Luule

1. Fin de siècle

Sajandi igal faasil – algusel, keskpaigal, lõpul – on oma maailmatunnetus. Seni on kõige paremini lahti mõtestatud lõpu-fenomen, nn fin de siècle, sest see on kronomeetriliselt teadliku inimkonna mälus esinenud juba kaks korda, 19. ja 20. sajandil.[1] Eelnenud “sajandilõpud”, 18. sajandi oma kaasa arvatud, ei kujunenud sellisteks kalendaarseteks ja filosoofilisteks pidupäevadeks, ei kutsunud esile kokkuvõtete, prognooside ja eelaimuste tulva, kas või juba sellepärast, et “õnnelikus” tööstuseelses ühiskonnas polnud üldse harjumust “kella vaadata” ega alistada end aja kulule väljaspool mingeid konkreetseid funktsionaalseid ühikuid, nagu näiteks karneval või viljakoristus. Sajand ees või taga – mis vahet seal on? Alles järk-järgult said inimesed “ajaloo maitse suhu” – sedamööda, kuidas ajalooline aeg ise kiirenes ning mahutas astronoomilisse ühikusse ikka enam infoühikuid ja sündmusi… Ja mida kallimaks inimesed iga minutit pidasid, seda aukartustäratavamad hakkasid neile paistma sellised tähised nagu kümnendi- või sajandivahetus.

Fin de siècle viitab 19. sajandi viimaste aastakümnete erilisele õhustikule, mitte lihtsalt “sajandi lõpule”, vaid “lõpu ajale” – väsimuse, lootusetuse, immoralismi, neurasteenia, subtiilse määndumise, haiguse- ja surmalummuse seisundile. Thomas Manni määratlus näiteks on niisugune: “Sõltumata sellest, mis sisu tollal kogu Euroopas moodsale väljendile fin de siècle anti, kas nähti selles neokatolitsismi või demonismi, intellektuaalset kuritööd või närvilise joobumuse dekadentlikku ülerafineeritust – üks asi oli igatahes selge: see oli läheneva lõpu vormel, “ülimoodne” ja mõneti pretensioonikas vormel, mis väljendas tunnet teatud kindla ajastu hukust – ja nimelt kodanluse ajastu hävingust” (“Minu aeg”).

20. sajandi viimastel aastakümnetel kordus fin de siècle’i atmosfäär, kuid mitte enam dekadentsi, vaid postmodernismi vormis. Ei olnud subtiilset, närvekõditavat määndumist, haiguse- ja hävingujoovastust, vaid oli skeptilis-hedonistlik tunne, et kõik kultuurivormid on lõpule viidud ja ammendatud: jääb üle vaid nendega mängida, neid uutmoodi kombineerida, korrata – juba jutumärkides – seda, mis teised on öelnud. Keskseks tõusis eesliide post-: postmodernism, postindustrialism, posthumanism, postkommunism, postkolonialism, poststrukturalism, postutopism… 20. sajandi loojakul valitseb taas lõpu-teema: uusaja ja valgustuse, ajaloo ja progressi, ideoloogia ja ratsionalismi, subjektiivsuse ja objektiivsuse lõpp. Sajandi lõpp paigutab end tõepoolest kõige lõppu: pärast avangardi ja realismi, pärast industrialismi ja kommunismi, pärast ideoloogiat ja totaalseid diskursusi, pärast kolonialismi ja imperialismi… Jumala surm, mida Nietzsche oli kuulutanud 19. sajandi lõpus, kajas 20. sajandi lõpus vastu terve rea surmade ja enesetappudena: autori surm, inimese surm, reaalsuse surm, tõe surm… John Barth, Ameerika postmodernismi juhtprosaiste, on nimetanud selle uue fin de siècle’i sõnakunsti “ammendatuse kirjanduseks” (“the literature of exhaustion”), sest see tajub kõigi oma vormide “väsimust”, “tühjaks kurnatust” (“used-up-edness”) ja võimatust endistviisi jutustada “elavaid, ehtsaid lugusid”. Paroodia, pastišš, eklektitsism, õpetatud (aleksandrialik) sõnakunst – autokommentaar ja metatekst, originaalse ja individuaalse kriitika, tsitaadilisuse ja simulaakrumi esteetika…

Mulle oli see maailmatunnetus lähedane ligikaudu aastateni 1992–1993, misjärel hakkasin tundma uue sajandi tõmmet. Üks mu 1990. aastate keskpaiga artiklitest kandis pealkirja “Proto-, ehk Postmodernismi lõpp”.[2] Nüüd on nähtavale ilmunud veel hulk muid Uue Alguse tunnismärke – ja tekib tahtmine jätkata oma proto-maailmavaate visandit, piiritleda mitte ainult “finaalse”, vaid ka “debüütse” ajastutunnetuse lähtekohti – seda, mida võiks nimetada “sajandi alguseks”, début de siècle’iks.[3]

2. Début de siècle

Alguse filosoofia ja esteetika – mis see siis olla võiks? Isegi toona, 19. ja 20. sajandi piiril, põimusid omavahel lõpu- ja algusemeeleolud: dekadents ja avangard. Sealjuures mitte ainult kunstiline ja filosoofiline avangard (sümbolism, futurism, pragmatism, intuitivism), vaid ka poliitiline (sotsialism, bolševism, anarhism, sufražism, sionism), teaduslik (röntgenikiirte, radioaktiivsuse, kvandi, elektroni avastamine, erirelatiivsusteooria, “mateeria” kriis füüsikas, psühhoanalüüsi, teadusliku sotsioloogia ja psühholoogia sünd), tehnoloogiline (autod, lennundus, kino) ja usuline (nelipühilus, antroposoofia, jumalaotsijad, jumalaehitajad, paljude apokalüptiliste sektide teke).

Meenutan, et

– 1894 leiutab Louis Lumière kinematograafi;

– 1895 avastab Röntgen kiired, mis tema järgi nime saavad, Marconi leiutab raadio ja Tsiolkovski formuleerib reaktiivse rakettmootori põhimõtte;

– 1896 toimuvad esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, Theodor Herzl aga paneb oma raamatus “Juudiriik” aluse sionismile;

– 1898 avastavad Pierre ja Marie Curie raadiumi, tööd alustab Pariisi metroo ja leiab aset Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei esimene kongress;

– 1900 sõnastab Max Planck kvantteooria, Freud avaldab teedrajava teose “Unenägude tõlgendamine” ning Vladimir Solovjov oma viimase raamatu ja vaimse testamendi “Kolm vestlust” (mis sisaldab ka “Lühikese jutustuse antikristusest”);

– viimaks, täpselt sada aastat tagasi, 1901 astub auruajastu asemele elektriajastu; Trans-Siberi magistraal jõuab Port Arturini; sadamast väljub esimene Briti allveelaev; algab “sinine periood” Pablo Picasso loomingus; Rudolf Steiner paneb aluse antroposoofiale, Maksim Gorki aga avaldab kogumiku “Kevadmeloodiad”, kus leidub ka “Laul Tormilinnust”.

Seega ei taandunud 19. sajandi lõpp sugugi üksnes fin de siècle’i meeleoludele, vaid kätkes endas ka “alguste”, “avastuste”, “ennete” ja “ettekuulutuste” vaimu. 20. sajandi alguses saab vaat et peamiseks kirjanduslikuks ja filosoofiliseks žanriks manifest, mis kuulutab uusi teid kunstis, kirjanduses, filosoofias (alates kogumikust “Vehhi” ja lõpetades “Kõrvakiiluga seltskondlikule maitsele”). Dekadents asendub avangardiga – meelestatusega otsustavale lahkulöömisele minevikust ja kiirele hüppele tulevikku.

Seda enam hakkab silma, et ka 20. sajandi lõpul oli peale oma “dekadentsi” samuti oma “avangard”.

Juba 1990. aastate keskel, vaatamata humanitaarsetes ringkondades jätkunud juttudele postmodernismist ja poststrukturalismist, hakkas intellektuaalne initsiatiiv üle minema uue põlvkonna – virtuaalsete maailmade esmaavastajate kätte. Internetipõlvkonda ei huvitanud enam dekonstruktsioon, sõnaliste juuksekarvade ülipeen lõhestamine eesmärgiga tõestada, et neis pole kübetki “tähistatavat”, “reaalset”. Internetipõlvkond jättis “surnute matta nende surnud” ja pöördus nende uute, fantastiliste, postreaalsete või täpsemini protovirtuaalsete objektide poole, mida tal endal oli võimalik konstrueerida. Maailma, kus just nagu ei saanuks olla enam midagi uut, tungis äkitselt konstruktiivne uudsus, psühhoreaalsuse, inforeaalsuse, bioreaalsuse uute territooriumide tormilise asustamise paatos.

3. Post-ilt proto-le

Kõik, mida eelmine põlvkond oli tajunud post-märgilisena, osutub oma järgmises ajaloolises nihkes proto-ks – mitte lõpuleviiduseks, vaid uue ajastu, neurokosmilise ajajärgu arglikuks alguseks, esimeseks visandiks info- ja transformatsioonilisest keskkonnast. Uue ajastu põhisisuks on mälu ja universumi, tehnika ja orgaanika kokkukasvamine, mõtlevate masinate, töötavate aatomite ja kvantide, tähendustloovate füüsiliste väljade loomine, kõigi igapäevaste protsesside viimine mõttekiiruseni. Iga post-i tagant kerkib uus proto-…

“Reaalsuse lõpp”, millest nii palju rääkisid kõige erinevamad “postnikud” Derridast Baudrillard’ini… Tuleb välja, et see on kõigest virtuaalse ajastu algus. Meie praegused sukeldumised arvutiekraani – see on kõigest vahuviiruni minek ookeanirannal. Edasine seilamine virtuaalmaailma, virtonautika, eeldab ranna, st arvutiekraani enda kadumist – ja kolmemõõtmelise elukeskkonna loomist, mis toimib kõigile meeleorganitele. 21. sajandil kattuvad meie planeedi eri osad sürreaalidega – nii nagu praegu meie teleekraanid on mattunud seriaalide alla. Need teisesuse fragmendid, tükikesed hüperruumist – alul kasti-, siis toa-, maja-, kinosaali- (virtosaal), staadioni-, linna- ja lõpuks terve maa suurused (virtoländ) – on tajumuslikult eristamatud füüsilisest maailmast, ehkki neis kehtivad teistsugused seadused või õigemini nad pakuvad võimaluse selliseid valida. 21. või 22. sajandi “teine reaalsus” on psühhofüüsiliselt tõetruu ja ühtlasi juhitav: vajutatakse vähendamise-suurendamise, pilditeravuse reguleerimise, taktiilse või visuaalse kontakti, teisest olevusest möödumise või temasse sisenemise jne nuppe. Sürreaali võib jälgida, kuid temas saab ka viibida nagu kolmemõõtmelises kinos – holograafilises, ruumilis-liikuvas pildis, mis seestpoolt on eristamatu reaalsusest, kuid selle erinevusega, et teda on võimalik sisse ja välja lülitada – temasse siseneda ja temast väljuda (praeguse monoreaalsuse tingimustes on selleks vaja kas sündida või surra).

“Ajaloo lõpp”, millest rääkisid Hegel, Alexandre Kojève ja Francis Fukuyama… On veider mõelda, et ajaloo kulg võiks lõpule jõuda teda liikuma paneva jõu täieliku enesetunnetusega: see oleks vastuolus kõigi tuntud eneserefleksiooni ja autoreferentsiaalsuse paradoksidega, ja siin satub Hegel vasturääkivusse Gödeliga ning absoluutne idealism mittetäielikkuse teoreemidega.[4] Kojève nägi ajaloo lõppu absoluutse, totaalse, ülemaailmse riigi tekkes (algkujuks Stalini N. Liit), Fukuyama aga liberaalse mudeli ja Lääne demokraatia võidulepääsus kogu maailmas (algkujuks Reagani-aastate USA).

Kümmekond aastat pärast neid nii süngeid kui helgeid ennustusi on päevselge, et ajaloo kulg pole peatunud, vaid vähe sellest: on isegi kiirenenud. Uudised “ajalugu tegevatest” sündmustest ja murrangutest paiskuvad meieni kõigilt leheveergudelt ja ekraanidelt. Venemaal aga on viimasel 15 aastal ajalugu õigupoolest lausa “lahti sulanud” ja pärast aastatepikkust pakast jätkanud taas voolamist. Kõigi eelduste kohaselt me alles väljume tuhandeaastasest protoajaloost, mis liikus “jõnksatustega” – kord aastakümneteks ja isegi sajanditeks paigale tardudes, kord prahvatades mässudeks, sõdadeks, rahvasterändamisteks, impeeriumide kokkuvarisemiseks. Me oleme harjunud mõistma ajaloo all suuri vapustusi, kuid kiiresti muutuvas ühiskonnas ei tähenda ajalugu mitte vappuvat maad, vaid voolavat vett, mis on igal hetkel ja igal päeval uus – ta ei peatugi ja seepärast ei kosta ka murduva tammi raginat.

