Jutud

Kai Kask
Pruudi tuba

Revolutsioon oli äsja lõppenud. Mitte võidu ega kaotusega, vaid teadmisega millestki tumedast, et on äraarvamatud jõud, mis ei röövi mitte ainult käe- ega rahakotti, vaid võtavad minult kõik talvevarud – rulluisud, tavalised uisud, suusad, poksikoti koos kinnastega, ujumistrikoo.

Istusin Solarise ees trollipeatuses. Pink oli külm ja raudne ning seljatuge polnud ollagi, ise veel kultuuripealinnas. Lihtsalt istusin ja enam ei jaksanud. Ei viitsinud vaielda. Aeg-ajalt tõstsin pilgu taevasse, et näha tema silmi, neid kaht punast laserikiirt mind jälgimas, aga ei näinud, tänavalaternad helendasid, reklaamid särasid ja küllap tema silmad ei suutnud neist läbi tungida. Mis mõttes on Jumalal punased silmad, laserikiired? Tänapäeva Jumalal peavad olema, veel parem kui led-lambid kusjuures, muidu ei näe enam maapinnale. Aeg on edasi läinud.

Istusin niisiis ja vahtisin hoopis taksojuhte. Mhh, ikka noodsamad, mõne nime juba teadsin – Edik, Vjatšeslav, Tulika takso, igalühel oma hind – sinna 55, tagasi 100 (EEK-i veel). Kuhu sinna? Imelik rahvas nad, kuidagi muretu. Või siis mured nii väikesed, lihtsad. Istusin tagaistmetel ja kuulasin nende jutte. Kes kurtis, et kardaanis on kolks sees, kellel vedas esisild viltu, kõige hullem oli keegi Andres, kes vahetpidamata rääkis maeiteamillest, ja seal oli igav ka, sest tema kurvanäoline mersu oli nii suur, et sealt ei näinud õieti väljagi. Küll üks auto võib pealekauba nii kole olla! Siis aga Griša – kui ma temaga kord sinna sõitsin – kuhu sinna? – oli juba hämar ja talvine aeg, märkasin tee ääres tumedat kogu istumas. Mõtlesin, et keegi kodutu, äkki on tal abi vaja, lasin auto peatada ja läksin vaatama. Seal oli aga – hunt! Mitte koer, aga hunt, teadsin täpselt. Vana, väheke tokerdanud karvaga ja nii kurbade silmadega. Kuidas tema vaeseke oli sattunud siia, võõrasse linna, kaugele metsast. Ja mul ei olnud leivapalukestki taskus, et talle anda. Astusin sammu lähemale, ära karda, tule, ma ei tee sulle midagi halba, las ma hoian sind, juhatan su tagasi koju, metsa! Ta tõusiski aeglaselt, nuusatas ninaga minu poole, saba jõnksatas korra justkui tuttavat ära tundes, aga siis pööras pea alandlikult kõrvale, niutsatas veel korra ja – läks. Algul arglikult maadligi lonkides, siis aga hakkas jooksma, kihutama, nii et lumi tuiskas käppade all. Mul ei olnud jaksu teda otsima minna, kust ma oleksingi – kas Palatinuse künkalt või Laiuse mäelt. Ja millega talle järele – suuski, uiske ega poksikindaid mul ju enam ei olnud.

Istusin taksosse tagasi.

– Eh, Griša, vot i tak žizn. Davai pajehali.

– Kuda, hazjain?

– Sama neznaju. Vii kuhugi. I need a drink.

Griša oli aumees, seda peab ütlema, truu teener. Viis mu alati, kuhu tahtsin, ootas kannatlikult ja tähelepandamatult ja sõidutas tagasi sinna. Kuhu sinna? That’s not your fucking business. Need olid minu teed ja rajad. Koos temaga õppisin linna paremini tundma, kust saab peateedele otse, kus ei ole tarvis foori taga oodata ja millise nurga taga asub mõni 24h baar. Ega ma noist eriti hoolinudki, lihtsalt tegin oma dringi ja edasi. Te usute ka seda kõike? Selle asemel oli mul igal hommikul – hommikul ehmudes endaks – vaja tööle jõuda, juuksed kammitud, nägu silutud, tumedais rõivis. Et kus ma töötan? Olen selle üle ka ise juurelnud, see on nagu mingi imelik koht, see nagu on olemas ja ei ole ka, minu jaoks see tähendab, et uks, kust hommikul sisse astuda, on, aga mida seal ukse taga tehakse, nagu ei ole… ometi sajad tuhanded inimesed üle maailma nagu arvaks teadvat, mida tehakse, kuigi pole neid tegemisi kunagi näinud ja annavad veel raha selle eest, aga mina ei tea, mida tehakse, kuid pean nende antud raha kokku lugema ja makstakse palka ka veel. Piisab vaid otsida taevast need kaks punast täppi. Mul ei ole vaja selleks ei rituaali ega katedraali. Minu asi on raha kokku lugeda. Ah, mõtlen teinekord, andis Jumal ameti, annab ka mõistuse, nagu vanasti öeldi. Mis see minu amet siis muidu oleks – jutte kirjutada? Neid sittu võin ma alati juurde teha, nagu tavatseb öelda üks mu sõber oma loomingu kohta. Heh, “Üks mu sõber”, see on päris hea film. Natuke napakas nagu eesti filmid ikka, aga sellist puänti saavad ainult tõelised sõbrad endale lubada nii, et teine ei pane pahaks. Kivastik on andekas poiss ja tundub, et iseloomu on tal raipel kah rohkem kui minul, kuna oma jutu järgi ei avavat ta isegi veinipudelit kunagi mitte enne kella viit.[1]

