Jutud

Vladimir Nabokov
Märgid ja sümbolid. Õed Vane id

Kadri Kõusaar
Mahedad metsad

Mart Kivastik
Esmaspäevast reedeni 11–02

Margus Tamm
Lapsepõlv Loksal, Vanaema surm, Rahutused Tallinnas, Teel Tartusse, Plink plonkil

RAHUTUSED TALLINNAS

Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus.“A ja v etom dome žit budu,” näitab üks plika teisele draamateatrit.“Tõ što, bogataja?” imestab teine.“Da net, nu moi papa skazal, što kogda mõ pobedim, mõ vsje budem žit v dvortsah.”“Tiše, tiše, gluposti govoriš,” katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.

Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. “Eto kak v Pariže,” räägivad nad.

Woodstocki ees joob šokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees, kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.

JAOSKOND:

Valvurid: nemad särasid. Tavalise paari päti asemel allus nende käskudele mitusada inimest. See oli nii peadpööritav tõus sotsiaalsel redelil, et paljud kaotasid reaalsustaju – nad röökisid, naersid, mõnitasid, viskasid kildu, lubasid vigaseks teha, jagasid nuiahoope.

Operatiivüksuslased: nende puhul lõi välja sisu ja vormi ühtsuse seaduspära. Need, kes polnud täies varustuses – näiteks olid ilma kiivrita –, käitusid valdavalt inimlikult, kuid siis, kui kaitsed peal ja eriti kui näomask ees, muutus hoiak kohe oluliselt agressiivsemaks – siis võis oodata möödumisel ribilööki vms. Võtsid ebaloomulikke poose – otsekui oleks nad filmikaamerate ees. Esimest korda tõsise jamaga kokku puutudes ei teadnud nad, mida teha või kuidas olla – nii nad siis jäljendasidki politseiseriaale. Kõrgemad politseinikud: närvilised, üleväsinud, hääl karjumisest falsetiks muutunud. Tegelesid printeri parandamise või kadunud käeraudade otsimisega.

Kinnipeetud veeti garaaži, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili – kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi: “Põlvili!” Võtsin välja telefoni, et koju helistada, seepeale teatas politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Urbel pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Urbeli juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Urbeli näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Urbeli püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Urbelile näkku.

Viidi kambrisse. Seal istus juba Gert ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes, nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärireisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, et mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. “Bože moi,” oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. “Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?” ei saanud ärimees aru. Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas “Ot tševo eto vsjo natšalos? Estonija že tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmožno?” Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjaliku traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega eesti poliitikud läksid kaasa, kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, aga nad läksid kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi. “Da tšort, podaždali bõ godu par, eti võteranõ za eto vremja vzdohnuli bõ iz starosti.” Ja ka siis, kui enam teisaldamisest taganeda ei saanud, oleks ikkagi saanud hullema ära hoida – oleks pidanud tegema teavitustööd, eriti just vene meediakanalites oleks pidanud tegema teavitustööd, trükkima artikleid ja pilte, eriti just pilte, selliseid ilusaid fotomontaaže, kus kuju seisab uhkelt oma uues asukohas, nii oleks saanud rääkida mitte kuju ÄRA VIIMISEST vaid KOHALE TOOMISEST. Pärast seda jäi ärimees kuni kinnipidamise lõpuni äärmiselt väärikaks ja rahulikuks. Ta oli probleemi enda jaoks ära lahendanud. Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingid kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest, üheksa eestlast, neli venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta, nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised – üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama, ja istus tagasi tulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neljast platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võetud minult, erinevalt kõigist teistest, ära kella. Niisiis olin ma ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (välja arvatud muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga, ning “aken” minetas oma tähtsuse. Üks kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale – ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja et küllap see ongi kõige parem, peab aus olema. Ja üldse oli temast väga rumal sellisesse kohta minna, oma viga, pole vaja igale poole uudishimutsema ronida. Selles suhtes, tunnistas ta ise ka, oli kinnivõtmine väike malakas talle õpetuseks. Ta oli ise süüdi. Poiss läks naeratades koiku juurde, platnoi ja ärimees tegid talle ruumi. Poiss istus, õnnis naeratus näol, vabadusepaber näpus, ja ootas, et kümme minutit täis saaks. Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist – häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud, nad olid elu näinud mehed ja teadsid, et kinni istuda võib kas või kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru. Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.

“A znaješ kto mõ? Mõ kosmonavtõ.”

“Potšemu kosmonavtõ?”

“Potomu što vozduha zdes vobše netu. Znatšet – mõ v kosmose.”

Nad naersid rõõmsalt. Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole: “I tam illjuminator.”

“Ottuda možno zemlju uvidet,” täiendas ülemise nari oma.

Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: “A oni kto? Oni robotõ. Oni nitšjo ne jedjat, znatšet – robotõ.”

Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt. Minu positsioon ajateadjana osutus küllaltki kohustusterohkeks. Kutsekooli poisid tegelesid lakkamatult erinevate teooriate väljatöötamisega, mille eesmärk oli võimalikult täpselt ennustada vabaks laskmise aega. Mõned seisid, kõrv vastu ust, ja edastasid siis teistele mitmesugust infot, näiteks mitu korda on naaberkongi ust avatud. Aeg-ajalt viidi mõni kongist välja näpujälgi andma vms. Kui ta tagasi tuli, pinniti üksikasju – et kas uurija tundus olevat kuri, et kas nägid, palju teisi konge on jne. Saadud andmete põhjal konstrueeriti kõigepealt hüpotees, et meid lastakse välja hommikul kell 8. Kell 8 püstitati hüpotees kella 12-st. See lootus murenes kell 11.30, kui ukse taga kuulatanud poiss teatas, et kuuleb supitaldrikute kolinat. Öeldi välja kurjakuulutav ja tõeseks osutunud ennustus, et kui toitu jagatakse, siis järelikult läheb veel aega. Seejärel räägiti kella neljast, siis viiest jne. Kõik need hüpoteesid nõudsid tuge kellaajalt. Niisiis küsiti mult pidevalt kella, see hakkas tasapisi ajudele käima. Et kamoon, kui minut tagasi oli kell 12.37, siis järelikult nüüd on see 12.38. Ainult platnoid ei käinud pinda, nemad arveldasid nagunii aastates ja amnestiates. Ja vabaks lastud kutsekooli poiss oli ka vait, sest ta ootas juba kuuendat tundi oma kümne minuti täissaamist.

“Smotri,” ütles ülemise nari platnoi, “u menja otški.” Ta oli saiaviilul pehme sisu välja uuristanud ja hoidis koorikurõngaid silmade ees. Alumise nari platnoi purskas naerma, sikutas kilekotist kaks saiaviilu ja tegi endale ka prillid.

Põrandale oli joonistatud mingi tabel, mida raamisid idamaised ornamendid. Küsisin platnoilt, et mis see on. “See on mäng,” selgitas ta. Küsisin, et millega seda mängitakse. “Saiast nuppudega.” Raha peale? “Ei, saiaviilude peale.”

Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid, ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette. Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veel kord üle. “Ei klapi!” Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvur teatas: “Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis, kui mina sind kutsun!”, ning tõmbas kumminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: “Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma olen ju juba õigeks mõistetud.” Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.

Seal oli palju parem, operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast, see oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine. Parasjagu käis suurem madin Balti jaama kandis. Kõrval seisev tüüp sosistas mulle: “Linnaosad on päevade peale ära jaotatud, iga päev on erinev linnaosa. Täna on Balti jaam.”

Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. “Ma ei tea, kus need kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma ei ole midagi joonud!” Ta lõi telefoni kinni ja karjus: “Kurat! Nagu POISIKESEGA räägib minuga! Kuidas ta…! Kurat!” Vahetuseülem vaatas õiglust otsivalt ringi. Maskistatud märulipolitseinikud noogutasid kaastundlikult. Kinnipeetavad jälgisid huviga. Valvurid märkasid seda, kinnipeetavad märkasid, et neid on märgatud ja pöördusid kähku tagasi, näoga vastu seina. Siis käis kabinetiuks, naisehääl sisises: “Jää vait!”, ning kabinetiuks laksas kinni tagasi. Vahetuseülem jäi vait. Tundsin, kuidas mu hambad kahjurõõmsalt paljastuvad. Kõõritasin paremale, kõõritasin vasakule – kinnipeetavad irvitasid. Aga valvurid ei näinud seda, sest kinnipeetavad olid näoga vastu seina surutud.

Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.

TEEL TARTUSSE

Bussiukse ees kakerdas neli tüüpi. “Noh, ronige peale,” kamandas bussijuht. Üks oli üsna sakkis ja ei leidnud endale istekohta. “Näete, seal tütarlapse kõrval on üks vaba koht,” juhendas bussijuht.

