Mehis Heinsaar
Tagasitulek
Luule
-
Tagasitulek
-
Deuteerium
avastanud end Türgist, kus laial prospektil tšillid,
joo kohvi, lausu “Bismillah” ja silmitse vett,
osta naisele kirikakraid, või parem mungalilli
(neid ta armastab vähem), ja lämmata haigutus, etkõndida, kuhu sind kutsub ahvatlev parandžaa,
kolkunud räpase kangi alla tal luba end juhatada,
pea temast lugu, räägi talle, et sinu emand on ta,
lausu “Bismillah” ja tõmba taskust välja sada,ei, mitte liiri, vaid padruneid kamaluga – teatraalse žestiga löö
need ta jalge ette, et näeks, pole lihtsalt turist, vaid võitleja
vapramast vaprama südamega, vastavalt tärnid ning töö,
ja ei ole Istanbulis leida sinule väärilist võistlejatiludus paljastab näo ja hingatab su peale tsüaniidi
või mingeid aurusid muid, mitte vähem kuid ilget kraami
ja sa unustad kõik – et sind kutsutakse Leonidiks
et elad sa oma mõisas, kust vaid natuke maad on Rjazaniet armastad oma naist – näe kuidas pigistad veelgi
kahvatund sõrmede vahel seda õnnetut mungalillepunti,
ja olematussegi langedes sa kuidagi ära ei seedi,
mis pagana moodi sa üldse võisid sattuda Türki,kui päevinäind Opel Vectral – et madalat proofili hoida –
olid Suzdali teel, vana tädikest ta nimepäeval kaema
“Elus, mu kallis Leonid, teie loogika ei toida,”
ütles kaunitar laibale ega lakanud naermastMormooni piibel
Kuidas veeti oinas vaatama võõraid uksi,
kuidas seal oinale kõlas sümfooniline džäss.
Kuidas kostis oinalt üksnes hüsteerilist luksu.
Kuidas, torgates silma noa, tõurastati päss.Kuidas voolas oinast veri, segi merede veega,
kuidas agoonias määgis midagi Dylan T-st.
Kuidas oli oinal surra tänavalampide peeglis,
kogu maailma keereldes sabal, öösel, apteegi ees.Kuidas lahti prahvatas maa ja uuesti kinni kaikus,
võttes oina keha ja tehes ka midagi hingega seal.
Kahvatult helkis Kuu, teistmoodi, kui võinuks päike.
“Noor kommersant olla,” torkas pähe, “vaat see oleks hea.”Ärida kellelegi maha kaksteist vagunit palke,
sulgudes pidades fakti, et kaks korda tõusis hind,
osta jaht Maltal mulatitariga pardal – ja rõõmusta, nälkjas,
et mõtted ei riku su rahu ja surm ei kohuta sind.Meine kleine
Pedofiil juhtmega köitis lapse radiaatori külge
ja iga päev kolm-neli korda vägistas last siis.
Sul meeldis laulda, meine kleine, saatjaks Borease ulged,
ja kandsid pesu Armanilt, musta ja strassidega.Pedofiil tõi oma ohvrile kord päevas hernesuppi,
ilmselt pedofiilile tundus nii elu magusam ja ägedam.
sulle kinkisin, meine kleine, kannikesi ja kullerkuppe,
neid ehtides kuslapuuoksaga, et lõhnaks vägevamalt.Kaladel sinu akvaariumis harva vaikus kestis,
sa poetasid neile, meine kleine, söögiks kõike mis juhtus.
Pedofiil leidis lõpu, kuis ikka, klemmide vahel testis’ed,
aga sinul veel ees pealt nelikümmend aastat, kui midagi ei juhtu.Metempsühhoos
Kui jumalelevant Ganeša
minu sisse puhub lahkelt,
aga põlevast maneežist
pälvin kuuma leekekstrakti,
siis saan ränduriks at leisure
ja peast heidan ebaprakti-
lised luuletajaluulud,
kallistused feede noorte,
minus mets ja mägi rullub,
minus ringi vaatab Orpheus,
siis saan mandragorajuureks,
siis saan mõruks kofe-
iiniks, tangoks, urtikaariaks,
kuhtund ahmi tuhmiks tukuks,
tolmuterakeseks Maarja
huulel, Brõki burundukiks,
õhuks, milles ma ja sa ja
kellakägu, kes ei kuku
Sünnitab koletisikõrvetab peent fajanssi motoor,
kihutab traktor, uhke ja noor
ees ootamas laibad ja leinakoor –
magab valgusfoor
ja, needes saatust ja kevadkuud,
magavad soldatid, ammuli suud,
haiglasel lainel, pohmellile truud:
“maga, mis muud”
krimmi steppi vaid põuatuul nöögib,
verd rikkudes möllab ja röögib,
ilja muromets, kulm kipras, ööbib
magab ööbiksulepeal roidunud sõrmedest kukk
nii erksat kord pilku klaasistab tukk
on johndonne ja tühi see maailmanukk –
magab politruk
kõik valdjad magavad, magab genofond
magab pärsia malev, ees meri kui front
töölisklass magab, põõnab beau monde
magab xenophonnõtkub pilliroog unes, uinub raba
ei kassil ei hiirel liigu kõrv ega saba
peaaegu kuulmatult kostab aga
“siimon, sa magad?” -
Nr 12/2010 sisukord.
LUULE Sirkka Turkka
*Oli kord mees, kes armastas oma naist…
Soome keelest tõlkinud Andreas KalkunHasso Krull
VeelCarolina Pihelgas
*LINN mis on alati…, *MU ISA töötas…, *SUVI on jõudnud…, *UDUEBEMED lendlevad…Triin Tasuja
*Ma ei ütle…, *Ma võin kõige üle naerda…, *kas see on mu loomus…Kaur Riismaa
Kaarel E., Magda R., Nadja M.ja Maria M.JUTUD Urmas Vadi
Kuidas me kõik reas niimoodi lähemeARTIKLID Linda Kaljundi
“Puhastus” ja rahvusliku ajalookirjutuse comebackEneken Laanes
Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni “Puhastus”Maire Jaanus
Sissejuhatus “Vendadesse Karamazovitesse”
Inglise keelest tõlkinud Märt VäljatagaKUNSTILUGU Harry Liivrand
Ülemlaul fraktaalidele
Enno Halleki kontseptualismistAKEN Jacques Rupnik
Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma
Prantsuse keelest tõlkinud I. A.VAATENURK Kristjan Pruul
Leberecht 4-ever
Sofi Oksanen, “Puhastus”Oudekki Loone
Mees, kes vihkas sotsiaalabisüsteemi
Stieg Larsson, “Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega”, “Purustatud õhuloss” -
Mees, kes vihkas sotsiaalabisüsteemi
Oudekki Loone
Mees, kes vihkas sotsiaalabisüsteemi
Stieg Larsson, “Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega”, “Purustatud õhuloss”Geniaalne infokoguja, keda süüdistatakse õõvastavates kuritegudes ja kelle juhtumit, mille juurdlus on alles lapsekingades, arutatakse Rootsi meedia esikülgedel? Seesama, kes kogu maailma ajakirjandusele keskmist näppu näitas ja lugematu hulga salastatud dokumente kõigile kättesaadavaks tegi? Oot-oot, nüüd läks midagi valesti. See on ju Julian Assange’i elu, mitte Stieg Larssoni Millenniumi-seeria neljas, lõpetamata romaan. Aga võib-olla ei olegi seal nii suurt vahet?
Larssoni hirmutavalt täpse reaalsustajuga kirja pandud triloogia on tegelikult üdini ameerikalik lugu. Lugu, mis jutustab, kuidas üks väike inimene, naissoost ja tätoveeringutega veidrik (kes muidugi suudab endale hankida suvalise relva, mida ta tahab, rääkimata käsitsivõitluse-alastest oskustest), astub vastu Süsteemile, ignoreerib kõiki ühiskonna reegleid – ja võidab. Täielik võit, muidugi, kinnitatakse kohtusaalis. Pärast suurt hulka seksi- ja vägivallastseene. Peategelane saab kunstrinnad ka.
Kuid samal ajal on Millenniumi-triloogia ka üdini rootsilik lugu, ühiskonnast, kus ollakse kindlad, et vaeseid ja nõrgemaid tuleb abistada – ning seda süsteemselt, mitte armuande visates, mitte oma rikkuse lunastamiseks, vaid seepärast, et nad on kaasmaalased. Seal on küll ülbed korporatsiooniomanikud, on kolonialistlik suhtumine Ida-Euroopasse, on võimuahned ametnikud, gangsteritest ja neonatsidest rääkimata, aga seal on ka inimesed, keda juhib peaaegu et moraalitunnetus – teatud asju tuleb teha, sest südametunnistus ütleb, et nii on “õige”. Just sulam neist kahest esmapilgul nii erinevast maailmast, kus samas tegutsevad inimlikud karakterid (kuigi vahepeal üpris stiliseeritud võimetega), on teinud selle romaanitriloogia bestselleriks – ja õigusega.
Klassikalise kriminaalromaani vormis “Lohetätoveeringuga tüdruk” – originaalis kahtlemata täpsema ja radikaalsema pealkirjaga “Mehed, kes vihkavad naisi” – raamistab kogu triloogia, tuues sisse nii paremäärmuslaste kui ka korrumpeerunud riigiinstitutsioonide teema, ning keskendub siis ajakirjanduse probleemide lahkamisele, kusjuures püssitoru on suunatud eelkõige neile, kes majandusest kirjutavad. “Ühelegi poliitikareporterile ei tulnud eales pähe omistada parteijuhile pühaku oreooli ja Mikael ei suutnud kuidagi aru saada, miks pidid riigi tähtsamate meediaväljaannete paljud majandusreporterid kohtlema keskpäraseid finantsjuntsusid nii, nagu oleksid need superstaarid” (lk 61). Rootsil on veel vedanud. Kas Eestis mitte ei kipu ka poliitikareporterid oma eelistatud parteitegelastele pühakurõngast pea ümber joonistama? Veel enam: kas mitte valdav enamik reportaaže ei püüa esitada oma lugu “õige” poole pealt, otsides alati mõne, keda superstaariks kuulutada, soovides lugejas eelkõige äratada tundeid, panna too kaasa elama, liigutada lugeja hinge, pakkuda meelelahutust, selmet rääkida asjadest, nagu need on. Seesama, mida Itaalia ajakirjanduse suurkuju Piero Ottone oma ametikaaslastele juba möödunud sajandi seitsmekümnendail ette heitis.
“Tüdruk, kes mängis tulega” on eelmiste teemade politsei-thriller’i vormis edasiarendus, kus ilmneb kirjeldatud pahede süstemaatilisus ühiskondlikul tasandil ning sotsiaalabisüsteemi üle ei ironiseerita enam lindgrenlikul moel roosade villaste aluspükste üle õelutsedes, vaid näidatakse, kuidas see, mis on loodud kaitsmaks neid, kellel teisi kaitsjaid pole, võib ise muutuda eriti julmaks piinajaks. Peale kassi-hiire mänge mängivate ajakirjanike, seksiärimeeste, äärmusparempoolsete ja tavagangsterite, detektiivide ja võmmide tulevad mängu ka salateenistused. Kolmas raamat “Purustatud õhuloss” – loomulikult taas žanri vahetanuna, John le Carré laadis poliitpõnevikuna – lammutab ka viimase lootuse, et juhtivat rolli mängivad needsamad “salateenistused” vaid kusagil Chicago urgastes või külma sõja aegse Rooma valgetel kividel. Ei, ka päikselistes Rootsi (väike)linnades astuvad nood CIA põhjamaised ametivennad ükskõikselt üle ühest tähtsaimast paktist kodaniku ja riigi vahel, mille kohaselt riik peaks kaitsma iga oma elanikku. Kõik, mis välispoliitikale ette jääb, tallatakse jalge alla – olgu selleks siis konstitutsioon või üks väike tüdruk. Mõni ime, et väike tüdruk bensiinikanistri võtab.