Aga see kõik pole praegu tähtis. Loom linnatänaval ei andnud mulle rahu. Äkitselt selgines, mida tuleb teha. Jätta ülearune sinnapaika ja sõita maale. Oli samasugune lopane november nagu tookord Posti tänaval.

Ma läksin Kammi juurde, selline nimi lihtsalt. Ta oli naabrimees, keda ma õieti küll teadsin olevat, aga kunagi polnud päriselt näinud, ometi oli ta maapealne inimene, kasvatas kartuleid ja müüs metsa. Umbes 60-aastane, lühemat kasvu, kõhukas, armastas kanda siniseid tunkesid, mis pitsitades kinni mahtusid. Pea ja habe hall. Ta sõitis Volvo 740-ga, diisel loomulikult, lihtsam kütust varastada. Minu jaoks oli ta aga kuju, kes sulandus puudega üheks, hoopiski pikad pruunid juuksesalgud keerdusid ümber tüvede ja nii ta puid maha murdiski, salapäraselt, märkamatult, endal käed rinnal risti. Maksuameti ees oli loomulikult kõik korras.

Võtsin julguse kokku ja läksin hoovi peale, seal ta oligi – parandas puulõhkumismasinat.

– Tere…

– Nooh, tere preili.

– Ma ei ole preili, olen siit kõrvalt…

– Ma tean.

– Kust te teate?

– Olen näinud.

– Ahah, kui ma suvel paljalt basseinis käin?

– Noojaah.

Sellega oli müür murtud.

– Kuule, Kamm, mul oleks abi vaja.

– Küttepuid?

– Ei, ma tahaksin, et sa aitaksid mul… kirstu ehitada.

Kamm lausa kukkus istuma.

– Tohoo kurat, keegi vanematest või?

– Ei, ühele loomale… nagu hundile, mitte päris kirstu, aga mingisugust pesa.

– Kuuti siis? Neid ju müüakse.

– Mitte kuuti, aga just pesa ja ma pean selle ise tegema. Kas sa aitad mind, ma mõtlesin, et kui mõned puud maha võtta ja lauad teha ja. Mul on saag ja kõik.

– Mis saag sul on, mootorsaag ikka või?

– Ei, see kahemehesaag, et sellega, ja mul on viilid, et teritada, saad aru, ma pean selle ise tegema.

Kamm oli tükk aega vait, ristas käed ja muutus jälle pruuniks olendiks. Siis justkui ärkas.

– Segi oled sa, tüdruk, aga no mul on siin paar puud küll, mille võiks selletarvis maha võtta. Hakkame siis homme peale.

Mäletate, oli november. Jändasime terve talve. Võtsime männid maha, poolnüri käsisaega, oleksin peaaegu puu alla jäänud, aga ma ei kartnud. Kamm andis kirve ja ma laasisin oksad, koorisin ja saagisime parajaks. Tahtsin, et ta kohe laudadeks teeb, aga tema ütles, et peab kevadeni ootama, et kuivab. Käisin siis iga päev neid palke silitamas, et äkki läheb kiiremini. Kamm vaatas mind igalt puutüvelt kui segast, jälgis silmadega, ise oli üleni pruun, puukoore värvi. Päriselus käis ta aga Volvoga poes, tõi süüa, praadis kartuleid ja pekki ja kallas piima. Tema juures õppisin esmakordselt piima jooma. Vahel tegime lihtsalt kuuma vett, panime sinna tilga õli ja leotasime leivakuivikuid. Küll maitses hea. (j m o p n). Kas tal ka naine oli, ma ei märganud. Igal juhul oli ta puhas ja kasitud.

Kevade poole, kui mina ikka oma palke katsusin, ütles ta äkki:

– Mul on siin tegelikult ühed ilusad kuuselauad valmis, ma tahaksin need sulle anda. Ära lase hundil oodata, ta tahab koju, ma tunnen metslooma.

