Luule

Liina Lukas
Kohapärimus baltisaksa ballaadis

Cornelius Hasselblatt
Kui(das) Eestis hakati lugema (?)

Kui ma umbes neli ja pool aastat tagasi panin punkti oma kirjandusloole,^[1]mõistsin äkki väga selgelt, et olin just lõpetanud täielikult vananenud teose. Ühtlasi mõistsin (arvasin, lootsin), et olin kirjutanud väga olulise ja ka vajaliku raamatu, aga siiski – mingil määral ja teatud mõttes oli see juba ilmumisel vananenud. Miks?

Lihtsalt sellepärast, et tajusin oma kirjutatud teose ja reaalsuse, n-ö tegeliku elu vahel teatud lõhet. Sest maailmas pole ju ühtki inimest, kes oleks nähtusega, mida tavatseme nimetada kirjanduseks, tutvunud viisil, nagu mina seda oma raamatus tutvustada katsusin. Mitte keegi ei ole lugenud ainult ühes keeles kirjutatud kirjandust. Kõik on alati lugenud ka midagi muud, midagi, mis algupärandis polnud kirjutatud ega mõeldud selles keeles, milles seda loeti. Eesti kirjanduse huviline või asjatundja on alati lugenud läbi ka hulga raamatuid, mis ei kuulu eesti kirjandusse; iga saksa lugeja on lugenud ka midagi peale saksa kirjanduse; isegi iga ameeriklane on, juhul kui ta üldse kirjandust loeb, tutvunud teistegi maade kirjavaraga. Nagu kõigil teistelgi rahvastel, on neil olemas teatud arusaam nähtusest nimega kirjandus, ja see arusaam on sündinud erinevatest segudest. See aga tähendab, et lugedes monograafiat saksa, ameerika või eesti kirjanduse kohta, ei pruugi me sealt kuigi palju teada saada sakslaste, ameeriklaste või eestlaste kirjanduslikust teadvusest. Selline monograafia käsitleb alati ainult osa, mis midagi meile ilmselt annab, kuid mitte kunagi täispilti.

Mida see meile siis annab? See annab meile ülevaate ühes teatud keeles kirjutatud kirjavarast, seda küll. Ning enda au päästmiseks tuleb muidugi öelda, et nn rahvuslikke kirjanduslugusid on kindlasti vaja. Sest kuidas muidu saaks kõrvalseisja aimu sellest, mis on kirjutatud talle tundmatus keeles? See olgu selge. Pealegi on mitmes keeles juba nii palju kirjutatud, et vahepeal on otstarbekas teha ülevaatlikke kokkuvõtteid. Aga siiski on rahvuslik kirjanduslugu teatud mõttes ainult eeltöö teatud rahva või rahvuse või riigi elanikkonna kirjanduselu ja sellega seoses ka kirjandusliku teadvuse mõistmiseks. See on kindlasti üks mõistmise komponent, võib-olla isegi hädavajalik komponent või eeltingimus – aga kindlasti veel mitte piisav tingimus. Selleks on ilmselt rohkem vaja.

Sest tõenäoliselt on meil väga lihtne ruttu loetleda, mida eespool mainitud eesti kirjanduslugu meile ei anna. See eianna ülevaadet eestlaste mõttemaailmast. See ei anna ülevaadet eestlaste tõekspidamistest. See ei anna ülevaadet eestlaste kujunemisest. Ja see ei anna ülevaadet eestlaste “eurooplasteks saamisest”.

Muidugi ei pretendeerigi ükski rahvuslik kirjanduslugu ammendava ülevaate andmisele loetletud küsimustest, aga rahvuskultuuri ja rahvusliku kirjanduse vahel konstrueeritakse ju tihti mingit seost. Tasub vaid mainida Lutsu ja Tammsaaret, kui ennäe – juba on seal kogu rahvuslik iseloom olemas.

Kas ikka tõesti on? Ma kardan, et päris nii ei ole. Võib ju olla, et kaks eesti autorit iseloomustavad hästi ja veenvalt eestlasi ning nende olemust, kuid sellest ei tohi teha ekslikku järeldust, et eestlaste iseloomu genereerimiseks olekski vaja ainult neid mainitud eestlasi. Sest need kaks on ju oma tõekspidamised ka kuskilt võtnud. Seda näitlikustab antud juhul väga kenasti tähelepanek, et enne oma surematute teoste kirjutamist olid Luts ja Tammsaare muidugi tutvunud igasuguste muude tekstidega, millest kõige tõenäolisemalt ainult väike osa oli kirjutatud või mõeldud eesti keeles. Ühesõnaga: nad olid üht-teist lugenud. Ja siin meie probleemi tuum ongi: see mainitud rahvuslik kirjanduslugu ei anna meile sugugi ülevaadet sellest, mida kõike on eestlased läbi sajandite lugenud. Kui tahame aga eestlaste kujunemises selgusele jõuda, peame ka seda teadma.

Nõnda sündis käesoleva projekti ja selle seminari idee. Ja pisut hiljem ka siinse artikli kahemõtteline pealkiri. Pealkirjas kasutatud sulud annavad teatud moel juba paljalt oma olemasoluga märku, et tegemist on siirdeolukorraga, mingi üleminekuga, hämara alaga, mille piirid pole selged. Sest siin on ühte pandud kaks lauset, millest ainult üks on küsimus. “Kui Eestis hakati lugema” on pigem mingi narratiivi algus, nagu “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” või “Kui Raudpea tuli” või “Kui Kungla rahvas…”. See ütleb, et tahame pajatada üht lugu. Ja ühtlasi me ei tea, kuidas alustada. Kuidas see siis oli, kui Eestis hakati lugema? Kuidas see toimus? Kuidas üldse hakati lugema? Mida siis loeti? Millal? Kus?

See ongi see küsimuste rodu, mis peaks meid aitama lugemisajaloo kokkupanemisel. Sest just lugemisajaloost jutt ju käib. Lugemisajalugu on otsekui kirjandusajaloo kõrgem vorm. Ta on ulatuslikum ja keerulisem ning see ilmneb kahest peaaegu banaalsest, teatud mõttes kvantitatiivsest asjaolust: lugemine on vanem kui kirjutamine, ja rohkem loetakse, kui kirjutatakse.

Lugemisajalugusid on mingil määral juba olemas ja ega ma ütlegi, et see oleks väga uus mõte.^[2] Samuti ei peaks väga uus mõte olema, et inimene ei tutvu kirjanduse nime kandva nähtusega kunagi ainult ühes keeles. Kõik n-ö rahvuslikud kirjanduslood ei olegi rangelt võttes nii väga rahvuslikud: arvatavasti algavad mitmed Euroopa või maailma kirjanduslood – mis keskenduvad küll ühele keelele ning on seega “rahvuslikud” – mingite heebrea või kreeka keelest tõlgitud müütide ja lugudega, mida tuntakse tänapäeval koondnimetuse “Piibel” all. See aga tähendab, et nad möönavad – vaikides või eksplitsiitselt –, et tõlketekstidel on teatud roll rahvuskirjanduste sündimisel. Tõlgitud, see tähendab teisest kultuurikontekstist sisse toodud tekstid omavad mõningast tähtsust ka “oma” rahvuslikus ümbruses. Aga (kirjandus)loo edasise arengu/arendamise käigus kipub see sissetoomise-aspekt imelikul kombel ununema, ja peagi keskendutakse ainult vastavas keeles kirjutatud algupäranditele. Kusjuures on väga huvitav tähele panna, et sageli ei ole seda üleminekut ka ära seletatud ega kommenteeritudki. Räägitakse võib-olla “küpsusest” ja “täiskasvanukssaamisest”, ja ongi kogu lugu.

Sellest on tegelikult kahju. Sest metoodiliselt pole see puhas: miks alguses oletada, et igasuguseid võõrmõjusid on tõepoolest ja vaieldamatult olemas, et siis ühest (suvaliselt?) valitud hetkest alates kultuuriloos ilma nendeta hakkama saada? Kuidas seda põhjendada? Ma kardan, et mind ei veenaks antud küsimuses ükski põhjendamiskatse. Sest need võõrmõjud – või kuidas neid nimetada – ju jätkuvad pidevalt ega lõpe kunagi. Ning täpselt nagu me ei oska midagi öelda nende lõppemisest, nii ei tea me ka, millal nad algasid.

Seda võib väga hõlpsasti näitlikustada. Igal lugeval inimesel on mälestusi oma esimestest lugemiselamustest. Enne neid mäletatud raamatuid võis olla veel midagi – vanemate või vanavanemate ette loetud tekstid, vanemate poolt pihku pistetud raamatud, ükskõik, see ei muuda asja –, aga mingi hämar mälestus esimestest enda loetud raamatutest on paljudel kindlasti olemas. Meie kultuuriruumis oli see arvatavasti mingi emakeeles loetud tekst. Minul oli see näiteks Astrid Lind-gren, mu vanemal vennal, kes hakkas lugema viieaastaselt, oli see soomerootsi kirjanik Edith Unnerstad, mu abikaasal W. G. van de Hulst ja nii edasi. Need raamatud avaldasid arvatavasti mõju, muidu me täna neid enam ei mäletaks, ja see tähendab, et nad on meie kujunemisele kaasa aidanud. Aga kui needsamad kolm äsja mainitud inimest kolmkümmend aastat hiljem oma maa või oma keele kirjandusajalugu loevad, siis peavad nad pettunult konstateerima, et nende lapsepõlve lemmikuid ei pruugi selles raamatus ollagi. Kuidas nii? Mulle nii tähtis kirjanik, nii tähtis tekst, ja ma ei leia teda siit?

Keegi vist ei mõtle nii, ning igaüks teab kohe ütelda, miks neid autoreid mainitud kirjanduslugudes pole, aga tõele au andes: kas me ei peaks nii mõtlema? Kas on mingit põhjust nende kirjanike elimineerimiseks? Mina seda ei näe. Või täpsemalt, ma saan aru, miks nii tehti: Lindgren ja Unnerstad heidetakse välja sellepärast, et nad on rootsi keelest tõlgitud, nad ei kuulu saksa kirjandusse, ka saksa lastekirjandusse mitte. Punkt. Van de Hulst on täiskasvanute kirjandusloost kõrvaldatud, sest ta on ju ainult lastekirjanik. Punkt. Kirjanduslood alaku Piibli või Grimmelshauseni või Vondeliga, aga mitte nende mainitud lastekirjanikega. Nii et ma saan aru, miks nii tehakse, aga ma ei pea seda mõttekaks. Sest selline samm takistab meid mõistmast, miks me oleme sellised, nagu oleme. Nii jääb kogu rahvusliku kirjandusloo kirjutamine pelgalt eklektiliseks harjutuseks. Kena ju seegi – aga milleks seda tarvis on?

Sellest järeldub, et lugemisajaloo vaatevinklist kerkib kohe esile kaks probleemi: laste- ja noorsookirjanduse ning tõlkekirjanduse staatus.

