Ma tulin Tallinnasse maalt. Mitte idülliliselt maalt, kus hobused jalutavad päikeseloojangus, lehmad ammuvad ja konnad krooksuvad järve ümber. Elasin ilmetu aleviku serval, eemal kortermajadest – seal said noored vähemalt üksteisele seltsi pakkuda. Kilomeeter alevi südamesse jalutada tundus liig mis liig, lihtsam oli kodus üksinda filme-sarju vahtida ja raamatuid lugeda. Olin alati unistanud, kuidas vot kunagi kolin linna, ilmselt New Yorki, sest igas filmis ja sarjas lähevad noored naised sinna ja püüavad tõsiste ajakirjanikena leiba teenida, aga peavad selleks kõigepealt end tõestama labaseid suhtekolumne kirjutades või moeajakirjas assistendina töötades. Kerglaste artiklite jaoks flirtimine, sõbrannadega kokteilitamine ja moešõusid mööda jooksmine tundus muidugi palju ägedam kui mis tahes tõsised tööd, millega nad filmi lõppedes tegelema hakkavad. See tundus ihaldusväärne elu hilisteismelise maakana. Aga Tallinn käis kah.
Sitt
Tormasin kontorist seminarile: juba olin olulisest ettekandest ilma jäämas. Väljusin Arsenali keskuse tagant ja tõttasin paarkümmend meetrit eemal asuvasse bussipeatusesse. Seal askeldas keegi prügikasti kallal. Noor mees, suured kotid käe otsas.
„Dobrõi den! Pa russki?“
„Nu?“ vastasin ma, teades väga hästi, et ei suuda üleval hoida isegi kahe lause pikkust venekeelset vestlust. Kaheksa aastat vene keele õpet koolis, neli semestrit ülikoolis, semester Venemaal ja seitse aastat elu Tallinnas, aga 30-aastasena ikka ei suuda Kopli bomžidega lora ajada. Noormees seletas edasi. „Kuidas, palun?“ andsin alla.
„Kas teil kopikuid on?!“
„Ei ole kahjuks.“
„Aga kuidas pesta viieeurone?“ küsis ta ja tõstis mu näo ette viie-eurose, mis oli üleni sitaga kaetud. „Ma leidsin viis eurot. Kui ma leian selle inimese, siis ma võtan tal pea maha,“ täristas noormees vihaselt ja tuiskas edasi – ilmselt otsima head puhastusvahendit või jõukurit, kel oli jultumust korralikule viiekale roojata.
Kahjuks olen Tallinnas näinud hullemat. Mõned aastad varem elasin Taga-Koplis, Kopli trammi eelviimase peatuse lähistel. Täpselt siis, kui ma sisse kolisin, hakkas Tallinna linn trammiteed rekonstrueerima ja pani Kopli trammi rohkem kui aastaks seisma. Tänavu suleti trammiliiklus suures osas taas, aga seekord otsustas linnavalitsus, et pole see tramm nii suur ja tähtis asi midagi, et teda asendama peaks – mingid bussid sõidavad ju küll ja kel janu, sel jalad. Toona anti meile trammiliini asendav buss, mis oli linnast väga kena, kuigi soojadel suvepäevadel kitsaid linnatänavaid mööda tööle logistamine oli mõnevõrra ebameeldivam kui lahtiste akendega trammis raamatu lugemine. Suvel kuumas täistopitud bussis juba raamatut ei loe.
Ükskord tuli trammi pealaest jalatallani tulipunasesse riietatud ekstsentrilise moega proua ja nõudis teiselt, sootuks vähem ekstsent-
riliselt proualt, et too loovutaks talle trammi kõige esimese üksikistme. Daam keeldus. Punane naine ei oodanud hetkegi, et endast täiesti välja minna: pistis karjuma, et tal on VAJA istuda just täpselt seal, sest igal pool mujal läheb tal süda jumala pahaks, ta on pealegi invaliid, võttis oma kaardi välja ja viibutas seda. Istuv daam ei öelnud midagi, võttis kotist oma puudekaardi ja viibutas seda vastu, jättes punase naise abitult karjuma.
