of Estonian Poetry” (kirjutatud 1960).^[12]Kuigi see meenutab luulelugu, kuulub ta minu arusaamist mööda pigem programmilis-ülevaateliste tekstide hulka. Ivaski lähtekohaks on T. S. Elioti suure traditsiooni mõiste (artiklist “Traditsioon ja individuaalne talent”). Suure traditsiooni kandjad on autorid, kes elavad traditsioonis ja kelles traditsioon elab. Need luuletajad on Ivaskile Liiv, Suits, Under, Talvik, Alver, Masing. Traditsiooni enese olemuse sõnastab ta üksnes muuseas ja Orase sõnadega: eesti kirjanduse suured nimed on vaimsed võitlejad (spiritual fighters).

Artiklis seob Ivask luuletajad rühmitustega ja kõneleb nende rühmade taustast. Seejärel annab ta lühipildi igaühe elust ja loomingust, toob välja selle, mida igaüks on eesti luulesse toonud, ja viitab nende rolli rahvusvahelistele paralleelidele (nt Liiv on eri autorite käsituses eesti Hölderlin, Rimbaud, Lenau, Tjuttšev, Petöfi), toob võrdlusi tuntud rahvusvaheliste luuletajatega (nt Suitsu “Tuulemaa” kompositsioon võib olla mõjutatud Stefan George “Das Jahr der Seele” omast). Ta ühendab luuletajaid elutunde alusel, leides näiteks, et Liivi, Suitsu ja Underit seob traagiline sümbolism. Toob välja nende sümbolite ja maailmapildi keskmeid, kõneldes näiteks Underi päevaaegade sümboolikast, Alveri dualistlikust maailmapildist või Talvikust kui võitlevast idealistist ja prohvetist. Või pakub üldistavaid silte stiilis Liiv oli eestlane, Suits eurooplane, Under inimene (human). Palju on ülistavaid epiteete. Palju on lihtsalt võõramaalasele vajalikku tutvustavat ülevaadet. Palju on tsitaate Oraselt. Üldiselt sõnastatakse iga väide vaid mõne lausega ja jääb erilise edasiarenduseta.

Ivaski esseed puudutavad ühelt poolt klassikat (Under, Suits, Masing, Alver, Talvik); teisalt kaasaegset luulet, sh kodueesti uue põlvkonna autoreid (Rummo, Unt, Vetemaa, Üdi). Need on enamasti mingile luulekogule keskenduvad tekstid, mis süvenevad konkreetsetesse luuletustesse. Tihti on need esialgu olnud ettekanded, millest siis saavad artiklid, mõnikord nii eesti- kui ingliskeelsete variantidena. Nende seas on minu arvates mõned olulised esseed.^[13]

“Viron runouden elävä perinne” on kiitev, kohati ülistav ülevaade Talviku ja Alveri elust ja loomingust: eriti Talviku suhtest jumalaga ja tema prohvetirollist, Alveri persoonitust luulest, sügavale juurdunud dualismist ning ta 1940. aastate sünteesist ja juurte, rahva, maa juurde minekust.

“Marie Underi “Uneretke” tõlgitsuskatse” on ühe luuletuse mikroanalüüs, mis vaatleb kujundite taustu ning toob välja seoseid “Uneretke” ja teiste Underi luuletuste motiivide vahel (“paradiis” kui Underi läbiv motiiv, “uni” ja “unetus”, “otsing” ja “meri” kui Underi kesksed teemad).

“Elu tuli põleb…” on “Kogutud luuletuste” ilmumise puhul kirjutatud sissevaade Suitsu luulesse. Selle keskne osa on tuua välja Suitsu luule kolm põhiajet: vitalism, skeptitsism ja platonism. Just viimane on Ivaski arvates kõige taga ning sellele viitava tähe- ja vaimuilma seoste väljatoomisele keskendubki arutlus.

Uku Masingule pühendatud essees otsib Ivask Masingu luuletustes nimetatud kirjanike ja teadlaste seoseid ja suhteid luuletuste teemade ja hoiakutega ning avab allusioone ja viiteid, mis liiguvad vanadest religioonidest kaasaja Lääneni. Sealjuures tõlgendab ta Masingut kui Ida-Lääne sünteesi otsijat.

“Maa sümboolika…” eristab Kangro luule arenguastmeid märksõnade Maadligi–Eikellegimaa–Varjumaa kaudu.

“Millest jutustab meile Enn Vetemaa ja Mati Undi proosa” on refereeriv ja veidi ka motiive analüüsiv ettekanne, mille keskseks ideeks arusaam, et Vetemaale on eksistentsiaalselt keskne metafoor labürint ja Undile aken.

Paul-Eerik Rummo luulemaailma analüüs leiab, et tema kinniskujundiks ja eksistentsiaalseks tuumaks on sõõr või ring. Rummo luule kasvavat välja pingest kolme ringi: autori enda, Eesti ja maailma vahel. Ivask otsib nende kolme ringi omavahelisi suhestusi, lõikumisi.

Alveri ja Kaplinski mõne luuletuse motiivianalüüs võrdleb nende arusaamu eesti rahva saatusest, leides ühisosa ökoloogias, mis on võti nende armastuse juurde oma maa vastu (oikostuleb sõnadest “kodu” ja “kodukoht”). Sealjuures seostab Ivask Alverit Euroopa idealismi ja romantismiga ning Kaplinskit taoismi ja zen-budismiga.

1950. aastatel kutsus Ivask üles kasutama eesti kirjanduse analüüsil ka uuskriitikat.^[14] Tema enda kirjutised on kindlasti tekstikesksed lugemised. Samas ei saa neid kuigivõrd siduda uuskriitika teaduslikkusele pretendeeriva lähilugemismeetodiga. Uuskriitika tegeles luuletuse kui tervikuga ja tahtis teada, mis luuletus on, mitte seda, mida ta ütleb (I. A. Richards). Uuskriitikat huvitas, kuidas tekst seob elementide sisemised pinged, paradoksid, mitmetähenduslikkused jms, nii et moodustuks harmooniline tervik. Ivask ei tegele tervikuga, vaid üsna klassikalisel kombel motiivi- ja kujundianalüüsiga. Uuskriitika jaoks oli keskne ütelda lahti kirjutaja kavatsuste otsimisest (intentional fallacy) ja teose poolt lugejas esile kutsutavate tunnete, teksti psühholoogilise mõju kirjeldamisest (affective fallacy). Suurem osa Ivaski käsitlustest aga kuuluks uuskriitika seisukohalt nimelt intentional fallacy alla. Ta tegeleb kirjutaja kavatsustega pidevalt ning seob luulet üsna palju maailma ja autori eluga.

Pigem esindab Ivaski kirjanduskäsitlus üht ingliskeelses maailmas vägagi levinud tekstikeskse analüüsi alaliiki. See lähtub küll sisseelamisest, intuitsioonist, aga liigub sealt ratsionaalsele ja süsteemsele analüüsile. Sellel on seoseid impressionismiga, aga ta toetub siiski meetodikindlamatele 20. sajandi suundadele ning kirjandusteaduse mõistete normaalaparatuurile. Võib-olla tähtsaimaks nimeks on siin aastakümneid mõjukas olnud inglise kriitik Frank Raymond Leavis. Tema arvates on kriitik hea, oskuslik lugeja, kelle eesmärk on elada sisse teksti kogu selle konkreetses täielikkuses (concrete fulness). Ja vahendada seda lugejale keeles, mis sobib kirjanduse tuumaga, st pole mitte abstraktne ja üldine, vaid konkreetne ja partikulaarne.^[15]Eesti traditsioonis võib selle analoogiat näha ka vabariigi ajal harrastatud esseistlikumat laadi tekstikeskses analüüsis.

Aleksander Aspel

Aleksander Aspel tuleb pagulaskultuuri 1950. aastate lõpus ja tema aktiivsus väheneb märgatavalt 1960. aastate lõpus, väidetavasti tervislikel põhjustel.^[16] Kokku avaldab ta Tulimullas ja Manas kümmekond esseed ja arvustust.

Aspeli tööd on tihti formaalselt arvustused, kuid tegelikult esseed, milles arvustusse segunevad ülevaatlik pilt, paralleelid maailma (eriti prantsuse) kirjandusega, harvemini ka analüüs ja isiklikud mälestused. Neis valitseb veidi pateetikasse kalduv toon ning pidev positiivse rõhutamine. Oras on nimetanud Aspeli käsitlusi üpris tabavalt objektiivsusest kaugel seisvaks ja piduliku alatooniga “intellektuaalseks lüürikaks”.^[17]Mõnd neist tasub eraldi esile tõsta.

1959. aastal ilmub Manas Aspeli mõjukaim artikkel “Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste””.^[18]Kuulu järgi jahmatas see tema kolleege paguluses, kus Laaban oli ikka veel paljude silmis paaria.

Aspel alustab sellest, et kaasaegne maailm põhineb täppisteadustel ja objektiivsel tehnikal ning see teeb mõistetavaks sürrealismi mässu vastava maailmapildi ja elukorralduse vastu.

Sürrealistlik kujutluse vabastamine loogikast on tema arvates luule loomulik areng, mitte mingi moevoolu jäljendamine vms. Inimese hingelise tasakaalu huvides on vaja, et tõeluse ja tõe ning irreaalsuse, kujutluse ja subjektiivsuse pooled oleksid tasakaalus. Kui varem elasid kujutlusmaailm ja reaalsus omaette, siis sürrealismis murrab kujutlus sisse tõelusesse, otsides hinge ja vaimu haardeulatuse sünteesi.

Põhiosa Aspeli tööst analüüsib “Rroosi Selaviste” eluhoiakut, suhtumist eetikasse, esteetikasse ja metafüüsikasse ning leiab, et need seisukohad on lähedased skeptilise sürrealismi traditsioonile. Aspel vaatleb Laabanit Bretoni ortodoksse sürrealismi taustal ja toob välja ta suurema teadlikkuse, seostades teda pigem Éluard’iga. Lisaks viitab ta inglise nonsense-huumorile ja patafüüsikale.

Lisaks võiks mainida kahte esseed.^[19]“Betti Alveri lüürika” kõneleb Alveri elutundest ning iseloomustab seda baroksena, pidades silmas teatraalsust, vastuoksuste dramaatilist heitlust elu ja surma teemade ümber. “Heiti Talviku isiksus ja luule” on ülevaatlik katse kirjeldada Talviku eluängi allikaid ja tema metafüüsilist teekonda surmast jumalani. Märksõnadeks eksistentsialism, iroonia, eluäng, surmatühjus kui sügavaim saatus ja selle ühtsus iluga, lunastus, hingeline puhastus ja jõudmine jumala tõeni.

Ilmar Mikiver

Suurim üllatus kirjandusuurijate seas oli minu jaoks ajakirjanik, kultuurikriitik ja sürrealistlik luuletaja Ilmar Mikiver (1920).^[20]

Mikiveri mõjukaim töö on Metsaülikoolis 1975. aastal peetud loeng “Mahasalatud Laaban: Pagulasluule areng peale sõda”.^[21]See on katse tõsta esile Laabani osa eesti luules, mida maha oli vaikitud. Mikiver kõneleb Laabani kesksetest troopidest, eriti oksüümoronist, kõneleb sürrealistlikust troobitehnikast ja toob näiteid. Ta otsib Laabani loomeprintsiipe ja näitab nende mõistuslikkust. Juttu on ka Laabani luule motiividest ja nende ajaloost eesti luules. Lõpuks näitab Mikiver vabanenud metafoori tulemist sama põlvkonna teiste luuletajate luulesse.

Teine Laabani- ja sürrealismi-analüüs on “Merele, mis mere, neitsile, mis neitsi kohus!”.^[22] Siin kõneleb Mikiver ka Laabani eluloolisest taustast, dadaistlikest võtetest “Ankruketis”, psühhoanalüüsi mõjust Laabanile ja tema Éluard’ile toetuvast vaatest, et teadvusel on loomeprotsessis suurem osatähtsus, kui arvas automaatkirjutust pooldav Breton. Edasi analüüsib ta Laabani kaht struktuuri/vormikonstanti “meri” ja “neitsi”, mida peab kogu võtmekujunditeks (meri tähendab tõde ja neitsi vastab ilule). Ühtlasi vaidleb ta teravalt vastu Ristikivi Laabani-tõlgendusele pagulaskirjandusloos.

Mõlemad tööd esindavad üsna uuskriitilist tüüpi lähilugemist. Nii küsib Mikiver küll korraks, mida tahtis Laaban luuletusega öelda, kuid vastab siis, et ei tea. Ta lähtub sellest, et ei tule küsida luuletuse tähenduse järele, vaid oluline on meeleolu ühtsus. Ja räägib, kuidas valitseda kujundeid ja luua neist vastuoludele vaatamata midagi terviklikku. Luuletus on autonoomne, omaette tõelus, luuletus on spetsiifiline meeleolu, mikrojäljend makrokosmosest. Mikiver ütleb ka otsesõnu, et liigub uuskriitika jälgedes, viidates William Kurtz Wimsattile ja Cleanth Brooksile ning Jean Rousset’le, aga ka Northrop Fryele.

Samas maailmas liigub veel ka “Sõnaluule ja Aarand Roosi “Rändamaie””, mis on sissevaade sõnaluulesse ehk sõnatähenduste, -kõlade, -loogika jms kombineerimisest lähtuvatesse luulevõimalustesse. Selle eesti juuri otsides jõuab Mikiver vennastekoguduste kordusi täis palvelaulude juurde, kõneleb Laabani võtetest (häälikute transpositsioon, kiasmid jm), töö põhiosa aga tegeleb Aarand Roosi keelevõtetega.^[23]

Lisaks on Mikiverilt mitu lugu, kus ta tegeleb kirjanduse analüüsiga üsna rangete, kuigi eri töödes erinevate kriteeriumide alusel.

“Isiksuse struktuurist meie proosakirjanduses” analüüsib eesti kirjanduse 11 tegelast vastavalt sellele, kuidas nad omandavad sotsiaalseid rolle, võttes lähtekohaks Robert S. Woodworthi ja Donald G. Marquisi klassikalise psühholoogiakäsiraamatu. Eriti huvitavad teda rollid, mida inimene teadlikult omandab, endas välja arendab. Nii toob ta isiksuse ekspansioonipüüde näiteks Varju Villu ja Leo Saalepi. Eluvale kui elu avardamise püüde ekslikkus väljendub Tammaru Marguses ja Leo Saalepis. Ühtlasi esindab Leo Saalep ka lõhestatud isiksust. Jne. Muuseas, see käsitlus jääb pooleli.

“Vabadus – Armastus – Võim” kõneleb paljude näidetega Valtoni kirjutamistehnikast, nähes tema kesksete teemadena pealkirjas nimetatud kolme asja.^[24]

Felix Oinas

Felix Oinas (1911–2004) oli põhierialalt folklorist ning kuulus sellisena rahvusvahelisse klassi. Aga tema kirjutised tegelesid servapidi ka kirjandusega.^[25] Nii proovis ta juba 1950. aastatel otsida sarnasusi Tuglase “Felix Ormussoni” ja Turgenevi romaani “Isad ja pojad” vahel.^[26]Allikaväärtus on tema Tulimullas ilmunud intervjuusarjal sellest, kuidas kirjanikud kirjutavad.^[27]Ta olulisimad tööd on aga eeskätt 1970.–1980. aastatel kirjutatud analüüsid “Kalevipoja” seostest rahvaluulega, eriti slaavi rahvaluulega. Need on võrdlevad käsitlused, mille keskmes on erinevate tekstide laenusuhete analüüsid (vt eriti kogumikku “Surematu Kalevipoeg”).

Oinase kirjandusega haakuvad tööd on teoste mütoloogiliste taustade, kasutatud rahvalugude ning rahvaluule motiivide analüüsid. Ta eruditsioon on tohutu ning leitud paralleelid teiste kultuuridega üllatavad ja põnevad. Nii võrdleb ta Tammsaare “Tõe ja õiguse” puhul eri maade talurahva arutlusi õigusest, näidates Margaret Meadi tüpoloogiat kasutades, kuidas suuremat osa Tammsaare tegelasi juhib süü-, mitte häbiprintsiip. Teises artiklis analüüsib ta Tammsaare Vargamäe meeste kohtuskäimist kui mängu, tuues analoogiaid eri kultuuride kohtupraktika ja mängumaailma seostest. Ja leides, et enim sarnanevad Vargamäe meeste kohtuskäigud eskimote trummivõistlusega.^[28]

Kitzbergi “Libahundi”, Lutsu sümbolistlike näidendite ja Faehlmanni “Koidu ja hämariku” puhul toob ta esile erinevaid rahvalugusid, rahvausundilisi taustu ja paralleele eri rahvaste samatüübilistest uskumustest ning näitab, kuidas autorid on neid tõlgendanud ja modifitseerinud.^[29]

Jaan Undusk seob Oinase lähenemis-viisi rahvaluuleuurimise geograafilis-ajaloolise ehk soome meetodiga. See meetod on ühelt poolt otsinud rahvaluule rahvuslikke juuri ja on sellisena seotud romantismiga ning positivistliku tõlgendusega maast ja rahvast kui kirjanduse taustamõjudest. Teiselt poolt aga tegeleb see meetod tekstide omavahelise suhtlemisega, rõhutades tekstimaailma omaetteolemist ja selle maailma siseseid laenusuhteid.^[30]Oinas on selgelt tekstikeskne ning võiks servapidi kuuluda ka Suitsu laenuotsimise-koolkonda. Samas on tema suhtumine laenudesse kindlasti teistsugune. Ta ei lähtu romantilisest originaalsuse ihalusest kui ideaalist, vaid vaatleb eri laene üsna objektiivselt kui erinevaid kihte, mis annavad pigem teosele sügavust.

Samas on Undusk ja Maie Kalda sidunud Oinase lähenemisviisi viitamisi ka müüdikriitilise suunaga kirjandusuurimises.^[31]Müüdikriitika või arhetüüpiline kriitika oli populaarne 1950.–1960. aastatel. See ei huvitunud mitte niivõrd konkreetse teose konkreetsetest omadustest, vaid vaatles teoseid pigem kui ajatute müütiliste mudelite ja sümbolite, n-ö arhetüüpide taastulemisi. See oli katse näidata, kuidas vanad müüdivormid, müüdimudelid taaselustuvad kirjanduses, olles kirjanduse žanride ja konventsioonide aluseks. Asi pole seega mitte müütidest pärit laenude otsimises või konkreetse müüdi kasutamises ja ümberloomises, vaid vanade struktuuride ja tüüpide varjatud elustumises kindlates karakterites ja tekstiehituse struktuurides. Kokkuvõttes on see pigem üldkirjandusteaduslik lähenemisviis, kuigi kõneleb ka sellest, et igal kirjanikul on oma mütoloogia või müüt, mille ta ehitab ning mille abil ta proovib seletada oma elu ja maailma või mis moodustab tema loomingu põhja. Kirjandusmeetodina tegi selle kuulsaks Northrop Frye “Anatomy of Criticism” (1957), aga sellega võib siduda ka näiteks Gaston Bachelard’i kirjanduskäsitlusi.

Oinase analüüsidest on kõige lähemal müüdikriitilisele lähenemisviisile “Naise eneseohverdamise probleem”, kus ta toob välja naise eneseohverdamise lugude põhistruktuuri, mis on püsinud legendides ja kirjandusteostes aastatuhandeid, ning näitab selle modifitseerimist Tammsaare poolt, kes asendab Juuditi-Olovernese erootika ema ja lapse ning soo levimise teemaga, milles Oinas näeb Hebbeli “Judithi” (1841) mõju. Aga ka siin toetub Oinas eeskätt müüdiuurijatele.^[32]

Nii on Oinase lähenemisel müüdikriitikaga küll kokkupuutepunkte, aga ma oleks väga ettevaatlik teda sellega kindlalt siduma.

Teisi nimesid

Oinasega haakuvad mõned teisedki nimed. Müüdi- ja mõjudeuurija on ka California Ülikooli klassikaliste keelte ja indoeuroopa võrdleva keeleteaduse professor Jaan Puhvel (1932), kes on määratlenud end eeskätt vana tüüpi filoloogina. Ta on avaldanud peamiselt mitmeid tutvustavaid töid ja retsensioone inglise keeles, eriti ajakirjas Books Abroad. Pikematest võiks mainida Tuglase “Kuldse rõnga” vaatlust. Ka on ta analüüsinud Baudelaire’i mõjusid eesti luules.^[33]

“Kalevipoja” tõlkija, Lääne-Illinoisi ülikooli kirjandusteaduse professor Jüri (George/Georg) Kurman (1942–1994) avaldas kirjandusloolisi ülevaateid (vt ka eelmist loengut). Tema suurimaks tööks on “Literatures in Contact: Finland and Estonia”.^[34]See on veidi rohkem kui 100-leheküljeline registreeriv ülevaade eesti ja soome kirjandussuhetest, milles autor toob välja mõjusid, tõlkeid, mugandusi, suhteid – ilma täpsemate analüüsideta. Aga ta on kursis ka uuema kirjandusega Nõukogude Eestis. Peale muu on ta analüüsinud Vaino Vahingut ja tsensuuri probleeme, kõneldes ka teoreetilisest tsensuurikäsitusest laiemalt.^[35]

Ivaski ja Aspeli lähedusse paigutub Aleksis Rannit, kes on eeskätt luuletaja ja kunstiuurija.^[36]Kirjandusest on ta kirjutanud vähe ja esseistlikult. Tema enda hinnangul olulisemad võrdlevad kirjanduskäsitlused on minu teada ilmumata, näiteks “Valmar Adams, an Estonian mannerist in the tradition of Beardsley, Proust, and Cocteau” (loeng Yale’i ülikoolis 1969); “Marie Under and El Greco. An attempt at comparative aesthetics” (käsikiri 1970).^[37] Ranniti ilmunud tööd on suures osas mõlgutused luule olemusest, autori enda luulekäsitusest jms.^[38]

Ranniti stiilinäiteks võiks sobida ettekanne Talvikust PEN-klubi kongressil 1976. aastal Jeruusalemmas.^[39]Selles toonitab ta Talviku natsismivastasust (“Dies irae”) ja Lev Šestovi (eriti tema “Ateena ja Jeruusalemma”) elumuutvaid mõjutusi talle. Tulemuseks on Talviku juudimeelsuse ülerõhutamine ja see, et kogu  jutt  hakkab  kõlama demagoogilis-ideoloogilise meelitusena.

Ranniti mõjukas modernismiessee “Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul” (1961) tuleb vaatluse alla järgmises loengus.

^[1] H. Grabbi, Mõtteid eesti kirjandusest ja Manast. Mana, nr 31, 1966, lk 64.

^[2] Vt Metsaülikool 1967–1982. Toim. H. Susi. Toronto, 1984, lk 9 jj.

^[3]Vt loengute loendit sealsamas, lk 201–211.

^[4] Aleksis Rannit (1914–1985) oli eeskätt luuletaja ja kunstiajaloolane. 1940–1944 elas Leedus, õppis mh Kaunase ja Vilniuse ülikoolides. 1944. aastast alates oli Saksamaal, õppis mh Freiburgis 1947–1949. Elas mitmel pool Euroopas. 1953 asus USA-sse, lõpetas Columbia ülikooli 1956. Pärast mitmeid ameteid oli 1961 kuni pensionini Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte uurimuste kuraator.

Pagulaskirjanduses ongi sageli lakmuspaberiks suhtumine kahte luuletajasse, Ivar Grünthalisse ja Aleksis Rannitisse. Osa kriitikuid peab keskseks nooremaks pagulaspoeediks Kalju Lepikut, osa Ivar Grünthalit. Osa peab Rannitit heaks, teised nõrgaks luuletajaks, osa peab teda oluliseks kultuuriorganisaatoriks, teised rõhutavad tema eneseülistamist, ebaeetilisust ja pugejalikku käitumist.

^[5] Vt T. Vedro, Yale’i ülikooli austus Marie Underile. Tulimuld, 1963, nr 3, lk 214–215.

^[6]Vt P. Saagpakk, Muljeid loengute sarjast eesti luule üle Yale’i ülikoolis. Tulimuld, 1969, nr 3, lk 186–190; A. Lange, The Yale lectures on estonian poetry. Sirp, 12. 07. 2002.

^[7]Ants Orase doktorant Vincent B. Leitch (1944) oli tollal noor õppejõud, praegu on temast saanud Oklahoma ülikooli professor ning post-teooriate, kultuuriteooria ja kirjandusuurimise ajaloo tunnustatud asjatundja.

^[8]Vt tausta kohta: A. Lange, Eesti luule ja poeetika tagasivaates. Vestlus Vincent B. Leitchiga. Vikerkaar, 2002, nr 10, lk 90–102. Lange tõlgendab Orase 1963. aasta loengut ja Leitchi 1977. aastal peetud loengut Masingust sama sarja osadena. Willmanni jutt Alverist kaasati sinna Leitchi ja Ranniti ühise arutelu tulemusena. Kas ja millal see loenguna peeti, pole mulle teada.

^[9] J. Puhvel, The mythical element in Estonian poetry. JBS, 1974, nr 2, lk 87–99; V. B. Leitch,Religious Vision in Modern Poetry: Uku Masing Compared with Hopkins and Eliot. JBS, 1974, nr 4, lk 281–294 (autori revideeritud versioon e.k-s: Usuline nägemus moodsas luules. Uku Masing võrdluses Hopkinsi ja Eliotiga. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2002, nr 10, lk 77–89);F. Oinas, The Finnish and Estonian folk epic. JBS, 1976, nr 1, lk 1–12; I. Lehiste,Quantity in Estonian language and poetry. JBS, 1977, nr 2, lk 130–141 (e.k-s rmt-s: I. Lehiste, Keel kirjanduses. Tartu, 2001, lk 176–190, tlk E.-R. Soovik); A. Willmann, Betti Alver ja tema luulelatern. Tulimuld, 1979, nr 3, lk 136–149; P. Saagpakk, The Apollonial Impulse: Aleksis Rannit & Wallace Stevens. The Massachusetts Review, kd 21, 1980, nr 1, lk 157–173; A. Oras,Gustav Suits ja Euroopa sümbolism. Akadeemia, 1993, nr 12, lk 2528–2549.

Avaldamata on minu teada A. Aspeli “Baudelaire and the Poetry of Heiti Talvik”, E. E. George’i “Marie Under and Goethe: Metaphysical Perspective and the Vanishing Point of Lyric Style”, A. Ranniti “Valmar Adams: An Estonian Mannerist Poet”, V. Terrase “Juhan Liiv: An Estonian Visionary Poet”.

^[10] Üle-eelmises loengus ingliskeelsena juba mainitud üldülevaade, mis algselt ilmus saksa keeles: I. Ivask, Die estnische Literatur. Rmt-s: Moderne Weltliteratur. Hrsg. G. von Wilpert, I. Ivask. Stuttgart, 1972, lk 845–851; lisaks nt: Estonian literature. Rmt-s: Columbia Dictionary of Modern European Literature. Ed. H. Smith, J.-A. Bede. New York, 1976; Baltic literatures in exile of a quarter century. JBS, 1972, nr 1, lk 1–17.

^[11] I. Ivask, Maa sümboolika Bernard Kangro luules. Tulimuld, 1973, nr 3, lk 160.

^[12] I. Ivask, The Main Tradition of Estonian Poetry. Rmt-s: Estonian Poetry and Langua-ge. Studies in honor of Ants Oras. Toim. V. Kõressaar, A. Rannit. Stockholm, 1965, lk 256–298.

^[13] I. Ivask, Viron runouden elävä perinne. Heiti Talvik – Betti Alver. Suomalainen Suo-mi, 1966, nr 4, lk 224–231; Marie Underi “Uneretke” tõlgitsuskatse. Mana, 1963, nr 1, lk 4–6; Elu tuli põleb maailma varju ja tähtede kaalude vahel. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 205–214; Uku Masing: A Poet Bet-ween East and West. JBS, 1977, nr 1, lk 16–21; Maa sümboolika Bernard Kangro luules. Tulimuld, 1973, nr 3, lk 151–160; Millest jutustab meile Enn Vetemaa ja Mati Undi proosa. Mana, nr 33, 1968, lk 19–26, 92–94; Reflections of Estonia’s fate in the poetry of Betti Alver and Jaan Kaplinski. JBS, 1979, nr 4, lk 352–360. Kõik peale “Viron runouden elävä perinne” on taastrü kitud ka kogumikus: I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Tartu, 2003.

^[14] I. Ivask, Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest. Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260. Oras samal ajal distantseerus sellest, öeldes, et uuskriitika viga seisneb enesekriitika, distsipliini, intellektuaalsuse ühekülgses liigtoonitamises. Vt A. Oras, “Päikeseriiklaste” nurga alt. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 222.

^[15] Vrd: Modern Literary Theory: A Comparative Introduction. Ed. A. Jefferson, D. Robey. Batsford, 1986, lk 11–12.

^[16] Aleksander Aspel (1908–1975) oli 1946. aastast USA-s Iowa ülikooli lektor, 1956. aastast alates samas professor. Vt ka: M. Tamm,Aleksander Aspeli võõrsiloleku aastad (1938–1975). Keel ja Kirjandus, 1998, nr 7, lk 467–477; M. Orav,Algus. Sissejuhatus Aleksander Aspelisse I. Akadeemia, 1992, nr 8, lk 1640–1672; nr 9, lk 1822–1856; nr 10, lk 2061–2096, nr 11, lk 2386–2392.

^[17] Vt: K.Vulf, Järelsõna. Rmt-s: A. Aspel, Kirjad Pariisist. Tartu, 2000, lk 572.

^[18] A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste”. Mana, 1959, nr 1, lk 17–33 (taastrükid: Vikerkaar,1989, nr 3; rmt-s: A. Aspel, Kirjad Pariisist, lk 375–399).

^[19] A. Aspel, Betti Alveri lüürika. Tulimuld, 1957, nr 2, lk 102–108; Heiti Talviku isiksus ja luule. Mana, 1958, nr 4, lk 7–24 (mõlemad taastrükitud kogumikus: A. Aspel, Kirjad Pariisist. Tartu, 2000).

^[20] Mikiveri sõjajärgse kirjanduse ülevaatest Aja Kirjas oli juttu eelmises loengus. Vahepeal sain autorilt selle töö ilmumata jäänud “Epiloogi”, dateeritud 1993. aasta veebruariga. Selles on juttu pagulastest, kelle loomingus võib näha paralleele kodueesti kuuekümnendikega (Jaks, Talve, Külvet jt) ning maapaokirjanduse nooremast sugupõlvest (Enn ja Helga Nõu, Roos, Toona, Karuks jt), kellel enamasti polnud taga Kirjanike Kooperatiivi toetust ja kes seetõttu väärivad “väliseesti “samizdati” kuldauraha”.

^[21] I. Mikiver, Mahasalatud Laaban: Pagulasluule areng peale sõda. Rmt-s: Metsaülikool 1967–1982, lk 34–45 (lühendatud taastrükk: Vikerkaar, 1991, nr 8, lk 59–65; vt ka: K. Lepik, Vigade parandus. Vikerkaar,1991, nr 12, lk 96).

^[22] I. Mikiver, Merele mis mere, neitsile, mis neitsi kohus! Katse tõlgendada “Ankruketi lõppu”. Mana, 1973, nr 40, lk 81–89.

^[23] I. Mikiver, Sõnaluule ja Aarand Roosi “Rändamaie”. Mana, 1984, nr 53, lk 67–69.

^[24] I. Mikiver, Isiksuse struktuurist meie proosakirjanduses. Tulimuld, 1958, nr 2, lk 79–89; I. Mikiver, Vabadus – Armastus – Võim: Arvo Valtoni novellidest. Metsaülikool 1967–1982, lk 46–54 (loenguna 1973; teisendatud kujul ilmunud ka: Mana, 1974, nr 41, lk 40–51).

^[25] Felix Oinas (1911–2004) õppis Tartu ülikoolis 1930–1937 ja sai 1938 magistrikraadi. 1938–1940 oli ta Budapestis eesti keele ja fennougristika õppejõud. 1944 põgenes Saksamaa kaudu USA-sse, kus sai doktorikraadi Indiana ülikoolis Bloomingtonis 1952. Seejärel oli pikka aega samas õppejõud, sh slaavi keelte ja kirjanduste professor 1965–1981. Valik tema artikleid on avaldatud neljas osalt kattuva sisuga kogumikus: F. Oinas,Kalevipoeg kütkeis ja muid esseid rahvaluulest, mütoloogiast ja kirjandusest. Toronto, 1979; Vargamäe tõde ja õigus. Stockholm, 1984; Surematu Kalevipoeg. Tallinn, 1994; Tuul heidab magama. Tallinn, 1999.

^[26] F. Oinas, Tuglase “Felix Ormusson” ja Turgenevi “Isad ja pojad”. Tulimuld, 1958, nr 6, lk 325–328 (uusversioonis rmt-s: F. Oinas, Kalevipoeg kütkeis).

^[27] Raamatuna: Kuidas kirjanikud kirjutavad. Toim. ja komment. F. Oinas. Lund, 1992.

^[28] F. Oinas, Häbi ja süü printsiip “Tões ja õiguses”. Rmt-s: F. Oinas, Vargamäe tõde ja õigus, lk 54–63; F. Oinas, Vargamäe tõde ja õigus. Sealsamas, lk 41–53.

^[29] Oinase mitmed tööd on ilmunud nii eesti kui inglise keeles, sealjuures on ta eesti keeles avaldanud mõnikord tekste osade kaupa ja hiljem ühendanud tervikuteks: F. Oinas, Introduction to The Werewolf. Rmt-s: The Golden Steed: Seven Baltic Plays. Ed. A. Straumanis. Prospect Heights (IL), 1979, lk 219–227 (e. k-s: Kitzbergi draama “Libahunt” ja selle rahvaluule tagapõhi. Rmt-s: F. Oinas,Kalevipoeg kütkeis, lk 77–89); Introduction to The Spirit of Lake Ülemiste and The Will-O’-The-Wisp. Rmt-s: The Golden Steed, lk 187–194 (lühendatult e. k-s: Oskar Lutsu fantastilis-müütilised näidendid. Tulimuld, 1978, nr 2, lk 102–106; tervikuna rmt-s: F. Oinas,Kalevipoeg kütkeis, lk 181–191); Oskar Lutsu “Siniallik” ja “Viimne pidu”. Tulimuld, 1988, nr 3, lk 144–148 (lühendatult ja toimetatult: Oskar Lutsu fantastilis-müütilised näidendid. Rmt-s: F. Oinas, Tuul heidab magama, lk 41–59); Koit ja Hämarik. Rmt-s: F. Oinas, Kalevipoeg kütkeis, lk 157–168 (inglise k-s: F. R. Faehlmann’s myth “Dawn and Dusk”. The Mankind, 1983, nr 24, lk 207–218).

^[30] J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne “Kalevipoeg”. Rmt-s: F. Oinas, Surematu Kalevipoeg, lk 151 jj.

^[31] M. Kalda, Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 744; J. Undusk, Rahvaluuleteksti lõppematus, lk 161.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
17. loeng: pagulasaastad III. Hilisem kirjandusuurimine Rootsis ja kirjanduslood

1970. aastate alguseks sai pagulaste kirjandusuurimises institutsionaalse aktiivsuse ja kirjanikulugude kirjutamise aeg läbi. Järgmised aastakümned tähistavad vaikset ja järjekindlat langust. Tulimuldjätkab, Manast saab sisuliselt õhuke aastaraamat, Vaba Eesti on lõpetanud, EKK kirjanikesarja lisandub pärast 1971. aastat vaid kaks raamatut. Ei ilmu enam suuri kirjanike teostekogusid, mis pakuks kokkuvõtlikke saatesõnu.

Aga silma hakkab ka üks mõneti teistsugune areng. Nimelt ameerikaeesti kirjandusuurimises algab aktiivne aeg alles 1960. aastate lõpus ja uuest kümnendist alates saab USA-st selles mõttes Rootsi kõrval vähemalt võrdväärne kese. Uue ajakirjana alustab Kanadas kirjastaja Vello Salo Aja Kiri (1976–1990), mis avaldab ka kirjandusarvustusi ja ülevaateid, Metsaülikooli loengumärkmeid jm ning esindab mitmeti teistsugust seltskonda kui varasemad ajakirjad.1 Teiseks saab seal hoo sisse eesti kirjanduse tutvustamine inglise keeles. Oluline saavutus on Yale’is 1968./1969. õppeaastal Aleksis Ranniti organiseeritud eesti luulet tutvustav loengusari.2 World Literature Today/Books Abroad’i toimetajaks saanud Ivar Ivask laseb seal avaldada palju ülevaateid ja arvustusi eesti kirjandusest. 1970. aastal asutab Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) ajakirja Journal of Baltic Studies, kus samuti avaldatakse artikleid eesti kirjandusest. Lisaks ilmub ka mitmeid ülevaateraamatud jms.

Selle perioodi lõpupiiriks saab perestroika ehk aastad 1987–1991.3 Manalõpetab 1988. aastal, hiljem ilmub vaid juhuslikke üksiknumbreid.4 Aastal 1988 hakkavad Aja Kirjas ja 1989 Tulimullas ilmuma kodueesti uurijate tööd. 1989. aastal korraldavad rootsieestlased Stockholmis seminari, kus esinevad ka kodueesti uurijad. Eestis hakatakse avaldama käsitlusi pagulaskirjanike töödest, pidama sellesisulisi konverentse jne, algatajaks Ristikivi-konverents (1987). Aastal 1989 ilmub Eestis Raimond Kolga ja Arvo Mägi lühiülevaade “Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus”, 1991 kodueestlaste tehtud pisike ülevaateraamat “Väliseesti kirjandus”.5

Pagulaskirjanduse n-ö ametlik lõpupiir võiks ehk olla aastal 1994, kui sureb Bernard Kangro, suletakse Tulimuld ja EKK. Ka Eestis on teatavaks piiritähiseks aastad 1993–1994, kui ilmuvad mitmed suured bibliograafiad, kaitstakse esimesed magistritööd, aga tegelikult saab pagulaskirjanduse buumiaeg juba läbi.

Selles loengus vaatlen 1970.–1980. aastail ilmunud rootsieesti uurijate töid ning kirjanduslugusid. Ameerika uurijatest tuleb juttu järgmises loengus.6

1970.–1980. aastad maailma kirjandusuurimises

1970. aastatel muutub maailma kirjandusuurimine taas. Seniste märksõnade kõrvale ja kohati neist ettepoole astuvad lugeja- ja diskursusekesksus (vs tekstikesksus), subjektiivsus, filosoofilisus ja ideoloogilisus (vs objektiivsus). Ka ajalooline ja võrdlev uurimine saab uued mõõtmed. Kui varasem analüüs tegeles kirjanduse rahvuslikkuse küsimusega, siis uus üritab sellest vabaneda, kuna rahvuslus oli saanud otsaette teravalt negatiivse märgi. Kui varem keskenduti tugevalt ilukirjandusele kui rahvusluse ühele alusele, siis nüüd nähakse analüüsiallikana kultuuritekste palju laiemalt. Kui enne vaadeldi kirjandust kui oma ajastu jms peegeldust, siis nüüd vaadeldakse teoseid kui eri diskursuste põiminguid.

Rootsieesti kirjandusuurimist need suundumused samahästi kui ei puuduta. Seal jätkub positivistlik-rahvusliku põhjaga kirjandusuurimine.

Kirjandusuurimine Rootsis 1970.–1980. aastatel

Vanemate uurijate aktiivsus kahaneb, noori aga juurde ei tule. Kirjutamist jätkab Herbert Salu, Bernard Kangrol jõuab kätte uurimuslik kõrgaeg, senisest aktiivsem on ka Valter Uibopuu, hetkeks tuleb tagasi Ilmar Talve.

Herbert Salu avaldab järjepidevalt autorikogumikke, millest suur osa on ka ta enda kirjastatud ja mille tekstid paistavad enamasti olevatki ilmunud vaid neis kogumikes.7

Kõigepealt jätkab ta võrdlev-positivistlikku allikauurimist, mis endiselt otsib ühendusniite elu ja kirjanduse vahel. Need tööd toovad uuesti käibele hulga materjali eeskätt kunagistest ajalehtedest, arhiivitöö osa on väga väike ja analüüsi tase kõikuv.

Mu arvates on huvitavaim neist uurimustest “Lill tärkab su haua pinnast”,8põhjalik analüüs Juhan Liivi luule teemade ja motiivide mõjust eesti kirjandusele. See käsitleb Liivi elu ja loomingu, Liivi luule viisistamist, kõrvutab eri luuletajate teoseid, kus võiks leiduda Liivi motiivilaene (näiteks Ernst Enno sügise- ja nõmmeluuletused, Kalju Lepiku Liivi-allusioonid jms). Samuti toob ta välja kümmekond Liivilt pärit sümboolset kujutluspilti-kujundit, mida hilisemad luuletajad on palju kasutanud (must lagi, helin, vari, nõmm, mesipuu jm).

Uuemat aega käsitleb “Esimene harjutustöö Tartu ülikooli kirjanduse seminaris”9, ülevaade Albert Kivika omaaegsest skandaalsest kirjutisest vene mõjude kohta Henrik Visnapuu luules. Seal refereeritakse pikalt August Alle ja Kivika kirjutisi Visnapuu laenudest ja proovitakse vaidlust ka analüüsida, lisaks pakutakse Kivika mälestusi.

Mitmedki Salu lood kujutavad endast pikki ülevaateid, kus algul antakse pilt mingi teema või nähtuse rahvusvahelisest taustast ja siis lisatakse selle Eestit puudutav osa.10 Parim säärastest on ehk “Porkuni preili”, põhjalik referaat ballaadidest vallasemade kohta ühes värsianalüüsiga, taustaks ajaloofaktid sellest, kuidas karistati lapsehukkajaid.

Pidevalt tuleb Salu tagasi Vilde juurde, pikemalt kogumikus “Kuhu päike ei paista”. Ka siin annab autor üpris detailse ülevaate elutegelikkusest ja sellest, kuidas eri kirjanikud seda käsitlesid ning kuidas Vilde antud probleeme nägi. Seekord on kõneks suurmaapidamine, ihunuhtlus, seksuaalmoraal, kirik ja riigivõim.

Uus teema on Salule arutlemine väärtuste üle kirjanduses.11 Need arutlused esindavad üpris konservatiivset arusaama kirjandusest ja teravat modernismivastasust.

“Ilukirjanduse väärtushinnangutest” refereerib erinevaid kirjanduse väärtust puudutavaid teooriaid ja väärtuskriteeriume, konstateerides, et tänapäeval on kesksed kirjanduse turuväärtus, poliitiline väärtus ja ajaviiteväärtus. Sellest järeldab Salu, et maailmas valitsevad nihilism ja apaatia, inimesed on eemaldunud tõelistest kunstiväärtustest. “Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust” kordab osalt samu ideid, aga kirjeldab otse vihaselt ka eesti futurismi, iseloomustades seda “vene futurismi kärnatõve” ja “vähktõvena”, mis vaevas siurulasi, momentlasi ja tarapitalasi.

Bernard Kangro jätkab bibliograafiate koostamist eksiilkirjanduse kohta, selle töö võtab kokku põhjalik “Eesti kirjakuulutaja eksiilis” (1989), bibliograafia koos 276 literaadi minibiograafiaga, kus kirjas ka hulk seniavaldamata eluloofakte.12

Kangro olulisim töö aga on monograafiapaar “Arbujad” ja “Arbujate kaasaeg”, mida kõige täpsemalt iseloomustab autori enda lisatiitel “märkmeid, mälestusi, mõtisklusi”.13Neis raamatuis on esimest korda antud nii pikk ülevaade 1930. aastate kirjanduselust (EKA 3. köite 2. osa ilmus alles 1984). Need on enamasti mälestuslikud esseed, täis tsitaate ja referaate, täiendatud paljude heade fotodega. Üheks keskmeks on siin isiklikud mälestused endast ja oma kirjanduslikest kolleegidest. Siit leiab hulga huvitavaid fakte, millesse aga tuleb minu kogemuse põhjal suhtuda kriitiliselt, sest Kangrol on komme oma ja teiste mälu ilma kontrollimata usaldada. Teine kese on arbujate lugu, pilt tollasest kirjanduselust ja üsna ebaühtlase tasemega arutlused arbujate luulest. Aga sellele lisaks annab Kangro referatiivse ja hinnangulise pildi ka varasemast eesti kirjandusloost ja eriti kirjanduselust. Nii et kui suurema osa kaksikraamatust moodustab läbi isiklike mälestuste nähtud pilt 1930. aastate kirjanduselust ja kirjandusloojatest, siis eel- ja järellood teevad sellest mõnes mõttes ka Kangro personaalse eesti kirjanduse loo. Ristikivi kirjanduslugu oli tekstikeskne ja esseistlik, Kangro oma on pigem kirjanduselu-keskne ja mälestuslik.

Lisaks avaldab Kangro kaheköitelise artiklikogumiku “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”.14Esimesest köitest, mis tegeles peamiselt pagulaskirjanike nooruspõlve ja loomingu seostega, oli juttu eelmises loengus. Teine köide koondab põhiosas artikleid ja esseid 1930.–1950. aastatest, peale selle käsikirjalisi töid, mis dateeritud 1986. aastaga, näiteks mõtisklusi Ristikivi noorusest ja Ristikivi päevikumärkmetega lugu “Mõrsjaliniku” sünniloost, mõtteid Tammsaare “Tõest ja õigusest” jm. Lisaks avaldab Kangro raamatuna enda ja Ristikivi kirjavahetuse romaanikirjutamise probleemidest “Kirjad romaanist”.15

Valter Uibopuu toodang on kogu aeg suhteliselt eklektiline, liikudes eri suundades ja eri teemasid mööda. Kokku võtta püüdes võiks öelda, et 1950.–1960. aastatel tegeleb ta rohkem teooriatutvustuste, lingvo­stilistika ja kirjandussotsioloogiaga, hilisematel aastatel – konkreetsete autorite, allikauuringute ja kirjanduslooliste üldistustega.16

Analüüsivamad tööd on “Karl Ristikivi ja tema vahemängude periood”, kus ta proovib analüüsida Ristikivi varaseid pagulasromaane; “Märkmeid eesti lühiproosa arenguloost”, mis pakub lühiülevaate novelli kujunemisest eesti kirjanduses ja novelli tüpoloogiast, ning “Arbujad ja muu mets”, mis on katse analüüsida niihästi kirjandusliku rühmituse kui niisuguse kujunemise põhjusi ja toimimist eesti kirjanduses kui ka eriti arbujate kui ühe sellise rühmituse ühisjooni. 17

Lisaks on Uibopuul kirjutisi, mille väärtuseks on kirjade ja mälestuste avalikku käibesse toomine. Näiteks “Tammsaare üle piiri” annab ülevaate Tammsaare-uurimisest ning tutvustab lähemalt Erkki Reijoneni ja Tammsaare kirjavahetust, “Hindrey romaanikäsikiri sõjajalus” pakub uusi andmeid Hindrey sõjaaegse loomingu kohta tollase Tartu Eesti Kirjastuse direktori Hans Kauri intervjuu kaudu. Põhjalikem neist on “Üks unistuste purunemine lähivaates”, ülevaade Uibopuu onu Richard Rohu elust ja veidi ka loomingust, mis sisaldab nii isiklikke mälestusi kui ka refereeringuid teiste autorite käsitlustest.18

Aga Uibopuu kirjutas ka mõned esseistlikud teoretiseeringud, mille allikad on avamata, kuigi igatahes pole tegu originaalsete arutlustega. Mainida võiks kahte. “Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”” refereerib eeskätt rootsi kultuurikriitiku ja psühholoogi John Landquisti ning Ernst Cassireri vaateid, sidudes vaadeldavaid kategooriaid ka eesti kirjandusega. “Müüte ja tõde ilukirjandusliku loomingu psühholoogiast” refereerib eri arusaamu ilukirjanduse olemusest, tõeväärtuse probleemist ilukirjanduses, fantaasia ja reaalsete elamuste vahest. Ka vaatleb Uibopuu seal kirjandusliku andekuse ja kirjanikule oluliste omaduste küsimust ning lühidalt kirjaniku loominguprotsessi. Põhiliseks allikaks on erinevad rootsi uurijad.19

Keeleteaduse poolelt seostub kirjandusega “Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist”20, mis analüüsib lühidalt võrdlust ja eristab tavalist võrdlust ehk võrdlust sarnasuse alusel ja võrdlust, mis on ehitatud nii, nagu teatud objekt aoleks just ise teatud teine objekt b, ehk võrdluslauset fiktiivse identifikatsiooniga. Ja leiab, et erinevalt näiteks rootsi keelest kasutatakse eesti keeles nendes tüüpides samu sidesõnu ja eri tüüpe väljendatakse verbi konditsionaalivormi kaudu (nagu otsiks, nagu näeks jms).21

Lisada võib, et üle pikkade aastate pöördus hetkeks taas eesti kirjanduse poole Ilmar Talve ning kirjutas eeskätt arhiivimaterjalidel, eluloofaktide otsimisel ja kok­kumiksimisel põhinevad lood “Nooreestlased Ahvenamaal 1906–1913” ja “Friedebert Tuglas Pariisis”.22

Rootsieestlastest vajaks ehk veel eraldi mainimist kriitikud ja esseistid Ilmar Laaban ja Ivar Grünthal. Ilmar Laaban (1921–2000), põhimõtteline kosmopoliit ja avangardist, on kirjutanud esseid ja esseistlikke arvustusi nii kunstist kui kirjandusest, tõstes rõhukalt esile mitmesuguseid marginaalseid autoreid. Tema aktiivsem tegutsemisaeg jääb 1950. aastatesse.23 Ivar Grünthal (1924–1996), arst ja luuletaja, Mana esimene toimetaja, kirjutas palju kodueesti noore kirjanduse tutvustusi ja arvustusi, kohati kummastavalt hüplikus stiilis ja paljude isiklike hoiakuavaldustega. Kirjandusteaduse serva mahuvad mõned ta aastail 1957–1966 ilmunud esseed eesti klassikutest. Kirjandusuurimuslikult olulisim on neist “Käänukohad Marie Underi varasemas luules”, mis analüüsib Underi luule muutumisi suhetes tema psühhofüsioloogia ja maailmaluulega.24 Ka on Uibopuu kirjutanud esseistlikke žanriülevaateid.25

Kokkuvõttes näeme, et positivismipõhises suunas leiab aja jooksul aset kaks muutust. Esiteks ilmub üha enam referatiivseid ja populariseerivaid ülevaateid ning üha vähem esineb analüüse ja allikaleide. Ja teiseks liigub positivism üha kaugemale oma juurtest. Endiselt küll panevad uurijad kokku autori loomingu, elu, vaated, ajastu, ühiskonna, kultuurikonteksti, rahvuse jms. Aga üha enam vaadatakse neid suhteliselt lõtvades seostes, ilma otseselt 19. sajandi positivistlikele mudelitele taandamata.

Kirjanduslood ja ülevaated

Eelnevatel kümnenditel ilmus pagulastelt vähemalt kuus eestikeelset täielikku või osalist kirjanduslugu, lisaks kolm võõrkeelset ja hulk lühemaid ülevaateid teatmeteostes.26 Hilisematel aastakümnetel eestikeelne kirjanduslugu praktiliselt kaob. Ainus minule teadaolev pikem ülevaade ilmub Ilmar Mikiverilt (1920) Aja Kirjas aastail 1977–1982 (kokku ca 50 pisikest lehekülge).27 See kannab mõnikord ülaveerul nime “Eesti kirjandus pärast sõda”, aga üldiselt ilmub ilma ühendava pealkirjata, jagunedes 5-6 tsüklisse.

“Eesti luule 1945–1955” vaatleb pagulasluule arengut pingeväljas uue (sürrealism) ja vana (moraalne, patriootiline jms) luuleviisi vahel, pannes ühte leeri Laabani ning teise Tuulisui seltskonna ja Visnapuu. Kodueesti luule osa (mh Smuul ja sahtlisse kirjutanud Alliksaar) ning “Eesti proosa 1945–1955” pakub deskriptiivsemat pilti, lähtudes eeskätt teoste teemadest.

Aega Stalini surmast kuuekümnendate lõpuni nimetab Mikiver vahtkonnavahetuseks. See periood jaguneb tal kaheks pooleks, kus domineerivad vastavalt kas kuuekümnendate tulijad või varasemad olijad. “Vahtkonnavahetuse”-osa luulekäsitlus lähtub sellest, milline oli ümberkäimine arbujate pärandiga. Mikiveri arvates tuleb arbujate pärand kodumaal tagasi, kujundades uue kunstikeskse luule (Kross-Kaalep-Kangur), võõrsil aga tehakse sellega pigem lõpparve ja ta saab iroonilise töötluse aineks (Grünthal ja Vihalemm). Lisaks toob ta välja kaks kõrvalharu. Arbujate nappi groteski arendab uut laadi vemmalvärsikultuur (Lepik, Vihalemm) ning kodueesti luules lisandub veel uus loodus- ja armastusluule, eriti naisluuletajatelt.

“Eesti proosa 1956–1968” ja selle järg “Vahtkonnavahetus 1956–68” kõneleb tegelikult neljast pagulasproosa teosest aastaist 1951–1955 (Uibopuu “Neli tuld”, Mälgu “Tee kaevule”, Ristikivi “Hingede öö” ja Helbemäe “Õekesed”), kus Mikiveri sõnul suudeti ületada sõjaaastate trauma ja nostalgia. Nende teoste eesmärk on tegelda inimese alateadvusega, jõuda sügavamale inimese olukorra tõlgendamisel, “anda meie sajandi inimese seisundile sümboolne võrdkuju”, kasutades allegooriat ja mudelina enamasti suletud ruumi. Modernismi-nime ta küll nende kohta ei kasuta (üldse ei paista seda sõna tal esinevat).28

“Proosa Eestis 1956–68” kõneleb vahepõlvkonnast kodueesti proosas, kelle saavutuseks on väljamurd partei poolt keelatud teemade ringist (Kaugver, Veera Saar, Kuusberg, Promet jt).

“60-ndate eesti poisid” kõneleb kuuekümnendate põlvkonnast, nende aususe, siiruse ja puhtuse taotlusest, tegelemisest inimolemise kosmiliste põhijõududega, ängidest ja mudelkirjandusest (Valton, Unt, Vetemaa, Traat, Rummo, Kaplinski). Seejärel tulevad mõned sama põlve eraldi käsitluse pälvinud luuleautorid (Hando Runnel, Viivi Luik, Andres Ehin). Muuseas leiab sürrealist Mikiver, et Ehin pole sürrealist, vaid pigem luuleföljetonist Christian Morgensterni laadis. “Kuuekümnendlaste järelväe” moodustavad miskipärast Teet Kallas ja Vaino Vahing.

“Veidike teooriat” räägib sellest, kuidas “kuuekümnendlased” jäid truuks tõe printsiibile, mis tekitas kriisi kriitikas, sest ei võimaldanud luua silda kirjanduspraktika ja marksistliku ideoloogia vahele. Mikiver leiab muuhulgas, et olmekirjandus ongi tegelikult uue aja sotsialistlik realism. Siia jääb lugu pooleli, kuigi viimane tekst lõpeb sõnaga “järgneb”.

Minu arvates on see üldse kõige huvitavam sõjajärgse kirjanduse üldistamise katse paguluses, nii tänu kodueesti ja pagulaskirjanduse võrdlusele kui ka katsele leida pagulaskirjanduses muidki liigendusaluseid peale põlvkondade.

Selgi perioodil ilmub mitu võõrkeelset eesti kirjanduse ülevaadet, olulisemateks kirjutajateks Mikiver ja Jüri Kurman.

Jüri (Georg/George) Kurmanilt (1942–1994) on tihe ülevaade “Estonian literature” Eesti NSV-le pühendatud artiklikogumikus (1978).29 See pakub põhiosas kirjeldavat pilti. Luule jagab Kurman neljaks perioodiks: sõjaajast kuni 1955. aastani, sulaaeg 1956–1959, uue luule tulek 1960. aastatel ja luule pärast 1969. aastat. Sealjuures vaatleb ta 1958. aastat kui sulaaja luule tippaega. Uus aeg kulmineerub tema jaoks 1962–1967, kui debüteerib noor põlvkond, kes muudab täielikult nõukogude eesti luule senist realistlikku maailma. 1970. aastatel peatub Kurman vaid lühidalt. Proosa puhul paistavad kehtivat enam-vähem samad perioodid, kuigi neist otseselt ei kõnelda.

Erinevalt muudest ülevaadetest annab Kurman pildi ka kirjanduselust, kirjandusuurimisest ja selle keerdkäikudest, kõneldes pikalt mh formalismivastasest võitlusest ja kriitikute debattidest. Sealjuures pakub ta palju kodueesti uurijate ilusaid tsitaate, mis näitavad nõukogude kirjanduspoliitika pahupoolt. Lisaks saab siit ülevaate ka tõlkimisest.

Ülevaadet eesti kirjandusest pakub ka “Modern Encyclopedia of Russian and Soviet Literatures” 7. köide (1984): George Kurmani “Estonian Literature: beginnings until 1900” ja Ilmar Mikiveri “Estonian Literature: 1900 to the present”.30 Mõlemad artiklid on tihedad ja selged ülevaated, Mikiveri oma on vaid esseistlikumas keeles. Muuhulgas toob ta siin eri autorite puhul esile ka nende modernistlikkuse ning kasutab mõisteid ja ideid, mis esinesid juba Aja Kirjaloos (kuuekümnendate poisid, olmekirjandus kui tõeline sotsialistlik realism jms).