Larsson püüab ka hoolikalt demonstreerida, et “õige” käib ainult avalike asjade kohta, et ühiskondlik moraalitunnetus ei sega ennast inimeste ellu. Kuigi paremäärmuslaste, korruptantide ja majandusajakirjanike kõrval näikse autor kõige enam vihkavat neid, kes teistelt vastu nende tahtmist seksi võtavad, seksi ennast ta armastab. Larsson kirjeldab lihalike naudingute kõikvõimalikke esinemisvorme mõnuga ja balansseerib just täpselt sel piiril, et panna lugeja hinge kinni hoidma, kartes, et kohe tuleb mingi niisugune detail, mida ta tegelikult ei taha teada. Kuid ei pea muretsema: kuigi ehk võib-olla on liiast teada, et mõne olulise tegelase abikaasa naudib eelkõige pealtvaatamist, jäävad selle naudingu üksikasjad siiski parajasti nii varju, et lõikudest pole vaja üle hüpata. Noh, eks ole kõik veidrused millekski head, seni kui osapooled omavahel nõus on.
(Reaalne elu, paraku, purustab neis raamatutes esitatud fantaasia ühiskondliku moraali vabameelsusest musta irooniaga. Stieg Larsson sureb, jätmata ühtegi ametlikku juriidilist jõudu omavat kirjeldust selle kohta, mis peab saama tema rahast või muust varast. Rootsi seadus ei tunnista Larssoni pikaaegset elukaaslast Eva Gabrielssoni kirjaniku pärijana, kuna nad ei olnud abielus.)
Larssoni triloogia esitab küsimusi ja süüdistusi aga just usu taustalt Rootsi avaliku arvamuse tugevusse ja õiglusse: kuidas on võimalik, et riigis, kus enesestmõistetavalt sunnitakse suure päevalehe nõukogust taanduma inimene, kes on seotud laste tööjõu ekspluateerimisega Aasias, ollakse võimetud vägivalla vastu, mis sünnib sellesama riigi kodanike kodudes? Riigis, kus seksiostmine on keelatud, käib sellegipoolest nii ulatuslik seksiäri, et selle uurimine osutub eluohtlikuks? Miks need institutsioonid, millelt eeldatakse demokraatia tagamist, ei tööta?
Osaliselt arvatavasti sellepärast, et kõik on sitapead. Vähemalt Larssoni arvates: ta ei halasta peaaegu ühelegi tegelasele (välja arvatud mõned möödaminnes esinevad kujud, kellele lihtsalt piisavalt aega ei anta oma jõhkrat poolt demonstreerida). Mõned on puhtakujulised sitapead, kes tunnistavad ainult suure ja karvase mammutitapja kaikaga ülemvõimu, mõned on lihtsalt do-gooder’id, kes alati õigustavad sitapäid, kuid kes vahel siiski saavad ka midagi mõistlikku tehtud (Holger Palmgren kuulub näiteks viimaste alla – ta küll ignoreerib süsteemi mädasust, kuid ise oma tegudes püüab lähtuda õilsatest printsiipidest). Mõned hoolivad ainult oma kitsast piiratud maailmast, ehkki tunnistavad teatud ühiskondlikke reegleid. Firmaomanik, kes võib küll näiliselt toetada ajakirja, millele on liiga tehtud, aga keda huvitab ainult tema enda isiklik heaolu ning kes ei tunne hetkegi süümepiina, kui ta teisi alt veab. Tema armastatud sugulane, kellele kunagi pähe ei tule küsida, kuidas tema tegusid tõlgendatakse ja kuidas ta ühe vana mehe on piinlema määranud. Kui inimesed on aga sitapead, siis ei aita ka parim institutsiooniline korraldus – ning just sellest lähtuvalt on naispeategelane Salander otsustanud ühiskonnaga võimalikult vähe tegemist teha.
Loomulikult on sitapea ka triloogia teine peategelane Mikael Blomkvist, kellel ei tule pähegi, et olevus, kes talle üksipäini hankis laskemoona, millega hävitada mehe maine mutta tallanud suurärimees, võiks olla ka inimene. Kes tunneb valu ja saab haiget. Ainus, kes esmapilgul tundub sellisest hinnangust pääsevat, on inimene, kellele pole ühiskonnas kohta. Lisbeth Salander, lohetätoveeringuga tüdruk, kellelt on juriidilised õigused ära võetud. Ja kes oma protestis on otsustanud sitapeadega mitte rääkida, mis asju muidugi kuidagi lihtsamaks ei tee. Ent Lisbethki unustab oma kramplikus enesekaitses, et ka temal on võime teistele haiget teha. Sitapea.
Larsson laseb rohkem või vähem negatiivses valguses paista kogu poliitilist spektrit, paremalt vasakule (hüva, kommunistid pääsevad, sest ei töölisklassi ega kommuniste raamatutes ei esine), tehes ainsa erandi anarhismile. Raamatu alltekstina kumab: ilma institutsioonideta oleme me ainult inimesed, ainult meie ise, siis juhib meid ainult meie enda moraal. Salander on anarhist 19. sajandi vaimus, mõistab lähtuvalt oma südametunnistusest inimeste üle kohut ja viib need kohtuotsused ellu. Kasutab selleks ka ülevoolavat vägivalda, kui vaja on. Vilistab seadustele, sest seadused tähendavad rõhumist. Kuid ka vastutab oma tegude eest. Ta ei pruugi armastada vaalu (muidu äkki hakkaksid väikekodanlikud lugejad teda liiga vasakpoolseks pidama), aga ta mõtleb oma tegude tagajärgedele.
Riigiinstitutsioonid töötavad ainult seni, kuni seal on inimesed, kes hoolivad sellest, et oma tööd hästi teha. Nad võivad olla küll sitapead, rohkem või vähem, aga nad võivad ka täita oma lubadusi teistele inimestele, ühiskonnale, teha seda, mida nad teevad, hasardiga, ausalt. Samas: kui see paljukiidetud “avalikkus” automaatselt usub, et probleem on lahendatud siis, kui riik sellega tegelemiseks komisjoni, ministeeriumi või ametikoha loob, avataksegi lahkelt ligipääs käsu-struktuuride kasutamiseks neile, kes seda tahavad kuritarvitada. Larsson süüdistab rootslasi ignorantsis ja isikliku vastutuse puudumises. Ja mitte ainult rootslasi.
Positiivsete ja negatiivsete kangelaste vaheline piir – sest vaatamata isikuomadustele on positiivsed ja negatiivsed kangelased selgelt olemas – lähebki Larssonil sealt, kus keegi kas on või ei ole valmis vastutama oma südametunnistuse ees, loobuma ükskõiksusest ning astuma vahele, kui väga on vaja, näiteks kui meedia, natsid või suurkorporatsioonid kellelegi kambakat teevad. Keelduma võimumänge kaasa mängimast, tõusma püsti ja ütlema: “See ei ole õiglane. Mina nii ei tee.” Näiteks politseinikud, kes otsivad tõendeid ka siis, kui kogu ühiskond on kellegi süüs juba veendunud. Kohtunikud, kes neid tõendeid kuulda võtavad. Ajakirjanikud, kes soovivad kirjeldada maailma niisugusena, nagu ta päriselt on. Kuigi igal pool eksisteerib korruptsiooni, arvab Larsson, et selle vastu võitlemine tasub alati ära. Kõige hullemad ei ole mitte neonatsid, vaid need, kes lasevad neonatsidel rahus tegutseda, sest nii tundub kasulik.
Viimasena, kuid mitte vähem olulisena kerkib aga kogu triloogias esile veel üks teravalt ühiskonnakriitiline teema. Lugeja suunatakse paratamatult küsima, kuidas luua sotsiaalsüsteemi, mida ei peaks vihkama; kuidas peatada mehi, kes vihkavad naisi, enne kui nad parandamatut kahju teevad. Larsson ei vasta otseselt, aga ta paralleelid Lindgreniga osutavad sellele, et kuulsa lastekirjaniku loodud omavahel seotud inimestega väikelinna ei ole enam olemas. Millenniumi-triloogia maailmas, ehkki detailirikkas ja usutavas, haigutab seesama hiigeltühimik, mis mikromajandusõpikutes: ühiskond koosneb ainult ja ainult indiviididest, kelle vabadesse valikutesse sekkub mõnikord riik hädavajaliku pahena (ilma kohtusüsteemita ei saa, haridust on vaja ja on mugav, kui keegi võtab oma professionaalseks huviks selle, et tänaval poleks kerjuseid). Muud sotsiaalsed ühinemisvormid peaaegu puuduvad.
Perekond on kas feodaalne igand, mis eksisteerib suurkodanlusel ja on täis musti saladusi, või siis mingi veider nähtus, mille itaallased on välja mõelnud jõulude tähistamiseks. Kuskil ühiskonna ääremail toimetavad tüdrukute rokkbändid või siis rühmitused “reclaim the streets”, mis aga tegelikku tuge või kaitset ei paku ja mis politsei silmis on nagunii vaid miski, mida kumminuiaga taga ajada. Ka anarhistidel on muidugi olemas oma ülemaailmne solidaarsus. Mitme parooli taga, et keegi seda üles ei leiaks. Kui nad tahaksid, siis nad võiksid suvalise valitsuse töö halvata, aga üldiselt nad ei taha.
Aga kas mitte just seepärast ei kannatagi sotsiaaldemokraatliku Rootsi süsteemid ebaefektiivsuse all, et riigi ja üksikisiku vahel ei ole mingit täiendavat kaitsevõrku? Vanad inimesed kuuluvadki vanadekodusse ja vaimselt häiritud inimesed psühhiaatriahaiglasse – et keegi ei oleks kellelegi koormaks ning hädad oleksid silma alt ära. Kuid ühiskonnas, kus ebaharilik tähistab koormat, kus inimene ei ole harjunud ulatama perekonnale, töökaaslastele ja sõpradele abikätt esmalt ise, loomulikust solidaarsusest ja armastusest, vallutavadki sotsiaalabisüsteemi kas kinnisideedega heategijad, kes pahatihti ei suuda inimest ühes ta individuaalsete vajadustega tajuda (seesama villane aluspesu, eksole), või siis võimuahned, kes soovivad olla tugevad nõrkadega (olles ise nõrgad tugevatega). Rääkimata poliitilistest parteidest, kes enam ei esinda mingit konkreetset ühiskondlikku klassi, sest jaotises indiviid–riik ei ole mingeid klasse, gruppe ja kogukondi lihtsalt olemas.
Larssoni triloogia on enamat kui kohustuslik kirjandus ajakirjanikele. See on hoiatus kõigile, kes õiglasest ühiskonnast unistavad. Õigluse garantiiks ei ole institutsioonide olemasolu, ehkki need võivad kaasa aidata. Õigluse garantiiks ei ole isegi väljaspoolt antud moraalisüsteem. Õigluse garantiiks on igaüks ise, oma eluliste valikutega omaenda ümbruses solidaarsussaari ehitades.
Mine vaata peeglisse.
-
Leberecht 4-ever
Kristjan Pruul
Leberecht 4-ever
Sofi Oksanen, “Puhastus” -
Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma
Jacques Rupnik
Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma
Prantsuse keelest tõlkinud I. A.Ajal, mil 2007. aastal rahvusvahelist majandust ja rahandust tabanud kriis on pannud Lääne majandused taasavastama riigi sekkumise vajadust, näivad Ida-Euroopa maad kujutavat endast liberalismi viimast kantsi. Just neil on kõige raskem jätta hüvasti liberalismiga, mille abil asuti pärast 1989. aastat vana totalitaarset korda lammutama. Tuleb teha vahet ühelt poolt poliitilistel liberaalidel (Václav Havel, Adam Michnik), kelle jaoks liberalism tähendab inimõigusi ja isikuvabadusi, millel põhineb demokraatia, ja teisalt majandusliberaalidel (Václav Klaus, Leszek Balcerowicz), kelle meelest on turu nähtamatu käsi kõikvõimas vastumürk endisele riiklikule plaanimajandusrežiimile. Riigi võimu vastustades on need kaks teineteisele lähenenud. Nad ei mõista, et maades nagu Prantsusmaa, kus püsib usaldus riigi vastu ja võrdsuseiha, on majandusliberalismil negatiivne tähendusvarjund. Nad on võtnud tarvitusele “šokiteraapia”: “täienditeta” liberalismi, mis on midagi muud kui sotsiaalne turumajandus. Kogemused kolmanda tee otsimisega ja sotsialistliku süsteemi reformimise poolikute abinõudega olid juba teada: 1968. aasta Praha kevad, Ungari reformid, Jugoslaavia isemajandamine. Uute kogemuste jaoks polnud enam ruumi ega kannatust.