Igatahes, kui 2017. aastal tramm seisis, käisin ühel kenal kevadpäeval kesklinnas verd annetamas. Tavaliselt mul sellest kehv ei hakka, aga seekord oli nõrgavõitu olla. Istusin bussi, et tunnikene koju logiseda. Istusin bussi keskel, esimesel istmel pärast keskmist vahekäiku. Minu kõrval oli aken ja ees klaassein, mis eraldas mind bussi saabujatest. See oli üsna mugav koht, arvestades, et buss oli rahvast paksult täis tuubitud. Sisse astus kaks harilikku Kopli bomži koos süütevedeliku aroomi ja kõige muu komplekti käivaga. Me polnud kuigi kaua sõitnud, kui üks neist, väike kõhetu mehikene, hakkas kössi vajuma. Võpatasin, sest olin viimasel ajal mitu korda näinud joodikuid avalikes kohtades kokku kukkumas: see on iga kord veidi hirmus ja siis tuleb helistada hädaabisse, dispetšeriga vaielda, sest ta ei soovi brigaadi välja saata, teadvusetut inimeste valvata ja lõpuks kiirabile tema kohta aru anda. See mees igatahes kokku ei kukkunud, vaid pobises kössitades midagi teisele. Teisel läksid silmad suureks: „Siin ukse ees või? Ära jama, kuule, meid visatakse veel välja…“ Kõhetu mehikene manas ette sellise virila irve nagu lapsed, kui nad end täis lasevad – natukene nagu kavala ja rahuloleva –, kükitas maha ja sittus end täis.
Läks umbes viis sekundit, et buss täituks hingematva kõhulahtisuse lehaga, mehe irve oli ikka veel silmade ees. Keha kattus ühtlase surinaga ja okse pressis vägisi üles. Üritasin olukorrast lahkuda, aga minu kõrval istuv naine oli segaduses: mida ma siputan? Litsusin end toore jõuga temast mööda, et bussi tahaotsa lahkuda, aga kogu ülejäänud bussi vahekäik oli ka üks suur inimtropp. Ja kui see inimtropp oleks kollektiivselt kõnelenud, siis ta oleks küsinud, mis sul viga on. Mida sa pusserdad, mida sa närvitsed, mida sa trügid ja öögid, pole enne näinud kedagi bussis sittumas või? Minu kõrval istunud naine tuli ka bussi tagaotsa ja ütles mulle naerdes midagi vene keeles. Inimesed vaatasid üle õla, umbes nii, et jummel, kui dramaatilised mõned võivad olla, mida kõike natukese tähelepanu nimel ei tehta. Kui buss peatus, trügisin välja ja panin bussipeatuses pildi taskusse. Kuulsin, et keegi ütles bussis: „Mine palun maha“, aga ei tulnud sealt vist enam keegi, buss pani uksed kinni ja sõitis kogu kompaniiga edasi.
Pole midagi masendavamat kui suvi (Tal)linnas
Ma saabusin Tallinnasse suvel. Esimesel suvel tulin kuuks ajaks raadioajakirjanduse praktikale. Elasin kesklinnas, mu ajakirjanikest sõbrad olid ees, viisid mind välja. Istusime sumedatel suveõhtutel Kalarannas kivihunnikutel, vaatasime lainete loksumist, rääkisime, naersime, jalutasime sooja õhkavatel kesklinna tänavatel.
Järgmisel suvel tulin kolmeks kuuks ajalehte praktikale. See suvi oli põrgukuum. Ma elasin jälle kesklinnas, Gonsiori tänaval, eelmisest suvest kaks maja edasi. Ühel hommikul ärkasin palavas toas selle peale, et olin unes näinud oma kunagist väga head sõpra. Ma olin temasse muidugi terve meie sõpruse armunud olnud. Võtsin Facebooki lahti ja avastasin, et tal polnud seal enam kontot. Saatsin SMS-i: „Tsau, kontrollin igaks juhuks, kas sa oled veel elus?“ Oli jah ja oli Tallinnas kah. Otsustasime Oleviste kiriku juures kokku saada. Ta nägi hoopis teistsugune välja, päevitunud ja pleekinud juustega – oleksime nagu kuskil Vahemere ääres olnud. Ma lihtsalt uppusin higisse, väljas oli ilmselt 35 kraadi. Ta tegi ettepaneku, et lähme vaatame Oleviste kiriku tippu, kui me siin juba oleme. No miks ka mitte!