Kirikuloolase, Süüria kristluse uurija Arthur Võõbuse (1909–1988) sari “Studies in the History of Estonian People” sisaldab ka ülevaateid kirjandusest, eraldi osana “Estonian Literature during the Period of Independence” (1983).31See on tohutu hulga joonealuste põigete ja alaviidetega tekst, mis pakub kompileerituna hulgi fakte ja hüplikke kommentaare, lisaks konservatiivse kristliku lähenemise kaudu esitatud negatiivseid hinnanguid Siuru jms kohta. Üldiselt jätab tekst naiivse mulje ja tekitab arusaama, et ega autor eesti kirjandusest suuremat ei tea.

Ajaliselt viimane on Raimond Kolga ja Arvo Mägi artikkel “Estnische Exilliteratur in den letzten zwei Jahrzehnten“ (1987).32 See annab pildi ajast pärast seda, kui Ants Orase ja Arvo Mägi ingliskeelsete kirjanduslugude käsitlus lõppes (1967–1968). Tegu on kokkusurutud ülevaatega, millest meile on siin oluline näiteks see, et välditakse modernismi-mõistet, eelistades selle asemel kõnelda metamaailmast ja ebatõelisest maailmamõõtmest, mida üksikud kirjanikud peegeldavad.

Kahe perioodi sisse jääb ka mitu lugu Mall Jürmalt (Kuusikult), mis annavad kokku entsüklopeedilise ülevaate sõjajärgsest eesti kirjandusest kodumaal ja paguluses, sisaldades iga käsitletava kirjaniku kohta lühikest lõiku põhifaktide ja iseloomustusega.33

Välismaised uurijad

Siinse sarja aineks on eestikeelse eesti kirjanduse uurimine.34 Seda on uurinud peaaegu ainult eestlased ise. Teistest rahvustest uurijaid on väga vähe ja nende panuseks on pea eranditult kompilatiivsed ülevaated, entsüklopeediaartiklid, saatesõnad tõlgetele jms. Sõjajärgse perioodi erijooneks on nende uurijate jagunemine kahte rühma elukohariigi ja ideoloogia järgi. Ühele poole jäävad Lääne-Euroopa ja Ameerika (sh Lääne-Saksamaa), teisele poole Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa (sh Ida-Saksamaa). Omamoodi piiri peale jääb Soome, kus suhted liiguvad aegamisi Läänest Itta.

Välismaiste uurijate seas leidub minu teadmiste järgi ainult kaks tähtsamat rühma. Ühe moodustavad sakslased, eriti baltisakslased, teise soomlased. Siin vaatlen lühidalt Lääne-Saksa uurijaid, kelle huvikeskmes on tüüpiliselt olnud Balti kirjandused koos baltisaksa kirjandusega.35

Kõige olulisem nonde aastakümnete uurijatest on Münsteri ülikooli slavistikaprofessor Friedrich Scholz (1928), kes on uurinud mitmeid Ida-Euroopa kirjandusi. Tema olulisim eesti kirjandust puudutav töö on “Die Literaturen des Baltikums. Ihre Entsehung und Entwicklung” (1990).36 See annab ca 350 faktirikkal ja tihedal leheküljel ülevaate eesti, läti ja leedu keelest, kirjakultuuri ajaloost ja kirjandusest Baltimaade omakirjanduste kujunemiseni ehk 19. sajandi lõpuni. Vaid lühike peatükk käsitleb 20. sajandi algupoolel toimunud arengut. Eesti kirjandust puudutab sellest ca 90 lehekülge.

Scholzi lähenemisviis on eeskätt deskriptiivne ja võrdlev. Keskseteks teemadeks on Eesti ja Baltikum kui kirjanduse aine, mille puhul ta toob esile nii publitsistika kui ilukirjanduse ja lisaks baltlastele ka vene kirjanikud (Wilhelm Küchelbecker jt). Eraldi on juttu kirjandusseltsidest, ajalehtedest ja ajakirjadest. Kirjanduse kujunemise keskmes on 19. sajand, folklooritekstid ja nende käsitamine rahvuskirjandusena. Palju kõneleb ta tõlgetest ja mugandustest Euroopa kirjandusest, tuues eri kirjanike puhul välja tihedaid lähteautorite loendeid. Siis tuleb iseseisva rahvuskirjanduse tekkimine, kus keskseks vaatlusaineks on luule areng kuni Juhan Liivini, kusjuures palju kõneldakse ka poeetikast, motiividest, värsimõõtudest. Proosast ja draamast on vaid vähe juttu. Kokkuvõttes on tegemist oluliselt teistsuguse kirjanduspildiga kui harjumuspärastes eesti kirjanduslugudes.

Omamoodi järjeks sellele tööle on “Ent­wicklungstendenzen der Lyrik in den bal­tischen Literaturen im Rahmen der Sowjetliteratur in den Jahren 1960–1970”.37 Scholz alustab 20. sajandi algusest ja kirjanduse moderniseerumisest, liikudes edasi rahvusluse mõjudeni ja sealt sulaajani, mille käsitlus algab ülevaatega vene kirjanduse taasmoderniseerumisest ning seostab näiteks Jevtušenko ja Voznessenski sümbolismi- ja futurismitraditsioonidega. Uuema aja luulest kõneleb ta eeskätt konkreetsete tekstide motiivi- ja vormianalüüsi kaudu. Põhiliselt on juttu küll leedu ja läti luulest. Eesti luule näideteks on üks Krossi ja üks Kaplinski luuletus.

Lisaks on Scholz uurinud 1970.–1980. aastatel ka A. H. Tammsaaret.38 Siin on kaks olulist teksti. “Anton Hansen-Tammsaare. Eesti proosa realismi ja modernismi vahepeal” annab pildi Tammsaare eluloost ja teostest ja samas analüüsib neid teoseid hoopis teisiti, kui sel ajal eesti kirjandusuurimises tavaks oli. Nii rõhutab Scholz Tammsaare meisterlikke dialooge, mille abil ta oma tegelased elavaks teeb. Ja leiab, et “Põrgupõhja uues Vanapaganas” kujuneb keel üheks keskseks tegelaseks. Ta rõhutab Tammsaaret kui rahvusliku eneseleidmise teema kirjanikku ja leiab temas seku­la­riseerunud kristlikku maailmanägemist. Ta seob Tammsaare Euroopa kirjandusvooludega ja nimetab teda tüüpiliseks uusromantikuks, pidades sealjuures silmas teemat, kus lihtne ja hea inimene põrkub peene seltskonna ebasiiruse jms-ga, ning uusromantiliseks kujutlust, mis näeb väljapääsu tagasipöördumises lihtsa elu juurde. “Paradoksi väljendusvormid A. H. Tammsaare teoses “Põrgupõhja uus Vanapagan”” analüüsib Tammsaare paradokside sisu ja tehnikat ning seob tema vaateid mh eksistentsialismiga, mis romaani ilmumisajal oluliseks tõusis. Scholz on kirjutanud ka ülevaateid eesti kirjandusest teatmeteostele.

Erik Thomson (1915–1990), baltisaksa päritolu bibliograaf ja kultuuriloolane, on avaldanud ülevaateraamatu “Estnische Li­teratur, ihre europäische Verflechtung in Geschichte und Gegenwart” (130 lk).39 See on pigem kommenteeritud bibliograafia, mis haarab lisaks ilukirjandusele ka filoloogiat, ajalugu, poliitikat, tõlkeid jm ning keskendub eeskätt paguluses ilmunule. Peale selle on sakslastelt ilmunud rida lühiülevaateid erinevates koguteoses.40

Muudest eurooplastest vajab mainimist juba enne sõda eesti kirjandusest kirjutanud luuletaja, tõlkija ja uurija Ernest Howard Harris (1876–1961), kellelt sõja järel ilmusid lühikesed populaarteaduslikud ülevaated koos paljude luulenäidetega “Literature in Estonia” (70 lk) ja “Estonian literature in exile” (36 lk).41

Kokkuvõtteks kirjanduslugudest

Kirjanduslugusid ilmub paguluses üsna palju. Samas on suurem osa neist lühikesed ülevaated ja teatmeteoseartiklid, mis peavad juba mahu ja avaldamiskoha tõttu piirduma kainete faktidega ja kindlate tõdedega. Teistest eristuvad Ristikivi esseistlikkus ning omal kombel ka Kangro memuaristlik kirjanduselu lugu. Üldistavalt võib öelda, et arusaam eesti kirjanduse loost ja selle kesksetest liikumistest ei muutu. Samas on pilt eri kirjandusperioodide osas erinev.

Kõige enam uut on vanema kirjanduse osas. Siin pakutakse uusi leide, uut barokiaja tõlgendust, uutmoodi seoseid Balti kirjandustega. Ja olulisim panus ei tule siin mitte niivõrd Suitsult, kui Salult ja Scholzilt.

Realismi ja uusromantismiga on vastupidi. Rahvusvahelises kirjandusuurimises mõtestatakse just see ajajärk neil aastatel ümber. Kujuneb arusaam 20. sajandi kirjandusloost, mille keskmeks on kirjanduse moderniseerumisprotsess alates sümbolismist ning lõpetades avangardi ja modernistliku proosauuendusega. Eesti kirjandusloo lugejani jõuab pilt selle aja kohta vaid üldülevaadete kaudu, mis osalt on valminud enne 1960. aastaid (Jänes, Ristikivi), osalt pakuvad vana mudelit (Mägi). Hilisemad lähenemisviisid leiavad kajastust vaid entsüklopeediates ja sealgi harva. Ja kuigi Ivask kõneleb modernismiga arvestamise vajadusest, ei puuduta see muudatus kirjandusloo ülesehitamist.

Selle perioodi puhul keskendub pa­gulas­eesti kirjandusuurimine pea jäägitult arbujatele. Nende kanoniseerimine ja sellise eesti luuleloo traditsiooni ehitamine, kus Alver ja Talvik kujutavad endast arengu tippu, ongi nende töö üks olulisi tulemusi. Selle loomisel osalevad mitmed autorid, eesotsas Orase, Ivaski ja Kangroga. Samas ei muuda see aga kogu perioodi tõlgendust, vaid vastupidi, kindlustab veelgi juba sõja eel paika pandud ja 20. sajandi modernismist distantseeruvat arenguliini.

Enim tegeleb pagulaste kirjanduslugu oma kaasajaga. Võiks küsida, kas see ongi kirjanduslugu. On selge, et ajaline distants pole piisav ning tulemusena sündiv pilt saab liiga kirju. Aga on näha, et autorid soovivad välja kujundada pagulaskirjanduse kaanonit ja see neil ka õnnestub. Samas mingit voolupõhist lähenemist ja periodiseerimist sellega ei kaasne. Liigenduse aluseks saavad põlvkonnad. Ka siin lausa välditakse modernismi-mõistet. Vaid Kolk ja Mikiver viitavad modernistlikule perioodile väliseesti kirjanduses. Huvitavaim arengupilt pärinebki Ilmar Mikiverilt, aga see ilmselt sai vaid minimaalse leviku osaliseks, võttes arvesse nii ilmumiskohta kui ka autori positsiooni kirjandusuurimises.

Veidi tegeldakse ka kodueesti kirjandusega. Siin pakutakse erinevaid liigendusi ja väga erinevaid hinnanguid, alates kogu kodueesti kirjanduse eitamisest kuni kuuekümnendike põlvkonna ülistamiseni. Kuid üldiselt tõusevad esile ikka samad nimed, kes on tähtsad ka kodumaises kriitikas.

Tänan Cornelius Hasselblatti bibliograafilise abi ja Sirje Oleskit materjalide hankimise eest.

1 Aja Kiri ilmus 1976–1986 Torontos (toimetaja Vello Salo), 1987–1990 Stockholmis (toimetaja Enno Klaar), viimane number (57) taas Torontos. 1985. aastal alustab ka ajakiri Estonia, mida tegid Soome ja Saksa noored estofiilid (Cornelius Hasselblatt, Tapio Mäkeläinen jt) ning mis pigem distantseeris end pagulasringkondadest.

2 Vt ülevaadet: P. S a a g p a k k, Muljeid loengute sarjast eesti luule üle Yale’i ülikoolis. Tulimuld, 1969, nr 3, lk 186–190.

3 Vt ka selle perioodi ülevaadet Maie Kaldalt rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 739–744.

4 H. G r a b b i, “Mana”, nii nagu ta oli ja on. Looming, 1998, nr 6, lk 911–917.

5 R. K o l k,  A. M ä g i,  Kahe viimase  aastakümne  eesti pagulaskirjandus.  Tallinn,  1989; P. K a n g u r, K. M u r u, Ü. T o n t s, Väliseesti kirjandus. Tallinn, 1991.

6 Rida nooremaid väliseesti uurijaid alustab küll 1980. aastatel, kuid nende aktiivsem tegevus algab järgmisel kümnendil: Thomas Salumets (1956), Tiina Kirss (1957), Cornelius Hasselblatt (1960) jt. Neist tuleb juttu juba tänapäeva kirjandusteaduse käsitluses.

7 Utoopia ja futuroloogia. Lühiuurimusi kirjandusest. Lund, 1972; Posthobustel Jõhvist Rooma. Esseid kirjandusest. Lund, 1974; Porkuni preili. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm, 1978; Must lagi on meie toal. Esseid kirjandusest. Lund, 1980; Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus. Stockholm, 1981; Kihutav troika. Stockholm, 1984.

8 H. S a l u, Lill tärkab su haua pinnast. Tähelepanekuid Juhan Liivi luule mõjuloost. Rmt-s: H. Salu, Posthobustel Jõhvist Rooma, lk 176–244. Vt ka H. S a l u, Must lagi on meie toal. Lootusetus ja visioon Juhan Liivi luules. Rmt-s: H. Salu, Must lagi on meie toal, lk 32–67.

9 H. S a l u, Posthobustel Jõhvist Rooma, lk 79–119.

10 Porkuni preili. Ballaadid ja pingilaulud vallasema traagikast. Rmt-s: H. Salu, Porkuni preili, lk 7–59; Utoopia ja futuroloogia. Rmt-s: H. Salu, Utoopia ja futuroloogia, lk 5-35. Nelisada aastat esseistikat. Rmt-s: H. Salu, Kihutav troika, lk 175-204.

11Ilukirjanduse väärtuskriteeriumidest. Tulimuld, 1972, nr 1, lk 4–18 (kordustr rmt-s: Utoopia ja futuroloogia, lk 36–61); Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust. Rmt-s: Utoopia ja futuroloogia, lk 104–125 (kordustr rmt-s: Must lagi on meie toal, lk 217–237).

12 B. K a n g r o, Eesti kirjakuulutaja eksiilis. Lund, 1989.

13 B. K a n g r o, Arbujad. Lund, 1981; B. K a n g r o, Arbujate kaasaeg. Lund, 1983.

14 B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. Lund 1978; B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid II. Lund, 1987.

15 B. K a n g r o, K. R i s t i k i v i, Kirjad romaanist. Lund, 1985; 2. tr: Tallinn, 2006.

16 Vt valikut: V. U i b o p u u, Ajavoolu võrendikest. Mõtteraamat kirjanduse, keele ja kultuuri vallast. Lund, 1987.

17 Karl Ristikivi ja tema vahemängude periood. Tulimuld, 1973, nr 1, lk 9–17; Märkmeid eesti lühiproosa arenguloost. Tulimuld, 1977, nr 4, lk 178–185; Arbujad ja muu mets. Tulimuld, 1981, nr 3, lk 114–121.

18 Tammsaare üle piiri. Tulimuld, 1969, nr 4, lk 196–204; Hindrey romaanikäsikiri sõjajalus. Tulimuld, 1981, nr 1, lk 32–40; Üks unistuste purunemine lähivaates ehk mälestusi Richard Rohust 1930 ja hiljemgi. Tulimuld, 1986, nr 1–3, lk 36–44, 99–109, 138–147.

19 V. U i b o p u u, Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”. Tulimuld, 1959, nr 4, lk 276–285; V. U i b o p u u, Müüte ja tõde ilukirjandusliku loomingu psühholoogiast. Tulimuld, 1971, nr 3, lk 116–121, nr 4, lk 187–195; 1972, nr 1, lk 27–31.

20 V. U i b o p u u, Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 123–126. Vt ka V. U i b o p u u, Kaunokirjallisen vertailun ilmaisutavoista. Rmt-s: Vironseppo. Juhlakirja Julius Mägisten 60-vuotispäiväksi. Helsinki, 1960, lk 259–263.

21 Uibopuu väitekiri “Similarkomparative Konstruktionen in Finnischen und Estnischen insbesondere in der modernen Schriftsprache. Syntaktisch-stilistische Untersuchungen” (Uppsala, 1970) kasutab küll näidetena ilukirjanduskeelt, kuid kuulub oma loomult siiski keeleteadusesse.

22Nooreestlased Ahvenamaal 1906–1913. Tulimuld, 1978, nr 3, lk 156–159, nr 4, lk 207–216; Friedebert Tuglas Pariisis. Tulimuld, 1982, nr 4, lk 195–205. Taastrükitud rmt-s: I. Talve, Vanem ja noorem Eesti. Tartu, 2008, lk 112–137.

23 Vt valimikku: I. L a a b a n, Marsyase nahk. Tekste tekstidest. Tekste piltidest. Tallinn, 1997.

24 Käänukohad Marie Underi varasemas luules. Mana, 1960, nr 4, lk 189–199. Vt ka Karl Ristikivi 50. Mana, 1962, nr 3, lk 199–204; Essee Juhan Liivi ülikuuest ja eesti uuemast luulest. Mana, nr 32, 1967, lk 11–22. Taastrükitud rmt-s: I. Grünthal, Müütide maagia. Tartu, 2001.

25 Nt: Eesti memuaar ja matkakirjeldus 1945–1965. Mana, 1966, nr 1, lk 36–48; Kirjandusteaduslikest lähenemisvõimalustest eesti nüüdisluulele. Rmt-s: Eesti keele ja kirjanduse instituudi toimetused 7. Kirjanduslikke ülevaateid III. Stockholm, 1968, lk 26–31. Ja mulle tundmatu ülavaade eesti uuemast luulest: Far da en sanning vara enkel? Horisont: Organ för Svenska Österbottens Litteraturförening (Vasa), 1970, kd 17, lk 121–142.

26 Vt kaht eelmist loengut.

27 Eesti luule 1945–1955. Aja Kiri, 1977, nr 5, lk 5–7, nr 6, lk 18–21, 24; Eesti proosa 1945–1955. Aja Kiri, 1978, nr 1, lk 40–44, nr 2, lk 30–33; Vahtkonnavahetus. Aja Kiri, 1978, nr 3, lk12–14, 1979, nr 1, lk 34–36, nr 2, lk 31–33, nr 3, lk 32–33; Eesti proosa 1956–1968. Aja Kiri, 1979, nr 4, lk 16–17; Vahtkonnavahetus 1956–68. Aja Kiri, 1979, nr 5, lk 34–35; Proosa Eestis 1956–68. 1979, nr 6, lk 29–31; 60-ndate eesti poisid. Aja Kiri, 1980, nr 1, lk 23–26, nr 2, lk 26–27, nr 3, lk 26–27, nr 4/5, lk 34–35; Laulik Runnel. Aja Kiri, 1980, nr 6, lk 23–25; “Sürrealist” Ehin.Aja Kiri, 1981, nr 3, lk 28–29; Viivi Luik. 1981, nr 5/6, lk 16–17; Kuuekümnend­laste järelvägi. Aja Kiri, 1982, nr 1, lk 32–33; Veidike teooriat. Aja Kiri, 1982, nr 2, lk 21–24.

28 Raimond Kolk on seda perioodi otseselt modernismiks nimetanud, tuues näidetena samad teosed.

29 J. K u r m a n, Estonian literature. Rmt-s: A case study of a Soviet republic: The Estonian SSR. Ed. T. Parming, E. Järvesoo. Boulder, 1978, lk 247–280. Raamat ise annab põhjaliku ülevaate Nõukogude Eesti rahvastikust, poliitilisest olukorrast, majandusest, teadusest ja kultuurist, lisaks Kurmanile kirjutab Mardi Valgemäe draamast ja teatrist.

30 G. K u r m a n, Estonian Literature: beginnings until 1900; I. M i k i v e r, Estonian literature: 1900 to the present. Rmt-s: The Modern Encyclopedia of Russian and Soviet Literatures. Kd. 7. Toim H. B. Weber. Gulf Breeze (FL), 1984, lk 73–80; 80–91. Entsüklopeedia ilmunud osas on ka rida artikleid konkreetsetest eesti kirjanikest (Alle, Alver, Antson, Barbarus, Haava, Hindrey, Hint, Hurt) ning Felix Oinase käsitlused “Epic. Estonian” 6. köites ja “Estonian Literature: Folklore” 7. köites.

31 A. V õ õ b u s, Studies in the History of Estonian People V. Stockholm, 1979; A. V õ õ b u s, Estonian Literature during the Period of Independence. Rmt-s: A. Võõbus, Studies in the History of Estonian People IX. Stockholm, 1983.

32 R. K o l k, A. M ä g i, Estnische Exilliteratur in den letzten zwei Jahrzehnten. Rmt-s: Ural-Altaische Jahrbücher. Neue Folge. Kd 7. Wiesbaden, 1987, lk 48–78. Eesti k-s: R. K o l k, A. M ä g i, Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus. Tallinn, 1989.

33 M. K u u s i k, Sowietisierung der Literatur in Estland. Rmt-s: Acta Baltica V: Liber Annalis Instituti Baltici, 1965. Königstein im Taunus, 1966, lk 200–216; M. K u u s i k, Estnische Schriftsteller im Exil. Rmt-s: Acta Baltica VI, … 1966. Königstein im Taunus, 1967, lk 91–104; M. K u u s i k, Die sowjetestnische Literatur heute. Rmt-s: Acta Baltica XIV, … 1974, Königstein im Taunus, 1975, lk 184–196. Esimene artikkel on osalt identne ingliskeelsete artiklitega: M. J ü r m a, Literature in Soviet occupied Estonia. The Baltic Review, 1959, nr 16, lk 54–61; M. J ü r m a, Literature in Estonia. The Baltic Review, 1966, nr 32, lk 28–40. Kuusik on Jürma sünninimi. Miskipärast pole allikad, kus neid artikleid mainitakse, pööranud tähelepanu sellele eripärasele nimekasutusele.

34 Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kes kuulub eesti kirjandusuurimisse ja kes mitte. Vt selle kohta käesoleva sarja 2. loengut, samuti: C. H a s s e l b l a t t, Eesti kirjandusteaduse “Kes? Mis? Kus?”. Hetkeseis. Keel ja Kirjandus, 2008, nr 1/2, lk 28–38.

35 Vt ka: C. H a s s e l b l a t t, Estnische Literatur in deutscher Sprache 1784–2003. Bibliographie der Primär- und Sekundärliteratur. Bremen, 2004, lk 13–25; C. H a s s e l ­-b l a t t, Geschichte der estnischen Literatur: von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin, New York, 2006, lk 48–50.

36 F. S c h o l z, Die Literaturen des Baltikums. Ihre Entsehung und Entwicklung. Opladen, 1990. Vt ka retsensiooni: H. P e e p, Eesti kirjandus kaugvaates. Akadeemia, 1991, nr 2, lk 398–401.

37 F. S c h o l z, Entwicklungstendenzen der Lyrik in den baltischen Literaturen im Rahmen der Sowjetliteratur in den Jahren 1960–1970. Rmt-s: Baltisches Jahrbuch 1985. Bonn, 1985, lk 96–121.

38 F. S c h o l z, Anton Hansen Tammsaare (1878–1940). Estnische Prosa zwischen Realismus und Moderne. Rmt-s: Anton Tammsaare: Die lebenden Puppen. Prosa in Auswahl. München, 1979, lk 7–44; F. S c h o l z, Ausdrucksformen des Paradoxen in Anton Tammsaares

Roman “Der neue alte Teufel aus dem Höllengrund”. Rmt-s: Jubiläumsschrift zum fünfzig­jährigen Bestehen des Slavisch-Baltischen Seminars der Westfälischen Wilhelms-Universität Münster. Münster, 1980, lk 151–165 (eesti k-s mõlemad rmt-s: Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn, 2001, lk 100–142); F. S c h o l z, Die Ent­wick­lung des poetologischen Systems A. H. Tammsaares im Rahmen der Entwicklungstendenzen der europäischen Literatur. Rmt-s: Congressus Quintus Internationalis Fenno-Ugristarum. Pars VII. Turku, 1981, lk 421–426.

39 E. T h o m s o n, Estnische Literatur, ihre europäische Verflechtung in Geschichte und Ge­genwart. Lüneburg, 1973.

40 Nt J. P u r g a, Estnische Literatur – ein Überblick. Finnisch-Ugrische Mitteilungen, 1977, nr 1, lk 43–57; R. B e e r m a n n, Einige Charakterzüge der modernen estnischen Literatur. Ost­europa, 1977, nr 5, lk 399–412.

41 E. H. H a r r i s, Literature in Estonia. London, 1943, 1947; E. H. H a r r i s, Estonian li­terature in exile. London, 1949.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
16. loeng: pagulusaastad II. Institutsioonid ja kirjanikulood

1960. aastad on maailma kirjandusteaduses suurte muutuste aeg. Kõigepealt, suurtes kirjandusmaades sai läbi uuskriitilise või sellele lähedaste suundade valitsemisaeg. Domineerima pääses strukturalism ja oluliseks tõusis poeetika statistiline analüüs, lingvostilistika jms. Teine keskne märksõna on radikaalne vasakpoolsus, mis on kooskõlas kogu kümnendit valitsenud radikaalsusepuhanguga. Selles põimuvad uurimise lähtealusena mitmesugused marksismisuunad, feminism jms. Ja kolmandaks, 1960. aastatel saab valmis Euroopa ja Ameerika modernismikeskne kirjanduslooline kaanon. See määratleb kirjanduse ajaloo sündmuste jadana, kus keskset rolli mängivad moderniseerumist vedavad autorid alates Baudelaire’ist kuni sürrealismi ja 1930. aastate proosamodernistideni.

Eesti kirjandusuurimine paguluses liikus 1960. aastatel kahes suunas. Põhiosa sellest jätkas vana positivismi, aga vaidlused modernismi üle, mis olid alanud juba eelmisel kümnendil, jätkusid ka nüüd. Kui otsida selle ajajärgu kirjandusteaduse keskseid märksõnu, siis nendeks on institutsioonid ning kirjanike elu- ja loomingulood. Selles loengus vaatan positivismi piiridesse jäävaid kirjaniku- ja kirjanduslugusid, keskmeks Rootsis toimunu ja ilmunu. Järgmises loengus keskendun eeskätt mo­dernismi probleemile ja USA-s toimunule.

Institutsioonid ja nende töö

Endiselt jätkab ajakiri Tulimuld, kus kirjutavad kõik olulised autorid, kuigi kümnendi lõpus paistavad seal kirjanduse käsitlemisel muutuvat keskseks juubeliartiklid ja mälestused. 1957. aastal alustanud Mana hiilgeaeg on nimelt 1960. aastatel. 1966 muutub see almanahhiks ja 1969 ilmub viimast korda kaks numbrit aastas. Kirjandusteaduse poolest ei paku see ajakiri just palju, olulisimad autorid on Ivar Ivask ja Aleksander Aspel.

Jätkavad samad kirjastused. Vabalt Eestilt ilmub 1961 Ants Orase esseekogu “Laiemasse ringi”, 1964 tema koostatud ja saa­tesõnastatud tõlkekogumik “Acht estnische Dichter” ning 1965 Orasele endale pühendatud juubelikogumik “Estonian poetry and language. Studies in honor of Ants Oras”.1 Lisaks ilmuvad Henrik Adamsoni “Kogutud luuletused” (1963) ja kaks köidet Henrik Visnapuu “Kogutud luuletusi” (1964–1965), mõlemad Arvo Mägi saatesõnaga. Ka avaldab kirjastus selle aja sees kolm Herbert Salu raamatut: “Tuul üle mere” (1965), “Seid um­schlun­gen, millionen! Die frühesten Über­setzun­gen von Schillers Liedern und Balladen in Skandinavien und im Baltikum” (1968) ja “Kauged rannad ja oma saar” (1970). Aga 1970. aastate alguseks saab Vaba Eesti tegevus läbi. 1974 ilmub veel Artur Adsoni koostatud “Marie Underi eluraamat” I–II.2

Eesti Kirjanike Kooperatiiv alustab 1962 sarja “Meie kirjanikke”, mis pakub 13 pagulaskirjanike elu- ja loomingulugu, lisaks Arvo Mägi kirjanduslugu kahes raamatus.3 Sari ilmub pidevalt kuni 1971. aastani.4 Hiljem tuleb vaid kaks raamatut. Enamasti on need autorite elu ja loomingu populaarsed ülevaated klassikalises positivistlikus stiilis. Lisaks avaldab EKK Aino Suitsu mälestusliku käsitluse “Gustav Suitsu noorus” (1964) ja koostöös Eesti PEN-klubiga Ants Orase ja Bernard Kangro “Estonian Literature in Exile” (1967). Kooperatiivi kirjanduskäsitluste kõrgaja sümboolseks lõpuks on 1973. aastal ilmunud Mägi-Ristikivi-Kangro eksiilkirjanduse ajalugu.5

12. septembril 1959 luuakse Henno Jänese eestvõttel Stockholmi ülikooli juurde Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut. See oli mõeldud uurimise institutsionaalseks keskuseks, kuid tema tegelik roll oli eeskätt populariseeriv. Selleks peetakse mitmeid loengusarju, õppeaastal 1965/66 näiteks kirjandusest. 1963 algatatakse instituudi poolt sari “Kirjanduslikke ülevaateid”, mida ilmub stentsileerituna kaheksa vihikut kuni aastani 1970. Neis pakutakse nii kirjanikulugusid (Tuglas, Liiv) kui ka kirjandusloolisi ülevaateid. Selle instituudi püstihoidja paistabki olevat Henno Jänes, kelle surm 1970 viib tegevuse alla.6 1973 ilmub instituudi ainus aastaraamat. Sellega lõpeb ka instituudi kirjandusalane aktiivsus.

Näeme, et institutsionaalse aktiivsuse ja kirjanikulugude aeg saab paguluses läbi 1970. aastate alguseks, omamoodi sümboolseks lõpupiiriks on 1973. aasta. Lisaks jõuab koos kümnendiga lõpule ka paljude kirjutajate tegevus või selle aktiivsem aeg: 1970 sureb Henno Jänes, 1971 O. A. Webermann, sisuliselt lõpetavad selle kümnendiga Ants Oras ja Aleksander Aspel. 1960. aastatesse jääb Arvo Mägi ja Karl Ristikivi kirjandusuurimuste kõrgaeg.

Kirjanikulood

Bernard Kangro (1910–1994) selle aja kirjandusuurimuslikest töödest annab pildi “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”.7 Kaks kolmandikku sealsetest kirjutistest on ilmunud 1960. aastail, tuumaks artiklid kirjanike noorusest, mida autor ise miskipärast esseedeks nimetab. Sarja kuuluvad August Gailit, August Mälk, Karl Ristikivi, Gert Helbemäe, Karl Ast ja Ilmar Jaks.8

Kõik need on biobibliograafilised etüüdid, pakkudes elulooandmeid kirjanike noorusest ja perest, palju teoste ilmumisfakte (tiraažid, lehekülgede arvud, hinnad) ning natuke sisu ümberjutustusi ja varasemate uurijate hinnanguid teoste kohta. Osa materjali on Kangro ümber jutustanud Kampmaast, osa autorite endi tekstidest, osa aga ise kogunud (nt Gailitilt, Ristikivilt, Astilt). Kui palju andmetest siin esimest korda trükki pääseb ja kui palju pärineb varem avaldatud allikatest, jääb veidi ebaselgeks, sest Kangro viitab üsna ebaühtlaselt.

Kangro kirjanduslikud arusaamad on klassikalised: noorus, kujunemisaeg on kirjaniku elus ja loomingus määrav. Tähtsad on siis loetu ja kogetu, elu ja kodumaastikud. Nii jätkab Kangro otseselt sõjaeelset positivistlikku faktikogumist, ainult koos esseistlike lisandustega loomingu kohta. Need käsitlused on kantud ajaloo säilitamise püüdest ja kirjanduspedagoogilistest taotlustest ning teevad avalikuks või toovad laiemalt käibele rea eluloofakte, mida teised kirjutajad hiljem palju tsiteerivad.

Peale selle koostas Kangro suure hulga biobibliograafilisi ülevaateid autoritest, mis ilmuvad teoste sabas ja ka omaette raamatutena.9

Arvo Mägi (1913–2004) avaldab pidevalt arvustusi ja ülevaateid paguluse algusest peale. Aga just 1960. aastad on tema kirjandusteadusliku tegevuse tippaeg. Ta kirjutab Suitsu, Adamsoni ja Visnapuu luulekogude saatesõnad, avaldab lühikese kirjandusloo kolmes keeles ning osaleb pagulaskirjandusloo tegemisel. Lisaks avaldab ta kolm lühimonograafiat – “Karl Ristikivi”, “Gert Helbemäe” ja “Kalju Lepik” – ning artikleid, mille paremiku võtab kokku kogumik “Aeg kirju ei kuluta”.10

Minu arvates parim Mägi töö on August Gailiti “Muinasmaa” uustrüki saatesõnana ilmunud “Noor Gailit ja ta aeg”.11 Selle alguses on lühike ülevaade tolle aja eesti proosast ja selle protestivaimust. Mägi märgib tegelaste erootikat, nooruslikke otsinguid, toob näiteid säravatest sõnadest, tollasest lillelisest stiilist ja analüüsib seda kunstiterminites, viidates im­pressionismile ja ekspressionismile ning tuues välja selle teatud manerismi. Siis räägib ta suvitusromaanidest ja iseloomustab “Felix Ormussoni”, “Sood” jt. Ja lõpus annab pildi Gailiti varasest loomingust pikkade tsitaatidega, vaadeldes ka “Muinasmaa” sisu, miljööd jm.

Mägi kirjanikulood kõnelevad kirjanike elust, eriti noorusest, registreerivad nende lemmikautoreid ja muid võimalikke mõjutajaid, seejärel esitavad iga teose kohta mõne ülevaatliku kokkuvõttelõigu. Neis töödes on palju tsitaate ja refereeringuid eelkäijatelt. Kas ja kui palju on siin Mägi enda avastusi, on taas raske öelda, sest eraldi viitestik puudub.

Hinnangute poolest on Mägi jutt leebe ja kaine. Ta ei ülista ega paku ka erilist kriitikat. Keeleliselt aga meenutavad ta tööd kohati teatmeteoseid.

Üsna ühesugused on ka Mägi ülevaated luuletajatest.12 Need on entsüklopeedialikud kokkuvõtted, milles registreeritakse ja iseloomustatakse lühidalt paljusid tekste, tuues välja autori tundetooni, sümbolid, teemad ja motiivid, vormi omadused ja muutused, samuti mõjutajaid ja mõjutatuid. Ka siin on palju tsitaate ja näiteid.

Kokkuvõttes on need eesti klassikalised populaarsed kirjanikulood, kus prevaleerib refereeriv ja olemasolevat materjali kompileeriv deskriptiivne ülevaade. Positivismi kui teooriaga võib neid siduda vaid kaudselt, kuna seoseid rassi-miljöö-momendi ja loomingu vahel siin välja ei tooda.

Karl Ristikivi (1912–1977) tõuseb sel perioodil esile nii proosakirjanikuna kui üllatavalt ka kirjandusest kirjutajana. 1950. aastate teisel poolel sügavas hingelises ja loomingulises kriisis olnud Ristikivi jõuab kümnendi lõpuks teatud tasakaaluni, kuigi tema päevik peegeldab ka edaspidi pidevat närvikriisi. Aga siiski teeb ta sel kümnendil pidevalt tööd, kirjutades oma ajalooliste romaanide ja novellide sarja. Lisaks kirjutab ta palju arvustusi ja mõned programmilised artiklid, aga ka töid, mis vähemalt servapidi on pandavad kirjandusteaduse alla. Sealjuures pole tema huvikeskmes mitte proosa, vaid luule. Seda märgivad esseed Kalju Lepikust, Bernard Kangrost, Marie Underist, arbujatest13 ning kokkuvõtetena artikkel pagulaslüürikast 1945–1950 ja luuleosa pagulaskirjanduse ajaloos.14

Minu arvates on Ristikivi tähtsaim töö “Pagulaslüürika. Eesti luule vabas maailmas 1945–1950”. See on esseistlik ülevaade, mis esitab märksõnu luuletuste ja luuleraamatute kohta, kõneleb teemadest, hoiakutest, paatosest, kujunditest ja stiilist. Tuuakse palju tsitaate ja kõneldakse ka raamatute välimusest. Aga siin on kaks olulist asja.

Kõigepealt, oma töö lähtepunktiks võtab Ristikivi eesti kirjanduses Tuglasest peale kehtinud teesi, et kirjanik loob oma ajas ja on sellest mõjutatud. Selle tulemuseks on luule sarnastumine ajavaimu tõttu. Töö lõpus aga jõuab ta järelduseni, et see hüpotees ei pea paika. Oluline on ka Ristikivi märkus, et üldiselt ei olnud sõjajärgsel noorimal põlvel huvi ei vormiprobleemide ega selle vastu, mis mujal maailmas luules sünnib. Ainus erand oli Laaban. Ent ta ütleb ka, et Laaban on intellektuaalne luuletaja ja seetõttu ei ole sürrealism talle eriti sobiv miljöö.

Monograafia Bernard Kangrost on pigem jutustus Kangro elust ja tegevusest, mis annab ka ülevaate loomingust, selle mõjutajatest jms.15 Ristikivi kõneleb Kangro luule meeleoludest, maailmavaatest, kujunditest, keelekasutusest, värsivormist. Romaanide puhul annab lühikesed ülevaated sisust ja ülesehitusest ning viitab ka mõjutajatele ja analoogiatele maailmakirjanduses (nt Tartu sarja analoogia Lawrence Durrelli “Aleksandria kvartetiga”). Siin on huvitavaid tähelepanekuid, kuid puudub sügavam või süsteemsem analüüs. Raamat on minu arvates huvitav sissevaade 1930. aastate üliõpilasnoorte taustadesse, nii nagu Ristikivi neid nägi.

Ristikivi tekstid luulest on esseed sõna klassikalises mõttes. Ta jutustab lugusid, otsekui jalutades luules, tuues palju tsitaate, mälestusi, võrdlusi ja taustu ajaloost. Ta analüüsib haruharva, öeldes Masingust kirjutades otse, et luule ei ole analüüsimiseks, vaid luuletust tuleb võtta tervikuna. Aga mõnikord on juttu ka kompositsioonist ja vormist ning leidub üldistavaidki arutlusi luule olemusest jms.

Ristikivi ei ole kindlasti positivistlik uurija. Ta lähtub küll ajastu vaimu mõjujõust, aga näitab pigem seda, kuidas igaüks läheb siiski oma teed. Ristikivi on subjektiivne tekstikeskne esseist ja jutustaja. Sealjuures on tema töödes palju tabavaid tähelepanekuid, mis näitavad kirjutaja suurt tundlikkust ja märkamisvõimet, muuhulgas ka luule vormivõtete ja keele suhtes.

Muud kirjanikulugude kirjutajad jäävad tagaplaanile.

Helmi Eller (1902–1998)16 kirjutas pal­ju arvustusi, aga ka esseid ja artikleid (nt Salme Ekbaumist ja Valev Uibopuust)17. Tema keskseks tööks jäävad kolm biograafiat EKK raamatusarjas “Meie kirjanikke”: “Arvo Mägi”, “Peeter Lindsaar” ja “Ain Kalmus”. Eller osales aktiivselt ka Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi töös, kirjutades selle väljaannetes eri teemadel.18

Elleri kirjanduspilt on veidi vulgaarpositivistlik. Ta seob üsna otse autorite elu ja loomingut, kõneldes eriti tegelaste elulistest eeskujudest (“Selle esiisa imevõimu loomade üle laseb Arvo Mägi osaks saada Peebule romaanis “Peep Koordipoja põlistalu””). Elulugu võetakse antuna, mõtlemata mäletamise ning omaeluloo eripärade üle. Ta kasutab palju autorite enda teksti ning annab teostest pikki kirjeldusi ja referaate. Käsitluse tekst ise on kohati hakitud ja tihe ning mõjub konspektina.

Herbert Salu töötas 1960. aastatel põhiliselt Soomes, olles 1963–1969 Turu ülikooli eesti keele lektor ja lisaks 1961–1969 Tampere ülikooli eesti kirjanduse dotsent.

Sel ajal saab Salu valmis ja kaitseb oma doktoritöö “Eduard Vilden his­torial­liset romaanit“ (1964) ja avaldab artiklikogu “Tuul üle mere” (1965), kuid mõlemad on eeskätt 1950. aastate tegevuse viljad. Ajakirjades avaldab Salu sel kümnendil oma töid väga vähe.

Uued kogumikud ilmuvad temalt alles 1970. aastatel ja neist sobib selles loengus mainimiseks “Kauged rannad ja oma saar”, milles on ka kaks pikka uurimust.19 Nimilugu “Kauged rannad ja oma saar” (lk 7–137) on ülevaade meremotiivist eesti luules, lähtekohaks kolm kujundit: kauged rannad, oma saar ja Lasnamäe valge laev. Salu keskendub eriti 20. sajandi alguse sümbolistidele (Suits, Ridala, Enno), annab deskriptiivse kultuuriloolise ülevaate ajastust ja kirjanduslikust tegevusest ning toob pikki tsitaate, otsides eesti mereluule eripära. Käsitlus lõpeb kokkuvõtte või üldistuseta ja jääb üsna deskriptiivseks, eri allikaid koondavaks kultuurilooliseks ülevaateks. Kirjanduslikku analüüsi on vähe.

“Probleeme Eduard Vilde ajaloolisest triloogiast” (lk 138–223) on äärmiselt kaines teaduslikus keeles süstemaatiline ja eeskätt deskriptiivne käsitlus Vilde triloogia kompositsioonist ja tegelaskujudest. Salu kõneleb emigratsioonist kui probleemist ja selle kajastustest ajakirjanduses ja kirjanduses enne Vildet. Siis kirjeldab, kuidas Vilde emigratsiooni käsitab ja hindab. Samamoodi käsitletakse riigisüsteemi. Lisaks räägib ta Vilde romaanide faabulast ja süžeest.

Henno Jänes oli Stockholmi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor alates 1950. aastast kuni oma surmani. Lisaks kesksele rollile Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi tegevuse organiseerijana avaldab ta saksakeelse uustrüki oma kirjandusloost ja artikleid Tuglasest ja Liivist instituudi toimetistes. Need on positivistlik-deskriptiivsed kompilatsioonid, kus alguses antakse ülevaade eluloost ja siis loomingust, ning kirjutatud eriti kaines, pikalt allikaid tsiteerivas stiilis.20

Otto Alexander Webermann jätkas vaik­selt tegevust kuni ootamatu surmani 1971. aastal. Siiski võib öelda, et tema põhimõttelised arusaamad eesti kirjandusloo ülesehitusest kuulusid pigem eelmisesse perioodi.21 Märkimist väärib ehk artikkel “Märkmeid Willem Grünthal Ridalast”, mis kõneleb Ridala mõjutajatest ning toob esile ta suure lugemuse, kokkupuuted itaalia keelega ja teatud kindlad loodusmuljed.22

Ligilähedaselt sarnast poolpositivismi esindavad veel kolm sarja “Meie kirjanikke” monograafiat.23 Näiteks Kurlentsi “Karl Rumor” alustab otse teesiga, et Rumori elulugu on põimunud romaaniks, ning kirjutab seejärel natuke pidulikult tõstetud toonis Asti elust ja loomingust. Kolga Mälgu-käsitlus on esseistlikum ja vabamalt kirjutatud, aga järgib siiski sama elu+ looming-mudelit.

Mainimist väärib ka Austraalias elav Peeter Lindsaar, kes kirjutab kaks korda kirjandusauhindadest ja avaldab vaatlusaluse perioodi lõpus põhjaliku statistilise ülevaate paguluses ilmunud kirjandusest.24

Kirjanduslood

1960. aastad on ka paguluses ilmunud kirjanduslugude tipp- ja lõppaeg. Need võib jagada kolme rühma. Esimese moodustavad eesti kirjanduse lood ning siin on keskne Arvo Mägi eesti, soome ja inglise keeles ilmunud kirjanduslugu.25

Eestikeelne “Lühike eesti kirjanduslugu” algab traditsiooniliselt rahvaluulega. Siis annab autor pildi vaimulikust kirjandusest, mille järel tuleb estofiilide ratsionalism (1750–1840). Need on pigem kom­menteeritud teosteloendid – nagu varemgi lühikestes kirjanduslugudes tavaks.

Järgmine periood on “Eelärkamisaja esiromantika” (1840–1860), millele järgneb “Ärkamisaja ja venestusaja rahvusromantika” (1860–1890). Siis tulevad “Sajandivahetuse realism” (1890–1905) ja “Murranguaja uusromantika” (1905–1920). Käsitlus lõpeb “Iseseisvusaja uus­realismiga” (1920–1940), mis omakorda jaguneb kaheks pooleks. Esimese märksõnadeks on “maarealism” ja “elulähedus” ning peale Tammsaare jt realistide mahub siia alla ka näiteks Valmar Adams. Teine alaosa kannab pealkirja “Süvenenud realism ja stiilimurrang” ja siin kõneldakse sellest, kuidas 1930. aastate keskel tekib tüdimus “hallist” realismist. Luules väljendub see arbujate “uusklassilisuses”. Aga Mägi leiab, et samasugune stiiliintensiivsuse süvenemine toimus ka proosas, ning räägib selles seoses Mälgust, Hindreyst ja Ristikivist, lühidalt ka Mart Rauast, Kibuvitsast, Uibopuust jt.

Iga perioodi puhul antakse lühike pilt ajaloolisest taustast ning pisut kultuurilugu, millele järgnevad sissevaated kirjanike loomingusse, natuke selle sisust ja paatosest. Realismi juures tuleb veidi juttu ka kirjandusvoolust, aga üldiselt jäävad voolulised taustad puudutamata. Autorid saavad oma koha peaaegu alati debüüdi aja ja vastava suuna/voolu järgi. Enamikku vähegi olulistest autoritest on vähemalt paari reaga nimetatud. Juttu on ka Semperist, Allest ja Barbarusest jt kollaboratsionistidest, sealjuures ilma poliitiliste hinnanguteta. See raamat on väga konspektiivne ülevaade, ilma erilise analüüsi ja originaalsuseta.

Soomekeelne “Viron kirjallisuuden his­toria” oli mõeldud eeskätt soomlastele õpikuks ja asendama 30 aastat varem ilmunud Tuglase lühikest kirjanduslugu. Teos kordab eestikeelset, aga lisab sõjajärgse kirjanduse ülevaate. Sealjuures on Eesti Vabariigi ajal alustanud kirjanike sõjajärgsed tööd esitatud sõjaeelse kirjanduse peatükis, pagulastel detailsemalt, Eestisse jäänutel üldsõnalisemalt.

Lisatud on peatükk “Sosialistinen realismi ja pakolaiskirjallisuus (n. v:sta 1940)”. Selles antakse lühiülevaade nõukogude ja pagulaskirjandusest ning esitletakse lühidalt sõja järel debüteerinud kirjanikke. Sealjuures liigendab Mägi peatüki luule- ja proosaosaks, kirjutades mõlemas vaheldumisi kodueesti ja pagulaskirjanikest. Põhiosa mahust on pagulaskirjanduse kanda, kodueesti kirjanikke esitletakse maksimaalselt ühe-kahelõiguliste ülevaadetega. Autoritest on kõne all sõjajärgne ja vahepõlvkond (Kross, Niit jt), kassetipõlvkonna käsitlus piirdub nimede mainimisega.

Ingliskeelne “Estonian Literature. An Outline” (väljaandjaks The Baltic Hu­manitarian Association) annab punktiirse ülevaate kogu eesti kirjandusest ca 90 leheküljel, kõneldes ka sõjajärgsest kirjandusest ja lõpetades kassetipõlvkonnaga.

Ka see raamat esitab eeskätt fakte, lühikesi kirjeldusi proosateoste sisust, natuke hinnanguid. Aga tegu pole eestikeelse versiooni tõlkega. Siin on keskendutud enam kesksetele autoritele ja vähendatud detaile, eriti selliseid, mis eestlasest lugeja mälus küll olulised, kuid välismaalasele midagi ei ütle. Nii on Kreutzwaldi puhul vaid üldsõnaliselt juttu tema muudest töödest peale “Kalevipoja”, samas kui eesti- ja soomekeelses versioonis nimetatakse tervet rida ta muid teoseid jms. Raamat jääb suuresti leksikonilaadseks nimeloendiks, aga igatahes saab lugeja siit pildi sellest, mida ja kuidas eesti keeles on kirjanduse nime all kirjutatud. Tekst ise mõ­jub inglise keeles loperdava ja hüplikuna.

Ingliskeelse käsitluse periodiseering erineb eestikeelse omast. Kirjandus enne ärkamisaega on siin jagatud kaheks: “Re­ligious literature” (1500–1800) ja “Ra­tionalism and pre-romanticism” (1800–1860). Muutunud on realismiperioodi pikkus, see kestab nüüd 1890–1915. Samuti on muutunud uusromantika-käsitlus: nüüd kannab see periood nime “Neo-ro­manticism and expressionism” ja kestab 1905–1925. Sealjuures on peatükis endas uusromantika kõrval palju juttu impressionismist, ekspressionismist aga pole peaaegu midagi. Eesti kirjandus kodumaal paigutatakse pealkirja alla “Literature in Soviet Estonia”, mis on ideoloogiliselt võimalikult neutraalne määratlus, nagu on neutraalne ka Mägi tekst.26

Ingliskeelset versiooni arvustasid üpris teravalt teatriuurija Mardi Valgemäe ja Georg Kurman. Nad kritiseerivad tõlkekohmakust ja sisuvigu. Valgemäe kõneleb ka meetodi puudumisest.27 Mägi tööga ei paista Ristikivi päeviku põhjal otsustades rahul olevat ka tema Rootsi kaasteelised Ristikivi ja Kangro.

Teine pikem kirjanduslugu, Henno Jänese “Geschichte der estnischen Lite­ratur”, on autori eestikeelse kirjandusloo lühendatud (188 lk) ja ühtlasi täiendatud kordustrükk, mille tarvis ta on korjanud arvamusi, parandusi jms eri autoritelt.28 See kuulus Stockholmi ülikooli toimetiste sarja, väljaandjaks soliidne kirjastus Almquist & Wiksell. Ka Jänese lugu samahästi kui lõpeb maailmasõjaga. Sappa on lisatud lühipilt eksiilkirjandusest, igast autorist lõiguke. Jänese periodiseering on poliitiline, nagu ka tema varasemates kirjanduslugudes.

Raamat on kirjutatud samasugusel viisil nagu Jänese sõjaeelsed kirjanduslood: natuke ajaloost ja vooludest, olulisemad sotsiaalsed ja kultuurilised märksõnad, kirjanduslikud faktid, kesksed märksõnad luule kohta, luuletuste pealkirjad ja pikad luuletsitaadid, mõnikord ka terved luuletused, pikad proosa ümberjutustused. Raamatut iseloomustavad ulatuslikud nimeloendid.

Erinevalt Mägi rõhutatud neutraalsusest teeb Jänes selget vahet eksiili läinutel ja nõukogulaste teenistusse astunutel ning väljendab seda mahu kaudu. Adson saab üle pooleteise lehekülje, Semper, Alle jt vaid teoste loetelu.

Mall Jürma oma retsensioonis on siiski rahul, sest see on esimene saksakeelne eesti kirjanduse ülevaade.29

Saksakeelne Jänes ja soomekeelne Mägi on Herbert Salu retsensiooni teemaks.30 Ta kõneleb eesti kirjanduslugude traditsioonist, mis ei ole saanud toetuda paksudele väitekirjadele-monograafiatele autorite kohta nagu teiste maade omad. Samas on ta üpris kriitiline, sest autorid ei arvesta uuemaid avastusi ja arusaamu vanema kirjanduse kohta. Ka leiab ta, et Jänese naiivsevõitu ülevaatest realismi ja uusromantismi kohta kumab ikka veel läbi vana tõlkereferaat Kampmaast.

Teise rühma võib ühendada hulga pisikesi ülevaateid eesti kirjandusest välismaalastele erinevates koguteostes: Salult ja Oraselt inglise, Webermannilt saksa, Aspelilt prantsuse, Talvelt soome keeles jne.31 Olulisim neist on Ivar Ivaski ülevaade eesti kirjandusest tema enda ja Gero von Wilperti toimetatud kapitaalses uue aja kirjandusloos “World Literature since 1945” (saksa keeles 1972, inglise keeles 1973).32 Omaette jääb Helmi Elleri lühiülevaade “Eesti kirjandus linnulennult” Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetistes.

Kolmanda rühma moodustavad eraldi eksiilkirjanduse ajalood.33 Siia kuulub kolm tööd.

Ants Orase ja Bernard Kangro “Estonian literature in exile” on ligi sajaleheküljeline töö, millest veidi üle 40 lk on kirjanduslugu, ülejäänu Kangro bibliograafilised ja biograafilised ülevaated ligi 40 pagulasliteraadi kohta.

See on Orasele omases keerukas stiilis esseistlik ülevaade (Kangrost: “The chiaro­scuro of his poetry became more Remb­randtes­que.”). Orase laused on tohutu pikad ja mõnigi kord kuhjatud üle omadussõnadega. Töö plussiks on viited võimalikele seostele Lääne kirjandusega. Nii on Grünthal, Lepik ja Vihalemm õp­pinud midagi sürrealistidelt, Rannit on parnaslaste õpilane jne. Ka siin on mõnest autorist lehekülg või paar, aga põhilised on ühelõigulised ülevaated. Sealjuures on Orase luulehierarhiad kooperatiivi kaanonitest erinevad, ta tõstab esile pigem Grünthalit kui Lepikut.

Kolm autorit annavad pagulaskirjandusest lühiülevaate “Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetustes” (1970).34 Henno Jänese “Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest” on talle tüüpiline kaine faktograafia. Raimond Kolga “Mõtteid eesti maapaokirjandusest” on rohkem esseistlik segu arutlusest ja päevakriitikast. Aga siin leidub üks huvitav detail. Kolk nimetab aastaid 1951–1955 maapaokirjanduse modernistlikuks perioodiks, milles on tähtis koht vormiuuendusel. Näiteks toob ta “Hingede öö” antirealistliku ülesehituse ja modernistliku käsitlusviisi. Aga siia paigutab ta ka Valev Uibopuu “Neli tuld” ja August Mälgu “Tee kaevule”, kasutades sel puhul terminit “psühholoogiline sümbolism”. Kolmas vaatlus, Helmi Elleri “Kestab edasi”, pakub punktiirset pilti pagulaskirjanike noorest generatsioonist.

Keskne ja kaanonit loov on Arvo Mägi, Karl Ristikivi ja Bernard Kangro “Eesti kirjandus paguluses 1944–1972”, mis sissejuhatuses kuulutab end Mägi kirjandusloo järglaseks.35

Mägi on kirjutanud proosaosa ning sissejuhatavad ülevaated pagulusest ja selle kirjanduselust, mis on põhiliselt loendilaadne ülevaade ilmunud töödest auhindadeni.36 Lüürika- ja dramaatikaosa on kirjutanud Ristikivi. Kangrolt on biobibliograafilised lisad.

Ristikivi luuleosa on kirjeldavam kui ta eraldi ilmunud luulekäsitlused. See kõneleb luuletuste meeleolust, sõnastusest, motiividest, värsivormist, tunnetest, puudutades paari sõnaga sadu luuletusi ja käies mõne sõnaga läbi arvatavasti autorite kõik kogud. Mainitakse vist kõiki autoreid, kes midagi on avaldanud, kuigi mõni jääb vaid nimeks loendis. Mingeid voolulisi määratlusi Ristikivi ei anna. Vaid Laabani puhul ütleb ta, et selle luule on “inspireeritud” sürrealistide luulest. Kohati vilksatab negatiivset suhtumist, näiteks Grünthali luulest kõneldes. Ristikivi ideaaliks paistab siiski olevat selge, klassikaline sümbolismi-suunaline luule. Aga oma ideaale peidab ta üpris järjekindlalt.

Kokkuvõttena esitab ta luule üldpildi, tuues esile kesksed teemad ja märkides muutust 1950. aastate alguses, mil kodumälestused, sõda jms asenduvad pigem üldinimlike ja puhtisiklike teemadega. Tema märksõnadeks on üldine hoiak (mis on moraalne), põhitoon (nukker, tõsine, sünge), vormiarengud (riim, rütm, vabavärsist natuke). Paar sõna ka stiilivõtetest, leksikonist, mõjudest, viidetega mh Eliotile ja Poundile.

Mägi eepikapilt liigub samuti autoreid pidi. Igaühe puhul on juttu natuke sisust, natuke tegelastest, natuke probleemidest, natuke hoiakust. Pikemalt kõneldakse Mälgust, Ristikivist, Uibopuust, Kangrost, Mägist, paari leheküljega mitmest autorist. Põhiosa on siiski paarilõigulistel sissevaadetel.