Ja tundus, et tulemused vastasid ootustele. Riikides, mis viisid liberaalsed reformid läbi kiiresti, õnnestus üleminek paremini kui seal, kus tegutseti sammhaaval. Ainsaks vastupidiseks näiteks oli Sloveenia. Nende riikide majanduskasv on viimase kümne aasta jooksul olnud kaks või kolm korda kõrgem kui Lääne-Euroopas. Niisiis pole nende liberalism üksnes ideoloogiline hoiak, vaid see on olnud ka otseselt nende huvides. Mängiti välja oma konkurentsieeliseid (madalamad palgad ja maksud, paindlikkus jne). Ühetaoline fikseeritud tulumaks on saanud Kesk-Euroopa liberaalsete “tiigrite” lipukirjaks. Kui tahetakse ehitada kapitalismi kapitali puududes, siis tuleb seda sisse tuua: nende maade majandused sõltuvad Lääne investeeringutest ja integreerumisest rahvusvahelisse turgu. Kriisi puhkedes on nende tugevus aga muutunud haavatavuseks ja nõrkuseks.
Niisugune liberalism valitseb Kesk-Euroopas ja Baltimaades, mitte aga Balkanil ega endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Kõige radikaalsemad on Poola ja Tšehhi, kes on riigi sekkumist kriisi ohjeldamisse tuliselt kritiseerinud. Algselt küllaltki liberaalne Ungari on viimasel ajal tagasi tõmbunud. Osalt on see seletatav hiigelsuure eelarvedefitsiidiga, osalt kriisi mõjuga. Kui üksikasjalikumaks minna, siis tasub võtta näiteks Eesti ja Sloveenia, kaks omavahel võrreldavat väikeriiki, mis on olnud majanduslikult edukad, kuid lähtunud erinevatest mudelitest. Rahvaarvult on nad peaaegu ühesuurused (ühel poolteist ja teisel kaks miljonit), nad astusid ühel ja samal ajal välja liitriikidest (NSV Liidust ja Jugoslaaviast) ja mõlemad on olnud ülemineku “edulood”. Eesti on valinud liberaalsema mudeli ja esitleb end Euroopa Hongkongina, parima sihtkohana uutesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Sloveenia alustas reformidega endise riigikorra ajal ja pole “šokiteraapiat” vajanud; ta võttis kasutusele hübriidmudeli, segu avalikust sektorist ja järkjärgulisest erastamisest, koos väliskapitali aeglasema kaasamisega. Nii jõudis Sloveenia uutest liikmesriikidest eurotsooni esimesena ja saavutas suurima SKT inimese kohta.
Kesk-Euroopa liberalismi ees seisab kaks väljakutset. Esimeseks, siseriiklikuks väljakutseks on saanud juba pead tõstnud populism: parempopulistid Poolas (vendade Kaczyńskite Seaduse ja Õigluse partei) ja vasakpopulistid Slovakkias (Robert Fico liit rahvuslastega). Mõlemad mängivad sotsiaalsel närvil ja usaldamatusel liberaalse eliidi vastu, kes on 1989. aasta järgsel üleminekuajal domineerinud. Teine tagasilöök tuleb väljastpoolt: kriis ja selle ravimise võtted, mida on pakutud välja Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ja mis panevad rõhku riiklikule sekkumisele ja turu reguleerimisele. Esialgu ei pandud Kesk-Euroopas kriisi saabumist tähele ja arvati, et see neid maid ei puuduta. Liiatigi ei saa ju kommunismist tulijad mäletada, et ka kapitalism võib olla haige. Samuti puudutas kriis neid riike vähem, sest seal puudus üliarenenud pangandus- ja finantssüsteem, mis leiutas “subprime” laene ja muid finantsspekulatsiooni derivaattooteid.
Kesk-Euroopas on säilinud usk, et kriisi vastu aitab üks ja seesama liberaalne retsept. Václav Klaus on praegust kriisi võrrelnud gripiga, mis ravi korral möödub nädalaga, muidu aga seitsme päevaga… Mõistetakse hukka riigi naasmist turgude reguleerija rolli ja majanduse päästmist riigi rahaga, mis polevat muud kui ettekääne protektsionismiks. Nad ütlevad, et pärast Ida karmi sotsialismi tuleb nüüd vastu astuda Lääne pehmele sotsialismile. See väide pidanuks paika Euroopas, kus valitses veel kaks suundumust: vana tuumik-Euroopa, mis oli kohanenud rohkem sotsiaalse turumajandusega, ja Euroopa perifeeria – Suurbritannia ja idapoolsed riigid, mis olid liberaalsemad. Kriis pehmendas ja nihutas seda lõhet. Enam pole tegu keskuse ja liberaalse perifeeria vastuoluga, sest Kesk-Euroopa kaks eeskuju, Suurbritannia ja USA, teevad pankadesse suuri kapitalimahutusi või natsionaliseerivad neid. Kaardid on löödud segi.
Ida liberaalid on viimased tõsiusklikud. Ent kriisist pole võimalik põgeneda ega “ehitada kapitalismi ainult ühel maal”, kui kogu muu maailm on sellest nakatunud. Siiski on Poola, Tšehhi Vabariik ja Slovakkia sellest praegu vähem puudutatud kui pankrotistunud Ungari, mis peab appi kutsuma IMF-i, või Läti, millel tuleb silmitsi seista esimese protestilainega. Kriis kuulutab Kesk-Euroopas 1989. aastal alanud liberaalse tsükli lõppu.
Kriisi ja populistide tõttu varisesid kokku liberaalse Kesk-Euroopa müüdi viimased riismed. Võib küsida, kas Kesk-Euroopat enam üldse olemas ongi. Visegrádi riikide kohtumisel 1. märtsil 2009. aastal leidis kinnitust tõsiasi, et neil puudub probleemidele ühine vastus. Erimeelsused olid täielikud ja igaüks manas omal kombel esile uue raudse eesriide ohtu. Ungari peaminister esitas 190 miljardi euro suuruse plaani Kesk-Euroopa kriisist päästmiseks, milleta see piirkond ei suudaks poliitilistele pingetele ja migratsioonisurvele vastu panna. “Me ei saa lubada uut raudset eesriiet,” teatas Ferenc Gyurcsány. Slovakid keeldusid otsustavalt katsetest Visegrádi riike ühtse kooslusena käsitleda – nende arvates teenib see vaid Austria pankade huve, mis on selles piirkonnas liialt esindatud. Kalduvus käsitleda Kesk-Euroopa riike ühtsena kujunes Slovakkia peaministri Robert Fico sõnul välja, “kui pärast Austria pankade probleeme oma Ida-Euroopa harudega hakati viitama halvale Idale ja heale Läänele”. Ka tšehhid protesteerisid kriisi piirkondliku käsitlemise vastu. “Me ei soovi uusi eraldusjooni,” ütles Mirek Topolánek. Sama idee nimel, uute eraldusjoonte tekkimise vältimiseks esitasid ungarlased ja tšehhid ühtse Kesk-Euroopa ideele nii poolt- kui vastuargumente. “Meie ei ole ungarlased!” kõlas pealkiri Praha ajalehes Lidové noviny, sellal kui Slovakkia peaminister lõi viimase naela Kesk-Euroopa solidaarsuse kirstu avaldusega, millest vägevamat polnud pärast 1989. aastat tehtud: “Ungarlastel on tuhat korda hullemad probleemid kui Slovakkial! Ja võttes arvesse meie kuulumist eurotsooni, on ka tšehhide ja poolakate probleemid tõsisemad kui meil.”[1]Kesk-Euroopa olevat kriisis? See on Lääne meedia väljamõeldis!
Kui lõppes liberaalne unelm globaalsest turumajandusest, mis areneb isevoolu teel ilma riigi sekkumiseta, ühiskondlike piiranguteta ja regulatsioonideta, siis avaldas see kõige rängemat mõju Kesk-Euroopale, mis oli sellest ideoloogiast viimased kakskümmend aastat juhindunud. Osalt sellepärast on neil ülimalt raske tunnistada, et turumajandus võib olla kriisis, ning ennekõike seda, et kriis sai alguse USA-st, mis on olnud liberaalsetele keskeurooplastele etalonmudeliks. Pärast 2008. aasta 15. septembri “musta esmaspäeva” on kõik tähtsamad majandusteadlased konstateerinud ja analüüsinud finantsturgude võimetust ennast ise reguleerida. 21. septembri New York Times teatas “vabaturu dogma matusest”. Järgmise päeva Tšehhi ajalehest võis aga lugeda peaminister Topoláneki kõnest, mis kuulutas Tšehhi dereguleerimise eestvõitlejaks ning teatas, et Euroopa Liidu eesistujana saab Tšehhi prioriteediks just nimelt majanduse deregulatsioon. Samal ajal kui Berkeley ülikooli majandusteadlane Robert Reich räägib “dereguleerimise hullusest” ja isegi Alan Greenspan tunnistab Kongressi ees, et on teinud vigu, palub vabandust ja sama hingetõmbega soovitab pankrotistunud pankade natsionaliseerimist, kuulutab Tšehhi peaminister oma prioriteediks dereguleerimise (!) “barjäärideta Euroopa” raames, mis tähendaks ühtlasi vähemat sekkumist Euroopa ja globaalsesse turgu. Ajal, mil me seisime vastamisi tõkestamatu majandus- ja finantskriisiga, tahtsid Tšehhi liberaalid “tõketeta Euroopat”. Esimene kõrvalekalle Ameerika eeskujust.
- aasta märtsis lahkus Ungari peaminister Gyurcscány ametist, olles ilmutanud oma saamatust majanduskriisi tingimustes. Tema ülevoolavat otsekohesust, kui ta 2006. aastal tunnistas, et on valetanud “hommikul, lõunal ja õhtul”, ei jaganud sugugi tema Tšehhi ametivend Mirek Topolánek, kes paistis täpselt teadvat, mida tuleb ja eelkõige mida ei tohi teha. Seda seletas ta päev pärast oma valitsuse kukkumist, 25. märtsil Strasbourgis hämmeldunud Euroopa parlamendi ees, rünnates vihaselt president Obama poliitikat: pankade päästmist, ülepingutatud protektsionismi ja ennekõike majanduse ulatusliku riigipoolse elavdamise plaani. Topolánek, Euroopa Liidu toonane eesistuja, mõistis need asjad hukka: “Usun, et Ameerika Ühendriigid on asunud põrguteele“. Päev hiljem teatas The New York Times: “Euroopa Liidu eesistuja nimetas USA majanduse elavdamise abinõusid “põrguteeks””. Valge Maja pressiesindaja kandis selle väljaütlemise Tšehhi peaministri sisepoliitilise olukorra arvele. See pole päris täpne: asi on ideoloogias, vankumatus usus turu võimesse lahendada kõik probleemid, mida nii Topolánek kui Klaus olid viimased veerand sajandit Ameerika pealt õppinud. Topoláneki otsekohesus on üldteada: Euroopa põhiseaduse projektile oli ta avalikult andnud hinnangu: “big shit”. Ent Ameerika presidendi ründamine just enne tema Euroopasse G-20 kohtumisele saabumist ja Praha visiiti mõjus üllatavalt ning šokeeris europarlamendi liikmete enamust, kes ruttasid kinnitama, et Topolánek ei olnud kõnelenud Euroopa nimel. 5. aprillil võttis Obamat ja tema abikaasat Euroopa Liidu nimel Prahas vastu suur liberaal ja eurofoob Václav Klaus. Topolánekit ignoreeriti viisakalt.
Tšehhi aeg Euroopa Liidu eesistujana, mille valitsuse kukkumine enneaegselt lõpetas, tõi esile kommunismiajast päranduseks saadud ideoloogilise põikpäisuse ja Ameerika lummusest vabanemise segu. Obama sümboliseerib ühelt poolt Ameerika kui riikliku sekkumiseta toimiva majanduse ja ühiskonna müüdi lõppu ning teisalt pettumust USA eelmise valitsuse ühepooluselise, jõul ja unilateralismil põhineva poliitika lõppemises. Tšehhi meedia raevukas reaktsioon Obama Prahas peetud tuumadesarmeerimise teemalisele kõnele[2]annab tunnistust, milline peataolek ja meelehärm on tabanud Kesk-Euroopa poliitilist eliiti, kes tunneb end Bushi ja Cheney orbudena.