– Arvad, aga ma pidin ju ise.

– Teedki ise.

– Aga see kirst, see pesa, see kodu, see peab olema erikujuline nagu Malevitšil.

– Kes Matsulevitšil?

– Ah ei, see peab olema selline, et ta saaks käpad välja sirutada.

– Surnu sul nüüd sirutab.

– Ta pole ju! Panen sinna padja ja teki ja samuti veekausi ja kuivikuid.

Mitu päeva mõõtsime, saagisime, naelutasime. Kruvidest ja puurist ma keeldusin. Lõpuks sai koht, kuhu peituda, käpad ristina laiali, ja kui nad peaksid inimkäteks muutuma, küünarnukist kõverasse. Kaant ma ei teinud.

– Nüüd on valmis.

– Valmis jah.

– Jääb ootama, kas tuleb.

– Võibolla on ta eksinud.

– Ei loom eksi.

– Miks sa tegid seda minu heaks?

– Sul on nii ilusad silmad.

– Ma ei taha ilusaid silmi, sellest on ainult häda kaelas. Vaata mind siin – rakkus käed, metsamehe saapad, puhvaika. Ma peaksin linnas kasukas käima, aga kodu mul seal enam pole, tööd ka mitte ja ainult seepärast, et ma kartsin, kui mu silmi vaadati. Läksin paanikasse, ei teadnud, kuidas olla. Niipalju lubadusi anti silmade eest! Ah, tead, Kamm, see kõik on üks n… ja nugadega mäng, ei tahagi linna enam. Nüüd ma istun sinuga siin palgijupil, aga mu süda on rahul. Valmis tegin, saad aru! Kogu oma elu tegin praegu valmis.

– Muidugi tegid! Vaata ennast, sa oled tugev, ma ju nägin, kuidas sa saagisid ja lõikasid.

– Mul oli põhjus. Ma tõesti loodan, et ta tuleb.

– Küll tuleb, ära nüüd nii hirmsasti muretse. Aga kui sul kohta pole, kuhu niikauaks minna, mul on teise korra peal üks vaba tuba, oleksid seal, noh, nagu pruudi tuba või nii. Päeval aitad mul puid teha, sa ju oskad nüüd.

– Oskan, sa ise õpetasid! Aga sina teed süüa.

– Mis su lemmiktoit on?

– Juustuvõileib.

– Siis teen sulle võileiba. Lähme.

Sestpeale elasingi märkamatuna puutüvedel, ei olnud vaja linnu ega losse. Kui külm hakkas või hirmsasti sadas, pugesin oma kätega ehitatud pessa, tõmbasin hundinaha peale, panin silmad kinni – ja lihtsalt ootasin. Ära ootasin.

^{^[1]} Mart Kivastik: filmis on asi esimese kahe minutiga selge. Intervjuu Kaarel Kressaga. Eesti Päevaleht, 15.01.2011.

Mehis Heinsaar
Siin põhjatähe all

Meie isa oli halvas tujus olnud juba kolmkümmend aastat. Ta oli kurjust nii täis, et eales polnud tal külm, kuna tema tohutu süngus kaitses teda nii külma kui haiguste eest. Vahel sõi ta koguni mulda ja kruusa, et leevendada ängi enese sees, tema igemed veritsesid seetõttu alati ning ta silmad hiilgasid isegi öösel. Meiega rääkis ta nonde aastate jooksul väga harva, kuid ometi austasime ja armastasime teda väga, kuna tema elamise valu oli meie omast määratult suurem.

Meie kodu asus Soome lahes ühel väikesel kõledal saarel, mis pole kaugel Osmussaarest. Vaid mõnikümmend kadakat kasvas seal, mõned lepad ja pajud, siis veel üks viltune majakas lääneneemel ja kaldale uhutud laudadest kokkuklopsitud maja keset saart. Külmad ja karged tuuled lõõtsusid enamuse ajast läbi meie kõledust täis ihude ja hingede. Õhtuti istusime oma madala laega majas ümber pika laua, jõime leiget nõmmeliivateed või adrust aetud õlut ning mõistatasime plekk-katuse kolina järgi, kas väljas on parasjagu algamas torm või mõni juhuslik pagi. Mu mornid õed paikasid petrooleumilambi valgel juba niigi lapiliseks nõelutud kleite ning kalavõrke, mina ja isa aga teritasime villakääre või jälgisime aknast veel puutumata rohumättaid otsivaid lambaid. Suurim anne, mille mina ja mu õed isalt pärinud olime, oli oskus olla vait, mis mõnevõrra leevendas meie isa halba tuju.