Bussis juhtus ootuspärane – tüübid jõid longerot ja lärmasid. Mina istusin bussi teises otsas, piisavalt kaugel ja ei pidanud seetõttu mingit seisukohta võtma, konstateerisin lihtsalt, et hulk inimesi kannatab vaikides, et paaril inimesel oleks lõbus.

Nii kestis mõnda aega. Siis lükkas bussijuht sisse mikrofoni ja hakkas robotihäälel manitsema. See tegi poistele kõvasti nalja. Lõpuks peatas bussijuht masina, ronis istmelt alla ja astus poistekamba ette. Ta proovis olla ülbe, aga poisid olid kaugelt ülbemad. Ta jäi hätta.

“Nii, ma hoiatan teid viimast korda – kui veel korda rikute, siis on kõik.” Selle ebamäärase ähvarduse abil püüdis bussijuht väärikalt tagasi rooli taha põgeneda.

“Tolstjak,” ütles üks poiss, kui bussijuht selja pööras. Jah, bussijuht oligi paks. Ja lühike. Ja kiilanev. Tema vastas aga seisis nooruse uljus ja joodikute karisma. Olukord oli tema kahjuks.

“Kõigi kannatavate kaasreisijate nimel käsin ma teil bussist lahkuda!” hüüdis bussijuht. See oli appikarje, meeleheitlik üritus võita endale reisijate poolehoid. Äkki nad lõpetavad aknast välja vaatamise ja astuvad oma bussijuhi juhtimisel rahurikkujatele vastu? Bussijuht oli üksi. Poisid muigasid.

“Buss ei sõida kuhugi, enne kui te olete lahkunud! Lähete jala Tartusse!”

Buss seisis, poisid ootasid, nad isegi ei lärmanud enam, neil oli ilma selletagi lõbus. Bussijuht oli ennast nurka mänginud, ta istus ja vahtis enda ette, koos kasutult passitud minutitega hakkas reisijate rahulolematus tasapisi tema vastu pöörduma, aga ta ei tahtnud veel alla anda, ta ootas, et ehk juhtub midagi. Nolke välja tõsta ei jaksanud, ise nad ei läinud, lõputult paigal sitsida ei saanud, bussi hüljata ei saanud, dispetšerile hädasignaali saata olnuks tobe, seda enam et poisid olid just nagu kiuste korrarikkumise lõpetanud ja lihtsalt istusid, irve suunurgas – see oli väljapääsmatu olukord. Ta lükkas löödult masinale käigu sisse. Väike paks bussijuht. Reisijad ei austa.

Kuid õnn naeratas. Mõni kilomeeter edasi vedeles maanteekraavis sodiks sõidetud auto, mille ümber askeldasid politseinikud. Oli siiski maailmas õiglust! Buss tõmbas teeserva ja bussijuht vudis välja liikluspolitseinike juurde. Aknast oli näha, kuidas ta politseinikele ägedalt žestikuleerides midagi seletab, siis hakkas ta ühte neist bussi poole tirima. Poisid muutusid murelikuks, longeropudel rändas kotti peitu. Bussijuht lükkas politseiniku enda ees bussi. “Nemad,” hõikas ta võidukalt, “need eesti keelt mittevaldavad huligaanid!” Tõenäoliselt lootis ta, et venelase näitamine vallandab igas tublis eesti politseinikus tapjainstinkti. Politseinik siiski venelasi kummikuulidega tulistama ei hakanud, pärast mõningast väitlust löntsisid noormehed ise bussist välja. “Ma hoiatasin teid!” hõiskas bussijuht.

Kamba ninamees andis aga veel viimase etteaste – olles juba uksel, pöördus ta järsku ümber ja lausus bussijuhile eesti keeles: “On inimesed, kes on normaalsed inimesed, ja on teised, kes on munnid. Sina oled nagu need teised.” Siis ta lahkus ja sellega oli sõda läbi ja bussijuht võitnud.

“Noh, nüüd lähevadki jala Tartusse,” pöördus üks mees juhi poole. “Väga hea nali, härra,” elavnes juht. “Tabavalt öeldud. Muide, teate, ma tegin ükskord Saksamaal samasuguse nalja. Kodanikud ei allunud korraldustele ja tõstsin nad bussist välja. Alles viie päeva pärast tagasiteel korjasin üles.”

Juht lükkas mootori tööle. Edasi Tartu peale!

Mehis Heinsaar
Tagasitulek

Urmas Vadi
Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Ütlen kohe ära, et mulle käivad närvidele inimesed, kes hämaras toas päevakardinat liikumas nähes arvavad, et see oli UFO. Kuigi aken oli lihtsalt irvakil või tihendamata ja see oli kõigest tuul. Ka hakkavad mulle vastu igasugu tähenduseotsijad, kes lähevad oma venna hauale ja kui näevad seal puu otsast alla sibavat oravat, on kindlad, et see orav oli venna hing, kes siiani otsib kontakti, et öelda midagi, mis toona jäi ütlemata. Mind häirivad ka need keskealised prouad, kes korra aastas käivad Norra mägedes ja tagasi tulles räägivad haldjatest ja trollidest, kes seal elavad ja on! On tõesti!

Aga ühel hetkel hakkas mul ikkagi kuidagi vilu. Kui oleks vaja siin mingit algust otsida, ja hetkel on mul tõesti vaja mingist otsast kinni saada, sest muidu libiseb kõik käest, siis algas kõik sellest, et ma arvasin, et ma olen kirjanik. Mu sõber Jan Kaus oli tollal kirjanike liidu esimees ja ütles, et ma peaksin kah liitu astuma, ja mul oli selle mõtte üle hea meel, sest ma ise arvasin juba ammu, et peaks astuma. Kuigi vahepeal lõin ma kõikuma, polnud kindel, kas ma ikka olen kirjanik?! Või kui olengi, kas siis sellest hetkest, kui ma liitu astun, ei tunne ma äkki endal liigset survet ega suudagi enam midagi kirjutada. Selliseid mõtteid on ennegi olnud. Näiteks kui ma ostsin endale auto, kartsin, et auto, vana punane Audi 80B, röövib mu aja ja jõu ja hinge. Sest kui paljudel kirjanikel on auto? Kõivul pole, Runnelil ei ole, Mihkelsonil pole, Traadil vaevalt, kas Rummol on auto? Või on tal auto koos autojuhiga? Ja kui on, siis kas ta on enam kirjanik? Ega ei ole küll, näed! Mõtlesin edasi. Kaplinskil on jalgratas, Heinsaarel on jalgratas, Kivirähal pole isegi jalgratast. Ainus autohull kirjanik on Maarja Kangro, aga teda ma siis veel ei tundnud.

Igatahes sel hetkel, kui Kaus tegi ettepaneku, olin ma kindel, et ma olen kirjanik, ja andsin liitu avalduse sisse. See võiks siis olla see algus, mida ma vajan.

Mind võeti vastu ja ma sattusin nimekirjas Debora Vaarandi ja Vaino Vahingu vahele. Ei läinud kaua, kui suri kirjanik, kes oli üheks minu soovitajaks, sest Eesti Kirjanike Liitu astumisel peab olema soovitaja. Tema surm loomulikult häiris mind. Ma ei võtnud seda kohe alguses mingisuguse ende või märgina. Aga pikapeale hakkas mul sellest välja kujunema üks sundmõte, et mina olen ikkagi selle kirjaniku surmaga mingil veidral moel seotud. Ja see mõte ei jätnud mind kuidagi maha. Selles polnud midagi skisofreenilist – oo, mina olen tapnud kirjanik selle ja selle, ei. Aga miks ma küll mõtlesin oma soovitaja surmale? Mõte aina ja aina libises sinna ja ma muudkui ketrasin ja tundsin endal mingit süüd, ju siis midagi pidi ikka olema. Viimaks kahtlustasin end, et kas mina, olles saanud temalt soovituse, polnud seeläbi röövinud tema loome- ja ka elujõu! Nagu sellistes abitutes olukordades ikka tehakse, nii tegin ka mina. Ma hakkasin jooma. Esmalt otsisin ma kedagi, kellele mingil teadvuse ja ärakukkumise piiril pihtida oma kummitusest. Ehk siis minu soov oli leida endale üks joomakaaslane, kellega oma soovitaja tekste ja surma asjaolusid arutada. Meil siin Tartus on palju joodikuid ja kunstiinimesi. Aga häda oli selles, et enamik polnudki minu soovitaja kirjutatud jutte lugenud. Ja need üksikud, kes olid lugenud, ei tahtnud jällegi minuga viina juua. Nii ma jäingi üksi. Sulgusin oma tuppa, lugesin oma soovitaja raamatuid, käisin korra päevas väljas, et puid tuua ja ahju kütta ja kui jook otsa sai, siis ka seda juurde tuua. Jõin peamiselt brändit ja õlut, sest need olid joogid, mida ka soovitaja raamatutes jõid tema tegelased. Mitte just kõige parem valik. Jõin brändit ja õlut segamini ja lugesin ja enne joomaunne vajumist ma nagu avastasin midagi enda, oma soovitaja ja tema surma vaheliste seoste kohta. Aga hommikuks oli kõik muidugi peast kadunud, peale meeletu pohmaka. Ja ma alustasin algusest ning tegin ka mingeid märkmeid, kuid hommikuti neid lehitsedes polnud sealt võimalik midagi mõistlikku välja lugeda. Lõppes see sellega, et mu ema ja vend avastasid mu haisva ja värisevana külmast toast ja viisid mind A-Polikliinikusse, Riia mäele. Seal pumpasid nad mu jälle elu täis. Vend käis pärast kaks nädalat iga päev ja hoidis mul silma peal ja meil oli omavahel kokkulepe, et ema ja vend ei räägi sellest, mis oli, midagi mu pruudile, kes õppis sel ajal Hollandis, ja mina ei pane nii räigelt ja üksi enam tina.