- aastatel jooksis Prahas film pealkirjaga “Muusika Marsilt”. Ajal, mil kaks liberaalset etalonriiki, USA ja Suurbritannia, natsionaliseerivad panku ja turgutavad majandust, süstides sinna rohkelt riigi raha, jõuab tšehhide (ja vähemal määral ka poolakate) jutt edasise dereguleerimise vajadusest ja Läänest tuleva “pehme” sotsialismi ohust nendeni, kes kuulata viitsivad, just nagu kauge kaja eelmise sajandi lõpust, otsekui teiselt planeedilt, nagu muusika Marsilt.
Euro kriis ja Kesk-Euroopa silmitsi Kreeka sündroomiga
- aasta tähistab finantsturgude revanši riikide vastu, kes olid nad kahe aasta eest hädast välja aidanud. (Erasektorist alguse saanud kriisi eel olid Hispaania ja Iiri riigieelarved veel ülejäägis.) Majandussurutise tingimustes on jälle tõusnud prioriteediks riigi kulude ja võlakoorma kontrolli alla saamine. Kreekast on saanud eurotsooni nõrk lüli ja hirmutis. Kriisi uues faasis ei jookse eraldusjoon mitte Ida ja Lääne, vaid pigem Põhja ja Lõuna vahel[3]. Põhja all peetakse silmas Saksamaad ja Skandinaavia riike, Poolat, Tšehhit ja Slovakkiat. Lõunasse kuuluvad peale PIGS riikide (Portugal, Itaalia/Iirimaa, Kreeka, Hispaania) veel Ungari ja Bulgaaria. Prantsusmaa on osutunud vahevariandiks, millel on võtmetähtsus pöördumatu lõhenemise vältimises.
Poliitilises plaanis on oluline nähtus see, et kriisi uuest faasist on kõikidel valimistel kasu lõiganud Kesk-Euroopa paremliberaalid, isegi Lätis, kus valitsus kärpis riigiteenistujate arvu ja palku kõige radikaalsemalt. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on hirmutamine Kreeka kui nurjunud riigi sündroomiga ja lubadused pakkuda valijatele “higi, verd ja pisaraid” toonud võimule paremkoalitsioonid sotsiaaldemokraatide asemel, kes oleksid veel aasta tagasi kindlalt võitnud, kuid keda on nüüd hakatud kujutama riigi juhtijatena “Kreeka teele”. Võidu topeltretseptiks on hirmutamine (Kreeka sündroom) ja raamatupidamisele taandatud poliitika: valimistel esinevad kõige tugevamini jõud, kes hirmutavad kõige rohkem ja soovitavad kõige karmimaid eelarvekärpeid. Tšehhis on selle voolu juhiks tõusnud vürst Karel Schwarzenberg, uue konservatiivse TOP partei (Traditsioon, Vastutus ja Jõukus) looja, kes murdis läbi tänu sellele, et peaminister Petr Nečasi Kodanike Demokraatlik Partei (ODS) võttis nad koalitsioonipartneriks. Võlaküsimuse tõstatamist võib pidada poliitiliseks manipulatsiooniks, kui vaadata statistikat: Eurostati andmetel moodustab Tšehhi Vabariigi riigivõlg 35% SKTst, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 73,6%. Euroliidus on selles osas paremas seisus üksnes Luksemburg ja Eesti. OECD järgi on ainult Luksemburgi, Austraalia, Lõuna-Korea ja Šveitsi võlakoorem väiksem.
Slovakkias esindab sama suunda SDKU-DS partei, mida kunagi juhtis peaminister Mikuláš Dzurinda, kes oli 1999–2006 radikaalsete liberaalsete reformide eestvedaja, ja mille eesotsas on praegu sotsioloog Iveta Radičová. Äsja peaministriks saanuna kuulutas pr Radičová välja kokkuhoiuplaani, et viia 2013. aastaks eelarve puudujääk alla 3%, ning sümboolse abinõu kärpida 2600 valitud ametiisiku (kaasa arvatud presidendi) ja kõrgema riigiametniku palka kolmekordse defitsiidimäära võrra. Kuid kõige rohkem on pr Radičová äratanud tähelepanu sellega, kuidas 2010. aasta oktoobri algul keeldus Slovakkia osalemast Kreeka abistamise paketis: “See on nende riikide probleem, mis on käitunud vastutustundetult ja pole kinni pidanud lepingutest ja stabiilsuspaktist.”[4]
Euro kriisile on Kesk- ja Ida-Euroopas reageeritud kolme moodi. Eurotsooni liikme Slovakkia reaktsiooni võib kokku võtta nii: “Meie ei taha panustada lodeva Kreeka päästmise fondi just nüüd, kui oleme sunnitud oma rahvalt ohvreid nõudma”. Slovakkia valitsuse selline jutt kõlab täpselt nagu Tšehhi parempoolsete retoorika Tšehhi-Slovaki lahutuse aegu 1992. aastal: “Meie ei taha enam maksta mahajäänud slovakkide eest, kes on harjunud elama meie kulul.” Pr Radičová valitsus ei paista hindavat asjaolu, et Kreeka päästmises osalemine võib ühel päeval osutuda kasulikuks … Slovakkiale enesele. Seevastu Eesti valis just nimelt euro kriisi parajaks hetkeks taotlemaks ühisrahaga liitumist, millega demonstreeris oma Euroopa-lojaalsuse poliitilist olemust. Ja lõpuks Poola ja Tšehhi reaktsioon: “Meil pole pakilist kiiret euroga liituda; elame-näeme, kas ja millises vormis see veel üldse alles on, kui asi meie jaoks aktuaalseks muutub.” Ungari pole praegu euroga liitumise tujus ega vormis. Viktor Orbáni rahvuslik-konservatiivne valitsus on provotseerinud konflikti Ungari valuutale appi tulnud rahvusvaheliste organisatsioonidega. Riigi finantsseisu inventeerides teatas rahandusminister, et olukord on märksa hullem, kui eelmine, sotsialistide valitsus oli tunnistanud. Tulemus: “operatsioonist tõde” sündis “operatsioon finantspaanika”, mis viis lõpuks forinti devalveerimiseni.
Kuigi finantskriisile on Kesk-Euroopas reageeritud erinevalt ja seda on erineval moel poliitiliselt ära kasutatud, on üldine taust laias laastus ühesugune: Euroopa Liiduga ühinemise järgse populismi pealetungi järel on kriisi oludes tulnud tagasi parempoolne liberaal-konservatism. Sest Euroopa kriis ei toonud esile mitte üksnes liberalismi, vaid ka riigivõla äärmusi. Võib tunduda šokeeriv, et finantsringkonnad, kelle päästis katastroofist riikide massiivne sekkumine, on nüüd neidsamu haavatavaks peetavaid riike ründama asunud. Ent palaviku korral pole kasu kraadiklaasi kirumisest.
Aga kui euro kriisi vastandlikud tõlgendused kõrvale jätta, siis paistab üks asi ometi kindel: eurotsooni tulevaste idapoolsete kandidaatide jaoks on kriteeriumid seda karmimad, mida vähem on lõunapoolsed riigid neist kinni pidanud. Ja eurotsooni laienemine itta sõltub nüüd lõunapoolsete riikide võlgade ja finantside ennetavast saneerimisest. Ehk teisisõnu: nihkub määramatusse tulevikku.
Jacques Rupnik, La crise annonce la fin du cycle libéral en Europe centrale. http://www.eurozine.com/articles/2009-08-25-rupnik-fr.html. Algselt ilmunud: J. Rupnik, Die Krise und das Ende des Liberalismus in Mitteleuropa. Tlk M. Sedlaczek. Transit, nr 37, 2009. Eesti- keelse tõlke tarvis on autor teksti oluliselt täiendanud.
JACQUES RUPNIK (1950) on mõjukas prantsuse politoloog, rahvusvaheliselt hinnatud Kesk- ja Ida-Euroopa ekspert. Sündinud Prahas, sai ta hariduse Ameerikas (magistrikraad 1974 Harvardi ülikoolist) ja Prantsusmaal (doktorikraad 1978 Pariisi I ülikoolist). 1982. aastast on ta professor Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja 1996. aastast teadur Riikliku Poliitikateaduste Fondi rahvusvaheliste suhete uurimiskeskuses. Lisaks õpetlase-elule on ta aktiivselt osalenud ka poliitika kujundamises: 1990–1992 oli ta president Václav Haveli nõunik, 1995–1996 aitas rahvusvahelise komisjoni juhina lahendada Balkani konflikti, 1999–2000 kuulus Kosovo sõltumatu rahvusvahelise komisjoni koosseisu ja alates 2007. aastast tegutseb Euroopa Komisjoni nõunikuna. Rupnik on avaldanud mitmeid uurimusi Kesk- ja Ida-Euroopa arengutest, rõhuga Euroopa Liidu laienemispoliitikal ja demokraatiale ülemineku protsessidel. Tema viimaste teoste hulka kuuluvad: “Les Européens face à l’élargissement. Perceptions, acteurs, enjeux” (2004); “L’Europe des Vingt-Cinq. 25 cartes pour un jeu complexe” (2004); “Les banlieues de l’Europe. Les politiques de voisinage de l’Union européenne” (2007). 2007. aasta oktoobris esines ta Tallinnas Avatud Eesti Fondi ja Euroopa Fondide keskuse korraldatud konverentsil; Eesti ajakirjanduses on ilmunud mõned ta artiklid ja üks intervjuu (Kesknädal, 24.04.2002; Eesti Päevaleht 08.01.2007 ja 27.10.2007).
M.T.
[1] Hospodárske noviny, 01.03.2009.
[2] Üks kokkuvõtlik näide Tšehhi meedias valitsenud hoiakutest: “Saab näha, kas Obama-sugused pole mitte ohtlikumad kui Korea diktaator”. Josef Mlejnek Praha raadios 13.04.2009.
[3] A. Applebaum, In Europe, it’s no longer East vs. West. Washington Post, 08.09.2010.
[4] J. Cienski, Popular premier’s tough choices. Financial Times, 06.10. 2010.
-
Ülemlaul fraktaalidele
Harry Liivrand
Ülemlaul fraktaalidele
Enno Halleki kontseptualismist -
Sissejuhatus "Vendadesse Karamazovitesse"
Maire Jaanus
Sissejuhatus “Vendadesse Karamazovitesse”
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga -
Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni "Puhastus"
Eneken Laanes
Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni “Puhastus”Ajaloolisi traumasid käsitlev kirjandus ja selle uurimine
Mis on ajalooliste traumade kirjandus ja miks vaadelda “Puhastust” selle kirjanduse kontekstis? See nüüdiskirjanduse suundumus on lahutamatult seotud Teise maailmasõja järgse mälukultuuriga, mille keskmes on Euroopa juutide hävitamine natside poolt. Ta on kujunenud käsikäes ajaloo uurimise ja ellujäänute mälestuste avaldamisega ning ammutanud suure osa oma sümboolsest kapitalist just sellest mälukultuurist, mistõttu ei ole mõtet teda vaadelda ainuüksi puhtalt ilukirjandusliku nähtusena. Kindlasti ei ole tegemist žanriga, sest tal pole kindlaid tunnuseid, aga ometi on välja kujunenud teatud tavad ja kirjutamata reeglid, kuidas ajalootraumasid, esialgu holokausti, seejärel teisi traumaatilisi ajaloosündmusi, ilukirjanduses kujutatakse. Nende tavade alusel on sellesse 20. sajandi lõpul välja kujunenud kirjandusformatsiooni tagantjärele kaasatud ka varasema ilmumisajaga teoseid.
Miks vaadelda “Puhastust” selle kirjanduse kontekstis? Loetakse seda ju ka põnevusloona, kus ajalugu on vaid kulissiks. Esimene põhjus on kindlasti viis, kuidas autor oma romaani välja pakub ja seda raamib. Intervjuudes on Oksanen rõhutanud “Puhastuse” tunnistuslikku tahku, viidates sellele, et romaani aluseks on tõestisündinud lood, ning märkides allikatena suulist ajalugu ja tööd arhiivides. Ka rääkides oma blogis kunsti võimest traumasid ravida, asetab ta oma raamatu seda tüüpi kirjanduse konteksti. Soome kirjandusuurija Markku Lehtimäki võrdlebki “Puhastust” Toni Morrisoni romaaniga “Armas”, mis on traumakirjanduse uurijate lemmikobjekte.[1]Eestis nimetab Sirje Olesk “Puhastust” Eesti “Anne Franki päevikuks”.[2]Ajalooliste traumade kirjanduse kontekst on kindlasti mänginud rolli ka “Puhastuse” auhindamisel.