Ainult vahel harva, novembrikuu võimsate tormide ajal, kui päike vaid kord kuus tinahallide pilvede vahelt end näitas ning lakkamatu vihm meie aknaid piitsutas, tundis isa mingit sünget helgust ning tundide kaupa võis ta siis seista saare lääneservas, vaadates kuhugi ainult talle teadaolevas suunas. Kõige kibedam raju ning korstnas ulguv tuul õnnestas siis ta hinge ning tema öömustas pilgus võis majaka valgusekumas näha korraga haruldast rahu, nagu oleks ta vabanenud ränkraske koorma alt. Neil harvadel hetkedel oli ta väga ilus, nii ilus, et isegi tema enda tütred näost õhetama hakkasid ning silmad häbenedes maha lõid.

Oma emast ei tea me midagi. Räägitakse, et noorena oli ta olnud kena ja rõõmsameelne naine ning armastanud palju laulda, aga siis ta äkki kadus. Isalt pole me eales julgenud ta kohta midagi küsida.

Vahel sattus meie saarele mõni matkaja, looduseuurija või muu ametimees. Kui ta oskas seal olla vaikselt ja end me elamisest kõrvale hoidis, siis talus isa tema saarelviibimise kuidagi ära. Aga juhtus ka seda, et võõras tuli meie ukse taha, koputas ning astus sisse, kuigi keegi polnud talle selleks luba andnud. Nähes siis meie vaenulikke ilmeid, põrkus ta küll enamasti kohkunult tagasi, kuid mõnel jätkus siiski veel jultumust edasigi tulla ja pärida, et miks me nii kehvades oludes elame, miks seinad vooderdamata on, miks saarel pole elektrit ning veel seda, teist ja kolmandat.

Mäletan, et tuli kord üks selline mees, ülikonnas ja portfelliga ning hakkamist täis, asudes meile ääri-veeri seletama midagi kohaliku piir-konna arenguprogrammist. Ta seletas, et võib meil siin saarel aidata arendada turismi ning teha õigeid investeeringuid, et tema ülesandeks on ühendada kohalike inimeste ja tulevikku investeerivate ettevõtjate vahelised jõud ning uus arendusprogramm, mis hõlmab ka moodsaid tuulegeneraatoreid, võib maapiirkondades elavate inimeste elu muuta oluliselt paremuse suunas, kui vaid saare elanikud ise neile võimalustele avatud on. Nii see mees muudkui rääkis ja seletas, rääkis ja seletas, isa jõi aga adrust aetud õlut, põrnitses vaikides meest ning kuulas. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos, aga me juba nägime, kuis ta sünguse hiiglaslikud nahkhiiretiivad end aegamisi mööda tuba laiali laotasid, kuis tormiste randade raev tema hämaraist hingesoppidest aegamisi üles kerkis, kuis ta silmad kõuesiniseks muutusid, kuni ta ühel hetkel tõusis ning mehe käeviipega välja kutsus.

Nad rühkisid läbi peenikese uduvihma tuulise rannaneeme tippu ning alles seal avas isa oma suu. Ja sõnad tõusid ta suust õhku nagu vanad ja tumedad kaarnad, kes tegid vaikides tiiru ümber saare, et siis apla parvena kutsumata külalise peale langeda:

“Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma ja viimaks ei kanna meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla,” kõneles isa. “Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeseliste eesmärkide, õnne ja helge tuleviku poole – sest pimedus me sees ja me ümber aina tiheneb. Ükski valguskiir ei heida helki me langusse, meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning me kuuletume sellele nagu vagad lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel! Äraspidine lõpmatus, jumal, kes alustab meie taldade alt, janu musta kiirtepärja järele! Sa oled kutsumata külalisena tulnud mu koju, rääkima arengust, generaatoreist ja õnnelikust elust, kuid ma näen, et tegelikult on su ainus soov kiskuda minu ja mu laste käest see vähenegi, mis meil on, ning reostada see viimne vabaduse saar oma sõgedustega. Näen su õnnest ja energiast pakatava näo taga peegeldumas elutüdimust, seepärast sa polegi võimeline rääkima millestki muust kui helgest tulevikust ning su elurõõm on vaid äraspidine hirm, mis on määndanud su aju ning sõgestanud su meeled. Sa sured iga päev koos sõnadega, mida sa enda ümber lakkamatult külvad, ja sinusugustel, kes aina räägivad, pole ühtegi saladust, pole ühtegi mõtet, millest elul oleks midagi hingata! Seepärast vabastan ma sind su nimest ja eluloost, su haledatest valedest ja puuslikest, mida oled enesele loonud, ning juhatan su läbi valude maailma, surmahirmu ja meeltesõgeduse eksiradade elu ürghämarusse, kinkides sulle taimede vaikuse ning igavese rahu, kuigi sa seda väärt pole. Saagu su hirmudest juured, mis tungivad sügavale paesesse maasse, su kehast sitke ja lõhnav tüvi, mis kaunistab ilma, saagu su mõistusest kibeda viljaga marjad, mis saavad inimesi aitama nende tõelistes hädades! Saagu sa kasvama siia kitsile maale, kanduma oma juurtega tuhandete aastatuhandete taha ning tundma maa ehedat maitset, siis kui veel vanapaganad, härjapõlvlased ja jumalad olid ringi hulkumas lõputuis laantes ning vahel harva kokku saades pajatasid lõkke ümber istudes ohtlikest imedest, mida nad oma teedel kohanud või korda saatnud olid, kui nende vahel polnud veel ülemaid ega alamaid ega muud vahetegemist, enne kui tuli inimene ja nad omavahel tülli ajas. Sinna, neisse kaugete aegade unenägudesse sõua nüüd, väeti vennike, et leida seal oma rahu ja õnn, oma mõte ja jõud…”