“Autori surm”, “allkirja kustumine”, millest kirjutasid Roland Barthes, Mi-chel Foucault ja nende rohkearvulised järgijad, muide kordagi loobumata oma autoriallkirjast ja järjekordse “surmaotsuse” lülitamisest oma publikatsioonide nimestikku… Tegelikult pole see lõpp, vaid uue, hüperautorsuseajastu algus – sigineb üha enam autori- ja tegelasisikuid, kes rändavad ringi mööda virtuaalmaailma ning kelle suhted oma bioloogiliste vanematega või bioloogiliste kandjatega on üha kaudsemad.

Lõpuks, “inimese surm”, mida Michel Foucault’ järel kuulutas terve sugupõlv posthumaniste… Tõepoolest – me väljume oma bioloogilise liigi piiridest, lülitades end kümnete seadiste külge, siirates endasse juhtmeid ja proteese… Inimorganismi ja tema loodud kultuuri vahel kujunevad välja uued, märksa intiimsemad sümbiootilised suhted. Kõik, mis inimene enese ümber on loonud, lõimub nüüd uuesti temaga, saab osaks ta loomusest. Kuid kas tähendab see inimlikkuse surma või triumfi? Kas saab pidada inimese surmaks seadmete, tööriistade ja masinate inimesestumise uut etappi, misläbi need omandavad inimlikud liikumis-, arvutamis- ja isegi mõtlemisfunktsioonid, inimene aga saab rohkem inimeseks kui iganes varem – Üldinimeseks?

Tuletan meelde, et “üldinimene” (всечеловек) – Dostojevski poolt käiku lastud sõna, mida ta kasutas vaid korra oma Puškini-kõnes[5] – tähendas inimest, kes hõlmab ja mahutab täielikult endasse erinevate inimeste (sealhulgas eri rahvuste, kultuuride, psühholoogiliste tüüpide esindajate) omadused. Dostojevskil ühitab “üldinimene” (näiteks Nikolai Stavrogin või Dmitri Karamazov) endas kõrge ja madala, hea ja kurja, püha ja patuse, ingelliku ja loomaliku, kõik inimkarakteri polaarsused ning ka selle, mis jääb nende vahele. Kuid seoses biogeneetilise ja arvutitehnoloogia arenguga saab “üldinimene” uue tähenduse: kui jagamatult terviklik looduslik-tehislik olend, kes ühendab endas universaalse masina omadused inimindiviidi omadustega.

Harilikult me käsitame arvutistumist kui inimlike funktsioonide üleandmist masinale. Kuid võimalik on ka teistsugune arusaam: tsivilisatsiooni ajalugu kui masina inimesestumise protsess – rattast ja kangist arvutini ning edasi inimkujulise ja mõtlemisvõimelise robotini (niisama nagu looduse ajalugu on elusorganismi inimesestumise protsess: amööbist ahvini, pitekantroobini, Shakespeare’ini…). Mida enam inimlikke funktsioone antakse üle masinale, seda enam ta inimesestub. Selles uues tähenduses inimene mitte niivõrd ei kao, vaid pigem kasvab endast välja, ületab oma bioloogilise liigi piirid, tajub ja kujundab ümber maailma neis piirkondades, kuhu seni oli määratud tungida vaid masinal (mikroskoobil, videokaameral, raketil jne).

Muidugi kerkib küsimus: kas see potentsiaalselt kõikjalviibiv ja “alatiolev” inimene jääb ikka inimeseks senises tähenduses? Kas ta armastab, kannatab, kurvastab, tunneb vaimustust? Või pühib ta endalt häbiga maha oma loomaliku esivanema jäljed, nii nagu inimene häbeneb ahvilikke jooni endas? Kas ta saab olema rohkem või vähem inimene kui oma praeguses olekus?

Võrreldes uut üldinimest – biotehnoloogilist liiki – eesootava vastuoludepingega, võib Stavrogini, Karamazovi või isegi Puškini tüüpi “üldinimese” hinges toimuv võitlus paista võrdlemisi tühisena. Kas on võimalik vallata valguse kiirust või laine dünaamilisust – ja ikkagi tunda koduigatsust? Kas on võimalik tungida pilguga nahaalusesse sidekoesse, siseelundite ehitusse – ja samal ajal nautida teise olendi nahapinna puudutamist? Kas on võimalik teada teisest “kõike” – ja ühtlasi teda armastada? Kas on võimalik olla teistele informatsioonilises mõttes läbipaistev – ja siiski säilitada häbitunne? Kuidas olla niihästi täiel määral masin kui ka täiel määral inimene, tapmata endas ühega teist?

Ja kui näha tulevikuinimest nii – kui uue harmoonia ja uue tragöödia võimalust organismi ja mehhanismi, sündinu ja loodu vahelistes suhetes –, siis on meil veel pikk tee minna selle hiiglasekujuni, kellele shakespeare’like ja goethelike tragöödiate mõõtkava jääb kitsaks.

4. Ootused

Nüüd, pärast kõiki elektroonikas, informaatikas, geneetikas, memeetikas, bio- ja nanotehnoloogias toimunud läbimurdeid on täiesti selge, et me ei ela mitte lõpu ajal, vaid alles hiigelpika ajalooepohhi päris alguses. Me oleme tehnikasajandi pitekantroobid, me oleme veel 90% sellised nagu siis, kui tulime välja looduse limasest ja sammaldunud üsast, meil on inimkonna ajaloos umbes samasugune koht nagu dinosaurustel loodusloos. Kõik, mis meid ümbritseb – majad, lauad, raamatud, paberid, plastmassist arvutikarbid, isegi meie enda kehad, kõik need käed, jalad, mingisugused, tule taevas appi, kõhud ja tagumikud – kõik need on sügavalt arhailised asjad, võiks öelda, tuleviku arheoloogiliste väljakaevamiste tööpõld ja eksponaadid 22. sajandi kunstikambrite tarvis.

Vahest ehk vaid meie aju veel kuidagi sobitub sellesse tuleviku info- ja transformatsioonilisse maastikku, kus umbsesse riidekangasse ja kiviseinte vahele topitud verise liha asemel saavad olema ülijuhtivad niidid, võrgustikud, neuronid, transistorid, mida mööda hakkavad tulvama signaalid, tähendused, mõtted, tahte- ja ihaimpulsid… Kus ohu asemel saada kuul rindu või kiviga vastu pead tekib oht mitte mõista küllalt sügavalt üht muusikalist fraasi, mistõttu sul luhtub lõplik üleminek üheksandasse dimensiooni, kus sind juba sulle vastu tukseldes-resoneerides ootab su armastatu süda.

Mul on piinavalt raske lugeda raamatuid, roomata pilguga realt reale, ja aeg-ajalt taban ma end kummaliselt liigutuselt: otsin oma kehast pilu, kuhu pista disk, et ühekorraga sisestada endasse kõik vajalikud megabaidid. Nii olen ma harjunud lisama informatsiooni oma tööajju – arvutisse. Mõne sekundiga suudab too alla neelata ja sõna-sõnalt meelde jätta 100 megabaiti, 30 000 lehekülge, mina aga ei jäta ka kogu oma elu jooksul meelde nii palju, hea kui raskustega läbi suudan lugeda. Mul ei jätku silmi ega kõrvu, et endasse informatsiooni ammutada, ja mul ei jätku suud ega käsi, et edastada väljapoole signaale, mis liiguvad mööda mu aju neuroneid. Lugemine, kuulamine, kirjutamine, kõnelemine – kõik need huulte, silmade, kõrvade, käte abil toimetatavad tegevused – on naeruväärsuseni ebaefektiivsed intellektuaalse suhtluse vahendid, need on hobused, millega veetakse rakette stardipaigale. Need on ahtad biokanalid, ojakesed, millest on sunnitud end piiskhaaval läbi niristama terved info-ookeanid – ja muidugi, 99,9% jääbki mahutamata mu teadvusse. Oleks mul see piluke, kuhu saaksin korraga pista terve Briti Entsüklopeedia! Kuid loodus andis meile pelgalt silmad, mis on määratud füüsiliste pindade vaatlemiseks ning üksnes kohakaasluse alusel – ja sellevõrra aeglaselt, peaaegu pimesi ja kobamisi – teevad ka märkide tajumise alast tööd.

Selles asi ongi, et oleme sunnitud laskma märgid, kirjatähed, signaalid läbi nende samade silmapilukeste, millest me vähematele vendadele täitsa piisab, et rohtu näha ja näsida. Ka meile piisaks, et söönuks saada ja ellu jääda, kuid meie ju tahame veel ka mõtelda, mõista, luua, end väljendada. Meie aju on teist tüüpi ja kuulub teisele olemistasandile kui meie silmad ja veel enam jalad ja käed. Just seepärast ma tajungi iseendas pitekantroopi, kes on alistanud endale mu aju, litsunud selle madalasse kolbakarpi, samal ajal kui mõistus tahaks otse ühendust võtta teiste mõistustega ja üheskoos “ajusid liigutada” maailmakõiksuse üle. Arvuti oma plastmasskolbaga on ebatäiusliku originaali ebatäiuslik imitatsioon, kuid vähemasti Võrgus ilmneb juba mõistustevahelise üleilmse ja silmapilkse side algkuju.

Tuleb ka veel arvesse võtta, et informatsioon – kogunenud teadmine – on alles intellektuaalse vahetuse algeline, primitiivne vorm. Surnud teadmise ja elava mõtlemise vaheline vastastikune suhe muutub kiiresti elava mõtlemise kasuks, nii nagu ka suhe “surnud” (masinates, aparaatides asjastunud) ja elava töö vahel. Varem kogunes teadmine aeglastes vormides – käsikirjades, raamatutes, raamatukogudes –, mis tegid võimatuks selle kiire ja laiaulatusliku teisenemise. Raamat ümber kirjutada ja uuesti välja anda – selleks kulus aastaid. Nüüd võivad inimkonna kesksed inforessursid uueneda hetkega ja nad on kättesaadavad igale Võrgu külastajale (juba sõnas по-сети-тель – ‘külastaja’ – endas hakatakse nägema tuletist sõnast сеть – ‘võrk’).

Informatsioonisajand sillutab teed transformatsioonisajandile, milleks 21. tõotabki kujuneda. Tekivad uued, lühemad ühendused üldistuse (informatsiooni), teate (kommunikatsiooni) ja osasaamise-muundamise (transformatsiooni) vahel.[6] “Tänapäeval asume murrangulise ülemineku lävel: Looduse passiivsetest vaatlejatest saame tema kütkestava tantsu koreograafideks… Saabuv ajastu on üks paeluvamaid ajaloos – ta lubab meil lõigata teaduse kahe tuhande aastase arengu vilja. Avastuste Ajastu teaduses läheneb lõpule ja loovutab koha Valdamise Ajastule.”[7]

“Valdamise” on siin ebatäpne sõna – pigem: “Osasaamise ja Ümberkujundamise”. Ent kuidas seda informatsioonilt transformatsioonile ülemineku ajastut ka nimetada, on ilmne, et väsinud ja kõiketeadev “sajandi lõpu” poos paistab praegu, uue aastatuhande hakul, naljakas ja veidi jubedavõitu – nagu raugalikud irved ja grimassid lapse näol. Me oleme tehnikatsivilisatsiooni bioloogiline protoplasma, protointellekti kandjad, me oleme protomasinad, mida nimetatakse “organismideks”. Me oleme kohmakad debütandid tehnotransformatsioonilise tsivilisatsiooni laval. Just sellist maailmatunnetust ma nimetangi: début de siècle.

5. Kartused

Oleks siiski viga joovastuda tulevikust nende tehno-poliitiliste utoopiate vaimus, mis rüütasid vikerkaarevärvidesse 20. sajandi alguse.

Зеленью ляг, луг,

выстели дно дням.

Радуга, дай дуг

лет быстролетным коням

(Vladimir Majakovski “Meie marss”).[8]

Teame, millisteks talumatuteks kannatusteks moondusid 20. sajandi hüved ja lubadused. Võib juba ette ennustada, et tuleviku tehnikaimed panevad inimeste õlule niisama raske koorma, kui panid möödunud sajandi sotsiaalsed ja teadusrevolutsioonid (totalitarism, tuumasõja oht jne).

