Toeta

Luule

  • Universalistliku poliitika kriisid

    Camille Robcis, Aro Velmet

    Aro Velmet: Üks liiga lihtsustav, ent paeluv viis kirjeldada käimasolevat kriisi Euroopas on otsida Euroopa probleemide – geiabieludebattidest põgenikeküsimuseni – juuri atavistlikust, verepõlvnemisepõhisest rahvuslusest. See justkui tõstaks uuesti pead, eriti Ida-Euroopas, aga ka Läänes, kus tõusuteel on sellised rahvuse ülimuslikkust rõhutavad parteid nagu UKIP Suurbritannias, Front National Prantsusmaal ja PEGIDA Saksamaal. Selle tõlgenduse pooldajad vastandavad rahvuspõhisele ühiselule poliitilise kogukonna, mis põhineb universaalsetel õigustel, kus rahvuslik, etniline või religioosne kuuluvus teadlikult avalikust elust eraldatakse. Euroopa Liit kasutab oma poliitikaloomes sageli universaalsete inimõiguste keelt, krestomaatiliseks näiteks on siinkohal aga Prantsusmaa, kus poliitiline kogukond on üles ehitatud vabariiklikule traditsioonile, mida põhiliselt tuntakse maksiimi „liberté, égalité, fraternité“ (võrdsus, vabadus, vendlus) kaudu.

    Teie uurimistöö on huvitav justnimelt seetõttu, et võtab universalismi suhtes kriitilise positsiooni, näidates, kuidas pinged vabariikluse enda sees on viinud ebavõrdsuse ja diskrimineerimiseni. Te olete uurinud, kuidas vabariiklikel, üleüldistel õigustel põhinevaid argumente kasutati Prantsusmaa kooseluseaduse (PACS – Pacte civile de solidarité) arutelus ja geiabieludebatis geide vastu. Viimati olete uurinud, kuidas pärast terrorirünnakut Charlie Hebdo toimetusele kujundasid universalistlikud argumendid väga murettekitavalt rassismiteemalisi debatte vasakpoolsete seas. Mida te neid sündmusi uurides avastasite?

    Camille Robcis: 1980. aastatest saadik on vabariiklusest (pr républicanisme) saanud prantsuse poliitilise kultuuri kese. Loomulikult on vabariiklusel pikk ajalugu, see ei sündinud alles 80ndatel ja selle tähendus pole kunagi olnud stabiilne – me võime rääkida 1789. aasta vabariiklusest, nagu ka 1792., 1848., 1870., 1905. ja 1945. aasta vabariiklusest. Viimastel kümnenditel aitab termin „vabariiklus“ aga eristada prantsuse poliitilist kultuuri kahest alternatiivist: liberalismist ja totalitarismist.

    Nendes rassi- ja seksuaalsuseteemalistes aruteludes seostatakse liberalismi (mida nimetatakse ka „anglosaksi mudeliks“) eeskätt indiviidiõiguste, kapitalismi ja multikulturalismiga. Need on mõistagi stereotüübid, aga mõte on selles, et see põhiliselt Ameerikast pärit arusaam sotsiaal- ja poliitikasfäärist viib atomiseerumise ja võõrandumiseni: riik tunnistab kõigi üksikisikute väikseid, spetsiifilisi eraõigusi avalikkuse – sõna otseses mõttes res publica – arvelt. Teisalt eristub vabariiklus totalitarismist, mille all mõeldi 80ndatel eeskätt Nõukogude Liitu ja kommunismi, nüüd aga põhiliselt radikaalset islamit. Siin on vabariiklaste jaoks jällegi liiga palju ühetaolisust ja liiga vähe erinevust, riik rõhub indiviide ja nende eripärasid avaliku „terviku“ nimel. Selle paradigma raames tähistab vabariiklus keskteed liberalismi ja totalitarismi vahel, kus on piisavalt vabadust, piisavalt sundust ja mille tulemuseks on ühiskond, mida peetakse üldjoontes sidusaks, tsentraliseerituks ja ühtseks.

    Mis oli just 1980. aastates eripärast, mis ajalooliselt pigem vasakule kalduva vabariikluse just parempoolsete seas aktuaalseks tegi? Tundub, et kui parempoolsed soovivad keelata moslemitele või geidele teatud õigusi, siis on vanamoodne heteroseksuaalselt normatiivse rahvusluse retoorika töö tavaliselt hästi ära teinud. Jean-Marie le Penile see igal juhul sobis. Mis siis 80ndatel muutus?

    Ma usun, et siin oli tegu kahe sõjajärgse põhilise „utoopia“ järkjärgulise kadumisega, kui Samuel Moyni väljendit kasutada.[1] Nendeks olid kommunism ja internatsionalism. Vabariiklus täitis selle tühimiku. 80ndad on ühtlasi ka ajajärk, mil suurenes mure Prantsusmaa rolli pärast maailmas: üha suurem hulk sisserändajaid nõudis oma õigusi, Euroopa Liit laienes ja üleilmastumine kiirenes.

    Vabariikluse taastulek oli ilmselt ka reaktsioon 1968. aasta mõttele, erinevuse-keelele, mida arendasid mõtlejad nagu Derrida, Foucault, Deleuze ja Guattari, aga ka feministid nagu Monique Wittig. Järele mõeldes võib „õigus erinevusele“ areneda kahes suunas: see võib liikuda SOS-Racisme-taoliste sisserännanute õigusi kaitsvate organisatsioonide suunas, kes võtavad vabariikluse omaks ja ütlevad: „Vaadake, me ei erine ju teist üldse, me oleme kõik ühetaolised, tõeline probleem on rassism ja meie peame olema antirassistlikud.“ Aga see võib areneda ka teises suunas, identiteedipoliitika suunas, kus öeldakse: „Universalism ei tööta, me peame midagi muud välja mõtlema.“

    See teine tee arenes välja 90ndatel ja tegelikult põhiliselt 2000. aastatel, ühendustes nagu „les indigènes de la republique“, „les indivisibles“ jt. Need aktivistid ja intellektuaalid väitsid, et antirassism vedas Prantsusmaad alt; see ainult assimileeris sisserännanud ühiskonda, teeskles, et mingeid erinevusi ei ole, ja ei võtnud arvesse, kuidas seesama universaalne mudel tegelikult erinevusi toodab. Need rühmitused väitsid, et probleemiks pole mitte rassism, vaid rass kui selline: rass kui Prantsuse kolonialismi pärand. Mõte oli selles, et immigratsioonist ei saanud rääkida, rääkimata impeeriumist. Aga impeerium on Prantsusmaal jätkuvalt väga õrn teema.

    Impeeriumi ajalugu ja vabariikliku universalismi ajalugu on samuti omavahel seotud. Need rühmad, keda peetakse võimetuks res publica, avalikkuse osaks saama, ei ole suvalised. Need on alati väga selged vähemused…

    …Geid, naised, juudid…

    Naised, juudid, moslemid. Kuidas aitab ajalugu meil sellist eristamist mõista?

    Siin on kaks selgitust. Neist esimene, kaugemaleulatuv, puudutab abstraktset universalismi, mis on põhimõtteliselt Prantsuse revolutsiooni pärand meie kõigi jaoks. Osa revolutsiooni projektist on idee, et riik koosneb indiviididest, kes jätavad oma erahuvid kõrvale, selleks et ühishüves osaleda. Erinevalt näiteks USA mudelist, kus seadusandja vahendab võistlevate gruppide huve, tugineb vabariiklus põhimõttele, et kõik isiklikud eripärad avalikus arutelus neutraliseeritakse. Selle loogika järgi tagab abstraktne universalism ka inimeste võrdsuse selles mõttes, et seadus kohtleb kõiki inimesi võrdselt kui abstraktseid üksusi.

    Kuulsaim näide sellest on juudiküsimus revolutsiooni ajal. Prantsusmaa oli üks esimesi riike, kes juudid emantsipeeris, aga nagu Clermont-Tonnerre siis tähelepanuväärselt märkis, revolutsioon pidi andma juutidele „kõik kodanikena ja mitte midagi rahvusena“. See tähendas, et kui sa oma juudi päritolust abstraheerusid ja vabariiki assimileerusid, siis koheldi sind võrdselt kõigi teiste kodanikega. Aga probleemiks sai asjaolu, et abstraheeritu sisu tuli kogu aeg tagasi. Ajaloos võis seda näha loomulikult Dreyfusi afääri ajal, Vichy ajal ja see on selge ka praegu, sest antisemitism pole kuskile kadunud. Kui 2012. aastal kolm juudi last ja nende õpetajad koolis maha lasti, siis neid ei võetud sihikule kui „abstraktseid prantsuse kodanikke“, vaid kui juute.

    Abstraktne universalism on ajalooline probleem, aga see on ka teoreetiline probleem. Marx kirjeldab seda tabavalt oma essees „Juudiküsimusest“. Ta ründab selles Bruno Bauerit kui noorhegellast ja idealisti selle eest, et too kaitseb Prantsuse revolutsiooni ja „poliitilist emantsipatsiooni“ ühes kõigi sellega kaasnevate väärtustega: universalismi, inimõiguste, formaalse võrdõiguslikkuse ja sekularismiga. Marxi sõnul ei kaota abstraktsioon, mida nõuab „poliitiline emantsipatsioon“, eelarvamusi ja, mis veelgi ohtlikum, riigist saab sellises süsteemis „kuratlik vahendaja“, kellest sinu identiteet lähtub. Abstraktsioon, teisisõnu, ei suuda kõrvaldada sotsiaalset ja materiaalset tasandit.

    Abstraktset universaalsust on Prantsusmaa ajaloos korduvalt proovile pandud. Joan Scott näiteks on kirjutanud põhjalikult sellest, kuidas naised sellele ühiskonnamudelile proovikiviks osutusid. Ta näitab, et naistel oli väga keeruline valimisõigust nõuda, sest neid nähti alati kui liiga konkreetseid olendeid, liiga naisetaolisi. Seetõttu saidki naised valimiskasti juurde niivõrd hilja, alles 1945. aastal – neil oli „pakkuda vaid paradokse“, kui kasutada Scotti väljendit.[2]

    Viimastel kümnenditel on paljud grupid, kes abstraktse universalismi „ajaloolistest pragudest“ läbi kukkusid, taas pinnale tõusnud, sageli rahvusvahelisest olukorrast inspireerituna. Geiõigused on siin hea näide: Euroopa Liidu seadusandlus muutus, USA muutus ja need muutused tekitasid Prantsuse kodanikele rea juriidilisi probleeme. Euroopa Liit ei saa olla kaua olukorras, kus inimesed teatud riikides saavad abielluda ja teistes ei saa, samas kui kõigile lubatakse liikumisvabadust. Viimaks hakkasid samasoolised paarid liikuma teistesse riikidesse, et abielluda, lapsendada, surrogaate leida, ja kui nad hakkasid nõudma, et Prantsuse riik nende abielusid või lapsi tunnistaks, said Prantsuse kooseluseaduse ebakõlad päevselgeks.

    Geiabielu küsimus on väga huvitav, sest siin kasutati võrdõiguslikkuse keelt geiabielude vastu võitlemiseks. See on selgelt Prantsuse omapära, ent meenutab mulle ka Eesti konteksti, kuna mõlemas riigis religioonipõhiseid argumente pigem välditi, mis eristas neid niisiis näiteks sellistest riikidest nagu USA. Kust võtsid geiabielude vastased need vabariiklusele tuginevad argumendid?

    Geiliikumine algas Prantsusmaal 1980. aastate lõpus ja kulmineerus kooseluseadusega (PACS) 1999. aastal. Sellele eelnenud arutelud olid väga põnevad ja seadus oleks vabalt võinud võtta ka teistsuguse kuju, kui ta lõpuks võttis. Üks esialgseid ettepanekuid oli näiteks võimalus kooselluda sõbra või sugulasega – põhimõtteliselt ükskõik kellega sa koos elada tahtsid, seksuaalsuhtest sõltumata. Mõned inimesed pidasid seda strateegiaks, millega homoküsimust peita, aga radikaalsem ja huvitavam tõlgendus neist esialgsetest ettepanekutest oli, et see võimaldanuks tõeliselt raputada lahti „suguluse“ mõiste ja koos sellega ka meie arusaama ühiskonnast: „korraldame sotsiaalse korra mitte seksuaalse paari, vaid tõeliselt vabade üksuste, meie endi valitud perekondade ümber.“

    Ja siis see mõte kukkus läbi.

    [Naerab.] Nojah. Huvitav on see, et geiaktivistid tollal teadsid, et kui nad nõuaksid PACS-i konkreetselt „geiõiguste“ keeles, siis ei viiks see kuskile, sest neid oleks peetud liiga kogukondlikeks (pr communautarisme), liiga spetsiifilisteks, liiga individualistlikeks, mitte piisavalt prantslaslikeks. Nii et nad nõudsid kooseluseadust vabariikluse keeles, öeldes, et nad tahavad teha universaali (seksuaalse partnerluse) tõeliselt universaalseks. Nende sõnul polnud status quo piisavalt universaalne, kuna see välistas geid. Ja see taktika töötas.

    See omakorda jahmatas PACS-i vastaseid – nad ei saanud öelda, et PACS pole vabariiklik, sest ta ilmselgelt oli seda. Seetõttu hakkasid nad kasutama tõeliselt keerulisi argumente, mis pärinesid strukturaalantropoloogiast ja psühhoanalüüsist, rääkides Sümboolsest korrast ja sellest, kuidas samasoolised paarid ei saa kunagi olla „Sümboolsed“, sest et Sümboolsus on ankurdatud seksuaalsesse erinevusse. Sümboolne kord oli siin lihtsalt veel üks viis, millega kehtestada transtsendentaalseid norme ning võidelda ajaloo ja demokraatia vastu.

    PACS lõpuks jõustus, aga sealt jäi välja kaks olulist aspekti: kodakondsus ja vanemlus. Võõrriigi kodanik, kes koosellus Prantsuse kodanikuga, ei saanud prantslaseks, samas kui abielludes juhtus see automaatselt. Kooseluseadus ei andnud ka vanemlikke õigusi, nii et kui heteroseksuaalsed paarid said abielludes lapsendada või kunstviljastada, siis homoseksuaalsed koosellunud seda ei saanud.

    Ja nii jõudsimegi 2013. aastal geiabieluni. Hollande asus lõpuks võitlusse ja kaitses seda seadust universalismi keeles: seaduse nimeks sai „Mariage pour tous“ – abielu kõigile, mitte geiabielu, ning see oli väga arukas, pidades silmas universalismi olulisust. Christiane Taubira, kes on minu arust poliitiline geenius, kaitses „abielu kõigile“ öeldes, et see arendab vabariikluse oma loogilise lõpuni ning et hoopis status quo oli kogukondlik.[3]

    Teisisõnu, kogukond tähendas siin heteroseksuaalset kogukonda.

    Täpselt. See keeras pea peale 80ndate olukorra, kus kriitikud ütlesid, et geid on kogukondlikud ja nõuavad eriõigusi „oma kogukonnale“. Taubira rõhutas ühtlasi, et samasoolistes perekondades juba on lapsed ja et nad on „Prantsusmaa lapsed“ –  teisisõnu, pole võõrad, pole anti-vabariiklikud.

    Parempoolsed pidid sellele reageerima ja nad ei saanud kasutada religioosseid argumente, sest nagu Eestiski pole neil eriti palju kaalu. Niisiis pöördusid nemadki vabariikluse poole. La Manif pour tous kostümeeris end Marianne’iks, Prantsuse vabariigi sümboliks, nad rääkisid Delacroix’ maalist „Vabadus juhtimas rahvast barrikaadidele“, 1968. aasta maist ja teistest ajaloolistest sümbolitest, mis pidanuks tõestama vabariigi heteroseksuaalsust.[4]

    Mina tõlgendasin seda situatsiooni kui võitlust vabariigi defineerimise eest: Taubira ja tema toetajad väitsid, et vabariigi universalism saab ja peab hõlmama ka geisid; teisalt La Manif pour tous’ jaoks oli vabariigi universaalsus juurteni heteroseksuaalne ja geid tuli riiklikust raamistusest välja arvata.

    See, kuidas te kirjeldate vabariikluse kasutamist parempoolsete hulgas, jätab mulje, et see termin on küllaltki laiahaardeline. Kui palju sellest debatist oli piiritletud selgest arusaamast vabariikluse tähenduse kohta ja kuivõrd oli tegemist lihtsalt tühja tähistajaga?

    See on raske küsimus, sest sul on õigus: väga sageli tundub, et need [vasak- ja parempoolsed] rühmitused kasutavad vabariiklust (ja ajalugu!) tühja tähistajana. Mõistagi, sellist asja nagu autentne, esialgne või üheselt mõistetav vabariiklus pole olemas. Aga samas pole võimalik ka vabariiklust tühja tähistajana kõrvale heita, sest tõsiasi on, et nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed võtsid selle sümboli ja selle keele kasutusele. See näitab meile vähemalt, mis oli selles debatis kaalul: ei midagi vähemat kui rahvuse definitsioon.

    Prantsusmaa kaasus on põnev, sest et „vabariikluse“ mõte on, et ta pole „prantslaslik“, ta peaks olema abstraheeritav kõigile, kes selles poliitilises kogukonnas elavad. Just seepärast eristub Prantsuse poliitiline ruum etnosepõhisest rahvuslusest. Ometi on selle kontseptsiooni piirid vasakpoolsete hulgas muutunud viimase aasta jooksul eriti nähtavaks, kui vaadata, kuidas võimulolev sotsialistlik valitsus on reageerinud Charlie Hebdo sündmustele ja hiljem novembrikuistele terrorirünnakutele.