Isa kondised ning labidana laiad käed olid vahepeal sirutunud mehe pea kohale ja üle keha värisedes puistas ta oma suust veel tundide kaupa mürgise sooaurupilvena lausumisi, mille tähendus meile arusaamatuks jäi, ta segased sõnad muutusid edaspidi üha enam kassikaku klähvimise ja ritsika sirina, konnade krooksumise ning hüübi kumeda hüüdmise sarnaseks. Kuid me teadsime, et neis sonimistes olid peidus me esivanemate tumedad saladused, karidele meelitatud laevad, töö, tapmised ja röövimised, nälg ja ihne loodus, virelemine ning kõledate tuulte vaim. Nood sõnad mähkisid piirkonnaarendaja kollase pilvena enese sisse ning me jälgisime akna tagant suuril silmil, kuis hirmust kangestunud mees kõige selle mõjul silmnähtavalt kortsu ja kiduraks tõmbus, kuis juuksed hõrenesid ta peas ning hambad ükshaaval suust välja kukkusid, kuis kärbus rasvkude ta naha all, kuni temast jäi järele paljas luu ja nahk, kuni tema luud muutusid oksteks, okstele kasvasid okkad ja rohelised marjad, nõnda et mehest ei jäänud viimaks järele muud kui vaid mahakukkunud tähtsad paberid, mida tuul üle saare laiali kandis ning mida lambad meelsasti taga ajasid ja sõid.

Vastu hommikut sahises seal, kus veel õhtul oli seisnud tarmukas piirkonnaarendaja, suur tumeroheline kadakas.

Mõned päevad hiljem tulid mandrilt meie saarele politseinikud ja uurijad, nuhkisid igal pool ringi ning kaevasid mitmes kohas maapinda läbi, küsitledes meid kõiki eraldi küll nii ja naa, aga me suud olid tummad nagu kivid, ning kuulmata ja leidmata ühtki märki kadunukesest, olid nad sunnitud saarelt sama nõutuna lahkuma kui paljudel eelnevailgi kordadel.

Kuid tegelikult olime mina ja mu õed vaikimisi üsna kindlad, et kõik nood kadakad sel saarel on kunagi inimesed olnud, kes erinevail põhjusil isa manaviha alla on sattunud. Aimasime sedagi, et meie ema nende seas võib olla, see kõige tihedam kadakas seal saare läänepoolses tipus. Sest vahel harva, sügistormide ajal, isa seisatas ta juures ja puudutas õrnalt tema oksi. Teiste kadakatega ei teinud ta kunagi nii. Teistelt põõsastelt korjas ta suviti suuri, siniseks küpsenud marju, villis neid piiritusega täidetud pudelitesse ja lasi neil aastajagu pimedas keldris seista. Seejärel saatis ta kellegi meist pealinna turule neid müütama.

Neil kadakamarjadel oli väga kallis hind, sest neis oli tallel iidse sünguse vägi. Ühe pudeli kadakamarjade eest võis osta terve maja mõnes suuremas alevis. Kõik kasvajad ja käsnhaigused, üle poole näo hargnenud sünnimärgid, mädanema läinud haavad või muu mürgine haigus, mis inimese kaudu õitsele oli löönud – need kärbusid, kuivasid ja kadusid, sest isa manajõu vastu nad ei saanud.

Kõige nõutumad olid nood imeväega kadakamarjad aga paksude inimeste seas, kuna ühe pudeli jagu piirituse sisse tehtud marju põletas inimorganismis ära kõik liigsed rasvad, nõnda et ülekaalulisest ja inetust lihamassist juba paari kuu möödudes sale ning ilus olevus võis saada. Esines küll ka juhtumeid, kus mõni inimene manustas marju liigse ahnusega, mille tagajärjel ta kokku kuivas ja suri, ent see polnud enam meie süü, kuna me hoiatasime alati marjade üleannustamise eest.