Vaadates raamatut ennast, leiame sealt ajalooliste traumade kirjanduse jaoks tüüpilise konstellatsiooni – traumeeritud tegelased ja poliitilise ajaloo sündmused, mis on nende traumade põhjuseks. Loo alguses vihjatakse mõlema peategelase traumaatilistele sümptomitele. Aliide sümptomid viitavad Nõukogude Liidu riikliku vägivalla kontekstis kogetud seksuaalsele vägivallale, Zara omad on seotud sunnitud prostitutsiooniga 1990. aastate alguse Berliinis. Poliitilise ajaloo sündmustena on olulised Eesti okupeerimine ja küüditamine. Enne kui vaatlen, kuidas romaan ajaloolisi traumasid kujutab, teen väikse ekskursi selle kirjanduse uurimisse.
Nii nagu mälukirjanduse kujunemine ise, on ka arutelud ajalooliste traumade kujutamise üle ilukirjanduses ja kunstis tihedalt seotud holokausti uurimise ja mäletamisega. Michael Rothberg eristab kaht interdistsiplinaarset lähenemisviisi sellele teemale – realistlikku ja antirealistlikku.[3]Realistliku lähenemisviisi puhul annavad tooni ajaloolased, kes varem olid võtnud omaks narratiivse pöörde toodud uuendused ajalooteaduse mõistmisse, kuid tajusid 1980. aastate lõpus, eriti selliste debattide valguses nagu HistorikerstreitSaksamaal, vajadust revisionistlike väidete tõrjumiseks kinnitada sündmuste reaalsust.[4]Ajaloolaste arutelud mõjutasid omakorda seda, kuidas ajalooliste traumade kujutamise küsimust käsitati kirjanduse vallas. 1990. aastate alguses suhtuti ajalooliste traumade kujutamisse kunstis pigem kahtlevalt ja kriitiliselt. Näiteks Berel Lang süüdistab kirjandust kogemuse estetiseerimises kujundliku keele ja stiili abil ning Sigrid Weigel isikliku kogemuse üldistamises nii, et partikulaarsust esitatakse kollektiivse pähe.[5] Nende arutelude tagajärjel hakati holokausti-kirjanduses eelistama tunnistusliku laadi. Ernst van Alphen juhib tähelepanu, et ajaloodiskursust jäljendava ilukirjanduse eelistamine toetub ühest küljest usule faktide vahetu ja realistliku kujutamise võimalikkusesse ning teisalt võrdsustab ilukirjanduse väljamõeldisega.[6]Siinjuures on ehk kõige kummalisem see, et kui 20. sajandi kirjandusuurimuse üheks olulisemaks märksõnaks on referentsiaalsuse kriitika, siis sajandi lõpu aruteludes pöördutakse tagasi nõude juurde kujutada reaalsust tõetruult.
Antirealistlikku lähenemisviisi esindavad teiste hulgas psühhoanalüütilise taustaga kirjandusteadlased, kes määratlevad traumat just kujutamise kriisina. Mingi sündmus on traumaatiline niivõrd, kuivõrd ta pole kujutatav, edasi antav. Traumauuringute mõnedes suundades on traumaatilisele kogemusele sobiva kujutusviisi leidmine trauma läbitöötamise vahendiks. Kuid sellised autorid nagu Cathy Caruth näevad traumaatilise kogemuse toomist tavamällu omamoodi reetmise, isegi “pühaduseteotusena”, sest kaob “sündmuse olemuslik mõistmatus”, milles trauma reaalsus õieti seisneb.[7]Nende autorite jaoks on väljapääsuks sellest pühaduseteotuse ohust kujutada traumasid eksperimentaalsete ilukirjandus- ja kunstivahenditega. Ilukirjanduse kujundlikkus, mis oli realistliku lähenemisviisi puhul probleemiks, muutub siin eeliseks, sest aitab väljendada seda, mis on faktuaalses ja ajaloodiskursuse keeles “väljendamatu”.[8]Väljendamatu väljendamise ümber on antirealistliku lähenemise raames kujunenud veider diskursus, mis keerleb tühikäigul ümber omaenda telje.
Jacques Rancière juhib tähelepanu selliste väljendite nagu “väljendamatu” ja “representeerimatu” ülepaisutatud kasutusele, näidates, et kujutusviis, mida Robert Antelme kasutab oma ebainimlike kogemuste edasi andmiseks, ei ole mingilgi viisil eksperimentaalne ega erandlik, vaid on laenatud Flaubert’i “Madame Bovaryst”. Sellest järeldab Rancière, et “sündmusest tulenevalt ei ole midagi, mida ei saaks kujutada, on ainult valikud”.[9]Küsimus, mis on ajalooliste traumade kujutamisel ainsana oluline, on küsimus sobivate vormivõtete valimisest oma eesmärkide saavutamiseks.
Rancière’i ettepanek, et ajalooliste traumade kujutamist tuleks hinnata ennekõike looja eesmärkide ja nende saavutamiseks valitud kunstiliste vahendite vastavuse seisukohalt, on hea lähenemisnurk ka uurimaks ajalooliste traumade kujutamist popkultuuris. Hoolimata murest, et suurem tähelepanu ajaloolistele traumadele kasvatab nende trivialiseerimise võimalust,[10]on selle teema kommertsialiseerumine massikultuuris ammu pidurdamatu protsess. Üheks verstapostiks oli siin kindlasti Steven Spielbergi film “Schindleri nimekiri”. Ajalooliste traumade ja popkultuuri seoste teema ongi pälvinud kriitikute tähelepanu ennekõike seoses mingite avalikku diskussiooni tekitanud teostega, nagu Robert Benigni komöödia võtmes koonduslaagrifilm “Elu on ilus” või Art Spiegelmani koomiks “Maus”, kus autor jutustab oma koonduslaagrist pääsenud isa loo, kujutades juute ja sakslasi vastavalt hiirte ja kassidena. Kunsti vallas tekitas diskussiooni poola kunstniku Zbigniew Libera “LEGO koonduslaager”, kus autor kasutas Taani mänguasjatootja poolt regulaarselt pakutud võimalust luua kunstniku käsutusse antud LEGO-klotsidest kunstiteos. LEGO hilisem kohtuasi Libera vastu tekitas debati holokausti kujutamise teemal ka kriitikute hulgas.[11]
Kuigi kriitikud rõhutavad, et popkultuur võimaldab tänu laiale kandepinnale teadvustada olulisi ühiskondlikke probleeme rohkema hulga inimeste mõtetes, on erinevad teosed saanud neilt hoolimata tohutust avalikust edust ka palju kriitikat.[12] Kuid nagu näitab Spiegelmani “Maus”, mis pälvis vaid heakskiitu, ei ole popkultuur iseenesest kõlbmatu ajalooliste traumade kujutamiseks.[13] Küsimus näib ikkagi olevat kunstniku eesmärkides ja selleks valitud vahendites.
“Puhastus” ja melodraama
“Puhastuse” vastuvõtus on ühiskondlikult oluliste teemade kõrval teenimatult vähe tähelepanu pälvinud romaani vormiline külg – ootamatu stiilide segu, mida loo jutustamisel kasutatakse. Kindlasti mängib see olulist rolli romaani edus. “Puhastust” võikski vaadata vormieksperimendina, kus rokkiva stiilide kollaaži kaudu kujutatakse ajalooliste traumade teemat, mis tavaliselt leiab käsitlemist tõsisemas ja mõtlikumas laadis. Süžee tasandil miksib romaan thriller’it ja melodraamat, jutustades värve kokku hoidmata mahlaka loo. Melodramaatilise süžee läägust leevendab naturalistlik kirjeldusstiil. Andmaks edasi tegelaste psüühikat ja kehalisust, laenab “Puhastus” radikaalsemast feministlikust proosast, mis on tõlgete vahendusel ka eesti lugejale tuttav.
Laenud popkultuurist on samuti osa “Puhastuse” stiilide kollaažist. Popkultuuri all pean siin silmas ennekõike Hollywoodi filmi ja keskendun sellistele laenudele nagu melodramaatiline süžee, stereotüüpsed karakterid ja vägivalla kujutamise viisid. Nagu öeldud, huvitavad mind nende laenude juures vormialaste valikute eetilised ja ideoloogilised tulemused.
Melodraama ei ole niivõrd žanr kui tähenduste loomise viis, mida võib kohata erinevates kunstiliikides ja žanrides.[14]Olles pärit 19. sajandi kirjandusest ja rahvateatrist, on melodramaatiline maailma nägemise laad meile 20. sajandil lähedane ennekõike tänu Hollywoodi filmile. Filmiteoreetik Linda Williams rõhutab, et melodraamat ei tohiks mõista selle halvustavas tavatähenduses ja seostada vaid pisaratest nõretavate naistefilmidega.[15]Melodramaatiline tähenduste loomise viis on iseloomulik sellistele esmapilgul eri žanridesse kuuluvatele filmidele nagu “Stella Dallas”, “Rambo” või “Schindleri nimekiri”.
Melodraama on selline lugu, mis pakub postsakraalses maailmas elavale vaatajale võimaluse maailma moraalseks tõlgendamiseks, tõmmates ühemõttelisi piire süü ja süütuse vahel.[16]Selleks seab melodraama üles selged vastandused ja muudab loo tegelased moraalseteks stereotüüpideks. Loo eesmärgiks on tekitada sümpaatiat ohver-kangelase suhtes ja võimaldada hiljemalt loo paatoslikus finaalis tunda ära kangelase süütus. Paatoslik finaal toob lugejale pisarad silma, kuid oma olemuselt on melodraama sügavalt rahustav lugu. Ta pakub vaatajale kohtumõistja positsiooni, kes kaastunde läbi süütute kannatustele saavutab üleoleva õiglasuse tunde.
“Puhastusel” on mitmeid melodraama jooni, nagu ülepaisutatud dramaatilisus, mis avaldub ka vägivallategudega liialdamises; tegelaste pidev ärevusseisund, mis paneb neid edasi andva jutustajahääle ajuti hingetuna õhku ahmima; tegelaste varjatud päritolu ja salajased omavahelised seosed, mis selguvad loo käigus. Peatun pikemalt aga ainult loo süžeestamise viisil, mis on minu arvates melodramaatiline. Tegelaste moraalne stereotüpiseerimine tuleb jutuks melodramaatilise süžee kontekstis.
Soome kirjandusuurija Riikka Rossi näeb melodraama jooni ennekõike noore Zaraga seotud tegevusliinis ja seda eriti näidendiversioonis, mille finaalis põgeneb Zara koos ühe heaks osutunud sutenööriga.[17]Kuid melodramaatiline kangelane on “Puhastuses” ka Aliide, ehkki keerulisemal viisil. Enne selle väite põhjendamist peatun põgusalt tegelaste stereotüpiseerimisel. Kogu tegelaste süsteem on “Puhastuses” üles ehitatud valguse ja pimeduse jõududele vastandusele. Romaan järgib Hollywoodi melodraama tavasid isegi selles, et tegelaste moraalset palet märgistab nende välimus ja kehaline olemine.[18]Nii pole süütult kannatavad isamaalised eestlased “Puhastuses” mitte ainult üllad, vaid ka ilusad inimesed. Venelased ja eesti kommunistid on aga lisaks kurjusele ka inetud ja räpased.
Peategelane Aliide näib esmapilgul hälbivat sellest heade ja kurjade tegelaste vastandusest, sest ta on küll teinud kurja, kuid romaan ei tõtta teda hukka mõistma. See muudab Aliide tegelasena ambivalentseks. “Puhastusel” näib puuduvat see süütult kannatav ohver-kangelane, keda Williams peab melodraamale iseloomulikuks. Aliide on paljutõotav ka mäluromaani karakterina. Kui nõukogudejärgse Eesti mälukultuuris on esiplaanil pigem vastupanuvõitlejast isamaaline eestlane, siis Aliidega lisab Oksanen uue rolli eestlaste mälurepertuaari – kurja teinud kommunistist eestlase.
Valides peategelaseks Aliide, näidates tema kuritegusid neid koheselt hukka mõistmata, näib romaan soovivat panna lugejat mõtlema eetiliste valikute üle riikliku vägivalla tingimustes. Loo käivitab ja seda toidab Aliide armastus oma õemehe Hansu vastu. Paljud Aliide kuriteod on ajendatud sellest kinnisideest, riiklik vägivald pakub neiks vaid võimaluse. Nii näib romaan näitavat, kuidas suhteliselt kahjutud isiklikud motiivid, näiteks keelatud armastus, võivad riikliku vägivalla tingimustes viia suurte kuritegudeni.