    Charlie Hebdo kohta võib rääkida paljutki, aga üks eriti huvitav aspekt oli rassiküsimuse täielik puudumine Prantsuse aruteludest. Osa probleemist on asjaolu, et termini „rass“ kasutamine tekitab prantslastes väga palju ebamugavust, sest inimesed kasutavad seda sõna bioloogilises tähenduses, mitte nii nagu Ühendriikides, kus kasutatakse „rassi“ kui vahendit võimusuhetest rääkimiseks.

    Vähemalt nende hulgas, kes Donald Trumpi valijad ei ole.

    Just, vähemalt ennast vasakpoolseteks nimetavate hulgas. „Värvipimedus“ on USA-s parempoolne, mitte vasakpoolne positsioon. Prantsusmaal aga on jätkuvalt valdav arusaam, et kui sa räägid rassist, siis sa justkui õõnestaksid abstraktse võrdõiguslikkuse printsiipe. Mulle tundus huvitav, kuidas paljud kommentaatorid pidasid vajalikuks kaitsta Charlie Hebdod just nagu sekularismi ja vabariiklike väärtuste kantsi, küsimata, miks seal avaldatud karikatuure – arvestades meie tänapäevamaailma konteksti – võinuks pidada solvavaks. Sellele küsimusele pole minu hinnangul võimalik vastata, mõistmata rassi olulisust. Lühidalt: juutide, katoliiklaste ja moslemite naeruvääristamine ei ole üks ja seesama, sest et nende kolme grupi vahel on põhimõtteline võimudiferentsiaal. Charlie Hebdo kujutas moslemeid pidevalt kui osamabinladenlikke fundamentalistlikke fanaatikuid, seksuaalselt väärastunud vägistajaid, käivitades sellega terve hulga vanu orientalistlikke araabia maailma kujutavaid klišeid. See pole kunagi olnud süütu tegevus – ei minevikus ega ka praegu.

    Igatahes samal ajal, rööbiti sellega käsitlesid ajakirjanikud ja poliitikud terroriste kui võõraid. Küsiti, millal terroristid reisisid Jeemenisse? Kas nad olid käinud Süürias? Kuskohas nad radikaliseerusid? Millist välismaist imaami nad kuulasid? Aga nende kolme Prantsuse mehe puhul polnud mingit vajadust väljapoole vaadata: uurige lihtsalt, kus nad sündisid, kus nad üles kasvasid, kus nad koolis käisid ja kus mõned neist vangis istusid. Ma ei soovi neid välja vabandada, vaid lihtsalt mõista, kuidas see kohutav sündmus võimalikuks sai. Sotsiaalteadustes on tehtud palju väga olulisi uurimusi, mis taunivad vanglate, koolide, elamute olukorda Prantsusmaal ja näitavad, kuidas seal on sügavad, struktuursed probleemid diskrimineerimisega. Üha enam muutub vabariikliku integratsioonimudeli läbikukkumine nähtavaks. Prantsusmaa pole siin erand, USA pole kaugeltki oma diskriminatsiooniprobleemi lahendanud, aga siin vähemalt mõistetakse, et sõna „must“ lauses „mustade elud loevad“ (black lives matter) on oluline, Prantsusmaal on sõna „must“ vaevalt võimalik öelda, ilma et sind süüdistataks vabariigi vastu olemises.

    Ometi on Prantsusmaa suure osa ajaloost olnud vabariiklik impeerium.

    Just, vabariiklik impeerium. Ja kui see mõtteviis omaks võtta, siis muutub kõik. Rass ei ole enam miski, mida saab unustada, kõrvalekalle või lisand, see on konstitutiivne, nagu ka impeerium oli konstitutiivne osa vabariigist.

    Mulle tundub, et me oleme ristteel, akadeemiliselt ja poliitiliselt, kus osa inimesi leiab, et meil on vaja rohkem universaalsust, paremat, laiahaardelisemat universaalsust, et me peame leidma uusi võimalusi, kuidas inimesi sellesse vabariiklikusse mudelisse integreerida. Teised aga ütlevad, et vaadelgem seda ajalooliselt, võtame selle vabariikliku impeeriumi, kui sinu väljendit kasutada, ja katsume leida tõelisi proaktiivseid meetmeid, mis heastaksid sajanditepikkust diskrimineerimist. Midagi nagu reparatsioonid, midagi nagu positiivsed toetusmeetmed (affirmative action), tõsised muudatused õppekavades, politseipraktikates. Ameerika vasakpoolsed on juba ammu mõistnud, et sajandeid kestnud orjapidamist ei saa kustutada pelgalt sellega, kui öelda „okei, sõbrad, lõpetame nüüd ära ja oleme edasi kõik väga võrdsed“. See asi nii ei käi.

    Nagu mainisite, on universalismil struktuurne probleem. Nimelt teevad abstraktsed poliitilised õigused võimatuks rääkida konkreetsetest kogukondadest ühes nende eripäraste muredega, sest õiguste universaalsus tekitab mulje, et igasugune spetsiifilistest identiteetidest rääkimine taastoodab neid takistusi vabariikluse ideaali ees. Samal ajal kustutab see lähenemisviis võrdõiguslikkuse idee enese ajaloolised juured.

    See meenutab mulle ühte teist universaali, millest Samuel Moyn on palju kirjutanud, nimelt universaalseid inimõigusi, mida paljud Euroopas kasutavad põgenikekriisist rääkimisel. Ja siin samamoodi näib nüüd, et ka inimõiguste keelel on omad piirid, kui hakatakse rääkima, et islami juures on midagi eripärast, mis teeb moslemid võimetuks meie individuaalsetel inimõigustel põhinevasse ühiskonda integreeruma ja neid abstraktseid norme järgima. Siin tõstab samuti pead nende nn universaalsete ja mitteajalooliste inimõiguste kristlik ajalugu.

    Jah, see tundub tõene. Ma olen mõelnud Moyni uurimustest väga palju, eriti tema viimasest raamatust „Kristlikud inimõigused“.[5] Moyn väidab, et inimõigused, nii nagu me neid tänapäeval tunneme, tekkisid 1940. aastatel kristlikku demokraatiat kaitsva alternatiivina liberalismile ja kommunismile. Üks küsimus, mis mind paelub (ja millele Moyni teos on aidanud mul vastata), on kristluse elujõud Euroopas. Kuigi kristlus on üha ebapopulaarsem, kirikutes käiakse aina vähem jne, tundub, et kristlus kui idee on jätkuvalt elus seadusandluses ja poliitikas – kui idee millestki transtsendentsest. Sellest transtsendentsusest on väga raske lahti öelda. Me peame tegema veel palju tööd, et välja kaevata nende ideede genealoogia, neid mõista ja mitte enesestmõistetavaks pidada, olgu siis tegu vabariikluse, sekularismi[6] või inimõigustega.

    Mis on siis alternatiiv? Kas ei toetu igasugune poliitiline süsteem mingisugusele abstraktsioonile, mingile transtsendentsile?

    See on hea – ja väga keeruline – küsimus. Mulle tundub, et see on ka ületamatu takistus paljudele kriitilistele mõtlejatele. Kas me suudame leiutada kogukonna, mis põhineb millelgi konkreetsemal, materiaalsel, „elumaailmadel“? Ja kas sellised kogukonnad oleksid vähem vahendatud kui abstraktne universalism? Raske öelda. Marx üritas seda probleemi lahendada oma „Juudiküsimuses“, kus tema alternatiiv „poliitilisele emantsipatsioonile“, liberalismile, abstraktsioonile oli „inimeste emantsipatsioon“, mida iganes see ka tähendaks. Aga mul pole õrna aimugi, kuidas seda saavutada!

    Teine variant oleks mõelda poliitikast pragmaatilisemalt ja mitte teha universaalsusest kinnismõtet. Prantsusmaal, esimese pearäti-debati ajal 1989. aastal, lasi valitsus igal koolil ise otsustada, kas tüdrukud, kes pearätte kannavad, „häirivad“ avalikku korda või mitte. Peaaegu mitte kedagi ei visatud koolist välja. Aga siis 2004. aasta [avalikus ruumis pearättide kandmist keelustav] seadus dramatiseeris olukorra muidugi täiesti üle. Nii et selle asemel et otsida üldkehtivaid seadusi, nagu prantslased armastavad teha, peaksime võib-olla otsustama neid küsimusi vastavalt olukorrale. Sellel lähenemisviisil on jällegi omad puudused: USA-s lõpeb selline vastavalt olukorrale otsustamine sageli tõeliselt oluliste poliitiliste küsimuste viimisega ülemkohtusse, kuigi neid peaks tegelikult arutama seadusandlikult (mis oleks eeldatavasti demokraatlikum lahendus). Või siis lastakse paljud küsimused lahendada turul, nii et näiteks selle asemel et mõelda välja seadus, mis reguleeriks mõnd eetiliselt kompleksset küsimust, nagu on näiteks surrogaatemadus, lahendab selle küsimuse turg. Nii et seesugune „pragmatism“ jätab samuti paljud küsimused vastuseta. Nii et ma ei teagi… võib-olla tuleb sinu küsimusele vastamiseks mõelda rohkem sellele, milline võiks „inimeste emantsipatsioon“ välja näha! [Naerab.]

    Küsitlenud ja inglise keelest tõlkinud Aro Velmet

    CAMILLE ROBCIS on Cornelli ülikooli ajaloodotsent ja raamatu „Sugulusseadus: Antropoloogia, psühhoanalüüs ja perekond 20. sajandi Prantsusmaal“ („The Law of Kinship: Anthropology, Psychoanalysis and the Family in Twentieth-Century France“) autor. Oma uurimistöös vaatleb Robcis, kuidas lähimineviku valulised debatid gei-õigustest, islamist ja inimõigustest toovad esile piire ja paradokse euroopaliku ühiskonnakorralduse aluseks olevas poliitilises universalismis – Prantsuse revolutsioonist pärit arusaamas, et ühiselu aluseks on kõigi inimeste kohtlemine ühetaoliste ja seaduse ees võrdsetena. Ta on avaldanud ka mitmeid artikleid vabariiklusest, seksuaalsuse poliitikast ja juriidikast ajakirjades The Journal of Modern History, Social Text, Jacobin, Constellations jm. Praegu on tal valmimas raamat institutsionaalse psühhoteraapia ajaloost, mis käsitleb psühhiaatriareforme Prantsusmaal Teise maailmasõja järel.                A. V.

    [1] S. Moyn, The Last Utopia: Human Rights in History. Cambridge (MA); London, 2012.

    [2] J. W. Scott, Only Paradoxes to Offer: French Feminists and the Rights of Man. Cambridge (MA), 1997.

    [3] Christiane Taubira (1952) on guajaana päritolu prantsuse poliitik, sotsialistliku partei vasaktiiva üks liidreid ja Prantsusmaa justiitsminister 2012–2016. Ta astus tagasi protestiks François Hollande’i plaani vastu võimaldada topeltkodakondsusega prantslastelt kodakondsus ära võtta, kui neid peaks kahtlustatama terrorirünnakutes. Tlk.

    [4] La Manif pour tous („protest kõigi jaoks“) on konservatiivne, katoliiklike juurtega organisatsioon, mis vastandab ennast geiabielude seadusele, mille ametlikuks nimeks oli „Mariage pour tous“ (“abielu kõigi jaoks”). Tlk.

    [5] S. Moyn, Christian Human Rights. Philadelphia, 2015.

    [6] Vt nt M. L. Fernando, The Republic Unsettled: Muslim French and the Contradictions of Secularism. Durham; London, 2014.

  • Pagulasbluus

    W. H. Auden

    Kümme miljonit hinge see linn võib olla suur,
    mõnel koduks on palee ja mõnel urg või kuur –
    kuid meil pole kohta siin, mu arm, kuid meil pole kohta siin.

    Kord oli meilgi oma maa, mida pidasime heaks,
    vaata kaardile, ta seal veel alles olema peaks –
    enam sinna minna ei saa, mu arm, enam sinna minna ei saa.

    Küla kirikaias on üks vana jugapuu,
    mis puhkeb õide iga kord, kui saabub kevadkuu –
    vanad passid nii ei tee, mu arm, vanad passid nii ei tee.

    Konsul prõmmis lauale, nii et hüppas tass:
    “Ametlikult laip on see, kellel puudub pass” –
    kuid olime elus veel, mu arm, kuid olime elus veel.

    Läksin komiteesse, kus mul istet võtta lasti,
    aasta pärast tulla taas paluti viisakasti –
    aga kuhu minna nüüd, mu arm, aga kuhu minna nüüd?

    Läksin miitingule, kus kuulsin kõnemeest:
    “Kui lasta sisse, leiva siis nad näppavad me eest!” –
    ta pidas silmas meid, mu arm, ta pidas silmas meid.

    Kuulsin, justkui kärgataks Euroopa kohal kõu,
    Hitler ütles: “Välja peab juurima selle tõu” –
    me olime mõttes tal, mu arm, me olime mõttes tal.

    Nägin puudlit jakiga ja portjee lampassi,
    nägin avatavat ust, et sisse lasta kassi –
    kuid see polnud saksa juut, mu arm, kuid see polnud saksa juut.

    Läksin sadamasse, kus seisin mustas tujus,
    nägin, kuidas vabana kala meres ujus –
    vaid meetri kaugusel, mu arm, vaid meetri kaugusel.

    Läksin läbi metsa, nägin linde puul,
    poliitikuid neil polnud, rõõm laulis nende suul –
    nad polnud inimsoost, mu arm, nad polnud inimsoost.

    Nägin unes kõrgumas hiigelehitust,
    mitu tuhat akent reas ja mitu tuhat ust –
    meil puudus oma uks, mu arm, meil puudus oma uks.

    Seisin väljal lumesajus, kuskile polnud minna,
    kümme tuhat sõdurit marssis siia-sinna –
    otsides sind ja mind, mu arm, otsides sind ja mind.

    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Kas riigid võivad piirata immigratsiooni?

    Oudekki Loone

    Gaddafil oli õigus. Liibüa (ja hiljem ka Süüria) kokkuvarisemisega ujutati Euroopa üle immigrantide ja põgenikega. See tõi immigratsioonidebati isegi Ida-Euroopasse ning muutis taas aktuaalseks kaks vastandlikku seisukohta. Ühe järgi tähendab ideaalne sisserännupoliitika igasuguste piiride kaotamist ning teise kohaselt tuleks iga riigi ümber ehitada müür ja anda selle valvuritele õigus iga lähenejat tulistada. See tekitab ka poliitikas olukorra, kus väljend „mõnele inimesele tuleks varjupaika anda“ kõlab kuulaja kõrvades üleskutsena „piirid tuleb kaotada“ ning väljend „sisserändu tuleb piirata“ ettepanekuna isoleerida Euroopa muust maailmast.

    Kõik toimivad riigid maailmas reguleerivad tänapäeval immigratsiooni. Õigust vabaks sisserändeks esimese nõudmise peale ei leidu kusagil ja sellise vabaduse kehtestamist otseselt nõuda ei ole praktilises poliitikas esialgu võimalikki. Ei eksisteeri sellist nõuet ka ühegi suurema demokraatliku riigi poliitilise partei valimisprogrammis. Selle asemel eelistatakse sageli arutleda varjupaiga andmise moraalse kohustuse või siis immigrantide laste kodanikuõiguste teemal.

    Riigi elanikkonna kasvu mõju (nii reaalne kui ka ettekujutatav) on eri ühiskonnagruppidele erinev. Just see on tuliste päevapoliitiliste debattide üheks põhjuseks, eriti arenenud industriaalriikides. Neis väitlustes kaalutakse nii vaba üleilmse turu hüvesid kui ka tööliste läbirääkimispositsiooni halvenemist ulatusliku immigratsiooni tagajärjel. Arutelud kätkevad nii loomulikku soovi aidata vaesemat ja nõrgemat ning ilmutada külalislahkust kui ka niisama loomulikku umbusku tundmatu suhtes, kõnelemata vastavate kulude kalkuleerimisest piiratud ressurssidega maailmas.

    Parempoolsed liberaalid rõhutavad tavaliselt vabadust osta ja müüa ning osaleda tööturul suvalises maailma paigas, väljendades lootust, et täiuslik üleilmne tööturg lahendab ka vaesuse, ebaõigluse ja ebavõrdsusega seonduvad ning kõik muud mõeldavad sotsiaalsed probleemid. Paremkonservatiivid ratsutavad võõrakartusel ehk ressursside piiratusest tingitud hirmul, et immigrandid „varastavad kohalike töö“ või „elavad sotsiaalabist sellisel määral, mida riigieelarve kanda ei jaksa“, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest, kui võõrastele halvasti ütelda. Vasakliberaalid kutsuvad avasüli kõiki vaeseid ja kurnatud masse, sest „minu kodus ei ole keegi võõras“, samas kui vasakkonservatiivid naasevad tööturu-argumendi juurde, kartes organiseerumata immigrantidest ohtu tööliste poolt juba kättevõidetud õigustele palga, töötingimuste ja tööaja osas ning ignoreerides immigrandi võimet oma õiguste eest ise seista.

    Siin räägin ma immigratsioonist, sisserändest selle kitsamas mõttes, ega puuduta küsimust, milline peaks olema mõistlik asüülipoliitika. Immigratsioon eeldab alati isiku nõuet võimaldada tal riiki siseneda alalise elamise ja soovi korral töötamise otstarbel. Immigratsiooni iseloomustab, et sellekohase nõude esitaja võib vabalt valida endale elamiskoha. Immigratsioon ei tähenda lihtsalt piiri ületamise akti, vaid soovi siduda oma eluprojekt uue füüsilise asukohaga. Tänapäeval eksisteerib muidugi märkimisväärne hulk inimesi, kes jagavad alaliselt oma aega kahe või ka enama riigi vahel (hargmaisus). Sisenemisõigust puudutava argumentatsiooni puhul on siiski võimalik laias laastus eristada turisti või diplomaadi „ajutisust“ hargmaise immigrandi eluplaanist veeta igal aastal osa oma elust sihtriigis ja evida sealjuures töötamisõigust. Ka „külalistööline“ soovib tegelikult õigust ise määrata, kui kaua ta võib sihtmaal viibida – kui tema immigratsiooniprojekti täitmine osutub oodatust ajamahukamaks, siis soovib ta automaatselt pikemat viibimisõigust.