Kolm-neli korda aastas saatis isa mind või mu õdesid seda hinnalist kaupa turule müüma. Kuna see oli salakaup, siis laotasime letile alati porgandid, herned või oad, kuid inimesed juba teadsid, kellega tegu, ning õige pea moodustus leti taha pikk saba, sest kumu meie saabumisest levis haigete ja ülekaaluliste seas alati kui kulutuli. Pärast kauba müümist pidime isa ettekirjutuse järgi linnast ostma kindlaid kaupu: soola, leiba, kuivaineid, mõned pudelid viina, pakkide kaupa teed, petrooleumi, ülejäänud raha aga talle sendipealt tagasi andma, mille isa siis meie silme eest hoolikalt ära peitis. Ometi olin vähemasti mina omandanud oskuse kaubelda nonde hinnaliste marjadega nõnda, et mul raha nii bordellis käimiseks kui kilode viisi jäätise ostmiseks alati üle jäi ning mu ihu ja hing paari pealinnas veedetud ööpäeva jooksul naudingutest küllastunuks sai.

Ehk olekski mu elu ilma suuremate muutusteta sel viisil edasi kulgenud, kui mitte järjekordsel kaubareisil pealinna lausa erakordselt paks tütarlaps mulle ühe Narva maantee puumaja teise korruse aknal silma poleks torganud. Säärane looduse ime köitis mu valvsat pilku kohe. Käes oli neiul suur leivapäts ning oma pisikeste rasva sisse uppunud silmadega vaatas ta vaiksel ja igatseval pilgul kuhugi kaugusse. Teadsin, et säärases agulimajas elavatel inimestel ei saa iial olema niipalju raha, kui palju kadakamarjad mu seljakotis väärt on, kuid ometi tungis sel hetkel mingi kummaline helin mu raudkõvast süngusemüürist läbi ja mind tabas vastupandamatu soov seda tütarlast aidata. Seadsin sammud maja poole.

Nende korter oli väga vaene. Vana ja vaevatud ilmega naine vaatas mustvalgest telerist seebiseriaali ning ta paks ja higistav tütar istus akna all, peletades enese ümbert loiu käega kärbseid eemale. Olles neid viisakalt teretanud, tutvustasin ennast ja panin lauale pooleliitrise piiritusepudeli, kus hõljusid sinised kadakamarjad. Tüdruk koos emaga jäid lummatult pudelit silmitsema. Nad teadsid väga hästi, mis väge need marjad endas sisaldasid. Seda teadsid kõik Tallinna paksud inimesed.

“Kas sa tulid meid pilkama või?” küsis ema siis vaevatud häälel. “Isegi kui me terve elu peaksime koguma raha, ei jaksaks me neid marju osta.”

Vaatasin õnnetut ema ja seejärel ta tütart. Lainetavaisse rasvavoltidesse uppunud neiu naeratas mulle nukralt ning ta näos viirastus korraga ebamaine ilu. Sel hetkel ta meenutas mulle kedagi, ent keda, seda ei suutnud ma taibata. Mu lummus teda vaadates aga aina kasvas ja peale mõningast järelekaalumist jõudsin otsusele.

“Raha ma nende marjade eest ei taha. Mu ainus soov on, et teie tütrest, pärast seda, kui ta on need marjad ära söönud, saaks minu naine.”

Nad vaatasid kordamööda mulle ja üksteisele otsa, siis noogutas tütar laisalt emale ning ema omakorda minule.

“Hästi, olen nõus, kuid tingimusel, et need marjad tõesti Brigitale, mu ainsale lapsele, mõju avaldavad.”

“Selle pärast ärge muretsege,” vastasin naeratades, kummardasin hüvastijätuks ja kiirustasin edasi turule.

Lubasin ema ja tütart kuu aja pärast külastada, ometi möödus ligemale sadakond päeva, enne kui isa lasi mul uue imerohulastiga Tallinna sõita. Süda ärevusest ja ebalevaist meeleoludest tagumas, kiirustasin linna jõudes kohe tuttavasse majja ja koputasin uksele.