Ka Mägi teeb üldistused ainest (ajalugu, okupatsioon, põgenemine jne), andes ülevaate eri ajajärkude käsitlejatest. Tema järgi on paguluses kirjutatud proosa vaid vähesel määral probleemkirjandus, mis valgustaks eri probleeme mitmest vaatenurgast. Põhiliselt on pagulasproosa realistlik, vaid mõnel autoril on väljamurdeid reaalsusest (Ristikivi, Jaks, Nõu). Suhtumine tegelastesse on optimistlik, aga aktiivseid tegelasi on vähe. Suurem osa teoseid on komponeeritud traditsiooniliselt. Lisaks toob ta välja mõned konkreetsed võtted, näiteks autori enda kommentaar, kollektiivromaanid. Ka proosa stiil on traditsiooniline. Stiili puhul viitab Mägi ka impressionismile-uusromantismile (Rumor, Gailit), ekspressionismile (Krusten). Aga üldiselt kõneleb ta stiilist pigem keeleliste terminitega, osutades mõnel puhul ka eeskujule – näiteks Hemingway.

Seega erineb see kirjanduslugu oma ülesehituselt ja eesmärgilt selgelt sõjaeelsetest. Autorid ütlevad ise, et käsitlus on peamiselt kirjeldav ja sellega tuleb ainult nõus olla. Ka puudub vooluline, poliitiline või ideoloogiline periodiseerimine. Mägi ütleb otse, et kui perioodipiire üldse on, siis pole need teravad (lk 122). Autoreid vaadeldakse põlvkondade kaupa ja see liigendus on suuresti jäänud kehtima tänaseni. Otseseid hinnanguid kirjanike tähtsuse kohta ei esitata, kuid nagu ikka, markeeritakse neid selgelt mahuga. Ning siinne hierarhiagi on jäänud põhiosas kehtima tänaseni.

1 Kirjandusuurimise seisukohalt on viimases olulised Otto A. Webermanni “Zum Problem der Gelegenheitsdichtung” ja Ivar Ivaski “The Main Tradition of Estonian Poetry”.

2 Selle esimene osa sisaldab Adsoni kirjutatud deskriptiivset ülevaadet Underi elust, mis on segu elulooseikadest ja ajastuülevaadetest kuni Adsoni päevikumärkmete ja erakirjadeni. Teine köide pakub valiku eri autorite esseid, mälestusi, kõnesid Underist, mida ühendab palvlev ja ülistav toon. Lisaks välisvastukajasid ja bibliograafiat.

3 Sari on läbivalt nummerdatud ja sellesse kuuluvad: A. M ä g i, Karl Ristikivi. Lund, 1962; A. K u r l e n t s, Karl Rumor. Lund, 1963; A. O r a s, Marie Under. Lund, 1963; H. E l l e r, Arvo Mägi. Lund, 1963; M. J ü r m a, Pedro Krusten. Lund, 1964; R. K o l k, August Mälk. Lund, 1964; A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; K. R i s t i k i v i, Bernard Kangro. Lund, 1968; A. M ä g i, Gert Helbemäe. Lund, 1968; H. E l l e r, Peeter Lindsaar. Lund, 1970; A. M ä g i, Kalju Lepik. Lund, 1970; H. S a l u, Albert Kivikas. Lund, 1971; V. T e r r a s, Aleksis Rannit. Lund, 1975; H. E l l e r, Ain Kalmus. Lund, 1986.

4 Arvatavasti oli siin oma mõju sellel, et Nõukogude Eestis hakkas 1959 ilmuma lühimonograafiate sari “Eesti kirjamehi”, mis pakkus käsitlusi peamiselt tollal aktsepteeritud realistidest või sobivate poliitiliste vaadetega kirjanikest.

5 A. M ä g i, K. R i s t i k i v i, B. K a n g r o, Eesti kirjandus paguluses 1944–1972. Lund, 1973.

6 Jänes ei paista just armastatud olevat. Karl Ristikivi päevik kõneleb alatihti sellest, kuidas vastik Jänes teda pidevalt tagant torgib.

7 B. K a n g r o, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid. Esseed ja märkmed pagulaskirjanikest. Lund, 1978.

8 B. K a n g r o, Noor Gailit. Eluloolisi ja muid andmeid. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 242–263; Märkmeid Mälgust, merest ja muust. Tulimuld, 1960, nr 3, lk 212–221; Noor Karl Ast ja ta teisik. Tulimuld, 1961, nr 1, lk 1–12; Paar sammukest Karl Ristikivi noorusmail. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 164–174; Peipsi tagamaadelt linnakuma poole. Märkmeid Arvo Mägi noorusmailt. Tulimuld, 1963, nr 2, lk 12–28; Mängutoosi ja vana Tallinna võlus. Mõningaid jooni Gert Helbemäe noorusest. Tulimuld, 1963, nr 4, lk 277–281; Jaks odaheites 61.31. Märkmeid Ilmar Jaksi noorusmaadelt. Tulimuld, 1973, nr 2, lk 63–69 (kõik taastrükitud ka rmt-s “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid”).

9 B. K a n g r o, Eesti raamat vabas maailmas: Bibliograafiline ülevaade 1944–1965. Lund, 1966; Eesti raamat vabas maailmas: Bibliograafiline ülevaade 1944–1970. Lund, 1971.

10 A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; Viron kirjallisuuden historia. Helsinki, 1965; Estonian Literature. An Outline. Stockholm, 1968; Karl Ristikivi. Lund, 1962; Gert Helbemäe. Lund, 1968; Kalju Lepik. Lund, 1970 (2. tr Tallinn, 1993); Aeg kirju ei kuluta. Vaatlusi kirjandusest ja ajaloost. Lund, 1986.

11 A. M ä g i, Noor Gailit ja ta aeg. Rmt-s: A. Gailit, Muinasmaa. Lund, 1965, lk 5–27 (taastr rmt-s “Aeg kirju ei kuluta”).

12 A. M ä g i, Gustav Suitsu luule äärjooni. Rmt-s: G. Suits, Kogutud luuletused. Uppsala, 1963, lk 5–31; Visnapuu – laulik ja prohvet. Rmt-s: Henrik Visnapuu Kogutud luuletused I. Stockholm, 1964, lk 7–27; Henrik Adamson – viimne rahvalaulik. Rmt-s: H. Adamson, Kogutud luuletused. Stockholm, 1963, lk 273–291 (kõik taastrükitud ka rmt-s “Aeg kirju ei kuluta”).

13 K. R i s t i k i v i, Kiri Kalju Lepikule. Rmt-s: Ronk on laululind. Lund, 1961, lk 5–18; Noor Kalju Lepik. Tulimuld 1970, nr 3, lk 111–119; Marie Under ja “Sinine puri”. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat I: Kirjanduslikke, keelelisi ja kultuuriloolisi ülevaateid ja uurimusi. Toim J. Aavik jt. Stockholm, 1973, lk 9–20; Marie Underi ballaadidest. Sealsamas, lk 221–234; Neljast “arbujast”. Sealsamas, lk 270–312. Kõik need on taastrükitud ka rmt-s: K. R i s t i k i v i, Viimne vabadus. Tartu, 1996.

14 K. R i s t i k i v i, Pagulaslüürika. Eesti luule vabas maailmas 1945–1950. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II. Stockholm, 1966, lk 1–26. Lisaks on ta avaldanud ka lühilugusid (Kitzbergist, Tammsaarest, Tuglasest) koguteoses “Meie kodumaa: Maast, ajaloost ja kirjandusest” (Stockholm, 1963).

15 K. R i s t i k i v i, Bernard Kangro. Lund, 1968.

16 Helmi Eller õppis Tartu ülikoolis eesti kirjandust, rahvaluulet ja inglise filoloogiat, lõpetas ülikooli 1930 ning töötas eri kohtades õpetajana. 1944. aastast elas Rootsis ja oli Stockholmi eesti gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja kuni aastani 1970. Ta õpetas eesti keelt ka Lundi ja Stockholmi ülikoolides ning oli kaua Eesti Päevalehe kirjandusarvustaja.

17 H. E l l er, Aateid ja aineid Salme Ekbaumi toodangus. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 221–225; Erandkujusid Valev Uibopuu loomingus. Tulimuld, 1974, nr 1, lk 4–9.

18 H. E l l e r, Uus romaan, Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II, lk 68–80 (veidi muudetud variant sellest ilmus ka instituudi aastaraamatus); Kestab edasi. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI. Stockholm, 1970, lk 25–28; Eesti kirjanduslugu linnulennult. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 11. Kirjanduslikke ülevaateid VII. Stockholm, 1970, lk 2–20; Eesti eeposed. Sealsamas, lk 21–46; Eduard Vilde romaanitriloogia. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 12. Kirjanduslikke ülevaateid VIII. Stockholm, 1970, lk 25–66; Tammsaare “Tõde ja õigus”. Sealsamas, lk 25–66; Bernard Kangro Tartu sari. Sealsamas, lk 67–83.

19 H. S a l u, Kauged rannad ja oma saar. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm, 1970.

20 H. J ä n e s, Juhan Liivi elust ja loomingust. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 1. Kirjanduslikke ülevaateid II, lk 81–109; Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI, lk 1–11; Friedebert Tuglas. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat I, lk 97–122; Juhan Liivi elust ja loomingust. Sealsamas, lk 313–343.

21 Nii Webermanni kui Salu (“Tuul üle mere”) kohta lähemalt vt ka eelmist loengut: Vikerkaar, 2009, nr 3.

22 O. A. W e b e r m a n n, Märkmeid Willem Grünthal Ridalast. Mana, 1961, nr 2, lk 16–20, nr 3, lk 133–137.

23 A. K u r l e n t s, Karl Rumor. Lund, 1963; M. J ü r m a, Pedro Krusten. Lund, 1964; R. K o l k, August Mälk. Lund, 1964.

24 P. L i n d s a a r, Kirjanduse auhindamised paguluses. Tulimuld, 1962, nr 3, lk 182–193; Meie paguluse vaimne pale: 26 aastat eesti kirjandust võõrsil. Tulimuld, 1973, nr 2, lk 80–92, nr 3, lk 135–140; 1974, nr 1, lk 31–38, nr 2, lk 93–99; Meie paguluse vaimne pale: Kirjanduse auhindamised. Tulimuld, 1974, nr 3, lk 147–150.

25 A. M ä g i, Lühike eesti kirjanduslugu I–II. Lund, 1965; Viron kirjallisuuden historia. Tietolipas 39. Helsinki, 1965; Estonian Literature. An Outline. Stockholm, 1968.

26 “Pagulaskirjanduse” ingliskeelseks vasteks on tekstis refugee literature.

27 M. V a l g e m ä e, Books Abroad, 1969, kd 43, nr 1, lk 141–142; G. K u r m a n, Eesti kirjanduslugu inglise keeles. Tulimuld, 1968, nr 1, lk 55–57.

28 H. J ä n e s, Geschichte der estnischen Literatur. Acta universitatis Stockholmiensis. Stockholm Studies in History of Literature; 8. Stockholm, 1965.

29M. J ü r m a, Eesti kirjanduslugu saksa keeles. Tulimuld, 1968, nr 4, lk 252–253.

30 H. S a l u, Neli ülevaateteost eesti kirjandusest. Mana, 1966, nr 29, lk 49–51.

31 H. S a l u, Estonian literature. Rmt-s: Aspects of Estonian Culture. London, 1961, lk 182–210; O. A. W e b e r m a n n, Die estnische Literatur. Rmt-s: Die Literaturen der Welt. Zürich, 1964, lk 1035–1042; I. T a l v e, Viron kirjallisuus. Rmt-s: Otavan Iso tietosanakirja 9. Helsinki, 1965, lk 1636 jj; A. A s p e l, Littérature Estonienne. Rmt-s: Encyclopédie de la Pléiade. Histoire des Littératures II. Littératures Occidentales. Paris, 1956, lk 1415–1426 (uus trükk 1968, lk 1525–1539); A. O r a s, Estonian literature. Rmt-s: Encyclopedia of World Literature in the 20th Century. Vol I. New York, 1967, lk 359–361.

32 I. I v a s k, Estonian literature. Rmt-s: World Literature Since 1945. Critical Surveys of the Contemporary Literatures of Europe and the Americas. New York, 1973, lk 168–177.

33 Oras kasutab terminit refugee literature, Ivask ülevaates émigré literature.

34 H. J ä n e s, Ülevaade pagulusaegsest eesti kirjandusest. Rmt-s: Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 10. Kirjanduslikke ülevaateid VI, lk 1–11; R. K o l k, Mõtteid eesti maapaokirjandusest. Sealsamas, lk 12–24, H. E l l e r, Kestab edasi. Sealsamas, lk 25–28.

35 A. M ä g i, K. R i s t i k i v i, B. K a n g r o, Eesti kirjandus paguluses 1944–1972. Lund, 1973. Ristikivi päevikutest on näha, et tegelikult kirjutati seda raamatut 1960. aastate keskel, eriti 1965. aastal. Ka paistab, et algselt oli plaanis kogu eesti kirjanduse lugu sõjajärgsel ajal, mis pidi ilmuma kirjanikumonograafiate sarjas. Miks ilmus lõpuks ainult pagulaskirjanduse osa, pole mulle teada.

36 Ristikivi päevikust jääb mulje, et alguses kirjutas sissejuhatavad osad Kangro ja need olid selgelt poliitilised.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
15. loeng: pagulusaastad I

Kesksete Euroopa maade kirjandusuurimises oli sõja järel tõusnud valitsema tekstikeskne analüüsiparadigma. Just 1940. aastatel ilmusid tööd, mis võtsid selle suuna arengud kokku ja said kirjandusuurimise aluseks kuni 1960. aastateni.

Põhiliseks tõusis angloameerika uuskriitika. Ilmusid Cleanth Brooksi ja Robert Penn Warreni raamatud uuskriitika lähilugemismeetodist “Under­stan­ding Poetry” (1938) ja “Understanding Fiction” (1943) ning 1948. aastal tuli välja kirjandusuurimise ajaloo mõjukaim õpperaamat, René Welleki ja Austin Warreni “Theory of Literature”, mis on tõlgitud vähemalt paarikümnesse keelde ja mida taasavaldatakse siiani. Minu arvates ei saa küll öelda, et see oleks uuskriitika positsioonilt kirjutatud, nagu väidetakse, aga kindlasti on see teosekeskne lähenemine, mis distantseerib ennast teravalt positivismist.

Samatüübilised suunad saksa keeles andsid samuti mõne väga olulise teose. 1946. aastal ilmus Erich Auerbachi omaette seisev suurtöö “Mimesis”, samal aastal Emil Staigeri “Grundbegriffe der Poesie” ja 1955 tema “Die Kunst der Interpretation”. 1948. aastal aga avaldati Wolfgang Kayseri “Das sprachliche Kunstwerk. Eine Einführung in die Literaturwissenschaft”, Wellek-Warreni mõõtu mõjuga õpperaamat, mida on avaldatud samuti vähemalt paarikümnes trükis, ka veel 1990. aastatel.

Perifeeria kohta see muutus aga ei kehti. Näiteks tutvustatakse soome kirjandusuurimises küll otsekohe nii Wellekit-Warrenit, Kaiserit kui ka laiemalt uuskriitikat ning need põhjustavad pidevalt arutelusid kirjandusuurimise meetodite üle. Kuid positivismi murenemisest võib kõnelda alles 1960. aastatel.1 Ja eesti kirjandusuurimist ei puuduta see muutus samahästi kui üldse. Kodu-Eesti kirjandusuurimises saab sel ajal ainuvõimalikuks marksistlik-leninlik-stalinlik lähenemisviis, paguluses jätkatakse positivismi, sellest vaid hetketi kõrvale kaldudes.

Kirjandusuurimise piirid paguluses kuni 1960. aastate algupooleni2

Paguluses tegeles eesti kirjanduse uurimisega väga vähe inimesi ja puudusid tööd koordineerivad institutsioonid. Nii ei teki seal suundi, koolkondi ega ka selgeid perioodipiire. Siiski võib tõmmata ühe rajajoone 1940.-1950. aastate piirile ja teise 1960. aastate alguse kanti.

1940. aastad olid uurimustest peaaegu tühjad. Ainsad mahukamad tööd olid vanade kooliõpikute ümbertrükid. Veidi prooviti anda ka populaarset ülevaadet varasemast kirjandusest ning võtta kokku äsja paguluses ilmunud loomingut. Olulised olid aga mõned allikaleiud (näiteks Herbert Salult).

Murrang toimus 1950. aastate alguses. 1950. aastal asutati Bernard Kangro eestvedamisel ajakiri Tulimuld, millest sai kirjandusteaduse keskne avaldamiskoht ja omamoodi institutsionaalne kese. Teine oluline sündmus oli samal aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) asutamine, mis hakkas avaldama veidi ka essee- ja teadusraamatuid.3 1949 asutas Imant Rebane kirjastuse Vaba Eesti (registreeriti 1954). See keskendus lisaks väärtkirjandusele nimelt humanioraväljaandmisele.4 Neis kolmes kohas on avaldatud peaaegu kõik olulised kirjandusuurimuslikud tööd.

Ilmuvad mõned pisikesed kirjanduslood, rida artikleid ja mitu luulekogumikku, mille eessõnadeks on pikemad käsitlused autoritest. Ka ilmub Tulimulla juubelinumbreid (Gailit, Under, Suits jt), sisuks küll põhiliselt mälestuskillud, miniesseed ja aktusekõnede äratrükid.

Uus ja udusem muutus leiab aset 1960. aastate alguse paiku. 1956. aastal sureb Gustav Suits. 1961 ilmub Ants Orase kokkuvõtlik autorikogumik, mille järel Oras avaldab üpris vähe. 1957 alustab ajakiri Mana, mis positsioneerib ennast Tulimullast erinevate kirjandusvaadete esindajaks ning see väljendub ka uurimuslikes tekstides. 1959 luuakse Henno Jänese eestvõttel Stockholmi ülikooli juurde Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut. See oli mõeldud uurimise institutsionaalseks keskuseks, kuigi tema roll oli eeskätt po­pulariseeriv. 1963 algatatakse instituudi poolt sari “Kirjanduslikke ülevaateid” ning 1962 ilmub esimene raamat EKK sarjast “Meie kirjanikke”, mis pakub pagulaskirjanike elu- ja loomingulugusid.

Selles loengus vaatlen kirjandusuurimist paguluses kuni 1960. aastate alguseni. Samahästi kui ainus meetod on tollal endiselt positivism, osalt võrdlev-tüpoloogiliste ja rahvusliku ideoloogia lisanditega. Seda jätkavad Gustav Suits ja tema õpilased, olulisematena Herbert Salu ja Otto Alexander Webermann. Lisaks ilmutab töid rida väiksema tähtsusega tegijaid. Teise rühma võiks panna esseistid Ants Orase ja Ivar Ivaski, kes tegelevad mitme põhimõttelise küsimusega. Käsitlen kõigepealt üksikautoreid ja lõpus eraldi kirjanduslugusid.

Oras ja Ivask ning eesti luulekaanon

Pagulaskriitika suurautoriteet oli Ants Oras, kelle sõjajärgse toodangu tippaeg on 1950. aastatel. Oras põgenes Eestist ja pärast lühemat vahepeatust Inglismaal sai 1949 professorikoha USA-s, Gainesville’is asuvas Florida ülikoolis, kust emeriteerus 1972. Oma ametitööna jätkas Oras inglise renessanssluule uurimist, kasutades sealjuures statistilisi stiilianalüüse, mida peab ka ise tollal uudseks lähenemisviisiks inglise kirjanduse puhul.5 Samal ajal jätkab Oras ka eesti kirjanduselus osalemist, avaldades programmilisi artikleid ja kokkuvõtlikke luulekäsitlusi talle olulistest autoritest, lisaks ka mõned võõrkeelsed ülevaated eesti kirjandusest.6 Orase enda kitsilt valitud kokkuvõttena ilmus 1961 kogumik “Laiemasse ringi”.7

Orase kesksed programmilised tekstid on “Teelahkmel” (1944), “Laiemasse ringi” (1951) ja “Eesti luule vaimsusest” (1956).8 Oma paatoselt on nad sarnased. Lääne kirjandus on väsinud, langenud skeptitsismi ja kaotanud usu enesesse. Maailma moodne luule on virtuoosne, kuid tühi suurtest ideedest, vastupidi Elioti omaaegsele igatsusele. Heroism on kadunud, selle aseaineks on eksistentsialism. Eestis sellist pessimismi omaks ei võetud, eesti kultuur lõi suuri, jõulisi, intensiivseid teoseid, mis tegelevad elu oluliste küsimustega. Orase nõue pagulaskirjandusele on avardada oma kultuuri, kirjutada teoseid, mis kõnelevad maailma olulistest probleemidest, kuid mitte jäljendada maailmakultuuri moodsaid suundi. Talle tähtsad märksõnad on heroism, kompromissitus, ennast ülimale alistav distsipliin, kõrge vaimsus.

Uus nähtus on tema kirjutiste terav ideologiseeritus. Selle üheks keskmeks on vastupanu ja võitlusvaimu säilitamine, teiseks kirjanduse ja kirjanike eetika küsimus, eriti kollaboratsionismi kontekstis. Orase hinnanguid hakkab üha enam määrama kirjaniku suhe nõukogude võimuga. Nii kuulutab ta mõned eluläheduslased poolharitlastest fanaatikuteks9 ning Semperist saab madala eetika ja pinnapealsuse püsinäide.10

Teisalt muutub talle nüüd oluliseks eesti luule pealiini kujundamine Suitsust üle Underi arbujateni. Seda kuulutavad programmartiklid ja tsementeerivad eessõnad Betti Alveri (1956), Heiti Talviku (1957) ja Marie Underi (1958) luulekogudele, Underi lühimonograafia (1963) ning artikkel (1956) ja loeng Gustav Suitsust eesti luulet tutvustavas sarjas Yale’i ülikoolis (1969).11

Kõik need on esseed, mis kõnelevad eeskätt tekstidest, kasutades üpris pateetilist ja ülistavat sõnavara ning lühikesi, metafoorseid hinnanguid. Nii on Underile omane kristallselge, briljantne vorm ja murdumatu jõud ajatuultes, Suits aga on tuld purskav mägi.

Oras tõstab esile pidevalt samu hingeomadusi. Suur luuletaja on eeskätt suure eetosega inimene, idealist, kelle ideaalkujuks on absoluutne idealist Talvik. Oluline on järelejätmatu vaimne otsing, subtiilsus, julgus suureks vormiks, valmisolek traagikale näkku vaadata ja võitlev hoiak. Hea luuletaja lähtub läbitunnetatud elamusest ja püüab igale elamusele anda ainukordset, puhtindividuaalset väljendust. Suur luuletaja valdab briljantselt vormi, tema värss on selge vormiga, täpne, pingul, tihe, kõigest liigsest puhastatud. Selles on mõtte ja tunde kooskõla. Ikka on Orase võrdlustaustaks Baudelaire ja teised 19. sajandi suured luuletajad ning eelkõige Eliot ja tema luulearusaamad.

Neist ideaalidest lähtudes on Orasele vastuvõtmatu Masing, kes pole tema arvates õppinud oma elamusi ja vormi organiseerima, on liiga ebamäärane, laialivalguv, udune, kaotades mõtte metafooride lopsakuse taha ja laenates liiga palju.

Oras distantseerib ennast kirjandusvooludest, tema ideaaliks on eri suundade personaalne süntees. Nii eelistab ta sümbolismiasemel kasutada sõnu sümbolid, sümboolne jms. Suur luuletaja on tema ise, ta ei vaja mingite voolude või suundade tuge. Näiteks on Suitsu luule midagi sümbolismist, klassitsismist, ekspressionismist, “Tuulemaa” aga on seotudsümbolismiga, olles samas sügavalt individuaalne. Underi “Verivalla” luule näib olevat inspireeritud saksa ekspressionistide poolt. Alveri loos aga kannavad impressionism ja ekspressionism jutumärke.

Oras ehitab eesti luulekaanoni keskme ja määratleb ideaalid, mille kaudu kõneldakse eesti luulest kuni 1990. aastateni. Ma ei tea, kui palju võtsid 1960. aastate arbujate väärtuste taastajad kodumaal otseselt malli Orase sõjajärgsetest kirjutistest. Aga nende paatos oli temaga väga sarnane, kuigi Oras ise oli Eestis persona non grata, kes toodi ohvriks arbujate pääst­­mise nimel.12 Ka Orase suhe kirjandusvooludesse oli väga sarnane nende arusaamadega, mida kuulutas tollal näiteks Nigol Andresen.13

Ivar Ivask (1927–1992)14 kuulub järgmisse sugupõlve, aga samas on Orase paariline, tahab olla Orase töö jätkaja ideoloogi ja juhina. Osa tema töödest ongi kirjandusideoloogilised esseed, kus kandvaks ideeks on sarnaselt Orasega eesti kirjanduse suunamine Euroopasse ja kapseldumise vältimine. Samas vastandub Ivask Orasele selgelt oma modernismi-ihalusega ning modernismiga sobivate luuletajate esiletõstmisega.15

Ka Ivask alustab programmiliste tekstidega. “Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest“ (1951) kutsub üles kirjutama eesti kirjandusest euroopalikul taustal ning uurima seda võrdleva meetodiga, rõhutades eriti tüpoloogilist võrdlust, paralleele tekstide ehituses. Ka toob ta miinusena esile, et Eestis pole üldse arutatud kirjandusuurimise meetodite üle ja puudub uus­kriitika.16 “Kriitilisi mõtisklusi” (1952) kutsub üles uuendama kirjanduse sisu ja vormi, pakkuma eksperimentaalsust, aga Euroopa ja eesti traditsioonide raames.17 Ka Ivaski arvustused tõusevad tihti põhimõtteliseks arutluseks kogu eesti kirjanduse üle, näiteks retsensioonis Arvo Mägi luuleantoloogiale “Eesti lüürika bilanss sajandi keskel”.18

Ivask kirjutab eessõnad Uku Masingu (1959) ja Bernard Kangro (1960) luulekogudele.19 Siin tuleb selgelt esile tema Orasest erinev hoiak Masingu suhtes. Ta lahkab Masingu müstika olemust, käsitades seda luulekogu kui palvepäevikut. Ta üritab lahti harutada Masingu keerukaid mo­tiive ja kujundeid ning siduda Masingut eeskätt inglise modernismi ja selle mõjutaustadega, laiemalt aga Euroopa sümbolismiga, viidates näiteks Eliotile, Donne’ile jt. Just Masing on Ivaskile eesti modernse luule tipp. Ka oma analüüsistiililt on Ivask Orasest selgelt erinev, pakkudes kõrgelennulise pateetika asemel uuskriitika laadis tihedat mikroanalüüsi.

Suits ja tema õpilased

Gustav Suits asub sõja järel elama Stockholmi, olles kaotanud peaaegu kogu oma arhiivi ja poolelijäänud tööd. Tema keskne panus on monograafia “Nuori Kreutzwald” (1953), veidi kohendatud ja sidustatud kogum artiklitest, mille algversioonid olid ilmunud 1930. aastate algupoolel ja mida võib pidada Suitsu peatööks kirjandusuurimises.20 Tema teine monograafiline töö on “Eesti kirjanduslugu I”, mida vaatlen hiljem.

Raamatutele lisanduvad mõned artiklid, millest olulisemad on kolmikartikkel Eduard Vildest (tegelikult punktiirne ülevaade kogu ta elust ja loomingust), “Kreutzwald ta eluloojakul” ja “Mihkel Weske tee ja luuletegevus” (detailne ülevaade Veske elust ühes viidetega arhiivimaterjalidele).21

Herbert Salu(1911-1988) on keskne väliseesti positivistlik-komparativistlik kirjandusloolane ja allikakriitik.22 Salu alustas sellega, millega Suits lõpetas, avaldades kümmekond kuud enne Suitsu kirjanduslugu ülevaate “Eesti vanem kirjandus” (1953) ning hiljem monograafilised käsitlused “Eduard Vilden historialliset ro­maanit” (1964, doktoritöö) ja “Kuhu päike ei paista: ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus” (1981).23 Vilde ongi Salu üks püsiv uurimisteema. Ta lähenemisviis on sealjuures üsna sotsiologiseeriv, keskendudes ühiskondlikele oludele ja nende peegeldumisele Vilde teostes, nii et Maie Kalda peab selle paatost lausa sarnaseks Nõukogude Eesti Vilde-uurimisega ning leiab, et seda tingis Vilde loomingu sotsiaalkriitilisus ise.24 Lisaks avaldab Salu 1971. aastal võrdlemisi tühjavõitu lühimonograafia Albert Kivikast.25

Kõige väärtuslikuma osa Salu toodangust aga moodustavad seitsmesse kogumikku koondatud artiklid ja esseed.26 Parimad neist jäävad minu arvates kogumikku “Tuul üle mere” (1965), mis koondab põhiliselt 1950. aastatel avaldatud artikleid.27 Esimene periood Salu uurijatöös lõpebki 1960. aastate keskpaigas doktoritöö ja tolle esimese kogumikuga.

Erinevalt Suitsust ei otsi Salu niivõrd mitte tekstilaene ja mugandusi, vaid seoseid, paralleele, mõjusid žanride, tekstitüüpide tasandil, mis oli eesti kirjandusuurimises seni suuresti tegemata töö.

Salu on väga nutikas jäljekütt ning eesti ja Euroopa kirjanduste vaheliste seoste märkaja. Ta viidatud kirjanduse ja arhiiviallikate hulk on alati muljetavaldav, kusjuures ta valdab nii saksa, rootsi kui ka soome kirjanduskonteksti. Kirjandusideoloogiliselt esindab Salu üpris konservatiivseid vaateid. Ta on omas elemendis siis, kui tegeleb vanema kirjanduse ja realistidega, aga muutub üpris dogmaatiliseks ja tigedaks modernsema kirjanduse puhul.

“Tuul üle mere” sisaldab 19 teksti. Pooled neist kõnelevad 19.-20. sajandi vahetusest (Tammsaare, Suits, Vilde, Bornhöhe), teine pool Kreutzwaldist ja Faehlmannist ning varasemast kirjandusest.

“Eesti dialoog-kirjandusest” seob eesti kirjanduse varased dialoogtekstid Euroopa traditsiooniga, näidates nende pärinemist antiigi õpetuskirjanduse analoogidest.28 “Faehlmanni “Piibo jut” ja eesti tubakapoeesia” toob esile teisi eesti “piibuluuletusi” ja osutab selle piibupoeesia rahvusvahelistele paralleelidele.29 “Eesti “Wilhelm Tellis”” leiab Salu “Tasuja” tugiallikaks Dumas-vanema Telli-loo, mis oli 19. sajandi keskel väga laialt levinud.30 Ta toob välja Suitsu “Kerkokella”, Liivi “Emale” ja Petöfi “Ema” ühendava mõjuahela31 ning tõestab, et Tammsaare pisimuistendite taga ei ole mitte Wilde, nagu Suits omal ajal oli väitnud ja teised järele korranud, vaid Eino Leinolt saadud impulsid.32

Salu tegeleb ka allikaküttimisega Suitsu laadis. “Olematu raamatu konfiskeerimine” näitab, kuidas pastoritevahelises võimuvõitluses ja vastastikuste kaebuste segadikus taheti 17. sajandi lõpul ära keelata ka ilmumata uut testamenti. Et seda polnudki ilmunud, siis korjati kuninga käsu täitmiseks ära hoopis teine teos.33 Ta demonstreerib, milliste vahelülide kaudu jõudis lugu Faluni kaevandusõnnetusest Kreutzwaldi väljaandesse “Sippelgas”, ja osutab Tammsaare “Tões ja õiguses” leiduva värsi üllatavatele algkodudele.34

Otto Alexander Webermann(1915–1971) oli samuti Suitsu hilisõpilasi.35 OAW on musternäide vana aja filoloogist, kes istub arhiivides, süveneb detailidesse, ajab taga pisifakte ja allikaid. Nii ongi tema tööde väärtuseks detailsete taustafaktide väljaotsimine. Aga ta on ka musternäide uurijast, kes oma täielikkuseihas publitseerib ülimalt vähe ja ka siis lühikesi ülitihedaid tekste.

Tema olulisimad saavutused on Friedrich Wilhelm von Willmanni “Juttude ja Teggu­de” esmatrüki avastamine36 ning kirjutised 18. sajandi ja 19. sajandi alguse baltisakslaste töödest. Peale surma ilmutasid kolleegid ta poolelijäänud monograafia Gustav Arveliusest.37

Laiema kirjandusuurimise seisukohalt on eriti tähtis Webermanni idee vaadelda Eestimaa kultuuriruumi ühtse tervikuna, sõltumata keelest. Ilma selleta jääb eesti kirjanduse lugu fragmentaarseks pildiks, kus eestikeelsed kirjandusproduktid esinevad lahus ajatervikust ja kultuurist. Selle teema juurde tuleb Webermann pidevalt tagasi oma eri töödes, kokkuvõtlikult artiklis “Deutsch-baltische und estnische Li­te­ra­tur”.38 Siit on näha, et praegused maiskonnakesksed balti-uurijad on selgelt Webermanni järelkäijad.

Webermanni tööd on jäänud eesti kirjandusuurimises laiemalt tundmatuks, kuid neid on algusest peale kasutanud baltisaksa ja vanema kirjanduse uurijad. Suurem osa ta töid kuulubki pigem baltisaksa kultuuriloo alla.39 Puhtalt eesti kirjanduse analüüse on väga vähe. Näiteks vaatleb Webermann Enno kosmilist maailmatunnetust kui ta luule põhielementi ning seletab sellega Enno luule ja keele erijooni. Lisaks seob ta Enno viisi näha eesti reaale kunstnik Kristjan Rauaga.40 Webermannist tuleb veel juttu ka kirjandusajalugude juures.

Mõne olulise positivistliku uurimuse avaldab ka etnoloog Ilmar Talve (1919–2007).41 “Noor Gustav Suits Soomes 1901–1911” on detailne biograafiline jäljeajamine, tähtis soome allikate kasutuse poolest. “Suits enne Noor-Eestit” on katse kaardistada Suitsu tollaseid mõjutajaid. Veel analüüsib Talve rahvatraditsiooni taustal Tuglase sümbolismi  novellis “Maailma lõpus”.42 Ta otsib Tuglase motiivide rahvatraditsiooniallikaid, näidates seoseid eesti mütoloogiaga ja leides, et senised seostamised “Tannhäuseriga” jäävad kaugeks.

Pidev kirjutaja oli kirjanik ja kultuuriloolane Arvo Mägi.43 Ta vaatleb näiteks Gustav Suitsu ajaluulet selle kesksete metafooride kaudu (tuul, sügis, soo jmt), proovib välja tuua arbujate luule ühis- ja erijooni ning kohta eesti luuleloos, tõlgendab August Mälgu rannatriloogiat ja Gailiti loomingut alates 1926. aastast.44 Põhiliselt on tema tööd ülevaatlikud üldpildid, aga näiteks arbujate puhul toob ta esile ka mitmeid olulisi märksõnu. Mainimist väärib ka Mägi etüüd “Isikulisi ja ajalisi lähtekohti eepikas” – katse liigitada eesti romaani vastavalt selle stseenide ülesehitusviisidele, mis on väheseid tollaseid teoreetilise mõtlemise katseid.45

Kolmandana vajab mainimist teistmoodi elukäigu ja teistmoodi uurimissuunaga Valev Uibopuu.46 Temalt ilmus 1955. aastal esimene eesti kirjandussotsioloogia katse: “Pagulas-Eesti lugejaskond kirjandusankeedi valgusel”. See annab pildi pagulaslugejate sotsiaaldemograafilisest jaotusest ja nende lugemisharjumustest ning -eelistustest.47 Selle huvitavamad tulemused on kokkuvõtted lugejate kirjanduseelistuste kohta (lk 100–101), millest selgub, et umbes poolte lugejate jaoks pole oluline, kas teos on moodne või mitte, ning ülejäänutest eelistab 30% moodsust ja 23% vanamoodsust. Sel taustal paistavad üsna kummalised need debatid, mis pidevalt käisid moodsa kirjanduse vastuvõtmatuse üle Kangro jt EKK inimeste vahel. See töö oleks väga oluline võrdlusmaterjal uurimiseks, mil määral paguluses pakutud kirjandus oli vastavuses lugejate ootuste ja eelistustega.

Lisaks avaldas Uibopuu kaks teoreetilisema kaldega arutlust, mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline” ning võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist.48

Veel ilmub mitmelt autorilt üksikuid huvitavaid artikleid. Bernard Kangro kirjutas muude tegemiste kõrval pidevalt ka töid, mis paiknevad esseistika, mälestuste ja märkmete piiril. Neist võib mainida esseistlikke kilde Visnapuu motiividest ja vormikasutusest ning lugu noorest Gailitist.49 Mitmeid esseistlikke lugusid avaldab Harald Parrest.50 Peeter Lindsaar kirjutab Marie Heibergi eluloost ja motiivide algupärast.51 Mall Jürmalt ilmub lühike ülevaade eesti kirjanike jumalaotsingutest Kivikast üle Tammsaare ja Visnapuu Kangroni.52 Aga selle aja kõige üllatavam töö on mu arvates Henrik Visnapuu analüüs omaenese luule suhetest eksistentsialistliku filosoofiaga.53

Kirjanduslood

Sel perioodil ilmub kaks vanema kirjanduse lugu, 1953. aasta alguses Herbert Salu “Eesti vanem kirjandus” ja aasta lõpus Gustav Suitsu “Eesti kirjanduslugu I”.

Herbert Salu“Eesti vanem kirjandus” pole pealkirjast hoolimata niivõrd mitte raamat eesti kirjandusest ega ka kirjavarast, vaid reformatsiooni võidulepääsu lugu tekstide ajaloo kaudu – kõige esimestest kuni piiblitõlkeni. Eriti põhjalikult tegeleb Salu lauluraamatu probleemidega. Sekka tulevad vaid tükid juhuluulest ning lõpuks kümmekond lehekülge dialoogist ja vennastekoguduse kirjandusest. Salu raamat esitleb ka uusi arhiivileide, neid küll eraldi välja toomata.

See on väga faktitihe ja kaine raamat, mis kirjeldab teoseid ja nende ilmumistaustu, tuues näiteks kirikulaulude tõlgetest kõneldes ära isegi nende numbri uues lauluraamatus. Selles puuduvad peaaegu üldse autorite eluloofaktid peale eludaatumite ja töökohtade. Tegelikult on see suuresti tihendatud kokkuvõte teemadest, millega Salu sel perioodil intensiivselt tegeles ja millest artikleid avaldas.

Gustav Suitsu“Eesti kirjanduslugu I” (1953) on Bernard Kangro õhutusel kirjutatud kirjandusloo esimene osa, millele järge ei tulnudki.54 See algab kirikukirjandusega ja jõuab rahvusliku ärkamisaja lõpuni, kuigi esialgu oli Suits lubanud minna Noor-Eestini.55

Suitsu töö on eestikeelse kirjavara lugu, mis algab sisuliselt luterluse tulekuga ja esitab materjali traditsiooniliselt autorite kaupa koos pisikeste taustaülevaadetega. Kogu raamat vihjab tohutule eruditsioonile, millest tuuakse lugejani ainult üksikud laused, aga midagi lausa uut siit vanema perioodi käsitlusse ei tule. Siiski ei maksa unustada, et faktid, mida Suits kasutab, olidki suuresti just tema enda või ta õpilaste kogutud.

Suitsu keskne erinevus Kampmaast on ideoloogias ja toonis. Kampmaa rahvusliku, veidi naiivse ja didaktilise kristliku lähenemisviisi asemel pakub Suits esseistlikku, iroonilist ja ratsionalistlik-skeptilist pilti. (Näiteks Stahli kohta, kes kirjutanuvat “jumalaorjuse kasuks”, öeldakse, et “meie kange kirikumees on väsimatus võitluses kavala kiusaja moonutuskunstidega”, lk 31.)

Salust erineb Suits esseistliku esitusviisiga ning keskendumisega pigem kirjutajate elule kui loomingule. Suitsu eripäraks ongi pikad lõigud talle oluliste autorite elust ja avalikust tegevusest kuni Petersoni joomise ja Koidula liigesereumani välja. Sellises kontsentratsioonis eluloofakte nende kohta polnud üheski senises kirjandusloos.

Samas on Suitsu tekst üsna eklektiline. Kreutzwaldi-osa koosneb peaaegu ainult eluloost, sekka kilde loomingust. Koidula puhul on elulugu vähe, keskne on loominguvaatlus ja lõppu on pandud poliitilisi märkusi seoses Koidula ümbermatmisega. Jannseni lugu on ärkamisaja rahvajuhi ja ajakirjaniku lugu, kusjuures Suits ei sõima enam Jannsenit nagu varem.

Sealjuures ehitab Suits oma maailma ilma kahtlevate korrektiivideta ka seal, kus fakte eriti pole (nagu Petersoni või Faehlmanni elujutustuses), või pakub vaid õrna faktikattega seisukohti (vihje, et Koidula läks mehele, kuna oli lehe toimetamisest tülpinud, lk 206).

Kriitikuna mõjukas Karl Ristikiviavaldas 1954. aastal esseistliku “Eesti kirjanduse loo”, mis pidi olema järjeks Salu vanema kirjanduse raamatule samas sarjas.56 Sealjuures tahab Ristikivi jutustada “teadliku kunstikavatsusega loodud eesti ilukirjanduse lugu” (lk 13), mis algab tema jaoks Petersoniga. Oma loos liigub autor ajas edasi ja tagasi, teeb kõrvalepõikeid, an­nab hinnanguid, kõneldes näiteks legende Koidula armastustest või nimetades miskipärast Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetust kit­šimaiguliseks, kuna Kreutzwald oli Koidulast nelikümmend aastat vanem. Pisikesse raamatusse suudab Ristikivi mahutada ka kolmanda järgu autoreid ja ajalehe joonealuseid järjeromaane.

Ristikivi sümpaatiad ja antipaatiad pais­tavad selgesti välja: nii armastus realistliku proosa ja tundeluule vastu kui ka negatiivne suhtumine uusromantismi. Samas paneb ta õigesse mõõtkavasse Metsanurga, keda Tuglasest peale oli upitatud Tammsaare kõrvale. Ka poliitilised taustad kirjanike hindamisel pais­tavad läbi, aga suhteliselt nõrgalt (Barbarus, Semper jt). Ta on suutnud leida autorite kohta epiteete, mis üllatavad tänapäevani. Nii paneb ta ühte lausesse Tuglase voorused – värviküllus, fantaasiarikkus, rütm – ning puudused – sisuline ja ideeline ähmasus ning naiivne teatraalsus (!).

Ristikivi kirjanduslikud ideaalid on ehedus, ilukõne puudumine, ehtsad tunded, terav silm elu tähelepanemiseks. Ta ei armasta õõnsust ja maneerlikkust. Tegelikult on need samad tekstiomadused, mis ka varem kirjanduslugudes välja toodud. Kokkuvõttes tegemist köitva lugemisega, sest enamasti paistab välja, et autor on teostesse sisse elanud.

Ülejäänud tollased kirjanduslood on kooliõpikute veidi muudetud uustrükid, mis eraldi käsitlemist ei vääri.

Saksamaa eesti kultuuri sõjajärgses kes­kuses Geislingenis anti 1947–1948 paljundatuna välja mõned varasemad kirjanduslood, kusjuures põhiliseks organiseerijaks oli ilmselt Olev Parlo (1903–1968), Geislingeni gümnaasiumi õpetaja ning varem kirjandus- ja keeleõpikute koostamises osalenud mees.57

Rootsis ilmus 1950. aastal Henno Jänese“Ülevaade eesti kirjandusest”, ta enda sõjaeelse koolikirjandusloo töötlus.58 Selle avaldas ta uuesti 1957, lisades rahvaluuleosa, uusi andmeid autorite ja nende loomingu kohta ning tsitaate loomingust. Kollaborandid on seal muuseas paigutatud peatükkidesse à la“Teisi…” ja esitatud neist ainult teoste loendid koos mõnesõnaliste kommentaaridega.

Üldiselt kirjanduslugude kohta arvustusi ei avaldatud. Ainsana on siin väga olulised Webermanni retsensioonid Salu, Ristikivi ja Jänese kirjanduslugudele, kus ta arutleb ka kirjandusteaduse metodoloogiliste küsimuste üle.59

Siingi kõneleb Webermann programmiliselt Balti ühise kultuuriruumi arvestamise vajadusest. Ta on kriitiline ka seoses baroki ja juhuluule käsitlusega, kõneldes baroki alahindamise ja vääritimõistmise vastu ning osutades, et näiteks Salu ei arvesta juhuluule taustaks olevat tänapäevasest erinevat luuletraditsiooni ja baroki eripära. Ka näitab ta, et Ristikivi arusaam varasest kirjandusest kipub üsna puudulik olema. Ja Jänest arvustades räägib ta sellest, et kirjandusloos ei peaks keskne olema mitte elulugude jada, vaid kirjandus kui sõnakunst oma spetsiifiliste probleemidega, ning viitab seejuures René Welleki Tšehhoslovakkias ilmunud artiklile “The Theory of Literary History” (1936), mis oli esimesi tähelepanujuhtimisi vajadusele arvestada kirjanduse kui sõnakunsti spetsiifikaga kirjandusloos.

1 Y. V a r p i o, Suomalaisen kirjallisuudentutkimuksen historia. Porvoo, 1986, lk 124 jj. 1950. aastatel jõuab muide ka Soome marksistlik meetod.

2 Eesti kirjandusuurimisest paguluses on andnud pildi Maie Kalda, kes on arendanud sama käsitlust läbi kolme artikli. Vt M. K a l d a, Kirjandusloo vaateväljast ja -nurkadest eksiilis. Vikerkaar, 1992, nr 5, lk 65–71; Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Tallinn, 1995, lk 7–62; M. K a l d a, Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 717–763. Suurt osa tema toodud taustafakte ei hakka ma siin kordama. Bibliograafilise pildi ja ülevaate kirjastustegevusest on andnud Anne Valmas. Vt A. V a l m a s, Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000. II osa. Raamatukataloog. Tallinn, 2003; A. V a l m a s, Raamatumõtted. Tallinn, 2006. Valitud bibliograafiat vt: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, lk 752–763.

3 Vt J. K r o n b e r g, Tiibhobu märgi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1950–1994. Tallinn, 2002.

4 Vt A. V a l m a s, Raamatumõtted, lk 144–148. Kahe kirjastuse teravavõitu suhetest eeskätt kooperatiivi seisukohast vaadatuna vt: J. K r o n b e r g, Tiibhobu märgi all, lk 143 jj.

5 Vt A. L a n g e, Ants Oras. Tartu, 2004, lk 349–376.

6 Estonian Poetry. New York, 1957; Letteratura estone. Rmt-s: E. Blese, A. Oras, A. Senn. Storia delle letterature baltiche. Milano, 1957, lk 13–72; Estonian Literature in Exile. Lund, 1967.

7 A. O r a s, Laiemasse ringi: kirjanduslikke perspektiive ja profiile. Stockholm, 1961.

8 Eesti Looming, 1944, nr 2, lk 4–9; Tulimuld, 1951, nr 6, lk 409–413; Tulimuld, 1956, nr 4, lk 131–136 (taastrükid rmt-s: A. O r a s, Luulekool I. Tartu, 2003, lk 111–136).

9 B. K a n g r o, Aleksander Aspel, Ants Oras ja teised Kirjanduslikust Orbiidist: Kirju ja mälestusi asjaosalistelt. Tulimuld, 1985, nr 4, lk 216.

10 Kas on ehk suhtumine Semperisse just sellepärast eriti negatiivne, et 1930. aastatel Oras temast nii väga lugu pidas, et Tuglas leidis toona, et sedavõrd suur austus võib Semperile juba halba teha? Vt E. T u g l a s, Tartu päevik. Tallinn, 1996, lk 149.

11 Betti Alver luuletajana. Rmt-s: B. Alver, Luuletused ja poeemid. Stockholm, 1956, lk 7–33; Luuletaja ja tema missioon. Rmt-s: H. Talvik, Kogutud luuletused. Stockholm, 1957, lk 5–22. Marie Underi luule. Rmt-s: M. Under, Kogutud luuletused. Stockholm, 1958, lk 7–28; Marie Under. Lund, 1963; Gustav Suitsu luule algatuslikkus. Tulimuld, 1956, nr 3, lk 87–90; Gustav Suits ja Euroopa sümbolism. Rmt-s: A. Oras, Luulekool II. Tartu, 2004, lk 318–341.

12 Vt M. V e l s k e r, Kolmekümnendate aastate luule kuuekümnendate aastate kriitikas ja kirjandusteaduses. Keel ja Kirjandus, 2007, nr 6, lk 441.

13 T. H e n n o s t e, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 261–263.

14 Ivar Ivask sündis ja kasvas Riias, kodukeeleks oli saksa keel. Ta õppis 1946–1949 Marburgi ülikoolis  germanistikat, asus 1949 USA-sse ja sai doktorikraadi 1953 tööga Hugo von Hofmannsthalist. 1953–1966 oli ta Northfieldis Minnesotas saksa keele ja kirjanduse õppejõud, 1967–1991 Oklahoma ülikooli professor ja ajakirja World Literature Todaypeatoimetaja. Ivask on saksa ja austria kirjanduse uurija, hiljem eeskätt võrdlev kirjandusuurija ja maailmakirjanduse käsitleja ning mõjukaim eestlasest rahvusvaheline kirjandustegelane. Vt M. T a r v a s, Ivar Ivaski personaalbibliograafia. Tallinn, 2006.

15 Nende suhetest ja seisukohtadest annab hea ülevaate kirjavahetus, mis algab 1957 ja hääbub vaikseks postkaardivahetuseks 1960. aastate teisel poolel. Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Tartu, 1997.

16 Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260 (taastrükk rmt-s: I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Tartu, 2003, lk 9–16).

17 Tulimuld, 1952, nr 1, lk 33–36.

18 Tulimuld, 1959, nr 3, lk 182–190.

19 Uku Masingu nägemuslik luule. Rmt-s: U. Masing, Neemed vihmade lahte. Stockholm, 1959, lk 5–18 (taastrükk rmt-s: I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Tartu, 2003, lk 166–178); Bernard Kangro – ajatu mälestuse luuletaja. Rmt-s: B. Kangro, Ajatu mälestus: sada luuletust 1935–1946. Lund, 1960.

20 G. S u i t s, Nuori Kreutzwald. Helsinki, 1953; eesti keeles: Noor Kreutzwald. Lund, 1983; Tallinn, 1984.

21 Eduard Vilde maapaos. Tulimuld, 1950, nr 1, lk 13–29; Eduard Vilde pärast maapagu. Tulimuld, 1950, nr 2, lk 92–98; Eduard Vilde viimased aastad. Tulimuld, 1950, nr 3, lk 172–181; Kreutzwald ta eluloojakul. Tulimuld, 1951, nr 6, lk 426–439, 1952, nr 1, lk 23–32; Mihkel Weske tee ja luuletegevus. Tulimuld, 1953, nr 3, lk 131–135, nr 4, lk 210–221.

22 Herbert Salu õppis 1925–1931 Rakvere õpetajate seminaris, oli seejärel kooliõpetaja ja õppis ühtlasi ülikoolis, saades 1943 magistriks tööga “Folkloor A. H. Tammsaare loomingus”. Sõja järel õppis ta 1947–1952 Lundi ja 1962–1964 Turu ülikoolis ning oli vahepeal stipendiaadina Saksamaal ja USA-s. Doktoritööd kaitses 1964. Oli 1963–1969 Turu ülikooli eesti keele lektor, 1969–1971 ja 1974–1978 kirjandusuurija Lundi ülikoolis.

23 Eesti vanem kirjandus. Stockholm, 1953 (2. trükk: Rooma, 1974); Eduard Vilden historialliset romaanit. Helsinki, 1964; Kuhu päike ei paista: ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus. Stockholm, 1981

24 M. K a l d a, Kirjandusteadus. Rmt-s: Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, lk 730.

25 H. S a l u, Albert Kivikas. Lund, 1971.

26 Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Stockholm, 1965; Kauged rannad ja oma saar. Stockholm, 1970; Utoopia ja futuroloogia. Lund, 1972; Posthobustel Jõhvist Rooma. Lund, 1974; Porkuni preili. Stockholm, 1978; Must lagi on meie toal. Lund, 1980; Kihutav troika. Stockholm, 1984.

27 Raamatus ei ole artiklite ilmumisandmeid.

28 Tulimuld, 1951, nr 5, lk 378–386.

29 Tulimuld, 1957, nr 6, lk 272–277.

30 Tulimuld, 1955, nr 3, lk 130–139.

31 H. S a l u, Unustatud ema. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 128–132.

32 H. S a l u, A. H. Tammsaare, Oscar Wilde ja Eino Leino. Rmt-s: Tuul üle mere, lk 5–31. Algselt ilmunud ilmselt saksa k-s: Commentationes Balticae (Bonn), 1959, kd 6/7, nr 6.

33 Rmt-s: H. Salu, Tuul üle mere, lk 32–45.

34 F. R. Kreutzwaldi jutustus Faluni kaevurist. Rmt-s: Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat, I (1945–1949). Stockholm, 1952, lk 51–66; Sink sale proo. Rahvalaulust ja mitte-jär­vamaisest rahvatraditsioonist A. H. Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus”. Tulimuld, 1960, nr 1, lk 27–35.

35 Otto Alexander Webermann õppis Tartu ülikoolis 1937–1943, töötas 1942–1944 ÕES-is, kust suunati Saksamaale Hallesse. Sõja järel oli Webermann vangis ja töötas seejärel õpetajana kuni 1948. Siis õppis lühidalt Halles ja alates 1946. aastast Göttingeni ülikoolis, kus sai 1951 doktorikraadi tööga luuletaja Kalju Ahvenast. Oli 1947–1965 Göttingenis eesti keele lektor ning seejärel uurija ja dotsent kuni ootamatu surmani. Vt B. K a n g r o. Otto A. Webermann – Eesti ruumi kultuuriloolane. Tulimuld, 1971, nr 2, lk 82–88 (taastrükk rmt-s: B. Kangro, Häitsme­mehi ja pärlipüüdjaid, II. Lund, 1987, lk 120–125).

36 Vt O. A. W e b e r m a n n, Mõnest Roseplänteri poolt esitatud kirjanduslikust küsimusest.Tulimuld, 1958, nr 5, lk 243–249, nr 6, lk 320–325.

37 O. A. W e b e r m a n n, Studien zur volkstümlichen Aufklärung in Estland: Friedrich Gustav Arvelius (1753–1806). Red. J. D. von Pezold. Göttingen, 1978.

38 O. A. W e b e r m a n n, Deutsch-baltische und estnische Literatur. Baltische Hefte, 1960, nr 1, lk 17–28.

39 Olgu nimetatud vaid mõned: Pietismus und Brüdergemeinde. Rmt-s: Baltische Kirchen­ge­schicte. Göttingen, 1956, lk 149–166, 319–322; Ein estnisches und ein ungarisches Ge­le­gen­heitsgedicht a.d.J. 1721. Ural-Altaische Jahrbücher, 1957, kd 29, lk 39–44; Ein estnisches Unikum in Göttingen. Ural-Altaische Jahrbücher, 1959, kd 31, lk 491–502; Baltische Dichterinnen in der Literatur des 17. bis 18. [i.e. 19.] Jahrhunderts. Rmt-s: Jahrbuch des baltischen Deutschtums, Lüneburg, 1960, lk 57–61; Probleme des baltischen Raums als Forschungsaufgabe. Ural-Altaische Jahrbücher, 1963, kd 35, lk 284–300; Zur Problematik der estnischen Literatur des 18. Jahrhunderts. Rmt-s: Estonia Christiana: eximio demino Iohanni Kõpp. Stockholm, 1965, lk 181–199; Zum Problem der Gelegenheitsdichtung. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm, 1965, lk 218–233.

40 O. A. W e b e r m a n n, Märkmeid Ernst Ennost. Tema 75. sünnipäeva puhul. Tulimuld, 1950, nr 2, lk 109–117.

41 Ilmar Talve õppis 1938–1942 ülikoolis etnograafiat, folkloori ja kirjandust, töötades 1940–1943 ka ERM-is. Põgenes 1943 soomepoisiks ning tuli 1944 tagasi Eestisse, kust põgenes Saksamaale ja sealt 1945 Rootsi. Pärast laagreid sai ta Stockholmis Põhjamaade muuseumis assistendikoha ja jätkas 1947–1951 õpinguid Stockholmi ülikoolis. 1959 asus tööle Turu ülikooli ja kaitses 1960 Stockholmis doktoriväitekirja. Tema karjäär päädis Turu ülikooli rahvateaduste professorina 1962–1986.

42 Noor Gustav Suits Soomes 1901–1911. Tulimuld, 1953 nr 6, lk 337–359; Suits enne Noor-Eestit. Tulimuld, 1958, nr 6, lk 287–292; Maailma lõpus rahvatraditsiooni taustal. Tulimuld, 1959, nr 3, lk 203–212.

43 Arvo Mägi õppis ülikoolis 1932–1938 ja sai magistrikraadi uurimusega “Kujutavkunsti elemente Friedebert Tuglase ilukirjanduslikus loomingus” (1939). Seejärel töötas 1939–1941 ERM-is ja 1941–1943 Postimehe toimetuses. 1943 põgenes Soome ja sealt Rootsi, kus pidas erinevaid ameteid.

44 Neli ohvrituld. Linnulennuline vaade Gustav Suitsu ajaluulele. Tulimuld, 1953, nr 6, lk 326–334; Kakskümmend aastat arbujaid. Tulimuld, 1955, nr 6, lk 326–333; August Mälgu rannatriloogia. Tulimuld, 1950, nr 3, lk 190–196; Gailiti hilisemast loomingust. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 268–284.