“Puhastuse” tõlgendamist eetilisi küsimusi tõstatava loona häirib aga veel teinegi motivatsioon, mille romaan Aliide tegudele pakub. Tema kuritegude põhjuseks ei ole mitte ainult hullumeelne kirg, vaid asjaolu, et ta on seksuaalse vägivalla ohver. Seetõttu, kui Aliide abiellub kommunistiga, siis teeb ta seda hirmust nende ees ja soovist leida sel viisil kaitset. Kui ta saab teada õde ees ootavast küüditamisest, otsustab ta teda mitte hoiatada. Osalt on see otsus süžeeliselt põhjendatud hirmuga abikaasa ees, kes võib sel viisil tema ustavust kontrollida. Osalt on põhjenduseks aga Aliide soov asuda elama endisesse kodumajja ja olla õemehe läheduses, kes ennast õele saanud majas varjab. Samuti, kui Zara otsib varju Aliide majas, otsustab Aliide end tema nimel ohverdada, tapab sutenöörid ja põletab end koos laipadega oma majja sisse. Lisaks soovile päästa Zara on tema tegu põhjendatud sooviga olla koos oma armastatud Hansuga, kelle surnukeha on maetud maja keldrisse. Romaan pakub Aliide kuritegudele kaks erinevat, loo üldplaanis vastuollu minevat põhjendust.
Aliide tegude ja seega kogu loo topeltmotiveeritus ei muuda peategelast psühholoogiliselt komplekssemaks, sest need motiivid hakkavad omavahel hõõrduma ega lase kaht põhjuslikku ahelat ühte lukku mahutada.[19]Edasi näitan, et “Puhastust” loetakse psühholoogiliselt sidusa loo saamiseks nii, et valitakse motivatsioonidest üks, teist seejuures eirates – kas kannatuse loona või kurjategija loona, kes oma teod loo lõpus aga siiski lunastab.
Kui kuritegude loos on Aliide kogetud seksuaalne vägivald süžee seisukohalt üleliigne, siis melodramaatilises kannatuse loos on see hädavajalik looelement. Williams väidab, et tegelase kannatused loo alguses on melodraama kohustuslik osis: “ohvriks muutmise võtmefunktsioon on tagada moraalne tõlgendatavus, mis on [melodramaatilise] laadi olulisim tunnus”.[20]Aliide ohvristaatus on vajalik tema moraalse väärtuse tõlgendamiseks. Kui muidu peataks lugeja moraalsed hinnangud ja oleks, võimetuna mööda vaatama Aliide kuritegudest, sunnitud tema dilemmas elama, siis tema vägivallaohvri staatus muudab ta teod mõistetavaks ja vabandatavaks. Nagu kirjutab üks “Puhastuse” lugejatest: “Mind on Oksanen teise osa lõpuks pigem veennud, et Aliide oli kommunismi täielik ja vaieldamatu ohver (vallamaja vägistamine ja Linda piinamine) ENNE, kui ta alla andis, punanurga tüdrukuks sai ja sunniti allakirjutama süüdistustele Ingli vastu.”[21] Eetiline probleem, mis tekib melodraama kui stiililaenu puhul, on see, et peategelase traumast, mis esindab romaanis naistevastast seksuaalset vägivalda, saab loo melodramaatilisuse funktsioon. Vägistamine peab näitama Aliide ohver-kangelase staatust. Erinevalt ajalooliste traumade kirjandusest, mis püüab lugejat panna peatama oma moraalsed hinnangud ja elama lugemise ajal tegelase moraalsetes dilemmades, püüab “Puhastus” vägistamise kui emotsionaalselt võimsa looelemendi abil moraalseid hinnanguid sisse lülitada.
Kuid “Puhastuse” arvustuste hulgas leidub rida selliseid, mis näitavad, et mõnede lugejate jaoks ei toimi vägistamine Aliide tegusid põhjendava või lunastava looelemendina. Võtan need kokku lugemiseetilise lähenemisviisi alla. Lugemise eetika kontekstis mõistetakse ilukirjanduse lugemist võimalusena fiktsionaalse maailma kogemise kaudu saada osa sellistest inimeseks olemise kogemustest, mis on lugeja omadest erinevad. Teisiti öeldes avab lugemine ligipääsu teisesusele. Lugemiseetilise lähenemisviisi puhul loetakse “Puhastust” kuritegude loona, kus riiklik vägivald sunnib inimesi raskete valikute ette, mida on raske tavapäraste moraalsete kriteeriumide alusel hinnata.
Nii loeb “Puhastust” Tiina Kirss, kes peab kirjandust karmiks moraalseks kooliks “ligimese mõistmiseks, mis nõuab ka romaanikirjanikult endalt võimet kaasa tunda ka moonutatud ja vääriti kujunenud ehk lihtsalt teistsugustele kaasinimestele”.[22] Viidates sellele, kuidas Toni Morrison kirjeldab romaanis “The bluest eye” võrdse inimliku kaastundega, kuigi kuritegu heaks kiitmata, nii vägistatut kui ka vägistajat, näib Kirss “Puhastuse” puhul pidavat mõistmist vajava inimese all silmas kurja teinud Aliidet. Samuti nõuab õigust lugeda “Puhastust” psühholoogilise romaanina Jan Kaus, keda köidavad Aliide eksistentsiaalsed valikud.[23]
Ka Soome kirjandusuurija Markku Lehtimäki kutsub “Puhastust” lugema mitte sotsiopoliitilisest vaatenurgast, vaid lugemiseetiliselt, keskendudes sellele, kuidas romaan suunab oma lugejat hindama tegelaste headust või kurjust.[24] Ta väidab, et “Puhastus” on, erinevalt näiteks muinasjuttudest, jutustus, mida retooriline narratiiviteooria kirjeldab kui lugemise eetika seisukohast keerulist, sest see sunnib lugejat muutma jutustuse vältel oma moraalseid hinnanguid tegelastele. Tema arvates on Oksanen leidnud selle keerulise jutustuse näol sobiva esteetilise vormi raskeid moraaliküsimusi käsitlevale tekstile.
Nende tõlgenduste puhul torkab silma, et seksuaalne vägivald loo alguses ei põhjenda Aliide tegusid ega ammugi ei lunasta teda tegelasena. Aliide lugu ei loeta mitte kui kannatuste, vaid kui kuritegude lugu, peatades moraalsed hinnangud ja elades tegelase moraalsetes dilemmades. Samas näitab nende lugemise dünaamika, et “Puhastuse” lõpp on siiski melodramaatiline ja sunnib kehtestama moraalseid hinnanguid.
Tiina Kirsi päevaleheartikli mahus käsitlus ei võimalda jälgida tema lugemise dünaamikat, küll on see aga analüüsitav Lehtimäki ja Kausi tõlgenduste puhul. Seda, et vägistamine Lehtimäki tõlgenduses rolli ei mängi, näitab tema lühikokkuvõte loost ja selle lugemiseetilisest dünaamikast: “Aliide tahab pääseda, hoida kinni elust, majast ja metsast – samuti oma armastatud mehest Hansust –, kuni lõpuks annab üles oma õe Ingli pere, läheb oportunistlikult mehele kommunist Martinile ja saab sel kombel väikeseks mutriks suure “puhastuse” masinavärgis. Kohates oma noort peegelpilti, kauget sugulast Zarat, hakkab Aliide aga küpsema puhastustules uutmoodi isikliku puhastumise poole, kus on tegu uue valikuga uues olukorras. Oksaneni romaani praeguse ja mineviku vahet liikuv jutustus tundub näitavat, et “tulevikus” tehtavad teod võivad “minevikku” mõjutada.”[25] Kuna “Aliide tahab nüüd päästa tüdrukut, kelle pere elu ta varem hävitas”, siis lunastab see valik Lehtimäki jaoks ka Aliide varasemad problemaatilised valikud ja õigustab uut vägivalda.
Näeme, et Lehtimäki loeb “Puhastust” kui teksti, mis sunnib lugejat asendama oma esialgse tavaarusaamadest lähtuva hukkamõistva hinnangu mõistmisega. Romaani finaalis lunastab Aliide oma varasemad kuriteod ja selle kaudu ka iseenda. Samamoodi lunastavana loeb “Puhastuse” lõppu Jan Kaus: “see räpp ja jubedus, mida romaan on kirjeldanud, puhastatakse, põletatakse maha ja meile jääb puhas leht, võimalus mitte korrata vigu … Eksistentsialistlik küsimus: kui maailm ei käitu nii, nagu ma ootan, siis mida ma teen? Loogiline oleks järeldada, et mitte igatahes nii nagu tegi Aliide, kes sai ka ise oma veast lõpuks aru.”[26] Tegelane käitub valesti, saab sellest loo lõpus aru ja karistab/ohverdab end selleks, et meile jääks puhas leht. Seega on ka need lugemisviisid, mis eiravad vägistamise kui looelemendi lunastavat toimet loo esimeses osas, lõppkokkuvõttes ikkagi melodramaatilised, sest loo lõpp kehtestab nende jaoks ikkagi ühemõttelised moraalsed hinnangud.
Lehtimäki sellise tõlgendusega ilmselt ei nõustuks, sest tema arvates jääb romaan kuni lõpuni moraalselt ambivalentseks. Huvitaval kombel teeb ta enda poolt propageeritud lugemiseetilise lähenemisviisi arvel kriitikat, väites, et see ootab lugudelt lõpuks ikkagi mingit väikestki lootusekiirt, mis juhiks ka “kurjust ja ebainimlikkust käsitlevad rasked ja ebamugavad jutustused … tagasi kuhugi punkti, mis teeks nad kergemini seeditavaks”.[27]Ta seletab seda retoorilise narratiiviteooria uurijate humanistliku taustaga, kes tahavad, et raamatud oleksid sõbrad, sest nihilistlik lõpp muudaks lugemiskogemuse tühjemaks. Niisiis kritiseerib Lehtimäki lugude lunastust pakkuvat tendentsi, mida ajalooliste traumade kirjandus alati väldib, ja väidabki, et “Puhastusel” seda pole. Milles seisneb siis tema arvates “Puhastuse” finaali moraalne ambivalents? Lehtimäki jaoks seisneb see selles, et sutenööride tapmine, mida tavatähenduses mõistetaks kuriteona, muutub siin mõistetavaks. Minu arvates ei tekita see moraalset ambivalentsi, vaid on osa Aliide lunastamisest.
Lehtimäki võrdleb Aliide lõpudilemmat – kas tappa, ja päästa Zara, või mitte – Toni Morrisoni romaani “Armas” peategelase Sethe dilemmaga, kes on tapnud oma lapse, selleks et päästa ta orjusest. See võrdlus on ebaõnnestunud. Sethe dilemma ei asu romaani finaalis, vaid sellele on üles ehitatud kogu süžee, ja “Puhastuses” on selle vasteks pigem asjaolu, et Aliide on reetnud oma õe ja tapnud õemehe. Uus tapmine pigem kõrvaldab selle moraalse dilemma. Aliide ei tapa romaani lõpus inimest mitte sellesama, vaid teise inimese päästmiseks ja oma varasemate kuritegude lunastamiseks. “Puhastuse” finaal ei erine siin millegi poolest neist Hollywoodi action– melodraamadest, kus halva vägivalla hävitamiseks on vaja tingimata head vägivalda. Filmiteoreetikud täheldavad, et selline ohverduslik vägivald on klassikalise Hollywoodi ajastu narratiivi põhiline kogemuse korrastamise viis ja siin on popkultuur võtnud üle rituaalsed funktsioonid, mis varem kuulusid religioonile.[28]Tulen selle juurde veel tagasi.
Kuid lunastuse küsimuse seisukohalt on Aliide eneseohverdus “Puhastuses” sama oluline kui tapmine. Aliide peab Zara päästmiseks tapma, aga miks peab Aliide ise surema? Aliide surm ei ole Zara päästmise seisukohalt vajalik. Küll aga on seda vaja Aliide lunastamiseks ja lugeja rahustamiseks. “Puhastuse” lõpp on rahustav, sest taaskehtestab vägivaldse lõpuga moraalsed hinnangud. Aliide jaoks on lõpp traagiline, lugeja seisukohalt aga õnnelik. Selleks et Aliidet lunastada, “rikastada” lugeja lugemiskogemust ja anda talle lootust, peab Aliide surema.