Tulevikuinimese elu saab olema keeruline – just seetõttu, et ta osutub ühenduslüliks hulga informatsiooniliste, geneetiliste, neuraalsete, molekulaarsete süsteemide ja vastasmõjujõudude vahel, mille eest ta seni oli kaitstud teadmatusesoomusega. Kõik teadused, tehnoloogiad, religioonid, kunstid meid ümbritsevas maailmas otsivad vastastikuseid seoseid: kuidas on väike seotud suurega, aatom kosmosega, gravitatsioon elektriga, mõtlemine neuronitega, armastus keemiaga, geenius geenidega, tähed saatusega jne. Ja kui see kõik ilmsiks tuleb, kõik seosed ühte põimuvad, osutub inimene tõepoolest ämblikukeseks ülemaailmses võrgus, kuna iga tema neuroni, raku, geeni ja kiibi külge on siis midagi kütkendatud. Iga osake temast hakkab osalema mingites vastastiktoimetes, millest ta on teadlik ja mida ta peab kontrollima, olles omakorda ise nende süsteemide kontrolli all.

Tänapäeva elu hakkab meie järeltulijatele paistma niisama loge, lõbus ja vaba, nagu meile paistab Arkaadia karjaseelu. Tahad – tukastad tunnikese, või lased pilgul peatuda pilvedel või veetleval karjaseneiul. Tulevikuinimesel saab olema arvel iga mõte ja pilk – iga liigutus, mille neuron või silmamuna teeb (kui seesugune harjumuspärane anatoomia meil ikka veel säilib). Kõik fikseeritakse kusagil, saadetakse signaal, jäetakse koopia. Ehk vaid börsimaakler, kes magab viit telefoni emmates ja on valmis esimese helina peale informatsiooni vastu võtma või andma, pakub meile tänapäeval mingit ettekujutust sellest, kui kaasatud hakkab inimene kõigi oma meeleelundite ja närvilõpmetega olema kommunikatsioonisüsteemidesse – ja kui sõltuv neist. Mida enam asju meile avalikuks saab, seda enam kaasa haaratuks me osutume, ja iga uus oskus tähendab uut sõltuvust.

Ajusignaale hakatakse edastama otse elektroonilise võrgustiku kaudu, mõtteid hakatakse lugema, sellepärast ei tule ettevaatlik olla mitte enam üksnes sõnades. Ajus lööb aeg-ajalt vilkuma hoiatussilt “Vali, mida mõtled!” või “Vali, millest mõtled!”.

Tserebraalselt avatud ühiskond võib nõuda kõigilt oma liikmetelt sellist vaimset askeesi, milletaolisele end varem allutasid üksnes mungad ja joogid. Mentaalne “korrektsus” või “hügieen” kujundab välja range mõttehoiuharjumuse ning erilise rõõmuga hakkab inimene siis anduma “ilmsiunedele” – ajavahemikele, mis on spetsiaalselt määratud mõtete “anarhia” tarvis. Puhuti on kõiki oma närve ja andureid pidi kütkendatud olendil lubatud oma üliarenenud aju lahti lülitada signalisatsioonipuldi küljest, mis tema vähimadki neuronierutused dispetšeripunkti edastab. Kuid ajapikku hakkab niisuguseid lahtilülitumisigi jälgima eraldi selleks mõeldud pult; pikemaajalist väljumist süsteemist hakatakse pidama ebaeetiliseks, piir eetika ja juriidika vahel aga hajub nagu igasuguses süsteemselt egalitaarses ühiskonnas.

Kujutage endale ette inimese seisundit, keda on täielikult vallanud usk maagiasse, saatusesse, astroloogiasse ja kõikidesse esoteerilistesse asjadesse maailmas. Tema elu on talumatult raske, sest niihästi mööduja pilk, pilveke taevavõlvil kui ka üle tee jooksev kass – kõik see on temaga vahetult seotud ja erutab teda, paneb ta sõna otseses mõttes lainetama nagu rida üle tema rulluvaid tähenduslaineid, lubadusi, ähvardusi, vihjeid, hoiatusi.

Ja igal pool meid piinab ebausk,

miraažid, ended, meeleheit ja tusk.

Nii üksi jääme, julgus väheneb

(Goethe, “Faust”).[9]

No vaat, 21. või 22. sajand saavad olema veel vähem julged… Seda, mida maagiline inimene aimas, omades ka õigust end mitte uskuda, hakkab õpetatust õpetatum ja tehniseeritust tehniseeritum inimene kindlalt teadma. Mis aga peamine – ta hakkab olema kohustatud elama kooskõlas selle teadmisega, “kõige teooriaga”, et mingist tema ajurakust ei väljuks mõni jõhker erutus, mis võib kahjustada ühe õrna taime geene seitsmendas dimensioonis. Nagu tuhande käe ja miljoni pallikesega žonglööril, saab tal olema raske oma eluga toime tulla, sellepärast võib enesetapp (ehk enese igaveseks “väljalülitamine”) saada massiliseks väljapääsuks talumatult keerukaks muutunud elust. Ühes reaalsuste ja maailmade hulga paljukordistumisega, mis inimest oma niitide-seoste otsas hoiavad, võivad erilise mõju saavutada budism ja teised “negatiivsed” religioonid, mis pakuvad inimesele vabanemist kannatustest ja rännakutest mööda seda maailmade lohutut lõpmatust.

Veel üks tulevikuoht seisneb “pan-psühhismis”, maailma ajalooliselt kasvavas interioriseerumises, reaalsuse-kategooria kui sellise krahhis. Ajalugu – see on kõikevõitva mõistuse (või arutuse – kui reaalsus puudub, siis neil enam vahet ei tee) täitmatu keeris, kuhu Hegeli “spiraali” pidi tormavad ja kaovad kuningriigid, ajastud, objektiivsed seadused. See on Eros kui Thanatose pöördpool, lühim tee ammutada endasse kõik ja saada eimiskiks. Miks peaksin ma vaeva nägema, otsima elu mõtet, kihutama autoga kuskile, otsima taga oma elu ainsat armastust, ööd otsa üleval olema ja oma mõtteid vihikusse soperdama, kui psüühiline on alati minuga ja minus ning ootab ainult mõnd veenisisest süsti või ekraanilt sissevalguvaid kujutisi, et mind igati õnnelikuks teha?

See pole üksnes individuaalne probleem, vaid küsimus inimsoo muteerumisest, kes hulga varem, kui jõuab kätte mõningates füüsikateooriates ennustatav universumi kokkutõmbumine, võib kollabeeruda iseendasse. Psüühiline – see on must auk, mis on peitunud igaühe sisemusse ja imeb välismaailma aplalt endasse. Imbub sisse, kleebib end külge, sulab minuga ühte – ja siis tulgu pärast mind või veeuputus. Ma ei pea silmas niivõrd narkootikume, kuivõrd videomaaniat, virtomaaniat, neuromaaniat ja seda üha paljunevate võrdkujude klo(u)naadi, millest igaühel võivad olla oma sensoorsed allikad ning mis ühtlasi võivad neid jagada oma sünnitajaga ja üksteisega. Niisugusel interiorisatsioonil on vähemalt kaks erikuju: keemia must maagia ja video valge maagia, ja teine on võib-olla ohtlikum kui esimene, kuna kätkeb endas teatavat objektiivsuse ja füüsilise tervise näilisust, seda lisakaifi, mida meile pakub naudingu allikate “väljaspoolasuvuse” ning nende kui millegi võõra ja isemeelse valdamise teadvustamine.

Kuid reaalsust ei asenda isegi selles, puhthedonistlikus plaanis mitte miski. Onanism jääb onanismiks, isegi kui ajupildid omandavad kolmemõõtmelise kombatavuse. Me ihkame olla ihatud – ja seepärast tunneme vajadust Teise järele, täielikult tahtva ja vaba järele nagu me ise. Nii nagu igasugune kõne on vastus ja pöördumine võõra kõne poole, ei kõnele ka iha mitte objektidega, vaid võõraste ihadega. Ei mingi virtuaalne Lollobrigida, kes mu embusse langeb ja mind tuhandete kõige rafineeritumate hellitustega üle külvab, ei asenda harilikku, valikul ja vastastikusel tundel põhinevat armastust kui võõra, mind ihaldava tahte ilmingut.

Inimkonnal seisab ees mõelda välja mingi vastukaal neurokosmosekahele eelnimetatud äärmusele: aju täielikule eksterioriseerimisele ja iha täielikule interioriseerimisele, mille tagajärgedeks on totaalne mõttekontroll ja naudingu totaalne illusoorsus.

Neurokosmos – see on veel ka spirituaalkosmos. Kui läheb korda luua aju ja masina sümbioos, võib see kaasa tuua veel ühe metafüüsilise probleemi: surma ja teistes maailmades/dimensioonides taassünni seiskamise. Vahel paistab tulevik mulle abordihaiglana, kus nurisünnitised – mitte kehad, vaid hinged – uusimate meditsiiniliste, geneetiliste, elektrooniliste vahendite abil kinnituvad tehnoorganismide külge ja just seetõttu ei pääse sellesse “hauatagusesse” ellu, kuhu vabalt lahkuvad surijate kehadest väljuvad hinged. Hoida materiaalses kestas kinni teise maailma jaoks määratud hinge on ligikaudu seesama, mis juurida emaüsast välja loode, kel on määratud sündida siia ilma. Kunstlik mitte-suremine on samasugune katkestus olemise ahelas nagu kunstlik mitte-sündiminegi. Sellepärast võib kõiki kunstliku surematuse, hinge tehno-bio-mateerias kinnihoidmise viise vaadelda kui katseid sulgeda talle tee üleminekuks teise maailma. Isegi kui hingel õnnestub “välja lipsata”, võib ta olla muutunud spirituaalseks ebardiks, peletiseks piiritusepurgis – samamoodi kui rasedusvastaste vahendite äpardunud kasutamine võib tuua kaasa loote kahjustumise ja haige lapse sünni.

On veel üks asjaolu, mis töötab vastu meie optimismile või vähemalt elurõõmsale egoismile – meid hõlmav tsivilisatsioon, too mägi, kasvab aina suuremaks ning see muudab ka suurimad meist sipelgaiks. Vaevalt on meil põhjust oodata tulevikus suurte isiksuste õitseaega renessansihiiglaste või nietzschelike üliinimeste laadis. 21. sajandi “kommete kohtunikuks” ei saa  Thomas Carlyle, kes tõstis esile kangelaste ja geeniuste rolli ajaloos, ega ka Lev Tolstoi oma usuga lihtsasse talumehesse – Platon Karatajevisse või Akimi. Meie sajandi algus annab endale aru, et tulevik ei kuulu suurtele isiksustele, kuid ka mitte töörahvahulkadele, vaid intellektuaalse töö tegijatele, mõtlevatele indiviididele, kes suudavad sobituda tehisintellekti võimsatesse transpersonaalsetesse süsteemidesse. Vaevalt küll saab olema ühelegi üksikinimesele antud kõigist ette jõuda ja juhtida enda järel inimkonda, mille intellektuaalne võimsus hakkab tänu arvutavatele ja mõtlevatele masinatele kasvama geomeetrilises progressioonis.

Sedamööda, kuidas maailm saab suuremaks, iga isiksus ja asi temas kahaneb ning läheb üle “mikro”-kategooriasse. Selline on iga üksuse saatus paisuvas universumis. Sellest seadusest on allegooriliselt jutustanud Goethe oma mõistuloos “Uus Melusine”, mis räägib päkapikkude soost printsessist-kaunitarist. “Kuna selles maailmas nimelt midagi igavesti ei saa püsida, vaid et kõik, mis kunagi on olnud suur, peab vähenema ja kängu jääma, siis on ka meiega lugu nii, et me maailma loomisest alates ikka kasvus kahaneme ja väiksemaks muutume…”[10] Me elame “punanihke” tähe all, paisuvas kosmoses ja komplitseeruvas kultuuris, mille relativistlikuks tagajärjeks on iga eseme ja mõiste miniaturiseerumine. Vastavalt tekivad ka uued, kahanenud subjektid, “suured väikeses”.

Nagu teada, on üks tänapäeva teaduse keskseid suundumusi nanotehnoloogia,[11] tillukeste arvutite, robotite (“nanobotite”), vabrikute, mõne aatomi suuruste armeede loomine, mis on suutelised valmistama neist samadest aatomitest mis tahes aineid, tungima organismidesse ning täitma seal ravimise, ümberhäälestamise jne funktsioone. Niisugune mõtlev tolm puistatakse kogu kosmose aruka korraldamise huvides laiali kõikjale; sel hakkab olema ka lihtsam tungida teistesse dimensioonidesse, kuna nanoobjektide suurus on meie maailmas peaaegu olematu.