Hiljem sellele tagasi mõeldes näib see kõik mulle sama lolli ja totrana kui teile, ma usun. Kuidas sain ma enda peas iseendale midagi sellist kokku keerata? Tõesti ei tea.

Aga siis juhus midagi kummalist. Suri Debora Vaarandi. Ma olin liitunud, nagu enamik liidu liikmeid, kirjanike listiga, kus vahel arutatakse kirjastamisküsimusi ja muud kirjandusega seonduvat, aga peamiselt tulevad listi teated kellegi tõlkija või kirjaniku surmast. Pean ütlema, et ma polnud Vaarandit väga lugenud, ja kui olla täiesti aus, siis ega peale “Saaremaa valsi” mulle midagi rohkemat ette ei löönudki. Aga nüüd, kui ta oli surnud, tundsin ma korraga, kui lähedalt see minust mööda läks. Ma tundsin kohustust Vaarandi mälestuseks võtta üks kärakas. Ja kuna kõik mu raamatud olid kastides, sest me olime just kolinud, siis ei olnud mul ühtegi Vaarandi kogu käepärast, ja ma pole kindel, kas kastiski oleks olnud, aga võibolla mõnest kogumikust midagi oleks siiski saanud. Tahtsin leida mõnd ta teksti, et saada teada, mida Vaarandi mälestuseks juua. Mu peas keerles vaid “Saaremaa valss”, kus on iseenesest joomisest juttu küll. Sest miks ei suutnud see kuldtärniga sõjamees püüda linalakk neidu? Miks jäi öö tema jaoks lühikeseks? Aga eks ikka sellepärast, et ju ta oli kusagilt rindelt tulnud ja tõmbas ennast kohe, nii kui aga sai, silmini täis. Aga mis võis olla see, mis niitis selle kuldtärniga sõjamehe, kes surus oma õhetava näo kaselehtedesse? Mis teda sinna vajutas? Mis see muud sai olla kui viin. Kuldtärniga sõjamees, väsinud, räpane, silmade taga jooksmas sõjakoledused, plahvatused, rindekaaslaste ärarebitud käed ja näod ja kõrvad ja jalad. Ainus, mis suudaks seda surma ja õudu kas või hetkekski unustama panna, on viin, või siis samakas. Otsustasin juua viina nõukaaegsest teeklaasist. Kallan klaasi kuhjaga viina täis ja joon ära ja kõik. Leidsin klaasi, aga mitte viina. Avasin baarikapi, et leida midagi viinale võimalikult lähedast, kas siis džinni või tekiilat, grappat või rakit või tšatšat, aga mitte midagi ei olnud! Kõige lähedasem ja ka ainus asi, mille ma leidsin, oli jõuludest jäänud hõõgvein. Aga et vein on täpselt kolm ja pool korda lahjem kui viin, panin teeklaasi kõrvale. Mis võiks olla see, millest joob üks janune sõdur Võhu hõõgveini Tulilind? See peaks olema midagi labast. Mulle tuli meelde, et kunagi niidumaride juures külas olles jõime õues nende puskarit otse pooleliitrisest purgist. Otsisin 0,7-liitrist purki, et kogu Tulilinnu sisu korraga sinna sisse mahuks. Ei leidnud. Ka kolmeliitrist ei leidnud, ja ma mõtlesin, et tegelikult võib see olla ükskõik mis, kas või ämber. Ja mulle sattus külmkapis kätte liitrine plastist piimakann. Tõstsin piimakoti välja, panin koti lahtiselt külmkappi tagasi ja valasin veini kannu. Aga kuidas nüüd edasi? Kindlasti poleks kohane juua seda kuidagi nautides ja libistades, mis on Võhu veinide juures ka üsna keeruline, ja ma haarasin kannu ja ilma suult tõstmata kugistasin hõõgveini alla külmalt ja ühekorraga. See mõjus. Seisin keset kööki, tühi kann käes, ja siis ma kuulsin, et ema koputab uksele, teadsin seda sellepärast, et kuigi ma olin emale sadu kordi öelnud, et ärgu koputagu, mul on kell, ja kui ta koputab, on mul tunne, et niimoodi koputades tuleb surm, aga ema ikka koputas ja tuli siis kohe ka sisse, mis mulle samuti ei meeldinud. Nii kui ema mind vaatas, tuli ta näkku see vana tuttav ilme – oh-pojake-pojake-kas-nüüd-hakkab-siis-jälle-pihta. Ma ütlesin talle:

“Ema, Debora Vaarandi on surnud!”

Ta ei saanud esialgu aru, milles asi, sest ta arvas, et Vaarandi on juba ammu surnud. Ma selgitasin talle olukorda, aga see ilme ja kahtlustav pilk jäi ta näkku alles. Ära minnes ta küll võitles endaga, aga ikkagi ei suutnud tagasi hoida ja ütles:

“Ära sa siis ennast käest ära lase!”

Ma vastasin: “Ei lase.”

Miks ma kunagi ei suuda sellistele ema lausetele adekvaatselt reageerida? Kuidas ma lasen endale selliseid lauseid öelda! Ma olin täis ja vihane nii enda kui ema peale, eriti muidugi ema peale, sest kõige rohkem ajas mind marru, et meie kauboikapitalismis ei suudeta hinnata kirjandust, kunsti, teatrit, kino! Et mu oma emal pole sooja ega külma, kas Vaarandi on surnud või ei, et talle ei mahu pähe, kui kirjaniku mälestuseks võetakse üks naps! Kuna vein oli otsas, läksin Zavoodi, et leida sealt kedagi, kellega rääkida kirjandusest. Kõik mu pooltuttavad, kellega vestlust alustasin ja ütlesin, et Vaarandit pole enam, olid leiged ja veidi ka imestunud nagu mu emagi: “Kas ta siis elas veel?”

Tundsin end jälle nii neetult üksi. Tulin peagi sealt haisvast kõrtsust tulema ja tee peal käisin Toome poest läbi ja ostsin ühe Saaremaa viina ja läksin koju. Otsisin teeklaasi uuesti välja ja jõin nagu Vaarandile kohane.

Sel korral tulin ma sellest ise, ilma A-Polikliinikuta välja, ja see oli ka muidugi nali, sest see, mis nüüd järgneb, pole minu jaoks enam mingist otsast naljakas.