Lastekirjanduse osas on kaks või isegi kolm asja kohe selged. Esiteks, keegi ei eita, et kui inimene hakkab lugema, siis tavaliselt alustab ta lastekirjandusega. Samuti ei eita keegi, et need esimesed lugemiselamused avaldavad teatud mõju. Või isegi suurt mõju, nagu selgus PÖFF-i tegevjuhi vastusest küsimusele – see on ajakirjanike lemmikküsimus niisugustes intervjuudes: “Kas mõni raamat on muutnud su elu?”, millele Kristo Tohver vastas: “Kindlasti, alustades lapsena loetud “Robin Hoodist”…”^[3]Koguni “muutnud elu”?! Sellest võib ju ainult järeldada, et lastekirjanduse tähtsust pole võimalik ülehinnata. Muidugi oli see ajaloolises perspektiivis pisut teistmoodi, siis hakati mõnikord ehk tõesti kohe peale täiskasvanute lugemisvaraga. Sest laste- ja noortekirjandus žanrina on ilmselt pisut noorem kui muu kirjandus. Aga kus näiteks Eestis on see piir, kas umbes esimeste aabitsate tulekul või palju hiljem? Missuguseid tekste need mainitud esimesed aabitsad sisaldasid, seda me ju umbkaudu teame.^[4]

Teiseks, üleminekut laste- ja noorsookirjandusest täiskasvanute kirjandusele on teatavasti raske fikseerida, ka siin võib viidata ühele värskele tsitaadile. Ajakirja Lugu osundatud numbris küsiti ühe Eesti tuntuima kirjaniku käest: “Miks sa lastele kirjutad?”, mille peale Andrus Kivirähk kostis: “Aga miks ma täiskasvanutele kirjutan? Minu jaoks pole vahet. Ma armastan ise väga lasteraamatuid lugeda, miks ei peaks ma siis proovima ka neid kirjutada. Head lasteraamatud on suurepärased asjad, me kanname neid enda mälus terve elu.”^[5]Ja vana kena näide on muidugi ka see, et eri kirjanduslood iseloomustavad erinevalt eesti kirjanduse kõige tuntumat, loetumat ja levinumat raamatut: Lutsu “Kevade” on kord noorsookirjandus, kord täiskasvanute klassik.^[6]Samasuguseid juhtumeid leidub ka väliskirjanduses, näiteks võiks esile tuua Tolkieni raamatud, mis on kord noortekirjandus, kord maailma täiskasvanute klassika, või Mark Twaini omad, mis liiguvad samuti kuidagi piiri peal.

Aga kohe kolmandaks: siiski on – seda kuidagi tunneme – mingi vahe Tammsaare Indreku ja Rowlingi Harry Potteri vahel. Või ei ole? Igatahes: Mart Velskeri nullindaid käsitlevat artiklit lugedes avastasin rõõmuga, et ka tema pühendab õige palju ruumi laste- ja noorsookirjandusele.^[7]Sellega ta ju möönis, seda küll otseselt ütlemata, et sel žanril on oluline roll. Aga mitte ainult sel žanril, vaid ka žanri kasutajatel ehk lastel, mis selgub ka tema artikli lõpust: “Mu väike sugulane, kaheksa-aastane poiss tegi katseid saada kontakti kirjandusega. Koomiksid pakkusid huvi, teised raamatud mitte eriti. Mingi lootusekiire tõid majja “Bullerby lapsed”, kuid kokkuvõttes oli lugejaks saamine vaevaline. Siis sattus ta kätte “Mees, kes teadis ussisõnu” – ja kõik läks käima.”^[8]Huvitav on siinjuures see, et kui mina Kivirähki “Ussisõnu” lugesin, ei mõelnud ma hetkekski, et tegemist võiks olla lastekirjandusega. Ka Velsker seda ei mõtle, aga kaheksa-aastane on ju ikkagi laps, või mis?

Sellega tahan ütelda, et lastekirjanduse staatus tuleks kuidagi uuesti paika panna. Me oleme siin haritud Euroopas harjunud mingisugune kummalise Hamlet-Faust-Don-Quijote-Sõda-ja-rahu-kaanoniga, aga miks keegi ei räägi Bullerby-Alice-Miisu^[9]-kaanonist? Ma ei tea, kas ja kuidas oleks võimalik selle täielik kaasamine kirjanduskaanonisse, aga vähemalt peaks ka seda kirjanduse liiki uuesti ja põhjalikumalt vaatlema. See annaks ka rahvusvahelises perspektiivis huvitavaid tulemusi. Mida lugesid lapsed kus? Täitsa võimalik, et eesti ja saksa kultuur olid ka nõukogude ajal veel sarnased selles mõttes, et seal lugesid lapsed Astrid Lindgrenit. Hollandis ja Prantsusmaal vahest Lindgrenit nii palju ei loetud, ehk loeti seal rohkem Lewis Carolli “Alice’it imedemaal”? Euroopa kaardile võiks joonistada hoopis uued isoglossid – selle järgi, mida enamik lastest esimese raamatuna luges. Ehk on meil siis üks Lindgreni maa, üks Carolli maa, üks Annie M. G. Schmidti maa – ma ei tea. Harry Potteriga juhtus küll tõesti vist nii, et üheaegselt hakkas “potteromaania” pihta igal pool. Aga see on juba uue meedia ajastu märk. Annaks uurida.^[10]

Teine suur teema on niisiis tõlkekirjandus.^[11]Sellest ainult nii palju: ka siin on üleminek teatud mõttes voolav. Laps, kes loeb Astrid Lindgrenit oma emakeeles, pole kindlasti teadlik sellest, et tegemist on tõlkega. Mina vähemalt küll ei olnud. Kas ma millalgi kolmeteistaastasena Jules Verne’i lugedes olin teadlik sellest, et tekst oli prantsuse keelest tõlgitud? Ma pole kindel, see igatahes ei mänginud mingit rolli. Lugesin põnevat teksti oma emakeeles, muud midagi. Koolis oli meil kirjandustunnis kõik läbisegi: Heming-way Heine kõrval, Cervantes Celani kõrval, Shakespeare Schilleri kõrval.^[12]

Mida ma tahan sellega ütelda? Kõigepealt on minu arvates tähtis teadvustada, et pole eriti mõttekas vaadelda tõlkekirjandust eraldi. Soomlastel on teatavasti suure koostööprojekti tulemusena olemas muljetavaldav teos – kaheköiteline soomenduskirjanduse ajalugu.^[13]Rohkem kui 1300 lehekülge umbes kuuekümnelt autorilt. Siiski ei olnud see teos minu silmis rahuldav. Tõlkekirjandus on seal maade ja keelte kaupa kuidagi väikesteks paladeks tükeldatud, eri autorid ei paista kursis olevat teiste artiklitega ja teos ei ole ühtlane. Võib-olla see ongi liiga palju nõutud. Aga põhimõtteliselt näib mulle, et kogu kultuuri arenemise või kirjandusliku teadvuse väljakujunemise vaatevinklist pole loogiline käsitleda kodumaist ja väliskirjandust eraldi. Lugemiskultuuri vaatevinklist kindlasti mitte. Ka praegu loeme kodu- ja välismaist kirjandust läbisegi, nad põimuvad ju, avaldavad teineteisele mõju, üks pole mõeldav teiseta, nii et nende eraldi käsitlemine on kunstlik. Orgaaniline seos, mis on meie sees olemas, lõhutakse.

Tõlkekirjandusest pole tegelikult suur samm võõrkeelse kirjanduse juurde – ehkki see viib meid teatud mõttes teise ruumi. Aga sisuliselt kuulub see kindlasti lugemiskultuuri uurimise juurde. Kui palju loeti mõnes muus keeles peale emakeele? Eesti kultuuriajaloost teame ju küllalt hästi, et võõrkeeles loeti üsna palju. Väga palju. Alguses isegi palju rohkem kui eesti keeles, võib-olla koguni ainult võõrkeeles, kuna eesti keeles lihtsalt polnud midagi olemas. See on teada, ehkki siin võib kindlasti veel üht-teist täpsustada ja auke täita.

Mitte-eestikeelse lugemisvaraga, või ütleme selle uurimisega, on aga üks konks. Saan väga hästi aru, et teatud lähenemisviisi rakendades võib keskendumine ainult eestikeelsetele tekstidele tunduda kitsas ja liiga rahvuslik. Ka ma ise arvan nii. Praegu aga koondatakse selles küsimuses tähelepanu liiga ühekülgselt ainult saksakeelsele kirjandusele. Ma muidugi ei eita, et sel oli kõige tähtsam roll, kuid tuleb siiski meeles pidada, et olemas oli teisigi keeli. Pärast taasiseseisvumist avastati – või tõtt-öelda taasavastati, või kuulutati taas lubatuks – kohalikud sakslased ja rõhutati pidevalt, et neil oli ah-mis-suur roll Eesti ajaloos. Muidugi oli, keegi ei saa selles kahelda. Aga minu meelest mindi pisut liiale, mõne uurija hoiak meenutas juba kahtlaselt pugemist ja lömitamist,^[14]ja mis kõige tähtsam: mulle tundub, et kohalike sakslaste tekstide kaasamisel jäädi kuidagi poolele teele pidama. Kui juba võetakse teisi kampa, miks siis piirduda ainult sakslastega? Muidugi on neil eriline tähendus, see selleks; metoodiliselt oleks aga palju puhtam, kui võetaks siis juba kõik sisse. Sest vene tekstid olid teatud ajastul ka olemas ja mängisid mingit rolli. Ja kuidas jääb soome, rootsi, ladina keelega? Kõik nad mängisid teatud ajal oma osa. Eriti huvitav aga on see teema näiteks 20. sajandi puhul ja praegugi, ehkki ei kuulu vahest enam niivõrd lugemisajalukku, vaid pigem kaasaegsesse kirjandusse. Ent olgu seda siiski mainitud. Nõukogude ajal võis just soome kirjandus olla Eestis eriti tähtis. Ja seda kohe kahtepidi: nii tõlgete kui ka selle kaudu, et osa siin elavatest inimestest tõesti oskaski soome keeles lugeda ja lugeski. Üldse on oskus võõrkeeles lugeda huvitav uurimisobjekt. Ja endise saksa-eesti kakskeelsuse asemel on praeguseks sündinud soome-eesti ja vene-eesti kakskeelsus ja topeltkirjandus või kuidas seda nimetada. Ka see kuulub tulevasse lugemisajalukku.

Ning sinna kuulub rohkemgi veel: kui keskenduda lugemisele ja lugemisajaloole, siis ei saa piirduda vaid n-ö kõrgkirjandusega. Laste- ja noorsoo- ning tõlkekirjanduse kõrval tuleb käsitlusse kaasata kogu lugemisaines, mis oli teatud ajastul kättesaadav teatud ühiskondlikele rühmadele. Siin võib viidata Jost Schneideri lugemisajaloo avalausele: “Moodne kirjanduslugu ei saa piirduda sellega, et suruda kolm-nelisada kanoonilist teost sihipäraste tõlgenduste kaudu ühte kokkukuuluvasse mõttelisse arenguliini ja esitada seda ideaalset katkematut liini ajaloona.”^[15]Kui seda ei tohi teha moodne kirjanduslugu – ja selles olen ma temaga täiesti nõus –, siis veel vähem tohib seda moodne lugemisajalugu. Seda näitab meile pealegi ka Jeffrey Brooks oma monograafias Venemaa kohta.^[16]

Varasemate sajandite kohta on Aarne Vinkel siin juba teinud tänuväärset tööd oma uurimusega “Eesti rahvaraamat”.^[17]Selles on üsna täpselt lugeda, kuidas levis Eestis näiteks Jenoveva-aines^[18]– võrdlemisi suurtes tiraažides, erinevates versioonides, üha uutes väljaannetes, osaliselt salatrükkides, millest autorid, antud juhul Kreutzwald ise, ei teadnud midagi. Siin ei ole midagi uut, küll aga tuleks seda võib-olla uuesti vaagida selle kandi pealt, milline võiks olla selle koht kirjandusloos. Lugemisajaloo ja lugemisoskuse arendamise vaatevinklist aga arvatavasti juba kindlasti.

Nn triviaalkirjandusega aga juhtub hiljem seesama, mis tõlkekirjandusega: alul veel mööndakse, et see kuulub kuidagi arengu juurde – keegi ju ei kahtle Jenoveva omaaegses tähenduses ja mõjus –, aga siis ühel hetkel sellest enam juttu ei tehta. Nii on näiteks 20. sajandil tegutsenud Anton Suurkase kohta suhteliselt raske midagi teada saada.^[19] Seda ilmselt üsna produktiivset kirjameest mainitakse parimal juhul möödaminnes ja ka siis ainult negatiivselt, mõnikord koguni kui grafomaani.^[20] Ka mina pole temalt ridagi lugenud ja võib-olla ei tasukski, aga põhimõtteliselt tuleb kogu grafomaaniaks tembeldatud nähtus muidugi korralikult kaasata. Loomulikult on siingi olemas edasisi erinevusi: on neid, kes oma toodangut ise paljundavad ja viiskümmend eksemplari laiali jagavad – neil pole lugemisajaloo seisukohast võib-olla tõesti kuigi suurt tähendust. Aga on neidki, kes saavutavad teatud menu ja kordustrükke, keda loetakse palju, ehkki nad ei jõua kunagi korralikku kirjanduslukku. Ent ka neil peab kuskil oma koht olema.