Tõenäoliselt hakkavad tuleviku nanotehnoloogiatele sekundeerima nanopsühholoogia ja nanoeetika, mis tuleb alles luua. Märkigem, et vene kirjandus, alates Puškini Võrinist ja Gogoli Bašmatškinist, on juba andnud oma panuse väikese teadusse ja kunsti, mikroonikasse. Ideaalset tulevikukangelast võib ette kujutada Einstein-Bašmatškinina, uskumatult viljaka mõtlejana ja tühiselt pretensioonituna oma taotluste poolest. Tulevikus ei oota meid ees suurmehed ega rahvamassid, vaid indiviidid, kuid väga väikesed, või täpsemini öeldes: oma väiksusest teadlikud ja sellega leppivad.

6. Mis on proteism?

Sellepärast siis erinevadki uue sajandi alguse meeleolud, ehkki kahtlemata tehnooptimistlikud ja eksperimendialtid, tugevasti 20. sajandi avangardlikest püüdlustest. Nende kahe sajandialguse vahel on isegi rohkem lahknevusi kui kahe sajandilõpu – 19. sajandi lõpu dekadentsi ja 20. sajandi postmodernismi vahel. Dekadentsi ja postmodernismi vahele jäi avangard. Avangardi ja uue sajandialguse vahele – postmodernism. Uus début de sièclevõtab arvesse ja mõistab seda kriitikat, mille postmodernism suunas avangardi ja ta kaaslaste (ideoloogia, utoopia, totalitarismi) pihta. Avangardi põlgus traditsiooni vastu, enese lahtirebimine minevikust, poliitiline ja esteetiline radikalism, usk nende uute ideede või stiilide kristalsesse puhtusse, mis peatselt vallutavad kogu maailma, usk väheste geeniuste väljavalitusse, kes dikteerivad oma tahet väikekodanlaste valgustamata massidele – kõik need väljakutsuva ja ülbe debüüdi jooned jäävad läinud sajandi algusse.

21. sajandi alguse meelsust ma iseloomustaksin kui proto-t (kr protos – ‘esimene, algne, varajane, eel-’). Proto– tähendab leplikku mõistmist, et me elame tundmatu tsivilisatsiooni päris alguses; et me oleme alles oma näpu kergelt pannud mingite tundmatute jõu-, energia-, teadmisallikate külge, mis lõppkokkuvõttes võivad meid ka hävitada; et kõik meie kuulsusrikkad saavutused on kõigest selle kahvatud algkujud, arglikud hakatused, mida tuleviku info- ja biotehnoloogiad endas kätkevad. Nimetagem sellist maailmatunnetust “proteismiks”, mahutades sellesse terminisse mitu üksteisega seotud tähendust:

1. Proteism on alternatiiv sellele post-ile (postmodernismile, poststrukturalismile, postutopismile, postindustrialismile…), mis tõukas end lahti minevikust – ja sealjuures jäi temast lummatuks, ei suutnud välja pääseda ta maagilisest ringist. Proto– seab endale mõõdupuuks eesseisva ja tulevase, mitte möödunu.

2. Proteism õpib tundma tekkivaid, veel vormumata nähtusi nende arengu kõige algsemas, kõige muutlikumas staadiumis, mil nad rohkem kuulutavad ette ja tähistavad kui sõna otseses mõttes eksisteerivad. Proteism tegeleb algustega, mitte keskpaikade ega lõppudega, ning toob mis tahes nähtuses esile selle “varajasuse”, visandlikkuse, esialgsuse, ta rudimentaarsed ja mustandlikud jooned.

3. Proteism pole üksnes uurimismeetod, vaid ka enesetunnetuse valdkond: subjekt ise tajub end mingi tundmatu tuleviku kauge algkujuna ning tema suhe iseendasse on täidetud embrüoloogia ja arheoloogia vaimust. Me oleme tulevikutsivilisatsioonide embrüod ja ühtaegu oleme nende iidseimad reliktid, selle primitiivsed algmed, mis hiljem omandab vormitäiuse ja mõtteselguse. Kui rääkida kirjandusest, siis meie koht on Avvakumi ja Trediakovski ajastus: kuristik lahutab meid tulevastest Tolstoidest ja Dostojevskitest, keda me ei ole võimelised isegi mitte ette aimama.

4. Termin “proteism” juhatab meid tagasi ka vanakreeka mütoloogiast tuntud tegelase Proteuse juurde, kes oli vetevoogude jumal ning suutis võtta erinevate elementide ja olevuste kuju, moondudes tuleks, veeks, puuks, mitmesugusteks loomadeks (lõviks, maoks, linnuks, ahviks…). Tuleviku tsivilisatsioon on proteuslik, kuna see hakkab koosnema energia- ja infovoogudest, mis ühe- või teistsuguse keskkonna läbimisel hõlpsasti vahetavad oma materiaalset vormi vastavalt konkreetsetele tingimustele. Kolmemõõtmelises maailmas muutub selline energiaimpulss või infosignaal kolmemõõtmeliseks, kümnemõõtmelises kümnemõõtmeliseks. Mõnikord, materiaalse keskkonna kiirema läbimise huvides, võib ta võtta n+1- või n+2-mõõtmelise vormi, muutudes niiviisi tajutavaks selle keskkonna asukaile ning ühtaegu hetkega sinna sisenedes ja sealt kadudes. Terminid “energia” ja “informatsioon” pole võib-olla päris täpsed ning neid vooge, keeriseid, vilksatusi, läbisööste hakatakse nimetama kuidagi teisiti, kuid igatahes hakkab materiaalset olemist valitsema transformatsiooni, pööratavuse, proteismi printsiip.

Francis Baconi allegoorias “Proteus ehk Mateeria” esitatakse Proteust kui kõigeks muunduva mateeria sümbolit: kuidas teda ka köidetaks, rõhutaks, vaevataks, tema nagu Proteus vabaneb kogu aeg vangist ja moondub millekski teiseks: piinad vett tulega – ta muutub auruks, pigistad pihtidega puud – temast voolab välja vesi. “Seega leides end nii täbarast olukorrast, elab [mateeria] üle hämmastavaid moondumisi, võtab erinevaid kujusid, tehes läbi ühe muutuse teise järel…”[12]

Ent kui Bacon elanuks tuumaenergia, radioaktiivsuse, valguslainete, gravitatsiooniväljade avastamiseni, siis arvatavasti ta oleks oma vaatekohta muutnud: mateeria esindab pigem tardumuse, staatilisuse printsiipi võrreldes selle proteismiga, mis on omane energiale ja – veel enam – informatsioonile, mis võib võtta valemi, geeni, organismi, valguskiire, kvandilise vastastikmõju kuju… Lõppude lõpuks on võimalik, et ka inimolendid on mitmedimensioonilised signaalide vood, mis läbivad kolmemõõtmelist ruumi ja oma kuuluvust teistesse dimensioonidesse tajuvad kui “spirituaalsust” või “hingelisust”. Tänapäeva teaduse kontekstis esineb mateeria pigem energia ja informatsiooni vangistatuse, seotuse printsiibina, kusjuures nood viimased üha hõlpsamini vabanevad neist ahelaist nagu Proteus.

5. Kogu see dünaamilisus ja voolavus, amorfsus ja polümorfsus seondub samuti kõige vastsündimusega, “merelainetest”, “ürglahusest” tekkimise algstaadiumiga. Proteism on alguse, sellise embrüonaalse pulbitsevuse seisund, mida ühtaegu tajutakse ka kui märki “kaugetest”, “varajastest” aegadest, mil kõik oli alles esimest korda ja kiiresti muutus. On kõnekas, et kui Proteus viimaks oma tegelikus kujus peatub, osutub ta uimaseks vanaätiks. Selline on proteusliku eksistentsi hoojooks: “protovorm” on tuleviku suhtes embrüonaalne – ja ühtlasi arhailine, arheoloogiline selle tuleviku vaatepunktist.

7. Proteism tänapäeva tsivilisatsioonis

Oleme rühkinud aastatuhandete veelahkmele, kust järsku avaneb vaade kaugele aegade lõpuni. Sama kiiresti, kui proteism liigub tulevikku, taandub ta minevikku. Proteism on eleegiline optimism, mis juba sünnihetkel on teadlik oma peatsest lõpust. Proteism kontsentreerib endasse selle ajahulga, mis võimaldab tal olla alguses – ja näha end lõpust; eksperimentaalselt tegutseda – ja arhivaarselt õhata; kujutlusvõime abil end ette rebida – ja haarata end tulevikust pika, mäletava ja hüvasti jätva pilguga.

Järgmiseks kirjeldame tänapäeva tsivilisatsiooni olukorda proto– terminites: kui ammumöödunut kauge tuleviku palge ees. Mõned määratlused, just oma praeguse väljaarenematuse tõttu, osalt segunevad üksteisega.

21. sajandi alguse tsivilisatsioon on:

1. Proto-globaalne, kuna teda alles killustavad keelelised, rahvuslikud, riiklikud, kultuurilised ja religioossed barjäärid, mille taga valdava enamiku inimeste elu põhiliselt kulgebki. Suurema osa ajaloo vältel (99% meie liigi eksisteerimisajast) elasid inimesed väikeste rändhõimudena, mis ei suutnud tagada eluspüsimist enamale kui 50%-le oma liikmetest. Järk-järgult hakkasid nad moodustama arvukamaid seltsinguid, kuid “barjääridest kõrgemal”, n-ö planetaarses noosfääris, ei ela ka praegu rohkem kui 2–3% maakera elanikkonnast – vaimu- ja ärieliit, mõned poliitikud, teadlased, artistid, ajakirjanikud. Ajapikku saab maakera maailmakülaks – niisama koduseks ja läbipaistvaks alaks nagu mis tahes selline asustatud punkt, mille tunni või kahega võib otsast otsani läbi sõita. Globaalne tsivilisatsioon võtab oma valdusse kõik planeedi energiaallikad ning on suuteline reguleerima kliimat, ilma, ookeanide veetaset, vulkaanilisi ja teisi geoloogilisi, biosfäärilisi, planetaarseid protsesse. Teadlaste arvestuste järgi kulub sellele tsivilisatsioonitasemele üleminekuks mõnisada aastat, ja alles hiljaaegu hakkasime me aru saama, mis suunas me liigume.[1]

2. Proto-kvandiline. See tähendab, et aineehituse kvanttasand, kuhu teadus jõudis 20. sajandil, saab tuleviku kreatiivsete ja transformatiivsete praktikate aluseks. Muuhulgas juba nüüd käivad tööd kvantkompuutrite loomiseks, mille võimsus paljukordselt ületab praegu kasutuses olevate ja ränil baseeruvate arvutite oma. Kuid mis peaasi – manipuleerides kvantidega, suudame luua mis tahes uusi ainevorme, sealhulgas orgaanilist ainet. See tõotab lahendada inimkonna toidu- ja energiavarustuse probleemid ning lubab viia kõik materiaalse tootmise ja isegi meditsiiniteeninduse liigid mikrotasandile, vabastades nii ka looduse ekstensiivse tehnika survest, industriaalajastu tootmise dinosaurustest.

3. Proto-sümmeetriline. Me alles hakkame tunnetama sümmeetria (peegelduslikkuse) seadusi, mis toimivad universumi kõige erinevamatel tasanditel, tillukestest “superstringidest” kuni paralleeluniversumiteni.

1995. aastal saadi eksperimentaaltingimustes esimesed antiaine aatomid, mille vastasmõju ainega tõotab kauges tulevikus meile kättesaadavaks teha uued energiaallikad. Sümmeetriauuringud on lähtekohaks ka aja probleemi lahendamisel, mille ühesuunalisus on ammust aega füüsikutes ja filosoofides hämmingut tekitanud. Geneetilised eksperimendid vananemismehhanismide selgitamise ja kõrvaldamise alal võivad aidata meil jõuda ajaloo pööratavuseni, mineviku ja tuleviku sümmeetriani. Hiljuti on tehtud edukaid katseid bioloogilise kella nende osutite nihutamiseks, mis vastutavad vananemise ja rakkude (antud juhul leukotsüütide) surma eest. Teine suund on paralleelsete, peegeluniversumite avastamine, kus parem ja vasak pool vahetavad kohad ning aeg voolab vastupidises suunas.[2]

4. Proto-variatiivne (protopluraalne). Tänapäeva tsivilisatsioon on ontoloogilises mõttes vaene: rõhuval enamikul objektidest ja subjektidest on ainult üks eksisteerimisvorm. Näiteks mõistus eksisteerib üksnes bioloogilise liigi Homo sapiens vormis ja alles hakkab omandama alternatiivset vormi (arvuti). Iga inimene eksisteerib talle looduse poolt ettemääratud vormi piirides ega saa seda omatahtsi muuta – välja arvatud harvad soovahetuse juhtumid. Tsivilisatsiooni edasine areng viib universumilt multiversumile, iga eri kehastumisvormide valikuks võimelise isendi alternatiivsete eksisteerimisviiside mitmekordistumisele. Nii nagu üht ja sedasama informatsiooni saab edastada käsitsi kirjapanduna, trükitekstina, suulise kõnena, numbrilise binaarkoodina, analoogprojektsioonina ja valguskiirena, niisama võib eksistentsi mis tahes erikuju “transsubstantseeruda”, muuta oma vormi, “kloneeruda”, luua endast hulganisti variante. Kõik olemasoluvormid muutuvad plastilisemaks, paljundatavateks, ja see hõlmab ka inimkeha polümorfsust.