45 Tulimuld, 1952, nr 3, lk 152–156.

46 Valev Uibopuu oli Eestis tööl põhiliselt ajalehtedes. 1943 põgenes Soome ja sealt Rootsi, kus töötas edasi ajakirjanikuna. Õppis 1954–1958 Lundi ülikoolis ja sai 1967 litsentsiaadikraadi. 1954–1970 töötas EKK kirjastuses, aastast 1954 selle aktsiaseltsi esimees.

47 V. U i b o p u u, Pagulas-Eesti lugejaskond kirjandusankeedi valgusel. Rmt-s: Lugejalt kirjanikule. Lund, 1955, lk 58–132.

48 Mõistetest “sümboolne” ja “tüüpiline”. Tulimuld, 1959, nr 4, lk 276–285; Võrdlusest ja selle keelelisest struktuurist. Tulimuld, 1961, nr 2, lk 123–127.

49 Ränikivist Linnutee poole. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 194–200; Noor Gailit. Tulimuld, 1960, nr 4, lk 242–263.

50 Karge romantik. Tulimuld, 1951, nr 1, lk 30–34;  Kes oli see luuletaja? Henrik Visnapuule. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 174–182.

51 Üks neist oli luuletaja. Jooni Marie Heibergist. Tulimuld, 1951, nr 2, lk 115–123.

52 Kirjanik jumalaotsingul. Tulimuld, 1956, nr 4, lk 140–149.

53 Millal sünnib inimene? Tulimuld, 1951, nr 3, lk 162–170.

54 Vt Kaasteelised. Bernard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetus 1944–1955. Tartu, 2001, lk 140 jj. Kirjavahetuses on mitmel pool juttu ka Kangro tellitud artiklitest.

55 G. S u i t s, Eesti kirjanduslugu. I köide: algusest kuni ärkamisaja lõpuni. Lund, 1953 (taastrükk rmt-s: G. Suits, Eesti kirjanduslugu. Tartu, 1999, lk 13–253). Suits avaldab ka rootsikeelse ülevaate eesti kirjandusest: G. S u i t s, Estnisk litteratur. Rmt-s: Europas litteraturhistoria 1918–1939. Stockholm, 1946, lk 123–150.

56 K. R i s t i k i v i, Eesti kirjanduse lugu. Stockholm, 1954. Lisaks avaldas Ristikivi ülevaate “Kirjandus iseseisvuse-aastail” rmt-s: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, I. Stockholm, 1954, lk 161–168.

57O. P a r l o, J. A a v i k, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu, I. Heidenheim, [1946?]; Eesti kirjanduslugu. I. 2. osa, Geislingen, 1947. Eesti kirjanduslugu. II, 1. osa. J. ja K. Mihkla järele O. Parlo. Geislingen, 1947; Eesti kirjanduslugu. II, 2. osa. J. ja K. Mihkla järele O. Parlo. Geislingen, 1947; Eesti kirjanduse ülevaade, III. Karl Mihkla järgi O. Parlo. Geislingen, 1949.

58 H. J ä n e s, Ülevaade eesti kirjandusest. Helsinki, 1950. 2., täiend. tr., Stockholm, 1957. Sama raamat ilmus ka saksa keeles: H. J ä n e s, Geschichte der estnischen Literatur. Stockholm, 1965.

59 Uuestielustatud vanem kirjandus. Tulimuld, 1953, nr 3, lk 180–183; Eesti kirjanduse lugu. Tulimuld, 1955, nr 1, lk 55–61; Ülevaade eesti kirjandusest. Tulimuld, 1958, nr 4, lk 214–220. Lisaks kirjutas Webermann ise saksa keeles lühiülevaate “Die estnische Literatur” rmt-s: Die Literaturen der Welt. Zürich, 1964, lk 1035–1042.

Tiit Hennoste
20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
14. loeng: piiriaeg

See loeng kõneleb piiriajast, kirjandusteadusest aastatel 1940–1944. Periood jaguneb ajalis-ruumiliselt kolmeks osaks: esimene nõukogude okupatsioon 1940. aasta suvest 1941. aasta suveni, seejärel natsiokupatsioon Eestis ja evakuatsioon Venemaal kuni 1944. aasta suve-sügiseni.1
1939. aasta septembris algab Teine maa­ilmasõda. 1940. aasta juunis tuleb oma saagi järele Nõukogude Liit ja augustiks on Eesti Vabariigi asemel juba Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus. Nagu teame, mängisid selles murrangus üsna olulist rolli literaadid: Barbarus, Semper, Andresen, Jakobson, Taev jt.
Institutsioonilise kirjandusteaduse elu käis ülikoolis ning liikus seetõttu õppeaasta rütmis. Nõukogude võim alustab kohe nõukoguliku ülikooli loomist, sh kirjandusteaduse ümberkorraldamist. Seda juhib endine kriitik ja poliitik, nüüdne hariduse rahvakomissar Nigol Andresen.
Õppeaasta 1940/1941 algab juba Tartu Riiklikus Ülikoolis. Senised ülikooli põhiüksused õppetoolid-professuurid asendatakse laiematega – kateedritega. Ainesüsteemilt minnakse üle kursusesüsteemile ning loengutest osavõtt muudetakse kohustuslikuks. Algab uute õppeprogrammide väljatöötamine. Ülikooli juurde asutatakse 1941. aasta kevadel Teadusliku Uurimise Instituut, kuhu pidi kuuluma ka kirjanduse ja rahvaluule sektsioon, mida aga luua ei jõutud.2
Suits ja Oras on edasi professorid, Annist ja Adams jätkavad samuti endises ametis, Semper lahkub 1940. aasta suvel poliitikasse. Aavik aga vallandatakse ja saadetakse pensionile. Dotsendi kohusetäitjaks määratakse 1941. aasta veebruaris endine kooliõpetaja ja Mihkla kirjandusõpikutele teooriaosi kirjutanud Karl Taev, kes oli olnud seotud Andreseni ringidega. Õppeülesannete täitjaks saab samuti õpetajana töötanud Juhan Käosaar. Ja mingis rollis on ülikooli juures ka Eduard Laugaste. Doktoritööd tegev stipendiaat Bernard Kangro võetakse 1941. aasta kevadel assistendiks ja ta jätkab kuni 1943. aastani õppeülesannete täitjana. Aleksander Aspel, kes oli sõja eel Pariisis, jääb sinna, kuigi ta mentor Nigol Andresen teda hoolega tagasi meelitab.
Alustatakse uute kirjandusuurimise ins­ti­­tutsioonide loomist. 1940. aastal eraldatakse kolm osakonda Eesti Rahva Muuseumist kirjandusmuuseumiks, mille põhiline ülesehitaja ja esimene direktor 1940–1942 oli Mart Lepik, endine ÕESi asjaajaja ja Suitsu kaastööline. Muuseumis saavad teiste hulgas tööd endised õpetajad August Palm ja Liis Raud, endine ERA töötaja Rudolf Põldmäe ja enne pööret Budapestis filoloogiat õppinud Aino Undla-Põldmäe.
Võrus avatakse 1941. aastal Kreutzwaldi muuseum, esimene eesti kirjaniku personaalmuuseum, mille direktoriks saab kooliõpetaja Jakob Teder. Ekspositsiooni koostavad Põldmäed.
Kogu ajakirjandussüsteem korraldatakse ümber, ka kultuuri- ja teadusajakirjandus. Loomingu toimetajaks valitakse taas Tuglas. Ajakiri saab juurde kunstiosa, mille toimetaja on 1941. aastal Armin Tuulse. Rahvuslikust kultuuriajakirjast Varamu tehakse pärast 1940. aasta kuuendat numbrit reklaami järgi “rahvalik kultuuri-, kirjanduse- ja kunstiajakiri” Viisnurk, mille toimetajaks saab lahtilastud Visnapuu asemel Aadu Hint.
Eesti Kirjandust ilmub 1940. aastal kaheksa numbrit. 1941. aastast alustab selle asemel ilmumist keele- ja kirjandusteadust ühendav Eesti Keel ja Kirjandus, mille esimese numbri toimetajaks on Rudolf Põldmäe ja seejärel keeleteadlane Rein Nurkse. Veidi samuti kirjandusuurimisse puutuv ajakiri Eesti Kool nimetatakse 1940. aasta septembris ümber Nõukogude Kooliks, toimetajaks koolimees Johannes Käis. Uus võim asutab 1940. aastal ka kultuurinädalalehe Sirp ja Vasar.
Nõukogude võim lõpetab suurema osa ühiskondlike organisatsioonide tegevuse. Eesti Kirjanduse Selts natsionaliseeritakse, tema varade ajutiseks korraldajaks määratakse August Palm. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetiste märgi all ilmub 1941. aastal vaid kaks kunstiteadusealast tööd. Õpetatud Eesti Selts aga jätkab tegevust ning suletakse alles 1950. aastal.
Likvideeritakse senised erakirjastused. 1940. aasta septembris luuakse Riiklik Kirjastuskeskus, mille ülesandeks on kogu kirjastustegevuse juhtimine ja millele allutatakse viis kirjastust: Poliitiline Kirjandus, Pedagoogiline Kirjandus, Teaduslik Kirjandus, Ilukirjandus ja Kunst ning Ajalehtede Kirjastus. Kirjastustes saavad tööd paljud literaadid. Ilukirjanduses ja Kunstis töötavad näiteks direktorina Mihkel Jürna, asedirektorina senine Eesti Bibliograafia Asutise bibliograafiaosakonna juhataja Oskar Urgart, kellest 1941. aastal saab EK(b)P Keskkomitee kirjandus- ja kunstiküsimuste instruktor, ning toimetajana mh Jaan Kärner. Pedagoogilises Kirjanduses on enne ülikooli juurde minekut tööl Karl Taev. Teaduslikus Kirjanduses töötab EKSi likvideerimisega töökoha kao­tanud Daniel Palgi.3 Kirjastuses Loodus töötanud Paul Ambur jätkab Riikliku Kir­jastuskeskuse müügikeskuses.
Suur hulk filolooge jätkab tööd õpetajana (Bernhard Linde, Bernard Sööt, Karl Mihkla, Eduard Laugaste, Richard Alekõrs, Aarne Vinkel, Juhan Käosaar, Henno Jänes, Herbert Salu). Pätsi-aegne haridusministeeriumi koolivalitsuse juhataja ja kirjandusõpikute autor Villem Alttoa saab aga hariduse rahvakomissariaadi kooliosakonna juhatajaks.
Ideoloogiliselt võib kirjandusuurimisega seotud inimesed jagada kaheks rühmaks. Ühed valivad juba tol ajal ühemõtteliselt nõukogude poole, asudes olulistesse ideoloogilistesse ametitesse ja võttes juhtivalt osa uue võimu tegemistest. Need on Andresen, Semper, Urgart, Taev, Alttoa. Aga poole valib ka Jaan Kärner, kes küll mingit tähtsat ametikohta ei saa, ning üli­kooli õppejõud Valmar Adams.4
Ülejäänuid iseloomustab äraootav ja/või distantseeruv hoiak. Nad tegutsevad kultuurisfääris, näiteks ajakirjade ja kirjastuste toimetajatena, õppejõudude ja õpetajatena, uute loodavate uurimisinstitutsioonide juhtide ja töötajatena, artiklite kirjutajatena. Nende andam kommunismi altarile piirdub enamasti mõne tervituslausega, nn sobivate teemade valimisega, Lenini ja teiste asjaomaste isikute tsitaatidega artiklites.5
1941. aasta juunis alustab Hitleri-Saksamaa sõda Stalini-Venemaa vastu ja vallutab juulis-septembris Eesti. Nõukogude aktivistid (sh Andresen, Semper, Urgart, Taev, Kärner) evakueeritakse Venemaale (“tagalasse”).6 Alttoa ja Adams jäävad Eestisse ning istuvad saksa ajal ka vangis. Eestis algab natsiokupatsioon. Sellega aktiivseid kaasaminejaid on kirjanike hulgas väga vähe, kirjanduse uurimisega tegelenud inimestest enim ehk Visnapuu, kes aga sel ajal midagi uurimuslikku ei avalda. 1942. aastal sureb Helsingis Villem Ridala ja 1943. aastal Tartus Mihkel Kampmaa.
Sõda ja natsiokupatsioon toovad uued radikaalsed muutused. 1941. aasta sügisel ülikool seisab. Aasta lõpul antakse luba korraldada eksameid diplomite saamiseks. Õppetöö filosoofiateaduskonnas algab sõjaaegsete kärbitud eriplaanide alusel alles 1942./1943. õppeaastal.7 Suits ja Oras on professoriks kuni põgenemiseni aastal 1943–1944, Annist jätkab kogu aja. Sel ajal õpib ülikoolis näiteks Aarne Vinkel ning magistrikraadi kaitsevad Herbert Salu ja Karl Mihkla.8 Kirjandusmuuseum likvideeritakse 1942. aastal ja tema kogud liidetakse ülikooli raamatukoguga.
Sõda lõpetab 1941. aasta suvel kõigi kirjandusajakirjade ilmumise ja natsiokupatsiooni ajal neid ei ilmugi. Ajakirju asendab mõneti koguteos Ammukaar, mida Visnapuu juhtimisel avaldatakse kaks numbrit (1942 ja 1943) ja millest loodetakse välja kasvatada ajakirja.9 Proovitakse taas alustada Eesti Kirjanduse Seltsi tegevust.10
Ka nõukogudeaegne kirjastussüsteem likvideeritakse. Põhitöö teevad kaks kirjastust: Eesti Kirjastus Tallinnas ja Tartu Eesti Kirjastus (seal töötavad ka Ambur ja Palgi). Püütakse taaselustada ka Noor-Eestit. Lehtedes ilmuvad kultuuriküljed, sh kirjandusküljed, üpris regulaarselt, eriti Postimehes ja eriti 1943. aastal.
Kui sõjaõnn pöördub sakslaste kahjuks, põgeneb või lahkub Eestist välismaale ca 75 000 inimest, nende seas hulk kirjandusuurijaid: Suits, Oras, Kangro, Jänes, Parrest, Aavik, Salu. Tuglas ei jõua katsetest hoolimata enne Nõukogude vägesid randa.
Venemaal on literaadid esialgu eeskätt poliitilisel ja propagandatööl. Kirjastamine toimub algul Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuse juures. 1943. aastal luuakse ENSV Riiklik Kirjastus, mille direktoriks saab Mihkel Jürna. 1944. aastal taastatakse Leningradis Riiklik Kirjastuskeskus ning neli varasemat kirjastust (puudub vaid pedagoogiline). Praktiliselt ainsaks kirjandusteaduse avaldamiskohaks on aga evakuatsioonis almanahh Sõjasarv, mida ilmub 1943–1944 kuus numbrit.11
1944. aasta augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee taas Eesti. Tagasi tulevad ka evakueerunud literaadid, kelle juhtimisel hakatakse taastama sõjaeelseid kirjandusinstitutsioone. Kiiresti alustatakse nõukogude ülikooli käivitamist, mida juhib Leningradis prorektoriks määratud Karl Taev. Kirjandusmuuseumist tehakse taas iseseisev asutus ja tema direktoriks on kuni arreteerimiseni 1945. aastal jälle Mart Lepik, kellel oli olnud keskne roll ka selles, et muuseumi varad säilisid ja Eestisse jäid. Taastatakse ka 1941. aasta kirjastussüsteem. Kohe pannakse käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Keel ja Kirjandus alustab uuesti alles 1958. aastal. EKSi tegevus katkeb lõplikult. Algab nõukogude aeg.
Kirjandusteadus 1940–1941: programmid
Nõukogude võim toob kaasa põhimõttelised muutused kirjandusteaduses, mille uuteks keskseteks komponentideks saavad teadustöö kohustuslik ideoloogilisus ning plaani- ja süsteemipärasus, aktuaalseimaks märksõnaks aga ümberorienteerumine.
Esimese kirjandusteaduse tööprogrammi avaldab August Annist 1941. aastal pealkirja all “Eesti kirjandusteaduse töökavast”.12 Selle tekst näitab, et tegu pole tema eraalgatusega, vaid ta esindab ka ülikooli kateedrit.
Annist leiab, et seni on eesti kirjandusteadus arenenud ilma erilise töökavata ning selle tarvis on olnud väga vähe jõudu ja ametikohti. Peasüüdlaseks on kodanlik võim. Nõukogude Eestis on tähelepanu kirjandusteadusele oluliselt suurenenud. Ja nüüd on vaja kindlaid töökavasid, mida peaksid tegema vastavad keskused. Peamine ülesanne on metoodiline ja ideoloogiline ümberorienteerumine vastavalt nõukogude korrale. Põhiosa artiklist võtab enda alla tegemist vajavate tööde kommenteeritud loend.
Esimesel kohal on kirjanduslooline tekstivalimik, mis peaks pakkuma eeskätt kirjandusloo abimaterjale (viis-kuus 300–400 leheküljelist köidet), näiteks keskaegne kroonikakirjandus, 18.–19. sajandi estofiilne kirjandus, sh Merkel, Schlegel jms. Annist ütleb, et ülikooli 1941. aasta töökavasse on võetud sellest sentimentalismi ja esiärkamisaja kirjanduse köide. Ülejäänud tööd on kirjanduslooline bibliograafia (mida on alustanud Laugaste), eesti kirjanduslugu, eesti kirjandusteooria ja poeetika, eesti stilistika. Pikalt pooleli oleva kirjandusloolise oskussõnastiku võiks arendada vene eeskujul väikeseks kirjanduslikuks entsüklopeediaks. Lisaks pakub Annist välja esteetika-alaste tööde (sh marksismi klassikute) tõlked, vene ja maailmakirjanduse ajaloo ning maailmakirjanduse lugemiku. Ja lõpetab Annist sm Stalini loosungiga vajadusest jõuda järele kapitalistlike maade saavutustele ja neist ette minna.
Suure rühma moodustavad nõukogude kirjandusmõtte aluste tutvustused, põhiosas tõlked ja referaadid. Sealjuures on peaaegu kõik need kained, faktikesksed ja tihedad tööd. Nii ilmub György Lukácsi põhjalik artikkel “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina samatüübiline artikkel “Lenin ja kirjandus”.13 Mõlemad on oma loomult kommenteeritud tsitaadikogud, mis annavad hea pildi marksismi-leninismi klassikute esteetilistest arusaamadest.
Eestlaste panus sellesse suunda on pisike. Keskne teoreetiline ja ideoloogiline probleem tollal on küsimus marksismi vulgariseerimisest. Märkimisväärseim ülevaade selle kohta on Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”.14 Selle keskne postulaat on eriti oluline: “Meetod on esijoones maailmavaade” (lk 81). Lugu ise annab väga punktiirse, aga siiski keskseid nimesid esiletoova ülevaate nõukogude marksistliku kirjandusteaduse võitlustest, eriti vulgaarsotsioloogia vastu. Vulgaarsotsioloogia all mõistetakse kirjandusliku elu ja looja teadvuse viimist “kõige vahetumasse ühendusse” tootmisjõudude ja tootmissuhetega (lk 82).
Eestlastest on aktiivseim tutvustuste kirjutaja Eduard Hubel, kes kirjutab sotsialistlikust realismist, vene nõukogude ajaloolisest romaanist ja Maksim Gorkist. Tema “Jooni sotsialistlikust realismist” (1940) annab asjast referatiivse, aga üsna põhjaliku ülevaate.15 Hubel tsiteerib Marxi, Engelsit, Leninit, Lunatšarskit, kirjanike 1934. aasta kongressi materjale jm. Jutt on tasakaalukas. Kuhugi referaadi ja autori enda seisukohtade piirile jäävad lõigud, milles jutumärgid otseselt puuduvad, nii et jääbki ebaselgeks, kui palju autor ise sotsialistliku realismi tõekspidamisi jagab. Lisaks astub ka Hubel vastu vulgaarmarksismile ja kõneleb elu tundmaõppimise vajadusest üsna eluläheduslikus sõnastuses.
Palju on tollal juttu ka formalismist, aga kirjanduse puhul jääb see siiski marginaalseks probleemiks. Väikese kurioosumina võib mainida Ilmar Laabani üpris formalistlikku teksti “Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane”.16
Professor Suits on endiselt väheviljakas. Tema ainus panus on tutvustus “Kaks kirjandusteooriat”.17 Suits kõneleb sellest, kuidas tema juhtimisel kasutati juba varem õpikuna Tomaševskit, ning tutvustab väga lühidalt kaht raamatut: Leonid Timofejevi “Osnovõ teorii literaturõ” ja Gennadi Pospelovi “Teorija literaturõ”. Aga kogu jutt kõlab üsna irooniliselt. Sellesse on pikitud näiteks repliike, et need raamatud vastavad partei peajoonele, nende õigsuse tagab Vene hariduse rahvakomissariaat jms.
Venemaalt tulnud sekkuvad asjasse väga vähe. Ajakirja Kommunist peatoimetaja ja poliitik, lingvistiharidusega Eduard Päll avaldab “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”. See on emakeeleõpetajate konverentsi ettekande põhjal koostatud kirjutis, mis refereerib marksistlik-leninlik-stalinliku kirjanduskäsituse aluseid.18 Sealt saab teada, et kirjandus kuulub ühiskonna pealisehitusse, et selles on olulised tüüpilisus, klassilisus jms. Toonitatakse eristust kriitilise ja sotsialistliku realismi vahel ning antakse pähe Noor-Eestile (muide Oskar Looritsa tsitaate kasutades).
Üldistatuna võib siiski öelda, et kõigile tollastele kirjutajatele on omane kaine ja tasakaalukas kirjutusviis, pateetilise võitleva retoorika puudumine või selle minimaalsus ning vastuastumine vulgariseerimisele. See vastab ka tollastele ametlikele hoiakutele, kui kõnelda üldiste seisukohtade tasandil.
Uusi eesti kirjandusõpikuid tollal ei ilmu. Aga Teaduslik Kirjandus hakkab välja andma Franz Schilleri kolmeköitelist “Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu”, millest jõuab ilmuda kaks köidet.19

Kirjandusteadus 1940–1941: uurimused

Põhiosa kirjandusteadusest on endiselt artiklid ning kesksed avaldamiskohad Eesti Kirjandus, Eesti Keel ja Kirjandus ning Looming. Viisnurga kirjanduslood on põhiliselt lühikesed populaarsed ülevaated ja esseed.
Olulisim on rõhutada, et metodoloogilisi ümberorienteerumisi praktilises kirjandusuurimises ei toimu. Uurimine jätkab vana positivistlikku suunda. Suur osa ilmunud artiklitest ei kanna üldse mingit uue aja märki. Teine osa lisab vajalikesse kohtadesse tsitaate, lauseid või lõike, mis näitavad autori ideoloogilist “asjatundmist”. Kolmas osa märgib uute aegade tulekut nõukogude võimule eeldatavasti sobiva teemavalikuga.
Aktiivseimad avaldajad on tollal Jaan Roos, Karl Mihkla, Harald Paukson/Parrest, Erna Tillemann/Aavasaar (Siirak), Bernard Kangro. Nende tööde suhe kirjandusteadusega on siiski erinev.
Jaan Roos avaldab põhiliselt ülevaatlikke-referaatlikke tekste, sekka klassikalisi allikauurimusi.20 Lisaks jätavad ta tööd tugevalt mulje soovist omandada uusi mõtlemispõhimõtteid.21 Nii kirjutab ta ajaloolised ja faktograafilised ülevaated “Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907” ning “Otto H. Münther ja tema vaimne pärand”.22 Ehk väärtuslikem töö Roosilt on klassikaline mõju-uurimus “Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi” Zschokke ja Kreutzwaldi seostest ning võimalikest vahendajatest. Roos avaldab ka sarja artikleid Tammsaarest, mis on midagi mälestuste ja faktiloendite vahepealset. Aga ühtlasi esitleb ta Tammsaaret ka uues kastmes, leides, et tema maailmavaatelise kreedo põhisuunad on antimilitaristlikkus, anti­fašist­lik­kus, antikapitalistlikkus, antiklerikaalsus (lk 195).23
Karl Mihkla jätkab talle omasel viisil, kirjutades positivistlikke allikauurimusi, milles harva leidub mõni üksik ideoloogiline lause. Sel ajal avaldab ta lühiülevaated Allest ja Barbarusest, veel enne pööret aga näiteks pika artikli “Henrik Visnapuu elukäik”.24
Kolmas oluline autor on Bernard Kangro, kes oli alustanud juba varem doktoritööd eesti romaani ajaloost ja jõuab sellest avaldada kolm artiklit.25 Need on deskriptiivsed positivistlikud ülevaated 19. sajandi lõpu ühiskonnast, romaani mõiste ja romaanižanri tulekust eesti kirjandusse eeskätt 1880. aastatel. Nende väärtuseks on omaaegse perioodika läbiuurimine ja sealt leitud seisukohtade eksponeerimine. Neis pole kildugi marksismi.
Parresti kirjutised jäävad kirjandusteadusest juba kaugele, olles pigem esseistlikud pildid koos hinnangutega või siis üpris sisutühjad ülevaated, milles mõnikord torkavad silma ka poolehoiuavaldused uuele võimule.26 Ülevaatlikke esseistlikke motiivianalüüse kirjutab ka Erna Tillemann/Aavasaar, kelle huvitavaim töö on aga juba enne pööret ilmunud “Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse”.27 Mainida võib ka E. Raudsepa artiklit “K. A. Hindrey juttude peategelastest”.28 See analüüsib jooni, mis ühendavad Hindrey juttude tegelasi (eraklikkus, tõrjuvus kaaskodanike suhtes jms). Ja tollal muutub produktiivseks ka August Sang, kes mh avaldab ideoloogiliselt sobiva pealkirjaga töö “Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna” – esseistliku arutluse Tammsaare surma-aastapäeva puhul.29
Olulisim käsitlusobjekt ongi tollal Tammsaare, oma surma ja selle aastapäeva tõttu. Aga tulemused suurt uuemat ei paku. Üldse langeb sellesse aega mitu juubelit. 1940. aasta alguses kirjutatakse Visnapuust ja Barbarusest, aasta teisel poolel Allest, 1941. aastal lisandub Kärner. Kõigi puhul ilmuvad traditsioonilised essee- ja artiklikogumid ajakirjades. Ja kuigi Barbaruse ja Visnapuu juubelid jäävad eesti aega ning Alle ja Kärneri omad nõukogude omasse, pole kirjutistes erilist vahet märgata.

Kirjandusteadus Saksa okupatsiooni ajal Eestis

Saksa okupatsiooni aegses Eestis jäävad kirjandusajakirjad seisma ja koos sellega kaob ka võimalus avaldada pikemaid artikleid.
Monograafiaid siiski ilmub. Paul Amburi “Laulurästas hallaöös” on deskriptiivne monograafia Karl Eduard Söödist tema juubeli puhul.30 August Annist suudab 1944. aastal ilmutada esimese ande oma “Kalevipoja”-monograafia kolmandast osast ““Kalevipoeg” kui kunstiteos” ja raamatu ““Kalevala” kui kunstiteos”, mis ilmub samal aastal ka Soomes.31 Muud raamatud on kooli kirjandusõpikud, mille põhikirjutajad on Karl Mihkla oma kaasautoritega ja Bernard Sööt.32
1943. aastal ilmub kolmeosaline sari, mis katab kogu eesti kirjanduse ajaloo: Olev Parlo, Johannes Aaviku, Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I”, Juuli ja Karl Mihkla “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II”, Bernard Söödi “Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III“. Eraldi ilmub Söödi kokkuvõtlik “Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele” (1942).
Sarja raamatud on tegelikult komplekssed kirjandusõpikud. Need sisaldavad konspektiivse eesti kirjanduse loo (kokku ca 300 lehekülge), mille juurde kuuluvad tihedad lühiülevaated maailmakirjanduse vooludest ja nende jõudmisest eesti kirjandusse. Esimene köide jõuab romantismini, teine kõneleb järelromantilisest luulest ja realismist, kolmas jätkab järelromantikaga ning seejärel uusromantismi ja uusrealismiga. Lisaks on raamatutes lühiülevaated poeetikast ja stilistikast, kilde maailmakirjandusest (näiteks ülevaade Euroopa draama ajaloost ja “Faustist”) ning suure osa mahust võtab eesti ja väliskirjanduse krestomaatia.
Kõik õpikud pakuvad kainet ja konspektiivset pilti ning jätkavad oma käsitlusviisis klassikalist positivistlikku joont. Midagi uut nad eesti kirjandusloo tõlgendamisse ei too. Aga esimest korda on eesti kirjandusõpikutes nii selgelt näha ideoloogilised rõhud ja mahavaikimised. Anne Erbsen on näidanud, et nende õpikute kaanonisisene mahuhierarhia lahkneb selgelt vabariigi-aegsete õpikute omast.33 Sõjaaegse esikümne pingerida on: Kreutzwald, Liiv, Koidula, Kitzberg, Vilde, Suits, Haava, Tammsaare, Faehlmann, Tuglas.34 Oma positsiooni on n-ö säilitanud Liiv ja Kitzberg. Rahvusromantikute kaal on oluliselt tõusnud. Seni esikümne teises pooles olnud Kreutzwald ja Koidula on esikolmikus ja kümne hulka mahub ka Faehlmann. Senine liider Vilde on tõrjutud viiendale kohale, Tammsaare esikümne lõppu ja Särgava sealt välja.
Tammsaare “langemist” seletab ehk Söödi “Põhijoonte” saatesõna, milles öeldakse, et on loobutud seisukohast, nagu peaks kirjanduslugu ulatuma päris viimaste aastateni, ja seetõttu on vabariigi-aegset kirjandust käsitletud vaid lühidalt. Aga see on vaid pool tõde või otsitud seletus. Lähemalt vaadates on näha, et tähtsaim uusi mahuvahekordi mõjutav tegur on igasuguse saksavastasuse mahavaikimine ning sakslaste ja eestlaste koostöö näitamine.
Nii rõhutatakse “Varju” puhul noore mõisniku rolli uute ideede eest võitlejana ja Villu surma kohta saame teada, et ta on sunnitud murduma eluvõitluses. “Varju” peaideeks aga kuulutab õpik selge sõnaga: kui mõisnikud suhtuvad talupoegadesse inimlikult ja rahuldavad nende õigustatud nõudmised, siis kaob vastuolu nende rahvakihtide vahelt. Ja krestomaatiaosas tasub heita pilk näiteks “Tasujale”, mille esimeses katkes räägitakse sellest, kuidas piiskop Tambetile priiuse andis, ja teises soovitab rüütel Raupen, et Jaanus ja Oodo ikka sõprust peaksid.
Teisesuunalised rõhuasetused on rahvuslik-patriootilised. Rõhutatakse näiteks Petersoni kui eestluse tulihinge ja seda, et Kalevipoeg kehastab eestlastele nende muistset iseseisvust (kuigi sellest, kes olid selle võtjad, ei kõnelda). Eri autorite juures (sh Liiv) rõhutatakse vaikselt usku rahva tulevikku. Ja omaette liiniks on vaikimine kõigist, kes olid valinud nõukogude poole. Nii ei kõnelda Siurust rohkem kui pool lauset ega mainita sõnagagi Semperit, Allet või Barbarust.
Ammukaar avaldab põhiliselt ilukirjandust, kuid selle kõrval ilmub ka mõni artikkel Marta Sillaotsalt ja Erna Aavasaarelt.35 Neid võib iseloomustada kui tsitaatidega küllastatud esseid.
Ainsad pidevad avaldamiskohad on ajalehed. Peale kohalike lehtede ilmub kaks suuremat, Tartus Postimees ja Tallinnas Eesti Sõna. Need erinevad selgelt nii suuna kui valikute poolest. Eesti Sõna on teravalt ideoloogiline, manifesteerides tugevalt nõukogudevastasust ja – veidi vähem – ka natsisõbralikkust, Postimees on tunduvalt neutraalsem. Eesti Sõna on poliitika- ja majanduskeskne, Postimees palju kultuurilähedasem. Suure osa sellest lehest moodustabki kultuur. Sealjuures märgatavalt tõuseb kultuuri osakaal seal 1942. aasta lõpu poole, saavutab tipu 1943. ja langeb selgelt 1944. aastal, kui osa kirjutajaid on juba Eestist põgenenud.
Kirjandusest kirjutatakse palju. Püütakse ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi. Oluliste kirjanike juubelite puhul ilmuvad terved (kaksik)leheküljed (Koidula, Suits, Under, Sööt, Jannsen, Vallak, Liiv, Oks).36 Enamik neist tekstidest on kompilatiivsed ülevaated elust ja loomingust, intervjuud, mälestused, harvem lühiesseed. Antakse pidevalt infot kirjanduselu kohta, ilmuvad katked uudisteostest. Palju on ülevaateid saksa ja soome kirjandusest ja kirjanikest. Aga põhiosas on see ikkagi ajakirjandus. Kirjandusteaduse alla saab arvata väga pisikese hulga tekste. Viljakamad autorid on Postimehes Herbert Salu, Jaan Roos ja Rudolf Põldmäe, 1944. aastal ka Karl Mihkla.
Enim teaduslikkust on Herbert Salu allikauurimustes “Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest”, “Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid” ja “Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega”.37
Olulisi allikauurimuslikke tekste ilmub ka Põldmäelt ja Mihklalt Jannseni juubeli puhul. Põldmäe kirjutab elu ja tegevuse ülevaate “Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat” ning detailse kirjelduse “J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal”. Mihklalt on “J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana” ja “J. V. Jannseni noorusaastad” – mõlemad tüüpilised dokumentidele toetuvad ülevaated.38
Viljakas on Jaan Roos, aga tema tööd on eeskätt faktograafilised kompilatsioonid. Mainida võiks ehk “100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest”, milles kõneldakse ka Luige Laosest ja erinevalt kooliõpikust mainitakse sedagi, et lool on kuidagi pistmist ka Vene sõjaväega.39
Suurejoonelisimalt tähistatakse Koidula sünnipäeva. Selleks kirjutab Aino Undla-Põldmäe “Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus”.40
Mainida võiks veel kahte tööd. Aarne Vinkeli “Martin Körber ja meie rahvapärane laul” on põhjalik elulooline ülevaade. Ja muidu idakultuuridest referaate kirjutava Uku Masingu “Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks” on ülevaade legendi rahvusvahelistest paralleelidest, mille autor viib tagasi indiaani müütideni.41
Eesti Sõna kultuuriküljed on selles mõttes palju ajakirjanduslikumad, et ka kirjandusalaseid kirjutisi seostatakse sageli poliitiliste arusaamadega hetkeolukorrast. Palju kirjutavad Erna Aavasaar, Karin Kask, Juhan Viidang, aga väärtuslikemad selles lehes on August Sanga juubeliartiklid, kirjutatud põhiliselt 1943. aastal. Need on esseistlikud ja hinnangulised sissevaated Söödi, Underi, Särgava, Vallaku, Pärna, Suitsuga seotud teemadesse ja motiividesse.42 Korraks vilksatab ka tollal muidu väga vähe avaldav August Annist, kes pakub ülevaate oma Kalevipoja-tõlgendusest.43
Aga Eesti Sõnas ilmuvad ka tollased vähesed programmkirjutised. Need kuulutavad endiselt rahvuslähedust ja võtavad sõna nõukogude kirjandusmudeli vastu. Olgu näiteks Eduard Hubeli “Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel”, milles saab mh lugeda, et tulevikus peaks kirjaniku teemaks olema töö ja töötav inimene, kuid kirjanik jäägu sealjuures endale truuks ja kirjutamine toimugu ilma ülalt antud suunisteta.44
Lisaks leiab siit ka natside kultuuriarusaamade tutvustused “Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja “Kultuuri organisatsioonist Saksamaal”. Autoriks märgitud R-a. taga peitub arvatavasti endine Propagandatalituse Informatsiooniosakonna juhataja Ilmar Raudma, kes oli Saksa okupatsiooni ajal tööl Propaganda-Staffelis ja suri eksiilis Austraalias. Aga keegi H. L. S. refereerib ka “Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”. 45 Sümptomaatiline on, et kõik need kirjutised jäävad 1942. aasta algupoolde.

Kirjandusteadus evakuatsioonis Venemaal

Evakuatsioonis on kirjandusteaduse roll pea olematu. Ühtegi monograafiat ega kirjandusõpikut ei ilmu.46 Ainus artiklite avaldamiskoht on almanahh Sõjasarv, milles propagandalugude, üldistavate arutluste47 ja kirjanike kongressi materjalide48 kõrval leidub ka katseid teha esialgseid analüüsivaid kokkuvõtteid eesti nõukogude kirjandusest, autoriteks Nigol Andresen ja Karl Taev.49 Andresen analüüsib luuletuste teemasid ja motiive ning kasutatud võtteid. Analüüs on kaine ja samahästi kui igasuguse ideoloogilise vahuta. Taevi analüüs annab ülevaate proosa teemadest ja toob välja mõned olulised kangelaste tüübid (teadlik võitleja, laps-kangelane). Tema loos on teravusi veidi enam.
Aga kõige tähtsam Sõjasarve tekst on kuuendas numbris ilmunud Karl Taevi programmiline artikkel “Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid”.50
Selles kiidetakse kodanlikul ajal tehtud tööd, aga kritiseeritakse selle süsteemi- ja perspektiivipuudust. Eesti kirjandusteaduse probleem on sünteesivate käsitluste puudumine ja arusaam, et kirjandusteadus ei suudagi selliseid lähemal ajal anda. Taev osutab tegijate liigsele enesekriitikale, skeptitsismile, allikakriitilise töö liiga suurele erikaalule, mis samas lõi oma võõrmõjude küttimisega eesti kirjandusest “äärmiselt armetu pildi”.
Teine probleem on metodoloogiline kirjusus, mis tuleb asendada marksistlik-leninlike uurimistöö printsiipidega.
Ülesanne on luua perspektiivkava, mille põhjal planeerida ja koordineerida pikaajaliselt kogu kirjandusuurimuslikku tööd. Samas pakutakse siin ka selge arusaam sellest, mis on marksistlik-leninlik kirjandusteadus. See meetod peab aitama anda eesti kirjanduse minevikupärandile tagasi selle tõelise suuruse, avastama selle tähtsuse, mis oli kirjandusel eesti rahva võitlustes oma õiguste eest. Ta peaks näitama, missuguseid “suuri ja viljastavaid väärtusi” sisaldab meie kirjanduslik pärand, kui palju selles on humanismi, usku tulevikku jne. Ka ütleb ta, et olulised on kirjanduspedagoogilised ülesanded.
Niisiis antakse siin selged juhtnöörid nii teemade ja probleemide kui ka juba ette vajalike tulemuste ja vaatenurkade kohta. See on ideoloogilise kirjandusteaduse prog­ramm, mis vastandub otseselt objektiivsusele – sõna, mida Taev kirjutab jutumärkides.
Peamiseks praktiliseks eesmärgiks tõstetakse üheköitelise eesti kirjandusajaloo koostamine, mis oleks suunatud koolidele ja aitaks neil õigesti, s.o marksistlikult interpreteerida kirjanduse keskseid etappe, autoreid ja teoseid. Teine tähtsam töö on koostada eesti ainesel baseeruv kirjandusteooria kursus, mis tähendab marksistliku teooria õpikut. Kolmas töö on kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat.
Lisaks esitab Taev konkreetsete punktidena kirjandusteadusliku töö kesksed ülesanded.
Tähtsaimaks tööks peab olema marksistlikul teoorial põhineva kirjandusloo koostamine, mille all peetakse silmas juba mitmeköitelist ja pika aja jooksul valmivat ajalugu. Lisaks oleks vaja uurida põhjalikumalt 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldusi eesti kultuuris, seni uurimata vene ja eesti kirjanduse kokkupuuteid, aga vanema kirjanduse kõrval ka kaasaega.
Teine ülesanne on eesti kirjanduse põhipärandi avaldamine koos tekstikriitilise aparatuuriga. Taev pakub välja 5-6 köidet vanema kirjanduse näiteid, eesti kirjandusuurimuslikke ja kirjanduspoliitilisi tekste, publitsistikat jms. Näitena toob ta mh baltisaksa publitsistika, mis võitles saksa rõhujate vastu (Merkel, Petri). Eraldi tuleb kõneks kirjavahetuste avaldamine.
Kirjandusteooria alal on vaja tõlkida marksismi klassikute töid ning koostada eesti kirjanduse ja folkloori leksikon. Kirjeldusest paistab, et silmas peetakse väga laia sisuga leksikoni, mille keskmes oleks eesti kirjandus, sellega seonduvad mõisted jne. Jutt on samasugusest teosest, millest Annist kõneles entsüklopeedia nime all.
Veel kõneleb Taev bibliograafilisest tööst, samuti sellest, et on vaja kirjandusuurimise ajakirja ja arvatavasti ka vastavaid aastaraamatuid jms. Ja muidugi, et selleks kõigeks on tarvis koolitada ja leida kaadrit.
Võime näha, et osalt kordab see kava Annisti esitatud sõjaeelset programmi, kuid on detailsem ja mõneti uute rõhkudega. Kõigepealt vastandutakse siin ühemõtteliselt Suitsule ja tema tegevusele (Suitsu nime kordagi mainimata). Teiseks tuuakse siin välja ka marksistliku kirjandusteaduse kesksed aluspõhimõtted. Kokkuvõttes on siin tõepoolest olemas kogu edasise nõukogude kirjandusteaduse programm, mille realiseerimiseni jõuti mõnes osas alles paari aastakümne pärast.

1 Selle aja eesti kirjanduskäsitlustest on andnud eeskätt kriitikale keskenduva ja deskriptiivse pildi Maie Kalda. Kokkuvõtlikult vt Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. EKA V.1. 1987, lk 451–467; lisaks: M. K a l d a, Kirjanduskriitika esimesel nõukogude aastal. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 7, lk 385–396; M. K a l d a, Kirjanduskriitika “Sõjasarves” ja “Rahva Hääles” 1943–1944. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 5, lk 265–270; taastrükitud: M. K a l d a, Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn, 1976, lk 173–212.
2 Vt Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982. Koost. K. Siilivask ja H. Palamets. Tallinn, 1982, lk 159–187.
3 Vt D. P a l g i, Murduvas maailmas. Tallinn, 1994, lk 170–171; D. P a l g i, Kilde sõjaaegsest kirjastustegevusest Tartus. Keel ja Kirjandus, 1987, nr 6, lk 361–366.
4 Kärneri emotsioonide kohta vt: F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. (Litteraria 11. Eesti kirjandusloo allikmaterjale.) Tartu, 1996, lk 97–98. Adamsit iseloomustab hästi tekst “Mõtteid partei ajaloo lühikursust lugedes” (Viisnurk, 1940, nr 5, lk 447–448), milles pidevalt kordub fraas “nn “iseseisvus””.
5 Nt Suitsu esinemine ülemnõukogu valimiste puhul “Ärgu olgu nüüd kaksipidi mõtlemist” (Tartu Kommunist, 09.01.1941), Tuglase sõnavõtud Loomingus (1940, nr 6, lk 561–562) – vt F. T u g l a s, Meie tee viib edasi. Artikleid ja esinemisi 1940–1965. Koost. E. Sõgel. Tallinn, 1986.
6 Sõna evakuatsioon tundub mulle siin adekvaatsem kui tagala; viimane viitab liiga ühemõtteliselt Eesti käsitamisele N. Liidu osana.
7 Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918–1982, lk 171 jj.
8 Salul on teemaks “Folkloor A. H. Tammsaare loomingus” (1943) ja Mihklal “Lydia Koidula päritolu ja noorusaastad” (1944).
9 Vt F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 111. Pole päris selge, miks oli asi avaldamisvõimalustega Eestis nii hull. Postimehest võib lugeda, et Lätis ilmus 1942. aastal 16 luulekogu ja Mart Pukits refereerib näiteks 30.01.1943 Anna Berzkalne artiklit “Rud. Blaumanise mõju August Mälgu “Rannajuttudesse””, mis on ilmunud kirjanduslikus kuukirjas Latviju Meneshraksts.
10 F. T u g l a s, Eluloolisi märkmeid I, lk 108. Seal kõneldakse nõupidamisest 1942. aastal, kus osalesid Tuglas, Mägiste, Kleis, Oras, Palm ja Silvet.
11 Vt ka: Sõjasarv. Tallinn, 1984. See kogumik sisaldab valiku almanahhis ilmunud töid ning Endel Sõgla pika järelsõna.
2 A. A n n i s t, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156.
13 G. L u k á c s, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Š t š e r b i n a, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.
14 K. T a e v, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.
15 E. H u b e l, Jooni sotsialistlikust realismist. Looming, 1940, nr 8, lk 854–865.
16 I. L a a b a n, Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane. Eesti Keel ja Kirjandus, 1940, nr 2, lk 156–162.
17 G. S u i t s, Kaks kirjandusteooriat. Looming, 1940, nr 10, lk 1116–1118.
18 E. P ä l l, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.
19 Raamatu vastutav toimetaja on muide J. Semper, korrektor A. Sang ja tõlkijate seas A. Annist ja H. Talvik. Franz Schiller oli Venemaal elanud saksa kolonistide perest pärit kirjanduse ajaloolane, alates 1929. aastast professor mitmetes ülikoolides, tegeles eriti saksa kirjanduse uurimisega.
20 Roosilt ilmub ka artikkel “Piirteitä eestiläisen kirjallisuuden kehityksestä itse­näisyyden­aikana” teoses “Jäämereltä Emajoen rannoille” (Eesti Üliõpilaste Selts. Pohjois-pohjalainen osakunta. Etelä-pohjalainen osakunta. Helsinki, 1940).
21 Sama ütleb oma mälestustes ka Daniel Palgi. Vt  D. P a l g i, Murduvas maailmas, lk 171.
22 Fr. R. Kreutzwaldi Vina-katku tekkeloo ja algupära küsimusi. Looming, 1941, nr 2, lk 208–218; Eesti revolutsiooniline pilkekirjandus 1905–1907. Looming, 1941, nr 5/6, lk 699–716; Otto H. Münther ja tema vaimne pärand. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 357–376.
23 J. R o o s, Tammsaare isiksus ja looming. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 3, lk 194-199.
24 Henrik Visnapuu elukäik. Varamu, 1940, nr 1, lk 99–107, nr 2, lk 179–184; Jooni August Alle elust ja loomingust. Looming, 1940, nr 7, lk 747–752; Joh. Barbaruse kujunemisaastad. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 56–61.
25 “Romaani” tulek meie kirjandusse. Eesti Kirjandus, 1940, nr 8, lk 331–339; Realismi tulekul. Looming, 1940, nr 10, lk 1108–1115; Realismi läbimurd. Looming, 1941, nr 2, lk 220–233.
26 Nt: August Alle luuletajana. Looming, 1940, nr 7, lk 753–759; August Alle satiirikuna. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 63–70.
27 Nt  E. T i l l e m a n n, Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõnastusstiilist üldse. Varamu, 1940, nr 3, lk 312–324.
28 E. R a u d s e p p, K. A. Hindrey juttude peategelastest. Eesti Kirjandus, 1940, nr 5, lk 193–208.
29 A. S a n g, Tammsaare kodanluse agoonia kriitikuna. Looming, 1941, nr 3, lk 349–359.
30 P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.
31 F. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg”. III osa. “Kalevipoeg” kui kunstiteos. A (1. anne). Tartu, 1944; “Kalevala” kui kunstiteos. Tartu, 1944; Kalevala taideteoksena. Porvoo;Helsinki, 1944.
32 O. P a r l o, J. A a v i k, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I (III klass). Tallinn, 1943; J. M i h k l a, K. M i h k l a, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile II (IV klass). Tallinn, 1943;
B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III (V klass). Tallinn, 1943; B. S ö ö t, Eesti kirjanduse põhijooni kutsekoolidele. Tallinn, 1942.
33 A. E r b s e n, Diskursiivsed valikud 20. sajandil ilmunud eesti kirjanduse õpikutes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2007.
34 Vabariigi-aja kohta mäletatavasti võis üldistada ca sellise rea: Vilde, Tammsaare–Liiv–Kitz­berg, Kreutzwald – Särgava, Tuglas – Koidula – Suits ja lõpuks  Haava. Vt ka:  T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 76.
35 M. S i l l a o t s, Naiskujude ülesandest A. Gailiti romaanis “Ekke Moor”. Ammukaar, nr 1, 1942, lk 175–178; M. S i l l a o t s, Kipri Taavi olemusest ja elufilosoofiast. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 187–191; E. A a v a s a a r, Hendrik Adamsoni luuletaja-teekond. Ammukaar, nr 2, 1943, lk 10–18.
36 Muuseas teatab Postimees 28.11.1943, et Noor-Eesti kirjastus on plaani võtnud Suitsu artiklite väljaande neljas köites. Ja 05.12.1943 teatatakse, et Roosi toimetamisel on kavas kaheköiteline koguteos Suitsust “Risttuuled”, nimetatud on isegi autorid ja artiklite pealkirjad.
37 Rahvapärimusi kirjanduslikust ja tõelisest Vargamäest. Postimees, 11.10.1943; Järva-Madise pastor Franz Johann von Nerling ja kirjanik A. H. Tammsaare pastoritüübid. Postimees, 18.11. 1943; Lauluisa ja “Viru Eesti Kalevipoja Selts”. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus rakverelastega. Postimees, 28.12.1943.
38 R. P õ l d m ä e, Johann Voldemar Jannseni sünnist 125 aastat. Postimees, 13.05.1944; R. P õ l d m ä e, J. V. Jannseni 25 aasta ametijuubeli pühitsemisest 1881. aastal. Postimees, 27.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannsen “Perno Postimehe” toimetajana. Postimees, 15.05.1944; K. M i h k l a, J. V. Jannseni noorusaastad. Postimees, 12. ja 14.08.1944.
39 J. R o o s, 100 aastat kahe eesti sentimentaalse kirjanduse kandeteose ilmumisest. Postimees, 16.10.1943. Roos kirjutab ka ülevaate sõjaleekides Tartus hukkunud raamatuist (Postimees, 25.07.1943), milles loeb kokku, et hävinud on 190 raamatukogu ja ära põlenud 465 000 trükist. Muide hilisem referaat H. Michelsoni ettekandest pakub ligi 400 000 trükist (Postimees, 01.12.1943).
40 A. U n d l a – P õ l d m ä e, Lydia Koidula 100. sünnipäevaks. Koidula rahvuskultuurilisest tegevusest Tartus. Postimees, 24.12.1943. Muuseas, selle kõrvale on paigutatud Artur Allik­saare luuletus “Kirjaneitsi mälestuseks”.
41 A. V i n k e l, Martin Körber ja meie rahvapärane laul. Postimees, 07.05.1943; U. M a s i n g, Koidu ja Hämariku 100. aastapäevaks. Postimees, 11.07.1943.
42 Nt: Karl Eduard Sööt 80-aastane. Eesti Sõna, 24.12.1942; Gustav Suits luuletajana. Eesti Sõna, 30.11.1943; Marie Underi luule. Tema 60. sünnipäeva puhul. Eesti Sõna, 28.03.1943.
43 A. A n n i s t, Meie talupojavägilane. Kalevipojas kajastub eesti rahva vaprus ja vabadusearmastus. Eesti Sõna, 03.03.1944 .
44 E. P. [= E. H u b e l], Kirjanduse osa tuleviku ülesehitamisel. Eesti Sõna, 15.02.1942.
45 R-a., Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest. Eesti Sõna, 04.04.1942; R-a., Kultuuri organisatsioonist Saksamaal. Eesti Sõna, 15. ja 16.05.1942. H. L. S., Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest. Eesti Sõna, 21.05.1942.
46 Ainus seda tüüpi tekst on J. Seilenthali ja N. Andreseni “Eesti lugemik keskkoolidele” (Moskva, 1943). See on tugevalt sõjakeskne lugemisvara, mis vastupidiselt Saksa okupatsiooni tingimustes ilmunud krestomaatiatele pakub pilti eestlaste põlisest võitlusest sakslaste vastu. Aga seal on veel esindatud ka Suits ja Under.
47 K. T a e v, Tänapäeva teema. Sõjasarv, nr 2, 1943, lk 92–97.
48 O. U r g a r t, Eesti nõukogude kirjanike kolm loomingulist töö- ja võitlusaastat. Sõjasarv, nr 4, 1944, lk 89–99.
49 N. A n d r e s e n, Eesti luule Isamaasõjas. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 118–130; K. T a e v, Isamaasõja-aegne eesti proosa. Sõjasarv, nr 5, 1944, lk 131–136.
50 K. T a e v, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv, nr 6, 1944, lk 47–55.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi

20. sajandi esimese poole kirjanduslood võib ilmumise järgi jagada kolme perioodi.

– 1908–1913, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo eeltööd ja kaks esimest köidet ning Suitsu lühiülevaade. Sel ajal pannakse suuresti paika 19. sajandi kirjanduse mudel ja tuuakse kirjanduslukku voolumõisted.

– 1920. aastad, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo realismiosa, Ridala kirjanduslugu uusromantismi-realismini ning Tuglase kaasaegse kirjanduse käsitlused, mis tegelevad realismi ja uusromantismiga. Eeskätt on see realismi-vaidluste aeg.

– 1930. aastad, kui ilmuvad Kampmaa kirjandusloo kahe esimese jao tugevasti uuendatud uustrükid ning uusromantismi jagu, Tuglase lühiülevaade, Mihkla, Jänese ja Roosi koolikirjanduslood. Sel ajal jõuab kirjanduslukku uusrealismi-mõiste ning jätkuvad vaidlused uusromantismi üle. See aeg paneb paika ka põhiosa kirjandusloolisest kaanonist.

Eesti kirjanduse piirid

Eesti kirjanduse mõiste sees kõneldakse kirjanduslugudes tegelikult neljast erinevast nähtusest, mis omavahel eriti ei haaku.

Esimene on eesti rahvaluule, mida kä­sitleb vaid osa kirjanduslugudest. Teine on vanem eestikeelne vaimulik kirjasõna. See pole ilukirjandus, vaid usuline tarbetekst, tõlgitud (väga harva kirjutatud) baltisakslaste poolt ja enamasti määratud samuti sakslastele. Kolmas on baltisakslaste poolt eesti talupoegadele mugandatud (harva ka kirjutatud) eestikeelne õpetuslik kirjandus 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Neljas on eestlaste poolt eestlastele kirjutatud eestikeelne kirjandus, osalt ka muud tüüpi teosed (reisikirjad, esseed jms), mida on kirjutanud tunnustatud ilukirjanikud.

Nii koosneb kirjanduslugu tegelikult kahest poolest, mille vahele jääb ebamäärane piiriala. Vanemat kirjandust käsitledes ei räägita tegelikult mitte oma aja Euroopa mõistes ilukirjandusest (mida eesti keeles peaaegu polegi), vaid poliitilistest, usulistest ja keelekirjelduslikest tekstidest (kroonikad, jutlused, grammatikad jms). 19. sajandist alates aga kõneldakse peaaegu ainult ilukirjandusest ja nimetatud tekstid jäävad kirjandusloost välja.

Teistpidi on eesti kirjanduse piiritlejaks keel. Kõik kirjanduslood lähtuvad arusaamast, et eesti kirjandus tähendab eestlastest lugejatele mõeldud eestikeelset kirjandust. Seega pole keskne mitte autori, vaid adressaadi keel. Kõrvalekalded sellest põhimõttest on haruharvad (Otto Wilhelm Masingu eestikeelsed esseenäited sakslastele jms). Baltisaksa kirjanikud, kes ei kirjuta eesti keeles, jäetakse kõrvale. Selle aja kirjanduslugudes ei kõnelda veel ka 18. sajandi baltisaksa valgustajaist ja ainult mainitakse pikemates töödes Arveliuse saksakeelset luulet jms. Isegi Schultz-Bertram, kes kirjutas küll osalt eesti keeles, aga mitte otse eestlastele, jääb vaid mainitavaks (Kampmaa). Mainitavaks jäävad ka eestlastest autorite saksakeelsed tööd, mis üldiselt ongi nende loomingus teisejärgulised. Ainus erand on Faehlmanni saksakeelsed müüdid, mida ei saa kuidagi liigitada ebaoluliste hulka.

Mõlemad piirid kirjanduskäsitluses kujunevad juba 19. sajandil ja ükski kirjanduslugu nende aluseid või adekvaatsust kahtluse alla ei pane, kuigi väljaspool kirjanduslugusid asja üle veidi ka arutatakse.

Autorite kaanon

Kirjanduslood panevad paika eesti kirjanduse kanooniliste autorite seltskonna ja eriti kaanoni keskme. Ka see jaguneb ka­heks. Varasema aja ülevaade pakub hulga baltisaksa nimesid, kelle väljavalimise alusena võib näha neid ühel või teisel moel iseloomustanud “eestilisust”: eesti keele valdamist, eestisõbralikkust ja eestlaste heaks tehtud tööd. Ilukirjanduse aeg pakub palju vähem nimesid, kes sealjuures on peaaegu kõik eestlased.