    Immigrandid erinevad põgenikest. Põgenik ei otsi eelkõige uut elamis- või töökohta, paika, kus efektiivsemalt oma eluprojekti teostada. Põgenik nõuab võõrvõimult kaitset, et põgeneda tagakiusamise või vahetu ohu eest, mis tõsiselt kahjustaks tema füüsilist julgeolekut või elulisi toimetulekuvajadusi. Immigratsioon on vabatahtlik liikumine, mis ei eelda, et oldaks otseselt hädaohus. Põgenikud küsivad kaitset mingite võimude eest, kes seavad nende elu või füüsilise heaolu vahetusse ohtu. Põgenike vastuvõtmisest keeldumine või väljasaatmine vajab teist laadi õigustust kui immigrantide puhul (Prantsusmaa otsus saata romad tagasi Rumeeniasse ja Suurbritannia otsus saata Afganistani lapsed tagasi Afganistani on põhimõtteliselt erinevad juhtumid ja vajavad erinevat õigustust). Käesolev tekst, nagu öeldud, kõneleb immigrantidest.

    Vaba immigratsiooni pooldajad argumenteerivad oma seisukoha poolt kahel viisil: ühed panevad kahtluse alla suveräänsuse eksistentsi ja suverääni kui mõistliku õigustevaldaja (kui „suveräänsus“ on tühi termin, siis ei ole võimalik arutleda ka selle üle, kas suveräänil on mingeid õigusi või mitte); teised küsivad kitsamalt, kas suveräänil on õigus piirata liikumisvabadust ning millised on suveräänide kohustused teiste suveräänide ees seoses inimeste liikumisega. Siinses käsitluses ma eeldan,[1] et suveräänsus ei ole hääbuv ja tühi termin, tegemist ei ole silmakirjaliku mõistega, suveräänsusel on oma praktiline kasutusala. Suveräänsust saab defineerida kahel alusel: kas kui teatavat hierarhilist autonoomset võimu, mis on kõnealusel territooriumil ülim, või siis kui selle territooriumiga seotud omandiõiguste kompleksi. Mõlemat iseloomustab teatud laadi eksklusiivsus, ülima otsustaja defineeritavus, vastupidiselt keskaegse Euroopa hierarhilisele, tingimuslikule omandi- või võimukäsitusele. Mõlemad käsitused on asjakohased, kuid kasutavad teatud laadi võimu õigustamiseks eri alust (autonoomne hierarhia, omand). Lisaks: suveräänsus kaitseb kultuuride ja poliitiliste valikute paljusust maailmas (autonoomia), kuid ka omandisuhteid. Suveräänsed riigid on tänapäeva maailmas kesksed õiguste tagajad. Suverääni õigusi on peaaegu alati käsitatud piiratuna, ka Bodini või Vestfaali mõistes suverään ei või teha kõike. Piiride sisu on aga poliitiliste valikute ja argumentatsiooni küsimus. Suveräänsus väljendab legitiimset võimalust teha poliitilisi otsuseid, tegu on peamise toimijaga, kes võiks kontrollida immigratsiooni.

    Seega sisuliselt kaaluvad riigisisesed immigratsiooniarutelud väite „suveräänsel võimul puudub õigus kontrollida piire“ õigustamisvõimalusi. Iga keeld riiki siseneda ei tekita reaalsuses teoreetilisi raskusi. Riigi A keeldumine lubada sisse terroristi, kes avalikult on kuulutanud oma soovi tappa riigi A president ja kannab kaasas relvi, on mõistlikult õigustatav ega kutsu esile vaidlusi.[2] Minu tähelepanekute kohaselt kasutatakse „vabade piiride“ kaitsel tavaliselt nelja tüüpi argumente: heategevuskohustuse argument, kapitalismi argument, võrgustike argument, territooriumiõiguste argument. Kuna territooriumiõiguste argument on kirjanduses ning Eesti avalikus arutelus kõige enam tähelepanu saanud,[3] siis keskendun siin esimesele kolmele, mis oma sisult on majanduslik-tehnokraatlikud. Territooriumiõiguste osas ütlen lühidalt, et kui lähtuda territoriaalsete kogukondade enesemääramisõigusest, siis on ka neil õigus otsustada oma liikmeskonna kuuluvuse üle. Suveräänsuse vaatlemine kodanike assotsiatsiooni omandina[4] annab aluse piirata immigratsiooni lähtuvalt omanike õigusest vallata omandit, kuivõrd nad on selle loomisesse panustanud, ning pärimisõigusest. Kui soovida säilitada vabadusel põhinev ühiskond ja demokraatia, siis ei ole muidugi suvalised piirangud õigustatud, üldiselt tuleb erinevaid „võõraid“ kohelda võrdselt. Siiski leidub spetsiifilisi juhtumeid, kelle puhul on immigratsiooninõue tugevam kui kogukondade enesemääramisõigustus: perekondade taasühinemine, sihtriigis üles kasvanud lapsed, rändrahvad, kes soovivad peamiselt kasutada territooriumi, mitte ühiseid ressursse ega valitsemises osaleda.

    Edasi heidan aga pisut valgust tüüpilisele (neo)liberaalsele mõtteviisile, mille kohaselt immigratsiooni piiramine on ilmselgelt ebamõistlik kas siis moraalses või majanduslikus (või mõlemas) mõttes.

    Heategevuskohustuse argument tähendab suverääni õiguste moraalset piiramist. Selle järgi on rikkamatel moraalne kohustus anda osa oma rikkusest neile, kes kannatavad, seega „rikkad Põhja/Lääne riigid“ on moraalselt kohustatud võimaldama „vaeste Lõuna/Ida riikide“ inimestele ligipääsu oma ressurssidele. Üks selle argumendi versioone on arenguargument, mille kohaselt arenenud riigid peavad toetama kõiki tegevusi, mis hõlbustavad arengut immigratsiooni lähtemaadel; teine – lähtemaade argument: tingimused lähtemaadel on nii viletsad, et ainus ratsionaalne võimalus on põgeneda (immigrante vaadeldakse siin kui traagilises olukorras vaeste horde, kes otsivad paremat kodu). Näiteks väidab Alan Dowty, et enamik põgenikke massiimmigratsiooni ajaloos ei ole olnud vabatahtlikud selle sõna tõelises mõttes, vaid inimesed põgenesid meeleheitlikest oludest.[5] Mõnikord lisatakse siia õigluse küsimus, näiteks ütleb Michael Dummett, et riikidel on kohustus likvideerida ebaõiglus ka väljaspool omaenese piire ning seega on riigil ka moraalne kohustus sissetulijad vastu võtta.[6] Dummett leiab, et 21. sajandi suurim probleem on suurenev lõhe rikaste ja vaeste maade vahel. Ta peab sellist olukorda põhimõtteliselt ebaõiglaseks ning leiab seetõttu, et õigluse nimel tuleb immigrandid vastu võtta (pidades ilmselt lõhe muul kombel vähendamist võimatuks). Tugevas versioonis tähendab niisugune väide interventsiooni lubamist õigluse kaitseks. Kui õigustada sõda selle alustaja „õigluse“-määratlusega, siis muutub suveräänsus taas olematuks. Seyla Benhabib lisab tüüpargumendi, et kuna õiglus peab olema kosmopoliitiline, siis tuleb „teiste“ õigusi kaaluda võrdselt oma ühiskonna liikmete õigustega.[7] Ei Dummett ega Benhabib käsitle „õigluse“ kui mõistepesakonna paljususe probleemi (ja kalduvad sellega kolonialismi).

    Heategevuskohustuse argument on aga ka faktiline argument. Isegi kui nõustuda heategevuskohustusega teoreetiliselt, tuleb kõigepealt argumendi tugevuse hindamiseks vaadelda reaalseid olusid. Heategevuskohustus rakenduks juhul, kui immigrandid oleksid üldiselt nii vaestest oludest, et ellujäämine lähtepiirkonnas ei ole mõistlikul moel võimalik või piiride avamine tooks kindlasti kaasa arengu lähtemaadel. Sotsioloogilised ja majanduslikud uurimused seda väidet pigem ei kinnita. Emigratsiooniotsuse tegemise olulisteks struktuurseteks mõjuriteks on ebavõrdsus lähtemaal ning palkade ja muude tingimuste ebavõrdsus lähte- ja sihtmaade vahel. Immigratsioon on teatavas mõttes ratsionaalselt kaalutletud valik (ehkki tehtud ebatäieliku info tingimustes) immigrandi ja tihti ka tema lähtemaale jääva perekonna elukvaliteedi parandamiseks. Tegemist on pigem riskide hajutamisega kui põgenemisega üldisest absoluutsest vaesusest või „mitteinimväärsest elust“, migrandid ei pärine kõige vaesemast, vaid pigem keskklassist. See põhjuste loetelu ei ole täielik (olulised mõjutajad on ka sihtmaade tööturu struktuur ja juba eksisteeriv migratsioon), kuid võimaldab väita, et immigrantide näol ei ole kindlasti tegu vaeste inimeste hädas hulkuvate hordidega, seega lähtemaade argument ei ole piisav alus piiride avamiseks.

    Kas immigratsioon on selle lähtemaadele arengumootoriks? Inimesed ei otsusta lähtemaalt lahkuda selleks, et parandada oma kodumaa struktuurseid olusid, vaid pigem omaenda, oma perekonna olusid, mõnikord ka võrdluskogukonna omi; rahasaadetised vastavad üksiktoimijate huvidele. Niisuguse käitumise mõju struktuursetele tingimustele sõltub peamiselt lähteriikide poliitilistest valikutest, mõnikord võib „individuaalse kasu maksimeerimine“ lähtemaade (majandus)arengut ka pidurdada. Riigid, mis sõltuvad rahasaadetistest (rahasaadetiste kõrge osakaal SKP-s), kannatavad tihti „Hollandi tõve“ all, elatudeski tööjõu ekspordist; see ei toeta arengut, vaid suurendab sõltuvust sihtriikidest. Rahasaadetiste kasutamine investeeringuna, st tootvas, uut kapitali loovas tegevuses, sõltub kohapealse infrastruktuuri olemasolust; töökohti luuakse ja tootlikkust suurendatakse rahasaadetiste abil tavaliselt neis piirkondades, kuhu jõuavad ka välismaised otsefinantseeringud ja arenguabi. Seesugune olukord võib suurendada ka lähtemaade riigisisest ebavõrdsust: rahasaadetised vaestesse ja puuduliku infrastruktuuriga piirkondadesse toetavad valdavalt teisi piirkondi, sest neid kasutatakse peamiselt väljaspool oma piirkonda. Riigi algatused võivad seda olukorda parandada, kuid rahasaadetised iseenesest ei ole vaesust või ebavõrdsust vähendav mehhanism. Pealegi ei jõua rahasaadetised tavaliselt kõige vaesemate leibkondadeni, kuna nende liikmetel puuduvad võimalused emigreeruda. Seesugust probleemi on kirjeldatud ka arenguabi puhul laiemalt: isegi nendel puhkudel, kus arenguabi toob kaasa majanduskasvu, tõstab see ebavõrdsust.[8] Ettevõtlike indiviidide lahkumine lähtemaa tööjõu hulgast võib ka pärssida lähtemaa arengut, emigratsioon võib viia olukorrani, kus lähtemaal puuduvad inimesed, kes võiksid arenguprogramme ellu viia. Teisalt ei saa olemasolevate andmete põhjal ka väita, et rahvusvaheline migratsioon oleks igal juhul arengut takistav nähtus, niisiis ei ole ka absoluutne immigratsioonikeeld arenguargumendi alusel mõistlik. Selleks et rahasaadetised oleksid arengumootoriks ja immigrandid arengu vahendajateks, on vaja, et lähtemaades eksisteeriksid arengust huvitatud poliitilised toimijad, kellel on piisav ligipääs võimule, et seda huvi realiseerida. See tähelepanek kehtib muidugi ka suvalise annetuse, investeeringu ja arenguabi kohta, seega ei ole rahasaadetised arengupoliitika mõttes mingi eriline voog, vaid lihtsalt üks teiste seas. Piiride avamine iseenesest ei vähenda vaesust ega aita sotsiaalsele ja majandusarengule kaasa. Vaesus, ebavõrdsus ja vähene areng on keerulised sotsiaalsed probleemid, mida ei saa lahendada mingi ühe teguri muutmisega. Kindlasti mängivad immigrandid olulist rolli sidemete loomisel maailma eri piirkondade vahel, aga rahasaadetised ja teadmiste vahendamine pole kindlasti ravim ebavõrdsuse vastu. Ebavõrdsus maailma regioonide vahel ei anna moraalset alust piiride avamise nõudele.

    Kapitalismi argument keskendub spetsiifilistele sihtmaadele, väites, et industriaalse kapitalistliku ühiskonna toimimine vajab pidevat inimeste sissevoolu ning immigratsioon on kapitalismi paratamatu kaasnähe ja seda ei ole võimalik peatada. Näiteks väidab Jagdish Bhagwati, et reaalsuses on piirid kontrollimatud ning immigratsiooni vähendamiseks on võimalik väga vähe teha, arenenud maade ühiskonnad lihtsalt ei luba seda.[9] Euroopa ja USA pakuvad vähearenenud maade inimestele tööturgu ja võimalusi, mis kodus puuduvad. Üks osa sellest argumendist on esitatud ka kujul: „industriaalsete riikide kodanikud ei taha enam teatud töid teha“, kuid ka selle pooldajad ei arutle, kas „mittetahtmise“ põhjusteks võiksid olla palga- või töötingimused.
    Nigel Harris kinnitab, et immigratsioon ei ole ekspeditsioon varastamaks kohalike töökohti, vaid lihtsalt otsene majanduslik vastus töövõimalustele: palgad, mis on kohalike jaoks liiga madalad, on siiski piisavalt kõrged, et olla atraktiivsed vaesematest riikidest tulevatele inimestele, ning needki tööd vajavad tegemist.[10] Selle argumendi tugevam versioon on kolonialistlik argument: „rikkad lääneriigid“ peavad sisse tooma inimesi, kes on valmis tegema musti, raskeid ja ohtlikke töid, et võimaldada oma riigi kodanikele „kvalifikatsiooni nõudvat“ tööd. Kuna ma ei pea kolonialismi õigustatuks, siis jätan selle argumendi siin vaatluse alt välja.

    Kuid ka Harris eksib. Immigratsioon ei realiseeri „õigust tööle“. Õigus tööle sisaldab ka nõuet mitte olla ekspluateeritud, vastasel juhul oleks selle seisukohaga võimalik õigustada ka orjakaubandust. Uurimused näitavad selgelt, et immigrandid, eriti kui nad pole kõrgelt haritud ega valda väga spetsiifilisi oskusi, on Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa tööturgudel tavaliselt koondunud „teisesesse sektorisse“: töödele, mida iseloomustab madal palk, töötingimuste ebakindlus ja vähene ligipääs sotsiaalsüsteemile. Immigrandid kipuvad olema esimesed, kes töö kaotavad, kusjuures mitte niivõrd rassistlikel põhjustel kui töö iseloomu tõttu: nad on hõivatud kõige paindlikumates sektorites, mis teeb vallandamise lihtsaks ja odavaks, veel enam, paljusid neist ei kaitse ka heaoluriigi turvameetmed. See tähendab, et praegune arenenud maailma immigratsioonipoliitika soodustab immigrandi vaatlemist tööjõuna, kes panustab sihtriigi majandusse, saamata midagi vastu. Immigranttöölistes nähakse tihti tööjõudu, kelle suhtes eksisteerivad kohustused ainult töötamisperioodi jooksul ning kelle pärast ei pea langeva nõudluse oludes enam vastutust tundma.[11] Lisaks soodustab praegune immigratsioon seg-menteerumist ja ebavõrdsust, mõnel puhul ka varimajandust. Väide „meie majandus vajab immigrante“ tähendab sellisel puhul soovi omada organiseerumata, seadusi mittetundvat, hõlpsasti koondatavat tööjõudu, kes panustaks headel aegadel ja lahkuks halbadel. Niisiis pole poliitilises mõttes küsimus mitte selles, kas „meil on vaja immigrante“, vaid „kas meil on vaja tööjõudu, kelle palgast ei piisa korteri üürimiseks ja kes lepib 60-tunniste töönädalatega ja vabrikus elamisega“. Industriaalne ühiskond kindlasti ei vaja toimimiseks orjatööd: meil ei ole selleks, et kõigile toitu toota, tarvis piirata mõnede inimeste vabadust.

    Pigem saab öelda, et immigratsioon võimaldab siduda ebasümmeetriliselt lähte- ja sihtmaade turud ning sellisena toimib see ka praeguste osaliste immigratsioonipiirangute korral. Immigrandid ei sisene sihtriigi tööturule suvaliselt, vastavalt vabale tahtele ja inimkapitalile, vaid spetsiifilistesse kohtadesse, mille olemasolu sõltub sihtmaa tööturu struktuurist: immigratsiooni üheks põhjuseks on tööturu iseloom. See tähendab ka, et töö- ja industriaalpoliitika on immigratsioonipoliitika osa. Väide „meie majandus vajab immigrante“ peab silmas ka teatud industriaalpoliitikat, aga kättesaadava tööjõu suurendamine ei ole ainus võimalik industriaalpoliitika. Immigratsiooni kui majandusliku paratamatuse idee pooldajad ignoreerivad riigi võimalusi teha majanduspoliitilisi valikuid. Tõepoolest, segmenteeritud tööturu korral, mis jagab tööd „halbadeks“ ja „headeks“, eksisteerib nõudlus immigranttööjõu järele ja piirikontrolli tugevdamine tõstab immigreerumise hinda (NSVL-i tüüpi piiri puhul eeldatavasti muidugi nii kõrgeks, et piirang oleks tõepoolest taas efektiivne, aga kui niisugune piirikontroll on ainus võimalus immigratsiooni piirata, siis on see valik küllaltki ebapraktiline). Kuid praeguseski olukorras on immigratsiooni piiramise õigustatuse korral võimalik otsesele piirikontrollile lisada majanduslikud meetmed. Kui immigratsiooni piiramine on õigustatud ning immigratsioonivood on seotud majanduse segmenteerituse ja „halbade tööde“ olemasoluga, siis tähendab see, et riigil, kes soovib piirata immigratsiooni, tuleb kaaluda ka nõudlusele suunatud majanduspoliitika kasutuselevõtmist.