Juba 1970. aastatel täheldasid psühholoogid “proteuslikku” tüüpi isiksuse ilmumist, kes ühendab endas eri indiviidide omadusi.[3] See pole skisofreeniliselt lõhestunud, vaid rikas, paljude rollide, mitme “isega” isiksus, “multiviid”, kellel ühe “mina” raamides hakkab kitsas. Õigupoolest on selline “mina” mitmestumine alati olnud hoomatav inspiratsiooni- ja kunstiloominguaktides, kus isiksus on tinglikult – teatrilaval või romaanis – ümber kehastunud teistes. Ent kui inim-isiksusel on ühe keha raames kitsas, siis võib arvata, et aja jooksul need mitmesed “minad” ei piirdu enam üksnes kujundlik-sümboolse kehastumisega, vaid saavad endale ka iseseisvad kehad, mis hakkavad olema omavahel seotud nähtamatuid vaimseid niite pidi – hakkavad ka füüsiliselt olema “ühtesulamatud ja jagunematud”, nii nagu nad seda praegu võivad olla psüühiliselt.[4] Nii nagu bioloogiline liik kehastub paljudes isendites, nii saab ka üksikisikust omamoodi “psüühiline liik” ning selle pinnal hakkavad tekkima erisugused organismid, millele on omane siseelu keerukas ühtsus, oma ühise “mina” tunnetus. Isiksus saavutab võime laotuda üle mandrite, planeetide, tähesüsteemide, esineda erineval materiaalsel kujul ning erinevates sotsiaalsetes ja elukutselistes rollides – ja ühtaegu tunnetada oma saatuse ja moraalse vastutuse ühtsust, ning kõik tema kehastused hakkavad “süümlema” ühes süümes. Kreatiivselt võimas ja innukas isiksus võib oma lõputult multiplitseeritavate “minadega” asustada terveid maailmu. Kogu mineviku ja tuleviku kunsti hakatakse siis käsitama kui protomorfismi ajajärku – proteuslike isiksuste tinglik-märgilist ettekuulutust.

5. Proto-nootiline (prototserebraalne). Ühes elu evolutsioneerumisega muutub aju organismi pisitillukesest manusest (selgrootute ganglionist) keskseks organiks. Samasugune evolutsioon leiab aset ka tsivilisatsiooni ajaloos: looduses suureneb “mõistuslik kihistis”, geosfäär ja biosfäär lähevad üle noosfääriks. Nähtavasti saab inimkonna tulevikuks olema nookraatia, s.o mitte üksikindiviidide või sotsiaalsete rühmade, vaid kollektiivse aju võim, mis koondab endasse kõigi mõtlevate olendite intellektuaalse potentsiaali ning hakkab toimima niihästi bioloogilisel kui ka kvanttasandil.

Internet on selle “inteLneti” algkuju, mis ühendab kõik mõtlevad olendid ühte intellektuaalsesse võrgustikku ja saab suure hulga teadvuste omavahelise lõimumise vahendiks, paneb aluse uuele teadvusevormile Süntellektile. Praegu asume me elektroonilise koguduslikkuse – Ühismõistuse ja Ühesmõtluse kõige varajasemas staadiumis.[5] Nii nagu kunagi oli paleosoikumi ajastu (kr zoe – elu), nii elame meie nüüd paleonoikumis (kr noos – mõistus), mil ilmuvad esimesed mõtleva aine tehisvormid, mil mõistus väljub kolbapimedusest ning loob arvutid ja teised isetöötavad mõistusevormid.

6. Proto-metafüüsiline. Seniajani oli metafüüsika vaid kõige abstraktsema teaduse – filosoofia – abstraktseim osa ning tegeles universumi kõige üldisemate aluste ja omadustega: elu ja surm, samasus ja erinevus, reaalsus ja illusioon, olemine ja teadmine… Alles hiljuti avastas metafüüsika oma rakendatavuse kogu sellele probleemideringile, mis puudutab pluraalseid maailmu ja nende konstrueerimist. Metafüüsika muutub füüsikast lahutamatuks, sest füüsika ise on jõudnud viimsete, “meta-füüsiliste” asjadeni, mateeria piirideni. Kvantfüüsika läheb üle kvantmetafüüsikaks, püstitades ja lahendades põhjuslikkuse, vabaduse, tõenäosuse probleeme uut moodi. Geneetika saab metafüüsilise mõõtme selliste küsimuste tõstatamisel nagu identsuse (kloonimine) ja surma olemus (vananemisgeenid). Tänapäeva teadus leiab spirituaalse tarvis universumis “teismõõtmeliste ruumide urge” (Ossip Mandelštami luuletusest Andrei Belõi mälestuseks), mida traditsiooniline religioosne mõte pole veel hõlvanud ning ka meie argimoraal pole veel jõudnud kaasata oma murede- ja reeglitevaramusse.

Näiteks mõte hauatagusest tasust peaks tegelikult heidutama meie kaasaegseid rohkemgi kui keskaja inimesi. Tänu relatiivsusteooriale, kvantfüüsikale, arvutitele, geneetikale jne me ju mõistame, kui peenelt on hing seotud materiaalsete kehadega ja niisiis kuidas see jõuväli, see energia-entelehhia, mida me hingeks nimetame, hakkab kujundama meie teisi kehasid pärast selle keha lagunemist. Millise hingega võtame vastu surma, selline keha meile ka osaks saab: eeterlik või plasmaatiline, ülitihe või ülihõre, nagu valgel kääbustähel või nagu mustal augul…

Seni kui meie käsutuses oli ainult üks maailmakõiksus, üks elu vorm, üks mõistuse vorm, oli metafüüsika spekulatiivne ning suuresti oletustel põhinev ja kahtlane teadus, ent niipea kui “maailma” mõiste muutub millekski täiesti käegakatsutavaks ning meil tekib võimalus luua uusi elu ja mõistuse vorme, saab metafüüsikast täiesti praktiline teadusala uuele maailmale aluste, koordinaatide, parameetrite, omaduste, universaalide andmisel. Kunagi tuleb aeg, mil metafüüsika-asjatundjale esitatakse uue kosmose või galaktika algidee. Oma mõtte jõul kutsub ta selle reaalsena esile kui loogilise võimaluse ning siis saabuvad selle asupaika kosmonaudid, insenerid, ehitajad, videotehnikud, arvutimehed – ja muudavad selle tegelikkusesarnaseks niivõrd, kui on vajalik ja piisav tehniliste avantüüride ja eksistentsiaalsete eksperimentide läbiviimiseks.

7. Proto-angelistlik. Ingliteks nimetatakse üleloomulikke olendeid, kes mitmetes usundilistes pärimustes toimivad vahendajatena seal- ja siinpoolse maailma vahel. “Inglite tsivilisatsioon” paistab esmapilgul olevat enesele vastu rääkiv mõiste, sest tsivilisatsiooniks nimetatakse ju inimeste loodud tehislikku elukeskkonda. Kuid piir tehisliku ja üleloomuliku vahel on niisama tinglik ja läbitav kui piir loodusliku ja tehisliku vahel. Inimene on looduslik-loomulik olend, kes loob tehisliku maailma ja just seeläbi muutubki perspektiivis üleloomulikuks.

Kuuldes meid kõnelemas telefoniga või viibides reisilennukis pilvede kohal, võiks keskaja inimene arvata, et asub inglite maailmas. Tehnika hõlbustab ja kiirendab kõiki olemisprotsesse, siirdab mateeria energia- ja informatsioonivoogudeks, muudab meie eksistentsi lennukaks ja kõikjale tungivaks, võimaldab teadvusel takistamatult levida valguse või elektri kiirusel. Me ise ei märkagi, kuidas meie materiaalne keskkond muutub aina “läbilaskvamaks”, hakkab endas hõlmama hulka valguslikke, “eeterlikke”, “virtuaalseid” kehi ning sarnanema sellega, kuidas meie esivanemad kujutasid ette taevaseid eluasemeid.

Tänapäeva inimese käsutuses on juba paljugi sellest, mida kunagi omistati üksnes inglitele: ta suudab kihutada kiiremini tuulest ja helist, anda oma häält ja mõtet edasi suurte kauguste taha… Inimene pole veel piisavalt vaba liigiomastest füsioloogilistest vajadustest, ta ei suuda veel ületada eri maailmade vahelisi piire ega väljuda teistesse dimensioonidesse. Kuid järk-järgult õpib ta muutma oma keha koostist, riietuma peenemasse, eeterlikumasse ihusse – ja ühes sellega muutub angeloidiks, inglitaoliseks olendiks.

Norbert Wiener ennustas, et aja jooksul omandab inimene võime saada valguskiireks või elektrooniliseks maatriksiks, mis on edastav mis tahes materiaalsete moodustiste kujul. Seda inimese mateeriavälist, informatsioonilis-valguslikku, energilis-ideaalset põhiolemust, millel oli määratud areneda primaadi bioloogilise liigi vormis, seejärel aga ületada selle piirid, võiks nimetada: tšelovest (humessage). See ei ole lihtsalt informatsioon, vaid ainus omataoline sõnum, entelehhia, mis kunagi tervikuna langes ühte inimese välise palgega, tema orgaanilise ja intellektuaalse vormiga.

Seega, mis puudutab inimese välist kuju ja omadusi, on meie tsivilisatsioon protoangelistlik, sest pikkamööda hakkab inimene väljuma teispoole oma “loodusliku”, etteantud vormi piire ning muutuma üleloomulikuks olendiks, tšelovestnikuks (humangel), kelle nimes endas saavad kokku “чело-век” (inimene) ja “вестник” (sõnumitooja, ingel). Mõned meie aja mõtlejad kasutavad angeloloogia mõisteid, iseloomustamaks arvutitehnika abil loodud virtuaalmaailmu. Pierre Lévy sõnul “saab inglite- või taevamaailmast virtuaalmaailmade valdkond, mille kaudu inimolendid moodustavad kollektiivse intelligentsi vorme”.[6] Tuleb siiski märkida, et virtuaalsus on alles tehnoangelismi esimene, algne staadium. Kõigepealt me siseneme virtuaalmaailmadesse oma nägemisega, kuulmisega, siis haistmisega, maitse- ja kompimismeelega – väljume sealt aga juba muudetud ihuga, üleloomuliku olendina, iniminglina.

Muidugi ei piisa selleks pelgalt inimese enda tegudest – vajalik on ka nende jõudude vastumõju, millega ta kokku puutub materiaalsest maailmast väljudes. Virtuaalsus on tsivilisatsiooni ülim tehniline lõppsaadus; angelism – selle üleloomuliku eksistentsi algus, mis inglitehierarhia astmeid mööda kerkib Kõige Loojani.

Me ei tea veel, millises tsivilisatsiooni arengu punktis läheb tehislik üle üleloomulikuks – niisama nagu kunagi ühes inimese ilmumisega hakkas looduslik-loomulik üle minema tehislikuks.

Muistne ettekujutus inimesest kui üleminekulülist looma ja ingli vahel elustub nüüd taas, sest ühes uue tehnoloogiaga toimub maailma radikaalne spiritualiseerumine ja vana metafüüsika reaktualiseerumine. Sellest, mis kunagi oli aimusel põhinev spekulatsioon, saab nüüd tehnilis-ökonoomiline tulevikuväljavaade. Vaimude maailm, kes muistsete arusaamade järgi meie ümber elutsevad ja meiega suhtlevad, on nüüd võrdpilt sellest, millega tsivilisatsioon tipneb, kui saavutab aine “eteriseerumise” ja siirdub tehislikust faasist üleloomulikku.