Kuigi kvantiteet ei pea olema tähtsuse määraja, on see, kui palju kirjanduslugudes eri autorite vaatlemiseks ruumi antakse, üldjuhul tugevas korrelatsioonis neile omistatava tähtsusega. Anne Erbsen on arvutanud välja kirjanike käsitlusmahud kirjanduslugudes.1 Kui võtta tema tulemustest välja andmed meid huvitava ajajärgu kirjanduslugude kohta, saame järgmise pildi. Eestlastest kirjanike rea eesotsas seisab Vilde, kellele järgneb kolmik Tammsaare, Liiv ja Kitzberg. Siis tulevad Kreutzwald ja Särgava ning neljanda rühmana Tuglas, Koidula, Suits. Esikümne lõpetaks juba teatud mööndustega Haava. Nii võib öelda, et selleks ajaks on eesti klassikalise kirjanduskaanoni kese paigas: romantikud Kreutzwald ja Koidula, realistid Vilde, Särgava, Kitzberg, eraldiseisev Liiv, uusromantikud Suits ja Tuglas ning Tammsaare. Mille põhjal üks või teine kirjandusloolane oma kaanonikeskme on valinud, jääb ebaselgeks, sest põhjendusi selle kohta keegi ei esita.

Samal ajal kujunevad välja ka kirjanikkonna seisuslikud ja klassipiirid.

Baltisakslased, kes kirjutasid eestlastele ja/või eesti keeles, olid peaaegu eranditult pastorid. Omakeelset baltlastele või sakslastele kirjutatud kirjandust viljeles põhiosas aadel. Nii jääb aadlikirjandus eesti kirjandusloost välja. Praktiliselt ainus erand on hull krahv Mannteuffel.

Teine kihistumine tekib eestlaste sees. 19. sajandi eestlastest kirjandustegijad olid oma aja haritlased või maaharitlased (arstid, ajakirjanikud, kooliõpetajad, pastorid), kes kirjutasid umbmäärasele “rahvale”, mis praktiliselt tähendas tollast haritumat talurahvaosa. Sajandivahetus tõi kaasa eesti rahvuse kihistumise ja seejärel nooreestlaste haritlaskirjanduse-loosungi. Edasine eesti kirjanduse kaanon tõstiski ühemõtteliselt keskseks või isegi peaaegu ainuvõimalikuks kirjandusliigiks haritlaskirjanduse ehk haritlase kirjutatud tekstid, mis on mõeldud suhteliselt haritud lugejale.

Periodiseerimine ja kirjandusvool

Brandes on öelnud (Tuglase tsiteeringus): kirjanduse ajalugu oma täistähenduses on eelkõige meetodite ja stiilide järjepidevus ning omavaheline poleemika, mitte autorite või teoste kronoloogiline rida.2

Eesti kirjandusloo ja laiemalt kirjandusuurimise keskseks ehituskiviks saab sajandi algusest kirjandusvool.3 See on põhimõtteline muudatus võrreldes varasemate kronoloogiakesksete kirjanduslugudega. Voolumõiste toob sisse ja arendab välja Kampmaa (oma saksakeelse lühikirjanduslooga ka Suits). Peaaegu täiesti jätab selle kõrvale vaid Ridala, samuti arvestab sellega vaid kaudselt Jänese kirjanduslugu.

Üldiselt on aga kirjandusloo periodiseerimise alused kahesugused. Varane kirjandus jagatakse vaimulikuks ja ilmalik-didaktiliseks kirjanduseks, vaid Roos kõ­neleb kolmest perioodist: alged ja esimälestised, vaimulik kirjandus ja ilmalik-õpetlik kirjandus. Vaimuliku kirjandusega probleeme pole, lahknevused tulevad aga sisse ilmaliku kirjanduse piiritlemisel. Siin on autorid eri meelt eeskätt selles, kuidas periodiseerida 19. sajandi teist veerandit ja keskpaika, Jannsenit, Faehlmanni ja Kreutzwaldi.

Kampmaal esindab Jannsen sentimentaalset rahvakirjandust, Faehlmann ja Kreutzwald aga on romantismi teerajajad. Mihklal algab juba 19. sajandi algusest eelromantiline aeg, kuhu kuuluvad kõik kolm. Roosil jääb kogu kirjandus 18. sajandi lõpust rahvusromantismini ilmlik-õpetliku kirjanduse alla. Tuglasel algab Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Jannseniga eelärkamisaeg ja enne seda on estofiilide aeg. Seega on raskusi nende autorite koha piiritlemisega, kes liiguvad romantismi ja valgustuse, uue aja ilukirjanduse ja varasema didaktika ning eesti ja saksa piiril.

Esimene laiemalt tunnustatud kirjandusvool on romantism, mida üldiselt ei vaadelda mitte täiemõõdulise voolu, vaid üleminekuajana. Vaid Tuglas väldib romantismi mõistet, põhjendades seda eesti romantismi sobimatusega rahvusvahelisse mudelisse ning jagades 19. sajandi kul­tuurilis-poliitiliselt eelärkamisajaks, ärkamisajaks ja venestusajaks.4

Esimeseks täiemõõduliseks eesti kirjandusvooluks on kõigile realism, millele järgnevad uusromantism ja uusrealism. Vool märgib definitsiooni järgi lihtsalt ühesuguse elu- ja kunstikäsitusega kirjandust (Roos). Aga tegelikult rõhutavad kõik voolu programmilisust: see on midagi, mida järgitakse teadlikult ja millel on oma programm, ideoloogia, esteetiline süsteem vms. Voolu iseloomustamisel on tähtsad selle “puhtus” ja “eestilisus”. Puhtuse määravad eeskätt kaks seika: millal programm välja käiakse ja kui hästi seda järgitakse. Näiteks realistlikud teosed jäid tihti kõikuma romantismi-realismi vahele ja realismi programm selgines suuresti tagantjärele, uusromantikud aga järgisid programmi paremini ja esitasid selle juba voolu tekkides. Eestilisus märgib seda, et täiemõõduline vool peab olema rahvuslik/eestiline nii aines, sisus kui vormis (Roos) või võrsuma Eesti ühiskondlikust olustikust ja peegeldama seda (Tuglas).5

Kirjanduse arengu alused

Kirjanduse lugu pole positivismis juhuslike järgnevuste jada, vaid eeldab, et uurija otsib üles põhiidee, mis läbib kogu kirjanduslike sündmuste sarja. Kasutusel on kaks keskset mudelit kirjandusvoolu ja kogu kirjanduse arengu kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Üks on Herderi ja Friedrich Schlegeli esile tõstetud evolutsiooniline, pidevust rõhutav lähenemisviis, mille tuumaks on sünnist surmani ulatuv elukaar: eel-, täis- ja järelklassikaline periood. Selle kõrval esineb ka Darwini ja Spenceri evolutsionistlik käsitus, mille järgi areng toimub lihtsamalt keerukama suunas.

Teine on Hegelile omistatav mudel, kus kirjanduse arengut ei vaadelda analoogiate põhjal loodusega, vaid seda nähakse arenevana vastastikustes suhetes ühiskonnaga, aga iseseisvalt. Sel juhul on vool midagi, mis on enesest teadlik ja objektiivne. Voo­lu arenguvedrudeks aga on revolutsioonilised pöörded, vastandused, senise tühistamised jms, kus eelnev aste kutsub esile järgneva. Aluseks on tihti triaad tees–antitees–süntees (mis küll pole päris Hegeli idee). Hegeli mudeli alla saab paigutada ka Taine’i, kes rõhutab kirjanduse sõltuvust ühiskonnast ning seda, et kirjandus peegeldab ühiskonda, eriti ajastu vaimu. Taine’i järgijad vaatlesid ajalugu vastastikuste mõjude, eriti tekstidevaheliste mõjude seeriana. Uudsus, originaalsus on see, mis määratleb muutuste väärtuse.6

Eesti kirjandusloos on kasutusel mõlemad mudelid.

Romantismi kui “poolvoolu” kujutatakse elukaare kaudu, tuues välja selle kolm klassikalist etappi. Kampmaa kõneleb teerajajatest, kõrgajast ja järelromantismist, Mihkla kasutab eelromantismi, rahvusliku romantismi ja järelromantismi mõisteid. Nii saab kõrgaeg omaette rahvusromantismi nime, mis eristab teda ka kesksete Euroopa kirjandusmaade romantismist, kus säärast rahvuslikku kõrgaega ei ole.

Realismist räägib Kampmaa enam-vähem samas võtmes, eristades tõusuaega, kriitilist realismi ja järelrealismi (sajandialguse noored realistid). Aga tema kirjutas 1920. aastate alguses, enne realismi uut tõusu. Hilisemad autorid sellist jaotust ei kasuta. Kõneldakse üleminekuajast, mil autorid kõikusid realismi ja romantismi vahel, ning realismiajast. Kõik liigendavad realismi alatüüpideks: sotsiaalne ehk kriitiline realism, naturalism, idealistlik realism. Ja uusrealism tähendab kõigile uut nähtust, mitte sama suuna hilisperioodi.

Uusromantikute puhul tuuakse esile kaks rühma või põlvkonda (Noor-Eesti ja Siuru), kes Tuglasel kannavad vanema ja noorema rühma nime ning Kampmaal saavad esteetilise individualismi ja egogeniaalse individualismi lisatiitlid. Mingit sisemist arengut uusromantismi liigendamise aluseks ei võeta, vaid piirdutakse nooreestlaste loodud generatsioonide-eristusega. Uusrealism on aga nii uus vool, et seda veel ei liigendatagi.

“Eneseteadlike” täisvoolude vaheldumist jälgides on kasutusel teine mudel. Siin vastandatakse realism kui sisu rõhutav vool vormikesksele uusromantismile ning uusrealismi tõlgendatakse kui sünteesitaotlust, mis püüdis “kooskõlastada” eelmiste ühekülgseid taotlusi.7 Seega on aluseks klassikaline triaad. Vaid Tuglase jaoks on uusrealism (kuigi uduselt väljendatuna) pigem eluläheduse sünonüüm ja sellele järgneb vool, mida ta nimetab rahvusidealismiks.8

Minnes veelgi üldisemale tasandile, võime öelda, et seal kannab eesti kirjanduse arengut kolmikjaotus: eelaeg, üleminekuaeg ja eneseteadlik eesti kirjandus. Seega on eesti kirjandusloo aluseks Hegeli ja Taine’i skeem eneseteadlikuks saavast kirjandusest, vastanduste ja triaadi idee. Samal ajal ei saa olla kindel, kust need ideed on laenatud, sest keegi ei viita vist kunagi ühelegi nimele.

Keskne voolude vaheldumise seletaja on eesti kirjandusloos Herderilt ja Taine’ilt pärit “ajastu vaim”. Sellest lähtuvad kõik. Sealjuures peegeldab eesti vool alati korraga Eesti vastava aja ühiskonda ja rahvusvahelisi voole. Seega peaks iga uue voolu programm kujunema sobivaks uue ajastu vaimuga. Probleem on aga selles, et eesti kirjandus liigub oma arengus Euroopast taga ja samad voolud on mujal juba olemas, mistõttu programm tegelikult laenatakse. See tekitab küsimuse oma ja laenatu suhetest: kas tegemist on eeskätt laenuga või eeskätt oma ühiskonnast lähtuva nähtusega. Üldiselt lähtutakse sellest, et uus vool toetub siiski eeskätt Eesti enda elu ja ühiskonna arengule. Põhiolemuselt laenuline vool ei saa üldse anda häid teoseid (mida eriti rõhutab Tuglas).

“Oma” ja täiustumine

Konkreetsemal tasandil saab välja tuua veel kaks kirjanduslugu läbivat olulist ideekomplekti, mis samuti seostuvad otseselt positivistlike seisukohtadega.

Esimene on “oma” ja võõra/laenulise vastandus ning liikumine “oma” suunas. Valitseb arusaam, et kirjandusvool on seda kõrgem, parem, mida enam temas on “oma”, ja et üldiselt toimub areng laenulisusest “oma” poole.

“Oma” on sealjuures üpris ebamäärane kategooria, mida väljendatakse pigem kaud­selt. Üldiselt märgib see oma/eestilikke/rahvuslikke aineid, teemasid, probleeme, harva vormi. Igatahes võib öelda, et oluline implitsiitne alusarusaam on her­derlik käsitus, et kirjanduses kõneleb rahvuse/rahva hing. Ka suurem osa konkreetsete teoste analüüsidest otsib neist rahvuslikke jooni, rahvuskarakteri peegeldusi jms.

Kõige rahvuslikum/eestilikum kirjandusvool on uusrealism (Mihkla, Roos). Selle algus seotakse otseselt omariikluse algusega. Uusrealismi määratluses on kesk­sel kohal eestlase psühholoogia avamine, misläbi see vool vastandub 19. sajandi sotsiaalsele realismile. Lisaks nimetatakse uusrealismi joontena positiivsust, rahvuslikke aateid, isiku taandumist ühiskonna ja riigi ees, elulähedust, tööülistust.9

Aga “oma” sisaldab ka originaalsuse-mõõdet. Originaalsus on oluline ideaal, mida vastandatakse kopeerimisele, laenulisusele jms ja mis läheb tagasi romantismini. Kirjanduse muutumist nähakse kui liikumist originaalsuse suunas. Ka sellest seisukohast on kõige originaalsem vool uusrealism.

Kolmas “oma”-mõiste tagant välja üldistatav suund on liikumine suurema individuaalsuse poole. Sellega seostub küsimus, millist osa ühiskonnast eri voolud peegeldavad ja kuidas see peegeldus ajas muutub. Kirjandus võib peegeldada indiviidi, klassitõdesid, rahvust, usulisi või eetilisi ideid jne. Eesti kirjanduskäsitlustes toimus pidev väitlus individualistlike, universalistlike, sotsiaalsete ja rahvuslike ideede vahel. Aga kirjandusloos ilmnevad kõigil autoritel üsna sarnased arusaamad ühiskonna ja kirjanduse suhetest ning nende muutumisest.

Romantismi nähakse kui rahvuse ja/või talupoja enesepeegeldust, realism seotakse ühiskonnaga/kihtidega/klassidega ja linna (väike)kodanlusega, uusromantismi kandjaks aga on indiviid/üksikisik ja intelligents. Nii toimub siin liikumine laiemalt ja suuremalt rühmalt individuaalsuse suunas. See on alus, mis kajastab ühelt poolt positivistlikke seoseid ühiskonna ja kirjanduse vahel, teisalt aga kirjanduse üldist arengut Euroopas. Nagu öeldud, jäi aadlikirjandus kaanonist välja ja nii jäi välja ka balti aadli enesepeegeldus.10

Teine oluline idee on täiustumine. See on arusaam, et kirjanduses toimub pidev areng täiustumise poole. Täiustumine seostub suunaga suuremale originaalsusele ja individuaalsusele. Aga lisaks on siin olulised kolm asja. Kõigepealt toimub kirjanduse vormi pidev täiustumine, mis algas romantismis, arenes edasi realismis ja muutus uusromantismis “tungiks täiuslikkuse poole”. Samas rõhutas realism sisu, uusromantism vormi ja uusrealism sünteesis nende parimad omadused. Seega märgib täiustumine ka liikumist sisu ja vormi kooskõla suunas. Teiseks tõstetakse esile seda, et uus vool mingil kombel “pa­randab” vana puudusi. Nii tõi realism kirjanduse romantismiudust elule lähemale, uusromantism tõi parema stiili realismi stiilituse asemele jne. Ja kolmandaks toimub liikumine sügavuse poole, ühiskonnast psühholoogiasse, sügavama analüüsi, sügavama tunnetuse jne poole.

Sealjuures võib näha, et need arengusuunad võivad olla omavahel ka teatud nihkes või vastuolus. Nii alustab uusrealism otsekui uut ringi individuaalsuse skaalal, kuna tema puhul on oluline üksiku allutamine kollektiivile ja kogu rahvuse/rahvusühtsuse idee. Samas on see aga edenemine rahvuslikkuse ja originaalsuse skaalal ning tähendab ka rahvuse peegeldamist sügavamal, inimese kui rahvuse liikme psühholoogilisel tasandil. Niisiis toimib siin samal ajal ka pinnalt sügavamale liikumise idee.11

Voolud, põhiliigid ja ajajärgud

Üldiselt ollakse (kuigi pigem implitsiitselt) seda meelt, et ühel ja samal ajal on käibel korraga mitu voolu ning ükski autor või vool pole midagi täiesti “puhast”. Sealjuures lähtutakse arusaamast, et üks vool on siiski põhiline ja selle järgi saab ajajärk nime. Nii muutub kirjandusvool ühtlasi ajastumõisteks. Romantismiajastu algus on hämar, nagu oli hämar ka romantismi mõiste, aga tema lõpp on umbes 1890. aasta paiku, realismiaeg on aastatel 1890/1895–1905, uusromantism 1905–1920, uusrealism alates 1920. aastatest.12 Nii algab uusromantismiaeg tegelikult Noor-Eestiga, mitte uusromantismi tuleku või manifesteerimisega 1908/1910. Mille alusel ajastu põhivool valitakse, jääb veidi ebamääraseks. Üldiselt on oluline see, milline vool domineerib mahuliselt, autorite tähtsuselt jne. See on eesti kirjandusloos ka üsna selge, välja arvatud uusromantismi aeg, mil tegelikult ilmus ka realismi suurklassika (Vilde, Luts, Kitzberg). Seda väljendab ka vaidlus uusromantik Tuglase ja realist Kärneri vahel.13 Seal rõhutab Tuglas muuseas peale ebamäärase domineerimise ka “alateadlikku tendentsi” ja valitsevat “teadlikku ideoloogiat, mis võrsub ühiskondlikust olustikust”. Sellest võib järeldada, et tema jaoks on domineeriv vool, mis on kõige paremini kooskõlas ajastu vaimuga.

Kui vaatame voolude mudelit, siis paistab välja üks probleem, mille üle tol ajal ei arutleta. Eesti romantism oli peaaegu ainult luule ja sai tõlgenduse luule elukaare abil. Pisike kild romantilist proosat jäeti lihtsalt kõrvale. Eneseteadliku kirjanduse triaadiline mudel aga põhineb proosal. 19. sajandi lõpu proosa oli realism, siis tuli talle vastanduv uusromantism ja siis sünteesiv uusrealism. Luule jaoks aga see mudel tegelikult ei sobi. Proosarealismi ajastu luulet tõlgendati kui romantismi hilisperioodi ja ühtlasi ka allakäiku. Siis tuli uusromantism, millega seoti udusel viisil ka futurism või ekspressionism. Ja järgnes uus segadus, sest peale Sütiste ei sobitunud edasine luule kuidagi uusrealismi alla. Implitsiitselt jätkus uusromantism luules ka edaspidi. Seega on luules tegelikult keskseteks suundadeks oma elukaare läbinud romantism ja uusromantism, mille puhul lähtutakse pigem kesksete autorite pidevast arengust.14 Draamakirjandus jääb üldse kõrvaliseks ja seda ei seostata kuigivõrd ka vooludega, vaid piirdutakse üksikautorite käsitlemisega.

Kirjaniku põhiloomus ja areng

Teise komponendi kirjandusloos moodustab kirjanik ja tema looming.

Kirjanikupeatüki ülesehitamisel on pi­devalt kasutusel üks ja sama mudel. Antakse pilt autori ajastust, selle sotsiaalsest ja kirjanduslikust elust, kirjaniku eluloost, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Refereeritakse teoste sisu ja hinnatakse lühidalt tekstide vormi (kompositsioon, keel, stiil), mida analüüsitakse klassikaliste poeetikakategooriate abil.15 Peatükid edenevad peaaegu ainult kronoloogiliselt, elu algusest lõpu poole.

Kirjanike elulood on detailsed (v.a lühilugudes), keskseteks pidepunktideks kodukoht, lapsepõlv, haridus, vanemate päritolu, kodu ja selle vaim. Tulemuseks on edasise eesti kirjanduskirjutuse jaoks kanooniliseks kujunev lapsepõlvekeskne kirjanduskäsitus.

Positivism lähtub kirjaniku loomingu eluloolisest ja ühiskondlikust põhjendamisest, milles eesti kirjandusloos toetutakse Wilhelm Schereri päritu–õpitu–läbielatu mudelile.

Seoseid elu ja loomingu vahel luuakse üldjuhul otse, kasutades kirjaniku enda mälestusi või otsides teoste prototüüpe. Suhete ehitamisel on implitsiitseks aluseks Kampmaa küsitluskavade punktistik, mil­lele ta rajab kirjanikuelulood oma raamatutes. Seda mudelit jätkavad ka teised kirjandusloolased. Eri kirjandusloolaste jaoks on elu ja loomingu seosed eri tugevusastmega. Mihklal kuuluvad looming ja autori elu väga tugevalt kokku, Jänes jt aga jätavad need seosed väga lõdvaks, pigem analoogiate tasemele. Samas elab autori biograafia siiski suuresti omaette, iseseisva väärtusega elu, pakkudes ka loomingu seisukohalt selgelt irrelevantseid detaile ja esitades kirjanikku kui elulooväärilist ühiskonnaliiget.

See, kuidas nähakse autorite loomingu arengumalle, ilmneb sügavamalt eeskätt autorimonograafiates, kuid midagi saab öelda ka kirjanduslugudes esitatud lühiülevaadete põhjal. Üldiselt kehtib üks imp­litsiitne alusidee: proovitakse näidata kirjaniku arengut. See võib tähendada näiteks kõrgema loomingutaseme saavutamist, aga ka žanrilist liikumist madalalt hinnatud jutustuselt kõrgeimalt koteeritud romaani suunas. Kuid Kampmaa kõneleb Tammsaare puhul ka põhimõttel tees–antitees–süntees toimuvast arengust. Probleemseks osutub see mudel kirjanike puhul, kelle esimene teos on ühtlasi parim (nagu Luts) või kelle arengus on suuri kõikumisi.

Lisaks: 19. sajandi positivism sidus autorimudeliga üsna tugevasti ka arusaama romantilisest geeniusest, kes ei tea, mida ta teeb. Eesti kirjandusloos jääb romantiline geeniusepilt üldiselt kõrvaliseks (vaid Kampmaale on see oluline ning mõnikord seostatakse sellega Juhan Liivi ja Jaan Oksa). Aga üldiselt eesti kirjandusloos puudub pööblile vastanduva romantilise geeniuse kuju.

Kirjanik ja vool

Taine’i lähtekohaks oli, et kirjaniku loomingu määrab tema põhiloomus, mis on rassi/rahvuse, miljöö ja momendi/ajavaimu tuletis. Scherer lähtus kolmikust päritu–õpitu–läbielatu. Seega mõjutavad kirjanikku ühelt poolt üldisemad, ajatud mõjurid, teiselt poolt aga tema ajastuga seotu, sest ka õpitu ja läbielatu on seotud kirjaniku eluajaga. Kuna aga kirjandusvool on positivismis ajavaimule vastav nähtus, siis saab sellest järeldada, et vool ja kirjanik peaksid olema üldjuhul omavahel häs­ti kooskõlas.

Eesti kirjandusloos tekivad siin aga mõned probleemid ning nimelt seetõttu, et tegelikult ei seo näiteks Tuglas ja Kampmaa kirjaniku põhiolemust niivõrd mitte ajavaimu/momendiga, vaid millegi sellise olemuslikuga, mis on kirjaniku sees ja muutumatu. Tuglas näeb toda põhiloomust küll positivistlikus võtmes, kuid siiski eeskätt kui midagi muutumatut, Kampmaal lisandub 1930. aastatel üsna eklektiline arusaam (uusromantilisest) elutundest/hingelisest põhituumast/psühholoogilisest dominandist, mis pole enam üldse seotud positivistlike taustamõjuritega.

See aga tähendab, et kirjaniku olemuslikud omadused ei ole enam korralikult seostatavad ajastukeskselt tõlgendatud kirjandusvooluga.16 Ilunäited on siin Tammsaare ja Luts. Tuglas leiab, et Tammsaare on olemuselt realist. Kampmaa aga pakub, et Tammsaare kaldub olemuselt uusromantikasse. Tuglase jaoks kaldub Luts realismi poole, kuid on olemuselt romantik. Mihklal esindab Luts uusrealiste ja Kampmaal asub igatahes väljaspool uus­romantikat. Voolu ja olemuse vastuoludest ülesaamiseks kasutavad eri autorid eri lahendusi. Näiteks Kampmaa jätab suhted pigem hämaraks, Tuglas lahendab pinged kirjaniku põhiolemuse kasuks, Roos aga lähtub üksnes kirjandusvoolust ja vajaduse korral paigutab kirjaniku kahe voolu piirile.

Ideoloogia, esteetika ja kirjanduslugu

Taine’i ja Brandese järgi oli kirjanduslugu eeskätt ideede võitluse ja vaheldumise ajalugu. Selline kirjanduslugu ehitab end üles ideekeskmete, vaidluste, uuenduste ümber. Praktikas pole sellises kirjandusloos tihti üldse eraldi autorikäsitlusi ja teda võib näha kui hierarhiat idee–teos–autor. Teine võimalus on kirjutada lugu, kus kesksel kohal on kirjanike monograafilised käsitlused, mis hõlmavad nende teoseid ja kus üldisemad ideed on vaid raamiks. Niisugusel juhul on tegemist hierarhiaga autor–teos–idee. See on kirjandusloo varasem mudel, mida viljeles ka romantism oma geeniusekultusega. Eesti kirjanduslood kuuluvad selgelt viimasesse liiki.

Positivismi ideaaliks oli keskenduda sellele, mis kirjandusloos on mõõdetavat ja analüüsitavat, ning serveerida tulemusi objektiivselt ja erapooletult. Tegelikult seda ideaali eriti ei järgitud. 19. sajandi positivistid esindasid eeskätt tollast liberaalset ideoloogiat ja andsid üsna selgeid hinnanguid ning Schereri traditsioon ühendas positivistliku biografismi alati klassikalise filoloogilise keele- ja stiilianalüüsiga.

Eesti kirjanduslugudes on objektiivsus esiplaanil vaid Tuglasel ja vähem ka Mihklal. Teised on üsna avalikult hinnangulised. Ka tegelevad eesti kirjanduslood teoste esteetilise hindamisega. Sealjuures ei esitata küll mingeid üldisi programmilisi seisukohti, kuid konkreetsete teoste ja autorite juures korduvad pidevalt esteetilisi omadusi määratlevad ja hindavad märksõnad.

Osa neist märksõnadest seostub kindlate vooludega, kuid paljud on kasutusel ka vooluülestena kui kõikehõlmavad ideaa­lid. Nende üldistav vaatlus annab veidi ootamatu tulemuse: kõigist kirjanduslugudest paistab läbi üks ja seesama hea ja halva kirjanduse omaduste nimestik, kuigi eri autorid kasutavad veidi erinevaid sõnu ja mõnikord on sama märksõna taga olev mõistemaht ilmselt veidi erinev. Need omadused on koondatavad kolme rühma, mille piirid pole küll alati selged.17

Esimese rühma moodustavad klassikalised hea kunsti ideaalid, mille päritolu võib tagasi viia antiikretoorika ja hilisema klassitsismini. Siia kuuluvad näiteks kompositsiooni keskendatus ja liigliha puudumine; proportsionaalsus ja ühtsus, mitte eklektika või kaootilisus; vormi valitsemine ja viimistletus; sisu ja vormi orgaaniline kooskõla; elavus ja värskus; stiili tihedus, mitte lõtvus ja laialivalguvus; täpsus, mitte ebamäärasus; harvem ka keele lihtsus, selgus, loomulikkus. Aga siia võivad kuuluda ka vormiline vaheldusrikkus ja maitsekus.

Teise rühma võib ühendada omadused, mille kaudu vastandatakse kõrget kunsti ja labast, argist, ajaviitelist, magusat, vulgaarset jne massikirjandust ning mis on tagasi viidavad vähemalt romantismini. Sellisteks väärtusomadusteks on originaalsus, isikupära, mitte epigoonlus või šab­loonsus; suured üldinimlikud ideed, mis kestavad üle aja, mitte päevakajalisus; sügavus, põhjalikkus, mitte pinnalisus; keele kujundirikkus, mitte värvitus või kuivus.

Kolmandasse rühma võib panna arusaamad, mille algupära saab taandada 19. sajandi estetismi vormiideaalidele: lühidus, intensiivne detailitehnika; plastilisus; peen, varjundirikas, rütmiline stiil, peen psühholoogiline eritlus. Kõige enam sobib neid iseloomustama nooreestlaste (Linde, Tuglas, Suits) kasutatud impressionismi-mõiste vormikategooriana, mille tuumaks on tihendatus.18

Oluliseks negatiivse hinnangu väljendajaks on umbmäärane sõna liialdused, mil­lega kaasnevad sellised mõisted nagu kunst­likkus, ülepingutatus, efektitaotlemine, abstraktsus, keerukus jms. Neid jooni võib siduda teatud antiikstiilide ideaalidega (atika stiili poolt, aasia stiili vastu), aga siin on nad seotud hoopis mitmete 20. sajandi modernismi oluliste ideaalide eitamisega.

Kokkuvõttes võib näha, kuidas need ideaalid ühendavad endas eri voolude jooni, koondudes ümber mingi keskmise “hea kunsti” mõiste ja soosides “head maitset”. Nad seostuvad selgelt realismi ja pehmemat sorti uusromantikaga ning jätavad endast väljapoole lisaks massimaitsele ka futurismi mängu, ekspressionismi afektiivsuse, 20. sajandi modernismi keerukuse ja ähmasuse. Suures osas kattuvad need ideaa­lid peaaegu kõiges Tuglase sajandialguse arusaamadega, kuigi ei pea olema lausa temalt laenatud, sest samasuguseid ideid leiame juba kas või 19. sajandi lõpu kirjandussoovitustest.19

Kokkuvõtteks: teooria ja praktika

Positivismi suureks eesmärgiks ja kirjanduse uurimise tipuks oli kirjanduslugu, kirjanduse olemise ja arenemise kokkuvõte. Ja teiselt poolt määrasid just kirjanduslood suurema osa eestlaste arusaamise sellest, mis on kirjandus, mis on hea kirjandus, kuidas peab kirjandusest kirjutama. Ühesõnaga, lõid kirjandussituatsiooni ja -kaanoni.

Sajandi algupoole eesti kirjanduslood panevad paika eesti kirjanduse põhimõttelised piirid ja kaanoni keskme. Kirjanduslugu koosneb kahest poolest: vanemast kultuuriloost ja uuemast ilukirjanduse loost. Mõlemaid iseloomustab eesti­kesk­sus, ilukirjanduse-poolt lisaks ka haritlaskesksus. Kirjanduslugu kirjutatakse autorite loona, jättes ideedevõitlused selle taustaks.

Oma ehituse ja alusideede poolest ma­huvad eesti kirjanduslood väga hästi 19. sajandi positivismi ning saksa filosoofia ja filoloogia kirjandusloo mudelitesse.

Ilukirjanduse ajaloo keskne ehituskivi on kirjandusvool. Kirjanduse seletamisel ja kirjeldamisel on kasutusel kolm põhimudelit. Kõige üldisemal tasandil nähakse liikumist suunas eelaeg–üleminekuaeg–eneseteadlik kirjandus. Üleminekuaega kirjeldatakse elukaare-mudeli kaudu, mis põhineb aga üksnes luule muutumisel. Proosa jääb kõrvale. Eneseteadlikku kirjandust seevastu analüüsitakse lähtudes proosal põhinevast teesi–antiteesi–sünteesi mudelist. Luule asend jääb siin ebaselgeks ning pigem iseloomustatakse teda pideva arenguna ühe voolu, uusromantismi piires. Nii võib ka teatud mööndustega öelda, et kogu eesti luule arengu kirjeldamises valitseb evolutsionistlik mudel.

Positivismile omaselt nähakse kirjanduse muutumist arenguna, st liikumisena millegi parema poole. Arengu suunda ja ideaale märgivad sellised võtmesõnad nagu eneseteadlikkus, süntees, iseseisvus, täiustumine, sügavus, “oma” (rahvuslikkus, originaalsus, individuaalsus). Keskne muu­tuste vedru on Herderilt-Taine’ilt laenatud “ajastu vaim”.

Kogu kirjanduse arengut vaadeldakse dialektika kaudu, vastanduste, pöörete, eristumiste, sünteesiotsingute kaudu. Kõik tõstavad esile kirjanduse uuendusi ja uuendajaid. Samas ei tähenda uuendus midagi absoluutset, alati jääb vanast midagi alles. Seega ei tähenda see avangardismi rõhutamist, uuendust uuenduse pärast. Uuendus peab viima kirjanduse kooskõlla ajastu vaimuga.

Samal ajajärgul on korraga käibel mitu voolu, kuid siiski on üks neist keskne. See valitseb tasemelt ja mahult ning on ühtlasi kõige enam kooskõlas ajastu vaimuga.

Üksikkirjanikke vaadatakse kui päritu–õpitu–läbielatu tulemusi. Sel ajal kujuneb välja ka eesti kirjanduskirjutuse kanooniline autorikäsitlus, mis lähtub eriti lapsepõlvest ning vaatleb loomingut läbi arengu prisma.

On näha, et eesti kirjandusloo mudeli aluspõhjaks jääb positivistlik arusaam kir­janduse olemusest ja arengust. Üldarengute puhul on see tagasi viidav Hegeli-Taine’i mudelini, konkreetsete kirjanike vaatlemisel aga Schereri juurde.

Peale analüüsi on olulised ka esteetilised ja ideoloogilised hinnangud. Ideoloogilised hinnangud on eeskätt pehmelt rahvuslikud, esteetiline ideaal on tagasiviidav sisuliselt kogu Euroopa kirjandusloost kokkupandud hea, maitseka kirjanduse ideaalile.

Positivism on üsna vähe teooria ja annab kirjutajale suuri vabadusi. Samas on tal siiski olemas mitmed olulised postulaadid, mis koonduvad nimelt kirjandusloo kui positivistliku kirjandusuurimuse tipu ümber.

Eesti kirjanduslugu on veel vähem teooria. Vaid Kampmaa ja Roos oma lugude sissejuhatustes ning Tuglas retsensioonides või poleemikates kõnelesid veidi teoreetilistest küsimustest. Samas puudusid üldse akadeemilised seisukohavõtud õppejõududelt (Suits, Semper). Ja polnud ka avalikke teoreetilisi debatte selle üle, kuidas kirjanduslugu (või üldse kirjandust) uurida. Positivismist kui teoreetilisest kontseptsioonist ei kirjutanud eesti uurijad samahästi kui midagi.

1 A. E r b s e n, Diskursiivsed valikud 20. sajandil ilmunud eesti kirjanduse õpikutes. Magistritöö. Tallinna Ülikool, 2007.

2 Edasi kasutan siin positivistliku kirjandusloo termineid, millest oli pikemalt juttu: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar, 2006, nr 3, lk 71–83.

3 Terminoloogia pole päris ühtlane, kuid nt koolkondadest ei kõnelda üldse.

4 See vaateviis on tegelikult üsna mõjukas. Nt Eesti Haridusliidu kirjastatud K. Laane “Eesti kirjandus – töökavu ja -juhatusi kirjanduse õpiringidele” (1935) lähtub ühemõtteliselt Tuglasest.

5 Voolude käsitlemisel oli vanema kirjanduse ja romantismi osas olemas juba 19. sajandist pärinev deskriptiivne traditsioon, aga üldiselt toetutakse Kampmaa teedrajavatele käsitlustele. Mingeid põhimõttelisi vaidlusi siin ei ole. Sama kehtib uusrealismi kohta, mis on veel osalt väljakujunemata vool. Kesksed debatid käivad realismi ja uusromantismi ümber. 1920. aastate alguses on vastamisi Tuglas ja Kampmaa+Ridala, keskmeks vaidlused realismi ja uusromantismi seletuse ja rolli üle eesti kirjandusloos. 1930. aastate keskne probleem on uusromantism, taas vastamisi Tuglas ja Kampmaa. Nii Kampmaa kui Tuglas olid alguses realismi suhtes teravalt kriitilised, kuigi Kampmaa ideoloogilistel, Tuglas esteetilisel põhjustel. 1920. aastateks on Tuglase seisukoht muutunud palju positiivsemaks, kuigi esteetiline kriitilisus säilib. Aluseks saab siin Tuglase käsitlus. Uusromantismi osas on koolikirjanduslood Tuglasest reserveeritumad, kuid siiski võib öelda, et tema arusaam saab mõjukaks siingi.

6 R. W e l l e k, The Concept of Evolution in Literary History. Rmt-s: R. Wellek, Concepts of Criticism. New Haven; London, 1963, lk 37–53.

7 Oluline on tähelepanu juhtida sellele, et sünteesi-idee oli väga oluline 1920.-30. aastate rahvuslaste jaoks. Sünteesi rahvusluse ja nooreesti ideede vahel tahtis luua August Annist, Erni Hiir andis oma tööeestluse ajastu kirjandusvoolulisele ideaalile nime süntetism jne. Vt pikemalt: T. H e n n o s t e, Elulähedusest rahvuslähedusele. Kirjandusideoloogiast tähistevahetuse aegu. 2: rahvusliku kirjanduse märksõnad. Ilmumas Tallinna Ülikooli kogumikus.

8 Sünteesi mõistet kasutas Tuglas sajandi alguses hoopis uusromantismi kohta, käsitades seda romantismi ja realismi sünteesina ning nimetades mõnikord otseselt sünteetiliseks realismiks. Vt J. U n d u s k, Realismi mõiste ümber. Fr. Tuglase “realism” ja sajandivahetuse kultuur. Preprint KKI– 46. Tallinn, 1986, eriti lk 35–43. Samas pole Tuglas ega uusromantikud siin esimesed. Eesti kirjandusest kirjutamisel algab sünteesi ihalus ja idealiseerimine vähemalt1899. aastal Anton Jürgensteiniga, kes näeb sünteesi oma ideaalrealismis, mis tahtis ühendada realismi ja idealismi. Vt A. J ü r g e n s t e i n, Sihid ja jooned eesti kirjanduses. Rmt-s: Eesti kirjanduskriitika 1875–1900. Tallinn, 1984, lk 258–267.

9 Ranges mõttes saab rahvuslikkusest kõnelda vaid vana rahvuslase Kampmaa puhul. Teiste puhul tuleb arvestada, et tegemist on Pätsi autokraatia ajal kirjutatud koolikirjanduslugudega, milles riiklik ideoloogia oli kohustuslik. Tuglasel võib aga leida vihjeid sellele, kuidas kirjanduses vaidlevad progressiivne ja tagurlik leer, kusjuures tagurlik suuresti kattub rahvuslikuga. See võib viidata Brandese arusaamadele.

10 Voolude sees eristatakse põlvkondi, kuigi mitte alati. Sellega seostub põlvkonna kujunemine ühesugustes oludes ja selle ühendav mõju. Samas ei ole selle aja kirjanduslugudes põlvkondade vastanduse idee kui kirjanduse arengu mootor oluline. Küll on see oluline tollases kriitikas ja poleemikas, kus rõhutatakse nimelt seda, kuidas uus põlvkond on kooskõlas uue ajastu vaimuga (sellest kõnelevad nooreestlased, eluläheduslased, 1930. aastate rahvuskirjanikud). Ja põlvkondlikkus jääbki eesti kirjandusloole oluliseks, osalt ka seetõttu, et eesti kirjanduses koondub suurem osa olulisi autoreid miskipärast üsna selgeteks ajalisteks põlvkondadeks.

11 Sama ringi saab ka jätkata. Sõjajärgne sotsialistlik realism peegeldab taas klassi, seekord töölisklassi, ja 1960. aastatel tuleb taas intelligendi individuaalne enesepeegeldus.

12 Jänese poliitilis-kultuurilises dateeringus algab uusim periood aastaga 1917 (revolutsiooni- ja iseseisvusaegne kirjandus).

13 J. K ä r n e r, Mõtteid meie uuema kirjanduse liigitamise puhul (Friedebert Tuglas, Lühike eesti kirjanduslugu). Looming, 1935, nr 4, lk 439–442; F. T u g l a s, Vastuseks J. Kärnerile. Looming, 1935, nr 4, lk 443–444.

14 Ma näen siin selget korrelatsiooni uurimisparadigma valikuga. Eesti proosa jaoks sobib positivism hästi. Modernistlikumat proosat oli minimaalselt ja seegi ei pakkunud vormi poolest peaaegu midagi sellist, mis oleks nõudnud uusi lähenemisviise (piisas faabula ja süžee eristamisest). Aga luules oli murrang hoopis sügavam. Ja just modernne luule oli maailmas see, millele toetusid uued uurimisparadigmad, võtted, teooriad. Eesti 20. sajandi luulemodernism ei leidnud endale analüütikuid ja kriitikuid. Visnapuu katsed jäid vaid poeetika tasandile. Ja samas oli see ka põhjus, miks modernismiga ei osatud suuremat midagi peale hakata.

15 Siin on muidugi oluline, et peamiselt oli tegemist kooliõpikutega.

16 Vt ka viidatud Kärneri ja Tuglase vaidlust.

17 Seda, milliseid omadusi rõhutavad eri kirjandusloolased, on vaadeldud kahes eelmises loengus. Siin esitan ainult üldistused, kasutades sealjuures eri autorite puhul sama asja märkivate eri sõnade seast vaid ühte-kahte. Mõnel juhul esitavad autorid neid tunnusjooni vastandusena, mõnel juhul üksnes kas positiivsete või negatiivsete märksõnade kaudu.

18 Vt selle kohta: T. H e n n o s t e, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed. Looming, 2008, nr 6, lk 934–935 ja sealseid viiteid; Tuglase kohta ka: J. U n d u s k, Realismi mõiste ümber…, lk 62–71.

19 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 4. loeng: Eesti kirjandus ja selle uurimine 19. sajandil: romantilise idealismi aeg. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 93–108.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
12. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood

Selles loengus vaatlen lühikirjanduslugusid ja koolikirjanduslugusid. Lühikesi kirjanduslugusid kirjutasid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas. Esimese koolikirjandusloo rolli täitis tegelikult Kampmaa teos, mida kasutati ka ülikoolis. Seejärel tulevad Villem Ridala, Karl Mihkla ja Henno Jänese käsitlustesarjad. Neile lisanduvad lühike koolikirjanduslugu Jaan Roosilt ning Anton Jürgensteini pisiülevaade. Mind huvitavad siin nende kirjanduslugude üldisemad loomujooned. Sisu poolelt keskendun sellele, kuidas on käsitletud realismi-uusromantismi-uusrealismi, kuna nende ümber käib põhiline poleemika. Varasema kirjanduse ülevaated on laias laastus ühesugused ning toetuvad eeskätt Kampmaale, lisaks Suitsu ja tema õpilaste faktileidudele.

Gustav Suits

Gustav Suits kirjutab ülevaatlikke entsüklopeediaartikleid.1 Neist on tuntuimaks saanud “Die estnische Literatur”, koguteoses “Die Kultur der Gegenwart” (1908), deskriptiivne ja baroksete sõnakeerdudega käsitlus, täis romantilist sõnakasutust (kirg, melanhoolia, lamedus jms), lisaks veidi infot eestlaste elu kohta. Oluline on eesti kirjanduse vaatlemine üleeuroopaliste kirjandusvoolude taustal (romantism ja realism). Veel on Suitsult artikleid Soome ja Rootsi entsüklopeediates ja koguteostes.

Aga see on ka kõik. 1925. aastal on Suits pakkunud Bernhard Lindele kirjastamiseks vanema kirjanduse ülevaadet ja 1929. aastal pidanud EKSiga läbirääkimisi kaheköitelise eesti kirjandusloo koostamiseks koolidele.2 Esimene realiseerub 30 aastat hiljem paguluses (“Eesti kirjanduslugu I”, 1953), teine mitte kunagi, kuigi näiteks 1935. aastal lubab Suits Postimehes, et ta annab raamatu esimese osa (ca 200 lehekülge) veel samal aastal kirjastusele üle.3 

Friedebert Tuglas

Tuglas annab välja kaks ülevaadet: “Eesti uuem ilukirjandus” (1920) ja “Lühike eesti kirjanduslugu” (1934), lisaks kirjutab artikleid “Eesti Biograafilisele Leksikonile” (Tartu, 1926, 1927, 1928, 1940) ja “Eesti Entsüklopeediale” (Tartu, 1933).4

“Eesti uuem ilukirjandus” on õieti raamatuna ilmutatud artikkel (31 pisikest lehekülge puhast teksti). See on esimene kokkuvõte realismist ja uusromantismist, saades sellisena aluseks hilisematele kirjanduslugudele.

Ülevaade algab varasema kirjanduse mai­nimisega, mida Tuglas nimetab vähenõudlikuks rahvavalgustuskirjanduseks. Seejärel tuleb väga põhimõtteline mõttekäik: “Alles selle järele, kui hakkas tõestuma Eesti rahva vabanemine võõrast ainelisest ülemvõimust, võis syndida ka omapärane ja euroopalisi nõudeid asetav kunstkirjandus.” Sellest ajast hakkab eesti kirjandus “järjekindlalt peegeldama yhelt poolt Euroopa kirjandusvoolusid, teiselt poolt aga kodumaa yhiskondlikke olusid” (lk 8). Esimene eesti oma järjekindel kirjandussuund on Tuglase jaoks realism.

Realism on ideeline ja vormilt rahvalik ega sea endale eriti puhtesteetilisi ülesandeid. Ka hingeelulised ja filosoofilised küsimused on talle võõrad. Tuglas hindab realismi kui kunstilis-ideeliselt ebamäärast nähtust ning ütleb, et Vilde ja Peterson vabanesid alles aja jooksul “idyllilise romantismi” pahedest (sellele järgneb muuseas Vilde kiitmine, mis lausa vastandub 1909. aasta teravustele; vt lk 11, 20). Nooremat realistide põlve esindavad tal Tammsaare, Metsanurk, Rumor ja Luts.

Uusromantikud olid need, kes tema arvates viisid eesti kultuuri täisealisusele. Nooreestlaste puhul teeb Tuglas vahet kahel asjal. Kõigepealt ütleb ta, et nooreestlaste liikumine oli opositsioonis realismiga, aga ei propageerinud seejuures ise ühtegi voolu, vaid oli eklektiline, entsüklopeediline, võrd­lev ja valiv (lk 23). Teisal aga ütleb, et loomingu poolest oli see romantiline nähtus ja lähedases suguluses tol ajal Euroopas valitsevate kirjandusvooludega, milleks olid sümbolism ja uusromantism (lk 23). Ka rõhutab ta nooreestlaste individualismi ja individuaalsust. Konkreetsetest kirjanikest kõneldes kasutab Tuglas voolunimena uusromantismi-sümbolismi, paigutades selle alla Enno, Suitsu, Ridala, siurulased ja teised sama põlve mitterealistid (Oks, Roht, Tassa, Kivikas jt).

Tuglase iseloomustused eri suundadele on vaoshoitud ja täpsed. Näiteks uusromantiline lüürika on vormilt tugevalt arenenud, aga talle “võib ette heita yhis­kond­liku kõlapõhja nõrkust ja objektiivide ainete vähesust” (lk 31). Proosa on nõrgem ning selgi puhul on halb elust võõrdumine ja aktuaalsuse puudumine (lk 35).

Tuglase vaadete taga paistavad samad positivistlikud arusaamad tõu ja ühiskondlike olude peegeldumisest kirjanduses, mis avalduvad ka ta muudes töödes. Ta toob esile näiteks linna väikekodanluse ja vähem ka tööliskonna tekkimise kui realismi kujunemise mõjutaja ning intelligentsi tekkimise uusromantika puhul (lk 22). Aga uusromantismi tekkemõjurite hulka lisab ka välismaise eeskuju ja võitluse realismi vastu (lk 36). Sealjuures rõhutab ta kogu aeg kirjanike teadlikkust suuna valimisel ja järgimisel.

Tuglas ei anna ülevaadet oma n-ö hea kirjanduse ideaalidest, kuid selle saab leida omadustest, mida ta eri autorite puhul välja toob. Positiivsed omadused on talle näiteks tihe, rütmiline, voolav, peenenenud stiil, avarus ja sügavus, hea inimkujutus, ehtsad tunded, kunstiline mitmekülgsus, tehniline täiuslikkus, rikas, lopsakas, värske, elav keel. Negatiivsed jooned on kerge ajaviide, pinnaline, toores, lõtv, udune, kuiv stiil jm.

“Lühike eesti kirjanduslugu” on soomlastele kirjutatud 100-leheküljeline ülevaade. Kuna Soomes jäi selle ilmumine venima, siis ilmus ta enne eesti keeles sarjas “Elav Teadus”.

Tuglas alustab siin peatükiga rahvaluulest. Sellele järgneb pilt varasemast eestikeelsest kirjasõnast pealkirja all “Kirjanduse alged”, siis “Estofiilide aeg” (19. sajandi alguse baltisakslased ja Peterson) ning “Eelärkamisaeg” (Faehlmann, Kreutzwald, Jannsen). Järgneb “Ärkamisaeg”, mil eesti kirjandus ja eesti rahvas Tuglase sõnul kokku saavad. Ta kirjutab pikemalt ärkamisest, Hurdast, Jakobsonist ja Koidulast. “Venestusaja” peatükk kõneleb taas pikalt rahvusliku liikumise probleemidest. Kirjandus on sel ajal epigooniline, korrates ärkamisaja meeleolusid.

“Realismi ajastu” sissejuhatus räägib sajandivahetuse ühiskonnamuutustest ja ideoloogiast. Realism oli sisult ideeline ja vormilt rahvalik ega asetanud endale eriti puhtkunstilisi ülesandeid (lk 75). Ta sündis suuresti ebateadlikult, oli tugevate romantismijoontega ja hakkas alles pikkamööda oma teooriat selgitama (lk 69). Sealjuures kordab ja varieerib realismi proosaosa 1920. aastal ilmunut, kohati sõna-sõnalt kattudes (nt realismi olemusest rääkides), kohati uusi detaile juurde lisades (nt Vilde eluloos).

Uusromantism jaguneb Tuglasel kaheks. “Uusromantikute vanem rühm” hõlmab nooreestlasi ja käsitlus on nüüd palju põhjalikumalt välja arendatud. Nüüdki teatab Tuglas, et kuigi Noor-Eesti ei järginud teoorias ühtegi suunda, kaldus selle liikmete looming siiski uusromantismi ja sümbolismi (lk 83). Siin paigutab ta Rumori ja Lutsu romantikute hulka, öeldes, et nad kalduvad küll realismi poole, kuid on olemuselt romantikud (lk 87). “Uusromantikute noorem rühm” kõneleb Siuru kirjanikest, kes arendasid edasi Noor-Eesti individualismi, estetismi ja fantastikat (lk 89).

Uus osa on “Uusrealismi ajastu”, mis algab jutuga Tarapitast ja Kivikast, aga siia on nüüd paigutatud ka Tammsaare (lisaks Metsanurk, Jakobson, Vallak, Raudsepp, Sütiste). Uusrealismi märksõnadeks on Tuglasel realism, elulähedus ja ühiskondlikkus koos psühholoogiliste ja stiililiste varjunditega (lk 97, 105).

Samas paistab, et Tuglas ei pea uusrealismi all silmas sel ajal esile kerkivat rahvusidealistlikku kirjandust, mida märgib uue aja algusena.

Peatükkide alguses annab Tuglas lühidalt pildi ühiskonnast ja eestlaste olukorrast ning peatub minimaalselt autorite elulugudel (vaid Vilde hüplikust elukäigust on enam juttu). Seosed ühiskonnaelu ja kirjanduse vahel on aga vaid markeeritud.

Kogu ülevaade on deskriptiivne, harvade ja tasakaalukate hinnangutega. Isegi eluläheduse võitlust Noor-Eesti vastu Tuglas vaid konstateerib (lk 97). Sealjuures peidab Tuglas hinnangu mõnikord konteksti, näiteks hinnangusõnade esitamisse/vältimisse paralleelsetest autoritest kirjutades. Nii on ta Tammsaare puhul kahtlev ja hinnanguline, järgmisena käsitletud Metsanurga puhul aga ei esine samahästi kui ühtegi hinnangulist sõna. 1930. aastate Tuglas on ka üsna konservatiivselt moralistlik. “Mikumärdi” on talle jõhker külakomöödia ja Visnapuu varane luule – osalt rõvetsused.

Tuglase üldised kirjandusloolised seisukohad on samad mis eelmises raamatus, muutused on detailides. Ka nüüd algab tal omapärane ja tõeliselt rahvuslik eesti kirjandus realismist, kuna alles see peegeldab järjekindlalt Euroopa kirjandusvoole. Seetõttu toob ta ka alles siin sisse voolulise periodiseerimise. Ta märgib, et muutustega ühiskonnas kaasnevad muutused kirjanduses (lk 97). Realismi tuleku puhul rõhutab ta linnakodanluse kujunemist, kes kandis uue aja ideestikku (lk 68), uusromantismi puhul ebastabiilset ühiskonda, eestlaste arenemist eri kihtidega kultuurrahvaks, haritlaskonna kasvu (lk 80, 82). Aga nüüd jäävad nooreestlaste välismõjud vaid kaudseks ning võitlust realismi vastu ei rõhutata üldse. Samas rõhutab Tuglas siiski kogu aeg teadlikkust (nt Noor-Eesti puhul lk 82).

Kirjandusteoste positiivsed jooned on talle siin näiteks artistlik süvenemine, sügavam ja hingestatud sõnastus, sugereeriv, mitmekesine vorm, ühtsus. Vastupidise märgi saavad pinnalisus, ekspressionistlik hüsteerika, laialivalguvus, viimistlematus.

Gustav Suits arvustab Tuglase tööd üle­vaatlikus pisiloos, kus ütleb, et Tuglas kirjutab tasakaalukalt, kujukalt, järelekaalutult. Suits toob välja mõned faktivead ja esitab paar kriitilist kildu, näiteks seoses sellega, et Kunderit on liiga vähe käsitletud ning et Tammsaare on nooreestlaste seast “lahti liigitatud” ja pandud uusrealistide hulka.5

Villem Ridala

Ridala annab välja kaks koolikirjanduslugu. Kõigepealt ilmub “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele” (1922). Sellele järgneb kolmeosaline raamat, mille kaks esimest osa kannavad pealkirja “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Teine parandatud ja täiendatud trükk” (1924, 1925), kolmas osa lihtsalt ”Eesti kirjanduse ajalugu” (1929).6

Üheköiteline “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele” annab ca 140 leheküljel tiheda konspektiivse pildi rahvaluulest kuni maailmasõja eel alustanud kirjanikeni. Peale kirjanduse kõneleb see ka kirjanduse uurimisest ja keeleharimisest. Kogu tekst pakub väga teravaid hinnanguid, mis muudab raamatu omamoodi kummaliseks ülisubjektiivseks teatmeteoseks. 

Ridala raamatu kompositsioon on spon­taanne ja hüplik. Üldiselt annab ta perioodide puhul pildi avalikust elust ja siis autoritest. Aga need osad võivad olla ka läbisegi, nii et keset konkreetsete kirjanike käsitlusi ilmuvad pikad vahepalad ühiskonnamuutustest ja kirjandusega seotud organisatsioonidest (nt Hurt ja EKS).

Varasema kirjanduse osas pole Ridalal eriti midagi uut öelda. Uued on vaid väga kriitilised hinnangud. Aga ta on esimene, kes paigutab kirjandusloos “Kalevipoja” selgelt ilukirjanduse poolele. Uut pakub ta realismi ja uue sajandi kirjanduse puhul, esitades siin teravalt Tuglasele vastanduvaid seisukohti.

Kõik tekstid, milles kõneldakse sotsiaalsetest probleemidest ja põhjendatakse nendega eluraskusi, inimeste saatust jms, on Ridala jaoks tendentsijutud, kerged följetonid ja vested. Näiteks Vildet vaatleb ta järjekindlalt vestekirjanikuna, “Mahtra sõda” on “kerges veste toonis käsitletud ajalooline jutustus” (lk 91) jms.

“Kõige uuema aja” kirjanduse käsitluses kõneleb Ridala pikemalt Noor-Eestist. Seegi jutt on hüplik ja segane. Esimest albumit ta vaid mainib, hüppab siis kohe kogumikule “Võitluse päevil”, teatades, et selles ilmus Tuglase mõlgutus “Oma päikese poole” – “Gorki paljasjalgiste luule mõjualusena sepitsetud, täis ebamäärast sinikauguste unistust ja sonimist” (lk 109), ja tulles sama töö juurde uuesti Tuglasest kirjutades (lk 125). Kolmanda albumi juures kõneleb aga pikalt ja suhteliselt kiitvalt üksnes “Ruthist”.

Järgmisena vaatleb ta 20. sajandi lüürikat ning näeb seda eeskätt sümbolismi-mõ­julisena. Siin kirjutab ta pikemalt Ennost, kellesse suhtub üldiselt kiitvalt. Veel enam saab kiita noor Suits (tihe, kompaktne, terav keel, mehisus, hoog, selgus). Ja kuigi juba “Tuulemaas” Ridala jaoks toda selgust enam ei ole, iseloomustab ta sedagi väga sügava ja väärtusliku koguna.

Jutustava proosa poolel kõneleb Ridala Mändmetsast, Tammsaarest (mage ja imal) ja Metsanurgast, keda kirjeldab palju positiivsemate sõnade abil. Väiksemad kirjanikud jäävad vaid loendiks koos mõnede valdavalt negatiivsete iseloomustustega. Selle osa keskmeks on aga Tuglas, kelle looming on Ridala meelest laialivalguv, ebatasane, liigselt stiiliefekte taotlev, tugevalt venemõjuline, eluvõõras, vaatepiirilt ebaavar, teesklev, otsitud jne. Sealjuures näeb ta Tuglase muutumist eeskätt taandarenguna maneerlikkusse. Siurut Ridala ei käsitle, kuigi raamat ilmub pärast Siuru-aja lõppu.