Ma ütlen, miks mitte: kiriku tippu pääsemiseks tuli osta kaheeurone pilet. Ma olin toona rott mis rott. Lugesin kuu lõpuni sente – mul oli veel nädal aega vaja saada hakkama mõne üksiku euroga. Ma ei julgenud meie sõpruse taaselustamist alustada kirjeldustega oma hädavareslikkusest, nii et kiristasin vaikselt hambaid ja maksin kaks eurot ehk kaks kolmandikku oma rahast kirikule. Ja siis hakkasime üles rühkima. Mul olid lühikesed püksid jalas, kintsud käisid higi käes lätaki-lätaki kokku, laup tilkus, juuksed märjad, õnneks oli mul seljas mingi lehviv pluus, aga sellist värvi, et oli vaid aja küsimus, millal hiiglaslikud higiplärakad kaenla alla ilmuvad. Kõndisime umbes viis tundi torni tippu ja Tallinn ei ole vist kunagi ilusam olnud: meri ja rohelus ja läbi kuuma sumu kõrguvad tornid. Lobisesime ja naersime, nagu meie viimasest kohtumisest oleks möödas kaks päeva, mitte aastat. Ja kõik oli kuidagi teistmoodi: me olime Tallinna kohal ja oli palav ja tuuline. Natukene nagu romantiline.
Käisime suve lõpuni õhtuti pärast tööd väljas. Istusime jälle Kalarannas suure kivi otsas. Vaatasime, kuidas laevad sõitsid mööda ja mõni minut hiljem pressisid kaldale suured lained. Õues oli kuum, aga kuidagi hakkas isegi selles kuumuses öösel lõpuks ikkagi jahe. Istusime Snelli tiigi juures väikese purskkaevu ääres ja linna kohal Patkuli platvormil. Käisime Kopli liinidel jalutamas. Eelmisel suvel olin oma sõpru anunud, et keegi tuleks minuga Kopli liinidele, sest ma olin alati kuulnud, et need on hirmsad ja põnevad ja ma olin seni kogenud ainult kesklinna. Kõik keeldusid. Aga nüüd, uuel suvel, läksime! Supiköögi ümber käis melu, pooleldi põlenud ja hallituse järgi lõhnavate majade akendel kuivatasid inimesed kala, lugesid raamatuid, tegid suitsu. Mere ääres polnud kedagi, muudkui istu ja vaata ja naudi elu peaaegu inimtühjas Tallinnas.
Kaks aastat hiljem kolisime koos peaaegu sinnasamma. Supiköök oli selleks ajaks vist juba pikali lükatud, liinide elanikud kodudest välja kupatatud. Lagunenud majad seisid seal veel mitu aastat tühja ja armetuna. Millalgi joonistas keegi ühe maja Lorem ipsum’it täis, muud nagu midagi. Aastate pärast hakkas ühest liinide otsast hästi-hästi tasapisi juurde kerkima uhkete rõdude ja uhkete terrassidega uusarendusi jõukale keskklassile, kes said oma uhkete tõukoertega mööda rannariba jalutada ja parkimiskohtade puuduse üle kurta. Kalarand suleti jumal teab kui kauaks ja Kalaranna tänava merevaade kadus sammhaaval kallite kõrgete musta värvi hoonete taha.
Elu läks Tallinna gentrifikatsiooniga paralleelselt igavamaks ja hallimaks. Tallinnas elamise esimeste kuude elevus lahtus, merd võeti muudkui vähemaks, suvest sai sügis ja talv ja päriseluks harjutamise linnast kodulinn, kus tuleb armumise kõrval tunda ka kõiki muid tundeid ja emotsioone. Kus tuleb hommikul pool tundi räpases trammis tööle sõita, päev otsa avatud kontoris telefonikõnede virvarri ja klaviatuuride klõbistamist kuulata, ülekäiguradadel vihaste inimestega võidu joosta, poe iseteeninduskassas vihase näoga teenindajat appi oodata, kusehaisuses trammis pool tundi koju tagasi logiseda, avastada, et olen kogemata jälle Kopli asemel Tondi lõpp-peatusse sõitnud, sõita tagasi linna ja siis Koplisse, teha süüa, minna magama. Suur osa mu sõpru-tuttavaid elas Tallinnas, aga tundus mõeldamatu pärast argipäeva pool tundi tagasi kesklinna sõita ja kellegagi midagi ette võtta. Olin nagu kodualevis, kõik oli tegelikult lähedal, aga liiga kaugel.
