Jutud – Lehekülg 5

Ma ei tea, kas ametlik juurdlus ses asjas korraldati, aga omavahel oli sellest juttu palju. Arvati, et leiutaja on Risto Tammelo, aga mina seda ei uskunud. Polnud tema selle peene töö peale mihkel, pigem võis leiutaja olla Ain Ainsaar, temale niisugused nikerdused istusid. Võisid selle tööga hakkama saada ka Peeter Saari või Jaak Aaviksoo, kuid Saari oli kusagile ära sõitnud, kus ta vaevalt tikutoosi oleks leidnud, Aaviksoo oli aga mingi muu ameti peale üle läinud (ei mäleta, missuguse, ei mäleta ka seda, kuhu Saari oli sõitnud) ja vaevalt enam tuumafüüsikaga jändama hakkas.

Kõige hullem oli aga see, et tasapisi hakkasid levima kuuldused, et tegija olen mina. Võib-olla sellepärast, et tuntud semantik ja kõhurääkija Arne Merilai oli minu kohta laimavalt kirjutanud – mina olevat Tšernobõli tuumakatastroofi põhjustajaks, ja ma polnud laimajat ega ajakirja, kus see artikkel ilmus, kohtusse kaevanud, nii nagu seda oodati ja loomulik oleks olnud. Aga ma olin haige, sedavõrd, et niisuguseid asjaajamisi ma ette võtta ei suutnud.

Kuid olgu sellega, kuidas oli, veel hullem, et hakkasin ise ennast aatomipommi tegemises kahtlustama. Nii selgesti seisis tikutoos mu vaimusilmade ees – punakaskollane toosietikett, peal endise ülikooli raamatukogu pilt Toomel ja selle all kiri “Viljandi tuletikuvabrik”.

Ometi ei sattunud ma lauspaanikasse, sest teadsin, et suren enne, kui võimud asja avastavad või pomm plahvatab.

Pärast mu surma ei tule muidugi mingit veeuputust, sest ei tule enam midagi ega ole enam kedagi, ei Risto T-d ega Ain A-d, ei Peeter S-i ega Jaak A-d, isegi Arne M-i poleks olnud. Kõik on siis lõplikult lõppenud, st pole midagi kunagi olnud, mind ennastki mitte. Ainult olematu kõhurääkija olematu hääl jääb ehk nagu kujuteldava jumala hingus eimillegi kohale hõljuma.

Kalapüük

Olime kõik hulganisti järve ääres, lapsed ka, ja keegi meist tõmbas välja ilusa ahvena. Ütlesin siis, et siit kala nähtavasti tuleb, et võtame õige kalapüüdmise tõsiselt ette.

Kõik olid nõus ja mina ise läksin ees, õngeviba peos, et otsida head kohta, kuhu õng sisse visata.

Pann härjasilmadega ujus järvepinnal, otsustasin, et kõige mõistlikum on kala otsemaid pannile tõmmata. Taipasin aga kohe oma mõtte totrust – mis moel oleksin ma saanud kala läbi pannipõhja härjasilmade juurde kiskuda. Ilmvõimatu asi! Sain aru, et tuleb kala pannil endal püüda, kui ta sinna ujub. Ka selles mõttes oli midagi viltu ja veidrat, pannil polnud ju üldsegi vett, kuidas oleksid kalad saanud sinna ujuda. Murdsin selle probleemi üle pead, kuni süda läks pahaks ja masendus tuli pääle. Selgus ka, et järv ise polnud muud kui neljakandiline vett täis valgunud saviauk. Võtsin tujutult õnge kaasa ja kõndisin mööda sirget auguseina nurga poole; kalapüügist olin loobunud ja masendus kasvas iga sammuga. Lootsin, et surm tuleb ja masendus lõpeb niipea, kui olen augu nurga juures. Masendus siiski ei kadunud. Järeldasin sellest, et surm viivitas tulekuga ja olen ikka veel elus – vähemalt nii tundus.

Kriis

Ma nimetaksin antud situatsiooni võimukriisiks. Nii vähemalt see mulle algul (hiljem ei pööranud ma sellele aspektile enam tähelepanu) tundus. Miski oli juhtkonnal – võimul – käest libisenud või libisemas. Nad näisid üsna mures olevat, need sakslased, kes parajasti NSVL (?) juhtkonna moodustasid. Arutasid asja ja küllap nad miskit plaanitsesid ka.

Mida nimelt ja mis nad ette võtsid, seda me muidugi ei teadnud, ainult ootasime teatud ärevuse ja põnevusega. Mina ise vastuhakust osa ei võtnud, vähemalt omateada mitte. Kuid võimude reaktsioon mind puudutas küll, ka muutused, kui nad teoks oleksid saanud. Isegi võimalik kompromiss.

Esialgu oldi veel küllalt optimistlikud, sääl ruumis, kus me bussi ootasime, räägiti, et kõik endised ajakirjad veel ilmuvad, kuid mõned nooremad mässumeelsed autorid, keda kuulu järgi teadsin, kuid kelle nimesid ainult uduselt mäletan – lühikesed T-tähega nimed nagu Trass, Traat ja Truus –, olevat keelatud. Aga Truus ei saanud küll eriti noor olla, oli omal ajal mu klassijuhataja ja inspektor (õppealajuhataja) Tartu esimeses keskkoolis. Tema oli 50ndal vallandatud ja Antslasse saadetud, kus oli ennast keskkooli pööningul üles poonud.

Kuid see selleks, otsene märk, et võimud olid midagi ette võtnud, oli see, et Tõravere buss jäi tulemata, vähemalt hilines rängalt.

Suurem osa seltskonnast istus laua ääres ja sõi ning ootas, mõned seisid ja nõjatusid õlaga vastu seina.