Uksele ilmus võõras naine, jäädes mulle küsival pilgul otsa vaatama. Tal olid kõrged põsesarnad ja suured, metsikult lõõmavad, rõõmuahned silmad, avara lõikega kleidi kaelusest paistsid kaks tugevat rinda, altpoolt põlvi aga torkasid silma pikad ja graatsilised jalad. Mitte miski temas ei meenutanud endisi elanikke. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on too endine tüdruk ühes emaga sealt ära kolinud, kuid siis valgus ta näole korraga äratundmine ja õnn, naine naeratas mulle ning sel hetkel meenutas ta mulle kedagi, keda ma polnud kunagi näinud. Nüüd polnud enam kahtlust, et tegemist on tema enda, Brigitaga, kellega siinsamas kolm kuud tagasi hüvasti olin jätnud. Mu vaist polnud mind petnud, tohutu rasvakihi all peitus tõepoolest erakordne kaunitar!

“Ma ootasin sind kõik need kolm kuud, iga öö ja päev! Mul on mitmeid kavalere vahepeal ukse taga käinud, aga ma saatsin kõik nad minema, sest ma tahan ainult sind, ainult sind, mõistad…” sosistas ta mulle kõrva ning meid mõlemat haaras kummaline erutus, me kehad hakkasid kohmetusest värisema ja me puhkesime üksteise ümbert kinni haarates ühekorraga nutma ning naerma, nagu see ikka juhtub inimestega, kui neid on vallanud liiga suur rõõm, mis neid üleni enese alla matab.

Kartes isa ja õdede kättemaksu, põgenesime ühes armastatuga nädalapäevad hiljem Lõuna-Eestisse, Brigita esivanemate maile, kuhu ma kadakamarjade eest kõrvale pandud rahaga ostsin Võrumaa kuplite vahel asuva väikese maja.

Värvisime maja rõõmsavärviliselt kollaseks, katsime selle seestpoolt linnumustrilise tapeediga, seinad, põrandad ja lae värvisime aga eranditult valgeks. Mitte miski ei tohtinud tumestada meie eelseisvaid rõõmupäevi. Hakkasime elama õnnelikult ja hästi, mu noore kaasa suul helisesid päevast päeva laulud armastusest ja igavesest noorusest ning õhtuti imetlesime peegli paistel otsekui muinasjutust pärit lapsed Brigitale tagasiantud ilu. Ilu, mida ta vääris ja mis tema kaudu nüüd kõikjale vallale pääses.

Elurõõmu ning tegutsemislusti hoovas mu värskest kaasast sedavõrd palju, et õnn meie majas seeläbi peagi ülevoolavalt rammusaks kasvas, täites oma magusa uimaga nii meie toad kui õue. Iga päevaga õppis Brigita juurde uusi laule ja tantse, tassis toad täis värvikirevaid lilli ja lõhnavaid taimi ning tõi Võru laadalt koju rohelise papagoi ühes valge koerakesega, kes tagajalgadel muusika järgi karelda mõistis. Ta tõi meie poole elama ka oma vana ema ning rõõmsatest, viina ja pillimängu armastavatest võrokestest said meie lahke kodu igapäevased külalised.

Me kooselu esimesel aastal nautisin kõike seda minagi, kuna säärane õnn oli mu jaoks midagi täiesti uut ja eksootilist. Ümisesin oma kauni naise ja ta sõprade laulutundidele vaikselt kaasa ja kui tantsiti reinlendrit või padespaani, õõtsusin teiste selja taga omas rütmis. Aina uued õlle- ja viinaankrud panin toanurkadesse hakkama, et lustlik sumin meie majas hetkekski ei lakkaks.

Kuid aja möödudes hakkas mu hinge siginema ometi rahutuse noote, kui tõdesin, et elurõõm meie majas mitte enam piibellikult lopsakaks, vaid lausa rasvamaoliseks kipub kasvama ning et lõppu sellele pärnitaignana paisuvale õnnele pole näha. Ja kui siis sündisid veel lapsed ning maja hommikust õhtuni suurt askeldamist, röökimist, pesuküürimist ning sekka muidu lõbusat kisa-kära täis sai, hakkas mul kõige selle keskel juba vaikselt hinge matma. Tahtmatult janunesid mu mõtted ja igatsused siis jälle rahulikuma elujärje järele.

Sest see, mis mind Brigita juures kõige enam võlunud oli, see ebamaine naeratus ta näol, mis kumas nii selgesti temast läbi veel siis, kui ta rasva sisse uppununa agulitoa aknal kaugusse vaatas, oli nüüd lootusetult mattunud pealiskaudse elurõõmu ja rahutuse alla ning asendunud mitte kuhugi viivate vaidluste ning pidudega. Ainult magavana armastasin teda endistviisi, pühalikult vaikne tõsidus oli siis ta näol ja nõnda võisin teda hardunult vaadelda tunde. Kuni koitis uus päev ja rikkus taas kõik.

Isalt päritud loomupärane tundeleigus ning iha vaiksete päevade järele hakkasid üha enam koputama mu hinge uksele ja oma unedes kuulsin õdede sosinal kutset tagasi põhja, tagasi kodusaarele.