Siit pole pikk tee mitte-ilukirjanduslike tekstide juurde, kuigi suund on tegelikult vastupidine: enne olid muud tekstid, siis alles tuli ilukirjandus. Lugemisajaloo seisukohalt on isegi loogiline, et alguses olid tarbetekstid. Eesti rahvast kui lugevat rahvast või üldisemalt eesti kultuuri silmas pidades võiks isegi ütelda, et fülogeneetiliselt on tarbetekstid esikohal, ja ontogeneetiliselt, niisiis individuaalsel tasemel on see alles viimase saja aasta jooksul teistmoodi olnud. Tänapäeval hakatakse ilmselt lugema pildi- või muude lasteraamatute abil, mitte enam mesilasepidamise õpetuse või kokaraamatu varal. Omal ajal käis see vastupidi. Siingi tuleks täpsemalt uurida, millal ja kuidas selline üleminek aset leidis. Näiteks teame, et Soomes hakati “Kalevalat” koolides lugema 1843. aastal, siis, kui soome keel õppekavasse võeti.^[21]Sealtpeale võime juba rääkida ilukirjandusega tutvumisest üsna varases elueas. Eestis juhtus see ilmselt vähemalt üks, kui mitte poolteist või koguni kaks põlvkonda hiljem.

Eespool mainitud tarbetekstide hulka kuuluvad esmajoones kõik usulised tekstid. Sellega tuleb mängu oluline tegur, mis on samuti küllalt keeruline. Sest kiriku ja Piibli rolli uurimine pole sugugi lihtne. Seda põhjusel, et religioon on teaduse vastand – uskuma tähendab ju “mitte teadma” – ja sellepärast teaduslikult raske tabada. Alati mängib kaasa veel midagi muud. Eelmistel sajanditel oli kirik võimu ja saks(las)tega seostuv asutus – asjaolu, mis ta juba ette kahtlaseks muutis. Liiatigi on kirikul endal ja eriti luterlastel alati kalduvus oma rolli ülehinnata, kas või juba võitluses teiste uskude või lahkusulistega. Teame, et luterlaste arvates tõid just nemad eestlastele lugemise ja kirjutamise kunsti, ehkki teistest allikatest on ammu teada, et ka katoliiklased hakkasid juba varakult eesti keelega tegelema. Dominiiklastelt nõuti kohaliku keelega tegelemist juba 1236. aastal, peaaegu kolm sajandit enne Lutherit. Seda aga ei tahtnud luterlased hästi tunnistada, sest luterlastele on katoliiklased suurimad vaenlased, hullemad kui juudid või paganad. Katoliiklane on luterlasele sama, mis sotsiaaldemokraat kommunistile: kõige lähem ning järelikult kõige ohtlikum vaenlane.

Dogmad ja ideoloogiad takistasid niisiis teaduse arengut juba varakult. Siis tuli nõukogude aeg, tuues kaasa teise religiooni, ja ühtäkki oli kõik, mis kuidagi ristiusuga seostus, vale ja paha ja kurjast. Religioon ei saanud enam per definitionem lugemise ja hariduse tooja olla. Kuid seegi aeg läks mööda, nüüd oleme ka sellest ikkest vabanenud ja viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabalt eesti kultuurilugu uurida saanud. Põhiprobleem aga muidugi jääb – eriti nüüd, kui kirik tungib ühe ideoloogia hääbumise tõttu tekkinud tühimikku: ühed kipuvad kiriku rolli ülehindama, teised alahindama – igaüks oma veendumuste kohaselt. See raskendab olukorda ja teaduslikku uurimistööd, kuid teeb selle samas huvitavaks ka. Õige distantsi leidmine on siiski vältimatu.

Üks võimalus õige distantsi leidmiseks on kindlasti puhtkvantitatiivselt töötada. Kuna eesti keele ala on võrdlemisi väike ja ülevaadet võimaldav ning kogu eestikeelne raamatutoodang tänu retrobibliograafiale hästi läbi töötatud, teame ju enam-vähem täpselt, mis on millal ilmunud.^[22]Võime niisiis näiteks esimese köite kätte võtta ja lihtsalt järele vaadata, mis teatud aastal on ilmunud.

Võtsin katseks lahti aasta 1843, tähendab sama, eespool mainitud aasta, millal soome koolides hakati “Kalevalat” lugema. Sel aastal on Eesti alal ilmunud 24 eestikeelset teost.^[23] Annan pealkirjad lühendatult, ka trükikoja puhul pole mainitud, kas on tegu pärijate või lesega.

 

996 Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-ramat 1844 aasta peäle. Tallinn: Gressel

997 Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-Ramat 1844 aasta peäle. Tallinn: Lindfors

998 Ewangeliummid ja Epistlid… Tarto: Laakmann

1000 Griseldis ja Markgraf Walter… Tarto: Laakmann

1001 Jummala-tenistusse säedus… Tarto: Schünmann

1002 Juttustamisse meije armsile Latsile… Tarto: Laakmann

1003 Kahhest Some-Ma wabbandikkust… Perno: Borm

1004 Laulud Ue surno-aia Ma pühhitsemisse…. Tallinn: Lindfors

1004a Luggemisse Ramat laste kolitamisse… Tarto: Laakmann

1005 Luige Laus. Suwwe Jaani sõbradele. Perno: Borm

1006 Lutteri wäikenne Katekismus. Tartu: Laakmann

1007 Lühhikenne Palwe ramat. Tartu: Schünmann

1008 Ma-rahwa Kalender ehk Täht-Ramat 1844 Ajastaja päle. Tartu: Schünmann

1009 Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumisest. Perno: Borm

1010 Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament. Tallinn: Lindfors

1011 Peter Pung, kaewandaja poeg. Tarto: Schünmann

1012 Psalteri- ehk Kunninga ja Prohveti… Tarto: Schünmann

1013 Pühhapäwased lehhed. Tallinn: Lindfors

1014 Risti ussu õppetusse essimessed allustussed. Tartu: Schünmann

1015 Ristiinnimesse teekond Taewa… Tallinn: Lindfors

1016 Sarema Jutto ramat. Tallinn: Gressel

1017 Sippelgas. Tarto: Laakmann

1018 Süddame toidus önnistusse te peäl. Tallinn: Lindfors

1019 Ue aasta sowimine. Tarto: Laakmann

 

Kahekümne viies (nr 999) oli Ahrensi eesti keele grammatika esimene trükk – ning see oli teatavasti kirjutatud saksa keeles.^[24]

Neist pool (12) kuulus usukirjandusse – Uuest Testamendist pisikese laululeheni (numbrid 998, 1001, 1002, 1004, 1006, 1007, 1010, 1012–1015, 1018. Kolm olid kalendrid (996, 997, 1008), aga üheksa teost, st üle kolmandiku, on kõige laiemas mõttes seostatavad ilukirjandusega: üks Griseldise-lugu (1000), üks lugemisraamat (1004a), mingi jutustus Soomest (1003), mingi kindlasti ka kristlik, siiski aga rohkem õpetlik lugu (1011), ja siis asjatundjale juba teada olevad Suve Jaani “Luige Laus” (1005), “Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumisest” (1009), “Sarema Jutto ramatu” (1016) teine trükk ja kaks Kreutzwaldi teost (1017, 1019).

Kas võime siit järeldusi teha? Midagi ikka, ma arvan, kuid muidugi mitte üheainsa aasta põhjal. Aga ideena ja võimaliku meetodi või lähtepunktina olgu seda igatahes mainitud. Pealegi selgub siit kohe, et selle ainestiku põhjal teaksime ainult osa, kindlasti mitte kõike. Tuli ju kirjandust ka välismaalt, siin ei loetud ainult seda, mis siin ka trükiti. Jälle üks banaalsus: kunagi ju ei loeta kusagil ainult seda, mis samal maal on välja antud. Siit hargneb niisiis kohe järgmine probleem: kas on võimalik uurida, kuidas, millal ja milline lugemisvara Eestisse jõudis? Osaliselt on see kindlasti väljaselgitatav, üht-teist leidub loomulikult arhiivides, eraisikute pärandinimekirjadest raamatukogude hankimisnimekirjade või raamatupoodide sisseveostatistikani. Samuti on kohe selge, et kui see kõik kaasa haarata, on tegemist üsnagi ulatusliku projektiga.

Aga ma kujutlen (loodan, unistan), et aeg on tõesti küps uute teede avamiseks. Žanride piirid on hägustunud – üks uurib elulugusid, teine vaatleb blogitekste, ning mõlemad kutsuvad end õigustatult kirjandusloolaseks; kaanonid vanguvad, kusjuures kõige aktiivsemalt vangutame neid muidugi me ise; bourdieuliku kirjandusvälja avastamine, leiutamine või lihtsalt loomine on heitnud uut valgust nähtusele nimega kirjandus. Kui aga võtta tõsiselt üht kirjanduse definitsiooni – nimelt seda, mille järgi kirjandus ei sünni mitte kirjutajas, vaid lugejas –, siis peaks lugemise uurimine meid ju tõesti edasi aitama kirjanduse mõistmisel.

Kergelt ümbertöötatud versioon seminari “Kui(das) Eestis hakati lugema(?)” avaettekandest 08.09.2010 Tallinna Ülikoolis.

 

[1] C. Hasselblatt, Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin; New York, 2006.

[2] Vt nt: J. Brooks, When Russia Learned to Read. Literacy and Popular Literature, 1861–1917. Princeton (NJ), 1985; A History of Reading in the West. Toim. G. Cavallo, R. Chartier. Cambridge, 1999; M. Lyons, A History of Reading and Writing: In the Western World. Houndmills et al., 2010; A. Manguel, Eine Geschichte des Lesens. Reinbek, 1998; K. Noodla, Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi algul. Rmt-s: Paar sammukest XI. Tartu, 1986, lk 8–30; Translation Translation. Toim. S. Petrelli. Amsterdam; New York, 2003; R. Schenda, Volk ohne Buch. Studien zur Sozialgeschichte der populären Lesestoffe 1770–1910. Frankfurt, 1970; J. Schneider, Sozialgeschichte des Lesens. Zur historischen Entwicklung und sozialen Differenzierung der literarischen Kommunikation in Deutschland. Berlin; New York, 2004; M. Tarvas, Zur Literaturgeschichte und zur Geschichte des Lesens. Privatbibliotheken in Tallinn/Reval im 18. Jahrhundert. Interlitteraria, 2010, kd 15, nr 2, lk 442–456; The History of Reading. A Reader. Toim. S. Towheed, R. Crone, K. Halsey. London; New York, 2011.

[3] Lugu, 2010, nr 5, lk 39.

[4] Vanad aabitsajutud. Koost. R. Krusten. Tallinn, 1993 (2. tr 2007); L. Andresen, Eesti aabits reformatsioonist iseseisvusajani. Tallinn, 1993.

[5] Lugu, 2010, nr 5, lk 12.