Jaanipäeval linnas
Ajapikku selgus, et pole masendavamat aega ja kohta kui suvi linnas. Umbes aasta pärast täiskohaga Tallinnas elamist olin veerenud nii sügavasse masendusse, et läksin esimest korda elus psühhiaatri juurde. Ma ei suutnud uskuda, et elu ongi vaid tööle minek ja tulek, vahepeal linnaruumis inimestega võidu joostes ja trammis üksteist nügides. Psühhiaater ei saanud selle kapitalistliku õudusunenäo vastu ka suurt midagi parata, kirjutas rohtu küll, aga mitte sellist, mis vabastaks kontoritööst ja argitoimetustest. Kui piinad ja läbipõlemised kolm aastat hiljem endiselt kestsid, võtsin end lõpuks kokku ja otsustasin ajakirjanikuna töötamisest loobuda. Mul oli plaanis terve suvi puhata, minna sügisel IT-d õppima, saada valdkonnast päevapealt süvitsi aru, leida paindlik ja kõrgelt tasustatud töö, kolida maale, karjatada kanu ja klõbistada ajaviiteks üüratu tasu eest mingit koodi.
Enne seda oli vaja viimased nädalad ajakirjanikuna vastu pidada. Viimane kuu algas lootustandvalt: võtsin ühel juuni alguse varahommikul Bolti tõuksi, et vurada rongile ja sealt Soomaa metsade vahele intervjuud tegema. Elektritõukside saabumine muutis täielikult mu elu Tallinnas. Palju vähem pidin iiveldusega loksuma ühistranspordis või haarama ajahädas takso järele. Elektritõuksil tundsin vabadust ja rõõmu: muudkui haara masin, sõida juuste lehvides mööda mereäärt, jäta tõuks kuhugi maha ja aja oma asjad ära. Sel hommikul polnud ühtegi uuemat tõuksi saada, nii et võtsin kõige loguma vana masina. Jõudsin oma kodust paarisaja meetri kaugusele, ERR-i uudistemajani, ja käisin selle ees uperkuuti. Kõnnitee asfalt oli ühest kohast järsult ära murdunud ja järsk aste tõmbas mu kukerpalli. Valu oli põrgulik ja häbi ka – ma töötasin kunagi siinsamas, iga hetk võis mõni endine kolleeg tööle tulla ja näha mind keset tänavat keras nutta ulgumas. Kutsusin kiirabi, kes tuli väga kiirelt – üllatavalt kiirelt. Päästetöötaja küsis, kui tugevat valu ma kümne palli skaalal tunnen. Ütlesin vist üheksa või kümme. Kiirabitöötaja turtsatas: „Kümme on siis, kui sul käsi otsast ära rebitakse.“ – „Okei… siis… üheksa… kaheksa? Seitse?“
Ülejäänud päeva veetsin kiirabis: lamasin kuskil eesruumis, kus olid mõned voodid. Pidin tundide kaupa voodis pikutama, et röntgeni tulemust oodata, aga soe suvepäev oli karm kogu Tallinnale: agoonias inimesi tassiti järjest juurde. Mitu tundi hiljem kamandati mind püsti, sest kellelgi teisel oli voodit rohkem vaja. Lõpuks sain arsti juurde ja tuli välja, et jalalaba keskel on luud kildudeks, murru ümber muudkui lihased, nii et jube valus ja kipsi pean kandma kuni kaheksa nädalat. Ehk siis kogu oma vaba suve.