Kuigi “Puhastuse” võrdlemist Ene Mihkelsoni romaanidega on “Puhastuse”-teemalises debatis pahaks pandud, ei saa siinkohal hoiduda francomorettilikust eksperimendist – “Puhastuse” lõpu võrdlemisest “Ahasveeruse une” omaga. Ka “Ahasveeruse unes” on oma Aliide, jutustaja ema, kes on segastel asjaoludel reetnud jutustaja isa. Romaani üheks läbivaks liiniks on jutustaja katsed panna oma ema rääkima – selgitama, õigustama või kahetsema. Erinevalt “Puhastusest” lõpeb romaan aga gran finale’ta. Jutustaja saab emalt teada vähe, leppimishetked on üürikesed ja kumbki tegelastest peab oma elu edasi elama. Ei dramaatilisi paljastusi, leppimist ega puhastumist tapmise ja surma kaudu. Nii ei saa ju võrrelda, tahaks hüüda, sest see on hoopis teine žanr. Aga just sellele ma soovingi tähelepanu juhtida.
Vaevalt saab öelda, nagu arvavad retoorilise narratiiviteooria autorid, et “Ahasveeruse une” lugemiskogemus oleks sellise lõpu tõttu tühjem. Küll aga on see ebamugavam. Mis oleks, kui Aliide ei sureks ja tema moraalset dilemmat ei koristatakski suure aplombiga lugejal jalust? “Puhastus” ei ole ebamugav ega -õdus, nagu väidab Tiina Kirss,[29]vaid vastupidi, lugejale liigagi mugav, sest pakub võimaluse keerata “puhas leht”, puhastada minevikku ja ennast kiiresti ja valutult. Romaani lõpp viib teksti dominandi moraalsete dilemmade kogemiselt ja kohtumiselt teisesusega pigem sotsiaalse korra puhastamisele.
Peter Brooks rõhutab, et melodraamat tuleb mõista ennekõike postsakraalse maailma nähtusena, ja seega mitte registrist välja langenud tragöödiana, vaid vastusena traagilise visiooni võimatusele selles maailmas. Religiooni mõjuvõimu nõrgenemise tõttu ei ole hea ja kuri enam kindlalt paigas. Melodraama eesmärk ongi kuri uuesti ära tunda, astuda sellele vastu ja see sotsiaalse korra puhastamise eesmärgil likvideerida: “Melodraama rituaal nõuab selgelt identifitseeritud vastaste silmitsi seadmist ja ühe väljaheitmist. See ei saa pakkuda lõplikku leppimist, sest ei ole olemas selget transtsendentaal-set väärtust, mis lepitaks. On pigem sotsiaalne kord, mis tuleb puhastada, panna kehtima rida eetilisi imperatiive.”[30]
Kultuurilist mehhanismi, kus puhastatakse sotsiaalset korda ohverdusliku vägivalla abil, on kirjeldanud René Girard. Tema järgi on ohverdusliku vägivalla funktsiooniks lahendada kogukonna sees ettetulevaid sotsiaalseid konflikte ja leida ühisosa erinevuse konstateerimise kaudu.[31]Selleks valitakse patuoinas, kogukonna liige, kelle negatiivselt hinnatud käitumist peetakse ohuks kogukonnale. Patuoinas ohverdatakse ja heidetakse kogukonnast välja, selleks et taastada kultuurikord. Aliide eneseohverdus “Puhastuses” on just selline patuoina likvideerimine.
Olen “Puhastuse” retseptsioonist rahvusliku mälu võtmes kirjutanud mujal ega hakka seda kordama.[32] Ometi tasub märkida, et kogukond, mille piire tahetakse ohverdusliku vägivalla abil korrastada, on “Puhastuses” määratletud etnopoliitilistes terminites. Zara tuleb Aliide juurde kui vene tüdruk, kuid üks põhjusi, miks Aliide otsustab ta päästa, on vereside, asjaolu, et Zaral on Hansu lõug. Ta näib venelasena, aga on vere poolest eestlane. Tappes enda, mõtleb Aliide: “Ingli ja Linda järglasena saab ka tüdruk endale Eesti passi. Ta ei pea enam kunagi minema tagasi Venemaale.” Taastatakse esialgne kord, tuuakse ebaõiglaselt üle kogukonna piiri eksinud Zara tagasi kogukonna piiresse ning patustanud, kommunistidega koostööle läinud Aliide heidetakse koos oma kärbsemusta ja sibulahaisuga välja, peab surema, et teda saaks märtrina sakraliseerida. Nagu näeme, peab Aliide selleks, et tagada lugeja jaoks maailma moraalne tõlgendatavus, maksma kõrget hinda. Ei piisa tapmisest. Ta peab ka ise surema, et veenda lugejat oma moraalses väärtuses.
Kokkuvõtteks võib öelda, et melodramaatilised elemendid “Puhastuses” takistavad riikliku vägivalla tingimustes tehtud eetiliste valikute raskuse analüüsi, sest taotlevad moraalselt ühemõttelist maailma. Nii ellujäänute mälestused kui ajaloolisi traumasid käsitlev ilukirjandus kirjeldavad 20. sajandi vägivallarežiimide poolt korda saadetut kui seni kehtinud moraalikujutelmade ja inimsusekontseptsioonide halastamatut tühistamist – lugudena, millest ei ole võimalik välja imeda mingit positiivset sõnumit või lootusekiirt. Ja kui mõned raamatud otsivad sel taustal neid lugusid, mis annaksid tunnistust inimlikkuse säilimisest kõige selle kiuste, siis vaevalt saaks olla lahenduseks selline lugu, kus märgiks inimlikkuse säilimisest on valmidus tappa.
Vägivalla kujutamine
Teine mõõde, mis lähendab “Puhastust” popkultuurile, on viis, kuidas romaanis on kujutatud vägivalda. Liigse vägivaldsuse etteheitmine kuulub tavaliselt konservatiivsete kriitikute arsenali, kes muretsevad ennekõike meedias, aga ka kunstis vohava vägivalla mõju pärast noorsoole. Minu küsimus ei puuduta aga mitte vägivalla hulka, vaid selle kujutamise eesmärke ja võtteid – see on küsimus, mille ilmselt esitab endale iga kunstnik, kelle teemaks on vägivald. “Puhastuse” probleem on selles, et laenates mitmeid vägivalla kujutamise viise popkultuurist, kus vägivald on hüperboolne, antakse käest relvad ajaloolise vägivalla kriitikaks, mis tavaliselt on ajaloolisi traumasid käsitlevate teoste üks eesmärke.
Vägivalda ei esine “Puhastuses” mitte ainult vägivaldsete sündmuste kujul, millest oli juttu melodramaatilise süžee puhul. Vägivallal on oma roll ka selles, kuidas kujutatakse peategelaste Aliide ja Zara tungidest vallatud psüühikat. Aliide tunneb sageli tungi Zarat lüüa. Esimene ulatuslikum vägivaldne fantaasia katkestab seni suhteliselt realistliku kujutamisstiili siis, kui Aliide tunneb endas soovi peksta endist kommunisti Vollit, kes tuleb tema juurde hirmus saada mineviku tegude eest vastutusele võetud: “Aliide peas vilksatas pilt: tudisev Volli lamab maas, püüdes kaitsta oma pead, kiunudes ja armu paludes, milline isuäratav vaatepilt, Volli pükstel kasvaks märg laik ja liivakott tõuseks üha uuesti ning peksaks Volli vastikult hapra keha põhjalikult läbi, lööks paiste vesised silmad, purustaks kildudeks poorsed luud, kuid parim oleks ikkagi see laik pükstel ja ulgumine, looma ulgumine enne surma.”[33]Selle vägivaldse fantaasia naturalism mõjub seni suhteliselt realistlikus kujutuskontekstis liialdatult. Samalaadseid vahelepisteid esineb romaanis aga üha sagedamini. See saab osaks “Puhastuse” rokkivast stiilikollaažist. Äärmine vägivaldsus pole “Puhastuse” maailmale seega omane mitte ainult Teise maailmasõja ajal, vaid ka olevikus, ja seda samamoodi, nagu Ameerika elu on vägivaldne Hollywoodi filmide ekraanil.
Filmiteoreetik J. David Slocum väidab, et postmodernistlikus filmikunstis ei ole vägivallal enam seda tähendust, mis tal oli suhestatuna reaalsusega.[34]Vägivallastseenid on popkultuuris pigem tsitaadid. Selline vägivallakujutus muutub aga problemaatiliseks tekstis, mis väidab end tegelevat ajalooliste traumadega. Vägivallastseenide tsitaatlikkusest tulenev tuttavlikkus juhib tähelepanu kunstiteoste vahelistele intertekstuaalsetele suhetele, häirib viiteid ajaloolisele vägivallale ja nõrgestab nii selle kriitikat.
Kujutades naistevastast seksuaalset vägivalda, teeb romaan erinevaid valikuid. Aliide vägistamist kirjeldades kasutab romaan lõhenenud subjekti vaatepunkti, mida on iseloomustatud kui üht võimalikku ellujäämisstrateegiat mitmete ellujäänute tunnistustes. Selleks et sündmusi mälestusena taluda, mäletatakse endaga juhtunut kõrvaltvaataja vaatepunktist. “Puhastus” kirjeldabki Aliide kallal toimepandut alguses Aliide seisukohast, markeerib subjekti lõhenemise hetke ja jätkab kirjeldust kõrvaltvaataja, kärbse/hiire/rõhknaela vaatepunktist.
Kujutades Zara käekäiku prostituudina Berliinis, teeb romaan teistsuguse valiku ja kujutab seda poetiseerimata, asjalikult ja detailselt. Seda valikut saab vaadelda artikli alguses tutvustatud holokausti kujutamise teemalise debati realistliku lähenemisviisi kontekstis. Naistevastast seksuaalset vägivalda sunnitud prostitutsiooni olukorras tuleb kujutada võimalikult sellisena, nagu see reaalsuses aset leiab, midagi varjamata, midagi lisamata. See tundub seda pakilisem, et meedia väldib pilte seksiorjuses vaevlevate naiste elust, kuna need on liiga šokeerivad. Nendele naistele osaks saava vägivalla üksikasjaliku kirjeldamise eesmärk näib olevat tuua meie silme ette reaalsus, mille julmust me ei taha näha.
Kuid üksikasjalik kujutus ei täida siin seda šoki-eesmärki, sest register, milles “Puhastus” prostitutsioonistseene kujutab, ei ole lugejale uus, vaid äratuntav kui pornograafia register. Huvitaval kombel juhib romaan sellele registrile ise tähelepanu stseenis, kus sutenöör Paša sunnib Zarat vahekorda teleekraani ees, mis näitab pornofilmi Zaraga ühes osas. Romaan töötleb küll pornograafia registrit narratiivsete vahenditega, vahetades fookust, kuid minu arvates ei ole seejuures õnnestunud seda kriitiliselt ümber töötada, seda eriti vaataja positsiooni osas, kes jääb endiselt tarbija rolli.
Sellisest lugemiskogemusest annab märku ka Elizabeth Hooveri reaktsioon, kes küsib ühes intervjuus Oksanenilt, kas ta ei näinud nende eksplitsiitsete stseenide puhul kõmulisuse ja vuajerismi ohtu.[35]Ehk on siinkohal valgustav Michael Haneke mõttekäik, kelle filmid on samuti tuntud äärmusliku seksuaalsuse ja vägivalla teemade poolest. Vastuseks küsimusele pornograafia vabastavast rollist märgib Haneke, et ei pea oma filme pornograafilisteks, ja rõhutab erinevust pornograafia ja obstsöönsuse vahel: “Ükskõik kas see on seotud seksuaalsuse või vägivalla või mõne teise tabuga, obstsöönne on see, mis kaldub kõrvale väikekodanlikust normist. … Pornograafia seevastu muudab obstsöönse kaubaks, ebatavalise tarbitavaks, ja see on porno tõeliselt skandaalne tahk, mitte need tavalised argumendid, mida esitavad ühiskondlikud institutsioonid. Pornot ei muuda eemaletõukavaks mitte seksuaalne, vaid kommertslik tahk.”[36] Nagu näha, on obstsöönse ja pornograafilise eristuse puhul tegelikult kriteeriumiks lugeja või vaataja positsioon, see, mida kunstiteos temaga teeb. Prostitutsioonistseenid “Puhastuses” on tarbitavad, küll julgemad, kuid oma olemuselt sarnased nende stseenidega Hollywoodi filmidest, kus pehmed viited pornograafiale ja seksuaalsele vägivallale on mõeldud tõstma filmi tarbimisväärtust. Langetatud valikute tõttu muutub naistevastase vägivalla kujutamine siin osaks romaani üldisest flirdist vägivallaga, mis on muudetud ennekõike tarbitavaks. Järelemõtlemiseks võiks ära tuua ka Haneke mõttekäigu jätku, kus ta pornograafia mõistet laiendab, öeldes, et “kaasaegne kunst on pornograafiline, kui ta üritab nii-öelda haava, meie sotsiaalset ja psühholoogilist haava siduda. Selles mõttes ei erine pornograafia sõja- ja propagandafilmidest, et ta püüab muuta elu õudseid aspekte tarbitavaks”.