Kuid ikka veel lootsin ma, nagu loodab lõunamaiste turgude kisasse ja kärasse äraeksinud põgenik, et juhtub ime, et mu armas Brigita ühel heal päeval taltub ning ta joobnule sarnane elurõõm asendub vaikiva tusameele või seletamatu nukrustundega, et ta kupatab minema kõik oma tüütud külalised ning me lärmakate laste manitsemiseks ilmuvad seintele ristid ja vitsad – kuid seda ei juhtunud.

Ja pole seda tänaseni juhtunud. Mu naise õnn meie rõõmsates värvides maja, uute sõprade ja käratsevate laste üle on vahepealsete aastate jooksul veelgi ülevoolavamaks muutunud, see on ületanud juba igasugused inimmõistuse piirid, kuid tundub, et mitte keegi peale minu ei saa sellest siinkandis aru. Kõik tema lühikest kasvu rangisjalgsed setodest ja võrokatest sõbrad, see äraütlemata jaburalt hüpelda ning röökida armastav laulurahvas, voorib endiselt me majast sisse ja välja, kuid Brigita elurõõm saab sellest vaid indu juurde ning ta lõkerdab nendega aiva kaasa naerda, kamandades samal ajal mind kui tentsikut tooma sahvrist lauale küll seda, küll toda. Tundub, et see lõunapoolne rahvas suudabki õnnelik olla vaid siis, kui vähemasti kümme inimest hunnikus koos on ja kõik läbisegi lärmavad, siis nad on õndsad ega karda! Et nende elul saab olla õige maik vaid siis, kui ühekorraga ollakse terved ja tõbised, laenuvõlglased ja rahaloopijad, kui üleaedsete pool on juba kolmandat nädalat käimas lõbusad peied, kui kümme paanilist toimetust on ühekorraga käsil ning üheteistkümnes juba himuga nurga tagant piilumas, et kas temagi saaks turja karata…

Aina sagedamini leian end seetõttu tõmbumas endasse, vargsi põgenemas keldrisse ja istumas seal kägarasse tõmbunult pimedas, niiskes ja jahedas nurgas, kus mu suletud laugude taha ilmub siis taas mu kodu – too kauge saar seal üleval põhjalahel, kus raskete tindisiniste pilvede taustal rühivad piki kiviklibust kallast vastutuult edasi kõhnad ja rääbakad lambad, leides mingi ime läbi siit-sealt veel rohutuuste, kus mere poolt randa uhutud laudadest kokkuklopsitud hurtsikus istuvad pika laua taga mu mornide nägudega õed, ning see kangastus toob mu hinge taas rahu ja eneseleidmise.

Ja kui ma siis veel näen, kuis mu vana isa seisab üksi seal kaldapealsel nagu üks jändrikult sapine mänd, lastes hääl meelel kibedail loodetuultel enese ihu pureda, kuis tema näkku peksab rahet ja lund ning ta kivihalli habemesse peitunud pea kuulatab raevukate lainete sõudu seal eemal silmapiiril, siis heldib mu süda ning mu silmist voolab alla üksainus õnnestav pisar, mille soolane kangus on ometi vägevam noist õnneaegadest, mida oma naise ja laste seltsis siin viimastel aastatel veetnud olen. Üha kindlamalt täidab mu rinda siis aimus, et kaugel pole see päev, kus ma enam kõigile neile tapvatele askeldustele ja simmanitele vastu ei pea ning ühel septembriööl sellest rõõmude vanglast jalga lasen, haarates jooksu pealt kaasa oma kõige noorema ja tujukama tütre ning põgenedes tagasi vaatamata läbi Eestimaa soode ja metsade, kuni jõuan merekaldale, nähes taas oma kodusaart. Istun siis tuttavasse halli paati, patsutan õrnalt ta pehkinud küljelaudu ning sõuan koju, tähisöiste silmadega laps mantlipõues.

Seal, seal siis põlvitan ma pisarsilmil oma isa kitsa surivoodi ette, nähes, kuis ta nägu tõmbub kadunud poega märgates põlgusest ja meelepahast krimpsu, ning ometi paneb ta oma raske ja soonilise käe andestuse märgiks mu pealaele, et enne viimset ohet anda mulle edasi oma õnnistus ja ühes sellega kõik nood salasõnad, mis on kõrvetavamad kui tuli ning kangemad kui mürk. Ja veel samal ööl võtan ma üle koha ta okslikul toolil.

Ühel päeval Aleksandroopolis

Ruudolf Allaberdi viimane osa

Ennasthävitav masin

Pruudi tuba

Siin põhjatähe all

Vihm

Gunn, Gunn, vana munn!

Mustkunstniku naeratus

Isa surm

Homaarid kahele