8. Utoopia ja apokalüpsis

Meie suhe tulevikuga on niihästi utoopiline kui ka apokalüptiline. Me ka kardame seda, mida me kannatamatult ootame: psühhotroonse tsivilisatsiooni tulekut ja nende mõtlevate masinate ajastut, mis võivad meid oma mõtte tööriistaks muuta. Me naudime ette kõigi oma soovide täitumist – ja samas kardame, et see viimane tehnorevolutsioon purustab õhukese vaheseina psüühika ja reaalsuse vahel. Me oleme sisenenud üha kiirenevate aegade ajastusse, keerisjasse lehtrisse, mille lõpus ootab meid tundmatu – see käestkaduv perspektiivi lõpp, kus sulavad ühte Eros ja Thanatos, tung ja hukk. Erinevalt dekadentidest ei tunne me hävingutungi, kuid anname endale aru oma tungide võimalikust hukatuslikkusest. Iga aastakümnega, aga võib-olla ka pigem iga aasta ja kuuga hakkab muutuma maailmakõiksuse joonis, piir sisemise ja välise, mõtte ja olemise vahel. Ühe käega me kihutame takka progressiratsusid, teisega aga talitseme neid. Meile on südamelähedane nii Bloki “Põhjatu kaduvikutaarna kohal / õhku ahmides tormab traavel” kui ka Võssotski “Pidage veidi hoogu, pidage hoogu, ratsud…”.

Eelmiste põlvkondade jaoks seisid utoopia ja antiutoopia, sööst ideaalsesse tulevikku ja hirm sellise ideaal-kohustusliku tuleviku ees, teineteisest selgelt lahus. 20. sajandi alguse põlvkond oli utopistlik, aga sajandi keskelt kuni lõpuni valitsesid antiutoopilised meeleolud – katkestusega 60ndatel, mil utoopia taas tõstab pead (ja freudomarksistlikest ideedest vallatuna ka muid kehaosi). 2001. aasta põlvkond on ühtaegu nii utopistlik kui antiutopistlik, kusjuures niisuguseid “poolt” ja “vastu” meeleolusid ei ajenda mitte mingisugused üksteisele vastanduvad tulevikupildid, vaid üks ja seesama pilt. Ei toimu mitte üksnes progressi kiirenemine, vaid ka väärtuseline ümberpööramine, sest äärmusseisundites kaob erinevus plussi ja miinuse vahel.

Tänapäeva tulevikuaimused on niihästi tehnoloogilised kui eshatoloogilised. Veel kunagi varem pole reaalsus olnud inimkätes nii paindlik ja kergesti töödeldav: nagu ütles Vladimir Majakovski: “ehita, raja, loo!” Kuid nagu kirjutas Søren Kierkegaard, hirm sünnib eimiski kogemisest, ja inimene, õppinud eimiskist reaalsust looma ja seda eimiskiks muutma, kardab seda eimiskit, mis asub temas endas. Me võime liiga paljut – ja seepärast kardame iseend, kardame sattuda oma ihade ja oma loodu orjusse, kui puuduvad need tõkked, mida seadsid Reaalsus, Loodusseadused, Kellegi Ettenägevus. Me juba enam niivõrd mitte ei karda osutuda nõrgaks, vaid kardame pigem omaenese vägevust, mis kukutab meid musta auku, psüühilisse keerisesse või füüsilisse vaakumisse, nii nagu bõliinavägilane Svjatogor, tõstes üles koti, milles on kogu maa raskus, ise maasse kaob.

Varajases lapsepõlves meie tunded ei eristu veel, me nutame ja naerame läbisegi. Samuti polnud tunded ja tähendused lahknenud ürgrahvastel ega muistsetes sõnades. Eks ole ju ka sõnad начало (algus) ja конец(lõpp) pärit ühest ja samast tüvest кон-, mis tähistab “piiri”, “korda”. Niisama ka meid – paleonoilist tsivilisatsiooni, kolmanda aastatuhande arhailist esiaega – tõmbab tuleviku poole ja ühtlasi me kardame seda. Utopismil ja antiutopismil on ühiseid jooni: ülitundlikkus tuleviku suhtes, ootuste teravdatus, tulevikupiltide ja -mudelite kavandamine, äärmiselt vaimustatud või ärev suhtumine kõigesse uude. Sellist meelestatust võiks nimetada ambiutopismiks(ambi– – ‘mõlemalt poolt’). Ambiutopism on utopismi ja antiutopismi niisugune ühendus, mis kannab endas kõiki nende plusse ja miinuseid ning elab pingeliselt läbi just nende pööratavust. Kuna meil on juba selja taga – 20. sajandis – leegitseva utopismi ja vähemalt niisama kirgliku antiutopismi kogemus, siis saame hinnata neid lahutava vaheseina õhedust, sest kõige hirmsam utoopiate puhul, nagu ütles Berdjajev, on ju see, et nad saavad teoks. Seepärast kaasnebki iga meie utoopilise sööstuga antiutoopiline hirm, mis hoiab meid rutakate ja ennatlike progressikapakute eest. Selline hirm on õilis tunne, osa sellest, mida muiste kutsuti prudentia’ks (mõistlikkuseks, arukuseks) ning mida Aristoteles ja Aquino Thomas pidasid ülimaks vooruseks. Eriti puudutab see nn “jumalakartust” – kui inimene hoidub tegudest, mis ehk võiksidki talle kasu tuua või naudingut pakkuda, kuid on moraalselt kahtlased või kahjulikud teistele (sealhulgas järeltulevatele põlvedele).

See, et me oleme teadlikud utoopia ohtudest, lubab meil loota nende vältimisele, ning seepärast ei jaga me ei oma vanaisade joovastust ega oma isade skepsist. Me püüame utoopiasse sisse ehitada tema enesepiiramise mehhanismi, seada kiirust koguvale progressimasinale usaldusväärseid pidureid. Eshatoloogia pidurdab tehnoloogia hoogu järskudes kurvides ja see tähendab, et ühes progressi kiirenemisega hakkab ka pidurite osatähtsus kasvama. Inimesed pelgavad mõtlemisvõimelisi masinaid, viirusi, kloone, tehislikke geene, uut küborgide rassi, sest kõige selle tagant viirastub “seesamunegi”, “Lõpp”. Nad hakkavad ühe jalaga vajutama tehnikaprogressi gaasipedaali, teisega aga kompama eshatoloogilise piduri järele. Ja ainult nõnda, kahe pedaaliga töötades, hakkabki meil olema võimalik liikuda edasi mööda tuleviku ebatasast maastikku, ilma et peaksime kuristikku kukkuma.

9. Tehnomoraal

18.–19. sajandil tehnikat ja moraali sageli vastandati teineteisele. “Teadus ja voorus ei sobi kokku,” kuulutas Jean-Jacques Rousseau täpselt 250 aastat tagasi, 1750. aastal.

Just moraali ja tehnika üheks tervikuks liitmist, tehnoeetikat, võib pidada selle tuleviku üheks tunnusjooneks, mille lävele on jõudnud 21. sajand. Tehnika ei tähenda terast ja masuuti, “hingetuid” mehhanisme, nagu sisendavad meile lapselikud muljed industriaalajastust. Tehnika – see on mõte ja sõna, mis väljuvad kogu universumi avarustesse. Tehnomoraaliks nimetan ma neid uusi moraalseid võimalusi, mis tulenevad teaduse, tehnika, suhtlusvahendite arengust. Tehnomoraal tähendab süvaseoste loomist “mina”, “sina” ja “tema” vahel – selliste dialoogiliste suhete kujunemist, millel on nii tehniline kui ka moraalne mõõde.

Tehnika muudab meie käitumise pööratavaks, võimendab kõigi meie tegude tagasisidet, tekitab bumerangiefekti, nii et meil on märkimisväärne oht langeda ise oma kuriteo ohvriks. Varasem selgepiiriline jagunemine “subjektiks” ja “objektiks” kaob, ning kõik, mis on kavandatud teiste vastu, pöördub hõlpsasti meie eneste vastu. Tuumarelva valdajad pidid paratamatult arvestama sellega, et sõjatules või tuumatalve pakases saavad hukka ka nad ise ja nende lähedased – ellujäämisgarantiid pole kellelgi. Võib tuua hulganisti näiteid, kus ühest või teisest tehnilisest leiutisest on halba sündinud – kuid ei saa jätta arvesse võtmata ka vastupidiseid näiteid, kus hävitusrelva olemasolu on talitsenud inimeste kirgi ja tõstnud nende kõlbelist vaimu. Just käegakatsutav tuumasõja-oht tõi sallivuse ja rahumeelsuse põhimõtte rahvusvahelisse poliitikasse, s.o lähendas seda eetikale. Kui varem, Tolstoi ja Gan-dhi ajastul, tähendas vägivallatuseprintsiip puhteetilist valikut, siis pärast tuumarelva loomist saab see globaalpoliitika lahutamatuks osaks kui ainus võimalus üheskoos ellujäämiseks, kui tehnika poolt antud õppetund vastastikusest seotusest.

Täpselt niisama viis oht, mille kutsus esile inimese vägivald looduse kallal, uue ökoloogilise moraali tekkeni, mis ei eelda mitte tehnikast loobumist, vaid peenemate ja jäätmevabamate tehnoloogiate edendamist. On vana tõde, et vähene teadmine hävitab usu, aga suurem teadmine viib taas temani. Niisama ka industriaalühiskond hävitab loodust, aga arenenum, postindustriaalne ühiskond hakkab seda hoidma ja taastama. Uue põlvkonna tehnika kaitseb loodusmaailma tema enese eest; tema kiirendusmehhanismi ehitatakse sisse ökoloogilised pidurid, nii nagu eshatoloogilised pidurid pannakse peale “ajaloovedurile”.

Tänapäeva tsivilisatsiooni tehnoloogiline tase muudab mõistetavamaks ja tajutavamaks Kanti kategoorilise imperatiivi: “Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mida järgides sa samal ajal võiksid soovida, et see saaks üleüldiseks seaduseks.”[7] Ühiskonnaprotsesside keeles nimetatakse seda “globaliseerumiseks”, aga tänapäeva teaduse keeles, mis tegeleb “kaoplekssusega” (chaoplexity – ‘kaos’ + ‘komplekssus’) – liblikaefektiks. Hiinas tiibu kehitav liblikas võib esile kutsuda orkaani Brasiilias. Kõik on sedavõrd vastastikku seotud, et iga inimese tegevusel on omad tagajärjed kogu inimkonnale, kaasa arvatud antud isikule endale. See pööratavus hakkab võimenduma sedamööda, kuidas kommunikatsioon kiireneb ja tekib neuraalne keskkond, mis ei ole läbitav mitte üksnes tekstuaalsetele märkidele, sõnadele ja arvudele, vaid ka ajuprotsessidele, neuraalsetele ärritustele.

“Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu on vaid päevavalgele tulemiseks” (Mk 4:22). Tehnika viib meid lähemale sellele, mille eest hoiatavad prohvetid – viimsete aegade avalikuks tulekule. Mingil tasemel valmistab tehnika meid ette seismaks viimsepäevakohtu ees, mis hakkab lugema meie mõtteid ja meie hingi. Inimene, kes on varustatud mõtlemisvahenditega, mis närvirakkude ja -kiudude jätkuna on paigutatud tema ajusse, ei saa mitte üksnes vägevaks, vaid muutub ka läbipaistvaks ja aruandekohustuslikuks. Siis muutub töö oma mõttemõlgutuste salajase sisuga igapäevaseks imperatiiviks, samasuguseks etiketireegliks, nagu praegu on sõnade valik sotsiaalse suhtluse protsessis. Siis kuluvadki meile ära – nii usklikele kui uskmatutele – need meditatsiooni, mõttepalve meetodid, mille töötasid välja askeedid ja lihasuretajad. Sest pattu ei tehta ju mitte ainult teo ja sõnaga, vaid ka mõtetega, ning kõige raskem on võidelda viimasega, kuna praegu ei pea oma mõtetest kellelegi aru andma peale nähtamatu Jumala. Kui meie mõtted muutuvad nähtavaks ka inimestele, siis saab meil nõrkadel olema ka suurem stiimul mõttepuhtuseks ja -kasinuseks. Teadustehniline progress esitab moraalile üha suuremaid – aga perspektiivis lausa rusuvaid – nõudmisi.