[6] Vt R. Krusten, Eesti lastekirjandus. Tartu, 1995. Autor mainib seal (lk 86), et “Kevade” polnud alguses lastele mõeldud, ja näeb pärast (lk 133), et “Kevade” on kõige levinum noorsooraamat, st tema staatus on muutunud. Teada on fakt, et Epp Annuse jt “Eesti kirjanduslugu” (Tallinn, 2001) peaaegu unustas “Kevade”. Viieköitelises “Eesti kirjanduse ajaloos” käsitletakse “Kevadet” küll lihtsalt kui eesti kirjanduse klassikat, kuid konstateeritakse samuti: “Lutsu “suureks raamatuks” noorsoole jäi “Kevade”” – Eesti kirjanduse ajalugu. Kd III: XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Toim. H. Puhvel. Tallinn, 1969, lk 453. Mahukas kaheköitelises saksakeelses laste- ja noorsookirjanduse teatmeteoses on Oskar Luts üks viiest Eestist kaasatud autorist – B. Kümmerling-Meibauer, Klassiker der Kinder- und Jugendliteratur. Ein internationales Lexikon. Stuttgart; Weimar, 1999. Jne.

[7] M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. Looming, 2009, nr 10, lk 1413 ja 1416.

[8] Sealsamas, lk 1425.

[9] Miisu – hollandi kirjaniku Annie M. G. Schmidti kuulus tegelane samanimelisest raamatust, kes on kassi ja naise segu. Eesti k-s: A. M. G. Schmidt, Miisu. Tlk M. Laving. Tallinn, 1998.

[10] Kusjuures see võib osaliselt juba uuritud olla, ma praegu täpselt ei tea. See siin on sissejuhatav ettekanne, mille ettevalmistamiseks polnud piisavalt aega. Astrid Lindgreni teoste vastuvõttu on näiteks juba pisut uuritud: M. Bialek, K. Weyershausen, Das Astrid Lindgren Lexikon. Alles über die beliebteste Kinderbuchautorin der Welt. 2. trükk. Berlin, 2004; Astrid Lindgren – Werk und Wirkung. Internationale und interkulturelle Aspekte. Toim. S. Blume, B. Kümmerling-Meibauer, A. Nix. Frankfurt/Main, 2009; A. Surmatz, Pippi Långstrump als Paradigma. Die deutsche Rezeption Astrid Lindgrens und ihr internationaler Kontext. Tübingen; Basel, 2005. Lewis Carrolli kohta vt nt: E. Sewell, Lewis Carroll. Voices from France. New York, 2008; C. Donner, Alice im Wunder der Sprache. Lewis Carroll in spanischer Übersetzung. Saarbrücken, 2008.

[11] Sel alal on Eestis praegu omaette uurimisprojekt koostatud ning pealegi rääkis lugemisajaloo konverentsil tõlkekirjandusest Daniele Monticelli, sellepärast pole teemasse siinkohal süvenetud.

[12] Ma räägin siin 1970. aastate Lääne-Saksamaast. See on/oli võib-olla või isegi teatavasti teistes maades teistmoodi, seal on kodumaa kirjandus ja maailmakirjandus eraldi või keeleõpetuse kaupa ära jagatud. Aga need asjad ja kooliprogrammid ju niikuinii muutuvad pidevalt.

[13] Suomennoskirjallisuuden historia, 1–2. Toim. H. K. Riikonen. Helsinki, 2007.

[14] See on postkolonialistlikus perspektiivis igati loogiline, kuid see ei muuda asja, vt C. Hasselblatt, The Postcolonial Trap – Features of Recent Estonian Discourse Patterns. Rmt-s: The End of Autonomy? Studies in Estonian culture. Toim. C. Hasselblatt. Maastricht, 2008, lk 104–110.

[15] J. Schneider, Sozialgeschichte des Lesens, lk 7.

[16] J. Brooks, When Russia Learned to Read.

[17] A. Vinkel, Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn, 1966.

[18] Sealsamas, lk 181–185.

[19] Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk 555–556; E. Priidel, Viljandi ja kirjamehed. Tallinn, 1971, lk 85–89.

[20] Eesti kirjanduse ajalugu. Kd IV, 2: Aastad 1930–1940. Peatoim. E. Sõgel. Tallinn, 1984, lk 76, 429. Üheköitelises tartlaste “Eesti kirjandusloos” on temast vaikides mööda mindud.

[21] Kalevalan kulttuurihistoria. Toim. U. Piela, S. Knuuttila, P. Laaksonen. Helsinki, 2008, lk 200, 449.

[22] Seminari käigus selgus, et ka retrospektiivsel rahvusbibliograafial on oma lünki ja vigu, kuid siiski jään seisukohale, et võrreldes mitme teise maa ja kultuuriga ollakse sellega siin Eestis üsna kaugel. Ülevaate saamiseks on retrobibliograafia kindlasti hea vahend.

[23] Eestikeelne raamat 1525–1850. Toim. E. Annus. Tallinn, 2000, lk 470–479.

[24] Mainitud on veel 26. tiitel (nr 995), kuid see oli kaheleheküljeline saksakeelne raamatuloetelu Pärnu trükkali Bormi saadaolevatest raamatutest.

Kristiina Ross
Missioon ja mäng eesti kirjakeele sünnis

Taisto Raudalainen
Tantsides suulise ja kirjaliku vahel
Millenaristliku pärimuse teisenemisi 19.–20. sajandi Venemaal

Madis Arukask
Regilaulud, eepos ja rahvuseks kirjutamise žanriprobleemid

Kärri Toomeos-Orglaan
Seitsme maa ja mere tagant
Küsimusi imemuinasjuttude päritolust

Jack Goody
Rahvajutt ja kultuuriajalugu
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Jürgen Beyer
Kas folkloristid uurivad rahva jutte?
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

Mis on rahvaluule? Sellele küsimusele on antud palju vastuseid, ent üks tavalisemaid kõlab: rahvaluule on suuline pärimus, mida iseloomustab variantsus. Ehkki ma nõustun variantsuse lülitamisega rahvaluule definitsiooni, ei näe ma mingit vajadust seada eeltingimuseks eksklusiivset suulisust. Variante ei teki mitte ainult suulises pärimuses: neid tuleb ette ka kirjalike tekstide ümberkirjutamise käigus. Kui teatavates gruppides ringleb teatavat liiki rahvaluule, siis on see asi, mida folkloristid saavad ja peavadki uurima – sõltumata sellest, kas tegu on Cambridge’i college’ite joomaühingute lauludega või väidetavalt taevast päritolu kirjadega, mida levitatakse peamiselt vähem haritud ja vähem jõukates ringkondades. Ei ole mingit vajadust tembeldada mõningaid rahvaluule liike “rahvalikumaks” kui mõningaid teisi.

Eeltoodud definitsiooni järgi on rahvajutud lood, mida levitatakse paljudes variantides, mitte tingimata jutud, mida pajatab “rahvas” – sõna, mille ähmasus sotsioloogilises plaanis on kurikuulus. Viimastel aastatel on ingliskeelsed folkloristid hakanud selle asemel kasutama sõna vernacular. Et see on sama ebatäpne, siis võin sama hästi jääda ka juba kinnistunud sõna juurde, kuid eelistan panna selle jutumärkidesse.

 

“Rahva” ootamatu käitumine

Uurides niinimetatud taevakirjade levikut 19. sajandi talupoegade ja linnaeestlaste seas, sattusin ma Eesti Ajalooarhiivis Tartus dokumendi peale, mis võib osutuda kasulikuks meeldetuletuseks, et uurijatel tuleks järele mõelda, mis õieti peaks olema folkloristika objekt.

Varaseim teadaolev eestikeelne taevakiri pärineb aastast 1822, mil valgustatud kirikuõpetaja ja praost Otto Wilhelm Masing trükkis ühe säärase teksti ära oma lühiealises Marahwa Näddala-Lehes hoiatusena nähtuse eest, milles tema nägi ebausku. Masing oli veendunud, et taevakirju levitavad hernhuutlased, keda ta siiralt ei sallinud, sest peaaegu kõik nende püüdlused olid vastupidised tema enda valgustatud vaadetele.^[1]Sel ajal kuulus vennastekoguduse liikumisse umbes 15% eestlastest ja võib eeldada, et nende suhtes soodsalt meelestatud inimesi, kes ei olnud küll ametlikult koguduseliikmed, oli rohkemgi. Seega pole meil tegu mingi tähtsusetu hulga vagameelsete inimestega, vaid ühe tolle perioodi olulise sotsiaalse jõuga.

Kummatigi ei ole see takistanud hilisemaid uurijaid tegemast vennastekoguduse liikumise kohta üleolevaid märkusi. Näiteks Rudolf Põldmäe, eesti vennasteliikumist kõige põhjalikumalt uurinud folkloristi vaated sarnanesid nii mõneski punktis Masingu omadega. Põldmäe oli sõdadevahelise ratsionalistliku teaduse tüüpiline esindaja ega kõhelnud hernhuutlastele viidates kasutamast väljendeid, nagu “fanaatilised palvevennad” (fanatische Betbrüder), “usufanaatikud” (religiöse Fanatiker), “reaktsiooniline uuspietism” või “usuliialdus”.^[2]

1822. aastal väitis Masing, et on oma praostkonna kogudusi visiteerides leidnud taevakirju igast kihelkonnast.^[3]Kahjuks hävis praostkonna arhiiv Teises maailmasõjas. Ka ei leidu vastavaid visitatsiooniprotokolle Masingu enda, Tartust põhja poole jääva Äksi koguduse arhiivis.

Siiski annab selle koguduse arhiiv killukese huvitavat teavet eelmisest, 1821. aastast, mil Masingu koguduse talupojad võtsid ette kodanikuallumatuse akti, nagu seda tänapäeval nimetataks. Teotöö osana pidid nad ehitama koolimaju. Masing ise propageeris väga aktiivselt kooliharidust ja niisuguste teadmiste levikut, mis tema silmis kasulikud tundusid. Kui aga töö valmis sai, ei olnud ehitisi võimalik koolidena kasutada. Talupojad olid koolimajade asemel ehitanud vennastekoguduse palvemaju! 2. mail 1821 andis kirikukonvent talupoegadele käsu ehitada hooned ümber korralikeks koolideks, ja järgmise kirikukonvendi istungi järel, 29. detsembril 1821, võis Masing rahulolevalt protokolli märkida, et koolimajad on kasutamiskõlblikud.^[4]

See juhtum peaks panema meid hetkeks mõtlema ja tõstma küsimuse, kelle rahvaluulet me õieti uurime, kui uurime preindustriaalseid ühiskondi. Kas peaksime pidama eheda “rahva”-kultuuri andmeteks Masingu-taoliste inimeste valgustatud ja kõiketeadvaid kirjutisi? Arvatavasti mitte. Või peaksime uskuma ühe põlve võrra hilisemate folkloristide konstrukte, mis teatavad, et maainimesed tundsid põhiliselt huvi haldjate, päkapikkude ning kodukäijate vastu, et nad käisid ringi maalilistes kostüümides, laulsid iidseid laule ega lugenud iialgi raamatuid, vaid andsid selle asemel põlvest põlve, vanematelt lastele edasi muinasjutte? Samuti arvatavasti mitte. Ja kuidas jääb usuliste kalduvustega, nagu neid ilmutasid eesti talupojad aastail 1821/1822? Kas rahvaluulearhiivides leidub mingeid materjale nende kohta? Ma kardan, et mitte.

 

19. sajandi rahvaluule otsinguil

19. (ja varajase 20.) sajandi^[5]folkloriste on kombeks süüdistada valede küsimuste küsimises valedelt inimestelt valel ajal. 20. sajandi jooksul on folkloristid oma kogumismeetodeid märgatavalt täiustanud, osutades vajalikku tähelepanu kontekstile, esitusele, individuaalsetele jutustamisstrateegiatele jne ning reflekteerides samal ajal uurija rolli üle kogu selles protsessis. Kahjuks ei ole lihtne rakendada neid uusi lähenemisviise tekstidele, mis on üles kirjutatud sada aastat tagasi, kui peeti silmas ühtainsat eesmärki – nimelt tükikese elava mälu säilitamist järelpõlvedele. Sellegipoolest püüavad tänapäeva folkloristid lugeda külatasandi sotsiaalseid pingeid, individuaalsete informantide eneseväljendust või maailmavaateid välja materjalist (või sisse sellesse materjali), mis sada aastat tagasi koguti – tasub korrata –, küsides valedelt inimestelt valel ajal valesid küsimusi.