Vaatasin ikka aeg-ajalt kirjanike listi, kuigi mõnikord ma meelega isegi vältisin seda, aga kui ma nüüd seda vaatasin, sõimati vaid ühte lolli ja paksu raadioajakirjanikku ja arutati, kas seda, et ta on loll, peaks talle ka otse ütlema või ei. Enamus arvas, et ei, aga oli ka väljaütlemise pooldajaid. Kokku üle kahekümne kirja, aga mitte ühtegi surnut. Ometi ma tundsin, et just sel nädalal peab midagi juhtuma, ma kohe teadsin seda. Olin ikka iga kirjaniku mälestuseks klaasikese tõstnud, isegi kui selleks oli mõni täiesti tundmatu tõlkija või padupunane kirjanik, pigem punane kui kirjanik, ma ikka võtsin. Võtsin ja jõin ka nende eesti kirjanike eest tagantjärele, kes olid juba ammuilma surnud. Kui U2 laulja Bono lõpetab oma laulu “Sunday Bloody Sunday”, lugedes üles iirlaste nimesid, kes surid tänavatel võitluses Briti armeega, siis nii jõin ja mäletasin teid, mu kolleegid, mina: Luts, Tammsaare, Tuglas, Under, Kivikas, Adson, Hindrey, Alver, Adamson, Vallak, Raud, teine Raud, Kangro, Enno, Gross, Jaik, Lattik, Helbemäe, Kitzberg, Alle, Suits, Gailit, Bornhöhe, Faehlmann, Kreutzvald, Heiberg, Jannsen…

Seepärast muutusid mu tajud eriti tundlikuks ja ma võisin ilma lehti või listi avamata öelda, et nüüd on keegi jälle läinud. See tunne oli väga selge ja tugev ka nüüd. Lasin kõik listi kirjad uuesti üle, aga mitte midagi, ometi ma tundsin, et keegi… Aga ei, mitte kedagi! On aeg küsida, milles siis seisnes minu küsimus? See seisnes selles, et nüüd, kus ma olen kirjanike liidu liige ja vaatan, kuidas me reas kõik niimoodi muudkui läheme ja läheme, jõuab see nimekiri, kust nimesid nii armutult kellegi kondine käsi läbi kriipsutab, kord minuni. See tekitas hirmu, pani jooma ja kusagil sisimas ma lootsin, et kui ma kõiki oma kolleege kenasti mälestan, siis jõuab see kondine käsi minuni ehk veidi hiljem. Samas tundsin selle mõtte pärast iseenda ees piinlikkust, nagu oleksin ma kedagi reetnud. Pohmakaga muutuvad igasugu mõtteuiud painajaiks. Niisiis sel nädalal polnud listis kellegi kohta teadet, aga samas ma tundsin nii selgelt, et keegi peab jälle minema. Kas see olen siis nüüd mina? Juba?

Ja see olingi mina. See pidin olema mina, aga ikkagi võttis see käsi mu kõrvalt, mitte mind. Ja siis midagi minus surigi. See oli mu vend, Meelis. Meid oli kolm venda ja Meelis oli meist kõige noorem, vaene poiss, ta oli veel nii noor, just ülikooli lõpetanud, leidnud endale tüdruku ja korteri, ja nüüd äkki. Me olime Meelisega väga lähedased, me mõlemad olime punkarid, kui oli laulev revolutsioon, me lugesime samu raamatuid, meile meeldisid sarnased tüdrukud ja mingitel väga olulistel hetkedel võtsime vastu täpselt samasuguseid otsuseid. Ema ja vanem vend, teatud kadeduse ja irooniaga, kutsusid meid isegi Lõvisüdameteks. Ja nüüd ma tundsingi, et tema mõõk valgub verd täis, minu verd, see kondine käsi, kes otsib mind, sirutab välja, aga haarab Meelise! Ma ei tea, kuidas liikus edasi aeg, mida ma tegin või jõin, aga ühel hetkel ma karjusin oma köögis:

“Miks sa, raisk, ei võtnud mind, kui sa jahid mind, sa vana perse-auk!”

Siis millalgi ma kuulsin, et keegi helistab kella, see oli arvatavasti vend, ja keegi koputab ja lendab juba uksest sisse, see oli muidugi ema. Kui ma muidu tundsin oma “mälestamiste” pärast veidi piinlikkust ja pigem varjasin seda nende eest, kes ei saa niikuinii kirjandusest aru, ühesõnaga kõigi eest, siis nüüd, kus oli surnud mu vend, olin vabalt ja ahastavalt täis. Kusjuures vend ja ema nagu polekski kaotanud venda ja poega. Nad olid vihased, kui nägid ja said aru, mis minuga jälle on:

“Mida kuradit sa karjud, sa ei ela üksi siin majas,” sisistas vend. “Üürnikud juba küsivad, et…”

Tunnistan, mul viskas üle, karjusin vastu:

“Perse! Mis üürnikud! Teil on ainult üürnikud, sitaauto ja peenraha! Aga minul on vend surnud.”

Vajusin seljaga vastu ahju ja libisesin põrandale ja nutsin. Vend ja ema vahetasid pilke, alustas ema:

“Poja, mida sa nüüd räägid? Kes on surnud?”

“Kes-kes! Nagu te ise ei teaks, Meelis on surnud!”

Paus.

“Meelis?” avas vend viimaks suu. Nüüd tulid ka emale pisarad silma.

“Jah, Meelis, minu vend, sinu vend, sinu poeg!” lõugasin emale ja vennale, kes kas selle või siis millegi muu pärast välja tormas.

Ema kükitas mu ette ja otsis mu silmi, et neisse vaadata:

“Kallis, muidugi on Meelis surnud. Ja mina tean seda kõige paremini. Oli enne, mis oli, aga nüüd oled sa küll liiale läinud!”

“Mis tähendab liiale?” vaatasin emale otsa.

“Sa ei saa ju teda mäletadagi, sa ei ole teda kunagi näinudki, ta oli ainult kahe päeva vanune, sa ju tead küll, et ta süda…”

“Jah, aga mina tunnen tema lähedust!”

Ema ajas end püsti, ja kui ta enne proovis olla kena, siis nüüd oli ta juba vihane:

“Ma näen küll, mille lähedust sa tunned! Miks sa raiskad ennast niimoodi, sa oled tore poiss, aga mis sul viga on, et sa jälle pihta hakkad…”

Ema rääkis, anus ja ähvardas, nuttis ja rääkis pikalt. Ja nii nagu alati, ei suutnud ma talle mitte midagi vastu öelda. Mulle tikkus hoopiski uni peale. Siis tuli vend tagasi ja temaga olid kaasas kaks kitlites meest ja nad viisid mu ära.

Kui ma üles ärkasin, oli Liis minu juures ja ma pidin endale ja talle, kuigi ta juba teadis, üles tunnistama, et minust on saanud salajoodik, kes tegeleb paranoiadega ja sellega, kuidas muuta pseudoprobleemid pärisprobleemideks. Liis võttis mu tuima valu täis pea oma käte vahele, suudles mind laubale ja ütles:

“Kõik on hästi.” Ja suudles mind uuesti.

“Tead, tegelikult ei ole. Alates sellest, kui sa Hollandisse läksid, Liis, ma ei taha, et sa võtaksid seda mingi etteheitena, sest see ei ole seda, aga sellest ajast peale on minuga midagi valesti. Ma tunnen ennast nii kuradi üksikuna, mul ei ole peale sinu mitte kedagi ja sina oled Hollandis ja see üksindus ja igatsus sinu järele ajab mind hulluks ja jooma ja siis läheb kõik veel hullemaks. Palun, luba, et sa ei lähe enam kunagi minu juurest ära, või kui lähed, siis ma tulen sinuga kaasa, luba, et sa armastad mind igavesti.”

“Luban, luban,” rahustas Liis mind ja sel hetkel, kuigi surm oli silme ees, oli mul korraga hea ja rahulik olla.

Tuli välja, et Liis, nüüd küll mõned päevad varem, oli tulnudki koju jõuludeks ja tegelikult oligi ta Hollandist päriselt tagasi tulnud. Tal oli jäänud vaid lõputöö ja seda sai ta ka Tartus teha.

Ma olin üle kahe kuu täiesti kaine ja rahulik ja lugesin ja kirjutasin ja tegin tööd ja jalutasin Liisiga ja tegin süüa ja käisin poes ja sain mingi hea ja sooja rutiini sisse tagasi. Kuigi üks lavastaja oli mulle sünnipäevaks kinkinud suure iiri viski, seisis see kapis nagu täiesti kasutu nui. Ma olin õnnelik, Liis oli minuga ja mul oli kõik olemas, ei mingit nukrust ega üksildust.

Aga märtsi lõpus see juhtus. Ja jällegi ma tundsin seda ette, et see juhtub. Helistas üks dramaturg, kellele väga meeldib helistada ja rääkida, ja ütles seda, mida ma juba isegi teadsin – Vaino Vahing on surnud. Nimi pärast mind. Snaiperid nottisid liidu liikmeid nagu plekkpurke minu eest ja tagant. Vaarandi, Vahing, kas järgmine olen mina? Aga kui Vaarandi oli pelgalt tähekombinatsioon enne minu nime, siis Vahing tähendas minu jaoks väga, väga palju. Olin just kirjutanud näidendi Vahingust ja teinud selle tarbeks temaga ka ühe pika intervjuu, lugenud läbi vist kõik, mida ta oli kirjutanud, ja kogu see Vahingu mäng ja hullus ja nukrus ja ka siirus olid mulle kuidagi nii lähedaseks saanud. Võibolla liigagi lähedaseks. Mõtlesin Vahingule, Undile, teatriuuendusele, Hermakülale, kõigile, kes on ennast tapnud või põlenud suure ja kiire leegina, ja ma tundsin end jälle nii neetult üksi. Teade Vahingu surmast lõi mu jalust maha, kuigi paljud rääkisid juba ammu, et Vahinguga on nagu on, kes teab, kauaks teda üldse on.