Kokkuvõtteks
Popkultuurist pärit laenud, mis muudavad “Puhastuse” põnevaks ja ladusaks tekstiks, takistavad teisest küljest selle toimimist ajalooliste traumade kirjandusena või vähemalt tekitavad eetilisi küsitavusi selles eetikast rääkivas tekstis. Minu argumentatsioon võib tunduda normatiivsena selles mõttes, et mul on mingi kujutlus heast mälukirjandusest ja ma olen rahulolematu, kui ma “Puhastusest” selle jooni ei leia. Võib-olla polegi põhjust suruda “Puhastust” ajaloolisi traumasid käsitleva kirjanduse alla ja püüda ette kirjutada, kuidas peaks midagi kujutama. Samas on paratamatu, et romaanile, mis end sellisena välja pakub ja sedasorti kirjandusega kaasnevast sümboolsest kapitalist ka suurelt kasu lõikab, selle kirjanduse hindamise kriteeriume rakendatakse. Diskussioonis ajalooliste traumade kirjanduse üle on palju pühasid lehmi ja veidraid vaidlusi, nagu küsimus sellest, kes tohib üldse kelle kannatusi kujutada, ja lõpetades üldise hardusega, mida sellelt kirjanduselt oodatakse. Nii olekski mulle sümpaatsem, kui “Puhastus” pakuks end välja eksperimendina selle kirjanduse väljal, isegi kui ma ei ole veendunud selle eksperimendi täielikus õnnestumises.
Diskussioon “Puhastuse” ümber on paeluv aga ka tänu neile küsimustele, mis pole olulised mitte ainult mäluromaanide seisukohalt, vaid kirjanduse mõistmiseks laiemalt. Näiteks lugemise eetika ja küsimus sellest, mida raamatud lugejaga teevad. Rääkides sellest, kuidas raamat suunab lugejat andma tegelastele moraalseid hinnanguid, mainib Lehtimäki möödaminnes tegelase ja lugeja samastumise problemaatikat. Mäluromaanide uurijate jaoks pole samastumise-teema kunagi süütu, sest mäluromaanide lugeja on ühtlasi ka mineviku mäletaja oma sotsiaalses kontekstis. Seetõttu küsib mälu-uurija, mida tekst taotleb, kui püüab panna lugejat samastuma kannatanu või kurjategijaga. See mälukirjanduse vaatenurk muudab meid tundlikuks küsimuse suhtes, kas kirjanduse lugemise eesmärk ja toimimisviis on ikka kogeda seda, mida kogeb tegelane, ning kas lugemiseetika raames pakutud ligipääs teisesusele on nii lihtne. Lehtimäki käsitluse aluseks olevate autorite kõrvale on siin huvitav tuua teistsuguseid lugemiseetilisi lähenemisviise, näiteks Derek Attridge’i oma. Attridge käsitleb John Maxwell Coetzee romaane, mille läbivaks probleemiks on valitsevasse ühiskonnakihti kuuluvate tegelaste katse mõista vähemuse esindajat.[37]Attridge näitab, kuidas lugejat kutsutakse samastuma tegelasega, kelle moraalsed tõekspidamised sattuvad kriisi kohtumisest inimesega, kes on temast erinev. Siin kogeb lugeja pigem teise mõistmise raskust ja võimatust, mitte ei tarbi tema teisesust. Seega lugemiseetiline kogemus, mille fiktsioon annab, seisneb siin äratundmises, et teine on erinev ja sellele erinevusele ei ole nii lihtne ligi pääseda.
Tulles Attridge’i juurest tagasi mälukirjanduse juurde, mõistame paremini, miks huvitavas mälukirjanduses, näiteks Winfried Georg Sebaldi teostes, on lisaks sellele, kelle minevikust räägitakse, alati tegelane, kes seda minevikku uurib. Selle tegelase kaudu tõstetakse küsimused, kas minevik on ikka ligipääsetav, kas teiste kannatusi saab läbi elada ja kas on eetiline otsida igale loole lunastavat lõppu. Tänu sellistele vormivalikutele ei tule huvitavad mäluromaanid vastu lugeja ootusele kergesti tarbitava loo ja nende lugude poolt pakutava lunastuse järele, vaid suunavad lugejat oma selliseid ootusi analüüsima. Samamoodi on nad teadlikud sotsiopoliitilisest ihast kasutada ajaloolisi traumasid identiteeti loovatena, ja püüavad sellele vastu töötada.
Artikkel põhineb 2010. aasta augustis rahvusvahelisel konverentsil “Mimesis, Ethics and Style” Helsingi Ülikoolis peetud ettekandel. Tol ajal ei olnud kirglik debatt Sofi Oksaneni “Puhastuse” ümber Eestis veel alanud ja nii uurisin oma ettekandes ennekõike romaani ühemõttelise populaarsuse põhjusi. Kui eriarvamusel olnud lugejad endast lõpuks märku andsid, kujunes sellest üsna jäiga vastasseisuga vaidlus, kus dialoog oli visa tekkima. Kuigi aset leidnud debatt vääriks kindlasti ka kirjandusteaduslikku lahtiharutamist, jään oma siinses artiklis siiski Helsingi teemapüstituse juurde ja puudutan vaid neid seisukohti Eesti debatis, mis sellega haakuvad ning debatis nii põletavana tundunud Eesti ajaloo turundamise teema asemel käsitlevad romaani kirjanduslikumaid tahke.
[1] M. Lehtimäki, Sofistikoitunut kertomus ja lukemisen etiikka. Avain, 2010, nr 2, lk 40–49.
[2] S. Olesk, Eesti teema Soome kirjanduses: Sofi Oksaneni romaan “Puhastus”. Keel ja Kirjandus, 2010, nr 2, lk 473–486.
[3] M. Rothberg, Traumatic Realism: The Demands of Holocaust Representation. Minneapolis, London, 2000, lk 4.
[4] Probing the Limits of Representation. Nazism and the “Final Solution”. Toim. S. Friedlander. Cambridge (MA); London, 1992.
[5] B. Lang, Act and Idea in the Nazi Genocide. Syracuse (NY), 2003, lk xvii; S. Weigel, Zeugnis und Zeugenschaft, Klage und Anklage. Die Geste des Bezeugens in der Differenz von identity politics, juristischem und historiographischen Diskurs. Rmt-s: Zeugnis und Zeugenschaft. Jahrbuch des Einstein Forums. Toim. S. Weigel. Berlin, 2000, lk 113.
[6] E. van Alphen, Caught by History. Holocaust Effects in Contemporary Art, Literature and Theory. Stanford, 1997, lk 17.
[7] C. Caruth, Recapturing the Past: Introduction. Rmt-s: Trauma: Explorations in Memory. Toim. C. Caruth. Baltimore; London, 1995, lk 154.
[8] E. van Alphen, Caught by History, lk 29.
[9] J. Rancière, Are Some Things Unrepresentable? Rmt-s: J. Rancière, The Future of the Image. London; New York, 2009, lk 124–125, 129.
[10] E. Wiesel, Trivializing Memory. Rmt-s: E. Wiesel, From the Kingdom of Memory. New York, 1990, lk 166.
[11] R. Marcoci, The Antinomies of Censorship. The Case of Zbigniew Libera. Rmt-s: Absence/Presence: Critical Essays on the Artistic Memory of Holocaust. Toim. S. C. Feinstein. Syracuse (NY), 2005, lk 259–268.
[12] “Schindleri nimekirja” kohta vt nt: Spielberg’s Holocaust: Critical Perspectives on “Schindler’s List”. Toim. Y. Loshitzky. Bloomington; Indianapolis, 1997.
[13] “Mausi” kohta vt: M. Hirsch, Family Frames: Photography, Narrative and Postmemory. Cambridge (MA); London, 2002, lk 17–40; D. LaCapra, History and Memory After Ausschwitz. Ithaca (NY), 1998, lk 139–179.
[14] Minu melodraama-käsitlus toetub järgmistele autoritele: P. Brooks, The Melodramatic Imagination: Balzac, Henry James, Melodrama and the Mode of Excess. New Haven, 1995; L. Williams, Melodrama Revised. Rmt-s: Refiguring Film Genres. History and Theory. Toim. N. Browne. Berkeley, 1998; Home Is Where the Heart Is: Studies in Melodrama and the Woman’s Film. Toim. C. Gledhill. London, 2002.
[15] L. Williams, Melodrama Revised, lk 42.
[16] P. Brooks, The Melodramatic Imagination, lk 5.
[17] R. Rossi, Tule takaisin, väärinymmärretty realismi! Kritiikki, 2009, sügis, lk 13.
[18] L. Williams, Melodrama Revised, lk 78.
[19] Minu hinnangul on selline hõõrdumine sündinud asjaolust, et tegemist on näidendi põhjal kirjutatud romaaniga. Romaanis on tegelaste loomisel oma spetsiifika ja seetõttu tuli lugu muuta, kuid sinna jäid alles ka mõned näidendi looelemendid.
[20] L. Williams, Melodrama Revised, lk 66.
[21] http://blog.varrak.ee/?p=3236
[22] T. Kirss, Sofi O ja tema raamat. Päevaleht, 20.10.2010.
[23] Pean silmas Jan Kausi seisukohti Varraku raamatublogis aset leidnud “Puhastuse”-diskussioonis: http://blog.varrak.ee/ ?p = 3279 #comments
[24] M. Lehtimäki, Sofistikoitunut kertomus ja lukemisen etiikka, lk 40.
[25] Sealsamas, lk 44. Lehtimäki tsitaatide tõlke eest tänan Kalju Kruusat.
[26] http://blog.varrak.ee/?p= 3279#comments
[27] M. Lehtimäki, Sofistikoitunut kertomus ja lukemisen etiikka, lk 45.
[28] J. D. Slocum, Introduction: Violence and American Cinema: Notes for an Introduction. Rmt-s: Violence and American Cinema. Toim. J. D. Slocum. New York; London, 2001, lk 14.
[29] T. Kirss, Sofi O ja tema raamat.
[30] P. Brooks, The Melodramatic Imagination, lk 15, 18.
[31] R. Girard, Violence and Representation in the Mythical text. Rmt-s: R. Girard, To Double Business Bound. Essays on Literature, Mimesis, and Anthropology. Baltimore; London, 1978, lk 185.
[32] E. Laanes, Melodramaatiline “Puhastus” Eesti mälupoliitikas. Sirp, 14.10.2010.
[33] S. Oksanen, Puhastus. Tlk. J. Kaus. Tallinn, 2009, lk 76–77.
[34] J. D. Slocum, Introduction: Violence and American Cinema, lk 21.
[35] E. Hoover, Finnish Music: An Interview with Author Sofi Oksanen. Sampsonia Way, http://www.sampsoniaway.org/literary-voices/2010/05/13/finnish-music-an-interview-with-author-sofi-oksanen/
[36] M. Haneke, The World That Is Known. Michael Haneke Interviewed by Christo-pher Sharrett. Kinoeye. New Perspectives on European Film, 2004, nr 1, http://www.kinoeye.org/04/01/interview01.php
[37] D. Attridge, J. M. Coetzee and the Ethics of Reading: Literature In the Event. Chicago, 2004.
-
"Puhastus" ja rahvusliku ajalookirjutuse comeback
Linda Kaljundi
“Puhastus” ja rahvusliku ajalookirjutuse comeback