Ridala periodiseering on udune. Ta alustab ülevaatega rahvaluulest, siis kõneleb vaimulikust kirjandusest ja ilmaliku kirjanduse algusest. Seejärel tuleb tal Kreutzwaldi ajajärk, millele järgneb rahvusliku ärkamise aeg. Järgmised perioodid on 19. aastasaja lõpp ja 20. aastasada. Kirjandusvoole Ridala periodiseerimisel ei kasuta. Nii kõneleb ta ajaloolisest jutustusest, kuid ei kõnele romantismist, kõneleb sellest, kuidas “Külmale maale” proovib anda pilti sauniku viletsusest, kuid ei kõnele realismist. Alles 20. sajandi luule puhul tuleb juttu ka sümbolismi mõjudest ja uusromantismist.

Millised on Ridala kirjanduslikud ideaalid? Suurimaks väärtuseks on talle kirjanduslik tundmus, ilma milleta kirjandus on paljas literatuur (lk 72). Kirjanduse puudused tulevad tema jaoks aga meelekujutuse puudusest ja loova jõu vähesusest (lk 105). Ta nõuab isikupära, täpsust ja teravust, jõudu, sügavust, konkreetsust, selgust, kindlust, voolavust ja nõtkust vor­mis. Ja taunib ebaoriginaalsust ja kunstlikkust, liialdusi, ma­gedust ja imalust stiilis, värvitust, ülepingutatust, õõnsust, maitsetust, efektitaotlemist, sensatsioonihimu jms. Eriti sageli korduvad märksõnad on ähmasus ja segasus.

Ridala raamatut arvustab Tuglas.7 See kriitika on agressiivne, sapine ja isiklik (Ridala maitset nimetatakse ühekülgseks ja piiratuks), aga ei analüüsi kuigivõrd Ridala vaateid. Tuglas leiab, et raamat kubiseb fakti- ja trükivigadest, keel on vigane, lohisev ja konarlik ning et kokkuvõttes on tegu lohaka ja kiirustades tehtud tööga.

Sisu poolelt väidab Tuglas, et Ridala mõistab pidevalt ja räigelt hukka kogu Noor-Eesti-järgse kirjanduse kui moenarruse, teeskluse ja ekstravagantsuse, kallates uuema kirjanduse peale oma sappi seitse-kaheksa korda. Näidetena pakub ta jutumärkides sõnu nagu “ekstravagants”, “näitlus”, “eluvõõrus”, “sõnakõlu”, “paberikirjandus”, “moodinarrus” jms (lk 11). Tuglas ütleb, et Ridala ei esita kõige viimasemat ajajärku, kuid samas vihkab seda “kõige sõgedama kirega” (lk 13). Kummaline, aga mina ei osanud selliseid seisukohti ega märksõnu raamatust leida. Samas toob Tuglas esile, et Ridala asetab kirjanduse suurimaks ideaaliks Ilu. See esineb vaid raamatu viimase sõnana ja võib sellisena küll Ridalale oluline olla.8

Kolmejaoline “Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Teine parandatud ja täiendatud trükk” ja “Eesti kirjanduse ajalugu” moodustavad kokku üle 900-leheküljelise teose, mis sisaldab ülevaate rahvaluulest ja vanemast kirjandusest kuni realismini. Kuigi kaks esimest osa kannavad kordustrüki tiitlit, on nad nii palju mahukamad, et tegemist on mu arvates siiski uue teosega.

Esimene köide annab pildi rahvaluulest ja vanemast kirikukirjandusest Kreutzwaldini. Ridala toob ära tekstide katkeid, analüüsib põhjalikult ja detailselt keelt. Teine köide sisaldab osad “Rahvuslik ärkamisaeg” ja “Venestuse ajajärk”, lõppedes romantilise proosa ja Elisabeth Aspega. Kolmas köide algab peatükiga “Aastasaja vahetus” ja lõpeb Kitzbergiga. Mingeid põhimõttelisi seisukohamuutusi võrreldes esimese raamatuga ma ei avastanud.

Teos koosneb monograafilistest kirjanikekäsitlustest, ülevaatejuttu on vaid kildudena. Esimene põhjalikum üldpilt on proosakirjanduse voolulisest arengust realismiosa alguses. Seal kirjutab Ridala, et eesti kirjandus arenes kobamisi, juhuslikult, süsteemita ja kaugel Lääne-Euroopa ideedest. Realism tuli sinna pikkamisi, vaevaliselt, suurte “hälbimuste ja väärdumistega” (lk 139–142). Ridala armastab siingi kasutada hinnangulise terminina “vestet”, mis tema jaoks tähistab kergeid ja pealiskaudseid ajaviitejutte. Huvitav ja eriline on aga arutlus selle üle, milline roll oli kirjanduses ajalehe jutunurgal-joonealusel (lk 144–145).

Realismi puhul annab Ridala ka pikema ülevaate ühiskonna muutumisest, öeldes, et ühiskonnaelu peegelpilt leiab “omalaadilise kajastuse” ka kirjanduses.

Ridala ülevaated tähtsamate kirjanike elulugudest on ülimalt üksikasjalised, kusjuures ta esitab põnevaid, kuid loomingu suhtes täiesti irrelevantseid detaile. Nii saame Koidulast teada ka seda, millal ta juuksed halliks läksid (lk 7). Siit on näha, et kirjaniku elulugu on Ridalale asi omaette, mitte positivistlik taust. Elu ja kirjanduse seoseid ta enamasti välja ei too.

Ka oluliste autorite loomingut vaatab Ridala detailselt. Näiteks Vilde käiakse läbi lausa jutt jutu haaval. Endiselt näeb ta Vilde peapuudust ja ühekülgsust selles, et too näiteks Väljaotsa Jaani probleeme põhjendab ühiskonnaga, mitte iseloomu bioloogiliste algomadustega (lk 181). En­diselt peab ta Vilde romaane vestelisteks uudisjuttudeks, kuigi nüüd hammaste va­helt ka kiitust kuulda saab. Näiteks “Mäeküla piimamees” on talle jutustus, mille aine on küll triviaalne ja tühine, kuid nüüd on Vilde saavutanud kunstilise realismi tasapinna (lk 195). Hulk pisemaid autoreid on aga kajastatud vaid pooleleheküljeliste entsüklopeediaartikleid meenutavate käsitlustega.

Teos on väga faktitihe, pakkudes rohkesti arve, nimesid, pealkirju. Ka leidub siin tohutu kogus vanema kirjanduse tekstinäiteid, proosateoste ülidetailseid ümberjutustusi, pikki luuletsitaate. Analüüsi on Ridalal vähe, üldjuhul on käsitlusvalemiks tsi­taat+hinnang. Ka armastab ta oletada või vihjata mitmesuguseid mõjusid (tunnukse X mõjusid, X laadis luuletus, võidakse X mõju aimata jms). Jääb mulje, nagu tahaks ta iga hinna eest näidata, et eesti kirjandus on tühine, laenatud ja primitiivne nähtus.

Kokku meenutab Ridala teos mulle kõi­ge enam Hermanni omaaegset kirjanduslugu, ehkki on detailsemas ja teravamas vormis.

Anton Jürgenstein

Järgmine koolikirjanduslik tekst on Anton Jürgensteini “Eesti kirjandus. Lühike ülevaade kirjanduse arenemisest” (1925).9 See sisaldab 60 minileheküljel ülihalva trükikvaliteediga ja paljude trükivigadega teksti, kus leidub natuke fakte ja natuke hinnanguid, mis alles Noor-Eesti ajajärgu puhul isiklikumaks muutuvad. Raamatuke lõpeb kõige uuema ajaga, mida esindavad siu­rulased, Roht ja Kivikas. Kirjandusvoole Jürgenstein ei tunnista.

Kirjanduslugudes on Jürgensteini teksti ühe lausega iseloomustatud kui ebaõnnestunud kirjandusloo katset. Tegelikult mee­nutab see enam teatmeteost ja tema olemus saab seletuse, kui lugeda lõpulehekülge. See ütleb, et “raamatukene läheb välja esimeses joones kui seletaja valguspiltide seeria juurde”. Tegemist polegi seega kirjandusloo katsega, vaid väga tõenäoliselt ühega saatetekstidest Eesti kooli õppekava toetava klaasdiapositiivide kogu juurde, mida loodi Tartu Linna Pedagoogilises Muuseumis eri­nevate ainetundide illustreerimiseks.10

Karl Mihkla

1930. aastate esimene koolikirjanduslugu ilmub Karl Mihklalt11 ja selle annab välja Noor-Eesti Kirjastus. Mihkla õpikud jagunevad mitmesse sarja vastavalt koolidele (gümnaasium, keskkool, kutsekool etc) ja õppekavadele. Kokku on pilt üpris segane. Keskse sarja moodustab kolmeosaline “Eesti kirjanduse ülevaade” (1932–1939), mõeldud eri aegadel keskkoolile, gümnaasiumile ja kõrgematele kutsekoolidele.12 Lisaks ilmus lühike kokkuvõtlik raamat, mõeldud pro­gümnaasiumile, reaal- ja kutsekoolile.13 Kolmas on kutsekoolidele ilmunud sari, mille ülesehitus on kohati hoopis teistsugune.14 Autori seisukohad neis ei muutu, õpi­kud erinevad mahu, esitletud kirjanike ja konspektiivsuseastme poolest. Siin piirdun põhisarjaga, lähtudes selle viimastest trükkidest.

Kui Kampmaa ja Ridala kirjutasid kirjanduslugu, mille adressaadiks olid kooliõpilased (ja üliõpilased), siis Mihkla “Eesti kirjanduse ülevaade” on kirjanduse õpik (tööraamat), mis kohati meenutab kommenteeritud tekstikogu.

Mihkla raamatud on täis nimesid, arve ja fakte, sealhulgas pikki ja detailseid kirjanike elulugusid (nt kaardid Juhan Liivi elukohtadega). Ta esitab terveid luuletusi ja pikki proosakatkeid, toob kronoloogilisi tabeleid, skeeme ja loendeid (nt realismi ja romantismi vastandus tunnuste kaupa). Raamatu positivistlikku teaduslikkust rõhutavad joonealused viited ja pikad bibliograafiad. Kirjandusloolist interpretatsiooni on raamatus vähe. Mihkla jaoks on peamine tekstide analüüs vastavalt õpikus ette nähtud skeemile. Proosa analüüs näiteks käib läbi aine, tegelaste, ideestiku, kompositsiooni, stiili ja mõju. Sealjuures tuuakse hulgi kujundi- ja stiilinäiteid ning seletatakse kunstilisi printsiipe, mida autor on rakendanud (nt Liivi “Varju” kompositsioon kont­rastiprintsiibi järgi lk 84).

Mihkla kirjanduslooline periodiseering on vooludel põhinev, kusjuures varasema kirjanduse osas see muutub. Esimeses trükis (1932) on perioodideks “Vanem kirjandus”, “Ärkamisaegne kirjandus” (sh Kreutzwald ja Jannsen) ja “Järelromantiline kirjandus”. Teises trükis (1935) aga pakub ta liigenduse “Kirikukirjandus ja ilmaliku kirjanduse algus”, “Eelromantiline kirjandus” (Jannsen, Peterson, Kreutzwald), “Romantilise kirjanduse kõrgaeg” ja “Järelromantiline kirjandus”.

Mihkla eripäraks on pikad ja põhjalikud ülevaated kirjandusvoolude Euroopa-tagapõhjast, kusjuures Eesti-poole esitlemine jääb palju tagasihoidlikumaks. Realismiosa alguses annab ta ülevaate realismiaja ühiskondlikust taustast Euroopas (kapitalism, positivism jms). Seejärel esitab ta vastandustena realismi ja romantismi tunnused ning teeb pika ülevaate realismist ja naturalismist Lääne-Euroopas. Ja lõpuks kõneleb realismi sissetungist eesti kirjandusse, sidudes selle lõdvalt uute olude ja meeleoludega. Muuseas selle osa keskele paigutab ta suure graafiku “Realism Eestis”, mis kajastab sündmusi ja eri autorite loomingut.

20. sajandi kirjanduse periodiseerimise kohta ütleb Mihkla, et on eeskujuks võtnud Tuglase kirjandusloo (lk 3). Uusromantismi vaatleb ta kui vanaromantismi uuestisündi, nähes ka mitmeid erinevusi. Ta märgib, et uusromantikud püüavad käsitleda kaugeid ja eksootilisi maid, loomade hingeelu inimeste sümboleina, lõhestatud hingeeluga tegelasi. Valitseb rahvapärasuse- ja kodunurgakultus, jäljendatakse rahvaluulet. Oluline on müstiline romaan. Kujuneb ka uus stiil (lühivormid, vabavärss, musikaalsus ja rütm), teoste keel ja vorm saavad suure täht­­suse. Olulisim on Ilu ja kirjanik kui eluvormide looja, mitte jäljendaja (lk 7–8). Autoriülevaadete juures lisab ta veel teoste kokkusurutuse ja harmoonilise kompositsiooni, meeleolude hämaruse ning fantastika ja individualismi. Uusromantismi harudena eristab sümbolismi ja impressionismi. Seejärel annab pildi eri maade uusromantikutest koos teosekatketega.

Eesti uusromantismi taustana toob Mihkla esile linnastumise, mitmesugused poliitilised voolud, venestamisvastased protestimeeleolud, haritlaskonna kasvu, kultuuri tõusu. Aga täpsemalt ta eraldi eesti uusromantikast ei kõnele ega seo ka kirjandusvoolu ja ühiskonda.

1930. aastate kirjanduslugudes uue suunana esinev uusrealism on Mihkla jaoks geneetiliselt seotud 19. sajandi realismiga, teisalt aga palju pärinud uusromantismilt. Uusrealismi olulisim valdkond on inimese psüühilise olemuse jälgimine (erinevalt 19. sajandi sotsioloogilist realismist). Eesti uusrealismi puudutab ta lühidalt ja seostab selle oma riigi tekkimisega. Sel ajal said oluliseks elulähedus ja uusasjalikkus, mis ongi uusrealismi lipukirjaks (lk 41). Vanarealismi eeskujul rõhutatakse sisu, uusromantismilt õpiti viljelema stiili. Uusrealism püüab kooskõlastada realismi ja romantismi ning ühte sulatada teose sisu ja vormi. Aga konkreetseid autoreid vaadeldes nimetab Mihkla ka positiivsust, rahvuslikke aateid, isamaalisust. Tammsaare on Mihklal paigutatud uusromantilise ja Luts uusrealistliku kirjanduse alla.15

Mihkla arusaam kirjanduse ja tausta seos­­test on samasugune nagu ta muudeski töödes. Ta seob loomingu otseselt ja tugevalt kirjaniku eluloo ja isegi konkreetsete eluseikadega (Söödi lapsepõlve suur kivi, Tammsaare talude kaart jms). Samas ühiskonna ja kirjanduse seosed on tal väga üldised ja nõrgad.

Mihkla kirjutusviis on väga faktikeskne ja pakub vähe hinnanguid. Vähe on tal ka teose kunstilisi väärtusi iseloomustavaid märksõnu. Siiski leiab näiteks sellised positiivsed märksõnad nagu ühtlus, koondatus, asjalikkus, proportsionaalsus, peen psühholoogiline eritlus, kunstiline ehk kujundirikas stiil. Negatiivsena toob ta välja näiteks kergesisulisuse, stiililise eklektika, katkendliku, kahvatu, vestelise, pingutatud stiili.

Henno (Harald) Jänes

Teine 1930. aastate kirjandusõpikute sari ilmus Henno Jänese16 toimetatuna ja Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastatuna. “Eesti kirjanduslugu I–III” (1937–1939) on kirjutatud mitme autori koostöös, ilma et eri autorite rolli oleks täpsustatud.17 Ka need on kirjandusõpikud, mis koosnevad ülevaateosadest ja kirjandusvalimikest, ainult et siin on krestomaatiaosa eraldi iga raamatu lõpus. Kirjandusloo periodiseerimisel on lähtutud ajaloolis-poliitilistest ja/või kultuurilistest ajajärkudest. Esimene osa kõneleb vanemast kirjandusest peatükkides “Mälestusmärkide ajastu”, “Vaimulik kirjandus”, “Ilmaliku kirjanduse alged” (siin ka “Eelärkamisaeg: Neus, Faehlmann, Jannsen”), “Rahvusliku ärkamisaja kirjandus” (1860–1890), mis jaguneb kahte põlvkonda, millest noorem kannab nime “Järelromantika” (1880–1890). Teine osa sisaldab “Venestusaja kirjanduse” (1890–1905), mille all mõeldakse hi­lis­romantikat ja realismi. Kolmandas köites on “Noor-Eesti aegne kirjandus” ning “Re­volutsiooni- ja iseseisvusaegne kirjandus” (alates 1917).

Sari on eriti tugevalt autoritekeskne. Varasemate perioodide kohta on üldistavamat juttu minimaalselt. Näiteks ärkamisaja kirjanduse käsitluse alguses on vaid kaks lõiku ühiskonnaelust ja romantismist. Pikalt on läbi kirjutatud realism (kuus lehekülge sissejuhatust, üldistused lõpus ja eraldi peatükk järelmõjust). Kõigepealt kirjeldatakse siin muutusi ühiskonnaelus, rõhutades venestust, kihistumist, tööstuse arengut, eestlaste linnastumist. Sellega seotakse muu­tused kirjanduselus, lisades realismi eelduste hulka positivismi, materialismi ja loodusteaduste mõjulepääsu Euroopas.

Kolmandas osas on taas väga vähe üldisi iseloomustavaid mõisteid. Nooreestlaste puhul peetakse tunnuslikuks romantismi, individualismi, estetismi, uusrealismi puhul aga asjalikkust, elulähedust ja ühiskondlikkust (lk 92). Voolusid mainitakse sealjuures vaid üksiklausetega konkreetse nähtuse või autori juures. Nii öeldakse Noor-Eesti ülevaateosas, et vooluliselt pääses esikohale uusromantism oma ala- ja sugulusvooludega (lk 14), Ridala oli parnaslane (lk 44). Underi puhul viidatakse ekspressionismile (lk 96), Visnapuu puhul futurismile ja sümbolismile (lk 101). Puhtaima sümbolisti Enno puhul aga ei kasutata ühtegi voolumääratlust.

Revolutsiooniaegse kirjanduse vaatlus algab mõneleheküljelise ülevaatega, kus mainitakse (voole määratlemata) Siurut, seejärel olude ja osalt saksa ekspressionismi mõjul tulnud ajaluulet. Uus pööre seostatakse Orbiidiga, kes algatab uusrealismi nime saava suuna (lk 92). Ja lõpus öeldakse, et viimasel ajal on toimunud kirjanduse lähenemine rahvapärasele ja olustikulisele ainesele ning rahvusliku meelsuse kasv. Nii saavad uusrealismi tiitli tegelikult kõik va­bariigiaegsed realistlikud proosatööd ja Sütistet nimetatakse uusrealistliku lüürika kõige iseloomulikumaks esindajaks. Muuseas Tammsaaret on selles õpikus käsitletud Noor-Eesti-aegse, Metsanurka ja Lutsu aga iseseisvusaegse kirjanduse all.

Autorikäsitlused on esitatud kolmes jaos: elulugu, looming ja lõppvaatlusi. Luulet vaadeldakse teemade kaupa (isamaaluule, armastusluule jms). Palju loetakse üles luuletuste pealkirju. Proosaanalüüsi skeem sarnaneb Karl Mihkla õpikutega: käsitletakse tegelaskonda ja ideid, kompositsiooni, stiili ja antakse üldhinnang. Palju on juttu keelest ja stiilist, eriti rõhutatakse kirjanike puhul head stiilikasutust.

Autorite elulood ja looming on küll kõr­vuti, kuid neid seotakse väga ettevaatlikult või üldse mitte. Näiteks Suitsu puhul öeldakse, et tema pettumusluule taga võib oletada väliseid sündmusi (lk 23). Kitzbergi puhul pakutakse, et elus saadud muljed ja kohatud isikud on toetanud tema loomingu sündi (lk 47). “Tõe ja õiguse” puhul aga isegi ei mainita muidu lausa kohustuslikku autobiograafilist lähtepinnast. Samas rõhutatakse eeskujusid ja mõ­jusid teistelt kirjanikelt ning tuuakse mõ­nikord välja ka loomingu seoseid kirjanduse funktsioonidega (Kitzbergi “Veli Henn” ja “Hennu veli” täidavad Postimehe ringkondade propagandistlikke ülesandeid, lk 52). 

Kogu käsitlus on tugevalt hinnanguline. Armastatakse kiita nii üksikteoseid kui autoreid, kohati pateetiliselt (Tuglase ime­pärane novellitoodang ja stiilivirtuoossus, Suitsu varase luule mehemeel jms). Aga ka negatiivsed arvamused on esitatud selgelt ja jõuliselt (Enno luule šabloonsus, vormiline abitus, Tammsaare targutused jms). Üldine lähenemisviis on selgelt rahvuslikum kui teistel kirjanduslugudel (nt sajandialguse õpilasringidest kõneldes esinevad sõnad “koostöö” ja “aateline tervik”).

Olulised positiivsed märksõnad kirjanduse iseloomustamisel on tegelaste elutruudus, tunnete sügavus ja ehtsus, elulisus, sisukus, huvi ümbritseva elu vastu, ustavus kõrge kunsti põhimõtetele, peen hingeelu analüüs, kompositsiooniline keskendumine, stiili tabavus, rikkalik sõnavara, sisu ja vormi orgaaniline kooskõla, vormi valitsemine ja mitmekesisus, musikaalsus, nüansirikkus, liigliha puudumine, vaheldusrikkus, põhjalikkus, viimistletus, plastilisus ja kujukus, värskus, hoog, julgus, siirus, ehtsus, viimistletud ja varjundirikas keel. Negatiivsed jooned – abstraktsus, hämarus, ebamäärasus ja ebatäpsus, laialivalguvus, päevakajalisus, kahvatud tegelased, keerukus, paljusõnalisus, vormiline liigliha, kohmakus, toores keel, ebaühtlus.

Jaan Roos

Kolmas suur kirjastus Loodus avaldas õp­pematerjalide sarja “Keel ja Kirjandus”, mis mh pakkus põhjalikumaid lisamaterjale kirjanduslugude juurde ja krestomaatiaid. Sarjas ilmus ka üks kirjanduslugu, Jaan Roosi “Ülevaade eesti kirjandusest” (1936) keskkooli/progümnaasiumi V klassile.18 See annab 140 leheküljel tiheda ja süsteemse pildi eesti kirjandusloost.

Roosi eristab teistest avalik toetumine teoreetilistele alustele ja väga järjekindel terminoloogia.19 Nii alustab ta raamatut peatükiga kirjanduse ja kirjandusloo mõistetest, määratledes seal kirjandusvoolu ja kirjandusliigi tähenduse ning esitades oma vooluloolise periodiseeringu alused.

Perioodidena toob ta välja “Kirjasõna algete aja”, “Vaimuliku kirjanduse”, “Ilmalik-õpetliku kirjanduse” ning seejärel neli vooluloolist perioodi: rahvuslik-romantiline, realistlik-naturalistlik, uusromantiline ja uusrealistlik ajastu. Lisaks on romantism ja realism tema jaoks ka eluvormid (lk 37, 63). Ka rõhutab ta eraldi, et perioodide üleminekud pole kunagi järsud ning sugugi mitte kõik vastava ajastu teosed ei kuulu juhtivasse voolu.

Roos pakub välja kirjandusvoolude kesk­sed märksõnad: ärkamisajal oli kirjanduse ideeliseks lähtekohaks ja “nõiasõnaks” rahvas, realismiajal ühiskond ja uusromantismi ajal isik (lk 89).

Voolude vaheldumist esitab Roos ühtmoodi süsteemselt. Ajastupeatükkide alguses annab ta ülevaate ühiskondlikust ja ka Lääne-Euroopa taustast. Seejärel kirjeldab ta uut voolu, kasutades klassikalisi analüüsitermineid (stiil ja sisu, kirjanduse eesmärgid, faabula jms). Järgneb ülevaade voolu rahvusvahelisest levikust.

Nii kirjutab ta, et 19. sajandi lõpus saabus uus ajajärk uute meeleolude, hingeelu ja mõtteviisiga. Selle põhjustasid rahvuse kihistumine ja väikekodanluse esiletõus, venestuse sissemurd ja majandusliku olukorra halvenemine. Seejärel leiab ta, et see pidi kajastuma ka kirjanduses, sest kirjandus on rahvas peituvate tungide, tunnete, mõtete ja tahete sümboolne kokkuvõte (lk 63). Tulemuseks oli realism, ühelt poolt meie oma elu saadus, teisalt ka väliskirjanduse mõju all tulnud vool. Siis seletab ta realismi rahvusvahelist tausta ja olemust.

Realismile järgnes alates 1905. aastast uusromantiline vool. Uusromantism oli romantismi uus väljaanne. Ka seda vaatleb Roos nii sisemiste kui väliste mõjutuste tulemusena. Ta toob esile rahvusliku tõusu, linnastumise, jõukuse kasvu, kultuurielu arengu. Siis kõneleb nooreestlaste ideedest ning muuseas ainsana pakub välja ka omapoolse seletuse nende estetismile ja individualismile.

Pikalt kirjutab ta “nn uusrealismist” – see pole tema arvates veel kristalliseerunud. See vool on Roosi arvates kõige enam eesti elu ja kultuuri saadus ning välismõjude osa seal on väike.

Pärast oma riigi tekkimist algas uus aeg. Individualism ja estetism ei sobinud uude aega, isik pidi taanduma ühiskonna ja riigi eest (lk 110). See tõigi kaasa uusrealismi. Uusrealismi algatajaks peab Roos Kivikat, suurkujudeks Tammsaaret ja Metsanurka.

Uusrealistliku kirjanduse juhtsõnadeks said elulähedus, uusasjalikkus, tööülistus (lk 138). Keskne uusrealismi tunnus on suurema tähelepanu pööramine psühholoogiale. Varjatult aga on olemas ka arusaam, et uus­realism tähendab ühtlasi po­sitiivsemat eluvaadet ja positiivsemaid tegelaskujusid. Nii seob Roos Jakobsoni varase loomingu naturalismiga ja ütleb, et tõus algas tema loomingus siis, kui ta hakkas looma uusrealistlikus laadis, mis tähendab kirjaniku eluvaate jaatavamaks ja kujude positiivsemaks muutumist (lk 134).

Uusrealism tähendab Roosile eesti kirjanduse senisest kõrgemat kunstilis-psühholoogilist taset (lk 111). Kõrgem areng tähendab seda, et vastaval voolul on olemas oma teadlik kirjanduskunstiline programm. Realism oli esimene, millel selline programm oli, aga realism pani rõhu sisule, uusromantism vormile. Uusrealism on süntees, mis kooskõlastab sisu ja vormi vastuolu. Realismist võeti sündmustiku, ideestiku, probleemistiku tähtsus, uusromantismist kompositsioonikindlus, stiiliühtsus, psühholoogilise analüüsi vajadus. Seetõttu on mõne kirjaniku puhul ka raske ütelda, kas ta on uusrealist või uusromantik (Tammsaare, Luts, vt lk 111).

Autoriülevaadetes kõneldakse lühidalt eluloost ning kainelt ja väga süsteemselt termineid kasutades teoste loomusest. Iga autori juures on esitatud ka tekstinäide.

Roosi stiil on lihtne, aga otseselt hinnanguline (nt on “Kalevipoeg” tema jaoks rahvaluule ja kunstluule “üsna ebaõnnestunud süntees”). Seega on tal ka kirjanduse kunstilist väärtust iseloomustavaid märksõnu palju – nagu Jäneselgi. Eriti oluline on Roosile isikupära. Tähtis sõna on ka “elevus”. Muud positiivsed jooned on näiteks ehtsus, värskus, jõulisus, tegelaste siseelu psühholoogiline motiveeritus, elutõde, usutavad ja elavad tegelased, elav jutustamiseviis, elementide kokkusulavus ja proportsionaalsus, stiili tihedus, peenus, maitsekus, vormiline mitmekesisus, keele sõnarikkus, värskus, isikupärasus. Rütmi nõtkus, puhas riim. Sügavus ja tihedus.

Negatiivsed jooned on Roosi jaoks labasus, epigoonsus, tehtus, kulunus, ideede esitamine liiga otse ja pealetükkivalt, kujutamise pinnalisus, sisemaailma esituse puudumine, laialivalguvus, liigliha, venitatus.

1 G. S u i t s, Die estnische Literatur. Rmt-s: Die Kultur der Gegenwart, I, Abt. IX. Berlin; Leipzig, 1908, lk 333–352 (taastrükk eesti k-s rmt-s: G. Suits, Eesti kirjandus. Vabaduse väraval. Tartu, 2002, lk 113–135); G. S u i t s, Viron kieli ja kirjallisuus, 2: kirjallisuus. Rmt-s: Tietosanakirja, X. Helsinki, 1919, lk 1361–1372; G. S u i t s, Viron kirjallisuus. Rmt-s: Iso Tietosanakirja, XV. Helsinki, 1939, lk 729–739; hiljem ka: G. S u i t s, Estnisk litteratur. Rmt-s: Europas litteraturhistoria 1918–1939. Stockholm, 1946, lk 123–150.

2 H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra. Keel ja Kirjandus, 1991, nr 3, lk 146–147. Daniel Palgi oma mälestustes kõneleb lihtsalt kirjandusloo koostamisest: D. P a l g i, Murduvas maailmas. Tallinn, 1994, lk 138.

3 G. S u i t s, Kümme aastat pidevat tööd kirjanduse uurimisel. Postimees, 11.03.1935.

4 F. T u g l a s, Eesti uuem ilukirjandus. Tartu, 1920; F. T u g l a s, Lühike eesti kirjanduslugu. Tartu, 1934, 2. täiend. tr 1936. Teises trükis on tehtud pisiparandusi ja eeskätt faktilisi lisandusi. Soome k-s rmt-s: F. T u g l a s, Viron kirjallisuuden historia; A. P e n t t i l ä, Unkarin kirjallisuuden historia. Yleinen kirjallisuuden historia, III. Helsinki, 1939, lk 5–87.

5 G. S u i t s, Friedebert Tuglas: Lühike eesti kirjanduslugu. Eesti Kirjandus, 1934, nr 7, lk 331–333. Võin eksida, aga minu arvates väljendab see, et Tuglas kummalgi korral ei arva Tammsaaret nooreestlaste, s.o “omade” sekka, piggem negatiivset hinnangut Tammsaarele.

6 V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Tartu, 1922; V. R i d a l a, Eesti kirjanduseajalugu koolidele. I jagu. Teine parandatud ja täiendatud trükk. Tartu, 1924; V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. II jagu. Teine parandatud ja täiendatud trükk. Tartu, 1925; V. R i d a l a, Eesti kirjanduse ajalugu. III jagu. Tartu, 1929.

7 F. T u g l a s, V. Ridala: Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Päevaleht, 26.09.1922 (taastrükk rmt-s: F. Tuglas, Kriitika VIII. Tartu, 1936, lk 7–19).

8 Kuigi Tuglas vaid korra mainib talle endale antud negatiivseid hinnanguid, kardan, et olulineosa ta kriitikast johtub ikkagi sellest, et Ridala on just temast (erinevalt teistest uusromantikutest) ülimalt halval arvamusel.

9 A. J ü r g e n s t e i n, Eesti kirjandus. Lühike ülevaade kirjanduse arenemisest. Tartu, 1925. Raamatukese väljaandja ASVETO oli Ants Simmi ja Voldemar Thomsoni kirjastusfirma.

10 Diapositiivikogu ülevaadet vt http://www.utlib.ee/ee/kataloogid/nimistud/fond166.pdf. Praegu on slaidikogust olemas 13 kirjaniku pildid: K. E. Sööt, A. Kitzberg (2 pilti), E. Peterson-Sär­gava, A. Haava, E. Vilde, E. Aspe, Jakob Liiv, A. Saal, J. Järv, E. Bornhöhe, A. Jürgenstein, V. Reiman.

11 Karl Mihkla (1901–1980) õppis Tartu ülikoolis 1923–1930 ja 1943–1944, sai magistrikraadi 1944. aastal ning töötas eri kohtades õpetajana. Tema olulisim teadustöö seisnes kirjanike elulooandmete kogumises ja prototüüpide uurimises, tulemuseks rida artikleid, koolikäsitlused “Eduard Vilde” (1935), “Lydia Koidula” (1936) ja monograafia “Tammsaare elutee ja looming” (1938). Teiseks tööks olidki kooli keele- ja kirjandusõpikud, mida ta kirjutas arvukalt nii vabariigi kui ka nõukogude ajal.

12 K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade I. Tööraamat keskkooli III klassile. Tartu, 1932; 2. täiendatud trükk 1935 (siit alates tiitliga: Tööraamat gümnaasiumi III klassile); 3. täiendatud trükk 1937; 4. muutmata trükk 1939.

2. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade II. Realistlik kirjandus. Tööraamat keskkooli IV klassile. Tartu, 1933; 2. täiendatud trükk (tiitliga: Eesti kirjanduse ülevaade II. Tööraamat gümnaasiumi II klassile) 1938 (siia on kokku pandud järelromantiline luule ja realism).
3. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi viimasele klassile. Esimene vihk. Noor-Eesti kirjandus. Tartu, 1934; 2. täiendatud trükk 1935; K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi viimasele klassile. Teine vihk. A. H. Tammsaare toodang. Tartu, 1935; 2. täiendatud trükk 1938; K. M i h k l a, Eesti kirjanduse ülevaade III. Tööraamat gümnaasiumi ja kõrgema kutsekooli viimasele klassile. Kolmas vihk. Uusromantikute noorem rühm ja uusrealism. Tartu, 1939 (lisaks kilde erinevatest Euroopa kirjanduse autoritest).

13 K. M i h k l a, Lühike ülevaade eesti kirjandusest. Tartu, 1936; 2. täiendatud trükk 1938; 3. muutmata trükk 1939.

14 K. M i h k l a, Lühike eesti kirjanduslugu kutsekoolidele I. Õpperaamat kutsekooli I klassile. Tartu, 1934; K. M i h k l a, Lühike eesti kirjanduslugu kutsekoolidele II. Õpperaamat kutsekooli II klassile. Tartu, 1932.

15 Vahepeal nimetab ta ka 20. sajandi realismi tunnuseid: pessimistliku asemel optimistlik ja teovõimas inimene, demokratismivastased meeleolud, tugev üksikisik kui ideaal, rahvusluse tõusu idealiseerimine, katolitsism ja kodunurga traditsionalism, tehniliste saavutuste ülistamine. Aga ütleb, et peale selle reaktsioonilise suuna on olemas ka ideoloogialt positiivne kriitiline realism ja humanism (Anatole France’ist Maksim Gorkini).

16 Henno (Harald) Jänes (1905–1970) õppis Tartu ülikoolis 1923–1929 eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Seejärel töötas õpetajana. Sõja ajal lahkus Eestist ja oli pärast sõda Stockholmi Eesti gümnaasiumi direktor (1945–1970) ning eesti keele ja kirjanduse lektor Stockholmi ülikoolis (1950–1970).

17 H. J ä n e s, A.   M e i e s s a a r, O. P a r l o, B. S ö ö t,   Eesti   kirjanduslugu I. Toim. H. Jänes, Tartu, 1937 (Lisavihk: Ülevaade Eesti rahvalauludest. Tartu, 1938); H. J ä n e s, A. M e i e s ­s a a r, B. S ö ö t, Eesti kirjanduslugu II. Toim. H. Jänes. Tartu, 1938 (ilmunud ka kahes vihus); H. J ä n e s, A. M e i e s s a a r, O. P a r l o, B. S ö ö t, P. V i i r e s. Eesti kirjanduslugu III. Toim. H. Jänes. Tartu, 1939.

18 J. R o o s, Ülevaade eesti kirjandusest. (Keel ja Kirjandus nr 42.) Tartu, 1936; 2. tr 1937.

19 Terminikasutus ja lähenemisviis toetub Roosi enda õpikule ”Kirjandusteose analüüs” (Tartu, 1934).

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Eesti kirjanduslugude ajalugu 20. sajandi algupoolel on hõre. Selle aja ainus oluline kirjanduslookirjutaja on Mihkel Kampmaa, kelle “Eesti kirjandusloo peajooned” on ainus akadeemilist mõõtu raamat. Ülejäänud on kas puhtalt kooliõpikud (Ridala, Mihkla, Jänes, Roos) või lühikokkuvõtted entsüklopeediatele ja/või välismaalastele (Suits, Tuglas). Selles loengus vaatlen Kampmaa kirjanduslugu, järgmises ülejäänuid.

Mihkel Kampmaa

Mihkel Kampmaa (1867–1943; 1936. aastani Kampmann) on eesti olulisimaid kirjandusuurijaid, kirjandusloolane, pedagoog ja koolikirjanduse koostaja.1

Kampmaa sai hariduse Valga õpetajate seminaris 1884–1888, omandas 1890. aastal Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutse, 1900. aastal aga kodukooliõpetaja kutse Pärnu gümnaasiumis. 1903. aastani töötas ta eri kohtades õpetaja, köstri ja lehetoimetajana, sh 1896–1903 Viljandis, ja tegeles kõigega nagu tüüpiline järelärkamisaegne tegelane ikka.2

1903–1907 oli Kampmaa Volmari (Valmiera) seminaris eesti keele õpetaja. Uue sajandi alguses hakkas ta tegelema koolikirjandusega. 1904 ilmus tal näiteks retoorikaõpik “Kirjaseadmise õpetus” ja 1905–1907 “Kooli Lugemiseraamat” – novaatorlik ja paljukiidetud koolilugemik, mis oli Eesti koolis valitsevas seisundis 1900.–1920. aastatel.

Sajandi alguses toimub ka teine oluline pööre Kampmaa elus: ta alustab kirjandusloo materjalide kogumist eri allikatest, sh kirjanike ja nende sugulaste käest. Selle tegevuse algus jääb ilmselt aega pärast 1903. ja kindlasti enne 1905. aastat.3 Suur osa materjalidest hävis Teise maailmasõja ajal, kuid raamatutes ilmunud kujul on tema kogutud faktid siiani käibel ja teised autorid on neid omakorda kasutanud.

1907–1919 oli Kampmaa Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi õpetaja. Tartus saab ka eluloomaterjalide kogumine suurema hoo, kusjuures enim materjale on säilinud aastatest 1910–1914.

Sel ajal alustab ta ka kirjutistega eesti vanemast kirjandusest.4 Selle töö vahekokkuvõttena ilmubki 1908 “Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule kirjandusele”.5 Samal ajal kirjutab Kampmaa artikleid ka uuemast kirjandusest, mille seas olulisim on 1913 ilmunud “Impressionistlik uusromantismus mujal ja meil”.6 1907–1914 töötab Kampmaa aktiivselt Eesti Kirjanduse Seltsi eri toimkondades, 1910–1913 peab kirjandusloenguid Vanemuise seltsi üldhariduslikel suvekursustel. 1912 ja 1913 ilmuvad ta peateose “Eesti kirjandusloo peajooned” kaks esimest jagu.

1919–1928 on Kampmaa eesti keele ja kirjanduse, eesti keele ja koduloo metoodika ning didaktika õppejõud Tartu õpetajate seminaris (pärast pensionile minekut jätkab ta seal kuni 1933. aastani tunniandjana). 1920. aastatel avaldab ta oma kirjandusloo esimeste jagude uustrükid ja kolmanda jao.

1930. aastatest surmani jätkab ta tööd kirjandusloo kallal, tehes ümber esimesi osi ja kirjutades juurde neljanda jao. Tulemuseks on ca 1100–1200 tihedat lehekülge (olenevalt redaktsioonist).7

“Eesti kirjandusloo peajooned”

“Peajoonte” koostamine jaguneb kolme etappi. Esimese etapina võib käsitleda ülevaadet “Eesti vanem ilukirjandus” (1908) ja “Peajoonte” kahte esimest jagu (1912 rahvaluule ja varane kirjandus kuni Jannsenini, 1913 romantism). Kust arvestada kogu töö algust, pole mulle selge. Ise ütleb Kampmaa, et nägi teise jao tegemisel neli aastat vaeva, mis tähendab, et selle kirjutamine on alanud umbes 1908–1909. Samas ütleb ta esimese jao alguses, et raamat on kasvanud välja Vanemuise seltsi kursustest, ehk alates aastast 1910. Arvan, et kogu töö alguse võib siiski tagasi viia juba andmete kogumise alguseni aastate 1903–1904 paiku.

Teine etapp algab ca 1912, kui Kampmaa hakkab ettevalmistusi tegema kolmanda jao (realism) kirjutamiseks. Selle materjali tutvustab ta Tartu rahvaülikooli kursustel 1922–1923. Jagu ilmub 1923. Sellesse aega mahuvad ka esimeste jagude kohendamised uustrükkideks, mis ilmuvad 1920–1924.

Kolmas etapp algab 1920. aastate teisel poolel, kui ta hakkab koguma materjali neljanda jao tarvis (uusromantism Noor-Eestist siurulasteni), mis ilmub 1936. Sellesse aega mahub ka esimese ja teise jao ümbertöötamine (uustrükid 1938 ja 1933). Kolmas jagu jääb ümbertöötatuna ilmumata, kuigi Kampmaa tegeleb sellega kuni surmani.

Seega on esimesest jaost olemas kolm ja teisest kaks trükki. Need uustrükid on siiski oluliselt erinevad. 1920ndate algupoolel ilmunud väljaanded on vaid esmatrüki vähe kohendatud variandid.

Näiteks teise jao teises trükis on parandatud trükivigu, lisatud minimaalselt uusi eluloofakte ja uurimuste tulemusi (nt Grünthal Haavast), kaotatud mõned liiga pateetilised hinnangud või teemakauged lõigud, tõstetud mõni lõik ringi loogilisemasse kohta (nt Järve “Karolus”). Mõnikord on muudatused isegi lohakad (nt Andres Saali osa ülariba nimi osal lehekülgedel muutmata).

Esimese jao kolmandas trükis on muutusi veidi enam. Siin on kohendatud keelt ja muudetud terminoloogiat (haledus > sentimentalism, jenoveevad > muinasjutu-novellid), vähendatud emotsioone, kaotatud põhiteemast kaugemale viivaid osi (nt piiblikonverentside peatükk 1:3, 192–197, osa sentimentalismi ja ratsionalismi suhetest 1:3, 228–229), lisatud uusi fakte ja ka arutlusi (nt rahvaluule maailmavaade 1:3, 136–138, endise paari lehekülje asemel kuus lehekülge rahvaluule vormist).8 Uuena paistab silma Vana Testamendi keele plastilisuse ja julge keelekasutuse rõhutamine lõppsõnas (1:3, 316), mis näitab Tuglase mõju.

Esimese ja teise jao 1930. aastatel ilmunud väljaanded on aga tugevalt ümbertöötatud tekstid.

Kõigepealt, osalt on muutunud metodoloogilised põhimõtted. Kampmaa on võtnud arvesse sajandivahetuse kirjandusteaduse suundi. Uutele aluspõhimõtetele toetub ka samal ajal ilmunud neljas jagu. Põhimõtted on ka märgatavalt pikemini lahti kirjutatud.

Osalt on muudetud periodiseeringuid ja nende terminoloogiat. Nii on nüüd ka­sutusel liigendus “teerajajad–kõrgaeg–järelromantism” senise “ettevalmistus – rahvusliku ärkamise vanem ja noorem sugupõlv – kainenemine” asemel. Juba “Vanemas ilukirjanduses” kasutatud liigendus, mis toob välja kirikuõpetajate ja köstrite-koolmeistrite perioodid varases kirjanduses, on muutunud vastavalt tekstikeskseks vaimuäratavaks ja tundeid ihalevaks suunaks.9

Lisatud on palju uut faktimaterjali ja korrigeeritud on varasemaid seisukohti.10 Lisatud on terveid uusi osi. Näiteks kõneleb Kampmaa nüüd ka uuemast rahvalaulust, mis üldiselt kirjanduslugudes üsna kõrvale on jäetud (1:4, 122–130).11

Nii peegeldavad “Peajoonte” 1., 2. ja 4. jagu oma lõppkujul eesti kirjandusuurimise ja autori vaadete seisu 1930. aastatel, realismiköide aga 1920. aastate alguses, ning eesti kirjandusuurimise ajaloo seisukohalt on siin põhimõtteline vahe.

Ma ei hakka siin põhjalikult läbi vaatama kogu raamatut. See nõuaks monograafia mahtu. Peatun pikemalt Kampmaa ajalookirjutuse aluspõhimõtetel ja tema kohta tehtud kriitikal. Lähtealustest omakorda kõnelen viies osas: positivism, idealism-romantism, arenguideed, esteetilised arusaamad ja hüpe uusromantismi poole.

Positivism

Kampmaa käsitluse metodoloogiliseks põhialuseks on positivism ning enim Georg Brandese ideed.12 Brandesele viitab juba raamatu pealkiri (vrd Brandese “Hauptströmungen der Literatur des neun­zehnten Jahrhunderts”) ning positivismile alapealkiri, mis kõneleb kirjanduse seletamisest näidete abil. Ja eessõnas 2. jao 4. trükile kirjutab Kampmaa, et on otseselt võtnud juhiseks Brandese sõnad: “Tervikut tugevasti ja nõnda valgustada, et peajooned (Hauptzüge) esile kerkivad ja silma hakkavad” (2:4, 5).

Oma arusaamad kirjandusloo olemuse kohta esitab Kampmaa juba “Eesti vanemas ilukirjanduses”: “Kirjanduslugu ei otsi esimeses reas mitte kunsti ennast, vaid tema tekkimist algusest kuni käesoleva ajani” (lk 4–5).13 Esimese jao esmatrüki “Eeskõnes” ütleb ta, et ei tahtnud “mitte ainult kirjanduse tegelaste ja raamatute ajalugu” kirjutada, vaid ka ideede ajalugu ja kirjanduse üldist arenemist näidata. Sellega põhjendab ta muuseas periodiseeringut, mille aluseks ei ole kirjanduse välised tunnused, vaid valitsevad ideed ja kirjandusvoolud.14 Ja kuigi kirjanduse arengu ideed saavad alguse juba romantikutelt, teevad need kuulsaks samuti positivism ja Brandes.

Brandesele on tagasi viidav ka Kampmaa võrdlev vaateviis, mis seob eesti kirjanduse arengu Euroopa-suhetega ja sealt saadud mõjudega, kuigi voolud eesti kirjanduses nii selgelt ei esine kui Euroopas. Nii toob Kampmaa välja paralleele näiteks saksa ja eesti romantismi vahel (2:3, 124).

Arenguideele vastavalt tõstab Kampmaa kirjanduses esile uuendajad, öeldes esimese jao esmatrükis: “meie viibime üksnes nende juures pikemalt, kes kirjandusepõldu iseäralikul mõõdul harinud, oma aja kohta uudist pakuvad ja sellepärast rohkem silma paistavad” (1:1, 2). Samas on talle lõpuni vastuvõtmatu avangardi idee vana täielikust minemaheitmisest, “vihast” vana vastu, mida ta näeb siurulaste juures ja seob individualismiga (4, 300).

Positivismile on oluline leida autori olemus, mis on määratud rassi, miljöö, momendi või päritu, läbielatu, õpitu poolt. Olulisim kirjanduse olemist määrav tegur on Kampmaale ajavaim, ajastu mõju kirjandusele (=moment), nii nagu see oli keskne ka kogu eesti positivismile. Esimese jao neljanda trüki sissejuhatuses ütleb ta: “Olgugi luuleteos luuletaja isiku individuaalne väljendus, siiski ei valmi ta väljaspool aega ja ruumi, vaid ajatootena ta paratamatult kannab laubal ka ajamärke” (1:4, 8). Seetõttu algab tal iga peatükk ajastu ja selle vaimu iseloomustusega.

Mõnikord toob Kampmaa positivistlikud põhilaused sisse ka konkreetsete kirjanike juures, näiteks Otto Wilhelm Masingu puhul: “Masingu elutunnete kompleks ja elusuund olenevad tema päevil kehtivast ajapsühholoogiast, miljöömõjudest ja rassilistest elutungidest” (1:4, 209). Üldiselt aga keskendub ta kirjanikke käsitledes schererlikult päritu, läbielatu ja õpitu peale, eriti Brandesel tähtsale lapsepõlvele ja kujunemisajale. Just sellega tegelevad enim ka Kampmaa küsimustikud kirjanikele, kus on kesksel kohal kirjaniku sünnikoht ja ümbrus, lapsepõlvemuljed, vaimse arenemise algus, kooliskäimine ja esimesed raamatud, mõjutajad ja armastatud kirjanikud nii eesti kui väliskirjanduses, prototüüpide küsimus, maailmavaate ja kunstivaate arenemine.15

Positivismile on oluline faktikesksus, uurija objektiivsus ja erapooletus. Kirjanduse esteetiline pool jääb üldiselt kõrvale. Kampmaa on tugevalt faktikeskne ja fakti austav kirjutaja. Aga ta proovib kõnelda ka kirjanduse esteetilisest poolest, hilisemates trükkides üha enam. Ja uurija erapooletus on tema puhul keerukas küsimus.

Nimelt konkreetsete kirjanike ja teoste analüüsis esitab ta kogu aeg nii positiivset kui negatiivset ning on mu arvates üsna objektiivne ja tasakaalukas. Kui ta aga kõneleb üldistest ideedest, ideoloogilisest taustast jms, siis pakub ta selgeid ja ühemõttelisi omapoolseid suhtumisi kuni sapise irooniani. See paistab teravalt silma näiteks kolmandas jaos, kus tal tuleb teha tegemist pahempoolse ideoloogiaga, mida ta ei salli. Aga sama kehtib ka sentimentaalse suuna ja eriti pietismi puhul, mida ratsionalist Kampmaa hindab teravalt negatiivselt (“haiglased tundmused”), ja uusromantilise suuna põhjaks oleva nietzscheliku individualismi puhul, mille kohta käivad lõigud on täis kaudset kõneviisi (“Neist tugevaist pidavat tõusma suured geeniused…” – 4, 12). Samas pole selleski midagi erilist, ka Brandes esitas selgelt oma ideoloogilisi seisukohti.16

Ainult et Kampmaa ideoloogilised arusaamad erinevad järsult nii positivismist kui Brandesest. 19. sajandi positivism oli eeskätt liberaalne, Brandes liiatigi ateist või vähemalt kirikuvastane. Kampmaa ideoloogia aluseks on aga rahvuslus ja klassikaline idealism, mis peaosas lähevad tagasi 19. sajandi romantismi ja eesti rahvusideoloogiani, kuigi idealismi juured võib viia ka antiigini. Ning talle on tähtis religioosne tunne.17

Idealism, rahvuslus ja romantism

Kampmaa arusaamad kirjanduse ja kirjaniku rollist toetuvad idealismile ja romantismile ning nende põhialused jäävad algusest lõpuni muutumatuks.

Oma väärtusi kuulutab ta kohe esimese jao esmatrüki “Üleüldises sissejuhatuses”. Väärtuslikud on talle need raamatud, mis “rahva kõrgemaid püüdeid, kaunimaid paleusi kujutavad, nimelt püüdeid tõele, headusele ja ilule” (1:1, 1).

Kampmaa jaoks on oluline kirjaniku idealism, aateinimese, vaimselt massist kõrgemal seisva jumalikult loova geeniuse roll (4, 296). Ta peab tähtsaks, et inimesel ja elul oleksid maailmas kõrgemad eesmärgid. Kirjanduses pole talle oluline mitte argielu, vaid ideaalidemaailm, ka fantaasia – kui produktiivse loomingu kese (4, 299). Kirjandus peab juhatama kõlbelisele elule. Veel enam: moraalsete väärtuste vastu ükskõikne inimene ei saagi tema arvates “anduda sellele, mis on ilus ja ideaalne” (1:4, 260).

Kampmaa rõhutab kirjanduse sotsiaal-eetilist kallakut, kirjaniku ühiskondlikku südametunnistust ja rolli. Siin toetab ta selgelt 19. sajandi eesti rahvusluse ideoloogiat. Talle on tähtsad sellised mõisted nagu rahvus, rahvatervik, kollektiivsustunne, kirjandus kui rahva elujõu ja enesetunde tõstja ning oluline, et kirjanik oleks ühenduses “rahvahinge jõuallikatega” (4, 301). Väljaspool rahvuslust pole mingi teadus, kirjandus ega kunst tema jaoks mõeldav (3, 246).

Selle vaateviisi analoogid leiame näiteks Juhan Liivi ja Anton Jürgensteini kirjandusvaadetes. Aga Kampmaa seisukohad on väga lähedased ka 1920. aastate August Annistile.18

Kampmaa rahvuslusest ja idealismist tuleneb tema üheselt negatiivne suhtumine materialistlikku, pahempoolsesse, “nihilistlikku” maailmavaatesse, mis hävitab idealismi, kultiveerib külma aru, labast mehaanilist käsitust inimelu olemusest. Ta leiab, et ühegi aja suured vaimukangelased ja luuletajad pole suutnud seda omaks tunnistada.

Sealjuures näeb Kampmaa hästi ühiskondlikke probleeme ega soovi neid kuidagi maha vaikida. Ta kirjutab otse, et sentimentaalse voolu kirjanikud ei näidanud mitte kuidagi tollase talupoja ülirasket elu, vaid aitasid otse maha suruda talupoja arvustavaid mõtteid elu kohta (1:4, 259). Aga Kampmaale ei meeldi klassiteadvuse õhutamine ja rahvusliku ühtsuse vastasus, mis ei mõtle sellele, et “klassidesse jagunemine väikese rahva kohta enesetapmine võiks olla” (3, 99).

Kampmaa jaoks on põhimõtteline vahe klasside teadvustatud ja mitteteadvustatud erinevuste ning vastasseisu ja kooseksisteerimise vahel. Kohati jääb mulje, et tema jaoks seisnevadki klassid ainult klassiteadvuses. Kui pole viimast, siis pole ka klasse. Veel paistab Kampmaale, et kogu sotsialism võetakse tihti omaks kas pimesi või on lihtsalt poos, millega endale tähelepanu tõmmata. Näiteks laenab ta selle tõenduseks Tuglaselt mõtte, et kõige oma välise sotsialismi juures jäi Vilde loomult siiski elumaitsvaks kodanlaseks (3, 120).

Sealjuures näeb ta sotsialismi taga peamiselt vaid vene mõju, mis 19. sajandi lõpus tema arvates järsult eestlase hingeelu muutis, hävitades eestlase mõistlikkuse ja tasakaalukuse. Vene egoism, kirg ja lodevus imbusid ühe osa eesti seltskonna verre (3, 247). Vene mõjust ja sotsialismist kirjutades kaob ka Kampmaa enda tasakaalukus ja mõistlikkus, vene ideena esitab ta arusaama, et “töötegemine on lollus” jne.

Samas ei suhtu Kampmaa pahempoolsusega seonduvasse realismi ja ka kunsti kunsti pärast kuulutavasse uusromantismi sugugi üheselt eitavalt.

Realismi puhul on tema jaoks positiivne armastus tõe vastu, võitlus “mammonis­miga”, omakasupüüdlikkusega, kõlbelise variserlikkusega, auahnusega, seisuslike eelarvamustega, rikaste ülbusega, samuti kaasatundmine rõhututele ja kõrgema inimsuse kuulutamine. Lisaks astub realism stiili poolest romantismist suure sammu edasi, vabanedes magusast, õõnsast fraseoloogiast. See on eluline, tüse ja värske, täpne, ja mis kõige olulisem: “omandab siin ja seal individuaalse laadi” (3, 249).

Uusromantismi puhul hindab Kampmaa kõrgelt, et see astus vastu tegelikkuse kopeerimisele, püstitas kunstilise järjekindluse nõude ja tõstis esile fantaasia, mis mäletatavasti tähendas talle igasuguse pro­duktiivse loomingu keset. Aga sealjuures ei ole Kampmaa nõus uusromantikute kunst-kunsti-pärast ideaaliga. Kunsti eripärased seadused toimivad tema jaoks vaid teose vormis. Idee ja sisu vallas peab kunstiteos ikka otsima elulisi väärtusi (4, 299, 301).

Sama kehtib ka teistpidi. Kampmaa ideoloogilised vaated ei määra tema hinnanguid konkreetsetele teostele ega ka mitte voolule. Romantism on kongeniaalne ta ideoloogia ja laiemate arusaamadega kirjanduse rollist. Kuid ta näitab selgelt selle puudusi ning lõppkokkuvõttes leiab, et eesti romantismis on väga vähe jääva väärtusega teoseid (2:3, 259). Ja samas, Vilde “tendentsiga” novellid tähendavad talle sotsialistlikult vaatekohalt esitatud kirjandust. Aga tema arusaamad Vilde teostest on erinevad. Nii hindab ta “Külmale maale” kaasakiskuvust ja täpset olude kujutamist ning “Mäeküla piimameest”, aga kritiseerib seda, kuidas “Prohvet Maltsvet” ajaloolise tõega vastuollu satub ning et Vilde ei esita ideid kunstilisel kujul, vaid paneb alasti tendentsid inimeste suhu või “targutab ja agiteerib iseenese nimel”. Silmatorkavaim on hoopis, kuidas Kampmaa talle ideoloogiliselt sobivaid ja sealjuures häid autoreid kaldub kas üle kiitma või siis toob nende negatiivseid külgi palju vähem välja (näiteks Kitzberg).