Järgmised nädalad vedelesin oma kesklinna viienda korruse üürikorteris ja täpselt samal ajal algas kuumalaine. Minu praegused kolleegid Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuses on detailsete mõõtmistulemuste abil välja selgitanud, et asfalteeritud ja hoonestatud kesklinnas võib õhutemperatuur olla kuumalaine ajal öösiti viis kraadi soojem kui rohelusega aladel. Ma elasin Kreutzwaldi tänaval, pläraki keset kuumakõrbe. Konditsioneeri jaoks mul raha ei olnud, õnneks olin eelmisel suvel lõpuks korraliku ventilaatori ostnud. Üks käik karkudega vetsu hüppamist nõudis vähemalt pooletunnist taastumist, sest lihtsalt nii palav oli, higi pahises. Õnneks sain vahepeal maale sõita, Tallinnas käisin suve jooksul kodust väljas ainult selleks, et arstile minna, ja ühe korra kohvikus. Ma lihtsalt ei suutnud oma karkudega kesklinna liikluses kepsutada. Isegi kodust välja oli raske saada: viiendalt korruselt viis alla lift, aga sellele järgnesid ikkagi üks trepp ja väga kaunid hiiglaslikud välisuksed, mis vajusid raskete vedrudega kõmaki ja kõmaki kinni. Tõmbasin kardinad ette, lamasin voodis, mängisin „Animal Crossingut“, vaatasin „Bojack Horsemani“ ja nutsin enesehaletsusest.
Asi on minus
Mäletan, kui klassiõed viisid mu teismelisena esimest korda vallaraamatukogu avalikku internetipunkti ja näitasid, kuidas e-maile saata. Panin sealt lähedastele teele kümme laulvat ja tantsivat elektroonilist e-kaarti ja pole sellest ajast saadik peatunud oma teekonnal riputada internetti üles iga mõte, mis mu ajust läbi vihiseb. Mu füüsilised ja hingepiinad Tallinnas polnud erand. „tallinn peaks trammijuhtidele mingit ravi pakkuma. olin sõna otseses mõttes ühe käe ja jalaga trammis, aga juht sõitis pooleldi lahtise uksega minema ja pidin maha hüppama,“ kirjutasin ühel päeval. „nv-l toimub linna halvav maraton. linnatranspordi kodukal pole liikluskorraldusest sõnagi. kaart tuleb kuskilt interneti prügihunnikust välja kaevata, a kas tramm sõidab? kas kodutänavast välja saan? pean jälle 10 kiltsa jalgsi kõndima? millal see debiilne ürituste orgunn lõpeb?“ kirjutasin teine kord ja kolmas kord ja neljas kord. Kopli vanatädid tulid korra aastas sügishommikul oma suurte poekottidega tänavale, ootasid tund aega trammi ja kui seda ei tulnud, siis võtsid ette mitmetunnise jalgsimatka, et ajada asju, mida nad ei olnud teadnud ümber planeerida, sest aastate kaupa mingit infot elanikele postkasti ega tänavaruumi ei pandud. Samal ajal oli sotsiaalmeedia täis ilkumist, et kas on tõesti nii raske üks päev aastas autovabalt hakkama saada, justkui mingites linnaosades poleks ka ühistransporti täiesti seisma pandud.
Millalgi hakkasid inimesed mu peale pahaseks saama. Kas sul on endal raske meeles pidada, et see üritus toimub igal sügisel, või küsida tänaval kelleltki ühistranspordiplaani? Kas on raske viis kilomeetrit jalgsi kõndida? Need igapäevased trammilood on üleüldse täiesti ebarealistlikud – mina ja mu ema ja tädi ja onulapse parima sõbra naaber oleme terve elu Kopli trammiga sõitnud ja pole seal ealeski midagi sündsusetut näinud.
Ühel sügisel veetsin kauni nädalavahetuse pere ja sõpradega Tartus. „tartus olles tunnen kuidagi eriti tugevalt, kui surnud, elutu linn on tallinn: inimesed viibivad avalikus ruumis selleks, et minna punktist a punkti b. tartus promeneerivad, lobisevad keset tänavat tuttavatega, elavad elu,“ jätsin Tartust sooja peaga Twitterisse märgi maha. No see oli liig mis liig. Kas sa üldse Kadrioru pargis, Reidi teel, Stromkal või turul oled käinud? See, et sinul Tallinnas sõpru pole, ei tähenda, et see teistele ilus koht poleks. Telliskivisse ei mahu rahvas ära, kõigil on nii mõnus, ainult sina oled kibestunud tont.