    Arvestades migratsioonivoogude sõltuvust sihtriigi tööturustruktuurist, on strateegiliselt mõistlikum tööde dualismi vähendav poliitika. Tööjõuturu segmenteeritus, eriti olukorras, kus „halbadele“ töödele koonduvad immigrandid, viitab asjaolule, et mingite tööde eest ei pakuta niisugust hinda, mida töötaja oleks valmis aktsepteerima. See võib olla tingitud valest hinnapoliitikast, kuid ka ekspluateerimisest: tööandja soovist maksta töölisele vähem, kui on marginaalprodukti väärtus. Segmenteerituse vähendamisel on võtmesõnaks kindlasti tehnoloogia, ent tööturul, mis on harjunud tegutsema madalate palkade või üldiselt madalate tööjõukulude tingimustes, on muutuseks vaja poliitilise võimu osalust, näiteks tehnoloogia arendamise ja kasutuselevõtu toetusi koos immigratsioonipiirangutega. Andrew Geddes ja Sam Scott osutavad,[12] et tööjõu suur voolavus tekitab ettevõtja jaoks hulga varjatud kulusid, kõrgemini makstud pikaajaline lojaalsus võib olla efektiivsem lahendus. Riigil on kindlasti võimalik oma tööpoliitika kaudu soodustada kohalike töötute palkamist „vabade kohtadega“ ettevõtetesse (eriti mittekvalifitseeritud töö puhul, aga ka kvalifitseeritud töö puhul koos väljaõppesüsteemi toetusega). Immigrandid vajavad sotsiaalkindlustust analoogiliselt kohalikega, ka ajutised immigrandid, vastasel juhul asetatakse nad vähem kaitstud olukorda ja see suurendab segmenteerumist ja ekspluateerimist. Üks alternatiive on ka tootmise viimine odavama tööjõuga riikidesse, näiteks Jaapan on pikalt niisugust poliitikat praktiseerinud. Industriaal- ja tööturupoliitika toob kindlasti kaasa rea teisi probleeme: liigne põllumajanduse mehhaniseerimine tekitab ökoloogilisi küsitavusi, tootmise väljakolimine vähendab autonoomiat (eriti teravad sellekohased arutelud on põllumajanduses) ja teatud oskuste olemasolu ühiskonnas, tootmise kallinemine võib kaasa tuua hinnatõusu (tööliste tõusev palk võib suurendada sisetarbimist jne). Kui aga madalad hinnad saavutatakse mingi grupi ebainimliku kohtlemisega, siis võib ebaõigluse kõrvaldamine olla kaalukam argument kui kulude tõus. Tööjõu vaba liikumise piirkonnad (nagu Euroopa Liit) vajavad selgelt sarnast sotsiaalkindlustussüsteemi ja analoogilisi tööseadusi tööpäeva pikkuse ning töötingimuste kohta. See tähendab aga finantskohustusi immigratsiooni vastuvõtvale poolele. See, et praegu immigrandid nii vähe sotsiaalabi kasutavad, on tingitud pigem sellest, et nad on juriidiliselt sotsiaalsüsteemist välja arvatud. Lisaks võivad immigrandid vajada keele- ja kultuuriõppeprogramme, mis suurendavad võimalikke kulusid veelgi. Kui vaadelda suveräänsust kui omandit, siis on kodanikel kindlasti õigus ütelda, millist hulka olemasolevatest ressurssidest soovitakse uute sisenejate tarvis kasutada. Olukord, kus inimesel lubatakse küll riiki siseneda, aga keeldutakse talle põhimõtteliselt võimaldamast sotsiaalseid õigusi, tähendab ekspluateerimise soodustamist ja halvemal juhul orjakaubanduse seadustamist.

    Võrgustike argument ei välista, et immigratsioon peaks olema mingil määral juhitav protsess, kuid siin leitakse, et seda peaksid juhtima immigrandid ise ja/või et nad seda juba reaalselt teevadki. Selle argumendi kinnituseks tuuakse immigratsioonivoogude kumulatiivne iseloom: immigratsioon põhjustab immigratsiooni, inimesed liiguvad sinna, kuhu nende kaaslased juba varem pöördunud on. Seetõttu ei ole alanud immigratsiooni justkui võimalik peatada, riigid peaksid loobuma ulatuslikust immigratsioonikontrollist ning jätma regulatsiooni immigrandivõrgustike hooleks. Mõnikord peetakse selliseid võrgustikke ka immigrante toetavaks mehhanismiks, mis kindlustab neile väljapääsu võimalikust diskrimineerimisest ja ekspluateerimisest sihtriigis, lisaks käsitatakse neid siht- ja lähteriikide kultuure siduva elemendina (ning seega suveräänseteks riikideks jagatud maailma võimaliku alternatiivina).

    Siin on oluline mõista, mida need võrgustikud sisuliselt tähendavad. Nagu paljudesse muudesse ühiskondlikesse struktuuridesse, toob inimesi ka immigrandivõrgustikesse soov saada kas majanduslikku või poliitilist kasu, mõnikord mõlemat. Pidevasse piiriülesesse tegevusse on haaratud väike osa immigrantidest, kuid neil on võrgustikes spetsiifiline roll.[13] Uuringud poliitiliselt aktiivsete diasporaade või töövahendusvõrgustike kohta – ja need on kõige tavalisemad immigrandivõrgustike liigid – näitavad, et neil on väga hierarhiline iseloom. Võrgustikud, mis pakuvad sotsiaalset tõusu sihtühiskonnas, on pigem integreeritud kohalike võrgustikesse. Sellise integratsiooni võimalikkus sõltub päritolumaast, ajaloolistest suhetest, kultuurilisest sarnasusest, poliitilistest valikutest. Ka 19. sajandi võrgustikes oli lähtemaade osas väga selge erinevus, näiteks Suurbritanniast lähtunud immigrantide võrgustikud olid ainsad, kellel oli selge ligipääs USA võrgustikele, kus võrgustik tekitas ka „ülespoole assimileerumist“,[14] kuid tänapäeval on seesugust suhet lähte- ja sihtmaade vahel keeruline leida. Tööjõu värbamine võrgustikemehhanismi kaudu loob mõnikord feodaalsüsteemi kalduvaid suhteid,[15] tööline on küll nominaalselt vaba oma tööjõudu müüma, aga tugevate sidemete puhul ainult samalt lähtemaalt pärit inimestega ei ole tal võimalik seda vabadust realiseerida. Immigratsioonivõrgustikud on oluline struktuur immigratsiooni uurimisel ja seletamisel. Hargmaisus ei ole iseenesest immigrante võimestav nähtus, see võib mõnedele osalejatele tuua kaasa kasumit ja eneseteostust, kuid teised asetada varasemast veelgi keerulisemasse olukorda. Mõnikord vähendab aktiivne osalus lähteriigi poliitikale orienteeritud hargmaistes võrgustikes immigrantide võimet seista paremate tingimuste eest sihtmaal. Ka samalt lähtemaalt tulnud immigrandid ei moodusta üht sidusat kogukonda, vaid see koosneb eri eesmärkide ja oskustega inimestest ning gruppidest. Väljakujunenud ekspluateeriva töövõrgustiku ja hargmaise maffia vastu on üksikul immigrandil väga keeruline või võimatu astuda, olemasolevate ebaõiglaste süsteemitingimuste muutumiseks on suveräänne võim jätkuvalt oluline ja võib-olla ka hädavajalik. Üks võimalus ekspluateerivate töövahendusvõrgustike puhul on pöörduda 20. sajandi alguse lahendusmeetodite poole: teha töötingimuste ja tööliste eest vastutavaks lõpptootja, lõppkasumisaaja, et vähendada tema motivatsiooni värvata töölisi ekspluateerivate või kriminaalsete võrgustike kaudu. Pelgalt alltöövõtjaid puuduvad regulatsioonid ei ole just võrgustikustruktuuri tõttu efektiivsed.

    Ka poliitiliste diasporaade tegevus näitab, et see ei pruugi kaasa tuua tingimata sotsiaalset muutust, vaid soodustab tihti ka olemasolevaid võimustruktuure, nagu kirjeldab Laura Hammonds: „Aafrika „suured mehed“ elavad nüüd Londonis.“[16] Seesugune võimustruktuuride tugevdamine võib olla ka arengut pärssiv tegur, kuna Aafrika küladest on keerukas kontrollida Londonis elavat eliiti. Muidugi ei pruugi alati toimuda sellist võimu konserveerumist, leidub uurimusi, mis demonstreerivad näiteks migratsioonikogemuse võimestavat rolli naiste hulgas, Libeeria president Ellen Johnson-Sirleaf on siin kindlasti tuntumaid näiteid. Alejandro Portes aga leiab, et pideval ja poolpideval emigratsioonil võivad olla lähtemaadele tugevad tagajärjed (populatsiooni vähenemine, migratsiooni kujunemine eduvalemiks, sihtriigile omane tarbijakäitumine, mis pärsib arengut jne).[17] Oluline on tähele panna sedagi, et ka hargmaine poliitiline tegevus leiab aset peamiselt natsionaalsetes ja lokaalsetes tingimustes. Diasporaad võivad käituda hargmaiselt (püüdes mõjutada sihtriigi poliitikat lähteriigi suhtes või lähteriigi poliitikat), kuid poliitikategemise „ruumiks“ on endiselt suveräänseteks riikideks jaotatud maailm ning lõplik otsustusõigus on riikidel. Diasporaad on võrreldavad lobigruppidega või sotsiaalsete liikumistega, mitte riigiga, nad on mõjutajad, mitte otsustajad, ning seetõttu on sealsed struktuurid seotud mõjutatava riigi poliitilise struktuuriga.[18]

    Niisiis näeme, et vastupidiselt neoliberaalsele igatsusele lubab reaalse maailma olukord immigratsiooni piirata. Kuid samas ei ole need olud siiski sellised, et nõuaksid igasugust inimrände lõpetamist: riikidel on jätkuvalt mängumaa ses osas, milliseid piiranguid mõistlikuks pidada. Kui meie majandusolukord lubab ja me ise tahame, siis ei pea me müüre ehitama. Kuid tihti kasutatav väide, et „meie majandus vajab immigrante“, sisaldab tegelikult vaikivat eeldust, et „majandussüsteem tuleb alles hoida täpselt niisugusena, nagu ta on“. Immigranttööjõudu kasutav majandus ning suured kontrollimatud immigratsioonivood suurendavad mõnikord ekspluateerimist. Kindlasti ei ole aga ekspluateerimine midagi, mida väga laialt soovitaks alles hoida. Industriaalset ühiskonda ja arengut saab väärtuseks pidada väga paljudes erinevates mõttesüsteemides (industriaalne ühiskond ei pea olema ka tingimata kapitalistlik, areng ei pruugi tähendada tingimata just Lääne-Euroopa poolt juba läbi käidud teed). Oluline on tähele panna, et immigratsiooni piiramiseks ei piisa „paremast piirikontrollist“, vaid immigratsioonipoliitika saab olla efektiivne siis, kui riigi üldine majanduspoliitika soosib produktiivsuse suurendamist ühe töötaja kohta ning on suunatud töö mehhaniseerimisele jms-le. See tähendab ka, et vältimaks ekspluateerimist tuleb sisserändajatele pakkuda samu sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, mis on juba siinolijatel. See seab omakorda praktilised piirangud vastuvõetavate arvule.

    [1] Üksikasjalikuma arutluse suveräänsuse üle leiab rmt-s: E. Loone, K. O. Loone, M. Järvik, Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon. Tartu, 2004.

    [2] Vaidlused faktiliste olude kohta ja teoreetiline probleem on kaks ise asja. Isiku poolt relvade kaasatoomine vajab (empiirilist) tõendatust.

    [3]?Vt ka  Vt ka E. Loone, K. O. Loone, M. Järvik, Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon.

    [4] Vt nt R. Pevnick, Immigration and the Constraints of Justice. Between Open Borders and Absolute Sovereignty. Cambridge, 2011.

    [5] A. Dowty, Closed Borders. The Contemporary Assault on Freedom of Movement. A Twentieth Century Fund Report. New Haven; London, 1987.

    [6] M. A. E. Dummett, On immigration and refugees. London; New York, 2001.

    [7] S. Benhabib, The Rights of Others. Cambridge, 2004.

    [8] S. Castles, M. Miller, The Age of Migration: international population movements in the modern world. Basingstoke, 2003.

    [9] J. Bhagwati, Borders Beyond Control. Foreign Affairs, 2003, kd 82, nr 1.

    [10] N. Harris, Thinking the Unthinkable: the immigration myth imposed. London; New York, 2002, lk 56.

    [11] J. Goss, B. Lindquist, Conceptualizing International Labor Migration: A Structuration Perspective. International Migration Review, 1995, kd 29, nr 2, lk 317–351.

    [12] A. Geddes, S. Scott, UK Food Businesses. Reliance on Low-Wage Migrant Labour: A Case of Choice or Constraint?. Rmt-s: Who Needs Migrant Workers? Labour shortages, immigration, and public policy. Toim. M. Ruhrs, B. Anderson. Oxford, 2010.

    [13] Vt nt: M. Ambrosini, Delle reti e oltre: processi migratori, legami sociali e istituzioni. Rmt-s: Reti migranti. Toim. F. Decimo, G. Sciortino. Bologna, 2006; M.-L. Jakobson, Citizenship in transformation: political agency in the context of migrant transnationalism. Doktoritöö. Tallinna Ülikool, 2014; K. Koser, African diasporas and post-conflict reconstruction: an Eritrean case study. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers? Toim. H. Smith, P. B. Stares. Tokyo; New York, 2007.

    [14] R. T. Berthoff, British Immigrants in Industrial America, 1790–1950. Cambridge (MA), 1953.

    [15] F. Krissmann, Immigrant Labor Recruitment: US Agribusiness and Undocumented Migration from Mexico. Rmt-s: Immigration Research for a New Century. Toim. N. Foner jt. New York, 2000, lk 277–300; F. Krissmann, Sin Coyote Ni Patrón: Why the „Migrant Network“ Fails to Explain International Migration. International Migration Review, 2005, kd 39, nr 1 lk 4–44; H. de Haas, The Complex Role of Migration in Shifting Rural Livelihoods. Rmt-s: Global Migration and Development. Toim. T. van Naerssen jt. Amsterdam, 2008, lk 21–42; D. Champlin, E. Hake, Immigration as Industrial Strategy in American Meatpacking. Review of Political Economy, 2006, kd 18, nr 1, lk 49–69; M. Rovelli, Servi. Il paese sommerso dei clandestini di lavoro. Milano, 2009, jpt.

    [16] L. Hammonds, An absent but active constituency: the role of the Somaliland UK community in election politics. Rmt-s: Politics from afar: transnational diasporas and network. Toim. T. Lyons, P. Mandaville. London; New York, 2012.

    [17] A. Portes, Migration and development: reconciling opposite views. Ethnic and Racial Studies, 2009, kd 32, nr 1, lk 5–22.

    [18] L. F. Guarnizo, A. Portes, W. Haller, Assimilation and Transnationalism: Determinants of Transnational Political Action among Contemporary Migrants. American Journal of Sociology, 2003, kd 108, nr 6, lk 1211–1248; K. Um, Political remittance: Cambodian diasporas in conflict and post conflict. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers?; I. L. Horowitz, The Cuba Lobby Then and Now. Orbis, 1998, kd 42, nr 4, lk 553–563; I. Goldstein, Croatia: a history. London, 1999; 1, The mobilized Croatian diaspora: its role in homeland politics and war. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers?; jt.

  • *tahaks eesti

    MART KANGUR

    ***

    tahaks eesti
    liivini lahti võtta
    ära puhastada
    uuesti kokku panna
    tahaks ta puhastada
    kogu sellest räpasest
    puhtuse-retoorikast
    tahaks eesti puhastada
    sellest väikesest vastikust
    eesti-fetišist
    mis haiseb
    nagu surnud rott
    kuurinurgas
    surnud eesti
    eesti-asi
    tahkunud kängar
    vaimuahtust ja hirmu
    pundar vorme
    sümboleid ja südametust
    tahaks eesti
    liivini lahti võtta

    Mart Kanguri luuletus 2015. a aprilli-mai Vikerkaarest pälvis Juhan Liivi auhinna 

  • Auhind

    Urmas Vadi

    Kallis, ma nii igatsesin sinu järele. Alati kui me oleme lahus, tekib minu sisse tühimik, mida ma ei suuda mitte millegagi täita. Ma rähklen unetult hotellitoa külmas voodis, keeran end linade vahel nagu higine, äraunustatud vorst, üksindus nöörib kõri kokku.

    Alguses, kui tuju on hea, ma jalutan mööda tänavaid ja see on nii meeldiv, olla tundmatuna ja üksi võõras linnas kaugel maal, kus mind keegi ei tunne, ahmida enda sisse kõike seda võõrast, silmad kui suurendusklaasid. Aga see hea tunne kestab vaid mõne tunni, heal juhul päeva, siis tasapisi hakkab mu sisse tulema jälle see vana neetud tühjus ja igatsus.