Läksin koju, ütlesin Liisile, milles asi, võtsin viski välja ja valasin klaasi. Enne joomist mõtlesin, kas viski on jook, millega Vahingut mälestada, ja jõudsin järeldusele, et on küll. Selleks võiks olla ükskõik mis jook ja ükskõik kui palju, sest kõike seda maailma kurbust ja ülekohut ei jõua me iialgi ära põletada. Liis ei öelnud midagi, aga ma tundsin, kuidas ta mind vaatab ja mõtleb:

“Olgu, ma ei ole selline nõid, et hakkaks sul klaasi ära kiskuma või pudeleid peitma, ise tead, aga palun, võta joo see üks klaasitäis, olgu, joo kaks, kolm, aga ära tee nii, et sa jälle ära kukud, mitte ükski kirjanik ega raamat pole seda väärt, et ennast põhja juua. Olgu, joo terve see pudel.”

Tegelikult jõin ma muidugi päris mitu pudelit. Ja huvitav, et sedapuhku leidsin ma linnast väga palju neid, kes olid Vahingut lugenud, kes lausa jumaldasid teda, kes olid samuti lohutamatud ja jõid. Me vallutasime Ristiisa pubi ja mõnede lahkujate ja juurde- ja tagasitulijatega istusime seal kokku neli päeva ja ööd. Seekord jälle ei tulnud ma sellest niisama välja. Viimaks viskas ka Liisil üle, anna andeks, mu kallis, sa oled nii hea ja mõistlik, aga siis viskas sul üle, sa tulid koos mu vennaga ja te tirisite mind minema. Ma ise panin vastu ja paar kirjandusteadlast hoidsid mind veel tagasi, läks rüseluseks, aga viimaks tassisite mind koju. Surin nädal aega oma voodis. Seal ma lubasin endale, et nüüd on joomisega ühelpool.

Kõik hakkas vaikselt jälle rööbastesse jooksma. Ma otsustasin nüüd mõni aeg kirjandusega mitte tegeleda. Sest kõik need paranoiad, kõik see rämps ja risu, sitt ja sopp sai alguse kirjandusest ja kirjanikest. Tegin ka iseenda kirjutamistes pausi ja mõtlesin vahelduseks tegelda teatriga. Vaadata, lugeda ja võibolla isegi midagi teatrist kirjutada. Käisime Liisiga Vanemuise teatris esietendusel. Mõtlesingi sellest lavastusest arvustuse kirjutada ja pakkusin seda lugu Sirpi. Tahtsin teatritoimetajat kätte saada ja helistasin, aga vastu võttis hoopiski Tarmo Teder, kes oli vist veidi vindine ja uljas meeleolus ja ütles, et kirjuta muidugi, küll me sisse paneme. Hakkasin kirjutama, aga see lugu jäi mul pooleli – listi tuli teade Tedre surmast. Jahmusin. Siis helistasin kirjanike liitu ja küsisin järele, et kuidas siis ikkagi, mida, miks? See oli midagi kummalist. Teder, kes muidu naljalt kaine ei ole, oli hommikul enne teisi tööle tulnud, rääkis koristaja, tal oli valge triiksärk ja pintsak seljas, juuksed kammitud, sest õhtul tahtis ta veel minna ühe filmi esilinastusele. Ta oli laua taha istunud ja otsis portfellist välja paberid, et kohe neisse kaevuda, aga jäi veel hetkeks mõttesse…

Liis leidis koju tulles mu köögist lämisemas. Otsustasin juua ära järjest kõik joogid, mida joob Tedre peategelane romaanis “Onanistid”. Seda on palju, aga algus oli mul juba tehtud. Liis viskas koti kuhugi nurka, vajus kokku, hakkas nuuksuma ja siis kohe karjuma:

“Mida sa teed! Mida kuradit sa teed! Mida sa teed!”

Ma läksin ja kummardusin ta ette, võtsin ta käe, ta tõmbas selle tagasi, ma võtsin uuesti ja rääkisin, kuidas on Tedrega. Selgitasin Liisile:

“Kallis, tead, ma tunnen, et kõik, mida ma puutun, sureb.” Ehmatades lasin Liisi käe lahti.

Sel õhtul sain ma pidama ja rohkem ei joonud. Aga hommikul tahtsin ma võtta kosutuseks ühe leinapitsi Tedre mälestuseks. Vikerraadios räägiti sellest filmist, mis esilinastus ja kuhu tahtis ka Teder minna, aga kuhu ta ei jõudnudki. Ja siis hakkas Teder rääkima…

Sa vaatasid mind. Ma ei suuda kirjeldada su pilgus raevutsevat viha, häbi ja alandust, pettumust, nukrust, kättemaksuiha, valu. Ja siis sa läksid. Kui enne ma olin seda lihtsalt mõelnud ja ette kujutanud, siis nüüd, korraga olingi ma üksi. Ainult kõrvus kohises.

Peeter Sauter
Suur viin

Jan Kaus
Mozart ja Salieri

Armin Kõomägi
Vabadus

Ida Börjel,
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Euroopa pihamõõdud

“Me ütleme järgmist, tehes seeläbi selgeks, missugused me oleme: Olemist ennast võib mõnikord tunnetada uustulnukana. Olemine võib mõnikord pakkuda teatud lipitsevat lõbu ja ilu. Linnulaul, veinipudelid ja teine sugupool on looduses nii suured kingitused, et neid võib käsitada uustulnukaina. Tõelise kingitusena on olemas sõprussuhted tuusade meestega ja tuusade meeste naistega, samuti stipendiumid. Siis on loodus armuline. Sellest kõigest lähtuvalt taotleme ning nõuame, et meist võiksid saada uustulnukad.”

Erik Beckman, “Uustulnukad”.

Lugu, millest kinni hoida

Mina olen tugev kaunikujuline austria aju. Mu mõtted on korrapäraselt selitatud ja koondatud. Kõik pinnad tänaseks taas üle vaadatud. Pea ja mõtted on õiges kohas, nägu ja meel häälestatud. Austria perekond on puhas, terviklik ja karmilt ühtehoidev. Kas taanlased kordki elus enne lõunat silmi pesevad? Ons mõni belgia käsi kunagi päris puhas? Austria käed kõikjal lõunalaua kohal on tõsipuhtad ja täpsed. Austria aju on tugev ja puhas, ta ei tee hinnaalandust. Austerlase meel on kindel ja kõikumatu, kui kõlab gong, mis kutsub hommikusöögile, einele või jalutuskäigule. Austria õhk on puhas, tervislik ja tasakaalukas. Briti õhk on udune, taani oma niiske, itaalia oma higist ja nilbetest mõistaandmistest kleepjas. Austria saladusi hoitakse salajas. Austria aju võib alati omasugusele loota. Austria pojad on karsked, tasased ja nendega on tore koos jahil käia. Austria noorukite näojooned on selged ja vistrikest rikkumata. Mina olen austria tallimees ja mul on kõik kontrolli all. Austria tallipoiss tuleb ja läheb. Ta on kindlakäeline teadlik noormees, kes ei põrka tagasi rasketegi koormate ees. Ma võian sadulaid, päitseid ja ohje. Ma panen loomale suitsed suhu. Austria hobune on jõuline, hüppevalmis, nõus tuiskama metsa, üle väljade, tuline tormama kuhu tahes, jälitades arglikku põiklevat saaki. Itaallased on perekonnale keskendunud pillajad. Kui prantslased metsa lähevad, ei ole neil aimugi, kuidas metssiga kätte saada. Iirlased jahivad iseendid. Austerlastel on nutti ja võimet kõigel silma peal hoida. Austrias ei vajata mingeid poleeritud peegleid kinnitamaks, et austria nägu püsib alati kindlalt koos ega lagune kunagi laiali