Kuigi paljud säärased uurimused on teoreetiliselt kõrgel tasemel, näib nende metodoloogiline lähenemisnurk olevat üsna lihtne: praktikas määratletakse 19. sajandi rahvaluulet ikka veel kui rahvaluulearhiividesse kogutud materjali. Kardetavasti on see allikapositivistlik pettejäreldus. Oma mahukatest kogudest hoolimata sisaldavad rahvaluulearhiivid kõigest väikest osa kõigist allikaist, mida võiks kasutada 19. sajandi rahvaluule analüüsimiseks. Selle julge väite õigustamine ongi käesoleva essee eesmärk.

Alustuseks toon näite – taas vennastekoguduse vallast – sellest, mis võinuks muuta rahvaluulearhiivid täielikumaks. 1912. aastal, veidi enne Esimest maailmasõda, kirjutas Hendrik Ruus raamatule, mis sisaldas lugusid vennastekoguduse liikumise minevikust Eesti- ja Liivimaal, järgmise eessõna:

“Seda raamatut kui nõrka ja puudulikku tööd rahwa sekka saates, tunnen kahju, kui wähe nendest wanadest waremetest, mis igas kihelkonnas kui muinasaja mälestused seisawad, hoolitakse. Need on palwemajad. Eesseisaw raamat tahab waimuliikumisest ja palwemajade asutamistest Balti kubermangudes kirjeldada. Selleks on mul palwemajadest korjatud käsikirju, mis üle saja aasta wanad on. Ka olen wõtnud kirjeldusi “Perekonnalehest” ja “Wahimehest” kui ka mitmetest hoolekandjate elulugude kirjeldustest. Olen tarwitanud ka kiriku ajaloo raamatuid Lipp, Põld j.m.t.^[6]

Meie kirjanduse põllul on küll kõrge haridusega waimulikkusi mehi, kes oma aega ja jõudu selleks tarwitasiwad, et setukeste laulusi kokku korjasiwad, nagu seda omal ajal õpetaja Hurt tegi. Niisama on ka õpetaja Eisen oma aega selleks tarwitanud, et ta wanapagana ja muinasjuttusi kokku korjas.

Siis on selle raamatu kirjeldused Jumala Waimu tööst ja lühike ülewaade nende meeste elust, kes kui tähed pimedas ristikoguduse taewas paistsiwad.

Palun igaühte, kellel selle töö wastu armastust on, minule teise, täielikuma ande kokkuseadmise juures abiks olla ja kirjeldusi palwemajade asutamistest, waimutööst ehk mõnesugusest waimuliikumisest, kas suusõna ehk wanade kirjade järel, mulle Wiljandisse kätte saata.”^[7]

Kahjuks ei õnnestunud autoril kuigi palju rohkem avaldada, ja enamik tema materjale läks järgnenud sõja ajal kaduma.^[8]

Vaadates peaaegu sada aastat hiljem tagasi üha paremate välitööde standardite järgi välja õpetatud folkloristide lugematutele kogumisretkedele, kardan ma, et me pole jõudnud sammugi kaugemale kui Ruus 1912. aastal. Koolimajade asemel palvemaju ehitavate talupoegade mentaalne taust näib tänapäeva õpetlastele sama võõras, kui see oli rahvaluulekogujatele või Masingu-taolistele valgustatud kirikuõpetajatele. Ma pole kindel, keda selle pärast kõige enam peaks süüdistama: kas romantikutest folkloriste, nõukogude ateismikampaaniaid või puhtalt metodoloogilise teadlikkuse puudumist folkloristidel, kes lihtsalt lähtusid oletusest, et see, mis rahvaluulearhiivides dokumenteeritud, peabki olema rahvaluule – ja kuna seda on nii palju, siis peab see olema representatiivne. See, kordan ma, ei ole muud kui allikapositivistlik pettejäreldus.

Päris ilmselt ei saa me kella tagasi keerata ega hakata praegu palvemajade rahvaluulet korjama. Need on ammu hingusele läinud, vähemalt Eestis. Kuid me saame asuda tööle teiste kogude kallal peale rahvaluulearhiivide omade, et saada terviklikumat pilti sellest, milline oli 19. sajandi “rahvakultuur”. Natuke sedalaadi uurimistööd on juba tehtud, peamiselt saksa ja hollandi keelt kõnelevais riikides, ent paratamatult jääb silma, et peavoolu rahvusvahelises folkloristikas seda lähenemist üldiselt ei tunnistata.

Viimastel kümnenditel oleme harjunud mõtlema, et vanad rahvaluulekogud kajastavad kehvasti naisküsimusi (kuivõrd enamik varajasi kogujaid olid kodanlastest mehed). Ka ei sisalda need kuigivõrd meestelt kogutud – kui niisugust vanamoelist sõna kasutada – roppu ainet. Mõlemal juhul on arvatavasti praegu hilja midagi ette võtta, sest 19. sajandi nilbetest lookestest ja naiste klatšist koosnevat rahvaluulet (vähemalt mitte madalamatest sotsiaalsetest kihtidest pärinevat) ei ole õieti kusagil säilinud.

Kuid need ei ole ainsad lüngad rahvaluulearhiivides. Enne mainisin juba usulist rahvaluulet, ja edasi tahaksin esitada väga jämedates joontes visandi sellest, mis laadi materjal folkloristide poolt läbitöötamist ootab. Ilmselt on selle mahtu – vähemalt praeguses etapis – võimatu määrata, kuid ma olen täiesti veendunud, et rahvaluulearhiivid on koduks kõigest väikesele osale kogumise ajal ringelnud ja juhtumisi talletatud rahvaluulest. Ja sellega ei pea ma silmas mitte mõne kohamuistendi juhuslikku, kogemata folkloristide poolt üles kirjutamata jäänud varianti, vaid pigem terveid žanre ja teemasid, mis kunagi kutseliste kogujate tähelepanu pole pälvinud.

Järgnev loetelu ei ole kindlasti ammendav, ja võib näida, et eestikeelsele materjalile keskendudes olen ma selle veelgi lühemaks kärpinud. Kummatigi on Eestis võib-olla et maailma suurimad rahvaluulekogud ühe elaniku kohta. Kui on võimalik näidata, et isegi nii suured kogud sisaldavad kõigest väiksemat osa säilinud rahvaluulest, siis peab see olema tõsi ka vähem muljetavaldavate rahvaluulekogudega riikide puhul.

Otsus keskenduda eestikeelsele materjalile teenib veel teistki metodoloogilist eesmärki. Kuni 19. sajandi keskpaigani avaldati eesti keeles väga piiratud hulgal raamatuid, ja halduses kasutati eesti keelt enne 1918. aastat üksnes vallakohtutes (alates aastast 1819) ning vallavalitsustes (alates aastast 1866). Niisiis osutab eesti keele kasutus selgesti asjaomaste inimeste sotsiaalsele staatusele. Me tegeleme materjaliga, mis oli suunatud just neile inimestele, keda toonased folkloristid iidsete pärimuste kandjatena välja otsisid ja kes seda materjali suurel määral ka tarbisid –– st maarahva alamatele kihtidele, sest paremini haritud ja jõukamad inimesed ajasid oma asju saksa või hiljem vene keeles. Eesti keeles kättesaadavat materjali tuleks pidada kuuluvaks kõige põhilisema ainestiku hulka, mis oli kättesaadav ka neile ühiskonna osadele, kellel oli kõige vähem kokkupuudet raamatutarkusega. Selles miljöös ringlevaid jutte võib julgesti pidada “rahva” juttudeks. Lugejatel on lihtne leida sellele vastavaid allikaid neis maades, millele nemad on spetsialiseerunud, vähemalt kui need on protestantlikud maad. Seetõttu annavad sotsiaalselt ja keeleliselt diferentseerunud ühiskonnad, nagu seda olid Eesti- ja Liivimaa, tänapäeva uurijatele suure eelise, kuivõrd madalamate ühiskonnakihtide lugemisvara on kerge kindlaks määrata juba keele järgi, milles see on kirjutatud. Varasemate sajandite lõikes võimaldavad sellesarnaseid järeldusi teha Soome, Flandria või mõne teise folkloristlikust peavoolust kaugele jäänud maa keelelised ja sotsiaalsed kihistused.

 

Usulised jutud

Ehkki 19. sajandi vagameelsuse subkultuur jäi kaasaegsetel folkloristidel kahe silma vahele, on seda puudujääki mõnevõrra kergem tasa teha kui teisi varajaste rahvaluulekogujate lünki, sest vagameelsetes ringkondades kasutati ulatuslikult kirjasõna. Hoolimata folkloristide huvipuudusest hingekosutuslike brošüüride kogumise vastu seadsid sundeksemplari õigusega raamatukogud need oma riiuleile nagu kõik muugi, mis trükipresside alt välja tuli. Niivõrd kui vagameelsed olid mingitki laadi ühinguteks koondunud, võib ajalooarhiivides tänini leida nende koosolekuprotokolle, aruandeid ja lepinguid. Muidugi ei jäänud selliste rühmade vagadustegevus kahe silma vahele ka ametliku kiriku pastoritel. Nemad saatsid oma ülemustele lugematuid aruandeid, olgu heakskiitvaid või pahakspanevaid, mis on tänini säilinud. Teisalt – vagameelsete ringkondade isiklik kirjalik pärand (päevikud, autobiograafiad, kirjad jne) on suurelt jaolt kadunud, kuigi osa sellest on siin-seal käsikirjaosakondades ka alles.

Niisuguseid pabereid uurides avastame õige pea eri variantides väljenduvaid jutupärimusi. Kummatigi on vähe märke tuntud rahvaluuležanridest, nagu muistendid ja muinasjutud; küll aga leidub lugusid sellest, kuidas Jumal oma lapsi mööda kitsast rada lunastuse poole on juhatanud. Eelistatuimate žanride hulka kuulusid biograafiad ja autobiograafiad, mis aitasid kirjutajail ning lugejail mõista oma eluteed. Need tekstid olid tööriistad elu parandamiseks.^[9]

Vennastekoguduste liikmeilt eeldati, et nad kirjutavad eluloo, mis loetakse ette nende matusel. Eesti keeles on säilinud hulk selliseid elulugusid. Kirjandusteadlaste silmis võivad need olla üsna igavad, sest stilistiliselt on need tihti lihvimata ja paljudes eri tekstides on juttu ikka samalaadi kogemustest. See peaks äratama folkloristides lootust leida selles materjalis rahvaluulet: elukäigu etappe kirjeldati sedalaadi lugemisvaras teatud kindlate mallide järgi, mida sai kombineerida, jutustamaks individuaalsetest eludest. Tulemuseks saadud elulugu on seega individuaalsete elulooandmete (vanemad, sünd, abikaasa, lapsed jne) ja tõlgendusmudelite kombinatsioon. Ma ei taha öelda, et need elulood olnuksid valdavalt fiktsionaalsed, pigem aitasid olemasolevad kirjanduslikud mudelid inimestel oma elus valikuid teha ja veelgi paremini kirjeldada juba tehtud valikuid. Tulemust said omakorda lugeda ja läbi seedida hilisemad põlvkonnad.^[10]

Peale biograafiliste tekstide võlusid vagameelseid veel lood Jumala sekkumistest selle ilma ellu, olgu hoiatuste andmise või karistamise teel, kui tema hoiatusi ei olnud kuulda võetud. Sellesse traditsiooni kuuluvad ülalmainitud taevakirjad. Nende kesksed sõnumid – hingamispäeva pidamine ja patukahetsusele kutsumine – on kristliku traditsiooni püsimanitsused. Taevakirjade käsikirjalisi versioone ei säilitata mitte üksnes rahvaluulearhiivides, vaid ka ajalooarhiivides ja raamatukogudes. Niipalju kui mulle teada, ei ole ükski uurija kunagi näinud originaali (st Jumala või Kristuse omakäelist kirja), vaid ainult koopiaid, olgu käsikirjalisi või ära trükituid. Suuline taevakiri ei ole mõeldav. Et enamik ümberkirjutajaid ei olnud kaugeltki mitte professionaalsed, tuleb ette märgatavaid variatsioone.