Kas minagi mõne pala suhu pistsin, ei mäleta.

Istujad olid kõik tuttavad, kuid mäletan ainult ühte ET-d. Oli vanaks jäänud ja endale näotu ja jämeda tagumiku kasvatanud. Mõtlesin veel, et kuidas ma ometi omal ajal… Aga laua ääres istudes ei paistnud ta tagumik välja, ainult nägu, ja see oli veel üsna meeldiv, kuigi täiesti teistsugune kui toona, nüüd meenutas see kuulsa alkohoolikust lingvisti Haldur Õimu naise ilmet, ka teda olin omal ajal salaja ihalenud. Veel oli sääl keegi noorepoolne naine, keda tundsin, kuigi ei teadnud, kes ta on, oli päris kena, aga kuidagi kahemõtteliselt.

Räägiti hilinenud bussist ja loodeti, et küll ta hiljem vahest ikka tuleb.

Mina seda enam ei lootnud, aga Tõraverre pidi pääsema, sääl oleks olukord lõplikult selgunud. Niisiis otsustasin minna jala. Viskasin seljakoti üle õla ja ütlesin, et hakkan astuma. Seltskond keelitas mind jääma – et kuidas sa nii pika tee ikka jala lähed. Ainult Õimu naise näoga E ei lausunud musta ega valget. Ütlesin, et kui buss ikkagi tuleb, siis võtku mind teelt pääle, kordasin seda mitu korda, aga mu jutt ei jõudnud nähtavasti pärale. Seletasid ainult, et tee on jala minekuks liiga pikk, et jäägu ma siiski ootama. Vastasin, et veerand teed on meil juba seljataga ja mis see ülejäänud kakskümmend kilomeetrit enam ära ei ole. Küsisin veel, et kas keegi kaasa tulla ei taha. Ainult üks poistest, Trass, Truus või Traat oli kõhklematult nõus. Ka kahemõttelise iluga tundmatu tuttav tahtis kaasa tulla… Oleksin eelistanud E-d, aga tema istus nüüd seljaga minu poole (kuigi ma ta nägu nägin) ja tegi, nagu poleks mind olemaski. Mõtlesin, et Tõraveres on nüüd kõik muutunud ja lagastatud, et kas ma sääl kusagil süüagi saan. Lohutasin ennast, et küllap Leo Sorgsepp, vana sõber, mulle mõne leivapalukese ikka leiab, aga siis tuli meelde, et Leo on surnud.

Ka Sapar oli surma(?)haige ja lamas selili voodis, käed kõhul. Temagi ütles, et tee on jala minekuks liiga pikk. Hääl oli tal endine ja täitsa terve inimese kõlaga. Vastasin, et mis pikk ta ikka on, et me oleme ju Danieli lepistikus ja siit Viirapääle on ainult kilomeeter või poolteist, pole see mingi kaugus, päälegi, kui buss tuleb, küll ta mu siis ikka pääle võtab.
Hakkasin siis minema, kuid tee läks läbi madala võlvialuse (tunneli) Sapari sängi alt: tunneli teises otsas paistis valgus, aga see polnud see tavaline lootusevalgus – “valgus tunneli teises otsas” –, näitas vaid, kui madal on võlvialune ja kui pikk on tee teise otsa. Mõtlesin, kas mahun läbi või ei, seljakotiga päälegi. Kummardasin siiski ja hakkasin Sapari voodi alt tunneli teise otsa roomama.

Ma ei jõudnud pärale. Kuhu ma jäin, ei tea.

Lohutus

Diivanijalutsi kõrvalt külgaknast näen poolviltu kriipsukese veranda aknaid, läbi aknakriipsude sirelilatvu, näen vilksamisi, kuidas keegi kõnnib läbi veranda ja mõne aja pärast ta selga ja pead sirelite taustal; näib, et see olen mina ja lähen aiavärava poole. Näen veranda lamamistooli ülemise otsa nurka ja halli pead, nähtavasti istun tugitoolis, paistab, et see on minu pea. Tugitooli ma ei näe. Ma pööran pead ja vaatan tagasi läbi akna tuppa mulle otsa. See on kummaline, ma poleks uskunud, et pead nii pöörata saab, et tuppa näeb – diivanil losutava inimese, minu nägu. Aga ma saan ja ma näen, kuidas ma vaatan – otse mu silma –, näen mu vaatavat silma ja ilmet, tervet nägu, mõistan selle pilgu tähendust: lootust enam ei ole, ammugi mitte. Ma lösutan diivanil, näen seda ja tean – tõesti, ammugi enam mitte, mitte vähimatki lootust. Kuid see pilk ütleb muudki: lootust ei ole, aga olgu pääle. Ega midagi, ütleb pilk ja ka seda minagi mõtlen ja tunnen: ega sest kedagi. Ja see mõte lohutab.

Ma olen nüüd juba aiast väljas, ussaia väravast läbi ja kõnnin metsa poole. Lohutus jääb. Näen lohutavat pilku ja pilku, mis selle diivanil vastu võtab ja tagasi saadab: olgu päälegi. Ja ma kõnnin, nüüd juba metsas ja mõtlen: parem ongi, et lootust pole, enam ei mingit, ja südamelt langeb koorem. Ei ole vaja enam loota, seda sundust enam pole, ei kunagi. Ma hingan sügavalt ja kergendusega: lootused on lõppenud. Jumal tänatud! Lohutus on sügav ja põhjalik, põhjatu õieti, absoluutne, tunnen seda diivanil ja metsas ja verandal tugitoolis. Ja seegi on lohutus, et mind on ainult kolm, kolmainus sääl diivanil, sääl tugitoolis, sääl metsas, ja see ongi kõik – lootusetult lohutav.

Jutud