Arenguideed

Kirjanduslooga koos sünnivad ka seletused kirjanduse arengu kohta. Romantikud kõnelesid kirjanduse elukaarest. Järgnesid positivistide evolutsioonilised arusaamad kirjanduse sünnist, elust ja surmast ning arengust lihtsamast keerulisema poole. Sellele vastandusid Hegeli käsitused teesist, antiteesist ja sünteesist ning enesest teadlikuks saanud vaimust. Ja näiteks Brandes pakub pilti kulgemisest ühelt veriselt revolutsioonilt teisele, kus vastamisi seisavad progressiivsed jõud ja tagurlus. Kampmaa pilt eesti kirjanduse arengust ei taandu ühele ideele ega ole ka üheselt seotud ühegi teooriaga.

Kõigepealt jaguneb tema kirjanduslugu kaheks. Arenguideed tulevad sisse alates romantismist, mis tähistab tema jaoks iseseisva eesti kirjanduse algust. Sealtpeale saab tal põhimõisteks kirjandusvool. Selle seesmise arengu vormiks on talle evolutsiooniline elukaar, mida markeerib voolu jagunemine alguseks, tipuks ja languseks. Niisugust liigendust rakendab ta kogu tsükli läbinud romantismile ja realismile (teerajajad–kõrgaeg–järelromantism ja realismi tõuseng–kriitiline realism–järelrealism), aga mitte uusromantismile.

Voolude vaheldumine toimub Kampmaa meelest pööretena, milles uus matab enda alla vana (kuigi see ei kao lõplikult). Voolude vaheldumise üheks mõjuriks     on kohalike olude (momendi, ajavaimu) muutumine, mida kirjandus peegeldab, teiseks aga väliskirjanduse mõjud, nagu saksa mõju romantismi, vene mõju realismi ja erisugused mõjud uusromantismi puhul. Sealjuures tõstab Kampmaa esile just need uue voolu omadused, mis eelnevale vastanduvad või selle ühekülgsust parandavad, näiteks realismi elulisus või uusromantismi naasmine ideaalimaailma juurde. Lisaks seob Kampmaa eri voolud ka eri ühiskonnakihtidega: romantismi talupojaga, realismi linna väikekodanlusega, uusromantismi intelligentsiga.19

Kui aga otsida Kampmaale olulisi läbivaid, kindlasuunalisi arenguideid, siis neid on mu arust kaks komplekti. Esimene seostub kirjanduse liikumisega üha suurema iseseisvuse ja eneseteadlikkuse poole. Nii äratas Kampmaa arvates romantism rahvuse, realism üksikute kihtide ning uusromantism indiviidi eneseteadvuse ja isikuvabaduse. Teine seostub kirjanduse stiili (vormi) täiustumise ja individua­liseerumisega, mis sai alguse romantismis, arenes edasi realismis ja muutus uusromantismis tungiks täiuslikkuse poole.

Esteetilised arusaamad

Oma ideoloogilised ja metodoloogilised vaated esitab Kampmaa tihti eraldi lõikudena, jagude sissejuhatustes, kokkuvõtetes, ning suudab neid ka piisavalt hästi järgida. Kampmaa esteetilised vaated aga leiavad enamasti otsese väljenduse konkreetseid teoseid vaadeldes pillatud üksiksõnades või -lausetes. Siiski saab ka neist kokku panna üsna koherentse pildi.

Kõigepealt, Kampmaa jaoks seostub kirjanduse esteetiline pool üheselt kirjanduse vormiga, kusjuures vorm on talle oluline. Ta kirjutab otsesõnu, et kirjanduse väärtus oleneb “ideede käsitlus- ja väljendusviisist” (2:3, 254) ja et tähtis on individuaalne stiil, mille taga on isiklikult läbitunnetatud elamused. Väärtuslik on talle kirjandus, mis tõuseb üle oma aja, tegeleb igavikuliste probleemidega ja suudab anda neile ka sellise vormi, mis kestab üle aja.

Talle on oluline omapära ega meeldi jäljendamine. Samas suhtub ta laenudesse ja laiemalt kogu romantilisse originaalsuseideaali oluliselt leebemalt kui näiteks Suits. Ta lihtsalt konstateerib, et suur osa Kreutzwaldi toodangust on osutunud laenuliseks, kuid samas kirjutab, et need tööd väärivad siiski tähelepanu, sest “nad on rikastanud meie vaimukultuuri ja mõjustanud kirjanduslikku loomingut” (2:3, 38).

Kampmaa vormiväärtustest saab kokku panna pidevalt korduvate märksõnade loendi, mis küll minu arust  pole hie­rar­hiseeritav. Positiivsed stiilijooned on näiteks elulisus, tüsedus, usutavus, värskus, jõud, omapärasus, kunstiline järjepidevus, täpsus, lihtsus, loomulikkus. Negatiivsed jooned on magusus, õõnsus, pinnalisus, šabloonsus, vulgaarsus, eklektika, protokollilisus, kaootilisus, liialduslikkus.

Nii on Kampmaa esteetilised ideaalid suures osas pärit Euroopa klassikalise kirjanduse põhialuste varamust, millele ta eriti 1930. aastatel lisab uusromantismist (nii saksa uurijatelt kui eesti praktikast) võetud ideid. Tegelikult võib lausa öelda, et Kampmaa esteetilised arusaamad, eriti 1930. aastatel, on tugevasti sarnased Tuglase omadega, kusjuures õpilase rollis on olnud Kampmaa. Eristama jäävad neid eeskätt ideoloogilised vaated.

Uuendused 1930. aastatel: hüpe uusromantismi poole?

Oma kirjandusloo 1930. aasta väljaannetes püüab Kampmaa tuua sisse ka n-ö uuemaid kirjandusuurimise suundi. Ta kirjutab: “Nagu nüüd on selgunud, sisaldas mu vaatlusmenetlus juba algusest peale elemente sellest, mida W. Dilthey nimetab ideede-ajalooks, F. Gundolf elutunde ja elutungi jälgimiseks, S. Lublinski kirjandusarengu sotsiaalsete eeltingimuste selgituseks ja O. Walzel kunstide vastastikuseks valgustuseks.” Ja lisab, et on proovinud neid moodsaid vaatlusviise siin-seal veelgi paremini rakendada (2:3, 6). Viidatud autorid seostuvad sajandialguse saksa uusromantilist tüüpi kirjandusuurimisega. Fraasid “nagu nüüd on selgunud” ja “siin-seal” annavad aga teada, et varasem kasutus oli ebateadlik ja ühtlasi, et põhimõttelisi muutusi metodoloogias ei tule.

Milles uuendus väljendub, ütleb neljanda jao eessõna: “Kirjanduse arenemiskäigu pragmaatilisel jälgimisel olen eelistanud ideedünaamilist menetlust, mis püüab aimata kirjandustegelaste elutunnet, hingelisi põhitunge ja nii avastada filosoofilis-psühholoogilisi kujundavaid jõude” (4, 5). Enim kasutatud uus mõiste ongi elutung või elutunne, mille põhisuunda ta eri autorite puhul proovib ära arvata ja eraldi lõikudes välja tuua. See ideestik annab aga kokku üsna eklektilise pildi.

Ühelt poolt: Kampmaa sõnavara on väga varieeruv. Läbisegi on hingeline dünaamika, elutungi suund, vaimsus, elusuund ja elutunnete kompleks, tegevuse jõuallikas, kujundavad jõud, tegevuse sihid, elusiht jne. Kord kõneleb ta ajajärgust ja selle erilisest elutundest (“Vaimutooteid tuleb vaadelda teatud ajajärgu erilise elutunde väljendusena” – 1:4, 10), kord ajapsühholoogiast (“tolleaegsed kirjamehed alistusid ajapsühholoogiale ja omandasid üldiselt valitsema pääsenud sentimentaalse elutunde” –1:4, 178).

Teisalt kasutab ta neid mõisteid erinevalt. Esimeses jaos kirjeldab ta nende terminitega peaaegu ainult seda, kuidas näeb autorite poolt enesele seatud keskset ülesannet, nagu rahva silmaringi laiendamine, kõlbelise taseme tõstmine, isamaalise meelsuse või eestluse äratamine vms. Nii on Jannseni “elutung” suunatud “rahva vaimse silmaringi laiendamisele, kõlbelise taseme tõstmisele ja vaimutule sütitamisele” (1:4, 249). See viitab terminoloogiast hoolimata positivismile ja näiteks Masingu puhul seob Kampmaa asja otseselt miljöö,  momendi ja rassiga (1:4, 209). Vaid haruharva toob ta siin sisse midagi muud, märkides näiteks Petersoni puhul, et “abnormsed seletamatud ürgtungid ristlesid petlike unistustega” (1:4, 220). Või osutab ühtäkki hoopis rahvuslikele tõuparanduse-ideedele, kirjutades Juhan Vasarale viidates, et rahva tõuline ja hingeline struktuur on aluspind, mille omapärasused olenevad “pärivusest, miljööst ja ristamisest” (1:4, 10).

Teistes jagudes kasutab ta samu termineid kirjanike sisemise elutungi suuna või siis – laiemalt – teatavate psühholoogiliste dominantide iseloomustamiseks. Näiteks Jaan Bergmanni “tegevuse jõuallikaks” peab Kampmaa piinlikku kohusetäitmist ja korratunnet (2:3,170). Teises trükis rõhutab ta hoopis armastust isamaa vastu, mis Bergmanni eesti kirjanduse alal töötama innustas. Aga mainib seal sedagi, kuidas too juba karjasena olnud piinlikult hoolas ja korralik (2:2, 226, 224). Karl August Hermanni puhul on juttu edasirühkimistungist, kangekaelsest enesele ustavaks jäämisest ning ka suurusuimast, tungist aule ja kuulsusele kui tõukejõust (2:3, 162), aga samalaadseid märkusi leidub Hermanni eluloo esituses varemgi (2:2, 206).

Nii võib öelda, et need lõigud sisaldavad vaid osalt uut. Tihti on neis nüüd ül­distuse ja dominandina pakutud välja jooni, mis varem olid esinenud autori eluloos mingis konkreetsemas seoses. Muud uuendused on minu arvates ebaolulised.

Kokkuvõttes jäävad need muudatused suuresti kosmeetiliseks, ebajärjekindlaks ja edasi arendamata. Ja vahest tähtsaim: need ei muuda kuidagi raamatu positivistlikke ja rahvuslik-idealistlikke aluseid.

Kampmaa kirjandusloo kriitika

N-ö erakriitika algab juba 1908. aastal, mil autor saab tigeda kirja Karl August Hermannilt: “Teie pidada Eesti kirjanduse ajalugu uuesti välja andma. Eesti kirjanduse ajalugu teaduse põld on 3/4 minu oma. (…) Avaldan protesti selle vasta, kes minu põllult lõigata ihkab, kus ta ei ole külvanud. (…) Teiste sõnadega oma uurimust puudulise töö tarvis pruukida mina ei luba. (…) Ümber sepitseda keelan täiesti ära.”20

Samalaadseid kriitikanäiteid võib leida ka muudest Kampmaale saadetud kirjadest, mis siiski üldiselt on tunnustavad. Kriitiline pool on kõige selgemalt näha neljanda jao ümber keerlevas kirjavahetuses, kus oma seisukohti esitavad kohati üpris teravalt Daniel Palgi ja Friedebert Tuglas.21

Avalik kriitika jaguneb selgelt kaheks.22 Algusest peale hinnatakse ning tunnustatakse Kampmaad kui olulist materjalikogujat ja kirjanike elulugude koostajat, samuti ta faktoloogilist korrektsust ja proovi põhjendada oma väiteid. Ja algusest peale süüdistatakse teda isiklike seisukohtade puudumises ja kompilatiivsuses, subjektiivsetes hinnangutes, süsteemi nõrkuses, lihtsustamises, nõrgas esteetilises analüüsis, pikkades teoste ümberjutustustes, ebakorrektses viitamises.

Legend kõneleb, et nooreestlased tegid Kampmaa maha. Üldistusena on see siiski liialdus. Ridala ei arvustanud Kampmaad üldse. Ta luges küll käsikirju, aga mingeid olulisi vastuolusid nende vahel ei paista ilmnevat, mis on ka arusaadav, kui lugeda Ridala kirjanduslugu, kust õhkab samasugust vaimsust. Aaviku kriitika pakkus pigem üldsõnalist kiitust ja kõneles peamiselt keelest. Linde võttis sõna üksnes Kampmaa “Eesti vanema ilukirjanduse” puhul. Tema kriitika oli tõepoolest terav ja ründav. Suits arvustas 1934. aastal romantikajao kolmandat trükki. See tekst on suuresti kirjeldav, aga hinnangutes lausa positiivne, rõhutades Kampmaa arenemist, ilutsemise vähenemist, uuendatud fakte ja lisades vaid näpuotsaga analüüsikriitikat. Teiseks kirjutas Suits 1937. aastal piduliku, lühikese ja üsna sisutühja juubeliloo, milles on suitsulikku irooniat, kuid mis on siiski tunnustav. Veel üks arvustus nooreestlastelt “Peajoonte” kohta on Tuglaselt, kes arvustas realismijagu. Tuglas on kriitilisem kui Suits, põhjuseks suuresti ideoloogilised probleemid. Aga ka tema suhtumine Kampmaasse on lugupidav. See väljendub nii arvustuse rahulikus toonis kui ka arutluses, mis toob välja nii plusse kui miinuseid.23

Neljandat osa on arvustanud hoopis Ants Oras, samuti tasakaalukalt ja pehmelt, rõhutades muuseas seda, kuidas Kampmaa on arenenud.24 Arvustavaid märkusi sisaldab Jaan Roosi Kampmaa-artikkel. Ta refereerib lühidalt teiste märkusi ja on omalt poolt väga leebelt kriitiline. Vaatlen siin lühidalt keskseid etteheiteid.

Kampmaad solvas eriti see, et tema tööd nimetati ebaoriginaalseks ja laenuliseks. Tuglas leiab, et Kampmaal pole kuigi palju oma väljavaateid, uusi sihte rajavaid ideid ja värskeid hinnanguid ning et ta kirjandusajalugu muutub võõraste arvamuste mosaiigiks ja eri päritolu detaile pole ühe isiku vaatevinklist vaadatud (lk 23–25). See on mõnes mõttes õige, mõnes mitte. Kampmaa esitab palju teiste seisukohti, kuid kokkuvõttes moodustavad ta arusaamad siiski oma süsteemi, mis aja jooksul muutub üha selgemaks. Eespool proovisin seda ka näidata. Samuti ei maksaks unustada, et Kampmaa on ise oma tööd nimetanud eeskätt koolidele mõeldud käsiraamatuks. Sellel taustal tekitab uute sihiseadete nõudmine tunde, et Tuglas kas ei saa aru, mida arvustab, või siis on tema kriitika sihilik.

Kampmaale on ette heidetud subjektiivsust. Näiteks Tuglas ütleb, et kirjandusloo neljandas jaos ei püüdnud Kampmaa mitte ajajärgu tõtt faktidest tuletada, vaid otsis valmisoleva “tõe” jaoks ainult illustratsioonimaterjali.25 Nagu proovisin näidata, on Kampmaa küll subjektiivne oma hinnangutes talle vastuvõetamatu ideoloogia suhtes, aga konkreetsete teoste ja suundade analüüsi puhul seda väita ei saa.

Minu arust paistab kogu vaidlusest üsna selgelt läbi, et keskne vastuolu on erinevate ideoloogiate vahel. Ka 1920. –1930. aastate Tuglas pole mingi ideoloogiavaba esteet, vaid selgelt pahempoolsed ideaalid säilitanud inimene, kellele on vastuvõtmatu Kampmaa rahvuslus. Samas viib Kampmaa tahe pidada ideoloogiat ja loomingut teravalt lahus minu arvates selleni, et ta ei näe enam nende kahe poole seoseid. Näiteks olen ma Tuglasega sama meelt, kui ta ütleb, et sotsialistlikud ideed on jõud, mis Vildet kindlaid asju kirjutama sundis, ning et just see maailmavaade ta parematele teostele elulise väe annab (lk 27).

Kolmas etteheide väidab, et Kampmaal puudub kunstimaitse. Juba Linde arvates pole Kampmaal kunstist aimugi. See vaidlus võiks olla mõttetu, kuid just erinev maitse paistab olevat mitmete konkreetsemate süüdistuste taga, mida küll hoopis teisiti sõnastatakse. Just maitsega seletub näiteks Orase etteheide valedes proportsioonides: tema üliaustatud Under on saanud liiga vähe ruumi võrreldes Tammsaarega, kellesse Oras suhtus väga kriitiliselt (lk 195).

Neljas etteheide puudutab viideteta laene. Juba Linde märgib, et Kampmaa on jätnud Hermanni kirjandusloole ja ühele Suitsu artiklile viitamata, kuigi neid kasutab. Tuglas süüdistab Kampmaad, et see on mõnegi lehekülje temalt ja ka teistelt sõna-sõnalt maha kirjutanud (lk 24–25).

Kampmaa seletab oma viitamissüsteemi esimese jao esmatrüki “Eeskõnes”: kus oli võimalik eeltöödele toetuda, seal on neid vähemalt kord ka viidatud. See seletab päris palju, sest mitmele allikale ongi viidatud vaid ühel korral. Probleem on minu arvates hoopis selles, et selline viide võib olla üsna juhuslikus kohas. Näiteks Tuglase mõtet, et Vilde sotsialism pole veenev, sest temperamendi poolest jääb ta elumaitsvaks kodanlaseks, kordab Kampmaa kolmandas jaos kahes kohas (lk 120 ja lk 166), aga viitab Tuglasele ainult viimasel korral. Ja mõnikord on Kampmaa tõepoolest kirjutanud üsna täpselt ümber teiste juttu. Näiteks Liivi eluloo käsitluses (3, 24–25) ja Tuglase 1914. aasta “Juhan Liivis” (lk 13–14) mõned laused peaaegu kattuvad. Aga need on minu nägemist mööda põgusad üksikkohad.

Kokkuvõttes ei mõista ei Linde ega Tuglas Kampmaad teravalt hukka. Asi on lihtne: selline viideteta laenamine on selle aja eesti kirjandusteaduse üldine tava. Näiteks Tuglase “Juhani Ahos” (1925) tsiteeritakse paar korda Ahot ennast, viidatakse üldiselt Suitsu artiklile ja kord esineb Aho eluloolase Gunnar Castréni tsitaat. Sama kehtib ka teiste Tuglase artiklite puhul väliskirjanikest, kuigi on selge, et ta peab olema neid kirjutades kasutanud mitmesuguseid allikaid.

Mõnigi kord märgitakse ka Kampmaa ebatäpset sõnastust. Seda mainib juba Linde 1908. ja sama peab tõdema Oras 1936. aastal (lk 196). Sellele ei saa vastu vaielda.

Ja viimaks: pikad proosateoste ümberjutustused, mida Kampmaa harrastab. Didaktikuna ja oma töö adressaati arvestades keeldub Kampmaa ise neist põhimõtteliselt loobumast, kirjutades 1936. aastal: “Hetkelist naudingut võiks süžee esitamine sisu kokkuvõttena vahest häirida, tõsisele stuudiumile on ta aluseks ja kergenduseks” (4, 5). Ja mu arust on Kampmaa esitatud pedagoogilised arusaamad sel puhul täiesti adekvaatsed.

Küll aga lisaksin omalt poolt kaks asja. Esiteks Kampmaa positivistlik naiivsus, mis oli küll omane suuremale osale eesti positivismist. Nii kasutab ta kirjanikelt ja nende sugulastelt saadud materjali üsna kriitikavabalt. Tuglas viitab näiteks, et Kampmaa on võtnud mitmeid väiteid tema kohta emalt saadud andmetest, mis on aga valed.

Teisalt käib Kampmaa kirjanikelt saadud infoga mõnikord üsna halvasti ringi. Nii kirjutab Vilde oma ankeedivastuses, kuidas ta tuli Berliinist tagasi kodanliku kahtleva vabameelsena ning juhtus Tartus läti marksistlike üliõpilaste seltskonda, kus ta pani aluse oma revideeritud maailmavaatele (lk 455). Kampmaa laenab need faktid peaaegu sõna-sõnalt, aga seal, kus Vilde ütleb, et tema pani (mainitud keskkonnas) aluse oma maailmavaatele, muudab Kampmaa selle väiteks, et läti üliõpilased panid aluse Vilde maailmavaatele, lisades veel omalt poolt sõna “targutused”. Kui Vilde ütleb, et see andis tema elule kursi, siis Kampmaa teatab, et Vilde andus pimedalt klassivõitluse-usule (lk 120).

Nii võib mu arvates resümeerida, et Kampmaa-kriitika taustaks olid ühelt poolt erinevad maitsed, aga veel enam vastandlikud ideoloogilised arusaamad. Ja kuna Tuglase–Orase määrata jäi edasine eesti kirjandusest kirjutamise tee, siis sai ka Kampmaast tühisevõitu amatöör. Mida ta kindlasti ei ole.

1 Kampmaast on kirjutatud väga vähe. Kogu kirjutuse põhjaks on üks artikkel Jaan Roosilt Kampmaa 70. juubeliks, mille fakte, hinnanguid ja lauseidki korratakse hilisemates tema kohta käivates kirjutistes kohati lausa sõna-sõnalt: J. R o o s, Mihkel Kampmaa elust ja tegevusest. Eesti Kirjandus 1937, nr 3, lk 126–139. Muid töid: J. R o o s, Mihkel Kampmaa elutöö. Postimees 04.10.1943 (Kampmaa surma puhul); A. V i n k e l, M. Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias. Keel ja Kirjandus 1967, nr 3, lk 151–155 (taastrükk rmt-s: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene. Tallinn, 1970, lk 183–193). N. A n d r e s e n, Mihkel Kampmaa: 28. märts 1867 – 30. sept. 1943. Sirp ja Vasar 03.31.1967 (taastrükk rmt-s: N. Andresen, Inimesi ja raamatuid. Tallinn, 1973, lk 31–35); K. R a u d v e r e, “Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda.” Mihkel Kampmaa “Eesti kirjandusloo peajoonte” IV jao sünniloost. Keel ja Kirjandus 1993, nr 4, lk 212–220; K. M e t s t e, Mihkel Kampmaa – tubli pioneer. Rmt-s: Traditsioon ja pluralism. Tallinn, 1996, lk 108–114; V.        B i r k, Elutöö sillutas üldhariduse ja teaduse vahemaid. Eraõpetlane, kooli- ja kirjamees Mihkel Kampmaa 130. Postimees 22.03.1997; K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…” Lisandusi Mihkel Kampmaa tundmaõppimiseks. Akadeemia 1999, nr 9, lk 1816–1841. Neile allikatele tuginevad ka siin esitatud faktid.

2 Siis ilmusid nt “Loogika õpetus” (1895), “Eestlase iseloom ja laad” (1902), aga ka “Keisri Aleksandri III elu ja valitsus: 1841–1881–1894″ (1895) ja “Kanade pidamine sissetulekute suurendamiseks” (1896) jms.

3 1905. aastal kirjutab ta Jaan Jõgeverile, et tal on hulk materjali olemas.

4 J. W. Jannsen kui ilukirjanik. Eesti Kirjandus 1908, nr 5–7, lk 189–197, 217–224, 249–258; Eesti ilukirjandus Tallinnas saja aasta eest. Eesti Kirjandus 1908, nr 11–12, lk 407–412, 425–437; Kalevipoja mõju Eesti ilukirjanduse peale. Eesti Kirjandus 1911, nr 11/12, lk 461–480; Mihkel Veske luule. Eesti Kirjandus 1915, nr 5/6, lk 153–170.

5 M. K a m p m a n n, Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule kirjandusele. Tartu, 1908.

6 M. K a m p m a n n, Impressionistlik uusromantismus mujal ja meil. Eesti Kirjandus 1913, nr 10–12, lk 353–368, lk 397–414, lk 444–450. Selle mõju kohta uusromantismi mõistmisel vt rmt-s: Eesti Kirjanduse Selts 1907–1932. Koost. A. Palm. Tartu 1932, lk 46.

7 M. K a m p m a n n, Eesti kirjanduseloo peajooned I. Tallinn, 1912 (2. täiendatud trükk: Tallinn, 1920; 3. parandatud trükk: Tallinn, 1924; 4. ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud trükk: Tartu, 1938); Eesti kirjanduseloo peajooned 2. Tallinn, 1913 (2. trükk 1921 – kaanel: täiendatud trükk, tiitellehel: parandatud trükk –, 3. ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematale seisukohtadele kohandatud trükk 1933); Eesti kirjandusloo peajooned 3. Tallinn, 1923; Eesti kirjandusloo peajooned 4. Tartu, 1936.

8 Siitpeale on “Peajoontele” viidatud otse tekstis: esimene number tähistab jagu, kooloniga eraldatud number trükki ja komaga eraldatud number lehekülge.

9 Varasemat liigendust kritiseeris juba Linde 1909. aastal, vt B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus. Eesti Kirjandus 1909, nr 7, lk 279–288.

10 Huvitav on jälgida, millised nihked toimuvad “Kalevipojaga”. 1911 küsib Kampmaa Eisenilt, kas ta peaks “Kalevipoja” jätma rahvaluulesse või panema Kreutzwaldi luule hulka, mis tema jaoks tähendaks madaldamist. 1912. aasta trükis on “Kalevipoeg” rahvaluule-osas ja saab muuhulgas iseloomustuse “sisuliselt rahvaluule”. 1924. aasta trükis on see samas, aga hinnang “sisuliselt rahvaluule” on kadunud. Viimases trükis on “Kalevipoeg” juba Kreutzwaldi-käsitluse juures. Ridala oma kirjandusloos muuseas liitis “Kalevipoja” Kreutzwaldiga juba 1922. aastal.

11 Ridala kirjandusloo esimene trükk (1922) mainib uuemat rahvalaulu paari reaga kui barbaarse keelega aseainet (lk 12), ümbertöötatud trükk aga vaikib hoopis.

12 Siinse positivismikäsituse kohta vt: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar 2006, nr 3, lk 71–83.

13 Seda lauset kritiseerib Linde, kes leiab, et vilets on kirjanduslugu, mis lõpetab pärast kirjanduse tekkimist. Tema meelest on kirjandusloo ülesanne nimelt näidata kunsti järkjärgulist edenemist, väljakujunemist (B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus, lk 282). Norides võib ju nii väita, aga kardan, et Kampmaa lause on lihtsalt veidi udune ja peab tegelikult silmas just sedasama, mida ütleb Linde.

14 Kampmaa “Vanem ilukirjandus” sarnaneb veel Hermanni kirjandusloole oma registreeriva esitusviisiga ja mõjub üsna juhuslikuna. Aga kirjandusvoolud toob ta sisse juba siin.

15 1913. aastal Eduard Hubelile saadetud küsimustik – vt täpsemalt: A. V i n k e l, M. Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias, lk 187–188; K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1834. Gustav Suitsu vastuseid vt: Gustav Suitsu autobiograafilisi märkmeid. Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 4. Tallinn, 1987, lk 19–34. Eduard Vilde vastuseid vt: E. V i l d e, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 418–443, 446–462.

16 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. … 3. loeng: Romantiline positivism, lk 82.

17 Kampmaa lugemus on silmanähtavalt väga suur. Samas tundub mulle tema positivismi taga olevat vägagi palju n-ö kaasasündinud kalduvusi. Nii kirjutab ta Vildele 1912, et tal on “kange tung kõike põhjalikult seletada, … tõugete algust otsida ja nende järeldusi näidata”. Vt kirja: K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1833.

18 Vt ka T. H e n n o s t e,  Hüpped  modernismi  poole  II. … 4.  loeng:  Eesti kirjandus ja selle uurimine  19.  sajandil:  romantilise  idealismi  aeg.  Vikerkaar  2006,  nr  6,  lk  93–108;   T. H e n n o s t e, Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 1. osa: Epigoonide aeg. Looming 2006, nr 7, lk 1069–1089.

19 Lisaks on vihjamisi olemas ka kolmas arusaam, mis näeb algavas uusrealismis sünteesitaotlust (4, 297).

20 J. R o o s, Mihkel Kampmaa elust ja tegevusest, lk 134–135.

21 Tuglase kiri Kampmaale aastast 1935 on ilmunud: F. T u g l a s, Valik kirju. Tallinn, 1986, lk 43–48. Selle kirja lõppu on Tuglas trükiversioonis lisanud järelmärkuse aastast 1942; Palgi ja Tuglase kriitika kohta vt: K. R a u d v e r e, “Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda”, lk 214–218.

22 B. L i n d e, Eesti vanem ilukirjandus. EestiKirjandus 1909, nr 7, lk 279–288. J. A a v i k, M. Kampmann, Eesti kirjanduseloo peajooned. I. Eesti Kirjandus 1912, nr 10, lk 407–412; J. A a v i k, Kampmanni “Eesti kirjandusloo pääjoonte” arvustus. Keeleuuendus 1925, nr 3/4, lk 59–64; G. S u i t s. M. Kampmann. Eesti kirjandusloo peajooned. Teine jagu, kolmas ümbertöötatud trükk. Eesti Kirjandus 1934, nr 3, lk 135–138; G. S u i t s, M. Kampmaa 70-ndaks sünnipäevaks. EestiKirjandus 1937, nr 3, lk 123–126: F. T u g l a s, M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu. Looming 1923, nr 6, lk 460–466 (taastrükk: F. Tuglas, Kriitika VIII. Tartu, 1936, lk 20–32); A. O r a s, M. Kampmaa: Eesti kirjanduse peajooned. Neljas jagu. Looming 1936, nr 9, lk 1068–1072 (taastrükk: A. Oras, Luulekool I, Tartu, 2003, lk 190–197).

23 Heaks võrdluseks sobib Tuglase arvustus Ridala kirjandusloo kohta aasta varem. See tekst on kirjutatud väga terava ja sapise hooga, süüdistused on isiklikud (Ridala maitset iseloomustatakse kui ühekülgset ja piiratut jne). Vt F. T u g l a s, V. Ridala: Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. Päevaleht 26.09.1922 (taastrükk: F. Tuglas, Kriitika VIII, Tartu, 1936, lk 7–19).

24 A. O r a s, Luulekool I, lk 191.

25 F. T u g l a s, Valik kirju, lk 48. Kampmaa omalt poolt piirdub Tuglase kirjanduslugude puhul mõne mõõt-mõõdu-vastu lausega, öeldes, et autoril on raskusi kirjandusloo periodiseerimisel ning voolude ja kirjanike hindamisel, takistajaks subjektiivsed sümpaatiad ja antipaatiad (4, 110).

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
11. loeng: kirjanikulood

Eesti kirjandusuurimise 20. sajandi esimese poole põhiparadigma on positivism, mille tüüptekstiks on kirjanikumonograafia (kirjanikulugu) ja kirjanduslugu. Selles loengus vaatlen kirjanikulugusid.

Enamik uurimustest jäi 1920.–1930. aastatel kirjanikuloo eeltööde tasemele, tegeldes tekstide algupära, prototüüpide ja kirjaniku eluloofaktidega.1 Need olid teaduslikud tööd, mis ilmusid põhiliselt ajakirjas Eesti Kirjandus või ülikooli toimetistes ja olid määratud kitsale asjatundjate ringile. Nende kõrval ilmus ka sünteetilisemaid töid konkreetsetest kirjanikest laiemale lugejaskonnale.

Kõnealused käsitlused ei moodusta mingit ühtset kogumit. Ühte kolmnurga tippu jäävad teadusliku pretensiooniga tööd. Teise tipu moodustavad populaarsed käsitlused, mis võivad olla vormistatud teaduslikult (allikaviited jne), aga põhiosas võtavad kokku varasemat materjali. Kolmanda tipu moodustavad esseistlikud käsitlused, milles analüüsile pole pandud erilist rõhku. Avaldamisajendi poolest jaguneb suurem osa töödest samuti kolme rühma: kirjaniku juubel, kooliõpetuse vajadused, riiklik propaganda. Ja viimaks võib eristada pikemaid monograafiaid ja artikleid.

Täiemõõdulisi kirjanikulugusid sündis üksikuid. Põhiosa töödest on kümmekonna lehekülje pikkused juubeliartiklid või -esseed.2 Samas on muidugi raske öelda, kas näiteks ca 40-leheküljeline tekst on pikk artikkel või juba monograafia. Nii ilmub Bernhard Linde “August Kitzberg” 1926. aastal läbi kolme Loomingu numbri artiklina ja samal aastal ka raamatuna.

Omaette sarja moodustavad koolidele mõeldud õppematerjalid (sari “Keel ja Kirjandus”) 1930. aastate teisel poolel. Need on üldjuhul poolesajaleheküljelised kompilatiivsed tekstid, mille juurde kuuluvad ülesanded, harjutused ja loomingunäited.

Teise sarja moodustavad rahvuspropagandistlikud kirjanikulood Pätsi autokraatia ajal (“Eesti rahvuslikud suurmehed”), kus koos Vabadussõja kangelaste ja poliitikutega saab oma 50 lehekülge ka hulk kultuurirahvast, sh kirjanikke: Friido Toomuse “August Kitzberg” (1936), Karl Mihkla “Eduard Vilde” (1935) ja “Lydia Koidula” (1936) jt. Nende töödega ma siin ei tegele.

Kirjanikumonograafiad

1920. aastate tähelepanuväärseim monograafia on Tuglase “Juhan Liiv: Elu ja looming” (1927), lisaks tema “Karl Rumor: Elu ja loomingu äärjooni” (1930). Teine suurtöö oli Hugo Raudsepa mammutessee “Mait Metsanurk ja tema aeg“ (1929).3 Ülejäänud pikemad käsitlused on Marta Sillaotsa esseeks nimetatud “A. Kitzberg’i toodang” (1925, 68 lk) ja “A. H. Tammsaare looming” (1927, 130 lk), Bernhard Linde “arvustuslik-elulooline essee” “August Kitzberg” (1926, 46 lk) ning esseekogus “Omad ja võõrad” avaldatud üle 40-leheküljeline “A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust”.4

Marta Sillaotsa“A. H. Tammsaare looming” on esseistlik, ümberjutustav ja segane tekst, mis meenutab päevakriitika mustandit ja mu arust pikemat käsitlemist ei vaja.

“A. Kitzberg’i toodang” algab programmilise positivistliku määratlusega: kirjanduse olulised mõjutajad on kodumuld, sugukond, tõug, aeg-õhkkond (lk 7). Peamiselt refereerib ja analüüsib Sillaots teoseid, kasutades palju tsitaate.5 Lisaks kirjeldab ta Kitzbergi aega, lapsepõlve ja selle maastikke Kitzbergi enda mälestuste põhjal ning teeb pidevaid võrdlusi Vilde, Liivi, Särgava jt sama aja kirjanikega.

Sillaotsa Kitzbergi-käsitlusest võiks ehk esile tõsta kolm olulist väidet. Kitzbergi loomingu valemiks onhuumor+ nukrus+ armastus, mis on tagasiviidav Mulgimaa päikeseliste pühapäevahommikuteni. Kitzbergi kesksed probleemid on ahnus ja sellest sündinud ülbus (tipneb Mogri Märdi kujus) ning eesti tõug ja veri (tipneb “Libahundis”). Kitzberg väljendab oma loomingus lõunaeesti tõugu.

Bernhard Linde“August Kitzberg” on esseistlike põigetega positivistlik tekst. Linde kõneleb Kitzbergi eluloost ja ta noorusaja kirjanduslikest oludest (honorarid jne) eeskätt ta enda mälestuste põhjal. Pikemalt analüüsib Linde Kitzbergi tippnäidendeid, aga ka ta teoste huumorit, keelt, meeleolu, kompositsiooni (kõrvalepõiked, vesteline toon jne). Linde tekst pakub ka ise kõrvalepõikeid kaasaega ja mälestuskilde (nt iroonia näitlejate üle lk 53).

Lindele on olulised klassikalised nooreesti positivismi jooned: kirjanikutemperamendi (põhiloomuse) ja tõu mõju. Ta näitab, et tõu ja raha hukutav võim saavad keskseks alles Kitzbergi loomingu lõpuajal. Sealjuures seostab ta tõuprobleemide esiletõusu “Libahundis” üksnes Tõnissoni selleaegsete tõuparandusideede ja Grünthali “Tõuküsimusega” (1913), kuid ei viita laiemale tõulisuse-küsimuse tähtsusele kas või nooreestlaste mõtlemises just samadel aastatel.6

Kitzbergi paljude juttude ained on laenatud, seetõttu arutleb Lindegi laenude üle ja muuhulgas kritiseerib Sillaotsa, kes on rajanud kaugele minevaid järeldusi jutule “Sauna-Antsu oma hobune”, arvestamata, et see on kirjutatud laenatud ainele toetudes (lk 50).

Kaudselt tulevad Linde käsitlusest välja ka mitmed positivistliku lähenemise probleemsed kohad. Nii ütleb ta, et Kitzbergi haridus oli ebasüstemaatiline, mistõttu on raske jälgida tema kirjanduslikke mõjutajaid (lk 48). Või et on raske analüüsida mõnda tööd, kui pole teada, kui palju selles on laenatut (lk 56).

Üldjuhul toetutakse kirjanikulugudes kirjaniku elust ja mõjudest kõneldes pidevalt ja eelkõige autori enda mälestustele, interpreteerides neid vaieldamatu tõena. Ka Linde kõneleb Kitzbergi lugemusest, Ibseni ja Jannseni mõjust, kuid vaidleb näiteks Kitzbergi enda välja pakutud Koidula-mõjutustega.7

“A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust” suurim väärtus on selles, et ta toob käibele palju otseselt Tammsaarelt endalt saadud eluloofakte (nt tema isiklikud suhted Suitsuga jms). Käsitluse erijooneks on, et Linde räägib siin lõiguti ka üldisematest kirjandusküsimustest, mille taustal ta Tammsaaret vaatleb. Näiteks on juttu kirjanike tööviisidest ning romaanist üldisemalt ja teoreetilisemalt. Aga ka Linde otsib “Tõe ja õiguse” tegelaste algkujusid, reaalelulist tausta.

1930. aastatel ilmub kolm monograafiat. Karl Mihkla kirjutab Tammsaare 60. sünnipäeva puhul ülevaate “Tammsaare elutee ja looming”, Paul Amburilt ilmuvad “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” (1939) ja “Laulurästas hallaöös” (1942).8

Karl Mihkla “Tammsaare elutee ja looming” on 140-leheküljeline piltidega raamat, aga väga deskriptiivne, pealiskaudne ja hõre. Mihkla teemaks on talle tüüpiliselt kirjaniku elulugu, mille vahele on pikitud lühikesi ülevaateid teostest. Sealhulgas kasutab ta Tammsaarelt ja ta sugulastelt saadud teavet (koduarhiivi fotosid, andmeid koolitunnistuselt jms) ning toob ärapalju täpseid elufakte, mis loominguga üldse ei seostu (talude suurus jms). Loomingu kohta pakub ta aga vaid pisikesi referaate ja mõnelauselisi üldistusi. Sealjuures seob Mihklaotseselt romaani ja elu, kirjutab alguses Tammsaare elust romaani tsitaatidega ja hiljem romaanist reaaleluliste seikadega (ikka Sikenbergi ja Hansenite kohtuskäimised jms), märkides küll, et romaan pole elu täpne koopia.

Paul Hamburgi9 “Ernst Särgava loomingu probleemistikust” annab ülevaate kirjaniku elukäigust ja perest, toob välja Sär­gava iseloomu ja hariduse, esitleb ühiskonnaelu ajatausta, kõneleb kirjanduslikest mõjudest (saksa noorsookirjandus, Tolstoi), lühidalt ka mõne teose geneesist ja elulisest taustast (“Ei iialgi”, “Paisete” kava, lk 74). Raamat on täis tsitaate ja referaate teostest ja arvustustest. Erinevalt tüüpilisest positivismist on teoste tõlgendus siin selgelt didaktiline (paised, millele autor siin tähelepanu juhib, on… jms).

“Laulurästas hallaöös” on 150-leheküljeline monograafia Karl Eduard Söödist, avaldatud luuletaja 80. sünnipäeva puhul ja mõeldud “laiale lugejaskonnale”. Hinnangud on siin enamasti juubelihõngulised, lugupidavad ja probleeme pigem vältivad.

See on klassikaline elulooülevaade, milles esinevad muuseas ka eesti kirjandusloo kanoonilised isa- ja emakujud (usin, kohusetruu, karmilt õiglane isa, ohvrimeelne ja hoolitsev ema, lk 11). Veidi eripärane on, et raamat annab pildi ka Söödi kirjandusvälisest elust ja tegevusest (kirjastaja ja ärimehena). Samas ei ole mitte ühtegi sõna Söödi eraelust, naistest, armastustest jms. Autor konstateerib vaid, et armastus on Söödi luule olulisemaid tõukejõude, aga tema elukäigus pole see suuremat osa mänginud (lk 106–107).

Luules tõstab Hamburg esile sümbolistlikud-müstilised-rahvausundilised luuletused ja leiab, et need on kasvanud välja “meie rahva psüühi põhistruktuurist”, pärit verest, mitte ajudest (lk 53). Ning kokkuvõttes ütleb, et Söödis “on ühendatud enamik eesti rahva tõulisi voorusi” (lk 142).

See paistabki olevat kõik. Bernhard Linde kirjutas sõja ajal veel mälestuslikku laadi teose “A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses: isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal” (ilmunud raamatuna alles 2007).

Artiklid kirjanikest

Need võib laias laastus jagada kaheks.

Esimese tüübi moodustavad artiklid, mis sisaldavad punktiirset positivistlikku ülevaadet kirjaniku elust ja loomingust, andes pildi ajastust, kirjaniku eluloost, haridusest ja lugemusest ning refereerides ja analüüsides ka tekste. Olgu näiteks Arno Raagi “Jakob Pärna elu ja töö” (1926), Gustav Suitsu “Tammsaare tee ja töö” (1928), Oskar Urgarti “Mait Metsanurk” (1929), “Andres Saal 70-aastane” (1931) ja “Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost” (1937) või K. Koljo “Ernst Särgava 70-aastane” (1938).10

Teise rühma kuuluvad esseed, mis hüplevad eri suundades, kuid on eeskätt keskendunud loomingule. Siin annavad olulisema panuse Loomingu erinumbrid kirjanike sünnipäevade puhul, mis pakuvad mitut, kirjanikku eri vaatenurkadest vaatavat teksti.11 Lisaks harvad üksiktööd, näiteks Ilmar Reimani “Oskar Luts” (1927).12

Muuseas torkab silma teatav kirjutajate-kirjutatavate suhetevõrgustik. Nii seostuvad omavahel eluläheduslased, aga ka veidi eklektilisem komplekt Suits-Tuglas-Visnapuu-Semper-Oras. Ja leiab ka kõrvalolijaid (nagu Luts), kellest kirjutavad juhuslikumad sõnavõtjad. Teiselt poolt eristuvad n-ö patentkirjutajad nagu Mihkla ja Urgart. Näiteks 1939. aastal jõuab Mihkla Eesti Kirjanduses kirjutada Adsonist, Haavast, Metsanurgast ja Sütistest.

Veidi omaette tüübi uurijate ja esseistide piiril moodustab Henrik Visnapuu. Tema olulisemad tööd koonduvad kahte tsüklisse. Esiteks on värsiõpetuse küsimused, mida vaatlesin eelmises loengus.13 Teiseks esseed luuletajatest, millest varajasemad on koondatud raamatusse “Vanad ja vastsed poeedid”, 1920.–1930. aastate vahetuse lood aga jäänud ajakirjadesse.14

Need kannavad enamasti pealkirja “N. luuletajana” ja on üsna ühelaadsed. Keskmes on arutlused luuletuste üle koos pikkade tsitaatidega. Tähtsal kohal on mõjude ja sarnasuste otsimine ning eriti tugev on vormianalüüs. Samas kõneleb Visnapuu mõnigi kord lühidalt ka üldisematest kirjandusanalüüsi küsimustest ja pakub huvitavaid üksikideid. Nii arutleb ta artiklis “Jakob Liiv luuletajana” (1929) muuhulgas kirjanduse periodiseerimise probleemide üle ja esitab huvitava mõtte, et eesti 19. sajandi kirjanikel puudub loomisjulgus (lk 50). Teisalt pole ka Visnapuule mõnikord võõrad taine’likult positivistlikud mõttekäigud, mida ta seostab eluläheduslike ja uuemaaegsete autoritaarsete ideedega. Näiteks “Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana” (1934) sisaldab muuhulgas väiteid: “Mida suurem talent, seda lähemale tuleb ta tõuliselt oma rahvale”; “Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob iseseisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik” (isegi kui eitab rahvust ja omariiklust; lk 188). Seejärel kõneleb Visnapuu andeka kirjaniku omapärast, mis avaldub ta sisemistes loomuomadustes, ning toob lisaks positivistlikele joontele välja ka hoopis mujale viitavad mõisted, nagu elutungi staatilisus või dünaamilisus ning juhtidele anduvus või kriitiline suhtumine (lk 188).

Koolilood

Koolidele mõeldud kirjanikulood hakkasid ilmuma 1930. aastate teisel poolel, olulisimad neist sarjas “Keel ja Kirjandus” kirjastuselt Loodus. Seal ilmus nii keele- kui kirjandusalaseid raamatuid, nii ülevaateid kui tekstikogumikke, nii eesti kui väliskirjandust käsitlevaid materjale. Kokkuvõttes on sari väga hea saavutus.

Eesti kirjanikest ilmus kuus käsitlust: Liis Tohver (Raud) kirjutas Faehlmannist ja Kreutzwaldist, Villem Alto (Alttoa) Ernst Petersonist, August Kitzbergist ja Eduard Vildest, Harald Jänes Juhan Liivist ja Paul Viires Friedebert Tuglasest.15 Kõigi pealkirjades esineb määratlus “elu ja looming” ning kõik on esitatud sama mudeli järgi: natuke ajastust ja natuke kirjaniku eluloost, mis on loomingu põhimõjutajad. Mõnikord ka tükke kirjaniku enda mälestustest. Vahele juttu loomingust koolianalüüsi tüüpmõistete kaudu: teemad, motiivid, kompositsioon, stiil.

Teise rühma sarjas moodustavad kirjandusvoolu-kesksed ülevaated. Vooludest olid eesti kirjanduse jaoks olulised romantism, realism ja uusromantism, kusjuures viimane hõlmas kogu sajandialguse realismivastast suundumust. On huvitav, et realism ja proosa on esindatud samahästi kui ainult kirjanikukäsitlustega, voolulist lähenemisviisi esindab üksnes Kustas Raua “Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus”.16 Samas saab sarjast kokku üsna ülevaatliku pildi romantismist ja luulest. Siin moodustavad omaette terviku Pauksoni “Romantism välis- ja eesti kirjanduses” ja Hamburgi “Eesti ärkamisaegseid lüürikuid”,“Eesti hilisromantika lüürikuid”, “Eesti uusromantika lüürikuid” ja ”Eesti tänapäeva lüürikuid”.17

Pauksoni “Romantism”annab ülevaate Euroopa romantismist, aluseks muuhulgas Brandes, Anttila, Fritz Strich. Paukson toob välja romantismi kesksed tunnused (poeet peab rääkima oma sisimatest tunnetest jne). Ta kõneleb saksa, prantsuse ja inglise romantismi erinevustest (sakslased pakuvad filosoofiat ja programmi, prantslased teoseid; sakslased tegelesid rahva ja rahvaluulega, prantslased sotsiaalsete küsimuste ja kaasajaga jne). Edasi annab ta lühikese ülevaate eesti rahvusromantilisest kirjandusest, tuues ka paralleele ja võrdlusi Euroopaga (nt “Kalevipoja” ja “Ossiani laulude” meeleolude vahel).

Paul Hamburgi eesti luule ülevaated on kirjutatud üsna ühesuguse malli järgi: põhiliselt on see loomingu koolianalüüs, millele lisanduvad napid ajastu- ja eluloofaktid ning üksikud katsed siduda loomingut ja elu (kodusaare looduse motiivid Ridalal jms) või ajastut ja luulet (Siuru).

Üldiselt on selle sarja tööd kompilatsioonid olemasolevatest uurimustest, nad sisaldavad palju tsitaate teostest, arvustustest, uurimustest. Nende väärtus on selles, et nad esitavad tervikpildi kirjanikust või suunast, mõnigi kord esmakordselt. Lisaks tuuakse harva käibele ka uusi fakte (nt Viires Tuglase või Hamburg Enno puhul). Loomulikult on siinjuures olulised ka kasvatuslik-ideoloogilised arusaamad, mis seostuvad riigivõimu, eestluse jms esiletõstmisega. Mõnelgi juhul on tekst väga patriootilis-pedagoogilis-hinnanguline (nt Hamburgi isamaaluule-käsitlus).

Ainus kirjanduslik rühm, kellest eraldi kirjutatakse, on Noor-Eesti, autoriks Paul Hamburg.18 Tema “Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus” on esimene ja vist siiamaani kõige mahukam monograafia Noor-Eesti kohta (96 lk).

Hamburg alustab teaduslike ambitsioonidega, pannes paika uurimisolukorra ja võimalikud allikad ning ühtlasi viidates kriitiliselt Noor-Eesti uurimises valitsevale paradigmale, kus domineerib nooreestlaste endi enesehinnang, mis aga on tema arvates kõige ebausaldusväärsem lähtekoht (lk 4). Kuid kokkuvõttes on ka selles käsitluses analüüsi minimaalselt, palju enam tsitaate ja hinnanguid.

Hamburg peatub pikalt Aaviku “Ruthil”, nähes selles nooreestlaste tollaste tõekspidamiste elulist kehastust (lk 43), nii nagu ta Ormussonis näeb nooreestlaste meesideaali (lk 48).

Autor on nooreestlaste suhtes üsna kriitiline: see torkab silma väikestes lausekildudes, mida küll kohe korrektiividega “remonditakse” (nt “…truudusevandes on küll rohkesti poositsemist ja suuresõnalisust, kuid … ka rohkesti noorusetuld ja kaasakiskuvat vaimustust”, lk 7). Hamburgi lemmiksõnad on segane, ähmane, udune (kõik koos esinevad nt “Felix Ormussoni” iseloomustuses, lk 48), lisaks oskamatus (Linde ja Oksa tööd kolmandas albumis “kubisevad oskamatult kokkukuhjatud uutest võõrsõnadest ja mõistetest”, lk 18). Ka tsiteerib autor palju Juhan Luiga negatiivseid arvamusi nooreestlaste kohta. Ilmselt on negatiivsuse taustaks nii tema enda arusaamad kui ka Pätsi ajastu rahvuskeskne maailmapilt, millesse Noor-Eesti üldinimlik-kos­mo­poliitine maailm enam ei mahtunud.

Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Hamburgi eesmärk muuta Noor-Eesti retseptsiooni enesekesksust jäi saavutamata. See vaateviis prevaleerib siiani.

Kokkuvõtteks

Niisiis on teaduslikumate ambitsioonidega terviklikud kirjanikulood oma põhialustelt positivistlikud. Nende hoiaku võtavad kokku Arthur Roose sõnad artiklis “Eduard Bornhöhe” (1924): “Et mõista üht kirjanikku, selleks peab kõige päält tutvuma ta elulooga, mis näitab, millistes oludes ja võimalustes tuli tal tegutseda” (lk 29).19 Mõneti erinev on Marta Sillaotsa lähenemisviis “Mait Metsanurgas” (1929): “Autori isik võib ja tohib huvitada üksnes niipalju, kui palju see teosesse valgust heidab; looja maisel kujul on tähtsust ainult sel määral, mil määral see suudab olla võtmeks toote mõistmisel”(lk 449).20

Aga need kaks kuulutust ei vastandu teineteisele. Ka Sillaots võtab töö lõpus programmiliselt kokku põhjused, miks kirjanik kirjutab nii, nagu ta kirjutab. Nendeks on iseloom, arenemistingimused, pärilikud tegurid (lk 504). Seega ei erine need lähenemisviisid mitte selle poolest, kas positivistlikud seletusmallid kehtivad või mitte, vaid selle poolest, kui suurt rõhku tekstivälisele materjalile pannakse.

Kõik kirjanikulood koosnevad kahest poolest: elust-ajastust ja loomingust. Valitseb pidevalt üks ja sama mudel. Antakse pilt autori ajastust, selle sotsiaalsest ja kirjanduslikust elust, kirjaniku eluloost, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Refereeritakse teoste sisu ja hinnatakse lühidalt vormi (kompositsioon, keel, stiil). Käsitluse tekst kulgeb pea alati kronoloogiliselt, elu algusest lõpu poole. Nii ei ole see mitte tekstikeskne teosteanalüüs nagu “Keele ja kirjanduse” sarja avanumbrina ilmunud Jaan Roosi “Kirjandusteose analüüsis” (1934)21, vaid toetub pigem antiigist peale kasutatud analüüsiskeemidele.

Seoseid elu ja loomingu vahel luuakse üldjuhul otse, eriti kasutades kirjaniku enda mälestusi tema eluloo vaieldamatu allikana või otsides teoste prototüüpe otse elust. Aga keerukamad seosed elu ja loomingu vahel jäävad uurimata. Veel enam, enamasti on kirjaniku elulugu käsitlejale siiski pigem väärtus iseeneses ja taust, mis aitab näha, millistes oludes kirjanikul tuli tegutseda. Tulemuseks on rutiinistunud ja lamendunud positivism.

Järgmine erinevus autorite vahel on selles, milliseid positivismi tahke esile tõstetakse. Kõigile on tähtsad ajastu, elulugu, lugemus ja teiste kirjanike mõju. Peale selle tõuseb oluliseks tõug. Seda kasutavad vanemad uurijad (Linde, Sillaots), see saab oluliseks autorite puhul, kes seda ise oluliseks on pidanud (Kitzberg), ning see tõuseb taas tähtsamaks koos rahvusluse tõusuga 1930. aastate keskel (Visnapuu Suitsust ja Ambur Söödist kõneldes). Aga see ei ole enam nooreestilik tõulisus, mis püüdis n-ö pinnalisest rahvuslikkusest eemalduda. Siin on see pigem rahvuslikkuse sünonüüm ja seostub ka autoritaarse aja rahvuskäsitlustega.

Kokkuvõttes luuakse positivistlike tööde abil kanooniline skeem kirjaniku elu ja loomingu kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. See kujundab selged arusaamad, mis on kirjandus, mis mõjutab kirjandust, kuidas kirjandus on tehtud, missugune on hea kirjandus jne. See paneb paika, milline peab olema hea ja õige kirjandusteaduslik tekst. Aga sellega kujundatakse välja ka kirjaniku ja lugeja roll kirjandussituatsioonis. Sama skeem on kasutusel ülikooli teadustöödes, laiemale publikule mõeldud käsitlustes, kooliõpikutes ja mujal. Nii läheb see skeem kõigi kanalite kaudu erinevate lugejarühmade teadvusse. Ja kuna positivistlikku lähenemisviisi võetakse kui normaalparadigmat, siis on tulemuseks üks ja ainuõige positivistlik kirjandus­situatsioon.

1 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel. Vikerkaar 2006, nr 12, lk 86–99.

2 Muuseas Looming on 1920. aastatel eesti kirjanikulugudest väga hõre. Eesti kirjanduse kohta ilmuvad seal eeskätt põhimõttelised artiklid-esseed ja läbi mitme numbri jooksvad katkendid kirjanike kirjutatud monograafiatest (Tuglas Liivist, Rumorist, Grenzsteinist, Raudsepp Metsanurgast jt). Enam hakkab esseid kirjanikest ilmuma 1930. aastatel seoses kesksete autorite juubelitega.

3 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 6. loeng: võrdlev-geneetiline positivism 1920.–1930. aastatel, lk 86–88, 92.

4 M. S i l l a o t s, A. Kitzberg’i toodang. Tartu, 1925; M. S i l l a o t s, A. H. Tammsaare looming. Tartu, 1927; B. L i n d e, August Kitzberg. Looming 1926 nr 1, lk 42–57; nr 2, lk 162–169; nr 5, lk 547–567; B. L i n d e, August Kitzberg, Tartu, 1926; B. L i n d e, A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust. Rmt-s: B. Linde, Omad ja võõrad. Esseed. Tallinn, 1927, lk 103–145.

5 Muuseas, Sillaots kasutab Kitzbergi puhul tihti sõnavara, mis sobiks üksüheselt üle võtta ka Lutsu kirjeldamiseks. Ise ta sellist paralleeli kusagil ei tõmba.

6 Selsamal ajal kõnelevad ju tõust Tuglas Liivist (1914) ja Ridala Haavast (1914) kirjutades ning Aavik “Eesti luule viletsustes“ (1915). See mõtteviis jätkus ka pärast sõda – vrd Tuglase artiklit Metsanurgast, Aaviku “Puudusi uuemas eesti luules” jne. Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 5. loeng: Noor-Eesti ja positivism. Vikerkaar 2006, nr 9, lk 79–88.

7 Tõukeskne lähenemine on üldine just Kitzbergi puhul, ilmselt ka seetõttu, et autor ise tõu olulisust kuulutab. Samas laadis kirjutab Arno Raag artiklis “August Kitzberg 70-aastane” (Eesti Kirjandus 1925, nr 12, lk 513–527), seostades Kitzbergi tegelasi eesti tõuga.

8 K. M i h k l a, Tammsaare elutee ja looming. Tartu, 1938 (muide, nii Linde jutust kui ka Mihkla käsitlusest paistab läbi, kui hoolega siiski Tammsaare valvas oma kuvandit avalikkuses); P. A m b u r, Ernst Särgava loomingu probleemistikust. Tartu; Tallinn, 1939; P. A m b u r, Laulurästas hallaöös. Tartu, 1942.