Väide, et mingi kiri on kirjutatud Jumala või Kristuse enda poolt, on kahtlemata ebapiibellik, kuid see ei takistanud 16. sajandi luterlikke teolooge selliseid taevakirju avaldamast. Sajandite jooksul väljendusid erinevad teoloogilised voolud taevakirjade aadressil rohkem või vähem kriitiliselt (ja kõige vaenulikumate hulka kuulusid kindlasti valgustatud teoloogid – nagu Masing), ent kas peaks tõesti ilmikutele süüks panema võimetust mõista, et teoloogiliselt korrektne sõnum oli esitatud sobimatul viisil? Taevakirjad on tõepoolest veel üks osa vagameelsuse kultuurist, mida folkloristid ei ole küllaldaselt uurinud. Kui neid on üldse käsitletud, siis on nad tembeldatud “ebausuks” – mõiste, mis oma ähmasuse poolest võistleb “rahvaga”.

Üks taevakirjade tüüp sisaldab sissejuhatust inglist, kes ilmus kellelegi Justi (või Jonase, Gildiwiuse, Gelderibuse jne) nimelisele mehele.^[11]Ilmselt pidi see sissejuhatus jutustuse usaldusväärsust tõstma. See on tagasiviidav ühe 1689. aastal üles kirjutatud ilmutusjuhtumini.^[12]Samalaadseid Kristuse, pühakute või inglite ilmumisi toimus öeldavasti tihti paljudes ristiusu konfessioonides ja need ajendasid inimesi rääkima lugusid, eriti kui ilmunu ise oli käskinud neil sõnumit levitada. Kuna küllalt paljude inimeste – ehkki mitte rahvaluulekogujate – meelest olid need sõnumid tähtsad, kirjutati need üles, ja seetõttu saab neid tänapäeval uurida.^[13]

Folkloristid on avaldanud ulatuslikult uurimusi keskaja ja varauusaja exemplum’ite – jutlustes kasutamiseks mõeldud lühikeste õpetlike lugude – kohta, kuid alles viimastel aastatel on uurijate tähelepanu köitnud 19. sajandi protestantlikud exemplum’ite kogumikud. Ilmselt sellistest allikatest võetud materjali võib leida eestikeelses jutlustekogus, mille 1907. aastal avaldas Jakob Hurt. Hurt töötas luterliku kirikuõpetajana, kuid on märksa enam tuntud eesti rahvaluule kogujana. Eessõnas väitis ta, et on need “sündinud lood” võtnud teistest raamatutest.^[14]Ilmselt arvas ta, et nendes talletatud sündmused on tõesti aset leidnud ja seega ei kuulu lood rahvaluule alla. Järelikult jäeti sedalaadi materjal välja Hurda rahvaluulekogust, mida praegu hoitakse Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus. Kahjuks ei ole ükski eesti folklorist seniajani Hurda jutlusi uurinud.

Luterlikes lauluraamatutes seisis üks paljude traditsiooniliste motiividega lugu: Johannes Bugenhageni kirjeldus Jeruusalemma hävitamisest, mis põhines Josephus Flaviuse “Juudi sõjal” 1. sajandist pKr. Seda trükiti 16. kuni 19. sajandini ümber lugematutes lauluraamatulisades kõikvõimalikes keeltes, mida luterlikes kirikutes kasutati.^[15] Need olid raamatud, mis sõna otseses mõttes iga mehe kätte jõudsid.

Liivimaal oli omajagu seltse, mis olid valmis rahastama hingekosutusliku kirjanduse väljaandmist.^[16]Hingeülendavaid lugusid trükiti ära ka ajakirjades-ajalehtedes, nagu Kristlik Perekonna leht (1903–1940) ja Wahimees (1907–1920), millele 1912. aastal viitab Ruus oma sissejuhatuses.

Enamik folkloriste ei ole sellise materjaliga oma õpingute käigus kokku puutunud ega tunne seda seetõttu kuigi hästi. Nii võib nende esimene vaistlik impulss olla jätta see kirikuajaloolaste hooleks, need aga ei ole kindlasti ilmikute seas levivatest jututraditsioonidest sama huvitunud kui folkloristid. Kas tunnevad aga folkloristid tõesti huvi “rahva” juttude – või ainult rahvajuttude vastu?

 

Ilmalikud jutud

Eelmises, usulisi jutte käsitlevas peatükis sai juba mainitud elulugusid ja autobiograafiaid. Isegi hilisemate perioodide lõikes on nende žanride vallas veel palju tööd teha, sest hagiograafilised lood olid Eestis laialt levinud: 1930. aastail rahvuskangelastest, Nõukogude okupatsiooni ajal nende kommunistlikest vastetest.^[17]

19. sajandi eestikeelsed aabitsad ei õpetanud mitte üksnes tähestikku ja Martin Lutheri “Väikest katekismust”, vaid püüdsid sageli lapsi harida ka õpetlike ja põnevate lugude varal. Ajalehtedes ilmus korrapäraselt jutumaterjali, olgu vanu või uusi muistendeid või lihtsalt kuulujutte. Eesti Vabariigi esimestel aastatel registreeris Walter Anderson, eesti ja võrdleva rahvaluule professor Tartu Ülikoolis, jooksva bibliograafia rahvaluuleosa jaoks piinliku hoolega kogu trükisõnas, olgu ajakirjanduses või kooliõpikutes ilmunud rahvaluulematerjali.^[18] Kahjuks ei jätkanud Andersoni järeltulija selle rahvaluulebibliograafia toimetaja kohal tööd sama põhjalikult (vt edaspidi).

Kõige laiema ringlusega trükižanride hulka kuulusid almanahhid ja kalendrid. Lisaks hädavajalikule kalendaariumile sisaldasid need mitut laadi jutte. Praktilisi juhtnööre jagati tihti jutu vormis, sõltumata sellest, kas teemaks oli põllumajandus, meditsiin või suguelu.^[19]19. sajandi edenedes trükiti ära üha rohkem ja rohkem jutte, mille peamiseks eesmärgiks oli pakkuda meelelahutust, ehkki autoritel või kirjastajatel võisid ikka veel meeles mõlkuda ka pedagoogilised rakendused.

Nagu teiste protestantlike maade elanikele, nii pakuti eestlastelegi lugusid prohvetitest, kes ennustavad ette muutusi maastikus ja rõivastuses. Enamik eesti variante näikse olevat esmakordselt dokumenteeritud alates 20. sajandist,^[20] sellal kui mujal võib sarnaseid tekste jälgida mitu sajandit tagasi. Alguses kubises see jututraditsioon eshatoloogilistest spekulatsioonidest, kuid 20. sajandiks oli see suuresti ilmalikustunud.^[21]

Linna- ehk tänapäeva muistendeid uurides jõudsid folkloristid arusaamiseni, et muistendid ja kuulujutud on lähisugulased. Pikema ajaloolise perspektiiviga uurijaid see ei üllatanud. Ajaloolane Kristian Erslev oli juba 20. sajandi alguses oma allikakriitika õpikus muistendid ja kuulujutud võrdsustanud.^[22] Võib-olla teadis ta, et tema kodumaises taani keeles oli muistendit tähistav sõna (sagn) varasematel sajanditel tähendanud ka kuulujuttu. Hoolimata oma nimest ei ole linna- ehk tänapäeva muistendid ei eksklusiivselt linlikud ega ka nüüdisaegsed. Varasemaist sajandeist võib leida palju lugusid, mida pajatati tõe pähe, kuid millele folkloristid võivad taha tuua varasemad variandid. See tähendab, et siin on tegemist rahvaluulega.^[23]

Juba 1926. aastal avaldas Anderson tänaseks kuulsa uurimuse oma kaasaegsetest eesti kuulujuttudest. Levisid uudised, et planeet Marss olevat kolmeks tükiks purunenud, millest üks peab kukkuma Maa peale. Andersoni artikkel põhines ajaleheteadetel, mille ta ilmselt avastas, tehes lehtedest väljavõtteid “Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaate” jaoks.^[24]Edasist tööd rahvaluule kogumise kuldajal ajalehtedes levinud kuulujuttude teemal oleks lihtne teha.

Kohamuistendeid meenutavaid lugusid võib leida kirikuraamatutest, nagu näiteks 18. sajandi alguse Rõngu omad, millest kaks lugu on hiljuti ilmunud,^[25]kolmas – täis seksi ja roimi – aga veel ilmumata. Samas talletavad kogudusearhiivid teisigi põnevaid lugusid, näiteks erinevaid kirjeldusi ühest ja samast tahtmatust merereisist üle Soome lahe, mille 1796. aastal ujuval jääpangal sooritasid mõned hülgekütid.^[26]

Rummu Jüri, kes alustas 1876. aastal lihtlabase vargana, on praeguseks tõusnud eesti Robin Hoodi staatusesse. Tema tegusid ja nuritegusid valgustavaid ürikuid võib leida Ajalooarhiivist,^[27]kuid enamik praeguse pärimuse elemente näikse olevat hilisemad lisandused. Ilmselt sai sellest kurjategijast röövlifolkloori kristalliseeriv kuju sellepärast, et oma tegevuse algupoole õnnestus tal toime panna mõned uskumatud põgenemised.^[28]Kohtutoimikutes sisaldub üldse hulgaliselt häid lugusid: lõppude lõpuks ei rääkinud ju paljud kaebealused soodsama otsuse saavutamiseks mitte ainult paljast tõde.

Oma turuosa oli ka karskust propageerivatel raamatutel. 1840. aastal tegi Friedrich Reinhold Kreutzwald oma kirjandusliku debüüdi hoiatava jutustusega alkoholi ohtlikkusest.^[29] Alles palju aastaid hiljem rajas ta endale püsiva kuulsuse tulevase eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” autorina. Karskuseraamatuid trükiti aga märksa suuremates tiraažides kui seda kuulsat teost. Ajavahemiku 1851–1900 kohta on eesti rahvusbibliograafias üles loetud 37 karskuseraamatut, mida ühtekokku trükiti 101 000 eksemplari. Samas ajavahemikus ei jõudnud “Kalevipoeg” kaugemale 3500-st eksemplarist, sellal kui 60 rahvaluuleraamatut andsid kokku üksnes 99 000 eksemplari.^[30]Kreutz-wald polnud ainuke rahvaluuleuurija, kes karskusliikumisega kaasa läks. Eisen näiteks andis sellesse üritusse oma lugudega innuka panuse.^[31]Kummatigi on hilisemad folkloristid pühendanud Eiseni karskusjuttudele sama vähe tähelepanu kui Hurda jutluste exemplum’itele.

Seda jutupärimuste allikate loetelu võiks jätkata ja, kui lisada ainet teistest maadest, ka tublisti pikendada. Minu kavatsuseks oli aga kõigest tuua rida näiteid, ja tähelepanu koondamine eestikeelsele ainele tagab, et sarnased allikad on kättesaadavad teisteski (protestantlikes) maades.