Ja nii ju oligi. See iga mu Tallinna-vääksatuse sisu oligi, et mina tunnen end Tallinnas halvasti. Mu pahameel Tallinna vastu oli nii isiklik, et ma ei suutnud tükk aega siiralt aru saada, miks peaks keegi seda südamesse võtma. Kui ma kirjutasin, et Tallinn on rõve koht, kus elada, siis mitte sellepärast, et ma poleks sõbrannaga Kadrioru tiigi ääres piknikku pidanud, vaid sellepärast, et minu peas mattus iga ilus kogemus igapäevaelu mõttetuse laviini alla. Ma ei osanud toona laiendada seda meeleheidet isegi mingile tumedale ja rõhuvale kapitalistliku argipäeva ängile, mis on nagu pantvangidraama, kus sa ei tohi sellesamuse ühiskonnakorralduse hädadest isegi rääkida, ammugi end halvasti tunda. Isegi kui 2020. aastatel kuhjuvad põhjused enda halvasti tundmiseks päevade, mitte kuude ega aastatega. Teiste inimeste silmis kritiseerisin ma nende imeilusat niidetud muru ja pügatud põõsastega Kadrioru parki, kus ma kunagi ise armusin. Nende mereäärt, kus ma pärast pealinna saabumist end sõpradega esimest korda päriselt mugavalt ja hubaselt tundsin. Nende hipsterrajoone, kuhu mind pidudele ei kutsutud, nende igapäevast sõiduvahendit, mis oli täpselt sama palju minu igapäevane sõiduvahend, nende ilusaid aegu, millest polnud elu välja voolanud. Ma oleksin ju ka tahtnud nende Tallinnas elada, aga ma lihtsalt ei osanud enam ja ma ei teadnud, miks.
Koerad
Mul oli oma ellu vaja kedagi või midagi lisaks. Vanemad ütlesid, et ära võta linnakorterisse koera, jumala eest, palun ära võta, aga keegi ei suutnud mind peatada. Läksime elukaaslasega varjupaigast koera tooma, aga võtsime hoopis kaks, Milli ja Leenu, sest nad ei suutnud teineteiseta olla ja anti uude koju ainult kahekesi.
Kohe selgus, et koertel on üleüldse tugev üksindusärevus, nii et üksi ei saanud me neid kunagi jätta, hakkasin kodust töötama. Milli ja Leenu hakkasid tänaval teiste koerte peale ärrituma, urisema ja täiest kõrist kisama. Palkasin individuaaltreeneri, hakkasime jalutuskäike tegema kell viis hommikul, panin koertele külge hoiatavad sildid, et inimesed meile juurde ei astuks (mida kõik siiski kepsakal sammul tegid), jalutasin tigeda näoga, jooksime seltsida soovijate eest lihtsalt minema, hiilisime mööda põõsataguseid, mida kesklinnas just ülemäära ei leidu.
Igal pool, kus me käisime, jäime inimestele ette. Tänaval käratasid võõrad, et minge juba minema. Kui koer pissis, hüüdis võõras mees järele, et korista oma koera järelt ära kah. Kevadel saatis korteriühistu meie korteriomanikule kirja, et koridoris on muudkui porine, nii et keegi käis ja ajas jälgi ja need jäljed viivad meie ukse taha – neil üürnikel on koerad ja nemad kindlasti hädas süüdi ongi. Tegelikult oli asi selles, et oli porine kevad ja ma käisin kummikutega väljas, aga trepikojas polnud porimatti. Vahet polnud, oli selge, et mina ja mu haiged koerad oleme kesklinnas üleliigsed. Lõpuks hakkas Tallinna linn renoveerima trammiteed ja Pronksi tänavat, nii et suurem osa ümbruskonna tänavatest pandi kinni, trammi asemel suunati bussid uuele marsruudile ja praktiliselt kogu ümbruskonna liiklus käis nüüd läbi meie kitsa kodutänava. Üleöö kerkis ilma igasuguse kirja või hoiatuseta meie trepikoja ette ajutine bussipeatus. Tänav oli lakkamatult otsast otsani umbes vihaselt tuututavatest autodest ja bussidest, inimesed karjusid üksteise peale, ukseesine oli täis kümneid bussiootajaid ja lahtistest prügikastidest välja lennanud prügi.