Trikiga lugu

Taani inimesed on ümarad sõbralikud janused inimesed, kel pole midagi koerte vastu. Taani koerad on ümarad sõbralikud väikeste laikudega elukad. Taani koeral on alati mõni trikk varuks, mida baaris näidata. Mina olen taani baariomanik ja minu juurde on kõik teretulnud. Hispaania koerad on laisad elukad, kes saavad liiga palju päikest. Rootsi koerad on kõhetud kammitud elukad pika ja keerulise sugupuuga, kellest alatasa suurt numbrit tehakse. Rootsi koeraomanikud ainult oma koerte sugupuudest ja karvakasvust räägivadki. Saksa koer ei oska ühtegi trikki, millega baarides silma paista. Taani koerapidajad on soojad janused inimesed, kes baarides mõtteid ja jooke vahetavad. Austerlased ei vahetaks oma neljajalgsete sõpradega iial ühtki mõtet. Taani koer ei vaja kaelarihma. Taani koerad järgnevad omanikele, nagu omanik koerale baari võtab järgneda. Rootsimaised baarid on steriilsed ülepuuderdatud kohad, kus annavad tooni punutud seljatugedega toolid ja vesine ameerika muusika. Taani pubi on õdus hämar kohake naljakate kleepekate ja posteritega seintel. Siseneb minu taani tõugu naine. Ta on tugeva rõkkava naeruga soe, särav, värvikas olend. Austria, portugali või soome naise naer ei ole selle kõrval nimetamist väärt. Taani naisolevus astub kiirgava ja värvikana mu baari. Tema naer on tugev, mõnus, tervistav. Taani naisolend ilmutab end koos kenakese januga, mida tuleb taltsutada. Väike ümar taani koer näitab talle minu baarileti ääres oma trikki. Taani naine naerab ja tõstab klaasi kõigi terviseks, kes teda näevad-kuulevad

Liha ja tunnetega lugu

Kõik on ihu ja päike. Hispaanlased kogunevad õhtuti turuplatsil, et kokku saada. Hispaania inimesed on tulvil sooja pulbitsevat verd ja tugevaid ühistundeid. Itaallased löövad vähe aega ette. Nad on paar tundi tugevad, aga peo lõpuni välja ei vea. Hispaanlased peavad vastu nii kaua kui vaja. Soomlased peavad vastu sõnatult. Nad veavad välja, ent pole väärt, et neid tunda või juttu puhuda. Nad istuvad vaikides ega liiguta muu kui soome tango peale. Hispaanlased liiguvad küll ja tantsivad kõigiga. Hispaania liikumine on liikumise ürgalge. Hispaania keha on tantsiv keha. Hispaania päike on naerustki ülem. Hispaania süda tuksub igavesti, hispaania raev koos hispaania armastusega on meie hispaania tõelus. Me tantsime koos, ma ringlen tantsides päikese all. Prantslased teevad teatrit, kreeklased näitlevad. Hispaania söömaaeg on tõeline pidusöök, hispaania siesta mõnus raske uni. Hispaania naine ärkab selleks, et pisut flamenkot tantsida. Hispaania mees ärkab selleks, et valida välja vasikas, keda tappa. Hispaania lihast nõrguv veri kuivab hispaania päikeses. Hispaania päike kuivatab kõik möödunu ega jäta homsesse märga plekkigi. Briti päike jätab kõik läbivettinuks. Britid on kahetsusi tulvil kehvaverelised vihmavarjudega inimesed. Hispaanlased kohtuvad õhtuti, et kuumutada oma pruuni sooja ihu. Hispaanlane on kaua üleval ega anna alla. Kõik on ihu ja päike. Kõik on süda ja päike ja veri

Lugu külmast ja palavast

Juha tuleb külla. On teine hommik jäises karges soome õhus, mis alati keha tihke hoiab. Soome inimesi ei painuta miski. Soomlased on heasüdamlikud väärikad valgejuukselised inimesed peene huumorimeelega, mis aitab kliimaga toime tulla. Juha joob lonksukese pudelist, et verd tugevdada. Ta vajab seda, et püsti püsida ja sooja hoida. Sõidame läbi soome laante rohelise lõpmatuse. Alati head peitupugemiseks, alati head marjakorjamiseks ja majaehitamiseks. Ehitasime soome sauna ja jõime ehk midagi tugevamat. Nimetage nood, kes püsti jäid. Ükski hollandlane poleks püsti püsinud. Ka ükski britt poleks püsti püsinud seal soome deltas, sellise verega nagu neil soontes voolab. Vaadake, kuis hispaanlased vaaruvad, vaadake taanlaste libastumisi, kreeklaste sinna-tännat. Mina olen soome naine ja seisan sirgeselgselt, rahulolevana soome sauna ees. Mööda kõnnib Aino. Ta väljendub hästi omas kinnises laadis, pilk kõrvale pööratud. Jaa, me tunneme kontraste, me teame, mis on pakane, ja palavust tunneme. Kontrastid löövad vere soontes käima ja hoiavad meid elus. Kord käisin puhkuse ajal Portugalis. Seal ei leidunud ühtki nimetamisväärt kontrasti. Mäletan, et Portugalis justkui sadanuks, ehkki paistis päike. Soomes ei teki ilma koha pealt iial mingit kahtlust. Me oleme soome ellujääjad. Kellel veel oleks ellujäämise kohta midagi ütelda? Soome loodus, soome loomus on jäine lumine, kaetud kõrgete soome kuuskedega, mis kestavad nüüd ja igavest. Ja kusagil puude vahel seisab järve kaldal soome saun. Astun sisse jalgu puhkama, võib-olla joomagi, märkama, kuidas veri kehas elust pulbitseb

Mööduv lugu

Kõigil mu õdedel mu emal ja mu emaemadel on seljas lühikesed seelikud ja hästi tillukesed pitsist rinnahoidjad. Prantsusmaal on kõik puha lõhn ja keel. Me ei väljendu nimetamisväärselt sõnadega, mis sisaldaksid k-tähte. Rootslased ja sakslased hääldavad alatasa k-tähega sõnu. Nad on tüütud igavad kuulekad rõhutud inimesed, keda ei ümbritse huvitavad lõhnad. H-tähega ei tee me samuti kuigivõrd tegemist. Britid muudkui hääldavad, samuti taanlased. Sakslased hakkavad rääkima eesmärgiga asi öeldud saada. Prantsuse inimesed kõnelevad, hoides liikumas kütkestavaid tugevalt kurrutatud suid. Prantsuse kõneleja huuled mässivad niidi vastasseisja suu ümber ja tõmbavad selle enda poole nagu kassipoja. Meie leiutasime suudluse ja tegime vestlusest midagi enamat. Jean-Jacques tuleb pärast tundi kohvikusse. Me jääme juttu ajama ja siis. Me räägime, et huulte liikumine jätkuks. Soomlane räägib, et pöörduda tagasi vaikusesse. Austerlased, et mitte vigu teha. Rootslased, et nõustuda. Britid kirjutavad, et anda vihjeid mõistatusele. Luksemburglased pigem ei kirjuta. Kõik on olemas vastasolija näo peentes pooltoonides – õrn eraldusjoon sündmuse ja vaibumuse vahel. Möödub Jean-Pierre. Prantsuse inimesed ei lakka kunagi. Prantsuse inimesed julgevad ennast tõsiselt võtta, Jean-Jacques ei pühi üle toa, nägu nalja täis. Jean-Pierre tõmbab oma sõnavibu vinna, ma astun seal mõne sammu, jättes kõrvallaused õhku rippuma jättes verbivormid õhku rippuma ja kirjavahemärgid kurgulakke suudluse kohale

Lugu, milles puhub tuul

Möödub flöötidega vanamehi. Hakkame üle nõmme astuma. Orgudes liigub lambaid kui pehmeid pilvi. Iiri lammas on tore tubli tiheda villa ja kõlava kõriga lammas. Saadan kähku oma lambakoera lambaid kokku ajama. Iiri tüdrukutirts hüpleb üles-alla, mängides juuksepaelaga. Iiri neidis on naeratuse ja elu kehastus. Mõnusad tugevad tuuled pühivad üle maastiku. Koguneme ümber soolatud lambaliha, mis ühisel söömingul hamba all head vastupanu pakub. Iiri naise meeltest hoovab tugevat sooja tundmust. Saksa naises puudub igasugune meelus. Prantslannal pole üldse meelemõistust. Hollandi naisel mõlgub meeles liigagi paljut. Iiri inimesed on igatpidi tublid kindlameelsed inimesed, kes mingi hinna eest Iirimaad maha ei müüks. Ma lähen üle nõmme ja võtan ehk oma flöödigi ühes. Kohtuotsuseid langeb otsuseid langeb. Iiri lammaski peab poliitiline olema. Küsiv ühtlaselt puhuv tuul jõuab avamerelt meieni.  Seejärel flööt ja laul. Iiri flöödid on isemeelsed virtuoossed instrumendid tulvil omi mõtteid ja mänge. Austria flöötides pole tuuleõhkugi. Prantsuse flöödimängijad imevad oma flööti, rootsi omad murravad. Portugali inimesed ei mängi täna, nemad mängivad homme. Iiri flööt teab, mida on tarvis, et pärale jõuda ja pidama jääda. Ja kui iiri naine laulma hakkab, ei rauge tuul ei iiri inimesed seisavad uhkesti igaühe eest flöödiga või flöödita et ühte kuuluda