Keegi ju ei eita, et kriminaalõigus ja seltskondlik etikett, rõivastades meid oma hullusärki, mitte ainult et hoiavad ära kuritöid, pahategusid, kurikeelsust ja tülisid, vaid ka soodustavad kommete paranemist. Õiguskorra jõud ja avaliku häbi ähvardus hoiavad meid tagasi hulgast korrarikkumistest, millega meil üksnes usu ja südametunnistuse jõul oleks raske võidelda. Tehnika, nagu varem õigusemõistmine ja etikett, võib tulla kõlblusele appi – sealjuures segamata tolle edasist arengut omaenda sfääris. Õigusemõistmine ja etikett hoiavad meid tagasi korda saatmast kuritöid või toorelt käitumast, kuid ei kirjuta ette mingeid erilisi voorusi. Samuti ei suuda ka tehnika, paljastades ja seades ühiskondliku kontrolli alla inimese uusi psüühilisi kihte, neid kihte täielikult ammendada, vaid vastupidi, võib muuta siseelu sügavamakski – see väljub teistesse, ülipeentesse mõõtmetesse, mis antud tehnilise süsteemi kontrollile ei allu. Nii – sisemist eksternaliseerides – toimubki inimese introspektsiooni edenemine, tema “salajasest salajasema” kasv.

Tehnomoraalse arengu igas staadiumis on oodanud ja ootavad meid muidugi ees väga suured kiusatused. Türanni või platonliku “filosoofist seadusandja” käes võib õigusemõistmise süsteem moonduda tasalülitamis- ja repressiooniaparaadiks; seltskondlik etikett võib saada ideoloogilise kontrolli, poliitilise “korrektsuse”, üleüldise pealekaebamise jne süsteemiks. Samal ja suuremalgi määral võib neuroühiskonna, tehnotserebraalse keskkonna teke kaasa tuua uue nõiajahi meie teadvuses ja alateadvuses. Kuid me ju ei kaota ära õigussüsteemi ega hea käitumise reegleid üksi seepärast, et nad kätkevad endas ka ebaõiglast kohtumõistmist, silmakirjalikkust, teisitimõtlejate ja teistmoodi kõnelejate allasurumist? Samamoodi ei saa ära keelata ka neuroühiskonda, kõigi nende hirmsate ohtude kiuste, mida ta mõttevabadusele kaasa toob. Aju, mis on vahetult lülitatud maailma transformeerimise masinate külge, siseneb uue moraalse riski tsooni.

Paraku – nii nagu oli 1920.–1950. aastate põlvkond, kes klammerdus leninlik-stalinliku utoopia külge, nii kerkis esile ka 1970.–1990. aastate põlvkond, keda lummasid zamjatinlik-orwellikud antiutoopiad ja kes näeb tehnikaga seonduvat tulevikku läbi mustade prillide. Mõistagi hakkavad mõtte iga sammuga keskkonna kontrollimise poole kaasnema ka uued mõttekontrolli viisid, nagu Orwelli “teleekraan”, mis ühtaegu nii näitab kui jälgib. Mis siis teha – hävitada need “kaugelenägevad” pealekaebajad? Kuid jumal hoidku – me ju ei purustanud televiisoreid, vastupidi, televiisorid, arvutid ja muud tehnilised kommunikatsioonivahendid purustasid selle ühiskonnakorra, mis ähvardas nad jälgimisvahendiks muuta. Kas mitte sellepärast, et tehnika ise kannab endas subjekti ja objekti pööratavust ning säherdune ekraan, mis laseb mind jälgida ilma jälgijat nägemata, on lihtsalt primitiivne või praakmudel? Mida täiuslikum on tehnika, seda suuremat läbipaistvust ühiskonnas ta eeldab – ja esile kutsub.

Internetipõlvkond oli tunnistajaks tehnika ja moraali ühisele võidukäigule tehniliselt mahajäänud ja moraalselt ebardliku totalitarismi üle. Seepärast ta ei vastandagi tehnikat ja moraali. Futuristlikud rünnakud moraali ja rousseaulikud rünnakud tehnika vastu jätavad tänapäeva noorsoo ühtviisi külmaks (vähemalt “esimeses” maailmas). 1990. aastatel hakkas rohkesti ilmuma elektroonilise kommunikatsiooni alaseid eetikakoodekseid. Muuhulgas rida autoriõigusteküsimusi, mis varem kuulusid jurisprudentsi alla, hakkab nüüd üle minema moraali valdkonda; kusjuures selle moraali rikkuja riskib vaat et enamagagi kui traditsiooniliste seaduste rikkuja. Rahaliste kompensatsioonidega juba ei pääse. Elektroonilise keskkonna läbipaistvus ja resonantsus võivad hetkega ja igaveseks hävitada nurjatustega hakkama saanud võrguasukate maine.

Tehniliselt arenenud ja kommunikatiivselt avatud ühiskondades muutuvad puhtmoraalsed tegurid ikka käegakatsutavamaks ning hakkavad üha enam mõjutama ühiskondlikku ja kutseelu. Internetipõlvkonnale pole moraal ja tehnika mitte üksnes kokkusobivad, vaid on teineteisest lahutamatud asjad.

10. Proteism ja avangard

Proteismil kui “sajandialguse” maailmavaatel on palju ühist 20. sajandi alguse avangardiga: tulevikku suunatus, eksperimenteeriv hoiak, vastuvõtlikkus uuele, prognostika ja futuroloogia, manifesti-žanr. Kuid selle sarnasuse taustal on erinevused veelgi selgemad. Avangard tähendab sõna-sõnalt “eelväge”, kes on liikunud kaugele ette ja veab enda järel kaasa “mahajäänud masse” või isegi rebib end neist uhkelt lahti teel kauge eesmärgi poole. Proteism tähendab, et teadvustatakse oma lapsikut uus-olekut, ebaküpsust, infantiilsust, mis jääb kaugele maha tulevikust, sama nähtuse arenenud vormidest. Proteism omab juba küllaldast ajaloolist kogemust, et end paika panna – mitte kaugesse tulevikku, vaid selle tuleviku kaugesse minevikku, mida ta ette aimab; mitte nende nähtuste, mida ta sisse juhatab ning mis peagi muudavad ta arhivaarseks kihiks ja ajalooliseks “fooniks”, avangardi, vaid arjergardi.

Avangardil on kalduvus hüperboolidele, ta kuulub ühte Einsteini kosmoloogiaga, paisuva universumi avastamisega teaduse poolt, ta pingutab oma stiilimuskleid ja pungestab oma kujundeid kosmiliste mõõtmeteni. Proteism seevastu kaldub litootese poole, ta näeb kõigis nähtustes kahanemise, minimeerumise tendentsi, ennast näeb ta “väikesena”, “lapselikuna”, ta on kongeniaalne nende “nano”-tehnoloogiatega, mis viivad tööstuse, informaatika, küberneetika mõõtkavad aatomite ja kvantide suurusjärku.

Avangard asetas end kõigest ette ja kõige kohale. Proteism ei uhkusta oma uudsusega, vaid pigem lepib oma vältimatu ja kiire vananemisega; ta ei paiguta end mineviku suhtes tulevikku, vaid tuleviku suhtes minevikku. Proteism vaatab ennast tagurpidi pööratud binoklist ning näeb end seal väiksena, ajaloo silmapiiri taha kaduvana. Selles mõttes on proteism küps avangard, elutark tänu oma lüüasaamistest ja totalitaarsetest aseainetest saadud kogemustele, võimeline nägema end selle protsessi sabaotsas, ammu möödunus, millele tema vaid aluse paneb. See on avangard, mis mõõdab end omaenese mõõduga ja vaatab end sellest aegade kaugusest, mille suunas ta alles esimesi samme teeb.

Meil on juba olemas – esimest korda ajaloos – kogemus üheainsa põlvkonna elu jooksul toimunud tormilistest tehnoloogilistest muutustest. Me juba saame end omaenese mõõduga mõõta, kõrvutada oma algusi ja lõppe. Selline kogemus puudus neil avangardipõlvkondadel (1900.–1960. aastateni), kelle looming tärkas järjekordse tehnilis-informatsioonilise laine harjal, kuid kes ei näinud, kuidas see laine vaibub ja järgmisega asendub, ning kes seepärast otsekui kangestusid sel lainel, nägid end kõigist teistest kõrgemal seisvana, samastasid end tulevikuga tolle viimases ja kaheldamatus õigsuses. Meie sugupõlv suudab juba ette näha sellist tulevikku, kust me ise paistame millegi ammu möödununa. Niisugune kahestumine on 2001. aasta põlvkonna tõeliselt uus tunnusjoon. Kõik need mõisted ja terminid, mis kinnistusid sajandivahetusel, on meile kasvamise jagu suured ning seepärast võib nad varustada eesliitega proto-. Virtuaalne, elektrooniline, neurokosmiline ajastu – me oleme nende eoonide päris alguses ja seepärast saamegi lisada neile selle proto-.

…Ja ka ma ise näin endale “proto-millenagi”, veeuputuseelse lummutisena, kes on roomanud välja 20. sajandi lõpust, nii nagu 18. sajandist roomasid välja nüüdseks unustatud Heraskovid, Ozerovid… – pärast neid aga sugenesid Žukovski, Puškin, Gogol, Dostojevski… Ma näen end tuleviku-Dostojevski silmadega – kui hiliskommunistliku ja varajase arvutiajastu mõistuslikku protoplasmat, varustatud algelise hingeeluga ja naiivselt keeruliste aparaatidega – valgustusajastu eesliiniga, arvutitehnikaga. See on tragikoomiline olukord – tunda end millegi nii tundmatu prototüübina, et pole isegi teada, kas see aset leiab või vaob ta algkujugi minevikku, ilma et leiaks tulevikus millegagi seost.

Langetada otsust selle üle, mis on “proto-”, saab tavaliselt alles pärast seda, kui nähtus on täielikult küpsenud ja teoks saanud. Kust me teame, et Dante ja Giotto – see on protorenessanss? Ilmselt sellist määratlust on võimalik anda alles pärast seda, kui on välja kujunenud ja lõpule jõudnud renessanss ise, st tagantjärele. Ja tõepoolest, termin “protorenessanss” tekkis alles 19. sajandil (ja termin “renessansski” mitte varem kui 18. sajandi lõpus Prantsusmaal). Kas tohib öelda “proto-” selle kohta, mille kaasaegne sa oled – või saab säärast terminit kasutada üksnes minevikunähtuste puhul, pärast seda, kui nad on juba olematusse kadunud ja me näeme, mille ettekuulutuseks nad olid?

Meie põlvkonna iseärasus on selles, et tema saab anda määratluse “proto-” ka “ennetavalt”, s.o juba ette sätestada selle nähtuse esialgsuse, mis küpsesse järku jõuab tulevikus. Sellega leiab ühtaegu aset prognostiline töö. Kui me nimetame nüüdisaegseid veebikülgi “protovirtuaalseks maailmaks”, siis sellega me ühtlasi ka määrame nende ekraanitasapindade arenguprojektsiooni küpseks, mitmedimensiooniliseks, kõikehõlmavaks virtuaalsuseks ning tähistame oma koha selle arenguprotsessi embrüonaalses, kahemõõtmelises perioodis. Prognoosides tulevikku, me ühtaegu paigutame end tema kaugesse minevikku. Seeläbi muutubki futuroloogia lahutamatuks projektiivsest arheoloogiast – meie eneste, meie oma aja arheoloogiast.

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses lõi kahel toona kõige eesrindlikumal maal, Prantsusmaal ja Inglismaal, lõkkele vaidlus “muistsete ja moodsate” vahel. Esimesed kuulutasid antiikautorite tingimatut üleolekut, teised tõendasid, et kaasaegsed võivad noid ületada. Charles Perrault, “Punamütsikese” autor, ja Bernard Fontenelle, “Vestluste rohkem kui ühest maailmast” autor, olid sisuliselt esimesed avangardistid Euroopa kultuuris: nad ei kutsunud üles heitma Homerost ja Sophoklest üle Kaasaegsuse auriku parda, kuid väitsid, et moodsad võivad muistsetest üle olla. Nii joonistus välja puhtilmalik konflikt “uue” ja “vana” vahel, mis seejärel jätkus pea katkematult kolme sajandi vältel, võttes ikka teravamaid ja mõnikord raevukaid vorme: “romantikud ja klassitsistid”, “realistid ja romantikud”, “sümbolistid ja realistid”, “futuristid ja sümbolistid”, “sotsrealistid” ja “modernistid”, “sotsartistid” ja “neoavangardistid”…

Ja just seesama konflikt meie silma all ammendubki, sest me ise vananeme samal määral ja sama kiirusega kui uueneme. Me ise oleme muinasmoodsad, me oleme neoarhailised. Uuenemise hoogsus, mida me eeldame tulevikult, eeldab meie eneste kiiret arhaiseerumist.