    Tundsin aimamisi, et midagi selle linna tänavapildis on valesti, nagu oleks midagi puudu. Viimaks ma sain aru, et need on vanamehed. Ei poodides, kohvikutes, parkides, tänavatel olnud neid näha. Olen vist iseenese vananemisega seoses vanamehi otsima hakanud ja neid kõrvalt jälginud, kujutlenud, mis mind ees ootab. Aga seal linnas olid tänaval ainult noored, oli ka keskealisi, isegi vanu naisi oli, aga mehi mitte. Uurisin ja sain vastuseks, et vanemad mehed on sõjas otsa saanud. Sõda lõppes kakskümmend aastat tagasi ja neid, kes sellest on elu ja mõistusega välja tulnud, on vähe. Õhtul ma siiski nägin neid vanamehi, kes olid veel järele jäänud. Nad tulid tänavatele, seisid oma maja ees, tuikusid, ei läinud kuhugi, lihtsalt seisid pimeduses, vaatasid arusaamatute nägudega enda ette, maailm tuhises neist mööda. Kas nende jaoks polnud sõda veel lõppenud? Või olid nad juba ammu oma lahingud kaotanud? Ja seepärast liiguvadki nüüd vaid pimeduses? Nad kõiguvad tuules, nii üksi, nii kurvad, keegi ei suuda neid lohutada. Eks meil kõigil on oma sõda. Ja siis ma tundsingi, kuidas see vana ja tuttav raskus hiilib ligi. Ja nagu ikka, hakkasin ma kahetsema, miks ma sinna linna, sellele festivalile üldse tulin. Ma tahaks ju igal pool olla koos sinuga, jagada seda kõike, mida ma näen ja tunnen, mida sina tunned. Ainult sina suudad mu sees täita tühjust, auke mu hinges.

    Kui juba see tühjus mu peale tuleb, kaotavad kõik need üritused, kõik need festivalid, mille pärast ma olen kuhugi kohale sõitnud, igasuguse mõtte ja tähenduse. Kõik teised näitlejad tunduvad korraga nii lollid ja nõmedad ja ma hakkan seda ka välja näitama ja muutun ka ise nõmedaks, suhtun kõigisse üleolevalt ja halvustavalt. Kuigi ega nemad ei ole ju süüdi selles, et nad pole sina. Sind on ainult üks. Sul on oma elu ja me ei saa olla alati ja igal pool koos. Ja kui mul on juba peale tulnud see loll ja tühi tunne, siis ma ka esinen kehvasti. Mind on maha jätnud mu soe huumorimeel, empaatia, hea suhtlemisoskus. Teised inimesed, kellega ma võiksin luua sidemeid, arendada vestlust, hoiavad minust eemale, neil nagu polegi midagi minu käest küsida, või siis ei taha nad mind segada ega äratada. Ilmselt mu kehakeel peletab nad juba eos. Laskun enesehaletsusse, tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Tõepoolest, kellele mind vaja on? Sulle ja meie tüdrukutele, ma nii väga loodan seda. Ja see mõte rahustab mind, aga seda enam tunnen, et ilma sinuta ei ole mul konteksti ega häält. Ja sina muutud tund-tunnilt aina enam unistuseks. Nii et ma hakkan isegi kahtlema, kas sa ikka oled olemas.

    Kui ma olin noorem, siis ma lootsin ja ootasin, et aja jooksul ma muutun. Ma olen näinud hetke, kui minu lapsepõlvesõber avastas enda jaoks Jumala. Kadedaks tegev selgus ja rahu ja meelekindlus, keegi oli nagu kogu aeg kohal ja olemas ja hoidis teda. Ta ei olnud enam kunagi üksi. Ma ei ole oodanud oma ellu Jumalat, ma olen oodanud sind, ja seesama Jumal, kelle leidis mu lapsepõlvesõber, see Jumal, kes tegi ta tugevaks ja rõõmsaks, näeb, kui õnnelik ma selle üle olen, et mul oled sina, mu Jumalanna. Aga sinust eemal olles kukun ma jälle kokku, minus pole midagi, mis mind püsti hoiab. Mu meeleolu kukub ülevalt alla nagu märg kalts. Ja nii ka sel korral.

    Väliselt polnudki mu esinemisel midagi viga, aga puudu jäi see sisemine sära, mille oli enda alla matnud minnalaskmine. Ja publik ja žürii (jah, sel korral oli ka žürii ja auhind) saavad sellest aru. Korraldajad käisid ringi kavalate, paljulubavate nägudega, sosistati auhinnast. Aga mind ei veennud ega käivitanud isegi see auhind, sest ma nägin, kui osavad on teised, kui heas tujus, kui hästi ja maruliselt nad vastu võeti. Lätlase ja norraka esinemise peale tõusti isegi püsti, aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale minu esinemist küll plaksutati, aga oli tunda, et kõik tegid seda vaid viisakusest ja formaalselt, nii nagu minagi olin olnud formaalne. Oli selge, et auhinnast jään ma ilma.

    Lukustasin end hotellituppa ja isegi nutsin. Nägin unes, et sina oled mulle nii lähedal, aga ma ei saanud sind puudutada. Sa olid nagu kupli all, veidi aja pärast selgus, et selleks on Nutella-purk, mis on juba tühi, purgi seinte külge olid aga jäänud mõned riismed. Sa naeratasid, tead küll, seda naeratust, mis ajab mu hulluks, ja siis sa hakkasid end lahti riietama, jätsid jalga ainult sukad ja siis võtsid sa kätega purgi seintelt Nutellat ja hõõrusid end sellega. Huvitav, meile kummalegi ei maitse Nutella. Sa määrisid end üleni šokolaadiga kokku, sa olid nii libe ja pruun ja nii valmis ja ootasid ja kutsusid mind, sa surusid enda imekaunid kannikad vastu klaasi nagu kaks unistust. Siis keerasid sa end ümber ja surusid vastu klaasi ka oma rinnad ja kõhu, sellest jäid klaasile võrratud pruunid laigud, milles ma nägin midagi tähenduslikku, lausa krüptilist. Sa avasid suu ning limpsisid ahnelt ja januselt šokolaadi. Ma proovisin sind puudutada, sind haarata, aga ainus, mis ma tundsin, oli külm ja sile klaas.

    Terve järgmise hommiku ma onaneerisin vannitoas, vannikardin kleepus mu külge nagu uni. Siis proovisin sulle helistada, aga ei saanud sind kätte ja ma tundsin, et ma lähen hulluks, et ma ei näe sind enam kunagi, ja ma nutsin, ja siis onaneerisin veel kaks korda. Sel päeval ma hotellitoast väljas ei käinudki. Helistasin korraldajale ja uurisin, kas ma saan oma lennupileti varasema vastu vahetada. Perekondlikud asjad. Korraldaja ütles, et uurib asja. Aga kui ta tagasi helistas, siis ta andis teada, et ma ei tohi varem ära sõita, sest mulle on määratud auhind.

    Sa ju tead mu suhtumist auhindadesse. See on naeruväärne ja lapsik, aga samas on ka inimlik, me kõik tahame, et meid märgataks, hinnataks, armastataks, hoitaks, nii ka mina. Ilmselt on see soov midagi saavutada ja tunnustust saada mul pärit lapsepõlvest. Kusjuures, ma ei olnud kidur ega haige laps. Aga millegipärast ei saanud ma kunagi ühtegi karikat ega vimplit. Kooliajast on vaid mõni üksik diplom, kui neid anti kõigile, siis sain ka mina. Muidu jäin ma aga teiste inimeste vahele või taha. Võibolla on see soov, olla kordki esimene, mulle sealtmaalt sisse jäänud. Sa naerad ja ka mina naeran ja ma tean ka ise, et see preemiate saamine on nii suvaline, nii juhuslik, ja see pole ju peamine, miks ma midagi teen. Ja ma tõesti ei tee seda mingite auhindade pärast, vaid ma tahan inimestele maailma peegeldada, ma tahan teiste inimestega kontakti saada. Ja seda ma olen saanud, mul ei ole millegi üle nuriseda, mul on läinud hästi. Ja vaikselt on mind ju ka tunnustatud, väikeseid auhindu olen ma tõesti saanud, paar publikupreemiat, ja nende üle ka rõõmu tundnud, tõsi. Aga ühtegi suurt auhinda mitte. Hakkab kuidagi imelik, et igal aastal mind nomineeritakse, aga mitte ükski aasta ei ole ma suurt preemiat saanud. Siis ma ikka hakkan mõtlema, et asi on siiski minus, žürii ei saa aastast aastasse eksida. Kolleegid ja meie sõbrad ikka ütlevad, et sel aastal saad sina, kindlasti saad, sinu stand-up etendused on üle prahi, no kes siis veel peaks saama kui mitte sina! Aga ei midagi. Ma olen nagu igavene nominent. Nüüd ma olen juba neile auhindadele käega löönud, olen isegi hakanud preemiate saajatesse üleolevalt ja põlglikult suhtuma. Jah, olen hakanud pisitasa kibestuma. Kas ka minust saab sõjaveteran, kes on oma lahingus kaotanud, kes seisab oma maja ees pimeduses ja tahaks iga möödujat ja kogu maailma hammustada?

    Aga nüüd, kui mulle öeldi telefonis, et ma saan preemia, siis see mind korraga ei rõõmustanudki. Ainus, mis ma tahtsin, oli tulla sinu juurde koju. Me kõik tahame tulla oma koju, me kõik tahame, et meil oleks kodu, et keegi meid ootaks. Mulle tundus nii üllatav ja veider, et peale nii halba esinemist ja nii jahedat vastuvõttu on mulle määratud auhind. Aga see ei tõstnud mu tuju. Ma tahtsin jõuda sinu juurde, sind hoida ja kallistada ja tunda, et sa oled olemas ja sa armastad mind. Ja ma ütlesin korraldajale, et ma pean koju tagasi minema. Ja nad võivad auhinna mulle järele saata. Aga korraldaja vastas, et see pole võimalik, sest auhind on erakordne ja see vajab ilmtingimata minu kohalolu. Lisaks on sellega seotud mingid lepingud.

    Sa oled nii võluv, nii hurmav, mu Jumalanna, sa oled alati minu jaoks nagu uus. Kui kaua me oleme sinuga koos olnud, aga ma armun sinusse ikka ja jälle ja jälle… Ja ma palun sinult nüüd midagi. Ma pole sinult palju palunud, ma olen sinult palunud kätt, see on kõige suurem ja olulisem asi, mida ma olen palunud, ja ma olen selle eest nii tänulik ja õnnelik. Aga ma tahaksin sinult veel midagi paluda. Ja et sa ei ehmataks ega annaks mingeid hinnanguid ega hakkaks mõtlema jumal teab mida. Ja ma tean, et sa suudad seda, sinu südameheadus ja hingesuurus saab sellest aru. Palun saa temaga tuttavaks, tema ongi minu auhind. Ma saan aru, et see võib näida kuidagi imelik, kui sellesse nii suhtuda, aga ärme suhtu sellesse imelikult. Ja olgugi ta minu auhind, on ta inimene nagu sina või mina. Ta on noor inimene, põgenenud, end varjanud, tundnud hirmu ja vägivalda, ta on inimene, kellel on soov ellu jääda ja elada. Selle auhinnaga tahab festival üles kutsuda inimesi võtma isiklikku vastutust ja hoolt nende õnnetute inimeste eest, kes käivad mööda Euroopat ringi nagu hulgused. Kui ta mulle üle anti, ma olin muidugi šokis, ma vaatasin teda ja kogu seda olukorda sama suurte ja ehmatanud silmadega, millega sina praegu vaatad mind. Aga kui ma suutsin juba rahuneda, siis jõudis see mulle korraga kohale, et tegelikult tema ongi see minu suur auhind, mida ma ikka ja ikka olen oodanud! See mõte oli nagu ilmutus, see mõte, see arusaamine, et kõige suurem auhind inimesele on teine inimene! Ta on auhind nii mulle kui sulle, meile kõigile, ja meie ise oleme auhinnad! Sest me vajame teineteist. Mina vajan sind, sina vajad mind, tema vajab meid, et olla õnnelik ja tunda, et teda on siia ellu oodatud, et teda on kellelegi vaja. Koos, teineteist aidates ja toetades saame me kõigest üle. Isegi kui sa oled veidi pettunud, et ta on naine, aga las ta olla, inimesed sünnivad kas meeste või naistena ja tegelikult pole sel väga suurt vahet, me oleme kõik inimesed. Ja ma luban sulle, et teinekord, kui ma peaksin suure auhinna võitma, ma valin mehe. Isegi sel korral oli mulle alguses ette nähtud mees. Aga lätlane palus, et kas saaks ümber vahetada, et tal on kodus talu, et oleks hädasti töökäsi vaja. Kuid mulle näis, et ta on homo. Ja kuidas ma jätan siis selle lätlasest põlatud kauni noore tüdruku lavanurka seisma. Mitte ühtegi inimest ei tohiks ära põlata, alati on kuskil keegi, kellele on sind vaja, kes ootab just sind. Ja järgmine kord, kui ma lähen festivalile, siis sa tuled kaasa ja võid ise valida, valik on lai. Nad on uued ja huvitavad inimesed, keda me veel ei tunne, aga keda me tahaksime tunda ja kes tahavad meid tundma õppida, saada meie sõbraks, et olla teineteisele kingitused ja elada iga päev nii, nagu oleks see su sünnipäev.

    Sest vaata, mis meiega toimub, me oleme kogu aeg nii väsinud, meil pole aega ei enda ega teineteise jaoks ega oma laste jaoks, ei oma sõprade jaoks, meil isegi pole enam sõpru! Kui sinu isa välja arvata, siis kunas käis keegi meil viimati külas? Meie elus on nii vähe külalisi! Meie külalistuba on muutunud pesukuivatusruumiks. Sisimas me enam ei ootagi endale külalisi, sest kõik meie sõbrad on meid ära tüüdanud, ja nad on tõesti tüütud, me teame ja tunneme neid läbi ja läbi, nende veidrusi, kes mis hetkel hakkab mingit jama ajama, kes kunas mingi nõmedusega välja tuleb. Me pettume inimestes nii kiiresti. Aga tema oleks meie elus täiesti uus külaline, isegi kui ta midagi imelikku ütleks, me ei saa temast aru ja see on nii sümpaatne. Vaata meie väsinud ja halle nägusid, meie unised silmi. Me oleme omadega nii läbi, et ei jõua isegi teineteisega rääkida, me ei jõua õhtul pesta kraanikausist nõusid, me ei suuda tunda rõõmu oma tüdrukutest, me ainult vingume ja karjume nendega. Iga pusletükk või Elsa kroon või huulepulk jala all tekitab väljakannatamatut raevu ja valu. Kui lapsed on haiged ja jäävad koolist koju, on see päev nagu karistus ja me ootame juba õhtut, et nad magama läheksid. Aga nad ei lähe ja ei lähe, see võtab terve igaviku ja jõu ja me teeme viimase pingutuse ja karjume veel. Ja kui nad lõpuks voodisse lähevad, tunneme end nii näruselt, et me oleme nende peale jälle karjunud, mitte olnud nende üle rõõmsad ja uhked, me tunneme, et me oleme väiklased ja läbikukkunud lapsevanemad. Aga me ei suuda seda kahetsust ka väga pikalt tunda, sest me oleme juba ise ka nii väsinud ja lähme kohe magama. Ei mingisugust voodielu, me keerame kumbki end voodi eri nurkades kerra ja vajume kuhugi ja ärkame võpatades, et öö on juba möödas ja kõik läheb samamoodi edasi.

    Aga nüüd kõik muutub. Me ei pea olema enam kunagi üksi. Meil on meie külaline, keda me oleme juba pikemat aega oodanud, ilma et me ise oleks seda teadnud. Ja nüüd tekib meil tänu temale vaba aega, nii et me saame jälle käia kinos, kontsertidel, võime sõita nädalalõpuks kahekesi Riiga või Stockholmi, jalutada lihtsalt pargis ja tema mängib meie lastega. Ma olen kindel, et lastele hakkab ta kohe esimesest hetkest meeldima, Kadrile ja kindlasti ka Marile, ja me kõik armume temasse. Mul on kõik läbi mõeldud ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda õnnelikum ma olen, kujutades ette meie elu koos temaga. Ta aitab meid kõiges, ta on nii tore ja abivalmis, ta hakkab meile süüa tegema, ja meie sinuga kokkame samuti, aga siis juba suurest rõõmust ja naudingust, sest me oleme välja puhanud ja rõõmsad. Ja me ei pea oma aia pärast tundma enam iialgi piinlikkust, et me ei jõua oma puid pügada, muru niita, lehti riisuda. Meie lillepeenrad ei näe enam kunagi välja sellised, et vaid aimamisi võib aru saada, et siin on kunagi õitsenud lilled. Kõik hakkab jälle õitsema! Me võiksime isegi maale elama kolida ja võtta veel peale tema inimesi juurde, sest teatriliidu kaudu on mul järgmiseks aastaks palju festivalikutseid ja nüüd ma tunnen endas jõudu ja rõõmu ja ma võidan kõik need esinemised ära! Ja me võiksime hakata kasvatama omaenda juurikaid ja võibolla isegi lambaid ja kanu. Me hakkame küpsetama juuretisega leiba, mida me ikka oleme tahtnud teha, aga pole selleni kunagi jõudnud, sest me oleme olnud nii väsinud ja meil pole olnud selleks aega. Ja meie auto hakkab läikima, meie laste küüned ei ole enam kunagi liiga pikad ega küünealused mustad, juuksed pole iialgi pusas. Ja meil endal on jälle oma kallite laste jaoks aega ja rõõmu ja jõudu. Sest ta hakkab käima ka koolis lastevanemate koosolekutel, kus meie kütaksime end mingi teatrirahateemaga üles, aga tema vaid naerataks malbelt ja kõik on hästi, ei mingit stressi. Meil saab olema stressivaba elu, ma juba praegu tunnen seda. Ja kui ma lähen jälle kuhugi festivalile, kuhu sina ei saa tulla, siis ma võtan ta kaasa ja ma ei tunne end enam kunagi nii näruselt ja üksi. Üksindus teeb meid katki ja õnnetuks ja halliks ja vanaks, aga me võiksime veel elada! Ja tema elavdaks ka meie voodielu, olgem ausad, see on meil viimasel ajal ära vajunud. Ma loen su kehakeelest ja silmadest, et ma olen muutunud sulle nii igavaks ja etteaimatavaks. Ja see muudab mind õnnetuks, sest mina omakorda ootan sinult voodis asju, millega sina nõus ei ole, ja sa tead, et ma aktsepteerin seda, kuigi ma kannatan, aga aktsepteerin. Aga temal pole tabusid, ta oleks nagu värske tuuleõhk meie linade vahel.