Al dente lugu

Kannan endaga jõudu ja vidinaid oma emale. Lähen sinna, kus mu vennad mind märkavad. Õhtul kutsun õeksed koju. Itaalia õed on suuresuised sõsarad, keda kokku koguda. Prantsuse õed on teravsuised ja neid ei anna koguda. Nad on põikpäised enesekesksed olendid kõrgetel kontsadel. Briti õde keeldub kogunemast ta kogub end ise ja jääb koju. Täisverelistel mustajuukselistel väljendusrikka kulmukaarega itaalia õdedel on alati midagi ütelda. Rootsi õde ei mõista musta ega valget lausuda. Ta kihistab ja kõkutab ja kügeleb loojuva päikese paistes. Taani õdedel on kaasas pisikesed nõelad, et ma neist eemale hoiaksin. Portugali õed on liiga unised selleks, et mingit kogujat märgata. Itaalia õed istuvad tikksirgelt toolidel ja tõmbavad head kanget magusat itaalia kohvi rindu. Teiste kohvitamisharjumused ei vääri nimetamist. Rootsi inimesed joovad aga üksnes hulgaliselt. Itaalia kohv on kange, täidlane ja päeva alustamiseks täpselt õige. Ma olen küllalt suur, et õdede eest hoolitseda. Ma olen suur ja suudan nende eest hoolitseda ja vaadata, et nendega kõik korras oleks. Ma kogun nad hoolikalt kokku ja ajan nad naerma. Nad lasevad ennast koguda ja siis ei ole õdede juures midagi hirmutavat. Ma kogun õdesid. Ma näitan emale, et oskan. Ta on nii kaunis, ta on meri ja mäed ja maa ka. Ta liigutab rasketes kastrulites kulpe. Ma kogun oma õed kokku tähelepanuväärse jõuga. Koguneme laua ümber. Kõik itaalia perekonna liikmed teavad, kuidas süüa ja istuda tähendusrikkalt ja väärikalt. Just siis kannab itaalia ema lauale oma kastrulid

Krutskiteta lugu

Luksemburgi piire on kerge pilguga haarata. Me elame nende sees ja taga. Luksemburglased on puhtad täpsed inimesed. Luksemburglastel on triigitud rõivad, mis õmblustest ei kärise. Luksemburglased on inimesed ilma inetute nägude, nimede ja numbriteta. Austria inimesed ei ole piisavalt rikkumatud, et pühkida ära oma jälgi või näojooni. Austria inimesed mäkerdavad ennast metsas seaverega kokku. Luksemburgi inimesed on jõukad haritud krutskiteta inimesed. Kõik maad üheskoos muudkui teevad Luksemburgi piiride taga krutskeid. Kõik luksemburgi kodud on puhtad tolmuimejaga puhastatud pinnad. Kreeka inimesed kõnnivad paljajalu köögipõrandal üle vannitoapõranda ja välja esikusse. Luksemburgi mehed ei patserda poris ja nende küünte all juba mustust ei näe. Luksemburgi beebid on puhtad valged vagased. Ja pealegi me võitsime eurovisiooni. Mina olen nimetu numbrita näota luksemburgi inimene. Istun pärast tööd klaasikese veiniga köögilaua taha. Taevas ilmetu: tumm. Üle tänava vastasmajas istub mees. Ta võib olla minuealine ja näeb välja umbes nagu mina. Me hoidume teineteise poole vaatamast. Pärast tööd istet võttes teen esimese asjana kindlaks, kas ta istub seal mu vastas või mitte, ja ma tean, et tema teeb niisamuti. Autod mööduvad. Mõnikord ma tõusen peaaegu kohe, sageli istun veerand tunnikest. Taevas liikumatu, tasane. Täiesti kuss. Nagu kaas mõtete kohal. Siiski juhtub et jääme tundideks istuma me mõlemad

Lugu

Kõigel on oma otstarve täita. Mitte alati ei pruugi sellega hakkama saada, aga tuleb anda oma parim, et inimesed ja asjad toimiksid. Mina olen rootsi talupoeg ja mu toimetused ei anna mulle hommikust õhtuni hetkekski asu. Päev on tihkelt täis. Rootsi naine on kaunis ja ta keha katavad pehmed blondid udemed nagu värskeltkülvatud viljapõld. Tal on sinised silmad, mis lasevad aru saada, kui ta valetab, ja ta teab seda. Enamasti läheb kõik tavapärast rada. Mu rootsi naine toob lõuna lauale ja minu taldriku kõrvale asetatakse õlu. Vürtse me ei kasuta ja suurt midagi ei räägi. Itaallased hispaanlased kasutavad liiga palju vürtse, see pole verele hea. Liiga tugevad vürtsid panevad vere pähe tõusma ja see pole mitte mõistlik asi. Siin ilmas tuleb oma eluga ise toime tulla, muidu muutud koormaks teistele. Ma töötan mullas, ma lõhun ta katki ja käänan mullakamakad pahupidi, karjatan pudulojuseid ja ütlen naisele et ta võib aias paljalt töötada, kui tahab. Avarus on meie ümber. Vaikus. Tuleb katsuda toime tulla ja mitte alla vanduda. Aga vahel ma tunnen jalge all maa väsimust ja seeme ei taha mullas tärgata. Siis juhtub, et ma lähen öösel vahel lehmade juurde. Ma käin nende raskete hingetõmmete vahel. Lasen vasikatel oma kätelt soola imeda. Ja siis ma vaatan, kas midagi on sündinud sellest, mis ma olen teinud maa peal

Lugu laevaga

Päike laotab oma mustri üle linna. Portugali inimesed on tublid selge peaga meelekindlad inimesed, kelle kohal paistab päike. Mina ennast ei vaeva. Teised vaevavad. Hispaania inimesed on lärmakad ja sensatsioonihimulised ja žestikuleerivad laperdavalt. Prantsuse inimene istub vagusi pikkade lausete kaupa, mis kestavad terve igaviku. Siis hakkavad tal närvid tõmblema. Kes otsustab, millel on kaalu? Ma ütlen neile ma annan märku, et ma ei taha neid oma autos sõidutada. Briti inimesed vadistavad nagu ahvid puuris. Leian endale mõnusa varjulise paiga, kus pisut aega pikutada ja puhata. Kui sel oleks tähtsust, mis omab tähtsust.  Portugali buss tuleb siis, kui ta tuleb. Ja kui ma tahan kuhugi minna portugali laevaga, pean minema siis, kui ta läheb. Aga kui ma sõidaksingi ära, teeksin seda ainult selleks, et tagasi tulla, mitte jääda. Sulgen ennast mis tahes jutuajamise ees suuna ja kursi kohta. Me oleme paar taksojuhti, kes sõidutavad madruste jõuku alla sadama poole. Madrused lehvitavad ägedasti lippu ja võtavad laulu üles. Saksa inimesed, britid ja prantslased ütlevad, et neil on miskit uut teoksil. Mina ütlen et minul pole vaja millekski saada. Ma olen. Laev triivib iseenesest kaldasse. Trapil haaravad madrused üksteisel käe alt kinni ja naeravad ühtlaselt valgete hammastega. Ütlen oma portugali kolleegidele, et kui millegi üle tingimata arvet pidada, siis miks mitte lainete, kalade, tuule

Lugu, mida lahti voltida

Saksa ema on kõigi asjade ema. Saksa ema teab, kus osaleda ja kus otsad lahti jätta. Briti ema pelgab oma poegi ja tütreid. Taani ema ei lahku kodunt sigarita. Saksa ema valib alati ise riided, mida ta pere peaks kandma, et nad talle rahva seas paremini silma hakkaksid. Minust peab sirguma tubli tüüne saksa ema. Ma pean õppima vahet tegema, mis on mis. Saksa ema seisab otsustavalt köögiuksel. Saksa ema tunneb vahet ja vormi ja piiri. Saksa ema teab, kuhu miski kuulub, ega pea sellest valjusti rääkima. Ma harjutan saama kõigi kavatsuste emaks. Harjutan lahutama kõigest tundeid. Rootsi ema segab alati kõikjale tundeid ega oska eristada kurbust rõõmust. Prantsuse emal on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Luksemburgi ema ei hooma midagi Luksemburgi piiridest avaramat. Mina pean harjutama, et saada saksa emaks. Õpin ära kõik erinevad kohad, kuhu panna asju me köögis või esikus. Saksa lapsed vajavad tugevaid korralikke tüüneid saksa emasid, kes näitaksid neile, kuidas kõigega kannatlikult hakkama saada. Saksa mehed vajavad suurel hulgal tihket musklilist liha, et kodus rahulikud püsida. Saksa emad ei vaja üksteist, et juttu puhuda. Nad seisavad kõhkluseta ja peavad esikus vahti. Saksa emad ei tarvita alkoholi, et päev enne öö laskumist alla loputada. Neil on käed-jalad tööd täis ja pole vaja nutta ega aru saada kõigest, mis  juhtunud