9 Kirjaniku- ja perioodikäsitluste viljakaim kirjutaja oli Paul Ambur (Hamburg, 1904–1974). Ta õppis Tartu ülikoolis filoloogiat 1924–1929 (mag. phil. 1929). Töötas õpetajana ja koolijuhatajana 1924–1931. Seejärel oli kirjastustöötaja: kirjastuses Loodus 1931–1940, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1941, Tartu Eesti kirjastuses 1941–1944, kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst 1945–1948, ENSV riiklikus kirjastuskeskuses 1948–1949. Vahepeal 1944–1945 oli Õhtulehe vastutav sekretär. 1949–1959 oli Ambur vangis, Siberis ja Kasahstanis. 1964–1965 Kunstifondi rändnäituste direktor. Oli bibliofiil ning eksliibriste koguja ja uurija. Muuseas, sarja “Keel ja Kirjandus” andis välja kirjastus Loodus ja Ambur oli üks selle toimetajaid. Loodus kirjastas ta Särgava-monograafia ja Tartu Eesti kirjastus Söödi-monograafia.

10 A. R a a g, Jakob Pärna elu ja töö. Eesti Kirjandus 1926, nr 8, lk 385–395; nr 9, lk 433–450; nr 10, lk 515–533; G. S u i t s, Tammsaare tee ja töö. Tema viiekümne aasta puhul. Looming 1928, nr 1, lk 43–48; nr 3, lk 250–253; O. U r g a r t, Mait Metsanurk. Tema 50-aastase sünnipäeva puhul. Looming 1929, nr 9, lk 1120–1134; O. U r g a r t, Andres Saal 70-aastane. Eesti Kirjandus 1931, nr 6, lk 305–311; nr 7, lk 367–373; O. U r g a r t, Oskar Luts. Peajooni isikulisest ja loomingulisest arenguloost. Looming 1937, nr 1, lk 98–105; nr 2, lk 229–233; nr 5, 575–583; K. K o l j o, Ernst Särgava 70-aastane. Eesti Kirjandus 1938, nr 4, lk 177–197.

11 Loomingus ilmunud kirjanikukäsitluste komplekte: Tammsaarest 1928, nr 1 (Suits, Sillaots, Andresen); 1938, nr 1 (Looring, Sillaots, Mihkla, Hubel); Underist 1933, nr 3 (Visnapuu, Oras, Tuglas, Suits, Semper); Raudsepast 1933, nr 5 (Annist, Urgart, Schütz, Kärner, Raudsepp); Tuglasest 1936, nr 3 (Adson, Hubel, Urgart, Semper, Oras, Aspel, Suits); Suitsust 1933, nr 9 (Tuglas, Kruus, Oras, Kärner, Visnapuu, Semper); Lutsust 1937, nr 1 (Viiding, Urgart, Hindrey); Söödist 1937, nr 10 (Ambur, Mihkla, Sang); Metsanurgast 1939, nr 9 (Annist, Mihkla, Paukson, Kangro); Visnapuust 1939, nr 10 (Semper, Kangro-Pool, Mihkla); Barbarusest 1940, nr 1 (Semper, Andresen, Eerme).

12 I. R e i m a n, Oskar Luts. Eesti Kirjandus 1927, nr 6, lk 322–330; nr 7, lk 367–374.

13 Vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 92–94, 96–98.

14 Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921; Marie Under luuletajana. Looming 1928, 4, lk 318–332; Jakob Liiv luuletajana. Luuletaja 70. sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 2, lk 49–59; nr 3, lk 97–112; Karl Eduard Sööt luuletajana (Tagasivaade 70. a. käänakutelt). Looming 1932, nr 10, lk 1180–1194; Marie Under luuletajana. Eesti Kirjandus 1933, nr 3, lk 97–105; Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana. Looming 1934, nr 2, lk 188–193; Enno tee. (Ernst Enno luuletajana). Looming 1934, nr 3, lk 317–325.

15 L. T o h v e r, F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi elust ja loomingust. Tartu, 1934; V.   A l t o, Ernst Petersoni elu ja looming. Tartu, 1934; V. A l t o, August Kitzbergi elu ja kirjanduslik tegevus. Tartu, 1935; V. A l t o, Eduard Vilde elu ja looming. Tartu, 1935; H. J ä n e s, Juhan Liivi elust ja loomingust. Tartu, 1935; P. V i i r e s, Friedebert Tuglas: elu ja looming. Tartu, 1937.

16 K. R a u d, Eesti vanaromantiline näite- ja jutukirjandus. Tartu, 1935.

17 H. P a u k s o n, Romantism välis- ja eesti kirjanduses. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti ärkamisaegseid lüürikuid. Tartu, 1936; P. H a m b u r g, Eesti uusromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti hilisromantika lüürikuid. Tartu, 1934; P. H a m b u r g, Eesti tänapäeva lüürikuid. Tartu, 1935.

18 P. H a m b u r g, Noor-Eesti: olemus ja kirjandus-kultuuriline tegevus. Tartu, 1935.

19 A. R o o s e, Eduard Bornhöhe. Looming 1924, nr 1, lk 29–35.

20 M. S i l l a o t s, Mait Metsanurk. Viiekümnenda sünnipäeva puhul. Eesti Kirjandus 1929, nr 11, lk 449–460; nr 12, lk 495–504.

21 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934; vt T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 101–102.

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal.
9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid

Selle loengu pealkiri on vale ja varastatud. Vale, sest siin tuleb juttu poeetikast ja stilistikast ning värsiõpetuse probleemid moodustavad neist vaid ühe osa. Õigustuseks on see, et värsiõpetus, täpsemalt rütm ja riim, on ainsad poeetika-osad, kus leidub eestipoolseid teemaarendusi, probleeme ja vaidlusi. Ülejäänud poeetika on lihtsalt eesti näidetega varustatud vene ja saksa laen. Laenatud on pealkiri selletõttu, et sama nime all ilmus 1984. aastal Mart Mägra artikkel, mis oli osaline eesti värsiuurijate vahelises räiges kakluses. Lugedes sõjaeelseid vaidlusi, jääb vaid kurvalt tõdeda, et pole midagi uut siin päikese all.

Üle-eelmises loengus vaatlesime tekstikeskset kirjandusanalüüsi ja tõime esile selle kesksed arusaamad teksti käsitlemisel.1 Oma lähteallikatest olenemata järgisid need suhteliselt ühesugust skeemi, kus olulist rolli mängis vormi, stiili ja keele detailne mikroanalüüs ning viimase puhul omakorda poeetiliste vahendite ja võtete nomenklatuur: kõne-, lause- ja kõlakujundid, sõnavara iseloom ja eri stiilikihistused jms. Siinses loengus vaatame lähemalt eesti oma poeetika- ja eeskätt värsiõpetusekäsitlusi.2

19. sajandi lõpust 1914. aastani

Esimene oluline aasta eestikeelses poeetikas on 1878, kui ilmub Jaan Bergmanni“Luuletuskunst”, millel Jaak Põldmäe hinnangu järgi on tugev mõju kogu hilisemale eesti värsiteooriale (ja terminoloogiale).3 Selles kõneleb Bergmann värsimõõtudest, alg- ja lõppriimist ning annab ka kasutussoovitusi. Lisaks tuuakse 1880. aastatel kirjanduskäsitusse sisse arusaamad romaani ja novelli erinevustest, eri kirjandusvooludest ja nende suhetest. Kuigi need jäävad harali kildudeks, on murrang tegelikult üsna tugev. Kirjandusest mõtlemise ja kirjutamise mõistestik enne ja pärast 1880. aastaid on oluliselt erinevad asjad.

Järgmised nelikümmend aastat pakuvad peamiselt vaid kavatsusi.

1890. aastatel kavatses stilistika, poeetika ja retoorika õpikut Mihkel Kampmaa, kes on sellest kirjutanud 1895. aastal kirjas Eisenile, kuid tegemata see sel ajal jäi.4 Alles 1904. aastal ilmub temalt “Kirjaseadmise õpetus”, mille 96-st leheküljest 35 esimest sisaldavad stilistika ja retoorika aluseid.5 Siin kõneleb Kampmaa teksti tegemisest klassikalise retoorika terminites ja hea keelekasutuse alustest. Seejärel annab ülevaate kujunditest, tuues esile elustavad kõnekaunistused (figurae, nt erinevad kordused, süntaktilised võtted jm) ning kujutavad kõnemõnustused (tropae). Siis kõneleb kõrgest, keskmisest ja madalast stiilist. Värsiõpetusest Kampmaa ei räägi, kuigi kasutab figuuride ja troopide puhul eesti luule näiteid. Raamatu teine pool koosneb praktilistest ülesannetest. Kogu retoorika ja stilistika osa on esitatud muuhulgas ladinakeelsetes terminites, aga oma töö ühtegi allikat Kampmaa ei märgi.

1908. aastal kavandab kirjandusteooria õpikut koolidele EKSi koolikirjanduse komisjon, mille eesotsas on taas Mihkel Kampmaa. Selle kirjutajaks on mõeldud Johannes Aavik, kelle sõnul oli tal suur osa käsikirjast juba koos, aga 1911. aastaks on selge, et kirjutamata see õpik jääbki.6

Keemisaeg 1915–1925

Midagi hakkab toimuma 20. sajandi teisel kümnendil. Selle aja tähtsaim kirjutaja Johannes Aavik alustab värsiõpetusega tegelemist juba eelmisel aastakümnel.7 Tema olulisemad tööd on “Eesti luule viletsused” (1915) ja “Puudused uuemas eesti luules” (1921–1922). 1925. aasta paiku kaovad aga poeetikaküsimused ta vaateväljalt.

“Eesti luule viletsused”8on 34-leheküljeline artiklimõõtu raamatuke, mille aluseks on kõnetekst ja eesmärgiks mitte analüüsida, vaid õpetada ja oma arusaamu kuulutada. Eesti luule on Aaviku meelest väheoriginaalne ja nõrk, kuna eestlasel puudub luuletemperament ja kirjanduslik haridus. Kõige aluseks on vorm, luuletajad aga ei valda vormi ega oska teha tehniliselt korrektset värssi. Siit tulevadki Aaviku värsiõpetuslikud postulaadid. Korrektne värss tähendab talle süsteemsust riimide ja rütmide vaheldumises ja kordumises (lk 15). Ja ta kutsub noori luuletajaid üles mitte laskma end “n.n. modernist luulest, sümbolismist, impressionismist, de­ka­dentismist või futurismist joovastada. (…) Olge vanamoodsamad. (…) olge alati selged” (lk 27). Ta mõistab selgesõnaliselt hukka vabavärsi, sest see pole enam luule, vaid proosa (lk 29). Samadele põhimõtetele jääb Aavik truuks ka edaspidi.

Sellele raamatule reageerib tutvustava lühiarvustusega Henrik Visnapuu.9 Muuseas kiidab ta seal Aavikut kindla vormi kaitsmise eest vaba vormi vastu. Ja omalt poolt teeb vahet rütmil ja meetrumil: meet­rum on skeem, rütm aga sõna loomulike rõhkude vaheldumine.

Järgmine töö tuleb hoopis tundmatult autorilt. See on Karl Petersoni kompilatiivnekooliõpik “Lühike Kirjanduse teooria” (1920).10 Raamatu allikateks on märgitud Lyoni, Sommeri, Sipovski, Shitetski ja Ovsjaniko-Kulikovski tööd. Kõik tänapäevaks ebaolulised nimed.

See on esimene koondav kogu stilistika, poeetika ja värsiõpetuse termineid eesti keeles (J. Põldmäe): rütm ja meetrum (sh aktsentueeriv, mida autor käsitab eesti kunstluule värsimõõduna), värss ja tema liigid, värsijalg (trohäus, jamb jt), tsäsuur, enjambement, assonants, riim, salm (erinevad stroofid), poeetiliste tööde liigid (eepose/eepika-, lüürika- ja draa­mažanrid), poeetilise loomingu tähtsamad vormid (ühe kuju vahetus teisega, võrdlus ja vas­tusääd jms), stilistika (kõnefiguurid, lausefiguurid, troobid). Lisaks praktiline stilistika, mis pakub klassikalise retoorilise tekstiehituse skeemi.

Peale osalt eesti kirjandusest pärinevate näidete ei paista selleski raamatus olevat midagi originaalset, kuid samas on siin eestikeelsel kujul olemas juba peaaegu kogu see kirjandusteoreetiline nomenklatuur, mida näiteks ka veel mina viiskümmend aastat hiljem õppisin. Isegi terminid on suuresti samad (Põldmäe andmetel pärineb siit sadakond püsima jäänud terminit).

Peatselt pärast seda hakkab ilmuma Aaviku artiklisari “Puudused uuemas eesti luules”, mis kohe avaldatakse ka raamatuna (peatükkideks “Keel”, “Värsitehnika”, “Stiil”, “Sisu”, “Välimus” ja “Lõppvaatlused”).11 See on tegelikult Aaviku klassikalise normatiivse luuleideaali programmkuulutus, millega kaasneb vihane kriitika siurulaste luule kohta. Enamiku raamatust sisustavad üldine arutlus ja etteheited modernitsemises, välismaa moe ahvimises, harimatuses, ning käsud ja õpetused, kuidas õiget luulet kirjutada. Olles taas teravalt modernismivastane, on Aavik sealjuures nõus möönma modernismi õigust värsivabadusele vanades kultuurmaades, kuid mitte oma kirjandust alles alustavas Eestis.

Värsianalüüsi on selles raamatus üsna vähe. See aga on klassikaline statistiline analüüs, kus Aavik loeb ja mõõdab värsijalgade hulka ja ehitust. Värsitehnika all kõneleb ta rütmist ja riimist. Rütm on tema jaoks rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumine määratud süsteemis. Ja kõik juhuslikud kõrvalekaldumised reeglipärasusest ja sümmeetriast on värsitehnika vead (lk 22). Edasi tegelebki ta nimelt selliste vigade otsimisega, mainides nende põhjustena teadmatust, lohakust ja arvamust, nagu poleks need mitte vead, vaid modernima luule iseärasused ja “vabadused”. Ja kuulutab siis sellise vabaduse otsesõnu ekslikuks (lk 29): reeglite rikkumine vähendab luule ilu ja viib lõpuks proosasse. Riimi jagab ta puhtaks ja ebapuhtaks ning pooldab esimest.

Stiili alla mõistab Aavik poeetilisi ja retoorilisi ilustusi ehk mitmesuguseid kujundeid, samuti kompositsiooni. Sealjuures ironiseerib ta siurulaste stiililise peenutsemise, eriti võõrsõnade tarvitamise üle, ei ole rahul Visnapuu korduste ja onomatopöaga ega kogu moodsa luule raskepärasusega.

Aaviku seisukohtade taustaks on 19. sajandi saksa värsiõpetusekäsitlused (Visnapuu viitab nt J. Minkwitzi tööle “Lehrbuch der deutschen Prosodik und Metrik”, 1843).

Aaviku raamat vallandab esimese suurema poleemika eesti värsiõpetuse küsimustes.12 Selles vaidluses ja järgneva aja kirjutistes on keskseks kujuks Henrik Visnapuu.Tahakkab värsiõpetuse vastu huvi tundma juba 1910. aastate keskel, tutvustades Aaviku “Eesti luule viletsusi” ja kasutades värsianalüüsi oma vaatlustes konkreetsetest luuletajatest (nt “Jaan Lõo: Nägemused”, 1917).13 Visnapuu olulisemadvärsiõpetuse-alased seisukohavõtud ilmuvad aastail 1922–1925 ja 1932. aastal, nende keskseteks teemadeks on rütm ja riim. Needki käsitlused on sündinud arvustustes ja poleemikas oma kriitikutega.14 Ta retsenseerib Petersoni kirjandusteooriat ja Aaviku “Puudusi…”, vastab Kivika süüdistusele vene (eriti Severjanini) laenudes ja seejärel Schwalbele seoses Adamsi prioriteeditaotlustega. Seejärel kuulutab ta oma vaateid kirjandusarvustustes ja kirjanikukäsitlustes.15 Uuesti tuleb Visnapuu poeeti­kaküsimuste juurde eraldi tagasi 1932. aastal.

Rütmi- ja riimivaidlus 1923–1925. Aaviku teravad hinnangud ja ranged seisukohad annavad aluse vaidlusele rütmi ja riimi üle, kus segunevad teoreetilised probleemid, küsimus ebapuhaste riimide kasutuselevõtu prioriteedist ja normatiivsed nõuded.

Vastamisi on Aavik, Visnapuu ja Adams, lisaks võtavad sõna Anton Jürgenstein, Johannes Schwalbe (Silvet), Vasso Silla, Eduard Hubel jt. Olulisim vaidlejatepaar on Visnapuu ja Aavik, kelle väitlus leiab aset 1923. aastal Agu veergudel, kus ilmuvad Visnapuu pikk pamflett-artikkel “Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” ja Aaviku “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule”16. Ligikaudu samal ajal võtab Visnapuu sõna ka Petersoni raamatu kohta.17

Visnapuuhinnangul onPetersoniraamat vananenud vene poeetikate halb kompilatsioon. Ta heidab ette, et Peterson ei lähtu eesti materjalist, eesti keelest ja selle omadustest, vaid laenatud skeemidest. Visnapuu analüüsib ainult raamatu prosoodiaosa ja esitab selle käigus ka oma värsiteoreetilisi arusaamu.

Visnapuu“Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle” on üsna isiklikus toonis irooniline ja lõpuosas ka solvunud tekst. Teoreetilisest ja värsiõpetuslikust seisukohast on olulised selle kaks esimest osa (Visnapuu liigendab oma teksti samamoodi kui Aavik).

Visnapuu põhipostulaadid jäävad mõlemas käsitlustes samaks, tutvustan neid Aaviku-kriitika näitel:

– Tuleb teha selget vahet meetrumi kui teoreetilise skeemi ja rütmi kui reaalsuse vahele (lk 367). Sama meetrumi piires esineb väga mitmekesist rütmi, mis kord ligineb aluseks olevale skeemile, kord kaugeneb sellest. Oluline ongi rütm, ehk tegelik luule.

– Ainult elav sõna (=suuline sõna) on tõsiasi, millega prosoodias tegemist on. Kõik muu on abstraktsioon. Sõna on jagamatu.

– Eesti keeles võib riim alata ainult värsi viimase sõna pearõhust, kõrvalrõhk on selleks liiga nõrk (lk 344).

– Aavik ei oska vahet teha riimil ning alliteratsioon- ja assonantskooskõlal. Alliteratsioonid ja assonantsid pole halvad riimid (nagu ütleb Aavik), nad polegi üldse riimid. Kuid neid tuleks kasutada kui pääseteed, kuna eesti keeles on riimimise võimalused liiga piiratud (lk 370–371).

– Sõnade pearõhud on värsi ülesehitamisel kõige tähtsamad. Rõhuta silpide arv pole oluline. Teisisõnu, Visnapuu pooldab rõhulist värsisüsteemi (lk 370).

Edasi saab Visnapuust juba programmiline uue luule kuulutaja, kes seob luule rütmi ajastu psühholoogiaga: “Tänapäeva elurütm nõvvab ka värsin uut rütmi.” Ja muuhulgas seostab ka Aaviku kritiseeritud pikad värsid ajastule omase pessimismi ja “enesesööbutamisega” (lk 368, 370). Artikli lõpuosas vaidleb Visnapuu eeskätt omaenda luule Aaviku-poolse interpretatsiooniga ja analüüsib ise Siuru-aja luulet.

Aaviku vastus “Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule” on lühike ja konspektiivne tekst, kus ta ütleb, et tema jaoks on meetrum ja rütm üks ja seesama (lk 504). Samas põhjendab ta oma eriarvamust ka luuletuse hääldamisega. Ta leiab, et Visnapuu arusaam, et ainult pearõhuga on võimalik täita värsijala rõhulist positsiooni, ei ole korrektne. Ka kaasrõhk (temal kõrvalrõhk) sobib selleks. See oma­korda viib ka kaasrõhulisest silbist lähtuva riimi võimalusele, mida Visnapuu eitab.

Kõrvalisema killuna lisandub siia samal, 1923. aastal pisike vaidlus Vasso Silla ja Johannes Aaviku vahel.18 Vasso Silla “Eesti värsifikatsiooni probleem” lähtub arusaamast, et eesti luule on seni tehtud aktsentueerivate reeglite järgi, mis loeb rõhulisi ja rõhuta silpe (sama arusaama jagab ka Karl Petersoni õpik). Silla osutab, et eesti keelele see ega ka süllaabiline meetrum ei kõlba, ning pakub välja kvantitatiivset meetrumit (mis arvestab silpide vältelise pikkusega värsijalas), toetudes muuhulgas ka rahvalaulu meetrumile. Oma vaidlusartiklis väidab Aavik vastu, et just senine tooniline (rõhkudel põhinev) meetrum on kõige parem ja otstarbekam.

1924. aastal sekkub riimivaidlusse Valmar Adams, kes avaldab oma luule esikkogu “Suudlus lumme” lisana “Lahtise lehe” ja selle lõpuosas “Paar sõna vormiharrastajaile”. Seal kuulutab ta, et täpse riimi kasutus on lakanud olemast kunst, ja propageerib ebatäpse, eriti irdriimi kasutust (hiina:piinad), kuna see olevat kooskõlas aja rafineerituma, närvilisema sisuga jms. Ja teatab, et just tema on selle uue riimi esimene teadlik tooja eesti luulesse.

Sellest sünnib vaidlus nii teoreetilises kui prioriteedi plaanis.19 Vaidluse teoreetilisem pool puudutab puhta riimi ja mittepuhta (ird)riimi suhteid ning viimase eluõigust. Näiteks kritiseerivad Jürgenstein ja Hubel teravalt ebapuhtaid riime kui vigaseid, lonkavaid jne. Jürgenstein näeb uusriimis vaid autori perversiteedi väljendust ja leiab, et meil peaks olema paremat teha kui vene haiget hinge importida. Uus­riimi kaitsevad mh Schwalbe, Visnapuu, Inno Vask (=Ivan Beljajev). Schwalbe ja Beljajev kõnelevad muuhulgas Adamsi riimide taustast (Majakovski, Hlebnikov, Pasternak) ning ka Visnapuu toonitab vene mõjusid.20

Prioriteedivaidlus käib selle ümber, kas irdriimi on toonud eesti kirjandusse Visnapuu-Semper-Barbarus või Adams.21 Visnapuu osutab, et ammu enne Adamsit on kasutatud mitmesuguseid mittepuhtaid riime, sh Adamsi propageeritud ird- ehk katkestatud riimi. Esimuse saavad Semperi “Pierrot” ja tema enda luulekogud.22 Muuhulgas viitab ta juba 1914. aasta futurismikäsitlustele (Semper, Barbarus Vabas Sõnas) ja oma artiklitele ning uue riimi kaudsetele allikatele, millest olulisim vene futuristide riimiteooria (Vadim Šeršenevitši raamat “Futurizm bez maski”, 1913). Silvet ja Beljajev aga annavad prioriteedi Adamsile, öeldes, et tema on esimesena eesti keeles kultiveerinud uusriimi teadlikult ja kavakindlalt. Ja kui lähtuda sellest, siis peab õiguse Adamsile andma.23

Sellega on plahvatuslik huvi poeetika vastu ka möödas. Adams kirjutab veel magistritöö “Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt” (valminud 1925, esitatud Põldmäe andmetel 1929), aga see jääb käsikirja.24 1920. aastate teisel poolel ilmub neil teemadel vaid pisikesi kilde. Peale Visnapuu võtavad repliikidega ja arvustustes tihedamini sõna Semper ja Adams.25 Muud autorid on juhukülalised.

1920. aastatel toimub ka olulisim taustaüritus eesti poeetikas: Gustav Suitsuloengusari kirjandusloo metodoloogiast jaeesti poeetikast, mida ta peab aastail 1922–1929. Selles kõneleb ta just 1924–1925 kirjanduskeelest, riimist, rütmist jms, minnes 1926. aastal üle lausefiguuridele ja sealt edasi kompositsiooni, süžee jms juurde. Nii võib öelda, et need, kes kuulasid 1924–1925 Suitsu poeetikaloenguid, said kõik värsiõpetusliku koolituse ja arusaamad tema käest.26 1920. aastate lõpus luges Suits ka stiilikursust didaktilis-metoodilisse seminari astujaile ehk kooliõpetajaks valmistujatele. See tähendab, et samadele allikatele toetuva koolituse said ka kõik kooliõpetajad. Suits ja tema loengud kehastasid üldist autoriteeti, millele nooremad kirjutajad toetusid.

1925. aasta paiku on Suits kavatsenud ka kirjutada kooli tarvis “Eesti stilistika” ja “Poeetika põhimõisted”.27 Mõlemad jäävad tegemata. Ja ka ühtegi eraldi sellealast artiklit Suitsult ei ilmu ei siis ega hiljem.

Teine oluline Suitsuga seotud üritus on tema poeetikaseminarid, kus Adamsi väitel kirjutati ka mitmeid statistilisi uurimusi riimi ajaloost, aga mingeid töid pole ma näinud.28

1930. aastad

Uus tõusuhetk pärast vaikust jõuab kätte aastal 1932, mil Visnapuult ilmub kaks uurimuslikku artiklit riimist29 ja koos Jaan Aineloga kirjutatud käsiraamat “Poeetika põhijooni I”.30

Visnapuu “Tähelepanekuid ja märkmeid riimist” ja ”Eesti riimi murrang” moodustavad kaksikartikli, mille eesmärgiks anda ülevaade eesti riimi arenemisest, murrangust ja praeguse aja riimipraktikast.

– 19. sajandi eesti luule ideaal oli vokaal-täisriim (rajud:sajud), mida tegelikult tehti puudulikult. Ainsad korralikud riimijad olid Jaan Bergmann ja Jakob Liiv. Palju oli kõrvalrõhule rajatud riimi (elama:surema). Murrangu toovad Suits ja Ridala, kellel on ka tegelikus luules ideaalselt puhtad vokaalriimid.

– Kõrvalekalded tulevad siurulaste loominguga. Visnapuu analüüsib 1920. aastate alguse luulet ja leiab, et siurulastel saavad keskseks pearõhulised riimid, aga samas hakkavad nad kalduma kõrvale täisriimist, eriti Semperi “Pierrot” (1917) ja 1920. aastate alguses ka Visnapuu ja Barbarus. Riimimurrang ja katsetamine eri riimidega kestab 1920. aastate keskpaigani. 1930. aastatel tuleb taas enam täisriimi, nii vokaalriimi kui konsonantriimi. Eriti esineb keerukaid riimimänge Sütistel.

– Vokaalide poolest erinevaid riime ei pidanud Visnapuu enda sõnul alguses täisriimideks (kupli:kopli). Alles 1924.–1925. aasta paiku on ta tajunud, et see on eraldi riimitüüp, mitte puhas konsonantkokkukõla, ja hakanud seda kasutama.

– Visnapuu on endiselt seda meelt, et riim saab eesti keeles alata vaid sõna pearõhust.

Eesti tollase poeetika tipptöö on Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu “Poeetika põ­hijooni I”,mille haardest annab aimu juba raamatu alapealkirjas sisalduv loend: “Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria”.

Ka see käsiraamat on esmajoones kompilatiivne ja koolidele suunatud. Kesksete allikatena nimetavad autorid ise kolm nime: Richard M. Meyeri “Deutsche Sti­listik” (1913), Eduard Engeli “Deutsche Stilkunst” (1911) ja Boriss Tomaševski “Teorija literaturõ. Poetika” (1927). Niisiis endiselt sakslased ja venelased. Meyer ja eriti Tomaševski olid ka Suitsul olulised õpperaamatud,31 Engeli raamat oli mitmetes trükkides ilmunud populaarne käsiraamat, milles ideaaliks seatud puhas saksa keel.

“Algussõna” järgi (lk 4) on Visnapuu kirjutanud meetrikakäsitluse, Ainelo kõik muu. Tegelikult jõutakse ilmunud köites ainult stilistika- ja meetrikaosadeni, järgmine köide jäigi tulemata.

Stilistika all vaadeldakse siin keele sõnavara eri kihte (nt barbarismid, dialektismid jms) ja sõna tähenduse muutumist ehk troope (metafoorid, epiteedid jms). Seejärel tulevad kõneks lausefiguurid (ana­koluut, ellips jms). Eraldi räägitakse lauserütmist ja selle seosest sõnade ehitusega ning ilukõlast (eufoonia, harmoonia, kokkukõla). Huvitav on, et eraldi leiab käsitlemist ka teksti graafiline vorm (paigutus paberil, lk 119–122).

Meetrika all mõeldakse õpetust värsist, värsimõõtudest, meetrumist ja rütmist. Siin esitatakse värsimõõdu ehk meetrumi arvestamise alused ja neist tulenevad värsisüsteemid (lk 125 jj, välteline, silbiline, silprõhuline, rõhuline). Sealjuures vaatleb Visnapuu meetrumit taas teoreetilise skeemina, millest tegeliku luuletuse elav rütm kord lähenedes, kord kaugenedes välja areneb (lk 134). Edasi kõneldakse eesti värsimõõdust, selle seostest trohheuse, jambi, daktüli jt-ga. Eraldi peatükk on rahvalaulu värsist, kus esitatakse ka regilaulu värsireeglid. Peatükis “Riim, assonants, dissonants” (lk 154 jj) eristab Visnapuu täisriimi ja irdriimi ning viimasest kirjutab eriti pikalt. Lõpuks tutvustatakse klassikalisi värsivorme (triolett, rondell jne).

See raamat on üsna korralik stilistika ja värsiõpetuse põhimõistete esitus. Siin on väga palju eesti näiteid, osade lõpus mõnikord ka soovitused ja ülesanded ning raamatu lõpus terminite sõnastik.

Raamatut retsenseerib põhjalikult Johannes Semper, kes on üsna kriitiline. Ta leiab, et Ainelo kirjutatud teoreetiline osa on enamasti lihtsalt tõlge Tomaševski raamatu esimesest poolest, Visnapuu on järginud Tomaševskit vabamalt. Semperi arvustuse paatos lähtub arusaamast, et Tomaševski pole piisavalt skolastikavaba ja on liiga kinni loogikas, mille all ta mõistab mitmesuguste kaasajal väheoluliste klassikaliste figuuride ja troopide loendit (sümplokid jms) ning stilistika eeskätt formaalset käsitlemist. Ta heidab ka ette, et Ainelo näited ei arvesta alati eesti konteksti, vaid jäävad vene tausta tõttu segaseks või ei tööta, ning osutab ka paremate eesti näidete allikaid. Visnapuu puhul leiab ta olevat käsitluses enam uudsust, eriti riimi puhul, ning vaidleb detailselt mõne Visnapuu riimikäsitluse üksikkohaga.32

Teise retsensiooni kirjutab Mart Lepik ja seegi on kriitiline.33 Lepikut häirib, et Tomaševski formalistlik poeetika pole seotud esteetilis-psühholoogilise probleemiasetusega. Ka heidab ta ette, et autorid kipuvad normeerima, kanoniseerima. Samuti rõhutab ta, et olulised algmõisted on korralikult defineerimata. Pikemalt kritiseerib ta küll ainult rütmikäsitlust.

Järgneb poleemika, milles Ainelo ja Visnapuu vastavad Semperile ning neile omakorda uuesti Semper.34 Ainelo ütleb, et tegemist pole niivõrd eesti poeetikaga, vaid pigem üldise poeetikakäsitlusega, ning et Tomaševskile pole igal konkreetsel juhul viidatud lihtsalt sellepärast, et see muutnuks teksti raskesti jälgitavaks ja pealegi pole Tomaševski kuigi palju juurde lisanud niigi üldlevinud arusaamadele. Visnapuu ütleb, et tema kõrvalrõhkude eitamine ei tule kellegi teooriast, vaid omaenese kuulmisest. Kohati on tunda autorite selget solvumist, kes mängivad suureks retsensendi üksikvigu, ja retsensendi kiuslikkust, kes kritiseerib Visnapuud, et ta “Meet­rika” alaosade järjestus on sama mis Tomaševskil.

Sellega saab kõrgaeg eesti poeetikas ja värsiõpetuses ka läbi.35

1930. aastate teisel poolel hakkab otsekui paisu tagant ilmuma mitmesuguseid eesti kirjanduse õpperaamatuid ja lisamaterjale koolidele. Peamiselt on need ülevaated kirjanduse ajaloost, kirjanikumonograafiad ja tekstivalimikud. Aga kirjanduslugude lõpus leidub enamasti ka lühike poeetika- või kirjandusteooriakäsitlus, mis tähendab ülevaadet olulisematest kujunditest ja killukesi meetrikast. Lisaks ilmuvad ka mõned eraldi poeetikaraamatud, mis on ühemõtteliselt kompilatiivsed ega pretendeerigi mingile ideede uudsusele. Nende seas tasub mu arust esile tõsta üht autorit.

Bernard Söödi“Stilistika ja poeetika koolidele” (1935)36 toetub autori kinnituse kohaselt suuresti Suitsu loengumärk­me­tele. Lisaks on põhiallikateks Rudolf Leh­manni “Poetik” (1919), Tomaševski “Teorija ­literaturõ” (1928) ja Ainelo-Visnapuu.37 Avateemaks on kõnekujundid, sõnade leksikaalne valik (barbarismid, dialektismid jms), lausekujundid, kõlaku­jundid (onomatopöa, alliteratsioon jms). Meetrikaosas teeb ka Sööt vahet meetrumi ja rütmi vahel: meetrum on “sõnarõhkude ja väldete matemaatiline ning mõistuslik liigendus värsis”, rütm tähendab aga “värsi jaotumist võrdseiks kõlavältusteks, millede rõhutamine sünnib subjektiivselt ja tundepäraselt” (lk 30). Järgneb käsitlus eri värsimõõtudest. Riimide puhul eristab Sööt puhtaid ja irdriime. Ja ütleb, et kuna kõrvalrõhk on eesti keeles küllalt tugev, siis tulevad riimidena arvesse ka kõrvalrõhulised riimid. Edasi käsitletakse stroofivorme (tertsiinid, sonetid jms), rahvalaulu värssi, siis temaatikat (aine, sisu ja vorm, motiiv, faabula ja süžee, tegelaste iseloomustamise võtted, tegevuskoht ja -aeg, kompositsioon ja süžee ehitamise printsiibid). Lõpuks tulevad stiilivoolud (klassitsism jne). Poeetika all kõneleb Sööt rahvaluulest ja kunstluulest, kirjanduse põhi- ja eriliikidest (lüürika: ood, eleegia jms; dramaatika, traagiline ja koomiline; eepika: eepos, poeem, rahvajutt, romaan jne).

Lisaks saab kümnendi teiselt poolelt nimetada veel Bernard Kangro magistritööd “Eesti soneti ajalugu” (1938).38 See annab detailse pildi eesti soneti arengust, tegeldes eeskätt selle deskriptiivse poeetikaga. Kangro vaatleb riimikasutust, värsivormi, keelt, sisemist ülesehitust ja stroo­fikat ning teeb veidi juttu sisust.

Hüpe modernismi poole?

Eestikeelne poeetika rajaneb niisiis pea tervenisti kompilatsioonil või tõlkel, kusjuures olulisimaks aluseks on 1920.–1930. aastatel Tomaševski teooriaraamat, tähtsamate autoritena tulevad arvesse veel ka Meyer ja Lehmann. Eesti poolelt on keskne Suitsu loengusari, mis kujuneb autoriteedi allikaks. Aga kardetavasti toetub ka Suitsu käsitlus samadele autoritele, keda ta andis lugeda üliõpilastele.39 Suitsult endalt ei ilmu trükis midagi. Teine stilistikaõppejõud on Semper, kellelt samuti midagi ei ilmu. Nende rolliks jääb õpetamine, kriitika ja teiste autorite käsikirjade läbivaatamine. Nii on olulisim värsiõpetusest kirjutaja Henrik Visnapuu, kes propageerib oma seisukohti ning analüüsib ka eesti riimi arengut ja 1920. aastate alguse murrangut.

Aga tähtis on välja tuua üks moment. Nagu nägime, oli eesti poeetika keskseks murdehetkeks 1920. aastate algupool. Siis põrkusid omavahel klassikaline ja modernne arusaam riimist ja rütmist. Kui vanem eesti luule oli silbilis-rõhuline ja tugevasti järgis (püüdis järgida) rütmilist korrastatust, siis modernne luule on eeskätt rõhuline ning kasutab erinevaid värsipikkusi. Kui klassikaline riim oli täisriim, siis uus luule eelistab ebapuhtaid riime.

Aavik paigutab reeglipärase luulevormi lagunemise alguse 1903. ja 1905. aasta vahele, kui Enno hakkas avaldama oma uut luulet.40 Visnapuu osutab, et veel noor­eestlastel valitses silbilis-rõhuline süsteem, kuigi Liiv ja Enno kasutavad rõhulist süsteemi. Varasem luule proovis kasutada puhtaid riime ja nooreestlased kasutasid neid ka tegelikkuses. Üldiselt toimub Visnapuu järgi läbimurre uude meetrikasse siurulaste loomingus, kus kesksed autorid on tema ise, Semper ja Barbarus. Murrangu aeg jääb pisut ebaselgeks, kuid selle kese on 1920. aastate alguses. Ja oluline murdekoht seostub futurismi ja ekspressionismiga, mis toovad hoopis teisi rütme ka muude luuletajate loomingusse (sh Under). Adams jätab siu­rulased kõrvale ja kuulutab iseennast 1924. aastal riimiuuendajaks.41

Kindlasti mõtlesid siurulased kirjutades oma riimikasutuse üle, aga üheski ma­nifestiivses kirjutises nad seda välja ei kuulutanud. Nii on siurulaste riimiuuendus võib-olla küll teadlik, kuid kindlasti mitte programmiline tegevus. Visnapuu vaated on esitatud kõrvalsaadusena ja osalt tagantjärele, analüüside ja kriitikana, mitte manifestina. Programmiliselt käib riimiuuenduse välja ikkagi alles Adams. Nii jääb riimiuuenduse manifesteerimise tipp­ajaks 1923.–1924. aasta.

Kust see murre eesti luulesse tuleb? Euroopa ja ameerika luules algas murrang vormivabaduse poole juba 19. sajandi keskpaigast, aga samas jätkus ka väga puhta vormi idealiseerimine (Baudelaire contra sümbolistide või Whitmani vabarütmid). Eesti luule murrangu taustana näevad kõik autorid vene luule, eriti futurismi mõju (nimetatakse Majakovskit, aga ka Pasternakki ja Ahmatovat). Visnapuu viitab umbmääraselt ka prantsuse ja saksa luulele, Semperi puhul aga osutab Aavik näiteks Whitmanile ja Verhaerenile (keda Semper tõlkis). Ja nii Visnapuu kui Adams kõnelevad ka uuest, närvilisest, kiirest ajast, mis mõjutab luule rütmi ja riimi.

Kokkuvõttes. Mainitud riimiuuendus oli üsna harukordne nähtus eesti kirjanduses: hüppega modernismi poole kaasnesid enam-vähem samal ajal ka tehnilis-teoreetiline manifest (Adamsilt) ning teoreetilised põhjendused ja analüüsid (eeskätt Visnapuult). Seega toimus peaaegu korraga hüpe nii tegelikus luules kui ka eesti poeetikas.

Coda

Oleme vaadeldava perioodi poeetika ja tekstikeskse kirjandusanalüüsi käsitlemisega lõpule jõudmas. Lõpetuseks sobiks peatuda veel ühel kooliõpikul.See on Jaan Roosi”Kirjandusteose analüüs” (1934),42 80-leheküljeline praktiline õpperaamat koos näidetega.43

See on esimene ja tegelikult ka ainuke eestikeelne sissejuhatus kirjandusteose analüüsimisse. Tema lähtealused pärinevad samadest allikatest, mis olid tähtsad kogu tekstikesksele kirjandusanalüüsile: Emil Ermatingeri “Philosophie der Lite­ratur­wissenschaft” (1930) ja “Das dichterische Kunstwerk” (1923), Oskar Walzeli “Das Wortkunstwerk” (1926) ja “Vom Wesen der Dichtung” (1928), lisaks muid autoreid, näiteks taas Tomaševski.

Õpperaamatu alguses esitab Roos oma arusaamad sellest, kuidas teost analüüsida (lk 8–13). Sealt saab välja noppida üsna süsteemse pildi:

– Teost peab vaatlema kahest vaatenurgast: kirjandusloolisest ja kirjandusteoreetilisest (poeetika, stilistika, esteetika).

– Kõige olulisem on teose olemuse analüüs. Teose saamine, tekkelugu, mõju on teisejärgulised.

– Teose olemuse “peaosised” on kehand (ainestik, motiivistik, sündmustik), sisund (tegelaskond, ideestik, probleemistik, meeleolustik) ja kujund (vorm, kompositsioon ja stiil).

– Kirjaniku elu tuleb küsimuse alla ainult niipalju, kui ta isik ja elu aitavad mõista teose olemust või selle mõju.

– Iga teos nõuab individuaalseid analüüsivõtteid, analüüsi laadi tingib eeskätt teose kirjanduslik põhiliik, siis muud tegurid.

– Analüüsil tuleb osata mõõtu pidada: analüüs on vahend, mitte eesmärk; analüüsida tuleb selleks, et avastada teose ainet, sisu, vormi ja stiili.

– Kirjandusteost ei pea lahkama nagu laipa, vaid uurima nagu elavat organismi, analüüs peab analüüsija kunstilist naudingut suurendama, mitte vähendama.

– Analüüsima peab intuitiivselt, mitte lahkama ratsionaalselt.

– Iga analüüs peaks lõppema sünteesiga.

Ei ole raske näha, et siin on aluseks samad analüüsipõhimõtted, mis esinesid tekstikeskses kirjandusanalüüsis. Oluline erinevus on, et vormile on lisatud ka sisupool.44

Edasi analüüsib Roos Tammsaare “Kõrb­oja peremeest”, Suitsu “Kerkokella” ja Kitzbergi “Libahunti”. Sealjuures seletab ta analüüsi käigus ka mõningaid mõisteid detailsemalt. Nii toob ta proosaosas välja tegelaste liigituse pea-, kõrval- ja episoodilisteks tegelasteks ning nende rollid romaanis. Määratleb idee kui mõtte, mis kannab teost ja peategelasi jne. Kompositsiooni all kõneleb sündmustiku gradatsioonist, teose osade proportsioonidest, kontrastidest. Ta toob hulga stiili üldiseloomustavaid vastandusi (objektiivne–subjektiivne, soe–külm jne), tutvustab lühidalt figuure ja kolmanda stiiliprobleemina esitab teose kirjandusvoolulise kuuluvuse. Luule analüüsi puhul kõneleb aga värsiehituse põhimõistetest.

Nii on see Jaan Roosi pisike raamat omamoodi süntees tekstikeskse teoseanalüüsi ja poeetika tolleaegsest seisust eesti kirjandusuurimises.

1 T. H e n n o s te, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 93–106.

2 Toetun siin märkimisväärselt mõnele varasemale käsitlusele. Eesti värsiõpetuse ajaloost vt: J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk 7–31; J. P õ l d m ä e, “Kirjandusliku oskussõnastiku” saatusest ja sisust (Üritus J. V. Veski osavõtul). Keel ja Kirjandus 1973, nr 6, lk 351–358. Gustav Suitsu ja Henrik Visnapuu tööde kohta vt: H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna. Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 5–14; H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra. Keel ja Kirjandus 1991, nr 3, lk 138–147.

3 J. B e r g m a n n, Luuletuskunst. Lühikene õpetus luuletuste koorest. Rmt-s: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. Tartu, 1878, lk 36–48.

4 K. M e t s t e, “Nagu nüüd on selgunud…” Lisandusi Mihkel Kampmaa tundmaõppimiseks. Akadeemia 1999, nr 9, lk 1822.

5 M. K a m p m a n n, Kirjaseadmise õpetus. Stilistika ja rhetorika põhjusõpetused ning kirjatööde ained, ülematele rahvakoolidele ja keskmistele õpeasutustele. Viljandi, 1904.

6 K. M e t s t e, ”Nagu nüüd on selgunud…”, lk 1825.

7 J. A a v i k, Rütmus ja riim. Meie Aastasada 1907, nr 11, 17.07, nr 12, 18.07.

8 Eesti luule viletsused. Paljastanud Joh. Aavik. Tartu, 1915. (Aluseks kõnetekst märtsist 1914.)

9 H. V i s n a p u u, Joh. Aavik, Eesti luule viletsused. Vaba Sõna 1915, nr 9, lk 263–264.

10 K. P e t e r s o n, Lühike Kirjanduse teooria. (Poeetika, prosaaika, stilistika.) Tallinn, 1920 (kaanel 1921, ka Visnapuu viitab sellele ilmumisaastale). Raamatu autoriks on peetud Ernst Peterson-Särgava poega Karl Petersoni (1898–1942). Ta lõpetas gümnaasiumi 1917. aastal ja õppis lühikest aega ülikoolis meditsiini, osales Vabadussõjas, seejärel õppis 1920–1929 juurat ja oli hiljem advokaat. Suri vangilaagris. Sama nime all on ilmunud veel koolikirjanduslikud tööd “Eesti rahvalaulude Antoloogia” (Tallinn, 1918) ja “Euroopa kirjandus üldjoontes: Euroopa kirjanduse ajaloo üldjooned vanemast ajast kuni uuema ajani. I. osa” (Tallinn, 1922, lõpetatud 1921). Jaak Põldmäe arvab, et poeetikaõpiku kaasautoriks oli Karl Petersoni isa, kes oli koostanud kooliraamatuid, samas kui Karlil kogemused kirjanduse õpetamisel puudusid. Karl Petersoni eluloo taustal tekitab kõigi nimetatud raamatute autorsus väga sügavaid kahtlusi, sest pidi ta ju nende kirjutamise ajal olema 20–23aastane ning kirjutama need Vabadussõjas osalemise ja ülikooli alustamise kõrvalt(!). Pigem on usutav, et isa oli raamatute põhiautor. Muuseas, Ernst Peterson-Särgava kodanikunimi oli Ernst Karl Peterson, nii sobinuks see nimi täiesti ka teosele, mis oli ainult isa kirjutatud. Sel juhul jääb küll arusaamatuks, miks pidi Särgava avaldama need teosed selle nimekuju all. Kavatsen tulla asja juurde tagasi eraldi.

11 Eesti Kirjandus 1921, nr 7 – 1922, nr 9; rmt-na: J. A a v i k, Puudused uuemas eesti luules. Tartu, 1922.

12 Teine samasse aega jääv vaidlus puudutab perifeersemat, kuid siiski ka värsiõpetusega seostuvat küsimust regivärsi ettekandmisest: kas lugeda värssi skandeerides või mitte. Suits on seisukohal, et leelotada tuleks skandeerides ehk järgides laulurütmi, lugeda aga ilma skandeerimata ehk järgides sõnade rütmi. Aavik nõuab igal juhul skandeerimist, toetudes antiigi jms eeskujule. Vt: S u i t s m a a (= G. Suits), Meie rahvalaulu skandeerimine. Looming 1924, nr 7, lk 538–542, nr 8, lk 618–622; J. A a v i k, Rahvalauluvärsi ja selle lugemise küsimus. Looming 1925, nr 1, lk 92–95; G. S u i t s, Skandeerimise poolt ja vastu. Looming 1925, nr 3, lk 268–270. Mõlemad Suitsu artiklid on taastrükitud rmt-s: G. S u i t s, Vabaduse väraval. Tartu, 2002, lk 152–172.

13 Ilmunud rmt-s: H. V i s n a p u u, Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921, lk 81–92.

14 Henrik Visnapuu vaidluskiri. Päevaleht, 23.05.1921, nr 131; H. V i s n a p u u, Karl Peterson: Lühike kirjanduse teooria. Vaba Maa, 20.–23.02.1923, nr 42–44; H. V i s n a p u u, Minu vaidluskiri Johannes Aavikulle. Äsja ilmund raamatu “Puudused uuemas eest luules” puhul. Agu 1923, nr 11, lk 340–345, nr 12, lk 367–373, nr 14, lk 422–424, nr 15, lk 472–479 (ilmunud 16.03–14.04).

15 Nt H. V i s n a p u u, Marie Under luuletajana. Looming 1928, nr 4, lk 318–332. Seal analüüsib ta lühidalt ka Underi riimi ja rütmi.

16 J. A a v i k, Rütmi ja riimi küsimuses. Vastuseks Visnapuule. Agu 1923, nr 16, lk 503–508. Lisaks ilmub: J. A a v i k, Stiili ja sisu asjus. Agu 1923, nr 21, lk 664–665 (vabandav märkus); J. A a v i k, Mis on õige riim. Eesti Kirjandus 1925, nr 4, lk 153–154 (vaidlusmärkus, mis ütleb, et riimideks võivad olla ka kõrvalrõhulised lõpud).

17 Visnapuu kriitika ilmub palju hiljem kui raamatud ise. Võibolla on põhjuseks see, et 1921–1922 viibis Visnapuu pikemalt Venemaal ja Saksamaal ning tuli tagasi Eestisse 1923. aastal.

18 V. S i l l a,  Eesti  värsifikatsiooni  probleem.  Eesti Kirjandus  1923,  nr  8,  lk 346–353;  J. A a v i k, Vastuväited Vasso Silla värsiehituse-reformi asjus. Eesti Kirjandus 1923, nr 8, lk 353–356. Vasso Silla (1889–1939, ps Mägi Kurdla) oli kauaaegne postiametnik, 1921–1931 Tallinnas postivalitsuse majandusosakonna juhataja, mitmekesiste huvidega kummaline tegelane, kellelt on ilmunud nt raamatud “Rändur Eestis: 50 marschruuti läbi Eesti” (1924) ja Mägi Kurdla nime all “Eestlaste tõeline muinaslugu: vanima muinasaja suurimad kultuurrahvad eesti tõugu” (1936).

19 Vt nt: A. J[ürgenstein], Vilmar Adams. Suudlus lumme. Postimees, 02.01.1925, nr 1; J.           S c h w a l b e, Veel kord “Suudlusest lumme”, perversiteedist ja uusriimist. Postimees, 12.01.1925, nr 11; A. J[ürgenstein], Järelsõna Joh. Schwalbe vastuarvustusele. Postimees, 12.01.1925, nr 11; H. V i s n a p u u, Paar märkust “uusriimi” puhul Joh. Schwalbe’le. Postimees, 18.01.1925, nr 17; E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”. Nädal. Päevalehe lisa, 06.–09.02.1925; I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu, 1925. Adamsi raamatu põhjustatud terav poleemika ulatub riimiküsimustest kaugemale, vt bibliograafiat: I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 92–95.

20 1960. aastal on Adams osutanud, et Majakovski hakkab ebapuhtaid riime tugevalt kasutama alates 1914. aastast, vt В. А д а м с, Из истории эстонской рифмы. Статья II. К проблеме русских влияний на эстонскую поэтику. Rmt-s: V. A d a m s, Vene kirjandus, mu arm. Tallinn, 1977, lk 302.

21 V. A d a m s, Lahtine leht. Rmt-s: V. Adams, Suudlus lumme. Tartu, 1924.

22 Udo Otsuse analüüsitulemused pakuvad veidi teistsugust pilti: U. O t s u s, Riimiprobleemid 1920-ndail aastail. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 257–270.

23 I. V a s k, Meie kirjandusliku kriitika pankrott, lk 39–40. Küsimus on teatud mõttes tõepoolest selles, mil määral on ebapuhta riimi puhul tegemist teadliku, programmilise uuendusega. Seda küsib juba Aavik ja vaimukalt toob selle esile Hubel, kes leiab Adamsi lonkavatele riimidele analoogiaid Hornungi kirikulaulutõlgetest: E. H u b e l, Suudlus lumme. Vilmar Adamsi “rütmid”.

24 V. A d a m s, Riim. Võrdlev-ajalooline ning kirjandusteoreetiline uurimus üldise ja eesti riimiteooria alalt. Tartu, 1925. (Käsikiri TÜ raamatukogus.)

25 V. A d a m s, Henrik Visnapuu: Tuulesõel. Looming 1931, nr 11, lk 985–989. Seal kõneldakse muuhulgas ka Visnapuu riimitehnikast ja hinnatakse erinevaid riimivõimalusi.

26 Vt H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 144; H. P e e p, Henrik Visnapuu luuleteoreetikuna, lk 10–11.

27 H. P e e p, Gustav Suits ex cathedra, lk 146–147.

28 Enamik neist olevat Adamsi teatel hävinud 1941. aasta tulekahjus Suitsu korteris, vt:        J.  P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus, lk 21.

29 H. V i s n a p u u, Tähelepanekuid ja märkmeid riimist. Looming 1932, nr 3, lk 311–322; H. V i s n a p u u, Eesti riimi murrang. Looming 1932, nr 5, lk 579–593.

30 J. A i n e l o, H. V i s n a p u u, Poeetika põhijooni I. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. Tartu, 1932. Omaette kõrvalteema on 1930. aastatel luuletõlke problemaatika, eriti prantsuse klassitsismi ja antiikluule tõlkimise küsimused, mille kohta võtavad sõna nt tõlkijad Ants Oras ja August Sang ning uurijad August Miks ja Ervin Roos, kelle magistritöö on sel teemal olulisim akadeemiline saavutus. Vt nt: A. O r a s, Prantsuse süllaabilise värsimõõdu, eriti aleksandriini, edasiandmisest eesti keeles. Eesti Kirjandus 1931, nr 7, lk 373–379;  A. S a n g,  Mõtteid  ja  vaatlusi  eesti värsstõlkest. Looming 1940, nr 3, lk 318–328; A. M i k s, Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti teoorias ja värsis. Eesti Kirjandus 1937, nr 2, lk 109–118, nr 3, lk 153–165; E. R o o s, Eestikeelse kvantiteeriva heksameetri süsteem. Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetised, XII. Tartu, 1938.

31 Ainelo ja Visnapuu tänavad käsikirja läbivaatamise eest teiste seas ka Suitsu.

32 J. S e m p e r, Ühe eesti poeetika katse puhul. Looming 1932, nr 10, lk 1197–1201. Taastrükitud: J. S e m p e r, Mõtterännakuid III. Tallinn, 1977, lk 264–271.

33 M. L e p i k, J. Ainelo – H. Visnapuu. Poeetika põhijooni I. Eesti Kirjandus 1933, nr 2, lk 199–200.

34 Poleemika. Looming 1933, nr 6, lk 728–732.

35 Värsianalüüse kirjutab ka Ants Oras, aga need on tehtud inglise kirjanduse põhjal ja jäävad väljapoole siinset teemat.

36 B. S ö ö t, Stilistika ja poeetika koolidele. Tartu, 1935. Bernard Sööt (1900–1976) õppis TÜs kirjandust, saades 1929. aastal magistrikraadi rahvaluules; töötas gümnaasiumides eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ta osales mh “Euroopa kirjanduse pääjoonte” (I–III; Tartu, 1936–1937) ja Henno Jänese toimetatud “Eesti kirjandusloo” (I–III; Tartu, 1937–1939) koostamises, kirjutas sõja ajal eesti kirjandusloo raamatuid kutsekoolidele. Ka on tema kirjutatud poeetika- ja stilistikaosad Karl Mihkla raamatus “Eesti kirjanduse ülevaade III” (1.–2. vihik, 1935). Lisaks avaldas ta õpiku “Eesti kirjandusteooria algmeid keskkoolile” (Tartu, 1936), mis on “Stilistika ja poeetika” poole võrra lühendatud variant. Kõige huvitavam on ehk seik, et Sööt jätkas pea ainsana seda rida ka nõukogude ajal, minagi olen veel osalt ülikoolis õpikuna kasutanud ta “Kirjandusteooria lühikursuse” teist trükki (1966).

37 Käsikirja on muide lugenud ja parandanud Semper. Aarne Vinkeli mälestuste järgi oli Lehmanni “Poetik” veel 1940. aastatel ülikooliõpikuks.

38 B. K a n g r o, Eesti soneti ajalugu. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised, XIII. Tartu, 1938.

39 Suitsu loengumärkmete juurde tulen edaspidi.

40 Omaette kurioosumina soovitan lugeda joonealuseid märkusi: J. A a v ik, Puudused uuemas eesti luules, lk 40–41. Aavik süüdistab seal prantsuse klassikalise värsisüsteemi lagunemises seda, et uuenduste algatajad olid belglased, ameeriklased või juudid.

41 Kõrvalmärkuseks: 1960. aastatest alates tehtud uued uurimused annavad selles küsimuses mõneti erinevaid tulemusi, osalt ka seepärast, et aluseks on võetud erinev riimiliigitus ja mõõdetakse eri asju. Nende juurde tuleme vastavates loengutes.

42 J. R o o s, Kirjandusteose analüüs. Tartu, 1934. Teos ilmus kirjastuse Loodus raamatusarja “Keel ja kirjandus” avanumbrina. Jaan Roos (1888–1965) oli teoloogiaharidusega koolidirektor ja bibliofiil, kes tegeles kultuuriloo, raamatuloo ja ka kirjandusloo uurimisega. Ta avaldas ka “Lühikese eesti raamatu ajaloo” (Tartu, 1936) ning Hurda, Jakobsoni ja Tõnissoni elulood. Kirjandusega seostuvad otsesemalt veel tema koolikirjanduslik “Ülevaade eesti kirjandusest” (Tartu, 1936). Lisaks osales ta kirjandusvalimike koostamisel.

43 Ka selle raamatu käsikirja on muuseas lugenud Gustav Suits.

44 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel, Vikerkaar 2007, nr 3, lk 105–106.