    Ja lõpuks, praegu on tal katseaeg, kui ta ei sobi meile, siis me saame ta tagasi saata või ümber vahetada. Vaatame, kuidas elu läheb.

  • Estbröte 1916

    Mart Kuldkepp

    Kirjandusfestivali Prima Vista kirjandusauhinna “Esimene samm” pälvis Mart Kuldkepi novell “Estbröte 1916” (Vikerkaar 7-8/2015).

     

    The coal torpedo was a small explosive device made to look like an ordinary lump of coal, but would explode in a coal furnace, causing a secondary explosion of the boiler.

    1.

    Teisipäeva õhtul kõlistas mulle hr Elevant ja kutsus mind pühapäeval Feithi kohvikusse Drottninggatanil, sest temal on „üks jutt“, mis hr Kesküla temal käskinud mulle edasi rääkida. Minu arupärimise peale Elevant ütles, et see on asi, millest telefonis ega üldse valjema häälega rääkida ei või, aga et minul sugugi karta ei tule, sest Keskülal on kõrgemal pool niimoodi korraldatud, et „kõik on ordnungis“.

    Ma riputasin toru hargile tagasi ja mõtlesin tükk aega järele, sest õieti tegi see asi mind rahutuks. Just nagu mina oleksin Elevanti teab mis semu või vandenõu-kaaslane, kellele sääraseid juttusid iga vähe aja tagant suure saladuse katte all südamele panna. Aga pühapäeva lõuna ajal kohtuma ma ikkagi lubasin minna, kuigi see lugu mind südamesse piinama jäi.

     

    Mina seda ei mõista, rääkisin ma järgmisel päeval pärast Elevantiga kõnelemist ka Lossmannile, mida see mees õige mõtleb enesest ja minust, et ta mulle jälle niimoodi külge litsub. Ega mina pole temale midagi võlgu, et ta mind muudkui oma sala-plaanidesse keerutab. Ütlesin veel, et tahan ka Elevantilt laenatud raamatud (Lermontovi ja Puschkini) ja ajalehed tagasi viia ja ehk isegi seltsiga lõpparve teha. Pokrovskil juba läks haprasti, kui ta tunnistas, et ta partei kassa jaoks Keskülalt raha saab.

    Lossmann arvas, et sellega siiski mitte kiirustada ei maksa ja et Elevant ja Kesküla ikkagi niimoodi toimetavad, nagu eestlastele kodumaal paremaks kasuks tuleb.

    Mina ei tea, ütlesin ma talle, kas minul on meie poliitika-meeste tegutsemisviisist õiget arusaamist, aga ettevaatlikkust peab mul jatkuma, sest mu isa on vana moonamees ja mina olen ka noore ea peale vaatamata igasuguseid raskusi näinud, millest alati kergemat väljapääsu ei leidu.

    Lossmann hakkas seepeale mind narrima, et mina muidugi ühte ja teist näinud, kui soomlane Mikko mind Sandhamni sadamakailt vette lükkas ja mina pärast väljatõmbamist politseiga kimpus olin ja pidin purjus olemise eest kakskümmend krooni böötesid maksma. Lossmann muidugi arvas, et see ühe tüdruku pärast sündis. Ma ütlesin talle siis nagu asi on, et temal pole minu oludest õiget arusaamist ja et ta ilmaasjata kõiki tühjasid juttusid usub.

    Aga nagu tihti sarnastel juhtudel, mõtlesin ma samal ajal omaette, et ühel päeval, kui mu eluvõimalused paremad on, lähen ka mina kooli õppima ja saan hariduse, mis lubab minul paremale järjele jõuda ja õieti üldse ära unustada need suuremad ja vähemad mured, mille mõju all mu praegune elu on möödunud. Sest olgu minu oskused ja teadmised kui tahes vähesed, siiski on veel vähem ühist mul kõigi nende madalate inimestega, keda ma iga päev enda ümber pean nägema ja kelle rumalaid juttusid kuulma.

    Siis, kui see tööpäev otsa sai, ei tahtnud ma kohe koju minna, vaid sõitsin tramvaiga kesklinna. Ostsin Stureplanil raamatupoest paberit ja ümbriku ja läksin suure raamatukogu taha Humlegårdeni parki, kus pingi peal istudes kirjutasin kodusele rahvale kirja oma siinsest elust: uuest tööst sadamas, Editist ja sellest, et ma kevadel vahest lasen ennast jälle laeva peale munsterdada, et abielu-eluks ka veidi raha koguda, nii palju kui see minul võimalik on. Aga et ma siis maale tahan jääda ja õppima hakata, seda ma ei kirjutanud, sest see pidi esialgu ainult minu teada jääma.

    Ja Elevantist, temast ei kirjutanud ma ammugi mitte.

     

    Pühapäeva hommikul oli kell juba kaheksa läbi, kui ma üles ärkasin. Tegin kööki pliidi alla tuld, keetsin teed ja soojendasin eilset suppi üles. Otsustasin ka, et mina raskele meelele mitte voli ei anna, vaid Elevantile niisamuti vastu astun, nagu tema ja Kesküla suureilma kombed nõuavad. See tähendab, rahulikul moel ja härrasmeheliku väärikusega. Sest ükskõik, kas Rootsi ja Saksamaa nüüd üheskoos Eesti ära võtavad – nagu Kesküla räägib – või mitte, ja mis sellest siis sünnib: seda ma vähemasti ei taha, et pärast kurjad keeled mind süüdistama hakkaksid, et ma õigel hetkel meelekindlust ülesse ei näidanud.

    Ma olen kakskümmend kuus aastat vana Eesti soost meremees, ütlesin ma Rootsi konstaablile, kui Mikko Heiskaneni käed olid raudu pandud ja mina läbimärjalt kai peal seisin, pea lõhki ja rahakott kuuega tükkis sadamapõhja kadunud. „Ei, teie olete joodik,“ ütles tema, irve näos, ja kuum häbitunne käis mul seepeale luust ja lihast läbi. Tema sõnades oli nii palju ebaõiglust, mida ma ei olnud ära teeninud. Ja ma kahjatsesin, et siis, kui Heiskanen mul rinnust haaras ja mind perkele ryssä kutsus, et siis Lossmanni revolver, mis temal kaltsu sees sahtlipõhjas oma aega ootas, mul mitte käepärast ei olnud.

    Aga kella kaheteistkümne aegu sidusin ma Editi kingitud tumesinise ankrutega kaelasideme ette ja läksin sinna, kuhu mind oli kutsutud.

     

    „Kas Teie ikka teate, et siin Rootsis oli üks vanade eestlaste hõim elanud?“ küsis Elevant, kui laua taga istusime, kohvitassid ees.

    Ei mina tea sellest midagi, ütlesin mina ja mõtlesin, et see jälle imelik on, et ta niimoodi tühjast-tähjast juttu teeb.

    „Jah, vaadake, härra Karjamaa, siin Rootsi vanast pealinnast Sigtunast sugugi mitte kaugel asub üks väikene saar või laid, mis rootsi rahvasuus kutsutakse Hästbröte, aga mis alguses oli õigupoolest Est-bröte. Rootslased arvavad, et nimi sellest tuleb, et seal üks hobune oma jala murdnud, aga tegelikult on nimi sellest, et seal juba üsna vanal ajal üks meie suguvendade kolonii elas. Niisamuti nagu rannarootslased Eestimaal.“

    „Kust Teie seda asja nii kindlalt teate?“

    „See on uuemast ajalooteadusest välja tulnud. Paistab, et eestlaste läbikäimine siinse rahvaga oli juba vanal ajal küllaltki tihe!“

    „Kes seda teab, mis vanal ajal kõik olnud!“

    „Härra Keskülale on need asjad hästi teada. Läinud teisipäeva hommikul käisime seda laidu ise paadiga vaatamas.“

    „Kas tema on siis siin?“

    „Ei, ta jäi ainult paariks päevaks. Härra Karjamaa, mul on Teile üks jutt temalt edasi rääkida.“

    Elevanti narrused ja tähtis olek oleksid mind ehk lõbustanud, kui mul mitte hirm poleks olnud selle pärast, mis järgnemas oli. Ja läkski nii, nagu minema pidi, just nagu eelmisel korral.

    „See, mis Teie ja soomlaste vahel aset leidis, on nüüd ära lahendatud. Reinikka ja Heiskanen ei tule Teid enam milleski kahtlustama.“

    „Seda tahaksin ma tõesti südame põhjast loota.“

    „Neile on nüüd seletatud, et Teie mitte venelaste teenistuses ei seisa. Sakslaste kastid propaganda-broschüridega on samuti õigete meeste poolt kätte saadud ja Soome piiri äärde edasi toimetatud. Aga nüüd on härra Keskülal Teile teine ülesanne.“

    (Ega mina Kesküla sulane või muu käsualune ole, et ilmlõpmata tema ülesandeid täitma pean, ja see lugu nende harimata Soome närukaeltega võttis minult igasuguse tahtmise teda veel kord abistada).

    „Mis ülesanne?“

    „Teie olete ju ometi meremees ja võite vähese vaevaga ükskõik millisele laevale pääseda.“

     

    Suuri laevu taeva poole kärgatada pole mingi naljategu ka allveepaadiga, kus meeskond ja rasked relvad peal, mõtlesin mina. Saati siis selle lapse mänguasjaga. Ja muidugi kartsin ma, et olenemata sellest, kas Rootsimaa nüüd sõdima hakkab, tehakse minust ikkagi kurjategija ja teiste kurjategijate käsualune ja lõpuks ripun niikuinii võllas. Veelgi enam, lausa hinge põhjani, kartsin ma seda, et süüta inimesed, samasugused inimesed nagu mina, minu käe läbi hukka on määratud saama. Aga see pidi muidugi kõik kaugema eesmärgi nimel sündima. Suure eesmärgi, mille vastu keegi vaielda ei võinud.

    Kuidas sain aga minagi kindel olla, et Kesküla nõu oli tõepoolest Eestit Venemaast vabaks teha, mitte aga sakslaste raha eest ja käsu peale hirmutegusid korda saata? Ja olgu ma neetud, kui teaksin, kas see õige oli, et ma vaidlemise ja ähvardamise peale lõpuks nõusse jäin. Kui praegu poleks sõda ja segased ajad, saaksin ma neid asju ehk kergemini mõista, aga siis poleks muidugi üldse midagi arutada ja elu läheks kõik vana moodi edasi. Vahest ainult saaksid meie matsid edaspidi üksi venelaste käest nuuti, mitte sakstelt, nagu varem on olnud. Kuid see, mida Kesküla ja Elevant teevad ja nõudvad ja kelle nimel see sünnib – seda ei oska ma lõpuni ära arvata, ehk küll ma nüüd nendega jälle üheskoos tegutsen.

    Seda kõike ma mõtlesin ja mõtlesin ka veel palju muud ja vahtisin pühapäeva õhtul pimedas niisama aknast välja, kuigi lambis oli petrooleumi ja kes teab kuidas siia maale jõudnud Eesti ajalehed olid laua peal laokil. Aga samal ajal kerkis mu hingesse kindel teadmine, et kui eestlaste sugu juba orjaaeg ära ei kaotanud, siis ei murra ka minu hirm mind seekord mitte maha. Sest inimene peab katsuma enese ja teiste elu uuele rajale seada, kui talle selline eesmärk juba südamesse sisse on kirjutatud.

    Kui ma eelmisel suvel S/S Herose peal kütja olin ja sadamates teiste madruste purjus röökimist pidin kuulma ja reisil välja kannatama kõiki nende tahumata, lõpmata juttusid tüdrukutest ja joomisest, siis tundsin ma ikka ja jälle, et minu saatus peab teistsugune saama, et minul ei või nende inimestega midagi ühist olla. Teine eestlane Malmberg kirjutas mu päevaraamatu tagumisele kaanele ilusasti „Elu on võitlus ja surm võidu karikas“. Ise oli ta muidugi niisamuti, nagu kõik teised. Aga minu elu pidi minema oma rada. Seda teadsin ma siis, kui salaja merele läksin, ega oodanud, kuni mind Vene sõjaväkke sunnitakse.

    Elevanti antud põrgumasin oli voodi all kotiriide sisse keeratud ja nelisada krooni oli pükste taskus. Raha tahtsin ma tuleviku jaoks tallele panna. Aga masin pidi oma õige koha alles leidma.

     

    2.

    Käsikärude ja kühvlitega meestel võttis tavaliselt terve päeva ja öö, et kogu vajalik kütus Värtahamneni sadamakai tohututest söekuhjadest mööda pikki renne kaubaauriku punkritesse toimetada. Söemehi loeti kõigist töölisteks kõige madalamateks, sest nende töö oli kõige raskem ja mustem: see kattis riided ja läbi riiete ka naha peenikese söetolmuga, mis imbus nii sügavale kanga sisse ja tungis keha pooridesse, et seda lõpuni välja pesta oli võimatu. Juba paaritunnise töötamise järel olid söemehed vaevu inimese nägu. Veel mõni tund hiljem olid nad kaotanud ka inimese kombe juttu ajada või laulda ning tegid tööd vaikides, saateks ainult kajakate kisa ja üksikute kai peal lonkivate purjus meremeeste hõiked.

    Õhtul pärast üheksat ilmus kai peale keegi, kelle nägu ja riided olid küll veidi puhtamad, kuid kes muus osas söemeestest nimetamisväärselt ei erinenud. See oli 1914. aasta sügisel ilma passita Rootsi saabunud eestlane Wilhelm Rickard Karjamaa, en misstänkt ryss, nagu mehe enda teadmata seisis tema kohta käival politsei registrikaardil. Riigist väljasaatmine teda siiski ei ähvardanud, kuna polnud karta, et ta Rootsis tööta jääks või vaestehoolekandele koormaks muutuks. Kahtlane oli vaid tema tutvusringkond, kuhu lisaks teistele välismaalastele kuulus keegi nationalekonom Dr. Kesküla Dorpatist Liivimaal. Kesküla elas koos šveitslannast abikaasa ja teenijatega seitsmetoalises villas Stockholmi lähedal Stocksundis ning oli ilmselgelt mingit laadi spioon. Nagu ühe looga seoses välja oli tulnud, seisis ta Saksa saatkonna kaitse all. Sellistesse asjadesse ei hakanud Stockholmi kogenud politseiülem Gustaf Lidberg ennast segama, vaid jättis need rahuga kindralstaabi ohvitserihärrade hooleks. Vähemalt senikaua, kuni teda „kollasest majast“ Riddarholmenil kõigi tähtsamate sündmuste ja teadetega korralikult kursis hoiti.

    Karjamaal oli käes komps, mis sisaldas söetorpeedo nime all tuntud seadeldist: suuremat sorti söekamakaks maskeeritud lõhkelaengut. Erinevalt kellavärgiga põrgumasinatest oli taolise riistapuu initsieerimismehhanism lihtne ja töökindel: kui see ühes söega ahju visati, tekitas see plahvatuse aurukatla all, mis seejärel omakorda plahvatades viis põhja terve laeva.

    Aeglaselt rühmavad söemehed ei pööranud lisandunud isikule erilist tähelepanu: küllap oli temagi tööle tulnud. Eestlane astus vaba käsikäru juurde söehunniku kõrval, asetas kompsu maha ja viskas kärusse mõne kühvlitäie sütt. Nähes, et keegi teda ei jälgi, eemaldas mees kompsu ümbert vargsi kotiriide ja peitis selle sisu kärusse ülejäänud küttematerjali alla.

    Masin tuli paigutada kõige esimesse punkrisse, kust see võimalikult kiiresti katla alla satuks. Seejärel kavatses ta petteks tunnikese tööd teha, siis aga hämaruse varjus uuesti kaduda.

    3.

    Sõjasuvises Stockholmis ringles nii arvukalt igasuguseid kuulujutte, et politseil oli raskusi ka kõige olulisemate registreerimisega. Uusimate sündmuste ja meeleoludega tutvumiseks ei piisanud ammu enam hommikusest ajalehtede lugemisest, vaid igal pärastlõunal tuli võtta paar tundi, et raudteejaama ootesaalis või mõne odavamat sorti hotelli lugemistoas maha istuda ja juttu ajada mõnega neist sadadest desertööridest, salakaubavedajatest, poliitilistest pagulastest ja juutidest, kes seal igapäevaselt aega parajaks tegid. Neutraalne Rootsi tõmbas sedasorti rahvast ligi otse vastupandamatu jõuga ning millegipärast olid nad kõigest poliitikasse puutuvast alati paremini informeeritud kui keskmine rootslane. Samal ajal olid nad kõik pidevas rahahädas ja mõne krooni eest lahkelt valmis oma teadmisi jagama. Kuigi nende juttu ei võinud kunagi ilma pikemata uskuma jääda, oli see politseibüroo töötajatele täiesti asendamatu infoallikas.