Sõidulugu

Ma võin teha mida tahan aga mis see on? Kui keegi lamab maas ja vajab abi, siis ma aitan. Pärast uisutan mööda kanalit. Lasen aga minna. Olen hollandi poissmees ja mul on seljataga pikad uisutreeningud. Olen mänginud hokit, sõitnud võidu ja pikka maad. Võin sõita nii kiiresti kui tahan ja mööda kanalit sinna, kuhu tahan. Mind ei peata keegi. Ma oskan ise peatuda. Kui britid teatud punkti jõuavad, ei saa nad pidama. Hispaania inimesed ei saa pidama enne, kui pidu läbi. Prantslased jäävad pidama üksnes selleks, et uuesti alata. Portugallased ei saa pidama, sest nad pole alustanudki. Luksemburglased jäävad pidama enne Luksemburgi piiri. Belglased belgia kardinate taga jäävad pidama ja algavad uuesti iga veidi aja takka. Mina võin alata ja pidama jääda, nagu tahan. Võin surra või elada nii, nagu ise eelistan. Võin sõita kuhu tahan aga kuspool see on? Sõidan uiskudel aina edasi mööda hollandi kanali jääd. Sõidan nii kiirelt ja aeglaselt, kui heaks arvan aga mida ma heaks arvan? Hollandi inimesed on kenad vabameelsed inimesed, kes alati ulatavad abistava käe. Me oleme tublid korralikud inimesed, me ei tee tüli, kuni võime teha, mida ise tahame. Küsimus pole selles, mida või millal, vaid kuidas. Ma sõidan kiiresti, olen kindel, ehkki pidevalt tundub, et keegi on minu taga või ees. Minu keeles on palju vabu pindu, kindlaid ja hapraid lahvanduse kohal, kus enam millestki suurt midagi öelda ei ole. Sõidan kolm-neli tundi päevas. Mõnikord tundub, nagu hakkaks jää lagunema. Sõidan natuke veel

Hea lugu on siis, kui on juhtum

Huvipakkuvas loos leidub alati mõrv. Alati on paras aeg teejoomiseks. See on alati meeldiv ja alati sobilik. Tee on rahustav turgutav ja muutumatu. Sa eelistad piimaga juua, eksju? Sul on üks kass diivanil ja teine jalgade juures, kas pole? Nii möödub briti päevake, möödub aastake. Suvel kasvavad roosid. Siis võib naabruskonnas mõrv ka toimuda. Seisan oma tõotatud roosiaias ja mõtisklen veidrate asjade üle, mis juhtuda võivad. Korraga astub Jane sisse teed jooma. Äkki olen ma märganud ümbruskonnas midagi tavatut, kas olen? Käitun nagu tavaliselt ja näitan talle oma roose. Oled sa viimasel ajal Alanit näinud, pärib ta minult. Teisi küll, Alanit mitte. Rahune, Jane, võta veidi teed. Pidevalt toimub mõrvu ja mõrvakatseid. Ettekavatsetud mõrvu sooritatakse peamiselt Austrias, Luksemburgis, Itaalias ja Belgias. Ettekavatsemata mõrvu tuleb eelkõige ette Hispaanias, Soomes ja Madalmaades. Rootsis mõrvavad nad ennast ise. Inglise inimesed on tublid võluvad inimesed, kel sisimas midagi käärib. Meil on seljas villased sviitrid ja kampsunid, mis on tehtud lammastest. Riided on paksud ja vastupidavad ja hoiavad kõike koos ega jäta midagi katmata. Astun läbi lihuniku juurest, et pisut juttu puhuda. Ta on sõbralik ümar olend, ilusate silmadega ja palju näinud. Kui sammud koju sean, räägib ta lõpetuseks kena toore verise nalja, mille üle järele mõelda. Ma lahkan seda. Üks kassidest küünistab mu jalga. Sokisse ja nahka tekib auk. Teine miisu tuleb peidukohast välja, nurrub ja lakub mind puhtaks. Kasutad seda, mida saad, ja teed sellest midagi. Midagi, millest midagi mõelda oleks, mis võiks huvi pakkuda

Üksainumas lugu

Mul on mu kreeka uhkus vastu pidada ja mitte murduda. Lähen oma kreeka maalapile ja seal see ongi. Kreeka pinnas kasvas maailm. Kasvatan oliivipuid kreeka pinnas, millel kreeka geeniused kord ringi trampisid. Kenad kreeka kitsekesed kepsutavad ringi ja jätavad maha oma jäljerea. Must kreeka kits ronib restorani katusele ja viskab oma pisikese pea kreeka külavaikuse kohal selga ja jaatab kõike. Küll ikka itaalia inimesed väidavad, et neil olla ajalugu, küll ikka sakslased ja soomlased väidavad. Tagasihoidlikud kreeka naised kõnnivad musta riietatult kobaras koos ega unusta kunagi. Teised unustavad aina. Belgia inimesed unustavad, taani omad ei mäleta. Luksemburgi inimestele ei tule ette midagi meenutamisväärset. Mina kõnnin, selg kumaras, kreeka lehestiku all, et korjata oliive. Kreeka kitsed tulevad jooksujalu. Teevad samu hääli, nagu nad alati on teinud, algusest peale, aga kes näib mäletavat? Seisan oma puude kõrval ja see on kõige algus, aga kes asetaks uhkuse tema õigele kohale? Itaalia veri aina keeb, prantslastel läheb tühja asja pärast kops üle maksa. Mina seisan kreeka päikeseloojangus täpselt nagu nemad kord enne mind. Mustad kreeka naised noogutavad üksteisele vaikides oma eeslite seljast teel

Lugu, mille taga pole midagi

Kui sinna vaatad, siis näed. Siin pole midagi varjata. Kui vaatad tsipake sinnapoole, näed maja. See on ehitatud. See on tugev kõrge maja tulevase tuleviku jaoks. Igasugu asju võib juhtuda, juba ongi juhtunud. Meie, belgia rahvas, oleme rikkad erinevate kogemuste poolest ja meil on erinevaid toite, mida me eelistame. Noh, varem või hiljem me korraldame kohtumisi elliptilise laua ümber, et kõik näha oleks. Seejärel paneme ukse lukku. Rootsi akende ja uste taga istuvad rootsi inimesed oma kurbuse ja valuga. Belgia inimestel ei ole midagi varjata, miks peaks olema. Belgia inimesed on kenad sooja südamega rõõmsameelsed inimesed. Ma ei valeta, miks ma peaksin. Belgia inimesed tunnetavad jagamise tähtsust ja teavad eraldatusest kõik. Belglased eristavad erijuhtumit, eraldust ja eraldist. Jah, meie tunneme eripärasust ja äraveristust. Kas seinte vahel tekib pinge? Kui kardin on juba ette veetud, milleks siis tagasi tõmmata? Näe, kui hästi ta akna ette sobib. Soome inimesed pelgavad üksindusest hulluks minna. Nende kardinad ei lange iial. Prantslased peidavad end pimedusse. Hollandlased peidavad end üksteise vahele, iirlased oma lammaste hulka. Taanlased varjuvad oma kehadesse, luksemburglased Luksemburgi piiridesse. Reedeti mängin ma naise ja töökaaslase ja tema naisega kanastat. Belgia inimestel pole midagi peidus, kuidas meil võikski. Mu naine jagab kaardid välja. Kolleeg mainib midagi möödaminnes. Ta lisab mõned nimed. Naistel on tugevad kaardid käes. Ma mainin midagi möödaminnes ja panen särgi ülemise nööbi kinni. Naised võidavad esimese, võidavad teise ringi. Töökaaslane viskab paar tagamõttega kildu. Hiljem lähen kolleegiga kaasa ja võtan ühe õlle

Ida Börjel, Europeiska midjemått. Glänta, 2001, nr 4. http://www.eurozine.com/articles/2005-11-23-borjel-sv.html

IDA BÖRJEL (1975) on Malmös elav luuletaja, kelle esikraamat “Sond” (2004) on pälvinud mitmeid auhindu.