 

Folkloristika neli põhioletust

Nagu üldiselt teada, edeneb institutsionaliseeritud folkloristika (st õppetoolid ja rahvaluulearhiivid) kõige paremini nendes maades, kus 19. sajandil oli raskusi tavalise rahvusriigi loomisega. Tajutud vajakajäämisteks võisid olla ühtsuse puudumine (näiteks Saksamaal või Itaalias) või iseseisvuse puudumine (näiteks Lätis või Iirimaal), algselt võõra keele ülemvõim (näiteks Šotimaal või Norras) või impeeriumi kaotusega leppimise raskused (näiteks Taanis või Rootsis). Tänapäevani on varajastel, suuri koloniaalimpeeriume omanud rahvusriikidel (nagu Prantsusmaa või Holland) vähe institutsionaliseerunud folkloristikat, kuid see-eest üsna hästi arenenud antropoloogiaosakonnad, mis algselt loodi meretaguste nn primitiivsete kultuuride uurimiseks. Eesti teiselt poolt on hea näide elava folkloristikaga maast. Peatselt pärast seda, kui Eesti 1918. aastal iseseisvus, loodi Tartu Ülikoolis – kus õppekeeleks oli saanud eesti keel – eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Mõni aasta hiljem asutati Tartus Eesti Rahvaluule Arhiiv. Rahuldumata Hurda ja Eiseni tohutute kogude majutamisega, saatis arhiiv pidevalt kogujaid pea igasse Eesti külla, et materjali juurde koguda. Nõukogude okupatsiooni kümnenditel tegutses rahvaluulearhiiv reservuaarina, millest ammutada ainet rahvusliku identiteedi ümbermõtestamiseks.

Ulatusliku kogumise ajajärgul olid folkloristid üldiselt ühel meelel neljas põhioletuses: tõeline rahvaluule on suuline, ruraalne, etniline ja paganlik, ning pole vajadust koguda hiljutist ja sekundaarset rahvaluulet, mis on kirjalik, linlik, teistsugust (saati veel segatud) etnilist päritolu või kristlik. Oma rahvuserajamise püüdlustes konstrueerisid folkloristid neid põhioletusi silmas pidades vastuolusid “oma” ja “võõra” vahel, püüdes luua rahvuskultuuri selle varal, mida nad käsitasid kui iidse põliskultuuri jäänukeid. Eesti folkloristika ei olnud selles sugugi erandlik, kuid neile neljale põhioletusele pandi siin veelgi rohkem rõhku, nagu ma kohe lähemalt näitan.

Suulisus: suuliselt ringlevatele juttudele omistati kõrge vanus. See peegeldus isegi eesti rahvaluuleterminoloogias (muinasjutt, muistend jne).^[32] Trükitult ringlevate juttude vastu tunti vähe huvi, seda enam et suur osa neist pärinesid arusaadavalt hilisest ajast. Millegipärast arvasid folkloristid, et “rahvas” on kirjaoskamatu. Seetõttu polnud mõtet uurida, mida inimesed loevad ja kirjutavad. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid enamiku eestikeelseid tekste kirjutanud saksa pastorid, mis muutis trükisõna eesti kultuuri juuri otsivate folkloristide silmis veelgi kahtlasemaks. Ehkki välismaal olid mõned folkloristid juba juhtinud tähelepanu mõningate suuliste rahvajuttude trükitud allikaile, peeti seda eestikeelsete tekstide puhul, kus puudus sajanditepikkune kirjasõnakultuur, tähtsusetuks.

Ruraalsus: Liivimaa esimesed linnad olid rajatud 13. sajandil saksa vallutajate poolt, ja kuni tööstusliku pöördeni elasid seal valdavalt – ja kahtlemata valitsesid neid – sakslased. Kummatigi elas linnades ka eestlasi, kes tööl igapäevaselt sakslaste ja venelastega läbi käisid ja osaliselt – näiteks teenijatena – isegi elasid nendega samades majapidamistes. Selle tulemusel oli linnaeestlaste kultuur märksa multikultuursem kui talupoegade oma. Sel ajal oli eesti rahvuserajajatel kombeks nimetada linnakultuuri saksastunuks ja otsida eestluse juuri maakohtadest. Viimastel kümnenditel on maausulised ja teised põlist eesti identiteeti taga otsivad haritlased taas maatee jalge alla võtnud – vähemalt mõttes, sest praktikas on nad välja jõudnud rahvaluulearhiividesse ja raamatukogudesse. Üks nende avastusi oli etnonüüm “maarahvas”, mida oli kasutatud kuni 19. sajandi keskpaigani, mil selle asemele astus mõiste “eestlased”. “Maarahvast” arvati tulenevat sõnadest “maa rahvas”, mis klappis hästi kokku eelkristlikest aegadest pärit ruraalsete juurte otsinguga. Kummatigi ei ole “maarahva” kuulutamine ürgalgseks nimeks midagi muud kui väljamõeldud traditsioon. See sõna on hoopis keskaegne tõlkelaen saksa sõnast “Landvolk”, mis algselt tähendas “ühe maa põlisrahvas”.^[33]

Etnilisus: rahvuserajajad tegid kõva tööd selle eristuse rõhutamise kallal, mida kuni 19. sajandi esimese pooleni, mil sotsiaalne mobiilsus Eesti- ja Liivimaal tähendas ka rahvusevahetust, sel määral ei olnud tuntud. Siiski ähmastasid erinevusi kaks- ja mitmekeelsus ning mõnevõrra ka segaabielud. Etnilise ühtsuse retoorika tõttu ei tohiks unustada, et sotsiaalne kihistumine oli olemas ka eestlaste seas ja et see läbi kogu 19. sajandi pidevalt kasvas. Eesti folkloristide silmis ei laienenud etniline ühtsus mitte üksnes kõigile eestlastele, vaid ka nn hõimurahvastele, see tähendab teistele soomeugrilastele. Tänapäevani eelistavad eesti folkloristid uurida pigem Venemaa piiri taga elavaid vadjalasi või Läti liivlasi kui venelasi või lätlasi endid. Seevastu ükski rootsi folklorist küll ei tunneks end kutsutuna uurima Hollandi friislasi üksnes selleks, et seda “hõimurahvast” – kellel samuti puudub iseseisvus – aidata.

Paganlus: et rahvaluulele omistati kõrget vanust, siis peeti võimalikuks kasutada seda kristluse-eelse religiooni rekonstrueerimise alusena. Kuna kristluse tõid Liivimaale ristisõdijad, siis püüdsid folkloristid (ehkki varasel perioodil olid paljud neist luterlikud pastorid) leida või konstrueerida kristluse-eelse religiooni jäänukeid. Nende silmis oli kristlik rahvaluule juba definitsiooni kohaselt hilisem laen teistelt rahvastelt ega läbinud seega autentsuseproovi.

Sellal kui tänapäevane folkloristika on – nii Eestis kui mujalgi – need põhioletused suures osas maha jätnud, määravad need ikka veel rahvaluulearhiivide sisu ja kaudselt ka seda, millest folkloristid 19. sajandit uurides kirjutavad.

 

Lõppsõna

Ajaloolased on alati meenutanud folkloristidele, et suulistest allikatest kogutud jutud ei saa anda informatsiooni sajanditest, mis nende kogumisele eelnesid, sest suulisel edasiandmisel puudub kirjalike allikate püsivus. Iga jutustaja muudab jutte mõnevõrra. Ent nagu ajaloolastele Erslevi õpiku varal juba sada aastat on õpetatud, võivad suuliselt kogutud jutud olla suurepärane allikas nende üleskirjutamise aja uurimiseks.^[34]Kahjuks jäi see arusaam suuresti teoreetiliseks, sest ajalooteaduse eelistatud uurimisvaldkondadeks olid diplomaatia, poliitika, majanduse või linnade klassivõitluse ajalugu. Alles viimasel kolmel kümnendil on ajaloolased tänu tõusvale huvile kultuuriajaloo vastu hakanud tõsiselt huvituma rahvaluulest, ja viimastel aastatel on mõned neist isegi soovitanud teha uurimistööd ka rahvaluulearhiivides.

Viimastel kümnenditel ongi mõned folkloristid hakanud uurima rahvaluulearhiividesse kogutud materjale mitte kui vahendit kaugema mineviku tundmaõppimiseks, vaid allikana nende kogumisaja kohta. Nii on nad järginud Erslevi peaaegu saja aasta tagust juhist, arvatavasti olemata kunagi lugenud tema ajalooteaduse õpikut. Nüüd uurivad folkloristid muistendeid näiteks kui külatasandi sotsiaalsete ja majanduslike pingete peegeldusi. Kasutades muidugi ka teadusraamatukogusid, ei kammi folkloristid aga läbi sealseid sundeksemplare, tegemaks kindlaks, mis sorti lugemisvara oli kättesaadav informantidele, keda nad uurivad rahvaluulearhiivides. Vaevalt tõstavad nad kunagi jala ajalooarhiivi, et saada rohkem teada 19. sajandi informantide ja nende tausta kohta (nagu näiteks kirjaoskuse tase, majanduslik olukord, laste arv jne).

Folkloristide õnnetuseks on materjal ajalooarhiivides tavaliselt korrastatud provenientsiprintsiibi järgi – st haldusüksuste järgi, kus dokumendid on koostatud. Seetõttu on raske leida materjali teemade kohta, mis haldusüksustest ei sõltu (nagu näiteks rahvajutud). Ehkki elektrooniliste infosüsteemide sisseseadmine ajalooarhiivides on asjakohaste säilikute leidmist mõnevõrra lihtsustanud, jäävad rahvaluulearhiivid ja riigiarhiivid oma struktuurilt siiski erinevaks.

Püüdes rakendada nüüdisaja folkloristika avardunud kaanonit perioodile, mil moodustati rahvaluulearhiivide klassikalised kogud, ei tohiks lihtsalt minna rutiinselt rahvaluulearhiivi ja üritada sealt vastuseid leida. Sellise materjalile orienteeritud lähenemisviisi asemel tuleks alustada oma uurimisküsimuse määratlemisest. Võiks näiteks lihtsalt küsida: mida inimesed 19. sajandil jutustasid, kuidas ja mis põhjusel nad seda tegid, ning hakata siis otsima allikaid, mis võiksid aidata neile küsimustele vastata. Vajalikud allikad leiduvad tihti mujal kui rahvaluulearhiivides.

Mõned traditsioonilised uurijad vaidlevad kindlasti siinses essees pakutud lähenemisnurgale vastu, öeldes, et esitatud materjal lihtsalt ei olegi rahvaluule, kuna suurem osa sellest on võõrast või kirjanduslikku päritolu, lisades, et ainus tõeline ja autentne rahvaluule on see, mida võib leida rahvaluulearhiividest. Veel enam: ehkki need kogud võivad sisaldada mõnevõrra kahtlast materjali, suudab kogenud folklorist alati eraldada terad sõkaldest. Üks tüüpiline näide niisugusest lähenemisviisist on see, kuidas Oskar Loorits, Eesti Rahvaluule Arhiivi direktor ja Andersoni järeltulija “Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaate” rahvaluuleosa toimetajana, otsustas bibliograafiasse sisse võtta üksnes niisugust ajakirjanduses või õpikutes ilmunud materjali, mille päritolu ta hindas “rahvalikuks”, ja jätta välja näiteks tõlked eesti keelde.^[35] Nii aitas Loorits eesti folkloristide tulevaste põlvede kahjuks ahendada Andersoni märksa avaramat (ja kohasemat) rahvaluuledefinitsiooni. Ma kardan, et Looritsa traditsiooni järgivad uurijad ei ava iial silmi nägemaks laiemat maailma enda ja oma rahvaluulearhiivide ümber. Nende meelest on rahvajutud jutud, mida “rahvas” (sõna, mida nemad kasutavad ilma jutumärkideta) peaks pajatama, sellal kui minu arvates on need pigem jutud, mis esinevad eri variantides teatud inimrühmades nii suulisel kui ka kirjalikul kujul. Üks selline rühm oli kahtlemata ka maaelanikkond talutöö mehhaniseerimise eelõhtul, kuid see rühm tarbis hulgaliselt sellistki rahvaluulet, mida traditsioonilised uurijad oma autentsuse- ja muinsuseihaluses küll rahvaluuleks pidada ei oskaks.