    Rootsi-Soome ühisfirmale A/B Transithandel kuulunud auriku S/S Hertha hukkumise põhjuste kohta käibis mitu teooriat. Salakaubavedajad väitsid, et kuigi Soome teel olnud laev oli dokumentide järgi kandnud puidulasti, oli selle trümmidesse prusside vahele tegelikult peidetud suur hulk ehtsast Rootsi rauast metalltorusid. Torud olnud just õige seinapaksuse ja läbimõõduga selleks, et neist sai kerge vaevaga käsigranaatidele kesti jupitada. Plahvatus olevat toime pandud aga Saksa agentide poolt laevandusfirmadele hoiatuseks, et takistada sedasorti poolfabrikaatse sõjamaterjali Soome kaudu Venemaale tarnimist.

    Teised, eriti Stockholmis viibivad riigitruud sakslased ja Saksamaal loodud Soome jäägripataljoniga seotud soomlased, uskusid ametlikku seletust, mille järgi laev oli sõitnud kas juhuslikule Vene miinile, või olid venelased alustanud laevateedele salajaste miiniväljade rajamist. Teadlikumad isikud oskasid juurde lisada, et Vene-poolse miiniveeskamise eesmärk oli kahtlemata valmistuda peatseks Saksa-Rootsi liidulepingu sõlmimiseks, millele pidi järgnema üldmobilisatsioon Rootsis ning Saksa-Rootsi ühispealetung ida suunas, et vabastada Soome Vene kotka küünte vahelt. Samad soomlased arvasid, et auriku hukk oleks Rootsi avalikkuses õieti pidanud suuremat pahameeletormi tekitama, aga rootslaste rahvuskarakterile nii iseloomulik mõtteloidus, omaenese naba imetlemine ja huvipuudus välispoliitika vastu olid seda muidugi takistanud.

    Mõned Entente’i riikidesse sõbralikult suhtuvad isikud, kes tavatsesid Briti või Prantsuse saatkonnale aeg-ajalt teeneid osutada, uskusid hoopis suurejoonelist konspiratsiooniteooriat, mille järgi oli laevahuku korraldajaks Rootsi riik. Nende sõnul polnud sugugi kokkusattumus, et plahvatus leidis aset ajal, kui ukse ees seisis Suurbritannia-Rootsi kaubanduslepingu sõlmimine, mille vastu Saksamaa oli juba korduvalt protesteerinud. Selline vahejuhtum andis Rootsi valitsusele sobiva ettekäände neutraliteedikaitse tugevdamiseks, mis tähendas, et poliitilistel kaalutlustel oli võimalik lepingu sõlmimist edasi lükata, ilma et see oleks põhjustanud suuremat siseriiklikku rahulolematust järjest tõusvate toiduainehindade pärast. Tõepoolest: ajalehtedes kirjutatigi, et läbirääkimised kavatsetakse erinevatel põhjustel ajutiselt katkestada.

    Kahtlustati ka täiesti tavalist kindlustuspettust.

    Õigupoolest polnud ükski neist võimalustest selline, millega Lidberg oleks tahtnud põhjalikumalt tegelema hakata. Pärast anonüümsete informantide ütluste protokollimist jäi uurimine soiku. Välisministeerium piirdus protestinoodi esitamisega Venemaale. Nagu arvatagi, saadi vastuseks äge eitus, et piirkonnas võinuks leiduda Vene miine või et Venemaal oleks viisteist meremeest merepõhja viinud plahvatusega üleüldse midagi pistmist olnud.

    4.

    „Sisse!“

    „Herr Unterstaatssekretär!“ Kabinetti sisenenud mees jäi massiivse tammepuust ukse kõrvale seisma. Arthur Zimmermann tõstis kirjutuslaual olevatelt paberitelt silmad ja jälgis teda tähelepanelikult. Osakonnajuhataja Nadolny nägu oli rahulolev. „Jah?“

    „Kesküla teatab, et tal õnnestus teiste isikute kaudu sööta poolakas Haneckile ette mõte, et Stockholmi bolševikegrupi sekretär Bogrovski, kes paistis hiljuti silma ebadiskreetsusega rahaasjades, tuleks mõnele laevale peita ja selleks ajaks salajase kullerina Soome saata, kuni torm on vaibunud. Bogrovski ei saanud muidugi vastu vaielda. Ka kapten oli sellega paarisaja krooni eest päri.“

    „Ja?“

    „Ja nüüd lamab ta merepõhjas. Olete kindlasti juba lehti lugenud. Buhharin ja teised teavad praeguseks hästi, milliste rahade eest bolševike propagandakirjanduse trükkimine toimus ja kelle palgal olid need soomlased, kes seda üle piiri vedasid. Aga erinevalt sellest lobamokast on nad oma maine pärast liiga mures, et tunnistada, kuidas neid Kesküla kaudu ninapidi veeti. Pealegi ei taha nad mingi hinna eest Leninit kompromiteerida.“

    „Ja Kesküla?“

    „Kirjutas pikalt ja laialt sellest, kuidas ta oli Rootsist vanade eestlaste jälgi leidnud. Mensch!“

     

  • Rändekriisi karid

    Eva-Maria Asari, Kert Valdaru

    Aasta alguses hakkasid Euroopa Liidu juhid – Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk, Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja EL-i eesistujamaa Hollandi peaminister Mark Rutte – üheaegselt rääkima, et Euroopa Liidul on kaks kuud aega leida lahendus rändekriisile. Nad prognoosisid, et vastasel korral kukub kokku üks peamisi Euroopa väärtustest ehk EL-i kodanike vaba liikumist võimaldav Schengeni süsteem ning see võib hävitada kogu Euroopa Liidu. Pinge kasvas, sest rändevood Türgist Kreekasse lõid rekordeid, ületades aastataguseid arve mitmekordselt. Päästevestina nähti uut kokkulepet Türgiga, et see takistaks põgenike liikumist Euroopasse. Euroopa liidrite antud tähtaja praktiliselt viimasel päeval jõutigi Türgiga kokkuleppele.

    Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud rändelepingut on kiidetud ja kritiseeritud. Mitme Euroopa Liidu poliitiku ja ametniku arvates on see üks suuremaid ja reaalsemaid tegusid, mis rändekriisi leevendamiseks ja lahendamiseks seni tehtud. Samas on poliitikuid ja inimõiguslasi, kelle arvates muudab Euroopa Liit end selle lepinguga liialt sõltuvaks Türgist ja toob ohvriks demokraatlikud väärtused – pigistab silma kinni Türgis toimuvate sõnavabaduse piiramiste ja inimõiguste rikkumiste ees.

    Mõlemad pooled kalduvad aga nõustuma, et Türgi küsitud ja saadud hind koostöö eest Euroopa Liiduga on kõrge. Türgi on nõustunud oma piiri tõhusamalt valvama ning võtma tagasi kõik Türgist Kreekasse pagevad põgenikud. Iga tagasisaadetud süürlase eest on Euroopa Liit lubanud Türgist Euroopasse ümber asustada ühe teise süürlase. Kui türklased suudavad peatada rändevood Kreekasse, saavad nad pagulastega tegelemiseks eurooplastelt kokku 6 miljardit eurot. Samuti on eeltingimuste täitmise korral Türgil võimalik saavutada juba juuniks oma kodanikele viisavaba liikumine Euroopa Liidus ning avada uuesti läbirääkimispeatükid liitumiseks Euroopa Liiduga.

    See peaks niisiis andma Türgile motivatsiooni teha Euroopa Liiduga koostööd. Kui koostöö jääb kestma, suudetakse suure tõenäosusega sulgeda üks illegaalne rändetee ning põgenike vool Kreeka saartele lakkab. Samuti suudetakse lõhkuda inimsmugeldajate ärimudel ning pakkuda selle asemel Türgis viibivatele sõjapõgenikele seaduslik viis Euroopasse ümber asuda. Samas ainult Euroopa Liidu ja Türgi koostöötahtest Euroopa rändekriisi lahendamiseks ei piisa. Lepingusse kirja pandu vajab ka rakendamist, mis on seotud mitme suure väljakutsega.

    Esimeseks väljakutseks on luua Kreekasse varjupaigasüsteem. Seda rasket logistilist ülesannet on Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker nimetanud Heraklese vägitööks, mis võib olla isegi tagasihoidlik hinnang. Kreeka kohustus pärast lepingu jõustumist 20. märtsil tegema kahe nädalaga ära selle, mida ta ei ole suutnud rohkem kui kahe varasema aastaga – looma menetlussüsteemi, mis võimaldaks kiiresti eraldada rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed nendest, kes abi ei vaja, ning tagama mõlemaile menetluse läbiviimise ajaks inimväärsed elamistingimused.

    Praegune rändevoog ei tee seda ülesannet Kreekale sugugi kergemaks. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmetel saabus selle aasta esimesel kolmel kuul Türgist Kreeka saartele üle 152 000 inimese, mis on peaaegu kolmteist korda rohkem kui mullu sama aja jooksul. Praegu viibib Kreekas üle 52 000 põgeniku, kellest ligi 5000 on tulnud pärast kokkuleppe sõlmimist ning kellest enamik saadetakse Türki tagasi. Rändevood on muutunud väiksemaks, kuid pole lakanud. Seega on Kreekal üksi, ilma välisabita väga raske selle väljakutsega hakkama saada.

    Selleks püütakse nüüd teha koostööd teiste liikmesriikide ja Euroopa Liidu institutsioonidega. Kreeka vajab vastuvõtu- ja väljasaatmiskeskustesse juurde 4000 ametnikku, kellest ligi pool soovitakse saada liikmesriikidest. Tänaseks ei ole suudetud kogu vajaminevat ametnikkonda – isikutuvastuseksperte, varjupaigamenetluse juriste, põgenike eskortijaid, tõlke, kohtunikke – veel komplekteerida ja seda tuleb teha samaaegselt inimeste väljasaatmisega Türki. Eesti on oma panusena juba lähetanud appi 20 eksperti. Kui Kreeka lähiajal täiendavat abijõudu ei saa, ei ole lepingus Türgiga ettenähtut võimalik rakendada ning koostöö Türgiga kukub läbi.

    Teiseks suurimaks väljakutseks rändekriisi lahendamisel on see, kuidas säilitada euroopalik väärikus põgenike kohtlemisel ning euroopalikud väärtused põhiõiguste ja -vabaduste tagamisel. Kui aga Euroopa teeb Türgist rändekriisi peamise lahendaja ehk seab end Türgist sõltuvusse, kasvab oht, et senised väärtused ohverdatakse.

    Leppe kohaselt saadetakse kõik Kreeka saartele saabunud põgenikud tagasi Türki, Türgi võtab nad vastu ja tagasisaatmise kulud katab Euroopa Liit. Euroopa Komisjoni hinnangul on rahvusvahelise kaitse taotleja tagasisaatmine Türki seaduslik, sest Kreeka ja Türgi vahel on kehtiv tagasivõtmise leping. Selle järgi peab Kreeka Türgit varjupaigataotlejatele turvaliseks riigiks.

    Samas on vastavalt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 14. artiklile igal inimesel õigus taotleda tagakiusamise eest varjupaika teistes riikides. Riigil on kohustus rahvusvahelise kaitse taotlusi kaaluda ning läbi vaadata, kuid absoluutset kohustust põgenikele rahvusvahelist kaitset anda ei ole. Küll aga on keelatud inimest tagasi saata riiki, kus tema elu või vabadus satuksid ohtu,[1] ja keelatud on välismaalaste kollektiivne väljasaatmine.[2] Viimati nimetatud asjaolude tõttu on mitmed inimõiguste organisatsioonid kokkulepet teravalt kritiseerinud, sest nende arvates läheb see osaliselt vastuollu rahvusvahelise õigusega.

    Rahvusvahelise kaitse andmise põhimõtted tulenevad paljuski Genfi pagulasseisundi konventsioonist, mis sätestab riikide, aga ka rahvusvahelise kaitse taotlejate õigused ja kohustused. Konventsiooniga on liitunud 147 riiki, nende seas ka Türgi. 1951. aastal sõlmitud konventsiooni algversioonis laienesid sellest tulenevad õigused ja kohustused üksnes neile inimestele, kes olid oma kodudest põgenenud Euroopas aset leidnud sündmuste tõttu.

    Kuigi 1967. aastal sõlmitud protokolliga geograafiline piirang eemaldati ning sellest ajast rakendatakse konventsiooni põhimõtteid üleilmselt, ei ole Türgi antud protokolliga ühinenud. Seega tõlgendab Türgi Genfi pagulasseisundi konventsiooni kitsamalt ning on jätnud endale võimaluse mitte rakendada sellest tulenevaid kohustusi põgenikele Lähis-Idast. Türgi menetleb Süüria, Iraagi ja Afganistani põgenikke siseriikliku seadusandluse alusel, mis ei pruugi tagada kõikidest rahvusvahelise õiguse põhimõtetest kinnipidamist. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti Euroopa piirkonna juhi Vincent Cocheteli sõnul on Afganistanist, Iraagist või Iraanist pärit inimeste puhul positiivsete otsuste osakaal vaid 3%. Türgi on hiljaaegu teatanud, et ei tunne lähiajal vajadust Genfi pagulasseisundi konventsiooni 1967. aasta protokolli täies ulatuses ratifitseerida.

    See aga tõstatab küsimuse, kas Türgi on ikka turvaline riik, kuhu põgenikke tagasi saata? Kogemus näitab, et Türki tagasi saadetult kaotavad mõnede riikide kodanikud ligipääsu rahvusvahelisele kaitsele. Kui neil puudub seaduslik alus Türgis viibimiseks, saadetakse nad päritoluriiki tagasi. See võib tähendada ka tagasisaatmist konfliktipiirkonda. Eraldi rühma moodustavad kurdid, kellel on pingelised suhted nii Türgi kui ka selle naaberriikide valitsustega. Nende tagasisaatmine Türki nagu ka hiljem Türgist Iraaki võib seada ohtu inimeste elud.

    Rahvusvaheline õigus keelab välismaalaste kollektiivse väljasaatmise, kui ei võimaldata inimestel enne taotleda varjupaika. Isegi kui kõik üle Vahemere Kreekasse saabunud põgenikud saadetakse Türki tagasi, peab neile jääma individuaalne võimalus taotleda kaitset Kreekas. Varjupaiga andmisele või keelamisele peab eelnema põhjalik menetlus, et pagulast ei saadetaks tagasi riiki, kus tema elu või vabadus võib sattuda ohtu. Samuti peab taotlejal olema õigus väljasaatmise otsus vaidlustada ning eitava vastuse korral ka võimalus Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöörduda.

    Inimõigusorganisatsioonid kahtlevad Kreeka võimekuses taotlusi kiirkorras menetleda ja tagada taotlejatele inimväärne elukeskkond. Kui Kreeka pole suutnud tagada pagulaste õigusi arvestavat keskkonda enne kriisi, siis kuidas on see võimalik kriisiolukorras? Kui taotluste läbivaatamisele kulus varem kolm kuud, siis kuidas jõutakse seda nüüd teha mõne päevaga? Ka Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas juba mõned aastat tagasi, et tingimused Kreeka vastuvõtukeskustes ei vasta Euroopa Liidu miinimumstandarditele, ning Dublini määruse alusel varjupaigataotlejate teistest liikmesriikidest Kreekasse tagasisaatmine lõpetati.

    Eetiliselt küsitav on ka kokkuleppe punkt, mille järgi Türgi saadab iga Kreekast tagasisaadetud põgeniku asemele Euroopasse ühe oma põgenikelaagris elava süürlase. Rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ümberasustamine ei ole iseenesest vastuoluline, kuid küsimusi tekitab selle laienemine kõigest süürlastele. Rahvusvahelise kaitse taotlemise õigus on ju universaalne ning inimõigusi (nt õigust kaitsele piinamise ja ebainimliku kohtlemise eest) ei saa piirata ühe riigi, piirkonna või kodakondsusega.

    Põgenike tagasisaatmise nimel ei tohiks Euroopa Liit põhiõiguste- ja vabaduste nõudmisel teha Türgile järeleandmisi. Euroopa Liit peab jälgima inimõiguste olukorda Türgis ja nõudma nendest kinnipidamist. Vastasel korral kaotab Euroopa suure tüki oma väärikusest ja väärtustest.

    Kolmas väljakutse Euroopa ja Türgi kokkuleppe rakendamisele on viisavabaduse[3] kehtestamine Türgi kodanikele juba juuni lõpus. Kui siin edu ei saavutata, võib Türgi lepingu üles ütelda, nagu mitmed Türgi kõrged ametnikud on mõista andnud. Kuid viisavabaduse jõustumine võib tekitada uue ja teistsuguse rändesurve. Euroopa rändevõrgustiku uuring 2011. aastast „Viisapoliitika rändekanalina“ näitas, et riikide viisapoliitika võib lühiajaliselt mõjutada sisserännet, näiteks rahvusvahelise kaitse taotlejate arvu kasvu näol.

    Euroopa Liidus elab 3–4 miljonit türklast, peamiselt Saksamaal, Hollandis, Belgias ja ka Austrias, ning nad moodustavad ühe suurima sisserändajate rühma. Kui ajalooliselt on nende sisserände peapõhjuseks olnud töötamine, siis kogukonna suuruse tõttu on praegu saanud valdavaks põhjuseks pereliikme juurde elama asumine. Seega on türklastel põhjust Euroopa Liitu tulla ning kaasmaalasi, kelle juurde elama asuda. Lühiajalise Schengeni viisa taotlejatest moodustavad praegu suure rühma Türgi kodanikud (2014. aastal väljastati neile üle 700 000 viisa).

    Viisavabaduse korral on üheks võimalikuks murekohaks rahvusvahelise kaitse taotlejate hüppeline kasv, mida on täheldatud eelnevate viisavabaduse lepingute puhul. Türgi kodanikest rahvusvahelise kaitse taotlejate arv on viimastel aastatel küll langenud. 2010–2015 oli neid kokku 32 600, 2015. aastal 2700 inimest. Samas on varjupaiga saanute osakaal kasvanud. 2012. aastal oli see 21%, 2014. aastal 27%.