Maikuus pakkisime oma asjad kokku ja põgenesime Tallinnast. Me ei saanud kesklinnas edasi elada, aga polnud mitme aasta jooksul korralikku korterit leidnud, nii et kolisime Lääne-Virumaale mu vanemate majja. Suve lõpuks leidsime endale korteri Põhja-Tallinnas.
Koplis avanes meie ees täiesti uus elu. Kui kesklinnas oli autoteede kõrvale jäetud mõni meetrilaiune mururiba siia-sinna, siis Koplis laiuvad igal pool suured muruplatsid majade vahel. Kõik on roheline, puud kohisevad, linnud kädistavad, majaäärsetel niitmata murulappidel sahisevad tuules karikakrad ja Rakvere raiped. Kesklinnas on vähe mururibakesi ja isegi need üksikud on sildistatud, et koeri ei tohi sinna lubada – jalutagu asfaldil. Väike pügatud murulapike tuleb hoida puhas, sest kuigi seal ei kasva taimi ja lapp asub otse kõnnitee serval, kuulub see kellelegi, kes on näinud vaeva, et jõukaks saada ja kesklinna kolida, nii et tema ise otsustab, mida oma muruga teeb. Koplis on teeperved täis lopsakaid lillepeenraid, mida prouad armastusega kasivad, ja kuigi ma oma koeri lillepeenardes ei jaluta, paistab inimestel üldiselt poogen olevat nii või teisiti. Armsad prouad naeratavad haukuvatele koertele, ütlevad mõne hea sõna vaevlevatele koeraomanikele ja rohivad oma ilusaid koerakuseseid peenraid, hull asi.
Koplis hakkasime esimest korda pärast koeravõttu elukaaslasega jalutuskäike päriselt nautima, sest koerad ei olnud kogu aeg ärrituse viimasel piiril. Ei olnud lakkamatult silmaulatuses mõnd teiste koera, last või jalgu lohistavat võõrast. Erinevalt kesklinnast on Koplis tavaline, et kui keegi tuleb oma koeraga vastu, siis tõmbavad mõlemad koeraomanikud natukene eemale, lähevad korraks puu või auto taha peitu või vahetavad sootuks suunda, et koerad näotsi kokku ei satuks. Ainsatki korda pole keegi võtnud suunda meie peale ega kablutanud meiega juttu rääkima. Kõik tegelevad oma asjadega. Keegi ei ajaga näpuga porijälgi ega pea valvet sittuvate koerte üle, kes pole oma hädaga veel lõpetanudki, ega peata sind selleks, et öelda, kuidas ta on kuulnud mingit koera haukumas ja tal on kahtlus, et äkki see oli sinu koer.
Loomaarmastust paistab Koplis jaguvat ja see väljendub muuhulgas toiduhunnikutes, mida inimesed heast peast tänavale loobivad. Milli ja Leenu panevad tänaval nahka absoluutselt kõik, mida leiavad. Sikutan koertel hammaste vahelt saiakäntsakaid, kalapäid, kaheksajala kombitsaid, paksu suutäit rulaadi, Hubba-Bubba nätsu, sitajunne. Talvel viskavad inimesed tänavale terveid saiapätse, nii et kajakad kisendavad maja kohal ja saia sajab alla. Keegi on põõsa alla visanud terve toore jõuluprae kõige kartulite ja porganditega tükkis. Keegi teine on valanud aknast välja kotitäie kassi- või koerakrõbinaid. Iga põõsa all on kanakont või kalaluu. Siin nurgal on okseloik, seal nurgal on lume alt välja sulanud surnud rott, jälle on koeral hambus surnud linnu tiivatükk, mida mööduvad loomad on ilmselt aasta otsa nätsutanud.
Jah, isegi Koplis pole kõik täiuslik. Aga elu linnas peabki sitt olema, öeldakse ikka, kui keegi kurdab. Kui tahad, et ei oleks, siis koli maale.