Sääraste hinnangutega nagu “see süžee on eesti rahvaluules väga haruldane” tuleks olla äärmiselt ettevaatlik. Suure tõenäosusega ei tähenda see muud, kui et seda võib harva leida rahvaluulearhiividest – sel lihtsal põhjusel, et kogujad ei pidanud seda autentseks rahvaluuleks. Tegelikult võis see “rahva” seas vabalt olla populaarsemgi kui mõned kogujate lemmikud.

Alustanud seda esseed küsimusega, ei tohiks ma vastusega enam pikemalt viivitada: jah, tänapäeva rahvaluulet uuriv folkloristika on huvitatud “rahva” juttudest ega jäta enam liiga suurt osa rahvaluulest uurimata. Ka 19. sajandi jutte uurivad folkloristid tegelevad “rahva” juttudega – kuid ainult väikese osaga neist. Paljud 19. sajandi jutud on igaveseks kadunud, kuid vägagi toeka materjalikogumi – kirjaliku, linliku, multikultuurilise, kristliku – võib leida väljaspool rahvaluulearhiive asuvaist kogudest. On aeg heita eelarvamusvaba pilk sellele allikmaterjalile.

 

Lühendatud versioon artiklist, mis on ilmumas ajakirjas Folklore (2011, kd 122). Ingliskeelne versioon (“Are folklorists studying the tales of the folk?”) sisaldab märksa põhjalikumaid viiteid. Artikli kirjutamist on finantseerinud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi Sihtfinantseeritav teadusteema SF0180040s08 ning Eesti Teadusfond, grandid 6211 ja 7439.

 

[1] [O. W. Masing,] Teädused. Marahwa Näddala-leht, 09.08.1822, nr 32, lk 249–255.

[2] R. Põldmäe, Die früheste Verbreitung der Himmelsbriefe in Estland. Acta ethnologica, 1938, nr 3, lk 114; R. Põldmäe, Üks haruldane tüüp eestikeelseist taevakirjadest. Rmt-s: Litterarum Societas Esthonica 1838–1938. Liber saecularis, kd 2. Tartu, 1938, lk 530.

[3] Vermischte Nachrichten. Rigaische Stadt-Blätter, 1822, lk 338.

[4] Eesti Ajalooarhiiv, 1266[EELK Äksi kogudus]-1-440: Convents-Protokolle von 1760 bis 1832.

[5] Lühiduse huvides räägin edaspidi 19. sajandist, ehkki silmas pean maapiirkondades suulistest allikatest rahvaluule kogumise kõrgaega. Euroopas oli see laias laastus ajavahemikus 1850–1950.

[6] Vrd M. Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu, kd 2:1–2: Uuem aeg: Wene walitsuse algusest meie päiwini. Tartu, 1898–1899; F. Oehninger, Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade. Tlk H. [W.] Põld. Tallinn, 1908. Teine neist raamatuist kujutab endast Põllu tõlget saksakeelsest käsiraamatust: F. Oehninger, Geschichte des Christentums in seinem Gang durch die Jahrhunderte. Konstanz, s.a. (esmatr 1897); eestikeelse versiooni lk 453–530 leidub lisa: M. Lipp, Kodumaa kirik kristliku hariduse ja äratuse töös. Kirjastuse originaalköitel seisab lugeda: “Põld-Lipp. Oehningeri Ristikoguduse ajalugu”, mis vahest seletab, miks Ruus ei nimeta Oehningeri.

[7] Waimu töö ehk Tähed pimedas taewas. Wendade koguduste ajaloolik ülewaade ja palwemajade asutamine Balti kubermangudes. Kd 1. Toim. H. Ruus. Viljandi, 1912, lk [3].

[8] Waimu töö ehk Tähed pimedas taewas. Wendade koguduse ajaloolik ülewaade ja palwemajade asutamine meie maal. Toim. H. Ruus. 2., täiend. tr. Viljandi, 1928, lk [6].

[9] Se öige Soldat ehk Peter Lohbekki Ello-Käük. [Tlk M. H. Windekilde.] Tartu, 1837; Usklik Lambakarjane Josep. Keikile innimestele, isseärranis sullastele ja orja tüdrukuttele ello öppetusse tähheks, [Tlk] K. P. Janter. Tallinn, [1838]; Waimu töö ehk Tähed pimedas taewas, 1912.

[10] J. Beyer, Herrnhutische Lebensläufe aus Est- und Livland (ca. 1730–1850). Eine Erzähltradition. Rmt-s: Alter Adam und Neue Kreatur. Pietismus und Anthropologie. Beiträge zum II. Internationalen Kongress für Pietismusforschung 2005. Kd 1. Toim. U. Sträter jt. Tübingen, 2009, lk 337–344.

[11] J. Partanen, Taivaankirjeitä ja enkeli-ilmestyksiä Suomessa. Suomen kirkkohistoriallisen seuran vuosikirja, 1936, kd 26, lk 80–84; R. Põldmäe, Üks haruldane tüüp eestikeelseist taevakirjadest, lk 531, 534; V. E. Clausen, Det folkelige danske træsnit i etbladstryk 1565–1884. Kopenhaagen, 1985 (esmatr 1961), lk 82–86.

[12] G. Hornemann, Jost Jensen og hans Aabenbaringer. Kirkehistoriske Samlinger, 5. seeria, kd 6 (1911–1913), lk 585–600.

[13] Vrd R. Põldmäe, Taevakäijad. Rmt-s: Kaleviste mailt. Tartu, 1935, lk 123–176; Jälle Jumala armu imetegu. [Tlk K. Tiisik.] Tallinn, 1891; Lugu ilmunud Imetegeva Pühtitsa Jumalaema Uinumise kujust ja Pühtitsa nunnakloostrist Pühamäel. Narva, 1928.

[14] J. Hurt, Elu walgus. Jutluseraamat kõikide pühapäewade ja suurte pühade tarbeks wabalt wäljawalitud kirjatunnistuste üle. Tallinn, 1907, lk VII, 65, 80, 181–182 et passim.

[15] Mõned hilised eestikeelsed näited on: Jerusalemi lina ärrahäetamisest, mes neljal-kümnel ajastajal perran Issanda Jesuse Kristuse taiwaminnemist om sündinu. Rmt-s: Tarto-ma-kele Kässiramat… Tartu, 1883, lk 144–152; Jeruusalemma linna hirmus ärarikkumine, mis nelikümmend aastat pärast Kristuse Taewaminemist on sündinud. Rmt-s: Uus Lauluraamat. Kirikus, koolis ja kodus pruukida. Tallinn, 1901, lk 585–594.

[16] Vt Eestikeelne raamat 1851–1900. Kd 1–2. Toim. E. Annus. Tallinn, 1995, lk 863–864; Seniespiedumi latviešu valodā 1525–1855. Kopkatalogs. Toim. S. Šiško, A. Apīnis. Riia, 1999, lk 764.

[17] A. Hanko, Leitnant Julius Kuperjanov. Partisanide löögivaimu kehastaja. Tallinn, 1936; A. Tupits, Konstantin Päts. Eesti riigi rajaja. Tallinn, 1936 (2. tr 1938); L. Tohver-Raud, Friedrich Reinhold Kreutzwald. Meie rahvuskultuurilise ärkamise isa. Tallinn, 1940; V. Gubarev, Pavlik Morozov. Jutustus. Tlk B. Kuusberg. Tallinn, 1954; J. Renzer, Kangelaspioneeridest. Tallinn, 1970.

[18] Eesti filoloogia kriitiline ja bibliograafiline aastaülevaade 1 (1918); Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade 2 (1919) – 4 (1921).

[19] [F. G. Arwelius,] Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat. Ehk maggusad ja tullusad juttud ja öppetussed, kuida ma-rahwas woib röömsaste ellada, ausal wisil rikkaks sada, ja isse ennesele ja mu rahwale monnesugguses häddas ja wiletsusses abbi tehha. Tallinn, [1790]; J. W. L. Ludse [von Luce], Sarema Jutto ramat, mis ma rahwa lustiks ja kassuks on ülles pannud. Kd 1–2. Miitavi, 1807; Pärnu, 1812; A. Kalkun, Tütarlapsest sirgub naine. Hoiatusjutud tütarlastele populaarses meditsiinikirjanduses. Mäetagused, 2006, nr 34, lk 133–148.

[20] M. J. Eisen, Eesti Prohwet Järwe-Jaan. Tallinn, 1918 (2. tr 1921); N. Masso, Eesti prohvet Jaagori Jaan. Eesti Kirjandus, 1928, kd 22, lk 561–565.

[21] J. Beyer, Prophezeiungen. Rmt-s: Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzähl-forschung, kd 10. Berliin; New York, 2002, vrg 1419–1432.

[22] K. Erslev, Historisk Teknik. Den historiske Undersøgelse fremstillet i sine Grundlinier. Kopenhaagen, 1972 (esmatr 1911), lk 65.

[23] Vrd J. Beyer, Wahrheit. Rmt-s: Enzyklopädie des Märchens, kd 14, 2011 (ilmumas).

[24] W. Anderson, Die Marspanik in Estland 1921. Zeitschrift des Vereins für Volkskunde, 1925/1926, kd 35/36, lk 229–252.

[25] J. Beyer, Ajalooline jutu-uurimine. Tlk M. Roll. Rmt-s: Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Toim. T. Jaago. Tartu, 2003, lk 86–88, 92–93; Mare Kalda, Mõisakingsepa isikukogemuse lugu Rõngu kirikuraamatus ja muistendikogumikes. Mäetagused, 2007, nr 35, lk 95–114.

[26] J. Beyer, Keda tänada napi pääsemise eest? Järeldusi ühest 1796. aastal toimunud riskantsest mereretkest Vormsilt ja Noarootsist Soome. Tlk K. Tamm. Mäetagused, 2004, nr 27, lk 9–29.

[27] Eesti Ajalooarhiiv 861[Harju meeskohus]-1-4355 ja 4356: Akte in Kriminalsachen wider den Kechtelschen Bauern Jürri Rummo wegen Pferdediebstahls, kd 1, 1876–1877; kd 2, 1879–1880.

[28] M. Kalda, Ja kui neid mehi ei ole. Rmt-s: M. Kalda, Mis mees ta on? Tallinn, 2000, lk 178–217; I. Köhler-Zülch, C. Shojaei Kawan, Räuber, Räubergestalten. Rmt-s: Enzyklopädie des Märchens, kd 11, 2004, vrg 307–323; I. Köhler-Zülch, Kristallisationsgestalten. Rmt-s: Enzyklopädie des Märchens, kd 8, 1996, vrg 460–466.

[29] [F. R. Kreutzwald], Wina-katk. Üks tähhele pannemise wäärt jut, mis wanna ning noore rahwale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud. Tartu, 1840.

[30] Eestikeelne raamat 1851–1900, lk 328, 734, 736.

[31] M. J. Eisen, Hiiu köster ja Saare kirikuherra ja kaheksa muud juhtumiste järele üles kirjutatud lugu. Rakvere, 1893; M. J. Eisen, Siioni wahimehe hüüd. Ärataja ääl kõrbes. Tartu, 1900; vrd ka M. J. Eisen, Kalewipoeg ja karskus. Tartu, 1891 (2. tr 1910).

[32] Vrd J. Beyer, Ajalooline jutu-uurimine, lk 81–84.

[33] J. Beyer, Istmaarahvas (‘Landvolk’), die alte Selbstbezeichnung der Esten, eine Lehnübersetzung? Eine Studie zur Begriffsgeschichte des Ostseeraums. Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, 2007, kd 56, lk 566–593; J. Beyer, Europas Mitte liegt am Rande des Abendlandes. Estland im Zentrum europäischer Kultureinflüsse. Rmt-s: Europas Mitte – Mitte Europas. Europa als kulturelle Konstruktion. Toim. K. Pöge-Alder, C. Köhle-Hezinger. Jena, 2008, lk 120–125.

[34] K. Erslev,Historisk Teknik. Den historiske Undersøgelse fremstillet i sine Grundlinier, lk 69.

[35] Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade 12 (1929), lk VIII.