    Viisavabadus viie Lääne-Balkani riigiga – Montenegro, Makedoonia, Albaania, Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga – kehtestati 2010. aastal ning rahvusvahelise kaitse taotlejate arv nendest riikidest on järjepidevalt tõusnud. Kui 2010. aastal esitasid Lääne-Balkani riikide kodanikud 24 000 rahvusvahelise kaitse taotlust, siis 2015. aastal oli taotlejaid üle 105 000. Samas on rahvusvahelise kaitse saajate osakaal nendest riikidest madal: 2010–2015 sai positiivse otsuse alla 3% taotlejatest.

    Teiste riikidega võrdlemisel on aga oluline arvestada ka päritolumaa sotsiaalmajanduslikku olukorda. Lääne-Balkani riikide SKT on oluliselt madalam EL-i keskmisest. Türgi puhul on erinevused väiksemad, seega on alust arvata, et taotluste arv Türgist sama kiiresti ei kasva.

    Euroopa Komisjoni aruanne viisavabaduse tingimuste täitmise kohta toob välja, et viisavabaduse korral hakkab ebaseaduslikult Euroopa Liitu sisenevate Türgi kodanike arv kasvama, sest need, kelle viisataotlused oleksid varasemal ajal pälvinud eitava vastuse, saavad vaba juurdepääsu Schengeni alale.

    Türgi kipub viisavabadust nägema eelkõige poliitilise küsimusena, mis peaks tõendama Euroopa Liidu head tahet. Euroopa Liit aga näeb seda eelkõige tehnilise küsimusena: viisavabaduse saavutamiseks peab Türgi täitma maikuu lõpuks 72 tingimust, millest pooled (35) on Euroopa Komisjoni hinnangul küll juba täidetud.[4] Tingimused puudutavad eelkõige dokumentide turvalisust (nt biomeetriliste passide kasutamine), sisserände haldamist (nt piirikontrolli ja valvamise tõhustamine), avaliku korra, turvalisuse ja põhiõiguste kaitse tõhustamist ning ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtmist. Tõeline debatt poliitilise tahte ja tehniliste küsimuste üle arvatavasti alles algab.

    Neljas suur väljakutse, mis kaasneb Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud rändelepinguga, on arvata ära, milliseks kujuneb põgenike uus rändetee Euroopasse. Kokkuleppe eesmärk on heidutada Türgis olevaid põgenikke, et nad ei tuleks Kreekasse. Rändeajalugu aga näitab, et loodus tühja kohta ei salli. Kui sulgub üks rändekanal, taastavad smugeldajad mõne vana või otsivad uue. Näiteks on juba hakanud kasvama saabujate arv üle Kesk-Vahemere Põhja-Aafrikast (peamiselt Liibüast) Itaaliasse.

    Kuna Süüria konflikt kestab juba kuuendat aastat, on mõistetav, miks paljud põgenikud, kes võib-olla varem lootsid koju tagasi pöörduda, otsustavad säästude lõppedes Türgi, Jordaania ja Liibanoni põgenikelaagritest lahkuda ning otsida turvalist elu Euroopas.

    Peamiseks väravaks, mille kaudu põgenikud on viimastel aastatel Euroopa Liitu tulnud, on Vahemeri. Siin võib eristada kolme rändeteed: Lääne-Vahemere teekond Marokost Hispaaniasse, Kesk-Vahemere teekond Liibüast Itaaliasse ning Ida-Vahemere teekond Türgist Kreekasse.

    2015. aasta algusest kuni 2016. aasta I kvartalini saabus üle Vahemere Euroopasse kokku 1,2 miljonit põgenikku, neist ligi miljon Ida-Vahemere teekonda kasutades. Vahemeri on üks ohtlikumaid rändeteid maailmas, mainitud aja jooksul on merd ületades hukkunud üle 4200 põgeniku.

    Ida-Vahemere teekond muutus peamiseks rändekanaliks alates 2015. aasta juunist. Enne mängis peamist rolli Kesk-Vahemere teekond, mis aktiveerus seoses Araabia kevadega. Seda mööda on alates 2015. aasta alguses jõudnud Itaaliasse üle 173 000 põgeniku. Pärast kokkulepet Türgiga on see kanal uuesti muutumas peamiseks rändeteeks. Reis Liibüast Itaaliasse on aga tunduvalt ohtlikum ning pikem. Lühim vahemaa Liibüast Itaaliasse (Lampedusa saareni) on veidi alla 500 km. Võrdluseks, Kosi saare kaugus Türgi rannikust on kitsaimas kohas vaid 4 km ja Lesbose saarel 10 km. Prantsuse kaitseministri sõnul ootab Liibüas pääsu Euroopasse 800 000 põgenikku.

    Alates 2015. aastast on Lääne-Vahemere kaudu tulnud Hispaaniasse üle 16 000 põgeniku. Liiklus Lääne-Vahemere teekonnal on praegu vaibumas. Kuid paadiga Euroopasse tulemine sai alguse just sealt. Tunnustatud rändeteadlane, Amsterdami ülikooli professor Hein de Haas toob välja, et paadipõgenike saabumine üle Vahemere on juba 25 aastat vana fenomen, mis sai alguse siis, kui Hispaania ja Itaalia hakkasid 1991. aastal põhja-aafriklastelt nõudma Schengeni viisat. Enne seda käisid marokolased, alžeerlased ja tuneeslased viisavabalt nendes riikides tööl ja läksid päritoluriiki tagasi puhkama. Pärast viisakorra kehtima hakkamist asendus tsirkulaarne ränne ebaseadusliku rändega.

    Lisaks Vahemere teekondadele on rändekriisis olulist osa mänginud Lääne-Balkani koridor. See muutus populaarseks pärast viisavabaduse kehtestamist Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia ja Makedooniaga. Ebaseaduslike piiriületajate arv sellel teekonnal hakkas kasvama 2013. aastal ning 2015. aastal oli neid kokku pea
    765 000. Kuna praegu on Makedoonia piir suletud, siis püütakse leida teid Euroopa Liitu läbi Albaania. Albaania on ka varasematel aastatel olnud tähtis korduvrände koridor Kagu-Euroopas. Kui viimastel aastatel (2013–2015) on ebaseaduslike piiriületuste arv Kreeka ja Albaania piiril olnud veidi alla 9000 inimese aastas, siis kõrgperioodil 2008–2010 registreeriti seal 35 000 kuni 42 000 ebaseaduslikku piiriületust, mis moodustas kolmandiku ebaseaduslikest piiriületustest Euroopa Liidus. Peamiselt oli tegemist Albaania kodanike hooajalise ebaseadusliku töötamisega põllumajanduses ning ehitustöödel Kreekas.

    Teine võimalik rändetee Lääne-Balkanil viib otse Kreekast Albaaniasse ning sealt meritsi Itaaliasse, kuid selle teekonna kasutajate arv on veel väike. 1990. aastatel oli see aga populaarne.

    Rändesurve Eestile seostub otseselt idapiiri rändeteega, kus ebaseaduslike piiriületajate osakaal on seni olnud kõige madalam, moodustades alla 1% (0,1% kõigist tabatud ebaseaduslikest piiriületajatest). Kuni 2015. aastani olid peamisteks transiitriikideks Gruusia ja Venemaa, aga Somaalia ja Afganistani kodanikest ebaseaduslikele sisserändajatele ka Ukraina.

    2015. aastal avanes idapiiri teekonnal nn Arktika marsruut üle Norra ja Soome maismaapiiri Venemaaga. Oktoobrist detsembrini 2015 sisenes selle kaudu

    Euroopa Liitu umbes 6000 rahvusvahelise kaitse taotlejat, peamiselt Afganistani ja Süüria kodanikud (10 rahvusvahelise kaitse taotlust 2014. aastal). Norra piiril on taotlejate arv langenud, Frontexi hinnangul eelkõige raskete ilmastikuolude tõttu. Soome piiril aga kasvab taotlejate arv jätkuvalt. 2016. aasta kahel esimesel kuul esitati seal 1700 rahvusvahelise kaitse taotlust. Arktika teekonna sulgemiseks leppisid Soome ja Venemaa president 2016. aasta märtsis kokku, et põhjapoolseimad piiriületuspunktid suletakse kolmandate riikide kodanikele kuueks kuuks. 2008–2015 tabati idapiiri teekonnal keskmiselt 1500 ebaseaduslikku piiriületajat aastas.

    Teiste rändeteede sulgemine võib survet idapiirile kasvatada, aga kindlasti mitte nii suureks kui Vahemere puhul.

    Niisiis sulgeb kokkulepe Türgiga ühe rändetee, kuid rändekriisiga toimetulekuks ei pruugi sellest piisata. Terviklahenduse eelduseks on võimekus valvata Euroopa Liidu välispiiri täies ulatuses, sest järgmisena võib Türgi asemel esile kerkida mõni teine riik, kes võib rände peatamise eest hakata Euroopa Liidult küsima sama kallist hinda. Ja siis oleme tagasi seal, kust alustasime.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et rändekriisi lahendamise, sh Euroopa Liidu ja Türgi lepingu edu sõltub riikide poliitilisest tahtest – sellest, kas liikmesriigid omavahel ning EL ja Türgi suudavad leida ühise lähenemisviisi ja teha rohkem koostööd, arvestades samal ajal inimõiguste tähtsust. Tähtis on Türgi tahe valvata oma piiri, pärssida smugeldajate tegevust ning viia oma seadusandlus vastavusse pagulaste rahvusvaheliste õiguste põhimõtetega ning täita viisavabaduse saamiseks 35 tehnilist kriteeriumi lisaks 37-le juba täidetule.

    Euroopa puhul me ei tohi kaotada silmist sihti – parem rasked otsused praegu vastu võtta kui tegematajätmisi aastate pärast kahetseda. Üheskoos tegutsemist kipub endiselt väheks jääma. Näiteks pole suudetud saata Kreekale appi piisavalt ametnikke. Ka on vaevaliselt edenenud pagulaste ümberpaigutamine. Euroopa Komisjoni soovide kohaselt peaksid liikmesriigid lähikuudel Kreekast ümber paigutama 26 000 inimest, sellal kui viimase kaheksa kuu jooksul on neid suudetud ümber paigutada alla 600.

    Euroopa koostöö lakmustestiks on see, kuidas me tuleme toime Kreeka abistamisega ning saavutame kontrolli oma piiride üle. Selleks on tarvis kõikide liikmesriikide ühist tõsist tahet ja vastastikust poliitilist tuge. Euroopa Liit peab oma väljakutsetega ise toime tulema ja mitte lootma ainult naabrite peale. Eks lähiajal näe, kes riikidest hakkab rändekriisi lahendama, kes ajab taga ainult riiklikku kasu ja kes püsib endiselt rändehüsteerias.

    [1] Pagulasseisundi konventsioon, artikkel 33.

    [2] Euroopa inimõiguste konventsioon, 4. protokoll, artikkel 4.

    [3] Viisavabadus annab Türgi kodanikele võimaluse siseneda Euroopa Liitu kuni 90 päevaks poole aasta jooksul.

    [4] Commission Visa Progress Report: Turkey makes progress towards visa liberalisation. Brüssel, 04.03.2016. http://europa.eu/rapid/press-release_IP-16-582_en.htm.

  • Toimetajalt: Kriis tuleb mõtlemisele kasuks

    Eestlaste majas on kõik segi. Oodata on külalisi, aga pole teada, kui palju ja milliseid. Niisugune piinav olukord on kestnud juba aasta. Kõik tunnevad, et nende kooselul pole mõtet ja ükskõik millises sissesõiduhoovis juhuslikult kokku sattunud inimesed on rohkem üksteisega seotud kui nemad. Ühed kutsuvad üles valitsust kukutama ja mustanahalisi ahistama, teised kaitsma sallivust ja liberaalseid väärtusi. Ühed hirmutavad islamiga, teised Putiniga. Valitsejad aga lohutavad: “Küll kujuneb.”

    Ehkki kriisiootus põhjustab hirme ja kannatusi, tuleb see ka mõtlemisele kasuks. Kodakondsuseta masside teke, soov ja kohus kohelda neid väärikalt või inimlikult, teisalt enesealalhoiuinstinkt ning hirm teistsugususe ees sunnib uuesti läbikaalumisele võtma meie dogmasid, eelarvamusi, erimeelsusi, mõttemalle ja tulevikuperspektiive. Mõisted, mis oleksid pidanud meie teadvusse tõusma juba Euroopa Liiduga ühinemise aegu, kuid mis tollastel lõbusatel aegadel läbi mõtlemata jäid, tuletavad end taas pakilisemalt meelde: suveräänsus, globaliseerumine, rahvus, kodakondsus, kultuuride paljus, avaliku elu ja eraelu piirid, tsivilisatsioonide konflikt ja modus vivendi, administreerimine ja paratamatus, paiksus ja nomaadsus, identiteet ja assimileerumine, eestlane, venelane ja moslem.

    Rändekriis paneb esitama küsimusi: Kuidas oleks olla pagulane? Kuidas aidata vaeseid? Millise kuju saab kriisijärgne maailm? Milline õigus on riigil immigratsiooni reguleerida? Kuidas panna pagulasprobleem Eesti arengut teenima? Kas kodanikuõigused muutuvad rahvusvaheliseks? Millistel tingimustel õõnestaks vähemuskultuuri toetamine liberaalset ühiskonda? Mis on rahvus ja riik? Mis on inimene ja üldinimlikkus?

    Vikerkaare topeltnumber käsitleb rändekriisi mitme vaatenurga alt. Esindatud on kogemuslik (pagulaslood, intervjuu nende abistajatega Jordaanias), asjalik-praktiline: mida annab teha? (Eva Maria Asari, Kert Valdaru, Sigrid Solnik), ajalooline (Ulrike Plath), psühhoanalüütiline (Kaia Sisask), normatiivne: mida tohib või ei tohi teha, ohustamata ennast (Oudekki Loone, Martin Ehala) ja reetmata oma humanitaarseid ideaale (Seyla Benhabib, Daniele Monticelli).

    Alanud on kahekõne teisega – esialgu küll veel alles teisega iseendas.

  • ,

    Vikerkaar 4-5 2016

    Luule

    W. H. Auden
    Pagulasbluus
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Tõnis Vilu
    *Ma üritan mõista…; Tõmbaksin kardinad ette…; *Mu selg on veel sirge…; *Enne magamaminekut…; *Sulen silmad…; *Irooniline, et…

    Maarja Pärtna
    pimendamine / kojusaabuja; turistiviisa; *ainus liikuja…; *see pilt…

    Proosa

    Andrei Ivanov
    Tšiki-priki
    Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

    Urmas Vadi
    Auhind

    Artiklid, intervjuu

    Kolm pagulasrännakut
    Tõlkinud ja üles kirjutanud Kristiina Baum

    Hille Hanso
    Vestlus pagulaste abistajatega Jordaanias

    Eva-Maria Asari, Kert Valdaru
    Rändekriisi karid

    Sigrid Solnik
    „Toetame vaeseid nende kodumaal…“: Põgenike aitamine või arengukoostöö?

    Oudekki Loone
    Kas riigid võivad piirata immigratsiooni?

    Kari Käsper
    Pagulane kui Eesti arengu võti

    Seyla Benhabib
    Humanitaarse mõistuse kriitika
    Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Martin Ehala
    Liberaalse multikulturalismi paradoks
    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

    Rein Raud
    Zygmunt Baumani multikulturalismi-kriitika: poleemiline tõlgendus
    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

    Ulrike Plath
    Põgenikena Saksa Reich’is ehk ränne Eesti järelümberasujate identsusnarratiivis

    Kaia Sisask
    Võõra(v)ihast, psühhoanalüütiliselt

    Daniele Monticelli
    Kodanik kui põgenik, põgenik kui kodanik ehk millised õigused millisele eurooplasele?

    Kunstilugu

    Katrin Kivimaa
    Võta mind vastu, Eesti

    Vaatenurk

    Andrei Hvostov
    Välismaalane, kes murdus eesti kergemeelsuses
    Boris Buracinschi. Oh see eesti kergemeelsus. Tlk Jana Porila, Juku-Kalle Raid ja Maris Jõks. Tallinn: Ema ja Isa, 2016. 312 lk. 14.00 €

    Made Luiga
    Tundelise krantsi teekond lõpmatuse poole
    Peeter Sauter. Lapsepõlvelõhn. Tartu: Petrone Print, 2015. (Aja lugu). 240 lk. 17.35 €

    Joosep Susi
    Luuletu luule
    Maarja Pärtna. Saamises. Luige: Verb, 2015. 56 lk. 9.09 €

    Mart Velsker
    Tihe raamat
    Toomas Haug. Tagasi Troojamäele. 30 kirjatööd & interluudium. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 488 lk. 19.27 €

    Vikergallup

    Eesti kirjandus 2015

  • Vikerkaar 4–5 2016

    Arenguabi, assimilatsioon, asüül, eestlus, eksiil, ekspatriaadid, emigrandid, Euroopa, humanitaarne mõistus, hõim, identiteedid, illegaalid, immigrandid, inimõigused, integratsioon, kodanikuõigused, kodumaa, laagrid, liberalism, mitmekesisus, multikulturalism ja selle kriitika, pagulased, piirid, põgenikud, rahvas, rahvus, rändekriis, rühmaõigused, sans-papiers, suveräänsus, sünnipära, varjupaigataotlejad, võõrad, võõrtööjõud, vähemused, välismaalased, ühtekuuluvus, ümberasujad – neil teemadel kirjutavad Eva-Maria Asari, W. H. Auden, Seyla Benhabib, Martin Ehala, Hille Hanso, Andrei Hvostov, Andrei Ivanov, Katrin Kivimaa, Kari Käsper, Oudekki Loone, Daniele Monticelli, Ulrike Plath, Rein Raud, Kaia Sisask, Sigrid Solnik, Urmas Vadi, Kert Valdaru jt. Lisaks luulet, arvustusi ja Vikergallup.

Vikerkaar