*

Kui pöörduda tagasi möödunud sajandi lätetele, siis on kasulik meenutada, et välja arvatud harvad erandid, ei hakanud manifestid ilmuma mitte tema kalendaarses alguses, vaid ligikaudu aastail 1908–1909 ja muutusid eriti sagedaseks 1912.–1913. aastal, s.o just maailmasõja eelõhtul:

Jules Romains’i “Üksmeelne elu”, 1908 (unanimismi manifest)

Filippo Tommaso Marinetti “Futurismi esimene manifest”, 1909

Vjatšeslav Ivanovi “Sümbolismi juhtmõtted”, 1910

Aleksandr Bloki “Vene sümbolismi tänapäevasest olukorrast”, 1910

David Burljuki, Aleksei Krutšonõhhi, Velimir Hlebnikovi, Vladimir Majakovski “Kõrvakiil seltskondlikule maitsele”, 1912

Miguel de Unamuno “Kunst ja kosmopolitism”, 1912

Marinetti “Kirjandusliku futurismi tehniline manifest”, 1912

Ossip Mandelštami “Akmeismi hommik”, 1912/1913

Nikolai Gumiljovi “Sümbolismi pärand ja akmeism”, 1913

Marinetti “Futuristide poliitiline programm”, 1913

Alfred Döblini “Futuristlik sõnatehnika”, 1913

Kas on olemas seos manifesti-žanri ja üleilmsete kataklüsmide vahel? Vahest mingi seos ongi, sest manifest – see on mõtte kataklüsm, märk aegade katkestuskohast. Kui hakkavad ilmuma manifestid, tuleb maailma mingi otsustavalt uus jõud ning lükkab ta lahti harjumuspärasest paigast. Loodame, et proteismi manifest ei kuuluta ette maailmasõda, vaid uut arenguastet ülemaailmses koostöös. Selle tarvis on meil olemas niihästi tahe uueks utoopiaks, mis põhineb võimalike maailmade loogikal, kui ka uusim sidetehnika, mis suudab ühendada teadvusi nende vabadust ahistamata.[8]

21. sajandi mõistete ja terminite lühisõnastik

Ambiutopism (vrd kr amphi– ‘ümberringi, kõrval, mõlemalt poolt, kahtmoodi’) – utopismi ja antiutopismi kombinatsioon, vastuoluline, ambivalentne suhtumine tulevikku.

Angeloid (kr angelos ‘sõnumitooja, saadik’ + eidos‘kuju, välimus’) – olend, kes valdab mõningaid inglite omadusi, näiteks suudab läbi õhu ühest kohast teise liikuda, edastada oma mõtteid kauguste taha jne. Mõiste “angeloid” käib ka paleonoikumi ajastu inimeste kohta, kes asuvad intellektuaalse ja kommunikatsioonitehnika arengu varajastes staadiumides.

Début de siècle (pr) – “sajandi algus” kui eriline meeleolu ja maailmanägemise tüüp, vrd fin de siècle (“sajandi lõpp”).

Hüperautorsus – pluraalsete autori-isiksuste (ja vastavate teoste) teke, kelle taga puuduvad bioloogilised kandjad (“reaalsed” indiviidid).

InteLnet – erialadevaheline kooslus uute intellektuaalsete liikumiste loomiseks ja levitamiseks virtuaalse ruumi kaudu; üks vaheastmeid neuraalsete ja elektrooniliste võrkude lõimumisel ning süntellekti (ühismõistuse) tekkimisel.

Mikroonika – teadus väikesest, miniaturiseerimise meetoditest; väikeste asjade, universumi pisimate osade filosoofia ja esteetika.

Multiversum – erinevate füüsikaliste seaduste ja dimensioonidearvuga maailmade koguhulk, erinevalt ainsast “universumist”, meie Maailmakõiksusest.

Multiviid – mitmuslik indiviid, kelle eri “minadel” võivad olla iseseisvad füüsilised kehastused, kusjuures nad säilitavad ühise eneseteadvuse.

Mõttehoid – oma mõtete valitsemise, ühiskondlikult ohtlikest või patustest mõtetest hoidumise süsteem; mentaalne askees, mida varem viljeldi joogas ja hesühhasmis, kui enesetsensuuri moodus tserebraalselt avatud ühiskonnas.

Neurokosmos – kosmose fragment, mis on vahetus ühenduses ajuga ja tema poolt juhitav.

Neuromaania – narkootiline sõltuvus kujutistest, ideedest ja teistest infoüksustest, mis otse mööda elektroonilis-neuraalseid kanaleid ajju saabuvad.

Neuroühiskond – ühiskond, mis on vahetult ajuprotsesside poolt juhitud ja mis omakorda neid kontrollib.

Nookraatia – poliitilise korralduse ja valitsemise vorm kommunikatsioonivõrkudes toimiva kollektiivse mõistuse juhtimisel.

Nootiline (kr noos ‘aru, mõistus’) – mõistusesse kui planetaarsesse nähtusse, kui Maa geosfääri ja biosfääri ümberkujundavasse jõudu puutuv.

Paleonoikum (paleo ‘iidne’ + noos ‘mõistus’) – kollektiivse mõistuse ja algeliste intellektuaalsete masinate ajastu (siia kuulub ka meie aeg).

Panpsühhism – välismaailma lahustumine sisemises, piiri kadumine psüühika ja reaalsuse vahel.

Projektiivne arheoloogia – muistislike moodustiste uurimine kaasaja kultuuris, käsitus olevikust kui prognoositava tuleviku suhtes ammu möödunust.

Proteism (kr proto– ‘alg-, esi-’; Proteus – vanakreeka jumalus, kes suutis muuta oma kuju) – asjade algusseisundile omane maailmataju, esialgne visand tulevikutsivilisatsiooni alles tundmatutest vormidest.

Süntellekt (kr syn– ‘koos-’ + “intellekt”) – koguduslik mõistus, ühismõistus, mis moodustub individuaalsete teadvuste lõimumisel elektroonilise kommunikatsioonivõrgu kaudu; arenguaste teel üldinimeseliku kvandilis-neuraalse aju tekkele.

Sürreaal – virtuaalse ruumi fragment kui kolmemõõtmeline reaalsus, mis on psühhofüüsiliselt täiesti tõetruu ja mis ühtlasi allub juhtimisele nagu tehniline seade.

Tehnoangelism – üleloomulike, “ingellike” omaduste saavutamine inimese poolt tehnilise evolutsiooni kaudu, mis ületab tema bioloogilise loomuse piiratuse.

Tserebraalselt avatud ühiskond – ühiskond, kus ajuprotsessid on tehniliselt hõlvatud, viidud välisilma ning osalevad otseselt infovoogudes ja tootmisprotsessides.

Tšelovest (человек ‘inimene’ + весть‘sõnum’) – individuaalne olemus, inimese entelehhia, mis võib võtta kehaväliseid vorme ning olla edastatav kui “informatsiooniline portree”, mis valdab kõiki originaali omadusi.

Virtomaania – narkootiline sõltuvus “virtuaalsetest maailmadest”, nii nagu nad kangastuvad meile arvutiekraanidel, hiljem aga oma kolmemõõtmelises, kombatavas projektsioonis.

Virtonautika – rännak, “mereretk” virtuaalmaailmades.

Virtosaal – saal kolmemõõtmeliste, pärismaailmaga samastuvate “virtuaalsete maailmade” kui totaalse kunsti teoste etendamise tarvis.

Михаил Эпштейн, Début de siècle, или От пост- к прото-. Манифест нового века. Знамя, 2001, nr 5. http://www.magazines.russ.ru/znamia/2001/5/epsh.html(Esialgsel kujul ilmunud: Протеизм. Манифест начала века. Веера будущностей, nr 7–8, 16.01.2001– 23.01.2001. http://www.veer.info/07/v7_proteism1.html; http://www.veer.info/08/v8_proteism2.html)

MIHHAIL EPSTEIN (1950), kirjandusteadlane, kulturoloog, filosoof ja esseist. 1972 lõpetas Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna. 1990. aastast USA-s, Emory ülikooli kultuuriteooria ja vene kirjanduse õppejõud Atlantas. Eesti keeles on varem Igor Kotjuhi tõlkes ilmunud Epsteini “Essee esseest” (Vihik, 2004, nr 9).

[1] Väljend fin de siècle läks laiemalt moodi pärast prantsuse kirjanike Francis de Jouvenot’ ja H. Micard’i samanimelise näidendi lavalejõudmist 17. aprillil 1888. aastal.

[2] М. Эпштейн, Прото-, или Конец постмодернизма. Знамя, 1996, nr 3, lk 196–209. Taastrükk rmt-s: М. Эпштейн, Постмодерн в России: Литература и теория. Moskva, 2000.

[3] Uued terminid on toodud paksus kirjas ja neid selgitatakse manifestile lisatud lühisõnastikus.

[4] Kurt Gödeli kaks teoreemi mittetäielikkusest (1931) argumenteerisid põhimõttelist võimatust tõestada mingit postulaati selle mõistete ja aksioomide süsteemi raames, kus see postulaat on formuleeritud. See muuhulgas tähendab, et subjektil ei ole võimalik end täielikult reflekteerida objektina.

[5] Vt eesti k-s rmt-s: F. Dostojevski, Inimene on saladus. Tlk P. Torop. Tallinn, 1981, lk 162. Tlk.

[6] Vene k-s vastavalt: обобщение, сообщение, приобщение-преобразование. Tlk.

[7] M. Kaku, Visions. How Science Will Revolutionize the 21st Century. New York; London jt, 1997, lk 5.

[8] Ca: “Kattu rohelusega, luht, / silluta päevadele põhi. / Vikerkaar, anna loogad / aastate kiirelennulistele ratsudele.” Tlk.

[9] J. W. Goethe, Faust. Tlk A. Sang. Tallinn, 1967, lk 642.

[10] J. W. Goethe, Wilhelm Meisteri rännuaastad. Tlk L. Kibuvits. Tallinn, 1959, lk 322.

[11] Nanotehnoloogia (vrd kr nanos – kääbus) tegeleb objektidega, mille mõõtmed jäävad suurusjärku üks miljondik meetrist ja on ligikaudu nelja aatomi pikkused.

[12] Ф. Бэкон, Сочинения в 2 томах. 2. tr.  Moskva, 1978, kd 2, lk 264.

[1] Tsivilisatsioonide jagamine kolmeks tüübiks – planetaarseteks, päikesesüsteemikeskseteks ja galaktilisteks tsivilisatsioonideks, olenevalt nende poolt hõlvatud energiavarude mõõtkavast – pärineb astronoom Nikolai Kardašovilt ja on kasutusel rahvusvahelises futuroloogias.

[2] Uue ajastu teadustehniliste väljavaadete mõistmisel on mulle eriti kasulikuks osutunud järgmised raamatud: M. Kaku, Hyper-space: A Scientific Odyssey Through Parallel Universes, Time Warps and the Tenth Dimension. New York; London jt, 1995; J. Horgan, The End of Science: Facing the Limits of Knowledge in the Twilight of the Scientific Age. New York, 1997; R. Kurzweil, The Age of Spiritual Machines. New York, 1999.

[3] Termin “proteuslik stiil”, tähistamaks indiviidi kalduvust enesega eksperimenteerimisele, oma “mina” multiplitseerimisele, plastilisele ümberkehastumisele, pärineb psühholoog Robert Liftonilt: R. J. Lifton, Boundaries: Psychological Man in Revolution. New York, 1970.

[4] Indiviidi “jagamatu” jaguneb – nii nagu jagunesid “aatomid”, tuues ilmsiks osakeste, lainete keerukama vastastikmõju, nähtamatute “superstringide” võnkumise (vrd ‘jagamatu’ – kr atomos, ld individuum).

[5] Kujutlused koguduslikust mõistusest (ühismõistusest) ehk kollektiivsest intellektist – sellest, mida meie nimetame süntellektiks – saavad alguse Aristotelese neo-platoonilistest tõlgendustest 10.–12. sajandi araabia ja juudi müstikas: Al-Fārābi, Ibn Sīnā, Maimonides. Sellest, kuidas see keskaegne filosoofiline eelaimus realiseerub tänapäeva elektroonilistel avarustel, vt: P. Lévy, Collective Intelligence: Mankind’s Emerging World in Cyberspace. Tlk R. Bononno. New York; London, 1997.

[6] P. Lévy, Collective Intelligence, lk 97. Edasi selgitab Lévy, et jutt on “uuest” angelismist, mille “lähteallikaks on inimkooslused”.

[7] И. Кант, Основы метафизики нравствен-ности. Rmt-s: И. Кант, Сочинения в 6 томах. Moskva, 1965, 4. kd, 1. osa, lk 260.

[8] Võimalike maailmade loogikast ja sellest, mis sellest järeldub uue sajandi kultuurile, vt М. Эпштейн, Философия возможного. Модальности в мышлении и культуре. Sankt-Peterburg, 2001.

Zinovi Zinik
Postkaart Moskvast
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Maire Jaanus
Õnn ja hullus
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga